Otsi
Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus
download Lae alla oigusfilosoofia_ajalugu.doc


Õigusfilosoofia ajalugu (5)

Tartu Ülikool - Õigus - Õigus
4 HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
Jaga redditis
Sheeri pinterestis

Ettevalmistavad küsimused eksamiks:
  • Millisele neljale küsimusele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused. Tooge igast küsimuste valdkonnast ka näiteid.
  • Miks tekkis poliitiline filosoofia just antiik-Kreekas?
  • Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid?
  • Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses “Seadused”?
    • Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest
    Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav , et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli , Hobbes , Kant ja paljud teised on olulised.
      • Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse.
      • Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast poliitikast või politoloogia metodoloogiast suurt kasu ei ole (vahest ainult kvalitatiivse võrdleva analüüsi osas on kokkulangevusi).

    1. loeng (06.02.06). Sissejuhatus ainesse. Poliitikafilosoofia teke. Vana-Kreeka. Platon .
    4 suurt küsimust, millele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused (Portis 1998 Political Theory from Plato to Marx : 9-11):
  • küsimus inimloomusest , mis on inimesele kui liigile eriomane? Inimeseks olemine seisneb potentsiaalsuses ja realiseerumises. Ka ratsionaalne valik on inimeses potentsiaalselt olemas? Mis õigused on inimesel? Inimene on poliitiline olend ( Aristoteles ), usklik loom ( Burke ), isekas ja omahuvi järgiv (Hobbes ja Locke ), kaasatundev ( Rousseau ), loovalt töötav (Marx), tugev, teotahteline ja ennast kehtestav ( Nietzsche )
  • küsimus individuaalsete huvide lepitamisest ühiskondlike huvidega , sotsiaalsest solidaarsusest. Kuidas ja miks tekib ühiskond? Kui inimesed lepivad kokku teatud ühishuvides ja nõustuvad piirama oma ühiskonna-eelset vabadust (sõlmivad ühiskondliku leppe), siis kus lõpevad inimvabaduse piirid? Kas ja milles peaksid inimesed ühiskonnas olema võrdsed? Millised poliitilised kohustused on ühiskonna liikmel ja kodanikul? Et mõista, mida võidavad inimesed ühiskonnast arutletakse ka selle üle, milline oleks inimeste olukord ilma ühiskonnata ja riigita (nö looduslikus seisundis või loomuseisundis).
  • Küsimus valitsemisest, millised on valitsuse ülesanded/funktsioon (miks on valitsemist vaja, mis ülesandeid ta täidab) ja kuidas oleks valitsemist õige ja kohane korraldada, milline valitsemine on legitiimne – nt Iraagis, aga paljuski ka Venemaal on rahvas toetanud tugevat juhti, mistõttu rahva jaoks pole niivõrd oluline, et oleks demokraatlikud valimised, vaid see, et riiki kindlakäeliselt juhitaks ning riigis oleks kord. Nt demokraatiat peeti kaua aega mitte-legitiimseks valitsusvormiks, kuna arvati, et selles ei valitse eksperdid ja parimad, vaid pööbel, mistõttu on tulemuseks anarhia . Riigi eesmärgiks võib olla inimeste õnnelik elu (Platoni võib pidada variatsiooniks utilitarist Jeremy Benthamist või Benthamit variatsiooniks Platoni teemal, kuid Platon eeldab seejuures ka inimeste ebavõrdsust, ebavõrdsetel on ebavõrdne õnn); Augustinusel on riik kui haigla , et ohjeldada inimeste patust loomust, riik on sunnivahend. Valitsemine võib põhineda ka rahva usaldusel ja nõusolekul (Locke).
  • Neljas küsimus puudutab poliitilist muutust ja stabiilsust (millal on vastupanu olemasolevale riigikorrale õigustatud, millal mitte). Poliitiline mõtlemine hõlmab ka ideaalset nägemust (st rohkem või vähem räägib iga mõtleja ka sellest, kuidas peaks olema) (taevariik, kommunism , ideaalne-tuhandeaastane rahvusriik fašismis, vabade ja võrdsete võimalustega liberaaldemokraatlik riik), mille põhjal hinnatakse reaalset ühiskonda ja poliitikat ning nende muutmise vajadust ja õigustatust.
    Fileo sofia on tarkuse armastus. Filosoofia tegeleb probleemidega, millele ei saa vastata traditsionaalsetel teaduslikel viisidel. Osadele küsimustele ei anna ka filosoofia vastuseid, nt Jumala olemasolu, maailma lõpp ja algus jne.
    Eelmise aasta kursusel kirjutas üks tudeng essees: “Tänapäeval teab iga lasteaialaps, et teadus vastab kõigile eksistentsiaalsetele küsimustele.” Kuid kas loodusteadus suudab vastata küsimustele, miks inimkond elab maa peal? Miks just mina näen nende silmadega ja mitte mõnede teistega ? Kuidas trööstib loodusteadus lapsevanemat , kelle laps imikuna sureb ? Kas loodusteadus vastab eelpooltoodud neljale suurele poliitikafilosoofilisele küsimusele? Kui ta suudaks, ning suudaks seda üheselt ja veenvalt, siis poleks ilmselt vajadust ei filosoofia ega religiooni järele…
    Mis vahe on poliitilisel teoorial ja poliitilisel filosoofial?
    Poliitiline teooria on seletuslik skeem, mis kirjeldab seda, mida nimetatakse poliitiliseks eluks ja kuidas seda mõningatel põhjustel korraldada. Argumendid on alati vormis: “kui teeme teistmoodi, siis süsteem ei tööta, riik ei ole tõhus.” Poliitiline teooria püüab korraldada võimu institutsionaalseid protsesse võimalikult efektiivselt (nt küsimus, kas on efektiivsem ühe või kahekojaline parlament , milline valimissüsteem sobib paremini), kõik vastused tegelikult toimivad rohkem või vähem. Poliitiline teooria ei vasta küsimustele: kas võim on õiglane? kas viib ellu rahva tahet? Need arutlused rajanevad poliitilisel filosoofial, mis vastab küsimustele: mis (ja miks?) on vabadus, autoriteet, riik, ühiskond, kodanik, vastupanuõigus, poliitilised voorused , poliitiline osalus, poliitiline kohustus. Suur osa sellest poliitilisest filosoofiast on eetika – arutlused rajanevad väärtusotsustustele. Poliitikafilosoofia1 arutlus pole nii suures osas empiiriliselt kinnitatav kui poliitiline teooria. Suur osa poliitilisest filosoofiast tegeleb hea ja halva põhjendamisega. Reaalselt taandub tihti selline arutlus ka küsimusele inimesest ja sellest tulenevatele küsimustele: Milline on inimese loomus? Mis on inimõigus, loomuõigus, sünnipärased ja võõrandamatud õigused, miks ei või inimene ise end orjusesse müüa? Kas islami fundamentalistid on inimesed (kas nendega üleüldse saab läbi rääkida)? Kas indiaanlased on inimesed? Kas naisel või neegril on õigusi? Kes on kodanik? Mis on hea elu? Miks antakse ühele õigus valitseda teise üle, milline valitsemine ja riik on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui tekkis, siis ei olnud küsijat kauaks .
    • Poliitiline filosoofia on olnud arenev.
    • Paljud inimest ja ühiskonda puudutavad küsimused on aegumatud , mistõttu ühiskonna mõistmiseks tuleb neid taas küsida.
    • Varasemad vastused aitavad mõista ka tänast ühiskonda.

    Miks tekkis poliitiline filosoofia vanas-Kreekas?
    Poliitiline filosoofia eeldab:
  • Tekib võim. Sumeritest alates juba saab rääkida võimust, kuid seda mõistetakse mütoloogiliselt, religioosselt. Vana Lähis-ida poliitiliseks mudeliks oli jumal-kuningas, mida toetas ja ümbritses preesterlik bürokraatia (valitseja ja preester olid alati eraldi, kuid toimisid koos), mille liikmed tõlgendasid maailma läbi müüdi, läbi religiooni. Näiteks kogukonna toit sõltus kapriissest ilmast ja loodusjõududest, midagi arutleda suurt suujuures ei olnud. Tekib ka riik. Esimesed inimeste ühendused olid linnalistes struktuurides, polis tes.
  • Võim eristub (mitte ilmtingimata täiesti eraldub) religioonist. Nii kaua kuni valitsevaks mõtteviisiks oli religioon , ei tekkinud spetsiifilist küsimust võimust, poliitiline küsimus oli seotud müütilis-religioossete küsimustega. Näiteks Egiptuses oli preestrivõim. Poliitilise võimu küsimus tekkis hetkel, mil ilmalik poliitiline võim lahutus religioossest hierarhiast, tekib juhtkond , kelle päritolu pole enam jumalik .
  • Umbes 5. sajandil eKr toimusid paralleelselt mitmed muutused nii antiik-Kreekas kui ka mujal arenenud maailmas:
    • Religioonis: tekkisid maailmareligioonid - hinduism , budism , taoism, judaism
    • Majanduses: uute maaharimistehnikate kasutuselevõtt, toimus kaubanduse ja jõukuse kasv, linnastumine
    • Poliitikas: lõpeb Lähis-ida impeeriumide ülemvõim; Kreekas areneb välja demokraatia ja tekivad linnriigid . Suure poliitikafilosoofia aeg jõudis Kreekas kätte paradoksaalselt ajal, mil Ateena oli langenud Spartale ja demokraatlik linnriigi valitsemiskorraldus oli lõppenud. Ateena vastandus seejuures Spartale kui progressiivne riik konservatiivsele, demokraatlik aristokraatlikule.
    • Õigusemõistmises: varasema ühtse ja ainuõige piirkondliku õigussüsteemi asemel eristuvad nüüd tavad/tavaõigus ja loodus/loomus, millest vaid viimane on universaalne.
    • Filosoofias: antiik-kreeklaste mõtlemises liikus kõigi nende muutuste tulemusena rõhuasetus reaalteadustelt, kunstilt ja muusikalt üle psühholoogiale, loogikale, religioonile, eetikale ja poliitikale. Sest just viimaseid oli vaja avalikus karjääris. Usk ratsionaalsesse arutelusse (vt allpool poliitilised ideaalid p. 3), kui millessegi, mille võime on vaid kreeklastel, oli kindlasti ka üks põhjustest, miks just Ateenas arenes välja poliitikafilosoofia.

    Ekskurss2: Vana-Kreeka polis

    Polised olid suhteliselt väikesed linnriigid mägisel mere-äärsel maal, inimesed olid valdavalt paiksed, kuid meresõitjatena suhtlesid nad ka teiste tsivilisatsioonidega. Erinevad linnriigid korraldasid oma elu suhteliselt erineval viisil.
    Ateena linnriigis oli umbes 300 000-400 000 inimest, neist umbes kolmandik (kuni pooled) olid orjad . Aristoteles pakkus välja, et kogu käsitöö tehtaks orjade poolt, et kodanikud saaksid pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid).
    Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Metoikidel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist. Kreeklastele oli oluliseks poliitfilosoofiliseks küsimuseks, kuidas leida igale inimklassile koht kogu ühiskonna tervikus. Kodanikke oli reaalsuses umbes kümnendik elanikkonnast (ehk ca 30 000 meest), ülejäänud olid naised, lapsed, metoigid, orjad .
    Institutsioonid . Vähemalt 20-aastased mehed võtsid osa rahvakoosolekutest (ekleesia3), osalesid ka vandekohtutes. Jutt vana-kreekalikust otsedemokraatiast on kohati rohkem müüt kui reaalsus (rahvas ei otsustanud ise, vaid pigem otsustas otsustajate tehtud otsuste üle), sest paljud Kreeka valitsemisametid omasid ka teatud esindajate valimist, kuid need esindajad, poliitilised ametnikud, pidid olema vastutavad rahvakogunemise (ekleesia) ees.
    Valitud ametniku vastutus oli korraldatud järgmiselt:
  • tavaliselt kehtis tagasivalimiskeeld
  • linna-ameteid juhiti kümnekaupa, kus igast suguharust (füül) oli valitud üks.
  • rahvas kontrollis valitsuse tegevust läbi viiesajanõukogu ja vandekohtute.
    Igal aastal valiti Ateenas ametisse arhondid (üheks aastaks) ja võeti igast füülist (suguharust, hõimkonnast) liisuheitmisega 50 liiget viiesajanõukogusse ( bulee ).
    Õiguslikke küsimusi lahendas vandekohus. Kohaliku valitsemise pärast olid ateenlased jaotatud sajaks demoseks, millesse kuulumine oli päritav. Kus iganes ateenlane ka elas, ta kuulus päritolu järgi ikka ühte ja ainsasse demosesse.
    Kandidaate esitati valimise ja liisu teel, demos valis kandidaadid vastavalt oma suurusele ning reaalsed ametikohad valiti liisuga . Liisk oli kreeklastele demokraatliku valiku vormiks!
    Kümme kindralit (strateegi, strategoi) valiti otse ja neid võis valida ka korduvalt. Neil oli suur mõju Nõukogu ja rahvakogunemise üle.
    Kohtute liikmed määrati demoste poolt, igal aastal valiti u 6000 kodanikku, kelle hulgast valiti seejärel liisuga teatud kohtutesse ja teatud juhtumite üle otsustama. Kohtus osalemiseks pidi kodanik olema vähemalt 30-aastane. Kohtu keskmine suurus oli 500 inimest. Kohus hääletas süü ja seejärel otsuse üle. Ateenlased leidsid , et kohus toimis ja otsustas rahva nimel.
    Viisajanõukogu. Igast suguharust kuulus sellesse liisu teel 50 liiget, ühe suguharu esindajad ajasid linna asju kümnendiku aastasest ametiajast. Need 50 moodustasid prütaneia, mida juhtis üks nõukogumees üheksast mitteametisolevast suguharust. See juht omas tegelikku kontrolli ning toimis kogu nõukogu nimel, kuid NB!
    • ta valiti liisuga üheks päevaks ning …
    • ateenlane sai seda ametit pidada vaid päev elus.

    Kontroll valitavate ametnike üle: 1. Enne ametisse asumist uuriti, kas kandidaat sobib ametisse, 2. ametiaja lõpus vaadati (tavaliselt kohtu ees) üle kõik tema sooritatud teod, 3. ametiaja lõpus kontrolliti, kuidas ta rahva raha on kasutanud. Ametnikku tagasi valida ei saanud, teda kontrolliti enne ja pärast ametisoleku aega.
    Viiesajanõukogu oli kõrgeim võim, sest arutas kõik rahvakoosolekule (ekleesiale) tehtud ettepanekuid ning ka riigiametnikud ja sõjavägi allusid sellele nõukogule. Nõukogu kuulutas sõdu ja sõlmis rahu, lõi sõjalisi liite, määras maksud , kõik see omakorda läks veel rahvakoosolekule heakskiidu saamiseks.
    Poliitilised ideaalid:
    1) Kodakondsus oli ateenlaste kõrgeim au. Perekond, sõbrad ja vara, neid nauditi parimal juhul kui elemente sellest ülimast heast , mis väljendus selles, et inimene omas kohta linnas ja selle tegemistes.
    Perikles : “Inimene, kes ei tunne huvi avalike asjade vastu, on kasutu” ja „Kuigi vähe on poliitika algatajaid, oleme me kõik poliitika üle otsustajad“ (nagu kokandust võivad osata vähesed, kuid toidu maitsvuse üle saavad otsustada kõik)
    Kõik väärtuslik, ihaldatav ja loov, põhimõtteliselt kõik, mida inimene teeb, teeb ta linnas, polises. Inimene on polise loom (kr zoon politikon, võib öelda ka ühiskondlik olend).
    Aristoteles: “Ateenlase konstitutsioon on tema elustiil” (mitte legaalne struktuur).
    Avalikus ametis olemine (poliitiku-amet) polnud ateenlastele karjäär, vaid see oli midagi, mida juhtus küllaltki regulaarselt iga tavalise kodaniku elus. Aristoteles väitis “Ateena Konstitutsioonis”, et umbes iga kuues kodanik osales igal aastal tsiviilvalitsuses (küll peamiselt kohtus). Ateena traditsioonis keegi ei sündinud ametisse, ei ostud endale ameteid, vaid kõigil on võrdne võimalus ametitesse jõuda, ent sh ka vastavalt tema loomulikele võimetele.
    2) Vabadus ja seaduskuulekus olid võimalikud vaid koos, vabadus sisaldas austust seaduse suhtes. Türanniat (valitsemist jõu, mitte seaduste läbi) peeti halvimaks võimalikest valitsustest.
    3) Ateenlased uskusid ka ratsionaalsesse arutelusse ( retoorika ) kui parimasse vahendisse poliitika elluviimiseks ja ka parimate -võimalike otsuste tegemiseks. Samas uskusid kreeklased ka seda, et vaid nendel on selline arutlemise and ja ratsionaalne võime, teised rahvad olid loomult orjad (Aristoteles). Ateenlased pidasid ka lugu tavadest , kuid need polnud väärtuseks iseendas .
    4) Demokraatia kõrval oli ka enne Platoni olemas mõttesuund, mis võrdles ja vastandas demokraatiat ja aristokraatiat ning ülistas ühe parima inimese või mitmete parimate valitsust (aristokraatiat).
    Herodotus (484-425 eKr) kirjutas teoses “Ajalugu”: “ Monarh kaldub türanniasse, demokraatia teeb kõik inimesed seaduse ees võrdseks. Kuid demokraatia võib muutuda pööblivalitsuseks ning seetõttu on parimate meeste valitsus ( aristokraatia ) kindlalt eelistatavam. Miski aga ei saa olla parem kui ühe ja kõige parima mehe valitsus.”
    Solonist (640-560 eKr) alates läks lõhe demokraatia ja aristokraatia vahel umbes nii, põhjused olid peamiselt majanduslikud, aristokraatia huvid seisnesid peamiselt maaomandustes, demokraatias domineerisid väliskaubandus ja Ateena mõjuvõimu arendamine merel.
    “Ateena Konstitutsioonis” (omistatud Xenophonile, 430-354 eKr) kirjeldatakse mereväge kui tüüpilist demokraatliku militaarsüsteemi osa, raskerelvastatud maavägi on omane aristokraatiale.
    5) kommunism (eraomandi, abielu puudumine) kui ideaal.
    Komöödiakirjanik Aristophanese (445-386 eKr) teostest võib leida kommunistliku mõtte arendusi, ta kirjutas umbes 390 komöödiat, mille teemade seas olid ka naiste õigused, abielu kaotamine, laste kasvatamine lahus vanematest , kogukonna vanemate juhtimise all, kogu töö tegemine orjade poolt.
    6) Vanas-Kreekas oli ka harmoonia (kooskõla, mitmekesisuses avalduva ühtsuse) ideaal. Harmoonia (kesktee kahe äärmuse vahel, nende tasakaalustamine ) või “õiglus” olid ülimad põhimõtted füüsilise maailma kirjeldamiseks.
    Pythagoras (580-500 eKr) pidas harmooniat muusika , meditsiini, füüsika ja poliitika peamiseks põhimõtteks. Harmoonia on nii füüsiline (looduses) kui ka eetiline põhimõte (inimloomuses). Pythagorase jaoks oli see peamine alus, kust edasi minna, millest lähtuvalt asju seletada.
    7) Inimene on asjade mõõt. Õiglust tuleb otsida asjade loomusest. Inimühiskonna õiglust inimesest (inimese loomusest). Sokratese surmast kuni umbes 17. sajandini polnud looduse uurimine tema enda pärast, sõltumatult inimsuhetest ja huvidest, enamusele mõtlejatest enam põhiküsimuseks. „Inimene on kõigi asjade mõõt, nende asjade, mis on, ja nende asjade, mida ei ole.“ (Protagoras. 480-410 eKr). Keskenduti humanitaarteadustele ning inimesest lähtuvalt seletati maailma.
    Kreeklaste arusaam asjade loomusest (physis):
    • „kasv/kasvamine“;
    • vorm või kuju, milleks asi lõpuks välja kasvab;
    • loomus (käitumisviis), mille asi omandab siis, kui kasv on jõudnud lõpule.
    • Kasvavad asjad (loodus/loomus) ei ole tehtud asjad ( kunst ) ega tavad/seadused (seadus - nomos)

    Kreeklased kohtusid paljude eri kultuuride ja tavadega ning see ajendas neid selles paljususes otsima püsivat ja muutumatut. Nad hakkasid eristama tavasid ja loodust (viimane peaks olema kõigi jaoks ühine). Ideaalne õiglus tuleneb loodusest/loomusest.

    Ekskurss: Sokrates (470-399 eKr)

    Sokratese suur huvi oli eetika: kui on palju erinevaid tavasid ja kombeid, siis mis väärtused on tõelised ja õiged? Seejuures on tunda ka loodusteaduste uurimise (füüsilise filosoofia) mõjusid: nt uskumus , et voorus on teadmine, seda saab õppida ja õpetada. On võimalik ära tunda üldiseid käitumisreegleid ning 1. kasvatada neid inimestesse läbi hariduse, 2. luua eetilist riiki.
    • “Ma tean vaid seda, et ma midagi ei tea” – Sokrates eristas teadmise arvamusest, loomuse tavast. Ma tean ilmselt palju, aga kui paljut ma mõistan?4
    • “Mis see on?” - püüdis määratleda kõikide asjade (sh poliitiliste asjade - seaduste, riigi, õigluse jne) loomust. Arvamustest/tavadest lähtudes tuleb jõuda asjade loomuseni.
    • Poliitilised asjad on olemuslikult erinevad mittepoliitilistest (sest igal asjal on oma loomus)
    • Inimühiskond on jäetud inimeste korraldada, poliitilised asjad on inimestele kõige tähtsamad

    Ekskurss: Thukydides (460-396 eKr)

    “Peloponnesose sõja ajalugu” (431-404 eKr), milles on kaks kuulsat teemat:
  • Periklese (495-429 eKr) matusekõne:
    „Ma tahan, et teie silmad vaataksid iga päev Ateena suurusele, kuni te täitute tema armastusega; ja kui te olete kütkestatud tema au nägemisest, pidage meeles, et see impeerium on võidetud meeste poolt, kes tundsid oma kohustust ja kel oli julgust seda ellu viia, keda lahingutunnil saatis hirm kaotada au, ja kes, kui neid ka kunagi saatis ebaedu, ei kaotanud kunagi ustavust oma maale, vaid andsid oma elud vabatahtlikult kui parima ohvri, mida nad said anda Ateena pidustusel.“
    Perikles Ateena ülemvõimust ja selle langusest: ateenlased on küll ülimuslikud, sest on valmis kannatama Ateena impeeriumi laiendamise nimel; kui Ateena kedagi valitseb, valitsetakse neid väärikate meeste poolt, mistõttu Ateena vallutused on õigustatud, ateenlased on väärt valitsema teisi rahvaid; Ateena langus tulenes sellest, et peale Periklese surma lahknesid erahuvid ja Ateena huvid (väejuht Nikias viib armee hukatusse, sest kardab taganemisega kaasnevat ateenlaste hukkamõistu; Diodotus on sunnitud ateenlastele valetama, et ta on motiveeritud linnahuvist, mitte omahuvist).
  • Ateenlaste ja meloslaste dialoog jõust ja õiglusest. Rahvusvaheliste suhete ja realismi klassika : „tugevad teevad seda, mis on nende võimuses teha ning nõrgad lepivad sellega, millega neil tuleb leppida“

    • Õiglus lähtub omahuvist (linna huvist) ja jõust

    • Ühishuvi saaks tekkida vaid jõudude võrdsusest

    Ateenlased: … kuigi olles Sparta koloonia, ei ole te Spartaga selles sõjas liitunud ega ole te meile ka kahju teinud… püüdke saada seda, mis teil on võimalik saada. Te teate sama hästi kui meie, et kui praktilised inimesed arutavad neid küsimusi, siis sõltub õigluse mõõdupuu jõudude võrdsusest sundida ja et tegelikult tugevad teevad seda, mis on nende võimuses teha ning nõrgad lepivad sellega, millega neil tuleb leppida“.

    Meloslased: Ja kuidas saab meile sama hea olla orjad kui teile isandad?

    Ateenlased: Teie päästate meile järele andes end hukatusest; teid mitte hävitades, saame meie teist kasu.
    Meloslased: Nii et te ei nõustu sellega, kui me jääksime neutraalseteks sõpradeks, vaenlaste asemel, nii et meist ei saaks kummagi poole vaenlasi ?
    Ateenlased: Ei. … kui me oleksime teiega sõbralikes suhetes, peaksid meie alamad seda nõrkuse märgiks, samas teie viha annaks tunnistust meie tugevusest.

    Meloslased: Kas selline on teie alamate arusaam õiglasest kohtlemisest…

    Ateenlased: … need, kes on endiselt iseseisvad, on nii sellepärast, et nad on tugevad. Kui me neid ei ründa, siis on selle põhjuseks meie kartus . Nii et teid vallutades suurendame me mitte ainult oma impeeriumi suurust, vaid ka julgeolekut. Meie valitseme merd, teie olete saare elanikud, ja nõrgemad teiste saarte elanikest, seetõttu on väga oluline, et te ei pääseks niisama.

    Jõudude tasakaalu (realismi) klassikaline näide.

    Platon (427-347 eKr)

    Platon oli pärit väljapaistvast Ateena perekonnast (Aristoteles ei olnud kõrget päritolu ega ka Ateenast , oli metoik ). 39-387 eKr külastas Sürakuusat, mis võis olla tolle aja suurim polis Kreekas. Seal valitses türann Dionysios Esimene, Platon vastandus türanniaga, sai seal populaarseks, pidi aga põgenema, sest teda taheti tappa. Hiljem käib seal.
    40. aastaselt jõudis Ateenasse ja talle osteti äärelinnas aed koos majaga, kus asutas Akadeemia, kooli (koolitöö kestis kuni 6. saj pKr), nõutavad olid samavõrd matemaatika ja astronoomia kui filosoofia ja humanitaarteadused. “Geomeetriat mittetundjaid sisse ei lasta”.
    Platon ise oma dialoogides peaaegu ei esinegi, kõige tähtsam on Sokrates, on kaheldud autorluses. “ Seadustes ” aga puudub Sokrates.

    Platoni poliitikafilosoofia

    Platon rajas normatiivse poliitilise filosoofia, ta kehtestas väärtussüsteemi, mis on õiglane ning mida tuleb rakendada poliitilisele ühiskonnale. Ta leidis, et maailma algeks on ideede (sg. eidos, pl. eideai) maailm, kogu reaalne maailm on vaid selle ideede maailma vari. Tema idealism vastandus materialistlikule mõtlemisele (kuigi kreeklased sellist sõna ei kasutanud).
    Ideed väljendavad tõelist olemist, tõsiolevaid asju ning need eksisteerivad enne kõiki materiaalseid asju. Ideed ei ole mitte üksnes püsivad, kõigi kehaliste asjade algkujud/vormid, vaid ka nende põhjus ja eesmärk; ideede maailma täiuslikkuseni ei küüni materiaalne tegelikkus iialgi. Samas on igas materiaalses asjas osalistelt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine.
    (Puul on idee, kuid reaalsuses puu võrsub, kasvab ja hävib, ilul on idee – kui kõik materiaalne ilu on samuti, inimesed vananevad, nooruslik ilu kaob. Ideede maailm on täiuslik ja tõsiolev, hävimatu, muutumatu.
    Iga asi on seega oma idee kehastus – see, et puu hakkab kasvama ja kasvab suureks, see tähendab, et ta lähtub puu ideest ning püüab oma täiuslikkuse suunas (mida ta kunagi ei saavuta, kuid ligineb). Iga reaalne asi lähtub oma ideest ja liigub oma idee suunas. Idee teeb asjast selle, mis ta on.
    • Need ideede ja asjade vahekord kehtib kõiges – ka matemaatikas – seal on ideaalsed kujundid ( kolmnurk , skulptuurid, maalid, “kõik need on vaid kujundlikud väljendused, mida saab näha ainult mõistuse abil” ütleb Platon.
    Igal ideel on kolm põhikuju: põhjus, eeskuju ja eesmärk ( telos ). Iga asi areneb vastavalt oma loodusepoolt ettemääratud eesmärgi suunas (teleoloogia).
    Sellelt lähtealuselt tuletab Platon kogu oma poliitilise filosoofia. Kogu maailm liigub oma hüve (agathon) suunas, ka inimese eesmärk (telos) on hüve. Põhiküsimuseks on, milline on õiglane riik, mis tagaks hea elu.
    Koopamüüt (Riik, ptk 7): inimesed on lapsest saadik koopas, ahelais (vaatavad ainult enda ette, koopa seinale, pead pöörata ei saa), koopasse viib pikk sissekäik, kust paistab valgus. Valguse ja inimeste vahel on sein, seina peal on kujud, inimesed kannavad mööda seda vaheseina igasugu esemeid, mis heidavad varje koopaseinale, koopas olevad vangid näevad varje igasugustest olenditest. Inimesed näevad vaid asjade ideedest varje. Ideede ja asjade suhe: asjad jäljendavad ideid, ideed kehastuvad asjades, asjad on ideede varjud.
    Inimene koopas näeb ja tajub oma meeltega vaid varje tõelise ideede maailma ideedest (valgus), nendest varjudest inimesed püüavad taasluua neid ideid. Vaid ühiskonna parimad, kes on läbi mitmete haridusastmete osutunud kõige võimekamateks, õpivad Platoni kujutatavas haridussüsteemis tundma asjade tõelist olemust, nende ideed. Ideaalriiki peaks valitsema selline kuningas- filosoof , kes on jõudnud kogu riigi idee äratundmisele.
    Kogu maailm on Platoni arvates jumala (demiurgi) looming. Demiurg vormib kujutut mateeriat. Esmalt tekivad sellest matemaatiliselt määratletud kehad (platoonilised kehad – viis korrapärast hulktahukat, teraeeder, heksaeeder, oktaeeder jne), millele alluvad elemendid maa, tuli vesi ja õhk. Materiaalsele maailmale on omane liikumine ja arenemine, mis tulenevad materiaalse maailma ebatäiuslikkusest. Ilma demiurgilt lähtuva toimeta oleks mateeria lihtsalt olematus. (Demiurg, “rahva heaks töötav”, oli muidu vanas Kreekas vaba kodanik, kes töötas tasu eest, Platonil aga jumalus , kes lõi ürgainest maailma).
    Kolme liiki voodite loojad (teoses “Riik”): Jumal lõi voodi-idee (kõik teised ideed ka), konkreetse voodi lõi puusepp ( temal on asjadest teadmine) ning voodit kujutava maali kunstnik (vaid jäljendab).
    Uskumus hingedest: hingi on loodud kindel arv. Nagu tähti taevas, igaühel üks hing. Hing on kui kaherattaline sõjavanker, mida veavad kaks tiivulist ratsut ja juhib kutsar. Hinged toituvad ideede vaatlemisest ja püüavad vaadelda ideede-maailma. Sealset tõelist ilu, õiglust jne. Inimhingedel on üks hobune peru . Mida vähem hing näeb ideesid, seda raskemaks ta muutub, mida rohkem hing näeb ideesid, seda väärtuslikum ta on – need hinged, kes pole üldse näinud ideesid, kehastuvad loomades ja taimedes, kõige rohkem ideesid näinud kehastuvad filosoofides.
    Anamnees. (anamnesis) – tunnetamine on meeldetuletamine . Õigete küsimustega saab juhtida inimest ennast ära tundma neid teadmisi, mis temas juba on. Õppimine on ka vajalik, kuid õppimise käigus tulevad hingele vaid meelde asjad, tegelikult justkui ei õpitagi.

    Voorused

    Vanad kreeklased ülistasid nelja põhivoorust: tarkust (sofia), vaprus (andreia), mõõdukust (sofrosüne) ja õiglust (dikaiosüne). Väärtused pole mitte kokkuleppe ega konteksti küsimus, vaid on abstraktsed/ideaalsed ja suurema süsteemi osad. Mis iganes on täiuslik, omab neid nelja voorust .
    Arete - voorus, tähendab nii füüsilist, vaimset kui moraalset täiust objektiivses, mitte subjektiivses tähenduses. Loomutäius. Ei tähenda niivõrd moraali ja kombelisust!!!. Sõduri arete tähendab mehisust/ vaprust , silma arete head nägemist.
    Platon põhjendab moraali ja eetika kaudu ka poliitikat. Inimesi tuleb kasvatada nii, et neil võtaks kuju need neli voorust ja selliselt saab inimesi kasvatada ainult riigis, mis samuti omab neid nelja voorust. Kõik liigub oma täiuse, oma hüve ja eesmärgi suunas. Objektiivselt, idealistlikult, teleoloogiliselt.
    Platonil on kaks peamist poliitfilosoofilist teost: Polüteia ehk riik ja Nomoi ehk seadused.

    Kuningas-filosoofia valitsemine

    Hea inimene, hea elu ja hea riik, mis need on ja kuidas neid saada? Hea on kusagil objektiivselt olemas, hea on objektiivne reaalsus ning seda tuleb realiseerida mitte sellepärast, et inimesed seda tahavad, vaid sellepärast, et see on hea. Tuleb selline hea ära tunda, saavutada õige teadmine ning see toobki kaasa voorused (voorus on teadmine) ja hea elu ja riigi. Platon eristab teadmist inimese enda arvamustest, teadmine puudutab asjade idee tunnetamist, see on tõsikindel teadmine, arvamus on ekslik ja inimlik.
    Inimene. Platoni väitel on inimloomus sõjas iseendaga , inimeses on madalam inimene ja kõrgem inimene ning kõrgem peab end madalamast vabastama või vähemalt seda ohjeldama. Inimese tahe on seejuures teisejärguline. Mida inimesed tahavad, sõltub sellest, kui palju nad näevad head, kuid miski pole hea vaid sellepärast, et keegi seda tahab. Õige teadmine toob ka õige tahtmise. Ja inimene ei saa olla hea üksi või väljaspool ühiskonda ja riiki, inimene saab olla hea vaid siis, kui ta on ka hea kodanik ja ta on heas riigis. Inimese ja riigi headus käivad koos.
    Kuningas-filosoof. Riik saab saada heaks vaid siis, kui leidub inimene, kes teab, mis on hea, kellel on õige teadmine. Riik vajab sisuliselt valgustatud despooti, kuningas-filosoofi – tema on kõige lähemal jumalale , tema tajub ideede ja hüvede maailma kõige paremini.
    Kuningas-filosoofi valitsus on ideaal, tema üksi teab, mis on inimestele ja ühiskonnale hea. Seejuures ei oma mingit rolli ei tavad ega rahva arvamus (sest teaduslik teadmine on alati ülem rahva arvamusest!). Platon mingil juhul ei kulutaks oma pead EMORi avaliku arvamuse uuringutele...

    Riik kui tüüp, riigi idee

    Hea peab olema üks ja muutumatu alati ja igal pool. Põhineb eeldusel , et inimesel kogu maailmas üks ja seesama “loomus”, mis erineb väljanägemisest ning selle loomuse mõistmine eristab teadmist inimese kohta arvamusest inimese kohta. Filosoof on see, kes on selle hea objektiivsele teadmisele kõige ligemal, temas on teadmise-arvamise suhe kõige positiivsem. Samamoodi iga riigijuht peab teadma, mis on hea, mida nõuab selle saavutamine ning mis riik on mitte vaid oma variatsioonides , aga ka olemuslikult.
    Platon leiab seega, et on oluline teada, mis riik olemuslikult on ning kui reaalsus ei ühti sellega, siis seda halvem reaalsusele!
    Põhjuseid sellisele rangele idealistlikule lähenemisele võib olla mitmeid: ühelt poolt oli Kreeka arvamusterohke demokraatia langenud range distsipliiniga Spartale, teiselt poolt oli oma mõju kindlasti ka täppisteadustel ja matemaatikal. Platon ei võtnud oma kooli (Akadeemiasse) vastu kedagi, kes polnud õppinud geomeetriat, Akadeemias õppis tema eluajal ka kaks kõige olulisemat tolleaegset matemaatikut ja astronoomi, täppisteadused ja eriti geomeetria nõuavad inimestelt võimet hoomata ideaaltüüpe (näiteks täisnurkne kolmnurk on ideaalne kujund, ideaaltüüp, mida ei ole võimalik luua). Samamoodi püüab Platon kirjeldada seda, mis on riik ideaalselt, mis on riigi idee, mis on riigile olemuslik . Ta püüab kirjeldada põhimõtteid, millest sõltub iga inimühiskond.

    Ühiskond

    Ühiskond tekib inimeste vajadustest , mida saab täita ainult siis, kui inimesed üksteist täiendavad. Ühiskonda mõistab Platon kui teenustesüsteemi, kus iga liige nii annab kui saab. Inimesed täidavad teatud ülesannet, mida on vaja ning nende sotsiaalne tähtsus sõltub nende töö väärtusest (iga töö ei ole sama väärtusega). Inimese vabadus pole seega mitte oma vaba tahte täide viimiseks , vaid oma kutsumuse, oma ülesande teostamiseks.
    Mitte tavadest, traditsioonist ega ajaloost, vaid loodusest ja ühiskonna olemusest tulenevalt toimivad ühiskonnas kolm põhimõtet: tööjaotus, tööülesannete spetsialiseerumine (igaüks teeb oma) ja teenuste vahetamine.
    Haridus . Inimestele on looduse poolt antud erinevad anded , hariduse läbi arendatakse nende võimeid. Kui haridust õieti kasutada ja õieti inimese andeid arendada, siis tulemuseks on sotsiaalne harmoonia.

    Voorused riigis ja inimeses

    Loomupärased oskused saavad areneda vaid siis, kui inimesed teevad tööd alal, milleks nad loomupäraselt kõige paremini sobivad, seejuures inimene vajab paremat teadmist oma loomusest ja oma võimete täiuslikumat arendamist . Hea inimene ja hea riik on kui ühe küsimuse kaks külge: kui individuaalseid võimeid arendada õigel moel, on tulemuseks harmooniline riik.
    Platon eeldab, et inimloomus sobitub loomupäraselt ühiskonnaga ja vastupidi: mis ühele on hea, on hea ka teisele ja vastupidi. Vastus ühele on samaaegselt vastus ka teisele. Moraal on üheaegselt nii era kui ka avalik.
    Ühiskonnas on kolm klassi: töölised, valvurid -sõdurid ja valitsejad (arhondid). Ka inimene jaotub kolmeks: 1. diafragma ehk toitev osa inimeses; 2. rind ehk täitesaatev ning 3. pea, mis mõtleb. Mõlemale kolmikjaotuse vahel jaotuvad ka vastavad voorused: mõõdukus, julgus , tarkus.
    Kes? Mis anne looduselt?
    Inimhinges
    Mis voorus?
    Valitsejad
    teha valikuid ja otsusteid valitsemises
    pea (ratsionaalne), mõistus
    tarkus
    Sõdurid
    valitseda teiste kontrolli ja suunamise all
    rind (täidesaatev), vaim
    julgus
    Töölised
    teha tööd
    diafragma all (toitev), madalamad ihad
    mõõdukus
    Tarkus. On igasugust tarkust, on sõduri tarkus, puusepa tarkus jne, kuid vaid valitseja tarkus on kõikehõlmav.
    Vapper on riigi see osa, mis võitleb, vaid see osa teab, mida tuleb karta ja mida mitte. Sõdurid saavad seetõttu vastava hariduse, milles on olulisel kohal muusika ja võimlemine, kord ja füüsiline vastupidavus.
    Mõõdukus korrastab soove ja naudinguid inimeses, tagab selle, et alam põhimõte (mida on nii ühiskonnas kui inimeses arvuliselt/koguselt rohkem) alluks ülemale, riigis on halvemaks osaks lapsed, naised, teenijad , metoikud. Mõõdukus on harmoonia, mille kohaselt nõrgem alistub tugevamale. Inimeses hoiab mõistus kontrolli all madalamaid kiresid ja ihasid. (Kui janune mees kontrollib oma soove ja ihasid, siis ta ei pruugi tahtagi juua ning ratsionaalne põhimõte valitseb teda). Samas on inimeses need madalamad tunded ja ihad ka liitlasteks, mis viiakse kooskõlla läbi muusika ja võimlemise. Näiteks muusika rahustab kirgi.
    Platon võrdleb õiglast riiki lambakarjase, lambakoera ja lammastega, kus karjasel peab olema koeral vaprust ja lammastel mõõdukust. Õiglus on kõigi osade kooskõla ja koostöö nii, et kõik saavad sellest kasu. Õiglane riik saavutatakse läbi vastava hariduse ja filosoof-valitseja.

    Õiglus

    Õiglus on kohane vastastikkune suhe kolme klassi vahel. Töölistel ei ole ei looduse poolt antud andeid sõdimiseks ega ka valitsemiseks, ega pole neil ka vastavat haridust, nende ülesanne on seega vaid kuuletuda! Oleks ebaõiglane lubada neil osaleda poliitikas. “Ei ole midagi paremat, kui see, kui inimesel on oma töö, mille tegemine on tal loomuses , see on parim nii talle ka teistele inimestele,“ ütleb Platon. „Iga inimest tuleb kohelda sellisena nagu ta on, tema võimete ja väljaõppe valguses ning igalt ühelt oodatakse seda, mida nõuab aus nende ülesannete täitmine, mis vastab tema positsioonile.“ Igaüks peab täitma oma ülesannet, vaid nii on võimalik kord ja rahu. See ei tähenda, et ühte on vähem vaja kui teist, riik luuakse vajadusest vastastikkuste teenete järele, kuid valitseja ei tohi teha käsitööd ja sõdur valitseda. Jaotuvus nendesse kolme klassi on üldine põhimõte ning seetõttu ei tohi keegi töötada mitmes klassis korraga.
    Niimoodi korraldatud ühiskonnas ei ole tulemuseks mitte ühe klassi ebaproportsionaalne õnn, vaid kogu terviku õnn, seetõttu on see riik õiglane (ta ei taga võrdsust, huvide rahuldamist ega ka mitte minimaalsete vajaduste täitmist, nagu tänapäeval mõeldakse). Lihtsalt tagab kõigi õnne ja nii on ka riik õnnelik. Sõdureid saab õnnelikuks teha vaid see, mis teeb neist sõdurid (ta mõistab, kuhu ta looduse ja loomu poolest kuulub, saab vastava hariduse, täidab oma rolli ja on õnnelik, nii õnnelik kui üks valvur olla saab, käsitöölisel on oma õnn ning käsitööline ei saagi kunagi olla õnnelik valitsejana, siis ta ei teostaks oma kutsumust). Elukestev õpe kui ümberõpe vastavalt turuvajadustele, on Platoni nägemuses mõeldamatu.
    Loodus on andnud inimestele nii õnne kui vastutust erinevalt. Valitsejate kohustuseks on valvata rikkusest ja vaesusest tulenevate kurjuste vastu (esimene toodab luksust/laiskust, teine kadedust/õelust). Kui sõdurid on õppinud teadma, mida tuleb karta ja mida mitte ning omandanud vastava väljaõppe, siis suudavad nad võita palju arvukama armee.
    „Iga indiviidi tuleb rakendada selleks, milleks loodus teda on kavandanud, üks üheks tööks, siis teeb iga inimene oma tööd ning on üks ja mitte mitu, nii on kogu linn üks ja mitte mitu.“

    Haridus

    Kogu hariduse idee seisneb selles, et ühendada tuleb kaks asja - loomupärased anded ja väljaõpe. Esimene on inimesele kaasa antud ning seda tuleb hariduse andmisel ka arvestada, teine tuleneb kogemustest ja haridusest.
    Hariduse läbi saab valitseja kujundada inimloomust ning seda harmoonilise ühiskonna nimel. Kui haridust õieti ära kasutada, on kõik võimalik (töö noortega viis võidule ka siga nimega Napoleon Orwelli “loomade farmis ”). Seepärast peab haridus olema riigi kontrolli all ja olema kohustuslik. Haridus jaotub kolme etappi, kõige madalam tase on kõigile kodanikele (kuni 20-eluaastani), seejärel sõduritele ja valitsejatele (vanuses 20-35), ehk nagu Platon neid kaht klassi kokku vahepeal nimetab, valvuritele, mille järel kõige andekamad saavad valitsejatele mõeldud hariduse (vanuses 35-50). Tulemuseks on gerontokraatia, vanurite valitsus?
    Iga etapi järel tehakse seejuures valikuid ning valitseja peab saama ka sõjalise väljaõppe. Esimese astme läbimisel suunatakse Platoni idee kohaselt vähem andekad tööle, teise astme läbimisel tööle ametnike ja sõduritena, paremad õpilased jätkavad filosoofiaõpinguid. Kõige kõrgemasse seisusesse võis pääseda alles pärast 50. eluaastat.
    Kehaline kasvatuse eesmärgiks pole mitte ihu treenimine , vaid mõistuse treenimine keha läbi. Eesmärgiks on ikkagi intellektuaalne ja moraalne kasvatus.
    Õige hariduse tulemusena saavad inimesed hakkama ka sellistes teisejärgulistes asjades nagu abielu, naiste omamine , lastekasvatus, vanemate austamine, riietuse valik. Hea haridus parandab inimeste tõugu, inimeste sisulist olemust. Platon leiab, et inimeste tõug areneb samamoodi nagu loomadegi oma lihtsalt aretuse teel.
    Muusikal on hariduses väga oluline roll. Muusikast jõuab hea korra harjumus inimestesse ja riiki. Platon leiab, et muusikat tuleb hoida algsel kujul, ühtki uuendust ei tohi muusikasse tuua. Muusikalised uuendused on ohuks kogu riigile ning peavad olema keelatud. Kui muutuvad muusikavormid, siis nende koos muutub ka kogu riigi ülesehitus, tulemuseks pole mitte harmoonia, vaid seadusetus, lõbustused, moraalitus.
    Inimese haridustee määrab inimese tuleviku ja elu.

    Kommunism

    • Platon räägib absoluutsest kommunismist, mitte ainult ühisomandist vara suhtes, aga ka naiste (meeste?) ja laste suhtes.
    • Looduse/loomu poolest inimene omab vaid oma ihu, ihad sunnivad inimest oma omandit suurendama . Sellist madalamat iha (oma vara laiendamisele) suudab ohjeldada vaid filosoofia, madalamal tasemel muusika.
    • Kommunismi ülimuslikkus mittekommunismi ees tuleneb filosoofia ülimuslikkusest mittefilosoofia ees
    Demokraatia iseäralise veana nägi Platon ebakompetentsust (see on probleem tänaseni, et puudub mehhanism , mis tagaks ekspert-teadmiste teostumise).
    Platon demokraatiast – vabadus, sallivus, paljusus , igaüks elab nii kui tahab. Mõneks ajaks on see vabadus hea. Piiranguid veel vähem kui oligarhias, keegi pole sunnitud valitsema või olema valitsetud, inimene võib elada rahus, kui linn on sõjas, kurjategija ei karda karistust ja teda ei panda isegi vangi, valitsemistavad on pea-peale pööratud – poeg on isale autoriteet, ei karda isa, õpetaja kardab õpilasi, need ei hooli õpetajast. “Isegi koerad ja hobused ei astu kõrvale, kui inimene vastu tuleb.”
    • Demokraatlik inimene ei hooli õieti millestki , on kaootiline – kord teeb sporti, siis joob ja laiskleb, kord majandab, siis priiskab. Demokraatia hävitab liigne vabadus. Tollases demokraatias mitteosalejate arv suur, türann mobiliseerib need (värbab orje turvameesteks) jne, alustab sõja, et rahvas tunneks vajadust juhi järele, kõrvaldab teisiti-mõtlejad, tugevdab võimu. Rahva viha kasvab, sõbrad imetlevad, poeedid ülistavad.
    Poeetide roll kasvab kahes halvemas valitsusvormis, sest nendes saavad võimuse madalamad tunded, poeedid hakkavad ülistama Erost ja ebaõiglust. Pole reaalsuskirjeldus, Demokraatlik inimene on kui oligarhilise isa poeb.
    Nagu teistelegi valitsusvormidele, on ka demokraatiale omane vägivald ja ühiskonnagruppide vahelised konfliktid. Peamiseks probleemiks on seega klassivastuolud. “ Aristokraat on lojaalne oligarhilisele valitsusvormile, lihtkodanik demokraatlikule konstitutsioonile (ühiskondlikule ülesehitusele, mitte põhiseadusele), suheldes teiste linnadega toetavad aristokraadid teise linna aristokraate ja vaesed teise linna vaeseid.“ Seetõttu ütleb Platon, et igas linnas on kaks linna, on rikaste ja vaeste linn, mis on igavesti sõjas üksteisega. Seda halba olukorda saab parandada vaid eraomandi vormi muutmisega. Ainus ravim on omandi kaotamine, sest see segab inimesi täitmast nende kodanikukutsumust. (küllaltki spartalik ühtsele riigile orienteeritud mõtlemine). Et ei peaks ühtlustama inimeste varalist seisu läbi poliitika, ühtsustab riik varalise seisu enne poliitikat, et sel poleks häirivat mõju valitsusele. Kõigepealt tuleb tagada riigi ühtsus ning omand ja perekond on Platoni arvates tee peal ees.
    • Erandiks on käsitöölised, nemad on ainsad, kellel võib olla isiklik omand. Valitsejatel ja sõjameestel ei tohi olla isiklikku omandit, sest see tekitaks omakasupüüdlikkust ning oleks kahjulik riigile kui tervikule. Ainuke, mis neile kuulub, on nende keha.

    See kommunism puudutab siiski vaid valvurite klasse (valitsejad ja sõdurid), vaid nemad peavad olema eraomandita, ilma monogaamse abieluta (parima inimsoo saamiseks kehtestatakse reguleeritud järeltulijate saamise poliitika, meenutab hitlerlikku eugeenikat, Platon tõi inimsoo jätkamise osas võrdluseks loomaaretuse ning leidis, et see, et inimestel see asi nii juhuslik on, on täiesti lubamatu), sest naised on samade võimetega kui mehed (isegi sõjalistes kohustustes). Rassi parandamine nõuab selektiivset seksuaalpartneri valikut.
    Parimad mehed parimate naistega , lapsed antakse ära, hiljem naised kasvatavad küll, aga ei tea, kelle last ta kasvatab. Vigased lapsed hukatakse või käsitööle.
    • Naised suudavad võrdselt meestega kõiki ülesandeid täita, sooline erinevus pole oluline.
    • Kommunismis teenistuse eest toit, mitte raha, elamud läbikäidavad jne.
    Kommunism teeb linna rohkem “üheks”, täiuslikumaks, linn on kui üks perekond, kõik peavad kõiki oma pereliikmeteks, see on suurim võimalik ühtsus. Eros ja perekond ohverdatakse.

    Platon, Nomoi (Seadused)

    Kirjutatud 30 aastat hiljem, mil Platon pole enam noor... Riik oli kirjutatud kui utoopia (utopos - koht, mida pole olemas), Seadustes räägib Platon juba praktilise poliitiku juttu , kuidas oleks tegelikult võimalik riiki püsti panna. Ta kogeb , et tegelikult hea ühiskonna kehtestamine ei ole kerge ning leiab, et ideaalriigi järel paremuselt teine on seaduste riik. Seadus on ülim ning sellele peavad alluma nii valitseja kui alluvad. „Tõeliselt ideaalses riigis on puhta mõistuse valitsemine, mis kehastub filosoof-kuningas ning teda ei takista ei seadus ega tava, peab olema ülim,“ paremuselt teises riigis aga valitsevad seadused. Just seadus on see, mis eristab inimest loomadest, seadusteta ei erine inimesed metsikutest loomadest. Seadused kehastavad tarkust ning ülimate vooruste hulgas on ka enesekontroll ja seadusekuulekus .
    Kuid seaduse tarkus tuleneb kogemustest ja üksikjuhtumistest ning nende läbi tegelikult ei jõuta kunagi selge teadmiseni põhimõtetest. Seadused ja ideaalne riik erinevad üksteisest nagu tavad erinevad loodusest.
    Parim võimalik riik on Platoni arvates selline, kus valitsuskorraks on segavalitsus monarhiast ja demokraatiast, kus monarhiline tarkuse põhimõte on ühendatud demokraatliku vabaduse põhimõttega.
    Platon esitab ka tsivilisatsiooni mütoloogilise kujunemise. Alguses elasid inimesed üksikutes perekondades, seejärel tekkisid külad ning algse rahuliku kooselu põhjuseks sai valitsejate omavoli. Nii järeldabki Platon, et kui ideaalriigis valitseb tarkus vähemtarkade üle, tuleb paremuselt teises riigis saavutada seadusekuulekas valitsemine.
    Sparta ja Pärsia näitel ütleb Platon, et isevalitsus/türannia toob hävingu, Ateena näitel ütleb, et ohjeldamatu demokraatia liialdab vabadustega. Lahenduseks on mõõdukus (ehk segavalitsus): spartalik türannia vajas tarkust, ateenalik demokraatia korda. Äärmused tõid mõlemal puhul kaasa hävingu.
    Igasuguseid valitsemispõhimõtteid on – tugevamate võim nõrgemate, vabade võim orjade, vanemate võim laste üle, vanade võim noorte üle, RIIGIS on ideaaliks targemate võim vähemtarkade üle, SEADUSTES õigusriik.
    Ka kommunism on ideaal, mis on inimloomuse jaoks liiga hea. Kompromissvariandina näeb ta seda, kui võrdsele arvule kodanikele (5040 – Sparta eeskujul) anda võrdses koguses maad, nii tekiks võrdne maaomand . Muu isikliku vara kogus võiks küündida kuni 4-kordse maa väärtuseni. Platon lubab ka monogaamset abielu ning jaotab kodanikud nelja klassi, iga klass saab neljandiku kohtadest (rahvakoosolekul), kuigi vaeseid on arvuliselt kõige enam.
    • Liiga rikkad ja liiga vaesed on välistatud.
    UUS KLASSISÜSTEEM: 360-nõukogu, kuhu valitakse igast varalisest seisusest neljandik (valimised on aristokraatlik meetod!!!), lisaks on 37 seaduse valvurid ja 10 liikmest koosneb kontrolliorgan, mis kehastab taas targemaid...
    • UUS TÖÖJAOTUS: Põllutööd teevad orjad, käsitööd metoigid, vabad mehed teistest linnadest. Kodanikel aega poliitikaga tegeleda. Nad ei kaubitse , ei hari põldu. Periklese aegne demokraatia ei olnud selline! Kodanikud tegid ka tööd ning klassid olid eri kodanikest...
    Platon lubab ka monogaamset abielu ning jaotab kodanikud nelja klassi, iga klass saab neljandiku kohtadest (rahvakoosolekul), kuigi vaeseid on arvuliselt kõige enam.
    Religiooni peab Platon samuti oluliseks selliste inimeste seadusekuulekuse tagamisel, kes ei suuda mõistuse teel mõista “enesestmõistetavat”, ehk asjade tõelist olemust. Teoloogia oli Platonile osa poliitikateadusest, mis õpetas vähemusele, kuidas valitseda enamust .
    Religioon, nagu haridus, peab alluma riigi regulatsioonidele ja ülemvõimule ning seejuures tuleb religiooni reguleerida seadustega järgmisel viisil: lubatud on ainult avalik religioon; eraviisilised religioonid vähendavad inimeste riigikuulekust; et teatud uskumused kalduvad ebamoraalsusse, on vaja anda religioonile usutunnistus ka seadustega karistada valesti uskujaid. Selline usutunnistus sätestab, et ateism on: 1. jumalate olemasolu eitamine, 2. selle eitamine, et jumalad hoolivad inimeste käitumisest, 3. uskumus, et sooritatud pattu saab kergesti lepitada jumala ees.
    Platon nägi ateismi eest ette karistust kuni surmanuhtluseni. (üldtunnustatud jumalustesse mitteuskujaid nimetati vana-Kreekas ka ateistideks , ning neid kiusati taga ka demokraatlikus riigis, ka Sokratest süüdistati noorte moraali õõnestamises ja ka jumalate solvamises).
    Seadustes näeb ta lisaks seadustele vajadust ka teatud ekspertide nõukogu järele, kuhu kuuluksid vooruslikud usujuhid, valitsejad ja haridusjuht . Sellise nõukogu kohta seadused ei kehti, ta ise aga kontrollib ja juhib kõiki riigi institutsioone. (analoogilise institutsiooni rajas ka ajatolla Khomeini, kes nimetas seda valvurite koguks), sisuliselt taastab Platon taas kuningas-filosoofi rolli.
    Epiloog Kas Platon on totalitarismi esiisa? Karl Popper on kirjutanud avatud ühiskonnast ja selle vaenlastest ning tema raamatu esimene osa on Platonist , teine Marxist. Totalitarismis on suletud, demokraatias on avatud ühiskond. Platon ei räägi avatud ühiskonnast, vaid on üks inimene (või vähesed inimesed), kes teavad, kuidas on hea ja õige ning seejärel kehtestavad õiged ideed ja väärtused ja vajadusel teevad seda ka vägivaldselt.
    Lisaks õigustab Platon ka (negatiivset) propagandat ja tsensuuri. Platon mainib nii Riigis kui Seadustes, et vajadusel tuleb kodanikele ka valetada ja seda nii, et kõik seda usuvad, ka valitsejad. Riigi esimeses peatükis ütleb nt Sokrates väitluses Kephalosega, et tõe rääkimine ei ole õigluse tarbeks hädavajalik. Hästi korraldatud riigis on vajalik vahepeal ka mittetõdesid õpetada lastele ja rääkida täiskasvanutele.
    Tegelikult paistab tõde olevat vahepeal - ei Sokrates ega Platon olnud liberaaldemokraadid, see on selge. Ei poolda suuri isikuvabadusi – arvamustes, elustiilides jne. Kuid samas oleks samastamine fašismi või kommunismiga ka liiast – siiski räägib ta tarkuse võimust, mitte kellegi suvast või türanniast.
    Ettevalmistavad küsimused eksamiks (2. loeng):
  • Milline on Aristotelese käsitlus voorustest teoses Nikomachose eetika? Kuidas on see seotud õnne ja poliitikaga?
  • Milline on Aristotelese käsitlus õiglusest ja sõprusest teoses Nikomachose eetika? Kuidas on need seotud poliitikaga/riigikorraga?
    2. loeng (13.02.06). Aristoteles.

    Aristoteles (384-322)

    Aristoteles on tuntuselt ja mõjukuselt Platoni kõrval teine vanakreeka suur poliitikafilosoof5, Platoni ideede edasiarendaja ja kriitik . Kui Platon oli müstiliste algetega ja kirjanduslike kalduvustega visionaarne filosoof- idealist , “poeet” filosoofias, siis Aristotelese on pigem süstematiseerija (Aristoteles uuris 158 Kreeka linnriigi konstitutsioonilist ajalugu – st ülesehitust) empiirilise materjali suurkoguja ja üldistaja ning praktik.
    • Platoni maailm kaugeneb ideaalist - käib alla, Aristotelesel maailm areneb ja täiustub järk-järgult. Ehk ideaali suunas. Analoogiat võib näha Mussolini ja Hitleri nägemustes ideaalühiskondadest – esimene soovis luua “uut” ja “tulevikulist ühiskonda”, teise ideaalajastu oli kauges, rikkumata minevikus.
    Aristotelese elulugu. Aristoteles elas kahe ajastu piiril - poliste süsteem oli nõrgenemas ja selle kõrval arenesid välja uued ja suured impeeriumid . Aristotelese püüdlused õigustada linn-riigi põhimõtteid omasid selles kontekstis väga väikest mõju.
    Aristoteles sündis Makedooniale allutatud Traakia linnas Stageiras, tema isa Nikomachos (ka Aristotelese poja nimi oli Nickomachos) oli Makedoonia kuninga Amyntos III, Aleksander Suure vanaisa, ihuarst ja kasvas seega Makedoonias . Aristoteles oli ateenlaste jaoks metoik, tema mitte-aristokraatlikul päritolul oli oluline mõju Aristotelese poliitikafilosoofiale. Õppis Platoni asutatud Akadeemias ning veetis Ateenas Platoni õpilase ja kaastöölisena umbes 20 aastat. Pärast Platoni surma põgenes Aristoteles Ateenast, sest pidas monarhiat parimaks valitsusvormiks ning oli seotud Makedooniaga (samal ajal Makedoonia kuningas Philippos II asus Kreekat allutama ning seetõttu teravnesid suhted ka Ateenas).
    Aastast 343 sai Aristotelesest Makedoonia kuningas Philippos II poja – Aleksander Suure - koduõpetaja. Aleksander oli vaid 13-aastane kui temast sai isa regent juba paari aasta pärast Phliippos II oli hõivatud sõjakäikudega. Aristotelese ja Aleksandri vaheline suhe oli kaua hea, Aleksander toetas teda rahaliselt, kuid suhe jahenes hiljem teadmata põhjustel.
    Aastal 335 tuli Aleksander võimule Makedoonias, kreeka linnad ühendatakse, ning Aristoteles läheb Ateenasse. Aristotelesest oli saanud jõukas mees, kuigi mitte aristokraat. Ta asutas oma Lykeioni , Lütseumi (millel oli väga hea raamatukogu). Peale Aleksandri surma (323) tugevnes Makedoonia- vastasus Ateenas, Aristotelest süüdistati demokraatiavastasuses ja uskmatuses. Ta põgenes Euboia saarele , suri aastal 322 (maovähki?).
    Tal on kaks olulist poliitfilosoofilist teost – Nikomachose eetika ja Poliitika -, millest teine on esimese loogiline jätk.

    Nikomachose eetika

    Inimelu eesmärk on õnn

    Raamat 1 – inimelu eesmärk
    1.1 Igal inimese teol on mingi eesmärk, hüve.
    „Näib, et igal kunstil ja igal uurimustööl, aga ka igal praktilisel tegutsemisel ja valikul on suundumus mingi hüve poole, seetõttu on öeldud õigesti, et kõigel on suundumus hüve poole“ (NE 1996:7). Hüve on kr agathon, ingl k good .
    1.2 Teadus, mis uurib inimese hüve, on poliitika.
    „Kui tegutsemisel on mingi eesmärk, mida me selle enda tõttu soovime , muu aga tuleb selle kaudu ja kui me ei eelista kõike mingi muu asja pärast, siis ilmselt olekski see hüve ja ülim hüve.“ ... Poliitika määrab ära, mis teadused peavad riigis olema, milliseid neist on vaja igaühel teada ja mil määral. Näeme, et ka kõige austusväärsemad võimed, nagu seda on majandamine, kõnekunst, kuuluvad poliitika alla. Kasutades ära teadmised kõikidelt ülejäänud aladelt , määrab ta veel ka seadustega, mida peab tegema ja millest hoiduma – seega peaks ta eesmärk hõlmama ka kõigi teiste alade oma, nii et just see võikski olla inimese hüveks.“ (NE 1996:7,8)
    On suur erinevus teoreetiliste teaduste ja praktiliste teaduste vahel. Teoreetiliste teaduste objektiks on asjad, mis ei allu muutustele, või asjad, milles endis asub muutumise põhimõte, uurivad nende asjade põhimõtteid ja põhjuseid, demonstratiivne teadmine. Praktiline teadus tegeleb inimesega, inimese võimega olla tegevuse (praxise) allikaks, inimtegevus on olemuslikult muutustele alluv. Viimase eesmärgi on tegevuse efektiivsemaks/paremaks muutmine. Arukus (phronesis) on selle juurde kuuluv. Praktiline teadus peab kujundama tavaliste poliitiliste inimeste käitumist.
    • Praktiline või poliitiline teadus omab kolme laia haru: eetika või iseloomu teadus; majandus või perekonna juhtimise teadus, poliitilise kogukonna valitsemise teadus.
    1.7. Inimese hüve on õnn.
    Nii nagu on õnn kõige viimasem eesmärk, nii on poliitiline ekspertiis, poliitikateadus (politike) samuti kõrgeim teadus. Sest see üldse otsustab, milliseid teadusi on millistes linnades vaja.
    Hüve on „see, mille tõttu muid asju tehakse. Eks olu ju igal tegevusalal ja kavatsusel eesmärk: arstiteaduses tervis, sõjakunstis võit, ... mille nimel kõik just teevadki ka muid asju. ... See, mis on kõigist neist ülim, on lõplik. ... Kõige rohkem lõplikuks nimetame seda, mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks. ... Tundub, et õnn ongi kõige rohkem selline. Selle valime ju alati tema enda ja mitte kunagi muu pärast, kuulsust , naudingut, mõistust ja kogu loomutäiust valime me ju ka selle enda pärast ... valime aga ka õnne jaoks, arvates, et nende abil oleme õnnelikud.
    Voorus ja õnn. Kui Platoni jaoks on oluliseks filosoofiline voorus (st tarkus on ülim voorus), siis Aristotelesel on selleks moraalne voorus, loomutäius (arête). Platoni utoopiline režiim on Aristotelese jaoks ebareaalne, kättesaamatu, inimesele võimatu, mistõttu ei saa ka olla hea, sest kuidas saab see, mis on inimesele võimatu (pole inimloomusele omane) olla inimesele hea?
    Inimestel on kolme liiki eluviise: ihuliste naudingute, poliitiline ja teoreetiline või filosoofiline elu. Enamus tegeleb ihuliste naudingutega. Teine tase on inimesed, kes peavad elu eesmärgiks au ning püüdlevad selle suunas näidates välja oma voorust poliitilistes tegudes. Kõige vähem on neid, kes püüdlevad selliseid naudinguid, mis tulenevad puhtalt intellektuaalsest tegevusest.
    NE 1.6 “Õnn või inimlik hüve on hinge tegevus vastavuses loomutäiusega või voorusega, ning kui on erinevaid loomutäiusi, siis vastavalt parimate ja kõige täiuslikumatega.” Naudingu ja õnne vahel konflikti ei ole. Samas on raske, kui mitte võimatu, toimida loomutäiuslikult vapruslikult või saavutada õnne ilma omamata asju. Teatud määral rikkust, sõpru, poliitilist võimu, lapsi, sündimist heasse perekonda, hea väljanägemine. Nt halva väljanägemise, lastetu, sõpradeta, inimene ei saa olla eriti õnnelik (NE 1.8).
    Antiikaja tava kohaselt oli Aristoteles veendunud, et rikkus on vähem tähtis õnne välise tingimusena kui inimsuhted , mis on sõltuvad otseselt inimese voorusest. See omakorda peegeldab Aristotelese peamist arusaama, et inimene on loomupoolest sotsiaalne või poliitiline olend.
    Õnne poole püüdlevad kõik inimesed. Õnn on seejuures eesmärk omaette, kõike muud valitakse vaid vahenditeks millegi teise jaoks. Õnn on püsiv seisund, õnnelikuna ei vajata midagi. Mis on õnn? “Et jumalad on õnnelikud ja teevad vaid vaimutööd, suurim õnn on ka inimese puhul vaimutöös.” Kuigi on vaja hoolitseda ka keha eest, peab väliseid hüvesid olema vaid nii palju, et poleks vaja neile tähelepanu pöörata.
    Inimese ülimaks hüve on õnn, mis on enesega piirduv ( autarkes ). Õnn - eudaimonia – kõik, mis elus võib soovitavat olla - seisneb autarkias, kui elu on meeldiv omaette võetuna, selle enda pärast ja mitte millestki muust tingitult. Töö ei ole õnn, töö eesmärk on saavutada jõudeaega, õnn on jõudeajas nauditavas. Nii nagu sõja eesmärgiks on rahu, on töö eesmärgiks nautida saavutatut...
    Moraalne voorus hõlmab ka tahtlikku valikut ning on suunatud kahe äärmuse vahel asuva keskmise järgimisele. Vooruslikke tegusid tehakse nende endi pärast, mitte tagajärgede pärast. Utilitaarset, omakasust lähtuvat moraalikäsitlust Aristotelesel ei ole.
    „Loomutäius on seega seadumus valida seda, mis on meie suhtes vahepealne, mille määrab loogiline arutelu, nii nagu määratleks mõistlik inimene. See on kahe pahe vahepeal, millest üks tuleb liigsest, teine puudulikkusest” (NE 39).
    Eetilisi loomutäiusi (millega seotud – loomutäius – liialdus – puudus)
    Hirm - vaprus – argus – hulljulgus
    Au - eneseväärikus - uhkus - enesealandamine
    Viha - leebus - liigägedus - mitteägedus
    Vaprus/ mehisus . NE 3.6-9 – vapper valib harjumuslikult arguse ja hulljulguse vahepealse, järgib selliselt mehiseid/vapraid tegusid (nt lahingus – ei torma sinna, kus surma saab), selle enda pärast, mitte oma kaaskodanike arvamuse pärast – häbitundest või kuulsusihast.
    Suurejooneline (megalophysia) on see, kes targalt , aga ka heldelt kulutab (NE 4.2-3). Austusväärselt „Suurejoonelisus ilmneb sellistes kulutustes, mis on suurimad ja austusväärseimad.“ Ohvriannid, kultusesemed, kõik, mis seostub jumalate austamisega, pulmad, külaliste võõrustamine, kingitused, sisustab ka kodu oma rikkusele vastavalt jne. Aga suurejooneline inimene ei ole ihne , ega ka liialdaja . Tal on kõrgelennuline mõttelaad, uhkus ja eneseväärikus, äärmustesse minnes tähendab see aga kõrkust ja jultumust. Suurejooneline inimene on teadlik enda väärtusest ning see omakorda toob kaasa ka teiste poolt väärilise austuse. Suurejoonelisus on seega kõrge enesehinnang ja tähistab inimest, kes on suurte ambitsioonidega ja õigustab neid taotlusi. Tagasihoidlikkus ja alandlikkus pole kreeklaste juures voorusteks .
    “Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult.“ Eneseväärikas peab olema kõige parem, kuna ta on kõige rohkem väärt, sest see, kes on parm , väärib rohkemat, kes aga parim – kõige rohkem. (NE 4.3 1996:83). „Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline.“ (NE 4.3 1996:82)
    Raamat 5 – õiglus ja ebaõiglus
    • Nii nagu suur eneseväärikus on individuaalse moraalivooruse tipp, õiglus on riigi vaatenurgast moraalivoorustest tipp. Õiglus on see, mis toodab õnne poliitilisele kogukonnale , seetõttu samastub seaduskuulekusega. Sest seadused reguleerivad igat inimtegevuse ala ning nende eesmärgiks on polise ühine hüve.
    “Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat inimest, see aga on selge, et õiglane on see, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat – ebaõiglaseks.“ (NE 5.1. 1996:98)
    „Kuna seaduserikkuja oli ebaõiglane ja seadusele alluja õiglane, siis ilmselt ka kõik seaduslik on ühtlasi õiglane...“ (NE 1996:98)
    • Õiglus loob ja säilitab õnne
    Seadused puudutavad igasuguseid valdkondi ja taotlevad ühist kasu kõikidele, või ka parimatele inimestele, valitsejatele... Nii võime ühes mõttes nimetada õiglaseks seda, mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle koostisosi.“ (NE 1996:99).
    „Õigluses on koondunud kõik loomutäiuse liigid“... Ta on lõplik, kuna see, kellel ta on, võib loomutäiust kasutada mitte ainult enda, vaid ka teiste suhtes: paljud võivad kasutada loomutäiust küll isiklikes asjades, kuid ei või seda teha teiste puhul. (NE 1996:99)
    • Õiglus on teistele suunatud hüve
    „Õiglus on suunatud teisele – teeb teoks selle, mis toob teisele kasu, kas valitsejale või kaaslasele. Kõige pahelisem inimene on siis see, kes oma rikutud loomust enda ja lähedaste suhtes kasutab, parim inimene ei kasuta loomutäiust aga mitte enda,. Vaid teiste suhtes.“ (NE 1996:100)
    • Õiglus sõltub valitsusvormist (riigikorrast)
    NE. 5.7 “Need asjad, mis on õiglased kokkuleppe ja kasulikkuse järgi, on nagu üldisteks mõõtudeks. Veini ja viljamõõdud pole ju igal pool võrdsed, vaid on suuremad hulgi ostes ja väiksemad jaemüügil. Samuti pole igal pool ühtmoodi ka asjad, mida ei peeta loomulikuks, vaid inimlikuks õigluseks, kuna ka riigikorraldused on erinevad, kuigi igal pool on ainult üks, mis on loomult parim.”
    Demokraatia puhul, kui rahva enamus valitseb endi huvides, rakendatakse võrdsustavat õiglust, oligarhia puhul, kui vähesed valitsevad endi huvides, rakendatakse jaotavat õiglust.
    Jaotav õiglus käsitleb võrdselt vaid neid, kelle väärtus, staatus ja panus ühiskonnas on võrdne, ehk käsitleb võrdselt vaid neid, kes on võrdsed. Rikast koheldakse võrdselt rikkaga, vaest võrdselt vaesega, kuid mitte rikast vaesega. Orja tuleb kohelda võrdselt orjaga, isandad on võrdsed vaid teiste isandatega. Samas, paremale flöödimängijale tuleb anda parem flööt, ebavõrdseid tuleb kohelda ebavõrdselt. Oligarhias domineerib jaotav õiglus, demokraatias aga võrdsustav õiglus.
    Võrdsustav õiglus käsitleb loomu või staatuse poolest ebavõrdseid seaduse ees võrdsetena. Kui rikas teeb vaesele kahju, tuleb see rikka poolt kompenseerida nii, et mõlemate kannatus oleks lõppkokkuvõttes võrdne. Jaotav õiglus oli ajaliselt varasem kui võrdsustav, viimane eeldab arenenud ühiskonda.
    Jaotav ja võrdsustav õiglus käsitlevad inimesi ja õiglust erinevalt.6 Aristoteles kommunismi oluliseks ei pea.
    • Õigluse kohta ütleb Aristoteles ka, et see “tähendab anda või võtta headest asjadest vaid võrdse või õiglase osa”. Õiglus on seega arusaam õigest proportsioonist, põhimõttelisest vastavuses inimeste vahel. “Kõik nõustuvad, et see, mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele, kuigi väärtuse sisu ei pea kõik ühesuguseks: demokraatidel on see vabadus, oligarhidel rikkus, ühtedel kõrgepäritolu, teistel aristokraatlik loomutäius”.

    Sõprus

    8.1 sõprus on hädavajalik täiuslikuks eluks ja on poliitilisest õiglusest ülem.
    „Sõprus paistab ka riike koos hoidvat ja seadusandjad kannavad selle eest rohkem hoolt kui õigluse eest. Sõprusele näib olevat omane täielik üksmeel ja selle poole kõige rohkem püütaksegi...“ (NE 1996:169)
    8.3. On kolme sorti sõprust: „See on olemas kolm sõpruse vormi... Igale neist vastab vastastikune kiindumus ... Neile, kes on (1) kasu pärast sõbrad, meeldib hüve, mida nad endale saavad, ja kes (2) naudingu pärast, siis nauding neile endile: teist ei peeta niivõrd sõbraks kuivõrd kasulikuks ja nauditavaks.“ (NE 1996:171) Need on muutlikud, naudingu pärast omane noortele.
    „(3) Täiuslik sõprus on tublide inimeste vahel, kes on loomutäiuselt sarnased, sest headena soovivad nad teineteisele sama moodi head, kuivõrd ise head on. Kes soovivad sõprade endi pärast neile head, on kõige paremad sõbrad, kuna nad on sellised olemusest lähtuvalt ja mitte juhuslikult. ... Selline sõprus on täiesti tõenäoliselt püsiv. (NE 1996:172)
    8.9. sõpruse ja kogukonna suhe – kuuendast lausest lõpeb.
    „Iga ühistegevuse juurde näib kuuluvat mingi õiglus ja sõprus... Õige on ka kõnekäänd, et sõpradele on kõik ühine, sest sõprus rajaneb ju ühistegevusele. Vendadele ja seltsimeestele ongi kõik ühine, teistele aga teatud asjad – ühtedele rohkem, teistele vähem, sest ka sõprust võib olla kas rohkem või vähem. Erineb ka see, mis on õiglane, sest see pole sama vanematel laste suhtes, vendadel omavahel, seltsimeestel, kodanikel, ja samuti ka muude sõprusliitude puhul. Pole sama ka see, mis kõigi nende suhtes on ebaõiglane, näiteks on hullem raha seltsimehelt välja petta kui kaaskodanikult, hullem jätta aitamata venda kui võõramaalast või lüüa isa kui kedagi teist. Koos sõprusega tugevneb loomulikult ka õiglus, nii et need puudutavad samu isikuid ja on ulatuselt võrdsed.“ (NE 1996:181)
    „Igasugune ühistegevus paistab aga kuuluva osana riigikorralduse juurde. Liitutakse ju teatud kasuliku ürituse jaoks, hankimaks midagi eluks vajalikku... – ka riiklik ühistegevus näib algusest peale koonduvat ja püsivat kasulikkuse nimel, seda peavad ju silmas ka seadusandjad ja nimetavad õiglaseks seda, mis on üldkasulik.“ (NE 1996:181)
    8.10. poliitiliste süsteemide ja sõpruste liigid. Basileia ( kuningriik ), aristokratia, timokratia – olid Kreekas ajaliselt üksteisele ka järgnenud. Timokraatiaks (time – au, hinnang, väärikus) oli tsensusel põhinev demokraatia. Sellise riigikorra puhul olid poliitilised õigused vastavuses varandusliku tsensusega. Tähendas sõjaväekohustuslikele kodanikele tuginevat ühiskonda, mille moodustasid elanikerühmad, kes suutsid kanda kulutusi sõjavarustustele.
    „On olemas kolm riigivormi ja samapalju ka kõrvalekaldeid, nagu väärvorme nendest. Riigivormid on: kuningriik, aristokraatia, kolmas aga põhineb varanduslikul tsensusel – seda oleks ilmselt kohane nimetada timokraatiaks, kuid enamus kutsub seda tavaliselt politeiaks. Neist parim on kuningriik7, halvim timokraatia. ... Türann järgib ju oma kasu, kuningas aga alluvate oma. Kuningaks ei saa olla muidu, kui pole eneseküllane8 ja kõikides hüvedes teistest üle – sellisel inimesel pole midagi juurde vaja, seega ei jälgi ta iseenda tulu, vaid nende oma, keda valitseb. (NE 1996:182)
    Türann on kõige halvim. „Rikutud loomuga kuningas võib saada türanniks. Aristokraatia läheb üle oligarhiaks valitsejate pahelisuse tõttu, kes jaotavad riigile kuuluvat teeneid arvestamata – hüvedest kas kõik või enamuse endale, ametid alati samadele inimestele, tegutsedes eelkõige rikastumise huvides. Seega valitsevad vähesed rikutud loomuga inimesed korralike asemel. Timokraatiast saab aga demokraatia, sest need on lähedased mõisted. Ka timokraatia soosib ju enamust ning tsensuse piires on kõik võrdsed. Demokraatia tähendab kõige väiksemat rikutust, sest selles riigivormis on väärastumist kõige vähem.“ (NE 1996:183)
    Sõprus (philia) kirjeldab Aristotelesel mitte ainult sõprade vahelist suhet, aga ka mehe ja naise, vanemate ja laste, ühenduse liikmete, sama polise kodanike jne vahel. “Sõprus näib hoidvat linna koos”. Sõpruse poliitiline tähtsus seisneb selles, et inimesed, kes muidu on suhteliselt enesekesksed , jagavad läbi sõpruse asju teistega. „Sõpruse asjad on ühised“, ütleb kreeka vanasõna.
    Sõprus ja valitsusvorm . Isa ühendus poegadega meenutab kuningavõimu, kuningriik tähistab isalikku võimu, türanlik on peremehe suhe orjadesse, sest selles teostub peremehe kasu. „Mehe ja naise suhe paistab aristokraatliku korrana, sest mees valitseb seisundile vastavalt ja selles suhtes, milles mees peabki. Mis aga naisele sobib, selle jätab mees naise hooleks. Kui mehel on võim kõiges, siis muutub see oligarhiaks: ta teeb seda vastuolus väärtusega ja mitte selles, milles parem on. ... Vendade suhted sarnanevad aga timokraatiaga, sest nad on võrdsed, välja arvatud ealised erinevused. ... Demokraatia esineb kõige rohkem peremeheta perekonnasuhetes, seal on ju kõik võrdsed, valitsejaks võib olla sel puhul ka nõrk ning igaühel on vaba voli.“ (NE 1996:183-184)
    NE 8.11 Sõprus ja õiglus poliitilistes süsteemides.
    „Sõprus ilmneb igale riigikorrale vastavalt ja selle järgi ka õiglus. Kuninga suhe alamatega rajaneb heategude küllusel, sest ta käib alamatega hästi ümber... Isale on ju loomuomane valitseda poegade üle, eelkäijatele järelpõlve üle ja kuningale alamate üle. Sellised sõprussuhted rajanevad ülimusel, seetõttu austatakse ka vanemaid. Nendevaheline õiglus ja samuti ka sõprus pole aga samaväärne, vaid seisundile vastav. Mehe sõprus naisega on sama, mis aristokraatia puhul, sest lähtub loomutäiusest, suurema hüve andmisest paremale ja kooskõlas mõlemaga, ja samuti ka õigluse puhul. Vendadevaheline sõprus näib olevat seltsimehelik, sest nad on võrdsed ja samaelised, sellistena aga tunnetelt ja harjumustelt suures osas sarnased. Samamoodi näib see olevat ka timokraatliku korra järgi, sest seal soovivad kodanikud olla võrdsed ja korra-austajad. Seega toimub valitsemine seisundile vastavalt võrdsetel alustel, samuti on ka sõpruse puhul. Kõrvalekalletega seoses jääb aga nii õiglust kui ka sõprust väheseks ja kõige vähem on seda halvimas riigivormis – türannias.“ (NE 1996:184)
    Türannia on kõige ebaõiglasem, seadusetum ning sõprust selles pea polegi
    Türannia puhul on erinevused valitseja ja alamate vahel kõige suuremad. „Seal, kus pole valitseja vahel midagi ühist, puudub ka sõprus ja samuti õiglus, nagu näiteks töömehe ja tööriista vahel, hinge ja keha või peremehe ja orja vahel. Teine neist on ju kõikide puhul kasutaja teenistuses, hingetute asjade suhtes pole aga sõprust ega õiglust, samuti pole ka hobuse või härja suhtes ning orja suhtes, kuivõrd ta ori on. Osapooltel pole siis midagi ühist, sest ori on elav tööriist, töörist aga hingetu ori. Kuivõrd ta siis on ori, pole tema suhtes sõprust. Kuivõrd ta aga on inimene9, näib mingi õiglus valitsevat kõikide inimeste vahel kõige suhtes, kes võivad osaleda seaduse ja lepingu järgi ühistegevuses – seega võib olla ka sõprus, kuivõrd tegu on inimesega. Niisiis on türannias sõprust ja õigust väga vähe, kuid demokraatiates suurimal määral: võrdsete vahel on ju palju ühist.“ (NE 1996:184-185)
    „hüve mõistet määratletakse aga nii selle suhtes, mis ta on, selle suhtes, milline ta on ja ka mille jaoks ta on. Ehk substants , kvaliteet ja suhe“ (NE 1996:12).
    Mõtteid teoses “Poliitika”, mis erinevad otseselt Platonist: sõprus on oluline, abielu tühistamine nõrgendaks inimestevahelisi sidemeid, vara ühisomandiks tegemine hävitaks inimeste legitiimse naudingu, mida nad tunnevad sellest, mis on nende oma ning ühisomandi tekitamine ei kõrvalda konflikte materiaalsete hüvede.

    Poliitika

    Seadused

    Aristoteles leidis, et õiglane on selline riik ja valitsus, mille tegevus põhineb seadustel (mitte valitseja tarkusel nagu Platon arvas ), need seadused on suunatud linnakodanike ühisele kasule, ühisele heaoluline. Seaduste põhjal toimiva valitsuse ülesandeks on tagada kogu ühiskonna ühine kasu (heaolu), see ongi õiglus, see aga on ette kirjutatud seadustega. Oma teoses “Poliitika” ütles ta: “Hüveks (eesmärgiks) poliitika sfääris on õiglus, mis koosneb ühishüve arendamisest ja säilitamisest.”
    Seaduste eesmärgiks on tagada, et inimesed oleksid üksteise suhtes head ja ei käituks kõlvatult. “Seadus keelab toimimast lähtuvalt mistahes rikutud loomusest.” Seadused peavad suunama õiget käitumist, mis lähtub üldsuse huvist. Seaduse võim on hea riigi väärtused, kuid nagu on suhteline valitsusvorm, nii on ka seadused suhtelised, halval riigil on halvad seadused ning kõik tuleneb eesmärgi täitmisest, kas hea elu saavutatakse või mitte. Hea võim on selline, mis on üldistes huvides, on seaduslik ning selle tulemusena alamad tahavad võimule alluda .
    Aristoteles eristab loomulikku õigust (ei sõltu inimeste arvamustest) seaduslikust õigusest (on inimlikku päritolu). Ta leiab, et inimeste kollektiivne tarkus seaduse tegemisel võib olla targem ka kõige targemast seadusandjast ning seetõttu peab tavasid on väga olulisteks , sest nende kaudu võib tõeline tarkus jõuda seadustesse.
    Ilma seadusteta inimene on hullem kõigist loomadest, teataval määral jõudu ja sundust on vaja igas linnas.

    Režiimide tüpoloogia

    Valitsusvorm ( politeia ) – pole vaid institutsionaalne korraldus, vaid võimu ja kuuletumise suhted erinevate polist moodustavate gruppide vahel. Kõik riigikorrad omavad valitsevat üksust, kas üks, mõned või palju. Nende eesmärgiks on kas linna kui terviku kasu või omakasu.
    Aristoteles eristab kuut erinevat valitsemisvormi lähtuvalt kahest põhimõttest: kui palju on valitsejaid ning kas nad valitsevad endi või kõigi huvides. Igal valitsemiskorral on oma õigluse kontseptsioon. Ainult need valitsusvormid , mis on kõigi huvides (üldise heaolu huvides) on õiglased. Teised valitsusvormid, mis on valitsejate endi huvides, on moonutatud valitsusvormid. Õiglased vormid on kuningavõim, aristokraatia (parimate võim) ja konstitutsiooniline valitsus (“paljude” või enamuse võim kõigi huvides). Moonutatud valitsusvormid on türannia (kuningas valitseb enda huvides), oligarhia (vähesed valitsevad endi huvides) ja demokraatia (paljud või enamus valitsevad endi huvides).
    Parim võimalik riik:
    A. Väldib nii demokraatia kui oligarhia äärmusi.
    Äärmusi vältivaks pidas näiteks Spartat, kus oli…
    B: olemas tugev ja suur keskklass ning selliselt olid tasakaalustatud kaks jõudu: 1. vähesed, kes olid tugevad rikkuselt, sünnilt, positsioonilt ja hariduselt, 2. paljudest tulenev arvuline jõud. Stabiilsuse saavutamiseks oli vaja need kaks jõudu omavahel tasakaalustada.
    Oligarhia ja demokraatia on mõlemad enesekesksed sellepärast, et nad keskenduvad varajagamisele. Keskklass – pole väga rikas ega liiga vaene, ei kaldu liialt valitsema ega valitsemisest loobuma . Rikkad ei õpi kunagi olema valitsetud, vaesed aga on liiga radikaalsed...
    Oligarhia leiab, et voorus võrdub rikkusega ning linna eesmärgiks (teloseks) on kaitsta rikkust. Demokraatia leiab, et voorus võrdub varandusliku võrdsusega ning linna telos on poliitiliste õiguste jagamine rikkusest sõltumata.
    Käsitlus kodanikust. Kodanik on see, kes osaleb polise otsusetegemistes (kasvõi rahvakohtutes või rahvakoosolekul) või valitsemises. Kodanikuks olemine sõltub riigikorrast. Linna või riigi kodanik on Aristotelese arvates vaid need, kes osalevad poliitiliste küsimuste üle otsustamisel, selleks peaks neil olema vaba aega ja nad ei tohi teha lihtsaid töid. Kui kodanik hakkab tegema töid, mida peaksid tegema käsitöölised ja orjad, siis see ei ole vooruslik, vastupidi, nii tehes kaob erinevus isanda ja orja vahel ning isanda voorus kaob. Inimese voorus sõltub sellest, kas ta osaleb linnriigi asjade üle otsustamisel ning kui väärtuslik ta linnale on. Orjade töö on ka linna toimimiseks vajalik, kuid orjadel voorus puudub. Aristoteles eristab loomupäraseid orje mitteloomupärastest (neid, kes on saanud orjaks näiteks jäädes sõjavangi). Loomupärastel orjadel puudub mõtlemisvõime ning neil puudub igasugune voorus, nad on suutelised vaid käske täitma.
    Linnakodanike voorusteks on oskus kuuletuda ja ka käskida, valitsejal aga on lisaks kodaniku voorustele ka praktiline tarkus, mis võimaldab tal juhtida linna poliitikat.
    Hea kodanik ja hea inimene.
    Inimese voorus on lahutamatult seotud poliitilise kogukonnaga, polisega, mille liige inimene on ning milles ta ka osaleb. Kodanikud ei tee tööd, sest tööd tehes poleks neil linna asjade jaoks aega. Naised ei ole kodanikud, sest naine on viimistlemata mees (naises tunded domineerivad mõtlemisvõime üle), mistõttu teda valitseb mees ja ta ei saa olla kodanikuks. Samuti valitseb orja peremees ja barbarit kreeklane . Orjadel puudub mõtlemisvõime täielikult, naistel peaaegu.
    1. Peamine hea kodaniku funktsioon on hoida alal poliitilist ühendust/osadust; et riigikord (politeia) määrab ära selle ühenduse, seetõttu on kodaniku voorus sõltuv/suhtes riigikorrast. 2. Et polise kodanikel on kvalitatiivselt erinevad ametid, siis ei ole kõikide kodanike voorus sama. Kas mingil juhtumil võivad kodaniku voorus langeda kokku inimese voorusega? A räägib valitsejast, sest ainult valitseja omab „prudence“, arukust, mis on vajalik täiuslikuks vooruseks. Põhimõtteliselt langevad kokku aristokraatia ja monarhia puhul.
    3. Poliitiline valitsemine tähendab, et kodanikud „valitsevad ja on valitsetud“ ning need voorused, mis on vajalikus polises valitsemiseks, omandatakse läbi „valitsetud olemise kogemuse“. Kuid see ei puuduta arukust – prudence, mis on vaid valitsejale iseloomulik voorus. Et on teatud liiki inimesi, kellel on arukuse voorust ning kelles tuleb seda arendada, ning see pole tavaline valitsemise voorus, mis igas kodanikus on.

    Funktsionalism ja teleoloogia

    Aristoteles leidis, et igal asjal on oma funktsioon suurema terviku suhtes ja selle osana ning et see tervik (maailm/loodus) liigub oma täiuslikkuse/terviklikku realiseerimise suunas, kõik need asjad täidavad oma funktsioone selles suures liikumises. Teleoloogia tähendab pürgimist selle funktsiooni realiseerimisele, oma olemusliku eesmärgi suunas. Igal asjal on telos (eesmärk), ta püüab realiseerida seda, mis on temas potentsiaalselt olemas (tammetõrus on potentsiaalselt olemas puu, tema funktsioon on kasvada ning lõppeesmärk on suur tammepuu , kuniks ta on poolel teel, on ta veel ebatäiuslik).
    Igal asjal on seega olemas põhjus, võimalikkus ja tegelikkus, vorm, mateeria ja liikumine eesmärgi suunas (need põhimõtted valitsevad looduses). Areng toimub primitiivsemalt alustades olemuslikult täiuslikuma suunas. Tammetõrus on olemas loomus ja ka põhjus, mis tõru faasis väljendub potentsiaalsusena.

    Vorm ja mateeria

    Igal füüsilisel asjal on neli olemust või dimensiooni : materiaalne, formaalne , loominguline ning lõplik. Näiteks vaasi puhul on nendeks savi (materiaalne), savi kujundamine formaalse kuju järgi, loomingulisuse eest kannab hoolt pottsepp ning lõplik eesmärk on olemus – hoida endas vett.
    Poliitika sisuks on inimesed, formaalseks kujuks on võimukorraldus (aristokraatia, demokraatia vms), kujundajaks on seadusandja või valitseja ning eesmärgiks on hea elu.
    Vorm on see, tänu millele vormita materjalist saab mingi asi. Igas asjas, mida me oma meelte ja aruga tunnetame , on vorm (idee) ja mateeria läbi põimunud. Ta usub platonlikult, et on olemas ka puhas vorm, igasugusele mateeriale eelneb puhas ideedemaailm, igavene ja jumalik, peab olema esimene liikumapanija – jumalik vaim, vormitu mateeria liikumise algallikas , seda nimetab ülimaks hüveks või täiuslikuks olemiseks. Materiaalsuses on ka võimalikkus ehk potentsiaalsus, et võimalus realiseeruks, saaks tegelikkuseks, ehk aktuaalsuseks, peab asi püüdlema selle suunas.
    Vaas ja see muu värk...formaalne ja eesmärkpõhjus.
    Kõikidel liikidel on kalduvus areneda kõrgema poole. Kunstnik ja ehitusmeister on kui loodus ise, mis on alati liikumises ning teeb seetõttu tegelikkuseks üha uusi vorme. Entelehhia (kindlale eesmärgile suunatus).
    Tammetõrus on tükk pehmet puulaadset mateeriat, mille loodus on just niisuguseks teinud, et temast saaks – entelehhia läbi – kasvada võimas tammepuu. Tõrus kätkeb tamm „pähklikoores“. Kogu looduse areng tipneb inimeses, kelle omadused on ülejäänud eluslooduses juba peidus.
    Määratlemine toob asjad välja saamise vormitust ja mõttetust voolust . Tunnetus on protsess, mis toimub üheaegselt meie sees ja meie ümber. Pole sellist puhast mõeldavat.
    Kõike seda, mille abil saab midagi lähemalt määratleda, nimetab Aristoteles „kategooriateks“.
    Mateeria (hyle) olemus või vorm (eidos, morphe) ehk see, mis tee asja selleks, mis ta on, seda olemust saab väljjendada definitsiooninia. Vorm on mõistusega „nähtav“ asja olemus, tänu millele on asi just see, mis ta on.
    Vorm on mateerias olemas võimalikkusena. Vasekamakas on skulptuur olemas võimalikkusena. Aristoteles eristab kahesugust olemasolu – tegelikkusena (kr energeia) ja võimalikkusena (dynamis). Entelehhia on tegelik antus või teostumine. TEKKIMINE on üleminek võimalikkuselt tegelikkusele või tisisõnu – võimalikkuse teostumine. Kõik tekib olemasolevast, kuid mitte tegelikult, vaid võimalikkusena olemasolevast.

    Loomulikud ja kunstlikud asjad

    Loomulikud asjad on need, milles endis peitub liikumise/muutumise allikas, sellist muutumise allikat nimetab Aristoteles loomuseks (kr physis). Millises vahekorras on mõisted loomus ja vorm? Loomus ongi vorm – iserealiseeruv vorm, loomus on selle olemus, mille liikumise allikas peitub temas endas. Taimed kasvavad ise, taimi ei saa valmistada. Kunstlikud asjad, milles endas ei peitud loomuliku liikumise/muutumise allikat. Valmistatud asjad nagu lauad, toolid , skulptuurid. Inimese tegevusena realiseerub üks vorm paljudest võimalikest. Miks asjad siis on sellised nagu nad on? 4 põhjust: 1. millest asi on, 2. vorm või algkuju, asja olemus, mida väljendab definitsioon, 3. seda, millest liikumine alguse sai (nõuandja on teatud teguviisi põhjus, isa on lapse põhjus); 4. eesmärk, milleks.
    Maja olemasolu põhjused: materiaalne põhjus – ehitusmaterjal, formaalne – maja kavand, tegevpõhjus – ehitusmeistri töö, sihtpõhjus – soov ulualla saada.
    Maailm on Aristotelese õpetuse kohaselt sihipärane, loodus ei tee midagi ilmaasjata.
    Kõige liikuva on miski liikuma pannud . Kui temas endas ei ole liikumise allikat, siis on liikumapanija miski muu. On olemas igavene liikumapanev jõud, ühtlasi ka esmane liikumapanija. Aristoteles nimetab seda jõudu jumalaks . Jumal on liikumatu ja kehatu, ei sisalda endas mingit võimalikkust, on täiel määral tegelikkus, puhas vorm – vormide vorm.

    Inimene on poliitiline/polise olend

    • “Linn on perekondade ja külade partnerlus täiuslikus ja enese-küllaldases elus.” Inimene on poliitiline olend eelkõige sellepärast, et ta on ratsionaalne ja moraalne olend. Linn on selleks, et elada, aga mitte lihtsalt elada, vaid selleks, et elada hästi, üllalt ja õnnelikult (P 3.9). Polis on partnerlus, kuid mitte partnerlus kõiges – nt mitte kommunismis.
    Aristoteles leiab, et perekond ja küla on esimesed looduspärased inimeste kooselu vormid. Vajadused aga põhjustavad inimeste edasise ühinemise linnriikidesse, polis’desse. Nii nagu tammetõrust kasvab välja tammepuu, nii on inimene perekonnas kui tammetõru, milles on potentsiaal (võimalikkus) kasvada suureks puuks , inimese eneseteostus ei leia aset ei perekonnas ega külas, vaid polises. Linnriik on inimelu kõige täiuslikum vorm, inimene on poliitiline olend
    • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

    Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

    Vasakule Paremale
    Õigusfilosoofia ajalugu #1 Õigusfilosoofia ajalugu #2 Õigusfilosoofia ajalugu #3 Õigusfilosoofia ajalugu #4 Õigusfilosoofia ajalugu #5 Õigusfilosoofia ajalugu #6 Õigusfilosoofia ajalugu #7 Õigusfilosoofia ajalugu #8 Õigusfilosoofia ajalugu #9 Õigusfilosoofia ajalugu #10 Õigusfilosoofia ajalugu #11 Õigusfilosoofia ajalugu #12 Õigusfilosoofia ajalugu #13 Õigusfilosoofia ajalugu #14 Õigusfilosoofia ajalugu #15 Õigusfilosoofia ajalugu #16 Õigusfilosoofia ajalugu #17 Õigusfilosoofia ajalugu #18 Õigusfilosoofia ajalugu #19 Õigusfilosoofia ajalugu #20 Õigusfilosoofia ajalugu #21 Õigusfilosoofia ajalugu #22 Õigusfilosoofia ajalugu #23 Õigusfilosoofia ajalugu #24 Õigusfilosoofia ajalugu #25 Õigusfilosoofia ajalugu #26 Õigusfilosoofia ajalugu #27 Õigusfilosoofia ajalugu #28 Õigusfilosoofia ajalugu #29 Õigusfilosoofia ajalugu #30 Õigusfilosoofia ajalugu #31 Õigusfilosoofia ajalugu #32 Õigusfilosoofia ajalugu #33 Õigusfilosoofia ajalugu #34 Õigusfilosoofia ajalugu #35 Õigusfilosoofia ajalugu #36 Õigusfilosoofia ajalugu #37 Õigusfilosoofia ajalugu #38 Õigusfilosoofia ajalugu #39 Õigusfilosoofia ajalugu #40 Õigusfilosoofia ajalugu #41 Õigusfilosoofia ajalugu #42 Õigusfilosoofia ajalugu #43 Õigusfilosoofia ajalugu #44 Õigusfilosoofia ajalugu #45 Õigusfilosoofia ajalugu #46 Õigusfilosoofia ajalugu #47 Õigusfilosoofia ajalugu #48 Õigusfilosoofia ajalugu #49 Õigusfilosoofia ajalugu #50 Õigusfilosoofia ajalugu #51 Õigusfilosoofia ajalugu #52 Õigusfilosoofia ajalugu #53 Õigusfilosoofia ajalugu #54 Õigusfilosoofia ajalugu #55 Õigusfilosoofia ajalugu #56 Õigusfilosoofia ajalugu #57 Õigusfilosoofia ajalugu #58 Õigusfilosoofia ajalugu #59 Õigusfilosoofia ajalugu #60 Õigusfilosoofia ajalugu #61 Õigusfilosoofia ajalugu #62 Õigusfilosoofia ajalugu #63 Õigusfilosoofia ajalugu #64 Õigusfilosoofia ajalugu #65 Õigusfilosoofia ajalugu #66 Õigusfilosoofia ajalugu #67 Õigusfilosoofia ajalugu #68 Õigusfilosoofia ajalugu #69 Õigusfilosoofia ajalugu #70 Õigusfilosoofia ajalugu #71 Õigusfilosoofia ajalugu #72 Õigusfilosoofia ajalugu #73 Õigusfilosoofia ajalugu #74 Õigusfilosoofia ajalugu #75 Õigusfilosoofia ajalugu #76 Õigusfilosoofia ajalugu #77 Õigusfilosoofia ajalugu #78 Õigusfilosoofia ajalugu #79 Õigusfilosoofia ajalugu #80 Õigusfilosoofia ajalugu #81 Õigusfilosoofia ajalugu #82 Õigusfilosoofia ajalugu #83 Õigusfilosoofia ajalugu #84 Õigusfilosoofia ajalugu #85 Õigusfilosoofia ajalugu #86 Õigusfilosoofia ajalugu #87 Õigusfilosoofia ajalugu #88 Õigusfilosoofia ajalugu #89 Õigusfilosoofia ajalugu #90 Õigusfilosoofia ajalugu #91 Õigusfilosoofia ajalugu #92 Õigusfilosoofia ajalugu #93 Õigusfilosoofia ajalugu #94 Õigusfilosoofia ajalugu #95 Õigusfilosoofia ajalugu #96 Õigusfilosoofia ajalugu #97 Õigusfilosoofia ajalugu #98 Õigusfilosoofia ajalugu #99 Õigusfilosoofia ajalugu #100 Õigusfilosoofia ajalugu #101 Õigusfilosoofia ajalugu #102 Õigusfilosoofia ajalugu #103 Õigusfilosoofia ajalugu #104 Õigusfilosoofia ajalugu #105 Õigusfilosoofia ajalugu #106 Õigusfilosoofia ajalugu #107 Õigusfilosoofia ajalugu #108 Õigusfilosoofia ajalugu #109 Õigusfilosoofia ajalugu #110
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 110 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2010-03-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 487 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor A G Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    Lae alla .doc
    PDF

    Lisainfo

    abimaterjal õigusfilosoofia ajalugu aines eksamiks ettevalmistumisel

    Märksõnad

    õigusfilosoofia ajalugu , luts , sootak

    Mõisted

    aega mitte, ebavõrdsetel, vana lähis, analoogiline mõiste, vähemalt 20, jutt vana, harmoonia, 480, poliitilised asjad, diodotus, ld sapio, ideede maailm, inimeste vahel, materiaalsele maailmale, arete, platonil, platoni väitel, inimese tahe, filosoof, vastus ühele, moraal, vapper, mõõdukus, õiglus, õiglus, valitsejate kohustuseks, muusikal, muusikalised uuendused, platon demokraatiast, peamiseks probleemiks, ainus ravim, just seadus, vooruste hulgas, lahenduseks, igasuguseid valitsemispõhimõtteid, totalitarismis, aristoteles, visionaarne filosoof, ideaalühiskondadest, makedoonia, aforismiraamatutes, viimase eesmärgi, inimese hüve, suurejooneline inimene, suurejoonelisus, raamat 5, õiglus, õiglus, 1 sõprus, isale, autarkes, türannia, seaduse võim, hea võim, õiglased vormid, orjade töö, linnakodanike voorusteks, inimese voorus, teleoloogia, tammetõrus, poliitika sisuks, kõikidel liikidel, tammetõrus, vasekamakas, entelehhia, loomulikud asjad, tegevpõhjus, linnriik, inimese teloseks, polis, tavasid, ülistatud, müsteeriumidesse aste, augustinuski, keiser, moraaliküsimustes, konfliktid valeõpetustega, õiglane riik, valitsejad, väärtuste suhtes, uhkus, halb motiiv, inimese suhtes, mittevooruslikud teod, inimese valitsemine, institutsioonile, paavst, maine valitseja, kuningavõimust, neljandat peatükki, ratsionaalsest filosoofiast, kutsumusi, valitsemisel, valitseja voorus, neli seadust, igavene seadus, loomuseadus, inimkonna puhul, jumalik seadus, jumalik õigus, türanniale, valitseja ülesanne, ihuliikmete seas, mesilastel, ptk 6, kuninga töö, au iseeneses, kuningal, kõrgeim kogukond, makjavellism, polnud filosoof, inimloomus, eeskujudena, 1513, fortuunat, machiavelli, aluseks üldse, türklase riiki, üldine hinnang, viimased kaks, valitsejal, valitsejal, armastatud, rahva poolehoid, variatsioon, ettemääratus, gallikaani kirikuks, saatana, bodin, väline suveräänsus, sisemine suveräänsus, suverään, loomuseaduse põhimõtted, 1649, vahemikus 1645, geomeetria, deduktsioon, algpõhimõtted, induktsioon, deduktsioon, poliitfilosoofias, tahe, eetikas, tagajärgedest, looduslikus seisundis, surmahirm, motiiviks, kaks loomuseadustest, leviatan, suverään, valitsusvorm, religioon, suverään, suverääni isikus, suverään, usutunnistamine, kirik, teoorias, 1679, abstraheerima, kolmas ühiskond, neljas ühiskond, poliitiline võim, loomuseisundis, loomuseisundis, teises peatükis, selleks seaduseks, loomuseisund, põhimõtteliselt rahvas, locke vähe, testamendi reeglid, 1667, 1681, 1685, 1685, ainsaks alternatiiviks, locke, vastutuseks, armulaual, usuasjad, kirik, sarnaselt riigiga, kiriku võimuvahenditekst, ateistidel, isikute üle, postmodernne ühiskond, 1685, õiglane valitsus, traditsioonidega, formaalses mõttes, kaasaegses riigis, locke, metsikul inimesel, pole perekonda, metsik inimene, moraalses mõttes, elu mugavused, vara kaitseks, moraalsed tunded, eeldatavasti, valitsusvorm, üldine tahe, üldist tahet, mõistusel, isekustunde vastandmõiste, tavadel, päevapoliitilistest konfliktidest, burke, burke, france and, ühiskonnas tervikuna, looduslik süsteem, ühiskonna järk, kodanike vabadused, lõpptulemuseks, eesmärkide tarbeks, mõnedel lihtsalt, seisused inimühiskonnas, burke, pigem liberaalne, religioon, riigikirik, ühiskond neile, rousseau, naudingud, negatiivne vabadus, kultuuriline relativism, tsivilisatsiooni areng, usk põrgusse, konventsionaalsetel normidel, nt kalvinism, igas asjas, puhas mõistus, kategooriline, deontoloogiline eetika, moraali aluseks, järgi tallinn, vooruslikud kohustused, inimkonna armastus, makjavellism, eetiline kogukond, hegel, juba vana, mõlemal poolel, hegelil, riigi ajalugu, vaid riigis, universaalne altruism, ühiskondliku suhteta, kõrgeim inimvajadus, demokraatlik riik, käsitlus inimesest, kommunism, kõigel, religioon, sest religioon, reformid, kapitalism, ajaloo kulg, kapitalismi tulemusena, kapitalisti seisukohast, sotsiaalne klass, majanduspõhimõtteid, kaudne nõudlus

    Kommentaarid (5)

    kaix90 profiilipilt
    Kaido Kask: täitsa põhjalik konspekt
    11:47 28-05-2011
    irwenzo profiilipilt
    ABC DEF: väga hea materjal!
    20:05 13-01-2014
    whalesindeed profiilipilt
    whalesindeed: asjalik materjal
    12:55 23-04-2013



    Kõik kommentaarid


    Sarnased materjalid

    59
    pdf
    Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse
    Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse
    Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse Mõned mõisted Fileo sofia on ,,tarkusearmastus". Tarkus on t...
    87
    doc
    Filosoofia materjale
    Filosoofia materjale
    FILO JA ESTEETIKA 1. Mis on filosoofia? Analüütilise ja kontinentaalse mõttetraditsiooni erinevused. Filosoofia ja kultuur. 2. Mis on esteetika? Esteetikateooriate liigid. Esteetiliste otsus...
    80
    doc
    Õiguse sotsioloogia
    Õiguse sotsioloogia
    ÕIGUSE SOTSIOLOOGIA I SEMINARI KÜSIMUSED 1. Õiguse sotsioloogia kui sotsioloogia osa. Sotsioloogia on teadus , mis uurib ühiskonda, inimese käitumist ...
    37
    docx
    Sotsiaal ja õigusfilosoofia
    Sotsiaal ja õigusfilosoofia
    Sotsiaal ja õigusfilosoofia Jagamismajanduse küsimus, sotsiaalmeedia, Donald Trump Tähelepanu puudus ­ vaimuhaigused ­ emotsioonide kasv ­ valetamine (Trump) Mis on riik? Rahvusvaheline õigus ning kas see on...
    236
    pdf
    J-Liventaal sissejuhatus õigusesse - I osa
    J-Liventaal sissejuhatus õigusesse - I osa
    JÜRI LIVENTAAL SISSEJUHATUS ÕIGUSTEOORIASSE RIIK JA ÕIGUS I OSA: RIIK. II OSA: ÕIGUS TEINE, KOGUMIKUKS KOONDATUD VÄLJAANNE LOENGUMAPP ...
    22
    doc
    Õiguse filosoofia loengukonspekt
    Õiguse filosoofia loengukonspekt
    Loengukonspekt [2]Tuletagem meelde õigusfilosoofia põhiküsimus: kas inimene võib vabalt otsustada õiguse normatiivse sisu ja regulatiivse toime üle? Või esinevad mingid piirid ...
    190
    pdf
    Õiguse üldteooria
    Õiguse üldteooria
    ÕIGUSE ÜLDTEOORIA I teema. Õigusteadusest 0. Sissejuhatav loeng: Õiguse topeltloomusest globaliseerumise tingimustes. 1. Õigusteadus: süsteemne-struktuurne käsitlus ...
    16
    doc
    Politoloogia ja poliitika
    Politoloogia ja poliitika
    Politoloogia ja poliitika Poliitika (kr politike linna- või riigijuhtimiskunst < polis riik) tähendas algselt tegelemist linnriigi (polise) avalike asjadega ehk kodanike ühiste probleemidega. Selle eesmär...


    Rohkem sarnaseid




    Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
    faili e-mailile TASUTA

    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    või
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Info
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    info[ät]annaabi.ee
    Tel: +372-569-80010
    OÜ LOLSOL
    Tingimused
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun