Õigusfilosoofia ajalugu

G, A

Õigusfilosoofia ajalugu (5)

4 HEA

Ettevalmistavad küsimused eksamiks:

Millisele neljale küsimusele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused. Tooge igast küsimuste valdkonnast ka näiteid.

Miks tekkis poliitiline filosoofia just antiik-Kreekas?

Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid?

Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses “Seadused”?

Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest

Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav , et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli , Hobbes , Kant ja paljud teised on olulised.

Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse.
Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast poliitikast või politoloogia metodoloogiast suurt kasu ei ole (vahest ainult kvalitatiivse võrdleva analüüsi osas on kokkulangevusi).

1. loeng (06.02.06). Sissejuhatus ainesse. Poliitikafilosoofia teke. Vana-Kreeka. Platon .
4 suurt küsimust, millele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused (Portis 1998 Political Theory from Plato to Marx : 9-11):

küsimus inimloomusest , mis on inimesele kui liigile eriomane? Inimeseks olemine seisneb potentsiaalsuses ja realiseerumises. Ka ratsionaalne valik on inimeses potentsiaalselt olemas? Mis õigused on inimesel? Inimene on poliitiline olend ( Aristoteles ), usklik loom ( Burke ), isekas ja omahuvi järgiv (Hobbes ja Locke ), kaasatundev ( Rousseau ), loovalt töötav (Marx), tugev, teotahteline ja ennast kehtestav ( Nietzsche )

küsimus individuaalsete huvide lepitamisest ühiskondlike huvidega , sotsiaalsest solidaarsusest. Kuidas ja miks tekib ühiskond? Kui inimesed lepivad kokku teatud ühishuvides ja nõustuvad piirama oma ühiskonna-eelset vabadust (sõlmivad ühiskondliku leppe), siis kus lõpevad inimvabaduse piirid? Kas ja milles peaksid inimesed ühiskonnas olema võrdsed? Millised poliitilised kohustused on ühiskonna liikmel ja kodanikul? Et mõista, mida võidavad inimesed ühiskonnast arutletakse ka selle üle, milline oleks inimeste olukord ilma ühiskonnata ja riigita (nö looduslikus seisundis või loomuseisundis).

Küsimus valitsemisest, millised on valitsuse ülesanded/funktsioon (miks on valitsemist vaja, mis ülesandeid ta täidab) ja kuidas oleks valitsemist õige ja kohane korraldada, milline valitsemine on legitiimne – nt Iraagis, aga paljuski ka Venemaal on rahvas toetanud tugevat juhti, mistõttu rahva jaoks pole niivõrd oluline, et oleks demokraatlikud valimised, vaid see, et riiki kindlakäeliselt juhitaks ning riigis oleks kord. Nt demokraatiat peeti kaua aega mitte-legitiimseks valitsusvormiks, kuna arvati, et selles ei valitse eksperdid ja parimad, vaid pööbel, mistõttu on tulemuseks anarhia . Riigi eesmärgiks võib olla inimeste õnnelik elu (Platoni võib pidada variatsiooniks utilitarist Jeremy Benthamist või Benthamit variatsiooniks Platoni teemal, kuid Platon eeldab seejuures ka inimeste ebavõrdsust, ebavõrdsetel on ebavõrdne õnn); Augustinusel on riik kui haigla , et ohjeldada inimeste patust loomust, riik on sunnivahend. Valitsemine võib põhineda ka rahva usaldusel ja nõusolekul (Locke).

Neljas küsimus puudutab poliitilist muutust ja stabiilsust (millal on vastupanu olemasolevale riigikorrale õigustatud, millal mitte). Poliitiline mõtlemine hõlmab ka ideaalset nägemust (st rohkem või vähem räägib iga mõtleja ka sellest, kuidas peaks olema) (taevariik, kommunism , ideaalne-tuhandeaastane rahvusriik fašismis, vabade ja võrdsete võimalustega liberaaldemokraatlik riik), mille põhjal hinnatakse reaalset ühiskonda ja poliitikat ning nende muutmise vajadust ja õigustatust.
Fileo sofia on tarkuse armastus. Filosoofia tegeleb probleemidega, millele ei saa vastata traditsionaalsetel teaduslikel viisidel. Osadele küsimustele ei anna ka filosoofia vastuseid, nt Jumala olemasolu, maailma lõpp ja algus jne.
Eelmise aasta kursusel kirjutas üks tudeng essees: “Tänapäeval teab iga lasteaialaps, et teadus vastab kõigile eksistentsiaalsetele küsimustele.” Kuid kas loodusteadus suudab vastata küsimustele, miks inimkond elab maa peal? Miks just mina näen nende silmadega ja mitte mõnede teistega ? Kuidas trööstib loodusteadus lapsevanemat , kelle laps imikuna sureb ? Kas loodusteadus vastab eelpooltoodud neljale suurele poliitikafilosoofilisele küsimusele? Kui ta suudaks, ning suudaks seda üheselt ja veenvalt, siis poleks ilmselt vajadust ei filosoofia ega religiooni järele…
Mis vahe on poliitilisel teoorial ja poliitilisel filosoofial?
Poliitiline teooria on seletuslik skeem, mis kirjeldab seda, mida nimetatakse poliitiliseks eluks ja kuidas seda mõningatel põhjustel korraldada. Argumendid on alati vormis: “kui teeme teistmoodi, siis süsteem ei tööta, riik ei ole tõhus.” Poliitiline teooria püüab korraldada võimu institutsionaalseid protsesse võimalikult efektiivselt (nt küsimus, kas on efektiivsem ühe või kahekojaline parlament , milline valimissüsteem sobib paremini), kõik vastused tegelikult toimivad rohkem või vähem. Poliitiline teooria ei vasta küsimustele: kas võim on õiglane? kas viib ellu rahva tahet? Need arutlused rajanevad poliitilisel filosoofial, mis vastab küsimustele: mis (ja miks?) on vabadus, autoriteet, riik, ühiskond, kodanik, vastupanuõigus, poliitilised voorused , poliitiline osalus, poliitiline kohustus. Suur osa sellest poliitilisest filosoofiast on eetika – arutlused rajanevad väärtusotsustustele. Poliitikafilosoofia1 arutlus pole nii suures osas empiiriliselt kinnitatav kui poliitiline teooria. Suur osa poliitilisest filosoofiast tegeleb hea ja halva põhjendamisega. Reaalselt taandub tihti selline arutlus ka küsimusele inimesest ja sellest tulenevatele küsimustele: Milline on inimese loomus? Mis on inimõigus, loomuõigus, sünnipärased ja võõrandamatud õigused, miks ei või inimene ise end orjusesse müüa? Kas islami fundamentalistid on inimesed (kas nendega üleüldse saab läbi rääkida)? Kas indiaanlased on inimesed? Kas naisel või neegril on õigusi? Kes on kodanik? Mis on hea elu? Miks antakse ühele õigus valitseda teise üle, milline valitsemine ja riik on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui tekkis, siis ei olnud küsijat kauaks .

Poliitiline filosoofia on olnud arenev.
Paljud inimest ja ühiskonda puudutavad küsimused on aegumatud , mistõttu ühiskonna mõistmiseks tuleb neid taas küsida.
Varasemad vastused aitavad mõista ka tänast ühiskonda.

Miks tekkis poliitiline filosoofia vanas-Kreekas?
Poliitiline filosoofia eeldab:

Tekib võim. Sumeritest alates juba saab rääkida võimust, kuid seda mõistetakse mütoloogiliselt, religioosselt. Vana Lähis-ida poliitiliseks mudeliks oli jumal-kuningas, mida toetas ja ümbritses preesterlik bürokraatia (valitseja ja preester olid alati eraldi, kuid toimisid koos), mille liikmed tõlgendasid maailma läbi müüdi, läbi religiooni. Näiteks kogukonna toit sõltus kapriissest ilmast ja loodusjõududest, midagi arutleda suurt suujuures ei olnud. Tekib ka riik. Esimesed inimeste ühendused olid linnalistes struktuurides, polis tes.

Võim eristub (mitte ilmtingimata täiesti eraldub) religioonist. Nii kaua kuni valitsevaks mõtteviisiks oli religioon , ei tekkinud spetsiifilist küsimust võimust, poliitiline küsimus oli seotud müütilis-religioossete küsimustega. Näiteks Egiptuses oli preestrivõim. Poliitilise võimu küsimus tekkis hetkel, mil ilmalik poliitiline võim lahutus religioossest hierarhiast, tekib juhtkond , kelle päritolu pole enam jumalik .

Umbes 5. sajandil eKr toimusid paralleelselt mitmed muutused nii antiik-Kreekas kui ka mujal arenenud maailmas:

Religioonis: tekkisid maailmareligioonid - hinduism , budism , taoism, judaism
Majanduses: uute maaharimistehnikate kasutuselevõtt, toimus kaubanduse ja jõukuse kasv, linnastumine
Poliitikas: lõpeb Lähis-ida impeeriumide ülemvõim; Kreekas areneb välja demokraatia ja tekivad linnriigid . Suure poliitikafilosoofia aeg jõudis Kreekas kätte paradoksaalselt ajal, mil Ateena oli langenud Spartale ja demokraatlik linnriigi valitsemiskorraldus oli lõppenud. Ateena vastandus seejuures Spartale kui progressiivne riik konservatiivsele, demokraatlik aristokraatlikule.
Õigusemõistmises: varasema ühtse ja ainuõige piirkondliku õigussüsteemi asemel eristuvad nüüd tavad/tavaõigus ja loodus/loomus, millest vaid viimane on universaalne.
Filosoofias: antiik-kreeklaste mõtlemises liikus kõigi nende muutuste tulemusena rõhuasetus reaalteadustelt, kunstilt ja muusikalt üle psühholoogiale, loogikale, religioonile, eetikale ja poliitikale. Sest just viimaseid oli vaja avalikus karjääris. Usk ratsionaalsesse arutelusse (vt allpool poliitilised ideaalid p. 3), kui millessegi, mille võime on vaid kreeklastel, oli kindlasti ka üks põhjustest, miks just Ateenas arenes välja poliitikafilosoofia.

Ekskurss2: Vana-Kreeka polis

Polised olid suhteliselt väikesed linnriigid mägisel mere-äärsel maal, inimesed olid valdavalt paiksed, kuid meresõitjatena suhtlesid nad ka teiste tsivilisatsioonidega. Erinevad linnriigid korraldasid oma elu suhteliselt erineval viisil.
Ateena linnriigis oli umbes 300 000-400 000 inimest, neist umbes kolmandik (kuni pooled) olid orjad . Aristoteles pakkus välja, et kogu käsitöö tehtaks orjade poolt, et kodanikud saaksid pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid).
Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Metoikidel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist. Kreeklastele oli oluliseks poliitfilosoofiliseks küsimuseks, kuidas leida igale inimklassile koht kogu ühiskonna tervikus. Kodanikke oli reaalsuses umbes kümnendik elanikkonnast (ehk ca 30 000 meest), ülejäänud olid naised, lapsed, metoigid, orjad .
Institutsioonid . Vähemalt 20-aastased mehed võtsid osa rahvakoosolekutest (ekleesia3), osalesid ka vandekohtutes. Jutt vana-kreekalikust otsedemokraatiast on kohati rohkem müüt kui reaalsus (rahvas ei otsustanud ise, vaid pigem otsustas otsustajate tehtud otsuste üle), sest paljud Kreeka valitsemisametid omasid ka teatud esindajate valimist, kuid need esindajad, poliitilised ametnikud, pidid olema vastutavad rahvakogunemise (ekleesia) ees.
Valitud ametniku vastutus oli korraldatud järgmiselt:

tavaliselt kehtis tagasivalimiskeeld

linna-ameteid juhiti kümnekaupa, kus igast suguharust (füül) oli valitud üks.

rahvas kontrollis valitsuse tegevust läbi viiesajanõukogu ja vandekohtute.
Igal aastal valiti Ateenas ametisse arhondid (üheks aastaks) ja võeti igast füülist (suguharust, hõimkonnast) liisuheitmisega 50 liiget viiesajanõukogusse ( bulee ).
Õiguslikke küsimusi lahendas vandekohus. Kohaliku valitsemise pärast olid ateenlased jaotatud sajaks demoseks, millesse kuulumine oli päritav. Kus iganes ateenlane ka elas, ta kuulus päritolu järgi ikka ühte ja ainsasse demosesse.
Kandidaate esitati valimise ja liisu teel, demos valis kandidaadid vastavalt oma suurusele ning reaalsed ametikohad valiti liisuga . Liisk oli kreeklastele demokraatliku valiku vormiks!
Kümme kindralit (strateegi, strategoi) valiti otse ja neid võis valida ka korduvalt. Neil oli suur mõju Nõukogu ja rahvakogunemise üle.
Kohtute liikmed määrati demoste poolt, igal aastal valiti u 6000 kodanikku, kelle hulgast valiti seejärel liisuga teatud kohtutesse ja teatud juhtumite üle otsustama. Kohtus osalemiseks pidi kodanik olema vähemalt 30-aastane. Kohtu keskmine suurus oli 500 inimest. Kohus hääletas süü ja seejärel otsuse üle. Ateenlased leidsid , et kohus toimis ja otsustas rahva nimel.
Viisajanõukogu. Igast suguharust kuulus sellesse liisu teel 50 liiget, ühe suguharu esindajad ajasid linna asju kümnendiku aastasest ametiajast. Need 50 moodustasid prütaneia, mida juhtis üks nõukogumees üheksast mitteametisolevast suguharust. See juht omas tegelikku kontrolli ning toimis kogu nõukogu nimel, kuid NB!

ta valiti liisuga üheks päevaks ning …
ateenlane sai seda ametit pidada vaid päev elus.

Kontroll valitavate ametnike üle: 1. Enne ametisse asumist uuriti, kas kandidaat sobib ametisse, 2. ametiaja lõpus vaadati (tavaliselt kohtu ees) üle kõik tema sooritatud teod, 3. ametiaja lõpus kontrolliti, kuidas ta rahva raha on kasutanud. Ametnikku tagasi valida ei saanud, teda kontrolliti enne ja pärast ametisoleku aega.
Viiesajanõukogu oli kõrgeim võim, sest arutas kõik rahvakoosolekule (ekleesiale) tehtud ettepanekuid ning ka riigiametnikud ja sõjavägi allusid sellele nõukogule. Nõukogu kuulutas sõdu ja sõlmis rahu, lõi sõjalisi liite, määras maksud , kõik see omakorda läks veel rahvakoosolekule heakskiidu saamiseks.
Poliitilised ideaalid:
1) Kodakondsus oli ateenlaste kõrgeim au. Perekond, sõbrad ja vara, neid nauditi parimal juhul kui elemente sellest ülimast heast , mis väljendus selles, et inimene omas kohta linnas ja selle tegemistes.
Perikles : “Inimene, kes ei tunne huvi avalike asjade vastu, on kasutu” ja „Kuigi vähe on poliitika algatajaid, oleme me kõik poliitika üle otsustajad“ (nagu kokandust võivad osata vähesed, kuid toidu maitsvuse üle saavad otsustada kõik)
Kõik väärtuslik, ihaldatav ja loov, põhimõtteliselt kõik, mida inimene teeb, teeb ta linnas, polises. Inimene on polise loom (kr zoon politikon, võib öelda ka ühiskondlik olend).
Aristoteles: “Ateenlase konstitutsioon on tema elustiil” (mitte legaalne struktuur).
Avalikus ametis olemine (poliitiku-amet) polnud ateenlastele karjäär, vaid see oli midagi, mida juhtus küllaltki regulaarselt iga tavalise kodaniku elus. Aristoteles väitis “Ateena Konstitutsioonis”, et umbes iga kuues kodanik osales igal aastal tsiviilvalitsuses (küll peamiselt kohtus). Ateena traditsioonis keegi ei sündinud ametisse, ei ostud endale ameteid, vaid kõigil on võrdne võimalus ametitesse jõuda, ent sh ka vastavalt tema loomulikele võimetele.
2) Vabadus ja seaduskuulekus olid võimalikud vaid koos, vabadus sisaldas austust seaduse suhtes. Türanniat (valitsemist jõu, mitte seaduste läbi) peeti halvimaks võimalikest valitsustest.
3) Ateenlased uskusid ka ratsionaalsesse arutelusse ( retoorika ) kui parimasse vahendisse poliitika elluviimiseks ja ka parimate -võimalike otsuste tegemiseks. Samas uskusid kreeklased ka seda, et vaid nendel on selline arutlemise and ja ratsionaalne võime, teised rahvad olid loomult orjad (Aristoteles). Ateenlased pidasid ka lugu tavadest , kuid need polnud väärtuseks iseendas .
4) Demokraatia kõrval oli ka enne Platoni olemas mõttesuund, mis võrdles ja vastandas demokraatiat ja aristokraatiat ning ülistas ühe parima inimese või mitmete parimate valitsust (aristokraatiat).
Herodotus (484-425 eKr) kirjutas teoses “Ajalugu”: “ Monarh kaldub türanniasse, demokraatia teeb kõik inimesed seaduse ees võrdseks. Kuid demokraatia võib muutuda pööblivalitsuseks ning seetõttu on parimate meeste valitsus ( aristokraatia ) kindlalt eelistatavam. Miski aga ei saa olla parem kui ühe ja kõige parima mehe valitsus.”
Solonist (640-560 eKr) alates läks lõhe demokraatia ja aristokraatia vahel umbes nii, põhjused olid peamiselt majanduslikud, aristokraatia huvid seisnesid peamiselt maaomandustes, demokraatias domineerisid väliskaubandus ja Ateena mõjuvõimu arendamine merel.
“Ateena Konstitutsioonis” (omistatud Xenophonile, 430-354 eKr) kirjeldatakse mereväge kui tüüpilist demokraatliku militaarsüsteemi osa, raskerelvastatud maavägi on omane aristokraatiale.
5) kommunism (eraomandi, abielu puudumine) kui ideaal.
Komöödiakirjanik Aristophanese (445-386 eKr) teostest võib leida kommunistliku mõtte arendusi, ta kirjutas umbes 390 komöödiat, mille teemade seas olid ka naiste õigused, abielu kaotamine, laste kasvatamine lahus vanematest , kogukonna vanemate juhtimise all, kogu töö tegemine orjade poolt.
6) Vanas-Kreekas oli ka harmoonia (kooskõla, mitmekesisuses avalduva ühtsuse) ideaal. Harmoonia (kesktee kahe äärmuse vahel, nende tasakaalustamine ) või “õiglus” olid ülimad põhimõtted füüsilise maailma kirjeldamiseks.
Pythagoras (580-500 eKr) pidas harmooniat muusika , meditsiini, füüsika ja poliitika peamiseks põhimõtteks. Harmoonia on nii füüsiline (looduses) kui ka eetiline põhimõte (inimloomuses). Pythagorase jaoks oli see peamine alus, kust edasi minna, millest lähtuvalt asju seletada.
7) Inimene on asjade mõõt. Õiglust tuleb otsida asjade loomusest. Inimühiskonna õiglust inimesest (inimese loomusest). Sokratese surmast kuni umbes 17. sajandini polnud looduse uurimine tema enda pärast, sõltumatult inimsuhetest ja huvidest, enamusele mõtlejatest enam põhiküsimuseks. „Inimene on kõigi asjade mõõt, nende asjade, mis on, ja nende asjade, mida ei ole.“ (Protagoras. 480-410 eKr). Keskenduti humanitaarteadustele ning inimesest lähtuvalt seletati maailma.
Kreeklaste arusaam asjade loomusest (physis):

„kasv/kasvamine“;
vorm või kuju, milleks asi lõpuks välja kasvab;
loomus (käitumisviis), mille asi omandab siis, kui kasv on jõudnud lõpule.
Kasvavad asjad (loodus/loomus) ei ole tehtud asjad ( kunst ) ega tavad/seadused (seadus - nomos)

Kreeklased kohtusid paljude eri kultuuride ja tavadega ning see ajendas neid selles paljususes otsima püsivat ja muutumatut. Nad hakkasid eristama tavasid ja loodust (viimane peaks olema kõigi jaoks ühine). Ideaalne õiglus tuleneb loodusest/loomusest.

Ekskurss: Sokrates (470-399 eKr)

Sokratese suur huvi oli eetika: kui on palju erinevaid tavasid ja kombeid, siis mis väärtused on tõelised ja õiged? Seejuures on tunda ka loodusteaduste uurimise (füüsilise filosoofia) mõjusid: nt uskumus , et voorus on teadmine, seda saab õppida ja õpetada. On võimalik ära tunda üldiseid käitumisreegleid ning 1. kasvatada neid inimestesse läbi hariduse, 2. luua eetilist riiki.

“Ma tean vaid seda, et ma midagi ei tea” – Sokrates eristas teadmise arvamusest, loomuse tavast. Ma tean ilmselt palju, aga kui paljut ma mõistan?4
“Mis see on?” - püüdis määratleda kõikide asjade (sh poliitiliste asjade - seaduste, riigi, õigluse jne) loomust. Arvamustest/tavadest lähtudes tuleb jõuda asjade loomuseni.
Poliitilised asjad on olemuslikult erinevad mittepoliitilistest (sest igal asjal on oma loomus)
Inimühiskond on jäetud inimeste korraldada, poliitilised asjad on inimestele kõige tähtsamad

Ekskurss: Thukydides (460-396 eKr)

“Peloponnesose sõja ajalugu” (431-404 eKr), milles on kaks kuulsat teemat:

Periklese (495-429 eKr) matusekõne:
„Ma tahan, et teie silmad vaataksid iga päev Ateena suurusele, kuni te täitute tema armastusega; ja kui te olete kütkestatud tema au nägemisest, pidage meeles, et see impeerium on võidetud meeste poolt, kes tundsid oma kohustust ja kel oli julgust seda ellu viia, keda lahingutunnil saatis hirm kaotada au, ja kes, kui neid ka kunagi saatis ebaedu, ei kaotanud kunagi ustavust oma maale, vaid andsid oma elud vabatahtlikult kui parima ohvri, mida nad said anda Ateena pidustusel.“
Perikles Ateena ülemvõimust ja selle langusest: ateenlased on küll ülimuslikud, sest on valmis kannatama Ateena impeeriumi laiendamise nimel; kui Ateena kedagi valitseb, valitsetakse neid väärikate meeste poolt, mistõttu Ateena vallutused on õigustatud, ateenlased on väärt valitsema teisi rahvaid; Ateena langus tulenes sellest, et peale Periklese surma lahknesid erahuvid ja Ateena huvid (väejuht Nikias viib armee hukatusse, sest kardab taganemisega kaasnevat ateenlaste hukkamõistu; Diodotus on sunnitud ateenlastele valetama, et ta on motiveeritud linnahuvist, mitte omahuvist).

Ateenlaste ja meloslaste dialoog jõust ja õiglusest. Rahvusvaheliste suhete ja realismi klassika : „tugevad teevad seda, mis on nende võimuses teha ning nõrgad lepivad sellega, millega neil tuleb leppida“

Õiglus lähtub omahuvist (linna huvist) ja jõust
Ühishuvi saaks tekkida vaid jõudude võrdsusest

Ateenlased: … kuigi olles Sparta koloonia, ei ole te Spartaga selles sõjas liitunud ega ole te meile ka kahju teinud… püüdke saada seda, mis teil on võimalik saada. Te teate sama hästi kui meie, et kui praktilised inimesed arutavad neid küsimusi, siis sõltub õigluse mõõdupuu jõudude võrdsusest sundida ja et tegelikult tugevad teevad seda, mis on nende võimuses teha ning nõrgad lepivad sellega, millega neil tuleb leppida“.

Meloslased: Ja kuidas saab meile sama hea olla orjad kui teile isandad?

Ateenlased: Teie päästate meile järele andes end hukatusest; teid mitte hävitades, saame meie teist kasu.
Meloslased: Nii et te ei nõustu sellega, kui me jääksime neutraalseteks sõpradeks, vaenlaste asemel, nii et meist ei saaks kummagi poole vaenlasi ?
Ateenlased: Ei. … kui me oleksime teiega sõbralikes suhetes, peaksid meie alamad seda nõrkuse märgiks, samas teie viha annaks tunnistust meie tugevusest.

Meloslased: Kas selline on teie alamate arusaam õiglasest kohtlemisest…

Ateenlased: … need, kes on endiselt iseseisvad, on nii sellepärast, et nad on tugevad. Kui me neid ei ründa, siis on selle põhjuseks meie kartus . Nii et teid vallutades suurendame me mitte ainult oma impeeriumi suurust, vaid ka julgeolekut. Meie valitseme merd, teie olete saare elanikud, ja nõrgemad teiste saarte elanikest, seetõttu on väga oluline, et te ei pääseks niisama.

Jõudude tasakaalu (realismi) klassikaline näide.

Platon (427-347 eKr)

Platon oli pärit väljapaistvast Ateena perekonnast (Aristoteles ei olnud kõrget päritolu ega ka Ateenast , oli metoik ). 39-387 eKr külastas Sürakuusat, mis võis olla tolle aja suurim polis Kreekas. Seal valitses türann Dionysios Esimene, Platon vastandus türanniaga, sai seal populaarseks, pidi aga põgenema, sest teda taheti tappa. Hiljem käib seal.
40. aastaselt jõudis Ateenasse ja talle osteti äärelinnas aed koos majaga, kus asutas Akadeemia, kooli (koolitöö kestis kuni 6. saj pKr), nõutavad olid samavõrd matemaatika ja astronoomia kui filosoofia ja humanitaarteadused. “Geomeetriat mittetundjaid sisse ei lasta”.
Platon ise oma dialoogides peaaegu ei esinegi, kõige tähtsam on Sokrates, on kaheldud autorluses. “ Seadustes ” aga puudub Sokrates.

Platoni poliitikafilosoofia

Platon rajas normatiivse poliitilise filosoofia, ta kehtestas väärtussüsteemi, mis on õiglane ning mida tuleb rakendada poliitilisele ühiskonnale. Ta leidis, et maailma algeks on ideede (sg. eidos, pl. eideai) maailm, kogu reaalne maailm on vaid selle ideede maailma vari. Tema idealism vastandus materialistlikule mõtlemisele (kuigi kreeklased sellist sõna ei kasutanud).
Ideed väljendavad tõelist olemist, tõsiolevaid asju ning need eksisteerivad enne kõiki materiaalseid asju. Ideed ei ole mitte üksnes püsivad, kõigi kehaliste asjade algkujud/vormid, vaid ka nende põhjus ja eesmärk; ideede maailma täiuslikkuseni ei küüni materiaalne tegelikkus iialgi. Samas on igas materiaalses asjas osalistelt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine.
(Puul on idee, kuid reaalsuses puu võrsub, kasvab ja hävib, ilul on idee – kui kõik materiaalne ilu on samuti, inimesed vananevad, nooruslik ilu kaob. Ideede maailm on täiuslik ja tõsiolev, hävimatu, muutumatu.
Iga asi on seega oma idee kehastus – see, et puu hakkab kasvama ja kasvab suureks, see tähendab, et ta lähtub puu ideest ning püüab oma täiuslikkuse suunas (mida ta kunagi ei saavuta, kuid ligineb). Iga reaalne asi lähtub oma ideest ja liigub oma idee suunas. Idee teeb asjast selle, mis ta on.

Need ideede ja asjade vahekord kehtib kõiges – ka matemaatikas – seal on ideaalsed kujundid ( kolmnurk , skulptuurid, maalid, “kõik need on vaid kujundlikud väljendused, mida saab näha ainult mõistuse abil” ütleb Platon.

Igal ideel on kolm põhikuju: põhjus, eeskuju ja eesmärk ( telos ). Iga asi areneb vastavalt oma loodusepoolt ettemääratud eesmärgi suunas (teleoloogia).
Sellelt lähtealuselt tuletab Platon kogu oma poliitilise filosoofia. Kogu maailm liigub oma hüve (agathon) suunas, ka inimese eesmärk (telos) on hüve. Põhiküsimuseks on, milline on õiglane riik, mis tagaks hea elu.
Koopamüüt (Riik, ptk 7): inimesed on lapsest saadik koopas, ahelais (vaatavad ainult enda ette, koopa seinale, pead pöörata ei saa), koopasse viib pikk sissekäik, kust paistab valgus. Valguse ja inimeste vahel on sein, seina peal on kujud, inimesed kannavad mööda seda vaheseina igasugu esemeid, mis heidavad varje koopaseinale, koopas olevad vangid näevad varje igasugustest olenditest. Inimesed näevad vaid asjade ideedest varje. Ideede ja asjade suhe: asjad jäljendavad ideid, ideed kehastuvad asjades, asjad on ideede varjud.
Inimene koopas näeb ja tajub oma meeltega vaid varje tõelise ideede maailma ideedest (valgus), nendest varjudest inimesed püüavad taasluua neid ideid. Vaid ühiskonna parimad, kes on läbi mitmete haridusastmete osutunud kõige võimekamateks, õpivad Platoni kujutatavas haridussüsteemis tundma asjade tõelist olemust, nende ideed. Ideaalriiki peaks valitsema selline kuningas- filosoof , kes on jõudnud kogu riigi idee äratundmisele.
Kogu maailm on Platoni arvates jumala (demiurgi) looming. Demiurg vormib kujutut mateeriat. Esmalt tekivad sellest matemaatiliselt määratletud kehad (platoonilised kehad – viis korrapärast hulktahukat, teraeeder, heksaeeder, oktaeeder jne), millele alluvad elemendid maa, tuli vesi ja õhk. Materiaalsele maailmale on omane liikumine ja arenemine, mis tulenevad materiaalse maailma ebatäiuslikkusest. Ilma demiurgilt lähtuva toimeta oleks mateeria lihtsalt olematus. (Demiurg, “rahva heaks töötav”, oli muidu vanas Kreekas vaba kodanik, kes töötas tasu eest, Platonil aga jumalus , kes lõi ürgainest maailma).
Kolme liiki voodite loojad (teoses “Riik”): Jumal lõi voodi-idee (kõik teised ideed ka), konkreetse voodi lõi puusepp ( temal on asjadest teadmine) ning voodit kujutava maali kunstnik (vaid jäljendab).
Uskumus hingedest: hingi on loodud kindel arv. Nagu tähti taevas, igaühel üks hing. Hing on kui kaherattaline sõjavanker, mida veavad kaks tiivulist ratsut ja juhib kutsar. Hinged toituvad ideede vaatlemisest ja püüavad vaadelda ideede-maailma. Sealset tõelist ilu, õiglust jne. Inimhingedel on üks hobune peru . Mida vähem hing näeb ideesid, seda raskemaks ta muutub, mida rohkem hing näeb ideesid, seda väärtuslikum ta on – need hinged, kes pole üldse näinud ideesid, kehastuvad loomades ja taimedes, kõige rohkem ideesid näinud kehastuvad filosoofides.
Anamnees. (anamnesis) – tunnetamine on meeldetuletamine . Õigete küsimustega saab juhtida inimest ennast ära tundma neid teadmisi, mis temas juba on. Õppimine on ka vajalik, kuid õppimise käigus tulevad hingele vaid meelde asjad, tegelikult justkui ei õpitagi.

Voorused

Vanad kreeklased ülistasid nelja põhivoorust: tarkust (sofia), vaprus (andreia), mõõdukust (sofrosüne) ja õiglust (dikaiosüne). Väärtused pole mitte kokkuleppe ega konteksti küsimus, vaid on abstraktsed/ideaalsed ja suurema süsteemi osad. Mis iganes on täiuslik, omab neid nelja voorust .
Arete - voorus, tähendab nii füüsilist, vaimset kui moraalset täiust objektiivses, mitte subjektiivses tähenduses. Loomutäius. Ei tähenda niivõrd moraali ja kombelisust!!!. Sõduri arete tähendab mehisust/ vaprust , silma arete head nägemist.
Platon põhjendab moraali ja eetika kaudu ka poliitikat. Inimesi tuleb kasvatada nii, et neil võtaks kuju need neli voorust ja selliselt saab inimesi kasvatada ainult riigis, mis samuti omab neid nelja voorust. Kõik liigub oma täiuse, oma hüve ja eesmärgi suunas. Objektiivselt, idealistlikult, teleoloogiliselt.
Platonil on kaks peamist poliitfilosoofilist teost: Polüteia ehk riik ja Nomoi ehk seadused.

Kuningas-filosoofia valitsemine

Hea inimene, hea elu ja hea riik, mis need on ja kuidas neid saada? Hea on kusagil objektiivselt olemas, hea on objektiivne reaalsus ning seda tuleb realiseerida mitte sellepärast, et inimesed seda tahavad, vaid sellepärast, et see on hea. Tuleb selline hea ära tunda, saavutada õige teadmine ning see toobki kaasa voorused (voorus on teadmine) ja hea elu ja riigi. Platon eristab teadmist inimese enda arvamustest, teadmine puudutab asjade idee tunnetamist, see on tõsikindel teadmine, arvamus on ekslik ja inimlik.
Inimene. Platoni väitel on inimloomus sõjas iseendaga , inimeses on madalam inimene ja kõrgem inimene ning kõrgem peab end madalamast vabastama või vähemalt seda ohjeldama. Inimese tahe on seejuures teisejärguline. Mida inimesed tahavad, sõltub sellest, kui palju nad näevad head, kuid miski pole hea vaid sellepärast, et keegi seda tahab. Õige teadmine toob ka õige tahtmise. Ja inimene ei saa olla hea üksi või väljaspool ühiskonda ja riiki, inimene saab olla hea vaid siis, kui ta on ka hea kodanik ja ta on heas riigis. Inimese ja riigi headus käivad koos.
Kuningas-filosoof. Riik saab saada heaks vaid siis, kui leidub inimene, kes teab, mis on hea, kellel on õige teadmine. Riik vajab sisuliselt valgustatud despooti, kuningas-filosoofi – tema on kõige lähemal jumalale , tema tajub ideede ja hüvede maailma kõige paremini.
Kuningas-filosoofi valitsus on ideaal, tema üksi teab, mis on inimestele ja ühiskonnale hea. Seejuures ei oma mingit rolli ei tavad ega rahva arvamus (sest teaduslik teadmine on alati ülem rahva arvamusest!). Platon mingil juhul ei kulutaks oma pead EMORi avaliku arvamuse uuringutele...

Riik kui tüüp, riigi idee

Hea peab olema üks ja muutumatu alati ja igal pool. Põhineb eeldusel , et inimesel kogu maailmas üks ja seesama “loomus”, mis erineb väljanägemisest ning selle loomuse mõistmine eristab teadmist inimese kohta arvamusest inimese kohta. Filosoof on see, kes on selle hea objektiivsele teadmisele kõige ligemal, temas on teadmise-arvamise suhe kõige positiivsem. Samamoodi iga riigijuht peab teadma, mis on hea, mida nõuab selle saavutamine ning mis riik on mitte vaid oma variatsioonides , aga ka olemuslikult.
Platon leiab seega, et on oluline teada, mis riik olemuslikult on ning kui reaalsus ei ühti sellega, siis seda halvem reaalsusele!
Põhjuseid sellisele rangele idealistlikule lähenemisele võib olla mitmeid: ühelt poolt oli Kreeka arvamusterohke demokraatia langenud range distsipliiniga Spartale, teiselt poolt oli oma mõju kindlasti ka täppisteadustel ja matemaatikal. Platon ei võtnud oma kooli (Akadeemiasse) vastu kedagi, kes polnud õppinud geomeetriat, Akadeemias õppis tema eluajal ka kaks kõige olulisemat tolleaegset matemaatikut ja astronoomi, täppisteadused ja eriti geomeetria nõuavad inimestelt võimet hoomata ideaaltüüpe (näiteks täisnurkne kolmnurk on ideaalne kujund, ideaaltüüp, mida ei ole võimalik luua). Samamoodi püüab Platon kirjeldada seda, mis on riik ideaalselt, mis on riigi idee, mis on riigile olemuslik . Ta püüab kirjeldada põhimõtteid, millest sõltub iga inimühiskond.

Ühiskond

Ühiskond tekib inimeste vajadustest , mida saab täita ainult siis, kui inimesed üksteist täiendavad. Ühiskonda mõistab Platon kui teenustesüsteemi, kus iga liige nii annab kui saab. Inimesed täidavad teatud ülesannet, mida on vaja ning nende sotsiaalne tähtsus sõltub nende töö väärtusest (iga töö ei ole sama väärtusega). Inimese vabadus pole seega mitte oma vaba tahte täide viimiseks , vaid oma kutsumuse, oma ülesande teostamiseks.
Mitte tavadest, traditsioonist ega ajaloost, vaid loodusest ja ühiskonna olemusest tulenevalt toimivad ühiskonnas kolm põhimõtet: tööjaotus, tööülesannete spetsialiseerumine (igaüks teeb oma) ja teenuste vahetamine.
Haridus . Inimestele on looduse poolt antud erinevad anded , hariduse läbi arendatakse nende võimeid. Kui haridust õieti kasutada ja õieti inimese andeid arendada, siis tulemuseks on sotsiaalne harmoonia.

Voorused riigis ja inimeses

Loomupärased oskused saavad areneda vaid siis, kui inimesed teevad tööd alal, milleks nad loomupäraselt kõige paremini sobivad, seejuures inimene vajab paremat teadmist oma loomusest ja oma võimete täiuslikumat arendamist . Hea inimene ja hea riik on kui ühe küsimuse kaks külge: kui individuaalseid võimeid arendada õigel moel, on tulemuseks harmooniline riik.
Platon eeldab, et inimloomus sobitub loomupäraselt ühiskonnaga ja vastupidi: mis ühele on hea, on hea ka teisele ja vastupidi. Vastus ühele on samaaegselt vastus ka teisele. Moraal on üheaegselt nii era kui ka avalik.
Ühiskonnas on kolm klassi: töölised, valvurid -sõdurid ja valitsejad (arhondid). Ka inimene jaotub kolmeks: 1. diafragma ehk toitev osa inimeses; 2. rind ehk täitesaatev ning 3. pea, mis mõtleb. Mõlemale kolmikjaotuse vahel jaotuvad ka vastavad voorused: mõõdukus, julgus , tarkus.
Kes? Mis anne looduselt?
Inimhinges
Mis voorus?
Valitsejad
teha valikuid ja otsusteid valitsemises
pea (ratsionaalne), mõistus
tarkus
Sõdurid
valitseda teiste kontrolli ja suunamise all
rind (täidesaatev), vaim
julgus
Töölised
teha tööd
diafragma all (toitev), madalamad ihad
mõõdukus
Tarkus. On igasugust tarkust, on sõduri tarkus, puusepa tarkus jne, kuid vaid valitseja tarkus on kõikehõlmav.
Vapper on riigi see osa, mis võitleb, vaid see osa teab, mida tuleb karta ja mida mitte. Sõdurid saavad seetõttu vastava hariduse, milles on olulisel kohal muusika ja võimlemine, kord ja füüsiline vastupidavus.
Mõõdukus korrastab soove ja naudinguid inimeses, tagab selle, et alam põhimõte (mida on nii ühiskonnas kui inimeses arvuliselt/koguselt rohkem) alluks ülemale, riigis on halvemaks osaks lapsed, naised, teenijad , metoikud. Mõõdukus on harmoonia, mille kohaselt nõrgem alistub tugevamale. Inimeses hoiab mõistus kontrolli all madalamaid kiresid ja ihasid. (Kui janune mees kontrollib oma soove ja ihasid, siis ta ei pruugi tahtagi juua ning ratsionaalne põhimõte valitseb teda). Samas on inimeses need madalamad tunded ja ihad ka liitlasteks, mis viiakse kooskõlla läbi muusika ja võimlemise. Näiteks muusika rahustab kirgi.
Platon võrdleb õiglast riiki lambakarjase, lambakoera ja lammastega, kus karjasel peab olema koeral vaprust ja lammastel mõõdukust. Õiglus on kõigi osade kooskõla ja koostöö nii, et kõik saavad sellest kasu. Õiglane riik saavutatakse läbi vastava hariduse ja filosoof-valitseja.

Õiglus

Õiglus on kohane vastastikkune suhe kolme klassi vahel. Töölistel ei ole ei looduse poolt antud andeid sõdimiseks ega ka valitsemiseks, ega pole neil ka vastavat haridust, nende ülesanne on seega vaid kuuletuda! Oleks ebaõiglane lubada neil osaleda poliitikas. “Ei ole midagi paremat, kui see, kui inimesel on oma töö, mille tegemine on tal loomuses , see on parim nii talle ka teistele inimestele,“ ütleb Platon. „Iga inimest tuleb kohelda sellisena nagu ta on, tema võimete ja väljaõppe valguses ning igalt ühelt oodatakse seda, mida nõuab aus nende ülesannete täitmine, mis vastab tema positsioonile.“ Igaüks peab täitma oma ülesannet, vaid nii on võimalik kord ja rahu. See ei tähenda, et ühte on vähem vaja kui teist, riik luuakse vajadusest vastastikkuste teenete järele, kuid valitseja ei tohi teha käsitööd ja sõdur valitseda. Jaotuvus nendesse kolme klassi on üldine põhimõte ning seetõttu ei tohi keegi töötada mitmes klassis korraga.
Niimoodi korraldatud ühiskonnas ei ole tulemuseks mitte ühe klassi ebaproportsionaalne õnn, vaid kogu terviku õnn, seetõttu on see riik õiglane (ta ei taga võrdsust, huvide rahuldamist ega ka mitte minimaalsete vajaduste täitmist, nagu tänapäeval mõeldakse). Lihtsalt tagab kõigi õnne ja nii on ka riik õnnelik. Sõdureid saab õnnelikuks teha vaid see, mis teeb neist sõdurid (ta mõistab, kuhu ta looduse ja loomu poolest kuulub, saab vastava hariduse, täidab oma rolli ja on õnnelik, nii õnnelik kui üks valvur olla saab, käsitöölisel on oma õnn ning käsitööline ei saagi kunagi olla õnnelik valitsejana, siis ta ei teostaks oma kutsumust). Elukestev õpe kui ümberõpe vastavalt turuvajadustele, on Platoni nägemuses mõeldamatu.
Loodus on andnud inimestele nii õnne kui vastutust erinevalt. Valitsejate kohustuseks on valvata rikkusest ja vaesusest tulenevate kurjuste vastu (esimene toodab luksust/laiskust, teine kadedust/õelust). Kui sõdurid on õppinud teadma, mida tuleb karta ja mida mitte ning omandanud vastava väljaõppe, siis suudavad nad võita palju arvukama armee.
„Iga indiviidi tuleb rakendada selleks, milleks loodus teda on kavandanud, üks üheks tööks, siis teeb iga inimene oma tööd ning on üks ja mitte mitu, nii on kogu linn üks ja mitte mitu.“

Haridus

Kogu hariduse idee seisneb selles, et ühendada tuleb kaks asja - loomupärased anded ja väljaõpe. Esimene on inimesele kaasa antud ning seda tuleb hariduse andmisel ka arvestada, teine tuleneb kogemustest ja haridusest.
Hariduse läbi saab valitseja kujundada inimloomust ning seda harmoonilise ühiskonna nimel. Kui haridust õieti ära kasutada, on kõik võimalik (töö noortega viis võidule ka siga nimega Napoleon Orwelli “loomade farmis ”). Seepärast peab haridus olema riigi kontrolli all ja olema kohustuslik. Haridus jaotub kolme etappi, kõige madalam tase on kõigile kodanikele (kuni 20-eluaastani), seejärel sõduritele ja valitsejatele (vanuses 20-35), ehk nagu Platon neid kaht klassi kokku vahepeal nimetab, valvuritele, mille järel kõige andekamad saavad valitsejatele mõeldud hariduse (vanuses 35-50). Tulemuseks on gerontokraatia, vanurite valitsus?
Iga etapi järel tehakse seejuures valikuid ning valitseja peab saama ka sõjalise väljaõppe. Esimese astme läbimisel suunatakse Platoni idee kohaselt vähem andekad tööle, teise astme läbimisel tööle ametnike ja sõduritena, paremad õpilased jätkavad filosoofiaõpinguid. Kõige kõrgemasse seisusesse võis pääseda alles pärast 50. eluaastat.
Kehaline kasvatuse eesmärgiks pole mitte ihu treenimine , vaid mõistuse treenimine keha läbi. Eesmärgiks on ikkagi intellektuaalne ja moraalne kasvatus.
Õige hariduse tulemusena saavad inimesed hakkama ka sellistes teisejärgulistes asjades nagu abielu, naiste omamine , lastekasvatus, vanemate austamine, riietuse valik. Hea haridus parandab inimeste tõugu, inimeste sisulist olemust. Platon leiab, et inimeste tõug areneb samamoodi nagu loomadegi oma lihtsalt aretuse teel.
Muusikal on hariduses väga oluline roll. Muusikast jõuab hea korra harjumus inimestesse ja riiki. Platon leiab, et muusikat tuleb hoida algsel kujul, ühtki uuendust ei tohi muusikasse tuua. Muusikalised uuendused on ohuks kogu riigile ning peavad olema keelatud. Kui muutuvad muusikavormid, siis nende koos muutub ka kogu riigi ülesehitus, tulemuseks pole mitte harmoonia, vaid seadusetus, lõbustused, moraalitus.
Inimese haridustee määrab inimese tuleviku ja elu.

Kommunism

Platon räägib absoluutsest kommunismist, mitte ainult ühisomandist vara suhtes, aga ka naiste (meeste?) ja laste suhtes.
Looduse/loomu poolest inimene omab vaid oma ihu, ihad sunnivad inimest oma omandit suurendama . Sellist madalamat iha (oma vara laiendamisele) suudab ohjeldada vaid filosoofia, madalamal tasemel muusika.
Kommunismi ülimuslikkus mittekommunismi ees tuleneb filosoofia ülimuslikkusest mittefilosoofia ees

Demokraatia iseäralise veana nägi Platon ebakompetentsust (see on probleem tänaseni, et puudub mehhanism , mis tagaks ekspert-teadmiste teostumise).
Platon demokraatiast – vabadus, sallivus, paljusus , igaüks elab nii kui tahab. Mõneks ajaks on see vabadus hea. Piiranguid veel vähem kui oligarhias, keegi pole sunnitud valitsema või olema valitsetud, inimene võib elada rahus, kui linn on sõjas, kurjategija ei karda karistust ja teda ei panda isegi vangi, valitsemistavad on pea-peale pööratud – poeg on isale autoriteet, ei karda isa, õpetaja kardab õpilasi, need ei hooli õpetajast. “Isegi koerad ja hobused ei astu kõrvale, kui inimene vastu tuleb.”

Demokraatlik inimene ei hooli õieti millestki , on kaootiline – kord teeb sporti, siis joob ja laiskleb, kord majandab, siis priiskab. Demokraatia hävitab liigne vabadus. Tollases demokraatias mitteosalejate arv suur, türann mobiliseerib need (värbab orje turvameesteks) jne, alustab sõja, et rahvas tunneks vajadust juhi järele, kõrvaldab teisiti-mõtlejad, tugevdab võimu. Rahva viha kasvab, sõbrad imetlevad, poeedid ülistavad.

Poeetide roll kasvab kahes halvemas valitsusvormis, sest nendes saavad võimuse madalamad tunded, poeedid hakkavad ülistama Erost ja ebaõiglust. Pole reaalsuskirjeldus, Demokraatlik inimene on kui oligarhilise isa poeb.
Nagu teistelegi valitsusvormidele, on ka demokraatiale omane vägivald ja ühiskonnagruppide vahelised konfliktid. Peamiseks probleemiks on seega klassivastuolud. “ Aristokraat on lojaalne oligarhilisele valitsusvormile, lihtkodanik demokraatlikule konstitutsioonile (ühiskondlikule ülesehitusele, mitte põhiseadusele), suheldes teiste linnadega toetavad aristokraadid teise linna aristokraate ja vaesed teise linna vaeseid.“ Seetõttu ütleb Platon, et igas linnas on kaks linna, on rikaste ja vaeste linn, mis on igavesti sõjas üksteisega. Seda halba olukorda saab parandada vaid eraomandi vormi muutmisega. Ainus ravim on omandi kaotamine, sest see segab inimesi täitmast nende kodanikukutsumust. (küllaltki spartalik ühtsele riigile orienteeritud mõtlemine). Et ei peaks ühtlustama inimeste varalist seisu läbi poliitika, ühtsustab riik varalise seisu enne poliitikat, et sel poleks häirivat mõju valitsusele. Kõigepealt tuleb tagada riigi ühtsus ning omand ja perekond on Platoni arvates tee peal ees.

Erandiks on käsitöölised, nemad on ainsad, kellel võib olla isiklik omand. Valitsejatel ja sõjameestel ei tohi olla isiklikku omandit, sest see tekitaks omakasupüüdlikkust ning oleks kahjulik riigile kui tervikule. Ainuke, mis neile kuulub, on nende keha.

See kommunism puudutab siiski vaid valvurite klasse (valitsejad ja sõdurid), vaid nemad peavad olema eraomandita, ilma monogaamse abieluta (parima inimsoo saamiseks kehtestatakse reguleeritud järeltulijate saamise poliitika, meenutab hitlerlikku eugeenikat, Platon tõi inimsoo jätkamise osas võrdluseks loomaaretuse ning leidis, et see, et inimestel see asi nii juhuslik on, on täiesti lubamatu), sest naised on samade võimetega kui mehed (isegi sõjalistes kohustustes). Rassi parandamine nõuab selektiivset seksuaalpartneri valikut.
Parimad mehed parimate naistega , lapsed antakse ära, hiljem naised kasvatavad küll, aga ei tea, kelle last ta kasvatab. Vigased lapsed hukatakse või käsitööle.

Naised suudavad võrdselt meestega kõiki ülesandeid täita, sooline erinevus pole oluline.
Kommunismis teenistuse eest toit, mitte raha, elamud läbikäidavad jne.

Kommunism teeb linna rohkem “üheks”, täiuslikumaks, linn on kui üks perekond, kõik peavad kõiki oma pereliikmeteks, see on suurim võimalik ühtsus. Eros ja perekond ohverdatakse.

Platon, Nomoi (Seadused)

Kirjutatud 30 aastat hiljem, mil Platon pole enam noor... Riik oli kirjutatud kui utoopia (utopos - koht, mida pole olemas), Seadustes räägib Platon juba praktilise poliitiku juttu , kuidas oleks tegelikult võimalik riiki püsti panna. Ta kogeb , et tegelikult hea ühiskonna kehtestamine ei ole kerge ning leiab, et ideaalriigi järel paremuselt teine on seaduste riik. Seadus on ülim ning sellele peavad alluma nii valitseja kui alluvad. „Tõeliselt ideaalses riigis on puhta mõistuse valitsemine, mis kehastub filosoof-kuningas ning teda ei takista ei seadus ega tava, peab olema ülim,“ paremuselt teises riigis aga valitsevad seadused. Just seadus on see, mis eristab inimest loomadest, seadusteta ei erine inimesed metsikutest loomadest. Seadused kehastavad tarkust ning ülimate vooruste hulgas on ka enesekontroll ja seadusekuulekus .
Kuid seaduse tarkus tuleneb kogemustest ja üksikjuhtumistest ning nende läbi tegelikult ei jõuta kunagi selge teadmiseni põhimõtetest. Seadused ja ideaalne riik erinevad üksteisest nagu tavad erinevad loodusest.
Parim võimalik riik on Platoni arvates selline, kus valitsuskorraks on segavalitsus monarhiast ja demokraatiast, kus monarhiline tarkuse põhimõte on ühendatud demokraatliku vabaduse põhimõttega.
Platon esitab ka tsivilisatsiooni mütoloogilise kujunemise. Alguses elasid inimesed üksikutes perekondades, seejärel tekkisid külad ning algse rahuliku kooselu põhjuseks sai valitsejate omavoli. Nii järeldabki Platon, et kui ideaalriigis valitseb tarkus vähemtarkade üle, tuleb paremuselt teises riigis saavutada seadusekuulekas valitsemine.
Sparta ja Pärsia näitel ütleb Platon, et isevalitsus/türannia toob hävingu, Ateena näitel ütleb, et ohjeldamatu demokraatia liialdab vabadustega. Lahenduseks on mõõdukus (ehk segavalitsus): spartalik türannia vajas tarkust, ateenalik demokraatia korda. Äärmused tõid mõlemal puhul kaasa hävingu.
Igasuguseid valitsemispõhimõtteid on – tugevamate võim nõrgemate, vabade võim orjade, vanemate võim laste üle, vanade võim noorte üle, RIIGIS on ideaaliks targemate võim vähemtarkade üle, SEADUSTES õigusriik.
Ka kommunism on ideaal, mis on inimloomuse jaoks liiga hea. Kompromissvariandina näeb ta seda, kui võrdsele arvule kodanikele (5040 – Sparta eeskujul) anda võrdses koguses maad, nii tekiks võrdne maaomand . Muu isikliku vara kogus võiks küündida kuni 4-kordse maa väärtuseni. Platon lubab ka monogaamset abielu ning jaotab kodanikud nelja klassi, iga klass saab neljandiku kohtadest (rahvakoosolekul), kuigi vaeseid on arvuliselt kõige enam.

Liiga rikkad ja liiga vaesed on välistatud.

UUS KLASSISÜSTEEM: 360-nõukogu, kuhu valitakse igast varalisest seisusest neljandik (valimised on aristokraatlik meetod!!!), lisaks on 37 seaduse valvurid ja 10 liikmest koosneb kontrolliorgan, mis kehastab taas targemaid...

UUS TÖÖJAOTUS: Põllutööd teevad orjad, käsitööd metoigid, vabad mehed teistest linnadest. Kodanikel aega poliitikaga tegeleda. Nad ei kaubitse , ei hari põldu. Periklese aegne demokraatia ei olnud selline! Kodanikud tegid ka tööd ning klassid olid eri kodanikest...

Platon lubab ka monogaamset abielu ning jaotab kodanikud nelja klassi, iga klass saab neljandiku kohtadest (rahvakoosolekul), kuigi vaeseid on arvuliselt kõige enam.
Religiooni peab Platon samuti oluliseks selliste inimeste seadusekuulekuse tagamisel, kes ei suuda mõistuse teel mõista “enesestmõistetavat”, ehk asjade tõelist olemust. Teoloogia oli Platonile osa poliitikateadusest, mis õpetas vähemusele, kuidas valitseda enamust .
Religioon, nagu haridus, peab alluma riigi regulatsioonidele ja ülemvõimule ning seejuures tuleb religiooni reguleerida seadustega järgmisel viisil: lubatud on ainult avalik religioon; eraviisilised religioonid vähendavad inimeste riigikuulekust; et teatud uskumused kalduvad ebamoraalsusse, on vaja anda religioonile usutunnistus ka seadustega karistada valesti uskujaid. Selline usutunnistus sätestab, et ateism on: 1. jumalate olemasolu eitamine, 2. selle eitamine, et jumalad hoolivad inimeste käitumisest, 3. uskumus, et sooritatud pattu saab kergesti lepitada jumala ees.
Platon nägi ateismi eest ette karistust kuni surmanuhtluseni. (üldtunnustatud jumalustesse mitteuskujaid nimetati vana-Kreekas ka ateistideks , ning neid kiusati taga ka demokraatlikus riigis, ka Sokratest süüdistati noorte moraali õõnestamises ja ka jumalate solvamises).
Seadustes näeb ta lisaks seadustele vajadust ka teatud ekspertide nõukogu järele, kuhu kuuluksid vooruslikud usujuhid, valitsejad ja haridusjuht . Sellise nõukogu kohta seadused ei kehti, ta ise aga kontrollib ja juhib kõiki riigi institutsioone. (analoogilise institutsiooni rajas ka ajatolla Khomeini, kes nimetas seda valvurite koguks), sisuliselt taastab Platon taas kuningas-filosoofi rolli.
Epiloog Kas Platon on totalitarismi esiisa? Karl Popper on kirjutanud avatud ühiskonnast ja selle vaenlastest ning tema raamatu esimene osa on Platonist , teine Marxist. Totalitarismis on suletud, demokraatias on avatud ühiskond. Platon ei räägi avatud ühiskonnast, vaid on üks inimene (või vähesed inimesed), kes teavad, kuidas on hea ja õige ning seejärel kehtestavad õiged ideed ja väärtused ja vajadusel teevad seda ka vägivaldselt.
Lisaks õigustab Platon ka (negatiivset) propagandat ja tsensuuri. Platon mainib nii Riigis kui Seadustes, et vajadusel tuleb kodanikele ka valetada ja seda nii, et kõik seda usuvad, ka valitsejad. Riigi esimeses peatükis ütleb nt Sokrates väitluses Kephalosega, et tõe rääkimine ei ole õigluse tarbeks hädavajalik. Hästi korraldatud riigis on vajalik vahepeal ka mittetõdesid õpetada lastele ja rääkida täiskasvanutele.
Tegelikult paistab tõde olevat vahepeal - ei Sokrates ega Platon olnud liberaaldemokraadid, see on selge. Ei poolda suuri isikuvabadusi – arvamustes, elustiilides jne. Kuid samas oleks samastamine fašismi või kommunismiga ka liiast – siiski räägib ta tarkuse võimust, mitte kellegi suvast või türanniast.
Ettevalmistavad küsimused eksamiks (2. loeng):

Milline on Aristotelese käsitlus voorustest teoses Nikomachose eetika? Kuidas on see seotud õnne ja poliitikaga?

Milline on Aristotelese käsitlus õiglusest ja sõprusest teoses Nikomachose eetika? Kuidas on need seotud poliitikaga/riigikorraga?
2. loeng (13.02.06). Aristoteles.

Aristoteles (384-322)

Aristoteles on tuntuselt ja mõjukuselt Platoni kõrval teine vanakreeka suur poliitikafilosoof5, Platoni ideede edasiarendaja ja kriitik . Kui Platon oli müstiliste algetega ja kirjanduslike kalduvustega visionaarne filosoof- idealist , “poeet” filosoofias, siis Aristotelese on pigem süstematiseerija (Aristoteles uuris 158 Kreeka linnriigi konstitutsioonilist ajalugu – st ülesehitust) empiirilise materjali suurkoguja ja üldistaja ning praktik.

Platoni maailm kaugeneb ideaalist - käib alla, Aristotelesel maailm areneb ja täiustub järk-järgult. Ehk ideaali suunas. Analoogiat võib näha Mussolini ja Hitleri nägemustes ideaalühiskondadest – esimene soovis luua “uut” ja “tulevikulist ühiskonda”, teise ideaalajastu oli kauges, rikkumata minevikus.

Aristotelese elulugu. Aristoteles elas kahe ajastu piiril - poliste süsteem oli nõrgenemas ja selle kõrval arenesid välja uued ja suured impeeriumid . Aristotelese püüdlused õigustada linn-riigi põhimõtteid omasid selles kontekstis väga väikest mõju.
Aristoteles sündis Makedooniale allutatud Traakia linnas Stageiras, tema isa Nikomachos (ka Aristotelese poja nimi oli Nickomachos) oli Makedoonia kuninga Amyntos III, Aleksander Suure vanaisa, ihuarst ja kasvas seega Makedoonias . Aristoteles oli ateenlaste jaoks metoik, tema mitte-aristokraatlikul päritolul oli oluline mõju Aristotelese poliitikafilosoofiale. Õppis Platoni asutatud Akadeemias ning veetis Ateenas Platoni õpilase ja kaastöölisena umbes 20 aastat. Pärast Platoni surma põgenes Aristoteles Ateenast, sest pidas monarhiat parimaks valitsusvormiks ning oli seotud Makedooniaga (samal ajal Makedoonia kuningas Philippos II asus Kreekat allutama ning seetõttu teravnesid suhted ka Ateenas).
Aastast 343 sai Aristotelesest Makedoonia kuningas Philippos II poja – Aleksander Suure - koduõpetaja. Aleksander oli vaid 13-aastane kui temast sai isa regent juba paari aasta pärast Phliippos II oli hõivatud sõjakäikudega. Aristotelese ja Aleksandri vaheline suhe oli kaua hea, Aleksander toetas teda rahaliselt, kuid suhe jahenes hiljem teadmata põhjustel.
Aastal 335 tuli Aleksander võimule Makedoonias, kreeka linnad ühendatakse, ning Aristoteles läheb Ateenasse. Aristotelesest oli saanud jõukas mees, kuigi mitte aristokraat. Ta asutas oma Lykeioni , Lütseumi (millel oli väga hea raamatukogu). Peale Aleksandri surma (323) tugevnes Makedoonia- vastasus Ateenas, Aristotelest süüdistati demokraatiavastasuses ja uskmatuses. Ta põgenes Euboia saarele , suri aastal 322 (maovähki?).
Tal on kaks olulist poliitfilosoofilist teost – Nikomachose eetika ja Poliitika -, millest teine on esimese loogiline jätk.

Nikomachose eetika

Inimelu eesmärk on õnn

Raamat 1 – inimelu eesmärk
1.1 Igal inimese teol on mingi eesmärk, hüve.
„Näib, et igal kunstil ja igal uurimustööl, aga ka igal praktilisel tegutsemisel ja valikul on suundumus mingi hüve poole, seetõttu on öeldud õigesti, et kõigel on suundumus hüve poole“ (NE 1996:7). Hüve on kr agathon, ingl k good .
1.2 Teadus, mis uurib inimese hüve, on poliitika.
„Kui tegutsemisel on mingi eesmärk, mida me selle enda tõttu soovime , muu aga tuleb selle kaudu ja kui me ei eelista kõike mingi muu asja pärast, siis ilmselt olekski see hüve ja ülim hüve.“ ... Poliitika määrab ära, mis teadused peavad riigis olema, milliseid neist on vaja igaühel teada ja mil määral. Näeme, et ka kõige austusväärsemad võimed, nagu seda on majandamine, kõnekunst, kuuluvad poliitika alla. Kasutades ära teadmised kõikidelt ülejäänud aladelt , määrab ta veel ka seadustega, mida peab tegema ja millest hoiduma – seega peaks ta eesmärk hõlmama ka kõigi teiste alade oma, nii et just see võikski olla inimese hüveks.“ (NE 1996:7,8)

Poliitikateadus või poliitiline ekspertiis (politikē) on ülim teadus

On suur erinevus teoreetiliste teaduste ja praktiliste teaduste vahel. Teoreetiliste teaduste objektiks on asjad, mis ei allu muutustele, või asjad, milles endis asub muutumise põhimõte, uurivad nende asjade põhimõtteid ja põhjuseid, demonstratiivne teadmine. Praktiline teadus tegeleb inimesega, inimese võimega olla tegevuse (praxise) allikaks, inimtegevus on olemuslikult muutustele alluv. Viimase eesmärgi on tegevuse efektiivsemaks/paremaks muutmine. Arukus (phronesis) on selle juurde kuuluv. Praktiline teadus peab kujundama tavaliste poliitiliste inimeste käitumist.

Praktiline või poliitiline teadus omab kolme laia haru: eetika või iseloomu teadus; majandus või perekonna juhtimise teadus, poliitilise kogukonna valitsemise teadus.

1.7. Inimese hüve on õnn.
Nii nagu on õnn kõige viimasem eesmärk, nii on poliitiline ekspertiis, poliitikateadus (politike) samuti kõrgeim teadus. Sest see üldse otsustab, milliseid teadusi on millistes linnades vaja.
Hüve on „see, mille tõttu muid asju tehakse. Eks olu ju igal tegevusalal ja kavatsusel eesmärk: arstiteaduses tervis, sõjakunstis võit, ... mille nimel kõik just teevadki ka muid asju. ... See, mis on kõigist neist ülim, on lõplik. ... Kõige rohkem lõplikuks nimetame seda, mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks. ... Tundub, et õnn ongi kõige rohkem selline. Selle valime ju alati tema enda ja mitte kunagi muu pärast, kuulsust , naudingut, mõistust ja kogu loomutäiust valime me ju ka selle enda pärast ... valime aga ka õnne jaoks, arvates, et nende abil oleme õnnelikud.
Voorus ja õnn. Kui Platoni jaoks on oluliseks filosoofiline voorus (st tarkus on ülim voorus), siis Aristotelesel on selleks moraalne voorus, loomutäius (arête). Platoni utoopiline režiim on Aristotelese jaoks ebareaalne, kättesaamatu, inimesele võimatu, mistõttu ei saa ka olla hea, sest kuidas saab see, mis on inimesele võimatu (pole inimloomusele omane) olla inimesele hea?
Inimestel on kolme liiki eluviise: ihuliste naudingute, poliitiline ja teoreetiline või filosoofiline elu. Enamus tegeleb ihuliste naudingutega. Teine tase on inimesed, kes peavad elu eesmärgiks au ning püüdlevad selle suunas näidates välja oma voorust poliitilistes tegudes. Kõige vähem on neid, kes püüdlevad selliseid naudinguid, mis tulenevad puhtalt intellektuaalsest tegevusest.
NE 1.6 “Õnn või inimlik hüve on hinge tegevus vastavuses loomutäiusega või voorusega, ning kui on erinevaid loomutäiusi, siis vastavalt parimate ja kõige täiuslikumatega.” Naudingu ja õnne vahel konflikti ei ole. Samas on raske, kui mitte võimatu, toimida loomutäiuslikult vapruslikult või saavutada õnne ilma omamata asju. Teatud määral rikkust, sõpru, poliitilist võimu, lapsi, sündimist heasse perekonda, hea väljanägemine. Nt halva väljanägemise, lastetu, sõpradeta, inimene ei saa olla eriti õnnelik (NE 1.8).
Antiikaja tava kohaselt oli Aristoteles veendunud, et rikkus on vähem tähtis õnne välise tingimusena kui inimsuhted , mis on sõltuvad otseselt inimese voorusest. See omakorda peegeldab Aristotelese peamist arusaama, et inimene on loomupoolest sotsiaalne või poliitiline olend.
Õnne poole püüdlevad kõik inimesed. Õnn on seejuures eesmärk omaette, kõike muud valitakse vaid vahenditeks millegi teise jaoks. Õnn on püsiv seisund, õnnelikuna ei vajata midagi. Mis on õnn? “Et jumalad on õnnelikud ja teevad vaid vaimutööd, suurim õnn on ka inimese puhul vaimutöös.” Kuigi on vaja hoolitseda ka keha eest, peab väliseid hüvesid olema vaid nii palju, et poleks vaja neile tähelepanu pöörata.
Inimese ülimaks hüve on õnn, mis on enesega piirduv ( autarkes ). Õnn - eudaimonia – kõik, mis elus võib soovitavat olla - seisneb autarkias, kui elu on meeldiv omaette võetuna, selle enda pärast ja mitte millestki muust tingitult. Töö ei ole õnn, töö eesmärk on saavutada jõudeaega, õnn on jõudeajas nauditavas. Nii nagu sõja eesmärgiks on rahu, on töö eesmärgiks nautida saavutatut...
Moraalne voorus hõlmab ka tahtlikku valikut ning on suunatud kahe äärmuse vahel asuva keskmise järgimisele. Vooruslikke tegusid tehakse nende endi pärast, mitte tagajärgede pärast. Utilitaarset, omakasust lähtuvat moraalikäsitlust Aristotelesel ei ole.
„Loomutäius on seega seadumus valida seda, mis on meie suhtes vahepealne, mille määrab loogiline arutelu, nii nagu määratleks mõistlik inimene. See on kahe pahe vahepeal, millest üks tuleb liigsest, teine puudulikkusest” (NE 39).
Eetilisi loomutäiusi (millega seotud – loomutäius – liialdus – puudus)
Hirm - vaprus – argus – hulljulgus
Au - eneseväärikus - uhkus - enesealandamine
Viha - leebus - liigägedus - mitteägedus
Vaprus/ mehisus . NE 3.6-9 – vapper valib harjumuslikult arguse ja hulljulguse vahepealse, järgib selliselt mehiseid/vapraid tegusid (nt lahingus – ei torma sinna, kus surma saab), selle enda pärast, mitte oma kaaskodanike arvamuse pärast – häbitundest või kuulsusihast.
Suurejooneline (megalophysia) on see, kes targalt , aga ka heldelt kulutab (NE 4.2-3). Austusväärselt „Suurejoonelisus ilmneb sellistes kulutustes, mis on suurimad ja austusväärseimad.“ Ohvriannid, kultusesemed, kõik, mis seostub jumalate austamisega, pulmad, külaliste võõrustamine, kingitused, sisustab ka kodu oma rikkusele vastavalt jne. Aga suurejooneline inimene ei ole ihne , ega ka liialdaja . Tal on kõrgelennuline mõttelaad, uhkus ja eneseväärikus, äärmustesse minnes tähendab see aga kõrkust ja jultumust. Suurejooneline inimene on teadlik enda väärtusest ning see omakorda toob kaasa ka teiste poolt väärilise austuse. Suurejoonelisus on seega kõrge enesehinnang ja tähistab inimest, kes on suurte ambitsioonidega ja õigustab neid taotlusi. Tagasihoidlikkus ja alandlikkus pole kreeklaste juures voorusteks .
“Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult.“ Eneseväärikas peab olema kõige parem, kuna ta on kõige rohkem väärt, sest see, kes on parm , väärib rohkemat, kes aga parim – kõige rohkem. (NE 4.3 1996:83). „Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline.“ (NE 4.3 1996:82)
Raamat 5 – õiglus ja ebaõiglus

Nii nagu suur eneseväärikus on individuaalse moraalivooruse tipp, õiglus on riigi vaatenurgast moraalivoorustest tipp. Õiglus on see, mis toodab õnne poliitilisele kogukonnale , seetõttu samastub seaduskuulekusega. Sest seadused reguleerivad igat inimtegevuse ala ning nende eesmärgiks on polise ühine hüve.

“Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat inimest, see aga on selge, et õiglane on see, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat – ebaõiglaseks.“ (NE 5.1. 1996:98)
„Kuna seaduserikkuja oli ebaõiglane ja seadusele alluja õiglane, siis ilmselt ka kõik seaduslik on ühtlasi õiglane...“ (NE 1996:98)

Õiglus loob ja säilitab õnne

Seadused puudutavad igasuguseid valdkondi ja taotlevad ühist kasu kõikidele, või ka parimatele inimestele, valitsejatele... Nii võime ühes mõttes nimetada õiglaseks seda, mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle koostisosi.“ (NE 1996:99).
„Õigluses on koondunud kõik loomutäiuse liigid“... Ta on lõplik, kuna see, kellel ta on, võib loomutäiust kasutada mitte ainult enda, vaid ka teiste suhtes: paljud võivad kasutada loomutäiust küll isiklikes asjades, kuid ei või seda teha teiste puhul. (NE 1996:99)

Õiglus on teistele suunatud hüve

„Õiglus on suunatud teisele – teeb teoks selle, mis toob teisele kasu, kas valitsejale või kaaslasele. Kõige pahelisem inimene on siis see, kes oma rikutud loomust enda ja lähedaste suhtes kasutab, parim inimene ei kasuta loomutäiust aga mitte enda,. Vaid teiste suhtes.“ (NE 1996:100)

Õiglus sõltub valitsusvormist (riigikorrast)

NE. 5.7 “Need asjad, mis on õiglased kokkuleppe ja kasulikkuse järgi, on nagu üldisteks mõõtudeks. Veini ja viljamõõdud pole ju igal pool võrdsed, vaid on suuremad hulgi ostes ja väiksemad jaemüügil. Samuti pole igal pool ühtmoodi ka asjad, mida ei peeta loomulikuks, vaid inimlikuks õigluseks, kuna ka riigikorraldused on erinevad, kuigi igal pool on ainult üks, mis on loomult parim.”
Demokraatia puhul, kui rahva enamus valitseb endi huvides, rakendatakse võrdsustavat õiglust, oligarhia puhul, kui vähesed valitsevad endi huvides, rakendatakse jaotavat õiglust.
Jaotav õiglus käsitleb võrdselt vaid neid, kelle väärtus, staatus ja panus ühiskonnas on võrdne, ehk käsitleb võrdselt vaid neid, kes on võrdsed. Rikast koheldakse võrdselt rikkaga, vaest võrdselt vaesega, kuid mitte rikast vaesega. Orja tuleb kohelda võrdselt orjaga, isandad on võrdsed vaid teiste isandatega. Samas, paremale flöödimängijale tuleb anda parem flööt, ebavõrdseid tuleb kohelda ebavõrdselt. Oligarhias domineerib jaotav õiglus, demokraatias aga võrdsustav õiglus.
Võrdsustav õiglus käsitleb loomu või staatuse poolest ebavõrdseid seaduse ees võrdsetena. Kui rikas teeb vaesele kahju, tuleb see rikka poolt kompenseerida nii, et mõlemate kannatus oleks lõppkokkuvõttes võrdne. Jaotav õiglus oli ajaliselt varasem kui võrdsustav, viimane eeldab arenenud ühiskonda.
Jaotav ja võrdsustav õiglus käsitlevad inimesi ja õiglust erinevalt.6 Aristoteles kommunismi oluliseks ei pea.

Õigluse kohta ütleb Aristoteles ka, et see “tähendab anda või võtta headest asjadest vaid võrdse või õiglase osa”. Õiglus on seega arusaam õigest proportsioonist, põhimõttelisest vastavuses inimeste vahel. “Kõik nõustuvad, et see, mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele, kuigi väärtuse sisu ei pea kõik ühesuguseks: demokraatidel on see vabadus, oligarhidel rikkus, ühtedel kõrgepäritolu, teistel aristokraatlik loomutäius”.

Sõprus

8.1 sõprus on hädavajalik täiuslikuks eluks ja on poliitilisest õiglusest ülem.
„Sõprus paistab ka riike koos hoidvat ja seadusandjad kannavad selle eest rohkem hoolt kui õigluse eest. Sõprusele näib olevat omane täielik üksmeel ja selle poole kõige rohkem püütaksegi...“ (NE 1996:169)
8.3. On kolme sorti sõprust: „See on olemas kolm sõpruse vormi... Igale neist vastab vastastikune kiindumus ... Neile, kes on (1) kasu pärast sõbrad, meeldib hüve, mida nad endale saavad, ja kes (2) naudingu pärast, siis nauding neile endile: teist ei peeta niivõrd sõbraks kuivõrd kasulikuks ja nauditavaks.“ (NE 1996:171) Need on muutlikud, naudingu pärast omane noortele.
„(3) Täiuslik sõprus on tublide inimeste vahel, kes on loomutäiuselt sarnased, sest headena soovivad nad teineteisele sama moodi head, kuivõrd ise head on. Kes soovivad sõprade endi pärast neile head, on kõige paremad sõbrad, kuna nad on sellised olemusest lähtuvalt ja mitte juhuslikult. ... Selline sõprus on täiesti tõenäoliselt püsiv. (NE 1996:172)
8.9. sõpruse ja kogukonna suhe – kuuendast lausest lõpeb.
„Iga ühistegevuse juurde näib kuuluvat mingi õiglus ja sõprus... Õige on ka kõnekäänd, et sõpradele on kõik ühine, sest sõprus rajaneb ju ühistegevusele. Vendadele ja seltsimeestele ongi kõik ühine, teistele aga teatud asjad – ühtedele rohkem, teistele vähem, sest ka sõprust võib olla kas rohkem või vähem. Erineb ka see, mis on õiglane, sest see pole sama vanematel laste suhtes, vendadel omavahel, seltsimeestel, kodanikel, ja samuti ka muude sõprusliitude puhul. Pole sama ka see, mis kõigi nende suhtes on ebaõiglane, näiteks on hullem raha seltsimehelt välja petta kui kaaskodanikult, hullem jätta aitamata venda kui võõramaalast või lüüa isa kui kedagi teist. Koos sõprusega tugevneb loomulikult ka õiglus, nii et need puudutavad samu isikuid ja on ulatuselt võrdsed.“ (NE 1996:181)
„Igasugune ühistegevus paistab aga kuuluva osana riigikorralduse juurde. Liitutakse ju teatud kasuliku ürituse jaoks, hankimaks midagi eluks vajalikku... – ka riiklik ühistegevus näib algusest peale koonduvat ja püsivat kasulikkuse nimel, seda peavad ju silmas ka seadusandjad ja nimetavad õiglaseks seda, mis on üldkasulik.“ (NE 1996:181)
8.10. poliitiliste süsteemide ja sõpruste liigid. Basileia ( kuningriik ), aristokratia, timokratia – olid Kreekas ajaliselt üksteisele ka järgnenud. Timokraatiaks (time – au, hinnang, väärikus) oli tsensusel põhinev demokraatia. Sellise riigikorra puhul olid poliitilised õigused vastavuses varandusliku tsensusega. Tähendas sõjaväekohustuslikele kodanikele tuginevat ühiskonda, mille moodustasid elanikerühmad, kes suutsid kanda kulutusi sõjavarustustele.
„On olemas kolm riigivormi ja samapalju ka kõrvalekaldeid, nagu väärvorme nendest. Riigivormid on: kuningriik, aristokraatia, kolmas aga põhineb varanduslikul tsensusel – seda oleks ilmselt kohane nimetada timokraatiaks, kuid enamus kutsub seda tavaliselt politeiaks. Neist parim on kuningriik7, halvim timokraatia. ... Türann järgib ju oma kasu, kuningas aga alluvate oma. Kuningaks ei saa olla muidu, kui pole eneseküllane8 ja kõikides hüvedes teistest üle – sellisel inimesel pole midagi juurde vaja, seega ei jälgi ta iseenda tulu, vaid nende oma, keda valitseb. (NE 1996:182)
Türann on kõige halvim. „Rikutud loomuga kuningas võib saada türanniks. Aristokraatia läheb üle oligarhiaks valitsejate pahelisuse tõttu, kes jaotavad riigile kuuluvat teeneid arvestamata – hüvedest kas kõik või enamuse endale, ametid alati samadele inimestele, tegutsedes eelkõige rikastumise huvides. Seega valitsevad vähesed rikutud loomuga inimesed korralike asemel. Timokraatiast saab aga demokraatia, sest need on lähedased mõisted. Ka timokraatia soosib ju enamust ning tsensuse piires on kõik võrdsed. Demokraatia tähendab kõige väiksemat rikutust, sest selles riigivormis on väärastumist kõige vähem.“ (NE 1996:183)
Sõprus (philia) kirjeldab Aristotelesel mitte ainult sõprade vahelist suhet, aga ka mehe ja naise, vanemate ja laste, ühenduse liikmete, sama polise kodanike jne vahel. “Sõprus näib hoidvat linna koos”. Sõpruse poliitiline tähtsus seisneb selles, et inimesed, kes muidu on suhteliselt enesekesksed , jagavad läbi sõpruse asju teistega. „Sõpruse asjad on ühised“, ütleb kreeka vanasõna.
Sõprus ja valitsusvorm . Isa ühendus poegadega meenutab kuningavõimu, kuningriik tähistab isalikku võimu, türanlik on peremehe suhe orjadesse, sest selles teostub peremehe kasu. „Mehe ja naise suhe paistab aristokraatliku korrana, sest mees valitseb seisundile vastavalt ja selles suhtes, milles mees peabki. Mis aga naisele sobib, selle jätab mees naise hooleks. Kui mehel on võim kõiges, siis muutub see oligarhiaks: ta teeb seda vastuolus väärtusega ja mitte selles, milles parem on. ... Vendade suhted sarnanevad aga timokraatiaga, sest nad on võrdsed, välja arvatud ealised erinevused. ... Demokraatia esineb kõige rohkem peremeheta perekonnasuhetes, seal on ju kõik võrdsed, valitsejaks võib olla sel puhul ka nõrk ning igaühel on vaba voli.“ (NE 1996:183-184)
NE 8.11 Sõprus ja õiglus poliitilistes süsteemides.
„Sõprus ilmneb igale riigikorrale vastavalt ja selle järgi ka õiglus. Kuninga suhe alamatega rajaneb heategude küllusel, sest ta käib alamatega hästi ümber... Isale on ju loomuomane valitseda poegade üle, eelkäijatele järelpõlve üle ja kuningale alamate üle. Sellised sõprussuhted rajanevad ülimusel, seetõttu austatakse ka vanemaid. Nendevaheline õiglus ja samuti ka sõprus pole aga samaväärne, vaid seisundile vastav. Mehe sõprus naisega on sama, mis aristokraatia puhul, sest lähtub loomutäiusest, suurema hüve andmisest paremale ja kooskõlas mõlemaga, ja samuti ka õigluse puhul. Vendadevaheline sõprus näib olevat seltsimehelik, sest nad on võrdsed ja samaelised, sellistena aga tunnetelt ja harjumustelt suures osas sarnased. Samamoodi näib see olevat ka timokraatliku korra järgi, sest seal soovivad kodanikud olla võrdsed ja korra-austajad. Seega toimub valitsemine seisundile vastavalt võrdsetel alustel, samuti on ka sõpruse puhul. Kõrvalekalletega seoses jääb aga nii õiglust kui ka sõprust väheseks ja kõige vähem on seda halvimas riigivormis – türannias.“ (NE 1996:184)
Türannia on kõige ebaõiglasem, seadusetum ning sõprust selles pea polegi
Türannia puhul on erinevused valitseja ja alamate vahel kõige suuremad. „Seal, kus pole valitseja vahel midagi ühist, puudub ka sõprus ja samuti õiglus, nagu näiteks töömehe ja tööriista vahel, hinge ja keha või peremehe ja orja vahel. Teine neist on ju kõikide puhul kasutaja teenistuses, hingetute asjade suhtes pole aga sõprust ega õiglust, samuti pole ka hobuse või härja suhtes ning orja suhtes, kuivõrd ta ori on. Osapooltel pole siis midagi ühist, sest ori on elav tööriist, töörist aga hingetu ori. Kuivõrd ta siis on ori, pole tema suhtes sõprust. Kuivõrd ta aga on inimene9, näib mingi õiglus valitsevat kõikide inimeste vahel kõige suhtes, kes võivad osaleda seaduse ja lepingu järgi ühistegevuses – seega võib olla ka sõprus, kuivõrd tegu on inimesega. Niisiis on türannias sõprust ja õigust väga vähe, kuid demokraatiates suurimal määral: võrdsete vahel on ju palju ühist.“ (NE 1996:184-185)
„hüve mõistet määratletakse aga nii selle suhtes, mis ta on, selle suhtes, milline ta on ja ka mille jaoks ta on. Ehk substants , kvaliteet ja suhe“ (NE 1996:12).
Mõtteid teoses “Poliitika”, mis erinevad otseselt Platonist: sõprus on oluline, abielu tühistamine nõrgendaks inimestevahelisi sidemeid, vara ühisomandiks tegemine hävitaks inimeste legitiimse naudingu, mida nad tunnevad sellest, mis on nende oma ning ühisomandi tekitamine ei kõrvalda konflikte materiaalsete hüvede.

Poliitika

Seadused

Aristoteles leidis, et õiglane on selline riik ja valitsus, mille tegevus põhineb seadustel (mitte valitseja tarkusel nagu Platon arvas ), need seadused on suunatud linnakodanike ühisele kasule, ühisele heaoluline. Seaduste põhjal toimiva valitsuse ülesandeks on tagada kogu ühiskonna ühine kasu (heaolu), see ongi õiglus, see aga on ette kirjutatud seadustega. Oma teoses “Poliitika” ütles ta: “Hüveks (eesmärgiks) poliitika sfääris on õiglus, mis koosneb ühishüve arendamisest ja säilitamisest.”
Seaduste eesmärgiks on tagada, et inimesed oleksid üksteise suhtes head ja ei käituks kõlvatult. “Seadus keelab toimimast lähtuvalt mistahes rikutud loomusest.” Seadused peavad suunama õiget käitumist, mis lähtub üldsuse huvist. Seaduse võim on hea riigi väärtused, kuid nagu on suhteline valitsusvorm, nii on ka seadused suhtelised, halval riigil on halvad seadused ning kõik tuleneb eesmärgi täitmisest, kas hea elu saavutatakse või mitte. Hea võim on selline, mis on üldistes huvides, on seaduslik ning selle tulemusena alamad tahavad võimule alluda .
Aristoteles eristab loomulikku õigust (ei sõltu inimeste arvamustest) seaduslikust õigusest (on inimlikku päritolu). Ta leiab, et inimeste kollektiivne tarkus seaduse tegemisel võib olla targem ka kõige targemast seadusandjast ning seetõttu peab tavasid on väga olulisteks , sest nende kaudu võib tõeline tarkus jõuda seadustesse.
Ilma seadusteta inimene on hullem kõigist loomadest, teataval määral jõudu ja sundust on vaja igas linnas.

Režiimide tüpoloogia

Valitsusvorm ( politeia ) – pole vaid institutsionaalne korraldus, vaid võimu ja kuuletumise suhted erinevate polist moodustavate gruppide vahel. Kõik riigikorrad omavad valitsevat üksust, kas üks, mõned või palju. Nende eesmärgiks on kas linna kui terviku kasu või omakasu.
Aristoteles eristab kuut erinevat valitsemisvormi lähtuvalt kahest põhimõttest: kui palju on valitsejaid ning kas nad valitsevad endi või kõigi huvides. Igal valitsemiskorral on oma õigluse kontseptsioon. Ainult need valitsusvormid , mis on kõigi huvides (üldise heaolu huvides) on õiglased. Teised valitsusvormid, mis on valitsejate endi huvides, on moonutatud valitsusvormid. Õiglased vormid on kuningavõim, aristokraatia (parimate võim) ja konstitutsiooniline valitsus (“paljude” või enamuse võim kõigi huvides). Moonutatud valitsusvormid on türannia (kuningas valitseb enda huvides), oligarhia (vähesed valitsevad endi huvides) ja demokraatia (paljud või enamus valitsevad endi huvides).
Parim võimalik riik:
A. Väldib nii demokraatia kui oligarhia äärmusi.
Äärmusi vältivaks pidas näiteks Spartat, kus oli…
B: olemas tugev ja suur keskklass ning selliselt olid tasakaalustatud kaks jõudu: 1. vähesed, kes olid tugevad rikkuselt, sünnilt, positsioonilt ja hariduselt, 2. paljudest tulenev arvuline jõud. Stabiilsuse saavutamiseks oli vaja need kaks jõudu omavahel tasakaalustada.
Oligarhia ja demokraatia on mõlemad enesekesksed sellepärast, et nad keskenduvad varajagamisele. Keskklass – pole väga rikas ega liiga vaene, ei kaldu liialt valitsema ega valitsemisest loobuma . Rikkad ei õpi kunagi olema valitsetud, vaesed aga on liiga radikaalsed...
Oligarhia leiab, et voorus võrdub rikkusega ning linna eesmärgiks (teloseks) on kaitsta rikkust. Demokraatia leiab, et voorus võrdub varandusliku võrdsusega ning linna telos on poliitiliste õiguste jagamine rikkusest sõltumata.
Käsitlus kodanikust. Kodanik on see, kes osaleb polise otsusetegemistes (kasvõi rahvakohtutes või rahvakoosolekul) või valitsemises. Kodanikuks olemine sõltub riigikorrast. Linna või riigi kodanik on Aristotelese arvates vaid need, kes osalevad poliitiliste küsimuste üle otsustamisel, selleks peaks neil olema vaba aega ja nad ei tohi teha lihtsaid töid. Kui kodanik hakkab tegema töid, mida peaksid tegema käsitöölised ja orjad, siis see ei ole vooruslik, vastupidi, nii tehes kaob erinevus isanda ja orja vahel ning isanda voorus kaob. Inimese voorus sõltub sellest, kas ta osaleb linnriigi asjade üle otsustamisel ning kui väärtuslik ta linnale on. Orjade töö on ka linna toimimiseks vajalik, kuid orjadel voorus puudub. Aristoteles eristab loomupäraseid orje mitteloomupärastest (neid, kes on saanud orjaks näiteks jäädes sõjavangi). Loomupärastel orjadel puudub mõtlemisvõime ning neil puudub igasugune voorus, nad on suutelised vaid käske täitma.
Linnakodanike voorusteks on oskus kuuletuda ja ka käskida, valitsejal aga on lisaks kodaniku voorustele ka praktiline tarkus, mis võimaldab tal juhtida linna poliitikat.
Hea kodanik ja hea inimene.
Inimese voorus on lahutamatult seotud poliitilise kogukonnaga, polisega, mille liige inimene on ning milles ta ka osaleb. Kodanikud ei tee tööd, sest tööd tehes poleks neil linna asjade jaoks aega. Naised ei ole kodanikud, sest naine on viimistlemata mees (naises tunded domineerivad mõtlemisvõime üle), mistõttu teda valitseb mees ja ta ei saa olla kodanikuks. Samuti valitseb orja peremees ja barbarit kreeklane . Orjadel puudub mõtlemisvõime täielikult, naistel peaaegu.
1. Peamine hea kodaniku funktsioon on hoida alal poliitilist ühendust/osadust; et riigikord (politeia) määrab ära selle ühenduse, seetõttu on kodaniku voorus sõltuv/suhtes riigikorrast. 2. Et polise kodanikel on kvalitatiivselt erinevad ametid, siis ei ole kõikide kodanike voorus sama. Kas mingil juhtumil võivad kodaniku voorus langeda kokku inimese voorusega? A räägib valitsejast, sest ainult valitseja omab „prudence“, arukust, mis on vajalik täiuslikuks vooruseks. Põhimõtteliselt langevad kokku aristokraatia ja monarhia puhul.
3. Poliitiline valitsemine tähendab, et kodanikud „valitsevad ja on valitsetud“ ning need voorused, mis on vajalikus polises valitsemiseks, omandatakse läbi „valitsetud olemise kogemuse“. Kuid see ei puuduta arukust – prudence, mis on vaid valitsejale iseloomulik voorus. Et on teatud liiki inimesi, kellel on arukuse voorust ning kelles tuleb seda arendada, ning see pole tavaline valitsemise voorus, mis igas kodanikus on.

Funktsionalism ja teleoloogia

Aristoteles leidis, et igal asjal on oma funktsioon suurema terviku suhtes ja selle osana ning et see tervik (maailm/loodus) liigub oma täiuslikkuse/terviklikku realiseerimise suunas, kõik need asjad täidavad oma funktsioone selles suures liikumises. Teleoloogia tähendab pürgimist selle funktsiooni realiseerimisele, oma olemusliku eesmärgi suunas. Igal asjal on telos (eesmärk), ta püüab realiseerida seda, mis on temas potentsiaalselt olemas (tammetõrus on potentsiaalselt olemas puu, tema funktsioon on kasvada ning lõppeesmärk on suur tammepuu , kuniks ta on poolel teel, on ta veel ebatäiuslik).
Igal asjal on seega olemas põhjus, võimalikkus ja tegelikkus, vorm, mateeria ja liikumine eesmärgi suunas (need põhimõtted valitsevad looduses). Areng toimub primitiivsemalt alustades olemuslikult täiuslikuma suunas. Tammetõrus on olemas loomus ja ka põhjus, mis tõru faasis väljendub potentsiaalsusena.

Vorm ja mateeria

Igal füüsilisel asjal on neli olemust või dimensiooni : materiaalne, formaalne , loominguline ning lõplik. Näiteks vaasi puhul on nendeks savi (materiaalne), savi kujundamine formaalse kuju järgi, loomingulisuse eest kannab hoolt pottsepp ning lõplik eesmärk on olemus – hoida endas vett.
Poliitika sisuks on inimesed, formaalseks kujuks on võimukorraldus (aristokraatia, demokraatia vms), kujundajaks on seadusandja või valitseja ning eesmärgiks on hea elu.
Vorm on see, tänu millele vormita materjalist saab mingi asi. Igas asjas, mida me oma meelte ja aruga tunnetame , on vorm (idee) ja mateeria läbi põimunud. Ta usub platonlikult, et on olemas ka puhas vorm, igasugusele mateeriale eelneb puhas ideedemaailm, igavene ja jumalik, peab olema esimene liikumapanija – jumalik vaim, vormitu mateeria liikumise algallikas , seda nimetab ülimaks hüveks või täiuslikuks olemiseks. Materiaalsuses on ka võimalikkus ehk potentsiaalsus, et võimalus realiseeruks, saaks tegelikkuseks, ehk aktuaalsuseks, peab asi püüdlema selle suunas.
Vaas ja see muu värk...formaalne ja eesmärkpõhjus.
Kõikidel liikidel on kalduvus areneda kõrgema poole. Kunstnik ja ehitusmeister on kui loodus ise, mis on alati liikumises ning teeb seetõttu tegelikkuseks üha uusi vorme. Entelehhia (kindlale eesmärgile suunatus).
Tammetõrus on tükk pehmet puulaadset mateeriat, mille loodus on just niisuguseks teinud, et temast saaks – entelehhia läbi – kasvada võimas tammepuu. Tõrus kätkeb tamm „pähklikoores“. Kogu looduse areng tipneb inimeses, kelle omadused on ülejäänud eluslooduses juba peidus.
Määratlemine toob asjad välja saamise vormitust ja mõttetust voolust . Tunnetus on protsess, mis toimub üheaegselt meie sees ja meie ümber. Pole sellist puhast mõeldavat.
Kõike seda, mille abil saab midagi lähemalt määratleda, nimetab Aristoteles „kategooriateks“.
Mateeria (hyle) olemus või vorm (eidos, morphe) ehk see, mis tee asja selleks, mis ta on, seda olemust saab väljjendada definitsiooninia. Vorm on mõistusega „nähtav“ asja olemus, tänu millele on asi just see, mis ta on.
Vorm on mateerias olemas võimalikkusena. Vasekamakas on skulptuur olemas võimalikkusena. Aristoteles eristab kahesugust olemasolu – tegelikkusena (kr energeia) ja võimalikkusena (dynamis). Entelehhia on tegelik antus või teostumine. TEKKIMINE on üleminek võimalikkuselt tegelikkusele või tisisõnu – võimalikkuse teostumine. Kõik tekib olemasolevast, kuid mitte tegelikult, vaid võimalikkusena olemasolevast.

Loomulikud ja kunstlikud asjad

Loomulikud asjad on need, milles endis peitub liikumise/muutumise allikas, sellist muutumise allikat nimetab Aristoteles loomuseks (kr physis). Millises vahekorras on mõisted loomus ja vorm? Loomus ongi vorm – iserealiseeruv vorm, loomus on selle olemus, mille liikumise allikas peitub temas endas. Taimed kasvavad ise, taimi ei saa valmistada. Kunstlikud asjad, milles endas ei peitud loomuliku liikumise/muutumise allikat. Valmistatud asjad nagu lauad, toolid , skulptuurid. Inimese tegevusena realiseerub üks vorm paljudest võimalikest. Miks asjad siis on sellised nagu nad on? 4 põhjust: 1. millest asi on, 2. vorm või algkuju, asja olemus, mida väljendab definitsioon, 3. seda, millest liikumine alguse sai (nõuandja on teatud teguviisi põhjus, isa on lapse põhjus); 4. eesmärk, milleks.
Maja olemasolu põhjused: materiaalne põhjus – ehitusmaterjal, formaalne – maja kavand, tegevpõhjus – ehitusmeistri töö, sihtpõhjus – soov ulualla saada.
Maailm on Aristotelese õpetuse kohaselt sihipärane, loodus ei tee midagi ilmaasjata.
Kõige liikuva on miski liikuma pannud . Kui temas endas ei ole liikumise allikat, siis on liikumapanija miski muu. On olemas igavene liikumapanev jõud, ühtlasi ka esmane liikumapanija. Aristoteles nimetab seda jõudu jumalaks . Jumal on liikumatu ja kehatu, ei sisalda endas mingit võimalikkust, on täiel määral tegelikkus, puhas vorm – vormide vorm.

Inimene on poliitiline/polise olend

“Linn on perekondade ja külade partnerlus täiuslikus ja enese-küllaldases elus.” Inimene on poliitiline olend eelkõige sellepärast, et ta on ratsionaalne ja moraalne olend. Linn on selleks, et elada, aga mitte lihtsalt elada, vaid selleks, et elada hästi, üllalt ja õnnelikult (P 3.9). Polis on partnerlus, kuid mitte partnerlus kõiges – nt mitte kommunismis.

Aristoteles leiab, et perekond ja küla on esimesed looduspärased inimeste kooselu vormid. Vajadused aga põhjustavad inimeste edasise ühinemise linnriikidesse, polis’desse. Nii nagu tammetõrust kasvab välja tammepuu, nii on inimene perekonnas kui tammetõru, milles on potentsiaal (võimalikkus) kasvada suureks puuks , inimese eneseteostus ei leia aset ei perekonnas ega külas, vaid polises. Linnriik on inimelu kõige täiuslikum vorm, inimene on poliitiline olend selles mõttes, et polis on ilmtingimata vajalik tema olemise ja saavutuste teostuseks. Miks on polis ülem perekonnast ja külast? Sest need täidavad küll inimese algseid vajadusi, kuid ei saa olla majanduslikult ega kultuuriliselt sõltumatud, end ise varustavad, oma intellektuaalseid ja materiaalseid vajadusi ise rahuldavad, polis on piisav iseeneses (autarkiline). Polis on see, mis võimaldab kodanikul ennast poliitiliselt ja intellektuaalselt teostada. Vaid polises oleme me õnnelikud…
Polisest edasi minna ei ole enam kuhugi ning inimese täiuslikkus, potentsiaalsus on saanud reaalsuseks polises. Inimese teloseks on hea elu ning see on võimalik polises.
Perekond on küll ENNE riiki olemas, kuid RIIK on loomuselt täiuslikum, realiseerib inimese loomust paremini. Inimkonna vajaduste parem täitmine nõuab paratamatult arengut külaühiskonnalt edasi poliste suunas, küla ei ole autarkiline, piisav iseeneses.
Polis on inimesele loomupärane. Sest vaid inimesed suudavad moodustada poliseid (iga asja loomust iseloomustab kõige paremini see, mis on vaid temale omane. Riiki suudavad luua vaid inimesed, järelikult inimene on polise loom. Ka kõne ja arutlev mõistus ( logos ) on inimesele ainuomased.
P 2.8 “Partnerlus, mis tekib erinevate külade ühinemisest saab täiuslikuks polises. See jõuab tasemeni, kus ta on niiöelda piisav iseeneses ... ja eksisteerib hea elu nimel. Sellepärast iga linn on loomupärane. Sest esimeste partnerluste eesmärgiks on polis, ja loomus on eesmärk: kui inimene, hobune või majapidamine saab täiuslikuks, siis me ütleme, et selline on selle loomus. Samas, see, mille pärast mingi asi on, või mis on tema eesmärk, on see, mis on parim, ja piisavus iseeneses on eesmärk ja parim.”
Teised loomad elavad karjadena, on kariloomad, nt mesilased . Kuid nad ei räägi, ei kõnele, ei arutle selle üle, mis on kasulik, mis kahjulik, õiglane ja ebaõiglane, hea ja halb. Nad keskenduvad vaid valule ja naudingule ( Benthami utilitarism tegi inimesest looma?)
Inimesel on loomupoolest kalduvus ühineda küladeks jne, samamoodi nagu loomus/loodus liigutab meid hea suunas, ütleb meile, mis on hea. Kuid ei ütle seda ühemõtteliselt, inimestel puudub etteprogrammeeritud üks ja ainuõige elukorraldus. Puudub ainuõige riigikord, konstitutsioon, põhiseadus. See on midagi, mis on riigi rajamise alguses, mille kohaselt kogu riik toimima hakkab, mis sätestab riigi põhimõtted, neid põhimõtteid ülal hoiab ja säilitab. Konstitutsioon pole kunagi päris loomuvastane ega ka päris loomupärane. Selles on alati teatud määral vabadus teha valikuid, mistõttu pole kunagi päris kunstlik, vastasel sel juhul oleks konstitutsioon esimese riigi aluste rajaja 100% oma suva, kuid ta pole seda, sest inimestel on loomupärane kalduvus ühineda polisteks …

Orjapidamine

Arutlus orjapidamisest (P 1.5-7). Ori loomu poolest (st mitte lihtsalt sõjavang), on selline, kes erineb inimestest nagu ihu hingest või loom inimesest, ta on võimeline vaid füüsiliseks tööks, ja omab mõistust vaid niipalju kui käskudest aru saada (loom tunnete kaudu allub käskudele) ja kuuletuda, selline on vähem kui inimene. Sellest: orjapidamine on sotsiaalne ja kokkuleppeline institutsioon , mitte loomupärane.

Linnriigi lõpp

Aristoteles ütles, et inimene, kes saab elada ilma linnriigita (poliseta), on kas metsloom või jumal. Tegelik areng aga läks teist teed, linnriigid ei saanud jääda isolatsiooni, ega olnud piisavad iseenestes ei majanduses ega poliitikas.
Ettevalmistavad küsimused eksamiks (3. loeng):
1. Millised on kristliku poliitilise mõtte allikad?
3. loeng (20.02). Kristliku poliitikafilosoofia teke. Augustinus .

Linnriigi lõpp

Vana-Kreeka mõtlemine liikus järjest enam kogukonnalt ja polise kui autarkilise ja täiusliku elukorralduse juurest eemale ning rohkem universaalse indiviidi, maailmakodaniku ja impeeriumi suunas.
Epikuurlased väitsid, et hea elu ei realiseeru mitte polises, vaid hea elu on siis, kui inimene ei koge valu ja muret, vaid naudingut (mis Aristotelese jaoks oleks olnud loomalik …). Jumalad ei hooli inimestest, ei sekku inimeste asjadesse ning tark inimene ei tegelegi poliitikaga. Inimesed soovivad olla õnnelikud ning seejuures on nad ka individualistid (head kogevad/õnnelikud on kõik ühekaupa, mitte karjakaupa). Sellise individuaalse õnne püüdlus ajendab üldse inimest ühiskonna poole.
Ka küünikud vastandusid linnriigiga ning ei hoolinud tavadest, tavapärasest moraalist ega sotsiaalsetest erinevustest. Mitte polis, vaid tark inimene on piisav iseeneses. Küünikud ei hoolinud perekonnast, varast, kodakondsusest, haridusest, heast mainest jms. Pooldasid võrdsust, anarhiat, midagi idealiseeritud kommunismi laadset . Targal inimesel pole vaja ei kodu ega kodumaad , leidsid küünikud.
Tolleaegses maailmas (5 saj eKr kuni 5 saj pKr) toimus areng „universaalse kogukonna“ suunas, mis avaldus mitmel moel:

religioonid ei olnud enam niivõrd rahvuskesksed kui varem, mitmed religioonid pakkusid kõigile inimestele kogemust Jumalaga ja pakkusid emotsionaalset tuge (tolle aja kohta) kiiresti muutuvas maailmas;
inimmõtlemises sai populaarsemaks individualism , sissepoole elamine
filosoofiad võtsid rohkem religioosse kuju
(linn)riigid andsid kodakondsust järjest leebemalt, tekkis selline kodaniku mõiste nagu „ Rooma kodanik“, nt Uue Testamendi apostel Paulus oli ka Rooma kodanik, olles samas juut .
Domineerivaks valitsusvormiks sai monarhia (nt Makedoonias, Egiptuses, Pärsias, Roomas tuli vabariigi asemele peagi keisrivõim). Kuningavõimule lisandus jumalik aura , seda nii Aasias, Egiptuses, kui ka Kreekas, kus Aleksander Suurest alates lisati ka kuningad Kreeka linnade jumalate hulka. Jumalikustatud kuningast /keisrist sai universaalne institutsioon kõigepealt idas ja hiljem ka Roomas. Selline kuningas sümboliseeris riigi ühtsust. Kreeka mõtlemises oli kuningas jumalik sellepoolest, et ta tõi samamoodi harmoonia oma kuningriiki nagu Jumal toob harmoonia maailma. Kuningas kehastas kogu maailma valitsevaid seadusi ja õigust. Nii said inimesed alluda kuningale ilma moraalset vabadust ja väärikust kaotamata. Kui kuningas oli despootlik, siis seda peeti ikka halvaks.
Õiguses arenesid välja mõisted loomuõigus (kõigile ühine õigus), mis eristus kohalikest seadustest ja tavadest. Viimaste põhjal arenes välja tavaõigus, kuninga õigus. Stoikud vahendasid roomlastele kreeka mõtlemist ning rääkisid juba inimeste õigustest ja loomuõigusest, mis on kõigil inimestel sõltumata kultuurist, keelest, riigist ja rahvast. Väga loogiliselt kirjutab ka Paulus Uues Testamendis , et Jumala suhe inimesega pole enam sõltuv ei piirkonnast , seisusest, rahvusest ega soost. Kristus suri kõigi inimeste eest, Kristuses pole vahet ei orjal ega vabal, juudil ega kreeklasel, mehel ega naisel. Varasemas kreeka filosoofide maailmas ei olnud mõeldav pidada erinevaid inimesi ja rahvaid võrdseteks, sest see oleks võrdsustanud targa rumalaga, kreeklase barbariga. Isand lihtsalt oli isand ja ori oli ori.

Kõik see kokku aitas kaasa arusaamisele, et kõik inimesed maailmas saavad osa ühisest inimloomusest, kõik kuuluvad ühte perekonda.

Maailma linn

Stoikude filosoofias oli oluline inimese tahte ja vooruste arendamine, kusjuures peamisteks voorusteks oli otsustusvõime, kohusetunne , kindlameelsus, ükskõiksus naudingu suhtes. Vooruslikuks peeti usulist ühtsust ja täiuslikkust loodusliku ja tõelise moraalse korraga. Stoikud uskusid maailma headusesse ja mõistuspärasusse ja inimjõusse. Nii inimene kui Jumal olid nende arvates ratsionaalsed . Inimesed on Jumala pojad ja üksteise vennad. Inimesed igal pool saavad mõista seda, mis on õige ja mis vale, kui nad kasutavad oma mõistust. Inimesed on kui maailmariigi kodanikud, mille “põhiseaduseks” on selline õige mõtlemine, mis ütleb, mida teha ja mida vältida. Ükski inimene pole oma loomuselt ori. Kõik sõltub vaid mõistusest. Samas olid stoikud suhteliselt pettunud selles, et reaalsuses lolle nii palju on.
Stoikud rääkisid kahest riigist – maailmariigist ja linna riigist, mis vastandusid üksteiselt kui mõistus ja tava. Tavasid on mitmeid, kuid mõistus on üks. Universaalses süsteemis on kohalikul tasandil variatsioone, kuid need ei vastandu kogu süsteemi mõistuspärasusega.
Kui alguses oli tarkus mõõdupuuks ja stoikud uskusid inimeste headusse, siis hiljem tõstsid nad ausse avaliku teenistuse ideaali, inimsuse , sümpaatia ja headuse ning peetusid natuke inimestes. Kuid endiselt arvasid nad, et inimesed omavad võrdseid inimõigusi ning inimesed on loomu poolest kõik võrdsed.
Seadusi ja valitsust pidasid nad jumalikeks vahenditeks, millega juhitakse ühiskonda. Kuigi looduses on kasvu ja languse seadus ( usuti , et üsna objektiivsetel põhjustel toimub üleminek ühelt valitsusvormilt teisele), on Rooma konstitutsioonis tasakaalustatud segavalitsusvorm kõige parem. Konsulid esindasid monarhilist, senat aristokraatlikku ja rahvakogunemised demokraatlikku põhimõtet. Nii oli Rooma riigis poliitilised jõud tasakaalus.
Kõikidele rahvaste ühist õigust nimetati ius gentium iks/ius naturale’ks (hiljem näiteks Aquino Thomas eristab neid kahte), iga piirkonna oma tavaõigust ius civile ’ks. Roomlastele eriti oli riik väga tihedalt seotud seadustega, leiti, et just seadused loovad riigi, annavad inimestele vastutusi ja õigusi.
Kristlus sisuliselt uut poliitilist mõtet ei toonud ega uut perioodi poliitilises mõttes ka ei alustanud.10
Cicero (106-43 eKr) kuulus stoitsismi sekulaarsesse suunda, mis rääkis küll palju religioonist ja Jumalast, kuid suhtus vägagi positiivselt inimvõimetesse ja loomusesse (inimesed on autarkilised ja head) ning pidas maiste asjade korraldamist inimeste pärusmaaks. Positiivsed voorused on otsustusvõime, kohusetunne, kindlameelsus, ükskõiksus naudingute suhtes, patriotism. Cicero püüdis ühendada Kreeka filosoofiat Rooma voorustega, kirjutas Platoni eeskujul ka kaks teost “Riigist” (De republica) ja “Seadustest” (De legibus), hoiatas peale Caesari mõrva, et Marcus Antonius planeerib vabariiki kukutada , mille peale viimane korraldas Cicero mõrva. Cicero leidis stoikudele omases stiilis, et ainult halvad kombed ja tavad ei luba inimestel olla võrdsed. Riik oli Cicerole res populi, res publica , rahvas omab riiki ja selle seadusi, riigi autoriteet tuleneb rahva kollektiivsest võimust ( Salus populi suprema lex esto - rahva hüve (olgu) kõrgeim seadus), riik on eetilistel eesmärkidel loodud moraalne kogukond (st toimib vastavalt looduses antud normidele), kuid riik ei põhine mitte inimloomusel, hüve taotlemisel, vaid seadustel. Õige ja seaduslik poliitiline võim on rahva võim, riiki peab valitsema vastavalt seadustele – on kahte liiki õigust ius gentium/naturale ja ius civile. Samas riik ja selle seadused alluvad alati Jumalale või moraalsele ja looduslikule seadusele. Riik toimib vastavalt looduses seatud normidele.
„On olemas tõeline seadus – nimelt, õige mõistus – mis on loodusega kooskõlas ning kehtib kõigile inimestele, mis on muutumatu ja igavene. See seadus kutsub inimesi oma käskude läbi oma kohustusi täitma; oma keeldude läbi hoiab ta neid valet tegemast. Selle käsud ja keelud mõjutavad alati häid inimesi, kuid halbadele ei oma need mõju. ... See ei kehtesta ühte reeglit Roomas ja teist Ateenas, ega ole see ka üks valitsemine täna ja teine homme . Selles on üks õigus, igavene ja muutumatu, mis on kohutuslik kõigile inimestele kõikidel aegadel ; ning inimeste üle on üks ühine isand ja valitseja, Jumal, kes on selle õiguse autor, tõlgendaja ja toetaja.“
Rooma tasakaalustatud segavalitsus (konsulid, senat, rahvakogunemised) oli Cicero arvates parim võimalik, sest monarhia, aristokraatia ja demokraatlike elementide tasakaalustamise läbi valitsesid riigis parimad, kuigi ka rahvas osales otsuste tegemisel. Selline valitsussüsteem (vabariik) aitas välja tulla paratamatust lõpmatust valitsemiskordade vaheldumise tsüklist (nagu kreeklased seda uskusid – ka Platon ja Aristoteles), kus iga valitsusvorm areneb oma pahede tõttu üle järgmiseks.
Keiser Nero ajal (54-68) valitses Roomas korruptsioon , despotism ja rahvas moraalselt langenud. Stoikud pettusid inimestes ning arenes välja religioosne stoitsism. Religioosne stoik Seneca (4 eKr – 65 pKr) räägib seetõttu kuldsest rahuajast, milles looduslik inimene elas, oli süütu ja õnnelik. Hilisem tsivilisatsioon rikkus aga kõik ning nüüd on inimeste moraalse languse pärast (inimesed muutusid ahneks) vaja ka valitsust ja seadust. Valitsus tuleneb puhtalt inimeste kurjusest, on Jumala poolt langenud inimkonnale määratud. Hilisema kristluse kombel räägib Seneca sellest, et tegelikult pole poliitilisel võimul mingit eesmärki omaette, ideaalis poleks seda üldse vaja.
Seneca ja Marcus Aurelius (121– 180) olid usklikud stoikud, kes rääkisid inimese loomupärasest patususest, kurjus inimeses on kõrvaldamatu ning tõeline voorus pole mitte lunastuse saavutamine, vaid lõputu võitlus lunastuse nimel. Ülistatud on halastus, armastus, sallivus, inimlik sümpaatia, kohusetunne, mõistuspärase tunnetamine, usuline innukus, maiseid-ajutisi asju peeti põlastusväärseks.
Kristlus muutus ka religioonina. Neljandal sajandil paganpühad ja tavad ristiusustati (nt jõulud, templid jne), müsteeriumireligioonidest võetakse üle mitmed hoiakud (Mithra, Isis ja Osiris , Kybele – inimeste uuestisünd, hea ja kurja vaheline võitlus):

204 eKr hakkas Rooma riigis kehtima Kybele müsteeriumiusund, mille läbivateks teemadeks olid surematus , looduse taassünd ja inimeste uuestisünd.

Isise ja Osirise kultus tõi samuti surmajärgse uuestisünni lootuse .

Mithra kultus levis Roomasse 1. sajandil pKr, peale seda kui Keiser Nero lasi end pühendada Mithra müsteeriumisse, aastal 307 kuulutati Mithra “võitmatu päikesejumalana” (sol invictus) riigijumalaks, kelle sünnipäev oli 25. detsember. Mithra kultusega seostuvast õpetusest on vähe teada. Müsteeriumidesse aste-astmelt pühendatavad allusid rangele korrale ning pidid toetama Mithrat võitluses kurjuse vastu headuse ja valguse võidu nimel. Kultuse peamine usk oli hinge surematusesse, ülestõusmisesse ja viimsepäevakohtusse.
Müsteeriumikultusi tauniti nii kaua kuni Rooma oli vabariik, impeeriumi ajal aga said nad väga oluliseks. Rooma religioon oli suhteliselt formaalne selliste jumaluste kummardamine , kes olid režiimi kaitsjad ja teotajad. Religioon täitis suures osas praktilisi eesmärke – pidi hoidma rahvast lojaalsena. 3. sajandi lõpuks olid hüljatud riigikorrast viimasedki vabariiklikud elemendid, keiser oli sisuliselt despoot, keda ümbritsesid usulised tseremooniaid nagu idamaade monarhe.
Neoplatonismis püüti jõuda tõeni mitte enam filosoofilise arutluse, vaid üleloomuliku meetodi teel. Mida halvemaks muutus ümbritsev maailm, seda paremat maailma kogeti vaimselt. Neoplatonism oli sisuliselt religioonifilosoofia , sest püüdis saada kontakti üleloomuliku reaalsusega, filosoofia oli selle poolest, et tõlgendas uuesti ümber Platoni metafüüsikat.
Neoplatonist Plotinos (204-270) õpetas: reaalsus on väljaspool teadmist ja olemist, tõde on võimalik müstilisel teel kogeda, Jumal on Esimene, Hea, Absoluutne, Lõpmatu. Maailma aluseks on ürgolemus, millest lähtuvast voolust (emanatsioon), on maailm tekkinud. Mõistuse abil on tunnetatav jumalik valdkond , mis erineb materiaalsest maailmast oluliselt (viimane on vaid vari). Mateeria on kogu maapealse paljususe ja ebatäiuslikku põhjus. Inimene peab irduma oma kehast, puhastuma, looma oma hingele võimaluse talle ainuomaseks tegevuseks, mõtlemiseks. Hinge viimane eesmärk on süvenemine jumalusse (ekstaas). Inimkond tuleneb jumala juurest ja siirdub selle juurde tagasi hinge puhastamise teel.
Augustinuski on sisuliselt neoplatonist, kui ta väidab, et usk ja arusaamine on omavahel seotud: „Mõista, et sa võiksid uskuda; usu, et sa võiksid mõista.“ Tõeotsingud viivad paratamatult Jumalani.

Kristlus ja poliitika

Oma esimesel kolmel sajandil ei tegelenud kristlust poliitikaga - kristlus oli apoliitiline ja patsifistlik religioon. Uus Testament oli sätestanud selgelt vaid seda, et Jumal nõuab ka usklikelt alistumist maistele võimudele (Ro 13), valitseja võim on Jumalast selleks, et suruda maha inimeste patususest tulenevat kurjust . Nagu Seneca oli rääkinud kahest riigist, nii oli ka tagakiusatud kristlastel kaks riiki, üks oli vaimne, kus neil oli igavene elu, teine oli maine, ajutine ja madal.
Esimestel sajanditel kiusati kristlasi taga, sest nad ei võtnud osa riigireligiooni riitustest, mis olid formaalsed ning mida järgisid pea kõikide teiste religioonide esindajad. Kristlasi peeti seetõttu ateistideks. Esimese kolme sajandi jooksul oli muutunud ka kristluse õpetuslik hoiak ja sisu. Jeesus kõneles sellest, et juudid olid püüdnud täita Vana Testamendi käsuõpetust väliselt, kuid vaja oli täita seda südamest ning ta uskus inimese võimetesse Jumala käskude täitmisel.
Esimeste sajandite kristluse sisuline muutus:
1) Juutide Messiast sai ülestõusnud Jumal, kristlus positiivsest hoiakust inimese suhtes sai õpetus, mis toonitas inimese abitust ja (päris)patusust (kõik hea tuleneb mitte inimesest, vaid Jumala armust ) ning nõudis asketismi. Usklikel ei olnud enam vaja täita käske, vaid müstilisel viisil samastuda/ühineda Kristusega ning uskuda Kristust (samamoodi nagu Kybele armsama Attise või Osirise lootis surematusele oma jumalaga samastudes, uskus samamoodi ka Paulus, kes oli “kristluse sisulise muutumise” peamine tegija ).
Lisaks tekkis 4. sajandil usuline institutsioon – kirik – mitte enam pühendunud usklike, vaid kuhu kuulus peagi kogu rahvas. Kristlusesse tekkisid lihtrahva poolt maagilisteks peetavad sakramendid, kirikuhooned, religiooni rõhuasetus kandus jumala- ja põrgukartuse suunas.
Neljanda sajandi jooksul sai kristlusest religioon, mis omistas kristlike eesmärkide nimel riigile negatiivse ja suurel määral repressiivse rolli.
4. sajandil olid kristluses ka suured konfliktid valeõpetustega11. Arius näiteks väitis, et Kristus ei saa olla Jumal, sest Jumala loomus on erinev materiaalsest reaalsusest ning seetõttu ei saanud Kristus olla Jumalaga samast loomusest. Tema vastu väitis Athanasius, et Jumal Isa ja Jumal poeg on samast substantsist, kuid on erinevad isikud. Arius selles vastandumises seisis kreekaliku mõtlemise eest, mille kohaselt ülim reaalsus, jumal, peab olema olemuslikult erinev.
Kristlikud voorused vastandandusid Aristotelese voorustele. Kristlus ei ülistanud eesmärkidena omaette teadusi, kunsti, filosoofilist tarkust, hüvesid, inimest, Aristotelese jaoks oli julgus oluline voorus, sellest kristlus ei öelnud midagi.

Uhkus kui rängeim patt vs mõõdukas uhkus (Aristoteles).
Augustinust ja Aristotelest siiski väga vastandada ei tasuks . Näiteks vastanduvad mõlemad tänase liberaalse ühiskonna arusaamisega moraalist, vähemuste õigustest jms. Kristluse päritolu peetav kuldreegel on sõnastatud ka konfutsionalismis vormis “Ära tee teistele seda, mida sa endale ei soovi”; Konfutsius on öelnud väga aristotellikult “Ära muretse sellepärast, et sul ei ole kõrget auastet. Muretse sellepärast, kas sa oled väärt kõrget auastet. Ära muretse sellepärast, et sind ei tunta. Muretse sellepärast, kas sa oled väärt, et sind tuntaks”. Kui lugeda Aristotelese mõtteid vooruslikkusest, inimlikust headusest kui kasvatuse, hariduse ja ühiskonna eesmärgist, siis saaks välja tuua palju mõtteid ja väärtushinnanguid, mille päritolu (nt kreeka või rooma filosoofia, hinduism, konfutsianism , budism või kristlus) on pea võimatu puht sisulise analüüsi läbi tuvastada. Erinevus eetikas väljendub eelkõige vormis usk inimese ja pettumus inimeses, kuid nagu eelpool öeldud, väljendus selline erinevus juba vana-rooma mõtlejate seas…

Uhkust mõistis Aristoteles väga positiivselt (hea elu tähendas inimpotentsiaali realiseerimist, uhkus oli osa inimesest), kristlastele oli see kõige tõsisemaks patuks. Kristlaste põhivoorusteks olid alandlikkus ja kuuletumine Jumala käskudele. Inimene ei tohi olla enam enesekeskne, vaid peab keskenduma Jumalale. Vana-Kreekas ülistati egoismi (mitte radikaalse omakasu või omahuvi vormis, vaid inimese hea elu hästikorraldatud inimeste ühiskonnas), kristluses altruismi.

4. sajand

Roomast sai nii poliitiline kui ka religioosne autoriteet. Kristlikul õhtumaal tekkis kaks vähem või rohkem iseseisvat institutsiooni, maine ja poliitiline võim, inimene pidi olema lojaalne mõlemale, inimene ülima kuuletumisega tegeles kirik . Lääne-Rooma riigi langemisel oli riik muutunud nõrgaks, kirik saanud tugevaks . Kirik omalt poolt nõudis kristlastelt kuuletumist maisele võimule. Kristliku keisri kohuseks sai õige usu kaitsmine.
Milaano piiskop Ambrosius taotles 4. sajandi lõpus kiriku autonoomiat vaimsetes asjades. Ta lõi pretsedendi, mida hiljem tihti argumendiks toodi. Vaimsetes asjades omab kirik meelevalda kõikide kristlaste üle, keiser kaasaarvatud. Keiser on kiriku sees, mitte selle üle. Piiskopid otsustavad keisrite üle, mitte vastupidi. Moraaliküsimustes on vaimulikel juhtidel kohustus, mitte vaid õigus, manitseda keisrit . Muidu kristlane kuuletub tsiviilvõimule.
Ambrosius sundis keiser Theodosiust Thessalonikes korraldatud veresauna pärast kiriklikult pattu kahetsema. Hiljem keeldus andmast kirikuhoonet ariuslaste kätte, öeldes keiser Valentinianusele, et kirikud kuuluvad piiskoppidele, paleed keisrile. Jõuga keisri käskudele vastu hakkamist aga ei pooldanud.

Augustinus (354-430)

Berber Thagastest ( Kartaago lähedalt?). kristlasest ema Monica. Elas väga aktiivset elu nii töö-alaselt (õppejõuna ja piiskopina) kui eraeluliselt - mitmed suhted, abieluväline laps. Augustinus oli tuttav pea kogu antiikharidusega – nii Rooma traditsioonide ja ühiskonna kui kreeka filosoofiaga, oli sügavalt mõjutatud uusplatonismist ja manilusest (maniluse põhijooneks oli range dualism: valguse ja pimeduse, vaimu ja keha, headuse ja kurjuse vastandamine ). Õppis Cicero teoste põhjal retoorikat. Kreeka filosoofia ja Rooma õigus/tsivilisatsioon juhtisid Augustinuse kristluse juurde. Pöördumiskogemus – Tolle, lege. Konfliktid valeõpetustega – ariuslased, donatistid, pelagianism. Võitlus paganlusega. Victoria altari küsimus 384. Ta elas siiski kristluse-eelsel ajastul (eriti 4. sajandi lõpp, mil paganlus oli endiselt elujõus).
De Civitate Dei. “Jumalariigist”. Augustinus kõneleb selles raamatus roomlastele ning väidab, et Rooma langemine kristlastest-ariuslastest gootidele (410), keda juhtis Alarich, ei ole midagi hävinud, vaid sellel on hea tagajärg. Toona tekkis diskussioon , kas põhjuseks on Rooma vanade jumalate hülgamine ja asendamine kristliku Jumalaga.
Üldse Augustinusest lähtuv hoiak on, et “kõik asjad teenivad head eesmärki” ja teiselt poolt “see ei saa olla hea, kui see ei tee valu” (kuna suurimaks kiusatuseks on uhkus, millesse on kergem langeda siis, kui asjad hästi lähevad, seega on kindlam , et oled õigel teel, kui asjasse on seotud valu...). “Jumalariigis” räägib Augustinus Rooma taassünnist, nii kreeka filosoofia kui Rooma täiustumisest tänu sellele, kui neile lisandub kristlus. Teiselt poolt aitab kristlik tsivilisatsioon kaasa ka kreeka filosoofia ja Rooma traditsioonide sulandumisele. Nii nagu kristlased saavad kasu saada sekulaarsest filosoofiast, saab ka Rooma kasu õigest religioonist. Roomlaste peamiseks (kui mitte ainsaks) probleemiks peabki Augustinus seda, et nende jumalateenistus on kaootiline ning et nad pole teeninud õiget Jumalat.
Kohati ta isegi samastab juutide Jumala roomlaste jumalaga, keda roomlased nimetasid Jupiteriks (roomlaste kõrgeim jumal, nagu kreeklastel oli Zeus ). Roomlaste varasema religiooni jaotab ta kolmeks: müütiliseks, tsiviil ja loodusreligiooniks. Roomlased teenisid vaid valet jumalat, selles mõttes oli kreeklaste ja roomlaste saavutused kurjast, kuid teisest küljest, kui kristlus neid nüüd kasutab, osutuvad kõik roomlaste saavutused heaks. Kristlus polnud enam vaeste kalameeste religioon, vaid kristlusest oli saanud impeeriumi religioon (läbi mugandumise, kohandumise , muutmise, hülgamise).
Victoria altari küsimus aastal 384. Victoria (ld “võit) oli rooma võidujumalanna, kelles isikustati võitu, rooma rahva, väejuhtide ja keisrite võidujõudu. Keiser Augustius oli lasknud Victoria altari püstitada rooma senatihoonesse, kristlikud keisrid aga lasid selle kõrvaldada. 4. sajandi lõpul puhkes Symmachuse juhtimisel paganlike senaatorite võitlus kristlike keisrite vastu ja Victoria altari taaspüstitamise eest. Symmachuse vastaseks oli Milaano piiskop Ambrosius. Symmachus soovitas toonast paganat ja head reetorit Augustinust Ambrosiuse juurde lootuses vastast seeläbi mõjutada. Augustinusest sai Ambrosiuse juures aga kristlane. Ambrosius kasutas oma teostes ja jutlustes Cicero ja Philoni, ning ka uusplatoonikute Plotinose ja Porphyriose vaateid. Augustinusele oli Ambrosius suureks eeskujuks.
Lõplik paganliku polüteismi häving aga jõudis paradoksaalselt kätte Lääne-Rooma langemisega. Augustinus väitis, et paganluse oli põhjustanud kodusõja, lahkhelid ja moraalse allakäigu, kristlus aga oli teinud paremaks nii sõdureid, lapsevanemaid ja lapsi, orje kui isandaid, maksumaksjaid kui maksukogujaid.
De Civitate Dei ülesehitus. Teosel on kolm osa: Rooma, Kreeka ja Jeruusalemm ning kogu ajalooline areng ja kõik, mis selles on, viitavad heebrealaste Jumalale. Rooma riigis oli alanud nüüd tempora Christiana (kristlik ajastu). Roomast ja roomlastest oli saanud Jumala tööriistad, eriti olulised eeskujud seejuures on Rooma kristlikud keisrid.
Riik ja poliitika on pattulangemise tagajärg – ehk seega pole mitte inimestele loomuomane või loomutäiusele jõudmise vahend (nagu Aristotelesel), vaid on vastupidiselt kõrvalekalle asjade loomupärasest käigust, ärapöördumine Jumalast.

Puudub sellised jumalikud asjad nagu muutumatu õiglase riigi idee või loomuõigus. Ajalugu ja ühiskonda kujundab inimtahe, inimeste otsused. Kõike suunab dihhotoomia – patt ja usk. Isegi riigi õiglus, nii palju kui seda, tuleneb mitte riigist endast, valitsemisvormist vms, vaid seda moodustavatest inimestest…

Puhtalt inimlikes ettevõtmistes Jumal ei osale, isegi mitte ebatäiuslikult ega varjude näol (nagu Platonil). Tasakaal, stabiilsus, rahu, õiglane kord – kõik see on võimalik alles siis, kui inimkond päästetakse, lunastatakse patust. Vahepeal võib inimese patusust (inimloomusest lähtuvat negatiivsust) ohjeldada, kuid sisuliselt midagi positiivset luua puht inimjõust pole võimalik. Valitsemisvorm , riik ja poliitika pole seetõttu ka eesmärgid omaette, sest eristusjoon seisneb inimtahtes, mille tõttu on häid inimesi on ka halvimas valitsemisvormis ja vastupidi12. Valitsejad pole selles mõttes eranditeks, nende voorus pole kõrgem lihtrahva omadest (erinevalt Aristotelese arusaamast)! Riik pole ka mitte hea elu edendamise vahend, vaid on nagu haigla, kus kantakse haigete eest hoolt ning haiged vajavad tihti ka valusat ravimit.

Kõige olulisem on inimese armastuse objekt.

Nii valitsejad kui riigialamad peavad armastama Jumalat, ka kristlik kuningas peab valitsema kui kristlane. Riik peab Augustinuse väitel olema kristlik riik, peab teenima ühist kristlikku usku ning kaitsma usulist puhtust. Õiglane riik on selline, kus õpetatakse õiget usku. Valitsus ilma kirikuta ja kristluseta ei saa õige ollagi. See sai normiks kogu keskajaks , et õige riik peab olema kristlik riik.
Riigi ja kiriku suhted, kooperatiivsed, kirik õpetab kodanikekohustusi, rahu pärast on vajalik kuuletuda, riik omalt poolt kaitseb rahu, õiget usku ja ei sekku kiriku õpetusse. Elu lõpus jõudis arusaamisele, et sunniviisiline hereetikute korrigeerimine on vajalik. Selline hoiak põhines tähendamissõnal Luuka 14:21-24, kus isand kutsub külalisi pidusöögile, kuid kui need ei tule, saadab isand oma sulase välja teele, et sundida möödakäijaid pittu tulema . Sama põhimõtet võib Augustinuse arvates kasutada ka kristlik riik.
Kuigi otseselt Augustinuse käsitlus liigitab kõik maised riigid maisteks riikideks ja jumalariiki ei erista teistest riikidest mitte geograafilised ja poliitilised piirid, vaid piir läheb inimeste hingest, kristlikud riigid omavad siiski erikohta Jumala loomingus, sest koostöös kirikuga kehastavad nad jumalikke põhimõtteid, aitavad otseselt kaasa inimeste lunastusele.
Sunnijõudu kasutav valitsus on õigustatud, sest:

inimesed on patused

valitsus on Jumala poolt määratud ja seetõttu tuleb valitsusele ka kuuletuda (va juhul, kui valitsus ohustab jumalateenistust)

rahu ja kord on tähtsamad õiglusest

valitsus on vajalik ka siis, kui on ebaõiglane (ka ebaõiglane karistamine võib olla vahend, mille läbi tagatakse kord või talitsetakse inimeste uhkust)

Uues Testamendis on öeldud “olge rahunõudlejad”, kuid see kehtib üksikisikute kohta ning seega ei välista õiglast sõda

Kuigi lunastuse tunnusmärgid on seesmised ja mitte välised, võib valitsus hereetikuid/usuliste valeõpetuste järgijaid karistada.
Augustinus leidis, et kõik patulanguse järgsed inimesed vajavad karmi distsipliini seaduste ja maise võimu all. Samamoodi nagu inimese ihu, mis kunagi allus jumalikule korrale, kuid nüüd mässab ja vajab ranget distsipliini (asketismi), nii saavad inimesed elada ühiskonnas ainult siis, kui võimu omav valitseja allutab endale mässajad ja lahkusulised ning tagab korra.
Kui rahvast valitseb despootlik keiser, siis ka selles on olnud mingi sügavam ja hea põhjus. Õelad valitsejad on Jumala karistuseks rahvale, kes nende vastu mässab, mässab Jumala vastu. Sama kehtib ka halbade institutsioonide (nagu näiteks orjapidamine) suhtes. Ka see on Jumalapoolne korraldus, millel lõplik eesmärk on hea.
Eristama peaks Augustinusel seetõttu kahte mõistet – “õiglane riik” ja “riik, mis on Jumala ettehoolduses”, ettemääratuses, Jumala tahtes. Nt Saddam Husseini riik ei oleks Augustinuse hinnangul ilmselt õiglane riik, küll aga on Husseini võimuletulek ja võimult langemine jumaliku ettehoolduse küsimus, sest keegi ei tule võimule muidu kui Jumala tahtes ning türann või isevalitseja võib teinekord olla vajalik inimeste patuse loomuse ohjeldamiseks.
Sõda on alati halb, aga et maailm on patune, siis on vahepeal sõda on õiglane ja vajalik. Rahu on kõige eesmärk ning ka sõda teenib seda. Võit üheski sõjas pole juhuslik. Kõik asjad toimivad Jumala auks, Jumal annab sõjas võidu või põhjustab kaotuse.
Sõda pole vaimse riigi, jumalariigi, ala, vaid maise riigi valdkond. Millised sõjad on õiglased? 1. kaitsesõjad on alati õiglased, 2. ründav sõda on õiglane vaid siis, kui muul moel vastase tekitatud kahju korvamine ei toimi. Sõjad kuuluvad maise riigi valdkonda ning sõdade eesmärgiks on maiste hüvede nautimine.
Kaks riiki (civitas terrena ja civitas Dei, maine ja Jumala riik) on loodud kahe armastuse poolt:

esimeses riigis valitseb enese armastus ja põlgus Jumala suhtes

teises jumalaarmastus ja põlgus enda suhtes. Jumalariigis inimene kiitleb Jumalas, maises riigis inimene kiitleb iseendas. Jumalariigis inimene otsib au Jumalalt ja südametunnistuselt, maises riigis otsib ta au inimestelt. Maistes riikides valitseb valitsemisarmastus, jumalariigis nii valitsejad kui alamad teenivad üksteist armastuses. Maises riigis rõõmustuvad inimesed enda tugevuses , jumalariigis Jumala tugevuses.
Maises linnas elavad inimesed inimese kombel, otsivad oma ihu ja hinge kasu, kiitlevad oma tarkuses ja on uhked, nad kummardavad loodut enam kui loojat . Jumalariigis aga pole inimtarkust, on vaid jumalakartus, tõelise Jumala teenimine ning Jumal on kõik kõiges.
Nii jaguneb inimkond kahte ossa – üks osa elab inimese kohaselt, teine vastavalt Jumalale, üks on ette määratud kannatama igavest karistust kuradi juures, teine valitsema igavesti koos Jumalaga. Selline jaotus sai alguse juba Kainist (temast algas maine riik) ja Abelist ( Jumalariik ) ning sealt alates on läbi ajaloo toimunud kahe poole vastasseis. Kain ehitas linna (1Mo 4:17), Aabel ei ehitanud linna maa peale, sest pühakute linn on üleval, nad elavad maise riigi inimeste keskel niikaua , kuni nende valitsemisaeg saabub.
Et Aadama läbi on tulnud inimkonnale pärispatt, siis iga inimene sünnib kõigepealt Aadamast kurja ja lihalikuna ning tal on võimalus saada heaks ja vaimseks alles hiljem. Jumal on osad inimesed määranud ette Jumalariiki, teised jääma maisesse riiki.
Maine riik pole igavene (vana-kreeka mõtlemises oli inimene surelik ja kaduv , kuid maine riik kadumatu ja tsükliline-korduv). Maises riigis on tihti konfliktid ja sõjad, kuid see linn soovib asju, mis pole kurjad iseeneses, sest see riik on iseendas parem kui kõik muu inimlik hea, sest maine riik ihaldab maist rahu, mis on vajalik maisete hüvede nautimiseks. Just selle rahu eesmärgil peab ta ka sõda. Lihtsalt inimesed maises riigis hülgavad taevase linna asjad ning ihaldavad ajutisi hüvesid ja peavad neid ainsateks ihaldavateks asjadeks, või armastavad neid rohkem kui Jumalariiki.
Mõlema riigi kodanikud kasutavad maapealseid asju, kuid erinevatel motiividel: “Niimoodi selleks surelikuks eluks vajalikke asju kasutavad mõlemat sorti mehed ja perekonnad ühtemoodi, kuid igaühel on oma iseäralik ja suuresti erinev eesmärk neid kasutades. Maine riik otsib maist rahu, hästi-korraldatud tsiviilkuulekuse ja valitsuse kooskõlas. Taevane riik, või see osa, mis elab maa peal ja läbi usu, kasutab seda (maist) rahu, kuna ta kuuletub ka maise riigi seadustele, mille läbi korraldatakse surelikku elu.” See on ühine elu mõlema riigi jaoks.
Seega naudivad rahu, korda ja maist õiglust nii kristlased kui paganad, kuigi ülimate ja jumalike väärtuste suhtes on nende seisund erinev – ühed on jumalariigi kodanikud, teised mitte.
Erinevus seisneb selles, et taevases riigis kummardatakse vaid ühte jumalat ning religiooni osas on nende peamine erinevus. Taevasesse riiki kuulub kodanikke igast maisest riigist, erinevatest keeltest, kuid taevane riik ei vastandu maistele seadustele ja tavadele/institutsioonidele, kui nende kaudu tagatakse rahu.
Lisaks maisele rahule saavad taevase riigi kodanikud maises riigis täita ka oma elu vajadusi. Ka selles osas on maise ja taevase riigi kodanikel ühisosa ja ühishuvi.
Maise ja taevase riigi vaheline piir on nähtamatu, sest piir tuleneb inimese südamest ja lojaalsusest. Näiteks kirikusse kuulumine iseenesest ei tee kedagi veel taevase riigi liikmeks. Siiski Augustinus leiab, et inimese vaimse hoiaku viljad on nähtavad ning nendeks viljadeks on vastavalt kas rahu, kord, andeksandmine ja armastus või vägivald, kättemaks, alandamine ja iha. Augustinus arvab , et Jumalariiki kuulujate arv on vägagi piiratud.
Kurjus ja patt. Kurjust kui sellist ei ole olemas või kurjus on mitte-olemine. On vaid õieti suunatud armastus ja valesti suunatud/moonutatud armastus. Kurat ka ühel hetkel hakkas armastama ennast rohkem kui Jumalat ning nii sai temast kui inglist kurat, kuid kurat on Jumala tööriist (kes oma rumaluses rõõmustas Jeesust risti lüües, aga asjata).
Patt on moonutatud armastus, kurjus mitteolemine.
Voorused. Voorus on õige armastuse suunamine. “Kui me armastame õigeid objekte õigel viisil, siis me oleme vooruslikud, ja et ainsaks täiesti õigeks objektiks on Jumal, on voorus segunenud religiooniga. Kui me armastame Jumalat, tuleb igasse meie elu valdkonda kord ja harmoonia. See kord ja harmoonia on rahu. Kui me armastame Jumalat piisavalt, siis on rahu võimalik saavutada ka selles viletsusi täis elus.”
Taevas on vaimne seisund, rahu, mille inimesed saavutavad läbi õige armastuse. Samamoodi põrgu ei ole mitte tuli ja väävel peale surma, vaid on lihtsalt eraldatus Jumalast, mis tuleneb sellest, et me armastame teisi asju rohkem kui Jumalat. Põrgu väljendub meie eesmärkide konfliktsuses, meie soovidest tulenevates pettumustes, kaootilises ja kirglikus elus.
Uhkus on suurim kõige pattude juur . Halb motiiv on halvem kui halb tegu, eriti kaval on uhkus (uhkus kõige suurem patt, sest on ainus, mis tuleneb headest tegudest) ja patune iha. Tõe juurde viib kolm teed: alandlikkus, alandlikkus ja alandlikkus. Isegi head teod võivad muutuda takistuseks ning juhtida inimese tähelepanu eemale jumalakartuselt. Igasugune moraal, mille tagajärjeks on Jumalast eemaldumine, on halb.
Predestinatsioon, vaba tahe ja arm. Augustinus räägib predestinatsioonist, et Jumal on ette ära määranud ühed inimesed maisesse, teised taevasesse riiki, kuid mis roll on siis inimese vabal tahtel, kas inimesel on üldse vaba tahe? Augustinus räägib kolme sorti vabadusest, esimene oli Aadamal ja Eeval enne pattulangust, kus neil oli vabadus valida kõigi alternatiivide vahel. Pattulangemise järel on inimestel poolvaba tahe, inimesed ei ole täiesti vabad oma valikutes, sest nad on loomult patused, kuid nende piirangute raamides on inimestel siiski piiratud vabadus, vabadus teha valesti. Taevas aga on inimestel tõeline vabadus, millega kaasneb võime mitte patustada.
Augustinus eristab ka mitut liiki armu , on teenimatu arm, mida Jumal osutab inimestele, aga kõik ei võta seda ikkagi vastu ning on vastupandamatu arm (Jumala valitud ei suuda sellele vastu hakata). Põhimõtteliselt ei saa keegi olla oma lunastuses kindel, sest elatud elu ei taga tulevikku.
Õnn. „Need, kes arvavad , et ülimat head ja kurja võib leida selles elus, eksivad.“ Inimesed kipuvad armastama seda, mis loodud olema kasutamiseks, mitte armastamiseks. Jumal, “mu hing on rahutu ja ta ei leia rahu enne, kui ta leiab rahu Sinus ” (Augustinus, Pihtimused).
Inimese suhtes on Augustinus väga pessimistlik, inimene on ise täiesti abitu, Jumal aga on täiuslik headuses. Jumal on Ülim hea, nagu ta seda Platonilt oli lugenud...
Ettevalmistavad küsimused eksamiks (4. loeng):
1. Kuidas mõtestati maise ja vaimse võimu suhet keskajal?

Alfarabi (870-950)

Ratsionaalse mõistuse alge on inimesele loomuomane, inimene sünnib sellega, loomupärase täiuslikkusega. Sealt alates aga on inimesel ka mõistus ja valikud , mida ta kasutab et oma eesmärki realiseerida või saavutada ülimat täiuslikkust, mis on tema loomusele võimalik.
Õnne saavutamiseks tuleb teada ja seejärel ka teha teatud (ihulisi ja meelelisi) tegusid, mis viivad õnne saavutamisele . Need on üllad teod. Mittevooruslikud teod on seega sellised, mis ei too kaasa õnne ega täiuslikkust. Teatud teo hästi ja korrapärane tegemine eeldab iseloomu vormimist ja harjumuste arenemist. Voorused ongi need iseloomu vormid ja seisundid, millest tulenevad üllad teod. Voorus pole hea iseeneses, vaid on hea õnne saavutamiseks.
Õnne saavutamine nõuab inimesele ainuomase võime, mõistuse, täiustumist, see omakorda nõuab alamate ihade distsiplineerimist, mis peavad tegema mõistusega koostööd ja talle alluma. Samas nõuab ka kõrgemaid kunste ja teadusi. See on võimalik vaid vähestele, kel on parimad loomupärased eeldused ning kelle elutingimused võimaldavad nende vooruste välja arendamist ja üllate tegude tegemist. Teiste inimeste täiuslikkuse aste sõltub juba režiimist ja haridusest.
Kolm klassi, kel igaühel oma teadmiste tase, ja ka oma osa täiusest või õnnest: 1) targad või filosoofid , kes tunnevad asjade loomust, 2) tarkade/filosoofide järgijad, 3) ülejäänud kodanikud, kes tunnevad asju sarnasuste alusel, mis võivad olla rohkem või vähem adekvaatsemad, sõltuvalt inimeste staatusest/seisusest kodanikena.
Valitseja peab korraldama neid inimeste klasse, andma neile vastava hariduse ja ülesanded, seadused. Ta peab püüdma arendada igaühes neid voorusi, milleks nad on võimelised ja korraldama kodanikke hierarhiliselt nii, et iga klass saaks omandada täiuse, milleks ta on võimeline ja teeniks klassi, mis on temast kõrgemal. Sellisel moel saab linn sarnaseks kosmosele ja tema liikmed teevad koostööd õnne saavutamise nimel.
Tuleb ühendada õiged teadmised/uskumused jumalikest olenditest ja maailma põhimõtetest. Muhamedile anti tõene ilmutus jumalikest asjadest ilma milleta oleks nad jäänud õnnetu elu alla nii siin- kui sealpoolses elus. Sisuliselt see, mis oli Platoni jaoks filosoofia, oli Muhamedile usuline ilmutus, prohveteering.
Targal valitsejal peab seega olema loomupärased eeldused, aga ka täiuseni arendatud ratsionaalne mõistus. Valitseja on aristotellikult üks Aktiivse Intellektiga.
Selline valitseja saab ilmutusi Aktiivselt Mõistuselt, kõige algpõhjuselt. „Sest inimene saab ilmutusi ainult siis, kui ta saavutab selle staatuse – st, kui enam ei ole ühtegi vahendajat tema ja Aktiivse Intellekti vahel... Ilmutus tuleb Jumalalt/algpõhjuselt läbi Aktiivse Intellekti. ... Sellise inimese valitsemine on ülim valitsemine, kõik teised valitsemised on alamad ja tulenevad sellest.“ Nagu Jumal juhib kõike maailma ja kõik on temale suunatud, nii ka vooruslikus linnas – valitseja juhib kõigi tegusid ning need järgivad tema eeskuju. Teda ei piira seadused, inimesed, režiim.

Kahe mõõga õpetus

Paavst Gelasius (oli paavstiks aastatel 492-496) sõnastas kahe mõõga või kahe võimu õpetuse, maine ja vaimne võim peavad üksteist aitama , kirikuõpetuslikes küsimustes peab keiser kuuletuma kirikule. Kristliku religiooni õpetajaid ja preestreid valitsetakse Jumala tahte kohaselt piiskoppide ja preestrite poolt, mitte tsiviilseaduse või sekulaarvõimu poolt. Jumalast alla tuleb kaks võimuhierarhiat, kaks õigusloomet (kanooniline ja ilmalik õigus), kaks institutsiooni koos oma ametikandjatega. Need kaks võimu valitsevad samaaegselt ühe ühiskonna üle. Varasema ühiskonnaga võrreldes tekkis suur erinevus, sest inimeste lojaalsus kuulus korraga kahele institutsioonile – poliitilisele ja vaimsele võimule. Neid kahte valdkonda nimetati sacerdotium’iks (preestriamet) ja imperium’iks. Mõlemad võimud allusid oma seadusele, täitsid oma kohta jumalikus looduse ja inimese valitsuses. Põhimõtteliselt ei saanud nende vahel olla konflikti, sest allusid ju ühele Jumalale, ning Jumala all ühiskonnal oli lihtsalt kaks pead, kaks valitsust, kaks hierarhiat.
Gelasius ütles, et enne Kristuse tulekut võis õigustada olukorda, kus vaimne ja sekulaarne võim olid ühtedes kätes, kuid peale Kristuse tulekut on need kaks võimu üksteisest eraldatud.
Tugevaim väide sekulaarsete valitsejate pühaduse osas tuli oma aja tugevaimalt paavstilt – Gregorius Suurelt (540-604), kes rajas aluse paavstluse ilmalikule võimule (korraldas ümber paavsti maavaldused), omas ise seega nii vaimset kui maist võimu. Ajal, mil ta vajas kaitset lombardlaste eest, ütles ta, et kristlased peavad kuuletuma ka kurjale valitsejale ( vaiksel ja passiivsel moel), ükski teine kirikuisa ei olnud enne teda nii väitnud. Valitsejate elu ja tegemisi ei tohi kritiseerida ega nende üle kohut mõista. Keiser võib käituda valesti, riskida oma hukatusega, keisrist kõrgem on vaid Jumal. See on tema ja Jumala vaheline asi.
Paavstiriik Pippin Lühikese ajal (741-768) kuni 19. sajandi keskpaigani (754-1870), riik, mille maiseks valisejaks oli paavst.
Nii impeeriumi troon kui paavstiamet said valitavateks, kuigi mõlemat püüti ajuti ka pärandatavateks teha. 11. sajandil kehtestati paavsti valimise kord piiskoppide poolt, varem oli paavstide valimine olnud Rooma ülikute ja keisrite mõju all. 1356. aastal seadustas keiser Karl IV keisri valimised (seadustas valijameeste valiku ja enamusreegli). Inglismaal ja Prantsusmaal oli troonipärimisel valdavaks esisünniõigus. Ükskõik, kuidas kuningas ka troonile ei saanud, valitses ta ikka Jumala armust, kui Jumala vikaar (asemik), kes on kuningale vastu, on kuradist.

Investituuritüli

Gregorius VII. Jumal andis Peetrusele võimu – võim kinni siduda ja lahti päästa Taevas, ka maa peal võtta ära impeeriume, kuningriike, maakondi, omandit. Paavst on absoluutse võimuga. Paavst omab distsiplineerivad võimu iga kristlase üle. Omas õigust olla Euroopa moraali kohtunik .
11. sajandi lõpus tekkis seadusandlik tüli, mis puudutas ilmaliku võimu õigust vaimulike ametissemääramisel. Iseseisvuse kaotanud kirik aga oli taastamas oma sõltumatust. 10. sajandi alguses alustati Cluny kloostrireformiga. Cluny klooster oli sõltumatu, valis ise oma juhid ning sellisele emakloostrile loodi tütarkloostreid. Seejärel loodi ordu, millel oli üks juht ning mis juhtis ja valitses tervet kloostriketti. Eesmärgiks oli vältida simooniat, kirikuametite müüki. Teiselt poolt oli kirik tegev ka ilmalikul alal: vaimulikkond omas maid ning seetõttu omas sarnaseid huve feodaalaadliga, oli huvitatud ilmalikust poliitikast. Paljud vaimulikud teenisid ka kõrgete riigiametnikena, nii kippusid kiriku ja riigi huvialad paljuski kattuma.
11. sajandi võimuvõitluses paavsti ja keisri vahel jäi peale paavst. Paavst otsustas selle üle, kas maine valitseja on legitiimne või mitte. Põhjendati seda sellega, et paavst võis vajadusel manitsed ja kohust mõista iga kristlase üle, sh ka keisri üle. Kirikust sai Euroopa moraalne kohtunik ning seda ka maiste valitsejate üle. Paavstivõim sai kõrgemaks impeeriumi ja kuningriikide võimust.
KESKAJA VÕIMUKORRALDUS
Rahvas ja seadus. Germaani hõimud mõistsid seadust kui midagi, mis kuulub rahvale, suguharule, seadus on kui ühine omand, mis hoiab gruppi koos. Seaduserikkumine pani inimese väljapoole rahvast/suguharu ning nõudis kompensatsiooni. Seadus koosnes suulistest tavadest ja rahumeelse elu tarkusest. 6–8. sajandil kirjutati germaani õigus ladina keelde, kuid idee, et seadus on rahva või ühinenud grupi omadus, säilis kauem. Hiljem lisandus idee, et seadus kehtib teatud territooriumil. Nii Prantsusmaal kui Inglismaal oli paralleelselt piirkondlikud , lokaalsed seadused ja kuninga seadus, mis hakkas ajapikku kehtima kogu riigis. Seadus aga kuulus rahva juurde, keda see seadus valitseb.
Merovingide kuningad andsid oma seadusi välja alati peale nõupidamist pealike, piiskoppide või aadlitega ning otsused võeti vastu alati “kogu rahva poolt”.
Rahva esimesed esindusinstitutsioonid tekkisid 12-13 sajandil parlamentide näol, enne seda esindasid rahvast vähesed ülikud.
Kuningas ise allus samuti seadustele. Seadus reguleeris kõiki suhteid, sh ka kuninga ja alluva omi. Kuningas pidi õiglaselt valitsema, kuningas ei saanud minna vastuollu tavades juurdunud õigustega ega ka oma eelkäijate kehtestatud seadustega.
Seadus ei kohelnud inimesi võrdselt, vaid andis igale mehele õigused ja vabadused vastavalt tema staatusele . Kuningal oli seetõttu loomupäraselt eriline staatus. Kuningast suuremat võimu ei tohtinud olla kellelgi .
Keskaeg eeldas järjepidevat koostööd kuninga ja alamate vahel. Keskaegne kuningriik polnud tsentraliseeritud ei teoorias ega ka praktikas, kuningas polnud riigipea , inimesed ei teadnudki midagi riigist kui mõttelisest suurusest.
Valdavaks ideeks oli et kuningatrooni kas päritakse või kuningaid valitakse, kuid kuningad valitsesid alati Jumala armust. Need kolm asja ei pruukinud vastanduda, võisid olla ühe asja erinevad küljed. Võis olla nii, et kõigepealt valiti, siis seadustati troonipärimine rahvaga koos otsustades. Ja kõik toimus Jumala armust.
Nagu antiikajal oli oluline linn-riik, nii oli keskajal feodalism, milles selliseks “iseenesest piisavaks” üksuseks oli külakogukond. Keskaegne ühiskond oli lokaalne , keskvõim ei suutnud kaitsta ei kohalike inimeste elu ega vara. Külainimesed osutasid teeneid kuninga vasallile, oma patroonile ning patroon tagas neile kaitse. Kohustused isanda ja vasalli vahel, ükskõik, millisel tasemel see ka ei olnud, olid alati vastastikkused. Isanda ja tema vasallide seas ülestõusnud probleemide lahendamiseks kasutati feodaalkohut. Vastavalt seadustele oli vasallidele garanteeritud kohus omasuguste seas. Selline kohus võis ka kuninga vastu otsuseid vastu võtta. Kuninga õukond moodustas sellise kohtu (ingl court ). Kuningas oli selles vaid esimene võrdsete seas (primus inter pares). Tegelikkuses valitsesid keskajal riiki kuningas ja ta õukond koos.

Vastavalt traditsioonile ei saanud ükski inimene omada võimu korraga nii sacerdotiumis kui imperiumis, maises kui vaimses võimus.

12. sajandi poliitilises mõttes võeti Aristoteleselt üle põhimõte, et alam võim peab kuuletuma (või lihtsalt kuuletub) kõrgemale. Mõlemad mõõgad kuuluvad seega täie õigusega kirikule ning kirik delegeerib maist sunnivõimu kuningale. Iga võim on sisult usuline ning kuningas on vaid täidesaatja, nagu timukas, kes allub täielikult otsuste tegijale ning on vaid otsuste täideviija.
Selles keskaja tülis kahe võimu vahel väitsid paavstivõimu pooldajad , et Samuel võidis Sauli ning nii sai Saulist kuningas ning nii said iisraellased omale kuninga. Karl Suurest sai keiser, ehk Rooma keisrivõimu mantlipärija, siis, kui kirik talle selle võimu omistas.
Kuningavõimu pooldajad väitsid vastu, et kõik võim tuleneb Jumalalt ning seega on maine võima ka otse Jumalalt saadud. Kuninga võim ei tule läbi kiriku ning seega kuningas vastutab vaid Jumala ees.

Aquino Thomas (1225-1274)

Aquino Thomase suureks eeskujuks on Aristoteles:

idee, et mõistus on võti loomuliku maailma mõistmiseks
ka materjali esitus, teemade ring, teema esitamistehnika, mõisted, kontseptsioonid. Aristotelese linnriigi mõisted (piisav iseeneses) tulid tänu Thomasele keskaega.
uskumus, et ühiskond kasvab inimese loomupärastest impulssidest, selline ühiskond loob kõik, mida täiustatud inimloomus vajab.

Aristotelesega aga ei sobinud kokku religioosne institutsioon (kirik), vaimu heaolu väljaspool ihu, hinge saatus peale maist elu, tõde muudest allikatest peale mõistuse. Ka ei vajanud riik tema arvates usulist legitiimsust. Aquino Thomas aga ületab need vastuolud.

Elulugu

Elulugu ja töö: dominikaan, tol ajal uus ja vähepopulaarne ordu, kerjusmungad . „Pikka kasvu, suur inimene, rahuliku väljanägemisega, töötas palju, magas väga vähe, söögiajad tüütasid. Hoidis end vormis kiirkõnni abiga. Rääkis vähe, seltsis rahvaga harva, töötas palju. suri 48 aastaselt.
Kirjatööde Kogus kohutavalt suur. Paavst 1879 kuulutas ametlikuks katoliku kiriku õpetuseks.
Kuningavõimust ehk De regimine pricipum sive de regno: (1266-67), kirjutatud Küprose kuningale, kes suri enne ära, kui Thomas oma töö lõpetada jõudis. See töö jäi pooleli ning peale 2 raamatu neljandat peatükki on Thomase õpilase kirjutatud.
Summa Theologica teatud osad räägivad poliitikast: seadustest, õiglusest. Ka Summa contra Gentiles teatud osad. Kommentaarid ka Aristotelese Poliitikale ja Eetikale.

Aquino Thomas sai inspiratsiooni Aristoteleselt, islami ja juudi kogukonnad aga peamiselt Platoni Riigist ja Seadustest. Mõlemad teosed tõlgiti 10. sajandil araabia keelde.
Kristluses olid vaimulikud skolastikud, erinevalt islamist ja judaismist. Filosoofia võeti rohkem üle kristluses kui nendes. Miks? Islam ja judaism on poliitiliste ja usuliste ühiskondade religioonid. Ilmutatud jumaliku seadustiku religioonid, sotsiaalse korra religioonid, mis reguleerivad pea kõike. Kristlus aga nõuab peamiselt õige usulise õpetuse tunnistamist ning jätab vabaks ühiskonna ja poliitika korraldamise mittereligioossete vahendite abiga. Kõrgeim teadus seega islamis ja judaismis on õigusteadus, mis tegeleb jumaliku seaduse tõlgendusega, rakendustega jne. Kristluses oli aga teoloogia, mis oli seetõttu palju olulisem kui judaismis või araabia traditsioonides. Kristlusel oli lisaks ka kaks riiki – ühel maine eesmärk, teisel ülemaine.

Filosoofia ja teoloogia

Aquino Thomase mõtlemises moodustab kogu teadmine ühe harmoonilise ja suure terviku - filosoofia on ülim teadus, mis sõnastab universaalsed kõikide teaduste universaalsed põhimõtted. Ratsionaalsest filosoofiast on ülem vaid jumalik ilmutus, kristlik teoloogia, mis viib kogu süsteemi täiusele. Konflikti filosoofia ja religiooni vahel pole.

Aquinasel on filosoofia ja teoloogia eraldiseisvad teadusalad, loodus on täiuslik iseendas, tal on oma täius, ta suudab jõuda oma eesmärgini ja saab toimida oma põhimõtete kohaselt. Teoloogia annab ülevaate kõigist asjadest, nende algusest ja lõpust ning on antud jumaliku ilmutuse kujul. Filosoofiat võib kasutada ilmutuste sisu mõistmiseks, kuid oluline on, et ilmutuse ja mõistuse vahel ei ole erimeelsust, kuna Jumal on jumaliku tõe ilmutaja ja ka looduse looja. Piibli ja filosoofide erimeelsused tulenevad kas jumaliku ilmutuse või looduse valest tõlgendusest.

Hierarhia universumis

Universum moodustab hierarhia, Jumal on üksinda tipus ning see hierarhia tuleb alla kuni kõige madalama olendini. Iga olevus selles hierarhias toimib vastavalt oma loomuse seesmise tungile, otsib head või oma täiuslikkuse vormi, mis on temasugustele loomulik ning leiab oma koha täiuslikkuse langevas hierarhilises korras. Selles jumalikus korras kõrgem valitseb ja kasutab madalamat - nagu Jumal valitseb maailma või hing valitseb ihu. Ükskõik kui madalal positsioonil olend ka ei oleks, iga olend omab väärtust, sest tal on oma koht, omad kohustused ja õigused, mille läbi ta annab oma osa kogu terviku täiusesse. Selles hierarhilises süsteemis valitseb subordinatsioon.
Inimene on ainulaadne selles süsteemis, sest peale ihu on tal ka mõistus ja vaimne hing, mille tõttu ta on Jumala sarnane. Ta on ainsa olendina korraga ihu ja hing ning sellest tulenevad ka ühiskondlikud institutsioonid ja seadused. Nagu looduses nii ka ühiskonnas valitseb eesmärkide ja põhjuste süsteem, kus alam teenib kõrgemat, kõrgem juhib ja suunab madalamat. Ühiskond on vastastikkune teenuste vahetus selleks, et saavutada head elu. Ühiskonnas toimib palju andeid- kutsumusi – põllumehed-käsitöölised varustavad inimesi materiaalsete asjadega, preester palve ja jumalateenistusega, iga klass teeb oma tööd, täidab oma funktsiooni. Riigis on iga osa suhtes tervikuga, indiviid on täiusliku kogukonna suhtes kui ebatäiuslik täiusliku suhtes. Nagu hing valitseb ihu või Jumal maailma, nii peab ka ühiskond omama valitsevat osa. Ning ühiskonda tuleb valitseda nii nagu Jumal valitseb maailma.

Inimesed pole võrdsed, teadmiste saavutamine nõuab andeid, vaba aega ja vahendeid tõe teada saamise poole püüdlemiseks.

Valitsemine, voorus, õnn

Valitsemine on õigustatud kõiges, kui see aitab kaasa ühisele heale ühiskonnas. Valitseja võim on saadud Jumalalt inimühiskonna elu õnnelikuks korraldamiseks, valitseja on kohustatud teenima kogukonda, mille pea ta on.
Valitsemisel on eelkõige moraalne eesmärk - eesmärgiks on õnnelik ja vooruslik elu, mis on inimese tõeline eesmärk ühiskonnas, see kandub lõpuks üle heale elule väljaspool seda maailma, kuid see on väljaspool inimvõimu ning on rohkem preestrite pärusmaa kui valitsejate oma. Hästi korraldatud maine elu aga aitab kaasa ka sellele eesmärgile.
Õige valitsemine toimub vastavalt seadustele, võim ilma seadusteta ei ole õiglane võim.

Linn koosneb nagu inimihugi mitmetest erinevatest osadest, millest igaühel on oma töö või funktsioon. Oluline on, et ka linnal oleks üks võim, kelle ülesanne on vaadata terviku hüve üle.
Samamoodi nagu tervik on olulisem kui osa, nii on ka osal oma osa tervikus ja ilma tervikuta ta ei saa eksisteerida. Samamoodi on linn ülem indiviidist ja indiviidi lõppeesmärgist ja hüve seisukohast võetuna. Linn on jumalikum, väärikam kui üksikinimene. Nii et kui vastanduvad erahüve ja ühishüve, siis on loomulik, et ühishüve on tähtsam. Näiteks toob Aq selle, et vajadusel inimesed ohverdavad oma elu linna pärast samamoodi nagu ohverdatakse käsi terve ihu hüvanguks.
Ühiseks hüveks poliitilisel võimul on rahu või erinevate koostisosade harmoonia. Kuid see on madalaim eesmärk, ülim eesmärk on kodanike hea elu või voorus. Reaalse linna eesmärk on määratud nende inimeste poolt, kel on otsustav sõnaõigus selles linnas ja moodustavad režiimi. Režiim on kui linna eluviis.

Seadus

Seaduse loomus. Seadus on püha. Selle meelevald ei oma inimlikku alget. Ka inimlikud seadused on osa universaalsest jumalikust valitsusest , Jumala mõistusest tulenev valitsemine valitseb kõiki suhteid loodute vahel. Igasugune seadus/õigus kitsamas mõttes on vaid üks aspekt suurest kosmilisest süsteemist.
Seega valitseja, kes eirab seadusi, mässab kogu süsteemi vastu, mida valitseb Jumal. Teiselt poolt pole olemas selliseid asju nagu halvad seadused, mis poleks mõistusega kooskõlas. Seadus on mõistuslik valitsemine ning seaduste eesmärgiks on juhtida seadustele alluvad inimesed võiksid pürgida neile omase vooruse juurde ja teha neid inimesi headeks. Alama vooruseks seejuures on olla hästi alluv selle suhtes, mis teda reguleerib.
Seadusandjad teevad inimesi seaduste läbi headeks, sest nii harjuvad inimesed käituma vooruslikult. Vooruslik inimene alistub seadustele, aga seadustele kuuletutakse ka karistusehirmu pärast. Inimene ei saa olla hea, kui ta ei sobitu üldisesse hüvesse, heasse. Üldine hea eeldab vooruslikke kodanikke. Valitseja voorus on ülem hea inimese omast.
Neli seadust. Inimühiskonna valitsemine toimub vastavalt samadele põhimõtetele, mis toimivad kogu universumis. Nii looduses kui ühiskonnas valitsevad põhjused ja eesmärgid. Neli seadust on 4 mõistuse erinevat vormi, mis ilmutavad end neljal kosmilise reaalsuse tasandil, kuid jäävad üheks mõistuseks. Need on Igavene, Looduslik, Jumalik ja Inimlik õigus.
Igavene seadus on Jumala mõistus, mis valitseb kogu universumi.
Loomuseadus on jumaliku mõistuse peegeldus loodud asjades ning väljendub selles, et kogu loodu otsib head ja väldib kurja, püüab end alal hoida ning elada vastavalt oma staatusele nii täiuslikult kui võimalik. Inimkonna puhul tähendab see soovi elada nii, et realiseeruks inimese ratsionaalne loomus. Inimesele on seega loomupäraselt omane elada ühiskonnas, säilitada oma elu, sünnitada ja harida lapsi, rääkida tõtt ja arendada mõistust. Looduslik õigus tuleneb abistamata mõistusest ning on seetõttu omane nii kristlastele kui paganatele. Moraal ja valitsemine ei sõltu põhimõtteliselt kristlusest, seetõttu ei tohi kristlased paganliku kuninga võimu all olla sõnakuulmatud.
Loomuseadus tuleneb igavesest õigusest, millest saavad teatud määral osa kõik inimesed (inimestes on olemuslik võime eristada head ja kurja). Kõikide olendite kalduvused tulenevad igavesest õigusest. Mõistuslik olend ei peagi küsima, mida teha, vaid ta teab oma olemuses juba, mida tegema peaks ja mida mitte, ta eristab head ja kurja. Ka loomad osalevad niimoodi igaveses õiguses, kuid nad ei osale selles ratsionaalselt.
Loodusliku õiguse kohaselt on omand, mõrv ja orjapidamine loomuvastased, kuid inimlik seadus rakendab praktilist mõistust konkreetses inimolukordades ning seetõttu võib inimlik õigus sätestada erinevaid karistusi ja reegleid, sest need sõltuvad tavast, kohast ja olukorrast. Kuid põhimõtted on igal pool samad, sest inimese olemuslikud kalduvused on igal pool samad.
Inimlikud seadused kehtestavad reeglid üldiseks heaks, mitte teatud klassi või indiviidi hüveks, inimlik õigus tuleneb looduslikust õigusest. Teiselt poolt on seaduste taga ka rahvalt tulenev meelevald, seadused toimivad ühise hea nimel ning võimukandjale on delegeeritud kogu kogukonna juhtimine.
Inimlik õigus puudutab praktilist mõistust, mille tulemusena inimene jõuab otsusteni, mis pole temasse looduse poolt pandud, mis pole talle loomuõigusega antud. Inimene mõistuslikult saab uusi teadmisi. Siinjuures aga inimene arvestab loodusliku õiguse reeglitega, inimene tunnetab teatud üldiseid põhimõtteid ning üksikjuhtumite lahendamiseks ta loob inimlikku õigust. Inimlik õigus ei ole asjade mõõdupuu. Inimseadused ei saa olla loodusseaduste kohaselt eksimatud. Aquino Thomas õigustas orjapidamist tingimustel, et see ei vastandu loomuliku õigusega ning on majanduslikel eesmärkidel.
Jumalik seadus on sisuliselt ilmutus, usulise moraali reeglid. Jumalik õigus on Jumala armust, mitte loomuliku mõistuse avastus. Miks on see vajalik? 1) inimese lõppeesmärgiks on igavene õndsus, mis pole inimese loomulike võimete võimuses. 2) inimlikus õiguses on seaduste paljusus, ka vastuolulised seadused. Et inimene võiks kindlalt teada, mida teha ja mida vältida, andis Jumal inimesele jumaliku seaduse. 3) inimene saab teha seadusi, milles ta on kompetentne otsustama. Oma sisemiste, varjatud, asjade juhtimiseks inimlikust seadusest ei piisa. 4) inimseadus ei suuda keelata ega karistada kõiki kurje tegusid, muidu takistaks ta ka häid tegusid. Vaid Jumalikus seaduses kogu kurjus keelatud.

Õigustatud vastupanu

on kogu rahva avalik tegu, tegu ise on õigustatud moraalse tingimustega, et need, kes vastu hakkavad, peavad olema kindlad, et nende tegu on üldisele heale vähem kahjulik, kui kõrvaldatav kahju. Mässu pidas Aquino Thomas surmapatuks.

Valitsusvorm

Inimene on sotsiaalne olend ning riik on loomulik institutsioon. Aquino Thomas näeb ühiskonnas ka põhimõtet “ühtsusest tuleneb paljusus”, seetõttu on monarhia ka kõige loomulikum valitsemisvorm. Kuninga võim peab seejuures olema piiratud (temperetur), kuid ta ei seletanud kusagil, mida selle all silmas pidas (võimujagamist õukonnaga või võimu piiramist seaduste läbi). Tõeline valitsus on alati seaduslik. Parimaks ravimiks türannide vastu peab Aquino Thomas valitsusi, kus valitseja võim tuleneb rahvalt ning rahvas saab seega ise tingimusi seada, millel ta võimu valitsejale annab. Teine ravim on, kui valitsejal on endal poliitiline ülemus.
Valitsemine on muutuvate mudelite kaleidoskoop, siiski on selle taga üks õigus, üks seadus, üks õiglus. Elul on üks eesmärk, kuid palju vahendeid. Thomase järgi: valitseja ei või võtta eraomandit rohkem kui avalik vajadus nõuab, kuigi omand on Inimliku õiguse, mitte loodusliku õiguse institutsioon. Ka ühe inimese võim teise üle ei võta ära alama vaba moraalset vastutust. Keegi ei ole kohustatud igas asjas kuuletuma ja isegi orja hing on vaba (erinevalt Aristotelesest). Vastuseis türanniale on seega mitte vaid õigus, aga ka kohus. Aga see türannia peab olema jõudnud kriitilisse staadiumi ning seejärel peab kas konkureeriv kuningas türanni kõrvaldama või kui valitseja on rahva poolt valitud, siis kõrvaldab rahvas ta ise. Ning kõige lõpuks, Jumala võim on kuninga omast kõrgem ning türanni kukutamisel tuleb loota ka Jumala peale.
Riik on kui laev teel sadama poole ning valitsemise lõppeesmärk on väljaspool riiki ennast, see on vooruslik elu ja Jumala nautimine, mitte lihtsalt heaolu või ellujäämine (kui see nii oleks, oleks inimesed võrdsed loomadega ).

De Regno

Järgib Aristotelest üks-ühesemalt kui Summa Theologica. 4 peamist teemat: valitsuse vajalikkus, valitsemise vormid, valitsejate motiivid ja õigustused, valitsemise loomus ja kohustused.
Kuus tomistlikku mõtlemist iseloomustavat mõtet:

inimene on loomupäraselt sotsiaalne.

riik on loomupärane institutsioon (erinevalt Augustinusest!)

kõigis asjades on üks valitsev põhimõte (ühtsus peab eelnema paljususele, mis poliitikas tähendab seda, et:

monarhia on parim valitsusvorm

kõigi vooruslik elu on valitsuse õige eesmärk.

et vaimne on ülem ajalisest, on kirik ülem riigist.
Inimene on poliitiline loom, peab elama grupis , kuid peab õppima ka mõtlema. Jumal tahab, et inimene arendaks loomupärast teadmist, võimet arutleda lähtuvalt universaalsetest põhimõtetest selles osas, mis puudutab tema heaolu.
Kuningavõimust ptk 2. vastab küsimusele, kas on parem olla valitsetud ühe inimese või mitme poolt? Valitsemise eesmärgiks on ühtsus ja rahu. Nagu arst ei ole vaba otsustama, kas ta tahab ravida patsienti või mitte, nii pole ka valitsejal valikut. Valitseja ülesanne on otsustada, kuidas saavutada ühtsust ja rahu, mitte kas neid üldse on vaja või mitte. „Kõik paljusus tuleneb ühtsusest. ... Sellest paratamatult järeldub, et parim valitsemisvorm inimühiskonnas on see, mida teostab üks inimene.“ Mitu inimest on enamasti erimeelt ja ühtsuse eesmärki on sellisel juhul raskem saavutada.
„Parim on see, mis kõige lähedasemalt ligineb loomupärasele protsessile, sest loodus alati toimib kõige paremal viisil. Kuid looduses on valitsemine alati ühe poolt. Ihuliikmete seas on üks, mis liigutab kõiki teisi - süda: hinges on üks omadus, mis on teistest üle - mõistus. Mesilastel on üks kuningas ja kogu universumis on üks Jumal, Looja ja kõigi Isand. Ja see on täitsa mõistuspärane.“

Parim režiim pole lihtsalt inimese praktilise mõistuse või inimeste tegu, see on siiski sünonüüm Jumalariigiga, mis on saavutatav Jumala armu läbi. Neid mõõdetakse siiski kõrgema mõõdupuuga, millega mõõdetakse inimeste tegusid kogu maailmas.
Ühiskond pole tegelikult ülim ega viimane, ta toob näidetena pühakuid, kes eraldusid ühiskonnast, filosoof selles mõttes pole ka kõrgeim eluala. Parim režiim polegi niivõrd oluline, hea inimene on see, kes

Türannia

Kuningavõimust. Ptk 3. Türannia. Ebaõiglastest valitsusvormidest demokraatia on parem kui türannia, sest kurjus on demokraatias nõrk ja lõhenenud. Kurjuse nõrk vorm. Lõhenemine iseenesest on kurjus võrreldes ühtsusega, mis on hea.
Kuningavõimust. Ptk 4. Türannia oht on alatine , kui aga türann jõuab võimule, siis alamatel pole muud valikut kui vaid kuuletuda. Isegi türann võib hoida alal rahu ja korda ja seda paremini kui mitmepealine valitsus. Ta teeb liiga üksikutele inimestele, kuid ei õhuta tavaliselt mässule kogu rahvast. Paljude valitsusel puudub seesmine kooskõla ja distsipliin, et peatuda , kui juba minnakse ebaõiget teed.
Kuidas kõrvaldada türann võimult?
Kuningavõimust. Ptk 6 – kuidas kõrvaldada türann võimult. Ei tohiks teha midagi enne, kui türannia pole saanud liialdatuks, sest kui mäss ebaõnnestub, järgnevad veel halvemad ajad. Kui aga õnnestub, võib uus valitseja olla eelmisest hullem. Märter põhjustab alati rohkem imetlust kui kuningatapja. Kui aga türannia muutub väljakannatamatuks, peaks selle vastu astuma välja „avalik autoriteet“; mitte indiviidide oma otsus. Thomase hierarhiatunnetus oli nii tugev, et alati tuli toetuda kõrgemale võimule, mistõttu oli parim toetuda naabruses olevale kuningale. Kui poliitilised vahendid on võimatud, siis tuleb otsida abi Jumalalt. Uskus ilmselt siiralt Vana Testamendi tõotust, et Jumal vabastab oma rahva türannidest.

Tasu valitsemise eest

Tasu hea valitsemise eest tuleb kuningale peale surma, sest isegi kurjadele kuningatele annab Jumal võidu vaenlaste üle, annab röövsaagi jne, heale valitsejale ei anna Jumal mitte maise, vaid taevase tasu. Kuninga töö on kõige raskem, tema vastutus kõige suure ning tema voorus ka kõige kõrgem. Kuningat peetakse vastutavaks mitte ainult enda pattude eest, vaid ka nende pattude eest, millele ta oma alamaid õhutab.
Tasuks ei ole au ega austus . „Kuigi au järgneb vooruslikule teole , seisneb voorus ka au põlgamises. Nii, tundes põlgust au vastu, võidab inimene veelgi kuulsust.“
Au iseeneses on parim maine hüve, mida inimesed otsivad. Igatahes parem kui rikkused ja nauding. Kuid sellest ei piisa. Hea kuningas ootab oma tasu Jumalalt ja tal ei tule pettuda. Kui Jumal annab kurjadele kuningatele
„Võidu nende vaenlaste üle, kuningriikide alistumise nende relvadele, ja nii palju röövsaaki kui nad jõuavad ära viia; kuidas tasub Tema siis headele valitsejatele, kes vagade kavatsustega teenivad Jumala rahvast ja on vastu nende vaenlastele. Sellistele ei luba ta maist, vaid taevast tasu; tasu, mida võib leida vaid Jumalas.“
Vooruste eesmärgiks/tasuks on õndsus (beatitudo). „Igaüks, kui ta toimib õieti, püüab saavutada seda, mida ta kõige enam soovib; see on, et ta oleks õnnelik (felicem);
Aristotelesel on õnn (eudaemonia) rohkem seotud selle maailma hüvedega. Õnn polnud otseselt seotud vaid materiaalsete asjadega, kuid oli seotud indiviidi ja tema tegevusega polises. Thomasel on teist sorti eudaemonia: „Maa peal ei ole midagi .... mis saaks teha inimest õndsaks; ei, järelikult, ei ole maised tasud piisavad ka kuningale.“ Erinevalt Augustinusest peab ta taevaseid tasusid normiks maistele valitsejatele. On positiivsem.
Kuningavõimust. Ptk 9. Heade kuningate voorus toob kaasa suuremal määral õndsust kui ükskõik, milline teine amet. Isegi, mida rohkem inimesi on valitsuse all, seda suurem valitseja voorus, sest on „loomupärane“, et need, kes juhivad teisi, on ülemad.
Valitsejate kohustused.
„Kuningliku vooruse suurus ilmneb veelgi ühest teisest tõsiasjast, kuninga sarnasusest Jumalaga; sest kuningas teeb oma kuningriigis seda, mida Jumal teeb universumis.“
Kuningal on kõrgem voorus, aga ka suuremad vastutused. Kui valitsejad eksivad, kuid on alandlikud ja palvetavad, siis annavad inimesed ja Jumal neile andeks.
Kuningavõimust. Ptk. 10 Armastus ja sõprus saavad mõjutada isegi türanne. Siiski ei suuda türannid luua tõelist sõprussidet oma alamatega, mistõttu nende valitsemine on vähem stabiilne kui heade kuningate oma – näidetena toob Julius Caesari ja Octavianuse . Sest need kasutavad hirmu. Siiski, kuigi Jumal lubab türannidel valitseda selleks, et karistada oma alamate pattusid, ei luba ta neil valitseda liiga kaua. Isegi rikkused saavad osaks rohkem neile valitsejatele, kes õiglaselt valitsevad. Stabiilsust, au, ja rikkusi saavutavad kuningad kindlamalt kui türannid. Sisuliselt materiaalsed tasud jõuavad kuningateni, kes neid ei taha. Ja vastupidi.
Kuningavõimust. Ptk 13. Kui tahta teada, mida peaks tegema kuningas, tuleb vaadata, kuidas Jumal maailma valitseb.

Õiglane sõda.

Kõik valitsejad peavad vastutama jumaliku võimu ees ning jumalikus süsteemis on ka reeglid õiglasteks riikidevahelisteks suheteks. Aquino Thomas eristas sõja alustamist õiglasel põhjusel (ius ad bellum ) ja õiglast sõjapidamist (ius in bello ).

Dante Alighieri (1265- 1321 )

De Monarchia 1309. Kaitses keisri sõltumatust paavstivõimust. Ei olnud ateist , kuid taunis väga, et kirikul on ka maine võim. Idealiseeris universaalset rahu. Et paavst oli alati valmis Prantsusmaaga kokku leppima, olid alati rühmitustevahelised tülid. Õnn pole saavutatav kuniks on sõjad. Kui üks keiser valitseb kogu maailma, pole tal motiivi enam oma valdusi laiendada, seega rahu...
Kõrgeim kogukond on impeerium. Inimese peamine omadus on mõistus, rassi eesmärk on realiseerida ratsionaalset elu, see võimalik ainult universaalse rahu korral, mis on parim inimõnne jaoks ja hädavajalik vahend inimese ülimaks eesmärgiks. Kõik inimesed nagu Jumala valitsuses loodu üle, peavad olema ühe autoriteedi all. Suurim ühtsus on parim. Rahu inimeste vahel ei ole võimalik, kui pole kõrgeimat otsustajat kuningate ja vürstide üle. Ühendas traditsioonilise impeeriumi ideaali Aristotelesega. Ka roomlased püüdlesid impeeriumi suunas nii vallutajate kui vallutatute ühise eesmärgi nimel. Kirikul ei saa olla ajutist võimu, see on kiriku loomusega vastuolus. Kirik valitseb armastuse, mitte sunduse läbi. Samas on vaimne ja maine võim kui autoriteet ja võim, mis peavad olema koos. Autoriteet on kirikul, võim kuningatel. Mõlemad võimud jumalikud. Universaalne keisrivõim.
Ettevalmistav küsimus eksamiks (5. loeng):
1. Mis on makjavellism ? Kas Machiavelli oli makjavellist? Põhjendage.

16. sajandi algus

16. sajandil toimus Euroopas mõneski mõttes üleminek uuele võimukorraldusele, kadusid keskaegsed võimu vastastikkuse kontrolli mehhanismid (kuningad ja aadlid /vasallid, kirik ja riik).
Majanduses: keskajal kaubanduses olid linnade ketid, gildid ja sõltumatud kohalikud piirkonnad, suurim üksik-üksus linn) enam ei toiminud , sest välja hakkas arenema kodanlus , rahakate linnakodanike klass. Tekkinud olukorras liitus kodanlus enamasti kuningavõimuga, nende ühisteks vastasteks said maa- aadlikud .
Ka reformatsioon toimus sellise vastandumise vormis ning milline kirik oli kuninga-kodanluse poolel, see ka enamasti antud piirkonnas domineerima jäi. (nt Prantsusmaal ja Hispaanias reformaatorid aadlite poolel...“

Kogu võim oli koondumas kuningate kätte ning sellisest ühtsest majanduslikust süsteemist tulenes ka rahvuslik ühtsus. Kodanlus toetas võimu koondumist kuninga kätte aadli vastu. Ja niimoodi kujunes välja absoluutne kuningavõim. Absolutism e piiramatu ainuvalitsus. 16. sajandi alguseks oli absolutism levinuim valitsusvorm ning põhineski peamiselt jõul. Hilisem suurem valitsemisvormi muutus toimub absolutismilt konstitutsioonilisele monarhiale ja sealt edasi rahvusriigile ja demokraatiale.
15 sajandi lõpp – Ferdinand ja Isabella Hispaanias, Inglismaal alustas Henry VII Tudorite absolutistlikku valitsemist, Preisimaa, Austria, ja ka Prantsusmaa, kus 1439 kogu armee saab alluma kuningale, üleriiklik maksustamine, kodanike armee, allutab keskvõimule Burgundia, Anjou ja Britannia, viimased kaotavad kontrolli maksustamise üle ja seega ka võimaluse kuningat mõjutada. Kuningas tugevdab ka oma võimu kiriku üle. Kuni Prantsuse revolutsioonini kuningas sisuliselt ainuisikuline võim...
Religioon ja poliitika ( normaalsest suhtest ?): kiriku lõhenemisega tegelikult kadus ka üks keskaja olulisi maise võimu ohjeldajaid – protestantlikud kuningad selle peale läksidki, et saada poliitilist vabadust. Teiselt poolt olid kloostrid ja kirikud ka majanduslikult hea saak, neil oli maid, varasid , võimu, kuid samas tugevneva kuningavõimu (+ kodanlus) juures, jäi kirik nõrgaks. Nõrk aga rikas, hea saak.

KÕIK MAINITUD MUUTUSED MÕJUTASID KA POLIITILIST FILOSOOFIAT; MÕTLEMIST.
Machiavelli ajal oli Itaalias viis väikeriiki, üheks suurima korratuse põhjuseks oli tema arvates asjaolu, et paavst ka võimu omas, sest paavst oli üks Itaalia väikeriikide valitsejatest (kuni 1870). Paavstid kippusid tegema kahtlaseid liite Prantsusmaaga teiste Itaalia riikide vastu ning see ajas Machiavelli marru.

1453 oli langenud Konstantinoopool ottomanide kätte, üldine imetlus kuulus mineviku despootlikele valitsejatele, nt Tšingis-khaan, tema järeltulija Timur , kellest paavst Pius II kirjutas biograafia???.

Niccolo Machiavelli (1469- 1527 )

Makjavellism

makjavellism - pol eesmärgi nimel kõiki vahendeid kasutav poliitika. Ei hooli millestki, ükski vahend pole lubamatu...
„Ja iga inimese, iseäranis valitsejate tegevuse puhul, mille jaoks pole kohut, kuhu kaevata, pööratakse tähelepanu tulemusele. Seega tegelgu valitseja võimu võitmise ja säilitamisega - vahendeid peetakse alati auväärseks ja neid ülistavad kõik; sest eks ole ju pööbel alati haaratud asja tulemusest ja sellest, mis välja paistab; ning maailmas pole muud kui pööbel; ja seal, kus paljudel on, millele tugineda , pole kohta vähestel.“ (Valitseja, ptk 18.9) Poliitikas loevad tulemused. Ei loe protsessi määravad reeglid, õiged väärtused, vaid tulemused.

Selliseid dihhotoomiaid on poliitilise tegevuses alati ju olnud - sõda rahu nimel, vägivald vabaduse nimel, tuleriit hinge lunastuse nimel, ristisõda (Jeruusalemma sünagoogides oli veri põlvini!) Jumala nimel...

Eesmärk pühendab abinõu

Machiavellit tuntakse selle lausungi järgi, kuid ta pole seda otseselt kunagi öelnud. Seda ütlust kasutatkse viitena tsitaadile: “kõigi inimeste tegusid, eriti valitsejate tegusid, kus ei ole enam edasikaebamise võimalust, me peame vaatama lõplikku tulemust.”
Machiavellit kujutatakse kui jõu ja pettuse abiga valitsemise propageerijat, valitsemist iga hinnaga, eesmärk pühendab abinõu absoluutsel kujul, kuid Machiavelli on pigem teatud osas amoraalne kui ebamoraalne (eesmärk on tal pigem hea). Ta ei ole sihiteadlik satanist (kurjuse ja silmakirjalikkuse ülistaja, ehkki kui mõelda, et saatan ilmutab end valguse inglina, siis…), keda ka temas on nähtud. Pigem on ta traditsionaalsete moraalinormide suhtes teatud tingimustel ükskõikne.

Omamoodi on lihtsalt poliitilise elu tarkus, põhimõtteliselt ei taha ju keegi oma võimu kaotada või nõrgestada, aga tavaliselt inimesed ei mõtle, mis milleni viib. Võttis elu nii nagu on, mitte nagu peaks olema. Kirjeldas, mitte ei kirjutanud ette.
Püüdis ise ka valitsejatele õpetada, milline on efektiivne valitsemine – nagu Platon Dionysos II-le Sürakuusas.
Kujutatud kurjuse kehastusena poliitikas. Hitler ja Marx on teda maininud, Mussolini lemmikraamat , kuid see ei ütle suurt midagi. Kuid erinevus on siiski suur, need mehed omavad sellist poliitika-ülest nägemust, mida tuleb ühiskonnale peale suruda, võim on neil vahend, oleks Hitler järginud Machiavellit, poleks ta kaamelt oma saatusele vastu läinud... millest aga Machiavelli ei räägi. Pigem paralleele rohkem Nietzschega...
On arvatud, et Valitseja on: 1. anti-Medici satiir, 2. püüdis saada ametisse Medicite juurde, 3. loodab, et Medicid järgivad tema soovitusi ning kaotavad peagi võimu (nii ütlesid Machiavelli vabariiklastest sõbrad peale tema surma). Siiski leitakse ka, et innustab vägivaldsele tegutsemisele.

Vaevalt veerand sajandit pärast Niccolò Machiavelli surma 21. (22.) juunil 1527 kanti tema teosed "rasvaste tähtedega" Index librorum prohibitorum'isse. XVII sajandil tuletati Inglismaal tema eesnimest Saatana sünonüüm Old Nick , mõnele XVIII sajandi mõtlejale ( Diderot ) oli ta amoraalse egoismi esindajaks . XIX sajandi Itaalias omistati talle rahvusriigi ettekuulutaja võimed. Niccolò Machiavellit on tunnustavalt ära märkinud nii Marx kui Mussolini, nii Engels kui Hitler.

Machiavelli pooldas vabariiklikku võimukorraldust, kuid Itaalia polnud tema arvates selleks küps ning Itaalia korrumpeerunud ühiskonnas oli parimaks valitsusvormiks absoluutne monarhia – teoses Valitsejast räägib ta absoluutsest monarhiast, kuid samal aastal kirjutatud teises teoses Arutlused Titus Liviuse esimese kümne kirja üle eelistab ta selgelt vabariiklust.
Mõlemas 1513. aastal kirjutatud teoses arutleb ta põhjuste üle, miks riigid tõusevad ja langevad. Kogu tema täheleopanu on seega riigijuhtimisel ja võimule tulemusel ehk poliitikal.

Machiavelli elu ja tegevus

Diplomaat . Kodanikearmee. 1509 tema kodanikearmeed saatis sõjaline edu, oli mõju tipus. Firenze aga jäi paavsti ja Prantsuse kuninga võimuvõitluses jalgu ning paavst alistab Firenze. Kirjutab teosed ajal, mil vabariiklus on lakanud olemast Firenzes. Peeti vabariiklikuks vandenõulaseks. Veebruaris 1513 pandi vangi ja piinati, samal aastal hakkab kirjutama teoseid. Kibestununa, lemmikprostituudid, joomine, pikad kirjad. Üldiselt oli elu lõpuni õnnetu ja püüdis tagasi suurde poliitikasse jõuda.
Machiavelli enda ametid: Mõni nädal pärast Savonarola poomist ja põletamist 1498 . a mais määrati Machiavelli Sinjoriia dekreediga sisepoliitiliste küsimustega tegeleva II kantselei sekretäriks. Neliteist aastat kestnud teenistuse jooksul võttis Machiavelli, peamiselt vaatlejana, osa kolmeteistkümnest diplomaatilisest missioonist, sh neli korda Prantsuse kuninga õukonnas.
Machiavelli tegevus Firenze vabariigi ametnikuna katkes Medicite võimu taastamisega 1512. a. 1513 veebruaris süüdistati teda osavõtus Medicite-vastasest vandenõust ning seejärel oli mitu nädalat vanglas , kust ta vabanes amnestiaga pärast Giuliano Medici valimist paavstiks 1513. a märtsis (Leo X). Edasine elu möödus peamiselt perekonna valdustes Firenze lähistel. Esimesed sammud kirjanduspõllul…

Ajaloolane ja teadlane

Ladina keele oskus tegi talle kättesaadavaks eelkõige selliste autorite teosed nagu Titus Livius , Tacitus , Cicero, Caesar , Vergilius, Suetonius , Ovidius, Tibullus ja Catullus. Ladinakeelses tõlkes luges ta Herodotost, Plutarchost, Xenophoni, Aristotelest, Thukydidest ja teisi.
Polnud filosoof – nt vanakreeka filosoofia teda ei huvitanud, kreeka keelt ta ka ei osanud. Isegi filosoofilise traditsiooni vastane teatud mõttes. Paavst Aleksander VI ja Cesar Borgia jt Cesare oli Aleksandri sohilaps.
Machiavelli kui ajaloolane ja teadlane . Machiavelli polnud suurem asi teadlane ega ka ajaloolane, aga teaduslik või ajalooline täpsus polnudki tema eesmärgiks. Ajalugu on oluline sellepärast, et sealt saab näiteid poliitika kohta, kuna inimloomus on igal pool ja ajal alati sama, seega sisuliselt ainus võimalus õppida teiste kogemusest ja näidetest on õppida ajaloolistest näidetest. Valitseja, kes tahab osata hästi valitseda, peab õppima ajaloolistest eeskujudest. Ajaloost õpib inimene, et inimloomus on pigem õel ja halb kui hea ning seetõttu tuleb just konkreetsetest näidetest ja reaalsest elust õppida valitsemise kunsti.
Ajaloost ülistab Machiavelli kõige enam Vana- Roomat peamiselt selle patriotismi ja sõjakuse pärast, roomlased olid vallutav ja alistav rahvas, mille võim põhines seadustel, rooma õigusel. Keiser Septimus Severus väga heaks eeskujuks, sest oli nii tark kui ka tugev. Ajalooliste eeskujudena on tähtsad aga ka veelgi antiiksema maailma valitsejad, lõpuks saab õppida isegi paavstidest, sest ka nemad on võimule tulnud ja kuidagi võimul olnud ning need paavstid, kes seda edukalt on teinud, ka neist on midagi õppida.
Valitsemine on omamoodi teadus, kuid mitte teadus tavapärases tähenduses. Valitseja peab õppima sõjakunsti ka rahuajal, peab õppima tundma riikide ja maade geograafiat, kliimat ja kõike muud, mida võib riigivalitsemisel ja sõjategevuses vaja minna.
Machiavellit ei huvita muu, kui vaid poliitika. Kõik muu - sõjakunst, majandus, ühiskond, religioon, ajalugu jne - on olulised vaid niipalju, kuivõrd puutuvad kokku poliitikaga. Ka sellepärast nimetatakse Machiavellit kaasaegse poliitikateaduse isaks, lisaks sellele, et Machiavelli võttis kasutusele uue arusaama moraalist poliitikas või poliitilisest eetikast.

Religioon

Religioosne moraal pole eesmärk omaette, mida järgida, kuid religioonil on kindlasti roll poliitikas, kui seda õieti ära kasutada... Religioon pole halb iseeneses. Titus Livius: Machiavelli aga eelistab antiikreligioone kristlusele, sest need ülistavad inimlikke voorusi, füüsilist tugevust ja hingesuurust, kristlased aga kippusid tegema inimesi nõrgaks, alandlikuks, mille tulemusena inimesed põlgasid maiseid asju ja neist sai lihtne saak kuritahtlikele inimestele. Nii ta leiab, et vanade roomlaste tsiviilvoorused olid ülemad kristlikest. Titus Livius.
Valitseja peaks kasutama religiooni, mitte laskma religioonil mõjutada oma valikuid. Ja seda kunsti oskasid targad roomlased hästi – nad järgisid väliseid usulisi rituaale alati ka siis, kui nad tegelikkuses religioonist ei hoolinud. Nii soovitab ka Machiavelli valitsejat korraldama usulisi pidustusi ja näima usklik, sest religiooni poliitilises kasulikkuses pole kahtlust.

Kristlus aga süüdi Itaalia lõhenemises ja sõjalise distsipliini languses.

Kirik

Machivaelli kirjutas Valitsejast, selleks, et võita paavstide poolehoidu, lihtsalt tol ajal oli suur ja tugev Medicite suguvõsa seotud paavstivõimuga.
Üldiselt kirikust kui institutsioonist Machiavelli hästi ei arvanud, ta ütles “selleks et tunda paradiisi viivat teed, tuleks õppida ka põrgu teed” ning selleks, et põrgu sattumist vältida võis seda põrgu teed õppida ka kiriku näitel. “Meie itaallased võlgneme Rooma kirikule ja tema preestritele selle, et meist on saanud uskmatud ja halvad inimesed, veelgi enam kirik on hoidnud meie maa lõhenenuna...”
Et Machiavelli on kiriku õpetust suhtes kriitiline, pole tolle aja kontekstis midagi erakordset, oli mitmeid teisigi, kes kahtlesid kristlikus maailmapildis ja moraalis ( Campanella Päikseriik, Bruno , Galileo).
Aga ka kirikujuhid on kasutanud virtut ja fortunat. Ta toob positiivse näitena paavst Alexander VI ja ta Borgiate suguvõsa, kes tugevdasid paavstivõimu lepinguid eirates ja muul moel, mida tavapäraselt peetakse ebamoraalseks (raha ja jõuga – kui ta kirjutas Giuliano de Medici’le ja peale tema surma Lorenzo de Medicile, siis nende ajal oli paavstivõim tugevnenud. 1513-st on paast Giovanni de Medici, Leo X).

Virtu ja Fortuna

Fortuna on saatus või ettemääratus, saatus on vägagi muutlik , sest olukorrad, millesse inimene satub, muutuvad kogu aeg. Virtu on inimese mehisus, inimlik tugevus, inimlikud oskused. Ka Aq Thomas kasutas voorustest rääkides sõna virtu.

Paganlik virtu ideaal, kangelasliku Fortunaga võitluse ideaal. Vanas Roomas oli mitut sorti fortuunat – lühike, kõhklev, halb õnn (fortuna mala), mehe õnn, naise õnn, lahinguõnn.

Machiavelli leiab, et saatus jätab poole asjadest inimese määrata, kui inimesel on piisavalt mehisust ja oskust. Inimese teod määravad ära poole tema saatusest, teise poole määrab saatus, saatus on Machiavelli sõnutsi kui naine, keda tuleb lüüa ja alistada ning kes alistub pigem noorele ja tormakale...
Valitseja peab suutma käituda vastavalt muutuvatele olukordadele, kui olukord nõuab paindumatust, siis tuleb olla paindumatu, kui nõuab kompromisse, siis tuleb teha kompromisse. Isegi oma loomusega (kui kompromiss ei ole talle loomuomane) tuleb vajadusel vastuollu minna.

Rahva moraal

Kui rahvas on moraalselt laostunud, siis pole hea valitsemine võimalik, selles Machiavelli ei kahelnud. Seejuures võib täheldada teatud topeltstandardit. Valitseja suhtes ei kehti sama moraal, mis lihtrahva suhtes, kuid rahval peavad olema head seadused ja hea haridus... mis kasvataks rahvast head kodanikud. Rahvast peab harima läbi selliste seaduste, mis looksid olukorra, kus pole kasulik olla halb.

Kodanikearmee

Machiavelli on väga kriitiline palgaarmee suhtes. Ta pidas kodanikearmeed korra aluseks, sest riigi aluseks üldse on head seadused ja head relvad. Palgaarmee aga ei karda jumalat, palgasõdurid on küll julged sõprade seas, kuid arad vaenlaste ees, nad on nõus võitlema selle eest, kes maksab rohkem, kuid ei ole ustavad kellelegi, on tihti isegi ohtlikumad palkajale kui tema vaenlastele. Kodanike armeed aga ühendab patriotism. Machiavelli soovib ühendada ja hoida Itaaliat seesmiste korratuste ja lõhede eest ning kaitsta seda väliste vaenlaste eest. Kui riigi julgeolek on ohus, siis on see kõige tähtsam küsimus, ei õiglus ega ebaõiglus, inimsus ega õelus, au ega häbi tohi sellega konkureerida.
Mis tahes võimu - nii vastse , põlise kui segavõimu - peamiseks alusmüüriks on head seadused ja korralik sõjavägi. Ja et seal, kus puudub korralik sõjavägi, ei saa olla häid seadusi, ja seal, kus on korralik sõjavägi, peavad olema ka head seadused, jätan kõnelemata seadustest ja räägin väeteenistusest. Ptk 12
Palgatud ja abiliste vägi on kasutu ja ohtlik ning kui keegi püsibki palgaväele tuginedes võimul, pole tema seisukord eales kindel ega turvaline; sest pole ju palgasõdurite ridades üksmeelt, pealegi on nad auahned, distsiplineerimatud ja truudusetud; nad on vaprad sõprade ringis ja arad vaenlase ees; neil puudub aukartus Jumala ees ja usk inimestesse; su hukk lükkub edasi vaid seniks, kuni viibib rünnak neile; rahuajal röövivad su paljaks nemad, sõjaajal vaenlased. Eelöeldu on põhjustatud sellest, et neil pole muud kiindumust ega muud põhjust, mis hoiaks neid sõjaväljal, kui nende nigel palk, millest ei piisa selleks, et tekitada neis soovi sinu eest surra. Märksa meelsamini on nad sinu teenistuses siis, kui sa sõdimisega ei tegele, sõjaaja kätte jõudes ent nad kas hoiavad kõrvale või lasevad jalga. Ptk 12.

Valitsusvormid

jaotab ta kaheks: vabariigid ( demokraatiad , aristokraatiad või oligarhiad) ja ainuvõimud/monarhiad, despotismid. Viimase jaotab ta päritavateks ja uuteks riikideks. Uues riigis on palju raskem valitseda, sest seal on raskem võita inimeste usaldust, seal on ju alles ka endised vaenlased ning valitsemiseks on alati vaja ka valitsejatetavate soosingut. Kui valitseja oskab alamate keelt, kui tavad on sarnased, kui ta ei muuda seadusi või maksustamist, siis ta võib valitseda ka mujalt, muidu peab olema kohapeal.
Ptk 4. Machiavelli eristab kahte viisi, kuidas valitseda ainuvõime: 1) kuningas valitseb läbi oma sulaste (näiteks toob Türgi, võim on absoluutne), sellist riiki on raske vallutada, kuid kerge valitseda, sest rahva ülikuid/ aadelkond ei ole kuninga ja rahva vahel. 2) kuningas valitseb läbi kohalike aadlite või parunite, kellel on omad maavaldused. Näiteks on Prantsusmaa, sellist riiki on kerge vallutada, kuid raske valitseda. Türklase riiki on raske vallutada, kuid võidetuna väga lihtne hoida. Nõndasamuti leiate vastupidiselt, et Prantsusmaad on mõneski suhtes märksa lihtsam vallutada, aga väga raske hoida.
Machiavelli uskus, et Saksamaa teatud osades ja Shveitsis on võimalik vabariikik valitsemiskord , kuid mitte Itaalias, sest Itaalias on voorused rahva seast niivõrd kadunud ning seetõttu on seal vaja despootlikumat valitsemist. Üldine hinnang on tal aga selline, et valitsemine on alati stabiilsem, kui ka rahvas valitsemises osaleb, ta eelistas valimisi pärilikkuse teel võimule tulekule, kõige halvemaks pidas aristokraatiat, see on halvem nii monarhiast kui vabariigist, aadlid olid tema arvates nii keskklassi kui kuninga vastu (nii ütleb ta Arutluses Titus Liviuse esimese kümne kirja üle).

Uus Kord

Juba ptk 3. räägib vajadusest võimsa individuaalse rajaja järele.
Ptk 6. Oma relvade ja vaprate tegudega saavutatud vastsest ainuvõimust.
Machiavelli ülistab ajaloo suurmehi, Moosest, Küürost (Pärsia impeeriumi rajaja), Rooma rajaja Romulust (kes tappis Remuse) ja Ateena rajaja Theseust. Viimased kaks on müütilised tegelased. Neil kõigil oli võime juhtida ning kehtestada uus riik, uus asjade kord. Lisaks enda jõule vajasid nad ka füüsilist jõudu, ajalugu õpetab, et relvastatud prohvetid on võitnud, relvadeta prohvetid on kaotanud. Jõud ja sundus on vajalikud selleks, et rahvas järgiks ka siis, kui nad enam ei usu. Neil on seega suur tugevus, nad toetavad omaenda tugevusele, on valmis kasutama jõudu ning harva kui neid ei saada edu. Ajalugu mäletab vaid neid, kel on olnud edu, ei mäleta neid, kel oli puhas motiiv, aga kel ei olnud edu. See pole tsitaat!
Nende elu ja tegevust vaagides pole näha, et neil olnuks saatuselt muud kui võimalus; see andis neile aine, et nad saaksid valada selle vormi, mis tundus neile sobilik; ja ilma säärase võimaluseta oleks nende vaimuvahvus hääbunud ning ilma sellise vahvuseta oleks võimalus tühja läinud.
Järelikult tegid nimetatud võimalused need inimesed õnnelikuks ja nende endi erakordne tublidus tingis selle, et nimetatud võimalused osutusid äratuntuks; misläbi nende isamaa õilistus ja muutus väga õnnelikuks.
Kõik relvastatud prohvetid on olnud võidukad ja relvitud hukkunud. Tuleb ju lisaks eelöeldule arvestada ka sellega, et inimeste meel on muutlik: neid on kerge milleski veenda, kuid raske selles veendumuses hoida. Seepärast tuleb asjalood korraldada selliselt, et kui inimesed enam ei usu, saaks neid uskuma panna jõuga.

On ka neid, kes on puhtalt fortuna abiga võimule tulnud, ka Cesare Borgia jt või pärilikkuse teel.

Kurjus

Kui inimene on kurjuse teel võimule tulnud, siis seda ei saa nimetada vooruseks (ptk 8), ei ole vooruslik tappa oma kaaskodanikke, petta inimesi, olla ilma vagaduse, religiooni ja usuta, nii võib saada võimule, kuid nii ei saavutata au.
Kurjust võib rakendada ka hästi või halvasti, kui ühe korraga ja kahanevas suunas, siis on hästi, kuid kui kurjust kasutatakse alguses vähe ja siis selle hulk hakkab kuhjuma, siis on see halb.
Despotismi ja julmust võib rakendada vaid revolutsiooni puhul ehk kahel juhul: riigi rajamisel või laostunud riigi ümber kujundamisel. Kuid riik saab püsima jääda vaid siis, kui ka inimestel on mingi osa valitsemises ja valitseja käitub vastavalt seadustele ning ei eira oma alamate õigusi varale ja elule. Julmus ja ka ebamoraalsed võtted on vaid poliitiline ravim, mida on vaja laostunud ühiskonnas ja riigis, kuid see on mürk, mida ei tohi üle süstida... Valitsemine oleks väga lihtne kunst kui vaja oleks vaid teha halba ja võim ongi tagatud, nii lihtne see Machiavelli arvates küll ei ole.

Valitseja moraal ja voorus

Kuidas me elame ja kuidas me peaksime elama. Valitseja moraal ja rahva moraal. Seda on ikka eristatud . Valitsejal on ka teistsugused nõudmised ja vastutused, või kui nüüd tekkiva riigi kontekstis, kus valitseja ainuvõim laieneb , valitsejal on teised õigused ja ka moraal kui valitsetavatel. Valitsejal on õigus karistada ja tappa...

On suur erinevus selle vahel, kuidas me peaksime elama ning kuidas me elame. Mõned asjad näivad voorustena, kuid kui valitseja neid järgiks, siis ta hukutaks enda, teised asjad aga näivad mittevooruslikud, kuid tagavad riigile julgeoleku ja heaolu.
„Machiavelli kuldreegel“: tee teistele nii, nagu sa kardad, et nad sulle teevad. Hea valitseja oskab valitseda nii seaduste kui jõuga, inimeste ja loomade moel. Ta peab olema korraga nii lõvi kui rebane – kui ta on vaid lõvi, tuleb kavalam ja võidab tema, kui ta on vaid rebane, tuleb tugevam ja ta taas saab lüüa.
Machiavelli annab praktilisi juhtnööre valitsejale:
Armastatud on halvem olla kui kardetud, samas ei tohiks olla vihatud. Kui kõik läheb hästi, siis inimesed armastavad hea meelega, kuid kui tekib esimene kriis, hülgavad nad oma valitseja kas kasu või mingil muul põhjusel. Kartus karistuse ees aga ei jäta inimest iial, seetõttu on kindlam, kui rahvas tunneb kartust (aukartust) valitseja ees ja mitte armastust valitseja suhtes.
Rahva poolehoid on vajalik, kuid rahvas võib hakata valitsejat vihkama samavõrd tema heade kui halbade tegude tõttu. Machiavelli toob näiteid, kuidas heldus ja muud sorti headus rahva suhtes võib tuua kaasa põlguse, kui riik selle tulemusena pankrotti läheb, võõrvaenlane riigi vallutab vms.
Pigem tasub olla ahne kui helde . Ahnus ongi üldiselt praktilisem, kuid kui vara, mida jagatakse, on võõras vara, siis tuleks pigem olla helde. See on selline 16 sajandi arutelu tasakaalus riigieelarvest...
Rahvas on nii kergesti petetud, mistõttu alati tuleb välja näida vooruslik, religioosne, kuid tegelikult ei tohi olla vooruslikkus eesmärk omaette, näiteks aus tuleb olla vastavalt vajadusele. Eesmärgiks on võim.
Halba kuulsust tuleb alati vältida, sest siis kui ka rahva seas on neid, kes pole valitsejaga nõus ja soovivad hakata mässama, pole neil liitlasi rahva seas ning rahvas ise annab nad välja või karistab neid juhul, kui nad peaksid midagi üritama. St neil pole edu nii kaua, kuni rahvas valitsejast lugu peab.
Vaenu teenitakse välja nii heade kui halbade tegudega ja seetõttu on valitseja, nagu juba eespool nimetasin, oma võimu säilitada soovides sageli sunnitud mitte olema hea. Ptk 19
Võib ka järeldada, et Machiavelli hakkab lõpuks pettust ka nautima, mitte ainult tulemus pole oluline, vaid teatud väärtused on siiski efektiivsemad, pigem kitsidus kui heldus jne. Välja peab nägema välja moraalne, kuid tegelikult peaks olema pigem ebamoraalne. Ta ei arvesta keskmise inimesega, vaid halvimatega. Kurjus ei ole eesmärk – see oleks liiga palju öeldud – kuid arvestama peab kõige kurjemate inimestega. Riik tegutseb ju ka nii, et kui karistab, siis karistab ta ju kõige kurjemaid... LIHTKODANIKU voorus võib hukutada valitseja võimult.

Arutlused Titus Liviuse esimese kümne kirja üle

Lõpetuseks tasub taas kõrvutada seda õpetust Arutlustega Titus Liviuse esimese kümne kirja üle, kus Machiavelli ülistab vabariiklust, usub lihtinimestesse ning peab rahvast targemaks ja järpidevamaks mistahes valitsejast. Kuid, endiselt on valitsemise juures paratamatult vaja: julmust, pettust, kavalust. Vaid har va jõuab võimule inimene ilma jõu ja pettuseta. Olgu vabariik või ainuvalitseja, ikka ei tohi välja näidata oma tegelikke kavatusi, kuid samas nende poole ikkagi püüelda. 2) Religiooni tuleb ära kasutada, mitte lasta sel mõjutada, 3) väga madal hinnang inimloomuse kohta. „Inimkond on altim kurjale kui heale.“ 4) võimekad valitsejad on suutelised kohanema muutlike olukordadega. 5) palgaarmee mõistab hukka. 6) mõnele riigile sobib vabariik, mõnele rohkem ainuvalitseja. Seal, kus rahvas on võrdsem, seal esimene, kus ebavõrdsem seal viimane. 7) olgu vabariik või ainuvõim, ikka on vaja tugevat ja võimekat riigile uue korra alusepanijat/rajajat. Romulus tappis küll Remuse, kuid “kui tegu süüdistab teda, tulemus peaks vabandama; ja kui tulemus on hea, nagu Romuluse puhul (kes tappis oma venna), siis vabastab see alati tema häbist. Sest hukka tuleb mõista teda, kes sooritab vägivalda hävitamise eesmärgiga, ja mitte teda, kes rakendab vägivalda heal eesmärgil.“. Variatsioon – „eesmärk pühendab abinõust“.
Vastne valitseja peab kõik looma uueks – uued alamvalitsejad, tegema rikkad vaeseks ja vaesed rikkaks, hävitama linnad ja ehitama uued, asustama elanikke ümber, ei tohiks jätta midagi muutmata, nii et kõike tuntaks ära kui temast tehtud. Kõikvõimas seadusandja. Hea valitseja valitseb seaduste JA relva abiga. Ka seadused on olulised. Vastavalt olukorrale peab valitseja kasutama nii jõudu, kavalust kui seadust...
Machiavelli nägemuses loob eduka riigi üks inimene, tema üksi loob seadused ja valitsuse ning see omakorda määrab tema rahva iseloomu ja voorused (Titus Livius). Moraalsed ja tsiviilvoorused tulenevad seadusest ja kui ühiskond on laostunud, siis ei saa see end ise muuta, vaid peab tulema üks võimekas valitseja, kes taastab, loob taas toimiva riigi. ÜKS inimene peaks looma need seadused ja seesama inimene peaks ka need seadused toimima panema . Kui vaid valitseja tunneb hästi oma ametit, siis suudab ta luua vooruslikud inimesed, kujundada nende iseloomu, rajada uue riigi, uue valitsuse, ta loob ühiskonna koos selle moraali, religiooni ja majandusega... Sisuliselt on talle kõik võimalik.

Kui nii saab eristada, siis Machiavelli on huvitatud rohkem efektiivsest poliitilisest ja sõjalisest tegevusest kui eesmärgist. Võibolla selleks, et teistsuguselt mõtlevatele inimestele selgeks teha, ta toonitab just drastilisi/negatiivseid meetmeid, mis on teinekord vajalikud efektiivseks valitsemiseks. Tulemuseks on see, et moraal pole enam kuigivõrd relevantne .
„Kus riigi julgeolek sõltub tehtavast otsusest , ei tohi seda otsust segada ei õiglus ega ebaõiglus, inimlikkus ega julmus, au ega häbi. Vaid pannes kõik teised mõtted kõrvale, peaks ainsaks küsimuseks olema: mis päästab riigi elu ja vabaduse?“
Enamus inimesi ei järgi ei pühaku ega ka sellist kurjuse teed. Nad ei ole nii head, et olla pühakud ega nii halvad, et olla efektiivsed. Kogu moraali kokkuvõte oleks: ainus reegel elus on: sa kas omad võimu teiste üle, või omatakse võimu sinu üle, see on fakt ning “palun ära räägi heast ega halvast ...”

Reformatsioon ja ususõjad

16. sajand reformatsioon ja ususõjad. 16. sajandil sõlmiti poliitilisi liite usulise tõe nimel, tol ajal usuti siiralt, et on olemas õige religioon ja seda tuleb kaitsta. Ka usuti, et teisitiuskuja peaks võtma õige usu üle, kui nad seda vaid mõista suudavad või kui nad oma kurjusest lahti ütlevad. Usuline sallivus jäi veel tuleviku muusikaks (kogu 16 sajand on sallimatud nii prot kui kat), riik pidi tagama puhta õpetuse, sest religioosset ühtsust peeti möödapääsmatult vajalikuks avaliku korra säilitamiseks. Suures osas sai maise valitseja vastutuseks otsustada selle üle, milline on õige usuline õpetus.
Religioon ja poliitika segunesid rohkem kui varem, kuid ühtset protestantlikku poliitilist teooriat ei tekkinud, kõik sõltus pigem ajast ja olukorrast ning natuke teoloogiast ka. Kuninga jumalikku valitsemisõigust pooldasid üldjoontes nii Inglismaa anglikaanid, Saksamaal luterlased kui ka absolutistlikku kuningavõimu pooldavad katoliiklased (näiteks gallikaani kirik Prantsusmaal13). Kuigi nende teoloogiad olid väga erinevad, olid kõikide ühiseks vaenlaseks kas kalvinistid või jesuiidid , kes nägid religiooni ülemvõimu maistes asjades.
Allumisest valitsejale sai religiooni peamine poliitiline küsimus. Õige usu kaitsmine valitseja peamine kohustus. Passiivne kuuletumine toetus peamiselt kuninga jumaliku võimu teoorial, vastupanuõigus peamiselt eeldusel, et kuningavõim tulenes rahvalt ning kui tekib piisav põhjus, on kuningas rahva ees vastutav .

Jean Calvin

Reformaatorid võitlesid üldiselt nii paavsti kui radikaalse reformatsiooni vastu. Martin Luther ja Calvin toonitasid, et vastupanu valitsejatele on alati kurjast (algselt puudus kalvinismis ka igasugune liberalismi, konstitutsionalismi või esindusdemokraatia põhimõtete toetamine, Calvini arusaamise järgi kirik peab olema sõltumatu riigist ja peab omama ka ülemvõimu, Calvini nägemus valitsemisest oli teokraatlik-aristokraatlik, lihtrahval oli passiivne roll, kuigi kirikud vendlustena korraldatud, mitte piiskoplikult, nagu baptistikirikud nt tänases Eestis. See vastandus monarhia idee ja praktikaga, mistõttu oli Inglismaal loomulik, et puritaanid vastandusid monarhiaga). Pole kaks mõõka, on üks. Maine riik peab toetama inimeste lunastust, rakendama distsipliini. Genfis sai valitsuse ametnikuks vaid kirikuliige, Massachusettsis kõik kodanikuõigused vaid kirikuliikmetel.
Ettemääratus – see pani rohkem tööd tegema ja pingutama, kalvinismis puudub pea igasugune müstiline element, tõestust sellest, et oled väljavalitu muul moel ei saa, kui et tegevuses ja töös ja ametis hästi läheb. Ülistatud voorused enesedistsipliin , kasinus, puritaanlus . Maised võimud on lunastuse välisteks vahenditeks. Nende kohustus karistada jumalapilget, ebajumalateenistust, valeõpetusi... Sisuliselt mingeid piire riigil ei ole välise käitumise korraldamisel. Moraalitsensuur, vaimulikel suur võim.

Martin Luther

Ka Luther räägib kõigi usklike preestriametist, kuid on kuningavõimu suhtes soosivam. Martin Luther ütles küll usudogmaatikas, et usuasjades ei ole sundi, sest usk on seesmine. Ilmalikus elus aga taandus asi peagi selleni , et valitsejatel on kohustus valeõpetused ära keelata ning tulemuseks oli usuline sundus. Peamiselt seotud fanaatilise reformatsiooniga, usuliste vähemusgruppidega, mis hakkas vastu valitsejatele ja mis ohustasid riigi ühtsust. Luterlus kui iseseisev kirik algas ju mõtetega sellest, kirik oli liialt alla käinud selleks, et ise oma asjadega toime tulla ning seetõttu oli õigustatud ka maise valitsuse jätkuv sekkumine ja toetus õige usu ülal hoidmiseks.
Luther välistas igasuguse vastuhaku valitsejatele. Ta on öelnud: “Selle maailma valitsejad on jumalad, lihtrahvas on saatan, läbi kelle Jumal teinekord teeb seda, mida ta teinekord teeb otse läbi saatana – korraldab vastuhakke karistustena inimeste pattude eest. Parem on, kui valitseja teeb valesti, kui et rahvas teeb õieti.” Tulemuseks oli rahvuskirikud, mida domineeris riik.
Ettevalmistavad küsimused eksamiks (6. loeng):

Miks Hobbesi väitel just inimese ratsionaalne loomus põhjustab nii “kõikide sõja kõigi vastu” kui ka kunstliku koletise nimega Leviatan loomise?

Absolutism vs jesuiidid/kalvinistid

Loomuõiguse teooria nägi ette kuningavõimu piiramine aadlite õiguste läbi, parlament e Prantsuse generaalstaadid olid selle vahendiks . Sellele vastandus kuninga jumalik valitsemisõigus, mis õigustas absolutismi ning ei näinud ette vastupanuõigus, sest kuninga jumalik valitsemisõigus tulenes feodaalsest esmasünniõigusest ning ei vajanud seetõttu üldse ratsionaalset tõestust/õigustust. Kuna on ime. Müstika.
Jean Bodin (1529- 1596 )
Prantsuse 16. sajandi kodusõdade käigus väitis, et kuningas on riigi ühtsuse alus. Samas nägi ette ka usulist sallivust sektide suhtes. Bodin on suveräänsusteooria rajaja: riik algab seal, kus on suverään ja alam; kõik muud suhted - sotsiaalsed, eetilised, usulised - alluvad riigile (suveräänile). Riik eksisteerib vaid siis, kui kodanikud alluvad ühisele suveräänile.

Suveräänsuse kandjaks eelistatult monarh (või aristokraadid).
Suveräänsus on alaline, ühtne, jagamatu ja piiramatu, delegeerimatu, ei allu seadustele, ei saa olla vastutav oma alamate ees.
Suverään allub vaid jumalikule ja loomuseadusele
Valitsusvormid pole olulised. Küsimus on vaid, kellel (või kui räägime institutsioonidest, siis “kelles” – parlamendis, kuningas) on suveräänne võim, viimane otsustusvõim. Kui see on rahvaesindajatel, siis on demokraatia, kui kuningale annab parlament nõu, aga selle järgimine pole kohustuslik, siis monarhia. Kui vastupidi ja parlament koosneb aadlitest, siis aristokraatia.

Mõiste “suveräänsus” – kõige lihtsamas mõttes absoluutne ja piiramatu võim. Legaalne suveräänsus tähendab piiramatut õigust nõuda seaduste järgimist, poliitiline suveräänsus hõlmab endas sunnivõimu monopoli. Väline suveräänsus tähendab (suveräänse) riigi võimet rahvusvaheliselt toimida sõltumatult ja autonoomselt. Sisemine suveräänsus tähendab sellist institutsiooni riigis, kellel sisuliselt on kõrgeim võim. Suverään on sisuliselt see isik või institutsioon, kelle otsuste järgimine on kohustuslik kõigile kodanikele. Võib olla ka parlamentaarne suveräänsus, rahvasuveräänsus.

Johannes Althusius (1586- 1638 )

Kalvinist . Eraldas loomuõiguse teoloogiast. Riik põhineb lepingul, ei vaja usulist heakskiitu. Inimestel on loomupärane kalduvus sõlmida lepinguid. Lepingud tulenevad inimese loomusest

Hugo Grotius (1583-1645)

Positiivne õigus tuleneb loomuseadusest ning loomuseadus on kohustuslik igale riigile. Loomuseaduse põhimõtted on universaalsed, loomupärased ja muutumatud.
Usuline ühtsus oli Grotiuse eluajaks sisuliselt lõppenud, seetõttu leidis ta, et (nii protestantide kui katoliiklaste ) peab alluma loomuseadusele. Loomuseadus peab valitsema ka suhteid kristlastest ja mittekristlastest valitsejate vahel.
Inimestevahelisest lepingust piisab riigi loomiseks, riikidevahelistest lepingutest rahvusvaheliseks õiguseks. Iga leping põhineb (omakasust lähtuvate) inimeste loomuomasel ratsionaalsusel. Grotius järgis seejuures teaduslikku ja ratsionaalset meetodit. Hugo Grotius: „Samamoodi nagu Jumal ei saa põhjustada olukorda, kus kaks korda kaks ei oleks neli, nii ei saa ta põhjustada ka, et see, mis on olemuslikult halb, ei oleks halb.”
Nagu Galileo Galilei (1564-1642) füüsikas. Vaja on leida vaieldamatud väited, tõed asjade loomusest, mis on ratsionaalsed, ilmselged, lihtsad ja enesestmõistetavad ning nende põhjal tuletada järeldusi. Loogilist, lihtsat, enesestmõistetavat analüüsi saab rakendada kõigele. Ka sotsiaalteadustele.
Rene Descartes (1596- 1650 ) “Arutlus meetodist”: jaota iga probleem kõige lihtsamateks elementideks, liigu kõige väiksemate sammude abiga, nii et sammud oleksid ilmsed ja vaieldamatud, ära järelda midagi, mis pole täiesti selge...
Robert Filmer (1588-1653) kirjutas raamatu “Patriarh ehk monarhide loomulik õigus” ning väitis, et kuningas on jumalikku päritolu ning selletõttu tuleb kuninga käskudele vastuvaidlematult alluda. Kuninga jumaliku valitsemisõiguse viis 17. sajandi alguses haripunkti Inglise kuningas James I ( 1566 -1625, Inglise troonil 1603 -1625), kes väitis, et “kuningad pole vaid Jumala asemikud maa peal, kes istuvad Jumala troonil, vaid Jumal ise nimetab neid jumalateks... Ilma kuningata oleks rahvas vaid peatu rahvahulk... kuningad on seaduste autorid ja tegijad , mitte seadused ei tee kuningaid.” Kuningas oli olemas juba enne parlamenti, seaduseid ja omandit, seetõttu on kuningas kõik need asjad rahvale andnud. Seadused ei tee kuningat. Kuningas teeb seadused.

Oliver Cromwell (1599- 1658 )

valitses Inglismaad, Šotimaad ja Iirimaad alates 1653 kuni surmani. Vastaseisus kuninga ja parlamendi vahel oli parlamendi poolel. Parlamendis alguses 1628-1629 taotles hääleõiguse andmist kõigile meestele.
1640ndatel aastatel teravnes vastuolu kuningas Charles I ja Inglise parlamendi vahel (tärkav keskklass ja maa-aadelkond).
Cromwell oli 43. aastaselt, ilma igasuguse sõjaväelise kogemuseta, liitunud armeega, kuid militaarselt andeka mõtlejana töötas ta välja süsteemi, kuidas ratsaväge lahingu käigus kiirelt ümber paigutada. See tõi edu.
Vastasseis tõi kaasa lõpuks kodusõja alguse aastal 1646 , 1649 tapeti kuningas (59 parlamentääri allkirjaga otsustati kuninga surm) ning valitsema hakkas Lord Protector Oliver Cromwell, keda toetasid puritaanid.
1649-1653 oli Inglismaa vabariik ( Commonwealth of England).
1653 saatis parlamendi laiali ning sisuliselt valitses sõjaväelise diktaatorina. 1657 tehti ettepanek kroonida ta kuningaks, kuid kuna oli karta sõjaväelist mässu, võttis ta vastu Lord Protektori tiitli , istus kuninga troonile ja ka troonimine oli Westminster Abbeys. Vormilt mitte, sisult kuningas.
Puritaanliku revolutsiooni ajal (1649-1660) püüdis Oliver Cromwell puhastada (purify, sellest ka sõna puritaan) inglise kirikut katoliku kiriku õpetusest ja liturgiast ning puritaanid püüdsid rakendada usulisi norme kõikidele elualadele ja kogu ühiskonnale. Puritaanide revolutsiooni on nimetatud ka pühakute revolutsiooniks. Oliver Cromwell lõi 1645. oma Uue Mudeli armee (New Model Army), kehtestas parlamendis jutlused ja palvetunnid, ühiskonnas paastukuud ja rahvusliku alandumise päevad, puhastas parlamendi jumalatusest. Cromwelli armees olid puritaanlikud kaplanid, kes pidid sisendama sõduritesse usulist innukust, puritaanid õpetasid rahvast lugema piiblit emakeeles, kõrgemast seisusest puritaanid olid õppinud Calvini teoseid ning puritaanidest poliitikud pidasid end jumaliku kutsumusega poliitikuteks ja Jumala väljavalituteks. Puritaanide kogudused olid muutunud sisuliselt poliitilisteks organisatsioonideks.
Cromwell kuulus independentide hulka, kes ei pooldanud riigikirikut, puritaanide esialgsed liitlased - presbüterlased – aga pooldasid (Šoti) rahvuskirikut (siiani on šotlastel oma presbüterlik riigikirik ), lisaks neile olid liitlasteks ka radikaalsed levellerid , kes soovisid luua võrdsusel põhinevaid kommuune ehk kommunismi. 1649. aastal puhastas Cromwell parlamendi presbüterlastest, hukkas kuninga (Charles I), saatis laiali Lordide Koja, rajas vabariigi ning alistas armeega mässama hakanud levellerid. Puritaanlastest armee nägi Cromwellis Jumala vahendit ning puritaanid nimetasid ta Lord Protektoriks, riigipeaks. Nad uskusid, et Vana Testamendi Taanieli raamatus ennustatud neljas impeerium, neljas kuningavõim, lõppes Charles I-ga ning alanud oli viies monarhia, Kristuse ja pühakute tuhandeaastane valitsemine. Cromwelli armeed nimetati ka Viienda Monarhia Meesteks (Fifth Monarchy Men).
Cromwell suri 1658, võimule tõusis ta poeg Richard Cromwell, kes polnud kuigi edukas, 1660 taastas parlament kuningavõimu ning kuningaks sai Charles II. 1661 kaevati Cromwelli laip üles, hukati postuumselt samal kuupäeval kui Charles I (30 jaanuar) – poodi üles, seejärel drawn and quartered. Tema pea oli avalikkusele vaatamiseks Westminster Abbey juures kuni 1685 . Seejärel on pea vahetanud omanikku mitmel korral ning lõpuks maetud 1960.
Vahemikus 1645-1660 kirjutati väga hoogsalt, avaldati, diskuteeriti, polemiseeriti, mis muidu oleks vaikselt kusagil kellegi kirjatoas akadeemiline mõtisklus vaid olnud. Levelleritel olid esimene põhiseadus inglise ajaloos, Agreement of the People). Levellerid olid esimene vasakpoolne partei inglise ajaloos.

Thomas Hobbes (1588- 1679 )

Thomas Hobbes elas 90-aastaseks. Inglise kodusõja kontekstis kirjutab Hobbes ka oma Leviathani. Hobbes oli kuninga poolel ning põgenes Inglismaalt Pariisi juba aastal 1640. 1651 ta naasis Inglismaale ning hakkas uuesti osalema poliitilises elus, kui 1660. aastal kuningas Charles II taastati troonile, töötas Hobbes edasi lühikest aega kuninga teenistuses.
Leviathan valmis aastal 1651, mil ta oli tagasi pöördumas oma kodumaale . Prantsusmaal olles oli Hobbes suhelnud Descartes’iga ning huvitus geomeetrilisest loogikast. Hobbes uskus, et lihtsaid ja enesemõistetavate väidete põhjal saab lahendada ka keerulisi filosoofilisi ja ühiskondlik-poliitilisi probleeme.

Teosed

1640 – Elements of Law, kirjutas kuningavõimu suveräänsuse jagamatusest ja kaitses absolutismi. Tõi kaasa debati, mistõttu kiputi ka tema elu kallale. Seepeale läks Hobbes 11 aastaks tagasi Prantsusmaale. Debateeris Descartesega ning kirjutas De Cive (“Kodanikust”), 1642.
Prantsusmaal olles oli Walesi printsi, hilisema Charles II koduõpetajaks matemaatikas. Et teda peeti ateistiks, siis printsi kaaskond jälgis, et ta piirduks vaid matemaatikaga ja ei räägiks poliitikast.
Seejärel kirjutas (“elutöö”?) Leviathan (1651) – rojalistid väitsid, et see raamat õigustas ja toetas varjatud moel Cromwelli status quod, on kirjutatud selleks, et Hobbes võiks ohutult Inglismaale naasta. Vabariiklased aga ei sallinud tema religioonivastusust ja seoseid monarhistidega.
1652 läks tagasi Inglismaal (ja kuni elu lõpuni). 1656 ütles ise, et tema teos ei kutsu üles vastanduma Cromwellile. Olgu kuningavõim või vabariik – tugev valitsus on alati parem kui anarhia, olgu see kuningavõim või Cromwelli vabariik.
1655 De Corpore (“Ihust”), sisuliselt teaduslik materialism . Hobbes teeb vigu matemaatikas, saab suure kriitika osaliseks ning teadusringkonnas peetakse teda selle tõttu marginaalseks. Kriitikud läksid isegi nii kaugele, et ütlesid, et Hobbes oli see, kes oli süüdi Londoni katkus 1665-66 ja tulekahjus 1666 . Ega suurest edust ei olegi palju muid teid peale languse...
Peale kuningavõimu taastamist sai Charles II-lt iga-aastase pensioni (100 naela ), kuid kirik süüdistas endiselt ateismis.
Oli pikka kasvu, mängis mingit keelpilli (tšello-laadset), tavatses käia jahil, mängis tennist kuni 75-aastaseni, kopsude tuulutamist pidas väga tähtsaks – sulges uksed, läks voodi ja laulis täiest kõrist... tõlkis muu hulgas ka Thukydidest, võimalik, et oli vahepeal ka Francis Baconi (1561-1626) sekretär. Elas 90 aastaseks.
Oli Hobbes kristlane või ateist? Tugevalt antiklerikaalne, tundis põlgust jutluste suhtes, samas armulaua saamiseks ettenähtud ajal ja riituse ( anglikaani ) kohaselt, võis ette võtta pika reisi. Tema kosmoloogia ja poliitiline teooria ei oma usulisi, vaid sekulaarseid eeldusi, kuid ta näeb kõvasti vaeva, et leida neile toetust pühakirjast.
80ndates eluaastates tõlkis Iliase ja Odüsseia väidetavalt selleks, et tema kriitikud rakendasid oma rumalust nendele teostele, mitte tema olulisematele teostele.
Kirjutas tegelikult vähe, sest leidis, et enamus raamatuid on vaid teiste raamatute tsiteerimised ning sellepärast eelistas klassikalisi teoseid.

Geomeetria-füüsika

Kord hakanud Hobbes lugema Eukleidese „Elemente“ (kirjutatud 3 saj eKr), kus oli teatav väide, mille kohta ütles Hobbes: „Jumala nimel, see on võimatu“. Kuid jälgides Eukleidese arutlust ühelt eelduselt teisele, teiselt kolmandale, veendus ta lõpuks, et kõik väited kehtivad. Prantsusmaal olles kohtas Rene Descartest ja Galileo Galileid (1564-1642).
“Geomeetriliselt võttes” näeb Hobbesi arutelu välja järgmiselt: Kui universum on liikumises olev mateeria, siis peavad ka inimesed üldiselt võttes käituma teatud viisil. See, et inimesed vahepeal on altruistlikud (ja ka Hobbes ise seda oli, tegi suuri annetusi heategevusele), ei muuda süsteemi. Majanduses ka eeldatakse, et inimesed ostavad nii odavalt ja müüvad nii kallilt kui võimalik, kuid kõik ei käitu niimoodi, sellegipoolest saab neil eeldustel tuua põhjendatud järeldusi inimkäitumise kohta.
Nii püüdis ka Hobbes leida põhiväited või põhitõed, millest lähtuvalt saab seletada ühiskondlikke nähtusi. Et inimühiskonna aluseks on inimene, siis on vaid loomulik, et alustama peakski inimesest ehk sellest, mis on kõikidele inimestele ühine? Hobbes leiab, et selleks on mõtlemine ja inimese viis tajumismeelt ning igale inimesele on omased teatud ihad [appetite] ja vastumeelsused [aversion], mis tulenevad ümbritseva maailma meelelisest tajumisest.

Inimpsühholoogia

Hobbesi peetakse (peale Aristotelest) esimeseks üldise inimloomuse ja –käitumise teooria arendajaks. Nagu Galileo väitis, et Maa liigub, nii mõtles Hobbes, et ka inimeses on loomuomaselt sees soov liikuda edasi, inimene tahab elada ja vältida surma. Kõige sügavam inimese hirm on hirm vägivaldse surma ees. Et seda vältida, kasutab ta oma mõtlemisvõimet ning suunab kogu oma elu selliselt, et ta saaks elada ja edasi liikuda.

Hobbes on ise kirjutanud, et tema kaksikvennaks on hirm, et hirm ja tema sündisid koos. Hobbes sündis aastal, mil Hispaania laevastik ohustas Inglismaa rannikut.

Selliste põhitõdede kaudu seletab Hobbes ka ühiskonna teket.

Teaduslik meetod

Kui Machiavellit võib pidada esimeseks kaasaja poliitiliseks mõtlejaks, siis Hobbesi võib pidada esimeseks kaasaegse poliitikateaduse rajajaks. Järgib väga rangelt teaduslikku metodoloogiat.

Descartesi ja Galileo eeskujul leiab, et ainult deduktsioon saab anda meile kindlaid tõdesid, kuigi teooriate tõde saab illustreerida või näidata ka nähtavate mõjude kaudu. Deduktsioon on meile korrektsed eeldused ning need tulenevad enesestmõistetavatest aksioomidest.14
Galileo nägemus füüsilisest reaalsusest: universum pole midagi muud kui vaid ühetaoliste/muutumatute/samakujuliste ( uniform ) mateeria lakkamatu liikumine. Kogetavate objektide erinevus tuleneb selle liikuva mateeria paljudest kombinatsioonidest, kuidas see mateeria iseendaga vastastikku suhtleb. Paljusest hoolimata kõik asjad tulenevad samast stuffist. Ka inimene on liikuv mateeria. Nagu kõik teised loomad, oleme me keerukad masinad , mida motiveerivad vastumeelsused ja ihad. Loomadest paremaks teeb meid see, et me ei reageeri instinktiivselt, vaid me õpime kogemusest, minevikust järeldame tulevikku.
Inimesed kujutavad ette oma tulevikku. Me suudame mineviku kogemusi ettekujutuse abiga kujundada võimalusteks tulevikus. Meie peas on teatud stsenaariumid sellest, mis meiega võib tulevikus juhtuda ning neist lähtuvalt valime me sellise tegutsemisviisi, mis kõige paremal moel aitab saavutada seda, mida me ihaldame ning vähendada vastumeelsusi. Ühesõnaga, me suudame mõelda.

Algpõhimõtted – liikumine, materialism, meeled

Esimene algpõhimõte on liikumine. Liikumine on kõikide asjade universaalne põhimõte. Galileo Galilei selle suur tundja . Järelikult tuleb kõike universumis seletada lähtuvalt mehaanikast, liikumisest . Maailm koosneb osakestest, aatomitest, mis on liiga väikesed, et inimmõistusega haarata või teada, kuid nende liikumiste tulemusi saab tunda. Neil osakestel pole mingeid omadusi, peale liikumise „...liikumine põhjustab vaid liikumist.“ Leviatan ptk 1.
Vaid geomeetria abiga saab õppida liikumiste üleminekut ühelt teisele.
Teine algpõhimõte on materialism. Materiaalne maailm on ainus maailm. Mõtted ja vaim kuuluvad ka liikumiste hulka. Ainult asjad saavad liikuda. Mis pole keha, pole asi, see ei saa liikuda ja ei ole universumi osa. Kogu eksistents on mateeria liikumine.

Mõiste “materialism” – sellest mõistest on kõikvõimalikke versioone. Mateeria tähendab “ainet”, materialism filosoofia keeles tähendab “teadvusest sõltumatult eksisteerivat objektiivset reaalsust”, vastandudes idealismile. Poliitfilosoofias on ka mõisted nagu “ajalooline materialism” (Marx), “ dialektiline materialism” ( Hegel ), “post-materialism” jt.

Leviatani eessõnas ütleb Hobbes, et inimene on mateeria.
Meeled. Ptk 1. Kõik mõtted väljendavad meelelisi muljeid. Tulenevad liikumisest. Valgus on põhjustatud liikumisest, mitte millestki, mis on objektis endas. Samamoodi on mälu sisuliselt kogemus. Kõik inimeste ideed tulenevad meelelistest kogemusest.
Tahe - vaba või ettemääratud? Loomades on kaht sorti liikumisi, üht nimetatakse eluliseks ( pulss , hingamine, seedimine), teist vabatahtlikuks (kõne, jäsemete liigutamine jne). Vabatahtlike liikumiste seesmisi algeid nimetatakse tunneteks või püüdluseks. Püüdlus millegi suunas on iha, millestki eemale on vastumeelsus. Analoogiliselt defineerib Hobbes ka mõisted armastus, põlgus, hea, halb. See, mida soovime, see on hea, mille suhtes tunneme vastumeelsust, see on halb.
Eetikas on Hobbes seega täielik subjektivist (st eetikas pole objektiivseid kriteeriume). Hea tuleneb inimese sees olevatest liikumistest ning on täiel määral seotud vaid isiku endaga. Mitte miski pole lihtsalt ja absoluutselt hea. Inimesed ei saa teenida mingisugust objektiivset head, teha selle nimel koostööd jne, sest sellist headuse mõõdupuud pole olemas.
Ebatäiuslikud teadmised. Inimene ei saa omada absoluutset teadmist, sest kõigepealt on meeleline teadmine asjast/sündmusest, hiljem tekib sellest kogemusest mälu ning teadmine võimalikest tagajärgedest on teadus. Ükski neist kolmest teadmiste liigist pole absoluutne. Et elus on kõik liikumises ja teadmised juhtuvast ebatäpsed, on ka inimene rahutu, sest õnne ei saa ta endale kuidagi garanteerida.

Õnn seisneb soovitava objekti omamises (mitte selles, et kunagi oled omanud ).
Õnne objekt on ka kogu aeg muutuv.

„Ja et inimese ihu ülesehitus muutub järjepidevalt, on võimatu, et samasugused asjad peaksid alati põhjustama temas samasuguseid ihasid ja vastumeelsusi: veelgi vähem suudavad kõik inimesed kokku leppida ühe ükskõik millise kindla objekti ihaldamises.“ (Lev. 6)

Võimuiha inimloomuses

Lev. 10. “Võimu loomus on ... nagu kuulsus, mis jätkudes kasvab; või nagu taevakehade liikumine, kes, mida kaugemale nad liiguvad, seda kiiremini nad lähevad.“
„Ma pean üldiseks inimkonna kalduvuseks järjepidevat ja väsimatut iha järjest suurema võimu järele [desire of power after power], mis lõpeb alles inimese surmaga.“
Antud hetkel oleva võimu ja hea elu garanteerimiseks/kaitsmiseks vajab inimene rohkem võimu, kui tal praegu on. Seetõttu kuningad, kelle võim on kõige suurem, püüavad kõige enam veelgi oma võimu suurendada.
Võimul on ka psühholoogilisi tegureid. Võimust tuleneb ka väärikus. „Inimese väärtus ..., nagu kõikide teiste asjade puhul, on tema hind; see tähendab, nii palju, kui antakse tema võimu kasutamise eest: ja ei ole sellepärast absoluutne; vaid asi, mis sõltub teise inimese vajadusest ja otsusest: ja ei ole sellepärast absoluutne; vaid asi, mis sõltub teise inimese vajadusest ja otsusest.“ Kõrge ja madal kuulsus omab tähendust ainult „võrdluses väärtuse määraga, mida iga inimene ise endale omistab.“

Loomuseisund ja motiiv loomuseisundist väljumiseks

Mis siis oleks, kui riiki ei oleks? Kui puuduks riiki loov kodanikevaheline kokkulepe… Kes karistaks siis varast, tagaks autoriõiguse, omandi jne?
Ekskurss: Hobbes kirjeldab vaid üht lähenemist ja arusaama! Nt anarhistid vaidlevad ju talle sisuliselt vastu öeldes, et inimloomus oleks piisavalt hea, kui seda ei rikuks kasvatus, riik, kapitalism jms ühiskondlikud asjad. Inimestes olev kurjus ja õelus tuleneb (mitte loomuseisundist, vaid) ühiskonnast ja riigist. Inimesed on õpetatud olema isekad, taotlema omakasu, nägema üksteistes konkurente. Seetõttu saaks hakkama ka ilma riigita. Saaks isegi paremini.
Loomuseisundis puudub igasugune inimesteülene võim. Hobbesi arvates vaid nii mõeldes saab teada, mida head teeb meile riik ja võim.
LOODUS on teinud inimesed niivõrd võrdseks ihu ja meelte võimetes, et kuigi teinekord võib leiduda üks inimene, kes on silmnähtavalt teisest ihuliselt tugevam või kiirema mõtlemisega, siiski, kui kõik kokku arvestada, ei ole erinevus inimese ja inimese vahel nii märkimisväärne, et üks inimene võiks seepeale nõuda endale eesõigust, millele teine inimene ei võiks pretendeerida sama hästi kui temagi. Sest mis puutub ihu tugevusse, siis omab ka kõige nõrgem piisavalt tugevust selleks, et tappa kõige tugevamat, kas salasepitsuse teel või liitudes teiste inimestega, kes on samasuguses ohus temaga koos. Lev 13.
Looduslikus seisundis on inimesed võimetelt väga võrdsed, kui ka mõni võib olla natuke tugevam, on see erinevus niivõrd tühine, sest teised mitmekesi on ikkagi temast tugevamad15. Veelgi suurem võrdsus puudutab meelelisi võimeid, sest inimeste kogemused on sarnased ning neist tulenevad meelelised võimed seega samuti.
Inimesed püüavad ellu jääda, kuid nende soovid ja ihad põrkavad kokku ja nad hakkavad konkureerima, muutuvad vaenlasteks. Inimestel looduslikus seisundis on ka loomuõigus - õigus oma elule ja õigus seda kaitsta mistahes vahenditega ühelt poolt, teiselt poolt on inimestel ka õigus kõikidele asjadele.
Meelelistes võimetes veelgi suurem võrdsus, kuigi inimesed arvavad end ikka keskmisest kõvasti targemateks. Võrdsetest võimetest võrsuvad võrdsed lootused, et aga eesmärgid on tihti samad, neist saavad vaenlased.

Inimene ei taha omada võimu teiste üle, ta tahab lihtsalt nautida elu. Kuid ilma riigivõimuta peavad nad ise end kindlustama, sealt kõikide sõda…. Hirm ja ratsionaalne arvestus toidavad seda anarhilist võitlust. On ratsionaalne püüda saada võimu oma naabrite üle, kuna nemad tahavad samu asju, mis sinagi ning nende käitumine on ettearvamatu . Arukas-ratsionaalne oleks kasutada ennetavat rünnakut. Tulemuseks on puhas loomuseisund - kõikide sõda kõigi vastu.

Ajal, mil inimesed elavad ilma võimuta, mis hoiaks neid kõiki aukartuses, on nad seisundis, mida nimetatakse sõjaks; ja sellises sõjas nagu on kõigi sõda kõigi vastu [bellum omnium contra omnes ]. Lev 13.
See ei tähenda järjepidevat võitlust, vaid sõjaohtu, valmidust võitluseks. Kas me mitte ei lukusta uksed, ei pane relva vööle reisile minnes jne.
Kas tema nii tehes ei süüdista mitte inimkonda samapalju oma tegudega kui mina oma sõnadega?
Olukord on ka väga vilets, sest sellises situatsioonis ei saa inimene midagi luua (vähemalt mis püsima jääks), ei saa midagi ehitada, ei saa kultuuri harrastada, ei saa teadust arendada, ei ole omandit, õiglust (inimesel on õigus kõigele, seega on ka õigus teiselt ära võtta, samas pole kohustust kellegi teise ees, nagu ka neil pole sinu ees), ei ole seadust, midagi ei ole. Ainus, mis on, on hirm. Sellises olukorras on inimese elu “üksildane, vaene, vastik, loomalik, ja lühike”. Hobbes ütleb, et sellises olukorras on kõikide sõda kõigi vastu (bellum omnium contra omnes) ning inimene on inimesele hunt (homo homini lupus est) (teoses De Cive).
Surmahirm on võtmeküsimus. Surmahirmu tõttu tahavad inimesed luua poliitilist võimu ja sellele alluda. Võimu legitiimsus tuleneb hirmust. Iga ratsionaalne isik peab arvestama ka võimalusega, et ta võib surra enneaegselt… “Lahkuda vara”. Surm on lakkamatu oht, kuna juba inimloomusest tulenevad vastastikkuse hävitamise tingimused. Vaid tugev poliitiline võim suudab hoida meid üksteist tapmast.

Mida teevad inimesed sõja ajal? Kas sa pole vihahoos ette kujutanud, kuidas lõpetad teise inimese elu…? Homo sum, humani nihil a me alienum puto… (seda on sootuks teises kontekstis öelnud Miguel de Unamuno “Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest” raamatu algusest – maakeeli öeldes “inimene olen, miski inimlik pole mulle võõras”.

Mitte et inimestes oleksid nii väga agressiivsed instinktid, vaid kui inimesed jätta omapead , siis peagi tekib olukord, kus ratsionaalselt mõtlevad inimesed hakkavad end agressiivselt kaitsma, tahtes seejuures vaid rahu ja julgeolekut (õiglase sõja stiilis). Kellegi teise tugevus on juba iseenesest ohu märk (ennetava sõja stiilis). Ratsionaalsed inimesed pole motiveeritud mitte niivõrd oma soovist vallutada ja end kehtestada kuivõrd ebakindlusest ja hirmust.
Et olukorda lõpetada, tuleks teha kokkulepe. Inimesed on ju ratsionaalsed… Sisuliselt sarnaneb probleemne olukord maffiale märulifilmis. Nagu loomuseisundis nii toimib ka maffia väljaspool riigivõimu ja seadusi, ka maffia tahab saada illegaalset tulu ( kasiinod , prostitutsioon, narko , salakaup). Motiiviks on raha abiga saavutatav luksus ja staatus. Keskkonnaks on lakkamatu konkurents ning sisuliselt põhineb kogu saavutatu kaitsmine vaid omaenda jõul. Sisuliselt on ju tegemist sõjaga – maffia liikmed ei saa lahendada omavahelisi tülisid kohtutest, kohtud ega keegi teine peale nende endi ei kaitse nende “turgu”. Ratsionaalsed mafioosod lepivad tavaliselt kokku, jaotavad alad ja valdkonnad omavahel ära, kuid alati jääb seejuures oht, et keegi kasutab usaldust ära ning tungib teise territooriumile (nad tahavad ju alati rohkemat). Ratsionaalne konkurent aga eitab oma plaani oma mõju laiendada või teisele kallale tungida, siis on potentsiaalset konkurenti kõige ratsionaalsem ennem ise rünnata. Ning nii jätkub verevalamine kuni maffiaturg korrastub tänu Ristiisale (kellel on kõrgeim võim).
Loomuseisundis käib see kõigi inimeste, mitte ainult maffia kohta. Sest seaduslikul ja illegaalsel pole seal vahet. Kõik inimesed on loomuseisundis sunnitud käituma analoogilisel moel. Kõik ratsionaalsed inimesed kardavad surma ja teevad kõik, et seda vältida. Kõik loodavad rahu, ning see lootus suunab ratsionaalseid indiviide poliitilise ühiskonna suunas. Loomuseisundi olukorrast päästab vaid piisava jõuga võimu loomine. Analoogiliselt maffiale, vajavad ka inimesed oma Ristiisa . Leviatani.
Surmahirm sunnib meid alistuma kõrgemale võimule.

Loomuõigused, loomuseadused.

Kaks loomuseadustest on peamised. Esimesed kaks tekstis mainitud loomuseadust on nagu gravitatsiooniseadused: kui inimene ei kaitse/kindlusta end, ta hävib.
Aga Hobbes nimetab neid veel, kokku 14. Peamised loomuseadused hõlmavad kohustust ja paratamatust. Ülejäänud on tingivas vormis: inimesed peaksid täitma sõlmitud lepinguid; ei tohiks olla tänamatud saadud andide eest, igaüks peab püüdma kohaneda teistega, peaks andeks andma, kui teine inimene kahetseb tehtud süütegu, kättemaksu puhul peab olema eesmärgiks mitte kätte tasumine kurja eest, vaid sellest teost tulenev hea; ei tohiks teise inimese suhtes välja näidata põlgust, sest see põhjustab viha ja kokkupõrget; igaüks peaks tunnistama teist inimest kui endaga loomupoolest võrdset; rahuseisundisse jõudes ei peaks inimene taotlema endale õigust, mida ta ei tahaks, et see õigus oleks ka kõigil teistel.

Leviatan, riik, suverään

Leviatan on müütiline koletis Vanas Testamendis, kujutab endast ürgjõudu. Hobbes leiab, et inimesed nõustuvad valima kahest halvast parema ning lepivad kokku, et igaüks loovutab oma loomuõiguse/loodusõiguse kõigele kellelegi kolmandale isikule ehk valitsejale. Leviatan pole mingi “ Romeo ega Julia , kellesse võiks armuda ja ihaldada”, vaid on üks jälk koletis, mis ei tekita iseenesest ei armastust ega austust. Kuid õnneliku ja rahuliku elu nimel inimesed loobuvad oma õigustest, alluvad Leviatanile, sest see tagab neile korra. Ja kord loob võimalikuks kõik muu.
Hobbes leiab, et inimesi on võimalik lepitada ainult kolmanda jõu abiga. Selleks jõuks on suverään, Leviaatan, kes on ühine jõud kõigi inimeste üle ning kellele on kõik inimesed ühekorraga loovutanud kõik oma õigused.
Selline suverään on kunstlik suurus (või ihu), mis hõlmab endas kogu ühiskonna, kes ei allu sellele, on väljaspool ühiskonda. Suverään kehastuseks võib olla ka kollektiiv, kuid Hobbes soovitab siiski monarhi. Suverään on ühtne, jagamatu, piiramatu, kontrollile mittealluv. Inimestevahelist lepingut ei pane tööle mitte ühiskonnaliikmete ühtsus, vaid suverääni ühtsus.

Lepingud ilma mõõgata ei kehti

Inimestevahelised lepingud saavad kehtivateks siis, kui on olemas jõud (mõõk, Leviatan), kes karistab lepingu rikkujaid. Sellise karistusjõu, suverääni tekkides tekib ka kohtumõistmine ja õiglus (ptk 14), sest on olemas inimene, kes ütleb mis on õige. Looduslikus seisundis ei olnud õiglust, vaid igaüks võitles oma elu eest. Nüüd aga kui on suverään, tekivad seadused, omand, heatahtlikkus (gratitude), rahulolek (complaisence), võrdsus (võrdsed õigused ühiskonnaliikmetel), õiglane kohtumõistmine. Tekivad poliitilised kohustused, kuna nüüd on võim, kes neid tagab ja karistab üleastujaid.

Valitsusvorm on teisejärguline

Hobbes räägib ka erinevatest riiklikest kordadest, ta leiab, et kuninglik kord on kõige parem, kuna on kõige ühtsem, järjepidevam, seostab kõige paremini era ja avalikku huvi, ei saa end kadestada ega olla lõhestatud enda vastu, võimujärglus tagab autoriteedi jätkumise ja kodusõja vältimise, kuigi omad puudused on ka kuningavõimul.
Et kord on kord (ja see on ühiskondliku lepingu peamine eesmärk!), siis ei tohiks Hobbesi arvates ka eristada “head demokraatiat pahast anarhiast ”, või “head monarhiat pahast türanniast”. Valitsemine on õigustatud nii kaua, kuni on tagatud kord.
Suverääni võim kehtib seega nii kaua, kuni ta täidab oma eesmärki, milleks on tagada alamatele turvalist elu. Kui ta seda enam ei tee, siis kodanikel on õigus suveräänist lahku lüüa.
Raamatu kolmandas osas põhjendab Hobbes, miks ei ole seni inimesed sellise korrani jõudnud ning leiab, et peapõhjuseks on religioon kui selline ja kristlik usk. Religioon on Hobbesi arvates vaid hirm nähtamatu ja arusaamatu ees (6 ptk), hiljem ütleb ta, et ainult need kellel puudub arukus ja mõtlemisvõime, alluvad teadmatusele ja hakkavad elama mingite “ebausu” seaduste järgi. Kui inimesest on saanud kord usklik, siis ta elab vaid usureeglite järgi ning ei otsi enam mõistuslikke põhjendusi.

Ühendus ja isik

Inimühendus pole muul moel üks üksus, kui vaid ühes isikus , oma peas või direktoris (organisatsiooni juhis), kelle tahe esindab kõigi ühenduse liikmete tahteid. Reaalselt tähendab ühiskond vaid suverääni, muus osas on ühiskond kui väljamõeldis. Ilma suveräänita pole ühiskonda. See käib ka kõigi alamate inimühenduste kohta, mis eksisteerivad suverääni loal. Inimühiskonnal on vaid üks hääl, millega rääkida ja üks tahe.
Suverään on kunstlik/tehis isik. „Isik on see, „kelle sõnu või tegusid peetakse ... teise inimese sõnade või tegude esindajaks...“ Kui neid sõnu ja tegusid peetakse tema enda omadeks, siis on loomupärane isik. Kui isik esindab teiste inimeste sõnu ja tegusid, siis on ta kunstlik isik.“
Suverääni isikus on koos kõigi inimeste isikud, kes muidu olid peata rahvamass. Tema on lepingu loodud, mitte osa sellest. Seetõttu ei allu suverään ka seadustele. Suverään räägib inimeste eest oma häälega, ta ei ole rahva esindaja demokraatlikus mõttes.
Kogu sotsiaalne ( seadusloome , autoriteet, moraal jms) võim peab olema koondatud suverääni kätte. Võimude lahusust ei ole!

Mõiste “autoriteet” – “legitiimne võim”; võim võib põhineda jõul, kuid tegelikkuses saab väga harva kaua aega vaid jõule toetudes valitseda. Autoriteet on seotud legitiimsusega ehk õigusega võimu omada. Peab leiduma mingi põhjus, miks inimene peaks alluma ja miks on õige kellegi teise võimule alluda. Platonil oli selliseks autoriteedi allikaks valitseja tarkus, Hobbesil on jõud ja kord – suutlikkus tagada korda. Rousseaul omab autoriteeti vaid selline võim, mis esindab üldist tahet (rahvasuveräänsus).
Mõiste “kord” – vastandiks on korratus , anarhia. Hobbesil vastandub kord loomuseisundile, st ilma poliitilise võimuta kord puudub. Anarhistid aga leiavad vastupidiselt, et võim/riik on vabaduse vastand , kuna nõuab kuuletumist (muidu karistab), on ratsionaalse mõtlemise vastane ja rikub inimesi nii psühholoogiliselt kui moraalselt, sest paneb inimesi üksteise üle võimu teostama . Kord nii ühiskonnas kui inimeses väljendab stabiilsust, järjepidavust, regulaarsust, oodatavat teostumist. Korratus omakorda kaootilisust, juhuslikkust, vägivaldsust, mis on juba loomu poolest ebastabiilne. Hobbesi väitel tuleneb kord vaid poliitilisest võimust, sest inimeste loomuses on lakkamatu võimuiha; anarhistide arvates tuleb see spontaanselt rahva enda seast ning olukorras, mil inimesed on kui vabad vennad. Hobbesi ühiskond põhineb tugeval võimul, rangetel karistustel (ka karistushirmul) ning traditsionaalsetel väärtustel.

Suverääni õigused ja alamate õigused

Seadused kehtivad vaid alamatele, sest vaid alamad on kohustunud neile alluma. Et suverään pole osa lepingust, siis ei vastuta ta ka oma alamate ees.
“Iga püüdlus pidada suverääni vastutavaks põhiseaduse ees on tegelikult selle kohustuse eiramine alamate poolt, millega nad lõid suveräänse võimu, mis saaks kehtestada kõiki järgnevaid lepinguid, mida alamad omavahel teevad.”
Kui suveräänil poleks sellist valikuvabadust, mis on igaühel loomuseisundis, siis jääks igaüks tülide tekkides loomuseisundisse. Kellelgi poleks siis võimu lahendada inimestevahelisi tülisid. Suverään peab rakendama jõudu, eelistatavalt ka olema heatahtlik , kuid eelkõige tugev ja kindel omal alal.
Peatükis 18 kirjeldab Hobbes valitseja õigusi ning ütleb, et alamad ei tohi muuta valitsemisvormi, ei tohi pöörduda Jumala poole, ei tohi kukutada suverääni, ei saa protestida enamuse poolt kehtestatud suverääni vastu ega seda arvustada jne. Suverään on karistamatu, ta ise otsustab, mis on vajalik alamate rahuks ja kaitseks, mis õpetusi neile õpetatakse, kehtestab omandi, kontrollib seadusandlust, otsustab sõja ja rahu pidamise üle jne.

Valitsusele kuuletumiskohustuse põhjendus

Inimese kohustus alluda seadustele ja olla osa ühiskonnast, tuleneb Hobbesi käsitluses hüpoteetilisest lepingust.
Ptk 18 ütleb Hobbes, et kui monarh või valitsus käitub ülekohtuselt, siis see on igal juhul parem kui kodusõda või looduslik olukord. Valida on inimestel seega vaid kahe variandi vahel: kord või kaos , ja Hobbes annab nõu: “Vali kord”.
Poliitiline kohustus jaguneb:

legaalne poliitiline kohustus – kohustus maksta makse, järgida seadusi. Hõlmab ka teatud määral sundust, st kui seadustele ei allu, siis karistatakse. Kas seadused on õiged või valed, see on teine küsimus. Ehk küsimus

moraalsest poliitilisest kohustusest – seadusi ei järgita mitte karistushirmust, vaid sellepärast, et nii on õige käituda. St nii täidetakse moraalset kohust.
Inimesed kuuletuvad ühiskondlikust lepingust tulenevatele seadusele, sest nii on ratsionaalne (see on parem kui kõikide sõda kõigi vastu), sest kõik teised kuuletuvad ka, sest kõiki variante kaaludes inimene leiab, et vaid nii saab “rõõmsalt elada” (sel eesmärgil asutatakse suverään, De Cive).

Heatahtlik suverään

Ratsionaalne suverään ei taha nõrgestada inimeste rikkust ja võimekust, sest vajab neid oma võitluses teiste suveräänidega, kuid Hobbes leiab, et ta peab aeg-ajalt oma võimu ka demonstreerima ja aukartust põhjustama, peab näitama oma valmidust kehtestada oma tahet. See on olemuslikult oluline!
Siiski jõust (suverääni poolt) ja mõistusest (alamate poolt) üksi ei piisa. Alamatel peab olema ka positiivseid motiive ja ajendeid, et täita oma kohustusi suverääni ees ja üksteise ees. Religioon ja müüt täidavad annavad need ajendid ja motiivid.

Religioon ja müüt aitavad lisaks jõule motiveerida inimesi täitma oma kohustusi suverääni ees.

Võim peab ulatuma seega ka usulise ja haridusliku ala üle, et alluksid ka need, kes ei suuda intellektuaalselt mõista loomuseisundi ratsionaalset hirmu. Religioon (ilmutus) on sõltumatuks autoriteedi allikaks, seetõttu ei tohiks olla suveräänile konkureerivaks või vastanduvaks jõuks.

Kirik

Seega kõik, mis ühiskonnas on, allub Leviatanile, ka kirik. Hobbesi peeti tema eluajal ateistiks, ta ei pooldanud usulist poliitikat nagu Cromwell seda pooldas ning uskus anglikaani või luterlikus stiilis rahvuskirikusse, kus maine võim on kirikust ülem. Tema moraalikäsitlus on ka religioonikauge, sest headus ja kurjus pole tema jaoks midagi metafüüsilist, vaid tulenevad inimeste endi soovidest ja vastumeelsustest (aversion), pigem inimese tahtest end kaitsta ja ellu jääda.
Kirik pole jumalariik ja ei oma võimu, mis tuleneks väljastpoolt riiki. Usutunnistamine on väline tegu ning seetõttu kuulub seadusloome alla. Usulised raamatud, usutunnistus, kirikuvalitsemine, kirikule kuuluv võim, kõik need on olemas vaid suverääni loal. Puudub objektiivne usuline tõde. Kirik on vaid üks inimühendustest, selle peaks peab olema suverään (anglikaani kiriku pea on briti monarh!), nagu ka kõikidel teistel ühendustel. Ka kirikust väljaheitmine toimub vaid suverääni loal.
Sisuliselt peab riigi ja kiriku suhe väljenduma 1 mõõga õpetusena (mitte keskaja kahe mõõga õpetusena). Jumaliku ja inimseaduse vahel ei saa olla konflikti. Südametunnistuse vabadus, poliitilised õigused ja vabadused tooksid riiki vaid segadust .
NB! Hobbesi eesmärk ei ole seega religiooni kõrvaldada, vaid teha sellest vahend riigi huvides. Ptk 42 räägib Hobbes, et rahu tagamiseks võib suverään vajadusel vaimulikke sundida, nii nende õpetustes kui jumalateenistuse vormides. Põhimõtteliselt võiks suverään religiooni üldse olematuks tunnistada, kuid Hobbes leiab, et niivõrd võimekaid valitsejaid lihtsalt pole (kes ilma religioonita hakkama saaksid).

Kuna usulisele tõele puudub objektiivne standard, siis ka õpetus, jumalateenistus, alluvad suveräänile, kes tagab rahu.
Tsiviilseaduste ja loomuseaduse või jumalike seaduste vahel ei saa olla konflikti

Epiloog

Paradoksaalselt sai Leviatan populaarsemaks kuningavõimu vastaste kui pooldajate seas. Peamiselt põhjusel, et Hobbes lähtus ratsionaalselt käituvast indiviidist ja tema huvidest ning ka sellepärast, et kusagil valitsemise taga on indiviidide kokkulepe. Teoorias on tema panuseks pigem riigikeskse mõtte edendamine.
Ettevalmistavad küsimused eksamiks (7. loeng):
1. Mida peab Locke silmas öeldes, et valitsus peab omama alamate nõusolekut (consent of the governed)?
John Locke (1632-1704)
Pühendunud puritaani poeg (aga hariduse sai kuningameelses, establishment stiilis...). Toetas kuningavõimu restauratsiooni, oma kahekümnendates aastates luges Hobbesi Leviatani ning oli sügavalt mõjutatud selle ideedest. 1658, kui Cromwell sureb, arvas Locke samamoodi, et anarhia on kõige halvem.
1661 sai isalt pärandiks (st isa suri sel aastal ) natuke maid, kuid Locke osutus kannatamatuks ja nõudlikuks maaisandaks. Nooruses oli ka usuliselt sallimatu – katoliiklaste ja protestantlike äärmuslaste suhtes. Tänaste arusaamiste kohaselt eriti liberaalne polnud.
Teadlane ja diplomaat. Luges Descartes’i, oli temast mõjutatud, empiirik. 1665 oli diplomaatilisel missioonil Brandenburgis, kus nägi, et kalvinism , luterlus ja katoliiklus kõik olid sallitud. See avaldas muljet. Sallivus hakkas tunduma võimalikuna. Nägi, et kui igaüks saab ise endale religiooni valida, siis ei teki sellest ei tüli ega ka suurt korratust. Seejärel praktiseeris arstiteadust. Ta ei väitnud Hobbes’ilikult, et mateeria või füüsilised kehad on kõik, mis maailmas on. Induktiivse lähenemisega, uskus vaatlusse, eksperimenti, mitte deduktiivsesse Hobbesi meetodisse.
Viig . Noorena nägi L Inglise kodusõda ja Oliver Cromwelli valitsust. Alates 1679 aastast püüdis Charles II võimupärijaks panna oma venda Jamesi , kes 7 aastat varem oli ametlikult pöördunud katoliku usku. See tekitas suuri vastuolusid Inglismaal. Oli viigide juhi Lord Shaftesbury teenistuses, kellega koos liikus ametis kõrgemale ja kõrgemale. Kui tekkis konflikt Shaftesbury ja Charles II salajase katoliikluse pooldamisega, siis pettus “natuke” ka Locke ning temast sai veendunud antikatoliiklane. Lord Shaftesbury organiseeris ebaõnnestunud atentaadi kuninga vastu, sattus vangi ning 1682 põgenes Inglismaalt Amsterdami. Locke läks koos temaga. Shaftesbury suri 1683 . Locke jäi edasi Hollandisse, sest on kodumaal põlu oma poliitiliste vaadete tõttu. 1685 tuleb Inglise troonile James II ning nõuab Hollandilt Locke’i ja teiste poliitiliste dissidentide väljaandmist Inglismaale. Locke kohtas Hollandis James’i väimehe, Oranje Willemiga, kes oli koondanud enda ümber igasuguseid Jamesi-vastaseid vabadikke.
5 novembril a. 1688 maabusid Willemi väed Inglismaa kallastel ning algas Inglismaa Glorious Revolution (Kuulus revolutsioon ).1689 kuulutati Willem Inglismaa kuningaks ning taastati protestantlik kuningavõim, kuulutati välja sallivus kõikide usulahkude vastu ning laiendati parlamendi õigusi.
See võimutasakaal jääb Inglismaal püsima rohkem kui 150 aastaks. Locke naases ka oma Inglismaale ning osales uue võimu kindlustamisel ja ülesehitamisel, oli tegev ka viigide parteis .
Astmahaigena läks Londonist maapiirkonda 1691. Tegeles kaubandusküsimustega. 1696 määrati Locke valitsuskomisjoni, mis tegeles kaubandussuhetega Hollandiga, piraatidega, koloniaalvalduste haldamisega jms asjadega. Locke ei seisnud vabaduse kui sellise eest (seda teevad hiljem Tom Paine , Prantsuse revolutsionäärid jne), vaid eelkõige kaubandusvabaduse ja parlamentaarse võimu eest. Ehk, tänaste arusaamiste kohaselt eriti liberaalne polnud.
Oli tugevalt tegev ka avalikus teenistuses. Valitsuse liikmena tegi muu hulgas ettepaneku kerjuste-probleemi lahendamiseks panna nad vangi.
1700 läks pensionile. Vanaduses vastas kriitikutele, pidas kirjavahetust, kirjutas kommentaarid Pauluse kirjadele, suri 72-aastaselt.
Locke oli oma elu lõpuks väga kuulus, kuid seda mitte poliitfilosoofia poolest, vaid tema kuulsaim teos oli “An Essay Concerning Human Understanding” (1689), kus ta ütles, et inimene on sündides “puhas leht” ehk tabula rasa ning kõik teadmised saab inimene vaid elukogemuste kaudu (meelte ja mõistuse kaudu). Locke’i peetakse sensualismi oluliseks esindajaks, kuna ta väidab, et inimese meeleline kogemus on kõigi tema teadmiste allikas (inimene kogu aeg võrdleb, ühendab ja abstraheerib16 oma teadmisi oma kogemuste põhjal).
Locke oli erinevalt Hobbesist ja Machiavellist ka sügavalt usklik, kuid see ei takista tal sügavalt uskuda ka inimese mõtlemisvõimesse.

Kaks traktaati valitsemisest

Tema poliitilise filosoofia tuntuimad teosed on Two Treatises on Government. Need ilmusid tema eluajal anonüümselt, ja rahvas sai alles hiljem teada, et populaarsed raamatud on kirjutatud Locke’i enda poolt.
Esimeses traktaadis kritiseerib ta Robert Filmeri (1588-1653) väidet, et kõik võim ühiskonnas on patriarhaalne , st pärineb isa-liini kaudu ja et kaasaegne kuninglik võim on otse tulnud Aadama ja Jumala kaudu ning seega kuninglik võim on absoluutne. Filmer leidis, et ühiskondlikku lepingut pole vaja poliitilise võimu õigustamiseks, ka uskus ta, et võim võib olla ka piiramatu, kuna on pärit Jumala tahtest ja on seega vaieldamatu . Filmer oli küll surnud, kui tema tähtsam teos Patriarcha ilmus 1680 (Hollandis olles kirjutas sellele ilmselt vastu, kuigi avaldatakse traktaadid hiljem) ning et tegemist oli populaarse raamatuga , tuli Locke’il just sellega polemiseerida. Esimene Traktaat Valitsemisest on kriitika, Teises Traktaadis on esindatud rohkem positiivne, ülesehitav nägemus võimust ja valitsemisest.

„life, liberty, and property“ ja „consent of the governed“ (alamate nõusolek) on pea sõna-sõnalt analoogilised kuulsatele lausetele USA „iseseisvusdeklaratsiooni tekstis, mille on kirja pannud Thomas Jefferson (1776): We hold these truths to be self-evident, that all men are created equal, that they are endowed by their Creator with certain unalienable Rights , that among these are Life, Liberty and the pursuit of Happiness.

Jefferson ja Madison olid sügavalt mõjutatud Locke’ist. Sh Locke’i ideest, et teatud tingimustel on vastupanu valtisuse vastu mõistuspärane ja õigustatud.
Loogiliselt sidususelt ja süsteemsuselt on tegelikult Hobbesi Leviatan tugevam teos. Locke’il on vaid traktaadid (nö ‘väikesed uurimused’).
Viigid ( hilisemad liberaaldemokraadid, NB – mitte leiboristid!) ja toorid (hilisemad konservatiivid ):

Viigid toetasid 1680ndatel aastatel James VII ja James II (sama isik, peale Mary I, 1558, esimene katoliiklane briti troonil, Šoti troonil peale 1567 – Mary I) kõrvaldamist Inglise, Iiri ja Šoti troonilt. Viigid olid seotud rohkem usuliste teisitimõtlejatega (dissenterite, nonkonformistidega), kodanlusega. 1679- 1681 võitsid viigid kaks korda valimised ning kaks korda püüdsid veenda kuningat loobuma pärilikkuse põhimõttest, et vältida katoliiklase tulekut võimule.
Toorid olid selle vastu (hoidsid kuninga poole). Toorid olid seotud maa-aadliga, inglise kirikuga.
Tol ajal ei olnud veel tegemist kaasaegses mõttes poliitiliste parteidega (registreeritud liikmeskonna, partei-lojaalsuse jms).

Traktaatide reaalpoliitiliseks eesmärgiks oli seista parlamendi õiguste eest kuningavõimu vastas. Põhimõtteliselt oli Locke siis sellise seltskonna eestkõneleja, kes kartsid katoliikliku pärija võimuletulekut.
Vastaspoole konservatiivid äratasid ellu Filmeri traktaadi monarhiast ja kaitsesid sellega kuningavõimu.
Charles II saatis parlamendi laiali 1681 ning kuni aastani 1685 oli riigis monarhiline autokraatia (ehk ümberöeldult absoluutne monarhia). Algernon Sidney , kelle mõtted liikusid samas suunas kui Locke’l (Sidney kirjutas ka ühe teose Filmeri vastu), hukati 1683 (Sidney hukati süüdistatuna kuningas Charles II vastases atendaadikatses). Locke seetõttu avaldas oma asjad hilinemisega.
Esimeses traktaadis teeb Filmeri ideed maatasa, Filmeri maine on seetõttu sajanditeks kujundatud, kuid tegelikult Filmeri peamiselt küsimusele Locke ei vasta: kas sotsiaalne võim, selle kõige laimeas tähenduses (võimusuhted perekonnas, inimühiskonna ajaloos jne), pole mitte “loomupärast” päritolu? Ning kui on, kas pole siis ka poliitiline võim seotud sotsiaalse võimuga? Locke lihtsalt alustab eeldusest, et poliitiline võim saab alguse kokkuleppest, ühiskondlikust lepingust, ning kõiges järgnevas on poliitiline võim teistsugune teistest inimestevahelistest võimusuhetest.

Poliitilise võimu spetsiifilisus

Locke väidab, et poliitilist võimu ja alluvust tuleb eristada teistest võimusuhetest ühiskonnas, nt isa võimust laste üle, mehe võimust naise üle, isanda võimust sulase üle, mõisniku võimust orja üle. Poliitiline võim eeldab suuremat vastutust oma alamate ees kui kõik teised võimusuhted.
Kõik ühiskonnad on lepingulised ja kokkuleppel põhinevad.
Esimene ühiskond on perekond, ehk vanemate ja laste ühiskond, kus vanemate kohustuseks on arendada välja lastele sünnipoolest antud võimed ning kasvatada lapsi iseseisvateks. See kohustus seab piirid vanemate võimule laste üle.
Teine ühiskond on abieluühiskond – naise ja mehe vahel teineteise kehade omamiseks. Iga keha on igaühe enda oma, kuid abielu on kokkulepe teise keha omamiseks/kasutamiseks. Mehe ja naise ühiskonda võib lahutada, laste ja vanemate oma aga mitte. Lahutada võib siis, kui kohustusi ei ole, st kas lapsed on suured või neid ei ole. Lahutamine on lubatud, sest abielu on (ratsionaalne?) kokkulepe.
Kolmas ühiskond on peremehe ja teenija ühiskond, mis hõlmab kokkulepet teatud kindlaks ajaks, teatud ülesannete täitmiseks. Nende ülesannete piires valitseb teenija üle tema peremees.
Neljas ühiskond on poliitiline ja tsiviilühiskond. Tsiviilühiskond hõlmab lepingut inimestevahelise kohtu moodustamiseks ja inimõiguste kaitset. Poliitiline võim on teistest võimuliikidest erinev, sest hõlmab palju suuremat vastutust.

Võrdsus ja loomuseisund

Looduslikus olukorras (state of nature ) on inimesed vabad ja võrdsed ning käituvad mõistuspäraselt. Inimesed lähtuvad küll omahuvist, kuid nende vahel ei teki mingit lepitamatut sõda nagu Hobbes seda arvas. Loomuseisundis on inimesel ka kohustused, ta ei tohi tappa teist inimest, ta on kohustatud hoidma ennast ja kogu inimkonda. Loomuseisundis on inimesel loomuõigused: võõrandamatud õigused elule, varale ja vabadusele (life, liberty and estate ), sellest loomuõigusest üleastujate suhtes on kohtumõistjateks inimesed ise, nemad on loomuõiguse rakendajad.
Rahulik ja vaba loomuseisund murtakse vaid siis, kui teatud inimesed, kes ei ela mõistuspäraselt, lähevad teise inimese elu, vara ja vabaduse kallale.
Kohe II traktaadi alguses ütleb: “Seega pean ma POLIITILISEKS VÕIMUKS ÕIGUST teha seadusi, millede eiramisel on karistuseks surmanuhtlus ja sellest tulenevalt ka kõik väiksemad karistused, mille eesmärgiks on reguleerida ja hoida alal omandit ning rakendada ühiskonna jõudu selliste seaduste täideviimisel ja riigi kaitsmisel võõramaise kahjustuse eest; ja see kõik on vaid ühiskondliku heaolu nimel.
Karistused ja surmanuhtlus on õiglased ainult koos omandikaitse ja ühiskondliku heaoluga . Ilma viimasteta oleks tegemist türanniaga.
Teises peatükis on palju mõjutatud Richard Hookeri teosest The Laws of Ecclesiastical Polity (1594), mistõttu on ka arusaamine loomuseisundist ja inimloomusest palju positiivsem. Tsiteerib Hookerit:
Sama loomupärane ajend on pannud inimesi mõistma, et nende kohustus on armastada teisi samapalju kui iseendid, sest kaaludes asju, mis on võrdsed, on paratamatult vaja ühte ja sama mõõdupuud... Minu soov, et loomult võrdsed mind nii palju kui võimalik armastaksid, paneb mulle loomupärase kohustuse näidata nende suhtes üles samasugust kiindumust. Sellisest võrdsusest meie ja nende vahel, kes on nagu meie, on tuletatud mitmed loomuliku mõistuse reeglid ja kaanonid elu juhtimiseks, mille suhtes keegi ei saa olla ükskõikne.
Seejuures erineb Hookerist selles mõttes, et Hooker (nagu ka nt antiikaja stoikud) rääkis küll loomuõigusest, kuid mitte loomuseisundist.

Loomuseisundi käsitluse lähtepunktiks on arusaam, et valitsus on PIGEM kunstlik kui loomupärane, et see on inimeste looming, kokkulepe ja mitte Jumala poolt loodud. (Filmeri vastu...)

Hobbes kasutas loomuseisundi mõtet selleks, et vabastada maist võimu kiriku poolsest kriitikast (vähemalt oli see üks tema eesmärkidest), Locke kasutab loomuseisundit selleks, et õigustada kriitikat omavolilisele valitsemisele. Hobbes vabastab poliitilist võimu piirangutest, Locke piirab poliitilist võimu, mõlemad lähtuvalt loomuseisundist.
„... loomuseadus, mis on kohustuslik igaühele. Selleks seaduseks on mõistus, mis õpetab kogu inimkonda nägema, et olles kõik võrdsed ja sõltumatud, ei tohi keegi kahjustada teise inimese elu, tervist, vabadust või vara.“
Loomuseadus ei puuduta ainult Hobbesilikku enese-alalhoidu. Inimene tahab end alal hoida, kuid samas on tal ka negatiivne kohustus, mitte “kahjustada teise inimese elu, tervist, vabadust või vara.“
Igal inimesel on õigus olla loomuseaduse täideviijaks ja karistada üleastujaid. Ehkki see toob kaasa ebamugavusi , ei too see siiski kaasa sellist terrorit ja hirmu, nagu Hobbesi seda kirjeldas. Loomuseisund on isegi parem kui absolutistlik valitsus.
„Loomuseisundis on olukord palju parem, sest seal ei pea inimesed alluma teise inimese ebaõiglasele tahtele, ning kui see, kes mõistab kohut, mõistab omaenda või kellegi teise suhtes kohut valesti, siis ta kannab selle eest vastutust kogu ülejäänud inimkonna ees.“
Riikide üle ka ei ole ühtegi ühist valitsust, siis võib öelda, et nad on omavahel loomuseisundis. Ka (17. sajandi) Ameerika indiaanlased on loomuseisundis, kuid LUBADUSED kehtivad, või on SIDUVAD, ka loomuseisundis. Võim ei tekita õiglust. Korratagamise võime ei õigusta muude õiguste eiramist.

Sõjaseisund.

Locke’i arusaam sõjaseisundist erineb oluliselt Hobbesi arusaamast. Locke’l ei ole sombust ilma, pole olukorda, kus kogu aeg „ kisub vihmale“. Sõjaseisund tekib VAID siis, kui keegi seab end teise inimese vastu sõjaseisukorda. Kui ta kasutab jõudu ning püüab allutada teist inimest endale tema tahte vastaselt
„Sest on mõistuspärane ja õiglane, et mul on õigus hävitada seda, mis ähvardab hävitada mind ennast, ning vastavalt põhimisele loomuõigusele – inimolendit tuleb kaitsta nii palju kui võimalik – kui kõiki inimelusid ei ole võimalik kaitsta, tuleb eelistada süütute omi.“
Ei ole anarhia, sõja eesmärk on endiselt rahu.
See, kes astub teise inimeste õiguste vastu, see seab end automaatselt ennast sõjaseisundisse teisega inimesega (state of war) ning sel juhul on igal inimesel õigus ennast kaitsta.
Locke ütleb, et varast võib tappa, kuna selle varastamise katsega on ta juba sinule kallale tunginud ning loodusliku seisundi lõpetanud. Looduslikus seisundis puudub inimestevaheline kohtumõistja, inimesed peavad lähtuma oma tunnetest ja loomulikest instinktidest ning nii kohut mõistes süüdlase üle muutuvad inimesed liiga erapoolikuks ja liiga entusiastlikuks. Inimeste suutmatus õiglaselt kohut mõista ongi peamine põhjus, miks Locke leiab, et inimesed moodustavad ühiskondliku lepingu ja väljuvad loomuseisundist.
Hobbes jättis rahvale vaid kaks valikut: kaos või absolutistlik kuningas, Locke leiab, et mõlemad variandid on liiga äärmuslikud. Loomuseisund ei ole “põrgu” ja valitsuse võim ei pea olema absoluutne. Valitsuseta olukord pole niivõrd hull ja ka valitsuse laialisaatmine ei tekita iseenesest veel katastroofi.

Mõlemas (nii loomuseisundis kui ühiskondlikus seisundis) tuleb kaitsta inimest omavolilise võimu/jõu eest

Hobbes õigustas valitsust sellega, et rahvas paratamatult vajab sunnivõimuga valitsust, see on parem kõigest muust. Locke õigustab valitsust alamate nõusolekuga. (Locke leiab, et ka ori võib õigustatult olla ori oma isandale, kui ta on nõus selle võimuga, mis tema üle on.)

Ühiskondliku leppe alused

Teine oluline motiiv - õiglase ja erapooletu kohtumõistmise kõrval - inimestele loomulikust seisundist väljumiseks on inimeste soov kaitsta oma eraomandit.
Locke räägib usaldusel ja kokkuleppel põhinevast valitsusest. Nii valitsusel kui alamatel on mõlemal omad õigused ja kohustused.
Valitsus peab kaitsma elu, vabadust ja vara (life, liberty, and estate), mis on inimeste võõrandamatud ja aegumatud õigused. Locke oma tekstis nimetab neid kõiki tihti sõnaga property, mis võib tähendada nii vara kui ka omanduse kolme vormi või ka omadust. Kui valitsus neid õigusi ei kaitse, on inimestel õigus oma usaldus või heakskiit valitsuselt tagasi võtta.

Nõusolek

„Consent of the governed“ – valitsus sõltub alamate nõusolekust, kuid kas iga valitsetav peab andma nõusoleku näiteks maksude tõstmise või maksustamise osas üldse? Kelle nõusolek on vajalik? Kas see käib kõikide poliitiliste otsuste kohta?

Nõusolek annab valitsusele legitiimsuse, seda ei anna jumalik õigus ega surmahirm, ega tulene see ka loodusest (Filmer). Nõusolekut saab ka tagasi võtta, ehk nt kui rahvas pole mingi poliitikaga nõus, siis selline poliitika pole legitiimne.
Reaalsuses kõik inimesed ei ole võrdsed – kes on noor, kes vana, andekas või mitte, rikas või vaene. Kuid looduslikus olukorras või loomupärases vabaduses on inimesed võrdsed, nad on võrdsed õiguses mitte olla allutatud teise inimese võimule.
Kõik inimesed annavad nõusoleku vaid valitsuse asutamisel (establishment). Kõikide inimeste nõusolek võib olla ka vaikiv nõusolek. Kui ühiskond ja valitsus on asutatud, siis varasemate põlvkondade otsused ei kandu automaatselt üle järgmistele põlvkondadele. Kui inimene sünnib teatud korra all, siis tema kuuletumine ja allumine sellele pole mitte automaatne, vaid ka siis põhineb see usaldusel ja nõusolekul. Üks põlvkond ei saa kohustada järgnevaid põlvkondi teatud valitsemisele alluma, ka ei saa ta võtta neilt ära vabadust. Kui aga inimene ei hakka vastu teatud stiilis valitsemisele, siis on ta andnud vaikiva nõusoleku ( tacit consent) sellisele valitsemisele ning sellise vaikiva nõusoleku teel võib leping kehtida mitmete põlvkondade jooksul.
Valitsemiseks (ja maksude tõstmiseks ning muudeks poliitilisteks otsusteks) vajalikku nõusolekut ei anna mitte kõik kodanikud, vaid (parlamentaarne) enamus.

Locke räägib kahest lepingust – üks on indiviidide vahel, millega asutatakse ühiskondlik kord ja valitsus (kõik inimesed annavad oma nõusoleku), teine leping on (parlamentaarse) enamuse ja teatud valitsuse vahel. Ühiskonda astunud ja avalikult oma nõusoleku andnud inimesed ei saa enam sellisest ühiskonnast lahkuda, küll aga on võimalik usaldust kuritarvitanud valitsuse laialisaatmine.

Enamus

Ptk 8, (mis ei ole kursuse lugemistekstis) toonitab, et ühiskond on olulisem, põhilisem, kui teatud valitsus. „Kui teatud hulk inimesi on nõus looma ühe kogukonna või valitsuse, siis on nad seeläbi ühinenud üheks riigiks, kus enamusel on õigus toimida ja viia ellu kõik ülejäänu.“ (L. 95)
Asi algab seega üksikindiviididest, kuid olles valitsuse moodustamisega nõus, läheb õigus valitsusele vastu hakata (kui tingimused selleks on täidetud) automaatselt rahvalt üle enamusele. Seega tähendab ühiskondlik leping sisuliselt ka seda, et seda sõlmides iga inimene nõustub alluma enamuse otsustele...

Vähemuste kaitsest ei räägi. 50.1% on piisav, miks? Aga miks mitte? Sellest suurem arv on lihtsalt ebapraktiline.
Locke võib olla individualist, kuid see individualism on vägagi seotud kollektiivi ja enamusega.

Toonased viigid tahtsid vabastada ühiskonda hierarhilisest ühiskondlikust korrast (aristokraatia, monarhia, riigikirik). Toonane küsimus ei olnud indiviidi õiguste ja vabaduste ühiskonna ees, vaid kuningavõimu piiramine enamuse õiguste läbi. Sellest tuleneb ka seadusandliku võimu ülimus täidesaatva võimu ees Locke’i käsitluses.

Valitsuse laialisaatmine

Põhimõtteliselt rahvas on suveräänne ning tal on õigus saata laiali valitsus, mis astub üle inimeste põhiõigustest, kui praktikas see Locke’i arvates nii lihtne ei ole. Et vältida korratust, väidab Locke, et rahvas ei peaks esimese valitsuse üleastumise pärast veel vastu hakkama. Ta leiab, et:

kõigepealt rahvas peaks pöörduma oma murega Jumala poole (nad peaksid “apelleerima taevale ” [appeal to heaven ], selline võimalus jääb inimestele alati alles)

võimu võib kukutada alles siis, kui enamus rahvast on selle poolt

rahvas ei tõuse üles iga pisike valitseja vea pärast

kuid mitme tõsise usalduse kuritarvitamise järel peab olema rahval õigus ennast kaitsta

vastuhakkamiseks peab olema seaduslik alus, seadustega tagatud võimalus vastuhakkamiseks, vastasel juhul oleks tegemist mässuga, mida Locke taunib.
Kuulsa Revolutsiooni ajal (1689) rahvas tõusis kuningas James II vastu üles ning Locke õigustab sellist tegevust, sest põhimõtteliselt olid täidetud kõik punktid. Locke inspireeris hiljem Ameerika koloniste, kes seadsid rahva võimu kõrgemale Inglise kuninga omast.
Mäss valitseja vastu ei tähendanud Locke’ile mässu kehtiva poliitilise korra vastu.

Eraomand

Locke püüab põhjendada eraomandi teket ja ka seda, kuidas mõned inimestest on saanud väga rikkaks. Kuidas tekkis eraomand ? Locke’i eluajal elas enamus inimesi taludes, kuid neil puudus oma maa. Kui kodusõja ajal tülitseti seetõttu, oli Locke alati eraomandi pooldaja.
Jumal andis maa inimestele ühiseks kasutamiseks (in common) täiesti võrdsetel alustel, kuid „peab paratamatult olema mingi viis, kuidas maa saadusi ühel või teisel moel enda omaks kuulutada, et neist üldse mingit kasu või tulu igale üksikule inimesele tõuseks.“
See, mille kallal inimene tööd teeb, see kõik on inimese oma. Inimesel on õigus kõigele, mis on tema kätetöö vili. See, mida inimene teeb, mille külge ta on pannud oma käed, see on saanud temast. Samamoodi nagu see, mida inimene sööb, saab osaks temast (Locke arutleb, millal saab õun inimese omaks, kas siis kui inimene selle korjab või siis kui sööb?). Tööl on ümberkujundav mõju kõigele, millega inimene kokku puutub. Ükskõik, mis asjaga tööd tehes, muutub see inimese enda omaks. Inimene seejuures teiste inimeste käest luba küsima ei pea, sest Jumal on jätnud loodusesse kõike külluslikult.
„Tema keha pingutus ja tema käte töö on tõesti tema omad. Kui inimene muudab mistahes asja looduse poolt antud olekut, siis ta on pannud sellesse oma pingutuse ja lisanud sellele asjale midagi, mis on tema oma, tehes sellest niimoodi enda omandi. Sest see töö ja vaev on töötegija vaieldamatu omand, ja mitte ükski inimene peale tema ei oma õigust sellele, millele ta on kord oma käe külge pannud, vähemalt seal, kus jääb piisavalt palju ja sama head alles teistele ühiseks kasutamiseks. “
Sisuliselt see tähendab seda, et inimene võiks piiramatult endale vara soetada, kuid nii see ei ole. Locke näeb kahte tingimust, mis tuleb seejuures siiski täita:

inimene tohib võtta ainult niipalju, kui ta ise ära tarbib, st niipea, kui maad või varad jäävad kasutamata, lähevad need tagasi ühisomandisse. Toit ei tohi riknema minna ja maa ei tohi sööti jääda.

inimene tohib võtta loodusest ainult nii palju asju, et teistele jääb samapalju ja võrdväärset üle. Näiteks vett tohib jõest võtta niipalju, et teistele jääks samapalju üle – kui võtad pangetäie vett ja teistele jääb ka pangetäis, siis on igati õigustatud.
Need põhimõtted on Locke’i väitel õiglased ja tagavad inimeste võrdsuse. Maa söötis hoidmine pole Jumala tahe, sest sellisest maast oleks vähe kasu, Jumal aga ei loonud midagi selleks, et see raisku läheks. Locke toob näiteks lihtsa inglase vaese kui ausa töö oma maalapi kallal, võrdleb seda Ameerika indiaanlastega, kellel on palju väga head maad käes, aga kes ei võta sellega suurt midagi ette. Suurest ja viljakast, aga kasutult seisev maa on vähem väärt kui väiksest ja halvast maast, millega võetakse midagi ette.

Omand on palju enamat kui vaid füüsiline vara, sellel põhineb hea elu ja hea riik: „Inimeste peamine eesmärk ühiskonda astumisel on oma omandi rahulik ja turvaline nautimine“ (L.134)

Omandi kasvamine. Omand hakkab kasvama siis, kui inimesed omistavad mingile eluks tarbetule asjale väärtuse (olgu see raha või vääriskivid vms). Selliste asjade eest saab kaupu vahetada, toota seega rohkem kui enda tarbeks vaja läheb ning nii saavad varandused hakata kasvama. Et raha ei roisku, siis ei pea ka (väga) rikkad inimesed kartma , et nad eiravad loomuseadust.

Locke on siiski kodanluse, mitte lihtrahva – common people, ideoloog! Erineb seetõttu oluliselt Prantsuse revolutsionääridest!
Paberraha kasutuselevõtt tulenes kokkuleppest, mitte loodusest vms.

Võimude lahususe idee

Locke paneb aluse ka võimude lahususe ideele, kuid ei arenda seda veel kuigi kaugele. Ta räägib kolmest võimust: kuninga, parlamendi ja föderaalsest võimust. Locke leiab, et võimu kuritarvitamise vältimiseks tuleb luua eraldiseisvad institutsioonid – kuningas kui täidesaatev võim ja tähtajaline seadusandlik võim.
Ettevalmistavad küsimused eksamiks (8. loeng):
1. Millistel põhjustel on Locke’i hinnangul riigil õigus olla sallimatu usugrupi suhtes?

Usuline sallivus:

pole usuline ükskõiksus, vaid sellise usulise veendumuse aktsepteerimine, mida peetakse usuliselt (absoluutselt) valeks
tavaliselt eeldab ka võimalust mitte olla salliv, sealhulgas ka võimu oma sallimatuse teostamiseks
piiblis ja kristluse ajaloos on rohkem näiteid sallimatusest kui sallivusest

Riigi ja kiriku eraldatus Läänes

Lääne ühiskonnale ainulaadne tunnusjoon (Huntington, Tsivilisatsioonide kokkupõrge, lk 94).
Ajalooline areng ‘eristatuselt’ ‘eraldatusele üksteisest’ (USA, Prantsusmaa, riigikiriku süsteemid, postkommunistlikud riigid)

Peale 9/11 on nimetatud Lääne ja islamimaailma konflikti ka “ususõjaks”, mis leiab aset kahe erineva religiooni ja poliitika mõtestamise mudeli vahel.

“Ameerika rajajate poliitilist mõtlemist mõjutas inglise liberaal John Locke, kes kirjutas kuulsaks saanud «Kirja sallivusest». Locke väitis, et tõeline lunastus ei saa olla sunduse tagajärg, siiras usk peab olema vabalt valitud ning iga teistsugune tõlgendus oli vastuolus evangeeliumiga. Locke’i mõtteid järgides lõid Ameerika rajajad uue korra keskse elemendi – selge riigi ja kiriku eraldatuse teineteisest, tagades olukorra, kus ükski religioon ei saa kasutada poliitilisi vahendeid oma õpetuse pealesurumiseks. Ameerika rajajad ja Locke ütlesid, et religiooni ülimad nõudmised ei tohi sekkuda poliitilisse vabadusse ja usuvabadusse, et võiks säilida rahu ja ka tõeline usk ise…

… Küsimus on lihtsas, kuid äärmiselt keerulises poliitika ja religiooni eraldamises. Me ei võitle mitte meie maa või meie lipu kui sellise eest. Me võitleme meie konstitutsiooni universaalsete põhimõtete eest – ja vaba religioosse usu võimalikkuse eest, mida meie konstitutsioon garanteerib. Võitleme religiooni eest ja ühe religioonis leiduva sügavama pinge vastu. Kaalul pole mitte üksnes meie elu, vaid ka hing.”

Andrew Sullivan, “See on ususõda”, New York Times 7. oktoober 2001.

http://ec.ut.ee/alar/artiklid/sullivan.ht m

Kuigi Locke’i usuvabaduse käsitlus lähtub kristluse (või monoteismi) ainuõigsusest ning piirdub peamiselt sektide omavahelise sallivusega (mutual toleration), on Locke omanud väga suurt mõju:

hilisemale ja laiemale usuvabaduse mõistmisele ( Milton , JS Mill, aga ka Prantsuse Revolutsioon)
Ameerika Ühendriikide religiooni ja poliitika mõtestamisele (Ameerika revolutsioon, põhiseadus, ‘tänapäev’).

Locke ja religioon

Puritaanlik perekond, anglikaani teoloogia, kogemused eksiilis (Holland 1683-88)
Piibliuurija17. Uuris kreeka, ladina, heebrea, inglise, flaami, süüria, prantsuse, itaalia, hispaania keelseid piibleid.
Piibli ratsionaalsest lugemisest tulenev moraal on tema hinnangul ülem vana-kreeka jms moraalist. (Machiavelli, Nietzsche, Rousseau arvavad vastupidiselt).
Leidis, et lapsed peaksid ise piiblit lugema, mitte õpikute või õpetajate vahendusel. Samas tundis antipaatiat dogmade, traditsioonide ja tõlgenduste suhtes, mida piiblis pole.

Usuline sallivus:

Toonaste hollandlaste majanduslikku jõukust seostati usuvabadusega
Rituaale, liturgiat, dogmasid, kirikuvalitsuse korraldust, kirikuametite süsteemi jms pidas Locke vähe-tähtsateks asjadeks – “things indifferent”.
Nonkonformistidelt (riigikirikusse kuulumise vastastelt) pärineb ka Locke’i tekstis oluline idee kirikust kui ‘vabast ühiskonnast’.
Kokku võib öelda, et Locke’i käsitlus on “Vaba kirik vabas riigis”
Usuvabaduse ja ususallivuse teema huvitas Locke’i kogu elu – sellel teemal on nii tema esimene kui ka viimane (lõpetamata jäänud) kirjatöö. Sallivusest räägib ta kahes mõõtmes: valitsus ja kirik; kirikud omavahel nii õpetuslikult kui ka traditsioonidelt.

1695 kirjutas teose The Reasonableness of Christianity, milles leidis, et kõik Uue Testamendi reeglid on mõistuspärased. Usuliselt veendumuselt oli unitaar – pühakirja mõistuspärasust kaitstes hülgas ta pärispatuõpetuse, Athanasiuse usutunnistuse ja kolmainuõpetuse. Püüdis ratsionaliseerida Jeesuse „lihtsat õpetust“, mis on vaba kirjatundjate ja variseride moonutustest. Sellise ratsionalistliku pühakirja seletuse tõttu süüdistati ateismis.
Locke ise jäi alati veendunuks, et tema kirjutised olid kristlusega igati kooskõlas. Et eksisid need, kes arvasid teisiti.

4 kirja sallivusest

1660 - essee “Kas tsiviilvõim võib seaduslikult peale sundida ja määrata vähe-tähtsate asjade (thing indifferent) kasutamist jumalateenistustel” (see oli esimene oluline kirjutis).

1667 - Essay Concerning Toleration

Seda käsikirja ei avaldatud tema eluajal
Suures osas samad argumendid korduvad hilisemates kirjades

1681 – Louis XIV vandenõu katoliikliku kuninga saamiseks Inglise troonile

1685 – Nantese edikti (1598) tühistamine – Prantsuse kuningas sai õiguse karistada hereesia (hugenottide kuulumise eest reformeeritud kirikusse) eest.

1685 – katoliiklane James II Inglise troonil

1. kiri sallivusest Epistola de Tolerantia (1685), trükk ja tõlge aastast 1689, (samal aastal anti välja Inglismaal Toleration Act, mis andis usuvabaduse nonkonformistidele (baptistid, kveekerid, kongregatsionalistid), kuid mitte unitaaridele ja katoliiklastele.

Tõlk William Popple lisab eessõna, milles kaitseb ‘absoluutset vabadust’, kuid see pole tegelikult Locke’i mõtetega kooskõlas. Nt “Essees inimmõistusest” ütleb Locke, et “ükski valitsus ei luba absoluutset vabadust”.

Tõlge on seega veelgi radikaalsem kui originaal

2. kiri sallivusest Second Letter Concerning Toleration (1691)

3. kiri sallivusest A Third Letter for Toleration (1692)

4. kiri sallivusest A Fourth Letter for Toleration (alustas 1704)

Locke’i seisukohad

1. Tõeline religioon.

Koosneb “meele seesmisest veendumusest”, (riigivõim tegeleb vaid välisega)
Tagakius suudab luua vaid välise kohandumise, samal ajal kui “vaid usk, ja seesmine siirus, teevad meid Jumalale vastuvõetavateks”.
“Ma võin saada rikkaks kunsti läbi, mida ma ei naudi; ma võin saada mõnest haigusest terveks ravimi läbi, millesse ma ei usu; kuid ma ei saa saada lunastatud religiooni läbi, mida ma ei usalda, ja jumalateenistuse läbi, mida ma põlgan.”
“Nende sallimine, kes erinevad teistest usuasjades, on niivõrd kooskõlas Jeesuse Kristuse evangeeliumiga, ja ka inimkonna tõelise mõistusega…”
Kui inimesel on puudu “heategevusest, alandlikkusest (meekness) ja üldisest heast tahtest kogu inimkonna suhtes, isegi nende suhtes, kes pole kristlased, siis pole ka temast endast veel saanud tõelist kristlast.” Kristlane peab eelkõige “sõdima omaenda ihade ja pahedega.” Tõelised Kristuse jüngrid peavad pigem kannatama tagakiusu (see on pühakirjaga kooskõlas), mitte sundima tule või mõõgaga teisi õigesse usku.
Tõeline religioon seisneb vooruses ja jumalakartlikkuses, mitte maises võimus, hiilguses või sundiva jõu rakendamises.

2. Usulise sunduse vastu

Innukad usklikud arvavad, et nad teevad head, kui sunnivad inimesi õigesse usku. Nad võtavad ära inimeste vara, määravad neile ihulisi karistusi, näljutavad, piinavad, tapavad. Seda avaliku hüve ja seaduste järgimise nimel, kuid…

Armastusest ja heast tahtest lähtuvalt (lunastuse nimel) ei saa tuleneda inimeste piinamist
Tule ja mõõgaga võib saavutada välise kohandumise religiooniga, kuid moraali see ei pruugi mõjutada. “Nii sunnitakse inimesi tunnistama asju, mida nad ei usu ja lubatakse edasi teha asju, mida evangeelium ei luba…”
“Need, kes kasutavad sundust (riigivõimu) selleks, et muuta selliste inimeste uskumusi, kellega nad pole ühel meelel , ei kasuta seda selleks, et muuta nende käitumist, isegi kui nende käitumine on vastuolus nende lunastusega.” Lunastavat (seesmise veendumusega, siirast) usku ei saa sundida.
Inimese meeli (mind) pole võimalik mõjutada ja veenda seaduste ja karistustega.

3. Usudoktriini ekslikkus

Usuasjad pole ei tõestatavad ega ka ümber lükatavad, nad on lihtsalt usutavad või mitteusutavad. Kuulutada ja tunnistada võib, kuid kellelgi pole õigust neid teistele peale suruda. Inimlik ekslikkus ei võimalda õigustada usulist tagakiusu.
Ühtegi olemuslikult lunastusele olulist küsimust pole kristlikes pühakirjades vaieldamatult õpetatud
Dogmaatilist teoloogiat tavainimesed ei mõista
Ühe inimese õige usk on teise inimese jaoks valeõpetus. Islam, katoliiklus, luterlus, nelipühi kirik, õigeusk jne – vastastikku peavad üksteist hereesiateks. Et usulised eriarvamused on paratamatud, on sallivuse kohustus ka paratamatu. Ainsaks alternatiiviks on vastastikkune tagakius, see aga on ebakristlik ja mitteratsionaalne.
Kirikud ja kristlased võivad olla eriarvamustel, selleks on neil õigus, kuid ühiskonnas laiemalt peaksid nad üksteist sallima .
Locke on seejuures hingelt moralist: kõike ei saa inimene iial teada. “meie intellektuaalseks vastutuseks on mitte teada kõiki asju, vaid ainult selliseid, mis puudutavad meie käitumist.” Ehk moraali. Usk, mõistus ja moraal.
Inimene sünnib ratsionaalsena, kuid õpib kogu aeg olema eelarvamuslik.
Põhimõtteliselt võib eraisik tunda eelarvamust teiseusuliste (olgu kristlaste või paginate) suhtes, kuid ei tohi võtta temalt vara ega tarvitada vägivalda. “Kui keegi inimene eksib õigelt teelt, siis on see tema enda õnnetus, mitte sinule tehtud kahju; ega pea sa teda karistama ka selle elu asjade suhtes seetõttu, et sa arvad , et tema käsi käib halvasti tulevases elus.”

4. Riigi ja kiriku eraldatus

Kristlased peavad armastama ligimest, mis on vastuolus karistustega teisitiuskumise eest.
Riigil ja kirikul on mõlemal omad funktsioonid (sundus vs hinge lunastus). Inimese teod alluvad nii “seesmisele kui välisele kohtule”.

4.1. Riigivõimu funktsioonid

Riik eksisteerib piiritletud eesmärkidel – inimeste vabaduste, elu ja vara (raha, maa, majad, mööbel jms) kaitse. Väliste asjade kaitse.
Ei tohi sekkuda jumalateenistusvormidesse (ei kehtesta ega keela). “Kui katoliiklane usub, et armulaual on tõeline Kristuse ihu, mida keegi teine nimetab leivaks, ei sünni seeläbi kellelegi kahju.”
Peab sallima usulisi erinevusi
Usuasjad on spekulatiivsed (uskumustega seotud) ja praktilised. Esimesteni seadus ei ulatu.
Seadus tegeleb kuritegudega, patt pole aga kusagil seadustega karistatav . Hereesia on ortodoksia jaoks patt.

Riigivõim võib sekkuda usuorganisatsiooni asjadesse vaid poliitilistel, mitte usulistel põhjustel:

See, mis pole lubatud kellelegi, pole lubatud ka usklikele. Riik võib seetõttu sekkuda vähe-tähtsates küsimustes (things indifferent), kui seda nõuab avalik hüve. Nt keelustada laste ohverdamise riitus, sest seadus ei luba seda ka mitte-usulistel põhjustel.

4.2. Kiriku funktsioonid.

Kirik on spontaanne ühiskond, millega inimesed liituvad oma vabast tahtest.
Sarnaselt riigiga on kirikul oma konkreetne ja piiratud ülesanne, omad seadused, mis tegevust reguleerivad. Kuid need ei hõlma jõu kasutamist ja seda, mis puudutab “maiste hüvede omamist”.
Igas sellises inimühenduses (Locke nimetab “ühiskonnaks”) on peavad olema reeglid, mille kohaselt võetakse vastu uusi liikmeid, kuidas saab kellestki organisatsiooni juht või ametnik, kuidas muudetakse organisatsiooni reegleid jne. Need kehtivad nii kaubandus-, haritlaste, parteide kui usuorganisatsioonide kohta.
Kiriku võimuvahenditekst on manitsused, nõuanded, julgustused, kuni kirikust väljaheitmiseni.
Õigus kõrvaldada oma liikmete seast igaüht, kes eksib kiriku reeglite vastu. Kuid pole õigust sallimatuseks nende suhtes, kes on väljaspool kirikut. Kirikust väljaheitmine (excommunication) ei tohi kaasa tuua maiste asjade äravõtmist.
Kirik ei tohi kutsuda riiki kedagi usuliselt taga kiusama. Ka siis, kui kirik omaks tõde.

Vaimulike võim piirdub vaid kiriku ja kirikuliikmetega. Kiriku õigus sallimatusele piirdub kirikuliikmetega.

5. Sallivuse piirid

Riigipoolsele sallivusele pole õigust:

Nendel, kelle arvamused ohustavad ühiskonna huve – ehk on vastuolus ühiskonnas kõigile kehtivate normidega.

Sallimatutel

Nendel, kes teenivad võõrvalitsejat (katoliiklastel) – on lojaalsed ühiskonda ohustavale võõrjõule (tänapäeval nt rahvusvaheline terrorism…)

Ateistidel – selline hoiak polnud tol ajal (1689) midagi ebatavalist, tänapäeval peaks sallivusnõue kehtima ka usu ja uskmatuse mõõtmes.

Katoliiklasi (“mohammetans”) peeti vaid paavstile lojaalseteks, sallimatuteks, mille tõttu nad “pole ühiskondlikult usaldatavad”. Kas seda on ka usulist pearätti kandvad tüdrukud Prantsusmaal?
Uskmatust ei tohi sallida, kuna usk Jumalasse pole “spekulatiivne arvamus”, vaid “kogu moraali allikas”, usk eristab inimesi “kõige ohtlikumat liiki metselajatest”.
Seega protestantliku enamusega riik ei peaks sallima katoliiklust, kristliku enamusega riik juute, paganaid, moslemeid põhimõtteliselt peaks. Ateiste ei mingil juhul.
Ateism tühistab kõik ühiskonna sidemed, millel põhinevad kõik tõotused, lepingud ja vanded.
Reasonableness of Christianity – ateistid on hullumeelsed, kes tuleks tsiviilühiskonnast välja heita.

3 sallivuse liiki:

ei ole nõus ja ei suhtle

ei ole nõus, suhtlen , aga aktsepteerin vastaspoole tundeid, veendumusi. Ei solva, ei naljata isikute üle – (sellest räägib John Stuart Mill).

(Isikute, usuliste tunnete jms) solvamine pole enam probleem. Salman Rushdie, Theo van Gogh, Muhamedi karikatuurid , religioonikriitiline kunst Läänemaailmas ( Monty Pythoni film “Briani elu”, Da Vinci kood, Jeesus kui homoseksuaal jne).
Epiloog John Locke’i teosele ja eessõna ususallivusele 21. sajandil
Locke’i nägemus religiooni ja poliitika suhetest oli omast ajast ees, siis Läänemaailmas on kõik just selles suunas arenenud – enam ei ole riigikirikut ega ( otseses või kaudses mõttes) sunduslikku usku, kuid pole ka täiesti ilmalikku (olgu kommunistlikku või sekulaar-liberaalset) ühiskonda.
Postmodernne ühiskond on kusagil kahe – usuriigi ja ilmaliku riigi – vahepeal. Usuühendused selles põhinevad vabatahtlikkusel, usuühendusi on järjest enam. Kui Locke’il on õigus, siis võib kultuuriline religioonikriitika olla samavõrd taunitav kui mistahes usuline sundus, sest ka võitlev ateism või sekulaarne fundamentalism püüab kehtestada “oma usku” kogu ühiskonnas ja teisitiuskujaid taga kiusata.
Ettevalmistav küsimus eksamiks (9. loeng):

Milline on Rousseau nägemus teoses “Arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse allikast ja alustest” loomuseisundist (metsikust inimesest) ja ebavõrdsuse tekkest ?

Prantsusmaa poliitfilosoofia

Kuni 1688 toimus Inglismaal tormiline poliitfilosoofia areng

17. sajandil oli Inglismaal toimunud tormiline poliitfilosoofia areng, peale 1689 aasta Kuulsat Revolutsiooni Inglismaal poliitiline pinge vaibus, sest parlamendi õigusi oli laiendatud kuningavõimu vastas ning erimeelsustel olemine ei toonud kaasa enam suuri pingeid. Omamoodi mõtlemine stagneerus.
Prantsusmaal süvenes poliitiline kriis ja seetõttu teravnes ka mõtlemine. Prantsusmaal aga pinge aina kasvas, Louis XIV (1638- 1715 , kuningas alates 1643 ) oli valitsenud pikka aega, ei kutsunud enam kokku Prantsuse parlamenti (Generaalstaate) ning üldse autokraatlikud kuningad valitsesid Prantsusmaad viisil, mis tõi kaasa ka majandusliku laostumise. Võib öelda, et 18. sajandil kandus poliitfilosoofia areng Inglismaalt Prantsusmaale viimase suure mahajäämuse tõttu poliitilises arengus.
Tolleaegne Prantsusmaa oli autokraatlik (Louis XIV: “L'État, c'est moi”), hierarhiline ning tsentraliseeritud riik, poliitiline olukord oli palju äärmuslikum kui Inglismaal, vabadused palju enam piiratud ning just selles kontekstis saavutasid Valgustusaja ideed oma radikaalsuse.

1685-st alates süveneb poliitiline kriis Prantsusmaal (kuningas valitseb parlamendita, riigivõlg, ebaühtlane maksustamine, välispoliitilised probleemid)

Et poliitiline tegevus oli piiratud, kandsid Prantsusmaal uuenduslikku poliitilist mõtet edasi mitte praktikud (nagu Locke või Burke), vaid kirjanikud -idealistid. Voltaire ja Rousseau kirjanikud, Diderot ja D’Alembert teadlased, sotsioloog Montesquieu kirjutas ka satiire. Arvustati halba valitsemist ning püüti õigustada võimu piiranguid (Locke’i eeskujul). Leiti, et:

kõigil inimestel on loomuõigused, millest lähtub valgustatud omahuvi, sellest omakorda ühishuvi. Valitsus on õigustatud vaid siis, kui edendab vabadust, korda, omandi kaitset ja teisi hüvesid.
Õiglane valitsus on esindusvalitsus, mis piirab võimu kuritarvitusi ja türanniat ning laseb indiviidil end teostada. Inglismaad idealiseeriti. Prantsusmaa mõtlemises aga vastanduti varasemate traditsioonidega – mõistus vastandus tavadega.
18. sajand – mõistuse ja teaduse teel tsivilisatsiooni arengu ja õnneni.

Montesquieu (1689-1755)

Kartis, et absolutism on niivõrd juurdunud Prantsusmaal, et vabadus pole enam võimalik. Millistel konstitutsioonilistel alustel põhineb vabadus ja kuidas taastada prantslastele vabadust?
„Seaduste vaim“ (1748), kirjutas 17 aastat, võrdlev analüüs
Mõistus on inimestel üks, kuid millised seadused saavad kehtima, see sõltub kliimast, pinnasest , valitsusvormist, kaubandusest, religioonist, tavadest
Püüdis leida konstitutsiooni, mis on kõige sobivam garanteerima alamate/ kodanike vabadusi, aga samas säilitaks ka korra (Vabaduse ja korra seos omavahel Burke’i jaoks oluline, traditsioonide olulisus erinevate ühiskondade vaatlemisel)
Omistas Inglise vabaduse seadusandliku, täidesaatva ja juriidilise võimude lahususele, nende omavahelisele tasakaalustamisele. Imetles Inglismaad, kuid toonasel Inglismaal oli võim SA suunas kaldu. Soovis taastada vabadusi, mis olid olnud Louis XIV eelsel ajal Prantsusmaal, mitte valgustusaja vabadusi.
Võimude lahususe idee iseenesest on vana (Aristotelese segarežiim, vana-Rooma vabariik, maise ja vaimse võimu eristatus, seisusparlament ja kuningavõim). Kuid nüüd sai võimude lahusus omaette põhimõtteks.
M ka veendunud, et TS, SA, KV omavad eraldiseisvaid poliitilisi funktsioone, ka seetõttu peavad nad olema eraldatud. Eraldatus pole aga absoluutne, TS võib SA kokku kutsuda jne. TS-l võib olla teatav veto õigus seadustele.

Võimude lahusus:

kolm valitsemise funktsiooni – täidesaatev, seadusandlik, kohtuvõim – usaldatakse erinevatele valitsuse harudele. Formaalses mõttes tähendab see kõigi kolme autonoomsust – et samad inimesed ei töötaks mitmes korraga -, samas tähendab ka vastastikkust sõltuvust nii, et oleks tagatud vastastikkuse kontrolli mehhanism. Eriti radikaalselt järgitakse seda presidentaalses USAs. Kuid üldiselt järgitakse kõigis parlamentaarsetes demokraatiates ka. Kuigi kui täidesaatev võim moodustatakse parlamendist, siis need kaks segunevad rohkem kui presidentaalses süsteemis, kus rahvas valib presidendi.

Üldiselt peetakse garantiiks türannia vastu. Üksteisest sõltumatud valitsuse harud jagavad võimu nii, et võimu teostamine pole kunagi kontrollimatu.

Jean- Jacques Rousseau (1712-1778)

Rousseau sündis Genfis (ema suri sünnitusel, isa jättis maha), hiljem kolis Pariisi (30 a.). Pöördus katoliiklusesse, rikka šveitslanna soosik, kelle toetusel sai haridust ja õppis muusikat. Proovis erinevaid ameteid (maksuametnik, preester, muusik ), kuid ükski neist talle hästi ei istunud. Oli Veneetsia saadiku sekretär Pariisis, kuid peagi tekkisid konfliktid. 1742 aastal võttis Diderot soovitusel osa Dijoni Akadeemia traktaadi konkursist teemal, “Kas teaduste ja kunstide areng on soodustanud kommete paranemist või korruptsiooni?” Rousseau oma kirjutises väitis, et teaduste ja kunstide areng on soodustanud ainult inimeste allakäiku ning selle traktaadiga [eestikeelses tõlkes Europeia 1995. a. väljaanne18] pälvis Rousseau esikoha.
Rousseau sai kuulsaks, kuid tema vastuoluline iseloom viis ta varsti tülli mitmete valgustusliikumise tegelastega, eeskätt Adam Smithi, Diderot, Voltaire’i ja teistega.

Süüdistati barbarismi edendamises ja igasuguse progressi vastasuses.
Rousseau iseloom, väärtushinnangud, arusaamine elust - kõik valgustusaja mõtlemisega vastuolus.
Ühiskondlik heidik. Võõrandub Pariisi ühiskonnast. Olemasoleva ühiskonna kriitik.

Seejärel kolis Rousseau kolis maakohta, kuid pärast oma teose “Ühiskondlikust lepingust” (1762) ilmumist, hakati teda taga kiusama nii Prantsusmaal kui ka kodulinnas Genfis. Rousseaul ei jää muud üle, kui reisida (ja reisis palju) ning ta püüdis leida endale varjupaika küll Preisimaal, küll Inglismaal.
Inglismaal sai ta hästi läbi inglise filosoofi David Hume ’iga, kuid lõpuks kannatas Rousseau vaimuhaiguse käes ning kahtlustas, et Hume on korraldanud temavastase vandenõu ning läks tagasi Pariisi lähistele, kus ta 1778 aastal suri.

“Arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse allikast ja alustest” (1755)

“Discours sur l’origine de l’inégalité parmi les hommes”.

Kaasaegses riigis on inimväärikuse mõõdupuuks raha ning voorus/moraal on ära unustatud
Inimestevaheline ebavõrdsus on tulnud kunstide ja teaduste arengust, kuna see on tekitanud inimestes ülbust ja üleolevust ning seetõttu on kadunud inimese algne, loomupärane voorus, mis oli heatahtlik ja teisele inimesele kaasatundev/halastav.
Et tõestada seda, mida tsivilisatsioon inimesele halba on teinud, tuleb minna tagasi aega, mil tsivilisatsiooni üldse ei olnud. Tsivilisatsiooni areng toob alati kaasa moraalse allakäigu. Kunstid ja teadused:
nõuavad luksust, jõudeaega;
pärinevad uudishimust;
loovad mittevajalikke soove ja mugavusi;
põhjustavad ühiskondlikku ebavõrdsust.
Imetleb minevikku, vana-Kreeka polist (poliitika ja vooruste/moraali seoste pärast)
Inimesed on loomupäraselt vabad ja võrdsed
Õiglase ühiskonna eeltingimuseks pole mitte teadused ja mõistus, vaid moraal (keskendumine kogukonnale, mitte endale)
Valgustusajale omaselt ei arva, et inimene oleks loomult poliitiline olend (Aristoteles), ühiskond ei tulene loomupäraselt, vaid on puhtalt inimlik looming.
Inimesest saab mõelda ilma poliitilise ühiskonnata, kuid varasemad filosoofid on rääkinud loomuseisundist valesti, nad on lähtunud kaasaegsetest arusaamadest inimese kohta, mis eeldavad ühiskonda:

Hobbes ( kadedus , usaldamatus ja surmahirm eeldavad mõtlemist!)
Locke – varade soetamine eeldab ettenägelikkust, ette planeerimist, pole loomulik!

Inimene on erinevatel ajastutel erinev olend!
Et inimene pole poliitiline ega sotsiaalne olend, tuleb ta vabastada kõikidest omadustest, mis on seotud ühiskonna ja teiste inimestega (sh mõistus, sest põhineb kõnel... – inimene pole ka ratsionaalne loom!)
Inimene on instinktiivne “loom”, kes väldib valu (aga ei karda surma!), täidab spontaanselt igapäevaseid vajadusi, kuid ei soovi rikastuda.
Metsikul inimesel on kaks peamist tunnet : soov end alal hoida ja kaastunne enda sarnaste suhtes, kui need kannatavad...
Moraali ei ole, pole head ega halba, käitub instinktiivselt.
Pole perekonda – mehe ja naise vahelised suhted on juhuslikud. Pole kohustust ega võimu.
Loomadest eristab inimest tahtevabadus ja enesetäiustumisvõime (suudab oma omadusi arendada, “edasiareng” kandub järglastele üle). Metsik inimene on arengu mõttes “puhas potentsiaalsus”, vaba ja võrdne loom.
Tugevam kaasaegsest inimesest, kui viimane on abivahenditeta.
Metsik inimene elab omaette metsas, käib ringi ihualasti, sööb ja joob seda, mis talle ette tuleb. Ainsad elamise vahendid on ta käed ja jalad (ehk keha), mistõttu need on tal arenenud väga tugevateks.
Et tal polnud kirvest, suutis ta murda oksi paljaste kätega, et tal polnud hobust, suutis ta kiiresti joosta .
Võitluses metsiku inimesega on kaasaegne inimene väga abitu ja saamatu.

Lisaks füüsilise tugevuse kaotamisele on inimkond tsivilisatsiooni arenguga kaotanud ka moraalseid jooni.

Metsinimene juhindus looduslikest instinktidest (nagu loomadki), mitte mõistusest, kuigi just mõistuse poolest eristus ta loomadest. Moraalses mõttes on mõistus olnud inimese allakäigu peamiseks põhjuseks.
Tänu mõistusele kasvab inimeses soov ennast täiustada ja muutuda paremaks, kuid see toob kaasa:
inimestevahelise konkurentsi
võrdlemise teiste inimestega (esialgu veel mittemateriaalses mõttes)
ülbuse ning üleoleva suhtumise teistesse inimestesse
iha järjest enamate asjade järele...
Sellised soovid tekivad alles siis, kui inimesed teiste inimestega suhtlevad. Iha asjade järele ei ole algsele inimesele loomuomane (Hobbes ja Locke eksisid).
Koos tsivilisatsiooniga tekib ebavõrdsus. Metsik inimene aga ei ihaldanudki head elu (võttis elu instinktiivselt sellisena nagu see on) ning seetõttu ta ei olnud ka omakasupüüdlik (ta isegi ei teadnud, et selline asi oleks võimalik).
Elu mugavused on teinud inimese õnnetuks. Lihtne elu oli õnn.
Inimestes on aja möödudes toimunud kaks suurt muudatust : inimese füüsilised ja moraalsed võimed on alla käinud inimese enesetäiustamissoovi tagajärjel ning inimene on kaotanud oma kaastundevõime.

Tänu mõistusele kaob ka kaastundevõime

Kaastunne eelnes kõigile muudele headele omadustele, mis inimeses välja arenesid. Puht loomupäraselt tundis metsik inimene kaasa teistele inimestele, keda ta nägi kas vajaduses või raskustes olemas ning kaastunne ajendas teda neid aitama.

Mõistus ei domineerinud, ei olnud konkurentsi, enesetäiustamist, enda võrdlemist teiste inimestega. Puudus mõte, et teise inimese hea käekäik on või võib olla mulle kahjulik (või tema kannatus mulle hea). Nähes teise inimese valu, reageeris metsik inimene instinktiivselt, tajus, et see on halb ning püüdis seda halba leevendada.
Kui tekkis konflikte teiste inimestega, siis ei võtnud ta seda isiklikult, sest need ei olnud seotud tema väärikuse või positsiooniga. Tema kahjustamine ei ohustanud tema isikut.
Kuid mõistus (või mõtlemisvõime) võimaldas inimestel eemalduda abivajajatest enda ümber ning muutuda enesekeskseks ja üleolevaks.
Inimene muutub ka nõrgemaks, peresuhted kinnistuvad, vajadused kasvavad, inimene muutub sõltuvaks teistest, vajab teiste abi.

Majanduslik ebavõrdsus ja tsiviilühiskonna teke

Ebavõrdsus tekib eraomandi kehtestamisega/seadustamisega. Et tekkinud ebavõrdsus oli rikaste huvides, siis nende initsiatiivil see ka seadustati: “Seega leidus neist üks inimene, kes kartes vaesemate inimeste kallaletungi, ütles neile, “Ühinegem tsiviilühiskonda, et üksteist kaitsta ning et kaitsta ka meie omandeid”.
Muu rahvas ei hakanud sellele vastu, nõustus selle inimesega ning nii saigi ebavõrdsus seadustatuks.
Kogu maa jaotati ära, ühed said rohkem, teised vähem... Vara kaitseks on vaja võimu, nüüd on tõesti inimestele omane:
asjade ihaldamine (Hobbes/Locke)
enda võrdlemine teiste inimestega (ka materiaalse rikkuste osas)
enese-armastus (algse kaastunde asemel), millest tuleneb…
… tühisuse armastus. Inimene ihaldab raha ja au ning ei mõtle enam oma tegelikele vajadustele. Soetab vara, mida ta ei saa kunagi kasutada ja au, mida ta põlgab niipea, kui selle kätte saab…

„Enamik meie hädadest on meie endi põhjustatud. Me oleksime võinud pea kõiki neid vältida, kui meie eluviis oleks olnud lihtne, ühetaoline ja üksildane, nii nagu loodus meile ette kirjutab.“

Valgustusajal peeti ainsaks tsivilisatsiooni lootuseks mõistust ja teaduse võidukäiku. Rousseau rääkis heatahtlikkusest ja kollektiivsetest instinktidest.
Teadust tuleb hoida seal, kus on tema koht, kui ta jõuab sinna, kus on südameasjad, on see halb. Moraalsed tunded on olulisemad mõistusest.
Inimese moraal sõltub alati oma aja ja ühiskonna moraalist. Moraal tuleb kogukonnast: ainult ühiskonnast tuleneb individuaalsus , tõeline vabadus ja omand, lepingute järgimine; väljaspool ühiskonda pole midagi moraalset.

„Emile“ (1762) IV raamat: „Ühiskonda tuleb uurida inimeste kaudu ning inimesi ühiskonna kaudu: need, kes püüavad käsitleda poliitikat ja eetikat eraldi, ei saa iial kumbagi mõistma.“

Ühiskondlik leping annab ka uue eetika, mitte ainult inimestevahelise läbikäimise.

Ühiskondlikust lepingust (1762)

Inimesele on loomuomane omahuvi
On konflikt indiviidi (omahuvi) ja riigi (kodaniku kohustuse) vahel
Moraal (pühendumine teistele inimestele) pole inimesele loomulik, seetõttu ei tulene see loomusest, vaid kokkuleppest.
Kokkulepped/tavad on ülemad loomusest!

Ratsionaalne motivatsioon

“Kes loobub vabadusest, ütleb lahti oma inimsusest, inimõigustest, isegi kohustustest. … Taoline tegu ei ole inimesele loomupärane ja kui tema tahtelt võetakse viimnegi vabadus, jäetakse ühtlasi tema teod igasuguse moraalse väärtuseta.” (ÜL 1.4)

Mida ühiskondlik leping ei ole?

1) ei ole patriarhaalne autoriteet - ei ole analoogiat perekondliku võimumudeli ja ühiskondliku võimumudeli vahel. (Aristoteles, Locke)
2) ei ole seotud jumaliku õigusega.
3) ei saa kehtida tugevama õigusel. Võim ei saa põhineda toorel jõul, vaid peab tuginema seadustele. (Leviatan ptk 18)
4) Ühiskondlik leping ei saa lähtuda orjusest. Ei vaba inimene ega terve rahva oma õigust ennast maha müüa ühele juhile. (vs Grotius, Hobbes –absoluutne allumine absoluutsele võimule).

Ekskurss: „Inimene sünnib vabana ja siiski on ta kõikjal ahelais.“ (ÜL 1.1)
Rousseau’st inspireerituna tekivad ka sellised mõtted – inimkonna ajaloos on “küllaltki loomulikult” välja arenenud isanda ja orja/sulase suhted, mis vähemalt teatud osas ei ole põhinenud andekusel, vaid võimul ja rikkustel (Aquino Thomas türannia etümoloogiast, türann “tuleneb sõnast „tugevus“ –, sest ta rõhub inimesi jõuga, mitte ei valitse õiglusega”). Ühesõnaga võibolla ka nõuga ja teenetega, kuid tihti ka jõuga allutati inimesed endale. Edasi allutati samamoodi nende järeltulijaid. Isanda ja orja suhete põhimõtetest (NB! pole Rousseau mõtted):

ori ei vääri dialoogi ega ka teadmisi asjadest, mis toimuvad või mis suunas laev liigub. Orja asi on aerutada (teha oma tööd) ja lõuad pidada. Eeldatavasti on orja mõtlemisvõime vägagi piiratud (ehk piirdub vaid sellega, et ta oskab oma lihtsa tööga hakkama saada).
Ori täidab kellegi teise (isanda) tahet. Ori ei arenda iseennast, oma isiksust, oma andeid.
Ori teeb isanda tööd. Orja kasutatakse ära.
Vastand orjade ja isanda suhtele oleks meeskonnatöö (ka juhi ja alluva suhe saab olla selline, et igaühel on oma töö, kuid kokku on meeskond , mitte kubjas ja matsid), meeskonnavaim (meeskondlik motivatsioon, kaasatus nii planeerimisse kui mõtestamisse, kõigi meeskonnaliikmete eneseareng).

Kas orjust leidub ka tänapäeval? Reaalsus on enamasti nende kahe eespool toodud alternatiivi vahepeal. Kassi- hiire mängu teiste inimeste allutamise , raha ja võimu nimel leidub ka täna.
Ühiskondlik leping

Lahendus: iga inimene annab end täielikult ühiskonnale koos oma õiguste ja omandiga.
Tuleb “leida selline ühiskondliku ühinemise vorm, mis kaitseks ja toetaks kogu ühisjõuga iga ühiskonnaliikme isikut ja vara ning mille puhul igaüks, kes ühineb kõigiga, alluks ometi ainult iseendale ja jääks sama vabaks kui enne.”
„Iga ühiskonnaliige võõrandab täielikult iseenda koos kõigi oma õigustega kogu ühiskonnale.“ Igaüks annab end ära täielikult – kõik võrdselt.
„Kui igaüks annab end kõigile, siis ei anna ta end kellelegi... siis saadakse tagasi kõige kaotatuga samaväärne hüvitus ning lisaks võidetakse juurde suurem jõud, mille abil enda omandust säilitada.“ (ÜL I.6)
Kui igaüks annab end kõigile, ei anna ta end tegelikult kellelegi, kuigi inimene muutub suverääni alamaks, moodustub suverään üksikisikutest ja inimene on selles mõttes iseenda alam. Kes on iseenda alam, on ka enda valitseja.
“Igaüks meist annab kogu oma isiku ja kogu oma võimu üldise tahte kõrgema juhtimise alla ning peale selle tunnistame me kõik iga ühiskonnaliikme terviku lahutamatuks osaks”. (ÜL I.6)
Ühiskondlik leping tuleneb rahvalt ja on rahva huvide kaitseks, kuid võim jääb alati rahvale. Võim peab alluma “üldisele tahtele”. Valitsusvorm on teisejärguline. Demokraatia aga halvim, omahuvist tulenev anarhia... Siiski konkreetne valitsusvorm sõltub olukorrast...
Suverään ei allu seadustele, kuid ei või võtta endale ühtegi esialgset akti rikkuvat kohustust, nt allutada end teisele suveräänile. Suveräänil ei saa olla huvi, mis käiks vastu teda moodustavate üksikisikutele. Ainult üldine tahe. Ainult seadus. Ainult õige.
Iga inimene osaleb seaduse tegemisel, kuid seadus on üldine. Seadus luuakse, kui igaüks mõtleb kõigi kohta üldiselt. Üldine tahe: see, mida kõik võiksid tahta. Üldine tahe on tõeliselt moraalne. Kehtib kõigile.
Varem oli inimesel tahe ja vabadus, kuid nüüd saavad need moraalseteks. Veelgi paremaks.
“Loomulikust seisundist ühiskondlikku seisundisse üle minnes tekib inimeses silmatorkav muutus: tema käitumises asendub instinkt õiglusega ja tema tegudesse ilmub neis varem puudunud moraalsus.” (ÜL 1.8)
“Ühiskondliku lepinguga kaotab inimene oma loomuliku vabaduse ja piiramatu õiguse kõigele, mida ta ihaldab ja suudab saavutada. Kuid ta saab endale kodanikuvabaduse ja omandiõiguse kõige üle, mida ta valdab. … Eelöeldule võiks lisada veel ühiskondlikus seisundis saavutatava vaimse (moraalse) vabaduse, mis ainsana teeb inimese tõeliselt iseenda isandaks. … ise endale antud seadusele allumine on vabadus.” (ÜL 1.8)
Üksikisikul eristub erahuvi ühishuvist. Inimene võib olla isekas, ratsionaalne, soovida hüve, kuid mitte osutada oma panust ühise asja ajamisse...
„Riik sunnib üldisele tahtele kuuletuma igaühe, kes iganes püüab sellest keelduda. See võib tähendada ainult seda, et inimest sunnitakse olema vaba.“ Sundus on õigustatud.
Üldine tahe vastandub üksikutele tahetele, aga ka teatud ühiskonna osade tahtele. Üldine tahe ei saa olla ka üksikute tahete koondsumma.
Üldine tahe peab olema nii objektilt kui olemuselt üldine, peab olema rakendatav võrdselt kõigile kodanikele. Inimesi peavad valitsema seadused, mitte valitsejad.
Üldine tahe sätestab selle, mis on hea kogu ühiskonnale. Üldist tahet on võimalik realiseerida, kui inimesed on sellest teadlikud, nad on teadvustanud selle, mis on kogu ühiskonnale hea.
1) üldine tahe ei ole võõrandatav
2) üldine tahe on jagamatu. Igasugune seadusandlik võim peab olema esikohal ning peab olema jagamatu.
3) Üldise tahte avaldamine peab olema otsene, Rousseau eelistab otsedemokraatiat. Esindusdemokraatia puhul peab esindaja igas küsimuses oma valijatega eelnevalt konsulteerima.
Rousseau loodab õigele haridusele, mis kujundab inimloomust ning kasvatab kodanikke moraali ja ka üldise tahte tundmisele. Seetõttu rahvakogunemistel ei otsustata mitte erahuvist, vaid üldisest tahtest lähtuvalt.

Ptk 7. Seadusandjast.

Rahvas ei saa kohe alguses olla niivõrd moraalne, kuivõrd seda nõuab riik, seetõttu peab looma õiged seadused seadusandja.
„See, kes söandab käsile võtta rahvale seaduste andmise, peab tundma end suutelisena muutma inimloomust ning tegema iga indiviidi – kes on iseenesest täiuslik ja püsiv tervik – üheks osaks hoopis suuremast tervikust, millelt see indiviid teatud mõttes saab oma elu ja olemise.“ Teeb inimese nõrgaks temas eneses, kuid tugevaks ühiskondlikus mõttes.
Riigi rajamine vajab suuri inimesi ja erakordseid vahendeid. Religiooni. Imesid. Veenmist rahva tasemel.
Seadusandja pole suverään, vaid on amet, milles antakse riigile põhikord
Kõiki ideid pole võimalik rahva keelde tõlkida. Rahvas on isekas ning pole ka valmis kõike kuulama. Seadusandja ei saa kasutada ka jõudu ega veenmist, seega on „rahvuste isad alati sunnitud olnud rääkima taevaste jõudude sekkumisest maistesse asjadesse ning austama jumalaid nende endi tarkuse eest. Kui rahvad alluvad riigi seadustele nagu loodusseadustele ning loevad nii inimese kui polise loojaks üht ja sama võimu, siis kuuletuvad nad vabalt ja kannavad leplikult üldise heaolu iket.“

Kodanikureligioon (IV.8): kiriku suhtes väga armuline ei ole. Aga ka selles nägi ohtu, kui teadlased jõuavad niikaugele, et patriotismi ja religiooni üldse hävitavad. Mõistus ja teadus lõhuvad lõpptulemusena ka ühiskonna. Ilma usuta, moraalita pole ei inimesel iseloomu ega ka ühiskonda.

Üldine tahe ja sundus: tegelikult sundust ühiskonnas ei toimugi. Sundus pole tegelikult sundus, sest inimene ise individuaalselt tahab seda, ka siis, kui ta ei tea, et see on temale hea. Tegelikult tuli üldine tahe alati kehtestada vastavalt teatud reaalsele arvamusele. On see kuuletumine kõige tugevamale ühiskonna osale või enamusele? Robespierre ’i ja jakobiinide tahe? Üldine tahe on eksimatu, kuid mis on praktilises elus see õige ja üldine tahe?

Rousseau nendib, et valitsuse surm leiab aset siis, kui üksikud tahted asendavad üldise tahte. (ka enamuse tahe pole üldine tahe!)

“Üldine tahe … on alati püsiv, muutumatu ja puhas,” kuid kui riik on hävimas, kodanikud lähtuvad “mingitest salamotiividest”, erahuvidest, siis on üldine tahe “allutatud teistele, temast tugevamaile tahteile.” (ÜL 4.1)
Kodanik peaks huvituma üksnes avalikust hüvest, sõltumata selle tagajärjest temale endale.

Ettevalmistavad küsimused eksamiks (10. loeng):
1. Võrdle David Hume’i ja Thomas Paine’i põhiseisukohti Edmund Burke’i omadega.

David Hume

David Hume ( 1711 -1776) oli kardinaalselt religioosse/usulise moraalikäsitluse vastu - mis seisnes eelkõige usulises moraali sisus (nt kümme käsku) ja usulistes moraali motiivides ( karistus teispoolsuses) ning visandas oma naturaalse /sekulaarse käsitluse moraalist:

Moraal ei põhine mõistusel, vaid tunnetel, kogemustel ja tavadel. Mõistusel on küll oma funktsioon, kuid mõistus ei suuda midagi enamat peale muljetest saadud ideede organiseerimise. Enamus inimese teadmisi põhjuslikest suhetest on tegelikult vaid korrelatsioon . Inimene näeb kahte ideed – lumi ja külm – koos ning seostab neid üksteisega. Analoogiliselt seostab inimene ideed - laip ja ebameeldiv.
Faktiteadmised on empiirilised (päike paistab). Moraali väljaspool inimest (ega inimese üle) ei ole. Hume uuris, kuidas inimesed teatud veendumusteni/arvamusteni/uskumusteni on jõudnud. Kuidas moraal üldse välja kujunes.

Mõistus allub tunnetele (on tunnete ori). Tunnetest tuleneb käitumise motiiv ning kogemuste põhjal kujuneb moraal. Inimene kogeb midagi mitu korda ning alles seejärel viib kogemused mõistuse abiga omavahel kokku ning niimoodi kujunevad välja inimese väärtushinnangud.

Analoogiliselt kujuneb ka riik välja pikaajaliste kogemuste käigus - riik ei teki mitte äkki ja ühiskondliku lepinguga (nagu arvasid Hobbes ja Locke), vaid tänu pikaajalistele kogemustele , mis kinnitasid teatud valitsemisstiili paremust, tänu tavadele.
Inimese moraalsetel tunnetel on kaks allikat - enda kogemused ja see, kuidas me näeme teisi inimesi teatud asjadele reageerimas. Näiteks laip. Me õpime laipa seostama ebameeldivusega tänu sotsialiseerumisele. Kui meile teiste inimeste käitumine ei oleks seda õpetanud, peaksime me laipa võibolla elutuks lihaks nagu igat teistki elutut liha. Sellised hoiakud ja voorused õpivad inimesed selgeks tänu haridusele ja tavadele (nähes teisi tavapäraselt käitumas ja reageerimas, õpime ka meie käituma ning pidama asju vastavalt headeks ja halbadeks).
Isekustunde vastandmõiste on Hume’i arvates on (sümpaatial põhinev) õiglustunne. Hume mõtestab sümpaatiat analoogiliselt Rousseau’le halastuse ja kaastundena.
Moraal ja poliitika on omavahel seotud. Kõik poliitika, institutsioonid jne tulenevad/põhinevad tavadel – järk-järgult kogeti nende kasulikkust ning nii seejärel võeti nad kasutusele. Kunstlikud voorused tulenevad muljetest ja tunnetest, mitte mõistusest. Valitsemine põhineb tavadel ja juurdunud kommetel. Ja positiivsetel tulemustel (seda peetakse heaks, millel on olnud positiivsed tulemused). Mitte tõel.

Edmund Burke

Edmund Burke (1729-1797) oli iirlane, kes asus 20-aastaselt elama Inglismaale. Kuigi ta naine ja ema olid katoliiklased, ta oli ise anglikaani kiriku liige. Tolle aja poliitikute kohta oli ta ka suhteliselt vaene. Iiri aktsent ja katoliiklase negatiivne kuulsus jäi talle elu lõpuni. Samas oli Burke tulihingeline väitleja ja väga põhimõttekindel. Oli väga mitmekülgne - jurist , kirjanik ja poliitik . Isa oli tal advokaat ning seetõttu oli Burke “sunnitud” alustama juristikarjäärist, kuid see jäi pooleli ning ta asus tegutsema kirjanikuna (1756 – kirjutas satiiri “A Vindication of Natural Society: A View of the Miseries and Evils Arising to Mankind”, vanus 27a, aasta hiljem esteetika -alase teose “A Philosophical Enquiry into the Origin of Our Ideas of the Sublime and Beautiful”, mida tunnustasid nt Immanuel Kant ja Denis Diderot), poliitikasse läks ta aastal 1760 (vanus 31a), mil temast sai ühe Inglise poliitiku, Sir William Gerard Hamiltoni , sekretär ja kõnede kirjutaja (sellist asja juhtub tänini, et üks kirjutab ja teine loeb ette…).

Burke on näide sellest, kuidas andekast kirjamehest on saanud suurepärane poliitik. A la Lennart Meri, Paul-Erik Rummo jt.

1765 (36a) läks põhimõttekindla inimesena Hamiltoniga konflikti ning temast sai erasekretär Rockinghami markiisile (kelle nimi oli Charles Watson-Wentworth), kellest sai sel ajal ka aastaks Inglise peaminister. Kuid viigid, kuhu Rockingham kuulus, jäid seejärel väga pikaks ajaks opositsiooni.
Burke oli viigina parlamendiliige aastatel 1766-1794, st vanusest 37 kuni 65!
40-aastaselt kirjutas oma esimese olulisema poliitilise pamfleti Observations on... The Present State of the Nation . 1769 kirjutab, et Prantsuse riik on majanduslikult (riigivõlgade tõttu) laostumas.
Konservatismi isa Burke oli eluaeg tooride (kuningavõimu pooldajate, hilisemate konservatiivide) kriitik ja suurepärane oraator parlamendis. Ta võttis aktiivselt osa paljudest tähtsatest päevapoliitilistest konfliktidest – maksustamisega seotud küsimustest, rahvusküsimustest, kolooniaid puudutavatest küsimustest, eriti aga, mis puudutasid kuningavõimu piiramist. Burke oli viigide tugevaim löögirusikas parlamentaarses väitluses.

Konservatiiv või liberaal?

Burke on oma hoiakutelt konservatiivne , samas oli ta oma Prantsuse revolutsiooni-eelses tegevuses selgelt liberaalne-progressiivne, mitte konservatiivne poliitik:

Eluaegne kuuluvus viigide erakonda. Viigid olid liberaalid , kes pooldasid muutusi, valimisõiguse laiendamist, kuningavõimu piiramist.

Oma esimestel aastatel parlamendis, ehk 1760. aastate teisel poolel ja 1770. aastate alguses, kritiseeris Burke teravalt Inglise valitsuse poliitikat Ameerika kolooniates ning toetas Ameerika kolonistide õigust nõuda esindatust Inglise parlamendis ajal, mil London tahtis koloniste maksustama hakata (no taxation without representation).

Burke uuris aktiivselt Briti koloniaalse kaubanduskompanii Ida India Kompanii asju ning leidis, et kompanii oli oma õigusi ületanud ning kuritarvitanud talle riigi poolt antud usaldust ja privileege. Burke püüdis tuua kompanii juhi parlamendi ette vastutust kandma, sest kompanii oli oma lepingut riigiga rikkunud. See on väga Locke’ilik suhtumine, et kui üks lepingupool on usaldust eiranud, võib teine osapool lepingu tühistada...
Lisaks neile seisukohtadele, mis tolle aja kontekstis olid selgelt liberaalsed, pooldas Burke ka majanduses kapitali ja eraomandi piiramatut kasvu ning kapitalistide õigusi.
Elu viimased kaheksa aastat pühendas Prantsuse revolutsiooni kriitikale. Kuid varem seisis muutuste ja reformide eest.
Veel 19. sajandil vaieldi päris tõsiselt selle üle, kas Burke oli ikka konservatiiv või liberaal. Aga see, kuidas ta väljendas oma antipaatiat Prantsuse revolutsiooni suhtes, väljendab selgelt konservatiivset mõtlemist. Antud kursuse teoses pöördub Burke peamiselt nö uute viigide suunas, kes on vaimustuses Prantsusmaal aset leidnud arengutest .

Prantsuse revolutsioon ise (algas 1789)

Prantsuse revolutsioon leidis aset olukorras, kus Lääneriikides olid kapitalism ja turumajandus välja arenemas, feodaalne kord lagunemas, ühiskonnad üle minemas vanalt elukorralduselt uuele. Prantsusmaal aga oli areng seiskunud väga pika ajaperioodi jooksul – Prantsuse parlament (generaalstaadid, kus oli kolm seisust - vaimulikud, aadlikud ja maksumaksjad), polnud kogunenud 1614. aastast alates, riiki oli valitsenud absoluutne monarhia, mis oli viinud riigi sõna otseses mõttes pankrotti.
Prantsuse revolutsioon kukutas kogu kehtinud võimukorra – nii monarhia, aristokraatliku korra kui ka riigi ja kiriku suhted. Revolutsiooni esmaseks tulemuseks oli suur segadus ja kaos ja terror – üksteise järel valitsesid generaalstaadid, jakobiinid , Asutav Kogu, Revolutsiooniline tribunal , giljotiin... Revolutsioonilised meeleolud kandusid üle peagi ka mujale Euroopasse ning Euroopa maade kolooniatesse. Burke nägi ette (et asi lõpeb kaose ja vägivallaga) ning selles osas on teda peetud prohvetlikuks nägijaks (antiik-aja arusaam oli, et prohvet on see, kes näeb tulevikku, seega on “nägija”). Louis XVI jäi peast ilma 1793. aastal. Prantsuse revolutsioonist saab alguse ideoloogiate võidukäik – liberalism , konservatism , sotsialism , anarhism, uue sisu said ka sõnad nagu vabadus, vendlus, võrdsus...

Teos “Reflections on the Revolution in France”

Burke sellenimeline raamat ilmus 1. novembril 1790, kuid leidis koheselt ka palju vastukaja – nii kriitikat kui toetust.
Burke on väga kriitiline Prantsuse revolutsiooni, selle radikaalsuse ja anarhistlike tendentside suhtes.
Teosel puudub väga selge struktuur, seetõttu on see kirjutatud „kirjana“.
Teosel on 3 osa:

Price ’i jutlus – Prantsuse revolutsiooni vastuvõtt Inglismaal, Prantsuse Rahvuskogu koosseis, Prantsuse loomuõiguste teooria vs inglise tavad ja traditsioon

Religiooni ja kiriku osa riigis nii Inglismaal kui Prantsusmaal

Prantsuse riiklikud institutsioonid.
Teose tervikpealkiri täpsustab aga probleemi olemust veelgi Reflections on the Revolution in France and on the Proceedings (in Certain Societies in London Relative to that Event [in a letter intended to have been sent to a gentleman in Paris]. Probleem polegi niivõrd selles, mis toimus Prantsuse revolutsioonis, vaid selles, et kaks Londoni seltsi on Prantsusmaa revolutsiooni sündmused ja põhimõtted heaks kiitnud ning soovivad hakata neid rakendama ka Inglismaal. Burke nägi ohtu selles, et jakobiinlike rühmituste meelsus19 ja innukus võib kanduda üle Inglismaale. Burke’ile valmistavad peavalu Prantuse Revolutsiooni võimalikud tagajärjed nii Inglismaa poliitikale kui ka kogu Euroopa poliitilisele mõtlemisele üldse.
Need kaks ühingut on Society for Constitutional Information ja Revolution Society. Eriti pahaseks ajab Burke’i asjaolu, et uus Prantsuse Asutav Kogu on loonud kontakte Revolution Society’ga ning on mõeldamatu, et mingi inglise selts sekkub niivõrd teise riigi asjadesse ilma, et oleks saanud selleks ametlikku luba Inglise valitsuselt.
Prantsuse Revolutsioon oli innustanud inglise seltse Inglismaa ajalugu, traditsioone ja revolutsioone valesti mõtestama. Need seltsid nägid Inglismaa 1646 ja 1688 revolutsioone palju radikaalsemas valguses kui nad seda tegelikult olid.
Burke leiab, et 17. sajandi Inglismaa revolutsioonid olid tingitud:

hädavajadusest, äärmuslikust olukorrast (necessity);

mõlema puhul taastati, mitte ei kukutatud, seaduslik ja õiguslik valitsus (monarh). Seetõttu ei saa järeldada, et Prantsuse revolutsioonis kukutatud monarhia, kiriku ja riigi suhted jne, oleksid kooskõlas Inglise ajalooliste revolutsioonidega.
Konkreetsemalt käsitleb Burke Revolutsiooni ühingut (Revolution Society) ning selle ühe liikme, dr. Richard Price’i kõnet, mille too pidas London’is Old Jewry kirikus. Price oli rääkinud Prantsuse Revolutsiooni valguses Inglismaa kodanike õigustest oma kuningate suhtes ning väitnud, et tänu 1688 Kuulsale revolutsioonile said Inglismaa kodanikud kolm põhiõigust oma valitsejate suhtes:

õiguse vabalt valida oma valitsejaid

õiguse neid vallandada ebaõige käitumise eest

õiguse ise moodustada oma valitsust.
Burke lükkab ümber kõik kolm väidet. Kuulsa Revolutsiooni ajal ei mainitud Burke’i väitel ühtki neist õigustest. 1689 aasta Õiguste Deklaratsioonis (Declaration of Rights) küll kehtestati kuningavõimu piiravaid sätteid nagu uute maksude heakskiitmine parlamendi poolt, sõnavabadus jms, kuid kusagil pole sõnagi Price’i kolmest rahvale antud õigusest. Vastupidi, mainitud dokument oli just pealkirjastatud kui ‘akt alamate õiguste ning vabaduste välja kuulutamiseks ja krooni pärimise probleemi lahendamiseks’. 1689. aastal ei tahetudki süsteemi muuta (ja süsteemi ei muudetud ka).
Ka Ameerika revolutsioon (1775-83) oli Burke’i hinnangul sisuliselt õiglusliku korra taastamine, kuna kuningas George oli rikkunud Ameerika kolonistide kui Inglise kodanike õigusi ning sestap oli vaja nende õiguste eest seista. Burke ei välista seega rahva õigust kaitsta end tõelise omavoli ees, kuid rahval on seejuures vaid õigus taastada varem kehtinud kord, kogu süsteemi muuta (või totaalselt uueks muuta) rahval õigust ei ole.

Burke’i nägemus Prantsuse revolutsioonist

Prantsuse Revolutsiooni puhul oli Burke arvates tegemist ühiskonna hävitamisega, mitte parandamise ega seadusliku korra taastamisega.
Burke oli väljendanud selliseid ideid ka oma varasemates teostes, kuid radikaalne revolutsioon - esimene täiemahuline ajalooline revolutsioon, mis muutis nii ühiskondliku ülesehituse, valitsemiskorra, kogu süsteemi - tõi Burke ideed ka radikaalsemalt esile. Prantsuse Revolutsioon ei olnud Burke arvates õigustatud, sest revolutsiooni endaga tehti palju suuremat ülekohut võrreldes revolutsiooni õigustuseks toodud ülekohtuga.
Burke leiab, et nn puhas demokraatia (otsedemokraatia, rahvavõim või rahva enamuse võim) võib olla sama despootlik, sama rõhuv kui absoluutne monarhia. Burke: Prantsuse Revolutsioonist alates levib mööda Euroopat katk, mille vastu tuleb rakendada kõiki võimalikke meetmeid. Oma retoorikas pingutab Burke ka natuke üle (kirjutab ta ju parlamentaarse väitluse tarbeks!) väites, et Prantsusmaal oli monarhia toonud kaasa rahvastiku arvu ja rikkuste kasvu, kultuurilise õitsengu, ta kujutas vana režiimi preestreid ja aadleid ülimalt moraalsete, heategevate ja usklikena.
Tõeline poliitiline tarkus parandaks vanu institutsioone, mitte ei hävitaks neid, nagu see Prantsusmaal juhtus, kus mõistuspärane sai ülemvõimu traditsioonide üle.

Traditsioon

Traditsioonid peavad mõistma kohut mõistuse (ratsionaalsuse) üle, traditsioonid on religiooni ja moraali allikaks. Mõistus on hea vaid nende alluvuses. Burke hindab ka väga kõrgelt Briti konstitutsiooni, võib isegi öelda, et see on tema poliitfilosoofia keskpunktiks. Kõik, mis oli Inglismaa põhiseaduslikus süsteemis, oli Burke’i jaoks püha, mitte sellepärast, et see oli tulenenud kas loomuõigustest või võõrandamatutest õigustest, vaid lihtsalt sellepärast, et ajalugu oli selle just nii paika pannud.
Burke’i nägemus inimühiskonnast on olemuslikult pärilik ja orgaaniline, see on suhe mitte ainult elavate , vaid ka surnute, ja tulevikus sündivate vahel. “Ühiskond on tõesti leping…”

Ühiskond

Ühiskond vajab eelkõige stabiilsust ning kõike, mis toob erimeelsusi, tuleb seega vältida. Erinevalt Hobbesist, Locke’st või Rousseau’st, eristab Burke tsiviilühiskonda poliitilisest ühiskonnast. Tsiviilühiskond hõlmab selliseid sotsiaalseid ühendusi nagu perekond, kirik, kaubanduslikud ühendused ja muud sotsiaalsed ühendused. Ühiskonnas tervikuna on hästi palju erinevaid suhteid, ühiskond on kompleksne ja järjepidev. Ühiskond pole loomulik ja mõistusel põhinev kooslus, vaid on kunstlik ja ebaloomulik kooslus, mille alusteks on tavad. Inimühiskond põhineb rohkem iniminstinktidel ja kalduvustel, isegi eelarvamustel (prejudices), mitte mõistusel.
„Ühiskonda tuleb suhtuda aukartusega, sest ühiskond pole vaid partnerlus asjades, mis teenivad labast ja loomalikku, ajutist ja kaduvat olemasolu. Ühiskond on partnerlus kõigis teadustes, partnerlus kogu kunstis, partnerlus igas vooruses ja kogu täiuslikkuses. Et sellise partnerluse eesmärke ei ole võimalik saavutada paljude põlvkondade jooksul, muutub see partnerluseks mitte ainult elavate inimeste vahel, vaid ka partnerluseks elavate, surnute ja tulevikus sündivate inimeste vahel. Iga riigi teatud leping on vaid üheks lepingupunktiks selles igavese ühiskonna suures ja iidses lepingus, mis ühendab alamad loomused ülematega, ühendab nähtava ja nähtamatu maailma“

Minevik

Burke väidab, et kui me otsime moraali (või tahame teada, miks me peame mõnda asja heaks, teist halvaks), siis ainus võimalus teda leida, on leida ta minevikust, sest minevikust saame me teada, mida inimesed on kord välja mõelnud ning seetõttu on ka ainus moraali allikas minevik . Et meil muud peale mineviku pole, tuleb suhtuda sellesse aukartusega. Et meil muud peale mineviku pole, siis on kõige tõenäolisemalt just minevikus ja traditsioonides see, mis on õige.
Ühiskonna institutsioone pole tegelikult võimalik hakata mõistuse abiga ühtäkki ise looma ega ka ise mõtestama. Burke väidab, et kõigepealt on mineviku kogemused ja neist tekivad inimestes instinktiivsed hoiakud ning alles seejärel või selle valguses saab õigel moel rakendada mõistust.
Kui midagi ühiskonnas muutub, siis on sellel oma põhjus ning muutus toimub loomulikult. Kui mingi meie soovitav muutus pole minevikus aset leidnud, siis järelikult ei peetud vajalikuks asju muuta ning seda tulebki pidada õigeks (see ongi otsustamise mõõdupuu!). Järelikult, see, mis on vana, on õige. Kui teatud asi pole pikka aega muutunud, järelikult on ta näidanud oma otstarbekust ning seetõttu ei vaja see ka praegu muutmist . Põhimõtte või teatud ühiskondliku korra vanadus ise viitab selle jätkamisele vajadusele ja ka otstarbekusele.

Riigi muutmisest

Riik on Burke’i jaoks sajandite jooksul kokku pandud kord, suur elav ja keerukate suhetega ühiskond, mille institutsioonid on minevikuga läbi põimunud. Riigikorraldust järsult muuta võivad vaid hullumeelsed, riiki tuli ettevaatlikult käsitseda, parandada/kohendada võis vaid muutunud oludes vigaseks jäänud osi, aga vaid neid ning neid ka vastavalt nende suhetele teiste, hästitoimivate, osadega.
Riiklikku korda tohib muuta vaid halvasti toimivas osas, mis on põhjustanud kõrvalekalde loomulikest arengutest. Muutus kui selline on Burke’i arvates möödapääsmatult vajalik. “Riik, milles pole mõningase muutuse vahendeid, on ilma enda säilitamise vahenditeta,” ütleb ta. Burke ütleb ka, et just muutus aitab säilitada.
Burke’il on kaks põhimõtet:

konserveerimine (conservation). Ta leiab, et riigis toimib teatav ülekandumine (transmission) esivanematelt järeltulevatele põlvedele. See toimub analoogiliselt looduses toimuvale ringkäigule ja kordustele. Looduslik süsteem on väga hästi paigas, kuid samas toimub järjepidev uuenemine (igal kevadel loodus ärkab taas), samas ei saa loodus kunagi täiesti uueks

korrigeerimine ( correction ). 17. sajandi revolutsioonid osutasid teatud osadele, mis Inglise süsteemis enam muutunud oludes hästi ei toiminud. Neid parandati ja konstitutsiooni uuendamiseks kasutati konstitutsiooni neid osasid, mis olid terved. Hästitoimivad vanad osad jäeti täpselt nii nagu nad olid. Troonipärilikkuse liin läks natuke kõrvale tavalisest , kuid uus liin tuletati vanast allikast. Lisanõudeks seati vaid kuninga kuulumine protestantlikku kirikusse.

Kuninga kõrvaldamine troonilt

Kuninga troonilt mahavõtmine pole rahva positiivne legaalne õigus, vaid on alati erakordne küsimus ning Burke’i arvates pole rahval sellist õigust tavaliste võimu kuritarvituste jaoks. Eristusjoon, millal peaks lõppema inimeste kuulekus kuningale ja algama vastupanu, on tema sõnul ähmane ja mitte kergesti määratletav (faint, obscure and not easily definable):

Mitte ühe teo põhjal

Võimu peab olema pikalt kuritarvitatud

“Väljavaated tulevikuks peavad olema sama halvad kui mineviku kogemused”

Revolutsioon peab olema viimane vahend

Rahval pole õigust valitsust moodustada
Ühiskonna järk-järguline muutmine on aga loomulik, nt Inglismaa vanimaks reformatsiooniks peab Burke Magna Hartat. Kodanike vabadused on aga ajalooliselt seotud päriliku monarhiaga ning nii monarhia kui vabadused on olulised stabiilsuseks ühiskonnas.

Vabadus

Burke oli küll kindlalt vabaduse poolt, sest vabadus on olemuslik õigus. Kuid vabadus on ka lahutamatult seotud korraga ning omaaegsed arengud tegid teda murelikuks kahel moel - viigid olid vabaduse poolt ja ründasid korda, toorid korra poolt ja ründasid vabadust.20
Burke leidis, et sajandite jooksul kogutud kogemuste tulemusena kehtestatud vabaduse piire võib laiendada vaid äärmise ettevaatlikkusega ning vaid järk-järgult.
„Ühiskond nõuab mitte ainult seda, et indiviidide äärmuslikud tunded oleksid allutatud, vaid et ka kogu rahvamassis ja ihus, nagu ka üksikisikutes, tihti takistataks inimeste kalduvusi, kontrollitaks nende tahet, ja allutataks nende viha. Seda saab teha ainult võim, mis on väljaspool neid endid , ning mis oma kohustuste täitmisel ei allu sellele tahtele ja nendele tunnetele, mille ohjeldamine ja alistamine on tema ülesandeks. Selles mõttes kuuluvad nii vabadused kui piirangud samamoodi inimeste õiguste hulka. Kuid et vabadused ja piirangud muutuvad aegade ja olukordade jooksul ning võtavad omaks lõputul hulgal muudatusi, ei saa neid korraldada teatud abstraktsest reeglist lähtudes; ja kõige rumalam on arutada muudatuste üle abstraktse põhimõtte põhjal.“
Inglaste kõik õigused tulenevad ajaloost, „ inglased võtavad seda kui esiisadelt saadud pärandit“, mitte kui indiviidi juurde kuuluvaid.
Kuid üks esimestest ja kõige olulisematest põhimõtetest, millest lähtuvalt on pühitsetud nii riik kui selle seadused, on, et kui need riigi ajutised omanikud ja rentnikud, kes on tänamatud selle suhtes, mis nad on oma esivanematelt saanud või mida nemad oma järeltulijatele võlgnevad, peaksid tegutsema justkui nemad oleksid peremehed kõige üle, et nad siis ei arvaks endal olevat õigust lõpetada põlispärandit või kahjustada sellest pärandist tulenevat vara. ... Sellise põhimõttelageda kergusega, millega muudetakse riiki nii tihti, nii palju ja nii mitmel erineval moel kui on ringi uitavaid ettekujutusi ja moode, murtakse katki riigi arenguahel ja järjepidevus. Ükski põlvkond ei suuda siis end enam teise põlvkonnaga siduda. Sellised inimesed pole enam palju paremad kärbestest suve ajal.”
Inimühiskond peaks järgima looduses valitsevat järjepidevuse ja muutuste rütmi. Riik ja riigivalitsemine peaks äratama inimestes samu tundeid nagu tekivad seoses perekonnaga.
Selles omaksvõetud pärandis oleme andnud oma riigikorra ülesehitusele veresuhete kuju, mis ühendab meie riigi ülesehitust meie kallite perekondlike sidemetega, lisab meie riigi peamised seadused meie perekondlike kiindumuste hulka, hoiab lahutamatuna ja peab nende kõigi ühinenud soojuse ja vastastikku ilmneva ligimesearmastusega kalliks meie riiki, meie kodusid, meie haudu ja meie altareid.

Inimõigused

Inimõigused kui mõiste on ekslik nagu ka kõik muud prantsuse revolutsionääride abstraktsed loosungid. Need ei tulene ajaloost ega inimelu kogemustest, vaid on väljamõeldised, on traditsioone mitte-arvestava mõistuse vili, kaasaegse “sofistika” tagajärg. Lõpptulemuseks on see, et võimu juurde jõuavad igasugused lurjused ja hullud , kes tulevad ja hävitavad kõik, mis sajandite jooksul mitmed põlvkonnad on üles ehitanud.
Burke mõttele, et üldistest abstraktsetest põhimõtetest lähtuv argumentatsioon kaldub olema alati hävingut toov, reageerib kõige vastandlikumalt peagi Thomas Paine. Kui Hobbes ja Locke rääkisid inimõigustest kui loomuõigustest, mis on olemas juba enne ühiskonda (ühiskond tekib nendest õigustest loobudes või neid üle andes), siis Burke leiab, et kõik inimeste õigused tulenevad tavadest.
Burke ei arva ka, et valitsus saaks sõltuda inimeste usaldusest ja inimeste loomuõigustest. Inimeste õigus valitsusele vastu panna sisuliselt lõpetaks ühiskonna. Ühiskond on leping ja leping ka elavate ja surnutega, väga paljude ühiskonna osadega.

Inimloomus ja eelarvamus

Ka pole inimloomus ratsionaalne. Inimene pole ratsionaalselt arvestav ja kalkuleeriv, vaid juhindub eelkõige harjumustest ja tavadest, mis kujunevad välja pika-ajaliselt. Olulised on seega eelarvamus , tava, harjumus. Mõistus on ka koos nendega, kuid mõistus pole neist ülem. Inimkäitumist motiveerib eelarvamus, mitte mõistus.
Sest eelarvamus koos oma mõistusega omab motiivi, mis teeb sellest mõistusest teo, ja ka kiindumust, mis annab sellele mõistusele püsivuse. … Eelarvamus on käepärast olev abinõu hädaolukorras, sest ta on varem rakendanud mõistust tarkuse ja vooruse muutumatul suunal ning ta ei jäta inimest otsustamise hetkel skeptiliseks, nõutuks ja kõhklevaks. Eelarvamus teeb inimese voorusest tema harjumuse, mitte rea omavahel seostamata tegusid. Läbi õiglase eelarvamuse saab inimese kohustusest tema loomuse osa.

Individualism

Burke kriitiline ka igasuguse individualismi suhtes:

inimene realiseerib end vaid ühiskonnas

ühiskonna alusüksuseks pole mitte indiviid, vaid perekond

väljaspool ühiskonda võivad inimesel olla küll selliseid isiklikke soove, kuid pole ei pikaajalisi eesmärke, väärtusi ega saavutusi

inimene on loodud sotsiaalse loomusega, see tagab ühiskondliku järjepidevuse. Sotsiaalne loomus ja ühiskondlik järjepidevus on lahutamatult seotud

inimloomus on muutumatu, kuid samas ka täiel määral mõistmatu. Mõistus ei seleta kõike, õigem ja tõepärasem on arvestada instinktiivset ja loomupärast, traditsionaalset ja harjumuspärast, inimese armastust, eelarvamusi ja lojaalsust. Need puudutavad inimese sügavamat loomust, enesekesksus, enesehuvi ja mõistus on vaid välised ja teisejärgulised.
Sisuliselt näeb Burke kahte võimalust - on kas individualism või ühiskond, kolmandat võimalust pole.
Ühiskond on keerukas organism. Riiki ei saa ühe hetkega maha lammutada ja uuesti luua. Ka pole inimeste kuuluvus riiki valikuline, tahan saan nt rootslaseks. See kuuluvus on kui gravitatsiooniseadus . Ei sa pääse…

Poliitilise teooria puudumine

Burke ei pooldagi erilist poliitilist teooriat, sest kõik ühiskonnale ja võimule olulised asjad – alluvussuhted, lojaalsus, valitsuskord jne - on juba loomupäraselt aja jooksul välja kujunenud, mida siin veel pikalt teoretiseerida. Burke eitas üleüldse teooriate vajadust ning väitis, et need ainult segavad reaalse poliitika läbiviimist (ta on parlamendiliige, siiski...).
Inimestel on vaja vaid ettenägelikkust ja mõistlikkust (prudence), kuid mitte tingimata ratsionaalset ja filosoofilist mõtlemist, eriti kui viimane on lahus praktilisest poliitikast, siis kindlasti viib selline mõtlemine ainult väärate ettekujutlusteni.21
Prantsuse Revolutsioon oli Burke’ile teoreetilise dogma revolutsioon ja väga negatiivne selles tähenduses, sest:

rajas oma mõtlemise äärmusjuhtumile ja äärmuslikele näidetele (revolutsionäärid põhjendasid oma tegusid nt Pärtliöö ja muude üksikute vana Prantsuse režiimi halbade näidetega, kuid nii monarhias kui katoliku kiriku tegevuses oli ju ka häid päevi...)

revolutsionäärid arvasid, et poliitika on etteennustatav22

iga teooria lihtsustab üle, muutub kogemuse väliseks ja ei sobitu kokku praktikaga23
Burke pole ratsionalist, vaid empiirik ning vastandab seega praktilist tarkust teoreetilisele teadusele. Instinktiivne, harjumuslik ja eelarvamuslik pole mõistusega vastuolus, vaid on sellega koos, kuid seejuures on oluline, et õpetamatud ja loomulikud tunded on ülemad puhtast mõistusest.
“Me oleme õpetamata tunnete mehed...”
„Teadus valitsemisest on seetõttu iseenesest nii praktiline ja mõeldud just selliste praktiliste eesmärkide tarbeks – see on valdkond, mis nõuab kogemust, ja isegi rohkem kogemusi, kui üks inimene suudab kogu elu jooksul omandada, ükskõik kui taibukas ja teraselt vaatlev ta ka ei oleks – vaid ülimalt suure ettevaatlikkusega võib keegi inimene söandada lammutada hoonet, mis on juba ammust ajast saadik piisavalt hästi teeninud ühiskonna ühiseid eesmärke, või seda taas üles ehitada ilma, et tema silme ees ei oleks kasutatavateks hinnatud mudeleid ja eeskujusid .“
Teooriaid hinnatakse mitte nende õiguse ja õigete eelduste kohaselt, vaid tulemuste/tagajärgede põhjal. „Ühiskonnas ammusest ajast juurdunud institutsioone hinnatakse vastavalt nende tulemustele. Kui rahvas on õnnelik, ühendatud, rikas ja tugev, siis eeldame me ka kõike muud. Me järeldame, et see on hea, millest hea tuleneb.“

Burke kui elitarist

Burke leiab, et inimesed ei ole loodud võrdseteks, inimsuhete hierarhia ja ebavõrdsus on paratamatud, looduslikud, loomupärased. Mõnedel lihtsalt on rohkem andeid ja võimu kui teistel. Seisused inimühiskonnas on samuti loomupärased ja õiglased, sh ka aadliseisus. Ühiskonna eri kihtide vaheline ebavõrdsus ei takista aga kogu terviku ühtsust ja harmooniat. Vastupidi, nii nagu looduses on mitmekesisus - on valgus ja vari, erinevad värvid, kontrast, muutus, kord ja proportsioon , samamoodi toimib ka inimlik maailm.
Inimestel on loomupärane sõltuvustunne, mis tuleneb juhi omadustest, võimetest ja positsioonist. Burke on öelnud: “Riik ei tohi lihttöölistele asjata liiga teha, kuid riigile tehakse liiga, kui sellised inimesed jõuavad võimuni.” Nagu konservatiivid ikka, kartis ta kaasata poliitikasse lihtrahvast. Pööblil ei peaks olema mingit osa riigi poliitilises elus. Prantsuse revolutsiooni pidas ta swinish mobi revolutsiooniks (swine on koduloom seale viitav sõimusõna )
„ Juuksuri või rasvaküünlapõletaja amet ei saa olla kellelegi auasjaks – paljude teiste, veelgi orjalikumate ametite kohta, ei ole mul vaja midagi lisada. Sellisest seisusest inimesed ei tohi kannatada riigipoolse rõhumise all, kuid riik kannatab rõhumise all, kui sellistele inimestele antakse luba osaleda valitsemises kas individuaalselt või kollektiivselt. Te mõtlete, et te võitlete seejuures eelarvamusega, kuid tegelikult sõdite te looduse enda vastu.“

Omand

Burke oli väga kriitiline vara natsionaliseerimise suhtes, kui Prantsuse revolutsionäärid konfiskeerisid kiriku ja kuninga varasid. See tõi kaasa vaesuse ja anarhia. Omand on Burke’i arvates ühiskonna edendamiseks möödapääsmatu, igasugune demokraatlik võrdsustamine vaid moonutab loomulikku asjade korda. Omand peabki jaotuma ebavõrdselt.
Burke uskus sügavalt turumajanduse põhimõtetesse ning ta on öelnud: “Rahalise kasu armastus on kõikide riikide jõukuse suur põhjus“. Ühes oma hilisemas töös ta räägib otseselt sellest, et inimene võib ja peab oma tööjõudu müüma ning rikas kapitalist tohib seda tööjõudu talt osta ning panna töölist tööle just nii nagu ta tahab. Ainult selline töökorraldus toob tulu, mis pikapeale jõuab ka töölisele.
Majanduslik areng tuleneb rüütellikest tunnetest ja usulistest moraalist. Neil kahel põhines õpetatus ( learning ) ja kogu kommertsühiskond. Nagu Hume, nii eeldas ka Burke, et majanduslik areng eeldab teatud sellist arengut toetavate väärtuste (tavad, moraal, usk) arengut. Tavad, moraal ja majandus on omavahel seotud. Kui langeb aadlivaim ja religioon, langeb ka majandus.

Religioon

Pigem liberaalne on ka see Burke’i hoiak, mille kohaselt kuningal puudub jumalik õigus valitsemisele (mis oli absolutistliku monarhia põhiõpetusi). Ta leiab, et religioon ja poliitika peaksid olema omavahel lahutatud24, sest mõlemal on oma funktsioon, mida ei tohi omavahel ära segada. Dr Richard Price’i üks viga seisneski selles, et ta seostas religiooni ja poliitika. Ka 1648 puritaanliku revolutsiooni käigus tehti sama viga, kuid 1688 Kuulsas revolutsioonis enam mitte.
Usufanatismi suhtes oli Burke väga kriitiline. 1780 aastal pääses ta ise napilt eluga katoliiklaste vastasest rahutusest. Prantsuse jakobiine pidas 16. sajandi radikaalsete reformaatorite sarnaseks, kes levitasid mässutuld üle kogu Euroopa. Prantsuse revolutsioon näitas, et poliitilist valitsemist puudutav teooria võib saada samamoodi fanatismi allikaks nagu seda teinekord on olnud mõni usuline dogma.
Samas teiselt poolt ja omal moel on religioon siiski poliitikaga ka seotud, kuigi see ei tähenda ei teokraatiat (jumalavõimu) ega ka klerikalismi (kirikuvõimu). Burke suhtus pühaliku aukartusega ühiskonna väljakujunenud ülesehitusse, maa ainulaadsesse ajalukku, institutsioonidesse, kodanike ajaloolistesse kohustusesse ja lojaalsusse. Burke suhtus nii mitte vaid Inglismaa, aga ka iga sügavate juurtega tsivilisatsiooni suhtes. Nt ka Prantsusmaa ja India suhtes. Ta leidis, et Jumala käsi on mängus iga valitsuse ja poliitilise ühiskonna kujunemisel. Igal rahval on oma kuju ja oma koht sellises jumalikus plaanis.
RELIGIOON ÜHISKONNAS. Religioon on tsiviilühiskonna alus, riigikirik on ühiskonna alus, riik ja kirik peavad olema lahutamatud. Kuigi Prantsusmaal oli puudujääke kiriku tegevuses, siis Burke leidis, et neid kiriku vigu ei saa ravida uskmatuse ja kogu süsteemi lammutamisega. Lahendus oleks kiriku reformimises. Kirik kui institutsioon pole vastutav teatud inimeste teatud ajal tehtud kuritegude eest – nt Pärtliöö eest, mil tapeti hugenotte. Burke pidas Prantsuse revolutsiooni läbinisti ateistlikuks ning oma tegevust võttis kui Euroopa kristlaskonna kaitsmist.
INIMENE JA RELIGIOON. Inimene on oma olemuselt religioosne loom, ateism pole mitte vaid inimese mõistuse, vaid ka instinktide vastu ning seetõttu ei saa kauaks püsima jääda. Suur osa teosest “Reflections...” on räägib Prantsusmaa kirikule tehtud kahjust, alles seejärel räägib ta monarhia ja aristokraatia kaotamisest. Revolution Society üks vigadest on püüdlus Prantsuse revolutsiooni eeskujul sekulaarset ühiskonda ning väärtustada usulist paljusust. Sellist usulist paljusust ja vabadust peab Burke halvaks.

Burke ennustas ette, et Prantsuse Revolutsioon on olemuselt kristluse vastu ning kui kristlus ühiskonnas hävitatakse, võetakse selle asemel paratamatult kasutusele teatud aseaine. 1792. kehtestati Prantsusmaal uus kalender, 1793 said kirikutest Mõistuse Templid, 1794 algatati Ülima Olendi kultus kristluse asemel.

Riigikirik edendab rahvuslikku kultuuri kõige laiemas mõttes. Vajab oma funktsiooni täitmiseks autonoomsust ja suurt omandit. Riigikirik on üks riigi olemuslik osa, nagu looduses nt on vesi, tuli jne. See on kui materjal, mida iga riik peaks saama kasutada (riigi olemuslik ehitusmaterjal?). Prantsuse poliitikud „ei mõista oma ettevõtmist; seetõttu nad müüvad oma tööriistad.“

Mary Wollstonecraft (1759-1797)

Richard Price’i õpilane ja Burke’i suur kriitik. Kirjutas Vindication of the Rights of Men (1790), Vindication of the Rights of Women (1792) – nägi Burke’s hierarhia ja sellise süsteemi pooldajat, mis süstemaatiliselt rõhub kõiki inglasi , kel on loomupärased ja võõrandamatud õigused, mida tuleb kaitsta. Inimesed saavad need õigused oma sünnihetkest alates, kui ratsionaalsed olendid ning need õigused on võõrandamatud. On kriitiline Burke’i eelarvamuse, privileegide, pärilikkuse ja hierarhia toonitamise suhtes, toonitab nende vastu mõistust ja võrdsust.
Kui Burke ütles, et mehed ja naised võrdsed vaid Jumala ees, siis Wollstonecraft ütles:

Naised on ratsionaalsed olendid
Naised peaksid hülgama rolli/loomuse/käitumise/hariduse, mille meeste domineeritud ühiskond neile on peale surunud
Naiste sõltuvus meest ja nõrkus tuleb suuresti (meeste domineeritavast) haridusest
Naised ei peaks end enam nägema olenditena, kes alluvad meestele

Thomas Paine ( 1737 -1809)

Teos Common Sense (1776) inspireeris Ameerika Revolutsiooni. Paine ise oli pärit tööliste perekonnast. Paine toonitas individualismi ning leidis, et indiviid peab olema sõltumatu mineviku tavadest ja valitsustest (kõik mineviku valitsused, sh monarhia, põhinesid türannial ja rõhumisel, need olid kurjad ja progressi vastased).
Rights of Man (1792) - kaitses Prantsuse revolutsiooni põhimõtteid ja kutsus üles neid rakendama Inglismaal. Leidis, et iga põlvkond peab olema vaba otsustama ise enda eest, olema “vaba mineviku surnud käest”. Paine oli ka egalitarist, võrdsuse idee pooldaja. Inimõigused kuuluvad kõigile inimestele maailmas, inimõiguste kaitse õigustab revolutsiooni. Sotsiaalse õigluse nimel on õigustatud ka omandi ümberjaotamine.
Ettevalmistavad küsimused eksamiks (11. loeng):

Mill ja Marx mõlemad räägivad põhjustest, miks ühiskond edasi areneb. Millised need käsitlused on ning kumb neist ja miks tundub veenvam?

Õnn

Platon, Sokrates – teadmine on õnn, ka vaene võib olla õnnelik; loomutäius, auväärne elu, vooruslik elu, vooruslikud valikud (Aristoteles); vaimne-usuline (Augustinus, kõik maised hüved jätavad hinge rahutuks, rahulolu tuleneb vaid usust), sama Aquino Thomas (osa õnn tuleneb terviku õnnest, alam allub vooruslikumale ja ülemale; osalemine Jumala plaanis);
Rousseau – ühiskonnast ja sotsialiseerumisest tulenevad – võrdlus, enesehinnang, au, kadedus. Õpime soovima lähtuvalt mitte enda soovidest, vaid…
Kas Bentham tegi inimesest looma? Kui mõelda füüsiliste kannatuste ja naudingute osas, siis ehk küll… Naudingus endas ON substantsiaalselt ja olemuslikult õnn.
Mill: õnn ei tule naudingu-püüdlusest endast, vaid on mõne teise püüdluse kaudne tagajärg. Õnne üle otsustab inimene ise, sh mitte teise inimese õnnekogemus või kannatus.
Ei esita Benthami stiilis naudingute kataloogi, küll aga möönab, et intellektuaalsed naudingud on kõrgemad füüsilistest. Mill ütleb: "it is better to be a human being dissatisfied than a pig satisfied; better a Socrates dissatisfied than a fool satisfied."

Jeremy Bentham ( 1748 - 1832 )

„Suurim õnn suurimale hulgale“. Naudingu ja kannatuse arvestamine . Väärtustada tuleb naudingu intensiivsust, kestvust, tõenäosust, ajalist lähedust, viljakust (arendab nautimisvõimet), puhtust (ei põhjusta kannatusi), ulatus (võimalikult paljudele ).

Seadusandluse eesmärgiks peab olema maksimaalse hulga inimeste maksimaalne õnn (nauding).

Demokraatia kui rahva üldises tahtes valitsemine teenib paratamatult kõige suuremat hüve, naudingut. Monarhia ja aristokraatia teenivad vaid väheste huve.

Et kõige suurem motiiv inimese naudingut edendada ja kõige parem teadmine sellest on inimesel endal, siis üldiselt maksimeerivad inimesed ise oma naudingut, kui neil on vabadus seda teha. Piisab seadustest, mis tagavad inimestele vabaduse ise oma õnne järgida ning seda nii, et nad ei põhjusta kannatust teistele.
Kõik inimesed loomupoolest püüavad naudingut saavutada, Bentham aitab ratsionaalselt kalkuleerida. Kogust.
Raha on hea vahend õnne mõõtmiseks. Kui inimene annaks sama hulga raha kahe erineva naudingu eest, siis järelikult on need naudingud võrdsed. Lisanduv sada krooni suurendab naudingut ebavõrdselt ebavõrdse varalise seisuga inimestele.
Karistused peaksid lähtuma varanduslikust seisust (Soome) - sama kuriteo eest peab karistuseks olema samasugune kogus valu.
Iga karistus juba definitsiooni poolest halb. Ka valitsemine on seetõttu halb. Valitseja ei tee inimesi õnnelikeks... Ikka ise.
Õnne maksimeerimine (objektiivne reegel) võib õigustatult sundida vähemustele peale enamuse arvamust. Kui enamus tunneb vähemuste tõttu ebamugavust – “moraalset valu” – nt homoseksualistid või teisitiuskujad – siis kasu maskimeeritakse, kui nende tegevus keelatakse.
Kui õnne maksimeerida ei ole võimalik kõigile, siis suurimale arvule, enamusele.

J. S. Mill

Geenius ja utilitarist

3-aastaselt hakkas õppima kreeka, 8-aastaselt ladina keelt, 12selt oli lugenud enamust antiik-klassikast. Utilitarist, kuid “kõige õnnelikum elu on selline, milles inimese meeled, tunded on kõige paremini arendatud”. Oluline on nii naudingu kvantiteet (Bentham) kui ka kvaliteet. Pidas muusikat ja kirjandust väga oluliseks. Luges Goethet jt. Püüdis veenda utilitariste ka tunnete olulisuses.
Mill arvustas Alexis De Tocqueville (1805- 1859 ) “Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast" (1840) ning leidis, et Ameerikas on demokraatlik poliitiline kultuur, võim on detsentraliseeritud, kodanikud osalevad aktiivselt poliitikas, on haritud ja teadlikud poliitilistest küsimustest, kuid neil polnud midagi ega kedagi, kes või mis ühendaks inimest ühiskonnaga. Avalik arvamus oli seetõttu saanud selle aura ja autoriteedi, mis on Euroopas kuningatel, aadlitel, paavstidel, rahvuslikel müütidel. “Sellistes riikides muutub usk avalikku arvamusse religiooniks, mille prohvetiks on enamus.”
Tagajärg: kirjandus ei kujunda avalikku arvamust, vaid on sellest sõltuv. Patriotismi langus, inimesed tegelevad rohkem eraasjadega, hakkavad ärimeesteks, sest inimese võimalused poliitikat mõjutada on muutunud pea olematuteks.

Poliitilise võrdsuse ideaal on USAs toonud kaasa:

1. keskpärasuse – vabaduse tingimustes inimesed hakkavad üksteist jäljendama – kas SINA tahad, seda mida tahad; mida SINA tahad…

2. enamuse türannia (läbi esindusdemokraatia ja avaliku arvamuse)

Konkurents, individualism ja isoleerumine ühiskonnast võivad tuua kaasa ühiskondliku ebastabiilsuse.

Mill “On Liberty” (1869)

Negatiivne vabadus – inimeste vabadust võib piirata ainult niivõrd, kuivõrd see hakkab piirama teiste inimeste vabadust. Üle selle piiri ei või ühiskondlik arvamus inimest mõjutada ega kontrollida.

Poliitiliste vabaduste areng

Kuningavõim – alamate õigused
Seaduslik kuningavõim – seadused piirasid kuninga võimu
Demokraatlik esindusvalitsus – perioodilised ümbervalimised, valitsemine piiratud teatud ajaperioodiga. Enamuse türannia ohu vastu vähemuste õiguste ja vabaduste kaitse.
Sotsiaalne türannia (läbi enamuse arvamuse ja ühiskondlike väärtuste) – kõige põhjalikum.
„Kui ühiskond surub hoiakuid ja arusaamu inimestele peale läbi riigi, siis on see isegi hullem sellest, kui lihtsalt riik seda teeks, sest ühiskonna ees on üksikinimene palju kaitsetum kui riigi ees.“
Inimene vajab kaitset ka avaliku arvamuse eest, ühiskonna tavade ja normide pealesurumise eest.
Liberaalne valitsemine eeldab liberaalset ühiskonda.

Ühiskond ohustab inimest, sest:

igal inimesel kipub juba loomupäraselt olema oma arvamus sellest, kuidas tuleb elada ning ta kipub oma arvamust teistele peale suruma;
ühiskondlik arvamus ei tugine õigetele põhjendustele ega õigetele argumentidele, vaid arvamuste kokkulangevusele (arvulisele enamusele)
Vabadus on inimõigus.
Inimese vabaduse tegelik avaldumisala on ta ise - kõiges, mis puudutab vaid teda ennast, on ta vaba.

Inimesel on:

usu, südametunnistuse, vaadete, eneseväljendamise ja kirjastamise vabadus;
eesmärkide ja tegevuse vabadus;
ühendustesse koondumise vabadus.

“Inimkond võidab rohkem selle kaudu, et laseb igaühel elada oma tahtmise järgi, kui sundides igaüht elama nii, nagu tundub hea teistele.”
Üldiseks põhimõtteks on: “inimsool on lubatud oma liikmete tegutsemisvabadusse individuaalselt või kollektiivselt sekkuda ühelainsal eesmärgil – enesekaitseks.”
Kultuuriline relativism – puudub üldtunnustatud mõõdupuu, kui palju peaks valitsus kodanike vabadusse sekkuma. Kehtib vaid üldpõhimõte.
Ühiskond saab sekkuda tema käitumisse ainult siis, kui see teeb ühiskonnale kahju. „Et sundust õigustada, peab olema ette näha, et soovimatu käitumine teeb kurja teistele. Oma tegevuses on igaüks ühiskonna ees vastatav ainult selles osas, mis puudutab teisi.“
“Vabas ühiskonnas valitsevad need vabadused tingimusteta ja absoluutselt“
Arenenumates ühiskondades toimub ühiskonna juhtimine mitte sunduse, vaid veendumuste ja veenmise kaudu.
Tsivilisatsiooni areng on progressiivne. Kõik ühiskonnad käivad sama teed. Ka rahvusriikideni.

Baskidest peaks saama prantslased või hispaanlased, šotlastest britid. Miks? Sest on kasulik…

Utilitarism

Kasu on ainus õiglane printsiip ja ülim eesmärk kõikide eetiliste küsimuste puhul, seega teise inimese kahjustamine annab koheselt põhjuse inimese karistamiseks.
Inimene vastutab teise inimese või ühiskonna ees. Inimese käitumine on reguleeritud seaduste, avaliku arvamuse ja oma südametunnistusega.
Utilitarism on ülim moraalne põhimõte ning see ei tegele tegelikult iga konkreetse juhtumiga. Vabadus ja riik on allutatud utilitarismi põhimõttele.
Inimene ei tegele kogu maailma inimeste naudingu ja õnnega, vaid nendega, kes on tema ümber.
Ei pea radikaalselt vastanduma traditsionaalse moraaliga. Kasulikkuse põhjal tuleb üldiseid reegleid hinnata.

Arvamuste paljusus

Ükski teadmine ei pruugi täiuslik/tõene olla (on pigem ekslik kui eksimatu). Ajaloost on palju näiteid, kuidas kunagised „absoluutsed tõed“ on osutunud valeks ja kokku varisenud.

Rooma vs kristlus, maakera on ümmargune, Maa tiirleb ümber Päikese

Isegi kui väide on tõene, kaotaks see oma elujõu ja manduks, kui keegi selles ei kahtle.

Vastuarvamused aitavad inimestel mõtestada sügavamalt oma tõekspidamiste aluseid ja neid ka elada.

Ükski idee pole täiuslik. Pole tõde (truth), on vaid õiged (right) või õigemad ideed. Iga idee sisaldab vaid osa tõest.

Mill ütleb, et kui koraanist oleks 8. sajandil võetud üle mõte, et valitseja on kohustatud töötama valitsetavate heaks, poleks kristlikul õhtumaal kulunud neid pikki sajandeid selleni jõudmisel.

Tegelik arvamuste vastandumine toimub mitte hea ja halva, õige ja vale vahel, vaid tõe ühe osa vastandumine tõe teise osaga.
Erinevad arvamused (paljusus üleüldse) on edasiviivad ja arendavad.
Demokraatiast ei saa lugu pidada, kui pole reaalset võimalust autokraatiaks, eraomandist ilma ühisomandita, individualismist ilma kollektivismita, koostööst ilma konkurentsita, liberaaldemokraatiast ilma sotsiaaldemokraatiata ( loetelu võiks jätkata lõpmatuseni vormis “headusest ilma kurjuseta”, “armastusest ilma vihkamiseta”…).
Inimene on võimeline arenema, oma teadmisi täiendama. Kui inimesed ei saaks niimoodi vabad olla ja vabalt areneda, siis ei olekski inimkonnal tõtt (või seda, mida antud hetkel peetakse tõeks).
Arvamusi ei hinnata tõe, vaid nendesse uskumise tagajärgede kaudu. Usk põrgusse on vajalik, et motiveerida inimesi käituma moraalselt.

Arvamuste darvinism? Ideede olelusvõitlus. Tugevam idee jääb ellu.
Väitlusnormid. Väitlejad teevad end lolliks, kuid publik saab targemaks.

Ühiskondlik arvamus kujuneb:

valitsev klass kehtestab moraalireeglid;
inimesed ise lepivad oma ülemate või jumalate eelistustega. Siiralt põletavad ketsereid.

Konventsionaalsetel normidel on tihti eksimatuse aura nende jaoks, kes nende järgi elavad. Jeesuse ja Sokratese tapsid need, kes uskusid, et on eksimatud.
Religioon on nii hea kui halb.

Kõige tugevam kõlbeliste normide kujundaja
“Kui me lõpetame nende moraalitõdede ignoreerimise, mis ristiusus ei sisaldu, ei pea me veel hakkama ignoreerima seda, mis seal sisaldub.” Halb on nii ainult ilmalik kui ainult religioosne moraal.

Isikupärasuse areng

Teatud liiki religioon pärsib isikupärast käitumist. Nt kalvinism – enesekontroll, enesesalgamine, Jumala tahtele allutamine.
Nagu arvamuste paljusus on hüve, on seda ka eluviiside paljusus. Isikupärasuse areng on ühiskonna heaolu ja arengu eeltingimus: “Kui tegevust ei juhi mitte inimese enda loomus, vaid teiste inimeste tavad ja harjumused, on puudu üks kõige põhilisem inimliku õnne komponent ja absoluutselt kõige põhjapanevam isikliku ja sotsiaalse arengu element.“
Nooruses peaks inimesi kasvatama ja õpetama vastavalt tavadele, et nad tunneksid ja kasutaksid inimkogemuse kaudu tõestatut.

KÕIK algab teadmistest, kui sa ei tea, siis ei oska sa ka tahta ega valida; kuid haridus peaks olema mitmekesine jne…

Tavade ja kommete puhul:

peab täiskasvanud inimene mõistma, et teiste kogemus on neid TEISTELE õpetanud;
inimese ebatavalise olukorra jaoks ei pruugi need sobida;
tava järgimine lihtsalt kombe pärast ei kujunda ega arenda ühtegi annet , mis on inimesele eriomane.

Inimene areng toimub läbi valikute tegemise.
„Kes teeb midagi sellepärast, et nii on kombeks, ei tee valikut. Ta ei õpi eristama, mis on parim ega seda soovima.“
Isikupärane inimene ise valib, ise usub, ise saavutab teadmised, ise jõuab oma veendumusteni.
“Kes laseb end teistel juhtida, on vaid ahv, kes jäljendab.“
Mill ülistab sellist iseteadlikku, isikupärast, impulsiivset, energilist inimest, selline inimene on suuteline tegema nii rohkem head kui rohkem kurja. “Kui ühe inimese ihad ja tundmused on tugevamad ja rikkalikumad kui teisel, ei tähenda see midagi muud, kui et temas on rohkem inimloomuse toormaterjali , ta on võimeline nii suuremaks headuseks kui kurjuseks.“
Kui sellisel inimesel on ka tugev tahe, siis saab ühiskond sellistest vaid kasu.
GEENIUSED … :

edendavad uusi arusaamu ja eluviise
neid on vähe, kuid nad on maa soolaks
võivad “vabalt hingata vaid vabaduse atmosfääris,” vabaduse keskkonnas.

Igas asjas on keegi kunagi esimene olnud ja kõik olemasolevad hüved on originaalsuse vili. … VS KESKPÄRASED INIMESED:
Maailma suurim probleem: ülemvõim on avalikul arvamusel ja kollektiivsel keskpärasusel, kuid keskmises inimeses pole tugevat sisu, ta ei tee midagi ebatavalist.

Avalik arvamus tsenseerib ekstsentrilisi tegusid, aga koos nendega ka geeniuste energiat, tugevust.
Sa teed ühiskonnale teene, kui sa ei käi riides nii, nagu on tavapärane, kui elad ja arvad teistmoodi jne. Individualism ja spontaansus/ ekstsentrilisus on väärtused omaette.
Individualistid toovad ka teistele kasu, sest nad osutavad alternatiividele, millest saavad ka kõige keskpärasemad hiljem kasu.
Ilma uuendusteta progressiivne tsivilisatsioon lõpeb.
Ainus ühiskonna arengu tagatis on VABADUS.

Tegutsemisvabaduse praktilised piirid

Igasugune tsensuuri puudumine? Mida mõeldakse teistele tehtava “kahju” all? Kas ka moraalne? Mill eristab tegu ja arvamust, kuid argumentide väljendamine on ka tegu!

Mill ütleb:
“Neid, kes ei käitu arukalt , tuleb veenda, kuid mitte keelata.”
“Kõik asjad, milles inimene eksib kaine mõistuse vastu, kui ta otsustel on halvad tagajärjed, on vähem halvad sellest kurjusest, mis tekib siis, kui teised otsustavad selle üle, mis on temale hea.”

Kas mingigi tegu saab puudutada vaid inimest ennast? Ka joodikust, hasartmängurist sõltuvad teised inimesed, või jääb ta ise sõltuvusse teistest.
Hasartmängurit tuleb karistada, kui ta oma palga maha mängib. Sest temast sõltuvad kannatavad. Selline soovitus on ka avaliku kõne käsiraamatuis, et kui tahad veenda alkohoolikut, siis ära ütle, et alkohol võtab temalt tervise ja elu, vaid ütle, et tema lapsed ja naine kannatavad. Pidi mõjuma palju veenvamalt. Sest rõhub süütundele ja teistele, kes kannatavad tema pärast.
Sõdurit või politseinikku ei tohiks karistada selle eest, kui nad vabal ajal on purjus , kuid peab karistama, kui nad on purjus oma kohustust teiste inimeste ees täites. Sest kahju tõenäosus teistele kasvab.

Demokraatias peaks olema kaks kriteeriumit, mis võtavad inimestelt valimisõiguse (mitte sugu, rass ega religioon!):

harimatus – selliste arvamus kipub olema liialt välja arendamata.
majanduslik sõltuvus – nt kui inimene saab sotsiaalabi . Ei maksa otseseid makse. Mis õigus on tal otsustada maksumaksja raha kasutamise üle, kui ise makse ei maksa? See, kes saab nt ümbrikupalka, aga samas taotleb töötu inimese hüvitisi – eluasemetoetust? Vastuargument muidugi oleks, et kaudseid makse (riigilõive, alkoholi või kütuseaktsiisi jms) maksavad kõik…

Ettevalmistavad küsimused eksamiks (12. loeng):

1. Mille poolest võib Marxi pidada Kanti ja Hegeli õpilaseks?

Immanuel Kant ( 1724 -1804)

Nagu Platonil ideedemaailm, on Kantil “asjad iseeneses” maailm. Minu mõistusest ja teadvusest sõltumatu reaalsus. Olev või reaalsus kui selline - Dinge an sich – nendega tegeleb puhas mõistus, tavapärase mõtlemise ja tunnetega nendeni ei küüni. Puhas mõistus on seega kõrgemal kõikidest meelelistest tajudest ja tavamõtlemisest.
Puhta mõistuse ideed lähevad kaugemale mistahes kogemusest ning muutuvad transtsendentseks. On üldised, reguleerivad, ühendavad põhimõtted. Nt Jumala mõiste on puhta mõistuse idee – üks küsimus on, kas Jumal on olemas ja tõestatav või mitte, sootuks teine küsimus on, et meie moraalitaju põhineb Jumala ideel. Jumala mõiste on üks „puhta mõistuse mõistetest“, mis määravad kogu meie mõtlemist ja tegevust, kuigi nad viitavad meie tunnetuslikust aparaadist väljapoole. Sellised ideaalmõisted juhivad, lihtsustavad ja liigendavad meie teadvuse tegevust, kuid ei viita reaalsele ega olemasolevale (ega kogemusele). Aru ja aistmise valdkond on tunnetus, puhta mõistuse valdkond on usk.
Inimese arusaam heast ja halvast ei pärine kogemusest, vaid (moraal) on antud kui puhta mõistuse põhimõte, milles me oleme kindlad enne kogemust, a priori. Kehtib ka siis, kui keegi ei koge, keegi ei järgi.
Inimene on mõistuslik olend ja annab ise endale seadused. On autonoomne – vaba kuuletuma enda kehtestatud seadustele. Valgustatud. Allutatud ja autonoomne subjektiivsus.
Praktiline mõistus juhib meie tegevust, annab meile tahte olla moraalne, kuid moraali kindel alus säilib muutumatuna, absoluutselt ja tingimusteta, isegi kui keegi seda mitte kusagil mitte kunagi ei järgiks. Moraal ei vaja kogemusel põhinevat kinnitust.

Kategooriline imperatiiv

Kategooriline – pole piiranguid, reservatsioone, kehtib tingimusteta. Imperatiiv – kohustab.

Deontoloogiline eetika - väärtustab tegu, mitte tagajärge. Kasu ei saa olla moraali aluseks. Inimesel on täiuslik autonoomia – vabadus kuuletuda enda kehtestatud seadustele, sõltumata enda kogemusest, isegi õnnetaotlusest.

Moraali aluseks on pigem inimeseks olemine. Tingimusteta mõisuse käsk, mis lähtub inimese olemise alustest. Tegutse maksiimi järgi, nagu sa peaksid õigeks, et kõik nii käituks, et see võiks olla universaalseks seaduseks.
Kaks vormelit:

Tegutse vaid selliste maksiimide alusel, mille puhul sa tahad, et need oleksid universaalsed seadused.

Tegutse nii, et sa käsitled inimkonda, nii enda isikus kui iga teise isikus alati eesmärgina ning mitte kunagi vahendina (subjektiivsuse allutamine).
Lubaduse murdmine ei saa olla universaalne maksiim , see hävitaks tõotuse kui sellise.

Kas liikluseeskirjade rikkumine (ka vähim…) saab olla universaalne maksiim, mille järgi Tallinn-Tartu maanteel sõita? Õige vastus on, et ei saa.

Inimesed on võrdsed, kõigil võib olla hea tahe, mis on kogu moraali ja vooruste aluseks. Kõik on võrdselt inimesed.

Poliitika peab olema allutatud moraalile ja seadusele

Rechtstaat (õigusriik). Vaid õiguslik seisund on rahu seisund, rahu tuleb läbi seaduse/õiguse, õigus tuleneb mõistusest.
Asjade (Dinge) loomuses on suunduda, püüelda vaba, ratsionaalse ja rahuliku olukorra poole.
Inimese legaalsed kohustused:

puudutavad inimeste õigusi – kohelda teisi kui eesmärke, ei tohi kellelegi kahju, ei tohi kahjustada teiste omandit jt – ei ole valikulised, on täpsed.

vooruslikud kohustused - teiste inimeste õnn, inimkonna armastus – valikulised, üldised.
Inimkonna armastus on tingimuslik , inimeste õigustega arvestamine aga absoluutne kohustus.
„Ausus on parim poliitika“. Poliitilised teod tulevad kohustusest. Ei tegele tulemustega. Makjavellism on lubamatu. Poliitika on avalik, vaid ebaõiglus toimib salaja ...
Eetiline kogukond on seesmine ja universaalne (kõigile üks), poliitiline ühiskond on väline ja iseäralik (erinevad riigiti ja ühiskonniti).
“Igavesest rahust”: Kui moraalne mõistus on kindlaks teinud, et sõda (nagu ka valetamine) on ebaõiglane, siis ei teki küsimust, kas igavene rahu on saavutatav või mitte, vaid on kohustus luua sellised riiklikud ja rahvusvahelised vabariikluse institutsioonid, mida rahuks on vaja.
Nii jõutakse soovidest ja ihadest distsipliinini, õigusriigini (inimeste ühendus seaduse all – kus suverään juhindub üldisest tahtest ja alamad alluvad seadustele). Inimestes toimub niimoodi moraalne progress.
Kant oli demokraatia suhtes kriitiline, kuna leidis, et enamusreegel ohustab individuaalset vabadust. Rääkis vastastikkusel põhinevast (konstitutsioonilisest) vabariigist, kus ratsionaalsed olendid vastastikku üksteist toetavad ja koostööd teevad, kuid inimesed ise liiguvad oma õnne suunas. Moraalne vabariik, eetiline kogukond.

Georg Friedrich Hegel (1770-1831)

Õppinud teoloogiat, filosoofiat. Ülistas Machiavellit ja kardinal Richelieu ’d, kes mõistsid “põhimõtet”, mille kohaselt asjad [nende ajal] toimisid. Individuaalse moraali reeglid ei piira riikide tegutsemist . Riigil pole kõrgemat kohustust enda alalhoidmisest ja tugevdamisest.
Religioon: (Herderist ja Lessingust inspireerituna arendas ideed, et) maailmareligioonid järgnevad üksteisele kui progressiivsed usulise tõe ilmutused ning nii toimub jumalik inimkonna harimine järjest edasi. Filosoofiad ja religioonid on teadlikud „leiutised“, millel on praktilised eesmärgid. Nüüd saab juba rääkida sotsiaalteaduslikust lähenemisest religioonile, mis mõtestab religiooni funktsioone jne.
(Analoogiliselt religioonimõistmisele on ka) ajaloofilosoofia: (saksa valgustusajale täiesti loomulik mõte, et) kõik kultuuri elemendid moodustavad ühe terviku, milles religioon, filosoofia, kunst ja moraal mõjutavad vastastikku üksteist. Kõik need kultuuri harud väljendavad rahva „vaimu“ ning ajalugu on protsess, milles see vaim end realiseerib (potentsiaalsus püüdleb enda realiseerimisele).
Ajaloo – maailmavaimu realiseerumise - perioodid:

(tees?) Vana-Kreeka vaba mõtlemine. Polise elustiil. „Õnnelik“, loomupärane ja spontaanne noorus.

(antitees?) Sokrates ja kristlus – moraal, müstitsism ja religioon tõid kaasa pettumise, pessimismi, „vaimu pöördumise sissepoole“, kadus spontaanne loovus ja kodanikuvabadus . Autoritaarne (organiseeritud-kiriklik) vs eetiline (individuaalne) religioon.

(süntees?) Vaim pöördub tagasi enda juurde kõrgemal tasemel. Vabadus koos autoriteedi ja enesedistsipliiniga. Protestantism ja saksa rahvuslus. Rahvustest koosnev universaalne inimkond.
Ajalugu on progressiivne maailmavaimu realiseerumine ja materialiseerumine.

Iga rahvust tuleb hinnata vastavalt tema panusele inimkonna progressi. Kõik rahvused pole welthistorische Volksgeister.
Inimesed peaksid olema pühendunud suuremale asjale kui nad ise on. On asju, mis elustki tähtsamad…
Rahvuslik solidaarsus (rahvusliikumiste käigus allutati etnilis-usulisd vähemusgrupid!)25 vs Prantsuse revolutsiooni individualism. Inimese väärtus tuleneb sellest, millist tööd ta teeb ja millist osa ta mängib suures sotsiaalses draamas. Omas rahvuses. Indiviid ühineb rahvusega, indiviidimõistmine pole enam seotud loomuõiguste ja ühiskondliku leppega. Süntees. Samas on Hegel revolutsioonivastane ja konservatiivne.
Tegelikku ajaloo käiku mõjutavad ebaisikulised jõud ja põhjused.

Dialektika ja süntees

Platon: filosoofiline dialektika, inimese mõtted arenevad kõrgemale tasemele – saavutavad justkui Hegeli sünteesi, kui need kohtavad vastanduvaid mõtteid või kriitikat, millele nad seejärel reageerivad.
Juba vana-kreeklased mõtlesid, et ajalooline protsess toimub läbi vastandumiste. Tsükliliselt.
Hegel: Iga tendents , mis jõuab oma täiuseni, kannab endas vastandlikku tendentsi , mis selle purustab. Mõlemal poolel on osa tõest ja osa valest ning kui neid õieti kaaluda, siis ilmneb kolmas positsioon, mis ühendab mõlema tõesed osad. Hegelil on eelkõige olulised ideed, mitte materiaalsed jõud, töösuhted jms nagu Marxil.
Ühiskond areneb tema seesmiste jõudude järjepideva vastandumise ja pinge läbi, ratsionaalselt ümber kohandudes. Selline on der Gang der Sache selbst.

Perekond, tsiviilühiskond ja riik

Riik ja perekond (abielu) pole lepingulised suhted. Lepingud tehakse võõrandavate, müüdavate, ostetavate asjade kohta.
Perekond:

Abielu on eetiline elu, mitte kasu eesmärgil
Seisneb kohustustes, õigused tulevad alles abielu lõppedes (pärand, alimendid , vara jaotus jms)
Abielu tegelik seos on armastus (subjektiivne, individuaalne altruism ), omand pole individuaalne, vaid on perekondlik-objektiivne, mistõttu see on päritav. Lapsed teevad perekonnast objektiivse üksuse.

Tsiviilühiskond:

kaasaegne nähtus, institutsionaliseeritud, riigist eraldatud, lepingulised suhted. Inimeste vajaduste ja isiklike eesmärkide täitmine – tootmine, vahetamine, tarbimine.
universaalne egoism - kõik inimese motiivid tulenevad omakasust
Ühe inimese õnn on seotud teise ka kõigi teiste õnnega (täielik vastastikkune sõltuvus)

Riik:
Riigi ajalugu on vabadustunnetuse areng. Vaid riigis on vabadus täielik, sügav, tõeline, seaduslike piirangutega kirgedele ja hirmudele.
Riik on subjektiivse ja objektiivse, perekonna ja tsiviilühiskonna süntees.
Universaalne altruism – motiiviks pole omakasu, vaid soov teenida riigi kui inimeste grupi huvisid. Altruism kõrgemal tasemel:

erinevalt perekonnast põhineb riigitasandil suhe inimeste vahel vabal tahtel, soovil elada, toetada ja kaitsta solidaarsusel põhinevat kogukonda.
avaldub ennekõike julgeoleku tagamises ja maksusüsteemis (maksudemaksmise motiiv pole isiklik kasu, vaid altruism!; ka lahingusse ei minda kaitsma isikliku julgeolekut). Samas on riigi peaeesmärk kaitsta omandit.

Omand

Omandi kaudu realiseerib inimene oma isiksust. Vaesus on seetõttu kui isiksuse-puudumine, inimsusest ilma-olek, mitte ainult täitmata vajadused… Hegel taunib ühisomandit (riik ei tohiks inimeselt ära võtta seda, mida riik pole loonud). Et varanduse suurus sõltub tööst, siis ebavõrdsus tekib paratamatult, kuna ühed on teistest töökamad.
Omandi peamine funktsioon pole mitte vajadusi rahuldada (tarbimises omand hävib), vaid kaupu juurde toota (saada investeeritud).

Vabadus

Hegel on vastu kõigile vabaduskäsitlustele, mis põhinevad indiviidi piiramatul vabadusel. Vabaduse realiseerimise eeltingimuseks on riik ja kohustused. Konservatiivne arusaam. Inimene ilma ühegi ühiskondliku suhteta on vaid instinktiivne, teatud kalduvustega loom (Rousseau), vägivaldne ja fanaatiline, terrorist ja ateist (nagu juhtus Prantsuse revolutsiooni järel). Tal pole kohustusi, staatust ega midagi.
Kaasaegne riik pole inimese vahend, mis on teatud eesmärkidel loodud (Locke), see on maailmavaimu faas... Kõrgeim inimvajadus on vajadus osaleda ja olla osa põhjustest ja eesmärkidest, mis on suuremad isiklikest soovidest ja naudingutest.

Karl Marx ( 1818 -1883)

Sündis Trieris, Reinimaal. Tol ajal polnud rahvuslikku parlamenti ega keskklassi.
Tema perekonnast pärines tavaliselt kogukonna rabi . Isa pöördus (hädavajadusest, of necessity) kristlusesse aastal 1818, kui juutidel keelati teenida avalikes ametites. Õppis juurat, teoloogiat, filosoofiat. Doktoritöö “ Demokritose ja Epikurose natuurfilosoofia erinevus” Jena ülikoolis. Tema toonased teoloogilised teadmised teeksid temast ka täna teoloogias tugeva tegija...

Mõjutatud saksa filosoofiast ja inglise poliitilisest ökonoomiast (majanduses toimivad omad seadused ja loogikad – nt Adam Smith, hindade isereguleerimine turumajanduslikus süsteemis).

(Õpetaja) Hegeliga sarnaselt: individualismi kriitika; dialektika.
Vs Hegel:

natsionalism pole oluline, mitte rahvuskultuurid pole sotsiaalse ajaloo peamised üksused, vaid sotsiaalsed klassid. Ka ei poolda ta Hegeli konservatismi ja revolutsioonivastast hoiakut.

Ajalugu ei muutu mitte ideede (Vaimu) arengu, vaid majandussuhete (materiaalsete suhete) arengu läbi. Sihipärane areng toob kaasa perioodilised klassivõitluse ägenemised, revolutsioonid.

Ka nägemus sellest, et riik on tsiviilühiskonna konfliktidest kõrgemal, peab Marx Hegeli illusiooniks.
Riik pole erapooletu üldise huvi esindaja, vaid domineeriva grupi vahend, mis kehtestab seda valitsemist toetavad ideed ja ideoloogia. Ideoloogia püüab esitada oma klassi huve kui terve ühiskonna omi. Püüab anda oma ideedele universaalsuse, ratsionaalsuse.
Ludwig Feuerbach (1804-1872): kristluse antropoloogia – religioon on inimmõistuse projektsioon .

Jumal lõi maailma, Jumal lõi inimese, Jumal sai inimeseks, Jumal saab päästa inimest läbi armastuse kui kannatab nii nagu inimesed kannatavad.
Hegeli jaoks on need inimese ja idealistliku Absoluutse mõistuse vahelise suhte kohta tehtud väited, millest keskseim on, et Jumal sai inimeseks.
Tõe avastamiseks tuleb aga asendada sõna “inimene” Jumalaga. Tegelikult puudutab kõik vaid inimsuhteid ning on antropoloogia. Jumal pole muud, kui puhastatud inimloomus, puhastatud sellest, mis näib inimesele halvana ja kurjana. Religioonis kujutatav tulevane elu on lihtsalt inimeste ettekujutus ühiskonnast, mis on vaba kurjast.
Religiooni algus, keskpaik ja lõpp on inimene. Religioon on varjatud humanism . Inimene ise loob varjatult oma maailma, enda kujutuse ja lahendab probleeme läbi inimliku armastuse. Olgugi, et religioon pole tõde, sellegipoolest räägib religioossete uskumiste sisu meile midagi tõelisest sotsiaalsest maailmast, mis sellised uskumused on loonud.

Feuerbach eksis, sest lahendus ei seisne inimeste teadvustamises olukorrast, vaid olukorra muutmises…
Hegel eksis, sest pidas abstraktsioone reaalsete institutsioonide põhjuseks (vaim liigub ja põhjustab...).
Marx: religioon kui 1. kannatuste leevendus ( oopium ), 2. protest, 3. illusoorne õnn.
Vanahegeliaanid taandasid kõik religioossetele kujutlustele, mis valitsevad maailma.
Noorhegeliaanid (Bruno Bauer , Max Stirner) võitlesid selle vastu, nõudsid:

riigi sekulariseerimist, kuid Marx ütleb, et see ei vabasta inimest vajadusest religiooni järele;
Inimeste olemasoleva teadvuse vahetamist inimliku, kriitilise ja egoistliku teadvuse vastu (see pidi vabastama inimese), kuid Marx ütleb, et see vabastamine ei saa toimuda vaid mõtteliselt või ideeliselt.

“Teadvus ei saa iialgi olla midagi muud kui teadlik olemine, inimeste olemine aga on nende reaalne eluprotsess… Mitte teadvus ei määra elu, vaid elu määrab teadvuse.”
Küsimus ei ole selles, kuidas maailma tõlgendada, vaid mida tuleb teha. Seal, kus töö on jaotatud, on konflikt, järelikult tuleb luua klassivaba ühiskond.
Poliitiline ühiskond (kus toimivad poliitilised õigused) võib olla samasugune illusioon nagu on usulised uskumused, kus ideaal kompenseerib reaalset olukorda. Liberaalne riik leevendab tööliste hingevaeva sellega, et kõigile antakse võrdsed formaalsed õigused. Demokraatlik riik on loodud kui ideaal, kristlus humanismi vormis, kus tunnustatakse ühist inimeseks olekut ning kus antakse inimestele formaalsed ja poliitilised õigused.
Aga see jääb vaid ideaaliks (võrdsus on vaid formaalne). Et ideaali ja reaalsuse vahel on vastuolu (võrdsus ja vendlus vs majanduslik konkurents, ebavõrdsus ja süsteem, mis eeldab inimeste isekust), siis on endiselt vaja religiooni – riigi emantsipeerumine religioonist ei ole inimese emantsipeerumine religioonist.
„Juudi küsimusest“: kristlikud ühiskonnad on pühendunud ärilisele kasule, nad on seejuures saanud praktilisteks juutideks – oletades, et raha kummardamine on juudiusu reaalsus, pühapäeva kristlus on humanitaarne ideaal ja illusioon, mis teeb selle ebainimliku reaalsuse natuke talutavamaks.
Raha analoogia religiooniga.

kõike annab mõõta rahas; raha on kõikide asjade väärtuste mõõdupuu
ilma rahata ma ei saa nautida reaalset elu, ma ei saa end väljendada.
raha funktsioneerib tsiviilühiskonnas nagu Jumal funktsioneerib religioonis. Inimene vajab raha selleks, et elada.

1845 algas koostöö Engelsiga. “Saksa ideoloogia”

Käsitlus inimesest – (reaalne) inimene oskab teha tööd, oskab arendada oma võimeid ja ise toota enda elatusvahendeid.
“Inimeste ja loomade vahel võib vahet teha teadvuse, religiooni ja mistahes muu tunnuse järgi. Nad ise hakkavad end loomadest eristama niipea kui hakkavad tootma endale elatusvahendeid — selle sammu tingis nende kehaline organisatsioon . Endale vajalike elatusvahendite tootmisega toodavad inimesed kaudselt oma materiaalset elu ennast.”
Inimene kujundab aktiivselt maailma (kujundab mateeriat ümber), milles ta elab ning samas see maailm kujundab ka teda.
Käsitlus inimloomusest ja tööst. Loovusest ja omandist. Inimene on lahutamatult seotud sellega, et ta võtab loodusest asju, teeb nendega tööd ning tööd tehes inimene suhtleb ka teiste inimestega (st tootmine põhjustab suhtlemist).
Kõik on seega omavahel lahutamatult seotud: inimene, loodusressursid , töö, töö tulemus, eluviis.
“Missugune on indiviidide eluavaldus, niisugused on nad ka ise. See, mis nad on, langeb järelikult ühte tootmistegevusega, niihästi sellega, mida nad toodavad, kui ka sellega, kuidas nad toodavad. See, mis indiviidid on, oleneb järelikult nende tootmistegevuse materiaalsetest tingimustest.”
Ajaloos toimub mitu paralleelset protsessi:

tööjaotuse areng (maa ja linn, kaubandus ja tööstus, seisused jne)
tootlikkuse (perekond on ka tootmissuhe – elu tootmine) ja rahvaarvu kasv
kaubavahetuse kasv

Kogu selline areng tipneb kapitalistliku ühiskonnaga.
Tõeline tööjaotuse algus: kui tekkis jaotus vaimse ja füüsilise töö vahel, kui tekkisid filosoofia, moraal ja teoloogia. Algelisel kujul oli tööjaotus olemas juba hõimuühiskonnas, kust see välja arenes karja-mentaliteedist.
Tööjaotus toob kaasa:

tööproduktide ebavõrdse jaotamise
erinevatele inimestele saavad osaks vaimne ja materiaalne tegevus, nauding ja töö, tarbimine ja tootmine
inimese järjest süvenev võõrandumine oma tööst. Et töö, loodus, inimene, ja töötamine kui eluviis on vahel seotud, on inimene võõrandatud nii oma töö produktist, iseendast, loodusest kui ka teistest inimestest.
Neid vastuolusid on võimalik kaotada vaid tööjaotuse kaotamisega.

Omand

Hõimuomand. Antiikne kogukonna- ja riigiomand. Feodaalne ehk seisuslik omand. Kapitalism.
Omandi arenedes tekkisid klassid. Klassid tekivad siis, kui isiklikult omastatud vara ülejääk lubab teatud kinnisel grupil eristada ennast tootjate massist.
Eraomand saavutab täiuse kapitalismis ning siis teravneb ka klassivastuolu:

et inimese klassikuuluvuse määrab ära tema suhe tootmisvahenditesse, siis kapitalismis on töölised lõplikult ja täielikult võõrandatud tootmisvahenditest.
Ajaloo paratamatusest lähtudes peab sellele ühiskonnafaasile järgnema kommunism, kus pole enam mingisugust eraomandit.

Kommunism – ideena tähendas eesmärki rajada ühiskonda, mis on organiseeritud kommuunide ja ühis- või kollektiivse omandi vormis. Marx võtab “Kommunistliku partei manifestis” kokku, et kommunism seisneb eraomandi likvideerimises.
Ettevalmistavad küsimused eksamiks (13. loeng):

See on sama küsimus, mis 11 loengu konspektis - Mill ja Marx mõlemad räägivad põhjustest, miks ühiskond edasi areneb. Millised need käsitlused on ning kumb neist ja miks tundub veenvam?

Liberalism:

mitte-vägivaldsete vahenditega jõuda vastandlike huvide lahendamiseni
demokraatlikud protseduurid on ainsaks efektiivseks vahendiks vastandlike huvide kohandamiseks

Kommunism/sotsialism:

ühiskonna areng ei tulene mitte isikupärastest inimestest (Mill), vaid sotsiaalsete jõudude arengust (Hegel, Marx)
Sotsiaalsed klassid võitlevad võimu pärast ning see võim on majanduslik (Marx)
Poliitiliste reformidega ei ole võimalik olemasolevaid majandussuhteid leevendada (Marx)

Marxi olulisemad teosed

1844 Majandusfilosoofilised kirjad aastast 1844, nende hulka kuulub Võõrandunud töö
1845 Püha perekond
1845-1846 Saksa ideoloogia
1848 Kommunistliku partei manifest (Marx 30-aastane, Engels 28-aastane)
1867 Kapital . I osa (II – 1885, III – 1894)

Marxi elu. II osa

1850ndatest (kuni 1883) elas Londonis, slummis. Samas oli Marx kuulus sotsialistide juhtiva mõtlejana.
Kuuest lapsest kolm surid noorelt
Perekond elas nälja piiril, samas Marx töötas palju.
Vanim tütar suri 2 kuud enne Karli
“Sotsiaalse närviga”
Hegel idealist, Marx materialist

Võõrandunud töö (1844)

“Inimvabadus”

Tõelise vabadusega peab kaasnema:

teadmine – inimene, kes ei tea, et 2x2=4 pole vabaduseks suuteline. Vaba saab olla vaid siis, kui inimene teab, mida ta tahab, kuidas seda saavutada.

võim seda teostada
Sellist vabadust saavad piirata vaid mitteratsionaalsed piirangud. Kõigel on ratsionaalne eesmärk. Vabadus on reaalne ja maailma tuleb kujundada ratsionaalselt (pole mõtteliselt). Me elame ratsionaalses maailmas, mis on tekkinud ja areneb ratsionaalselt.
Töö on samaaegselt nii inimlik (selles teostab inimene oma inimeseks olekut) kui ka ühiskondlik (inimene on ühiskondlik olend, töö on ühiskonnas), mistõttu on töö seotud inimese liigiolemusega (esemelise/anorgaanilise maailma töötlemises seisneb inimestele omane liigielu, “teadliku liigiolendi enesejaatus”).
Teleoloogia. Tööga inimene aktualiseerib oma potentsiaalsust – aktualiseerib oma liigiolemust.
Võõrandumine: Inimeselt võetakse ära tema töö produkt . Inimene võõrandub oma tööst, liigiolemusest, kaasinimestest, maailmast ja iseendast.
Võõrandumine pole individuaalne hälve, vaid ühiskondlik nähtus, mida reguleerivad tootlikud jõud ja majandussuhted . Tuleneb kapitalistlikust majandusest. Töö on saanud “vaenulikuks ja võõraks”.

Inimese sotsiaalne loomus

Inimese tehnilised oskused tulenevad sotsiaalsest õppimisest.
Inimeste ettevõtmised, töö, käitumine, eesmärgid on sotsiaalsed.

Keskkonnas, kus töö on võõrandunud, kus inimesi sunnitakse eelistama omakasu ühiskasu asemel, murdub sotsiaalne solidaarsus, mis tekib ühiste eesmärkide nimel tehtava loomupärase koostöö näol.

Lisaväärtusteooria

Vaid töö määrab toote väärtuse. „Väärtus on lihtsalt tardunud tööaeg, lihtsalt asjastatud töö...“ (Kapital)

Hind = tooraine /vahendid + palk + lisaväärtus

KOGU väärtuse loob töö. Kapital ei tee tööd.
Kuniks toomisvahendid on eraomanduses , on teistelt tööjõu ostmine ekspluateerimine .

„Tööline töötab kapitalisti kontrolli all, kellele kuulub tema töö. Kapitalist jälgib, et töö toimuks korralikult ja et tootmisvahendeid kasutataks otstarbekalt, niisiis, et ei raisataks toormaterjali ja et hoitaks tööriistu, st et neid kulutatakse ainult niipalju, kui seda nõuab nende kasutamine töös.
Teiseks aga: produkt on kapitalisti omand, mitte otsese tootja, töölise oma... Alates hetkest, kus ta astus kapitalisti töökotta, kuulub tema tööjõu tarbimisväärtus, järelikult tööjõu tarbimine, töö, kapitalistile. Ostes tööjõudu, liitis kapitalist ka töö kui elava fermendi produkti loomise teiste, elutute elementidega, mis kuuluvad samuti temale.“ (Kapital).

Kapitalismi olemus: firma töötaja ei tee töö ajal ega töö vahenditega oma asju. Kogu diskursust dikteerib toomistvahendite omaja .
Marx: Vahendite “omamine” pole töö, ei pea saama osa tulust. Pole “ettevõtja riski”.
Aga nt erabussijuht? Temagi võõrandub iseendast. On ise enda töövõtja ja –andja.
Võõrandumata töö on võimalik vaid uues ühiskonnas. Kus pole eraomandit, tööjaotust, kapitali ega lisaväärtust. Kus kogu kasumi väärtus arvestatakse selle tootnud tööjõu kasuks. Kapitalismis võtab omand inimese tööle… ka nt natsionaalsotsialism rajas oma käsitluse tööst ja õiglasest palgast inimesele ja tema tööle (kui väärtusele, mis pidi olema kindlaks määratud), mitte kulla väärtusele.

Kommunistliku partei manifest (1848)

“Kõigi seniste ühiskondade ajalugu on olnud klassivõitluse ajalugu.”
Ajalugu on dialektiliselt arenenud läbi klassidevaheliste konfliktide. Klassid teevad ajalugu, mitte inimesed.
“Proletaarlastel pole selles midagi kaotada peale oma ahelate . Võita on neil aga kogu maailm. Kõige maade proletaarlased, ühinege!”

Dialektiline materialism Teaduslikkus. Ühiskonna arengufaaside järgnevus on paratamatu, kuid mitte “nüanssides”. Kuigi ta ei arvanud kunagi, et sotsiaalteadused saaksid imiteerida füüsikat, ta uskus, et need võivad olla samavõrd täpsed ja kindlad, kuigi mitte jäigad „nüanssides“. Siiski – ta võis öelda, et revolutsioon on paratamatu, kuid see ei pruugi aset leida Inglismaal või USAs; või et kapitalism on küll möödapääsmatu faas sotsiaalses arengus, kuid on võimalik, et Venemaa sotsialism võib välja kasvada otseselt külakogukondadest.
Militantne ateism. Religioon on hetkeline leevendus. Nagu ka poliitilised reformid . Näilised järeleandmised (miinimumpalga tõus, pensionid , on vaid “näilised” leevendused).
2. Militantne ateism. Sest religioon on konservatiivne sotsiaalne jõud. Materialism aga revolutsiooniline, progressiivne. Religioon annab inimestele ettekujutletava rahulolu, see juhib inimesed eksiteele, sest inimesed ei püüdle enam reaalse rahulolu poole. (religioon ütleb, et „kõik läheb hästi, kui vaid käid kirikus, maksad annetust ja liikmemaksu, ei puudu üheltki teenistuselt jne.“ Hästi läheb peamiselt tulevases elus ning selles elus peaks oma saatusega leppima, sest kel on õige usk, on justkui kõiges parem kui uskmatu . Tänu sellisele ideoloogiale, kirikus istumisele, kommete järgimisele ei tunne ta süümekat, et ta hakkama ei saa, et töötab kuus päeva nädalas ja seitsmendal ka seitsmendal ütleb lastele, et tal pole aega, sest peab minema kirikusse.) Ettekujutatavad rõõmud taevas trööstivad ja panevad leppima selle elu kannatustega. Religioon on „oopium rahvale“, mille tulemusena inimesed ei püüa oma olukorda parandada ning ekspluateerijatele vastu hakata. See on ka põhjus, miks Marx on igasuguste reformide vastu. Reformid on vaid järjekordne pettus, hetkeline leevendus. Miks on riigikogulase palk seotud keskmise palgaga, vanemahüvitise ülempiir keskmise palgaga, kuid mitte miinimumpalga määr, pension jne. Need 50 ja 100 kroonised tõstmised on vaid „näilised“ leevendused. Reaalse elatustaseme tagab keskmine...

Sotsiaalse revolutsiooni vajadus. Nagu kristlus, nii ka (Prantsuse) poliitiline revolutsioon, on jätnud inimesed kahetise eluga – ettekujutatava vabadusega ja reaalse orjusega.
Orjuse juur pole poliitiline, vaid majanduslik. Ebavõrdsuse allikad säilisid.

“It is the economy , Stupid”

( Bill Clinton, 1992)

Kõik poliitilised reformid (avatud või suletud valimisnimekirjad, presidendi otse või parlamendist valimine jne) on pinnapealsed ning jätavad tegeliku ebavõrdsuse allika puutumata.
Ainult eraomandi tühistamisega saab teha sisulisi muudatusi, muuta ebavõrdsusel põhinevat ühiskonda.
Klassivaba ühiskond on ühiskondliku arengu lõpp ning on loogiliseks saamuks peale keskklassi vabadusi, mis saavutati poliitilise revolutsiooniga.

Tootlike jõudude areng

Ühiskonna areng on seotud tootlike jõudude arenguga, mis teatud ajamomendil satuvad olemasolevate tootmissuhetega vastuollu ja põhjustavad revolutsiooni, mis viib uue ühiskondliku korra tekkimiseni.
Harimata põllumehed ja maa-omanikud. Naturaalmajandus ja “viljalaod”. Tootmisvahendite omaja dikteerib hüvede jaotust.
Kaupmehed , töösturid, raha/kapital, haridus, nõudlusel ja pakkumisel põhineb turumajandus, tarbijaühiskond.

Tootmisviis:

Tootlikud jõud: tööjõud + tootmisvahendid (tooraine, töövahendid, tehnoloogia , infrastruktuur). Kapitalism nõuab tööliste harimist.
Tootmissuhted (inimeste omavaheline suhe, mis tuleneb inimeste suhtest tootmisvahenditesse)

Pealisehitus: aated, moraal, institutsioonid, religioon, filosoofia, kunstid , teadus, kultuur jne.
Kelle huve teenib...? Valitsevad alati valitseva klassi ideed.

“Kapital”

Marksismi peatees: majandusliku tootmise areng ühiskonnas määrab ära selle institutsionaalse ja ideoloogilise pealisehitise. Et rõhutud aktsepteeriksid oma seisundit moraalselt. “Ise süüdi…”
Majanduslik determinism. Materiaalsest, st majanduslik, tootmismeetodist, millele vastab toote jaotusviis, tuleneb sotsiaalsete klasside struktuur, mis määrab ära igaühe positsiooni selles süsteemis.
Muutused tootmisviisis toovad kaasa ka muutused pealisehitises – poliitikas ja kultuuris.
Prantsuse revolutsioon. Keskklass hävitas aadlite ja vaimulike privileegid ning feodaalse õiguse ja valitsuse. Ideoloogiaks inimeste loomupärased õigused. Need aga pole töölisklassi, vaid keskklassi õigused. Valimisõiguste ja esindusvalitsustega varjatakse klassidespotismi.
Seisusühiskond ja ajalugu pole lõppenud kapitalismi tulekuga. Kapitalistliku turumajanduse põhimõtted pole “ajaloo lõpp”.
Klassivõitlus viib paratamatult, deterministlikult, objektiivselt ja ratsionaalselt proletariaadi diktatuurini, millega kaasneb klasside kaotamine.
Marx ei kiida heaks reforme – kapitalistliku tootmisviisi kohandamist sotsialistliku hüvede/toodete jaotusega.
Kapitalistlik süsteem tuleb hävitada ning seejärel luuakse parem süsteem.
Kapitalismi välja arenedes: 1. tööstustöölised eristusid talupoegadest, 2. purunes majapidamistel põhinev tootmine, 3. toimus kapitalistlike tootmisüksuste kiire kasv nii arvuliselt kui võimult.
Kapitalism aga sõltub üha süvenevast tööliste elujärje halvenemisest. Konkurentsi kasv sunnib maksma järjest vähem palka. See vähendab omakorda turgu.
Suurim vastuolu: suurim organiseeritus tootmises, täielik anarhia toote jaotuses.
Tootmine on kollektiivne, tarbimine individuaalne.
Kapitalism on edasiminek feodalismiga võrreldes.
Kapitalistid pole õelad, lihtsalt süsteem on selline. Süsteem aga on vastuoluline ning hävitab end, sest selles on parema ja tulevikus tuleva süsteemi alged .
Ajaloo kulg on ratsionaalne ja möödapääsmatu: inimesed püüdlevad küll oma eesmärkide poole, kuid lõpuks püüdlevad nad seda, mida neil tuleb püüelda ja loovad seda, mida neil tuleb luua.
Agnes: Ei, tõsiselt, kes Te olete?
Gabriel: Mis Te ise arvate ?
Agnes: Rändrüütel? Näitleja? Või ikkagi mässaja?
Gabriel: Olen see, kelleks Te mind peate. Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna.

Kapitalismi “viimnepäev”

Liberaalne majandusteooria : vabas kaubavahetuses saavad kõik, vähemalt pikas perspektiivis, tagasi võrdses väärtuses selle, mille nad olid ise turule andnud.
Marx: kapitalistid omavad tootmisvahendeid ning sunnivad töölisi alati töötama rohkem kui nad vastu saavad ning isegi rohkem kui oleks vaja süsteemile endale. Palka püütakse hoida selle miinimumi juures, kus inimesed ellu jäävad. Inimene loomastub.
Konkurentsi tõttu loovad kapitalistid suuremaid (monopoolsemaid) tootmisüksuseid, rikkus kontsentreerub järjest vähemate kätte. Kasumitaotluse ja konkurentsi tõttu süveneb ekspluateerimine. Heaoluvõimalused kasvavad, kuid töölisklass vaesub.
Kapitalism hävitab lõpuks ise turu. Järjest suurem kasum nõuab investeeringuid, need suuremaid kasumeid ja odavamat müügihinda…
Kapitalistlikul majandusel on kroonilised ületootmise perioodid, depressioonid, tööpuudus. Samas tooteid jääb üle…
Põllumehed, väikekodanlus, väikeettevõtjad kõik langevad järjest palgatööliste hulka või tõusevad suurkapitalistideks.

Ühel hetkel kodanlus muutub üleliigseks, sest on toodetud ülikülluslikult, tehnoloogia on arenenud ning uus tootlik jõud võtab asjad üle.
Loogika :

Kus pole puudust, seal pole enam turgu!
Pole vaja enam sundida inimesi tööle, pole omanikke ega bosse .
“Igaühelt tema võimete järgi, igaühele vastavalt tema vajadustele.” Pole võõrandumist, pole rahvust ega kirikut.
Väide, et kapitalismi kokkuvarisemisele järgneb sotsialism, põhineb dialektikal, arengute loogikal , mitte empiirikal.

Marxi apokalüptiline visioon: inimsuhted, mida on läbi ajaloo valitsenud jõud ja ekspluateerimine, asenduvad kooperatiivsete suhetega.

Ajalool on paratamatu lõpp
Olevik on vaid ekspluateerimine ja jõudude vaheline võitlus
Jõu kasutamine on alati õigustatud, kui see toob kaasa ajaloo ettemääratud tulemuse

Kodanluse revolutsiooniline roll:

Purustas kõik feodaalsed, patriarhaalsed suhted
Jättis alles vaid alasti kasuhuvi, tundetu “maksmise sularahas ”
Muutis inimese isikliku väärikuse vahetusväärtuseks
Jättis alles vaid 1 vabaduse – südametunnistuseta kauplemisvabaduse

Tekib maailmaturg, millesse on haaratud kõik rahvad.
“Kodanlus sunnib kõiki rahvaid omaks võtma kodanluse tootmisviisi, kui nad ei taha hukkuda; ta sunnib neid oma maal sisse seadma niinimetatud tsivilisatsiooni, s.o. saama kodanlasteks. Ühesõnaga, ta loob endale maailma oma näo järgi.”
Kapitalismi tulemusena on “ühiskonnal liiga palju tsivilisatsiooni, liiga palju elatusvahendeid, liiga suur tööstus, liiga suur kaubandus. Ühiskonna käsutuses olevad tootlikud jõud ei ole enam kodanlike omandussuhete arendamise teenistuses; vastupidi, nad on nende suhete jaoks liiga võimsaiks muutunud, kodanlikud suhted on neile takistuseks; ja niipea, kui nad hakkavad seda takistust ületama, desorganiseerivad nad kogu kodanliku ühiskonna.”
Klassivastuolu teravneb, sest inimtööjõud — inimene — muutub ostu-müügi objektiks, kelle väärtus sõltub puhtalt turutingimustest. Kapitalisti seisukohast on inimene kui tooraine, mida ta ostab sisse ja seega ei ole kapitalist kohustatud talle rohkem maksma kui, et temas elu sees hoida:
“Kulud, mida tööline põhjustab, piirduvad seepärast peaaegu ainult elatusvahenditega, mida ta enda ülalpidamiseks ja oma soo jätkamiseks vajab. Aga iga kauba hind, niisiis ka töö hind võrdub tema tootmise kuludega . Sellepärast väheneb palk samal määral, kuidas kasvab vastumeelsus töö vastu.”
Kapitalism ja kodanlus valimistavad ise ette oma hauakaevaja, “Relvad, millega kodanlus feodalismi kukutas, pöörduvad nüüd kodanluse enda vastu. Ent kodanlus ei ole piirdunud ainult relvade valmistamisega, mis toovad talle surma; ta on sünnitanud ka inimesed, kes need relvad tema vastu suunavad, — tänapäeva töölised, proletaarlased.”

Proletariaadiga “liitub väike osa valitsevast klassist ... ...liitub revolutsioonilise klassiga, klassiga, kellele kuulub tulevik. Sellepärast, nagu varem osa aadlit kodanluse poole üle läks, nii läheb nüüd osa kodanlust proletariaadi poole üle, ja nimelt osa kodanlastest ideolooge, kes on jõudnud kogu ajaloolise liikumise teoreetilise mõistmiseni.“
Proletariaadil pole kodumaad

Ajaloo lõpp- peatus ehk kommunism

Kaotatakse: riik, tööjaotus, raha, eraomand, kodanlik perekond, rahvused, religioon ja muu ideoloogia.
KPM lõpus 10 praktilist tegutsemis-soovitust
Marx pole demokraat – iga riik (riigivõim) teenib valitseva klassi huve (ning tagab status quo, kehtiva korra, sotsiaalse rahu), valitsusvorm ei muuda midagi. Niikaua kuni on sotsiaalne tööjaotus, ei muutu midagi, peale ajutiste leevenduste.

Ajaloo kulg on paratamatu ja möödapääsmatu. See kutsub inimesi osalema ja aktiivselt koostööd tegema, ennast pühendama. Nagu kalvinistide predestinatsiooni õpetus, kus Jumala tahe on kõik ette ära määranud.
Ajalugu ise kutsub inimesi võitlema, tegutsema. Allutama/loobuma individualismist ja omahuvist. Ajalugu annab paratamatuse, kohustuse ja eesmärgi – see kõik teeb kommunistidest sellised Ajaloo teenijad nagu kalvinistid teenisid Jumalat. Kalvinistid nimetasid seda teoloogiaks, marksistid nimetavad teaduseks.
Klass (nagu Hegelil rahvus) on kollektiivselt ühtne. Toimib ajaloos ühtselt, loob oma ideed ja uskumused. Indiviidide ideed ja teod on vaid klassist tulenevate ideede ja liikumiste peegeldused.
Sotsiaalne klass on kollektiivne üksus, mis käitub oma huvides teiste klasside suhtes, samamoodi nagu majandusteoorias majanduslikult mõtlev inimene inimeste suhtes.
Individuaalsed uskumused ja käitumine on allutatud klassile, sellegipoolest klass loob aeg-ajalt ebatavalisi indiviide, kes varustavad tekkivat või võimule pürgivat klassi tema ideoloogiaga.
1848 ei mõelnud Marx kommunistidest kui parteist, vaid kui intellektuaalidest-revolutsionääridest. Lenin: kommunistlik partei kui avangard ...

Sotsiaalse revolutsiooni 2 suunda:

Lääne-Euroopa (ametiühingud, valimisõiguse laienemine töölistele, edu valimistel, reformid – sotsialism). Peale 1848. Marx soovitas toetada kodanlikke reforme, et tugevdada töölisklassi... Mida rohkem saavutati aga valimistel, seda vähem sai olla süsteemivastane – revolutsiooniline.
Venemaa
Lenini partei ei soovinudki rahva toetust
Venemaa 1914 seal, kus Saksamaa 1848
1850 Marx soovitas Saksamaa kommunistidele “kestvat revolutsiooni” vormis: 1. koostöö keskklassi revolutsionääridega; 2. seejärel pöörduge oma liitlaste vastu.
1875 “Gotha programmi kriitika”: Saksamaal puudub tugev proletariaat , on vaid talupojad, kes on poliitiliselt võimetud, kuid nad on antud olukorras arvulise rohkuse tõttu kriitiline mass. Neid tuleb juhtida toetama proletaarset vähemust, kes on sotsialistliku revolutsiooni juhiks.

2 taset: sotsialism ja kommunism.

tootmisvahendid riigi omanduses , tühistatakse lisaväärtuse omandamine ning töölised saavad täies väärtuses selle, mida nad toodavad.
tõeline kommunism, mis kaotab tööjaotuse ning suurendab sotsiaalset toodangut, mis võimaldab ellu viia kommunistlikku ideaali: „Igaühelt tema võimete järgi, igaühele vastavalt tema vajadustele.“ Ja vahepeal peab riik olema revolutsiooniline proletariaadi diktatuur.

Marx. Järelsõna.

Kõigi maade proletariaat ei kippunud ühinema.
Industriaalühiskondades (Inglismaa, Saksamaa) ei toimunudki revolutsioone, pigem agraar-ühiskondades (Venemaa, Hiina).
Muuta tuleb süsteemi. Ehk miks on sarnased marksistlikud ja usulised terroristid ...
Marxi praktiline positiivne pärand Süsteemi on ka muudetud: 8-tunnine tööpäev, laste õiguste kaitse, riiklik arstiabi , pensionid, toetused, tagatised, abirahad jne.
Hüvede jaotumine ühiskonnas on alati olnud oluline. Ning see on seotud poliitiliste institutsioonide, ühiskonna, seaduste, sotsiaalsete klasside, moraali ja kunstidega. Kõik need moodustavad keeruka ja kompleksse, vastastikkuses sõltuvuses oleva süsteemi. Ükski üksik tahk ei selgitaks ühiskonda.
Marxi epiloog ja tänapäeva Eesti
Klassikalised majandusteoreetikud väidavad, et kui Richard Lõvisüda oleks vaid teadnud ajatuid majanduspõhimõtteid – vaba turumajandust, hindade kujunemist nõudlus-pakkumise vahekorras jms –, ei oleks vaja olnud kuut sajandit pingutusi vaba turumajanduse kehtestamiseks... Aga Marx väidab, et on olemas õige majanduslik lähenemine ja on vale – umbes samamoodi, nagu religioonid mõtlevad, et on õiged ja valesid. Pole ühtegi poolõiget... Majandus on ajalooline teadus – selle seadused, reeglid ja põhimõtted kehtivad ainult selle majandusliku tootmise faasi kohta, kuhu nad parasjagu kuuluvad. Lõvisüda poleks kuidagi saanud turumajandust luua ka siis, kui oleks sellest teadlik olnud.
***
Majanduslik areng 15-16 sajandi Hollandis tõi kaasa kalvinismi, tööstuse areng Inglismaal usulised uuendused nagu baptism , metodism, kveekerlus jt. Viimase sajandi majanduslik gigant USA toodab kõige enam usulist innovatsiooni maailmas. Marx väitis, et majandussuhted ja arengufaas määrab ühiskondliku pealiskihi, sh religiooni.
***
Kui teatud ühik kinnisvara maksis 2000. aastal 100 000 krooni ja praegu 700 000, palk aga on vahepeal kasvanud 1,6 korda, kas siis palk on kasvanud või kahanenud? Või variatsioon samal teemal: kui palk jääb samaks, aga samal ajal kasvavad kvalifikatsiooninõuded, kas siis palk jääb samaks?
***
Kalev Mark Kostabi “kuues reegel rikkaks saamisel”: pane inimesed enda heaks tööle… Ümberöeldult ja positiivses võtmes nimetatakse seda delegeerimiseks. Marxi kriitikat koondub juhtudele , kus delegeeritakse töö, aga mitte tasu töö eest…
***
Kellele on hea nõrk, alatasustatud ja põlatud politsei? Ajal, mil raha tuleb peaministri väitel uksest ja aknast. Rahvale? Või turvafirmale?
***
Täna on kombeks mõelda, et iga inimene on oma õnne sepp ning igaüks saab oma palga vastavalt oma teenetele, annetele ja võimetele. Mistõttu tuleneb politseiniku, õpetaja või päästetöötaja ja tuletõrjuja madal palk kas nende endi saamatusest (ei ole piisavalt andekad ja võimekad) või rumalusest (ise valisid sellise elukutse ). Kuid turumajanduslik mõtlemine ei kehti nende töö ja palga vahekorras vähemalt otseselt mitte. Paljud palgad ja riigipoolsed toetused ei põhine mitte inimese andekusel ja töökusel (vähemalt mitte 100%liselt), vaid (vähemalt teatud osas ka) poliitilisel otsusel . Nt kõik tänased 6000 kroonist stippi saavad doktorandid on 3,33 korda paremad, turupõhiselt efektiivsemad, andekamad ja teenekamad nelja-aasta tagusest doktorantidest, kes said stippi 1800 krooni?
Kaudne nõudlus-pakkumine vahekord (nad pakuvad teenust, mille järgi on tegelikult suur nõudlus olemas) toimib nende puhul ka turupõhise mõtlemise kohaselt, mistõttu nad väärivad õiglast palka (korraliku töö eest väärib inimene rohkem, kui vaid summat, millest ta vaid ellu jääb). Oletame et inimene, kes lõpetab informaatika ja läheb tööle, kus ta palk on 25 kuni 30 tuhat . Turupõhise loogika kohaselt arvestatakse vaid tema hetkeliste oskuste ja teadmistega ning väidetakse, et ta ise – üksi ja individuaalselt (vaid OMA OSKUSTEGA) ja tänasel päeval – on oma palga välja teeninud. Kuid tee, kuidas ta on saavutanud oma teadmised, on olnud ju pikk, sinna kuulub ka kooliharidus, ülikooliharidus jne, mistõttu tema informaatika- alased teadmised on vaid jäämäe tipp. Tema teadmistesse on investeerinud väga paljud inimesed. Samamoodi investeerivad meisse politseinikud, lasteaiakasvatajad, päästetöötajad jne, kes kõik pakuvad teenused, mille järgi on suur nõudlus.
***
Marxi põhjuslike seoste mudelit võiks kujutada nii: MAJANDUS põhjustab POLIITIKAT ja KULTUURI, mistõttu muutused MAJANDUSES toovad kaasa muutused POLIITIKAS ja KULTUURIS. Järgnev tabel ei kajasta Marxi loogikat selles mõttes, et ta ei räägi ei modernismist ega postmodernismist, ega ka näe ette, et ühiskond just nii muutub, nagu selles tabelis on kujutatud. Tabel väljendab väga lihtsustatud kujul üldtunnustatud sotsiaalteaduslikke arusaamu sellest, kuidas ühiskond on muutunud ning kuidas muutuste algtõugeteks on olnud muutuses tootmisvahendites ja majanduses.
Ühiskonna liik
Traditsionaalne
Modernistlik
Postmodernne
Peamised tootmisvahendid
Maa-omand
Aurumasina ( 1782 ) leiutamisest alates aurumasinad, elektrimasinad, sisepõlemismootorid jms
Uutele suhtlus- ja kommunikatsiooni vahendid
Domineeriv tootmisviis
Naturaalmajandus
Industriaal
Post-industriaal ( tooraineks on teadmised ja informatsioon)
Teadus, eetika, mõtestamine
Seisusühiskond
Valgustusaeg, modernism , usk ratsionaalsetesse ja üleilmsetesse reeglitesse ja seadustesse, võrdsus, vabadus
Postmodernism, väärtustes ja reeglites domineerib kultuurirelativism , diskursus , narratiiv, sallivus
Poliitiline süsteem
Monarhia
Esindusdemokraatia
Osalus, otse ja esindusdemokraatia
Muutused religiooni organisatsioonilistes vormides
Kirik, 1 riik - 1 usk
Sekt (id vastanduvad domineerivale kirikule), usuline sallivus on piiratud väiksele hulgale usugruppidest
Kultus (mitte negatiivses mõttes, vaid inimeste sidemed usugruppidega on nõrgad ja mitteformaalsed) ususallivus
I
1. Võrrelda Cicero ja Pufendorfi õigusfilosoofilisi seisukohti. Põhilised
erinevused ja sarnasused.
2. Kas Rousseau ühiskondlikus seisundis sai positiivse õiguse vastu
argumenteerida lähtuvalt loomuõigusest EI/JA põhjendada argumenteeritult.
3. Kas Locke oli subjektivistliku filosoofia esindaja selle
traditsioonilises mõttes EI/JA põhejendada argumenteeritult.
II
1. Võrrelda Aristotelese ja Locke õigusfilosoofilisi seisukohti. Põhilised
erinevused ja sarnasused.
2. Kas M.Luther oma õpetuses taotles kehtiva positiivse õiguse muutmist
EI/JA põhjendada argumenteeritult.
3. Kas J.Bentham oli subjektivistliku filosoofia esindaja selle
traditsioonilises mõttes EI/JA põhejendada argumenteeritult.
1 Varem kasutati mõistet poliitiline filosoofia. Nüüd on nt raamatu Jonathan Wolff, Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse (2005) tõlgid kasutanud sõna poliitikafilosoofia. Analoogiline mõiste on nt ka religioonifilosoofia (mitte religioosne filosoofia). Kuid mõiste teadusfilosoofia kasutus õigustaks ka mõiste poliitfilosoofia kasutamist. Mina kasutan läbisegi. Ehkki kaldun pooldama “poliitikafilosoofiat”, pole see tänini veel kuigi laialt kasutusel.
2 Seda osa (ekskurss) ei pea te eksamil teadma, lihtsalt on mõeldud abimaterjalina , et te saaksite teemasid paremini mõista. Ekskurss kui teemaväline arutlus, kõrvalepõige.
3 Kristluses hakati seda sõna mõistma kui kogudust/kirikut. Nt inglise keeles tähendab ecclesiastic – vaimulik, kiriklik.
4 Ma tõlgendaks homo sapiens ’i mitte inimliigi kui sellisena, ehkki ka nii kasutatakse seda mõistet, vaid näen inimliigi tunnusena eelkõige tarkust arusaamise kujul; homo sapiens kui “mõistev inimene”, mitte lihtsalt “tark”, “haritud”, “ erudeeritud ”. Mõistev inimene võtab küll arvesse selle, kuidas mõeldakse, kuid peab õigeks vaid seda, mis on arukas ja millega ta ise nõus olla saab. Ehk kui ta peale järelemõtlemist veendub, et see ikka on nii.
Igasuguse hariduse eesmärk on liikuda selle inimeseks-olemise (homo sapiens) ideaali, igas küsimuses “asju mõistva” inimese, suunas. Ld sapio – mõistma, maitsma, asjade maitset tundma; utreeritult võiks seega öelda, et me teame seda, et ahjus tehtud omlett on hea mitte siis, kui keegi seda meile on öelnud või kõik räägivad, et see hea on, vaid ainult siis, kui me oleme ise järele proovinud, ära maitsnud ja nüüd maitset “teame”).
5 Aforismiraamatutes on huvitav lugeda, kuidas Platon on kunagi oma õpetaja kohta öelnud: “Sokrates on sõber, kuid tõde on suurem sõber.” Analoogiline mõte on Aristoteleselt oma õpetaja kohta: “Platon on sõber, kuid tõde on suurem sõber.”
6 Näiteks vanemahüvitise debatis jaotava õigluse kohaselt tuleks kõrgemapalgalisele emale maksta suuremat toetust, võrdsustava õigluse puhul peaks toetus kompenseerima sissetulekute ebavõrdsust.
7 Aristoteles peab üldisemalt silmas ainuisikulist võimu kui sellist.
8 Autarkes – ei vaja teiste abi ega toetust.
9 Ori polnud kodanik, kodanikuõigused tema suhtes ei kehtinud, kuid mingi õiglus siiski.
10 Selline väide on oma lihtsuses ja konkreetsuses loomulikult ka problemaatiline. Loomulikult tuleb keskaja läänemaailma poliitilisest mõtlemisest rääkida kui kristlikust poliitikafilosoofiast, kuid selle komponendid (käsitlus kahest riigist, inimese kaks kuuluvust, eemaldumine kunagisest kuldajast, valitsus peab ohjeldama inimese kurja loomust, neoplatonism, müsteeriumreligioonid, paganlikud usupühade hooned, kalendrid ja ülempreestrid jne) ja peamised seisukohad pärinevad varasemast ajast ja mittekristlikest vooludest . Ka nt õigusmõistmises oli kristluse mõju väga piiratud. Kristlus võttis üle Rooma õiguse, kuid vastupidine mõju - kristluse mõju Rooma õigusele endale - oli väga piiratud. Kristusest tulenesid vaid seadused, mis puudutasid spetsiifilisi küsimusi nagu: pärand testamendi kaudu, piiskoppide kohtud, tsölibaat, hereesiavastased seadused jne.
11 George W Bush on öelnud, et “kes pole meie poolt, on meie vastu”. Sellist mõtet on öeldud Uues Testamendis aga puudub selline mõte. Küll aga ütleb Jeesus, “sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt” (Mk 9,40). “Kes ei ole minuga, on minu vastu” (Lk 11,23). Ristisõdijate eneseteadvus põhines salmil “Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger” (Lk 14:27).
12 Parafraseeritult võiks öelda, et vähemalt Augustinuse teooria kohaselt võib “häid usklikke” olla igas kirikus ja igas religioonis ning ükski usukogukond pole õige pelgalt väliste tunnuste tõttu.
13 Gallikaani kirikuks nimetatakse usuvoolu 13.-18. sajandi Prantsuse katoliku kirikus, mis taotles Prantsuse kuningavõimu ja vaimulikkonna huvides paavstivõimu piiramist Prantsusmaa katoliku kiriku suhtes ja riigivõimu õigust sekkuda vahele kiriku asjadesse.
14 Induktsioon – loogiline järeldamine üksikult üldisele. Deduktsioon - järeldamine üldiste teadmiste põhjal üksikjuhu kohta; üksiku tuletamine üldisest.
15 Tugevad kavaldatakse üle, kavalamatest saadakse jagu jõuga ning et nii kavalad kui targad vajavad und (ise võib järeldada, mida see tähendab), ei saa turvaliselt tunda end keegi. Ohu tingimustes potentsiaalsed ohvrid koonduvad ajutiselt , kuid pika-ajalist eelist teiste ees pole kellelgi.
16 Abstraheerima - üldistama; filos , loog eseme v nähtuse mõnd tunnust mõtteliselt esile tooma ; üksikult üldisele siirduma
17 On ilmselge, et “oli piibli läbi lugenud” – kõlab veidralt, aga minult on tihti küsitud juhtudel, kui olen võtnud sõna islami ja koraani teemal, et “kas olen koraani läbi lugenud”. Vastus on: “ei ole”. Locke tundis kindlasti väga põhjalikult piibli teksti.
18 Üksildase uitaja mõtisklused ; Arutlus teadustest ja kunstidest : [jutustus ja traktaat] / Jean-Jacques Rousseau ; [tõlkinud Sirje Keevallik ja Kristiina Ross ; eessõna: Lauri Leesi ; kunstiliselt kujundanud Priit Rea] Tallinn : Perioodika , 1995. Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda.
19 Jakobiinid olid Robespierre’i juhitud saadikute selts Prantsuse Asutavas Kogus, kelle eesmärgiks oli koondada enda kätte kogu võim. Võimu garantiina nägid jakobiinid oma nägemust tõest, mida rahvas pidi vastu võtma, neid revolutsiooni eesmärke võis rahvale vastuvõetavaks teha ka sunniviisiliselt. Jakobiinide nägemus oli sisuliselt kui Rousseaulik üldine tahe. Hiljem oli palju selliseid rühmitusi, kellel eesmärk pühendas abinõu ning kelle eesmärkideks olid peamiselt ratsionaalsed ja abstraktsed ideed nagu võrdsus, inimõigused jne.
20 Mees läheb kolleegi juurde ja ütleb: “Tead, meie kollektiivis on kõik ikka ilged jobud”. Kolleegi vaatab talle küsiva pilguga otsa. “Peale meie kahe…,” täpsustab mees. Kolleeg noogutab mõistvalt. Ent peale hetkelist mõttepausi ütleb mees: “Tead, vahepeal kahtlen ma ka sinus…”
Peale Prantsuse revolutsiooni sai Edmund Burke’ist omadele võõras ja võõrastele oma.
Elu on väga variantiderikas…
21 Siit võib juba ise edasi mõelda, mida arvab Burke politoloogist, kes ei ole Riigikogulane või muul moel poliitikas aktiivne...
22 Tänapäeva tipp-poliitikud on Burke’lt õppinud, nad kasutavad pidevalt aforisme stiilis “ ennustamine on tänamatu töö”, “tibusid loetakse sügisel”, “laskmata karu nahka ei jagata”, “enne munemist pole mõtet kaagutada”.
23 Parim, mida üks teooria teha saab, on mitte üle lihtsustada, lihtsustab aga iga teooria.
24 Selles mõttes on Burke’i jutt natuke konksuga, et ta räägib korraga kahest põhimõttest – religiooni ja poliitika eraldatusest ja riigikirikust. Tema neis kahes vastuolu ei näe. Riigikirik võib ju ka tagada olukorra, kus sellist usulis-poliitilist fanatismi ei teki. Tänu religiooni allutamisele (nagu ka Hobbes sellest Leviatanis kirjutas).
25 Hegel on mõjutatud kindlasti Rousseaust (religioon ja moraal kui tunded, süda olulisem mõistusest).
111

.DOC Laadi alla originaalfail 110 lk · .doc · 645 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 110 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-03-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti

645 laadimist Kokku alla laetud

5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

A G Õppematerjali autor

abimaterjal õigusfilosoofia ajalugu aines eksamiks ettevalmistumisel

õigusfilosoofia ajalugu luts sootak

Sarnased õppematerjalid

pdf

Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse

Seejuures ei oma mingit rolli ei tavad ega rahva arvamus (sest teaduslik teadmine on alati ülem rahva arvamusest!). Platon mingil juhul ei kulutaks oma pead EMORi avaliku arvamuse uuringutele... Riik kui tüüp, riigi idee Hea peab olema üks ja muutumatu alati ja igal pool. Põhineb eeldusel, et inimesel kogu maailmas üks ja seesama "loomus", mis erineb väljanägemisest ning selle loomuse mõistmine eristab teadmist inimese kohta arvamusest inimese kohta. Filosoof on see, kes on selle hea objektiivsele teadmisele kõige ligemal, temas on teadmise-arvamise suhe kõige positiivsem. Samamoodi iga riigijuht peab teadma, mis on hea, mida nõuab selle saavutamine ning mis riik on mitte vaid oma variatsioonides, aga ka olemuslikult. Platon leiab seega, et on oluline teada, mis riik olemuslikult on ning kui reaalsus ei ühti sellega, siis seda halvem reaalsusele!

Õiguse filosoofia

docx

Euroopa ideede ajalugu

maailmas toimub. VALGUSTUS ratsionalism nägemus, et valgustuse ajal sai lõplikult domineerivaks mõistuse hääl? 18.sajand. Optimism pärispatu ideest loobumine. Valgustajad vastandusid protestantidele. Rõhutati inimeses peituvat potentsiaali, kujutati inimest kui mõistuslikku ja armastavat olendit. Valgustajad rõhutasid, et inimene sünnib heana, aga korrumpeerinud ühiskond rikub inimese ära (sealt need kurjategijad tulevadki). 18.sajandi mõisted : progress, ajalugu, kultuur, tsivilisatsioon. Ajalugu- potentsiaali avaldumine. Kapitalismi probleem. Riik ei saa toimida ilma eduka majanduseta. Uut laadi inimsuhted. ROMANTISM 18. sajandi lõpp- 19 . sajandi I pool Valgustus universaalne inimesepilt - kirjeldati inimesi samalaadeslt. Romantikud hakkasid rõhutama, et igas inimeses on unikaalsust ja nad on erinevad ning tuleb üles leida inimesele loomuomased jooned. Esteetiline suhtumine oma isiksusse ja ellu tuleb elada kaunilt.

Euroopa ideede ajalugu

odt

Euroopa ideede ajalugu

Roomas olid peamised voorused sõjalised- keisririigi kodanikud olid orienteeritud sõjale. Sõdimise eesmärgiks ning ideoloogia alustaladeks olid: pax romana (Rooma rahu tagamine), tsivilisatsiooni, seaduste ja hea elu transportimine ning laiendamine üle maailma. Samas õigus oli roomlaste jaoks inimmõistuse ülim väljendus, kõik pidi olema reguleeritud õigusega, sealhulgas ka sõda. 2. Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani Kuni 16. saj mõisteti ajalugu 'nelja maailmariigi idee' läbi. See oli maailmaajaloo tõlgendus, mille järgi pidi pärast nelja maailmariiki tulema maailmalõpp. Jõuti arusaamale, et Rooma riik oli 4. impeerium – selle hukkudes, 476. aastal, pidi saabuma maailmalõpp. Aga kuna maailmalõppu ei tulnud, siis tuli sellest järgmine tõlgendus – tegelikult Rooma riik kestab kuskil edasi. Keisrikroonile pretendeeris Ida-Rooma (Bütsants). Bütsantsi valitsejad hakkasid ennast nimetama Rooma keisriteks

Euroopa ideede ajalugu

docx

Euroopa ideede ajalugu

Euroopa ideede ajalugu I loeng 07.09.2012 Inimene kui ühiskondlik olend. Moraalsed ja poliitilised ideed kuidas on seotud? Kes on inimene ja mis on tema eesmärgid, ihad? Üksikisiku tegutsemise sfäär ehk moraalsed ideed õnn, au etc Poliitilised ideed riik, demokraatia etc Moraalifilosoofia Varauusajal räägiti praktilisest filosoofiast, mis jagunes kolmeks eetikaks (üksikisiku elu), ökonoomikaks (perekonnaelu) ja poliitikaks (ühiskondlik elu). Eetika inimestevahelised suhted (õnn, au..

Euroopa ideede ajalugu

doc

Euroopa ideede ajalugu

Euroopa ideede ajalugu Tarkust jagas Pärtel Piirimäe Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalse uurimismeetodi juhtfiguuriks oli Arthur Lovejoy teosega 'The Great Chain of Being'(1936). Selle lähenemise põhiteesideks on: · Ajalugu uurib inimest · Ideed on tsüklilised, puudub progress · Eksisteerivad universaalsed probleemid ning ajatud ideed · On olemas nn `idee-ühikud' (unit-ideas), mis on ideoloogiate ehituskivideks · Ajaloos on suurte mõtlejate kanooniline rida; uurida tuleb just nende teoseid · Autoreid endid pole vaja uurida: väidete tähendus selgub tekstist.

Euroopa ideede ajalugu

docx

Euroopa ideede ajaloo tähtsamad isikud

Platon Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa: mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus). Hilisemates dialoogides väidab ta, et vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest ehk armastusest. Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksua

Ajalugu

docx

Sissejuhatus ideede ajalukku

ka pol.suhteid  John L. Austin (1911-1960) “kõneaktide” teooria: Oeconomica- perekond Lokutiivne akt. Asjade nimetamise funktsioon Politica – ühiskond, pol.fil. Inimene kui ühiskondlik olend. Illokutiivne akt. Ütlemisega tehakse tegu (käskimine, palumine)  Milleks ideede ajalugu?  Mida tähendas ideede ajaloole? 1)Antikvaarne huvi või vastused tänap.küsimustele. (vastus sõltub ajal.fil. Avastati autor kui tegutseja, kes tegeles oma ajas, mitte ajatuses põhihoiakust) Ei muutu üksnes vastused, vaid ka küsimused

Filosoofia

doc

Ideede ajaloo kotspekst

ülimalt suur refleksiivne nauding a) oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses b) ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu: nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid valu meenutades oma halbu tegusid Shaftesbury õnneliku elu vormidest Jääb lahtiseks, millist rolli mängivad välised asjad õnnes Ent on kindel, et õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses Samas ka filosoof teenib oma teostega ühiskonda 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Rousseau loomulikust ja ühiskondlikust inimesest I Loomulik inimene Enesearmastus (amour de soi) põhivajaduste rahuldamine Sõltumatu: ei taha teistele halba ei võistle nendega 4 ei püüa muljet avaldada ei tunne hirmu Ühiskondlik inimene Eneseimetlus (amour propre) e

Filosoofia

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (5)

Kaido Kask: täitsa põhjalik konspekt

11:47 28-05-2011

ABC DEF: väga hea materjal!

20:05 13-01-2014

whalesindeed: asjalik materjal

12:55 23-04-2013

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 110 lk

Õigusfilosoofia ajalugu (5)

Ekskurss2: Vana-Kreeka polis

Ekskurss: Sokrates (470-399 eKr)

Ekskurss: Thukydides (460-396 eKr)

Õiglus lähtub omahuvist (linna huvist) ja jõust

Ühishuvi saaks tekkida vaid jõudude võrdsusest

Meloslased: Ja kuidas saab meile sama hea olla orjad kui teile isandad?

Meloslased: Kas selline on teie alamate arusaam õiglasest kohtlemisest…

Jõudude tasakaalu (realismi) klassikaline näide.

Platon (427-347 eKr)

Platoni poliitikafilosoofia

Voorused

Kuningas-filosoofia valitsemine

Riik kui tüüp, riigi idee

Ühiskond

Voorused riigis ja inimeses

Õiglus

Haridus

Kommunism

Platon, Nomoi (Seadused)

Aristoteles (384-322)

Nikomachose eetika

Inimelu eesmärk on õnn

Sõprus

Poliitika

Seadused

Režiimide tüpoloogia

Funktsionalism ja teleoloogia

Vorm ja mateeria

Loomulikud ja kunstlikud asjad

Inimene on poliitiline/polise olend

Orjapidamine

Linnriigi lõpp

Linnriigi lõpp

Maailma linn

Kristlus ja poliitika

4. sajand

Augustinus (354-430)

Alfarabi (870-950)

Kahe mõõga õpetus

Investituuritüli

Aquino Thomas (1225-1274)

Elulugu

Filosoofia ja teoloogia

Hierarhia universumis

Valitsemine, voorus, õnn

Seadus

Õigustatud vastupanu

Valitsusvorm

De Regno

Türannia

Tasu valitsemise eest

Õiglane sõda.

Dante Alighieri (1265- 1321 )

16. sajandi algus

Niccolo Machiavelli (1469- 1527 )

Makjavellism

Eesmärk pühendab abinõu

Machiavelli elu ja tegevus

Ajaloolane ja teadlane

Religioon

Kirik

Virtu ja Fortuna

Rahva moraal

Kodanikearmee

Valitsusvormid

Uus Kord

Kurjus

Valitseja moraal ja voorus

Arutlused Titus Liviuse esimese kümne kirja üle

Reformatsioon ja ususõjad

Jean Calvin

Martin Luther

Absolutism vs jesuiidid/kalvinistid

Johannes Althusius (1586- 1638 )

Hugo Grotius (1583-1645)

Oliver Cromwell (1599- 1658 )

Thomas Hobbes (1588- 1679 )

Teosed

Geomeetria-füüsika