1. seminar: Platon ja Aristoteles Tekstid: 1. Jan Szaif, Platoni koopa-võrdpilt, AKADEEMIA 9/1997, lk 18291842 2. Aristoteles, Nikomachose eetika, I raamat http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html Vastustena palun mitte valikuliselt taasesitada loetud teksti vaid teha loetu põhjal iseseisvalt järeldusi ja kokkuvõtteid! 1. Kuidas mõistavad eetikat Platon ja Aristoteles? Platonil puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise kogemusega, tegelikkuse süstemaatilise uurimisega. Platon pidas eelkõige üleüldist üheselt mõistetavat eetikat, kuid Aristoteles lähtus üksikisikust. Aristoteles oli rohkem sellel arvamusel, millele enamik rahvast, mis tõttu oli lähemal tegelikkusele. Aristotelesel kaalutletud valikud. Platoni oma on
Kristel Lusikas, G2C Inimesed pooldavad ühiskonnas demokraatiat, kuna läbi demokraatia saab lihtinimene osaleda valitsuse töös. Riigis kus demokraatia puudub otsustaks valitsus, kuidas peab toimima riigisüsteem. Teatmeteosed sõnastavad demokraatia mõistet, kui on valitsemisevorm, milles osaleb terve ühiskond üldise valimisõiguse kaudu. Miks Platon väitis vastu demokraatiale? Kas Platonil oli õige arusaam demokraatiast? Sel ajal kui elas Platon, oli Ateena polises riiklik ja poliitiline elu ebastabiilsed. Tänu sellele suunas Platon kriitiliselt vastu demokraatiale ning nimetas polist, kui „tugeva metslooma“ võimuks. Põhjenduseks tõi, et valitsemine on selleks ettevalmistust mitteomava arvuka rahvakihi käes, kelle seas on palju andetuid ja võimuahneid. Tema seisukohast valitseb riiki kolm ühiskonna seisust,
pisikesed.Nagu me nüüd ütleksime nad on mikromaailmas.Olemasolust ja omadustest ei anna tunnistust meeled,vaid mõistus,sest see tungib sügavamale sellest,mida meile asjadest näitavad meeled. Printipiaalse muudatuse mõiste"idee" kasutamises teeb Platon.Platon tarvitab sõnu ,,idee" ja sellele etümoloogiliselt lähedast ,,kujund"(eidos) ka eseme olemuse tähistamiseks.Peale selle tähendab eidos ,,vormi","kuju","ilmet","välimust". Nagu Demokritosel,nii ka Platonil tähendas"idee" ehk ,,eidos" vormi,mida tabatakse mõistuse,mitte meelte abil. Demokritose aatomid-ideed ehk aatomid-vormid jäävad meeltele tabamatuks ainult liiga väikeste mõõdete tõttu.Platoni ideed-vormid või ideed-kujud on meeltele kättesaamatud selletõttu,et nende loomus ei ole hoopiski niisugune negu meelelise maailma asjadel.Demokritose ideed-vormid on kehalikud, Platoni ideed-vormid on kehatud
Sama kehtib ka inimühiskonna seaduste ja normide kohta. Need põhinevad inimeste omavahelisel kokkuleppel. Osa sofiste leidis, et inimesed peaksidki oma seadusi kujundama tugevama õigusest lähtudes. Sofistide hulgas oli väga kuulsaid õpetlasi. Kõige tuntumad filosoofid olid Sokrates, tema õpilane Platon ja Platoni õpilane Aristoteles. Sokratese ja Platoni põhimõtted ja eluarusaam olid küllaltki sarnased. Aristotelesel oli aga teistsugune arusaam maailmast kui Platonil. Mille poolest erinesid Aristotelese filosoofilised põhimõtted Platoni omadest ? Platoni järgi on olemas kaks maailma. Üks neist on tegelikkuse ja teine näiva tegelikkuse ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud ja hävivad. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Platon on toonud võrdluse koopa võrdpildiga. Seal on inimesed
ühtsed, nimetatakse monismiks. 1.1.1 Ideedemaailma ülesehitus Kuna ideedemaailm on täiuslik, peab seal valitsema korrapära. Platoni järgi ideedepüramiidi pidi üles liikudes jõuame üldisemate ideedeni. Nt. elusolend jne inimene mees noormees. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks: eidos. Üks idee on teise suhtes genos, aga kolmanda suhtes eidos. See ahel ei saa olla lõputu, muidu oleks ebatäiuslik. Püramiid tipneb Platonil hüve ideega (agathon); Hüvesus; Üldisemad ideed; Vähem üldised ideed. See konstruktsioon on eetilise alatooniga: kuna kõik ideed tulenevad hüvesuse ideest, nähtused aga omakorda ideedest, on kogu olev loomu poolest hüveline Ideede suhe nähtustega on keeruline teema, Platon mõistis seda ning isegi kritiseeris ennast. Ta kasutab suhte iseloomustamiseks terminit parousia osasaamine. Kuid üksiknähtus ei saa osa saada ,,tükikesest ideest" ideed olid jagamatud
mõõdukus ja õiglus," kuid mul on olnud kange tahtmine juba pikemat aega Platonile vastu vaielda, sest meie mõttemaailmad ei ühti. Ma tahaksin asendada tema tsitaadis mõned sõnad omapoolsete voorustega, sest igal inimesel on oma mõttemaailm, ning ta vaatab asju oma vaatenurgast, ning selge on see, et kõik ei mõtle nii nagu Platon, seega ma ei näe mõtet võtta eeskujuks tema tsitaati. Samas, kui hakata mõtlema on kohati Platonil ikkagi õigus - kuidas seda hüvelist riiki ikkagi määratletakse? Mis on siis ühe riigi kõige tähtsamad voorused? Minu arvates ühes hüvelises riigis valdab inimesi imeline tunne - tunne, millest neil endal pole aimugi, mis võiks kesta igavesti, ning mis toob näole naeratuse. Naeratuse, mis on olnud varem varjatud kogu maailmale. Samas, on olemas ka tundeid, mis viivad naeratuse näolt ning tekitavad hinge tühjuse ja ängi. Kui hakata mõtlema, kas siis maailmas on olemas
- kes allus keisrile, kohapeal korraldas elu Metropoliit. 1054 a Skisma ( ida ja lääne-kiriku suur tüli ). Põhjus: erinevad jumalateenistused piiblitõlgendamisel . Ortotoksi kiriku suureks probleemiks oli Ikonoduulide ja Ikonoklastide omavahelised tülid. Ikonoduulid- pooldasid Jumala piltide kummardamist Ikonoklastid- hävitasid ikoone ,,Haridus" Üle terve Bütsantsi oli levinud kirjaoskus ja koolid. Hariduses lähtuti antiikkreeklastest. Õpetus põhineb piiblil,-Platonil,-Aristotelesel. Tänu Bütsantsi haritlastele säilib paljude antiik teadlaste teosed. ,,Viikingid" Skandinaavia rahvad kes elasid rannikul, paistsid silma meresõiduoskusega, tegelesid põllupidamise, käsitöö ja kaubandusega. Kõige suuremad viikingite linnad asuvad Taani ja Põhja-Rootsi Nende tähtsus Euroopas algab tõusma 6- sajand lõpus ja 7- sajandi algul. Algavad nende vallutusretked.Euroopa ja Vene aladele.
- kes allus keisrile, kohapeal korraldas elu Metropoliit. 1054 a – Skisma ( ida – ja lääne-kiriku suur tüli ). Põhjus: erinevad jumalateenistused piiblitõlgendamisel . Ortotoksi kiriku suureks probleemiks oli Ikonoduulide ja Ikonoklastide omavahelised tülid. Ikonoduulid- pooldasid Jumala piltide kummardamist Ikonoklastid- hävitasid ikoone „Haridus” Üle terve Bütsantsi oli levinud kirjaoskus ja koolid. Hariduses lähtuti antiikkreeklastest. Õpetus põhineb piiblil,-Platonil,-Aristotelesel. Tänu Bütsantsi haritlastele säilib paljude antiik teadlaste teosed. „Viikingid” Skandinaavia rahvad kes elasid rannikul, paistsid silma meresõiduoskusega, tegelesid põllupidamise, käsitöö ja kaubandusega. Kõige suuremad viikingite linnad asuvad Taani ja Põhja-Rootsi Nende tähtsus Euroopas algab tõusma 6- sajand lõpus ja 7- sajandi algul. Algavad nende vallutusretked.Euroopa ja Vene aladele.
Sissejuhatus Oma referaadi jaoks lugesin raamatuid “50 klassikut. Filosoofid”, “Filosoofia ajalugu”, “Sofie maailm” ja “Pidusöök. Sokratese apoloogia”. Selles referaadis kirjutan Platoni ideeõpetusest ja tema ideaalriigist. Ideeõpetus on kõikide Platoni mõtetega tihedalt seotud. Tänapäeva tavakeeles kasutatakse sõna “idee” 'mõtte' tähenduses. Kreeka keeles oli sellel sõnast “nägema” tuletatud sõnal algselt tähendus 'välimus, vaatepilt'. Platonil hakkab ta tähendama 'välimuse nähtumuse taga peituvat tõelist'. Filosoofias omandas see sõna hiljem mitmeid teisi tähendusi ja kõigis tähendustes oli see midagi mittemateriaalset. Ideeõpetus Platon oli Sokratese andekaim õpilane ning kui Sokrates 399. aastal eKr suri, jättis see Platonisse suure jälje ja määras kogu tema edasise filosoofia-alase tegevuse suuna. Platoni arvates on kõik, mida me looduses silmaga näeme ja käega katsume, muutuv
ja õigused. Valvuriteks on valitud filosoofidest valitsejad, kes seda ühiskondlikku elu juhivad ning nad asetsevad Platoni ideaalriigi tipus. Sõduri ülesandeks on riigi kaitsmine ning nad asuvad ideaalriigi teisel kohal. Kolmandal kohal on talupojad ja käsitöölised, kelle ülesandeks on toota inimestele vajalikud esemed. Ideaalriigis jätkub ruumi ka madalaimale seisusele – orjadele. Neil küll õigused puuduvad, kuigi Platoni kohaselt nad puudust millegist ei tunne. Platonil leidus ka arusaam loodusest ja maailmast. Ta eitab maailma tekkimises juhusikku, vaid ta usub maailma loojasse. Maailma peab Platon justkui hingestatud elusolendiks, kuna selle hing ümbritseb tervet maailma. Planeedid ja tähed on Platoni jaoks jumalikud olevused. Oma filosoofiaga on Platoni mõjutanud kogu Lääne-Euroopa kultuuri ja filosoofiat. Ta oli andekas ning erakordselt elurõõmus. Tal oli avar silmaring ning kunstiline maitse, mis andis ta teostele omamoodi varjundi
A-kategooria näitleja Angelina Jolie, kes oma abikaasaga on lapsendanud mitmeid lapsi erinevatest maailmajagudest. Samuti on nad teinud suuri annetusi kolmanda maailma riikidele. Mitte ainult Jolie´ austajatele, vaid ka tervele maailmale on see nagu roheline tuli, mis on ajendiks näiteks ise vanemateta laste lapsendamisel. Neid on peetud selle tõttu väga eeskujulikeks staarideks. Eeskujud ei ole mingi uus nähtus küllap on nad eksisteerinud nii kaua kui inimkondki. Näiteks Platonil, antiik-kreeka filosoofil, oli oma eeskuju tema õpetaja Sokrates. Sokratese igapäevaelu seisnes turul inimestega diskuteerimises ja tööd ta ei teinud, mis Sokratese naisele sugugi meele järgi ei olnud. Sellegi poolest oli ta oma aja kohta üllatavalt tark ja mitmekülgne mees, kel oli anne mõelda teistmoodi. See tähendab, et eeskujud ei käitu iga päev alati täiuslikena, vaid nende üldine tegevus või mõni kindel sooritus tõstab nad teiste ees au sisse.
tähelepanuväärsemaid suurkujusid, kelle teoseid ja saavutusi nii filosoofia, poeetika kui ka kunsti valdkondades on uuritud ning täiustatud läbi aegade. Tema nägemus, et vaim on primaarne ja kõik see on materiaalne ja sekundaarne ning, et teadmisi ei saada elus kogemustest ja nende üldistamises, vaid mõtlemisest endast, tundus huvitav. Samuti oli põnev lugeda sellest, et inimestel on ideed alati olemas ja neid tuleb lihtsalt meenutada, et uusi teadmisi saada. Platonil on ka väga palju huvitekitavaid arusaamu erinevatest asjadest. Elulugu Platon (427-347 e.m.a./eKr) kelle nimi oli tegelikult vanaisa järgi Aristokles, sündis nimekas ja rikkas perekonnas Aigina saarel, Ateena lähedal umbes 427 eKr Ateenas Aristoni ja Periktione pojana. Ta kuulus lugupeetud aristokraatide suguvõssa, mis etendas Ateena poliitikas tähtsat osa. Ta filosoofiaalane tegevus ei alanud eriti vara, andmed näitavad, et ta tegeles enne filosoofiat atleetikaga, samuti tegi ta
mina eesmärkide saavutamiseks. Näiteks enese harimine selleks, et teha head- aidata nii meid ümbritsevaid inimesi kui ka ülejäänud ühiskonda. Mats Volbergi kirjandi järgi on Platoni teoses ,,Riik" väidetud järgmist: ,, Kogu haridussüsteem, mis nõuab ühelt paariteistkümnest ja teisel paarikümnest pühendumist, mis hõlmab nii keha kui vaimu treenimist ning arendamist, on ülesehitatud teenimaks vaid üht kindlat eesmärki- tagada õiglase ühiskonna järjepidevus." Arvan, et Platonil on õigus kui ta väidab, et haridus on eeldus õiglusühiskonnale. Inimene, kes on haritud tunneb seadust ning suudab seda mõista olles samal ajal suuteline eristama õiget valest ja head halvast. Nii moraali kui ka seaduste järgi. Teisalt arvab Ameerika pragmatist John Derwey, et haridus tähendab kasvatamist, arenemist ning kogemuste omandamist. Tema arvates pole haridusel kindlat eesmärki ega pole ka vaid vahend, millegi saavutamiseks. Oma raamatus
loogika, füüsika, psühholoogia, eetika, poliitika (politoloogia), majandusteadus, retoorika ja poeetika. Aristoteles jaotas teadused kolmeks: 1) teoreetilised teadused 2) praktilised teadused 3) loomingulised teadused Tema loogika on Lääne kultuuri tähtsamaid osiseid. Aristoteles oli esimene, kes uuris mõtlemist mitte ainult selle sisu, vaid ka vormi seisukohast (formaalne loogika). Nagu Platonil, seisab ka temal esikohal mõiste: üksi seisev mõiste piiritleb ühte kindlat kategooriat. Tavaliselt ühendatakse sõnad lauseteks, mis väljendavad otsustusi, mis omakorda võivad olla kas tõesed või väärad. Otsustusi saab kindlate reeglite järgi ühendada järeldusteks. Kahe otsustuse ühendamist nimetatakse süllogismiks. Klassikaliseks hakati pidama järgmist süllogismi: 1) Kõik inimesed on surelikud. 2) Sokrates on inimene. 3) Järelikult on Sokrates surelik.
Kuhu Diogenes siis sülitas? V: aristokraadile näkku 20.Mida ütles Diogenes, kui talle öeldi, et paljud naeravad tema üle? V: "Aga nende üle võibolla naeravad eeslid; kuid mis loeb neile eeslite arvamus. Nii ka mina: mis loeb mulle nende arvamus" §5. PLATON (427-347 eKr) . Eluloost 1.Kes on Platoni õpetaja? V: Sokrates 2.Kus ebaõnnestus Platonil ideaalse riigi loomise katse kolme valitseja ajal? Kes olid need valitsejad? Mis maast räägib Platon teoses "Kritias"? V: Sürakuusas, Sitsiilia saarel; Dionysios I, Dionysios II ja Dion; teos ,,Kritia" räägib Atlantisest 3.Mis riigi saadik müüs Platoni Sürakuusa valitseja Dionysios I korraldusel orjaks? V: Sparta saadik 4.Kuidas nimetatakse Ateena kooli, mille Platon asutas 388 eKr? V: Akadeemiaks Platoni filosoofia tuum 5.Mis on Platoni filosoofia tuum? V: ideeõpetus
II KESKAEG 4. AUGUSTINIUS (354- 430) elu ja isik Katoliku kiriku pühak .Tema õpetused moodustavad suure osa nii kiriku kui ka üldisest ajaloost Tema teost Pihtimused peetakse maailmaajaloo esimeseks tõeliseks autobiograafiaks Pihtimustes leiab, et seksuaaliha tekitab süümepiinu ning viib inimese allakäiguteele Augustinuse suur soov oli leida sisemine rahu .Tema teine tippteos oli De civitate Dei 4.1. Augustinuse õpetuse sarnasus Platoni omaga Mõlemal eksisteerib 2 maailma Platonil ideedemaailm ja Augustinusel muutumatu ja täiuslik jumal. Teine maailm (inimeste maailm), omane tihe seotus ajaga, on Augustinuse arvates loodud eimillestki. 4.2. Augustinuse suhtumine aega Aeg loodi samal ajal, kui meie maailm, kus elame. Enne seda ei olnud aega. Aeg on omane inimeste maailmale. Jumalat ei saa ajaga mõista temas pole "varemat" või "hiljemat", vaid pidev ja igavene "olevik".
ja paljuse ideed. Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Kõige kõrgem idee on headuse idee. Kõik teised ideed on temale subordineeritud- alistatud. Headuse idee on nagu päike ideede riigis. Ei ole ühtki teist filosoofi, kes oleks nii veendunud olnud headuse eksisteerimises ja headuse lõplikus võidus ning kõikvõimsuses, nagu oli Platon. Headus pole mitte ainult see, mis võidab lõplikult, vaid headus on ühtlasi kogu oleva absoluutne alus. Headus langeb Platonil ühte jumalusega. Platoni ühiskonnakäsitlus Poliit - filosoofilisest vaatenurgast lähtudes võib välja tuua neli Platoni teost: Politeia, Politikor, Trimoios ja Nomoi. Kaalukaim neist on "Politeia" e "Riik", kuna see on pühendatud õigluse olemuse ning selle teostamise uurimisele nii üksikinimese elus kui ühiskonna täiuslikumas vormis. See vorm on Platoni arvates riik. Paljud Platoni uurijad jt on vaielnud selle üle, mis oli "Politeia" loomise tegelik eesmärk
Enne usku pöördumist oli tal sõbratar, kellega oli neil üks ühine laps. (Augustinus oli elukaaslasele truu) Peale usku pöördumist loobus suhetest vastassugupoolega (Mõelge, miks ja kas peaks üks mees seda tegema) Augustinuse suur soov oli leida sisemine rahu Tema teine tippteos oli De civitate Dei Augustinuse õpetuse sarnasus Platoni omaga Mõlema filosoofi õpetustes eksisteerib kaks maailma – Platonil ideedemaailm ja Augustinusel muutumatu ja täiuslik jumal, kelle maailmas ei eksisteeri aega ning kelle maailm on samuti muutumatu ja püsiv. Teine maailm (inimeste maailm), millele on mõlema mõtleja kohaselt omane tihe seotus ajaga, on Augustinuse arvates loodud eimillestki. Augustinuse suhtumine aega Aeg loodi samal ajal, kui meie maailm, kus elame. Enne seda ei olnud aega. Aeg on omane inimeste maailmale.
allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee , mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi, mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist. Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuid me kuulsime juba, et ideede maailm on igavene, muutumatu ja täiuslik, meeltega tajutav maailm aga vastupidine - ebatäiuslik, tekkiv, muutuv ja kaduv. Seepärast ei saa kõik tuleneda ideedest. Meelelise olemise ebatäiuslikkuse põhjust tuleb otsida mitte-olevast. Seega sõltub muutuv kehaline maailm ainult osaliselt ideedest,
viisil teostanud. Kellegi loomusesse kätketud eelduste parimal viisil teostatus aga kannabki antiik-eetikas nimetust arete. Niisiis, kui mõistuslik hingejagu jõuab tarkuseni, siis on ta omandanud arete. Tarkus on siiski laiema tähendusega mõiste kui teadmine. Tarkus eeldab mitte üksnes tõeliselt oleva, vaid kõigi olevavaldkondade ning nende omavaheliste vahekordade teadmist. Võiks ütelda, et tarkus tähistab Platonil oskust ideedeteadmise alusel meeltele avatud maailma nähtusi õigesti hinnata ja nende keskel orienteeruda. Vaid tark teab, st. saab omada põhjendatud arvamusi selle kohta, mis on hing ja mis on keha, mis on hea ja mis ei ole hea, mis on igale hingejaole kohane ja millises vahekorras hingejaod üksteisega peavad olema. Seetõttu tuli selleks, et ka alamaid hingejagusid vooruslikeks kujundada, omada tarkust äsjakirjeldatud tähenduses. Söaka hingejao vooruseks, st
loomupärastelt eeldustelt sobivad enam orjadeks kui vabadeks inimesteks. Need on sellised inimesed, kelle intellektuaalsed võimed on sedavõrd tagasihoidlikud, et nii nende endi, kui ka kõigi teiste jaoks on parem, kui mitte nad ise, vaid keegi teine nende eest otsustaks. Sel juhul olevat orjus õigustatud. Seevastu intellektuaalselt võimeka inimese orjaks tegemine oleks "loomuvastane" ja sellisena õigustamatu nähtus. Siit on näha, et nagu Platonil, nii on ka Aristotelese poliitilise filosoofia lähteeelduseks see, et inimeste loomupäraste võimete ebavõrdsus õigustab ka nende ebavõrdset õiguslikku staatust ühiskonnas ja riigis. Maailma tunnetamine on raske, sest asjade olemus on nende sees peidus. Tunnetus ei anna tõde kogu ulatuses. Tõelise teadmise tunnusteks on üleüldisus ja paratamatus. Kogemuse alusel areneb meisterlikkus. Tuleb asjade sügavam tunnetus. Primaarsed ja sekundaarsed omadused
olla lõpmatu. Peab leiduma algpõhjus, tänu millele saavad olla ka järgnevad põhjused. Selle algpõhjuse võib samastada Jumalaga. Argument on jällegi empiiriline Argumendi lähtekohaks on üldised tähelepanekud maailma kohta. Iga sündmus või muutus, mida maailmas kohtame, on millestki põhjustatud. Kui on sündmus A, siis tema põhjuseks on mingi varasem sündmus B. Sündmusel B pidi omakorda olema mingi põhjus. Kosmoloogilise argumendi pooldajad Teatud kujul esineb juba Platonil ja Aristotelesel G. W. F. Leibniz (1646-1716) Samuel Clarke (1675-1729) Christian Wolff (1679-1754) 6 Kosmoloogilise argumendi kriitika 1. Jumala põhjus? 2. Üldine põhjuste ahel 1. Jumala põhjus? • Kui igal asjal ja nähtusel on põhjus, siis peab põhjus olema ka Jumalal. Jumal on ju argumendis mittepõhjustatud. • Tekib õigustatud küsimus: mis põhjustas Jumala? Kui sellele vastatakse, et kõik v.a. Jumal on põhjustatud, siis miks see põhjuste ahel
Sokrates ütles seda, et filosoofia eesmärgiks on õige käitumine ning õige elu. PLATON Elas 5-4 sajand eKr. Ta oli kuulsaim antiikaja filosoof, Sokratese õpilane. Platon rajas ateenas oma kooli ( Akadeemia) ning kõik tema teosed on meieni säilinud. Platon oli dualist: ta uskus kahe maailma olemasollu, et olemas ideede maailm ja meeleline maailm. Ideedemaailm on muutumatu, see ei teki ega hävi. Meeleline maailm on aga muutlik, asju ja nähtusi saab meeltega kogeda. Platonil oli koopamüüt ( lugege ise, ei viitsi lahti kirjutada siia). Platoni arvates on hing surematu, hinges on sünnipärased teadmised, tunnetamine seisneb sünnipäraste teadmiste meeldetuletamises, teadmine on vaid ideede kohta, meelelise maailma kohta on arvamus. Platon uskus reinkarnatsiooni ehk taassündi ( hing on vahepeal ideede maailmas). Platoni õpetus ideaalsest riigist. Ideaalses riigis on 3 seisust: valitsejad, sõjamehed ja rahvas
jms, allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee , mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi, mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist. Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuid me kuulsime juba, et ideede maailm on igavene, muutumatu ja täiuslik, meeltega tajutav maailm aga vastupidine - ebatäiuslik, tekkiv, muutuv ja kaduv. Seepärast ei saa kõik tuleneda ideedest. Meelelise olemise ebatäiuslikkuse põhjust tuleb otsida mitte-olevast. Seega sõltub muutuv kehaline maailm ainult
kohta eksisteerivad selles "ideede maailmas" ja neid tuleb lihtsalt meenutada. Kõik inimesed suudavad "meenutada" erineva väärtusega "ideid"(sõltuvalt sellest, milline vooruse komponent inimeses domineerib, kas mõistus, tahe või meeled, millest tuleb juttu edaspidi) ja "ideede maailmas" valitseb teatud kord, mille alusel osa "ideid" suudab inimene varem "meenutada", osa hiljem. Pole vale väita, et "ideede maailmas" eksisteeris ka ideaalse riigi "idee" ning Platonil tuli see "meelde". Platonit võib seetõttu nimetada ka ratsionalistiks. Induktsiooni kui meetodi tõi filosoofiasse aga juba tema õpilane ja teine kuulus antiikfilosoof - Aristoteles, kes pidas oluliseks faktide kogumist (sh ka vaatlust) ja "fenomenidest" lähtumist, et sel teel teadmiseni jõuda. Platoni mõttekäiku ühiskonda käsitledes iseloomustab suund üldiselt üksikule. Ta ei lähtu niivõrd indiviidist kuivõrd ühiskonnast ja selle headusest tervikuna. Ühiskond on nagu
Kuna filosoofia koosneb väidetest, mitte näit. hüüatustest, siis saab seda loogiliselt analüüsida. Siit katsed luua ideaalseid filosoofiakeeli, kus kõik väited on loogilised (Leibniz, loogiline positivism). Levinud määratlus analüütilises filosoofias: filosoofia on keele loogiline analüüs (Carnap). Kuid kreeklased filosofeerisid tavakeeles, neil ei olnud teoreetilisi termineid. Näit. olev (to on) oli igapäevaselt kasutatav. Esimesena lahknes keel tavakäsitusest Platonil, kes hakkas nimetama ülemeelelist valdkonda sõnaga idea, mis oli tavapruugis kuju, väljanägemine. ESTEETIKA -- Noorim filosoofia haru on. Filosoofiline õpetus ilust. Mõiste võttis 2. Maailmapilt ja maailmavaade, erinevus vahetute (müüt, religioon) ja teoreetiliste (filosoofia, teoloogia, teadus) maailmavaadete vahel. Maailm. (kr. kosmos, lad. universum) Inimese poolt mõistetud tervik, milles ta asub ja millesse ise kuulub
loogiliselt. Olev kui selline, asjade tuum ja olemus on saavutatav vaid mõtlemise abil. Tüübid ja liigid. Ideed ja keelefilosoofia Õiglus viitab ideedemaailmas olevale muutumatule ja igavesele õigluse ideele, alles siis konkreetseid tegusid. Mõisted ei ole ajas ja ruumis, nad ei ole liha ja veri. Mis nad siis on? Seda küsimust nim filosoofias universaalide probleemiks. Platon arvab, et olev peab olema täiuslik. Ta ise pole täielik platonist. Ühiskonnafilosoofia Mis on õiglus? Platonil on eesmärk esitada üksikasjalik visioon ideaalsest riigist. Dialoog ,,Riik". Elitaarne ühiskonna ideaal. Et teada, mis on õiglus üksikinimese puhul, peame enne uurima, mida tähendab õiglus riigis. Riik on hiiglaslik inimene. Moraal seob üksikisiku riigi osaks. Inimese sotsiaalsus on vältimatu tõde.(Aristoteles, platon) riik ja üksikinimene on oma põhistruktuurilt sarnased. ,,töö loomuliku jaotuse põhimõte".
-- allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee (idea tou agathou), mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi (epekeina tes ousias), mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist. Mida on teadusele andnud hellenismi aja filosoofid Archimedes, Eratosthenes ja Aristarchos? Arcimedes : Archimedes on matemaatilise füüsika, eriti staatikateaduse, isa; tema leidis kangiseaduse, leiutas nn Archimedese printsiibi, mis seisneb selles, et iga vedelikku asetatud keha kaotab oma kaalust
Arvan, et idee on midagi jumalikust lähtuvat, nii nagu Jumal on igavene on ka idee igavene. Nii nagu kehtib energia jäävuse seadus, mis ütleb et energia ei teki ega kao vaid muundub ühest liigist teise võib Platoni seisukoha järgi õelda ka idee sisu kohta, see ei teki ega kao, kuid nagu Piibliski on õeldud siis kõik materiaalsed esemed on mullast võetud ning mullaks nad saavad. Kristlus suuresti rajaneb teadavasti Platonil. 4. Bacon kirjeldab oma induktsioonimeetodit "avastamise tabelite" kujul, milleks on kohaloleva, puuduva ja astmete tabelid, mille ülesanne on tunnetada miks on asjade lihtolemused seesugused nagu nad on tunnetada asjade lihtomaduste ja nende vormi vahelist seost. Vormide all kujutatakse midagi muud kui neid puhta toime seadusi ning määratlusi, mis kujundavad mingisuguse lihtolemuse, nagu näiteks soojus, valgus ja kaal kõikvõimalikes mateeriates
Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on algkujud. Hinge mõistest oli Platonil, et hing on midagi liikuvat ja samas midagi, mis tajub ning võib isegi tahet omada, ta jääb Platoni arvates justkui kahe maailma vahepeale. See võimalik, kuna enne sündi asub hing "ideede" riigis ning alles maise eluga saabub ta kehasse. Platon võrdleb keha-hinge vahekorda "ideede" maailma ja meelelise maalima vahekorraga. Hing tunneb end kehas vangistatult ning ootab tagasipääsu vabadusse, mistõttu ei tohiks inimene surma karta, vaid peaks sellele rõõmuga vastu minema
määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee (idea tou agathou), mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi (epekeina tes ousias), mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist. Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuid me kuulsime juba, et ideede maailm on igavene, muutumatu ja täiuslik, meeltega tajutav maailm aga vastupidine ebatäiuslik, tekkiv, muutuv ja kaduv. Seepärast ei saa kõik tuleneda ideedest. Meelelise olemise ebatäiuslikkuse põhjust tuleb otsida mitte-olevast.
kindlamat arvamusest ja teadmine põhines üldmõistetel, siis võib siit järeldada, et üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee. Nähtuste maailma kuuluv asi on olemas üksnes seetõttu, et ta saab osa ideest. Nähtuste maailm on ideedemaailma kahvatu peegeldus. Ideedemaailma iseloomustus. Ideed on Platonil muutumatud, igavesed, ainulised, jagamatud jne. Liikumine, tekkimine-hävimine jne. Ei ole Platonil inimliku mõtlemise eksitus: olev ise jaguneb kaheks: ideed ja nähtumused. Need kaks valdkonda erinevad teineteisest oluliselt: Platoni kahe-maailma-õpetus Kuna ideede maailm on täiuslik, ei saa seal valitseda juhuslikkus ega korrapäratus. Ideed on omavahel kindlas hierarhilises suhtes. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks: eidos. Ideedepüramiid
tunnusterikkam kui üldisem mõiste. Platoni käsitlus kõrgemate ja madalamate ideede vahekorrast on seevastu selline, et mida kõrgem idee, seda enam liike ta endas kätkeb. Ideedevaldkond kujutab endast tervikut. See omakorda tähendab, et sel ideedepüramiidil on kõrgeim idee, millesse madalamad ideed on justkui ühte vaatesse kokku koondunud. Seda kõrgeimat ideed nimetab Platon hüvelisuse ideeks (sama sõna agathon, mis esineb Sokratesel, aga viimasel on see eetilise valdkonna mõiste, Platonil esineb seevastu eelkõige ontoloogilise mõistena). Hüvelisuse idee kohta öeldakse Platoni tuntuimas dialoogis “Politeia”, et ta on oma auväärsuselt ja tähenduselt veel üle ideede, teispoolne, transtsendentne kogu ülejäänud olemuste valdkonna suhtes – epikeina tes ousias (509b). Platoni arutluste käigus kujuneb niisiis välja justkui kolmikjaotus: hüvelisuse idee, ideede valdkond ja nähtav maailm. Ta asendab Parmenideselt pärit ontoloogilise
mis kehtib kõigi antud liiki kuuluvate asjade kohta igalpool ja igal ajal. Nii nagu ideed on tekkimatud, hävimatud ja muutumatud, nii on ka teadmine nenda kohta paratamatu teadmine, st. fikseerib asja juures midagi sellist, mis on üksnes kindlakstehtud viisil ja ei saa olla teisiti. Kui selline muutumatu olemine on kord adekvaatselt tabatud, peab vastav teadmine jääma sama muutumatult kehtima nagu tema esegi, st. kujutab endast igavest tõde. Teadmise tõesus tähendab Platonil tõeselt oleva (ontoloogilise tõesuse) adekvaatset tabamist teadmises – tõesus epistemoloogilises tähenduses on seatud sõltuvusse tõesusest ontoloogilises mõttes. Platonist peale jäi kogu traditsioonilise filosoofia ajaloo vältel inimteadmise ja teaduse ideaaliks rangelt universaalse ja paratamatu kehtivusega teadmine. See kujunes teadmise teaduslikkuse normatiivseks mõisteks. Kuna sellise teadmise esemeks sai Platoni järgi olla üksnes idee, viimane
On kaarik, mille ees on 2 hobust. Üks hobune on paremat tõugu ja kuulab juhti, teine on metsapoolne, kaldub rajast kõrvale. Juht peab hoidma kaarikut siis teel. Kaariku võrdpildis on juhiks hing, mis siis ongi jaotatud kolme ossa mõistuslik osa (vooruseks tarkus), tahteline osa (vooruseks vaprus) ning ihalev osa (vooruseks mõõdukus). Hingeline harmoonia saavutatakse, kui hinge juhib mõistuslik hingejagu. Neljas, üldine voorus, on Platonil õiglus, mis ilmneb hinge vooruslikkuses ja laiemalt ka õiglases riigis. 3.Ideaalriik + seos käsitlusega hingest ja voorusest: Riigi ja inimese struktuuridel on Platoni jaoks vastavus. Nagu on kolm hingejagu, on ka kolm klassi: 1.valitsejad - domineeriv hingejagu mõistuslik, sest valitseja peab olema võimeline tunnetama ideid, filosoof. 2.sõjaline seisus - sõdurid, domineeriv hingejagu tahteline, sest peavad kaitsema riiki
Vrd Gorgias 447c. 9 Saava ja oleva suhte kohta vt nt Timaios 27d28a: Esiteks tuleb minu arvates teha see eristus: mis on alati olev, millel saamist [] ei ole, ja mis on alati saav, mis kunagi olev ei ole. Esimene on haaratav mõistusele mõtlemisega ja on alati iseenesega samane, teise üle teeb oletusi arvamus mõistuseta meeletajuga, on saav ja häviv ja pole kunagi olevasti olev... 10 Vrd Aristoteles Nikomachose eetika, II. l. 11 Kr ( harvaesinev sõna kreeka keeles ja Platonil ainult kaks korda. Seetõttu on raske hinnata, milline nüanss sellel deminutiivil täpselt on. 12 scil kalavõrkude raskuseks. 4 henduda täielikult. Esimesed seepärast, et neil ei ole üht [pea]eesmärki, mille poole peavad olema suunatud kõik teod, mida nad nii era- kui avalikus elus teevad; teised seepärast, et nad tahtlikult mi- dagi ei tee, uskudes, et nad veel eluajal paigutatakse ümber elama õndsate saartele?"13
Väärtusteooria tähtsamateks osadeks on eetika, õpetus kõlbelistest normidest ehk sellest, mis on hea ja halb, ja esteetika, õpetus sellest, mis on ilus ja inetu. Platon on kõige enam uuritud ja tõenäoliselt ka kõikide aegade suurim filosoof. Ta palus oma kaaskodanikel Ateenas vastata kõiksugustele keerulistele ja tülikatele küsimustele, mida me nüüd nimetame “filosoofilisteks” ning kirjutas nende mõtted hoogsas vormis üles. Platonil oli oma arvamus kõige kohta: teadmise ning tegelikkuse olemuse, poliitika, eetika, matemaatika, majanduse, ideaalse linna ülesehituse ja paljude teiste asjade kohta. Oma referaadis teen ülevaate Platoni elust ja loomingust ning analüüsin moraalifilosoofiat ja eetikat. 3 1 ELULUGU Platon (427 - 347 eKr) oli põline ateenlane. Ta pärines vanast ja jõukast aristokraatlikust suguvõsast
FILOSOOFIA eesmärk; LOOGIKA vahend. Metafüüsika mõisted: mateeria ja vorm; tekkimine; võimalikkus ja tegelikkus; põhjus. 13.Platoni ja Aristotelese maailmanägemise sarnasused ja erinevused. - Platon rebis kvantiteedi lahti kvaliteedist, Aristoteles vaatles kvantiteeti-kvaliteeti koos. - Aristoteles ei nõustunud Platoniga ei ole olemas 2 maailma, on vaid see kus me oleme ja kogeme. - Platonil oli idee eraldi asjadest (laud asi, laua idee oli kujundlikult kuskil taevavõlvi all); Aristotelesel laud asi annavad meeled, seal ka laua olemus annab mõistus (inimesel hing ei ole asi, on olemus). - Platon: Tõelised on maailmas ainult ideed - asjad on nagu ideede varjud koopa seinal (koopamüüt). - Platonil 2 maailma :ideede maailm (muutumatu) ja kuualune maailm. Aristotesel
Filosoofi ja kirjaniku suu läbi väljendab end tõde, aletheia, varjamatus. Platoni intuitsiooniks oli, et inimeste hinged tulevad siinsesse maailma ideede maailmast (ületades Lethe jõe), millega unustavad, mida nad on kogenud ideede maailmas, ja kogevad siinpoolset maailma. Surnute hinged lähevad (üle Lethe) tagasi ja unustavad siinpoolse maailma kogemused. (Kasutan kirjelduseks kujundeid, mis ei puugi olla ajaloolase vaatekohast tõesed, sest Lethe ei mängi Platonil rolli, kuid unustuse jõe Lethe kujund on Kreeka mütoloogias üldiselt tähtsal kohal ja temaga on mugav illustreerida üldist mõttehoovust.!) Siinpoolne maailm koosneb ideede maailma kaunite ideede kehvadest ja kahvatutest koopiatest. Pole kahju, kui hinged naasevad surma järel ideede maailma ja siinse maailma unustavad. Kuid on kahju, et hinged siinsesse maailma rännates unustavad ideede maailma ilu ja tõe. Platon mõtles välja protseduuri, kuidas õigustada, et
kohaselt. Platon seevastu paistab siin käsitletavat väljendit “seadus valitseb” tähttäheliselt, mis peab paratamatult tekitama mõistmisprobleeme. On ju seadus üks asi ja seaduse rakendamine mõnevõrra teine asi. Platon paistab eeldavat, et on võimalik olukord, kus seadus rakendab end ise, kasutades selleks võimukandjaid kui pelki instrumente. Tänapäeval käib õigusriigi mõistega koos ka eeldus, et kõik inimesed, kelle kohta seadus kehtib, on õigussubjektidena võrdsed. Platonil jäi aga ka selles teoses püsima inimeste “loomuliku” ebavõrdsuse eeldus ning seaduse ülemvõim mitte ei välista, vaid pigem nõudis iga inimese kohtlemist vastavalt tema “väärikusele” ja mitte võrdsena iga teisega. Tänapäevase õigusriigi mõistega on ühine aga see tunnus, et kõigil õigussubjektidel on antud riigiprojekti kohaselt omad seadusega kaitstud õigused (kuigi need ei ole kõigile võrdsed).
vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Ei paljasta enda seisukohti. Küsimuste ja vastuste varal toimiv õppeviis. Komponendid (kasutusviis ja järjekord pole rangelt määratud): 1. Iroonia teadmastust teesklev naiivne küsimuste esitamine 2. Elenktika - saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel 3. Maieutika sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel. 3) Ontoloogiline küsimuseasetus Platonil (loeng; Saarinen, 24-36) Need, kes on tõeliselt andunud filosoofiale, tegelevad tegelikult vaid ühe asjaga suremise ja surmaga. (Phaidon 64) . PLAATONI IDEEDEÕPETUS 2 maailma: 1.Tõelise tegelikkuse, ideede maailm. 2. Näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsimad, muutumatud, iseeneses olevad. Esemed on muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu tegelikkus on näivuse olemasolu sõltub ideede
Niisugune riigivõim ei ole sunduse ega vägivalla võim vaid loomupärane võim, sest riigivõim üksnes aktsepteerib inimeste loomupärast jaotumist sünnipäraste eelduste alusel. Muul viisil üles ehitatud riigivõim oleks koguni loomuvastane! Igale hingeosale vastab oma eripärane voorus, iseloomuerisus. Kui valitsejate tarkuse ja valvurite vapruse puhul on asi selge, siis tootjate vooruse mõõdukusega ei olnud päris selgust ei Platonil endal ega ole järelpõlvede analüütikutel. Niisiis pilt on järgmine: Hing Ühiskonnakiht, seisus Voorus mõistuslik valitsejad tarkus emotsionaalne söakus valvurid, sõjalis-administratiivne vaprus ihalev tootjad mõõdukus Riigi voorusest õiglusest saab Platoni järgi rääkida vaid siis, kui tarkuse, vapruse ja
“Ma tean, et loeng toimub Narva kolledži uues majas” “Ma tean, et 8 : 2 = 4” “Ma tean, et Viire Viirus-Katk on minu perearst Aprioorne (st kogemuse eelne, sellest sõltumatu) teadmine Empiiriline teadmine • Mõistuspärane/loogiline: (9-5=4) Tean, et päike paistab • Konventsionaalne: ($ - tähendab USA dollarit) 2. Milles seisneb teadmise traditsiooniline määratlus? Ilmneb juba Platonil. (tõene arvamus koos seletusega, aga arvamus ilma seletuseta pole teadmine.) Teadmiseks on õigustatud tõene uskumus (ÕTU): S teab et p siis ja ainult siis, kui1) S usub, et p (uskumise tingimus)2) p on tõene (tõesuse tingimus)3) S on õigustatud uskuma, et p on tõene (õigustatus) S tähistab subjekti p tähistab mingit väidet 3. Selgitage oma näidetega traditsioonilise määratluse õigustatuse ja uskumise tingimust. Et ma võiksin teada, et tüdruk 11a ei
Tema surmast möödus 2000 aastat, ilme et maailm oleks sünnitanud ainsatki filosoofi. On raske nimetada teadmiste valdkonda, mida Aristoteles poleks käsitlenud. Erinevalt Platonist on Aristotelesel huvi hoopis empiiriliste teadmiste järele. Kui Platonit võlus ideede maailm, siis Aristoteles kogub kannatlikult materjali. On iseloomulik, et esimese süstemaatilise raamatu loob just Aristoteles. Vaid osa tema töödest on säilinud, hävinud on laiemale lugemiskonnale mõeldud teosed. Platonil oli dialoogi vormis kaasakiskuv kirjastiil, Aristotelesel seevastu kohmakas proosa. Ta suri 62 aastasena. Ta oli oma vaadetelt elulähedane. Aristoteles oli ka Aleksander Suure koduõpetaja. Ta oli veendunud, et ideede teooria raskused on ületamatud ja kritiseeris Platoni õpetusi halastamatult. Ta lõi enda tervikfilosoofia. Ideeõpetus oli aga kogu tema mõtlemise taustsüsteem. Aristoteles peab Platoni põhiveaks maailma „kahestumist“ ideed-meeleline.
Platonis paistab svenevat kahtlus vib olla oma ha ebannestuvate poliitiliste rituste mjul Srakuusas kas on ldse realistlik loota, et heski tegelikus ajaloolises situatsioonis viks leiduda Politeia`s kirjeldatud mittekorrumpeeruvaile valitsejaile sarnaseid vimuteostajaid. iglus ja nnelikkus. Tiuslik riik peaks Platoni mratluse kohaselt olema ka nnelik polis. Asjaolu, et antud inimelu korralduse kaudu vivad nne saavutada ka need, kes selleks snnipraseid eeldusi pole kaasa saanud, on Platonil antud hiskonnakorralduse igustamise aluseks. Kui aga Platoni petusel selline pretensioon on, siis pole ka liigne ksida, kas ikka saab nnelikuks pidada niteks sjalise seisuse esindajaid, kes parimas polises on ilma jetud nii isiklikust omandist, perekonnast kui ka poliitilisest vimust? Ning tema vastus antud ksimusele on samuti thelepanuvrne: riigi eesmrgiks ei olevatki mne ksikisiku vi grupi nnelikkus, vaid polise kui terviku nnelikkus. Ta vrdleb hiskonna ja nnelikkuse vahekorda kunstiteose
ise varjamatuna esile, on “väljaspool inimeste astutud radu”. Niisugune tee tuleb alles leida – see on mõtlemise ülesanne. Sõna hodos figureerib ühes hilisemas ja kuni tänase päevani olulises mõistes – meetod: meta ta hodos … methodos … meetod. Otseses tõlkes oleks meetod niisiis “teed mööda järelekäimine” – seda tähendab kreeka väljend meta ta hodos. Filosoofiliselt tähenduslikus tarvituses kerkib see sõna esimest korda esile Platonil. Kuid selle mõte on välja loetav juba sõna enda päritolust. Kui tee on leitud, tekib paljudel võimalus seda mööda järele käies kindlustatult pärale jõuda. Methodos – mõne eesmärgi taotlemisel reeglipärastatud menetluse järgimine, mis tagab eesmärgile jõudmise. Mõtlemise erinevad teed. Parmenides kõneleb küsimise, mõtlemise teedest. Õigupoolest on siin ainult üks tee võimalik – see tee, mis kuulub olevasse endasse ja mida mööda käies tuleb olev
kunstnikuks, vaid jääb alati tehnikuks. Tõeline kunstnik ei tee midagi sellist, mida ta teab. Kunst on jumala and inimestele. Aga milleks inimestele niisugune hullmäratsev and? Muusilised kunstid on naudinguks. Vanal muusikale ie ole mõtet ja klassikaline muusika pole hea mitte millekski. Muusikat tuleb pidevalt uuesti täita. Mis tahes asjast kõneldes tuleb uurida: (1) kas asi on lihtne või paljuvormiline; (2) millised on selle asja sõltuvus ja mõjusuhted.Ilmselt on techne Platonil paljuvormiline asi. Ta kasutab techne mõistet kaheti: 1) järgides eelnevat traditsiooni; 2) pannes sõna tähendusele uusi piire, seda oma süsteemile vastavalt ümber mõtestades. Platoni eelses traditsioonis kasut. sõna techne tähenduses teadmine, sellele vastav oskus või suutlikkus ja sellele omakorda vastav toimimine. Techne`t võis kasutada ühtviisi nii teoreetiliste teaduste kohta, nagu geomeetria või astronoomia, kui ka praktilist laadi oskuste
1) filosoofide periood: Platon sõnade päritolust ja häälikusümbolismist; Aristoteles lause struktuurist, keele ja maailma vahekorrast, keeles peituvatest kategooriatest ja metafoorist; Platon (u 428-348 eKr) defineeris substantiivi ja verbi: substantiiv on see, mille kohta midagi öeldakse. Aristoteles (384-322 eKr) klassikalise grammatika rajaja. Ta lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku. Substantiivid (onoma) ja verbid (rhēma). Platonil on esimene säilinud spetsiifiline keelt puudutav arutlus. Seda eelkõige dialoogis Kratylos. Oluliseks küsimuseks oli, et kas keel põhineb phusis-el või nomos-el? Phusis tähendab inimloomust ja nomos ühiskonnareegleid. Arutlus käis selle üle, kas inimloomus on olemuselt halb ja vajab taltsutamiseks seadusi, või on seadused tegelikult inimloomuse loodud. Inimene on ainuke, kes on võimeline uurima ja arutlema selle üle, mida ta näinud ja kogenud on.
olevat. Milles peaks siis seisnema mõistuslik elu? Eks ikka oskuses teha õigeid eetilisi valikuid, st anda mõistuspärane vastus küsimusele “Mis on inimese jaoks hüve?” Stoikute õpetuse põhiseisukoha järgi jagunevad kõik asjad kolmeks. Eelkõige jaotuvad nad hüvedeks ja pahedeks ning lisaks kõigeks selleks, mis ei kuulu kumbagi äsjanimetatud nähtuste rühma. Hüveks on stoikute järgi voorused. Järgnev on juba üsna traditsiooniline. Vooruste tabel on neil sama, mis Platonil: tarkus, vaprus, mõõdukus ja õiglus. Esikohal nende seas on aga tarkus, kolm viimatinimetatut on õigupoolest üksnes tarkuse erijuhtumid. Paheks on hüve vastand, seega siis voorusetus, mille tagajärjeks on hinge afekteeritus. Pahelisteks afektideks on stoikute klassifikatsiooni kohaselt nauding ( hedone), kannatus, iha ja hirm. Siiski pole nimetatud hingeseisundid pahelised mitte “iseendast”, vaid üksnes niivõrd, kui nad ei allu mõistusele ja ületavad seetõttu õige mõõdu
Ilmselt pidid olema tõlgid jms. Kuid sügavam huvi muude keelte ja kultuuride vastu puudus. • Platoni “Kratyloses” on mainitud sõnade laenamise võimalust. • Keelt (logos) peeti selleks, mis eristab inimest loomast Platon (surn 349 eKr) • Vana-Kreekas oli palju filosoofilisi arutlusi selle üle, kust maailm on pärit ja mis on kõige olulisemad inimesest kõrgemal olevad mõjutajad. • Esimene meieni säilinud spetsiifiliselt keelt puudutav arutlus on Platonil (surn 349 eKr), eelkõige dialoogis Kratylos (Kratulos, Cratylos) • “Kratylose” põhiküsimus: kas keel põhineb physis (phusis)-el või nomos-el? • Juba varasemas traditsioonis physis – (inim)loomus, nomos – ühiskonna reeglid. Arutlus käis eelkõige selle üle, kas inimloomus on olemuselt halb ja selle taltsutamiseks on vaja seadusi, või on seadused tegelikult inimloomuse loodud ja seega on inimene loomult hea. • Platonil keele kontekstis
annaabi.ee 
