Euroopa ideede ajalugu (0)

• Ajalugu uurib inimest
  
• Ideed on tsüklilised, puudub progress
  
• Eksisteerivad universaalsed probleemid ning ajatud ideed
  
• On olemas nn ‘idee-ühikud’ (unit- ideas ), mis on ideoloogiate ehituskivideks
  
• Ajaloos on suurte mõtlejate kanooniline rida; uurida tuleb just nende teoseid
  
• Autoreid endid pole vaja uurida: väidete tähendus selgub tekstist.
  

• Ajalooline kontekst
  
• Ajastul kehtivad keelelised konventsioonid (tuleb arvestada keelelisi vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas.
  
• Vajadus uurida ka nn ’väiksemaid’ tekste ning kirjutamise raamistikku
  

Inimesed, nagu kõik kehadki, on allutatavad ja liigutatavad mingite jõudude (ihade) poolt. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega. Pole olemas absoluutset ja loomupärast head ega kurja: need on vaid nimed, mille inimesed annavad asjadele, vastavalt mida nad ihaldavad või väldivad “Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu , seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta.”

• Auavaldus
  
• Auhaavamine pole oluline, sest eneseväärikas inimene teab niigi oma väärtust.
  
• Ohtudesse ei torma , kuid ellujäämine pole väärtuseks.
  
• Heategusid tuleb proovida teistele teha, ent neid ise mitte vastu võtta.
  
• Hinnatud asju taga ei aja, v.a suure au korral.
  
• Ta ei tee elu millestki muust sõltuvaks kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne
  

• Põlgus väliste asjade vastu, aulise ja suurepärase taotlemine
  
• Suurte ja kasulike tegude tegemine. Suured inimesed taotlevad vaid aulist. Gloria ei ole neile oluline.
  

• Esivanemate hulgas polnud orje
  
• Au oli vabade meeste atribuut, mis legitimeeris nende kõrgemat staatust.
  

• kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes (Sir Gawain and the Green Knight)
  
• kohustused Jumala ees (Püha Graali legendid)
  
• kohustused naiste ees ( Lancelot ja Guinevere)
  

• Poliitiline tähtsus – tagab seaduste valitsemise
  
• Monarh sõltub võimu teostamisel aadlist
  
• Au tõttu pole aadel valmis kõigeks
  
  • Montesquiu näide: Pärtliöö ja hertsog Crillon. Nõrgemate ja kaitsetute hävitamine ei ole auga kooskõlas
    
• Majanduslik tähtsus – üldine konkurents, mis elavdab majandust. Lihtrahvas : tarbimine. Anonüümsuse tähtsus.
  

• edevusel ning kadedusel põhinev ühiskondlik konkurents
  

• Romantilise kunstniku (boheemlase) “aukoodeks” vs filistinism
  

• Seksuaalne armastus – keha ilule suunatud
  
• Tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid
  
• Hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma
  
• Seaduste, tavade, teadmiste oma on veel suurem
  
• Lõpptulemusena saavutab selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast võrreldes teistega.
  

• Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade , armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis, ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha, ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega, tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!
  
• Armastus ei hävi ilmaski! Aga olgu prohveti ennustused , need kaovad; olgu keeled, need lakkavad, olgu tunnetus, see lõpeb ära. Sest poolik on, mida me tunnetame, ja poolik, mida me ennustame. Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik! [---] Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!
  

• Spontaanne, üldine, ei hooli objekti “väärtusest”
  
• Loob selle väärtuse armastuse läbi
  
• Inimene astub suhtesse Jumalaga ainult Jumala algatusel
  
• Teisele suunatud, omakasupüüdmatu
  

• Indiviidide võrdsustumine läbi Jumala armu – vendlus. Vastuastumine eksisteerivatele suhetele:
  
• “Ärge arvake, et ma olen tulnud tooma rahu maa peale; ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka! Sest ma olen tulnud ajama inimest riidu tema isaga ja tütart tema emaga ja miniat tema ämmaga; ja inimese vaenlasiks saavad ta omad kodakondsed. Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.” (Matteuse 10, 34)
  

• Lihahimu (libido) köidikud
  
• Enesekesksus – oma kasu poole püüdlemine, Looja põlgamiseni
  
• Sõprused üksikisikutega – kiindumus kaduvasse (Loodusse, Looja arvelt)
  
• Maine riik tugeva kuningavõimuga vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks
  

• Puhas armastus (delectio)
  
• Püüdlemine Jumala poole, iseenda põlgamiseni
  
• Üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult
  
• Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond
  

• Ideaal: oma ainulaadsete eelduste väljaarendamine
  
• Armastus: selle tulemus ja tingimus
  

• Friedrich Schlegel, Ideed (1801): ainult läbi armastuse ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene.
  

• Schlegel, Athäneumi fragmendid: Armastus on terviklik ja väljendub ka meie meelelises tunnetuses, mis saavutab oma kõrgeima astme seksuaalsuses. See seletab, miks viimast aetakse sageli esimesega segi
  
• Armastuse “privatiseerumine”, kõrgemale seadmine ühiskonnast ja riigist – riik peab seda respekteerima (nt lahutuse seadustamine ). Teisalt: riik ise peaks samuti toetuma armastusele. Seega sunnimehhanismi kadumine
  

• vastastikku hea soovimist ja sellest teadlik olemist. Selle poolest erineb heasoovlikkusest ja armastusest
  
• ühistegevust: “Igasugune ühistegevus paistab aga kuuluvat osana riigikorralduse juurde.”
  

• Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest, abielulisest suhtest, tuttav-olemisest
  
• Sõprus on “müsteerium” – seletamatu side
  
• “Sõbrad on sõbrad enam kui kodanikud, sõbrad omavahel enam kui oma isamaaga” (Sõprusest, lk 170)
  

• Enamik inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel ja erinevad seega sõprusest, “lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse” (Sõprusest, lk 165)
  
• Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus
  
• Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne.
  

• Kuna ihad (passions) on muutuvad, siis see, mida inimesed kõige enam soovivad, on üldine võime uusi, tekkivaid ihasid rahuldada. Selline võime on võim ( power ).
  
• Võim on “käesolev vahend saavutada mõnd tulevast arvatavat hüve”. Mis annab võimu juurde?
  
  • füüsiline tugevus
    
  • rikkus
    
  • teenrid , sõbrad
    
  • reputatsioon
    
  • au
    
• Sõprus on seega vahend võimu saavutamiseks
  

• Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil
  
• Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees.
  
• Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik – riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel
  

• Isikulisus: riik põhines individuaalsetel sidemetel. Feodaalsed (vasalliteedi- ) suhted. Hierarhilisus.
  
• Killustumus: riigivõimu funktsioone (kohus, maksud ) teostasid piirkonnas vasallid.
  
• Konglomeraatriigid: riigid koosnesid eri õiguskordade ja poliitiliste süsteemidega osistest.
  
• Dualism : kehtis vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim oli jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel.
  

• Kuningriikides (monarchy, regnum) riik = valitseja. Kuningas oligi riik. Kuninga rahakott = riigikassa. Kuuletumiskohustus kuningale, mitte “riigile”. (Louis XIV: “L’état, c’est moi”, Suurbritannia : “crimes against the Queen ”)
  
• vabariiklikes linnriikides (civitas, respublica) riik=kogukond. Kuuletumiskohustus kodanikkonnale, mitte “riigile”. “Meie oleme riik”
  

• Moodne “riik” on lahus nii valitsejast kui valitsetavatest. Abstraktne valitsemissüsteem. Võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed. Valitsejad muutuvad, riik jääb.
  
• Alamate kohustused “riigi”, mitte valitsejate või teiste alamate suhtes
  

• Antiigiideed:
  

• Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Seda vormi jätkas keskajal Aquino Thomas: poliitilise elu põhivormiks on “perfektne kogukond” (communitas perfecta), mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Kogukonnad peaksid elama harmoonias
  

• Rooma mõtlejate retseptsioon 15.-16. saj. humanistide poolt:
  

• Stoik Cicero (1. saj. eKr): “riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks”
  
• Humanistid : Riigi säilimine on hädavajalik, sest garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama!
  

• Machiavelli ideed:
  

• Ühendas need alged (aristotelism, stoitsism): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve. Erinevalt Aquino Thomasest: need on loomupärases konfliktis
  

• Kontekst: Itaalia sõjad 1494 -1559, linnriikide iseseisvuse häving
  
• Nii valitsejate (kuningriigis) kui kodanike (vabariigis) ülim eesmärk on riigi säilitamine. Selleks on enamasti ainuvõimalik vahend ekspansioon , sest võim on relatiivne (sõltub teiste riikide võimu suurusest)
  

• Kontekst: Euroopa kodusõjad
  
• Prantsusmaa: ususõjad katoliiklaste ja protestantide (hugenottide) vahel (u 1562 -98)
  
• Inglismaa: kodusõda kuninga ja parlamendi vahel (1642-49). Tüli võimupiiride üle. 1649 Charles I hukkamine (regitsiid)
  

• Kodusõdade alus: rahvasuveräänsuse ideoloogia
  
• Prantsusmaal: hugenottide vastuhakuteooriad. Võim kuulub rahvale ning see on valitsejatele ainult delegeeritud või “laenatud”. Võib tagasi võtta (kui monarhist saab türann)
  
• Inglismaal: parlament kehastab rahva suveräänsust
  
• “Kontrrevolutsiooniline” suund: igasugune vastuhakk on põhimõtteliselt lubamatu. Mitte rahvas ei ole suverään, vaid riik! Kesksed mõtlejad: Jean Bodin ja Thomas Hobbes
  

• Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega
  
• Suveräänsus: “Absoluutne ja igavene võim riigis” (puissance absolue et perpetuelle)
  
• “Absoluutne” = kõrgeim. Suverään ei allu ühelegi teisele võimule
  
• “Absoluutne” = jagamatu . Riik saab olla monarhia , aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon (segavalitsus on absurd , ei ole “riik”)
  
• Suveräänsus kuulub sellele, kellel võim anda seadusi (“legislatiivse suveräänsuse” teooria)
  
• Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse
  
• Valitseja tahe on seadus
  
• Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele , vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele
  
• Ent inimlik sanktsioon puudub, karistada saab “üksnes” Jumal
  
• Bodin’i ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele. Richelieu ja Louix XIV ajal sinna suunas küll jõudsalt liiguti.
  

• Keisririigi ja vürstiriikide tasandite vahel
  
• Keisririigi tasandil keisri, kuurvürstide ning Riigipäeva vahel
  

• Ka Inglismaal ei olnud rakendatav. “ King in parliament” idee
  
• Kodusõda: parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises ning absolutismi sisseseadmises
  
• Paradoksaalne tulemus: parlamentlik absolutism. 1649-1660 Inglise Vabariik
  
• Suveräänsusidee pooldaja Inglismaal: Hobbes
  

• “Kunst läheb veel kaugemale, jäljendades looduse ratsionaalset ja kõige suurepärasemat loomingut, inimest. Sest kunsti abil on loodud suur Leviaatan, mida nimetatakse ÜHISUSEKS või RIIGIKS [ Commonwealth or State] (ladina keeles CIVITAS), mis pole muud kui kunstlik inimene; ehkki kõrgem ja tugevam kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud;
  
• ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale;
  
• kohtunikud ja teised õigusmõistmise ja täideviimise ametimehed on kunstlikud liigesed;
  
• hüvitus ja karistus (millega iga liiges pannakse täitma oma kohust, olles seeläbi seotud suverääniga) on närvid; mis teevad sedasama loomulikule kehale;
  
• kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus;
  
• salus populi (inimeste turvalisus) selle eesmärk;
  
• nõunikud, kes annavad talle teada kõigest, mida ta peab teadma, on mälu;
  
• õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe;
  
• üksmeel on tervis;
  
• mäss on haigus ja kodusõda on surm.
  
• Viimaks, paktidele ja lepingutele (covenant), mille abil selle poliitilise keha osad kõigepealt tehti, pandi kokku ja ühendati, vastab ‘fiat’ või ‘ saagu inimene’, mida jumal ütles loomise ajal.”
  

• Filosoofide valitsuse ideaal. Seega, kas monarhia või aristokraatia. “Demokraatlik” inimene tahab vabadust kuritarvitada
  
• Filosoofid omavad tõelist “teadmist”, näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt)
  
• 2 teed: 1) filosoofid haaravad võimu; 2) kuningas hakkab filosoofiks
  
• Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu, vägivaldne valitsus.
  

• leidub üks ülivooruslik – monarhia (sageli raske tunnustada: revolutsioonid)
  
• eristuvad parimad (jõukad)– aristokraatia
  
• ei ole tugevaid klassivahesid – politeia (demokraatia ja oligarhia segu). Demokraatia: valitsus vaeste huvides
  
• Halbadest vormidest türannia halvim, demokraatia parim.
  

• vastutav Jumala ees. Peaülesanne: rahu
  
• paternalistlik ja personaalne suhe alamatega
  
• kuningas kui vooruste kehastus ja tagaja
  

• süda juhib keha
  
• mõistus juhib hinge
  
• Jumal juhib universumit
  

• Türannia: korrumpeerunud monarhia.
  

• Valitseja vooruslikkus seetõttu teooriates keskne (terve pea tagab terve keha). Rõhk kasvatusel
  
• Käsiraamatud: “Valitsejapeeglid”. Kuidas kasvatada kristlikku ja vooruslikku valitsejat?
  

• Bodin ja Hobbes: monarhia on eelistatud, ent mitte ainuvõimalik vorm. Hobbes: monarhi huvi = riigi huvi
  
• Hobbes: monarh ei ole loodud Jumala poolt, vaid inimesed loovutavad oma loomuliku vabaduse (piiramatu võimu) vabatahtlikult
  
• Millele Hobbes vastandus:
  
  • vabariiklased , kes rääkisid rahvasuveräänsusest
    
  • Jumaliku õiguse (divine right) teoreetikud
    

• Jumal andis maailma Aadamale valitseda
  
• Esimese “isa” järglaste valitsus on ainus legitiimne valitsus. Pärimisprintsiip.
  

• Aristoteles: eri vormide segunemine ei ole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas. Väldib võimust eemale jäävate gruppide pahameelt.
  
• Varauusaja vabariiklikud mõtlejad (Machiavelli ja Guicciardini 16. saj. Itaalias,
  

• Demokraatlik (tribüünid)
  
• Aristokraatlik (Senat)
  
• Monarhistlik (konsulid)
  

• Antiikajal Sparta :
  
  • 2 kuningat, gerousia (gerontide nõukogu), efoorid (valvasid kuningate järele), kodanike assamblee
    
• Kaasajal Veneetsia :
  

• Doodzh, Kümne Nõukogu, Suur Nõukogu
  
• Stabiilsus: 1310-1797
  

• Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud
  
• Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu. Muidu puhkevad mäss ja riid. Rooma kodusõdade põhjus: rahvameelsus või rahameelsus.
  

• Teadlik vastandamine varem kirjutanutele.
  
• Valitseja peab vajadusel oskama olla mitte hea.
  
• Valitseja eesmärgid: au(gloria), kuulsus (fama – kandub edasi peale surma)
  
• Selleks vajalik: oma staatuse e. riigi säilitamine (mantenere lo stato) ning kasvatamine “suureks” (grandezza)
  

• Kõik, mis riiki säilitab, viib edasi „ suuruseni “, on vooruslik.
  
• Vooruslik e. virtuooslik (virtuoso) valitseja saavutab oma eesmärgid, kontrollides ja talitsedes saatust (Fortuna)
  
• “Valitseja” – pragmaatiline käsiraamat, kuidas seda teha
  
• Machiavelli: “poliitilise realismi” alusepanijaid (vs. idealism ). Silmakirjalikkus ja kavalus voorusliku valitseja arsenalis
  

• Kirjutatud Karl V-le Aragoni troonile astumise puhul. Aforismide kogumik “valgustatud” valitsejale
  
• Ideaaliks absoluutne võim rahva nõusolekul. Kuidas saavutada rahva ‘konsensus’: tuleb olla armastatud !
  
• 1. Juhised rahvale: Kui ei saa valitsejat valida, tuleb teda kasvatada. Pärilikus monarhias on otsustavaks valikuks printsi kasvataja valimine
  

• Juhised valitsejale. Voorusliku käitumise koodeks, juhindudes humanistlikest printsiipidest. Cicero valitsejaideaal + Itaalia “Valitsejapeeglid” ( Arutelud vürstlike vooruste üle. Lisaks kardinaalvoorustele (õiglus jt) voorused, mis tavakodanike moraalist kõrgemad:
  

• Armulikkus, halastus
  
• Heldus
  
• Suuremeelsus
  
• Anda rohkem kui õiglus nõuab!)
  

• Valitsemine on võimalus teenida oma rahvast. Mitte üksnes au, vaid ka koorem
  
• Eristada tuleb sõpru ja meelitajaid (terav probleem alates antiigist : Carneades, Plutarchos )
  
• Iseenda harimine (Plutarchos, Cicero, Platon)
  
• Ülimaks eesmärgiks rahu ja stabiilsus. Sõda vaid äärmisel vajadusel. Mitte tõsta makse, vaid elada kokkuhoidlikult
  
• Hea valitsus = hea valitseja ja head seadused. Sekkuda võimalikult vähe
  

• “Halb” ja “hea” riigi huvi teooria
  
• “Halb”- Machiavelli: eesmärk õigustab abinõu. Kasulikkus on absoluutne mõõdupuu
  
• “Hea”– tunnistab , et valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglid, ent rõhutab, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Nimetasid end sageli anti-machiavellistideks, hoolimata sarnasustest(sinna alla kuulus nt prantslane Michel Montaigne). Riigimeheliku tarkuse (prudentia) rõhutamine, mis seisneb oskuses laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel
  
• Seega: alusvoorus on tarkus, mitte õiglus
  

• Vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda . Seda sai teha vaid valitsejate korraldusel ja raske südamega. Tapmine seaduse nimel, ihadeta. Halastuse mõõde
  
• Riigi eesmärgiks kord, et patused ei kahjustaks üksteist. Valitseja teostab Jumala tahet maa peal
  
• Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest. De Civitate Dei 19.7: “Teise poole ebaõiglus asetab targale inimesele kohustuse pidada sõda.”
  
• Õiguslik mõõde. Eelkõige karistus-, mitte kaitsesõda
  

• Kristlike naabritega
  
• Vägivald halb, ent teatud tingimustes vajalik
  
• Vägivalla positiivne külg: korra taastamine
  
• Kohuseks inimesele kui alamale, vasallile, patrioodile
  

• Uskmatutega
  
• Moraalne hinnang vägivallale tuleneb kavatsustest
  
• Võitlus Jumala riigi hüveks, pattude andeksandmine
  
• Kohuseks inimesele kui kristlasele
  

• Inimese 2 põhiinstinkti: enesesäilitamine ja sotsiaalsus . Õigussüsteem toetub sellele alusele
  
• Rahvaste õiguse reeglid peavad tagama pikaajalise kasulikkuse. Mitte lähtuda hetkekasust (vastane: antiikaja skeptik Carneades: õiglus on lollus ja tuleb alati teha seda, mis on kasulik)
  
• Sõjaõiguse küsimustes tasakaalu leidmine neoskolastikute ja Gentili vahel(Gentili: sõda on juriidiline küsimus, sellega tegelgu juristid , mitte teoloogid. „Õiglane sõda“ on eelkõige kaitsesõda ja seega lubatud.)
  
• Teoloogidelt: õiguste ja kohustuste korrelatsioon .
  
• Gentili’lt: suveräänidel universaalne karistusõigus kogu maailmas
  
• Ennetav enesekaitse: piiratud õigus (vaid reaalsete ja vahetute ohtude tõrjumine)
  

• Pax romana , tsivilisatsioon. Eluviis: kord, seaduslikkus , luksus
  
• Õigus: roomlaste jaoks inimmõistuse ülim väljendus. Cicero: mõistusliku olendi tunnuseks on õigus. Rooma õiguse süstematiseeris 6. saj. pKr Ida-Rooma (Bütsantsi) keiser Justinianus: Codex Iustiniani ( Corpus iuris civilis)
  
• Roomlaste idee, et ka sõda on reguleeritud õigusega
  

• Seega lahknemine. Läänes: Eelkõige ladina impeeriumi pärand
  
• Pärast Rooma hävingut oli ainsaks universaalseks võimuks paavstivõim
  
• 8. saj. lõpul Karl Suur ühendas suure hulga germaani rahvaid ja vallutas Lombardia . 800. a kroonimine keisriks
  
• saj. Karolingide riigi lagunemine eri kuningriikideks. 962 a. keisritiitel Saksa kuningatele (Otto I kroonimine)
  
  • Otto I 982 “Romanorum imperator augustus”
    
  • 1 versioon tiitlist algas: “Võitmatu Caesar ja Imperaator Augustus”
    

• Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik. Voltaire’i sarkasm : ei ole ‘püha’, ‘rooma’ ega ‘keisririik’ (impeerium).
  
• Viimane küsitav juba ammu . 16. saj. Hispaania vallutused Ameerikas – uus tõeline maailmaimpeerium. Karl V ühendas Hispaania ja Saksa-Rooma valdused.
  

• 1493 paavst Alexander VI “donatsioon” Ferdinandile ja Isabellale: suveräänsus veel okupeerimate Atlandi maade üle
  
• 1494 Tordesillase leping: Ookeanide jagamine Hispaania ja Portugali vahel, piir Cabo Verde saarte ja Kolumbuse avastatud saarte (Haiiti) vahel. Määras sajanditeks koloniaalpoliitika (nt Brasiilia kuuluvus)
  
• 1513 teoloogide komisjon Valladolidis, eesmärgiks võtta seisukoht Hispaania taotluste ning indiaanlaste staatuse küsimustes. Otsustati, et peab olema võimalik rahumeelne alistumine
  
• 1513 jurist Juan López de Palacios Rubios koostas dokumendi “Requerimiento” (Nõudmine): Maailma ajalugu alates Aadamast, paavsti kingitus. Loeti ette Mehhiko vallutamisel
  

• 1493 bulla : “donatsiooni eesmärgiks” kristliku misjoni vajadus
  
• Kontekst: 1492 reconquista lõpp. Hispaanias lai reformiliikumine, milleniarism. Reconquista kui kogu maailma kristianiseerimise avalöök. Kolumbus: globaalne messianistlik missioon . 1493 reisil mungad
  
• Cortés: Kastiilia jumalik missioon võita kirikule äsjaavastatud rahvad
  

• Barbaarsus -> tsiviliseerimine
  
• Inimohverdus: barbaarne türannia. Mehhiko rahvaste päästmine
  
• Cortés apelleeris mitte ainult ahnusele, vaid ka religioossele kohusetundele
  
• Tsiviliseerimisprotsess. Moraal. Abielukombed (polügaamia). Riietus: mehed sunniti kandma pükse
  

• “Universaalmonarhia” – tekitas anti-imperiaalne loosungi 16.-18. saj. Euroopas. „Universaalmonarhiaga“ kaasneb türannia, mis lämmatab Euroopale omased “vabadused”
  
• Kuni 17. saj. keskpaigani oli ohuks Hispaania; siis võttis Louis XIV teatepulga üle
  
• Vastukaaluks “jõudude tasakaalu” idee, mis säilitab Euroopa vabaduse. Idee juured 16. saj. alguse Itaalias (Guicciardini kirjeldus Itaalia tasakaalust)
  
• 1713 kirjutati “ balanss ” kui eesmärk sisse Utrechti rahulepingusse. 18. saj. poliitikaks sai koalitsioonide pidev muutumine, et tasakaal säiliks
  

• Protestantlikud kaubandusimpeeriumid Inglismaa, Holland võtsid omale teistlaadi eesmärgid
  
• Hispaania – kulla kutse. Vaja vallutada, et leida El Dorado - otsingud 16. saj, millega liitusid ka inglased ja prantslased
  
• 17. sajand: uueks “kuldvasikaks” on kaubandus. Selle haaramiseks vaja kontrollida ookeane. Vallutuse asemel faktooriad rannikul (1. Portugal). Vastandasid end Hispaaniale.
  

• Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära.
  

• Ori on peremehe meelevallas, kel on õigus tema ellu iga hetk sekkuda. Ehkki ta ei pruugi seda palju teha, muudab teise meelevallas olek inimese orjameelseks.
  

• Vabariigis on kodanikud vooruslikud
  
• Ainuvalitsuse tingimustes pole voorusi ega suuri tegusid , valitseb orjameelsus
  

• Enamuse inimeste jaoks on suurim võimalik hüve vabadus (libertá) ehk vaba elu (vivere libero) – nad soovivad taotleda vabalt oma eesmärke, kartmata mõnd teist inimest või seltskonda
  
• See on võimalik vaid siis, kui ei olda kellestki sõltuvuses (dipendenza või servitù)
  
• Ainult vabariigis ei olda kellestki sõltuvuses – seega vaid siis, kui ennast ise valitseme, oleme vabad.
  
• Vabariik püsib vaid siis, kui selle seadusi täidetakse – eeldab kodanikuvoorust (virtú), vabariigi tingimusteta teenimist
  
• Vabariiki pikalt säilitada on õnnestunud vaid vähestel rahvastel. Tavaliselt mandumine (corruzione)
  
• Roomlased seda suutsid ning muutusid seeläbi suureks, saavutasid võimsuse (grandezza), neilt tulebki õppida:
  

• seadused, mis reguleerivad võimuloleku aega, varanduse kasutamist jne
  
• kaht vastandlikku sotsiaalset gruppi (grandi vs populo) esindavate poliitiliste institutsioonide vastasseis – aristokraatlik senat vs rahva valitav tribunaat (sisseehitatud polariseerimine -> balanss)
  

• Rahva poliitilist osalust (Parlamendi kaudu)
  
• Täidesaatva võimu eriõiguste (discretionary power) puudumist
  
• Kodanikuvoorusi
  

• Cato ’s Letters, Lord Bolingbroke:
  
• Kuulsusrikka Revolutsiooni (1689) järgne Inglise parlamentaarne monarhia on vabaduse parim tagatis
  
• Ka selline süsteem toetub kodanikuvoorusele
  
• Mure, et voorust ja seega ka “inglise vabadust” õõnestab kasvav kaubanduslik jõukus, mis muudab inimesed laisaks ja lodevaks
  
• Kriitika Robert Walpole ’i valitsusele 18. saj. algul ning selles valitsevale korruptsioonile
  

• Tõeline vabadus – vabadus välistest takistustest:
  
• “vaba mees on see, kes neis asjades, mida ta suudab teha ja mida ta soovib teha, pole teiste poolt takistatud”
  
• Mõiste “vaba tahe” on absurd – mõistet “vaba” saab kasutada vaid tegude kirjelduseks. Kui keegi mõjutab meie tahet, aga ei sunni füüsiliselt, on tegu ikkagi vaba
  
• Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud
  
• nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne
  

• See saab olla kollektiivne (riiklik iseseisvus ), mitte individuaalne vabadus
  
• Arusaam individuaalsest vabariiklikust vabadusest on mõttetus:
  
• “Lucca linna väravale on kirjutatud suurte tähtedega LIBERTAS, ent kes võiks arvata, et üksikisikul Luccas on rohkem vabadust oma vabariigi teenimisest [seadustele allumisest] kui Konstantinoopolis. Olgu valitsus vabariiklik või monarhistlik, vabadus on ikka samasugune.”
  
• Vabariiklased on oma ebaloogilise vabadusemõistega inimeste pead segi ajanud
  
• Riigi ülesandeks on tagada kord, mitte vabadus
  

• inglased ja ameeriklased on ühtmoodi vabad ja mittevabad kuivõrd nende elu ei reguleeri või reguleerivad seadused
  
• see, kes annab seadusi, ei mängi siinjuures rolli.
  

• Briti kroon on käitunud despoodina, kes pole hoolinud kolooniate huvist – ‘vaba rahvas’ ei saa sellise ülemvõimu all elada
  

• Inimesed on loomupäraselt võrdsed ja vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele (loomuvabadust piirab ainult loomuseadus)
  
• Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisele tahtele (erinevus Hobbesist)
  
• Seadused seega mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda
  
• Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise – alaline õigus astuda vastu orjastamisele (erinevus Hobbesist)
  
• Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel
  
  • Rahval on kontroll valitsuse üle (rahvas on selle valitsuse ise ametisse seadnud kas otse või oma esindajate läbi)
    
  • Valitsusel ei ole “eriõigust” piirata inimeste vabadusi
    
  • Omandi puutumatus
    
• Samas erinevus vabariiklastest: otsene osalus poliitikas pole oluline. Piisab , kui inimesed valivad endale esindajad, kes nende huve teostavad ja kaitsevad (representatiivne valitsusvorm).
  

• Kõik inimesed on loodud võrdseks, kõigile on Looja poolt antud võõrandamatud õigused, mille hulgas on elu, vabadus ja õnne taotlemine. Valitsused on ellu kutsutud nende tagamiseks ning saavad oma volituse valitsetavate nõusoleku läbi.
  

• Rõhutab kodanikuvooruste olulisust vabariigi säilimiseks; need põhinevad võrdsusel ja karmil kasvatussüsteemil
  
• Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga; üleminek monarhiast vabariiki on võimatu
  
• Kuningavõim on tegelikult piiratud aadli ja kohalike parlamentide võimuga. Pole vaja matkida Inglismaad. Prantsusmaal on omalaadne vabadus, Voltaire’ ilik absolutism hävitaks selle.
  

• vabariigid on võimalikud vaid väiksel territooriumil
  
• põhinevad sotsiaal-majanduslikul võrdsusel
  
• ning eeldavad kodanikuvoorust
  

• Tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes, esindamine ei ole võimalik
  
• Selleks, et vabariik oleks võimalik, on vaja kodanikuvoorust
  
• Kodanikuvoorus eeldab võrdsustamist ning kodanikureligiooni (riigi kontrolli inimese üle)