Filosoofia tegeleb küsimustega, kuidas me seda maailma tunnetame ja mida me oleme suutelised sellest teadma rõhuasetusega ,,kuidas me mõtleme", mitte aga ,,mida me teame". Osadele meie jaoks vägagi ,,elulistele" küsimustele ei anna ka filosoofia ammendavaid vastuseid, nt Jumala olemasolu, maailma lõpp ja algus jne. Siiski esitab filosoofia teatud põhjapanevaid küsimusi, nagu: kuidas peaksime elama, kas looduses valitseb mingi korrapära, kas on olemas mingi üldkehtiv moraal või sõltub see ajast, kohast või muudest teguritest. Filosoofia üheks valdkonnaks on poliitiline filosoofia. Mis on poliitika? Kr politiké tähistab linna- või riigijuhtimiskunsti (polis riik). Üldlevinud definitsiooni kohaselt on poliitika ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad erinevad huvirühmad ja institutsioonid, kusjuures nende eesmärgiks on (riigi)võimu omandamine, kasutamine ja säilitamine
Epikuurlaste vastus Probleem : kas vooruslik rattale tõmmatud inimene on õnnelik? Nad ütlevad, et ilma naudinguta ei saa me õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve ongi nauding. Õnn on eriline naudingutunne ataraxia me oleme vabad igasugusest valust ja vaimsest rahutusest. Ataraxia on mõõdetamatu suurus . See kas on või seda pole. Selline seisund saavutatakse vooruse läbi, eeldab : häid sõpru ; ihade ja ootsute piiramist, et vältida pettumusi. Kas poliitik saab olla õnnelik? Epikuurlaste vastus : õnnelik elu on poliitikast eemal, sõprade ringis. Kokkuvõte mis on õnn? Tavaarusaam õnn on see kui meil on surres kõige rohkem asju. Platon, Aristoteles ja stoikud õnn on teatud sorti tegutsemisvõime (aktiivne mitte passiivne). Epikuurlased : õnn on teatud passiivne seisund. Õnneliku elu erinevad vormid: Aristoteles. Riigimehe elu poliitiline juht, kes rakendab teatavaid voorusi selleks, et kogukonda
Õnneni viivad voorused, ihade piiramine. 5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Tõelised voorused on kristlastel, õnn on olla tänulik et voorusliku elu kaudu same õnnelikuks järgmises elus. Riik on pattu langemise tagajärg, tagab rahu ja korra, õige riik on kristlik riik, usku peab levitama. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Õndus maapeal võimatu, kuid natuke õnne võimalik, seadused suunavad inimest headuse poole, kõrgeim voorus on vaimne voorus, kirik kõrgeim. 6. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Õnn on igaühe oma asi. Kõik asjad on KEHAD, ka inimene, mida panevad liikuma jõud(ihad tungid), hea ja kuri on nimed mille inimene ise paneb. ÕNN=PIDEV ÕNNESTUMINE asjades mida ihaldame. 7. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Tunnete harmoonia viib voorusliku tegutsemiseni ja ühiskondliku harmooniani, mis loob õnneliku elu. Voorus ja sisemine harmoonia õnne tingimused. Ühiskondlik elu viib õnneni. 8
Probleemiks on inimese enesearmastus, mis hävitab teda. Tema ihad on omavahel konfliktis, tal on nii häid kui halbu tunge, mille vahel ei suuda valida. Ihade rahuldamine sõltub välisest, satub teiste inimestega konflikti. Õnnest ja voorusest Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk. Nende voorus ei saa olla vankumatu võitlus nõdra lihaga, ei suuda end vaos hoida, ei ole piisavalt tugev, et hinge tasakaalu säilitada. Siin tulebki appi religioon, et tõelist õnne saavutada. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Isegi nemad pole kaitstud selle maailma hädade eest surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest õnnest (felicitas). Saavad oodata kannatlikult tulevast õnne (õndsust beatitudo) teises elus ning olla ,,õnnelikud lootuses". Tõeline ,,õndsus", mille poole peame püüdlema, on igavene elu ja rahu. Tegemist on pessimistliku käsitlusega. Poliitilisest elust
seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral." 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Aquino Thomas väidab, et kuigi õnne ei ole võimalik maapealses elus saavutada, peab siiski püüdma oma ihu ja hinge eest hoolitseda. Hea elu on poliitiline küsimus. Inimene peab täitma oma funktsiooni ühiskonnas. Valitsejad sealjuures peavad andma välja seadusi, mis on vooruslikud. Tasuks selle eest on neile igavene elu, mitte maised hüved. Tõeline voorus aga on vaimne, seega on kirik ülem riigist. 7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Inimesed, nagu kõik kehadki, on allutatavad ja liigutatavad mingite jõudude (ihade) poolt. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega. Pole olemas absoluutset ja loomupärast head ega kurja: need on vaid nimed, mille inimesed annavad asjadele, vastavalt mida nad ihaldavad või väldivad "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja
Aquino Thomas Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Aquino Thomas väidab, et kuigi õnne ei ole võimalik maapealses elus saavutada, peab siiski püüdma oma ihu ja hinge eest hoolitseda. Hea elu on poliitiline küsimus. Inimene peab täitma oma funktsiooni ühiskonnas. Valitsejad sealjuures peavad andma välja seadusi, mis on vooruslikud. Tasuks selle eest on neile igavene elu, mitte maised hüved. Tõeline voorus aga on vaimne, seega on kirik ülem riigist. Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust Kristlus pidas välise au taotlejaid variserideks. Need, kes ennast ise ülendavad, neid alandatakse: neid, kes armastavad esimesi kohti nii pidudel kui pühakodades ning püüavad olla kõigi meelejärgi. Esimene kristlik voorus on seega enesealandamine. Aquino Thomas püüdis au ja kristlikku enesealandust lepitada. Õige oleks pidada end väärituks kõiges, v. a Jumala arm
ihade ja ootuste piiramine Paideia: kasvatamine vooruslikuks (vastand: banausia) Antiikfilosoofid: õnn pole vooruseta võimalik. tagasitõmbumine maisest elust Õnn>voorus, voorus>õnn, õnn <-> voorus? Poliitik ei ole õnnelik! – parasiitlik, kuna vajab turvan. Platon (428-348): Tavaarusaam: õnn asjadest Elu ei ole elamist väärt, kui keha laastab haigus; hinge laastab vale toimimine. Filosoofid: teatud tegutsemisvõime Õnne jaoks vaja vooruslikku elu ja hinge harmooniat: Epikuurlased: passiivne seisund, eemal pol. koos sõpradega.
loomutäiusele. suure keskklassiga riik 4. Epikuurlased õnnest: õnn on teatud passiivne seisund. Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne - ataraxia, mis seisneb valu ja vaimse rahutusese puudumises o Ataraxia on mõõdetamatu suurus see kas on või seda pole Selline seisund saavutatakse vaid vooruse läbi. Eeldab: häid sõpru, ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi o Kas poliitik saab olla õnnelik? Õnnelik elu: elu sõprade ringis, eemal poliitikast 5. Augustinus õnnest ja poliitikast. · Õnnest ja voorusest: Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk ning nende voorus ei saa olla vankumatu Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses Isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest - felicitas)
Eritas kahte põhilist eluviisi: Riigimehe elu: Riigimehel on ka võimalik teatud õnne saavutada, sest ta rakendab erinevaid olulisi voorusi kogukonna hüvanguks (õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi). Probleem on selles, et ta ei suuda rakendada tarkuse voorusi oma elus ning üleüldse ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes(nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus). See teeb õnne saavutamise raskemaks, seega on eelistatud filosoofi elu. Filosoofi elu(eelistatud): Filosoof on see, kes rakendab kõige täiuslikumalt tarkuse voorust. Ta on tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses ja seeläbi elab jumala-sarnast elu. Poliitika eesmärgiks, nagu inimestelgi, on õnn. Poliitika peab tagama polises inimesele õnneliku elu võimalikkus. Sellega seoses väidab Aristoteles, et polis on õnneliku elu jaoks hädavajalik. Filosoofid vajavad polist, sest ainult korralikult töötav riik annab võimaluse tagasitömbunud eluks.
Kristlikud riigid on parimad, sest lasevad inimestel elada kristlikku elu, valitsejad peavad oma vagadusega olema elanikkonnale eeskujuks. 6.Aquino Thomas õnnest ja poliitikast. Õndsust ei saa maapeal saavutada, kuid oma ihu ja hinge eest tuleb ikka hoolitseda, kuna inimene on osa poliitilisest süsteemist on hea elu poliitiline küsimus, valitsejad peavad looma seadusi, mis tagavad, et inimesed elaksid (saaksid elada) vooruslikku elu. Ainus tõeline voorus on vaimne ja seega on kirik kõrgem riigist. 7.Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Õnn tähendab nende asjade saavutamist, mida me peame teatud ajahetkel heaks (hea on subjektiivne väärtus, mis asjale antakse), kuna me ei saa kunagi kõike mida me tahame, ei saa me olla ka kunagi täiesti õnnelikud 8.Shaftesbury subjektiivsest õnnest. Õnnelik elu rajaneb hinge harmoonial, mis viib voorusliku eluni, õnnelik elu on ühiskonna käsutuses, kuid see võib väljenduda igati poliitikud, õpetajad, filosoofid. *9
Seadused seega mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda. Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise alatine õigus astuda vastu orjastamisele (erinevus Hobbesist). Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel: rahval on kontroll valitsuse üle (on ise selle ametisse seadnud); valitsusel ei ole ,,eriõigust" piirata inimeste vabadusi; omandi puutumatus 6) Montesquieu vabariigist Kirjeldab antiivabariike vabariiklike ideede vaimus, aga ei arva, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussüsteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga arvas, et üleminek monarhiast vabariiki on võimatu. 7) Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus) Vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igaühe osalemist seadusandluses
kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral." 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Kuigi maises elus pole võimalik õndsust saavutada, tuleb siiski hoolitseda oma keha ja hinge eest. Inimene on osa ühiskonnast (riigist), kus kehtib hierarhia, selle eri osad täidavad erinevaid funktsioone. Hea elu on seega poliitline küsimus. Valitseja ülesanne on luua seadused, mis on kooskõlas voorustega. Tõeline voorus on vaimne. Seega on kirik ülem riigist. Ka valitseja tasuks on igavene elu, mitte maised hüved. 2 7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Inimese panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimese ihadega, ei ole absoluutset ja loomupärast head/kurja. Hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid. "Õnn (felicity) on
"oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral. 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, on õnn siinpoolsuses teatud määral võimalik. Inimene on osa ühiskonnast, hierarhilisest süsteemist. Inimestel eri funktsioonid. Hea elu on poliitiline küsimus. Valitseja ülesanna seotud seadustega, mis võimaldavad voorust? Tõeline voorus on vaimne: seega kirik on riigist ülem. Ka valitseja vooruse tasuks igavene elu, mitte maised hüved. 7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele. Inimese panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: inimesed kas ihaldavad neid või väldivad. Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. "Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni
Kordamisküsimused FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu Metodoloogilised küsimused Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne (Lovejoy): 1) Ideed on tsüklilised 2) Progress puudub 3) Universaalsed probleemid 4) Autorit pole vaja uurida, oluline on tekstis peituv tarkus Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne ja
Mitte väliste hüvede kogumine, vaid õige hoiaku kujundamine naudingusse on õnnelikkuse tingimuseks. 3. Aristoteles õnneliku elu vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast. Riigimehe elu: Riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus. Ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes (nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus) Filosoofi elu (eelistatud): Filosoof on see, kes kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust. Tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses. Jumala-sarnane elu. Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi omaks, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu: * riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele * suure keskklassiga riik 4. Epikuurlased õnnest.
hindavad enim au. Õnn Koos Platoniga leiavad, et õnn on teatud sorti tegutsemisvõime, aktiivne, mitte passiivne. Õnne tingimus on voorus (aga kas piisav?). Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Riigimehe elu: poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, aga mitte oma eluks. Oma voorusi rakendab ta ebatäiuslikes olukordades (sõda nt). Filosoofi elu (eelistatuim): filosoof praktiseerib tarkuse voorust. Selle saavutanu, mõtiskleb maailma üle oma valguses. Jumalasarnane elu. Poliitika eesmärgiks (nagu inimeselgi) on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Seega parim riigikord selline, mis tagab inimesele õnnelikema elu. Selline näiteks riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas või siis suure keskklassiga riik. Riigist ja valitsemisest Polis on poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm.
Seob selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitusega: 6. Montesquieu vabariigist. arutles selle üle, mis roll aul on riigi poliitilise süsteemi jaoks, seda tegi oma peateoses "seaduste vaimust", kus eristab kolme tüüpi riike: antiikvabariigid, mis põhinevad ennastsalgaval voorusel uusaegsed monarhiad, mis põhinevad enesearmastusel ja au mõistel despootiad, mis põhinevad hirmutundel Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, aga ei arva, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussüsteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga - arvas, et üleminek monarhiast vabariiki on võimatu. 7. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus). Vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igaühe osalemist seadusandluses
Tervis, nauding, ilu, rikkus, kuulsus ei ole tõelised hüved, sest nende voorus põhineb sellel, kuidas neid kasutatakse. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Riigimehe elu: Riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda rakendada tarkuse voorusi oma elus. Ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes(nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus). Filosoofi elu(eelistatud): Filosoof on see, kes rakendab kõige täiuslikumalt tarkuse voorust. Ta on tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses. Elab jumala-sarnast elu. Poliitika eesmärgiks, nagu inimestelgi, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimaluse. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimesele õnneliku elu: riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ja toimivad vastavalt loomutäiusele; suure keskklassiga riik. 4. Epikuurlased õnnest
vallutamata Atlandi maad; 1494 Tordesillase leping ookeani jagamine Hispaania ja Portugali vahel; 1513 koostati ,,Requerimiento", loeti ette Mehhiko vallutamisel · Religioosne argument: kristianiseerimine; Cortés: jumalik missioon võita kirikule äsjaavastatud rahvad · Tsiviliseerimise argument: rahvaste päästmine, religioosne kohusetunne; inimohver kui barbaarne türannia; tsiviliseerimisprotsess: moraal, abielukombed, riietus (mehed sunniti kandma pükse) 4. Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas versus Sepulveda Las Casas: indiaanlased on täisväärtuslikud inimesed ning neid tuleb kohelda kui tavalisi Kastiilia alamaid (tunnistas juriidilist argumenti). Rikkumiste tõttu on indiaanlastel põhjus õiglaseks sõjaks hispaanlaste vastu. Rahumeelse kolonisatsiooni, kauplemise ja kristianiseerimise idee. Sepulveda: Indiaanlased on "homunculi", pigem loomad kui inimesed
Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral." 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Valitsejad ülesanne? Seadused -> voorused Tõeline voorus: vaimne. Seega: kirik ülem riigist Ka valitsejate vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved 2 7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei
11. kuhu edasi? Ajatelg üldiselt üksikule, filosoofia paigutatakse ajaloolisse konteksti 2 Antiikaeg -> Keskaeg -> Uusaeg (võibolla ka modernism) -> Postmodernism Mõelda mis juhtus ajastutel ja millega filosoofid tegelesid? Vaata millal elas, paigutada ajateljele et arusaada millised olid teemad!!! 1. Antiikaeg Aristoteles, Sokrates, Platon: filosofeerisid üldistel teemadel, maailm kui selline, olemine, religioon (Zeus ja Hera) sai läbi sõdadega; mõista ümberringi toimuvat (paradigmaatiline murrang) 2. Keskaeg Augustinus, Acquino Thomas, jumal, religioon (ristiusk) (muutus sest ei usutud junalat, tööstuslik revolutsioon) 3. Uusaeg/Modernism narratiiv, absoluutne tõde ja õitseng, Saksa Reich, Kant, Locke, Hobbes, Rousseau sai läbi sõdade tulemusel, suured ideed marksism, liberalism (muutus sest sõjad ja m´pettumus) 4
tõde pole olemas, sest iga asja kohta võib esitada vastupidiseid väiteid. Nad said kuulsaks oma sofismidega, mida Platon nimetas sõna väänamiseks. Partnerilt tuleb küsida, kas sa oled kaotanud sarvi. Vastus on harilikult ei. Siit järeldus, siis oled sa arvekandja, sest see mida sa kaotanud pole, on sul olemas. 05.09.11 KLASSIKALINE FILOSOOFIA Sokrates (469 399) ta ise ei kirjutanud ühtegi rida, tunneme teda põhiliselt tema õpilase Platoni järgi. Esimene filosoof, kes arvas, et filosoofia ei pea uurima loodust ega arutlema maailma üle, vaid peab uurima inimhinge, tunnetama iseennast ja lahendama elulisi probleeme filosoofia peab olema õpetus, kuidas elada. Sokratese tarkus tark on see, kes tunnetab oma mitteteadmist (ma tean, et ma mitte midagi ei tea). Tark on ainult jumal, inimene saab olla ainult tarkuse armastaja filosoof, kes paikneb targa ja rumala vahepeal. Sokratese meetod ehk dialektika
Julgeoleku tagamine tähenab muuseas ka iga inimese heaolu tagamist , mille inimene saavutab oma tööga, kui see ei kujuta ohtu riigile.Selleks peab suverään korraldama rahva valgustamise ning looma hea seadusandluse. Hobbes on veendunud, et suverääni heaolu ei saagi lahutada rahva heaolust. Monarhil võib olla endal õigus määrata oma järeltulija valitsema või määrab selle keegi teine isik või mingi kogu- vastasel juhul riik laguneks. Kokkuvõte Thomas Hobbes oli matemaatik, filosoof ja ajaloolane. Lapsepõlves sai ta hea hariduse ning peale ülikooli lõpetamist suundus Hobbes tööle ühe Inglismaa jõuka pere juurde koduõpetajaks. Tänu sellele töökohale sai ta võimaluse teha koos oma õpilasega ringreise, mil ta kohtus tähtsate filosoofide ja õpetlastega ning samuti õppis ta reisides tundma Vana-Kreeka ajalugu. Need reisid andsid Hobbesile tõuke hakata tegelema ka matemaatika, geograafia ja filosoofiaga.
Samas näitas ta end ametis despoodina ja maksis kätte oma vastastele lihtne teoretiseerida, raske ellu viia. Marsiliuse Defensor pacis ideid kasutas teiste hulgas Jan Hus [Ida-Euroopa ajalugu...]. [12]Communitas perfecta: täiuslik ja eneseküllane, kogemusel ja mõistusel rajanev kogukond, selleks et "elada ja elada hästi". Inimlike eesmärkidega inimeste ühendus. Riik on eraldatud kirikust nagu mõistus on eraldatud usust. Kirik peab alluma riigile. Ehkki on olemas inimese käitumist hukkamõistev või heakskiitev religioosne seadus, on olemas ka puhtalt sotsiaalsed ja inimlikud kriteeriumid õige ja kasuliku äratundmiseks. Sellel seadusel pole jumalikku ega loomulikku alget, vaid selle loob seadusandja. Seadus, mis samuti nagu riik on inimlik konstruktsioon, on kõrgeim võim, seda pole mitte monarh või valitsus. Seega riigivõim on ilmalik
inimloomus mitte teleoloogiast vaid empiirikast. Inimese loomulik õigus ei tulene tema mõistusest vaid võimust ja ihadest Inimese käitumine on loomuõigusega kooskõlas ka siis, kui ta midagi endale ihaldades kasutas vägivalda, kavalust või koguni pettust. ● Hea ja seega eetiline on selline käitumine, mida inimene ise enese jaoks heaks peab. Riik kujutab endast inimeste loomulike võimude summat. Loomuõigus kui võim kehtib riigis edasi, muutuvad vaid võimu vahekorrad. Moraal või mõni muu väärtuste süsteem ei saa riiki millekski kohustada. Kodanike kuulekus saab toetuda üksnes hirmule, austusele ja isamaa-armastusele. Riik saab toetuda inimeste äratundmisele, et riigivõim eksisteerib tema kodanike hüvanguks. Seetõttu on mõistuse juhatusel toimiv inimese parem kodanik, kui oma tungidest lähtuv inimene. Riigivõimule ja kehtestatud positiivsele õigusele tuginemine on ratsionaalne
Ühiskonna tekkimise põhjuseks pidas üksikisiku nõrkus, mis sunnib teda liituma omasugustega ning füüsiliste ja hingeliste omaduste põhjal kerkib esile juht, kellest saab aja möödudes kuningas. Ideaalseks riigiks pidas kolme riigivormi ühendust (monarhia, aristokraatia ja demokraatis). Keskaja ideed Rooma keisririigi ajastul sulas antikkaja riigi- ja õigusekäsitlus kokku kristlik-religioosse maailmavaatega. Domineeris religioon. Keskne idee: jumal on maailma ja inimese looja, tema seadused on inimese tegevuse ja ühiskonnaelu alus. Riigiõpetliku kuju andis sellele konseptsioonile aurelius Augustinus. Aurelius Augustinus (354 -430). Arvas, et tõde tunnetatakse mõistusele rajatud mõtlemise kaudu. Teda peetakse teoloogilis-kristliku tunnetusteooria rajajaks. De Civitate Dei (413-427). Lahutas poliitikast religiooni ja moraali ning lõi nende uue seose
Valitsejal on sisuliselt täielik vabadus oma võimu teostamiseks täpselt sellisel teel, nagu ta parimaks peab. Oma võimu suverään jagada ei tohiks, sest see viiks rivaalitseva võimukeskuse tekkeni ning kodusõjani (nagu oli tema ajal Inglismaal ka läinud). See seisukoht kehtib ka religioosse võimu osas: riigis saab olla kas teokraatlik või poliitiline suverään. Hobbes eelistab viimast, sest selle võim on ratsionaalsem, seetõttu ka efektiivsem. Nõnda peaks kirik olema riigile allutatud, parimaks lahenduseks oleks aga see, kui monarh oleks ise kirikupea, nagu see Inglismaal Hobbesi ajal oli ja praegugi on. Samas ei võta absoluutne suverään inimestelt ära kõiki nende õigusi, sest Hobbes leiab, et indiviidid ei saagi kõiki oma õigusi loovutada, sest nad ootavad loovutamise eest alati mingit kasu. Nõnda ei saa inimene anda kunagi ära oma õigust enesekaitsele,
Religioone teeb erinevaks kultuur. Neid seemneid on saanud harima kahte liiki inimesed. Ühed on need, kes vastavalt omaenda tarkusele on neid seemneid toitnud ja korraldanud, teised on teinud seda vastavalt Jumala käsule ja juhtnööridele. Kuid mõlemat liiki inimesed on teinud seda eesmärgiga muuta inimesed, kes nende peale loodavad, veelgi altimaks kuulekusele, seadustele, rahule, ligimesearmastusele ja poliitilisele ühiskonnale 7. Nii et esimest liiki inimeste religioon on osa inimlikust poliitikast, mis õpetab ühte osa neist kohustustest, mida nõuavad maised kuningad oma alamatelt. Ja teist liiki religioon on jumalik poliitika, mis sisaldab ettekirjutusi nendele, kes on end allutanud jumalariigi alamateks. Esimeste hulka kuulusid kõikide riikide rajajad ja paganate seadusandjad. Teiste hulka kuulusid Aabraham, Mooses ja meie õnnistatud Lunastaja, kes on meile edasi andnud jumalariigi seadused. Peatükk 13
Võim, valitsev seisund ühiskonnas inimeste poliitiliste suhete sfääris. Võim tähendab võimalust isikule käsutada, mõjutada, suunata teiste tegevust. Võim eeldab alati normatiive, mis annavad võimukandjale käsutada või kasutada õigust.Võim oli ja on alati väga magus. Võim võib avalduda mitmel kujul: loodusjõud, raha, asjade kultus, kaunite kunstide võim, ideed ja teooriad, religioossed vaated,... Võimu allikad: religioon, omandisuhted, töösuhted, perekondlikud suhted, enimgruppide suhted. Võimu iseloomustus: võim eeldab kahte osalist (poolt), (kas füüsilist või juriidilist isikut). Ükson võimu teostaja ja teine alluv. Võim on seotud käsuga, millele objekt on sunnitud alluma. Mitteallumisel rakenduvad sanktsioonid. Võimu juurde kuuluvad õigusnormid, mis reguleerivad võimu teostaja õigusi ning objekti kohustusi. Võimu
EETIKA 1. Sissejuhatus Mis on eetika? Argo Buinevits Soovituslik kirjandus: · Eetikaveeb www.eetika.ee TÜ eetikakeskus · Eetika ja moraal. Maie Tuulik 2002 · Õpetaja eetika. Maie Tuulik 2008 · Ärieetikat kui niisugust pole olemas. John C. Maxwell 2003 · Evangeelne eetika. Robert Võsu 1996 · Eetikakoodeksite käsiraamat. Tartu Ülikooli eetikakeskus 2007 · Mõtestatud Eesti ühiseid väärtusi hoides. TÜ eetikakeskus 2008 Mida tähendab olla kõlbeline inimene? Milles seisneb moraali olemus? Miks on moraali tarvis? Mis on moraali funktsioon? Mis on hüve?
võõrandamatuid inimõigusi, fikseeriti sõnaselgelt arvukates rahvusvahelistes dokumentides ÜRO Harta (1945), Inimõiguste Ülddeklaratsioon (1948), Euroopa Inimõiguste Konventsioon (1950) [Jõgi 1997, lk 51]. Küsimus: mis inimõigused on ja miks inimõigused üldse eksisteerivad? on õigusfilosoofiline küsimus, mis iseloomustatakse loomuõiguse ja õiguspositivismi ajaloolise vastaseisuga. Võib eristada järgmiste inimõiguste päritolu teooriat: religioon, loomuõigus (autonoomne indiviid), positivism (riigivõim), marksism (inimene kui üks liik teiste seas), sotsioloogiline lähenemine (protsess ja huvid). Religioossetel eeldustel põhinevad teooriad tunnistavad ülipositiivse õiguse olemasolu, mille keskmeks on jumalik olend. Inimesel kui Jumala näo järgi loodud on väärtus iseeneses ning loomuõigusest tulenev sünnipärane väärikus. Loomuõiguslike teooriate 3
Maailmamõistmise vorm. Käsitus maailmavaatest on ise filosoofilist päritolu, kuid saanud nii kandvaks, et tagasiulatuvalt hakanud määratlema filosoofiat. Vahetu maailmavaade 1.) Müüt - hõimu või sugukonna algkogum, etümoloogiliselt jutt, lugu. Igikestvana ilmnev lugu sugukonna seotusest jumalate ja kangelastega. Müüdis ei olnud loomuliku/üleloomuliku, meelelise/ülemeelelise eristust. Müütide kaudu mõistsid inimesed endid kokkukuuluvana 2.) Religioon Teoreetiline maailmavaade 1.) Filosoofia (mõtlemine mõistetes, abstraktsioon, "kreeka ime"). 2.) Teoloogia ja 3.) teadus võtsid üle filosoofias leiduvad mõtlemise vormid. (Idamaades pole selles mõttes teoreetilist mõtlemist tekkinud.) Esimeste meile teadaolevate mõtlejate töödes on veel palju müüdilist. Ka ei saanud filosoofiast kunagi valdavat maailmamõistmise vormi -- valdas tragöödia (müsteeriumi teisenemine).
riiklike institutsioonidega Moraalinormide täitmist tagatakse: · Väliste sanktsioonidega (teiste inimeste viha, põlgus, eiramine) · Sisemiste sanktsioonidega (häbi, süütunne) Eetika eesmärk on kujudnada õnnelikke ja vooruslikke inimesi, kes kujundavad õitsvaid ühiskondi. MORAALIRELATIVISM Moraal on normide süsteem Normid on reeglid, mis ütlevad, mida peab tegema või tegemata jätma. Normatiivsed süsteemid: · Mäng (male, jalka) · Õigus (seadused) · Religioon · Moraal (mitteformaalsed kokkuleppelised normid) · Kombed, etikett Väärtused väljendavad seda mida soovime ja peame kalliks. Neid kaitsevad moraaliprintsiibid ja normid. Etnotsentrism oma kultuuri pidamine kõige õigemaks ja paremaks, teisi kultuure hinnatakse oma uskumuste ja väärtuste seisukohalt. Eetiline relativism pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe. Moraalipõhimõtted on suhtelied, olenedes kultuurist või isiku valikust.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
