Euroopa ideede ajalugu (0)

Euroopa ideede ajalugu
I loeng 07.09.2012
Inimene kui ühiskondlik olend. Moraalsed ja poliitilised ideed – kuidas on seotud? Kes on inimene ja mis on tema eesmärgid, ihad ?
Üksikisiku tegutsemise sfäär ehk moraalsed ideed – õnn, au etc
Poliitilised ideed – riik, demokraatia etc
Moraalifilosoofia
Varauusajal räägiti praktilisest filosoofiast, mis jagunes kolmeks – eetikaks (üksikisiku elu), ökonoomikaks (perekonnaelu) ja poliitikaks (ühiskondlik elu).
Eetika – inimestevahelised suhted (õnn, au...), teaduslik lähenemine sõprusele (mis hoiab sõprussidemeid koos, sõprus erinevate klasside vahel jne). Kuidas see mõjutas poliitilist filosoofiat ? Kas inimestevahelised sõprussidemed tulevad poliitikale kasuks või vastupidi - kas poliitiline süsteem peaks olema üles ehitatud nii, et sõprus ei mõjuta poliitikat, nii et poleks korruptsiooni?
Poliitiline filosoofia
Riik – kuidas on tekkinud, kes peaks valitsema , alamate ja valitsejate õigused ja kohustused; kas alamad võivad valitsejaid kukutada , kui need ei täida oma kohustusi; kas riigi eesmärgiks on vabadus või pigem võrdsus.
Riikidevahelised suhted – kas mingitel tingimustel võib kasutada teise riigi vastu vägivalda, kas üldse peaks olema maailmas suurel hulgal erinevaid suveräänseid riike või oleks parem, kui oleks üks universaalne rahuriik.
Miks ideede ajalooga tegeleda?
Kasu filosoofidele:

• Mõned lihtsalt tunnevad vanade asjade vastu huvi
  
• Vanadelt mõtlejatelt on võimalik midagi õppida
  
• Usk progressi – eri laadi nägemused
  
• Tsüklilisuse idee ( populaarne Rooma ajal) – arusaam, et ajalugu kordub teatavate vaheaegade vahel, sellest lähtudes võib juhtuda, et mingid printsiibid on taasrakendatavad (nt renessanss )
  
• Inimene on põhiolemuselt jäänud samaks, hoolimata teadulik-tehnilisest progressist. Mõtlemisviisid on fundamentaalses mõttes samad. Järeldus – on võimalik, et antiik- või varauusaja mõtlejate väited inimeste kohta on ülekantavad ka tänapäeva või pakuvad mingi alternatiivse vaate inimese kui ühiskondliku olendi mõistmisel. Aristotelese „hea elu“ idee on viimastel aastatel moraalifilosoofia keskpunktiks – kuidas inimene ise peaks toimima , et õnnelikuks saada. Teatavad käitumismudelid viivad meid õnneni. Vabaduse idee – mõisteti nii, et ollakse vaba, kui riik ei sega privaatelu. Viimastel aastakümnetel on poliitfilosoofid võtnud aluseks Rooma filosoofia, mis väidab, et ollakse vaba siis, kui me saame ise otsuseid teha ja end juhtida.
  

Kasu ajaloolastele:

• Ajalugu tegeleb asetleidnud sündmustega, milleks siis vanad ideed? Kas saab adekvaatselt mõista sündmusi, kui ei tea, mis toimub inimeste peas? Mõned koolkonnad väidavad, et ideed pole ajaloo mõistmisel olulised või on lausa eksitavad, pigem peaks ideede uurimist vältima ja leidma asjade toimumise tegelikud põhjused. Kuidas selgitada inimeste tegutsemist ?
  

Kriitikud – strukturaalsed tegurid

• Geoffrey Elton – kirjutas teose, kuidas ajaloolane peaks tegutsema. Väidab, et ajaloolane tegeleb faktidega ehk tegelikkuses sündinud asjadega. Ideede ajalugu on midagi ähmast, mille puhul ei saa midagi kindlat väita, on ähmane. Ajaloolane peab tegelema poliitilise ajalooga ehk sündmuste ja institutsioonidega, leiab vastused arhiivist ning allikad annavad küsimused ja vastused kätte – ainult nii saab tuvastada tegelikke kindlaid fakte. Mõtlemine ongi tegutsemine, neid kahte sfääre ei ole võimalik lahutada.
  
• Marksistid – suured jõud ühiskonnas, mida tegelikult üksikisiku tegutsemine ei suuda muuta ühiskondliku arengu aluseks on tootmissuhted ja neist lähtuvalt on ühiskonnas klassikonflikt ning just see seletab sündmuste põhjusi, ajalugu peab tungima sügavamale ja jääma marksistliku kontseptsiooni raamidesse. Ideed on pealisehitis, mis ei seleta, vaid õigustab käitumust. Ideed on propagandasfäär, valitsevate klasside vahend alamklasside vaodhoidmiseks. Ideede ajalugu kui propaganda ajalugu? Poolt – ideid kasutati ka propaganda eesmärgil. Vastu – tegemist polnud meelega valetamisega.
  
• II Iraagi sõda 2003–2011: väide – võitlus naftaressursside pärast. Alati on põhjuseks riikide huvid. Reduktsionism – on mingi kausaalne seos, mis toimib sõltumata sellest, mida inimesed ise mõtlevad. On olemas strukturaalne põhimõte, mis paneb riigid teatavalt käituma. Teised väitsid, et sellest ei piisa. On olemas lisafaktorid: Bushi arusaam õiglasest ühiskonnakorrast, uskus,et USA ühiskond on õiglasem kui Iraagi oma, demokraatia on parem ja seda on võimalik „eksportida“, seda on võimalik maailmas juurutada, türannid tuleb kukutada, siis tekib stabiilne demokraatia. Bushi arusaam riigi julgeoleku kaitsmisest: kui Iraak arendab tuumarelva, siis USA-l on õigus sekkuda, et tagada julgeolek nii enda riigile kui ka ülejäänud maailmale.
  
• Miks sekkus Gustav Adolf 30aastasesse sõtta? – Strukturaalsed seletused: riigid võistlesid kaubandusteede pärast, et ressursse kindlustada. Sellepärast läks GA Saksamaale sõdima (marksistide väide); allikates on palju erinevaid argumente: poliitilis-diplomaatilised – kes on meie liitlased, kuidas see mõjutab tulevast olukorda poliitilisel maastikul , kui Saksa keisrivõim tugevneb; sõjalis- strateegilised – sõda jõuab varem või hiljem Rootsi alale , kus on võimalik riiki paremini kaitsta; majanduslikud – sadamate kontrollimine, kus on odavam sõda pidada;
  

õiguslikud ja eetilised: kas Saksamaale minek oleks õiglane, kas seda on võimalik kogu maailmale tõestada, et mitte jätta muljet agressiivsest riigist; psühholoogilised – kuidas mõjutab Rootsi kodaniku patriotismi, kui peab sõdima väljaspool kodumaad.

• Ameerika vallutamine: kas indiaanlased on inimesed nagu meie või on nad metslased? Kohtuti teistlaadi tsivilisatsioonidega, kust see küsimus ka välja kasvas. Järeldus – käitumisnormid, mida võidakse või ei tohi teha nende suhtes: kas peaks allutama või suhtlema kui võrdne-võrdsega, kas ristiusku võib neile ka vägivallaga viia? Eurooplane hakkas põhjalikumalt mõtlema, kes on inimene – teine mõtlemine, hakkas küsima, kas Euroopa tsivilisatsiooni eluviis on ainus võimalik elumudel?
  

Kahte laadi ideed:

• Kirjeldavad ehk empiirilised ideed, mis põhinevad kogemusel või abstraktsel mõtlemisel: milline on inimene ja tema loomus, mis tungid teda juhivad, kas ta on egoistlik või altruistlik, kuidas inimesed omavahel suhtlevad.
  
• Normatiivne – kuidas peab inimene käituma, milline on õige ühiselu korraldus. Hinnangud – teatav käitumine on halb, teatav hea. Millised on paremad teguviisid? Kuidas asjad peaksid maailmas olema  kirjeldavate väidete tuletamine .
  

Interdistsiplinaarsus
Filosoofia, teoloogia , politoloogia , rahvusvahelised suhted, õigus- ja majandusteadus . Majandus oli moraalifilosoofia osa, politoloogia oli üks filosoofia harusid jne. Uusaja hakul hakkasid lahku kasvama.
Ideedeajaloo traditsioonid
Kaks põhilist meetodit:

• Kanooniline ehk tekstuaalne meetod
  
• Ajalooline ehk kontekstuaalne meetod
  

Tekstuaalne tekkis varem, EIA kui distsipliini teke

• Arthur Lovejoy – esimene ideede ajaloo ajakiri. Võitles selle eest, et ideede ajalugu tunnustataks kui eraldiseisvat ja elutähtsat ajaloodistsipliini osa. Uurida inimese mõtlemist on sama, mis uurida inimese olemust. Väitis, et kõik mõtlejad ajaloos lahendavad samu universaalseid küsimusi. Ideed käivad ringiratast, ilmnevad uues ajaloolises olukorras. Väljapakutud ideed pole uued, need on ühikideed – on võimalik lahutada inimese mõtted jagunematuteks ühikuteks, uued ideed tekivad nende ühikute kombineerimisel. Kuidas neid ühikideid uurida: peab lugema teksti, piisab teksti lugemisest , ideed on sealt leitavad. Ei peagi teadma mõtleja enda elu kohta, vaid uurida tuleb suuri tekste . „Suured tekstid“ – universaalsed lahendused, mis on igas ajastus rakendatavad, neid tuleb lugeda nii, nagu tahaksid nad vastata meie enda probleemidele.
  

Ajalooline meetod

• Cambridge ’i koolkond 1960ndatel eesotsas Q. Skinneriga – tema ja kolleegid väitsid, et Lovejoy unustab ära kaks äärmiselt olulist aspekti: autori kavatsus – miks ta midagi ütleb? Mida ta teha tahab? Mis on tema eesmärk? Teiseks: selleks, et autorit mõista, peab teadma ajaloolist konteksti ja probleeme – keda kritiseerib, keda ülistab – ning keelelisi tavasid, tol ajal tähendas mõiste võib-olla midagi muud kui tänapäeval. Sellepärast peab lugema ka „väikeste“ autorite teoseid.
  

Lingvistiline pööre
Keskseks nimeks on L. Wittgenstein – keel kui tööriistade kogum, millega mängitakse mingeid mänge. Sõnad ja mõisted pole üksnes asjade fikseeritud nimed, vaid nendega mängitakse kindlate reeglite järgi, tähendust muutes vastavalt reeglitele ja vajadusele.
J. Austin – „How to do things with words “, kõneaktide teooria. Lokutiivne (asjade nimetamise funktsioon) ja illokutiivne (ütlemisega tehakse tegu) akt. Näiteks: perekonnaseisuametnik paneb ütlemisega inimesed paari. Käskimine, keelamine, kritiseerimine , sõimamine jne.
Mida see tähendas ideede ajaloole? – Autor on tegutseja , kes oma loominguga teeb mingeid tegusid ja need teod ei ole suunatud meile, need pole ajatud, vaid on dialoogis oma kaasajaga . Kui ta kedagi kritiseerib või ülistab, siis see suhestub teiste inimestega, kes temaga koos ühiskonnas tegutsesid. Selleks, et aru saada tema kasutatud sõnade kogutähendusest, peab tundma kaasaega. Selleks, et aru saada vastusest, peab teadma ka küsimust (Collingwood).
Kuidas peame uurima ? – Kes on autor? Kellega ta läbi käis? Milline oli tema haridus ? Mida püüdis elus saavutada? Miks ta selle teksti kirjutas? Milliste teiste tekstidega tema tekst suhestus? Millised oli kaasaegsed probleemid? Kuidas tol ajal kirjutati (tava, allikad, terminid)?
II loeng 14.09.2012
Õnn
Õnne mõiste

• Emotsionaalne seisund
  
• Seos naudinguga
  
• „Õnnelik elu“ – mida sellega mõeldakse? Narkomaan on ühel hetkel õnnelik, kuid kas tema elu on õnnelik?
  
• Kas õnne on võimalik objektiivselt määratleda? Kas õnne saavad määrata ka kõrvalseisjad või on see puhtalt subjektiivne (sisemine tunne)? Kas on olemas kriteeriume? Keegi peab end õnnelikuks, kuid kõrvalseisjad ütlevad, et ta eksib . Kuritegelik töö – pääseb vanglakaristusest, on õnnelik, kas kõrvalseisjad on nõus? Kelle või mille õnnest on jutt 
  
• „Õnnelik ühiskond“?
  
• Objektivistlik – taotlus üles ehitada õnnelikku ühiskonda, olenemata sellest, kuidas inimesed end ise tunnevad. On seotud utoopiatega (nt Põhja-Korea, NSVLiit), igal inimesel on oma kindel roll saavutada ideaalne ühiskond kellegi nägemuse järgi.
  
• Õnnelike indiviidide ühiskond – on korraldatud ülemaailmseid küsitlusi, andmekogumisi, uuritakse, milline ühiskond on õnnelikum. Sotsioloogid leidsid , et eestlased on üks maailma õnnetumaid rahvaid. Eesti ja inglise keele võrdlus (I’m so happy kui meeleseisund vs ma olen õnnelik ideaal)
  

Õnne olemus antiigis
Keskne küsimus – kuidas ma peaksin elama? See puudutab eesmärke ( telos ) ehk mis on hüved, mille poole peaksime püüdlema. Õnne definitsioon tulenebki telosest – õnn pole muud kui lõpp-eesmärk – ei ole eesmärk millegi muu jaoks. Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne , seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad:

• Kreeka kodaniku arusaam õnnest – see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke , et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust . Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust – võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu
  
• Platon , Aristoteles ja stoikud – keskne mõiste voorus
  
• Epikuurlased – vastandusid stoikutele
  

Vooruse tähtsus:
Arete – voorus, loomutäius, täiuslikkus. Mõiste, mis käib nii elusolendite kui ka asjade kohta, kasutatakse juhul, kui on saavutatud sisemine potentsiaal parimal võimalikul viisil. Nt kirves on vooruslik, kui temaga saab hästi puid lõhkuda, kui tema funktsioon on hea. Silm näeb väga hästi – vooruslik.
Paideia – noore mehe kasvatamine vooruslikuks ( vastand – banausia: käsitöö väljaarendamine jmt ehk manuaalne töö)
Antiikfilosoofia – voorus on õnneks tarvilik tingimus, õnne ei ole ilma vooruseta. Koolkondade vaidlus: kas on ka piisav tingimus või on veel midagi vaja? ( Loogika – kui voorus on tarvilik ja piisav tingimus, siis on õnn ja voorus sünonüümid.)
Kuidas vastati?
Platoni varased dialoogid (Sokrates)

• Elu ei ole elamist väärt, kui
  
• hinge laastab haigus
  
• hinge laastab vale toimimine
  

Voorusest ainuüksi ei piisa, peab olema terve keha. Voorus on tarvilik tingimus – peab õigesti toimima.
Platoni keskmised dialoogid („Vabariik“)
Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hing koosneb mõistusest, emotsionaalsusest ja instinktidest. Harmoonia – need osad on omavahel õiglases vahekorras, igal osal on oma funktsioon: mõistus valitseb (tarkus), emotsioonid toetavad mõistust ( julgus ), instinktid on ohjeldamatud (mõõdukus – peavad olema vaos hoitud)  õiglane hing – õiglane toimimine inimeste suhtes.
Platoni hilisemad dialoogid (Pidusöök)
Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest ehk armastusest, sel on erinevad astmed. Kõige õnnelikumaks saame, kui suudame tunnetada ilu kui sellist, kui suudame taotleda ilu iseendas , ilu ideed.
Subjektivne naudingutunne

• Meelelised ja vaimsed, viimased on puhtamad
  
• Vaid see, kes tunnetab ( armastab ) ilu, elab „elamisväärset elu“
  

Aristoteles õnnest (Nikomachose eetika):

• Õnn on „hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna “ – tähendab oskust mõistuspäraselt toimida
  
• Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil ( analoogia flöödimängijaga – tema suurim hüve on pilli võimalikult hästi mängida. Elus võib olla erinevaid funktsioone (andeid), valime valdkonna, milles on potentsiaali, hüveline on see, kui selle parimal viisil välja arendame ja kasutame. Hea näide sportlase puhul – hüpata võimalikult kaugele, joosta võimalikult kiiresti jne).
  
• Inimhinge funktsioon – mõistuspärane toimimine, see eristab loomadest. Inimese suurimaks hüveks on kõige mõistuspärasem toimimine kogu elu jooksul. Kas inimene on õnnelik või mitte, saab öelda tagantjärele, tegemist pole hetkeseisundiga.
  
• Õnn on „parim, kauneim, nauditavaim“ – naudingut pakub see, millesse on kiindutud, püüeldakse kõrgema poole, mis rakendab meie mõistust võimalikult suurel määral. Nt istun maha, tahan filmi vaadata – tuleb vaadata midagi arendavat, mitte nt märulit.
  

Kas voorusest piisab õnneks? Platoni ja Aristotelese vestlus
Platon – erinevatel eluetappidel erinevad vastused. Varane Platon: ei, hiline : jah
Aristoteles – loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid:

• head teod nõuavad vastavat varustust
  
• keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi
  

Kas voorusest piisab õnneks? Stoikute vastus ( Cicero , Seneca , Marcus Aurelius)

• voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus ehk õige arusaam sellest, mis on hüve, kuidas voorused ja hüved seonduvad
  
• tõeline hüve on see, mis on oma loomu poolest hea. Kas tervis, nauding , rikkus, sünnipära on loomu poolest head? ei ole, sest väärtus sõltub sellest, kuidas ja milleks neid kasutatakse. Tõelised voorused on tegutsemisviisid: õiglus, mõõdukus, julgus on seesmiselt head
  
• Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel. Välised hüved on meist sõltumatud ja võime nad vastu enda tahtmist kaotada. Seesmised hüved ehk meie enda käitumine, mõtlemine, tunded ja ihad on midagi, mida saame kontrollida. Nende omamises saame olla kindlad. Epictetos: peame olema väliste hüvede suhtes täiesti ükskõiksed. Kõik need sündmused, mis toovad kaasa õnnetusi (äpardused, tragöödiad) – meid ei tee õnnetuks see sündmus, vaid meie tunded ja arvamused sündmuste kohta, mida suudame tegelikult kontrollida. Suudame rolle hästi mängida, nt kerjuse roll – kui ei hädalda, keskendub ainult oma hoiakutele ja arvamustele, on ükskõikneümbritseva suhtes, siis suudab olla õnnelik.
  
• Õnn ja voorus on ekvivalentsed ehk võrdväärsed
  

Epikuurlaste vastus (kreeka filosoofi Epikurose järgi):

• Kas rattale tõmmatud vooruslik inimene on õnnelik?
  
• Õnn on seotud naudinguga – on ainus tõeline hüve. Ainus halb on valu. Objektiivne sisu: millist naudingut peaksime otsima ?
  
• Eriline naudingutunne ataraxia – valu ja vaimse rahutuse puudumine. Oleme õnnelikumad siis, kui vähem ihaldame, piirdume vähese, kui see-eest olulisega
  
• Saavutatakse vooruse kaudu. Eeldab:
  
• Häid sõpru
  
• Ihade ja ootuste piiramist – pettumuste vältimine, maailma melust kõrvaletõmbumine (nt poliitiline elu ei tee suure tõenäosusega õnnelikuks)
  
• Õnnelik elu: elu sõprade ringis , eemal poliitikast
  

Vahekokkuvõte:
Tavaarusaam – õnn seisab teatud asjade omamises
Stoikud – õnn on teatud sorti tegutsemisvõimes, aktiivne
Epikuurlased – õnn on passiivne seisund, mitte tegutsemine, vaid rahuliku seisundi saavutamine
Õnneliku elu erinevad vormid: Aristoteles
Riigimehe elu – poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus. Rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes.
Filosoofi elu – eelistatud, kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust. Tarkuse saavutanud, mõtleb ta maailma üle oma teadmiste valguses, jumala sarnane elu.
Aristoteles poliitikast ja õnnest
Poliitika eesmärgiks õnn: õnneliku elu võimalikkuse tagamine
Filosoofid vajavad polist (seega poliitikuid ) ning poliitikud vajavad filosoofe
Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu:

• kodanikud saavad osaleda poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele
  
• suur keskklass (manuaalset tööd tegid orjad , keskklassil oli vaba aega, et riiki juhtida ja filosofeerida )
  

Augustinus õnnest paradiisis ja pärast pattulangemist – kristlik käsitlus
Analüüsis Piiblit ja leidis, et Aadama ja Eva elu paradiisis oli piiramatu õndsus, tõeline õnn. Pattulangemise karistus – valu, surm ja needus (põrgu). Probleemiks on inimese enesearmastus , mis hävitab teda. Tema ihad on omavahel konfliktis , tal on nii häid kui halbu tunge, mille vahel ei suuda valida. Ihade rahuldamine sõltub välisest, satub teiste inimestega konflikti.
Õnnest ja voorusest
Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk. Nende voorus ei saa olla vankumatu – võitlus nõdra lihaga, ei suuda end vaos hoida, ei ole piisavalt tugev, et hinge tasakaalu säilitada. Siin tulebki appi religioon , et tõelist õnne saavutada. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Isegi nemad pole kaitstud selle maailma hädade eest – surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest – õnnest (felicitas). Saavad oodata kannatlikult tulevast õnne (õndsust – beatitudo) teises elus ning olla „õnnelikud lootuses“. Tõeline „õndsus“, mille poole peame püüdlema, on igavene elu ja rahu. Tegemist on pessimistliku käsitlusega.
Poliitilisest elust
Riik ei saa seada õnne kõrgeimaks eesmärgiks, see on tekkinud pattulangemise tulemusel ja põhjusel. Riik on hädavajalik, et tagada korda ja rahu. Seetõttu on riik osa Jumala plaanist (ka paganlik riik). Kristlik riik teostab õiglust kõrgemal määral, et saaks elada kristlikku elu. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha „oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral.“
Aquino Thomas (13. saj) õnnest ja poliitilisest elust – Aristotelese taasavastamine Euroopas ja tema filosoofia kohandamine kristlike põhimõtetega ideaalne kristlik filosoofia
Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, on õnn siinpoolsuses teatud määral võimalik, peab hoolitsema ihu ja hinge eest. Inimene tegutseb osana kogukonnast (riigist), mis on hierarhiline , eri funktsioonid. Hea elu on poliitiline küsimus. Riik ei ole ainult jumaliku karistuse instrument vägivaldsetele inimestele, vaid ka instrument hea elu saavutamiseks. Valitseja peab suunama inimesi vooruslikule käitumisele seaduste abil. Seadused harjutavad inimesi õigesti käituma ja muutuvad seeläbi vooruslikuks. Tõelised eesmärgid on kõrgemad. Maist elu võib teataval määral nautida, kuid tähtis on siiski igavese elu ehk õndsuse taotlemine . Seega on kirik tähtsam kui valitseja, sest see tegeleb inimeste kõrgete, vaimsete vooruste arendamisega. Ka valitsejate vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved. Olulisemalt positiivsem filosoofia.
Varauusaja käsitlus – humanistid. Kolm uut suunda 16–17. saj.
Õnne hakati rohkem otsima siinpoolses maailmas – ilmalikustamine. Suureks trendiks oli pööre sissepoole – inimene hakkas õnne tõlgendama pigem oma enda subjektiivsetest tahtmistest lähtuvalt. 16. sajandi rahutustest lähtuvat:
Kodanikuhumanism ( Machiavelli „Discorsi“), eeskujuks Rooma vabariigi aegne korraldus

• aktiivne, vooruslik elu kogukonna teenistuses. Õnn on kogukondlik nähtus (enda ohverdamine kogukonna heaks)
  

Individualism (nt Montaigne )

• tagasitõmbumine aktiivsest elust
  
• õnn (rahu) on leidmine iseendas, ennast tundma õppides
  
• sõprus on suurim õnn – head sõbrad
  

(Neo-)augustiinlus (nt Pascal )

• hingeline distantseerumine maailmast
  
• Jumala armu ootus, valmistumine igaveseks eluks
  

Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. sajandil: Thomas Hobbes
Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele – uutlaadi filosoofiline süsteem. Rakendas tollaseid loodusfilosoofiaalaseid ideid, - mis seotud Descarte’iga -, kes hakkasid maailma käsitlema mehhanistlikult. Inimese panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega – ei ole absoluutset ega loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju. Järelikult ei saagi kirjeldada objektiivselt, mis on hea, mis on õnnelik elu. „Õnn (felicity) on pidev õnnestumine asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu , seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ja hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta.“ Mida iganes inimene ihaldab, selle saavutamine teeb teda õnnelikuks. Sellele vaieldi vastu. Tundus liiga subjektivistlik ja egoistlik. Kas ainult meie ihade rahuldamine teeb õnnelikuks? Kas teised on üksnes vahendid?
Shaftesbury ja Leibnizi vastus Hobbesi subjektivismile
Õnnest: kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes. Naaseb vooruslik tegutsemine. Õnnelik elu eeldab ühiskondlikku harmooniat, mis omakorda nõuab hinges tunnete harmooniat  vooruslik tegutsemine  õnnelik elu
Shaftesbury hinge harmoonia
Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonimlisel inimesel on mõõduka suurusega meelelisi naudinguid, suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetes, ülimalt suur refleksiivne nauding ( vaatleme ühiskondlikku käitumist ja tunneme rõõmu enda vooruslikust käitumisest) – oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest. Tuleb teha sõpradele, kogukonnale head ja tegutseda riigi huvides – see teebki õnnelikuks. Voorus on õnne tarvilik tingimus ja tunneme valu, kui vooruslikult ei käitu, sest sisekaemuses saame aru.
Shaftesbury õnneliku elu vormidest
Pole selge, millist rolli mängivad välised asjad õnnes. Kindel, et õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. Filosoof teenib ühiskonda, olles moraalne kasvataja.
Jean- Jacques Rousseau tsivilisatsioonikriitika – moodne inimene ei suuda õnnelik olla
Moodsa aja probleemid:

• Arutlus teadusest ja kunstidest
  
• Arutlus ebavõrduse tekkest
  

Kaks võimalikku lahendust :

• „Ühiskondlik leping“ (1762)
  
• „ Emile “ (1762)
  

Loomulik inimene – enne seda, kui ühiskond rikub ja muudab. Teda iseloomustab enesearmastust – peab endast lugu, on enesekindel, kuid eesmärgiks on põhivajaduste rahuldamine. Ei tunne teiste suhtes hirmu, ei vihka neid, ei taha neile halba. On kaastundlik ja rahul.
Ebaloomulik ehk ühiskondlik inimene – eneseimetlus e uhkus, mure staatuse pärast, võrdleb end pidevalt teistega , vajab teiste tunnustust. Nt on vaja autot (tõlgendatav loomuliku vajadusena), kuid kui hakata vaatama, kellel on paremad autod, siis hakkab inimene võitlema selle nimel, et saada kallim ja uhkem auto. Rikutud ühiskonnas käib pidev võitlus staatuse pärast, vajadus omandada uusi asju, võita tunnustust – me ei ole enam sõltumatud, vaid sõltume teiste tööjõust asjade saamiseks, panusest, teiste hinnangust enda eneseimetluse toitmiseks. Need vajadused on kunstlikud. Neid vajadusi rahuldades ei saa õnnelikuks, sest tegemist on lõputu ringiga . Alati on
kellelgi midagi rohkem. Tekitab vägivallatsükli ühiskonnas. Soovid on rahuldamatud, ei tunne iseennast , puudub enesereflektsiooni võime.
Lahendused:

Ühiskondlik lahendus riigis – kuidas riik peaks suutma inimese tõelist mina üles leida see toimub kasvatuse kaudu, inimene peab õppima end samastama ühiskonna ja riigiga. Haiglane eneseimetlus kantakse üle kogukonnale kui tervikule, kui ühiskonnal läheb hästi, on inimene õnnelik.

Individuaalne lahendus (Emile). Inimene kasvatatakse üles isoleerituna ühiskonnas, teda õpetatakse rahulduma vähesega, et ei tekiks kunstlikke vajadusi. Tõeline inimik sõprus kui õnne allikas.
III loeng 21.09.2012
Au
On tihedalt seotud sotsiaalse grupiga, mis peab end teistest kõrgemaks. Nende jaoks ei ole maiste naudingute tagaajamine, vaid enda ja perekonna au. Duelle pidasid kõrgema klassi esindajad üsna palju. Au sai kaitsta ainult inimene ise.
Mõiste
Seotud mõisted: au, väärikus, maine
Inimeste austamine – au on teatav hüve siis, kui see on ühepoolne (osutatakse meile), erinevalt sõprusest ja armastusest. Riiklik austamine – ordenite andmine. Mõned inimesed väärivad rohkem austust kui teised, sest nende teeneid ühiskonnale peetakse suuremaks .
Aumeeste kokkulepe – ei pea paberile kirjutama, sest tagatiseks on ausõna, selle lubaduse garantiiks on au.
Võrdlus sõpruse ja armastusega – au on ühepoolne, austatakse kõrgema positsiooniga inimest. Sõprus ja armastus on vastastikused.
Au ja kuulsuse suhe – üks võib viia teiseni, kõrgem au võib tuua kuulsust ja vastupidi
Mis rolli mängib mingi grupi arusaam aust ühiskonnas? – Mõnel pool on nähtud selle hävitavat iseloomu, mis kahjustab loomulikke ühiskondlikke suhteid, on üritatud seda neutraliseerida, samas on vastupidiseid teooriad, mis näevad au positiivset funktsiooni.
Varase Kreeka ühiskond (8.–5. saj. e. Kr.)
Ühiskondlik struktuur: erinevused Lähis-Ida kuningriikidest. Kreekas olid linnriigid , mida valitseti kindlate seaduste alusel.
Piiratud valitsejavõim – valitseja võim olenes tema isikuomadustest. Tema kõrval seisid nõuandvad ülikud või „parimad“ ehk aristokraatia .
Oikos ( majapidamine ) kui üliku võimu baas. Konfliktid oikose ja kogukonna huvide vahel.
Ülikute võitlus au ja kuulsuse pärast
Ülikute sotsiaalne roll

• Riiginõukogu liikmed
  
• Sõda
  
• Kohtumõistmine
  
• Välissuhtlus ehk diplomaatia ; teiste polistega suhtlemine
  

Võistlus prestiiži pärast „...olla alati parim ning paista silma teiste ees.“ ( Ilias )
Üliku au – ülikud taotlevad „pooljumala“, staatust, olla inimestest kõrgemal, saab hankida teenetega kogukonna heaks.
“Miks see on nii, et sina ja mina oleme austatud teiste ees, nautides kõrgemat staatust, parimaid palu ning ääreni täidetud veinipeekreid... Kõik inimesed vaatavad meile nagu oleksime me surematud... Ja meile on antud suur ja viljakas maatükk, puuvilja-aed... Seepärast on meie kohuseks seista esiplaanil lahingus, seista vastu vastasele ning kanda oma rolli lahingutärinas.” (Ilias)
Aukoodeks on aadli koodeks ; sõna „aadel“ tähendab erilisust, kõrgemat, õilsamat (tuleb saksa keelest).
Lahinguid ei peetud kogu aeg, selle alternatiiviks oli sport – olümpiamängude roll. See polnud orjade vaatemäng, vaid vabade meeste võistlus militaarse kallakuga spordialadel. Taheti oma staatust parandada ja oma võimed näidata.
Pinged ja probleemid
Kõrgema staatusega inimeste vahel tekib tihti konflikte, individuaalne auahnus vs kogukonna teenimine . Kreeka juhtide vaheline tüli ( Achilleus vs Agamemnon ; Trooja sõja näide). Homeros arvas , et meeleparandus on võimalik (Achilleus näeb kõrgemaid huvisid), kõik ei suutnud oma meelt parandada ja mõistlikult käituda  7–6. sajandi kriis (kodusõda, türannide võimulepääsemine)  sotsiaalreformid: tähtis roll Solonil: “Polise hävitavad suurmehed , nende rumaluse tõttu orjastatakse lihtrahvas. Seda, kes on tõstetud liiga kõrgele, ei saa enam niisama lihtsalt tagasi tõmmata.” Lahenduseks käivitas tugeva reformiprogrammi, kodanikud jagati klassidesse varanduse järgi, nende klasside piires sätestati kodanike võrdsus; samad reformid viidi läbi ka Spartas.
Kreeka tragöödiad aust
Teemad

• Indiviidi suhe kogukonnaga
  
• Moraalsed konfliktid ( Euripidese Orestes)
  

Lahenduseks demokraatlik polis
Platoni „Vabariik“
Au ja kuulsus on vaid näilisus ( doxa ). Arvamused, mis ei põhine tegelikkuses ( varjud koopaseinal). Platon käsitleb kasvatust kui kindlat funktsiooni. Ta jagab inimesed klassidesse: valitsejad , valvurid ja töölised. Au taotlemine puudutab valvurite klassi, nende vooruseks on julgus. Valvureid tuleb varajasest vanusest kasvatada nii, et kodanikud pole kunagi üksteisega vaenujalal olnud; inimhinge ümberkasvatamine kui ühiskondliku harmoonia saavutamine.  Utoopia
Aristoteles „Nikomachose eetika“
Nagu ka õnne puhul vastandab tavaarusaamale seda, keda austatakse ja keda peaks austama. Tegelikult peaks austama ainult head ehk vooruslikku ja loomutäiuslikku inimest. „Au on loomutäiuse tasu.“ Kõik inimesed on loomu poolest võimelised head olema ja tegema ratsionaalseid valikuid . Loomupärased inimlikud kalduvused. Loomutäius on oskus tegutseda õigesti ja valida õige tegevus ning teha seda mõistlikul, kindlal ja mõõdukal viisil. Need käitumisviisid on seadumus – loomulikud eeldused + harjutamine (on võimalik treenida õigesti ja mõõdukalt käituda). Mõõdukus on voorusliku käitumise põhidefinitsioon, mis rakendub ka au poole pürgimisel.
Mõõdukas aupürgimus
“Nagu raha võtmises ja andmises on vahepealne, aga ka liialdamine ja puudulikkus … nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab. Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast.”
Vooruslik käitumine raha suhtes on vahepealne – ei tohi olla ei kitsi ega laristaja.
Inimene, kes sellist mõõdukat au taotleb, seda nimetab Aristoteles eneseväärikaks inimeseks .
Aristoteles eneseväärikusest
Täielik loomutäius enese suhtes; õiglus – täielik loomutäius teiste suhtes.
“Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal.”
Kui arvad , et oled eneseväärikas, kuid ei ole seda, siis oled rumal; kui oled, aga ei pea, siis enesealandaja.
“Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult.”
Eneseväärika inimese toimimisviisid
Kuidas suhtub

• auavaldustesse – inimene rõõmustab, kuid au ei ole sama, mis loomutäius
  
• auhaavamisse – see pole üldse tähtis, eneseväärika inimese au ei saa haavata , sest tema ise on teadlik oma väärikusest
  
• ohtudesse – tuleb käituda mõõdukalt, kuid tõsise elu korral ei hooli oma elust, sest ellujäämine pole alati tähtis
  
• heategudesse – teeb ise head, kuid häbeneb vastu võtta. Enda suhtes ei lasta teha, ise tuleb teha. Kummaline võistlus – loogiline vastuolu. Kui kõik on väärikad, ei saagi head teha.
  
• üldiselt hinnatud asjade tagaajamisse – väheste, aga suurte ja kuulsusrikaste tegude inimene
  

Ta ei tee elu millestki muust sõltuvaks kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne.
Roomlased aust
Rooma traditsioon analoogne Kreekaga – ülikute võistlus riigi teenistuses, voorused eeskätt sõjalised. Aristokraatlik väärtuskoodeks. Samalaadsed probleemid ühiskonnas:
Cicero „Kohustustest“ – millised valikud seisavad ühe tubli rooma kodaniku ees, kas ta peaks olema ambitsioonikas, otsima au ja kuulsust riigiametite abil või pigem tõmbuma elust tagasi privaatsfääri, tegelema oma mõisa, perekonna ja kaunite kunstidega. Mõlemad valikud on valed valikud, vooruslik kodanik peab valima aktiivse poliitilise elu, aga ta ei tee seda ambitsioonist või auahnusest, vaid hinge suuruse pärast (magnitudo animi), seda iseloomustab põlgus väliste asjade vastu. Hingesuurus on erinev kuulsusjanust ( gloria ). Tuleb teha suuri ja kasulikke tegusid ühiskonna jaoks. Caesar ei taotlenud suuri tegusid, vaid ainult omaenda au. Vooruslik elu toob kaasa ka gloriat ehk imetlust ühiskonnas (armastus, usaldus).
Kristlus ja au
Kristus variseridest: “Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid. Nad teevad oma palvepaelad laiemaks ja palvetupsud suuremaks. Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks. [---] Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab , seda ülendatakse.” (Matteuse, 23: 1–12)
Meie ise ei pea end teistest kõrgemale tõstma. Esimene kirstlik voorus on alandlikkuse voorus.
Aquino Thomas
Au ja kristliku enesealanduse lepitamine. Püha Paulus või Franciscus Assisist – peavad end väärituks kõiges, v.a. Jumala armus. Vääritus pattude pärast, kui Jumala au ja ligimese hüve nimel suured, ennastunustavad teod. Kui selle eest osutatakse au, siis võetakse see vastu, kui viidatakse Jumalale ja muust maistest hüvedest ega rikkustest ei hoolita.
Feodaalne au ehk rüütliau
Paralleelne kirstliku auga.
Feodaalau saab algselt sisu vallutustest ( barbarite hõimud Rooma riigi aladel) – hõimuliidrid ehk vabad mehed.
Aadlisoo kujunemise alused:

• Need, kelle esivanemate hulgas polnud orje. Au: vabade meese atribuut, legitimeerib nende kõrgemat staatust
  
• Algselt au aluseks füüsiline suurus ja tugevus  välised hüved, eriti feodaalvaldus  kõrgkeskajal au internaliseerimine (karakteriomadused). Hakatakse rõhutama, et maaomandist ei piisa, aadlikud kehtestasid ise endale teatavad käitumisreeglid, et kõrgemat staatust ühiskonnas õigustada.
  

Rüütliau nõuded

• Vasalliteet – võrduse ja hierarhia lepitamine. Auliseks pidamine tähendab võrdsust, samaaegselt pidi see sobituma tollasesse hierarhilisse süsteemi, üheks aunõudeks oli see, et au ise pidi sisaldama eeskätt lojaalsust endast kõrgemale vabale mehele.
  
• Pinge – vastastikuse lugupidamise eeldamine aadlike võitlus au pärast, rivaliteet. Igaüks püüdis oma au suurendada. Võistlus viis tihti suurtele konfliktidele suguvõsade vahel, millesse olid kaasatud ka vasallid ; au nimel pidi kuritöö eest kätte maksma – veritasu, vägivalla lõputu tsükkel. Kuidas sellega toime tulla? (Sitsiilias siiamaani, kuigi keelatud) alternatiiviks sai kohtumõistmine võistluse läbi, tseremoniaalsus. Selle tulemuse otsustas jumalik ettemääratus ja seeläbi selgitati välja, kumb pool oli õiglane. Kaotaja hukkus, kuid sellega arvati, et õiglus oli jalule seatud.
  

Rüütliau koodeks (chivalry) kõrgajal

• Alates 12. sajandi „ kavaleri -ideaal“. Õigluse, mitte iseenda või isanda kaitse. Nt kuningas Arturi legendid . Kolm peamist suunda:
  
• Kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes (Sir Gawain and the Green Knight – duell )
  
• Kohustused Jumala ees (Püha Graali legendid)
  
• Kohustused naiste ees ( Lancelot ja Guinever)
  

Varauusaegne au ja duellid
Aadliau demilitariseerumine

• Noblesse de robe vs noblesse d’èpée
  
• Õukondlik ideaal „honette homme “ – aus mees, pidi täitma peenet reeglite süsteemi, olema väga täpne ja hoolikas selles, kuidas kohtleb oma kaasaadlikke.
  
• Auhaavamine tähendab endast alamaks pidamist. Point d’honneur – auküsimus. Aukaotuse vältimine, selleks tuli midagi ette võtta väljakutse duellile
  
• Uusaegne duell – pärit Itaaliast . Au elust kõrgemale tõstmine. Renessansi virtú ideaal. Käsiraamatud (G. Muzio „Il Duello“ ) – kuidas duelli õigesti pidada.
  

Duell
Juured

• Keskaegne vaen (feudum) – õigluse otsimine jõu abil. Kaks võrdset aadlikku otsisid ise õiglust, sest neist kõrgemat jõudu polnud.
  
• Kohtumõistmine kahevõitluse teel
  
• Rüütliturniir – julguse demonstreerimine
  

Duellile iseloomulik:

• Võrdne sotsiaalne staatus – kõik ei saanud duelli pidada, duellile saab kutsuda ainult sotsiaalse staatuse poolest võrdsed (talumees ei saa aadlikku duellile kutsuda). Vastuvõtmine tähendab teise võrdse sotsiaalse staatusega inimese austamist.
  
• Õiglus pole tähtis, võitja ei olnud oluline, oluline oli julguse näitamine, et mitte au kaotada.
  

Konfliktikultuur (tulenes aumõistest)

• Valvelolek enda au suhtes
  
• Alaline valmisolek teisi haavata – väiksest asjast sai tragöödia
  

Riigid üritasid duelle ära keelata, see oligi kriminaliseeritud. Seaduse elluviimine erines riigiti. Mõnes oli keelatud, kuid sisuliselt ei karistatud, sest juhid olid ju aadlikud, kes teadsid, mida tähendab au ja selle haavamine. 19. sajand oli duellide kõrgajaks. Kodanlaste terav kriitika mõttetu verevalamise vastu.
Au funktsioonid ühiskonnas
Bernard Mandeville’i (1670–1733) uhkuse ajalugu
1714 Fable of the bees , or: Private Vices, public Benefits – mingitest asjadest, mida peame inimese juures halvaks, võib tõusta kasu ühiskonnale. Ta vastandab kahte erinevat au mõistet. Üks põhineb tegelikul voorusel ehk antiikaegne vooruse aul (Aristoteles ja Cicero), teine on germaani au ehk feodaalau. Antiikaegne au: ülemklasside enesesalgamine. Germaani au: teistsugune, elumõnude nautimine, iseenda ülistamine. Kindlates asjades peab vastama au nõuetele. Enesepiiramine tasutud aust tuleneva naudinguga. Enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad „taltsutada koletisi“ – inimesi, kes ei arvesta teistega.
Uusaegne aadliau Mandeville’i järgi:
“Aadlimees (a man of honour ) ei tohi petta ega valetada; peab täpselt ära maksma, mis ta laenab omasuguselt kaardilauas... kuid ta võib juua, vanduda ning võlgneda raha kõigile kaupmeestele linnas... Aadlimees peab olema lojaalne oma kuningale ning isamaale... aga kui ta tunneb, et teda ei hinnata piisavalt, võib ta need maha jätta ja tekitada neile mistahes jama. Aadlimees ei tohi kunagi vahetada oma religiooni välja kasu pärast, kuid võib olla nii jumalakartmatu oma käitumises kui vähegi tahab... Ta ei tohi teha lähenemiskatseid oma sõbra naisele, tütrele, õele, või kellele tahes, kes on tema kätesse usaldatud, kuid ta võib magada kogu muu maailmaga .”
Aadlikul on teatavad naudingud ja vabadused , samas saab neid piirata ja seega ühiskonnale kasu tuua. Au on vahend ühiskondlike käitumismallide kinnistamiseks.
Au suurlinnades – uudne olukord uusajal  enesepiiramine mittevajalik . Uuelaadiline au „võõraste ühiskonnas“ ( suurlinn ) – käitumise asemele omand ja riietus. Mood – staatussümbolite pidev vajadus. Milleks rikkus? Staatuse näitamiseks. Uhkus, au ja kadedus on töövõime käivitajad, toovad ühiskondlikku kasu. Au kui instrumentaalses mõttes kasulik asi.
Montesquieu au rollist kaasaegses poliitilises süsteemis
Rakendas Mandeville’i ideed tollasele kaasaegsele poliitilisele süsteemile – monarhiatele – ja näitas, millist rolli mängib au monarhia toimimises („Seaduste vaimust “). Analüüsis erinevaid riigikordi, nii ajaloolisi kui kaasaegseid , ja leidis, et eri tüüpi riigid põhinevad erinevatel printsiipidel. Antiikvabariigid tuginesid voorusel ja ennastsalgavusel. Uusaegsed monarhiad põhinevad ennastarmastaval aul. Despootiad (antiiksed ja uusaegsed) põhinevad hirmul (despoot kardab rahvast ja vastupidi).
Au monarhiates on „vale au“ – põhineb ülendatud arusaamal iseendast. Selleks, et ülendatud arusaama toita, pidi inimene täitma mingeid norme – igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab enda (ja oma seisuse) alandamist. Esmajoones iseloomustab au aadlit, aadliau kõige tähtsam nõue on julgus (nii sõjas kui ka tsiviilelus). Aadlikud on sõjas surmapõlgavad ja eraelus oma põhimõtete eest seisvad, astudes vastu isegi valitsejale. Poliitiline tähtsus – tagab seaduste valitsemise, monarh sõltub võimu teostamisel aadlikest, aga au nõuete tõttu pole aadlik valmis kõigeks (nt Pärtliööl keeldus hertsog Crillon täitma kuninga käsku hugenotte tapma minna – kaitsetute tapmine pole auga kooskõlas). Majanduslik tähtsus – üldine konkurents , au elavdab majandust. Alamad klassid tahavad matkida kõrgemaid klasse , seda saavad teha suurema tarbimise abil.
Au ja vooruse süntees 18. sajandil
18. sajandi üldtendents egalitaristlik:

• Aadliau kriitika
  
• Alternatiiviks meritokraatlik ehk inimeste tegelikul paremusel põhinev kodaniku-au
  
• Omaalgatuslikud seltsid, mis premeerivad silmapaistvaid põllumehi, kirjanikke jne
  
• Preisi Friedrich Suure orden – teenete orden
  
• Edevusel ning kadedusel põhinev ühiskondlik konkurents, mida püüti asendada riigimehtuse ideaaliga
  

Romantiline au
Katse lahendada pingeid indiviidi ja kollektiivi vahel
Ühiskonnale vastandumine

• Eneseväljenduse ja enesetruuduse ideaal – uus dimensioon aule
  
• Romantilise kunstliku (boheemlase)„aukoodeks“ vs filistinism (tavalisus)
  

Ühiskonna nimel suremine

• Individuaalne au seotud isamaa-armastusega, seega kollektiivse auga
  
• Au saab omandada eeskätt sõjas – aumees oli valmis end ohverdama kõrgemate kollektiivsete eesmärkide nimel võrreldes duelliolukorraga, mil inimene seisis üksnes iseenda eest.
  

IV loeng 12.10.2012
Armastus
Probleemisituatsioon 5. sajandi Ateenas – poliitilise stabiilsuse saavutamine
Platoni Vabariik: ideaalne linnriik

• Armastuse ja veresidemete roll – ei tohiks olla tähtsad, see ohustab stabiilsust, paneb kõrvale vaatama kogukonna huvidest
  
• Meelelistest ihadest vabanemine – saab saavutada siis, kui kasvatuse abil õnnestub lapseeas inimese hing ümber pöörata – kas on teostatav?
  
• Alternatiiv : saavutada individuaalselt, ilma linna toeta
  
• Kuidas on see võimalik?  Platoni teose Pidusöök vastus: suurim „raskus“ on seksuaaltung, armastus üksiku vastu. See tung annab inimese juhuse meelevalda, enam ei sõltu temast endast, kas ta suudab oma tungi realiseerida ja saavutada see, mida ta ihaldab. See juhuslikkus ongi problemaatiline. Kas sellest on võimalik vabaneda ? – Jah ja ei. Ei ole võimalik vabaneda armastusest kui sellisest, kuid on võimalik armastada seda, mis ei orjasta, vaid mis vabastab. Peab suutma jõudma teistlaadi armastuseni.
  
• Pidusöögi meetod:
  
• Iga osaleja kõneleb armastusest. Platon näitab, et kõik teevad seda oma kitsast vaatepunktist või kogemusest lähtuvalt, üksnes Sokrates esitab need ideed nähes tõelist armastust. Samas isiklik lugu võib avada veel midagi (Alkibiadese kõne – purjus ). Selle loo käigus tuleb välja midagi sellist, mida Platon ei suuda oma abstraktses loogilises lähenemises näha.
  
• Aristophanese kõne – mütoloogilise kujul esitatud lugu, kuidas armastuse tung on tekkinud. Inimesed algselt eneseküllased (terviklikud), sarnased jumalaile. Terviklikkus tähendas seda, et nad olid perfektsed vormid ehk ümarad. Lapik tähendab ebatäiuslikkust, see näitab ebatäiuslikkust. Inimesed lõigati pooleks, sest olid ülbed. Inimesed otsivad oma teist poolt ja see ongi armastus ( eros ). Halenaljakad katsed proovida kokku panna kummalise vormiga kehasid näitab, kui kaugel me jumalatest oleme. Miski ei garanteeri, et leiame teise poole. See on vaevaline otsing, ja kui leiame, et pruugi see ühendus kesta, sest nauding on mööduv. Tegelikult ihaldame hingede ühinemist ehk lõplikku terviklikkuse taastamist. Kui see ka oleks võimalik, siis muutuksime liikumisvõimetuks, ei suudaks eksisteerida siin maailmas. See on saavutamatu tahe ja hingepiin .
  
• Sokratese (Diotima) kõne – armastus tähendab, et x ihaldab y. Ihaldamise ja omamise vahekord . Ihaldame alati seda, mida me ei oma, ja seda, mida omame, ei ihalda ega ka armasta. Armastus ja surematusetaotlus: inimesed püüdlevad surematuse poole ja ainus võimalus selleks ongi soo jätkamine, selleks on vaja omada teist inimest ehk on vaja ühinemise taotlemist. Armastuse aluseks on ilu (hüve). Kui üks armastab teist, siis peab ta teda ilusaks ja seda ta armastabki, mitte midagi muud. Me ei armasta inimest kui sellist, vaid üksnes ilusaid omadusi (kõigis on midagi inetut). Sokrates ütleb, et sellisest armastusest tuleb kõrgemale tõusta. Madalamal astmel on seksuaalne armastus, peab mõistma, et tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid. Edasi mõistame, et veelgi ilusam on hing – on õilsam ja suurem. Ilu tajumiseni vaatame ühiskonda, kuidas õiglus, tavad jne on veel ilusamad. Järjest kõrgemale tõustes saame aru, et iga ilu vorm suhestub teistega ja neil on omavaheline hierarhia. Lõpptulemusena saavutab selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast võrreldes teistega.
  
• …ja kui ta vaatleb ilu kogu selle mitmekesisuses, ei [teeni] ta enam tühise ja armetu orja kombel ainult ühte, armastades mõne poisikese, mehe või mingi ühe taotluse ilu, vaid [pöördub] ilu avara mere poole, ja tunnetades seda ilu ammendamatus tarkuse armastuses, [sünnitab] palju kauneid ja üllaid kõnesid ja mõtisklusi… (210 d)
  

Sokraatiline eneseküllus – inimene on vooruslik, füüsiliselt vastupidav, ei tunne valu ja unustab end selles maailmas. Maailmaga peab distantsi hoidma.

• Alkibiades: „kavatsen tõtt rääkida“ – kirjeldab Sokratese tema väärtusi, mitte üksnes tark, vaid ka ilus ja tugev mees, vapper , õilis, üllas. Samaaegselt on armastuse arusaam teinud Sokratesest raidkuju, ta ei hooli enam ilusast kehast, ei räägi kauneid isiklikke sõnu. Samas tunnistab Alkibiades, et on muutunud orjalikuks, ta ei suuda end kontrollida, läheneb hullumeelsusele.
  
• Pidusöögi moraal – Sokratese lugu: kuidas armastav oled saab tõusta kõrgemale juhuse meelevallast
  
• Alkibiadese lugu: kaotab palju oma inimlikkusest. Individuaalsel armastusel eriline väärtus
  
• Moraal: kahte korraga ei ole võimalik saavutada
  

Kristilik „ agape “ (arm)
Piiblis „agape“ („Armasta Jumalat“ ja „Armasta ligimest nagu iseennast“) vs Platoni „eros“ ( erootiline ; kiindumus sõprade vahel)
Paulus: „Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade , armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis, ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha, ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega, tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!“
Armastus ei hävi ilmaski! Aga olgu prohveti ennustused , need kaovad; olgu keeled, need lakkavad, olgu tunnetus, see lõpeb ära. Sest poolik on, mida me tunnetame , ja poolik, mida me ennustame. Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik! [---] Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus! (I Korintlastele, 13)
Agape

• Spontaanne, üldine, ei hooli objekti “väärtusest”
  
• Loob selle väärtuse armastuse läbi (nt Aadam ei armastanud Eevat, SEST ta oli ilus, vaid Eeva ilu sai tõeks Aadama armastuse läbi.)
  
• Inimene astub suhtesse Jumalaga ainult Jumala algatusel
  
• Teisele suunatud, omakasupüüdmatu
  

Eros

• Igatsev, suunatud omandamisele
  
• Saab alguse objekti iseseisvast väärtusest
  
• Erose läbi tõuseb inimene Jumala poole
  
• Enesekeskne, õnne ja surematuse saavutamisele suunatud
  

Agape ühiskondlikud tagajärjed

• Inimesed muutuvad võrdseks Jumala armu kaudu ja nad armastavad võrdselt kõiki kristlikus kogukonnas (tekib vendlus), mis vastu astu senistele hierarhilistele võimusuhetele.
  
• Jeesus : “Ärge arvake, et ma olen tulnud tooma rahu maa peale; ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka! Sest ma olen tulnud ajama inimest riidu tema isaga ja tütart tema emaga ja miniat tema ämmaga; ja inimese vaenlasiks saavad ta omad kodakondsed. Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.” (Matteuse 10, 34)
  

Augustinuse kaks armastust
Augustinus sai selgelt aru paradoksist, et armastus on küll püüdlemine isikliku õnne poole, aga selleks, et seda saavutada, peab end salgama , enda vahetutest tahtmistest ja tungidest loobuma ja reeglina ei suuda inimesed seda teha.

• Kui Jumal armastab inimest, siis miks inimese armastus on siiski puudulik?
  
• Kahte sorti armastus inimelus: inimlik (lihalik) ja jumalik ( taevalik ). Neil kahel põhinevad kaks erinevat „linna“  maine ja taevane . Maailma areng on suunatud taevase „linna“ suunas. See on lõppstaadium, kuhu inimesed peaksid jõudma, samas on käesolevas hetkes see „taevane“ linn saavutamatu, saavutatav teispoolsuses.
  

Augustinus pärispatust

• Inimene on “langenud” – tema tahe ja mõistus on rikutud. Miks Jumal, kes on ülim ja kõikvõimas ja jäägitult armastav, lõi patuse inimese – üldine vastus: inimesel on vaba tahe, tal on võime teha nii head kui ka kurja. Inimesel on võime ise tõusta kõrgemale ja ka jõuda tõelise jumaliku armastuseni. Hiljem kaldus Augustinus teise vastuse poole: Aadam ja Eeva, kes tegid pattu ; neil oli vaba tahe ja korrumpeerisid inimsoo, see on igavene karistus.
  
• Patune inimene armastab iseennast, mitte Jumalat. Lihahimu ja uhkus, enda paremaks pidamine.
  
• Võib päästa ainult Jumala arm, mille omaksvõtmine väljendub kristlikus usus
  

Maine ja taevane armastus
Maine (enese-armastus)

• Lihahimu ( libido ) köidikud
  
• Enesekesksus: oma kasu poole püüdlemine, Looja põlgamiseni
  
• Sõprused üksikisikutega: kiindumus kaduvasse (Loodusse, Looja arvelt)
  
• Maine riik: vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks (see on vajalik)
  

Taevane (jumala-armastus ja ligimese armastus jumalas)

• Puhas armastus (delectio)
  
• Püüdlemine Jumala poole, iseenda põlgamiseni (madalate tungidepõlgamine)
  
• Üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult
  
• Taevane riik: täiuslikult harmooniline kogukond – tõelise armastuse leidnud
  

Augustinusel oli need tungid õige tugevad (ise ka tunnistas sead), oli aafriklasega abielus, sai lapse. Hilisemate filosoofiliste mõtisklusteni jõudes, mõistis, et tema armastus on madal, saatis naise minema, elas elu lõpuni tsölibaadis.
Augustinuse pärand varauusajal

• Diskussioon, kas inimene ise saab oma armastuse suunda määrata: kas Jumala arm on üldine? Igaüks saab proovida oma armastust parandada (nagu platonlik eros). Itaalia uus- platonism , valgustus
  
• või on vajalik eriline Jumala arm, väljavalitus? Kalvinism (protestantismi suund) ning Prantsuse jansenism (katoliikluse suund) 16.–17. sajandil
  
• Pööre oma sisemusse – teadmine iseenda ebatäiuslikkusest, saame aru, millised me oleme (puudulikud ja ebatäiuslikud), mitte kes me olema peaksime.
  
• Sisaldab enesepettust – ei taha seda tunnistada
  

Teadmine iseendast

• Michel de Montaigne Esseed ( 1580 ), Blaise Pascal, Mõtted (1670): keskenduvad inimese psühholoogiale. Kuidas inimene ise saab oma psühholoogiat paremini mõista ja seeläbi oma emotsioone ja tunge kontrollida, saavutades õnne.
  
• Protestantism , eriti kalvinism: inimeste püüdlemine lunastuse poole.
  
• Ühiskonnast eraldumine või igapäevatöö? Ei tähenda munklust, vaid tuleb püüelda Jumala poole igapäevatöös. Inimese edu argises maailmas on viide Jumala armule ja väljavalitusele, see annab lootust lunastusele .
  

Enesearmastus ja ühiskond
Kuidas saavutada kord maises ühiskonnas? Kuidas luua head ühiskonda?
Augustinus, Hobbes – vaja on tugevat ilmalikku võimu, „hirmuvalitsust“. See on ainus, mis suudab korda tagada. Selle abil pannakse inimesed koostööle.
Prantsuse teoloogilised moralistid (jansenistid, nt Pierre Nicole , Blaise Pascal)– kogu ühiskondlik koostöö ei taandu riigile. Kuidas toimib kaubandus? Miks ühiskonnas kombed ja viisakus? Ainult riik ei ole see, mis koostööd tagab, vaid on sfääre, mis toimivad karistuseta. Nicole ja Pascal juhtisid tähelepanu, et enesearmastus paneb inimese paremini ja viisakamalt ühiskonnas käituma. Majanduslikud, kaubanduslikud jmt suhtes põhinevadki enesearmastusel, millele Augustinus ja Hobbes omastasid ainult negatiivseid külgi. Pascal ja Nicole – selleks, et maiseid eesmärke saavutada, on vaja aidata saavutada teiste eesmärke  valgustatud enesearmastus ehk positiivne egoism , mis toob kokkuvõttes kõigile kasu.
Valgustatud enesearmastus

• Jansenist Pierre Nicole (1625–1695):
  
• Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust “valgustatud enesearmastusest”, tulemuseks kasu kõigile
  
• “Missugune hulk käsitöölisi ja mehhaanikuid oleks vajalik, et varustada meid eluaseme , toidu, kehakatetega? Kõik kunstid ühinenud ja seotud, vajades üksteist, osutuvad kõik vajalikuks; ükski inimene ei suudaks aga üksikult endale kõiki neid asju muretseda, sest neid peaks muretsema ka kõigile neile, kes töötavad tema heaks. Ühel üksikul töötajal, on aga kõik see, ilma suurema vaevata. Mida iganes ta vajab, või lihtsalt soovib, tuuakse talle kohale Hiinast, Peruust, Egiptusest või mõnest muust maailmajaost.” Kaupu ei tooda selleks kohale, et seda inimest armastatakse, vaid seda tehakse omakasu ja enesearmastuse pärast, kuid see toob tegelikult kasu.
  
• Moraali ja kommete päritolu ei tule altruismist, vaid ise tahame tunnustust ja selleks, et seda saada, peab tunnustama teisi – vastastikune kauplemine. Nt Facebookis on võimalik teisi „like’ida“, samal ajal eeldatakse, et nemad teevad seda ka vastu.
  
• Matkib kristlikku inimesearmastust; tegelikuks liikumapanevaks jõuks on enesearmastus ja uhkus. See on teesklus , kuid see töötab.
  

Rousseau, Nicole, Pascal

• Moraali ja kommete päritolu?
  

• Moraal ja kombed  inimene vajab tunnustust  selle kindlustamiseks osutab seda teistele
  
• Matkib kristlikku ligimesearmastust; tegelikuks liikumapanevaks jõuks enesearmastus ja uhkus
  
• Rousseau tsivilisatsioonikriitika 18. saj: teeskluse paljastamine
  

18. sajand (valgustus) – vastus pessimistlikule inimesepildile

• Anthony Ashley Cooper, third Earl of Shaftesbury (1671–1713)
  
• Gottfried Wilhelm Leibniz ( 1646 –1716)
  
• Francis Hutcheson (1694– 1746 )
  

Nemad arvasid, et tegelikult on inimesele omakasupüüdmatu armastus loomuomane, inimene on loodud Jumala poolt sotsiaalse olendina, kes hoolitseb nii iseenda kui ka teiste eest ja selle aluseks on armastus iseenda ja teiste suhtes. Viimane ei ole suunatud endale, vaid see on omakasupüüdmatu.
Loomupärane sotsiaalsus ja omakasupüüdmatu armastus

• Looduses valitseb harmoonia: enda ja teiste eest hoolitsemine, aluseks armastus
  
• Inimene on loomupäraselt sotsiaalne: nauding seltskonnast
  
• Suudab laiendada armastuse riigile
  
• Tingimus: riik peab olema “hea”: aluseks mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu ( patriotism ). Sel juhul vabariik võimalik. Kodanikud suudavad end ise valitseda . Inimesed ei haara võimu enda huvides, „hirmuvalitsust“ pole vaja.
  
• Sellised riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi.
  
• Ideaalideks “üleüldine inimarmastus” või “inimkonna sõprus”: aristotellikud, stoitsistlikud, platonlikud, pauliinlikud elemendid põimuvad augustiinlike vastu
  

Üksikisikute vaheline armastus – ei ole suunatud omandamisele, ei saa alguse omamise tungist

• Üksikisikute vahelise armastuse läte: teise inimese voorus. Tunnete harmoonia – tuntakse teises inimeses ära samad voorused, mis on iseendas ja see viib armastuseni.
  
• Harmooniline isiksus: ühendab seksuaaltungi ja hingelise armastuse ühes objektis.
  
• Ei ole vastuolus universaalse inimarmastusega
  
• Eesmärk: universaalne harmoonia
  
• Alexander Pope, Essay on Man ( 1734 ): “Look round our World; behold the chain of Love, combining all below and all above .”
  

Armastusest romantismiajal

• Johann Gottfried Herder (1744-1803) (pildil) ehk Novalis (1772-1801)
  
• Friedrich Schlegel (1772-1829)
  
• Iga inimene on kordumatu indiviid. Ei rääkinud universaalsest, vaid igale inimesele isikupärasest ja kordumatust tunnete maailmast. Herder: “Iga inimene on iseenda mõõt, eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla.“
  

Romantiline armastus

• Ideaal: oma eelduste väljaarendamine
  
• Armastus: selle tulemus ja tingimus. Friedrich Schlegel, Ideed (1801): ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene. Ei heideta erost kõrvale, aga ei tohi samastada armastust seksuaalsusega, seksuaalsus on tõelise armastuse osa.
  
• Schlegel, Athäneumi fragmendid: Armastus on terviklik ja väljendub ka meie meelelises tunnetuses, mis saavutab oma kõrgeima astme seksuaalsuses. See seletab, miks viimast aetakse sageli esimesega segi. Mis roll on sellisel armastusel ühiskonnas? 
  
• Armastuse “privatiseerumine”, kõrgemale seadmine ühiskonnast ja riigist – riik peab seda respekteerima (nt lahutuse seadustamine, abielule omistati hoopis teine tähendus. Varem oli see majanduslikku laadi leping, mis sidus inimesed lõplikult, see oli ka riigi ja ühiskonna stabiilsus üks aluseid. Nüüd see muutus kahe inimese omavaheliseks asjaks ja nende romantilise armastussuhte kulminatsiooniks.)
  
• Teisalt : riik ise peaks samuti toetuma armastusele. Seega sunnimehhanismi kadumine, loomulik kogukond. Armastus on kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip.
  

Kõkkuvõte

• Eros ja agape: põhiküsimuseks inimese vahekord jumalaga
  
• Enesearmastus ja jumala armastus – kaks erinevat inimlikku armastust, kaks erinevat riiki
  
• 16.-17. sajand – moraali ja ühiskonna võimalikkus pattulangenud inimeste vahel. Riik võimaldab püüelda maiseid hüvesid edukalt
  
• Valgustus – tasakaalustatud enesearmastuse ning indiviididevahelise armastuse võimalikkus, inimarmastuse mõiste, hea riigi (vabariigi) võimalikkus
  
• Romantism – armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip; suunatud riigi kui kunstliku moodustise vastu, nõuatakse selle asendamist “loomuliku” ehk armastusel põhineva kogukonnaga
  

V loeng 19.10.2012
Sõprus
Sõprus ja armastus
Erinevusi:

• armastus ei eelda vastastikusust, võib olla ka ühepoolne
  
• armastusel on seksuaalne dimensioon, mida sõprade puhul ei ole
  
• sõprus on “rahulik” võrreldes armastuse “tormakusega”. Montaigne eelistab sõprust kui rahulikku ja stabiilset suhet, vastandudes kirglikule ja tormakale armastusele
  

Aristotelese jaoks ei ole sõprus ja armastus selgelt eristatud (philia).
Platoni eros ja Pauluse-Augustinuse agape tähendavad armastust kitsamas mõttes.
Romantismis ja kristlikus traditsioonis (ja hiljem romantismis) põimuvad jälle tugevalt. Armastus ja sõprus ei ole teineteist välistavad tunded.
Probleemsituatsioon Ateenas
Kuidas saab linnriik (polis) harmooniliselt koos püsida, ilma et peaks pöörduma tagasi veresidemete või hõimusuhete juurde?
Kreeka tragöödiad – vaenulike klannide võimuvõitlus, selle kahjulikkus polisele (Aischylose Oresteia).
Mis laadi inimeste vahelistele suhetele peaks riik tuginema? Mis laadi emotsionaalsed sidemed on inimese ja riigi vahel? Mis roll on sellises riigis sõprusel?
Platoni vastus – teoses Vabariik ütleb, et sugulussuhted tuleb välja juurida. Hilisemas teoses Seadused loobub sellistest ümberkorraldustest, riigis kodanike vaba sõprus, mis aitab klannihuvidest üle saada.
Aristotelese vastus – Nikomachose eetika:

• sõprus (philia) ongi see, mis linnriike koos hoiab. „Sõprus paistab ka riike koos hoidavat ja seadusandjad kannavad selle eest rohkem hoolt kui õigluse eest.“
  

Philia – vabal kiindumusel põhinev inimeste vaheline suhe. Selliseid suhteid võib olla eri laadi, eri tüüpi inimeste vahel, kes on mingil viisil seotud.
Nikomachose eetika, VIII: “Sõprus” on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate inimeste vaheliste suhete kohta .
Iseloomustab perekondlikke suhteid, võimu suhet kodanikesse, kodanike omavahelisi suhteid.
Kui palju on sõbrad meie jaoks hüve ja vajadus? Hüve, kuid tegutseme sõprussuhtes vastupidi, meie teod on suunatud teise hüvele.
Sõpruse vastastikusus. Eri tüübid
Kas vastuolu? – Soovime sõbrale head ta enda pärast, ent eeldame ka temapoolset heatahtlikkust
Sõprus eeldab:

• vastastikku hea soovimist ja sellest teadlik olemist. Selle poolest erineb heasoovlikkusest ja armastusest
  
• ühistegevust: “Igasugune ühistegevus paistab aga kuuluvat osana riigikorralduse juurde.” Sõbrad peavad kokku saama. Kui vooruslikud inimesed võtavad üheskoos midagi ette, siis see on ühiskonna toimimisele hea.
  

Kolm sõpruse tüüpi eristatavad kahel viisil:

• vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse
  
• vastavalt suhte osapoolte seisundile
  

Sõpruse tüübid vastavalt põhjusele

Kasu pärast (vanade inimeste sõprus, nt. äri) – soovitakse vastastikust kasulikkust ja sedalaadi sõpruse omistab ta vanematele inimestele, kes olevat kibestunud, pahurad ja sünged, ei armasta teiste seltskonda ega suhtlemist. Peavad sõpru üksnes ärilise kasu eesmärkidel. Ei saa rääkida kõrgemast ja õiget laadi sõprusest.

Naudingu pärast (noorte inimeste sõprus, nt. teravmeelsus seltskonnas) – saavad kokku selleks, et oleks lõbus. Suunatud puhtalt hetkenaudingule.

Täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel – seda tüüpi sõprust ei saa olla paljude inimestega, see on kõikehõlmav ja intensiivne. Umbes sama nagu see, et pole võimalik mitmesse inimesse korraga armuda.
“Kes soovivad sõprade endi pärast neile head, on kõige paremad sõbrad, kuna nad on sellised olemusest lähtuvalt ja mitte juhuslikult. ... Selline sõprus on täiesti tõenäoliselt püsiv.”
Sõpruse tüübid vastavalt seisundile

Ülimuslikkus (vanemad lapse suhtes). Küsitav – kui palju saab nende puhul sõprusest rääkida nii kaua, kui ülimuslikkus püsib.

Paremus (mees naise suhtes) (oh no you didn’t!)

Võrdsus (vennad omavahel). Võrdsus on parim eeldus. Mõnikord nimetatakse sõprust võrduseks.
Aristoteles kirjeldab kõiki neid suhteid sõnaga philia.
Kasu ja naudingu roll täiuslikus sõpruses? – Need on olemas, aga ei ole eesmärgid, mille pärast sõprust peame, tulevad teisese tagajärjena.
Ebavõrdsete sõpruse võimalikkus? – Teataval määral, kuid sinna käib juurde austus . Kõrgemat tuleb rohkem austada. Kui tekib suur vahe loomutäiuses või jõukuses, siis ei olda enam sõbrad.
Aristotelese lahendus

• Täiuslik sõprus on vaid üksikute vahel, selles teostub loomutäius. Tõelise hüve äratundmine ja saavutamine.
  
• Kasu, nauding, loomutäius – kõik eeldavad heasoovlikkust sõbra suhtes, ühistegevust ja ühishüve taotlemist. Üheski sõbrasuhtes ei ole võistlus ja võimuvõitlus kohased. Need hävitavad selle suhte. Igasugune sõprus on linnriigile hea.
  
• Linnriik toetub sõprusele; kiindumusel põhinevatel inimestevahelistel suhetel .
  
• Timokraatia (varanduslikel klassidel rajanev poliitiline süsteem) põhineb võrdsusel – vennalikel suhetel. Klassi sees on inimesed võrdsed.
  

Probleemsituatsioon Roomas 1. saj. eKr
Vabariik – 510 eKr kuningate väljaajamine Roomast
Laienemine vallutuste ja liitlassuhete abil
Peamine võim Senatisse kuuluval aristokraatlikul eliidil
Aristokraatia võimuvõitlus Senatis, populaarsus rahva hulgas, vahendiks on populism (propaganda rahva hulgas)
Alates 2. sajandist eKr impeeriumi kiire kasv. Võimuvõitlus kindralite vahel, kodusõjad. Caesari tõus (49 Rubico), vabariiklik kord vankumas.
Cicero (106–43 eKr) lahendus

• Aristokraatliku eliidi traditsioonilise eetika taastamine
  
• Virtus – mehelikkus, mis avaldub sõjas, ent mis tähendab ka usaldusväärsust ja ausust üldistes huvides.
  
• Võistluslikkus avalikes ametites (aus viis) – ent suunatud res publica teenimisele
  

Cicero Kohustustest (De officiis) 44 eKr
Juhtmõtted:

• isikliku ambitsioonikuse ohtlikkus (Marcus Antoniuse näide)
  
• officium vs otium – avaliku teenistuse kohustus? Kas tegutseda või puhata? – Peab tegutsema avalikes huvides.
  
• res publica õitseng sõltub selle juhtivate kodanike (poliitilistest) voorustest. Peab rakendama poliitilisi voousi.
  

Cicero “loomupärasest sotsiaalsusest”

• Kohustustest räägib sellest, mida on õige teha – mida loodus on määranud. Inimene on loomupäraselt sotsiaalne.
  
• Loodus on määranud, et inimesed oleks omavahel seotud, tegutseksid üheskoos
  

• inimkonna kui terviku “sidemeks on seejuures mõistus või kõne”
  
• lähemad suhted siiski perekonnas, ühise keele alusel, ühises riigis
  

Veresugulus, sõprus, isamaa-armastus

• Veresugulus: seob inimesi vastastikuse heatahtlusega. “On suur asi, kui omatakse samu mälestusi vaaridest…” See seob hõimu omavahel kokku.
  
• Sõprus: “Kuid ükski liit pole … kindlam kui ühendus tublide meeste vahel, keda ühendab [ auline ] kommete sarnasus…” Nagu Aristotelese philia.
  
• Isamaa-armastus (poliitiline sõprus): “Aga kui kõike vaadelda mõistuse ja hinge seisukohast , siis liitude hulgas pole tähtsamat, pole ühtki hunnitumat sellest, mis meist igaüht seob riigiga.” Sõprus, mis seob üksikisikuid, seob ka riigi tervikuks. Selle aluseks on see, et oleme vooruslikud. Ei saa olla sõprus, mis tugineb madalatel motiividel.
  

Isiklik ja poliitiline sõprus

• Cicero: “ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus”, seetõttu sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik
  
• Sõpruse 1. seadus: “me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige (auväärne) ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige.” Mis saab, kui sõpruse nõuded ja isamaa huvi satuvad vastuollu? Sõprus seob küll riigi tervikuks, kui võib seda ka lõhkuda, kui sõber nõuab midagi, mis on riigile kahjulik. Tohib nõuda ainult seda, mis on õige ja mis ei ole riigile kahjulik. Tohib paluda seda, mida lubavad voorusenõuded.
  
• Sõpruse ja kodanikukohuse konflikt?
  

Sõprusest (Laelius de amicitia)

• Gaius Laelius kirjeldab oma (täiuslikku) sõprust Scipio Africanusega
  
• Sõpruse ja kodanikukohuse konflikt? Gracchuse sõbra juhtum: kas süüdanuks Kapitooliumi tema palvel? (Mis siis saab, kui sõber nõuab midagi kahjulikku?) G. poleks seda teinud, sest on vooruslik. Küsiti, kui oleks sõber küsinud, siis vastas G., et oleks küll.  Vale sõprus, mis ei ole vooruslik.
  
• Moraal – sõprus ja voorus lahutamatud
  

Isamaa-armastus
Kallid on vanemad, kallid on lapsed, sugulased ja sõbrad, kuid kõiki neid väärtuslikke suhteid hõlmab üksainus isamaa. Missugune tubli mees ei soostuks kõhklemata surema, kui ta niimoodi saab isamaale kasu tuua. Seda jäledam tundub nende pöörasus, kes kõiksugu kuritegudega on isamaa lõhki kiskunud… (Kohustustest, lk. 28)
Probleemsituatsioon Euroopas 16.–17. saj.

• Renessansi ajal Aristotelese ja Cicero retseptsioon – voorusliku avaliku teenistuse eetika. Itaalia linnriikides (nt. Machiavelli), aga ka monarhiates (Saksamaal, Prantsusmaal).
  
• Samas 16. sajandi keskpaigast religioossed, majanduslikud, regionaalsed, dünastilised võitlused. 17. saj. lisaks kõrgfeodaalide vastupanu tugevnevale kuningavõimule ( Fronde Prantsusmaal).
  
• Ühe reaktsioonina tekib individualism, mis ammutab inspiratsiooni antiikaja (eriti hilis -Rooma) skeptikute ja epikuurlaste filosoofiast.
  

Michel de Montaigne (1533– 1592 )

• Esseed (1580) keskenduvad inimese psühholoogiale
  
• Radikaalne lahtiütlemine vabariiklikest ideedest või lootusest, et inimeste omavalitsus ehk demokraatia suudaks tollastes poliitilistes oludes lahendust pakkuda. Tugevad monarhiad võitlesid omavahel, võidu korral oldi võimelised mingit turvalisust pakkuma. Inimene pidi pühenduma vooruslikule ja filosoofilisele elule, mitte sekkuma poliitilisse ellu.
  
• Essee Sõprusest pühendatud Étienne de la Boétie’le (filosoof), kes oli tema lähedane sõber.
  

Tõeline sõprus (ei ürita anda abstraktset sõpruse definitsiooni ega lahterdamist, räägib iseenda unikaalsest kogemusest – erinevus Aristotelesest)

• “Meie sõprus Étienne de la Boétie’ga on võrreldamatu… selle ainus mudel on ta ise”
  
• “Üks hing kahes kehas” (Aristoteles)…
  

• see on midagi nii haruldast, et oleme sellest vaevalt kuulnud
  
• see on midagi nii haaravat, et selles saab osaleda vaid kaks inimest korraga
  

Sõpruse eksklusiivsus

• Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest (kriitika Aristotelese pihta, nt laste suhe isadesse ei ole sõprus, vaid lugupidamine; vendade vahel on pigem konkurents, otesene konkurents vanemate tähelepanu, hiljem pärandi pärast), abielulisest suhtest (see on majanduslikku laadi tehing, sõpruses ei ole tehinguid ), tuttav-olemisest.
  
• Sõprus on “müsteerium” – seletamatu side, mis ühtlasi ka ületab (kriitika Cicero pihta) suhtet, mis inimesel võib olla isamaaga.
  
• “Sõbrad on sõbrad enam kui kodanikud, sõbrad omavahel enam kui oma isamaaga” (Sõprusest, lk 170)
  
• Cicero Laeliuse kriitiline analüüs: sõbra tahte usaldamine. G. sõbral oli õigus, kui ta vastas eitavalt (G. poleks seda kunagi palunud). Usaldad, et sõber ei küsi sinult kunagi midagi vääritut. See on sama, mis see, et minu tahe nõuab, et tapan oma tütre – usaldan oma tahet, et nii ei juhtu.
  

Privaat- ja avalik sfäär

• Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel ja erinevad seega sõprusest, “lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse” (Sõprusest, lk 165). Riik on üks sellistest inimühendustest, kus toimivad muud laadi suhted (majanduslikud nt).
  
• Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus
  
• Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne .
  

Probleemsituatsioon 17. sajandil
Kas vooruslikust kohusetundest piisab?
Kriisid Euroopa suurriikides:

• Kodusõda Inglismaal (1642– 1651 )
  
• Aadlimäss (Fronde) Prantsusmaal (1648– 1652 )
  
• Kolmekümne-aastane sõda Saksamaal (1618–1648)
  
• Hispaanias on katalaanide ülestõus
  

Thomas Hobbesi (1588– 1679 ) “egoism”

• Kuna ihad (passions) on muutuvad, siis see, mida inimesed kõige enam soovivad, on üldine võime uusi, tekkivaid ihasid rahuldada. Selline võime on võim ( power ).
  
• Võim on “käesolev vahend saavutada mõnd tulevast arvatavat hüve”. Mis annab võimu juurde?
  

• füüsiline tugevus (varauusajal jäi sellest väheks, seal tuli juurde rikkus, mida kasutati tugevate inimeste palkamiseks)
  
• rikkus
  
• teenrid , sõbrad (vahend võimu suurendamiseks )
  
• reputatsioon
  
• au
  

• Sõprus on seega vahend võimu saavutamiseks
  

Sõprus, poliitika, ühiskond
Thomas Hobbes:

• Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil
  
• Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees (seaduste rikkumise ees)
  
• Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik – riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel
  

Bernard Mandeville

• Nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete (sh sõpruse ja poliitika) alus ja et riik on kunstlik ja põhineb hirmul.
  
• Ent erinevus: idee, et riigis tekib iseeneseslikult sellest eristuv “ühiskond”. See hõlmab inimeste majanduslikku tegevust ja nende vahelist suhtlust.
  
• Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve (au, materiaalne kasu)
  

Kolme sorti sidemed inimeste vahel

• Loomutäiusel põhinev, puhas ja püsiv nauding suhtest endast (Aristotelese printsiip, Cicero sõprus)
  
• Kasul või mööduval naudingul põhinevad isetekkelised suhted (Hobbesi sõprus, Mandeville’i sõprus ja ühiskond)
  
• Kunstlikud suhted – lepingu läbi loodud kunstlik moodustis riik, millele inimesed on allutatud (Hobbesi ja Mandeville’i riik). Kuuletuvad, sest kardavad.
  

18. sajand (valgustus) – vastus Hobbesile ja Mandeville’ile

• Kolmas krahv Shaftesbury (1671-1713)
  
• Francis Hutcheson (1694-1746)
  
• Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716)
  
• Tees: inimesed on loomupäraselt sotsiaalsed.
  

Inimese loomupärane sotsiaalsus

• Nauding seltskonnast, harmoonia, hoolitsemine teiste eest. See on sisemine tung, mis pakub rahuldust ja naudingut.
  
• Sõprus on sotsiaalsuse parim tõestus
  
• Inimene peab otsima iseeneses tasakaalu, siis on tasakaal ka ühiskonnas ning võimalik ühishüveline poliitika
  
• Riik ei ole kunstlik ühendus, nagu Hobbes seda kirjeldab, vaid midagi enamat : armastus- ja sõprussuhted. Riiki on võimalik armastada. Inimesel on oma huvid, samas ka sotsiaalsus jm teistel suunatud kired, mis töötavad omahuvi vastu.
  

Šoti valgustus (David Hume , Adam Smith, Adam Ferguson) – rõhutasid ühiskonna kesksust, mille Mandeville oli varem tõstatanud, kuid vähem skeptiliselt.

• Sõprus on privaatsfääris, ent seda tugevam tunne.
  
• Vahetusühiskond (kaubanduslikud suhted inimeste vahel) (ingl. k commercial society)– inimesed vahetavad teenuseid ja tooteid. Toetub omakasule.
  
• Poliitika põhineb kasul, usaldusel, harjumusel ( harjunud riiki heaks pidama ja sellele kuuletuma ), aga ka isamaa-armastusel (sõpruse üks vorme). Kõikide tunnete ja motiivide põimumine.
  

Kokkuvõtteks: era- ja avalik sfäär

• Aristoteles ja Cicero: sõprus ühendab sujuvalt üksikuid indiviide ja linnriiki tervikuna, ei ole vastuolu nende vahel
  
• Montaigne: vastuolu individuaalse sõpruse ja poliitika vahel . Poliitika põhineb kuulekusel. Samas uskus, et Aristotelese kirjeldatud sõprus on võimalik, kui haruldane .
  
• Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista)
  
• Mandeville: sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil
  
• Shaftesbury, Hutcheson: sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele
  
• Šoti valgustus: sõprus on privaatsfääri suhe, ühiskond (majandus) toetub omakasule, riik toetub nii omakasule kui ka loomulikule sotsiaalsusele
  

Kokkuvõtteks: sõprus, armastus, au

• Sõprus ja armastus: hoiakud ja suhted, mida võib käsitleda ka kui hüvesid
  
• Au: hüve, mida võib käsitleda ka kui hoiakut või suhet
  
• Sõprus ja armastus on suunatud esmajoones teisele, seejuures sõprus eeldab vastastikusust, armastus mitte tingimata (võib olla ka ühepoolne)
  
• Kui me räägime aust kui hüvest, eeldame me, et seda osutatakse meile, mitte meie ei osuta seda kellelegi teisele. Kui tunnistada, et kõigil on au ja seda saab riivata, ei pea me kõiki asuatama – inimeste vaheline hierarhia, erinevalt sõprusele ja armastusele, mis pigem soosivad võrdsust, on sellele suunatud.
  
• Sõprus ja armastus on meie käsituses esmajoones suhted võrdsete vahel
  
• Au on meie käsituses midagi, mida osutatakse silma paistmise eest. Sageli seotud kuulsusega
  

VI loeng 25.10.2012
Riik ja suveräänsus. Moodsa riigimõiste kujunemine.
Mis on riik?

• “Riikluse” universaalsus (geograafiline). Maa koosneb riikidest. Ei-kellegi maad, kuhu pääsetakse riigist, ei ole. On olemas poliitlist laadi võim, mida tunnustatakse, olenemata grupi primitiivsusest. Teatud vägivald on selles grupis loetud seaduslikuks. Kui see on olemas, on võimalik rääkida algelisest riiklusest. Korra vajadus, poliitilise “ autoriteedi ” kujunemine.
  
• Moodne riik – märksa arenenuma struktuuriga, nii praktilises kui ka juriidilises mõttes. Juriidiliseks tunnuseks ehk põhitunnuseks: suveräänsus, s.t. kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Riik peab olema suveräänne, et vastata tänapäeva moodsa riigi tingimustele. Vastasel juhul on tegemist läbikukkunud riikidega (failed states).
  
• Suveräänsuse 2 dimensiooni :
  

• Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (poliitilisele võimule kuulub) (vägivalla) monopol . Mitte ainult ühe inimese vägivald, vaid kõigi teiste inimeste vägivald kellegi suhtes loetakse ebaseaduslikuks (ei tohi omakohut rakendada).
  
• Välimine. Iseseisvus , sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin – siseasjadesse mitte sekkumine. Tänapäeval muutuvad riigid üha enam üksteisest sõltuvamaks ning on huvitatud asjade otsustamisest, seega loovutavad järk-järgult oma suveräänsust.
  

• Loengu teema: kuidas selline idee tekkis?
  

Keskaegne (eelmoodne) riik

Isikulisus: riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Feodaalsed (vasalliteedi-) suhted – truudus ja kuulekus hierarhiline struktuur. Isikulised suhted.

Killustumus: riigivõimu funktsioone (kohus, maksud ) teostavad oma piirkonnas vasallid, mitte keskvõimud.

Konglomeraatriigid: riik koosneb eri õiguskordade ja poliitiliste süsteemidega osistest. Neil on nimeliselt üks riik ja üks struktuur, mis on tekkinud dünastiliste liitude, vahel ka vallutuste kaudu, aga selle riigi osades valitseb erinev õiguskord. Seda peeti keskajal loomulikuks ja seda printsiipi on näha ka hiljem (üks neist oli ka tsaari Venemaa, kuhu kuulusid Balti provintsid, kus valitses Balti erikord – säilisid kohalikud seadused ja usk). On vastand unitaarriigile.

Dualism : vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel. Neil olid mingid kindlad õigused, millest valitsejad ei saanud „üle sõita“. Küsimustes pidi saavutama konsensuse . Nt maksude kehtestamine – valitsejad pidid esinduskogudelt taotlema mingit konkreetset maksu. Võim oli jagunenud.
Universalism / partikularism

• Euroopa poliitilise korralduse põhiideoloogiad (paradigmad): universalism vs. partikularism. Üleminek universalismist partikularismile.
  
• Keskaeg : universalistlik maailmapilt
  
• Maailm kui korraldatud harmooniline tervik, poliitika eesmärgiks universaalne kord, õiglus ja rahu maa peal.
  
• Euroopa poliitiline süsteem oli hierarhiline. Ilmaliku võimu tipus Saksa-Rooma keiser ; vaimuliku võimu tipus Rooma paavst . Kuningad ‘de jure’ neist sõltuvad. Kui palju vastas selline ideoloogiline struktuur reaalsusele?
  

Universaalvõimu kandidaadid

• Keisri universaalvõim de facto illusoorne . Õõnestajad:
  

• kuningate sõltumatustaotlus oma kuningriigi piires. Prantsuse kuninga printsiip: “rex in regno suo imperator est” (kuningas on oma riigis keiser). Talle kuulub oma riigi piires kõrgeim võim.
  
• Itaalia vabariiklikud linnriigid. Kreeka ‘polise’ tüüpi omavalitsuslik korraldus
  

• Paavsti võim reaalsem. Interdikti e. kirikuvande võimalus. (Kanossas käimine – paavst sundis saksa kuninga Heincrich IV ennast alandama, pidi minema paavsti lossi juurde paluma, et too teda kirikuvande alt vabastaks). Selline võim kestis reformatsioonini.
  

Paradigmavahetus varauusajal

• Reformatsioon (alates ca 1517). Paavsti kuulutamine antikristuseks protestantide poolt; sõjad Saksamaal keisri kui katoliikluse esindaja vastu. Paavstivõim on tühine, tal ei ole reaalset võimu. Prantsusmaal katoliiklaste ja hugenottide vastasseis.
  
• Universaalsete autoriteetide lõpp (universalism > partikularism) . Millele rajada uus poliitiline korraldus? Vastus kujunes 16.-17. saj. jooksul: suveräänne riik.
  

Keha metafoor

• Inimese keha peeti Jumala täiuslikuks loominguks, see oli perfektselt läbimõeldud.
  
• Paralleel riik=indiviid. Riik kui “poliitiline keha” ( body politick)
  

• Nii nagu indiviidid , “käituvad” omavahel riigid (suhtlevad, teevad koostööd, kaklevad)
  
• Millised on omavahelise käitumise reeglid?
  
• Kes tagab riikide vahelises suhtlemises käitumisnormide täitmise?
  

Sebastin Münsteri „Cosmographia“ (1544) – kunstiteos (Euroopa kui universaalne tervik)
Thomas Hobbes „ Leviaatan “ (1651) tiitelleht – suur mõõgaga relvastatud mees, kes koosneb üksikutest isikutest ja see ei ole enam Euroopa tervikuna, suveräänsuse moodustavad kodanikud.
Partikularistliku mõtlemise kujunemine: antiigiideede retseptsioon

• Kreeka ja Rooma mõtlejate retseptsioon
  
• Aristoteles (4. saj. eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Väike riik, kus kodanikud oma tahet teostavad ja korraldavad oma elu. See ongi ideaalne vorm.
  
• Aristotelese retseptsioon keskajal. Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj.), keiser püüdis kehtestada oma universaalset võimu riikide üle ja Thomas leidis selles inspiratsiooni:
  

• poliitilise elu põhivorm: communitas perfecta – eneseküllane poliitiline kogukond, mis on võimeline oma elu korraldama
  
• mõistab kohut ja karistab kurjategijaid
  
• kogukonnad peaksid elama harmoonias. Üleüldine harmoonia on saavutatav.
  

Rooma ideede retseptsioon

• Rooma mõtlejate retseptsioon 15.-16. saj. humanistide poolt . riigid ei ole omavahel hierarhias, vaid riik peab seisma ise oma huvide eest.
  
• Stoik Cicero (1. saj. eKr): “riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud [liitunud] õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks”
  
• Humanistid: Riigi säilimine on hädavajalik, sest garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama! Riik peab olema inimese moraalse tegevuse keskpunktiks. Inimese surm pole midagi, riigi surm tähendab aga kõigi hävingut. Kujunes riigikeskne mõtlemine, kõige tugevamalt väljendas seda Machiavelli.
  

Niccolo Machiavelli (1469- 1527 )

• Firenze diplomaat ja humanistlik mõtleja, läks tülli Medicitega, pagenduses kirjutas poliitilise pragmatismi käsiraamatuid.
  
• 1513 “Il principe” (Valitseja) – kuidas vürstiriigid peaksid oma elu korraldama
  
• 1531 “Discorsi e. arutlused Titus Liviuse Rooma ajaloost” – kuidas vabariik peaks toimima
  

Machiavelli ideed

• Ühendas need alged (aristotellism, stoitsism ): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel , mis tagavad ühise hüve. Erinevalt Aquino Thomasest: need on loomupärases konfliktis. Harmoonia ei ole saavutatav. Kõik kogukonnad tegutsevad oma huvides. Rahvusvaheline areen on riikide vahelise võitluse areen.
  
• Kontekst: Itaalia sõjad 1494 -1559, linnriikide iseseisvuse häving. Linnriigid otsisid abi Euroopa dünastilistest kuningriikidest (Saksamaa, Prantsusmaa). Nood sekkusid ja mitmed linnriigid langesid nende kuningate võimu all (Firenze ja Milano).
  
• Kuidas riigid saaksid end säilitada? – Nii valitsejate (kuningriigis) kui kodanike (vabariigis) ülim eesmärk: riigi säilitamine. Kõik muud eesmärgid on sellele allutatud. Sealt kasvabki välja kuulus põhimõte: eesmärk pühitseb abinõu.
  
• Selleks „suurus“ (grandezza) e võim. Võim aga on relatiivne (sõltub teiste suurusest)
  
• Seega ainuvõimalik vahend säilimiseks– ekspansioon ehk riigi suuruse suurendamine . Võim ei ole absoluutne suurus, vaid suhteline. Võimas ollakse siis, kui atribuute on rohkem kui teistel. Kui on palju füüsilist jõudu, siis on see võimas ainult siis, kui see jõud teistest üle käib. Kõige kindlam viis ellujäämiseks on kasvada – agressiivne välispoliitiline doktriin.
  
• Šveits oli ainuke erand, kes suutis end kaitsta ilma laienemiseta.
  

Mõiste “riik” areng

• Partikularismi tingimustes 16. saj. suur segadus, pole ühtset mõistet – monarhiad; vabariigid ( Veneetsia , Firenze, Madalmaad); lisaks keisririik
  
• Kes neist kvalifitseerub tegutsejaks, “indiviidiks” poliitilisel areenil?
  
• Ühisnimetajaks sai “riik” ning “riikluse” olemasolu hakkas defineerima “suveräänsus”
  
• ‘State’, ‘etat’, ‘stato’, ‘Staat’ moodsas mõistes kasutusele 16.-17. saj. (Eesti ‘riik’, pärit Skandinaavia ‘rik, rike ’, mis omakorda ladina tüvest ‘rex, regis’)
  

Riigi moodne tähendus

• Keskne omadus: impersonaalsus – keskajal oli personaalsus
  
• Impersonaalne kahes mõttes: me eristame riigi võimu
  

• valitsejate võimust, riik ei ole sama, mis üksikisiku võim
  
• kogukonna/ühiskonnaterviku võimust
  

Personaalne riik

• Eelmoodsa e. personaalse riigi põhivariandid:
  

• Kuningriikides (monarchy, regnum ) riik=valitseja. Kuninga rahakott =riigikassa. Kuuletumiskohustus kuningale, mitte “riigile”. (Louis XIV: “L’état, c’est moi”, Suurbritannia : “crime against the Queen ”). Kuningas kehastaski riiki kui tervikut .
  
• vabariiklikes linnriikides (civitas, respublica) riik=kogukond. Kuuletumiskohustus kodanikkonnale, mitte “riigile”. “Meie oleme riik.” Üksik kodanik kuuletus kogukonnale.
  

Impersonaalne riik kui abstraktne süsteem

• Moodne “riik” on lahus nii valitsejast kui valitsetavatest. Abstraktne valitsemissüsteem. Võim on seaduste ja institutsioonide struktuur, mida administreerivad/valitsevad inimesed.
  
• Alamate kohustused “riigi”, mitte valitsejate või teiste alamate suhtes
  

Riik kui suveräänsuse „kandja“.
Suveräänsusmõiste kujunemine

• Kontekst: Euroopa kodusõjad usuliste põhjustel
  
• Prantsusmaa: ususõjad katoliiklaste ja protestantide (hugenottide) vahel (u 1562 -98)
  
• Inglismaa: kodusõda kuninga ja parlamendi vahel (1642-49). Tüli võimupiiride üle. 1649 Charles I hukkamine (regitsiid). Kuulutati välja vabariik. Dualismi põhimõte ei töötanud enam, mõlemad pooled (kuningas ja esinduskogu) ei suutnud toimida harmooniliselt. Tekkis küsimus, kelle peaks olema ülim võim? – Rahval .
  

Rahvasuveräänsuse ideoloogia
Töötasid välja hugenotid kodusõja tingimustes.

• Kodusõdade alus: rahvasuveräänsuse ideoloogia
  
• Prantsusmaal: hugenottide vastuhakuteooriad. Võim kuulub rahvale ning see on valitsejatele ainult delegeeritud või “laenatud”. Võib tagasi võtta (kui monarhist saab türann).
  
• Inglismaal: parlament kehastab rahva suveräänsust
  
• “Kontrrevolutsiooniline” suund: igasugune vastuhakk on põhimõtteliselt lubamatu. Mitte rahvas ei ole suverään, vaid riik! Kesksed mõtlejad: Jean Bodin ja Thomas Hobbes
  

Jean Bodin (1530–96)

• 1576 “Kuus raamatut riigist” (Les Six livres de la République) vastukaaluks rahvasuveräänsuse teooriale
  
• “Poliitilise teooria isa” – suveräänsuse mõiste esmakasutaja moodsas tähenduses.
  

Bodini suveräänsusteooria I

• Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega, kodusõdu saab vältida ainult siis, kui riigis on olemas suveräänsus
  
• Suveräänsus: “Absoluutne ja igavene võim riigis” (puissance absolue et perpetuelle)
  
• “Absoluutne” = kõrgeim. Suverään ei allu ühelegi teisele võimule
  
• “Absoluutne” = jagamatu . Riik saab olla monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon (segavalitsus on absurd , ei ole “riik”).
  
• Suveräänsus kuulub sellele, kellel võim anda seadusi (“legislatiivse suveräänsuse” teooria). Võimu ei anta ajutiselt kellelegi, sest siis muutub suveräänseks see, kes võimu kehtestab. Võim peab olema määramata ajaks.
  

Bodini suveräänsusteooria II

• Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse, et korda ja ühtsust tagada
  
• Valitseja tahe on seadus. Ei saa apelleerida kõrgematele printsiipidele, mida valitseja ütleb, see ka on
  
• Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele , vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele
  
• Seega inimlik sanktsioon puudub, karistada saab “üksnes” Jumal. Kuidas oli asi tegelikult?
  

Bodini teooria rakendamine

• Tegemist oli ideaalmudeliga – ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele. Ent jõudsalt liiguti sinna suunas, eriti Richelieu ja Louis XIV ajal. Prantsusmaal läheneti sellele kõige südikamalt.
  
• Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu. Saksamaal oli kõrgeim võim jagunenud:
  

• Keisririigi ja vürstiriikide tasandite vahel
  
• Keisririigi tasandil keisri, kuurvürstide ning Riigipäeva vahel. Keisril polnud ainuvõimu.
  

• Samuel von Pufendorf (poliitfilosoof) 1667: Saksamaa on irregulaarne “monstrum”, kus pole suveräänsust ja tema arvas, et suveräänsed riigid saab luua vürstiriikide baasil.
  

Rakendamine Inglismaal

• Ka Inglismaal ei olnud rakendatav . “ King in Parliament ” idee
  
• Kodusõda: parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises ning absolutismi sisseseadmises
  
• Paradoksaalne tulemus: parlamentlik absolutism . 1649–1660 Inglise Vabariik
  
• Suveräänsusidee pooldaja Inglismaal: Hobbes
  

Thomas Hobbes (1588–1679)

• Rojalistlike vaadetega, Inglismaa konflikti algul emigreerus Pariisi
  
• 1646 “De cive” (Kodanikust)
  
• 1651 “ Leviathan ”  Konflikt rojalistliku eksiilkogukonnaga, naasmine Inglismaale , elas seal vabariikliku korra tingimustes. Siit kasvab välja küsimus: miks see teos, mida oli peetud absolutismi ülistavaks teoseks, viis ta konflikti rojalistidega ja võimaldas tegutseda vabariiklus korras?
  

Leviaatan. Sissejuhatus:
Elusolend = masin
“Loodust ( kunst , millega jumal lõi maailma ja valitseb seda) jäljendab inimese kunst , nii nagu paljudes teistes asjades, ka selles, et ta oskab teha kunstlikku looma... [analoogia: Jumala loodud elusolend on nagu masin, samas inimese loodud masin meenutab Jumala loodud looduslikku looma – looduslik loom vs kunstlik loom]Sest et kui me mõtleme, et elu on vaid jäsemete liikumine, mille alge on mingis sisemises olulises osas; miks me ei võiks siis öelda, et kõikidel automaatidel ( masinad , mis liigutavad iseennast vedrude ja rataste abil, nagu kellad ) on kunstlik elu? Sest mis muud on süda kui üks vedru; ja närvid muud kui hulk nööre; ja liigesed muud kui hulk rattaid, mis panevad liikuma terve keha, nii nagu looja seda kavatses?”
Inimene on võimeline looma masinat, mis on võimeline imiteerima Jumala loodut.
Riik = masin = elusolend
Inimene loob enda sarnase masina ehk riigi, mis koosneb inimestest endist , imiteerides sellega Jumala täiuslikku loomingut. Keha metafoor on kasulik näitamaks, et riik on täiuslik, sest sarnaneb Jumala perfektsele loominguga. Inimene on kaitsetu ja nõrk, mõistab seda – loob võimsama masina, mis kaudsemalt peegeldabki Jumala taotlust, aga peab selle ise valmis tegema.
“Kunst läheb veel kaugemale, jäljendades looduse ratsionaalset ja kõige suurepärasemat loomingut, inimest. Sest kunsti abil on loodud suur Leviaatan, mida nimetatakse ÜHISUSEKS või RIIGIKS [ Commonwealth or State] (ladina keeles CIVITAS), mis pole muud kui kunstlik inimene; ehkki kõrgem ja tugevam kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud;

• (olulisim komponent – suveräänsus) ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale; (kui suveräänsus kaob, siis masin hukkub)
  
• kohtunikud ja teised õigusmõistmise ja täideviimise ametimehed on kunstlikud liigesed;
  
• hüvitus ja karistus (millega iga liiges pannakse täitma oma kohust, olles seeläbi seotud suverääniga) on närvid; mis teevad sedasama loomulikule kehale;
  
• kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus;
  
• salus populi (inimeste turvalisus) selle eesmärk;
  
• nõunikud, kes annavad talle teada kõigest, mida ta peab teadma, on mälu;
  
• õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe;
  
• üksmeel on tervis;
  
• mäss on haigus ja kodusõda on surm.
  
• Viimaks, paktidele ja lepingutele (covenant), mille abil selle poliitilise keha osad kõigepealt tehti, pandi kokku ja ühendati, vastab ‘fiat’ või ‘ saagu inimene’, mida jumal ütles loomise ajal.”
  

Hobbes’i eesmärgid (Hobbes on koos Bodiniga politoloogia rajajad )

• Politoloogia ( political science ): uurida selle kunstliku olendi e. poliitilise keha (body politick), s.t. teatud tüüpi masina funktsioneerimise seaduspärasusi
  
• Mehhanistlik teooria: politoloogia on samasugune “teadus” nagu füüsika, mis uurib füüsikaliste objektide käitumist üksteise suhtes
  
• Põhieesmärk: töötada välja käitumisreeglid, mis tagavad selle kunstliku olendi säilimise. Kuidas vältida mässu ja kodusõda? (Machiavellil sama eesmärk, tema põhimureks oli väliskonflikt, Hobbesi jaoks oli tunduvalt ohtlikum sisekonflikt , mäss ja kodusõda suverääni vastu)
  
• Ülim eesmärk on riigisisene rahu. Sellega turvalisus ja heaolu tagatud, isegi kui riikidevahelised konfliktid jäävad
  

Hobbesi lahendused

• Põhilahendus: suverääni sisseseadmine
  
• Põhjendas inimloomusega. Anarhismi tingimustes on konflikt paratamatud. „Kõikige sõda kõikide vastu“.
  
• Vaja Bodini tüüpi suverääni: absoluutne ja igavene võim
  
• Ei pea olema monarhia, ehkki monarhia on parim vorm. Absoluutne suveräänsus, mitte absoluutne monarhia!
  
• Suveräänil ulatuslikud õigused. Üheks keskseks õiguses on see, et suverään võib kehtestada makse oma tahte järgi. Bodin pidas maksustamist eraomandi äravõtmiseks ja seda ei olnud võimalik teha inimeste nõusolekuta (keskaegse dualismi printsiip). Bodin arvas, et see viib mässu ja kodusõjani.
  
• Kiriku allutamine riigile, ei ole mingeid poliitilisi õigusi, ei saa nõuda südametunnistuse järgimise ettekäändel riigi käskudele mitte allumist. Alamal on kuuletumiskohus ainult suverääni suhtes. See ongi üks põhjus, miks läks monarhistidega vastuollu, sest nood olid kaksikvõimu pooldajad , kus kirik sanktsioneerib valitseja võimu ja kinnistab selle jumalikku päritolu. Hobbes pühkis ära kuningavõimu jumalikud alused ja ütles, et inimese kuulekus kuningale tekib ainult algsest lepingust, ta on selle ise ametisse seadnud ja lubanud kõigile kodanikele suveräänile kuuletuda, nii kaua kui see suudab riigi rahu ja heaolu tagada. See oli teiseks põhjuseks: kui meil on kuulekus suverääni suhtes, siis see on riigi, mitte üksikisiku suhtes, kes seda omas. Kui kuningas oli kukutatud ja asemele tuli vabariik, küsiti kellele kuuletuda, Hobbes vastas, et riigile, mitte eksiilis olevatele troonipärijatele, kes üritavad juriidiliste argumentidega oma positsioon taastada.
  

Tagajärjed

• Suveräänsete riikide maailm. Riik kui “suveräänsuse kandja”, tegutseja nii riigi sees kui rahvusvahelisel areenil
  
• Legitiimse võimu monopol (Max Weber )
  
• Sõltumatus välistest võimudest, ent mitte piiramatu tegutsemisvabadus. Riigid on end ise allutanud ennast piiravatele nõuetele lisaks rahvusvahelisele moraalile.
  
• Suveräänsuse erosioon 20-21. saj:
  

• ÜRO Harta: agressiooni lubamatus . Ennetav enesekaitse ? Kui palju võib riik ise enda kaitseks midagi ette võtta, et ohtusid ennetada?
  
• Inimõigused, humanitaarse interventsiooni küsimus (Kosovo, Iraak). Sisemist suveräänsust ei tohi tõlgendada sellega, et riik võib oma kodanikele ükskõik, mida teha. Kas teised riigid peaksid sõjaliselt sekkuma?
  
• Vabatahtlik suveräänsuse loovutamine (EL).
  

VIII loeng 09.11.2012
Monarhia, aristokraatia, demokraatia. Kes peaks valitsema?

• Erinevad küsimused:
  

• valitsusvorm ehk kes peaks valitsema? Skaala: üks (monarhia), vähesed (aristokraatia), paljud (demokraatia)
  

valitsusviis ehk milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus? Skaala: absoluutne – piiratud võim (seadustel põhinev võim)

• Ei saa eeldada, et monarhia=absoluutne võim ning demokraatia=piiratud võim. Võib olla vastupidi! Vastavaid seoseid on teoreetikud analüüsinud
  
• Alusskeem loodud Aristotelese poolt. Tema terminoloogia oli määrav kuni varauusajani
  

Demokraatia hilisus

• Demokraatia kultus on hiline nähtus
  
• Lääne poliitiline mõte on olnud ainuvõimu-keskne; rahvavõimude suhtes tugev kriitika
  
• Veel 19. saj. algul oli sõnal “demokraatia” halvustav tähendus, „demokraat“ kui sõimusõna (pööblivõimu pooldaja). Liberaalne demokraatia oleks olnud absurdne mõiste (oksüümoron). Demokraatia ei saanud olla liberaalne, sest see oli massi kontrollimatu tahte väljendus. Liberaalne sai olla konstitutsiooniline monarhia.
  

Demokraatia probleemid ja kriitika

• Moodne kriitika (19. saj lõpp): demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist “demokraatiat” ei eksisteeri. Tegemist on kattevarjuga mingite teiste gruppide võimule.
  
• V. I. Lenin (1870-1924): proletariaadi ekspluateerimine kapitalistide poolt  see, mida nimetati Läänes demokraatiaks. Hiljem hakkasid bolševikud ise demokraatiast rääkima, kuid see mõiste oli veelgi suurem kattevari töörahva ära kasutamisele ( oligarhia ).
  
• Vilfredo Pareto (1848-1923): räägib mittemarksistlikus võtmes, majandusliku eliidi (oligarhide) valitsemine. Tänapäeval erakondade rahastamise teema. Nt Lätis on teatud rikkurid, kes ostavad võimu.
  
• Sotsioloogid: hierarhilised struktuurid igapäevaelus (nt töökohal). Demokraatiast saab rääkida siis, kui see toimib kõigile tasanditel (rohujuure tasandil), see peab olema igapäevaelu põhimõtteline osa. Võtame otsuseid vastu mõistliku arutelu ja hääletusmehhanismi teel, alates perekonnast. Töökohal – kuidas toimib firmade juhtimine. Ei tehta nurgataguseid otsuseid jmt.
  

Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad

Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm, demokraatial ei ole õiguslikku alust

teoloogiline argument. Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad

ajalooline argument. Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad. Hõimupealikud olid valitavad tollal isikuomaduste põhjal, järk-järgult kinnistus pärimisprintsiip – valiti valitseja poeg jne.

Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam. Platon ütles, et demokraatia õõnestab teadmiste, oskuste ja ekspertide autoriteeti. Need oskused, mis on vajalikud heaks valitsemiseks, ei maksa demokraatias midagi, vaid võimule pääsevad need, kes suudavad rahvast kaasa haarata ja veenda, aga kellel ei pruugigi neid oskusi olla, ja need populistid hakkavad demokraatlikku riiki juhtima . Riiki juhitakse ebamääraselt, kasutatakse ideid, millega on valimiste ajal masse „ära räägitud“.
Argumente demokraatia vastu

• Inimeste võimed ja haridus . Platon: kes peaks juhtima laeva? Laev, mis satub tormi kätte. Valitakse see, kes on õppinud laeva juhtima, kes on end tõestanud, et oskab seda juhtida. Samamoodi peaks riiki juhtima õppinud „kaptenid“.
  
• Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus. Ühendav printsiip. Liider kehastab oma isikus kogukonna tervikut. Tänapäeval kehastavad seda monarhistlikud perekonnad (Inglismaal), kel pole väga suurt võimu. Tekib kokkukuuluvustunne.
  
• Paternalismi (isa-armastuse) idee – monarh on justkui pereisa , kes armastab kõiki oma alamaid kui lapsi, tal on reaalne võim ja ta saab seda kasutada üksnes heatahtlikult.
  
• Vooruste probleem: demokraatia toidab ambitsioone. Kui tahetakse, et inimesed käituksid ühiskonnas vooruslikult, ei teeks pattu, oleksid ausad ja õilsad, siis selle saavutamiseks ongi monarhia parem, sest kui igal inimesel on võimalus võimule pääseda, siis tulevad esile madalad tungid ja ambitsioonid, inimesed käituvad võimuihast lähtudes. Monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed
  
• Monarhial ei ole erahuve – monarhi huvi on riigi huvi. Monarhile on kõik antud ja järelikult ei ole tema valitsemise eesmärk oma võimuambitsioone ja erahuve realiseerida, seega saab tema oma staatust tõsta ainult siis, kui parandab riigi kui terviku olukorda (seda argumenti kaitses Hobbes). Ühishüve tagamine vs. fraktsioonid. Kas erakonnad tänapäeval esindavad oma huve, valijate huve, mingite gruppide huve või erahuve? Dilemma .
  
• Demokraatia: masside valitsus ilma seadusteta (Aristoteles) ja tekib enamuse türannia (Tocqueville). Demokraatias tekib kõige lihtsamini moraalne argument, et see on ju rahva tahe, meie hääletasime, meie otsustasime. Jõutakse näitaks selleni , et „tapame juudid ära“.
  

Etümoloogia

• Demokraatia: demos (kogu rahvas, paljud)+kratein (valitsema)= rahvavalitsus
  
• Monarhia: monos (üks)+arhein (valitsema)= ainuvalitsus
  
• Türannia: tyrannos = ebaseaduslik valitseja
  
• Aristokraatia: aristes (parimad)
  
• Oligarhia: oligon (vähesed)
  

Platon

• Filosoofide valitsuse ideaal (seega monarhia või aristokraatia). “Demokraatlik” inimene tahab vabadust kuritarvitada
  
• Filosoofid omavad tõelist “teadmist”, näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) – tavalised inimesed näevad vaid varje koopaseinal, filosoofid suudavad näha tõelisi asju.
  
• 2 teed:
  
• 1) filosoofid haaravad võimu;
  
• 2) kuningas hakkab filosoofiks
  
• Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu, vägivaldne valitsus
  

Aristotelese valitsusvormid – pooldas filosoofide valitsemist. Nemad on eriliselt kasvatatud , haritud, neid ei saa olla palju. Filosoofid on need, kes näevad riigi tõelisi huve, kuna on võimelised tabama asjade tõelist olemust.
Hea (tõeline, õiglane) vorm – ühistes huvides
Halb vorm (kõrvalekalle, ebaõiglane) - valitseja huvides EKSAMIL
Üks
Monarhia
Türannia
Vähesed
Aristokraatia
Oligarhia
Paljud
Politeia
Demokraatia
Milline on Aristotelese arvates parim? – Otsest vastust ei anna.

• Sõltub rahva loomusest (vooruste jagunemisest). Kui inimesed on ebavõrdsed, on poliitiline võrdsus ebaõiglane. Õiglane ei ole see, kui jagatakse asju võrdselt, vaid see, kui jagatakse selle järgi, kui palju on keegi ära teeninud . Tänapäeval: Läänes võib ju töötada, aga mujal ei saa seda rakendada, sest inimesed on ebavõrdsed.
  

• leidub üks ülivooruslik – monarhia (sageli raske tunnustada, kiputakse sellist monarhi kukutama – revolutsioonid)
  
• eristuvad parimad (jõukad) – aristokraatia, ühiskonna loomulik eliit
  
• ei ole tugevaid klassivahesid – politeia ehk rahvavõimu parem tüüp (demokraatia ja oligarhia segu, on olemas institutsioonid , kuhu pääsevad teatava rikkuse ja haridustasemega inimesed, kes kontrollivad inimeste võimu. Sellega tagatakse see, et võimu kasutatakse riigi kui terviku huvides). Puhas demokraatia: valitsus vaeste huvides, rikastelt võetakse raha ära.
  

• Halbadest vormidest türannia halvim , demokraatia parim, täidab mingi suurema grupi eesmärke
  

Mõistesüsteemi rakendamine

• Türannia kui levinud sõimusõna  terminitega mängimine
  
• 17. saj. Inglise vabariiklased , kes Charles I pea maha raiusid : monarhia=türannia (monarhia kui selline on ebaseaduslik – kõik “ monarhid ” on tegelikult türannid). Aristotelese eristus ei tööta, kui monarhil on võim, siis ta kasutab niikuinii seda iseenda huvides.
  
• Thomas Hobbes: nimetame “türanniks” neid monarhe, kes meile ei meeldi – aga see ei muuda veel asja olemust. Seega türannia=monarhia, ent positiivses mõttes. Monarhil peabki olema absoluutne võim ja kõik need, keda türanniks nimetame, on ka tegelikult tavalised monarhid, kes lihtsalt mõnele inimesele ei meeldi. Kust ainuvõimu ideoloogia pärines ja miks see nii tugevaks sai?
  

Ainuvõimu ideoloogiad: keskaegne kuningavõim

• Kuningas (König, king): germaani päritolu mõiste. Hõimujuht (rex, princeps)kui sümboolne liider ja ka väejuht. Enamasti valitav
  
• Kristlik kuningavõimu idee. 6. saj. Justinianuse koodeks. Kuningas on Jumala poolt seatud, tema võim on Jumala and. Rõhuasetused:
  

• vastutav Jumala ees. Peaülesanne: rahu
  
• paternalistlik ja personaalne suhe alamatega
  
• kuningas kui vooruste kehastus ja tagaja , inimeste jõudmine õndsuseni, kuningas peab olema eeskujuks
  

Aquino Thomas kuningavõimust

• Skolastiline teoloog Aquino Thomas (c 1225-1274): ainuvõim loob ühtsuse, väldib fraktsioone ja ebakõlasid
  
• Monarhia vastab “loomulikule printsiibile” – looduses valitsev juhiprintsiip. Kõikidel asjadel on oma juhtiv organ nii nagu keha juhib südant, hinge juhib mõistus, Jumal juhib universumit, ühiskonnas peab olema juht. Analoogiad:
  

• süda juhib keha
  
• mõistus juhib hinge
  
• Jumal juhib universumit
  

Aquino Thomas türanniast

• Türannia: korrumpeerunud monarhia (aristotellik).
  

• ebavooruslik, ei salli alamate vooruslikkust. Türann toetub ebavooruslikele inimestele ega salli vooruslikke inimesi. Henry VIII kui türann, teda häiris T. More, kes tuletas pidevalt meelde, et kuningas ja tema alamad on ebavooruslikud.
  
• külvab tüli, et ei ühinetaks tema vastu
  
• ent Thomase arvates mitte nii hull kui oligarhia, mis viib kodusõja ja riigi hävinguni
  

• Valitseja vooruslikkus seetõttu teooriates keskne (terve pea tagab terve keha). Rõhk kasvatusel
  
• Käsiraamatud 13.-16. sajandil: “Valitsejapeeglid”. Kuidas kasvatada kristlikku ja vooruslikku valitsejat?
  

Varauusaegsed monarhiaideed: paternalism vs kontraktualism ehk lepinguteooria

• Bodin ja Hobbes: monarhia on eelistatud, ent mitte ainuvõimalik vorm. Hobbes: monarhi huvi = riigi huvi
  
• Hobbes: monarh ei ole loodud Jumala poolt, vaid inimesed loovutavad oma loomuliku vabaduse (piiramatu võimu) vabatahtlikult
  
• Millele Hobbes vastandus:
  

• vabariiklased, kes rääkisid rahvasuveräänsusest ja et võim kuulus algselt rahvale ja rahvas polegi seda loovutanud, kõik valitsejad on saanud võimu laenuks. Võim on valitsejatele delegeeritud. Hobbes: võim on lõplikult ära antud
  
• Jumaliku õiguse (divine right) teoreetikud – kuningavõim on Jumala ja Jumal valitseb justkui isa oma laste üle
  

Jumalik õigus ja paternalism

• Robert Filmeri (1588-1653) “Patriarcha” 1680 (“Kuningate loomuliku võimu kaitse rahva ebaloomuliku vabaduse vastu”) – levis käsikirjana, trükiti 1680. aastal. Rahvavõim on kunstlik, on haaratud ebaõiglaselt
  
• Absoluutse monarhia argument Piibli toel:
  

• Jumal andis maailma Aadamale valitseda
  
• Esimese “isa” järglaste valitsus on ainus legitiimne valitsus. Pärimisprintsiip.
  

• Parallelism : Perekond = riik. Valitseja kui pereisa ( patria potestas = isavõim). Kaasaegsetele kõlas loomulikult, ei olnud üllatav ega radikaalne
  
• Võimusuhted on loomupärased, inimesed sünnivad nendesse. Loomulikku vabadust ega võrdsust pole
  

Kontraktualism

• T. Hobbes, John Locke (1632-1704), Samuel Pufendorf (1632-1694), Jean Jacques Rousseau (1712-1778)
  
• Loomuliku vabaduse ja võrdsuse idee (nii Hobbes kui Locke – seega Filmeri suhtes sarnane kriitika)
  
• Riigieelses seisundis (loomuseisundis, kuhu inimesed sündisid) olid teatud ebamugavused, inimestel ei olnud hea ja seetõttu otsustasid võimu ära anda ja seeläbi riigi luua
  

• Hobbes: peaaegu absoluutne loovutamine (absolutist), kõikide sõda kõikide vastu. Kõik on pidevalt valmis üksteisega sõdima, sea puuduvad tsivilisatsioonile omased hüved ja suurimaks eesmärgiks lepingu sõlmimisel on see, et enam ei tekiks sisekonflikti  annavad kuningatele absoluutse võimu
  
• Locke: inimesed suudavad omavahel koostööd teha ja efektiivselt kurjategijaid karistada, kuid see pole nii turvaline ja kindel kui riik, mistõttu seatakse kõrgem kohtumõistja, valitsejale usaldatakse võim kindlate eesmärkide täitmiseks ja piiratud kujul ( liberaal ). Valitseja peab valitsema seaduste alusel, kui seda ei tee, võivad alamad teda kukutada
  

18.–19. saj. monarhiaideed

• Loobumine Jumaliku võimu ideest – rõhuasetus alamate (enamasti vaikivale) nõusolekule (consent e konsensus) – see, mida Locke nõudis. Tavaliselt tõlgendati seda kui vaikivat nõusolekut.
  
• Praktilised argumendid monarhia kasuks. 18. sajandil: “valgustatud despootia” idee (Preisi Friedrich II, Venemaa Katariina II). Ülivooruslik valitseja, ühiste huvide kaitse. Monarhile tulebki rohkem vabadust anda, sest valgustatud monarhid näevad ühishuve paremini ja kaitsevad lihtrahvast aadlike jt võimsate isikute vastu.
  
• Romantikud : monarhia esteetiline ja poeetiline kvaliteet stimuleerib alamate kuulekust ja vooruslikkust. Orgaanilise kogukonna kese , mille keskmeks on monarh. Paternalism
  
• 19. sajandi algul pettumus Prantsuse revolutsioonis. Monarhismi taastajad: monarhia on heatahtlikum ja vähem vägivaldne kui rahvavõimu vormid. Demokraate võidi süüdistada selles, et üritatakse luua midagi Jakobiinide diktatuuride taolist võimu.
  
• Kuni I MS:“Liberaalse monarhia” idee vs vabariiklikud, sotsialistlikud ideed. Monarhia pooldajad väitsid, et monarh suudab seaduste valitsemist ja liberaalselt isikute kaitset tagada.
  

Alternatiiv I: rahvavalitsus

• Varauusajal marginaalne suund. Levis 17. sajandil
  
• Levellerid Inglise kodusõja ajal (1640-ndad). Sõjaväe radikaalsem osa:
  
• alamate nõusolek (consent) on fundamentaalne
  
• universaalne valimisõigus (s.t. kõik mehed). Iga inglase “sünniõigus”. Kuna seadused puudutavad kõiki ning kõik inimesed on mõistuslikud, peavad kõik nende tegemises valimiste kaudu osalema
  
• poliitilise osaluse puudumine = orjus
  

Rahvavalitsuse idee 18. Sajandil

• Rousseau: demokraatia on perfektne vorm, ent inimesed pole perfektsed (tingimused: väike riik, luksusest loobumine [majanduskasv], võrdsus)
  
• Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide ajal demokraatlike ideede tugevam levik
  

Alternatiiv II: segavalitsus

• Aristoteles: eri vormide segunemine ei ole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas. Väldib võimust eemale jäävate gruppide pahameelt
  
• Varauusaja vabariiklikud mõtlejad (Machiavelli ja Guicciardini 16. s Itaalias, James Harrington 17. s Inglismaal): mixed government on ideaal, sest loob tasakaalu
  

Rooma eeskuju

• Toetusid Polybiose (200-118 eKr) kirjeldusele Rooma vabariigi pol. süsteemist, 3 segatud elementi, valvavad üksteist:
  

• demokraatlik (tribüünid),
  
• aristokraatlik ( Senat )
  
• monarhistlik (konsulid)
  

• Muidu igavene vaheldumise tsükkel, Polybiose anacyclosis:
  

• monarhia > türannia > aristokraatia > oligarhia > demokraatia > ohlokraatia
  

Sparta ja Veneetsia eeskuju (varauusaeg)

• Eeskujuks ja stabiilsuse näiteks toodi:
  
• Antiikajal Sparta:
  
• 2 kuningat, gerousia (gerontide nõukogu), efoorid (valvasid kuningate järele), kodanike assamblee
  
• Kaasajal Veneetsia:
  
• Doodž, Kümne Nõukogu, Suur Nõukogu
  
• Stabiilsus: 1310-1797
  

Segavalitsus  Võimude lahusus

• John Locke (1632-1704):
  
• Türannia vältimiseks: “piirajad ja tasakaalustajad” (checks and balances).
  
• 3 eri tüüpi võimu:
  
• Seadusandlik (kõrgeim)
  
• Täidesaatev
  
• Föderaalvõim (välisasjad)
  

Montesquieu valitsusvormidest

• Esprit des lois (1748). Valitsusvormid: (suveräänsus ja valitsemise laad ):
  

• vabariik (demokraatia ja aristokraatia)
  
• monarhia (aadli vahendav ja kontrolliv roll)
  
• despotism (ühe isiku meelevaldne võim)
  

• Valitsusprintsiibid (indiviidi motiivid):
  
• voorus (kodanike enesepiiramine, võrdsuse säilitamine on moodsas ühiskonnas võimatu)
  
• au (monarhi enesepiiramine, ühisk. ebavõrdsus). Ka võltsau töötab
  
• hirm (monarh ei usalda rahvast, rahvas kardab monarhi; pugejalikkus)
  

Montesquieu monarhiatest

• Monarhia on “geniaalne masinavärk, kus vedrude ja rataste [voorused] arv on minimeeritud”, rahvas ei pea ilmtingimata olema vooruslik
  
• Ühe inimese võim, mis allub seadustele
  
• Võimalik tänu “vahevõimudele” – monarhist sõltumatu aadli kogud (”parlamendid”), kinnitavad monarhi seadusi
  
• Ideaalne süsteem: Inglismaa (“ republic disguised behind a monarchy”). Riigivõimu eri funktsioonid jaotatud erinevatele institutsioonidele, näiliselt monarhia, sisuliselt vabariik.
  
• Funktsioonid: seadusandlik, täidesaatev, kohtuvõim – peavad olema sõltumatud
  

Montesquieu võimude jaotumisest

• Seadusandlik võim ei tohi omaenda seadusi täide saata (türannia oht): “sama monarh või senat, mis annab türanlikke seadusi, võib neid ka türanlikult ellu viia”
  
• Seadusandlik võim – paikneb terves rahvas (representatiivne kogu)
  
• Täidesaatev võim – monarhia. Osaleb seadusandluses vetoõiguse kaudu
  
• Kui seadusandlik ja kohtuvõim koos, siis kohtunikul meelevald kodaniku elu ja varanduse üle
  
• Kui täidesaatev ja kohtuvõim koos, siis kohtunikul täissunnivõim
  

Kokkuvõtteks

• Tänapäevase demokraatia aluspõhimõtted tulenevad seega segavalitsuse pooldajatelt
  
• Nende põhiprobleem: kuidas tagada süsteemi toimimine vooruste puudumise tingimustes?
  
• Fundamentaalse kahtluse alla nii:
  

• Bodini tüüpi suveräänsusidee
  
• kui ka “rahvavõim”
  

Tänapäeva demokraatia ei ole välja kasvanud rahvavalitsuse ideoogiast, vaid segavalitsuse suunast. Monarhia, aristokraatia ja rahva võimu jagamine. Seadusandlik võim jäi rahvaesinduskogule, täidesaatev võim monarhile (18. saj). konstitutsioonilise monarhia  liberaliseerumine, monarh kui esindaja/ revolutsioonid, radikaalsed reformid, monarh asendati täidesaatva võimu juhiga ( president ).
IX loeng 16.11.2012
Õiglus (ausus) või kasulikkus? Valitseja põhidilemma
Kuidas valitseda?

• Poliitilise moraali teooria: kuidas peavad kodanikud ja valitsejad käituma? Kas valitsejatel on teistsugune eetika kui tavalistel kodanikel? Kas lisaks seadustele on veel kõrgemad moraaliprintsiibid? Kas ka seadusi peab igas olukorras täitma? Kas riigijuhtimisel tuleb silmas pidada veel kõrgemat printsiipi, mis kaalub üles seaduste järgimise?
  
• Monarhiates kuninga isikuomadused fundamentaalsed! Ühe inimese isikuomadustest sõltus riigi käekäik, mõnikord väga pikaks ajaks (50–60 aastat).
  
• Preisi kuningas Friedrich II (1712– 1786 ): “Monarhistlik valitsus on kõigist valitsusvormidest parim või halvim, vastavalt sellele, kuidas teda administreeritakse.” Uskus, et kui on hea monarh, siis see annab välja parima riigikorra, sest teda ei takista miski oma heade kavatsuste elluviimisel; kui aga on halvim, siis ei takista ka teda miski – halvim riigikord .
  
• Kuidas valitseda ehk mis on valitseja “voorus”? Mis on see, mis teeb valitsejast hea valitseja? Mis on tema spetsiifiline voorus? Valitsejal on veel muud valitsemiseks vajalikud omadused kui tavalisel vooruslikul inimesel. Esmalt tuleb see voorus ära tunda ja seejärel teda vastavalt vooruse ideaalile kasvatada.
  

14.–15. saj. (renessansi) Itaalia poliitiline humanism
Arvati, et inimestes on potensiaal saada ükskõik kelleks, saada nii halvaks kui heaks, kuid inimene sünnib „puhtalt lehelt“. Nature vs nurture – tänapäeva debatid.

• Renessanss poliitilises teoorias: klassikalise hariduse võidukäik. Rooma autorid: filosoofid Cicero ja Seneca, ajaloolased Livius, Sallustius, Tacitus
  
• 2 võtmedistsipliini: filosoofia ja retoorika (teadmine, mis on vooruslik tegu + motivatsioon neid tegusid teha). Tollal oli retoorika põhimõte see, et õigesti kõnelemine paneb ka võrdväärselt käituma. Nt mineviku kritiseerimine paneb õigesti käituma kaasajas. Praktilisem haridus kui Platoni ja Aristotelese filosoofia
  
• Kuidas kasvatada vooruslikku kodanikku, kes oleks võimeline hästi valitsema? Selleks peab mõistma valitsemise eesmärke
  
• Poliitilised voorused humanismis
  
• Valitsemise ülim eesmärk (hierarhia): reputatsioon, au (gloria), mis kaasneb riigi õitsengu ja kasvuga. Saavutusteed:
  
• Rahu (pax): instrumentaalne hüve. Kuidas vältida sõdu ja sisetülisid? Sõjavastane ideoloogia: rahumeelne valitsus on auväärne. Kui suudetakse rahu säilitada, on täidetud ülimad eesmärgid
  
• Ühine hüve (bonum commune) ehk kogukondlik hüve, mis on saavutatav õigluse (iustitia) abil
  
• Tingimuseks kodanike omavalitsus e. vabadus võõrvõimust, pidid olema iseseisvad. Vabaduse tagamine oli üks valitseja põhilisi ülesandeid. Need printsiibid võeti Cicerolt .
  

Cicero voorusmõiste

• Humanistide eeskujuks Cicero “Kohustustest”. Sealt voorusliku inimese ideaal
  
• Põhi- e. kardinaalvoorused : 1) tarkus (prudentia); 2) kindlameelsus (fortitudo); 3) mõõdukus (temperantia); 4) õiglus (iustitia)
  
• Õiglus: 1) vältida ebaõiglust: mitte kasutada pettust ja vägivalda, mis omane loomadele ( rebane ja lõvi); 2) pidada sõna – honestas
  

Cicero valitseja kohustustest
“Kohustustest” I, §85 jj. Järgida Platoni juhiseid:

• Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud.  valitsemine on sarnane juriidilise eeskostja instrumendiga (kui ollakse eestkostja, peab ainult silmas pidama eeskostetu huve)
  
• Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu. Muidu mäss ja riid. Rooma kodusõdade põhjus: rahvameelsus või rahameelsus
  
• Mis siis, kui honestas ja utile konfliktis?
  

“Valitsejapeeglid” Itaalias
Itaalias oli palju tugevnenud vürstid linnriikide omavalitsuste arvel.

• Vürstivõimu kasv Itaalias. “Valitsejapeeglite” žanri lai levik
  
• Arutelud vürstlike vooruste üle. Lisaks kardinaalvoorustele (õiglus jt) voorused, mis tavakodanike moraalist kõrgemad:
  

• Armulikkus, halastus
  
• Heldus
  
• Suuremeelsus
  

• Vürstid peavad andma rohkem kui õiglus nõuab!
  

Euroopa poliitiline kriis al. 1494

• Itaalia sõjad 1494–1559. Itaalia pärilusprobleemid, kaasati Euroopa suurjõud Prantsusmaa ja Hapsburgid, kes läksid ka omavahel konflikti. Sekkusid ka Inglismaa ning Türgi
  
• Paavstlik dekadents: sõjardpaavstid Alexander VI (1492–1503) ja Julius II (1503–13), kes oli sageli poliitilises käitumises ebamoraalsemad kui mõned ilmalikud valitsejad. Küsimus oli, kuidas on võimalik ellu jääda ja samal ajal ausust ja õiglust säilitada? Cicero: ausus ja õiglus viivad alati parema tulemuseni. See seisukoht tundus olevat liiga entusiastlik .
  

Lahendus kriisisituatsioonis? Moraalse paanika olukord ( kaos maailmas)

• 3 erinevat retsepti 3 kaasaegselt humanistilt (16. sajandi algus)
  
• Utopism . Thomas More “Utoopia” 1516 . Radikaalselt erinev ühiskonnakorraldus. Tahtis näidata, et on olemas alternatiiv kaasaegsest elukorraldusest. Tänu sellele alternatiivile on inimesed automaatselt vooruslikud, nad ei saagi voorusetult käituda. More uskus, et ühiskonna korraldus ongi probleemiks, miks inimesed käituvad mitte vooruslikult. Ühisomand, päriliku aadli puudumine (virtus vera nobilitas – tõeline aadellikus seisneb voorustes, õilsuses). Ei ole kindel, kas More ise uskus sellise ühiskonna saavutamisse.
  
• Klassikaline humanistlik voorusõpetus. Erasmus “Kristliku printsi kasvatamine” 1516. Idee oli kirjutada veelgi parem valitsemisõpetus, mis tooks välja valitsemise pahupooled, puudused.
  
• Alternatiivne voorusõpetus. Machiavelli “Valitseja” 1513 (ilmus 1532). Machiavelli esitas mõlemast erineva alternatiivse voorusõpetuse.
  

Desiderius Erasmus (1466–1536)
Euroopa tuntuim humanist , õppis Pariisis ja Torinos, elas Burgundias ( kroonprints Karl V nõunik), hiljem Inglismaal (Cambridge’i professor ), Šveitsis
Erasmuse olulisemad tööd

• “Panegüürika [ülistuslaul] Philipp Ilusale” 1504 – Burgundia troonipärija
  
• “Kristliku printsi kasvatamine” 1516
  
• “Narruse kiitus” 1509
  
• 1. kreeka k “Uus Testament ” koos uue ladina tõlkega 1516. Mõjutas Lutherit, hiljem neil konflikt
  
• Sõjavastased “Dulce bellum inexpertis” (sõda on magus neile, kes pole seda kogenud) 1515, “Querela pacis ” (rahu appikarje) 1517
  

“Kristliku printsi kasvatamine”

• Kirjutatud Karl V-le Aragoni troonile astumise puhul. Aforismide kogumik “valgustatud” valitsejale. Hiljem sai Karl V kogu Hispaania valitsejaks
  
• Ideaaliks absoluutne võim rahva nõusolekul. Kuidas saavutada rahva ‘konsensus’: tuleb olla armastatud ! Valitseja ülimaks eesmärgiks peab olema rahva armastuse pälvimine. Mida peab rahvas tegema, et saada valitseja, keda on võimalik armastada?  Kes hakkab teda kasvatama? Keda valida?
  

1) Juhised rahvale: Kui ei saa valitsejat valida, tuleb teda kasvatada. Pärilikus monarhias on otsustavaks valikuks printsi kasvataja valimine
2) Juhised valitsejale. Voorusliku käitumise koodeks, juhindudes humanistlikest printsiipidest. Cicero valitsejaideaal + Itaalia “Valitsejapeeglid”
Erasmuse valitsejaideaal

• Valitsemine on võimalus teenida oma rahvast. Mitte üksnes au, vaid ka koorem
  
• Eristada tuleb sõpru ja meelitajaid (terav probleem alates antiigist : Carneades, Diogenes , Plutarchos). Meelitajad olid tegelased, kes püüdsid kuninga heakskiitu pälvida oma isikliku karjääri ja heaolu edendamiseks. Kippusid pigem takka kiitma, mitte juhtima tähelepanu probleemidele. Seetõttu ei saanud kuningas adekvaatset tagasisidet, jäi nö kapslisse. (Nt Stalin – lasi hukata kõik, kes teda Hitleri eest hoiatasid; järele jäid need, kes teda kiitsid.) Carneades: valitseja peab oskama ratsutada , sest hobune viskab oskamatu ratsutaja maha, ei meelita kedagi. Seega on tähtis meelitajaid eemal hoida.
  
• Lahendus: enda harimine (lugeda Plutarchost, Cicerot, Platonit)
  
• Ülimaks eesmärgiks rahu ja stabiilsus. Sõda vaid äärmisel vajadusel. Mitte tõsta makse, vaid elada kokkuhoidlikult. Riik peab olema „õhuke“.
  
• Hea valitsus = hea valitseja ja head seadused. Riik sekkub võimalikult vähe inimeste asjadesse.
  

Niccolo Machiavelli (1469–1527)
Eksamil nt: mis oli Machiavelli alternatiivse õpetuse sisu? – Alternatiiv klassikalisele humanismile.

• 1498 –1512 Firenze vabariikliku valitsuse 2. kantsler , diplomaatilised missioonid
  
• 1512 Medicite restauratsioon (tulid prantslaste toetusel tagasi pärast seda, kui rahvas nad välja oli ajanud), Machiavelli vangistati, seejärel “asumisel”. 1513 “Valitseja” (ilmus 1532). Pühendatud võimu taastanud Giuliano di Medicile. Eesmärgiks oli taastada oma poliitiline karjäär ja leida tööd uue võimu juures. Sisuks oli näidata, et Machiavelli tunneb läbi ja lõhki vürstivõimul baseeruva riigi toimimismehhanisme, oli kogemusi omaaegsest Itaaliast, käinud paavstide juures diplomaatilistel missioonidel, teadis, kuidas asjad käivad.
  
• 1531 “Discorsi e. arutlus Titus Liviuse Rooma ajaloost” – milline on poliitiline elu siis, kui rahvas ei ole korrumpeerunud ja kuidas vabariigis normaalsete inimestega elu korraldada. Vastandus „Valitsejale“, kus oli veendunud, et allakäinud inimestega ei ole võimalik head ühiskonda saavutada.
  
• Kas näitab satiiri kaudu, kuidas valitsejad käituvad või on ta nö „ saatana esindaja“? Pigem võib käsitleda kui õpetust, kuidas reaalses maailmas toime tulla (moraalitud inimesed).
  
• Vastandlikud hinnangud ajaloos
  

„Valitseja“ 15 ptk
M. teadis, et teos on uuenduslik.

• Nüüd on jäänud üle vaadata, kuidas tuleks valitsejal käituda alamate või sõpradega, kuidas neid juhtida ja valitseda. Teades, et paljud on sel teemal sõna võtnud, pole ma sellest veel kord kirjutades sugugi kindel, kas mind ei peeta jultunuks ja enesekindlaks, sest iseäranis selle teema käsitlemisel kaldun mina teiste poolt järgitud rajast kõrvale.
  
• Et aga olen endale eesmärgiks seadnud kirja panna midagi kasulikku neile, kes sellest aru saavad, siis tundus mulle sobilikum käia tegeliku, mitte kujuteldava tõe jälgedes. (Erasmuse tüüpi tekstid – valitsejad, kes kannavad rasket koormat; M’i jaoks kujuteldav tõde).
  
• Paljud on kujutanud vabariike ja riike, mida pole eales nähtud ja mille tegelikust olemasolust pole kunagi kuuldud ; ja et see, kuidas elatakse, on niivõrd kaugel sellest, kuidas tuleks elada, kogeb pigem hukku kui püsimajäämist see hingeline, kes jätab tehtava selle nimel, mida ta tegema peaks – eks tule ju kõrvalekaldumatult ausat ja korralikku eluviisi järgida tahtval inimesel paratamatult hukkuda nende paljude keskel, kes pole head. (corruzione – rahvas on algse puhtuse kaotanud, ozio – laiskus , ei ole reageeritud, kui valitseja on ebamoraalselt tegutsenud, ambizione – tegutsemine isiklikes huvides; kristlus on üks põhilisi korruptsiooniallikaid, see on muutnud inimesed alandlikuks ja seeläbi ka laisaks , ei ole tegutsenud oma korrumpeerunud valitsejate vastu)  Me ei saa teha seda, mida peaks moraaliprintsiipide järgi tegema, vaid tuleb teha seda, mida on võimalik teha.
  
• Sestap on oma võimu säilitada tahtval valitsejal tarvis omandada võime mitte olla hea ning kasutada seda vastavalt vajadusele.  Printsiip – eesmärk pühendab abinõu.
  

Machiavelli voorusemõiste

• Valitseja eesmärk: au (gloria) ja kuulsus ( fama )
  
• Selleks vajalik: oma staatuse e. riigi säilitamine (mantenere lo stato) ning kasvatamine “suureks” (grandezza) – suurus, selleks , et saada au ja kuulsust . Tähtis pole mitte niivõrd rahu säilitamine.
  
• Kõik, mis riiki säilitab ning viib suuruseni , on vooruslik! Seega: mõiste “voorus” (virtu) uus definitsioon, puhtalt instrumentaalne. Voorus ongi see, mis viib eesmärkide saavutamiseni. Valitsejate ja poliitikute voorus.
  
• Vooruslik e. virtuooslik (virtuoso) valitseja saavutab oma eesmärgid, kontrollides ja talitsedes saatust (Fortuna)
  
• “Valitseja” – pragmaatiline käsiraamat, kuidas seda teha . Iga riik on tegelikult heitliku saatuse meelevallas ja sellises olukorras peab oma „laeva“ virtuooslikult juhtida.
  
• Machiavelli: “poliitilise realismi” alusepanijaid (vs. idealism ). Silmakirjalikkus ja kavalus voorusliku valitseja arsenalis
  

Machiavelli klassikalistest voorustest: heldus (16.ptk)

• “Alustades niisiis ülalnimetatud omadustest esimesega, ütlen, et oleks hea olla heldeks peetud, kuid ometi kahjustab sind heldus, mida kasutatakse selliselt , et sind ka tegelikult heldeks peetakse; sest kui seda kasutatakse vooruslikult, nii, nagu seda peabki kasutama, ei saada sellest aru ja sa ei pääse helde inimese vastandi häbistavast kuulsusest .”
  
• “…pole asja, mis kurnaks sind nii nagu heldus: sedamööda kuidas sa seda ilmutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või – püüdes vältida vaesumist  – aplaks ja vihatuks. Kõigi nende asjade hulgas, millest valitsejal tuleb hoiduda, on ka olukord, kus teda põlatakse ja vihatakse   – heldus viib sind välja nii põlguse kui vaenuni.”
  

Heldus (järg)

• “Seepärast on arukam leppida ihnuskoi mainega, mis kätkeb hukkamõistu ilma vihkamiseta, kui soovist helde inimese maine järele olla sunnitud langema apla inimese kuulsusesse, mis sünnitab häbi koos vihkamisega.”
  
• Seega: heldus on pseudovoorus, sest põhineb maksustamisel. Parem mitte maksustada ja mitte raisata. Kogukonna huvidel põhinev ideoloogia
  

Heldus on pseudovoorus, see kes raiskab riigi raha, et muuda inimesi õnnelikumaks, sest raha tuleb maksumaksja käest. Kuidas saab valitseja olla helde? Pealegi saabub heldusele lõpp, peab makse tõstma – õõnestab oma voorust. Tuleb olla kitsi – säilitab alamate austuse.
Kas olla armastatud või kardetud? – Viide Erasmusele

• “Siit saab alguse vaidlus: kas on parem olla armastatud kui kardetud või vastupidi. Vastuseks öeldakse, et tuleks tahta olla nii ühte kui teist, et aga mõlemat korraga saavutada on raske, siis on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud  – juhul, kui tuleks jätta kõrvale üks neist kahest.” (Vrdl. Erasmus!)
  
• “… inimestel [on] vähem aukartust kahjustada seda, kes paneb end armastama, kui seda, kes tekitab hirmu, sest armastust hoiavad alal kohusetunde köidikud, mis katkevad kohe  – kuna inimesed on alatud ja halvad  –, kui avaneb võimalus isikliku kasu saamiseks; hirmu aga hoiab alal kartus karistuse ees, mis ei jäta sind iial.”
  

Hirm on parem.
Käitumisjuhised

• Milline peab olema valitseja iseloom? (Viide humanistidele) Kui vaja, peab käituma nagu lõvi, kui vaja, siis rebane. ( Iroonia Cicero suhtes). Kohandumine. Cicero jõu ja kavaluse vastandumine vooruslikkusele oli viga.
  
• Pole üleskutse vägivallale! Hoiatavaks eeskujuks Sitsiilia türann Agathocles, kes reeturliku ja halastamatu poliitikaga saavutas võimu, aga mitte au (ei ole seega identsed!). Ka jõhkraid meetodeid võib kasutada “hästi” või “halvasti”: ebaõiglus tuleb korda saata korraga ja kiiresti, pärast taastada stabiilsus. Ebaõiglus tuleb korda saata kiiresti ja siis taastada stabiilsus.
  
• Vastandudes täielikult humanistidele – sõda pole iseenesest halb, sest mobiliseerib. Samuti sisetülid, sest lahkhelid aitavad võimu säilitada
  

Humanistide mõjud 16.–17. Sajandil
Erasmus – poliitikat on võimalik üles ehitada aususele ja õiglusele
Machiavelli – skeptik , seadis kahtluse alla selle, et ka valitsejad peavad järgmina eetilisi printsiipe , vastupidi – neil on kõrgemaid ülesanded. Valitseja jaoks on tähtis kogukonna heaolu ja säilimine ning selle nimel peab olema valmis eetilisi printsiipe rikkuma ning ka ise pattu tegema.
Kuidas neid ühendada?

• Kuidas teha pealtnäha võimatut: ühendada Erasmus ja Machiavelli (iustitia/honestas+ utilitas )
  
• Machiavelli mõju: kahtlus , kas printsiip “ausus on parim poliitika” (honestas=utilitas) peab paika. See võib olla tõene alamate, ent mitte valitsejate kohta
  
• Seega 2 tüüpi moraal:
  

• Privaatmoraal: klassikalised moraalireeglid, mida peab järgima tavainimene
  
• Avalik e. kollektiivne moraal, kehastab valitseja. Mõõdupuuks üldine hüve e. riigi huvi. 16. saj. mõiste ragione di stato e. raison d’etat e. reason of state
  

“Riigi huvi” teooriad 16. sajandil
Machiavelli nn. kommentaatorid:

• “Halb” ja “hea” riigi huvi teooria
  
• “Halb” siis, kui järgida Machiavelli põhimõtet: eesmärk õigustab abinõu. Kasulikkus on absoluutne mõõdupuu.
  
• “Hea”– tunnistab, et valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglid, ent rõhutab, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Nimetasid end sageli anti-machiavellistideks (printsiipe ümberkirjutanud, mitte otseselt anti-), hoolimata sarnasustest. Riigimeheliku tarkuse (prudentia) rõhutamine, mis seisneb oskuses laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel
  
• Seega: alusvoorus on tarkus, mitte õiglus  kompromiss „hea“ ja „halva“ vahel. Oskus laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel. Peab ära tundma olukordi , millal tuleb rakendada õigluse, millal kasulikkuse printsiipe.
  
• Õigus ja vabadus ei olnud omaette eesmärgid, vabadus oli inimestel oluline selleks, et see tagaks neile turvalise ja hea elu (sama kehtib õigluse puhul), need ei olnud lõppväärtused, vaid fundamentaalsed väärtused. Valitseja pidi tegema kõik, et seda tagada (vabaduse piiramine jmt).
  

„Anti-makjavellistlikud” teoreetikud

• Nt. prantslane Michel Montaigne (1533-1592), flaamlane Justus Lipsius (1547-1606)
  
• Montaigne’i essee “Kasulikust ja auväärsest”: “Kui mingi ettenägematu asjaolu või ootamatu riigi hädavajadus sunnib valitsejat murdma oma sõna või lubadusi või kalduma kõrvale oma tavapärastest kohustest, siis peab ta omistama selle hädavajaduse Jumala tahtele. See pole patt, sest ta loobub omaenda eesmärgist universaalsema ja võimsama eesmärgi nimel.” Jumal on andnud valitsejale teistlaadi kohustused kui tavainimesele ja kui ta riigi teenimisel rikub tavamoraaliprintsiipe, siis on see ka Jumala tahe ning tegemist pole patuga.
  
• Samas traditsioonis Preisi Friedrich II “Anti- Machiavell ” ( 1740 ). Praktika väga erinev, mis puutub õigusprintsiipide järgimisse
  

Elluviimine praktikas: Richelieu

• “Reason of state” teooria realiseerimine praktikas: kardinal Richelieu (1624–1642 Louis XIII peaminister )
  
• Positiivsete seaduste eiramine “riigi huvides”
  
• Richelieu õigustus: tuleb eristada avalikku huvi ja erahuvi. Valitseja huvi = avalik huvi. Tavainimeste huvi ebakõlas terviku huvidega. Seetõttu ei peagi valitseja kaaluma riiklikke huvi erahuvide vastu, vaid peab erahuvid kõrvale jätma.
  

Friedrich II (1712–86, kuningas 1740–)

• Idealistlik , valgustusest mõjutatud poliitiline teooria: “Anti-Machiavell” (1740), “Essee valitsusvormidest” (publ. 1777 ). Tihe suhtlus Voltaire ’iga. Kuna F. Oli valgustatud  peab rakendama monarhiat
  
• “Valitseja on rahva esimene teener, kes on kohustatud käituma ausalt ja targalt ning täiesti omakasupüüdmatult, justkui ta peaks iga hetk aru andma oma kaaskodanikele.”
  
• Pragmaatiline välispoliitika: 1740 Preisi kallaletung Austriale (1. Sileesia sõda). Head põhjust polnud  “Leiutage ettekääne!” ( „Eesmärk pühendab abinõu.“)Voltaire jt. valgustajad äärmiselt pettunud
  

IX loeng 23.11.12
Sõda ja rahu. Riikidevaheliste suhete normatiivsed alused
Põhiprobleem

• Tapmine lubamatu – sõjas tapmine lubatud? Kuidas sõda moraalselt õigustada?
  
• Selle küsimusega tegeleb “ius bello ” („sõja õigus“). Jaguneb kaheks:
  

• ius ad bellum (õigus sõjaks) – millistel tingimustel võib sõda alustada ja seda pidada
  
• ius in bello (õigus sõjas) – milliseid meetodeid võib sõjas kasutada, kuidas sõda pidada
  

• Euroopa ajaloo paradoks: Kristlus kui patsifistlik doktriin kristliku maailma sõjakus
  
• Kas on lubatud valada teise inimese verd? Traditsiooniline vastus enne kristlust (antiikajal): jah
  

Antiiktraditsioonid sõjast

• Kreeka: sõda on normaalseisund, see oli ühiskonna loomulik osa, mitte kõrvalekalle. Tsiviliseeritud rahvad peavadki sõda barbarite vastu pidama. Aristoteles põhjendab „kõrgema“ inimese sõda barbarite vastu. Kahte tüüpi inimesed: need, kel loomuses valitseb hing, teised, kelle loomuses valitsevad ihad. Üks on hingeline, teine kehaline. „Kõrge“ peab valitsema „madalama“ inimese üle „madalama“ huvides. Nood ei saa sellest aru, hakkavad vastu ja siis tulebki nendega sõdida ja need vägivaldselt vallutada.
  
• Rooma: stoitsistlik doktriin (Cicero). Maailm on harmooniline tervik, sõda on kõrvalekalle (mõistuslik inimene loom). Inimesed peavad suutma lahendada oma probleemid mõistuslikult tegutsedes . Millal õigustatud?
  

• 1) enesekaitseks. Individuaalse enesekaitse laiendamine kollektiivile. Kaasneb karistusõigus, et see ei korduks.
  
• 2) isamaa (patria) kuulsuseks ja auks – tsivilisatsiooni laiendamise argument. Kuid peab jääma õiguslikule alusele, kui on kallale tungitud, siis on õigus end kaitsta ja neid allutada.
  

• Vana Testament: iisraeliidid sõdivad Jumala käsul oma naabrite vastu
  

Vana Testament sõjast I
Moosese 2 – sina ei pea mitte tapma
Moosese 5. raamat (Deuteronoomium), 20:

• 10 Kui sa jõuad mõne linna ligi, et sõdida selle vastu, siis paku sellele rahu!
  
• 11 Ja kui ta sinult rahu vastu võtab ja avab sulle väravad, siis olgu kogu rahvas, kes seal leidub, sulle töökohustuslik ja teenigu sind
  
• 12 Aga kui ta ei tee sinuga rahu, vaid valmistub sõjaks su vastu, siis piira teda!
  
• 13 Ja kui Issand , su Jumal, annab ta sinu kätte, siis löö
  mõõgateraga maha kõik ta meesterahvad!
  
• 14 Aga naised, lapsed, loomad ja kõik, mis linnas on, kõik
  sellest saadav saak riisu enesele ja söö oma vaenlastelt saadud
  saaki, mida Issand, su Jumal, sulle annab!
  

Vana Testament sõjast II

• 15 Nõnda tee kõigi nende linnadega, mis on sinust väga kaugel, mis ei ole nende siinsete rahvaste linnade hulgast!
  
• 16 Aga nende rahvaste linnades, keda Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks, ära jäta elama ühtegi hingelist,
  
• 17 vaid hävita sootuks hetid, emorlased, kaananlased,
  perislased, hiivlased ja jebuuslased, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud,
  
• 18 et nad ei õpetaks teid tegema kõiki nende jäledusi, mis nad tegid oma jumalatele, ja et teie ei teeks pattu Issanda, oma Jumala vastu!
  

Uus Testament tapmisest ja sõjast I
Uus Testament keelab üsna üheselt:

• Matteuse evangeelium 5.38–39:
  

• Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu!
  
• Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes
  teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!
  

• Matteuse 26.52:
  

• Siis ütles Jeesus talle: “Pista oma mõõk tuppe tagasi,
  sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad!”
  

Uus Testament tapmisest ja sõjast II
Roomlastele 12.19–21:

• Ärge makske ise kätte, armsad , vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: “Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte” – nii ütleb Issand.
  
• Veel enam: “Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!”
  
• Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!
  

Kristliku “õiglase sõja” doktriini loomine

• Varakristlased järgisid doktriini, keeldusid sõdimast Rooma armees
  
• Augustinus (354–430), Hippo Regiuse piiskop (oli parajasti Aafrikas)
  
• Kontekst: 380 Theodosius I Thessaloniki edikt : kristlus Rooma riigiusuks  kes hakkab Rooma riiki kaitsma
  
• 410 Rooma rüüstamine visigootide poolt, kristlaste süüdistamine, kristlik doktriin õõnestab riigi kaitsmist
  
• Augustinuse “Jumala riigist” (De civitate dei): Jumala ja inimeste riigi lepitus. Kristlaste kohustused viimase suhtes
  
• 430 suri Hippo piiramise ajal vandaalide poolt
  

Augustinuse teoloogia I

• Senine motivatsioon (enesekaitse, maapealse riigi kuulsus) ei sobi: kristlastele mittekohane. Need maapealsed väärtused on illusoorsed.
  
• Pööras Piibli õpetuse ringi. Piibli käsk armastada, mitte tasuda kurjale kurjaga. Aga see ei välista sõdimist, tapmist ja hukkamist! Põhjus: Piiblit tuleb teistmoodi mõista.
  
• Uus vooruseõpetus: voorus ei seisne tegudes, vaid südame hoiakus (kristluse pööramine sissepoole). Nt abielurikkumine : patuks polnud niivõrd see tegu ise, vaid tahe tegu teha ja südamehoiak, mida sealjuures tunti. Sisemine voorus on sees.
  
• Mis on sõjas tõeline kurjus ? Mitte surm iseenesest, vaid ihad ja tungid (verejanu, kättemaksuhimu). Kurjus seisneb patustes soovides (nt abielurikkumine). Kui tahame kedagi tappa valedel põhjustel mingist omakasupüüdlikust ihast lähtudes, on see patt, hoolimata sellest, kasu tegu sooritatakse (juba mõte on patt).
  

Augustinuse teoloogia II

• Oma elu kaitsmine – kas õige või vale tung? Vale, sest õnn seisneb hinge päästmises, mitte maapealse elu päästmises. Armastada tuleb asju, mida me ei saa endast sõltumatult kaotada. Kui neid asju armastada, valitseb meid pidev hirm. Tuleb armastada asju, mis on meie kontrolli all – vooruslikud ja hinge puhtus .
  
• Seega omavoliline vägivalla kasutamine lubamatu, isegi enesekaitseks, sest ei suuda ihasid alla suruda, isegi kui Rooma riigi seadused lubavad end kaitsma, siis kristlasel ei ole õigus seda teha (on oht, et tehakse pattu). Teise inimese tapmine oma maise elu kaitseks tähendab kinni hoida asjadest, mida me ei tohiks armastada.
  
• Peame ära pöörduma maistest asjadest ja naudingutest. Jumala armastus on armastus igavese vastu.
  
• Kuidas siis on sõdimine maiste asjade eest õiglane?
  

Augustinus õiglasest sõjast

• Vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda. Seda sai teha vaid valitsejate korraldusel ja raske südamega. Tapmine seaduse nimel, ihadeta, seega ei seadnud oma hinge ohtu. Halastuse mõõde – kurjategijat tappes vabastame ta valedest tungidest ja sellest, et ta oma hinge veel enam kahjustaks.
  
• Riigi eesmärgiks kord, et patused ei kahjustaks üksteist. Valitseja teostab Jumala tahet maa peal.
  
• Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest. De Civitate Dei 19.7: “Teise poole ebaõiglus asetab targale inimesele kohustuse pidada sõda.”
  
• Õiguslik mõõde. Eelkõige karistus-, mitte kaitsesõda. Tähtis polnud see, kes alustas sõda esimesena, vaid see, kes pani esimesena toime õigusrikkumise.
  

Augustinuse mõju „doktriinile“

• Keskendumine motivatsioonile. Tunnetuslikud probleemid: vaenlase nähtavad teod võivad olla toime pandud õiglase südamega või õigete kavatsustega.
  
• Autoriseerimise (volitamise) olulisus – peab olema valitseja käsk, seda täites võib sõdida ihadeta. Edaspidi fundamentaalne
  
• Ius ad bellum põhiprintsiip: vajadus karistada õigusrikkumist
  

“Õiglase sõja” doktriini areng keskajal

• Teemaga tegelesid kanonistid (kirikuõiguse spetsialistid ) ja teoloogid (skolastikud)
  
• Teoloog Aquino Thomase (c 1225–1274) “Summa theologiae” 2ae 2ae quaestio 40 “De bello”. Augustinuse ideede süstematiseerimine ja analüüs
  
• Selleks, et sõda oleks õiglane, peavad olema täidetud 3 kriteeriumi:
  

• Õige autoriteet (recta auctoritas). Valitseja käsk
  
• Õiglane põhjus (iusta causa). Peab olema toimunud õigusrikkumine
  
• Õiglane eesmärk (recta intentio). Laiemaks eesmärgiks peab olema (õiglane) rahu
  

Püha sõja doktriin

• Alternatiivne doktriin: Püha sõda. Ristisõdade õigustamine
  
• Vägivald moraalselt neutraalne , oluline on osaleja kavatsus. Võib olla tervikuna positiivne: võitlus Jumala riigi nimel ja hüveks.
  
• Siiski: ka Pühas sõjas kehtivad Aquino Thomase piirangud.
  
• Paganlus pole piisav sõjapõhjus. Ristisõdu kujutati kui kaitse- või tagasivallutussõdu
  

Õiglane sõda

• Kristlike naabritega
  
• Vägivald halb, ent teatud tingimustes vajalik
  
• Vägivalla pos külg: korra taastamine
  
• Kohuseks inimesele kui riigi alamale, vasallile, patrioodile
  

Püha sõda (õiglase sõja üks vorme)

• Uskmatutega
  
• Moraalne hinnang vägivallale tuleneb kavatsustest
  
• Võitlus Jumala riigi hüveks, pattude andeksandmine
  
• Kohuseks inimesele kui kristlasele
  

Varauusaegsed traditsioonid I: uus-skolastikud
Inimesed, kes kommenteerisid Aquino Thomase teoloogias esitatud seisukohti ja püüdsid neid kohandada kaasaegses ühiskonnas

• Hispaanlased, enamasti Salamancas: dominiiklane Francisco de Vitoria (1492–1546), jesuiit Francisco Suárez (1548–1617). Ka protestandid .
  
• Toetusid Augustinusele ja Aquino Thomasele (“Summa” kommenteerimine).
  
• Keskmes individuaalne patt: kuidas sõdida patuta?
  
• Kuna sõda on vastus õigusrikkumisele (eelkõige karistus, aga ka otsene enesekaitse), saab see olla õiglane vaid ühel poolel. Enesekaitse õiglase rünnaku vastu on lubamatu!
  

Varauusaegsed traditsioonid II: humanism

• Humanistid. 2 põhisuunda:
  
• Kristlik patsifism . Erasmus: sõda on loomalik (nagu väitis ka Cicero), inimloomust korrumpeeriv, mittekristlik. Valitsejaid tuleb kasvatada nii, et nad mõistaksid, et rahu on ülim väärtus. Unistus rahuprintsist. Samas sõda türklaste vastu ja teatud tingimustel ka teiste kristlaste vastu lubatud
  
• Humanistlik (Machiavelli – vastandas end skolastlikule mõtteviisile, Lipsius) “riigi huvi” teooria (valitseja peab tagama riigi säilimise)  juriidilisse keelde Oxfordi juuraprofessor ja arendas sellest õiglase sõjateooria Alberico Gentili (itaalia protestant, põgenes, siirdus Inglismaale)
  

Alberico Gentili teooria

• Alberico Gentili (1552– 1608 ) “De iure belli ” („Sõja õigusest“) – erinev teos skolastikutest, kel oli aluseks Thomase süsteem (pro ja contra argumentide esitamine ja üldjärelduste tegemine). Ta kirjutab teises stiilis ja teisest lähtepositsioonist.
  
• Keskmes kollektiivsed õigused, mitte individuaalne patt. Tegemist on riigikeskse distsipliiniga. Sõja õigus on riigi õigus, seetõttu pole sõda üldse teoloogiline. Teoloogid on tunginud juristide ja riigiteadlaste pärusmaale.
  
• “Õiglane sõda” on eelkõige kaitsesõda, mis on igal juhul lubatud, sest see on riigi fundamentaalne alushuvi, mida ei saa loovutada:
  

• Ka siis, kui vastasel on õiglane põhjus. Mõlemal poolel õiglane! Ei saa eeldada, et vaenlane jääb karistamisel mingitesse piiridesse – võib tahta hävitada.
  
• Ja siis, kui vastane pole veel rünnanud, aga kavatseb seda teha (preventiivsõda)
  
• Ka sõda jõudude tasakaalu taastamiseks lubatud – kui üks riik on muutunud nii võimsaks, et võib iga hetk tahtmise korral allutada. Sel juhul võib teda rünnata. Kontektiks Hapsburgid, kes olid muutunud väga võimsaks.
  

• Ulatuslik humanitaarse interventsiooni doktriin:
  

• Teiste riikide alamate kaitsmine türannia vastu – karistajaks on teised suveräänid.
  
• Loomuõiguse rikkujate (barbarite) karistamine kogu maailmas. Nt kui ohverdati inimesi või pandi toime intsesti; kannibalism, sodoomia , rahulike kaupmeeste tapmine  õigus sõjaks
  

Varauusaegsed traditsioonid III: loomuõigus

• Riigisisene õigus: positiivne õigus (tuleneb valitseja tahtest) . Õigus, mis jääb väljapoole riigi positiivset õigust ja on selle positiivse õiguse mõõdupuuks. Tavaline positiivne õigus on seesama, mis on valitseja tahe võib tugineb valitseja tahtele. Kuid maailmas on ka laiemad õigusprintsiibid, millest pos. õigus peab lähtuma, et seda saaks õiguseks nimetada. Suvalisi reegleid ei saa kehtestada. Selleks ongi loomuõigus ja kristlikus mõttemaailmas pärineb see Jumalast. Loomuõigust saab mõistusega tuletada, ratsionaalselt mõelda, millised need õigusprintsiibid on.
  
• Mis peaks olema rahvusvahelise õiguse (ius gentium ) alus? Vastus: loomuõigus
  
• Keskajal loomuõigus = Jumala positiivne õigus. Loomuõiguse printsiipe võis tuletada Piiblist. Nüüd tehakse eristus  loomuõiguse lahutamine moraaliteoloogiast. Loomuõigus pidi olema mõistetav ka mittekristlastele. Taotleti loomuõiguse universaalsust. Neid printsiipe peab kirjeldama nii, et sellega nõustuksid samuti mittekristlased. Seega tuleb vaadata inimese enda loomust.
  
• Loomuõiguse avastamise meetod: inimloomuse vaatlemine väljaspool riiki (loomuseisundis). Sealt saab tuletada reeglid, mida saab nimetada loomuõiguse reegliteks.
  

Hugo Grotius (1583–1645) – tuntuim loomuõiguse teoreetik , rahvusvahelise õiguse „isa“

• Ajaloolane, poeet , filosoof ja jurist . 1618 vangi, põgenes. Elas Prantsusmaal, hiljem Rootsi teenistuses
  
• Kontekst: Madalmaade 80aastane sõda Hispaaniaga. 1603 Portugali karaki konfiskeerimise õigustamine
  
• 1604–1605 “De iure praedae” (1864). 1609 “Mare liberum” (vs. Ingl. “mare clausum”)
  
• 1625 peateos “De iure belli ac pacis”
  

Hugo Grotius õiglasest sõjast

• Inimloomuse 2 põhiinstinkti: enesesäilitamine ja sotsiaalsus pikaajaliselt. Õigussüsteemi alus
  
• Rhv õiguse reeglid peavad tagama pikaajalise kasulikkuse. Mitte lähtuda hetkekasust (vastane: antiikaja skeptik Carneades: õiglus on lollus ja tuleb alati teha seda, mis on kasulik)
  
• Sõjaõiguse küsimustes tasakaalu leidmine uusskolastikute ja Gentili (humanistide) vahel
  
• Teoloogidelt: õiguste ja kohustused peavad olema vastavused. Mõlemad pooled ei saa korraga õiglased olla. Peame suutma tuvastada õigusrikkuja ja järelikult üks pool tegutseb ebaõiglaselt.
  
• Gentili’lt: suveräänidel universaalne karistusõigus kogu maailmas
  
• Ennetav enesekaitse: piiratud õigus (reageerima peab vaid reaalsete ja vahetute ohtude korral).
  

Üldised arengud uusajal 17.– 20. saj.
Suur rõhk on võrreldes varauusajaga sellel, kuidas sõdida.

• Õiguse lahutamine moraalist e formaalse “õiguspärasuse” rõhutamine sisulise “õigluse” asemel:
  

• Sõda võib olla ebaõiglane põhjuse poolest, ent peetud õiglase võimu (suverääni) poolt ning “juriidiliselt korrektselt”.
  

• Hakati tunnustava suverääni õigust oma riigi huvides sõdida. Moraalsed kaalutlused – kas sõda peetakse õiguslikult korrektselt? Moraalsetele aspektidele nii palju enam tähelepanu ei pööratud. Teatav “rahvusvaheline anarhia ”  põhirõhu kandumine “ius ad bellum’ilt” “ius in bello’le”. Tuleb piirata relvade kasutamist, eristada sõdijaid ja mittesõdijaid ehk siis vägivalda piiravad reeglid.
  
• Üleüldse proovida kehtestada selline raamistik , et sõjad oleks võimalik ära kaotada  universaalse rahu projektid  maailmasuverääni kehtestamine, mis lõpetaks sõjad (Abt de Saint-Pierre jt). Kanti “demokraatliku rahu” projekt: konst . vabariigid ei sõdi.
  
• Agressiooni kriminaliseerimine 20. sajandil. Briand- Kellogi pakt 1928, ÜRO Harta 1945, kuid lubas teatavat laadi kaitsesõja.
  
• Hum. interventsiooni ja ennetava enesekaitse probleemid. Probleem: kui riigisiseselt rikutakse inimõigusi, siis millistel tingimustel on teistel riikidel õigus sekkuda. Iraagi sõda: kas ohte võib ennetavalt tõrjuda? Tõsiseim probleem: kuidas sõdida terroriga?
  

X loeng 30.11.2012
Impeerium
Mis on impeerium?

• Mida nimetatud impeeriumiks? Makedoonia , Rooma, Bütsants, Mongoli, Ottomani Türgi, Hiina, Peruu , Mehhiko , Nõukogude Liit, USA
  
• Praegu halvustav mõiste, seondub poliitilise, majandusliku ja/või kultuurilise rõhumisega, eripärade mittetunnustamisega
  
• Kunstlikult loodud poliitilised moodustised. Võim mingi suurema ala või hulga kogukondade üle. Alati ei ole see kunstlikult loodud impeerium jõu abil, vaid sinna lisandub ka ideoloogia, mis õigustab ekspansionismi ( tsivilisatsioon , islam , marksism jne). Ekspansionism (uut tüüpi sõda: eesmärgiks vallutus). Nt: Rooma puhul kõneldi laiemast tsivilisatsioonist, s.t. seda on vaja viia barbaritele; Ottomani Türgil oli islami levitamise idee.
  

Napoleon Bonaparte (1769– 1821 )

• 1799. a riigipööre, lasi end valida Prantsuse Vabariigi 1. konsuliks, peatselt eluaegseks konsuliks. Tekkis ühe inimese võim vabariigi sees (formaalselt oli tegu vabariigiga, sisuliselt monarhia vormiga).
  
• 2. dets. 1804 kroonimine keisriks Notre-Dame’is (Empereur des Français). Paavst Pius VII oli tseremooniameistriks, ent Napoleon ise asetas keisrikrooni pähe, sümboliseeris seda, et Napoleon 1. konsulina oli ainus, kes sai teostada ülemineku vabariigist keisririiki – rahva tahe.
  
• See oli 800. a Karl Suure kroonimise kordusetendus. Vanade traditsioonide elluäratamine, Euroopa maailmariigi idee
  

Napoleoni tsiviliseeriv missioon

• Vallutus+missioon – tsiviliseeriv missioon
  
• Napoleoni “ heatahtlik impeerium”. Prantsuse rahvas kui esimene kõigi rahvaste seas ning eeskujuks teistele. Oli loonud vabariigi – uut tüüpi impeerium.
  
• Euroopa taasühendamise idee: luua „Euroopa ühtne pere, ühtsete seaduste, printsiipide, tunnete ja huvidega“. Nt meetermõõdustik võeti kasutusele pea kogu Euroopas – Napoleoni pärand.
  

Maailmariigi idee

• Ent lisaks Karl Suure kroonile ka Aleksandri diadeem (laubavõru). Euroopa ja Aasia ühendamine
  
• 1798 Egiptuse ekspeditsioon – “vabastamine” Ottomanide käest (samaaegselt: Briti kaubandusteede läbilõikamine)
  
• Kaasas 167 teadlast. Napoleon ise Prantsuse Akadeemia liige. Mh Rosetta kivi avastamine, mille abil õnnestus esmakordselt dešifreerida Egiptuse hieroglüüfe.
  
• 1809–28 “ Description de l’Egypte” 23 kd A1 formaadis – deklareeris, et toob barbaritele kõik perfektse tsivilisatsiooni eelised, kuid samas ühendab Prantsuse tsivilisatsiooni Egiptuse traditsiooni ning Islami parimate omadustega
  
• Napoleoni impeerium oli küll lühiajaline, aga samas oli ta mõjukas, koondas oma tippajal 40% Euroopa rahvastikust ja kõikjal nendes osades pandi toime seaduste muutmisi ühtlustumise ja ratsionaliseerimise vaimus . Peaaegu viimane katse üleeuroopalist valitsust luua imperiaalsete meetoditega (kui jätta kõrvale III impeerium – natsid).
  

Mõiste “impeerium”

• ladina k “ imperium ” = kõrgeim sõjaline ja täidesaatev võim. Kasutati juba Rooma ajal tähenduses “võim suure territooriumi üle” (eristus kuningriikidest). Keiser Augustus koondas endale selle võimu, mis oli olnud Caesaril ja nimetas end imperaatoriks, kellel on pidev sõjaväeline ja täidesaatev võim. Keiser= imperator.
  
• Hiljem: territoorium , riiklik moodustis, mis sisaldab endas erinevaid kuningriike jt poliitilisi ühikuid
  

Makedoonia impeerium

• Eksisteeris 336–323 eKr. Ühendas Euroopa ja Aasia. Hävitas Ahhemeniidide Pärsia impeeriumi – Kreeka vana vaenlase. Vahendiks nende endi relv – efektiivne monarhia. Kreeka linndemokraatiate lõpp (Aleksander Suur oli Aristotelese õpilane)
  
• Valitsusviis tüüpiline ka hilisematele impeeriumitele: võttis üle olemasolevad struktuurid, asendas osa satraape oma meestega. Võim personaalne. Riik lagunes pärast surma
  
• Aleksander Suurest kui esimesest “maailmavallutajast” sai imperiaalse võimu sümbol
  

Rooma impeerium

• 272 eKr – Apenniini poolsaar vallutatud, seejärel Sitsiilia, Kartaago ( Tuneesia ). Kuni 1. saj. eKr – suurem osa Aleksandri impeeriumi jäänustest (Väike-Aasia, Makedoonia, Süüria, Egiptus ), Gallia, Hispaania. Kuni 1. saj. pKr Armeenia , Mesopotaamia , Inglismaa
  
• Rooma saavutas palju sellest, millest Aleksander unistas. Ühendas kõik alad suhteliselt stabiilseks ja edukalt toimivaks tervikuks. Tsivilisatsioon kanti üle üle riigi osade, tehnilised saavutused (teedeehitus, amfiteatrid jmt). Pikk aega oli rahumeelne. Rooma võttis väiksemad linnad või riigid oma kaitse alla ja rajas kaitsevalle barbarite vastu.
  
• Mudeliks hilisematele. Isegi USA – valitsetakse “Kapitooliumilt”
  
• Rooma: vabariiklik, mitte monarhistlik impeerium. “Rooma rahva” impeerium. Lõpuni ‘SPQR’ – ‘Senatus populusque Romanus ’ (Rooma senat ja rahvas)
  

Tiitlite pärandumine

• Rooma:
  

• Caesar (100/102 eKr-44 eKr) 48 “dictator perpetuus”, “ pater patriae” (alaline diktaator ; isamaa isa). Need tiitlid võttis üle 
  
• Octavianus – 27 eKr Imperator Augustus
  

• Saksa-Rooma keisririik 962–1806 (Sacrum imperium romanorum ):
  

• Otto I keiser 982 “Romanorum imperator augustus” – nagu vahepeal polekski Rooma riik langenud barbarite kätte ja täielikult hävinud.
  
• Üks versioon tiitlist algas: “Võitmatu Caesar ja Imperaator Augustus”
  

Rooma ideede pärandumine

• Au (gloria). Cicero üks sõjatüüp: võitlus impeeriumi ja au eest. (üks põhilisi ja esmaseid sõjatüüpe oli kaitsesõda, seda peavad nii loomad kui ka inimesed, aga kõrgem sõjavorm on võitlus au ja impeeriumi eest, sest see on motiveeritud üllast tahtest oma tsivilisatsioonieeliseid barbaritele viia).Cicero jaoks on impeerium hea asi, mis vääris võitlust. Vähem vägivaldne kui kaitsesõda, sest küsimuse all mitte ellujäämine, vaid valitsemine
  
• Väga tähtis on inimkond kui üks kogukond (Cicero). Kui Impeerium on selle ideaali teostamine. Patronaaž. Õiglane valitsus barbaritele. 212 Caracalla edikt: kodakondsus Rooma vabadele alamatele – Rooma riik laiendas kodanikuõigused kõigile vabadele meestele Rooma riigi aladel.
  
• Maailmavalitsuse idee. 2. saj. keisri tiitel “dominus totius orbis” – Kogu Maailma Valitseja (levinud idee: ka Akkadi kuningad, Mogulid, Hiina keisrid , Euroopa impeeriumid ). Seotud valgustuse, tsivilisatsiooniga
  

Rooma ideoloogiad
Selleks, et vallutada, peab olema ka ise vooruslik. Lodev riik ei suuda tsivilisatsiooni luua.

• Rooma keisririik (printsipaat) – militaarriik, kodanikud orienteeritud sõjale. Samas ei püsi vaid relvade jõul. Ideoloogia alustalad:
  
• Pax romana (Rooma rahu), tsivilisatsioon, hea elu transportimine üle maailma. Eluviis: kord, seaduslikkus , luksus
  
• Õigus: roomlaste jaoks inimmõistuse ülim väljendus. Rooma õiguse süstematiseeris 6. saj. pKr Ida-Rooma (Bütsantsi) keiser Justinianus: Codex Iustiniani ( Corpus iuris civilis) – tsiviilõiguse tugi
  

• Roomlaste idee, et ka sõda on reguleeritud õigusega
  

Probleemid

• “Imperial overreach” – liiga suur, et koos hoida, eriti tol ajal, sest side pidamine võttis väga palju aega. Suur otsustusvõim oli asekuningatel. Kui tsentraalvõim nõrgenes, võis juhtuda, et mõni osa läks lahku.
  
• 4. saj. lõhenemine Ida- ja Lääne-Roomaks. 324 Konstantinoopoli asutamine – Ida-Rooma keskus
  
• Kultuurilised erinevused: Rooma – ladina kultuur ja keel, Bütsants – hellenistlik (kreekakeelne) kultuur
  
• Hiljem ka religioosne lõhe. 1054 Suur Skisma : idakirik (Kreeka ortodoksi kirik) ja läänekirik (Rooma katoliku kirik)
  

Mis oli Karl Suure kroon? Ida ja Lääne keisririigid

• Kuni 16. saj. mõisteti ajalugu nelja maailmariigi idee läbi. Pakuti välja erinevaid variante , millised impeeriumid esindasid neid nelja riiki. Prohvet Taanieli raamatu tõlgendus: Babüloonia-Assüüria, Meedia-Pärsia, Kreeka-Makedoonia, Rooma. 5. impeerium – maailmalõpu kulminatsioonimoment – igavene rahuriik.
  
• Rooma riik hukkus 476. Rooma oli kuulutatud viimaseks riigiks ja kui see langes, siis tulid ka kõik maailmalõpu ootused. Mis nüüd?
  
• Maailmalõppu pole  Rooma kestab. Keisrikroonile pretendeeris Ida-Rooma (Bütsants) – keisrid hakkasid end nimetama “Imperator Romanorum”. Kestis veel 1000 aastat. 1453 Ottomani vallutus – Türgi Sultani tiitel “maailmavalitseja”. Idapoolset trooni tahtsid ka teised.
  

Vene kui “Kolmas Rooma”

• Paralleelselt Vene tsaarid (Caesar) – Kolmanda Rooma idee. Ivan III abiellus 1472 ühe viimase keisri tütre Sofia Palaiologosega. Venemaal võeti kasutusele imperiaalne sümboolika.
  
• 15. sajandi lõpul: Bütsantsi kahepäine kotkas, Saksa-Rooma keisrite õukonnarituaal – ei tunnistanud viimase ülimuslikkust, vaid seadsid end nendega võrdseks.
  
• Peeter I – 1721 hakkas end tsaari asemele kutsuma “Imperaatoriks” – Euroopalik tiitel, Vene Keisririik
  

Euroopa keisririik

• Seega lahknemine. Läänes: eelkõige ladina impeeriumi pärand
  
• Pärast Rooma hävingut oli ainsaks universaalseks võimuks paavstivõim
  
• 8. saj. lõpul Karl Suur ühendas suure hulga germaani rahvaid ja vallutas lisaks Galliale ka Lombardia . 800. a kroonimine keisriks
  
• 10. saj. Karolingide riigi lagunemine eri kuningriikideks. 962 a. keisritiitel Saksa kuningatele, nimetasid end Karl Suure järeltulijateks (Otto I kroonimine)
  

Varauusaegsed Euroopa impeeriumid

• Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik. Voltaire’i sarkasm: ei ole ‘püha’, ‘rooma’ ega ‘keisririik’ (impeerium). On vaid üks riik teiste kõrval. Maailmariigi taotlust ei õnnestunud saksa keisriiigil kunagi saavutada. Juba keskajal olid näiteks Prantsuse kuningad deklareerinud, et nemad on oma riigi siseimperaatorid (vt. suveräänsus loengut).
  
• Viimane küsitav juba ammu . 16. saj. Hispaania vallutused Ameerikas – uus tõeline maailmaimpeerium. Karl V ühendas Hispaania ja Saksa-Rooma valdused. Hapsburgid ja sakslased . Ei piirdutud üksnes Euroopa ega teadaolevate Aasia tsivilisatsioonidega. Cortés 1519–21 vallutas Mehhiko (asteegid), Pizarro 1524–32 Peruu (inkad) ( Lope de Aguirre loo taust?
  
• Kuidas õigustada? Kolme laadi argumendid
  

Ameerika vallutuse õigustamine: juriidiline argument
Hispaanlastel oli mingit laadi õigus eelnimetatud riigid enda omaga liita.

• 1493 paavst Alexander VI “donatsioon” ehk annetus Ferdinandile ja Isabellale: suveräänsus veel okupeerimata Atlandi maade üle
  
• 1494 Tordesillase leping: Ookeanide jagamine Hispaania ja Portugali vahel, piir Cabo Verde saarte ja Kolumbuse avastatud saarte (Haiiti) vahel. Määras sajanditeks koloniaalpoliitika
  

Juristid ja indiaanlaste küsimus
Hispaaniale oli suveräänsus antud maade üle, kus juba oli poliitiline võim (indiaanlased ja nende riigid).

• 1513 teoloogide komisjon Valladolidis, eesmärgiks võtta seisukoht Hispaania taotluste ning indiaanlaste staatuse küsimustes. Otsustati, et peab olema võimalik rahumeelne alistumine
  
• 1513 jurist Juan López de Palacios Rubios koostas dokumendi “Requerimiento” (Nõudmine): Maailma ajalugu alates Aadamast, paavsti kingitus (Ameerika maad Hispaaniale). Loeti ette Mehhiko vallutamisel.
  

Ameerika vallutus: religiooni argument

• Kristianiseerimine. 1493 bulla: “donatsiooni eesmärgiks” kristliku misjoni vajadus – kristlust peab viima teistesse maadesse ja seega pandi kohustus hispaanlaste peale.
  
• Kontekst: 1492 reconquista lõpp – Hispaania vallutati mauride käest tagasi. Hispaanias lai reformiliikumine, milleniarism. Kolumbus: globaalne messianistlik missioon. 1493 reisil olid kaasas ka mungad , kes pidid kristlust maailmas laiemalt levitama
  
• Cortés: Kastiilia jumalik missioon võita kirikule äsjaavastatud rahvad
  

Ameerika vallutus: tsivilisatsiooni argument

• Barbaarsus  tsiviliseerimine
  
• Inimohverdus: barbaarne türannia. Mehhiko rahvaste päästmine
  
• Cortés apelleeris mitte ainult ahnusele, vaid ka religioossele kohusetundele
  
• Tsiviliseerimisprotsess. Moraal. Abielukombed. Riietus.
  

Hispaania impeeriumi ideoloogilised probleemid

• 2 laadi ideoloogilised probleemid:
  

• kas paganate ja barbarite vägivaldne alistamine on õigustatud? Kas indiaanlaste endi valitsejad on legitiimsed valitsejad?
  
• kas maailmaimpeerium (“universaalmonarhia”) hävitab Euroopa vabaduse? (Pärast reformatsiooni – luterlased nägid katoliiklikus keisri ja paavsti sümbioosis suurt ohtu oma iseseisvusele.)
  

Vaidlus barbarite üle: las Casas

• 300 aastat kanoonilist ehk kiriku õigust. Paavst Innocentius IV 1243–54, oli jurist: paganlus ei ole piisav argument vägivaldseks alistamiseks, peab olema mingi muu põhjus. Peab saatma misjonäre, aga alistada ei tohi.
  
• Munk Bartolomé de las Casas (1484– 1566 ), “Indiaanlaste apostel ”. 1542 “Lühike ülevaade indiaanlaste hävitamisest” , kust kirjeldas kõiki vägivallategusid, mida hispaanlased olid indiaanlastele teinud . Kuidas saab sellist asja õigustada?  “Must legend”, mis levis Euroopas protestantide seas
  
• Ka teine raamat, mis arutles teoreetiliselt vallutuse küsimuse üle. Argument: indiaanlased on täisväärtuslikud inimesed (mitte loomad) ning neid tuleb kohelda kui tavalisi Kastiilia alamaid (tunnistas juriidilist argumenti). Las Casas tunnustas paavsti donatsiooni, aga ütles, et kuna hispaanlased on rikkunud indiaanlaste õigusi, siis on indiaanlastel õiglane põhjus pidada sõda hispaanlaste vastu. Rahumeelse kolonisatsiooni, kauplemise ja kristianiseerimise idee.
  
• 19. saj. Las Casas muutus antikolonialismi sümboliks
  

Vastuargument : Sepulveda

• Humanist Juan Ginés de Sepulveda (1494- 1573 ), Karl V kaplan ja ametlik kroonik : “Las Casas on hereetik!”
  
• “Tratado sobre las justas causas de la guerra contra los indios ”: Indiaanlased on “homunculi”, pigem loomad kui inimesed. Metsikus, kultuuritus, argus, inimohverdus, kannibalism, intsest, paganlus. Seega loomu poolest orjad (Aristoteles) ning hispaanlased loomu poolest isandad
  
• 1548 telliti ametlik hinnang. Salamanca teoloogid ( dominiiklased ) ja juristid mõistsid teooria hukka ning soovitasid keelamist, hoopis Sepulveda vaated on ekslikud
  
• Sepulveda nõudmisel 1550 Valladolidi vaidlus: Las Casas vs Sepulveda. Tulemust polnud
  

Francisco de Vitoria argumendid

• Francisco de Vitoria (ca 1485-1546)
  
• Dominikaani munk, õppis Pariisis teoloogiat. 1526-46 Salamanca professor. 1539 koostab eksperthinnangu indiaanlaste sunniviisilise ristimise õiguspärasuse kohta: “De indis ”
  
• Argumendid, mis ei päde:
  

• Paavsti annetus indiaanlased on oma maa täieõiguslikud valitsejad
  
• Maade “avastamine”
  
• Keeldumine ristiusust sunniviisiliselt ristida ei tohi
  
• Barbarite patud hispaanlastel pole jurisdiktsiooni, nad ei saa karistada teisi rahvaid pattude eest
  

Vitoria “õiglased põhjused”
Kuidas õigustada sõda indiaanlastega, mitte võttes aluseks Sepulveda teooriat?

Loomulik reisimine ja kommunikatsioon (kui ei lubata, siis võib relvadega kaitsta).

Ristiusu levitamine (kui takistatakse...)

Ristitute kaitsmine – neid, kes on ristitud, võib kaitsta

Kui kõik on ristitud, võib paavst määrata kristliku valitseja

Barbarite kaitsmine oma türanliku valitseja vastu

Tõeline ja vaba valik

Liitlaste ja sõprade kaitsmine – võib kaitsta neid indiaani hõime, kes on hispaanlastega liitu astunud

Barbarite mentaalne võimetus end valitseda
Karl V impeerium

• Karl V impeerium. Kastiilia- Aragon , Saksamaa, Lõuna-Itaalia, Madalmaad, Ameerika vallutused
  
• “ Multi -kulti” e. konglomeraatriik. Oma seadused säilisid. Mitte unitaarne impeerium, pealinna polnud. Illusioon, et keiser on “kuningas igas kuningriigis”
  
• Karl V keelteoskusest: hisp . k. Jumalaga, itaalia k. naistega, pr k. meestega ja sks k. hobusega
  

“Universaalmonarhia” probleem

• Ambitsioonikas sümboolika. 1517 sõitis kroonimisele laevaga , purjetel embleem Heraklese sammastega, tekstiga “ Plus Oultre” (edasi kaugemale).
  
• Karl V apologeedid: ühendab Euroopa nagu Caesar ja Augustus ning läheb kaugemalegi
  
• “Rahvusvaheline press” kriitiline (pamfletisõjad). Karl ise 1535 ametlikult paavstile: ei ole universaalriigi ambitsioone!
  

Jõudude tasakaalu idee

• “Universaalmonarhia” – anti-imperiaalne loosung 16.-18. saj. Euroopas. Kaasneb türannia, mis lämmatab Euroopale omased “vabadused”
  
• Kuni 17. saj. keskpaik Hispaania oht; siis Louis XIV
  
• Vastukaaluks “jõudude tasakaalu” idee. Säilitab Euroopa vabaduse. Idee juured 16. saj. alguse Itaalias (Guicciardini kirjeldus Itaalia tasakaalust)
  
• 1713 kirjutati “ balanss ” kui eesmärk sisse Utrechti rahulepingusse. 18. saj. poliitika – koalitsioonide pidev muutumine, et tasakaal säiliks
  

Kaubandus- ja rahuimpeeriumid

• Protestantlikud kaubandusimpeeriumid Inglismaa, Holland . Teistlaadi eesmärgid
  
• Hispaania – kulla kutse. Vaja vallutada. El Dorado otsingud 16. saj, ka inglased ja prantslased
  
• 17. sajand: uueks “kuldvasikaks” on kaubandus. Selle haaramiseks vaja kontrollida ookeane. Vallutuse asemel faktooriad rannikul (1. Portugal ). Vastandasid end Hispaaniale
  

Uus ideoloogia

• Kaasnes uue kaupmeeste klassi uus ideoloogia: kaubanduse tsiviliseeriv ja humaniseeriv mõju. Lõpetab rahvusvahelise konflikti (tegelikult uute konfliktide põhjuseks)
  
• Idee, et kaubanduse arenguks on vaja vaba ühiskonda. Inglased ja hollandlased : ei ekspluateeri kohalikke, vaid kaitsevad neid teiste eurooplaste ja oma valitsejate türannia eest. Ristiusustamine + tootmisvormide kaasajastamine
  
• Teooriate katsetamine reaalsuses keerulisem: 1775 Briti konflikt Ameerika kolooniatega. Adam Smith: laske neil minna. Võitlus inglaste jaoks auküsimus
  
• Warren Hastings , 1772- 1785 Bengali türanlik kuberner. Edmund Burke’i protsess tema vastu
  

Kokkuvõte: kuidas hinnata?

• Visioon : impeerium kui tsivilisatsiooni laiendamine, andekamate ja võimekamate heatahtlik valitsus. Luua stabiilsus ja harmoonia, ühendada grupid, mis muidu konfliktis
  
• Stabiilsusel on hind: piirangud vabadusele. Herder: loodus lõi eraldi rahvad ning neid ei saa ühtselt valitseda. Volk ja impeerium ühildamatud: varem või hiljem impeeriumid lagunevad. Rahvusriigi idee domineeris 19.-20. sajandil (Sks keisririik taastati 1871 rahvusriigina)
  
• Võimalused ka allutatud rahvastele. Maailma laienemine. Väga sageli tolerantne suhtumine, niikaua kui ei ole ohuks ülemvõimule
  
• Impeerium = transformatsioon . Tähendas paljudele rahvastele hukku, ent lõi ka uusi rahvaid (Ladina-Ameerika)
  

XI loeng 07.12.2012
Vabadus. Vendlus. Võrdsus.
Benjamin Constant , 1819 (väljatöötamisel oli uus konstitutsioon )

• Kõne “Antiikaja inimeste vabadus võrrelduna uusaja inimeste omaga”:
  

• antiikaegne vabadus oli vabadus osaleda vahetult riigi valitsemises, koormav ja aeganõudev kohustus. Inimestel oli võimalik end avaliku sfääri kaudu end teostada.
  
• uusaegne vabadus on rahumeelne hüvede kasutamine privaatsfääris. Poliitiline võim on delegeeritud kellelegi teisele, tavalise inimese roll majandussfääris – enesele elatise teenimine
  

• Prantsuse Revolutsiooni algatasid filosoofid, kes ei teadvustanud seda erinevust ning püüdsid antiikaja vabadust taaselustada uusaegsetes tingimustes. Uusaegne inimene vajab aga uusaegset vabadust ning poliitikas saab ja tahab osaleda vaid kaudselt
  

Isiah Berlin , 1958 (pärit Riiast , tegutses Suurbritannias)

• Inauguratsiooniloeng “Vabaduse kaks mõistet” (Two concepts of liberty) – väga mõjukas; tegemist ei ole hinnangutega, vaid defineerimiseviisidega
  

• positiivne vabadus (Constanti antiikne vabadus) – “vabadus millekski” (eluks konkreetsel seatud viisil) – eluks konkreetsel seatud viisil. Ollakse vaba, kui viljeletakse mingit kindlat laadi eluviisi (nt Aristotelese ettekujutus – täiustamine filosoofia või avaliku elu kaudu). Seda vabadust hindas negatiivset, fanaatikud suruvad peale oma nägemuse, piiratakse tegelikku vabadust.
  
• negatiivne vabadus (Constanti uusaegne vabadus) – “vabadus millestki” (sekkumisest). Liberaalne vabadus; pidas seda positiivseks .
  

• Pos. vabadust hindas negatiivselt (selle kattevarjus fanaatikud piiravad tegelikku, neg. vabadust, kirjutades ette inimeste eesmärgid)
  
• Gerald MacCallumi kriitika: pos. ja neg. vabadus on üks ja seesama –vabadust saab üksnes negatiivselt defineerida; vabadus on alati millegi puudumine
  

Tegelikult vähemalt kolm vabadusekontseptsiooni

• Uusajast ‘liberaalne vabadus’, ka tänapäeval domineeriv. Ent ka siin kaks liini:
  
• Hobbesist lähtuv – vabadus kui väliste piirangute puudumine, mida rohkem meid piirtakse seaduste jm, seda vähem meil vabadust on. Kas tahaksime sellist vabadust?
  
• Locke’ist lähtuv – vabadus kui “vabadused” - inimese “loomupärased õigused”, mida valitsus peab tagama ning ei tohi piirata ilma inimese nõusolekuta. Seda rohkem oleme vabad, mida rohkem on meie fundamentaaalsed õigused kaitstud. Seega keeld tappa suurendab vabadust.
  

• Antiikajast kaks kontseptsiooni, mõlemat iseloomustatud kui ‘vabariiklikku vabadust’:
  
• Kreeka vabadus – inimene kui “poliitiline loom”, poliitikas osalemine kui tema loomuse teostamine
  
• Rooma vabadus – vabadus vastandatuna orjusele, vaba inimene “elab vabalt”, ta ei ole kellegi teise meelevallas
  

Rooma vabariiklik vabadus

• Eristus: ori versus vaba mees (seisundi erinevus)
  

• Ori on peremehe meelevallas, kel on õigus tema ellu iga hetk sekkuda
  
• Ehkki ei pruugi seda palju teha, muudab teise meelevallas olek inimese orjameelseks – hakkavad lipitsema, kaotavad eneseväärikuse. Kui riigis on kodanikud allutatud meelevalla alla, siis hakatakse lipitsema, pugema ja seda petma (nt autoritaarsed riigid: Nõukogude Eesti)
  

• Ajaloolased Sallustius, Livius, Tacitus rakendavad vabadusmõistet eri valitsuskordade analüüsil:
  

• Vabariigis on kodanikud vooruslikud
  
• Ainuvalitsuse tingimustes pole voorusi ega suuri tegusid, valitseb orjameelsus
  
• Järeldus: kodanike omavalitsus muudab ka inimesed vooruslikumaks, paneb neid paremini käituma
  

• Filosoofid (Cicero) kutsuvad kodanikke üles vabadust kaitsma, isegi hea valitseja vastu, kes kippusid muutuma türanniks (Caesar, Marcus Antonius – palju poolehoidjad, usuti , et juhivad riiki õiges suunas. Cicero – ohtlik anda ühele inimesele nii palju võimu, sest tahe, teod võivad muutuda)
  

Uus-rooma vabariiklik vabadus: Machiavelli (muidu küüniline valitsejavõimu pooldaja, kuid tal oli ka teine tahk – rääkis vabadusest ja vooruslikust elust)

• Quentin Skinner “Vabaduse kolmas mõiste” lisaks Isiah Berlin Lecture 2001
  
• Machiavelli “Discorsi” 1531:
  
• Enamuse inimeste jaoks on suurim võimalik hüve vabadus (libertá) ehk vaba elu (vivere libero) – nad soovivad taotleda vabalt oma eesmärke, kartmata mõnda teist inimest või seltskonda. Tahame vabadust selleks, et saaksime turvaliselt elada head elu. Vabadus on vältimatu eeltingimus
  
• See on võimalik vaid siis, kui ei olda kellestki sõltuvuses (dipendenza või servitù; Rooma orjus)
  
• Ainult vabariigis ei olda kellestki sõltuvuses – seega vaid siis, kui ennast ise valitseme, oleme vabad
  

Machiavelli vabaduse säilitamisest (Itaalia killustumine)

• Vabariik püsib vaid siis, kui selle seadusi täidetakse – eeldab kodanikuvoorust (virtú), vabariigi tingimusteta teenimist
  
• Vabariiki pikalt säilitada on õnnestunud vaid vähestel rahvastel. Tavaliselt mandumine voorused kaovad – korruptsioon (corruzione)
  
• Roomlased seda suutsid ning muutusid seeläbi suureks, saavutasid võimsuse (grandezza), neilt tulebki õppida:
  

• Seadused, mis reguleerivad võimuloleku aega, varanduse kasutamist jne – need hoidsid ära selle, et mõned silmapaistvamad kodanikud hakkaksid teistega manipuleerima ja võimu haarama
  
• Kaht vastandlikku sotsiaalset gruppi (grandi vs populo) esindavate poliitiliste institutsioonide vastasseis – aristokraatlik senat vs rahva valitav tribunaat. Valvasid teineteise üle, kumbki ei saanud oma erihuve seadustena realiseerida
  
• Selline kontseptsioon levis Euroopas: rahvas vs kuningavõim
  

Uus-rooma vabadus 17. s. Inglismaal

• Parlamendi ja kuninga vastasseis:
  
• 1610 –1614 Stuarti suguvõsa kuningas kehtestas Parlamendi nõusolekut küsimata tollimakse, apelleerides krooni eesõigusele
  
• 1628 riiklik sundlaen (Forced loan). Keeldujate vangistamine
  
• 1630. aastatel laevamaksu (Ship money ) muutmine üldiseks maksuks
  
• 1642 viie Parlamendiliikme vangistamine
  
• Parlamendi kõnemehed: kirjeldatud sammud reedavad kuninga taotluse oma alamad orjastada, muutes nende isikuvabaduse sõltuvaks kuninga suvast
  

1642: võimukriis ja kodusõja algus

• Maaväe küsimus – Parlament võttis selle juhtimise enda kätte. Kuningas viivitas vastava seaduse heakskiitmisega
  
• Parlament: eitas kuninga vetoõiguse legitiimsust, kuulutas oma korralduse salus populi (julgeoleku) nimel rahvale siduvaks
  
• Kuningas: ilma vetoõiguseta poleks ta enam ‘Inglismaa kuningas’, vaid ainult ‘Veneetsia doodž’
  
• Parlamendi eestkõnelejad: kui vetoõigus on olemuslik osa inglise segavalitsusest, siis see muudab inglased kuningast sõltuvaks, ehk tema orjadeks . “Tõepoolest, vaadakem siis, miks veneetslased niiväga muretsevad oma doodžide võimu ulatuse pärast – eks ikka sellepärast, et nad kardavad orjust .”
  
• Salus populi nimel parlamendi relvastatud vastupanu kuningale õigustatud – kodusõja algus 1642 augustis. 1649 Charles I hukkamine – parlamentaarne türannia, loodi Inglise vabariik
  

Inglise vabariik (Commonwealth) 1649–1660
Uus-Rooma mõtteviis vabadusest saavutas oma haripunkti

• John Miltoni (1608– 1674 ) kaitsekõned vabariigile:
  
• Eikonoklastes (1649): Charles I tahtis muuta kogu Britannia oma orjadeks, teha ühe mehe tahte kõigile seaduseks
  
• Toetudes Cicerole: orjusseisund on rahuseisund vaid näiliselt, võib iga hetk ära kaduda. Ei ole üllamat põhjust sõjaks kui vabaduse kaitse ja taastamine
  

Inglise vabariiklased 17. sajandil

• John Milton , James Harrington, Algernon Sidney:
  
• Vastandavad vabadust ja orjust ning näevad vabaduse tingimusena
  

• Rahva poliitilist osalust (Parlamendi kaudu)
  
• Täidesaatva võimu eriõiguste (discretionary power) puudumist
  
• Kodanikuvoorusi, kodanikud teenivad omakasupüüdmatult vabariiki
  

Vabariiklik vabadus 18. sajandil

• Cato’s Letters , Lord Bolingbroke:
  
• Kuulsusrikka Revolutsiooni (1689) järgne Inglise parlamentaarne monarhia on vabaduse parim tagatis
  
• Ka selline süsteem toetub kodanikuvoorusele
  
• Mure, et voorust ja seega ka “inglise vabadust” õõnestab kasvav kaubanduslik jõukus, mis muudab inimesed laisaks ja lodevaks
  
• Kriitika Robert Walpole ’i valitsusele 18. saj. algul ning selles valitsevale korruptsioonile
  

Liberaalne vabadus

• Kaks peamist allikat:
  

• Thomas Hobbesi vabadusekäsitus
  
• John Locke’i käsitus inimese loomulikest õigustest
  

Vabadus ja võrdsus: Hobbes, Locke ja uusaegne loomuseadus (natural law)

• Loomuseaduse (natural law) põhipostulaat – inimestel on nende ühesugusest loomusest tulenevad ühesugused õigused või kohustused, s.t. nad on loomupäraselt võrdsed. Kellegi ei ole loomupärast õigust valitsemisele teiste inimeste üle. Keegi ei sünni poliitilisse hierarhiasse, vaid poliitiline võim pärineb nende enda vabast kokkuleppest
  

Hobbes’i vabadusmõiste “Leviathan” (1651)
Räägib mitmest erinevat laadi vabadus. Olulisim 

• Tõeline vabadus – vabadus välistest takistustest:
  

• “vaba mees on see, kes neis asjades, mida ta suudab teha ja mida ta soovib teha, pole teiste poolt takistatud”. Ei saa rääkida vabast tahtest.
  
• Mõiste “vaba tahe” on absurd – mõistet “vaba” saab kasutada vaid tegude kirjelduseks. Kui keegi mõjutab meie tahet, aga ei sunni füüsiliselt, on tegu ikkagi vaba. Erinevate soovide, impulsside, himude tagajärg. Kaalutlemise viimane etapp on tahe. Nt. Kui pannakse nuga kõrile: raha või elu ja öeldakse „elu“, kas see on vaba otsus, kas see väljendab enda tahet? Hobbes: jah, see on täiesti vaba otsus. Aga kui ollakse liikumisvõimetu ja pannakse ahelatesse, siis need ahelad ei piira liikumisvõimet, sest niikuinii ei saa liikuda . Kui aga liikumisvõimeline inimene ahelatesse panna, siis see takistab tema vabadust.
  

• Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud (käsud ja seadused ei takista füüsilisel, mõjutavad ainult tahet, riigialama vabadus on siiski nende seaduste tõttu piiratud)
  

• nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne
  
• Vabariiklik vabadus?
  

Hobbes vabariiklikust vabadusest

• See saab olla kollektiivne (riiklik iseseisvus), mitte individuaalne vabadus.
  
• Arusaam individuaalse vabariigi vabadusest on mõttetus:
  

• “Lucca linna väravale on kirjutatud suurte tähtedega LIBERTAS, ent kes võiks arvata, et üksikisikul Luccas on rohkem vabadust oma vabariigi teenimisest [seadustele allumisest] kui Konstantinoopolis. Olgu valitsus vabariiklik või monarhistlik, vabadus on ikka samasugune.” Ikka peavad inimesed kuuletuma seadustele.
  

• Vabariiklased on oma ebaloogilise vabadusemõistega inimeste pead segi ajanud
  
• Riigi ülesandeks on tagada kord, mitte vabadus. Selleks olemegi riigi loonud, et seda loomulikku vabadust piirata, mitte seda suurendada. Piirame vabatahtlikult, et tagada stabiilsus, rahu ja kord
  

Locke’i vabadusmõiste – osutus mõjukamaks

• Teine käsitlus valitsemisest (1689) – “võrdne vabadus seaduste all”
  
• Võtab üle Hobbesi arusaama, et vabadus on väliste takistuste (piirangute) puudumine
  
• Seob selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitusega:
  

Seadused kui vabaduse tagatis

• Inimesed on loomupäraselt võrdsed ja vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele (loomuvabadust piirab ainult loomuseadus)
  
• Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisele tahtele (erinevus Hobbesist)
  
• Seadused seega mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda
  
• Kas teeäärne hekk piirab vabadust? Hekk hoopis kindlustab vabadust (kaitseb kraavisõitmise eest). Alkoholi piiramine tänapäeval – Locke’i teooriat aluseks võttes piiratakse ise alkoholi tarbimist, selliseid seadusi on vaja
  
• Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise – alaline õigus astuda vastu orjastamisele (erinevus Hobbesist). Inimesele elu ei kuulu talle endale, see kuulub Jumalale, samamoodi ei ole võimalik vabadust ära anda
  

Locke valitsuse õiguspärasusest – vabariiklike ideede mõju

• Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel
  

• Rahval on kontroll valitsuse üle (olles selle ise ametisse seadnud kas otse või esindajate läbi)
  
• Valitsusel ei ole “eriõigust” piirata inimeste vabadusi
  
• Omandi puutumatus
  

• Samas erinevus vabariiklastest: otsene osalus poliitikas pole oluline. Piisab, kui inimesed valivad endale esindajad, kes nende huve teostavad ja kaitsevad (representatiivne valitsusvorm)
  

Ameerika revolutsioon (1776) ja kolm vabadusekäsitust

• Ameerika kolooniate probleemid Inglise krooni kehtestatud maksudega, ei küsitud nõusolekut
  

• vabariiklik süüdistus – “Briti parlamendi meelevallas olemine”, sõltuvus sellest
  
• Locke’ ilik süüdistus – kodanike vabaduste jalge alla tallamine
  

• Hobbes’ilik vastus:
  
• Briti krooni poliitika kaitsjad, nt John Lind (Briti peaministri pamfletikirjutaja) rakendavad Hobbesi ideid:
  

• inglased ja ameeriklased on ühtmoodi vabad ja mittevabad kuivõrd nende elu ei reguleeri või reguleerivad seadused
  
• see, kes annab seadusi, ei mängi siinjuures rolli
  

Ameerika iseseisvusdeklaratsioon (1776)

• Iseseisvus, s.o. sõltumatus (Independence) Briti ülemvõimust (vabariiklik argument):
  

• Briti kroon on käitunud despoodina, kes pole hoolinud kolooniate huvist – “vaba rahvas” ei saa sellise ülemvõimu all elada
  

• Loomulikud õigused (Locke’ilik liberaalne argument):
  

• Kõik inimesed on loodud võrdseks, kõigile on Looja poolt antud võõrandamatud õigused, mille hulgas on elu, vabadus ja õnne taotlemine. Valitsused on ellu kutsutud nende tagamiseks ning saavad oma volituse valitsetavate nõusolekul
  

Vabadusekontseptsioonid 18. saj. Prantsusmaal

• Absoluutne monarhia, kõrghetk Louis XIV (ainuvõim 1661– 1715 ) ajal
  
• Alates 1614 parlamenti (generaalstaate) kokku ei kutsuta.
  
• Tugev pärusaadel, kellel ulatuslik võim oma mõisates ning kõrge positsioon ühiskonnas ja õukonnas
  

• Samas kuningas nimetab ministrid oma suva järgi
  
• Kasvav maksukoormus Prantsuse välispoliitiliste ambitsioonide tõttu, konkurents Inglismaaga
  
• Kriitika: Locke’ilik vabadusekontseptsioon – ei arvestata võrdsuse ja õigustega (Voltaire); vabariiklik vabadus – prantsuse riigialamad on kuninga orjad ( Diderot , Helvétius, Rousseau)
  

Reformi võimalikkus Prantsusmaal?

• Voltaire – kuningal on voli kõrvaldada aadli privileegid , garanteerida kodanikele õigused, piirates enda võimu. Kohe pole vaja luua parlamenti, ehkki pikas perspektiivis vajalik (esialgu absolutism vabaduse nimel)
  
• Montesquieu (au Prantsuse kuningavõim ei ole despootlik, absolutism hävitakse vabaduse) – kuningavõim on tegelikult piiratud aadli ja kohalike parlamentide võimuga. Pole vaja matkida Inglismaad. Prantsusmaal on omalaadne vabadus, Voltaire’ilik absolutism hävitaks selle
  
• Rousseau jt vabariiklased – vabad on vaid need inimesed, kes alluvad enda heaks kiidetud seadustele. Isegi Inglise esindusdemokraatia ei ole vastuvõetav, sest selles ollakse oma esindajate orjad
  

Prantsuse vabariiklus kuni Prantsuse revolutsioonini

• Montesquieu Seaduste Vaimust (1648) – kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, ent ei nõustu teesiga, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus on vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal)
  

• Rõhutab kodanikuvooruste olulisust vabariigi säilimiseks; need põhinevad võrdsusel ja karmil kasvatussüsteemil
  
• Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga; üleminek monarhiast vabariiki on võimatu
  

Jean-Jacques Rousseau “Ühiskondlikust lepingust” (1762)

• Rousseau toetab uus-rooma vabadusekäsitust – vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igaühe osalemist seadusandluses
  
• Ent (nagu Montesquieu) ei uskunud, et tänapäevast monarhiat nagu Prantsusmaa on võimalik muuta vabariigiks:
  

• vabariigid on võimalikud vaid väiksel territooriumil
  
• põhinevad sotsiaal-majanduslikul võrdsusel. Inimesed tuleb võrdsustada kas või jõu abil, et vabariiki säilitada
  
• ning eeldavad kodanikuvoorust
  

• Ükski neist eeldustest pole täidetud
  

Prantsuse revolutsiooni ideede kaks faasi

• Prantsuse revolutsiooni alguses (al. 1789) domineerisid liberaalsed ideed konstitutsioonilisest monarhiast
  
• Alates 1792. aastast, kasvava majandusliku kitsikuse tingimustes, hakkas domineerima radikaalne jakobiinlik suund, mis rakendas Rousseau ning teiste vabariiklaste ideid
  

Robespierre ’i ( 1758 –1794) “Vooruse vabariik”

• Tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes, esindamine ei ole võimalik
  
• Selleks, et vabariik oleks võimalik, on vaja kodanikuvoorust
  
• Kodanikuvoorus eeldab võrdsustamist ning kodanikureligiooni (riigi kontrolli inimese üle ideoloogilises mõttes, mitte kristlik, vaid vabariiklik ideoloogia, mis asendab kirikut)
  

Vabadus ja võrdsus

• Nii vabariiklik kui ka liberaalne vabadusekäsitus on põhialuselt egalitaarsed, võrdsusel põhinevad:
  

• vaidlustavad sünnipärased staatuse erinevused inimeste vahel (ei ole sünnipärast aristokraatiat ega kuningavõimu jumala armust)
  

• Sotsiaal-majandusliku võrdsuse küsimuses erinevad
  

• vabariiklikus vabadusekäsituses oluline väärtus, sest võimaldab ära hoida seda, et mõned kodanikud orjastavad oma suurema võimu või rikkuse läbi teisi
  
• ebaoluline liberaalses käsituses ja esindusdemokraatia puhul – lib. vabadus sobib seega ka moodsale turumajandusele, kus suur varanduslik ebavõrdsus
  

Võrdsus ja vendlus

• On vaidlusküsimus, kas “vendlus” (kodanikevaheline sõprus, kodanikuvoorus, ühistunne, patriotism) on võimalik ilma sotsiaal-majandusliku võrdsuseta
  
• Vabariiklased väidavad, et ei ole – ebavõrdsus muudab inimesed omakasupüüdlikuks (ahneks ning auahneks)
  
• Liberaalid lahknevad kaheks
  

• võimalik vaid teatav solidaarsus teiste inimeste õigustega, suuremat ühistunnet aga polegi moodsas riigis vaja (nt Voltaire, Montesquieu, Kant )
  
• ühistunne on iseenesest hüve, samuti tugevdab see riiki – kus muidu leiame kodanikke, kes on valmis oma riiki eluga riskides kaitsma? (Shaftesbury, Herder, Novalis)
  

Eksamiks õppimine: lindistatud loengud õppematerjalide kaustas + slaidid; kordamisküsimused
Eksam : 1h, 5 küsimust, üks neist mahukam, mis hõlmab ka kasutatud kirjandust; mingeid filosoofide aastaarve ei küsita, eeldatakse, et üldjoontes teatakse
Ka nt võrdlus: Hobbes vs Machiavelli jne; põhirõhk ideedest arusaamisel, kuidas ideed suhestuvad , keda kritiseeritakse