Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Euroopa ideede ajalugu (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui ühiskondlik olend. Moraalsed ja poliitilised ideed ­ kuidas on seotud ?
  • Mis on tema eesmärgid, ihad ?
  • Miks ideede ajalooga tegeleda ?
  • Milleks siis vanad ideed ?
  • Kui ei tea, mis toimub inimeste peas ?
  • Kuidas selgitada inimeste tegutsemist ?
  • Kui propaganda ajalugu ?
  • Miks sekkus Gustav Adolf 30aastasesse sõtta ?
  • Kui võrdne-võrdsega, kas ristiusku võib neile ka vägivallaga viia ?
  • Millised on paremad teguviisid ?
  • Miks ta midagi ütleb ?
  • Mida ta teha tahab ?
  • Mis on tema eesmärk ?
  • Mida see tähendas ideede ajaloole ?
  • Kuidas peame uurima ?
  • Kes on autor? Kellega ta läbi käis ?
  • Milline oli tema haridus ?
  • Mida püüdis elus saavutada ?
  • Miks ta selle teksti kirjutas ?
  • Millised oli kaasaegsed probleemid ?
  • Mida sellega mõeldakse ?
  • Keskne küsimus ­ kuidas ma peaksin elama ?
  • Mille poole peaks püüdlema ?
  • Millist naudingut peaksime otsima ?
  • Mis rolli mängib mingi grupi arusaam aust ühiskonnas ?
  • Kuidas sellega toime tulla ?
  • Kuidas on see võimalik ?
  • Kui Jumal armastab inimest, siis miks inimese armastus on siiski puudulik ?
  • Kuidas saavutada kord maises ühiskonnas ?
  • Kuidas luua head ühiskonda ?
  • Kuidas toimib kaubandus ?
  • Miks viimast aetakse sageli esimesega segi. Mis roll on sellisel armastusel ühiskonnas ?
  • Mis laadi inimeste vahelistele suhetele peaks riik tuginema ?
  • Mis roll on sellises riigis sõprusel ?
  • Kui palju on sõbrad meie jaoks hüve ja vajadus ?
  • Kui sõber nõuab midagi kahjulikku ?
  • Kuidas selline idee tekkis ?
  • Kui palju vastas selline ideoloogiline struktuur reaalsusele ?
  • Millised on omavahelise käitumise reeglid ?
  • Kes tagab riikide vahelises suhtlemises käitumisnormide täitmise ?
  • Kuidas riigid saaksid end säilitada ?
  • Kes neist kvalifitseerub tegutsejaks, "indiviidiks" poliitilisel areenil ?
  • Kelle peaks olema ülim võim ?
  • Kellad) on kunstlik elu ?
  • Kuidas vältida mässu ja kodusõda ?
  • Midagi ette võtta, et ohtusid ennetada ?
  • Mida teha. Kas teised riigid peaksid sõjaliselt sekkuma ?
  • Kes peaks valitsema ?
  • Kes peaks valitsema ?
  • Milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus ?
  • Kes peaks juhtima laeva ?
  • Milline on Aristotelese arvates parim ?
  • Miks see nii tugevaks sai ?
  • Kuidas valitseda ?
  • Kuidas peavad kodanikud ja valitsejad käituma ?
  • Kui tavalistel kodanikel ?
  • Kuidas valitseda ehk mis on valitseja "voorus" ?
  • Mis on tema spetsiifiline voorus ?
  • Kuidas kasvatada vooruslikku kodanikku, kes oleks võimeline hästi valitsema ?
  • Kuidas vältida sõdu ja sisetülisid ?
  • Mis siis, kui honestas ja utile konfliktis ?
  • Kuidas on võimalik ellu jääda ja samal ajal ausust ja õiglust säilitada ?
  • Mida peab rahvas tegema, et saada valitseja, keda on võimalik armastada ?
  • Kes hakkab teda kasvatama ?
  • Mis oli Machiavelli alternatiivse õpetuse sisu ?
  • Kuidas valitsejad käituvad või on ta nö ,,saatana esindaja" ?
  • Kuidas saab valitseja olla helde ?
  • Milline peab olema valitseja iseloom ?
  • Kuidas neid ühendada ?
  • Kuidas sõda moraalselt õigustada ?
  • Millal õigustatud ?
  • Mis on sõjas tõeline kurjus ?
  • Kuidas siis on sõdimine maiste asjade eest õiglane ?
  • Keskmes individuaalne patt: kuidas sõdida patuta ?
  • Mis peaks olema rahvusvahelise õiguse (ius gentium) alus ?
  • Kuidas sõdida terroriga ?
  • Mis on impeerium ?
  • Mida nimetatud impeeriumiks ?
  • Mis oli Karl Suure kroon ?
  • Kuidas õigustada ?
  • Kuidas saab sellist asja õigustada ?
  • Kuidas õigustada sõda indiaanlastega, mitte võttes aluseks Sepulveda teooriat ?
  • Kes on valmis oma riiki eluga riskides kaitsma ?
 
Säutsu twitteris
Euroopa ideede ajalugu
I loeng 07.09.2012
Inimene kui ühiskondlik olend. Moraalsed ja poliitilised ideed – kuidas on seotud? Kes on inimene ja mis on tema eesmärgid, ihad ?
Üksikisiku tegutsemise sfäär ehk moraalsed ideed – õnn, au etc
Poliitilised ideed – riik, demokraatia etc
Moraalifilosoofia
Varauusajal räägiti praktilisest filosoofiast, mis jagunes kolmeks – eetikaks (üksikisiku elu), ökonoomikaks (perekonnaelu) ja poliitikaks (ühiskondlik elu).
Eetika – inimestevahelised suhted (õnn, au...), teaduslik lähenemine sõprusele (mis hoiab sõprussidemeid koos, sõprus erinevate klasside vahel jne). Kuidas see mõjutas poliitilist filosoofiat ? Kas inimestevahelised sõprussidemed tulevad poliitikale kasuks või vastupidi - kas poliitiline süsteem peaks olema üles ehitatud nii, et sõprus ei mõjuta poliitikat, nii et poleks korruptsiooni?
Poliitiline filosoofia
Riik – kuidas on tekkinud, kes peaks valitsema , alamate ja valitsejate õigused ja kohustused; kas alamad võivad valitsejaid kukutada , kui need ei täida oma kohustusi; kas riigi eesmärgiks on vabadus või pigem võrdsus.
Riikidevahelised suhted – kas mingitel tingimustel võib kasutada teise riigi vastu vägivalda, kas üldse peaks olema maailmas suurel hulgal erinevaid suveräänseid riike või oleks parem, kui oleks üks universaalne rahuriik.
Miks ideede ajalooga tegeleda?
Kasu filosoofidele:
  • Mõned lihtsalt tunnevad vanade asjade vastu huvi
  • Vanadelt mõtlejatelt on võimalik midagi õppida
  • Usk progressi – eri laadi nägemused
  • Tsüklilisuse idee ( populaarne Rooma ajal) – arusaam, et ajalugu kordub teatavate vaheaegade vahel, sellest lähtudes võib juhtuda, et mingid printsiibid on taasrakendatavad (nt renessanss )
  • Inimene on põhiolemuselt jäänud samaks, hoolimata teadulik-tehnilisest progressist. Mõtlemisviisid on fundamentaalses mõttes samad. Järeldus – on võimalik, et antiik- või varauusaja mõtlejate väited inimeste kohta on ülekantavad ka tänapäeva või pakuvad mingi alternatiivse vaate inimese kui ühiskondliku olendi mõistmisel. Aristotelese „hea elu“ idee on viimastel aastatel moraalifilosoofia keskpunktiks – kuidas inimene ise peaks toimima , et õnnelikuks saada. Teatavad käitumismudelid viivad meid õnneni. Vabaduse idee – mõisteti nii, et ollakse vaba, kui riik ei sega privaatelu. Viimastel aastakümnetel on poliitfilosoofid võtnud aluseks Rooma filosoofia, mis väidab, et ollakse vaba siis, kui me saame ise otsuseid teha ja end juhtida.
Kasu ajaloolastele:
  • Ajalugu tegeleb asetleidnud sündmustega, milleks siis vanad ideed? Kas saab adekvaatselt mõista sündmusi, kui ei tea, mis toimub inimeste peas? Mõned koolkonnad väidavad, et ideed pole ajaloo mõistmisel olulised või on lausa eksitavad, pigem peaks ideede uurimist vältima ja leidma asjade toimumise tegelikud põhjused. Kuidas selgitada inimeste tegutsemist ?
Kriitikud – strukturaalsed tegurid
  • Geoffrey Elton – kirjutas teose, kuidas ajaloolane peaks tegutsema. Väidab, et ajaloolane tegeleb faktidega ehk tegelikkuses sündinud asjadega. Ideede ajalugu on midagi ähmast, mille puhul ei saa midagi kindlat väita, on ähmane. Ajaloolane peab tegelema poliitilise ajalooga ehk sündmuste ja institutsioonidega, leiab vastused arhiivist ning allikad annavad küsimused ja vastused kätte – ainult nii saab tuvastada tegelikke kindlaid fakte. Mõtlemine ongi tegutsemine, neid kahte sfääre ei ole võimalik lahutada.
  • Marksistid – suured jõud ühiskonnas, mida tegelikult üksikisiku tegutsemine ei suuda muuta ühiskondliku arengu aluseks on tootmissuhted ja neist lähtuvalt on ühiskonnas klassikonflikt ning just see seletab sündmuste põhjusi, ajalugu peab tungima sügavamale ja jääma marksistliku kontseptsiooni raamidesse. Ideed on pealisehitis, mis ei seleta, vaid õigustab käitumust. Ideed on propagandasfäär, valitsevate klasside vahend alamklasside vaodhoidmiseks. Ideede ajalugu kui propaganda ajalugu? Poolt – ideid kasutati ka propaganda eesmärgil. Vastu – tegemist polnud meelega valetamisega.
  • II Iraagi sõda 2003–2011: väide – võitlus naftaressursside pärast. Alati on põhjuseks riikide huvid. Reduktsionism – on mingi kausaalne seos, mis toimib sõltumata sellest, mida inimesed ise mõtlevad. On olemas strukturaalne põhimõte, mis paneb riigid teatavalt käituma. Teised väitsid, et sellest ei piisa. On olemas lisafaktorid: Bushi arusaam õiglasest ühiskonnakorrast, uskus,et USA ühiskond on õiglasem kui Iraagi oma, demokraatia on parem ja seda on võimalik „eksportida“, seda on võimalik maailmas juurutada, türannid tuleb kukutada, siis tekib stabiilne demokraatia. Bushi arusaam riigi julgeoleku kaitsmisest: kui Iraak arendab tuumarelva, siis USA-l on õigus sekkuda, et tagada julgeolek nii enda riigile kui ka ülejäänud maailmale.
  • Miks sekkus Gustav Adolf 30aastasesse sõtta? – Strukturaalsed seletused: riigid võistlesid kaubandusteede pärast, et ressursse kindlustada. Sellepärast läks GA Saksamaale sõdima (marksistide väide); allikates on palju erinevaid argumente: poliitilis-diplomaatilised – kes on meie liitlased, kuidas see mõjutab tulevast olukorda poliitilisel maastikul , kui Saksa keisrivõim tugevneb; sõjalis- strateegilised – sõda jõuab varem või hiljem Rootsi alale , kus on võimalik riiki paremini kaitsta; majanduslikud – sadamate kontrollimine, kus on odavam sõda pidada;

õiguslikud ja eetilised: kas Saksamaale minek oleks õiglane, kas seda on võimalik kogu maailmale tõestada, et mitte jätta muljet agressiivsest riigist; psühholoogilised – kuidas mõjutab Rootsi kodaniku patriotismi, kui peab sõdima väljaspool kodumaad.
  • Ameerika vallutamine: kas indiaanlased on inimesed nagu meie või on nad metslased? Kohtuti teistlaadi tsivilisatsioonidega, kust see küsimus ka välja kasvas. Järeldus – käitumisnormid, mida võidakse või ei tohi teha nende suhtes: kas peaks allutama või suhtlema kui võrdne-võrdsega, kas ristiusku võib neile ka vägivallaga viia? Eurooplane hakkas põhjalikumalt mõtlema, kes on inimene – teine mõtlemine, hakkas küsima, kas Euroopa tsivilisatsiooni eluviis on ainus võimalik elumudel?
Kahte laadi ideed:
  • Kirjeldavad ehk empiirilised ideed, mis põhinevad kogemusel või abstraktsel mõtlemisel: milline on inimene ja tema loomus, mis tungid teda juhivad, kas ta on egoistlik või altruistlik, kuidas inimesed omavahel suhtlevad.
  • Normatiivne – kuidas peab inimene käituma, milline on õige ühiselu korraldus. Hinnangud – teatav käitumine on halb, teatav hea. Millised on paremad teguviisid? Kuidas asjad peaksid maailmas olema  kirjeldavate väidete tuletamine .
Interdistsiplinaarsus
Filosoofia, teoloogia , politoloogia , rahvusvahelised suhted, õigus- ja majandusteadus . Majandus oli moraalifilosoofia osa, politoloogia oli üks filosoofia harusid jne. Uusaja hakul hakkasid lahku kasvama.
Ideedeajaloo traditsioonid
Kaks põhilist meetodit:
  • Kanooniline ehk tekstuaalne meetod
  • Ajalooline ehk kontekstuaalne meetod

Tekstuaalne tekkis varem, EIA kui distsipliini teke
  • Arthur Lovejoy – esimene ideede ajaloo ajakiri. Võitles selle eest, et ideede ajalugu tunnustataks kui eraldiseisvat ja elutähtsat ajaloodistsipliini osa. Uurida inimese mõtlemist on sama, mis uurida inimese olemust. Väitis, et kõik mõtlejad ajaloos lahendavad samu universaalseid küsimusi. Ideed käivad ringiratast, ilmnevad uues ajaloolises olukorras. Väljapakutud ideed pole uued, need on ühikideed – on võimalik lahutada inimese mõtted jagunematuteks ühikuteks, uued ideed tekivad nende ühikute kombineerimisel. Kuidas neid ühikideid uurida: peab lugema teksti, piisab teksti lugemisest , ideed on sealt leitavad. Ei peagi teadma mõtleja enda elu kohta, vaid uurida tuleb suuri tekste . „Suured tekstid“ – universaalsed lahendused, mis on igas ajastus rakendatavad, neid tuleb lugeda nii, nagu tahaksid nad vastata meie enda probleemidele.

Ajalooline meetod
  • Cambridge ’i koolkond 1960ndatel eesotsas Q. Skinneriga – tema ja kolleegid väitsid, et Lovejoy unustab ära kaks äärmiselt olulist aspekti: autori kavatsus – miks ta midagi ütleb? Mida ta teha tahab? Mis on tema eesmärk? Teiseks: selleks, et autorit mõista, peab teadma ajaloolist konteksti ja probleeme – keda kritiseerib, keda ülistab – ning keelelisi tavasid, tol ajal tähendas mõiste võib-olla midagi muud kui tänapäeval. Sellepärast peab lugema ka „väikeste“ autorite teoseid.

Lingvistiline pööre
Keskseks nimeks on L. Wittgenstein – keel kui tööriistade kogum, millega mängitakse mingeid mänge. Sõnad ja mõisted pole üksnes asjade fikseeritud nimed, vaid nendega mängitakse kindlate reeglite järgi, tähendust muutes vastavalt reeglitele ja vajadusele.
J. Austin – „How to do things with words “, kõneaktide teooria. Lokutiivne (asjade nimetamise funktsioon) ja illokutiivne (ütlemisega tehakse tegu) akt. Näiteks: perekonnaseisuametnik paneb ütlemisega inimesed paari. Käskimine, keelamine, kritiseerimine , sõimamine jne.
Mida see tähendas ideede ajaloole? – Autor on tegutseja , kes oma loominguga teeb mingeid tegusid ja need teod ei ole suunatud meile, need pole ajatud, vaid on dialoogis oma kaasajaga . Kui ta kedagi kritiseerib või ülistab, siis see suhestub teiste inimestega, kes temaga koos ühiskonnas tegutsesid. Selleks, et aru saada tema kasutatud sõnade kogutähendusest, peab tundma kaasaega. Selleks, et aru saada vastusest, peab teadma ka küsimust (Collingwood).
Kuidas peame uurima ? – Kes on autor? Kellega ta läbi käis? Milline oli tema haridus ? Mida püüdis elus saavutada? Miks ta selle teksti kirjutas? Milliste teiste tekstidega tema tekst suhestus? Millised oli kaasaegsed probleemid? Kuidas tol ajal kirjutati (tava, allikad, terminid)?
II loeng 14.09.2012
Õnn
Õnne mõiste
  • Emotsionaalne seisund
  • Seos naudinguga
  • „Õnnelik elu“ – mida sellega mõeldakse? Narkomaan on ühel hetkel õnnelik, kuid kas tema elu on õnnelik?
  • Kas õnne on võimalik objektiivselt määratleda? Kas õnne saavad määrata ka kõrvalseisjad või on see puhtalt subjektiivne (sisemine tunne)? Kas on olemas kriteeriume? Keegi peab end õnnelikuks, kuid kõrvalseisjad ütlevad, et ta eksib . Kuritegelik töö – pääseb vanglakaristusest, on õnnelik, kas kõrvalseisjad on nõus? Kelle või mille õnnest on jutt 
  • „Õnnelik ühiskond“?
  • Objektivistlik – taotlus üles ehitada õnnelikku ühiskonda, olenemata sellest, kuidas inimesed end ise tunnevad. On seotud utoopiatega (nt Põhja-Korea, NSVLiit), igal inimesel on oma kindel roll saavutada ideaalne ühiskond kellegi nägemuse järgi.
  • Õnnelike indiviidide ühiskond – on korraldatud ülemaailmseid küsitlusi, andmekogumisi, uuritakse, milline ühiskond on õnnelikum. Sotsioloogid leidsid , et eestlased on üks maailma õnnetumaid rahvaid. Eesti ja inglise keele võrdlus (I’m so happy kui meeleseisund vs ma olen õnnelik ideaal)

Õnne olemus antiigis
Keskne küsimus – kuidas ma peaksin elama? See puudutab eesmärke ( telos ) ehk mis on hüved, mille poole peaksime püüdlema. Õnne definitsioon tulenebki telosest – õnn pole muud kui lõpp-eesmärk – ei ole eesmärk millegi muu jaoks. Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne , seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad:
  • Kreeka kodaniku arusaam õnnest – see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke , et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust . Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust – võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu
  • Platon , Aristoteles ja stoikud – keskne mõiste voorus
  • Epikuurlased – vastandusid stoikutele

Vooruse tähtsus:
Arete – voorus, loomutäius, täiuslikkus. Mõiste, mis käib nii elusolendite kui ka asjade kohta, kasutatakse juhul, kui on saavutatud sisemine potentsiaal parimal võimalikul viisil. Nt kirves on vooruslik, kui temaga saab hästi puid lõhkuda, kui tema funktsioon on hea. Silm näeb väga hästi – vooruslik.
Paideia – noore mehe kasvatamine vooruslikuks ( vastandbanausia: käsitöö väljaarendamine jmt ehk manuaalne töö)
Antiikfilosoofia – voorus on õnneks tarvilik tingimus, õnne ei ole ilma vooruseta. Koolkondade vaidlus: kas on ka piisav tingimus või on veel midagi vaja? ( Loogika – kui voorus on tarvilik ja piisav tingimus, siis on õnn ja voorus sünonüümid.)
Kuidas vastati?
Platoni varased dialoogid (Sokrates)
  • Elu ei ole elamist väärt, kui
  • hinge laastab haigus
  • hinge laastab vale toimimine

Voorusest ainuüksi ei piisa, peab olema terve keha. Voorus on tarvilik tingimus – peab õigesti toimima.
Platoni keskmised dialoogid („Vabariik“)
Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hing koosneb mõistusest, emotsionaalsusest ja instinktidest. Harmoonia – need osad on omavahel õiglases vahekorras, igal osal on oma funktsioon: mõistus valitseb (tarkus), emotsioonid toetavad mõistust ( julgus ), instinktid on ohjeldamatud (mõõdukus – peavad olema vaos hoitud)  õiglane hing – õiglane toimimine inimeste suhtes.
Platoni hilisemad dialoogid (Pidusöök)
Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest ehk armastusest, sel on erinevad astmed. Kõige õnnelikumaks saame, kui suudame tunnetada ilu kui sellist, kui suudame taotleda ilu iseendas , ilu ideed.
Subjektivne naudingutunne
  • Meelelised ja vaimsed, viimased on puhtamad
  • Vaid see, kes tunnetab ( armastab ) ilu, elab „elamisväärset elu“

Aristoteles õnnest (Nikomachose eetika):
  • Õnn on „hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna “ – tähendab oskust mõistuspäraselt toimida
  • Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil ( analoogia flöödimängijaga – tema suurim hüve on pilli võimalikult hästi mängida. Elus võib olla erinevaid funktsioone (andeid), valime valdkonna, milles on potentsiaali, hüveline on see, kui selle parimal viisil välja arendame ja kasutame. Hea näide sportlase puhul – hüpata võimalikult kaugele, joosta võimalikult kiiresti jne).
  • Inimhinge funktsioon – mõistuspärane toimimine, see eristab loomadest. Inimese suurimaks hüveks on kõige mõistuspärasem toimimine kogu elu jooksul. Kas inimene on õnnelik või mitte, saab öelda tagantjärele, tegemist pole hetkeseisundiga.
  • Õnn on „parim, kauneim, nauditavaim“ – naudingut pakub see, millesse on kiindutud, püüeldakse kõrgema poole, mis rakendab meie mõistust võimalikult suurel määral. Nt istun maha, tahan filmi vaadata – tuleb vaadata midagi arendavat, mitte nt märulit.

Kas voorusest piisab õnneks? Platoni ja Aristotelese vestlus
Platon – erinevatel eluetappidel erinevad vastused. Varane Platon: ei, hiline : jah
Aristoteles – loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid:
  • head teod nõuavad vastavat varustust
  • keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi

Kas voorusest piisab õnneks? Stoikute vastus ( Cicero , Seneca , Marcus Aurelius)
  • voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus ehk õige arusaam sellest, mis on hüve, kuidas voorused ja hüved seonduvad
  • tõeline hüve on see, mis on oma loomu poolest hea. Kas tervis, nauding , rikkus, sünnipära on loomu poolest head? ei ole, sest väärtus sõltub sellest, kuidas ja milleks neid kasutatakse. Tõelised voorused on tegutsemisviisid: õiglus, mõõdukus, julgus on seesmiselt head
  • Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel. Välised hüved on meist sõltumatud ja võime nad vastu enda tahtmist kaotada. Seesmised hüved ehk meie enda käitumine, mõtlemine, tunded ja ihad on midagi, mida saame kontrollida. Nende omamises saame olla kindlad. Epictetos: peame olema väliste hüvede suhtes täiesti ükskõiksed. Kõik need sündmused, mis toovad kaasa õnnetusi (äpardused, tragöödiad) – meid ei tee õnnetuks see sündmus, vaid meie tunded ja arvamused sündmuste kohta, mida suudame tegelikult kontrollida. Suudame rolle hästi mängida, nt kerjuse roll – kui ei hädalda, keskendub ainult oma hoiakutele ja arvamustele, on ükskõikneümbritseva suhtes, siis suudab olla õnnelik.
  • Õnn ja voorus on ekvivalentsed ehk võrdväärsed

Epikuurlaste vastus (kreeka filosoofi Epikurose järgi):
  • Kas rattale tõmmatud vooruslik inimene on õnnelik?
  • Õnn on seotud naudinguga – on ainus tõeline hüve. Ainus halb on valu. Objektiivne sisu: millist naudingut peaksime otsima ?
  • Eriline naudingutunne ataraxia – valu ja vaimse rahutuse puudumine. Oleme õnnelikumad siis, kui vähem ihaldame, piirdume vähese, kui see-eest olulisega
  • Saavutatakse vooruse kaudu. Eeldab:
  • Häid sõpru
  • Ihade ja ootuste piiramist – pettumuste vältimine, maailma melust kõrvaletõmbumine (nt poliitiline elu ei tee suure tõenäosusega õnnelikuks)
  • Õnnelik elu: elu sõprade ringis , eemal poliitikast

Vahekokkuvõte:
Tavaarusaam – õnn seisab teatud asjade omamises
Stoikud – õnn on teatud sorti tegutsemisvõimes, aktiivne
Epikuurlased – õnn on passiivne seisund, mitte tegutsemine, vaid rahuliku seisundi saavutamine
Õnneliku elu erinevad vormid: Aristoteles
Riigimehe elu – poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus. Rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes.
Filosoofi elu – eelistatud, kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust. Tarkuse saavutanud, mõtleb ta maailma üle oma teadmiste valguses, jumala sarnane elu.
Aristoteles poliitikast ja õnnest
Poliitika eesmärgiks õnn: õnneliku elu võimalikkuse tagamine
Filosoofid vajavad polist (seega poliitikuid ) ning poliitikud vajavad filosoofe
Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu:
  • kodanikud saavad osaleda poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele
  • suur keskklass (manuaalset tööd tegid orjad , keskklassil oli vaba aega, et riiki juhtida ja filosofeerida )

Augustinus õnnest paradiisis ja pärast pattulangemist – kristlik käsitlus
Analüüsis Piiblit ja leidis, et Aadama ja Eva elu paradiisis oli piiramatu õndsus, tõeline õnn. Pattulangemise karistus – valu, surm ja needus (põrgu). Probleemiks on inimese enesearmastus , mis hävitab teda. Tema ihad on omavahel konfliktis , tal on nii häid kui halbu tunge, mille vahel ei suuda valida. Ihade rahuldamine sõltub välisest, satub teiste inimestega konflikti.
Õnnest ja voorusest
Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk. Nende voorus ei saa olla vankumatu – võitlus nõdra lihaga, ei suuda end vaos hoida, ei ole piisavalt tugev, et hinge tasakaalu säilitada. Siin tulebki appi religioon , et tõelist õnne saavutada. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Isegi nemad pole kaitstud selle maailma hädade eest – surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest – õnnest (felicitas). Saavad oodata kannatlikult tulevast õnne (õndsust – beatitudo) teises elus ning olla „õnnelikud lootuses“. Tõeline „õndsus“, mille poole peame püüdlema, on igavene elu ja rahu. Tegemist on pessimistliku käsitlusega.
Poliitilisest elust
Riik ei saa seada õnne kõrgeimaks eesmärgiks, see on tekkinud pattulangemise tulemusel ja põhjusel. Riik on hädavajalik, et tagada korda ja rahu. Seetõttu on riik osa Jumala plaanist (ka paganlik riik). Kristlik riik teostab õiglust kõrgemal määral, et saaks elada kristlikku elu. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha „oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral.“
Aquino Thomas (13. saj) õnnest ja poliitilisest elust – Aristotelese taasavastamine Euroopas ja tema filosoofia kohandamine kristlike põhimõtetega ideaalne kristlik filosoofia
Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, on õnn siinpoolsuses teatud määral võimalik, peab hoolitsema ihu ja hinge eest. Inimene tegutseb osana kogukonnast (riigist), mis on hierarhiline , eri funktsioonid. Hea elu on poliitiline küsimus. Riik ei ole ainult jumaliku karistuse instrument vägivaldsetele inimestele, vaid ka instrument hea elu saavutamiseks. Valitseja peab suunama inimesi vooruslikule käitumisele seaduste abil. Seadused harjutavad inimesi õigesti käituma ja muutuvad seeläbi vooruslikuks. Tõelised eesmärgid on kõrgemad. Maist elu võib teataval määral nautida, kuid tähtis on siiski igavese elu ehk õndsuse taotlemine . Seega on kirik tähtsam kui valitseja, sest see tegeleb inimeste kõrgete, vaimsete vooruste arendamisega. Ka valitsejate vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved. Olulisemalt positiivsem filosoofia.
Varauusaja käsitlus – humanistid. Kolm uut suunda 16–17. saj.
Õnne hakati rohkem otsima siinpoolses maailmas – ilmalikustamine. Suureks trendiks oli pööre sissepoole – inimene hakkas õnne tõlgendama pigem oma enda subjektiivsetest tahtmistest lähtuvalt. 16. sajandi rahutustest lähtuvat:
Kodanikuhumanism ( Machiavelli „Discorsi“), eeskujuks Rooma vabariigi aegne korraldus
  • aktiivne, vooruslik elu kogukonna teenistuses. Õnn on kogukondlik nähtus (enda ohverdamine kogukonna heaks)

Individualism (nt Montaigne )
  • tagasitõmbumine aktiivsest elust
  • õnn (rahu) on leidmine iseendas, ennast tundma õppides
  • sõprus on suurim õnn – head sõbrad

(Neo-)augustiinlus (nt Pascal )
  • hingeline distantseerumine maailmast
  • Jumala armu ootus, valmistumine igaveseks eluks

Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. sajandil: Thomas Hobbes
Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele – uutlaadi filosoofiline süsteem. Rakendas tollaseid loodusfilosoofiaalaseid ideid, - mis seotud Descarte’iga -, kes hakkasid maailma käsitlema mehhanistlikult. Inimese panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega – ei ole absoluutset ega loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju. Järelikult ei saagi kirjeldada objektiivselt, mis on hea, mis on õnnelik elu. „Õnn (felicity) on pidev õnnestumine asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu , seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ja hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta.“ Mida iganes inimene ihaldab, selle saavutamine teeb teda õnnelikuks. Sellele vaieldi vastu. Tundus liiga subjektivistlik ja egoistlik. Kas ainult meie ihade rahuldamine teeb õnnelikuks? Kas teised on üksnes vahendid?
Shaftesbury ja Leibnizi vastus Hobbesi subjektivismile
Õnnest: kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes. Naaseb vooruslik tegutsemine. Õnnelik elu eeldab ühiskondlikku harmooniat, mis omakorda nõuab hinges tunnete harmooniat  vooruslik tegutsemine  õnnelik elu
Shaftesbury hinge harmoonia
Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonimlisel inimesel on mõõduka suurusega meelelisi naudinguid, suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetes, ülimalt suur refleksiivne nauding ( vaatleme ühiskondlikku käitumist ja tunneme rõõmu enda vooruslikust käitumisest) – oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest. Tuleb teha sõpradele, kogukonnale head ja tegutseda riigi huvides – see teebki õnnelikuks. Voorus on õnne tarvilik tingimus ja tunneme valu, kui vooruslikult ei käitu, sest sisekaemuses saame aru.
Shaftesbury õnneliku elu vormidest
Pole selge, millist rolli mängivad välised asjad õnnes. Kindel, et õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. Filosoof teenib ühiskonda, olles moraalne kasvataja.
Jean- Jacques Rousseau tsivilisatsioonikriitika – moodne inimene ei suuda õnnelik olla
Moodsa aja probleemid:
  • Arutlus teadusest ja kunstidest
  • Arutlus ebavõrduse tekkest

Kaks võimalikku lahendust :
  • „Ühiskondlik leping“ (1762)
  • Emile “ (1762)

Loomulik inimene – enne seda, kui ühiskond rikub ja muudab. Teda iseloomustab enesearmastust – peab endast lugu, on enesekindel, kuid eesmärgiks on põhivajaduste rahuldamine. Ei tunne teiste suhtes hirmu, ei vihka neid, ei taha neile halba. On kaastundlik ja rahul.
Ebaloomulik ehk ühiskondlik inimene – eneseimetlus e uhkus, mure staatuse pärast, võrdleb end pidevalt teistega , vajab teiste tunnustust. Nt on vaja autot (tõlgendatav loomuliku vajadusena), kuid kui hakata vaatama, kellel on paremad autod, siis hakkab inimene võitlema selle nimel, et saada kallim ja uhkem auto. Rikutud ühiskonnas käib pidev võitlus staatuse pärast, vajadus omandada uusi asju, võita tunnustust – me ei ole enam sõltumatud, vaid sõltume teiste tööjõust asjade saamiseks, panusest, teiste hinnangust enda eneseimetluse toitmiseks. Need vajadused on kunstlikud. Neid vajadusi rahuldades ei saa õnnelikuks, sest tegemist on lõputu ringiga . Alati on
kellelgi midagi rohkem. Tekitab vägivallatsükli ühiskonnas. Soovid on rahuldamatud, ei tunne iseennast , puudub enesereflektsiooni võime.
Lahendused:
  • Ühiskondlik lahendus riigis – kuidas riik peaks suutma inimese tõelist mina üles leida see toimub kasvatuse kaudu, inimene peab õppima end samastama ühiskonna ja riigiga. Haiglane eneseimetlus kantakse üle kogukonnale kui tervikule, kui ühiskonnal läheb hästi, on inimene õnnelik.
  • Individuaalne lahendus (Emile). Inimene kasvatatakse üles isoleerituna ühiskonnas, teda õpetatakse rahulduma vähesega, et ei tekiks kunstlikke vajadusi. Tõeline inimik sõprus kui õnne allikas.
    III loeng 21.09.2012
    Au
    On tihedalt seotud sotsiaalse grupiga, mis peab end teistest kõrgemaks. Nende jaoks ei ole maiste naudingute tagaajamine, vaid enda ja perekonna au. Duelle pidasid kõrgema klassi esindajad üsna palju. Au sai kaitsta ainult inimene ise.
    Mõiste
    Seotud mõisted: au, väärikus, maine
    Inimeste austamine – au on teatav hüve siis, kui see on ühepoolne (osutatakse meile), erinevalt sõprusest ja armastusest. Riiklik austamine – ordenite andmine. Mõned inimesed väärivad rohkem austust kui teised, sest nende teeneid ühiskonnale peetakse suuremaks .
    Aumeeste kokkulepe – ei pea paberile kirjutama, sest tagatiseks on ausõna, selle lubaduse garantiiks on au.
    Võrdlus sõpruse ja armastusega – au on ühepoolne, austatakse kõrgema positsiooniga inimest. Sõprus ja armastus on vastastikused.
    Au ja kuulsuse suhe – üks võib viia teiseni, kõrgem au võib tuua kuulsust ja vastupidi
    Mis rolli mängib mingi grupi arusaam aust ühiskonnas? – Mõnel pool on nähtud selle hävitavat iseloomu, mis kahjustab loomulikke ühiskondlikke suhteid, on üritatud seda neutraliseerida, samas on vastupidiseid teooriad, mis näevad au positiivset funktsiooni.
    Varase Kreeka ühiskond (8.–5. saj. e. Kr.)
    Ühiskondlik struktuur: erinevused Lähis-Ida kuningriikidest. Kreekas olid linnriigid , mida valitseti kindlate seaduste alusel.
    Piiratud valitsejavõim – valitseja võim olenes tema isikuomadustest. Tema kõrval seisid nõuandvad ülikud või „parimad“ ehk aristokraatia .
    Oikos ( majapidamine ) kui üliku võimu baas. Konfliktid oikose ja kogukonna huvide vahel.
    Ülikute võitlus au ja kuulsuse pärast
    Ülikute sotsiaalne roll
    • Riiginõukogu liikmed
    • Sõda
    • Kohtumõistmine
    • Välissuhtlus ehk diplomaatia ; teiste polistega suhtlemine
    Võistlus prestiiži pärast „...olla alati parim ning paista silma teiste ees.“ ( Ilias )
    Üliku au – ülikud taotlevad „pooljumala“, staatust, olla inimestest kõrgemal, saab hankida teenetega kogukonna heaks.
    “Miks see on nii, et sina ja mina oleme austatud teiste ees, nautides kõrgemat staatust, parimaid palu ning ääreni täidetud veinipeekreid... Kõik inimesed vaatavad meile nagu oleksime me surematud... Ja meile on antud suur ja viljakas maatükk, puuvilja-aed... Seepärast on meie kohuseks seista esiplaanil lahingus, seista vastu vastasele ning kanda oma rolli lahingutärinas.” (Ilias)
    Aukoodeks on aadli koodeks ; sõna „aadel“ tähendab erilisust, kõrgemat, õilsamat (tuleb saksa keelest).
    Lahinguid ei peetud kogu aeg, selle alternatiiviks oli sport – olümpiamängude roll. See polnud orjade vaatemäng, vaid vabade meeste võistlus militaarse kallakuga spordialadel. Taheti oma staatust parandada ja oma võimed näidata.
    Pinged ja probleemid
    Kõrgema staatusega inimeste vahel tekib tihti konflikte, individuaalne auahnus vs kogukonna teenimine . Kreeka juhtide vaheline tüli ( Achilleus vs Agamemnon ; Trooja sõja näide). Homeros arvas , et meeleparandus on võimalik (Achilleus näeb kõrgemaid huvisid), kõik ei suutnud oma meelt parandada ja mõistlikult käituda  7–6. sajandi kriis (kodusõda, türannide võimulepääsemine)  sotsiaalreformid: tähtis roll Solonil: “Polise hävitavad suurmehed , nende rumaluse tõttu orjastatakse lihtrahvas. Seda, kes on tõstetud liiga kõrgele, ei saa enam niisama lihtsalt tagasi tõmmata.” Lahenduseks käivitas tugeva reformiprogrammi, kodanikud jagati klassidesse varanduse järgi, nende klasside piires sätestati kodanike võrdsus; samad reformid viidi läbi ka Spartas.
    Kreeka tragöödiad aust
    Teemad
    • Indiviidi suhe kogukonnaga
    • Moraalsed konfliktid ( Euripidese Orestes)
    Lahenduseks demokraatlik polis
    Platoni „Vabariik“
    Au ja kuulsus on vaid näilisus ( doxa ). Arvamused, mis ei põhine tegelikkuses ( varjud koopaseinal). Platon käsitleb kasvatust kui kindlat funktsiooni. Ta jagab inimesed klassidesse: valitsejad , valvurid ja töölised. Au taotlemine puudutab valvurite klassi, nende vooruseks on julgus. Valvureid tuleb varajasest vanusest kasvatada nii, et kodanikud pole kunagi üksteisega vaenujalal olnud; inimhinge ümberkasvatamine kui ühiskondliku harmoonia saavutamine.  Utoopia
    Aristoteles „Nikomachose eetika“
    Nagu ka õnne puhul vastandab tavaarusaamale seda, keda austatakse ja keda peaks austama. Tegelikult peaks austama ainult head ehk vooruslikku ja loomutäiuslikku inimest. „Au on loomutäiuse tasu.“ Kõik inimesed on loomu poolest võimelised head olema ja tegema ratsionaalseid valikuid . Loomupärased inimlikud kalduvused. Loomutäius on oskus tegutseda õigesti ja valida õige tegevus ning teha seda mõistlikul, kindlal ja mõõdukal viisil. Need käitumisviisid on seadumus – loomulikud eeldused + harjutamine (on võimalik treenida õigesti ja mõõdukalt käituda). Mõõdukus on voorusliku käitumise põhidefinitsioon, mis rakendub ka au poole pürgimisel.
    Mõõdukas aupürgimus
    “Nagu raha võtmises ja andmises on vahepealne, aga ka liialdamine ja puudulikkus … nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab. Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast.”
    Vooruslik käitumine raha suhtes on vahepealne – ei tohi olla ei kitsi ega laristaja.
    Inimene, kes sellist mõõdukat au taotleb, seda nimetab Aristoteles eneseväärikaks inimeseks .
    Aristoteles eneseväärikusest
    Täielik loomutäius enese suhtes; õiglus – täielik loomutäius teiste suhtes.
    “Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal.”
    Kui arvad , et oled eneseväärikas, kuid ei ole seda, siis oled rumal; kui oled, aga ei pea, siis enesealandaja.
    “Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult.”
    Eneseväärika inimese toimimisviisid
    Kuidas suhtub
    • auavaldustesse – inimene rõõmustab, kuid au ei ole sama, mis loomutäius
    • auhaavamisse – see pole üldse tähtis, eneseväärika inimese au ei saa haavata , sest tema ise on teadlik oma väärikusest
    • ohtudesse – tuleb käituda mõõdukalt, kuid tõsise elu korral ei hooli oma elust, sest ellujäämine pole alati tähtis
    • heategudesse – teeb ise head, kuid häbeneb vastu võtta. Enda suhtes ei lasta teha, ise tuleb teha. Kummaline võistlus – loogiline vastuolu. Kui kõik on väärikad, ei saagi head teha.
    • üldiselt hinnatud asjade tagaajamisse – väheste, aga suurte ja kuulsusrikaste tegude inimene
    Ta ei tee elu millestki muust sõltuvaks kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne.
    Roomlased aust
    Rooma traditsioon analoogne Kreekaga – ülikute võistlus riigi teenistuses, voorused eeskätt sõjalised. Aristokraatlik väärtuskoodeks. Samalaadsed probleemid ühiskonnas:
    Cicero „Kohustustest“ – millised valikud seisavad ühe tubli rooma kodaniku ees, kas ta peaks olema ambitsioonikas, otsima au ja kuulsust riigiametite abil või pigem tõmbuma elust tagasi privaatsfääri, tegelema oma mõisa, perekonna ja kaunite kunstidega. Mõlemad valikud on valed valikud, vooruslik kodanik peab valima aktiivse poliitilise elu, aga ta ei tee seda ambitsioonist või auahnusest, vaid hinge suuruse pärast (magnitudo animi), seda iseloomustab põlgus väliste asjade vastu. Hingesuurus on erinev kuulsusjanust ( gloria ). Tuleb teha suuri ja kasulikke tegusid ühiskonna jaoks. Caesar ei taotlenud suuri tegusid, vaid ainult omaenda au. Vooruslik elu toob kaasa ka gloriat ehk imetlust ühiskonnas (armastus, usaldus).
    Kristlus ja au
    Kristus variseridest: “Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid. Nad teevad oma palvepaelad laiemaks ja palvetupsud suuremaks. Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks. [---] Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab , seda ülendatakse.” (Matteuse, 23: 1–12)
    Meie ise ei pea end teistest kõrgemale tõstma. Esimene kirstlik voorus on alandlikkuse voorus.
    Aquino Thomas
    Au ja kristliku enesealanduse lepitamine. Püha Paulus või Franciscus Assisist – peavad end väärituks kõiges, v.a. Jumala armus. Vääritus pattude pärast, kui Jumala au ja ligimese hüve nimel suured, ennastunustavad teod. Kui selle eest osutatakse au, siis võetakse see vastu, kui viidatakse Jumalale ja muust maistest hüvedest ega rikkustest ei hoolita.
    Feodaalne au ehk rüütliau
    Paralleelne kirstliku auga.
    Feodaalau saab algselt sisu vallutustest ( barbarite hõimud Rooma riigi aladel) – hõimuliidrid ehk vabad mehed.
    Aadlisoo kujunemise alused:
    • Need, kelle esivanemate hulgas polnud orje. Au: vabade meese atribuut, legitimeerib nende kõrgemat staatust
    • Algselt au aluseks füüsiline suurus ja tugevus  välised hüved, eriti feodaalvaldus  kõrgkeskajal au internaliseerimine (karakteriomadused). Hakatakse rõhutama, et maaomandist ei piisa, aadlikud kehtestasid ise endale teatavad käitumisreeglid, et kõrgemat staatust ühiskonnas õigustada.
    Rüütliau nõuded
    • Vasalliteet – võrduse ja hierarhia lepitamine. Auliseks pidamine tähendab võrdsust, samaaegselt pidi see sobituma tollasesse hierarhilisse süsteemi, üheks aunõudeks oli see, et au ise pidi sisaldama eeskätt lojaalsust endast kõrgemale vabale mehele.
    • Pinge – vastastikuse lugupidamise eeldamine aadlike võitlus au pärast, rivaliteet. Igaüks püüdis oma au suurendada. Võistlus viis tihti suurtele konfliktidele suguvõsade vahel, millesse olid kaasatud ka vasallid ; au nimel pidi kuritöö eest kätte maksma – veritasu, vägivalla lõputu tsükkel. Kuidas sellega toime tulla? (Sitsiilias siiamaani, kuigi keelatud) alternatiiviks sai kohtumõistmine võistluse läbi, tseremoniaalsus. Selle tulemuse otsustas jumalik ettemääratus ja seeläbi selgitati välja, kumb pool oli õiglane. Kaotaja hukkus, kuid sellega arvati, et õiglus oli jalule seatud.
    Rüütliau koodeks (chivalry) kõrgajal
    • Alates 12. sajandi „ kavaleri -ideaal“. Õigluse, mitte iseenda või isanda kaitse. Nt kuningas Arturi legendid . Kolm peamist suunda:
    • Kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes (Sir Gawain and the Green Knight – duell )
    • Kohustused Jumala ees (Püha Graali legendid)
    • Kohustused naiste ees ( Lancelot ja Guinever)
    Varauusaegne au ja duellid
    Aadliau demilitariseerumine
    • Noblesse de robe vs noblesse d’èpée
    • Õukondlik ideaal „honette homme “ – aus mees, pidi täitma peenet reeglite süsteemi, olema väga täpne ja hoolikas selles, kuidas kohtleb oma kaasaadlikke.
    • Auhaavamine tähendab endast alamaks pidamist. Point d’honneur – auküsimus. Aukaotuse vältimine, selleks tuli midagi ette võtta väljakutse duellile
    • Uusaegne duell – pärit Itaaliast . Au elust kõrgemale tõstmine. Renessansi virtú ideaal. Käsiraamatud (G. Muzio „Il Duello“ ) – kuidas duelli õigesti pidada.
    Duell
    Juured
    • Keskaegne vaen (feudum) – õigluse otsimine jõu abil. Kaks võrdset aadlikku otsisid ise õiglust, sest neist kõrgemat jõudu polnud.
    • Kohtumõistmine kahevõitluse teel
    • Rüütliturniir – julguse demonstreerimine

    Duellile iseloomulik:
    • Võrdne sotsiaalne staatus – kõik ei saanud duelli pidada, duellile saab kutsuda ainult sotsiaalse staatuse poolest võrdsed (talumees ei saa aadlikku duellile kutsuda). Vastuvõtmine tähendab teise võrdse sotsiaalse staatusega inimese austamist.
    • Õiglus pole tähtis, võitja ei olnud oluline, oluline oli julguse näitamine, et mitte au kaotada.

    Konfliktikultuur (tulenes aumõistest)
    • Valvelolek enda au suhtes
    • Alaline valmisolek teisi haavata – väiksest asjast sai tragöödia
    Riigid üritasid duelle ära keelata, see oligi kriminaliseeritud. Seaduse elluviimine erines riigiti. Mõnes oli keelatud, kuid sisuliselt ei karistatud, sest juhid olid ju aadlikud, kes teadsid, mida tähendab au ja selle haavamine. 19. sajand oli duellide kõrgajaks. Kodanlaste terav kriitika mõttetu verevalamise vastu.
    Au funktsioonid ühiskonnas
    Bernard Mandeville’i (16701733) uhkuse ajalugu
    1714 Fable of the bees , or: Private Vices, public Benefits – mingitest asjadest, mida peame inimese juures halvaks, võib tõusta kasu ühiskonnale. Ta vastandab kahte erinevat au mõistet. Üks põhineb tegelikul voorusel ehk antiikaegne vooruse aul (Aristoteles ja Cicero), teine on germaani au ehk feodaalau. Antiikaegne au: ülemklasside enesesalgamine. Germaani au: teistsugune, elumõnude nautimine, iseenda ülistamine. Kindlates asjades peab vastama au nõuetele. Enesepiiramine tasutud aust tuleneva naudinguga. Enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad „taltsutada koletisi“ – inimesi, kes ei arvesta teistega.
    Uusaegne aadliau Mandeville’i järgi:
    “Aadlimees (a man of honour ) ei tohi petta ega valetada; peab täpselt ära maksma, mis ta laenab omasuguselt kaardilauas... kuid ta võib juua, vanduda ning võlgneda raha kõigile kaupmeestele linnas... Aadlimees peab olema lojaalne oma kuningale ning isamaale... aga kui ta tunneb, et teda ei hinnata piisavalt, võib ta need maha jätta ja tekitada neile mistahes jama. Aadlimees ei tohi kunagi vahetada oma religiooni välja kasu pärast, kuid võib olla nii jumalakartmatu oma käitumises kui vähegi tahab... Ta ei tohi teha lähenemiskatseid oma sõbra naisele, tütrele, õele, või kellele tahes, kes on tema kätesse usaldatud, kuid ta võib magada kogu muu maailmaga .”
    Aadlikul on teatavad naudingud ja vabadused , samas saab neid piirata ja seega ühiskonnale kasu tuua. Au on vahend ühiskondlike käitumismallide kinnistamiseks.
    Au suurlinnades – uudne olukord uusajal  enesepiiramine mittevajalik . Uuelaadiline au „võõraste ühiskonnas“ ( suurlinn ) – käitumise asemele omand ja riietus. Mood – staatussümbolite pidev vajadus. Milleks rikkus? Staatuse näitamiseks. Uhkus, au ja kadedus on töövõime käivitajad, toovad ühiskondlikku kasu. Au kui instrumentaalses mõttes kasulik asi.
    Montesquieu au rollist kaasaegses poliitilises süsteemis
    Rakendas Mandeville’i ideed tollasele kaasaegsele poliitilisele süsteemile – monarhiatele – ja näitas, millist rolli mängib au monarhia
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Euroopa ideede ajalugu #1 Euroopa ideede ajalugu #2 Euroopa ideede ajalugu #3 Euroopa ideede ajalugu #4 Euroopa ideede ajalugu #5 Euroopa ideede ajalugu #6 Euroopa ideede ajalugu #7 Euroopa ideede ajalugu #8 Euroopa ideede ajalugu #9 Euroopa ideede ajalugu #10 Euroopa ideede ajalugu #11 Euroopa ideede ajalugu #12 Euroopa ideede ajalugu #13 Euroopa ideede ajalugu #14 Euroopa ideede ajalugu #15 Euroopa ideede ajalugu #16 Euroopa ideede ajalugu #17 Euroopa ideede ajalugu #18 Euroopa ideede ajalugu #19 Euroopa ideede ajalugu #20 Euroopa ideede ajalugu #21 Euroopa ideede ajalugu #22 Euroopa ideede ajalugu #23 Euroopa ideede ajalugu #24 Euroopa ideede ajalugu #25 Euroopa ideede ajalugu #26 Euroopa ideede ajalugu #27 Euroopa ideede ajalugu #28 Euroopa ideede ajalugu #29 Euroopa ideede ajalugu #30 Euroopa ideede ajalugu #31 Euroopa ideede ajalugu #32 Euroopa ideede ajalugu #33 Euroopa ideede ajalugu #34 Euroopa ideede ajalugu #35 Euroopa ideede ajalugu #36 Euroopa ideede ajalugu #37 Euroopa ideede ajalugu #38 Euroopa ideede ajalugu #39 Euroopa ideede ajalugu #40 Euroopa ideede ajalugu #41 Euroopa ideede ajalugu #42 Euroopa ideede ajalugu #43 Euroopa ideede ajalugu #44 Euroopa ideede ajalugu #45 Euroopa ideede ajalugu #46 Euroopa ideede ajalugu #47 Euroopa ideede ajalugu #48 Euroopa ideede ajalugu #49 Euroopa ideede ajalugu #50 Euroopa ideede ajalugu #51 Euroopa ideede ajalugu #52 Euroopa ideede ajalugu #53 Euroopa ideede ajalugu #54 Euroopa ideede ajalugu #55 Euroopa ideede ajalugu #56 Euroopa ideede ajalugu #57 Euroopa ideede ajalugu #58 Euroopa ideede ajalugu #59 Euroopa ideede ajalugu #60 Euroopa ideede ajalugu #61 Euroopa ideede ajalugu #62 Euroopa ideede ajalugu #63 Euroopa ideede ajalugu #64 Euroopa ideede ajalugu #65 Euroopa ideede ajalugu #66 Euroopa ideede ajalugu #67 Euroopa ideede ajalugu #68 Euroopa ideede ajalugu #69 Euroopa ideede ajalugu #70 Euroopa ideede ajalugu #71 Euroopa ideede ajalugu #72
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 72 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-01-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 35 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Marike18 Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Põhjalik konspekt, mis sisaldab iga loengu materjale. Lisatud ka kommentaarid, mis muudavad teemad arusaadavamaks.
    Euroopa ideede ajalugu , armastus , voorus , jumal , filosoof , aristoteles , enesearmastus , moraal , platoni , õiglus , harmoonia , loomutäius , augustinus

    Mõisted

    eetika, riikidevahelised suhted, mõtlemisviisid, vabaduse idee, kriitikud, reduktsionism, hinnangud, inimese mõtlemist, ühikideed, skinneriga, keskseks nimeks, kuritegelik töö, keskne küsimus, nt kirves, paideia, harmoonia, flöödimängijaga, hüveline, sportlase puhul, suurimaks hüveks, platon, tõelised voorused, välised hüved, seesmised hüved, ainus halb, tavaarusaam, stoikud, epikuurlased, filosoofi elu, vankumatu, pööre sissepoole, elu ise, harmoonimlisel inimesel, riigi huvides, enesearmastust, inimeste austamine, aumeeste kokkulepe, piiratud valitsejavõim, üliku au, aukoodeks, loomutäius, kummaline võistlus, hingesuurus, feodaalne au, auliseks pidamine, green knight, aadlikul, au suurlinnades, rikkumine, poliitiline tähtsus, armastuse aluseks, madalamal astmel, sokraatiline eneseküllus, pidusöögi moraal, maailma areng, nicole, valgustus, armastusel, kreeka tragöödiad, aristotelese vastus, philia, küsitav, igasugune sõprus, virtus, moraal, kuritegudega, omavalitsus, kolmekümne, teatud vägivald, juriidiliseks tunnuseks, doktriin, paavstivõim, üleüldine harmoonia, rahvusvaheline areen, 1649, keha metafoor, kinnistus pärimisprintsiip, monarhile, aristotelese valitsusvormid, filosoofid, monarhi kukutama, asjadel, rahvavõim, monarhia, seadusandlik võim, põlatuks või, heldus, erasmus, machiavelli, sisemine voorus, jumala armastus, halastuse mõõde, sõja õigus, teoloogid, positiivne õigus, 1604, suur rõhk, moraalsed kaalutlused, mittesõdijaid, de saint, briand, impeerium, kõrgem sõjavorm, pkr ida, lõhenemine ida, impeerium, indiaanlased, 1526, ristitute kaitsmine, kastiilia, viimane etapp, voltaire

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    43
    docx
    Euroopa ideede ajalugu
    28
    doc
    Euroopa ideede ajalugu
    15
    doc
    Euroopa ideede ajalugu
    27
    doc
    Euroopa ideede ajaloo eksam 2012
    22
    odt
    Euroopa ideede ajalugu
    14
    doc
    Euroopa ideede ajaloo eksam
    60
    docx
    Sissejuhatus ideede ajalukku
    15
    doc
    Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun