Kuidas seonduvad voorused ja hüve?

Vastus leiad õppematerjalist: Ideede ajaloo kotspekst

Kui Jumal armastab inimest siis miks inimese armastus on siiski puudulik?

Vastus leiad õppematerjalist: Ideede ajaloo kotspekst

Kui hüve ja vajadus?

Vastus leiad õppematerjalist: Ideede ajaloo kotspekst

Kellad on kunstlik elu?

Vastus leiad õppematerjalist: Ideede ajaloo kotspekst

Kuidas vältida mässu ja kodusõda?

Vastus leiad õppematerjalist: Ideede ajaloo kotspekst

Ideede ajaloo kotspekst (0)

Tartu Ülikool - Filosoofia - Filosoofia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kuidas seonduvad voorused ja hüve?
Kuidas luua stabiilset poliitilist kogukonda?
Kuidas see on võimalik?
Kui Jumal armastab inimest siis miks inimese armastus on siiski puudulik?
Mida see tähendab?
Kui hüve ja vajadus?
Kellad on kunstlik elu?
Kuidas vältida mässu ja kodusõda?
Kes peaks juhtima laeva?
Kuidas kasvatada vooruslikku kodanikku kes oleks võimeline hästi valitsema?
Kuidas vältida sõdu ja sisetülisid?
Milline peab olema valitseja iseloom?
Mis on sõjas tõeline kurjus?
Kuidas siis sõdimine maiste asjade eest õiglane?
Keskmes individuaalne patt kuidas sõdida patuta?
Kes päris Rooma keisririigi?

Kordamisküsimused
FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu
Metodoloogilised küsimused

Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel

Meetodid:

Kanooniline e. tekstuaalne meetod
Ajalooline e. kontekstuaalne meetod

Tekstuaalne meetod :

Arthur Lovejoy. “The Great Chain of Being” 1936
Ideed on tsüklilised, pole progressi
Universaalsed probleemid, ajatud ideed
“Idee-ühikud” ( unit -ideas), mis on ideoloogiate ehituskivid
Suurte mõtlejate kanooniline rida
Autorit pole vaja uurida: väidete tähendus on leitav tekstist endast

Kontekstuaalne meetod

Cambridge’i koolkond ( Quentin Skinner jt):
Kaks olulist, omavahel seotud aspekti on välja jäänud:
Autori intentsioon e. kavatsus . Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab
Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid

Kontekstuaalne meetod II

Seetõttu vaja uurida:
tekste , millele autor vastas
konventsioone, mille raames ta kirjutas
Teooria seos praktikaga:
ideoloogid tegelevad legitimeerimisega
kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad
innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja
Õnn

Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid ( Sokrates ):
Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus
Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine
Platon voorusest ja õnnest Vabariik

Õnne jaoks keskne : vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast
Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa
Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni
Mõistus valitseb (tarkus), emotsioonid toetavad ( julgus ), instinktid on ohjeldatud (mõõdukus)
Õiglane hing -> õiglane toimimine teiste inimeste suhtes
Platon voorusest ja õnnest

Platoni hilised dialoogid (Pidusöök):

Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest)
Erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr
Õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes.
Naudinguid on erinevat sorti
Vaid see, kes tunnetab ( armastab ) ilu, elab “elamisväärset elu”

Aristoteles (384-322 eKr) õnnest
Nikomachose eetika :

Õnn on “hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna ” – tähendab oskust mõistuspäraselt toimida
Aristoteles õnnest ja voorusest
Analoogia kunstnike (nt flöödimängija) funktsioonidega
- Suurim hüve oma funktsiooni teostamine parimal viisil
Inimhinge funktsiooniks on mõistuspärane toimimine
Seega, inimese suurimaks hüveks on täiuslikemalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul
Õnn on “parim, kauneim , nauditavaim”
- Igaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud . Kuid üllusearmastajale meeldib see, mis on loomu poolest nauditav – sellised on loomutäiusest lähtuvad teod

Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest . Õnn on teatud sorti tegutsemisvõime. Platoni vastus küsimusele, kas voorusest piisab õnneks – erinevatel eluetappidel erinevad vastused. Varane Platon: ei; hiline Platon: jah

Aristoteles (Nikomachose eetika) – loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid:

head teod nõuavad vastavat varustust

Aristoteles (Poliitika) – keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi

Stoikud:

Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus – õiged arusaamad sellest, mis on hüve

Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus
Kuidas seonduvad voorused ja hüve? Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea:
- Tervis, nauding , ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole tõelised hüved. Miks?
- Voorused on seesmiselt head
Õnn tähendab kindlust hüve omamises
Ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus
Järeldus: õnn ja voorus on kattuvad mõisted

Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast

Õnneliku elu erinevad vormid:

Riigimehe elu
Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks
Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus
Rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes
Filosoofi elu - eelistatud
Kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust
Tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses
Jumala-sarnane elu

Poliitikast ja õnnest

Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi omaks, on õnn
Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse
Filosoofid vajavad poliitikuid ja poliitikuid vajavad filosoofe
Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu:
riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele. suure keskklassiga riik

Epikuurlased õnnest: õnn on teatud passiivne seisund. Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne - ataraxia, mis seisneb valu ja vaimse rahutusese puudumises

Ataraxia on mõõdetamatu suurus – see kas on või seda pole

Selline seisund saavutatakse vaid vooruse läbi. Eeldab: häid sõpru, ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi

Kas poliitik saab olla õnnelik?

Õnnelik elu: elu sõprade ringis, eemal poliitikast

Augustinus õnnest ja poliitikast.

Õnnest ja voorusest:

Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk ning nende voorus ei saa olla vankumatu
Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses
Isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest – surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest - felicitas)
Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust- beatitudo) teises elus ning olla “õnnelikud lootuses”
Tõeline “õndsus” seisneb igaveses elus ja rahus

Poliitilisest elust:

Riik on pattulangemise tulemus ja ajend
Samas ta on hädavajalik, et tagada korda ja rahu
Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist
Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral
Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha “oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral.”

Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, peab siiski püüdma hoolitseda oma ihu ja hinge eest
Inimene: osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist, mille eri osad täidavad eri funktsioone. Seega hea elu on poliitiline küsimus
Valitsejad ülesanne? Seadused -> voorused
Tõeline voorus: vaimne. Seega: kirik ülem riigist
Ka valitsejate vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved

Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus
Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele
Inimese panevad liikuma ihad
Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: ei ole absoluutset ega loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju
“Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu , seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta.”

Shaftesbury subjektiivsest õnnest
Shaftesbury: “Me kõik nõustume, et õnne ( happiness ) poole tuleb püüelda ning et seda tõepoolest ka alati tehakse.” Ent küsimus on, milles seda otsitakse –

kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale

või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes
Shaftesbury ja Leibniz : tunnete harmoonia hinges -> vooruslikule tegutsemine ja ühiskondlik harmoonia -> õnnelik elu
Shaftesbury hinge harmooniast:
Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonilisel inimesel on
mõõduka suurusega meelelisi naudinguid
suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest
ülimalt suur refleksiivne nauding

oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses

ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest
Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu:

nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid
valu meenutades oma halbu tegusid

Shaftesbury õnneliku elu vormidest
Jääb lahtiseks, millist rolli mängivad välised asjad õnnes
Ent on kindel, et õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses
Samas ka filosoof teenib oma teostega ühiskonda

Rousseau moodsa inimese hingehaigusest
Rousseau loomulikust ja ühiskondlikust inimesest I
Loomulik inimene
Enesearmastus (amour de soi) – põhivajaduste rahuldamine
Sõltumatu:

ei taha teistele halba –ei võistle nendega
ei püüa muljet avaldada
ei tunne hirmu

Ühiskondlik inimene
Eneseimetlus (amour propre) e. uhkus. Mure oma staatuse pärast
Sõltuv:

sõltuvus asjadest
sõltuvus tunnustusest
sõltuvus teiste inimeste tööjõust asjade saamiseks

Rousseau loomulikust ja ühiskondlikust inimesest II
Loomulik inimene
Tal on kaastunne – ta ei talu teiste inimeste füüsilise valu nägemist
Loomulik inimene on rahul, tema soovid on rahuldatavad
Ühiskondlik inimene
Ta on valmis teisi hävitama, et saavutada oma eesmärke
Ta on õnnetu, sest

ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove
sõltub võrdlusest teistega
ei tunne iseennast

Kaks võimalikku lahendust
Ühiskondlik lahendus heas riigis (Ühiskondlikust lepingust)
Inimest peab varasest noorusest õpetama samastuma riigiga -> kannab eneseimetluse ja üle riigile
Individuaalne lahendus (Émile)
Inimene kasvab üles isoleerituna kogukonnast
Eneseküllasus
Piiratud soovid
Tõeline inimlik sõprus
Au

Aristoteles aust ja eneseväärikusest
Aristotelese Nikomachose eetika

“Mõned austavad… kõrget päritolu inimesi, võimumehi ja rikkaid… Tegelikult peaks austama ainult head inimest” (NE. 1124a28)
Aristotelese lahendus – “au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele.” NE. 1123b35
- ratsionaalsed valikud
- loomupärased inimlikud kalduvused

Aristotelese “loomutäius” – oskus õigesti tegutseda
- Õiged seadumused ehk kindlad, mõõdukad, käitumisviisid
- Seadumused = loomulikud eeldused + harjutamine

Mõõdukas aupürgimus

“Nagu raha võtmises ja andmises on vahepealne, aga ka liialdamine ja puudulikkus … nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab. Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast.” (NE, 1125b11)

Aristoteles eneseväärikusest

Eneseväärikus – täielik loomutäius enese suhtes; õiglus – täielik loomutäius teiste suhtes
“Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal.”
“Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult.”

Eneseväärika inimese toimimisviisid

Kuidas suhtub
- Auavaldustesse? (ei ole samaväärne tegelikku loomtäiusega)
- Auhaavamisse? (ei ole oluline)
- Ohtudesse? (juhtnööriks mõõdukus, au nimel peab olema valmis ennast ohverdama)
- Heategudesse? (tasub proovida neid teistele teha (näitab tsipa üleülekut), aga mitte teiste heategusid vastu võtta)
- Üldiselt hinnatud asjade tagaajamisse? (eneseväärikas inimene seda ei tee, kui väljas ei ole just suure au huvid)

Ta ei tee elu millestki muust sõltuvaks kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne

Cicero vabariiklase aust

Ambitsioon vs privaatsus – mõlemad valed valikud
Riigimees peab valima aktiivse poliitilise elu. Hingesuurus (magnitudo animi) on erinev auahnusest. Seda iseloomustab
- Põlgus väliste asjade vastu, aulise ja suurepärase taotlemine
- Suurte ja kasulike tegude tegemine. Suured inimesed taotlevad vaid aulist, gloria ei ole neile oluline. Caesari näide

Kokkuvõttes tagab vooruslik elu siiski mõned gloria elemendid (armastatuse, usalduse ja imetletuse)

Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust

Kristus variseridest: “Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid. Nad teevad oma palvepaelad laiemaks ja palvetupsud suuremaks . Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks. [---] Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab , seda ülendatakse.” (Matteuse, 23:1 – 12)
Esimene kristlik voorus on enesealandamine (siis jumal tõstab kõrgemale)

Aquino Thomas (1225-1274)

Au ja kristliku enesealanduse lepitamine
Püha Paulus või Franciscus Assisist – peavad end väärituks kõiges, v.a Jumala arm
Vääritus pattude pärast, kuid Jumala au ja ligimeste hüve nimel suured, ennastunustavad teod
Kui talle osutatakse au, siis ta võtab selle vastu, viidates Jumalale . Muus osas ei hooli ta sellest nagu rikkusest või muudest maistest hüvedestki

Feodaalne au
Feodaalne au e rüütliau

Feodaalau saab algselt oma sisu vallutustest ( barbarid Rooma riigi aladel)
Aadlisoo (nobilitas) kujunemise alused:
Aadlisoost olid need, kelle esivanemate hulgas polnud orje. Au: vabade meeste atribuut, legitimeerib nende kõrgemat staatust. )au ei jagatud võrdselt)
Algselt au aluseks füüsiline suurus ja tugevus -> välised hüved, eriti feodaalvaldus -> kõrgkeskajal au internaliseerumine (karakteriomadused)

Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal
Rüütliau koodeks (chivalry) kõrgkeskajal

Alates 12. saj. “ kavaleri -ideaal”. Õigluse, mitte oma isiku või isanda kaitse. Kolm peamist suunda:

kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes (Sir Gawain and the Green Knight)

kohustused Jumala ees (Püha Graali legendid)

kohustused naiste ees ( Lancelot ja Guinevere)

Mandeville uhkusest ja au eri vormidest
Bernard Mandeville’i uhkuse ajalugu Private Vices, public Benefits ( 1724 ) - eraviisilised pahed ja avalikud hüved.

Enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad “taltsutada koletisi ” – inimesi, kes ei arvesta teistega
Antiikaegne voorus (ülemklassid pidid oma au säilitamiseks, ennast maha salgama, näitama kangelaslikkust, olema moraalsed, käituma ideaalilähedaselt) versus germaani au (käitusid eneseväärikalt, ei rikutud teatud reegleid)
Antiikaegne au: ülemklasside enesesalgamine
Germaani au: teistsugune, elumõnude nautimine, iseenda glorifitseerimine
Kindlates asjades peab vastama au nõuetele. Enesepiiramine tasutud aust tuleneva naudinguga

Uusaegne aadliau Mandeville’i järgi

“Aadlimees (a man of honour ) ei tohi petta ega valetada; peab täpselt ära maksma, mis ta laenab omasuguselt kaardilauas... kuid ta võib juua, vanduda ning võlgneda raha kõigile kaupmeestele linnas... Aadlimees peab olema lojaalne oma kuningale ning isamaale... aga kui ta tunneb, et teda ei hinnata piisavalt, võib ta need maha jätta ja tekitada neile mistahes jama. Aadlimees ei tohi kunagi vahetada oma religiooni välja kasu pärast, kuid võib olla nii jumalakartmatu oma käitumises kui vähegi tahab... Ta ei tohi teha lähenemiskatseid oma sõbra naisele, tütrele, õele, või kellele tahes, kes on tema kätesse usaldatud, kuid ta võib magada kogu muu maailmaga .” (I, 222)

Au suurlinnades (Mandeville)

Uudne olukord uusajal –enesepiiramine ebavajalik
Uuelaadiline au “võõraste ühiskonnas” ( suurlinn -mitte keegi ei tunne kedagi, ei saa silma paista oma karakteriomadustega, ollakse anonüümsed) –käitumine vs omand ja riietus (paistad silma)
Mood -> staatussümbolite pidev vajadus
Milleks rikkus? Staatuse küsimus
Uhkus, au ja kadedus: töövõime mootorid

Montesquieu aust monarhiates
Au monarhiates (Montesquieu)

Au monarhiates on “vale au” – põhineb ülendatud arusaamal iseendast
Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab enda (ja oma seisuse) alandamist
Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit (kõige keerulisemad ja karmimad normid)
Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus (nii sõjas kui tsiviilelus)

Au tähtsus monarhiates

Poliitiline tähtsus – tagab seaduste valitsemise
Monarh sõltub võimu teostamisel aadlist
Au tõttu pole aadel valmis kõigeks (ta ei väida alandavaid käske)
- Montesquiu näide: Pärtliöö ja hertsog Crillon (keeldus tapmises osalemises, kuna nõrgemate ja kaitsetute hävitamine ei ole auga kooskõlas)

Majanduslik tähtsus – üldine konkurents , mis elavdab majandust. Lihtrahvas : tarbimine Anonüümsuse tähtsus

18. sajandi meritokraatlik aumõiste

18. sajandi üldtendents egalitaristlik:
- Aadliau kriitika
- Alternatiiviks meritokraatlik kodaniku-au

Omaalgatuslikud seltsid, mis premeerivad silmapaistvaid põllumehi, ametnikke, kirjanikke
Preisi Friedrich Suure orden “pour la mérite” – teenete orden. Üldine lootus asendada
- edevusel ning kadedusel põhinev ühiskondlik konkurents
- ausa võistlusega, mis toitub positiivse eeskuju innustusest (emulatsioon) ning on ühilduv inimarmastuse ideaaliga

Romantilise au paradoksid
Katse lahendada pingeid indiviidi ja kollektiivi vahel

Ühiskonnale vastandumine :
- “Eneseväljenduse” ja “enesetruuduse” ideaal – uus dimensioon aule
- Romantilise kunstniku (boheemlase) “aukoodeks” vs filistinism (konventsioonide järgijad ja alalhoidjad)

Ühiskonna nimel suremine :
- Individuaalne au seotud isamaa-armastusega, seega kollektiivse auga (rahva/riigi au haavamine oli kõige hullem, pidid olema valmis ennast ohverdama)
- Sõjaline dimensioon

Armastus

Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis)
Probleemsituatsioon 5. saj. Ateenas
Kuidas luua stabiilset poliitilist kogukonda ?
Platoni Vabariik: ideaalne linnriik
armastusel ja veresidemetel pole rolli
seega: meelelistest ihadest vabanemine
Kas selline linn on teostatav?
Alternatiiv : saavutada individuaalselt
Kuidas see on võimalik?
Platoni Symposioni (Pidusöök) vastus
Suurim “raskus” on seksuaaltung -> armastus üksiku vastu. Juhuse meelevald
Kas armastusest on võimalik vabaneda ?
Jah ja ei: võimalik armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab
Symposioni meetod
Iga osaleja kõneleb armastusest
Enamik ei mõista, et lähtub kitsast isiklikust kogemusest
Ainult Sokrates (või tema õpetaja preestrinna Diotima) näeb üldist
Samas isiklik lugu võib avada veel midagi, nagu näitab Alkibiadese lugu
Sokratese Diotima kõne:
Armastus tähendab, et x ihaldab y
Ihaldamise ja omamise vahekord
Armastus ja surematusetaotlus
Armastus ja ilu (hüve):

kui x armastab y, siis y on “ilus”
x armastab y’s ilu, ei midagi muud
igas tervikinimeses on ka inetust
seega armastatakse konkreetseid ilusaid omadusi, mitte inimest kui tervikut

Apostel Paulus Jumala armust . Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed
Apostel Pauluse (?-64/67) “ agape ” (arm)
Piibli “armastus” = kr k “agape” (vs. eros , philia). Käsud: “Armasta (agapao) Jumalat”, “Armasta ligimest nagu iseennast”
Kristuse “ armu -õpetus”.
Paulus: “Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast Jumala armu eest, mis teile on antud Kristuses Jeesuses! Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises, kuna tunnistus Kristusest on teis kinnitatud, nii et teil ei ole puudu ühestki armuannist, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist. Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval.” (I Korintlastele, 1)
Paulus, Armastuse kiitus
Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.[---]
Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade , armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis, ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha, ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega, tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!
Armastus ei hävi ilmaski! Aga olgu prohveti ennustused , need kaovad; olgu keeled, need lakkavad, olgu tunnetus, see lõpeb ära. Sest poolik on, mida me tunnetame , ja poolik, mida me ennustame. Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik! [---] Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus! (I Korintlastele, 13)
Agape vs Eros
Agape
Spontaanne, üldine, ei hooli objekti “väärtusest”
Loob selle väärtuse armastuse läbi
Inimene astub suhtesse Jumalaga ainult Jumala algatusel
Teisele suunatud, omakasupüüdmatu
Eros
Igatsev, suunatud omandamisele
Saab alguse objekti iseseisvast väärtusest
Erose läbi tõuseb inimene Jumala poole
Enesekeskne, õnne ja surematuse saavutamisele suunatud
Agape ühiskondlikud tagajärjed
Indiviidide võrdsustumine läbi Jumala armu – vendlus. Vastuastumine eksisteerivatele suhetele:
“Ärge arvake, et ma olen tulnud tooma rahu maa peale; ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka! Sest ma olen tulnud ajama inimest riidu tema isaga ja tütart tema emaga ja miniat tema ämmaga; ja inimese vaenlasiks saavad ta omad kodakondsed. Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.” (Matteuse 10, 34)

Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast)
Augustinuse kaks armastust:

Kui Jumal armastab inimest, siis miks inimese armastus on siiski puudulik?
Kahte sorti armastus inimelus: inimlik ja jumalik

Neil põhinevad kaks erinevat “linna”: maine ja taevane
Maine ja taevane armastus:
Maine (enese-armastus)

Lihahimu (libido) köidikud
Enesekesksus – oma kasu poole püüdlemine, Looja põlgamiseni
Sõprused üksikisikutega – kiindumus kaduvasse (Loodusse, Looja arvelt)
Maine riik tugeva kuningavõimuga vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks

Taevane (jumala-armastus ja ligimese armastus jumalas)

Puhas armastus (delectio)
Püüdlemine Jumala poole, iseenda põlgamiseni
Üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult
Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond
Augustinuse pärand

Diskussioon , kas inimene ise saab oma armastuse suunda määrata:

kas Jumala arm on üldine? Igaüks saab proovida oma armastust parandada (nagu Platonlik eros). Itaalia uus- platonism , valgustus
või on vajalik eriline Jumala arm, väljavalitus? Kalvinism (protestantismi suund) ning Prantsuse jansenism (katoliikluse suund) 16.-17. sajandil

Pööre oma sisemusse – teadmine iseenda ebatäiuslikkusest
Sisaldab enesepettust – ei taha seda tunnistada
Teadmine iseendast
Michel de Montaigne Esseed (1580), Blaise Pascal, Mõtted (1670): keskenduvad inimese psühholoogia süvastruktuuridele
Protestantism , eriti kalvinism: inimeste püüdlemine lunastuse poole.
Ühiskonnast eraldumine või igapäevatöö?

Pierre Nicole “valgustatud enesearmastusest” kui ühiskonna ja majanduse alusest

Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust “valgustatud enesearmastusest”, tulemuseks kasu kõigile:
“Missugune hulk käsitöölisi ja mehhaanikuid oleks vajalik, et varustada meid eluaseme , toidu, kehakatetega? Kõik kunstid ühinenud ja seotud, vajades üksteist, osutuvad kõik vajalikuks; ükski inimene ei suudaks aga üksikult endale kõiki neid asju muretseda, sest neid peaks muretsema ka kõigile neile, kes töötavad tema heaks. Ühel üksikul töötajal, on aga kõik see, ilma suurema vaevata. Mida iganes ta vajab, või lihtsalt soovib, tuuakse talle kohale Hiinast, Peruust, Egiptusest või mõnest muust maailmajaost.”

18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest

Looduses valitseb harmoonia: enda ja teiste eest hoolitsemine, aluseks armastus
Inimene on loomupäraselt sotsiaalne: nauding seltskonnast
Armastuse laiendamine kaasinimestelt riigile
Tingimus: riik peab olema “hea”: aluseks mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu ( patriotism ). Vabariik: kodanikud valitsevad end ise
Sellised riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi
Ideaalideks “üleüldine inimarmastus” või “inimkonna sõprus”
Aristotellikud, stoitsistlikud, platonlikud, pauliinlikud elemendid põimuvad augustiinlike vastu

Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel ) armastusest

Ideaal: oma ainulaadsete eelduste väljaarendamine
Armastus: selle tulemus ja tingimus
Friedrich Schlegel, Ideed (1801): ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene
Schlegel, Athäneumi fragmendid: Armastus on terviklik ja väljendub ka meie meelelises tunnetuses, mis saavutab oma kõrgeima astme seksuaalsuses. See seletab, miks viimast aetakse sageli esimesega segi
Armastuse “privatiseerumine”, kõrgemale seadmine ühiskonnast ja riigist – riik peab seda respekteerima (nt lahutuse seadustamine )
- Teisalt : riik ise peaks samuti toetuma armastusele. Seega sunnimehhanismi kadumine

Sõprus

Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest
Aristotelese vastus

Nikomachose eetika:
- Mida see tähendab?

Aristotelese philia

Nikomachose eetika, VIII: “Sõprus” on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate inimestevaheliste suhete kohta
Iseloomustab perekondlikke suhteid, võimu suhet kodanikkesse, kodanike omavahelisi suhteid
Sõbrad kui hüve ja vajadus?
Sõprus eeldab:
- vastastikku hea soovimist ja sellest teadlik olemist. Selle poolest erineb heasoovlikkusest ja armastusest
- ühistegevust: “Igasugune ühistegevus paistab aga kuuluvat osana riigikorralduse juurde.”
Kolm sõpruse tüüpi
- Kolm tüüpi eristatavad kahel viisil:
vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse
vastavalt suhte osapoolte seisundile
Sõpruse tüübid vastavalt põhjusele
kasu pärast (vanade inimeste sõprus, nt. äri)
naudingu pärast (noorte inimeste sõprus, nt. teravmeelsus seltskonnas)
täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel
- Kasu ja naudingu roll täiuslikus sõpruses?

Sõpruse tüübid vastavalt seisundile

ülimuslikkus (vanemad lapse suhtes)
paremus (mees naise suhtes)
võrdsus (vennad omavahel)

Aristotelese lahendus

Täiuslik sõprus on vaid üksikute vahel, selles teostub loomutäius – tõelise hüve äratundmine ja saavutamine
Kasu, nauding, loomutäius – kõik eeldavad heasoovlikkust sõbra suhtes, ühistegevust ja ühishüve taotlemist (võistlus ja võimuvõitlus ei ole kohased)
Linnriik põhineb sõprusel, kiindumusel põhinevatel inimestevahelistel suhetel . Timokraatia (varanduslikel klassidel rajanev pol. süsteem) põhineb võrdsusel – vennalikel suhetel

Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest

Cicero: “ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus”, seetõttu sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik
Sõpruse 1. seadus: “me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige” Laelius, sõprusest (Laelius de amicitia) – Gaius Laelius kirjeldab oma sõprust Scipio Africanusega
Sõpruse ja kodanikukohuse konflikt? Laelius: Gracchuse juhtum

Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist
Tõeline sõprus

“Meie sõprus Étienne de la Boétie’ga on võrreldamatu… selle ainus mudel on ta ise”
“Üks hing kahes kehas” (Aristoteles)…
- see on midagi nii haruldast, et oleme sellest vaevalt kuulnud
- see on midagi nii haaravat, et selles saab osaleda vaid kaks inimest korraga

Sõpruse eksklusiivsus

Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest, abielulisest suhtest, tuttav-olemisest
Sõprus on “müsteerium” – seletamatu side
“Sõbrad on sõbrad enam kui kodanikud, sõbrad omavahel enam kui oma isamaaga” (Sõprusest, lk 170)

Kriitika Cicero Laeliuse pihta: sõbra tahte usaldamine
Privaat - ja avalik sfäär

Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel ja erinevad seega sõprusest, “lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse” (Sõprusest, lk 165)
Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus
Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne.

Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist
Thomas Hobbesi (1588-1679) “ egoism ”

Kuna ihad (passions) on muutuvad, siis see, mida inimesed kõige enam soovivad, on üldine võime uusi, tekkivaid ihasid rahuldada. Selline võime on võim ( power ).
Võim on “käesolev vahend saavutada mõnd tulevast arvatavat hüve”. Mis annab võimu juurde?
Sõprus on seega vahend võimu saavutamiseks

Sõprus, poliitika, ühiskond

Thomas Hobbes:

Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil
Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees.
Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik – riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel

Bernard Mandeville

Nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete (sh sõpruse ja poliitika) alus
ja et riik on kunstlik ja põhineb hirmul.
Erinevalt Hobbesist väidab aga, et riigis tekib iseeneseslikult sellest eristuv “ühiskond” (hõlmab nii majandussfääri kui ka kodanikevahelist avalikku suhtlust). Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve (au, materiaalne kasu)

(Kolme sorti sidemed inimeste vahel)

Loomutäiusel põhinev, puhas ja püsiv nauding suhtest endast (Cicero sõprus)
Kasul või mööduval naudingul põhinevad isetekkelised suhted (Hobbesi sõprus, Mandeville’i sõprus ja ühiskond)
Kunstlikud suhted – lepingu läbi loodud kunstlik moodustis riik, millele inimesed on allutatud (Hobbesi ja Mandeville’i riik)

18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust

Tees: Inimesed on loomupäraselt sotsiaalsed
Nauding seltskonnast, harmoonia, hoolitsemine teiste eest
Sõprus on sotsiaalsuse parim tõestus
Inimene peab otsima iseeneses tasakaalu, siis on tasakaal ka ühiskonnas ning võimalik ühishüveline poliitika
riik ei ole kunstlik ühendus, vaid midagi enamat : armastus- ja sõprussuhted

Šoti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas)

Sõprus on privaatsfääris, ent seda tugevam
Vahetusühiskond ( kaubanduslikud suhted inimeste vahel) (ingl. k commercial society)– inimesed vahetavad teenuseid ja tooteid
Poliitika põhineb kasul, usaldusel, harjumusel ning ka isamaa-armastusel (sõpruse üks vorme)

Sõprus privaat- ja avalikus sfääris

Aristoteles ja Cicero: sõprus ühendab sujuvalt üksikuid indiviide ja linnriiki tervikuna, ei ole vastuolu nende vahel
Montaigne: vastuolu individuaalse sõpruse ja poliitika vahel
Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista)
Mandeville: sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil
Shaftesbury, Hutcheson: sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele
Šoti valgustus: sõprus on privaatsfääri suhe, ühiskond (majandus) toetub omakasule, riik toetub nii omakasule kui ka loomulikule sotsiaalsusele

Riik

Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused
Keskaegne (eelmoodne) riik
Isikulisus: riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Feodaalsed (vasalliteedi-) suhted. Hierarhilisus
Killustumus: riigivõimu funktsioone (kohus, maksud ) teostavad oma piirkonnas vasallid
Konglomeraatriigid: riik koosneb eri õiguskordade ja poliitiliste süsteemidega osistest
Dualism : vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel.

Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini)
Kreeka ja Rooma mõtlejate retseptsioon
Aristoteles (4. saj. eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm
Aristotelese retseptsioon keskajal. Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj.):

poliitilise elu põhivormiks on “perfektne kogukond” (communitas perfecta), mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Kogukonnad peaksid elama harmoonias
Machiavelli ideed :
Ühendas need alged (aristotelism, stoitsism ): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel , mis tagavad ühise hüve. Erinevalt Aquino Thomasest: need on loomupärases konfliktis
Kontekst: Itaalia sõjad 1494 - 1559 , linnriikide iseseisvuse häving
Nii valitsejate (kuningriigis) kui kodanike (vabariigis) ülim eesmärk on riigi säilitamine. Selleks on enamasti ainuvõimalik vahend ekspansioon , sest võim on relatiivne (sõltub teiste riikide võimu suurusest )

Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni
Kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Kaks dimensiooni:
Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol .
Välimine. Iseseisvus , sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin .

Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme
Bodini suveräänsusteooria I

Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega
Suveräänsus: “Absoluutne ja igavene võim riigis” (puissance absolue et perpetuelle)
“Absoluutne” = kõrgeim. Suverään ei allu ühelegi teisele võimule
“Absoluutne” = jagamatu. Riik saab olla monarhia , aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon (segavalitsus on absurd , ei ole “riik”)
Suveräänsus kuulub sellele, kellel võim anda seadusi (“legislatiivse suveräänsuse” teooria)

Bodini suveräänsusteooria II

Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse
Valitseja tahe on seadus
Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele , vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele
Ent inimlik sanktsioon puudub, karistada saab “üksnes” Jumal
Bodini teooria rakendamine
Ideaalmudel – ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele. Ent jõudsalt liiguti sinna suunas, eriti Richelieu ja Louis XIV ajal

Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu. Saksamaal oli kõrgeim võim jagunenud:
Keisririigi ja vürstiriikide tasandite vahel
Keisririigi tasandil keisri, kuurvürstide ning Riigipäeva vahel
Samuel von Pufendorf 1667: Saksamaa on “monstrum”
Rakendamine Inglismaal
Ka Inglismaal ei olnud rakendatav . “ King in parliament ” idee
Kodusõda: parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises ning absolutismi sisseseadmises
Paradoksaalne tulemus: parlamentlik absolutism . 1649-1660 Inglise Vabariik
Suveräänsusidee pooldaja Inglismaal: Hobbes

Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist

Leviaatan , Sissejuhatus:
Elusolend = masin
“Loodust ( kunst , millega jumal lõi maailma ja valitseb seda) jäljendab inimese kunst , nii nagu paljudes teistes asjades, ka selles, et ta oskab teha kunstlikku looma... Sest et kui me mõtleme, et elu on vaid jäsemete liikumine, mille alge on mingis sisemises olulises osas; miks me ei võiks siis öelda, et kõikidel automaatidel ( masinad , mis liigutavad iseennast vedrude ja rataste abil, nagu kellad ) on kunstlik elu? Sest mis muud on süda kui üks vedru; ja närvid muud kui hulk nööre; ja liigesed muud kui hulk rattaid, mis panevad liikuma terve keha, nii nagu looja seda kavatses ?”
Riik = masin = elusolend
“Kunst läheb veel kaugemale, jäljendades looduse ratsionaalset ja kõige suurepärasemat loomingut, inimest. Sest kunsti abil on loodud suur Leviaatan, mida nimetatakse ÜHISUSEKS või RIIGIKS [ Commonwealth or State] (ladina keeles CIVITAS), mis pole muud kui kunstlik inimene; ehkki kõrgem ja tugevam kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud;

ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale; kohtunikud ja teised õigusmõistmise ja täideviimise ametimehed on kunstlikud liigesed; hüvitus ja karistus (millega iga liiges pannakse täitma oma kohust, olles seeläbi seotud suverääniga) on närvid; mis teevad sedasama loomulikule kehale; kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus; salus populi (inimeste turvalisus) selle eesmärk; nõunikud, kes annavad talle teada kõigest, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe; üksmeel on tervis; mäss on haigus ja kodusõda on surm.

Viimaks, paktidele ja lepingutele (covenant), mille abil selle poliitilise keha osad kõigepealt tehti, pandi kokku ja ühendati, vastab ‘fiat’ või ‘ saagu inimene’, mida jumal ütles loomise ajal.”

Hobbes’i eesmärgid

Politoloogia (political science ): uurida selle kunstliku olendi e. poliitilise keha ( body politick), s.t. teatud tüüpi masina funktsioneerimise seaduspärasusi
Mehhanistlik teooria: politoloogia on samasugune “teadus” nagu füüsika, mis uurib füüsikaliste objektide käitumist üksteise suhtes
Põhieesmärk: töötada välja käitumisreeglid, mis tagavad selle kunstliku olendi säilimise. Kuidas vältida mässu ja kodusõda?
Ülim eesmärk on riigisisene rahu. Sellega turvalisus ja heaolu tagatud, isegi kui riikidevahelised konfliktid jäävad

Hobbes’i lahendused

Põhilahendus: suverääni sisseseadmine
Põhjendas inimloomusega. Anarhismi tingimustes on konflikt paratamatu. “Kõikide sõda kõikide vastu”
Vaja Bodin’i tüüpi suverääni: absoluutne ja igavene võim
Ei pea olema monarhia, ehkki monarhia on parim vorm. Absoluutse suveräänsuse, mitte absoluutse monarhia teoreetik !
Suveräänil ulatuslikud õigused. Oluline: maksud
Kiriku allutamine riigile: alamal on kuuletumiskohus ainult suverääni suhtes
Kuulekus riigile, mitte valitseja isikule!

Tagajärjed

Suveräänsete riikide maailm. Riik kui “suveräänsuse kandja”, tegutseja nii riigi sees kui rahvusvahelisel areenil
Legitiimse võimukasutuse monopol (Max Weber )
Sõltumatus välistest võimudest. Ent mitte piiramatu tegutsemisvabadus.
Suveräänsuse erosioon 20-21. saj:
- ÜRO Harta: agressiooni lubamatus . Ennetav enesekaitse ?
- Inimõigused, humanitaarse interventsiooni küsimus ( Kosovo , Iraak )
- Vabatahtlik suveräänsuse loovutamine (EL)

Valitsusvormid : Monarhia, aristokraatia, demokraatia

Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo
Demokraatia probleemid ja kriitika

Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist “demokraatiat” ei eksisteeri. Kattevari
V.I. Lenin (1870-1924): proletariaadi ekspluateerimine kapitalistide poolt
Vilfredo Pareto (1848-1923): majandusliku eliidi (oligarhide) valitsemine
Hierarhilised struktuurid igapäevaelus (töökohal)

Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad

Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm
- teoloogiline argument. Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad
- ajalooline argument. Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad
Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam
Argumente demokraatia vastu
Inimeste võimed ja haridus . Platon: kes peaks juhtima laeva?
Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus. Ühendav printsiip
Paternalismi (isa-armastuse) idee
Vooruste probleem: demokraatia toidab ambitsioone. Monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed
Monarhial ei ole erahuve – monarhi huvi on riigi huvi. Ühishüve tagamine vs. fraktsioonid
Demokraatia: masside valitsus ilma seadusteta (Aristoteles). Enamuse türannia (Tocqueville)

Platon ja Aristoteles valitsusvormidest
Platon:

Filosoofide valitsuse ideaal (seega monarhia või aristokraatia). “Demokraatlik” inimene tahab vabadust kuritarvitada
Filosoofid omavad tõelist “teadmist”, näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt)
2 teed: 1) filosoofid haaravad võimu; 2) kuningas hakkab filosoofiks
Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu, vägivaldne valitsus

Aristoteles:
(järj. üks, vähesed, paljud): monarhia, aristokraatia, politeia – hea, ühistes huvides ning vastandina halb, valitseja huvides: türannia, oligarhia , demokraatika. Parim sõltub rahva loomusest (vooruste jagunemisest). Kui inimesed on ebavõrdsed, on poliitiline võrdsus ebaõiglane

leidub üks ülivooruslik – monarhia (sageli raske tunnustada: revolutsioonid)
eristuvad parimad (jõukad)– aristokraatia
ei ole tugevaid klassivahesid – politeia (demokraatia ja oligarhia segu). Demokraatia: valitsus vaeste huvides

Halbadest vormidest türannia halvim, demokraatia parim

Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin
Järgmises vastus.

Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade
Ainuvõimu ideoloogiad:
keskaegne kuningavõim

Kuningas (König, king): germaani päritolu mõiste. Hõimujuht (rex, princeps). Enamasti valitav
Kristlik kuningavõimu idee. 6. saj. Justinianuse koodeks. Kuningas on Jumala poolt seatud, tema võim on Jumala and. Rõhuasetused:
- vastutav Jumala ees. Peaülesanne: rahu
- paternalistlik ja personaalne suhe alamatega
- kuningas kui vooruste kehastus ja tagaja
Aquino Thomas kuningast ja türannist
Skolastiline teoloog Aquino Thomas (c 1225-1274): ainuvõim loob ühtsuse, väldib fraktsioone ja ebakõlasid
Monarhia vastab “loomulikule printsiibile”. Analoogiad:
- süda juhib keha
- mõistus juhib hinge
- Jumal juhib universumit

Türannia

Türannia: korrumpeerunud monarhia.
- ebavooruslik, ei salli alamate vooruslikkust
- külvab tüli, et ei ühinetaks tema vastu
- ent Aq. Thomase arvates mitte nii hull kui oligarhia, mis viib kodusõja ja riigi hävinguni
Valitseja vooruslikkus seetõttu teooriates keskne (terve pea tagab terve keha). Rõhk kasvatusel
Käsiraamatud: “Valitsejapeeglid”. Kuidas kasvatada kristlikku ja vooruslikku valitsejat?

Paternalistliku monarhiaidee põhijooned

Loobumine Jumaliku võimu ideest – rõhuasetus alamate (enamasti vaikivale) nõusolekule (consent)
Praktilised argumendid monarhia kasuks. 18. saj: “valgustatud despootia” idee (Preisi Friedrich II, Venemaa Katariina). Ülivooruslik valitseja, ühiste huvide kaitse
Romantikud: Monarhia esteetiline ja poeetiline kvaliteet stimuleerib alamate kuulekust ja vooruslikkust. Orgaanilise kogukonna kese. Paternalism
19. saj. algul pettumus Prantsuse revolutsioonis. Monarhismi taastajad: monarhia on heatahtlikum ja vähem vägivaldne kui rahvavõimu vormid.
Kuni I MS:“Liberaalse monarhia” idee vs vabariiklikud, sotsialistlikud ideed

Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal

Segavalitsus -> Võimude lahusus
John Locke (1632-1704):
Türannia vältimiseks: “piirajad ja tasakaalustajad” (checks and balances).
3 eri tüüpi võimu:
- Seadusandlik (kõrgeim)
- Täidesaatev
- Föderaalvõim (välisasjad)
Alternatiiv II: segavalitsus
Aristoteles: eri vormide segunemine ei ole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas. Väldib võimust eemale jäävate gruppide pahameelt
Varauusaja vabariiklikud mõtlejad (Machiavelli ja Guicciardini 16. saj. Itaalias, James Harrington 17. saj. Inglismaal): mixed government on ideaal, sest loob tasakaalu
Rooma eeskuju
Toetusid Polybiose (200-118 eKr) kirjeldusele Rooma vabariigi pol. süsteemist, 3 segatud elementi, valvavad üksteist:
- demokraatlik (tribüünid),
- aristokraatlik (Senat)
- monarhistlik (konsulid)
Muidu igavene vaheldumise tsükkel, Polybiose anacyclosis:
- monarhia > türannia > aristokraatia > oligarhia > demokraatia > ohlokraatia
Sparta ja Veneetsia eeskuju
Eeskujuks ja stabiilsuse näiteks toodi :
Antiikajal Sparta:
- 2 kuningat, gerousia (gerontide nõukogu), efoorid (valvasid kuningate järele), kodanike assamblee
Kaasajal Veneetsia:
- Doodzh, Kümne Nõukogu, Suur Nõukogu
- Stabiilsus: 1310-1797

Õiglus ja kasulikkus

Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus
Kuidas kasvatada vooruslikku kodanikku, kes oleks võimeline hästi valitsema ? Poliitilised voorused humanismis:

Valitsemise ülim eesmärk: reputatsioon, au (gloria), mis kaasneb riigi õitsengu ja kasvuga. Saavutusteed:
Rahu (pax): instrumentaalne hüve. Kuidas vältida sõdu ja sisetülisid? Sõjavastane ideol.: rahumeelne valitsus on auväärne
Ühine hüve (bonum commune ), mis on saavutatav õigluse (iustitia) abil
Tingimuseks kodanike omavalitsus e. vabadus võõrvõimust

Cicero valitseja kohustustest
Cicero voorusmõiste

Humanistide eeskujuks Cicero “Kohustustest”. Sealt voorusliku inimese ideaal
Põhi- e. kardinaalvoorused: 1) tarkus (prudentia); 2) kindlameelsus (fortitudo); 3) mõõdukus (temperantia); 4) õiglus (iustitia)
Õiglus: 1) vältida ebaõiglust: mitte kasutada pettust ja vägivalda, mis omane loomadele ( rebane ja lõvi); 2) pidada sõna - honestas

Cicero valitseja kohustustest

“Kohustustest” I, §85 jj. Järgida Platoni juhiseid:
Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud
Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu. Muidu mäss ja riid. Rooma kodusõdade põhjus: rahvameelsus või rahameelsus

Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid
Euroopa poliitiline kriis al. 1494:

Itaalia sõjad 1494-1559. Itaalia pärilusprobleemid, kaasati Euroopa suurjõud Prantsusmaa ja Habsburgid , kes läksid ka omavahel konflikti. Sekkusid ka Inglismaa ning Türgi
Paavstlik dekadents: sõjardpaavstid Alexander VI (1492-1503) ja Julius II (1503-13)

Lahendus kriisisituatsioonis?

3 erinevat retsepti 3-lt kaasaegselt humanistidelt:
Utopism . Thomas More “Utoopia” 1516 . Radikaalselt erinev ühiskonnakorraldus. Ühisomand, päriliku aadli puudumine (virtus vera nobilitas - tõeline aadellikus seisneb voorustes)
Klassikaline humanistlik voorusõpetus. Erasmus “Kristliku printsi kasvatamine ” 1516
Alternatiivne voorusõpetus. Machiavelli “Valitseja” 1513 (ilmus 1532)

Machiavelli vooruseõpetuse põhiprintsiibid

Valitseja, 15. ptk.

Nüüd on jäänud üle vaadata, kuidas tuleks valitsejal käituda alamate või sõpradega, kuidas neid juhtida ja valitseda . Teades, et paljud on sel teemal sõna võtnud, pole ma sellest veel kord kirjutades sugugi kindel, kas mind ei peeta jultunuks ja enesekindlaks, sest iseäranis selle teema käsitlemisel kaldun mina teiste poolt järgitud rajast kõrvale. Et aga olen endale eesmärgiks seadnud kirja panna midagi kasulikku neile, kes sellest aru saavad, siis tundus mulle sobilikum käia tegeliku, mitte kujuteldava tõe jälgedes.
Paljud on kujutanud vabariike ja riike, mida pole eales nähtud ja mille tegelikust olemasolust pole kunagi kuuldud ; ja et see, kuidas elatakse, on niivõrd kaugel sellest, kuidas tuleks elada, kogeb pigem hukku kui püsimajäämist see hingeline , kes jätab tehtava selle nimel, mida ta tegema peaks - eks tule ju kõrvalekaldumatult ausat ja korralikku eluviisi järgida tahtval inimesel paratamatult hukkuda nende paljude keskel, kes pole head. (corruzione, ozio, ambizione). Sestap on oma võimu säilitada tahtval valitsejal tarvis omandada võime mitte olla hea ning kasutada seda vastavalt vajadusele.
Machiavelli voorusemõiste.

Valitseja eesmärk: au (gloria) ja kuulsus ( fama )
Selleks vajalik: oma staatuse e. riigi säilitamine (mantenere lo stato) ning kasvatamine “suureks” (grandezza)
Kõik, mis riiki säilitab ning viib suuruseni , on vooruslik! Seega: mõiste “voorus” (virtu) uus definitsioon, puhtalt instrumentaalne.
Vooruslik e. virtuooslik (virtuoso) valitseja saavutab oma eesmärgid, kontrollides ja talitsedes saatust (Fortuna)
“Valitseja” – pragmaatiline käsiraamat, kuidas seda teha
Machiavelli: “poliitilise realismi” alusepanijaid (vs. idealism ). Silmakirjalikkus ja kavalus voorusliku valitseja arsenalis

Machiavelli klassikalistest voorustest: heldus (16.ptk)
Alustades niisiis ülalnimetatud omadustest esimesega, ütlen, et oleks hea olla heldeks peetud, kuid ometi kahjustab sind heldus, mida kasutatakse selliselt , et sind ka tegelikult heldeks peetakse; sest kui seda kasutatakse vooruslikult, nii, nagu seda peabki kasutama, ei saada sellest aru ja sa ei pääse helde inimese vastandi häbistavast kuulsusest .
…pole asja, mis kurnaks sind nii nagu heldus: sedamööda kuidas sa seda ilmutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või - püüdes vältida vaesumist - aplaks ja vihatuks. Kõigi nende asjade hulgas, millest valitsejal tuleb hoiduda, on ka olukord, kus teda põlatakse ja vihatakse - heldus viib sind välja nii põlguse kui vaenuni.
Seepärast on arukam leppida ihnuskoi mainega, mis kätkeb hukkamõistu ilma vihkamiseta, kui soovist helde inimese maine järele olla sunnitud langema apla inimese kuulsusesse, mis sünnitab häbi koos vihkamisega.
Seega: heldus on pseudovoorus, sest põhineb maksustamisel. Parem mitte maksustada ja mitte raisata

Machiavelli klassikalistest voorustest: halastus (17. ptk)

Jõudes jutujärjega teiste eelnimetatud omaduste juurde, ütlen, et iga valitseja peaks tahtma , et teda peetaks halastavaks ja mitte julmaks; siiski tuleb tal hoiduda kasutamast halastust vääriti. Cesare Borgiat peeti küll julmaks, ent just tema julmus oli see, mis lepitas Romagna, ühendas provintsi ning taastas seal rahu ja ustavuse. Sügavamalt järele mõeldes näeme, et ta oli märksa halastavam firenzelastest, kes lasksid julmurite kuulsusest pääsemiseks hävitada Pistoia

Kas olla armastatud või kardetud?

Siit saab alguse vaidlus: kas on parem olla armastatud kui kardetud või vastupidi. Vastuseks öeldakse, et tuleks tahta olla nii ühte kui teist, et aga mõlemat korraga saavutada on raske, siis on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud - juhul, kui tuleks jätta kõrvale üks neist kahest. (Vrdl. Erasmus!)
… inimestel [on] vähem aukartust kahjustada seda, kes paneb end armastama , kui seda, kes tekitab hirmu, sest armastust hoiavad alal kohusetunde köidikud, mis katkevad kohe - kuna inimesed on alatud ja halvad -, kui avaneb võimalus isikliku kasu saamiseks; hirmu aga hoiab alal kartus karistuse ees, mis ei jäta sind iial.

Käitumisjuhised.

Milline peab olema valitseja iseloom? Kui vaja, peab käituma nagu lõvi, kui vaja, siis rebane. Kohandumine ( Iroonia Cicero suhtes – jõu ja kavaluse vastandamine vooruslikkusele on viga!). Pole üleskutse vägivallale! Hoiatavaks eeskujuks Sitsiilia türann Agathocles, kes reeturliku ja halastamatu poliitikaga saavutas võimu, aga mitte au (ei ole seega identsed!). Ka jõhkraid meetodeid võib kasutada “hästi” või “halvasti”: ebaõiglus tuleb korda saata korraga ja kiiresti, pärast taastada stabiilsus
Sõda pole iseenesest halb, sest mobiliseerib. Samuti sisetülid, sest lahkhelid aitavad võimu säilitada

Erasmuse juhised valitsejale
Juhised valitsejale: Voorusliku käitumise koodeks, juhindudes humanistlikest printsiipidest. Cicero valitsejaideaal + Itaalia“Valitsejapeeglid”

Erasmuse valitsejaideaal:

Valitsemine on võimalus teenida oma rahvast. Mitte üksnes au, vaid ka koorem
Eristada tuleb sõpru ja meelitajaid ( terav probleem alates antiigist : Carneades, Plutarchos )
Iseenda harimine (Plutarchos, Cicero, Platon)
Ülimaks eesmärgiks rahu ja stabiilsus. Sõda vaid äärmisel vajadusel. Mitte tõsta makse, vaid elada kokkuhoidlikult
Hea valitsus = hea valitseja ja head seadused. Sekkuda võimalikult vähe

„Riigi huvi” teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas
“Halb” ja “hea” riigi huvi teooria
“Halb”- Machiavelli: eesmärk õigustab abinõu. Kasulikkus on absoluutne mõõdupuu
“Hea”– tunnistab , et valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglid, ent rõhutab, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Nimetasid end sageli anti-machiavellistideks, hoolimata sarnasustest. Riigimeheliku tarkuse (prudentia) rõhutamine, mis seisneb oskuses laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel
Seega: alusvoorus on tarkus, mitte õiglus
Sõda

Vana ja Uus Testament sõjapidamisest
Vana Testament sõjast

Moosese 5. raamat (Deuteronoomium), 20:
10 Kui sa jõuad mõne linna ligi, et sõdida selle vastu, siis paku sellele rahu!
11 Ja kui ta sinult rahu vastu võtab ja avab sulle väravad, siis olgu kogu rahvas, kes seal leidub, sulle töökohustuslik ja teenigu sind
12 Aga kui ta ei tee sinuga rahu, vaid valmistub sõjaks su vastu, siis piira teda!
13 Ja kui Issand , su Jumal, annab ta sinu kätte, siis löö
mõõgateraga maha kõik ta meesterahvad!
14 Aga naised, lapsed, loomad ja kõik, mis linnas on, kõik
sellest saadav saak riisu enesele ja söö oma vaenlastelt saadud
saaki, mida Issand, su Jumal, sulle annab!
15 Nõnda tee kõigi nende linnadega, mis on sinust väga kaugel, mis ei ole nende siinsete rahvaste linnade hulgast!
16 Aga nende rahvaste linnades, keda Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks, ära jäta elama ühtegi hingelist,
17 vaid hävita sootuks hetid, emorlased, kaananlased,
perislased, hiivlased ja jebuuslased, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud,
18 et nad ei õpetaks teid tegema kõiki nende jäledusi, mis nad tegid oma jumalatele, ja et teie ei teeks pattu Issanda, oma Jumala vastu!

Uus Testament tapmisest ja sõjast I

Uus Testament keelab üsna üheselt:
Matteuse evangeelium 5.38-39:
Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu!
Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes
teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!
Matteuse 26.52:
Siis ütles Jeesus talle: “Pista oma mõõk tuppe tagasi,
sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad!”
Roomlastele 12.19-21:
Ärge makske ise kätte, armsad , vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: “Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte” – nii ütleb Issand.
Veel enam: “Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!”
Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!

Augustinuse moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin
Kristliku “õiglase sõja” doktriini loomine

Varakristlased järgisid doktriini, keeldusid sõdimast Rooma armees
Augustinus (354-430), Hippo Regiuse piiskop
Kontekst: 380 Theodosius I Thessaloniki edikt : kristlus Rooma riigiusuks
410 Rooma rüüstamine visigootide poolt, kristlaste süüdistamine
Augustinuse “Jumala riigist” (De civitate dei): Jumala ja inimeste riigi lepitus. Kristlaste kohustused viimase suhtes
430 suri Hippo piiramise ajal vandaalide poolt

Augustinuse teoloogia I

Senine motivatsioon (enesekaitse, maapealse riigi kuulsus) ei sobi: kristlastele mittekohane. Illusoorsed väärtused.
Pööras Piibli õpetuse ringi. Piibli käsk armastada, mitte tasuda kurjale kurjaga – see ei välista sõdimist!
Uus vooruseõpetus: voorus ei seisne tegudes, vaid südame hoiakus (kristluse pööramine sissepoole)
Mis on sõjas tõeline kurjus ? Mitte surm iseenesest, vaid ihad ja tungid (verejanu, kättemaksuhimu). Kurjus seisneb patustes soovides (nt abielurikkumine )

Augustinuse teoloogia II

Oma elu kaitsmine – kas õige või vale tung? Vale, sest õnn seisneb hinge päästmises. Armastada tuleb asju, mida me ei saa endast sõltumatult kaotada
Seetõttu: omavoliline vägivalla kasutamine lubamatu, isegi enesekaitseks, sest ei suuda ihasid alla suruda. Seadus lubab ennast kaitsta, kuid tegelikult on see patt.
Peame ära pöörduma maistest asjadest ja naudingutest. Jumala armastus on armastus igavese vastu
Kuidas siis sõdimine maiste asjade eest õiglane?

Augustinus õiglasest sõjast

Vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda. Seda sai teha vaid valitsejate korraldusel ja raske südamega. Tapmine seaduse nimel, ihadeta. Halastuse mõõde
Riigi eesmärgiks kord, et patused ei kahjustaks üksteist. Valitseja teostab Jumala tahet maa peal
Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest. De Civitate Dei 19.7: “Teise poole ebaõiglus asetab targale inimesele kohustuse pidada sõda.”
Õiguslik mõõde. Eelkõige karistus-, mitte kaitsesõda
Augustinuse ideestiku kokkuvõte
Keskendumine motivatsioonile. Tunnetuslikud probleemid: vaenlase nähtavad teod võivad olla toime pandud õiglase südamega
Autoriseerimise (volitamise) olulisus. Edaspidi fundamentaalne
Ius ad bellum põhiprintsiip: vajadus karistada õigusrikkumist

Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi
3 kriteeriumi:

Õige autoriteet (recta auctoritas). Valitseja käsk

Õiglane põhjus (iusta causa). Õigusrikkumine

Õiglane eesmärk (recta intentio). Laiemaks eesmärgiks peab olema (õiglane) rahu

„Püha sõja” ja „õiglase sõja” erinevused ja sarnasused
Õiglane sõda:

Kristlike naabritega
Vägivald halb, ent teatud tingimustes vajalik
Vägivalla pos külg: korra taastamine
Kohuseks inimesele kui alamale, vasallile, patrioodile

Püha sõda:

Uskmatutega
Moraalne hinnang vägivallale tuleneb kavatsustest
Võitlus J riigi hüveks, pattude andeksandmine
Kohuseks inimesele kui kristlasele

16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused
Varauusaegsed traditsioonid: neoskolastikud:

Hispaanlased, enamasti Salamanca ülikooli juures: dominiiklane Francisco de Vitoria (1492-1546), jesuiit Francisco Suárez (1548-1617). Ka protestandid
Toetusid Augustinusele ja Aq. Thomasele (“Summa” kommenteerimine)
Keskmes individuaalne patt: kuidas sõdida patuta?
Kuna sõda on vastus õigusrikkumisele (eelkõige karistus, aga ka otsene enesekaitse), saab see olla õiglane vaid ühel poolel. Enesekaitse õiglase rünnaku vastu on lubamatu!

Varauusaegsed traditsioonid: humanism :

Humanistid. 2 põhisuunda:
Kristlik patsifism . Erasmus: sõda on loomalik , inimloomust korrumpeeriv, mittekristlik. Unistus rahuprintsist. Samas sõda türklaste vastu ja teatud tingimustel ka teiste kristlaste vastu lubatud
Humanistlik (Machiavelli, Lipsius) “riigi huvi” teooria (valitseja peab tagama riigi säilimise) -> juriidilisse keelde Oxfordi juuraprofessor Alberico Gentili

Hugo Grotiuse loomuõiguslik õiglase sõja doktriin

Inimese 2 põhiinstinkti: enesesäilitamine ja sotsiaalsus . Õigussüsteem toetub sellele alusele
Rahvaste õiguse reeglid peavad tagama pikaajalise kasulikkuse. Mitte lähtuda hetkekasust (vastane: antiikaja skeptik Carneades: õiglus on lollus ja tuleb alati teha seda, mis on kasulik)
Sõjaõiguse küsimustes tasakaalu leidmine neoskolastikute ja Gentili vahel
Teoloogidelt: õiguste ja kohustuste korrelatsioon.
Gentili’lt: suveräänidel universaalne karistusõigus kogu maailmas
Ennetav enesekaitse: piiratud õigus (vaid reaalsete ja vahetute ohtude tõrjumine)

Impeerium

Rooma imperiaalne ideoloogia

Rooma impeerium:

Saavutas palju sellest, millest Aleksander unistas
Mudeliks hilisematele. Isegi USA – valitsetakse “Kapitooliumilt”
Rooma: vabariiklik, mitte monarhistlik impeerium. “Rooma rahva” impeerium. Lõpuni ‘SPQR’ – ‘Senatus populusque Romanus ’
272 eKr – Apenniini poolsaar vallutatud, seejärel Sitsiilia, Kartaago ( Tuneesia )
Kuni 1. saj. eKr – suurem osa Aleksandri impeeriumi jäänustest (Väike- Aasia , Makedoonia , Süüria, Egiptus ), Gallia, Hispaania
Kuni 1. saj. pKr Armeenia , Mesopotaamia, Inglismaa

Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani

Hispaania maailmavallutuse õigustamine: 3 põhiargumenti

juriidiline argument

1493 paavst Alexander VI “donatsioon” Ferdinandile ja Isabellale: suveräänsus veel okupeerimate Atlandi maade üle
1494 Tordesillase leping: Ookeanide jagamine Hispaania ja Portugali vahel, piir Cabo Verde saarte ja Kolumbuse avastatud saarte (Haiiti) vahel. Määras sajanditeks koloniaalpoliitika (nt Brasiilia kuuluvus)
1513 teoloogide komisjon Valladolidis, eesmärgiks võtta seisukoht Hispaania taotluste ning indiaanlaste staatuse küsimustes. Otsustati, et peab olema võimalik rahumeelne alistumine
1513 jurist Juan López de Palacios Rubios koostas dokumendi “Requerimiento” (Nõudmine): Maailma ajalugu alates Aadamast, paavsti kingitus. Loeti ette Mehhiko vallutamisel

Religiooni argument: kristianiseerimine. 1493 bulla : “donatsiooni eesmärgiks” kristliku misjoni vajadus

Kontekst: 1492 reconquista lõpp. Hispaanias lai reformiliikumine, milleniarism. Reconquista kui kogu maailma kristianiseerimise avalöök. Kolumbus: globaalne messianistlik missioon . 1493 reisil mungad
Cortés: Kastiilia jumalik missioon võita kirikule äsjaavastatud rahvad

tsivilisatsiooni argument

Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas versus Sepulveda
Vaidlus barbarite üle: las Casas:

300 aastat kanoonilist õigust. Paavst Innocentius IV (Sinibaldo Fieschi) 1243-54: paganlus ei ole piisav argument vägivaldseks alistamiseks
Munk Bartolomé de las Casas (1484- 1566 ), “Indiaanlaste apostel”. 1542 “Lühike ülevaade indiaanlaste hävitamisest” -> “Must legend”
Argument: Indiaanlased on täisväärtuslikud inimesed (mitte loomad) ning neid tuleb kohelda kui tavalisi Kastiilia alamaid ( tunnistas juriidilist argumenti). Rikkumiste tõttu on indiaanlastel põhjus õiglaseks sõjaks hispaanlaste vastu. Rahumeelse kolonisatsiooni, kauplemise ja kristianiseerimise idee.
19. saj. Las Casas muutus antikolonialismi sümboliks

Vastuargument : Sepulveda:

Humanist Juan Ginés de Sepulveda (1494- 1573 ), Karl V kaplan ja ametlik kroonik : “Las Casas on hereetik!”
“Tratado sobre las justas causas de la guerra contra los indios ” (Õiglastest põhjustest indiaanlastega sõdimiseks). Indiaanlased on “homunculi”, pigem loomad kui inimesed. Metsikus, kultuuritus, argus, inimohverdus, kannibalism, intsest, paganlus. Seega loomu poolest orjad (Aristoteles) ning hispaanlased loomu poolest isandad
1548 telliti ametlik hinnang. Salamanca teoloogid ( dominiiklased ) ja juristid mõistsid teooria hukka ning soovitasid keelamist
Sepulveda nõudmisel 1550 Valladolidi vaidlus: Las Casas vs Sepulveda. Tulemust polnud

Francisco de Vitoria õigustus vallutusele

Loomulik reisimine ja kommunikatsioon (kui ei lubata...)

Ristiusu levitamine (kui takistatakse...)

Ristitute kaitsmine

Kui kõik on ristitud, võib paavst määrata kristliku valitseja

Barbarite kaitsmine oma türanliku valitseja vastu

Tõeline ja vaba valik

Liitlaste ja sõprade kaitsmine

Barbarite mentaalne võimetus end valitseda

Universaalmonarhia ja jõudude tasakaalu ideed

“Universaalmonarhia” – anti-imperiaalne loosung 16.-18. saj. Euroopas. Kaasneb türannia, mis lämmatab Euroopale omased “ vabadused ”
Kuni 17. saj. keskpaik Hispaania oht; siis võttis Louis XIV teatepulga üle
Vastukaaluks “jõudude tasakaalu” idee. Säilitab Euroopa vabaduse. Idee juured 16. saj. alguse Itaalias (Guicciardini kirjeldus Itaalia tasakaalust)
1713 kirjutati “ balanss ” kui eesmärk sisse Utrechti rahulepingusse. 18. saj. poliitika – koalitsioonide pidev muutumine, et tasakaal säiliks

Kaubandusimpeeriumite ideoloogiad
Kaubandus- ja rahuimpeeriumid

Protestantlikud kaubandusimpeeriumid Inglismaa, Holland. Teistlaadi eesmärgid
Hispaania – kulla kutse. Vaja vallutada. El Dorado otsingud 16. saj, ka inglased ja prantslased
17. sajand: uueks “kuldvasikaks” on kaubandus. Selle haaramiseks vaja kontrollida ookeane. Vallutuse asemel faktooriad rannikul (1. Portugal). Vastandasid end Hispaaniale

Uus ideoloogia

Kaasnes uue kaupmeeste klassi uus ideoloogia: kaubanduse tsiviliseeriv ja humaniseeriv mõju. Lõpetab rahvusvahelise konflikti (tegelikult uute konfliktide põhjuseks)
Idee, et kaubanduse arenguks on vaja vaba ühiskonda. Inglased ja hollandlased : ei ekspluateeri kohalikke, vaid kaitsevad neid teiste eurooplaste ja oma valitsejate türannia eest. Ristiusustamine + tootmisvormide kaasajastamine
Teooriate katsetamine reaalsuses keerulisem: 1775 Briti konflikt Ameerika kolooniatega. Adam Smith: laske neil minna. Võitlus inglaste jaoks auküsimus
Warren Hastings , 1772- 1785 Bengali türanlik kuberner . Edmund Burke’i protsess tema vastu

Napoleoni imperiaalne ideoloogia
Vallutus+missioon
Napoleoni “ heatahtlik impeerium”. Tsiviliseeriv missioon. Prantsuse rahvas kui 1. kõigi rahvaste seas ning eeskujuks teistele
Euroopa taasühendamise idee. Kirjutas St. Helenal: kava oli luua Euroopa ühtne pere, ühtsete seaduste, printsiipide, tunnete ja huvidega
Vabadus, võrdsus vendlus

Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära.

Tegelikult vähemalt kolm vabadusekontseptsiooni
Antiikajast kaks kontseptsiooni , mõlemat iseloomustatud kui ‘vabariiklikku vabadust’:
Kreeka vabadus – inimene kui ‘poliitiline loom’, poliitikas osalemine kui tema loomuse teostamine
Rooma vabadus – vabadus vastandatuna orjusele, vaba inimene “elab vabalt”, ta ei ole kellegi teise meelevallas
Uusajast ‘ liberaalne vabadus’, ka tänapäeval domineeriv. Ent ka siin eristuvad kaks eri liini:
Hobbesist lähtuv – vabadus kui väliste piirangute puudumine
Locke’ist lähtuv – vabadus kui ‘vabadused’ - inimese ‘loomupärased õigused’, mida valitsus peab tagama ning ei tohi piirata ilma inimese nõusolekuta
Rooma vabariiklik vabadus
Eristus : ori versus vaba mees (seisundi erinevus)
- Ori on peremehe meelevallas, kel on õigus tema ellu iga hetk sekkuda
- Ehkki ei pruugi seda palju teha, muudab teise meelevallas olek inimese orjameelseks
Ajaloolased Sallustius, Livius, Tacitus rakendavad vabadusmõistet eri valitsuskordade analüüsil:
- Vabariigis on kodanikud vooruslikud
- Ainuvalitsuse tingimustes pole voorusi ega suuri tegusid, valitseb orjameelsus
Filosoofid (Cicero) kutsuvad kodanikke üles vabadust kaitsma, isegi hea valitseja vastu

Machiavelli uus-Rooma vabariiklik vabadusekäsitus.

Uus-Rooma vabariiklik vabadus: Machiavelli
Quentin Skinner “Vabaduse kolmas mõiste” Isiah Berlin Lecture 2001
Machiavelli “Discorsi” 1531:
Enamuse inimeste jaoks on suurim võimalik hüve vabadus ( libert á) ehk vaba elu (vivere libero) – nad soovivad taotleda vabalt oma eesmärke, kartmata mõnd teist inimest või seltskonda
See on võimalik vaid siis, kui ei olda kellestki sõltuvuses (dipendenza või servitù)
Ainult vabariigis ei olda kellestki sõltuvuses – seega vaid siis, kui ennast ise valitseme, oleme vabad
Machiavelli vabaduse säilitamisest
Vabariik püsib vaid siis, kui selle seadusi täidetakse – eeldab kodanikuvoorust (virtú), vabariigi tingimusteta teenimist
Vabariiki pikalt säilitada on õnnestunud vaid vähestel rahvastel . Tavaliselt mandumine (corruzione)
Roomlased seda suutsid ning muutusid seeläbi suureks, saavutasid võimsuse (grandezza), neilt tulebki õppida:
- Seadused, mis reguleerivad võimuloleku aega, varanduse kasutamist jne
- Kaht vastandlikku sotsiaalset gruppi (grandi vs populo) esindavate poliitiliste institutsioonide vastasseis – aristokraatlik senat vs rahva valitav tribunaat

Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse rakendused poliitikas

Parlamendi ja kuninga vastasseis:
1610–1614 kuningas kehtestas Parlamendi nõusolekut küsimata tollimakse , apelleerides krooni eesõigusele
1628 riiklik sundlaen (Forced Loan). Keeldujate vangistamine
1630. aastatel laevamaksu (Ship Money ) muutmine üldiseks maksuks
1642 viie Parlamendiliikme vangistamine
Parlamendi kõnemehed: kirjeldatud sammud reedavad kuninga taotluse oma alamad orjastada, muutes nende isikuvabaduse sõltuvaks kuninga suvast

Thomas Hobbesi liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas
Hobbes “Leviathan” ( 1651 )

Tõeline vabadus – vabadus välistest takistustest:
- “vaba mees on see, kes neis asjades, mida ta suudab teha ja mida ta soovib teha, pole teiste poolt takistatud”
- Mõiste “vaba tahe” on absurd – mõistet “vaba” saab kasutada vaid tegude kirjelduseks. Kui keegi mõjutab meie tahet, aga ei sunni füüsiliselt, on tegu ikkagi vaba
Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud
- nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne

Hobbes vabariiklikust vabadusest

See saab olla kollektiivne (riiklik iseseisvus), mitte individuaalne vabadus
Arusaam indiv. vab. vabadusest on mõttetus:
- “Lucca linna väravale on kirjutatud suurte tähtedega LIBERTAS, ent kes võiks arvata, et üksikisikul Luccas on rohkem vabadust oma vabariigi teenimisest [seadustele allumisest] kui Konstantinoopolis. Olgu valitsus vabariiklik või monarhistlik, vabadus on ikka samasugune.”
Vabariiklased on oma ebaloogilise vabadusemõistega inimeste pead segi ajanud
Riigi ülesandeks on tagada kord, mitte vabadus

John Locke’i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas.
Locke’i käsitus

Teine käsitlus valitsemisest (1689) – “võrdne vabadus seaduste all”
Võtab üle Hobbesi arusaama, et vabadus on väliste takistuste (piirangute) puudumine
Seob selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitusega:
Seadused kui vabaduse tagatis
Inimesed on loomupäraselt võrdsed ja vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele (loomuvabadust piirab ainult loomuseadus)
Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisele tahtele (erinevus Hobbesist)
Seadused seega mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda
Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise – alaline õigus astuda vastu orjastamisele (erinevus Hobbesist)

’Locke valitsuse õiguspärasusest – vabariiklike ideede mõju

Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel

Rahval on kontroll valitsuse üle (rahvas on selle valitsuse ise ametisse seadnud kas otse või oma esindajate läbi)
Valitsusel ei ole “eriõigust” piirata inimeste vabadusi
Omandi puutumatus

Samas erinevus vabariiklastest: otsene osalus poliitikas pole oluline. Piisab, kui inimesed valivad endale esindajad, kes nende huve teostavad ja kaitsevad (representatiivne valitsusvorm)

Montesquieu vabariigist

Reformi võimalikkus Prantsusmaal?
Voltaire – kuningal on voli kõrvaldada aadli privileegid , garanteerida kodanikele õigused, piirates enda võimu. Kohe pole vaja luua parlamenti, ehkki pikas perspektiivis oleks see vajalik (esialgu absolutism vabaduse nimel)
Montesquieu – kuningavõim on tegelikult piiratud aadli ja kohalike parlamentide võimuga. Pole vaja matkida Inglismaad. Prantsusmaal on omalaadne vabadus, Voltaire’ilik absolutism hävitaks selle
Rousseau jt vabariiklased – vabad on vaid need inimesed, kes alluvad enda heaks kiidetud seadustele. Isegi inglise tüüpi esindusdemokraatia ei ole vastuvõetav, sest selles ollakse oma esindajate orjad
Prantsuse vabariiklus kuni Prantsuse revolutsioonini
Montesquieu Seaduste Vaimust (1648) – kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus , ent ei nõustu teesiga, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus on vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal)
- Rõhutab kodanikuvooruste olulisust vabariigi säilimiseks; need põhinevad võrdsusel ja karmil kasvatussüsteemil
- Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga; üleminek monarhiast vabariiki on võimatu

Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlusest)

Rousseau toetab uus-rooma vabadusekäsitust – vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igaühe osalemist seadusandluses
Ent nagu Montesquieu, ei uskunud Rousseau, et tänapäevast monarhiat nagu Prantsusmaa on võimalik muuta vabariigiks:
- vabariigid on võimalikud vaid väiksel territooriumil
- põhinevad sotsiaal-majanduslikul võrdsusel
- ning eeldavad kodanikuvoorust
Ükski neist eeldustest pole täidetud

Vabadus Prantsuse Revolutsiooni ajal. Robespierre ’i „vooruse vabariik“
Vooruse vabariik

Tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes, esindamine ei ole võimalik
Selleks, et vabariik oleks võimalik, on vaja kodanikuvoorust
Kodanikuvoorus eeldab võrdsustamist ning kodanikureligiooni (riigi kontrolli inimese üle)

.DOC Laadi alla originaalfail 31 lk · .doc · 40 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 31 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-01-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

40 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

liisuks Õppematerjali autor

2009 aasta eksamiküsimuste vastused

õnn armastus sõprus demokraatia rikk õiglus sõda impeerium vabadus ideede ajaloo kirjutamise põhijooned

Sarnased õppematerjalid

odt

Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused

sellise riigi suurim eesmärk on inimeste turvalisus suverääni sisseseadmine, põhjendatud inimloomusega vaja Bodin'i tüüpi suverääni, igavest ja absoluutset ei pea olema monarhia, kuigi see parim vorm on suveräänil ulatuslikud õigused, oluline: maksud kiriku allutamine riigile alamal on kuuletumiskohus ainult suverääni suhtes kuulekus riigile, mitte valitseja isikule Valitsusvormid: Monarhia, aristokraatia, demokraatia Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo demokraatia kui ideaal hierarhiliste struktuuride olemasolu igapäevaelus monarhia on efektiivsem demokraatia on instrumentaalses mõttes viletsam inimeste võimete ja hariduse erinevused autoriteedi, sümboolse liidri vajadus, ühendav printsiip paternalismi idee demokraatia toidab ambitsioone monarhial ei ole erahuve demokraatia masside valitsus ilma seadusteta, enamuse türannia Platon ja Aristoteles valitsusvormidest Platon filosoofide valitsuse ideaal

Euroopa ideede ajalugu

docx

Euroopa ideede ajaloo tähtsamad isikud

· Monarh sõltub võimu teostamisel aadlist · Au tõttu pole aadel valmis kõigeks o Montesquiu näide: Pärtliöö ja hertsog Crillon. Nõrgemate ja kaitsetute hävitamine ei ole auga kooskõlas · Majanduslik tähtsus üldine konkurents, mis elavdab majandust. Lihtrahvas: tarbimine. Anonüümsuse tähtsus. 3. Montesquieu vabariigist Montesquieu Seaduste Vaimust (1648) kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, ent ei nõustu teesiga, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus on vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal) Rõhutab kodanikuvooruste olulisust vabariigi säilimiseks; need põhinevad võrdsusel ja karmil kasvatussüsteemil Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga; üleminek monarhiast vabariiki on võimatu Kuningavõim on tegelikult piiratud aadli ja kohalike parlamentide võimuga. Pole vaja matkida Inglismaad

Ajalugu

doc

Euroopa ideede ajalugu

· õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe; · üksmeel on tervis; · mäss on haigus ja kodusõda on surm. · Viimaks, paktidele ja lepingutele (covenant), mille abil selle poliitilise keha osad kõigepealt tehti, pandi kokku ja ühendati, vastab `fiat' või `saagu inimene', mida jumal ütles loomise ajal." Valitsusvormid: Monarhia, aristokraatia, demokraatia 1. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Moodne kriitika ütleb, et demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist ,,demokraatiat" ei eksisteeri. See on vaid kattevari. V. I. Lenin (1870-1924): demokraatia on proletariaadi ekspluateerimine kapitalistide poolt. Vilfredo Pareto (1848-1923): demokraatia on majandusliku eliidi (oligarhide) valitsemine. Klassikaline kriitika (monarhistlikud ideoloogiad) väidab, monarhia on ainus õiguspärane vorm. Selle poolt räägivad: a) teoloogiline argument

Euroopa ideede ajalugu

doc

Euroopa ideede ajalugu (vastused kordamisküsimustele)

loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud. Suveräänsus on kui kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale. Kohtunikud ja ametnikud kui liigesed. Hüvitus ja karistus kui närvid, millega pannakse täitma oma kohust, olles seeläbi seotud suverääniga. Kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus. Inimeste turvalisus on selle eesmärk. Valitsusvormid: Monarhia, aristokraatia, demokraatia 1. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Moodne kriitika: demokraatia on ideal, mida tegelikult ei eksisteeri. Proletariaadi ekspluateerimine kapitalistide poolt. Majandusliku eliidi valitsemine. Hierarhilised struktuurid igapäevaelus. Klassikaline kriitika: Legitiimsus -> Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad, seega tema poliitilise võimu õiguslikud pärijad. Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad. Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam. Platon: võimed ja haridus -> kes peaks juhtima laeva.

Semiootika

doc

Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt

sedasama loomulikule kehale; kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus; inimeste turvalisus selle eesmärk; nõunikud, kes annavad talle teada kõigest, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe; üksmeel on tervis; mäss on haigus ja kodusõda on surm." Valitsusvormid: Monarhia, aristokraatia, demokraatia 1. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri Klassikaline kriitika: legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline: kuningad Aadama järeltulijad; ajalooline: kuningad hõimupealike legitiimsed pärijad); efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam (demokraatia toidab ambitsioone, monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed; monarhial ei ole erahuve) 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest

Euroopa ideede ajalugu

pdf

Kordamisküsimuste vastused

vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud, nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne. 5. John Locke'i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas. Inimsed loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadus kui vabadused - inimese 'loomupärased õigused', mida valitsus peab tagama ning mida ta ei tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta. 6. Montesquieu vabariigist. Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, aga ei arva, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussüsteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga - arvas, et üleminek monarhiast vabariiki on võimatu. 7. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus).

Ajalugu

doc

Euroopa ideede ajalugu

Kordamisküsimused FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne e kanooniline meetod: Arthur Lovejoy Ideedeajaloo klubi asutaja; tema arvates oli inimese olulisemaid tunnuseid mõtlemine, ideede uurimine tähendab inimese olemuse uurimist. Metodoloogia: Probleemid on univesaalsed ja ideed ajatud. Seega on ideed tsüklilised, pole progressi. Uuris kanoonilist "suurte mõtlejate" rida (ajatu tarkus). Tekstis sisalduvate väidete mõistmiseks on vaja lugeda vaid teksti ennast, pole vaja tunda autorit. Oluline on leida tekstis sisalduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne e ajalooline meetod: Cambridge'i koolkond (Quentin Skinner jt) 1. Peab arvestama autori intentsiooni teksti kirjapanemisel

Euroopa ideede ajalugu

doc

Euroopa ideede ajaloo eksam

liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA Valitsusvormid e kes peaks valitsema? Üks (monarhia), vähesed (aristokraatia), paljud (demokraatia) Valitsusviisid e milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus? Absoluutne, piiratud 1) Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad: 1) efektiivsus: demokraatia olemuslikult viletsam monarhial ei ole erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne 2) legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline argument: kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad; ajalooline argument: kunigad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad)

Euroopa ideede ajalugu

Rohkem sarnaseid