sest mees sai maruvihaseks, nähes, et Mari olnut unustada ei suuda. Näis, nagu oleks Vargamäel lasunud needus, mis teeb sealsed perenaised nukraks ja murelikuks, nagu oleks seal raskem elu kui mujal. Kui muidu tundusid kõik Vargamäe naised kangelased, et sellist rasket koormat kanda, siis oli ka üks tõeline antikangelane. Selleks oli saunatädi. Ta oli sterotüüpne lõualõksutaja, kuulujuttude kärme levitaja ja liialdaja. Ta kuulutab naabrite tülliminekut, tema viib Jussi vaimselt ummikusse, tema lõhub lorilaulu kättetoimetamisega ja õpetajaprouale koputamisega Andrese ja Mari võimaluse rahumeelsele ja õnnelikule kooselule. Kuigi saunatädi oli õel ja veidi kuri, oli ta ka töökas nagu teisedki Vargamäe naised, sest ta käis tihti perel abiks. Kui raamatut pealiskaudselt vaaadata siis tundub esmaolulisena meestevaheline jagelemine, kuid
45. aastane, suured käed, jalad, puusad, kaunis, valged pleegitatud juuksed, tüse, sinisilmne, tugeva kondiga, Frederick Harrison Üks mõjukamaid mehi administratsioonis, tulevane kindralkuberner, Washingtonist, Kapten Willie Adams Tubli mees, Edgar Hoover Avalikkuse tähelepanuga liialdaja Härra Simmons, Mesihuul Madu, jurist, kes müüks oma lihase ema maha, Juan Rodriguez Vaene haisev gallego, suuteline oma ema tagant varastama, kohtu all, Freddy Baarimees, harry usaldas teda Suure Lucie tütar Ei tohtinud õhtuti baaris käija Freda Mesihuule naine , töökas Roberto Kuubalane, karm, sügava kurguhäälega, suure
lahkemeelsust. Nagu ka nimi juba osutab, on see ulatuselt suur kulutamine. Suurejooneline inimene paistab asjatundjana. Ta suudab ära näha piisavad vajadused ja kulutada suuri summasid olukorrale vastavalt, sest nagu me alguses ütlesime, seadumust määratletakse toimingutega ja nende iseloomuga. Suurejoonelise inimese kulutused on suured ja küllaldased. Samasugused on ka tehtavad asjad, niiviisi sobivad suured kulutused ka tehtavaga. Selline on siis suurejooneline inimene. Liialdaja on aga labane -- nagu öeldud, liialdab ta kulutamisega üle vajaliku määra. Väikest kulutust nõudvatele asjadele läheb tal palju raha ja ta uhkeldab sobimatult. Aristoteles´e ,,Nikomachose eetika" I ja IV raamat -9- Pisinokitsejal jääb aga iga asja puhul puudu: kui ta ka kulutas suuri summasid, rikuks ta väikluses ära, mis üllas on. Ta kõhkleb kõiges, mida teeb, vaadates, kuidas võimalikult
Lahkemeelsus ei sõltu omandist- „See omadus ei lähtu ju antava hulgast, vaid andja seadumusest, millest ta lähtuvalt omandile annabki.“ Lahkemeelsus ei soosi rikkust- „Lahkemeelsel inimesel pole kerge rikas olla, kuna ta pole võtmis-ega hoidmisaldis: ta on lahke andja ega hinda varandust selle enda pärast, vaid andmise pärast“. „Lahkemeelsus on varasse puutuvalt andmise ja võtmise vahepeal.“ „Andmisega liialdaja ei ole lahkemeelne, vaid raiskaja“. Raiskajad võtavad aga sealt, kust ei pea ja on seetõttu ihnsameelsed. Ihnsameelsusel on kaks külge: Puudulik andmine (kitsi, koonerdaja, ihnuskoi) – nad ei sihi võõrale kuuluvat ega taha seda võtta; Liigne võtmine – võtavad kõikjalt ja kõike - „lõbumajapidajad ja teised sellised, ka need, kes väikese rahasumma laenavad kõrge vaheltkasu vastu“.
(teleoloogiline printsiip) ja sellega kaasnevale õnnelikkusele, on Aristotelese vastus lihtne: just see osa inimesest on surematu. Aristoteles loetleb terve hulga voorusi (väärtusi), mis kasvatuse (ja enesekasvatuse) abil inimese iseloomuomadusteks peaksid saama ning mille omamine tähendab, et oleme leidnud äärmuste vahelt kesktee. Voorus kui kesktee äärmuste vahel Vaprus, mehisus on hirmu ja hulljulguse vahepeal. Hirmu võib käsitleda halva eelaimusena ning kartmisega liialdaja on argpüks. Argpüks kaldub meelt heitma, sest ta kardab kõike. Vapper mees tunneb ja tegutseb olukorrale vastavalt ja nagu mõistlik on. Ta jääb kindlaks ülla eesmärgi nimel ja tegutseb vaprusest lähtuvalt. Kes aga liialdab julgusega kardetavate asjade puhul, on hulljulge, ja kuigi ta kiitleb julgusega, ei jää ta kardetavas olukorras kindlaks. Argpüks, hulljulge ja vapper seostuvad siis ühe ja sama asjaga, kuid jäävad sealjuures erinevaks
mitte oma kaaskodanike arvamuse pärast häbitundest või kuulsusihast. Suurejooneline (megalophysia) on see, kes targalt, aga ka heldelt kulutab (NE 4.2-3). Austusväärselt ,,Suurejoonelisus ilmneb sellistes kulutustes, mis on suurimad ja austusväärseimad." Ohvriannid, kultusesemed, kõik, mis seostub jumalate austamisega, pulmad, külaliste võõrustamine, kingitused, sisustab ka kodu oma rikkusele vastavalt jne. Aga suurejooneline inimene ei ole ihne, ega ka liialdaja. Tal on kõrgelennuline mõttelaad, uhkus ja eneseväärikus, äärmustesse minnes tähendab see aga kõrkust ja jultumust. Suurejooneline inimene on teadlik enda väärtusest ning see omakorda toob kaasa ka teiste poolt väärilise austuse. Suurejoonelisus on seega kõrge enesehinnang ja tähistab inimest, kes on suurte ambitsioonidega ja õigustab neid taotlusi. Tagasihoidlikkus ja alandlikkus pole kreeklaste juures voorusteks.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
