Poliitika keskkond ja sotsialiseerimine Politoloogia – Political Science Poliitikateaduse teema on poliitika, kuid poliitika piire õppevormina defineerida ei ole sugugi lihtne, kuna ta hõlmab väga suurt ala. Poliitiline teadus on katse rakendada teaduslikke meetodeid, et saada paremini aru poliitilises maalimas toimuvast läbi süstemaatilise ja analüüsiva mõtlemise. Poliitikateadus aitab meil luua paremaid kontseptsioone, meetodeid ja üldistusi poliitilise maailma kohta. Poliitikateadus on teadus, mis uurib poliitilisi institutsioone. Lisaks uurib ta inimeste ja sotsiaalsete gruppide poliitilist käitumist. Poliitikateadus tegeleb poliitilise võimu analüüsiga. Veel aitab ta vähendada vastuolusid erinevate väärtushinnangute vahel. Oma poliitikaalaste teadmiste suurendamine aitab meil paremini poliitikamaailmas käituda. Politoloogia jaguneb klassikaliselt järgmiselt – poliitiline teooria, võrdlev poliitika, rahvusvahelised suhted, avalik haldus
3. normatiivne tase ühiskonna säilimiseks ja arenguks tarvilikud väärtused, normid ja tavad Talcott Parsons (1902 1979) ,,The Structure of Social Action" (1937) ja ,,The Social System" (1951) Tegevus on mingi vajaduse rahuldamisele suunatud käitumisakt, mis tugineb (koos)tegutsejate vastastikustele ootustele ja toimuva tähenduse ühesugusele mõistmisele. Parsonsi tegutseja (ingl. actor) tahab rahuldada oma vajadusi ja jälgib seejuures, et ei satuks vastuollu keskkonnaga. Poliitikateadus Esimesena kasutas mõistet (science politique) Jean Bodin oma kuulsas ,,Kuuesraamatus vabariigi kohta" (1576). Politoloogia kodumaaks peetakse USA-d. Poliitikateaduse uurimisobjektiks on poliitika (mis omakorda on seotud võimu ja võimusuhetega). Mõiste poliitikateadus on eesti keeles suhteliselt uus. See tuli kasutusele alles 1990-ndatel aastatel. Eesti üleminekuaja politoloogia ei lange päriselt kokku sellega, mida poliitikateaduse all
1.2 Poliitilised ideed keskajal 1.3 Uute ideede tekkimine poliitilises mõtlemises. 1.4 Ideoloogiate sünd XVIIIsajandil 1.5 Poliitiliste teooriate tekkimine XIX sajandil 1.6 Tänapäeva teooriate kujunemine ja areng 2. Poliitilise mõtte areng Eestis Kirjandus T. Vallak Poliitika ja riigiteadus, Tallinn, Külim, 2001.a. Ühiskonnaõpetus gümnaasiumile, Tal.,1996. 2000 M. Hagopjan Reziimid, liikumised, ideoloogiad.Tal.1993 T.Vallak Üldine poliitikateadus Tal.1998 P. Dunlevy, B.O`Leary Riigiteooriad Tal.1995 N.Peder Klassikalise politoloogia raudvara EMA 1999 T.Varrak Poliitika- ja riigiteadus T. 2001.a. B.B. Hess, E.W.Markson, P.J.Stein.Sotsioloogia, T.2000.a. V.P. Pugatsov, A.I.Solovjov Vvedenije v politologii,M. 2000 Sissejuhatus 1. Poliitika olemus ja mõiste Poliitika on inimtegevuse spetsiifiline valdkond, mis seotud võimuga. Võim, valitsev seisund ühiskonnas inimeste poliitiliste suhete sfääris. Võim tähendab võimalust isikule
tulemusena jõutakse otsusteni (poliitiliste otsusteni), mis määravad neist subjektidest koosnevas sotsiaalses grupis või eri gruppide vahelistes suhetes kehtivad reeglid. Poliitik on inimene, kes on aktiivselt tegev poliitikas, kuuludes kas mõnda parteisse või poliitilisse rühmitusse või väljaspool neid sõltumatu poliitikuna. Politoloogid on teadlased, kes tegelevad politoloogiaga. Poliitikateadus e politoloogia on teadus, mis uurib poliitilisi institutsioone. Lisaks uurib ta inimeste ja sotsiaalsete gruppide poliitilist käitumist. Poliitikateadus tegeleb poliitilise võimu analüüsiga. Poliitiline teadus on katse rakendada teaduslikke meetodeid, et saada paremini aru poliitilises maalimas toimuvast läbi süstemaatilise ja analüüsiva mõtlemise. Poliitikateadus aitab meil luua paremaid kontseptsioone, meetodeid ja üldistusi
Poliitika formaalsed struktuurid, nagu institutsioonid ja õigusnormid, olid nende jaoks teisejärgulised võrreldes inimeste hoiakute, uskumuste ja poliitilise käitumisega. Biheiviorismi pooldavad poliitikateadlased otsivad üksikisikute käitumise regulaarsusi, laialt levinud mustreid. Selle poolest erinevad nad psühholoogidest ja teistest käitumisteaduste esindajatest, kes uurivad üksikisikut kui autonoomset indiviidi. Positivismile omaselt pooldasid biheivioristid seda, et poliitikateadus oleks neutraalne ja hinnanguteta. Nende meelest on sotsiaalteadused sarnased loodusteadusega, kus on üks objektiivne tõde, mis ei sõltu uurija isiklikust positsioonist. KONSERVATISM- Poliitiline ideoloogia, mille aluspõhimõteteks on muutuste negatiivseks pidamine ning vältimine, nägemus ühiskonnast kui orgaanilisest ning hierarhilisest tervikust, inimeste ebatäiuslikkus ja sünnipärane ebavõrdsus ning riigi suhteliselt suur roll.
sinna, kus on sellest puudus. Arvan, et mitte midagi tehes ja eesmärke seadmata ei pruugi tulla ka juhust. Ühe mõjukama ja juhtivama ala alla kuulub poliitika, mis määrab ära millised teadused peavad riigis olema, milliseid neist on vaja igal inimesel teada ning mil määral. Aristoteles ütleb, et tõeline riigiasjadega tegeleja soovib teha kodanikud seadustele alluvateks ja tublideks. Õiglased asjad, mida poliitikateadus käsitleb, on paljuski vastuolulised ja hajuvad nii, et näivad sõltuvad kokkulepetest ja mitte loomuomadustest. Näiteks Antiik- Kreekas ei loetud naisi kodanikeks, see võis olla õnn riigiasjadega tegelejale, kuid mitte naistele. Õnn tuleb ja läheb ning elu on täis õnnehetki, inimene ise lihtsalt peab oskama lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Kord võib päeva ilusaks teha lihtsalt ilus ilm päiksega, samamoodi võib olla ka halb tuju kui vihma sajab
n Kuidas lahterdatakse tegevusi teatud ühiskonnas? n Kus asub see ühiskond inimajaloos? n Milliseid inimesi see ühiskond toodab? n Ühiskonnaelu seletamisel rõhk inimestevahelistel suhetel ja ühiskonnal, mitte üksikisikul n Huvi ühiskondliku elu vastu tervikuna n Tähendus tekkib ühiskonnas vastastikmõjutamise tulemusena n Rõhk inimkäitumise kontekstil Poliitika uurimise traditsioonid n Angloameerika pärimus: n Poliitikateadus kitsamas mõttes e politoloogia: ühiskonna poliitiline korraldus, väärtuste ja võimu küsimused, riikidevahelised suhted n Avaliku halduse uuringud: riigivõimu teostamise ja juhtimise küsimused n Saksa ja Põhja-Euroopa pärimus: n Riigiteadused ühtse uurimisvaldkonnana n Totalitaarsed riigid: n Keelatud või salastatud (ka ENSV-s) Poliitika uurimise põhivaldkondi n Poliitikateooria ja poliitikafilosoofia n Maailmapoliitika, julgeolek ja diplomaatia
agathon) on mõeldud tähenduses, mis võib erinevatel juhtudel eesmärgiks olla, see mida tahetakse saada, sõltumata seosest eetilise plaaniga. Ühe juhtivama ja mõjukama ala alla peaks kuuluma poliitika. See määrab ära millised teadused peavad riigis olema, milliseid neist on vaja igalühel teada ja mil määral. Isegi, kui eesmärgid riigi ja üksiku inimese puhul langevad kokku, paistab riigiga seotu olevat olulisem ja kõrgem saavutada ning alal hoida. Üllad ja õiglased asjad mida poliitikateadus käsiteb, on paljuski vastuolulised ja hajuvad, nii,et näivad sõltuvad kokkulepetest ja mitte loomuomadustest.Jutust selgub, et igal praktilisel tegutsemisel ja valikul on suundumus mingi hüve poole. Uurides kelleltki, miks ta midagi soovib, siis on vastatakse, et seda soovitakse kui vahendit mingi eesmärgi saavutamiseks. Sellisel juhul peaks soovidel olema kusagil lõpp, et see ei saaks lõpmatuseni kesta. Igaüks otsustab õigesti asjade üle, mida ta
asutuste ja seadustega kui ka valitsuskabinetti, nende võimupiirid ja omavahelised seosed on tavaliselt fikseeritud põhiseaduses, mis on ka poliitika kui valitsemise stabiilsuse üks põhjusi. Tsentraliseeritud Hierarhiline Standardiseeritud Keskne riiklik kontroll ja juhtimine Kodanikel üks juurdepääs poliitikale - valimised Rõhk sisendil ja väljundil Poliitilise mõtlemise algus - Aristoteles Poliitikateadus - keskendub tüüpiliselt sisendipoliitikale ja nn mustale kastile -> inimeste ootused valitsemise suhtes, huvidele ja nende muutumisele poliitikadokumentideks Poliitikateooria Võrdlev poliitika Rahvusvahelised suhted Valitsemisteadus - keskendub väljundipoliitikale e kuidas poliitikat rakendatakse ja millised on poliitika mõjud ühiskonnale Avalik poliitika Avalik juhtimine Avalik haldus
struktuuri iseloomustamiseks. Arenenud demokraatiamaades moodustab keskklass suurima kihi sotsiaalses struktuuris. kodanikkond demokraatliku ühiskonna elanikud, kellel on juurdepääs poliitiliste otsustuste protsessile (näit. valimisõigus, sõnavabadus, õigus saada informatsiooni); poliitikateadus arvab kodanikkonna hulka ka need inimesed, kel pole riigi kodakondsust, kuid kellele laienevad kodanikuvabadused laissez faire, laissez passer liberaalse majandusteooria põhimõte, mis nõuab, et riik ei sekkuks majandusse, vaid laseks sellel vabalt areneda. leibkond majapidamisüksus, mille võivad moodustada nii ühe perekonna liikmed kui ka suguluses mitte
Poliitika määrab ära, mis teadused peavad riigis olema, milliseid neist on vaja igaühel teada ja mil määral. Poliitika eesmärk peaks hõlmama ka kõigi teiste alade oma, nii et just see võikski olla inimese hüveks. Isegi kui eesmärgid langevad üksiku inimese ja riigi puhul kokku, paistab riigiga seotu olevat olulisem ja kõrgem saavutada ning alal hoida. Seega on siin uurimuse sihiks midagi, mis kuulub poliitika juurde. (Nikom.eetika, 2007:7,8) Kuid üllad ja õiglased asjad, mida poliitikateadus jälgib, on paljuski vastuolulised ja hajuvad. Samasugune hajuvus iseloomustab ka hüve mõistet, sest paljudel juhtudel see võib osutuda kahjulikuks. Mitmeid on varemgi hukutanud rikkus või vaprus. Seega tuleb niisuguste asjade puhul tuua välja tõde jämedalt, üldjoontes. On ju haritud inimesele omane otsida iga tegevusliigi puhul täpsust niivõrd, kuivõrd asja loomus seda võimaldab. (Nikom.eetika, 2007: 8,9)
- Seaduspärasuste otsimine - Süsteemsus - Kumulatiivsus 10. Filosoofilist alusraamistikku, mis märatleb ära teadlase tähelepanu fookuse, nimetatakse - Paradigmaks 11. Pol ja halduse loengus tutvustatud lähiteaduste hulka kuuluvad: - Majandusteadus - Sotsioloogia 12. Saksa- ja Põhjamaade riigiteaduste traditsiooni eristab angloameerika politoloogia traditsioonist: - See vaatleb valitsemist ja sisendpoliitikat ühtse tervikuna 13. Millal sünnib poliitikateadus? - Siis kui Destutt de Tracy hakkab süstematiseerima poliitilisi ideid! 14. Sotsialiseerumiseks nimet. Protsessi, mille käigus - Inimene määratleb end ühiskonna suhtes 15. Poliitiliseks sotsialiseerumiseks nimet. Protsessi, mille käigus inimene omandab: - Teadmised poliitika kohta - Julguse ja pealehakkamise poliitiliseks osalemiseks 16. Poliitiline sotsialiseerumine - Toimub pigem teisme-ja täiskasvanueas - Määrab meie osalemisaktiivsuse 17
riikidevaheliseid suhteid, mis ei rajane konsensusel, vaid püsivad või muutuvad relvastatud jõu või ähvarduste tingimusel. Poliitiline analüüs on ühiskonnateaduse haru, mis tegeleb valitsevate poliitiliste suhete ja tegevuste uurimisega. Eesmärk on selgitada poliitilises protsessis osalejate eesmärke, aktsioonide kaugemaid, kõrvalisi tagajärgi. Vaatleb enamasti lühiajalises perpektiivis ja huvitub probleemide mõjust valitsevatele võimusuhetele ning nende arengule. Poliitikateadus on ühiskonnateaduse haru, mis püüab süstemaatiliselt kirjeldada, analüüsida ja seletada riiklike institutsioonide, pol organisatsioonide, pol protsessis osalevate inimeste omavahelisi vahekordi, poliitilisi valikuid ning käitumist, pol muutuste sots põhjuseid. Huvitutakse võimusuhete mehhanismidest ja võimuvahekordade arengust pikaajalises perpektiivis. Neid probleeme käsitletakse mitmes valdkonnas: poliitilised
inimeste kategooria, mida kõrvuti alamklassi ning kõrgklassi terminitega kasutatakse nüüdisühiskonna sotsiaalse struktuuri iseloomustamiseks. Arenenud demokraatiamaades moodustab keskklass suurima kihi sotsiaalses struktuuris. koalitsioonivalitsus - mitme partei põhjal moodustatud valitsus demokraatlikus riigis kodanikkond (1) - demokraatliku ühiskonna elanikud, kellel on juurdepääs poliitiliste otsustuste protsessile (näit. valimisõigus, sõnavabadus, õigus saada informatsiooni). Poliitikateadus arvab kodanikkonna hulka ka need inimesed, kel pole riigi kodakondsust, kuid kellele laienevad kodanikuvabadused kodanikukultuur ehk tsiviilkultuur (2) - demokraatlikule ühiskonnale iseloomulik kultuuriliik, mis hõlmab endas ulatuslikke teadmisi ja oskusi ühiskondlikuks suhtlemiseks kodanikuühiskond ehk tsiviilühiskond - ühiskonnaelu valdkond, mis eristub riigist ja valitsemisest, kuna pole orienteeritud võimu teostamisele. Kodanikuühiskonna moodustavad
kumulatiivsus. 10. Filosoofilist alusraamistikku, mis määratleb ära teadlase tähelepanu fookuse, nimetatakse paradigmaks. 11. Politoloogia ja halduse loengus tutvustatud lähiteaduste hulka kuuluvad majandusteadus ja sotsioloogia. 12. Mis eristab Saksa- ja Põhjamaade riigiteaduste traditsiooni angloameerika politoloogia traditsioonist? See vaatleb valitsemist ja sisendpoliitikat ühtse tervikuna. 13. Millal sünnib poliitikateadus? d.) siis, kui Destutt de Tracy hakkab süstematiseerima poliitilisi ideid. POLIITILINE INIMENE 1. Sotsialiseerumiseks nimetatakse protsessi, mille käigus inimene määratleb end ühiskonna suhtes. 2.Poliitiliseks sotsialiseerumiseks nimetatakse protsessi, mille käigus inimene omandab teadmised poliitika kohta ning julguse ja pealehakkamise poliitiliseks osalemiseks. 3. Poliitiline sotsialiseerumine toimub pigem teisme- kui täiskasvanueas, määrab meie
Tsiteerimist kasutatakse, kui on vaja mingit seisukohta täpselt edastada, kui uurimuse koostaja tahab oma mõtteid kinnitada teise autori tabava väljendusega või kui soovitakse väidet ümber lükata või kritiseerida. Soovitav on hoiduda ülisagedasest ja põhjendamata tsiteerimisest. Kui tsitaati ei kasutata täielikult, pannakse ärajäetud sõnade asemele väljajätupunktid. Aastaarvu ja lehekülje numbri vahele pannakse koolon. Näide: ,,/.../ üllad ja õiglased asjad, mida poliitikateadus jälgib, on paljuski vastuolulised ja hajuvad, nii et näivad sõltuvat üksnes kokkuleppest ja mitte loomuomadusest." (Aristoteles 1996:17) 8. VIITAMINE Viide kajastab bibliograafiaandmeid allika kohta, millest pärineb tsitaat või refereering. Viide käib kas lause või lõigu kohta. Viitamissüsteem peab olema kogu töö ulatuses ühesugune. Eristatakse kolme viitamissüsteemi: viitamine autori nime ja aastaarvuga, . Nimetatud viitamisviis on enamasti kasutusel
Isegi kui sotsiaalne konkurents on aus, mõjutavad reaalset edasijõudmist lisaks võimetele ja töökusele ka positiivne (õnn) ja negatiivne juhus (nt haigus) ning ka inimese päritolu ja stardikoht (sh vanematelt päritud vara). 5. Kas uurida ainult seda, mida saab näha (mõõta ja arvutada; seda, mis on toimunud) või uurida ka seda, mis on nähtamatu ja-või mida ei ole toimunud? Politoloog Politoloog ei ole poliitik samamoodi nagu poliitikateadus ei ole poliitika teostamine (praktiline poliitika). Nagu igal teiselgi teadusharul, on politoloogia põhieesmärgiks eelkõige teadmised uuritavast nähtusest. Kui politoloog toetab eksperdina teatud konkreetset maailmavaadet (nt on liberaal ja toetab Reformierakonda, on keelelis-etnilistes küsimustes avatum ja toetab Keskerakonda), siis sellise olukorra vooruseks on, et politoloog on kontaktis reaalse elu ja poliitikaga ning lähtub poliitika mõtestamisel ka veendumustest ja normidest,
Mõned märksõnad eksamiks valmistumisel ehk loetelu teemadest, millele võiks õppimisel keskenduda Avaliku poliitika olemus (peamised komponendid ja nn Eastoni box), miks on seda vaja (riigi sekkumise õigustused) ning millised on võimalused selle elluviimiseks, st avaliku poliitika peamised vahendid ja nendega seotud otsustused. Millest tuleneb avaliku poliitika küsimuste keerukus? Poliitika? Poliitika (nähtus) ja poliitikateadus (selle nähtusega tegelev teadusharu) Poliitikat teha lahendada poliitikat ja riigivalitsemist puudutavaid küsimusi Poliitikat uurida, st mõtestada ja seletada poliitika tegemist Tavakodanikule tähistab poliitika eelkõige poliitikute omavahelist võitlust võimu pärast Poliitika kui ühiskonnas levinud väärtushinnangute kujunemise, analüüsimise ja põhimõtteliste otsuste langetamise protsess
a. majandusteadus, b. sotsioloogia, c. füüsika, d. keeleteadus, e. muusika 12. Mis eristab Saksa- ja Põhjamaade riigiteaduste traditsiooni angloameerika politoloogia traditsioonist a. Seal on ühiskonnateadused üldjoontes kaua aega keelatud olnud. b. See vaatleb valitsemist ja sisendpoliitikat ühtse tervikuna c. See keskendub riigivõimu teostamisele ja spetsiifilistele juhtimise küsimustele d. See on teaduslikum Check 13. Millal sünnib poliitikateadus? a. Siis, kui Platon kirjutab oma teose "Riigist" b. Siis, kui Machiavelli kirjutab oma valitsemiskunsti õpiku "Il Principe" c. Siis, kui David Easton sõnastab oma poliitika protsessi mudeli d. Siis, kui Destutt de Tracy hakkab süstematiseerima poliitilisi ideid , nimetatakse olitoloogia traditsioonist? 1. Sotsialiseerumiseks nimetatakse protsessi, mille käigus a. inimene loob kultuuri ja struktuuri b. inimene tutvub sotsialiseerumisagentidega c
4. Tegelik poliitika juhib normatiivsetelt küsimustelt tähelepanu kõrvale - Poliitilise analüüsi mõte on avastada parim võimalikest saavutatavatest variantidest. Teaduslik meetod ei paku lahendusi fundamentaalsetele normatiivsetele küsimustele selle kohta, milliseid sotsiaalseid eesmärke peaks väärtustatama ja millised meetodid on sobilikud nende saavutamiseks. Ta ei anna vastuseid selle kohta mida peaks tegema. Poliitikateadus poliitilisest maailmast arusaamise vahendina: Need neli kriitika liiki, mis pol. teaduse kohta käisid on väga olulised ja neid tuleb hiljem tihti kasutada (arvab Jimmie). Poliitiline teadus on katse rakendada teaduslikke meetodeid, et saada paremini aru poliitilises maalimas toimuvast läbi süstemaatilise ja analüüsiva mõtlemise. Poliitikateadus aitab meil luua paremaid kontseptsioone, meetodeid ja üldistusi poliitilise maailma kohta. Veel aitab ta vähendada vastuolusid erinevate
(Vt eespool ka Hume´i seadust). Üsna ilmselt kehtib niisugune seoste jada: selle uurimine, kuidas asjad on, aitab seletada, kuidas asjad võivad olla, ning selle uurimine, kuidas asjad võivad olla, on hädavajalik, et hinnata, kuidas nad peaksid olema. Viimasele küsimusele vastuse otsimine käib filosoofidel argumentide esitamise ja nende kriitilise analüüsi kaudu (J. Wolff). Poliitikafilosoofia ,,ümbruses" on palju poliitilist, mida tähistatakse sõnadega poliitiline mõtlemine, poliitikateadus, politoloogia, poliitikateooria, riigiteadused, võrdlev poliitika, valitsemisteadus. Süvenemata ajalooliselt kujunenud ja kohati kindlasti ebajärjekindlasse keelekasutusse, piiritleme skemaatiliselt meie kursuse sõnakasutuse. Poliitiline mõtlemine kajastab kõige laiemat konteksti, nii akadeemilisel kui argitasandil harrastatavat mõtlemist poliitika üle, mis on ükskõikne arvamuste kirevuse ja põhjendatud teadmise eristamise suhtes.
Fasism ja natsism. Erakonnad. Konservatiivsed, liberaalsed ja sotsialistlikud erakonnad. Parteide arv ja jaotumine. Kirjandus põhjalikumaks teemaga tutvumiseks: A. Toots "Ühiskonnaõpetus". Gümnaasiumiõpik. P. Kama, V. Peep "Ühiskonnaõpetus gümnaasiumile" (Tallinna Ehituskooli raamatukogus) M. Varik "Ühiskonnaõpetuse II töövihik gümnaasiumile" M. Hagopian "Reziimid, liikumised, ideoloogiad" T. Varrak - "Üldine poliitikateadus" T. Varrak - "Poliitika- ja riigiteadus" http://koit.pri.ee/lisad/ http://www.parnu.ee/raulpage/kodaniku/ http://www.ut.ee/SOPL/01s/kursused/riho2.doc Konspektile lisanduvad kordamisküsimused, mis aitavad kontrolltööks valmistumisel. Iga teema järel toimub kontrolltöö (kokku kolm). Kontrolltööd tehes abimaterjali kasutada ei tohi. Iseseisvad tööd antakse jooksvalt. Tähtajaks on üks nädal töö andmisest alates, kui õpetaja ei ütle teisiti. Iseseisvad tööd tuleb
tõde on suurem sõber." Analoogiline mõte on Aristoteleselt oma õpetaja kohta: "Platon on sõber, kuid tõde on suurem sõber." 14 veel ka seadustega, mida peab tegema ja millest hoiduma seega peaks ta eesmärk hõlmama ka kõigi teiste alade oma, nii et just see võikski olla inimese hüveks." (NE 1996:7,8) · Poliitikateadus või poliitiline ekspertiis (politik) on ülim teadus On suur erinevus teoreetiliste teaduste ja praktiliste teaduste vahel. Teoreetiliste teaduste objektiks on asjad, mis ei allu muutustele, või asjad, milles endis asub muutumise põhimõte, uurivad nende asjade põhimõtteid ja põhjuseid, demonstratiivne teadmine. Praktiline teadus tegeleb inimesega, inimese võimega olla tegevuse (praxise) allikaks, inimtegevus on olemuslikult muutustele alluv.
annaabi.ee 
