Euroopa ideede ajalugu (0)

Metodoloogilised küsimused
1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel
Tekstuaalne- arthur lovejoy1873-1962. “Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato ). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale.
Kontekstuaalne ( cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus (mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad.
Õnn
1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest
Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia , mõistuse(valitseb), emotsioonide(toetab) ja instinktide (talitsetud) sümbioos , õiglane inimene on õiglane ka teiste suhtes.
Aristoteles –Õnn- hinge mõistuspärane toimimine vastavalt loomutäiusele. Inimene peaks lähtuma mõistusest mitte ihadest .
2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest
Platon-varajasele ei piisanud vaid voorusest, hilisele piisas.
Aristoteles –välised hüved on vajalikud hinge pärast!(head teod nõuavad vastavat varustust)
Stoikud- voorus seesmiselt hea, ei saa meilt ära võtta. Välisele(seisus, rikkus) anname ise väärtuse.
3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast
Klassiühiskond, igaüks tehku oma tööd nii hästi kui võimalik. 3 inimtüüpi- need kes taotlevad 1.naudingut, 2. kuulsust 3.voorust. Poliitika eesmärk õnn, õige juht rakendab oma voorusi kogukonna hüvanguks.
4. Epikuurlased õnnest
Õnnelik elu sõprade seltsis , poliitikast eemal. Ainus tõeline hüve on nauding, ainus halb on valu. Õnneni viivad voorused , ihade piiramine.
5. Augustinus õnnest ja poliitikast.
Tõelised voorused on kristlastel, õnn on olla tänulik et voorusliku elu kaudu same õnnelikuks järgmises elus. Riik on pattu langemise tagajärg, tagab rahu ja korra, õige riik on kristlik riik, usku peab levitama.
Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
Õndus maapeal võimatu, kuid natuke õnne võimalik, seadused suunavad inimest headuse poole, kõrgeim voorus on vaimne voorus, kirik kõrgeim.
6. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus
Õnn on igaühe oma asi. Kõik asjad on KEHAD, ka inimene, mida panevad liikuma jõud( ihad tungid), hea ja kuri on nimed mille inimene ise paneb. ÕNN=PIDEV ÕNNESTUMINE asjades mida ihaldame.
7. Shaftesbury subjektiivsest õnnest
Tunnete harmoonia viib voorusliku tegutsemiseni ja ühiskondliku harmooniani, mis loob õnneliku elu. Voorus ja sisemine harmoonia õnne tingimused. Ühiskondlik elu viib õnneni.
8. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest
Loomulik inimene armastab iseennast ja rahuldab oma põhivajadusi. Sõltumatu-ei taha teistele halba ega võistle nendega, ei püüa muljet avaldada, ega tunne hirmu. Ük-lik inimene imetleb ennast ja on uhke, muretseb staatuse pärast, sõltuv.
Au
1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest
Au on loomutäiuse osa ja see omistatakse vooruslikele. Väärikas inimene lähtub oma enda minapildist mitte teiste arvamusest. Peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi seda.
2. Cicero vabariiklase aust
Aktiivne poliitiline elu. Hingesuurus – põlgus välise suhtes, suured teod mis lähtuvad vooruslikkusest toovad gloria!
3. Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust
Alandlikkus on voorus, isetu käitumine Jumala palge ees, kristlane võtab au vastu viidates jumalale . Kristlane ei hooli aust ega muudest maistest hüvedest.
4. Feodaalne au
Alguses sisu vallutustest, Rooma alal olevate barbarite allutamsiest - kujuneb aadlisugu, kellel ei olnud orjadest esivanemaid. Au oli vabade meeste asi. Alguses füüsiline suurus-tugevus, siis välised hüved nagu feodaalvaldus, lõpuks kõrgkeskajal au internaliseerimine (sisemine, karakteriomadused)
5. Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal
Õigluse, mitte iseenda või isanda kaitsmine(kui isand ei käitu õiglaselt ei pea teda kaitsma), peab kaitsema nõrgemaid, kohustus kaaskodanike ees.
6. Mandeville uhkusest ja au eri vormidest
Vastandas germaani (elumõnude nautimine, iseenda glorifitseerimine) ja antiigi au(ülemklasside enesesalgamine). Uhkus ja kadedus käivitavad töövõime. Mood ja rikkus näitavad staatust. Uusaegne aadliau – aadlik ei tohi petta ega valetada, peab täpselt ära maksma mis ta laenab omasugustelt, kuid ta võib juua, vanduda, olla võlgu kaupmeestele, jätta kuningas ja isamaa maha, olla jumalakartmatu, magada kellega tahes. Enesepiiramine ei olnud uusajal vajalik.
7. Montesquieu aust monarhiates
Valeau, sest põhineb ülendatud arusaamal endast. Aadliku normide rikkumine on esesealandamine. Kõigil seisustel oma normed, au kuulub aadlikele – nende au on julgus nii sõjas kui tavaelus.
Au tagab seaduste valitsemise. Monarh sõltub võimu teostamisel aadlist, aga au nõuete tõttu pole aadel valmis kõigeks, nt kaitsetute hävitamiseks.
8. 18. sajandi meritokraatlik( riigikord , kus valitsejate valimisel on aluseks võimed ja oskused ning rass ja rikkus ei määra sotsiaalset staatust) aumõiste
Omaalgatuslikud seltsid mis premeerivad silmapaistvaid põllumehi, ametnikke, kirjanikke, Preisi teenete orden. Üldine lootus asendada edevusel ja kadedusel baseeruv ühiskondlik konkurents ausa võistlusega, mis juhindub positiivse eeskuju innustusest, ning on ühilduv inimarmastuse ideaaliga.
9. Romantilise au paradoksid
Katse lahendada pingeid indiviidi ja kollektiivi vahel:
1) Vastandumine ühiskonnale, eneseväljenduse ja ja enesetruuduse ideal , romantilise kunstniku aukoodeks.
2) Ühiskonna nimel suremine , indiviidi au seotud kollektiivse auga (isamaa-armastus). Au omandamine sõjas.
Armastus
1. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis)
Inimene peaks kasvama vabana ihadest, sest suurim raskus on seksuaaltung.
Armastus tähendab et x ihaldab y, kui ihaldatu kätte saame siis iha kaob. Armastades näeme armastatus vaid ilu, kuid see on nagu kõverpeegel, kõiges on ka inetut. Hinge ilu on välisest ilust õilsam, kõige ilusam on teadmiste ja seaduste ilu. Sokratiline enesküllasus- vähene huvi välise vastu, distants maailma suhtes, tundetus valu suhtes. Moraal : ei ole võimalik saavutada korraga mõlemat.
2. Apostel Paulus Jumala armust. Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed
Inimesed on jumala armus võrdsed, seega lagunevad senised võimusuhted . Agape-jumala armastamine.
3. Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast)
Maine( enesearmastus , lihahimu, kiindumine kaduvasse-sõprus üksikisikuga) ja taevane armastus(puhas, enesesalgamine, üldine armastus kõigi vastu, püüdlemine jumala poole). Maine ja taevariik. Maine riik on vajalik inimeste ohjeldamiseks. Taevariik on täiuslikult harmooniline kogukond .
4. Pierre Nicole (katoliiklane)“valgustatud enesearmastusest” kui ühiskonna ja majanduse alusest
Parim viis saavutada oma eesmärke on aidata teistel saavutada nende omi, teenete vahetamine, omakaspüüdlik "valgustatud enesearmastus". Riik võimaldab püüelda maiste hüvede poole.
5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz ) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest
Inimene naudib seltskonda. Inimene võib armastada head riiki (omakasupüüdmatu armastus).
6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel ) armastusest
Ainult läbi armastuse saab inimesest inimene, armastus on oma eelduste väljaarendamise tulemus ja ka tingimus!!
Sõprus
1. Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest
Tüübid:
1) vastavalt põhjusele miks head soovitakse;
-kasu
-nauding
-täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel
2) vastavalt suhte osapoolte seisundile
-ülimuslikkus
-paremus
-võrdsus
Sõprus võimalik vaid võrdsete vahel. Kasu, nauding, loomutäisu -eeldavad heasoovlikkust sõbra suhtes ja ühistegevust. Linnriik põhineb sõprusel. Sõprus ja armastus ei ole selgelt eristuvad. Sõprus iseloomustab perekonna, valitsuse ja kodanike vahelisi suhteid.
2. Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest
Loodus on määranud, et inimesed tegutseksid üheskoos. Inimkonda seob mõistus ja kõne. Lähimad suhted perekonnas, sõpradega, riigis ühise keele alusel. 1. seadus – me nõuame sõpradelt ja teeme ise vaid seda mis on vooruslik ja õige. Parim sõber = parim kodanik. 1. isamaa armastus 2. meeste sõprus 3. veresugulus . Kõige tähtsam olla riigile truu!
3. Montaigne (koges erilist sõprust) sõprusest, era- ja avalikust sfäärist
Tõeline sõprus võimalik vaid kahe vahel. Seletamatu side, üks hing kahes kehas. Enamus inimühendusi ei põhine sõprusel, neid tagab poliitiline võim, mida toetab kodanike harjumus, kodanike voorus on kuulekus ja kohusetunne. Individuaalne sõprus ja poliitika on vastuolus.
4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist
Ihad muutuvad, tõeliselt soovime vaid võimu (uute ihade rahuldamiseks).
Omahuvi on suhete alus(sõprus ja poliitilised suhted), sõprus on loomulik, kuid riik püsib hirmul ja on kunstlik. Sõprus on kasvul või mõõduval naudingul põhinev isetekkeline suhe. Mandeville lisab et riigi sees tekib veel eraldi ühiskond, mis toimib samuti omakasul.
5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust
Inimene loomupäraselt sotsiaalne, naudib seltskonda, harmooniat, teiste eest hoolitsemist. Kui inimene otsib endas tasakaalu, on tasakaal ka ühiskonnas, seeläbi ühishüveline poliitika võimalik. Riik ei ole kunstlik ühendus(vastupididselt Hobbesline ja Mandevillele), vaid midagi enamat – sõprussuhted ja armastus.
6. Šoti valgustus ( Hume , Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas)
Sõprus on privaatsfääris. Vahetusühiskonnas – kaubanduslikud suhted inimeste vahel (tooted, teenused,omakasu). Poliitika põhineb kasul, usaldusel, harjumusel, aga ka isamaa-armastusel, mis on üks sõpruse vorme. Riik – omakasu+loomulik sotsiaalsus .
Riik
1. Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused
Keskagne riik oli üles ehitatud hierarhilistel suhetel. Keskaegset riiki iseloomustasid isikulisus, hierarhilisus, killustumus, võimu jagunemine kuninga ja seisuslike esinduskogude vahel. Universaalvõimu esindasid paavst ja keiser. Keskaegselt universalselt riigilt mindi üle suveräänsusele, paavst ja keiser kaotasid võimu. Uusaegne riik on impersonaalne ning suveräänne, riigi võim ei võrdu valitsejate võimuga, vaid kogukonna ehk rahvaga. Abstraktne süsteem, mis on lahus nii valitsejast kui valitsetavatest. Ta on seaduste ja institutsioonide struktuur, mida administreerivad/valitsevad inimesed. Alamate kohustused on abstraktse 'riigi', mitte valitsejate või teiste alamata suhtes. Riik ise (mitte valitseja ega kodanikud) on selles kontseptis suverään (ehk sõltumatu kõrgeim võimukandja)
2. Partikularistliku (püüe keskvalitsusest sõltumatusele) mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini)
Partikularistliku mõtlemise ideoloogilised juured on antiigiideedes, kus ei olnud universaalse võimu kontseptsiooni vaid riigivõimukorralduseks oli polislik riik. Aristotelese järgi oli Kreeka polis poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Juba keskajal (13. SAJ) sai Aquino Thomas Aristotelesest inspiratsiooni ning leidis, et poliitilise elu põhivormiks on communitas perfecta (väiksem poliitiline kogukond) ehk eneseküllaline poliitiline kogukond, mis on võimeline oma elu korraldama , kohut mõistma ja kurjategijaid karistama . See ei pea hõlmama kogu Euroopat vaid võib vabalt olla väiksem kogukond sarnane linnriigile- aga kogukonnad peavad elama harmoonias.
Teiseks partikularistlike mõtlemise juured on Rooma mõtlejate ideedes. Neilt saadi idee, et riigid ei ole omavahel hierarhias , vaid riik peab seisma oma enda huvide eest. Humanistid laenasid Cicerolt mõtte, et riik peab olema inimese moraalse tegevuse keskpunktis, kuna üksikisiku surm on vaid tema enda õnnetus, aga riigi hukk on kõigi õnnetus (seega indiviid peab end riigi nimel ohverdama). Nendest Rooma ideedest kujunes välja riigikeskne mõtlemine.
Macchiavelli ühendas riigikeskse mõtlemise alged (aristotelism, stoitsism ) ideeks, et maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve. Võim relatiivne , sõltub teiste riikide suurusest , pidev kasvamine. Aga A. Thomase kõneldud harmoonia ei ole saavutatav, sest kõik need riigid/kogukonnad tegutsevad oma huvides, riigid on loomupäraselt omavahel konfliktis .
3. Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni
Suveräänsus on võib riigis. Moodsa riigi põhitunnus.
1) Sisemine – Poliitilisele võimule kuulub vägivalla monopol ehk legitiimse võimukasutuse monopol. See tähendab, et mitte lihtsalt ühe inimese vägivalda ei tunnustata, vaid kõikide inimeste vägivald teiste suhtes on illegitiimne. Karistamist või kättemaksu ei tohi võtta enda peale.
2) Välimine – Suveräänset riiki peetakse iseseisvaks ja sõltumatuks. Ta korraldab oma asju ise. Teisiti võib seda nimetada ka mittesekkumise doktriiniks (siseasjadesse mittesekkumine). (Tänapäeval räägitakse küll mittesekkumise kadumisest, sest riigid sõltuvad üksteisest üha rohkem).
4. Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme
Suveräänist ei saa olla ühtegi teist kõrgemat võimu (absoluutne), mis saaks teda piirata vms. Suverään ei allu ühelegi teisele võimule. See võim on jagamatu . Riik saab olla monarhia , aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon (segavalitsus on absurd , ei ole 'riik'). Suveräänsus (e võim) kuulub sellele, kellel on võim anda välja seadusi ('legislatiivse suveräänsuse' teooria). 'Riik' on selle sõna tõelises tähenduses, kui riigis on olemas selline organ ja kui see organ on piiramatu. Võim peab olema selle inimese või organi käes määramata ajaks (sest kui see on ajatiselt, siis on süverääniks hoopis see, kes võimu annab ja tagasi võtab).
Bodini ütleb, et algselt oli rahvas võimu kandjaks aga loovutas suveräänsuse korra ja ühtsuse tagamiseks kui valis ametisse kuninga. Valitseja tahe on seaduseks. Valitseja ise allub üksnes Jumala seadustele . Kuna inimlik sanktsioon puudub, siis saab valitsejat karistada „üksnes“ Jumal (sest kui saaks keegi teine, oleks suveräänsusprintsiipi eiratud). See mudel on ideaalmudel ja see ei vasta reaalsusele. Sellist riiki ei ole olemas, kus ühe isiku käes on absoluutne, jagamatu ja igavene võim.
5. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist
Riik=masin=elusolend. Riik kui poliitiline keha. Riigid käituvad omavahel- suhtlevad, kaklevad, teevad koostööd nagu indiviidid . Suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale. Riik pole muud kui kunstlik inimene, kuid ta on tugevam ja kõrgem kui loomulik inimene.
Valitsusvormid : Monarhia, aristokraatia, demokraatia
1. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo
Demokraatia on ideaal, mida tõeliselt ei eksisteeri.
Klassikaline dem kriitika – monarhia ainuõige vorm (Jumal andis Aadamale võimu, kes pärandas selle kuningatele).
Argumente:
- inimeste võimed ja haridus erinevad (Platoni laeva metafoor , peaks juhtima targemad kes seda oskavad)
- sümboolne autoriteetne liider on vajalik, ühendab
-paternalism ( peremudel , riik on nagu pere, mida valitseb heatahtlik perepea-monarh)
- vooruste probleem, demokraatia toidab ambitsioone, igaüks tahab võimu
-monarhial (valitseb üksikisik, kelle võin kas piiramatu, piiratud või sümboolne), aga ei ole erahuve, huvi on riigi huvi
2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest
Platon - valitsema peaksid filosoofid . Filossofid paremad valitsejad sest omavad tõelisi teadmisi, kui teised näevad vaid varje( koopamüüt ). Demokraatlik kord halb sest inimene hakkab tahtma oma vabadustkuritarvitada. Hea monarhia, aristokraatia.
Aristoteles arvas et parim valitsusvorm sõltub rahva loomusest ja voorustest.
Üks ülivooruslik=monarhia
eristuvad parimad= aristokraatia
klassierinevusteta-politeia
vaeste huvides-demokraatia
3. Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin
kuningas on Jumala poolt ametisse seatud ning tema võim on Jumala and. Seal näeme kolme rõhuasetust:
kuningas vastutab ainult Jumala ees. Kuninga peaülesanne on rahu tagamine ühiskonnas. See on kuningavõimu eesmärk või põhjus, miks Jumal on ühe inimese teistest kõrgemaks seadnud.
• Kuningal peab olema paternalistlik ja personaalne (isalik ja isiklik) suhe alamatega
• kuningas peab olema vooruste kehastus ja tagaja. Ta ise peab kindlasti olema eeskujuks.
4. Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade
• Aristoteles: türannia on kõrvalekalle monarhiast, halvim võimalik valitsemisvorm
• Platon: türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest.
• Aquino Thomas: Monarhia vastab 'loomulikule printsiibile' . Türannia on korrumpeerunud monarhia. Türann on ebavooruslik ning ei salli alamate vooruslikkust. Türann on huvitatud, et ühiskonnas valitseksid sisekonfliktid, et rahvas ei ühineks türanni vastu.
• 17. saj Inglise vabariiklased: kõik “ monarhid ” on tegelikult türannid
• Thomas Hobbes: nõustus võrdlusega türannia=monarhia, ent positiivses mõttes: kõik “türannid” on monarhid.
5. Paternalistliku monarhiaidee põhijooned
Selle teooria järgi on võimusuhted loomupärased, inimesed sünnivad nendesse. Loomuliku vabadust ega võrdsust pole. Jumal andis võimu Aadamale, kes selle pärandas kuningale , ainult päritud võim on seaduslik.
6. Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal
Vabariiklikud mõtlejad varauusajal – segavalitsus ideaalne, loob tasakaalu. Rooma eeskuju- demokraatlikud tribüünid, aristokraatlik senat, monarhistlik konsul..Selle teooria järgi on võimusuhted loomupärased, inimesed sünnivad nendesse. Loomuliku vabadust ega võrdsust pole. Antiikaja Sparta – varauusaja Veneetsia.
John Locke – võimude lahusus. Seadusandlik, täidesaatev ja fõderaalne.
Õiglus ja kasulikkus
1. Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus
Valitsemine ülim eesmärk on reputatsioon, au mis kaasneb riigi kasvu ja õitsenguga. Saavutatakse läbi rahu. Peab vältima sõdu ja sisetülisid. Sõjavastane ideoloogia! Rahuväärne valitsemine auväärne. Tingimuseks vabadus võõrvõimust, kodanike omavalitsus .
2. Cicero valitseja kohustustest
Valitseja peab kaitsma kodanike huve, unustama omapoolse kasu. kardinaalvoorused . : tarkus, kindlameelsus, mõõdukus ja õiglus.
Õiglus jagunes kaheks – riigimees peab vältima ebaõiglust, mitte kasutama pettust ja vägivalda ja peab sõna pidama .
3. Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid
Algas 1494 . aastal Itaalias suurte kodusõdadega. Euroopa suurvõimud, Prantsusmaa ja Habsburgid ning Inglismaa ja Türgi sekkusid. Paavstid Itaalias, kes oleksid pidanud olema moraalseks mõõdupuuks selliste sõdade puhul, osalesid hoopis ilmalike valitsejate kombel ise ka ning astusid sõjavägede etteotsa ning olid sageli poliitilises käitumises veel ebamoraalsemad kui mitmed ilmalikud valitsejad. Sellises situatsioonis oli küsimuseks, et kuidas on võimalik üldse ellu jääda ning samal ajal ausust ja õiglust säilitada.
Lahendused
1) Utopism Thomas More – vooruslikkus, ühisomand, aadli puudumine.
2) Klassikaline humanistlik voorusõpetus Erasmus ei kaotanud usku sellesse, et klassikaline humanistlik voorusõpetus suudab jätkuvalt inimest paremaks muuta ja kirjutas enda arvates veelgi parema 'valitsejapeegli', mis toob välja kõik need ohud, mis uutes tingimustes valitsejat ohustavad ja seeläbi õnnestub valitsejat moraalseks kasvatada.
2) Alternatiivne voorusõpetus Machiavelli .Pani rõhku hoopis teistsugustele voorustele. Esitas nö käsiraamatu, kuidas vooruslikult ehk edukalt, eesmärke saavutades valitseda .
4. Machiavelli vooruseõpetuse põhiprintsiibid
klassikalised moraalireeglid peaksid kehtima alamatele, ent mitte valitsejatele. Valitseja peab omandama võime mitte olla hea ja kasutama seda vastavalt vajadusele. Valitseja kõige suurem eesmärk sarnaselt humanistidele on au ja kuulsus, aga selleni ei vii mitte rahu, vaid tuleb esmajoones riiki säilitada ja kasvatada. Kõik, mis riiki säilitab ja suurendab, on vooruslik. Machiavelli jaoks ei seisne vooruslikkus mingites kardinaalvooruste nimekirjas (erinevalt humanistidest) vaid voorus on instrumentaalne. Vooruslik valitseja on see, kes saavutab oma eesmärgid kontrollides ja talitsedes saatust. Valitseja peab oskama kohaneda olukorraga - ta peab vastavalt vajadusele olema ka silmakirjalik ja kaval.
5. Erasmuse juhised valitsejale
Ideaaliks absoluutne võim rahva nõusolekul.Rahva konsensus saavutatav läbi armastuse.
Juhised: voorusliku käitumise koodeks, juhindudes humanistlikes põhimõtetest, cicero valitseja ideaal pluss valitsejapeeglid. Valitsemine võimalus teenida rahvast. Mitte ainult au vaid ka koorem. Eristada tuleb sõpru ja meelitajaid. Valitsemise eesmärk rahu ja stabiilsus. Sõda vaid äärmisel vajaduse. Valitseja peaks ennast harima. Kokkuhoidlikus on hea, madalad maksud .
6. „Riigi huvi” teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas
Machiavelli järeltulijad hakkasid eristama 'halba' ehk machiavellistlikku riigihuvi teooriat ja 'Head' ehk kompromisslahendust, mille nad ise välja pakkusid . Halb oli see, kui väga rangelt jälgida printsiipi 'eesmärk pühendab abinõu '. Selle vastu seadsid nad kompromisslahenduse e 'Hea' riigihuvi teooria, mis tunnistab , et valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglid, ent rõhutab, et valitsejal tasub silmas pidada, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Hea teooria esindajad nimetasid end tihti anti-machiavellistideks, kuigi tegelikult põhimõtteline alus oli neil sarnane: eristus avaliku moraali ja alamate moraali vahel. Ühelt poolt õigluse ja teiseltpoolt kasulikkuse vahele, seadsid 'hea' teoreetikud riigimeheliku tarkuse (prudentia). See seisneski oskuses laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel, tunda ära situatsiooni, millal rakendada õigluse printiipe ja millal kasulikkuse printsiipe. Seega alusvooruseks on neil tarkus, mitte õiglus nagu humanistidel.
Praktikas- Friedrich II Valitseja on rahva teener, kes on kohustatud käituma ausalt , targalt, omakasupüüdmatult justkui peaks iga hetk aru andma kodanikele.
Sõda
1. Vana ja Uus Testament sõjapidamisest
Vana testament – Jumal käsib Moosest rünnata linnu , riisuda ja orjastada
Uus testament-keelab sõdida ja tappa. JUMAL TAGAB ISE ÕIGLUSE MAAPEAL. Võida kuri heaga!(aita vaenlast kui vaja, anna süüa, kosuta).
2. Augustinuse moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin
Keskendus motivatsioonile. Voorus seisneb südame hoiakus, raske südamega võib sõdida, tappa. Ka vaenlase tehtavad teo võivad olla tehtud õiglase südamega. Riigi eesmärgiks on kord, sõda õigustatud korra säilitamiseks. (kurjusega võitlemine, teiste/kogukonna kaitsemine, valitseja korraldus)
3. Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi
1)õige autoriteet
2)õiglane põhjus
3)õiglane eesmärk
4. „Püha sõja” ja „õiglase sõja” erinevused ja sarnasused
Õiglane sõda- kristlike naabritega, vägivald halb, aga teatud olukorras vajalik, korra taastamine positiivne vägivallas, pattu saab vältida, kuid raske.
Püha sõda- uskamututega, moraalne hinnang tuleb kavatsustest, tervikuna positiivne(jumala hüveks), kohustuslik inimesele, kui jumala alamale.
5. 16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused
Skolastikud- kuidas sõdida patuta? Kuna sõda on vastus õiguserikkumisele, saab olla õiglane vaid ühelt poolt. Enesekaitse õiglase rünnaku vastu lubamatu!
Humanistid -Erasmus -sõda loomalik , mittekristlik, valitseja tuleks kasvatada nii et ta mõistaks et rahu on ülim väärtus. Machiavelli arvates riigi huvi õigustab sõda.
6. Hugo Grotiuse loomuõiguslik õiglase sõja doktriin
2 instinkti - inimene üritab end säilitada ja inimene on loomult sotsiaalne. Õigussüsteem põhineb neil kahel. Rahvusvahelise õiguse reeglid, mis me sellest tuletame peavad olema sellised, et nad tagavad inimese säilimise ja sotsiaalse elu pikaajaliselt. Kui alati lähtuda sellest, mis hetkel on kasulik, siis pikaajalist kasulikkust ja eesmärke ei suuda saavutada.
Sõjaõiguse küsimustes leiab tasakaalu neoskolastikute ja Gentili vahel. Ta võtab skolastikutelt põhialuse, et õigused ja kohustused on seoses (vähemalt üks pool tegutseb ebaõiglaselt ning annab sellega teisele poolele õiguse) ning Gentililt suveräänide universaalse karistusõiguse idee (keegi maailmas peab korrarikkumisi ära hoidma). Kuid ennetava eneskaitse osas vaidles Gentilile vastu ning ütles, et peame reageerima ikkagi konkreetselt õigusrikkumisele.
Impeerium
1. Rooma imperiaalne ideoloogia
Rooma oli ideoloogia poolest algusest kuni lõpuni vabariiklik, mitte monarhistlik impeerium – tegemist oli Rooma rahva impeeriumiga, mitte keisrite omandiga ( SPQR – Senatus populusque Romanus).
Rooma ideed: Cicero jaoks kõrgeim sõjatüüp oli sõda gloria nimel – Rooma kodanikud võitlesid impeeriumi ja au eest. Cicero ütles, et see peaks olema vähem vägivaldne kui kaitsesõda , sest eesmärgiks on valitsemine mitte ellujäämine . Üllas tahe oma head valitsemist, tsivilisatsiooni teistele laiendada. (Selle mõtte taustal oli tema idee inimkonnast kui ühtsest kogukonnast. Kui inimkond on ühtne kogukond, siis võiks ideaalis olla ka ühtne valitseja. Impeerium on selle ideaali teostamine .
Rooma riigi kasvades hakkas keiser end nägema kogu maailma valitsejana (2. saj pKr).
Selleks, et sellist impeeriumi luua, selleks pidi olema ka ise mingil kõrgemal vooruslikkuse tasemel (igasugune lodev, ainult majanduslikele hüvedele keskenduv tsivilisitsioon ei suuda impeeriumi luua ning on parem kui teda juhitakse missioonitundega vooruslike rahvaste poolt). Roomas olid peamised voorused sõjalised - keisririigi kodanikud olid orienteeritud sõjale. Sõdimise eesmärgiks ning ideoloogia alustaladeks olid: pax romana (Rooma rahu tagamine), tsivilisatsiooni, seaduste ja hea elu transportimine ning laiendamine üle maailma. Samas õigus oli roomlaste jaoks inimmõistuse ülim väljendus , kõik pidi olema reguleeritud õigusega, sealhulgas ka sõda.
2. Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani
Kuni 16. saj mõisteti ajalugu 'nelja maailmariigi idee' läbi. See oli maailmaajaloo tõlgendus, mille järgi pidi pärast nelja maailmariiki tulema maailmalõpp. Jõuti arusaamale, et Rooma riik oli 4. impeerium – selle hukkudes, 476. aastal, pidi saabuma maailmalõpp. Aga kuna maailmalõppu ei tulnud, siis tuli sellest järgmine tõlgendus – tegelikult Rooma riik kestab kuskil edasi. Keisrikroonile pretendeeris Ida-Rooma (Bütsants). Bütsantsi valitsejad hakkasid ennast nimetama Rooma keisriteks. See impeerium kestis veel pea 1000 aastat. 1453. a Ottomani türklased vallutasid Konstantinoopoli. Nemad omakorda väitsid, et keisri tiitel on neile üle läinud ja Türgi Sultan hakkas ennast nimetama 'maailmavalitsejaks'. Kõik ei olnud aga selle tõlgendusega nõus, et kuidas saab selline barbar kristlasi valitseda. Sellega tekkis probleem näiteks vene suurvürstidel ja pärast bütsantsi langemist, paralleelselt türklastega hakkasid Vene valitsejad nimetama ennast tsaarideks ( caesar ). 15. saj lõpus tekib Kolmanda Rooma idee. Selle üheks õiguslikuks aluseks oli Ivan III abielu ühe viimase keisri tütrega.
Peeter I võttis 1721. aastal kasutusele Euroopapärasema keisritiitli, nimetas end imperaatoriks ja Vene Tsaaririigist sai Vene Keisririik (Peeter kui Euroopalik keiser).
3. Hispaania maailmavallutuse õigustamine: 3 põhiargumenti
1) Juriidiline argument. Hispaanlastel oli Paavsti poolt antud õigus Ameerika enda riigiga liita ( annetus ) Seda täiendas kokkulepe -1494. aastal Tordesillase leping, mis jagas maailma ookeanid Portugali ja Hispaania vahel.
Hispaanlased pidasid end nende maade suveräänideks. Kuid mida teha rahvastega, kes nendel maadel juba elavad? 1513 kogunes teoloogide komisjon, kus otsustati, et Hispaanial on õigus nende territoorimile, kuid indiaanlastele tuleb tagada võimalik rahumeelne alistumine. Koostati dokument „Requerimiento“, kus kirjeldati indiaanlastele Maailma ajalugu alates Aadamaast ja väidet, et need alad kuulusid õiguspäraselt hispaanlastele, sest need olid paavsti kingituseks. Dokument loeti ette Mehhiko vallutamisel.
Kuidas õigustasid seda, et paavst võib teiste maid annetada? Siit tuleb:
2) Religiooni argument: uutes maades tuleb levitada kristlust. 1493. aasta paavsti bulla ütles otsesõnu, et annetuse eesmärk on vajadus teha kirstliku misjoni ja sellega pandi hispaanlastele kohustus seda teha.
3) Tsivilisatsiooni argument: Vajadus barbaarset tsiviliseerida, anda neile riided ja moraal, abielu. Juurida välja patune elu, inimohverdused, türannia. Ise nimetasid seda Mehhiko rahvaste päästmiseks.
4. Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas versus Sepulveda
Las casas- indiaanlased on täisväärtuslikud inimesed, neid tuleb vastavalt kohelda. Kuna nende õigusi on rikutud on neil õigus õiglaseks sõjaks hispaanlaste vastu. Rahumeelse kolonialiseerimise ja kristianiseerimise idee.
Sepulveda – indiaanlased on pigem loodam kui inimesed. Voorusetud ja orjad , hispaanlased on isandad .
5. Francisco de Vitoria õigustus vallutusele
ütles, et paavst ei saa annetada maad, mis kuulub juba teistele õiguspärastele valitsejatele. Teiseks need maad olid juba enne hispaanlasi avastatud. Kolmandaks, kui indiaanlased keelduvad ristiusust, siis sunniviisiliselt ei tohi ristida . Neljandaks barbarid võivad teha patte, sest teistel valitsejatel pole võimu, jurisdiktsiooni nende maade üle.
Küll aga leidis ta 'õiglased põhjused' vallutuse õigustamiseks :
• kõikidel inimestel on õigus maailmas vabalt ringi reisida, kaubelda ja suhelda, kui indiaanlased seda takistavad, siis on teistel õigus neile vastu hakata.
• õigus takistamatult levitatad ristiusku
• Kui osad inimesed juba ristiusku astusid oli hispaanlastel õigus neid kaitsta.
• Kui kogu rahvas on juba ristitud, siis võib paavst määrata kristliku valitseja.
• Kui barbareid vailtseb türann, võib kristlik valitseja välja astuda barbarite alamate kaitseks.
• Kui indiaanlased tõesti tahavad astuda hispaanlaste võimu alla vabatahtlikult, siis see on lubatud.
• Võib kaitsta sõpru ja liitlasi
• Barbarite mentaalne võimetus end valitseda
6. Universaalmonarhia ja jõudude tasakaalu ideed
Universaalmonarhia tähendab ühe inimese piiramatut võimu suure territooriumi üle. Leiti aga, et see ei saa toimida ilma hirmuvalitsuseta ning seega tekib türannia. Kardeti, et türannia lämmatab Euroopale omased vabadused . Selle vältimiseks tekkis jõudude tasakaalu idee. Lähtuvalt
sellest teooriast tagab rahu riikide tasakaal (ressursside, jõudude võrdsus), kuna sel juhul pidurdab potentsiaalset agressorit teise riigi võimsus. Sellest ideest tingituna muutusid 18. sajandi Euroopa koalitsioonid pidevalt.Idee juured on 16.sajandi Itaalias.
7. Kaubandusimpeeriumite ideoloogiad
Protestantlikud kaubandusimpeeriumid: Inglismaa, Holland . 17. sajandil „kuldvasikaks“ kaubandus, selleks vaja valitseda ookeane. Vallutamise asemel faktooriad rannikul, esimesena Portugalil . Kaasnes uue kaupmeeste klassi uus ideoloogia: usuti, et kaubandusel on tsiviliseeriv ja humaniseeriv mõju. Loodeti, et see lõpetab rahvusvahelise konflikti, ent tegelikult oli see uute konfliktide põhjuseks. Idee, et kaubanduse arenguks on vaja vaba ühiskonda. Inglased ja hollandlased ei ekspluateerinud kohalikke, vaid kaitsesid neid teiste eurooplaste ja oma valitsejate türannia eest. Ristiusustamine ja tootmisvormide kaasajastamine
8. Napoleoni imperiaalne ideoloogia
kujutas oma riiki heatahtliku impeeriumina. Ta kujutas prantslasi eriliselt tsiviliseeritud rahvana. Prantsuse rahvas on esimene kõigi rahvaste seas ning eeskujuks teistele rahvastele, teiste arengust ees. Ütles üsna otseselt välja, et mis on hea prantslasele on hea ka teistele ja teised peavad saama sellest tsivilisatsioonist osa. Napoleoni unistuseks oli luua Euroopa taasühendus. Luua „Euroopa ühtne pere, ühtsete seaduste, printsiipide, tunnete ja huvidega“.
Napoleoni riigi idee oli maailma riigi idee. Selleks pidi ühendama Euroopa ja Aasia . Napoleon asetas peale Karl Suure krooni endale pähe ka Aleksandri diadeemi ( kujundlik Euroopa ja Aasia ühendamine). Selleks, et Aasia üle võimu saada, pidi jagu saama Ottomani türklastest. 1798 – Egiptuse ekspeditsioon , et „vabastada egiptlased Ottomannide türannia käest“. Eesmärk oli põhjalikult uurida Egiptuse pärandit (kaasas oli 167 teadlast). Napoleoni impeerium ei kestnud kaua, kuid oli väga mõjukas Võimsuse tipul olles kuulus sinna umbes 40% Euroopa rahvastikust. Kõikjal osades tehti mingeid muudatusi. Näiteks ta ühtlustas Euroopa mõõtesüsteeme (temalt pärines näiteks meetrisüsteem).
Vabadus, võrdsus vendlus
1. Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära .
Ori versus vaba mees, ori peremehe meelevallas, orjaks olemine teeb orjameelseks.
2. Machiavelli uus-Rooma vabariiklik vabadusekäsitus.
Enamus inimeste jaoks suurim hüve olla vaba, ehk täita oma eesmärke ilma teiste sekkumiseta, võimalik vaid olles sõltumatu, ainult vabariigis võimalik sest ainult ise valitsedes oleme vabad.See eeldab kodanikuvoorust, pean täitma seadusi ja tingimusteta vabariiki teenima.
3. Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse rakendused poliitikas
Vabariiklased vastandasid orjust ja vabadust (Rooma vabadusekäsitlus) ning ütlevad, et tingimused vabaduseks on rahva poliitiline osalus, kodanikuvoorused ja täidesaatva võimu eriõiguste puudumine. Kahe osapoole relvastatud võitluse tulemuseks oli Inglise Vabariigi loomine ja kuninga hukkamine .
Järgmisena rakendati ka Ameerika revolutsioonis, vabariiklik süüdistus maksude kehtestamise vastu oli, et Ameerika kolooniad on Briti parlamendi meelevallas. Iseseisvusdeklaratsioonis on kombineeritud vabariiklaste ja Locke'i ideed. Vabariiklastelt: Briti kroon on käitunud despoodina ning 'vaba rahvas' ei saa sellise ülemvõimu all elada.
18. saj Prantsusmaal näiteks Diderot ja Rousseau väide, et riigialamad on kuninga orjad.
4. Thomas Hobbesi liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas
Tõeline vabadus = vabadus välistest takistustest. “Vaba mees on see, kes neis asjades, mida ta suudab teha ja soovib teha, pole teiste poolt takistatud.”. Sellest omakorda tuleneb, et me ei saa rääkida vabast tahtest. Mõiste 'Vaba' käib ainult tegude kohta, meie tahe on tema järgi ette määratud meie soovide, tungide, himudega jne. Näiteks kui keegi mõjutab meie tahet (paneb noa kõrile ja nõuab raha), aga ei sunni füüsiliselt (ja te annategi raha), on see ikkagi meie tahe. Seega Hobbesi vabadusemõiste puudutab ainult tegusid , aga mitte seda, kuidas meie tahe on kujunenud.
Riigialama vabadus algab sealt, kus lõpevad seaduste keelud-käsud (nt vabadus valida om elukohta, ametit jne). Oluline: Locke'i definitsiooni järgi tegelikult seadused meie tõelist vabadust ei piira, sest me saame neid siiski rikkuda, nad ei takista meid füüsiliselt, nad mõjutavad ainult meie tahet. Aga riigialamana oli see siiski piisavalt oluline, et saaks rääkida seaduste vabadust piiravast mõjust. Vabariikliku vabaduse kohta ütleb Hobbes, et see on täielik mõttetus ning mingit vabariikliku vabadust ei ole olemas.
Rakendati: Ameerika revolutsioonis: Briti kroonikaitsjad kasutasid Hobbesi argumenti, et inglased ja ameeriklased on ühtmoodi vabad ja mittevabad kuivõrd nende elu ei reguleeri või reguleerivad seadused. See, kes annab seadusi, ei mängi vabaduse hindamise juures rolli.
5. John Locke’i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas.
Locke käsitleb vabadust kui 'võrdset vabadust seaduste all'. Locke võttis Hobbesilt üle arusaama, et vabadus on väliste takistuste puudumine aga ta seob selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitlusega ning väitis, et seadused hoopis tagavad vabadust, mitte ei piira seda. Inimesed on algselt loomupäraselt vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele – kohustus teiste inimeste vabadust austada.
Riigi ja seaduste ülesanne on neid vabadus tagada. Selleks, et neid vabadusi tagada on vaja inimene vabastada teise inimese omavolisest tahtest (tema arusaam erineb siinkohal Hobbesist! - tuleb sisse vabariiklik vabadusemõiste). Kui inimesed ise loovad riigi ja seadused, siis seadused mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda.
Veel ütles Locke, et vabadus on inimese loomupärane õigus, mida ei saa võõrandada või ära anda (teine erinevus Hobbesist). See tähendab, et inimene ei saa end vabatahtlikult orjaks muuta, kuna inimese elu ei kuulu talle endale vaid Jumalale.
Rakendused: Ameerika revolutsioonis, et Inglise krooni kehtestatud maksud kolooniatele on kodanike vabaduste jalge alla tallamine, et parlament ei arvesta oma kolooniate kodanike õigustega. Iseseisvusdeklaratsioonis on kombineeritud vabariiklaste ja Locke'i ideed. Locke'ilt loomulike õiguste ideed (Kõik on loodud võrdseks jne). 18. saj Prantsusmaal: Voltaire'i lockelik väide, et kehtiv riigikorraldus ei arvesta võrdsuse ja õigustega.
6. Montesquieu vabariigist
Kodanikuvooruse don vabariigi säilitamiseks olulised (võrdsus ja karm kasvatussüsteem), üleminek monarhiast vabariiki on võimatu.
7. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlusest)
Raamatus “Ühiskondlikust lepingust” väljendas uus-rooma vabaduse käsitlust . Ta ütles, et vabad on vaid inimesed, kes alluvad enda heaks kiidetud seadustele. Isegi Inglise esindusdemokraatia ei ole vastuvõetav – siis ollakse valitud esindajate orjad. Samas ka tema tunnistas , et kaasaegset monarhiat pole võimalik muuta vabariigiks, sest vabariik toimib vaid väiksel territooriumil, kus vahetu osalemine on võimalik. Vabariigi võimalikkuseks on vaja ka (kodaniku)voorusi ja omakorda vooruste jaoks, tuleks säilitada kodanike sotsiaal-majanduslikku võrdsust. Prantsusmaal pole need eeldused täidetud.
8. Vabadus Prantsuse Revolutsiooni ajal. Robespierre ’i „vooruse vabariik“
Prantsuse revolutsiooni algul domineerisid liberaalsed ideed konstitutsioonilisest monarhiast. Alates 1792. aastast kasvava majandusliku kitsikuse tingimustes hakkas domineerima radikaalsem jakobiinlik suund, mis rakendas Rosseau ning teiste vabariiklaste ideid.
Kõige radikaalsemaks vabariigi ideoloogiks oli Robespierre. Tema unistuseks oli luua antiiksel eeskujul „Vooruse vabariik“. Ta väitis, et tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes. Vabariigi võimalikkuseks on vajalik kodanikuvoorus ja kodanikuvoorus eeldab tegelikkut võrdsust ning kodanikureligiooni (riigipoolset jõulist kasvatamist ; asendaks kirikut).