Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on poliitika ?
  • Kuid ei vasta küsimustele: kas võim on õiglane ?
  • Mis need on ja kuidas neid saada ?
  • Kes? Mis anne looduselt ?
  • Miks on polis ülem perekonnast ja külast ?
  • Millised sõjad on õiglased ?
  • Miks on see vajalik ?
  • Mis on kõikidele inimestele ühine ?
  • Kuidas tekkis eraomand ?
  • Kui inimene selle korjab või siis kui sööb ?
  • Kuidas sõlmitakse ühiskondlik leping ?
  • Kes ja kuidas määratleb seda üldist tahet ?
  • Kes kaitseb ühiskondlikke vähemusi ?
  • Millest tuleneb ühiskonna oht üksikinimesele ?
  • Mida teha või mida mõelda, äkki ta ikkagi eksib ?
  • Kuidas kujuneb ühiskondlik arvamus ?
  • Mis kasu on isikupärastest inimestest laiadele massidele ?
  • Kes on proletariaat ?
  • Mis siis kui tõde on vastupidine ?
  • Mis siis, kui moraal ise on ohtude oht ?
 
Säutsu twitteris
Vabakirikud,  usuvabadus  ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse  filosoofiasse  * A. Kilp * KUS 2010 
Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse 
 
Mõned mõisted 
 
Fileo  sofia
 on „tarkusearmastus”. Tarkus on teatud liiki teadmine. Kui  antiikajal  hakati mõtisklema 
maailma üle, siis nimetatigi seda teadmiste otsingut „filosoofiaks”. Filosoofia abil püütakse  niisiis  
saada  teadmisi  ehk  tarkust  maailma,  inimese  ja  tema  elu  eesmärkide  kohta.  Filosoofia 
käsitlusobjektiks  on  seetõttu  just  igapäevaelu.  Filosoofia  tegeleb  probleemidega,  millele  ei  saa 
vastata  traditsionaalsetel  teaduslikel  viisidel  –  vaatlemise,  mõõtmise,  arvutamise  jms  empiirilise 
tegevuse kaudu –, seetõttu öeldakse, et filosoofilised teadmised ei ole  teaduslikud , seetõttu ka mitte 
õiged  või  valed.  Filosoofia  tegeleb  küsimustega,  kuidas  me  seda  maailma  tunnetame  ja  mida  me 
oleme suutelised sellest teadma – rõhuasetusega „kuidas me mõtleme”, mitte aga „mida me teame”. 
Osadele meie jaoks vägagi „elulistele” küsimustele ei anna ka filosoofia ammendavaid vastuseid, nt 
Jumala  olemasolu,  maailma  lõpp  ja  algus  jne.  Siiski  esitab  filosoofia  teatud  põhjapanevaid 
küsimusi,  nagu:  kuidas  peaksime  elama,  kas  looduses  valitseb  mingi  korrapära,  kas  on  olemas 
mingi üldkehtiv  moraal  või sõltub see ajast, kohast või muudest teguritest. 
Filosoofia üheks valdkonnaks on poliitiline filosoofia
Mis  on  poliitika?  Kr  politiké  tähistab  linna-  või  riigijuhtimiskunsti  ( polis   –  riik).  Üldlevinud 
definitsiooni  kohaselt  on  poliitika  ühiskonna  ja  riigi  toimimist  korraldav  sihiteadlik  ja  järjekindel 
tegevus,  milles  osalevad  erinevad  huvirühmad  ja  institutsioonid,   kusjuures   nende  eesmärgiks  on 
(riigi)võimu omandamine, kasutamine ja säilitamine. Poliitika puudutab niisiis võitlust võimu ja 
selle reguleerimise nimel ühiskonnas ja riigis.  
Võim  ja  valitsemine  on  niisiis  inimlikud  põhifenomenid,  mida  tänaseni  püütakse  seletada  ka 
religioosselt.  Läbi  aegade  on  võimu  kohta  antud  väga  erinevaid  seletusi,  kuid  varem  või  hiljem 
põrkutakse  filosoofilist  või  sotsioloogilist  kirjandust   lugedes   Max   Weberi   definitsioonile:  „Võim 
tähendab  šanssi  mingi  sotsiaalse  sideme  sees  oma  tahet läbi suruda ka vaatamata vastuseisule – 
millele see šanss tegelikult toetubki.” 
  
Poliitiline filosoofia eeldab kolme asja: 
1. Tekib võim. Sumeritest alates juba saab rääkida võimust, kuid seda mõistetakse mütoloogiliselt, 
religioosselt. 
2.  Võim  eristub  (mitte  ilmtingimata  täiesti  eraldub)  religioonist.  Nii  kaua  kuni  valitsevaks 
mõtteviisiks  oli   religioon ,  ei  tekkinud  spetsiifilist  küsimust  võimust,  poliitiline  küsimus  oli  seotud 
müütilis-religioossete  küsimustega.  Näiteks  Egiptuses  oli  preestrivõim.  
Poliitilise  võimu  küsimus 
tekkis  hetkel,  mil  ilmalik  poliitiline  võim   lahutus   religioossest  hierarhiast,  tekib   juhtkond ,  kelle 
päritolu pole enam  jumalik
Vana  Lähis-ida  poliitiliseks  mudeliks  oli  jumal-kuningas,  mida  toetas  ja  ümbritses  preesterlik 
bürokraatia  
(valitseja  ja   preester   olid  alati  eraldi,  kuid  toimisid  koos),  mille  liikmed  tõlgendasid 
maailma  läbi  müüdi,  läbi  religiooni.  Näiteks  kogukonna  toit  sõltus  kapriissest  ilmast  ja 
loodusjõududest, midagi arutleda suurt suujuures ei olnud.  
3.   Poliitfilosoofia   tekib   koost   riigiga.  Esimesed  inimeste  ühendused  olid  linnalistes  struktuurides, 
polistes 
Poliitiline  teooria  on  seletuslik  skeem,  mis  kirjeldab  seda,  mida  nimetatakse  poliitiliseks  eluks ja 
kuidas seda mõningatel põhjustel korraldada. Argumendid on alati vormis: “kui teeme teistmoodi, 
siis  süsteem  ei  tööta,  riik  ei  ole  tõhus.”  Poliitiline  teooria  püüab  korraldada  võimu  korralduse 
institutsionaalseid protsesse (nt küsimus, kas on efektiivsem ühe või kahekojaline  parlament ), kõik 
vastused  tegelikult   toimivad   rohkem  või  vähem.  Poliitiline  teooria  analüüsib  reaalset  poliitilist 
praktikat, mida see tähendab ja mida peaks tähendama (nii võib ka muuta seda, mis on), otsib teatud 
regulaarsusi, otsustab faktide ja empiirika põhjal, kuid ei vasta küsimustele: kas võim on õiglane? 
kas viib ellu rahva tahet?  
 

Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Need  arutlused  rajanevad  poliitilisel  filosoofial, mis vastab küsimustele: mis on vabadus, autoriteet, 
riik,  ühiskond,  kodanik,  vastupanuõigus,  poliitilised   voorused ,  poliitiline  osalus,  poliitiline 
kohustus.  Suur  osa  sellest  poliitilisest  filosoofiast  on   eetika   –  arutlused  rajanevad 
väärtusotsustustele.  Poliitfilosoofia  arutlus  pole  nii  suures  osas  empiiriliselt  kinnitatav  kui 
poliitiline teooria. Suur osa poliitilisest filosoofiast tegeleb hea ja halva põhjendamisega. Reaalselt 
taandub tihti selline arutlus ka küsimusele inimesest ja sellest tulenevatele küsimustele: Milline 
on inimese loomus? Mis on inimõigus, loomuõigus, sünnipärased ja võõrandamatud õigused, miks 
ei või inimene ise end orjusesse müüa? Kas  indiaanlased  on inimesed? Kas neegril on õigusi? Kes 
on kodanik? Mis on hea elu? Miks antakse ühele õigus  valitseda  teise üle, milline valitsemine ja riik 
on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui 
tekkis, siis ei olnud küsijat  kauaks
 
Vana-Kreeka 
Polis 

Polised   olid  suhteliselt  väikesed   linnriigid   mägisel  mere-äärsel  maal,  inimesed  olid  valdavalt 
paiksed ,  kuid  meresõitjatena  nad  suhtlesid  ka  teiste  tsivilisatsioonidega.  Erinevad  linnriigid 
korraldasid oma elu suhteliselt  erineval  viisil. 
Ateena   linnriigis  oli umbes 300 000 inimest, neist umbes kolmandik olid  orjad Aristoteles  pakkus 
välja,  et  kogu  käsitöö   tehtaks   orjade  poolt,  et  kodanikud  saaksid  pühenduda  poliitikale,  kuid  see 
polnud reaalsuskirjeldus
 (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid).  
Teine  grupp  olid   metoigid   ehk  teiste  linnade  kodanikud,  kes  ei  saanud  mingilgi  moel  saada  linna 
kodanikuks. Meetikutel polnud osa linna poliitilises elus. 
Kodanikud olid  vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. 
Kodakondsust  mõisteti  nagu  perekonda  kuulumist.  Kreeklastele  oli  oluliseks  poliitfilosoofiliseks 
küsimuseks, kuidas leida igale inimklassile koht kogu ühiskonna tervikus.  
Institutsioonid.  Vähemalt  20-aastased  mehed  võtsid  osa  rahvakoosolekutest  ning  osalesid  ka 
vandekohtutes.  Jutt  vana-kreekalikust  otsedemokraatiast  on  rohkem  müüt  kui   reaalsus ,  kõik 
Kreeka   valitsemisvormid   omasid  teatud  esindajate  valimist,  aga  need  esindajad,  poliitilised 
ametnikud pidid olema vastutavad selle kodanikeühenduse – rahvakogunemise – ees.  
Vastutus  oli  korraldatud  järgmiselt:  1.  tavaliselt  kehtis  tagasivalimiskeeld,  2.  linna-ameteid  juhiti 
kümnekaupa,  kus  igast  suguharust  oli  valitud  üks.  3.  rahvas   kontrollis   valitsuse  tegevust  läbi 
viiesajanõukogu ja vandekohtute.  
Igal  aastal  valiti  Ateenas  ametisse  arhondid  (üheks  aastaks)  ja  võeti  igast  füülist  (suguharust, 
hõimkonnast)  liisuheitmisega  50  liiget  viiesajanõukogusse  ( bulee ).  Õiguslikke  küsimusi  lahendas 
vandekohus.  Kohaliku  valitsemise  pärast  olid   ateenlased   jaotatud  sajaks  demoseks,  millesse 
kuulumine   oli  päritav.  Kus  iganes  ateenlane  ka  elas,  ta  kuulus  päritolu  järgi  ikka  ühte  ja  ainsasse 
demosesse. 
Kandidaate  esitati  valimise  ja  liisu  teel,  demos  valis  kandidaadid  vastavalt  oma  suurusele  ning 
reaalsed  ametikohad valiti  liisugaLiisk  oli kreeklastele eriti demokraatlik vorm!  
Kümme kindralit (strateegi, strategoi) valiti otse ja neid võis valida ka korduvalt. Neil oli suur mõju 
Nõukogu ja rahvakogunemise üle.  
Viisajanõukogu. Igast suguharust kuulus sellesse liisu teel 50 liiget, ühe  suguharu  esindajad ajasid 
linna  asju  kümnendiku  aastasest  ametiajast.  Need  50  moodustasid  prütaneia,  mida  juhtis  üks 
nõukogumees üheksast mitteametisolevast suguharust. See juht omas  tegelikku  kontrolli ning toimis 
kogu  nõukogu  nimel,  ta  valiti  liisuga  üheks  päevaks  ning  ateenlane  sai  seda  ametit  pidada  vaid 
päev  elus.  Viiesajanõukogu  oli  kõrgeim  võim,  sest  arutas  kõik  rahvakoosolekule  (ekleesiale) 
tehtud   ettepanekuid   ning  ka   riigiametnikud ,  sõjaväegi  allusid  sellele  nõukogule.  
Nõukogu 
kuulutas  sõdu  ja  sõlmis  rahu,  lõi  sõjalisi  liite,  määras   maksud ,  kõik  see  omakorda  läks  veel 
rahvakoosolekule heakskiidu saamiseks.  
 

Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Kohtute  liikmed  määrati  demoste  poolt,  igal  aastal  valiti  6000  kodanikku,  kellest  seejärel  valiti 
liisuga teatud kohtutesse ja teatud juhtumite üle otsustama. Selleks pidi kodanik olema vähemalt 30-
aastane. Kohtu keskmine suurus oli 500 inimest. Kohus hääletas süü ja siis otsuse üle. Ateenlased 
leidsid , et kohus toimis ja otsustas rahva nimel.  
Kontroll valitavate ametnike üle: 1. Enne ametisse asumist uuriti, kas kandidaat sobib ametisse, 2. 
ametiaja  lõpus  vaadati  (tavaliselt  kohtu  ees)  üle  kõik  tema  sooritatud  teod,  3.  ametiaja  lõpus 
kontrolliti,  kuidas  ta  rahva  raha  on  kasutanud.  Ametnikku  tagasi  valida  ei  saanud,  teda  kontrolliti 
enne ja pärast ametisoleku aega.  
Poliitilised  ideaalid.  Kodakondsus  oli  ateenlaste  kõrgeim  au.  Perekond,  sõbrad  ja  vara,  neid 
nauditi parimal juhul kui elemente sellest ülimast heast, mis väljendus selles, et inimene omas kohta 
linnas  ja  selle  tegemistes.   Perikles   ütles:  “Inimene,  kes  ei  tunne  huvi  avalike  asjade  vastu,  on 
kasutu
”  ja  „Kuigi  vähe  on  poliitika  algatajaid,  oleme  me  kõik  poliitika  üle  otsustajad“.  (nagu 
kokandust võivad osata vähesed, kuid toidu maitsvuse üle saavad otsustada kõik..) 
Kõik väärtuslik, ihaldatav ja loov, põhimõtteliselt kõik, mida inimene teeb, teeb ta linnas, polises. 
Inimene  on  polise  loom  (zoon  politikon).  Ateenlase  religioon  oli  linna  religioon,  usulised 
sündmused  olid  linna  sündmused  ja   kunst   oli  linna  kunst.  
Aristoteles  ütles:  “Ateenlase 
konstitutsioon on tema elustiil” (mitte  legaalne  struktuur).  
Avalikus ametis olemine polnud ateenlastele karjäär, vaid see oli midagi, mida juhtus iga tavalise 
kodaniku elus. Aristoteles väitis “Ateena Konstitutsioonis”, et umbes iga kuues kodanik osales igal 
aastal tsiviilvalitsuses (küll peamiselt kohtus). Ateena traditsioonis keegi ei sündinud ametisseei 
ostud  endale  ameteid
,  vaid  kõigil  on  võrdne  võimalus  ametitesse  jõuda,  sh  ka  vastavalt  tema 
loomulikele võimetele.  
Vabadus  ja  seaduskuulekus  olid  võimalikud  vaid  koos,  vabadus  sisaldas   austust   seaduse  suhtes. 
Türanniat (valitsemist jõu, mitte seaduste läbi) peeti halvimaks võimalikest valitsustest.  
Ateenlased uskusid ka arutelusse kui parimasse vahendisse poliitika loomiseks ja elluviimiseks. See 
on  kindlasti  üks  põhjus,  miks  just  Ateenas  arenes  välja  poliitfilosoofia.  Samas  uskusid  kreeklased  
ka seda, et vaid nendel on selline arutlemise and ja  ratsionaalne  võime, teised  rahvad  olid loomult 
orjad (Aristoteles). Ateenlased pidasid ka lugu tavadest , kuid need polnud väärtuseks  iseendas .  
Enne Platoni 
Suure  poliitfilosoofia  aeg  jõudis  tegelikult  kätte  alles  siis,  kui  Ateena  oli  langenud  Spartale
Ateena vastandus Spartale kui progressiivne riik konservatiivsele, demokraatlik aristokraatlikule.  
Herodotus  (484-425  eKr)  kirjutas  teoses  “Ajalugu”:  “ Monarh    kaldub   türanniasse,  demokraatia 
teeb  kõik  inimesed  seaduse  ees  võrdseks.  Kuid  demokraatia  võib  muutuda  pööblivalitsuseks  ning 
seetõttu  on   parimate   meeste  valitsus  ( aristokraatia )  kindlalt  eelistatavam.  Miski  aga  ei  saa  olla 
parem kui ühe ja kõige  parima mehe valitsus.”
 
Solonist (640-560 eKr) alates läks lõhe demokraatia ja aristokraatia vahel umbes nii, põhjused olid 
peamiselt  majanduslikud,  aristokraatia  huvid  seisnesid  peamiselt  maaomandustes,   demokraatias  
domineerisid väliskaubandus ja Ateena mõjuvõimu arendamine merel.  
“Ateena  Konstitutsioonis”  (omistatud  Xenophonile,  430-354  eKr)  kirjeldatakse  mereväge  kui 
tüüpilist demokraatliku militaarsüsteemi osa, raskerelvastatud maavägi on omane aristokraatiale.  
Komöödiakirjanik Aristophanese (445-386 eKr) teostest võib leida kommunistliku mõtte arendusi, 
ta kirjutas umbes 390 komöödiat, mille teemade seas olid ka naiste õigused, abielu kaotamine, laste 
kasvatamine  lahus  vanematest , kogukonna vanemate juhtimise all, kogu töö tegemine orjade poolt.  
 
Vanas-Kreekas  oli  ka   harmoonia   (kooskõla,  mitmekesisuses  avalduva  ühtsuse)  ideaal
Harmoonia  (kesktee  kahe  äärmuse  vahel,  nende   tasakaalustamine )  või “õiglus” on ülim põhimõte 
füüsilise maailma kirjeldamiseks. Pythagorase (580-500 eKr) filosoofia pidas harmooniat  muusika
meditsiini,  füüsika  ja  poliitika  peamiseks  põhimõtteks.  Harmoonia  on  nii  füüsiline  (looduses)  kui 
eetiline põhimõte (inimloomuses). Pythagorase jaoks oli see alus, kust edasi minna, millest lähtuvalt 
asju seletada.  
 
 

Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Teatud ajajärgul toimus vana-kreeklaste mõtlemises rõhuasetuse muutus – reaalteadustelt, kunstilt 
ja  muusikalt   mindi   üle  rohkem  psühholoogiale,  loogikale,  religioonile,  eetikale  ja  poliitikale
Põhjusteks oli: rikkuste kasv,  linnastumine , avaliku kõne arendamise vajadus. Kreeklased arendasid 
peamiselt ikka neid asju, mis olid vajalikud avalikus karjääris.  
Sokratese surmast kuni umbes 17. sajandini polnud looduse uurimine tema enda pärast, sõltumatult 
inimsuhetest  ja  huvidest,  enamusele  mõtlejatest  enam  põhiküsimuseks.  „Inimene  on  kõigi  asjade 
mõõt, nende asjade, mis on, ja nende asjade, mida ei ole.“ 
(Protagoras. 480-410 eKr). Keskenduti 
rohkem humanitaarteadustele. Inimesest lähtuvalt seletati maailma.  
Miks?  Kreeklased  kohtusid  paljude  eri  kultuuride  ja  tavadega  ning  see  ajendas  neid  selles 
paljususes  otsima  püsivat ja muutumatut. Nad hakkasid eristama tavasid ja loodust (viimane peaks 
olema kõigi jaoks ühine). Ideaalne õiglus tuleneb loodusest.  
Sokratese (470-399 eKr) suur huvi oli eetika: kui on palju erinevaid tavasid ja kombeid, siis mis 
väärtused on tõelised ja õiged? Seejuures on tunda ka loodusteaduste uurimise (füüsilise filosoofia) 
mõjusid: nt  uskumus , et voorus on teadmine, seda saab õppida ja õpetada. On võimalik ära tunda 
üldiseid käitumisreegleid ning 1. kasvatada neid inimestesse läbi hariduse, 2. luua eetilist riiki. 
 
Platon  
Platon  (427-347  eKr)  oli  pärit  väljapaistvast  Ateena  perekonnast  (Aristoteles  ei  olnud  kõrget 
päritolu ega ka  Ateenast , oli  metoik ).  
Ideed  
Platon  rajas  normatiivse  poliitilise  filosoofia,  ta  kehtestas  väärtussüsteemi,  mis  on  õiglane  ning 
mida tuleb rakendada poliitilisele ühiskonnale. Ta leidis, et maailma algeks on ideede (sg. eidos, pl. 
eideai)  maailm,  kogu  reaalne  maailm  on  vaid  selle  ideede  maailma  hale  vari,  meenutus.  Tema 
idealism   vastandus  materialistlikule  mõtlemisele.  Ideed    eksisteerivad  tõelisuses  enne  kõiki 
materiaalseid asju. Ideed ei ole mitte üksnes püsivad, kõigi  kehaliste  asjade algkujud, vaid ka nende 
põhjus ja eesmärk; ideede maailma täiuslikkuseni ei küüni materiaalne tegelikkus iialgi. Samas on 
igas materiaalses asjas osalistelt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine.  
Igal  ideel  on  kolm  põhikuju:  põhjus,  eeskuju  ja  eesmärk  ( telos ).  Iga  asi  areneb  vastavalt  oma 
loodusepoolt  ettemääratud  eesmärgi  suunas  (teleoloogia).  Sellel  lähtealuselt  tuletab  Platon  kogu 
oma  poliitilise  filosoofia.  Kogu  maailm  liigub  oma  hüve  (agathon)  suunas,  ka  inimese  eesmärk 
(telos) on hüve. Põhiküsimuseks on, milline on õiglane riik, mis  tagaks  hea elu.  
Voorused 
Vanad  kreeklased  ülistasid  nelja  põhivoorust:  tarkust  (sofia),   vaprus   (andreia),  mõõdukust 
(sofrosüne) ja õiglust (dikaiosüne). Väärtused pole mitte kokkuleppe ega konteksti küsimus, vaid on 
abstraktsed/ideaalsed  ja  suurema  süsteemi  osad.  Platon  põhjendab  moraali  ja  eetika  kaudu  ka 
poliitikat. Inimesi tuleb kasvatada nii, et neil võtaks kuju need neli  voorust  ja  selliselt  saab inimesi 
kasvatada ainult riigis, mis samuti omab neid nelja voorust. Mis iganes on täiuslik, omab neid nelja 
voorust.  Kõik  liigub  oma  täiuse,  oma  hüve  ja  eesmärgi  suunas.  Objektiivselt,  idealistlikult, 
teleoloogiliselt.  
Platonil  on kaks peamist poliitfilosoofilist teost: Polüteia ehk riik ja Nomoi ehk seadused.  
Riik, Polüteia 
Hea  inimene,  hea  elu  ja  hea  riik,  mis  need  on  ja  kuidas  neid  saada?  Hea  on  kusagil  objektiivselt 
olemas, hea on objektiivne reaalsus ning seda tuleb realiseerida mitte sellepärast, et inimesed seda 
tahavad, vaid sellepärast, et see on hea. Tuleb selline hea ära tunda, saavutada õige teadmine ning 
see toobki kaasa voorused (voorus on teadmine) ja hea elu ja riigi. Platon eristab teadmist inimese 
enda arvamustest, teadmine puudutab asjade idee tunnetamist, see on tõsikindel teadmine, arvamus 
on ekslik ja inimlik. 
 

Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Inimene.  Platoni  väitel  on   inimloomus   sõjas   iseendaga ,  inimeses  on  madalam  inimene  ja 
kõrgem  inimene  ning  
kõrgem  peab  end  madalamast  vabastama  või  vähemalt  seda  ohjeldama. 
Inimese   tahe   on  seejuures  teisejärguline.  Mida  inimesed  tahavad,  sõltub  sellest,  kui  palju  nad 
näevad head, kuid miski pole hea vaid sellepärast, et keegi seda tahab. Õige teadmine toob ka õige 
tahtmise.  
Ja  inimene  ei  saa  olla  hea  üksi  või  väljaspool  ühiskonda  ja  riiki,  inimene  saab  olla  hea 
vaid siis, kui ta on ka hea kodanik ja ta on heas riigis. Inimese ja riigi headus käivad koos. 
Kuningas- filosoof . Riik saab saada heaks vaid siis, kui leidub inimene, kes teab, mis on hea, kellel 
on  õige  teadmine.  Riik  vajab  sisuliselt  valgustatud  despooti,  kuningas-filosoofi  –  tema  on  kõige 
lähemal  jumalale , tema  tajub  ideede ja hüvede maailma kõige paremini.  
Kogu  maailm  on  Platoni  arvates  jumala  (demiurgi)  looming.  Demiurg  vormib  kujutut  mateeriat. 
Esmalt   tekivad  sellest  matemaatiliselt  määratletud  kehad  (platoonilised  kehad  –  viis  korrapärast 
hulktahukat, teraeeder, heksaeeder, oktaeeder jne), millele  alluvad  elemendid maa, tuli vesi ja õhk. 
Materiaalsele  maailmale  on  omane  liikumine  ja  arenemine,  mis  tulenevad  materiaalse  maailma 
ebatäiuslikkusest.  Ilma  demiurgilt  lähtuva  toimeta  oleks   mateeria   lihtsalt  olematus.  (Demiurg  oli 
muidu  vanas  Kreekas  vaba  kodanik,  kes  töötas  tasu  eest,  Platonil  aga   jumalus ,  kes  lõi  ürgainest 
maailma). 
Riigi seitsmendas peatükis on “koopamüüt”, kus Platon kirjeldab seda, kuidas inimene koopas näeb 
ja  tajub  oma   meeltega   vaid   varje   tõelise  ideede  maailma  ideedest  (valgus),   nendest   varjudest 
inimesed püüavad taasluua neid ideid. Vaid ühiskonna parimad, kes on läbi mitmete haridusastmete 
osutunud kõige võimekamateks, õpivad Platoni kujutatavas haridussüsteemis tundma asjade tõelist 
olemust,  nende  ideed.  Ideaalriiki  peaks   valitsema   selline  kuningas-filosoof,  kes  on  jõudnud  kogu 
riigi idee äratundmisele.  
Kuningas-filosoofi  valitsus  on  ideaal,  tema  üksi  teab,  mis  on  inimestele  ja  ühiskonnale  hea. 
Seejuures  ei  oma  mingit  rolli  ei  tavad  ega  rahva  arvamus  (sest  teaduslik  teadmine  on  alati  ülem 
rahva  arvamusest!).  Platon  mingil  juhul  ei  kulutaks  oma  pead  EMORi  avaliku  arvamuse 
uuringutele...  
Riik kui tüüp, riigi idee 
Hea peab olema üks ja muutumatu alati ja igal pool. Põhineb eeldusel, et inimesel kogu maailmas 
üks  ja  seesama  “loomus
”,  mis  erineb  väljanägemisest  ning  selle  loomuse  mõistmine  eristab 
teadmist  inimese  kohta  arvamusest  inimese  kohta.  Filosoof  on  see,  kes  on  selle  hea  objektiivsele 
teadmisele  kõige  ligemal,  temas  on  teadmise-arvamise  suhe  kõige  positiivsem.  Samamoodi  iga 
riigijuht  peab teadma, mis on hea, mida nõuab selle saavutamine ning mis riik on mitte vaid oma 
variatsioonides , aga ka olemuslikult.  
Platon  leiab  seega,  et  on  oluline  teada,  mis  riik  olemuslikult  on  ning  kui  reaalsus  ei  ühti 
sellega, siis seda  halvem  reaalsusele! 
Põhjuseid  sellisele  rangele  idealistlikule  lähenemisele  võib  olla  mitmeid:  ühelt  poolt  oli  Kreeka 
arvamusterohke  demokraatia  langenud  range  distsipliiniga  Spartale,   teiselt   poolt  oli  oma  mõju 
kindlasti  ka  täppisteadustel  ja  matemaatikal.  Platon  ei  võtnud  oma  kooli  (Akadeemiasse)  vastu 
kedagi, kes polnud õppinud geomeetriat,  Akadeemias  õppis tema eluajal ka kaks kõige  olulisemat  
tolleaegset  matemaatikut  ja  astronoomi
,  täppisteadused  ja  eriti   geomeetria   nõuavad  inimestelt 
võimet hoomata ideaaltüüpe (näiteks täisnurkne  kolmnurk  on ideaalne kujund, ideaaltüüp, mida ei 
ole  võimalik  luua).  Samamoodi  püüab  Platon  kirjeldada  seda,  mis  on  riik  ideaalselt,  mis  on  riigi 
idee, mis on riigile  olemuslik . Ta püüab kirjeldada põhimõtteid, millest sõltub iga inimühiskond.  
Ühiskond 
Ühiskond tekib inimeste  vajadustest , mida saab täita ainult siis, kui inimesed üksteist täiendavad
Ühiskonda  mõistab  Platon  kui  teenustesüsteemi,  kus  iga  liige  nii  annab  kui  saab.  Inimesed 
täidavad teatud ülesannet, mida on vaja ning nende sotsiaalne tähtsus sõltub nende töö väärtusest 
(iga töö ei ole sama väärtusega). Inimese vabadus pole seega mitte oma vaba tahte täide  viimiseks
vaid oma kutsumuse, oma ülesande teostamiseks.  
 

Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Mitte  tavadest,  traditsioonist  ega  ajaloost,  vaid  loodusest  ja  ühiskonna  olemusest  tulenevalt 
toimivad ühiskonnas kolm põhimõtet: tööjaotus, tööülesannete  spetsialiseerumine  (igaüks teeb oma) 
ja teenuste vahetamine.  
Haridus .  Inimestele  on  looduse  poolt  antud  erinevad   anded ,  hariduse  läbi  arendatakse  nende 
võimeid. Kui haridust õieti kasutada ja õieti inimese andeid arendada, siis tulemuseks on sotsiaalne 
harmoonia

Voorused riigis ja inimeses 
Loomupärased  oskused  saavad  areneda  vaid  siis,  kui  inimesed  teevad  tööd  alal,  milleks  nad 
loomupäraselt  kõige  paremini  sobivad,  seejuures  inimene  vajab  paremat  teadmist  oma 
loomusest 
ja oma võimete täiuslikumat  arendamist . Hea inimene ja hea riik on kui ühe küsimuse 
kaks külge: kui individuaalseid võimeid arendada õigel moel, on tulemuseks harmooniline riik
Platon eeldab, et inimloomus sobitub loomupäraselt ühiskonnaga ja vastupidi: mis ühele on hea, 
on hea ka teisele ja vastupidi. Vastus ühele on samaaegselt vastus ka teisele. Moraal on üheaegselt 
nii era kui ka avalik. 
Ühiskonnas on kolm klassi: 
töölised, valvurid-sõdurid ja  valitsejad  (arhondid). Ka inimene jaotub 
kolmeks:  1.   diafragma   ehk   toitev   osa  inimeses;  2.   rind   ehk  täitesaatev  ning  3.  pea,  mis  mõtleb. 
Mõlemale kolmikjaotuse vahel jaotuvad ka vastavad voorused: mõõdukus, julgus , tarkus.  
 
Kes? 
Mis anne looduselt?  
Inimhinges 
Mis voorus? 
Valitsejad  
teha 
valikuid  
ja  pea 
(ratsionaalne),  tarkus 
otsusteid valitsemises  
mõistus  
Sõdurid 
valitseda 
teiste  rind 
(täidesaatev),  julgus 
kontrolli  ja  suunamise  vaim 
all  
Töölised 
teha tööd 
diafragma  all  (toitev),  mõõdukus 
madalamad  ihad  
 
Tarkus
.  On  igasugust  tarkust,  on  sõduri  tarkus,  puusepa  tarkus  jne,  kuid  vaid  valitseja  tarkus  on 
kõikehõlmav.  
Vapper   on  riigi  see  osa,  mis  võitleb,  vaid  see  osa  teab,  mida  tuleb   karta   ja  mida  mitte.  Sõdurid 
saavad seetõttu vastava hariduse, milles on olulisel kohal muusika ja võimlemine, kord ja füüsiline 
vastupidavus.  
Mõõdukus  korrastab  soove  ja  naudinguid  inimeses,  tagab  selle,  et  alam  põhimõte  (mida  on  nii 
ühiskonnas  kui  inimeses  arvuliselt/koguselt  rohkem)  alluks  ülemale,  riigis  on  halvemaks  osaks 
lapsed,  naised,  teenijad,  metoikud.  Mõõdukus  on  harmoonia,  mille  kohaselt  nõrgem  alistub 
tugevamale.  Inimeses  hoiab  mõistus  kontrolli  all  madalamaid  kiresid  ja  ihasid.  (Kui  janune  mees 
kontrollib  oma  soove  ja  ihasid,  siis  ta  ei  pruugi  tahtagi  juua  ning  ratsionaalne  põhimõte  valitseb 
teda). Samas on inimeses need madalamad tunded ja ihad ka liitlasteks, mis viiakse kooskõlla läbi 
muusika ja võimlemise. Näiteks muusika rahustab kirgi.  
Platon  võrdleb  õiglast  riiki  lambakarjase,  lambakoera  ja  lammastega,  kus  karjasel  peab  olema 
koeral   vaprust   ja  lammastel  mõõdukust.  Õiglus  on  kõigi  osade  kooskõla  ja  koostöö  nii,  et  kõik 
saavad sellest kasu. Õiglane riik  saavutatakse  läbi vastava hariduse ja filosoof-valitseja.  
Õiglus 
Õiglus  on  kohane  vastastikkune  suhe  kolme  klassi  vahel.  Töölistel  ei  ole  ei  looduse  poolt  antud 
andeid sõdimiseks ega ka valitsemiseks, ega pole neil ka vastavat haridust, nende ülesanne on seega 
vaid  kuuletuda!  Oleks  ebaõiglane  lubada  neil  osaleda  poliitikas.  “Ei  ole  midagi  paremat,  kui  see, 
kui  inimesel  on  oma  töö,  mille  tegemine  on  tal   loomuses ,  see  on  parim  nii  talle  ka  teistele 
inimestele,“  
ütleb  Platon.  „Iga  inimest  tuleb  kohelda  sellisena  nagu  ta  on,  tema  võimete  ja 
väljaõppe valguses ning  igalt  ühelt  oodatakse  seda, mida nõuab aus nende ülesannete täitmine, mis 
vastab  tema  positsioonile.“
  Igaüks  peab  täitma  oma  ülesannet,  vaid  nii  on  võimalik  kord  ja  rahu. 
 

Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
See ei tähenda, et ühte on vähem vaja kui teist, riik  luuakse  vajadusest vastastikkuste teenete järele, 
kuid  valitseja  ei  tohi  teha  käsitööd  ja  sõdur  valitseda.  Jaotuvus  nendesse  kolme  klassi  on  üldine 
põhimõte ning seetõttu ei tohi keegi töötada mitmes klassis korraga.  
Niimoodi  korraldatud ühiskonnas ei ole tulemuseks mitte ühe klassi ebaproportsionaalne õnn, vaid 
kogu terviku õnn, seetõttu on see riik õiglane (ta ei taga võrdsust, huvide rahuldamist ega ka mitte 
minimaalsete vajaduste täitmist, nagu tänapäeval mõeldakse). Lihtsalt tagab kõigi õnne ja nii on ka 
riik  õnnelik.  Sõdureid  saab  õnnelikuks  teha  vaid  see,  mis  teeb  neist  sõdurid  (ta  mõistab,  kuhu  ta 
looduse ja loomu poolest kuulub, saab vastava hariduse, täidab oma rolli ja on õnnelik, nii õnnelik 
kui  üks   valvur   olla  saab,  käsitöölisel  on  oma  õnn  ning  käsitööline  ei  saagi  kunagi  olla  õnnelik 
valitsejana,  siis  ta  ei  teostaks  oma  kutsumust).  Elukestev  õpe  kui  ümberõpe  vastavalt 
turuvajadustele, on Platoni nägemuses mõeldamatu. 
 
Loodus  on  andnud  inimestele  nii  õnne  kui  vastutust  erinevalt.  Valitsejate  kohustuseks  on  valvata 
rikkusest  ja  vaesusest  tulenevate  kurjuste  vastu  (esimene  toodab  luksust/laiskust,  teine 
kadedust/õelust). Kui sõdurid on õppinud teadma, mida tuleb karta ja mida mitte ning  omandanud  
vastava väljaõppe, siis suudavad nad võita palju arvukama  armee .  
„Iga  indiviidi  tuleb  rakendada  selleks,  milleks  loodus  teda  on  kavandanud,  üks  üheks  tööks,  siis 
teeb iga inimene oma tööd ning on üks ja mitte mitu, nii on kogu linn üks ja mitte mitu.“  

Haridus 
Kogu  hariduse  idee  seisneb  selles,  et  ühendada  tuleb  kaks  asja  -  loomupärased  anded  ja 
väljaõpe. 
Esimene on inimesele kaasa antud ning seda tuleb hariduse andmisel ka arvestada, teine 
tuleneb kogemustest ja haridusest. 
Hariduse  läbi  saab  valitseja  kujundada  inimloomust  ning  seda  harmoonilise  ühiskonna  nimel. 
Kui  haridust  õieti  ära  kasutada,  on  kõik  võimalik  (töö   noortega   viis  võidule  ka  siga  nimega 
Napoleon   Orwelli   “loomade   farmis ”).  Seepärast  peab  haridus  olema  riigi  kontrolli  all  ja  olema 
kohustuslik.  Haridus  jaotub  kolme  etappi,  kõige  madalam  tase  on  kõigile   kodanikele   (kuni  20-
eluaastani),  seejärel  sõduritele  ja  valitsejatele  (vanuses  20-35),  ehk  nagu  Platon  neid  kaht  klassi 
kokku   vahepeal   nimetab,  valvuritele,  mille  järel  kõige  andekamad  saavad  valitsejatele  mõeldud 
hariduse (vanuses 35-50). Tulemuseks on gerontokraatia, vanurite valitsus?  
Iga etapi järel tehakse seejuures valikuid ning valitseja peab saama ka sõjalise väljaõppe. Esimese 
astme läbimisel suunatakse Platoni idee kohaselt vähem andekad tööle, teise astme läbimisel tööle 
ametnike ja sõduritena, paremad õpilased jätkavad filosoofiaõpinguid. Kõige kõrgemasse seisusesse 
võis pääseda alles pärast 50. eluaastat.  
Kehaline  kasvatuse  eesmärgiks  pole  mitte  ihu   treenimine ,  vaid  mõistuse  treenimine  keha  läbi
Eesmärgiks on ikkagi  intellektuaalne  ja  moraalne  kasvatus.  
Õige hariduse tulemusena saavad inimesed hakkama ka sellistes teisejärgulistes asjades nagu abielu, 
naiste   omamine ,  lastekasvatus,  vanemate  austamine,  riietuse   valik. Hea haridus parandab inimeste 
tõugu, inimeste sisulist olemust. Platon leiab, et inimeste tõug areneb samamoodi nagu loomadegi 
oma lihtsalt aretuse teel.  
Muusikal on hariduses väga oluline roll. Muusikast jõuab hea korra harjumus inimestesse ja riiki. 
Platon  leiab,  et  muusikat  tuleb  hoida  algsel  kujul,  ühtki  uuendust  ei  tohi  muusikasse  tuua. 
Muusikalised  uuendused  on   ohuks   kogu  riigile  ning  peavad  olema  keelatud.  Kui  muutuvad 
muusikavormid, siis nende koos muutub ka kogu riigi ülesehitus, tulemuseks pole mitte harmoonia, 
vaid seadusetus, lõbustused, moraalitus.  
Inimese haridustee määrab inimese tuleviku ja elu. 
Kommunism  
Demokraatia iseäralise veana nägi Platon ebakompetentsust (see on probleem tänaseni, et puudub 
mehhanism,  mis  tagaks  ekspert-teadmiste  teostumise)
.  Nagu  teistelegi  valitsusvormidele,  on  ka 
demokraatiale  omane  vägivald  ja  ühiskonnagruppide  vahelised  konfliktid.  Peamiseks  probleemiks 
on  seega   klassivastuolud .  “Aristokraat  on  lojaalne  oligarhilisele  valitsusvormile,  lihtkodanik 
demokraatlikule  konstitutsioonile  
(ühiskondlikule  ülesehitusele,  mitte  põhiseadusele),  suheldes 
 

Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
teiste  linnadega  toetavad   aristokraadid   teise  linna  aristokraate  ja  vaesed  teise  linna  vaeseid.“ 
Seetõttu ütleb Platon, et igas linnas on kaks linna, on  rikaste  ja vaeste linn, mis on  igavesti  sõjas 
üksteisega
. Seda halba olukorda saab parandada vaid eraomandi vormi muutmisega. Ainus  ravim  
on omandi kaotamine, sest see  segab  inimesi täitmast nende kodanikukutsumust. (küllaltki spartalik 
ühtsele riigile orienteeritud mõtlemine). Et ei peaks ühtlustama inimeste varalist seisu läbi poliitika, 
ühtsustab riik varalise seisu enne poliitikat, et sel poleks häirivat mõju valitsusele. Kõigepealt tuleb 
tagada riigi ühtsus ning omand ja perekond on Platoni arvates tee peal ees.  
See kommunism puudutab siiski vaid valvurite klasse (valitsejad ja sõdurid), vaid nemad peavad 
olema  eraomandita,  ilma  monogaamse  abieluta  (parima   inimsoo   saamiseks  kehtestatakse 
reguleeritud  järeltulijate  saamise  poliitika,  meenutab  hitlerlikku  eugeenikat,  Platon  tõi  inimsoo 
jätkamise  osas  võrdluseks  loomaaretuse  ning  leidis,  et  see,  et  inimestel  see  asi  nii  juhuslik on, on 
täiesti lubamatu), sest naised on  samade  võimetega kui mehed (isegi sõjalistes kohustustes). Rassi 
parandamine nõuab selektiivset seksuaalpartneri valikut
Nomoi, Seadused 
Kirjutatud  30  aastat  hiljem,  mil  Platon  pole  enam  noor...  Riik  oli  kirjutatud  kui   utoopia   (utopos  
koht,  mida  pole  olemas),   Seadustes   räägib  Platon  juba  praktilise  poliitiku   juttu ,  kuidas  oleks 
tegelikult  võimalik  riiki  püsti  panna.  Ta  kogeb,  et  tegelikult  hea  ühiskonna  kehtestamine  ei  ole 
kerge ning leiab, et ideaalriigi järel paremuselt teine on seaduste riik. Seadus on ülim ning sellele 
peavad  alluma  nii valitseja kui alluvad. 
„Tõeliselt ideaalses riigis on puhta mõistuse valitsemine, 
mis  kehastub  filosoof-kuningas  ning  teda  ei  takista  ei  seadus  ega  tava,  peab  olema  ülim,“
 
paremuselt teises riigis aga valitsevad seadused. Just seadus on see, mis eristab inimest loomadest, 
seadusteta  ei  erine  inimesed  metsikutest  loomadest.  Seadused  kehastavad  tarkust  ning  ülimate 
vooruste  hulgas  on  ka  enesekontroll  ja   seadusekuulekus .  Kuid  seaduse  tarkus  tuleneb 
kogemustest  ja  üksikjuhtumistest
  ning  nende  läbi  tegelikult  ei  jõuta  kunagi  selge  teadmiseni 
põhimõtetest
. Seadused ja ideaalne riik erinevad üksteisest nagu tavad erinevad loodusest.  
Parim  võimalik  riik  on  Platoni  arvates  selline,  kus  valitsuskorraks  on  segavalitsus  monarhiast  ja 
demokraatiast,  kus  monarhiline  tarkuse  põhimõte  on  ühendatud  demokraatliku  vabaduse 
põhimõttega.  
Platon  esitab  ka  tsivilisatsiooni  mütoloogilise  kujunemise.  Alguses  elasid  inimesed  üksikutes 
perekondades, seejärel tekkisid külad ning algse  rahuliku  kooselu põhjuseks sai valitsejate omavoli. 
Nii  järeldabki  Platon,  et  kui  ideaalriigis  valitseb  tarkus  vähemtarkade  üle,  tuleb  paremuselt  teises 
riigis saavutada seadusekuulekas valitsemine.  
Ka  kommunism  on  ideaal,  mis  on  inimloomuse  jaoks  liiga  hea.  Kompromissvariandina  näeb  ta 
seda, kui võrdsele arvule kodanikele anda võrdses koguses maad, nii tekiks võrdne  maaomand . Muu 
isikliku  vara  kogus  võiks  küündida  kuni  4-kordse  maa  väärtuseni.  Platon  lubab  ka  monogaamset 
abielu  ning   jaotab   kodanikud  nelja  klassi,  iga  klass  saab  neljandiku   kohtadest   (rahvakoosolekul), 
kuigi vaeseid on arvuliselt kõige enam.  
Religiooni peab Platon samuti oluliseks selliste inimeste seadusekuulekuse tagamisel, kes ei suuda 
mõistuse  teel  mõista  “enesestmõistetavat”,  ehk  asjade  tõelist  olemust.   Teoloogia   oli   Platonile   osa 
poliitikateadusest, mis õpetas vähemusele, kuidas valitseda  enamust .  
Religioon,  nagu  haridus,  peab  alluma  riigi  regulatsioonidele  ja  ülemvõimule  ning  seejuures  tuleb 
religiooni  reguleerida  seadustega  järgmisel  viisil:  lubatud  on  ainult  avalik  religioon;  eraviisilised 
religioonid  vähendavad inimeste riigikuulekust; et teatud uskumused kalduvad ebamoraalsusse, on 
vaja  anda  religioonile   usutunnistus   ka  seadustega   karistada   valesti  uskujaid.  Selline  usutunnistus 
sätestab,  et   ateism   on:  1.  jumalate  olemasolu  eitamine,  2.  selle  eitamine,  et  jumalad  hoolivad 
inimeste käitumisest, 3. uskumus, et sooritatud  pattu  saab kergesti lepitada jumala ees.  
Platon  nägi  ateismi  eest  ette  karistust  kuni  surmanuhtluseni.  (üldtunnustatud  jumalustesse 
mitteuskujaid nimetati vana-Kreekas ka  ateistideks , ning neid kiusati taga ka  demokraatlikus  riigis, 
ka  Sokratest  süüdistati noorte moraali õõnestamises ja ka jumalate solvamises). 
Seadustes  näeb  ta  lisaks   seadustele   vajadust  ka  teatud  ekspertide  nõukogu  järele,  kuhu  kuuluksid 
vooruslikud usujuhid, valitsejad ja  haridusjuht . Sellise nõukogu kohta seadused ei kehti, ta ise aga 
 

Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
kontrollib ja juhib kõiki riigi institutsioone. (analoogilise institutsiooni rajas ka ajatolla Khomeini, 
kes nimetas seda valvurite koguks), sisuliselt taastab Platon taas kuningas-filosoofi rolli. 
Platonit  peetakse  totalitarismi   esiisaks .  Karl   Popper   on  kirjutanud  avatud  ühiskonnast  ja  selle 
vaenlastest ning tema raamatu esimene osa on kirjutatud Platonist, teine Marxist. Totalitarismis on 
suletud,  demokraatias  on  avatud  ühiskond.  Platon  ei  räägi  avatud  ühiskonnast,  vaid  üks  inimene 
(või vähesed inimesed) teavad, kuidas on hea ja õige ning lähenemine on õigete ideede ja väärtuste 
kehtestamine ja vajadusel ka vägivaldne  pealesurumine .  
 
Aristoteles (384-322) 
Aristoteles on tuntuselt ja mõjukuselt Platoni kõrval teine vanakreeka suur filosoof. Teda peetakse 
Platoni ideede edasiarendajaks ja kriitikuks. Ta kahtleb sellise teooria  vajalikkuses , mis on praktikas 
rakendamatu. Kui Platon oli müstiliste algetega ja kirjanduslike kalduvustega visionaarne filosoof, 
poeet ”  filosoofias,  siis  Aristotelese  on  süstematiseerija,  empiirilise  materjali  suurkoguja  ja 
üldistaja.  
Platoni maailm kaugeneb ideaalist - käib alla, Aristotelesel maailm areneb ja täiustub järk-järgult.  
Aristoteles uuris 158 Kreeka linnriigi konstitutsioonilist ajalugu – st ülesehitust.  
Aristotelese elulugu  
Aristoteles elas kahe ajastu piiril.  Poliste  süsteem oli nõrgenemas ja selle kõrval arenesid välja uued 
ja  suured   impeeriumid .  Aristotelese  püüdlused  õigustada  linn-riigi  põhimõtteid  omasid  selles 
kontekstis väga väikest mõju.  
Aristoteles  sündis  Makedooniale  allutatud  Traakia  linnas  Stageiras,  tema  isa   Nikomachos   oli 
Makedoonia  kuninga Amyntos III, Aleksander Suure vanaisa, ihuarst ja kasvas seega  Makedoonias
Aristoteles  oli  metoik,  tema  mitte-aristokraatlikul  päritolul  oli  oluline  mõju  Aristotelese 
poliitikafilosoofiale.  Ta  õppis  Platoni  asutatud  Akadeemias  ning  veetis  Ateenas  Platoni  õpilase  ja 
kaastöölisena  umbes  20  aastat.  Pärast  Platoni  surma  põgenes  Aristoteles  Ateenast,  sest  pidas 
monarhiat   parimaks  valitsusvormiks  ning  oli  seotud  Makedooniaga  (samal  ajal  Makedoonia 
kuningas  Philippos  II asus Kreekat allutama ning seetõttu teravnesid suhted ka Ateenas). 
Aastast  343  sai  Aristotelesest  Makedoonia  kuningas  Philippos  II  poja  –  tol  Aleksander  Suure 
koduõpetaja.  Aleksander  oli  vaid  13-aastane  kui  temast  sai  isa   regent   juba  paari  aasta  pärast 
Phliippos  II  oli  hõivatud  sõjakäikudega.  Aristotelese  ja  Aleksandri  vaheline  suhe  oli  kaua 
südamlik
, Aleksander toetas teda rahaliselt ja suhe jahenes alles hiljem teadmata põhjustel  
Aastal  335  tuli  Aleksander  võimule  Makedoonias,  kreeka  linnad  ühendatakse,  ning  Aristoteles 
läheb  Ateenasse.  Aristotelesest  oli  saanud  jõukas  mees,  kuigi  mitte  aristokraat.  Ta  asutas  oma 
Lütseumi  (väga  hea  raamatukogu).  Peale  Aleksandri  surma  (323)   tugevnes   Makedoonia- vastasus  
Ateenas, Aristotelest süüdistati demokraatiavastasuses ja uskmatuses. Ta põgenes Euboia  saarele
suri aastal 322. 
 
Seadused. Aristoteles leidis, et õiglane on selline riik ja valitsus, mille tegevus põhineb seadustel 
(mitte  valitseja  tarkusel  nagu  Platon   arvas ),  need  seadused  on  suunatud  linnakodanike  ühisele 
kasule, ühisele heaoluline. Seaduste põhjal toimiva valitsuse ülesandeks on tagada kogu ühiskonna 
ühine kasu (heaolu), see ongi õiglus, see aga on ette kirjutatud seadustega. Oma teoses “Poliitika” 
ütles  ta:  “Hüveks  (eesmärgiks)  poliitika  sfääris  on  õiglus,  mis  koosneb  ühishüve  arendamisest  ja 
säilitamisest.”  
Seaduste  eesmärgiks  on  tagada,  et  inimesed  oleksid üksteise  suhtes  head ja  ei  käituks  kõlvatult. 
“Seadus keelab toimimast lähtuvalt mistahes rikutud loomusest.” Seadused peavad suunama õiget 
käitumist
, mis lähtub üldsuse huvist. Seaduse võim on hea riigi väärtused, kuid nagu on suhteline 
valitsusvorm ,  nii  on  ka  seadused  suhtelised,  halval  riigil  on  halvad  seadused  ning  kõik  tuleneb 
eesmärgi  täitmisest,  kas  hea  elu  saavutatakse  või  mitte.  Hea  võim  on  selline,  mis  on  üldistes 
huvides, on seaduslik ning selle tulemusena  alamad  tahavad võimule  alluda .  
 

Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Aristoteles  eristab  loomulikku  õigust  (ei  sõltu  inimeste  arvamustest)  seaduslikust  õigusest  (on 
inimlikku  päritolu). Ta leiab, et inimeste kollektiivne tarkus seaduse tegemisel võib olla  targem  ka 
kõige targemast seadusandjast ning seetõttu peab tavasid on väga  olulistekssest nende kaudu võib 
tõeline tarkus jõuda seadustesse.  
Õiglus.  Nii  demokraatia  puhul,  kui  rahva  enamus  valitseb  endi  huvides,  kui   oligarhia   puhul,  kui 
vähesed valitsevad endi huvides, rakendatakse jaotavat õiglust.  
Jaotav  õiglus käsitleb võrdselt vaid neid, kelle väärtus, staatus ja panus ühiskonnas on võrdne, ehk 
käsitleb  võrdselt  vaid  neid,  kes  on  võrdsed.  Rikast  koheldakse  võrdselt  rikkaga,  vaest  võrdselt 
vaesega,  kuid  mitte  rikast  vaesega.  Orja  tuleb  kohelda  võrdselt  orjaga,   isandad   on  võrdsed  vaid 
teiste  isandatega.  Samas,  paremale  flöödimängijale  tuleb  anda  parem  flööt,  ebavõrdseid  tuleb 
kohelda ebavõrdselt.  
Võrdsustav  õiglus  käsitleb  loomu  või  staatuse  poolest  ebavõrdseid  seaduse  ees  võrdsetena.  Kui 
rikas  teeb   vaesele   kahju,  tuleb  see  rikka  poolt  kompenseerida  nii,  et  mõlemate  kannatus  oleks 
lõppkokkuvõttes  võrdne.  Jaotav  õiglus  oli  ajaliselt  varasem  kui  võrdsustav,  viimane  eeldab 
arenenud ühiskonda. 
Jaotav ja võrdsustav õiglus käsitlevad inimesi ja õiglust erinevalt. Aristoteles kommunismi oluliseks 
ei pea. 
Režiimide  tüpoloogia.  Aristoteles  eristab   kuut   erinevat  valitsemisvormi  lähtuvalt  kahest 
põhimõttest:  kui  palju  on  valitsejaid  ning  kas  nad  valitsevad  endi  või  kõigi  huvides.  Igal 
valitsemiskorral  on  oma  õigluse  kontseptsioon.  Ainult  need   valitsusvormid ,  mis  on  kõigi  huvides 
(üldise  heaolu  huvides)  on  õiglased.  Teised  valitsusvormid,  mis  on  valitsejate  endi  huvides,  on 
moonutatud  valitsusvormid.  Õiglased  vormid  on  kuningavõim,  aristokraatia  (parimate  võim)  ja 
konstitutsiooniline   valitsus  (“paljude”  või  enamuse  võim  kõigi  huvides).  Moonutatud 
valitsusvormid  on  türannia  (kuningas  valitseb  enda  huvides),  oligarhia  (vähesed  valitsevad  endi 
huvides) ja demokraatia (paljud või enamus valitsevad endi huvides). 
Parimaks  võimalikuks  riigiks  peab  Aristoteles  riiki,  mis  väldib  nii  demokraatia  kui  oligarhia 
äärmusi. Ta pidas sellise riigi näiteks Spartat, kus oli olemas tugev ja suur  keskklass  ning selliselt 
olid  tasakaalustatud  kaks  jõudu:  1.  vähesed,  kes  olid  tugevad  rikkuselt,  sünnilt,  positsioonilt  ja 
hariduselt,  2.  paljudest  tulenev   arvuline   jõud.  Stabiilsuse  saavutamiseks  oli  vaja  need  kaks  jõudu 
omavahel tasakaalustada.  
Türannia  ja  demokraatia  olid  tema  arvates  kõige  pahelisemad  valitsemise  vormid.  Oligarhia ja 
demokraatia on mõlemad  enesekesksed  sellepärast, et nad keskenduvad varajagamisele.  
Voorustekäsitlus.  Inimese  elu  eesmärk  on  “õnnelik  elu”.  Õnnelik  elu  saavutatakse  vooruslike 
tegudega.  
Linna  või  riigi  kodanik  on  Aristotelese  arvates  vaid  need,  kes  osalevad  poliitiliste  küsimuste  üle 
otsustamisel,  selleks  peaks  neil  olema  vaba  aega  ja  nad  ei  tohi  teha  lihtsaid  töid.  Kui  kodanik 
hakkab tegema töid, mida peaksid tegema käsitöölised ja orjad, siis see ei ole vooruslik, vastupidi, 
nii tehes kaob erinevus isanda ja orja vahel ning isanda voorus kaob. Inimese voorus sõltub sellest, 
kas  ta  osaleb  linnriigi  asjade  üle  otsustamisel  ning  kui  väärtuslik  ta  linnale  on.  Orjade  töö  on  ka 
linna  toimimiseks  vajalik,  kuid  orjadel  voorus  puudub.  Aristoteles  eristab  loomupäraseid  orje 
mitteloomupärastest  (neid,  kes  on  saanud  orjaks  näiteks  jäädes  sõjavangi).  Loomupärastel  orjadel 
puudub mõtlemisvõime ning neil puudub igasugune voorus, nad on suutelised vaid käske täitma.  
Linnakodanike   voorusteks   on  oskus  kuuletuda  ja  ka  käskida,   valitsejal   aga  on  lisaks  kodaniku 
voorustele ka praktiline tarkus, mis võimaldab tal juhtida linna poliitikat.  
Inimese  voorus  on  lahutamatult  seotud  poliitilise  kogukonnaga,  polisega,  mille  liige  inimene  on 
ning milles ta ka osaleb. Kodanikud ei tee tööd, sest tööd tehes poleks neil linna asjade jaoks aega. 
Naised  ei  ole  kodanikud,  sest  naine  on  viimistlemata  mees  (naises  tunded  domineerivad 
mõtlemisvõime üle), mistõttu teda valitseb mees ja ta ei saa olla kodanikuks. Samuti valitseb orja 
peremees  ja barbarit kreeklane. Orjadel puudub mõtlemisvõime täielikult, naistel peaaegu.  
Funktsionalism ja teleoloogia. Aristoteles leidis, et igal asjal on oma funktsioon suurema terviku 
suhtes  ja  selle   osana   ning  et  see  tervik  (maailm/loodus)  liigub  oma  täiuslikkuse/terviklikku 
realiseerimise  suunas,  kõik  need  asjad  täidavad  oma  funktsioone  selles  suures  liikumises. 
 
10 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Teleoloogia  tähendab  pürgimist  selle  funktsiooni  realiseerimisele,  oma  olemusliku  eesmärgi 
suunas. Igal asjal on telos (eesmärk), ta püüab realiseerida seda, mis on temas  potentsiaalselt  olemas 
(tammetõrus on potentsiaalselt olemas puu, tema funktsioon on kasvada ning lõppeesmärk on suur 
tammepuu , kuniks ta on poolel teel, on ta veel ebatäiuslik).  
Igal asjal on seega olemas põhjus, võimalikkus ja tegelikkus, vorm, mateeria ja liikumine eesmärgi 
suunas (need põhimõtted valitsevad looduses). Areng toimub primitiivsemalt alustades olemuslikult 
täiuslikuma  suunas.  Tammetõrus  on  olemas  loomus  ja  ka  põhjus,  mis  tõru  faasis  väljendub 
potentsiaalsusena. 
Inimene  on  poliitiline/polise   olend .  Aristoteles  leiab,  et  perekond  ja  küla  on  esimesed 
looduspärased  inimeste  kooselu  vormid.  Vajadused  aga  põhjustavad  inimeste  edasise  ühinemise 
linnriikidesse,  polis’desse.  Nii  nagu  tammetõrust  kasvab  välja  tammepuu,  nii  on  inimene 
perekonnas  kui  tammetõru,  milles  on  potentsiaal  (võimalikkus)  kasvada  suureks   puuks ,  inimese 
eneseteostus  ei leia aset ei perekonnas ega külas, vaid polises.  Linnriik  on  inimelu  kõige täiuslikum 
vorm,  inimene  on  poliitiline  olend  selles  mõttes,  et  polis  on  ilmtingimata  vajalik  tema  olemise  ja 
saavutuste   teostuseks.  Miks  on  polis  ülem  perekonnast  ja  külast?  Sest  need  täidavad  küll  inimese 
algseid  vajadusi,  kuid  ei  saa  olla  majanduslikult  ega  kultuuriliselt  sõltumatud,  end  ise  varustavad, 
oma  intellektuaalseid  ja  materiaalseid  vajadusi  ise  rahuldavad,  polis  on  piisav  iseeneses 
(autarkiline). Polis on see, mis võimaldab kodanikul ennast poliitiliselt ja intellektuaalselt teostada.  
Inimkonna  areng  üksikisik-perekond-küla-polis  on  võrreldav  tammetõru  arenguga  tammepuuks. 
Polisest  edasi  minna  ei  ole  enam   kuhugi   ning  inimese  täiuslikkus,  potentsiaalsus  on  saanud 
reaalsuseks polises. Inimese teloseks on hea elu ning see on võimalik polises.  
Perekond  on  küll  ENNE  riiki  olemas,  kuid  RIIK  on  loomuselt  täiuslikum,  realiseerib  inimese 
loomust paremini. Inimkonna vajaduste parem täitmine nõuab paratamatult arengut külaühiskonnalt 
edasi poliste suunas, küla ei ole autarkiline, piisav iseeneses.  
Teine  argument,  miks  on  just  polis  inimkonna  täiuslikkusega  seotud,  seisneb  selles,  et  iga  asja 
loomust  iseloomustab  kõige  paremini  see,  mis  on  vaid  temale  omane.  Riiki  suudavad  luua  vaid 
inimesed, järelikult inimene on polise loom.  
Vorm  ja  mateeria.  Igal  füüsilisel  asjal  on  neli  olemust  või  dimensiooni:  materiaalne,  formaalne, 
loominguline   ning  lõplik.  Näiteks   vaasi   puhul  on  nendeks  savi  (materiaalne),  savi  kujundamine 
formaalse  kuju  järgi,  loomingulisuse  eest  kannab  hoolt   pottsepp   ning  lõplik  eesmäk  on  olemus  – 
hoida endas vett.  
Poliitika   sisuks   on  inimesed,   formaalseks   kujuks  on  võimukorraldus  (aristokraatia,  demokraatia 
vms), kujundajaks on seadusandja või valitseja ning eesmärgiks on hea elu.  
 
Linnriigi lõpp 
Aristoteles ütles, et inimene, kes saab elada ilma linnriigita (poliseta), on kas  metsloom  või jumal. 
Tegelik  areng  aga  läks  teist  teed,  linnriigid  ei  saanud  jääda  isolatsiooni,  ega  olnud  piisavad 
iseenesetes ei majanduses ega poliitikas
Linnriigi lõpp 
Vana-Kreeka  mõtlemine  liikus  järjest  enam  eemale  kogukonnalt  ja  poliselt  ning  rohkem 
universaalse indiviidi, maailmakodaniku ja impeeriumi suunas.  
Epikuurlased  väitsid, et hea elu ei realiseeru mitte polises, vaid hea elu on siis, kui inimene ei koge 
valu  ja  muret,  vaid  naudingut.  Jumalad  ei  hooli  inimestest,  ei  sekku  inimeste  asjadesse  ning  tark 
inimene  ei  tegelegi  poliitikaga.  Inimesed  soovivad  olla  õnnelikud  ning  seejuures  on  nad  ka 
individualistid (head kogevad kõik ühekaupa, mitte karjakaupa). Sellise individuaalse õnne püüdlus 
ajendab üldse inimest ühiskonna poole.  
Ka  küünikud  vastandusid  linnriigiga  ning  ei  hoolinud  tavadest,  tavapärasest  moraalist  ega 
sotsiaalsetest erinevustest. Mitte polis, vaid tark inimene on piisav iseeneses. Küünikud ei hoolinud 
perekonnas,  varast,  kodakondsust,  haridusest,  heast  mainest  jms.  Pooldasid  võrdsust,  anarhiat, 
 
11 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
mõneti  idealiseeritud  kommunismi.  Targal  inimesel  pole  vaja  ei  kodu  ega   kodumaad ,  leidsid 
küünikud.  
Tolleaegses maailmas toimus areng „universaalse kogukonna“ suunas, mis avaldus mitmel moel: 
religioonid  ei  olnud  enam  niivõrd  rahvuskesksed  kui  varem,  mitmed  religioonid   pakkusid   kõigile 
inimestele  kogemust   Jumalaga   ja  pakkusid  emotsionaalset  tuge  (tolle  aja  kohta)  kiiresti  muutuvas 
maailmas,  inimmõtlemises  sai   populaarsemaks   individualism,  sissepoole  elamine,  ka   filosoofiad  
võtsid  rohkem  religioosse  kuju,  linnriigid  andsid  kodakondsust  järjest  leebemalt,  tekkis  selline 
kodaniku mõiste nagu „ Rooma  kodanik“, nt Uue Testamendi apostel  Paulus  oli ka  Rooma  kodanik, 
olles  samas   juut .  Kõik  see  kokku  aitas  kaasa  arusaamisele, et kõik inimesed maailmas saavad osa 
ühisest inimloomusest, kõik kuuluvad ühte perekonda.  
Stoikud   vahendasid  roomlastele  kreeka  mõtlemist  ning  rääkisid  juba  inimeste  õigustest  ja 
loomuõigusest,  mis  on  kõigil  inimestel  sõltumata  kultuurist,  keelest,  riigist  ja  rahvast.  Väga 
loogiliselt  ka  Paulus  kirjutab  Uues   Testamendis ,  et  kui  Kristus  suri  kõigi  inimeste  eest,  Kristuses 
pole vahet ei orjal ega vabal, juudil ega kreeklasel, mehel ega naisel.  
Varasemas  kreeka  filosoofide  maailmas  ei  olnud  mõeldav  pidada  erinevaid  inimesi  ja  rahvaid 
võrdseteks, sest see oleks võrdsustanud targa rumalaga, kreeklase barbariga.  
Õiguses arenesid välja mõisted loomuõigus (kõigile ühine õigus), mis  eristus  kohalikest  seadustest  
ja tavadest. Viimaste põhjal arenes välja tavaõigus, kuninga õigus. Domineerivaks valitsusvormiks 
sai  monarhia  (nt Makedoonias, Egiptuses, Pärsias).  
Kuningavõimule lisandus jumalik  aura , seda nii Aasias, Egiptuses, kui ka Kreekas, kus Aleksander 
Suurest  alates  lisati  ka  kuningad  Kreeka  linnade  jumalate  hulka.    Jumalikustatud   kuningast   sai 
universaalne  institutsioon  kõigepealt idas ja hiljem ka Roomas. Selline kuningas sümboliseeris riigi 
ühtsust. Kreeka mõtlemises oli kuningas jumalik sellepoolest, et ta tõi samamoodi harmoonia oma 
kuningriiki  nagu  Jumal  toob  harmoonia  maailma.  Kuningas  kehastas  kogu  maailma  valitsevaid 
seadusi  ja  õigust.  Nii  said  inimesed  alluda   kuningale   ilma  moraalset  vabadust  ja  väärikust 
kaotamata. Kui kuningas oli despootlik, siis seda peeti ikka halvaks.  
 
Maailma linn 
Stoikude  filosoofias  oli  oluline  inimese  tahte  ja  vooruste  arendamine,  kusjuures  peamisteks 
voorusteks  oli  otsustusvõime,   kohusetunne ,  kindlameelsus,  ükskõiksus  naudingu  suhtes. 
Vooruslikuks  peeti  usulist  ühtsust  ja  täiuslikkust  loodusliku  ja  tõelise  moraalse  korraga.  Stoikud 
uskusid  maailma  headusesse  ja  mõistuspärasusse  ja  inimjõusse.  Nii inimene kui Jumal olid nende 
arvates   ratsionaalsed .  Inimesed  on  Jumala  pojad  ja  üksteise  vennad.  Inimesed  igal  pool  saavad 
mõista seda, mis on õige ja mis vale, kui nad kasutavad oma mõistust. Inimesed on kui  maailmariigi  
kodanikud,  mlle  põhiseaduseks  on  selline  õige  mõtlemine,  mis  ütleb,  mida  teha  ja  mida  vältida. 
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #1 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #2 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #3 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #4 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #5 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #6 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #7 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #8 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #9 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #10 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #11 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #12 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #13 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #14 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #15 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #16 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #17 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #18 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #19 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #20 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #21 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #22 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #23 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #24 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #25 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #26 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #27 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #28 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #29 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #30 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #31 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #32 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #33 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #34 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #35 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #36 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #37 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #38 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #39 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #40 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #41 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #42 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #43 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #44 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #45 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #46 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #47 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #48 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #49 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #50 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #51 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #52 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #53 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #54 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #55 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #56 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #57 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #58 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse #59
Punktid 5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
Leheküljed ~ 59 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2014-03-31 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 18 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor SigneI Õppematerjali autor

Mõisted

fileo sofia, saada teadmisi, käsitlusobjektiks, tegevuse kaudu, müütilis, poliitiline teooria, konstitutsioon, 480, kogu maailm, karl popper, aristoteles, valitsemiskorral, tammetõrus, poliitika sisuks, kurjus inimeses, maailma aluseks, mõistuse abil, igavene õigus, looduslik õigus, inimkonna puhul, jumalik õigus, õigustatud vastupanu, fortuna, palgasõdurid, uues riigis, rebane, geomeetria, looduslikus seisundis, leviaatan, suverään, religioon, valitsemise taga, teoorias, inimeste ühistegevus, neljas ühiskond, eesmärgil üldse, rousseau arvates, metsik inimene, algsed, üldise tahe, veelgi kummalisem, ideoloogiate võidukäik, tsiviilühiskond, looduslik süsteem, mõnedel lihtsalt, seisused inimühiskonnas, pigem liberaalne, milli käsitluses, barbaritele, peamine väärtus, millil, ideaaliks, religioon, kalvinistide arvates, teiste kogemus, tavade despootia, ideaaliks, marx, marxi poliit, ideoloogias, elatusvahendeid, elatusvahendite tootmine, hõimuühiskonnas, põhiväide, ühiskonna areng, klassidevaheline vastandumine, kapitalistlik ajastu, kapitalistlik areng, lõppjaamaks, tööjaotust, religioon, religioon, religioon, religioon, marxi religioonikriitika, religioon, religioon, religioon, vägivald, religioon, suguharu, maagia, kõigile maailmareligioonidele, askeetlus, sekulariseerumine, lääne ratsionalism, religioonidel, teodiiket, maailma loomist, millenarianism, messianism, asketism, poliitilises valdkonnas, ratsionaal, defineerida lõppude, halduspersonali, nietzsche, poliitfilosoofia, nietzsche meetodiks, halb seejuures, asketism, rahvamasside osaks, kannatuse hinnaks, religioosne moraal, tänu usule, kristlik altruistlik, kristlus, ideaaliks

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

110
doc
Õigusfilosoofia ajalugu
34
docx
Sissejuhatus filosoofiasse
51
docx
Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks
37
docx
Sissejuhatus filosoofiasse
87
doc
Filosoofia materjale
13
docx
Sissejuhatus filosoofiasse
27
docx
Põhjalik sissejuhatus filosoofiasse
20
docx
Filosoofia p eriood



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun