Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse (0)

Vabakirikud,  usuvabadus  ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse  filosoofiasse  * A. Kilp * KUS 2010 
Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse 
 
Mõned mõisted 
 
Fileo  sofia  on „tarkusearmastus”. Tarkus on teatud liiki teadmine. Kui  antiikajal  hakati mõtisklema 
maailma üle, siis nimetatigi seda teadmiste otsingut „filosoofiaks”. Filosoofia abil püütakse  niisiis  
saada  teadmisi  ehk  tarkust  maailma,  inimese  ja  tema  elu  eesmärkide  kohta.  Filosoofia 
käsitlusobjektiks  on  seetõttu  just  igapäevaelu.  Filosoofia  tegeleb  probleemidega,  millele  ei  saa 
vastata  traditsionaalsetel  teaduslikel  viisidel  –  vaatlemise,  mõõtmise,  arvutamise  jms  empiirilise 
tegevuse kaudu –, seetõttu öeldakse, et filosoofilised teadmised ei ole  teaduslikud , seetõttu ka mitte 
õiged  või  valed.  Filosoofia  tegeleb  küsimustega,  kuidas  me  seda  maailma  tunnetame  ja  mida  me 
oleme suutelised sellest teadma – rõhuasetusega „kuidas me mõtleme”, mitte aga „mida me teame”. 
Osadele meie jaoks vägagi „elulistele” küsimustele ei anna ka filosoofia ammendavaid vastuseid, nt 
Jumala  olemasolu,  maailma  lõpp  ja  algus  jne.  Siiski  esitab  filosoofia  teatud  põhjapanevaid 
küsimusi,  nagu:  kuidas  peaksime  elama,  kas  looduses  valitseb  mingi  korrapära,  kas  on  olemas 
mingi üldkehtiv  moraal  või sõltub see ajast, kohast või muudest teguritest. 
Filosoofia üheks valdkonnaks on poliitiline filosoofia. 
Mis  on  poliitika?  Kr  politiké  tähistab  linna-  või  riigijuhtimiskunsti  ( polis   –  riik).  Üldlevinud 
definitsiooni  kohaselt  on  poliitika  ühiskonna  ja  riigi  toimimist  korraldav  sihiteadlik  ja  järjekindel 
tegevus,  milles  osalevad  erinevad  huvirühmad  ja  institutsioonid,   kusjuures   nende  eesmärgiks  on 
(riigi)võimu omandamine, kasutamine ja säilitamine. Poliitika puudutab niisiis võitlust võimu ja 
selle reguleerimise nimel ühiskonnas ja riigis.  
Võim  ja  valitsemine  on  niisiis  inimlikud  põhifenomenid,  mida  tänaseni  püütakse  seletada  ka 
religioosselt.  Läbi  aegade  on  võimu  kohta  antud  väga  erinevaid  seletusi,  kuid  varem  või  hiljem 
põrkutakse  filosoofilist  või  sotsioloogilist  kirjandust   lugedes   Max   Weberi   definitsioonile:  „Võim 
tähendab  šanssi  mingi  sotsiaalse  sideme  sees  oma  tahet läbi suruda ka vaatamata vastuseisule – 
millele see šanss tegelikult toetubki.” 
  
Poliitiline filosoofia eeldab kolme asja: 
1. Tekib võim. Sumeritest alates juba saab rääkida võimust, kuid seda mõistetakse mütoloogiliselt, 
religioosselt. 
2.  Võim  eristub  (mitte  ilmtingimata  täiesti  eraldub)  religioonist.  Nii  kaua  kuni  valitsevaks 
mõtteviisiks  oli   religioon ,  ei  tekkinud  spetsiifilist  küsimust  võimust,  poliitiline  küsimus  oli  seotud 
müütilis-religioossete  küsimustega.  Näiteks  Egiptuses  oli  preestrivõim.  Poliitilise  võimu  küsimus 
tekkis  hetkel,  mil  ilmalik  poliitiline  võim   lahutus   religioossest  hierarhiast,  tekib   juhtkond ,  kelle 
päritolu pole enam  jumalik . 
Vana  Lähis-ida  poliitiliseks  mudeliks  oli  jumal-kuningas,  mida  toetas  ja  ümbritses  preesterlik 
bürokraatia  (valitseja  ja   preester   olid  alati  eraldi,  kuid  toimisid  koos),  mille  liikmed  tõlgendasid 
maailma  läbi  müüdi,  läbi  religiooni.  Näiteks  kogukonna  toit  sõltus  kapriissest  ilmast  ja 
loodusjõududest, midagi arutleda suurt suujuures ei olnud.  
3.   Poliitfilosoofia   tekib   koost   riigiga.  Esimesed  inimeste  ühendused  olid  linnalistes  struktuurides, 
polistes.  
Poliitiline  teooria  on  seletuslik  skeem,  mis  kirjeldab  seda,  mida  nimetatakse  poliitiliseks  eluks ja 
kuidas seda mõningatel põhjustel korraldada. Argumendid on alati vormis: “kui teeme teistmoodi, 
siis  süsteem  ei  tööta,  riik  ei  ole  tõhus.”  Poliitiline  teooria  püüab  korraldada  võimu  korralduse 
institutsionaalseid protsesse (nt küsimus, kas on efektiivsem ühe või kahekojaline  parlament ), kõik 
vastused  tegelikult   toimivad   rohkem  või  vähem.  Poliitiline  teooria  analüüsib  reaalset  poliitilist 
praktikat, mida see tähendab ja mida peaks tähendama (nii võib ka muuta seda, mis on), otsib teatud 
regulaarsusi, otsustab faktide ja empiirika põhjal, kuid ei vasta küsimustele: kas võim on õiglane? 
kas viib ellu rahva tahet?  
 
1 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Need  arutlused  rajanevad  poliitilisel  filosoofial, mis vastab küsimustele: mis on vabadus, autoriteet, 
riik,  ühiskond,  kodanik,  vastupanuõigus,  poliitilised   voorused ,  poliitiline  osalus,  poliitiline 
kohustus.  Suur  osa  sellest  poliitilisest  filosoofiast  on   eetika   –  arutlused  rajanevad 
väärtusotsustustele.  Poliitfilosoofia  arutlus  pole  nii  suures  osas  empiiriliselt  kinnitatav  kui 
poliitiline teooria. Suur osa poliitilisest filosoofiast tegeleb hea ja halva põhjendamisega. Reaalselt 
taandub tihti selline arutlus ka küsimusele inimesest ja sellest tulenevatele küsimustele: Milline 
on inimese loomus? Mis on inimõigus, loomuõigus, sünnipärased ja võõrandamatud õigused, miks 
ei või inimene ise end orjusesse müüa? Kas  indiaanlased  on inimesed? Kas neegril on õigusi? Kes 
on kodanik? Mis on hea elu? Miks antakse ühele õigus  valitseda  teise üle, milline valitsemine ja riik 
on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui 
tekkis, siis ei olnud küsijat  kauaks . 
 
Vana-Kreeka 
Polis 
Polised   olid  suhteliselt  väikesed   linnriigid   mägisel  mere-äärsel  maal,  inimesed  olid  valdavalt 
paiksed ,  kuid  meresõitjatena  nad  suhtlesid  ka  teiste  tsivilisatsioonidega.  Erinevad  linnriigid 
korraldasid oma elu suhteliselt  erineval  viisil. 
Ateena   linnriigis  oli umbes 300 000 inimest, neist umbes kolmandik olid  orjad .  Aristoteles  pakkus 
välja,  et  kogu  käsitöö   tehtaks   orjade  poolt,  et  kodanikud  saaksid  pühenduda  poliitikale,  kuid  see 
polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid).  
Teine  grupp  olid   metoigid   ehk  teiste  linnade  kodanikud,  kes  ei  saanud  mingilgi  moel  saada  linna 
kodanikuks. Meetikutel polnud osa linna poliitilises elus. 
Kodanikud olid  vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. 
Kodakondsust  mõisteti  nagu  perekonda  kuulumist.  Kreeklastele  oli  oluliseks  poliitfilosoofiliseks 
küsimuseks, kuidas leida igale inimklassile koht kogu ühiskonna tervikus.  
Institutsioonid.  Vähemalt  20-aastased  mehed  võtsid  osa  rahvakoosolekutest  ning  osalesid  ka 
vandekohtutes.  Jutt  vana-kreekalikust  otsedemokraatiast  on  rohkem  müüt  kui   reaalsus ,  kõik 
Kreeka   valitsemisvormid   omasid  teatud  esindajate  valimist,  aga  need  esindajad,  poliitilised 
ametnikud pidid olema vastutavad selle kodanikeühenduse – rahvakogunemise – ees.  
Vastutus  oli  korraldatud  järgmiselt:  1.  tavaliselt  kehtis  tagasivalimiskeeld,  2.  linna-ameteid  juhiti 
kümnekaupa,  kus  igast  suguharust  oli  valitud  üks.  3.  rahvas   kontrollis   valitsuse  tegevust  läbi 
viiesajanõukogu ja vandekohtute.  
Igal  aastal  valiti  Ateenas  ametisse  arhondid  (üheks  aastaks)  ja  võeti  igast  füülist  (suguharust, 
hõimkonnast)  liisuheitmisega  50  liiget  viiesajanõukogusse  ( bulee ).  Õiguslikke  küsimusi  lahendas 
vandekohus.  Kohaliku  valitsemise  pärast  olid   ateenlased   jaotatud  sajaks  demoseks,  millesse 
kuulumine   oli  päritav.  Kus  iganes  ateenlane  ka  elas,  ta  kuulus  päritolu  järgi  ikka  ühte  ja  ainsasse 
demosesse. 
Kandidaate  esitati  valimise  ja  liisu  teel,  demos  valis  kandidaadid  vastavalt  oma  suurusele  ning 
reaalsed  ametikohad valiti  liisuga .  Liisk  oli kreeklastele eriti demokraatlik vorm!  
Kümme kindralit (strateegi, strategoi) valiti otse ja neid võis valida ka korduvalt. Neil oli suur mõju 
Nõukogu ja rahvakogunemise üle.  
Viisajanõukogu. Igast suguharust kuulus sellesse liisu teel 50 liiget, ühe  suguharu  esindajad ajasid 
linna  asju  kümnendiku  aastasest  ametiajast.  Need  50  moodustasid  prütaneia,  mida  juhtis  üks 
nõukogumees üheksast mitteametisolevast suguharust. See juht omas  tegelikku  kontrolli ning toimis 
kogu  nõukogu  nimel,  ta  valiti  liisuga  üheks  päevaks  ning  ateenlane  sai  seda  ametit  pidada  vaid 
päev  elus.  Viiesajanõukogu  oli  kõrgeim  võim,  sest  arutas  kõik  rahvakoosolekule  (ekleesiale) 
tehtud   ettepanekuid   ning  ka   riigiametnikud ,  sõjaväegi  allusid  sellele  nõukogule.  Nõukogu 
kuulutas  sõdu  ja  sõlmis  rahu,  lõi  sõjalisi  liite,  määras   maksud ,  kõik  see  omakorda  läks  veel 
rahvakoosolekule heakskiidu saamiseks.  
 
2 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Kohtute  liikmed  määrati  demoste  poolt,  igal  aastal  valiti  6000  kodanikku,  kellest  seejärel  valiti 
liisuga teatud kohtutesse ja teatud juhtumite üle otsustama. Selleks pidi kodanik olema vähemalt 30-
aastane. Kohtu keskmine suurus oli 500 inimest. Kohus hääletas süü ja siis otsuse üle. Ateenlased 
leidsid , et kohus toimis ja otsustas rahva nimel.  
Kontroll valitavate ametnike üle: 1. Enne ametisse asumist uuriti, kas kandidaat sobib ametisse, 2. 
ametiaja  lõpus  vaadati  (tavaliselt  kohtu  ees)  üle  kõik  tema  sooritatud  teod,  3.  ametiaja  lõpus 
kontrolliti,  kuidas  ta  rahva  raha  on  kasutanud.  Ametnikku  tagasi  valida  ei  saanud,  teda  kontrolliti 
enne ja pärast ametisoleku aega.  
Poliitilised  ideaalid.  Kodakondsus  oli  ateenlaste  kõrgeim  au.  Perekond,  sõbrad  ja  vara,  neid 
nauditi parimal juhul kui elemente sellest ülimast heast, mis väljendus selles, et inimene omas kohta 
linnas  ja  selle  tegemistes.   Perikles   ütles:  “Inimene,  kes  ei  tunne  huvi  avalike  asjade  vastu,  on 
kasutu”  ja  „Kuigi  vähe  on  poliitika  algatajaid,  oleme  me  kõik  poliitika  üle  otsustajad“.  (nagu 
kokandust võivad osata vähesed, kuid toidu maitsvuse üle saavad otsustada kõik..) 
Kõik väärtuslik, ihaldatav ja loov, põhimõtteliselt kõik, mida inimene teeb, teeb ta linnas, polises. 
Inimene  on  polise  loom  (zoon  politikon).  Ateenlase  religioon  oli  linna  religioon,  usulised 
sündmused  olid  linna  sündmused  ja   kunst   oli  linna  kunst.  Aristoteles  ütles:  “Ateenlase 
konstitutsioon on tema elustiil” (mitte  legaalne  struktuur).  
Avalikus ametis olemine polnud ateenlastele karjäär, vaid see oli midagi, mida juhtus iga tavalise 
kodaniku elus. Aristoteles väitis “Ateena Konstitutsioonis”, et umbes iga kuues kodanik osales igal 
aastal tsiviilvalitsuses (küll peamiselt kohtus). Ateena traditsioonis keegi ei sündinud ametisse, ei 
ostud  endale  ameteid,  vaid  kõigil  on  võrdne  võimalus  ametitesse  jõuda,  sh  ka  vastavalt  tema 
loomulikele võimetele.  
Vabadus  ja  seaduskuulekus  olid  võimalikud  vaid  koos,  vabadus  sisaldas   austust   seaduse  suhtes. 
Türanniat (valitsemist jõu, mitte seaduste läbi) peeti halvimaks võimalikest valitsustest.  
Ateenlased uskusid ka arutelusse kui parimasse vahendisse poliitika loomiseks ja elluviimiseks. See 
on  kindlasti  üks  põhjus,  miks  just  Ateenas  arenes  välja  poliitfilosoofia.  Samas  uskusid  kreeklased  
ka seda, et vaid nendel on selline arutlemise and ja  ratsionaalne  võime, teised  rahvad  olid loomult 
orjad (Aristoteles). Ateenlased pidasid ka lugu tavadest , kuid need polnud väärtuseks  iseendas .  
Enne Platoni 
Suure  poliitfilosoofia  aeg  jõudis  tegelikult  kätte  alles  siis,  kui  Ateena  oli  langenud  Spartale. 
Ateena vastandus Spartale kui progressiivne riik konservatiivsele, demokraatlik aristokraatlikule.  
Herodotus  (484-425  eKr)  kirjutas  teoses  “Ajalugu”:  “ Monarh    kaldub   türanniasse,  demokraatia 
teeb  kõik  inimesed  seaduse  ees  võrdseks.  Kuid  demokraatia  võib  muutuda  pööblivalitsuseks  ning 
seetõttu  on   parimate   meeste  valitsus  ( aristokraatia )  kindlalt  eelistatavam.  Miski  aga  ei  saa  olla 
parem kui ühe ja kõige  parima mehe valitsus.” 
Solonist (640-560 eKr) alates läks lõhe demokraatia ja aristokraatia vahel umbes nii, põhjused olid 
peamiselt  majanduslikud,  aristokraatia  huvid  seisnesid  peamiselt  maaomandustes,   demokraatias  
domineerisid väliskaubandus ja Ateena mõjuvõimu arendamine merel.  
“Ateena  Konstitutsioonis”  (omistatud  Xenophonile,  430-354  eKr)  kirjeldatakse  mereväge  kui 
tüüpilist demokraatliku militaarsüsteemi osa, raskerelvastatud maavägi on omane aristokraatiale.  
Komöödiakirjanik Aristophanese (445-386 eKr) teostest võib leida kommunistliku mõtte arendusi, 
ta kirjutas umbes 390 komöödiat, mille teemade seas olid ka naiste õigused, abielu kaotamine, laste 
kasvatamine  lahus  vanematest , kogukonna vanemate juhtimise all, kogu töö tegemine orjade poolt.  
 
Vanas-Kreekas  oli  ka   harmoonia   (kooskõla,  mitmekesisuses  avalduva  ühtsuse)  ideaal. 
Harmoonia  (kesktee  kahe  äärmuse  vahel,  nende   tasakaalustamine )  või “õiglus” on ülim põhimõte 
füüsilise maailma kirjeldamiseks. Pythagorase (580-500 eKr) filosoofia pidas harmooniat  muusika , 
meditsiini,  füüsika  ja  poliitika  peamiseks  põhimõtteks.  Harmoonia  on  nii  füüsiline  (looduses)  kui 
eetiline põhimõte (inimloomuses). Pythagorase jaoks oli see alus, kust edasi minna, millest lähtuvalt 
asju seletada.  
 
 
3 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Teatud ajajärgul toimus vana-kreeklaste mõtlemises rõhuasetuse muutus – reaalteadustelt, kunstilt 
ja  muusikalt   mindi   üle  rohkem  psühholoogiale,  loogikale,  religioonile,  eetikale  ja  poliitikale. 
Põhjusteks oli: rikkuste kasv,  linnastumine , avaliku kõne arendamise vajadus. Kreeklased arendasid 
peamiselt ikka neid asju, mis olid vajalikud avalikus karjääris.  
Sokratese surmast kuni umbes 17. sajandini polnud looduse uurimine tema enda pärast, sõltumatult 
inimsuhetest  ja  huvidest,  enamusele  mõtlejatest  enam  põhiküsimuseks.  „Inimene  on  kõigi  asjade 
mõõt, nende asjade, mis on, ja nende asjade, mida ei ole.“ (Protagoras. 480-410 eKr). Keskenduti 
rohkem humanitaarteadustele. Inimesest lähtuvalt seletati maailma.  
Miks?  Kreeklased  kohtusid  paljude  eri  kultuuride  ja  tavadega  ning  see  ajendas  neid  selles 
paljususes  otsima  püsivat ja muutumatut. Nad hakkasid eristama tavasid ja loodust (viimane peaks 
olema kõigi jaoks ühine). Ideaalne õiglus tuleneb loodusest.  
Sokratese (470-399 eKr) suur huvi oli eetika: kui on palju erinevaid tavasid ja kombeid, siis mis 
väärtused on tõelised ja õiged? Seejuures on tunda ka loodusteaduste uurimise (füüsilise filosoofia) 
mõjusid: nt  uskumus , et voorus on teadmine, seda saab õppida ja õpetada. On võimalik ära tunda 
üldiseid käitumisreegleid ning 1. kasvatada neid inimestesse läbi hariduse, 2. luua eetilist riiki. 
 
Platon  
Platon  (427-347  eKr)  oli  pärit  väljapaistvast  Ateena  perekonnast  (Aristoteles  ei  olnud  kõrget 
päritolu ega ka  Ateenast , oli  metoik ).  
Ideed  
Platon  rajas  normatiivse  poliitilise  filosoofia,  ta  kehtestas  väärtussüsteemi,  mis  on  õiglane  ning 
mida tuleb rakendada poliitilisele ühiskonnale. Ta leidis, et maailma algeks on ideede (sg. eidos, pl. 
eideai)  maailm,  kogu  reaalne  maailm  on  vaid  selle  ideede  maailma  hale  vari,  meenutus.  Tema 
idealism   vastandus  materialistlikule  mõtlemisele.  Ideed    eksisteerivad  tõelisuses  enne  kõiki 
materiaalseid asju. Ideed ei ole mitte üksnes püsivad, kõigi  kehaliste  asjade algkujud, vaid ka nende 
põhjus ja eesmärk; ideede maailma täiuslikkuseni ei küüni materiaalne tegelikkus iialgi. Samas on 
igas materiaalses asjas osalistelt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine.  
Igal  ideel  on  kolm  põhikuju:  põhjus,  eeskuju  ja  eesmärk  ( telos ).  Iga  asi  areneb  vastavalt  oma 
loodusepoolt  ettemääratud  eesmärgi  suunas  (teleoloogia).  Sellel  lähtealuselt  tuletab  Platon  kogu 
oma  poliitilise  filosoofia.  Kogu  maailm  liigub  oma  hüve  (agathon)  suunas,  ka  inimese  eesmärk 
(telos) on hüve. Põhiküsimuseks on, milline on õiglane riik, mis  tagaks  hea elu.  
Voorused 
Vanad  kreeklased  ülistasid  nelja  põhivoorust:  tarkust  (sofia),   vaprus   (andreia),  mõõdukust 
(sofrosüne) ja õiglust (dikaiosüne). Väärtused pole mitte kokkuleppe ega konteksti küsimus, vaid on 
abstraktsed/ideaalsed  ja  suurema  süsteemi  osad.  Platon  põhjendab  moraali  ja  eetika  kaudu  ka 
poliitikat. Inimesi tuleb kasvatada nii, et neil võtaks kuju need neli  voorust  ja  selliselt  saab inimesi 
kasvatada ainult riigis, mis samuti omab neid nelja voorust. Mis iganes on täiuslik, omab neid nelja 
voorust.  Kõik  liigub  oma  täiuse,  oma  hüve  ja  eesmärgi  suunas.  Objektiivselt,  idealistlikult, 
teleoloogiliselt.  
Platonil  on kaks peamist poliitfilosoofilist teost: Polüteia ehk riik ja Nomoi ehk seadused.  
Riik, Polüteia 
Hea  inimene,  hea  elu  ja  hea  riik,  mis  need  on  ja  kuidas  neid  saada?  Hea  on  kusagil  objektiivselt 
olemas, hea on objektiivne reaalsus ning seda tuleb realiseerida mitte sellepärast, et inimesed seda 
tahavad, vaid sellepärast, et see on hea. Tuleb selline hea ära tunda, saavutada õige teadmine ning 
see toobki kaasa voorused (voorus on teadmine) ja hea elu ja riigi. Platon eristab teadmist inimese 
enda arvamustest, teadmine puudutab asjade idee tunnetamist, see on tõsikindel teadmine, arvamus 
on ekslik ja inimlik. 
 
4 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010