Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse (0)

Vabakirikud,  usuvabadus  ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse  filosoofiasse  * A. Kilp * KUS 2010 
Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse 
 
Mõned mõisted 
 
Fileo  sofia  on „tarkusearmastus”. Tarkus on teatud liiki teadmine. Kui  antiikajal  hakati mõtisklema 
maailma üle, siis nimetatigi seda teadmiste otsingut „filosoofiaks”. Filosoofia abil püütakse  niisiis  
saada  teadmisi  ehk  tarkust  maailma,  inimese  ja  tema  elu  eesmärkide  kohta.  Filosoofia 
käsitlusobjektiks  on  seetõttu  just  igapäevaelu.  Filosoofia  tegeleb  probleemidega,  millele  ei  saa 
vastata  traditsionaalsetel  teaduslikel  viisidel  –  vaatlemise,  mõõtmise,  arvutamise  jms  empiirilise 
tegevuse kaudu –, seetõttu öeldakse, et filosoofilised teadmised ei ole  teaduslikud , seetõttu ka mitte 
õiged  või  valed.  Filosoofia  tegeleb  küsimustega,  kuidas  me  seda  maailma  tunnetame  ja  mida  me 
oleme suutelised sellest teadma – rõhuasetusega „kuidas me mõtleme”, mitte aga „mida me teame”. 
Osadele meie jaoks vägagi „elulistele” küsimustele ei anna ka filosoofia ammendavaid vastuseid, nt 
Jumala  olemasolu,  maailma  lõpp  ja  algus  jne.  Siiski  esitab  filosoofia  teatud  põhjapanevaid 
küsimusi,  nagu:  kuidas  peaksime  elama,  kas  looduses  valitseb  mingi  korrapära,  kas  on  olemas 
mingi üldkehtiv  moraal  või sõltub see ajast, kohast või muudest teguritest. 
Filosoofia üheks valdkonnaks on poliitiline filosoofia. 
Mis  on  poliitika?  Kr  politiké  tähistab  linna-  või  riigijuhtimiskunsti  ( polis   –  riik).  Üldlevinud 
definitsiooni  kohaselt  on  poliitika  ühiskonna  ja  riigi  toimimist  korraldav  sihiteadlik  ja  järjekindel 
tegevus,  milles  osalevad  erinevad  huvirühmad  ja  institutsioonid,   kusjuures   nende  eesmärgiks  on 
(riigi)võimu omandamine, kasutamine ja säilitamine. Poliitika puudutab niisiis võitlust võimu ja 
selle reguleerimise nimel ühiskonnas ja riigis.  
Võim  ja  valitsemine  on  niisiis  inimlikud  põhifenomenid,  mida  tänaseni  püütakse  seletada  ka 
religioosselt.  Läbi  aegade  on  võimu  kohta  antud  väga  erinevaid  seletusi,  kuid  varem  või  hiljem 
põrkutakse  filosoofilist  või  sotsioloogilist  kirjandust   lugedes   Max   Weberi   definitsioonile:  „Võim 
tähendab  šanssi  mingi  sotsiaalse  sideme  sees  oma  tahet läbi suruda ka vaatamata vastuseisule – 
millele see šanss tegelikult toetubki.” 
  
Poliitiline filosoofia eeldab kolme asja: 
1. Tekib võim. Sumeritest alates juba saab rääkida võimust, kuid seda mõistetakse mütoloogiliselt, 
religioosselt. 
2.  Võim  eristub  (mitte  ilmtingimata  täiesti  eraldub)  religioonist.  Nii  kaua  kuni  valitsevaks 
mõtteviisiks  oli   religioon ,  ei  tekkinud  spetsiifilist  küsimust  võimust,  poliitiline  küsimus  oli  seotud 
müütilis-religioossete  küsimustega.  Näiteks  Egiptuses  oli  preestrivõim.  Poliitilise  võimu  küsimus 
tekkis  hetkel,  mil  ilmalik  poliitiline  võim   lahutus   religioossest  hierarhiast,  tekib   juhtkond ,  kelle 
päritolu pole enam  jumalik . 
Vana  Lähis-ida  poliitiliseks  mudeliks  oli  jumal-kuningas,  mida  toetas  ja  ümbritses  preesterlik 
bürokraatia  (valitseja  ja   preester   olid  alati  eraldi,  kuid  toimisid  koos),  mille  liikmed  tõlgendasid 
maailma  läbi  müüdi,  läbi  religiooni.  Näiteks  kogukonna  toit  sõltus  kapriissest  ilmast  ja 
loodusjõududest, midagi arutleda suurt suujuures ei olnud.  
3.   Poliitfilosoofia   tekib   koost   riigiga.  Esimesed  inimeste  ühendused  olid  linnalistes  struktuurides, 
polistes.  
Poliitiline  teooria  on  seletuslik  skeem,  mis  kirjeldab  seda,  mida  nimetatakse  poliitiliseks  eluks ja 
kuidas seda mõningatel põhjustel korraldada. Argumendid on alati vormis: “kui teeme teistmoodi, 
siis  süsteem  ei  tööta,  riik  ei  ole  tõhus.”  Poliitiline  teooria  püüab  korraldada  võimu  korralduse 
institutsionaalseid protsesse (nt küsimus, kas on efektiivsem ühe või kahekojaline  parlament ), kõik 
vastused  tegelikult   toimivad   rohkem  või  vähem.  Poliitiline  teooria  analüüsib  reaalset  poliitilist 
praktikat, mida see tähendab ja mida peaks tähendama (nii võib ka muuta seda, mis on), otsib teatud 
regulaarsusi, otsustab faktide ja empiirika põhjal, kuid ei vasta küsimustele: kas võim on õiglane? 
kas viib ellu rahva tahet?  
 
1 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Need  arutlused  rajanevad  poliitilisel  filosoofial, mis vastab küsimustele: mis on vabadus, autoriteet, 
riik,  ühiskond,  kodanik,  vastupanuõigus,  poliitilised   voorused ,  poliitiline  osalus,  poliitiline 
kohustus.  Suur  osa  sellest  poliitilisest  filosoofiast  on   eetika   –  arutlused  rajanevad 
väärtusotsustustele.  Poliitfilosoofia  arutlus  pole  nii  suures  osas  empiiriliselt  kinnitatav  kui 
poliitiline teooria. Suur osa poliitilisest filosoofiast tegeleb hea ja halva põhjendamisega. Reaalselt 
taandub tihti selline arutlus ka küsimusele inimesest ja sellest tulenevatele küsimustele: Milline 
on inimese loomus? Mis on inimõigus, loomuõigus, sünnipärased ja võõrandamatud õigused, miks 
ei või inimene ise end orjusesse müüa? Kas  indiaanlased  on inimesed? Kas neegril on õigusi? Kes 
on kodanik? Mis on hea elu? Miks antakse ühele õigus  valitseda  teise üle, milline valitsemine ja riik 
on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui 
tekkis, siis ei olnud küsijat  kauaks . 
 
Vana-Kreeka 
Polis 
Polised   olid  suhteliselt  väikesed   linnriigid   mägisel  mere-äärsel  maal,  inimesed  olid  valdavalt 
paiksed ,  kuid  meresõitjatena  nad  suhtlesid  ka  teiste  tsivilisatsioonidega.  Erinevad  linnriigid 
korraldasid oma elu suhteliselt  erineval  viisil. 
Ateena   linnriigis  oli umbes 300 000 inimest, neist umbes kolmandik olid  orjad .  Aristoteles  pakkus 
välja,  et  kogu  käsitöö   tehtaks   orjade  poolt,  et  kodanikud  saaksid  pühenduda  poliitikale,  kuid  see 
polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid).  
Teine  grupp  olid   metoigid   ehk  teiste  linnade  kodanikud,  kes  ei  saanud  mingilgi  moel  saada  linna 
kodanikuks. Meetikutel polnud osa linna poliitilises elus. 
Kodanikud olid  vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. 
Kodakondsust  mõisteti  nagu  perekonda  kuulumist.  Kreeklastele  oli  oluliseks  poliitfilosoofiliseks 
küsimuseks, kuidas leida igale inimklassile koht kogu ühiskonna tervikus.  
Institutsioonid.  Vähemalt  20-aastased  mehed  võtsid  osa  rahvakoosolekutest  ning  osalesid  ka 
vandekohtutes.  Jutt  vana-kreekalikust  otsedemokraatiast  on  rohkem  müüt  kui   reaalsus ,  kõik 
Kreeka   valitsemisvormid   omasid  teatud  esindajate  valimist,  aga  need  esindajad,  poliitilised 
ametnikud pidid olema vastutavad selle kodanikeühenduse – rahvakogunemise – ees.  
Vastutus  oli  korraldatud  järgmiselt:  1.  tavaliselt  kehtis  tagasivalimiskeeld,  2.  linna-ameteid  juhiti 
kümnekaupa,  kus  igast  suguharust  oli  valitud  üks.  3.  rahvas   kontrollis   valitsuse  tegevust  läbi 
viiesajanõukogu ja vandekohtute.  
Igal  aastal  valiti  Ateenas  ametisse  arhondid  (üheks  aastaks)  ja  võeti  igast  füülist  (suguharust, 
hõimkonnast)  liisuheitmisega  50  liiget  viiesajanõukogusse  ( bulee ).  Õiguslikke  küsimusi  lahendas 
vandekohus.  Kohaliku  valitsemise  pärast  olid   ateenlased   jaotatud  sajaks  demoseks,  millesse 
kuulumine   oli  päritav.  Kus  iganes  ateenlane  ka  elas,  ta  kuulus  päritolu  järgi  ikka  ühte  ja  ainsasse 
demosesse. 
Kandidaate  esitati  valimise  ja  liisu  teel,  demos  valis  kandidaadid  vastavalt  oma  suurusele  ning 
reaalsed  ametikohad valiti  liisuga .  Liisk  oli kreeklastele eriti demokraatlik vorm!  
Kümme kindralit (strateegi, strategoi) valiti otse ja neid võis valida ka korduvalt. Neil oli suur mõju 
Nõukogu ja rahvakogunemise üle.  
Viisajanõukogu. Igast suguharust kuulus sellesse liisu teel 50 liiget, ühe  suguharu  esindajad ajasid 
linna  asju  kümnendiku  aastasest  ametiajast.  Need  50  moodustasid  prütaneia,  mida  juhtis  üks 
nõukogumees üheksast mitteametisolevast suguharust. See juht omas  tegelikku  kontrolli ning toimis 
kogu  nõukogu  nimel,  ta  valiti  liisuga  üheks  päevaks  ning  ateenlane  sai  seda  ametit  pidada  vaid 
päev  elus.  Viiesajanõukogu  oli  kõrgeim  võim,  sest  arutas  kõik  rahvakoosolekule  (ekleesiale) 
tehtud   ettepanekuid   ning  ka   riigiametnikud ,  sõjaväegi  allusid  sellele  nõukogule.  Nõukogu 
kuulutas  sõdu  ja  sõlmis  rahu,  lõi  sõjalisi  liite,  määras   maksud ,  kõik  see  omakorda  läks  veel 
rahvakoosolekule heakskiidu saamiseks.  
 
2 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Kohtute  liikmed  määrati  demoste  poolt,  igal  aastal  valiti  6000  kodanikku,  kellest  seejärel  valiti 
liisuga teatud kohtutesse ja teatud juhtumite üle otsustama. Selleks pidi kodanik olema vähemalt 30-
aastane. Kohtu keskmine suurus oli 500 inimest. Kohus hääletas süü ja siis otsuse üle. Ateenlased 
leidsid , et kohus toimis ja otsustas rahva nimel.  
Kontroll valitavate ametnike üle: 1. Enne ametisse asumist uuriti, kas kandidaat sobib ametisse, 2. 
ametiaja  lõpus  vaadati  (tavaliselt  kohtu  ees)  üle  kõik  tema  sooritatud  teod,  3.  ametiaja  lõpus 
kontrolliti,  kuidas  ta  rahva  raha  on  kasutanud.  Ametnikku  tagasi  valida  ei  saanud,  teda  kontrolliti 
enne ja pärast ametisoleku aega.  
Poliitilised  ideaalid.  Kodakondsus  oli  ateenlaste  kõrgeim  au.  Perekond,  sõbrad  ja  vara,  neid 
nauditi parimal juhul kui elemente sellest ülimast heast, mis väljendus selles, et inimene omas kohta 
linnas  ja  selle  tegemistes.   Perikles   ütles:  “Inimene,  kes  ei  tunne  huvi  avalike  asjade  vastu,  on 
kasutu”  ja  „Kuigi  vähe  on  poliitika  algatajaid,  oleme  me  kõik  poliitika  üle  otsustajad“.  (nagu 
kokandust võivad osata vähesed, kuid toidu maitsvuse üle saavad otsustada kõik..) 
Kõik väärtuslik, ihaldatav ja loov, põhimõtteliselt kõik, mida inimene teeb, teeb ta linnas, polises. 
Inimene  on  polise  loom  (zoon  politikon).  Ateenlase  religioon  oli  linna  religioon,  usulised 
sündmused  olid  linna  sündmused  ja   kunst   oli  linna  kunst.  Aristoteles  ütles:  “Ateenlase 
konstitutsioon on tema elustiil” (mitte  legaalne  struktuur).  
Avalikus ametis olemine polnud ateenlastele karjäär, vaid see oli midagi, mida juhtus iga tavalise 
kodaniku elus. Aristoteles väitis “Ateena Konstitutsioonis”, et umbes iga kuues kodanik osales igal 
aastal tsiviilvalitsuses (küll peamiselt kohtus). Ateena traditsioonis keegi ei sündinud ametisse, ei 
ostud  endale  ameteid,  vaid  kõigil  on  võrdne  võimalus  ametitesse  jõuda,  sh  ka  vastavalt  tema 
loomulikele võimetele.  
Vabadus  ja  seaduskuulekus  olid  võimalikud  vaid  koos,  vabadus  sisaldas   austust   seaduse  suhtes. 
Türanniat (valitsemist jõu, mitte seaduste läbi) peeti halvimaks võimalikest valitsustest.  
Ateenlased uskusid ka arutelusse kui parimasse vahendisse poliitika loomiseks ja elluviimiseks. See 
on  kindlasti  üks  põhjus,  miks  just  Ateenas  arenes  välja  poliitfilosoofia.  Samas  uskusid  kreeklased  
ka seda, et vaid nendel on selline arutlemise and ja  ratsionaalne  võime, teised  rahvad  olid loomult 
orjad (Aristoteles). Ateenlased pidasid ka lugu tavadest , kuid need polnud väärtuseks  iseendas .  
Enne Platoni 
Suure  poliitfilosoofia  aeg  jõudis  tegelikult  kätte  alles  siis,  kui  Ateena  oli  langenud  Spartale. 
Ateena vastandus Spartale kui progressiivne riik konservatiivsele, demokraatlik aristokraatlikule.  
Herodotus  (484-425  eKr)  kirjutas  teoses  “Ajalugu”:  “ Monarh    kaldub   türanniasse,  demokraatia 
teeb  kõik  inimesed  seaduse  ees  võrdseks.  Kuid  demokraatia  võib  muutuda  pööblivalitsuseks  ning 
seetõttu  on   parimate   meeste  valitsus  ( aristokraatia )  kindlalt  eelistatavam.  Miski  aga  ei  saa  olla 
parem kui ühe ja kõige  parima mehe valitsus.” 
Solonist (640-560 eKr) alates läks lõhe demokraatia ja aristokraatia vahel umbes nii, põhjused olid 
peamiselt  majanduslikud,  aristokraatia  huvid  seisnesid  peamiselt  maaomandustes,   demokraatias  
domineerisid väliskaubandus ja Ateena mõjuvõimu arendamine merel.  
“Ateena  Konstitutsioonis”  (omistatud  Xenophonile,  430-354  eKr)  kirjeldatakse  mereväge  kui 
tüüpilist demokraatliku militaarsüsteemi osa, raskerelvastatud maavägi on omane aristokraatiale.  
Komöödiakirjanik Aristophanese (445-386 eKr) teostest võib leida kommunistliku mõtte arendusi, 
ta kirjutas umbes 390 komöödiat, mille teemade seas olid ka naiste õigused, abielu kaotamine, laste 
kasvatamine  lahus  vanematest , kogukonna vanemate juhtimise all, kogu töö tegemine orjade poolt.  
 
Vanas-Kreekas  oli  ka   harmoonia   (kooskõla,  mitmekesisuses  avalduva  ühtsuse)  ideaal. 
Harmoonia  (kesktee  kahe  äärmuse  vahel,  nende   tasakaalustamine )  või “õiglus” on ülim põhimõte 
füüsilise maailma kirjeldamiseks. Pythagorase (580-500 eKr) filosoofia pidas harmooniat  muusika , 
meditsiini,  füüsika  ja  poliitika  peamiseks  põhimõtteks.  Harmoonia  on  nii  füüsiline  (looduses)  kui 
eetiline põhimõte (inimloomuses). Pythagorase jaoks oli see alus, kust edasi minna, millest lähtuvalt 
asju seletada.  
 
 
3 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Teatud ajajärgul toimus vana-kreeklaste mõtlemises rõhuasetuse muutus – reaalteadustelt, kunstilt 
ja  muusikalt   mindi   üle  rohkem  psühholoogiale,  loogikale,  religioonile,  eetikale  ja  poliitikale. 
Põhjusteks oli: rikkuste kasv,  linnastumine , avaliku kõne arendamise vajadus. Kreeklased arendasid 
peamiselt ikka neid asju, mis olid vajalikud avalikus karjääris.  
Sokratese surmast kuni umbes 17. sajandini polnud looduse uurimine tema enda pärast, sõltumatult 
inimsuhetest  ja  huvidest,  enamusele  mõtlejatest  enam  põhiküsimuseks.  „Inimene  on  kõigi  asjade 
mõõt, nende asjade, mis on, ja nende asjade, mida ei ole.“ (Protagoras. 480-410 eKr). Keskenduti 
rohkem humanitaarteadustele. Inimesest lähtuvalt seletati maailma.  
Miks?  Kreeklased  kohtusid  paljude  eri  kultuuride  ja  tavadega  ning  see  ajendas  neid  selles 
paljususes  otsima  püsivat ja muutumatut. Nad hakkasid eristama tavasid ja loodust (viimane peaks 
olema kõigi jaoks ühine). Ideaalne õiglus tuleneb loodusest.  
Sokratese (470-399 eKr) suur huvi oli eetika: kui on palju erinevaid tavasid ja kombeid, siis mis 
väärtused on tõelised ja õiged? Seejuures on tunda ka loodusteaduste uurimise (füüsilise filosoofia) 
mõjusid: nt  uskumus , et voorus on teadmine, seda saab õppida ja õpetada. On võimalik ära tunda 
üldiseid käitumisreegleid ning 1. kasvatada neid inimestesse läbi hariduse, 2. luua eetilist riiki. 
 
Platon  
Platon  (427-347  eKr)  oli  pärit  väljapaistvast  Ateena  perekonnast  (Aristoteles  ei  olnud  kõrget 
päritolu ega ka  Ateenast , oli  metoik ).  
Ideed  
Platon  rajas  normatiivse  poliitilise  filosoofia,  ta  kehtestas  väärtussüsteemi,  mis  on  õiglane  ning 
mida tuleb rakendada poliitilisele ühiskonnale. Ta leidis, et maailma algeks on ideede (sg. eidos, pl. 
eideai)  maailm,  kogu  reaalne  maailm  on  vaid  selle  ideede  maailma  hale  vari,  meenutus.  Tema 
idealism   vastandus  materialistlikule  mõtlemisele.  Ideed    eksisteerivad  tõelisuses  enne  kõiki 
materiaalseid asju. Ideed ei ole mitte üksnes püsivad, kõigi  kehaliste  asjade algkujud, vaid ka nende 
põhjus ja eesmärk; ideede maailma täiuslikkuseni ei küüni materiaalne tegelikkus iialgi. Samas on 
igas materiaalses asjas osalistelt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine.  
Igal  ideel  on  kolm  põhikuju:  põhjus,  eeskuju  ja  eesmärk  ( telos ).  Iga  asi  areneb  vastavalt  oma 
loodusepoolt  ettemääratud  eesmärgi  suunas  (teleoloogia).  Sellel  lähtealuselt  tuletab  Platon  kogu 
oma  poliitilise  filosoofia.  Kogu  maailm  liigub  oma  hüve  (agathon)  suunas,  ka  inimese  eesmärk 
(telos) on hüve. Põhiküsimuseks on, milline on õiglane riik, mis  tagaks  hea elu.  
Voorused 
Vanad  kreeklased  ülistasid  nelja  põhivoorust:  tarkust  (sofia),   vaprus   (andreia),  mõõdukust 
(sofrosüne) ja õiglust (dikaiosüne). Väärtused pole mitte kokkuleppe ega konteksti küsimus, vaid on 
abstraktsed/ideaalsed  ja  suurema  süsteemi  osad.  Platon  põhjendab  moraali  ja  eetika  kaudu  ka 
poliitikat. Inimesi tuleb kasvatada nii, et neil võtaks kuju need neli  voorust  ja  selliselt  saab inimesi 
kasvatada ainult riigis, mis samuti omab neid nelja voorust. Mis iganes on täiuslik, omab neid nelja 
voorust.  Kõik  liigub  oma  täiuse,  oma  hüve  ja  eesmärgi  suunas.  Objektiivselt,  idealistlikult, 
teleoloogiliselt.  
Platonil  on kaks peamist poliitfilosoofilist teost: Polüteia ehk riik ja Nomoi ehk seadused.  
Riik, Polüteia 
Hea  inimene,  hea  elu  ja  hea  riik,  mis  need  on  ja  kuidas  neid  saada?  Hea  on  kusagil  objektiivselt 
olemas, hea on objektiivne reaalsus ning seda tuleb realiseerida mitte sellepärast, et inimesed seda 
tahavad, vaid sellepärast, et see on hea. Tuleb selline hea ära tunda, saavutada õige teadmine ning 
see toobki kaasa voorused (voorus on teadmine) ja hea elu ja riigi. Platon eristab teadmist inimese 
enda arvamustest, teadmine puudutab asjade idee tunnetamist, see on tõsikindel teadmine, arvamus 
on ekslik ja inimlik. 
 
4 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Inimene.  Platoni  väitel  on   inimloomus   sõjas   iseendaga ,  inimeses  on  madalam  inimene  ja 
kõrgem  inimene  ning  kõrgem  peab  end  madalamast  vabastama  või  vähemalt  seda  ohjeldama. 
Inimese   tahe   on  seejuures  teisejärguline.  Mida  inimesed  tahavad,  sõltub  sellest,  kui  palju  nad 
näevad head, kuid miski pole hea vaid sellepärast, et keegi seda tahab. Õige teadmine toob ka õige 
tahtmise.  Ja  inimene  ei  saa  olla  hea  üksi  või  väljaspool  ühiskonda  ja  riiki,  inimene  saab  olla  hea 
vaid siis, kui ta on ka hea kodanik ja ta on heas riigis. Inimese ja riigi headus käivad koos. 
Kuningas- filosoof . Riik saab saada heaks vaid siis, kui leidub inimene, kes teab, mis on hea, kellel 
on  õige  teadmine.  Riik  vajab  sisuliselt  valgustatud  despooti,  kuningas-filosoofi  –  tema  on  kõige 
lähemal  jumalale , tema  tajub  ideede ja hüvede maailma kõige paremini.  
Kogu  maailm  on  Platoni  arvates  jumala  (demiurgi)  looming.  Demiurg  vormib  kujutut  mateeriat. 
Esmalt   tekivad  sellest  matemaatiliselt  määratletud  kehad  (platoonilised  kehad  –  viis  korrapärast 
hulktahukat, teraeeder, heksaeeder, oktaeeder jne), millele  alluvad  elemendid maa, tuli vesi ja õhk. 
Materiaalsele  maailmale  on  omane  liikumine  ja  arenemine,  mis  tulenevad  materiaalse  maailma 
ebatäiuslikkusest.  Ilma  demiurgilt  lähtuva  toimeta  oleks   mateeria   lihtsalt  olematus.  (Demiurg  oli 
muidu  vanas  Kreekas  vaba  kodanik,  kes  töötas  tasu  eest,  Platonil  aga   jumalus ,  kes  lõi  ürgainest 
maailma). 
Riigi seitsmendas peatükis on “koopamüüt”, kus Platon kirjeldab seda, kuidas inimene koopas näeb 
ja  tajub  oma   meeltega   vaid   varje   tõelise  ideede  maailma  ideedest  (valgus),   nendest   varjudest 
inimesed püüavad taasluua neid ideid. Vaid ühiskonna parimad, kes on läbi mitmete haridusastmete 
osutunud kõige võimekamateks, õpivad Platoni kujutatavas haridussüsteemis tundma asjade tõelist 
olemust,  nende  ideed.  Ideaalriiki  peaks   valitsema   selline  kuningas-filosoof,  kes  on  jõudnud  kogu 
riigi idee äratundmisele.  
Kuningas-filosoofi  valitsus  on  ideaal,  tema  üksi  teab,  mis  on  inimestele  ja  ühiskonnale  hea. 
Seejuures  ei  oma  mingit  rolli  ei  tavad  ega  rahva  arvamus  (sest  teaduslik  teadmine  on  alati  ülem 
rahva  arvamusest!).  Platon  mingil  juhul  ei  kulutaks  oma  pead  EMORi  avaliku  arvamuse 
uuringutele...  
Riik kui tüüp, riigi idee 
Hea peab olema üks ja muutumatu alati ja igal pool. Põhineb eeldusel, et inimesel kogu maailmas 
üks  ja  seesama  “loomus”,  mis  erineb  väljanägemisest  ning  selle  loomuse  mõistmine  eristab 
teadmist  inimese  kohta  arvamusest  inimese  kohta.  Filosoof  on  see,  kes  on  selle  hea  objektiivsele 
teadmisele  kõige  ligemal,  temas  on  teadmise-arvamise  suhe  kõige  positiivsem.  Samamoodi  iga 
riigijuht  peab teadma, mis on hea, mida nõuab selle saavutamine ning mis riik on mitte vaid oma 
variatsioonides , aga ka olemuslikult.  
Platon  leiab  seega,  et  on  oluline  teada,  mis  riik  olemuslikult  on  ning  kui  reaalsus  ei  ühti 
sellega, siis seda  halvem  reaalsusele! 
Põhjuseid  sellisele  rangele  idealistlikule  lähenemisele  võib  olla  mitmeid:  ühelt  poolt  oli  Kreeka 
arvamusterohke  demokraatia  langenud  range  distsipliiniga  Spartale,   teiselt   poolt  oli  oma  mõju 
kindlasti  ka  täppisteadustel  ja  matemaatikal.  Platon  ei  võtnud  oma  kooli  (Akadeemiasse)  vastu 
kedagi, kes polnud õppinud geomeetriat,  Akadeemias  õppis tema eluajal ka kaks kõige  olulisemat  
tolleaegset  matemaatikut  ja  astronoomi,  täppisteadused  ja  eriti   geomeetria   nõuavad  inimestelt 
võimet hoomata ideaaltüüpe (näiteks täisnurkne  kolmnurk  on ideaalne kujund, ideaaltüüp, mida ei 
ole  võimalik  luua).  Samamoodi  püüab  Platon  kirjeldada  seda,  mis  on  riik  ideaalselt,  mis  on  riigi 
idee, mis on riigile  olemuslik . Ta püüab kirjeldada põhimõtteid, millest sõltub iga inimühiskond.  
Ühiskond 
Ühiskond tekib inimeste  vajadustest , mida saab täita ainult siis, kui inimesed üksteist täiendavad. 
Ühiskonda  mõistab  Platon  kui  teenustesüsteemi,  kus  iga  liige  nii  annab  kui  saab.  Inimesed 
täidavad teatud ülesannet, mida on vaja ning nende sotsiaalne tähtsus sõltub nende töö väärtusest 
(iga töö ei ole sama väärtusega). Inimese vabadus pole seega mitte oma vaba tahte täide  viimiseks , 
vaid oma kutsumuse, oma ülesande teostamiseks.  
 
5 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Mitte  tavadest,  traditsioonist  ega  ajaloost,  vaid  loodusest  ja  ühiskonna  olemusest  tulenevalt 
toimivad ühiskonnas kolm põhimõtet: tööjaotus, tööülesannete  spetsialiseerumine  (igaüks teeb oma) 
ja teenuste vahetamine.  
Haridus .  Inimestele  on  looduse  poolt  antud  erinevad   anded ,  hariduse  läbi  arendatakse  nende 
võimeid. Kui haridust õieti kasutada ja õieti inimese andeid arendada, siis tulemuseks on sotsiaalne 
harmoonia. 
Voorused riigis ja inimeses 
Loomupärased  oskused  saavad  areneda  vaid  siis,  kui  inimesed  teevad  tööd  alal,  milleks  nad 
loomupäraselt  kõige  paremini  sobivad,  seejuures  inimene  vajab  paremat  teadmist  oma 
loomusest ja oma võimete täiuslikumat  arendamist . Hea inimene ja hea riik on kui ühe küsimuse 
kaks külge: kui individuaalseid võimeid arendada õigel moel, on tulemuseks harmooniline riik. 
Platon eeldab, et inimloomus sobitub loomupäraselt ühiskonnaga ja vastupidi: mis ühele on hea, 
on hea ka teisele ja vastupidi. Vastus ühele on samaaegselt vastus ka teisele. Moraal on üheaegselt 
nii era kui ka avalik. 
Ühiskonnas on kolm klassi: töölised, valvurid-sõdurid ja  valitsejad  (arhondid). Ka inimene jaotub 
kolmeks:  1.   diafragma   ehk   toitev   osa  inimeses;  2.   rind   ehk  täitesaatev  ning  3.  pea,  mis  mõtleb. 
Mõlemale kolmikjaotuse vahel jaotuvad ka vastavad voorused: mõõdukus, julgus , tarkus.  
 
Kes? 
Mis anne looduselt?  
Inimhinges 
Mis voorus? 
Valitsejad  
teha 
valikuid  
ja  pea 
(ratsionaalne),  tarkus 
otsusteid valitsemises  
mõistus  
Sõdurid 
valitseda 
teiste  rind 
(täidesaatev),  julgus 
kontrolli  ja  suunamise  vaim 
all  
Töölised 
teha tööd 
diafragma  all  (toitev),  mõõdukus 
madalamad  ihad  
 
Tarkus.  On  igasugust  tarkust,  on  sõduri  tarkus,  puusepa  tarkus  jne,  kuid  vaid  valitseja  tarkus  on 
kõikehõlmav.  
Vapper   on  riigi  see  osa,  mis  võitleb,  vaid  see  osa  teab,  mida  tuleb   karta   ja  mida  mitte.  Sõdurid 
saavad seetõttu vastava hariduse, milles on olulisel kohal muusika ja võimlemine, kord ja füüsiline 
vastupidavus.  
Mõõdukus  korrastab  soove  ja  naudinguid  inimeses,  tagab  selle,  et  alam  põhimõte  (mida  on  nii 
ühiskonnas  kui  inimeses  arvuliselt/koguselt  rohkem)  alluks  ülemale,  riigis  on  halvemaks  osaks 
lapsed,  naised,  teenijad,  metoikud.  Mõõdukus  on  harmoonia,  mille  kohaselt  nõrgem  alistub 
tugevamale.  Inimeses  hoiab  mõistus  kontrolli  all  madalamaid  kiresid  ja  ihasid.  (Kui  janune  mees 
kontrollib  oma  soove  ja  ihasid,  siis  ta  ei  pruugi  tahtagi  juua  ning  ratsionaalne  põhimõte  valitseb 
teda). Samas on inimeses need madalamad tunded ja ihad ka liitlasteks, mis viiakse kooskõlla läbi 
muusika ja võimlemise. Näiteks muusika rahustab kirgi.  
Platon  võrdleb  õiglast  riiki  lambakarjase,  lambakoera  ja  lammastega,  kus  karjasel  peab  olema 
koeral   vaprust   ja  lammastel  mõõdukust.  Õiglus  on  kõigi  osade  kooskõla  ja  koostöö  nii,  et  kõik 
saavad sellest kasu. Õiglane riik  saavutatakse  läbi vastava hariduse ja filosoof-valitseja.  
Õiglus 
Õiglus  on  kohane  vastastikkune  suhe  kolme  klassi  vahel.  Töölistel  ei  ole  ei  looduse  poolt  antud 
andeid sõdimiseks ega ka valitsemiseks, ega pole neil ka vastavat haridust, nende ülesanne on seega 
vaid  kuuletuda!  Oleks  ebaõiglane  lubada  neil  osaleda  poliitikas.  “Ei  ole  midagi  paremat,  kui  see, 
kui  inimesel  on  oma  töö,  mille  tegemine  on  tal   loomuses ,  see  on  parim  nii  talle  ka  teistele 
inimestele,“  ütleb  Platon.  „Iga  inimest  tuleb  kohelda  sellisena  nagu  ta  on,  tema  võimete  ja 
väljaõppe valguses ning  igalt  ühelt  oodatakse  seda, mida nõuab aus nende ülesannete täitmine, mis 
vastab  tema  positsioonile.“  Igaüks  peab  täitma  oma  ülesannet,  vaid  nii  on  võimalik  kord  ja  rahu. 
 
6 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
See ei tähenda, et ühte on vähem vaja kui teist, riik  luuakse  vajadusest vastastikkuste teenete järele, 
kuid  valitseja  ei  tohi  teha  käsitööd  ja  sõdur  valitseda.  Jaotuvus  nendesse  kolme  klassi  on  üldine 
põhimõte ning seetõttu ei tohi keegi töötada mitmes klassis korraga.  
Niimoodi  korraldatud ühiskonnas ei ole tulemuseks mitte ühe klassi ebaproportsionaalne õnn, vaid 
kogu terviku õnn, seetõttu on see riik õiglane (ta ei taga võrdsust, huvide rahuldamist ega ka mitte 
minimaalsete vajaduste täitmist, nagu tänapäeval mõeldakse). Lihtsalt tagab kõigi õnne ja nii on ka 
riik  õnnelik.  Sõdureid  saab  õnnelikuks  teha  vaid  see,  mis  teeb  neist  sõdurid  (ta  mõistab,  kuhu  ta 
looduse ja loomu poolest kuulub, saab vastava hariduse, täidab oma rolli ja on õnnelik, nii õnnelik 
kui  üks   valvur   olla  saab,  käsitöölisel  on  oma  õnn  ning  käsitööline  ei  saagi  kunagi  olla  õnnelik 
valitsejana,  siis  ta  ei  teostaks  oma  kutsumust).  Elukestev  õpe  kui  ümberõpe  vastavalt 
turuvajadustele, on Platoni nägemuses mõeldamatu.  
Loodus  on  andnud  inimestele  nii  õnne  kui  vastutust  erinevalt.  Valitsejate  kohustuseks  on  valvata 
rikkusest  ja  vaesusest  tulenevate  kurjuste  vastu  (esimene  toodab  luksust/laiskust,  teine 
kadedust/õelust). Kui sõdurid on õppinud teadma, mida tuleb karta ja mida mitte ning  omandanud  
vastava väljaõppe, siis suudavad nad võita palju arvukama  armee .  
„Iga  indiviidi  tuleb  rakendada  selleks,  milleks  loodus  teda  on  kavandanud,  üks  üheks  tööks,  siis 
teeb iga inimene oma tööd ning on üks ja mitte mitu, nii on kogu linn üks ja mitte mitu.“  
Haridus 
Kogu  hariduse  idee  seisneb  selles,  et  ühendada  tuleb  kaks  asja  -  loomupärased  anded  ja 
väljaõpe. Esimene on inimesele kaasa antud ning seda tuleb hariduse andmisel ka arvestada, teine 
tuleneb kogemustest ja haridusest. 
Hariduse  läbi  saab  valitseja  kujundada  inimloomust  ning  seda  harmoonilise  ühiskonna  nimel. 
Kui  haridust  õieti  ära  kasutada,  on  kõik  võimalik  (töö   noortega   viis  võidule  ka  siga  nimega 
Napoleon   Orwelli   “loomade   farmis ”).  Seepärast  peab  haridus  olema  riigi  kontrolli  all  ja  olema 
kohustuslik.  Haridus  jaotub  kolme  etappi,  kõige  madalam  tase  on  kõigile   kodanikele   (kuni  20-
eluaastani),  seejärel  sõduritele  ja  valitsejatele  (vanuses  20-35),  ehk  nagu  Platon  neid  kaht  klassi 
kokku   vahepeal   nimetab,  valvuritele,  mille  järel  kõige  andekamad  saavad  valitsejatele  mõeldud 
hariduse (vanuses 35-50). Tulemuseks on gerontokraatia, vanurite valitsus?  
Iga etapi järel tehakse seejuures valikuid ning valitseja peab saama ka sõjalise väljaõppe. Esimese 
astme läbimisel suunatakse Platoni idee kohaselt vähem andekad tööle, teise astme läbimisel tööle 
ametnike ja sõduritena, paremad õpilased jätkavad filosoofiaõpinguid. Kõige kõrgemasse seisusesse 
võis pääseda alles pärast 50. eluaastat.  
Kehaline  kasvatuse  eesmärgiks  pole  mitte  ihu   treenimine ,  vaid  mõistuse  treenimine  keha  läbi. 
Eesmärgiks on ikkagi  intellektuaalne  ja  moraalne  kasvatus.  
Õige hariduse tulemusena saavad inimesed hakkama ka sellistes teisejärgulistes asjades nagu abielu, 
naiste   omamine ,  lastekasvatus,  vanemate  austamine,  riietuse   valik. Hea haridus parandab inimeste 
tõugu, inimeste sisulist olemust. Platon leiab, et inimeste tõug areneb samamoodi nagu loomadegi 
oma lihtsalt aretuse teel.  
Muusikal on hariduses väga oluline roll. Muusikast jõuab hea korra harjumus inimestesse ja riiki. 
Platon  leiab,  et  muusikat  tuleb  hoida  algsel  kujul,  ühtki  uuendust  ei  tohi  muusikasse  tuua. 
Muusikalised  uuendused  on   ohuks   kogu  riigile  ning  peavad  olema  keelatud.  Kui  muutuvad 
muusikavormid, siis nende koos muutub ka kogu riigi ülesehitus, tulemuseks pole mitte harmoonia, 
vaid seadusetus, lõbustused, moraalitus.  
Inimese haridustee määrab inimese tuleviku ja elu. 
Kommunism  
Demokraatia iseäralise veana nägi Platon ebakompetentsust (see on probleem tänaseni, et puudub 
mehhanism,  mis  tagaks  ekspert-teadmiste  teostumise).  Nagu  teistelegi  valitsusvormidele,  on  ka 
demokraatiale  omane  vägivald  ja  ühiskonnagruppide  vahelised  konfliktid.  Peamiseks  probleemiks 
on  seega   klassivastuolud .  “Aristokraat  on  lojaalne  oligarhilisele  valitsusvormile,  lihtkodanik 
demokraatlikule  konstitutsioonile  (ühiskondlikule  ülesehitusele,  mitte  põhiseadusele),  suheldes 
 
7 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
teiste  linnadega  toetavad   aristokraadid   teise  linna  aristokraate  ja  vaesed  teise  linna  vaeseid.“ 
Seetõttu ütleb Platon, et igas linnas on kaks linna, on  rikaste  ja vaeste linn, mis on  igavesti  sõjas 
üksteisega. Seda halba olukorda saab parandada vaid eraomandi vormi muutmisega. Ainus  ravim  
on omandi kaotamine, sest see  segab  inimesi täitmast nende kodanikukutsumust. (küllaltki spartalik 
ühtsele riigile orienteeritud mõtlemine). Et ei peaks ühtlustama inimeste varalist seisu läbi poliitika, 
ühtsustab riik varalise seisu enne poliitikat, et sel poleks häirivat mõju valitsusele. Kõigepealt tuleb 
tagada riigi ühtsus ning omand ja perekond on Platoni arvates tee peal ees.  
See kommunism puudutab siiski vaid valvurite klasse (valitsejad ja sõdurid), vaid nemad peavad 
olema  eraomandita,  ilma  monogaamse  abieluta  (parima   inimsoo   saamiseks  kehtestatakse 
reguleeritud  järeltulijate  saamise  poliitika,  meenutab  hitlerlikku  eugeenikat,  Platon  tõi  inimsoo 
jätkamise  osas  võrdluseks  loomaaretuse  ning  leidis,  et  see,  et  inimestel  see  asi  nii  juhuslik on, on 
täiesti lubamatu), sest naised on  samade  võimetega kui mehed (isegi sõjalistes kohustustes). Rassi 
parandamine nõuab selektiivset seksuaalpartneri valikut. 
Nomoi, Seadused 
Kirjutatud  30  aastat  hiljem,  mil  Platon  pole  enam  noor...  Riik  oli  kirjutatud  kui   utoopia   (utopos  - 
koht,  mida  pole  olemas),   Seadustes   räägib  Platon  juba  praktilise  poliitiku   juttu ,  kuidas  oleks 
tegelikult  võimalik  riiki  püsti  panna.  Ta  kogeb,  et  tegelikult  hea  ühiskonna  kehtestamine  ei  ole 
kerge ning leiab, et ideaalriigi järel paremuselt teine on seaduste riik. Seadus on ülim ning sellele 
peavad  alluma  nii valitseja kui alluvad. „Tõeliselt ideaalses riigis on puhta mõistuse valitsemine, 
mis  kehastub  filosoof-kuningas  ning  teda  ei  takista  ei  seadus  ega  tava,  peab  olema  ülim,“ 
paremuselt teises riigis aga valitsevad seadused. Just seadus on see, mis eristab inimest loomadest, 
seadusteta  ei  erine  inimesed  metsikutest  loomadest.  Seadused  kehastavad  tarkust  ning  ülimate 
vooruste  hulgas  on  ka  enesekontroll  ja   seadusekuulekus .  Kuid  seaduse  tarkus  tuleneb 
kogemustest  ja  üksikjuhtumistest  ning  nende  läbi  tegelikult  ei  jõuta  kunagi  selge  teadmiseni 
põhimõtetest. Seadused ja ideaalne riik erinevad üksteisest nagu tavad erinevad loodusest.  
Parim  võimalik  riik  on  Platoni  arvates  selline,  kus  valitsuskorraks  on  segavalitsus  monarhiast  ja 
demokraatiast,  kus  monarhiline  tarkuse  põhimõte  on  ühendatud  demokraatliku  vabaduse 
põhimõttega.  
Platon  esitab  ka  tsivilisatsiooni  mütoloogilise  kujunemise.  Alguses  elasid  inimesed  üksikutes 
perekondades, seejärel tekkisid külad ning algse  rahuliku  kooselu põhjuseks sai valitsejate omavoli. 
Nii  järeldabki  Platon,  et  kui  ideaalriigis  valitseb  tarkus  vähemtarkade  üle,  tuleb  paremuselt  teises 
riigis saavutada seadusekuulekas valitsemine.  
Ka  kommunism  on  ideaal,  mis  on  inimloomuse  jaoks  liiga  hea.  Kompromissvariandina  näeb  ta 
seda, kui võrdsele arvule kodanikele anda võrdses koguses maad, nii tekiks võrdne  maaomand . Muu 
isikliku  vara  kogus  võiks  küündida  kuni  4-kordse  maa  väärtuseni.  Platon  lubab  ka  monogaamset 
abielu  ning   jaotab   kodanikud  nelja  klassi,  iga  klass  saab  neljandiku   kohtadest   (rahvakoosolekul), 
kuigi vaeseid on arvuliselt kõige enam.  
Religiooni peab Platon samuti oluliseks selliste inimeste seadusekuulekuse tagamisel, kes ei suuda 
mõistuse  teel  mõista  “enesestmõistetavat”,  ehk  asjade  tõelist  olemust.   Teoloogia   oli   Platonile   osa 
poliitikateadusest, mis õpetas vähemusele, kuidas valitseda  enamust .  
Religioon,  nagu  haridus,  peab  alluma  riigi  regulatsioonidele  ja  ülemvõimule  ning  seejuures  tuleb 
religiooni  reguleerida  seadustega  järgmisel  viisil:  lubatud  on  ainult  avalik  religioon;  eraviisilised 
religioonid  vähendavad inimeste riigikuulekust; et teatud uskumused kalduvad ebamoraalsusse, on 
vaja  anda  religioonile   usutunnistus   ka  seadustega   karistada   valesti  uskujaid.  Selline  usutunnistus 
sätestab,  et   ateism   on:  1.  jumalate  olemasolu  eitamine,  2.  selle  eitamine,  et  jumalad  hoolivad 
inimeste käitumisest, 3. uskumus, et sooritatud  pattu  saab kergesti lepitada jumala ees.  
Platon  nägi  ateismi  eest  ette  karistust  kuni  surmanuhtluseni.  (üldtunnustatud  jumalustesse 
mitteuskujaid nimetati vana-Kreekas ka  ateistideks , ning neid kiusati taga ka  demokraatlikus  riigis, 
ka  Sokratest  süüdistati noorte moraali õõnestamises ja ka jumalate solvamises). 
Seadustes  näeb  ta  lisaks   seadustele   vajadust  ka  teatud  ekspertide  nõukogu  järele,  kuhu  kuuluksid 
vooruslikud usujuhid, valitsejad ja  haridusjuht . Sellise nõukogu kohta seadused ei kehti, ta ise aga 
 
8 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
kontrollib ja juhib kõiki riigi institutsioone. (analoogilise institutsiooni rajas ka ajatolla Khomeini, 
kes nimetas seda valvurite koguks), sisuliselt taastab Platon taas kuningas-filosoofi rolli. 
Platonit  peetakse  totalitarismi   esiisaks .  Karl   Popper   on  kirjutanud  avatud  ühiskonnast  ja  selle 
vaenlastest ning tema raamatu esimene osa on kirjutatud Platonist, teine Marxist. Totalitarismis on 
suletud,  demokraatias  on  avatud  ühiskond.  Platon  ei  räägi  avatud  ühiskonnast,  vaid  üks  inimene 
(või vähesed inimesed) teavad, kuidas on hea ja õige ning lähenemine on õigete ideede ja väärtuste 
kehtestamine ja vajadusel ka vägivaldne  pealesurumine .  
 
Aristoteles (384-322) 
Aristoteles on tuntuselt ja mõjukuselt Platoni kõrval teine vanakreeka suur filosoof. Teda peetakse 
Platoni ideede edasiarendajaks ja kriitikuks. Ta kahtleb sellise teooria  vajalikkuses , mis on praktikas 
rakendamatu. Kui Platon oli müstiliste algetega ja kirjanduslike kalduvustega visionaarne filosoof, 
“ poeet ”  filosoofias,  siis  Aristotelese  on  süstematiseerija,  empiirilise  materjali  suurkoguja  ja 
üldistaja.  
Platoni maailm kaugeneb ideaalist - käib alla, Aristotelesel maailm areneb ja täiustub järk-järgult.  
Aristoteles uuris 158 Kreeka linnriigi konstitutsioonilist ajalugu – st ülesehitust.  
Aristotelese elulugu  
Aristoteles elas kahe ajastu piiril.  Poliste  süsteem oli nõrgenemas ja selle kõrval arenesid välja uued 
ja  suured   impeeriumid .  Aristotelese  püüdlused  õigustada  linn-riigi  põhimõtteid  omasid  selles 
kontekstis väga väikest mõju.  
Aristoteles  sündis  Makedooniale  allutatud  Traakia  linnas  Stageiras,  tema  isa   Nikomachos   oli 
Makedoonia  kuninga Amyntos III, Aleksander Suure vanaisa, ihuarst ja kasvas seega  Makedoonias . 
Aristoteles  oli  metoik,  tema  mitte-aristokraatlikul  päritolul  oli  oluline  mõju  Aristotelese 
poliitikafilosoofiale.  Ta  õppis  Platoni  asutatud  Akadeemias  ning  veetis  Ateenas  Platoni  õpilase  ja 
kaastöölisena  umbes  20  aastat.  Pärast  Platoni  surma  põgenes  Aristoteles  Ateenast,  sest  pidas 
monarhiat   parimaks  valitsusvormiks  ning  oli  seotud  Makedooniaga  (samal  ajal  Makedoonia 
kuningas  Philippos  II asus Kreekat allutama ning seetõttu teravnesid suhted ka Ateenas). 
Aastast  343  sai  Aristotelesest  Makedoonia  kuningas  Philippos  II  poja  –  tol  Aleksander  Suure 
koduõpetaja.  Aleksander  oli  vaid  13-aastane  kui  temast  sai  isa   regent   juba  paari  aasta  pärast 
Phliippos  II  oli  hõivatud  sõjakäikudega.  Aristotelese  ja  Aleksandri  vaheline  suhe  oli  kaua 
südamlik, Aleksander toetas teda rahaliselt ja suhe jahenes alles hiljem teadmata põhjustel  
Aastal  335  tuli  Aleksander  võimule  Makedoonias,  kreeka  linnad  ühendatakse,  ning  Aristoteles 
läheb  Ateenasse.  Aristotelesest  oli  saanud  jõukas  mees,  kuigi  mitte  aristokraat.  Ta  asutas  oma 
Lütseumi  (väga  hea  raamatukogu).  Peale  Aleksandri  surma  (323)   tugevnes   Makedoonia- vastasus  
Ateenas, Aristotelest süüdistati demokraatiavastasuses ja uskmatuses. Ta põgenes Euboia  saarele , 
suri aastal 322. 
 
Seadused. Aristoteles leidis, et õiglane on selline riik ja valitsus, mille tegevus põhineb seadustel 
(mitte  valitseja  tarkusel  nagu  Platon   arvas ),  need  seadused  on  suunatud  linnakodanike  ühisele 
kasule, ühisele heaoluline. Seaduste põhjal toimiva valitsuse ülesandeks on tagada kogu ühiskonna 
ühine kasu (heaolu), see ongi õiglus, see aga on ette kirjutatud seadustega. Oma teoses “Poliitika” 
ütles  ta:  “Hüveks  (eesmärgiks)  poliitika  sfääris  on  õiglus,  mis  koosneb  ühishüve  arendamisest  ja 
säilitamisest.”  
Seaduste  eesmärgiks  on  tagada,  et  inimesed  oleksid üksteise  suhtes  head ja  ei  käituks  kõlvatult. 
“Seadus keelab toimimast lähtuvalt mistahes rikutud loomusest.” Seadused peavad suunama õiget 
käitumist, mis lähtub üldsuse huvist. Seaduse võim on hea riigi väärtused, kuid nagu on suhteline 
valitsusvorm ,  nii  on  ka  seadused  suhtelised,  halval  riigil  on  halvad  seadused  ning  kõik  tuleneb 
eesmärgi  täitmisest,  kas  hea  elu  saavutatakse  või  mitte.  Hea  võim  on  selline,  mis  on  üldistes 
huvides, on seaduslik ning selle tulemusena  alamad  tahavad võimule  alluda .  
 
9 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Aristoteles  eristab  loomulikku  õigust  (ei  sõltu  inimeste  arvamustest)  seaduslikust  õigusest  (on 
inimlikku  päritolu). Ta leiab, et inimeste kollektiivne tarkus seaduse tegemisel võib olla  targem  ka 
kõige targemast seadusandjast ning seetõttu peab tavasid on väga  olulisteks , sest nende kaudu võib 
tõeline tarkus jõuda seadustesse.  
Õiglus.  Nii  demokraatia  puhul,  kui  rahva  enamus  valitseb  endi  huvides,  kui   oligarhia   puhul,  kui 
vähesed valitsevad endi huvides, rakendatakse jaotavat õiglust.  
Jaotav  õiglus käsitleb võrdselt vaid neid, kelle väärtus, staatus ja panus ühiskonnas on võrdne, ehk 
käsitleb  võrdselt  vaid  neid,  kes  on  võrdsed.  Rikast  koheldakse  võrdselt  rikkaga,  vaest  võrdselt 
vaesega,  kuid  mitte  rikast  vaesega.  Orja  tuleb  kohelda  võrdselt  orjaga,   isandad   on  võrdsed  vaid 
teiste  isandatega.  Samas,  paremale  flöödimängijale  tuleb  anda  parem  flööt,  ebavõrdseid  tuleb 
kohelda ebavõrdselt.  
Võrdsustav  õiglus  käsitleb  loomu  või  staatuse  poolest  ebavõrdseid  seaduse  ees  võrdsetena.  Kui 
rikas  teeb   vaesele   kahju,  tuleb  see  rikka  poolt  kompenseerida  nii,  et  mõlemate  kannatus  oleks 
lõppkokkuvõttes  võrdne.  Jaotav  õiglus  oli  ajaliselt  varasem  kui  võrdsustav,  viimane  eeldab 
arenenud ühiskonda. 
Jaotav ja võrdsustav õiglus käsitlevad inimesi ja õiglust erinevalt. Aristoteles kommunismi oluliseks 
ei pea. 
Režiimide  tüpoloogia.  Aristoteles  eristab   kuut   erinevat  valitsemisvormi  lähtuvalt  kahest 
põhimõttest:  kui  palju  on  valitsejaid  ning  kas  nad  valitsevad  endi  või  kõigi  huvides.  Igal 
valitsemiskorral  on  oma  õigluse  kontseptsioon.  Ainult  need   valitsusvormid ,  mis  on  kõigi  huvides 
(üldise  heaolu  huvides)  on  õiglased.  Teised  valitsusvormid,  mis  on  valitsejate  endi  huvides,  on 
moonutatud  valitsusvormid.  Õiglased  vormid  on  kuningavõim,  aristokraatia  (parimate  võim)  ja 
konstitutsiooniline   valitsus  (“paljude”  või  enamuse  võim  kõigi  huvides).  Moonutatud 
valitsusvormid  on  türannia  (kuningas  valitseb  enda  huvides),  oligarhia  (vähesed  valitsevad  endi 
huvides) ja demokraatia (paljud või enamus valitsevad endi huvides). 
Parimaks  võimalikuks  riigiks  peab  Aristoteles  riiki,  mis  väldib  nii  demokraatia  kui  oligarhia 
äärmusi. Ta pidas sellise riigi näiteks Spartat, kus oli olemas tugev ja suur  keskklass  ning selliselt 
olid  tasakaalustatud  kaks  jõudu:  1.  vähesed,  kes  olid  tugevad  rikkuselt,  sünnilt,  positsioonilt  ja 
hariduselt,  2.  paljudest  tulenev   arvuline   jõud.  Stabiilsuse  saavutamiseks  oli  vaja  need  kaks  jõudu 
omavahel tasakaalustada.  
Türannia  ja  demokraatia  olid  tema  arvates  kõige  pahelisemad  valitsemise  vormid.  Oligarhia ja 
demokraatia on mõlemad  enesekesksed  sellepärast, et nad keskenduvad varajagamisele.  
Voorustekäsitlus.  Inimese  elu  eesmärk  on  “õnnelik  elu”.  Õnnelik  elu  saavutatakse  vooruslike 
tegudega.  
Linna  või  riigi  kodanik  on  Aristotelese  arvates  vaid  need,  kes  osalevad  poliitiliste  küsimuste  üle 
otsustamisel,  selleks  peaks  neil  olema  vaba  aega  ja  nad  ei  tohi  teha  lihtsaid  töid.  Kui  kodanik 
hakkab tegema töid, mida peaksid tegema käsitöölised ja orjad, siis see ei ole vooruslik, vastupidi, 
nii tehes kaob erinevus isanda ja orja vahel ning isanda voorus kaob. Inimese voorus sõltub sellest, 
kas  ta  osaleb  linnriigi  asjade  üle  otsustamisel  ning  kui  väärtuslik  ta  linnale  on.  Orjade  töö  on  ka 
linna  toimimiseks  vajalik,  kuid  orjadel  voorus  puudub.  Aristoteles  eristab  loomupäraseid  orje 
mitteloomupärastest  (neid,  kes  on  saanud  orjaks  näiteks  jäädes  sõjavangi).  Loomupärastel  orjadel 
puudub mõtlemisvõime ning neil puudub igasugune voorus, nad on suutelised vaid käske täitma.  
Linnakodanike   voorusteks   on  oskus  kuuletuda  ja  ka  käskida,   valitsejal   aga  on  lisaks  kodaniku 
voorustele ka praktiline tarkus, mis võimaldab tal juhtida linna poliitikat.  
Inimese  voorus  on  lahutamatult  seotud  poliitilise  kogukonnaga,  polisega,  mille  liige  inimene  on 
ning milles ta ka osaleb. Kodanikud ei tee tööd, sest tööd tehes poleks neil linna asjade jaoks aega. 
Naised  ei  ole  kodanikud,  sest  naine  on  viimistlemata  mees  (naises  tunded  domineerivad 
mõtlemisvõime üle), mistõttu teda valitseb mees ja ta ei saa olla kodanikuks. Samuti valitseb orja 
peremees  ja barbarit kreeklane. Orjadel puudub mõtlemisvõime täielikult, naistel peaaegu.  
Funktsionalism ja teleoloogia. Aristoteles leidis, et igal asjal on oma funktsioon suurema terviku 
suhtes  ja  selle   osana   ning  et  see  tervik  (maailm/loodus)  liigub  oma  täiuslikkuse/terviklikku 
realiseerimise  suunas,  kõik  need  asjad  täidavad  oma  funktsioone  selles  suures  liikumises. 
 
10 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Teleoloogia  tähendab  pürgimist  selle  funktsiooni  realiseerimisele,  oma  olemusliku  eesmärgi 
suunas. Igal asjal on telos (eesmärk), ta püüab realiseerida seda, mis on temas  potentsiaalselt  olemas 
(tammetõrus on potentsiaalselt olemas puu, tema funktsioon on kasvada ning lõppeesmärk on suur 
tammepuu , kuniks ta on poolel teel, on ta veel ebatäiuslik).  
Igal asjal on seega olemas põhjus, võimalikkus ja tegelikkus, vorm, mateeria ja liikumine eesmärgi 
suunas (need põhimõtted valitsevad looduses). Areng toimub primitiivsemalt alustades olemuslikult 
täiuslikuma  suunas.  Tammetõrus  on  olemas  loomus  ja  ka  põhjus,  mis  tõru  faasis  väljendub 
potentsiaalsusena. 
Inimene  on  poliitiline/polise   olend .  Aristoteles  leiab,  et  perekond  ja  küla  on  esimesed 
looduspärased  inimeste  kooselu  vormid.  Vajadused  aga  põhjustavad  inimeste  edasise  ühinemise 
linnriikidesse,  polis’desse.  Nii  nagu  tammetõrust  kasvab  välja  tammepuu,  nii  on  inimene 
perekonnas  kui  tammetõru,  milles  on  potentsiaal  (võimalikkus)  kasvada  suureks   puuks ,  inimese 
eneseteostus  ei leia aset ei perekonnas ega külas, vaid polises.  Linnriik  on  inimelu  kõige täiuslikum 
vorm,  inimene  on  poliitiline  olend  selles  mõttes,  et  polis  on  ilmtingimata  vajalik  tema  olemise  ja 
saavutuste   teostuseks.  Miks  on  polis  ülem  perekonnast  ja  külast?  Sest  need  täidavad  küll  inimese 
algseid  vajadusi,  kuid  ei  saa  olla  majanduslikult  ega  kultuuriliselt  sõltumatud,  end  ise  varustavad, 
oma  intellektuaalseid  ja  materiaalseid  vajadusi  ise  rahuldavad,  polis  on  piisav  iseeneses 
(autarkiline). Polis on see, mis võimaldab kodanikul ennast poliitiliselt ja intellektuaalselt teostada.  
Inimkonna  areng  üksikisik-perekond-küla-polis  on  võrreldav  tammetõru  arenguga  tammepuuks. 
Polisest  edasi  minna  ei  ole  enam   kuhugi   ning  inimese  täiuslikkus,  potentsiaalsus  on  saanud 
reaalsuseks polises. Inimese teloseks on hea elu ning see on võimalik polises.  
Perekond  on  küll  ENNE  riiki  olemas,  kuid  RIIK  on  loomuselt  täiuslikum,  realiseerib  inimese 
loomust paremini. Inimkonna vajaduste parem täitmine nõuab paratamatult arengut külaühiskonnalt 
edasi poliste suunas, küla ei ole autarkiline, piisav iseeneses.  
Teine  argument,  miks  on  just  polis  inimkonna  täiuslikkusega  seotud,  seisneb  selles,  et  iga  asja 
loomust  iseloomustab  kõige  paremini  see,  mis  on  vaid  temale  omane.  Riiki  suudavad  luua  vaid 
inimesed, järelikult inimene on polise loom.  
Vorm  ja  mateeria.  Igal  füüsilisel  asjal  on  neli  olemust  või  dimensiooni:  materiaalne,  formaalne, 
loominguline   ning  lõplik.  Näiteks   vaasi   puhul  on  nendeks  savi  (materiaalne),  savi  kujundamine 
formaalse  kuju  järgi,  loomingulisuse  eest  kannab  hoolt   pottsepp   ning  lõplik  eesmäk  on  olemus  – 
hoida endas vett.  
Poliitika   sisuks   on  inimesed,   formaalseks   kujuks  on  võimukorraldus  (aristokraatia,  demokraatia 
vms), kujundajaks on seadusandja või valitseja ning eesmärgiks on hea elu.  
 
Linnriigi lõpp 
Aristoteles ütles, et inimene, kes saab elada ilma linnriigita (poliseta), on kas  metsloom  või jumal. 
Tegelik  areng  aga  läks  teist  teed,  linnriigid  ei  saanud  jääda  isolatsiooni,  ega  olnud  piisavad 
iseenesetes ei majanduses ega poliitikas. 
Linnriigi lõpp 
Vana-Kreeka  mõtlemine  liikus  järjest  enam  eemale  kogukonnalt  ja  poliselt  ning  rohkem 
universaalse indiviidi, maailmakodaniku ja impeeriumi suunas.  
Epikuurlased  väitsid, et hea elu ei realiseeru mitte polises, vaid hea elu on siis, kui inimene ei koge 
valu  ja  muret,  vaid  naudingut.  Jumalad  ei  hooli  inimestest,  ei  sekku  inimeste  asjadesse  ning  tark 
inimene  ei  tegelegi  poliitikaga.  Inimesed  soovivad  olla  õnnelikud  ning  seejuures  on  nad  ka 
individualistid (head kogevad kõik ühekaupa, mitte karjakaupa). Sellise individuaalse õnne püüdlus 
ajendab üldse inimest ühiskonna poole.  
Ka  küünikud  vastandusid  linnriigiga  ning  ei  hoolinud  tavadest,  tavapärasest  moraalist  ega 
sotsiaalsetest erinevustest. Mitte polis, vaid tark inimene on piisav iseeneses. Küünikud ei hoolinud 
perekonnas,  varast,  kodakondsust,  haridusest,  heast  mainest  jms.  Pooldasid  võrdsust,  anarhiat, 
 
11 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
mõneti  idealiseeritud  kommunismi.  Targal  inimesel  pole  vaja  ei  kodu  ega   kodumaad ,  leidsid 
küünikud.  
Tolleaegses maailmas toimus areng „universaalse kogukonna“ suunas, mis avaldus mitmel moel: 
religioonid  ei  olnud  enam  niivõrd  rahvuskesksed  kui  varem,  mitmed  religioonid   pakkusid   kõigile 
inimestele  kogemust   Jumalaga   ja  pakkusid  emotsionaalset  tuge  (tolle  aja  kohta)  kiiresti  muutuvas 
maailmas,  inimmõtlemises  sai   populaarsemaks   individualism,  sissepoole  elamine,  ka   filosoofiad  
võtsid  rohkem  religioosse  kuju,  linnriigid  andsid  kodakondsust  järjest  leebemalt,  tekkis  selline 
kodaniku mõiste nagu „ Rooma  kodanik“, nt Uue Testamendi apostel  Paulus  oli ka  Rooma  kodanik, 
olles  samas   juut .  Kõik  see  kokku  aitas  kaasa  arusaamisele, et kõik inimesed maailmas saavad osa 
ühisest inimloomusest, kõik kuuluvad ühte perekonda.  
Stoikud   vahendasid  roomlastele  kreeka  mõtlemist  ning  rääkisid  juba  inimeste  õigustest  ja 
loomuõigusest,  mis  on  kõigil  inimestel  sõltumata  kultuurist,  keelest,  riigist  ja  rahvast.  Väga 
loogiliselt  ka  Paulus  kirjutab  Uues   Testamendis ,  et  kui  Kristus  suri  kõigi  inimeste  eest,  Kristuses 
pole vahet ei orjal ega vabal, juudil ega kreeklasel, mehel ega naisel.  
Varasemas  kreeka  filosoofide  maailmas  ei  olnud  mõeldav  pidada  erinevaid  inimesi  ja  rahvaid 
võrdseteks, sest see oleks võrdsustanud targa rumalaga, kreeklase barbariga.  
Õiguses arenesid välja mõisted loomuõigus (kõigile ühine õigus), mis  eristus  kohalikest  seadustest  
ja tavadest. Viimaste põhjal arenes välja tavaõigus, kuninga õigus. Domineerivaks valitsusvormiks 
sai  monarhia  (nt Makedoonias, Egiptuses, Pärsias).  
Kuningavõimule lisandus jumalik  aura , seda nii Aasias, Egiptuses, kui ka Kreekas, kus Aleksander 
Suurest  alates  lisati  ka  kuningad  Kreeka  linnade  jumalate  hulka.    Jumalikustatud   kuningast   sai 
universaalne  institutsioon  kõigepealt idas ja hiljem ka Roomas. Selline kuningas sümboliseeris riigi 
ühtsust. Kreeka mõtlemises oli kuningas jumalik sellepoolest, et ta tõi samamoodi harmoonia oma 
kuningriiki  nagu  Jumal  toob  harmoonia  maailma.  Kuningas  kehastas  kogu  maailma  valitsevaid 
seadusi  ja  õigust.  Nii  said  inimesed  alluda   kuningale   ilma  moraalset  vabadust  ja  väärikust 
kaotamata. Kui kuningas oli despootlik, siis seda peeti ikka halvaks.  
 
Maailma linn 
Stoikude  filosoofias  oli  oluline  inimese  tahte  ja  vooruste  arendamine,  kusjuures  peamisteks 
voorusteks  oli  otsustusvõime,   kohusetunne ,  kindlameelsus,  ükskõiksus  naudingu  suhtes. 
Vooruslikuks  peeti  usulist  ühtsust  ja  täiuslikkust  loodusliku  ja  tõelise  moraalse  korraga.  Stoikud 
uskusid  maailma  headusesse  ja  mõistuspärasusse  ja  inimjõusse.  Nii inimene kui Jumal olid nende 
arvates   ratsionaalsed .  Inimesed  on  Jumala  pojad  ja  üksteise  vennad.  Inimesed  igal  pool  saavad 
mõista seda, mis on õige ja mis vale, kui nad kasutavad oma mõistust. Inimesed on kui  maailmariigi  
kodanikud,  mlle  põhiseaduseks  on  selline  õige  mõtlemine,  mis  ütleb,  mida  teha  ja  mida  vältida. 
Ükski inimene pole oma loomuselt ori. Kõik sõltub vaid mõistusest. Samas olid stoikud suhteliselt 
pettunud selles, et reaalsuses lolle nii palju on.  
Stoikud  rääkisid  kahest  riigist  –  maailmariigist  ja  linna  riigist,  mis  vastandusid  üksteiselt  kui 
mõistus  ja  tava.  Tavasid  on  mitmeid,  kuid  mõistus  on  üks.  Universaalses  süsteemis  on  kohalikul 
tasandil variatsioone, kuid need ei vastandu kogu süsteemi mõistuspärasusega.  
Kui  alguses  oli  tarkus  mõõdupuuks  ja  stoikud  uskusid  inimeste  headusse,  siis  hiljem  tõstsid  nad 
ausse  avaliku  teenistuse  ideaali,   inimsuse ,  sümpaatia  ja  headuse  ning  peetusid  natuke  inimestes. 
Kuid endiselt arvasid nad, et inimesed omavad võrdseid inimõigusi ning inimesed on loomu poolest 
kõik võrdsed.  
Seadusi  ja  valitsust  pidasid  nad  jumalikeks  vahenditeks,  millega  juhitakse  ühiskonda.  Kuigi 
looduses on kasvu ja languse seadus ( usuti , et üsna objektiivsetel põhjustel toimub üleminek ühelt 
valitsusvormilt  teisele),  on  Rooma  konstitutsioonis  tasakaalustatud  segavalitsusvorm  kõige  parem. 
Konsulid  esindasid  monarhilist,   senat   aristokraatlikku  ja  rahvakogunemised  demokraatlikku 
põhimõtet. Nii oli Rooma riigis poliitilised jõud tasakaalus.  
 
12 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Kõikidele  rahvaste  ühist  õigust  nimetati  ius  gentiumiks/ius  naturale’ks  (hiljem  näiteks   Aquino  
Thomas  eristab neid kahte), tavaõigust ius  civile ’ks. Roomlastele eriti oli riik väga tihedalt seotud 
seadustega, seadused loovad riigi, annavad vastutusi ja õigusi. 
Kristlus  sisuliselt uut poliitilist mõtet ei  toonud , ega uut perioodi poliitilises mõttes ka ei alustanud.  
Cicero  püüdis ühendada Kreeka  filosoofiat  Rooma voorustega. Ta leidis stoikudele omases stiilis, et 
ainult  halvad  kombed  ja  tavad  ei  luba  inimestel  olla  võrdsed.  Riik  oli  Cicerole  res  populi,  res 
publica ,  rahvas  omab  riiki  ja  selle  seadusi,  riigi  autoriteet  tuleneb  rahva  kollektiivsest  võimust 
( Salus  populi suprema lex  esto ), riik on  eetilistel  eesmärkidel loodud moraalne  kogukond . Õige ja 
seaduslik  poliitiline  võim  on  rahva  võim.  Samas  riik  ja  selle  seadused  alluvad  alati  Jumalale  või 
moraalsele  ja  looduslikule  seadusele.  Riik  toimib  vastavalt  looduses  seatud  normidele.  Kristluse 
mõju  Rooma  õigusele  oli  väga  piiratud,  sealt  tulenesid  vaid  seadused,  mis  puudutasid  küsimusi 
nagu pärand testamendi kaudu, piiskoppide  kohtud, tsölibaat, hereesiavastased seadused jne.  
Keiser   Nero  ajal  valitses  Roomas  korruptsioon,   despotism   ja  rahvas  moraalselt  langenud.  Stoikud 
hakkasid rääkima sellest, et inimesed kuuluvad korraga kahte riiki: 1) iga ratsionaalne olend kuulub 
ülemasse  riiki  ning  peaks   teenima   oma  eluga  inimsust,  kogu  inimkonda.  Oma  ratsionaalsete 
võimete ja mõtetega võib ta saada inimkonna õpetajaks.  Seneca  räägib ka kuldsest rahuajast, milles 
elas  looduslik  inimene  elas,  oli  süütu  ja  õnnelik.  Hilisem   tsivilisatsioon   rikkus  kõik  ning  nüüd 
inimeste  moraalse  languse  pärast  (inimesed  muutusid  ahneks)  on  vaja  ka  valitsust  ja  seadust. 
Hilisema  kristluse   kombel   räägib  Seneca  sellest,  et  tegelikult  pole  poliitilisel  võimul  mingit 
eesmärki  omaette , ideaalis poleks neid üldsegi vaja. Valitsus tuleneb puhtalt inimeste kurjusest, on 
Jumala poolt langenud inimkonnale määratud. 
Seneca  ja   Marcus   Aurelius  olid  usklikud  stoikud,  kes  rääkisid  inimese  loomupärasest  patususest,  
kurjus  inimeses on kõrvaldamatu ning tõeline voorus pole mitte lunastuse saavutamine, vaid lõputu 
võitlus  lunastuse  nimel.  Ülistatud  on halastus, armastus, sallivus, inimlik sümpaatia, kohusetunne, 
mõistuspärase  tunnetamine,  usuline  innukus,  maiseid-ajutisi  asju  peeti  põlastusväärseks.  Kristlik 
poliitiline  teooria  võttis  palju  üle  (pea  kõik)  üle  paganlikust  traditsioonist.  Kristlus  muutus  ka 
religioonina.  
204  eKr  hakkas  Rooma  riigis  kehtima   Kybele   müsteeriumiusund,  mille  läbivateks  teemadeks  olid 
surematus ,  looduse  taassünd  ja  inimeste  uuestisünd.  Isise  ja   Osirise    kultus   tõi  samuti  surmajärgse 
uuestisünni  lootuse . Mithra kultus levis Roomasse 1. sajandil pKr, peale seda kui Keiser Nero lasi 
end  pühendada  Mithra  müsteeriumisse,  aastal  307  kuulutati  Mithra  “võitmatu  päikesejumalana” 
(Sol invictus) riigijumalaks. Mithra kultusega seostuvast õpetusest on vähe teada. Müsteeriumidesse 
aste-astmelt pühendatavad allusid rangele korrale ning pidid  toetama  Mithrat võitluses  kurjuse  vastu 
headuse  ja  valguse  võidu  nimel.  Kultuse  peamine  usk  oli  hinge surematusesse, ülestõusmisesse ja 
viimsepäevakohtusse.  
Müsteeriumikultusi  tauniti  nii  kaua  kuni  Rooma  oli  vabariik,  impeeriumi  ajal  aga  said  nad  väga 
oluliseks.  Rooma  religioon  oli  suhteliselt  formaalne  selliste  jumaluste   kummardamine ,  kes  olid 
rezhiimi   kaitsjad  ja teotajad. Religioon täitis suures osas praktilisi eesmärke – pidi hoidma rahvast 
lojaalsena. 3. sajandi lõpuks olid hüljatud riigikorrast viimasedki vabariiklikud elemendid, keiser oli 
sisuliselt despoot, keda ümbritsesid usulised tseremooniaid nagu idamaade monarhe.  
Neoplatonismis püüti jõuda tõeni mitte enam filosoofilise arutluse, vaid üleloomuliku meetodi teel. 
Mida  halvemaks  muutus  ümbritsev maailm, seda paremat maailma kogeti vaimselt. Neoplatonism 
oli sisuliselt religioonifilosoofia, sest püüdis saada kontakti üleloomuliku reaalsusega, filosoofia oli 
selle poolest, et tõlgendas uuesti ümber Platoni metafüüsikat.   
Plotinos   (204-207)  õpetas: reaalsus on väljaspool teadmist ja olemist, tõde on võimalik müstilisel 
teel kogeda, Jumal on Esimene, Hea, Absoluutne, Lõpmatu. Maailma aluseks on ürgolemus, millest 
lõhtuvast  voolust  (emenatsioon),  on  maailm  tekkinud.  Mõistuse  abil  on  tunnetatav  jumalik 
valdkond,  mis  erineb  materiaalsest  maailmast  oluliselt  (viimane  on  vaid  vari).  Mateeria  on  kogu 
maaipealse paljususe ja ebatäiuslikku põhjus. Inimene peab irduma oma kehast, puhastuma, looma 
oma   hingele   võimaluse  talle  ainuomaseks  tegevuseks,  mõtlemiseks.  Hinge  viimane  eesmärk  on 
süvenemine  jumalusse  (ekstaas).   Inimkond   tuleneb  jumala  juurest  ja  siirdub  selle  juurde  tagasi 
hinge puhastamise teel.  
 
13 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Plotinose  õpilane oli Porphyrios, kellega väitleb  Augustinus  “De Civitate Dei’s” 
Kristlus ja poliitika 
Oma  esimesel  kolmel  sajandil  ei   tegelenud   kristlust  poliitikaga.  Uus   Testament   oli  sätestanud,  et 
Jumal nõuab ka usklikelt alistumist maistele võimudele (Ro 13), valitseja võim on Jumalast selleks, 
et suruda maha inimeste patususest tulenevat  kurjust . Nagu Seneca oli rääkinud kahest riigist, nii oli 
ka  tagakiusatud  kristlastel  kaks  riiki,  üks  oli  vaimne,  kus  neil  oli   igavene   elu,  teine  oli  maine, 
ajutine ja madal. 
Kristlikud  voorused  olid  vastandandlikud  Aristotelese  voorustele.  Kristlus  ei  ülistanud 
eesmärkidena  omaette  teadusi,  kunsti,  filosoofilist  tarkust,  Aristotelese  jaoks  oli  julgus  oluline 
voorus,  sellest  kristlus  ei  öelnud  midagi.  Uhkust  mõistis  Aristoteles  väga  positiivselt  (hea  elu 
tähendas  inimpotentsiaali  realiseerimist,  uhkus  oli  osa  inimesest),  kristlastele  oli  see  kõige 
tõsisemaks  patuks.   Kristlaste   põhivoorusteks  olid   alandlikkus   ja   kuuletumine   Jumala  käskudele. 
Inimene  ei  tohi  olla  enam  enesekeskne,  vaid  peab  keskenduma  Jumalale.  Vana-Kreekas  ülistati 
egoismi (inimese enda õnne),  kristluses  altriusmi.  
Esimestel  sajanditel  kiusati  kristlasi  taga,  sest  nad  ei  võtnud  osa  riigireligiooni  riitustest,  mis  olid 
formaalsed  ning  mida  järgisid  pea  kõikide  teiste  religioonide  esindajad.  Kristlasi  peeti  seetõttu 
ateistideks. Esimese kolme sajandi jooksul oli muutunud ka kristluse õpetuslik hoiak ja sisu. Jeesus 
kõneles  sellest,  et   juudid   olid  püüdnud  täita  Vana  Testamendi  käsuõpetust  väliselt,  kuid  vaja  oli 
täita seda südamest ning ta uskus inimese võimetesse Jumala käskude täitmisel. Esimeste sajandite 
müsteeriumireligioonid aga mõjutasid ka kristlust. Juutide Messiast sai ülestõusnud Jumal, kristlus 
positiivsest hoiakust inimese suhtes sai õpetus, mis toonitas inimese abitust ja patusust ning nõudis 
asketismi.  Usklikel  ei  olnud  enam  vaja  täita  käske,  vaid  müstilisel  viisil  samastuda/ühineda 
Kristusega  ning   uskuda   Kristust  (samamoodi  nagu  Kybele  armsama  Attise  või  Osirise  lootis 
surematusele  oma  jumalaga  samastudes,  uskus  samamoodi  ka  Paulus,  kes  oli  “kristluse  sisulise 
muutumise” peamine  tegija ).  
Lisaks tekkis 4. sajandil usuline institutsioon –  kirik  – mitte enam pühendunud usklike, vaid kuhu 
kuulus peagi kogu rahvas. Kristlusesse tekkisid lihtrahva poolt maagilisteks  peetavad  sakramendid, 
kirikuhooned, religiooni rõhuasetus kandus jumala- ja põrgukartuse suunas.  
4. sajandil olid kristluses ka suured konfliktid valeõpetustega. Arius näiteks väitis, et Kristus ei saa 
olla  Jumal,  sest  Jumala loomus on erinev materiaalsest reaalsusest ning seetõttu ei saanud Kristus 
olla  Jumalaga   samast   loomusest.  Tema  vastu  väitis  Athanasius,  et  Jumal  Isa  ja  Jumal  poeg  on 
samast substantsist, kuid on erinevad isikud. Arius selles vastandumises  seisis  kreekaliku mõtlemise 
eest, mille kohaselt ülim reaalsus, jumal, peab olema olemuslikult erinev.  
4. sajand 
Roomast sai nii poliitiline kui ka religioosne autoriteet. Kristlikul õhtumaal tekkis kaks vähem või 
rohkem   iseseisvat   institutsiooni,  maine  ja  poliitiline  võim,  inimene  pidi  olema  lojaalne  mõlemale, 
inimene  ülima  kuuletumisega  tegeles  kirik.  Lääne-Rooma  riigi   langemisel   oli  riik  muutunud 
nõrgaks, kirik saanud tugevaks. Kirik  omalt  poolt nõudis kristlastelt kuuletumist maisele võimule. 
Kristliku keisri  kohuseks  sai õige usu kaitsmine.  
Milaano   piiskop   Ambrosius   taotles  4.  sajandi  lõpus  kiriku  autonoomiat  vaimsetes  asjades.  Ta  lõi 
pretsedendi, mida hiljem tihti argumendiks toodi. Vaimsetes asjades omab kirik meelevalda kõikide 
kristlaste  üle,  keiser  kaasaarvatud.  Keiser  on  kiriku  sees,  mitte  selle  üle.  Piiskopid  otsustavad 
keisrite üle, mitte vastupidi.  Moraaliküsimustes on vaimulikel juhtidel kohustus, mitte vaid õigus, 
manitseda  keisrit . Muidu  kristlane  kuuletub tsiviilvõimule.  
Ambrosius  sundis  keiser  Theodosiust  Thessalonikes  korraldatud  veresauna  pärast  kiriklikult  pattu 
kahetsema. Hiljem keeldus andmast kirikuhoonet ariuslaste kätte, öeldes keiser Valentinianusele, et 
kirikud  kuuluvad  piiskoppidele,  paleed  keisrile.  Jõuga  keisri  käskudele  vastu  hakkamist  aga  ei 
pooldanud.  
 
14 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Augustinus (354-430)  
Kui  roomlastel  määras poliitika tsiviilreligiooni, siis Augustinusel määrab religioon poliitilise korra. 
Augustinus oli tuttav pea kogu antiikharidusega – nii Rooma traditsioonide ja ühiskonna kui kreeka 
filosoofiaga, oli sügavalt mõjutatud uusplatonismist ja manilusest (maniluse põhijooneks oli range 
dualism: valguse ja pimeduse, vaimu ja keha, headuse ja kurjuse  vastandamine ). Kreeka filosoofia 
ja  Rooma  õigus/tsivilisatsioon  juhtisid   Augustinuse   kristluse  juurde.  Ta  elas  siiski  kristluse-eelsel 
ajastul (eriti 4. sajandi lõpp, mil  paganlus  oli endiselt elujõus).  
Roomlastel  määras  poliitika  tsiviilreligiooni,  kristlastel  määrab  religioosne  ilmutus  poliitilise 
korra.  
De  Civitate  Dei.  “Jumalariigist”.  Augustinus  kõneleb  selles  raamatus  roomlastele  ning  väidab,  et 
Rooma langemine kristlastest-ariuslastest gootidele, keda juhtis Alarich, ei ole midagi hävinud, vaid 
sellel on hea tagajärg. Üldse Augustinusest lähtuv hoiak on, et “kõik asjad teenivad head eesmärki” 
ja  teiselt  poolt  “see  ei  saa  olla  hea,  kui  see  ei  tee  valu”  (kuna  suurimaks  kiusatuseks  on  uhkus, 
millesse  on  kergem  langeda  siis,  kui  asjad  hästi  lähevad,  seega on  kindlam , et oled õigel teel, kui 
asjasse  on  seotud  valu...).  “Jumalariigis”  räägib  ta  Rooma  taassünnist,  nii  kreeka  filosoofia  kui 
Rooma täiustuvad, kui neile lisandub kristlus. Teiselt poolt aitab seega kaasa ka kreeka filosoofia ja 
Rooma  traditsioonide  sulandumisele  kristlikku  tsivilisatsiooni.  Nii  nagu  kristlased  saavad  kasu 
saada sekulaarsest filosoofiast, saab ka Rooma kasu õigest religioonist. Roomlaste peamiseks (kui 
mitte ainsaks) probleemiks peabki Augustinus seda, et nende jumalateenistus on  kaootiline  ning et 
nad pole teeninud õiget Jumalat.  
Kohati  ta  isegi  samastab  juutide  Jumala  roomlaste  jumalaga,  keda   roomlased   nimetasid  Jupiteriks 
(roomlaste  kõrgeim  jumal,  nagu  kreeklastel  oli   Zeus ).  Roomlaste  varasema  religiooni  jaotab  ta 
kolmeks: müütiliseks, tsiviil ja loodusreligiooniks. Roomlased teenisid vaid valet jumalat, selles 
mõttes  oli  kreeklaste  ja  roomlaste  saavutused  kurjast,  kuid  teisest  küljest,  kui  kristlus  neid  nüüd 
kasutab,  osutuvad  kõik  roomlaste  saavutused  heaks.  Kristlus  polnud  enam  vaeste  kalameeste 
religioon,  vaid   kristlusest   oli  asanud  impeeriumi  religioon  (läbi  mugandumise,   kohandumise , 
muutmise, hülgamise).  
Victoria  altari  küsimus aastal 384. Victoria (ld “võit) oli rooma võidujumalanna,  kelles  isikustati 
võitu, rooma rahva, väejuhtide ja keisrite võidujõudu. Keiser Augustius oli lasknud Victoria altari 
püstitada  rooma  senatihoonesse,  kristlikud   keisrid   aga  lasid  selle  kõrvaldada.  4.  sajandi  lõpul 
puhkes  Symmachuse  juhtimisel  paganlike  senaatorite  võitlus   kristlike   keisrite  vastu  ja  Victoria 
altari  taaspüstitamise  eest.  Symmachuse  vastaseks  oli  Milaano  piiskop  Ambrosius.  Symmachus 
soovitas  toonast  paganat  ja  head  reetorit  Augustinust  Ambrosiuse  juurde  lootuses  vastast  seeläbi 
mõjutada.  Augustinusest  sai  Ambrosiuse  juures  aga  kristlane.  Ambrosius  kasutas  oma  teostes  ja 
jutlustes Cicero ja Philoni, ning ka uusplatoonikute Plotinose ja Porphyriose vaateid. Augustinusele 
oli Ambrosius suureks eeskujuks.  
Lõplik  paganliku  polüteismi  häving  aga  jõudis  paradoksaalselt  kätte  Lääne-Rooma  langemisega. 
Augustinus  väitis,  et  paganluse  oli  põhjustanud  kodusõja,  lahkhelid  ja moraalse allakäigu, kristlus 
aga oli teinud paremaks nii sõdureid, lapsevanemaid ja lapsi, orje kui isandaid, maksumaksjaid kui 
maksukogujaid.  
De  Civitate  Dei  ülesehitus.  Teosel  on  kolm  osa:  Rooma,  Kreeka  ja   Jeruusalemm   ning  kogu 
ajalooline areng ja kõik, mis selles on, viitavad heebrealaste Jumalale. Rooma riigis oli alanud nüüd 
tempora  Christiana  (kristlik  ajastu).  Roomast  ja  roomlastest  oli  saanud  Jumala  tööriistad,  eriti 
olulised eeskujud seejuures on Rooma kristlikud keisrid. 
Riik  ja  poliitika  on  pattulangemise  tagajärg.   Valitsemisvorm ,  riik  ja  poliitika  pole  eesmärgid 
omaette,  põhjus  seisneb  inimtahtes,  mille  tõttu  on  häid  inimesi  ka  halvimas  valitsemisvormis  ja 
vastupidi.  Valitsejad  pole  selles  mõttes  eranditeks,  nende  voorus  pole  kõrgem  lihtrahva   omadest  
(erinevalt  Aristotelese  arusaamast)!  Riik  pole  ka  mitte  hea  elu  edendamise  vahend,  vaid  on  nagu 
haigla , kus kantakse haigete eest hoolt ning haiged vajavad tihti ka valusat ravimit.  
Nii  valitsejad  kui  riigialamad  peavad   armastama   Jumalat,  ka  kristlik  kuningas  peab  valitsema  kui 
kristlane. Riik peab Augustinuse väitel olema kristlik riik, peab teenima ühist kristlikku usku ning 
 
15 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
kaitsma usulist puhtust. Õiglane riik on selline, kus õpetatakse õiget usku. Valitsus ilma kirikuta ja 
kristluseta ei saa õige ollagi. See sai normiks kogu keskajaks , et õige riik peab olema kristlik riik.  
Sunnijõudu  kasutav  valitsus  on  õigustatud,  sest  1.  inimesed  on  patused,  2.  valitsus  on  Jumala 
poolt  määratud  ja  seetõttu  tuleb  valitsusele  ka  kuuletuda  (va  juhul,  kui  valitsus  ohustab 
jumalateenistust),  3.  rahu  ja  kord  on  tähtsamad  õiglusest,  4.  valitsus  on  vajalik  ka  siis,  kui  on 
ebaõiglane  (ka  ebaõiglane  karistamine  võib  olla  vahend,  mille  läbi  tagatakse  kord  või  talitsetakse 
inimeste  uhkust),  5.  Uues  Testamendis  on  öeldud  “olge  rahunõudlejad”,  kuid  see  kehtib 
üksikisikute kohta ning seega ei välista õiglast sõda, 6. Kuigi lunastuse tunnusmärgid on seesmised 
ja mitte välised, võib valitsus hereetikuid/usuliste valeõpetuste järgijaid karistada.  
Augustinus leidis, et kõik patulanguse järgsed inimesed vajavad  karmi   distsipliini  seaduste ja maise 
võimu all. Samamoodi nagu inimese ihu, mis kunagi  allus  jumalikule korrale, kuid nüüd mässab ja 
vajab  ranget  distsipliini  (asketismi),  nii  saavad  inimesed  elada  ühiskonnas  ainult  siis,  kui  võimu 
omav valitseja allutab endale mässajad ja lahkusulised ning tagab korra.  
Kui rahvast valitseb despootlik keiser, siis ka selles on olnud mingi sügavam ja hea põhjus. Õelad 
valitsejad  on  Jumala  karistuseks  rahvale,  kes  nende  vastu  mässab,  mässab  Jumala  vastu.  Sama 
kehtib  ka  halbade  institutsioonide  (nagu  näiteks  orjapidamine)  suhtes.  Ka  see  on  Jumalapoolne 
korraldus, millel lõplik eesmärk on hea. 
Riigi  ja  kiriku  suhted,  kooperatiivsed,  kirik  õpetab  kodanikekohustusi,  rahu  pärast  on  vajalik 
kuuletuda,  riik  omalt  poolt  kaitseb  rahu,  õiget  usku  ja  ei  sekku  kiriku  õpetusse.  Elu  lõpus  jõudis 
arusaamisele,  et  sunniviisiline  hereetikute  korrigeerimine  on  vajalik.  Selline  hoiak  põhines 
tähendamissõnal   Luuka   14:21-24,  kus   isand   kutsub  külalisi  pidusöögile,  kuid  kui  need  ei  tule, 
saadab  isand oma sulase välja teele, et sundida möödakäijaid pittu  tulema . Sama põhimõtet võib 
Augustinuse arvates kasutada ka kristlik riik.  
 
Sõda on alati halb, aga et maailm on patune, siis on vahepeal sõda on õiglane ja vajalik. Rahu on 
kõige  eesmärk  ning  ka  sõda  teenib  seda.  Võit  üheski  sõjas  pole  juhuslik.  Kõik  asjad  toimivad 
Jumala auks, Jumal annab sõjas võidu või põhjustab kaotuse.  
Sõda  pole  vaimse  riigi,  jumalariigi,  ala,  vaid  maise  riigi  valdkond.  Millised  sõjad  on  õiglased?  1. 
kaitsesõjad  on  alati  õiglased, 2. ründav sõda on õiglane vaid siis, kui muul moel vastase tekitatud 
kahju korvamine ei toimi. Sõjad kuuluvad maise riigi valdkonda ning sõdade eesmärgiks on  maiste  
hüvede nautimine.  
 
Kaks riiki (civitas terrena ja civitas Dei, maine ja Jumala riik) on loodud kahe armastuse poolt: 
1)  esimeses  riigis  valitseb  enese  armastus  ja  põlgus  Jumala  suhtes,  2)  teises  jumalaarmastus  ja 
põlgus  enda  suhtes.  Jumalariigis  inimene  kiitleb  Jumalas,   maises   riigis  inimene  kiitleb  iseendas. 
Jumalariigis  inimene  otsib  au  Jumalalt  ja  südametunnistuselt,  maises  riigis  otsib  ta  au  inimestelt. 
Maistes riikides valitseb valitsemisarmastus, jumalariigis nii valitsejad kui alamad teenivad üksteist 
armastuses. Maises riigis rõõmustuvad inimesed enda  tugevuses , jumalariigis Jumala tugevuses.  
Maises  linnas  elavad  inimesed  inimese  kombel,  otsivad  oma  ihu  ja  hinge  kasu,  kiitlevad  oma 
tarkuses ja on uhked, nad kummardavad loodut enam kui  loojat . Jumalariigis aga pole inimtarkust, 
on vaid jumalakartus, tõelise Jumala  teenimine  ning Jumal on kõik kõiges.  
Nii jaguneb inimkond kahte ossa – üks osa elab inimese kohaselt, teine vastavalt Jumalale, üks on 
ette  määratud   kannatama   igavest  karistust  kuradi  juures,  teine  valitsema  igavesti  koos  Jumalaga. 
Selline  jaotus  sai  alguse  juba  Kainist  (temast  algas  maine  riik)  ja  Abelist  ( Jumalariik )  ning  sealt 
alates  on  läbi  ajaloo  toimunud  kahe  poole  vastasseis.  Kain  ehitas  linna  (1Mo  4:17),   Aabel   ei 
ehitanud  linna  maa  peale,  sest  pühakute  linn  on  üleval,  nad  elavad  maise  riigi  inimeste  keskel 
niikaua, kuni nende  valitsemisaeg  saabub. 
Et  Aadama  läbi on tulnud inimkonnale pärispatt, siis iga inimene sünnib kõigepealt Aadamast kurja 
ja  lihalikuna  ning  tal  on  võimalus  saada  heaks  ja   vaimseks   alles  hiljem.  Jumal  on  osad  inimesed 
määranud ette Jumalariiki, teised jääma maisesse riiki.  
Maine  riik  pole  igavene  (vana-kreeka  mõtlemises  oli  inimene  surelik  ja   kaduv ,  kuid  maine  riik 
kadumatu ja tsükliline-korduv). Maises riigis on tihti konfliktid ja sõjad, kuid see linn soovib asju, 
 
16 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
mis pole kurjad iseeneses, sest see riik on iseendas parem kui kõik muu inimlik hea, sest maine 
riik ihaldab  maist  rahu, mis on vajalik maisete hüvede nautimiseks. Just selle rahu eesmärgil peab 
ta  ka  sõda.  Lihtsalt  inimesed  maises  riigis  hülgavad  taevase  linna  asjad  ning  ihaldavad  ajutisi 
hüvesid  ja  peavad  neid  ainsateks  ihaldavateks  asjadeks,  või  armastavad  neid  rohkem  kui 
Jumalariiki.  
Mõlema riigi kodanikud kasutavad maapealseid asju, kuid erinevatel motiividel: “Niimoodi selleks 
surelikuks  eluks  vajalikke  asju  kasutavad  mõlemat  sorti  mehed  ja  perekonnad  ühtemoodi,  kuid 
igaühel  on  oma  iseäralik  ja  suuresti  erinev  eesmärk  neid  kasutades.  Maine  riik  otsib  maist  rahu, 
hästi-korraldatud  tsiviilkuulekuse  ja  valitsuse  kooskõlas.   Taevane   riik,  või  see  osa,  mis  elab  maa 
peal  ja läbi usu, kasutab seda (maist) rahu, kuna ta kuuletub ka maise riigi seadustele, mille läbi 
korraldatakse surelikku elu.” See on ühine elu mõlema riigi jaoks.  
Erinevus seisneb selles, et taevases riigis kummardatakse vaid ühte jumalat ning religiooni osas 
on  nende  peamine  erinevus.  Taevasesse  riiki  kuulub   kodanikke   igast  maisest  riigist,  erinevatest 
keeltest,  kuid  taevane  riik  ei  vastandu  maistele  seadustele  ja  tavadele/institutsioonidele, kui nende 
kaudu tagatakse rahu.  
Lisaks  maisele  rahule  saavad  taevase  riigi  kodanikud  maises  riigis  täita  ka  oma  elu  vajadusi.  Ka 
selles osas on maise ja taevase riigi kodanikel ühisosa ja ühishuvi. 
Maise ja taevase riigi vaheline piir on nähtamatu, sest piir tuleneb inimese südamest ja lojaalsusest. 
Näiteks kirikusse kuulumine iseenesest ei tee kedagi veel taevase riigi liikmeks. Siiski Augustinus 
leiab, et inimese vaimse hoiaku viljad on nähtavad ning nendeks viljadeks on vastavalt kas rahu, 
kord, andeksandmine ja armastus või vägivald, kättemaks,  alandamine  ja iha. Augustinus arvab, et 
Jumalariiki kuulujate arv on vägagi piiratud. 
Kurjus  ja  patt.  Kurjust  kui  sellist  ei  ole  olemas  või  kurjus  on  mitte-olemine.  On  vaid  õieti 
suunatud  armastus  ja  valesti  suunatud/moonutatud  armastus.  Kurat  ka  ühel  hetkel  hakkas 
armastama  ennast  rohkem  kui  Jumalat  ning  nii  sai  temast  kui  inglist  kurat,  kuid  kurat  on  Jumala 
tööriist (kes oma rumaluses rõõmustas Jeesust risti lüües, aga asjata).  
Patt on moonutatud armastus, kurjus mitteolemine.  
Voorused.  Voorus  on  õige  armastuse  suunamine.  “Kui  me  armastame  õigeid  objekte  õigel  viisil, 
siis  me  oleme  vooruslikud,  ja  et  ainsaks  täiesti  õigeks  objektiks  on  Jumal,  on  voorus  segunenud 
religiooniga.  Kui  me armastame Jumalat, tuleb  igasse  meie elu valdkonda kord ja harmoonia. See 
kord ja harmoonia on rahu. Kui me armastame Jumalat piisavalt, siis on rahu võimalik saavutada ka 
selles viletsusi täis elus.” 
Taevas on vaimne seisund, rahu, mille inimesed saavutavad läbi õige armastuse. Samamoodi põrgu 
ei ole mitte tuli ja väävel peale surma, vaid on lihtsalt eraldatus Jumalast, mis tuleneb sellest, et me 
armastame  teisi  asju  rohkem  kui  Jumalat.  Põrgu  väljendub  meie  eesmärkide  konfliktsuses,  meie 
soovidest tulenevates pettumustes, kaootilises ja kirglikus elus.  
Uhkus on suurim kõige pattude juur. Halb motiiv on halvem kui halb tegu, eriti kaval on uhkus 
(uhkus kõige suurem patt, sest on ainus, mis tuleneb headest tegudest) ja patune iha. Tõe juurde viib 
kolm teed: alandlikkus, alandlikkus ja alandlikkus. Isegi head teod võivad muutuda takistuseks ning 
juhtida inimese tähelepanu eemale jumalakartuselt. Igasugune moraal, mille tagajärjeks on Jumalast 
eemaldumine, on halb.  
Predestinatsioon,  vaba  tahe  ja  arm.  Augustinus  räägib  predestinatsioonist,  et  Jumal  on  ette  ära 
määranud ühed inimesed maisesse, teised taevasesse riiki, kuid mis roll on siis inimese vabal tahtel, 
kas inimesel on üldse vaba tahe? Augustinus räägib kolme sorti vabadusest, esimene oli Aadamal ja 
Eeval enne pattulangust, kus neil oli vabadus valida kõigi alternatiivide vahel. Pattulangemise järel 
on  inimestel  poolvaba  tahe,  inimesed  ei  ole  täiesti  vabad  oma  valikutes,  sest  nad  on  loomult 
patused, kuid nende piirangute raamides on inimestel siiski piiratud vabadus, vabadus teha valesti. 
Taevas aga on inimestel tõeline vabadus, millega kaasneb võime mitte patustada.  
Augustinus eristab ka mitut liiki  armu , on teenimatu arm, mida Jumal osutab inimestele, aga kõik ei 
võta  seda  ikkagi  vastu  ning  on  vastupandamatu  arm  (Jumala    valitud  ei  suuda  sellele  vastu 
hakata). Põhimõtteliselt ei saa keegi olla oma lunastuses kindel, sest  elatud  elu ei taga tulevikku.  
 
17 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Inimese suhtes on Augustinus väga pessimistlik, inimene on ise täiesti abitu, Jumal aga on täiuslik 
headuses. Jumal on Ülim hea, nagu ta seda  Platonilt  oli lugenud... 
 
Keskaeg  
Tugevaim  väide  sekulaarsete  valitsejate  pühaduse  osas  tuli  oma  aja  tugevaimalt  paavstilt  – 
Gregorius    Suurelt   (540-604),  kes  rajas  aluse  paavstluse  ilmalikule  võimule  (korraldas  ümber 
paavsti  maavaldused),  omas  ise  seega  nii  vaimset  kui  maist  võimu.  Ajal,  mil  ta  vajas  kaitset 
lombardlaste  eest,  ütles  ta,  et  kristlased  peavad   kuuletuma   ka  kurjale  valitsejale  ( vaiksel   ja 
passiivsel moel), ükski teine kirikuisa ei olnud enne teda nii väitnud. Valitsejate elu ja tegemisi ei 
tohi  kritiseerida  ega  nende  üle   kohut   mõista.  Keiser  võib  käituda  valesti,   riskida   oma  hukatusega, 
keisrist kõrgem on vaid Jumal. See on tema ja Jumala vaheline asi.  
Kahe mõõga õpetus 
Paavst   Gelasius  (oli  paavstiks  aastatel  492-496)  sõnastas  kahe  mõõga  või  kahe  võimu  õpetuse, 
maine ja vaimne võim peavad üksteist  aitama , kirikuõpetuslikes küsimustes peab keiser kuuletuma 
kirikule. Kristliku religiooni õpetajaid ja preestreid valitsetakse Jumala tahte kohaselt piiskoppide ja 
preestrite   poolt,  mitte  tsiviilseaduse  või  sekulaarvõimu  poolt.  Jumalast  alla  tuleb  kaks 
võimuhierarhiat,  kaks  õigusloomet  (kanooniline  ja  ilmalik  õigus),  kaks  institutsiooni  koos  oma 
ametikandjatega.  Need  kaks  võimu  valitsevad  samaaegselt  ühe  ühiskonna  üle.  Varasema 
ühiskonnaga  võrreldes  tekkis  suur  erinevus,  sest  inimeste  lojaalsus  kuulus  korraga  kahele 
institutsioonile  –  poliitilisele ja vaimsele võimule. Neid kahte valdkonda nimetati sacerdotium’iks 
(preestriamet)  ja  imperium’iks.  Mõlemad  võimud  allusid  oma  seadusele,  täitsid  oma  kohta 
jumalikus  looduse  ja  inimese  valitsuses.  Põhimõtteliselt  ei  saanud  nende  vahel  olla  konflikti,  sest 
allusid  ju  ühele  Jumalale,  ning  Jumala  all  ühiskonnal  oli  lihtsalt  kaks  pead,  kaks  valitsust,  kaks 
hierarhiat. 
Gelasius ütles, et enne Kristuse tulekut võis õigustada olukorda, kus vaimne ja sekulaarne võim olid 
ühtedes kätes, kuid peale Kristuse tulekut on need kaks võimu üksteisest eraldatud.  
 
Rahvas  ja  seadus.  Germaani  hõimud  mõistsid  seadust  kui  midagi,  mis  kuulub  rahvale, 
suguharule, seadus on kui ühine omand, mis hoiab gruppi koos. Seaduserikkumine pani inimese 
väljapoole  rahvast/suguharu  ning  nõudis   kompensatsiooni .  Seadus  koosnes  suulistest  tavadest  ja 
rahumeelse elu tarkusest. 6–8. sajandil kirjutati germaani õigus ladina keelde, kuid idee, et seadus 
on  rahva  või  ühinenud  grupi  omadus,  säilis  kauem.  Hiljem  lisandus  idee,  et  seadus  kehtib  teatud 
territooriumil. Nii Prantsusmaal kui Inglismaal oli paralleelselt piirkondlikud,  lokaalsed  seadused ja 
kuninga seadus, mis hakkas ajapikku kehtima kogu riigis. Seadus aga kuulus rahva juurde, keda see 
seadus  valitseb.  Rahva  esimesed  esindusinstitutsioonid  tekkisid  12-13  sajandil  parlamentide  näol, 
enne seda esindasid rahvast vähesed ülikud. 
Merovingide kuningad andsid oma seadusi välja alati peale nõupidamist pealike, piiskoppide või 
aadlitega ning otsused võeti vastu alati “kogu rahva poolt”.  
Kuningas  ise  allus  samuti  seadustele.  Seadus  reguleeris  kõiki  suhteid,  sh  ka  kuninga  ja  alluva 
omi.  Kuningas  pidi  õiglaselt  valitsema,  kuningas  ei  saanud  minna  vastuollu  tavades  juurdunud 
õigustega ega ka oma eelkäijate kehtestatud seadustega.  
Seadus ei kohelnud inimesi võrdselt, vaid andis igale mehele õigused ja  vabadused  vastavalt tema 
staatusele .   Kuningal   oli  seetõttu  loomupäraselt  eriline  staatus.  Kuningast  suuremat  võimu  ei 
tohtinud olla  kellelgi .  
Keskaeg  eeldas  järjepidevat  koostööd  kuninga  ja  alamate  vahel.  Keskaegne  kuningriik  polnud 
tsentraliseeritud  ei   teoorias   ega  ka  praktikas,  kuningas  polnud  riigipea,  inimesed  ei  teadnudki 
midagi riigist kui mõttelisest suurusest.  
Valdavaks  ideeks  oli  et  kuningatrooni  kas  päritakse  või  kuningaid  valitakse,  kuid  kuningad 
valitsesid alati Jumala  armust . Need kolm asja ei pruukinud vastanduda, võisid olla ühe asja 
 
18 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
erinevad  küljed.  Võis  olla  nii,  et  kõigepealt  valiti,  siis  seadustati  troonipärimine  rahvaga  koos 
otsustades. Ja kõik toimus Jumala armust.  
Nii  impeeriumi  troon  kui  paavstiamet  said  valitavateks,  kuigi  mõlemat  püüti  ajuti  ka 
pärandatavateks teha. 11. sajandil kehtestati paavsti valimise kord piiskoppide poolt, varem oli 
paavstide valimine olnud Rooma ülikute ja keisrite mõju all. 1356. aastal seadustas keiser Karl IV 
keisri  valimised  (seadustas  valijameeste  valiku  ja  enamusreegli).  Inglismaal  ja  Prantsusmaal  oli 
troonipärimisel valdavaks esisünniõigus. Ükskõik, kuidas kuningas ka troonile ei saanud, valitses 
ta ikka Jumala armust, kui Jumala vikaar (asemik), kes on kuningale vastu, on kuradist.  
Nagu  antiikajal  oli  oluline  linn-riik,  nii  oli  keskajal  feodalism,  milles   selliseks   “iseenesest 
piisavaks”  üksuseks  oli  külakogukond.  Keskaegne  ühiskond  oli   lokaalne ,  keskvõim  ei  suutnud 
kaitsta  ei  kohalike  inimeste  elu  ega  vara.  Külainimesed  osutasid  teeneid  kuninga  vasallile,  oma 
patroonile  ning   patroon   tagas  neile  kaitse.  Kohustused  isanda  ja  vasalli  vahel,  ükskõik,  millisel 
tasemel  see  ka  ei  olnud,  olid  alati  vastastikkused.  Isanda  ja  tema   vasallide   seas  ülestõusnud 
probleemide lahendamiseks kasutati feodaalkohut. Vastavalt seadustele oli vasallidele garanteeritud 
kohus omasuguste seas. Selline kohus võis ka kuninga vastu otsuseid vastu võtta. Kuninga õukond 
moodustas sellise kohtu (ingl  court ). Kuningas oli selles vaid esimene võrdsete seas (primus  inter  
pares). Tegelikkuses valitsesid keskajal riiki kuningas ja ta õukond koos.  
Investituuritüli 
11.  sajandi  lõpus  tekkis  seadusandlik  tüli,  mis  puudutas   ilmaliku   võimu  õigust  vaimulike 
ametissemääramisel.  Iseseisvuse  kaotanud  kirik  aga  oli  taastamas  oma  sõltumatust.  10.  sajandi 
alguses  alustati   Cluny   kloostrireformiga.  Cluny  klooster  oli  sõltumatu,  valis  ise  oma  juhid  ning 
sellisele emakloostrile loodi tütarkloostreid. Seejärel loodi ordu, millel oli üks juht ning mis juhtis ja 
valitses  tervet  kloostriketti. Eesmärgiks oli vältida simooniat, kirikuametite müüki. Teiselt poolt oli 
kirik  tegev  ka  ilmalikul  alal:  vaimulikkond  omas  maid  ning  seetõttu  omas  sarnaseid  huve 
feodaalaadliga,  oli  huvitatud  ilmalikust   poliitikast .  Paljud   vaimulikud   teenisid  ka  kõrgete 
riigiametnikena, nii kippusid kiriku ja riigi huvialad paljuski kattuma. 
11.  sajandi  võimuvõitluses  paavsti  ja  keisri  vahel  jäi  peale  paavst.  Paavst  otsustas  selle  üle,  kas 
maine valitseja on  legitiimne  või mitte. Põhjendati seda sellega, et paavst võis vajadusel manitsed ja 
kohust  mõista  iga  kristlase  üle,  sh  ka  keisri  üle.   Kirikust   sai  Euroopa  moraalne   kohtunik   ning 
seda ka maiste valitsejate üle. Paavstivõim sai kõrgemaks impeeriumi ja kuningriikide võimust.  
12.  sajandi  poliitilises  mõttes  võeti  Aristoteleselt  üle  põhimõte,  et  alam  võim  peab  kuuletuma 
(või  lihtsalt  kuuletub)  kõrgemale.  Mõlemad  mõõgad  kuuluvad  seega  täie  õigusega  kirikule  ning 
kirik  delegeerib  maist  sunnivõimu  kuningale.  Iga  võim  on   sisult   usuline  ning  kuningas  on  vaid 
täidesaatja, nagu timukas, kes allub täielikult otsuste tegijale ning on vaid otsuste täideviija.  
Kuningavõimu  pooldajad  väitsid vastu, et kõik võim tuleneb Jumalalt ning seega on maine võima 
ka otse Jumalalt saadud. Kuninga võim ei tule läbi kiriku ning seega kuningas vastutab vaid Jumala 
ees.  
Aquino Thomas 
Aquino  Thomase  mõtlemises  moodustab  kogu  teadmine  ühe  harmoonilise  ja  suure  terviku  - 
filosoofia on ülim teadus, mis sõnastab  universaalsed  kõikide teaduste universaalsed põhimõtted. 
Ratsionaalsest  filosoofiast  on  ülem  vaid  jumalik  ilmutus,  kristlik  teoloogia,  mis  viib  kogu 
süsteemi täiusele. Konflikti filosoofia ja religiooni vahel pole.  
Universum moodustab  hierarhia , Jumal on üksinda  tipus  ning see hierarhia tuleb alla kuni kõige 
madalama  olendini.  Iga   olevus   selles   hierarhias   toimib  vastavalt  oma  loomuse  seesmise  tungile, 
otsib  head  või  oma  täiuslikkuse  vormi,  mis  on  temasugustele  loomulik  ning  leiab  oma  koha 
täiuslikkuse  langevas  hierarhilises  korras.  Selles  jumalikus  korras  kõrgem  valitseb  ja  kasutab 
madalamat - nagu Jumal valitseb maailma või hing valitseb ihu. Ükskõik kui madalal positsioonil 
olend  ka  ei  oleks,  iga  olend  omab  väärtust,  sest  tal  on  oma  koht,  omad  kohustused  ja  õigused, 
mille  läbi  ta  annab  oma  osa  kogu  terviku  täiusesse.  Selles  hierarhilises  süsteemis  valitseb 
subordinatsioon.  
 
19 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Inimene on ainulaadne selles süsteemis, sest peale ihu on tal ka mõistus ja vaimne hing, mille tõttu 
ta  on  Jumala  sarnane.  Ta  on  ainsa  olendina  korraga  ihu  ja  hing  ning  sellest  tulenevad  ka 
ühiskondlikud  institutsioonid  ja  seadused.  Nagu  looduses  nii  ka ühiskonnas valitseb eesmärkide 
ja põhjuste süsteem, kus alam teenib kõrgemat, kõrgem juhib ja suunab madalamat. Ühiskond on 
vastastikkune  teenuste  vahetus  selleks,  et  saavutada  head  elu.  Ühiskonnas    toimib  palju  andeid-
kutsumusi   –  põllumehed-käsitöölised  varustavad  inimesi  materiaalsete  asjadega,  preester   palve   ja 
jumalateenistusega,  iga  klass  teeb  oma  tööd,  täidab  oma  funktsiooni.  Riigis  on  iga  osa  suhtes 
tervikuga,  indiviid  on  täiusliku  kogukonna  suhtes  kui  ebatäiuslik  täiusliku  suhtes.  Nagu  hing 
valitseb ihu või Jumal maailma, nii peab ka ühiskond omama valitsevat osa. Ning ühiskonda tuleb 
valitseda nii nagu Jumal valitseb maailma.  
 
Valitsemine on õigustatud kõiges, kui see aitab kaasa ühisele  heale  ühiskonnas. Valitseja võim on 
saadud  Jumalalt  inimühiskonna  elu  õnnelikuks  korraldamiseks,  valitseja  on  kohustatud  teenima 
kogukonda, mille pea ta on.  
Valitsemisel  on  eelkõige  moraalne  eesmärk  -  eesmärgiks  on  õnnelik  ja  vooruslik  elu,  mis  on 
inimese  tõeline  eesmärk  ühiskonnas,  see  kandub  lõpuks  üle  heale  elule  väljaspool  seda  maailma, 
kuid  see  on  väljaspool  inimvõimu  ning  on  rohkem  preestrite  pärusmaa  kui  valitsejate  oma.  Hästi 
korraldatud maine elu aga aitab kaasa ka sellele eesmärgile.  
Õige valitsemine toimub vastavalt seadustele, võim ilma seadusteta ei ole õiglane võim.  
 
Seaduse loomus. Seadus on püha. Selle meelevald ei oma inimlikku alget. Ka inimlikud seadused 
on  osa  universaalsest   jumalikust    valitsusest ,  Jumala  mõistusest  tulenev  valitsemine  valitseb  kõiki 
suhteid  loodute  vahel.  Igasugune  seadus/õigus  kitsamas  mõttes  on  vaid  üks  aspekt  suurest 
kosmilisest süsteemist.  
Seega valitseja, kes eirab seadusi, mässab kogu süsteemi vastu, mida valitseb Jumal. Teiselt poolt 
pole  olemas  selliseid  asju  nagu  halvad  seadused,  mis  poleks  mõistusega  kooskõlas.  Seadus  on 
mõistuslik  valitsemine  ning  seaduste  eesmärgiks  on  juhtida  seadustele  alluvad  inimesed  võiksid 
pürgida  neile  omase  vooruse  juurde  ja  teha  neid  inimesi  headeks.   Alama   vooruseks  seejuures  on 
olla hästi alluv selle suhtes, mis teda reguleerib.  
Seadusandjad teevad inimesi seaduste läbi headeks, sest nii harjuvad inimesed käituma vooruslikult. 
Vooruslik inimene alistub seadustele, aga seadustele kuuletutakse ka karistusehirmu pärast. Inimene 
ei saa olla hea, kui ta ei sobitu üldisesse hüvesse, heasse. Üldine hea eeldab vooruslikke kodanikke. 
Valitseja voorus on ülem hea inimese omast.  
 
Neli  õigust.  Inimühiskonna  valitsemine  toimub  vastavalt  samadele  põhimõtetele,  mis  toimivad 
kogu universumis. Nii looduses kui ühiskonnas valitsevad põhjused ja eesmärgid. Neli seadust on 4 
mõistuse  erinevat vormi, mis ilmutavad end  neljal  kosmilise reaalsuse tasandil, kuid jäävad üheks 
mõistuseks. Need on Igavene, Looduslik, Jumalik ja Inimlik õigus.  
Igavene õigus on Jumala mõistus, mis valitseb kogu universumi.  
Looduslik  õigus  on   jumaliku   mõistuse  peegeldus  loodud  asjades  ning  väljendub  selles,  et  kogu 
loodu  otsib  head  ja  väldib  kurja,  püüab  end  alal  hoida  ning  elada  vastavalt  oma  staatusele  nii 
täiuslikult  kui  võimalik.  Inimkonna  puhul  tähendab  see  soovi  elada  nii,  et  realiseeruks  inimese 
ratsionaalne loomus. Inimesele on seega loomupäraselt omane elada ühiskonnas, säilitada oma elu, 
sünnitada  ja  harida  lapsi,  rääkida  tõtt  ja  arendada  mõistust.  Looduslik  õigus  tuleneb  abistamata 
mõistusest  ning  on  seetõttu  omane  nii  kristlastele kui  paganatele.  Moraal  ja  valitsemine  ei  sõltu 
põhimõtteliselt  kristlusest,  seetõttu  ei  tohi  kristlased  paganliku  kuninga  võimu  all  olla 
sõnakuulmatud.  
Looduslik/loomulik  õigus  tuleneb  igavesest  õigusest,  millest  saavad  teatud  määral  osa  kõik 
inimesed  (inimestes  on  olemuslik  võime  eristada  head  ja  kurja).  Kõikide  olendite  kalduvused 
tulenevad  igavesest  õigusest.  Mõistuslik  olend  ei  peagi  küsima,  mida  teha,  vaid  ta  teab  oma 
olemuses  juba,  mida  tegema  peaks  ja  mida  mitte,  ta  eristab  head  ja  kurja.  Ka  loomad  osalevad 
niimoodi igaveses õiguses, kuid nad ei osale selles ratsionaalselt.  
 
20 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Loodusliku  õiguse  kohaselt  on  omand,  mõrv  ja  orjapidamine  loomuvastased,  kuid  inimlik  õigus 
rakendab praktilist mõistust konkreetses inimolukordades ning seetõttu võib inimlik õigus sätestada 
erinevaid karistusi ja reegleid, sest need sõltuvad tavast, kohast ja olukorrast. Kuid põhimõtted on 
igal pool samad, sest inimese olemuslikud kalduvused on igal pool samad. 
Inimõiguses  seadused  kehtestavad  reeglid  üldiseks  heaks,  mitte  teatud  klassi  või  indiviidi  hüveks, 
inimlik  õigus  tuleneb  looduslikust  õigusest.  Teiselt  poolt  on  seaduste  taga  ka   rahvalt   tulenev 
meelevald, seadused toimivad ühise hea nimel ning võimukandjale on delegeeritud kogu kogukonna 
juhtimine. 
Inimlik  õigus  puudutab  praktilist  mõistust,  mille  tulemusena  inimene  jõuab  otsusteni,  mis  pole 
temasse looduse poolt pandud, mis pole talle loomuõigusega antud. Inimene mõistuslikult saab uusi 
teadmisi.  Siinjuures  aga  inimene  arvestab  loodusliku  õiguse  reeglitega,  inimene  tunnetab  teatud 
üldiseid põhimõtteid ning üksikjuhtumite lahendamiseks ta loob inimlikku õigust. Inimlik õigus ei 
ole asjade mõõdupuu. Inimseadused ei saa olla loodusseaduste kohaselt eksimatud. Aquino Thomas 
õigustas  orjapidamist  tingimustel,  et  see  ei  vastandu  loomuliku  õigusega  ning  on  majanduslikel 
eesmärkidel. 
Jumalik õigus on sisuliselt ilmutus, usulise moraali reeglid. Jumalik õigus on Jumala armust, mitte 
loomuliku  mõistuse  avastus.  Miks  on  see  vajalik?  1)  inimese  lõppeesmärgiks  on  igavene  õndsus, 
mis  pole  inimese  loomulike  võimete  võimuses.  2)  inimlikus  õiguses  on  seaduste   paljusus ,  ka 
vastuolulised  seadused.  Et  inimene  võiks  kindlalt  teada,  mida  teha  ja  mida  vältida,  andis  Jumal 
inimesele  jumaliku  seaduse.  3)  inimene  saab  teha  seadusi,  milles  ta  on   kompetentne   otsustama. 
Oma  sisemiste,  varjatud,  asjade   juhtimiseks   inimlikust  seadusest  ei  piisa.  4)  inimseadus  ei  suuda 
keelata  ega  karistada  kõiki  kurje   tegusid ,  muidu  takistaks  ta  ka  häid  tegusid.  Vaid  Jumalikus 
seaduses kogu kurjus keelatud.  
 
Õigustatud vastupanu on kogu rahva avalik tegu, tegu ise on õigustatud moraalse tingimustega, et 
need,  kes  vastu  hakkavad,  peavad  olema kindlad, et nende tegu on üldisele heale vähem kahjulik, 
kui kõrvaldatav kahju. Mässu pidas Aquino Thomas surmapatuks.  
Valitsusvorm.  Inimene  on  sotsiaalne  olend  ning  riik  on  loomulik  institutsioon.  Aquino  Thomas 
näeb  ühiskonnas  ka  põhimõtet  “ühtsusest  tuleneb  paljusus”,  seetõttu  on  monarhia  ka  kõige 
loomulikum valitsemisvorm. Kuninga võim peab seejuures olema piiratud (temperetur), kuid ta ei 
seletanud  kusagil,  mida  selle  all  silmas  pidas  (võimujagamist  õukonnaga  või  võimu  piiramist 
seaduste läbi). Tõeline valitsus on alati seaduslik. Parimaks ravimiks türannide vastu peab Aquino 
Thomas  valitsusi,  kus  valitseja  võim  tuleneb  rahvalt  ning  rahvas  saab  seega  ise  tingimusi  seada, 
millel ta võimu valitsejale annab. Teine ravim on, kui valitsejal on endal poliitiline ülemus.  
Valitsemine  on  muutuvate  mudelite  kaleidoskoop,  siiski  on  selle  taga  üks  õigus,  üks  seadus,  üks 
õiglus.  Elul  on üks eesmärk, kuid palju vahendeid. Thomase järgi: valitseja ei või võtta eraomandit 
rohkem  kui  avalik  vajadus  nõuab,  kuigi  omand  on  Inimliku  õiguse,  mitte  loodusliku  õiguse 
institutsioon. Ka ühe inimese võim teise üle ei võta ära alama vaba moraalset vastutust. Keegi ei ole 
kohustatud  igas  asjas  kuuletuma  ja  isegi  orja  hing  on  vaba  (erinevalt  Aristotelesest).  Vastuseis 
türanniale on seega mitte vaid õigus, aga ka kohus. Aga see türannia peab olema jõudnud kriitilisse 
staadiumi  ning  seejärel  peab  kas  konkureeriv  kuningas  türanni  kõrvaldama  või  kui  valitseja  on 
rahva poolt valitud, siis kõrvaldab rahvas ta ise. Ning kõige lõpuks, Jumala võim on kuninga omast 
kõrgem ning türanni kukutamisel tuleb loota ka Jumala peale.  
Tasu hea valitsemise eest tuleb kuningale peale surma, sest isegi kurjadele kuningatele annab Jumal 
võidu vaenlaste üle, annab röövsaagi jne, heale valitsejale ei anna Jumal mitte maise, vaid taevase 
tasu. Kuninga töö on kõige raskem, tema vastutus kõige suure ning tema voorus ka kõige kõrgem. 
Kuningat peetakse vastutavaks mitte ainult enda pattude eest, vaid ka nende pattude eest, millele ta 
oma alamaid õhutab.  
Riik on kui laev teel sadama poole ning valitsemise lõppeesmärk on väljaspool riiki ennast, see on 
vooruslik  elu  ja  Jumala  nautimine,  mitte  lihtsalt  heaolu  või  ellujäämine  (kui  see  nii  oleks,  oleks 
inimesed võrdsed  loomadega ). 
 
 
21 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Õiglane sõda. Kõik valitsejad peavad vastutama jumaliku võimu ees ning jumalikus süsteemis on 
ka  reeglid  õiglasteks  riikidevahelisteks  suheteks.  Aquino  Thomas  eristas  sõja  alustamist  õiglasel 
põhjusel (ius ad bellum ) ja õiglast sõjapidamist (ius in bello ). 
 
Niccolo   Machiavelli  (1469- 1527 ) 
 
Peale usulise reformaatori Girolamo Savonarola hukkamist 15. sajandi lõpu Firenzes, oli Niccolo 14 
aastat  on   Firenze   linnaametnik.  Ta  püüdis  võita  omaaegse  mõjuvõimsa  suguvõsa   Medicite  
poolehoidu (mitmed tema  eluea   paavstid  olid Medicite suguvõsast, Machiavelli soovis, et  Medicid  
ühendaksid  Itaalia),  1512.  aastal  langes  Firenze  vabariik,  aasta  hiljem  Machiavelli  arreteeriti,  teda 
piinati, sest teda peeti vabariikluse pooldajaks. Machiavellil oli perekond, kuid joomaseltskonnad ja 
prostituudid  polnud  talle  ka  võõrad.  Üldiselt  ei  olnud  eriti  õnnelik  oma  elukäigu  üle,  mis  võis 
tuleneda lihstalt liiga kõrgest eesmärgipüstitusest...  
16. sajandil toimus Euroopas mõneski mõttes üleminek uuele võimukorraldusele, keskaegsed võimu 
vastastikkuse  kontrolli   mehhanismid   (kuningad  ja   aadlid /vasallid)  enam  ei   toiminud ,  sest  välja 
hakkas  arenema   kodanlus ,  rahakate  linnakodanike  klass.  Tekkinud  olukorras  liitus  kodanlus 
enamasti  kuningavõimuga,  nende  ühisteks  vastasteks said  maa- aadlikud .  Ka   reformatsioon   toimus 
sellise vastandumise vormis ning milline kirik oli kuninga-kodanluse poolel, see ka enamasti antud 
piirkonnas domineerima jäi.  
Machiavelli  ajal  oli  Itaalias  viis  väikeriiki,  üheks  suurima  korratuse  põhjuseks  oli  tema  arvates 
asjaolu,  et  paavst  ka  võimu  omas, sest paavst oli üks Itaalia väikeriikide valitsejatest (kuni 1870). 
Paavstid  kippusid  tegema  kahtlaseid  liite   Prantsusmaaga   teiste  Itaalia  riikide  vastu  ning  see  ajas 
Machiavellit marru.  
Machiavelli  pooldas  vabariiklikku  võimukorraldust,  kuid  Itaalia  polnud  selleks  küps  ning  Itaalia 
korrumpeerunud ühiskonnas oli parimaks valitsusvormiks absoluutne monarhia – teoses Valitsejast 
räägib ta  absoluutsest  monarhiast, kuid samal aastal kirjutatud teises teoses Arutlused  Titus  Liviuse 
esimese kümne kirja üle eelistab ta selgelt vabariiklust.  
Mõlemas  1513.  aastal  kirjutatud  teoses  arutleb  ta  põhjuste  üle,  miks  riigid  tõusevad  ja  langevad. 
Kogu tema täheleopanu on seega riigijuhtimisel ja võimule tulemusel ehk poliitikal.  
 
Machiavelli kui  ajaloolane  ja  teadlane . Machiavelli polnud suurem asi teadlane ega ka ajaloolane, 
aga  teaduslik  või  ajalooline  täpsus  polnudki  tema  eesmärgiks.  Ajalugu  on  oluline  sellepärast,  et 
sealt saab näiteid poliitika kohta, kuna inimloomus on igal pool ja ajal alati sama, seega sisuliselt 
ainus võimalus õppida teiste kogemusest ja näidetest on õppida ajaloolistest näidetest. Valitseja, kes 
tahab  osata  hästi  valitseda,  peab  õppima  ajaloolistest  eeskujudest.  Ajaloost  õpib  inimene,  et 
inimloomus on pigem õel ja halb kui hea ning seetõttu tuleb just konkreetsetest näidetest ja reaalsest 
elust õppida valitsemise kunsti. 
Ajaloost  ülistab  Machiavelli  kõige  enam  Vana- Roomat   peamiselt  selle  patriotismi  ja  sõjakuse 
pärast,  roomlased  olid  vallutav  ja  alistav  rahvas,  mille  võim  põhines  seadustel,  rooma  õigusel. 
Keiser  Septimus   Severus   väga  heaks  eeskujuks,  sest  oli  nii  tark  kui  ka  tugev.  Ajalooliste 
eeskujudena  on  tähtsad  aga  ka  veelgi  antiiksema  maailma  valitsejad,  lõpuks  saab  õppida  isegi 
paavstidest, sest ka nemad on võimule tulnud ja kuidagi võimul olnud ning need paavstid, kes seda 
edukalt on teinud, ka neist on midagi õppida.  
Valitsemine on omamoodi teadus, kuid mitte teadus tavapärases tähenduses. Valitseja peab õppima 
sõjakunsti  ka  rahuajal,  peab  õppima  tundma  riikide  ja  maade  geograafiat,  kliimat  ja  kõike  muud, 
mida võib riigivalitsemisel ja sõjategevuses vaja minna.  
Machiavellit  ei  huvita  muu,  kui  vaid  poliitika.  Kõik  muu  -  sõjakunst,  majandus,  ühiskond, 
religioon, ajalugu jne - on olulised vaid niipalju, kuivõrd puutuvad kokku poliitikaga. Ka sellepärast 
nimetatakse  Machiavellit  kaasaegse  poliitikateaduse  isaks,  lisaks  sellele,  et  Machiavelli  võttis 
kasutusele uue arusaama moraalist poliitikas või poliitilisest eetikast. 
 
 
22 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Religioon. Religioosne moraal pole eesmärk omaette, mida järgida, kuid religioonil on kindlasti roll 
poliitikas,  kui  seda  õieti  ära  kasutada...  Religioon  pole  halb  iseeneses.  Machiavelli  aga  eelistab 
antiikreligioone  kristlusele,  sest  need  ülistavad  inimlikke  voorusi,  füüsilist  tugevust  ja 
hingesuurust,  kristlased  aga  kippusid  tegema  inimesi  nõrgaks,  alandlikuks,  mille  tulemusena 
inimesed  põlgasid  maiseid  asju  ja  neist  sai  lihtne  saak  kuritahtlikele  inimestele.  Nii  ta  leiab,  et 
vanade roomlaste tsiviilvoorused olid ülemad kristlikest.  
Valitseja peaks kasutama religiooni, mitte  laskma  religioonil mõjutada oma valikuid. Ja seda 
kunsti  oskasid  targad  roomlased  hästi  –  nad  järgisid  väliseid  usulisi  rituaale  alati  ka  siis,  kui  nad 
tegelikkuses  religioonist  ei  hoolinud.  Nii   soovitab   ka  Machiavelli  valitsejat   korraldama   usulisi 
pidustusi ja näima  usklik , sest religiooni poliitilises kasulikkuses pole kahtlust.  
 
Kirik.  Machivaelli  kirjutas  Valitsejast,  selleks,  et  võita  paavstide  poolehoidu,  lihtsalt  tol  ajal  oli 
suur ja tugev Medicite suguvõsa seotud paavstivõimuga.  
Üldiselt kirikust kui institutsioonist Machiavelli hästi ei arvanud, ta ütles “selleks et tunda  paradiisi  
viivat  teed,  tuleks  õppida  ka  põrgu  teed”  ning  selleks,  et  põrgu  sattumist  vältida  võis  seda  põrgu 
teed õppida ka kiriku näitel. “Meie itaallased võlgneme Rooma kirikule ja tema preestritele selle, et 
meist  on  saanud  uskmatud  ja  halvad  inimesed,  veelgi  enam  kirik  on   hoidnud   meie  maa 
lõhenenuna...” 
Aga ka kirikujuhid on kasutanud virtut ja fortunat. Ta toob positiivse näitena paavst  Alexander  VI 
ja  ta  Borgiate  suguvõsa,  kes  tugevdasid  paavstivõimu  lepinguid  eirates  ja  muul  moel,  mida 
tavapäraselt  peetakse  ebamoraalseks.  Fortuna    on  saatus  või  ettemääratus,  saatus  on  vägagi 
muutlik,  sest  olukorrad,  millesse  inimene  satub,  muutuvad  kogu  aeg.  Virtu  on  inimese   mehisus , 
inimlik tugevus, inimlikud oskused.  
Machiavelli leiab, et saatus jätab poole asjadest inimese määrata, kui inimesel on piisavalt mehisust 
ja  oskust.  Inimese  teod  määravad  ära  poole  tema  saatusest,  teise  poole  määrab  saatus,  saatus  on 
Machiavelli  sõnutsi  kui  naine,  keda  tuleb  lüüa  ja  alistada  ning  kes  alistub  pigem   noorele   ja 
tormakale... 
Valitseja  peab  suutma  käituda  vastavalt  muutuvatele  olukordadele,  kui  olukord  nõuab 
paindumatust,  siis  tuleb  olla  paindumatu,  kui  nõuab  kompromisse,  siis  tuleb  teha  kompromisse. 
Isegi oma loomusega (kui  kompromiss  ei ole talle loomuomane) tuleb vajadusel vastuollu minna.  
Et  Machiavelli  on  kiriku  õpetust  suhtes  kriitiline,  pole  tolle  aja  kontekstis  midagi  erakordset,  oli 
mitmeid  teisigi,  kes  kahtlesid  kristlikus   maailmapildis   ja  moraalis  ( Campanella   Päikseriik,   Bruno , 
Galileo). 
 
Rahva  moraal.  Kui  rahvas  on  moraalselt  laostunud,  siis  pole  hea  valitsemine  võimalik,  selles 
Machiavelli ei kahelnud. Seejuures võib täheldada teatud topeltstandardit. Valitseja suhtes ei kehti 
sama  moraal,  mis  lihtrahva  suhtes,  kuid   rahval   peavad  olema  head  seadused  ja  hea  haridus...  mis 
kasvataks rahvast head kodanikud. Rahvast peab  harima  läbi selliste seaduste, mis looksid olukorra, 
kus pole kasulik olla halb.  
 
Seadused.  Hea  valitseja  valitseb  seaduste  JA  relva  abiga.  Ka  seadused  on  olulised.  Vastavalt 
olukorrale  peab  valitseja  kasutama  nii  jõudu,  kavalust  kui  seadust...  Machiavelli  nägemuses  loob 
eduka riigi üks inimene, tema üksi loob seadused ja valitsuse ning see omakorda määrab tema rahva 
iseloomu  ja  voorused.   Moraalsed   ja  tsiviilvoorused  tulenevad  seadusest  ja  kui  ühiskond  on 
laostunud, siis ei saa see end ise muuta, vaid peab tulema üks võimekas valitseja, kes taastab, loob 
taas  toimiva  riigi.  ÜKS  inimene  peaks  looma  need  seadused  ja  seesama  inimene  peaks  ka  need 
seadused  toimima   panema .  Kui  vaid  valitseja  tunneb  hästi  oma  ametit,  siis  suudab  ta  luua 
vooruslikud inimesed, kujundada nende iseloomu, rajada uue riigi, uue valitsuse, ta loob ühiskonna 
koos selle moraali, usu ja majandusega...  
 
 
23 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Eesmärk  pühendab  abinõu. Machiavellit  tuntakse  selle  lausungi  järgi,  kuid  ta  pole  seda otseselt 
kunagi  öelnud.  Seda  ütlust  kasutatkse  viitena  tsitaadile:  “kõigi  inimeste  tegusid,  eriti  valitsejate 
tegusid, kus ei ole enam edasikaebamise võimalust, me peame vaatama lõplikku tulemust.”  
Machiavellit kujutatakse kui jõu ja pettuse abiga valitsemise propageerijat, valitsemist iga hinnaga, 
eesmärk pühendab abinõu absoluutsel kujul, kuid Machiavelli on pigem teatud osas amoraalne kui 
ebamoraalne.  Ta  ei  ole  sihiteadlik  satanist  (kurjuse  ja  silmakirjalikkuse  ülista),  keda  ka  temas  on 
nähtud,  ta  ju  ei  ole.  Pigem  on  ta  traditsionaalsete  moraalinormide  suhtes  teatud  tingimustel 
ükskõikne.  
 
Kodanikearmee. Machiavelli on väga kriitiline  palgaarmee  suhtes. Ta pidas kodanikearmeed korra 
aluseks, sest riigi aluseks üldse on head seadused ja head relvad. Palgaarmee aga ei  karda  jumalat, 
palgasõdurid on küll  julged  sõprade seas, kuid arad vaenlaste ees, nad on nõus võitlema selle eest, 
kes  maksab  rohkem,  kuid  ei  ole  ustavad  kellelegi,  on  tihti  isegi   ohtlikumad   palkajale  kui  tema 
vaenlastele.  Kodanike  armeed  aga  ühendab  patriotism.  Machiavelli  soovib  ühendada  ja  hoida 
Itaaliat   seesmiste  korratuste  ja  lõhede  eest  ning  kaitsta  seda  väliste  vaenlaste  eest.  Kui  riigi 
julgeolek on ohus, siis on see kõige tähtsam küsimus, ei õiglus ega ebaõiglus, inimsus ega õelus, au 
ega häbi tohi sellega konkureerida.  
 
Valitsusvormid  jaotab  ta  kaheks:  vabariigid  (demokraatiad,  aristokraatiad  või  oligarhiad)  ja 
monarhiad .  Viimase  jaotab  ta  päritavateks  ja  uuteks  riikideks.  Uues  riigis  on  palju  raskem 
valitseda,  sest  seal  on  raskem  võita  inimeste  usaldust,  seal  on  ju  alles  ka   endised   vaenlased  ning 
valitsemiseks on alati vaja ka valitsejatetavate soosingut.  
Machiavelli eristab kahte viisi, kuidas valitseda kuningriike: 1) kuningas valitseb läbi oma sulaste 
(näiteks  toob  Türgi),  sellist  riiki  on raske vallutada, kuid kerge valitseda, sest rahva ülikuid ei ole 
kuninga  ja  rahva  vahel.  2)  kuningas  valitseb  läbi  kohalike  aadlite  või  parunite,  kellel  on  omad 
maavaldused. Näiteks on Prantsusmaa, sellist riiki on kerge vallutada, kuid raske valitseda.  
Machiavelli  uskus,  et  Saksamaa  teatud  osades  ja  Shveitsis  on  võimalik  vabariikik   valitsemiskord , 
kuid mitte Itaalias, sest Itaalias on voorused rahva seast niivõrd kadunud ning seetõttu on seal vaja 
despootlikumat valitsemist. Üldine hinnang on tal aga selline, et valitsemine on alati stabiilsem, kui 
ka  rahvas  valitsemises  osaleb,  ta  eelistas  valimisi  pärilikkuse  teel  võimule  tulekule,  kõige 
halvemaks  pidas  aristokraatiat,  see  on  halvem  nii  monarhiast  kui  vabariigist,  aadlid  olid  tema 
arvates  nii  keskklassi  kui  kuninga  vastu  (nii  ütleb  ta  Arutluses  Titus  Liviuse  esimese  kümne  kirja 
üle).  
 
Uus  Kord.  Machiavelli  ülistab  ajaloo  suurmehi,  Moosest,  Küürost  (Pärsia  impeeriumi  rajaja), 
Rooma  rajaja  Romulust  ja  Ateena  rajaja  Theseust.   Viimased   kaks  on  müütilised  tegelased.  Neil 
kõigil oli võime juhtida ning kehtestada uus riik, uus asjade kord. Lisaks enda jõule vajasid nad ka 
füüsilist  jõudu,  ajalugu  õpetab,  et  relvastatud   prohvetid   on  võitnud,  relvadeta  prohvetid  on 
kaotanud.  Jõud  ja   sundus   on  vajalikud  selleks,  et  rahvas  järgiks  ka  siis,  kui  nad  enam  ei  usu. 
Ajalugu  mäletab  vaid  neid,  kel  on  olnud  edu,  ei  mäleta  neid,  kel  oli  puhas  motiiv,  aga  kel  ei 
olnud edu.  
 
Kurjus. Kui inimene on kurjuse teel võimule tulnud, siis seda ei saa nimetada vooruseks (ptk 8), ei 
ole  vooruslik  tappa  oma  kaaskodanikke,  petta  inimesi,  olla  ilma  vagaduse,  religiooni  ja  usuta,  nii 
võib saada võimule, kuid nii ei saavutata au.  
Kurjust võib rakendada ka hästi või halvasti, kui ühe korraga ja kahanevas suunas, siis on hästi, 
kuid kui kurjust kasutatakse alguses vähe ja siis selle hulk hakkab kuhjuma, siis on see halb.  
Despotismi ja julmust võib rakendada vaid revolutsiooni puhul ehk kahel juhul: riigi rajamisel või 
laostunud  riigi  ümber  kujundamisel.  Kuid  riik  saab  püsima  jääda  vaid  siis,  kui  ka  inimestel  on 
mingi osa valitsemises ja valitseja käitub vastavalt seadustele ning ei  eira  oma alamate õigusi varale 
ja  elule.  Julmus  ja  ka  ebamoraalsed  võtted  on  vaid  poliitiline  ravim,  mida  on  vaja  laostunud 
ühiskonnas  ja  riigis,  kuid  see  on  mürk,  mida  ei  tohi  üle  süstida...  Valitsemine  oleks  väga  lihtne 
 
24 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
kunst kui vaja oleks vaid teha halba ja võim ongi tagatud, nii lihtne see Machiavelli arvates küll ei 
ole.  
 
Valitseja moraal ja voorus. On suur erinevus selle vahel, kuidas me peaksime elama ning kuidas 
me  elame.  Mõned  asjad  näivad  voorustena,  kuid  kui  valitseja  neid  järgiks,  siis  ta  hukutaks  enda, 
teised asjad aga näivad mittevooruslikud, kuid tagavad riigile julgeoleku ja heaolu.  
Machiavelli   kuldreegel :  tee  teistele  nii,  nagu  sa  kardad,  et  nad  sulle  teevad.  Hea  valitseja  oskab 
valitseda  nii  seaduste  kui  jõuga,  inimeste  ja  loomade  moel.  Ta  peab  olema  korraga  nii  lõvi  kui 
rebane  – kui ta on vaid lõvi, tuleb kavalam ja võidab tema, kui ta on vaid rebane, tuleb tugevam ja 
ta taas saab lüüa.  
Machiavelli annab praktilisi juhtnööre valitsejale:  
Armastatud  on  halvem  olla  kui  kardetud,  samas  ei  tohiks  olla  vihatud.  Kui  kõik  läheb  hästi, 
siis inimesed armastavad hea meelega, kuid kui tekib esimene kriis, hülgavad nad oma valitseja kas 
kasu või mingil muul põhjusel.  Kartus  karistuse ees aga ei jäta inimest iial, seetõttu on kindlam, kui 
rahvas tunneb kartust (aukartust) valitseja ees ja mitte armastust valitseja suhtes.  
Rahvas  võib  hakata  valitsejat  vihkama  samavõrd  tema  heade  kui  halbade   tegude   tõttu. 
Machiavelli toob näiteid, kuidas  heldus  ja muud sorti headus rahva suhtes võib tuua kaasa põlguse, 
kui riik selle tulemusena  pankrotti  läheb, võõrvaenlane riigi vallutab vms. 
Pigem tasub olla ahne kui  helde . Ahnus ongi üldiselt praktilisem, kuid kui vara, mida jagatakse, 
on  võõras  vara,  siis  tuleks  pigem  olla  helde.  See  on  selline  16  sajandi  arutelu  tasakaalus 
riigieelarvest...  
Rahvas  on  nii  kergesti  petetud,  mistõttu  alati  tuleb  välja  näida  vooruslik,  religioosne,  kuid 
tegelikult  ei  tohi  olla  vooruslikkus  eesmärk  omaette,  näiteks  aus  tuleb  olla  vastavalt  vajadusele. 
Eesmärgiks on võim.  
Halba  kuulsust  tuleb  alati  vältida,  sest  siis  kui  ka  rahva  seas  on  neid,  kes  pole  valitsejaga  nõus ja 
soovivad hakata mässama, pole neil liitlasi rahva seas ning rahvas ise annab nad välja või karistab 
neid  juhul,  kui nad peaksid midagi üritama. St neil pole edu nii kaua, kuni rahvas valitsejast lugu 
peab.  
Lõpetuseks tasub taas kõrvutada seda õpetust Arutlustega Titus Liviuse esimese kümne kirja üle, kus 
Machiavelli ülistab vabariiklust, usub lihtinimestesse ning peab rahvast targemaks ja järpidevamaks 
mistahes valitsejast.  
16. sajand reformatsioon ja ususõjad. 16. sajandil sõlmiti poliitilisi liite usulise tõe nimel, tol ajal 
usuti siiralt, et on olemas õige religioon ja seda tuleb kaitsta. Ka usuti, et teisitiuskuja peaks võtma 
õige  usu  üle,  kui  nad  seda  vaid  mõista  suudavad  või  kui nad oma kurjusest lahti ütlevad. Usuline 
sallivus jäi veel tuleviku muusikaks, riik pidi tagama puhta õpetuse, sest religioosset ühtsust peeti 
möödapääsmatult vajalikuks avaliku korra säilitamiseks. Suures osas sai maise valitseja  vastutuseks  
otsustada selle üle, milline on õige usuline õpetus. 
Religioon ja poliitika segunesid rohkem kui varem, kuid ühtset protestantlikku poliitilist teooriat ei 
tekkinud,  kõik  sõltus  pigem  ajast  ja  olukorrast  ning  natuke  teoloogiast  ka.  Kuninga  jumalikku 
valitsemisõigust  pooldasid  üldjoontes  nii  Inglismaa  anglikaanid,  Saksamaal  luterlased  kui  ka 
absolutistlikku  kuningavõimu  pooldavad  katoliiklased  (näiteks  gallikaani  kirik  Prantsusmaal1). 
Kuigi  nende  teoloogiad  olid  väga  erinevad,  olid  kõikide  ühiseks  vaenlaseks  kas   kalvinistid   või 
jesuiidid.  
Reformaatorid   võitlesid  üldiselt  nii  paavsti  kui  radikaalse  reformatsiooni  vastu.  Martin  Luther  ja 
Calvin  toonitasid,  et  vastupanu  valitsejatele  on  alati  kurjast  (algselt  puudus  kalvinismis  ka 
igasugune  liberalismi,  konstitutsionalismi  või  esindusdemokraatia  põhimõtete  toetamine,   Calvini  
arusaamise järgi kirik peab olema sõltumatu riigist ja peab omama ka ülemvõimu, Calvini nägemus 
valitsemisest oli teokraatlik). Kuid Calvinit arendasid edasi hugenotid ja John Knox, kes õigustasid 
                                                 
1 Gallikaani kirikuks nimetatakse usuvoolu 13.-18. sajandi Prantsuse katoliku kirikus, mis taotles Prantsuse 
kuningavõimu ja vaimulikkonna huvides paavstivõimu piiramist Prantsusmaa katoliku kiriku suhtes ja riigivõimu õigust 
sekkuda vahele kiriku asjadesse. 
 
25 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
vastupanu  juhul,  kui  usk  on  ohustatud  ja  vastupanu  juhiks  on  alama  taseme  aadel.  John  Knox  oli 
Shotimaal  vastuolus  katoliikliku monarhiaga ning rajas  shoti  presbüterliku kiriku. 
Martin Luther ütles küll usudogmaatikas, et usuasjades ei ole sundi, sest usk on  seesmine . Ilmalikus 
elus  aga  taandus  asi  peagi  selleni,  et  valitsejatel  on  kohustus  valeõpetused  ära  keelata  ning 
tulemuseks oli usuline sundus.  Luterlus  kui iseseisev kirik algas ju mõtetega sellest, kirik oli liialt 
alla  käinud  selleks,  et  ise oma asjadega toime tulla ning seetõttu oli õigustatud ka maise valitsuse 
jätkuv sekkumine ja toetus õige usu ülal hoidmiseks. 
Luther  välistas  igasuguse   vastuhaku   valitsejatele.  Ta  on  öelnud:  “Parem  on,  kui  valitseja  teeb 
valesti, kui et rahvas teeb õieti.” Tulemuseks oli rahvuskirikud, mida domineeris riik.  
 
Thomas  Hobbes  (1588- 1679 ) 
 
Hobbesi  ideed  ühiskondlikust  lepingust,  suveräänist  ja  absoluutsest  monarhiast  ei  ole  omamoodi 
midagi uut, nendest ühekaupa oli räägitud ka varem. Kalvinistlik riigiteoreetik Johannes Althusius 
(1586-1638) rääkis ka riigist, mis põhineb lepingul ning selline leping inimeste vahel on piisav ning 
ühiskonna ja riigi rajamiseks ei ole vaja usulist autoriteeti.  
Robert  Filmer  kirjutas  raamatu  “Patriarh  ehk   monarhide   loomulik  õigus”  ning  väitis,  et 
kuningas on jumalikku päritolu ning selletõttu tuleb kuninga käskudele vastuvaidlematult alluda. 
Kuninga jumaliku valitsemisõiguse viis 17. sajandi alguses  haripunkti  Inglise kuningas James I, kes 
väitis, et “kuningad pole vaid Jumala asemikud maa peal, kes istuvad Jumala troonil, vaid Jumal 
ise nimetab neid jumalateks... Ilma kuningata oleks rahvas vaid peatu mass... kuningad on seaduste 
autorid ja tegijad, mitte seadused ei tee kuningaid.”  
Kuningavõimu vastased väitsid, et kuninga võim tuleneb rahvast, lepingust. 
Suveräänsusteooria rajas Jean  Bodin  (1529/30– 1596 ), kes väitis, et suveräänsuse ainsaks  kandjaks  
on  monarh,  suverään  on  ühtne,   jagamatu   ja  piiramatu;  suverään  annab  välja  seadusi  ja  ei  allu 
kellelegi  peale  jumaliku  seaduse  ja   loomuseaduse ;  suverääni  enda  suhtes  need  seadused  ei  kehti 
ning  Bodin  leidis  ka,  et  põhimõtteliselt  võib  suverääniks  võib  olla  ka  aristokraatide  grupp,  siiski 
teostub  valitseja  suveräänsus  kõige  paremini  absoluutses  monarhias.  Juba  Bodin  rääkis,  et  võim 
loob ühiskondliku hüve läbi selle, et tagab julgeoleku.  
Kõik see oli olemas juba enne Hobbesi.  
 
Thomas  Hobbes  elas  91-aastaseks.  1640ndatel  aastatel  teravnes  vastuolu  kuningas  Charles  I  ja 
Inglise parlamendi vahel (tärkav keskklass ja maa- aadelkond ). Vastasseis tõi kaasa lõpuks kodusõja 
aastal   1646 ,  1649   tapeti   kuningas  ning  valitsema  hakkas   Lord   Protector  Oliver   Cromwell ,  keda 
toetasid puritaanid. 
Puritaanliku  revolutsiooni  ajal  (1649-1660)  püüdis  Oliver  Cromwell   puhastada   (purify,  sellest  ka 
sõna  puritaan)  inglise  kirikut  katoliku  kiriku  õpetusest  ja  liturgiast  ning  puritaanid  püüdsid 
rakendada  usulisi  norme  kõikidele  elualadele  ja  kogu  ühiskonnale.  Puritaanide  revolutsiooni  on 
nimetatud  ka  pühakute  revolutsiooniks.  Oliver  Cromwell  lõi  1645.  oma  uue  mudeli  armee  (New 
Model  Army),  kehtestas  parlamendis   jutlused   ja  palvetunnid,  ühiskonnas  paastukuud  ja rahvusliku 
alandumise  päevad,  puhastas  parlamendi  jumalatusest.   Cromwelli   armees  olid  puritaanlikud 
kaplanid,  kes  pidid  sisendama  sõduritesse  usulist  innukust,  puritaanid  õpetasid  rahvast  lugema 
piiblit  emakeeles,  kõrgemast  seisusest  puritaanid  olid  õppinud  Calvini  teoseid  ning  puritaanidest 
poliitikud   pidasid  end  jumaliku  kutsumusega  poliitikuteks  ja  Jumala  väljavalituteks.  Puritaanide 
kogudused olid muutunud sisuliselt poliitilisteks organisatsioonideks.  
Cromwell kuulus independentide hulka, kes ei pooldanud riigikirikut, puritaanide esialgsed liitlased 
- presbüterlased – aga pooldasid rahvuskirikut, lisaks neile olid liitlasteks ka  radikaalsed   levellerid , 
kes   soovisid   luua  võrdsusel  põhinevaid  kommuune  ehk  kommunismi.  1649.  aastal  puhastas 
Cromwell parlamendi presbüterlastest, hukkas kuninga (Charles I), saatis laiali Lordide Koja, rajas 
vabariigi ning alistas armeega mässama hakanud levellerid. Puritaanlastest armee nägi Cromwellis 
Jumala vahendit ning nimetasid ta Lord Protektoriks, riigipeaks. Nad uskusid, et Vana Testamendi 
Taanieli  raamatus  ennustatud  neljas   impeerium ,  neljas  kuningavõim,  lõppes  Charles  I-ga  ning 
 
26 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
alanud  oli  viies  monarhia,  Kristuse  ja  pühakute  tuhandeaastane  valitsemine.  Cromwelli  armeed 
nimetati ka Viienda Monarhia Meesteks (Fifth Monarchy Men). 
Inglise  kodusõja  kontekstis  kirjutab  Hobbes  ka  oma  Leviathani.  Hobbes  oli  kuninga  poolel  ning 
põgenes  Inglismaalt  Pariisi  juba  aastal  1640.  1651  ta  naasis   Inglismaale   ning  hakkas  uuesti 
osalema  poliitilises elus, kui 1660. aastal kuningas Charles II  taastati  troonile, töötas Hobbes edasi 
lühikest aega kuninga teenistuses. 
Leviathan  valmis  aastal  1651,  mil  ta oli tagasi pöördumas oma  kodumaale . Prantsusmaal olles oli 
Hobbes suhelnud  Descartes ’iga ning huvitus geomeetrilisest loogikast. Hobbes uskus, et lihtsaid ja 
enesemõistetavate  väidete  põhjal  saab  lahendada  ka  keerulisi  filosoofilisi  ja  ühiskondlik-poliitilisi 
probleeme. 
 
Geomeetria-füüsika 
Nii  püüab  Hobbes  leida  need  põhiväited  või  põhitõed,  millest  lähtuvalt  lahendada  keerulisemaid 
probleeme.  Hobbes  püüab  alustada  ühiskonna  kõige  väiksemast  koostisosast  – üksikust inimesest. 
Mis  on  kõikidele  inimestele  ühine?  Hobbes  leiab,  et  selleks  on  mõtlemismehhanism,  inimese  viis 
tajumismeelt  ning  igale  inimesele  on   omased   teatud  ihad  [appetite]  ja  vastumeelsused  [aversion], 
mis tulenevad ümbritseva maailma meelelisest tajumisest. 
 
Inimpsühholoogia 
Nagu  Galileo  väitis,  et  Maa  liigub,  nii  mõtles  Hobbes, et ka inimeses on loomuomaselt sees soov 
liikuda   edasi,  inimene  tahab  elada  ja  vältida  surma.  Kõige  sügavam  inimese  hirm  on  hirm 
vägivaldse  surma  ees.  Et seda vältida, kasutab ta oma mõtlemisvõimet ning suunab kogu oma elu 
selliselt, et ta saaks elada ja edasi liikuda. 
Selliste põhitõdede kaudu seletab Hobbes ka ühiskonna teket.  
Looduslikus  seisundis on inimesed võimetelt väga võrdsed, kui ka mõni võib olla natuke tugevam, 
on  see  erinevus  niivõrd  tühine,  sest  teised  mitmekesi  on  ikkagi  temast  tugevamad.  Veelgi  suurem 
võrdsus  puudutab  meelelisi  võimeid,  sest  inimeste  kogemused  on  sarnased  ning  neist  tulenevad 
meelelised võimed seega samuti.  
Inimesed  püüavad  ellu  jääda,  kuid  nende  soovid  ja  ihad  põrkavad  kokku  ja  nad  hakkavad 
konkureerima,  muutuvad  vaenlasteks.  Inimestel  looduslikus  seisundis  on  ka  loomuõigus  -  õigus 
oma  elule  ja  õigus  seda  kaitsta  mistahes  vahenditega  ühelt  poolt,  teiselt  poolt  on  inimestel  ka 
õigus kõikidele asjadele.  
 
Looduslik/loomulik olukord (state of  nature ) 
Inimesed  küll  otsivad  õnne,  kuid  leiavad  looduslikus  seisundis  vaid  viletsust,  tulemuseks  on 
sõjaolukord (state of war), just võimete võrdsuse pärast satuvad inimesed konflikti kaasinimestega.  
Olukord  on  ka  väga  vilets,  sest  sellises  situatsioonis  ei  saa  inimene  midagi  luua  (vähemalt  mis 
püsima  jääks),  ei  saa  midagi  ehitada,  ei  saa  kultuuri  harrastada,  ei  saa  teadust  arendada,  ei  ole 
omandit ,  õiglust  (inimesel  on  õigus  kõigele,  seega  on  ka  õigus  teiselt  ära  võtta,  samas  pole 
kohustust kellegi teise ees, nagu ka neil pole sinu ees), ei ole seadust, midagi ei ole. Ainus, mis on, 
on hirm. Sellises olukorras on inimese elu “üksildane, vaene, vastik, loomalik, ja lühike”. Hobbes 
ütleb, et sellises olukorras on kõikide sõda kõigi vastu (bellum omnium contra  omnes ) ning inimene 
on inimesele hunt (homo homini  lupus est). 
 
Leviaatan , suverään 
Leviaatan on müütiline  koletis  Vanas Testamendis, kujutab endast ürgjõudu. Hobbes leiab, et tuleb 
valida kahest halvast parem ning nii tekib inimestel pikapeale arusaam, et paremini saab ellu jääda 
ja ka midagi elus ära teha, kui igaüks loovutab oma loomuõiguse/loodusõiguse kõigele (ehk oma 
soove  rahuldada)  kellelegi  kolmandale  isikule  ehk  valitsejale,  kelle  kaudu  tekiks  ohutusetunne  ja 
rahu.  Soov  elada   rahulikku   elu  ja  konkurentsist  tulenev  hirm  surma  ees  paneb  inimesed   loobuma  
oma õigustest, sest see tagab parema elu.  
 
27 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Kuid  Hobbes  leiab,  et  inimesi  on  võimalik  lepitada  ainult  kolmanda  jõu  abiga.  Selleks  jõuks  on 
suverään,  Leviaatan,  kes  on  ühine  jõud  kõigi  inimeste  üle  ning  kellele  on  kõik  inimesed 
ühekorraga loovutanud kõik oma õigused.  
Selline suverään on kunstlik suurus (või ihu), mis hõlmab endas kogu ühiskonna, kes ei allu sellele, 
on väljaspool ühiskonda. Suverään kehastuseks võib olla ka kollektiiv, kuid Hobbes soovitab siiski 
monarhi.  Suverään  on  ühtne,  jagamatu,  piiramatu,  kontrollile  mittealluv.  Lepingu  ei  pane  tööle 
mitte ühiskonnaliikmete ühtsus, vaid suverääni ühtsus.  
Peatükis 18 kirjeldab Hobbes valitseja õigusi ning ütleb, et alamad ei tohi muuta valitsemisvormi, ei 
tohi pöörduda Jumala poole, ei tohi  kukutada  suverääni, ei saa protestida enamuse poolt kehtestatud 
suverääni  vastu  ega  seda  arvustada  jne.  Suverään  on  karistamatu,  ta  ise  otsustab,  mis  on  vajalik 
alamate  rahuks  ja  kaitseks,  mis  õpetusi  neile  õpetatakse,  kehtestab  omandi,  kontrollib 
seadusandlust, otsustab sõja ja rahu pidamise üle jne.  
Suverääni tekkides tekib kohtumõistmine ja õiglus (ptk 14), sest on olemas inimene, kes ütleb mis 
on õige. Looduslikus seisundis ei olnud õiglust, vaid igaüks võitles oma elu eest. Nüüd aga kui on 
suverään, tekivad seadused, omand, heatahtlikkus (gratitude), rahulolek (complaisence), võrdsus 
(võrdsed  õigused  ühiskonnaliikmetel),  õiglane  kohtumõistmine.  Tekivad  poliitilised  kohustused, 
kuna nüüd on võim, kes neid tagab ja karistab üleastujaid. 
Inimesed  kuuletuvad  ühiskondlikust  lepingust  tulenevatele  seadusele,  sest  nii  on  ratsionaalne  (see 
on parem kui kõikide sõda kõigi vastu), sest kõik teised kuuletuvad ka, sest kõiki  variante  kaaludes 
inimene leiab, et vaid nii saab kõige paremini elada. Inimese ihasid hakkab piirama mõistus ja hirm. 
Seetõttu inimene kuuletub Leviaatanile.  
 
Kõik,  mis  ühiskonnas  on,  allub  Leviaatanile,  ka  kirik.  Hobbesi  peeti  tema  eluajal  ateistiks,  ta  ei 
pooldanud usulist poliitikat nagu Cromwell seda pooldas ning uskus  anglikaani  või luterlikus stiilis 
rahvuskirikusse, kus maine võim on kirikust ülem. Tema moraalikäsitlus on ka religioonikauge, sest 
headus  ja  kurjus  pole  tema  jaoks  midagi  metafüüsilist,  vaid  tulenevad  inimeste  endi  soovidest  ja 
vastumeelsustest (aversion), pigem inimese tahtest end kaitsta ja ellu jääda. 
 
Riigikorra  lõplikuks  kujuks  on  Leviaatan,  mis  omab  reaalset  võimu,  et  panna  seadused  kehtima. 
Ilma Leviaatanita ühiskondlik leping ei toimiks, sest seaduste ja  kokkulepete  taga ei ole jõudu ega 
võimu. “ Lepingud  ilma mõõgata on vaid sõnad ning nad ei taga inimesele midagi”.  
Igaüks  tahaks,  et  teised  lepingut  täidavad,  aga  seejuures  ise  ei  peaks  täitma.  Leviaatan  aga  tagab 
seaduste  täitmise,  karistab  karmilt  või  viskab  ühiskonnast  välja  need,  kes  seadusi  ei  täida. 
Normidele  allumist  põhjendatakse  nende  eelistega,  mida  inimene  saab  elamisest  ühiskonnas,  kus 
kõik alluvad neile normidele. Karistusi vaja aga sellepärast, et kõik inimesed pole ratsionaalsed. 
Inimese  kohustus  alluda  seadustele  ja  olla  osa  ühiskonnast,  tuleneb  Hobbesi  käsitluses 
hüpoteetilisest lepingust.  
Ptk 18 ütleb Hobbes, et kui monarh või valitsus käitub ülekohtuselt, siis see on igal juhul parem kui 
kodusõda või looduslik olukord. Valida on inimestel seega vaid kahe  variandi  vahel: kord või  kaos , 
ja Hobbes annab nõu: “Vali kord”. 
Hobbes räägib ka erinevatest riiklikest kordadest, ta leiab, et kuninglik kord on kõige parem, kuna 
on  kõige  ühtsem,  järjepidevam,  seostab  kõige  paremini  era  ja  avalikku  huvi,  ei  saa  end  kadestada 
ega olla lõhestatud enda vastu, võimujärglus tagab  autoriteedi  jätkumise ja kodusõja vältimise, kuigi 
omad puudused on ka kuningavõimul.  
Et kord on kord (ja see on ühiskondliku lepingu peamine eesmärk!), siis ei tohiks Hobbesi arvates 
ka  eristada  “head  demokraatiat  pahast   anarhiast ”,  või  “head  monarhiat  pahast  türanniast”. 
Valitsemine on õigustatud nii kaua, kuni on tagatud kord. 
Suverääni  võim  kehtib  seega  nii  kaua,  kuni  ta  täidab  oma  eesmärki,  milleks  on  tagada  alamatele 
turvalist elu. Kui ta seda enam ei tee, siis kodanikel on õigus suveräänist lahku lüüa. 
Raamatu kolmandas osas põhjendab Hobbes, miks ei ole seni inimesed sellise korrani jõudnud ning 
leiab,  et  peapõhjuseks  on  religioon  kui  selline  ja  kristlik  usk.  Religioon  on  Hobbesi  arvates  vaid 
hirm  nähtamatu  ja  arusaamatu  ees  (6  ptk),  hiljem  ütleb  ta,  et  ainult  need  kellel  puudub   arukus   ja 
 
28 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
mõtlemisvõime,  alluvad  teadmatusele  ja  hakkavad  elama   mingite   “ebausu”  seaduste  järgi.  Kui 
inimesest  on  saanud  kord  usklik,  siis  ta  elab  vaid  usureeglite  järgi  ning  ei  otsi  enam mõistuslikke 
põhjendusi.  
 
Paradoksaalselt  sai  tema  raamat  populaarsemaks  kuningavõimu   vastaste   kui  pooldajate  seas, 
peamiselt  põhjusel,  et  ta  lähtus  ratsionaalselt  käituvast  indiviidist ja tema huvidest ( ihadest  lähtuv 
elukorraldus  toob  kaasa  sõja,  mõistusest  lähtuv  rahumeelse  elu)  ning  ka  sellepärast,  et  kusagil 
valitsemise taga on indiviidide kokkulepe. Teoorias on tema panuseks riigikeskse ja absolutistliku 
mõtte edendamine.  
 
John  Locke  (1632-1704) 
 
Nagu Hobbes nii ka Locke lähtub indiviidist ja räägib looduslikust seisundist. Locke noorena nägi 
Inglise kodusõda ja Oliver Cromwelli valitsust. Alates 1679 aastast püüdis Charles II võimupärijaks 
panna  oma  venda   Jamesi ,  kes  7  aastat  varem  oli  ametlikult  pöördunud  katoliku  usku.  See  tekitas 
suuri  vastuolusid  Inglismaal.  Locke  oli  viigide  juhi  Lord  Shaftesbury  juures  teenistuses,  see  aga 
organiseeris  ebaõnnestunud  atentaadi  kuninga  vastu,  sattus  vangi  ning   1683   põgenes  Inglismaalt 
Amsterdami. Locke läks koos temaga. Shaftesbury sureb peagi, kuid Locke jääb edasi Hollandisse, 
sest on kodumaal põlu oma poliitiliste vaadete tõttu.  1685  tuleb Inglise troonile James II ning nõuab 
Hollandilt  Locke’i  ja  teiste  poliitiliste  dissidentide  väljaandmist  Inglismaale.  Locke   kohtas  
Hollandis James’i väimehe, Oranje Willemiga, kes oli koondanud enda ümber igasuguseid Jamesi-
vastaseid vabadikke.  
5  novembril  a.  1688  maabusid  Willemi  väed  Inglismaa  kallastel  ning  algas  Inglismaa  Glorious 
Revolution   (Kuulus   revolutsioon ).1689  kuulutati   Willem   Inglismaa  kuningaks  ning  taastati 
protestantlik   kuningavõim,  kuulutati  välja  sallivus  kõikide  usulahkude  vastu  ning  laiendati 
parlamendi  õigusi.  See  võimutasakaal  jääb  Inglismaal  püsima  rohkem  kui  150  aastaks.  Locke 
naases  ka  oma  Inglismaale  ning  osales  uue  võimu  kindlustamisel  ja  ülesehitamisel,  oli  tegev  ka 
viigide  parteis .  
Locke oli oma elu lõpuks väga kuulus, kuid seda mitte poliitfilosoofia poolest, vaid tema kuulsaim 
teos oli “An  Essay  Concerning Human Understanding” (1689), kus ta ütles, et inimene on sündides 
“puhas leht” ehk  tabula  rasa ning kõik teadmised saab inimene vaid elukogemuste kaudu. Locke’i 
peetakse  sensualismi  oluliseks  esindajaks,  kuna  ta väidab,  et  inimese  meeleline kogemus on kõigi 
tema  teadmiste  allikas  (inimene  kogu  aeg  võrdleb,  ühendab  ja  abstraheerib  oma  teadmisi  oma 
kogemuste põhjal).  
Locke  oli  erinevalt  Hobbesist  ja  Machiavellist  ka sügavalt  usklik,  kuid  see  ei  takista  tal  sügavalt 
uskuda ka inimese mõtlemisvõimesse. 
Tema poliitilise filosoofia tuntuimad teosed on Two Treatises on Government. Need ilmusid tema 
eluajal anonüümselt, ja rahvas sai alles hiljem teada, et populaarsed raamatud on kirjutatud Locke’i 
enda poolt. 
Esimeses traktaadis kritiseerib ta Robert  Filmeri  (1588-1653) väidet, et kõik võim ühiskonnas on 
patriarhaalne , st pärineb isa-liini kaudu ja et kaasaegne kuninglik võim on otse tulnud Aadama ja 
Jumala  kaudu  ning  seega  kuninglik  võim  on  absoluutne.  Filmer  leidis,  et  ühiskondlikku  lepingut 
pole vaja poliitilise võimu õigustamiseks, ka uskus ta, et võim võib olla ka piiramatu, kuna on pärit 
Jumala  tahtest  ja  on  seega  vaieldamatu.  Filmer  oli  küll  surnud,  kui  tema  tähtsam  teos  Patriarcha 
ilmus  1680  ning  et  tegemist  oli   populaarse   raamatuga,  tuli  Locke’il  just  sellega  polemiseerida. 
Esimene   Traktaat   Valitsemisest  on  kriitika,  Teises  Traktaadis  on  esindatud  rohkem  positiivne, 
ülesehitav nägemus võimust ja valitsemisest.  
 
 
29 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Poliitilise võimu spetsiifilisus 
Locke väidab, et poliitilist võimu ja alluvust tuleb eristada teistest võimusuhetest ühiskonnas, nt 
isa võimust laste üle, mehe võimust naise üle, isanda võimust sulase üle, mõisniku võimust orja üle. 
Poliitiline võim eeldab suuremat vastutust oma alamate ees kui kõik teised võimusuhted.  
Inimeste  ühistegevus  on  Locke’i  arvates  loomulik  ja  õigustatud  ning  igasugune  inimestevaheline 
koostöö  põhineb  kokkuleppel.  On  vanemate  ja  laste  ühiskond,  lastele  on  sünnipoolest  antud 
võimed,  mis  tuleb  välja  arendada  ja  nende  arendamine  on  vanemate  kohus  ja  vastutus kasvatada 
lapsi  iseseisvateks.  See  kohustus  määrab  piirid  vanemate  võimule  laste  üle.  Kogu  ühiskond  on 
ehitatud võimule, algab see siis perekonnast.  
Teine ühiskond on abieluühiskond – ühiskond naise ja mehe vahel teineteise kehade omamiseks. 
Iga keha on igaühe enda oma, kuid abielu on kokkulepe teise keha omamiseks/kasutamiseks. Mehe 
ja  naise  ühiskonda  võib  lahutada,  laste  ja  vanemate  oma  aga  mitte.  Lahutada  võib  siis,  kui 
kohustusi  ei  ole,  st  kas  lapsed  on  suured  või  neid  ei  ole.  Lahutamine  on  lubatud,  sest  abielu  on 
kokkulepe. 
Kolmas  ühiskond  on  peremehe  ja   teenija   ühiskond,  mis  hõlmab  kokkulepet  kindlaks  ajaks, 
teatud ülesannete täitmiseks. Nende ülesannete piires valitseb teenija üle tema peremees.  
Neljas  ühiskond  on  poliitiline  ja  kodanikuühiskond.  Kodanikuühiskond  hõlmab  lepingut 
inimestevahelise  kohtu  moodustamiseks  ja  inimõiguste  kaitset.  Poliitiline  võim  on  teistest 
võimuliikidest erinev, sest hõlmab palju suuremat vastutust.  
 
Looduslik olukord 
Looduslikus  olukorras  (state  of  nature)  on  inimesed  vabad  ja  võrdsed  ning  käituvad 
mõistuspäraselt. Inimesed lähtuvad küll omahuvist, kuid nende vahel ei teki mingit lepitamatut sõda 
nagu Hobbes seda arvas. Loomuseisundis on inimesel ka kohustused, ta ei tohi tappa teist inimest, 
ta  on  kohustatud  hoidma  ennast  ja  kogu  inimkonda.  Loomuseisundis  on  inimesel  loomuõigused: 
võõrandamatud  õigused  elule,  varale  ja  vabadusele  (life,   liberty   and   estate ),  sellest  loomuõigusest 
üleastujate suhtes on kohtumõistjateks inimesed ise, nemad on loomuõiguse rakendajad.  
Rahulik  ja  vaba   loomuseisund   murtakse  vaid  siis,  kui  teatud  inimesed,  kes  ei  ela  mõistuspäraselt, 
lähevad teise inimese elu, vara ja vabaduse kallale.  
Sõjaseisund.  See,  kes   astub   teise  inimeste  õiguste  vastu,  see  seab  end  automaatselt  ennast 
sõjaseisundisse teisega inimesega (state of war) ning sel juhul on igal inimesel õigus ennast kaitsta. 
Locke ütleb, et varast võib tappa, kuna selle  varastamise  katsega on ta juba sinule kallale tunginud 
ning loodusliku seisundi purustanud. Looduslikus seisundis puudub inimestevaheline kohtumõistja, 
inimesed peavad lähtuma oma tunnetest ja loomulikest instinktidest ning nii kohut mõistes süüdlase 
üle  muutuvad  inimesed  liiga  erapoolikuks  ja  liiga  entusiastlikuks.  Inimeste   suutmatus   õiglaselt 
kohut  mõista  ongi  peamine  põhjus,  miks  Locke  leiab,  et  inimesed  moodustavad  ühiskondliku 
lepingu ja väljuvad loomuseisundist.  
 
Ühiskondliku leppe alused 
Teine oluline motiiv (õiglase kohtumõistmise kõrval) inimestele loomulikust seisundist väljumiseks 
on  inimeste  soov  kaitsta  oma  eraomandit,  mida  inimesed  tööd  tehes  on  hakanud  tasapisi koguma. 
Locke  leiab  üldse,  et  riigivõimu  olulisemaid  ülesandeid  on  eraomandi  kaitsmine  ning  sellel 
eesmärgil  üldse  on  valitsus  ka  moodustatud.  Riigil  on  seega  ka  positiivne  ülesanne,  mitte  ainult 
julgeoleku tagamine! 
Teiselt  poolt  on  ka  valitseja  võim  inimeste  üle  selles  mõttes  piiratud,  et ta peab inimeste omandit 
kaitsma  ja  ei  tohi  seda  võõrandada.  Locke  räägib  usaldusel  ja  kokkuleppel  põhinevast  valitsusest. 
Niimoodi  tekib  suhe  valitsuse  ja  inimeste  vahel,  mis  tagab  mõlemale  õigused  ja  kohustused. 
Inimestele jääb õigus oma usaldus või heakskiit tagasi võtta, kui valitseja on usaldust rikkunud.   
 
30 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Valitsus peab kaitsma elu, vabadust ja vara (life, liberty, and estate). Need inimeste õigused elule, 
vabadusele  ja  varale  on  võõrandamatud  ja   aegumatud .  Locke  oma  tekstis  nimetab  neid  kõiki  tihti 
sõnaga property, mis võib tähendada nii vara kui  ka omanduse kolme vormi või ka omadust.  
Ühiskondlik leping ei kandu automaatselt üle järgmistele põlvkondadele. Kui inimene sünnib teatud 
korra  all,  siis  tema  kuuletumine  ja  allumine  sellele  pole  mitte  automaatne, vaid ka siis põhineb ta 
usaldusel ja kokkuleppel. Üks põlvkond ei saa kohustada järgnevaid põlvkondi  teatud valitsemisele 
alluma, ka ei saa ta võtta neil ära vabadust.  
Kui  inimene  aga  ei  hakka  vastu  teatud  stiilis  valitsemisele,  siis  on  ta  andnud  vaikiva  nõusoleku 
(tacit  consent)  sellisele  valitsemisele  ning  sellise  vaikiva  nõusoleku  teel  võib  leping  kehtida 
mitmete põlvkondade jooksul.  
Põhimõtteliselt rahvas on suveräänne ning tal on õigus saata laiali valitsus, mis astub üle inimeste 
põhiõigustest, kui praktikas see Locke’i arvates nii lihtne ei ole. Et vältida korratust, väidab Locke, 
et  rahvas  ei  peaks  esimese  valitsuse  üleastumise  pärast  veel  vastu  hakkama.  Ta  leiab,  et:  1) 
kõigepealt  rahvas  peaks  1)  pöörduma  oma  murega  Jumala  poole  (nad  peaksid  “apelleerima 
taevale ” [appeal to  heaven ], selline võimalus jääb inimestele alati alles), 2) võimu võib kukutada 
alles siis, kui enamus rahvast on selle poolt, 3) rahvas ei tõuse üles iga pisike valitseja vea pärast, 4) 
kuid  mitme  tõsise  usalduse  kuritarvitamise  järel  peab  olema  rahval  õigus  ennast  kaitsta,  5) 
vastuhakkamiseks  peab  olema  seaduslik  alus,  seadustega  tagatud  võimalus  vastuhakkamiseks, 
vastasel juhul oleks tegemist mässuga, mida Locke taunib.  
Kuulsa  Revolutsiooni  ajal  (1689)  rahvas  tõusis  kuningas  James  II  vastu  üles  ning  Locke  õigustab 
sellist  tegevust,  sest põhimõtteliselt olid täidetud kõik punktid. Locke inspireeris hiljem Ameerika 
koloniste, kes seadsid rahva võimu kõrgemale Inglise kuninga omast. 
 
Eraomand  
Locke  püüab  põhjendada  eraomandi  teket  ja  ka  seda,  kuidas  mõned  inimestest  on  saanud  väga 
rikkaks.  Kuidas  tekkis  eraomand?  Locke’i  eluajal  elas  enamus  inimesi  taludes,  kuid  neil  puudus 
oma maa. Kui kodusõja ajal tülitseti seetõttu, oli Locke alati eraomandi pooldaja.  
Jumal andis maa inimestele ühiseks kasutamiseks (in common) täiesti võrdsetel alustel. See, mille 
kallal inimene tööd teeb, see kõik on inimese oma. Inimesel on õigus kõigele, mis on tema kätetöö 
vili. See, mida inimene teeb, mille külge ta on  pannud  oma käed, see on saanud temast. Samamoodi 
nagu see, mida inimene sööb, saab osaks temast (Locke arutleb, millal saab õun inimese omaks, kas 
siis  kui  inimene  selle   korjab   või  siis  kui  sööb?).  Tööl  on  ümberkujundav  mõju  kõigele,  millega 
inimene kokku puutub. Ükskõik, mis asjaga tööd tehes, muutub see inimese enda omaks. Inimene 
seejuures  teiste  inimeste  käest  luba  küsima  ei  pea,  sest  Jumal  on  jätnud  loodusesse  kõike 
külluslikult.  
Sisuliselt  see  tähendab  seda,  et  inimene  võiks  piiramatult  endale  vara  soetada,  kuid  nii  see  ei  ole. 
Locke näeb kahte tingimust, mis tuleb seejuures siiski täita:  
1)  inimene  tohib  võtta  ainult  niipalju,  kui  ta  ise  ära  tarbib,  st  niipea,  kui  maad  või   varad   jäävad 
kasutamata,  lähevad  need  tagasi  ühisomandisse.  Toit  ei  tohi  riknema  minna  ja  maa  ei  tohi  sööti 
jääda.  
2) inimene tohib võtta loodusest ainult nii palju asju, et teistele jääb samapalju ja võrdväärset üle. 
Näiteks  vett  tohib  jõest  võtta  niipalju,  et  teistele  jääks  samapalju  üle  –kui  võtad  pangetäie  vett  ja 
teistele jääb ka pangetäis, siis on igati õigustatud.  
Need  põhimõtted  on  Locke’i  väitel  õiglased  ja  tagavad  inimeste  võrdsuse.  Maa  söötis  hoidmine 
pole  Jumala  tahe,  sest  sellisest  maast  oleks  vähe  kasu,  Jumal  aga  ei  loonud  midagi  selleks,  et  see 
raisku läheks. Locke toob näiteks lihtsa  inglase  vaese kui ausa töö oma maalapi kallal, võrdleb seda 
Ameerika indiaanlastega, kellel on palju väga head maad käes, aga kes ei võta sellega suurt midagi 
ette.  Suurest  ja  viljakast,  aga  kasutult  seisev  maa  on  vähem  väärt  kui  väiksest  ja  halvast  maast, 
millega võetakse midagi ette. 
Omandi kasvamine. Omand hakkab kasvama siis, kui inimesed omistavad mingile eluks tarbetule 
asjale väärtuse (olgu see raha või vääriskivid vms). Selliste asjade eest saab kaupu vahetada, toota 
 
31 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
seega  rohkem  kui  enda  tarbeks  vaja  läheb  ning  nii  saavad  varandused  hakata  kasvama.  Locke 
lihtsalt möönab, et nii ongi olnud ja ka see on hea, kuigi viimane areng toob ju kaasa ebavõrdsuse. 
(Peab meeles  pidama , et Locke on siiski kodanluse, mitte lihtrahva, ideoloog!) 
 
Võimude lahususe idee 
Locke  paneb  aluse  ka  võimude  lahususe  ideele,  kuid ei  arenda  seda  veel  kuigi  kaugele.  Ta  räägib 
kolmest  võimust:  kuninga,  parlamendi  ja  föderaalsest  võimust.  Locke  leiab,  et  võimu 
kuritarvitamise vältimiseks tuleb luua eraldiseisvad institutsioonid – kuningas kui täidesaatev võim 
ja tähtajaline seadusandlik võim. 
 
Jean- Jacques   Rousseau  ( 1712 -1780) 
 
Rousseau  sündis   Genfis ,  hiljem  kolis  Pariisi.  Proovis  erinevaid  ameteid  (maksuametnik,  preester, 
muusik),  kuid  ükski  neist  talle  hästi  ei  istu.   1742   aastal  võttis   Diderot   soovitusel  osa  Dijoni 
Akadeemia  traktaadi  konkursist  teemal, “Kas teaduste ja kunstide areng on soodustanud  kommete  
paranemist  või  korruptsiooni?”  Rousseau  oma  kirjutises  väitis,  et  teaduste  ja  kunstide  areng  on 
soodustanud ainult inimeste allakäiku ning selle traktaadiga [eestikeelses tõlkes Europeia 1995. 
a. väljaanne] pälvis Rousseau esikoha.  
Rousseau  sai   kuulsaks ,  kuid  tema   vastuoluline   iseloom  viis  ta  varsti  tülli  mitmete 
valgustusliikumise tegelastega, eeskätt Diderot, Voltaire’i ja  teistega . Seejärel kolis Rousseau kolis 
maakohta,  kuid  pärast  oma  teose “Ühiskondlikust  lepingust”  ilmumist,  hakati  teda  taga kiusama 
nii  Prantsusmaal  kui  ka  kodulinnas  Genfis.  Rousseaul  ei  jää  muud  üle,  kui   reisida   ning  ta  püüdis 
leida endale varjupaika küll Preisimaal, küll Inglismaal. Inglismaal sai ta hästi läbi inglise filosoofi 
David Hume’iga, kuid lõpuks kannatas Rousseau vaimuhaiguse käes ning kahtlustas, et Hume on 
korraldanud temavastase vandenõu ning läks tagasi Pariisi lähistele, kus ta 1780 aastal suri.  
 
Prantsusmaa poliitfilosoofia 
Peale 1689 aasta  Kuulsat  Revolutsiooni Inglismaal poliitiline pinge vaibus, sest parlamendi õigusi 
oli laiendatud kuningavõimu vastas. Prantsusmaal aga pinge aina kasvas, Louis XIV oli valitsenud 
pikka aega, ei kutsunud enam kokku Prantsuse parlamenti Generaalstaate ning üldse autokraatlikud 
kuningad  valitsesid  Prantsusmaad  viisil,  mis  tõi  kaasa  ka  majandusliku laostumise. Võib öelda, et 
18.  sajandil  kandus  poliitfilosoofia  areng  Inglismaalt  Prantsusmaale  viimase  suure  mahajäämuse 
tõttu poliitilises arengus.  
Tolleaegne  Prantsusmaa  oli   autokraatlik ,  hierarhiline  ning  tsentraliseeritud  riik,  poliitiline  olukord 
oli  palju  äärmuslikum  kui  Inglismaal,  vabadused  palju  enam  piiratud  ning  just  selles  kontekstis 
saavutasid   Valgustusaja   ideed  oma  radikaalsuse.  Et  poliitiline  tegevus  oli  piiratud,  kandsid 
Prantsusmaal uuenduslikku poliitilist mõtet edasi mitte praktikud, vaid  kirjanikud -idealistid. 
 
“Arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse päritolust” 
Rousseau esimene oluline teos on “Arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse päritolust” (Discours sur 
l’origine de l’inégalité parmi les hommes). Rousseau väitis selles, et inimestevaheline ebavõrdsus 
on  tulnud  kunstide ja teaduste arengust, kuna see on tekitanud inimestes ülbust ja üleolevust 
ning seetõttu on kadunud inimese algne, looduspärane/loomupärane loomus, mis oli  heatahtlik  
ja teisele inimesele kaasatundev/halastav. 
Selleks,  et  näidata,  kuidas  teaduste  ja  kunstide  areng  inimloomust  on  laostanud  ja  kuidas 
ebavõrdsus ei ole loomulik, läheb Rousseau tagasi inimkonna arengu päris  algusesse .  
Rousseau  väidab,  et  metsik  inimene  oli  tänapäevase  inimesega  võrreldes  palju  targem  ja 
võimekam ning inimeste vahel ei olnud algselt ebavõrdsust, vaid oli võrdsus ja lugupidamine. 
Rousseau  väidab  ka  seda,  et  kõik  teised   filosoofid ,  kes  on  varem  rääkinud  looduslikust  seisundist 
(Locke,  Hobbes  jt)  pole  asjadest  kuigi  õieti  aru  saanud.  Nad  on  uurinud  algset  inimest  lähtuvalt 
 
32 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
kaasaegsetest  arusaamadest  inimese  kohta.  Nad  pole  uurinud  inimese  algset  loomust  adekvaatselt 
ning pole välistanud kõiki sotsiaalsetest suhetest tulenevaid mõjusid... 
Rousseau eraldab inimese täiel määral ühiskondlikust kontekstist ning püüab ette kujutada, kuidas 
inimene  võis  päris  alguses  olla  (ta  ütleb  ka,  et  ärgu  keegi  võtku  seda  ajaloolise  tõena,  ta  ei  räägi 
Aadamast  ja  Eevast),  vaid  kogu  mõtisklus  on  mõeldud  selleks,  et  paremini  mõista  tänapäevast 
ühiskondlikku olukorda.  
 
Rousseau väidab, et inimestes on aja möödudes toimunud kaks suurt  muudatust : inimese füüsilised 
ja  moraalsed  võimed  on  allakäinud  inimese  enesetäiustamissoovi  tagajärjel  ning  inimene  on 
kaotanud oma kaastundevõime.  
Rousseau võrdleb  metsiku  inimese ja kaasaegse inimese füüsilisi võimeid ja leiab, et kui panna nad 
üksteisega  rammu  katsuma  nii,  et  kaasaegsel  inimesel  ei  ole  kõikvõimalikke  abivahendeid,  mida 
tsivilisatsioon talle aja jooksul on andnud, tal ei ole ei arvutit, aga ka kirvest, siis metsik inimene on 
temast tugevam igas elemendis.  
Metsik inimene elab täiesti omaette metsas või dzunglis, käib ringi ihualasti ning sööb ja joob seda, 
mis  talle  ette  tuleb.  Rousseau  arvates  on  selline  inimene  kõige  tugevam  ning  iseseisvam,  ta  on 
jõuline ja tugeva loomusega ning et tal muid vahendeid ära elamiseks ei ole, kui vaid oma käed ja 
jalad (ehk keha), siis on need tal arenenud väga tugevateks.  
Metsik inimene on suuteline tegema väga palju sellist, mida tänapäevased inimesed enam üldse ei 
jõua.  Et  metsmehel  polnud  kirvest,  suutis  ta  kergesti  murda  oksi  paljaste  kätega,  et  tal  polnud 
hobust, seetõttu suutis ta joosta väga kiiresti. Võitluses metsiku inimesega oleks kaasaegne inimene 
väga  abitu  ja   saamatu ,  kuid  lisaks  füüsilise  tugevuse  kaotamisele,  on  inimkond  kaotanud 
tsivilisatsiooni arenguga ka moraalseid jooni. Sisuliselt iga väikese sammuga tsivilisatsiooni suunas, 
mis on teinud inimese sõltuvaks kõikvõimalikest abivahenditest, on inimkond kaotanud ka osakese 
oma moraalist.  
Metsinimene  juhindus  oma  elus  looduslikest  instinktidest  (nagu  loomadki),  mitte  niivõrd 
mõistusest,  kuigi  just  mõistuse  poolest  eristus  ta  loomadest.  Kui  Rousseau  kaasaegsed  pidasid 
mõistust  inimese  arengu  allikaks,  siis  Rousseau  väidab,  et  tegelikult  on  kõik  sootuks  vastupidi  – 
vähemalt moraalses mõttes on mõistus olnud inimese allakäigu peamiseks põhjuseks.  
Inimese allakäik algab sealt, kus inimesel tekib mitte instinkte, vaid mõtlemisvõimet kasutades usk 
enda enesetäiustusvõimesse. Inimeses kasvab soov ennast täiustada ja muutuda paremaks, see toob 
kaasa  inimestevahelise  konkurentsi,  võrdlemise  teiste  inimestega,  ülbuse  ning  üleoleva 
suhtumise   teistesse  inimestesse.  Algsed-ürgsed  instinktiivsed  suhted  ja  võrdsus  inimeste  vahel 
saavad rikutud. Koos tsivilisatsiooniga tekib ebavõrdsus, iha järjest enamate asjade järele...  
Rousseau väidab, et algselt ei olnud inimestes sellist iha asjade järgi, Hobbes on tema arvates täiesti 
valel  teel  väites,  et  inimeste  soov  (või  õigus)  kõikidele  asjadele  ajendab  inimesi  “kõikide  sõjale 
kõikide  vastu”.  Sellised  soovid  tekivad  alles  siis,  kui  inimesed  teiste  inimestega  suhtlevad.  Iha 
asjade järele ei ole  algsele  inimesele loomuomane.  
Vooruslikkuse  tipp  oli  Rousseau  arvates  metsik  inimene,  kuna  ta  ei  ihaldagi  head  elu  (võtab  elu 
instinktiivselt  selline  nagu  see  on)  ning  seetõttu  ei  ole  ta  ka  ei  omakasupüüdlik  (ta  isegi  ei  tea,  et 
selline asi oleks võimalik).  
Elu  mugavused  on teinud inimese õnnetuks. Lihtne elu oli õnn. 
 
Kaastundevõime kaotamine 
Ligimesearmastus,   kaastunne   või  halastus  on  Rousseau  arvates  üks  algse  inimese  põhiomadusi. 
Kaastunne  eelnes  kõigile  muudele  headele  voorustele,  mis  inimeses  välja  arenesid.  Puht 
loomupäraselt  metsik  inimene  tundis  kaasa  teistele  inimestele,  keda  ta  nägi  kas   vajaduses   või 
raskustes olemas ning kaastunne ajendas teda neid aitama.  
Algses  olukorras  ei  domineerinud  mõistus,  ei  olnud  konkurentsi,  enesetäiustust,  enda  võrdlemist 
teiste  inimetega.  Metsikul  inimesel  puudus  selline  mõte,  et  teise  inimese  hea  käekäik  on  või  võib 
olla  mulle  kahjulik.  Instinktiivselt  reageerides  ei  teki  tal  mõtetki,  et  teise  inimese  kannatus  tema 
jaoks hea oleks... Ta näeb teises inimeses valu, instinktiivselt tajub, et see on halb ning püüab seda 
 
33 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
halba leevendada. Kui tal ka tekkis konflikte teiste inimestega, siis ei võtnud ta seda isiklikult, sest 
need ei olnud seotud tema väärikusega või positsiooniga. Tema  kahjustamine  tegelikult tema isikut 
ei ohustanud.  
Kuid mõistus (või  mõtlemisvõime)  võimaldas inimestel eemalduda abivajajatest enda ümber ning 
enesekeskseks ja üleolevaks. 
 
Tsiviilühiskonna teke 
Mõistuse rakendamise läbi tekkis ebavõrdsus, mis kehtestati tsiviilühiskonna vormis läbi pettuse. Et 
tekkinud ebavõrdsus oli rikaste huvides, siis nende initsiatiivil see ka seadustati: 
“Seega leidus neist üks inimene, kes kartes vaesemate inimeste kallaletungi, ütles neile, “Ühinegem 
tsiviilühiskonda, et üksteist kaitsta ning et kaitsta ka meie omandid”. 
Muu  rahvas  ei  hakanud  sellele  vastu,  nõustus  selle  inimesega  ning  nii   saigi   ebavõrdsus 
seadustatuks.  
 
Ühiskondlikust lepingust 
1755 .  aastal  ilmus  “Ühiskondlikust  lepingust”,  milles  Rousseau  kirjutab  viisist,  kuidas  võiks 
taastuda  algne võrdsus ja ka moraal ehk inimestevaheline lugupidamine ning vabadus. 
Ta alustas sellest, mida ühiskondlik leping ei ole või mida ta ei tohiks olla: 
1)  Esiteks  ei  ole  ühiskondlik  leping  patriarhaalne  autoriteet.  Teises  peatükis  (“Vanimatest 
ühiskondadest”)  ütleb  ta,  et  ei  ole  analoogiat  perekondliku  võimumudeli  ja  ühiskondliku 
võimumudeli vahel.  
2)  Ühiskondlik  leping  ei  ole  seotud  ka  jumaliku  õigusega.  Rousseau  mõistab  hukka  Filmeri 
argumendid, mille kohaselt kuninga õigus valitsemiseks tuleneb jumalalt. 
3)  Ühiskondlik  leping  ei  saa  kehtida  ka  tugevama  õigusel.  Ei  saa  kehtida  olukord  “kel  jõud,  sel 
õigus”  ning  nii  kritiseerib  Rousseau   kaudselt   ka  Hobbes’i,  võim  ei  saa  põhineda  toorel  jõul,  vaid 
peab tuginema seadustele. 
4) Ühiskondlik leping ei saa lähtuda  orjusest . Rousseau kritiseerib Aristotelese väiteid orjusest kui 
loomulikust  nähtusest  ning mõistis hukka ka 17. saj. hollandi filosoofi Hugo Grotiuse seisukohti, 
justkui  vabal  inimesel  võiks  olla  õigus  ennast  maha  müüa  mõnele  teisele,  nõnda  nagu  ühel  tervel 
rahval  oleks  õigus  ennast  maha  müüa  ühele  juhile. Ka sõjas vangivõetuid ei ole Rousseau arvates 
õige orjastada, kuna  ehkki  meil on sõjas õigus vaenlast tappa, ei saa me automaatselt tuletada sellest 
õigusest teda rahu ajal orjastada. 
Rousseau  räägib  ühiskondlikust  lepingust,  mida  on  vaja  sõlmida  inimeste  vahel,  kes  on 
keskendunud  enesearmastusele,  võimujanule,  uhkusele  ja  ahnusele.  Loodav  ühiskondlik  leping 
peab  pakkuma  inimestele  kaitset  kaasinimeste  vastu.  Ning  nii  ta  omamoodi  ühendab  nii  Hobbesi 
(turvalisus)  kui  Locke’i  (elu,  vabaduse  ja  vara  kaitse)  arusaamad  ühiskondlikust  lepingust:  tuleb 
“leida  selline  ühiskondliku  ühinemise  vorm,  mis  kaitseks  ja  toetaks  kogu  ühisjõuga  iga 
ühiskonnaliikme  isikut  ja  vara  ning  mille  puhul  igaüks,  kes  ühineb  kõigiga,  alluks  ometi  ainult 
iseendale  ja jääks sama vabaks kui enne.” 
 
Kuidas sõlmitakse ühiskondlik leping? 
Iga ühiskonnaliige võõrandab iseenda koos kõigi oma õigustega kogu ühiskonnale, kõik inimesed 
teevad  seda  võrdsetel  tingimustel  samaaegselt  ning  Rousseau  väidab,  et  kui  see  nii  toimub,  siis 
võidavad  sellest  kõik  -  kui  igaüks  annab  end  kõigile,  ei  anna  ta  end  tegelikult  kellelegi,  kuigi 
inimene  muutub  suverääni  alamaks,  moodustub  suverään  üksikisikutest  ja  inimene  on  selles 
mõttes iseenda alam. Kes on iseenda alam, on ka enda valitseja.  
“Igaüks meist annab kogu oma isiku ja kogu oma võimu üldise tahte kõrgema juhtimise alla ning 
peale selle tunnistame me kõik iga ühiskonnaliikme terviku lahutamatuks osaks”. 
Ühiskondlik  leping  tuleneb  rahvalt  ja  on  rahva  huvide  kaitseks,  kuid  pole  Hobbes’lik  enda 
allutamine absoluutse võimu alla, vaid võim jääb rahvale, kuigi see antakse ära. Poliitiline võim on 
ühine ja absoluutne, kuid peab alluma “üldisele tahtele”, ühisvaimule, ühistahtele, solidaarsusele. 
 
34 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
7.  peatükis  kirjeldab  Rousseau  ühiskondliku  lepingu  ‘suverääni’,  mis  tähendab  sisuliselt 
ühiskondliku lepingu läbi teostuvat rahvavõimu. Just sellise ühiskondliku lepingu läbi on võimalik 
taastada inimlik moraal, samas muutub lepingu läbi tõeliseks ka eraomand, sest seda ei kaitse enam 
üks inimene ise, vaid kõikide inimeste ühine jõud.  
 
Üldine tahe 
Rousseau  ühiskondliku  lepingu  südameks  on  üldine  tahe.  Ühiskondlik  leping  luuakse  üldise  tahte 
nimel, see peab väljendama ja ka ellu viima üldist tahet. Üldine tahe vastandub üksikutele tahetele, 
aga ka teatud ühiskonna osade tahtele. Üldine tahe ei saa olla ka üksikute tahete koondsumma (ning 
see koht on Rousseau teoorias kõige  problemaatilisem ! 1. kes ja kuidas määratleb seda üldist tahet?, 
2. kui leidub keegi, kes väidab, et tema teab, mis on üldine tahe, siis see võib viia vägivallani teiste 
suhtes,  kes  seda  ainuhead  nägemust  ei  jaga  (nagu  varasematel   aegadel   käituti  nendega,  kes 
jumalikku tahet ei mõistnud), 3. kes kaitseb ühiskondlikke vähemusi?). Üldine tahe sätestab selle, 
mis  on  hea  kogu  ühiskonnale.  Üldist  tahet  on  võimalik  realiseerida,  kui  inimesed  on  sellest 
teadlikud, nad on teadvustanud selle, mis on kogu ühiskonnale hea.  
 
Üldine  tahe  peab  olema  nii   objektilt   kui   olemuselt   üldine,  peab  olema   rakendatav   võrdselt 
kõigile  kodanikele.  Sellise  lähenemise  mõtteks  on,  et  inimesi  peavad  valitsema  seadused,  mitte 
valitsejad. (õigusriiklik mõtlemine) 
 
Üldise tahte käsitluses täpsustab Rousseau (2. raamatu peatükkides 1-4): 
1) üldine tahe ei ole võõrandatav  
2)  üldine  tahe  on  jagamatu.  Igasugune  seadusandlik  võim  peab  olema  esikohal  ning  peab  olema 
jagamatu.  (Nagu  tänapäevases  demokraatias,  kus  rahvavõimu  teostatakse  läbi  parlamendi  ning 
täidesaatev võim peab alluma seadusandlikule võimule).  
3) Üldise tahte avaldamine peab olema otsene, Rousseau eelistab otsedemokraatiat ning on selles 
mõttes  väga  kriitiline  omaaegsete  rahvusriikide  tekkimise,  ja  ka  tänapäevase  esindusdemokraatia 
suhtes.  Suverään  saab  toimida  vaid  siis,  kui  kogu  rahvas  rahvakogunemistel  koos  viibib  ja  koos 
otsustab,  vaid  nii  tekivad  seadused  kui  üldise  tahte  autentsed  aktid.  Rousseau  loodab  õigele 
haridusele,  mis  kujundab  inimloomust  ning  kasvatab  kodanikke  moraali  ja  ka  üldise  tahte 
tundmisele. Seetõttu rahvakogunemistel ei otsustata mitte erahuvist, vaid üldisest tahtest lähtuvalt.  
4) Üldine tahe on siiski piiritletud.  
 
Seadused 
Seadus  on  vaid  selline  legaalne  otsus,  mis  lähtub  üldisest  tahtest,  mis  väljendab  üldist  tahet  ja 
käsitleb ühiskonda kui  tervikut . Kõik muud  legaalsed  otsused, mis ühiskonda kui tervikut ei käsitle, 
mis reguleerivad üksikut tahet või erahuvi, on määrused, mis tulenevad riigiametnikelt.  
Lisaks on veel ka tsiviilseadused, mis jagunevad kaheks: ühiskonnaliikmete omavahelisi suhteid 
reguleerivad tsiviilseadused ning  kriminaal -karistuslikke suhteid reguleerivad tsiviilseadused.  
Kõige  aluseks  on  kogu  tervikut  ja  üldist  tahet  väljendavad  seadused.  Üldise  tahe  on   esiplaanil . 
Ükskõik, milline ei oleks riigis ka valitsusvorm (monarhia, demokraatia vms), kõige tähtsam on, et 
riiki valitsetaks vastavalt üldisele tahtele, mis on seadustes kirjas.  
 
Rousseau Platonlik pööre 
Hiljem teoses Rousseau siiski muutub kriitiliseks ka  otsedemokraatia  suhtes ning väidab, et rahvas 
ei ole kõige kompetentsem kõikide seaduste väljatöötamisel ning asub rääkima (Platoni kombel) 
targast  seadusandjast,  kes   kriitilises   olukorras   kusagilt   välja  ilmub  ning  seab  ühiskonna  ja  riigi 
õieti paika. Veelgi kummalisem on asjaolu, et selline tark seadusandja tuleb kusagil väljastpoolt, ta 
ei ole tegelikult otseselt süsteemi osa. Selline seadusandja omab tõsikindlat teadmist sellest, milline 
on üldise tahte sisu.  
2.  raamatu  lõpus  jõuab  Rousseau  praktilisele  elule  lähemale  ning  leiab,  et  tegelikult  määrab  väga 
palju  ühiskonna  ja  riigi  puhul  ära  iseäralik  keskkond.  Vastavalt  geograafilistele  ja  klimaatilistele 
 
35 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
tingimustele,  maa  ja  rahva  suurusele  tuleb  korraldada  ka  ühiskonda  ja  riiki  ehk  üldine  tahe  ei  ole 
lahus  keskkonnas,  vaid  selle  sisu  varieerub  vastavalt  konkreetsele  kontekstile.  Seega  võiks 
järeldada, et üldine tahe on konteksti-spetsiifiline ja ka ajas muutuv.  
 
Rousseau’st  on  inspiratsiooni  saanud  nii   hilisemad   rahvusliikumised,  kui  ka  totalitaristlikud 
liikumised.  Liialt  idealistlikuks  jäävat  üldise  tahte  käsitlust  võib  rakendada  väga  erinevate 
eesmärkide  teenistusse.  Samas  on  Rousseau  suureks  panuks  tugev  individualismi  kriitika  ja 
tähelepanu  juhtimine  negatiivse   vabadusega   seotud  probleemidele.  Rousseau  püüdis  luua  alust 
positiivse vabaduse saavutamiseks.  
 
Edmund  Burke  (1729-1797) 
 
Burke oli iirlane, kes 20lt asus elama Inglismaale. Kuigi ta naine ja ema olid katoliiklased, oli ta ise 
anglikaani  kiriku  liige.  Tolle  aja  poliitikute  kohta  oli  ta  ka  suhteliselt  vaene.  Iiri  aktsent  ja 
katoliiklase  negatiivne  imidzh  jäi  talle  elu  lõpuni.  Samas  oli  Burke  tulihingeline  kuum  väitleja  ja 
väga  põhimõttekindel.  Oli  väga  mitmekülgne  -   jurist ,  kirjanik  ja   poliitik .  Isa  oli  tal  advokaat  ning 
seetõttu  oli  Burke  “sunnitud”  alustama  juristikarjäärist,  see  jäi   pooleli   ning  ta  asus  tegutsema 
kirjanikuna,  poliitikasse  läks  ta  aastal   1760 ,  mil  ta  hakkas  ühe  Inglise  poliitiku,  Sir  William 
Hamiltoni, sekretäriks.  1765 . läks põhimõttekindla inimesena Hamiltoniga konflikti ning temast sai 
erasekretär  Rockinghami  markiisile,  kes  sai  ka  aastaks  Inglise  peaministriks.  Kuid   viigid ,  kuhu 
Rockingham  kuulus,  jäid  seejärel  opositsiooni  pikaks  ajaks.  Burke  oli  viigina  parlamendiliige 
aastatel 1766-1794, vanusest 37 kuni 65! 
Burke  oli   eluaeg   tooride  (kuningavõimu  pooldajate)  kriitik,  suurepärane   oraator   parlamendis.  Ta 
võttis  aktiivselt  osa  paljudest  tähtsatest  päevapoliitilistest  konfliktidest  –  maksustamisega  seotud 
küsimustest,  rahvusküsimustest,  kolooniaid  puudutavatest  küsimustest,  eriti  aga,  mis  puudutasid 
kuningavõimu piiramist. Burke oli viigide tugevaim löögirusikas parlamentaarses väitluses. 
 
Konservatiiv või  liberaal ? 
Burke  on  konservatismi  isa,  oma  hoiakutelt   konservatiivne ,  samas  oli  ta  oma  Prantsuse 
revolutsiooni  eelses  tegevuses  selgelt  liberaalne-progressiivne,  mitte  konservatiivne  poliitik:  1) 
Eluaegne  kuuluvus  viigide  erakonda.  Viigid  olid   liberaalid ,  kes  pooldasid  muutusi,  valimisõiguse 
laiendamist, kuningavõimu piiramist. 2) Oma esimestel aastatel parlamendis, ehk 1760. aastate lõpu 
pool  ja  1770.  aastate  alguses,  kritiseeris  Burke  teravalt  Inglise  valitsuse  poliitikat  Ameerika 
kolooniates  ning  ta  toetas  Ameerika  kolonistide  õigust  nõuda  esindatust  Inglise  parlamendis,  kui 
London  tahtis  koloniste  maksustama  hakata  (no  taxation   without   representation).  3)  Burke  uuris 
aktiivselt  Briti  koloniaalse kaubanduskompanii Ida India Kompanii asju ning leidis, et kompanii 
oli  oma  õigusi  ületanud  ning  kuritarvitanud  talle  riigi  poolt  antud  usaldust  ja  privileege.  Burke 
püüdis tuua kompanii juhi parlamendi ette vastutust kandma, sest kompanii oli oma lepingut riigiga 
rikkunud. See on väga Locke’ilik suhtumine, et kui üks  lepingupool  on usaldust eiranud, võib teine 
osapool tühistada lepingu...  
Lisaks  neile  seisukohtadele,  mis  tolle  aja  kontekstis  olid  selgelt  liberaalsed,  pooldas  Burke  ka 
majanduses kapitali ja eraomandi piiramatut kasvu ning kapitalistide õigusi.  
Veel 19. sajandil vaieldi päris tõsiselt selle üle, kas Burke oli ikka konservatiiv või liberaal.  
Aga  see,  kuidas  ta  väljendas  oma  antipaatiat  Prantsuse  revolutsiooni  suhtes,  väljendab  selgelt 
konservatiivset  mõtlemist.  Burke  kõnetab  just  peamiselt  neid  viige,  kes  on  vaimustuses 
Prantsusmaal aset leidnud  arengutest .  
Prantsuse  revolutsioon  leidis  aset  olukorras,  kus   kapitalism   ja  turumajandus  olid  Lääneriikides 
välja  arenemas,  feodaalne  kord  lagunemas,  ühiskonnad  üle  minemas  vanalt  elukorralduselt  uuele. 
Prantsusmaal  aga  oli  areng  seiskunud  pika  ajaperioodi  jooksul  –  Prantsuse  parlament 
(Generaalstaadid, kus oli kolm seisust - vaimulikud, aadlikud ja maksumaksjad), polnud kogunenud 
1614.  aastast  alates,  riiki  oli  valitsenud  absoluutne  monarhia,  mis  oli  viinud  riigi   otseses   mõttes 
pankrotti.  
 
36 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Prantsuse  revolutsioon  kukutas  kogu   kehtinud   võimukorra  –  nii  monarhia,  aristokraatliku  korra 
kui  ka  riigi  ja  kiriku  suhted.  Tulemuseks  oli  suur  segadus  ja  kaos  revolutsiooni  käigus  –  üksteise 
järel  valitsesid  Generaalstaadid,   jakobiinid ,  Asutav  Kogu,  Revolutsiooniline   tribunal ,  giljotiin... 
Revolutsioonilised  meeleolud  kandusid  ka  mujale  Euroopasse  ning  Euroopa  maade  kolooniatesse. 
Burke nägi selliseid arenguid ette (et asi lõpeb kaose ja vägivallaga) ning selles osas on teda peetud 
prohvetlikuks  nägijaks.  Louis  XVI  jäi   peast   ilma  1793.  aastal.  Prantsuse  revolutsioonist  algas 
ideoloogiate  võidukäik  –  liberalism,   konservatism ,  sotsialism,   anarhism ,  uue  sisu  said  ka  sõnad 
nagu vabadus, vendlus, võrdsus... 
 
“Reflections on the Revolution in France” 
Burke sellenimeline raamat ilmus 1. novembril 1790, leidis koheselt palju vastukaja – nii kriitikat 
kui  toetust.  Burke  on  väga  kriitiline  Prantsuse  revolutsiooni,  selle  radikaalsuse  ja  anarhistlike 
tendentside suhtes. Teose tervikpealkiri täpsustab aga probleemi olemust veelgi Reflections on the 
Revolution in France and on the Proceedings (in Certain Societies in London Relative to that Event 
[in  a  letter  intended  to  have  been  sent  to  a  gentleman  in  Paris].  Probleemi  põhiolemus  seisneb 
selles,  et  kahes  Londoni   seltsis   on  Prantsusmaa  revolutsiooni  sündmused  ja  põhimõtted  heaks 
kiidetud   ning  neid  soovitakse  hakata  rakendama  ka  Inglismaal.  Burke  nägi  ohtu  selles,  et 
jakobiinlike rühmituste meelsus2 ja innukus võib kanduda üle Inglismaale.  
Need kaks ühingut on Society for Constitutional Information ja Revolution Society. Eriti pahaseks 
ajab Burke’i asjaolu, et uus Prantsuse Asutav Kogu on loonud kontakte Revolution Society’ga ning 
on  mõeldamatu,  et  mingi  inglise  selts  sekkub  niivõrd  teise  riigi  asjadesse  ilma,  et  oleks  saanud 
selleks  ametlikku  luba Inglise valitsuselt. 
Burke’ile  valmistab  peavalu  nii   Prantuse   Revolutsioon  kui  sündmus  iseenesest,  selle  võimalikud 
tagajärjed Inglismaa poliitikale kui ka kogu Euroopa poliitilisele mõtlemisele üldse. 
 
Prantsuse Revolutsioon oli innustanud inglise seltse Inglismaa ajalugu, traditsioone ja revolutsioone 
valesti  mõtestama.  Nad  nägid  Inglismaa  1646  ja  1688  revolutsioone  palju  radikaalsemas  valguses 
kui nad tegelikult seda olid. Igasugune suhtumine, justkui Prantsuse revolutsioonis oleksid saanud 
vabaduse ideed oma täiusliku kuju, on valed, sest just seal on  loobutud  asjade  normaalsest  arengust 
ja vabaduste arengust paremuse suunas sealhulgas.  
Burke  leiab,  et  17.  sajandi  Inglismaa  revolutsioonid  olid  tingitud:  1)  hädavajadusest,  äärmuslikust 
olukorrast  (necessity);  2)  mõlema  puhul  taastati,  mitte  ei  kukutatud,  seaduslik  ja  õiguslik  valitsus 
(monarh). Seetõttu ei saa järeldada, et Prantsuse revolutsioonis kukutatud monarhia, kiriku ja riigi 
suhted jne, oleksid kooskõlas Inglise ajalooliste revolutsioonidega.  
Konkreetsemalt käsitleb Burke Revolutsiooni ühingut (Revolution Society). Ta lahkab ühe selle ühingu 
liikme,  dr.   Richard    Price ’i  kõne,  mille  too  pidas  London’is  Old   Jewry   kirikus.  Price  lahkab  seal 
Prantsuse Revolutsiooni valguses, millised on Inglismaa kodanike õigused oma kuningate suhtes ning 
väidab, et läbi 1688 Kuulsa revolutsiooni said Inglismaa kodanikud kolm põhiõigust oma valitsejate 
suhtes:  1)  õiguse  vabalt  valida  oma  valitsejaid,  2)  õiguse  neid  vallandada  ebaõige  käitumise  eest,  3) 
õiguse ise moodustada oma valitsust. 
Burke  lükkab  ümber  kõik  kolm  väidet.  1)  Kuulsa  Revolutsiooni  ajal  ei   mainitud   ühtki  neist 
õigustest. 1689 aasta Õiguste Deklaratsioonis (Declaration of  Rights ) küll kehtestati kuningavõimu 
piiravaid sätteid nagu uute maksude heakskiitmine parlamendi poolt, sõnavabadus jms, kuid kusagil 
pole  sõnagi  Price’i  kolmest  rahvale  antud  õigusest.  Vastupidi,  mainitud  dokument  oli  just 
pealkirjastatud  kui  ‘akt  alamate  õiguste  ning  vabaduste  välja  kuulutamiseks  ja  krooni  pärimise 
probleemi lahendamiseks’. 1689. aastal ei tahetudki süsteemi tegelikult muuta.  
                                                 
2 Jakobiinid olid Robespierre’i  juhitud  saadikute selts Asutavas Kogus, kelle eesmärgiks oli koondada enda kätte kogu 
võim. Võimu garantiina nägid jakobiinid oma nägemust tõest, mida rahvas pidi vastu võtma, neid revolutsiooni 
eesmärke võis rahvale vastuvõetavaks teha ka sunniviisiliselt. (Nende nägemus oli ju Rousseaulik üldine tahe, kogu 
ühiskonna heaoluks ja õiglaseks toimimiseks mõeldud). Hiljem oli palju selliseid rühmitusi, kellel eesmärk pühendas 
abinõu ning eesmärkideks olid peamiselt ratsionaalsed ja abstraktsed ideed nagu võrdsus, inimõigused jne. 
 
37 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Ka  Ameerika  revolutsiooni  (1775-83)  puhul  oli  Burke’i  hinnangul  tegemist  õiglusliku  korra 
taastamisega, kuna kuningas George oli rikkunud Ameerika kolonistide kui Inglise kodanike õigusi 
ning  sestap  oli vaja nende õiguste eest seista. Burke ei välista seega rahva õigust kaitsta end tõelise 
omavoli  ees,  kuid  rahval  on  seejuures  õigus  taastada  varem  kehtinud  kord,  kogu  süsteemi  muuta 
rahval  õigust  ei  ole.  Prantsuse  Revolutsiooni  puhul  oli  Burke  arvates  tegemist  ühiskonna 
hävitamisega, mitte parandamise ega  seadusliku korra taastamisega. 
Burke  oli  väljendanud  selliseid  ideid  ka  oma  varasemates  teostes,  kuid  radikaalne  revolutsioon 
(esimene  täiemahuline  ajalooline  revolutsioon,  mis  muutis  nii  ühiskondliku  ülesehituse, 
valitsemiskorra, kogu süsteemi) tõi Burke ideed ka radikaalsemalt esile. Prantsuse Revolutsioon ei 
olnud  õigustatud  Burke  arvates,  sest  revolutsiooni  endaga  tehti  palju  suuremat  ülekohut  võrreldes 
revolutsiooni õigustuseks toodud ülekohtuga. 
Burke leiab, et nn puhas demokraatia (otsedemokraatia, rahvavõim või rahva enamuse võim) võib 
olla sama despootlik, sama rõhuv kui absoluutne monarhia. Prantsuse Revolutsioonist levib mööda 
Euroopat  katk,  mille  vastu  tuleb  rakendada  kõik  võimalikke  meetmeid.  Oma  retoorikas  pingutab 
Burke  ka  natuke  üle  (kirjutab  ta  ju  parlamentaarse  väitluse  tarbeks!)  väites,  et  Prantsusmaal  oli 
monarhia  toonud  kaasa  rahvastiku  arvu  ja  rikkuste  kasvu,  kultuurilise  õitsengu,  ta  kujutas  vana 
rezhiimi preestreid ja aadleid ülimalt moraalsete, heategevate ja usklikena.  
Tõeline  poliitiline  tarkus  parandaks  vanu  institutsioone,  mitte  ei  hävitaks  neid,  nagu  see  juhtus 
Prantsusmaal juhtus, kus mõistuspärane sai ülemvõimu traditsioonide üle, kuid nii see ei peaks olema. 
Traditsioon 
Traditsioonid peavad olema kohtumõistjateks mõistuse (ratsionaalsuse) üle, traditsioonid on religiooni 
ja  moraali  allikaks.  Mõistus  on  hea  vaid  nende  alluvuses.  Burke  hindab  ka  väga  kõrgelt  Briti 
konstitutsiooni , võib isegi öelda, et see on tema poliitfilosoofia keskpunktiks. Kõik, mis oli Inglismaa 
põhiseaduslikus  süsteemis,  oli  Burke’i  jaoks  püha,  mitte  sellepärast,  et  see  oli  tulenenud  kas 
loomuõigustest  või  võõrandamatutest  õigustest,  vaid  lihtsalt  sellepärast,  et  ajalugu  oli  selle  just  nii 
paika pannud. 
Burke’i  nägemus  inimühiskonnast  on  olemuslikult  pärilik  ja  orgaaniline,  see  on  suhe  mitte 
ainult elavate, vaid ka surnute, ja tulevikus sündivate vahel. 
Ühiskond 
Ühiskond vajab eelkõige stabiilsust ning kõike, mis toob erimeelsusi, tuleb seega vältida. Erinevalt 
Hobbesist,  Locke’st  või  Rousseau’st,  eristab  Burke  tsiviilühiskonda  poliitilisest  ühiskonnast. 
Tsiviilühiskond tähendab sotsiaalseid ühendusi nagu perekond, kirik, kaubanduslikud ühendused ja 
muud  sotsiaalsed  ühendused.  Ühiskonnas  on  suhete  paljusus,  ühiskond  on   kompleksne   ja 
järjepidev. Ühiskond pole loomulik ja mõistusel põhinev kooslus, vaid on kunstlik ja  ebaloomulik  
kooslus,  mille alusteks on tavad. Inimühiskond põhineb rohkem iniminstinktidel ja kalduvustel, 
isegi eelarvamustel (prejudices), mitte mõistusel. 
Minevik   
Burke väidab, et kui me  otsime  moraali, siis vaid minevikust me saame teada, mida inimesed on 
kord  välja  mõelnud  ning  seetõttu  on  ainus  moraali  allikas  minevik.  Et  meil  muud  peale mineviku 
pole,  tuleb   suhtuda   sellesse  aukartusega.  Et  meil  muud  peale  mineviku  pole,  siis  on  kõige 
tõenäolisemalt just minevikus ja traditsioonides see, mis on õige.  
Ühiskonna  institutsioone  pole  tegelikult  võimalik  äkki  hakata  ise  looma  ega  ka  ise  mõtestama, 
muidu  tekib  ületamatu  vastuolu.  Burke  väidab,  et  kõigepealt  on  mineviku  kogemused  ja  neist 
tulenevad  instinktiivsed  hoiakud  inimestes  ning  alles  seejärel  või  selle  valguses  saab  õigel  moel 
rakendada mõistust.  
Kui  midagi  ühiskonnas  muutub,  siis  on  sellel  oma  põhjus  ning  muutus  toimub  loomulikult.  Kui 
mingi meie  soovitav  muutus pole minevikus aset leidnud, siis järelikult ei peetud vajalikuks korda 
muuta  ning  seda  tuleb  pidada  õigeks.  Järelikult,  see,  mis  on  vana,  on  õige.  Kui  miski  asi  pole 
pikka aega muutunud, järelikult on ta näidanud oma otstarbekust ning seetõttu ei vaja ka praegu 
 
38 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
muutmist.  Põhimõtte  või  teatud  ühiskondliku  korra  vanadus  ise   viitab   selle  jätkamisele 
vajadusele ja ka otstarbekusele.  
Riik  on  Burke’i  jaoks  sajandite  jooksul  kokku  pandud  kord,  suur  elav  ja  keerukate   suhetega  
ühiskond,  mille  institutsioonid  on  läbi  põimunud  riigi  minevikuga.  Riigikorraldust  järsult  muuta 
võivad vaid hullumeelsed, riiki tuli ettevaatlikult käsitseda, parandada/kohendada võis muutunud 
oludes vigaseks jäänud osi, aga vaid neid ning seda nende suhetes teiste, hästitoimivate, osadega.  
Riiklikku  korda  tohib  muuta  vaid  halvasti  toimivas  osas,  mis  on  põhjustanud  kõrvalekalde 
loomulikest  arengutest.  Muutus  kui  selline,  on  Burke’i  arvates  möödapääsmatult  vajalik.  “Riik, 
milles  pole  mõningase  muutuse  vahendeid, on ilma enda säilitamise vahenditeta,” ütleb ta. Burke 
ütleb  ka  ,  et  just  muutus  aitab  säilitada.  Burke’il  on  kaks  põhimõtet:  1)   konserveerimine  
(conservation).  Ta  leiab,  et  riigis  toimib  teatav  ülekandumine  (transmission)  esivanematelt 
järeltulevatele  põlvedele.  See  toimub  analoogiliselt  looduses  toimuvale  ringkäigule  ja  kordustele. 
Looduslik  süsteem  on  väga  hästi  paigas,  kuid  samas  toimub  järjepidev  uuenemine  (igal  kevadel 
loodus ärkab taas), samas ei saa loodus kunagi täiesti uueks, ja 2) korrigeerimine (correction). 17. 
sajandi revolutsioonid osutasid teatud osadele, mis Inglise süsteemis enam muutunud oludes hästi ei 
toiminud. Neid parandati ja konstitutsiooni uuendati kasutades konstitutsiooni neid osasid, mis olid 
terved . Vanad osad jäeti täpselt nagu nad olid. Troonipärilikkuse  liin  läks natuke kõrvale  tavalisest , 
kuid  uus  liin  tuletati  vanast  allikast.  Lisanõudeks  seati  vaid  kuninga  kuulumine  protestantlikku 
kirikusse.  
 
Kuninga kõrvaldamine troonilt 
Kuninga  troonilt  mahavõtmine  pole  rahva  positiivne  legaalne  õigus,  vaid  on  alati  erakordne 
küsimus  ning  Burke’i  arvates  pole  rahval  sellist  õigust  tavaliste  võimu  kuritarvituste  jaoks. 
Eristusjoon,  millal  peaks  lõppema  inimeste  kuulekus  kuningale  ja  algama  vastupanu  on  tema 
sõnul ähmane ja mitte kergesti määratletav (faint, obscure and not easily definable):  
1.  Mitte ühe teo põhjal 
2.  Võimu peab olema pikalt kuritarvitatud 
3.  “Väljavaated tulevikuks peavad olema sama halvad kui mineviku kogemused” 
4.  Revolutsioon peab olema viimane vahend 
5.  Rahval pole õigust valitsust moodustada 
Ühiskonna järk-järguline muutmine on aga loomulik, nt Inglismaa vanimaks reformatsiooniks peab 
Burke   Magna   Hartat.  Kodanike  vabadused  on  aga ajalooliselt seotud päriliku monarhiaga ning nii 
monarhia kui vabadused on olulised stabiilsuseks ühiskonnas.  
Vabadus 
Burke oli kindlalt vabaduse poolt, sest vabadus on olemuslik õigus, kuid vabadus on lahutamatult 
seotud  korraga  ning  omaaegsed   arengud   tegid  teda  murelikuks  -  viigid  olid  vabaduse  poolt  ja 
ründasid korda,  toorid  korra poolt ja ründasid vabadust.  
Burke  leidis,  et  sajandite  jooksul  kogutud  kogemuste  tulemusena  kehtestatud  vabaduse   piire   võib 
laiendada vaid äärmise ettevaatlikkusega ning vaid järk-järgult. 
Inimõigused 
Inimõigused  kui  mõiste  on  ekslik  nagu  ka  kõik  muud  prantsuse  revolutsionääride  abstraktsed 
loosungid.  Need  ei  tulene  ajaloost  ega  inimelu  kogemustest,  vaid  on  väljamõeldised,  on  traditsioone 
arvestamata  mõistuse  vili,  kaasaegse  “ sofistika ”  tulemus.  Lõpptulemuseks  on  see,  et  võimu  juurde 
jõuavad  igasugused  lurjused  ja   hullud ,  kes  tulevad  ja  hävitavad  kõik,  mis  sajanditega  mitmed 
põlvkonnad on üles ehitanud.  
Individualism 
Burke kriitiline ka igasuguse individualismi suhtes: 1) inimene realiseerib end vaid ühiskonnas; 2) 
ühiskonna alusüksuseks pole mitte indiviid, vaid perekond, 3) väljaspool ühiskonda võivad inimesel 
olla  küll  selliseid  isiklikke  soove,  kuid  pole  ei  pikaajalisi  eesmärke,  väärtusi  ega  saavutusi,  4) 
 
39 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
inimene  on  loodud  sotsiaalse  loomusega,  see  tagab  ühiskondliku  järjepidevuse.  Sotsiaalne loomus 
ja  ühiskondlik  järjepidevus  on  lahutamatult  seotud,  5)  inimloomus  on  muutumatu,  kuid  samas  ka 
täiel määral mõistmatu. Mõistus ei seleta kõike, õigem ja tõepärasem on arvestada instinktiivset ja 
loomupärast, traditsionaalset ja harjumuspärast, inimese armastust, eelarvamusi ja lojaalsust. Need 
puudutavad  inimese  sügavamat  loomust,  enesekesksus,  enesehuvi  ja  mõistus  on  vaid  välised  ja 
teisejärgulised.  
Poliitilise teooria puudumine  
Burke  ei  pooldagi  erilist  poliitilist  teooriat,  sest  alluvussuhted  on  juba  loomupäraselt  välja 
kujunenud, mida siin veel pikalt teoretiseerida. Ta eitab üleüldse teooriate vajadust ning väidab, 
et  need  ainult  segavad  reaalse  poliitika  läbiviimist  (ta  on  parlamendiliige,  siiski...).  Inimestel  on 
vaja ettenägelikkust ja  mõistlikkust (prudence),  kuid mitte tingimata ratsionaalset ja filosoofilist 
mõtlemist,  eriti  kui  viimane  on  lahus  praktilisest  poliitikast,  siis  kindlasti  viib  selline  mõtlemine 
ainult väärate ettekujutlusteni (Siit võib juba ise edasi mõelda, mida arvab Burke politoloogist, kes 
ei ole Riigikogulane või aktiivne poliitik...) 
Prantuse  Revolutsioon  oli  Burke’ile   teoreetilise   dogma  revolutsioon  ja  väga  negatiivne  selles 
tähenduses, sest: 
1.  rajas  oma  mõtlemise  äärmusjuhtumile  ja  äärmuslikele  näidetele  (revolutsionäärid  põhjendasid 
oma tegusid nt Pärtliöö ja muude üksikute vana rezhiimi halbade näidetega, kuid nii monarhias kui 
katoliku kiriku tegevuses oli ka häid päevi...), 
2. revolutsionäärid arvasid, et poliitika on etteennustatav, 
3. iga teooria lihtsustab üle, muutub kogemuse väliseks ja ei sobitu kokku praktikaga. 
Burke  pole  ratsionalist,  vaid  empiirik  ning  seega  vastandab  praktilise  tarkuse  teoreetilisele 
teadusele.  Instinktiivne,  harjumuslik  ja   eelarvamuslik   pole  vastuolus  mõistusega,  on  sellega  koos, 
kuid  seejuures  on  oluline,  et  õpetamatud  ja   loomulikud   tunded  on  ülemad  puhta  mõistuse 
suhtes.  
Burke kui elitarist 
Inimesed  ei  ole  loodud  võrdseteks,  suhete  hierarhia  ja  ebavõrdsus  on  paratamatu,  looduslik, 
loomupärane.  Mõnedel  lihtsalt  on  rohkem  võimu  kui  teistel.  Seisused  inimühiskonnas  on  samuti 
loomupärased  ja  õiglased,  nagu  ka  aadliseisuse  soosimine.  Ühiskonna  eri  kihtide  ebavõrdsus  ei 
takista kogu terviku ühtsust ja harmooniat. Vastupidi, nagu looduses on mitmekesisus - on valgus ja 
vari,  erinevad  värvid,   kontrast ,  muutus,  kord  ja  proportsioon,  nii  toimib  ka  moraalne  ja  inimlik 
maailm.  Inimestel  on  loomupärane  sõltuvustunne,  mis  tuleneb  juhi  omadustest,  võimetest  ja 
positsioonist. Burke on öelnud: “Riik ei tohi lihttöölistele asjata liiga teha, kuid riigile tehakse liiga, 
kui  sellised  inimesed  jõuavad  võimuni.”  Nagu  konservatiivid  ikka,   kartis   ta  kaasata  poliitikasse 
lihtrahvast.  Pööblil  ei  peaks  olema  mingit  osa  riigi  poliitilises  elus.  Prantsuse  revolutsiooni  pidas 
swinish mobi revolutsiooniks (swine on koduloom  seale  viitav sõimusõna ☺) 
 
Omand 
Burke  oli  väga  kriitiline  vara  natsionaliseerimise  suhtes,  kui  Prantsuse  revolutsionäärid 
konfiskeerisid kiriku ja kuninga varasid. See tõi kaasa vaesuse ja  anarhia . 
Omand  on  Burke’i  arvates  ühiskonna  edendamiseks  möödapääsmatu,  igasugune  demokraatlik 
võrdsustamine vaid moonutab loomulikku asjade korda. Omand peabki jaotuma ebavõrdselt. Burke 
uskus sügavalt turumajanduse põhimõtetesse ning ta on öelnud: “Rahalise kasu armastus on kõikide 
riikide jõukuse suur põhjus“. Ühes oma hilisemas töös ta räägib otseselt sellest, et inimene võib ja 
peab  oma  tööjõudu  müüma  ning  rikas   kapitalist   tohib  seda  tööjõudu  talt  osta  ning  panna  töölist 
tööle nii nagu ta tahab. Ainult selline töökorraldus toob tulu, mis pikapeale jõuab ka töölisele. 
 
Religioon 
Pigem  liberaalne  on  ka  see  Burke’i  hoiak,  mille  kohaselt  kuningal  puudub  jumalik  õigus 
valitsemisele  (mis  oli  absolutistliku  monarhia  põhiõpetusi).  Ta  leiab,  et  religioon  ja  poliitika 
peaksid olema omavahel lahutatud, sest mõlemal on oma funktsioon, mida ei tohi omavahel ära 
 
40 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
segada.  Dr  Richard  Price’i  üks  viga  seisneski  selles,  et  ta  seostas  religiooni  ja  poliitika.  Ka  1648 
puritaanliku revolutsiooni käigus tehti see viga, kuid 1688 Kuulsas revolutsioonis enam mitte. 
Samas  teiselt  poolt  ja  omal  moel  on  religioon  siiski  poliitikaga  ka  seotud,  kuigi  see  ei  tähenda  ei 
teokraatiat  ega  ka  klerikalismi.  Burke  suhtus  pühaliku  aukartusega  ühiskonna  väljakujunenud 
ülesehitusse,  maa  ainulaadsesse  ajalukku,  institutsioonidesse,  kodanike  ajaloolistesse  kohustusesse 
ja lojaalsusse. Burke suhtus nii mitte vaid Inglismaa, aga ka iga sügavate juurtega tsivilisatsiooni 
suhtes.  Nt  Prantsusmaa  ja  India.  Ta  leidis,  et  Jumala  käsi  on  mängus  iga  valitsuse,  poliitilise 
ühiskonna kujunemisel. Igal rahval oma kuju ja oma koht sellises jumalikus taktikas.  
RELIGIOON  ÜHISKONNAS.  Religioon  on  tsiviilühiskonna  alus,   riigikirik   on  ühiskonna  alus, 
riik ja kirik peavad olema lahutamatud. Kui Prantsusmaal oli ka puudujääke kiriku tegevuses, 
siis  neid  ei  saa  ravida  uskmatusega,  kogu  süsteemi  lammutamisega.  Vaid  kirikut  tuleb 
reformida. Kirik kui institutsioon pole  vastutav  teatud inimeste teatud ajal tehtud kuritegude eest – 
nt Pärtliöö eest, mil tapeti hugenotte.  
INIMENE  JA  RELIGIOON.  Inimene  on  oma  olemuselt  religioosne  loom,  ateism  pole mitte vaid 
inimese  mõistuse,  aga  ka   instinktide   vastu  ning  seetõttu  ei  saa  kauaks  püsima  jääda.  Suur  osa 
teosest  “Reflections...”  on  pühendatud  Prantsusmaa  kirikule  tehtud  kahjule,  alles  seejärel  räägib 
monarhia ja aristokraatia kaotamisest. Revolution Society üks vigadest on püüdlus luua sekulaarset 
poliitikat Prantsuse revolutsiooni eeskujul ning väärtustada usulist paljusust, seda peab B halvaks 
 
John Stuart Mill (1806-1873), Vabadusest  
 
Milli  teost Vabadusest on peetud negatiivse vabaduse põhimõtte üheks peamiseks allikaks. Mill 
ütleb,  et  inimeste  vabadust  tohib  piirata  ainult  niivõrd,  kuivõrd  see  hakkab  piirab  teiste  inimeste 
vabadust.  Mill  ei  räägi  “tahtevabadusest”  (mille   vastandiks   on  paratamatus),  vaid 
kodanikuvabadusest,  ehk  inimese  sotsiaalsest  vabadusest  ehk  kusagil  on  piir,  kust  kaugemale  ei 
tohiks ühiskondlik arvamus inimest mõjutada, kust alates peaks lõppema sotsiaalne kontroll. Selle 
piiri kehtestavad seadused ja avalik arvamus.  
Poliitiliste vabaduste areng 
Kuningavõimu  ajal  kaitsesid  inimesed  oma  vabadust  kuninga  võimu  vastas  kahel  moel:  1) 
poliitiliste  vabaduste/õiguste  saavutamisega.  Kui  valitseja  eiras  neid  vabadusi  ja  õigusi,  siis  oli 
ülestõus õigustatud; 2) seadusliku kontrolli sisseseadmisega - kuningas pidi valitsema kooskõlas 
seadustega.  
3)  Demokraatliku  valitsemisvormi  väljakujunemisel  kaitses  rahvas  oma  vabadusi  valitsejate 
perioodiliste ümbervalimiste läbi. Valitseja on valimiste teel volitatud valitsema vaid teatud ajaks. 
Seejärel saadi aru, et tegelikkuses valitsus rahvast nii üheselt ei esinda - võimulolev rahvas pole 
see  sama  rahvas,  kelle  suhtes  võimu  rakendatakse  ning  jõuti  arusaamisele,  et  enamuse  türannia 
vältimiseks  tuleb  kaitsta  vähemuste  õigusi  ja  vabadusi  ning  seati  sisse  seaduslikud  piirangud 
vähemusgruppidele ja üksikisikutele rakenduva võimu suhtes. 
4)  Enamuse  türanniast  veelgi  põhjalikum  on  sotsiaalne  türannia  (enamuse  arvamus, 
domineerivad  ühiskondlikud  normid  ja  väärtused)  –  see  on  Milli  arvates  palju  põhjalikum  ja 
sügavam kui poliitiline türannia. Mill ütleb: „Kui ühiskond surub hoiakuid ja arusaamu inimestele 
peale  läbi  riigi,  siis  on  see  isegi  hullem  sellest,  kui  lihtsalt  riik  seda   teeks ,  sest  ühiskonna  ees  on 
üksikinimene palju kaitsetum kui riigi ees.“ 
Seega  vajab  inimene  kaitset  ka  avaliku  arvamuse  eest,  ühiskonna  tavade  ja  normide 
pealesurumise  eest.  On  vaja  tasakaalustada  individuaalset  vabadust  ja  sotsiaalset  kontrolli,  sest 
muidu  tekib  rahvadiktatuur.  Milli  käsitluses  on  kõik  ühes  komplektis  –  vaba  inimene,  liberaalne 
ühiskond ja liberaalne valitsus. Liberaalne valitsemine eeldab ka liberaalset ühiskonda.  
Kui vanal ajal oli inimese vabaduse peamiseks ohustajaks riik ja inimese vabadusi tuli kaitsta riigi 
ees,  siis  kaasajal  on  ohuks  number  1  ühiskonna  enamus  ning  põhitähelepanu  keskendub 
isikuvabaduse  kaitsmisele ühiskonna ees. 
 
 
41 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Millest tuleneb ühiskonna oht üksikinimesele? Igal inimesel  kipub  juba loomupäraselt olema 
oma arvamus sellest, kuidas tuleb elada ning ta kipub oma arvamust teistele peale  suruma . Ta ei 
näe,  et  see  on  vaid  tema  arvamus  ning  seda  eriti  siis,  kui  keegi  teine  juhtub  temaga  sama  moodi 
arvama .  Ühiskondlik  arvamus  ei  tugine  õigetel  põhjendustel  ega  õigetel  argumentidel,  vaid  see 
põhineb  arvamuste  kokkulangevusel.  Ühiskondlik  moraal  ning  muud  käitumisreeglid  tekivad 
mingi  arvulise  enamuse põhjal, mitte argumentide ega aktsepteeritavate põhjenduste põhjal 
 
5) Nii jõutigi arusaamisele ( kaasaegses  ühiskonnas), et vabadus on vääramatu inimõigus. Inimese 
vabaduse tegelik avaldumisala on ta ise, kõiges, mis puudutab vaid teda ennast, on ta vaba. Tal on 
1)  usu,  südametunnistuse,  vaadete,  eneseväljendamise  ja  kirjastamise  vabadus;  2)  eesmärkide  ja 
tegevuse vabadus; 3) ühendustesse koondumise vabadus.  
“Igaüks on omaenese tervise, olgu siis kehalise või vaimse ja hingelise tervise ainuõige  eestkostja . 
Inimkond võidab rohkem selle kaudu, et  laseb  igaühel elada oma tahtmise järgi, kui sundides igaüht 
elama  nii,  nagu  tundub  hea  teistele.”  Iseenese,  oma  keha  ja  hinge  üle  on  inimene  suveräänne, 
sõltumatu, ise täielik peremees. 
 
Mill leidis, et ei ole üldtunnustatud mõõdupuud selle kohta, kui palju konkreetne valitsus peaks 
kodanike  vabadustesse  sekkuma,  kuid  üldiseks  põhimõtteks  on:  inimsool  on lubatud oma liikmete 
tegutsemisvabadusse individuaalselt või kollektiivselt sekkuda ühelainsal eesmärgil – enesekaitseks. 
Et takistada kahju tekitamist teistele. 
“Vabas  ühiskonnas  valitsevad  need  vabadused  tingimusteta  ja  absoluutselt,“  ütles  Mill. 
Kaasaegses, arenenud ühiskonnas, kehtivad inimese südametunnistuse vabadus. See on omane vaid 
küpsetele,  väljaarenenud  inimolenditele  ja  ühiskondadele.  Barbaritele  on  despootlik  valitsemine 
seaduspärane  valitsusvorm  ja  neil  ei  ole  vabadusi,  vaid  kohustus  kuuletuda.  Arenenumates 
ühiskondades toimub ühiskonna juhtimine mitte sunduse, vaid veendumuste ja veenmise kaudu. 
Siis pole sundus inimese enda hüvangu nimel enam aktsepteeritav, vaid on õigustatud ainult teiste 
inimeste turvalisuse tagatimiseks. 
Utilitarism  
Kuid inimesel  on  ka  vastutus.  Ta  ei  pea  tegema head, kuid ei tohi teha ka halba. Kasu on ainus 
õiglane  printsiip  ja  ülim  eesmärk  kõikide  eetiliste  küsimuste  puhul,  seega  teise  inimese 
kahjustamine annab koheselt põhjuse inimese karistamiseks.  
Kõiges,  mis  kahjustab  teisi  inimesi,  on  inimene  vastutav  teise  inimese  või  ühiskonna  ees,  kes  on 
teise  inimese  huvide  kaitsja.  Kui  teatud  asjades  pole  käitumine  reguleeritud  seaduste  või  avaliku 
arvamusega, siis vastutab inimene oma südametunnistuse järgi. 
Peamine  väärtus  on  õnn,   nauding   ning  utilitaristide  arvates  tuli  püüelda  võimalikult  suure  õnne 
koguse  suunas  kogu  ühiskonna  jaoks  (võimalikult   paljudele   võimalikult  suur  õnn)  ning  riik  on 
õigustatud vaid sel juhul, kui ta aitab kaasa kogu õnne hulga suurenemisele. Riigil on utilitaristide 
arvates mõte vaid siis, kui inimesed on riigis õnnelikumad kui ilma riigita.  
Arvamuste paljusus 
Millil on 4 põhjendust arvamuste paljususe kaitsmiseks: 1. mahasurutav arvamus võib olla õige, või 
2.  sisaldada  osa tõest, 3. kui tõde ei vaidlustata, võetakse see vastu kui  eelarvamus , 4. kui arvamus 
muutub formaalseks dogmaks, siis kaotab see oma mõju inimeste käitumisele. 
Põhjendus  arvamuste  vabaduse  kaitseks  seisneb  ka  selles,  et  Milli  arvates  ei  ole  ükski  inimene 
teisest nii palju targem, et öelda teisele, kuidas too elama peab, seetõttu ei saa inimesi sundida ega 
inimeste vabadusi piirata.  
1)  ükski teadmine ei pruugi täiuslik/tõene olla (on pigem ekslik kui eksimatu), mistõttu ei 
tohi  ega  saa  kellelegi  teisele  midagi  peale  suruda.  Mill  on  väga  kriitiline religiooni suhtes, 
sest  see  peab  end  tõe  monopoliks  ja  kõiki  teisi  valeks.  Religioon  on  väga  sallimatu.  Ka 
usuvabaduse  kehtimine  ei  muuda  veel  suurt  midagi.  Ajaloost  on  palju  näiteid,  kuidas 
kunagised  „absoluutsed  tõed“  on  osutunud  valeks  ja  kokku  varisenud.  Ühtegi  põhimõtet, 
 
42 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
väidet,  reeglit,  uskumust  ei  saa  pidada  absoluutseks.  Positiivne  näide  kristlusest:  Rooma 
keisrid,  eesotsas  Marcus  Aureliusega   seisid   kristluse  vastu,  ent  näe  kuhu  kristlus  siiski 
lõpuks  jõudis,  oleksid  keisrid  varem  kristlusega  kaasa  läinud,  mõtle  kui  kaugele  oleks 
võinud  välja  jõuda.  Kolumbus  kukutas  kunagise  raudse  reegli  väites,  et  maakera  on 
ümmargune,  Kopernikus  tegi  sama,  kui  väitis,  et  maakera  tiirleb ümber päikese ning mitte 
vastupidi. Neil oli  julgust  seista vastu enamuse arvamusele... 
2)  Tõde ja vaba mõtlemine. Isegi kui väide on tõene, kaotaks see oma elujõu ja manduks, 
kui  keegi  selles  ei  kahtle  ja  üle  ei  kontrolli.  Ainult  kriitikale  avatud  mõtlemine  ja  väited 
saavad  olla  usaldusväärsed.  Kontrolli  ja  kriitika  läbi  me  saame  teadmisi,  mis  on  praeguste 
teadmiste juures osutunud toimivaks, selles mõttes suhteliselt õigeks.... Vastuargumendid ja 
kriitika  hoiavad  ära  väidete  muutumise  dogmadeks  või  ebausuks.  Vastuarvamused  aitavad 
inimestel ka oma tõekspidamisi hoida ehk... 
3)  ...  inimesed  mõtestavad  sügavamalt  oma  tõekspidamiste  aluseid  ning  vaid  nii  nad  ka 
toimivad nende järgi. Vaieldamatut tõde ei järgi inimesed nii lihtsalt.  
4)  Ükski  idee  pole  täiuslik.  See,  mida  praegu  peetakse  valeks,  võib  sisaldada  osa  tõest. 
Kristlik  moraal  ei  ole  täiuslik  ja  vajab  ilmalikku  moraali  või  näiteks,  kui  oleks  varem 
koraanist   võetud  üle  mõte,  et  valitseja  on  kohustatud  töötama  valitsetavate  heaks  (kristlik 
moraal  sellisest   asjast   nii  ei  räägi),  siis  poleks vaja  olnud   pikki    sajandeid   õhtumaal  selleni 
jõudmiseks. 
Tegelikult  tõtt  ei  olegi,  kui  tekivad  vastanduvad  arusaamad,  siis  nende  puhul  vaid  üks  osa 
tõest vastandub teise osaga tõest. Ja  vastandumine  ei ole seega mitte hea ja halva, õige ja vale 
vahel.  
Kõikvõimalikud  vastuolud  ja  igasugune  paljusus  on  Milli  arvates  head  ja  arendavad.  Ei  saa 
demokraatiast lugu pidada ilma aristokraatiata, eraomandist ilma võrdse omandita, individualismist 
ilma  kollektivismita,  koostööst  ilma  konkurentsita,  (tänapäeval  ka  sotsiaaldemokraatiast  ilma 
liberalismita).  
Mill  toob  ise  endale  vastuargumente,  ehk  Mill  räägib  Milliga,  nagu  Hinkus  „Hukkunud  alpinisti 
hotellist...“  Kui  inimene  ei  saa   milleski   kunagi  päris  kindel  olla,  siis  võib  inimene  kaotada 
otsustusvõime?  Ta  ei  teagi,  mida  teha  või  mida  mõelda,  äkki  ta  ikkagi  eksib?  Mill  ei  kutsu  üles 
teovõimetusele,  vaid  avatud  suhtumisele  meie  oma  mõtetesse.  Teine  küsimus  on,  kas  saab  üldse 
tekkida  tõde,  tõsikindlat  teadmist?  Ka  siin  leiab  Mill,  et  tõekspidamised  säilitavad  oma  tugevuse 
ainult  tänu  sellele,  et  nad  seisavad  millegi  vastu,  kui  kõik  arvaksid  ühtmoodi,  siis  ei  oleks  sellest 
enam kasu, ega poleks sel jõudu. 100%  konsensus  oleks halb. 
Milli  nägemus  inimesest  on  selline,  et  inimene  on võimeline arenema ja oma teadmisi täiendama. 
Arvamuste  paljusus  ongi  vajalik  selleks,  et  ei  riik  ega  ühiskond  inimesi  raamidesse  ei  paneks  ja 
nende  arengut  ei  takistaks.  Isikuvabadusi  omav  inimene  tugevdab  ühiskonda,  mis  võimaldab  ka 
teistel ise areneda. Ideaaliks on vaba inimene vabas ühiskonnas ja vabas riigis.  
Iga  inimene  peaks  olema  vaba  tegema  seda,  mida  ta  tahab,  niivõrd, kuivõrd see teiste vabadusi ei 
piira. Kui inimesed ei saaks niimoodi vabad olla ja vabalt areneda, siis ei  olekski  inimkonnal tõtt. 
Sellest  moraal:  teine  inimene  tuleb  ära  kuulata  ning  alati  ennast  kontrollida  tema  arvamuse 
valguses.  
Mill  ülistab  igasugust  originaalsust,  mitmekesisust,  spontaansust,  ekstsentrilisust.  Selleks,  et 
geeniused saaksid välja areneda, tuleb lasta vabalt tegutseda ka anarhistidel ja ekstsentrikutel, sest 
ekstsentriku ja geeniuse vahel on peen joon.  
Väitlusnormidest 
Kui  vastanduvad  arvamused  omavahel  väitlevad,  siis  tüüpiliselt  väitlejad  lähevad  oma  seisukoha 
tõestamisel äärmustesse, nad näevad vastases  oponenti  ning nii vaidlejad kaugenevad üksteisest ja 
teevad end lolliks, kuid Mill leiab, et kõrvaltvaatajatele on sellest alati kasu.  
Vähemuses  oleva  arvamuse  vastu  lubatakse  kasutada  tavaliselt  rohkem   relvi   kui  valitseva 
arvamuse vastu, avaliku arvamuse vastu tavaliselt eriti mingeid relvi lubatud ei olegi.  
 
43 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Solvamine  ei  ole  küll  iseenesest  välistatud,  kuid  põhimõtteliselt  ei  tohiks  väitluses  kaotada 
mõõdutunnet, laskuda teotuseni, sarkasmini ega muutuda isiklikuks. Kõige halvem on vastaspoole 
tembeldamine  halvaks  ja  kõlvatuks  inimeseks.  Tavaliselt  kasutatakse  viimast  ebapopulaarse 
seisukoha kaitsjate vastu. 
Kuidas kujuneb ühiskondlik arvamus? 
Ühiskondlikud  normid  kujunevad  peamiselt  kahel  moel:  1.  valitsev  klass  või  ühiskonna  mõjukas 
osa  kehtestab  moraali  ja  üldiseks  järgimiseks  mõeldud  reeglid,  2)  teiselt  poolt  aitavad  normide 
kujunemisele  kaasa  ka  inimeste  orjalik   leppimine   oma  isandate  või  jumalate  oletatavate 
eelistustega.  Mill  ütleb,  et  inimeste  ehe  ja  siiras  orjalikkus  pani  neid  minevikus  nõidu  põletama. 
Nõiad ja  ketserid  kaitsesid tegelikult vabadust. 
Religioonist 
Oluline  on   vaimuliku   ja  ilmaliku  võimu   lahusus ,  sest  siis  pole  ühtedes  kätes  inimese 
südametunnistuse  suunamine  ja  ajalike  asjade  kontroll.  Religioon  on  kõige  tugevam  kõlbeliste 
normide  kujundaja.  Lootust  taevariigile  ja  hirmu  põrgu  ees  peab  Mill  voorusliku  elu 
motivatsiooniks . Kristlikule moraalile võlgneb ühiskond palju, kuid see on ühekülgne ja ebatäielik. 
Siiski kristluse rolli ei tasu üle hinnata, sest tänapäeva moraal ühiskondlikest kohustustest on pärit 
kreeklastelt  ja roomlastelt ning ka Kristuse enda sõnad sisaldavad vaid üht osa tõest. Kristlik moraal 
on hea vaid koos ilmaliku moraaliga, muidu tekib madal ja orjalik vaimulaad .  
“Kui  me  lõpetame  nende  moraalitõdede  ignoreerimise,  mis  ristiusus  ei  sisaldu,  ei  pea  me  veel 
hakkama  ignoreerima  seda,  mis  seal  sisaldub.”  Selles  mõttes  pole  ka  hea,  kui  ilmalik  tõde  või 
moraal muutuks ainukehtivaks.  Osalise  tõe ainukehtivusele tuleb vastu seista. Religiooni suurimaks 
miinuseks on isikupärasuse arengu pärssimine. 
Isikupärasuse areng 
Religioon soodustab tavapärast, mitte isikupärast käitumist. Eriti halvaks peab Mill kalviniste, kes 
pidasid  inimese  suurimaks  patuks  inimese  enda  tahet  ja  tahtsid  seetõttu  inimese  isikupära  välja 
juurda.  Kalvinistide  arvates  on  vaja  end  vaid  Jumala  tahte  alla  allutada,  vaja  on   enesekontrolli   ja 
enesesalgamist. Mill näeb selles vastandumist kreeklaste enesetäiustamise ideaaliga. 
Inimene  peaks  olema  vaba  käituma  vastavalt  oma  seisukohtadele/tõekspidamistele,  vähemalt 
niikaua  kuni  ta  riskib  ainult  iseenesega.  Nagu  arvamuste  paljusus  on  hüve,  on  seda  ka  eluviiside 
paljusus. Isikupärasuse areng on ühiskonna heaolu ja arengu eeltingimus: “Kui tegevust ei juhi 
mitte inimese enda loomus, vaid teiste inimeste tavad ja harjumused, on puudu üks kõige põhilisem 
inimliku  õnne   komponent   ja  absoluutselt  kõige  põhjapanevam  isikliku  ja  sotsiaalse  arengu 
element.“ 
Tavaliselt ei peeta isikupärasust oluliseks ning rahvas hindab tavapärast. Mill eristab siinkohal aga 
laste  kasvatamist  ja  täiskasvanute  eluviisi.  Nooruses  peaks  inimesi  kasvatama  ja  õpetama 
vastavalt  tavadele,  et  nad  tunneksid  ja  kasutaksid  inimkogemuse  kaudu  tõestatut.  Kuid  oma 
võimete küpsuseni jõudnud inimese eesõiguseks ja vältimatuks tunnuseks on kogemuste omamoodi 
kasutamine  ja  tõlgendamine  -  ta  peab  ise  otsustama,  millist  osa  tavades  sisalduvatest kogemustest 
sobib rakendada tema olukorras ja tema loomuse puhul. 
Tavade  ja  kommete  puhul  peab  täiskasvanud  inimene  mõistma,  et:  1.  teiste  kogemus  on  neid 
TEISTELE  õpetanud;  2.  Sinu  ebatavalise  olukorra  jaoks  ei  pruugi  need  sobida;  3.  tava  järgimine 
lihtsalt  kombe  pärast ei kujunda ega arenda ühtegi  annet , mis on inimesele eriomane.  
Inimene areng toimub läbi valikute tegemise. „Kes teeb midagi sellepärast, et nii on kombeks, ei 
tee valikut. Ta ei õpi eristama, mis on parim ega seda soovima.“ Isikupärane inimene ise valib, ise 
usub, ise saavutab teadmised, ise jõuab oma veendumusteni. “Kes laseb end teistel juhtida, on vaid 
ahv, kes jäljendab.“  
Mill  ülistab  sellist  iseteadlikku,  isikupärast,  impulsiivset,  energilist  inimest,  selline  inimene  on 
suuteline  tegema  nii  rohkem  head  kui  rohkem  kurja.  “Kui  ühe  inimese  ihad  ja  tundmused  on 
tugevamad  ja  rikkalikumad  kui  teisel,  ei  tähenda  see  midagi  muud,  kui  et  temas  on  rohkem 
 
44 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
inimloomuse   toormaterjali ,  ta  on  võimeline  nii   suuremaks   headuseks  kui  kurjuseks.“  Kui  sellisel 
inimesel on ka tugev tahe, siis saab ühiskond sellistest vaid kasu.  
Milli  lähenemise  kohaselt  tuleb  edendada  tugevamat,  energilisemat,  tugevama  tahtega, 
isikupärasemat,  seega  erinevamat.  Nii  on  inimestes  rohkem  elu  ja  mida  rohkem  elu  on  ühiskonna 
liikmetes, seda rohkem elu on ka tervikus. 
Mis kasu on isikupärastest inimestest laiadele massidele? Vaid geeniused arendavad uusi arusaamu 
ja eluviise, neid on vähe, kuid sellised on maa soolaks. Geenius võib vabalt hingata vaid vabaduse 
atmosfääris, vabaduse keskkonnas. Kuigi  lihtrahvas  ei hinda geeniuste originaalsust ja omapära, ei 
tohi  ära  unustada,  et  igas  asjas  on  keegi  kunagi  esimene  olnud  ja  kõik   olemasolevad   hüved  on 
originaalsuse vili. 
Maailma suurim probleem on Milli arvates see, et ülemvõim on avalikul arvamusel ja kollektiivsel 
keskpärasusel. Keskmises inimeses pole tugevat sisu, ta ei tee midagi ebatavalist. (Ka demokraatia 
soodustab  keskpärasust,  sest  varem  hoidsid  eriarvamust  tugevamini  üleval  kõrgemad 
aristokraadid...)  Ühiskond  püüab  inimesi   tasandada ,  ühtlustada  rahvamassiga  ning  kui  inimesi 
sellisel moel raamidesse surutakse, siis jääb inimese viimaseks energia kulutamise viisiks ja kohaks 
äri. (!) 
Inimene ei tohiks ekstsentrilisust häbeneda, kuigi avalik arvamus seda kogu aeg materdab. On tähtis 
anda  ebatavalistele  inimestele  ja  eluviisidele  võimalikult  vaba   voli ,  et  aeg  võiks  näidata,  millised 
neist on juurutamist väärt. 
Inimese  enda  viis  oma  elu  rajada  on  kõige  parem,  sest  see  on  tema  enda  oma  ning  erinevad 
inimesed (erinevad geeniused) vajavad oma vaimseks arenguks ja moraalseks enesetäiustamiseks ka 
erinevaid eluviise ja erinevaid tingimusi.  
Tavade despootia on kõikjal inimliku arengu püsivaks takistuseks, sest ta on lakkamatus vastuolus 
soodumusega püüelda millegi tavapärasest parema poole (ehk  progressi  suunas).  Idamaades  valitseb 
tava,  sel  on  viimne  sõna,  seal  pole  kunagi  olnud  originaalsust.  Lääne  ühiskond  on  olnud 
progressiivne  ja  edumeelne,  kuid  Mill  näeb  ohtu,  et  ka  Läänes  kaob  isikupärasus,  siis  ühiskond 
mandub.  Ja  Mill  näeb,  et  kadumas  on  isikupära  riietumises,  hariduses,  vähenevad  sotsiaalsed 
erinevused... 
Valitsus ja kodanik 
Valitsus  peaks   usaldama   inimeste  võimalikult  palju  ülesandeid  kolmel  põhjusel:  1.  juhul  kui 
üksikisikud  saavad  nende  asjaga  paremini  hakkama;  2.  et  arendada  üksikisikute  teovõimet, 
süvendada  nende  teadmisi  ja  otsustusvõimet  ning  et  nad  õpiksid  toimima  ühistes  huvides  (nt 
vandekohtud, kodanike ühendused). 3. valitsuse liialt suur roll teeb kodaniku temast liialt sõltuvaks. 
Sellepärast on hea, kui kõige andekamad inimesed ei hakka valitsuse ametnikeks, sest muidu 
koonduvad  kõige  andekamad  valitsuse  bürokraatiasse,  inimeste  kõik  ootused  oleksid  sellel  ning 
vaid  vähesed võimukad teeksid seal karjääri. Rahvas oleks passiivne. 19. sajandi Venemaal olidki 
asjad nii arenenud ja Mill leidis, et see on halb, inimesed on bürokraatia orjuses. 
Rahvas peaks ise oma asju ajama. Mill toob positiivse näitena ameeriklaste tsiviilelu: “Vaba rahvas 
ei lase end kunagi ühel inimesel või inimeste ühendusel orjastada, sest ta on võimeline  keskvalitsuse  
ohjad endale võtma.”  
Ideaaliks  on  suurim  võimalik  võimu  hajutamine/detsentraliseerimine,  mille  puhul  veel  säilib 
efektiivsus,  samas  peaks  teiselt  poolt  toimima  suurim  võimalik  informatsiooni   tsentraliseerimine  
ning selle levitamine keskvõimu kaudu. 
 
Karl  Marx  (1818-1883) 
 
Marx on mõjutatud saksa filosoofiast ja inglise poliitilisest ökonoomiast.  Marxi   poliit -filosoofia 
on suurel määral sotsiaalteaduslik teooria, üks kõige põhjalikumalt empiiriliselt  tuletatud teooria.  
Et  tema  ennustused  ja  teooria  ei  pidanud  päris  paika,  selles  oli  oma  osa  ka  selles,  et  peale  Marxi 
õpetuste  ilmumist  võtsid  19.  sajandi  Lääneriigid  ka  ise  midagi  ette  ning  korrigeerisid  teatud 
 
45 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
momente  industriaalmajanduslikus  arengus,  mis  omakorda  aitasid  ära  hoida  seda  lõpliku 
revolutsiooni, mida Marx ennustas. Marx aga kindlasti mõjutas oma õpetusega hilisemaid arenguid. 
 
Saksa  filosoofiline  traditsioon 
Immanual  Kant  ( 1724 -1804)   arendas   filosoofias  uut  suunda  (idealism),  mis  eemaldus 
rationalismist. See idealism ei ole  utopism , romantism või  naivism , vaid filosoofia, mis väidab, et 
tunnetuslik  maailm  kui  selline  on  osaliselt  või  täielikult  vaid  teatud  ideede   konstruktsioon . Me 
kogeme  kõike  vaid  nii,  nagu  meie  ise  seda  ette  kujutame,  inimene  kui   subjekt   on  maailmast  kui 
objektist  eraldatud  ning  ei  suuda  maailma  hõlmata  ( ratsionalism   ja  empirism  väitsid  vastupidi,  et 
suudab küll).  
Saksa  idealistid  leidsid,  et  mõistus  on  subjektiivne  ning  meie  arusaam  maailmast  kujuneb  tahes-
tahtmatult  läbi  meie  subjektiivse  teadvuse.  Meie  teadmised  on  vaid  meie  subjektiivne  ettekujutus 
ning  ei  pruugi  olla  tõesed.  Inimene  ei  saa  mõista  oma   ajastut ,  asjadevahelist  kausaalsust,  ta  saab 
mõista neid kui nähtusi, fenomene.  
Georg Friedrich  Hegel  (1770- 1831 ) nõustub, et meie arusaamad on mõjutatud väliste tingimuste, 
ajaloolise  ning  sotsiaalse  konteksti  poolt.  Inimeses  toimub  ideede  dialektiline  areng  -  inimese 
arusaamad arenevad  ideelt  sellega  vastanduv  idee suunas, millele järgneb süntees. Inimese teadvuse 
areng toimub teatud absoluutse vaimu (Geist) suunas.  
Hegel  leidis,  et  kõige  algelisemal  sotsioloogilisel  tasandil  eksisteerib  perekond,  kus  valitseb 
moraali seisukohalt üksikisiku altruism , siis tuleb tsiviilühiskonna tasand, kus valitseb universaalne 
egoism   ( vastand   esimesele),  alles  läbi  kaasaegse  riigi  välja arenemise tekib universaalne altruism, 
kaasaegne riik läbi oma bürokraatia tagab ühiskondlike huvide täitmise ja moraali.  
 
Marx  väitis,  et  ajalugu  ei  muutu  mitte  ideede  arengu,  vaid  majandussuhete  arengu  läbi  ( tootlike  
vahendite areng ning sellel põhinevad inimestevahelised suhted). Ajaloos toimub sihipärane areng, 
kuid  ka  mitte  hegelliku  moraali  realiseerimiseks,  vaid  tänu  süvenevale  klassivõitlusele.  Maailm 
areneb kommunismi ja revolutsiooni suunas. 
 
Majanduspoliitiline mõtlemise arendas välja inglise filosoof Adam Smith, kes avaldas aastal 1776 
raamatu  “ Wealth   of  Nations”.  Smith  pani  suuresti  aluse  tänapäeva  kapitalistlikule 
majandusteooriale,  ta  kirjutas  turumajanduse  põhimehhanismidest  –  hindade  isereguleerumisest 
(keegi  ei  nõua  kõrgemat  hinda  kui   turg   seda  lubab,  keegi  ei  hakka   tootma   rohkem  kui  turg  seda 
nõuab,  rikkuse  kasv  laiemas  ühiskonnas:  seal  kus  kellelgi  hästi  läheb,  sinna  tulevad  ka  teised). 
Smith  väitis,  et  vaba   konkurents   ning  vaba  majanduslik  tegevus  on  heaolu  allikaks.  Ei  ole  vaja 
autarkiat  ega  kaitsta  oma  turgu  teiste  riikide  majanduste  eest.  Lisaks  sellele  ei  tohi  riik  sekkuda 
majanduslikku  tegevusse,  peab  takistama  kaubanduslike  monopolide  teket  ning  tagama  sellega 
ühiskonna heaolu. Smithiga tekkis poliitökonoomia – teadus sellest, kuidas majandus ja poliitika on 
omavahel seotud: kuidas poliitika mõjutab majandust ja kuidas majandus mõjutab poliitikat.  
 
Marx ja  Engels : Saksa ideoloogia 
Nad alustavad Hegeli kriitikast. Hegel oli rääkinud mingisugusest  Vaimust , kuid see on liiga vähe 
seotud  inimeste  reaalse  eluga.  Feuerbach  vaatles  inimest  kui  sellist,  sõltumatult  ajaloost  ja 
ühiskonnast ning ka see oli vale. Feuerbach taandas inimese religioosseks olendiks, nii mõelda on 
ka vale, sest tegelikult on ka religioon sotsiaalne  produkt . 
Marxi  ja   Engelsi  nägemus  inimesest.  Inimese  põhiväärtus  seisneb  selles,  et  ta  oskab  teha  tööd  ja  
arendada oma isiklikke võimeid, selle loomuse alusel nimetavad nad inimest liigiolendiks. Inimene 
on  liigiolend  sellepärast,  et  ta  teeb  tööd  ning  toodab  ise  oma  enda  elatusvahendeid.  Saksa 
ideoloogias on öeldud: “Inimeste ja loomade vahel võib vahet teha teadvuse, religiooni ja mistahes 
muu  tunnuse  järgi.  Nad  ise  hakkavad  end  loomadest  eristama  niipea kui hakkavad tootma endale 
elatusvahendeid  —  selle  sammu  tingis  nende  kehaline   organisatsioon .  Endale  vajalike 
elatusvahendite tootmisega toodavad inimesed kaudselt oma materiaalset elu ennast.” 
Inimene kujundab aktiivselt maailma, milles ta elab ning samas see maailm kujundab ka teda.  
 
46 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Inimene  on  seotud  materiaalsete  asjadega,  sest  töö  tähendab  sisuliselt  mateeria  ümbertegemist, 
mateeria  transformeerumist.  Elatusvahendite  tootmine  on  inimeste “eluavalduse kindel viis, nende 
kindel eluviis. Missugune on indiviidide eluavaldus, niisugused on nemad ka ise. See, mis nad on, 
langeb järelikult ühte tootmistegevusega, niihästi sellega, mida nad toodavad, kui ka sellega, kuidas 
nad  toodavad.  See,  mis   indiviidid   on,  oleneb  järelikult  nende  tootmistegevuse  materiaalsetest 
tingimustest.” 
Inimene  on  lahutamatult  seotud  sellega,  et  ta  võtab  loodusest  asju,  teeb  nendega  tööd  ning  tööd 
tehes inimene suhtleb ka teiste inimestega. Kõik on seega omavahel lahutamatult seotud: inimene, 
loodusressursid, töö, töö tulemus, eluviis. 
Tööjaotuse  areng.  Hõimuühiskonnas  on  tööjaotus  minimaalne,  inimene  on  kui  kariloom, 
ühiskondlik olend. Siis aga algab mitu  paralleelset  protsessi: individualiseerimine, tööjaotuse areng, 
tootlikkuse  ja  rahvaarvu  kasv,  kaubavahetuse  kasv,  kogu  selline  areng  tipneb  kapitalistliku 
ühiskonnaga.  Tõeliseks  tööjaotuse  alguseks  peavad  Marx  ja  Engels  seda  hetke,  kui  tekkis  jaotus 
vaimse ja füüsilise töö vahel, kui tekkisid filosoofia, moraal ja teoloogia.  
Tööjaotus  toob  paratamatult  kaasa  vastuolu:  lisaks  tööproduktide  ebavõrdsele  jaotamisele  saavad 
erinevatele inimestele osaks vaimne ja materiaalne tegevus, nauding ja töö, tarbimine ja tootmine. 
Tööjaotuse üha süvenev areng toob kaasa inimese järjest süveneva võõrandumise oma tööst - töö, 
mis peaks pakkuma naudingut, muutub inimesele vastumeelseks ja orjastavaks. Neid vastuolusid on 
võimalik  kaotada  vaid  tööjaotuse  kaotamisega.  Võõrandumine  tipneb  kapitalistlikus 
majandussüsteemis, kus inimene toodab midagi kellegi teise jaoks ning see tähendab, et ta on oma 
tööst  võõrandatud.  Et  töö,  loodus,  inimene,  ja  töötamine  kui  eluviis  on  vahel  seotud,  on 
inimene  võõrandatud  nii  oma  töö  produktist,  iseendast  kui  oma  liigiolendist,  loodusest  kui  ka 
teistest inimestest. 
Omandi areng: Kõigepealt oli hõimuomand, millele järgnesid antiikne kogukonna- ja riigiomand 
ning  feodaalne  ehk   seisuslik   omand.  Omandi  arenedes  tekivad   klassid .  Klassid  tekivad  siis,  kui 
isiklikult  omastatud  vara  ülejääk  lubab  teatud  kinnisel  grupil  ennast  eristada  tootjate  massist. 
Eraomand  saavutab  täiuse  kapitalismis  ning  siis  teravneb  ka  klassivastuolu  –  et  inimese 
klassikuuluvuse määrab ära tema suhe tootmisvahenditesse, siis kapitalismis on töölised lõplikult ja 
täielikult  võõrandatud  tootmisvahenditest.  Ajaloo  paratamatusest  lähtudes  peab  sellele 
ühiskonnafaasile järgnema kommunism, kus pole enam mingisugust eraomandit. 
 
Kommunistliku partei manifest 
Marx ja Engels üritasid 1848. a. revolutsioonist Saksamaal osa võtta, sest nad uskusid, et ajalooline 
pööre, millest nad olid kirjutanud ja ennustanud, oli kätte jõudnud. Raamat tol ajal sündmusi eriti ei 
mõjutanud, hiljem aga küll.  
Ajalooline  materialism.  Autorid  kirjeldavad,  kuidas  läbi  aegade  on  toimunud  areng 
majandussuhetes,  tootmis-  ja  kaubavahetusviisides,  klasside  kujunemises  ning  ka  nende 
omavahelises  võitluses.  Nad  lõpetavad  manifesti  sõnadega  “Proletaarlastel  pole  selles  midagi 
kaotada  peale  oma   ahelate .  Võita  on  neil  aga  kogu  maailm.  Kõige  maade  proletaarlased, 
ühinege!”,  ning  alustavad  “Kõigi   seniste   ühiskondade  ajalugu  on  olnud  klassivõitluse  ajalugu.” 
Põhiväide on seega, et ajalugu on dialektiliselt arenenud läbi klassidevaheliste konfliktide. Klassid 
teevad ajalugu, mitte inimesed.  
Tootlike  jõudude  areng.  Tootlike  jõudude  (inimtööjõud  +  tehniline  baas)  pinnalt  tekivad 
tootmissuhted  (reaalsed  suhted  inimeste  vahel,  mis  on  sõltuvuses  nende  suhtega 
tootmisvahenditesse).  Ühiskonna  areng  on  seotud  tootlike  jõudude  arenguga,  mis  teatud 
ajamomendil  satuvad  olemasolevate  tootmissuhetega  vastuollu  ja  põhjustavad  revolutsiooni,  mis 
viib uue ühiskondliku korra tekkimiseni. 
Klassidevaheline  vastandumine  on  olnud  ajaloo  põhimootoriks  ning  erinevad  revolutsioonid  on 
olnud  uute  ajastute/ faaside /formatsioonide  ämmaemandad.  Iga  süsteem  jääb  mingil  hetkel 
arengutele  jalgu  ning hävib.  
Näiteks  feodaalsest  korrast  kodanlikule  üleminust  kirjutab  ta:  “Niisiis  nägime,  et  tootmis-  ja 
vahetusvahendid,  mille  alusel  kodanlus  kujunes,  on  loodud  feodaalühiskonnas.  Nende  tootmis-  ja 
 
47 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
vahetusvahendite  teataval  arenguastmel  ei  vastanud  suhted,  milles  feodaalühiskond  tootis  ja 
vahetas, maaviljeluse ja tööstuse feodaalne organisatsioon, ühesõnaga, feodaalsed omandussuhted 
ei  vastanud  enam  arenenud  tootlikele  jõududele.  Nad  takistasid  tootmist,  selle  asemel,  et  seda 
edendada. Nad muutusid tootmise kammitsaiks. Need tuli purustada ja nad purustati.” 
Kapitalistlik  ajastu  on  arengus  väga  kõrge  staadium,  mille  tõttu  Marxil  on  ka  teatud 
‘lugupidamine’ kodanluse vastu, kuna tänu kapitalismile ja kodanlusele on maailmast saanud üks 
süsteem ning klassivõitlus on omandanud oma kõige selgemad piirjooned: 
“Kodanlus on etendanud ajaloos äärmiselt revolutsioonilist osa. 
Seal,  kus  kodanlus  on  võimule  pääsenud,  on  ta  purustanud  kõik  feodaalsed,  patriarhaalsed, 
idüllilised vahekorrad. Ta on halastamatult puruks kiskunud kirevad feodaalköidikud, mis sidusid 
inimest tema «loomulike valitsejatega», ega jätnud muud inimestevahelist sidet kui alasti kasuhuvi, 
tundetu  «maksmine   sularahas ».  Ta  on  uputanud  egoistliku  arvestamise  jääkülma  vette  usulise 
ekstaasi,  rüütelliku  vaimustuse  ja  väikekodanliku  sentimentaalsuse  püha  värina.  Ta  on  muutnud 
inimese isikliku väärikuse vahetusväartuseks ning asetanud paljude kirjalikult kinnitatud ja ausalt 
saadud  vabaduste  asemele  üheainsa  vabaduse  —  südametunnistuseta  kauplemisvabaduse. 
Ühesõnaga,  ta  on  asendanud  usuliste  ja  poliitiliste  illusioonidega  varjatud  ekspluateerimise 
avaliku, häbitu, otsese, karmi ekspluateerimisega.” 
Kapitalistide konkurentsi tulemusena on tekkinud maailmaturg:  
-tootmine on rahvusvaheline, ülemaailmne 
-kõik rahvad ja  rahvused  (isegi kõige ‘barbaarsemad’) on sellesse kaasa haaratud 
“Kodanlus sunnib kõiki rahvaid omaks võtma kodanluse tootmisviisi, kui nad ei taha hukkuda; ta 
sunnib  neid  oma  maal  sisse  seadma  niinimetatud  tsivilisatsiooni,  s.o.  saama  kodanlasteks. 
Ühesõnaga, ta loob endale maailma oma näo järgi.”  
Kuid tööstuskapitalism toob kaasa ka oma  huku : 
1)  kapitalistlikus  süsteemis  süvenevad  tootmiskriisid,  mille  käigus  hävitatakse  toodetud  saadusi, 
hävitatakse suur osa loodud tootlikke jõude ning puhkeb ületootmise taud. Kapitalismi tulemusena 
on “ühiskonnal liiga palju tsivilisatsiooni, liiga palju elatusvahendeid, liiga suur tööstus, liiga suur 
kaubandus.  Ühiskonna  käsutuses  olevad   tootlikud   jõud  ei  ole  enam  kodanlike  omandussuhete 
arendamise teenistuses; vastupidi, nad on nende suhete jaoks liiga võimsaiks muutunud, kodanlikud 
suhted on neile takistuseks; ja niipea, kui nad hakkavad seda takistust ületama, desorganiseerivad 
nad kogu kodanliku ühiskonna. ohustavad kodanliku omanduse olemasolu.” 
Paramatult  kapitalistlik  areng  muutub  vastuoluliseks,  kuna  ta  toodab  rohkem  kui  ta  ise  suudab 
tarbida,  kasumid  langevad, areng seiskub, klassivastuolu teravneb, sest  
1) inimtööjõud  —  inimene  —  muutub  ostu-müügi  objektiks  ning  väärtus  sõltub  puhtalt 
turutingimustest,  
2) kapitalisti   seisukohast   on  inimene  kui   tooraine ,  mida  ta  ostab  sisse  ja  seega  ei  ole  kapitalist 
kohustatud talle rohkem maksma kui, et temas elu sees hoida: 
“Kulud,  mida  tööline  põhjustab,  piirduvad  seepärast  peaaegu  ainult  elatusvahenditega,  mida  ta 
enda ülalpidamiseks ja oma soo jätkamiseks vajab. Aga iga kauba hind, niisiis ka töö hind võrdub 
tema  tootmise  kuludega.  Sellepärast  väheneb  palk  samal  määral,  kuidas  kasvab  vastumeelsus  töö 
vastu.”  
2)  Ületootmisel  on  ka  oma  sotsiaalne-poliitiline  tagajärg,  kuna  üha  süvenevate  majanduskriiside 
juures  vaesub  kogu  ülejäänud  ühiskond,  mis  oma  korda  tekitab  pingeid  ning  üks  kord  viib 
revolutsioonini .  Kapitalism  ja  kodanlus  valimistavad  ise  ette  oma  hauakaevaja,  “Relvad,  millega 
kodanlus feodalismi kukutas, pöörduvad nüüd kodanluse enda vastu. Ent kodanlus ei ole piirdunud 
ainult  relvade  valmistamisega,  mis  toovad  talle  surma;  ta  on  sünnitanud  ka  inimesed,  kes  need 
relvad tema vastu suunavad, — tänapäeva töölised, proletaarlased.” 
Kes on  proletariaat ? 
a) alguses moodustavad proletariaadi vaid üksikud töölised, kelle protest on stiihiline ning suunatud 
üksikute ebaõigluste (nt. üksikute masinate lõhkumine), mitte kogu kodanluse vastu, 
b) kuid industriaalkapitalism toob kokku palju töölisi, tekitab tööliste vahel küll konkurentsi, kuid 
suurtööstuste rajamine samas ka liidab töölisi, 
 
48 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
c) kodanlus annab töölistele kätte võitlusrelvad ka üldhariduse näol, 
d) korduvate majanduskriiside tulemusena suureneb proletariaadi hulk ka nende arvelt, kes seni olid 
keskklassist: väikekodanlased, väikeettevõtjad, oskustöölised jne, kogu keskklass vajub vaesemasse 
klassi. 
 
Jätkuvate majanduskriisidega kasvab ühiskonna pinge nii suureks, et puhkeb revolutsioon. Millal? 
Marx  ja  Engels  rõhutavad  mitmes  kohas  (nii  Saksa  ideoloogia  kui  Kommunistliku  Partei 
Manifestis), et see ei saa tulla enne kui selle objektiivsed ajaloolised tingimused on käes. Töölised 
ühinevad  ametiühingutesse  ning  tasapisi  organiseeruvad,  töölised  peavad  enne  revolutsiooni 
arenema  ka  eneseteadlikuks  klassiks,  teadvuse  areng  aga  toimub  käsikäes  sotsiaalsete  suhete 
arenguga, klassiteadvuse areng seega kulmineerub lõplikult revolutsioonis.  
Sellest keerulisest olukorrast aitab töölisi välja rühm valgustatud kodanlasi, kes mõistavad olukorda 
ka natuke ette ning asuvad seda tööliste teadvuse arengut  kiirendama .  
“Lõpuks,  neil  aegadel,  kui  klassivõitlus  läheneb  otsustavale  hetkele,  omandab   lagunemisprotsess  
valitsevas  klassis,  kogu  vanas  ühiskonnas  nii  ägeda,  nii  terava  iseloomu,  et  väike  osa  valitsevast 
klassist ütleb end temast lahti ja liitub revolutsioonilise klassiga, klassiga, kellele kuulub tulevik. 
Sellepärast,  nagu  varem  osa  aadlit  kodanluse  poole  üle  läks,  nii  läheb  nüüd  osa  kodanlust 
proletariaadi  poole  üle,  ja  nimelt  osa  kodanlastest  ideolooge,  kes  on  jõudnud  kogu  ajaloolise 
liikumise teoreetilise mõistmiseni.“ 
Lenin   hiljem  arendab  seda  mõtet  edasi  väites,  et  revolutsiooni  peab   juhtima   “avangardistlik 
partei”... 
 
Proletariaadil  pole  kodumaad.  Esialgu  toimub  tööliste  konsolideerumine  ning  aktiviseerumine 
riikide ning rahvuste kaupa, kuid töölisel pole sügavat rahvustunnet. Kapitalistlik areng on toonud 
kaasa ühise ülemaailmase majandussüsteemini, kaotab rahvuslikke erinevusi ning töölistel on ühed 
ja  samad  probleemid  ning  üks  ja  sama   vaenlane .  Kuid  töölised  peavad  alguses  siiski   saavutama  
võimu  oma  kodumaal,  kuna   kodanlik   klass  on  kõikjal  rahvuslik,  seejärel  aga  kaob  rahvustunde 
mõiste kui selline.  
 
Lõppjaamaks  on  ikka  kommunism,  mis  see  on?  Eraomanduse  kaotamine  -  kaob  kodanluse 
eraomand,  kuna  ülejäänud   klassidel   seda  niiehknii  enam  ei  ole,  ning  töölised-inimesed  pole  enam 
kui  kaup  turul.  Kodanliku  perekonna  kaotamine  -  perekond  on  kodanlik  institutsioon  ning  et 
tegelikult  kodanlased  rikuvad  abielu  ja  praktiseerivad  ühisnaisepidamist,  siis  abieluinstitutsiooni 
kukutamisega  suurt  midagi  ei muutugi. Kaovad rahvused. Kaob religioon ja kõik muu ideoloogia, 
mida valitsev klass oma võimu õigustamiseks on kasutanud.  
 
Lõpuks loetleb Marx 10 konkreetset asja, mida tuleks hakata tegema, kui töölisklass võtab võimu 
üle:  sealhulgas:  progressiivsed  maksud,  majandusharude  ning  ressursside  tsentraliseerimine  riigi 
kätte,  tasuta  haridus  lastele,  põllumajanduse  ja  tööstuse  “ühendamine”  jne.  Väga  täpset  kirjeldust, 
kuidas  kommunism  hakkab  välja  nägema,  ei  ole.  See  on  ühiskonna  enamuse  võim  ühiskonna 
enamuse huvides, ajaloo lõpp, vabaduse tipp ning olukord, kus riiki enam ei ole vaja (valitsemine 
toimub  ise- organiseerumise   põhimõttel,  nagu  N  Liidus  praktiseeriti  nõukogude  võimu  näol…), 
inimesed  saavad  kommunismis  vabalt  areneda,  pole  enam  kaubavahetust,  raha  ega  orjastavat 
tööjaotust  -  võid   hommikul   käia  kalal,  päeva  ajal  natuke  lugeda  ja  teha  mõttetööd,  õhtul  lähed 
jahile. Vot selline elu. Ja tööd tuleb teha väga vähe, sest ei pea enam kodanlase mõttetute rikkuste 
pärast rabelema. 
Majandussuhete mõju kultuurile, kunstile… 
Iga  epohhi  poliitika,  religioon,  filosoofia,  kunst  ja  seadused  on  selle  ajastu  majanduslike  suhete 
tulemus. Kõige alus on inimeste materiaalne elu. Kõik muu on  pealispind  ehk Marxi  terminoloogia  
kohaselt  ideoloogia,  kapitalistlikus  ühiskonnas  on  see  ideoloogia  seotud  võltsteadvusega,  sest  on 
tegelikkusega vastuolus. Klassiühiskondades valitsevad alati valitseva klassi ideed.  
 
49 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Religioon kui materiaalse rõhumise vahend 
Marx  leidis,  et  mitte  inimene  pole  loodud  Jumala  kuju  ja  palge  järgi,  vaid  inimene  on  loonud 
Jumala  OMA  kuju  järgi.  Engels  leidis,  et  religioon  on  peegeldus  inimeste  meeltes  nendest 
välisjõududest,  mis  kontrollivad  inimeste  igapäevast  elu.  Algselt  olid  sellisteks  jõududeks 
looduslikud  jõud,  hiljem,  kui  tekkis  klassiühiskond,  said  üleloomulikeks  ühiskondlikud 
materiaalsed jõud. 
Religioon  on  lahutamatult  seotud  majandusega,  kuid  ainult  ühesuunaseliselt.  Religioon  on 
majandustingimuste  ja  domineeriva  klassi  huvide  väljendus.  Religioon  moonutab  tegelikku 
olukorda  (moonutab  inimeste  teadvust),  loob  ettekujutatava  maailma,   illusiooni ,  võlts-teadvuse 
(sest  juhib  inimeste  tähelepanu  eemale  nende  tegelikust olukorrast). Religioon on vahend, millega 
domineerv  klass   manipuleerib   ja  rõhub  alamat  klassi.  Religioon  õigustab  inimese  võõrandumist 
endast  ja  oma  tööst kui normaalset olukorda ja väidab, et inimeseülene jõud, Jumal, on määranud 
rõhutud  inimesed  sellisesse  olukorda  ning  seetõttu  peavad  rõhutud  olema  kuulekad.  Religioon 
pakub töölistele küll kompensatsiooni  tulevases  elus, kuid selle kompensatsiooni tingimuseks on 
alistumine ülekohtule ja ebaõiglusele selles elus. Religioon on sotsiaalse kontrolli vahend - alamad 
klassid peavad leppima oma olukorraga, sest muidu ähvardab neid igavene hukatus. 
Religioon  on  mõeldud  mitte  ainult  rõhututele,  vaid  ka  rõhujatele.  Viimased  usuvad,  et  nad  on 
samuti  osa  jumalikust  süsteemist,  mille  lahutamatuks  ja  paratamatuks  osaks  on  ebavõrdsus, 
valitsejad  ja  valitsetavad,  üleolek  ja  alistumine.  Valitsev  klass  pühendub  sellistele  ideedele  ka 
hirmust sotsiaalsete rahutuste eest. Ka nemad usuvad, et nad on teatud määral sõltuvad jõududest, 
mis on väljaspool nende endi kontrolli.  
Religioonil  pole  Marxi  jaoks  mingit  muud  tulevikku  kui  vaid  häving.  Selleks,  et  saavutada 
inimeste  tegelik  õnn,  tuleb  hävitada  religioon  ehk  inimeste  illusoorne  õnn.  Et  religioon  on 
tingitud teatud majanduslikust olukorrast (materiaalsest rõhumisest), siis on loomulik, et kui selline 
olukord kommunismi jõudes lõpeb, ei ole enam ka religiooni kui sellist. Pole enam olukorda, mis 
vajaks illusiooni. Marxi religioonikriitika on olemuselt ühiskonnakriitika, mis religiooni loob. 
Religioon kui  oopium  
Marxi jaoks pole aga religioon ainult ühemõõtmeliselt halb, ta näeb religioonil piiratud ulatuses ka 
positiivset  funktsiooni.  Religioon  on  alamale  klassile  tröösti  ja  lohutuse  saamise  viis. Religioon 
on oopium rahvale. Religioon annab ajutist kergendust, kuid see on ka kõik, mida religioon saab 
teha. Religioon on ravim, mis leevendab valusid, samas aga ei ravi terveks ja omab ka negatiivseid 
kõrvalnähtusid.  Religioon  ei  anna  tegelikku  lahendust,  vaid  püüab  teha  kannatust  ja  rõhumist 
talutavaks.  
Religioon kui protest 
Marx  ja  Engels  analüüsisid  algkristluse  usulisi  liikumisi  ja  mitmeid  kristlikke  millenarianistlikke 
liikumisi. Millenaristid usuvad, et Kristuse teise  tuleku  ja tuhandeaastase rahuriigi eel on maa peal 
suure   viletsuse   (antikristuse)  aeg,  nad  on  näinud rõhuvas valitsuses antikristuse  ilminguid  ning on 
seetõttu  olnud  seotud   revolutsiooniliste   liikumistega.  Religioon  on  selliste   liikumiste   väljendunud 
protestina  rõhumise  ja  tegeliku  viletsuse  vastu.  Need   usuliikumised   on  Marxi  arvates  toiminud 
õieti  protestides  rõhumistingimuste  vastu,  kuid  pole  siiski  suutnud  aidata  rõhututel  neid 
rõhumistingimusi hävitada. Religioon on sellises olukorras rõhutud inimese ohe, südametu maailma 
süda.  
Näiteks  Lutheri -aegsete talupoegade rahutuste kohta ütles Engels, et Luther innustas talupoegi oma 
elutingimusi  parandama,  tõlkis  neile  piibli  saksa  keelde,  kuid  hülgas  talupojad  kui  need  soovisid 
liialt  radikaalseid  muutusi.  Kümmekond  aastat  hiljem  (1535)  jutlustas  anabaptistide  juht  Thomas 
Müntzer  kiriku  vastu  ja  püüdis  rajada  maa  peale  jumalariiki  ( sealjuures   ka  ühiskonda  ilma 
klassierinevuste, monogaamia  ja eraomandita). See katse aga jäi ajutiseks. 
 
 
 
 
50 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Max  Weber  (1864-1920)  
 
Lugemismaterjalina  soovitaksin  Teile  Weberi  peetud  loengut  “Poliitika  kui   elukutse   ja   kutsumus ” 
( http://www.scribd.com/doc/23234948/M-Weber-Poliitika-kui-elukutse ), mille ta pidas aastal 1918, 
mis järgnes I Maailmasõjale ning oli küllaltki vägivaldne ja  rahutu  aeg. Weberit peetakse ka omal 
moel  Saksamaal  järgnenud  natsionaalsotsialismi  üheks  allikaks.  Oma  riigikäsitluses  ütleb  ta,  et 
vägivald  on  alati  olnud  poliitika  lahutamatu  osa  ning  annab  käsitluse  kaasaegsest  riigist,  mille 
eriomaseks  vahendiks  on legitiimne õigus vägivallale, teiselt poolt väidab ta, et erinevate legitiimse 
domineerimise  tüüpide  seas  saab  legitiimne   domineerimine   kõige  täiuslikuma  kuju  karismaatilise 
domineerimise puhul, mil rahvas järgib juhti (Führer’it) puhtalt tema eriliste isikuomaduste tõttu...  
 
Modernsus kui rationsaliseerumine 
Weberi käsitluses toimub moderniseerumisel protsess – ratsionaliseerumine. Kaasajal toimib võim 
nii  poliitilises,  majanduslikus  kui  ka  sotsiaalses  mõttes  järjest  enam  vaid  instrumentaalsetel-
ratsionaalsetel  protseduurilistel  alustel,  teatud  kindlate  teadaolevate  reeglite  alusel,  selle  võimu 
tagajärjed  on  ennustatavad.  Weber  nimetab  seda  eesmärgiratsionaalsuseks,  mis  vastandub 
varasemas ühiskonnas domineerinud väärtusratsionaalsusele.  
Eesmärgiratsionaalsuse  eesmärgiks  on  saavutada  teatud  eesmärk,  tagajärg.  Väärtusratsionaalsuse 
kohaselt  inimesed  teevad  midagi  lihtsalt  selle  pärast,  et  tegevust  ennast  peetakse  mingil  põhjusel 
heaks, tagajärjed on seejuures teisejärgulised.  
Areng  väärtusratsionaalsuselt  eesmärgiratsionaalsusele  toimub  nii  religioonis,  majanduses  kui 
poliitikas.  
 
Religioon ja  ratsionaalsus  
Max  Weber  leidis,  et  teatud  tingimustes  religioon  põhjustab  sotsiaalseid  muutusi.  Weber  uuris 
maailmareligioone  (eriti  kristlust,  konfutsianismi  ja  hinduismi)  ja  religioonide  suhet  kapitalismi 
arenguga,  eeldades,  et  religioossed  ideed  ja  uskumused  mõjutavad  ühiskonda  ja  ühiskondlike 
institutsioone.  Religioon  on  Weberi  lähenemise  kohaselt  otseselt  seotud  inimeste  ja  sotsiaalsete 
gruppide igapäevaste eesmärkide ja majandusliku toimetulekuga. 
 
Karisma  mõju sotsiaalsele muutusele 
Eristades  kolme  legitiimse  domineerimise  õigustust  ( traditsionaalne ,  karismaatiline  ja   ratsionaal -
legaalne),  huvitas  Weberit,  milline  on  karismat   omavate   inimeste  mõju  sotsiaalsetele  muutustele. 
Karisma  pole  seotud  inimese  individuaalsete  ja  sünnipäraste  omadustega,  vaid  põhineb 
ühiskonnaliikmete usul, et isikule on antud erakordsed võimed (Gnadengabe) ning seetõttu nad talle 
ka kuuletuvad. Karismat omav inimene on ühiskonnas  ebatavaline , kõrgemal teistest ja ka kehtivast 
sotsiaalsest korrast ning nii võib olla sotsiaalseid muutusi esiletoovaks jõuks.  
 
Maag  ja suguharu-ühiskond 
Suguharu-ühiskonnas põhines uskumuste-süsteem maagial. Maag (nõid/šamaan) toetus uskumusele, 
et  üleloomulikud  jõud,  vaimud  elavad  suguharu  vahetus  keskkonnas  ning  maag  püüab  neid 
mõjutada,  et  tagada  suguharule  hea  materiaalne  käekäik.  Maagia on suguharudele omane lokaalne 
uskumuse vorm - iga suguharu uskumused erinevad teise klanni omast. Maagi erakordsed võimed 
(karisma) on seotud suguharu vahetu keskkonnaga.  
 
Riik,  prohveti  karisma ja religioon 
Ühiskonna  arenedes  organiseeritud  sotsiaalseteks  institutsioonideks,  sotsiaalseteks   gruppideks   ja 
riigiks,  arenes  maagiast  välja  religioon,  kus  erakordsete  võimete  omajaks  ja  Jumalaga  või 
üleloomulike  jõududega  suhtlejaks  on   prohvet .  Erinevalt  maagist  ei  tegele  prohvet  enam  vahetu 
keskkonnaga,  vaid   vahendab   abstraktseid,  universaalseid,  kõikjal  kehtivaid  norme.  Et  prohveti 
karisma pole enam seotud materiaalse  maailmaga , vaid üleloomulikuga selle taga, algab sotsiaalse 
ja kultuurilise elu ratsionaliseerimine.  
 
51 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Religiooni tulekuga: 
1. Lunastuslootus liigub vahetult materiaalselt maailmalt tulevasele maailmale. 
2. Inimeste  hinges  kasvab pinge reaalse ja soovitava/tulevase maailma vahel.  
3.  Religioonidel  areneb  välja  oma  eetika  süsteem  selle  kohta,  kuidas  inimesed  peaksid  käituma, 
arenevad  välja  ühiskondlikud  väärtushoiakud  ja  inimeste  individuaalset  elu  juhtivad 
väärtusorientatsioonid.  
Weber  leiab,  et  lunastuse  kinnitus  võib  tulla  paljudel  erinevatel  viisidel,  kuid  iga  religiooni 
eesmärgiks on maailma ja teatud sotsiaalsete gruppide elusaatuse mõtestamine. 
Kõigile  maailmareligioonidele  on  Weberi  hinnangul  omane  väärtusratsionaalsus,  st  sotsiaalne 
käitumine on motiveeritud abstraktsest ideaalist. Weber leidis, et  kalvinism  innustas inimesi otsima 
lunastust  läbi  ’heade  tegude’  ja  ’ränga  töö’  materiaalses  maailmas.  Erinevalt  mitmetest  teistest 
religioonidest,  kus  lunastuseni  jõuti  seesmise  vagaduse  ning  materiaalsest  maailmast  eraldumise 
teel.  
Maailmareligioonide osas on seega mitmeid erinevusi: 1. kas on tegemist lunastustüüpi religiooniga 
(näiteks  konfutsianism  seda ei ole), 2. kas inimene saab ise mõtestada oma elu ja maailm ning oma 
tegevusega   mõjutada  enda  lunastust,  või  on   lunastus   vaimulike,  usulise  institutsiooni  vahendada 
(läbi sakramentide, rituaalide vms). 3. Prohveteid on kaht liiki: eetiline (tehke nagu ma ütlen, mitte 
nagu ma teen) ja eeskuju andev (jätab eeskuju oma käitumise läbi). Viimane kaldub olema elitistlik, 
lunastus pole lihtrahvale kiirelt kättesaadav, vaid üksnes  kauge  eesmärk ( budism ). 4. Kui lunastuse 
saavutamisel  on  osa  individuaalsetel  püüdlustel,  siis  on  oluline,  kas  on  tulemuseks  aktiivne 
askeetlus  -  tööeetika  koos  piiratud  tarbimisega  nagu   kalvinismi   puhul  (mis  soodustab  sotsiaalset 
muutust ja kapitalismi arengut) või teispoolsusele orienteeritud askeetlus, müstitsism, mille kohaselt 
lunastus  on  saavutatav  vaid  selle  maailma,  ihade  ja  soovide,  hülgamise  teel  (budism). 
Teispoolsusele orienteeritud askeetlus ei too kaasa sotsiaalset muutust. 
 
Religiooni ratsionaliseerimine, preester ja institutsioon 
Kui prohvet sureb, luuakse organisatsioon/bürokraatia tema universaalsetel ja abstraktsetel ideedel 
põhineva  õpetuste  kehtestamiseks  ja  säilitamiseks.  Prohveti  õpetuse  põhjal  preesterkond 
institutsionaliseerib  religiooni.  Vastupidiselt  prohvetile   preestrid   pole  radikaalsed  ja 
revolutsioonilised,  vaid  nad  seisavad  kehtestatud  sotsiaalse  korra  alalhoidmise  ja  traditsiooni  eest. 
Religioon  ratsionaliseerub  veelgi:  preestrid  tegelevad  intellektuaalsete  küsimustega,  usulise  ja 
eetilise  mõtte  edasiarendamisega,  nad  kõrvaldavad  vastuolud  ja  kahetimõeldavused  lunastuse 
õpetuses.  
Reformatsioon  oli  Weberi  arvates  nö  prohvetite   tagasitulek ,  eriti  Martin  Lutheri  ja  Jean  Calvini 
näol, kes revolutsioonilise jõuna viisid oma ühiskonna üle uusaega.  
 
Sekulariseerumine  - üleminek väärtusratsionaalsuselt instrumentaalsele ratsionaalsusele 
Kalvinistlik  lunastusõpetus  motiveeris  inimesi  töötama,  kokku  hoidma  ja  saama  järjest  suuremaid 
tulusid maa peal. See aitas Weberi arvates kaasa kapitalismi arengule, kuid ainult teatud aja jooksul, 
sest  ühiskonna  arenedes  kalvinistlik  tööeetika  asendus  sekulaarse  töömotivatsiooniga, 
väärtusratsionaalsus asendus instrumentaalse ratsionaalsusega, mille puhul ei motiveerinud inimesi 
enam  abstraktsed  (lunastusega  seotud)  ideed,  vaid  lihtsalt  lühiajaline  kasu.  Sellise  arengu  taustaks 
on  ühiskonna   moderniseerumine ,  sotsiaalsete  suhete  ratsionaliseerumine  ja  teaduslik-ratsionaalse 
maailmavaate võidukäik.  
 
Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim 
Lääne  ratsionalism  on  olnud  tihedalt  seotud  protestantliku  usueetikaga,  mille  juures  oli  eriline 
eelsoodumus  kapitalistliku  ratsionalismi  tekkeks,  kuna  see  eetika  kätkes  endas  olulisi  mõttelaade 
nagu askeetlikkus, töökus, sihipärasus.  
Weber uurib maailmareligioone ning leiab, et nii  vaesust  kui edu ja jõukust on kõigis neis usuliselt 
õigustatud.  
 
52 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Religioonidel on  kalduvus  pidada vaesust vooruseks. Näiteks  piibel  ütleb: "Õndsad olete, vaesed, 
sest teie päralt on Jumala riik“ (Lk 6,20) või „...sest hõlpsam on, et kaamel läheb läbi nõelasilma, 
kui et rikas sisse läheb Jumala riiki!" (Lk 18,25).  
Teodiike   on  usulisfilosoofiline,  ratsionaalne  püüdlus  mõtestada  ja  selgitada  pinget,  mis  eksiteerib 
vastandlike  pooluste  –  headuse  (Jumal  on  hea)  ja  kurjuse  (maailmas  esineb  kurjust,  ülekohut, 
ebaõiglust)  –  vahel.  Vaesuse  ja  jõukuse  usulise  mõtestamise  osas  eristab  Max  Weber  kaht  liiki 
teodiiket – materiaalse viletsuse ja materiaalse heaolu teodiiket: 
1) Materiaalse viletsuse teodiike. Vaesemad ühiskonna  kihid  teinekord mõtestavad usuliselt enda 
jaoks  võimatut  ja  kättesaamatut  kurja,  vähetähtsa  või  mitte-ihaldatavana.  Weber  eristab  kolme 
mõtteviisi: 1. oodatakse  tulevast  ja paremat elu, 2. loodetakse, et Jumal loob usklikele maa peal uue 
elukorralduse  ( millenarianism   või  messianism3),  3.  loodetakse  taassündi  sellesse  maailma  nii,  et 
inimese  staatus  oleks  kõrgem  ja  parem  kui  praeguses  elus  (hingede  rändamine  ehk   sansaara  
hinduismis) 
2)  Materiaalse  heaolu  teodiike. Heaolu  tähendab  siinkohal  mitte  ainult  materiaalset  vara,  aga  ka 
au,  võimu,  tervist  ja  naudingut.  Võib  öelda,  et  see  on  maise  heaolu,  kõrge  majandusliku  ja 
sotsiaalse staatuse, usuline õigustamine. Nii saadakse legitiimne õigus olla staatuselt ja jõukuselt 
kõrgemal positsioonil.  
 
Kutse-eetika. Nii Martin Luther kui Jean Calvin tähtsustasid ilmalikku ja lihtsat tööd ja ametit kui 
“kutsumust”,  mille  läbi  saab  Jumal  au.  Inimesed  teevad  oma  tööd  parimal  viisil,  sest  teevad  seda 
Jumalale,  mitte  oma  tööandjale  või  endale.  Maist  ametit  hästi  tehes  annavad  Jumalale  au  nii 
kuningas ja mõisnik, kui ka põllumees, sõdur või koduperenaine. Ükski töö ei ole vähetähtis.  Igat  
tööd ja ametit saab ja peaks võtma kui “kutsumust” Jumalalt (suhtumisega „Jumal on mind selleks 
tööks kutsunud ja Jumal saab mu töö läbi austatud“). 
Kalvinism  ja  kapitalism.  Kutse-eetika  sai  kalvinismis  äärmuslikuks  tänu  kahele  õpetuslikule 
seisukohale: 1) kõik, mida inimene teeb, peab  tooma  Jumalale au. Inimene on Jumala jaoks, mitte 
vastupidi; 2) predestinatsioon, mille kohaselt Jumal on valinud ja ette ära otsustanud ja määranud 
need inimesed, kes lunastatakse. Ka luterlikus teoloogias Jumal teab ette ja määrab taevariiki need, 
kes saavad uskuma ning need, kes Jumala hülgavad, jäävad  omaenda  saatuse hooleks. Luterluses on 
usk  see,  mille  läbi  inimene  saab  kinnitust  sellest,  kas  ta  on  Jumala  oma  või  mitte.  Kalvinismis 
annab sellest kinnitust mitte usk, vaid töö.  
Kalvinismis  peab  inimene  peab  ise  vastu  minema  oma   saatusele ,  mille  Jumal  talle  juba  enne 
maailma  loomist  on  ette  ära  määranud.  Teda  ei  aita  ei  preester,  kirik  ega   sakrament ,  nagu 
katoliiklikus  kirikus,  kus  mainitud  asjad  vahendasid  lunastust  (ja  lunastuskindlust)  inimestele.  Ka 
kirikus  võib  olla  hukulemääratud  inimesi  ja  kui  Jumal  on  selle  nii  ette  ära  otsustanud,  siis  seda 
muuta  ei  saa.  Kristus  suri  vaid  nende  eest,  kes  on  ette  ära  määratud  lunastuseks.  Tulemuseks  oli 
äärmuslik individualism.  Kalvinist  ei saa muul moel mingit kinnitust selle kohta, milline on tema 
suhe  Jumalaga,  kui  vaid  siis,  kui  tal  on  oma  kutsumuses  edu,  ta  teeb  oma  maist  tööd  hästi. 
Kalvinistidel  areneb  nii  välja  maine  asketism4,  ränga  töö  eetika,  distsipliin,  aja  ratsionaalne 
kasutamine (ei tohi olla tühja juttu, mittetootvat lõbustust või liigset puhkust). Tulemuseks on edu 
oma  töökohal,  mis  on  hea  kolmel  moel:  1.  see  annab  kinnitust  sellest,  et  oled  ilmselt  üks  Jumala 
väljavalitutest;  2.  Jumal  saab  austatud;  3.  samal  ajal  saab  rikkaks  ka.  Kuid  seda  vara  ei  tohi 
kasutada isiklikuks naudinguks, vaid tuleb investeerida selleks, et olla veelgi edukam, toota veelgi 
rohkem ja saada veelgi rohkem kasumit.  Kapital  suureneb ja suurenevad ka  investeeringud  ning nii 
kuni  lõpmatuseni.  Heategevusel  ja  annetustel  seejuures  olulist  kohta  ei  ole,  sest  need  vaid 
takistaksid vaesematel inimestel täita oma tööalast kohustust Jumala ees. 
                                                 
3 Millenarianism - usk Kristuse taastulekusse ja tuhandeaastasse rahuriiki. Messianism - usk  Messia  (päästja, 
lunastaja ) tulekusse. Mõlema puhul  ootavad  usklikud jumalikku elukorraldust maa peal. 
4 Asketism –  enesepiiramine , meeleliste ihade ja soovide mahasurumine eetilistel või usulistel kaalutlustel; relig 
enesesalgamist ja kehaliste tungide vastu võitlemist kui teed täiusele ja jumalusega suhtlemise poole propageeriv 
usuline kõlblusõpetus 
 
53 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Weberi  lähenemine  näitab,  et  majanduse  ja  religiooni  suhe  on  vähemalt  kahesuunaline,  mitte 
ühesuunaline nagu arvas Karl Marx. Teatud tingimustel mõjutab ka religioon majandust. 
 
Legitiimsuse teooria 
Weber  aga  nägi  arengut  eesmärgiratsionaalsuse  suunas  ka  poliitikas  (ehk  ühiskonna 
võimukorralduses) ning neid tendentse ta võttis kokku eristades kolme tüüpi võimu legitiimsust.  
Inimese  võim  võib  põhineda  jõul,  kuid  selleks,  et  säilitada  võimu  ilma  liigse  sunnivõimu 
kasutamiseta,  vajab  ta  legitiimset  võimu.  Max  Weberi  definitsiooni  kohaselt  on  võimusuhted 
legitiimsed  siis,  kui  need,  kes  on  võimul  ja  ka  need,  kes  võimule  alluvad,  usuvad,  et  selline 
võimusuhe on legitiimne (nad usuvad, et on õige ja kohane võimu omavale inimesele alluda, teda 
kuulata ja järgida). Weber nimetas seda legitiimsususuks (Legitimitätsglaube). 
Weber  eristas  kolme  legitiimse  võimu  tüüpi  –  traditsiooniline,  karismaatiline  ja  ratsionaal-
legaalne.  
Traditsioonilise legitiimsuse puhul usutakse kehtivatesse võimusuhetesse, sest selline on traditsioon 
–  nii  on  alati olnud (see on “igavese  eilse ” autoriteet: nii on olnud iidsest ajast ja selline võim on 
inimestele  saanud  harjumuslikuks,  see  on  kui  pühitsetud  komme  —  näiteks  toob  Weber 
traditsionaalse kuningavõimu.  
Karismaatilise domineerimise puhul järgitakse inimest, sest tal on erilised võimed (võimed, mis on 
kui  jumala  armust  antud  (Gnadengabe)).  Sellise  autoriteedi  puhul  andutakse  personaalselt  ja 
usaldatakse  kellegi  inimese  ilmutusi,  sangarlust  või  teisi  juhiomadusi  —  näiteks  on  prohvet  või  - 
poliitilises  valdkonnas  -  valitud  sõjapealik  või  rahvahääletuse  teel  võimule  tulnud  valitseja, 
väljapaistev demagoog ja poliitiline parteijuht). Näiteks Hitler oli seda kindlasti. 
Ratsionaal-legaalse  domineerimise  tüübi  puhul  on  kuuletumise  aluseks  võimu   teostamine  
kehtestatud reeglite/seaduste alusel. 
Need olid Weberi hinnangul kolm peamist ja puhast autoriteedile  allumise  tüüpi, kuigi inimene võib 
alluda  autoriteedile  ka  kartusest  või  muudel  põhjustel  (neid  siis  ei  peaks  Weber  legitiimse 
domineerimise vormideks).  
Kaasaegses riigis hakkab järjest enam domineerima ratsionaal-legaalne domineerimine. Just see on 
poliitilise  võimu  alal  on  eesmärgiratsionaalsuse  väljenduseks.  Mida  rohkem  ühiskondlik 
domineerimine  baseerub  just  õiguslikel-ratsionaalsetel  alustel,  seda  rohkem  võime  öelda,  et 
ühiskond on liikunud eesmärgiratsionaalsuse suunas. 
 
Riigikäsitlus 
Max  Weber  ütles:  “Riik  on  ainus,  kes  omab  õigust  legitiimsele  võimule  ja  vägivallale”.  Riik 
pakub  kõigile  kaitset  oma  territooriumi  ja  riik  on  ainus,  kes  omab  õigust  vägivallale,  riigil  on 
legitiimse vägivalla  monopol . 
Kõnes  “Poliitika  kui  elukutse  ja  kutsumus”  ütles  Weber:  “Kaasaegset  riiki  võib   sotsioloogiliselt  
defineerida  lõppude-lõpuks  ainult  ühe  spetsiifilise  vahendi  kaudu,  mis  sellele,  nagu  üldse  igale 
poliitilisele  ühendusele,  omane  on: füüsilise  vägivalla  kaudu... Loomulikult ei ole vägivald riigi 
jaoks  normaalseks  või  ainsaks  vahendiks—sellest  ei  saa  juttugi  olla;  küll  aga  on  ta  riigile 
eriomaseks vahendiks. Just käesoleval ajal on riigi suhe vägivallaga eriti  intiimne .”  
Edasi  ütles  Weber,  et  läbi  aegade  on  inimkond  suhtunud  füüsilisse  vägivalda  kui  täiesti 
normaalsesse  vahendisse  ning  andis  tänapäevase  riigi  definitsiooni:  “Riik  on  selline  inimeste 
ühendus, mis teatud kindla territooriumi piires—“ territoorium ” on siin üheks tunnuseks—taotleb 
endale (ja edukalt) legitiimse füüsilise vägivalla monopoli.”  
Varasematel  aegadel  oli  riigi  mõiste  seotud  vaid  füüsilise  vägivalla  omamisega,  kaasaegse  riigi 
puhul on riik seotud otsesemalt legitiimse domineerimisega. 
 
Majanduses  tähendab  ratsionaliseerimine  (eesmärgiratsionaalsusele  üleminek)  sisuliste  vahendite 
võõrandamises   neilt ,  kes  valitsejate  poliitikat  ellu  viivad.  Varasemates  ühiskondades  olid 
poliitikuteks  või  poliitika  elluviijateks  alama  taseme  aadlid,  kes  omasid  haldusvahendeid, 
“tänapäevases  “riigis”  (ja  see  on  selle  mõiste  suhtes  olemuslik)  on  täielikult  läbi   viidud  
 
54 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
halduspersonali  -  haldusametnike  ja  administratiivtöötajate  -  “lahutamine”  materiaalsetest 
ettevõtlusvahenditest.  
 
Poliitika kui kutsumus 
Kui selline võõrandamine on toimunud, tekib selline nähtus nagu “elukutselised poliitikud”.  
“Nüüd  aga,  selle  poliitilise  võõrandamisprotsessi  käigus,  mis  kõigis  maailma  maades  vahelduva 
eduga  toimus,  kerkisid  esile,  esmalt  just  vürstide  teenistuses,  esimesed  “elukutseliste  poliitikute” 
[Berufspolitiker]  kategooriad  ühes  teises  tähenduses—inimesed,  kes  ei  tahtnud  ise  isandad  olla, 
erinevalt  karismaatilistest  juhtidest,  vaid  kes   astusid   poliitiliste  isandate  teenistusse.  Nad  andsid 
ennast selles võitluses vürstide käsutusse ning muutsid viimaste poliitika ajamise ühelt poolt oma 
materiaalseks  elatiseks  ja  teiselt  poolt  oma  ideeliseks  elu  sisuks.  Jällegi  ainult  Läänemaades 
leiame  me  sellist  liiki  elukutselisi   poliitikuid   ka  teiste  võimude  teenistuses  lisaks  vürstidele. 
Minevikus olid nad nende tähtsaimaks võimu- ja poliitilise eksproprieerimise  instrumendiks . 
 
Kaasaegses  ühiskonnas,  ehk  ratsionaliseerimise  käigus,  muutub  poliitika  tegemise  sisu.  Poliitika 
kui  elukutse  ja  kutsumus  võib  avalduda  kahel  moel:  poliitik  kas  elab  poliitikale  või  elab 
poliitikast.  
“On olemas kaks viisi teha poliitikast oma elukutse ja kutsumus. Kas elatakse “poliitikale” [“für” 
die   Politik ]  või  “poliitikast”  [“von”  der  Politik].    See  vastandus  pole   sugugi   välistav.    Pigem 
tehakse  tavaliselt  vähemalt  ideeliselt,  enamasti  aga  ka  materiaalselt,  mõlemat:  see,  kes  elab 
“poliitikale”, teeb sisemises mõttes selle “oma elu sisuks”: ta kas naudib teostatava võimu paljast 
omamist või siis toidab oma sisemist tasakaalu ja enesetunnet  teadvusega, et mingit “asja” teenides 
annab ta sellega oma elule mõtte. Arvatavasti iga tõsine inimene, kes elab mingile asjale, ka elab 
sisemises tähenduses sellest asjast. Eristus viitab seega asjaolu palju massiivsemale küljele—nimelt 
majanduslikule aspektile. Poliitikast kui elukutsest elab see, kes üritab teha sellest endale püsivat 
sissetulekuallikat, “poliitikale” elava puhul see aga ei kehti.  
Weber  eelistab  “poliitikale”  elamist.  Elukutseliste  poliitikutena  endale  leiba  teenivad  inimesed 
kujundasid endale ratsionaalse aparaadi, millega poliitikaid ellu viia. Weberi arvates on kaasaegsele 
bürokraatiale omasteks tunnusteks: kindlad ja  ametlikud  pädevusvaldkonnad, -kindlad tegevusalad 
ning ülesanded on jagatud ametlikul moel, volitused anda käske ülalmainitud ülesannete täitmiseks 
on  jaotatud  kindlal  viisil  ning  on  tagatud  teatud  sunniabinõudega,  valitseb  teatud  ametkondade 
hierarhia,  ametkonna   haldamine   eeldab  dokumenteerimist,  kirjalike  dokumente,  toimikuid,  kindel 
väljaõpe, eksisteerivad konkreetsed haldusjuhtimise reeglid jne.  
Üldiselt  näeb  Weber,  et  ratsionaliseerumine  on  toonud  kaasa  poliitikasse  palju  head  (selgust, 
kompetentsust),  kuid  samas  on  ka   ohte   -  bürokraatia  eemaldub  rahvast  ning  on  poliitikute  poolt 
raskesti juhitav. 
 
Friedrich  Nietzsche  (1844-1900) 
 
Eluloost  vaid  niipalju,  et  oli  viie-aastane,  kui  ta  isa  suri,  seejärel  kasvas  üles  naiste  seas,  kelleks 
olid  ema,  õde  ja  vanaema.  Sai  hea  hariduse,  õppis  Bonni  ülikoolis  usuteadust  ja  klassikalist 
filoloogiat, et polnud amatöör ei usuasjades ega ka selles, mis puudutab keeleteadust. Eriti tugev oli 
kreeka keeles. Eesti keeles on Nietzsche teostest olemas Nõnda kõneles Zaratustra,  Ecce  Homo ja 
midagi võibolla veel, poliitilise mõtlemise vallast on kõige olulisem teos Moraali genealoogiast. 
 
Nietzsche filosoofia 
Nietzsche on veendunud, et inimesed on võimetelt vägagi ebavõrdsed ja õige ühiskond peab sellest 
ka lähtuma. Nietzsche meenutab ka Machiavellit, kes samuti püüdis kõiki asju välja öelda, nii nagu 
nad  on,  kuid  Nietzsche  on  veelgi  radikaalsem,  ta  leiab,  et  moraalne  poliitika  toonud  inimkonnale 
vaid häda ja viletsust, on nõrgestanud tugevamaid inimesi ning muutnud nad teovõimetuks, mis on 
väga halb. 
 
 
55 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Nietzsche sotsiaalteaduslik filosoofia 
Nietzsche  leiab,  et  kaasaegses  ühiskonnas  valitseb  autoriteedi  kriis,  sest  traditsionaalne  moraal, 
tavad  ja  usuline  autoriteet on kaotanud oma mõju, Jumal on surnud ning jäänud on vaid nihilism. 
Inimestel  puudub  elu  mõte,   orientiirid   ja  moraal:  “Suurimaks  ohuks  on  inimese  madaldamine  ja 
tasandamine ,  sellise  inimese  nägemine  väsitab  meid.  Täna  ei  näe  me  enam  midagi,  mis  tahaks 
kasvada suuremaks, me arvame, et asjad käivad edasi alla, muutuvad õhemaks, healoomulisemaks, 
taibukamaks, mugavamaks, keskpärasemaks, ükskõiksemaks, rohkem hiinapäraseks, kristlikuks – ei 
ole kahtlust, et inimene muutub “paremaks” kogu aeg.”  
Probleem pole vaid selles, et praegu on midagi valesti, aga ühiskonnad on arenenud juba kaua aega 
täiesti   vales   suunas,  inimesed  on  elanud  oma  elu  valesti  juba  sajandeid.  Tagajärjeks  on  kristlik 
võltsmoraal,  inimesed  häbenevad  oma  tugevust,  saavutusi,  seda,  kes  nad  loomupäraselt  on. 
Nietzsche  kirjutab  seevastu  Ecce  Homos  täiesti  enesestmõistavalt  järgmisi  mõtteid  -  miks  ma  nii 
tark  olen,  miks  ma  nii  häid  raamatuid  kirjutan,  miks  ma  saatus  olen.  Olla  teadlik  oma 
väärtusest,  tugevusest,  saavutustest,  olla  uhke  enda  üle,  just  see  on  loomulik,  kõik  muu  on 
moonutatud moraal. Vähemalt see on tõsine moonutus, kui inimene häbeneb oma saavutusi.  
 
Moraali  genealoogia   
ühiskonna  põhiprobleem  seisnes  moraali  kui  sellise  mõjus  ühiskonna  toimimisele.  N 
poliitfilosoofia on eeskätt  moraaliteooria , s.t. ta vastab küsimusele, mis on moraal ning milline on 
selle  koht  ühiskonnas.  Nii  probleem  kui  lahendus  tuleneb  moraalist,  tuleb  kindlaks  teha,  kuidas 
valesti on moraalist mõeldud ning õppida mõtlema õieti.  
‘õiged moraalipõhimõtted tagavad õiglase käitumise’ 
Igasugune moraal, mis halvab, on halb. Õige moraal suunab tegutsemisele.  
moraal on omamoodi tegutsemise vastand 
“Vaja  on  moraaliväärtuste  kriitikat,  moraaliväärtuste  väärtused  tuleb  panna  küsimärgi  alla  ning 
sellepärast  on  vaja  teadmist  nendest  olukordadest,  milles  moraaliväärtused  kasvasid,  arenesid  ja 
muutusid  ( moraalsus   kui  tagajärg,  sümptom,   mask ,  haigus,  väärarusaam;  aga  moraalsus  ka  kui 
põhjus,  kui  ravim,  kui  piirang,  kui  mürk),  sellist  teadmist  pole  kunagi  olnud  ega  pole  seda  ka 
ihaldatud. Moraaliväärtuste väärtusi on võetud tõena, faktina, väljaspool küsitavust olevana, siiani 
pole  keegi  kõige  vähemalgi  määral  kahelnud  sellest,  et  “hea  inimene”  on  väärtuslikum  kui  “õel 
inimene”... Aga mis siis kui tõde on  vastupidine ? ... mis siis, kui moraal ise on ohtude oht? 
 
Nietzsche  meetodiks  on  uurida  moraali  genealoogiat  filoloogiliselt  ja  etümoloogiliselt  ehk  läbi 
sõnade algsete tähenduste. Ta alustab sõna “hea etümoloogiast.  
Varasemate  moraali  käsitluste  suhtes  on  Nietzsche  väga  kriitiline,  sest  nende  arvates  alguses 
seostati "head" kasulikkusega, hea oli seoses sellega, kellele seda tehti (kellele see oli kasulik), 
hiljem  unustati  see  headuse  seos  kasulikkusega  ja  olukorraga  ära  ning  hakati  kõiki  sarnaseid 
käitumisviise heaks pidama. Nietzsche leiab, et sellist unustamist ei saanud toimuda. Vastupidi, kui 
see oleks nii olnud, oleks see pidanud järjest enam mällu süübima.  
Nietzsche  leiab,  et  tegelikult  sai  ka  hea  ja  halva  eristamine  alguse  võimusuhetest.  Ühiskonna 
võimukamad  inimesed  pidasid  enda  käitumist  “heaks”  ja  ka  hakkasid  seda  nii  nimetama,  alamate 
klasside, jõuetute ja võimutute käitumist nimetati “halvaks”. Selline eristamine väljendub ka keeles. 
Normid  ja  väärtused  on  alati  kehtestatud  võimukamate  poolt.  Kasulikkusega  pole  see  kuidagi 
seotud. 
Nietzsche  uurib  mitmeid  keeli  ning  leiab,  et  sõna  “hea”  on  erinevates  keeltes  alati  olnud  seotud 
valitsejatega  ja  juhtidega,  ühiskonna  kõige  tugevamate  ning  austustväärivamate  kihtidega.  “Hea” 
on  see,  mida  tugevad/valitseja  teevad/loovad,  mis  on  neile  omane.  “Halvad”  on  olnud  kas 
alamklassid või nõrgad. Nii on see olnud keeleliselt ja ka sotsiaalselt, järelikult kõige tõenäolisemalt 
just selline suhe ongi loomulik ja õige. 
Nietzsche  nimetab   distantsi   paatoseks  nende  kahe  väärtuse  vahel  olevat  erinevust  ning  distantsi 
paatost peab ta väärtuste aluseks.  
 
56 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
“Headus ei olnud algselt seotud sellega, KELLELE tehti midagi head, vaid KES ja MIS OLI hea. 
Üllad,  jõulised  ja  suuremeelsed  inimesed  tunnetasid,  et  nende  teod  on  head  ning  see  vastandus 
madala,  tavalise,  pööbellikuga.  Sellest  distantsi  paatosest  said  nad  õiguse  luua  väärtusi  ja  anda 
neile  nimetused…Distantsi  paatosest  sai  alguse  hea  ja  halb.  Isandatel  oli  õigus  anda   nimesid , 
nimetada asju, nad lõid keele. Keel on samuti võimu väljendus.“ 
Hea  polnud  algselt  seotud  ka  mitte-egoistliku  käitumisega:  “Hea  ei  olnud  algselt  seotud  mitte-
egoistlike tegudega, nagu tänapäeval mõeldakse. Alles siis, kui aristokraatlikud väärtushinnangud 
langesid ,  võttis  inimeste  südametunnistuses  maad  vastandumine   egoistlik -mitteegoistlik…  nii  et 
tänapäeval peetakse neid sõnu peaaegu sünonüümideks, moraalne, mitteegoistlik"…” 
 
Teoses  “Teispool  head  ja  kurja”  kirjutab  Nietzsche  distantsi  paatosest,  et  aristokraatide  ja  orjade 
vahel on selline distantsi  paatos , et kui valitsev kast vaatab alla oma alamatele, siis see  distants  on 
suur  mitte  ainult  füüsiliselt,  aga  ka  hinges,  seal  on  see  distants  veelgi  suurem.  Vana-Kreeka 
ühiskonnas  oli  distantsi  paatos,  sest  see  oli  isanda  ja  orja  ühiskond  ning  seda  ühiskonda  peab 
Nietzsche ajaloo tipuks. Allakäik algas Sokratesest, kes esimesena vastandus instinktiivse ja tugeva 
eluga  (mis  on  kõige  olulisem  eluterve  kultuuri  tunnus)  ning  temast  sai  pigem  kriitiline  kui  loov 
teoreetik.  Platon  oli  samast  allakäigu  tendentsist,  kuid  kristlusega  sai  allakäik  maksimaalse  kuju  - 
orjamoraal võitis kristluse näol isandamoraali.  
Nietzsche  põhiväiteks  on,  et  ühiskond  enam  ei  toimi  selle  distantsi  paatose  järgi,  sõna  “hea” 
tähendus on tänasel päeval määratletud nõrkade ning alamklasside poolt.  
 
Kolm klassi 
N jaotab ühiskonna kolme klassi, kaks neist on küllaltki loomupäraselt olemas – on tugevad ja head 
ning nõrgad ja halvad. Ajaloos kujunes aga välja ka kolmas ja kõige halvem klass, so preestrite ehk 
vaimulik klass. Preestrid on halvimad sellepärast, et nad ei osale sõjas, ei ole füüsiliselt tugevad (so 
nad  on  füüsiliselt  jõuetud,  kuna  nende  töö  ei   eelda   tugevust)  ning  on  oma  loomult  kogu  aeg 
kibestunud ning täis viha ja kadedust (tugevamate suhtes). 
“Aristokraatlikud  väärtushinnangud  eeldavad  tugevat  ja  jõulist  ihu,  ülekülluslikku  tervist  koos 
kõigega,  mida  on  vaja  selle  säilitamiseks:  sõdade,  seikluste,  jahipidamise,  tantsimise, 
sõjamängudega, üldiselt kõigega, mis on elujõuline, vaba ja rõõmsameelne tegevus.  
Preesterlikud  väärtused  eeldavad  aga  teistsuguseid  väärtusi.  Nad  on  kõige  jõuetumad,  sellest 
jõuetusest on kasvanud välja kõige mürgisem viha. Kõige tõelisemad vihkajad maailma ajaloos on 
alati  olnud  preestrid.  Juudid,  preesterlik  rahvas, pöörasidki aristokraatlikud väärtused pea peale. 
Nad  vastandusid  oma  vaenlastega  ning  vaimse  kättemaksu  huvides  nad  vastandusid  ka  oma 
vaenlase 
väärtustega. 
Aristokraatlikud 
väärtused 
(hea-üllas-tugev-ilus-õnnelik-Jumalast 
armastatud) pöörasid nad pea peale, öeldes “head on viletsuses elavad, vaesed, jõuetud, madalad, 
kannatavad,  ilmajäetud,  haiged,   inetud ,  vaid  nemad  on  vagad  ja  Jumala  poolt  õnnistatud.  Teie 
tugevad  ja  üllad,  olete  kurjad,  õelad,  täis  iha,  rahuldamatud,  jumalatud,  teie  olete   neetud  
igavesti.””  
Juutidest algas orjade mäss moraalis, mis on olnud edukas ning halvanud kogu ühiskonna.  
 
Preesterlik  klass  pööras  kadedusest  ja  jõuetusest  alamklassid  isandate  vastu,  seejärel  edendas 
alamates klassides jõuetust, süü- ja patutunnet. Kõige tulemuseks on süütundest tulenev asketism 
ja enesesalgamine. Preestrid ässitasid nõrgemad klassid üles distantsi paatose väärtõlgendusega, nad 
veensid  alamklasse,  et  nende  suhe  ülemklassiga  ei  ole  mitte  “hea  ja  halva”  vaheline  suhe,  vaid  et 
tegelikult  on  nende  vastas  “kurjus”  ise.  “Halb”  muutus  “kurjaks”.  Hea  ja  halb  ei  ole  enam 
paratamatu  ja  objektiivne  suhe  tugevama  ja  nõrgema  vahel,  vaid  muutub  muudetavaks  ja 
tahtlikuks. “Kuri” pole objektiivne, vaid on tahtlik ja  muudetav .  
Nietzsche võrdleb nõrku ja tugevaid lambatallede ja röövlindudega. Lambatalled võivad otsustada, 
et nad peavad kotkaid  halbadeks  ja ka kõiki neid lambaid, kes ei ole sellised kui  kotkad , headeks. 
Nietzsche  ütleb,  et  kotkad  vaataksid  seda  olukorda  irooniliselt  pealt  ja  ütleksid:  “Meil  pole  teie 
vastu midagi, te head  lambad , me isegi armastame teid, miski pole maitsvam noore talle lihast...” 
 
57 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
Nii  võib  ju  mõelda,  aga  selline  mõtlemine  on  vastuolus  (objektiivsete)  tugevuse  ja  nõrkuse 
põhimõtetega. Isandat ei saa karistada tema loomuliku tugevuse ja üleoleku pärast. Vastasel juhul 
ühiskond hävib. Tavainimesed mõtlevad, et nii nõrk kui tugev võib valida, kas olla hea või mitte, 
kuid see on vale. “Jõult ei saa nõuda, et see ei väljendaks end jõuna, soovina alistada ja olla isand. 
See oleks sama absurdne kui nõuda nõrkuselt, et ta väljendaks end tugevana. Rahvapärane moraal 
eraldab  tugevuse  väljendused/ilmingud  tugevusest  endast,  justkui  tugeva  inimese  taga  on  mingi 
ollus,  mis  oli  vaba  väljendama  oma  tugevust  või  mitte.  Kuid  sellist  ollust  ei  ole.  TEGIJA  on 
fiktsioon, tegu on kõik.” Rahvapärase moraali kohaselt aga tugev inimene on vaba olema nõrk... 
röövlind vaba olema lambatall, nii pannakse röövlind vastutama selle eest, et ta on röövlind. 
Rõhutud,  allasurutud  julgustavad  üksteist  jõuetuse  vihase  kavalusega:  olgem  erinevad  kurjast, 
olgem  head:  hea  on  see,  kes  ei  tee  kellelegi  liiga,  kes  ei  ründa,  kes  jätab  kättemaksu  jumala 
hooleks... kes ei soovi elult paljut, kes on kannatlik , alandlik ja õiglane.”  
 
Peale  distantsi  paatose  väärtõlgendust  sisendasid  preestrid  inimestesse  jõuetust,  sisendasid  neile 
süütunnet  ja  südametunnistust.  Kuidas  see  ajalooliselt  välja  kujunes,  seda  uurib  Nietzsche  sõna 
“võlg”  etümoloogia  põhjal.  Sõna  “võlg”  on  algsest  puhtalt  majanduslikust  suhtest  aja  jooksul 
omandanud  süü  ja  südametunnistuse  tähenduse.  Pika  peale  tekkis  ühtedel  inimestel  õigus  teistelt 
inimestelt nõuda karistust või kannatust, kui viimased ei olnud oma võla tagasi maksnud. Preestrid 
hakkasid  lihtinimestelt  nõudma  ‘südametunnistuse  vaeva’,  patukahetsust  ja  karistust.  Nietzsche 
leiab,  et  tegelikult  sellise  arengu  taga  oli  preestrite  võimutahe.  Halb  seejuures  on  aga  asjaolu,  et 
preestrid panid inimesed kannatama nende endi pärast, see omakorda tõi kaasa asketismi. 
Asketism  on  Nietzsche  jaoks  selgelt  halb  nähtus,  sest  tegemist  on  inimese  enesesalgamise, 
passiivsuse  ja  teovõimetusega.  Preestrid  õpetasid,  et  niimoodi  saab  süümepiinu  leevendada,  kuid 
tegelikult muutub inimene vaenulikuks iseenda suhtes.  
 
Tahe 
Tekkinud  olukorras  püüab  Nietzsche taastada inimese teotahet/tegutsemistahet. Inimese  teotahe  
tuleb vabastada nõrgestavast moraalist ja võltspiirangutest. Kõikjal maailmas tegelikult eksisteerib 
inimeste  teotahe,  võimutahe,  enesekehtestamise  tahe  ning  inimesed  peavad  saama  seda  avaldada, 
peavad  saama  ennast  avaldada.  Nõrgemate  õigusi  rikutakse  igal  pool,  seda  ei  tohi  hukka  mõista, 
nagu ka tugevate tugevuse kehtestamist ei tohi liialt ülistada, see lihtsalt on nii.  
See,  mida  kristlik  moraal  peab  inimeses  loomalikuks  ja  taunitavaks,  seda  peab  Nietzsche  inimese 
jaoks kõige loomulikumaks. Inimesele on loomuomased teatud  instinktid  ja ihad, seega inimene ei 
tohiks  end  ja  oma  ressursse  häbeneda,  vaid  neid  kasutama.  See,  et  inimesed  häbenevad  oma 
loomulikku loomalikkust, tähendab, et kristlus on inimesi moraalselt niivõrd ära rikkunud.  
Lahendusena  näeb  Nietzsche,  et  inimene  peab  suutma  elada  taas  “teispool  head  ja  kurja”,  peab 
taastama oma tõelise teovõime. Nietzsche seab ideaaliks üliinimese, Übermensch, kes on võimeline 
aktiivselt  oma  tahet  kehtestama,  ise  endale  väärtusi  looma.  Nagu  Mill,  nii  leiab  ka  Nietzsche,  et 
selliste  erakordsete  võimetega  inimeste  edendamisest  võidavad  ka  alamad  massid.  Alamate 
rahvamasside  osaks  on  teenida  tugevamaid  ja  alluda  õiglasele  korrale.  Ühiskonnas  peab  taastuma 
aristokraatlik kultuur ja väärtused nii, et oleksid taas au sees kõrged ja tugevad impulsid. 
Kaastunnet   ja  halastust  (mida  ülistas  Rousseau  metsiku  inimese  juures)  on  Nietzsche  käsitluses 
vaid  orjade  ja  nõrkade  viis,  kuidas  teostada  oma  võimutahet,  olla  omakasupüüdlik  ning  selle 
tulemusena nõrgeneb kogu ühiskonna teovõime.  
Aegade  algusest  saadik  toimunud  vastandumine  tugevate  ja nõrkade, tarkade ja rumalate vahel on 
võimaldanud  inimesel  areneda,  luua  midagi  väärtuslikku,  tõusta  kõrgemale  loomadest,  luua 
tsivilisatsiooni.  Kristlus  püüdis  kõike  seda  pea  peale  pöörata  jutlustades  halastusest,  viletsate  ja 
väetite  toetamisest  ja   muust   sellisest.  Kristliku  moraali  seisukohast  on  vooruslikud  alandlikud  ja 
teiste teenimisele pühendunud inimesed, kuid sellised inimesed ei ole kunagi olnud ühiskonnaelu 
edasiarendajateks.  Nietzsche  arvates  püütakse  kristliku  moraali  ja  väärtushinnangutega  maha 
suruda  tugevaid ja aktiivseid inimesi, kes võiksid ühiskonda edasi arendada ning asetada nad ühele 
pulgale  keskpärase  massiga.  Tugevad  ja  loovad  inimesed  peaksid  Nietzsche  arvates  saama  ja 
julgema  realiseerida oma võimutahet, mille käigus saavad nõrgemad paratamatult kannatada. Selle 
 
58 
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 
kannatuse  hinnaks  on  aga  tsivilisatsiooni  kiire  areng  tänu  igat  liiki  loova  potentsiaali 
edasiarendamisele,  ning  lisaks  sellele  ka  tugevate  ja   andekate   võimalus  elada  täisverelist  elu,  mis 
Nietzsche arvates on üks olulisemaid inimese eesmärke. 
Religioosne  moraal  on   enesepettus ,  kuna  preestrid  püüdsid  kujutada  inimest  nõrga  ja  passiivsena, 
siis oli vaja kedagi, kes oleks kõikvõimas ja tugev. Selleks mõeldi välja jumal, kes  kujundati  oma 
meele  järele,  et  oleks,  et  keda  tänada  ja  keda  karta.  Nietzsche  peab  enda  ülesandeks  kummutada 
valearusaam  jumalast  ning  näidata  inimesele  taas,  et  inimene  ise  on  kõige  hea  ja  ilusa  looja. 
Preestrid, kui jumala ja inimeste vahendajad, on Nietzsche arvates petised, kes kasutavad religiooni 
ära  inimeste  mõjutamiseks.  Tänu   usule   on  inimesi  võimalik  kasutada  kui  tööriistu  teatud 
eesmärkide saavutamiseks, kuna usk kutsub inimesi üles alluma teatud reeglitele ja jumala tahtele. 
Sellist  allumise  soovi  on  aga  võimalik  ära  kasutada    ühiskondlikus  ja  poliitilises  elus  masside 
mõjutamiseks. 
Kogu  religioosne  moraal  on  inimvaenulik,  kuna  see  on  takistuseks  tegelikule  elule  ning  seab 
eesmärgiks   loobuda   praegusest  elust  millegi  nimel,  mis  peaks  saabuma  tulevikus.  Ka  on  kristlik 
moraali võltsmoraal, kuna see on kehtestatud selleks, et anda rahuldust rahulolematutele – vaestele, 
vaevatutele, haigetele. Need tahaksid tegelikult olla tugevad ja edukad, kuid kuna nad seda ei suuda, 
siis  ülistatakse  olukorda,  milles  ise  ollakse.  Siit  tulenebki  Nietzsche  arvates  kristluse 
silmakirjalikkus . 
Kristlusele  heidab  Nietzsche  ette  ka  seda,  et  see  on  teinud  “hundist   koera ,  inimesest  tema  enda 
kodulooma”.  Kristlus  kutsub  üles  inimest  ennast  hävitama,  oma  loomulikust  maha  suruma. 
Kristlik  altruistlik -asketistlik moraal on inimese vägivald iseenese vastu. Kristluse silmakirjalikkus 
seisneb selles, et seda vägivalda nimetatakse pääsemiseks. Kui ollakse elus, ei saa elu  eitus  olla 
loomulik.  
Kristlus  on  Nietzsche  arvates  tunginud  pea  kõigisse  eluvaldkondadesse,  ka  poliitikasse,  kus  teda 
nimetatakse  demokraatiaks.  Võrdsus  on  aga  täiesti  vastuolus  loomuliku  ebavõrdsusega  ning  kui 
poliitiline  kord  soosib  nõrku,  siis  saavad  need  tegutseda  lähtuvalt  oma  orjamoraalist.  Ja  see  on 
halb... 
 
Ideaaliks  on   Nietzschel   vaba  inimene,  kes  ise  valib  endale,  kuidas  ta  käitub  ja  mida  teeb,  ise 
kehtestab endale väärtushinnangud, mida järgida. Inimese elu ei pea olema väärtustatud ühiskonna 
poolt,  märksa  tähtsam  sellest  on  see,  et  inimese  elu  oleks  täisväärtuslik  tema  enda   silmis . 
Ühiskondlik moraal kui selline on selgelt teisejärguline.  
 
Nietzsche ei propageerinud saksa äärmusparempoolseid rahvusliikumisi, pigem mõistis neid hukka, 
pidades  neid  orjamoraali  väljendusteks.  Ta  on  öelnud:  “Ma  pole  kunagi  veetnud  meeldivat  aega 
ühegi  sakslasega,  välja  arvatud  ehk  paar  tundi   Wagneri   seltsis”  ja  “ Sakslase   juuresolek  on  mulle 
niivõrd ebameeldiv, et see rikub muu seedimist.”   
Kui  Mill  rääkis  negatiivsest  vabadusest,  siis  Nietzsche  räägib  positiivsest  vabadusest,   tugevast  
loovusele ja enesekehtestamisele keskendunud inimesest, mitte inimesest, kes on vaba tegema mida 
iganes. Ka ei räägi Nietzsche abstraktsest indiviidist, vaid kultuurist ja ühiskonnast, mis edeneb siis, 
kui selles lastakse esile kerkida tugevamatel ja teovõimelisematel.  
 
Kas  altruism  on  enesekehtestamise  üks  võimalik  väljendusvorm,  ja  kui  on,  siis  kas  pole  see  mitte 
moonutatud vorm… 
 
 
59