G. W. F. Hegel Perekond Elas aastatel 1770-1831 Tema isa oli Württembergi hertsogi sekretär ja ema Württembergi õukonna ülemkohtu kohtuniku tütar Tal oli ka noorem õde ja vend 1811 abiellus Marie Helena Susanna von Tucher'ga, kes sünnitas talle 2 poega Haridus Stuttgarti gümnaasium Tübingneni Stift Elas koos luuletaja Hölderlini ja filosoofi Schellingiga Legend vabaduse puu istutamisest Õpetamine Peale Stifti asus Sveitsi koduõpetajaks Õppejõud Jena ülikoolis Nürnbergi Grammatikakooli direktor, sel ajal kirjutas raamatu "Loogikateadus" 1817 kirjutas ta "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia, peale mida kutsuti ta tööle Berliini ülikooli Eeldas oma lugejatelt, et nad teavad hästi teiste filosoofide töid Absoluutsus Absoluutsus on vaimne Tees, antitees ja süntees Hirm killustumise ees Eraldatus inimese ja Jumala, inimese ja ühiskonna, inimese ja looduse vahel Kreeka linnriik ideaalne elustiil Religioon oli üks osa ühiskonna...
poeesia GIAMBATHISTA VICO: 1668 — 1744 Ajaloofilosoof, kelle jaoks ajalugu on tõusude ja langustega ringkäik. Tõusuetapp — kunst langus – mõistus, filosoofia Homeros Platon Dante Descartes Ajalugu Vicol: Hegelil: tsirkulaarne lineaarne Vico – historistlik mõtleja – ajalugu liigub vastavalt kindlatele, paratamatutele seaduspärasustele. Vico hindas kujutluse jõudu. Andis kujutlusele tõeväärtuse.
vaieldavamatest meestest mõtlemise ajaloos. Hegel sündis 1770. aastal Stuttgardi linnas. Hegeli filosoofia mõjutas tohutult hilisemat filosoofiat. Kuna paljud filosoofid lähtusid Hegelist, loetakse teda marksismi, fenomenoloogia ja eksistentsialismi aluse valajajaks. Elustiililt sarnanes Hegel Kantiga ning kaks filosoofi ei olnud teineteisele lähedal mitte ainult ajaliselt. Nagu Kantil, oli ka Hegelil määratud saavutada juba eluajal tohutu maine. Hegel kirjutas samuti raskepärast akadeemilist saksa keelt. Mõlemad olid professorid nii elus kui ka filosoofias. Samuti ühendab Hegelit Kantiga mõningane kuiv, ülearu esiletungiv vaimsus. Mõlemad on süstemaatikud , kelle temperamendis on alati enam mõistlikust ja kainet kaalutletust kui hullutlemist ja jultunud keevalisust. Kuid Hegel on süsteemilooja, kes viib kõik ühtede ja samade kategooriate alla.
* A priori - Kogemusest sõltumatu, kogemusele eelnev. Teadmine on oma loomult aprioorne, kuid seda võib saavutada ilma meelelise tajuta (I.Kant). * Deduktsioon - Üldiselt üksikule liikuv tuletusviis. Lõppjäreldus on oletuslausete loogiline tulemus. * Deism - Usulis-filosoofiline õpetus Jumalast, maailma loojast, kes pärast loomisakti looduse kulgu enam ei sekku. * Dialektika 1. Antiikajal ja keskajal: Filosoofiliste mõistete uurimine keskustelu ( kr.dialegomai ) abil (Sokrates). 2. Hegelil: vastandite kaudu edenev arenguprotsess, reaalsuse põhiline struktuur. (tees+antitees=süntees). * Ding an Sich - I.Kant räägib "asjadest iseeneses" (das Ding an Sich) ja viitab asjadele sellistena, nagu nad on, inimtunnetusest eraldiseisvana. * Dualism - reaalsus on jagunenud kaheks, koosnedes kahest teineteisest sõltumatust algprintsiibist ehk substantsist. * Empirism - kogemusel põhinev.
10. Anamnese- teadmine on meeldetuletamine(platon) 11. Induktsioon- üksikult üldisele liikuv tuletusviis. Tulemus on tõenäoline, aga mitte paramatult tõde tagv. 12. Deduktsioon- üldiselt üksikule liikuv tueltusviis. Lõppjäreldus on oletuslausete loogiline tulemus. 13. Dialektika- a. Antiikajal ja keskajal: filosoofiliste mõistete uurimine keskustelu( kr. Dialegomai) abil(sokrates). b. Hegelil: vastandite kaudu edenev arenguprotsess, reaalsuse põhiline struktuur. ( tees+ antitees=süntees) 14. Monism- teooria, mille koahselt on olemas üks põhiline aine või alge, millest kogu reaalsus koosneb. F õp, mille koahselt olemas üks ja ainult üks substants. 15. Dualism- teooria, mille koahselt reaalsus on jagunenud kaheks, koosnedes kahest teineteisest sõltumatudt algprintsiibist e substantist. 16
induktsioon Üksikult üldisele liikuv tuletusviis. Tulemus on tõenäoline, aga mitte paratamatult tõde tagav. deduktsioon Üldiselt üksikule liikuv tuletusviis. Lõppjäreldus on oletuslausete loogiline tulemus. dialektika 1. Antiikajal ja keskajal: Filosoofiliste mõistete uurimine keskustelu ( kr.dialegomai ) abil (Sokrates). 2. Hegelil: vastandite kaudu edenev arenguprotsess, reaalsuse põhiline struktuur. (tees+antitees=süntees). A priori Kogemusest sõltumatu, kogemusele eelnev. Teadmine on oma loomult aprioorne, kui seda võib saavutada ilma meelelise tajuta (I.Kant). A posteriori Kogemusele järgnev. Teadmine on oma loomult a posteriori, kui ta põhineb kogemusel (I.Kant). Ding an Sich I
induktsioon Üksikult üldisele liikuv tuletusviis. Tulemus on tõenäoline, aga mitte paratamatult tõde tagav. deduktsioon Üldiselt üksikule liikuv tuletusviis. Lõppjäreldus on oletuslausete loogiline tulemus. dialektika 1. Antiikajal ja keskajal: Filosoofiliste mõistete uurimine keskustelu ( kr.dialegomai ) abil (Sokrates). 2. Hegelil: vastandite kaudu edenev arenguprotsess, reaalsuse põhiline struktuur. (tees+antitees=süntees). A priori Kogemusest sõltumatu, kogemusele eelnev. Teadmine on oma loomult aprioorne, kui seda võib saavutada ilma meelelise tajuta (I.Kant). A posteriori Kogemusele järgnev. Teadmine on oma loomult a posteriori, kui ta põhineb kogemusel (I.Kant). Ding an Sich I
induktsioon Üksikult üldisele liikuv tuletusviis. Tulemus on tõenäoline, aga mitte paratamatult tõde tagav. deduktsioon Üldiselt üksikule liikuv tuletusviis. Lõppjäreldus on oletuslausete loogiline tulemus. dialektika 1. Antiikajal ja keskajal: Filosoofiliste mõistete uurimine keskustelu ( kr.dialegomai ) abil (Sokrates). 2. Hegelil: vastandite kaudu edenev arenguprotsess, reaalsuse põhiline struktuur. (tees+antitees=süntees). A priori Kogemusest sõltumatu, kogemusele eelnev. Teadmine on oma loomult aprioorne, kui seda võib saavutada ilma meelelise tajuta (I.Kant). A posteriori Kogemusele järgnev. Teadmine on oma loomult a posteriori, kui ta põhineb kogemusel (I.Kant). Ding an Sich I
valgustajaid järgides õigeteks ja valedeks. Eelnev oli PARATAMATU etapp, aga mitte väär. See areng ise on teleoloogiline, kus areng suundub oma lõppeesmärgi suunas, mis on juba selle arengu algusesse sissekirjutatud: · Herderil oli see Jumal, mille kaudu inimesed muutusid õnnelikumaks, · Kantil seisnes see progress inimeste ratsionaalsuse ja moraalse vabaduse kasvus, mis määratud looduse poolt (sarnasus valgustajatega), · Hegelil aga vaimsuse objektiivne omadus, mille loogilisus ja ideaalsus langes kokku Jumalaga. 8 Lõppeesmärgi postuleerimine oli puhas spekulatsioon, siit ka selle suuna teine nimi saksa spekulatiivne idealism. Inimühiskonna areng on seega määratud vaimsete tegurite poolt, mis asusid väljaspool inimkonda ennast. Viimane oli Hegelile lihtsalt platsdarm, kus maailma
seda suudab käsitleda psühholoogia või psühhiaatria. Antiikfilosoofias oli Platoni kui objektiivse idealismi rajaja tunnetusteooria on ülesehitatud mälule. Oma ideede õpetuses: erinevatele olemise valdkondadele vastavad ka erisugused teadmiste liigid, tunnetus-teadmine on meenutamine, s.t inimese hing meenutab siinses maailmas seda, mida ta teadis varem enne kehasse asumist ideede riigis elades. Hegelil akumuleeruvad teadmised maailmvaimus. Platoni õpetus teadmistest kui meenutamisest kujunes lähtepunktiks hilisemale idealistlikule apriorismile (I. Kanti õpetuse nurgakivi), s.o õpetusele, mille järgi inimese mõistusele on omased mõningad hingega kaasa antud vormid ja teadmised, mis on kogemustest sõltumatud. Platoni õpilane Aristoteles rajas mitte ainult loogikataduse, vaid ka teaduse psüühikast. Tema üks
mille järeldused ulatuvad nimelt ja isegi metafüüsikasse. Ta arvab, et inimene ei ole olemas kõigepealt, et olla ajalooline, ta on algusest peale ajalooga seotud. Ajalugu ei ole kogum erinevaid kogemusfakte, mis osutuvad selleks, mis nad juhtuvad olema, vaid protsess, millel on eesmärk, objekt ja suund. Ajalugu on põhiolemuselt seaduspärane; selle seaduspärasuse paljastamine on filosoofia ja tema Hegeli ülesanne. Hegelil on kolm põhikategooriat, mida ta rakendab inimajaloo analüüsimisel: need on muutumine ( veränderung ), noorenemine ( verjüngerung ) ja mõistus ( vernunft ). Looduses ei teki Hegeli arvates midagi uut, seal leiab aset vaid asjade ja nähtuste ringkäik. Inimajaloos toimuvad aga pidevad muutused. Hegel rõhutab, et ühiskonna arenguprotsess ei kulge konarlusteta ja võitluseta. Vaim peab ületama iseenda, pidama endaga lõputut võitlust.
Maailmavaim on pigem üldistatud inimene või inimteadvus, mis on vastandatud mõtteliselt konkreetsetele inimestele. Ta tegutseb ajaloos ja on selle liikumapanija. Hegel on veendunud, et ajalugu on mõistuspärane, sest ilma selle veendumuseta ei saaks olla ka ajaloofilosoofiat. Mõistus, mis avaldub maailmaajaloos, on maailmamõistus. Viimane avab ajaloo tema loogika aspektist lähtudes ning kujutab seega endast ajaloolist seaduspärasust. Maailmamõistus ei samastu Hegelil maailmavaimuga, sest maailmavaim on ajaloo aluseks ja tema lahutamatuks omaduseks ongi maailmamõistus. Hegel on oma loengutes ajaloofilosoofiast juhtinud tähelepanu ka sellele, et juba Vana- Kreeka filosoof Anaxagoras oli esimene, kes ütles, et maailma üle valitseb mõistus ja et see mõistus ei ole eneseteadvuslik ning see ei ole ka vaim. Nendel tuleb vahet teha. Tänapäeval on tavaline, et inimesed on harjunud mõttega, et looduses on mõistus ja et seal valitsevad
erinevused ja ühisjooned. Vico oli esimene, kes pakkus välja, et kogu maailma alguse kujunemises on kunstil fundamentaalne roll. AJALOO KÄSITLUS Vico - ajaloofilosoof, kelle jaoks ajalugu on tõusude ja langustega ringkäik. Ajalugu liigub vastavalt kindlatele, paratamatutele seaduspärasustele. Hegel ajalugu on vaimu vabanemise, enesest teadlikuks saamise protsess, liikumine absoluutse vaimu poole. *Ajalugu Vicol: Hegelil: tsirkulaarne lineaarne Sarnasused ajaloos pole paremaid ega halvemaid aegu, ebakõlad ja ebaõnnestumised viivad arengut edasi KUNSTI KÄSITLUS *Ühine kunst on tõe väljendaja, kunst on õigeks aluseks uute ideede algatamisele. Hegel - kunst on vaid tunnetuslik ja tema väärtus on mööduv, surelik. 18. Hegeli ajaloofilosoofia ja vaated kunstile. AJALUGU -- Mõtles välja ajaloo kulgemise seaduspärasuse
erinevused ja ühisjooned. Vico oli esimene, kes pakkus välja, et kogu maailma alguse kujunemises on kunstil fundamentaalne roll. AJALOO KÄSITLUS Vico - ajaloofilosoof, kelle jaoks ajalugu on tõusude ja langustega ringkäik. Ajalugu liigub vastavalt kindlatele, paratamatutele seaduspärasustele. Hegel – ajalugu on vaimu vabanemise, enesest teadlikuks saamise protsess, liikumine absoluutse vaimu poole. *Ajalugu Vicol: Hegelil: tsirkulaarne lineaarne Sarnasused – ajaloos pole paremaid ega halvemaid aegu, ebakõlad ja ebaõnnestumised viivad arengut edasi KUNSTI KÄSITLUS *Ühine – kunst on tõe väljendaja, kunst on õigeks aluseks uute ideede algatamisele. Hegel - kunst on vaid tunnetuslik ja tema väärtus on mööduv, surelik. 18. Hegeli ajaloofilosoofia ja vaated kunstile. AJALUGU — Mõtles välja ajaloo kulgemise seaduspärasuse
Hegeli ajaloofilosoofia 124 Georg Wilhelm Hegel (17701831) oli Saksa filosoof, kes nagu Aristoteleski püüdis oma filosoofilise süsteemiga haarata kõike, mida inimvaim mõttega hõlmata võib. Ajaloofilosoofia uurib ajalooprotsesside üldisi seaduspärasusi, n-ö ajaloo loogikat. Siia valdkonda kuuluvad ajaloo mõtte ja suunitluse, eri ajastute seoste, vabaduse ja paratamatuse vahekorra jms probleemid. Ajaloofilosoofia kui iseseisva distsipliini väljakujunemisel on eriline osa Hegelil, kuigi ajaloofilosoofia probleemidega tegeles juba kristlik filosoof Augustinus (354430). Nimetuse ajaloofilosoofia võttis kasutusele prantsuse filosoof Voltaire (16941778), kes mõistis selle all universaalset ülevaadet inimkultuuri arengust. Ajalugu kui maailmavaimu areng Hegeli arvates on ajaloofilosoofia aineks maailmavaimu arengu seaduspärasused. Kõigi ajalooliste sündmuste ja protsesside substant (alus) on maailmavaim. See maailmavaim ei ole
edaspidises elus, niihästi induktiivne kui ka – koolis loodud eeldustele tuginedes – d e d u k t i i v n e . ―Käepärast mõistetakse ikka juba asjalootervikust lähtuvalt (Heidegger 97:138). See ei pruugi olla käsitletud temaatilise tõlgitsuse kaudu.‖ … ―Ja just selles mooduses on vundament i g a p ä e va s e le r in g i v a a t l i ku l e t õ l g it s u s e le . See põhineb kunati ühel e e l o m a m i s e l . ‖ Gadamer väidab, et kogemus on tunduvalt avatum kui Hegelil, tema vaimu iseenda tunnetamise astmetel liikumine (Blacker, 97:3). ‖Kogemus ei progresseeru mitte tunnetusastmete läbimisega, vaid pigem muudab uutele kogemustele üha avatumaks. Haridus on lõputu avanemise ja vastastikune silmapiiride ühtesulamise protsess, mis sünnib dialoogis, /üksiku ja üldise vahel/, milles on ideaaliks õppimist mitte kunagi lõpetada‖. Leiutaja on probleemidele tundlik. Selles töös ollakse – tuginedes mitmete
edaspidises elus, niihästi induktiivne kui ka koolis loodud eeldustele tuginedes d e d u k t i i v n e . Käepärast mõistetakse ikka juba asjalootervikust lähtuvalt (Heidegger 97:138). See ei pruugi olla käsitletud temaatilise tõlgitsuse kaudu. ... Ja just selles mooduses on vundament i g a p ä e va s e le r in g i v a a t l i ku l e t õ l g it s u s e le . See põhineb kunati ühel e e l o m a m i s e l . Gadamer väidab, et kogemus on tunduvalt avatum kui Hegelil, tema vaimu iseenda tunnetamise astmetel liikumine (Blacker, 97:3). Kogemus ei progresseeru mitte tunnetusastmete läbimisega, vaid pigem muudab uutele kogemustele üha avatumaks. Haridus on lõputu avanemise ja vastastikune silmapiiride ühtesulamise protsess, mis sünnib dialoogis, /üksiku ja üldise vahel/, milles on ideaaliks õppimist mitte kunagi lõpetada. Leiutaja on probleemidele tundlik. Selles töös ollakse tuginedes mitmete
valgustajaid järgides õigeteks ja valedeks. Eelnev oli PARATAMATU etapp, aga mitte väär. See areng ise on teleoloogiline, kus areng suundub oma lõppeesmärgi suunas, mis on juba selle arengu algusesse sissekirjutatud: · Herderil oli see Jumal, mille kaudu inimesed muutusid õnnelikumaks, · Kantil seisnes see progress inimeste ratsionaalsuse ja moraalse vabaduse kasvus, mis määratud looduse poolt (sarnasus valgustajatega), · Hegelil aga vaimsuse objektiivne omadus, mille loogilisus ja ideaalsus langes kokku Jumalaga. 3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel 9 Lõppeesmärgi postuleerimine oli puhas spekulatsioon, siit ka selle suuna teine nimi saksa spekulatiivne idealism. Inimühiskonna areng on seega määratud vaimsete tegurite poolt, mis asusid väljaspool inimkonda ennast. Viimane oli Hegelile lihtsalt platsdarm, kus maailma
a. kaastunne). Kultuuri, keele, kunstiga, ühiskonnavormide arenguga loomulik=laguneb. Hea muutub isekuseks (amour propre). Oluliseks lõikepunktiks on tööjaotuse ja eraomanduse väljakujunemine. Omandisuhted paiskavad inimesed konkurentsivõitlusesse. "Kultuur andis nõrkadele uued ahelad ja rikastele uue võimu." Mõistus ja teadus on nõrgendanud inimese loomulikku kombelisust. Toob sisse mõiste "võõrandumine" (esinenud Hegelil, noorel Marxil). Sotsiaalne inimene elab pidevalt väljaspool iseennast - teiste mõjusfääris. Vabadusideaal, teeks vabadusele kasvatusideaal ("Emile"). Vältida ühiskonna halba mõju. Eesmärk südamekasvatus. Laps peab koguma kogemusi, peab harima (kunst, kirjandus, religioon, teadused, käsitöö, lugeda "Robinsoni"). Teine tee vabadusele - ühiskonna ja riigi filosoofia. Ühiskondliku lepingu mõiste (contract social, 1762)
teadvuse ajalugu. Ühe rahva vaim avaldus tema kultuuris. Üht rahvust teistest eristab kultuuriline printsiip, mille kaudu rahvas väljendab oma tegelikkust. Ühiskondlikke protsesse vaadatakse ajaloo kaudu. Sarnasus Vico ja Hegeli vahel on, et igal ajaloo perioodil on omad nõrkused ja sellest õpitakse. Erinevus Vico ja Hegeli vahel seisneb näiteks viimse kohtupäeva ootuses, kus 26 Hegelil käib see käsikäes maailma ajalooga, Vico aga arvab, et tsivilisatsioonid arenevad omasoodu aga igal isikul tuleb omaette viimne kohtupäev ette. Hegel arvab, et kogu ajaloo üle rakendub absoluutne õiglus. Hegel näeb ajalugu lineaarsena, progerssiivselt arenevana. Igal ajastul on mingis inimvaldkonnas oluline arengu roll. Inimese vaim on arenenud kolmes valdkonnas 1) kunst (antiikaeg) 2) religioon (keskaeg) 3) mõistus ehk teadus (uusaeg). Jõutakse välja absoluutse vaimuni. 17). ...
See kaotus on isiklik, ma keeldun seda jagamast. STANKEVITS: Tema moraalne ja hingeline meeleheide tulenes sellest, et ta keeldus tunnistamast objektiivse maailma mõistuspärasust. BELINSKI: Teatud mõttes oli naine see, kes ta tappis... STANKEVITS: Täpselt! Ta oli tema jaoks vale naine. See duell oli vastandlike minade tarkuse ja eituse vältimatu kokkupõrge. Dramatiseeritud dialektika, Hegelil on see kõik kirjas. BELINSKI: Hegelil? See naine oli flirtija! STANKEVITS: Jah, ma pean nõustuma. Aga kõrgemal, hegellikul tasandil, oli see duell, kus rapiirid esindavad BELINSKI: Ta lasti maha. STANKEVITS: Mida? BELINSKI: Ta lasti maha. STANKEVITS: Kes lasti? BELINSKI: Puskin. STANKEVITS: Ma räägin Hamletist. BELINSKI: Hamletist? STANKEVITS: Jah, Hamletist. Näidend, mida me vaatamas
· Kunst on kasvatusvahend kunsti instrumentaliseerimise näide. Omas nõukogude liidus olulist rolli. Selle kaudu sai inimesi kasvatada, selle kaudu pidi sündima uus nõukogude inimene. · Vaata slaide! · Marksistliku esteetika edasiarendused L-Euroopas Lukasi, Brechti tööd. · Marksistlik esteetika Nõukogude Liidus sotsialistlik realism. · Marx võttis Hegelilt paljut üle, peeti mässavaks hegeliaaniks. · Paremhegeliaanid arvasid, et Hegelil oli olnud õigus, ning tema filosoofia kehtib ikka. Vasakhegeliaanid arvasid, et Hegel ei ole tegelikult mõelnud ühiskondlikke protsesse, ja on vaja uusi mõtestamisi. · Marx pakkus välja uusi tõlgendamisi, filosoofilisi ideid. Esitada kapitali teaduslik analüüs ja kriitika oli tema põhieesmärk. Kapital pakkus kapitalismi teaduslikku analüüsi ja kriitikat, pani aluse sotsialismile, millest sai NL üks juhtideoloogia.
impulsid, eesmärgid, irratsionaalsed komponendid). Hegeli filosoofia on mõistuse absolutiseerimine – Dilthey järgi. Kui tema kasutab mõistet objektiivne vaim, siis on tema jaoks ka objektiivne vaim. Elu objektivatsiooniks sobib seega kõik eluline. Hegel käsitles objektiivset vaimu absoluutsena. Dilthey empriristina ei saanud tunnistada absoluutset. Kogemuses pole midagi absoluutset; piiratud; paisub kujunemisprotsessis. Lk 90. kuidas on võimalik ajalooteadus? Hegelil polnud seda probleemi. Ajalugu on mõistuspärane protsess, kui see on olemuslikult mõistuspärane, siis mõistus mõistab mõistust. Dilthey – kuidas ratsionaliseerida irratsionaalset? Lk 93-94. vaimse maailma toimeseose üldine iseloom (kavas uus punkt). Toimiv seos – mõiste mille abil kirjeldada objektiivse vaimu struktuuri ja dünaamikat. See tervik tuleb sisemiselt lahti võtta, et seda analüüsida. Suur toimeseoste võrgustik. Mis need toimeseosed on? Toimeseosel võiks olla (
Tuleb silmas pidada, kuidas mõisteid kasutatakse — kas väärtustavalt või täpsustavalt. Mida näiteks tähendab “suur”? Igatahes ei saa ajalugu uurida lähtuvalt Hegeli spekulatsiivseist käsitlus- test. Kui asjale on pandud õige nimi. . . noojah. . . mis sest nüüd kasu on? “20 tuhandes ljöös vee all” on teener, kes klassifitseerib. Kui professor ütleb, millise kalaga on tegemist, siis tema nimetab kohe täis nime15 . Aga nii nagu see asi Hegelil on, see ei tööta. Kuigi vahel on seda siiski ajaloos vaja. Hegeli arutlus on oma loomult teoloogia. Loogilise arutlusega ei saa teo- loogiast tuletada kõiki järeldusi. Selle tõestasid ära 20. sajandi loogikud. Igast korralikust süsteemist ei saa tuletada kõiki õigeid väiteid. Mittekorra- likust ei saa muidugi midagi. . . Kui vabas ühiskonnas asub teoloogia ühes lahtris, siis kunst on teises ja teadus kolmandas. Inimene võib valida, kuhu ta läheb. Kõike korraga ei saa kunagi
sfäär, kus esile tõusevad 1. aste ehk kunst seisab meelelise ja puht mõttelise vahel, tõlkides end looduse keelde; 2. aste ehk religioon vaim puutub kokku absoluutse vaimuga ning see asub kunstist kõrgemal; 3. aste ehk filosoofia kunstis vaadeldu, religioonis kujutletu omandab puhtmõttelise vormi ja vaim jõuab ise enda juurde tagasi. * Ajalugu mõistuse väljendumine riiklikus elus ehk maailmavaimu eneseväljenduse lugu. * Hegelil polnud head ja kurja ning antitees ei olnud absoluutselt vastand. Karl Marx * Karl Marx (1818-1883) isa oli juudist advokaat, kes vahetas usku. -) Marx õppis algselt õigusteadust, kuid jättis selle pooleli ning läks Berlini filosoofiat õppima siis kui seal valitseb puhtalt Hegel. -) Kuni Marx luges Ludwig Feuerbachi (1804-1872) teoseid, kes oli tugev materjalist ja
Hegeli sünteesi, kui need kohtavad vastanduvaid mõtteid või kriitikat, millele nad seejärel reageerivad. Juba vana-kreeklased mõtlesid, et ajalooline protsess toimub läbi vastandumiste. Tsükliliselt. Hegel: Iga tendents, mis jõuab oma täiuseni, kannab endas vastandlikku tendentsi, mis selle purustab. Mõlemal poolel on osa tõest ja osa valest ning kui neid õieti kaaluda, siis ilmneb kolmas positsioon, mis ühendab mõlema tõesed osad. Hegelil on eelkõige olulised ideed, mitte materiaalsed jõud, töösuhted jms nagu Marxil. Ühiskond areneb tema seesmiste jõudude järjepideva vastandumise ja pinge läbi, ratsionaalselt ümber kohandudes. Selline on der Gang der Sache selbst. Perekond, tsiviilühiskond ja riik Riik ja perekond (abielu) pole lepingulised suhted. Lepingud tehakse võõrandavate, müüdavate, ostetavate asjade kohta. Perekond: Abielu on eetiline elu, mitte kasu eesmärgil
tekkisid mandri-Euroopas või common law areaalis. Mandri-Euroopas valitses viimaste aastakümneteni teadusliku mõtte suund, mille juured on taas Saksa klassikalises filosoofias, common law areaalis seevastu on traditsiooniline sotsioloogiline teaduslik mõte. Alates 1960-ndatest aastatest toimub mõlema suuna lähenemine ning isegi teatud süntees. XIX saj olulisimad ideed esitasid osundatud valdkonnas Hegel, Marx ja Engels, (Hegel oli Marxi suurim mõjustaja). Hegelil oli sügavuti ja üsna detailselt arenenud arusaam tsentraliseeritud riigiaparaadist, mis avaldas määravat mõju Max Weberi ideede kujunemisele bürokraatia kohta. Üldise organisatsiooni- ning juhtimisteooria järgnev kujunemine ning areng: > Taylori teaduslik ärijuhtimise teooria > Fayol'i teooria renoveerimine Gulick'i ning Urwick'i poolt > inimsuhete koolkond > haldusotsustuste tegemise teooria > strukturalistlik-funktsionalistlikud ja süsteemiteoreetilised organisatsiooni määratlused
annaabi.ee 
