Sissejuhatus ideede ajalukku (0)

IDEEDE AJALUGU, SISSEJUHATUS

• Kujundab maailmapilti (haritlastele ja eliidile suunatud)
  
• Annab käitumisjuhiseid-> inimlik tegutsemine
  
• Aluseks ühiskondlik mõte
  
• Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, õiglus , vabadus, impeerium ) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks.
  
• Varauusajal philosophia practica:
  

Ethica – üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas ka pol.suhteid
Oeconomica- perekond
Politica – ühiskond, pol.fil. Inimene kui ühiskondlik olend .

• Milleks ideede ajalugu?
  

1)Antikvaarne huvi või vastused tänap .küsimustele. (vastus sõltub ajal.fil. põhihoiakust)
Võimalik hoiak: teaduslik-tehniline progress, ent inimloomus põhijoontes sama
2) Kasu ajaloolastele
Seletab inimeste käitumist; inimeste tegutsemist seletavad strukturaalsed tegurid (kriitikud)
Kriitikuid:

• Geoffrey Elton (1921-1994) poliitiline ajalugu, allikakesksus, ajalugu peab tegelema faktidega, ideed seda ei ole.
  
• Marksistid: määravaks tootmissuhted, kes kus asus; klassikonflikt; ideed olid määratud valitseva klassi poolt.
  
• Kaht laadi ideed:
  
• Kirjeldav. Milline on inimese loomus, kuidas nad omavahel suhtlevad? – empiiriline vaatlus
  
• Normatiivne . Kuidas peab inimene käituma, milline on õige ühiselu korraldus? – hinnanguline, normi kehtestav.
  
• Seotud!
  
• Ideedeajaloo traditsioonid:
  
• Kanooniline e. tekstuaalne – vanem, A. Lovejoy, ideedeajaloo klubi, pidas ideedeajalugu elutähtsaks, homo homo sapiens peab uurima , mõtlema (see naturaalne tegevus), mõtlemine kui inimeksistentsi defin. Meetod: universaalsed probleemid, kuna ajalugu on tsükliline; igale probl on mitu vastust. Mõtlejad kombineerivad omavahel=omanäolisi asju ei saagi tulla. Kanooniliste mõtlejate rida. Tekstis ajatu tarkus.
  
• Ajalooline e. kontekstuaalne – Cambridge’i kkond, Quentin Skinner jt.
  

2 olulist aspekti:
Autori intentsioon e. kavatsus . Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab? ->
Ajalooline kontekst ja keelelised tavad e konventsioonid – mida tähendasid mingid mõisted teatud ajas.

• Lingvistiline pööre:
  
• Ludwig Wittgenstein
  

Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade tähendused pole fikseeritud

• John L. Austin (1911-1960) “kõneaktide” teooria:
  

Lokutiivne akt. Asjade nimetamise funktsioon
Illokutiivne akt. Ütlemisega tehakse tegu (käskimine, palumine)

• Mida tähendas ideede ajaloole?
  

Avastati autor kui tegutseja , kes tegeles oma ajas, mitte ajatuses
Ei muutu üksnes vastused, vaid ka küsimused

• Uurida tuleb:
  

autorit ennast
tekste, millele autor vastas
konkreetseid kaasaegseid probleeme
konventsioone, mille raames ta kirjutas

• Teooria seos praktikaga:
  

ideoloogiad tegelevad legitimeerimisega
kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad
innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja

• 
  

ÕNN, II LOENG

• - keskne mõiste moraali fil. ja pol.fil; kaugeim eesmärk, milleni püüeldakse.
  
• Emotsionaalne seisund PRESENT ja PRAEGU
  
• Seos naudinguga?- kas naudin praegu?, millal küsida?, pigem pikem ajaperiood
  
• “Õnnelik elu”- mida sellega mõeldakse?- algselt ei olnud moraali.fil.
  
• Kas võimalik objektiivselt määratleda? – kes hindab meie elu? Pigem isiklik hinnang ja sõltub paljust.
  
• “Õnnelik ühiskond”? - kas ühiskond terviklikult on õnnelik?!-> üldine harmoonia , siis inim. õnnelikud.
  
• Subjektsistlik - õnnelik ühiskond=võimalikult palju üksikisikuid võimalikult õnnelikud.
  
• Antiik:
  

Eudaimonia olemus – kuidas ma peaksin elama?
-eesmärgid (telos)
-õnn kui lõppeesmärk > lõplik, kõrgeim hüve> mitteinstrumentaalne

• Erinevad arusaamad:
  
• Tavaarusaam: Platon : Sokrates noomib ateenlasi nende valede eesmärkide eest (rikkus, kuulsus, au), õiges on tarkus, tõde, au)
  

• Kolme sorti inimesed: nauding , kuulsus, voorus
  

Voorus - arete – täiuslikkus, loomutäius
Paideia: kasvatamine vooruslikuks (vastand: banausia)
Antiikfilosoofid: õnn pole vooruseta võimalik.
Õnn>voorus, voorus>õnn, õnn voorus?

• Platon (428-348):
  

Elu ei ole elamist väärt, kui keha laastab haigus; hinge laastab vale toimimine.
Õnne jaoks vaja vooruslikku elu ja hinge harmooniat:

• Mõistuslik valitseb (tarkus)
  
• Emotsionaalne ( toetavad julgus )
  
• Instinktid(ohjeldamatud,mõõdukus!)
  Hea, kui hing juhitud mõistuse poolt- õiglane hing toimib õiglaselt teiste hingede vastu.
  
• Ilupüüdlus (armastus): subj naudingutunne – meelelised ja vaimsed! Vaid see, kes armastab ilu, elab elamisväärset elu.
  
• Aristoteles (384-322)
  
• Õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna > lähtudes mõistusest, mitte tungidest.
  
• Suurim hüve: teostada oma funkts parimal võimalikul viisil.
  
• Inimhinge fn: mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul.
  
• Üllusearmastajale meeldib see, mis on loomu poolest nauditav-> loomutäiusest lähtuvad teod.
  
• Kas voorusest piisab õnneks? Noor Pl – ei, vana Pl – jah.
  

Arist - loomut on olemuslik osa, kuid täiusl õnne jaox on vaja väliseid hüvesid > head teod nõuavad vastavat varustust; keha hüved ja välised hüved on vajal.

• Stoikud - arusaam sellest, mis on tõeline hüve (alusex voor .)
  

Tõeline hüve, mis on loomu poolest hea (tervis, nauding jne)> saavad hüveks, kui me neid kasutame.

• Voorused : tegutsemisviisid, mis on seesmiselt head.
  
• Õnn- peame olema kindlad hüvede olemuses > tõelised?>ainult meist endast sõltuvad.
  
• Epictetos – sündmused ei ole kahjulikud, vaid meie arvamus nendest .
  
• ÕNN=VOORUS (stoikud arvavad )
  
• Epikuurlased
  
• Ainus hüve on nauding- ataraxia ­– vaba ärevusest, valust.
  

• Eeldused:
  
• head sõbrad (nende ringis)
  
• ihade ja ootuste piiramine
  
• tagasitõmbumine maisest elust
  
• Poliitik ei ole õnnelik! – parasiitlik, kuna vajab turvan.
  

• Tavaarusaam: õnn asjadest
  
• Filosoofid : teatud tegutsemisvõime
  
• Epikuurlased: passiivne seisund, eemal pol. koos sõpradega.
  
• Õnnelik elu vormid: Arist.
  

Riigimehe elu: õnnelik, kui rakendab õiglus ja julgust , aga mitte tarkust. Rakendab voorusi ebat. ühiskonnas.
Filosoof : tarkuse voorus, täiuslik ühend
Poliitika eesmärk: õnneliku elu võimalus. Polis vajab filosoofi ja vastupidi.
Õnnelik rahvas: kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele; suur keskklass
Augustinus (354-430) õnnest paradiisis ja prst pattulang.

• Aadamal ja Eeval parad . piiramatu õndsus.
  
• Pattulangemise karistus : valu, surm ja needus (põrgu)
  
• Enesearmastus on ennasthävitav:inimene seesmiselt lõhestatud, ihade rahuldamine sõltub välisest, satub teistega konflikti
  õnnest ja voorustest...
  
• Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakus
  
• Nende voorus ei saa olla vankumatu
  
• Tõelised voorused vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses
  
• surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest - felicitas)
  
• Saavad oodata tulevast õnne e. õndsust (beatitudo) teises elus, olles “õnnelikud lootuses”
  
• Tõeline “õndsus” seisneb igaveses elus ja rahus
  

Poliitilisest elust...

• Riik on pattulangemise tulemus, aga hädavajalik, et tagada korda ja rahu >riik osa Jumala plaanist
  
• Kristlik riik teostab õiglust kõrgemal määral, kristlik valitseja saab propageerida ja levitada vagadust ja alandlikkust.
  

Aquino Thomas (13. saj) skolastik, õnnest ja pol.elust

• Kuigi õndsus siinpoolsuses võimatu, on õnn teatud määral võimalik
  
• Inimene: osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist. Eri funktsioonid.
  
• Hea elu on seega poliitiline küsimus
  
• Valitsejate ülesanne? Seadused > voorused, peab õpetama voorl. elama
  
• Tõeline voorus: vaimne. Seega: kirik ülem riigist
  
• Ka valitsejate vooruse tasuks igavene elu, mitte maised hüved
  Varauusaegne areng: kolm uut suunda
  
• Kodanikuhumanism (nt N. Machiavelli “Discorsi”)
  

aktiivne, vooruslik elu kogukonna teenistuses, õnn kogukondlik

• Individualism (nt Michel Montaigne )
  
• tagasitõmbumine aktiivsest elust, õnne (rahu) leidmine iseendas , ennast tundma õppides, sõprus on suurim õnn
  
• (Neo-)augustiinlus (nt Blaise Pascal )
  
• hingeline distantseerumine maailmast, Jumala armu ootus, valmistumine igaveseks eluks
  
• Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. saj. T. Hobbes
  
• Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele>Inimese panevad liikuma ihad , nälg, hirm
  
• Ei ole absoluutset head või kurja
  
• Õnn=pidev ihade rahuldamine ning põdev vedamine
  

Shaftesbury ja Leibniz Hobbesi vastu:

• kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale
  
• või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes
  
• Shaftesbury ja Leibniz: tunnete harmoonia hinges -> vooruslik tegutsemine ja ühiskondlik harmoonia -> õnnelik elu
  

Shaftesbury hinge harmooniast:

• Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonilisel inimesel on mõõduka suurusega meelelisi naudinguid
  
• suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest
  
• ülimalt suur refleksiivne nauding oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest
  
• Voorus on õnne vajalik tingimus. Tunneme valu nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid, meenutades oma halbu tegusid
  

…õnneliku elu vormides :

• Pole selge, millist rolli mängivad välised asjad õnnes
  
• Kindel, et õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses>filosoof teenib oma teostega ühiskonda
  

Jean Jacques Rousseau tsivilisatsioonikriitika

• Loomulik inimene
  
• Enesearmastus (amour de soi) – põhivajaduste rahuldamine
  
• Sõltumatu: ei taha teistele halba –ei võistle nendega, ei püüa muljet avaldada, ei tunne hirmu
  
• Kaastundlik, soovid on rahuldatavad
  

• Ühiskondlik inimene
  
• Eneseimetlus (amour propre) e. uhkus. Mure oma staatuse pärast
  
• Sõltuv: asjadest, tunnustusest, teiste inimeste tööjõust asjade saamiseks
  
• Õnnetu, kuna ei suuda soove rahuldada, sõltub võrdlusest, ei tunne iseennast .
  

Lahendused:

• Ühiskondlik lahendus heas riigis (Ühiskondlikust lepingust)
  
• Inimest peab varasest noorusest õpetama samastuma riigiga -> kannab eneseimetluse üle riigile
  
• Individuaalne lahendus (Émile)
  
• Inimene kasvab üles isoleerituna kogukonnast
  
• Eneseküllasus, piiratud soovid, tõeline inimlik sõprus
  

KOKKUVÕTE:

• Antiikaegne eudaimonism – voorus on õnne vajalik tingimus. Kas ka piisav?
  
• Antiigi kolm peamist filosoofilist hea elu mudelit: riigimehe õnn, filosoofi õnn, eraisiku õnn
  
• Kristlik õnnekontseptsioon – maine hädaorg versus taevane õndsus
  
• Uusaja kolm uut suunda
  
  • kodanikuhumanism, individualism, augustiinlus
    
• Subjektivistliku õnnekontseptsiooni sünd
  
  • Hobbesilik ihade rahuldamine
    
  • Shaftesbury’lik hinge harmoonia
    
• Rousseau moodsa inimese hingehaigusest
  

AU MÕISTE, III LOENG

• Seotud mõisted: au, väärikus(tõstab teiste seas esile), reputatsioon
  
• Au kui hüve
  
• Võrdlus sõpruse ja armastusega>võrdsuse printsiip
  
• Au ja kuulsus
  
• Au ja ühiskondlik stabiilsus
  

Varane Kreeka (8.-5.-saj eKr) ühiskond

• Ühiskondlik struktuur: erinevused Lähis-Ida kuningriikidest
  
• Piiratud valitsejavõim, aga nõuandev ülikute, aristokraatide kiht
  

>sots. roll- riiginõuk., sõda, kohus, välissuhtlus, võitlus prestiiži pr.

• Oikos (majapidamine) kui üliku võimu baas; konfliktid oikose ja kogukonna huvide vahel
  

Üliku au:

• Ülikute sotsiaalne roll:
  
• Ülikud taotlevad “pooljumala” staatust. Mille eest antakse?-kui täitis oma kohustusi rahva ees.
  
• Olümpiamängude roll (võidu korral kõrgem status !)
  

Pinged ja probleemid

• Individuaalne auahnus vs kogukonna teenimine ( Trooja sõja näide)
  
• Homerose ajal usk meeleparanduse ja leppimise võimalikkusse
  
• 7.-6. saj kriis
  
• Solon: “Polise hävitavad suurmehed, nende rumaluse tõttu orjastatakse lihtrahvas .
  
• Soloni reformid Ateenas. “Isonomia”. Ka Spartas ->jagas inimesed klassidesse varanduse järgi.
  

Kreeka tragöödia aust

• Teemad: indiviidi suhe kogukonda, moraalsed konfliktid (nt Euripidese Orestes)
  
• Lahenduseks demokraatlik polis, samas jääb ikkagi rivaliteet ja võõritimõistmised
  

Platon (Vabariik)

• Au ja kuulsus kui näilisus (doxa)
  
• Kuidas taltsutada auahnust?
  
• - klassiühiskond
  
• Valvurite vooruseks on julgus. Kasvatatakse usus, et “ükski kodanik pole kunagi olnud vaenujalal teisega ; selline asi oleks jumalakartmatus”
  
• Eesmärgiks ühiskondlik harmoonia. Selleks inimhinge ümberkasvatamine
  

Aristoteles (Nikomachose eetika )

• “Mõned austavad… kõrget päritolu inimesi, võimumehi ja rikkaid… Tegelikult peaks austama ainult head inimest” (NE 1124a28)
  

• Lahendus – “au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele.” NE 1123b35
  
• ratsionaalsed valikud
  
• loomupärased inimlikud kalduvused-> head teod
  
• “Loomutäius” – oskus õigesti tegutseda
  
• Õiged seadumused (kindlad, mõõdukad käitumisviisid)
  
• Seadumused = loomulikud eeldused + harjutamine
  

…Mõõdukas aupürgimus

• … nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab.”
  
• „Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast.” (NE, 1125b11)
  
• SUHTELINE VÄRK !!
  

...eneseväärikusest

• Eneseväärikus – täielik loomutäius enese suhtes; õiglus – täielik loomutäius teiste suhtes
  
• “Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal.”
  
• “Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult.“
  
• Eneseväärikas inimene suhtub:
  
• Auavaldustesse?-normikas, nats rõõmus, aga ei lähe ülbeks
  
• Auhaavamisse?-ei tee välja
  
• Ohtudesse?ei maksa tormata ega neid otsida (et siis silma paista)
  
• Heategudesse?ise teeb, aga häbeneb neid vastu võtta
  
• Üldiselt hinnatud asjade tagaajamisse?hoiab eemale, kui koguk .tarvis ei ole
  
• Sõltuvusse?VAID sõltuvus sõpradest (nende seltskonnast)
  

Roomlased aust

• Analoogne Kreekaga – aristokraatlik väärtuskoodeks
  
• Põhimõisted: Virtus – mehelikkus. Kangelaslik julgus, õiglus, ausus, usaldusväärsus, kasinus, Dignitas – väärikas staatus; gloria – kuulsus. Tänu teenetele, Gratia – patronaažisuhted, mõjukus
  

Cicero (Kohustustest)

• Lahutab au kuulsusest
  
• Dilemma: ambitsioon või privaatsus?
  
• Riigimees: aktiivne poliitiline elu
  
• Hingesuurus (magnitudo animi) erineb kuulsusjanust (gloria). Iseloomustus:Põlgus välise vastu, suured teod
  
• Kokkuvõttes: vooruslik elu -> teatav gloria
  

Kristlus ja au

• Kes end ise ülendab, seda alandatakse ja vastupidi!
  
• Alandlikkuse voorus
  

Aquino Thomas (1225-1274)

• Au ja kristliku alandlikkuse lepitamine
  
• Püha Paulus või Franciscus Assisist – peavad end väärituks kõiges , v.a Jumala arm
  
• Vääritus pattude pärast, kuid Jumala au ja ligimeste hüve nimel suured, ennastunustavad teod
  
• Kui talle osutatakse au, siis ta võtab selle vastu, viidates Jumalale
  

Feodaalse e rüütliau kujunemine- algas sünnijärgne au jagamine

• Feodaalau algne sisu vallutustest (barbarid Rooma aladel)
  
• Aadlisoo (nobilitas) kujunemise alused: need, kelle esivanemate hulgas polnud orje. Au on vabade meeste atribuut, algselt au aluseks füüsiline suurus ja tugevus -> välised hüved, eriti feodaalvaldus ->
  
• kõrgkeskajal au internaliseerumine (karakteriomadused)
  

Rüütliau probleemid

• Vasalliteet: võrdsuse ja hierarhia lepitamine
  
• Pinge: vastastikuse lugupidamise eeldamine – aadlike rivaliteet au pärast->Ühiskond lõhestatud, suguvõsade vaheline võimuvõitlus
  
• Veritasu traditsioon, selle keelamine
  
• Alternatiiv : kohtumõistmine võitluse läbi. Tseremoniaalsus
  

Rüütliau koodeks (chivalry) kõrgkeskajal

• Alates 12. saj. “kavaleri-ideaal”. Õigluse, mitte iseenda või isanda kaitse. Nt kuningas Arturi legendid . Kolm peamist suunda:
  
• kohustused kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes (Sir Gawain and the Green Knight )
  
• kohustused Jumala ees (Püha Graali legendid)
  
• kohustused naiste ees (Lancelot ja Guinevere)
  

Varauusaegne au ja duellid

• Aadliau demilitariseerumine –
  
• noblesse de robe vs vana noblesse d’épée
  
• õukondlik “honnête homme’i” ideaal
  
• Aadlike vastastikuse kohtlemise punctilio
  
• Auhaavamine = alandamine. Point d’honneur. Aukaotuse vältimine
  
• Uusaegne duell – pärit Itaaliast. Renessansi virtú ideaal.
  

Duell

• Juured: Keskaegne vaenus (feudum); Kohtumõistmine kahevõitluse teel; Rüütliturniir
  
• Duellile iseloomulik:võrdne sotsiaalne staatus; õiglus on irrelevantne
  
• Konfliktikultuur (tulenes aumõistest):valvelolek enda au suhtes; alaline valmisolek teisi haavata
  
• Riikide katsed keelata duellid. 19. saj. duellide kõrgaeg
  

Au funktsioonid ühiskonnas

• Bernard Mandeville’i au ja uhkuse ajalugu, au roll moodsas ühiskonnas>kuidas pöörata isiku patud ühisk.heax? vastandas vooruse(antiik´-allahoidmine) ja feod.au(elumõnud)
  
• Montesquieu au rollist kaasaegses poliitilises süsteemis
  

Bernard Mandeville (1670-1733)

• Vastandas antiikaegse vooruse ja germaani au
  
• Antiikaegne au: ülemklasside enesesalgamine
  
• Germaani au: elumõnude nautimine, iseenda glorifitseerimine
  
• Kindlates asjades peab vastama au nõuetele. Enesepiiramine saab tasutud
  
• Enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad “taltsutada koletisi” – inimesi, kes ei arvesta teistega
  

Uusaegne aadliau Mandeville’i järgi

• “Aadlimees (a man of honour) ei tohi petta ega valetada; peab täpselt ära maksma, mis ta laenab omasuguselt kaardilauas... kuid ta võib juua, vanduda ning võlgneda raha kõigile kaupmeestele linnas... Aadlimees peab olema lojaalne oma kuningale ning isamaale... aga kui ta tunneb, et teda ei hinnata piisavalt, võib ta need maha jätta ja tekitada neile mistahes jama. Aadlimees ei tohi kunagi vahetada oma religiooni välja kasu pärast, kuid võib olla nii jumalakartmatu oma käitumises kui vähegi tahab... Ta ei tohi teha lähenemiskatseid oma sõbra naisele, tütrele, õele, või kellele tahes, kes on tema kätesse usaldatud, kuid ta võib magada kogu muu maailmaga .” (I, 222)
  

Au suurlinnades (Mandeville)

• Uudne olukord uusajal – enesepiiramine ebavajalik
  
• Uut laadi au “võõraste ühiskonnas” –käitumise asemel omand ja riietus
  
• Mood -> staatussümbolite pidev vajadus
  
• Milleks rikkus? Staatuse näitamiseks
  
• Uhkus, au ja kadedus on töövõime käivitajad
  

Parun Charles Secondat de Montesquieu (1689- 1755 )

• Antiikvabariigid põhinesid ennastsalgaval voorusel
  
• Uusaegsed monarhiad põhinevad ennastarmastaval aul
  
• Despootiad (antiiksed ja uusaegsed) põhinevad hirmul
  

Au monarhiates (Montesquieu)

• Au monarhiates on “vale au” – põhineb ülendatud arusaamal iseendast
  
• Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab enda (ja oma seisuse) alandamist
  
• Au: iseloomustab esmajoones aadlit
  
• Aadliau tähtsaim nõue: julgus (nii sõjas kui tsiviilelus)
  

Au tähtsus monarhiates

• Poliitiline tähtsus – tagab seaduste valitsemise
  
• Monarh sõltub võimu teostamisel aadlist, aga au nõuete tõttu pole aadel valmis kõigeks
  
• Näide: Pärtliöö ja hertsog Crillon
  
• Majanduslik tähtsus – konkurents elavdab majandust.
  
• Lihtrahvas: tarbimine
  
• Anonüümsuse tähtsus: võimaldab matkida
  

Au ja vooruse süntees 18. sajandil

• 18. sajandi üldtendents egalitaristlik:
  
• Aadliau kriitika
  
• Alternatiiviks meritokraatlik kodaniku-au
  
• Preemiad. Preisi Friedrich Suure orden “pour la mérite” – teenete orden. Lootus asendada ...
  
• edevusel ja kadedusel põhinev ühiskondlik konkurents…
  
• ausa võistlusega, mis toitub positiivsetest eeskujudest (emulatsioon)
  
• Ühilduv filantroopia ideaaliga
  

Romantiline au

• Pinged indiviidi ja kollektiivi vahel
  
• Ühiskonnale vastandumine:
  
• “Eneseväljenduse” ja “enesetruuduse” ideaal
  
• Romantilise kunstniku (boheemlase) “aukoodeks” vs filistinism
  
• Ühiskonna nimel suremine:
  
• Individuaalne au seotud isamaa-armastusega, seega kollektiivse auga
  
• Au saab omandada eeskätt sõjas
  

Kokkuvõte (1)

• Kreeka- Rooma traditsioonis ülikute au seotud kogukonna teenimisega
  
• Aristoteles, Cicero – au saab põhineda ainult voorusel; aust endast tuleb hoolida mõõdukalt (Aristoteles) või peaaegu üldse mitte (Cicero)
  
• Kristlik kardinaalvoorus on enesealandamine, au võib taotleda ainult Jumalale, pühakute erilised teod on tehtud Jumala nimel
  
• Feodaalau – vallutaja au, millest saab järk-järgult õigluse ja usu eest seisja ja nõrgemate kaitsja au
  
• Uusaegne aadliau – võrdse väärikuse taotlemine (duell)
  

Kokkuvõte (2)

• 18. saj Mandeville, Montesquieu – antiikvoorus on enesesalgamine, aadliau on eneseimetlemine. Ennastimetlev au aitab samas saavutada ühiskondlikku kasu vähese vaevaga
  
• 18. saj üldtendents – meritokraatlik au, mida antakse heategevuse või silmapaistmise eest oma ametialal
  
• Romantiline au – au otsitakse kas ühiskonnale vastandumises (eneseväljendamine kordumatu indiviidina) või riigi ja rahva nimel suremises. Aadliau edasikestmine – duellid
  

ARMASTUS
Probleemsituatsioon 5. saj. Ateenas

• Poliitilise stabiilsuse saavutamine?
  
• Platoni Vabariik: ideaalne linnriik
  
  • armastuse ja veresidemete roll, meelelistest ihadest vabanemine
    
• Alternatiiv: saavutada individuaalselt
  

Platoni Symposioni (Pidusöök) vastus

• Suurim “raskus” on seksuaaltung -> armastus üksiku vastu
  
• Kas võimalik vabaneda?-> võimalik armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab
  

Symposioni meetod

• Iga osaleja kõneleb armastusest
  
• Ainult Sokrates (või Diotima) näeb üldist probleemi
  
• Samas isiklik lugu võib avada veel midagi (Alkibiadese kõne)
  

Aristophanese kõne

• Inimesed algselt eneseküllased, sarnased jumalaile
  
• Karistuseks tahte eest kõike valitseda lõigati pooleks
  
• Oma teise poole otsimine ongi armastus ( eros )
  
• Näitab kaugust jumalatest
  
• Ühenduse saamine vaevaline, nauding mööduv
  
• Kas midagi enamat on võimalik?
  

Sokratese (Diotima) kõne

• Armastus tähendab, et x ihaldab y
  
• Ihaldamine ja omamine üheaegselt on võimatu
  
• Armastus tuleneb surematusetaotlusest
  
• Armastus ja ilu (hüve):
  
  • kui x armastab y, siis y on “ilus”
    
  • x armastab y’s ilu, ei midagi muud
    
  • igas tervikinimeses on ka inetust
    
  • seega armastatakse ilusaid omadusi, mitte inimest kui tervikut
    
• Tõus kõrgemale
  
• Seksuaalne armastus – keha ilule suunatud
  
• Tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid
  
• Hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma
  
• Seaduste, tavade, teadmiste oma on veel suurem
  
• Lõpptulemusena saavutab selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast
  

Tõeline, sokraatiline armastus

• Sokraatiline eneseküllasus: vooruslikkus, vähene huvi välise suhtes, tundetus valu suhtes, distants maailmaga
  

Alkibiadese lugu

• Alkibiades: “kavatsen tõtt rääkida” (214 e)
  
• Näeb ja kirjeldab Sokratese väärtusi
  
• Ent sarnaneb raidkujule
  
• Samas näitab Alkibiades iseennast “orjana”
  

Symposioni moraal

• Sokratese lugu: kuidas armastav olend saab tõusta kõrgemale juhuse meelevallast
  
• Alkibiadese lugu: kaotab palju oma inimlikkusest. Individuaalsel armastusel eriline väärtus
  
• Moraal: kahte korraga ei ole võimalik saavutada
  

Kristlik “ agape ” (arm)

• Piibli “armastus” = kr k “agape” (vs. eros, philia). Käsud: “Armasta (agapao) Jumalat”, “Armasta ligimest nagu iseennast” (Matteuse 22:37)
  
• Kristuse “armu-õpetus”:
  
• Johannese evang. 3:16 “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud […]“
  
• Pauluse 1. kiri korintlastele 1 „Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast Jumala armu eest, mis teile on antud Kristuses Jeesuses! […]“
  

Apostel Paulus (?-64/67), Armastuse ülemlaul

• Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade , armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis, ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha, ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega, tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!
  
• Agape vs Eros
  
• Agape
  
• Spontaanne, ei hooli objekti “väärtusest”
  
• Loob selle väärtuse armastuse läbi
  
• Inimene astub suhtesse Jumalaga ainult Jumala algatusel
  
• Teisele suunatud, omakasupüüdmatu
  
• Eros
  
• Igatsev, suunatud omandamisele
  
• Saab alguse objekti iseseisvast väärtusest
  
• Erose läbi tõuseb inimene Jumala poole
  
• Enesekeskne, õnne ja surematuse saavutamisele suunatud
  

Agape ühiskondlikud tagajärjed

• Indiviidide võrdsustumine läbi Jumala armu – vendlus. Vastandumine senistele võimusuhetele:
  

Augustinuse kaks armastust

• Kui Jumal armastab inimest, siis miks inimese armastus on siiski puudulik?
  
• Kahte sorti armastus inimelus: inimlik ja jumalik
  
• Neil põhinevad kaks erinevat “linna”: maine ja taevane
  

Augustinus pärispatust

• Inimene on “langenud” – tema tahe ja mõistus on rikutud
  
• Patune inimene armastab iseennast, mitte Jumalat. Lihahimu ja uhkus
  
• Võib päästa ainult Jumala arm, mille omaksvõtmine väljendub kristlikus usus
  

Maine ja taevane armastus

• Maine (enese-armastus)
  
• Lihahimu (libido) köidikud
  
• Enesekesksus: oma kasu poole püüdlemine, Looja põlgamiseni
  
• Sõprused üksikisikutega: kiindumus kaduvasse
  
• Maine riik: vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks
  
• Taevane (jumala-armastus ja ligimese armastus jumalas)
  
• Puhas armastus (delectio)
  
• Püüdlemine Jumala poole, iseenda põlgamiseni
  
• Üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult
  
• Taevane riik: täiuslikult harmooniline kogukond
  

Augustinuse pärand varauusajal

• Diskussioon, kas inimene ise saab oma armastuse suunda määrata:
  
  • kas Jumala arm on üldine? Igaüks saab proovida oma armastust parandada (nagu Platonlik eros). Itaalia uus-platonism, valgustus
    
  • või on vajalik eriline Jumala arm, väljavalitus? Kalvinism (protestantismi suund) ning Prantsuse jansenism (katoliikluse suund) 16.-17. sajandil
    
• Pööre oma sisemusse – teadmine iseenda ebatäiuslikkusest
  

Teadmine iseendast

• Michel de Montaigne Esseed (1580), Blaise Pascal Mõtted (1670): keskenduvad inimese psühholoogiale
  
• Protestantism , eriti kalvinism: inimeste püüdlemine lunastuse poole
  
• Ühiskonnast eraldumine või igapäevatöö?
  

Enesearmastus ja ühiskond

• Kuidas saavutada kord maises ühiskonnas?
  
• Augustinus, Hobbes: tugev ilmalik võim, „hirmuvalitsus“
  
• Prantsuse teoloogilised moralistid (jansenistid, nt Pierre Nicole , Blaise Pascal)– kogu ühiskondlik koostöö ei taandu riigile (nt kaubandus, kombed). Kuidas toimib?
  
• Vastus: „Valgustatud“ enesearmastus ehk omahuvi : parim viis saavutada oma (maiseid) eesmärke on aidata teistel saavutada nende omi
  

„Valgustatud enesearmastus“

• Jansenist Pierre Nicole (1625-1695):
  
• Valgustatud enesearmastus -> tööjaotus -> kasu kõigile
  
• “Missugune hulk käsitöölisi ja mehhaanikuid oleks vajalik, et varustada meid eluaseme , toidu, kehakatetega? Kõik kunstid ühinenud ja seotud, vajades üksteist, osutuvad kõik vajalikuks; ükski inimene ei suudaks aga üksikult endale kõiki neid asju muretseda, sest neid peaks muretsema ka kõigile neile, kes töötavad tema heaks. Ühel üksikul töötajal, on aga kõik see, ilma suurema vaevata. Mida iganes ta vajab, või lihtsalt soovib, tuuakse talle kohale Hiinast, Peruust, Egiptusest või mõnest muust maailmajaost.”
  

Nicole, Pascal, Rousseau

• Moraali ja kommete päritolu?
  
• Inimene vajab tunnustust -> selle kindlustamiseks osutab seda teistele
  
• Matkib kristlikku ligimesearmastust; tegelikuks liikumapanevaks jõuks enesearmastus ja uhkus
  
• Rousseau tsivilisatsioonikriitika 18. saj: teeskluse paljastamine
  

18. sajand (valgustus) – vastus pessimistlikule inimesepildile

• Anthony Ashley Cooper , third Earl of Shaftesbury (1671-1713)
  
• Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716)
  
• Francis Hutcheson (1694-1746) (pildil)
  

Loomupärane sotsiaalsus ja omakasupüüdmatu armastus

• Looduses valitseb harmoonia: enda ja teiste eest hoolitsemine, aluseks armastus
  
• Inimene on loomupäraselt sotsiaalne: nauding seltskonnast
  
• Suudab laiendada armastuse riigile
  
• Tingimus: riik peab olema “hea”: aluseks mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu (patriotism). Sel juhul vabariik võimalik
  
• Sellised riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi.
  
• Ideaalideks “üleüldine inimarmastus” või “inimkonna sõprus”: aristotellikud, stoitsistlikud, platonlikud, pauliinlikud elemendid põimuvad augustiinlike vastu
  

Üksikisikute vaheline armastus

• Üksikisikute vahelise armastuse läte?
  
• - teise inimese voorus ehk tunnete harmoonia
  
• - harmooniline isiksus: ühendab seksuaaltungi ja hingelise armastuse ühes objektis
  
• - ei ole vastuolus universaalse inimarmastusega
  
• Eesmärk: universaalne harmoonia
  
• Alexander Pope, Essay on Man (1734): “ Look round our World; behold the chain of Love, combining all below and all above .”
  

Armastusest romantismiajal

• Johann Gottfried Herder (1744-1803) (pildil)
  
• Novalis (1772-1801)
  
• Friedrich Schlegel (1772-1829)
  
• Iga inimene on kordumatu indiviid.
  
• Herder: “Iga inimene on iseenda mõõt, eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla ”
  

Romantiline armastus

• Ideaal: oma eelduste väljaarendamine
  
• Armastus: selle tulemus ja tingimus. Friedrich Schlegel, Ideed (1801): ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene
  
• Schlegel, Athäneumi fragmendid: Armastus on terviklik ja väljendub ka meie meelelises tunnetuses, mis saavutab oma kõrgeima astme seksuaalsuses.
  
• Armastuse “privatiseerumine”, kõrgemale seadmine ühiskonnast ja riigist – riik peab seda respekteerima (nt lahutuse küsimus)
  
• Teisalt : riik ise peaks samuti toetuma armastusele. Seega sunnimehhanismi kadumine, loomulik kogukond.
  

Kokkuvõte

• Eros ja agape: põhiküsimuseks inimese vahekord jumalaga
  
• Enesearmastus ja jumala armastus – kaks erinevat inimlikku armastust, kaks erinevat riiki
  
• 16.-17. sajand – moraali ja ühiskonna võimalikkus pattulangenud inimeste vahel. Riik võimaldab püüelda maiseid hüvesid edukalt
  
• Valgustus – tasakaalustatud enesearmastuse ning indiviididevahelise armastuse võimalikkus, inimarmastuse mõiste, hea riigi (vabariigi) võimalikkus
  
• Romantism – armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip; suunatud riigi kui kunstliku moodustise vastu, asemele “loomulik” ehk armastusel põhinev kogukond
  

SÕPRUS

• Sõpruse probleem
  
• Tänapäeval erasfääri küsimus, ent saab olla ka filosoofilise arutelu teema
  
• Varem: sõprus puudutas omahuvi ja riigi huvi küsimusi . Erasfääri ja avaliku sfääri vahekord
  

Sõprus ja armastus

• Erinevusi:
  
• armastus ei eelda vastastikusust
  
• armastusel on seksuaalne dimensioon
  
• sõprus on “rahulik” võrreldes armastuse “tormakusega”
  
• Aristoteles ei erista selgelt (philia)
  
• Platoni eros ja Pauluse-Augustinuse agape: armastus kitsamas mõttes
  
• Romantismis põimuvad jälle tugevalt
  

Probleemsituatsioon Ateenas

• Kuidas saab polis harmooniliselt koos püsida, ilma et peaks pöörduma tagasi veresidemete või hõimusuhete juurde?
  
• Kreeka tragöödiad
  
• Vaenulike klannide võimuvõitlus, kahjulikkus polisele (Aischylose Oresteia)
  

Platoni vastus

• Vabariik (u. 360 e.K.) – sugulussuhted välja juurida
  
• Seadused – loobub sellistest ümberkorraldustest, riigis kodanike vaba sõprus
  

Aristotelese vastus

• Nikomachose eetika:
  
• Sõprus (philia) hoiab (linn)riike koos
  
• Mida see tähendab?
  

Aristotelese philia

• Nikomachose eetika, VIII: “Sõprus” on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate inimestevaheliste suhete kohta
  
• Iseloomustab perekondlikke suhteid, võimu suhet kodanikesse, kodanike omavahelisi suhteid
  
• Sõbrad kui inimese hüve ja vajadus?
  
• Ent meie teod suunatud nende hüvele
  
• Kõrgem “kohustuste” tasand kui õiglusest tulenev
  

Sõpruse vastastikusus. Eri tüübid

• Kas vastuolu? – soovime sõbrale head ta enda pärast, ent eeldame ka temapoolset heatahtlikkust
  
• Sõprus eeldab:
  
• vastastikku hea soovimist + sellest teadlik olemist
  
• ühistegevust
  
• Sõpruse tüübid eristatavad kahel viisil:
  

Vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse

• Vastavalt suhte osapoolte seisundile
  
• Sõpruse tüübid vastavalt põhjusele
  
• kasu pärast (vanad inimesed)
  
• naudingu pärast (noored)
  
• täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel
  
• “Kes soovivad sõprade endi pärast neile head, on kõige paremad sõbrad, kuna nad on sellised olemusest lähtuvalt ja mitte juhuslikult. ... Selline sõprus on täiesti tõenäoliselt püsiv.”
  
• Kasu ja naudingu roll täiuslikus sõpruses?
  

Sõpruse tüübid vastavalt seisundile

• ülimuslikkus (vanemad lapse suhtes)
  
• paremus (mees naise suhtes)
  
• võrdsus (vennad omavahel)
  
• „Sõprust nimetataksegi võrdsuseks“
  
• Ebavõrdsete sõpruse võimalikkus?
  

Aristotelese lahendus

• Täiuslik sõprus on vaid üksikute vahel, selles teostub loomutäius
  
• Kasu, nauding, loomutäius – kõik eeldavad heasoovlikkust sõbra suhtes, ühistegevust ja ühishüve taotlemist
  
• Linnriik toetub sõprusel ja kiindumusel põhinevatele inimestevahelistele suhetele
  
• Parim selleks: timokraatia (varanduslikel klassidel rajanev süsteem), mis põhineb võrdsusel
  

Probleemsituatsioon Roomas

• Vabariik – 510 eKr kuningate väljaajamine Roomast
  
• Impeeriumi ehitamine vallutuste ja liitlassuhete abil
  
• Võim Senatisse kuuluval aristokraatlikul eliidil
  
• Võimuvõitlus Senatis, populaarsus rahva hulgas vahendiks selles
  
• Alates 2. sajandist eKr impeeriumi kiire kasv. Võimuvõitlus kindralite vahel, kodusõjad.
  
• Caesari tõus (49 Rubico), vabariiklik kord vankumas
  

Cicero (106-43 eKr) lahendus

• Aristokraatliku eliidi traditsioonilise eetika taastamine
  
• Virtus – mehelikkus. Avaldub sõjas, aga tähendab ka usaldusväärsust ja ausust
  
• Võistluslikkus avalikes ametites – ent suunatud res publica teenimisele
  

Cicero Kohustustest (De officiis)
44 eKr

• Juhtmõtted:
  
• isikliku ambitsioonikuse ohtlikkus (Marcus Antoniuse näide)
  
• officium vs otium - avaliku teenistuse kohustus?
  
• res publica õitseng sõltub selle juhtivate kodanike (poliitilistest) voorustest
  

Cicero “loomupärasest sotsiaalsusest”

• Kohustustest räägib sellest, mida on õige teha – mida loodus on määranud
  
• Loodus on määranud, et inimesed tegutseks üheskoos
  
• - inimkonna kui terviku “sidemeks on seejuures mõistus või kõne”
  
• - lähemad suhted siiski perekonnas, ühise keele alusel, ühises riigis
  

Veresugulus, sõprus, isamaa-armastus

• Veresugulus: seob inimesi vastastikuse heatahtlusega. “On suur asi, kui omatakse samu mälestusi vaaridest…”
  
• Sõprus: “Kuid ükski liit pole … kindlam kui ühendus tublide meeste vahel, keda ühendab [ auline ] kommete sarnasus…”
  
• Isamaa-armastus (poliitiline sõprus): “Aga kui kõike vaadelda mõistuse ja hinge seisukohast, siis liitude hulgas pole tähtsamat, pole ühtki hunnitumat sellest, mis meist igaüht seob riigiga.”
  

Isiklik ja poliitiline sõprus

• Cicero: “ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus”, seetõttu sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber = parim kodanik
  
• Sõpruse 1. seadus: “me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige (auväärne) ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige”
  
• Sõpruse ja kodanikukohuse konflikt?
  

Sõprusest (Laelius de amicitia)

• Gaius Laelius kirjeldab oma (täiuslikku) sõprust Scipio Africanusega
  
• Konflikt kodanikukohusega? Gracchuse sõbra juhtum: kas süüdanuks Kapitooliumi tema palvel?
  
• Sõprus ja voorus lahutamatud
  

Isamaa-armastus

• Kallid on vanemad, kallid on lapsed, sugulased ja sõbrad, kuid kõiki neid väärtuslikke suhteid hõlmab üksainus isamaa. Missugune tubli mees ei soostuks kõhklemata surema, kui ta niimoodi saab isamaale kasu tuua. Seda jäledam tundub nende pöörasus, kes kõiksugu kuritegudega on isamaa lõhki kiskunud… (Kohustustest, lk. 28)
  

Humanistlik antiigiretseptsioon

• Poliitiline humanism : Aristotelese ja Cicero retseptsioon
  
• Voorusliku avaliku teenistuse eetika
  
• Itaalia linnriigid, eriti Firenze (nt. Machiavelli)
  
• Ka monarhiad (Saksamaa, Prantsusmaa)
  

Probleemsituatsioon Euroopas 16. saj.

• 16. sajandi keskpaigast religioossed, majanduslikud, regionaalsed, dünastilised võitlused
  
• Reaktsioon: individualism
  
• Inspiratsioon antiikaja skeptikute ja epikuurlaste filosoofiast
  

Michel de Montaigne (1533-1592)

• Esseed (1580) keskenduvad inimese psühholoogiale
  
• Lahtiütlemine vabariiklusest
  
• Essee Sõprusest, pühendatud Étienne de la Boétie’le
  

Tõeline sõprus

• “Meie sõprus Étienne de la Boétie’ga on võrreldamatu… selle ainus mudel on ta ise”
  
• “Üks hing kahes kehas” (Aristoteles)…
  
• - see on midagi nii haruldast, et oleme sellest vaevalt kuulnud
  
• - see on midagi nii haaravat, et selles saab osaleda vaid kaks inimest korraga
  

Sõpruse eksklusiivsus

• Sõprus eristub:
  
• (seksuaalsest) armastusest,
  
• sugulaste vahelisest kiindumusest, vendlusest,
  
• abielulisest suhtest ,
  
• tuttav-olemisest
  
• Sõprus on “müsteerium” – seletamatu side
  
• “Sõbrad on sõbrad enam kui kodanikud, sõbrad omavahel enam kui oma isamaaga”
  
• Cicero Laeliuse kriitiline analüüs: sõbra tahte usaldamine
  

Era- ja avaliku sfääri lahutamine

• Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel ja erinevad seega sõprusest, “lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse” (Sõprusest, lk 165)
  
• Selliseid suhteid saab tagada poliitiline võim, mida toetab kodanike harjumus
  
• Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne.
  

Probleemsituatsioon 17. sajandil

• Kas vooruslikust kohusetundest piisab?
  
• Kriisid Euroopa suurriikides:
  
• Kodusõda Inglismaal (1642-1651)
  
• Aadlimäss (Fronde) Prantsusmaal (1648-1652)
  
• Kolmekümne-aastane sõda Saksamaal (1618-1648)
  

Thomas Hobbesi (1588-1679) egoism

• Kuna ihad (passions) on muutuvad, siis see, mida inimesed kõige enam soovivad, on üldine võime uusi, tekkivaid ihasid rahuldada. Selline võime on võim ( power ).
  
• Võim on “käesolev vahend saavutada mõnd tulevast arvatavat hüve”. Mis annab võimu juurde?
  
• füüsiline tugevus, rikkus, teenrid ja sõbrad, reputatsioon, au
  
• Sõprus on seega vahend võimu saavutamiseks
  

Sõprus, poliitika, ühiskond

• Thomas Hobbes:
  
• Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil
  
• Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees
  
• Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik – riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel
  

Bernard Mandeville

• Nõustub, et omahuvi on kõigi inimsuhete alus
  
• ja et riik on kunstlik ja põhineb hirmul.
  
• Ent erinevus: idee, et riigis tekib iseeneseslikult sellest eristuv “ühiskond”.
  
• Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve (au, materiaalne kasu)
  

Kolme sorti sidemed inimeste vahel

• Loomutäiusel põhinev, puhas ja püsiv nauding suhtest endast (Cicero sõprus)
  
• Kasul või mööduval naudingul põhinevad isetekkelised suhted (Hobbesi sõprus, Mandeville’i sõprus ja ühiskond)
  
• Kunstlikud suhted – lepingu läbi loodud moodustis riik, millele inimesed on allutatud (Hobbesi ja Mandeville’i riik)
  

18. sajand (valgustus) – vastus Hobbesile ja Mandeville’ile

• Kolmas Shaftesbury krahv (1671-1713)
  
• Francis Hutcheson (1694-1746)
  
• Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716)
  
• Tees: Inimesed on loomupäraselt sotsiaalsed
  

Inimese loomupärane sotsiaalsus

• Nauding seltskonnast, hoolitsemine teiste eest. Harmoonia.
  
• Sõprus – sotsiaalsuse tõestus
  
• Inimese sisemine tasakaal -> tasakaal ühiskonnas, ühishüveline poliitika
  
• Riik on enamat kui kunstlik ühendus: armastus- ja sõprussuhted
  

Šoti valgustus (David Hume, Adam Smith, Adam Ferguson)

• Sõprus on erasfääris, ent seda tugevam
  
• Vahetusühiskond (kaubanduslikud suhted inimeste vahel) (ingl. k commercial society)– inimesed vahetavad teenuseid ja tooteid. Toetub omakasule
  
• Poliitika põhineb kasul, usaldusel, harjumusel, aga ka isamaa-armastusel (sõpruse üks vorme)
  

Kokkuvõtteks: era- ja avalik sfäär

• Aristoteles ja Cicero: sõprus ühendab üksikuid indiviide ja linnriiki tervikuna, ei ole vastuolu
  
• Montaigne: vastuolu individuaalse sõpruse ja poliitika vahel
  
• Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista)
  
• Mandeville: sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil
  
• Shaftesbury, Hutcheson: sõprus on sotsiaalsuse märk, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja sotsiaalsusele
  
• Šoti valgustus: sõprus kuulub erasfääri, ühiskond (majandus) toetub omakasule, riik toetub nii omakasule kui ka sotsiaalsusele
  

Kokkuvõtteks: sõprus, armastus, au

• Sõprus ja armastus: hoiakud ja suhted, mida võib käsitleda ka kui hüvesid
  
• Au: hüve, mida võib käsitleda ka kui hoiakut või suhet
  
• Sõprus ja armastus on suunatud esmajoones teisele...
  
• aga sõprus eeldab vastastikusust, armastus mitte
  
• Au kui hüve: osutatakse mulle, mitte mina ei osuta seda teisele
  
• Sõprus ja armastus: esmajoones suhted võrdsete vahel
  
• Au: osutatakse silma paistmise eest. Sageli seotud kuulsusega
  

RIIK JA SUVERÄÄNSUS . MOODSA RIIGIMÕISTE KUJUNEMINE
Mis on riik?

• “Riikluse” universaalsus
  
• Moodne riik. Põhitunnus: suveräänsus
  
• Suveräänsuse 2 dimensiooni : sisemine(legitiimne jõu kasutamine), välimine(mittesekkumine suveräänse riigi asjadesse) (Max Vebber)
  
• Loengu teema: kuidas selline idee tekkis?
  

Keskaegne (eelmoodne) riik

• Isikulisus ja hierarhilisus (feodaalsed alluvussuhted)
  
• Killustumus (detsentraliseeritus, kuningriigi piires ei olnud keskvõim, vaid vasallid teostasid võimu)
  
• Konglomeraatriigid (Habsburgid, Vene tsaaririik, ei olnud unifitseerimist, kuid arv eripärasid)
  
• Dualism (valitseja vs seisused, parlament jagab võimu seisuste esindajatega. Üldiselt langed)
  

Universalism / partikularism

• Euroopa poliitilise korralduse põhiideoloogiad (paradigmad): universalism vs. partikularism
  
• Keskaeg : universalistlik maailmapilt
  
• Maailm kui korraldatud tervik
  
• Euroopa poliitiline süsteem hierarhiline
  
• Universaalvõimu taotlus : keiser ja paavst
  

Universaalvõimu kandidaadid

• Keisri universaalvõim de facto illusoorne. Õõnestajad:
  
• kuningate sõltumatustaotlus oma kuningriigi piires. Printsiip: “rex in regno suo imperator est”
  
• Itaalia vabariiklikud linnriigid. Kreeka ‘polise’ tüüpi omavalitsuslik korraldus
  

Paavsti võim reaalsem. Interdikti e. kirikuvande võimalus. Ent siis... reformatsioon
Paradigmavahetus varauusajal
Reformatsioon (alates ca 1517). Paavsti kuulutamine antikristuseks protestantide poolt; sõjad Saksamaal keisri kui katoliikluse esindaja vastu

• Universaalsete autoriteetide lõpp (universalism > partikularism)
  
• Millele rajada uus poliitiline korraldus?
  
• Vastus kujunes 16.-17. saj. jooksul: suveräänne riik
  

Keha metafoor

• Inimese keha kui Jumala täiuslik looming
  
• Paralleel riik=indiviid. Riik kui “poliitiline keha” ( body politick)
  
• Riigid „käituvad“ nagu indiviidid
  
• Millised on omavahelise käitumise reeglid?
  
• Kes tagab käitumisnormide täitmise?
  

Partikularistliku mõtlemise kujunemine: antiigiretseptsioon

• Aristoteles (4. saj. eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm
  
• Aristotelese retseptsioon keskajal. Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj.):
  
• poliitilise elu põhivorm: communitas perfecta
  
• mõistab kohut ja karistab kurjategijaid
  
• kogukonnad peaksid elama harmoonias
  

Rooma ideede retseptsioon

• Rooma mõtlejate retseptsioon 15.-16. saj. humanistide poolt: ei ole hierarhiat!
  
• Cicero (1. saj. eKr): “riik on kogum inimesi, kes on liitunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks”
  
• Humanistid : Riigi säilimine on hädavajalik, sest garanteerib inimese säilimise. Enese ohverdamine riigi nimel
  

Niccolo Machiavelli (1469-1527)

• Firenze diplomaat ja humanistlik mõtleja
  
• 1513 “Il principe” (Valitseja)
  
• 1531 “Discorsi e. arutlused Titus Liviuse Rooma ajaloost”
  

Machiavelli rahvusvahelisest korrast

• Ühendas need alged (aristotelism, stoitsism): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve
  
• Erinevalt Aquino Thomasest: loomupärane konflikt nende vahel
  
• Kontekst: Itaalia sõjad 1494-1559. Prantsusmaa interventsioon , linnriikide iseseisvuse häving
  

Machiavelli riigi säilitamisest

• Nii valitsejate (kuningriigis) kui kodanike (vabariigis) ülim eesmärk: riigi säilitamine
  
• Selleks on vajalik „suurus“ (grandezza) ehk võim
  
• Võim on relatiivne (sõltub teiste suurusest)
  
• Seega ainus vahend säilimiseks – ekspansioon
  

Mõiste “riik” tekkimine

• Partikularismi tingimustes 16. sajandil segadus:
  
• monarhiad;
  
• vabariigid ( Veneetsia , Firenze, Madalmaad);
  
• keisririik
  
• Kes kvalifitseerub tegutsejaks, “indiviidiks” poliitilisel areenil?
  
• Ühisnimetajaks sai “riik”. “Riikluse” olemasolu hakkas defineerima “suveräänsus”
  
• ‘State’, ‘etat’, ‘stato’. ‘Staat’ moodsas mõistes kasutusele 16.-17. saj.
  
• Eesti ‘riik’, pärit Skandinaavia ‘rik, rike’, mis omakorda ladina tüvest ‘rex, regis’
  

Riigi moodne tähendus

• Keskne omadus: impersonaalsus (ebaisikulisus)
  
• Impersonaalne kahes mõttes: me eristame riigi võimu
  
• valitsejate võimust
  
• kogukonna/ühiskonnaterviku võimust
  

Personaalne riik

• Eelmoodsa e. personaalse riigi põhivariandid:
  
• Kuningriikides (monarchy, regnum) riik=valitseja. Kuninga rahakott=riigikassa. Kuuletumiskohustus kuningale, mitte “riigile”.
  
• Vabariiklikes linnriikides (civitas, respublica) riik=kogukond. Kuuletumiskohustus kodanikkonnale, mitte “riigile”. “Meie oleme riik”
  

Riik kui abstraktne süsteem

• Moodne “riik” on lahus nii valitsejast kui valitsetavatest. Abstraktne valitsemissüsteem.
  
• Võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed.
  
• Alamate kohustused “riigi”, mitte valitsejate või teiste alamate suhtes
  
• Riik kui „suveräänsuse“ kandja
  

Suveräänsusmõiste kujunemine

• Kontekst: Euroopa kodusõjad
  
• Prantsusmaa: ususõjad katoliiklaste ja protestantide (hugenottide) vahel (u 1562-98)
  
• Inglismaa: kodusõda kuninga ja parlamendi vahel (1642-49). Tüli võimupiiride üle. 1649 Charles I hukkamine (regitsiid)
  

Rahvasuveräänsuse ideoloogia

• Kodusõdade alus: rahvasuveräänsuse ideoloogia
  
• Prantsusmaal: hugenottide vastuhakuteooriad. Võim kuulub rahvale ning see on valitsejatele ainult delegeeritud. Võib tagasi võtta (kui türannia )
  
• Inglismaal: parlament kehastab rahva suveräänsust
  
• “Kontrrevolutsiooniline” suund: igasugune vastuhakk on põhimõtteliselt lubamatu. Mitte rahvas ei ole suverään , vaid riik!
  
• Kesksed mõtlejad: Jean Bodin ja Thomas Hobbes
  

Jean Bodin (1530-96)

• 1576 “Kuus raamatut riigist” (Les six livres de la république)
  
• “Poliitilise teooria isa” – suveräänsuse mõiste esmakasutaja moodsas tähenduses
  

Bodini suveräänsusteooria I

• Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega
  
• Suveräänsus: “Absoluutne ja igavene võim riigis” (puissance absolue et perpetuelle)
  
• “Absoluutne” = kõrgeim. Suverään ei allu ühelegi teisele võimule
  
• “Absoluutne” = jagamatu. Riik saab olla monarhia , aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon (segavalitsus on absurd, ei ole “riik”)
  
• Suveräänsus kuulub sellele, kellel võim anda seadusi (“legislatiivse suveräänsuse” teooria)
  

Bodini suveräänsusteooria II

• Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse
  
• Valitseja tahe on seadus. Voluntarism
  
• Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele ,
  
• Allub siiski Jumalikule õigusele ja loomuõigusele
  
• Ent inimlik karistamine puudub, karistada saab “üksnes” Jumal
  

Bodini teooria rakendamine

• Ideaalmudel – ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele. Ent liiguti sinna suunas, eriti Richelieu ja Louis XIV ajal
  
• Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu. Saksamaal oli kõrgeim võim jagunenud:
  
• Keisririigi ja vürstiriikide tasandite vahel
  
• Keisririigi tasandil keisri, kuurvürstide ning Riigipäeva vahel
  
• Samuel von Pufendorf 1667: Saksamaa on “monstrum”
  

Rakendamine Inglismaal

• Ka Inglismaal ei olnud rakendatav . “ King in Parliament ” idee
  
• Kodusõda: parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises ning absolutismi sisseseadmises
  
• Paradoksaalne tulemus: parlamentlik absolutism . 1649-1660 Inglise Vabariik
  
• Suveräänsusidee pooldaja Inglismaal: Hobbes
  

Thomas Hobbes (1588-1679)

• Rojalistlike vaadetega, Inglismaa konflikti algul emigreerus Pariisi
  
• 1646 “De cive” (Kodanikust)
  
• 1651 “Leviathan” -> Konflikt rojalistliku eksiilkogukonnaga, naasmine Inglismaale
  

Leviaatan, Sissejuhatus:
Elusolend = masin

• “Loodust ( kunst , millega jumal lõi maailma ja valitseb seda) jäljendab inimese kunst , nii nagu paljudes teistes asjades, ka selles, et ta oskab teha kunstlikku looma... Sest et kui me mõtleme , et elu on vaid jäsemete liikumine, mille alge on mingis sisemises olulises osas; miks me ei võiks siis öelda, et kõikidel automaatidel ( masinad , mis liigutavad iseennast vedrude ja rataste abil, nagu kellad) on kunstlik elu? Sest mis muud on süda kui üks vedru; ja närvid muud kui hulk nööre; ja liigesed muud kui hulk rattaid , mis panevad liikuma terve keha, nii nagu looja seda kavatses?”
  

Riik = masin = elusolend

• “Kunst läheb veel kaugemale, jäljendades looduse ratsionaalset ja kõige suurepärasemat loomingut, inimest. Sest kunsti abil on loodud suur Leviaatan, mida nimetatakse ÜHISUSEKS või RIIGIKS [ Commonwealth or State] (ladina keeles CIVITAS), mis pole muud kui kunstlik inimene; ehkki kõrgem ja tugevam kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud;
  
• ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale;
  
• kohtunikud ja teised õigusmõistmise ja täideviimise ametimehed on kunstlikud liigesed;
  
• hüvitus ja karistus (millega iga liiges pannakse täitma oma kohust, olles seeläbi seotud suverääniga) on närvid; mis teevad sedasama loomulikule kehale;
  
• kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus;
  
• salus populi (inimeste turvalisus) selle eesmärk;
  
• nõunikud, kes annavad talle teada kõigest, mida ta peab teadma, on mälu;
  
• õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe;
  
• üksmeel on tervis;
  
• mäss on haigus ja kodusõda on surm.
  
• Viimaks, paktidele ja lepingutele (covenant), mille abil selle poliitilise keha osad kõigepealt tehti, pandi kokku ja ühendati, vastab ‘fiat’ või ‘saagu inimene’, mida jumal ütles loomise ajal.”
  

Riik kui kunstlik olend

• Riik ei ole:
  
• Inimeste loomupärane olemisviis – mesitaru või sipelgapesa analoog (Aristoteles)
  
• Jumala looming – valitseja tegutseb Jumala mandaadiga Jumala eesmärkide nimel
  
• Riik on:
  
• Loodud inimeste tahtliku otsusega teatud inimlike eesmärkide saavutamiseks
  

Hobbesi eesmärgid

• Politoloogia ( political science ): uurida selle kunstliku olendi e. poliitilise keha (body politick), s.t. teatud tüüpi masina funktsioneerimise seaduspärasusi
  
• Mehhanistlik teooria: politoloogia on samasugune “teadus” nagu füüsika
  
• Põhieesmärk: avastada reeglid, mis tagavad selle kunstliku olendi säilimise. Kuidas vältida mässu ja kodusõda?
  
• Ülim eesmärk on riigisisene rahu. Sellega turvalisus ja heaolu tagatud, isegi kui riikidevahelised konfliktid jäävad
  

Hobbesi lahendus

• Põhilahendus: suverääni sisseseadmine
  
• Põhjendas inimloomusega. Anarhismi tingimustes on konflikt paratamatu
  
• Loomuseisund: pole seadusi ega omandit , valitseb “kõigi sõda kõigi vastu”
  
• Loomuseadus: tee kõik mis võimalik rahu tagamiseks
  
• Moraalne kohus sõlmida võimu loovutamise leping, millega luuakse suverään
  

Hobbesi suverään

• Bodini tüüpi suverään: absoluutne ja igavene võim
  
• Ei pea olema monarhia, ehkki monarhia on parim vorm. Absoluutne suveräänsus, mitte absoluutne monarhia!
  
• Suveräänil ulatuslikud õigused. Seadused + maksud
  
• Kirik allub riigile: kuuletumiskohus ainult suverääni suhtes
  
• Kuulekus riigile, mitte valitseja isikule!
  

Tagajärjed

• Suveräänsete riikide maailm. Riik kui “suveräänsuse kandja”, tegutseja nii riigi sees kui rahvusvahelisel areenil
  
• Legitiimse võimukasutuse monopol (Max Weber)
  
• Sõltumatus välistest võimudest. Ent mitte piiramatu tegutsemisvabadus
  
• Suveräänsuse erosioon 20-21. saj:
  
• ÜRO Harta: agressiooni lubamatus. Ennetav enesekaitse ?
  
• Inimõigused, humanitaarse interventsiooni küsimus (Kosovo, Iraak)
  
• Vabatahtlik suveräänsuse loovutamine (EL, ICC)
  

MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA.
Kes peaks valitsema ?
Sissejuhatus

• Erinevad küsimused:
  
• valitsusvorm e. kes peaks valitsema? Skaala:
  
• üks (monarhia)
  
• vähesed (aristokraatia)
  
• paljud (demokraatia)
  
• valitsusviis e. milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus? Skaala: absoluutne – piiratud võim
  
• Ei saa eeldada, et monarhia=absoluutne võim ning demokraatia=piiratud võim
  
• Alusskeem ja terminoloogia loodud Aristotelese poolt
  

Demokraatia hilisus

• Demokraatia kultus on hiline nähtus
  
• Lääne poliitiline mõte on olnud ainuvõimu-keskne; rahvavõimude suhtes tugev kriitika
  
• Veel 19. saj. algul oli sõnal “demokraatia” halvustav tähendus
  

Demokraatia probleemid ja kriitika

• Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist “demokraatiat” ei eksisteeri. Kattevari
  
• V.I.Lenin (1870-1924): proletariaadi ekspluateerimine kapitalistide poolt
  
• Vilfredo Pareto (1848-1923): majandusliku eliidi (oligarhide) valitsemine
  
• Sotsioloogid: hierarhilised struktuurid igapäevaelus
  

Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad

• Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm
  
• teoloogiline argument. Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad
  
• ajalooline argument. Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad
  
• Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam
  

Argumente demokraatia vastu

• Inimeste võimed ja haridus (Platoni laeva metafoor)
  
• Autoriteedi vajadus. Ühendav printsiip
  
• Paternalismi (isa-armastuse) idee
  
• Vooruste probleem: demokraatia toidab ambitsioone. Monarhias on kõik alamad võrdsed
  
• Monarhial ei ole erahuve – monarhi huvi on riigi huvi. Ühishüve tagamine vs. fraktsioonid
  
• Demokraatia: masside valitsus ilma seadusteta (Aristoteles). Enamuse türannia (Tocqueville)
  

Etümoloogiad

• Demokraatia: demos (kogu rahvas, paljud)+kratein (valitsema)= rahvavalitsus
  
• Monarhia: monos (üks)+arhein (valitsema)= ainuvalitsus
  
• Türannia: tyrannos = ebaseaduslik valitseja
  
• Aristokraatia: aristes (parimad)
  
• Oligarhia : oligon (vähesed)
  

Platon

• Filosoofide valitsuse ideaal (seega monarhia või aristokraatia). “Demokraatlik” inimene tahab vabadust kuritarvitada
  
• Filosoofid omavad tõelist “teadmist”, näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt)
  
• 2 teed: 1) filosoofid haaravad võimu; 2) kuningas hakkab filosoofiks
  
• Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid -> vägivaldne valitsus
  

Aristotelese valitsusvormid
Milline on Aristotelese arvates parim?

• Sõltub rahva loomusest (vooruste jagunemisest). Kui inimesed on ebavõrdsed, on poliitiline võrdsus ebaõiglane
  
• leidub üks ülivooruslik – monarhia (sageli raske tunnustada: revolutsioonid)
  
• eristuvad parimad (jõukad)– aristokraatia
  
• ei ole tugevaid klassivahesid – politeia (demokraatia ja oligarhia segu). Demokraatia: valitsus vaeste huvides
  
• Halbadest vormidest türannia halvim, demokraatia parim
  

Mõistesüsteemi rakendamine

• Türannia mõiste kasutamine kuningavõimu kritiseerimiseks -> terminitega mängimine
  
• „seaduslik“ kuningavõim = monarhia
  
• „ebaseaduslik“ kuningavõim = türannia
  
• 17. saj. Inglise vabariiklased : monarhia=türannia (igasugune monarhia on ebaseaduslik – kõik “monarhid” on tegelikult türannid)
  
• Thomas Hobbes: nimetame “türanniks” neid monarhe, kes meile ei meeldi – aga see ei muuda veel asja olemust.
  

Ainuvõimu ideoloogiad:
keskaegne kuningavõim

• Kuningas (König, king): germaani päritolu mõiste. Hõimujuht (rex, princeps). Enamasti valitav
  
• Kristlik kuningavõimu idee. 6. saj. Justinianuse koodeks. Kuninga võim on Jumala and. Rõhuasetused:
  
• vastutav Jumala ees. Peaülesanne: rahu
  
• paternalistlik ja personaalne suhe alamatega
  
• kuningas kui vooruste kehastus ja tagaja
  

Aquino Thomas kuningavõimust

• Skolastiline teoloog Aquino Thomas (c 1225-1274): ainuvõim loob ühtsuse, väldib fraktsioone ja ebakõlasid
  
• Monarhia vastab “loomulikule printsiibile”. Analoogiad:
  
• süda juhib keha
  
• mõistus juhib hinge
  
• Jumal juhib universumit
  

Aquino Thomas türanniast

• Türannia: korrumpeerunud monarhia (aristotellik).
  
• ebavooruslik, ei salli alamate vooruslikkust
  
• külvab tüli, et ei ühinetaks tema vastu
  
• ent mitte nii hull kui oligarhia, mis viib kodusõjani ja riigi hävinguni
  
• Valitseja vooruslikkus seetõttu teooriates keskne (terve pea tagab terve keha). Rõhk kasvatusel
  
• Käsiraamatud 13.-16. s: “Valitsejapeeglid”. Kuidas kasvatada kristlikku ja vooruslikku valitsejat?
  

Varauusaegsed monarhiaideed: paternalism ja kontraktualism

• Bodin ja Hobbes: monarhia on eelistatud, ent mitte ainuvõimalik vorm. Hobbes: monarhi huvi = riigi huvi
  
• Hobbes: monarh pole loodud Jumala poolt; inimesed loovutavad oma vabaduse (piiramatu võimu) lepinguga vabatahtlikult
  
• Kellele Hobbes vastandus?
  
• vabariiklased, kes rääkisid rahvasuveräänsusest
  
• Jumaliku õiguse (divine right) ja paternalismi teoreetikud
  

Jumalik õigus ja paternalism

• Robert Filmeri (1588-1653) “Patriarcha” 1680 (“Kuningate loomuliku võimu kaitse rahva ebaloomuliku vabaduse vastu”)
  
• Absoluutse monarhia argument Piibli toel:
  
• Jumal andis maailma Aadamale valitseda
  
• Esimese “isa” järglaste valitsus on ainus legitiimne valitsus. Pärimisprintsiip.
  
• Paralleel: Perekond = riik. Valitseja kui pereisa ( patria potestas = isavõim). Kaasaegsetele loomulik
  
• Võimusuhted on loomupärased, inimesed sünnivad nendesse. Loomulikku vabadust ega võrdsust pole
  

Kontraktualism e lepinguteooria

• T. Hobbes, John Locke (1632-1704), Samuel Pufendorf (1632-1694), Jean Jacques Rousseau ( 1712 -1778)
  
• Loomuliku vabaduse ja võrdsuse idee (nii Hobbes kui Locke – seega Filmeri suhtes sarnane kriitika)
  
• Riigieelses seisundis (loomuseisundis) ebamugavused, inimesed loovutavad võimu
  
• Hobbes: peaaegu absoluutne loovutamine (absolutist)
  
• Locke: usaldatakse valitsejatele kindlate eesmärkide täitmiseks ja piiratud kujul (liberaal)
  

18. saj. monarhiaideed

• Loobumine Jumaliku võimu ideest – rõhuasetus alamate (enamasti vaikivale) nõusolekule (consent e konsensus)
  
• Praktilised argumendid monarhia kasuks. 18. s: “valgustatud despootia” idee (Preisi Friedrich II, Venemaa Katariina II).
  
• ülivooruslik valitseja (rahva teener)
  
• ühiste huvide kaitse
  
• Romantismiaeg:
  
• monarhia esteetiline ja poeetiline kvaliteet
  
• orgaanilise kogukonna kese.
  
• paternalism
  

19. sajandi monarhiaideed

• 19. saj. algul pettumine Prantsuse rev-s
  
• Monarhismi taastajad: monarhia on heatahtlikum ja vähem vägivaldne kui rahvavõimu vormid.
  
• Kuni I MS:“Liberaalse monarhia” idee vs vabariiklikud, sotsialistlikud ideed
  

Alternatiiv I: rahvavalitsus

• Varauusajal marginaalne suund. Levis 17. saj.
  
• Levellerid Inglise kodusõja ajal (1640-ndad). Sõjaväe radikaalsem osa:
  
• alamate nõusolek (consent) on fundamentaalne
  
• universaalne valimisõigus (s.t. kõik mehed) kui inglase “sünniõigus”. Mõistuslikud olendid peavad osalema endid puudutavate seaduste tegemises
  
• poliitilise osaluse puudumine= orjus
  

Rahvavalitsuse idee 18. sajandil

• Rousseau: demokraatia on perfektne vorm, ent inimesed pole perfektsed
  
• Tingimused: väike riik, luksusest loobumine, võrdsus
  
• Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide ajal demokraatlike ideede tugevam levik
  

Alternatiiv II: segavalitsus

• Aristoteles: eri vormide segunemine ei ole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas. Väldib võimust eemale jäävate gruppide pahameelt
  
• Varauusaja vabariiklikud mõtlejad (Machiavelli ja Guicciardini 16. s Itaalias, James Harrington 17. s Inglismaal): mixed government on ideaal, sest loob tasakaalu
  

Rooma eeskuju

• Toetusid Polybiose (200-118 eKr) kirjeldusele Rooma vabariigi pol. süsteemist, 3 segatud elementi, valvavad üksteist:
  
• demokraatlik (tribüünid),
  
• aristokraatlik ( Senat )
  
• monarhistlik (konsulid)
  
• Muidu igavene vaheldumise tsükkel, Polybiose anacyclosis:
  
• monarhia > türannia > aristokraatia > oligarhia > demokraatia > ohlokraatia
  

Sparta ja Veneetsia eeskuju

• Eeskujuks ja stabiilsuse näiteks toodi :
  
• Antiikajal Sparta:
  
• 2 kuningat, gerousia (gerontide nõukogu), efoorid (valvasid kuningate järele), kodanike assamblee
  
• Kaasajal Veneetsia:
  
• Doodž, Kümne Nõukogu, Suur Nõukogu
  
• Stabiilsus: 1310-1797
  

Segavalitsus -> Võimude lahusus

• John Locke (1632-1704):
  
• Türannia vältimiseks: “piirajad ja tasakaalustajad” (checks and balances).
  
• 3 eri tüüpi võimu:
  
• Seadusandlik (kõrgeim)
  
• Täidesaatev
  
• Föderaalvõim (välisasjad)
  

Montesquieu’ valitsusvormid

• Esprit des lois (1748). Valitsusvormid: (suveräänsus ja valitsemise laad):
  
• vabariik (demokraatia ja aristokraatia)
  
• monarhia (aadli vahendav ja kontrolliv roll)
  
• despotism (ühe isiku meelevaldne võim)
  

Montesquieu’ valitsusprintsiibid

• Vormidele vastavad valitsusprintsiibid (indiviidi motiivid):
  
• voorus (kodanike enesepiiramine, võrdsuse säilitamine– moodsas ühiskonnas võimatu)
  
• au (monarhi enesepiiramine, ühiskondlik ebavõrdsus). Ka võltsau töötab
  
• hirm (monarh ei usalda rahvast, rahvas kardab monarhi; pugejalikkus)
  

Montesquieu monarhiatest

• Monarhia on “geniaalne masinavärk, kus vedrude ja rataste arv on minimeeritud”
  
• Ühe inimese võim, mis allub seadustele
  
• Võimalik tänu “vahevõimudele” – monarhist sõltumatu aadli kogud (parlamendid), kinnitavad monarhi seadusi
  
• Ideaalne süsteem: Inglismaa (“ republic disguised behind a monarchy”). Riigivõimu eri funktsioonid jaotatud erinevatele institutsioonidele
  
• Funktsioonid: seadusandlik, täidesaatev, kohtuvõim
  

Montesquieu võimude jaotumisest

• Seadusandlik võim ei tohi omaenda seadusi täide saata (türannia oht): “sama monarh või senat, mis annab türanlikke seadusi, võib neid ka türanlikult ellu viia”
  
• Seadusandlik võim – paikneb terves rahvas (representatiivne kogu)
  
• Täidesaatev võim – monarhia. Osaleb seadusandluses vetoõiguse kaudu
  
• Kui seadusandlik ja kohtuvõim koos, siis kohtunikul meelevald kodaniku elu ja varanduse üle
  
• Kui täidesaatev ja kohtuvõim koos, siis kohtunikul täissunnivõim
  

Kokkuvõtteks

• Tänapäevase demokraatia aluspõhimõtted tulenevad seega segavalitsuse pooldajatelt
  
• Nende põhiprobleem: kuidas tagada süsteemi toimimine vooruste puudumise tingimustes?
  
• Fundamentaalse kahtluse alla nii:
  
• Bodini tüüpi suveräänsusidee
  
• kui ka “rahvavõim”
  

ÕIGLUS VÕI KASULIKKUS? VALITSEJA PÕHIDILEMMA
Kuidas valitseda?

• Poliitilise moraali teooria: kuidas peavad kodanikud ja valitsejad käituma?
  
• Monarhiates kuninga isikuomadused fundamentaalsed!
  
• Preisi kuningas Friedrich II (1712- 1786 ): “Monarhistlik valitsus on kõigist valitsusvormidest parim või halvim, vastavalt sellele, kuidas teda administreeritakse.”
  
• Kuidas valitseda ehk mis on valitseja “voorus”?
  

14.-15. saj. Itaalia poliitiline humanism

• Renessanss poliitilises teoorias: klassikalise hariduse võidukäik. Rooma autorid: filosoofid Cicero ja Seneca, ajaloolased Livius, Sallustius, Tacitus
  
• 2 võtmedistsipliini: filosoofia ja retoorika (teadmine + motivatsioon ). Praktilisem haridus kui antiikfilosoofia
  
• Kuidas kasvatada vooruslikku kodanikku, kes oleks võimeline hästi valitsema?
  

Poliitilised voorused humanismis

• Valitsemise ülim eesmärk: reputatsioon, au (gloria), mis kaasneb riigi õitsengu ja kasvuga. Kuidas saavutada?
  
• Rahu (pax): instrumentaalne hüve. Kuidas vältida sõdu ja sisetülisid?
  
• Ühine hüve (bonum commune), mis on saavutatav õigluse (iustitia) abil
  
• Tingimuseks kodanike omavalitsus e. vabadus võõrvõimust
  

Cicero voorusmõiste

• Eeskujuks Cicero “Kohustustest”. Voorusliku inimese ideaal
  
• Auväärse (honestas) ja kasuliku (utile) vahekord? Eksivad need, kes peavad vastandlikeks!
  
• Põhi- e. kardinaalvoorused: 1) tarkus (prudentia); 2) kindlameelsus (fortitudo); 3) mõõdukus (temperantia); 4) õiglus (iustitia)
  
• Õiglus: 1) vältida ebaõiglust: mitte kasutada pettust ja vägivalda (omane loomadele: rebane ja lõvi); 2) pidada sõna
  

Cicero valitseja kohustustest

• “Kohustustest” I, §85 jj. Järgida Platoni juhiseid:
  
• Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolse kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud
  
• Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu. Muidu mäss ja riid. Rooma kodusõdade põhjus: rahvameelsus või rahameelsus
  

“Valitsejapeeglid” Itaalias

• Vürstivõimu kasv Itaalias. “Valitsejapeeglite” žanri lai levik
  
• Arutelud vürstlike vooruste üle. Lisaks kardinaalvoorustele (õiglus jt) voorused, mis tavakodanike moraalist kõrgemad:
  
• Armulikkus, halastus
  
• Heldus
  
• Suuremeelsus
  
• Anda rohkem kui õiglus nõuab!
  

Euroopa poliitiline kriis al. 1494

• Itaalia sõjad 1494-1559. Itaalia pärilusprobleemid, kaasati Euroopa suurjõud Prantsusmaa ja Habsburgid, kes läksid ka omavahel konflikti. Sekkusid Inglismaa ja Türgi
  
• Paavstlik dekadents: sõjardpaavstid Alexander VI (1492-1503) ja Julius II (1503-13)
  

Lahendus kriisisituatsioonis?

• 3 erinevat retsepti 3-lt kaasaegselt humanistilt:
  
• Utopism. Thomas More “Utoopia” 1516 . Radikaalselt erinev ühiskonnakorraldus. Ühisomand, päriliku aadli puudumine (virtus vera nobilitas – tõeline aadellikus seisneb voorustes)
  
• Klassikaline humanistlik voorusõpetus. Erasmus “Kristliku printsi kasvatamine” 1516
  
• Alternatiivne voorusõpetus. Machiavelli “Valitseja” 1513 (ilmus 1532)
  

Desiderius Erasmus (1466- 1536 )

• Euroopa tuntuim humanist , õppis Pariisis ja Torinos, elas Burgundias (kroonprints Karl V nõunik), hiljem Inglismaal (Cambridge’i professor), Šveitsis
  

Erasmuse olulisemad tööd

• “Panegüürika Philipp Ilusale” 1504
  
• “Narruse kiitus” 1509
  
• 1. kreeka k “Uus Testament ” koos uue ladina tõlkega 1516. Mõjutas Lutherit, hiljem neil konflikt
  
• Sõjavastased “Dulce bellum inexpertis” 1515, “Querela pacis” 1517
  
• “Kristliku printsi kasvatamine” 1516
  

“Kristliku printsi kasvatamine”

• Kirjutatud Karl V-le Aragoni troonile astumise puhul. Aforismide kogumik “valgustatud” valitsejale
  
• Ideaaliks absoluutne võim rahva nõusolekul.
  
• Kuidas saavutada rahva ‘konsensus’? Tuleb olla armastatud !
  
• 1) Juhised rahvale: Kui ei saa valitsejat valida, tuleb teda kasvatada. Otsustav: printsi kasvataja valimine
  
• 2) Juhised valitsejale. Voorusliku käitumise koodeks, juhindudes humanistlikest printsiipidest. Cicero valitsejaideaal + Itaalia “Valitsejapeeglid”
  

Erasmuse valitsejaideaal

• Valitsemine on võimalus teenida oma rahvast. Mitte üksnes au, vaid ka koorem
  
• Eristada tuleb sõpru ja meelitajaid (terav probleem alates antiigist: Carneades, Diogenes, Plutarchos)
  
• Lahendus: enda harimine (lugeda Cicerot, Platonit jt)
  
• Ülimaks eesmärgiks rahu ja stabiilsus. Sõda vaid äärmisel vajadusel. Mitte tõsta makse, vaid elada kokkuhoidlikult
  
• Hea valitsus = hea valitseja ja head seadused. Sekkuda võimalikult vähe
  

Niccolo Machiavelli (1469-1527)

• 1498-1512 Firenze vabariikliku valitsuse 2. kantsler, dipl. missioonid
  
• 1512 Medicite restauratsioon, M. vangistati, seejärel “asumisel”. 1513 “Valitseja” (ilmus 1532). Pühendatud võimu taastanud Giuliano di Medici’le
  
• 1531 “Discorsi e. arutlus Titus Liviuse Rooma ajaloost”
  
• Vastandlikud hinnangud ajaloos: kurat või „kuradi advokaat“?
  

Valitseja, 15. ptk.

• Nüüd on jäänud üle vaadata, kuidas tuleks valitsejal käituda alamate või sõpradega, kuidas neid juhtida ja valitseda. Teades, et paljud on sel teemal sõna võtnud , pole ma sellest veel kord kirjutades sugugi kindel, kas mind ei peeta jultunuks ja enesekindlaks, sest iseäranis selle teema käsitlemisel kaldun mina teiste poolt järgitud rajast kõrvale.
  
• Et aga olen endale eesmärgiks seadnud kirja panna midagi kasulikku neile, kes sellest aru saavad, siis tundus mulle sobilikum käia tegeliku, mitte kujuteldava tõe jälgedes.
  

Valitseja, 15. ptk.

• Paljud on kujutanud vabariike ja riike, mida pole eales nähtud ja mille tegelikust olemasolust pole kunagi kuuldud; ja et see, kuidas elatakse, on niivõrd kaugel sellest, kuidas tuleks elada, kogeb pigem hukku kui püsimajäämist see hingeline, kes jätab tehtava selle nimel, mida ta tegema peaks – eks tule ju kõrvalekaldumatult ausat ja korralikku eluviisi järgida tahtval inimesel paratamatult hukkuda nende paljude keskel, kes pole head. (corruzione, ozio, ambizione)
  
• Sestap on oma võimu säilitada tahtval valitsejal tarvis omandada võime mitte olla hea ning kasutada seda vastavalt vajadusele.
  

Machiavelli voorusemõiste

• Valitseja eesmärk: au (gloria) ja kuulsus (fama)
  
• Selleks vajalik: oma staatuse e. riigi säilitamine (mantenere lo stato) ning kasvatamine “suureks” (grandezza)
  
• Kõik, mis riiki säilitab ning viib suuruseni, on vooruslik! Seega: mõiste “voorus” (virtu) uus definitsioon, puhtalt instrumentaalne.
  
• Vooruslik e. virtuooslik (virtuoso) valitseja saavutab oma eesmärgid, kontrollides ja talitsedes saatust ( Fortuna )
  
• “Valitseja” – pragmaatiline käsiraamat, kuidas seda teha
  
• Machiavelli: “poliitilise realismi” alusepanijaid (versus idealism). Silmakirjalikkus ja kavalus voorusliku valitseja arsenalis
  

Machiavelli klassikalistest voorustest: heldus (16.ptk)

• “Alustades niisiis ülalnimetatud omadustest esimesega, ütlen, et oleks hea olla heldeks peetud, kuid ometi kahjustab sind heldus, mida kasutatakse selliselt , et sind ka tegelikult heldeks peetakse; sest kui seda kasutatakse vooruslikult, nii, nagu seda peabki kasutama, ei saada sellest aru ja sa ei pääse helde inimese vastandi häbistavast kuulsusest.”
  
• “…pole asja, mis kurnaks sind nii nagu heldus: sedamööda kuidas sa seda ilmutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või – püüdes vältida vaesumist  – aplaks ja vihatuks. Kõigi nende asjade hulgas, millest valitsejal tuleb hoiduda, on ka olukord, kus teda põlatakse ja vihatakse  – heldus viib sind välja nii põlguse kui vaenuni.”
  

Heldus ( järg )

• “Seepärast on arukam leppida ihnuskoi mainega, mis kätkeb hukkamõistu ilma vihkamiseta, kui soovist helde inimese maine järele olla sunnitud langema apla inimese kuulsusesse, mis sünnitab häbi koos vihkamisega.”
  
• Seega: heldus on pseudovoorus, sest põhineb maksustamisel. Parem mitte maksustada ja mitte raisata. Kogukonna huvidel põhinev ideoloogia
  

Machiavelli klassikalistest voorustest: halastus (17. ptk)

• “Jõudes jutujärjega teiste eelnimetatud omaduste juurde, ütlen, et iga valitseja peaks tahtma , et teda peetaks halastavaks ja mitte julmaks; siiski tuleb tal hoiduda kasutamast halastust vääriti. Cesare Borgiat peeti küll julmaks, ent just tema julmus oli see, mis lepitas Romagna, ühendas provintsi ning taastas seal rahu ja ustavuse.”
  

Kas olla armastatud või kardetud?

• “Siit saab alguse vaidlus: kas on parem olla armastatud kui kardetud või vastupidi. Vastuseks öeldakse, et tuleks tahta olla nii ühte kui teist, et aga mõlemat korraga saavutada on raske, siis on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud  – juhul, kui tuleks jätta kõrvale üks neist kahest.” (Vrdl. Erasmus!)
  
• “… inimestel [on] vähem aukartust kahjustada seda, kes paneb end armastama, kui seda, kes tekitab hirmu, sest armastust hoiavad alal kohusetunde köidikud, mis katkevad kohe  – kuna inimesed on alatud ja halvad  –, kui avaneb võimalus isikliku kasu saamiseks; hirmu aga hoiab alal kartus karistuse ees, mis ei jäta sind iial.”
  

Käitumisjuhised

• Milline peab olema valitseja iseloom? Kui vaja, peab käituma nagu lõvi, kui vaja, siis rebane ( iroonia Cicero suhtes). Kohandumine.
  
• Kasulik -> vooruslik, auväärne
  
• Pole üleskutse vägivallale! Hoiatavaks eeskujuks Sitsiilia türann Agathocles, kes reeturliku ja halastamatu poliitikaga saavutas võimu, aga mitte au (ei ole seega identsed!).
  
• Ka jõhkraid meetodeid võib kasutada “hästi” või “halvasti”
  
• Sõda pole iseenesest halb, sest mobiliseerib.
  
• Samuti sisetülid, sest lahkhelid aitavad võimu säilitada.
  

Humanistide mõjud 16.-17. sajandil

• Kuidas teha pealtnäha võimatut: ühendada Erasmus ja Machiavelli (iustitia/honestas+utilitas)
  
• Machiavelli mõju: kahtlus, kas printsiip “ausus on parim poliitika” (honestas=utilitas) peab paika. See võib olla tõene alamate, ent mitte valitsejate kohta
  
• Eetika kaksikjaotus:
  
• Individuaalne eetika: klassikalised moraalireeglid
  
• Avalik e. kollektiivne eetika, kehastab valitseja. Mõõdupuuks üldine hüve e. riigi huvi. 16. saj. mõiste ragione di stato e. raison d’etat e. reason of state
  

“Riigi huvi” teooriad 16. sajandil

• “Halb” ja “hea” riigi huvi teooria
  
• “Halb” – Machiavelli: eesmärk õigustab abinõu. Kasulikkus on absoluutne mõõdupuu
  
• “Hea”– valitseja suhtes kehtivad küll erinevad moraalireeglid, ent enamasti on moraalne käitumine kasulik. Nimetasid end anti-makjavellistideks, hoolimata sarnasustest.
  
• Riigimeheliku tarkuse (prudentia) rõhutamine – kuidas laveerida õigluse/auväärsuse ja kasulikkuse vahel
  
• Seega: alusvoorus on tarkus, mitte õiglus
  

“Anti-makjavellistlikud” teoreetikud

• Nt. prantslane Michel Montaigne (1533-1592), flaamlane Justus Lipsius (1547-1606)
  
• Montaigne’i essee “Kasulikust ja auväärsest”: “Kui mingi ettenägematu asjaolu või ootamatu riigi hädavajadus sunnib valitsejat murdma oma sõna või lubadusi või kalduma kõrvale oma tavapärastest kohustest, siis peab ta omistama selle hädavajaduse Jumala tahtele. See pole patt, sest ta loobub omaenda eesmärgist universaalsema ja võimsama eesmärgi nimel.”
  
• Samas traditsioonis Preisi Friedrich II “Anti- Machiavell ” ( 1740 ). Praktika aga erinev…
  

Elluviimine praktikas: Richelieu

• “Reason of state” teooria realiseerimine praktikas: kardinal Richelieu (1624-1642 Louis XIII peaminister )
  
• Positiivsete seaduste eiramine “riigi huvides”
  
• Richelieu õigustus: Tuleb eristada avalikku huvi ja erahuvi. Valitseja huvi= avalik huvi.
  
• Tavainimeste huvi on ebakõlas terviku huvidega
  

Friedrich II (1712-86, kun. 1740-)

• Idealistlik, valgustusest mõjutatud poliitiline teooria: “Anti-Machiavell” (1740), “Essee valitsusvormidest” (publ. 1777). Suhtles Voltaire ’iga
  
• “Valitseja on rahva esimene teener, kes on kohustatud käituma ausalt ja targalt ning täiesti omakasupüüdmatult, justkui ta peaks iga hetk aru andma oma kaaskodanikele”
  
• Pragmaatiline välispoliitika: 1740 Preisi kallaletung Austriale (1. Sileesia sõda). “Leiutage ettekääne!”
  
• Voltaire jt. valgustajad pettunud
  

• 9. loeng:
  Sõda ja rahu. Riikidevaheliste suhete normatiivsed alused
  

Põhiprobleem

• Kuidas sõda moraalselt õigustada?
  
• Vastust otsib “ius bello ” doktriin . Jaguneb kaheks:
  
• ius ad bellum
  
• ius in bello
  
• Kristlik patsifism kristliku maailma sõjakus Euroopa ajaloo paradoks ?
  
• Kas on lubatud valada teise inimese verd?
  
• Vastus enne kristlust: jah!
  

Antiiktraditsioonid sõjast

• Kreeka: Sõda on normaalseisund, loomupärane sõda barbaritega
  
• Rooma: Sõda on kõrvalekalle mõistuslikust käitumisest, ent teatud tingimustel õigustatud
  
• Iisrael (Vana Testament): Sõda on õiglane, kui toimub Jumala käsul
  

Aristoteles, Poliitika I.5.

• „Elusolend koosneb esmajoones hingest ja kehast, ja neist kahest üks on loomu poolest valitseja ja teine on alluv. … Mees on jällegi loomu poolest ülem ja naine on alam, ja üks valitseb ja teist valitsetakse: see printsiip laieneb kogu inimkonnale. Kui kuskil eksisteerib inimeste vahel selline erinevus nagu hinge ja keha või inimeste ja loomade vahel (nii nagu see on nende puhul, kes teevad vaid kehalist tööd ja ei oska midagi enamat), siis madalama sordi inimesed on loomu poolest orjad ning neile, nagu kõigile alamatõulistele, on soodsam olla valitsetud isanda poolt.“
  
  • Sõda loomupärase orja allutamiseks on õigustatud
    

Roomlased õiglasest sõjast

• Rooma stoitsistlik doktriin (Cicero): maailmas kehtivad universaalsed, mõistuslikud reeglid
  
• Mõistuslik inimene loom. Sõda on kõrvalekalle Millal õigustatud?
  
• 1) Enesekaitseks. Kaasneb karistusõigus .
  
• 2) Toimepandud ebaõigluse heastamiseks
  
• 3) Isamaa (patria) kuulsuseks ja auks
  

Vana Testament sõjast I

• Moosese 5. raamat (Deuteronoomium), 20:
  
• 10 Kui sa jõuad mõne linna ligi, et sõdida selle vastu, siis paku sellele rahu!
  
• 11 Ja kui ta sinult rahu vastu võtab ja avab sulle väravad, siis olgu kogu rahvas, kes seal leidub, sulle töökohustuslik ja teenigu sind
  
• 12 Aga kui ta ei tee sinuga rahu, vaid valmistub sõjaks su vastu, siis piira teda!
  
• 13 Ja kui Issand , su Jumal, annab ta sinu kätte, siis löö
  mõõgateraga maha kõik ta meesterahvad!
  
• 14 Aga naised, lapsed, loomad ja kõik, mis linnas on, kõik
  sellest saadav saak riisu enesele ja söö oma vaenlastelt saadud
  saaki, mida Issand, su Jumal, sulle annab!
  

Vana Testament sõjast II

• 15 Nõnda tee kõigi nende linnadega, mis on sinust väga kaugel, mis ei ole nende siinsete rahvaste linnade hulgast!
  
• 16 Aga nende rahvaste linnades, keda Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks, ära jäta elama ühtegi hingelist,
  
• 17 vaid hävita sootuks hetid, emorlased, kaananlased,
  perislased, hiivlased ja jebuuslased, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud,
  
• 18 et nad ei õpetaks teid tegema kõiki nende jäledusi, mis nad tegid oma jumalatele, ja et teie ei teeks pattu Issanda, oma Jumala vastu!
  
• Seega: israeliidid sõdivad Jumala käsul oma naabrite vastu
  

Uus Testament tapmisest ja sõjast I

• Uus Testament keelab üsna üheselt:
  
• Matteuse evangeelium 5.38-39:
  
• Te olete kuulnud, et on öeldud : Silm silma ja hammas hamba vastu!
  
• Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes
  teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!
  
• Matteuse 26.52:
  
• Siis ütles Jeesus talle: “Pista oma mõõk tuppe tagasi,
  sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad!”
  

Uus Testament tapmisest ja sõjast II

• Roomlastele 12.19-21:
  
• Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: “Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte” – nii ütleb Issand.
  
• Veel enam: “Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!”
  
• Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!
  

Kristliku “õiglase sõja” doktriini loomine

• Varakristlased järgisid doktriini täht-tähelt
  
• 380 Theodosius I Thessaloniki edikt: kristlus riigiusuks
  
• 410 Rooma rüüstamine visigootide poolt, kristlaste süüdistamine
  

Augustinus (354-430), Hippo Regiuse piiskop

• “Jumala riigist” (De civitate dei): Jumala ja inimeste riigi lepitus
  
• 430 suri Hippo piiramise ajal vandaalide poolt
  

Augustinuse teoloogia I

• Senine motivatsioon (enesekaitse, riigi kuulsus) ei sobi: kristlastele mittekohane.
  
• Pööras Piibli õpetuse ringi. Piibli käsk armastada, mitte tasuda kurjale kurjaga.
  
• Aga see ei välista sõdimist!
  
• Uus vooruseõpetus: voorus ei seisne tegudes, vaid südame hoiakus.
  
• Mis on sõjas tõeline kurjus? Mitte surm iseenesest, vaid ihad ja tungid. Kurjus seisneb patustes soovides.
  

Augustinuse teoloogia II

• Oma elu kaitsmine – kas õige või vale tung? Vale, sest õnn seisneb hinge päästmises. Armastada tuleb asju, mida me ei saa endast sõltumatult kaotada.
  
• Seega omavoliline vägivalla kasutamine lubamatu, sest ei suuda ihasid alla suruda. Seadus lubab ennast kaitsta, kuid tegelikult on see patt.
  
• Peame ära pöörduma maistest asjadest ja naudingutest. Jumala armastus on armastus igavese vastu.
  
• Kuidas siis sõdimine maiste asjade eest õiglane?
  

Augustinus õiglasest sõjast

• Vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda.
  
• Vaid valitsejate korraldusel ja raske südamega.
  
• Tapmine seaduse nimel, ihadeta. Halastuse mõõde.
  
• Riigi eesmärgiks kord, et patused ei kahjustaks üksteist. Jumala tahte teostamine maal.
  
• Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest. De Civitate Dei 19.7: “Teise poole ebaõiglus asetab targale inimesele kohustuse pidada sõda.”
  
• Õiguslik mõõde. Eelkõige karistus-, mitte kaitsesõda.
  

Augustinuse mõju doktriinile

• Keskendumine motivatsioonile. Tunnetuslikud probleemid: vaenlase nähtavad teod võivad olla toime pandud õiglase südamega
  
• Autoriseerimise (volitamise) olulisus. Edaspidi fundamentaalne
  
• Ius ad bellum põhiprintsiip: vajadus karistada õigusrikkumist
  

“Õiglase sõja” doktriini areng keskajal

• Teemaga tegelesid kanonistid ja teoloogid
  
• Teoloog Aquino Thomase (c 1225-1274) “Summa theologiae” 2ae 2ae quaestio 40 “De bello”. Augustinuse ideede süstematiseerimine ja analüüs
  
• 3 kriteeriumi:
  
• Õige autoriteet (recta auctoritas). Valitseja käsk
  
• Õiglane põhjus (iusta causa). Õigusrikkumine
  
• Õiglane eesmärk (recta intentio). Laiemaks eesmärgiks peab olema (õiglane) rahu
  

Püha sõja doktriin

• Alternatiivne doktriin: püha sõda. Ristisõdade õigustamine
  
• Urbanus II üleskutse ristisõjale 1095
  
• Siiski: ka pühas sõjas kehtivad Aquino Thomase piirangud
  
• Paganlus pole piisav põhjus. Ristisõdu kujutati kui kaitse- või tagasivallutussõdu
  

Õiglane sõda Püha sõda

• Kristlike naabritega
  
• Vägivald halb, ent teatud tingimustes vajalik
  
• Vägivalla pos. külg: korra taastamine
  
• Pattu saab vältida, ent keeruline
  
• Kohuseks inimesele kui alamale, vasallile, patrioodile
  
• Uskmatutega
  
• Moraalne hinnang vägivallale tuleneb kavatsustest
  
• Tervikuna positiivne: võitlus J riigi hüveks
  
• Kaasneb pattude andeksandmine
  
• Kohuseks inimesele kui kristlasele
  

Varauusaegsed traditsioonid I: uus-skolastikud

• Dominiiklane Francisco de Vitoria (1492-1546), jesuiit Francisco Suárez (1548-1617). Ka protestandid.
  
• Toetusid Augustinusele ja Aquino Thomasele
  
• Keskmes individuaalne patt: kuidas sõdida patuta?
  
• Kuna sõda on vastus õigusrikkumisele, saab see olla õiglane vaid ühel poolel. Enesekaitse õiglase rünnaku vastu on lubamatu!
  

Varauusaegsed traditsioonid II: humanism

• Humanistid. 2 põhisuunda:
  
• Kristlik patsifism. Erasmus:
  
• sõda on loomalik, mittekristlik
  
• unistus rahuprintsist
  
• samas teatud sõjad lubatud
  
• Humanistlik (Machiavelli, Lipsius) “riigi huvi” teooria -> juriidilisse keelde Oxfordi juuraprofessor Alberico Gentili
  

Alberico Gentili teooria

• Alberico Gentili (1552-1608) “De iure belli”.
  
• Fookuses kollektiivsed õigused. Sõjaõigus on juriidiline, mitte teoloogiline distsipliin!
  
• “Õiglane sõda” on eelkõige kaitsesõda. Igal juhul lubatud:
  
• Ka siis, kui vastasel on õiglane põhjus.
  
• Ja siis, kui vastane pole veel rünnanud, aga kavatseb seda teha
  
• Jõudude tasakaalu taastamine
  
• Humanitaarse interventsiooni doktriin (suveräänide universaalne karistusõigus):
  
• Teiste riikide alamate kaitsmine türannia vastu
  
• Loomuõiguse rikkujate (barbarite) karistamine kogu maailmas
  

Varauusaegsed traditsioonid III: loomuõigus

• Riigisisene õigus = positiivne õigus (valitseja tahe)
  
• Mis peaks olema „rahvaste õiguse“ (ius gentium) alus?
  
• Vastus: loomuõigus
  
• Keskajal loomuõigus = Jumala positiivne õigus. Nüüd eristus : loomuõiguse lahutamine moraaliteoloogiast
  
• Loomuõiguse avastamise meetod: inimloomuse vaatlemine väljaspool riiki (loomuseisundis)
  

Hugo Grotius (1583-1645)
Hugo Grotius õiglasest sõjast

• Inimloomuse 2 põhiinstinkti: enesesäilitamine ja sotsiaalsus. Õigussüsteemi alus
  
• Skeptik Carneades: õiglus = kasulikkus
  
• Grotius: rahvusvahelise õiguse reeglid peavad tagama pikaajalise kasulikkuse. Mitte lähtuda hetkekasust
  
• Sõjaõigus: tasakaalu leidmine uusskolastikute ja Gentili vahel
  
• Teoloogidelt: õiguste ja kohustuste korrelatsioon
  
• Ennetav enesekaitse: piiratud õigus (vaid reaalsete ja vahetute ohtude tõrjumine)
  
• Gentililt: suveräänidel universaalne karistusõigus
  

Üldised arengud uusajal

• Õiguse lahutamine moraalist e formaalse “õiguspärasuse” rõhutamine sisulise “õigluse” asemel:
  
• Sõda võib olla ebaõiglane põhjuse poolest, ent peetud õiglase võimu (suverääni) poolt ning “juriidiliselt korrektselt”.
  
• Teatav “rahvusvaheline anarhia” ->
  
• 19. saj. põhirõhu kandumine “ius ad bellum’ilt” “ius in bello’le”
  

Rahuprojektid, sõja kriminaliseerimine

• Samaaegselt “igavese rahu” projektid:
  
• maailmasuverääni kehtestamine (Abt de Saint-Pierre jt)
  
• Kanti “demokraatliku rahu” projekt: konstitutsioonilised vabariigid ei sõdi
  
• Agressiooni kriminaliseerimine 20. sajandil. Briand-Kellogi pakt 1928, ÜRO Harta 1945.
  
• Tänapäeva probleemid:
  
• humanitaarne interventsioon
  
• ennetav enesekaitse
  
• asümmeetriline sõda (terror)
  

• 
  

VABADUS, VÕRDSUS, VENDLUS
Benjamin Constant, 1819

• Kõne “Antiikaja inimeste vabadus võrrelduna uusaja inimeste omaga ”:
  
• antiikaegne vabadus oli vabadus osaleda vahetult riigi valitsemises
  
• uusaegne vabadus on rahumeelne hüvede kasutamine privaatsfääris
  
• Prantsuse revolutsiooni algatasid filosoofid, kes ei teadvustanud seda erinevust (antiikvabadus uusaja tingimustes).
  
• Uusaegne inimene vajab uusaegset vabadust: kaudne osalus poliitikas – vaja erasfääri vabadust
  

Isiah Berlin , 1958

• Inauguratsiooniloeng “Vabaduse kaks mõistet” (Two concepts of liberty):
  
• positiivne vabadus (Constanti antiikne vabadus-osaleda pol.) – “vabadus millekski” (eluks konkreetsel seatud viisil)
  
• negatiivne vabadus (Constanti uusaegne vabadus) – “vabadus millestki ” (sekkumisest)
  
• Positiivset vabadust hindas negatiivselt – selle kattevarjus fanaatikud piiravad tegelikku , negatiivset vabadust
  
• Gerald MacCallumi kriitika: pos. ja neg. vabadus on üks ja seesama – vabadust saab üksnes negatiivselt defineerida. alati vabadus sekkumisest, neg.> ?
  

Vabadusekäsitused: süstemaatika

• Antiikajast kaks kontseptsiooni , mõlemat iseloomustatud kui ‘vabariiklikku vabadust’:
  
• Kreeka vabadus – inimene kui “poliitiline loom”, poliitikas osalemine kui tema loomuse teostamine
  
• Rooma vabadus – vabadus vastandatuna orjusele, vaba inimene ei ole teise meelevallas (orjad) vaba teise meelevallast. (neg.defineeritavad)
  
• Uusajast ‘ liberaalne vabadus’, ka tänapäeval domineeriv. Ent ka siin kaks liini:
  
• Hobbesist lähtuv – vabadus kui väliste piirangute puudumine>
  
• Locke’ist lähtuv – vabadus kui “ vabadused ” - inimese loomupärased õigused
  

Rooma vabariiklik vabadus

• Eristus: ori versus vaba mees (seisundi erinevus)
  
• Ori on peremehe meelevallas, kel on õigus sekkuda (ei pruugi sekkuda, aga …)
  
• Meelevallas olek muudab inimese (orja) orjameelseks >kardab ja üritab ära hoida.
  
• Ajaloolased Sallustius, Livius, Tacitus rakendavad vabadusmõistet valitsuskordade analüüsil:
  
• Vabariigis on kodanikud vooruslikud- ise valitsevad end, pole teise meelevallas.
  
• Ainuvalitsuse tingimustes pole voorusi ega suuri tegusid, valitseb orjameelsus
  
• Filosoofid (Cicero) kutsuvad kodanikke üles vabadust kaitsma, isegi hea valitseja vastu.
  

Uus-rooma vabariiklik vabadus: Machiavelli

• Quentin Skinner “Vabaduse kolmas mõiste” Isiah Berlin Lecture 2001
  
• Machiavelli “Discorsi” 1531:
  
• Enamuse inimeste jaoks on suurim võimalik hüve vabadus (libertá) ehk vaba elu (vivere libero) – nad soovivad taotleda vabalt oma eesmärke, kartmata teisi inimesi
  
• See on võimalik vaid siis, kui ei olda kellestki sõltuvuses (dipendenza või servitù)
  
• Ainult vabariigis ei olda kellestki sõltuvuses – seega vaid siis, kui ennast ise valitseme, oleme vabad
  

Machiavelli vabaduse säilitamisest

• Vabariik püsib vaid siis, kui selle seadusi täidetakse – eeldab kodanikuvoorust (virtú)
  
• Vabariiki pikalt säilitada on õnnestunud vaid vähestel rahvastel. Tavaliselt mandumine (corruzione)
  
• Roomlased seda suutsid ja saavutasid suuruse (grandezza), neilt tulebki õppida:
  
• Seadused, mis reguleerivad võimuloleku aega, varanduse kasutamist jne- isiklikku võimu ei tohi toita
  
• Kaht vastandlikku sotsiaalset gruppi (grandi vs populo) esindavate institutsioonide vastasseis (senat vs tribunaat)
  
• „Kõik seadused, mis vabaduse kaitseks loodi, pärinesid sellest vastasseisust“
  

Uus-rooma vabadus 17. s. Inglismaal

• Parlamendi ja kuninga vastasseis:
  
• 1610–1614 kuningas kehtestas parlamendi nõusolekut küsimata tollimakse, apelleerides krooni eesõigusele
  
• 1628 riiklik sundlaen (Forced loan). Keeldujate vangistamine
  
• 1630. aastatel laevamaksu (Ship money ) muutmine üldiseks maksuks
  
• 1642 viie parlamendiliikme vangistamine
  
• Parlamendi kõnemehed: kirjeldatud sammud reedavad kuninga taotluse oma alamad orjastada, muutes nende isikuvabaduse sõltuvaks kuninga suvast
  

1642: võimukriis ja kodusõja algus

• Maaväe küsimus – kuningas viivitas parlamendi juhtimisõiguse kinnitamisega
  
• Parlament: eitas kuninga vetoõiguse legitiimsust, kuulutas oma korralduse salus populi (julgeoleku) nimel rahvale siduvaks
  
• Kuningas: ilma vetoõiguseta poleks ta enam „Inglismaa kuningas“, vaid ainult „Veneetsia doodž“
  
• Parlamendi eestkõnelejad: Kui vetoõigus on olemuslik osa inglise (sega)valitsusest, siis see muudab inglased kuningast sõltuvaks, ehk tema orjadeks
  
• Salus populi nimel parlamendi relvastatud vastupanu kuningale õigustatud – kodusõja algus 1642 augustis. 1649 Charles I hukkamine
  

Inglise vabariik (Commonwealth) 1649–1660

• John Miltoni (1608–1674) kaitsekõned vabariigile:
  
• Eikonoklastes (1649): Charles I tahtis muuta kogu Britannia oma orjadeks
  
• Toetudes Cicerole: orjusseisund on rahuseisund vaid näiliselt.
  
• Ei ole üllamat põhjust sõjaks kui vabaduse kaitse ja taastamine
  

Inglise vabariiklased 17. sajandil

• John Milton, James Harrington, Algernon Sidney:
  
• Vastandavad vabadust ja orjust ning näevad vabaduse tingimusena
  
• Rahva poliitilist osalust (parlamendi kaudu)
  
• Täidesaatva võimu eriõiguste (discretionary power) puudumist
  
• Kodanikuvoorusi
  

Vabariiklik vabadus 18. Sajandil (rooma ja uusrooma konts)

• Anon., Cato’s Letters 1720-1723; lord Bolingbroke:
  
• Kuulsa revolutsiooni (1689) järgne Inglise parlamentaarne monarhia on vabaduse parim tagatis
  
• Ka selline süsteem toetub kodanikuvoorusele
  
• Voorust ja seega ka “inglise vabadust” õõnestab kaubanduslik jõukus -> laiskus ja lodevus, loobuvad riigi teenimisest.
  
• Kriitika Robert Walpole’i valitsuse (18. saj. algus) korruptsiooni kohta – ohustavad inglaste vabadust
  

Liberaalne vabadus

• Kaks peamist allikat:
  
• Thomas Hobbes vabadusest „Leviathanis“
  
• John Locke inimese loomulikest õigustest „Teises käsitluses valitsemisest“
  

Vabadus ja võrdsus: Hobbes, Locke ja uusaegne loomuseadus

• Loomuseaduse (natural law) põhipostulaat – inimestel on nende ühesugusest loomusest tulenevad ühesugused õigused või kohustused, s.t. nad on loomupäraselt võrdsed. ei sünni ebavõrdseks.
  
• Kuigi inimeste võimed on erinevad, pole kellelgi loomupärast õigust sünnipäraselt kõrgemale staatusele või võimule kaasinimeste üle
  
• Seega: poliitiline võim saab alguse kokkuleppest
  

Hobbesi vabadusmõiste

• Tõeline vabadus – vabadus välistest takistustest:
  
• “Vaba mees on see, kes neis asjades, mida ta suudab teha ja mida ta soovib teha, pole teiste poolt takistatud.”
  
• Mõiste “vaba tahe” on absurd – mõistet “vaba” saab kasutada vaid tegude kirjelduseks. – alati mingi teguri poolt tingutud.
  
• Kui keegi mõjutab meie tahet, aga ei sunni füüsiliselt, on tegu ikkagi vaba
  
• Seega: tegu on vaba, kui see on meie enda tahte tagajärg
  
• Nt keegi paneb noa kõrile ja küsib kas raha või elu?> ei ole vaba siis. Hobbes ütleb, et oleme küll vabad, sest me tahame ära anda raha, et alles jääks elu.
  

Riigialama vabadus?

• Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab sealt, kus lõpevad seaduste keelud-käsud
  
• nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne
  

Vabariiklik vabadus?

• Mõttetus! Saab olla kollektiivne (riiklik iseseisvus ), aga mitte individuaalne vabariiklik vabadus
  

Hobbes vabariiklikust vabadusest

• “Lucca linna väravale on kirjutatud suurte tähtedega LIBERTAS, ent kes võiks arvata, et üksikisikul Luccas on rohkem vabadust oma vabariigi teenimisest [seadustele allumisest] kui Konstantinoopolis. Olgu valitsus vabariiklik või monarhistlik, vabadus on ikka samasugune.”
  
• Vabariiklased on oma ebaloogilise vabadusemõistega inimeste pead segi ajanud
  
• Riigi ülesandeks on tagada kord, mitte vabadus
  

Locke’i vabadusmõiste

• Teine käsitlus valitsemisest (1689) – “võrdne vabadus seaduste all”
  
• Võtab üle Hobbesi arusaama, et vabadus on väliste takistuste (piirangute) puudumine
  
• Seob selle teistsuguse loomuõiguse käsitusega
  

Seadused kui vabaduse tagatis

• Inimesed on loomupäraselt võrdsed ja vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele (loomuvabadust piirab ainult loomuseadus)
  
• Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisele tahtele (erinevus Hobbesist)
  
• Seadused ei piira, vaid kindlustavad vabadust
  
• Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise – alaline õigus astuda vastu orjastamisele (erinevus Hobbesist)
  

Locke valitsuse õiguspärasusest – vabariiklike ideede mõju

• Rahvas loovutab osa vabadusest valitsusele ja kuuletub sellele vaid teatud tingimustel- peavad olema täidetud.
  
• Rahval on kontroll valitsuse üle
  
• Valitsusel ei ole “eriõigust” piirata inimeste vabadusi
  
• Omandi puutumatus
  
• Erinevus vabariiklastest: otsene osalus pole oluline, piisab esindajate valimisest (representatiivne valitsusvorm)
  

Ameerika revolutsioon (1776) ja kolm vabadusekäsitust

• Ameerika kolooniate probleemid Inglise krooni kehtestatud maksudega- polnud rahul.
  
• Vabariiklik süüdistus – “Briti parlamendi meelevallas olemine”, sõltuvus sellest
  
• Locke’ ilik süüdistus – kodanike vabaduste jalge alla tallamine
  

Hobbesilik vastus

• Briti krooni poliitika kaitsjad, nt. John Lind (Briti peaministri pamfletikirjutaja) rakendavad Hobbesi ideid:
  
• Inglased ja ameeriklased on ühtmoodi vabad ja mittevabad kuivõrd nende elu ei reguleeri või reguleerivad seadused
  
• See, kes annab seadusi, ei mängi siinjuures rolli
  

Iseseisvusdeklaratsioon (1776)

• Iseseisvus, s.o. sõltumatus (independence) Briti ülemvõimust (vabariiklik argument):
  
• Briti kroon on käitunud despoodina– “vaba rahvas” ei saa sellise ülemvõimu all elada
  
• Loomulikud õigused (Locke’ilik liberaalne argument):
  
• Kõik inimesed on loodud võrdseks, kõigile on Looja poolt antud võõrandamatud õigused, mille hulgas on elu, vabadus ja õnne taotlemine. Valitsused on ellu kutsutud nende tagamiseks ning saavad oma volituse valitsetavate nõusoleku läbi
  

Vabadusideed 18. saj. Prantsusmaal (vana kord, absmon.)

• Absoluutne monarhia, kõrghetk Louis XIV (ainuvõim 1661-1715) ajal
  
• Alates 1615 „generaalstaate“ enam kokku ei kutsuta.
  
• Tugev pärisaadel, päritavate ametidega parlamendid kinnitavad seadusi. Samas kuningas nimetab ministrid oma suva järgi
  
• Kasvav maksukoormus Prantsuse välispoliitiliste ambitsioonide tõttu, konkurents Inglismaaga (kriis, välisvõlg, ingl.läks maj. mööda.)
  
• Kriitika: Locke’ilik vabadusekontseptsioon – ei arvestata võrdsuse ja õigustega (Voltaire); vabariiklik vabadus – prantsuse riigialamad on kuninga orjad (Diderot, Rousseau)
  

Reformi võimalikkus Prantsusmaal?

• Valgustajate 3 lahendust:
  
• Absolutism vabaduse nimel (Voltaire), abs. tugevdada, aadleid alla suruda
  
• Piiratud monarhia kui prantsuse vabadusmudel (Montesquieu)
  
• Vabariiklik vabadus (Rousseau) kahtles selle teostatavuses.
  
• Voltaire – kuningal on voli kõrvaldada aadli privileegid ja piirata enda võimu. Parlament vajalik alles pikemas perspektiivis
  

Montesquieu prantsuse vabadusest

• Montesquieu Seaduste Vaimust (1648) – kuningavõim on piiratud aadli ja kohalike parlamentide võimuga. Pole vaja matkida Inglismaad. Prantsusmaal on omalaadne vabadus, Voltaire’ilik absolutism hävitaks selle
  
• Ei nõustu teesiga, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus on vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal):
  
• Vabariigi kodanikuvoorused põhinevad võrdsusel ja karmil kasvatusel
  
• Monarhiad on teistsuguse ühiskonnaga; üleminek monarhiast vabariiki on võimatu
  

Rousseau vabariiklik vabadus

• J. J. Rousseau „Ühiskondlikust lepingust“ 1762, jt vabariiklased – uus-rooma vabadusekäsitlus.
  
• Vabad on vaid inimesed, kes alluvad enda heaks kiidetud seadustele. Isegi Inglise esindusdemokraatia ei ole vastuvõetav – ollakse esindajate orjad
  
• Tänapäevast monarhiat pole võimalik muuta vabariigiks:
  
• võimalikud vaid väiksel territooriumil
  
• põhinevad sotsiaal-majanduslikul võrdsusel
  
• eeldavad kodanikuvoorust
  
• Ükski neist eeldustest pole täidetud
  
• Prantsuse revolutsiooni ideede faasid
  
• Prantsuse revolutsiooni algul (al. 1789): liberaalsed ideed konstitutsioonilisest monarhiast
  
• Alates 1792. aastast: jakobiinlik suund, mis rakendas Rousseau’ jt vabariiklaste ideid
  

Robespierre’i (1758-1794) “Vooruse vabariik” 1793-1794

• Tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes
  
• Vabariik vajab kodanikuvoorust
  
• Kodanikuvoorus eeldab võrdsustamist ning kodanikureligiooni
  
• Vabaduse sümbol Pr. rev. ajal – vabakslastud orja mütsike
  
• Vendluse sümbol –
  ühendatud käed
  
• Võrdsuse sümbol –
  müürsepa lood
  

Benjamin Constanti kriitika

• Antiikaja vabaduse toomine uusaega – lõpeb krahhiga
  
• Uusajal tagab vabadust konstitutsiooniline monarhia
  

Kokkuvõte: vabadus, võrdsus, vendlus

• Nii vabariiklik kui ka liberaalne vabadusekäsitus on põhialuselt egalitaarsed, võrdsusel põhinevad:
  
• vaidlustavad sünnipärased staatuse erinevused inimeste vahel
  
• Sotsiaal-majandusliku võrdsuse küsimuses erinevad:
  
• vabariiklikus vabadusekäsituses oluline
  
• ebaoluline liberaalses käsituses – liberaalne vabadus sobib seega ka moodsale turumajandusele
  
• Võrdsus ja vendlus?
  
• vabariiklased: ebavõrdsus muudab omakasupüüdlikuks, ühistunne võimatu
  
• liberaalid : vendlus on hea, aga pole omaette eesmärk
  

Agathon:

• esmalt ülistada Erose omadusi, siis temalt saadudu ande.
  

• Eros on kõige õndsam, kõige ilusam ja täiuslikum jumalate seas kõige noorem, vihkab vanadust, seltsib noortega, elab inimeste ja jumalate südametes.
  
• õigluse kõrval on talle iseloomulik ka arukas - oskab oma ihasid ja kirgi valitseda, ükski kirg ei ole Erosest tugevam.
  
• Eros ei tee ülekohut ega kannata ise ülekohtu all
  
• ei kasuta vägivalda, kuna kõik alluvad temale vabatahtlikult
  
• kelle õpetajaks on Eros olnud, tõusevad tippu
  
• vabastab võõrdumisest ning jagab külluses intiimsust
  
• kas inimene armastab ja ihaldab, kui tal on armastuse ja ihalduse obj, või juhul, kui tal seda ei ole?
  
• osutub paratamatuks, et ihaldatakse just seda, mis puudub, ega ihaldata siis, kui puudust ei tunta
  
• AGA kui tugev soovib saaad tugevamaks ja väle väledamaks, siis ihaldatakse seda, mis juba on.
  
• AGA HOOPIs terve tahab terveks JÄÄDA, rikas rikkaks JÄÄDA ->püsikindlus!
  
• järelikult ihaldab inimene just seda, mis pole talle kättesaadav ja mida tal ei ole, samuti seda, mis ta ise ei ole ning millest ta puudust tunneb. eks objektid, mis kutsuvad esile ihalduse ja armastuse ongi seda laadi?!
  
• kokkuvõte- Eros on eelkõige armastus kellegi vastu ja seejärel ostub armastuse objektiks too, kellest keegi puudust tunneb.
  
• Eros armastus ainult kauni vastu?!- järelikult puudub Erosel ilu??
  
• Eros deemon. on jumalate ja inimeste vahel selgitajaks ja vahendajaks - annab jumalatele inimeste ohvrid ja palved, inimestele käsud ja hüvitused.
  

ARISTOTELES

• loomutäiusest teod on iseenesest nauditavad, nad on ka üllad ja head, ja mõlemalt ülimal määral.-> seega on õnn parim, kauneim ja nauditavaim!
  
• paljud teod saavad teoks tänu abivahenditele - sõbrad, raha, riigivõim. täieliku õnneseisundi rikub see, kui mõned abivahendid puuduvad nt. seisus, raha vms.
  
• LISAKS on õnne jaoks vaja soodsat olukorda -> osad samastavad õnne juhusliku õnnega.
  
• inimesed peavad õnne jumala anniks, seda isegi siis, kui tegelikult on õnneni enda käel jõutud.
  
• poliitika eesmärk - kujundada kodanikke tublideks ja üllasteks tegutsejateks.
  
• me ei räägi õnnest loomade puhul, sest see ei ole neile tavapärane toimimisviis, samuti mitte lapse juures, sest nad ei osale oma nooruse tõttu selles.
  
• Soloni näide - kas inimene ei saa olla õnnelik seni, kuni ta elab?! - ühegi inimese puhul pole õnnetunne täielik kuni teda enam hädad ja ebaõnn kätte ei saa st. surnud.
  
• ÕNNELIK INIMENE - õnne ei võta ära suvalised õnnetused, vaid väga suured.
  
• kiites kiidame selle eest, milline miski asi on ja millises seoses teisega.
  
• õnn - hinge toimimisvõime
  
• loomutäiuseid kaks - mõistuslik ja kombelisus. mõistusetäiuslikkus tekib ja suureneb enamasti õpetamise tulemusena, seega vaja kogemust ja aega, kombetäius kujuneb välja kombaharjumuste käigus. -> ei teki looduse mõjul
  
• looduselt võtame vastu võimed, mida me vastavalt loomusele omandame ning kombeharjumuse kaudu arendame lõpuni
  
• loomutäiuse saame, kui meil on esmalt võime toimida.
  
• naudingutest hoidudes saame tasakaalukateks ja sellisena me suudamegi nendest hoiduda.
  
• on kolm täiust mida valida - ilus, kasulik ja nauditav, ning kolm, mida vältida - inetu, kahjulik, ebameeldiv.
  
• luumutäiuse puhul tähendab teadmine vähe
  
• hingenähtusi kolm: tunded, võimed, seadmised.
  
• loomutäius seostub tunnete ja tegutsemisega, kus liigsus on viga ja puudulikkus laiduväärt, vahepealsed kiiduväärt ja õigesuunalised. -> loomutäius vahepealne
  
• pahega seostub liialdus vüi puudulikkus, loomutäiusega aga vahepealsus.
  
• loomutäius - seadmus valida seda, mis on meue suhtes vahepealne, mille määrab looguline arutelu, nii nagu määratleks mõistlik inimene.
  

CICERO

• Loodus on määranud, et iga elusolendite liik ennast, oma elu ja keha kaitseks /.../ ning kõike elamiseks vajalikku otsiks ja hangiks. Ühine kõigile elusolendeile on ka soo jätkamise kihk.
  
• Inimene seevastu tunnetab mõistuse abil järjepidevust, ta näeb asjade põhjusi, teab nende eelastmeid ja nii-öelda ajendeid.
  
• Samuti seob mõistuse loomupärane jõud inimese inimesega, võimaldades mõttevahetust ja kooselu; iseäranis annab ta inimesele kaasa erakordse armastuse om ajärelsoo vastu.
  
• iseäranis on inimesele omane tõe uurimine ja selgitamine /.../ salajaste või imeliste asjade tundmine on meie silmis õnnelikust elust lahutamatu .
  
• ükski teine elusolend ei taju kõige nähtava kaunidust, veetlust ja üksikute osade kooskõla.
  
• aulisuse neli lähtekohta: tõe tunnetamise oskus või inimühiskonna kaitsmine, igaühele oma määramine ja lepingutest kinnipidamine ; või üleva ja võitmatu vaimu suuruses ja jõus, või kõige teokssaava öeldava korrapäras ja määras, mis näitab vaoshoitust ja mõõdukust. neist võrsuvad välja inimeste kohustused.
  
• rakendades elus ettetulevate asjade suhtes korda ja määra, säilitame aulisuse ja väärikuse. aulisus=tegu.
  
• tõe tunnetamine - inimesele kõige loomulikum. teatavasti üealub teadmise ja tunnetamise kütkestav iga meid kõiki; paista selles välja on me meelest kiiduväärt, seevastu vääratust, ekimist ja mitteteadmist me peame halvaks ja häbistavaks.-> tuleb vältida kaht viga: et me ennatlikulöt nõustudes peame tundmatut tuntuks; teine, et mõningad näevad liiga palju ja liiga püüdlikult vaeva asjadega, mis on ebaselged, keerulised ja tarbetud.
  
• kogu vaimutöö siht seisneb, kas aulisi asju ja õnnelikku elu võimaldavate otsuste vastuvõtmises või teadmiste ja tunnetuste avardamises..
  
• sidemed inimeste vahel ja niiöelda elu ühisus: õiglus (et keegi kedagi ei kahjustaks -> ühisomand ühisomandina, enda omand enda omana. ps! loodustelt ei pärine mingit eraomandit. õigluse aluseks on ustavus) ja heategevus .
  
• Platon: me ei ole sündinud vaid enda jaoks- osa meist isamaale, osa sõpradele. Inimesed aga sünnivad inimeste jaoks.
  
• ebaõigluse liike kaks: esimesed, kes ebaõiglust rakendavad ja teised, kes ei päästa ebaõiglusest neid, kellel seda rakendatakse.
  
• enamasti tehakse ebaõiglust, et omandada see, mida kirglikult on ihaletud riigiasju teevad samuti vaid sunniviisiliselt.
  
• Terentius: mis saab osaks meile, me tunneme ja tajume siiski teravamalt sellest, mis saaba osaks teistele.
  
• õiglus: et kedagi ei kahjustataks ja et teenitaks üldist kasu.
  
• ei tule kinni pidada lubadustest, mis on kautud neile, kellele oled lubanud, kui nad sind kahjustavad rohkem, kuui kasu toovad teisele.
  
• riigi osas tuleb kõige rohkem kinni pidada sõjaõigusest.
  
• õiglane on sõda, mis peetakse pärast nõudmiste esitamist ja avalikku kuulutamist.
  
• meie vahendite valik sõltub, kas vastane on isiklik vaenlane (elu ja surm) või ametikoha kaastaotleja (väärikus ja au)
  
• õiglust tuleb järgida ka kõige alamate suhtes
  
• pettus on omane rebasele, jõud lõvile, inimesele ei sobi neist kumbki, kuid pettus väärib siiski suurimat põlgust
  
• heategevus ja heldus: kohane inimloomusele. oluline silmas pidada, et heategevus ei kahjustaks neid, kellele tehakse ega ka teisi- heategevus ei tohi ületada suutlikkuse määra, samuti, et igaüks saaks oma teeneile vastavalt.
  
• kes ühtesid kahjustavad, et teistele anda, teevad nagu omand oleks neile kuuluv.
  
• tuleb rakendada heldust, mis sõpradele kasu tuues kedagi ei kahjustaks.
  
• ilmneb kaht liiki heldust: heategev olla ning heategu hüvitada. mittehüvitada ei ole tublile mehele kohane.
  
• heategu hüvitades või heategu tehes tuleb aidata esmalt seda, kes vajab rohkem.
  
• loomadest erineme, sest neile ei omistada õiglus, erapooletust ja headust
  
• sõpradel on kõik ühine - kr. vanasõna
  
• üldkehtivad kohustused: ei saa keelata voolavat vett, lubada tuld tule võtmiseks, anda kaalutlejatele usaldusväärset nõu. see kõik on kasulik saajale olenemata andja koormast. (ei vähemaks jää valgust tal)
  
• ühtekuuluvus: hõimuline, keeleline ja rahvuslik, veel tihedam on riiklus , veel kindlam on sugulastevaheline, siis abielu ja siis lapsed. järgnevad samad sidemed=riiklus
  
• kuid ükski liit pole parem, kui ühendus tublide meeste vahel, keda lähendab üksteisele kommete sarnasus.->sõprus
  
• miski pole meeldivam ning siduvam kiiduväärsete kommete sarnasusest, need ju, keda iseloomustavad samas püüdlused ja samad soovid, nende puhul sünnib, et üks tunneb teisest rõõmu nagu iseendast ning teostub see, mida Pythagoras nõuab sõpruselt: et paljudest inimestest saaks üksainus.
  
• pole ühtegi hunnitumat, kui liit riigiga.
  
• ühine eluviis, nõuanded, vestlused, õhutused, lohutused ja vahel ka laitused saavad täiejõulistena teoks just sõpruses, ja meeldivaim sõprus on see, mille on kinnitanud iseloomude sarnasus.
  
• stoikud vahvusest: õigluse eest võitlev voorus
  
• keeruline kinni pidada võrdsusest, mis on õigluse juures väga oluline!
  
• suurehingelised need, kes ülekohut väldivad-> hingesuurus=teod
  
• riigimehi peaks iseloomustama tühisuste põlgamine ja hingerahu ning häirimatus
  
• tuleb tähele panna, mitte kui auline on tegu, vaid ka seda, kas seda teostada suudab.
  
• paljud tsiviilasjad ületavad sõjalisi asju tähtsuse poolest
  
• auline saab teoks läbi hingelise, mitte kehalise jõu->põhineb vaimu hooldamisel ja mõtisklemisel
  
• need, kes seisavad riigi eesotsas peavad kinni pidama kahest Platoni mõttest: a)kodanike huvisid kaitstagu nõnda, et omapoolset kasu unustades suhestataks nendega kogu tegevus; b)hooldada tuleb riiki tervikuna, mitte aga, et üht osa korras hpides teised unarusse jäetakse.
  
• riigi valitseja peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellel on usaldatud.
  
• miski pole kiiduväärsem suurele mehele kui leplikkus ja halastus.
  
• ka kõige soodsamates oludes tuleb sõprade nõuannetele teotuda võimalikult palju
  
• kerge on patustada, kuna me peame end sellisteks, kes kiitust värivad põhjendatult.
  
• auline - kätkeb endas kombekust ja nö elu kaunistust, - mõõdukust, tagasihoidlikkust, igasugusest meeleärevusest vabasust.-sünnis.
  
• sünnis- mis kooskõlastub loomusega ja milles mõõdukus ning bvaoshoiitus mõjuvad sunnivabalt avaldunutena.