Euroopa ideede ajaloo tähtsamad isikud (0)

• Auavaldus
  
• Auhaavamine pole oluline, sest eneseväärikas inimene teab niigi oma väärtust.
  
• Ohtudesse ei torma , kuid ellujäämine pole väärtuseks.
  
• Heategusid tuleb proovida teistele teha, ent neid ise mitte vastu võtta.
  
• Hinnatud asju taga ei aja, v.a suure au korral.
  
• Ta ei tee elu millestki muust sõltuvaks kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne
  

• vastastikku hea soovimist ja sellest teadlik olemist. Selle poolest erineb heasoovlikkusest ja armastusest
  
• ühistegevust: “Igasugune ühistegevus paistab aga kuuluvat osana riigikorralduse juurde.”
  

• leidub üks ülivooruslik – monarhia (sageli raske tunnustada: revolutsioonid)
  
• eristuvad parimad (jõukad)– aristokraatia
  
• ei ole tugevaid klassivahesid – politeia (demokraatia ja oligarhia segu). Demokraatia: valitsus vaeste huvides
  
• Halbadest vormidest türannia halvim , demokraatia parim.
  

• Aristoteles: eri vormide segunemine ei ole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas. Väldib võimust eemale jäävate gruppide pahameelt.
  

• Põlgus väliste asjade vastu, aulise ja suurepärase taotlemine
  
• Suurte ja kasulike tegude tegemine. Suured inimesed taotlevad vaid aulist. Gloria ei ole neile oluline.
  

• Stoik Cicero (1. saj. eKr): “riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks”
  

• Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud
  
• Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu. Muidu puhkevad mäss ja riid. Rooma kodusõdade põhjus: rahvameelsus või rahameelsus.
  

• Lihahimu (libido) köidikud
  
• Enesekesksus – oma kasu poole püüdlemine, Looja põlgamiseni
  
• Sõprused üksikisikutega – kiindumus kaduvasse (Loodusse, Looja arvelt)
  
• Maine riik tugeva kuningavõimuga vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks
  

• Puhas armastus (delectio)
  
• Püüdlemine Jumala poole, iseenda põlgamiseni
  
• Üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult
  
• Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond
  

• Vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda . Seda sai teha vaid valitsejate korraldusel ja raske südamega. Tapmine seaduse nimel, ihadeta. Halastuse mõõde
  
• Riigi eesmärgiks kord, et patused ei kahjustaks üksteist. Valitseja teostab Jumala tahet maa peal
  
• Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest. De Civitate Dei 19.7: “Teise poole ebaõiglus asetab targale inimesele kohustuse pidada sõda.”
  
• Õiguslik mõõde. Eelkõige karistus -, mitte kaitsesõda
  

• keskajal Aquino Thomas: poliitilise elu põhivormiks on “ perfektne kogukond” (communitas perfecta), mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Kogukonnad peaksid elama harmoonias
  

• süda juhib keha
  
• mõistus juhib hinge
  
• Jumal juhib universumit
  

Inimesed, nagu kõik kehadki, on allutatavad ja liigutatavad mingite jõudude (ihade) poolt. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega. Pole olemas absoluutset ja loomupärast head ega kurja: need on vaid nimed, mille inimesed annavad asjadele, vastavalt mida nad ihaldavad või väldivad “Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu , seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta.”

• Kuna ihad (passions) on muutuvad, siis see, mida inimesed kõige enam soovivad, on üldine võime uusi, tekkivaid ihasid rahuldada. Selline võime on võim ( power ).
  
• Võim on “käesolev vahend saavutada mõnd tulevast arvatavat hüve”. Mis annab võimu juurde?
  
  • füüsiline tugevus
    
  • rikkus
    
  • teenrid , sõbrad
    
  • reputatsioon
    
  • au
    
• Sõprus on seega vahend võimu saavutamiseks
  

• Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil
  
• Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees.
  
• Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik – riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel
  

• Suveräänsusidee pooldaja Inglismaal: Hobbes
  

• “Kunst läheb veel kaugemale, jäljendades looduse ratsionaalset ja kõige suurepärasemat loomingut, inimest. Sest kunsti abil on loodud suur Leviaatan, mida nimetatakse ÜHISUSEKS või RIIGIKS [ Commonwealth or State] (ladina keeles CIVITAS), mis pole muud kui kunstlik inimene; ehkki kõrgem ja tugevam kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud;
  
• ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale;
  
• kohtunikud ja teised õigusmõistmise ja täideviimise ametimehed on kunstlikud liigesed;
  
• hüvitus ja karistus (millega iga liiges pannakse täitma oma kohust, olles seeläbi seotud suverääniga) on närvid; mis teevad sedasama loomulikule kehale;
  
• kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus;
  
• salus populi (inimeste turvalisus) selle eesmärk;
  
• nõunikud, kes annavad talle teada kõigest, mida ta peab teadma, on mälu;
  
• õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe ;
  
• üksmeel on tervis;
  
• mäss on haigus ja kodusõda on surm.
  
• Viimaks, paktidele ja lepingutele (covenant), mille abil selle poliitilise keha osad kõigepealt tehti, pandi kokku ja ühendati, vastab ‘fiat’ või ‘ saagu inimene’, mida jumal ütles loomise ajal.”
  

• Bodin ja Hobbes: monarhia on eelistatud, ent mitte ainuvõimalik vorm. Hobbes: monarhi huvi = riigi huvi
  
• Hobbes: monarh ei ole loodud Jumala poolt, vaid inimesed loovutavad oma loomuliku vabaduse (piiramatu võimu) vabatahtlikult
  
• Millele Hobbes vastandus:
  
  • vabariiklased , kes rääkisid rahvasuveräänsusest
    
  • Jumaliku õiguse (divine right) teoreetikud
    

• Tõeline vabadus – vabadus välistest takistustest:
  
• “vaba mees on see, kes neis asjades, mida ta suudab teha ja mida ta soovib teha, pole teiste poolt takistatud”
  
• Mõiste “vaba tahe” on absurd – mõistet “vaba” saab kasutada vaid tegude kirjelduseks. Kui keegi mõjutab meie tahet, aga ei sunni füüsiliselt, on tegu ikkagi vaba
  
• Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud
  
• nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne
  

• See saab olla kollektiivne (riiklik iseseisvus ), mitte individuaalne vabadus
  
• Arusaam individuaalsest vabariiklikust vabadusest on mõttetus:
  
• “Lucca linna väravale on kirjutatud suurte tähtedega LIBERTAS, ent kes võiks arvata, et üksikisikul Luccas on rohkem vabadust oma vabariigi teenimisest [ seadustele allumisest] kui Konstantinoopolis. Olgu valitsus vabariiklik või monarhistlik , vabadus on ikka samasugune .”
  
• Vabariiklased on oma ebaloogilise vabadusemõistega inimeste pead segi ajanud
  
• Riigi ülesandeks on tagada kord, mitte vabadus
  

• “Kontrrevolutsiooniline” suund: igasugune vastuhakk on põhimõtteliselt lubamatu. Mitte rahvas ei ole suverään, vaid riik! Kesksed mõtlejad: Jean Bodin ja Thomas Hobbes
  

• Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega
  
• Suveräänsus: “Absoluutne ja igavene võim riigis” (puissance absolue et perpetuelle)
  
• “Absoluutne” = kõrgeim. Suverään ei allu ühelegi teisele võimule
  
• “Absoluutne” = jagamatu . Riik saab olla monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon (segavalitsus on absurd, ei ole “riik”)
  
• Suveräänsus kuulub sellele, kellel võim anda seadusi (“legislatiivse suveräänsuse” teooria)
  
• Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse
  
• Valitseja tahe on seadus
  
• Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele
  
• Ent inimlik sanktsioon puudub, karistada saab “üksnes” Jumal
  
• Bodin’i ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele. Richelieu ja Louix XIV ajal sinna suunas küll jõudsalt liiguti.
  

• Keisririigi ja vürstiriikide tasandite vahel
  
• Keisririigi tasandil keisri, kuurvürstide ning Riigipäeva vahel
  

• Ka Inglismaal ei olnud rakendatav. “ King in parliament” idee
  
• Kodusõda: parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises ning absolutismi sisseseadmises
  
• Paradoksaalne tulemus: parlamentlik absolutism. 1649 -1660 Inglise Vabariik
  
• Suveräänsusidee pooldaja Inglismaal: Hobbes
  

• Inimesed on loomupäraselt võrdsed ja vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele (loomuvabadust piirab ainult loomuseadus)
  
• Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisele tahtele (erinevus Hobbesist)
  
• Seadused seega mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda
  
• Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise – alaline õigus astuda vastu orjastamisele (erinevus Hobbesist)
  
• Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel
  
  • Rahval on kontroll valitsuse üle (rahvas on selle valitsuse ise ametisse seadnud kas otse või oma esindajate läbi)
    
  • Valitsusel ei ole “eriõigust” piirata inimeste vabadusi
    
  • Omandi puutumatus
    
• Samas erinevus vabariiklastest: otsene osalus poliitikas pole oluline. Piisab , kui inimesed valivad endale esindajad, kes nende huve teostavad ja kaitsevad (representatiivne valitsusvorm).
  

• Kõik inimesed on loodud võrdseks, kõigile on Looja poolt antud võõrandamatud õigused, mille hulgas on elu, vabadus ja õnne taotlemine. Valitsused on ellu kutsutud nende tagamiseks ning saavad oma volituse valitsetavate nõusoleku läbi.
  

• Poliitiline tähtsus – tagab seaduste valitsemise
  
• Monarh sõltub võimu teostamisel aadlist
  
• Au tõttu pole aadel valmis kõigeks
  
  • Montesquiu näide: Pärtliöö ja hertsog Crillon. Nõrgemate ja kaitsetute hävitamine ei ole auga kooskõlas
    
• Majanduslik tähtsus – üldine konkurents , mis elavdab majandust. Lihtrahvas : tarbimine. Anonüümsuse tähtsus.
  

• Rõhutab kodanikuvooruste olulisust vabariigi säilimiseks; need põhinevad võrdsusel ja karmil kasvatussüsteemil
  
• Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga; üleminek monarhiast vabariiki on võimatu
  
• Kuningavõim on tegelikult piiratud aadli ja kohalike parlamentide võimuga. Pole vaja matkida Inglismaad. Prantsusmaal on omalaadne vabadus, Voltaire’ ilik absolutism hävitaks selle.
  

• vabariigid on võimalikud vaid väiksel territooriumil
  
• põhinevad sotsiaal-majanduslikul võrdsusel
  
• ning eeldavad kodanikuvoorust
  

• Machiavelli ideed:
  

• Ühendas need alged (aristotelism, stoitsism): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve. Erinevalt Aquino Thomasest: need on loomupärases konfliktis
  

• Kontekst: Itaalia sõjad 1494 -1559, linnriikide iseseisvuse häving
  
• Nii valitsejate (kuningriigis) kui kodanike (vabariigis) ülim eesmärk on riigi säilitamine. Selleks on enamasti ainuvõimalik vahend ekspansioon , sest võim on relatiivne (sõltub teiste riikide võimu suurusest)
  

• Varauusaja vabariiklikud mõtlejad (Machiavelli ja Guicciardini 16. saj. Itaalias,
  

• Teadlik vastandamine varem kirjutanutele.
  
• Valitseja peab vajadusel oskama olla mitte hea.
  
• Valitseja eesmärgid: au(gloria), kuulsus (fama – kandub edasi peale surma)
  
• Selleks vajalik: oma staatuse e. riigi säilitamine (mantenere lo stato) ning kasvatamine “suureks” (grandezza)
  
• Kõik, mis riiki säilitab, viib edasi „ suuruseni “, on vooruslik.
  
• Vooruslik e. virtuooslik (virtuoso) valitseja saavutab oma eesmärgid, kontrollides ja talitsedes saatust ( Fortuna )
  
• “Valitseja” – pragmaatiline käsiraamat, kuidas seda teha
  
• Machiavelli: “poliitilise realismi” alusepanijaid (vs. idealism ). Silmakirjalikkus ja kavalus voorusliku valitseja arsenalis
  

• “Halb” ja “hea” riigi huvi teooria
  
• “Halb”- Machiavelli: eesmärk õigustab abinõu. Kasulikkus on absoluutne mõõdupuu
  

• Enamuse inimeste jaoks on suurim võimalik hüve vabadus (libertá) ehk vaba elu (vivere libero) – nad soovivad taotleda vabalt oma eesmärke, kartmata mõnd teist inimest või seltskonda
  
• See on võimalik vaid siis, kui ei olda kellestki sõltuvuses (dipendenza või servitù)
  
• Ainult vabariigis ei olda kellestki sõltuvuses – seega vaid siis, kui ennast ise valitseme, oleme vabad.
  
• Vabariik püsib vaid siis, kui selle seadusi täidetakse – eeldab kodanikuvoorust (virtú), vabariigi tingimusteta teenimist
  
• Vabariiki pikalt säilitada on õnnestunud vaid vähestel rahvastel. Tavaliselt mandumine (corruzione)
  
• Roomlased seda suutsid ning muutusid seeläbi suureks, saavutasid võimsuse (grandezza), neilt tulebki õppida:
  

• seadused, mis reguleerivad võimuloleku aega, varanduse kasutamist jne
  
• kaht vastandlikku sotsiaalset gruppi (grandi vs populo) esindavate poliitiliste institutsioonide vastasseis – aristokraatlik senat vs rahva valitav tribunaat (sisseehitatud polariseerimine -> balanss)