Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Euroopa ideede ajalugu (0)

Tartu Ülikool - Ajalugu - Euroopa ideede ajalugu
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kelle ees kohustsued?
  • Kuidas on riigijuhil kasulik käituda et oma võimu säilitada ?
  • Kuidas vastata skeptikutele?
  • Mis oleks alus moraalifilosoofiale?
  • Mida sellega mõeldakse?
  • Keskne küsimus kuidas ma peaksin elama?
  • Milles seisneb õnn?
  • Kuidas suhtub auavaldustesse?
  • Kuidas ohtudesse?
  • Kuidas heategudesse?
  • Kui hüve või hädavajadus?
  • Mis saab kui need kaks suhet satuvad konflikti?
  • Kes peaks valitsema ?
  • Milline valitsuvorm on siis eelistatud ?
  • Kellele kuulub võim ?
  • Kuidas valitsusvõimu teostatakse ?
  • Kes peaks juhtima laeva ?
  • Milline on neist parim ?
  • Mis on siis lahendus ?
  • Kuidas türanniat ära hoida ?
  • Kuidas ühendada Erasmuse ja Machiavelli?
  • Kuidas saab sõda moraalselt õigustada ?
  • Keskmeks individuaalne patt kuidas sõdida patuta?
  • Mis peaks olema rahvaste õiguse alus ?
  • Mida on nimetatud impeeriumiks ?
  • Mis oli Karl Suure kroon ?
  • Kes teistel maadel elavad?
  • Miks paavst võib teiste maid annetada?
  • Mida roomlastel õppida?
  • Millised õigused ühel v teisel poolel peaksid olema?
  • Milline peaks olema kuningavõim?
  • Mis on vabadus selle sõna tõelises mõttes?
  • Kus lõpevad seadused ?
EUROOPA IDEEDE AJALUGU (2.loeng)
EUROOPA IDEEDE AJALOO PERIOODID
Üldiselt : antiikaeg , keskaeg , renessanss - humanism , barokk, valgustus (18.sajand), romantism
Moraalifilosoofia üldine areng
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega
Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega
  • Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole
    „Loomuõigus“ kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena ( skeptiline /optimistlik inimesepilt).
    Mis on hea elu? (õnn)
    Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia)
    Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine
    Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises.
    Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni
    Varauusaja vaade :
    Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid .
    Romantism: sisemise loomuse väljendamine on vajalik, esteetiline maailmapilt
    Tatlori „Autentsuse eetika “
    Varem: sihid väljaspool püüdlejat
    Nüüd: eneseteostus
    Objektivism -> subjektivism
    Uusaeg : rõhk inimese õiguste sfääril, tähelepanu normidel ja seadustel (need mis õigusi kaitsevad )
    Kesked mõisted: õigused (rights), huvid(interests)
    „voorus“(antiik)-jäi tahaplaanile, sisu muutus, tähendus kitsenes: seaduste täitmine
    ANTIIKAEG
    Vana-Kreeka ja Vana- Rooma
    2 suurt perioodi: Kreeka – linnriigid
    Rooma – impeeriumi süsteem
    Linnriigi e polise allakäik 4.sajand eKr – hellenismiperiood , monarhiad – Rooma keisririik
    Rooma : vabariik – keisririik
    Antiikaja mõju : poliitiline terminoloogia on loodud Kreekas, poliitika sfääri „leiutajad“, kreeklaste jaoks olid poliitika ja eetika lahutamatud (tänapäeval ei ole enam nii), Aristotelese mõju ulatus barokiajastuni (teda nimetati Filosoofiks ),
    Kreeka perioodi õitsengu aeg oli 6.-3. sajand e.Kr -
    Õnnelik elu- vooruslikkus e loomutäius, mis on saavutatav ühiskondliku elu kaudu
    Lahutatakse keha ja hing: mõistuslik osa vs. Meeleline .
    Vooruslik käitumine pidi olema kesktee kahe äärmuse vahel (nt arguse ja julguse vahel, kahe halva vahel)
    Suuremeelsus- ihnsuse ja varanduse loopimise kesktee
    Rooma periood
    Roomlaste panus „tähtsusetu“? On öeldud, et roomlased pole kirjutanud midagi mõjutatavat.
    Euroopa õiguslik mõte pärineb roomlastest, eriti tsiviilõigus, mis sai Euroopa tsiviilõiguse aluseks ka hiljem.
    Põhirõhk oli moraalifilosoofial, sest poliitilises elus oli keeruline osaleda ning hakati uurima teisi filosoofia valdkondi. Stoitsistlik koolkond ( Cicero )
    Moraalifilosoofid rõhutasid indiviidi käitumist ja eesmärke
    epikuurlased : peab püüdlema naudingu poole
    stoikud : vooruslikkuse poole
    Ei ole oluline olla polise ühiskonnas (nagu Kreekas eeldati), vaid peaks käituma universumis raamistikus (jumalikud loomuseadused).
    Kreeka ja Rooma perioodi erinevused :
    Orjandus : Ori kui mõistuseta olend (kreeklaste jaoks) vs ori kui õiguslik kategooria (roomlaste jaoks, ükski inimene ei sündinud loomupoolest orjana, sellesse kategooriasse võis satuuda teatud tegude läbi, nt ebaõiglase sõja pidamisel roomlaste kätte vangi sattumisel)
    Sõda: „loomulik“ sõda kreeklaste ja barbarite vahel
    roomlaste jaoks sõda kui kõrvalekalle loomulikust harmooniast
    Üldteema : partikularism vs universalism . Kelle ees kohustsued? Kas inimkonna kui terviku ees (kosmopoliitne)?
    KESKAEG
    Keskaegne maailm oli religioonikeskne : jumalakesksus (Jumal kui maailma looja ja käigushoidja), kreatsionism (maailm on loodud Jumala poolt), providentsialism (Jumal on kõik juba ette ära planeerinud, märkide järgi võib avastada Jumala plaani- astroloogia), revelatsionism (sõnast esile tooma , Jumal on ilmutanud oma plaane ja eesmärke, kuidas inimene peab käituma, see on kirja pandud piiblis)
    Autoriteedikesksus e retrospektiivsus: autoriteetide hierarhia – kõige kõrgem autoriteet on Jumala sõna, mis kirjas piiblis, järgmine aste on kõrged kirikuisad, kes tõlgendavad piiblit, järgmisena skolastilised autoriteedid ( Aquino Thomas )
    Veel üks autoriteet : Aristoteles, keda austati ka keskajal
    Keskaja puhul iseloomustav mõiste : hierarhia. Õigluse harmooniline süsteem.
    Sissepööratus : patt ei seisnenud välises teos , vaid meie endi meeleseisundis („patused mõtted“).
    Inimese kohustused eelkõige Jumala ees, mitte kaasinimeste või riigi ees.
    HUMANISM seda iseloomustab vastandumine keskaegsele maailmapildile, seepärast on seda perioodi nimetatud ka renessansiks (taassünd), mil taasavastati antiiksed mõtlejad
    15.-16. sajand
    Renessanss: Rooma autorite esiletõus – Cicero (moraalifilosoof), Livius (ajalookirjutaja), Tacitus .
    Sekulariseerumine e ilmalikustumine. Skolastika vähenemine, selle asemele tulid „vabad kunstid“ (7 vaba kunsti artes liberales, mida õpetati suuresti antiikautorite teoste järgi)
    Autonoomia – auto – ise nomos – seadus (?) Autonoomsed tegutsejad konfliktis . Riigid (=) indiviidid . Põrkuvad nii üksikisikute kui ka tervete riikide huvid.
    Huvid. Riigi huvid ja indiviidi huvid on samuti konfliktis.
    Skeptitsism . 16. saj. Skeptitsism loomuõigus. Objektiivse õiguse olemsolu ( skeptikud küsisid)?M. Montaigne , antiikmõtleja Carneades : ei ole. - õigust pole olemas, igaüks juhindub omakasust.
    Lahendus- peabki juhinduma oma eesmärgist
    Montaigne: eesmärgiks on tabada rahu ja riigi stabiilsus. Valitsejal ja tavakodanikul on seetõttu erinevad moraalid.saj
    16. sajI pool Machiavelli – kuidas on riigijuhil kasulik käituda , et oma võimu säilitada ?
    16.saj Iip: Raison d'etat teooriad. Ausus vs kasulikkus.
    BAROKK
  • sajand. Kuidas vastata skeptikutele? Mis oleks alus moraalifilosoofiale?
    Süstemaatika. Teaduse areng, kujundati välja mehhanitsistlik maailmapilt. Matemaatiline alus. Anti-Aristotelism (eesmärgipärane põhjus)
    R. Descartes : mos geometricus- mehaaniline maailmapilt
    I. Newton : maailma funktsioneerimise seaduspärasused (vs Aristotelese teleoloogia)
    Moraal ja poliitika- leida kindel alus uuele süsteemile.
    Selleks peab inimene ennast vaatlema ning selle kaudu õpime tundma ka teisi inimesi ja avastame moraalireeglid .
    Eesmärk : enesesäilitamine, millest tuletatud on moraalireeglid, et ühiskonnas tuleb säilitada rahu ja stabiilsus.
    „ühiskondlikkuse“ mõiste – inimene on loodud kooseluks .
    Suhe religiooni – inimesed vabanesid religioonist, olid küll jätkuvalt religioossed, aga religioon taandati privaatsfääri.
    Moraalifilosoofia vabanemine moraaliteoloogiast
    Descartes : Jumal kui käivitaja, ta lõi maailma, kuid ei sekku selle funktsioneerimisse, sest maailmas on omad mehhanismid.
    Hugo Grotius: Loomuõigus kehtiks ka siis, kui jumalat poleks või teda ei huvitaks, mis maailmas toimub.
    VALGUSTUS – ratsionalism – nägemus, et valgustuse ajal sai lõplikult domineerivaks mõistuse hääl? 18.sajand.
    Optimism – pärispatu ideest loobumine. Valgustajad vastandusid protestantidele.
    Rõhutati inimeses peituvat potentsiaali, kujutati inimest kui mõistuslikku ja armastavat olendit.
    Valgustajad rõhutasid, et inimene sünnib heana, aga korrumpeerinud ühiskond rikub inimese ära (sealt need kurjategijad tulevadki).
    18.sajandi mõisted : progress, ajalugu, kultuur, tsivilisatsioon .
    Ajalugu- potentsiaali avaldumine.
    Kapitalismi probleem. Riik ei saa toimida ilma eduka majanduseta. Uut laadi inimsuhted.
    ROMANTISM 18. sajandi lõpp- 19 . sajandi I pool
    Valgustus – universaalne inimesepilt - kirjeldati inimesi samalaadeslt. Romantikud hakkasid rõhutama, et igas inimeses on unikaalsust ja nad on erinevad ning tuleb üles leida inimesele loomuomased jooned.
    Esteetiline suhtumine oma isiksusse ja ellu – tuleb elada kaunilt.
    3. loeng ÕNN
    Õnne mõiste – emotsionaalne seisund, seoses naudinguga.
    „Õnnelik elu“ - mida sellega mõeldakse? Arvati, et õnnel pole midagi pistmist filosoofiaga , et õnn on iga inimese enda asi.
    „Õnnelik ühiskond“ - õnn tervikuna ühiskonnas. Kas jõukus või ühtsus aitab õnnelikule ühiskonnale kaasa?
    Antiikaegsed vaidlused õnne üle.
    Õnne (eudaimonia) olemus antiigis.
    Keskne küsimus : kuidas ma peaksin elama? See küsimus puudutab eesmärke.
    Antiikfilosoofid ütlesid, et õnn ongi meie lõpp-eesmärk. Õnn ei ole vahend, vaid eesmärk.
    Erinevad arusaamad sellest, kuidas õnne mõista.
    Milles seisneb õnn?
    Platoni „Sokratese apoloogia“ : Sokrates noomib Ateena kodanikke valede eesmärkide eest
    Aristotelese „Nikomachose eetika“ : eristab kolme sorti inimesi : need, kes taotlevad naudingut ja elavad naudingutes ; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitika-elu , ..
    Arete : voorus, täiuslikkus, loomutäius, mingi asi on saavutanud oma eesmärgi parimal võimalikul viisil.
    Paideia : noore mehe kasvatamine vooruslikuks ( vastand : banausia)
    Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Kas voorus on aga piisav tingimus?
    Platon (ca 428-348 eKr)
    Platoni varased dialoogid : ta arutleb selle üle , et elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, samamoodi ka kui hinge laastab ebavooruslik toimimine .
    Platon voorusest ja õnnest.
    Platoni keskmised dialoogid (Vabariik). Õnne jaoks keskne : vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast.
    Hingel on 3 osa : mõistuslik, emotsionaalne ja instintide osa.
    Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni.
    Mõistus valitseb (tarkus), emotsioonid toetavad ( julgus ), instinktid on ohjeldatud (mõõdukus).
    Õiglane hing -> õiglane toiming teiste inimeste suhtes.
    Platoni hilised dialoogid. Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest) – saame aru, mis on ilu idee ja me püüdleme selle kõrgema astme poole.
    Erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr.
    Õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes. Naudinguid on erinevat sorti, peaks eelistama puhtaid ja vaimseid naudinguid.
    Vaid see, kes tunnetab ( armastab ) ilu, elab „elamisväärset elu“.
    Aristoteles (384-322 eKr) õnnest
    Õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna- tähendab oskust mõistupäraselt toimida.
    Analoogia kunstnike funktsioonist. Suurim hüve oma funktsiooni teostamine parimal võimalikul viisl. See on tema kõrgeim eesmärk.
    Inimhinge funktsiooniks on mõistupärane toimimine kogu elu jooksul.
    Kas voorusest piisab õnnelikuks eluks?
    Varane Platon : ei piisa, me vajame ka midagi muud sinna juurde.
    Hiline Platon : jah, piisab täiesti, kui me oleme jõudnud kõrgema ilutunnetus tasandile .
    Aristoteles : loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid : head teod nõuavad vastavat varustust.
    Aristoteles (Poliitika) – keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi.
    Stoikude vastus : Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus – õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus. Erinevad hüved : tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus- stoikud ütlesid , et need pole tõelised hüved, sest neid võib kasutada valedel eesmärkidel, järelikult pole loomu poolest hüved. Voorused on seesmiselt head.
    Õnn tähendab kindlust hüve omamisel.
    Epikuurlaste vastus
    Probleem : kas vooruslik rattale tõmmatud inimene on õnnelik?
    Nad ütlevad, et ilma naudinguta ei saa me õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve ongi nauding.
    Õnn on eriline naudingutunne – ataraxia – me oleme vabad igasugusest valust ja vaimsest rahutusest. Ataraxia on mõõdetamatu suurus . See kas on või seda pole. Selline seisund saavutatakse vooruse läbi, eeldab : häid sõpru ; ihade ja ootsute piiramist, et vältida pettumusi.
    Kas poliitik saab olla õnnelik? Epikuurlaste vastus : õnnelik elu on poliitikast eemal, sõprade ringis .
    Kokkuvõte – mis on õnn?
    Tavaarusaam – õnn on see kui meil on surres kõige rohkem asju.
    Platon, Aristoteles ja stoikud – õnn on teatud sorti tegutsemisvõime (aktiivne mitte passiivne). Epikuurlased : õnn on teatud passiivne seisund.
    Õnneliku elu erinevad vormid: Aristoteles.
    Riigimehe elu – poliitiline juht, kes rakendab teatavaid voorusi selleks, et kogukonda teenida ja kõigil oleks parem elu. Ta ohverdab sellega, aga vooruse oma isiklikus elus, sest tal pole selleks aega. Rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes – poliitikas.
    Filosoofi elu – on eelistatud, sest ta praktiseerib kõige täiuslikumalt voorust.
    Aristoteles poliitikast ja õnnest.
    Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi omaks, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Filosoofid vajavad poliitikuid ja poliitikud vajavad filosoofe.
    Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu: suure keskklassiga riik, kus kodanikud osalevad aktiivselt riigiasjades.
    KESKAEG ehk kristlik maailmapilt.
    Püha Augustinus õnnest paradiisis ja pärast pattulangemist.
    Augustinus (354-430), Hippo Regiuse piiskop : Aadama ja Eeva elu paradiisis oli piiramatu õndsus.
    Pattulangemise karistuseks on valu, surm ja needus (põrgu).
    Enesearmastus on ennasthävitav, sest inimene ise on seesmiselt lõhestunud.
    Ta väitis, et paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk ning nende kirjeldatud voorus ei saa olla vankumatu. Tõelised voorused on ainult vagadel kristlikel inimestel. Aga isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest – surelik inimene ei saa kunagi tuna rõõmu suurimast hüvest (õnnest – felicitas). Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne teises elus ning elada „õnnelikus lootuses“.
    Augustinus poliitilisest elust
    Riik on pattulangemise tulemus ja ajend . Samas ta on hädavajalik, et tagada korda ja rahu. Seetõttu on riik osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral.. Kristlik valitseja saab levitada kristlust ja vagadust.
    Aquino Thomas õnnest ja poliitilisest elust
    Kuigi õndsust pole võimalik Maal saavutada, peaksime maksimaalselt hoolitsema oma hinge ja ihu eest.
    Inimene : on osa ühiskonnast, seega hea elu on poliitilien küsimus.
    Valitsejate ülesanne on seaduste kaudu leida voorus.
    Tõeline voorus on vaimne, seega kirik on kõrgem riigist.
    VARAUUSAEGSED ARENGUD
    Kodanikuhumanism (Machiavelli)
    Õnne saavutamiseks on oluline osaleda aktiivselt poliitikas, õnn oli nende arvates pigem asi , mis on saavutatav ühiskondliku tegevuse kaudu.
    Individualism (Montaigne)
    rõhutas tagasitõmbumist poliitilisest elust, elada endasse süüvides. Õnne jaoks on tähtsad oma lähedased inimesed – tõelised sõbrad.
    (Neo-)augustiinlus (Pascal)
    Samuti distantseerusid poliitikast.
    Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. sajandil: Thomas Hobbes .
    Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele. Inimese panevad liikuma ihad .
    Hobbes väidab, et ei eksisteerigi loomupärast head või kurja, need mõisted on seotud inimeste ihadega (kui miski meid tõmbab, siis nimetame seda halvaks).
    Hobbesi arvates ei saa õnne objektiivselt defineerida.
    Võimutaotlus, pidev rahuldamatu seisund, pidev püüdlus suurema võimu- õnne poole.
    Shaftesbury ja Leibnizi vastus Hobbesi subjektivismile
    Shaftesbury „Me kõik nõustume, et õnne poole tuleb püüelda ning, et seda tõepoolest ka alati tehakse“. Ent küsimus on selles, milles seda otsitakse.
    S. ja L. Rääkisid mõlemad, et õnneliku elu eelduseks on tunnete harmoonia , mis rajab teed vooruslikule tegutsemisele ja kokkuvõttes ühiskondlikule harmooniale = õnnelik elu.
    S. : hinge harmooniast – see peegeldub naudingutes. Harmoonilisel inimesel on mõõduka suurusega meelelisi naudinguid. Suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest.
    Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu : nähes endas halbu tundeid või meenutades oma halbu tegusid (südametunnistus). Järelikult on õnne jaoks oluline puhas südametunnistus.
    Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. Samas ka filosoof teenib oma teostega ühiskonda.
    Jean-Jacques Rosseau tsivilisatsioonikriitika
    Loomulik inimene – inimene, kes areneks ühiskonna mõjudest väljaspool. Enesearmastus- põhivajaduste rahuldamine. Sõltumatu : kuna tal pole põhjust teistele halba teha, sest ta ei võistle nendega ega püüa muljet avaldada. On kaastundlik inimene ning ta on oma eluga rahul.
    Ühiskondlik inimene – inimene , kes on kasvanud ühiskonnas ja on seetõttu moraalselt korrumpeerunud. Eneseimetlus ehk uhkus, mitte loomulikud vajadused, vaid mure oma ühiskondliku staatuse pärast. Sõltub: omandist ja asjadest, tunnustusest ( konkurents ja konflikt teistega ), asjade hankimisel sõltub inimene teiste inimeste tööjõust ning inimene kaotab oma sõltumatuse ehk vabaduse. Ta on valmis teisi hävitama , et saavutada enda eesmärke. Ta ei saavuta kunagi õnne, sest oma ühe soovi rahuldamisel tekib asemele kohe uus ning inimene on koguaeg rahuldamatu. Ta ei tunne iseennast .
    Kaks võimalikku lahendust :
    Ühiskondlik lahendus heas riigis – kuidagi proovida inimese enesearmastust laiendada ühiskondlikuks. Inimest peab varasest noorusest õpetama samastuma riigiga.
    Individuaalne lahendus ( Emile ) – inimene peaks üles kasvama isoleerituna kogukonnast. Ta peaks õppima piirama oma soove ja hindama väärtusi nagu sõprus.
    4.loeng : Au
    Varane Kreeka ühiskond (8.-5-saj)
    Ühiskondlik struktuur : erinevused Lähis-Ida kuningriikidest, sest poliste valitsejate võim oli piiratud ning oli nõuandev ülikute kiht.
    Lihtrahvas kuuletumise tingimuseks „õiglus“
    Oikos- majapidamine kui üliku võimu baas. Konfliktid oikose ja kogukonna huvide vahel
    Ülikud võistlesid au ja kuulsuse pärast. Ülikute sotsiaalne roll – Riignõukogus, sõjas, kohtumõistmises, välissuhetes.
    „.. olla alati parim ning paista silma teiste ees“ ( Ilias )
    Ülikud taotlevad „pooljuamala“ staatust.
    Au taotlemine ei toimunud pingeteta. Näiteks Iliases Achilleuse ja Agamemnoni rivaalitsemine (individuaalne auahnus vs kogukonna teenimine ). Homeros uskus, et pingeid on võimalik heastada meeleparanduse kaudu.
    7.-6. sajand – kriis, kuna rivaalitsemine süvenes, paljudes polistes pääsesid võimule türannid.
    Riigimees Solon teostas reforme Ateenas – hävitada ülikute süsteem, jagas kodanikud klassidesse varanduse alusel. ( Samasugune reform teostati ka Spartas)
    Kreeka tragöödiad aust:
    teemad – indiviidi suhe kogukonda ; moraalsed konfliktid ja valikud ( Euripides : Orestes tapab oma ema kättemaksuks isa surma eest). Tragöödiakirjanikud näevad lahendusena poliste demokratiseerumist, kuid näevad siiski, et rivaliteedist pole pääsu.
    Platoni Vabariik
    Au ja kuulsus on vaid näilised (pole midagi reaalset).
    Auahnust saaks taltsutada kui riigis jagada inimesed klassideks. Valvurite vooruseks on julgus.
    Eesmärgiks harmoonia.
    Aristotelese Nikomachose eetika
    Ei peaks austama rikkaid ja kõrget päritolu, vaid pigem häid inimesi. Lahendus – iga inimene peaks püüdlema tõeöise au poole, mida saab loomutäiuse eest. Loomutäius- oskus õigesti tegutseda. Õiged seadmused ehk kindlad, mõõdukad käitumisviisid. Seadmused = loomulikud eeldused+ harjutused.
    Aupürgimus peab olema mõõdukas.
    Aristoteles ütleb, et eneseväärikus tuleneb meie endi tegudest ja isiksusest. Eneseväärikas on inimene, kes arvab , et ta on suurte asjade vääriline ja ongi nende vääriline.
    Eneseväärika inimese toimimisviisid.
    Kuidas suhtub auavaldustesse? Rõõmustama, kuid peab teadma, et auavaldus pole samaväärne tema enda loomutäiusega.
    Kuidas ohtudesse? Ei väldi ega torma ohtudesse.
    Kuidas heategudesse? Tasub proovida neid teistele teha, aga mitte teiste heategusid vastu võtta. (teistele hea tegemine näitab kaudest üleolekut nende üle.)
    Üldiselt hinnatud asjade tagaajamisse? Ei tee seda, hoidub kõrvale, välja arvatud kui on tegu tõsiselt suurte asjadega.
    ROOMA AU
    Rooma traditsioon analoogne Kreekaga – ülikute võistlus au pärast. Esmajoones sõjalise vooruse üle.
    Rooma väärtuskoodeksi põhimõisted :
    mos majorum – eelkõige perekonna kaitsmine, perekond kui uhkuse ja reputatsiooni kese
    virtus – mehelikkus (mehelikud omadused nagu kangelaslikkus , truudus, usaldusväärsus, isamaa armastuse voorus)
    dignitas - staatus gloria – kuulsus. Teened -> populaarsus -> austavad riigiametid
    Gratia – patronaazhisuhted ja mõjukus – leida omale mõjukas heategija, kes aitab üles poole pürgida.
    Cicero Kohustustest
    Ambitsioon vs privaatsus – mõlemad valed valikud.
    Riigimees peab valima aktiivse poliitilise elu ning seal avaldub tema hinge suurus. Suured inimesed taotlevad vaid aulist, gloria ei ole neile oluline. Kokkuvõttes tagab vooruslik elu siiski mõned gloria elemendid (armastuse, usalduse ja imetluse).
    Kristlus ja au
    Variser – välise au taotleja , näitavad end rohkem usklitena kui nad on ( Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab . Seda ülendatakse). Vastandub Aristotelesele.
    Esimene kristlik voorus on enesealandamine.
    Aquine Thomas – Au ja kristliku enesealanduse lepitamine
    Püha Paulus või Franciscus Assisit – pidasid end väärituks kõiges, v.a Jumala arm
    Kui talle osutatakse au Jumala poolt siis ta võtab selle vastu, aga muust aust ta ei hooli. Alandlik au.
    Feodaalne au e rüütliau
    feodaalau sai alguse vallutustest ( barbarid Rooma riigi aladel). Barbarite ülemkihtidest kujuneski välja aadliklass nobilitas. Aadlisoost olid need, kes on olnud vabad mehed, esivanemate seas ei tohtinud olla orje. Kõik vabad mehed ei saanud au võrdselt, algselt võisid rohkem au saada tugevamad vähejuhid. Keskaja jooksul toimus au internaliseerumine – järjest rohkem hakati hindama auväärse rüütli või au isikuomadusi.
    Rüütliau nõuded : peab olema truu endast kõrgemale
    Vasalliteet
    Pinged – kõik aadlikud nõudsid enda samaväärseks pidamist, kuid samas üritasid nende hulgas silma paista.
    Veritasu (üritati keskaja jooksul seda välja juurida, keelati ära nt normannide Inglismaal)
    Alternatiiv – kohtumõistmine võitluse läbi. Tseremoniaalsus.
    Rüütliromaanides avaldati , kuidas tõeline rüütel käituma peab.
    Rüütliau koodeks kõrgkeskajal :
    kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes (Sir Gawain - tuleb seista kaaskristlaste eest)
    kohustused Jumala eesmärgiks (Püha Graali legendid )
    kohustused naise ees ( Lancelot ja Guinevere)
    Varauusaegne au ja duellid
    Aadliau seotus sõjategevusega vähenes. Aadlid omandasid tähtsama rolli tsiviilametites, kohtutes jne. Moblesse de robe – mantliaadel, tänu haridusele omandasid au.
    Aadlike käitumise kombestik. (Aadlike vastastikuse kohtumise punctilio)
    Auhaavamine tähendab endast alamaks pidamist. Point d'honneur – au haavamine.
    Uusaegne duell on pärit Itaaliast . Renessansi virtu ideaal. Duell kestab läbi varauusaja kuni 20. sajandini välja.
    Duell
    juured : keskagne vaenud – iga aadlimees peab ise enda eest väljas seisma.
    Kohtumõistmine kahevõitluse teel (näitas kummal on õigus)
    Rüütliturniir – aitas kaasa inimese aule.
    Duellile iseloomulik : on võimalik ainult sotsiaalselt võrdsete inimeste vahel. Õigus polnud tähtis, enam pold tegu „ jumaliku kohtumõistmisega“.
    Konfliktikultuur (tulenes aumõistest)- konflikt oli koguaeg õhus (nt Lermontov ja Puškin, kes mõlemad hukkusid duelli käigus).
    Riigid püüdsid välja juurida duellide pidamise. Duellis osalemise eest surmanuhtlus. 19. sajand oli duellide kõrgaeg.
    Bernard Mandeville'i uhkuse ajalugu Private Vices, public Benefits ( 1724 )
    Antiikaegne voorus (näitama üles kangelaslikkust sõjas, see oli raske ideaal, mida ainult vähesed suudsid täita) vs germaani au (lasi inimesel nautida elumõnusid, ennast austada, au tulenes sellest, et mingites kindlates asjades vastati aureeglitele).
    Au suurlinnades – uudne olukord uusajal, enesepiiramine pole enam vajalik. Moodne suurlinn on see, kus tegelikult mitte keegi kedagi ei tunne. Rikkus kui selline pole eesmärk, sellega saab näidata oma staatust.
    Uhkus, au ja kadedus - selle nimel hakkavad inimesed tööd tegema.
    Montesquieu
    „Seaduste vaimust “ (1748)
    3 tüüpi riike.
    Antiikvabariigid, mis põhinesid ennastsalgaval voorusel.
    Uusaegsed monarhiad, mis põhinesid ennast armastaval aul.
    Despootiad (antiiksed ja uusaegsed), mis põhinevad hirmul. - au puudub.
    Au monarhiates :
    See on vale au – põhineb ülendatud arusaamal sieendast.
    Aadliau seisneb teatud normide järgimisel, normide rikkumisel alandame iseennast ja oma seisust .
    Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus = valmisoleks end lahingus ohverdama ning teiseks- valmisoleks ohverdada end oma põhimõtete nimel.
    Poliitiline tähtsus. Monarh ei saa võimu ellu viia ainuisikuliselt, tähtis on ka aadli olemasolu. Au tõttu pole aadel valmis kõigeks.
    Majanduslik tähtsus – üldine konkurents, mis elavdab majandust. Lihtrahvas – tarbimine. Anonüümsuse tähtsus.
    Au ja vooruse süntees 18.sajandil
    Aadliau kriitika. Alternatiiviks meritokraatlik kodaniku-au. Tõsteti esile inimesi, kes teenivad au oma saavutuste kaudu.
    Nt. Preisi Fr. Suure orden pour la merite – teenete orden , mis anti inimestele sõltumata nende päritolust. Üldine lootus asendada ausa võitlusega, mis toimub positiivse eeskuju innustusest.
    Romantiline au. Kas esikohal peaks olema Indiviid või kollektiiv ?
    Ühiskonnale vastandumine - „Eneseävljenduse“ ja „enesetruuduse“ ideaal – uus dimensioon aule. Romantilise kunstniku (boheemlase) „aukoodeks“ vs filistinism.
    Sõprus (6.loeng)
    Sõpruse ja armastuse erinevused : armastus ei eelda vastastikusust, armastusel on seksuaalne dimensioon, sõprus on „rahulik“ võrreldes „tormakusega“.
    Aristoteles : sõprus ja armastus pole selgelt eristatud, mõlemad on teatud moel kiindumused, aga sõpruses tuleb rohkem esile vastastikusust
    Platoni „ eros “ ja Paulus- Augustinuse „ agape “ - tähendavad armastust kitsamas mõttes.
    Probleemisituatsioon Ateenas
    Stabiilsustaotlus
    Varane Platon : Vabariik – head poliitilist elu ei ole võimalik saavutada enne kui kõik sugulussuhted on välja juuritud.
    Hiljem muudab arvamust leebemekas : Seadused : loobub sellistest ümberkorraldustest, riigis kodanike vaba sõprus.
    Aristotelese vastus : Nikomachose eetika - „Sõprus hoiab (linn)riike koos“
    Aristotelese philia
    „Sõprus“ on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate inimestevaheliste suhete kohta.
    Kas sõbrad on kui hüve või hädavajadus?
    Vastastikune heategemine ja sellest tekibki mõlemale poolele kasu. Sõprus eeldab vaba aja koos veetmist. Sõprus kui ühistegevus on ka riigile kasulik.
    3 sõpruse tüüpi :
    eristatakse kahel viisil : vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse
    • kasu pärast (vanade inimeste sõprus, nt äri, vanad inimesed pole enam võimelised tõelist sõprust tundma )
    • naudingu pärast (noorte inimeste sõprus, nt teravmeelsus seltskonnas, püüdlevad kiire naudingu poole, sügavamat suhet ei pruugi tekkida)
    • täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel (sõbrad, kes soovivad sõprade endi pärast neile head – vastandub kahele esimesele liigile, sest need pole püsivad- täiuslik sõprus võib ainult heade inimeste vahel olla)

    Sõpruse tüübid vastavalt seisundile
    • ülimuslikkus (vanemad lapse suhtes, nt monarhia )
    • paremus (mees naise suhtes)
    • võrdsus (vennad omavahel) võrdsus on sõpruse jaoks parim eeldus

    Aristotelese lahendus : Täiuslikku sõprust on ainult üksikute loomutäiuselt võrdsete inimeste vahel. Kõik need sõpruse vormid sunnivad inimest üles näitama heasoovlikkust, isegi kui ollakse ajendatud kasust ja naudingust.
    Linnriik põhineb sõprusel ja sellest tulenevast ühisest tegevusest.
    Probleemsituatsioon Roomas 1. saj eKr
    Cicero lahendus : vanade väärtuste taastamine . Virtus – mehelikkus, mis avaldub sõjas, ent
    Cicero Kohustustest :
    Juhtmõtted : Marcus Antonius – isik, kes on terve riigi ohtu seadnud (isikliku ambitsioon ohtlikkus)
    avaliku teenistuse kohustus (vs tagasitõmbumine)
    res publica õitseng sõltub selle juhtivate kodanike (poliitilistest) voorustest.
    Cicero „loomupärasest sotsiaalsusest“ - loodus on määranud, et inimesed oleksid omavahel seotud.
    Veresugulus , sõprus, isamaa-armastus (poliitiline sõprus) – inimühiskond
    „On suur asi, kui omatakse samu mälestusi vaaridest...“
    Vooruslik inimene peaks mõistma, et kõige tähtsam suhe on neil riigiga.
    isiklik ja poliitiline sõprus – mis saab kui need kaks suhet satuvad konflikti?
    Cicero – Tõelise sõbraga ei saa sellist konflikti tekkida, sest tõeline sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik.
    Sõpruse 1. seadus : „me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige.“ Gracchuse juhtum – Cicero ütles, et ta vastus oli vale, ta ei oleks tohtinud „jah“ öelda.
    Probleemsituatsioon Euroopas 16.-17. saj
    Renessansi ajal Aristotelese ja Cicero retseptsioon – voorusliku avaliku teenistuse eetika. Itaalia linnriikides (nt Machiavelli) ja ka monarhiates.
    Michel de Montaigne
    Kui meil on sõprus, siis sellest peaks õnneks piisama.
    Tõeline sõprus : „Meie sõprus Etienne de la Boetie'ga on võrreldamatu... selle ainus mudel on ta ise“
    „üks hing kahes kehas“ (Aristoteles) – midagi nii haaravat, et selles osalevad, vaid kaks inimest korraga.
    Sõpruse eksklusiivsus
    Sõprus eristub armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest, abielulisest suhtest (on pigem tehing), tuttav-olemisest (juhuslik suhe, mida ei tohiks segi ajada tõelise sõprusega)
    Sõprus on „müsteerium“ - seletamatu side
    „Sõbrad on sõbrad enam kui kodanikud, sõbrad omavahel enam kui oma isamaaga“
    Privaat- ja avalik sfäär
    Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul. Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Kodaniku kohuseks on seetõttu kuulekus ja kohusetunne riigi ees.
    Probleemsituatsioon 17. sajandil
    Kriisid Euroopa suurriikides : Kodusõda Inglismaal
    Thomas Hobbesi „egoism“
    Kõiki heategusid võib põhjendada omakasuga.
    Kuna ihad on muutuvad, siis see, mida inimesed kõige enam soovivad, on üldine võime uusi, tekkivaid ihasid rahuldada. Selline võime on võim.
    Mis annab võimu juurde ? Füüsiline tugevus, rikkus, teenrid , reputatsioon ja sõbrad.
    Sõprus, poliitika, ühiskond
    T. Hobbes : Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik – riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel
    B. Mandeville : nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete (sh sõpruse ja poliitika) aluseks ja, et riik on kunstlik ja põhineb hirmul. Ka ühiskonna aluseks on omahuvi.
    Valgustus – 18. sajand – vastus Hobbesile ja Mandeville'le
    Inimese loomupärane sotsiaalsus
    Nad tunnevad naudingut seltskonnast, harmoonia, hoolitsemine teiste eest.
    Šoti valgustus (D. Hume, A. Smith, A. Ferguson)
    Sõprus on privaatsfääris, ent seda tugevam.
    Poliitika toetub nii omakasule kui ka usaldusele, harjumusele.
    Kokkuvõte
    Sõprus ja armastus – hoiakud ja suhted, mida võib käsitleda ja kui hüvesid
    Sõprus ja armastus on esmajoones suunatud teistele....
    7.loeng Riik ja suveräänsus. Moodsa riigimõiste kujunemine.
    Tänapäeva maailm on ära jaotatud suveräänsete riikide vahel. Võime rääkida riiklikust struktuurist kui riigis kellelegi kuulub teatud võim ülejäänud isikute üle selle riigi piirides.
    Suveräänsuse 2 dimensiooni :
    Sisemine – legitiimse võimukasutuse monopol .
    Välimine – iseseisvus , sõltumatus, tunnustus teiste poolt, mittesekkumise doktriin .
    Kuidas tekkis riigi idee?
    Keskaegne (eelmoodne) riik
    Isikulisus – riik ei põhine mingitel abstraktsetel ametisuhetel, vaid individuaalsetel sidemetel (isanda ja vasalli truuduse side). Kogu riik on üles ehitatud suhete hierarhilisele võrgustikule.
    Killustumus – riigivõimu funktsioone teostavad oma piirkonnas vasallid.
    Konglomeraatriigid – riik koosneb eri õiguskordade ja poliitiliste süsteemidega osistest. (Balti kubermangud, allusid küll nt Rootsi või Vene riigile, aga säilitas oma erinevused – luteri usk, saksa keel, rüütelkond.)
    Dualism – tegemist ei olnud reeglina ainuvõimul põhinevate süsteemidega. Vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel.
    Universalism / partikularism
    Euroopa poliitilise korralduste põhiideoloogiad ( paradigmad ): universalism vs partikularism
    Keskajal universalistlik maailmapilt.
    Universaalvõimu kandidaadid. Keisri universaalvõim de facto illusoorne . Paavsti võim oli reaalsem . Interdikti ehk kirikuvande võimalus.
    Paradigmavahetus varauusajal
    Reformatsioon 1517. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestantide poolt. Sõjad Saksamaal keisri kui katoliikluse esindaja vastu. Universaalsete autoriteetide lõpp.
    Suveräänne riik.
    Inimese keha kui Jumala täiuslikku saavutust. Paralleel : RIIK=INDIVIID.
    Riik kui „poliitiline keha“.
    Partikularistliku mõtlemise kujunemine : antiigiideede retseptsioon
    Rooma ideederetseptsioon. Stoik Cicero : riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks“
    Macchiavelli – Firenze diplomaat ja humanistlik mõtleja.
    1513 „Il principe“ (Valitseja)
    1531 - „Discorsi e. Arutlused Titus Liviuse Roma ajaloost“
    Ta tagandati võimult seoses Medicide võimu taastamisega Firenzes.
    Machiavelli ideed
    Väitis, et maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel aga erinevad A. Thomase harmooniast – riigid on loomupäraselt omavahel konfliktis. Kontekst : Itaalia sõjad 1494 -1559- tagajärg paljude suurte linnriikide iseseisvuse häving. Tema poliitiliste käsiraamatute eesmärgiks on õpetada, kuidas riike säilitada, et nad ei kaotaks iseseisvust.
    Mõiste „riik“ areng
  • sajand polnud ühtset mõistet riigile. Olid mõisted nt kuningriik , vabariik, keisririik.
    Ühisnimetajaks sai „riik“ ning „riikluse“ olemasolu hakkas defineerima „suveräänsus“.
    Riigi moodne tähendus. Riigi omadus : impersonaalsus – me ei seosta riiki mingi kindla isiku võimuga.
    Personaalne riik – kuningriikides riik=valitseja. Kuningas oligi riik. Kuninga rahakott=riigikassa.
    Vabariiklikes linnriikides riik= kogukond .
    Impersonaalne riik kui abstraktne süsteem.

  • Suveräänsusmõiste kujunemine. Kontekst : Euroopa kodusõjad.
    Prantsusmaa ususõjad katoliiklaste ja hugenottide vahel.
    Kogu Eruoopas käis lahing ja vaidlus kuningavõimu piiride üle. ( eelduseks religioon : kas kuningal on õigus suruda peale oma rahvale mingit kindlat religiooni?)
    Jean Bodin ( 1530 -96) Prantsuse jurist , kes kodusõja keerises avaldas raamatu „Kuus raamatut riigis“; „Poliitilise teooria isa“
    Bodini suveräänsusteooria I : kord ja ühtsus riigis on tagatud suveräänsusega. Suveräänist ei saa olla ühtegi teist kõrgemat võimu, mis saaks teda piirata vms.
    Bodini suveräänsusteooria II : algselt oli rahvas kui tervikus aga loovutas suveräänsuse kui valis ametisse kuninga. Valitseja tahe sai seaduseks. Valitseja allub üksnes Jumala seadustele. Kuna inimlik sanktsioon puudub , karistada saab „üksnes“ Jumal.
    Thomas Hobbes (1588-1679) oli oma poliitiliselt hoiakult rojalist. Inglismaa konflikti algul emigreerus Pariisi ning avaldas seal oma põhilised poliitilised teosed. 1651 konflikt rojalistliku eksiilkogukonnaga naases Inglismaale .
    Hobbes'i eesmärgid : uurida kuidas poliitliline keha funktsioneerib. Ta ütleb, et tema paneb aluse tõelisele poliitilisele teadusele ehk politoloogiale. Ülim eesmärk on saavutada riigi sees rahu.
    Hobbes'i lahendused : suverääni sisseseadmine. On vaja kõrgemat võimu – anarhismi tingimustes on konflikt paratamatu. Tema arvates on parim vorm monarhia. Kuulekus riigile, mitte valitseja isikule.
    Monarhia, aristokraatia , demokraatia. Kes peaks valitsema ? ( 8.loeng )
    Milline valitsuvorm on siis eelistatud ?
    Valitsusvorm ja valitsusviis on täiesti erinevad mõisted. Vorm- kellele kuulub võim ? Viis – kuidas valitsusvõimu teostatakse ? Skaala: absoluutne – piiratud võim.
    Demokraatia kui ideaal on väga hiline.. Lääne poliitiline mõtlemine on olnud ainuvõimu-keskne. Demokraat ei olnud mitte kiitussõna vaid pigem sõimusõna.
    Alusskeem loodud Aristotelese poolt. Teme terminoloogia oli määrav kuni varauusajani.
    Demokraatia probleemid ja kriitika :
    ka tänapäeval polda kohati demokraatiaga rahul. Kahte laadi kriitika : moodne – demokraatia on ideaal, mille poole peaksime püüdlema, kuid tegelikkuses pole see saavutatav, tegelikult on see „kattevari“ mingile muule võimuhierarhiale.
    Lenini kriitika - demokraatia on tegelikult rahva rõhumine, valitsevad kapitalistid.
    Partedo – majandusliku eliidi (oligarhide) valitsemine - rahade abil suurendavad nad oma poliitilist võimu. Probleem on see.
    Hierarhilised struktuurid igapäevaelus – firmasisene kultuur.
    Kõige skeptilisem arvamus – demokraatia pole kunagi saavutatav.
    Klassikaline kriitika : monarhistlikud ideoloogiad.
    Monarhia on ainuvõimalik vorm.
    1.Legitiimsus- monarhia on ainus õiguspärane vorm ( teoloogiline argument, piiblil põhinev, et kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitlilise võimu pärijad ; ajalooline argument, et kuningad on hõimupealike legitiimsed pärijad)
    2.Efektiivsus – demokraatia on viletsam valitsusviis ja monarhia on kõigile kokkuvõttes parem. Võimule saavad lihtsalt „hea rääkimisega“ isikud ning pärast võimule saamist ei suudeta pikemas perspektiivis otsuseid teha. Otsuste tegemine on väga aeglane, erinevalt monarhiast. Masside manipuleerimine.
    Inimeste võimed ja haridus . Platon : kes peaks juhtima laeva ?? Tõstab esile inimeste oskusi, võimeid ja haridust.
    Monarhia on parem , sest inimesed vajavad autoriteetset ja moraalset juhti, ürgne vajadus liidri järgi.
    Paternalismi (isa-armastuse) idee – isa-kuju vajadus, et ühiskonnas on mingi isik, kes kõiki alamaid kui om alapsi armastab, ühiskond kui „suur perekond“.
    Vooruste probleem- kõigil on teoreetiliselt võimalus pääseda valitsema ning see asjaolu muudab inimesed ambitsioonikaks ja kadedaks. Monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed.
    Monarhial ei ole erahuve, sest kui tal on ainuvõim, siis ta ei suuda eristada oma huve riigi huvedest. Tema edu ongi riigi edu.
    Demokraatia on masside valitsemine ilma seadusteta (Aristoteles). Enamuse türannia (Tocqueville) - suurim oht riigile.
    Etümoloogiad
    Platon – demokraatia terav kriitik, ütleb, et demokraatlik inimene tahab oma vabadust kuritarvitada. Ideaalne oleks kui valitseksid filosoofid, sest nad omavad tõelist teadmist, näevad asjade tõelist loomust , mitte nagu teised, kes näevad ainult varje . 2 teed võimuni – filosoofid haaravad võimu või hakkab kuningas ise filosoofiks.
    Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest.
    Aristotelese valitsusvormid . Monarhia, aristokraatia, politeia on head. Türannia, oligarhia , demokraatia on halvad. Milline on neist parim ? V: sõltub ühiskonnast, rahva loomusest.
    Kui inimesed on ebavõrdsed, on poliitline võrdsus ebaõiglane.
    Leidub üks ülivooruslik – monarhia(sageli raske tunnustada, sellest ka revolutsioonid).
    Eristuvad parimad- aristokraatia (jõukad).
    Ei ole tugevaid klassivahesid – politeia (demokraatia ja oligarhia segu).
    Demokraatia on valitsus vaeste huvides.
    Mõistesüsteemi rakendamine.
    17. saj Inglise vabariiklased : monarhia = türannia.
    Hobbes – nõustus selle võrdudsega, ent positiivses mõttes: kõik „türannid“ on monarhid.
    Ainuvõimu ideoloogiad: keskaegne kuningavõim.
    Kuningas (könig, king ) – germaani päritolu mõiste. Hõimujuht (rex, princeps). Enamasti valitav.
    6.sajandil tekkis kristlik kuningavõimuidee : kuningas on Jumala poolt ametisse seatud.
    Aquine Thomas kuningast ja türannist
    Ainuvõim on äärmiselt oluline ühtsuse tagamiseks ja tülide vältimiseks.
    Monarhia vastab „loomulikule printsiibile“. Analoogiad : süda juhib keha ; mõistus juhib hinge ; Jumal juhib universumit.
    Türannia on monarh, kes on korrumpeerunud ja ta on ebavooruslik, ei salli ka seda , kui alamad on vooruslikud. Samas arvas Thomas , et türannia pole nii hull kui oligarhia.- see viib kodusõjani ja riigi hävinguni.
    Mis on siis lahendus ? Kuidas türanniat ära hoida ? Peaks tagama, et see isik ise oleks hästi kasvatatud ja vooruslik. „Valitsejapeeglid“ - kuidas kasvatada kristlikku ja vooruslikku valitsejat?
    Varauusaegsed monarhiaideed : paternalism ja kontraktualism.
    Paternalistliku suuna puhul peeti monarhiat ainsaks võimalikuks õiguspäraseks vormiks.
    Absolutistlikud mõtlejad Hobbes ja Bodin leiavad , et monarhia on eelistatud vorm , kuid mitte ainuvõimalik vorm. Hobbes ütleb , et monarh suudab kõige paremini tagada riigi huve, sest tema enda ja riigi huvid on samad. Ta ütleb ka , et inimesed on monarhi vabatahtlikult valitsema lasknud, sest nad arvasid, et see on Jumala tahe.
    Jumaliku õigus ja paternalism
    Kõige levinum suund. R. Filmeri (1588-1653) „Patriarcha“ (Kuningate loomuliku võimu kaitse rahva ebaloomuliku vabaduse vastu).
    Absoluutse monarhia argument piibli toel : Jumal andis maailma Aadamale absoluutse võimu oma järglaste üle ja Aadam pärandas seda edasi oma poegadele .
    Parallelism : perekond=riik. Valitseja kui pereisa (patria potestas = isavõim). Samas omas valitseja oma „laste“ üle mõõga- ja kohtuvõimu.
    Võimusuhted on loomupärased, inimesed sünnivad nendesse. Loomuliku vabadust ega võrdsust pole.
    Kontraktualism – lepinguteooria – Hobbes; Locke ; Pufendorf ; Rousseau
    Locke'i loomuliku vabaduse ja võrduse idee (sarnaneb Filmerile ).
    Riik loodi selleks, et saada üle probleemidest, mis valitsesid riigieelses seisundis.
    Hobbes- peaaegu absoluutne loovutamine (valitsejale absoluutne võim), maksude kehtestamise õigus.
    Locke – usaldatakse valitsejatele kindlate eesmärkide täitmiseks ja piiratud kujul (liberaal).
    18.-19. sajandi monarhiaideed.
    Loobumine Jumaliku võimu ideest – rõhuasetus alamate (enamasti vaikivale) nõusolekule.
    Praktilised argumendid monarhia kasuks- ülivooruslik valitseja, ühiste huvede kaitse.
    19.sajandi algul pettuti Prantsuse revolutsioonis. Monarhismi taastajad : monarhia on heatahtlikum ja vähem vägivaldne kui rahvavõimu vormid.
    Kuni I MS – liberaalse monarhia idee vs vabariiklikud, sotsiaalsed ideed.
    Alternatiiv I : rahvavalitsus
    Keskajal olematu ideoloogia, hakkas laiemalt levima 17. sajandil seoses Inglise kodusõjaga. Sõjaväe radikaalsem nõusoleks – alamate nõusolek on fundamentaalne ; universaalne valimisõigus (s.t. Kõikidele meestele valimisõigus, kui seda pole siis tegu orjandusega).
    Rousseau : demokraatia on perfektne vorm, ent inimesed pole perfektsed (tingimused: väike riik, luksusest loobumine, võrdsus).
    Alternatiiv II segavalitsus
    Aristoteles : eri vormide segunemine ei ole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas.
    Rooma eeskuju – toetusid Plybiose ajaloolistele teostele, tõstis esile Rooma poliitilist süsteemi. Demokraatlik (tribüünid), aristokraatlik ( Senat ) ja monarhistlik element ( konsulid ).
    Sparta ja Veneetsia eeskuju - Stabiilsuse eeskuju.
    Antiikajal Spartas : 2 kuningat, geruusia, efoorid (valvasid kuniga järeöe, käisid nendega sõjaretkedel), kodanike assamblee.
    Kaasajal Veneetsia – Doodž, Kümne Nõukogu (kohus), Suur Nõukogu (võttis vastus seadusi, kaupmeeste koosolek).
    Segavalitsusest kasvas välja võimude lahususe idee.
    John Locke – peab järgima seadusi, aga institutsioonid peavad teineteist tasakaalustama („piirajad ja tasakaalustajad“ - ei lase ühelgi institutsioonil piiramatut võimu haarata). Ta eristas seadusandlikku ja täidesaatvat võimu. Kolmandaks föderaalvõim (välisasjad).
    Montesquieu valitsusvormidest: eristas kolme erilaadi valitsemisevormi, paigutas demokraatia ja aristokraata kokku (vabariik). Monarhia – aadli vahendab ja kontrolliv võim.
    Valitsusprintsiibid – voorus , au , hirm . Vabariik oli kõige nõudlikum oma kodanike suhtes- nõudis vooruslikkust, enesepiiramist. Hirm – rahvas kardab oma monarhi, monarh ei usalda rahvast.
    Monarhia on geniaalne – liikumapanevad jõud (inimeste voorused) – neid pole monarhias tarvis, töötab ka üsna vähesega (au). Ühe inimese võim, mis allub seadustele, seaduste täitmist kontrollib aadel.
    Ideaalne süsteem Inglismaal – vabariik, mis on peidetud monarhia vormi taha. Suurim pluss - Riigivõimu eri funktsioonid jaotatud erinevatele institutsioonidele.
    Kui seadusandlik ja kohtuvõim on koos, siis kohtunikul on türanlik meelevaldne võim kodaniku elu ja varanduse üle.
  • loeng – Õiglus või kasulikkus ? Valitseja põhidilemma
    Teema laiemalt – poliitilise moraali teema – kuidas alamad peaksid käituma.
    Väärtustekriisi ajastu – 16.sajandi Euroopa (hakati väärtusi ümber hindama).
    Preisi kuinngas Friedrich II ( 1712 -1786) - „Monarhistlik valitsus on kõigist valitsusvormidest parim või halvim, vastavalt sellele, kuidas teda administreeritakse.“
    14.-15. saj Itaalia poliitiline humanism
    Hariduse võidukäik, ajaloolased taasavastasid Euroopa jaoks antiigi pärandi. Rooma autorid : Cicero, Seneca , Livius, Sallustius, Tacitus.
    2 võtmedistsipliini : filosoofia ja retoorika . Filosoofia jäi liiga elukaugeks ja abstraktseks, see võis kirjeldada vooruslikku tegu, aga motivatsiooniks on vaja retoorikat, mis õigete sõnadega suudab inimesi mõjutada käituma voourslikult. Selline haridus oli palju praktilisem kui Platoni ja Aristotelese filosoofia.
    Poliitilised voorused humanismis
    Valitsemise ülim eesmärk :
    gloria – valitseja eesmrägiks peaks olema riigilie suure kuulsuse ja au toomine, kaasneb riigi õitsenguga. Kõrgeim eesmärk.
    Pax – rahu – mitte eesmärk, vaid hüve, selleks, et õitsenguid saavutada oleks parem sõdu vältida. Rahumeelne filosoofia – kuulsus ja au tuleb ennemini rahumeelselt valitsedes.
    Bonum commune – ühishüve, mitte iseenda jaoks, oli saavutatav õigluse vooruse abil.
    Oluline : Riigi kodanikud pidid olema ise oma riiki valitsemas, autonoomne poliitiline kord, võõrvõimudest vabadus.
    Cicero – humanistide eeskujuks(„Kohustustest“)
    antiiksed põhivoorused : tarkus , kindlameelsus, mõõdukus , õiglus.
    Õiglus ö vältida ebaõiglust, mitte rikkuda seadust, mitte kasutafa pettust ja vägivalda, mis omane loomadele (lõvi ja rebane ) ; honestas – pidada oma sõna
    Cicero valitseja kohustustest : tuleks järgida Platoni juhiseid. Kaitsta kodanike huve. Valitseja peaks hoolitsema riigi kui terviku eest
    „Valitsejapeeglid“ Itaalias
    vürstivõimu kasv Itaalias, tulid võimule juhtivad perekonnad, vabariigid hakkasid muutuma monarhistlikumateks.
    Valitsejapeeglid – uus žanr – arutati vürstlike vooruste üle , vürst peaks olema teistest vooruslikum ja olema eeskujuks teistele – tema vooruslikud omadused : armulikkus , halastus, heldus , suuremeelsus.
    Euroopa poliitiline kriis 1494 – Itaalia päriluskonfliktidesse sekkusid teised Euroopa riigid – kaasati Prantsusmaa, Habsburgid , Inglismaa, Türgi.Itaalia sõjad 1494-1559.
    Moraalne allakäik - Sõjardpaavstid : Alexander ja Julius II.
    Moraalne paanika (ajaloolaste arvates)
    Lahendus ?
    Utopism . T. More „ Utoopia “ 1516 – esitada visioon täiesti radikaalsest ühiskonnakorraldusest. Muuta ühiskonda juurtest alatest. Ühisomand, päriliku aadli puudumine (tõeline aadellikus seisneb voorustes), kõike tehakse ühiselt. Ühisomand hoiab ära varandusehimu, korruptsiooni.
    Arendada edasi veelgi antiikseid voorusi, valitsejatele selgeks teha. Isegi kui riigis on palju korruptsiooni, siis riigi eesotsas peaks olema isik, kes on kõigest sellest üle. Erasmus „Kristliku printsi kasvatamine“ 1516
    Alternatiivne vooruseõpetus – Machiavelli „Valitseja“- kritiseeris humanistide arusaama valitsejate voorustest.
    Desiderius Erasmus (1466- 1536 )
    Euroopas äärmiselt tunnustatud humanist , õppis Pariisis ja Torinos, Cambridge 'i ülikooli professor , oli kirjavahetsues mitmete euroopa õpetlastega.
    Erasmuse olulisemad tööd : „Panegüürika Philipp Ilusale“ 1504 ; „Kristliku printsi kasvatamine“ 1516 – põhiteos valitseja voorustest ; „ Narruse kiitus“ 1509 – pilab euroopa inimesi, satiirline teos.
    Kreekakeelne „Uus Testament “ koos uue ladina tõlkega. Mõjutas Lutherit, kes püüdis ka Kristuse alguseni jõuda. Konflikt Lutheriga, sest Erasmus pooldas siiski katoliiklust.
    „Kristliku printsi kasvatamine“ – Kirjutatud Karl V-le Aragoni troonile astumise puhul. Raamat koosnes aforismidest. Ideaaliks absoluutne võim rahva nõusolekul. Rahva „ konsensus “ saavutatav kui valitseja on armastatud . Raamatus annab juhiseid nii rahvale kui ka kuningale . Juhised rahvale : kui valida ei saa, siis peab tagama valitseja kasvatatus. Juhised valitsejale. Erasmuse valitsejaideaal : valitseja peab arusaama, et tema positsioon ei ole mitte kingitus, vaid võimalus teenida oma rahvast, rakendada end kogukonna teenistusse. See on raske koorem, mis nõuab absoluutset ja täielikku pühendust. Eristada tuleb sõpru ja meelitajaid (inimesed , kes räägivad valitsejatele seda, mid anood kuulda tahavad). Valitseja ise pidi olema haritud – Erasmus soovitas lugeda Cicerot ja Platonit, kuna mida haritum valitseja oli , seda vähem sõltus ta oma nõuandjatest.
    Ülimaks eesmärgiks rahu ja stabiilsus. Kuigi absoluutne võim valikul , peaks valitsema siiski seaduste abil.
    Niccolo Machiavelli „Valitseja“
    Noorelt oli tihedalt seotud Firenze vabariigi poliitikaga, pärit mõjukast perekonnast. Enne teda valitses Medicide perekond. 1498-1512 – Firenze vabariiklik valitsus. 1512 – jälle Medicid ning pagendati Machiavelli. Pidi elama poliitikast eemaletõmbununa ning sai mõtiskleda poliitika üle. 1532 ilmus „Valitseja“ (kirjutatud 1513 – pühendas selle raamatu Medicide perekonna valitsejale, lootuses tõestada oma vajalikkust uuele võimule). Vastandlikud hinnangud Machiavellile. Osad pidasid tema teoseid satiiriks, mis paljastab, kuidas tegelikult Itaalias poliitikat teostati.
    Valitseja eesmärgid – au (gloria) ja kuulsus (fama). Kõik mis riiki säilitab ning viib selle suuruseni, on vooruslik. Vooruslik valitseja saavutab endale seatud eesmärgid, ning ta peab suutma oma saatust kontrollida. „Valitseja“ oligi pragmaatiline käsiraamat, õpetus, et kuidas see on saavutatav. „poliitilisele realismile“ alusepanija.
    Oluline näida vooruslik. Ei tohi karta olla julm.
    Kas olla armastatud või kardetud ? Peaks olema nii üht kui ka teist, kuid sede on raske saavutada. Sel juhul olla pigem kardetud, sest inimesi hoiab kontrolli all pigem hirm kui armastus.
    Machiavelli ütleb , et valitseja peab olema nii lõvi-tugevus, jõud , kui ka rebane – kavalus .
    Sõda aitab tegelikult riiki koos hoida, vältida sisetülisid. Isegi sisetülid võivad kasulikud olla, sest see aitab valitsejal oma võimu säilitada.
    16.-17. sajand, kuidas ühendada Erasmuse ja Machiavelli?
    „Riigi huvi“ teooria - „halb“(Machiavelli) ja „hea“ huvi teooria. Halb Machiavelli – eesmärk pühitseb abinõu. Head teoreetikud ütlevad , et valitseja jaoks kehtivad küll moraalinõuded, kuid , et reeglina on aus ja õiglane käitumine kasulik.
    Anti-makjavellistlikud käsiraamatud.
  • loeng – Sõda ja rahu. Riikidevaheliste suhete normatiivsed alused.
    Põhiproblem – sõda (suur ja oluline moraalne dilemma – tapmine on lubamatu tegu, kuid samas on olemas sõjad) Kuidas saab sõda moraalselt õigustada ?
    Selle küsimusega tegeleb ius bello -sõjaõigus
    ius ad bellum – õigustused sõjaks
    ius in bello- õigus sõjas
    Euroopa – kristlik doktriin on sõjavastane, kuid kristlik maailm on sõjakas.
    Teise inimese tapmine lubatud enne kristust.
    Antiiktraditsioon sõjast
    Kreeklaste jaoks ei ole sõda erandseisund (ajutine rahukatkestus). Sõda on loomulik protsess barbarite vastu. (Aristotelese „Poliitika“)
    Roomlased loomupärase sõja doktriiniga ei nõustunud. Cicero – maailm peaks olema harmooniline tervik, kus sõdu pole, konfliktid inimeste vahel peaks saama lahendatud ka muul rahumeelsel viisil. Sõda on õigustatud enesekaitseks või isamaa kuulsuse ja au tõestamiseks.
    Vana Testament : iisraeliidid sõdivad Jumala käsul oma naabrite vastu.
    Uus Testament vastupidiselt keelab tapmise üsna üheselt.
    Kristliku „õiglase sõja“ doktriini loomine.
    Varakrsitlased järgisid doktriini ning keeldusid Rooma armees sõdimast (olid pigem nõus kandma karistust kui minna oma usu vastu).
    Kirikuisa Augustinus – tema ajal muutus konflikt kristluse patsifismi ja reaalse elu vahel väga teravaks. 380 – kristlus Rooma riigiusuks. 410 – Rooma rüüstamine gootide poolt, süüdistati kristlasi, sest nad olid patsifistlikud. Augustinuse eesmärk : proovida lepitada Jumala ja inimeste riiki. Kristlase kohustused igavese elu suhtes, aga samas peab kristlane täitma enda kohuseid kodanikuna riigis (kaitsma riiki). Augustinuse teoloogia I : senine motivatsioon ( enesekaitse v au ja kuulsus) ei sobinud, sest kristlastele polnud maapealsed väärtused piisavad . Augustinus pööras Piibli õpetuse ringi. Piibli käsk armastaus ja vastata kurjale heaga, Augustinus ütles, et sõjas tapmine võib olla õigustatud (võib käia koos armastusega). Uus vooruseõpetus : voorus ei seisne tegudes, vaid südame hoiakus (kristluse sissepoole pööramine). Augustinus ütles, et sõja kurjus ei seisne inimeste suremises, vaid inimeste ihades ja tungides (tapavad teist oma patuste tungide pärast – verejanu, kättemaksuhimu). Augustinuse teoloogia II – oma elu kaitsmine pole patutu tung. Omavoliline vägivalla kasutamine on igaljuhul lubamatu, sest enesekaitse põhjustab viha vaenlase vastu, mis on patt. Seadus lubab ennast kaitsta, kuid tegelikult on see patt. Augustinus oskas näidata ka , kuidas sõdimine maiste asjade eest on õiglane: On vajalik , et maailmas võideldakse kurjusega, tuleb kaitsta teisi ja kogukonda. Inimene võib sõtta minna valitsuse korraldusel, sest siis ei põhine tapmine oma enda tungidest lähtuvalt vaid valitseja seadusest. Tapmine oli raske. Valitseja teostab Jumala tahet maa peal – talle on antud voli tappa kurjategijaid nii riigis kui ka riigist väljas. Augustinuse ideestiku kokkuvõte : keskendumine motivatsioonile, tunnetuslikud probleemid.
    „Õiglase sõja“ areng keskajal
    Teemaga tegelesid kanonistid ja teoloogid (filosoofilisem suund, skolastikud)
    Aquino Thomas - õiglase sõja 3 kriteeriumi : õige autoriteet – valitseja käsk ; õiglane põhjus – õigusrikkumine ; õiglane eesmärk – laiemaks eesmärgiks rahu. Põhiline doktriin keskajal.
    Ristisõdade ideoloogia läks doktriinist mingil määral lahku. Püha sõja doktriin (alternatiivne doktriin) – ristisõdade õigustamine, suhtus vägivallasse leebemalt ning ütles , et sõda võib olla positiivne teatud põhjustel (võitlus Jumala hüveks). Autoriteet – paavst . Paganlus polnud piisav põhjus (usku ei tohi vägivallaga levitada), aga paganad andisd mingi lisapõhjuse sõjaks. Ristisõdu kujutati kui kaitse- ja tagasivallutussõdu. Õiglane sõda – seda peeti teiste kristlastega, rangemad reeglid, vägivald oli loomupoolest halb, aga teatud tingimustel oli vajalik, positiivne külg , et kord sai taastatud, sõda oli inimesele kui riigialamale kohustuslik. Püha sõda peeti uskmatute vastu (Liivimaal toimunud ristisõjad), vägivald neutraalne, võitlus Jumala riigi hüveks, pattude andeksandmine, see oli inimese kui kristlase kohuseks.
    Varauusaegsed traditsioonid : neoskolastikud.
    Neoskolastikud eelkõige hispaanlased Salamanca ülikooli juures: dominiiklaste või jesuiitide ordu liikmed, ka protestantid. Toetusid Augustinuse doktriinile (sellele ,kuidas A.Thomas seda esitas).
    Keskmeks individuaalne patt: kuidas sõdida patuta? Sõda saab olla õiglane ainult ühelt poolelt.
    Humanism (2 suunda)
    Kristlikud patsifism – väga terav kriitika sõjapidamise vastu. Erasmus : sõda on loomalik , inimloomust korrumpeeriv, mittekristlik. Erasmus siiski tunnistas , et teatud tingimustel võib sõjapidamine osutuda vajalikuks ( nt ütles, et türklastele võib õigustatult vastu astuda).
    Humanistlik teooria (Machiavelli, Lipsius). Alberico Gentili (1552- 1608 ) teooria raamatus „De iure belli “. Keskmes kollektiivsed õigused, mitte individuaalne patt. Sõjaga peaksid tegelema juristid , mitte teoloogid. „Õiglane sõda“ on eelkõige kaitsesõda (toetudes Cicero argumendile). Sõda õigustatud humanitaarsetel kaalutlustel – teiste riikide alamate kaitsmine türannia vastu või loomuõiguse rikkujate (barbarite) karistamine kogu maailmas.
    Loomuõigusliud teooriad.
    Loomuõigus- laiem õigus kui riigisisene õigus, oli riigisisese õiguse aluseks.
    Mis peaks olema rahvaste õiguse alus ? V : loomuõigus. Keskajal loomuõigus = Jumala positiivne õigus. Nüüd tehakse eristus - Loomuõiguse lahutamine moraaliteoloogiast. Inimese enda loomust tuleb vaadata väljaspool ühiskonna struktuure – nii nagu Jumal on inimese loonud.
    Hugo Grocius – inimese 2 põhiinstinkti : inimene üritab end säilitada ja inimene on loomult sotsiaalne.
  • Impeerium
    Maailmariigi idee Euroopa ajaloos.
    Mida on nimetatud impeeriumiks ? V : Makeedoonia, Rooma, Bütsants, Mongoli, Ottomani Türgi, NSVL , Hiina, Peruu , Mehhiko , USA
    Praegu negatiivse tähendusega mõiste, see nimetus pärineb kriitikutelt ja vaenlastelt. Sõna impeerium seostub sellega, et keegi tahab teist riiki domineerida.
    Kunstlikult loodud poliitilised moodustised. Nad pole kokkupandud ainult jõu abil, juurde käib reeglina mingi ideoloogia (tsivilisatsioon, islam , marksism jne). Ekspansionism (uut tüüpi sõda : eesmärgiks vallutus). Imperiaalse sõja eesmärgiks vallutus, teenida kasu sellest sõjast.
    Napoleon Bonaparte – Prantsuse keisririigi imperaator.
    1799. a riigipööre, lasi end valida Prantsuse Vabariigi 1. konsuliks, peatselt eluaegseks konsuliks (imperaator). 2. dets. 1804 kroonimine keisriks. Jäljendas Karl Suure keisrikskroonimist. Paavst oli küll kohal (tseremooniameister) , kuid Napoleon läks ise paavsti juurde ja asetas keisrikrooni ise endale pähe, kellelgi teisel polnud voli teda kesriks kroonida, ainult ta ise. See oli Karl Suure kroonist tehtud koopia. Sellega taaselsutas Napoleon Karl Suure aegse keisririigi. Sellega kaasnes visioon maailmariigist (Karl Suure impeeriumi järglane). Kogu sümboolika oli väga läbimõeldud.
    Napoleoni imperiaalne ideoloogia.
    vallutus+missioon. Napoleon ise kujutas oma riiki heatahtliku impeeriumina. Ta kujutas prantslasi eriliselt tsiviliseeritud rahvana. Prantsuse rahvas on 1. kõigi rahvaste seas ning eeskujuks teistele. Tema unistuseks oli luua pärast kõiki neid sõdu Euroopa taasühendus. Ta kirjutas ST. Helena saarel : kava oli luua Euroopa ühtne pere, ühtsete seaduste, huvidega , printsiipdega.
    Euroopa ja Aasia ühendamine. Napoleon asetas peale Karl Suure kroonile endale pähe ka Aleksandri diadeemi. 1798 – Egiptuse ekspeditsioon , et „vabastada egiptlased Ottomannide türannia käest“. (samaaegselt Briti kaubandusteede läbilõikamine). Eesmärk oli põhjalikult uurida Egiptuse prandit (kaasas oli 167 teadlast). Ekspeditsiooni suurtulemuseks : „Description de l'Egypte“. Napoleoni impeerium ei kestnud küll kaua, kuid oli väga mõjukas. Võimsuse tipul olles kuulus sinna umbes 40% Euroopa rahvastest. Ta ühtlustas Euroopa mõõtesüsteeme (temalt pärines näiteks meetrisüsteem).
    Mõiste „impeerium“. Ladina k imperium = kõrgeim sõjaline ja täidesaatev võim. Kasutati juba Rooma ajal. Keiser = imperator.
    Hiljem: hakkas tähistama laiemat riiklikku moodustist, mis sisaldas endas erinevaid kuningriike jt poliitilisi ühikuid.
    Esimene selline moodustis Euroopas oli Makedoonia impeerium (336-323 eKr). Kõigepealt ühendas Kreeka linnriigid, pärast seda võeti üle suur Pärsia impeerium. Valitsusviis tüüpiline ka hilisematele impeeriumitele omane : võeti üle olemasolevad struktuurid. Riik lagunes pärast Aleksandri surma ning tekkis hellenistlike kuningriikide süsteem.
    Aleksander Suurest sai 1. „maailmavallutaja“ - imperiaalse võimu sümbol.
    Rooma impeerium
    Rooma saavutas palju, millest Aleksander ainult unistada jõudis. Rooma sai mudeliks hilisematele impeeriumitele. Isegi USA – Senat, Kapitoolium.
    Rooma : ideoloogia poolest vabariiklik, mitte monarhistlik impeerium. SPQR – Rooma senat ja rahvas. Alates Augustusest tegelikult Rooma ei olnud enam vabariik, sest keisril oli väga suur võim.
    272 eKr – Rooma linnriik oli suutnud enda kätte haarata terve Apenniini poolsaar, seejärel Sitsiilia ja Kartaago. Kuni 1.saj eKr-suurem osa Aleksandri impeeriumi jäänsutest. 1. saj pKr – Inglismaa, Armeenia, Mesopotaamia .
    Tiitlite pärandumine.
    Rooma: Caesar – dictator perpetuus Octavianus – 27 eKr Imperaator Augustus
    Saksa-Rooma kesririik 962-1806 Otto I 982 – võitmatu Caesar ja imperaator Augustus.
    Ideede pärandumine – au – Rooma kodanikud võitlesid impeeriumi ja au eest. Cicero ütles, et see peaks olema vähem vägivaldne , sest eesmärgiks valitsemine mitte enesekaitse.
    Inimkond kui üks kogukond võiks ideaalis olla terviklikult valitsetud. Cicero jaoks olid kõik rahvad võrdsed. 212- Caracalla andis oma ediktiga kõikidele rahvastele Rooma kodakondsuse (va orjad ).
    Rooma imperaator nägi end kogu maailma valitsejana. Keisri tiitel : „dominus totius orbis“ - Kogu Maailma Valitseja (levinud idee ka : Akkadi kuningad, Mogulid, Hiina keisrid , Euroopa impeeriumid ). Seotud valgustuse, tsivilisatsiooniga .
    Rooma ideoloogiad – Rooma keisririik. Militariseeritus- suur rõhk kodanike armeele, kodanikud orienteeritud sõjale. Ideoloogia alustalad – pax romana – Rooma rahu , kui kõiks maad on vallutatud saabub Roomasse rahu. Õigus – roomlaste jaoks inimmõistuse kõrgem väljendus. 6. saj pKr Justinianuse koodeks – kokkukorjatud Rooma õigusesüsteem.
    Rooma riigi probleemid, miks lagunes ?
    Muutus liiga suureks, liiga raske koos hoida, kulus liiga palju ressurssi, et koos hoida, polnud enam jätkusuutlik. 4. saj lõhenemine – jaotati riik kaheks : Ida- ja Lääne-Rooma keisririik. 324 Konstantinoopoli asutamine. Suured kultuurilised erinevused, Läänes ladina keel, Bütsantsis hellenistlik kultuur ja kreeka keel. 1054 – Suur Skisma – idakirik (Kreeka ortodoksi kirik ) ja läänekirik ( Rooma Katoliku kirik)
    Mis oli Karl Suure kroon ?
    Nelja maailmariigi idee – prohvet Taanieli raamatu tõlgendus. Pärast nelja maailmariiki tuleb maailmalõpp. Kõik jõudsid arusaamale , et Rooma riik oli 5. impeerium – selle hukkudes pidi saabuma maailmalõpp. Rooma riik hukkus 476. aastal. Tõlgendus – tegelikult Rooma riik kestab edasi (Ida-Rooma riigina kuni 1453, Bütsantsi valitsejad nimetasid end keisriteks).
    Paralleelselt Vene tsaarid (caesar)- Kolmanda Rooma idee. Nemad kui Konstantinoopoli patriarhist järgmise idakiriku patriarhi asukoht, järelikult kandus see edasi Moskvasse. 15. saj lõpul sümboliks Bütsantsi kahepäine kotkas. 1. Rooma oli Rooma, teine Konstantinoopol ja kolmas Moskva .
    Peeter I võttis 1721. aastal kasutusele Euroopapärasema keisritiitli , nimetas end imperaatoriks ja Vene Tsaaririigist sai Vene Keisririik.
    Euroopa keisririik. Poldud nõus, et sultan v vene tsaar on keiser.
    Läänes eelkõige Ladina impeeriumi pärand. Paavstivõim oli ühendav võim Euroopas.
    8.saj lõpul tuli suur ilmalik võim Karl Suure näol – ühendas suure osa germaani rahvaid ja lasi end 800. aastal end keisriks kroonida. Kui ta riik 10. sajand lagunes, siis 962. aastal otsustas idapoolse Karl Suure riigi esindaja Otto I endale keisritiitel võtta.
    Varauusaegsed Euroopa impeeriumid. Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik. Tegelikult ei valitsenud Euroopa üle, ei valitsenud isegi Saksamaa üle. Tunnustati teda kui millegi poolest teistest eespool olevat valitsejat, kuid teised valitsejad polnud tema käsualused. Voltaire 'i sarkasm : ei ole „püha“, „rooma“ ega 'keisririik' (impeerium).
  • sajandil oli maailma võimsaim riik Hispaania , sest tal olid suured vallutused Ameerikas – uus tõeline impeerium.
    Karl V ühendas Hispaania ja Saksa-Rooma valdused. Cortes vallutas paari aastaga Asteekide riigi (Mehhiko), mis pidas end samuti maailmariigiks. Pizarro vallutas Peruu (Inkade impeeriumi).
    Ameerika vallutuse õigustamine : juriidiline argument.
    1493 – paavst Alexander VI „donatsioon“ Ferdinandile ja Isabellale (Kastiiliale): suveräänsus veel okupeerimata Atlandi maade üle. 1494. aastal lahendas konfliktid Portugaliga Tordesillase lepinguga ja pani paika piirid. Ookeanide jagamine Portugali ja Hispaania vahel. See määras tulevase Ameerika koloniaalpoliitika paljudeks sajanditeks (et Hispaaniale). Hispaanlased pidasid end nende maade suveräänideks. Kuid mida teha rahvastega, kes teistel maadel elavad?
    Otsustati, et tuleb tagada võimalik rahumeelne alistumine indiaanlaste poolt, sest juriidiliselt kuuluvad need maad tegelikult Hispaaniale.
    Miks paavst võib teiste maid annetada? Kristianiseerumise argument.
    Religiooni argument : uutes maades levitada kristlust. 1493 aasta bulla – kirstliku misjoni vajadus.
    1492 – rekonkista lõpp, selles nähti algust kogu maailma kristianiseerumises.
    Cortes : Kastiilia on jumala poolt välja valitud rahvas, kes peab kristlust levitama üle maailma.
    Tsivilisatsiooni argument : juurida välja patune elu, jumalike loomuseduste vastu eksimine (nt tseremoniaalne inimohverdus). Keelustati polügaamia. Ametlik argumentatsioon : õiglus+religioon+tsivilisatsioon.
    Hispaania impeeriumi ideoloogilised probleemid :
    kas paganate ja barbarite vägivaldne alistamine on õigustatud?
    Munk las Casas – oli indiaanlaste alistamise suhtes kriitiline. Paavst Innocentius IV : paganlus ei ole piisav argument vägivaldseks alistamiseks, ristiusku tuleks levitada ainult rahumeelselt. 1542 raamat „Lühike ülevaade indiaanlaste hävitamisest“ - rääkis, kui julmalt indiaanlasi koheldi. Sealt tulenes „must legend“ , hispaanlased kui vägivaldsed jõhkardid. Las Casas tunnustas juriidilist argumenti, kuid ütles, et Hispaania kuningas peaks indiaanlasi kohtlema samamoodi nagu oma alamaid Kastiilias. Las Casas ütles, et ainult indiaanlastel oleks õigus hispaanlaste vastu sõdida, sest indiaanlasi on halvasti koheldud.
    Vastuargument humanist Sepulveda (Karl V kaplan ja ametlik kroonik) poolt : las Casas teostab Hispaania vaenulikkust. Ta ütleb, et indiaanlased pole täisväärtuslikud inimesed, seega loomu poolest orjad, neil puudub arusaam sedustest, loomupärastest reeglitest, inimohverdus, kannibalism = nad ei ole inimesed ja nad tuleb alistada.
    1548 telliti Sepulveda raamatule ametlik hinnang. Salamanca teoloogid mõistsid Sepulveda teose hukka. 1550 – suur dispuut las Casase ja Sepulveda vahel, kestis nädalaid, tulemust ei leitud.
    Ametlik seisukoht : kompromissvariant. Francisco de Vitoria argumendid (1485-1546). 1539 hinnang indiaanlaste ristimise kohta. Lükkab ümber tavapärased argumendid : paavst ei saa annetada, indiaanlastel tegelikult legitiimne riik, need maad olid juba enne hispaanlasi avastatud, sunniviisiliselt ei tohi ristida , barbarid võivad teha patte, sest teistel valitsejatel pole võimu, jurisdiktsiooni nende maade üle. Vallutuse õigustamine : kõikidel inimestel on õigus maailmas vabalt ringi reisid. Ristiusu rahumeelne levitamine lubatud, iga rahvas peab lubama , aga nad ei pea kohe pöörduma ristiusku. Kui osad inimesed juba ristiusku astusid oli hispaanlastel põhjust neid kaitsta. Kui kogu rahvas ristitud, alles siis võis paavst (kui kristliku maailma juht) nimetada ametisse kristlik valitseja. Kui valitseja on ikka täielik türann , võib välja astuda alamate kaitseks. Kui indiaanlased tõesti tahavad astuda hispaanlaste võimu alla , siis on lubatud. Barbarite mentaalne võimetus end valitseda - siis võivad hispaanlased oma võimu kehtestada.
  • loeng Vabadus, võrdsus, vendlus
    Benjamin Constant 1819 – Antiikaja inimeste vabadus vs uusaja inimese vabadus
    Antiikne vabadus on vabadus osaleda vahetult riigivalitsemises (vaba , siis kui osaled riigivalitsemises). Uusagne vabadus – võimalus tegutseda oma privaatsfääris.
    Pr. Revolutsioon – probleem selles, et filosoofid püüdsid taastada antiikset vabadust uusaegsetes tingimustes.
    Isiah Berlin 1958 – loeng „Vabaduse kaks mõistet“ (sai kuulsaks ). [Pos ja neg pole hinnang]. Positiivne vabadus (Constanti antiikne vabadus) - „vabadus millekski“
    Negatiivne vabadus (Constanti uusaegne vabadus) – „vabadus millestki “
    Pos. Vabadust hindas negatiivselt – meid nim. Vabaks kui midagi teeme, kuid kattevarjus kirjutatakse inimestele ette, mida nad tegema peavad.
    Gerald MacCallumi kriitika: tegelikult saabki vabadusest mõelda ainult negatiivselt defineerituna, sest kui mõtleme vabadusest, siis tähendab see mingi piirangu puudumist.
    Tegelikult vähemalt kolm vabadusemõistet
    Antiikaeg – 'vabariiklikud vabadus' . Kreeka vabadus – inimene on vaba, kui teostab oma loomust (tegutsemine poliitikas). Rooma vabadus – vabadus, kui mingit laadi seisund, vaba inimene on see, kes ei ole ori.
    Uusaeg – ' liberaalne vabadus' ka tänapäeval domineeriv. Hobbes – vabadus on piirangute puudumine. Locke – vabadus kui ' vabadused ' – 'inimese loomupärased õigused', mida valitsus peab tagama ning ei tohi piirata ilma inimese nõusolekuta.
    Rooma vabariiklik vabadus – õiguslik eristus,
    orjad vs vabad inimesed. Ori on oma peremehe meelevalles, tegutseb tema tahtel ja tema heaks.
    Inimeste iseloom muutub orjameelseks, neil puuduvad eesmärgid, nad kaotavad oma väärikuse, oma tõelise inimlikkuse. Ajaloolased Sallustius, Livius, Tacitus rakendavad vabadusemõistet eri valitsuskordade analüüsil : Vabariigis on kodanikud vooruslikud. Ainuvalitsuse tingimustes pole voorusi ega suuri tegusid, valitseb orjameelsus.
    Uus-Rooma vabariiklik vabadus : renessansiaja humanistid 14.-15. saj
    Machiavelli „Discorsi“ 1531 – inimeste jaoks on suurimaks hüveks vabadus ehk vaba elu, soovivad vabalt oma eesmärke taotleda. Uus-Rooma võimalik ainult, siis kui ei ole kellestki sõltuvuses, see võimalik ainult vabariigis.
    Quentin Skinner - „Vabaduse kolmas mõiste“ Isiah Berlin Lecture 2001
    Machiavelli vabaduse säilitamisest
    Vabariigi säilitamise eelduseks see, et inimesed on vooruslikud, seadused pole piisavad, inimesed peavad ka tahtma neid seadusi järgida ja vabatahtlikult oma riiki teenida.
    Peale vooruse vaja rohkemat. Voorused kaovad, riigid ja rahvad manduvad (corruzione – korruptsioon ). Roomlastel õnnestus luua süsteem, mis säilitas voorusi piisavalt pikka aega ning seetõttu muutuski Rooma tõeliselt suureks riigiks. Mida roomlastel õppida? Head seadused, mis reguleerivad inimeste võimuloleku aega. Kaks vastandikku gruppi – aristokraatlik senat vs rahva
    valitav tribunaat.
    Uus-Rooma vabadus 17.saj Inglismaal
    Parlamendi ja kuninga vastasseis: millised õigused ühel v teisel poolel peaksid olema?
    1610 -1614 – kuningas kehtestas Parlamendi nõusolekut küsimata tollimakse, apelleerides krooni eesõiguse. 1628 – riiklik sundlaen, keeldujatele vangistus. 1630. aastatel laevamaksu muutumine üldiseks maksuks. 1642- viie Parlamendi liikme vangistamine.
    Parlamendi eestkõnelejad hakkasid kasutama mõistet orjus.
    1642- võimukriis ja kodusõja algus. Maaväe küsimus – Parlament võttis selle juhtimise enda kätte. Kuningas viivtas vastava seaduse heakskiitmisega. Parlament eitas kuninga veto -õigust. Kuningas : ilma veto-õiguseta pole ta enam Inglismaa kuningas.
    Algas relvastatud võitlus küsimuse nimel, milline peaks olema kuningavõim? Tulemus: Parlamendi võit ja kuninga hukkamine .
    1649 - Inglise Vabariik ( Commonwealth )
    John Milton (1608- 1674 ) kaitsekõned vabariigile: nt Eikonoklastes : väitis, et Charles I tahtis muuta kogu Britannia oma orjadeks .
    Inglise vabariiklased 17. sajandil : J. Milton, J. Harrington, A. Sidney
    Vastandavad vabadust ja orjust ning näevad vabaduse tingimusena: Rahva poliitilist osalust,
    Vabariiklik vabadus 18. sajandil :
    Kuulsusrikka Revolutsiooni (1689) järgne Inglise parlamentaarne monarhia on vabaduse parim tagatis. ( Lord Bolingborke väitis, et ka see süsteem toetub kodanikuvoorusele, oht on see, et kasvav kaubanduslik jõukus muudab Inglise inimesed laisaks )
    Liberaalne vabadus
    Kaks põhilist suunda.
    Kaks suurt allikat: Hobbes ja Locke
    Mõlemad väitsid, et inimesed on sündinud võrdsetena, kellelgi pole loomupärast õigust omada kõrgemat staatust.
    Seega: poliitiline võim saab alguse kokkuleppest
    Hobbes „ Leviathan “ (1651)
    Tõeline vabadus – mis on vabadus selle sõna tõelises mõttes? Vabadus välistest atkistustest. Vaba mees on see, kes pole takistatud neis asjades, mida ta soovib ja suudab teha. 'Vaba' on ainult tegu ise, mitte tahe.
    Teine Hobbes'i vabadus : riigialama vabadus, algab seal, kus lõpevad seadused (?)
    Hobbes vabariiklikust vabadusest. Riik on vaba – see saab olla ainult kollektiivne vabadus, mitte individuaalne vabadus. Vabariiklased on oma valearusaamaga vabadusest inimeste pead segi ajanud. Riigi ülesandeks on tagada kord, mitte vabadus. Vabadus ei saa olla mingi eraldiseisev ideaal.
    Locke'i käsitlus
    „Teine käsitlus valitsemisest“ (1689) – 'võrdne vabadus seaduste all'
    Hobbes käsitles seadusi kui vabaduse tagatist.
    Inimesed on loomupäraselt vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus – kohustus teiste inimeste vabadust austada.
    Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisle tahtele (tema arusaam erineb siinkohal Hobbesist)
    Seadused seega mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda.
    Locke valitsuse õigupärasusest – vabariiklike ideede mõju
    Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel (omandi puutumatus näiteks)
    Ameerika Revolutsioon (1776) ja kolm vabadusekäsitlust
    Ameerika kolooniate probleemid Inglise krooni kehtestatud maksudega. Kolonistid ei saanud olla vabad, kuna nad ei osalenud seadusandluses, järelikult olid orjad. Locke' ilik süüdistus : kodanike vabaduste jalge alla tallamine.
    Briti krooni poliitika kaitsjad , nt. John Lind (Briti peaministri pamfletikirjutaja).
    Ameerika Iseseisvusdeklaratsioon 1776
    Iseseisvus. s.o sõltumatus Briti ülemvõimust (vabariiklik argument).
    Vabadusekonseptsioonid 18. saj Prantsusmaal
    Rakendati Locke'i ideed.
    Reformi võimalikkus Prantsusmaal? (loe ise)
    Prantsuse Revolutsiooni ideede kaks faasi
    Vabaduse sümbol Pr Revolutsiooni ajal – vabakslastud orja mütsike. Teine sümbol – vendlus – ühendatud käed. Kolmas sümbol- võrduse sümbol- müüriladuja lood. Kokku- vabadus, võrdsus, vendlus.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 43 lk · .docx · 102 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Euroopa ideede ajalugu #1 Euroopa ideede ajalugu #2 Euroopa ideede ajalugu #3 Euroopa ideede ajalugu #4 Euroopa ideede ajalugu #5 Euroopa ideede ajalugu #6 Euroopa ideede ajalugu #7 Euroopa ideede ajalugu #8 Euroopa ideede ajalugu #9 Euroopa ideede ajalugu #10 Euroopa ideede ajalugu #11 Euroopa ideede ajalugu #12 Euroopa ideede ajalugu #13 Euroopa ideede ajalugu #14 Euroopa ideede ajalugu #15 Euroopa ideede ajalugu #16 Euroopa ideede ajalugu #17 Euroopa ideede ajalugu #18 Euroopa ideede ajalugu #19 Euroopa ideede ajalugu #20 Euroopa ideede ajalugu #21 Euroopa ideede ajalugu #22 Euroopa ideede ajalugu #23 Euroopa ideede ajalugu #24 Euroopa ideede ajalugu #25 Euroopa ideede ajalugu #26 Euroopa ideede ajalugu #27 Euroopa ideede ajalugu #28 Euroopa ideede ajalugu #29 Euroopa ideede ajalugu #30 Euroopa ideede ajalugu #31 Euroopa ideede ajalugu #32 Euroopa ideede ajalugu #33 Euroopa ideede ajalugu #34 Euroopa ideede ajalugu #35 Euroopa ideede ajalugu #36 Euroopa ideede ajalugu #37 Euroopa ideede ajalugu #38 Euroopa ideede ajalugu #39 Euroopa ideede ajalugu #40 Euroopa ideede ajalugu #41 Euroopa ideede ajalugu #42 Euroopa ideede ajalugu #43
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 43 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-01-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 102 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor cayza Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    (2.loeng)
    euroopa aristoteles aquino thomas erasmus cicero euroopa ideede ajalugu

    Sarnased õppematerjalid

    Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused
    15
    odt

    Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused

    isikulisus: riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Feodaalsuhted, vasalliteet killustumus: riigivõimu funktsioone teostavad oma piirkonnas vasallid konglomeraatriigid: riik koosneb eri õiguskordade ja pol süsteemidega osistest dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem; võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel universalism vs partikularism keskajal universalistlik maailmapilt Maailm kui korraldatud tervik Poliitika eesmärgiks universaalne kord ja õiglus Euroopa poliitiline süsteem hierarhiline, ilmaliku võimu tipus Püha Rooma keiser, vaimuliku võimu tipus paavst, kuningad de iure neist sõltuvad keisri universaalne võim de facto illusoorne paavsti võim reaalsem reformatsioon ­ universaalsete autoriteetide lõpp Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Cicero riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ja ühise hüve

    Euroopa ideede ajalugu
    Ideede ajaloo kotspekst
    31
    doc

    Ideede ajaloo kotspekst

    5. Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal Rüütliau koodeks (chivalry) kõrgkeskajal · Alates 12. saj. "kavaleri-ideaal". Õigluse, mitte oma isiku või isanda kaitse. Kolm peamist suunda: 1. kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes (Sir Gawain and the Green Knight) 2. kohustused Jumala ees (Püha Graali legendid) 3. kohustused naiste ees (Lancelot ja Guinevere) 6. Mandeville uhkusest ja au eri vormidest Bernard Mandeville'i uhkuse ajalugu Private Vices, public Benefits (1724) - eraviisilised pahed ja avalikud hüved. · Enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad "taltsutada koletisi" ­ inimesi, kes ei arvesta teistega · Antiikaegne voorus (ülemklassid pidid oma au säilitamiseks, ennast maha salgama, näitama kangelaslikkust, olema moraalsed, käituma ideaalilähedaselt) versus germaani au (käitusid eneseväärikalt, ei rikutud teatud reegleid)

    Filosoofia
    Euroopa ideede ajaloo eksam
    14
    doc

    Euroopa ideede ajaloo eksam

    nende kombinatsioon. - Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (,,Legislatiivse suveräänsuse" teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA

    Euroopa ideede ajalugu
    Euroopa ideede ajalugu
    72
    docx

    Euroopa ideede ajalugu

    Euroopa ideede ajalugu I loeng 07.09.2012 Inimene kui ühiskondlik olend. Moraalsed ja poliitilised ideed ­ kuidas on seotud? Kes on inimene ja mis on tema eesmärgid, ihad? Üksikisiku tegutsemise sfäär ehk moraalsed ideed ­ õnn, au etc Poliitilised ideed ­ riik, demokraatia etc Moraalifilosoofia Varauusajal räägiti praktilisest filosoofiast, mis jagunes kolmeks ­ eetikaks (üksikisiku elu), ökonoomikaks (perekonnaelu) ja poliitikaks (ühiskondlik elu). Eetika ­ inimestevahelised suhted (õnn, au..

    Euroopa ideede ajalugu
    Kordamisküsimuste vastused
    21
    pdf

    Kordamisküsimuste vastused

    vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud, nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne. 5. John Locke'i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas. Inimsed loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadus kui vabadused - inimese 'loomupärased õigused', mida valitsus peab tagama ning mida ta ei tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta. 6. Montesquieu vabariigist. Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, aga ei arva, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussüsteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga - arvas, et üleminek monarhiast vabariiki on võimatu. 7. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus).

    Ajalugu
    Euroopa ideede ajalugu
    28
    doc

    Euroopa ideede ajalugu

    Euroopa ideede ajalugu Tarkust jagas Pärtel Piirimäe Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalse uurimismeetodi juhtfiguuriks oli Arthur Lovejoy teosega 'The Great Chain of Being'(1936). Selle lähenemise põhiteesideks on: · Ajalugu uurib inimest · Ideed on tsüklilised, puudub progress · Eksisteerivad universaalsed probleemid ning ajatud ideed · On olemas nn `idee-ühikud' (unit-ideas), mis on ideoloogiate ehituskivideks · Ajaloos on suurte mõtlejate kanooniline rida; uurida tuleb just nende teoseid · Autoreid endid pole vaja uurida: väidete tähendus selgub tekstist.

    Euroopa ideede ajalugu
    Sissejuhatus ideede ajalukku
    60
    docx

    Sissejuhatus ideede ajalukku

    ka pol.suhteid  John L. Austin (1911-1960) “kõneaktide” teooria: Oeconomica- perekond Lokutiivne akt. Asjade nimetamise funktsioon Politica – ühiskond, pol.fil. Inimene kui ühiskondlik olend. Illokutiivne akt. Ütlemisega tehakse tegu (käskimine, palumine)  Milleks ideede ajalugu?  Mida tähendas ideede ajaloole? 1)Antikvaarne huvi või vastused tänap.küsimustele. (vastus sõltub ajal.fil. Avastati autor kui tegutseja, kes tegeles oma ajas, mitte ajatuses põhihoiakust) Ei muutu üksnes vastused, vaid ka küsimused

    Filosoofia
    Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt
    15
    doc

    Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt

    Humanistide eeskujuks Cicero "Kohustustest", sealt voorusliku inimese ideaal: tark, kindlameelne, mõõdukas, õiglane (mitte kasutada pettust ja vägivalda, mis omane loomadele; pidada sõna). 3 2. Cicero valitseja kohustustest Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu; hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu. 3. Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid Euroopa poliitiline kriis: · Itaalia sõjad 1494-1559: Itaalia pärilusprobleemid, kaasati Euroopa suurjõud Prantsusmaa ja Habsburgid, kes läksid ka omavahel konflikti; sekkusid ka Inglismaa ning Ottomani Türgi · Paavstlik dekadents: sõjardpaavstid Alexander VI (1492-1503) ja Julius II (1503-13) Lahendusvariandid: utopism (Thomas More: radikaalselt erinev

    Euroopa ideede ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun