11. klassi kirjanduse eksami konspekt + raamatu kokkuvõtted (3)

• Eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajaja.
  
• Sündis Pärnumaal Halliste kihelkonnas sauniku pojana .
  
• Elamine ja töötamine peamiselt kahes linnas: Riias ja Tartus. Need linnad võimaldasid tal viibida kultuurikeskkonnas, tutvuda väärtkirjanduse ning hea teatriga.
  
• Kirjandusliku tegevuse varasemal perioodil viljeles ajalooainelist proosat ja külajutte; vanemas eas pühendus draamaloomingule.
  
• Lapse- ja noorpõlves oli tema kasvataja ja vaimne suunaja vanem vend Jaan, kelle juures Niitsaadu vallakoolis sai Kitzberg koolihariduse .
  
• 1879 . aasta suvel abiellus mõisarentniku tütre Sophie Petersoniga.
  
• Kitzbergi kirjanduslik tegevus algas 1870-ndatel aastatel vähenõudliku tõlketööga. Intensiivsemat loomingulist tegevust alustas 1880-ndate aastate teisest poolest. Valmisid romantiline ajalooline jutustus "Maimu", rida külajutte ja näidendeid. Nendes ilmnes autori võime tõepäraselt kujutada Mulgimaa külaelust nähtud inimtüüpe ja olusuhteid, samuti tema tähelepanu varandusliku ebavõrdsuse probleemile. Realistina näitas Kitzberg suurtalunike ülbust ja kehvade inimeste kõrvalesurutust, kuid autori üldine suhtumine oli seejuures lepitada püüdev või idüllilis-humoristlik.
  
• Kitzbergi esimesed näidendid said ainet maaelust ja olid enamasti vähenõudlikud naljamängud. Sellele osutavad ka nende pealkirjad ja teemad: karskussisuline "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" (1894), kaasavara ihkavate meeste halenaljakas kosjaskäigu kirjeldus "Kosjasõit" (algvariant 1890. aastail), näidendiks sai "Rätsep Õhk" (1903).
  
• Kitzbergi peateosed on draamad "Tuulte pöörises" (1906) ja " Kauka jumal" (1915) ning tragöödia "Libahunt" (1912).
  
• „Tuulte pöörises”- avati 13. august 1906 Vanemuise teatrihoone sellega, sealt sai alguse eesti kutseline teater.
  

• Betti Alver kodanikunimega Elisabet Lepik sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval, raudteelase perekonnas.
  
• Betti Alver lõpetas 1924. aastal Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi (praegune Miina Härma nim. Gümnaasium). 1924-1927. a. õppis ta Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuid katkestas stuudiumi kirjandusliku tegevuse kasuks.
  
• Pärast ülikooli lõpetamist elas Betti kutselise kirjanikuna Tartus.
  
• Kooliajal harrastas Betti Alver kirjandusega võrdselt muusikat.
  
• Ta oli abielus Heiti Talvikuga.
  
• Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige.
  
• Ta oli luuleühingu Arbujad liige.
  
• 1940ndate teisel poolel ja 1950ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini Jevgeni Onegin.
  
• 1967 ja 1987 Juhan Liivi luuleauhind: 1967 – Betti Alver, "Tähetund" 1987 – Betti Alver, " Elul on väikene hingemaa"
  
• 1977 Friedebert Tuglase novelliauhind: Betti Alver, "Kõmpa".
  

• Enamasti alustavad kirjanikud oma loominguteed luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja keerukamatele žanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arengust.
  
• Kooliajal oli Alveril kaks harrastust: muusika ja kirjandus. Valiku kirjanduse kasuks otsustas gümnaasiumi lõppklassis kirjutatud romaan "Tuulearmuke"1927, mis kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Teos sai "Looduse" romaanivõitlusel II auhinna..
  
• Noore kirjaniku teine proosaraamat, paiguti naturalismi kalduv jutustus " Invaliidid " (1930), on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule ja selle sotsiaalsetele probleemidele.
  
• Alveri järgnevas loomingus sai esikoha luule. Üleminekut ühelt kirjandusliigilt teisele märgivad A. Puškini "Jevgeni Onegini" eeskujudest lähtuv poeem "Lugu valgest varesest" ( 1931 ) ja proosapoeem " Viletsuse komöödia" (1935). Nende sisuks on inimeste eetiliste vastuolude (südame–mõistuse, tõe–vale, õilsuse–alatuse) ning elu nuripoolte ja seltskondlike veidruste eritlemine.
  

• Alveri esimene luulekogu "Tolm ja tuli" (1936) paistis silma kunstilise küpsusega. "Tolmu ja tule" elukäsitus jõudis ka koguteosesse "Arbujad" (1938), esindades seal kõrvuti Talviku ja Masingu loominguga kümnendi lõpu luule kõrgtaset.
  
• Luuletaja teise kogu " Elupuu " käsikiri valmis 1943. aastal, kuid väljaandmine takerdus sõjaoludes. Uude arengujärku jõudis luuletaja poeemilooming.
  
• poeem "Leib" (1942) ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele.
  
• Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikku. Erilist tähelepanu pööras ta teoste vormile ja keelele, saavutades sel alal suure meisterlikkuse.
  
• Sõjajärgsed aastad ei olnud Alverile loominguliselt viljakad. Sellele ajale heitsid varju abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja surm Siberi vangilaagris ning ka Alverile endale osakssaanud umbusaldus . Neil aastail tegutses Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puškini poeemide tõlkeid ja värssromaani "Jevgeni Onegin" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks.
  
• Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. valikkogu "Tähetund" (1966), Looduspiltide tunde- ja mõtteassotsiatsioonides on tajutav luuletaja ja kodumaa saatuse samasus .
  
• Alveri järgmisedki luulekogud (" Eluhelbed ", 1971; " Lendav linn", 1979) on koostatud valikkogu põhimõttel: vanu ja uusi luuletusi ühendades rõhutab autor, et luuletaja looming on üks tervik.
  
• Kirjaniku viimase eluperioodi luuletusi sisaldab kogu “ Korallid Emajões” (1986).
  
• Alveri luule on sisutihe, tundlik ja vorminõudlik, see kätkeb endas rohkesti rahvakeele rikkusi.
  

• Sündis Ida-Virumaal Pudiveres.
  
• Vastakatest muljetest mõisaelus sündis teos „Minu esimesed triibulised”
  
• Eduard Vilde oli meie suurim kriitilise realismi perioodi kirjanik. Tema realismi märgiks on 1896 „Külmale maale”
  
• Kirjanduslikku tegevust alustas ta 17-aastaselt ja oli äärmiselt viljakas.
  
• Ta kirjutas peaaegu kõike – jutustusi, näidendeid, naljajutte, romaane. Kesiseks võib pidada ainult Vilde luuletuste kirjutamist.
  
• Omandas hariduse Tallinnas alg- ja kreiskoolis. 18-aastasena sai Vildest ajakirjanik. Seda ametit pidas ta paljude lehtede juures 1920. aastate alguseni .
  
• Vilde kirjanduslikuks kooliks said Lääne-Euroopas elatud aastad. Ta elas välismaal poliitilise pagulasena, korrespondendi ja omatahtsi reisijana umbes kolmandiku oma elust.
  
• Euroopas puutus ta kokku arenenud poliitika- ja kultuurieluga. Seal kujunesid välja Vilde sotsialistlikud vaated.
  
• Kirjanduslikult mõjutasid teda Zola , Flaubert'i, Hauptmanni ja Balzaci naturalistlikud ja realistlikud teosed ning rohkeid kunstielamusi pakkunud teater.
  
• Pärast 1917. aasta revolutsiooni tuli Vilde kodumaale . Eesti Vabariigi algaastail tegutses ta veel mõnda aega poliitikuna (oli Eesti saadik Berliinis), et siis tagasitõmbunult pühenduda vaid kirjandusele.
  
• Ta alustas jutukirjanikuna. Põnevusjuttude algataja eesti kirjanduses.
  
• Ta õpetas eesti rahva lugema.
  

• Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886 , "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888).
  
• Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel " Karikas kihvti" (1893) ja " Linda " aktsiad " (1894).
  
• Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan "Raudsed käed" ( 1898 , raamatuna 1910 ).
  
• Eduard Vilde peateos, ajalooliste romaanide triloogia 1850.–1860. aastate talurahvaliikumisest: "Mahtra sõda" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1905–1908).
  
• Maapaoaastate loomingu paremikku kuuluvad viimistletud stiiliga "Jutustused" (1913)
  
• Samal ajajärgul ilmusid eesti näitekirjanduse tippteosed, draama "Tabamata ime" (1912), komöödia ”Pisuhänd”(1913).
  
• Psühholoogilise realismi kasvu Vilde loomingus näitavad romaan "Mäeküla piimamees"(1916)
  

• Sündis Moskvas arsti perekonnas.
  
• Pärit aadliperekonnast, poja sünniks isa vaesunud .
  
• Vanemad surid, kui ta oli noor.
  
• Saab isa surmast närvišoki, mis jääb elu mõjutama: sellest kujuneb langetõbi.
  
• Ta on väitnud, et enne langetõve hoogu tundub maailmapilt täiesti selge. Sekundi murdosa enne ähmastumist.
  
• Dost. õppis vennaga pansionis. Kooli korraldus oli talle vastuvõtmatu. Süvenes lugemishuvi, muutus kinnisemaks, püüab reaalse elu eest põgeneda raamatute maailma.
  
• Fjodor Dostojevski oli hariduselt insener. Lõpetas 1843. aastal Peterburi sõjaväeinseneride kooli.
  
• Läbi elu vaevab teda kaardimängukirg, seetõttu pidevalt võlgades. Pakkus naudingut kui rulett käis.
  
• Ta võttis osa poliitilisest, põrandaalusest rühmitusest. Sinna tuli uus liige, kes tegelikult provokaator. Kõik liikmed arreteeritakse ja mõistetakse surmanuhtlus. Hukkamine tühistatakse viimasel hetkel. Dost. Saadetakse 4 aasataks Siberisse sunnitööle.
  
• Tervis halveneb, haigestub tuberkuloosi.
  
• Pärast sunnitööd naaseb Peterburi. Jõuab kätte pärisorjuse kaotamine, tsensuur nõrgeneb ning Dostojevski loomingut võetakse vaimustusega vastu.
  
• 1867 abiellus Annaga.
  
• Tema jaoks oli tõeline inimene kannatav inimene, seda oli ka ta ise.
  
• Kirjutas peamiselt jutustusi, romaane.
  
• Tegelased tavaliselt vaesemad tavakodanikud.
  
• „Inimene on saladus ”
  
• 1881 algas Dostojevskil ootamatult verejooks kurgust ja 28. jaanuari õhtul ta suri.
  
• Dostojevski lahkas üksikisiku ja ühiskonnavahelisi probleeme ja seoseid ning püüdis lugejale mõista anda, et ühiskonna vastu on raske võidelda. Dostojevski keskendub madalamale seltskonnale, Tolstoi kõrgemale.
  
• Dostojevski jagas inimesed kahte gruppi:
  

• Paljud inimesed on dilemma ees kuhu kuuluda. Tekivad n.t. stiihilised tegelased. On traagilised tegelased.
  
• Dostojevski loob uue romaani liigi: Polüfooniline romaan(„Idioot”) - mitme häälne romaan. Tunnusjooned psühholoogiline sügavus. Igal tegelasel hääl, saatus jne.
  

• 1846 esikteos jutustus „Vaesed inimesed”- (kahe noore inimese armastus, võimendab vaesust täielikult.) annab pildi Peterburi väikeametniku masendavast elust. Lahkab sotsiaalse ebavõrdsuse probleemi ning hakkab sügavamalt analüüsima ka inimpsüühikat. Saab kriitikutelt väga kõrge hinnangu, tead peeti lausa geniaalseks.
  
• ,, Teisik ”(1846)- Teos keskendub peategelase psühholoogilisele võitlusele. Raamat tekitas inimestes vastakaid tundeid ja selle tagajärjel hakkas Dostojevski kuulsus hääbuma.
  
• Jutustuste kogumik “Jutustused”. Teistsugused põhimõtted – kas mitte osa kurjust pole inimesega kaasa sündinud? Parimad “Teisik”, “Perenaine”, “Nõrk süda”.
  
• Jutustus “Valged ööd”. Huumor sees, armastuslugu .
  
• ,,Alandatud ja solvatud”(1861)- romaan annab ülevaate agulist ja vaestest inimestest. Dostojevski tõdeb, et inimene ei ole loomult hea ning üldjuhul ei määra käitumist mitte mõistus, vaid tumedad seletamatud tunded.
  
• ,,Märkmeid surnud majast”( 1862 )- Raamat kirjeldab vangide elu Siberi vangilaagris.
  
• ,,Ülestähendusi põranda alt”(1864)-Lühiromaan, mida peetakse maailma esimeseks eksistentsialistlikuks teoseks.
  
• ,,Kuritöö ja karistus”(1866) Romaan
  
• ,,Idioot”(1868)
  
• ,,Kurjad vaimud”(1872)- Äärmiselt poliitilise sisuga teos.
  
• ,,Vennad Karamazovid ”(1880)- Seda teost peetakse Dostojevski elutöö kõrghetkeks. Ta kirjutas seda umbes 2 aastat ja seda avaldati Venemaa Teatajas seeriatena.
  

II osa

III osa

IV osa

Epiloog

"Idioot" Tegelased & nende iseloomustus

"Idioodi" põhiprobleemid!

• Oli eesti luule ja proosakirjanik . Jutustus „Vari”
  

• Sündis 30. aprill Alatskivil.
  
• Pere majanduslik seis on halb.
  
• Vanemad on sügavalt usklikud, kultuurilembesed, avarapilgulised.
  
• Ta oli nõrga tervisega , närviline.
  
• Lastele püüti anda võimaikult head haridust. Esimesed õpetused haridusest sai vendadelt.
  

• Seejärel astus ta Kodavere kihelkonnakooli, seal ka esimesed luulekatsed.
  
• 1882 satub Väike-Maarjasse, kus tema vanem vend Jakob oli kooliõpetaja, ta oli ka omas ajas tuntud kirjanik. Liivist saab seal abiõpetaja, ta õpib ära ka saksa keele. See oli Liivi elus oluline periood. Seal tekkis tal huvi lugemise vastu.
  
• Ta kohtas seal Liisa Goldingut. Nende vahel olid sügavad tunded, aga nad ei abiellunud, sest Liiv teab oma viletsat tervist, majanduslikku olukorda. Tihe sõprus säilib siiski. Nad pidasid kirjavahetsut, säilinud on kirjad Liisale aga kirju Juhanile pole säilinud. See on Liivi armastusluule olulisim inspiratsiooniallikas. Kogumik „Kirjad Liisale“.
  
• Mõnda aega töötas Liiv „Virulane“ toimetuses. Samal ajal oli seal tööl Eduard Vilde. Kahe kirjaniku vahelised suhted olid teravad . Eriti pärast Vilde följetoni „Suguvend Johannes“, mis on Liivi suhtes sarkastiline . Ta tegi kaastööd ka „Sakalale“ ja „Olevikule”
  
• Mõnda aega õppis Liiv Treffneri Gümnaasiumis, aga tervise tõttu katkestas õpingud.
  
• Juhanil tekivad haigushood. Ühelt poolt füüsilised probleemid (raske tuberkuloos ), peavaludest areneb välja väga tugev närvihaigus. Tõsiselt vaevavad skisofreeniahood: tagakiusamismaaniad; kardab , et teda jälitatakse.
  
• Ta isoleeritakse Tartu närvihaiglasse.
  
• Märatsemishood on tihedalt seotus loominguga: suur osa isamaaluulet loodud haiguse ajal, põletab ka hulga sellest; eluhädad on sisse kirjutatud autobiograafilisesse luulesse.
  
• Sureb esmaspäeval 18. november 1913.
  
• Liiviga seotud:
  
• 1996 ndast antakse välja Liivi luulepreemiat (kriteeriumiks – kõige Liivilikuma luuletuse eest) – kõige esimesena sai preemia Debora Vaarandi. Veel on preemiat saanud P-E. Rummo, J. Kaplinski , B. Alver kahel korral, D. Kareva , E. Mihkelson kahel korral, K. Lepik – ainus Välis-Eesti autor, A. Ehin .
  
• Üleriigiline Liivi loomingu etlemiskonkurss.
  

• 1927. andis Tuglas välja „Juhan Liivi elu ja looming”
  

• Lev Tolstoi sündis Tula lähedal Jasnaja Poljanas vanast aadlisuguvõsast pärit mõisniku pojana.
  
• Tema ema suri 1830. ja isa 1837 . aastal. Tolstoi koos vendade -õdedega kasvas üles sugulaste juures.
  
• Aastatel 1844–1847 õppis Kaasani ülikoolis idamaakeeli ja juurat, kuid jättis ülikooli pooleli ning naases kodukohta.
  
• Kirjutas igapäev päevikut.
  
• Aastatal 1951 läheb sõjaväeteenistusse. Pettub sõjas, ebaõiglus sõja elus ja korralduses.
  
• avas Lev Tolstoi Jasnaja Poljanas kooli talulastele. Kool töötas lühikest aega.
  
• Aastal 1862 abiellus ta nimeka Moskva arsti 18-aastase tütre Sofia Bersiga. Neil oli 13 last, kellest viis suri juba lapsepõlves.
  
• 1901. aastal Tolstoi haigestus tõsiselt ning pidi palju aastaid veetma Krimmis.
  
• Lev Tolstoi suri langetõvesse 20. novembril 1910. aastal. Tema sarka tuli saatma tuhanded talupojad üle kogu Venemaa.
  
• Kirjutas peamiselt jutustusi, romaane.
  
• Tegelased teostes rikkad, aadelkonnast.
  
• „Ainus koht ausale inimesele Venemaal on vangla ”
  

• žanriliselt kirjutab ta romaane. “Sõda ja rahu,”(1863-1869) “Anna Kareenina,” (1878)- psühholoogiline armastusromaan , “Ülestõusmine.” (1899)
  
• Ta on kirjutanud autobiograafilise triloogia: 1852-1857 jutustused “Lapsepõlv,” “Poisiiga,” “Noorus.”
  
• On veel kirjutanud “Sevastoopoli” jutustused.
  
• Näidendeid: draama “Elav laip ”.
  
• Ta on veel loonud ka oma kooli heaks “ Aabitsa ”
  

“Sõda ja rahu” 1863-1869

“Ülestõusmine” (1899)

Anna Karenina kokkuvõte

• Kas armastuse pärast tasub perekonda hüljata?
  
• Mis on armastus?
  
• Kas ühiskond või mina?
  
• Kas põgenemine on vastus?
  
• Kas armastus on tähtsam kui perekond?
  
• Kas mees võib petta aga naine mitte?
  
• Kas ühiskonnal on õigus teisi hukka mõista?
  
• Kas armastus esimesest silmapilgust on olemas?
  
• Kas petmist on võimalik andestada ?
  
• Kas enesetapp on lahendus?
  

• Sündis Helme kihelkonnas Lõuna-Eestis. Pere kolis tihti.
  
• Ta läbis Narva Gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami ja hakkas vallakooli õpetajaks.
  
• Ta suundus Tartusse , kus esialgu õpetas tütarlaste gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust. Tartu ülikoolis tudeeris klassikalist filosoofiat .
  
• Kodust võttis Henrik Visnapuu eluteele kaasa hariduspüüded, milles vanemad nägid ainukest teed kindlustatud elu juurde.
  
• Luuletama hakkas varases eas. Saatus viis ta kokku Ingiga, kellest sai luuletajale tema elu ja loomingu hea haldjas .
  
• Henrik Visnapuu oli vabakutseline kirjanik. Aeg-ajalt otsis ta teenistust ka teistes ametites: teatridramaturgina, ajakirjatoimetajana, kultuurinõunikuna, kirjanduskriitik. Oli aktiivne siurulane ja pani kõigile liikmetele hüüdnimed.
  
• Tema luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses 1908. aastast. Osales kirjanduslikes koguteostes "Moment Esimene" (1913), "Roheline Moment" (1914) ja "Looming" I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega.
  
• Henrik Visnapuu oli Marie Underi kõrval rühmituse "Siuru" kesksemaid luuletajaid .
  
• Aastal 1944 põgenes Saksamaale ja sealt 1949. aastal USA-sse.
  

• 1917. aastal liitus Visnapuu "Siuru"-rühmitusega, mille kirjandusliku märgi all ilmus ka tema esikkogu "Amores" (1917). See oli üllatav luuleraamat , mille menu ei olnud väiksem kui Underi "Sonettidel". "Amorest" iseloomustab autori julgus oma tunnete ja suhtumuste poetiseerimisel, sensuaalsus armastuses ja tundelisus looduslauludes. Mingil määral autobiograafiline.
  
• 1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu "Jumalaga, Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga. Ka selles kajastub ideaali otsimine, eelistab ideaalset reaalsele. Lõbus sõnadega mängija. Nt Eokene eo-eo
  
• 1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: " Talihari ", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik". Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste vallas. Tal oli 3 armastust: naine, kannatav inimene ja jumal. Nagu eesti luules üldse, nii tuleb ka Visnapuu 20. aastate alguse loomingus esile elulähedane ajaluule .
  
• "Ränikivi" (1925) Palju vastandlikust- elu ja surm, igavene ja üürike, voorus ja patt. Emotsionaalne. Näited: Armastus –surm, Kurbus tuli minu tuppa
  
• "Maarjamaa laulud" (1927) Näited:Tõmb tuul; Üle kodumäe; Kevad.
  
• "Puuslikud" (1929) Surma motiiv isiklikum- ema surm. Näide: Vana kell.
  
• "Tuulesõel" (1931) sünged tumedad toonid Näited: Isa saapad , kaap ja kepp ; Meie rõõmud
  
• 20-ndad on Visnapuu luules heitlikud aastad ja lõpevad tõdemusega, et ta ei suuda olla ühiskonnale tõekuulutaja ja kohtumõistja. Väsinud luuletaja pöördub järgmises kogus "Päike ja jõgi" (1932) looduse poole, otsides selle igavesest ringkäigust tasakaalu. Optimistlikum ja palju kalasid kasutatud. Näited: On merd ; Vidikas; Särg
  
• Visnapuu viimased kogud “Esivanemate hauad ” (1946) kodumaatuse teema, nukker . Näited: Üle värskete kalmuküngaste; Pea vastu;
  
• "Ad astra" (1947), " Periheel . Ingi raamat" (1947) (Periheel- astroloogia mõiste, päikese lähim punkt) ja "Mare Balticum " (1948) valmisid võõrsil, kuna Visnapuu lahkus 1944 a eestist. Need sisaldavad pihtimuslikke mõtisklusi aegade ja olude üle ning on täis kaotusevalu ja ahastust. Kõige terviklikum on neist "Ingi raamat", millesse luuletaja koondas surnud abikaasale pühendatud mälestuslaulud. See on nukker-pühalik jumalagajätt oma kõige armsamaga ja tema läbi ka kodumaaga.
  
• Visnapuu rikastas eesti luulet püsiväärtusliku tunde- ja mõtteluulega. Ta arendas edasi eesti luule keelt ja vormi, otsides neis uusi võimalusi. Palju illustreerinud Ado Vabbe . Hüüd nimed Vürst ja poeeside kuningas.
  

• Sünnib Tartus, perekond oli vaimne, haritlaskond . Isa kohtumeditsiini professor, ema oli klaveri kunstnik. Kodus oli palju raamatuid.
  
• Jõuab välja Hugo Trefnerisse aga jätab pooleli.
  
• Lõpetas gümnaasiumi Pärnus ja peale seda astus Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonda , jätis lõpetamata.
  
• Betti Alveriga tutvumine ja arbujatega liitumine.
  
• Sarmikas ja hea vestuskaaslane.
  
• siiski ei meeldinud varases koolipoisieas talle luule - teda lummasid hoopis loodusteadused . Selline huvi loodusteaduste vastu mõjutas ka Heiti Talviku kirjanduslikku maitset – ta eelistas naturaliste ja realiste. Juba viieteistkümneselt oli tal läbi loetud kogu Lev Tolstoi looming; samuti oli ta lugenud Émile Zola, Henrik Ibseni ja Eduard Vilde teoseid. 20. sajandi esindajatest oli ta tuttav Aleksander Bloki loominguga, kelle luulet ta hiljem ka tõlkis.
  
• Heiti Talvik oli Betti Alveri abikaasa.
  
• 1943 valiti kirjanike liidu juhatuse sekretäriks
  
• 1945 arreteeriti ja küüditati ning suri 1947. Ta suri väljasaadetuna Siberis Tjumeni oblastis.
  

• Heiti Talvik debüteeris poeedina 1924. aastal, 1930. aastatel kuulus ta arbujate sõpruskonda. Talvikut eristab teistest arbujatest teravam ajastutaju ning ühiskondlike ebakohtade kriitika.
  
• H. Talviku esikkogu "Palavik" ilmus 1934. aastal. Kirjandusavalikkuse tähelepanu köitis selle uudne sümbolismist ja ekspressionismist kantud ainestik, mis ulatub traagilistest kaduvuse- ja meeleheiteelamustest hingepuhtuse igatsuseni. Kõrvuti olemisprobleemidega kujutab luuletaja ka boheemitsevat ulaelu, kasutab tõsistest asjadest rääkides võllahuumorit.
  
• 1937. aastal ilmus H. Talviku teine luulekogu "Kohtupäev". Selles arendas ta oma luulelaadi täiuseni. "Kohtupäeva" luuletused on riimileidlikud, sõnakasutus sisendusjõuline, värss epigrammiliselt lööv, teemad aktuaalsed . Luuletaja käsitleb elu sageli selle pahupidisuses, otsib ideaale inimese ja ühiskonna vastuolude kaudu. Talvik kaitseb kultuuri tulevikku, seisab vaimse vabaduse eest, eitab orjameelsust kõigis selle ilminguis.
  
• Vaatamata loomeaja lühidusele, kuulub H. Talvik eesti luuleklassikute hulka.
  

• Sünnib vene väikelinnas Taganrovis.
  
• Sünnib väikekaupmehe pojana.
  
• Isa oli range, teatud mõttes äpu, ei suutnud peret toita.
  
• Anton ütles,et tal ei olnud lapsepõlve,sest pidi varakult kaupluses tööl käima.
  
• Perekond läks pankroti, et vaesusest vabaneda koliti Moskvasse.
  
• Isa hakkas jooma, ei leidnud tööd, vaesus ja viletsus .
  
• Anton jäi Taganrovi, sest käis seal gümnaasiumis ja hakkas peret oma stipendiumist ülal pidama.
  
• Koolis oli vaimne pärssimine, range distsipliin.
  
• Ära elamiseks hakkas kirjutama ajalehtedesse järejutte.
  
• Alguses kirjutas Tšehhonte nime all- sest ei julgenud .
  
• 1879 läheb Moskvasse ja astub arstiteaduskonda.
  
• Kui kooli lõpetab hakkab tööle arstina ja samal ajal ka kirjutab.
  
• Andis tasuta arstiabi vaestele.
  
• 1890 sõidab Sahhaliini poolsaarele, et tutvuda vene eluga, seal tema saab tuberkuloosi alged , millesse ta ka sureb.
  
• Väga suur huvi teatri vastu.
  
• Elu lõpus abiellub Olga Knipperiga. Tšehhov oli viimased eluaastad Lõuna-Venemaal Jaltas, et seal parem kliima ravimiseks. Olga oli Moskvas, nad koos ei olnud.
  
• Olga täidab tugevaid karaktereid tema loomingus.
  
• Tšehhovil oli väga kõrge eetika: Inimeses peab olema kõik ilus: haritus, kasvatus maailmavaade!
  

• Tšehhovi näidendid avanevad laval, kogu aeg kulgeb argipäev.
  
• Üldiselt näidendite kohta. *Konfliktid ei teki vaataja silme all. *Ei ilustanud, kirjutas nii nagu oli. *Inimeste analüüs. *Ühiskonna ja indiviidi vastuolud. *Palju kriitikat tolle aja Venemaale. *Mõttemaailma kirjeldamine *Tema näidendid väga kuulsad .
  
• “ Kajakas ” Esietendus kukub läbi, teine etendus aga tõeline triumf. Pategelased olid Trepler ja tema perekond.
  

• “Kolm õde”. Eesti teatri tipplavastus. Samuti on seda lavastanud Mikiver , Nüganen, Aaslav . Peategelased 3 õde (Olga, Maša, Irina ), vend (Andrei). Elavad väikeses provintsilinnakeses (igav). Unistuseks minna Moskvasse. Näitab elu läbi 5; 6 aasta. Soovivad tagasi oma endist kuldset elu. Maša armub sõjaväelasesse Veršinisse, kes mõjutab kõigi elu. Soov Moskvasse minna, saab eriti suureks, kui saavad aru et elu on mujal. Veršinini lahkumine Maša jaoks elu purunemine.
  
• “Onu Vanja”, palju ühist “Kajakaga”. Mees (Šerbjakov) võttis uue naise Jelena. Elasid surnud naise kõdus (seal samuti naise onu, ämm). Rahaprobleemid . Jelena ohverdas oma nooruse mehe pärast. Onu Vanja terve elu rabanud, et olla Šerbjakovile meele järele. Inimesed valmis kõik jalge alla trampima, et olla meele järele kõrgemale. Inimeses peab olema kõik kaunis: nii nägu kui riided, nii hing kui mõtted. Tšehhovi tegelased risti vastupidised.
  
• “Kirsiaed” Anna Ranevskaja mõisaproua, kes saabub mõisa pärast pikka aega. Mõis pankroti äärel. Pere raharaiskaja Kirsiaia asemele suvilate rajoon. Perekonnatuttav ostab mõisa ära. Inimene ei suuda lahkuda rahast.Komöödia algab mõisaproua, tema tütarde ja venna saabumisega vanasse kirsiaiaga mõisamajja – mõisaproua ja tema venna lastekodusse. Proua kolis mõisast välja peale oma poja uppumist mõisa lähedal asuvasse jõkke ning seejärel sõitis välismaale. Siiski ei andnud talle mõte lapsepõlvekodust rahu ning ühel päeval saabubki ta koos tütarde ning vennaga koju. Kuid lapsepõlve kodu ei ole siiski endine – võlad on kasvanud ning kaunist kirsiaeda ähvardab mahamüümine. Proua, kes pole aastaid kodus olnud, kirsiaeda näinud, on otsekui pime – talle ei jõua kohale ähvardav oht, et maja koos aiaga võidakse kellelegi võhivõõrale müüa.Kaupmees Lopahhin tundub olevat seltskonnast kõige mõistlikum. Tema mõistab probleemi ning ohu olemust ja pakub omalt poolt välja lahenduse – kirsiaed tuleb maha müüa ning suvilakruntideks jagada. See pole küll ideaalne lahendus – kirsiaed hävitatakse – ent maa jääb siiski perekonna omandusse ning nad saavad sellest täiendavat tulu, seda ei ole tarvis võlgade katteks maha müüa. Kuid Ranevskaja on otsekui kuueaastane, tagasi lapsepõlve kodus, ta naudib elu, käitub üliheldelt ega näi taipavatki, mis tegelikult toimub. Selle eest puhutakse väikest viisi juttu, pidutsetakse, lüüakse aega surnuks ning loodetakse, et probleemid hajuvad, kui neid ei meenutata. Oksjoni päeval, peale maja müümist, tunnevad kõik kergendust – enam ei pea teesklema, et probleemi pole, sest probleemi enam tõesti ei eksisteeri. Enam ei tarvitse vaevata oma pead, kuidas saaks armast kirsiaeda päästa, milliseid hädasamme astuda. Ühel hetkel saabus koju Lopahhin, kes käis oksjonil vaatlejana kaasas ning teatas, et tema on nüüd mõisa uus omanik. Kirsiaed võetakse maha ning maa jagatakse suvilakruntideks – Lopahhin tegi oma idee, mida ta korduvalt pakkus mõisaprouale, teoks. Arvan, et tolleaegne kõrgklass oli mandumas, nad täitsid oma igapäevaelu koosistumistega, tühja-tähja arutamisega, reisimisega, ega vaevunud süüvima pärisellu, mis neid ümbritses. Minu jaoks sümboliseerib Kirsiaed omamoodi madalamast soost pärit kaupmehe võitu kõrgema klassi üle. Olgugi, et neil oli käes raha, nad ei osanud sellega midagi peale hakata ning hävisid. Kirsiaed on metafoor feodaalse korra lagunemisest ning uue – materialistliku ühiskonna tekkimisest. Keset vaikust kostab kume kirvehoop vastu puutüve, üksildane ja kurb...
  
• “Ivanov”. Üks nõrgemaid näidendeid. Armastusprobleemid. Kas perekond või tõeliselt siirad tunded väljaspool perekonda?
  

• Tšehhovi novelliloomingut iseloomustab: 1)ta ei tunne kaasa oma tegelastele, naerab nende üle: nad ei tee midagi, et oma elu paremaks muuta; 2)puäntlikud lõpud(„Rõõm“); 3)kasutab situatsiooni-, aga ka karakterikoomikat; 4)looming väga satiiriline : tuleb sisse naer läbi pisarate ; 5) novellides tavaliselt kajastub argielu, Tšehhov näitab, et ka igapäevaelus leidub palju traagikat.
  
• “Palat nr 6”. Tegevus toimub Venemaa kolkalinnas, haigla räpases hoovimajas, vaimuhaigete palatis nr 6. Valvur Nikita peksab vaimuhaigeid. Ragin - palju lugenud, intelligentne, tark arst, kuid ei paranda haigla olukorda (satub ise palatisse nr 6) Gromovil on jälitusmaania. Saab Raginiga hästi läbi - räägivad maailmaparandamisest. Haigla meenutab vanglat. Algul ilmus see novell kärbetega, sest kritiseeris kogü Venemaa seisundit (haigla minisümboliks). Ragin on süüdlane, sest ta ei tee midagi Ragini sisemine vabadus ei ole tingitud sellest, mis teda ümbritseb. See peab paika, kuni ise hullude hulka satub. Hobotov saab Ragini koha endale. Lõpuks Ragin sureb ajurabandusse. Elu koledusi mitte teada tähendab nendega leppida, aga leppida tähendab kaasa aidata. Probleemid: *ükskõiksus on kuritegu *elukoledusi mitte teada tähendab leppida, leppida tähendab kaasa aidata. *nähakse probleemi, kuid ei võidelda nendega. Ragin nägi haiglas probleeme, kui ei võidelnud. *kannatusi pole vaja leevendada, need annavad elule sisu. *Haigla tegelikult kajastas Venemaa tolleaegset ühiskonda *Vaestest seal ei hoolitud, haiglatingimused ei vastanud nõuetele. *Hulle peksti valvuri Nikita poolt.
  

• „Rõõm“ – poeg läheb vanematele külla ja on väga uhke, kuna temast kirjutati ajalehes =>jäi purjus peaga vankri alla. Näitab kui hale peategelane on.
  
• „Paks ja peenike “ – kaks vana sõpra saavad kokku. Paks teatab, et on jõudnud elus heale järjele. Seepeale hakkab peenike lömitama, pugema , lipitsema, kuigi paks seda ju üldsegi ei nõua. Teos näitab, kuidas inimene laseb end ise alandada.
  
• „Ametniku surm“ – väikeametnik aevastab teatris, kogemata pritsib sülge ees istuva kindrali kiilaspeale. Hakkab lakkamatult vabandama, läheb talle isegi koju järgi. Kindrali meelest on see pisiasi, kuid väikeametnik sureb ahastusest, sest on kõrget inimest solvanud.
  
• Tšehhovi novellides väike inimene on tavainimene, vaesunud mõisnik, mitte aadelkonda kuuluv inimene. Ta taunib nendes alandlikkust, pugejaslikkust, allahoidlikkust. Nad sisaldavad endas ühiskonna kurjust ning see väljendub nende käitumises. Nt novellis „ Tossike ” on väikeseks inimeseks Julia. Ta oli rikka mehe majas tööl lapsehoidjana. Kätte jõudis palga tasumise päev. Peremees leidis aina rohkem põhjuseid miks raha palgast maha võtta: küll oli üks lastest ükspäev haige olnud, ning teinekord jälle mõni nõu lõhutud. Julia ei julge midagi õelda ning muutub aina kurvemaks, lõpuks pisar silmis. See näitab, et ta oli alandlik ja hale ja ei julgenud enda eest seista.
  
• Novell Naela otsas
  

• Marie Under (27. märts 1883 Tallinn – 25. september 1980 Stockholm ) oli eesti luuletaja.
  
• Sündis Tallinnas, juured Hiiumaal - seal oli Underi esivanemate kodupaik . Isa oli kooliõpetaja.
  
• Under alustas kooliteed juba 4a Marie õppis nelja-aastaselt lugema ning hakkas 13-aastaselt luuletama.
  
• Hariduse sai saksa tütarlaste gümnaasiumist, see oli parim, mida tollel ajal võimalik oli. Esimesed luulekatsetused on seetõttu saksa keeles. Koolis olid au sees keeled ja kirjandus.
  
• Tutvus Goethe ja Schilleri loominguga.
  
• Oskas vene, pr ja saksa keelt.
  
• Töötas „ Teataja “ toimetuses. Toimetuse vabameelne mõtlemine mõjus Underile positiivse šokina. Suuresti mõjutasid teda Vilde, Laikmaa . Tema jaoks oli oluline see, et saab tutvuda paljude kultuuritegelastega.
  
• Pärast abiellumist elab natuke aega Moskvas. Moskvast tulles intensiivne kirjanduslik tegevus, osales ka aktiivselt Eesti kirjanduselus. 1920-ndatel reisib palju Lääne-Euroopas, tema kirjanduslik tegevus saavutab palju tunnustust ja autasusid ka välismaal.
  
• 1944 a pageb Rootsi, kus töötab teatrimuuseumis, jätkab ka kirjanduslikku tegevust. Teine abielu oli Artur Adsoniga. Tal oli kaks tütart. Sureb Rootsis.
  
• M. Underil oli oluline koht rühmituste "Siuru" ja "Tarapita" tegevuses.
  

• Tuli luulesse armu - ja looduselamuste impressionistliku kujutajana. 1920. aastatel oli mõjutatud ajaluulest ja saksa ekspressionismist, hilisemas luules valitseb realistlik inimese, looduse ja ühiskonna süvakäsitlus. Underi luulet iseloomustab tundlik ja sõnavaralt rikas keelekasutus. Ta arendas edasi luule vormi (sonett, ballaad, legend).
  

• Marie Underi luule sai avalikkusele tuntuks “Siuru” rühmituse kaudu. “Siuru” kirjastuse vahendusel jõudsid lugejateni tema esikkogu “Sonetid” (1917)/ „Sinine terass”, „ Ekstaas ” Ma armastasin su armastust”/ ning vahetult selle järel “Sinine puri ” (1918) ja “Eelõitseng” (1918)./ „On siiski kurb”, „Inerpöörid”/
  
• Need raamatud moodustavad temaatilise ja tunnetusliku terviku, mille sisuks on armastus- ja looduslüürika.
  
• 1920. aastate algus tähistas ajaluule võidukäiku eesti poeesias. Underi luuletuskogud “ Verivalla ” (1920) ja “Pärisosa” (1923) on varjutatud sõjakoledustest, surmameeleoludest ning ühiskondlikust surutisest. Luuletajat ei vaimusta enam koduaia ilu ega noor armastusele puhkev hing; teda rõhuvad suurlinna umbne vaim, tänavail liikuvad sõjainvaliidid.
  
• 1920. aastate keskelt algas Marie Underi luule kõrgaeg. Ta leidis sisemise tasakaalu elus ja luules. Üksteise järel ilmusid luuletuskogud (kergemad, optimistlikud, loodus taust enamasti kuid tsükkel Prmaa reisist, eriti Pariisist, palju luuletusi kevadest) “Hääl varjust” (1927), “Rõõm ühest ilusast päevast” (1928) /„Ahastaja”, „Laule lindudest ”, „Suudlus”/, ballaadide ja legendide kogu( suhteliselt kurb traagiline ja tumedad toonid) “Õnnevarjutus” (1929), /„Rändav järv”, „Lapse hukkaja/ “Lageda taeva all” (1930) /„Sõit hommikusse”, „ Sant ”, Õnne varas / “Kivi südamelt” (1935) /”Üksteisest pimesi mööda käime”/
  
• Ballaadide ja legendide kogu “Õnnevarjutus” aine on pärit rahvaluulest ja Piiblist. Underi lüroeepikat ühendab inimsaatuste traagilisuse tunnetus. Ballaadides on ta meisterlikult ühendanud muinasjutulise ja realistliku alge
  
• Underi viimaseid luulekogusid varjutab sõja- ja põgenikutraagika. “Mureliku suuga ” (1942) on vastuhakk vägivallale ja hävingule; “Sädemed tuhas ” (1954) ja “Ääremail” (1963) on kantud sünnimaa kaotuse valust, kojuigatsusest ja mälestustest.
  

• Eepika on kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi. Eepilises teoses on esikohal jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Sündmused tuuakse lugejani tegelas(t)e või autori mõtete, tunnete ja elamuste kaudu.
  
• Eepilised ehk jutustaval teosel on kolm põhitunnust on süšee, karakterid ja miljöö.
  

• ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja –kohta;
  
• sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku;
  
• dispositsioon – teema arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng;
  
• kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt;
  
• pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni;
  
• konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konfliktide ja probleemide lahenduse.
  

• Kirjandusteose tegevustikku kannavad karakterid ehk tegelased. Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära. Karakterid väljendavad iseloomude tüüpilisi jooni, kuid nad peavad sarnastest tegelaskujudest millegi poolest ka erinema.
  
• Tegelasi liigitatakse püsivateks ja arenevateks. Püsiv karakter ei muutu teoses, tal on enamasti kõrvalosa. Ta väljendab kindlat inimtüüpi või on mingi idee teenistuses. Arenevat karakterit mõjutavad teised tegelased ja olukorrad, millesse ta satub.
  
• Kirjandusliku karakteri loomisel toetuvad kirjanikud tavaliselt elukogemustele, tähelepanekutele ja fantaasiale.
  
• Vahel loovad kirjanikud tegelaskuju mõne elust võetud inimese ehk prototüübi põhjal. Paljude Eesti kirjanduse suurteoste tegelastel , nagu “Tõe ja õiguse” Andresel ja Pearul või “Kevade” Tootsil ja Kiirel , on olnud algkujud.
  

• Teose tegevus toimub kindlas ajas ja ruumis. Miljööl puudub teoses enamasti iseseisev tähendus ja mõte. Seda kirjeldatakse peamiselt selleks, et iseloomustada tegelasi, põhjendada nende käitumist ning väljendada autori mõtteid.
  

• Romaanile on iseloomulik avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku kujutamine.
  
• Vahel moodustab see mitmeköitelisi sarju: di (Tolstoi „Anna Karenina”)-, tri (Vilde ajalooline triloogia: „mahtrasõda”, „kui anijamehed tlnas käisid”, „prohvet maltsvet”)-, tetra (Tolstoi „Sõda ja rahu”)-, pentaloogiaid („Tõde ja õigus”) jne.
  
• Esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal. Mõiste ise tuli kasutusele palju aega hiljem. Neid liigitatakse:
  
• Ainestiku: ajalooline romaan (“Mahtra sõda”), sõjaromaan (“Läänerindel muutusteta”), talupojaromaan (“Mäeküla piimamees”), kriminaalromaan (“Suur kolmik ”), seiklusromaan, ulmeromaan (“X-files''), reisiromaan, kelmiromaan (“Nipemaadi”), õudusromaan, armastusromaan (“K.õrboja peremees”), psühholoogiline romaan, noorsooromaan, massiromaan, olmeromaan, lasteromaan (Mark Twain “Prints ja kerjus ”), loodusromaan, põhjamaaderomaan, polüfooniline romaan (Dostojevski “Idioot”), sürrealistlikud romaanid, autobiograafiline romaan, biograafiline romaan, detektiivromaan, rüütliromaan, suvitusromaan
  
• kujutamisaspekti ( arenguromaan , filosoofiline romaan, olustikuromaan, publitsistlik romaan, psühholoogiline romaan, panoraamromaan , sotsiaalne romaan, uusromaan); mahu (lühiromaan, epopöa) ja
  
• kujutuslaadi järgi (värssromaan, kiriromaan, romaan novellides, travestia romaan).
  

• oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, üks kahekümnenda sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Lisaks tema kuulsatele raamatutele on kuulus ka tema eluviis ja seigad eluloost.
  
• Sündis Chicago äärelinnas arsti pojana. Tihedad kokkupuuted loodusega . See on loomingu sees.
  
• Tal on 2 põhiharrastust: küttimine ja kalastamine . Tihedad kokkupuuted ka indiaanlastega – sealt saab olulised tarkused.
  
• Tundis huvi ka spordi vastu ( poks ). 17-aastaselt avaldas noor Hemingway oma esimese kirjandusliku teose.
  
• Saab töö ajalehes reporterina I maailmasõja vabatahtlike armees , aga rindele ei läinud – oli ühest silmast poolpime. Lõpuks sai Punase Risti kaudu Euroopasse ning pääses ka rindele . Saab Itaalia rindel haavata. Tema mõtted sõjast tulles muutusid võrreldes endisega. Tekkisid küsimused sõja mõttetusest
  
• . Pärast sõda uuesti Euroopasse. Peatub Pariisis, väljasõidud Itaaliasse ja Hispaaniasse. Oli ajalehereporter.
  
• Mõjutused Turgenevilt, Tolstoilt, lemmik ka Jack London. Lõpetas elu enesetapuga. Inimesena oli Hemingway elurõõmus, kuigi kirjutab sõja muserdamisest.
  
• Ta oli nn "kadunud põlvkonna" (maailmasõdade ajal elanud põlvkonna) üks juhtivaid kirjanikke. Hemingway töid mõjutasid esimese maailmasõja läbi elanud inimesed, kes olid muutunud tõrjuvateks ja küünilisteks, kuid nõudlikeks emotsioonide alal ning neile vastukaaluks tavalised inimesed, kes leidsid rahuldust lihtsatest tegevustest nagu kalapüük.
  
• Surm ja vägivald oli Hemingway loomingus pidevad teemad. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi.
  

• Kirjutab kadunud põlvkonnast – otse koolipingist I maailmasõtta ja peab osalema ka II maailmasõjas. Väidab , et noorus ja minevik võeti ära ja kriips tõmmati peale ka tulevikule. Suur osa ei saanud aru, ,mille nimel sõdivad. Tavaliseist sõdureist ei hoolita. Kirjeldab lõhestunud hingega inimest.
  

Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella"

• Erich Maria Remarque sündis Osnabrückis raamatuköitja pojana. Pärast põhikooli lõpetamist õppis Osnabrücki katolikus õpetajate seminaris .
  
• Erich Maria Remarque suri 25. septembril 1970. aastal Locarnos.
  
• Aastal 1916 läks sõdurina rindele. Sai mitmeid kordi haavata. Pärast Esimest maailmasõda jätkas õpinguid ning tegi juhutöid raamatupidaja, müügiagendi, hauaplaatide müüja, klaveriõpetaja ja organistina. Samuti kirjutas ta teatrikriitikat Osnabrücki ajalehtedele.
  
• Aastal 1939 emigreerus ta USAsse, kus esialgu elas Los Angeleses (1939–1943) ning hiljem kolis New Yorki . Aastal 1947 sai ta USA kodakondsuse.
  
• Hiljem elas ta Hannoveris ja Berliinis
  
• Tema teostes kajastub autobiograafia . Ka tema on kadunud põlvkonna kirjanik.
  

E. M. Remarque “Triumfikaar”

• Sündis 30 jaanuaril 1878 ja suri 1 märts 1940. Pärit Järvamaalt Albu vallast Põhja-Tammsaare talust(selle järgi saanud omale kirjanikunime)
  
• Haridustee algas, kui läheb 8 a Sääsküla vallakooli.
  
• 1886 Prümli vallakooli
  
• 1892- 1897 Väike-Maarja kihelkonna kooli- tegi esimesed värsi katsetused (kooli juhataja luuletja Jakob Tamm)
  
• 1898-1903 Tartu, Hugo Treffneri eragümnaasium (õpperaha puuduva osa teenis Anton Hansen tasa tööga- valvurina, algklassides tundide andmisega jms)
  
• Treffneri gümnaasiumist sai korraliku humanitaarhariduse, huvi maailmaklassika vastu, eriti saksa ja vene realistide vastu; lemmikuks F. Dostojevski ja Tšehhov olid tema iidolid.
  
• 1900. ilmusid esimesed jutustused Postimehes, Gustav Suitsule hakkasid need silma ning too ärgitas noort kirjanikku edasi kirjutama; esimesed jutud avaldas ta Anton Hanseni nime all, kirjanikunimi Tammsaare on kasutusel alates 1902. aastast
  
• 1907. astus Tartu ülikooli õigusteaduskonda, kuid haiguse tõttu katkestas õpingud (“Parem diplomita elada, kui diplomiga surra,” otsustas Anton Hansen ja lahkus ülikoolist kevadel 1911 riigieksamite aegu)
  
• tuberkuloosi süvenedes asus elama venna juurde Koitjärvele, 1912. a sõitis Kaukaasiasse end ravima. See jäi ka Tammsaare ainsaks välisreisiks.
  
• tagasi Eestisse tulnud, tema tervis halvenes. Talle tehti raske maooperatsioon
  
• 1918. kolis Tallinnasse Kadriorgu, kus praegu asub tema majamuuseum
  
• 1919. a abiellus Käthe Weltmaniga
  
• Tammsaare loomingu kaks viimast ning kõige viljakamat aastakümmet ühtivad Eesti esimese iseseisvusajaga
  
• küpsusperioodil keskendus ta loometööle ja kulutas end muudele tegevustele vaid niivõrd, kuivõrd see oli vältimatu
  
• tuli ka tõlkida, sest omade teoste honorarist ei piisanud elamisrahaks
  
• tema lähem sõpruskond polnud suur: paar juristi ja arsti, bibliograaf. Gustav Suitsuga püsis aga elu lõpuni suur vastastikune loominguline austus ja sümpaatia
  
• Elas kaasa 1905. – 07. aasta revolutsioonile, kuigi ei võtnud aktiivselt osa revolutsioonilisest võitlusest.
  
• Tema isa oli rahvuslikult meelestatud mees. Pillimäng oli peres au sees. Isa oli range ja uuris põhjalikult piiblit. Peres oli 12 last, kellest 2 suri. Ema oli laulu armastaja. Tammsaare õppis ise viiulit männgima. Ta oli terve laps, oli osav laskja ja ujuja .
  
• Puudus meedia ja transport. Inimesed mõtlesid mõtted lõpuni. Lugema õppis kodus. Kodus oli 2 tähtsat raamatut : Piibel ja „Maailm ja mõnda, mis seal sees on”
  

• Tammsaarele on omased pikad laused
  
• sõnakasutus väga hästi läbi mõeldud
  
• koomiline ja lüüriline külg omavahel põimunud
  
• tema romaanides katkestavad tegevust sageli pikemad tegelase mõtisklused ja monoloogid, kus arutletakse oluliste probleemide üle ja selgub tegelase ilmavaade
  
• Tammsaare ei kirjelda üldiselt taustu, teda huvitab rohkem inimese tegevus, käitumine ja hingeelu
  
• jutustamislaad on rahulik, seda ka siis, kui tegevus on pingeline. Stiil võib olla lüüriline, jutustav, humoristlik või satiiriline
  

• peamiselt külaainelised jutud
  
• lühijutt “Mäetaguse vanad”- kujutab saunikute eluolu, prototüübid tema kodupaigast. Vanakesi ühendab kokkukuuluvustunne ja mõistmine.
  
• “Käbe-Kaarel ja tema noor naine”
  
• “Kaks paari ja üksainus”- toonitab elupildi karmust, inimste vaen üksteise vastu
  
• “Vanad ja noored”1903 - kunstiliselt selle perioodi tugevaim jutustus. Talu vahekord mõisaga
  
• “Raha-auk”- kujutab 1905. a revolutsioonist osavõtnute julma karistamist. Lõpp dramaatiline, revolutsionääri surnukspeksmine
  

• temaatika muutub, loobub külaühiskonna kujutamisest, käsitleb üliõpilasprobleeme
  
• palju psühholoogilist analüüsi, vastandab erinevaid tõekspidamisi
  
• süveneb matsi ja vurle probleem
  
• Nn üliõpilasnovellide tsüklis “Pikad sammud” (1908), “Noored hinged” (1909) ja “Üle piiri” (1910) eritleb Tammsaare noorte haritlaste sümpaatia- ning armusuhteid. Ta on teinud seda ühelt poolt avameelsusega, mis ületas toonaste kõlblusnormide piirid ja šokeeris heakodanlikku avalikku arvamust; puhtakujulised psühholoogiliselt impressionistlikud novellid.
  
• “Varjundid”- autobiograafiline, tegevuspaigaks Kaukaasia; kahe inimese traagiline armastuslugu. Siit tuleb sisse motiiv, et armastus ja surm on omavahel seotud; impressionistlik
  
• “Kärbes” - irooniline sümbolnovell
  
• “Poiss ja liblik”
  

• Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist Juudit (1921) ja romaanist Kõrboja peremees (1922)
  
• loomingu tippaeg, ilmusid kõik romaanid
  
• psühholoogilisse analüüsi toodud nii maa kui linn
  
• 1922. a “Kõrboja peremees” - romaan saatuslikust armastusest; teose peamist mõtet võiks tõlgendada järgmiselt: Eestil pole veel õiget peremeest , ta tuleb alles kasvatada. Kui kirjaniku varasemates teostes olid esile tõstetud teatud eluküljed, autor vaatles kas ühiskondlikke nähtusi või keskendus tegelaste psühholoogiale, siis "Kõrboja peremehes" esitatud elukäsitlus on terviklik. Teose peategelased Kõrboja Anna ja Katku Villu on keerulised karakterid. Nende armastust ootab ees traagiline lõpp, sest kummagi sisekonflikt on arenenud liiga kaugele. Tammsaare osutab, et inimpsüühikas on piire, mille ületamise korral puudub tagasitee . "Kõrboja peremees" oli ettevalmistavaks teoseks kirjaniku suurromaanile "Tõde ja õigus".
  

“Kõrboja peremees”

19.Tammsaare hilisem looming

• "Tõde ja õigus" I–V (1926–33) ulatub juurtega sügavamale kui ükski teine eesti talupoja (või üldse eestlase) maailma ja hingeelu lahtimõtestamisele püüdlev teos. Kirjanikul on õnnestunud luua epopöa, mille kangelased kannavad Piibli arhetüüpsete tegelaste iseloomujooni ja elukäsitusi.
  
• ""Tõe ja õiguse" kolme esimese köite lähteaines on autobiograafiline – elu kodutalus, gümnaasiumiaeg Tartus ja ajakirjanikuaastad Tallinnas –, viimastes köidetes on tegemist üldisematele eluvaatlustele tugineva edasiarendusega. Ta jälgis inimesi, tegi teostesse karaktereid, tema ema-Krõõt, Oru Pearu-üleaedne Jakob Sikenberg
  
• Kirjanik nendib, et inimese elu on igavene võitlus, sest inimene on loodud ebatäiuslikuks; tõde ja õigus jäävad aga alati suhtelisteks mõisteteks.
  

• “Tõde ja õigus”
  

• Ajastu
  

• Tegevuspaik
  

• Peategelased
  

• I osa
  

• u 1870-1900
  

• Vargamäe
  

• taluperemehed Mäe Andres ja Oru Pearu
  

• II osa
  

• 20. saj algus
  

• Mauruse kool Tartus
  

• Indrek, Mauruse tütar Miralda, Tiina
  

• III osa
  

• 1905
  

• Tallinn
  

• Indrek
  

• IV osa
  

• 1920ndad
  

• Tallinn
  

• Indrek ja tema naine Karin
  

• V osa
  

• 1920ndate lõpp- 30ndate algus
  

• Vargamäe
  

• Indrek, Tiina, Andres, Pearu
  

• I osa 1926 – inimese võitlus maaga; Andres tõdeb, et võitlus maaga kestab igavesti ja et see annab tulemuseks heal juhul viigi
  
• II osa 1929- inimese võitlus jumalaga; peategelaseks autorilähedane Indrek, tüübilt on Indrek enam vaatleja ning mõistja.
  
• III osa 1931- inimese võitlus ühiskonnaga; teravdatud sotsiaalkriitilisus ja samastumine ühiskonna alumiste kihtidega. Kirjanik ei saa suhtuda üksikisiku kannatustesse ja surmasse nagu poliitik, kes võtab neid paratamatusena. Kirjanik näeb kõike läbi indiviidi, konkreetselt ja lähedalt, kuna poliitikud , sealhulgas revolutsioonitegelased, tegelevad inimhulgaga ja püüavad seda soovitud suunas liikuma panna.
  
• IV osa 1932- inimese võitlus iseendaga ja oma eluõnnega; tegevusajaks Eesti Vabariigi algusaastad, Indreku abielu Kariniga, abielukriis
  
• V osa 1933- resignatsioon-alistumine; Indreku süümepiinad, saabumine Vargamäele tagasi; sündmustikus annab tooni kolmas põlvkond
  
• “Tõde ja õigust” võib näha kui inimkonna languse, aga ka igavese taassünni lugu. Sama mõtteviisiga haakub ka lunastuse teema. Seda kannab endas Indreku arengulugu : kui Andres kehastas vanatestamentlikku loojajõudu, siis Indreku osaks oli uustestamentlik lunastajaroll.
  

• Pärast suurteose lõpetamist süvenes Tammsaare armastusteemasse. Romaanides "Elu ja armastus" (1934) ning "Ma armastasin sakslast " (1935) on armastuspsühholoogia seostatud sotsiaalpsühholoogiliste probleemidega.
  
• Eepikas jäi Tammsaare viimaseks teoseks romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan " (1939). Kasutades eesti muinasjutumaailma arhetüüpseid tegelasi Vanapaganat ja Kaval-Antsu, mõtestab ta allegooria abil lahti demagoogia, õigluse ja ebaõigluse, tõe ja vale olemust ning seoseid.
  
• Tammsaare draamad on saanud ainet Piibli motiividest. "Juudit" (1921) annab uue tõlgenduse Olovernese ja Juuditi armastusloole. Kirjaniku käsitluses ei vii Juuditit vaenlaste leeri patriootilised tunded, vaid soov võita sõjakangelase armastus ja astuda kuningatrooni kõrvale.
  
• Draama " Kuningal on külm" (1936) on 30. aastatel Euroopas pead tõstnud fašismi kriitiline allegooria.
  
• Tammsaare rohked kultuuri ja ühiskonna arengut käsitlevad artiklid ning esseed jõudsid täielikul kujul lugejateni alles kirjaniku 18-köitelise väljaandega (1978–1993).
  

• Rahvaluule on rahva ühislooming. Iga ilukirjanduslik teos on ainulaadne nähtus, milles kajastub selle looja maailm ja elu nägemise viis.
  
• Iga ajastu on kujundanud oma kunstisuuna . Teose mõistmiseks tuleb tunda ajajärgu ideid ja elukorraldust.
  
• Kirjandus- ja kunstisuundade kiire areng algas 17. sajandil, mil hakati antiikkirjanduse traditsioone edasi arendama.
  
• Kirjandusvooludele ei allu kogu kirjandus. Igas ajas on olnud kirjanikke, kes eiravad keskseid suundumusi. Nende kohta öeldakse tavaliselt, et nad on ajast ees või mahajäänud
  

• sajandil, Louis XIV valitsemise ajal, muutus Prantsusmaa Euroopa poliitilise ja kultuurielu keskuseks. Nii õukonna- kui ka kunstielu allutati rangetele reeglitele. See sajand kujunes prantsuse kultuuri õitsenguajaks, mida valitseva kunstisuuna järgi hakati nimetama klassitsismiajastuks.
  
• Klassitsistide eesmärk oli kujutada loomingus kaasaja elule iseloomulikke jooni. Esikohale seati mõistuslikkus ning elutõde. Ainult tõde oli nende arvates ilus.
  
• Teoste sõnastuses nõuti selgust, stiilis puhtust, ülesehituses terviklikkust.
  
• Kirjandusžanrid jagati ,,kõrgeiks" (tragöödia, ood) ja ,,madalaiks” (komöödia, satiir ). Žanrite stiilivõtteid ei tohtinud segada.
  
• Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, koomilise ja traagilise koosesinemist ühes tegelases peeti sobimatuks.
  
• Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida nad pidasid täiuslikuks ning seetõttu kunsti igaveseks eeskujuks.
  
• Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliere. Kehtib 3 ühtsuse seadus- aja, koha ja tegevuse ühtsus.
  
• Eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni, Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingus.
  

• Sentimentalistid seadsid klassitsistide mõistuslikkusele vastu tunnetekultuse. Teostes püüdsid nad avada kannatava inimese sisemaailma.
  
• Sageli kaldusid nad liialdustesse, muutusid härdameelseks. Eesti kirjanduses on sentimentalismi seepärast nimetatud ka haleduse vooluks.
  
• Sentimentalistid pöörasid suurt tähelepanu looduskirjeldustele. Nad püüdsid tegelaste hingeelu avada looduse kaudu.
  
• Teoste keelde tuli ilukõne. Kangelase tunnete vahetuks edasiandmiseks võeti käsutusele uued kirjandusvormid, näiteks kiri, päevik, eleegia.
  
• Tuntud sentimentalistid on prantslane Jean-Jacques Rousseau ja venelane Nikolai Karamzin. Eesti kirjanduses on selle voolu jooni Suve Jaani teostes.
  

• Romantism sai Euroopas valitsevaks kunstisuunaks 18. sajandi lõpul, Eestisse jõudis see järgmise sajandi keskel.
  
• Romantikud pöörasid pilgu minevikku. Nad otsisid kaugetcst aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast.
  
• Romantikutele oli inimene eelkõige hingeline olend. Seepärast oli neile tähtis inimese sisemaailm, tema tunded, mõtted ja üllad teod.
  
• Üle kõige hindasid romantikud loodust, mida nad pidasid täiuslikuks Jumala kunstiks.
  
• Tegevus paigad on salapärased paigad nt lossid, ajalooline taust, tegelased vastandlikud hea ja halb, erandlikud kangelased, sisemine ja välimine ilu vastandatud.
  
• Romantismi kesksed mõisted on armastus ja usk.
  
• Kirjanduse põhiliikidest eelistasid romantikud luulet, kuid kirjutati ka proosat, eelkõige romaane.
  
• Romantilise luule viljelejatena on tuntud inglane George Gordon Noel Byron, prantslane Alfred de Musset, venelane Mihhail Lermontov, ungarlane Sändor Petöfi, soomlane Johan Ludvig Runeberg jt. Romantilise proosa meistrid on sakslane Johann Wolfgang Goethe, prantslane Victor Hugo( „Jumala ema kirik Pariisis”) , inglane Walter Scott . Eesti kirjanduses esineb romantism kõige ehedamal kujul Lydia Koidula luules ja Eduard Bornhöhe ajaloolises proosas.
  

• sajandi lõpul algas Inglismaal tööstusrevolutsioon, mis avas rahvastele ja ühiskondadele uued tulevikuväljavaated.
  
• Tööstuse kasv toi kaasa linnastumise: üha rohkem inimesi asus linnadesse, nende side looduse ja maaeluga nõrgenes.
  
• sajandil loodi mitu inimkonna arengu seisukohalt olulist teooriat. Inglise loodusteadlane Charles Darwin rajas Õpetuse looduslikust valikust, mille järgi inimene on arenenud madalamatest eluvormidest. Sellega esitas ta väljakutse varasemale elukäsitusele, mille põhjal inimene on jumalikku algupära. Karl Marx lõi materialistliku ajalookäsituse. Tema arvates põhineb ühiskonna areng klassivõitlusel, mille liikumapanev jõud on töölisklass. Toimub killustumine-ühed väga vaesed ja teised väga rikkad. Muutused ühiskonnaelus ja aateline murrang tõid esile uued kunstiarusaamad. Realismi äärmuslikuks suunaks sai naturalism.
  
• Realismi ja naturalismi viljelevad kirjanikud tulid tagasi argielu ning ühiskondlike probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks.
  
• Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast.
  
• Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid , julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu.
  
• Naturalistid ja realistid eelistasid proosat draamale ja luulele. Nende meelisžanrid olid novell ja romaan.
  
• Naturalistlike teostega saavutas maailmakuulsuse prantslane Emile Zola( „Söekaevurid” ja „Nana”) Realismi klassikud on inglane Charles Dickens , prantslane Honore de Balzac, venelased Lev Tolstoi, Anton Tšehhov jt. Eesti kirjandusse tõi realismi Eduard Vilde.
  

• 20. sajandi esimest kümnendit peetakse modernse (nüüdisaegse) maailma alguseks. Seda iseloomustas uus (teine) tööstusrevolutsioon ja tehnika võidukäigu algus (1914. aastal sõitis maailma teedel juba üle kahe miljoni auto). Tänu tehnika arengule sündisid uued kunstialad: fotograafia ja film . Kiire areng tõi esile ideoloogilisi, ühiskondlikke ja majanduslikke vastuolusid, mis viisid Venemaa sotsialistliku revolutsioonini ning põhjustasid Esimese ja Teise maailmasõja puhkemise.
  
• Uued teooriad sundisid maailmale ja inimesele vaatama teise pilguga. Albert Einstein lükkas ümber Newtoni väite, et aeg ja ruum on püsivad suurused. Ta tõestas, et aeg on suhteline mõiste.
  
• Kunstnike ja kirjanike maailmapilt purunes kildudeks, mis andsid erivärvilisi peegeldusi. Eksperimenteerivate kunstisuundade kõrval jätkus ka traditsioonilise, realistliku kirjanduse areng.
  

• Sümbolism tekkis 19. sajandi 80. aastatel Prantsusmaal. Sümbolistide arvates oli nähtava maailma taga veel teine, nähtamatu ideede maailm, millega sai sidet pidada sümbolite keeles.
  
• Kirjanduses hakati käsutama sõnu sümbolitena, võrdkujudena (näiteks on ankur lootuse sümbol). Palju kasutati metafoore, kirjandus muutus vihjeliseks.
  
• Tugevalt oli esitatud luules. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust.
  
• Väljapaistvad sümbolistid on prantslased Paul Verlaine ja Arthur Rimbaud, venelane Aleksandr Blok ning eestlane Friedebert Tuglas, Marie Under ja Willem Ridala
  

• Impressionism tekkis 1860.-70. aastatel prantsuse maalikunstis. Hiljem avaldus see ka kirjanduses.
  
• Impressionistid vahendasid tegelaste mõtte- ja tundemaailma varjundeid, seostasid nende hingeelu miljööga. Nad püüdsid hetkemuljete kaudu jõuda nähtuste olemuseni.
  
• Impressionistide keelekasutust iseloomustab kergus ja mänglevus ning vastandlike mõistete ühendamine. Kujutati hetke muljeid ja tehti kõike väga detailselt. Tunded tähtsad.
  
• Impressionistlikke teoseid on kirjutanud sakslane Bernhard Kellermann, eestlased Friedebert Tuglas, Anton Hansen Tammsaare („Varjundid”), Villem Ridala.
  
• Eestis segunes impressionism ja sümbolism saades nimeks uusromantism.
  

• Ekspressionism sündis vastukaaluks impressionismile Esimese maailmasõja eelsel Saksamaal.
  
• Impressionistid vahendasid väliseid muljeid ja hetkemeeleolusid. Ta kajastab päevakavalisi sündmusi ja tegi seda jõuliselt. Jõuline kirjandus vool. Ekspressionistid seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise
  
• Erilist tähelepanu pöörasid nad tegusõnadele ja lühilausetele, millega andsid stiilile aktiivsuse. Nad üllatasid lugejaid ootamatute detailide ja kujunditega.
  
• Enim haaras luulet. Eestis nim. Ajaluuleks. Mina- keskne , toonitab missiooni. Üldiselt sünge luule. Iseloomustab inetuse esteetika- koledad asjad ilusalt kirjutatud. Võtmesõna- kannatav inimene.
  
• Ekspressionismil on oluline koht Bertolt Brechti ja Franz Kafka loomingus, eesti kirjanikest on seda suunda viljelnud Mait Metsanurk, Marie Under, Johannes Vares Barbarus, August Gailit.
  

• Futurism, mis pidi saama tulevikukunstiks, tekkis 20. sajandi algul Itaalias, enne I Maailmasõda. Võimutses Itaalias ja Venemaal.
  
• Futuristid eitasid kogu varasemat elukorraldust ja kunstiloomingut. Nad ülistasid suurlinlikku elulaadi, masinaid ja vabrikuid.
  
• Futuristide tähelepanu keskendus teoste vormile: nad loobusid kirjavahemärkidest ja tavapärasest lausest, käsutasid tekstides sümboleid ja matemaatilisi märke. Kaotasid ära igasuguse õigekirja.Esinesid avalikult, kasutasid sünonüüme. Palju onomatopoeetilisi sõnu.
  
• Futurismi rajas itaallane Filippo Tommaso Marinetti, vene kirjanduses katsetas selles vallas Vladimir Majakovski , eesti kirjanduses Erni Hiir .
  

• Kubism tekkis 20. sajandi alguse Prantsusmaal.
  
• Kubistid loobusid teose jutustavast sisust. Nad hakkasid loodust, inimesi ja esemeid kujutama geomeetriliste põhivormide kaudu (pinnavormidena). See tähendab mitte nii, nagu inimesed neid näevad, vaid nagu nad on üles ehitatud.
  
• Kirjanduses väljendus see peamiselt luuletuste ülesehituses, mis jäljendas geomeetrilisi kujundeid.
  
• Konstruktivistid loobusid teoste geomeetrilisest ülesehitusest. Selle asemel hakkasid nad käsutama tehnikale iseloomulikku sõnavara, kuhjasid teosed üle terminitega (oskussõnadega). Sel teel püüdsid nad seostada inimest tehnikaajastuga, näidata ühiskonnas toimunud muutusi.
  
• Kubistlikke ja konstruktivistlikke luuletusi on kirjutanud prantslane Guillaume Apollinaire, eestlased Johannes Barbarus ja Henrik Visnapuu.
  

• Dadaism (dada tähendab prantsuse lastekeeles mänguhobust) sündis Esimese maailmasõja vapustustest. Dadaistide protest ei piirdunud sõjaga. Nad mõistsid hukka kogu tsivilisatsiooni ja kultuuri ning otsustasid põgeneda kaosesse.
  
• Dadaistid püüdsid maailma mõistusele tuua šokikunsti abil. Nad käsutasid oma loomingus sõnu meelevaldsetes seostes ja püüdsid nii luua lugejas vabastava elamuse.
  
• Dadaistlikku luulet viljelesid prantslased Louis Aragon ja Paul Eluard.
  

• Sürrealism tekkis 1920. aastate algul rahulolematusest vana kultuuriga . Sürrealistide eesmärk oli realistlikust kunstist kõrgemale tõusta, asendada see ülirealismiga -sürreaalsusega.
  
• Just inimese alateadvuses (nägemustes ja vaistudes) heiastus neile uus maailm ja reaalsus. Selle avamiseks käsutasid nad kollektiivset ja automaatkirjutamist, võtsid appi hüpnoosi ja narkootikumid.
  
• Sürrealistid ei soovinud uuendada mitte üksnes kunsti, vaid ka üldisi arusaamu inimesest ja elust.
  
• Sürrealistlikku luulet viljelesid prantslased Andre Breton , Louis Aragon ja Paul Eluard, eesti kirjanduses on sürrealistlikke teoseid Karl Ristikivi , Jüri Üdi, Ilmar Laabani , Andres Ehini loomingus.
  

• Absurdikunst sündis vastusena Teisele maailmasõjale. Selle suuna esindajad väljendasid oma teostes katastroofi üle elanud inimese tundeid ja mõtteid.
  
• Absurditeoste tegelased on kaotanud isiksusele omased jooned. Nende tegevusel puudub eesmärk ja elul väljavaade. Nad on vaid olendid, kes elavad antud hetkes kellegi armust .
  
• Absurdikirjanikud iirlane Samuel Beckett ja ru¬meenlane Eugene Ionesco väljendavad oma loomingus protesti sõja ja vägivalla vastu, mis hävitab elu põhiväärtused. Eesti kirjanduses on absurdi kohati Mati Undi loomingus
  

• Olemis filosoofia, sünge ja pessimistlik. Tekib 2 sõja vahelisel perioodil. Elu on absurdne.
  
• Keskmeks on üksik inimene. Ainus õigustatud asi on enesetapp.
  
• Nad kirjutavad palju võõrandumisest. Eestis Karl Ristikivi „Hingede öö”.
  

• Pärast Teist maailmasõda jätkus kirjanduse kiire areng. Iga kümnend on toonud uusi suundumusi. Jätkus realismi areng: Itaalias tekkis 1940.-1950. aastatel neorealism , Ida-Euroopa kirjandustes levis sotsialistlik realism. Tänapäeva uute suundumuste koondnimetusena on hakatud käsutama postmodernismi mõistet.
  

21. August Gailit ( 1891 -1960)elu ja looming + 1 teos

• Ta kirjutas fantaasiaküllaseid romaane, novelle ja följetone.
  
• Gailit sündis Tartumaal . Üles kasvas ta Laatre mõisa läheduses. Isa oli ehitus meister ja see oli rändav amet. Sageli võttis poja kaasa ja seda eriti suvel.
  
• Ta õppis Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, Tartu linnakoolis. Gümnaasium jäi poolikuks, kuid selle eest suur lugemus.
  
• Aeg-ajalt sidus ta end mõne ametikohaga. Gailit töötas puhuti ajakirjanikunaTa võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana.
  
• Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru". Ta vältis sõltuvusi avalikus kirjanduselus – "Siuru" rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis.
  
• Aastatel 1922–1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas
  
• Hiljem oli ta "Vanemuise" direktor.
  
• Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi.
  
• August Gailit oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik.
  
• Ta tõlkis läti keelde Kitzbergi „Libahundi” ja „Tuulte pöörises”
  
• Hauakivile lasi graveerida- Üks leegitsev süda üle rahutu vee.
  

• 1910 ilmusb esikromaan „Kui päike läheb looja”. 1918 Ilmub romaan „ Muinasmaa ” suvitus romaan, rännak suvises eestis, Nipernaadi algvariant.
  
• Lühiproosas oli Gailitil kaks viljakat perioodi. "Siuru"-aastatel ilmusid novellikogud "Saatana karussell " (1917), "Rändavad rüütlid" (1919) ning jutustus "August Gailiti surm" (1919).
  
• 1920. aastatel jõudsid lugejateni romaan “Purpurne surm” (1924), novellide kogu "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927).
  
• Gailiti esimese loomingujärgu novellides on mõndagi ühist Tuglase lühiproosaga. Neis on tegevuskohtadeks ebamaised saared, mered või tundmatud maakohad; tegelasteks iseäralikud, haiglaste kalduvustega, müütilised või poolfantastilised olevused, keda juhivad üleloomulikud jõud ja juhtumused. Novellide maailm on täis õudu, kuritegusid ja tõbesid.
  
• Hilisemates novellides väheneb fantastilisus ja grotesk . Kirjanik läheneb realistlikule kujutuslaadile, loobumata siiski täiesti oma loomingu romantilis-sümbolistlikust põhialusest.
  
• Gailitist kui novellistist annavad ülevaate "Kogutud novellid" I–III (1940–1942).
  
• Kirjaniku följetoniloomingu kõrgaeg jääb “Siuru” perioodi ja 20. aastatesse. Selle paremik on koondatud kahte kogumikku: "Klounid ja faunid " (1919) ning "Aja grimassid" (1926). Ühes oma kuulsamas följetonis " Sinises tualetis daam " (1919) pilab Gailit Marie Underit ja Artur Adsonit ning nende kaudu kogu ilutsevat ja boheemitsevat kirjandust.
  
• Romaaniga "Toomas Nipernaadi" (1928) tõi Gailit eesti kirjandusse uuelaadse romantilise seikleja tüübi. Autorile olid seejuures eeskujuks maailmakirjandusest tuntud hulkuriromaanid. Teose sisuks on Nipernaadi ühe suve rännakud ja seiklused. Vahelduvad paigad ja maastikud . Nipernaadi puutub rännakutel kokku paljude inimestega. Ta tutvustab end neile kord maamõõtjana, kord sookuivendajana, pärlipüüdja või sulasena. Nipernaadi on luiskaja, kelle lood ei teeni omakasu, vaid äratavad inimesi otsekui unest, tekitavad neis igatsuse millegi kauni järele. Temasse armuvad nii rikas peretütar Ello , kohtlane karjaplika Tralla, uhke kalurineiu Maret kui ka oma kodust unistav Kati. Nipernaadi, kes avab oma rännakutel inimeste silmi ja südameid ning muudab nende saatusi, osutub romaani lõpus ka ise üheks paljudest oma saatuse vangidest. Temagi elu on surutud kindlatesse raamidesse: ta on kirjanik, kelle talved kuuluvad tööle ja seltskonnale, vaid suviti on tal õigus olla vaba ja rännata oma unistuste maal. "Toomas Nipernaadi" sai tänu huvitavatele karakteritele, stiilile ja huumorile ruttu populaarseks. See on üks neid väheseid teoseid, mis on kümmekonda keelde tõlgituna esindanud eesti kirjandust ka Euroopas.
  
• Kirjutanud vahepeal Vabadussõja-ainelise romaani " Isade maa" (1935; kujutab ühe kompanii sõjateed) ning romaani " Karge meri" (1938; räägib muust maailmast eraldatud kalurite ja hülgeküttide saarest kui ühiskonnamudelist),
  
• "Ekke Moor "(1941) nimitegelane võib pärast rännakuid Peer Gynti vaimus tõdeda: just kodus peitubki õnn ja elu mõte.
  
• Romaan "Leegitsev süda" (1945) käsitleb elu ja kunsti suhteid.
  
• Gailiti välismaal kirjutatud teosed käsitlevad valdavalt sõjapõgenike temaatikat: romaan "Üle rahutu vee" (1951) räägib kodumaalt põgenejate teekonnast meritsi Rootsi; eri žanre ühendava proosasarja "Kas mäletad, mu arm?" I–III (1951– 1959 ) tegelasteks on Eesti sõjapõgenikud, kes jutustavad Rootsis metsatöödel olles dekameronlikke lugusid oma armuseiklustest. Nende teoste põhiideed kannab kodumaa kaotuse traagika.
  
• August Gailit on eesti kirjandusloos üks omapärasemaid autoreid. Tema loomingu romantiline kujutuslaad, rikas ainevalik ja karakteriloome põhineb fantaasial, tinglikkusel ja sümboolikal.
  

• Üks vanemaid ilukirjanduse liike, pärineb antiik kirjandusest.
  
• Dramaatika põhižanrid on tragöödia, komöödia ja draama.
  
• Vanimad tragöödia, komöödia vt pilet1
  
• Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest johtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana.
  
• Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline.
  
• Näidend: dialoogiline tekst, mõeldud vaatamiseks
  
• Dramaatika üks põhitunnus on tegevuslikkus, autorid kasutavad remarke (ääremärkusi)
  
• Orienteeritud teatrile (kutseline teater- 1906 Kitzberg „Tuulte pöörises”, rahvuslik teater- 1870 Koidula „Saaremaa onupoeg ”)
  
• Teater on erinevate erialade suurkompleks, kooslus. ( rekvisiit , dekoratsioon)
  
• Draamateos jaguneb osadeks : stseenid, pildid, vaatused (klassikaliselt 5, hiljem 3)
  
• On olemas ka lugemisdraama- Johann Wolfgang Goethe „Faust” I, II osa; William Shakespeare „ Hamlet ”
  
• Näidendis on enamasti jutustajad, v.a. antiigis, kus selgitusi andis koor. Sophokles „Kuningas Oidipus”
  
• Monodraama- Juhan Smuul „Polkovniku lesk”
  
• Monoloog - Hamlet „Olla või mitte olla”
  
• Näidendites on liikumine ajas ja ruumis keerulisem kui eepikas, samuti tegelaste siseelu kujutamine.
  

• Tegelaste kujutamisel kasutatakse erinevaid võtteid:
  

• Kõnekoomika- Tiit Piibeleht
  
• Situatsioonikoomika- Andrus Kivirähk „Kalevipoeg”
  

• Kooliteater- Tiit Sukk, Ott Aardam
  
• Endla 1911, Ugala 1920, Vanemuine 1906
  

• Lüürika (kreeka sõnast lyrikos 'lüüra saatel lauldav') on üks kolmest kirjanduse põhiliigist ja neist kõige vanem. Sai alguse arvatavasti nõidusest.
  

• Lüürika jaguneb…..
  
• Mitmed läänemaised lüürikažanrid pärinevad antiikkirjandusest (ood, hümn, eleegia) ja Itaaliast (sonett, kantsoon, sekstiin ).
  

• Vormi põhjal jaguneb luule kaheks: riimiliseks ja vabavärsiliseks luuleks. Riimilist luulet iseloomustab vormiline korrastatus, vabavärsiline luule on kindla korrapärata. Vabavärsis on pearõhk autori vabadusel ja sõnumil, riimiline luule allub kindlale vormile. Vorm võib saada luuletajale ka eesmärgiks. Luulet, kus jäljendatakse olulisi kujundeid graafiliselt, nimetatakse piktograafiliseks ehk piltluuleks.
  
• Luulet iseloomustab rida tunnuseid. Riimilises luules on nende esinemine tavapärane, vabavärsis juhuslik. Luuletus jaguneb salmideks ehk stroofideks, stroofid värssideks, värsiridu seovad rütm ja riim.
  

• (salm) on rühm värsiridu, mis on seotud sisuliseks tervikuks.
  
• Stroofid võivad olla mitmesugused. Kõige tavalisema on nelja- ja kaherealised salmid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi stroofe .
  
• Värsside arv stroofis on piiramatu. See võib sõltuda ka luuletaja kindlatest eesmärkidest: vahel võib värsiridade esitähtedest välja lugeda autori sõnumi.
  

• on luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm.
  
• Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Ühes värsireas võib olla mitu lauset ja üks lause võib paikneda mitmel real.
  
• Korrapärane rütm kujundab luuletuse värsimõõdu. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid moodustavad värsijalad. Eesti luule põhilisteks värsimõõtudeks on trohheus ja daktül.
  

• paigutuse järgi
  

• 20. saj. Eesti luules etendasid algatavat ja mõjuvat rolli eelkõige Noor-Eesti aja autorid Gustav Suits, Ernst Enno ja Villem Riddala. Noor-Eesti 2 esimeses albumis (1905,1907) ilmus väga erinevat laadi ja tasemega luuletusi. Uuendustaotlusi võib märgata Riddala luuletustes. Nende looming järis uusromantilisi, eriti just sümbolistlikku kujundus laadi ning temaatiliselt mitmekülgne.
  
• Positiivse tähelepanu osalisteks said unustatud luuletajad Kristjan Jaak Peterson ja Juhan Liiv, kelle loomingut Noor-Eesti väljaannetes tutvustati ja eeskujuks seati. Väljendati oma põlvkonna maailmakäsitust ja vaimseid ideaale, ent sõnastati ka isiklike elamusi. Kõik nimetatud luuletajad tulid kirjandusse 20, saj I kümnendil, kuid nende looming jätkus ka teiste rühmistuste ajal.
  
• Esikkogud avaldasid “Siuru” rühmituse lüürikud M. Under, H. Visnapuu, J. Semper ja A. Adson, neile esteetiliselt hoiakult lähedased J. Barbarus ja A. Alle ning omaette seisev H. Adamson. Enamik neist oli katsetanud juba “Noor-Eesti” väljaandeis, kuid Esimese maailmasõja aegu debüütraamatuid avaldada ei suutnud. Seetõttu olid aastad 1917—1919 uudiskogude poolest rikkad.
  
• Siuru luules oli esikohal armastus. Ereda isikupäraga, teistest erineva tundelaadi ja stiiliga tõusid armastusluules esile Marie Under ja Henrik Visnapuu. Nad tõid kaasa eluvärske tundetulva, eesti lüürikas varem harjumatu meelterõõmu, andsid püsiva väärtusega armastusluulet ja looduslüürikat.Armastusest kõneldi julgemalt ja avameelsemalt kui kunagi varem eesti luules. Eelkäijateks said nooreestlase Gustav Suitsu armastuslaulud, millega on suguluses ennekõige Marie Underi luule. Nagu noor Suits, nii luuletas noor Undergi just õnnelikust armastusest, kuid Suitsuga võrreldes tegi seda oma soole iseloomuliku tundekülluse ja üksikasjalikkusega.
  
• Armastuse helgemat pool tõusis ka esile Artur Adsoni võrumurdelistes luuletustes, küll pehmes ja leebes toonis, ilma Underi tundeägeduseta. Teiste Siuru luuletajate elamused väljendusid vastuolulisemalt, isegi traagilisel viisil. Armuõnne ja pettumuste, valge ja musta naise vahel heitles Henrik Visnapuu. Siurulaste luules avalduvat eluhoiakut võib iseloomustada fraasidega „Pidu katku ajal” ja carpe diem ! (Püüa päeva, kasuta hetke). Soovnautida elu ja inimlikku õnne omandas neil mõnikord peaaegu meeleheitliku tunderõhu, kui teadvustati elu hetkelisust, eesootavat surma- eriti tolleaegsete ühiskondalike vapustuste taustal.
  
• Kitsalt subjektiivses laadis ammendasid luuletajad end kiiresti, ajavõõras looming ei saanud kesta kaua. Lüürikategi järsu pöörde intiimelamustest ajaluulesse. Ajalaul on eesti luules valdaval kohal aastail 1919—1922.
  
• Järsk suunamuutus seletub kahe põhiteguriga. Ühiskonna elu murranguline areng nõudis mõtestamist ning lüürika, juba olemuselt ajatundlik, ei saanud aktuaalseid probleeme kestvamalt vältida. Teiseks mõjusid kaasa saksa ekspressionistliku luule eeskujud , mille stiil sai omaseks meiegi ajaluulele. Sisuliselt ühen­davaks jooneks oli sõja eitamine ja üldine inimlikkuse-kuulutus.
  
• Ekspressionismimõjulises ajaluules on autorite hoiak selgesti ühiskonnakeskne. Luuletaja ei ole siin enam üksikisiku sisemaailma tõlgendaja, vaid inimeste, rahva ja rahvaste — ühiskonna seisundi väljendaja.
  
• Autori hoiak on aktiivne: luuletaja sõnub kadu kõigele, mis ühiskonnas ebaõiglane, ning kuulutab uut, inimväär­set maailma, seda pigem aimates ja igatsedes kui vähegi selgesti kujutledes. Ainult osa meie ajalaulikuid (eelkõige J. Semper ja J. Kärner) suutis oma tulevikukuulutuse kindlamalt siduda eesrindliku sotsiaalse jõuga, teised (M. Under, A. Adson) esinesid peamiselt kannatuslauludega, kolmandad (H. Visnapuu) sattusid võitlevate sotsiaalsete jõudude vahel kõikudes vastuolulistesse deklaratsioonidesse
  
• Kui “Siuru” päevil pidas luuletaja esmaülesandeks esteetilist eneseväljendust, siis ajalauliku põhiülesanne oli sotsiaa1ne ja eetiline. Sellest tingitult kujundas ajaluulet juhtivalt vaimne, ratsionaalne alge; meeleline jäi tagaplaanile, luule muutus esitusviisilt abstraktsemaks.
  
• Enamik ajalaulikuid koondus “Tarapita” rühmitusse. Tarapitalased arvustasid ägedalt kodanliku Eesti alguspäevil võimu juurde trüginud ahnet ja vaimulagedat tõusiklust.
  
• Ekspressionistlik ajaluule ei andnud palju püsivaid poeetilisi väärtusi. Luule arengu seisukohalt oli see kool aga tulemusrikas ja tähtis. Ajaluule perioodil nähti esteetilise kõrval väga selgesti ka luule sotsiaalset tähendust ja eetilist funktsiooni. Luuletaja tundis end jälle sotsiaalses süsteemis, tajus kaasvastutust selle eest, mis toimus ühiskonnas.
  
• Aastad 1923—1928 tähistavad eesti luules uusi suundumisi, otsinguid ja saavutusi. Loovate jõudude koosseis jäi põhiliselt samaks, nagu see oli kujunenud kümnendite vahetusel. Ainult G. Suits, avaldanud 1922. a. erakordselt sisuka värsiraamatu “Kõik on kokku unenägu”, loobus esialgu uusloomingust. A. Haava, K. E. Sööt, V. Ridala ja E. Enno taandusid samuti. Luuleprotsessi kandsid eelkõige M. Under, H. Visnapuu, J. Semper, J. Barbarus ja J. Kärner. Uusi andeid tuli juurde väga vähe: kõige veenvamalt esines J. Sütiste (esikkogu “ Rahutus ”, 1928), V. Adams äratas tähelepanu linliku elutunde ja riimi-otsingutega, E. Hiir futuristlikus laadis katsetustega.
  
• Pärast kirjanike liidu ja seda esindava ajakirja “Loo­ming” asutamist kaotas kirjanike rühmituslik esinemine senise tähenduse. Nüüd toimus hargnemine : iga luuletaja keskendus otsima oma aineala ning välja töötama indi­viduaalset poeetikat . Luule üldpilt muutus seetõttu tunduvalt vaheldusrikkamaks kui varem.
  
• M. Under süvenes oma enesetunnetuslikus lüürikas ini­mest ahistavasse ja tiivustavasse ning lõi silmapaistvaid ballaade.
  
• H. Visnapuu luulet pingestas vastuolu südamega tuntud tõe ja tegelikkuse vahel, arvustava ja heakskiitva suhtumise vahel ühiskonna elus toimuvasse.
  
• J. Semper tugines hoopis enam vahetule elulisele kogemusele kui enne, usaldas enam meelte andmeid, seni abstraktsesse käsitluslaadi jõudis värske vere tuiget.
  
• J. Barbarus püüdis vahendada kaasaegset maailmapilti ja elutunnetust, oli kõige sotsiaalkriitilisema hoiakuga autoreid ning harrastas julgeid vormieksperimente.
  
• J. Kärner võitis tunnustuse looduslüürikuna, ta värss omandas klassikalise selguse ja sujuvuse. Uusi jooni tuli iga arvestatava lüüriku loo­mingusse, igaüks püüdis leida oma andelaadile kõige paremini vastavat väljendust.
  
• Poeediindividuaalsustelt ja stiililaadidelt silmapaistvalt mitmekesine , ilmutas luule aastail 1923—1928 siiski ühtsust arengu põhisuunas. Varem domineerinud romantiline stiili-ideaal taandus. Lüürikud vaatlesid elus toimuvat uurija pilguga. Seetõttu kahanes tinglikkuse ja poeetilise väljamõeldise osatähtsus. Järeldused, millele juhtis luulekujund , olid objektiivsemad ja tunnetusjõulisemad kui varem. Sõnastusviisis tundus rohkem asjalikkust, stiilifiguuride ehtiva, dekoratiivse käsutamise asemel püüti sõna tähendusrikka, sisuliselt funktsionaalse rakenduse poole. Üksikute autorite loomingus olid samal ajal hälbed arengu üldsuunast küllaltki suured.
  
• Aastail 1929—1933 mõjutas luule arengut terav kitsikus, mille tõi kaasa majanduskriis ning sellega kaasnenud äge poliitiline võitlus. Lüürika sat­tus suurtesse kirjastamisraskustesse, luulekogude tiraažid kahanesid enneolematult väikesteks — 100—150 eksemplari. Silmapaistvaid uusi lüürikuid neil aastail debüütko­gudega ei esinenud , kuid oma ande arendas jõuliselt välja J. Sütiste. Lüürikute enamik reageeris ilmekalt ajas toi­muvale, astus välja kannatava inimese ja demokraatia kaitseks.
  
• Muude luulemotiivide kõrval tõusis jälle tähtsale kohale ajalaul. Ent uus ajalaul erines oluliselt kümmekond aastat varem luules domineerinud ekspressionistlikust ajakujutusest. 1920-ndate aastate lõpul ja 1930-ndate aastate algul lähtusid sotsiaalkriitiliselt meelestatud autorid konkreetsetest elupiltidest. Neid luules esitades tõid nad esile oma suhtumise ning hoidusid stiliseerivaist paisutustest. Tihe oli ajakriitiline element J. Sütiste, J. Kärneri, J. Barbaruse ja A. Alle luules, kuid mööda ei läinud ajastu probleemidest ükski autor.
  
• Eelmise kümnendi teisel poolel alanud suundumine realistliku tõetruuduse poole luules jätkus. Mõningaid hälbimusi kõrvale jättes hõlmas realistlikku põhitüüpi lüürika sel ajal kogu meie luule paremiku.
  
• Kujunes välja kaks põhilist arengusuunda. Kümnendi algul alanud elu-lähedusliikumisega seostus kriitilise realismi see haru, mis kirjeldava tõetruudusega püüdis fikseerida elulisi seiku . Kõige ilmekamalt esindas seda laadi J. Sütiste, sama tehnikat käsutasid aga ka J. Kärner, E. Hiir, H. Adamson ja mitmed teised. See laad avardas luule aineala, tõestas argielu luuleväärsust, avastas ilu tava­lises tööinimeses. Eluliste faktide kunstiliselt eesmärgis­tatud koondamise puhul sündisid niimoodi üldistusjõulised lüürilised teosed, ebaõnnestumise korral muutus luuletus pelgaks kirjelduseks.
  
• Teine suund realismis koondas peatähelepanu elust võetud aine psühholoogilisele läbitöötamisele, püüdles vaimselt kirgastunud ja tähendusrikkale esitusele. Kõige selgemalt esindasid seda laadi M. Under ja J. Semper, nende kõrval ka H. Visnapuu. Eri arengutendentsid ja nende mitmesugune põimumine avardas perioodi lüürika väljendusvõimalusi.
  
• Aastail 1934—1940 arenes eesti lüürika taas muutunud tingimustes. Võimuaparaadi surve kiuste säilitas luule põhiosa oma võitlusvaimu, kuigi esines ka tagasilangusi ning järeleandmisi ametlikule sotsiaalsele tellimusele. Lüürika üldpilt mitmekesistus veelgi, selgemini ilmnesid esteetilised taotlused, mis perioodi lõpul viisid lahknevate kunstiliste arusaamade võitlusele.
  
• Märgatavat osa luules etendasid neil aastail noored autorid. Üksteise järel debüteerisid Heiti Talvik, Betti Alver, Bernard Kangro, August Sang, Uku Masing, Paul Viiding ja Kersti Merilaas. Nende ja M. Raua luulest avaldati 1938. a. koondkogu “Arbujad”. Pärast seda hakati neid luuletajaid nimetama arbujaiks. Peale omava­helise sõpruskondliku suhtlemise sidus neid kõrgendatud vaimsuse nõudlemine, noorusromantiline täiuse- ja absoluudiigatsus, täpne vormikäsitlus ja puhas luulekeel. Luule üldilmelt seisid arbujad, eriti nende juhtpoeedid B. Alver ja H. Talvik, lähedal sellele laadile, mida väljakujunenud meistritena esindasid M. Under ja J. Sem-per.
  
• Silmapaistvalt tähtis osa luules oli sel ajal lüürilisel enesetunnetusel. Ajajärgu luulet iseloomustasid vaimse ja esteetilise vabaduse kuulutamine ning vastuseadmine võimu teenivale literatuurile.
  
• M. Under, J. Semper jt. süvenesid jät­kuvalt inimpsühholoogiasse, kujutasid veenvalt indiviidi varjatud siseelu. J. Semperi loomingus (kogu “Tuule-ratas”) on tähtis koht kodanikuvastutuse luulendamisel. Luulepildi olustikulise tõetruuduse taotlejad eluläheduse lipu all ammendasid oma võimalused ja andsid kümnendi keskel üsna tihti kunstiliselt väheütlevaid kirjeldusi, sat­tusid positiivset otsides mõnikord ametliku päevapoliitika kuulutajaiks.
  
• 1930-ndate aastate lõpu eesti luules ilmnev motiivirikkus, erinevatest esteetilistest arusaamadest tekkinud pinge ja sünteesiotsingud osutavad ühe tervikliku arenguperioodi lõppu. Omandatud rikaste kunstikogemustega, vaimse sõltumatuse ideedega ja demokraatliku üldhoiakuga astus eesti lüürika 1940. aastal uude arengufaasi sotsialismi rajamist alustanud ühiskonnas.
  

• Sajandivahetusel eesti kirjanduses valitsenud realism mõjutas ja 20.saj alguse noori kirjanikke. Realistlike, peamiselt külaelu kajastavate juttudega astusid kirjandusse F.Tuglas (novellid „Hunt”, „Hingemaa”), A.H.Tammsaare, Oskar Luts, Jaan Oks ja teised. Uusromantiline proosa kujunes välja 20. saj. Esimese kümnendi lõpuks. Võrreldes luulega polnud see esialgu nii selgelt sümbolismist mõjutatud, pigem impressionismist; samuti oli uusromantilise kujutuslaadiga ühendatud realistlikke, isegi naturalistlikke jooni. Nt Tuglase novell „Toome helbed ”(1908) ja A.H. Tammsaare üliõpilasnovell „Noored hinged”(1909) on kujundanud realismi ja uusromantismi ühendav psühholoogiline impressionism, mis annab edasi tegelelaste tunde-ja meeleoluvarjundeid.
  
• F.Tuglase kõrval on esindavad rühmituse ajal proosat eriti ilmekalt Jaan Oks ja Oskar Luts , kumbki talle eriomasel viisil.
  
• Jaan Oksa teostes on pealmiseks aineks küla oma elu ja inimestega, äratuntavalt Saaremaa küla, kust kirjanik ise pärines. Noor-Eesti väljaannetes ilmiunud J. Oksa proosateosed nagu „Küla” (1910) , Tume inimeselaps ” (1912) ja „Vaevademaa”(1915), lähtuvad samast maaeluainest, ent on esituselt modernsemad ja keerukamad.
  
• Esimene maailmasõda pidurdas tunduvalt eesti kirjanduse arengut. Eriti märgatav oli proosa suurvormide — romaani ja jutustuse — osatähtsuse vähenemine kirjanduse üldpildis.
  
• Siiski ei katkenud neil aegadel päriselt ka pikema proosa areng; väheste sõjaaegsete romaanide kunstiline tase oli kõrge, nagu nähtub F. Tuglase “Feliks Ormussonist” (1915) ja E. Vilde viimasest romaanist “Mäeküla piima­mees” (1916). Romaanitraditsiooni jätkumine oli kirjanduse järjepidevuse huvides väga tähtis, kuigi nimetatud romaanid ei kujuta kaasaja raskeid võitlusi.
  
• Revolutsiooniaastate proosas arenes paralleelselt kolm loomingumetoodilist põhisuunda — revolutsiooniline kirjandus, kriitiline realism ja uusromantism. Need eri esteetilistelt alustelt lähtuvad suunad muutsid võitlusaastate proosa üldpildi ideeliselt mitmekesiseks ja stiililt kirevaks.
  
• Kriitilis -realistliku proosa pidev areng ei kätkenud ka “Siuru” tegevuse ajal, millal uusromantism tunduvalt hoogustus . Revolutsiooniaastate realism toetus eelkõige kahele autorile — A. H. Tammsaarele ja M. Metsanurgale. A. H. Tammsaarelt ilmus 1917. aastal jutustus “Kärbes”, milles autor muigav-irooniliselt kujutab sõjaeelset üliõpilaselu Tartus. Oma rahvalik-humoristliku laadiga kuulus revolutsiooniaegsete realistide hulka ka O. Luts, kelle “Suvi” (1918—1919) sai lugejaskonnas väga populaarseks.
  
• 20. saj. Teisel kümnendil saavutas eesti uusromantiline proosa küpsuse, valdavalt küll juba sümbolistlikus laadis.
  
• Uusromantilisele proosale on iseloomulikud lühižanrid, eeskätt novellid.
  
• Väljapaistvamad miniatuurikogud on F. Tuglase „ Liivakell ” 1913 ja A.H Tammsaare „Poiss ja liblik” 1915.
  
• Nende meisterlikem viljeleja oli F. Tuglas. Tema novellikogud “Saatus” (1917) ja “Raskuse vaim” (1920) annavad ajajärgu võitlusmeeleolusid edasi sugestiivses kunstilaadis.
  
• Teised uusromantilise proosa viljelejad — August Gailit ja Aleksander Tassa — ei suutnud oma sõjaaegset maa­ilmanägemust kunstiks sünteesida võrdselt Tuglasega. A. Gailiti novellikogud “Saatana karussell” (1917) ja “Rändavad rüütlid” (1919) sisaldavad fantastilis-õudseid stseene inimeste kannatustest, neid kannavad surma ja hukkumise meeleolud.
  
• 1920-ndate aastate esimest poolt iseloomustas uusromantismi ja realismi omavaheline võitlus, kusjuures realism järjest tugevnes ja uusromantism taandus. Realismi uut tõusu ennustav teos oli A. H. Tammsaare peene hingeelukujutusega romaan “Kõrboja peremees” (1922). Kümnendi keskpaigas viisidki M. Metsanurga “Valge pilv” (1925) ja A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus” I(1926) realismi juhtpositsioonile.
  
• Realismi esiletõusuga kujunes romaan proosa juhtivaks žanriks. 1920-ndate aastate lõpul hargnes romaani-žanr mitmesse harru ning kujunesid välja romaani eri liigid, nagu see on arenenud proosakirjandusele iseloo­mulik. Romaani meisterlikem viljeleja kodanlikus Eestis oli A. H. Tammsaare. Ajavahemikul 1926—1933 ilmus temalt 5-köiteline epopöa “Tõde ja õigus” — eesti romaanikunsti suurimaid saavutusi.
  
• Novelližanri arengu seisukohalt oli tähtis Peet Vallaku debüüt 1925. aastal. Tema esimeste kogudega (“Must rist ” ja “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas ”) pääses realism domineerima novelliski, mis seni oli ainud uusromantikute meelisžanr.
  
• 1926. aastal jõudis esikromaanini August Mälk, kellest kujunes mitmekülgne kirjanik. Oma varasema loominguga ei tõusnud ta küll juhtivate prosaistide hulka; tema menukaim loomingujärk kuulub järgmisse kümnendisse, kui ilmusid randlaste elu kuju­tavad romaanid. Loominguteed alustas Erni Krusten.
  
• Eriline tähtsus oli August Jakobsoni ja Rudolf Sirge esikromaanidel, mis avasid eesti proosale uue aineala ja mitmekesistasid kujutamislaadi.
  
• Omaette kõrvalsuunana kujunes 1920-ndate aastate lõpul välja psühholoogiline romaan. Selle romaanitüübi viljelejad taotlesid tegelaste psüühika, hingeseisundite ja mõtiskluste ülitäpset jälgimist.Psühholoogilise romaani tuntuim näide on J. Semperi “Armukadedus” (1934).
  
• Majanduskriisi kõrgajal 1930-ndate aastate algul teravnesid mõnegi kirjaniku sotsiaalne aktiivsus ja kriitiline seisukohavõtt ajajärgu hädade suhtes. Realismi ühiskonnakriitiline suunitlus muutus kriisiaastail järjest selgemaks.
  
• Teravaist ühiskondlikest probleemidest eemalejääv O. Lutski oli jutustustes “Tagahoovis” (1933) ja “Vaikne nurgake” (1934) varasemast tunduvalt kriitilisem. P. Vallaku ja A. Jakobsoni novellilooming kajastas töötava rahva kriisiaegset rasket olukorda.
  
• Läbi 1930-ndate aastate püsis eesti romaanikunsti tipus A. H. Tammsaare, kelle “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939) on elukujutuse sügavuselt kriitilis-realistliku kujutamislaadi šedööver isegi maa­ilmakirjanduse mõõtmetes. Sotsiaalkriitilise hoiaku säilitasid M. Metsanurk, A. Jakobson, R. Sirge jt.
  
• Romaanižanri osatähtsus suurenes 1930-ndate aastate kirjanduse üldpildis järjest. Romaanikirjanikud otsisid uusi ainealasid. A. Mälk asus kujutama Saaremaa rannakülade olustikku, saavutades romaaniga “Õitsev meri” (1935) suure populaarsuse.
  
• Romaani aineala avardamisele aitasid kaasa niisugused kirjanikudki, kelle loomingu põhiosa kuulub lüürikasse. Nii ilmus M. Raualt kunstniku elusaatust käsitlev romaan “ Kirves ja kuu” (1935), J. Semperilt probleemirikas “Kivi kivi pääle” (1939). Romaaniga “Väike Illimar ” (1937) pöördus tagasi realistliku loomingulaadi juurde F. Tuglas. Ainestikult oli eesti romaan 1930-ndate aastate lõpul mitmekesisem kui kunagi varem.
  
• 1930-ndail aastail tuli proosasse palju uusi autoreid. Neist tähtsaimad on Aadu Hint ja Karl Ristikivi. A. Hindi esikromaan “Pidalitõbi” (1934) oli ainestikult uudne ja kujutamislaadilt kaasahaarav. K. Ristikivi esikromaan “Tuli ja raud” (1938) äratas tähelepanu sugestiivse aineesituse poolest.
  
• Novelližanr säilitas 1930-ndail aastail kõrge taseme, kuigi jäi proosa üldpildis järjest rohkem pealetungiva romaani varju. Väljapaistvaid novellikogusid avaldasid ka romaanikirjanikud A. Jakobson ja A. Mälk.
  
• Tunduvalt elavnes reisikirjade ja mälestuste kirjutamine. Reisiraamatute autoritest on mainimisväärsemad F. Tuglas ja J. Semper. Populaarse mälestusteraamatule seeria avaldas 0. Luts (kokku 13 köidet).
  
• Ajavahemikul 1917—1940 olid arenenud kõik proosa-žanrid, eriti intensiivselt aga romaan. Selles žanris olid välja kujunenud eri liigid ja suunad ning romaanilooming peegeldas rahva põhilisi tegevusalasid. Kriitiline realism kui peamine loomingumeetod võimaldas kirjanduse elutunnetuse süvenemist ja kujutamislaadide mitmekesistumist. Eesti proosa paremik oli jõudnud Euroopa kirjanduse tasemeni.
  

• oli eesti kirjanik, kriitik ja kirjandusteadlane
  

• Friedebert oli pärit Ahjalt, mõisa teenijate perekonnas.
  
• Isa oli puusepp , elasid normaalselt.
  
• Ta õppis Prangli kihelkonnakoolis ( venekeelne haridus) ja Uderna ministeeriumikoolis. 1901 suundus Tartu linnakooli; seal õppimise ajal ilmus lastejutt " Siil ". Haridusteed jätkas Hugo Treffneri gümnaasiumis.
  
• Friedebert Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist; ta arreteeriti detsembris ja veetis 2 kuud Toompea vanglas (seal kirjutas proosaluuletuse "Meri"). 1906-1917 elas pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis, Soome teinekodu maa , käis salaja ülepiiri eestis. Soomes on ka F.T nimeline selts.
  
• 1917 jääb elama Tallinna, seal asub ka praegu Tuglase majamuseum
  
• Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.
  
• Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitustesse "Noor-Eesti"(1905-1915), „Siuru”(1917-1919) ja „Tarapita”(1921-1923).
  
• Tartus asub Friedebert Tuglase monument .
  
• Friedebert Tuglas on asutanud novelliauhinna (Friedebert Tuglase novelliauhind).
  
• 1922 loob „Eesti kirjandusliidu” ja 1923 ajakirja „Looming”
  
• Tuglas oli arvestatav kirjandus kriitik, ta kriitiliselt lahanud „Kalevipoeg”.
  
• On kirjutanud monograafia Juhan Liivist ja palju tema luuletusi välja andnud.
  

• Tuglas kirjutas monograafiad peale Juhan Liivi ka A. H. Tammsaarest, Mait Metsanurgast. Avaldas kirjanduskriitikat. Tema esseed ja marginaalid ilmusid kogus "Marginaalia".Samuti on tal oluline roll Juhan Liivi, Kristjan Jaak Peterson ja Jaan Oksa tööde säilitamisel.
  

• 1901—1914: otsingute ja katsetuste periood. Põimuvad realism ja romantism.
  

• 1914—1925: kõrgperiood. novellid, uus-romantism.
  

• 1925—1971: psühholoogiline realism.
  

• Novell "Popi ja Huhuu"Novellis nähtub taotlus anda välisele realistlikule pildistikule teine, sügavam plaan. Täpselt on joonistatud hiliskeskaegse maja interjöör, kus jäävad omapead tegutsema koer Popi ja ahv Huhuu. Popi on ahvist intelligentsem, ent ta on nagu loodud kuulama teise olevuse tahet, kuigi ta ahvi kardab ja vihkab. Orjameelsus sunnib teda lõpuks jäägitult alistuma kiuslikule ahvile, kes väliselt meenutab kadunud Isandat.Kui isand (kord) lahkub, tekib kaos.
  
• Novellis “Suveöö armastus” keskendub kirjanik mehe ja naise – sulase Kusta ja teenijatüdruku Maali – hingeelu jälgimisele. Kustat kannustab tegudele eelkõige iha, Maali jaoks tähendab armastus perekonda, lapsi ja vastutust. Kusta meelitused ja anumine ei saa muuta Maali meelekindlust. Läbi suveöö kulgev sõnaheitlus ja tagaajamine, mida ilmestavad impressionistlikud looduspildid, lõpeb koidikul Kusta kuuletumisega Maalile. Novelli lõpus õpib Kusta tundma Maali armastust ja emalikku hoolt, Maali unenäos aga kõlavad kaugelt pulmakellad. Armastus võidab naudinguiha.“Suveöö armastus” on žanripuhas klassikaline novell, mis keskendub ühele tegelaste elu mõjutavale sündmusele.
  
• Novelli “Toome helbed” peategelane on tütarlaps Leeni . Toomingate õitesajus nukkudega mängides avastab Leeni enda jaoks täiskasvanute maailma suure saladuse – armastuse. Tema hinges tekivad naise ja ema tunded mis avanevad jõekaldal kalastavat karjapoiss Vidrikut kohates. Karjapoiss ei märka Leeni siseelus toimunud muutust, tema mõtetes on vaid suur kala, kes ei taha kuidagi õnge otsa tulla. Koos esimese armastusega elab Leeni läbi ka pettumuse. Hetkeline õnnetunne asendub valuga, suvisest toomingate õitesajust saab otsekui vaikne külm talveõhtu. “Toome helbed” on impressionistlik novell. Leeni läbielamisi kujutab Tuglas detailselt, kasutades selleks ka loodupiltide meeleoluvarjundeid.
  
• Novell "Inimese vari" räägib emast, kes ootab oma poega maailmasõjast koju. Mareti emaarmastus on piiritu : enesele teadmata on ta ravinud haavatud poja asemel tema mõrtsukat.