1.1 Ärkamisaja mõju ja rahvustunde õhutamine 1.2 Ajakirjandus Eestis 1.3 Kultuuriüritused Eestis 1.4 Teised suunad 2.0 Juhan Liiv 2.1 Juhan Liivi elulugu 2.2 Juhan liivi tegemised 3 Sissejuhatus Referaat on koostatud sündmustest ärkamisajal Eestis ning Juhan Liivi eluloo ja tegevuste järel. Esimene pool räägib ärkamisajast Eestis , mis annab ülevaate kogu nendest sündmustest. Teine pool aga sellest , mis tähtsus oli Juhan Liivil ühiskonnas. Juhan Liiv sündis 30. Aprillil 1864 aastal Tartumaal Alatskivi kandimehe pojana, sealt läks edasi tema elutee Naelavere külakooli ja sealt veel edasi Kodavere kihelkonna kooli. 1893 aastal J.Liiv haigestus katatooniasse ja elas siitpeale peamiselt maal sugulaste ja tuttavate juures , J.Liiv suri 1.detsember 1913. 4 ärkamisaeg Eestis (1860–1885) ärkamisaeg, aeg umbes 1860. aastate algusest kuni venestamisaja alguseni (1880. aastate keskpaik), s.o
luule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. J. Liiv vaatles looduse pisiasju, ta kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. „ Üks märtsihommik udune,“ „Tulen, tulen,“ „Külm,“ „Kevade lähenemine“ Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, millest ta ka kirjutas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesajuga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. „Sügis,“ „Oh kanarbik, oh lilleke,!“ „Lehed lang´sid,“ Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. „Üle vee“ J. Liiv on kirjutanud ka isamaaluulet. Isamaaluule on erinev, esineb nii väga
XII c klass JUHAN LIIV Referaat Tallinn 2009 Juhan Liivi elukäigu algusaastad Eesti XIX ja XX sajandi vahetuse kirjanduses on koos Eduard Vilde ja E.Peterson-Särgavaga tähtis koht ka Juhan Liivil, kelle proosalooming oli tähendusrikkaks sammuks kriitilise realismi suunas ja kelle hilisem meisterlik lüürika kuulub eesti kirjandusklassika tippsaavutuste hulka. Juhan Liivi looming, mis on kantud sügavast armastusest rahva, töötava inimese vastu, on tihedasti seoud kirjaniku raske eluvõitlusega XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse olustikus. Juhan Liiv sündis 30. aprill 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Alatskivi mõisa teoorja- kandimehe pojana
Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud mu rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsaks on jäänud maapäälne ring. Siit võib leida, et mida vanemaks ta sai seda hullemaks läksid haigus hood. Luuletuse lõpp pajatab seda, et uskus, et seesama tõbi tapab ta. Selles suhtes oli õigus Liivil, kuna enne surma muutus ta hulluks ja uskus, et on kuninglikust soost. Juhan Liiv kirjutas palju luuletusi isamaast. Need olid väga kurvad ja sünged. Samas leidus ka head nendes, aga peale jäi ikkagi nukrus. Leian, et paljud olid selliste mõtetega, mida sõdur ise rindel mõtles oma isamaast. Juhan Liiv oli selles mõttes tõeline patrioot. Minu arvates, et üks parimaid isamaa luuletusi on tal ,,Ta lendab mesipuu poole", mille viimane salm on nii:
vaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. “Sinuga ja Sinuta”- “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”. Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. „Noor-Eestile“- Luule aitas Liivil üle elada raskeid hetki elus. Ta tundis end kirjutades vabalt. Siiani hinnatakse kõrgelt Liivi luule loomulikkust, ükski sõna ega riim ei jäta võltsi muljet. Tolle aja kohta ebasobilik luule leidis tänu Noor-Eesti loomeseltsi trükistele siiski laiema rahva tähelepanu. „Nad hirmsad on, mu laulud,/ ja hirmus mu süda sees,/ nii hirmus nagu mu saatus-/ ei, mind mitte iganes!“ Mees kartis üle kõige oma luule üle hindamist ja suurmehe staatust.
Lahkeil silmil seisab Haljal orasel, Liigub liblikate Siidsiibadel Kevade, kevade Jälle tuli tagasi! ... Kevad on mõlemale luuletajale ilus aeg. Suvest pole väga palju juttu. Liivil on suvest küll palju luuletusi, kuid mulle on jäänud tunne, et see soe ja päikeseküllane aeg on mõlemal jäänud tahaplaanile. Koidula kaebab suvele sellest, mis on kaduma läinud. Kurdab, et ,,Suvi sammus, suvi sirgus: / ,,Kellel aega ohata? /...". Juhan Liiv kirjeldab jälle suvepäikse soojust: ,,Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, / kui öödevari maha jääb! / Ju tulnud, päike, üles ta, / ja vaata põrm lööb elama!".
üldistusjõud Tuntumad teosed ● 1885 – esimene luuletus "Maikuu öö" ● 1894 – jutustus "Vari" ● 1895 – jutustus "Nõia tütar" Maailmavaade Juhan Liiv: "Ja nõnda on lugu ka Eestis. Ja nõnda on elukiik. Ükskord, kui terve mõte. Ükskord on Eesti riik." Read on pärit Juhan Liivi 12-salmilisest luuletusest „Kas näitad?” Fridebert Tuglas arvas, et see on Liivil kirjutatud 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste mõjul. Liiv oli hull. Utoopiline mõte. Ühel hetkel saavad hullud mõtted teoks. Aitäh kuulamast!
eemaldati veekogudest 1130 korral selguseta kuuluvusega püügivahendeid.Tänu laevade jälgimissüsteemidele ja muudele korralduslikele meetmetele on kalapüügirikkumiste arv küll vähenenud, kuid õiguskuulekuse tagamine selles valdkonnas nõuab keskkonnainspektsiooni teatel endiselt palju raha. Lisaks igapäevasele järelevalvele korraldas keskkonnainspektsioon koos teiste järelevalveasutustega peamistes piirkondades - Peipsi järvel ja Liivil lahel - ühisoperatsioonid, mille käigus kaardistati ja kontrolliti kõik püügil olevad püügivahendid. Sügisel viis inspektsioon oma jõududega läbi mitu silmupüügi kontrollreidi Narva jõel.«Väga tänuväärne algatus ja abi tuli vabatahtlikelt, kes aitasid inspektoritel juba teist aastat lõhejõgesid valvata. See näitab, et kodanikualgatuse korras on võimalik üsna palju ära teha,» ütles Volkov.Keskkonnainspektsiooni kaheksa kuu
Nüüd on see helin pea matnud mind Ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, Tal kitsaks on jäänud maapealne ring Lumehelbeke Tasa,tasa Liugleb aknale Nagu viibiks ta Tasa...tasa... Tasa,tasa, Mõtleks tulles ka: Miks nii tuksud,rind? Tasa,tasa! Tasa,tasa! Rahu otsib sind- Tasa,tasa... Vaesusest tingituna polnud Juhan Liivil oma kodu. Ta elas kuni 1908. aastani vanemate talus, seejärel sugulaste ja tuttavate juures. Tema viimased eluaastad möödusid sugulaste juures Koosal. Juhan Liiv suri tuberkuloosi tagajärjel 1. detsembril 1913. aastal. Ta on maetud Alatskivi kalmistule
Tema kindlaks sooviks oli, et inimesed mõistaksid, kui tähtis on oma kodumaa eest hoolitseda ja seda ka kaitsta. Teda kurvastasid ka asjaolud, et kõikjal Eestis polegi imeline, vaid on ka näotuid paiku. Juhan Liivi luuletus "Hommik" räägib Eesti karjalase tööpäevast ja ka Eestimaa looduslikust ilust. Liivile meeldis tema isamaaline maapind ja mullastik, tänu millele said inimesed ikka kõhu täis, sooja ja muid vajalike materjale. Juhan Liivil on veel palju muud isamaalist lüürikat, näiteks luuletus "Isamaale", "Rukkivihud rehe all" ja "Kui tume veel kauaks ka sinu maa". Tema loomingute eesmärgiks on rahva parema tuleviku püstitamine. Tänu temale said inimesed targemaks oma isamaa kohta ja inimesed hakkasid oma isamaad armastama, kuid kindlasti mitte rohkem, kui seda tegi Liiv. Ta oli üks märkimisväärne luuletaja Eestimaal.
Sakala lisa 1. numbris ilmus 1888. aastal Liivi esikjutustus "Päästetud".1902 ilmus 38-aastane Liiv taas avalikkuse ette, külastades Tartut ja Tallinna. 1903 kogusid "Noor-Eesti" liikmed raha vaese kirjaniku olukorra leevendamiseks. 1903. aasta suvel ja 1904. aasta kevadtalvel peatus Juhan Liiv oma tuttava Mihkel Neumanni juures, kes toimetas Tallinnas ajalehte Uus Aeg, mille kaasandena andis välja mitmeid eesti kirjanike teoseid.Aastail 19041905 võimaldas arst Juhan Luiga Liivil elada Tartu närvikliinikus. Elu lõpul Liivi tervis halvenes, tal esinesid suurusluulud kuninglikust päritolust, kutsest Poola troonile, samuti pidas ta end Vene keisri Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks. 1. detsembril 1913, pärast ränka külmetust, suri Juhan Liiv 49-aastaselt tiisikusse.Ehkki mõned Juhan Liivi kirjatööd avaldati juba tema eluajal, jõudis ta eesti kirjandusse suuresti postuumselt, tema teoseid toimetanud Friedebert Tuglase toimetaja- ja kriitikutöö mõjul.
üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste kui ka vaimsemate haigustega. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest.(lk 83) Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.(lk 8) Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev".
üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste kui ka vaimsemate haigustega. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest.(lk 83) Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.(lk 8) Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev".
Liiv paistab olevat luuletuse kirjutanud kedagi väga igatsedes ja temast unistades. ,,Noor-Eestile" Ennasthaletsev, tüdinenud meeleolu. Liiv ütleb luuletuses, et tema loomingut et tasu lugeda ega hästi hinnata, kuid mida enam luuletus edasi läheb, muutub meeleolu paremaks. Liiv kirjutab noorest Eesti riigist ning meeleolu muutub rahulolevaks ja aupaklikuks. ,,Emale" Meeleolu on kurb. Täpselt on see tingitud igatsusest, mis on Liivil oma ema järgi. Ta on ka tänulik emale ja uhke.
Eestimaa looduse ilu ja mitmekesisuse. Nimelt veetis Juhan Liiv oma lapsepõlve Peipsi kalda ääres ning võibolla just seetõttu ei olegi tema loodusluules keerukaid ja võltse lausekujundeid, mis luulesse tihti sattuma kipuvad, kui kirjanik oma eluajal loodusele piisavalt lähedal viibida ei saa. Loetud luuletuste põhjal saan öelda, et Liiv kirjutas palju aastaaegadest, millest populaarseim tundus mulle sügis. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, masendavaid kui ka nukraid luuletusi. Tema jaoks on sügis väga mitmepalgeline, mis teebki luuletamise huvitavamaks ja värvikamaks. Kevadest kirjutas Liiv tundeliselt, kirjeldades kevade saabumist ning selle kaunidust. Üheks näiteks toon katkendi luuletusest "Mai hommik". Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos
Läbi, läbi näljane.“ Tuttav probleem Liivile kui ka tänapäeval elavatele inimestele. Just need read annavad edasi geeniuse elukäigu. Luuletajal oli väikesest peale tervisehädad, mis vanemas eas ei lasknud kaua töötada. Tänu sellele leidis ta end mitmeid kordi kinnilöödud uste taga, sest kes keegi ei tahtnud tööle santi. Rahata jäänud, kuid usku kaotamata üritas Liiv edasi. Kahjuks tema otsimised vilja ei kandnud ning pidi olema pikka aega näljas. Luule aitas Liivil üle elada raskeid aegu, kirjutades tundis ta end vabalt. Siiani hinnatakse kõrgelt Liivi luule loomulikkust, ükski sõna ega riim ei jäta võltsi muljet. Tolle aja kohta ebasobilikke luuletusi kirjutades sattus ta kriitikute halvustamise alla, kuid Liiv kartis ülekõige oma luule üle hindamist, sest „Nad hirmsad on, mu laulud ja hirmus mu süda sees, nii hirmus nagu mu saatus- ei, mind mitte iganes!“
Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää. ("Tuisk") Enimarmastatud aastaaeg oli kirjanikul siiski sügis, mida ta ka ise korduvalt mainis. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, kirevaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Üle kahvatanud,
kihelkonnakoolis ning lõpuks õppis ühe aasta H. Treffneri gümnaasiumis Tartus, ta oli siis 22.aastane. Juhan Liivi saatis läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Juhan Liiv suri tuberkuloosi 1. detsembril 1913. a Tartumaal Koosa külas. Ta oli siis 49. aastane. Ta on maetud Alatskivi kalmistule. Huvi luuletamise vastu tekkis Juhan Liivil, kui ta oli 18.aastane. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Ta muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. 1887 aasta lõpus koostas Liiv luuletuskogu "Õied ja okkad", mis aga trükkijat ei leidnud. Juhan Liivi eluajal ilmus vaid üks kogumik tema luuletustega: Luuletused (1909). Juhan Liivi luule põhiteemad olid: Isamaa ( "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole")
pannud. -1- Paju otsast patsatas lobjakuda, lepa otsast latsatas sula lunda. Hüüti õhus üleval: kuulen, kuulen Mina tulen kevade, tulen, tulen! („Tulen, tulen!“) Luuletus suvest on Liivil ilus ja rõõmus. Paremini ja täpsemini nii väheste ridadega on väga raske luuletust kirjutada. Suve vältel õitseb tuhandeid lilli erinevates variatsioonides. Kui just põuda pole, on kõikjal lopsakad taimed. Tasapisi hakkavad kasvama ja ilmet võtma mitmed marjad ja viljad. Loodus on oma õitsengu tipul. Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval
,,Eesti laul, kõla sa üle metsa, üle maa! Tungi iga südamesse, ärata meid tegudel'! Patriootlikult meelestatud Koidula soovis, et laul kõlaks truult oma isamaale. Kui tuul ja päike tungiks see läbi iga südame. Juhanil on küll luulet laulikute ja laulmise kohta, kuid neid ei ole ta kirjutanud isamaale. Liivil on aga luuletus sellest, mida kõike ta teeks Eestimaa jaoks. Liiv teeks Eestile kingituse, et seeläbi teda veel kõrgemale tõsta, kuid millegipärast arvab, et Eestimaa on õnnetu, mida ta sel ajal mingis mõttes isegi oli. ,,Ma taevasina võtaks, võtaks päikese särava, võtaks eha, võtaks koidu- sind kõidaks sellega.
Tartus. Nooruses töötas ajakirjanikuna Virulane, Sakala ja Olevik toimetuses. Ajakirjanikutöö kõrvalt alustas ta ka loominguliste katsetustega, avaldades ajalehtedes luuletusi ja lühijutte. Looming Murdepunktiks Juhan Liivi elus ja loomingus sai jutustus "Vari", mille ta kirjutas loomepalangu ajel kaheksa päevaga 1892. aasta sügisel. Jutustus pääses trükki aga alles 1894. 1893. a algupoolel valmisid ka jutustused "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar." Vaimse ülepinge tõttu ilmnesid Liivil vaimuhaiguse tundemärgid ning 1894. a kevadel viibis ta mitu kuud Tartu närvikliinikus ravil. Peale seda kolis ta juba parandamatu vaimuhaigena vend Joosepi juurde Oja tallu Alatskivil, kus veetis aastaid üldsuse poolt unustatuna, koguni surnuks peetuna. Liiv abistas sugulasi talutöödes, jälgis ajalehtede kaudu ühiskonnaelus toimuvat ning luuletas.Paradoksaalsel kombel sai Juhan Liivist sel moel esimene elukutseline kirjanik, kes oma luuleloomingu paremiku kirjutas just haigena.
Kõigepealt ta katsetas muusika alal. Muusika alal ta edu ei saavutanud, nii otsustaski ta, e kui tast muusikameest ei saa, siis kirjanik kindlasti. Juhan Liivist saigi kirjanik, ta on tuntud nii luuletaja kui proosakirjanikuna. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1880. aastatel järelromantilises laadis keskpäraste värssidega. Alates 1885. aastast töötas Liiv ajakirjanikuna erinevate väljaannete juures, nagu: "Virulane ", "Sakala" ja "Olevik". "Oleviku" toimetuses küpses Liivil kindel soov hakata vabakirjanikuks. Ta loobus lõplikult ajakirjanduslikust tegevusest ja üüris endale 1892. a. lõpul Tartus väikese korteri lihtsas puumajakeses Hetseli tänavas, mida nüüd on nimetatud Juhan Liivi tänavaks. Seal pühendus ta innukalt loomistööle. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust
Juhan Liiv Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse. Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma
ebapraktiline, kunstialane tuuletallamine, püüd isamaad teenida. Samuti on tundehell ja igatsuslik on ka Liivi armastusluuletus ,,Sa tulid", milles võib leida võrdlust ning stroofide kordust. Selles luuletuses võrdleb autor neidu päikesega, mida meie loeme kui elu asendamatuks osaks. Samuti võrreldakse veel hommikuga, mis kujutab endas millegi värske, selge, õrna ning kauni saabumist. Kristiina loeb oma luuletuse. Juhan Liivil kujunes vastastikune kiindumussuhe Pandivere mõisa kutsari tütre Liisa Goldinguga, kellele on suunatud ka mitmed tema armastusluuletused. Säilinud on ka üle saja Liivi kirja Liisa Goldingule. Peatume hetkeks tähendusrikkal luuletusel ,,Mu viimne laul", mis on pühendatud just Liisa Goldingule. Kokkuvõtlikult öeldes on Liivi armastusluuletused enamasti lühikesed ja tabavate pildistustega. Tema luules esineb armastuse sisuline kronoloogia: esiteks joobumus armastusest,
Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida. Referaadi teises osas on pikemalt lahatud Juhan Liivi loodusluulet ning keskendutud omakorda aastaaegade, loomade-lindude, vee ning loodusdetailidele pühendatud luuletustele. Näiteks on toodud luuletusi, mis autori meelest iseloomustavad antud teemat kõige paremini. Juhan Liiv oli, on ja jääb ainulaadseks kirjanikuks eesti kirjanduse ajaloos. 1. Elulugu Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse. Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus.
uurinud ja trükiks ette valmistanud paljude eesti kirjanike loomingut. Iseloomustused "Ilma Hando Runnelita ei oleks üldse olnud laulvat revolutsiooni. Ta pole ainult luuletaja, vaid ka mõtleja."(Ave Alavainu) "Hando Runnel ei ole mõjutanud ainult luulet, ta on kujundanud ka Eesti elu, meie hoiakuid ja meeleolusid."(Teet Kallas) "Runneli suurus on inimlikum ja maisem, kohati on see isegi ebatäiuslik ja lapsemeelne nagu Juhan Liivil, kuid seda omasem ja armsam tundub ta meile. Seda rohkem usume tema siirusse ja ausameelsusse, seda vähem on seal teeseldud poosi ja kõmavat paatost." (P. Beier) Temaatika Väga tähtsaks läbivaks teemaks on isamaa luule. Ta luulel oli tihti poliitiline tähendus, mis oli varjatult(mõnikord ka avalikult) nõukogudevastane. Suur hulk tema luulest on viisistatud. Sammuti on avaldanud mitu luulekogu lastele. Keele- ja vormikasutus
Aeg ju hiline. Ennäe! Tulekene siiski Vilgub viimati. Koputan ja stun sisse- Lahkelt lahti tehakse. Tüdruk võtab ahjust leiba , Sooja leiba-mõtelge! Soe saun ja lõhn nii armas.- Tühi kõht.-*Kas soovite , Külamees,vast sooja leiba?* Murdis tüki minule. Suure tüki sooja leiba! Oh küll maitses magus see! Soe leib ja soe süda, Perenaine tasane. *Kust sa tulid,kuhu lähed? Kas sul naine,võõras mees?* Säält ma tulen ,sinna lähen , olen vaene reisimees. Juhan Liivil oli sügav ja suur hing,tulvil isamaa-,ema- ja loodusarmastust.Ta oli terava sõnaga,ütles mida mõtles ega hoolinud kunagi tagajärgedest.Polnud kerge selle mehe elukäik.Pureles kehvusega juba hällist saadik. Ei olnud tal tervist ning näljatundega pidi koguaeg võitlema,et ellu jääda.Ta püüdis igatepidi oma elu paremaks muuta ,kuid see e muutund.Tema töid ei hinnatud,ei nähtud temas talenti.Alles ,siis kui ta end vaimuhaigeks oli töötanud,alles siis nähti temas talenti
aastaaegade, loomade-lindude, vee ning loodusdetailidele pühendatud luuletustele. Näiteks on toodud luuletusi, mis autori meelest iseloomustavad antud teemat kõige paremini. Referaat avardas oluliselt autori teadmisi Juhan Liivist, nii tema elust kirjanikuna kui ka vaimuhaige kahestunud isiksusena. Mõlemal juhul tema hing otsekui kisendas vabaduse ning armastuse järele. Juhan Liiv oli, on ja jääb ainulaadseks kirjanikuks eesti kirjanduse ajaloos. 1. Elulugu Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse. Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus.
väited elunähtuste kohta olla küllalt tabavad, kuid vahekorda enese ja ümbruse vahel seletas ta valesti. Kohati võis ta üsna mõistlikku juttu ajada, langedes siis jälle oma kujutelmade küüsi. Kirjanik tundis vimma pere vastu, sest isa ja vend olid käinud vallalt haige ülalpidamiseks toetust palumas. Teadmine oma vallavaese seisundist tekitas Liivile palju meelehärmi. Kõigi nende aastate jooksul polnud Liivil mingit kontakti kirjanduslike ringkondadega. Mõnel poolpeeti teda koguni surnuks. Ometi ei soikunud Liivi vaimne elu täielikult. Ta luges ajalehte ning mõlgutas mõtteid poliitilise ja kirjandusliku elu kohta. Veel enam Liiv jätkas ka luuletamist. Nii kandis kirjanik 1896 aasta suvel, kui ta elas oma lelle juures Pujanil, kaasas käsikirjapakk, mis sisaldas peamiselt värsse. Oma hilisemates üleskirjutustes on ta 1890-ndate aastate teise poolega dateerinud hulga luuletusi.
Mõlemad raamatud on koostanud Aarne Vinkel. Raamatus ,,Juhan Liiv mälestustes" on kirja pandud kuulsa kirjanikuga kokkupuutunute mälestused ning omapoolsed kommentaarid ja arvamused Juhan Liivi kohta. See on ääretult põnev allikmaterjal, sest mälestused oleks otsekui elustunud: need on uskumatult hästi ja tõetruult kirja pandud. Lisaks sisaldab raamat materjali, mida kooliõpikutes tavaliselt ära ei märgita. Elulugu Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse. Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus.
* * Juhan Liiv Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse. Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Sina ja mina. Mu ees on surm, ma tunnen ta vina. Ja säälpool on nurm, kus õitsed sina.
Juhan Liiv 1864-1913 Luule Kadri Vellak * Tartu*2014 Eesti XIX ja XX sajandi vahetuse kirjanduses oli koos E.Vildega tähtis koht ka Juhan Liivil, kelle proosalooming oli tähendusrikkaks sammuks kriitilise realismi suunas ja kelle hilisem meisterlik lüürika kuulub eesti kirjandusklassika tippsaavutuste hulka. Juhan Liivi looming, mis on kantud sügavast armastusest rahva, töötava inimese vastu, on tihedasti seotud kirjaniku raske eluvõitlusega XIX sajandi teisel poole ja XX sajandi alguse olustikus. Juhan Liiv sündis Kirde-Tartumaal Kodavere kihelkonnas Ridama talus, Alatskivi mõisa teoorja-kandimehe pojana. Liivi kodu ümbrus
Juhan Liivi luule Britta Signi Merirand 10.A Loodusluule 1. Lemmikmotiivid olid aastaajad-kevad,sügis,talv, tormid ,tuuled, loodusdetailid. 2. Kõige rohkem luuletusi on tal sügisest, sest see aastaaeg meeldis talle kõige rohkem, kuna sügis on väga muutuv ja sellest oli hea erinevaid (kurbasid, süngeid , rõõmsaid, värvikaid jne) luuletusi kirjutada. 3. Ta kirjeldab meie loodust üpris realislikult, kuid samas on ta väga luuleline ning mitmekesine (nukker, samas kaunis jne) kirjeldades Eestimaad. 4. Kõige lühem on ‘’Sügisetuul’’, jääb meelde kuna kirjeldab lühikeselt kuid väga täpselt sügise tuulisemalt poolt (kuna sügis on ilmade poolest väga muutuv-ka Liivi luule põhjal) 5. ‘’Sügisene kodu’’, ‘’Üks suve päev’’, ‘’Tulen,...
Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvas-tas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen-davaid ja nukraid luuletusi eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesaju-ga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele. Sellest kirjutab oma mälestustes Konstantin Lepp: "See oli alles mõni aasta tagasi, kui Juhan Liiviga tuttavaks sain.
Tartus elades 1892. aastal valmis Juhanil esimene jutustus ,,Vari". Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmnema tõsisema vaimse häire tunnused. Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Seetõttu suundus ta 1893.a. Alatskivile ja kirjutas jutustused ,,Käkimäe kägu" ja ,,Nõia tütar". Vaimsed ebastabiilsused hakkasid ilmnema 1894. a., Liiv hakkas põletama enda käsikirju. Samal aastal viidi ta Tartu närvihiglasse. Juba 25-aastaselt ilmnesid Liivil sellised tervisehäired nagu seedehäired, peavalud, unehäired, kergesti kalduv meeleolu, tundeline ägedus ja kõikuv enesehindamine. Juhan Liiv oli suur suitsetaja, kuid isegi teades, et see oluliselt nõrgestab veelgi tema tervist, ei suutnud ta sellest kuidagi loobuda. Seejärel kadus ta avalikkuse eest kümneks aastaks. 2 Juhan Liivi viimased 10 aastat
1885. aastal ilmus ajalehes Virulane Juhan Liivi luule ,,Maikuu öö" ja samal aastal oli ta ka saanud sama lehe toimetusse tööle. 1886. aastal püüdis Liiv oma teadmisi täiendada H.Trefneri eragümnaasiumis, kuid ei saanud seal hakkama. Vahepeal töötas Viljandi Sakala ajalehe juures ja 1890. aastal sai tööd Tartu ajalehes Olevik. 1882. aastal otsustas Liiv tegeleda vaid oma loominguga ja hakata vabakutseliseks luuletajaks. Tänu ülepingutusele ja füüsilisele kurnatusele hakkasid Liivil ilmnema luulud ja hallutsinatsioonid. 1894. aastal põletas meeltesegaduses olev Liiv oma luulekogu ja muid käsikirju. Samal aastal viidi ta Tartu närvikliinikusse, kus põdes läbi ägedama järgu skisofreeniast. Hiljem läks tagasi pere juurde ja avalikkusele midagi ei kirjutanud. Pere oli talle hankinud toetusi vallalt. Kuid Liiv jätkas kirjutamist ja tema luule parim osa sündis just sellel perioodil. 1902. aastal hakkas ta taas kirjutama avalikkusele Tartus ja Tallinnas. 1904. aastal
1930 ja et esimesed neist pärinevad Mart Saarelt. Küllap ei jäta Liivi luule kedagi külmaks ja selle mitmekihilisust ning tundeehedust märkavad ka heliloojad. Muidugi tuleb aga ka tunnistada, et Liivi luule üleüldiselt on väga musikaalne (F. Tuglas maininud seda Liivi monoloogis). See musikaalsus ja rütmilisus hakkab silma juba sellest, et Liivi luuletused jäävad üsna kergesti meelde (kergesti pähe õpitavad). Ajaloost on ka teada, et Liivil oli muusikaga teatav suhe, on ka spekuleeritud, et Liiv hakkas luuletajaks just see tõttu, et muusikuks polnud tal võimalik saada. Liiv olla endale hankinud väikese harmooniumi, kodus olevat aga selgunud, et üle poolte häälte on sel üleüldse katki või sootuks puudu, see avastus murdis tundliku noormehe sootuks. Ja kirjades Jakobile kirjutaski Juhan, et saatus nagu ei soosiks tema muusikuks saamist ja seega mattis ta selle mõtte maha
Andres Ehin on Tartumaal Alatskivil Juhan Liivi sünnipaigas välja antava maineka luuleauhinna 25. laureaat. Liivilikuks tunnustatud pealkirjata luuletus ,,***sügaval maa all elavad " pälvib Andres Ehini loomes tähelepanu ka selle poolest, et on kirjutatud kodust kõige kaugemal Lõuna-Ameerikas Kolumbias 2001. aastal toimunud rahvusvahelisel luulefestivalil. Andres Ehin usub, et Eestis on kõik korralikud luuletajad rohkem või vähem ennast Liivil mõjutada lasknud. Ta arvab endalgi enam kui ühe liiviliku luuletuse olevat. Liivi luulepreemiast (raha ei anta, kingitakse vaid karjamärss) peab Ehin päris palju. "See on üsna mainekas preemia. Arvan küll, et see on ka mulle oluline," ütleb luuletaja napilt. Ehin on pälvinud luuleauhindu oma luulekoguga "Teadvus on ussinahk" (1995) 1996. aastal, Honkala preemia Soomest luuletõlgete eest 1998, 1994 "Loomingu" aastaauhinna, 2001 Eesti
Liiv isikudraagika kajastus luules (pealkirju, kuidas väljendus luules, metafoorid, milline on) 1864-1913. jutustus ,,Vari". Isiklik lugu, kus peategelase Villu soov ,,Kuidas seda metsa ees ei oleks!" ja unelemine Peipsi kohinat kuuldes on Liivi tunnistuse järgi üsna otseselt ta enda nooruse mälestus ja unistus. Tegevus leiab aset teoorjuse ajal. Luuletused: ,,Nõmm". Tähtis koht isamaaluulel, mis on tihedalt seotud autori isikliku saatuse teemaga. Isamaa ja luuletaja sulanduvad Liivil üheks(,,Kui tume veel maa"). Isamaa on õnnetum ja armetum- kuid niisama valusalt armsat (,,Ma lillesideme võtaks", ,,... sind köidaks sellega ühte, / oh õnnetus Eestimaa!") võrldeb kord kodumaa-armastust ja -igatsust taru poole teel oleva mesilase lennuga (,,Ta lendab mesipuu poole"), kord ütleb lihtsalt: ,,Isamaa!/ Sinuga olen õnnetu ma, / õnnetum ilma sinuta")(,,Sinuga ja sinuta"). Saatuseluules kajastuvad ta enda tundeid, mõtted ja meeleolud, kõige isiklikumad hirmud ja ängid
Machado: sündinud Sevillas, hariduse sai Madridis, kus õppis kirjandust ja filosoofiat. Oli Guatemalas ka diplomaadina. El Duero on väga tähtis Machado loomingus. Alustas modernismi vaimus, mis on sisuliselt hilissümbolism. ,,Campos de Castilla"- 1912. Machado on kriitiline Hispaania mahajäämuse pärast, aga ikkagi läbib seda luuletust unistus paremast. Elu lõpupoole muutub küllaltki filosoofiliseks, suureneb mõtterõhk luuletustes. Nagu Juhan Liivil. 22.11.10 Juan Ramon Jimenez- pärit Andaluusiast, elas ka mingi perioodi Madridis. Seotud Hispaania kirjandussüdamikuga. Jimenez lahkus Hispaaniast, oli Puerto Ricos, USAs, Kuubal. Sai Nobeli preemia. Mõtisklev-mediteeriv kallak on ilmne. Ei piirdu tavalise impressionismiga. ,,Platero ja mina"-1914. Ilmus eesti keeles 1989. Väga poeetiline nägemus inimese ja looduse vahekorrast. Luuletaja vestleb kogu raamatu jooksul eesliga, kujutab, kuidas eesel võiks kõike näha ja mida vastata
ühe hoobi pähe ja selle tulemusel Villu kaotab terve mõistuse. Lõpeb sellega, kui Villu istub ühe Kukulinna maja trepil pilk kaugusesse. Jõuab ringiga Kukulinna tagasi, tal ei ole selle eest pääsu. Realism - jõuame ikka sinna tagasi, kust me pärit oled. Venivillem sellest teosest tulnud. Teose nimi on "Vari", sest siis kui Villu kuuleb kohinat, siis see tähendab tema jaoks vabadust, aga ta ei püüdle selleni, sest mets on ees. Nagu Juhan Liivil endalgi- kõik tundus nii kättesaadav, aga samas jäi kättesaamatuks. Mets on oluline sümbol Liivi teostes. Eduard Vilde (1865-1933) Esimene professionaalne kirjanik. Esimene, kes kirjutamisega end ära elatas. Päris mõisateenijate perekonnast. 18ndal eluaastal alustas ajakirjanikuna. Rändab Euroopas. Võtab osa ülestõusust ja karistushirmus põgenjeb Euroopasse. Kirjutanud 33 köidet, väga produktiivne. Palju kirjutas loomingu esimesel perioodil kui ajalehes töötas
Vanemad olid sügavalt usklikud, kuid kultuurilembelised. Juhan oli juba lapsepõlves nõrga tervisega ning närviline. Lastele püüti anda head haridust ning esialgu õppis Juhan vendade kõrvalt, misjärel astus Kodavere kihelkonnakooli, kus alustas ka luulekatsetustega. 1882. aastal satub Väike-Maarjasse, kus tema vanem vend oli õpetajaks. Liivist saab abiõpetaja, kusjuures ta saab selgeks saksa keele. Sel perioodil oli Väike-Maarja Lääne-Virumaa üks ärksamatest kohtadest. Liivil tekib armusuhe Liisa Goldinguga, kuid Liivi viletsa tervise ning majandusliku kitsikuse tõttu ei abielluta. Naine on Liivi armastusluule inspiratsiooniallikas. Kogumik ,,Kirjad Liisale". Liiv töötas Virulase toimetuses, sellal töötas seal ka Vilde, kes ei suhtunud Liivi hästi (,,Suguvend Johannes" oli Liivi suhtes satiiriline). Mõnda aega õppis Liiv ka Treffneris, kuid tervise tõttu katkestas õpingud. Tema haigushood süvenevad veelgi ning ta ei saa jätkata ka ajalehetoimetuses
Üks Liivi kaanonisse kuuluva loomingu tunnusteks: tegemist on looduse intiimse peegeldamisega, loominguga. Tuglase kehtestatud tõlgendus. Võtab looduslüürika, mõtestab selle läbi oma tunnete jmt, nt “Lumehelbeke”. Lüürilise mina ja looduse erinevate aspektide, loodusliku keskkonna vahel on tihe side. Isamaateemalised tekstid kujutavad Eestit reaalsena, näidates Eesti varjukülgi, osutades viletsusele ja probleemidele. Isamaaluule on isamaakriitiline. Juhan Liivil on ka armastusluule. Liivi luuletuste „Üle vee“ ja „Sa tulid“ erijooned: idealistlik, puhtuse taotlus, valguse metafoor. „Üle vee“ luuletuses on vee-kujund (vesi, lained), luige-kujund (armastus, naine). Armastust ja naiseigatsust toonitatakse kordustega. Igatsuse motiiv, armastuse kadumine ja sellest ilmajäämine, toonitatakse inimeste omavahelist kaugust (üle vee). Eksistentsiaalne äratundmine haakub naise kujuga (valge luik). Liivile on omane sümbolism, mis on
jälitatakse. Põeb ka suurushullustust: peab end kellekski teiseks. Sõprade abiga kohtub arst Juhan Luigega. Mees teeb kõik, et haigust kergendada. Siiski peab Luik tõdema, et tegemist on parandamatu vaimuhaigega. Selgus hetkedel teadvustab Liiv oma haigust. Märatsemishood on tihedalt seotus loominguga: suur osa isamaaluulet loodud haiguse ajal, põletab ka hulga sellest; eluhädad on sisse kirjutatud autobiograafilisesse luulesse. Liivil ei ole võimalik 18 püsivalt töötada ning tema loomingut samuti ei avaldata, temast saab vallasant. Kõigest hoolimata jätkab Liiv loomingulist tegevust. Ühel rängal hool kujutab, et on Poola troonipärija. Ta istub rongi peale, aga visatakse välja. See retk paneb ta tervisele ränga põntsu: mõni nädal hiljem sureb ta kopsupõletiku tagajärjel. Liiviga seotud:
) 1. Loodusluule- Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvas-tas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen-davaid ja nukraid luuletusi eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesaju-ga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele. Näiteks: ,,Vana ema sügise", ,,Sügise tuul", ,,Lehed lang'sid", ,,Mets" 2. Isamaa lüürika- Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole
annaabi.ee 
