Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Kirjanduse eksami piletid (0)

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus
4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Millegi kasuliku nimel on õige?
  • Miks üritatakse end ümbritseda kultuursuse aupaistega?
  • Miks inimesed petavad üksteist?
  • Palju tegevusliine Põhiprobleem Kas headus on alati hea?
  • Kuidas elada pahelises maailmas?
  • Miks inimesed varjavad oma tõelist olemust?
  • Kuidas valida hea ja halva vahel?
  • Mis on armastus?
  • Miks nad peavad seal olema Miks sõda peetakse?
  • Kuid kas on selle saavutamiseks vaja sõda?
  • Midagi sõjas Kas Remarque tahtis lõpuga näidata Pauli erilisust?
  • Kuidas see võitlus toimub?
  • Missuguste raskustega tuleb inimesel maakamaral töötades kokku puutuda?
  • Missuguseid iseloomuomadusi on selleks vaja?
  • Mis põhjustab ebaedu?
  • Midagi Miks ema ja isa langesid ta ette põlvili?
  • Kuid lõpuks küsib Eneken "Kas leidsid lahtisi allikaid?
  • Millist meest tahaks ta pärast Dorian Grayd?
  • Millised on Tuglase novellistika põhiteemad?
  • Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega
    Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele.
    Igal kirjandusteosel on kindel teema – nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid.
    Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada.
    Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali – ainest. Ainestiku ammutavad kirjanikud eri allikatest: isiklikest kogemustest, igapäevaelust, ajaloost, kirjandusteostest jm. Kirjandusteose väärtus ei sõltu otseselt ainese päritolust, vaid sellest, kuivõrd kunstipärasele tulemusele kirjanik jõuab.
    Kirjanikud püüavad teose teemat käsitleda võimlikult sügavalt, anda sellest lugejatele tervikliku pildi. See eeldab kõigi teose koostisosade läbimõeldud esitust – kindlat kompositsiooni ehk ülesehitust. Iga kirjandusteose põhilised koostisosad on motiivid ja detailid.
    Motiiv on teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Detailide ülesanne on motiivi ilmestada, iseloomustada näiteks tegelasi või tegevusaega –kohta. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku.
    Kirjandusteose üksiksündmused (motiivid) on omavahel seotud ajaliselt ja põhjuslikult: juhtumised leiavad aset eri aegadel , varasem sündmus kutsub esile hilisema. Sellist sündmuste arenemise ajalis-põhjuslikku järgnevust nimetatakse teose faabulaks. Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitatakse nende põhjused. Kindlatel kunstipõhimõtetel üles ehitatud teose sündmustikku nimetatakse süžeeks.
    2. Vabalt valitud teose analüüs
    A. dumas “Kolm musketäri“
    Alexandre Dumas - isa ( 1803 -1870), üks möödunud sajandi esimese poole prantsuse kirjanduse liberaalse-romantilise suuna esindajaid, alustas oma loomingulist teed perioodil, mis eelnes 1830. aasta revolutsioonile Prantsusmaal. Dumas oli oma nooruses Hugo kaasvõitleja ja koos temaga aitas kaasa klassitsismi väljatõrjumisele prantsuse teatri lavalt.
    Dumas oli üsna viljakas draamakirjanik, kuid eriti populaarseks on ta saanud oma ajalooliste seiklusromaanidega. Dumas' teoste arv ulatub 301 köiteni. Selle tohutu arvu teoseid pole Dumas kirjutanud üksinda, need on kirjutatud koostöös terve rea kirjanduslike kaastöölistega. Tuntuim nendest on Auguste Manuet. kes on osa võtnud umbes kahekümne romaani kirjutamisest, teiste hulgas ka «Kolme musketäri» loomisest. Kõigi nende romaanide stiililine ühtlus aga osutab, et vaieldamatuks põhiautoriks on ikkagi olnud Dumas.
    Alexandre Durnas kujutab oma romaanides tähtsaid ajaloolisi sündmusi: kodusõda katoliiklaste ja hugenottide vahel, Pärtliöö sündmusi («Kuninganna Margot»), Richelieu valitsusaega («Kolm musketäri»), Fronde 'i liikumist («Kakskümmend aastat hiljem»), Napoleoni 100 päeva ja teist restauratsiooni (« Krahv Monte- Christo ») jm. Kuigi Dumas käsutas üsna meelevaldselt fakte, on tema romaanid siiski väga köitvad. Seda eriti seetõttu, et tema kangelaste elu on väga sündmusterikas, täis kõikmõeldavaid seiklusi, kohtumisi, duelle, võite, hädaohte ja põnevaid intriige.
    Dumas jätkab oma romaanidega teatud määral XVII —XVIII sajandi kodanliku seiklusromaani traditsioone. XVII ja XVIII sajandil oli kodanlik ühiskond alles kujunemas, XIX sajandiks on olukord juba sootuks teine. Juulimonarhia ajal oli Prantsusmaa valitsevate klasside elu muutunud üksluiseks ja kainelt praktiliseks. Mitte leides kaasaegses elus tugevaid aktiivseid karaktereid, pöördub Dumas oma otsingutes ajaloolise mineviku poole.
    Ilmselt püüdis autor oma romaanides olla meelepärane prantsuse lugejate laiale ringkonnale. Tema teoste lehekülgedel kaotab ajalugu oma eepilise suuruse, ta muutub lihtsaks ja koduseks, kaugeid ajaloolisi sündmusi on kujutatud tegelaste intiimse elu taustal. Autor püüab näidata, et ka kuningad, kuningannad, väejuhid ja ministrid olid inimesed, kelle üle kirgedel ja kapriisidel oli suur mõju. Taoline käsitlusviis pidi sisendama tavalisesse lugejasse heatahtlikku optimismi tema ellusuhtumises ja «selle ilma suurte» hindamises.
    Dumas' romaanide populaarsuse põhjust tuleb otsida tema oskuses pitoreskselt kujutada mineviku sündmusi, luua kirevaid pilte võitlustest ja seiklustest, mis olid lugejale puhkuseks elu halluses ja igapäevasuses. Tema romaanid viisid lugeja eredate ja tegutsemisjanuliste karakterite, omakasupüüdmatute kirgede, vapruse ja suuremeelsuse maailma. Ent Dumas' romaanide ideeline piiratus viis selleni, et tema romaanid ei äratanud aktiivset protesti , nad kutsusid leppimisele tegelikkusega.
    Kahtlemata on Dumas' kõige populaarsemaks romaaniks tema ajalooliste seiklusromaanide seeria «Kolm musketäri». Romaanile on iseloomulik tormiliselt arenev intriig , pingeline dramaatiline tegevus, kerge, lihtne ja energiline keel, mis on kooskõlas sündmuste, episoodide ja juhtumuste hoogsa arenguga.
    «Kolme musketäri» kompositsioonilise külje määras ette kindlaks asjaolu, et ta pidi ilmuma ajalehes . Seetõttu pidi iga peatükk olema omaette tervik, kuid ka orgaaniliselt seotud kogu sündmustikuga. Dumas kirjutas iga peatüki nii, et eelneva peatüki finaal kujunes omamoodi alguseks järgnevale peatükile.
    Põhiallikaks antud romaani kirjutamisel oli ühe vähetuntud autori poolt kirjutatud ja 1701. aastal Hollandis ilmunud teos «Härra d'Artagnani, kuninglike musketäride esimese roodu kapten-leitnandi memuaarid , mis sisaldavad hulgaliselt Louis Suure valitsusaja era- ja salaasju».
    Nii d'Artagnan kui ka tema kolm sõpra, Athos , Porthos ja Aramis , kellega Dumas tutvus eelpoolmainitud teose järgi, on tõepoolest kunagi eksisteerinud. On teada, et nad pärinesid aadliperekondadest ja et nad kõik olid musketärid. «Härra d'Artagnani memuaarid ...» ilmus umbes kolmkümmend aastat pärast d'Artagnani surma. Selles teoses oli autor käsutanud allikana d'Artagnani ja tema kolme musketärist sõbra elu ja tegevuse kohta käivaid dokumente. Tema raamatus esinevad läbisegi reaalsed faktid ja kirjanduslikud väljamõeldised. Nii näiteks kõneldakse «Härra d'Artagnani memuaarides. ..», et kolm musketäri olid vennad, kuigi autorile oli väga hästi teada, et nad pärinesid eri aadliperekondadest.
    «Härra d'Artagnani memuaaridest...» ammutas Dumas hulgaliselt üksikasju XVII sajandi kommete kohta, võttis sealt oma kangelaste nimed, episoodi d'Artagnani reisist Pariisi, intriigi mileediga, soovituskirja röövimise fakti, kardinali kaardiväelaste kujud, d'Artagnani astumise des Essarts'i väeossa. Samast teosest olid võetud ka andmed d'Artagnani teenistusest Mazarini juures, gaskoonlase reis Inglismaale ja tema osavõtt Fouquet' arreteerimisest. Ühest teisest teosest («Prantsuse õukonna poliitilised ja armuintriigid») laenas Dumas episoodi teemantidega. Dumas käsutas neid allikmaterjale võrdlemisi vabalt, ja ta ammendamatu fantaasia võimaldas luua kunstiliselt vormilt ja sisult vägagi omapärase teose.
    Elustades möödunud ajastut , muutes tõelised ajaloolised faktid haaravateks pitoreskseteks kirjeldusteks, ei püüdnudki autor seejuures anda tõepärast pilti XVII sajandi suurtest ajaloolistest sündmustest. Neid sündmusi on kujutatud romaanis isoleeritult ja mitteolenevatena neist otsustavatest jõududest, mis määrasid maa poliitilise arengu, absoluutse monarhia väljakujunemise ja kindlustumise. See selgub , kui vaadelda lähemalt fakte XVII sajandi Prantsusmaa ajaloost. XVII sajandi Prantsusmaal tõstavad rahvamassid ägedat protesti raske poliitilise ja majandusliku ikke vastu, mis kujunes seoses absoluutse monarhia tugevnemisega, mille huve väga innukalt kaitses Louis XIII minister, kõikvõimas kardinal Richelieu. Richelieu ( 1624 —1642) kogu poliitilist tegevust läbib taotlus viia lõpule maa riiklik tsentraliseerimine, hävitada igaveseks suurfeodaalide endine iseseisvus ja kindlustada kuningavõimu piiramatu valitsemine. Absoluutse monarhia karm omavoli tõi prantsuse rahvale kaasa väga rasked elutingimused . Maksude ränk koormus ja feodaalide ekspluateerimine viisid talupojad ülestõusudeni, mida Richelieu halastamatult maha surus. Samal ajal pidas Richelieu otsustavat võitlust feodaalse aristokraatia opositsiooniga: ta surus maha rida vandenõusid kuningavõimu vastu ja lõpetas hugenottide poliitilise iseseisvuse, kes olid mitte üksnes ägedad katolitsismi vastased, vaid ka tsentralisatsioonipoliitika lepitamatud vaenlased.
    Oma romaanis kujutab Dumas Louis XIII valitsemise aja sündmusi küllaltki meelevaldselt. Ajalugu oli Dumas' jaoks ainult hulgaliste faktide kogu, mille alusel osutus võimalikuks luua kaasakiskuvat süžeed. Sügavad poliitilised ja sotsiaalsed nähtused libisesid mööda kirjaniku pilgu eest. Tolleaegse Prantsusmaa tormilist elu, mis oli täis rahutusi ja ülestõuse, on kujutatud üsnagi kummaliselt. «Tähtsad isandad ,» kirjutab Dumas, «sõdisid üksteisega, kuningas sõdis kardinaliga, hispaanlased sõdisid kuningaga ... aga peale selle olid veel vaesed ja hugenotid, hulgused ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Linnakodanikud haarasid relvad varaste vastu, hulguste vastu, teenrite vastu, harva valitsevate isandate vastu, aeg-ajalt kuninga vastu, aga kardinali või hispaanlaste vastu - mitte iialgi.» See prantsuse rahva mitmesuguste gruppide ja kihistuste segu, rahva ja kuningavõimu suhete segane määratlus näitab autori naiivset ja põhiliselt ebaõiget arusaamist toimuvate sotsiaalsete ja poliitiliste sündmuste põhjustest.
    «Kolme musketäri» autor oli veendumusel, et sõdade, ülestõusude ja riigipöörete ajalooliste sündmuste keerulise ahela põhjuseks on «juhuslike sündmuste» kokkupõrge. See veendumus ilmneb paljudes romaani seikades. Nii näiteks oli Dumas' järgi Prantsusmaa ja Inglismaa vahelise sõja põhjuseks Richelieu ja Buckinghami rivaliteet, kes mõlemad olid armunud kuninganna Annasse. Samuti oli La Rochelle'i piiramise põhjuseks Dumas' järgi kardinali armukadedus, aga mitte soov hävitada hugenottide poliitiline iseseisvus. Prantsusmaad kujutatakse romaanis kui maad, kus rahvas usub kuningasse ja kuningannasse, valitsejad aga pühendavad kogu oma aja ja energia galantsetele seiklustele. Kaugeltki niisugune polnud ajastu, mida kujutab Dumas romaanis «Kolm musketäri», ja samuti polnud niisugused tolle aja kangelased, nagu tema neid kujutab.
    Kogu romaani sündmuste käik kulgeb peategelaste tahtmise järgi. Dumas' ajaloolised kujud on isoleeritud ühiskondlikust võitlusest, neil ei ole sotsiaalselt tüüpilisi omadusi. Üldse pole tunda nende selja taga seisvaid poliitilisi jõude, sotsiaalseid gruppe. Vaprad ja ettevõtlikud musketärid, kes imetaoliselt vahele segavad ajalooliste sündmuste käigusse, on kõik aadlitiitli kandjad, kuid nad on juba ammu eemaldunud oma feodaalsetest valdustest, ei saa neist mingit tulu ja jääb isegi ebamääraseks, kas neil neid üldse on.
    Hulljulged musketärid ja nende sõber d'Artagnan kauplevad oma mõõgaga, teenides kuningat: nende vere eest tasutakse neile luidooridega. Selle kõrval püüab aga Dumas säilitada oma kangelastes mingisuguse rüütellikkuse jooni, mille nimel nad lähevad tulle ja vette Prantsuse kuninganna au eest, keda igaüks neist pole isegi näinud. Oma katsetes lähendada ajaloolisi sündmusi kaasaja laia lugejate ringi arusaamadele, oli Dumas sunnitud kujutama ' möödunud aegade «suurte» inimeste sõltuvust tavaliste väikeste, tundmatute inimeste taiplikkusest ja energiast. Kõige kriitilisematel momentidel ilmuvad alati ilmtingimata kolm musketäri ja koos nendega d'Artagnan, kes oma kangelaslikkusega päästavad kogu olukorra, olgu siis küsimuses kas Prantsusmaa kuninganna au või mõni muu asi.
    Kõik «isandad», see tähendab Prantsusmaa ja Inglismaa tähtsad isikud, esinevad romaanis omamoodi mannekeenidena. Nad on ehitud väärisesemetega, kummardavad viisakalt, esinevad mõjukalt, on igal hetkel valmis surema kauni daami eest, keda nad armastavad, tegelikult aga ei suuda nad midagi korda saata, ei suuda midagi muuta ei enda ega teiste inimeste saatuses. Kõige aktiivsem kangelane «isandate» kategooriast on romaanis Richelieu, sedagi aga ainult seepärast, et Dumas on ta asetanud melodramaatilise kurjategija ossa, kelle käitumisest olenevad kõik intriigi pöörded.
    Romaanis kujunebki nii, et kogu seiklusjutu põnevus on sõltuv vaprate musketäride tegevusest, kes küll teenivad lojaalselt õukonda ja kuningat, kuid kelle vaated on vastuolus õukonna moraaliga. Kolm musketäri ja d'Artagnan tegutsevad romaanis ja sooritavad oma kangelastegusid ammendamatu optimismi õhkkonnas, on alati koos ning jagavad üksteisega nii rõõmu kui muret. Üheskoos tormavad nad heitlustesse ja võtavad ette hulljulgeid üritusi, üheskoos jagavad nad saadud raha.
  • Kirjanduslikud rühmitused (4)
    "Noor-Eesti" – Gustav Suitsu (1883–1956) algatusel loodud kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1905–1915. Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas , Villem Ridala , Johannes Aavik, August Kitzberg ja Bernhard Linde. Nooreestlaste juhtlauseks oli "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" Püüdes välja murda kultuuri silmapiiri ahtusest, pöörasid nooreestlased pilgu Põhja- ja Lääne-Euroopasse (Skandinaaviasse, Prantsusmaale). Nad eirasid realismi sissetallatud radu ning tõid kirjandusse uued voolud , mida on tähistatud üldnimetusega uusromantism. Nooreestlastest kirjanikud edendasid eriti luulet, lühiproosat ja kriitikat. J. Aaviku radikaalsed keeleuuendusettepanekud seadsid esikohale esteetilisuse printsiibi, mis ühtis "Noor-Eesti" kunstikäsitusega. Aaviku taotlus oli viia eesti keel kiiresti arenenud kultuurkeelte tasemele . Rühmitusega liitusid ka kunstnikud Konrad Mägi, Nikolai Triik, Jaan Koort jt, kelle loomingus ühinesid viljastavalt euroopa ja rahvusliku kunsti arengusuunad . Nooreestlased algatasid kunstinäituste korraldamise traditsiooni. Nad andsid välja albumit "Noor-Eesti" I–V (1905–1915) ning ajakirja "Noor-Eesti" ( 1910 –1911). "Noor-Eesti" nime all tegutses ka kirjastus, mis lahutati kirjanike organisatsioonist 1913. aastal.
    "Siuru" – kirjanduslik rühmitus, mis loodi Friedebert Tuglase (1886– 1971 ) algatusel ning tegutses aastatel 1917–1920. Algselt pidi "Siuru" koondama suuremat osa Eesti kirjanikkonnast. Tegelikkuses kujunes rühmitusest kitsam poheemlusele kalduv sõpruskond. Rühmitusse kuulusid Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper , August Gailit , Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus . Siurulased jätkasid oma tegevuses "Noor-Eesti" uusromantilist suunda. Nad arendasid carpe diem ! meeleolusid ning teenisid oma kõmuliste esinemisõhtute ja kirjanduslike turneedega kahte eesmärki: püüdsid pakkuda sõjast tülpinud inimestele puhast kunsti ning kasutada "Siuru" õhtute menu ja sissetulekuid endi kirjanduslikuks läbilöögiks. Rühmituse tegevus katkes sisemiste vastuolude tõttu 1920. aasta algul. Selleks ajaks olid nad täitnud oma eesmärgi: nende looming oli leidnud tunnustuse. Siurulaste teoseid iseloomustab uusromantikast kantud subjektivism ja elutung. "Siuru" kirjastusmärgi all avaldasid nad ka albumit "Siuru" I–III (1917–1919).
    ” Arbujad ” – luuletajate sõpruskond, kelle loomingust kirjanduskriitik Ants Oras koostas mahuka antoloogia "Arbujad" (1938). Arbujatena said tuntuks luuletajad Heiti Talvik ( 1904 –1947), Bernard Kangro (1910–1994), Betti Alver (1906–1989), August Sang (1914–1969), Kersti Merilaas (1913–1986), Uku Masing (1909–1985), Paul Viiding (1904–1962) ja Mart Raud (1903–1980). Arbujad püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käsitlesid kunsti kui kõlbeliste väärtuste kandjat ning inimest kui sõltumatut isiksust. Ideaalide ja tegelikkuse vastuolu tõi nende luulesse traagilist elutunnetust.
    " Tarapita " – kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1921–1922. Rühmitusse kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under. Rühmituse sünd ja tegevus langeb kokku elulähedusotsingutega kirjanduses. Tarapitalasi mõjutasid "Clarté" põhimõtted (sõja, vägivalla ja ülekohtu vastu võitlemine) ning saksa ekspressionism ning sellest sündinud ajaluule . "Siuru" eeskujul korraldasid nad kirjanduslikke ringreise, et tutvustada oma programmi ja uudisteoseid. Rühmitus andis välja ajakirja "Tarapita", mida ilmus kokku seitse numbrit. "Tarapita" hääbumine on seotud rühmitusesiseste vastuoludega ning Eesti Kirjanikkude Liidu loomisega 1922. aasta sügisel.
    4. Saaremaa kirjanikud
    Kirjanduselu sai Saaremaal alguse üle kahesaja aasta tagasi.Algselt kirjutasid teoseid pastorid või kirikuõpetajad.Karja pastor Villem kirjutas aastal 1782 ”Jutud ja tegu”.
    Peeter Südda (1830 – 1893) oli eesti köster, õpetaja, koorijuht ja literaat .
    Sai kuulsaks Suure Tõllu lugude avaldajana teoses "Väikene vana varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll" (1883).Peeter Südda oli helilooja Peeter Süda (1883–1920) vanaisa vend.
    Johannes Aavik oli keeleteadlane .Teosed:” Ruth (1909) “;Eesti luule viletsused (1915) ja palju veel.
    Jaan Oks-Eesti kirjanik.Kirjutas rohkesti proosat , luulet ja kirjanduskriitikat ning publistikat – enamik on hävinud. Lisaks kirjutas ka arvustusi, mida iseloomustavad järsud maitseotsustused ja otseütlemised. Teosed: "Tume inimeselaps " (1918); "Neljapäev" (1920)-lühiproosakogud
    Poeem - "Kannatamine" (1920)
    Jakob Mändmets oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.Tähelepanu äratas Saaremaa argielu käsitlevate külajuttude kogudega ning jutustustega. Lisaks kirjutas novelle , laaste ja jutustusi. Avaldanud ka näidendeid ja palju publitsistikat.
    Teosed:
    Jutukogud-"Koduküla vainult" (1900);"Pilpad" ( 1902 )
    Jutustus-"Tont" (1902)
    Novellikogumik- "Meri" (1914)
    Laastukogud - "Isa talus " (1913);"Küla" (1915)
    Jutustuskogu- "Läbi rädi" (1927)
    August Mälk oli eesti romaani- ja novellikirjanik.
    Romaanid:
    "Õitsev meri" 1935
    "Taeva palge all" 1937
    "Hea sadam" 1942
    Juhan Smuul oli eesti kirjanik ja luuletaja.Teostes sees piirsituatsioon.
    "Poeem Stalinile" (1949)
    "Muhu monoloogid" (1968)
    "Karm noorus" (1946)- luulekogu
    Juhan Smuul oli omastanud Nõukogude Eesti preemia (1949 ja 1950), Stalini preemia (1952), Lenini preemia (1961). Ta oli ENSV rahvakirjanik (1965).
    Aadu Hint oli eesti kirjanik ja ühiskonnategelane.Tema looming kajastab valdavalt kalurite ja muu rannarahva elu. Aadu Hindil oli kaheksa last. Aadu Hint on maetud Saaremaale Kihelkonna kalmistule.
    Teoseid:
    "Pidalitõbi"
    "Oma saar"
    Tunnustused:
    Friedebert Tuglase noveliauhind (1982)
    Lenini orden
    Debora Vaara-kirjutas luuletuse ”Saaremaa valss”
    Henno Käo-kirjutas põhiliselt laste raamatuid.Illustreeris oma lasteraamatuid ise.

  • August Kitzbergi draamalooming


    August Kitzberg oli eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajaja.
    Tema kirjanikuks kujunemine on seotud elamise ja töötamisega kahes linnas: Riias ja Tartus. Need linnad võimaldasid tal viibida kultuurikeskkonnas, tutvuda väärtkirjanduse ning hea teatriga.
    Oma kirjandusliku tegevuse varasemal perioodil viljeles Kitzberg ajalooainelist proosat ja külajutte; vanemas eas pühendus ta draamaloomingule.
    Kitzbergi esimesed näidendid said ainet maaelust ja olid enamasti vähenõudlikud naljamängud. Sellele osutavad ka nende pealkirjad ja teemad: karskussisuline "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" (1894), kaasavara ihkavate meeste halenaljakas kosjaskäigu kirjeldus "Kosjasõit" (algvariant 1890. aastail), varasema jutu dramatiseering "Rätsep Õhk" (1903).
    Kitzbergi peateosed on draamad "Tuulte pöörises" (1906) ja " Kauka jumal" (1915) ning tragöödia " Libahunt " (1912).
    "Libahundi" aluseks võttis autor oma varem ilmunud jutustuse. Teos käsitleb mineviku uskumuste ja kommete maailma ning sellega seoses erandliku inimese probleemi. Kirjanik uurib, miks püütakse teistest andekamaid või millegi poolest erinevaid inimesi sageli maha suruda või ühiskonnast välja tõrjuda.
    "Libahunt" põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad teoses kaks neidu : Tiina ja Mari.
    Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama.
    Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus. Ta on loodud tööinimeseks ja orjaks, kes ei märka elu helget poolt.
    Margus on oma aja inimene, passiivne ja allaheitlik. Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel.
    Tegelaste loomusesse on autor kätkenud oma elukäsituse. Ta osutab, et ausal, siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Ümbrusest kõrgemal seisjat püüavad kaasinimesed paratamatult madaldada, muuta endasarnaseks. Jääb vaid kaks võimalust: kas keskkonnaga samastuda või ebavõrdses võitluses hukkuda. Tiina surm Marguse käe läbi teose lõpus on ülistuseks armastusele. Armastusele, mida polnud suutnud hävitada küla moraal ega sundabielu kütked. Surma palge ees toob armastus peategelastele vabanemise.
    Kitzbergi draamaloomingus on õnnestunult liitunud rahva elu tundmine ja sügavamõttelisus. Kirjaniku loodud Tiina, “Kauka jumala” Mogri Märt jt kujud kätkevad endas suuri üldistusi.

    6. Betti Alveri looming + 1 luuletus peast
    Enamasti alustavad kirjanikud oma loominguteed luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja keerukamatele žanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arengust.
    Kooliajal oli Alveril kaks harrastust: muusika ja kirjandus. Valiku kirjanduse kasuks otsustas gümnaasiumi lõppklassis kirjutatud romaan "Tuulearmuke", mis kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Teos sai "Looduse" romaanivõitlusel II auhinna ja ilmus 1927. aastal. Noore kirjaniku teine proosaraamat, paiguti naturalismi kalduv jutustus "Invaliidid" (1930), on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule ja selle sotsiaalsetele probleemidele.
    Alveri järgnevas loomingus sai esikoha luule. Üleminekut ühelt kirjandusliigilt teisele märgivad A. Puškini " Jevgeni Onegini" eeskujudest lähtuv poeem "Lugu valgest varesest" ( 1931 ) ja proosapoeem " Viletsuse komöödia" (1935). Nende sisuks on inimeste eetiliste vastuolude (südame–mõistuse, tõe–vale, õilsuse–alatuse) ning elu nuripoolte ja seltskondlike veidruste eritlemine.
    Alveri esimene luulekogu "Tolm ja tuli" (1936) paistis silma kunstilise küpsusega. See on ülemlaul kunstile, tõearmastusele ja ilule. Olla inimene tähendab Alveri jaoks teenida ja nautida kunsti, olla looja. Selle tõdemuse taga aimub igavene tunnete ja mõtete, igatsuste ja tegelikkuse, taotluste ja saavutatu vaheline vastuolu. "Tolmu ja tule" elukäsitus jõudis ka koguteosesse "Arbujad" (1938), esindades seal kõrvuti Talviku ja Masingu loominguga kümnendi lõpu luule kõrgtaset.
    Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943. aastal, kuid väljaandmine takerdus sõjaoludes. Uude arengujärku jõudis luuletaja poeemilooming. Varasem vaimukus ja mängulisus asendus kaasaelamisega, eepiline ja lüüriline poolus ühinesid viljastavas sünteesis. Nii näiteks on poeem "Leib" (1942) ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele. Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikku. Erilist tähelepanu pööras ta teoste vormile ja keelele, saavutades sel alal suure meisterlikkuse.
    Sõjajärgsed aastad ei olnud Alverile loominguliselt viljakad. Sellele ajale heitsid varju abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja surm Siberi vangilaagris ning ka Alverile endale osakssaanud umbusaldus . Neil aastail tegutses Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puškini poeemide tõlkeid ja värssromaani "Jevgeni Onegin " eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks.
    Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu "Tähetund" (1966), kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. "Tähetunnis" ületas autor traagilise elutunnetuse, valdavaks sai kirgastunud eluvaade . Looduspiltide tunde- ja mõtteassotsiatsioonides on tajutav luuletaja ja kodumaa saatuse samasus.
    Alveri järgmisedki luulekogud ("Eluhelbed", 1971; "Lendav linn", 1979) on koostatud valikkogu põhimõttel: vanu ja uusi luuletusi ühendades rõhutab autor, et luuletaja looming on üks tervik. Kirjaniku viimase eluperioodi luuletusi sisaldab kogu “ Korallid Emajões” (1986).
    Alveri luule on sisutihe, tundlik ja vorminõudlik, see kätkeb endas rohkesti rahvakeele rikkusi.

    7. Edvard Vilde draamalooming
    Eduard Vilde oli esimene Euroopa tasemele küündinud eesti kirjanik.
    Ta sündis ja kasvas Virumaal mõisamiljöös ning omandas hariduse Tallinnas alg- ja kreiskoolis. 18-aastasena sai Vildest ajakirjanik. Seda ametit pidas ta paljude lehtede juures 1920. aastate alguseni . Vilde kirjanduslikuks kooliks said Lääne-Euroopas elatud aastad. Ta elas välismaal poliitilise pagulasena, korrespondendi ja omatahtsi reisijana umbes kolmandiku oma elust. Euroopas puutus ta kokku arenenud poliitika- ja kultuurieluga. Seal kujunesid välja Vilde sotsialistlikud vaated. Kirjanduslikult mõjutasid teda Zola , Flaubert'i, Hauptmanni ja Balzaci naturalistlikud ja realistlikud teosed ning rohkeid kunstielamusi pakkunud teater.
    Pärast 1917. aasta revolutsiooni tuli Vilde kodumaale . Eesti Vabariigi algaastail tegutses ta veel mõnda aega poliitikuna (oli Eesti saadik Berliinis), et siis tagasitõmbunult pühenduda vaid kirjandusele.
    Vilde loomingujärke on iseloomustatud erinevate epiteetidega. Kõneldud on põnevus- ja nalja -Vildest, realistlikust Vildest, ajaloo-Vildest ning psühholoogilisest Vildest.
    Psühholoogilise realismi kasvu Vilde loomingus näitavad romaan "Mäeküla piimamees" (1916), novellid (" Kuival ", " Tooma tohter" jt.) ning näidendid (" Tabamata ime", 1912). Neid teoseid kirjutades huvitas Vildet inimeste käitumispsühholoogia seostatuna armastus-, kunsti- ja ühiskonnaelu probleemidega. Kirjanik pöördus taas ka nalja-Vilde aegadesse. Nüüd, juba küpse meistrina, kirjutas ta ühe parema eesti komöödia "Pisuhänd" (1913). "Pisuhänd" sündis kirjanduslikust võistlusest A. Kitzbergi "Libahundiga", mida Eesti Kirjameeste Seltsi žürii oli eelistanud Vilde "Tabamata imele".
    Näidend seab iroonilisse valgusesse kirjandusliku auhindamise ühiskondliku tellimise järgi, tõusikliku linnakodanluse kultuurituse ja ärimaailma iseteadlikkuse. Komöödiat iseloomustavad tegevustiku hoogne kulg ja värvikad karakterid.
    Süžeearenduses on oluline koht Matildel, kes tahab näha oma meest Sandrit kuulsa kirjanikuna, sest see on moes. Teose peategelaseks on aga Piibeleht , kes laseb selleks, et kosida rikka ärimehe Vestmanni nooremat tütart, Matilde õde Laurat, oma teose avaldada Sandri nime all. Näidendi lõpus osutub boheemlane Piibeleht kavalamaks ja targemaks nii Sandrist kui ka vanast Vestmannist. Ta kosib Laura ning võidutseb karjeristide ja ärimeeste üle. Sellisena on see ka Vilde võit äriga seotud kunsti üle.
    Vilde on viljakamaid eesti kirjanikke. Tema kogutud teosed (1923–1935) koosnevad 33 köitest. Vilde rajas eesti realistliku romaani ning viis dramaturgia küpsusele.
    “Pisuhänd”
    Komöödias “Pisuhänd” on vaatluse all tõusikkodanlus nii oma majandusliku kui ka kultuuriliste ambitsioonide ja spekulatsioonidega, kusjuures tähelepanuväärne on see teos ka mitmete spetsiifiliselt komöödiapäraste väärtuste poolest, alates intriigist ja karakteritest ning lõpetades dialoogiga. Selles komöödias käsitles Vilde taas kunsti ja kodanliku seltskonna vahekordi, mille kõrval on kõne all ka majandusliku spekulatsiooni nähtused. “Pisuhänna” peamine probleem sugeneb tõusikkodanluse ihast ümbritseda end iga hinna eest kultuursuse aupaistega, mida näitab komöödias Matilde huvi kirjanduse vastu. Näidend valgustab kunstielu suunamist ja mõjutamist kodanluse poolt. Seltskonna ideoloogia tõstavad kilbile kapitaliseeruva ülistamise nõude.
    Piibelehe ja Laura liin , mis sõlmib komöödia keerukad konfliktid, kannab tõusikkodanlusele võõrast meelsust. Mõlemad tegelased seisavad maailmavaatelt ja elukäsitluselt väljaspool rahakate ringkonda. Teistest tegelastest on nad peajao kõrgemad. Nii Laura kui Piibeleht on sisimalt opositsioonis tõusikkodanluse mõtteviisi ning eluviisiga , kujunemata ometi sotsiaalseks võitlejaks. Lauras on hinnatav püüd vabadusele ning endamääramisele, kuigi ta seda taotleb ainult oma isikliku elu raames . Ka Piibeleht tunnetab selgesti kultuurielus valitsevat korruptsiooni, kuid ei avalda selle vastu protesti (Sandri arusaamade järgi on ta iriseja, s.o. rahulolematu). Piibeleht ei ole võitleja, ta on ühiskondliku kujuna arvestatav kui loov sõnakunstnik, aga ka sellena jääb tema sotsiaalne kaal selgitamata, sest Vilde teeb ainult paari sõnaga juttu tema kunstilistest tõekspidamistest. Olgugi boheemlane , on Piibeleht siiski praktiliselt mõtlev ning tegelikke olusid arvestav inimene. Rikkus ja selle abil saavutatavad elumõnud ei näi teda veetlevat. Ent siis muutub praktilises elus enam kui tagasihoidlik sulemees leidlikult kombineerivaks, lihvitud , poleeritud, rafineeritud ärivaimuks, kes vana ärihai Vestmanni ninapidi veab. Tegelikult piirdus Piibelehe ärivaim leidlikkusega rakendada “Pisuhänd” oma kosjavankri ette. Ta kavatses vaid tagada oma tulevasele naisele laheda elu, millega too oli harjunud ja mida tema sulemehena pakkuda ei oleks suutnud. Piibeleht avab sõnaselgelt oma tulevikuplaanid: ta jääb kirjanikuks ja lubab irooniliselt ka tulevikus kälimeest aidata, kui tal mõni töö sule all jälle nõnda kujuneb, et seda auhind ähvardab. Teisiti saab asjast aru Vestmann, kes ei taipa, et Piibeleht püüdis kruntide abil Laurat, mitte Laura abil krunte. Nii pole põhjust näha Piibelehes ärimeheks ümbersündivat luuletajat , vaid kõigepealt leidlikku kosilast . Sellest lähtudes tuleks mõista Piibelehe eetikat ja ärimehelikkust.
    Sotsiaalselt väga selgejooneline kuju on Vestmann. Temas on kujunenud esimese põlve kapitalist , kes kehvast mehest on jõudnud Vestmanniks Vestmanni uulitsast. Ta on ammendamatu energiaga mees, kes spekulatsiooni otse spordina harrastab ja naudib, kuid eelkõige on ta siiski tahumatu mammonateener. Sündmustiku arenedes osutub tüssatud ja löödud meheks just tema, sest mäng toimub tema arvel. Kuid temasse suhtub autor leebelt, peamiseks pilkealuseks on Sander.
    Matilde – Sandri liin illustreerib tabavalt peateemat. Matilde ja Sander annab Vilde valdavas keskkonnas levinud tüübid: naine on väiklane tõusiklik ning auahne seltskonnadaam, Sander veelgi eetikalagedam, kõikvõimalikke vahendeid kasutav ülestrügija, vaimselt võimetu ja ühiskondlikult väärtusetu kuju.
    Komöödia sündmustik areneb tõusikkodanlikus perekonnas, kuhu tungib võõrelemendina Piibelehe boheemlaskuju. Teose tegevus seisneb eelkõige tegelastes, mille kaudu esitatakse ning lahendatakse komöödia probleemistik. Näidend on vaba eepilisest ballastist. Konflikt sugeneb ja lahendatakse tegevuse käigus, ilma kõrvalepõigete pidurdavate arutlusteta. Lavapildid on dramaatiliselt hoogsad, tegelastevahelised suhted arenevad teravaiks ilma ülepingutavate võteteta, dialoog on vaimukas . Kirjanik on hästi tabanud kujutatava sotsiaalse rühmituse kõnetava, mis ilmestab tugevasti tegelaste karakteristikat. Hinnatav on ka teose ideoloogiline külg. Kultuuriliste väärnähtuste soosimine oma klassi huvides on alati olnud kodanluse pärispatuks . Selle esitamine vaatajaskonnale hukkamõistmiseks on Vilde teeneks võitluses kodanliku vaimulaadi vastu.
    Põhiprobleemid:
    • Kas enda ehtimine võõraste sulgedega millegi kasuliku nimel on õige?
    • Miks üritatakse end ümbritseda kultuursuse aupaistega?
    • Miks inimesed petavad üksteist?
    Kas vanematel on õigus valida oma lastele kaaslased?
    8. Fjodor Tostojevski elu ja looming + “ Idioot ”
    Eluaastad 1821-1881
    Selle perioodi üks keerukama ja traagilisema saatusega autor. Maailmas enim tunnustust saanud Vene kirjanik. Eeskujuks Tammsaarele, kes tema teoseid ka tõlkinud.
    Sündis vaese arsti perekonnas, isa kuulus aadlisuguvõssa, mis oli vaesunud , ema pärineb mitmendat põlve kaupmehe suguvõssa. Isa oli karm ja sünge, ema leebe ja hella südamega ( seetõttu lapsepõlve mälestused vastuolulised).
    Sünged pärimused suguvõsa ajaloost. Isa ja ema austasid piiblit. Ka Dostojevskile jätab sügava mulje. Ta on kinnine , üksik, lugemiskirg. 1837 suri ema tüsistusse, 1839 sureb ka isa (väga sünge). Isa omaenda pärisorjad tapsid ta. Sellest tekib haigus: krambihood, areneb langetõbi (elu lõpuni). See tuleb sisse ka loomingusse. 1843 läheb inseneride kooli ( ametnik ). Kirjanikutööst ei loobu. Kaardimängukirg toob probleeme, võlad, depressioonihood.1847 aastast ühineb põrandaaluse Petraševski ringiga (poliitiline kukutustöö tsaarivalitsuse vastu). Loomingusse sisse igavene harmoonia . Ringiga ühineb nuhk, kes annab kõik üles. Ringi liikmed arreteeritakse. Saadetakse tolle aja kõige hullemasse vanglasse – Peeter Pauli kindlusesse. Dostojevskile määratakse 4 aastat sunnitööd (raudahelates). Jõudis loomingusse kannatusteema. Usk poliitilisse võitlusse kaob. Ainult lõputu headus võib inimkonna päästa(ohvrimeelsus, andeksandmine). 1859 jõuab Peterburi, kergem teoseid avaldada. Enne sunnitööd oli määratud surmanuhtlus. Armuandmine toimub alles pärast surmanuhtluse alustamist. 1867 abiellub Anna Snitkiniga. 1877 ostab maja Staraja Rustasse.
    Dostojevski lahkas üksikisiku ja ühiskonnavahelisi probleeme ja seoseid ning püüdis lugejale mõista anda, et ühiskonna vastu on raske võidelda. Dostojevski keskendub madalamale seltskonnale, Tolstoi kõrgemale.
    Looming
    Esimene töö trükituna on:
    Balzaci “Eugeni Grandet ” tõlge.
  • 1845 “Vaesed inimesed”. Räägib Peterburi väikeametniku rõõmutust, hallist elust. Probleem: kuidas sotsiaalne ülekohus hävitab inimeses headuse? ( kajastub ka järgnevates teostes). Inimese analüüsis läheb süvitsi. Nii noores eas selline teos kirjutada, suudab vaid geenius!
  • Jutustuste kogumik “Jutustused”. Teistsugused põhimõtted – kas mitte osa kurjust pole inimesega kaasa sündinud? Parimad “ Teisik ”, “Perenaine”, “Nõrk süda”.
  • Jutustus “Valged ööd”. Huumor sees, armastuslugu .
  • “Märkmeid surnud majast” – sunnitöö
  • romaan “Alandatud ja solvatud”. Inimese elu, tema käitumist ei juhi mõistus, vaid ka hetke tujud , alateadvus, andeksandmise teema süveneb. Seda on peetud “Vaesed inimesed “ järjeks.
  • 1866 “Kuritöö ja karistus ”.
  • “Idioot”. Peategelane vürst Mõškin, keda peeti idioodiks, sest tal olid teistsugused vaated. Ta oli liiga hea, lõputult hea inimene (alturist- vaste egoistile). Mõškin vaatas elu läbi lapse silmade, austas lapsi, lõputult helde, ei teinud inimestel vahet, tahtis aidata , abivalmis, lihtsameelne . Teised tegelased:
    Rogožin – võitlevad Mõšiniga Nastasja armastuse eest.
    Nastasja Filippovna – tahtis, et inimesed teda haletseksid, kaunis.
    Aglaja Ivanovna – egoist , kõik käib tema reeglite ja sõnade järgi, mõistis, kui hea Mõškin on.
    Varvara – tänapäevane inimene
    Väga palju tegevusliine. Põhiprobleem: Kas headus on alati hea?
  • “Sortsid” Suure viha raamat, negatiivne suhtumine revolutsiooni
  • “Nooruk”. Noore inimese elulugu, ei leia oma kohta
  • “Vennad Karamažovid” – jääb pooleli. Vastandab 2 poega (headuse ja kurjuse ). See lõpetab tema karjääri (võtab kokku)
    Lühike sisukokkuvõte "Idioot"
    I osa
    Fjodor Dostojevski romaan "Idioot" algab tegevusega Peterburi- Varssavi raudteerongis. Sel udusel ja niiskel novembrilõpu hommikul kella üheksa paiku liikus rong Peterburi poole. Teose peategelane vürst Mõškin saabus just Šveitsist, kus ta viibis üle nelja aasta vaimuhaigust ravides. Peaaegu terve, kuid ikka veel haiglase väljanägemisega vürst kohtas rongis kaht meest, kellega tal tuli järgnevatel aastatel tihedalt tegemist- Parfjon Rogožin & Lukjan Timofejevitš Lebedev.
    Rongilt maha astudes seadis ta ebakindlalt sammud Jepatšinite maja poole, ta ei tundnud ennast Venemaal eriti koduselt, ega teadnud täpselt kuhu minna. Öömaja oli ta endale õnneks leidnud, sest Rogožin pakkus oma suurt maja talle eluasemeks. Jepatšinite juurde läks ta kohe seetõttu, et oli teadlik, et kindraliproua Lizaveta Prokofjevna on temale kaugelt sugulane. Teda võeti seal algul külmalt vastu, kuid juba hetke pärast tajuti vürsti ausat hinge ja puhast südametunnistust-pealegi selgus, et ta oli idioot, ning see kõik tekitas Jepatšinites soojust. Peale kindrali ja tema proua tutvus vürst seal ka nende kolme võluva ja äärmiselt ilusa tütrega: Aleksandra , Adelaida ja Aglajaga. Viimane nimetatuist rabas vürsti oma iluga , kuigi veidi vähem, kui eelnevalt kindrali kabinetis nähtud Nastasja Filippovna pilt. Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast eluaastast peale valmistati ette kaheksateistkümneselt härra Totski armukeseks saama (härra oli muide neiule isa eest). Siis aga tõukas mees neiu eemale lootuses astuda kombelisse abiellu kindral Jepatšini tütre Aleksandraga. Selleks pidi mees vabanema Nastasja Filippovnast . Ta arvas , et kõige targem oleks too mehele panna ja nii oli ta nõus neiu isegi Ganjale maha müüma.
    Pärast Jepatšinite juurest lahkumist vürsti plaanid muutusid ta otsustas hoopis minna Ganja Ivolgini korterisse elama. Viimasel oli seal tuba üürida ja nii sai asi otsustatud. Seal tutvus vürst veel Ganja ema, isa, õe, venna ja teise üürilise Ferdõštšenkoga. Kõik väga erinevad inimesed, kellega ka hiljem tuli palju tegemist teha. Õhtul läks vürst kutsumata Nastasja Filippovna korterisse (nad olid muide päeval juba Ganja juures tutvunud). Seal oli väike kinnise ringiga kohtumine , kust kogu lugu hargnema hakkas, nimelt pidi sellel õhtul Nastasja otsustama, kas ta abiellub Ganjaga või mitte. Pärast segaseid ja pööraseid sündmusi otsustas Nastasja, et ta ei abiellu Ganjaga ega ka vürstiga, kes tegi talle sealsamas ootamatu abieluettepaneku (vürst nimelt armus temasse esimesest silmapilgust, nagu paljud mehed), vaid hoopis põgeneb Rogožiniga, et temaga hiljem ehk abielluda . (Muide Nastasja ei ütelnud vürstile ära, mitte sellepärast, et ta teda ei armastaks, vaid seetõttu, et ta leidis, et ta on liiga rüvetatud selleks, et siduda end nii hea ja puhta inimesega).

    II osa


    Paar päeva pärast sündmusi Nastasja Filippovna juures sõitis vürst Mõškin Moskvasse oma tädilt ootamatult saadava pärandi asjus. Ta viibis seal täpselt kuus kuud. Tema äraolek tekitas palju poleemikat ja halvakspanu Jepatšinite poolt, kellele ei meeldinud, et neid ärasõidust ei teavitatud. Peterburis levis vürsti kiire lahkumise tõttu palju kuulujutte, mis ajapikku hääbusid. Muide Moskvas otsis vürsti üles ka Nastasja Filippovna, kes oli Rogožini juurest põgenenud sooviga end Mõškiniga siduda, kuid juba varsti põgenes ta ka vürsti juurest, sest teda valdasid uuesti kahtlused, et ta rikub midagi nii puhast nagu vürst oli ära.
    Kui vürst saabus tagasi Peterburi teavitati teda koheselt Jepatšinite kolimisest suveks oma suvilasse Pavlovskis. Tänu Lebedevile läks Mõškinil korda kolida neile peaaegu kõrvalmajja. Pavlovskisse saabus vürst väga haigena, sest teda oli just enne ärasõitu tabanud haigushoog, mille kutsus esile Rogožin. Jepatšinid andestasid seetõttu talle ka ootamatu lahkumise • Peterburist ja hakkasid tihti teda oma külaskäikudega austama.
    Neil päevil süvenes vürsti armastus Aglaja Jepatšini vastu. Tema armastus Nastasja Filippovna vastu oli muutunud haletsuseks. Ka Aglaja hakkas ilmutama oma tundeid vürsti vastu, mis aina süvenesid. Kuigi nende suhtes ei puudunud ka tülid. Mitu korda suutsid nad nii tõsiselt riidu minna, et ei suhelnud üksteisega mitu päeva, ühekorra saatis Aglaja vürstile isegi kirja, et ta enam kunagi oma jalga nende majja ei tõstaks, kuid kõik need probleemid möödusid, sest tunded olid sügavamad, kui teod.

    III osa


    Kindraliproua kartus oma tütarde tuleviku pärast hakkas järjest süvenema (ma vihjan abiellumisele). Kõige enam kartis ta Aglaja pärast. Ta küll teadis tütre tunnetest vürsti vastu, kuid ei kütnud seda heaks, sest vürsti seisus polnud küllalt hea, tal polnud piisavalt raha ja ta kannatas vaimuhaiguse all. Lizaveta küll väga austas vürsti ja pidas teda oma heaks sõbraks, kuid sellest ei piisanud et too oleks võinud tema noorima ja ilusaima tütrega abielluda.
    Muide Pavlovskisse, kus nad kõik viibisid saabus ootamatult ka Nastasja Filippovna, Ta muidugi ei hakanud oma sealviibimist eriti avalikustama, sest oli häbistatud naine ja vähesed inimesed suhtusid temasse hästi. Kuid tänu mitmetele juhustele said vürst ja Jepatšinite perekond tema sealviibimisest üsna pea teada. See muidugi ärritas Aglajat, kuigi ta püüdis seda mitte välja näidata. Peagi hakkas ta saama Nastasja Filippovnalt kirju, kus too palus tal kiiresti vürst Mõškiniga abielluda.
    Vürst võttis enda juurde elama Ippoliti, kes oli juba väga haige ja pidi peagi tiisikusse surema. Noormees küll käitus temaga äärmiselt tänamatult, kuid vürsti hea süda sellest ei hoolinud. Poiss oli ennast juba hävitanud ja teisi endast eemale peletanud. Ta viis enese lõpuks nii kaugele, et kindlat surma ootama jäämata püüdis end vürsti kodus mitmete tunnistajate juuresolekul maha lasta. Püss ei läinud õnneks lahti ja nii pidi ta oma surma ikkagi veel edasi lükkama, kuni see varsti ise saabub.
    Enne intsidenti vaksalis muusikaplatsil kutsus Aglaja vürsti salaja hommikusele kohtumisele pargis rohelisel pingil. Seal nimelt tavatses Aglaja hommikuti istumas käia. Nii nad siis kohtusid järgmisel hommikul seal. Selgus, et Aglajal oli vürstile väga palju öelda. Ta palus vürstil endale sõbraks olla; teatas talle, et tahab kodust paljude asjade tõttu põgeneda ja on vürsti oma abimeheks valinud; rääkis pikalt Ippolitist; põhiliselt tahtis ta rääkida aga Nastasja Filippovnast. Nimelt tuli välja, et Nastasja saadab pidevalt Aglajale kirju (ta andis kõik kirjad ka vürstile lugemiseks). Kirjades püüdis Nastasja põhiliselt veenda Aglajat vürstiga abielluma.
    Nende jutuajamine vürstiga ärritas Aglajat väga ja lõpetuseks teatas ta vürstile, et kavatseb hommepäev Ganjaga abiellub ja temaga põgeneb. See öeldud jooksis tüdruk minema, kuid samal hetkel jõudis pingi juurde Lizaveta Prokofjevna, kes oli tulnud tütart otsima ja pidas nüüd maha tõsise vestluse vürstiga, kus ta tegi teatavaks kõik oma seisukohad ja püüdis teada saada, miks noored olid salaja kohtunud.
    Veel samal hilisõhtul pärast Jepatšinite kodust lahkumist, kus ta oli püüdnud Aglajaga kohtuda , mis muidugi osutus võimatuks, kohtus ta pargi ääres Nastasja Filippovnaga , kes teatas, et ta lahkub Pavlovskist, nagu vürst oli palunud .

    IV osa


    Umbes kaks nädalat hiljem kutsuti vürst Jepatšinite majja koosviibimisele, kus ta tegi plaanimatult Aglajale abieluettepaneku, kuid neiu naeris ta kahjuks välja. Ta muidugi vabandas hiljem selle pärast. Pean siiski rõhutama, et Aglaja ei olnud vürsti vastu üldsegi mitte nii ükskõikne, kui ta näidata püüdis...ta armastas vürsti väga,
    Aglaja kutsus pärast seda õhtut vürsti veel ühele koosviibimisele, kuhu oli oodata ka Belokonskajat. Õhtu eesmärk oli kõigile selge, kuigi mõnele mitte eriti vastuvõetav- sooviti teada saada, mida Belokonskaja vürstist, kui Aglaja kosilasest arvab . Ühesõnaga, kui Belokonskaja kiidaks vürsti heaks võtaks seltskond Aglaja peigmehe otse kõikvõimsa "vanamuti" käte vahelt vastu. Vanemad polnud nimelt ise võimelised otsustama, kas selles loos on midagi imelikku ja kui palju nimelt, või pole siin üldse midagi imelikku. Mõjuvõimsamate ja kompetentsete inimeste sõbralik ja avameelne arvamus kulus väga ära just praegusel hetkel, kus tänu Aglajale polnud midagi lõplikult otsustatud. Igatahes pidi ju vürst varem või hiljem "seltskonda" viidama, millest tal mingit aimugi ei olnud. Lühidalt öeldes: teda kavatseti "näidata", õhtu oli tormiline- oma tõusude ja langustega. Kuid kõigele pani punkti vürsti äkiline haigushoog, mille käigus ta kokku kukkus. Ka Belokonskaja ei kütnud Aglaja ja vürsti lugu heaks, leides, et noormees on küll hea ja aus inimene, kuid siiski liiga haige.
    Juba järgmisel hommikul kuulis vürst Aglaja kavatsusest minna Nastasja Filippovnaga kohtuma . Enne minekut läks Aglaja veel vürsti juurest läbi, et ta endaga ühes võtta. Rogožin lasi nad majja sisse ja juba esimesest ruumist leidsid nad Nastasja Filippovna. Naised suhtusid teineteisesse juba esimestest minutitest vaenulikult Algas üksteise süüdistamine ja maha tegemine, mis jõudis välja vürstile esitatud ultimaatumini- ta pidi valima » kumba ta tahab. Sellele järgnes suur segadus , mille käigus kõik üksteist valesti mõistsid. Vürst armastas ju Aglajat, kuid nähes suurt vihkamist ja kannatust Nastasja silmis tormas ta kahte kätt kokku lüües ja karjatades tema juurde, kuid oli juba hilja ! Aglaja ei talunud tema hetkelist kõhklust ja tormas toast välja. Vürst ehmatas seepeale ja jooksis Aglajale järele, kuid lävel haaras Nastasja tal ümbert kinni ja langes meelemärkusetult vürsti käte vahele. Muidugi jäi vürst tema juurde- sellest järeldati paljutki,
    Kaks nädalat hiljem oli kogu juhtunu muutunud juba kohalikuks anekdoodiks, mida kõik erinevates variantides teadsid. Selle kähe nädala vältel veetis vürst kõik päevad ja õhtud Nastasja Filippovnaga koos. Ta armastas Nastasjat, kuigi armastas Aglajat rohkem. Jepatšinite majas teda vastu ei võetud, kuigi ta püüdis mitu korda Aglaja jutule pääseda. Kõik vürsti tuttavad olid tema peale pahased, ega tahtnud teda tunda välja arvatud Jevgeni Pavlovitš, kes ei kartnud end tema külastamisega kompromiteerida. Õige pea lahkusid Jepatšinid Pavlovskist. Aglaja jäi haigeks . Vürst tahtis väga Aglajaga rääkida ja talle olukorda seletada, kuid see polnud kahjuks võimalik.
    Nastasja ja vürst pidasid abiellumise plaane . Nastasja oli selle pärast väga erutatud ja valis õhinaga pulmaks detaile välja ja tegi plaane. Vürst nii õhinas polnud, kuid kuulas Nastasjat ja püüdis osavõtlikust üles näidata. Vürst pani muide tähele, et Nastasja teadis väga hästi, mida Aglaja talle tähendas.
    Pulmadega oli niigi väga palju sekeldusi ja neid tuli veelgi juurde...Nimelt saabus Pavlovskisse Rogožin. Vürst kartis väga, et Rogožin teeb midagi äärmuslikku- näiteks tapab armukadedusest Nastasja. Ka Nastasja kartis seda. Vürst saatis kindluse mõttes pidevalt Nastasja majja saadikuid kontrollima, kas temaga on ikka kõik korras. Veel laulatuse hommikul oli kõik korras. Kui vürst kirikusse jõudis, nägi ta, et selle ette oli kogunenud suur hulk rahulolematuid linnakodanikke, kes tahtis lihtsalt kurikuulsat paari oma silmaga näha, kes laitis abielu, kes tuli niisama kaasa. Peale selle sujus kõik plaanipäraselt, kuni ilus, kuid närviline pruut oli väljunud tõllast. Ta märkas rahva seas Rogožini pilku. Teda haaras hullus ja ta jooksis Rogožini juurde anudes, et too ta sealt ära viiks. Nii jäidki pulmad katki. Vürst jäi pealtnäha rahulikuks, kuigi oli seesmiselt väga rahutu ja murelik.
    Järgmisel hommikul kell kaheks oli ta juba Peterburis ja pärast kella üheksat helistas ta juba Rogožini ukse taga kella. Keegi ei teadnud neist midagi. Vürst käis otsides ringi paljudes kohtades, kuni lõpuks viiekümne sammu kaugusel võõrastemajast, kus ta peatus sosistas keegi talle kõrva, et ta temaga kaasa läheks. See oli Rogožin. Nad läksid Rogožini majja. Kabinetti jõudes nägi vürst, et üle kogu toa oli tõmmatud paks roheline siideesriie, mille taha pääses kummastki otsast ja mis eraldas kabinetist magamisniši, kus asus Rogožini säng. Kõigepealt nad istusid ja rääkisid omavahel asjad selgeks, siis aga liikusid voodi juurde, kus lamas elutu Nastasja,

    Epiloog


    Kui uks mitu tundi hiljem lahti murti ja inimesed sisse tulid, leidsid nad tapja täiesti meelemärkusetult palavikus maas. Vürst istus liikumatult tema kõrval asemel ja libistas haige karjatuste või sonimise puhul iga kord väriseva käe kiiresti üle ta juuste ja põskede, nagu tahaks teda hellitada, või vaigistada. Aga ta ei saanud enam aru mida talt küsiti...
    Rogožin kannatas ära kaks kuud peaajupõletikku, ja kui paranes , siis ka asjaarutuse ja kohtuprotsessi. Ta andis kõige kohta otsese, täpse ja täiesti rahuldava tunnistuse, misstõttu vürst algusest peale kohtu alt vabastati. Ta mõisteti kergendavaid asjaolusid arvesse võttes viieteistkümneks aastaks Siberisse sunnitööle.
    Vürst sattus tänu Jevgeni Pavlovitši püüetele ja hoolitsusele jälle Šveitsi, Schneideri raviasutusse.
    Aglaja abiellus pagulaskrahviga. Hiljem ilmnes , et see krahv polnud mingi krahv, ja kui oligi pagulane , siis mingi tumeda ja kahtlase loo pärast. Järgnes veel hunnik üllatusi, millest võiks veel omaette raamatu kirjutada.
    Iga inimene leidis oma saatuse...

    "Idioot" Tegelased & nende iseloomustus


    Vürst Lev Nikolajevitš Mõškin - (peategelane) läbinisti hea ja aus mees, kes kohtleb ka teenrit nagu kindralit. Ta suhtub kõigisse ühtemoodi ja eelarvamusteta. Vaimselt väga haige mees, kes ei taha kellelegi haiget teha ise seeläbi kannatades. "Positiivselt hea inimene". Ta on nagu lihtsameelne laps, kes 26 aastasena "praktilist elu" veel ei tunne, ja ometi tark mees, kes suudab tungida elu ja inimhinge sügavustesse. Mõškin põgeneb armastuse eest, kuid ta on mees, kes jääb oma tõekspidamistele truuks ka siis kui teda ümbritseb kaos ja ta isegi on sinna kaosesse kadumas .
    Rogoiin Parfjjon - Mees, kes on valmis ka raha eest endale armastust ostma. (Lai ja lame nina, kandiline nägu, kitsad huuled, mis kiskusid alatasa ülbele, pilkavale ja koguni tigedale muigele. Otsaesine oli kõrge ja kaunilt kumer, parandas muljet näo tahumatust alaosast. Nägu oli surnukahvatu ja andis talle kurnatud ilme ja mingi valulise kirglikkuse varjundi, mis polnud kooskõlas jõhkralt häbematu muigega ja terava, upsaka pilguga.) Tema kõige iseloomulikum joon oli minna " viimse piirini " nii armastuses kui ka vihkamises. Ta oli miljonäärist kaupmehe poeg, kelle elu keskpunktiks kujunes armastus Nastasja Filippovna vastu. Ta on kindel, et armastust saab osta nagu kõike muud siinilmas, kui aga ei saa osta leidub väljapääs kõige primitiivsemas, toores vägivallas. Rogožin tapab kirglikult armastatud Nastasja Filippovna.
    Nastasja Filippovna - Vapustavalt ilus naine, kes võlub paljusid mehi. Juba 18 aastaselt oli ta Afanassi Ivanovitš Totski kasvandik ja armuke . Ta oli teda selleks ette valmistanud juba 12-st eluaastast peale. See kõik vähendab tugevasti noore neiu enesehinnangut. (Pimestavalt ilus naine hea hariduse, peene mõistuse ja tundliku hingega, kelle võlu kütkesse satub igaüks, kes teda näeb, -ja kes on sügavalt Õnnetu, sest ta on rikka mehe armuke, kahemõttelise kuulsusega naine, jälgi "äri" objekt. Ta on tugevate psüühiliste kompleksidega naine. Ta peab end tõeliselt langenud naiseks ja suureks patuseks ega süüdista oma rikutud elus kedagi peale iseenda. Uhkus ja haiglane enesearmastus ning eneseusalduse täielik puudumine kujundavad kangelanna põhimõtte: mida halvem, seda parem. Sügav hingepiin , salvav iroonia , irvitamine kõige kalli üle, sihilik vulgaarsus ja hüsteerilisus ning deklareering: " Ma olen Rogožinile paras paariline!" omandavad päevast päeva järjest suurema kaalu Nastasja Filippovna käitumises, teevad temast vaimselt haige inimese, muudavad ta elu täiesti talumatuks. End halastamatult hukutades ja oma enesepõlguses viimse piirini jõudes hülgab Nastasja Filippovna oma ainsa pääsetee - vürst Mõškini puhta ennastohverdava armastuse - ning läheb ära Rogožini juurde, kelle pimedal kirel on üksainus lahendus (mida kangelanna väga hästi teab), üksainus lõpp - tapmine .
    Kindral Ivan Fjodorovitš Jepatšin - 56- aastane kindral. Tõusik, kes soovis elada mugavalt & peenelt. Mees, kes kadestas kõiki kes sellega hakkama sai, eriti Totskit. Ka tema soovib saada Nastasja Filippovna armukeseks, kinkides selle tõestuseks talle "imetlusväärse pärlikee, mis läks tohutult maksma". Heatahtlik , sõbralik & kahtlustav mees, kes elas oma naise võimu all. Ta jättis endale alati taganemisruumi. Omakasupüüdlik, kuid mitte isekas . Kergesti ümber sõrme keeratav & kiiresti oma arvamust muutev. Armastas väga oma tütreid ja imetles naist.
    Lizaveta Prokofjevna - Kindral Ivan Fjodorovitš Jepatšini abikaasa & vürst Mõškini kaugelt sugulane. Naine, kellel olid kindlad põhimõtted ja kes pühendas end täielikult oma tütarde heaolule. Väga temperamentne , äkilise loomuga ning isegi hüsteeriline- tüüpilise venelase tunnused, õnneks andestava ja vigu tunnistava loomuga. Tema jaoks oli seisus ja sellele vastavalt käitumine väga oluline. Väga valiv inimene, kelle väimeheks ei kõlvanud ka headuse kehastus vürst Mõškin. Hea inimene, kes millegipärast tihti püüdis seda varjata. L.P. tähtsaim lause, teose lõpulause, võtab hästi kokku vürst Mõškini "peamise idee": "Aitab vaimustumisest, aeg on nüüd mõistuse häält kuulda võtta. Ja kõik see, kogu see välismaa, kogu see teie Euroopa, - kõik see on palja^ fantaasia...pidage mu sõnu meeles, küll te ise näete!"
    Aleksandra Jepatšin - Kindral Jepatšini & Lizaveta Prokofjevna vanim tütar. Rõõmsameelne tütarlaps, kes armastas väga oma ema ja oli lausa lahutamatu oma õe Adelaidaga, kuigi ka noorim õde veetis nendega palju aega.(Mängib klaverit , loeb ja õmbleb). Muide oli ta vanemate poolt peaaegu 99% ära lubatud Totskile- see aga erinevatel põhjustel ei Õnnestunud. Aleksandra oli hea, mõistlik ja väga leplik tüdruk, kes ei vajanud suurt rikkust ja hiilgust ja kes oli rahumeelne ja "ideaalne abikaasa". Ta oli ka väga ilus, kuigi mitte säravalt ilus.
    Adelaida Jepatšin - Kindral Jepatšini & Lizaveta Prokofjevna keskmine tütar. Adelaidale meeldis väga maalida-portreesid ja maastike, kuigi ta ei lõpetanud neist ühtegi. Uudishimulik ja rõõmsameelne tütarlaps. Väga ilus! Väga lõbus ja heatujuline tüdruk, kes ei karda oma arvamust avaldada, aga hindab ka teiste omi. Tema vanemad olid lubanud ta panna mehele vürst Š-le. Adelaida ütles oma kõige tähtsama ja arvatavasti tabavaima mõtte Nastasja Filippovna kohta: "sellise iluga võib maailma segi pöörata".
    Aglaja Jepatšin - Kindral Jepatšini & Lizaveta Prokofjevna noorim tütar. Haruldaselt ilus tüdruk!!! Vürst Mõškin ütles ta kohta:" Peaaegu nagu Nastasja Filippovna, kuigi hoopis teist laadi !" Väga keerulise ja raske iseloomuga neiu. Ta paiskas pidevalt õhku iroonilisi märkusi ja teravmeelsusi, kuid ka hulgaliselt vihjeid, näiteks tema poolt tihti mainitud Cervantese "Don Quijote " & Puškini luuletus "Maa peal elas vaene rüütel" andis võime mõista vürst Mõškini karakteri ning tema ja Aglaja suhteid. Iroonilised vihjed Dumas'i poja "Kameeliadaamile" aitavad mõista Totski ja Nastasja Filippovna liini jne. Ta on väga vastuoluline isiksus. Naine, kes varjab oma tundeid viimase võimaliku hetkeni. Talle meeldis väga endale kalleid inimesi narrida ja kritiseerida- isegi mängida nende tunnetega. Hea ja aus inimene, kes millegipärast püüdis oma parimaid iseloomu omadusi varjata. Ta mängis "karmi tädi", kuid tegelikult oli ta sügavate tunnetega, õrn naisterahvas , kes vajas armastust ja tuge, nagu kõik teisedki. Inimene, kes tegi tihti vigu, kuid suutis need enne kahju tegemist veel olematuks muuta.
    Nikolai Andrejevitš Pavlištšev - vürst Mõškini surnud õpetaja & isafiguur, kes kandis oma eluajal tema eest hoolt. Ta toetas teda surmani isegi majanduslikult ja seisis hea tema tervise parandamise eest.
    Afanassi Ivanovitš Totski - Kõrgemasse seltskonda kuuluv, kõrgete sidemetega ja päratult rikas mees. Mees, kes tegi oma 18-aastasest kasvandikust oma armukese(Nastasja Filippovna), valmistades selleks teda ette juba 12-st eluaastast peale. Ta soovis astuda "kombelisse" abiellu kindral Jepantšini tütrega. Totskit võib isegi pidada kurjuse allikaks selles romaanis. Ta on egoist, kes ei hooli teistest.
    Ganja Ivolgin - Kindral Jepantšinj auahne alluv, kes oli kunagi armunud Nastasja Filippovnasse, kuid hiljem vihkas teda omaenda tegude avaliku omakasupüüdlikuse pärast, kuigi ta ei suutnud keelduda siiski 7500 kaasvara-rublast ja nõustub temaga abielluma. Ta on mees, kes unistab kirglikult võimust ja jõust, mida saavutatakse rahaga . Ühesõnaga kasuahne ja isekas mees.
    Niina Aleksandrovita - Ganja ema, kes põeb väga oma pere pärast eriti mehe ja Ganja vigade tõttu. Naine, kes on allasurutud ja jõuetu, ning keda piinavad omaenda pereliikmete vead.
    Varja Ivolgina • Ganja 23-aastane õde. Tema ja ta abikaasa Ptitsõn omavad romaanis liigkasuvõtjatest väikekodanlaste rolli, kes on maailma ontliku halluse ja keskpärasuse kehastajad.
    Ivan Petrovitš Ptitsõn - Varja Ivolgina abikaasa ja Ganja parim sõber. (v.t. Varja Ivolgina)
    ( Kolja ) Nikolai Ivolgin - Ganja 13 aastane vend, kellest saab vürst Mõškini sõber, usaldatu ja postituvi.
    Ardalion Ivolgin Ardalionovitš - Ganja isa. Erukindral, kes on pahuksis joomisega. Ta on mees, kellel esineb harva selgeid päevi ja kelle eest peavad tihti tema lähedased välja astuma . Häbitu vana valetaja.
    Marfa Borissovna - Ganja isa armuke.
    Ferdõštšenko - Ganja üüriline. Mees, keda on raske mõista. Raske iseloomuga ja väga õel ja kuri inimene, kuid kes õnneks ei tee kellelegi erilist kahju. Ta külvab halba, ise sealjuures süüst puhtaks jäädes.
    Belokonskid - kindraliproua Jepatšini sõbrad.
    Ippolit Borissov - Ganja isa armukese tiisikuse haige poeg. Kolja parim sõber. Ta on surma ootel tigestunud mees, kes kasutab pidevalt vürst Mõškini raha, korterit ja aega. Ta nimetab ka vürsti peaaegu suu sisse idioodiks ja valab tema peale välja viha just tema headuse pärast. Ta on pessimist, kes arvab, et lähenev surm annab talle õiguse teha seda, mida ise paiemaks peab.
    Darja Aleksejevna - Totski ja Nastasja truu sõber ja seltsiline. Ka kindraliproua truu sõber, kelle heakskiitu too kõiges vajas.
    Vürst Š - Jeptšinite loodetav väimees (Adelaida) & vürst Mõškini hea sõber.
    Lukjan Timofejevitš Lebedev - Rogožini sõber. Igasuguse jõu, rikkuse ja ülemvõimu priitahtlik lakei, teeb mingi erilise vaimustusega igasuguseid alatusi ja võtab neist osa. Isegi inimestele, kellesse ta siiralt hästi suhtub (vürst Mõškin), teeb ta harjumispärase rõõmuga kurja. Kuid me näeme teda ka armastava ja kohusetruu pereisa rollis või siis niisuguse inimese osas, kes tunneb südamest kaasa hoopis võõrale ja kaugele murele. Valede ja kelmuste mees! Kaval libitseja !
    Jevgeni Pavlovitš Radomski - Kindral Jepantšini sõber.
    Antip Burdovskina - "Pavlištševi poeg" - uute mõtlejate juht.
    Vladimir Doktorenko - Lebedevi õepoeg.
    Keller - Juhm eruleitnand. Ta oli alati valmis kakluses osalema, selle vajalikkuse peale mõtlemata.

    "Idioodi" põhiprobleemid!


    ♦ Kas iluga võib maailma segi pöörata?
    ♦ Kas üdini hea saab eksisteerida koos pahedega?
    ♦ Kas ilu on võimalik müüa?
    ♦ Kuidas elada pahelises maailmas?
    ♦ Kas raha eest saab kõike osta?
    ♦ Miks inimesed varjavad oma tõelist olemust?
    ♦ Kuidas valida hea ja halva vahel?

    Sobivad mõtteterad!


    ■ Mida saab näidata, seda ei saa öelda,
    ■ Isegi kui maailm on lõpmatult kompleksne , nii et iga tõsiasi koosneb lõpmata paljudest asjaoludest ja iga asjaolu on kokku liidetud lõpmata paljudest objektidest, peavad olemas olema objektid ja asjaolud .
    ■ Mitte ühelgi viisil ei saa ühe olukorra olemasolust järeldada teise, temast täiesti erineva olukorra olemasolu.
    ■ Kui hea või halb tahtmine muudab maailma, saab see muuta vaid maailma piire, mitte tõsiasju; mitte seda, mida saab väljendada keeles. Lühidalt, maailm peab seeläbi ülepea teiseks muutuma . Ta peab nii öelda tervikuna kahanema ja kasvama. õnnelike maailm on teine kui õnnetute oma.
    ■ Surm ei ole elusündmus. Surma ei elata läbi. Kui igaviku all ei mõelda lõpmatut ajalist kestust, vaid ajastust, siis see, kes elab olevikus , elabki igavesti. Meie elu on niisama lõputu nagu meie nägemisväli on piirideta.
    ■ Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.
    ( Ludwig Wittgenstein)

    9. Juhan Liivi elu ja looming + 1 luuletus peast


    Juhan Liiv (1864–1913) sündis Alatskivil, õppis Naelavere külakoolis, Kodavere kihelkonnakoolis ning hiljem Treffneri gümnaasiumis. Töötas ajakirjanikuna "Virulase", "Sakala" ja " Oleviku " toimetuses (1885–1892). 1894 haigestus parandamatult ning elas kodukandis vanemate, sugulaste ja sõprade hoolel.
    Enne haigestumist oli peamiselt tuntud proosakirjanikuna. Kirjutas olustikulis-realistlikus laadis, ammutas ainet oma koduümbrusest ja isikliku saatuse motiividest. Pärast haigestumist kirjutas valdavalt luulet, samastudes oma loomingu ainega. Kirjutas sisendusjõulist realistlikku, napisõnalist ja tundeehtsat loodus-, isamaa- ja mõtteluulet, rõhutades olemise ning ühiskondliku elu vastuolusid. Luuletaja poolehoid kuulus neile, kes on allasurutud, alandatud või olemasolu piiril. Ta eitas kasuahnust, silmakirjalikkust, põhimõtete puudumist jmt. Liivi sotsiaalne protest on kõige tugevam tema mõttesalmides.
    Juhan Liiv on sündinud Kodavere kihelkonnas Peipsi -äärsel Riidma kandikohal. Vanemate elujärg oli kehv ja nii piirdus Liivi haridus 3 aastaga Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Otsustavat mõju avaldas Liivi kujunemisele aasta Virumaal Triigi-Avispeal: abistades oma kirjamehest venda õpetaja- ja vallakirjutajaametis, hakkas ta tundma huvi kirjanduse ja kirjanikukutse vastu.
    1885. aastal alustas Juhan Liiv tööd ajakirjanikuna. Ta pidas seda ametit vahelduva eduga ajalehtede "Virulane", "Sakala" ja " Olevik " juures. Neil aastail tegi ta ühtlasi katse täiendada oma poolikut haridust, kuid õppimine Hugo Treffneri gümnaasiumis piirdus vaid ühe talvega. Ikka ja jälle sai Liivile takistuseks tema püsimatus.
    Loobunud 1892. aastal ajakirjanikutööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabakirjanikuna. Ta üüris endale Tartus Hezeli (nüüdseks Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust. Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil (jutustused "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar", mõlemad 1893), kuid siis oli haigus arenenud nii kaugele, et Liiv tuli paigutada Tartu närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikkuse silmist ligi 10 aastaks.
    Haigusaastad tähendasid Liivile kodutust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja -tunnetatu luulendamist. Alles 1902. aastal jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "Noor-Eesti" tärkav kirjanikepõlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas tema loomingut.
    Tähelepanu ja tunnustus innustasid Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli juba hilja. Juhan Liiv suri 18. novembril 1913. aastal.
    Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880. aastaisse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894–1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.
    Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet.
    Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Haigusaastail oli kirjanik loodusega lähedastes suhetes. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon , vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Liiv sai ainet kõigist aastaaegadest, enim tundis ta enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus.
    Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast.
    Luuletaja tunnetas isamaa saatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik , selles põimuvad ahastus ja lootus. Ahastus Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast ning lootus helgemale tulevikule.
    Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukas ja isikupärane vaatenurk. Enamasti käsitlevad need tolle aja probleeme ning elunähtusi. Kirjanik astus välja moraali ja eetika nurikülgede vastu, milleks olid omakasu, rahahimu , lipitsemine, hoolimatus .
    Liivi luule haaravuse ja tundesügavuse alus on välismaailma muljete ergas taju ja selle esitamine enda saatustraagika kaudu.
    Proosas on Juhan Liivi peateos jutustus "Vari". Kirjaniku juhtmõte oli luua realistlik teos talupoegade ja mõisa suhetest. "Varjus" on oluline koht autori lapsepõlvemälestustel ja tähelepanekutel, tema arusaamadel õnnest, armastusest, haridusest, tööst ja ühiskonnast. Jutustuse peategelase Villu romantilised unistused, igatsused ja nende kokkuvarisemine tegelikkuse raskuste all on suuresti sarnased Liivi enda saatusega. Vari saab teoses sümboli tähenduse, osutades inimese saatuse ettemääratusele.
    Liivi tundeintensiivne luule avas uue lehekülje eesti luuleloos, näidates teed XX sajandisse.
  • Lev Tolstoi elu ja looming
    Anna Karenina põhiprobleemistik
    Tegevus toimub 19 saj. Venemaal ( Moskva , Peterburi). Olustikku on kirjanik kirjeldanud vähe, kuid tegevus toimub suurtes linnades, kus on iseloomulik linnaelu . Kirjanik kirjeldas hästi tegelaste välimust ja iseloomu. Sügava vaatluse all on inimsuhted ning nende arenemine. Mõjutused ühiskonnalt. Tegevusliine piisavalt, väljendanud oma mõtteid hästi, väga täpne ülevaade tolleaegsest Moskva, Peterburi ja maa-aadlist. Samuti täpne Venemaa olustik – väga tänapäevane- ajastul oleks nagu midagi viga, kõrgseltskonnal suur võim. Tegevusliinid vürtsikad. Vaatluse all erinevad inimtüübid. Romaan räägib abielu purunemisest. Perekonnaelu lagunemine kui üks osa reformijärgse Venemaa kaootilisest elust. Kujutab klassiühiskonda, mille ladvik äärmiselt egoistlik.
    Nüüd tähtsamad tegevusliinid:
  • Anna ja Vronski
    Anna on keeruline ja vastuoluline, samas kaunis, tark, õiglane ja elurõõmus naine. Vronskisse armumine ei suuda Anna oma meest petta külmavereliselt, tema kirglik tunne pole suurilmlik seiklus , vaid tõeline andumus, mis teeb elu Kareniniga võimatuks. Vronski pole Aleksei Kareninist väiksem , kuid teist laadi egoist, tema jaoks tähendab elu vaid naudingute vaheldust. Seepärast pole ka midagi imestada, et tema kirg Anna vastu jahtub. Ka Anna vaesustub oma tunnetes, ta ei suuda Vronski tütart, oma teist last armastada nii nagu Serjožat ja armastus Vronski vastu teisendub hüsteeriliseks kiivuseks. Seepärast ongi Anna lõpp nii kohutav. See on tingitud suuresti kõrgema seltskonna tagakiusamisest kui ka enda sisemisest kriisist. Enesetapuni viis mõistetav, kuid egoistlik puhang – perekonna ja inimlike sidemete purunemine . Anna käitumine on patt jumala kuid mitte inimeste ees. Seepärast ei ole inimestel õigust tasuda, seda võib vaid jumal.
    Anna sisemise traagika välised põhjused olid:
  • seltskond oli ta hüljanud
  • pidi poja hülgama
  • kõik suhtusid temasse vaenulikult
    seesmised põhjused:
  • armastas oma poega väga, ei suutnud leppida tema kaotusega
  • ei armastanud enam tõeliselt Vronskit
  • ei suutnud Vronski tütart armastada nii nagu Serjožat
    Anna valu ei tahtnud keegi näha, kõik süüdistasid teda. Tal viskas elust üle, seepärast tappis ennast. Anna ja Vronski sobisid minu meelest aadlikihti, mis oleks midagi vahepealset Peterburi ja Moskva aadli vahel.
  • Kitty ja Levin
    Levin oli Anna venna sõber, kellel oli eesmärgiks abielluda Kittyga. Kitty loobub tema ettepanekust, sest armastab Vronskit. Kui Vronski armub Annasse, on Kitty süda purunenud . Mõne aja pärast paranevad ka Kitty ja Levini suhted, nad abielluvad. Kitty jääb rasedaks, sünnib poeg Dmitri.
    Levin on tõeotsija, tark ja tahtekindel , usub tõelise õiglase elu võimalikkusesse ja otsib teed sellesse ellu. Tema kujunemine on aga pikaajaline õnnelik elu Kittyga ei päästa teda kibedaist mõtisklusist oma kaasaja üle, tõe kättevõitmatuse üle, pere kõige õnnelikemail päevadel viivad need mõtted ta enesetapu ääreni. Leiab väljapääsu “hinge tarvis”. Arvab, et ebaõiglast maailma saab parandada vaid kõlbelise enesetäiendamise läbi. Eeskujuks mitte ainult talupojakarakter, vaid ka talupoeglik elulaad . Kitty sobib hästi provintsiaadli hulka, Levin maa-aadli ja Moskva aadli vahele.
  • Serjoža
    Serjoža ema Anna armastab teda väga ning poeg ka oma ema. Ta hing on segaduses, kui ema ta maha jätab. Asi läks hullemaks siis, kui talle öeldi, et tema ema on surnud, kuid ühel päeval jalutab ta tuppa sisse! Peaaegu kuriteoga sarnanev kohtlemine pojaga Karenini majas on romaani üks dramaatilisemaid stseene. Oli näha, et ema ja poeg armastasid teineteist lõputult.
  • Dolly ja Stiiva
    Romaan algaski sellega, et perekonnas Oblonski on abielutüli, sest Stepan pettis oma naist ühe guvernandiga. Kui Anna saabub Moskvasse, suudab ta aga nende abielu päästa, mis on juba purunemise äärel.
    Dolly on väga heasüdamlik naine, ta ei hoolinud, kui halvas seisus keegi oli, vaid tundis alati kõigile kaasa. Kui Anna oli seltskonna üldise põlguse all, läks tema Anna juurde ja lohutas teda.
    Seoses Stephani ja Anna pattudega, jääb romaanist kõlama mõte, et mees võib petta, aga naine mitte.
  • Levin ja tema vend Nikolai
    Levin ei saanud oma vennaga just kõige paremini läbi, põhjuseks nende väga suur erinevus. Nikolai pisut häbenes ennast. Kui Nikolai on suremas, sõidavad Levin ja Kitty talle aga külla ning põetavad ja aitavad teda kuni surmani.
    Nikolai oli healt elujärjelt kõrvale kaldunud, ta oli vaene ja elas ühe lõbutüdrukuga, keda ta siiski väitis armastavat ja minu meelest ka armastas.
  • Aleksei ja Liidia Ivanova
    Pärast suhete purunemist Annaga, hakkab Liidia üha enam Alekseid külastama ning lõpuks kolib tema juurde – on temasse armunud. Aleksei oli tuim mees, kellele oli väga tähtis positsioon, poeg, üleliigne perekond pole tunnete tasandil tähtis, abielu on mõistuse abielu. Samas on Karenin elav inimene, mõnel hetkel võimeline tõeliselt kannatama ja armastama , kuid elureeglid suruvad tema headusepuhangu maha . Karenin peidab oma kannatused suurilma moraali kirjutatud ja kirjutamata seaduste varju ning inimene kannatab taas.
    Põhiprobleemid:
    • Kas armastuse pärast tasub perekonda hüljata?
    • Mis on armastus?
    • Kas ühiskond või mina?
    • Kas põgenemine on vastus?
    • Kas armastus on tähtsam kui perekond?
    • Kas mees võib petta aga naine mitte?
    • Kas ühiskonnal on õigus teisi hukka mõista?
    • Kas armastus esimesest silmapilgust on olemas?
    • Kas petmist on võimalik andestada ?
    • Kas enesetapp on lahendus?

    11. Henrik Visnapuu looming + 1 luuletus peast
    Kodust võttis Henrik Visnapuu eluteele kaasa hariduspüüded, milles vanemad nägid ainukest teed kindlustatud elu juurde. Saatus viis ta kokku Ingiga, kellest sai luuletajale tema elu ja loomingu hea haldjas .
    Henrik Visnapuu oli vabakutseline kirjanik. Aeg-ajalt otsis ta teenistust ka teistes ametites: teatridramaturgina, ajakirjatoimetajana, kultuurinõunikuna.
    Visnapuult on ilmunud 13 algupärast lüürikakogu, poeeme ja mitu valikkogu. Ta on tegutsenud kirjanduskriitiku ja esseistina (kogu "Vanad ja vastsed poeedid", 1921; koos J. Aineloga "Poeetika põhijooni", 1932), aga ka dramaturgina, kirjutades vabaõhunäidendeid mitmesuguste tähtpäevade ja kultuurisündmuste tarbeks.
    Visnapuu varasemat loomingut juhivad uusromantismist kantud otsingud. Ta lõi kaasa koguteostes "Moment Esimene" (1913) ja "Roheline moment" (1914), kus olid kesksed sümbolismi ja futurismi ideed. 1917. aastal liitus Visnapuu "Siuru"-rühmitusega, mille kirjandusliku märgi all ilmus ka tema esikkogu "Amores" (1917). See oli üllatav luuleraamat, mille menu ei olnud väiksem kui Underi "Sonettidel". "Amorest" iseloomustab autori julgus oma tunnete ja suhtumuste poetiseerimisel, sensuaalsus armastuses ja tundelisus looduslauludes. Tuglas on toonitanud "Amorese" terviklikkust, ta võrdleb seda värssromaaniga, mille peateemaks on hinge ja ihu omavaheline heitlus.
    1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu " Jumalaga , Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga.
    1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik". Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste vallas.
    Nagu eesti luules üldse, nii tuleb ka Visnapuu 20. aastate alguse loomingus esile elulähedane ajaluule. Kogudes "Ränikivi" (1925), " Maarjamaa laulud" (1927), "Puuslikud" (1929) ja "Tuulesõel" (1931) on valdav mõtte- ja koduluule. Neis kogudes mõtiskleb Visnapuu kodumaa olude ja elukorralduse üle, püüab süüvida rahva mõttelaadi ja võitleb ebajumalatega. 20-ndad on Visnapuu luules heitlikud aastad ja lõpevad tõdemusega, et ta ei suuda olla ühiskonnale tõekuulutaja ja kohtumõistja. Väsinud luuletaja pöördub järgmises kogus "Päike ja jõgi" (1932) looduse poole, otsides selle igavesest ringkäigust tasakaalu.
    Visnapuu viimased kogud “Esivanemate hauad” (1946),"Ad astra" (1947), "Periheel. Ingi raamat" (1947) ja "Mare Balticum " (1948) valmisid võõrsil. Need sisaldavad pihtimuslikke mõtisklusi aegade ja olude üle ning on täis kaotusevalu ja ahastust. Kõige terviklikum on neist "Ingi raamat", millesse luuletaja koondas surnud abikaasale pühendatud mälestuslaulud. See on nukker -pühalik jumalagajätt oma kõige armsamaga ja tema läbi ka kodumaaga.
    Visnapuu rikastas eesti luulet püsiväärtusliku tunde- ja mõtteluulega. Ta arendas edasi eesti luule keelt ja vormi, otsides neis uusi võimalusi.
  • Heiti Talviku looming + 1 luuletus peast
    Heiti Talvik debüteeris poeedina 1924. aastal, 1930. aastatel kuulus ta arbujate sõpruskonda. Talvikut eristab teistest arbujatest teravam ajastutaju ning ühiskondlike ebakohtade kriitika.
    H. Talviku esikkogu " Palavik " ilmus 1934. aastal. Kirjandusavalikkuse tähelepanu köitis selle uudne sümbolismist ja ekspressionismist kantud ainestik, mis ulatub traagilistest kaduvuse- ja meeleheiteelamustest hingepuhtuse igatsuseni. Kõrvuti olemisprobleemidega kujutab luuletaja ka boheemitsevat ulaelu, kasutab tõsistest asjadest rääkides võllahuumorit. Seejuures on Talviku värss lakooniliselt tihe ja sugestiivne, mõttekäigud puänteeritud. Luulekogu individualism ja minaelamused vastandusid varasemale elulähedusliikumisele kirjanduses.
    1937. aastal ilmus H. Talviku teine luulekogu "Kohtupäev". Selles arendas ta oma luulelaadi täiuseni. "Kohtupäeva" luuletused on riimileidlikud, sõnakasutus sisendusjõuline, värss epigrammiliselt lööv, teemad aktuaalsed . Luuletaja käsitleb elu sageli selle pahupidisuses, otsib ideaale inimese ja ühiskonna vastuolude kaudu. Ta ründab dogmasid ja nurinähtusi (näit fašism). Talvik kaitseb kultuuri tulevikku, seisab vaimse vabaduse eest, eitab orjameelsust kõigis selle ilminguis.
    Vaatamata loomeaja lühidusele, kuulub H. Talvik eesti luuleklassikute hulka.
  • Anton Tšehhovi elu ja looming
    Anton Tšehhovi elu ja novellid
    1860-1904
    Elu:
    Pärit Taganrogist, „See oli linn, kus isegi koerad läksid igavusest hulluks.“ Vanaisa oli pärisori, töötas end ise üles ja ostis pere pärisorjusest vabaks. Mõisnik kinkis ka tütre: teda ei suutnud vabaks osta. Isa oli väikekaupmees. Võimukas, karm, lapsed pigem austasid, kartsid teda kui armastasid. Ta mängis ka viiulit ja laulis kirikukooris. Ema oli leebe, tagasihoidlik, kunstnikuhing.
    Õppis kohalikus gümnaasiumis. Talle oli vastuvõetamatu sealne vangladistsipliin. Selle vastandiks süvenes tema teatri- ja kirjandushuvi. Isa pankroti järel kolib pere Moskvasse, Tš jääb maha, et gümnaasium lõpetada. Samal ajal töötab koduõpetajana, et peret abistada. Moskvas astub M. ülikooli arstiteaduskonda. Õpingutesse suhtub väga tõsiselt, samas süveneb kirjandushuvi. Hädad tervisega : süveneb tuberkuloos ; võitleb, püüab mitte välja teha.
    1890 Sahhalini saarele, et tundma õppida sunnitööliste elu. Mõjub tervisele tõsise põntsuna. Pärast seda jääb püsima väikelinna ja ostab Melihhovosse mõisa. Sukeldub ka ühiskonna ellu, aitab näljahädalisi, võitleb koolera levikuga . ~10 aastat Melihhovos, see periood kirjanduslikus mõttes väga viljakas.
    Arstid leiavad, et peaks minema Euroopasse ravile Pr. sanatooriumisse. Müüb mõisa ja suundub Krimmi Jaltasse. Aeg-ajalt sõidab Moskvasse, seal kultuur. Tihedad sidemed ka Moskva Kunstiteatriga, kus lavastatakse palju tema töid. Leiab sealt ka palju sõpru.
    1901 abiellub Moskva Kuntsiteatri esinäitlejanna Olga Knipperiga. Keeruline suhelda, kuna elukohad erinevad. Vaimsel tasandil sarnased: mõistavad üksteist. Tervis halveneb. Ravireis Saksamaale. Ei päästa, sureb. Maetud Moskvasse Novo–Devitši kalmistule.
    Novellid:
    Algusest peale väga viljakas autor. Alustab lühijutustustega, mis ilmuvad varjunimede all Antoša Dšehhonte, Inimene Ilma Põrnata, Minu Venna Vend. Küpses perioodis kritiseerib varasemat loomingut. Esialgsete lühikeste humoorikate palade keskmes kultuuritud labased väikeametnikud, 80-ndate keskpaigas muutub looming tõsisemaks: näitab kuidas põrkuvad erinevad maailmavaated, püüab elu sügavamalt lahti mõtestada ning sisse tuleb üksinduse teema. Kirjanikuna jääb vaatlejaks, ei jaga hinnanguid. Seadis endale ülesandeks näidata inimpahesid eri nurga alt. On seisukohal, et tema ajastu probleem: inimene lepib oma näruse eluga, ega püüa lahendust leida, seda kuidagi muuta. Tšehhovit häirivad in., kellel puuduvad ideaalid: nad ei ela, vaid olesklevad. Tema arvates on kirjaniku esmane ülesanne tingimusteta, aus tõde.
    Tšehhovi novelliloomingut iseloomustab: 1)ta ei tunne kaasa oma tegelastele, naerab nende üle: nad ei tee midagi, et oma elu paremaks muuta; 2)puäntlikud lõpud(„Rõõm“); 3)kasutab situatsiooni-, aga ka karakterikoomikat; 4)looming väga satiiriline : tuleb sisse naer läbi pisarate ; 5) novellides tavaliselt kajastub argielu, Tšehhov näitab, et ka igapäevaelus leidub palju traagikat.
    „Rõõm“ – poeg läheb vanematele külla ja on väga uhke, kuna temast kirjutati ajalehes =>jäi purjus peaga vankri alla. Näitab kui hale peategelane on.
    „Paks ja peenike “ – kaks vana sõpra saavad kokku. Paks teatab, et on jõudnud elus heale järjele. Seepeale hakkab peenike lömitama, pugema , lipitsema, kuigi paks seda ju üldsegi ei nõua. Teos näitab, kuidas inimene laseb end ise alandada.
    „Ametniku surm“ – väikeametnik aevastab teatris, kogemata pritsib sülge ees istuva kindrali kiilaspeale. Hakkab lakkamatult vabandama, läheb talle isegi koju järgi. Kindrali meelest on see pisiasi, kuid väikeametnik sureb ahastusest, sest on kõrget inimest solvanud.
    „Vanka“ – sisse tuleb südamlik huumor. See on lugu väikesest poisist, kellel on raske mure, mida otsustab vanaisaga jagada. Selleks kirjutab talle kirja, aga vastust ei tulegi, sest poisike kirjutas ümbrikule: „Maale vanaisale.“
    „ Kurbus “ – lugu vana viletsa tervisega voorimehest, kes kurdab oma muresid hobusele , kuna teised ei tee temast välja.
    „Palat nr.6“ – ühes väikeses linnas ja ka selle asutustes vohab korruptsioon . Linnahaigla tingimused on all pool arvestust, vaimuhaigeid isegi pekstakse. Peaarst Ragin näeb neid probleeme, kuid ei suuda nendega võidelda. Ta leiab, et kui probleemi ei tunnista, pole seda ka olemas – Ragin üritab sellest kõigest kõrvale vaadata. Ta hakkab oma tegevusetusele õigustust otsima ja jõuab seisukohtadeni, et kannatusi polegi vaja leevendada, kannatused on üllad ja annavad elule sisu; in vabadus on sisemine küsimus, vaba saab olla igal pool – kuid ta ei jää lõpuni endale kindlaks. Alles siis, kui ta ise suletakse palatisse nr.6 (kuna ta esitas seisukohti, millega teised nõus polnud, tema mõttemaailm oli teine), saab ta aru oma teooria valedest motiividest.
    „Palat nr.6“ ei ole paljalt arsti ja haige lugu, see sümboliseeris tolleaegset olukorda Venemaal: korruptsioon, vaestele ei pööratud tähelepanu, oma tegevuste õigustamiseks loodi kahtlaseid teooriaid ; kõik, kes erinesid massist eraldati ühiskonnast.
    „Jonõtš“ – lugu arstist, kes teeb läbi allakäigu, jõudes välja täissöönud väikekodaniku elulaadi juurde.
    „Inimene vutlaris “ – õpetaja Burkin jutustab oma kolleegist , kreeka keele õpetajast Belikovist, kes riietas end alati justkui kookonisse. Talle saab hukatuslikuks armastus. Belikov kaasõpetaja õe Varvaraga, kuid näeb teda jalgrattaga sõitmas ja arvab, et see ei ole naisele sünnis. Varenka vend lükkab Belikovi trepist noomimise pärast trepist alla, mispeale Varenka ise naerab. Kuu aja pärast B. sureb „häbisse“, pettunud inimestes.
    Kas on võimalik saavutada täiuslikkusele lähenevat elu, õnne? B. kartis elu, kõike uut, ta püüdis ka oma mõtteid vutlarisse peita . Võib olla ta arvas, et kui ta elab täpselt normide järgi, peab kinni igast reeglist, elab justkui kastis, on ta elu ilus ja õnnelik. Tema deviisiks ju kujuneski: „Kõik on ilus, kui ainult midagi ei juhtu.“ Kuid tegelikult tuleb viia võidule elu, mitte konutada kuskil karbis. Ainult nii võime tõeliselt õnnelikuks saada.
    „Karusmarjad“ – väikekodanluse kriitika. Lugu inimesest, kes elas kindlate reeglite järgi, teadis täpselt, mida tahtis. Unistas mõisast karusmarjaaiaga. Kui unistus täitub lakkab edasi unistamast, jääb olesklema. Tegelikult ta pettus, sest karusmarjad on hapud . Aga tema arvates head, ta ei tahtnud ühiskonnale oma pettumust näidata. Samas ei võta ta midagi olukorra parandamiseks ette, vaid oleskleb edasi.
    „ Daam koerakesega“ – Gurov, kes on oma senisest elust ära vaevatud , tutvub kuurordis noore abielunaise Anna Sergejevnaga. Neist saavad armukesed. Elukogenud Gurov arvab, et see on järjekordne armuseiklus, mis peagi ununeb, kuid hiljem nõustub Annaga. Anna peab oma armastust küll patuks, kuid leiab, et see on tema elu tõeline ja suur armastus. Nad hakkavad salaja kohtuma ning mõistavad, et armastus annab nende elule mõtte. Konkreetne lõpplahendus puudub.
    Ei suudeta otsustada. Sellest armastusest saab kutse valest vabanemisele, vabadusele ja õnnele. Nad usuvad, et see tuleb ja on juba lähedal. Kuid selge on see, et „lõpp on veel kaugel.“ Ainult mõtlemisest ja arvamisest ei piisa, tõelise armastuse nimel tuleb teha ohverduse, milleks kumbki neist veel valmis polnud, sest kui nad oleks endis kindlad olnud, oleks otsused lihtsamini ja kindlamalt tulnud.
    14.Marie Underi elu ja looming + 1 luuletus peast
    MARIE UNDER
    1883–1980
    Sündis Tallinnas kooliõpetaja tütrena. Õppis Tallinna saksa tütarlastekoolis ( 1891 –1900). Töötas lühemat aega " Teataja " talituses, seejärel oli vabakutseline kirjanik. M. Underil oli oluline koht rühmituste "Siuru" ja "Tarapita" tegevuses. Elas 1944. aastast sõjapõgenikuna Rootsis, kus töötas Stockholmi Teatrimuuseumis (1945–1957).
    Tuli luulesse armu - ja looduselamuste impressionistliku kujutajana. 1920. aastatel oli mõjutatud ajaluulest ja saksa ekspressionismist, hilisemas luules valitseb realistlik inimese, looduse ja ühiskonna süvakäsitlus. Underi luulet iseloomustab tundlik ja sõnavaralt rikas keelekasutus. Ta arendas edasi luule vormi ( sonett , ballaad, legend).
    Tõlkis saksa, vene, prantsuse, rootsi jm kirjandust.
     Marie Underi lapsepõlv möödus Tallinna agulikorterites, ühe vaestekooli katuse all, kus ta isa oli õpetaja, ning hiljem invaliididekodu trööstitus naabruses. Tallinna agulimiljööle vastandusid suved Hiiumaal Kassaris, täis suvist rõõmu ja looduselamusi.
    Oma lapsepõlvest on luuletaja meenutanud varast lugemiskirge ning sisemist vajadust “mõelda rütmis”. Õpingud saksakeelses tütarlaste elementaarkoolis süvendasid Underis huvi kirjanduse vastu. Esimesed luuletused kirjutas ta saksa keeles, saades innustust kirjandusõpetajalt ning Goethe ja Schilleri loomingust. Underi tõid luulesse kaks eesti kultuuri suurkuju : Eduard Vilde ja Ants Laikmaa . Vilde oli Underi värsikatsetuste esimene arvustaja; Laikmaa avaldas noore autori teadmata tema esimesed luuletused ajalehes “Postimees”. Nende aegade mälestuseks on jäänud meile Laikmaa pastellportree noorest Underist.
    Pärast esimese abielu purunemist sidus Under oma elu kaassiurulase, Võrumaalt pärit luuletaja Karl Arthur Adsoniga. Printsess (selle hüüdnime andsid Underile siurulased) leidis endale kogu eluks ustava Paaži ( Adsoni hüüdnimi).
    Marie Underi luule sai avalikkusele tuntuks “Siuru” rühmituse kaudu. “Siuru” kirjastuse vahendusel jõudsid lugejateni tema esikkogu “ Sonetid ” (1917) ning vahetult selle järel “Sinine puri” (1918) ja “Eelõitseng” (1918).
    Need raamatud moodustavad temaatilise ja tunnetusliku terviku, mille sisuks on armastus- ja looduslüürika. Underi eluvaade on impressionistlik, seal pulbitseb armastus kõigis oma hinge- ja meelterõõmudes. Luuletaja esikkogu sonetid üllatasid lugejaid julge sensuaalsuse ja armastusjoobumusega. See on äärmiselt vitaalne, värve ja tundeid pillav luule. Underi ahas luuleruum piirdub koduaia terrasside, treppide, lillede ja üksikute mererannavaadetega, kuid kõigele sellele annab mõõtme piiritu armastustunne. Kirjanduskriitik Jürgenstein hoiatas, et eesti tundmusi ei tasu soneti liistule koolutada. Under tõestas vastupidist. Tema sonetid on riimikerged ja kujundirikkad.“Sonettide” menu julgustas Underit avaldama ka varasemat luulet. Selleski on ta valdavalt isikukeskne, joobunud elust, armastusest, lastest, loodus- ja linnamaastikest.
    1920. aastate algus tähistas ajaluule võidukäiku eesti poeesias. Underi luuletuskogud “ Verivalla ” (1920) ja “Pärisosa” (1923) on varjutatud sõjakoledustest, surmameeleoludest ning ühiskondlikust surutisest. Luuletajat ei vaimusta enam koduaia ilu ega noor armastusele puhkev hing; teda rõhuvad suurlinna umbne vaim, tänavail liikuvad sõjainvaliidid. See on otsekui verivalla kistud haav ning sunnib luuletajat küsima, mis on inimese pärisosa siin maailmas ja elus.
    1920. aastate keskelt algas Marie Underi luule kõrgaeg. Ta leidis sisemise tasakaalu elus ja luules. Üksteise järel ilmusid luuletuskogud “Hääl varjust” (1927), “Rõõm ühest ilusast päevast” (1928), ballaadide ja legendide kogu “Õnnevarjutus” (1929), “Lageda taeva all” (1930), “Kivi südamelt” (1935).
    Seda perioodi sobib iseloomustama mõttelüürika raamat “Kivi südamelt”, mis sisaldab rohkesti elu- ja enesevaatlusi ning pihtimusi. Luuletaja ellusuhtumist ja maailmavaadet läbib tung vaimsele uuestisünnile ja puhastumisele, soov vabaneda maskidest, elu pealispinna petlikkusest. Selleks et puhastuda, tuleb veeretada kivi südamelt.
    Ballaadide ja legendide kogu “Õnnevarjutus” aine on pärit rahvaluulest ja Piiblist. Underi lüroeepikat ühendab inimsaatuste traagilisuse tunnetus. Ballaadides on ta meisterlikult ühendanud muinasjutulise ja realistliku alge. Need on keeleliselt rikkad ja viimistletud teosed, milles autor jutustab merineitsi ja noore peremehe armastusest (“ Merilehmad ”), kiivusest (“ Tuudaimimarjad ”) või inimnahkadega kaubitsejast (“Nahakaupleja Pontus ”).
    Underi viimaseid luulekogusid varjutab sõja- ja põgenikutraagika. “ Mureliku suuga” (1942) on vastuhakk vägivallale ja hävingule; “Sädemed tuhas” (1954) ja “Ääremail” (1963) on kantud sünnimaa kaotuse valust, kojuigatsusest ja mälestustest. Nende kogude luuletusi iseloomustab lihtsus, vahenditus ning sisemine pingestatus.
    Marie Underi luule uurija Erna Siirak on kirjutanud:
    “Marie Underi luulelooming kuulub XX sajandi eesti lüürilise ja lüroeepilise luule põhivara hulka. Nagu Tammsaare eesti proosas, nõnda on Under eesti luules öelnud palju inimesest inimesele.”
     
    15.  Eepika olemus ja romaan ning selle liigid
    Eepika on kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi . Eepilises teoses on esikohal jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Sündmustega tuuakse lugejani tegelas(t)e või autori mõtete, tunnete ja elamuste kaudu. Eepilised ehk jutustavad teosed on tavaliselt kirjutatudvabas kunstilises keeles – proosas. Jutustava teose kolm põhitunnust on süšee, karakterid ja miljöö.
    Süžee autori kunstikavatsuslikest eesmärkidest lähtuv teose sündmuste tegelik järjestus. Sellel on kuus põhilist koostisosa :
    ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja –kohta;
    sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku;
    dispositsioon – teema arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng;
    kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt;
    pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni;
    konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konfliktide ja probleemide lahenduse.
    Kirjandusteose tegevustikku kannavad karakterid ehk tegelased. Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära. Karakterid väljendavad iseloomude tüüpilisi jooni, kuid nad peavad sarnastest tegelaskujudest millegi poolest ka erinema.
    Tegelasi liigitatakse püsivateks ja arenevateks. Püsiv karakter ei muutu teoses, tal on enamasti kõrvalosa. Ta väljendab kindlat inimtüüpi või on mingi idee teenistuses. Arenevat karakterit mõjutavad teised tegelased ja olukorrad, millesse ta satub.
    Kirjandusliku karakteri loomisel toetuvad kirjanikud tavaliselt elukogemustele, tähelepanekutele ja fantaasiale. Tegelastes võivad olla ühendatud erinevate inimeste iseloomujooned, kuid seejuures peab ta mõjuma eluliselt ja usutavana. Vahel loovad kirjanikud tegelaskuju mõne elust võetud inimese ehk prototüübi põhjal. Paljude Eesti kirjanduse suurteoste tegelastel , nagu “Tõe ja õiguse” Andresel ja Pearul või “Kevade” Tootsil ja Kiirel, on olnud algkujud. Kirjanik tavaliselt ei jäljenda prototüüpi, vaid esitab temast omapoolse kujutluse , jätab kõrvale inimese vähetähtsad iseloomujooned ja toonitab põhilisi. Karakteri loomisel on kõige tähtsam tema välimuse kirjeldamine, suhtumiste jälgimine ning keelekasutus.
    Teose tegevus toimub kindlas ajas ja ruumis. Miljööl puudub teoses enamasti iseseisev tähendus ja mõte. Seda kirjeldatakse peamiselt selleks, et iseloomustada tegelasi, põhjendada nende käitumist ning väljendada autori mõtteid. Miljööd kujutatakse nappide vahenditega, sest lugejale piisab üksikutest detailidest, et mõista tegevusaega ja –kohta ning seal toimuvaid muutusi. Pikki väljaarendatud miljöökirjeldusi kasutatakse kindlatel kunstilistel eesmärkidel: nii on võimalik ruum ja aeg elama panna, anda neile teoses tegelastega võrdne asend.
    Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt , vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell , lühijutt, valm, anekdoot jt.

    Romaan

    Ulatuslik jutustav kirjandusteos, mis on tavaliselt kirjutatud proosavormis (värssromaanid on haruldased ). Romaanile on iseloomulik avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku kujutamine. Vahel moodustab see mitmeköitelisi sarju: di-, tri-, tetra -, pentaloogiaid jne. Esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal. Mõiste ise tuli kasutusele palju aega hiljem: keskajal tähistati sellega kõiki mõnes romaani keeles kirjutatud teoseid. Valitsevaks žanriks kujunes see 19. ja 20. sajandil. Romaanil on palju erikujusid. Neid liigitatakse ainestiku (ajalooline romaan, armastusromaan, autobiograafiline romaan, biograafiline romaan, detektiivromaan, kelmiromaan, kriminaalromaan , rüütliromaan, seiklusromaan , suvitusromaan, sõjaromaan, ulmeromaan); kujutamisaspekti ( arenguromaan , filosoofiline romaan, olustikuromaan, publitsistlik romaan, psühholoogiline romaan, panoraamromaan, sotsiaalne romaan, uusromaan ); mahu (lühiromaan, epopöa) ja kujutuslaadi järgi (värssromaan, kiriromaan).Romaani mõiste tuli kasutusele keskajal ja tähistas algul kirjandusteost, mis polnud kirjutatud ladina, vaid mõnes romaani keeles. Ka antiikajal oli see kirjandusliik olemas, kuid mõistet “romaan” ei kasutatud. Antiikromaan oli ühteaegu armastus- ja seikluslugu: armunud, kelle teed ootamatult lahku viivad, elavad läbi hulga seiklusi, kuni viimaks jälle kokku saavad.
    Romaani kui kirjandusžanri tekke kohta pole ühest seletust. Selle eelkäijaks võib pidada proosajutustust. Esimene romaan kirjutati juba enne meie ajaarvamist. Valitsevaks žanriks kujunes see 19. ja 20. sajandil.
    Romaane saab liigitada mitmeti: Näiteks võib rääkida arenguromaanidest ja juhtumusromaanidest. Arenguromaanid kujutavad tegeles(t)e elu eri etappe . Neis uuritakse inimesi, asju ja nähtusi sügavuti, püütakse jõuda põhjuslike seosteni. Juhtumusromaanid koosnevad omavahel liidetud, sündmuste (juhtumuste, seikluste) kirjeldustest. Võrreldes arenguromaaniga, liigutakse seal otsekui mööda pealispinda.
    16. Ernst Hemingway elu ja looming + “Kellele lüüakse hingekella”
    Eluaastad 1899-1961
    Sündis Chicago äärelinnas arsti pojana. Tihedad kokkupuuted loodusega . See on loomingu sees. Tal on 2 põhiharrastust: küttimine ja kalastamine . Tihedad kokkupuuted ka indiaanlastega – sealt saab olulised tarkused. Tundis huvi ka spordi vastu ( poks ).On korduvalt tõsiselt vigastada saanud. Saab töö ajalehes reporterina I maailmasõja vabatahtlike armees , aga rindele ei läinud – oli ühest silmast poolpime. Lõpuks sai Punase Risti kaudu Euroopasse ning pääses ka rindele . Saab Itaalia rindel haavata . Tema mõtted sõjast tulles muutusid võrreldes endisega. Tekkisid küsimused sõja mõttetusest. Pärast sõda uuesti Euroopasse. Peatub Pariisis, väljasõidud Itaaliasse ja Hispaaniasse. Oli ajalehereporter. Tuleb Euroopast tagasi Floridasse. Käib Aafrikas küttimas. Paar reisi ka Hispaaniasse – tema teiseks huviks härjavõitlus. Elu lõpuaastatel tervis halveneb, jahiretkel saab silmale uue obaduse – see toob kaasa veremürgituse. Elab elu jooksul läbi 2 auto-, 2 lennu- ja 1 sõjaõnnetust. Ei olnud võimeline istuma. Elu viimased teosed tegi püsti seistes. Viimase osa elust luges . Mõjutused Turgenevilt, Tolstoilt, lemmik ka Jack London. Lõpetas elu enesetapuga. Inimesena oli Hemingway elurõõmus, kuigi kirjutab sõja muserdamisest.
    Kirjutab kadunud põlvkonnast – otse koolipingist I maailmasõtta ja peab osalema ka II maailmasõjas. Väidab , et noorus ja minevik võeti ära ja kriips tõmmati peale ka tulevikule. Suur osa ei saanud aru, ,mille nimel sõdivad. Tavaliseist sõdureist ei hoolita. Kirjeldab lõhestunud hingega inimest.
  • “Meie päevil”
    Peategelane sarnane Hemingway endaga – tahtmine võidelda pahede vastu – ei leia õiget väljundit. Läbimõeldud sõnakasutus, kirjeldusi pole. Keelega tehtud tõsist tööd. Tihti kordub üks ja sama motiiv, et selle olulisust rõhutada.
  • 1926 “Ja päike tõuseb”
    Peategelane Jacob – ajalehetoimetaja, sõjainvaliid. Sees palju autobiograafiat (peategelane kui mina tegelane). Armastus, naine meest ei taha, linnaelu, loogiline süzee puudub, kirjeldab, mis toimub inimeste hinge – ja mõttemaailmas, kibestumine, rõõmutu elu, tegelased ei suuda raskemeelsusest välja rabelda.
    Töö on see mis aitab muredega võidelda.
  • “Jumalaga relvad” (“Hüvasti relvad”)
  • “Surm pärastlõunal “
    härjavõitlus
  • “Aafrika haljad künkad”
    Aafrika teemaline reisikiri
    • võitlus fašismi vastu, hiljem puutub kokku reaalse võitlusega , toetab hispaanlasi vabadusvõitluses, annetab selleks ka raha.
  • näidend “Viies kolonn”
  • filmistsenaarium “ Hispaania maa”
  • 1940 “ Kellele lüüakse hingekella”
    Kõigis kolmes sees Hispaania teema. Viimases peategelane Robert hispaania vabadusvõitleja. Tegevus 4 päeva jooksul. Armub Mariasse. Robert saab surma. Sõnakasutus väga täpne. Peaosa teoses on arhitektuuril, mitte sisedekoratsioonil – s.t. kirjeldusi on vähe, tähtsam on sündmus. Sõdalaste eesmärk on tappa võimalikult palju vastaseid. Ütlevad, et võitlevad vabariigi nimel, aga tegelikult selle nimel, et endale kuulsust koguda.
  • 1950 “Üle jõe ja puude vilus”
    pettumus lugejatele ja kriitikutele, arvati, et kardab ennast. Inimese hingeline liigvarane raugastumine
  • 1952 “ Vanamees ja meri” (jutustus) – Nobeli preemia
    suur vaimustus , erilist sündmustikku pole. Peategelane kalur. Inimese võib hävitada, kuid teda ei saa võita. Ta pole loodud alistumiseks. Loodusjõud vastandatud inimesele. Kirjutab väga täpselt.
    • Pärast vananemist palju artikleid kirjaniku seisukohast . Ütleb, et kõik raamatud on mingis mõttes ühesugused. Raamat on hea siis, kui see, mis on raamatus räägitud, on palju tõelisem, kui elus. Lugejale peab peale raamatu lõpetamist jääma mulje, et see juhtus tema endaga. Autor peab lähtuma tõest
  • 1960 “Ohtlik suvi”
    viimane teos, härjavõitlus
  • Pärast surma annab abikaasa välja teose “Pidu sinus eneses”
    Kirjeldab Hemingway esimesi samme kirjaniku teel, palju portreesid jne. Elurõõmus, optimistlik.
    "Kellele lüüakse hingekella"
    Peategelane on vaid veidi üle kahekümne aasta vanune noor mineerija Robert Jordan. Ta saadetakse üle rindejoone - vaenlase tagalasse geriljasalka, missiooniga lasta rünnaku alguses õhku kohalik sild , kuid seda peab ta tegema täpselt rünnaku alguses, mis teeb ülesande väga raskeks.Ta kohtub paljude heade inimestega, kaotab paljud, kohtab oma elu armastust. Saades ülesandega ühelepoole, saab ta haavata ja jääb ülejäänud pääsenutest maha.
    Robert Jordan teejuhiks on hispaanlane Anselmo, kes aitab ta rindejoone taha ja viib kokku Pabloga, salgapealikuga. See mees on oma paremad ajad ära elanud: oli kunagi vägev fashistide hirm, kuid seal on ta juba päris raisus, ta on alla andnud, mures ja kardab surma. Kogu salga kõige nõrgem lüli tegelikult, kuid siiski pealik . Laagrisse jõudes kohtub Robert Jordan mustlase Rafaeliga (heasüdamlik,kuid veidi kergemeelne), Pablo vägeva naise Pilariga (tubli ja tark naine, tugevam oma mehest) ja salga noore kasvandiku Mariaga (19.a, põgenenud vang, siilipeaga (irw... siilisoenguga ikka) ja varsalik tüdruk, salgaga ühinenud siis, kui eelmise mineerija juhtimisel rongi õhku lasti). Mariasse armub Robert Jordan sealsamas ja Pilar kui võimetega mustlasmutt, teab. Ta näeb ette, mis Robertist saab ja mida on tarvis teha, kuid mehele ta midagi ette ei kuuluta.
    Anselmoga silda kontrollides saab Robert Jordan teada et vanamees põhimõtteliselt on tapmise vastu, kuid teeb seda kui vaja. See on peaaegu tema kreedo . Tagasiteel laagrisse kohtub Robert Jordan Agustiniga (tubli ja usaldatav mees, kuid ropendab hirmutavalt palju). Õhtusöögil kohtub Robert Jordan ka teiste meestega - Primitivo, Andrés, Eladio. Stseen : Pablo on silla õhkulaskmise vastu, väidab et see tõmbaks neile terve koorma sitta kaela. Pilar kuulutab seepeale end pealikuks, väites et Pablost pole enam üldse asja. Mehed on tema poolt. Mustlane arvab et Robert Jordan peaks Pablo maha laskma, kuid ta ei tee seda: tegelikult oli kogu probleem hoopib salgasisene asi. Pablost pole tõepoolest enam juhti, trotslikkust aga tal jätkub. Robert Jordan ei maga koopas - poeb magamiskotiga koopa taha ja Pilar pea et sõna otseses mõttes topib Maria talle kaissu.
    Hommikul lendab ringi palju hävituslennukeid. Robert Jordan paneb Anselmo teevalvesse, kohtub väärika Fernandoga (ülepingutatult kombekas, kuid õige). Pilar jutustab oma elust härjavõitlejaga Valencias - ta on hea jutuvestja.
    Hiljem, teel naabersalga pealiku El Sordo juurde, räägib Pilar Pablo korraldatud veresaunast, mille ta oma kodukülas pidi läbi elama, tapeti fashiste ja muidki. See on hoopis eraldi lugu, kuid haarav ja mõtlemapanev.
    El Sordo on poolkurt väärikas mees, missiooni olukorras võib temale loota küll. Tagasiteel tundub Pilar end veidi halvasti tundvat ja jätab noored kahekesi - need loomulikult kasutavad olukorra hästi ära. Unistused elust siis, kui kõik on möödas - see läheb üksikasjadeni ja Robert Jordan oma sügavates mõtetes isegi usub natuke, et kõik läheb õnneks. Algab vägev lumesadu , Anselmo istub kannatlikult valves ja külmetab. Ta on küll kohusetundlik , kuid ei tee vahet ohvitseriautode ja tavaliste autode vahel. Robert Jordan ei tea, et rünnak on lekkinud.
    Tagasi koopas, on Pablo juba eriti ülbeks muutunud, otsustatakse ta maha lasta, kuid too kuuleb pealt ja käitub nii mesimagusalt, et sest mõttest ei tule enam midagi välja. Pilar jutustab surmalõhnast ja tõestab sellega, et teab tõesti ühtteist. Näiteks teadis Pilar ette teise mineerija surma - selle, kellega rong õhku lasti. Rong on kogu salga parim mälestus ja kui ühtekuuluvuse sümbol.
    Tegelikult on surmalõhn ka Robert Jordani küljes, kuid seda Pilar ei ütle. Öö veedab Robert Jordan jälle Mariaga. Hommikul tapab Robert Jordan ühe ratsapatrulli, mis annab üleüldise alarmi - pannakse välja valvepostid ja ollakse valmis lahinguks. El Sordo poolt kostab tulistamist, mis teeb hinge haigeks - kõik tahaksid sinna appi minna, kuid päästa ei ole enam midagi. El Sordo ja ta mehed peavad küll vapralt vastu, kui hävituslennukitele neist vastast ei ole. Anselmo näeb seda pealt. Robert Jordan saadab teisele poole raporti , et rünnak ära jäetaks: lootusetu. Kuller teeb kõik, mis suudab, näeb palju vaeva kuid jõuab kohale liiga hilja. Rünnak toimub.
    Koopas aga varastab Pablo süütevahendid ja kaob kui tina tuhka. Vahepeal jõuavad teised end haigeks vihastada, kuid siis tuleb tagasi, ilma vahenditeta (need viskas kuristikku), kuid mõne lisamehega. Ettevalmistustel lahinguks tundub kõik olevat korras ja meeleolugi on lootusrikas. Lahingus saavad surma kõik Pablo mehed (see on kahtlane natuke, RJ-le tundub et ta tegelikult tulistas neid ise, et pääseda), Eladio ja Fernando . Plahvatus õnnestub, kuid Anselmo saab selles surma. Põgenemisel tulistatakse Robert Jordanit ja teised peavad ta maha jätma. Just seda Pilar ette nägigi ja hoolimata sellest et teadis ja sedagi, et pääsu pole ja Maria peab sellest üle saama, ei hoidnud ta seda ära. Läbivaks mõtteks on idee, et sa sured nagunii - tee aga enne nii palju ära, kui suudad. Raamat lõpeb, kui Robert Jordan, teades et temaga on kõik läbi, sihib fashistiohvitseri, kes El Sordo hävitamise eest vastutav oli.
    17. Remarque ` i elu ja looming + “ Triumfikaar ”
    Eluaastad 1898-1970
    Pärit Osnabrückist. Isa oli raamatuköitja. Võeti koolipingist sõjaväkke. Pärast sõda ei saanud majanduslikult jalgu alla. Töötas paljudes ametites (juhutööd). Kirjutas kadunud põlvkonnast – otse koolipingist I maailmasõtta ja ka II maailmasõtta. Noorus ja minevik võeti ära, tulevikule kriips peale. Suur osa ei saanud aru, mille nimel sõdivad. Tavalisest sõdurist ei hoolita.
  • 1929 I teos “Läänerindel muutusteta”
    Remarque öelnud : pole mõeldud süüdistuse ega pihtimusena: katse jutustab põlvkonnast, kelle hävitas sõda, isegi kui kuulid neid ei tabanud. Peategelased 18-19 aastased poisid – satuvad sõtta. Oma kaaslased surevad. Nad ei saa aru, miks nad peavad seal olema. Miks sõda peetakse? Peategelane tuleb kodust tagasi pettununa, sest ei suuda minevikku selja taha jätta. Kui läheb tagasi, ütleb, et talt on võetud ka tulevik. Rinne, kaaslaste hukkumine ja surmahirm . Loodus on see, kus inimene leiab lohutust. Romaan mina vormis, palju sisemonoloogi. Noortel poistel puudub usk endasse ja arengusse.
  • 1931 “Tagasitulek”
    1.romaani järg. Räägib neist, keda kuulid ei tabanud, kuid ometi kriips peal. Sõda lõppenud. Saksamaal revolutsioon . Inimesed peavad leidma tee uude ellu. Lihtsõduritest ei hoolita. Noored sõjas võltsideaalidega. Sõjast tagasi tulles mitte enam vaprad ja arad, vaid rikkad ja vaesed. Tagasitulekut hingelises plaanis ei toimu.
  • 1938 “Kolm sõpra” (Kolm seltsimeest)
    Sündmustik 20. lõpp, 30. algus. Tööpuudus, inflatsioon , enesetappude laine. Peategelased 3 sõpra, kes olid koos rindel . Sõjast tagasi tulles tundsid end kui kaevurid kokkuvarisenud kaevanduses. Fašism jõuab Saksamaale. Inimesed on kui puulehed , mida tuul kannab teadmata kuhu ja milleks. See on ka armastuslugu.
  • 1940 “Armasta oma ligimest ”
    Perekond kodumaalt välja, sees fašism, piinakambrid. Toob otsesõnu välja, et armastus on surmast tugevam. Peategelane (pagulane) saab teada, et naine kodumaal surmavalt haige. Läheb tagasi, kuid teab, et see on enesetapp.
  • 1946 “Triumfikaar”
    Ilma armastuseta siin elus oled kui laip puhkusel. Palju sees sümboolikat.
  • 1952 “Elusäde”
    Tegevus koonduslaagris sõja lõpus. Sealt tulles nähakse ilusat maja, millest järgi vaid fassaad. Üks sõdur küsib, kas nad on tõesti viimased inimesed maailmas. Teine ütleb, ei, esimesed.
  • 1954 “Aeg antud elada, aeg antud surra”
    peategelane see, kellel vaated muutuvad. Mees, kes kogu aeg olnud rindel. Arvab, et õige võidelda õigete ideaalide eest. Saksamaa saab lüüa, hakkab sõja olemuses tõsiselt kahtlema. Arvab, et võitlus, mida pidanud, pole õige. Lõpeb puändiga. Pannakse valvama vene partisane , otsustab lahti lasta. Sel hetkel, kui avab ukse, üks vabastatu tapab ta samast relvast, millega ta oli just enne tapnud saksa sõduri, kes partisane valvas.
  • 1957 “Must obelisk ”
    Tegevus 20 . lõpus Saksamaal, tööpuudus, inflatsioon. Peategelane peab väikest äri (hauaplaadid ja mälestusmärgid). Kriisisituatsioonides inimeste väiklus võib saada ülisuureks. Ka surm võib saada äriks. Teos fašismi vastu.
  • 1961 “Taeval ei ole soosikuid ”
    Sees surmateema. Peategelane naine, surmavalt haige. Lahkub sanatooriumist, et nautida aega, mis on järele jäänud. Tee viib kokku võidusõitjaga. Tekib armastus. Romaani lõpp üllatuslik. Mees sõidab end surnuks enne, kui naine sureb.
  • 1862 “Lissaboni öö”
    raamjutustus , pagulasteema. Noored inimesed, kes põgenevad fašismi eest. Teisalt inimesed, kes sõja pärast kannatada saanud.
    “Triumfikaar”
    Peategelaseks on saksa emigrant Ravic , endine haigla peaarst ja geniaalne kirurg . Ta elab illegaalselt Pariisis ja opereerib salaja prantsuse doktorite Veberi ja Durant ' eest, et elatist teenida. Ta elul pole viga midagi, võrreldes sellega mida paljud teised pagulased läbi peavad elama. Ometi on tal pidevalt igav, ta ~40aastane elu tundub olevat end ammendanud ja mees ei igatsegi midagi ergemat.
    Valitseb üldine minnalaskmismeeleolu, ta laseb end rutiinist kanda. Ühel õhtul satub ta tänaval kokku surnud silmadega naisega. Too on nagu kuju, hirmunud ja külm - Ravic võtab ta kaasa, veidi vastutahtsi, kahetsedes, et naisele tähelepanu pööras. Too aga haarab kinni esimesest veidi lahkemast näost. Ravici juures nad magavad koos, ja see tundub samuti nagu kõik muu veidi igapäevane, loomulik ja tavaline.
    Joan Madou, pärit itaaliast , elanud koos mingi mehega, kes vahetult enne surnud oli, on see poolsurnud naisenatuke. Ta elul ei näi enam olevat eesmärki, ta ei suuda jalul püsida. Ravic aitab teda veidi - elementaarsest inimlikust kaastundest. Läheb tema hotelli, klaarib omanikuga arved ja muretseb talle uue elukoha. Sellega peab mees asja unustatuks. Kuid Joan võtab jälle ühendust, tundes et Ravic on sel hetkel tema ainuke tugi. Mees aga ei mäleta enam ta nimegi, kuid leiab talle töökoha oma tuttava venelase Morozovi ööklubis. Sünnib suhe, mis elustab mõlemaid. Joan muutub taas normaalseks, Ravici igavene igavus näib kaduvat. Ometi närib teda kerge kahtlus , ta ei saa olla kindel et tunneb tõepoolest seda mida arvab, ometi tajub ta ka ise oma armastust Joani vastu. Ravic elab pagulasi soosivas hotellis "International"…mitte et see tähtis oleks aga järgmises raamatus on ka see sisse toodud.
    Ravici tunnetest ei ole väga kerge aru saada; kord on Joan talle ingel , kord tundub täiesti tühine - ta ei mõista naist lõpuni. Nende esimesel ühisel reisil - Rivierasse, on ka esimene tüli. Ravic arvab, et Joan eelistab talle glamuuri ja jätaks ta iga hetk, kui midagi paremat silmapiirile ilmuks. See paneb Joani vihastama - süüdistus oli täiesti alusetu. Nende kahe vahele tekib lõhe.
    Päevad hiljem aitab Ravic tänaval ühe õnnetuse ohvrit, reflektoorselt, ja ta arreteeritakse. Noh, oli siis vaja... Ülekuulajaks on Leval, politseinik , kellel Ravic isiklikult hiljuti oli sapipõie liigsöömise pärast välja lõiganud - khm, Durant' nime all muidugi, tolle suurest honorarist sai Ravic väljapressimise peale 2000, see võttis ihnuskoilt tüki küljest. Levalile rääkis aga igasugust soga kokku küündimatutest pagulasarstidest-soperdistest, mille tagajärjel-mõjul Levalile saab Ravic kolm kuud vangistust ja ta saadetakse riigist välja. Kogu selle aja jooksul armastus Joani vastu ainult kasvab, samas kui naine on kindel et Ravic teda enam ei taha ja elab juba teistega . Joani kergemeelsus meestega ja nende hoolimatu valik tekitavad temast küll üsna tühise pildi. Mõlemad küll armastavad veel, kuid taasalustamine ei olegi nii kerge.Nad üritavad oma suhet lõpetada, et kõik mööda saaks, ka see ei õnnestu.
    Samal ajal ilmub välja gestaapoohvitser Haake, keda Ravic sügavalt vihkab, tõeliselt julm mees. Ravic seab eesmärgiks sellest mineviku haavast lahti saada ja teeb end Haakega “tuttavaks” - too ei tunne teda ära. See on kättemaksuplaani kogu alus. Haake ei kahtlusta midagi, Ravic kasutab ära tema kiimalisust ja kõrvalise bordelli nime all sõidutab ta Haake metsa, tapab ära ja kaotab kõik jäljed. Tunneb end isegi hästi pärast - saavutus missugune.
    Joani katsed ära leppida ei vii kuhugi . Tema tollane elukaaslane, nõme argpüks ja hädakas, tulistab ähvardusel kogemata Joani. See kutsub Ravicu, kuid teda päästa ei ole enam võimalik. Stseen annab kinnituse et nad siiski veel armastavad teineteist. Joan sureb, Ravic laseb end täiesti ükskõikselt arreteerida.
    ***
    Samuti kui raamatus “Armasta oma ligimest”, esinevad üksikud stseenid erinevatest inimestest, millel sisu seisukohast suuremat tähtsust ei ole: “kummist” illegaalne aborditegijast vanamutt, süüdi paljudes surmades; vigane laps Jeannot, keda huvitab ainult kindlustuse raha ta amputeeritud jala eest; suht läbiv tegelane, dr. Veber, hea mees ja Ravici sõber; ahne ja saamatu dr. Durant; reeturlik õde Eugenie, tänu kellele Ravic lõpus kinni võetakse; lõbumaja järelevaataja Rolande, puhaste ideaalide ja eluplaanidega; sinise tagumikuga menukas libu; fatalistist intelligent Seidenbaum...
    Ravic kasutas erinevaid nimesid : õige nimi on Ludwig Fresenburg , erinevate arreteerimiste ajal on tekkinud Wladimir Wozzek, Neuman, Günther. Haakele esines Ravic von Horni nime all.
    Kahes raamatus on õhustik sarnane, ometi on peaprobleemideks erinevad asjad - Triumfikaares armastus, inimsuhete olemus ja armastuse võimalikkus sellisel ajal. Tüüpilised pagulusprobleemid - kuidas ära elada, on jäetud tagaplaanile. Teises raamatus on Kerni ja Ruthi armastus väga lihtne ja komplikatsioonideta, suurim probleem on ellu jääda ja kuidagi suuta elada ka nii rahututel aegadel.
    Kogu raamatus on tunda läheneva sõja külma hingust, autor toonitab tihti käärimist, mis tol ajal Euroopas toimumas oli.
    "Mõtlemisvõime rikub inimese võimaluse õnnelik olla." Tundub, et tegelaste elu võiks olla palju õnnelikum, kui nad endile asju keeruliseks ei mõtleks. Pidevalt on inimeste tõelised motiivid ja käitumiste põhjused kusagil peidus, ausust on vähe.
    Tegevusliinid:
  • Ravic ja Joan.
  • Ravici patsiendid
    Lõbunaised
    Lucielle, kes haiglas abordi tegemise pärast
    Kate Hegström (vähk) – surmale määratud
  • Ravic ja tema kolleegid
    Veber (Ravici sõber)
    Durant (tahab, et tema eest opereeritakse)
  • Haake ja Ravic
  • Ravic ja Morozov
    Põhiprobleemid:
    • Kas armastus korvab kõik?
    • Kas kodumaalt põgenemine on õige?
    • Kas kättemaksust võib teha elu eesmärgi?
    • Kas heategu jääb karistamata?
    • Kas sõda on väärt inimelusid?
    • Kas allaandmine on lahendus?
    • Kas südametunnistus eksisteerib?

    LÄÄNERINDEL MUUTUSETA
    Erich Maria Remarque
    Romaanis jutustatakse 19-aastase sõduri Paul Bäumeri lugu, kes peab Esimeses maailmasõjas võitlema Prantsusmaal läänerindel. Seitse kamraadi on koolivennad, kogu klass registreeris end patriootilise õpetaja õhutusel vabatahtlikult sõjaväkke. Kui jutustus algab, on endiste gümnasistide igasugune entusiasm haihtunud. Keegi ei mõtle enam kuulsusest ja aust. Nad istuvad kaevikus, pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlab suurtükimürin. Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, mis ei vii kumbagi poolt võidule lähemale, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: “Õudust saab taluda senikaua , kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema.” Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane.
    “Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju ; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota.”
    Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque’il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai “Vossische Zeitung” tuhandetelt lugejatelt kirju, milles sõjast osavõtnud Remarque’i kirjeldusi kas kiitsid või kritiseerisid. Romaan puudutas hella kohta – kaotatud sõja värsket haava – ja lõi poliitiliselt ülesköetud meeleollu sisse nagu pikne. “Läänerindel muutuseta” andis hävitava löögi ikka veel laialt levinud legendile, mille järgi Saksamaa ei kaotanud sõda mitte sõjaväljal lüüasaamise, vaid puuduva kodumaise poliitilise toetuse pärast. Paremäärmuslaste natsionalistlik ajakirjandus tegi kõik, et raamatut ja autorit diskrediteerida.
    Remarque’ile heideti ette, et ta ei ole ise sõjast üldse osa võtnud, teda süüdistati koguni kommunistliku propaganda levitamises. Natsionaalsotsialistid võitlesid romaani vastu kõikide vahenditega. Lewis Milestone’i poolt romaani järgi vändatud filmi Berliini esilinastusel 1930. aasta aprillis lasksid natsid kinosaalis lahti valged hiired ja süütasid haisupomme. Demokraatlik valitsus otsustas filmi lõpuks ära keelata põhjendusega, et see kahjustab Saksamaa reputatsiooni välismaal. Pärast natside võimuhaaramist rändas “Läänerindel muutuseta” natsionaalsotsialistidele ebasobivate raamatute avaliku põletamise käigus kohe tuleriidale. “Romaan on apoliitiline,” selgitas Remarque, “selle eesmärk ei ole patsifistlik ega militaristlik, vaid lihtsalt inimlik.” Juba raamatu moto viitab sellele. Ei süüdistust ega poolehoiuavaldust: “See on ainult katse kujutada sõjaaegse kadunud põlvkonna saatust – isegi kui ta granaatide eest pääses.” Romaani teemaks on küll drastiline kirjeldus, kuidas inimesed üksteisele veresauna korraldavad, aga teose suurim teeme on see, et ta näitab, kuidas sõda hävitab iga osavõtja sisemiselt ja teeb loomaks , kes reageerib veel ainult instinktiivselt, et eluga pääseda. Igatsetus tagasipöördumine normaalsesse ellu toob kaasa pettumuse: “Ma ei leia siin enam õiget asu, see maailm on mulle võõras,” kirjutab Paul rindepuhkuse ajal. Peaaegu kergendatult läheb ta tagasi rindele sõprade juurde, kes teda mõistavad. Nad kõik surevad, Paul üks kuu enne sõja lõppu: “Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: läänerindel muutuseta.”
    Erich Maria Remarque’i kümme aastat peale Esimese maailmasõja lõppu välja antud raamat “Läänerindel muutuseta” kirjeldab lakooniliselt ning sugestiivselt noorte meeste kannatusi sõjatandril. Erinevalt tol ajal massiliselt levivast natsionalistlikust propagandast puudus selles teoses sõja heroiliseerimine ja õigustamine. Kirjutati raamatki teistel põhjustel – Remarque püüdis vabaneda kirjutamise kaudu teda traumeerivatest mälestustest ning õhutada patsifismi, natsid valmistusid rahvast kaudselt ette Teiseks maailmasõjaks ning Kolmanda Reichi tuhandeaastaseks kestmiseks.
    “Läänerindel muutuseta” peategelane Paul Bäumer, noorukieas gümnaasiumiõpilane, kes koos sõpradega läks otse koolipingist nagu Henn Ahaski kodumaad kaitsma, tõdeb üsna pea, et rindeelu on hoopis midagi muud kui see, mida rääkis neile koolis Kantorek . Siin ei võitle Saksamaa Prantsusmaa vastu, puuduvad võitjad ja kaotajad . Sõjas püüab igaüks ellu jääda, õppides üsna varsti selgeks põhitõe “kas tema või mina”. Hoolimata sõjakoledustest ning läbielatust püüab Paul ning tuhanded teised noored leida ning säilitada oma inimlikkust keset turmtuld. Kas ja mil määral on see võimalik?
    Raamatut lugedes tundub, et Remarque püüdis igal leheküljel veenda lugejat sõja mõttetuses, selle ebainimlikkuses. Tegelased, väljarebituna igapäevaelust, peavad käituma kui loomad, võideldes ellujäämise eest. Kuid just turmtules ilmneb inimese tõeline loomus. Enam ei saa varjuda raha, positsiooni, inimeste varju. Inimene lahingus, võitlemas oma ellujäämise eest, on tema ise – kõige puhtamal kujul. Kas ta kaotab sellega oma inimlikkuse? Võib-olla hoopis vastupidi – ta muutub inimlikuks.
    Seevastu tsiviliseeritud maailma seisukohast kaotab inimene sõjas kõik oma inimlikud jooned, ta astub hetkega mitu lüli evolutsioonireas allapoole, temast saab tapamasin. Inimene sõjas ei suuda täita ühiskonnale vajalikke funktsioone - ta ei tarbi, ta ei tooda, vaid hävitab loodut. Remarque püüab illusiooni purustada, ta tahab näidata, et ka sõdur on inimene, vahest isegi parem kui tavaline. Sõdur ei näitle, ei poe maskide taha – ta ei saa seda endale lubada. Paul tunnistab , et ellujäämiseks peab ta mitte mõtlema toimuvast, lihtsalt üritada ellu jääda – vajaduse korral sõdima ning puhkusel koos sõpradega nalja tegema. Lahing, nagu iga teinegi ühine raskus, muudab inimesed üksteisele lähemaks, hoolivamaks, inimlikumaks, loob ühtekuuluvustunnet, solidaarsust. Kuid kas on selle saavutamiseks vaja sõda? Ei, kindlasti mitte.
    Remarque laseb Paulil raamatu lõpus surra. Ning mitte ainult surra, vaid olla selle päeva ainus hukkunu. Ajalehtedes ilmub pealkiri “Läänerindel muutuseta”, seda hoolimata reamees Bäumeri surmast. Kas see näitab ühe inimelu väärtusetust? Üks inimelu ei määra mitte midagi sõjas? Kas Remarque tahtis lõpuga näidata Pauli erilisust? Võib-olla soovis Remarque lihtsalt oma raamatu ebainimlikust etapist inimkonna ajaloost lõpetada kõige inimlikumal võimalikul viisil – lõpetada Pauli piinad. Sest sõjas kaotas nii mõnigi mees käe või jala, kuid haava, mida vinguvad kuulid ja mürsud, surevad kaaslased hinge jätavad, pole võimalik üle hinnata, sellega on võimatu edasi elada. Eriti kui kodus pole kedagi ees ootamas, pole elu, mida jätkata. Selline oli kadunud põlvkonna saatus. Ebainimlik.
    “Läänerindel muutusteta” räägib 19- aastastest koolipoistest sõjas. Neil polnud mingeid elukogemusi, oli vaid koolitarkus, millest rindel ei piisanud. Kõik see, mis senini oli neile tundunud tähtis, muutus nüüd mõttetuks ja noored ise muutusid. Sõda mõjutab inimesi ja inimsuhteid väga palju, seepärast arutleksingi nimetatud raamatu põhjal, kuidas sõda muudab inimesi.
    Inimeste muutumist põhjustab eelkõige hirm surra ja jätta keegi, kes sinu eest hoolitseb ja kes sind armastab, üksi. Ehtne näide raamatust selle kohta on söögitooja, kelle hüüdnimi oli Tomat . Keegi ei sallinud teda, sest paar korda olid sõdurid oma söögi saanud tunde hiljem ja külmana kätte, sest Tomati hirm granaaditule ees oli niivõrd suur, et ta ei julgenud rindeni sõita. Sellepärast, et ta vähegi enese elust ja oma lähedastest hoolis, teenis ta ära sõdurite halvakspanu ning mõnitused tema aadressil. Muidugi, sõjaolukorras tuleb käsku täita ja anda endast kõik, et su riik ikkagi püsima jääks ja kahjud oleksid võimalikult väiksed, kuid samas peaks ju ka aru saama, et inimelu pole väärtusetu.
    Peale hirmu muudab inimesi ka näiteks surma nägemine. Kui Kat ja Paul nägid pärast suurtükituld, kuidas puusärgid ja laibad on laiali pillutatud, ning nägid lamajat, kelle puusaliigese asemel oli verine lihapuder luukildudega, muutis see neid kindlasti veidi ettevaatlikumaks. Nad ei jooksnud enam meelsasti rindele ja ei sõdinud, sest surm, mida nad näinud olid, oli liialt laastav. Elu oli nende jaoks saanud uue tähenduse, see oli hoopis teise mõttega. Surma nägemine oli neid muutnud külmaverelisteks ja hullumeelseteks. Kuigi nad olid veidi ettevaatlikumad, tapsid nad siiski külmavereliselt ja halastuseta. Seepärast arvan, et sõda muudab inimesi kalkideks ja hullumeelselt julgeteks. Paul päris selliseks siiski ei muutunud. Raamat kirjeldab, kui ta oli kaevikus ning pidi lõpetama ühe trükkali elupäevad, otsustas ta, et kirjutab tolle naisele ja räägib kõik ausalt ära. Ta oli suures šokis ning tõotas endale, et ta hakkab trükkaliks. Järelikult ei kehti see väide külmavereliseks muutumisest kõigi kohta, kuid üldjoontes oli see siiski nii.
    Ka perekond polnud enam sõdurile nii tähtis. Sõda oli teinud noortele justkui suure ajuloputuse ning muutnud nad isegi hoolimatuteks. Ehe näide sellest on raamatu minategelane Paul. Kui ta koju läks, oli tal loomulikult hea meel näha oma ema, isa ja õde. Kuid tunne, mis valdas teda kodus olles, polnud enam see, mis varem. Need kolm nädalat, mis ta oli kodus olnud, olid talle justkui piinavad. Kuigi ta sai olla oma perekonnaga, janunes ta sõjaväe järele. Puhkus oli tema jaoks justkui kahevahel olek, mis kõik rängemaks teeb. Eriti raske oli talle jumalagajätt ta emaga. Ta ema vaatas talle sõnatult otsa, Paul nägi, et ta ema oli hommikuti tõustes kurb, sest üks päev oli jällegi vähemaks jäänud. Lõpuks on Paulil peas vaid üks mõte, et ta poleks pidanud puhkusele tulema.
    Sõda muutis ka noorte väärtushinnanguid. Nad väärtustasid rohkem enda elu ja sõpru, kellega nad olid koos rindel käinud, kellega koos oldi tehtud nalja, elatud üle kurbushetki ning kes olid neid kaitsnud ja nendele toeks olnud. Sõprus oli see, mis hoidis Kati ja Pauli ning teisi kamraade koos ja elus veidi pikemat aega. Üks olulisemaid kohti raamatus oli see, kus nad käisid koos evakueeritud küla valvamas ja kaitsmas. See tegevus lähendas neid väga palju, nad suutsid säilitada kainet mõistust ning olla üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli.
    Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama , et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
    Kokkuvõtteks saab väita, et sõda muudab inimesi tõesti halvemaks. Ent mitte kõik muutused pole üdini halvad, ei saa ju hukka mõista, et väärtustatakse oma sõpru ja enda elu endisest rohkem. Sõda muutis noored üsna valelikeks ja külmaverelisteks isikuteks, kelle jaoks oli suhteliselt ükskõik sellest, mis toimus endises kodukohas ning kellele koduskäik oli justkui piin, sest ei enam osatud olla ilma sõjata. See oli väga ränk muutus. Raamatut “Läänerindel muutuseta” lugedes leidis kinnitust mu oma mõte, et sõda on kannatusi tekitav ning jubedusi täis sündmus, mida inimesed ei peaks läbi elama. 
    Romaan “Läänerindel muutuseta” ilmus 31. jaanuaril 1929. aastal raamatuna. Esimesel aastal müüdi 925 000 eksemplari, mõnel päeval 20 000 tükki, 1931. aasta alguseks oli tiraaž kasvanud 3,5 miljonini. Kunagi varem ei ole ühelgi raamatul nii lühikese aja jooksul olnud nii suurt menu. Tänaseks on “Läänerindel muutuseta” umbes 30 miljoni eksemplariga kogu maailmas enim müüdud Saksa romaan.
    Romaanis jutustatakse 19-aastase sõduri Paul Bäumeri lugu, kes peab Esimeses maailmasõjas võitlema Prantsusmaal läänerindel. Seitse kamraadi on koolivennad, kogu klass registreeris end patriootilise õpetaja õhutusel vabatahtlikult sõjaväkke. Kui jutustus algab, on endiste gümnasistide igasugune entusiasm haihtunud. Keegi ei mõtle enam kuulsusest ja aust. Nad istuvad kaevikus, pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlab suurtükimürin. Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, mis ei vii kumbagi poolt võidule lähemale, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: “Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema.” Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane.
    “Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota.”
    Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque’il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai “Vossische Zeitung” tuhandetelt lugejatelt kirju, milles sõjast osavõtnud Remarque’i kirjeldusi kas kiitsid või kritiseerisid. Romaan puudutas hella kohta – kaotatud sõja värsket haava – ja lõi poliitiliselt ülesköetud meeleollu sisse nagu pikne. “Läänerindel muutuseta” andis hävitava löögi ikka veel laialt levinud legendile, mille järgi Saksamaa ei kaotanud sõda mitte sõjaväljal lüüasaamise, vaid puuduva kodumaise poliitilise toetuse pärast. Paremäärmuslaste natsionalistlik ajakirjandus tegi kõik, et raamatut ja autorit diskrediteerida.
    Remarque’ile heideti ette, et ta ei ole ise sõjast üldse osa võtnud, teda süüdistati koguni kommunistliku propaganda levitamises. Natsionaalsotsialistid võitlesid romaani vastu kõikide vahenditega. Lewis Milestone’i poolt romaani järgi vändatud filmi Berliini esilinastusel 1930. aasta aprillis lasksid natsid kinosaalis lahti valged hiired ja süütasid haisupomme. Demokraatlik valitsus otsustas filmi lõpuks ära keelata põhjendusega, et see kahjustab Saksamaa reputatsiooni välismaal. Pärast natside võimuhaaramist rändas “Läänerindel muutuseta” natsionaalsotsialistidele ebasobivate raamatute avaliku põletamise käigus kohe tuleriidale. “Romaan on apoliitiline,” selgitas Remarque, “selle eesmärk ei ole patsifistlik ega militaristlik, vaid lihtsalt inimlik.” Juba raamatu moto viitab sellele. Ei süüdistust ega poolehoiuavaldust: “See on ainult katse kujutada sõjaaegse kadunud põlvkonna saatust – isegi kui ta granaatide eest pääses.” Romaani teemaks on küll drastiline kirjeldus, kuidas inimesed üksteisele veresauna korraldavad, aga teose suurim teeme on see, et ta näitab, kuidas sõda hävitab iga osavõtja sisemiselt ja teeb loomaks, kes reageerib veel ainult instinktiivselt, et eluga pääseda. Igatsetus tagasipöördumine normaalsesse ellu toob kaasa pettumuse: “Ma ei leia siin enam õiget asu, see maailm on mulle võõras,” kirjutab Paul rindepuhkuse ajal. Peaaegu kergendatult läheb ta tagasi rindele sõprade juurde, kes teda mõistavad. Nad kõik surevad, Paul üks kuu enne sõja lõppu: “Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: läänerindel muutuseta.”
    18. Tammsaare varasem looming + “Kõrboja peremees ”
    Kirjandusteadlane Endel Nirk on määratlenud Anton Hansen Tammsaare koha eesti kirjanduses järgmiselt:
    "Väikerahvaste, liiatigi tunduva hilinemisega sõltumatu kultuurilise arengu teele jõudnud rahvaste kirjanduses on suurte annete esiletõus palju haruldasem kui püsivate traditsioonidega vanematel kultuurrahvastel. /– – –/
    Anton Hansen Tammsaare on eesti kirjanduse suurim, üle aegade ulatuv eepiline talent, iseseisev juurdleja põhiliste eluprobleemide üle, võrratu pilguteravuse ja erakordse kujundusjõuga sõnameister."
    Tammsaare kirjanikuisiksuse tausta moodustab tema suurel lugemusel põhinev eruditsioon. Selle suundumustele osutab kirjaniku tõlketegevus. Ta on eesti lugejatele vahendanud Dostojevski, Wilde 'i, Shaw ', Galsworthy, Conradi jt loomingut. Teda on kütkestanud Hamsuni, Thomas Manni , Rolland'i teosed.
    Tammsaare kaldus elus eraklusele, kuid see ei tähendanud enda ühiskonnale vastandamist. Tammsaaret iseloomustas ühiskonnas toimuva teravapilguline jälgimine, põhjalik analüüs ning sekkumine äärmisel vajadusel. Ka kirjanduse arengusuundade suhtes ei jäänud Tammsaare kõrvaltvaatajaks: teda on mõjutanud XIX sajandi lõpu naturalism, nooreestlaste uusromantism ( impressionism ) ning 20.–30. aastate kriitiline- ja psühholoogiline realism .
    Kirjaniku esikjutud ilmusid 1900. aastal "Postimehes". Need olid noore gümnasisti katsetused, kirjutatud XIX sajandi eesti kirjanduse vaimus, võitlesid karskusaate eest ja esitasid pilte mõisamiljööst.
    Küpsema tulemuseni jõudis Tammsaare naturalistlike sugemetega külaelukujutustes "Kaks paari ja üksainus" (1902) ning “Vanad ja noored” (1903). Autor näitab neis külarahva armetust ja vaimuvaesust, mis väljendub mõttetutes ja kurb-koomilistes riidudes ning nürimeelses alalhoidlikkuses.
    Nooreestlaste otsiv vaim avaldus ka rühmitusele lähedal seisva Tammsaare loomingus. Jutustustes "Pikad sammud" (1908), "Noored hinged " (1909) ja "Üle piiri" (1910) on kirjanik loobunud tavapärasest süžeest ja miljööst ning keskendunud haritlasnoorte hingeelu keerdkäikude ja -sõlmede eritlemisele. Tema loomelaadi iseloomustab seejuures impressionism.
    1922. aastal jõudis Tammsaare esimese suurteoseni. Romaan "Kõrboja peremees" märkis uut taset eesti realistliku kirjanduse arengus. Kui kirjaniku varasemates teostes olid esile tõstetud teatud eluküljed, autor vaatles kas ühiskondlikke nähtusi või keskendus tegelaste psühholoogiale, siis "Kõrboja peremehes" esitatud elukäsitlus on terviklik.
    Teose peategelased Kõrboja Anna ja Katku Villu on keerulised karakterid. Nende armastust ootab ees traagiline lõpp, sest kummagi sisekonflikt on arenenud liiga kaugele. Tammsaare osutab, et inimpsüühikas on piire, mille ületamise korral puudub tagasitee .
    "Kõrboja peremees" oli ettevalmistavaks teoseks kirjaniku suurromaanile "Tõde ja õigus". Sellega arendas Tammsaare välja oma isikupärase loomelaadi, mida iseloomustavad pilguteravus olustiku tabamisel, psühholoogiline süvakäsitlus, poeetiline ja sugestiivne elukujutus ning kordustele rajatud eepiline stiil.
    “Kõrboja peremees”
    Romaani põhimeeleolu on sisendanud Koitjärve ümbruse kontrastne maastik . Paukjärve- äärselt künkalt avanes vaade kaunile männimetsale, mis meelestas romantiliselt; vastassuunas avanev rabamaastik sisendas aga argipäevast meeleolu. Veel enam tihenesid kunstitõeks ligi seitsme Koitjärve – aasta kestel kogunenud tähelepanekud talurahva eluolust, vaadetest ja iseloomust. Siingi saame kontrasti: ühelt poolt metsade vahele suletud külaidüll oma traditsioonide ja monotoonse elurütmiga, teiselt poolt – ühiskonna liikumine järjest intensiivsemale kapitalistlikule arenemisteele, mis nõudis ettevõtlikkust ja vanadest elunormidest üleastumist. Nii Koitjärvel kui ka kirjaniku kodupaigas Albus olid ärksamad peremehed juba algust teinud maaparandustööde, kraavide kaevamise ja kivide tõrjumisega. Sellega kaasnes rikastumis- ja spekulatsioonikirg, mille äratas hiljuti lõppenud Esimene Maailmasõda. Need on Tammsaare romaani tõsielulised lähtekohad.
    Inimese karakterit ja saatust kujundavad keskkonnatingimused ning tema enda subjektiivsed omadused ja eeldused. Vanema põlve kriitilised realistid kujutasid eelistavalt ülekohtust sotsiaalset keskkonda, mis muserdas inimest. Moodsa suuna esindajad ( ka A. H. Tammsaare oma mõnedes intelligentsinovellides) vaatlesid inimest liigagi kitsuti, teda sotsiaalsest keskkonnast välja rebides. Meistriaastate teostes jälgib A. H. Tammsaareisiksuse kujunemist sotsiaalse keskkonna mõju ning inimese loomuomaduste koostoimes. Ta kirjutab ühes oma artiklitest: Inimesel on kaks vägevat vaenlast : tema oma maised nõrkused ja ümbritsevad olud. Kogu eluea peab ta nendega heitlema, kui tal on ükskõik missugune eesmärk unistuste sinavas kauguses.
    See kirjaniku veendumus orienteerib meid Kõrboja peremehe tegelaste süsteemis. Seda enam, et kirjanik on oma romaani põhiidee kohta lausunud: Meil Eestis ei ole praegu peremeest, meie peame selle ise kasvatama ja laps istub juba rõõmu- ja lootusrohkete punamarjade keskel.
    Kõrboja peremehega süvenes A. H. Tammsaare meisterlikkus, millele osutab juba draama Juudit . Kirjanik pühendas oma ande üldinimlikult tähtsate probleemide lahendamisele ning saavutas kunstis kõige raskemini omandatava oskuse – luua elavaid, täisverelisi karaktereid. A. H. Tammsaare arvestab oma kangelaste loomisel targalt ja tasakaalukalt kõiki tegureid, mis loovad isiksuse: sünnipäraseid eeldusi , ajaloolisi ja sotsiaalseid tingimusi, keskkonna mõju. Sel viisil on kujunenud enamasti rikka siseeluga inimesed, kes ei vegeteeri, vaid otsivad kirglikult elumõtet. Niisugused on eeskätt Katku Villu, kelles põrkavad kokku anderikkus, teotahe , head kavatsused ja ohjeldamatu temperament . Kaua ei leia tormakas külapoiss oma kutsumust. Kergesti süttiv noormees laseb ennast kaasa haarata sõja-aastate rikastumiskirest, tegutseb läbimõtlematult, libastub seiklustesse. Kirglikuna avalduv kiindumus töösse ja maa viljelemisse ei vii püstitatud eesmärgile, nagu ei leia positiivset lahendust suur ning saatuslik armastus Kõrboja Anna vastu. Tormakuse tagajärjel invaliidistunud mehes puhkeb valuliselt konflikt uhkuse, eneseteadvuse ja armastuse vahel, millest omapoolsete reageerimistega võtavad osa ka teised romaani tegelased, osatades pidevalt Villu hella enesetunnet. Ka noormehe tõepoolest edumeelsete plaanide suhtes osutab rutiini tardunud külarahvas, lähemad omaksed kaasa arvatud, üleolevat mõistmatust. Olukordi komplitseerib ka Sauna – Eevi ja Villu väike poeg. Nii saabubki traagiline finaal, milles isiklikud eeldused ja keskkonnatingimused, asjaosaliste minevik ja olevik, nende tundmused ja tahtmised põimlevad eluliselt ning kunstiliselt mõjuvaks tervikuks – keerukateks karakteriteks.
    Kõrboja peremehes on välja kujunenud isikupärane, ehttammsaarelik väljenduslaad, mida iseloomustab mõttetihedus, väljenduse sugestiivsus, tugev emotsionaalsus, kirjanikule ainuomane korduste kasutamine. Oskuslikku ühendamist leiavad rahvapärane ütlemisviis ja romantiliselt varjundatud keelepruuk . Igas reas on tunda väljakujunenud esteetiliste tõekspidamiste ja maailmavaateliste veendumustega kunstnikku.
    19. Tammsaare “Tõde ja õigus” ja hilisem looming
    "Tõde ja õigus" I–V (1926–33) ulatub juurtega sügavamale kui ükski teine eesti talupoja (või üldse eestlase) maailma ja hingeelu lahtimõtestamisele püüdlev teos. Kirjanikul on õnnestunud luua epopöa, mille kangelased kannavad Piibli arhetüüpsete tegelaste iseloomujooni ja elukäsitusi. Tulemus on seda üllatavam, et autor on asetanud oma tegelased konkreetsesse ajaloolisse ja geograafilisse konteksti.
    Endel Nirk kirjutab:
    ""Tõe ja õiguse" kolme esimese köite lähteaines on autobiograafiline – elu kodutalus, gümnaasiumiaeg Tartus ja ajakirjanikuaastad Tallinnas –, viimastes köidetes on tegemist üldisematele eluvaatlustele tugineva edasiarendusega. /– – –/ Tammsaare ise andis teose eri osadele järgmised iseloomustused: esimene kujutab inimese võitlust maaga, teine – võitlust jumalaga, kolmas – võitlust ühiskonnaga, neljas – võitlust iseenda ja oma õnnepüüdega, viies – resignatsiooni."
    Kirjanik nendib, et inimese elu on igavene võitlus, sest inimene on loodud ebatäiuslikuks; tõde ja õigus jäävad aga alati suhtelisteks mõisteteks.
    Pärast suurteose lõpetamist süvenes Tammsaare armastusteemasse. Romaanides "Elu ja armastus" (1934) ning "Ma armastasin sakslast " (1935) on armastuspsühholoogia seostatud sotsiaalpsühholoogiliste probleemidega.
    Eepikas jäi Tammsaare viimaseks teoseks romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan " (1939). Kasutades eesti muinasjutumaailma arhetüüpseid tegelasi Vanapaganat ja Kaval- Antsu , mõtestab ta allegooria abil lahti demagoogia, õigluse ja ebaõigluse, tõe ja vale olemust ning seoseid.
    Tammsaare draamad on saanud ainet Piibli motiividest. "Juudit" (1921) annab uue tõlgenduse Olovernese ja Juuditi armastusloole. Kirjaniku käsitluses ei vii Juuditit vaenlaste leeri patriootilised tunded, vaid soov võita sõjakangelase armastus ja astuda kuningatrooni kõrvale.
    Draama " Kuningal on külm" (1936) on 30. aastatel Euroopas pead tõstnud fašismi kriitiline allegooria.
    Tammsaare rohked kultuuri ja ühiskonna arengut käsitlevad artiklid ning esseed jõudsid täielikul kujul lugejateni alles kirjaniku 18-köitelise väljaandega (1978–1993).
    A. H. Tammsaare on XX sajandi eesti kirjanduse suurim eepik.
     
    “Tõde ja õigus”
    Romaani 3 esimest köidet on üpris ligilähedaselt seotud kirjaniku enda biograafiaga. I osa sõnastamisel kasutab ta lähteainena oma kodu- ja lapsepõlvemuljeid ning mälestusi. Terve rea tegelaste puhul on teada elulised eeskujud . Nii on Vargamäe Andresel kirjaniku isa Peeter Hanseni iseloomuomadusi . Pearus on tuntud ära üleaedne Jakob Sikenberg, Hundipalu Tiidus – kirjaniku ristiisa Hans Grossthal. Teise osa kirjutamiseks on ohtrasti ainet andnud Treffneri eragümnaasium; paljud Mauruse kooli õpetajad ja õpilased on meenutanud lugejatele kirjaniku õpetajaid ja kaasõpilasi. ( Näit. Maurus – Treffner jt) III osa sündmustik toimub 1905 .a. revolutsiooni aegses Tallinnas ja tuletab reas seikades meelde A. H. Tammsaare Teataja juures veedetud aastaid. IV ja V osa kirjutamisel on kirjanik rohkem tuginenud eluvaatlustest saadud andmeile, täpsustades ja süvendades isiklikke tähelepanekuid vastava perioodi ajakirjandusest hangitud teadetega. IV osa tegevus toimub kodanliku vabariigi algaastatel Tallinnas, V osa sündmustik areneb taas Vargamäel.
    Lähteaine on selles suurteoses murdunud läbi kirjaniku isikupärase loomingulise prisma , elustatud ta fantaasialennust, allutatud läbimõeldud ideelis- kunstilistele kavatsustele.

    Tõde ja Õiguse rikkalikus ideestikus aitavad meil orienteeruda kirjaniku enda sõnavõtud ja näpunäited, mida ta oma südamelähedasema teose mõistmiseks on ohtramalt jaganud kui ühegi teise raamatu puhul. Kirjanik on püüdnud käsitleda neid põhilisi probleeme ja ideid, millega kõik inimesed ja kõik rahvad oma eluvõitluses paratamatult kokku puutuvad. Lühidalt kokkuvõttes, kirjutab A. H. Tammsaare, kujutab “Tõe ja Õiguse” esimene anne võitlust maaga, teine – võitlust jumalaga, kolmas – võitlust ühiskonnaga, neljas – võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja viies – alistumist ( resignatsiooni) .

    Sellele olulist kättenäitavale mõttekäigule on A. H. Tammsaare täienduseks lisanud: Kuna aga ükski neist võitlustest ei ole võimalik muidu, kui peab võitlema ühel hoobil küll maaga, küll jumalaga, küll ühiskonnaga, iseendaga, siis on need võitlused esitatud enam-vähem igas romaanijaos, ainult igas raamatus etendab teatud võitlus nagu domineerivamat ja saatuslikumat osa.
    Eriti tungivalt on A. H. Tammsaare kaitsnud ja põhjendanud inimese võitluse tähtsust maaga, nähes selles kogu elu alust, mistõttu see teema jääb päevakorda seni, kuni elab inimene ja kestab elu maakeral.
    Kuidas see võitlus toimub? Missuguste raskustega tuleb inimesel maakamaral töötades kokku puutuda? Kuidas tuleks töötada ja elada, et jõuda niisama suurtele saavutustele , kui on jõudnud arenenumad Euroopa rahvad? Missuguseid iseloomuomadusi on selleks vaja? Mis põhjustab ebaedu? – Neile küsimustele otsib A. H. Tammsaare vastust.
    Inimsoo kultuurisaavutuste üle juurdlemine on viinud kirjaniku veendumusele, et kultuuri ei saa mehhaaniliselt üle võtta ega kopeerida, teda tuleb õppida iseseisvalt looma. Selleks on aga vaja, et õpime sama intensiivselt mõtlema, tundma ja töötama, nagu on seda teinud eurooplane , rõhutab Tammsaare. Ei ole tulu Euroopa eeskujust kunstis ja kirjanduseski, kui me seal ei omanda eurooplase intensiivsust, tõsidust ja sügavust.
    Selliseid ihaletud omadusi arvas A. H. Tammsaare leidvat eelkõige talupoegade juures. Ta oli veendunud, et sügav ja intensiivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aineis, vaid selles, mis meil kõige põhisemat. Selleks olluseks on meil aga kahtlemata talupoeg. Sellepärast peab oletama, et just tema kaudu õnnestub meil ehk kõige kergemini eurooplase intensiivsusega kui mitte mõtelda, siis vähemalt tundagi. Sel põhjusel valiski ta talupojad ja talupoegade hulgast pärit intelligentsi esindajad oma kõige südamelähedasemate ideede kandjaiks, kasutades nende tunnustaval iseloomustamisel rahvapärast sõna “ mats ”.
    Matsi otseseks vastandiks peab A. H. Tammsaare “vurlet”, kes ei ripu kõige hingega millegi küljes, kes tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale, kes on loomutuse ja vormituse kehand . Kuigi A. H. Tammsaare arvates “ vurle ” domineeris omaaegse linnakodanluse hulgas, ei piira ta “vurlede” levikuala sugugi linnaga, ta väidab: Kogu kultuurivõitlus on matsi ja vurle vaheline heitlus, nähes selle heitluse avaldusi eri elusektorites, eri maadel , eri ajajärkudel.
    Muidugi olen ma katsunud kõike seda esitada mitte arutuste näol, vaid üksikute inimeste ja iseloomude saatuste kujutuste ja kokkupõrgete kaudu, nii et harilik lugeja leiaks põneva ja kaasakiskuva jutustuse, kuna ainult uurija ja juurdleja silm ulatuks sügavama ja kaugema tagapõhjani või ideestikuni, on kirjanik pidanud vajalikuks selgitavalt lisada.
    Meie ülesanne ongi teost lugedes õppida nautima kirjaniku haaravat jutustamislaadi, aga süveneda ka teose sügavamasse mõttesse, tema ideelisse sisusse.
    “Tõde ja õiguse” II osa
    sündmustik areneb härra Mauruse I järgu eragümnaasiumis. Väliselt lõbus, sagedasti ühest koomilisest situatsioonist teise arenev sündmustikukulg kätkeb Indrek Paasi pingelise seesmise arenemisloo – vabanemise usulistest eelarvamustest materialistliku maailmavaate kasuks. Inimese võitlusse jumalaga, mida kirjanik on nimetanud selle romaaniköite põhiprobleemiks, on suuremal või vähemal määral seotud kõik tegelased. Progressiivseid mõjustusi võtab noormees vastu eeskätt loodusteaduste õpetajailt ( Timusk) ja ärksamatelt õpilasteltki (Solotarski).
    Indreku arengus etendasid positiivset osa koguni aktiivsed jumalapooldajad – vanameelsete ideede jonnakas kaitsmine mõjus pahupidi . Direktor Maurus oma demagoogiliste pöördumistega piibli poole lausa õõnestab religiooni autoriteeti. Mitme aasta möödudes esitab Indrek vanale kosmograafia professorile küsimuse: Härra professor , kui ilmaruum on nii lõputa suur ja kui igal pool on aina tähed, tähekogud ja linnuteed, kus on siis taevas. Nukralt naeratavalt õpetajalt saab ta vastuse: Üle kolmekümne aasta olen otsinud, aga pole leidnud. Nüüd olen vana. Teie olete alles noor, otsige , ehk leiate teie. Ning Indrek, kes samal ajal elab üle sügava tragöödia ( sureb tema armastatu Ramilda, ja surma vastu on jumalgi võimetu), paneb leegitseva vaimustusega kirja oma vastse tõe jumalast: Sind ei ole, on ainult tähed, tähed, tähed. On ainult lõpmatu ruum, kus eksib surnud tähtede valgus… Sa ei ole teinud ei seda ega teisi maailmu, sa ei ole ka teinud inimest, vaid arenemine, mis tuleb üle sauruste.
    Romaani põhiidee seisukohalt äratab tähelepanu lõpplahendus: Indrek loobub jalutu lapsukese ees, kes on kõik paranemislootused pannud jumalale , oma äsja kirglikult väljendatud tõest. See ei tähenda ometigi lahtiütlemist veendumustest; selliste järeldustega on vastuolus ka romaani järgmised köited. Romaani niisugune lõpplahendus rõhutab humanismiideed, sest inimarmastus on Tammsaarele suurem kui oma tõest jäik kinnihoidmine.
    Tõe ja õiguse II osa on rikas ideeromaan; peale võitluse jumalaga on kõne all palju moraali-, ühiskondlikke, filosoofilisi probleeme. Tabavalt nähtud tegelaste hulgas on hiigelsaavutuseks härra Mauruse koloriitne karakter. Näiliselt on härra Mauruse iseloom vastuoksuslik ja peaaegu tabamatu ; süvenevas vaatluses ilmneb ajalooliste olukordade poolt muserdatud mees, kes olupoliitiliselt kohanedes on kaotanud iseenda ja ideaalid. Nende kauge kaja kostab koolist väljaheidetud Indrekule lausutud sõnades: Inemisel peab ometi viiski Vene rubla olema, kui ta tahab eesti jumala vastu minna. Oleks härra Maurus veel noor, siis tuleks ehk temagi kaasa, sest ka tema on oma südames mässaja, aga härra Maurus on juba vana… ent nüüd on Maurus koolis ainuke õpetaja, kes reaktsioonilise tsaaripoliitika eest ägedalt seisab ning ateiste ja sotsialiste oma koolist välja kihutab .
    Üksikute episoodidega ulatub II osa sündmustik ka Vargamäele, kus saavad uut kinnitust Indreku moraalne puhtus, ausus ja tõearmastus. Oma ristiisalt Hundipalu Tiidult saab noormees selge ideelise orientiiri: …peab teadust taga nõudma ja mitte usku, sest teadus on sõjariistaks mehe käes, kui tal õige eesti meel.
    Tõe ja õiguse II osas täheldatakse pikki monolooge ja arutlusi, mis väljendavad inimeste kirglikku püüdlemist selguse poole murrangulistel ajajärkudel. Sõnaohtrust on kirjanik pidanud tunnuslikuks nähtuseks tsaaririigi elus, kus praktiliste tegude võimalused olid kitsad.
    “Tõe ja õiguse” III osas
    kohtume taas Indrek Paasiga, seekord Tallinnas 1905. aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse – kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis… Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid , mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi. Oma südames tunneb Indrek suurt sümpaatiat seesuguste ausate ja oma veendumustes kindlate inimeste vastu nagu revolutsionäär Meigas , kes võitleb lõpuni selle eest, mida ta õigeks peab ja mida nii paljud igatsevad.
    Romaani lõpupeatükkides saame traagiliste sündmuste kaasosaliseks Vargamäel. Väärkahtlustuste põhjal lasevad karistussalklased maha Vargamäe Antsu; Andrest, vana tõe ja õiguse eest võitlejat karistatakse 15 häbistava vitsahoobiga. Ränga ülekohtu mõjul neab Andres ära oma jumala ning kirikuõpetaja ja paneb kõrvale palveraamatud. Indrek aga koormab oma südametunnistuse raske süüga, kui armastuse ja kaastunde mõjul ulatab surmava rohuannuse ränki valusid kannatavale emale.
    “Tõe ja õiguse” IV osa
    tegevus toimub 20-ndail aastail kodanlikus Eesti vabariigis. Indrek Paas on abiellunud varaka kaupmehe Vesiroosi tütre Kariniga. Ta on lootnud oma majanduslikult kindlustatud kodust kujundada tsitadelli, kus võiks elada oma arusaamade järgi tõest ja õigusest. Aga see unistus osutub illusiooniks. Indrek püüab mõista elu enda ümber, leida inimsoo edasiliikumise teetähiseid, ent ta mõtted suubuvad ummikusse. Karin on Indrekuga abielludes lähtunud alturistlikust soovist teha ükski inimene maailmas õnnelikuks. Ent elujanuse, rahutu ja kergesti süttiva loomuse tõttu satub Karin peatselt moraalitu tõusikseltskonna elukeerisesse. Areneb valuline abielu purunemine koos sellest johtuvate traagiliste sündmustega.
    Paralleelselt Indreku isikutragöödiaga ( Karini surm, ideeline ummik ) arenevad vapustavad sündmused majanduselus: pankrotid, vastastikune petmine ja korruptsioon. Neid nähtusi kehastavad Esimese maailmasõja keerises rikastunud tõusikkodanlased: suurmaailma ärihai Köögertal, snobistlik Itamite perekond, tragikoomiline vürtspoodnik Vesiroos. Nende ahnitsemine on niisama mõttetu ja võigas nagu nende priiskaminegi. Nagu kiskjad heledasti valgustatud puuris –kangastub kord Indrekule ühe peo keerises. Ka intelligents on reetnud ausad eetilised ja esteetilised põhimõtted ning kohanenud tõusikkodanluse tavadele ja maitsele.
    Üldises kaoses püüab Indrek Karinile sisendada, et maailma pääsmine on ainult töös, töös ja veel kord töös! Muidu tabab teda hukk. Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast.
    Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda.
    “Tõe ja õiguse “ viimast köidet
    on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba , vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu. Seda tõde hakkab lõpuks taipama ka Pearu, kes tajub, et Oru hakkab Mäele alla jääma. Pearu ja Andres – mõlemad jäävad lõpuni oma loomusele truuks: avarama eluvaatega Andres muretseb maa ja rahva saatuse pärast, individualistliku mõtteviisiga Pearule teeb muret eeskätt Oru talu, suguvõsa ning selle nime edasikestmine. Orut võiks päästa ja õitsele viia Andrese moodi inimesed-tegutsejad, mõistab Pearu. Sellest siis ka painajalik plaan – pärandada talu Krõõda järeltulijatele. Vanamehe kiusliku kavatsuse võidab üksnes minia südameheadus.
    Andrese ja Pearu aastaid kestnud kemplemine tõe ja õiguse pärast otsustab lõplikult Andrese kasuks; tema suurim unistus saab teoks – algavad Vargamäe jõe süvendustööd. Siingi jääb A. H. Tammsaare realistiks, lastes teostamisrõõmul seguneda resignatsiooniga. Mõtte algatajad ja eestvõitlejad unustatakse kiiresti. Pühapäevameeleolude jõe äärde tõtanud Andres peab kuulma oma suureks meelehärmiks külakulaku praalivaid sõnu: Mina ise lasen Vargamäe jõe alla, mina oma poegadega. Indrek püüab oma vanale isale õpetada lohutavat naeru inimeste väikluse üle. Ta lausub: Ühtedel on tegemise, teistel saamise rõõm. Päris õnnelikud on need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. Meie oleme teinud, isa, ja sellest rõõmust aitab meile. Selles hinnangus on tõetruult väljendatud ausate tõe ja õiguse püüdlejate rõõm ning elutraagika omandiühiskonnas.
    Kõigile vaatamata sureb Andres õndsa tundega – ta on elanud õigesti, armastanud oma maalappi ja töötanud väsimatultelu edasiviimise eest. Vana töömehe surma kujutamine on tõe ja õiguse mõjukamaid ja kaunimaid lehekülgi. Palju poeetilisi pilte on andnud vargamäelaste kolmanda põlve elusaatuste kujutamine. Omapärase kujuna esineb Tõe ja õiguse lehekülgedel Indreku teenijatar Tiina, seesama jalutu tüdruk, kelle lohutamiseks Indrek loobus kord oma tõest. Tiina kaudu mõtiskleb kirjanik headuse üle elus ning on sunnitud järeldama, et omandikirest nakatatud ühiskonnas võib absoluutse headuse taotlus koguni kurja põhjustada. Ometi saadab kirjanik Indreku Tiina seltsis uute lootustega Vargamäelt alla; kaasinimestele head teha on tema arvates ikkagi kauneim maailmas.
    A. H. tammsaare Tõde ja õigus on kõige ulatuslikuma haardega arenguromaan eesti kirjanduses, seda võib võrrelda seesuguste teostega nagu L.Tolstoi Sõda ja Rahu, R.Rollandi Jean Christophe , T.Manni Buddenbrookid . Teos annab mitmekülgse ülevaate eesti maa- ja linnakodanluse ning intelligentsi kujunemisest ligi poole sajandi jooksul. Selles keskkonnas areneb kirjanikule kõige südamelähedasemate tegelaste – vargamäelaste võitlus tõe ja õiguse eest. Vargamäe eesperelastes poetiseerib ta elutõsidust, süvenemist ja intensiivsust tunnetes, mõtetes, igapäevases töös. Kõige monumentaalsemana tõuseb teiste hulgast esile Vargamäe Andres, kelle karakter on sügav ja mitmeplaaniline.
    Andres Paas on neid inimesi, kes on andunud loova töö ideaalidele ning püüdleb kogu elu püstitatud eesmärgi poole. A. H. Tammsaare on toiminud ta loomisel targa dialektiku ning ausa realistina, arvestades kõiki neid tegureid, mis määravad isiksuse kujunemise, tema suhted ühiskonnaga. Üle jõu käiv töö rasketes looduslikes tingimustes, õnnetused perekondlikus elus, laste lahkumine, kiuslik naaber, ühiskondlik ebaõiglus, pettumine religioonis – see kõik masendab ja kibestab Andrest, põhjustab hälbeid tõe ja õiguse radadelt. Ent lõpptulemusena ei muuda ühiskond Andrest omanäoliseks, väsimatu töömees jääb ustavaks oma ideedele ja taotlustele. See annab talle eluloojangul suurima ning sügavaima rahuldustunde.
    Romaani põhiideede seisukohalt on keskne osa Vargamäe Indrekul. Väliselt tagasihoidlikuna ja otsekui enesesse tõmbununa liigub ta romaani lehekülgedel. Kirjanik on talle kinkinud juurdleva, süveneva mõistuse ning humaanse südame. Loomuldasa pole Indrek aktiivne teoinimene nagu ta isa, vaid rohkem elunähtuste üle juurdleja. Pärast 1905.a. revolutsiooni palangut jääb ta ka hilisemail aastail leppimatuks klassiühiskonna pahede suhtes. Indreku leppimatus ühiskondliku vale ja ülekohtu vastu ning unistus täiuslikumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega.
    A.H. Tammsaare kasvatab läbinägevat suhtumist kodanluse elupraktikasse, mis on varjatud peitvate fraasidega. Kodanluse peamine kirg on omand ja seepärast ülistab külarätsep Taar küll isamaad, kuid isamaalise ideaali maist kuju peegeldab intressiraamat pangas. Pearu arvates on mees see, kel on raha ja kes oskab seda ka priisates läbi lüüa. Koomilises valguses kirjeldab A. H. Tammsaare härra Mauruse vahekorda rahaga. Mauruse tragikoomiline kuju on ärevalt hoiatav näide, et ideaalide reetmine viib inimväärikuse minetamisele.
    Raha laostavat mõju, karjerismi, ideedega sahkerdamist, korruptsiooni kujutab eriti Tõde ja õigus IV . Rahamajanduse esialgseid avaldumisi jälgib A. H. Tammsaare juba Tõe ja õiguse I osas, kapitalismi arenedes ilmnevad need järjest teravamalt, nagu nähtub epopöa viimasest köitest. Kirjanik kasvatab moraalset vastupanu kapitalismi laostavale toimele, kaitseb humanistlikke põhimõtteid, ausat, loovat tööd.
    Tões ja õiguses väljendub A. H. Tammsaare ande laad kõige selgemini. Kunstnikuna armastab ta elu vaadelda, elu üle mõtiskleda. Talle on võõras Ed. Vilde teostele tunnuslik tõtlik ja osav fabuleerimiskalduvus, sündmustiku põnevus. A. H. Tammsaare eelistab otsekui elu enda kulgu järgides jutustada. Meie silme eest libisevad mööda taluelu - pildid nende aastaaegses järgnevuses. Romaani II köite sündmuste teljeks on koolielu mitmesugused juhtumused; III osas järgib kirjanik põhiliselt revolutsioonisündmusi, lükkides neisse pilte kangelaste isiklikust saatusest.
    Tões ja õiguses avaldub A. H. Tammsaare avar, humanistlik elutunnetus ja tark mõtlikkus. Kõige tavalisemadki argielusündmused küllastuvad ta sule all emotsionaalse värvikülluse ja mõttetiheduse, mis annab neile igapäevasest üleulatuva tähendusrikkuse. Tajume targa, ausa, avara südamega isiksuse lähedalolu. A. H. Tammsaare esteetilise tunde gamma on lai: hell lüürika, südamlik huumor, peen iroonia, vaimukas satiir , valuline traagika.
    A.H. Tammsaare meisterlikkus tipneb aga tema karakterites. Juba Juuditis ja Kõrboja peremehes täheldame otsekui ilmsi elavate kujude loomisoskust, mis kõnesolevas suurteoses eesti kirjanduses seni ületamatule tasemele tõuseb. Õigusega on imetletud A. H. Tammsaare võrdselt tugevat sisseelamisvõimet nii laste, taluperemeeste, taluperenaiste, kaupmeeste, intelligentsi mõtte- ja tundemaailma ning erinevate temperamentide tabamist. A. H. Tammsaare tavatsebki põimida erineva sotsiaalse seisundi, eluea, temperamendi ja ellusuhtumisega tegelaste seisukohti, saavutades sel viisil suure elukülluse. Näilise arvamuste kaosega aktiviseerib ta ometi lugeja mõtet, kutsub nägema elu vastuolusid, mõistma nende põhjusi, orienteeruma tõe ja vale keerulistes ilmingutes.
    A. H. Tammsaare karakterid on tema elufilosoofia kehastajad, kelle üle kumab ta südamesoojust ja humanismi . Nagu elus, nii ei esine ka A. H. Tammsaare loomingus hea ja kuri teineteisest rangelt lahus, vaid annavad puhuti erakordseid kombinatsioone. Me peaaegu ei kohta tema loomingus purupahelist inimest, sest põhiliselt negatiivnegi tegelane osutab äkitselt inimlikkust, headust või otsekohesust. Ei tule kultiveerida sallimatust inimese, vaid inimlike pahede vastu – sellist ellusuhtumist kiirgab A. H. Tammsaare looming.
    Erilist huvi ja juurdlemist pälvivad sellised komplitseeritud karakterid nagu Pearu, Maurus, Karin, kes osutavad suuremat vastuvõtlikkust ümbritseva maailma heale ning kurjale, kes väljendavad ootamatuis situatsioonides ajajärgu ja oma iseloomu puudusi. Kõigis neis on kirjanik tabanud inimliku headuse, siiruse, suuremeelsuse või tundemeele nõtkuse üllatavaid hetki. Meenutagu vaid Pearut Krõõda matusteks teed sillutamas või tema tundehellust üle soode ja rabade kaikuvat “veart” kelli kuulates.
    Täit tunnustust pälvib ka Tõe ja õiguse kujundlik ja rikas keel. Romaani unustamatute lehekülgede hulka kuuluvad väikese Karja- Eedi nelipühahommik, Krõõda surm ja Andrese talupoeglik lein külvipeenral, kuulsad kõrtsi ja varrustseenid, liigutavad episoodid laste ja noorte elust, vana Andrese surm jpt.
    Tõe ja õigusega kirjutas A. H. Tammsaare oma lapsepõlve- ja noorusmälestused ning – paigad tuntuks kodumaal ja üle selle raja; see on väärikas mälestussammas rahva tööarmastusele, võitlusele tõe ja õiguse eest.
    20. Kirjanduslikud voolud ja suunad
    Rahvaluule on rahva ühislooming. Iga ilukirjanduslik teos on ainulaadne näh­tus, milles kajastub selle looja maailm ja elu nägemise viis. Iga ajastu on ku­jundanud oma kunstisuuna . Teose mõistmiseks tuleb tunda ajajärgu ideid ja elukorraldust. Kirjandus- ja kunstisuundade kiire areng algas 17. sajandil, mil hakati antiikkirjanduse traditsioone edasi arendama.
    Kirjandusvooludele ei allu kogu kirjandus. Igas ajas on olnud kirjanikke, kes eiravad keskseid suundumusi. Nende kohta öeldakse tavaliselt, et nad on ajast ees või mahajäänud.
    17. sajand - klassitsism
    17. sajandil, Louis XIV va­litsemise ajal, muutus Prant­susmaa Euroopa poliitilise ja kultuurielu keskuseks. Nii õukonna- kui ka kunstielu allutati rangetele reeglitele. See sajand kujunes prantsuse kultuuri õitsenguajaks, mida valitseva kunstisuuna järgi ha­kati nimetama klassitsismiajastuks. Klassitsistide ees­märk oli kujutada loomingus kaasaja elule iseloomulikke jooni. Esikohale seati mõis­tuslikkus ning elutõde. Ainult tõde oli nende arvates ilus. Teoste sõnastuses nõuti sel­gust, stiilis puhtust, ülesehitu­ses terviklikkust. Kirjandusžanrid jagati ,,kõrgeiks" (tra­göödia, ood) ja ,,madalaiks” (komöödia, satiir). Žanrite stiilivõtteid ei tohtinud sega­da. Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, koomilise ja traagili­se koosesinemist ühes tegelases peeti sobimatuks. Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida nad pidasid täiuslikuks ning seetõttu kunsti igaveseks eeskujuks. Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliere.
    Eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni , Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingus.
    18. sajand - sentimentalism ja romantism
    Klassitsistid ei hinnanud tun­deid, nad püüdsid need allutada mõistusele. 18. sajandi algul tek­kis suund, mis oli rõhutatult tun­deline - sentimentalism. 18. sa­jandist kujuneski suurte tunnete sajand, mida iseloomustab mit­me rahva võitlus vabaduse eest. Vabadusvõitlus ja uued ühiskon­nakorralduse ideed tulid kõige selgemalt esile Suure Prantsuse revolutsiooni ajal (1789-1794). Revolutsioon nurjus: vabadusjoovastus asendus hirmu­valitsuse ja Napoleoni ainuvõi­ muga . Sellele ühiskonnakorraldusele vastukaaluks sündis uus kunstivool - romantism. Vägivaldsele tegelikkusele ja tundetusele vastasid kunstnikud reaalsusest põgenemise ja tunnete ülistamisega.

    Sentimentalism


    Sentimentalistid seadsid klassitsistide mõistuslikkusele vastu tunnetekultuse. Teostes püüdsid nad avada kannatava inimese sisemaailma. Sageli kaldusid nad liialdustesse, muutusid härdameelseks. Eesti kirjanduses on sentimenta­lismi seepärast nimetatud ka haleduse vooluks. Sentimentalistid pöörasid suurt tähelepanu looduskirjeldustele. Nad püüdsid tegelaste hingeelu avada loo­duse kaudu. Teoste keelde tuli ilukõne. Kangelase tunnete vahetuks edasiand­miseks võeti käsutusele uued kirjandusvormid, näiteks kiri, päevik, eleegia .
    Tuntud sentimentalistid on prantslane Jean-Jacques Rousseau ja venelane Nikolai Karamzin. Eesti kirjanduses on selle voolu jooni Suve Jaani teostes.
    Romantism
    Romantism sai Euroopas valitsevaks kunstisuunaks 18. sajandi lõpul, Eestis­se jõudis see järgmise sajandi keskel. Romantikud pöörasid pilgu minevikku. Nad otsisid kaugetcst aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast. Ro­mantikutele oli inimene eelkõige hingeline olend. Seepärast oli neile tähtis inimese sisemaailm, tema tunded, mõtted ja üllad teod. Üle kõige hindasid romantikud loodust, mida nad pidasid täiuslikuks Jumala kunstiks. Inimene oli nende arvates osa loodusest. Looduse kujutamises heiastus romantikutele ini­mese hingeelu.
    Romantismi kesksed mõisted on armastus ja usk. Armastus oli romantiku­tele kõikehaarav tunne, mille objektiks võis olla nii inimene, loodus kui ka isamaa. Romantikud olid sageli hardalt usklikud. Nende arvates oli Jumala käes nii armastuse kui ka vabaduse võti.
    Kirjanduse põhiliikidest eelistasid romantikud luulet, kuid kirjutati ka proo­sat, eelkõige romaane.
    Romantilise luule viljelejatena on tuntud inglane George Gordon Noel Byron, prantslane Alfred de Musset, venelane Mihhail Lermontov, ungar­lane Sändor Petöfi, soomlane Johan Ludvig Runeberg jt. Romantilise proosa meistrid on sakslane Johann Wolfgang Goethe, prantslane Victor Hugo, ingla­ne Walter Scott . Eesti kirjanduses esineb romantism kõige ehedamal kujul Lydia Koidula luules ja Eduard Bornhöhe ajaloolises proosas.
    19. sajand - realism, naturalism
    18. sajandi lõpul algas Inglismaal tööstusrevolutsioon, mis avas rahvastele ja ühiskondadele uued tulevikuväljavaated. Kiircsti hakkasid arenema aineline kultuur ning tarbimine. Tööstuse kasv toi kaasa linnastumise: üha rohkem ini­mesi asus linnadesse, nende side looduse ja maaeluga nõrgenes.
    19. sajandil loodi mitu inimkonna arengu seisukohalt olulist teooriat. Ingli­se loodusteadlane Charles Darwin rajas Õpetuse looduslikust valikust, mille järgi inimene on arenenud madalamatest eluvormidest. Sellega esitas ta välja­kutse varasemale elukäsitusele, mille põhjal inimene on jumalikku algupära. Karl Marx lõi materialistliku ajalookäsituse. Tema arvates põhineb ühiskonna areng klassivõitlusel, mille liikumapanev jõud on töölisklass. Kapitalistliku ühiskonna vastuolud saab ületada vaid proletaarse revolutsiooniga, mis avab tee klassideta tulevikuühiskonda. Muutused ühiskonnaelus ja aateline mur­rang tõid esile uued kunstiarusaamad.
    Realismi ja naturalismi viljelevad kirjanikud tulid tagasi argielu ning ühis­kondlike probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks, selles kä­sutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Sageli olid nad pahelised. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak.
    Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafili­se täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid , julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olu­de ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mit­te ilu.
    Realistid käsitlesid elu tasakaalustatumalt, rõhutasid isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust . Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui vastuolulistesse uurimisobjektidesse. Realistid taotlesid objektiivsust (erapooletust). Kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta.
    Naturalistid ja realistid eelistasid proosat draamale ja luulele. Nende meelisžanrid olid novell ja romaan. Naturalistlike teostega saavutas maail­makuulsuse prantslane Emile Zola. Realismi klassikud on inglane Charles Dickens, prantslane Honore de Balzac , venelased Lev Tolstoi, Anton Tšehhov jt. Eesti kirjandusse tõi realismi Eduard Vilde.
    20. sajand - modernism
    20. sajandi esimest kümnendit peetakse modernse (nüüdisaeg­se) maailma alguseks. Seda iseloomustas uus (teine) tööstusrevolut­sioon ja tehnika või­dukäigu algus (1914. aastal sõitis maailma teedel juba üle kahe miljoni auto). Tänu teh­nika arengule sündisid uued kunstialad: foto­graafia ja film . Kiire areng tõi esile ideoloo­gilisi, ühiskondlikke ja majanduslikke vastuolusid, mis viisid Venemaa sotsialistliku revolutsioonini ning põh­justasid Esimese ja Teise maailmasõja puhkemise.
    Uued teooriad sundisid maailmale ja inimesele vaatama teise pilguga. Al­bert Einstein lükkas ümber Newtoni väite, et aeg ja ruum on püsivad suuru­sed. Ta tõestas, et aeg on suhteline mõiste. Sigmund Freudi psühhoanalüüs kiskus inimese sisemaailma alasti, näidates teda oma instinktide ja tungide orjana. Need ja mitmed teised teooriad kutsusid kunstis esile palju uusi suun­dumusi, mis eirasid tavapäraseid väljendusvahendeid. Kunstnike ja kirjanike maailmapilt purunes kududeks, mis andsid erivärvilisi peegeldusi. Eksperi­menteerivate kunstisuundade kõrval jätkus ka traditsioonilise, realistliku kirjanduse areng.
    Sümbolism
    Sümbolism tekkis 19. sajandi 80. aastatel Prantsusmaal. Sümbolistide arvates oli nähtava maailma taga veel teine, nähtamatu ideede maailm, millega sai sidet pidada sümbolite keeles. Kirjanduses hakati käsutama sõnu sümbolitena, võrdkujudena (näiteks on ankur lootuse sümbol). Sümboolset tähendust püüli anda isegi häälikutele. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust. Proosas ilmnes müstikasse kaldumist. Väljapaistvad süm­bolistid on prantslased Paul Verlaine ja Arthur Rimbaud, venelane Aleksandr Blok ning eestlane Friedebert Tuglas.
    Impressionism
    Impressionism tekkis 1860.-70. aastatel prantsuse maalikunstis. Hiljem aval­dus see ka kirjanduses. Impressionistid vahendasid tegelaste mõtte- ja tunde­maailma varjundeid, seostasid nende hingeelu miljööga. Nad püüdsid hetkemuljete kaudu jõuda nähtuste olemuseni. Impressionistide keelekasutust ise­loomustab kergus ja mänglevus ning vastandlike mõistete ühendamine.
    Impressionistlikke teoseid on kirjutanud sakslane Bernhard Kellermann, eestlased Friedebert Tuglas, Anton Hansen Tammsaare, Villem Ridala.
    Ekspressionism
    Ekspressionism sündis vastu­kaaluks impressionismile Esimese maailmasõja eelsel Saksamaal.
    Impressionistid vahendasid väli­seid muljeid ja hetkemeeleolusid. Ekspressionistid seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise. Nad kaitsesid isikuvabaduse ning rahu ja vendluse aadet. Ekspressionistid võitlesid uue inimese ja parema maailma eest ning sõja vastu. Nad taotlesid väljenduslaadis ilmekust ja hoogsust, mille nimel loobusid mõnikord isegi omadus- ja sidesõ­nadest. Erilist tähelepanu pöörasid nad tegusõnadele ja lühilausetele, millega andsid stiilile aktiivsuse. Nad üllatasid lugejaid ootamatu­te detailide ja kujunditega.
    Ekspressionismil on oluline koht Bertolt Brechti ja Franz Kafka loo­mingus, eesti kirjanikest on seda suunda viljelnud Mait Metsanurk, Marie Under.

    Futurism


    Futurism, mis pidi saama tulevikukunstiks, tekkis 20. sajandi algul Itaalias. Futuristid eitasid kogu varasemat elukorraldust ja kunstiloomingut. Nad ülis­tasid suurlinlikku elulaadi, masinaid ja vabrikuid. Sõjad ja vägivald olid nende jaoks uue tekkimise eeldused. Futuristide tähelepanu keskendus teoste vormi­le: nad loobusid kirjavahemärkidest ja tavapärasest lausest, käsutasid tekstides sümboleid ja matemaatilisi märke. Futurismi rajas itaallane Filippo Tommaso Marinetti, vene kirjanduses katsetas selles vallas Vladimir Majakovski , eesti kirjanduses Erni Hiir .

    Kubism ja konstruktivism


    Kubism tekkis 20. sajandi alguse Prantsusmaal. Kubistid loobusid teose jutus­tavast sisust. Nad hakkasid loodust, inimesi ja esemeid kujutama geomeetrilis­te põhivormide kaudu (pinnavormidena). See tähendab mitte nii, nagu inime­sed neid näevad, vaid nagu nad on üles ehitatud. Kubism leidis kindla köha maalikunstis. Kirjanduses väljendus see peamiselt luuletuste ülesehituses, mis jäljendas geomeetrilisi kujundeid.
    Konstruktivistid loobusid teoste geomeetrilisest ülesehitusest. Selle ase­mel hakkasid nad käsutama tehnikale iseloomulikku sõnavara, kuhjasid teo­sed üle terminitega (oskussõnadega). Sel teel püüdsid nad seostada inimest tehnikaajastuga, näidata ühiskonn toimunud muutusi.
    Kubistlikke ja konstruktivistlikke luuletusi on kirjutanud prantslane Guillaume Apollinaire, eestlased Johannes Barbarus ja Henrik Visnapuu.
    Dadaism ja sürrealism

    Dadaism


    Dadaism (dada tähendab prantsuse lastekeeles mänguhobust) sündis Esimese maailmasõja vapustustest. Dadaistide protest ei piirdunud sõjaga. Nad mõist­sid hukka kogu tsivilisatsiooni ja kultuuri ning otsustasid põgeneda kaosesse. Dadaistid püüdsid maailma mõistusele tuua šokikunsti abil. Nad käsutasid oma loomingus sõnu meelevaldsetes seostes ja püüdsid nii luua lugejas vabas­tava elamuse. Dadaistlikku luulet viljelesid prantslased Louis Aragon ja Paul Eluard.

    Sürrealism


    Sürrealism tekkis 1920. aastate algul rahulolematusest vana kultuuriga . Sür­realistide eesmärk oli realistlikust kunstist kõrgemale tõusta, asendada see ülirealismiga - sürreaalsusega. Nad leidsid uusi ideid Sigmund Freudi filosoo­fiast, millest lähtudes rajasid oma loomingu alateadvusele ja unenägudele. Just inimese alateadvuses (nägemustes ja vaistudes) heiastus neile uus maailm ja reaalsus. Selle avamiseks käsutasid nad kollektiivset ja automaatkirjutamist, võtsid appi hüpnoosi ja narkootikumid. Sürrealistid ei soovinud uuendada mit­te üksnes kunsti, vaid ka üldisi arusaamu inimesest ja elust.
    Sürrealistlikku luulet viljelesid prantslased Andre Breton , Louis Aragon ja Paul Eluard, eesti kirjanduses on sürrealistlikke teoseid Karl Ristikivi , Jüri Üdi, Ilmar Laabani , Andres Ehini loomingus.

    Absurd


    Absurdikunst sündis vastusena Teisele maailmasõjale. Selle suuna esindajad väljendasid oma teostes katastroofi üle elanud inimese tundeid ja mõtteid. Absurditeoste tegelased on kaotanud isiksusele omased jooned. Nende tege­vusel puudub eesmärk ja elul väljavaade. Nad on vaid olendid, kes elavad antud hetkes kellegi armust . Absurdikirjanikud iirlane Samuel Beckett ja ru­meenlane Eugene Ionesco väljendavad oma loomingus protesti sõja ja vägi­valla vastu, mis hävitab elu põhiväärtused. Eesti kirjanduses on absurdi kohati Mati Undi loomingus.
    Pärast Teist maailmasõda jätkus kirjanduse kiire areng. Iga kümnend on toonud uusi suundumusi. Jätkus realismi areng: Itaalias tekkis 1940.-1950. aastatel neorealism , Ida-Euroopa kirjandustes levis sotsialistlik realism. Täna­päeva uute suundumuste koondnimetusena on hakatud käsutama postmoder­nismi mõistet.

    21. August Gailit (1891-1960)elu ja looming + 1 teos

    • Ta kirjutas fantaasiaküllaseid romaane, novelle ja följetone.
    • Gailit sündis Tartumaal . Üles kasvas ta Laatre mõisa läheduses. Isa oli ehitus meister ja see oli rändav amet. Sageli võttis poja kaasa ja seda eriti suvel.
    • Ta õppis Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, Tartu linnakoolis. Gümnaasium jäi poolikuks, kuid selle eest suur lugemus.
    • Aeg-ajalt sidus ta end mõne ametikohaga. Gailit töötas puhuti ajakirjanikunaTa võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana.
    • Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru". Ta vältis sõltuvusi avalikus kirjanduselus – "Siuru" rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis.
    • Aastatel 1922–1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas
    • Hiljem oli ta "Vanemuise" direktor.
    • Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi.
    • August Gailit oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik.
    • Ta tõlkis läti keelde Kitzbergi „Libahundi” ja „Tuulte pöörises”
    • Hauakivile lasi graveerida- Üks leegitsev süda üle rahutu vee.
    LOOMING:
    • 1910 ilmusb esikromaan „Kui päike läheb looja”. 1918 Ilmub romaan „ Muinasmaa ” suvitus romaan, rännak suvises eestis, Nipernaadi algvariant.
    • Lühiproosas oli Gailitil kaks viljakat perioodi. "Siuru"-aastatel ilmusid novellikogud " Saatana karussell " (1917), "Rändavad rüütlid" (1919) ning jutustus "August Gailiti surm" (1919).
    • 1920. aastatel jõudsid lugejateni romaan “Purpurne surm” (1924), novellide kogu "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927).
    • Gailiti esimese loomingujärgu novellides on mõndagi ühist Tuglase lühiproosaga. Neis on tegevuskohtadeks ebamaised saared, mered või tundmatud maakohad; tegelasteks iseäralikud, haiglaste kalduvustega, müütilised või poolfantastilised olevused, keda juhivad üleloomulikud jõud ja juhtumused. Novellide maailm on täis õudu, kuritegusid ja tõbesid.
    • Hilisemates novellides väheneb fantastilisus ja grotesk . Kirjanik läheneb realistlikule kujutuslaadile, loobumata siiski täiesti oma loomingu romantilis-sümbolistlikust põhialusest.
    • Gailitist kui novellistist annavad ülevaate "Kogutud novellid" I–III (1940–1942).
    • Kirjaniku följetoniloomingu kõrgaeg jääb “Siuru” perioodi ja 20. aastatesse. Selle paremik on koondatud kahte kogumikku: "Klounid ja faunid " (1919) ning "Aja grimassid" (1926). Ühes oma kuulsamas följetonis " Sinises tualetis daam" (1919) pilab Gailit Marie Underit ja Artur Adsonit ning nende kaudu kogu ilutsevat ja boheemitsevat kirjandust.
    • Romaaniga "Toomas Nipernaadi" (1928) tõi Gailit eesti kirjandusse uuelaadse romantilise seikleja tüübi. Autorile olid seejuures eeskujuks maailmakirjandusest tuntud hulkuriromaanid. Teose sisuks on Nipernaadi ühe suve rännakud ja seiklused. Vahelduvad paigad ja maastikud . Nipernaadi puutub rännakutel kokku paljude inimestega. Ta tutvustab end neile kord maamõõtjana, kord sookuivendajana, pärlipüüdja või sulasena. Nipernaadi on luiskaja, kelle lood ei teeni omakasu, vaid äratavad inimesi otsekui unest, tekitavad neis igatsuse millegi kauni järele. Temasse armuvad nii rikas peretütar Ello , kohtlane karjaplika Tralla, uhke kalurineiu Maret kui ka oma kodust unistav Kati. Nipernaadi, kes avab oma rännakutel inimeste silmi ja südameid ning muudab nende saatusi, osutub romaani lõpus ka ise üheks paljudest oma saatuse vangidest. Temagi elu on surutud kindlatesse raamidesse: ta on kirjanik, kelle talved kuuluvad tööle ja seltskonnale, vaid suviti on tal õigus olla vaba ja rännata oma unistuste maal. "Toomas Nipernaadi" sai tänu huvitavatele karakteritele, stiilile ja huumorile ruttu populaarseks. See on üks neid väheseid teoseid, mis on kümmekonda keelde tõlgituna esindanud eesti kirjandust ka Euroopas.
    • Kirjutanud vahepeal Vabadussõja-ainelise romaani " Isade maa" (1935; kujutab ühe kompanii sõjateed) ning romaani " Karge meri" (1938; räägib muust maailmast eraldatud kalurite ja hülgeküttide saarest kui ühiskonnamudelist),
    • "Ekke Moor "(1941) nimitegelane võib pärast rännakuid Peer Gynti vaimus tõdeda: just kodus peitubki õnn ja elu mõte.
    • Romaan "Leegitsev süda" (1945) käsitleb elu ja kunsti suhteid.
    • Gailiti välismaal kirjutatud teosed käsitlevad valdavalt sõjapõgenike temaatikat: romaan "Üle rahutu vee" (1951) räägib kodumaalt põgenejate teekonnast meritsi Rootsi; eri žanre ühendava proosasarja "Kas mäletad, mu arm?" I–III (1951–1959) tegelasteks on Eesti sõjapõgenikud, kes jutustavad Rootsis metsatöödel olles dekameronlikke lugusid oma armuseiklustest. Nende teoste põhiideed kannab kodumaa kaotuse traagika.
    • August Gailit on eesti kirjandusloos üks omapärasemaid autoreid . Tema loomingu romantiline kujutuslaad, rikas ainevalik ja karakteriloome põhineb fantaasial, tinglikkusel ja sümboolikal.

    EKKE MOOR
    I Neenu Moor tuleb laudast. Ta näeb ranas askeldavat naabrimeest-Toomas Uuvet. Nad lähevad Ingelandi laadale.Ka Toomas Üüve naine Enge ja tütar Eneken lähevad randa . Nad kuulevad käo kukkumist. See tähendab peatset surma.Tegelikult oli Ekke Moor kes puu otsas kukkus. Ekke on laisk , ta saab alatihti Neenu käest nahapeale. Vahepeal käis Ekket üks tüdruk otsimas. Ekkel oli palju tüdrukuid. Alati kui ta mingi kopika sai raiskas ta selle kohe ära ja ostis tüdrukutele saia või midagi sellist. Neenul oli ka hea laps Aat Elme - natuke isesugune. Talle kukkus laevahukul teng pähe või riivas raa. Aat Elme elas Neenu saunas.
    3 poega on tal merd sõitmas, nad saadavad talle vahepeal mõne kopika.Neenu mees suri merel-Neenule tuli ainult kiri, et seal ja seal.
    Kui ekke puu otsas kukkus, sai ta ka karistada . Pärast läks Neenul ikka süda haledaks ja ta võttis Ekke laadale kaasa.
    II Maanteel punnib lehm vastu. Kõik laadalised on hoos . Kakeldakse laudade pärast kuhu oma asjad peale panna. Ja mõned juba joovad viina .
    Laadal oli üks mees kes hakkas järsku täiest kõrist karjuma ja kõik rahvas jäi kuulama . Karjuja hüppas rahva sekka ja hakkas kaelasidemeid laadalistelt ära kiskuma. Karjuja räägib kuidas tema konksud hoiavad kaelasidemeid paigas. Ekke ostab ka konksu. Potikaupmees Setu Pedra on ka kohal. Kõik tunnevad teda kuna ta käib igal aastal laadal ja vahel ka talust tallu. Keegi ei taha temast mööduda nii, et ei osta midagi. Pedra rüüpab ise pudelist juua, oma kausid oli ta murupeale laotanud. Üks poiss lõhkus koerast ehmatatuna kogemata tema poti ära .Kohmetusest lõhub Pedra ise ka mõned pisemad tassid ära. Kuid äkki jääb ta keset kaupa seisma klaasistunud silmadega ning hakkab oma pottide keskel tantsima, lõhkudes enamus kaupa ära. Temaga ühineb üks naine. Kuid kohale tuleb konstaabel ja viib tantsijad ära. Ekke läheb edasi loomalaadale, et vaadata kas ema on lehma maha müünud. Kuid näeb mustlast kel pits käes ja kisendab, et tema naine on ära surnud. Tema 11 last halisevad sama moodi. kõik rahvas on jahmatunud. Mustlane tahab haletsusest hobuse maha müüa. Juurde astub tooma Üüve-tahab hobuse ära osta. Teised mustlased on vihased , et Sander Mitrovski oma hobuse nii odavalt müüs.
    Ekke läheb edasi. Neenu on lehma maha müünud, kuid ta on tukkuma jäänud. Ekke võtab tema kotist 10 kroonise ja läheb tara taha peitu , ning viskas ema mulla tükiga, et see üles ärkaks.Ekke karjub veel omalt poolt juurde et: „Memm, memm vargad tulevad!“neenu ärkab ja on nii kohkunud , pistis räti koos rahaga tasku ja hakkas laada poole minema. Ekke otsustab õhtuks jääda Ingelandi. Ekke märkab Enekeni -ta vaatas raamatuid. Ekke läks juurde ja küsis et mida Eneken sooviks, tema ostab mida iganes ta tahab. Eneken valib välja ühe inglikuju. Sinna tuleb Toomas Üüve ja Eneken läheb koos isaga koju.
    III Ekke Moor läks teatrisse. Ta mõtles kuidas ennast parandada. Näidendi vaheajal läheb Ekke jalutama ja tegelastetoa juures küsitakse, et kas talle näidend meeldib. Vastas auslt, et ei meeldi. Viskavad nalja, et kui oleks viina oleks palju lõbusam. Ja Ekke tõigi ühe liitri viina. Näitlejad kogunesid lavale kuid Ekke tahtis veel viina. Uksest astus sisse keegi nõiataoline ja karjus : “Maja täis”. Nõid hoidis käes rahakassat. Näitlejad ütlesid, et nüüd nende kord viina osta ja direktor käseb kassa eest laua organiseerida. Kuid nõid ütleb, et kulusid on nii palju, et ei saa siin midagi raha kulutada. Tegelased hakkavad raha manguma, sest neil pere vajab ka raha. Ekke lahkub.
    IV Ekke läheb puu taha peitu, kui näeb Toomas Üüvet. Toomas peksab hobust, sest see ei liigu paigast. Siis tuleb mustlane Sander Mitrovski ja vaatab hobust ning ütleb Üüvele, et see on hobuse vaeseomaks peksnud. Mustlane Sander tahab lahkuda, kuid Üüve ei luba. Nad teevad tehingu, et Üüve saab 100 krooni ja hobune on jälle mustlase oma. Mustlane lausub hobusele paar sõna ja hobune hakkab jälle liikuma. Mustlane karjus tagant järgi, et hobune on väärt 1000 krooni. Ekke jääb metsa magama. Kui ta järgmisel päeval teatrisse läks ei märganud seal keegi teda. Kõigil oli suur pohmell. Üks peaosatäitja ( Janka Veer) ei võtnud jalgugi alla. Direktor näeb Ekket ja palub tal tsaari osa mängida. Ekkele surutakse raamat pihku. Pärast esimest vaatust on kõik vaimustunud ning teises vaatuses improviseeris Ekke ise ja viskas vaiba etteütlejale peale. Kuid peaministrile see ei meeldinud ja püüdis Ekket lavalt ära kutsuda. Lõpuks kukub direktor lavalt alla. Kuid õnneks jõuab keegi lava eesriide alla lasta. Ekke läheb üksi Jngelandist ära.
    V Neenu palvetab Ekke eest, kuid lõpuks avaneb värav. Ekke oli end ära maskeerinud. Kohe pandi Ekkele saun valmis ja paremad toidud toodi välja. Pärast sauna loeti piiblit ja hiljem pidi Ekke rääkima miks ta varem koju ei tulnud. Kui Ekke nägi kõrval toas Toomas Üüvet hakkas ta kõva häälega naerma . Jutustas sellest hobuse loost emale ja naersid koos. Neenu rääkis Ekkele kust oli tulnud Toomas Üüve rikkus: Toomas oli välja valinud ühe rikka kaupmehe tütre ja oli öelnud et kui nii ja nii palju kulda ei saa jäävad pulmad ära. Ekke nägi naabrimehe hoovis midagi liikumas ja kui ta märkas, et see on Eneken jooksis ta kohe sinna.
    VI Eneken avaldab armastust. Kui vihm hakkab sadama läheb Eneken koju aga Ekke randa. Kui vihm lõppes läks ka Ekke koju kuid ei räägi midagi. Lõpuks ütleb ta, et ta läheb ära. Kui ema magama jäi hiilis Ekke välja, läks ka Enekeni akna alt läbi. Kuid järsku kuuleb ta kuidas Toomas Üüve karjub. Ekke ütleb talle, et kas ta tahab et terve küla teaks mis diil neil oli mustlasega. Toomas annab Ekkele ühe krooni ja Ekke lahkub ning tänab ühe krooni eest.
    VII Ekke käib ringi ja satub Praost Odja juurde. Ekke seletab Odjast ja tema töölistest. Odja on kuri ja õel ning saadab oma töölisi koguaeg ühe töö pealt teisele. Ka Ekke võtab rivvi, et palka saada. Talle antakse ka tööriided. Teenija Kadi räägib et korsten ei tõmba. Kuna keegi töölistest pole nõus katusele ronima teeb seda Praost ise. Kui korsten puhas käskis Praost kõigil sauna minna. Kõik rääkisid, et sellist tööd ei olegi mida Praost põlgaks.
    VIII Ekke vihtleb Praosti ning see hakkab rääkima noorepõlvest: kui ta oma naise ja 3 lapsega pastoraati tulid ja kui vaesed nad olid. Kuid nad leidsid metsast õunapuu ja selle oma aeda istutasid ning hiljem oli neid puid ja põõsaid nii palju, et ta tahtis neid müüa, kuid keegi ei osta sellist kaupa ja nii jagas ta neid tasuta. Hommikul läksid kirikusse ja Ekke müüs kiriku ees marju. Pärast jumalateenistust koju sõites oli Praost õnnelik, sest marjade pealt saadud tulu oli 7.30 kuigi töölistele maksti nende marjade korjamise eest 20. Seejärel istus Praost kaua oma majapidamise raamatute kallal.
    IX Odjale tuleb poeg külle, sest ema oli kirjutanud.Praostile tuuakse uusi riideid ja teenijad on kadedad. Poeg räägib Praostile, et kuidas ta pangalaenu võttis, naise eest ei hoolitse ja põldude pealt tulu ei saa.
    X Jaagup seenepoiss, kes oli Praosti juurde sügisel tõõle tulnud, rääkis Ekkele, et talu on peremehe nägu. Siin olevat nii sünge ja võttis oma lõpparve. Ekke tahab ka lahkuda. Kadi annab talle tüki leiba ja liha kaasa. Maanteele jõudes hakkab Ekke vilistama.
    XI Ekke müüb talust tallu lõhnaõlisid ja seepe. Ühest perest lahkudes soovitati tal minna Pille Riinu juurde. Pille Riinu juures saab teada, et sel on lehm ja lambad metsa jooksu pannud. Ekkel oli külm ja ta tahtis tuld teha, kuid polnud millestki teha. Ekke hakkas oma kompsudest aset tegema.Pille Riin pakkus talle oma voodit kuna ta ise oli külmaga harjunud aga Ekkel oli tohutult külm.
    XII Järgmisel päeval läks Ekke laadle , kus peaaegu kõik ta kaubad ära osteti. Saadud raha eest ostis ühest talust heina, linasid, puid ja valgusti . Need kõik viis ta Pille Riinu juurde. Riin rääkis õhtul Ekkele, et ta ema on väga paljudele võlgu ja kuidas ta endasse tõmbus. Ekke rääkis talle oma emast ja ta talust. Hommikul kui Ekke lahkub teeskleb Riin magajat.
    XIII Jevdokia paatide ja varustusega käiakse kalal , kuigi ta ise on hetkel haige. Ekke müüb poes ja üks vanamees vangub leti taga viina. Jevdokia on suremas ja ta kõik lapsed kutsutakse kokku. Ta lapsed pole kunagi kodust kontakti otsinud, ainult üks kes on siiani talle seelikusaba otsa tolknema jäänud- Dunja . Dunja on natuke nõdrakas. Kui Jevdokial on veel mõned tunnid elada jäänud kiirustavad kõik külaelanikud sinna. Ka Ekke mõtles poe sulgeda ja vaadata kuidas Jevdoika sureb. Vanamees, kes viina nurus sai selle lõpuks ja seejärel pani Ekke poe kinni. Ekke palkas 2 noorukit leiba ette tassima, et rahvas ei näeks, et poes on toit kuivanud ja vana.
    XIV Jevdokia Ääreküla tahab, et tema Dunja tema juurde kutsutaks, sest ta jätab kogu oma vara talle. Pärast pikka kõnet on mees väsinud ja sulgeb silmad. Kuid järsku tuleb üks mees tuppa ja karjub: “ Latikas tuli randa”. Seejärel tuleb Jevdokia oma voodist püsti ja palub keppi. Ta lapsed küll takistavad teda aga ta ei tee välja. Jedokia hakkas käske jagama ja kõik hakkasid askeldama. Kui kaldal käidud küsis keegi, et kus on Jevdoika ning kalamehed vastasid, et teda ei olnud kaldal kaasas. Siis mindi teda otsima ja leiti ta toominga puu all istudes ja Peipsit vaatamas. Ta oli surnud. Kui vaimulik palus abi, et surnukeha ära viia ütles rahvas, et tal lapsi küll las tassivad. Ja noored ise jooksid külla viina järele, sest peale latikapüüki tuleb alati suur pidu.
    XV Külarahvas käib vahetpidamata viina juurde ostmas, Ekkele muutub see juba tüütuks. Kuna laupäeval on tal õigus pood natuke varem kinni panna, siis läheb ta järvekaldale istuma. Keegi oli poe akna kiviga katki visanud. Vankja- vargapoiss- mõtles, et see ei ole varastamine kui lahtiselt vitriinilt ühe pudeli võtab. Kuid varsti oli terve küla poe kallal. Kui vitriin sai tühjaks lõhuti lukud ära. Vankja hakkas tagajärgedele mõtlema: teda hakatakse ju süüdistama. Vankja pani poe põlema, et siis saaks öelda, et nad püüdsid kaupa päästa. Kui tuli konstaabel, panid kõik jooksu. Rahavs jooksis kas Peipsi peale või Jevdokia juurde (laiba kõrvale) aga konstaabel tõi nad ka sealt ära. Ta andis nad sõduritele üle.
    XVI Ekke läks uut tööotsa otsima. Kui ta möödus ühest veekogust nägi ta tütarlast. Ta ei peatunud vaid läks edasi. Kui ta oli umbes 30 km käinud tahtis ta tagasi minna kuna see tüdruk oli ta südamele kripeldama jäänud. Ta pööras otsa ringi ja kui ta hommikul veekogu juurde jõudis polnud seal kedagi, õhtul ka mitte. Ja seejärel otsustas ta lähedalt talust järele pärida. Seal sellist ei olnud. Nii läks ta edasi ja ta jõudis ühe hüti juurde, kus istusid 2 eite. Ekke tervitas ja hakkas jutustama. Eidekesed käisid toas ära, seal nad tegid Ekkele süüa. Ta veetis öö hütis ja järgmisel hommikul terve õu rahvast täis. Ta pidi neile jutustama ja patte lunastama. Kuid üks türduk jäi Eke juurde seisma ja rääkis, et tal ei ole pattu lunastada kuid teised tulevad siis kurbadene ja lahkuvad rõõmsatena, aga tema tuli ja läheb kurvana. Ta tahtis Ekke käest ühte pattu.
    XVII Peederga talu vana ruttab jälle kingule vaatama, kust ulatub vaatama kogu Toomlõuka sood. Ta vaatab jõulist meest Aleksandrit. Ta tahab teda oma tütrele meheks, sest ta ise ei viitsi tööd teha. Vana saadab oma tütre Elda Aleksandrit vaatama. Ühel päeval joovad mehed kõrtsis, kuid järgmistel päevadel ei ole Eldat töötegemist jälgimas. Üks naine jutustab, et Elda pidavat mehele minema- Aleksandrile. Aleksander küll ei mäleta, et ta oleks Eldaga pastori juures käind nimesid kirja panemas. Ta ei armasta Eldat.
    XVIII Pulmapäev läheneb mehed (töökaaslased) valmistuvad peoks. Enam ei käi mehed joomas, vaid hoiavad raha kokku, et osta uued kuued. Pulmapäeval tulevad külalised hunniku kinkidega, Indu peremees saab selle eest raha. Peremees veab küik kingid aita. Külalised muutuvad kärsituks, sest neil on kõhud tühjad. Ekke märkab, et pliidi all pole tuldgi. Külalised tahavad ära minna, nad on vihased ja solvunud, sest peavad oma raha eest endale süüa ja juua ostma. Naised panid tuled alla ja osad sõitsid kaupmeeste järele, et osta süüa ja juua. Indu talumees hakkas raha arvestama, kuuleb kõrvalt talust pillimängu ja on vihane , et teda ei kutsutud. Elda oli oma pulmatoa korda sättinud ja oli kurb, et teda nii oli koheldud ja hakkas nutma . Elda mees pani naabertalus pidu. Aleksander kutsus Ekke enda juurde, et see läheks ja vaateks kas Eldaga on kõik korras äkki tal ei ole süüagi. Ekke puikles algul vastu kuid Aleksander pisti Ekkele sõõgi pihku, ta ise ei julgenud minna. Ekke hakkas Peederga poole sammuma.
    XIX Ekke Moor hakkab Eldale igasugu jutte rääkima. Ta ütleb ikka, et “Nõnda räägib Aleksander”. Elda ütles, et sa ei ole ju Aleksander sa oled Ekke. Elda ütles, et ta ei armast Aleksandrit vaid käis künkal Ekket vaatamas, kuidas see kraavi kaevas. Elda ei tahtnud, et Ekke lahkuks. Kui Ekke ukse lahti lõi oli ukse taga Aleksander. Kui Ekke ära läks küsis Aleksander, et kas lähed kraavi kaevama. Ekke ütles “ei”. Aleksander saatis Ekket, kui nad olid umbes 5km käind hakkasid nad sööma ja jooma. Ekke ütleb: ”Ma ruttaks tagasi Peedergasse, seal ootab sind keegi, kes on küps nõrkemiseks”. Ning järsku tõuseb Aleksander ja sammub Peederga poole. Ekke jääb aga sinna istuma.
    XX Ekke on laeva peal kuid ta tunneb kuidas maa teda kutsub. Ta läheb jälle maanteedele ekslema. Ta otsib elu, pöörab teest kõrvale ja teeb kase otsa aseme. Hommikul ärkab sagina peale. Tema pealt võetakse ära oksi, mis olid talle tekiks. See oli lopitüdruk, kes ütles talle, et asume teele. Tüdruk ütles Ekkele, et see on eksinud ja üksik- isa Uutsö näeb kõike. Ekke uurib kuidas tüdruk teda leidis: Ekke jäljed pidavat samblal olema. Nad läksid laplaste laagri juurde. Isa Uutšö vaatab Ekket, esitab talle igasugu küsimusi (Miks tulid laevalt ära? Miks meelitavad teed sind sihist järjest kõrvale?) Ekke tegi oma koti lahti ja pakkus kõigile rummi ja kompvekki. Uutšö lubab Ekkel laagrisse jääda, sest tal ei olevat paha silm ja Ekke ei tahtvat neile halba. Silmade kohta ütles veel, et haruldased silmad ja ta ei oska neist midagi välja lugeda.
    XXI Ekke ehitas ka endale telgi . Vana mees Uutsö räägib talle et ta armastaks loodust. Ekke tahab, et Uutsö talle ennustaks, kuid mees ütleb:”See, kes tahab elada homset ei ela tänasele”. Hommikul tahab Ekke telgi eest piima võtta (keegi toob talle igal hommikul piima) kuid telgi ees ei ole piima ega ka kaussi.. Telgi ees seisab jahimees Jürga. Jürga tahab Lossi telgi juures 3 tiiru teha, see tähendab kosimist. Ekke kinkis Lossile kella. Jürga naeris Ekkele ja ütles, et ta nõiub söödikud ta südame külge. Ühel ööl ei saanudgia Ekke magada , sest tema telk oli igasugu sitikaid ja satikaid täis. Hommikul läks Ekke kohe ühe tüdruku juurde, kes ta pigiõliga sisse määrib ja tema pesu läbi otsib. Talve saabudes lähevad nad edasi ja Ekke vaatab kuidas naised põtru lüpsavad.
    XXII Oli talv ja ehitati uued telgid, uutest põdranahkadest ja talvised. Rahavas oli kõik jooksukoplis, seal toimus pullide jõukatsumine. Iga pull , kes osutub nõrgaks surutakse nurka ja seal ootavad nad oma saatust. Kui pull tapetud kummardub laplane haava juurde ja joob pulliverd. Pärast tuleb loitsumine. Vahel karjade juhid kokkutulekutel räägivad muredest , rõõmudest ja Turja eksinud hingest ( käib ehmatab imikuid, ässitab hundid karjade kallale, mürgitab naisetel rinnapiimasid). Siis tuli päev, mil Jürga tuleb Lassile kosja , tal on ette rakendatud 3 põtra ning sõidab ümber Lassi telgi 3 tiiru. Ees peaks sõitma Uutšö, et rahavas kuuleks ja tuleks selle tunnistajaks. Kuid Ei tule välja ei Uutso, Lossi ega ema. Jürgo saab vihaseks ja tahab, et Ekke ka sõidaks, kuid siis ei tule ka kedagi välja. Hommikul räägib Lassi miks ta välja ei tulnud, sest ta ei ole otsustanud kas Jürgo või Ekke. Jürgo räägib Ekkele, et tal uued plaanid ja tema enam ei sõida. Ekke palub tal ikka sõita. Järgmisel päeval Jürgo sõidab, aga ainult ühe väeti hobusega . Lassi, ema ja isa juba väljas. Ekke joob oma telgis rummi ja mõtleb lapi tüdruku peale.
    XXIII Lassi ja Jürgo hakkavad abielluma. Pulmapäeval küsib Lassi isa Ekke käest, mida ta tahab vastutasuks saada (selle eest, et ta oli Lassiga hea ning kinkis talle asju). Ekke punnib vastu, et ta ei taha midagi, kuid Jürgo kuuleb seda ja ütleb , et Ekke on möku ja jobu kui ta midagi ei taha saada. Jürgo pakub 30 põtra. Seda kuuleb pealt Lassi ja sõimab Jürgot: “Ekke hoolitses minu eest paremini kui keegi teine, kinkis mulle selliseid siidi salle, mida sina pole veel oma elus näind ja ammugi mitte mulle kinkinud, ta ostis mulle alati komme. Ja sina arvad, et ta on väärt ainult 30 põtra. Mina ütlen, et Ekke peab saama 50 põtra.” Kui pulmad läbi tuleb Uutsö jälle Ekke juurde. Tegi talle sellise ettepaneku, et Ekke vöiks oma 50 põtra maha müüa, sest ta nagunii ei hakka karja pidama. Seda Ekke teebki. Ühel päeval lähevad kõik koos mingisugusele träni laadale müüma ja ostma. Kui läheb kauba krabamiseks ei tee keegi Ekkest välja ja ta mõtleb edasi rännata.
    XXIV Tal on taskud dollareid täis ja ta läheb hotelli, võtab seal toa, laseb boyl oma saapaid ja riideid puhastada . Istudes baaris ajab ta baaridaamiga juttu. Ekke laseb boyl talle proneerida pilet rongile lõpppeatusesse, viia kohvrid rongijaama. Ta jõuab Ingelandi (kohta, kus elab ta ema ja kunagi enne reisimist ta ise ka). Seal ta kogub julgust , et minna koju ema juurde, kuna kardab , et saab ema käest rihma. Ta ei taha koju minna öösel ja seepärast läheb ta sinna hommikul. Hommikul kohtab ta oma maja juures ühte väikest poissi, kes kukub puuotsas. Ta kutsub teda mitu korda ja lõpuks poiss tuleb puu otsast alla. Ekke näeb, et poiss on selline nagu tema oli noormana. Keegi hõikab EkketPoiss ütleb, et ta peab minema, sest teda kutsuti. Ekke küsib kas poisi nimi on ka Ekke. Nii see on. Poiss räägib endast, et tal olevat raisast isa , kes olevat maailama rändama läinud.
    Ekke sai aru, et see on arvatavasti tema ja Eneken Üüve poeg. Ta läheb koju. Ema õiendab ja nunnutab teda vaheldumisi. Sõimab, et miks ta jättis teda ja oma naist aastateks koju ootama. Siis jälle pakub süüa ja juua. Ema Neenu käseb Eneken Üüve juurde minna. Väike Ekke on juba jõudnud kõik ära rääkida emale. Eneken hakkas nutma. Neenu pikutab voodis , huulil rõõmus naeratus. Väike Ekke ei mõista midagi. Miks ema ja isa langesid ta ette põlvili? Kas ihkavad dollareid või kardavad vitsu? Mine tea vanade inimeste toiminguid - väike Ekke läheb meelsamini randa.
    Möödub rohkesti aega, siis kolksatab hüti uks.
    Nad ei räägi.
    Kuid lõpuks küsib Eneken. “Kas leidsid lahtisi allikaid ?”
    “Kas tead,” ütleb Ekke ma käisin siin ja seal neid vaatamas, kuid arvan, et parimad on meie endi kodus.”
    22. Draama olemus ja etapid
    • Üks vanemaid ilukirjanduse liike, pärineb antiik kirjandusest.
    • Dramaatika põhižanrid on tragöödia, komöödia ja draama.
    • Vanimad tragöödia, komöödia vt pilet1
    • Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest johtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana.
    • Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline.
    • Näidend: dialoogiline tekst, mõeldud vaatamiseks
    • Dramaatika üks põhitunnus on tegevuslikkus, autorid kasutavad remarke (ääremärkusi)
    • Orienteeritud teatrile (kutseline teater- 1906 Kitzberg „Tuulte pöörises”, rahvuslik teater- 1870 Koidula „Saaremaa onupoeg ”)
    • Teater on erinevate erialade suurkompleks, kooslus. ( rekvisiit , dekoratsioon)
    • Draamateos jaguneb osadeks : stseenid, pildid, vaatused (klassikaliselt 5, hiljem 3)
    • On olemas ka lugemisdraama- Johann Wolfgang Goethe „Faust” I, II osa; William Shakespeare „ Hamlet ”
    • Näidendis on enamasti jutustajad, v.a. antiigis, kus selgitusi andis koor. Sophokles „Kuningas Oidipus”
    • Monodraama - Juhan Smuul „Polkovniku lesk ”
    • Monoloog - Hamlet „Olla või mitte olla”
    • Näidendites on liikumine ajas ja ruumis keerulisem kui eepikas, samuti tegelaste siseelu kujutamine.
    • Tegelaste kujutamisel kasutatakse erinevaid võtteid:
    1. Kõnekoomika- Tiit Piibeleht
    2. Situatsioonikoomika- Andrus Kivirähk „Kalevipoeg”
    • Kooliteater- Tiit Sukk, Ott Aardam
    • Endla 1911, Ugala 1920, Vanemuine 1906
    Dramaatika ehk näitekirjandus erineb proosast ja lüürikast kahe põhitunnuse poolest. Draamateosed ei ole mõeldud otseselt lugemiseks, vaid lavastami¬seks. Seega saab lugejast vaataja ja kuulaja , kes jälgib näidendi lavalist ette¬kannet. Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu an¬takse edasi teose tegevustik ning kangelaste tunded ja mõtted.
    Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stsee¬nideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Monoloog-Hamlet Olla või mitte olla
    Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asenda¬vad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Näidentises on raskem kujutada liikumist ajas ja ruumis, samuti ka tegelaste siseelu kujutamine keeruline. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põ¬hikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli. Tegelaste kujutamiseks kasutatakse erinevaid võtteid. Kõnekoomika-erinev kõne, annab karakterile juurde Situtsioonikoomika-Nt A.Kivirähk näidend Kalevipoeg
    Teatris töötavad veel: grimeerijad, valgustajad, lavastajad, näitlejad, koorid , dekoreerijad, õmblejad ja kostüümidega tegelev personaal , tehnikud, helimehed, juuksurid, rekvisiititega tegelevad inimesed +igasugune töötav personaal.
    23. Lüürika olemus
    Aegade jooksul on kirjandusliigid üksteisele lähenenud. Seepärast on nüüdisaegset proosat ja luulet mõnikord raske teineteisest eraldada. Möödunud sajandil seostati luulet peamiselt rütmi, riimi ja värsiga, moodne luule saab hakkama ka nendeta. Tänapäeval puudub luule ja proosa vahel selge piir. Kirjanikud on luuletustena esitanud proosalaadseid tekste, üksikuid lauseid, sõnu, sümboleid, pilte jmt.
    Vormi põhjal jaguneb luule kaheks: riimiliseks ja vabavärsiliseks luuleks. Riimilist luulet iseloomustab vormiline korrastatus, vabavärsiline luule on kindla korrapärata. Vabavärsis on pearõhk autori vabadusel ja sõnumil, riimiline luule allub kindlale vormile. Vorm võib saada luuletajale ka eesmärgiks. Luulet, kus jäljendatakse olulisi kujundeid graafiliselt, nimetatakse piktograafiliseks ehk piltluuleks.
    Luulet iseloomustab rida tunnuseid. Riimilises luules on nende esinemine tavapärane, vabavärsis juhuslik. Luuletus jaguneb salmideks ehk stroofideks, stroofid värssideks, värsiridu seovad rütm ja riim.
    Stroof (salm) on rühm värsiridu, mis on seotud sisuliseks tervikuks. Stroofid võivad olla mitmesugused. Kõige tavalisema on nelja- ja kaherealised salmid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi stroofe . Värsside arv stroofis on piiramatu. See võib sõltuda ka luuletaja kindlatest eesmärkidest: vahel võib värsiridade esitähtedest välja lugeda autori sõnumi.
    Värss on luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Ühes värsireas võib olla mitu lauset ja üks lause võib paikneda mitmel real. Korrapärane rütm kujundab luuletuse värsimõõdu. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid moodustavad värsijalad. Eesti luule põhilisteks värsimõõtudeks on trohheus ja daktül.
    Riim on häälikute kokkukõla, mis aitab värsse omavahel siduda ning kujundab stroofe. Tavaliselt paiknevad riimid värsi lõpus (lõppriim). Kuid tuntakse ka algus- ja sideriime. Asendi järgi stroofis jagunevad riimid paaris- (aabb), süli- (abba) ja ristriimiks (abab). Silpide arvu järgi eristatakse ühesilbilisi ehk meesriime (sööb: lööb), kahesilbilisi ehk naisriime (kivi: rivi), kolmesilbilisi ehk libisevaid riime (laotama: kaotama) jne. Täieliku häälikute kokkukõlapuhul räägitakse täisriimidest (puul: tuul), osalise kokkukõla korral irdriimidest ( lint : kink).

    Luule kujundeid

    Luuletaja mõtete ja tunnete esitamisel on oluline koht kujunditel . Kunstiline kujund on kindlas vormis üldistus, mida iseloomustab piltlikus, isikupära ja vahetu mõju. Kujundite ülesanne on kutsuda lugejates esile autori omast suhtumist kujunditesse. Luules kasutatakse rohkesti epiteete, võrdlusi, metafoore, personifikatsiooni, sümboleid, allegooriat.
    Epiteet on lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnustest esile autori seisukohalt olulist joont. Enamasti on epiteetideks omadussõnad.
    Lapsuke on mul õrnake, kullake, kaunis:
    Näoke nii rõõmus ning hää ja suuke nii sulaval naerul,
    Silmad nii säravad, sügavad, sametimustad…
    Võrdluses kõrvutatakse nähtusi sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega. Võrdlused algavad tavaliselt sidesõnadega kui, nagu. Võrdluse ülesanne on midagi iseloomustada või anda sellele hinnang.

    Sügisetuul

    raputab puul,
    küürutab kõveral kõrrel
    kui sandike!
    Metafoor on tähenduse ülekanne sarnasuste alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga. Metafooridega taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist.

    Looja minemas, looja minemas

    kullase valgusega
    oled sa, sinitaeva silm!
    Personifikatsioon ehk isikustamine on metafoori erikuju , mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Isikustamist kasutakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja mõistete hingestamiseks ja lugejale lähendamiseks.
    Mis sa nutad lillekene,
    nupud sul täis pisaraid?
    Kas su rasket hingevalu,
    hellake, ka tunda said?
    Sümbol on võrdkuju, mis tekib abstraktse mõiste asendamisel seda kujutava märgiga. Nii on näiteks koit nooruse ja vabaduse, loorber kuulsuse sümbol.
    Ei siin haljast loorberipärga
    vajuta keegi lauliku pähe.
    Allegooria on mõistukõne, mis iseloomustab tavaliselt kogu teost. Allegoorilises tekstis kujutatud isikute, nähtuste, esemete, olukordade all tuleb näha teisi isikuid, nähtusi jms. Mõistukõne ülesanne on midagi esile tõsta või rääkida asjadest varjatult.
    Müür, mis hakkab pragunema,
    kipub ära lagunema,
    seda tuleb rõhkuda,
    maani maha lõhkuda.
    24. Luule 1905-1940
    • 20. saj. Eesti luules etendasid algatavat ja mõjuvat rolli eelkõige Noor-Eesti aja autorid Gustav Suits, Ernst Enno ja Villem Riddala. Noor-Eesti 2 esimeses albumis (1905,1907) ilmus väga erinevat laadi ja tasemega luuletusi. Uuendustaotlusi võib märgata Riddala luuletustes . Nende looming järis uusromantilisi, eriti just sümbolistlikku kujundus laadi ning temaatiliselt mitmekülgne.
    • Positiivse tähelepanu osalisteks said unustatud luuletajad Kristjan Jaak Peterson ja Juhan Liiv, kelle loomingut Noor-Eesti väljaannetes tutvustati ja eeskujuks seati. Väljendati oma põlvkonna maailmakäsitust ja vaimseid ideaale, ent sõnastati ka isiklike elamusi. Kõik nimetatud luuletajad tulid kirjandusse 20, saj I kümnendil, kuid nende looming jätkus ka teiste rühmistuste ajal.
    • Esikkogud avaldasid “Siuru” rühmituse lüürikud M. Under, H. Visnapuu, J. Semper ja A. Adson, neile esteetiliselt hoiakult lähedased J. Barbarus ja A. Alle ning omaette seisev H. Adamson. Enamik neist oli katsetanud juba “Noor-Eesti” väljaandeis, kuid Esimese maailmasõja aegu debüütraamatuid avaldada ei suutnud. Seetõttu olid aastad 1917—1919 uudiskogude poolest rikkad.
    • Siuru luules oli esikohal armastus. Ereda isikupäraga, teistest erineva tundelaadi ja stiiliga tõusid armastusluules esile Marie Under ja Henrik Visnapuu. Nad tõid kaasa eluvärske tundetulva, eesti lüürikas varem harjumatu meelterõõmu, andsid püsiva väärtusega armastusluulet ja looduslüürikat.Armastusest kõneldi julgemalt ja avameelsemalt kui kunagi varem eesti luules. Eelkäijateks said nooreestlase Gustav Suitsu armastuslaulud, millega on suguluses ennekõige Marie Underi luule. Nagu noor Suits, nii luuletas noor Undergi just õnnelikust armastusest, kuid Suitsuga võrreldes tegi seda oma soole iseloomuliku tundekülluse ja üksikasjalikkusega.
    • Armastuse helgemat pool tõusis ka esile Artur Adsoni võrumurdelistes luuletustes, küll pehmes ja leebes toonis, ilma Underi tundeägeduseta. Teiste Siuru luuletajate elamused väljendusid vastuolulisemalt, isegi traagilisel viisil. Armuõnne ja pettumuste, valge ja musta naise vahel heitles Henrik Visnapuu. Siurulaste luules avalduvat eluhoiakut võib iseloomustada fraasidega „Pidu katku ajal” ja carpe diem! (Püüa päeva, kasuta hetke). Soovnautida elu ja inimlikku õnne omandas neil mõnikord peaaegu meeleheitliku tunderõhu, kui teadvustati elu hetkelisust, eesootavat surma- eriti tolleaegsete ühiskondalike vapustuste taustal.
    • Kitsalt subjektiivses laadis ammendasid luuletajad end kiiresti, ajavõõras looming ei saanud kesta kaua. Lüürikategi järsu pöörde intiimelamustest ajaluulesse. Ajalaul on eesti luules valdaval kohal aastail 1919—1922.
    • Järsk suunamuutus seletub kahe põhiteguriga. Ühiskonna elu murranguline areng nõudis mõtestamist ning lüürika, juba olemuselt ajatundlik, ei saanud aktuaalseid probleeme kestvamalt vältida. Teiseks mõjusid kaasa saksa ekspressionistliku luule eeskujud, mille stiil sai omaseks meiegi ajaluulele. Sisuliselt ühen­davaks jooneks oli sõja eitamine ja üldine inimlikkuse-kuulutus.
    • Ekspressionismimõjulises ajaluules on autorite hoiak selgesti ühiskonnakeskne. Luuletaja ei ole siin enam üksikisiku sisemaailma tõlgendaja, vaid inimeste, rahva ja rahvaste — ühiskonna seisundi väljendaja.
    • Autori hoiak on aktiivne: luuletaja sõnub kadu kõigele, mis ühiskonnas ebaõiglane, ning kuulutab uut, inimväär­set maailma, seda pigem aimates ja igatsedes kui vähegi selgesti kujutledes. Ainult osa meie ajalaulikuid (eelkõige J. Semper ja J. Kärner) suutis oma tulevikukuulutuse kindlamalt siduda eesrindliku sotsiaalse jõuga, teised (M. Under, A. Adson) esinesid peamiselt kannatuslauludega, kolmandad (H. Visnapuu) sattusid võitlevate sotsiaalsete jõudude vahel kõikudes vastuolulistesse deklaratsioonidesse
    • Kui “Siuru” päevil pidas luuletaja esmaülesandeks esteetilist eneseväljendust, siis ajalauliku põhiülesanne oli sotsiaa1ne ja eetiline. Sellest tingitult kujundas ajaluulet juhtivalt vaimne, ratsionaalne alge; meeleline jäi tagaplaanile, luule muutus esitusviisilt abstraktsemaks.
    • Enamik ajalaulikuid koondus “Tarapita” rühmitusse. Tarapitalased arvustasid ägedalt kodanliku Eesti alguspäevil võimu juurde trüginud ahnet ja vaimulagedat tõusiklust.
    • Ekspressionistlik ajaluule ei andnud palju püsivaid poeetilisi väärtusi. Luule arengu seisukohalt oli see kool aga tulemusrikas ja tähtis. Ajaluule perioodil nähti esteetilise kõrval väga selgesti ka luule sotsiaalset tähendust ja eetilist funktsiooni. Luuletaja tundis end jälle sotsiaalses süsteemis, tajus kaasvastutust selle eest, mis toimus ühiskonnas.
    • Aastad 1923—1928 tähistavad eesti luules uusi suundumisi, otsinguid ja saavutusi. Loovate jõudude koosseis jäi põhiliselt samaks, nagu see oli kujunenud kümnendite vahetusel. Ainult G. Suits, avaldanud 1922. a. erakordselt sisuka värsiraamatu “Kõik on kokku unenägu”, loobus esialgu uusloomingust. A. Haava, K. E. Sööt, V. Ridala ja E. Enno taandusid samuti. Luuleprotsessi kandsid eelkõige M. Under, H. Visnapuu, J. Semper, J. Barbarus ja J. Kärner. Uusi andeid tuli juurde väga vähe: kõige veenvamalt esines J. Sütiste (esikkogu “ Rahutus ”, 1928), V. Adams äratas tähelepanu linliku elutunde ja riimi-otsingutega, E. Hiir futuristlikus laadis katsetustega.
    • Pärast kirjanike liidu ja seda esindava ajakirja “Loo­ming” asutamist kaotas kirjanike rühmituslik esinemine senise tähenduse. Nüüd toimus hargnemine : iga luuletaja keskendus otsima oma aineala ning välja töötama indi­viduaalset poeetikat . Luule üldpilt muutus seetõttu tunduvalt vaheldusrikkamaks kui varem.
    • M. Under süvenes oma enesetunnetuslikus lüürikas ini­mest ahistavasse ja tiivustavasse ning lõi silmapaistvaid ballaade.
    • H. Visnapuu luulet pingestas vastuolu südamega tuntud tõe ja tegelikkuse vahel, arvustava ja heakskiitva suhtumise vahel ühiskonna elus toimuvasse.
    • J. Semper tugines hoopis enam vahetule elulisele kogemusele kui enne, usaldas enam meelte andmeid, seni abstraktsesse käsitluslaadi jõudis värske vere tuiget.
    • J. Barbarus püüdis vahendada kaasaegset maailmapilti ja elutunnetust, oli kõige sotsiaalkriitilisema hoiakuga autoreid ning harrastas julgeid vormieksperimente.
    • J. Kärner võitis tunnustuse looduslüürikuna, ta värss omandas klassikalise selguse ja sujuvuse. Uusi jooni tuli iga arvestatava lüüriku loo­mingusse, igaüks püüdis leida oma andelaadile kõige paremini vastavat väljendust.
    • Poeediindividuaalsustelt ja stiililaadidelt silmapaistvalt mitmekesine , ilmutas luule aastail 1923—1928 siiski ühtsust arengu põhisuunas. Varem domineerinud romantiline stiili-ideaal taandus. Lüürikud vaatlesid elus toimuvat uurija pilguga. Seetõttu kahanes tinglikkuse ja poeetilise väljamõeldise osatähtsus. Järeldused, millele juhtis luulekujund , olid objektiivsemad ja tunnetusjõulisemad kui varem. Sõnastusviisis tundus rohkem asjalikkust, stiilifiguuride ehtiva, dekoratiivse käsutamise asemel püüti sõna tähendusrikka, sisuliselt funktsionaalse rakenduse poole. Üksikute autorite loomingus olid samal ajal hälbed arengu üldsuunast küllaltki suured.
    • Aastail 1929—1933 mõjutas luule arengut terav kitsikus, mille tõi kaasa majanduskriis ning sellega kaasnenud äge poliitiline võitlus. Lüürika sat­tus suurtesse kirjastamisraskustesse, luulekogude tiraažid kahanesid enneolematult väikesteks — 100—150 eksemplari. Silmapaistvaid uusi lüürikuid neil aastail debüütko­gudega ei esinenud, kuid oma ande arendas jõuliselt välja J. Sütiste. Lüürikute enamik reageeris ilmekalt ajas toi­muvale, astus välja kannatava inimese ja demokraatia kaitseks.
    • Muude luulemotiivide kõrval tõusis jälle tähtsale kohale ajalaul. Ent uus ajalaul erines oluliselt kümmekond aastat varem luules domineerinud ekspressionistlikust ajakujutusest. 1920-ndate aastate lõpul ja 1930-ndate aastate algul lähtusid sotsiaalkriitiliselt meelestatud autorid konkreetsetest elupiltidest. Neid luules esitades tõid nad esile oma suhtumise ning hoidusid stiliseerivaist paisutustest. Tihe oli ajakriitiline element J. Sütiste, J. Kärneri, J. Barbaruse ja A. Alle luules, kuid mööda ei läinud ajastu probleemidest ükski autor.
    • Eelmise kümnendi teisel poolel alanud suundumine realistliku tõetruuduse poole luules jätkus. Mõningaid hälbimusi kõrvale jättes hõlmas realistlikku põhitüüpi lüürika sel ajal kogu meie luule paremiku.
    • Kujunes välja kaks põhilist arengusuunda. Kümnendi algul alanud elu-lähedusliikumisega seostus kriitilise realismi see haru, mis kirjeldava tõetruudusega püüdis fikseerida elulisi seiku . Kõige ilmekamalt esindas seda laadi J. Sütiste, sama tehnikat käsutasid aga ka J. Kärner, E. Hiir, H. Adamson ja mitmed teised. See laad avardas luule aineala, tõestas argielu luuleväärsust, avastas ilu tava­lises tööinimeses. Eluliste faktide kunstiliselt eesmärgis­tatud koondamise puhul sündisid niimoodi üldistusjõulised lüürilised teosed, ebaõnnestumise korral muutus luuletus pelgaks kirjelduseks.
    • Teine suund realismis koondas peatähelepanu elust võetud aine psühholoogilisele läbitöötamisele, püüdles vaimselt kirgastunud ja tähendusrikkale esitusele. Kõige selgemalt esindasid seda laadi M. Under ja J. Semper, nende kõrval ka H. Visnapuu. Eri arengutendentsid ja nende mitmesugune põimumine avardas perioodi lüürika väljendusvõimalusi.
    • Aastail 1934—1940 arenes eesti lüürika taas muutunud tingimustes. Võimuaparaadi surve kiuste säilitas luule põhiosa oma võitlusvaimu, kuigi esines ka tagasilangusi ning järeleandmisi ametlikule sotsiaalsele tellimusele. Lüürika üldpilt mitmekesistus veelgi, selgemini ilmnesid esteetilised taotlused, mis perioodi lõpul viisid lahknevate kunstiliste arusaamade võitlusele.
    • Märgatavat osa luules etendasid neil aastail noored autorid. Üksteise järel debüteerisid Heiti Talvik, Betti Alver, Bernard Kangro, August Sang, Uku Masing, Paul Viiding ja Kersti Merilaas. Nende ja M. Raua luulest avaldati 1938. a. koondkogu “Arbujad”. Pärast seda hakati neid luuletajaid nimetama arbujaiks. Peale omava­helise sõpruskondliku suhtlemise sidus neid kõrgendatud vaimsuse nõudlemine, noorusromantiline täiuse- ja absoluudiigatsus, täpne vormikäsitlus ja puhas luulekeel. Luule üldilmelt seisid arbujad, eriti nende juhtpoeedid B. Alver ja H. Talvik, lähedal sellele laadile, mida väljakujunenud meistritena esindasid M. Under ja J. Sem-per.
    • Silmapaistvalt tähtis osa luules oli sel ajal lüürilisel enesetunnetusel. Ajajärgu luulet iseloomustasid vaimse ja esteetilise vabaduse kuulutamine ning vastuseadmine võimu teenivale literatuurile.
    • M. Under, J. Semper jt. süvenesid jät­kuvalt inimpsühholoogiasse, kujutasid veenvalt indiviidi varjatud siseelu. J. Semperi loomingus (kogu “Tuule-ratas”) on tähtis koht kodanikuvastutuse luulendamisel. Luulepildi olustikulise tõetruuduse taotlejad eluläheduse lipu all ammendasid oma võimalused ja andsid kümnendi keskel üsna tihti kunstiliselt väheütlevaid kirjeldusi, sat­tusid positiivset otsides mõnikord ametliku päevapoliitika kuulutajaiks.
    • 1930-ndate aastate lõpu eesti luules ilmnev motiivirikkus, erinevatest esteetilistest arusaamadest tekkinud pinge ja sünteesiotsingud osutavad ühe tervikliku arenguperioodi lõppu. Omandatud rikaste kunstikogemustega, vaimse sõltumatuse ideedega ja demokraatliku üldhoiakuga astus eesti lüürika 1940. aastal uude arengufaasi sotsialismi rajamist alustanud ühiskonnas.

    25. Proosa 1905-1940
    • Sajandivahetusel eesti kirjanduses valitsenud realism mõjutas ja 20.saj alguse noori kirjanikke. Realistlike, peamiselt külaelu kajastavate juttudega astusid kirjandusse F.Tuglas (novellid „Hunt”, „ Hingemaa ”), A.H.Tammsaare, Oskar Luts , Jaan Oks ja teised. Uusromantiline proosa kujunes välja 20. saj. Esimese kümnendi lõpuks. Võrreldes luulega polnud see esialgu nii selgelt sümbolismist mõjutatud, pigem impressionismist; samuti oli uusromantilise kujutuslaadiga ühendatud realistlikke, isegi naturalistlikke jooni. Nt Tuglase novell „Toome helbed ”(1908) ja A.H. Tammsaare üliõpilasnovell „Noored hinged”(1909) on kujundanud realismi ja uusromantismi ühendav psühholoogiline impressionism, mis annab edasi tegelelaste tunde-ja meeleoluvarjundeid.
    • F.Tuglase kõrval on esindavad rühmituse ajal proosat eriti ilmekalt Jaan Oks ja Oskar Luts , kumbki talle eriomasel viisil.
    • Jaan Oksa teostes on pealmiseks aineks küla oma elu ja inimestega, äratuntavalt Saaremaa küla, kust kirjanik ise pärines. Noor-Eesti väljaannetes ilmiunud J. Oksa proosateosed nagu „Küla” (1910) , Tume inimeselaps” (1912) ja „Vaevademaa”(1915), lähtuvad samast maaeluainest, ent on esituselt modernsemad ja keerukamad.
    • Esimene maailmasõda pidurdas tunduvalt eesti kirjanduse arengut. Eriti märgatav oli proosa suurvormide — romaani ja jutustuse — osatähtsuse vähenemine kirjanduse üldpildis.
    • Siiski ei katkenud neil aegadel päriselt ka pikema proosa areng; väheste sõjaaegsete romaanide kunstiline tase oli kõrge, nagu nähtub F. Tuglase “Feliks Ormussonist” (1915) ja E. Vilde viimasest romaanist “Mäeküla piima­mees” (1916). Romaanitraditsiooni jätkumine oli kirjanduse järjepidevuse huvides väga tähtis, kuigi nimetatud romaanid ei kujuta kaasaja raskeid võitlusi.
    • Revolutsiooniaastate proosas arenes paralleelselt kolm loomingumetoodilist põhisuunda — revolutsiooniline kirjandus, kriitiline realism ja uusromantism. Need eri esteetilistelt alustelt lähtuvad suunad muutsid võitlusaastate proosa üldpildi ideeliselt mitmekesiseks ja stiililt kirevaks.
    • Kriitilis -realistliku proosa pidev areng ei kätkenud ka “Siuru” tegevuse ajal, millal uusromantism tunduvalt hoogustus . Revolutsiooniaastate realism toetus eelkõige kahele autorile — A. H. Tammsaarele ja M. Metsanurgale. A. H. Tammsaarelt ilmus 1917. aastal jutustus “Kärbes”, milles autor muigav-irooniliselt kujutab sõjaeelset üliõpilaselu Tartus. Oma rahvalik-humoristliku laadiga kuulus revolutsiooniaegsete realistide hulka ka O. Luts, kelle “Suvi” (1918—1919) sai lugejaskonnas väga populaarseks.
    • 20. saj. Teisel kümnendil saavutas eesti uusromantiline proosa küpsuse, valdavalt küll juba sümbolistlikus laadis.
    • Uusromantilisele proosale on iseloomulikud lühižanrid, eeskätt novellid.
    • Väljapaistvamad miniatuurikogud on F. Tuglase „ Liivakell ” 1913 ja A.H Tammsaare „Poiss ja liblik ” 1915.
    • Nende meisterlikem viljeleja oli F. Tuglas. Tema novellikogud “Saatus” (1917) ja “Raskuse vaim” (1920) annavad ajajärgu võitlusmeeleolusid edasi sugestiivses kunstilaadis.
    • Teised uusromantilise proosa viljelejad — August Gailit ja Aleksander Tassa — ei suutnud oma sõjaaegset maa­ilmanägemust kunstiks sünteesida võrdselt Tuglasega. A. Gailiti novellikogud “Saatana karussell” (1917) ja “Rändavad rüütlid” (1919) sisaldavad fantastilis-õudseid stseene inimeste kannatustest, neid kannavad surma ja hukkumise meeleolud.
    • 1920-ndate aastate esimest poolt iseloomustas uusromantismi ja realismi omavaheline võitlus, kusjuures realism järjest tugevnes ja uusromantism taandus. Realismi uut tõusu ennustav teos oli A. H. Tammsaare peene hingeelukujutusega romaan “Kõrboja peremees” (1922). Kümnendi keskpaigas viisidki M. Metsanurga “Valge pilv” (1925) ja A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus” I(1926) realismi juhtpositsioonile.
    • Realismi esiletõusuga kujunes romaan proosa juhtivaks žanriks. 1920-ndate aastate lõpul hargnes romaani-žanr mitmesse harru ning kujunesid välja romaani eri liigid, nagu see on arenenud proosakirjandusele iseloo­mulik. Romaani meisterlikem viljeleja kodanlikus Eestis oli A. H. Tammsaare. Ajavahemikul 1926—1933 ilmus temalt 5-köiteline epopöa “Tõde ja õigus” — eesti romaanikunsti suurimaid saavutusi.
    • Novelližanri arengu seisukohalt oli tähtis Peet Vallaku debüüt 1925. aastal. Tema esimeste kogudega (“Must rist ” ja “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas ”) pääses realism domineerima novelliski, mis seni oli ainud uusromantikute meelisžanr.
    • 1926. aastal jõudis esikromaanini August Mälk, kellest kujunes mitmekülgne kirjanik. Oma varasema loominguga ei tõusnud ta küll juhtivate prosaistide hulka; tema menukaim loomingujärk kuulub järgmisse kümnendisse, kui ilmusid randlaste elu kuju­tavad romaanid. Loominguteed alustas Erni Krusten.
    • Eriline tähtsus oli August Jakobsoni ja Rudolf Sirge esikromaanidel, mis avasid eesti proosale uue aineala ja mitmekesistasid kujutamislaadi.
    • Omaette kõrvalsuunana kujunes 1920-ndate aastate lõpul välja psühholoogiline romaan. Selle romaanitüübi viljelejad taotlesid tegelaste psüühika, hingeseisundite ja mõtiskluste ülitäpset jälgimist.Psühholoogilise romaani tuntuim näide on J. Semperi “Armukadedus” (1934).
    • Majanduskriisi kõrgajal 1930-ndate aastate algul teravnesid mõnegi kirjaniku sotsiaalne aktiivsus ja kriitiline seisukohavõtt ajajärgu hädade suhtes. Realismi ühiskonnakriitiline suunitlus muutus kriisiaastail järjest selgemaks.
    • Teravaist ühiskondlikest probleemidest eemalejääv O. Lutski oli jutustustes “Tagahoovis” (1933) ja “Vaikne nurgake” (1934) varasemast tunduvalt kriitilisem. P. Vallaku ja A. Jakobsoni novellilooming kajastas töötava rahva kriisiaegset rasket olukorda.
    • Läbi 1930-ndate aastate püsis eesti romaanikunsti tipus A. H. Tammsaare, kelle “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939) on elukujutuse sügavuselt kriitilis-realistliku kujutamislaadi šedööver isegi maa­ilmakirjanduse mõõtmetes. Sotsiaalkriitilise hoiaku säilitasid M. Metsanurk, A. Jakobson, R. Sirge jt.
    • Romaanižanri osatähtsus suurenes 1930-ndate aastate kirjanduse üldpildis järjest. Romaanikirjanikud otsisid uusi ainealasid. A. Mälk asus kujutama Saaremaa rannakülade olustikku, saavutades romaaniga “Õitsev meri” (1935) suure populaarsuse.
    • Romaani aineala avardamisele aitasid kaasa niisugused kirjanikudki, kelle loomingu põhiosa kuulub lüürikasse. Nii ilmus M. Raualt kunstniku elusaatust käsitlev romaan “ Kirves ja kuu” (1935), J. Semperilt probleemirikas “Kivi kivi pääle” (1939). Romaaniga “Väike Illimar ” (1937) pöördus tagasi realistliku loomingulaadi juurde F. Tuglas. Ainestikult oli eesti romaan 1930-ndate aastate lõpul mitmekesisem kui kunagi varem.
    • 1930-ndail aastail tuli proosasse palju uusi autoreid. Neist tähtsaimad on Aadu Hint ja Karl Ristikivi. A. Hindi esikromaan “Pidalitõbi” (1934) oli ainestikult uudne ja kujutamislaadilt kaasahaarav. K. Ristikivi esikromaan “Tuli ja raud” (1938) äratas tähelepanu sugestiivse aineesituse poolest.
    • Novelližanr säilitas 1930-ndail aastail kõrge taseme, kuigi jäi proosa üldpildis järjest rohkem pealetungiva romaani varju. Väljapaistvaid novellikogusid avaldasid ka romaanikirjanikud A. Jakobson ja A. Mälk.
    • Tunduvalt elavnes reisikirjade ja mälestuste kirjutamine. Reisiraamatute autoritest on mainimisväärsemad F. Tuglas ja J. Semper. Populaarse mälestusteraamatule seeria avaldas 0. Luts (kokku 13 köidet).
    • Ajavahemikul 1917—1940 olid arenenud kõik proosa-žanrid, eriti intensiivselt aga romaan. Selles žanris olid välja kujunenud eri liigid ja suunad ning romaanilooming peegeldas rahva põhilisi tegevusalasid. Kriitiline realism kui peamine loomingumeetod võimaldas kirjanduse elutunnetuse süvenemist ja kujutamislaadide mitmekesistumist. Eesti proosa paremik oli jõudnud Euroopa kirjanduse tasemeni.
    26. DORIAN GRAY PORTREE
    D Dorian Gray, noor ja rikas iludus, kes on hingelt puhas ja rikkumatu, nagu laps alles.
    B Basil Hallward, kinnine ja omaette hoidev kunstnik.
    H Lord Henry Wotton ( Harry ) on küüniline aadlik , elus epigramm, kelle põhitegevuseks on oma paradoksaalse kõneviisiga inimeste ajusid kokku jooksutada. Aforismikahur.
    Kaunist noor džentelmen Dorian on napilt kahekümnene “kuldsete juuste” ja “kaunilt kaarduvate punaste huultega” Narkissos . Ta hakkab silma maalikunstnik Basil Hallwardile, kes noormehesse kirglikult armub. Kunstnik on leidnud oma ideaalse motiivi ja Gray portreest, mille ta õlivärvidega maalib, saab tema meistriteos. Teda aina maalides ja meelitades tõstab ta D enesehinnangu aina kõrgemale. Hallwardi sõber ja imetleja, varakas snoob ja jõudeinimene lord Henry Wotton tahab pilti ära osta. Veelgi parema meelega tahaks ta aga Dorianiga tutvuda. Hallwardile ei ole see ettepanek meeltmööda, ta tahaks Doriani ainult endale hoida. Kunstnikuna on ta meeleheitlikult Dorianis kinni ega taha teda H-le tutvustadagi, teades seda meest väga hästi, ja kartes poisi rikkumatuse pärast. Aga kõik läheb nii, nagu minema peab: lord Henry kohtub kena noormehega, elumehe särav vaimukus lummab Doriani, ja algab armuafäär, mille homoseksuaalsusele vihjab Wilde kirjeldades seda, kuidas Dorian lord Henry meelelist estetismi ja kõlblusetut elufilosoofiat imetleb ja matkib. H paneb D mõtlema nooruse, eelkõige aga ilu kadumisele, mis paneks ta võitlema kõige eest, mida tol hetkel niisama saab. "Noorus on ainus asi midagi tasub omada." Varem pole D selle pealegi tulnud, ta oli alati pidanud oma ilu iseenesestmõistetavaks. Vaesest maalikunstnikust ei hooli enam keegi. Doriani, kes on kaotanud lord Henryt jumaldades oma süütuse ja teab, et on ilus, haarab äkki sügav hirm vananemise ja surma ees. Nagu Narkissos süüvib ta oma portreesse, ta ei suuda leppida sellega, et pilt jääb alati kauniks, aga tema ise kaotab kõik oma võlud. “Kui see ometi vastupidi oleks!” hüüatab ta. “Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!”
    Lord Henryle meeldib D väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist . D eemaldub Basilist ja hakkab H eeskujul ilu jahtima. Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm , teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Henry muudab kõiki, kellega kokku puutub, D puhul teeb ta seda meelega, aga mitte heasoovlikkusest, vaid uudishimust. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare'i. Saal on uskumatult kole , D ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu, väga andekas pealegi. Noormees armub näitlejanna Sibyl Vane ´i. Neiu vastab tema tunnetele. B on sellest kuuldes armukade , H väga huvitatud. Vahepeal on D Sibyliga tutvust teinud, tüdruk kutsub teda Prints Võlujaks. Nad suudlevad. S on sinnamaani elanud näidendites, ta on elav illusioon. Teater on ainus viis põgeneda ta vaese elu eest. Olles aga kord tunda saanud tõelist armastust, ei suuda ta enam hästi mängida, teater muutub talle igavaks. D kutsub B & H teatrisse oma mõrsjat vaatama, kuid nad kõik pettuvad, nähes kui andetu on tüdruk laval. Dorian on väga vihane ja jätab põlglikult Sibyli maha, julmalt jättes kuulamata kõik ta palved. Ta armastas illusiooni, mitte naist.
    D hulgub meeltesegaduses mööda tänavaid, terve öö. Hommikul koju jõudes märkab ta, et B tehtud pilt on veidi teistsugune, naeratusel on julm ilme. Tegelikult näeb see päris võigas välja, kuid D kirjutab selle varajase aja arvele ja magab end välja. Hommikul on maal samasugune , D ise pole aga põrmugi muutunud. Kõhe värk. Tunneb end jube halvasti, kahetseb. Just siis kui ta on valmis saanud oma elu tähtsaima armastuskirja, paludes Sibylilt andeks, tuleb Henry. Sibyl mürgitas enda. Portree tekitatud eneseparandusest pole midagi kasu, sest Lord Henry veenab Doriani end sest mitte häirida laskma ja käituma, nagu poleks midagi juhtunud. Henry sõnab vaid: “Head kavatsused on lihtsalt tšekid, millega inimesed püüavad võtta raha pangast, kus neil mingit arvet ei ole.” Kui Dorian järgmine kord oma portreed vaatab, avastab ta, et paheline julmus oli inetanud ta suu peeneid jooni ja teinud ta pilgu kalgiks. Tema anumist oli kuulda võetud. B on sellest shokeeritud ja mõistab esimest korda, et Dorian pole enam seesama, üllatub kui D ei taha talle pilti anda näitusele panekuks. Dorian avastab, et B on sellesse portreesse pannud palju endast ja peab seda suureks saladuseks. Samal pärastlõunal laenab Henry D-le ühe veidra raamatu, mis saab teda juhtima järgmistel aastatel. Selle peategelane on Pariisi noormees, kes, püüdes elada täiuslikku elu, otsib meeleheitlikult naudingut kõiges. Hullutav ideoloogia. Ta hukkub ise tasapisi ja hukutab ka teisi. Tahab elada täiuslikku elu ja on kindel, et tema moodus on selleks kõige parem. Tegelikult tühi eksistents . Portree muutub, aga Dorian jääb nooreks ja ilusaks. Ta patustab, elab liiderlikku elu, tarvitab oopiumi ja hävitab inimeste elu, kes tema vastu poolehoidu tunnevad. Dorian elab kaksikelu , aga pahelisuse jäljed jäävad ainult portreele. Tõeline Dorian püsib nooruslikult värskedžentelmenina, kes istub elegantselt ooperiloožis ja kelle närtsimatu sarm äratab üldist imestust. On inimesi, kes kardavad teda, ja neid, kes temast vaimustuvad. Tema endised sõbrad ei räägi temaga enam, räägitakse et ta on oma hinge kuradile müünud, et hea välja näha.
    Samal ajal Dorian ise elab oma portree ümber, kord pilab seda enda kaunist välimust ja pildi kohutavat lõusta võrreldes, kord tunneb kohutavat masendust, mõistes, et tal oli võimalus, ja ta lasi selle käest. Dorian teab sisimas , et varem oleks ta saanud veel oma hinge päästa, kuid siis pole enam midagi teha, ta ei muuda oma kombeid. Vaid lord Henry on püsinud ta kõrval kõik need aastad, ainus tõeline sõber, kuid ka tema ei tea seda kiivalt hoitud saladust. Muidugi on lord Henry salvava keelega küünik, kes pilkab oma aja põhimõtteid – Dorian ütleb kord tema kohta, et ta hakib elu epigrammideks -, aga tegelikkuses on ta kahjutu poseerija. Dorian on tema õpilane. Ja kuna ta eluviiside käes ei kannata mitte ta ise, vaid ainult tema portree, läheb Dorian oma õpetajast kaugemale. Kui Basil tuleb Dorianilt aru pärima, mis jutte temast räägitakse ja kas ta on nendele kuidagi alust andnud, näitab Dorian talle mingis meeltesegadushoos portreed. Basil on shokeeritud, ja arvab et Doriani on veel võimalik päästa, ta tahab et D temaga koos palvetaks ja püüaks paremaks saada. Portree, ta enese kätetöö taoline muutus näib talle kohutav. Ta on nii meeleheitel, et ajab D veel rohkem närvi, ja endale aru andmata lööb Dorian Basilile noa selga . Ta hoiab seda kuritööd enesest eemal ega suuda isegi uskuda , milleni ta lõpuks langenud on. Tänu ühe vana keemikust sõbra shantazheerimisele saab ta laibast märkamatult lahti ja keegi ei kahtlusta teda. Temast saab mõrvar. Kui Aga maalil on vananenud, narkootikumidest ja julmusest moondunud Gray käed järsku verised… Tuiates ümber ühes sadamakõrtsis, kutsub üks nilbetest libudest seal pilkamisi Prints Võlujaks ja Sibyli vend kuuleb seda. Ta on kogu oma elu veetnud oma õe mõrvarit otsides, ja kavatseb Doriani tappa. D aga pääseb tänu oma näole ja teeseldes süütut. Osavaks tõenduseks on see, et "Prints Võluja" peaks sel hetkel olema juba vana, 40 või nii, kuid Dorian seal näeb välja vaevalt 20 aastat vana. James laseb tal minna, olles ise sügavas segaduses, kuid jätkab jälitamist kui kuuleb tollelt libult, et Dorian on oma hinge kuradile müünud oma näo eest ja ongi sama mees keda ta otsib. Dorian on shokeeritud, kui tema korraldatud jahil lastakse maha üks ajajatest, ja kui see tegelikult on hoopis James, kes kavatses teda tulistada, hirmub ta veel rohkem.
    Pärast seda püüab Dorian end muuta, veedab aega maal ja, võrgutades maal ära ühe tüdruku (kogemata, muidugi), teeb ta tollele enda arvates heateo, ta maha jättes (teooria järgi, et ta rikub kõik, kellega kokku puutub, arvab ta et säästab tüdrukut). Endale ei tunnista ta, et tegelikkuses rikkus ta vaid järjekordse elu. Maatüdruk - millist meest tahaks ta pärast Dorian Grayd? Koju, raamatukogu ja portree juurde tagasi jõudes, on ta kindel ,et pilt on jälle muutunud, paremuse poole, ja et tal on võimalus paremaks saada. Tegelikkuses on vaid midagi lisandunud - õel, salakaval ja petturlik muie, näitamaks et see muutus on vaid kate. Dorian vihastab ja otsustab pildi hävitada, imestades, miks ta pole varem selle peale tulnud. Hetke pärast kuuldakse tänaval karjet Dorian Gray majast. Kui teenijad raamatukokku sisse murravad, ripub seinal pilt, täpselt samasugune, nagu Basil Hallward selle Dorian Grayst maalis, ja põrandal on tundmatuseni moondunud laip. See veider vanamees tuntakse ära ainult sõrmuste järgi.
    Tegelased lord Henry Wotton e Harry - avaldas portree kohta oma arvamuse, 10(a3); 15(3); 21(5); pruunid silmad (62.1), elab Curson Street´il, 23(6), 24(3)
    Basil Hallward - saladuslikkuse armastaja (10), kunstnik, tegi portree Gray´st
    Parker - Basili teener
    Dorian Gray - ihtne ja kena (19), lk 22, viimase lord Kelso lapselaps , ema oli leedi Margaret Devereux (37, 38), Selby on tema oma (38)
    Lord George Fermon - sõbralik(36-1), laisk, lõbumaias, hea IK oskus
    Margaret Devereux - ilus, suri aasta pärast peigmehe surma (38, 37(a1)), romantiline
    Dartmoor - tahtis ameeriklannat naiseks võtta
    Sibyl Vane - näitleja, 55(1)
    James Vane - Sibyli vend, 66(3)
    Teatri direktor – kilev hääl, paks, juut (85-1)
    Victor - Doriani teener(122)
    Lea - Doriani majapidaja
    Mr. Hubbard - raamimeister, väike punase põskhabemega (124-a2)
    27. Friedebert Tuglase loomingu ülevaade
    Friedebert Tuglas on XX sajandi esimese poole eesti kirjanduse suurmees. Tal oli keskne koht sajandi alguse kirjanduselus ja kirjanduslike rühmituste tegevuses. ("Noor-Eesti", "Siuru" ja "Tarapita"). Eesti Vabariigi sünd ja iseseisvusaastad tõid Tuglases veelgi tugevamini esile kirjanduselu organisaatori: Eesti Kirjanikkude Liidu loomine ja Eesti Kirjanduse Seltsi juhtimine; mitme kirjandusajakirja ("Ilo", " Odamees ", "Tarapita", "Looming"), "Eesti Entsüklopeedia" ja "Eesti biograafilise leksikoni" toimetamine.
    Sama tulemuslik on olnud Tuglase töö kirjaniku, kriitiku ja teadlasena. Ta arendas välja eripärase uusromantilise novelli, viis eesti kirjanduses uuele tasemele reisikirja ( reisiraamatud " Teekond Hispaania", 1918; "Teekond Põhja-Aafrika" I–II, 1928–1930; "Ühe Norra reisi kroonika", 1939) ning tõi uut romaanižanri arengusse ("Felix Ormusson", 1915; "Väike Illimar", 1937).
    Tuglase nimega on seotud eesti kirjanduskriitika sisu ja vormi uuenemine (esseed Tammsaarest, Metsanurgast; marginaalia) ning süvauurimusliku kirjandusteaduse arenemine (monograafiad "Ado Grenzsteini lahkumine", 1926; "Juhan Liiv", 1927 ja "Eesti Kirjameeste Selts", 1932).
    Tuglase kirjanikukuulsus põhineb eelkõige tema novelliloomingul.
    Kirjanik alustas naturalistlike ja realistlike külaeluaineliste ja revolutsiooniteemast kantud töödega ning suundus seejärel uusromantismi väljendusvõimaluste juurde, mis eeldab reaalse ja kujutusliku ühendamist. Uusromantismi tulek Tuglase loomingusse muutis ta teoste esituslaadi tunderõhuliseks. Üha rohkem keskendus ta tegelaste hingeelu jälgimisele ja eritlemisele. Taotluseks sai teostuse täiuslikkus: novellide sõnastus lähenes sageli luulekeelele, sisu iseloomustas detailirikkus, ülesehitust väljapeetus, tegelasi keerukas hingeelu. Ta seadis endale eesmärgi luua müüte:
    "Luua müüte, – see on kõrgeim. Luua seda üksi, mis rahvad ja sajandid on loonud, – see on jumalik . Suuremat õnne ei pea kunstnik lootma."
    Tuglase novelliloomingu kandvama osa moodustavad viis novellikogu : "Liivakell" (1913), "Õhtu taevas" (1913), "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925).
    Millised on Tuglase novellistika põhiteemad?
    Realistlikus jutustuses "Hingemaa" kujutab ta vaese kantniku viletsust ja igatsust oma maalapikese järele, seostatuna seda 1905. aasta revolutsioonisündmustega.
    Esimeses uusromantilis-sümbolistlikus novellis "Jumala saar" käsitleb ta revolutsiooniideid maausu kaudu. Teos koosneb müstilistest meeleolu- ja nägemuspiltidest, mis osutavad sellele, et maailma ja inimsaatusi juhivad mingid tundmatud jõud.
    Impressionistlikes novellides "Suveöö armastus" ja "Toome helbed" pöördub kirjanik armastusteema poole. Neist esimene on lugu sulase ja teenijatüdruku armastusest, kus puhas tunne jääb võidutsema naudinguiha üle. "Toome helbed" keskendub tütarlapse hingeelule. Selles jälgitakse, kuidas toomingate õiesajus nukkudega mängiv Leeni avastab enda jaoks armastuse – temas ärkab naine, ema.
    Tuglase novellistika kulmineerub koguga "Saatus", mis sisaldab fantastilis-sümbolistlikke novelle. Neid kõiki läbib painajalik saatuslikkuse motiiv, mis saadab tegelasi eluteel ja mille vastu nad on võimetud.
    Nii on näiteks novelli "Popi ja Huhuu " peategelasteks koer ja ahv, kes sümboliseerivad inimloomuse kaht poolust: Popi arukust, truudust, tundelisust; Huhuu aga tigedust, toorust ja kergemeelsust. Kirjanikku huvitab vaimu ja võimu võitlus inimeses ja inimeste vahel. Kui kodust (maailmast) lahkub mõistus ( Isand ), siis jääb puhkevas võitluses peale võim oma rumaluses ja jõhkruses (Huhuu) ning kõiki ootab katastroof. Selle novelliga osutab kirjanik, et inimeste saatus on maailmas (ühiskonnas) sageli vastandjõudude mängukanniks.
    Tuglase viimastes novellikogudes kohtame kõrvuti sümbolismiga ka realistlikke aineid. Nii räägib novell "Inimese vari" emast, kes ootab oma poega maailmasõjast koju. Mareti emaarmastus on piiritu: enesele teadmata on ta ravinud haavatud poja asemel tema mõrtsukat.
    Hilisnovellis "Viimne tervitus" arendab kirjanik edasi sõjateemat. Novell kujutab elu pärast III maailmasõda. Kirjanik mõtiskleb inimese ja tema saatuse üle ning tõdeb, et inimese elu on igavene võitlus lootuse ja lootusetuse vahel.
    Tuglas kujunes juba oma eluajal eesti kirjanduse ja kultuuri võrdkujuks, sümboliseerides selle vaimu ja püsivust heitlike aegade kiuste.
    53
    • .DOC Laadi alla originaalfail 53 lk · .doc · 106 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Kirjanduse eksami piletid #1 Kirjanduse eksami piletid #2 Kirjanduse eksami piletid #3 Kirjanduse eksami piletid #4 Kirjanduse eksami piletid #5 Kirjanduse eksami piletid #6 Kirjanduse eksami piletid #7 Kirjanduse eksami piletid #8 Kirjanduse eksami piletid #9 Kirjanduse eksami piletid #10 Kirjanduse eksami piletid #11 Kirjanduse eksami piletid #12 Kirjanduse eksami piletid #13 Kirjanduse eksami piletid #14 Kirjanduse eksami piletid #15 Kirjanduse eksami piletid #16 Kirjanduse eksami piletid #17 Kirjanduse eksami piletid #18 Kirjanduse eksami piletid #19 Kirjanduse eksami piletid #20 Kirjanduse eksami piletid #21 Kirjanduse eksami piletid #22 Kirjanduse eksami piletid #23 Kirjanduse eksami piletid #24 Kirjanduse eksami piletid #25 Kirjanduse eksami piletid #26 Kirjanduse eksami piletid #27 Kirjanduse eksami piletid #28 Kirjanduse eksami piletid #29 Kirjanduse eksami piletid #30 Kirjanduse eksami piletid #31 Kirjanduse eksami piletid #32 Kirjanduse eksami piletid #33 Kirjanduse eksami piletid #34 Kirjanduse eksami piletid #35 Kirjanduse eksami piletid #36 Kirjanduse eksami piletid #37 Kirjanduse eksami piletid #38 Kirjanduse eksami piletid #39 Kirjanduse eksami piletid #40 Kirjanduse eksami piletid #41 Kirjanduse eksami piletid #42 Kirjanduse eksami piletid #43 Kirjanduse eksami piletid #44 Kirjanduse eksami piletid #45 Kirjanduse eksami piletid #46 Kirjanduse eksami piletid #47 Kirjanduse eksami piletid #48 Kirjanduse eksami piletid #49 Kirjanduse eksami piletid #50 Kirjanduse eksami piletid #51 Kirjanduse eksami piletid #52 Kirjanduse eksami piletid #53
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 53 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2010-05-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 106 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor jang900 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    kõik piletid on olemas
    kirjandus kirjanduse eksam

    Sarnased õppematerjalid

    11-klassi kirjanduse eksami konspekt- raamatu kokkuvõtted
    99
    doc

    11. klassi kirjanduse eksami konspekt + raamatu kokkuvõtted

    1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon

    Kirjandus
    Kirjanduse eksami küsimused
    59
    doc

    Kirjanduse eksami küsimused

    Tüüpilised pagulusprobleemid - kuidas ära elada, on jäetud tagaplaanile. 2 3. Kirjanduslikud rühmitused 20. sajandi algul. NOOR EESTI(1905­1915). NE tekkimise aluseks saab ühe üliõpilasseltskonna väljaantav album ,,Kiired" ­ Rühmituse ideeliseks juhiks on Gustav Suits: 1)rohkem euroopalist kultuuri; 2)olgem eestlase, kuid saagem ka eurooplasteks. NE eesmärgiks 1)viia Eesti kirjandus Euroopa tasandile; 2)tutvustada, tõlkida kaasaegset Euroopa kirjandust; 3)anda võimalus noortele Eesti autoritele oma teoste avaldamiseks; 4)tuua vanad, unarusse jäänud, kuid kvaliteetsed autorid uuesti lugejani N: Liiv, Peterson. Nimetuse taga on kolm nähtust: rühmitus(1905-1915); ajakiri ja kirjastus(jätkavad). Praktiline väljund: 5 kirjanduslikku albumit, mis sisaldavad tõlketöid, originaal kirjandust, lisaks ilukirjanduslikke ja kirjandusteaduslikke töid

    Kirjandus
    Kirjanduse eksam
    58
    doc

    Kirjanduse eksam

    ning tragöödia "Libahunt" (1912). "Libahundi" aluseks võttis autor oma varem ilmunud jutustuse. Teos käsitleb mineviku uskumuste ja kommete maailma ning sellega seoses erandliku inimese probleemi. Kirjanik uurib, miks püütakse teistest andekamaid või millegi poolest erinevaid inimesi sageli maha suruda või ühiskonnast välja tõrjuda. "Libahunt" põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad teoses kaks neidu: Tiina ja Mari. Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus

    Kirjandus
    Kirjanduse eksamipiletid
    54
    docx

    Kirjanduse eksamipiletid

    5) Stsenaarium Albert Kivikas ,,Nimed marmortahvlil" 6) Kuuldemäng 7) Tragikomöödia A. Kivirähk ,,Eesti matus" 4. LÜRO-EEPIKA 1) Eepos Friedrich Reinhold Kreutzwald ,,Kalevipoeg" 2) Värssromaan Aleksandr Puskin ,,Jevgeni Onegin" 3) Ballaad Marie Under ,,Õnnevarjutus" 4) Valm Ivan Krõlov ,,Luik, haug ja vähk" 5) Poeem B. Alver ,,Leile" KIRJANDUSE FUNKTSIOONID Teadmised Sõnavara Elamused Moraalsed väärtused Aja veetmine Õpetab inimesi tundma Arhitektuur- ,,Triumfikaar", ,, Jumala ema kirik Pariisis" Illustreering- E. Valter ,,Sipsik" Helilooming- ,,Mu isa maa ja mu arm" Muusikalid, teater- ,,Hüljatud" ,,Carmen" Filmikunst- ,,Kevade" 2. Elulooraamat- Usain Bolt 3. Noor-Eesti ja Arbujad I RÜHMITUS NOOR-EESTI (1905-1915) Tartu Gustav Suitsu algatusel loodud kirjanduslik rühmitus

    Kirjandus
    Eksamipiletid
    17
    doc

    Eksamipiletid.

    Esiteks asus ta õppima Moskva Ülikooli arstiteaduse erialale ning valmistas ennast ette eluaegseks ametiks arstina. Ülikoolis käies alustas Tsehhov ka kirjutamist, et toetada oma abivajavat perekonda. Ta töötas vabakutselise kirjanikuna ajalehtedele ja ajakirjadele. See kogemus ja lugupidamine, mida noor Tsehhov huumoririkkaid lugusid kirjutades sai, julgustas teda kirjutama ka tõsisemaid jutustusi. Tsehhov on kord öelnud, et meditsiin on tema seaduslik naine ning kirjandus tema armuke ning lubanud, et pühendab oma kahele elukutsele kogu elu. Noore mehena oli tal raske vaadata, kuidas inimesed oma elu raiskavad. Ta soovis areneda ning näha. Kui otsida Tsehhovile eeskujusid, siis võib võib-olla nimetada tema kaasaegse tippkirjaniku Aleksei Nikolajevits Tolstoi, kelle mõjutused Tsehhovi arengule olid suured. Tsehhov lõpetas meditsiinikooli 1884. aastal ning alustas oma elu arstina. Samas oli see ka

    Kirjandus
    Kirjanduse eksam
    55
    doc

    Kirjanduse eksam

    Kirjanduse eksami piletid 1. Ilukirjanduse olemasolu ja seos teiste kunstiliikidega.(+) 2. Vabalt valitud teose analüüs.(+) 3. Kirjandus rühmitused 20 saj. algul.(+) 4. Saaremaalt pärit kirjanikke + 1. teos vabalt valitud.(+) 5. Kitzberi draama looming. 2 periood. ,,Libahunt", ,,Kauka jumal"(+) 6. P. Alveri looming + 1 luuletus peast.(+) 7. Vilde draama looming + ,,Mäeküla piimamees"(+) 8. Dostojevski elu ja looming.(+) 9. Dostojevski romaani ,, Idioot" analüüs.(+) 10. Juhan Liivi looming ja elu + 1 luuletus.(+) 11. Lev Tolstoi elu ja looming.(+) 12. Visnapuu elu ja looming + 1 luuletus.(+) 13. Tolstoi romaani analüüs

    Kirjandus
    Idioot-Fjodor Dostojevski
    4
    doc

    "Idioot" Fjodor Dostojevski

    Lühike sisukokkuvõte "Idioot" I osa Fjodor Dostojevski romaan "Idioot" algab tegevusega Peterburi- Varssavi raudteerongis. Sel udusel ja niiskel novembrilõpu hommikul kella üheksa paiku liikus rong Peterburi poole. Teose peategelane vürst Mõskin saabus just Sveitsist, kus ta viibis üle nelja aasta vaimuhaigust ravides. Peaaegu terve, kuid ikka veel haiglase väljanägemisega vürst kohtas rongis kaht meest, kellega tal tuli järgnevatel aastatel tihedalt tegemist- Parfjon Rogozin & Lukjan Timofejevits Lebedev. Rongilt maha astudes seadis ta ebakindlalt sammud Jepatsinite maja poole, ta ei tundnud ennast Venemaal eriti koduselt, ega teadnud täpselt kuhu minna. Öömaja oli ta endale õnneks leidnud, sest Rogozin pakkus oma suurt maja talle eluasemeks. Jepatsinite juurde läks ta kõhe seetõttu, et oli teadlik, et kindraliproua Lizaveta Pro

    Kirjandus
    Suuline arvestus kirjanduses
    12
    doc

    Suuline arvestus kirjanduses

    ning selle juhatuse esimeheks (1922, 1925-1927). Kirjanikkude Liidu ajakirja "Looming" esimese toimetajana (1923-1926) kujundas Tuglas väljaande demokraatliku suuna, mille traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja züriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940). Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901, esimese raamatuna ilmus novell "Hingemaa" (1906). Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud raamatuks "Liivakell" I-II (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908).

    Kirjandus


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun