Kirjanduse eksami piletid (0)

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Millegi kasuliku nimel on õige ?
Miks üritatakse end ümbritseda kultuursuse aupaistega ?
Miks inimesed petavad üksteist ?
Palju tegevusliine. Põhiprobleem: Kas headus on alati hea ?
Kuidas elada pahelises maailmas ?
Miks inimesed varjavad oma tõelist olemust ?
Kuidas valida hea ja halva vahel ?
Mis on armastus ?
Miks nad peavad seal olema. Miks sõda peetakse ?
Kuid kas on selle saavutamiseks vaja sõda ?
Midagi sõjas? Kas Remarque tahtis lõpuga näidata Pauli erilisust ?
Kuidas see võitlus toimub ?
Missuguste raskustega tuleb inimesel maakamaral töötades kokku puutuda ?
Missuguseid iseloomuomadusi on selleks vaja ?
Mis põhjustab ebaedu ?
Midagi. Miks ema ja isa langesid ta ette põlvili ?
Kuid lõpuks küsib Eneken. "Kas leidsid lahtisi allikaid ?
Millist meest tahaks ta pärast Dorian Grayd ?
Millised on Tuglase novellistika põhiteemad ?

Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega
Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele.
Igal kirjandusteosel on kindel teema – nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid.
Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada.
Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali – ainest. Ainestiku ammutavad kirjanikud eri allikatest: isiklikest kogemustest, igapäevaelust, ajaloost, kirjandusteostest jm. Kirjandusteose väärtus ei sõltu otseselt ainese päritolust, vaid sellest, kuivõrd kunstipärasele tulemusele kirjanik jõuab.
Kirjanikud püüavad teose teemat käsitleda võimlikult sügavalt, anda sellest lugejatele tervikliku pildi. See eeldab kõigi teose koostisosade läbimõeldud esitust – kindlat kompositsiooni ehk ülesehitust. Iga kirjandusteose põhilised koostisosad on motiivid ja detailid.
Motiiv on teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Detailide ülesanne on motiivi ilmestada, iseloomustada näiteks tegelasi või tegevusaega –kohta. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku.
Kirjandusteose üksiksündmused (motiivid) on omavahel seotud ajaliselt ja põhjuslikult: juhtumised leiavad aset eri aegadel , varasem sündmus kutsub esile hilisema. Sellist sündmuste arenemise ajalis-põhjuslikku järgnevust nimetatakse teose faabulaks. Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitatakse nende põhjused. Kindlatel kunstipõhimõtetel üles ehitatud teose sündmustikku nimetatakse süžeeks.
2. Vabalt valitud teose analüüs
A. dumas “Kolm musketäri“
Alexandre Dumas - isa ( 1803 -1870), üks möödunud sajandi esimese poole prantsuse kirjanduse liberaalse-romantilise suuna esindajaid, alustas oma loomingulist teed perioodil, mis eelnes 1830. aasta revolutsioonile Prantsusmaal. Dumas oli oma nooruses Hugo kaasvõitleja ja koos temaga aitas kaasa klassitsismi väljatõrjumisele prantsuse teatri lavalt.
Dumas oli üsna viljakas draamakirjanik, kuid eriti populaarseks on ta saanud oma ajalooliste seiklusromaanidega. Dumas' teoste arv ulatub 301 köiteni. Selle tohutu arvu teoseid pole Dumas kirjutanud üksinda, need on kirjutatud koostöös terve rea kirjanduslike kaastöölistega. Tuntuim nendest on Auguste Manuet. kes on osa võtnud umbes kahekümne romaani kirjutamisest, teiste hulgas ka «Kolme musketäri» loomisest. Kõigi nende romaanide stiililine ühtlus aga osutab, et vaieldamatuks põhiautoriks on ikkagi olnud Dumas.
Alexandre Durnas kujutab oma romaanides tähtsaid ajaloolisi sündmusi: kodusõda katoliiklaste ja hugenottide vahel, Pärtliöö sündmusi («Kuninganna Margot»), Richelieu valitsusaega («Kolm musketäri»), Fronde 'i liikumist («Kakskümmend aastat hiljem»), Napoleoni 100 päeva ja teist restauratsiooni (« Krahv Monte- Christo ») jm. Kuigi Dumas käsutas üsna meelevaldselt fakte, on tema romaanid siiski väga köitvad. Seda eriti seetõttu, et tema kangelaste elu on väga sündmusterikas, täis kõikmõeldavaid seiklusi, kohtumisi, duelle, võite, hädaohte ja põnevaid intriige.
Dumas jätkab oma romaanidega teatud määral XVII —XVIII sajandi kodanliku seiklusromaani traditsioone. XVII ja XVIII sajandil oli kodanlik ühiskond alles kujunemas, XIX sajandiks on olukord juba sootuks teine. Juulimonarhia ajal oli Prantsusmaa valitsevate klasside elu muutunud üksluiseks ja kainelt praktiliseks. Mitte leides kaasaegses elus tugevaid aktiivseid karaktereid, pöördub Dumas oma otsingutes ajaloolise mineviku poole.
Ilmselt püüdis autor oma romaanides olla meelepärane prantsuse lugejate laiale ringkonnale. Tema teoste lehekülgedel kaotab ajalugu oma eepilise suuruse, ta muutub lihtsaks ja koduseks, kaugeid ajaloolisi sündmusi on kujutatud tegelaste intiimse elu taustal. Autor püüab näidata, et ka kuningad, kuningannad, väejuhid ja ministrid olid inimesed, kelle üle kirgedel ja kapriisidel oli suur mõju. Taoline käsitlusviis pidi sisendama tavalisesse lugejasse heatahtlikku optimismi tema ellusuhtumises ja «selle ilma suurte» hindamises.
Dumas' romaanide populaarsuse põhjust tuleb otsida tema oskuses pitoreskselt kujutada mineviku sündmusi, luua kirevaid pilte võitlustest ja seiklustest, mis olid lugejale puhkuseks elu halluses ja igapäevasuses. Tema romaanid viisid lugeja eredate ja tegutsemisjanuliste karakterite, omakasupüüdmatute kirgede, vapruse ja suuremeelsuse maailma. Ent Dumas' romaanide ideeline piiratus viis selleni, et tema romaanid ei äratanud aktiivset protesti , nad kutsusid leppimisele tegelikkusega.
Kahtlemata on Dumas' kõige populaarsemaks romaaniks tema ajalooliste seiklusromaanide seeria «Kolm musketäri». Romaanile on iseloomulik tormiliselt arenev intriig , pingeline dramaatiline tegevus, kerge, lihtne ja energiline keel, mis on kooskõlas sündmuste, episoodide ja juhtumuste hoogsa arenguga.
«Kolme musketäri» kompositsioonilise külje määras ette kindlaks asjaolu, et ta pidi ilmuma ajalehes . Seetõttu pidi iga peatükk olema omaette tervik, kuid ka orgaaniliselt seotud kogu sündmustikuga. Dumas kirjutas iga peatüki nii, et eelneva peatüki finaal kujunes omamoodi alguseks järgnevale peatükile.
Põhiallikaks antud romaani kirjutamisel oli ühe vähetuntud autori poolt kirjutatud ja 1701. aastal Hollandis ilmunud teos «Härra d'Artagnani, kuninglike musketäride esimese roodu kapten-leitnandi memuaarid , mis sisaldavad hulgaliselt Louis Suure valitsusaja era- ja salaasju».
Nii d'Artagnan kui ka tema kolm sõpra, Athos , Porthos ja Aramis , kellega Dumas tutvus eelpoolmainitud teose järgi, on tõepoolest kunagi eksisteerinud. On teada, et nad pärinesid aadliperekondadest ja et nad kõik olid musketärid. «Härra d'Artagnani memuaarid ...» ilmus umbes kolmkümmend aastat pärast d'Artagnani surma. Selles teoses oli autor käsutanud allikana d'Artagnani ja tema kolme musketärist sõbra elu ja tegevuse kohta käivaid dokumente. Tema raamatus esinevad läbisegi reaalsed faktid ja kirjanduslikud väljamõeldised. Nii näiteks kõneldakse «Härra d'Artagnani memuaarides. ..», et kolm musketäri olid vennad, kuigi autorile oli väga hästi teada, et nad pärinesid eri aadliperekondadest.
«Härra d'Artagnani memuaaridest...» ammutas Dumas hulgaliselt üksikasju XVII sajandi kommete kohta, võttis sealt oma kangelaste nimed, episoodi d'Artagnani reisist Pariisi, intriigi mileediga, soovituskirja röövimise fakti, kardinali kaardiväelaste kujud, d'Artagnani astumise des Essarts'i väeossa. Samast teosest olid võetud ka andmed d'Artagnani teenistusest Mazarini juures, gaskoonlase reis Inglismaale ja tema osavõtt Fouquet' arreteerimisest. Ühest teisest teosest («Prantsuse õukonna poliitilised ja armuintriigid») laenas Dumas episoodi teemantidega. Dumas käsutas neid allikmaterjale võrdlemisi vabalt, ja ta ammendamatu fantaasia võimaldas luua kunstiliselt vormilt ja sisult vägagi omapärase teose.
Elustades möödunud ajastut , muutes tõelised ajaloolised faktid haaravateks pitoreskseteks kirjeldusteks, ei püüdnudki autor seejuures anda tõepärast pilti XVII sajandi suurtest ajaloolistest sündmustest. Neid sündmusi on kujutatud romaanis isoleeritult ja mitteolenevatena neist otsustavatest jõududest, mis määrasid maa poliitilise arengu, absoluutse monarhia väljakujunemise ja kindlustumise. See selgub , kui vaadelda lähemalt fakte XVII sajandi Prantsusmaa ajaloost. XVII sajandi Prantsusmaal tõstavad rahvamassid ägedat protesti raske poliitilise ja majandusliku ikke vastu, mis kujunes seoses absoluutse monarhia tugevnemisega, mille huve väga innukalt kaitses Louis XIII minister, kõikvõimas kardinal Richelieu. Richelieu ( 1624 —1642) kogu poliitilist tegevust läbib taotlus viia lõpule maa riiklik tsentraliseerimine, hävitada igaveseks suurfeodaalide endine iseseisvus ja kindlustada kuningavõimu piiramatu valitsemine. Absoluutse monarhia karm omavoli tõi prantsuse rahvale kaasa väga rasked elutingimused . Maksude ränk koormus ja feodaalide ekspluateerimine viisid talupojad ülestõusudeni, mida Richelieu halastamatult maha surus. Samal ajal pidas Richelieu otsustavat võitlust feodaalse aristokraatia opositsiooniga: ta surus maha rida vandenõusid kuningavõimu vastu ja lõpetas hugenottide poliitilise iseseisvuse, kes olid mitte üksnes ägedad katolitsismi vastased, vaid ka tsentralisatsioonipoliitika lepitamatud vaenlased.
Oma romaanis kujutab Dumas Louis XIII valitsemise aja sündmusi küllaltki meelevaldselt. Ajalugu oli Dumas' jaoks ainult hulgaliste faktide kogu, mille alusel osutus võimalikuks luua kaasakiskuvat süžeed. Sügavad poliitilised ja sotsiaalsed nähtused libisesid mööda kirjaniku pilgu eest. Tolleaegse Prantsusmaa tormilist elu, mis oli täis rahutusi ja ülestõuse, on kujutatud üsnagi kummaliselt. «Tähtsad isandad ,» kirjutab Dumas, «sõdisid üksteisega, kuningas sõdis kardinaliga, hispaanlased sõdisid kuningaga ... aga peale selle olid veel vaesed ja hugenotid, hulgused ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Linnakodanikud haarasid relvad varaste vastu, hulguste vastu, teenrite vastu, harva valitsevate isandate vastu, aeg-ajalt kuninga vastu, aga kardinali või hispaanlaste vastu - mitte iialgi.» See prantsuse rahva mitmesuguste gruppide ja kihistuste segu, rahva ja kuningavõimu suhete segane määratlus näitab autori naiivset ja põhiliselt ebaõiget arusaamist toimuvate sotsiaalsete ja poliitiliste sündmuste põhjustest.
«Kolme musketäri» autor oli veendumusel, et sõdade, ülestõusude ja riigipöörete ajalooliste sündmuste keerulise ahela põhjuseks on «juhuslike sündmuste» kokkupõrge. See veendumus ilmneb paljudes romaani seikades. Nii näiteks oli Dumas' järgi Prantsusmaa ja Inglismaa vahelise sõja põhjuseks Richelieu ja Buckinghami rivaliteet, kes mõlemad olid armunud kuninganna Annasse. Samuti oli La Rochelle'i piiramise põhjuseks Dumas' järgi kardinali armukadedus, aga mitte soov hävitada hugenottide poliitiline iseseisvus. Prantsusmaad kujutatakse romaanis kui maad, kus rahvas usub kuningasse ja kuningannasse, valitsejad aga pühendavad kogu oma aja ja energia galantsetele seiklustele. Kaugeltki niisugune polnud ajastu, mida kujutab Dumas romaanis «Kolm musketäri», ja samuti polnud niisugused tolle aja kangelased, nagu tema neid kujutab.
Kogu romaani sündmuste käik kulgeb peategelaste tahtmise järgi. Dumas' ajaloolised kujud on isoleeritud ühiskondlikust võitlusest, neil ei ole sotsiaalselt tüüpilisi omadusi. Üldse pole tunda nende selja taga seisvaid poliitilisi jõude, sotsiaalseid gruppe. Vaprad ja ettevõtlikud musketärid, kes imetaoliselt vahele segavad ajalooliste sündmuste käigusse, on kõik aadlitiitli kandjad, kuid nad on juba ammu eemaldunud oma feodaalsetest valdustest, ei saa neist mingit tulu ja jääb isegi ebamääraseks, kas neil neid üldse on.
Hulljulged musketärid ja nende sõber d'Artagnan kauplevad oma mõõgaga, teenides kuningat: nende vere eest tasutakse neile luidooridega. Selle kõrval püüab aga Dumas säilitada oma kangelastes mingisuguse rüütellikkuse jooni, mille nimel nad lähevad tulle ja vette Prantsuse kuninganna au eest, keda igaüks neist pole isegi näinud. Oma katsetes lähendada ajaloolisi sündmusi kaasaja laia lugejate ringi arusaamadele, oli Dumas sunnitud kujutama ' möödunud aegade «suurte» inimeste sõltuvust tavaliste väikeste, tundmatute inimeste taiplikkusest ja energiast. Kõige kriitilisematel momentidel ilmuvad alati ilmtingimata kolm musketäri ja koos nendega d'Artagnan, kes oma kangelaslikkusega päästavad kogu olukorra, olgu siis küsimuses kas Prantsusmaa kuninganna au või mõni muu asi.
Kõik «isandad», see tähendab Prantsusmaa ja Inglismaa tähtsad isikud, esinevad romaanis omamoodi mannekeenidena. Nad on ehitud väärisesemetega, kummardavad viisakalt, esinevad mõjukalt, on igal hetkel valmis surema kauni daami eest, keda nad armastavad, tegelikult aga ei suuda nad midagi korda saata, ei suuda midagi muuta ei enda ega teiste inimeste saatuses. Kõige aktiivsem kangelane «isandate» kategooriast on romaanis Richelieu, sedagi aga ainult seepärast, et Dumas on ta asetanud melodramaatilise kurjategija ossa, kelle käitumisest olenevad kõik intriigi pöörded.
Romaanis kujunebki nii, et kogu seiklusjutu põnevus on sõltuv vaprate musketäride tegevusest, kes küll teenivad lojaalselt õukonda ja kuningat, kuid kelle vaated on vastuolus õukonna moraaliga. Kolm musketäri ja d'Artagnan tegutsevad romaanis ja sooritavad oma kangelastegusid ammendamatu optimismi õhkkonnas, on alati koos ning jagavad üksteisega nii rõõmu kui muret. Üheskoos tormavad nad heitlustesse ja võtavad ette hulljulgeid üritusi, üheskoos jagavad nad saadud raha.

Kirjanduslikud rühmitused (4)
"Noor-Eesti" – Gustav Suitsu (1883–1956) algatusel loodud kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1905–1915. Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas , Villem Ridala , Johannes Aavik, August Kitzberg ja Bernhard Linde. Nooreestlaste juhtlauseks oli "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" Püüdes välja murda kultuuri silmapiiri ahtusest, pöörasid nooreestlased pilgu Põhja- ja Lääne-Euroopasse (Skandinaaviasse, Prantsusmaale). Nad eirasid realismi sissetallatud radu ning tõid kirjandusse uued voolud , mida on tähistatud üldnimetusega uusromantism. Nooreestlastest kirjanikud edendasid eriti luulet, lühiproosat ja kriitikat. J. Aaviku radikaalsed keeleuuendusettepanekud seadsid esikohale esteetilisuse printsiibi, mis ühtis "Noor-Eesti" kunstikäsitusega. Aaviku taotlus oli viia eesti keel kiiresti arenenud kultuurkeelte tasemele . Rühmitusega liitusid ka kunstnikud Konrad Mägi, Nikolai Triik, Jaan Koort jt, kelle loomingus ühinesid viljastavalt euroopa ja rahvusliku kunsti arengusuunad . Nooreestlased algatasid kunstinäituste korraldamise traditsiooni. Nad andsid välja albumit "Noor-Eesti" I–V (1905–1915) ning ajakirja "Noor-Eesti" ( 1910 –1911). "Noor-Eesti" nime all tegutses ka kirjastus, mis lahutati kirjanike organisatsioonist 1913. aastal.
"Siuru" – kirjanduslik rühmitus, mis loodi Friedebert Tuglase (1886– 1971 ) algatusel ning tegutses aastatel 1917–1920. Algselt pidi "Siuru" koondama suuremat osa Eesti kirjanikkonnast. Tegelikkuses kujunes rühmitusest kitsam poheemlusele kalduv sõpruskond. Rühmitusse kuulusid Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper , August Gailit , Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus . Siurulased jätkasid oma tegevuses "Noor-Eesti" uusromantilist suunda. Nad arendasid carpe diem ! meeleolusid ning teenisid oma kõmuliste esinemisõhtute ja kirjanduslike turneedega kahte eesmärki: püüdsid pakkuda sõjast tülpinud inimestele puhast kunsti ning kasutada "Siuru" õhtute menu ja sissetulekuid endi kirjanduslikuks läbilöögiks. Rühmituse tegevus katkes sisemiste vastuolude tõttu 1920. aasta algul. Selleks ajaks olid nad täitnud oma eesmärgi: nende looming oli leidnud tunnustuse. Siurulaste teoseid iseloomustab uusromantikast kantud subjektivism ja elutung. "Siuru" kirjastusmärgi all avaldasid nad ka albumit "Siuru" I–III (1917–1919).
” Arbujad ” – luuletajate sõpruskond, kelle loomingust kirjanduskriitik Ants Oras koostas mahuka antoloogia "Arbujad" (1938). Arbujatena said tuntuks luuletajad Heiti Talvik ( 1904 –1947), Bernard Kangro (1910–1994), Betti Alver (1906–1989), August Sang (1914–1969), Kersti Merilaas (1913–1986), Uku Masing (1909–1985), Paul Viiding (1904–1962) ja Mart Raud (1903–1980). Arbujad püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käsitlesid kunsti kui kõlbeliste väärtuste kandjat ning inimest kui sõltumatut isiksust. Ideaalide ja tegelikkuse vastuolu tõi nende luulesse traagilist elutunnetust.
" Tarapita " – kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1921–1922. Rühmitusse kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under. Rühmituse sünd ja tegevus langeb kokku elulähedusotsingutega kirjanduses. Tarapitalasi mõjutasid "Clarté" põhimõtted (sõja, vägivalla ja ülekohtu vastu võitlemine) ning saksa ekspressionism ning sellest sündinud ajaluule . "Siuru" eeskujul korraldasid nad kirjanduslikke ringreise, et tutvustada oma programmi ja uudisteoseid. Rühmitus andis välja ajakirja "Tarapita", mida ilmus kokku seitse numbrit. "Tarapita" hääbumine on seotud rühmitusesiseste vastuoludega ning Eesti Kirjanikkude Liidu loomisega 1922. aasta sügisel.
4. Saaremaa kirjanikud
Kirjanduselu sai Saaremaal alguse üle kahesaja aasta tagasi.Algselt kirjutasid teoseid pastorid või kirikuõpetajad.Karja pastor Villem kirjutas aastal 1782 ”Jutud ja tegu”.
Peeter Südda (1830 – 1893) oli eesti köster, õpetaja, koorijuht ja literaat .
Sai kuulsaks Suure Tõllu lugude avaldajana teoses "Väikene vana varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll" (1883).Peeter Südda oli helilooja Peeter Süda (1883–1920) vanaisa vend.
Johannes Aavik oli keeleteadlane .Teosed:” Ruth (1909) “;Eesti luule viletsused (1915) ja palju veel.
Jaan Oks-Eesti kirjanik.Kirjutas rohkesti proosat , luulet ja kirjanduskriitikat ning publistikat – enamik on hävinud. Lisaks kirjutas ka arvustusi, mida iseloomustavad järsud maitseotsustused ja otseütlemised. Teosed: "Tume inimeselaps " (1918); "Neljapäev" (1920)-lühiproosakogud
Poeem - "Kannatamine" (1920)
Jakob Mändmets oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.Tähelepanu äratas Saaremaa argielu käsitlevate külajuttude kogudega ning jutustustega. Lisaks kirjutas novelle , laaste ja jutustusi. Avaldanud ka näidendeid ja palju publitsistikat.
Teosed:
Jutukogud-"Koduküla vainult" (1900);"Pilpad" ( 1902 )
Jutustus-"Tont" (1902)
Novellikogumik- "Meri" (1914)
Laastukogud - "Isa talus " (1913);"Küla" (1915)
Jutustuskogu- "Läbi rädi" (1927)
August Mälk oli eesti romaani- ja novellikirjanik.
Romaanid:
"Õitsev meri" 1935
"Taeva palge all" 1937
"Hea sadam" 1942
Juhan Smuul oli eesti kirjanik ja luuletaja.Teostes sees piirsituatsioon.
"Poeem Stalinile" (1949)
"Muhu monoloogid" (1968)
"Karm noorus" (1946)- luulekogu
Juhan Smuul oli omastanud Nõukogude Eesti preemia (1949 ja 1950), Stalini preemia (1952), Lenini preemia (1961). Ta oli ENSV rahvakirjanik (1965).
Aadu Hint oli eesti kirjanik ja ühiskonnategelane.Tema looming kajastab valdavalt kalurite ja muu rannarahva elu. Aadu Hindil oli kaheksa last. Aadu Hint on maetud Saaremaale Kihelkonna kalmistule.
Teoseid:
"Pidalitõbi"
"Oma saar"
Tunnustused:
Friedebert Tuglase noveliauhind (1982)
Lenini orden
Debora Vaara-kirjutas luuletuse ”Saaremaa valss”
Henno Käo-kirjutas põhiliselt laste raamatuid.Illustreeris oma lasteraamatuid ise.

August Kitzbergi draamalooming

August Kitzberg oli eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajaja.
Tema kirjanikuks kujunemine on seotud elamise ja töötamisega kahes linnas: Riias ja Tartus. Need linnad võimaldasid tal viibida kultuurikeskkonnas, tutvuda väärtkirjanduse ning hea teatriga.
Oma kirjandusliku tegevuse varasemal perioodil viljeles Kitzberg ajalooainelist proosat ja külajutte; vanemas eas pühendus ta draamaloomingule.
Kitzbergi esimesed näidendid said ainet maaelust ja olid enamasti vähenõudlikud naljamängud. Sellele osutavad ka nende pealkirjad ja teemad: karskussisuline "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" (1894), kaasavara ihkavate meeste halenaljakas kosjaskäigu kirjeldus "Kosjasõit" (algvariant 1890. aastail), varasema jutu dramatiseering "Rätsep Õhk" (1903).
Kitzbergi peateosed on draamad "Tuulte pöörises" (1906) ja " Kauka jumal" (1915) ning tragöödia " Libahunt " (1912).
"Libahundi" aluseks võttis autor oma varem ilmunud jutustuse. Teos käsitleb mineviku uskumuste ja kommete maailma ning sellega seoses erandliku inimese probleemi. Kirjanik uurib, miks püütakse teistest andekamaid või millegi poolest erinevaid inimesi sageli maha suruda või ühiskonnast välja tõrjuda.
"Libahunt" põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad teoses kaks neidu : Tiina ja Mari.
Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama.
Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus. Ta on loodud tööinimeseks ja orjaks, kes ei märka elu helget poolt.
Margus on oma aja inimene, passiivne ja allaheitlik. Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel.
Tegelaste loomusesse on autor kätkenud oma elukäsituse. Ta osutab, et ausal, siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Ümbrusest kõrgemal seisjat püüavad kaasinimesed paratamatult madaldada, muuta endasarnaseks. Jääb vaid kaks võimalust: kas keskkonnaga samastuda või ebavõrdses võitluses hukkuda. Tiina surm Marguse käe läbi teose lõpus on ülistuseks armastusele. Armastusele, mida polnud suutnud hävitada küla moraal ega sundabielu kütked. Surma palge ees toob armastus peategelastele vabanemise.
Kitzbergi draamaloomingus on õnnestunult liitunud rahva elu tundmine ja sügavamõttelisus. Kirjaniku loodud Tiina, “Kauka jumala” Mogri Märt jt kujud kätkevad endas suuri üldistusi.

6. Betti Alveri looming + 1 luuletus peast
Enamasti alustavad kirjanikud oma loominguteed luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja keerukamatele žanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arengust.
Kooliajal oli Alveril kaks harrastust: muusika ja kirjandus. Valiku kirjanduse kasuks otsustas gümnaasiumi lõppklassis kirjutatud romaan "Tuulearmuke", mis kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Teos sai "Looduse" romaanivõitlusel II auhinna ja ilmus 1927. aastal. Noore kirjaniku teine proosaraamat, paiguti naturalismi kalduv jutustus "Invaliidid" (1930), on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule ja selle sotsiaalsetele probleemidele.
Alveri järgnevas loomingus sai esikoha luule. Üleminekut ühelt kirjandusliigilt teisele märgivad A. Puškini " Jevgeni Onegini" eeskujudest lähtuv poeem "Lugu valgest varesest" ( 1931 ) ja proosapoeem " Viletsuse komöödia" (1935). Nende sisuks on inimeste eetiliste vastuolude (südame–mõistuse, tõe–vale, õilsuse–alatuse) ning elu nuripoolte ja seltskondlike veidruste eritlemine.
Alveri esimene luulekogu "Tolm ja tuli" (1936) paistis silma kunstilise küpsusega. See on ülemlaul kunstile, tõearmastusele ja ilule. Olla inimene tähendab Alveri jaoks teenida ja nautida kunsti, olla looja. Selle tõdemuse taga aimub igavene tunnete ja mõtete, igatsuste ja tegelikkuse, taotluste ja saavutatu vaheline vastuolu. "Tolmu ja tule" elukäsitus jõudis ka koguteosesse "Arbujad" (1938), esindades seal kõrvuti Talviku ja Masingu loominguga kümnendi lõpu luule kõrgtaset.
Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943. aastal, kuid väljaandmine takerdus sõjaoludes. Uude arengujärku jõudis luuletaja poeemilooming. Varasem vaimukus ja mängulisus asendus kaasaelamisega, eepiline ja lüüriline poolus ühinesid viljastavas sünteesis. Nii näiteks on poeem "Leib" (1942) ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele. Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikku. Erilist tähelepanu pööras ta teoste vormile ja keelele, saavutades sel alal suure meisterlikkuse.
Sõjajärgsed aastad ei olnud Alverile loominguliselt viljakad. Sellele ajale heitsid varju abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja surm Siberi vangilaagris ning ka Alverile endale osakssaanud umbusaldus . Neil aastail tegutses Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puškini poeemide tõlkeid ja värssromaani "Jevgeni Onegin " eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks.
Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu "Tähetund" (1966), kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. "Tähetunnis" ületas autor traagilise elutunnetuse, valdavaks sai kirgastunud eluvaade . Looduspiltide tunde- ja mõtteassotsiatsioonides on tajutav luuletaja ja kodumaa saatuse samasus.
Alveri järgmisedki luulekogud ("Eluhelbed", 1971; "Lendav linn", 1979) on koostatud valikkogu põhimõttel: vanu ja uusi luuletusi ühendades rõhutab autor, et luuletaja looming on üks tervik. Kirjaniku viimase eluperioodi luuletusi sisaldab kogu “ Korallid Emajões” (1986).
Alveri luule on sisutihe, tundlik ja vorminõudlik, see kätkeb endas rohkesti rahvakeele rikkusi.

7. Edvard Vilde draamalooming
Eduard Vilde oli esimene Euroopa tasemele küündinud eesti kirjanik.
Ta sündis ja kasvas Virumaal mõisamiljöös ning omandas hariduse Tallinnas alg- ja kreiskoolis. 18-aastasena sai Vildest ajakirjanik. Seda ametit pidas ta paljude lehtede juures 1920. aastate alguseni . Vilde kirjanduslikuks kooliks said Lääne-Euroopas elatud aastad. Ta elas välismaal poliitilise pagulasena, korrespondendi ja omatahtsi reisijana umbes kolmandiku oma elust. Euroopas puutus ta kokku arenenud poliitika- ja kultuurieluga. Seal kujunesid välja Vilde sotsialistlikud vaated. Kirjanduslikult mõjutasid teda Zola , Flaubert'i, Hauptmanni ja Balzaci naturalistlikud ja realistlikud teosed ning rohkeid kunstielamusi pakkunud teater.
Pärast 1917. aasta revolutsiooni tuli Vilde kodumaale . Eesti Vabariigi algaastail tegutses ta veel mõnda aega poliitikuna (oli Eesti saadik Berliinis), et siis tagasitõmbunult pühenduda vaid kirjandusele.
Vilde loomingujärke on iseloomustatud erinevate epiteetidega. Kõneldud on põnevus- ja nalja -Vildest, realistlikust Vildest, ajaloo-Vildest ning psühholoogilisest Vildest.
Psühholoogilise realismi kasvu Vilde loomingus näitavad romaan "Mäeküla piimamees" (1916), novellid (" Kuival ", " Tooma tohter" jt.) ning näidendid (" Tabamata ime", 1912). Neid teoseid kirjutades huvitas Vildet inimeste käitumispsühholoogia seostatuna armastus-, kunsti- ja ühiskonnaelu probleemidega. Kirjanik pöördus taas ka nalja-Vilde aegadesse. Nüüd, juba küpse meistrina, kirjutas ta ühe parema eesti komöödia "Pisuhänd" (1913). "Pisuhänd" sündis kirjanduslikust võistlusest A. Kitzbergi "Libahundiga", mida Eesti Kirjameeste Seltsi žürii oli eelistanud Vilde "Tabamata imele".
Näidend seab iroonilisse valgusesse kirjandusliku auhindamise ühiskondliku tellimise järgi, tõusikliku linnakodanluse kultuurituse ja ärimaailma iseteadlikkuse. Komöödiat iseloomustavad tegevustiku hoogne kulg ja värvikad karakterid.
Süžeearenduses on oluline koht Matildel, kes tahab näha oma meest Sandrit kuulsa kirjanikuna, sest see on moes. Teose peategelaseks on aga Piibeleht , kes laseb selleks, et kosida rikka ärimehe Vestmanni nooremat tütart, Matilde õde Laurat, oma teose avaldada Sandri nime all. Näidendi lõpus osutub boheemlane Piibeleht kavalamaks ja targemaks nii Sandrist kui ka vanast Vestmannist. Ta kosib Laura ning võidutseb karjeristide ja ärimeeste üle. Sellisena on see ka Vilde võit äriga seotud kunsti üle.
Vilde on viljakamaid eesti kirjanikke. Tema kogutud teosed (1923–1935) koosnevad 33 köitest. Vilde rajas eesti realistliku romaani ning viis dramaturgia küpsusele.
“Pisuhänd”
Komöödias “Pisuhänd” on vaatluse all tõusikkodanlus nii oma majandusliku kui ka kultuuriliste ambitsioonide ja spekulatsioonidega, kusjuures tähelepanuväärne on see teos ka mitmete spetsiifiliselt komöödiapäraste väärtuste poolest, alates intriigist ja karakteritest ning lõpetades dialoogiga. Selles komöödias käsitles Vilde taas kunsti ja kodanliku seltskonna vahekordi, mille kõrval on kõne all ka majandusliku spekulatsiooni nähtused. “Pisuhänna” peamine probleem sugeneb tõusikkodanluse ihast ümbritseda end iga hinna eest kultuursuse aupaistega, mida näitab komöödias Matilde huvi kirjanduse vastu. Näidend valgustab kunstielu suunamist ja mõjutamist kodanluse poolt. Seltskonna ideoloogia tõstavad kilbile kapitaliseeruva ülistamise nõude.
Piibelehe ja Laura liin , mis sõlmib komöödia keerukad konfliktid, kannab tõusikkodanlusele võõrast meelsust. Mõlemad tegelased seisavad maailmavaatelt ja elukäsitluselt väljaspool rahakate ringkonda. Teistest tegelastest on nad peajao kõrgemad. Nii Laura kui Piibeleht on sisimalt opositsioonis tõusikkodanluse mõtteviisi ning eluviisiga , kujunemata ometi sotsiaalseks võitlejaks. Lauras on hinnatav püüd vabadusele ning endamääramisele, kuigi ta seda taotleb ainult oma isikliku elu raames . Ka Piibeleht tunnetab selgesti kultuurielus valitsevat korruptsiooni, kuid ei avalda selle vastu protesti (Sandri arusaamade järgi on ta iriseja, s.o. rahulolematu). Piibeleht ei ole võitleja, ta on ühiskondliku kujuna arvestatav kui loov sõnakunstnik, aga ka sellena jääb tema sotsiaalne kaal selgitamata, sest Vilde teeb ainult paari sõnaga juttu tema kunstilistest tõekspidamistest. Olgugi boheemlane , on Piibeleht siiski praktiliselt mõtlev ning tegelikke olusid arvestav inimene. Rikkus ja selle abil saavutatavad elumõnud ei näi teda veetlevat. Ent siis muutub praktilises elus enam kui tagasihoidlik sulemees leidlikult kombineerivaks, lihvitud , poleeritud, rafineeritud ärivaimuks, kes vana ärihai Vestmanni ninapidi veab. Tegelikult piirdus Piibelehe ärivaim leidlikkusega rakendada “Pisuhänd” oma kosjavankri ette. Ta kavatses vaid tagada oma tulevasele naisele laheda elu, millega too oli harjunud ja mida tema sulemehena pakkuda ei oleks suutnud. Piibeleht avab sõnaselgelt oma tulevikuplaanid: ta jääb kirjanikuks ja lubab irooniliselt ka tulevikus kälimeest aidata, kui tal mõni töö sule all jälle nõnda kujuneb, et seda auhind ähvardab. Teisiti saab asjast aru Vestmann, kes ei taipa, et Piibeleht püüdis kruntide abil Laurat, mitte Laura abil krunte. Nii pole põhjust näha Piibelehes ärimeheks ümbersündivat luuletajat , vaid kõigepealt leidlikku kosilast . Sellest lähtudes tuleks mõista Piibelehe eetikat ja ärimehelikkust.
Sotsiaalselt väga selgejooneline kuju on Vestmann. Temas on kujunenud esimese põlve kapitalist , kes kehvast mehest on jõudnud Vestmanniks Vestmanni uulitsast. Ta on ammendamatu energiaga mees, kes spekulatsiooni otse spordina harrastab ja naudib, kuid eelkõige on ta siiski tahumatu mammonateener. Sündmustiku arenedes osutub tüssatud ja löödud meheks just tema, sest mäng toimub tema arvel. Kuid temasse suhtub autor leebelt, peamiseks pilkealuseks on Sander.
Matilde – Sandri liin illustreerib tabavalt peateemat. Matilde ja Sander annab Vilde valdavas keskkonnas levinud tüübid: naine on väiklane tõusiklik ning auahne seltskonnadaam, Sander veelgi eetikalagedam, kõikvõimalikke vahendeid kasutav ülestrügija, vaimselt võimetu ja ühiskondlikult väärtusetu kuju.
Komöödia sündmustik areneb tõusikkodanlikus perekonnas, kuhu tungib võõrelemendina Piibelehe boheemlaskuju. Teose tegevus seisneb eelkõige tegelastes, mille kaudu esitatakse ning lahendatakse komöödia probleemistik. Näidend on vaba eepilisest ballastist. Konflikt sugeneb ja lahendatakse tegevuse käigus, ilma kõrvalepõigete pidurdavate arutlusteta. Lavapildid on dramaatiliselt hoogsad, tegelastevahelised suhted arenevad teravaiks ilma ülepingutavate võteteta, dialoog on vaimukas . Kirjanik on hästi tabanud kujutatava sotsiaalse rühmituse kõnetava, mis ilmestab tugevasti tegelaste karakteristikat. Hinnatav on ka teose ideoloogiline külg. Kultuuriliste väärnähtuste soosimine oma klassi huvides on alati olnud kodanluse pärispatuks . Selle esitamine vaatajaskonnale hukkamõistmiseks on Vilde teeneks võitluses kodanliku vaimulaadi vastu.
Põhiprobleemid:

Kas enda ehtimine võõraste sulgedega millegi kasuliku nimel on õige?
Miks üritatakse end ümbritseda kultuursuse aupaistega?
Miks inimesed petavad üksteist?

Kas vanematel on õigus valida oma lastele kaaslased?
8. Fjodor Tostojevski elu ja looming + “ Idioot ”
Eluaastad 1821-1881
Selle perioodi üks keerukama ja traagilisema saatusega autor. Maailmas enim tunnustust saanud Vene kirjanik. Eeskujuks Tammsaarele, kes tema teoseid ka tõlkinud.
Sündis vaese arsti perekonnas, isa kuulus aadlisuguvõssa, mis oli vaesunud , ema pärineb mitmendat põlve kaupmehe suguvõssa. Isa oli karm ja sünge, ema leebe ja hella südamega ( seetõttu lapsepõlve mälestused vastuolulised).
Sünged pärimused suguvõsa ajaloost. Isa ja ema austasid piiblit. Ka Dostojevskile jätab sügava mulje. Ta on kinnine , üksik, lugemiskirg. 1837 suri ema tüsistusse, 1839 sureb ka isa (väga sünge). Isa omaenda pärisorjad tapsid ta. Sellest tekib haigus: krambihood, areneb langetõbi (elu lõpuni). See tuleb sisse ka loomingusse. 1843 läheb inseneride kooli ( ametnik ). Kirjanikutööst ei loobu. Kaardimängukirg toob probleeme, võlad, depressioonihood.1847 aastast ühineb põrandaaluse Petraševski ringiga (poliitiline kukutustöö tsaarivalitsuse vastu). Loomingusse sisse igavene harmoonia . Ringiga ühineb nuhk, kes annab kõik üles. Ringi liikmed arreteeritakse. Saadetakse tolle aja kõige hullemasse vanglasse – Peeter Pauli kindlusesse. Dostojevskile määratakse 4 aastat sunnitööd (raudahelates). Jõudis loomingusse kannatusteema. Usk poliitilisse võitlusse kaob. Ainult lõputu headus võib inimkonna päästa(ohvrimeelsus, andeksandmine). 1859 jõuab Peterburi, kergem teoseid avaldada. Enne sunnitööd oli määratud surmanuhtlus. Armuandmine toimub alles pärast surmanuhtluse alustamist. 1867 abiellub Anna Snitkiniga. 1877 ostab maja Staraja Rustasse.
Dostojevski lahkas üksikisiku ja ühiskonnavahelisi probleeme ja seoseid ning püüdis lugejale mõista anda, et ühiskonna vastu on raske võidelda. Dostojevski keskendub madalamale seltskonnale, Tolstoi kõrgemale.
Looming
Esimene töö trükituna on:
Balzaci “Eugeni Grandet ” tõlge.

1845 “Vaesed inimesed”. Räägib Peterburi väikeametniku rõõmutust, hallist elust. Probleem: kuidas sotsiaalne ülekohus hävitab inimeses headuse? ( kajastub ka järgnevates teostes). Inimese analüüsis läheb süvitsi. Nii noores eas selline teos kirjutada, suudab vaid geenius!

Jutustuste kogumik “Jutustused”. Teistsugused põhimõtted – kas mitte osa kurjust pole inimesega kaasa sündinud? Parimad “ Teisik ”, “Perenaine”, “Nõrk süda”.

Jutustus “Valged ööd”. Huumor sees, armastuslugu .

“Märkmeid surnud majast” – sunnitöö

romaan “Alandatud ja solvatud”. Inimese elu, tema käitumist ei juhi mõistus, vaid ka hetke tujud , alateadvus, andeksandmise teema süveneb. Seda on peetud “Vaesed inimesed “ järjeks.

1866 “Kuritöö ja karistus ”.

“Idioot”. Peategelane vürst Mõškin, keda peeti idioodiks, sest tal olid teistsugused vaated. Ta oli liiga hea, lõputult hea inimene (alturist- vaste egoistile). Mõškin vaatas elu läbi lapse silmade, austas lapsi, lõputult helde, ei teinud inimestel vahet, tahtis aidata , abivalmis, lihtsameelne . Teised tegelased:
Rogožin – võitlevad Mõšiniga Nastasja armastuse eest.
Nastasja Filippovna – tahtis, et inimesed teda haletseksid, kaunis.
Aglaja Ivanovna – egoist , kõik käib tema reeglite ja sõnade järgi, mõistis, kui hea Mõškin on.
Varvara – tänapäevane inimene
Väga palju tegevusliine. Põhiprobleem: Kas headus on alati hea?

“Sortsid” Suure viha raamat, negatiivne suhtumine revolutsiooni

“Nooruk”. Noore inimese elulugu, ei leia oma kohta

“Vennad Karamažovid” – jääb pooleli. Vastandab 2 poega (headuse ja kurjuse ). See lõpetab tema karjääri (võtab kokku)
Lühike sisukokkuvõte "Idioot"
I osa
Fjodor Dostojevski romaan "Idioot" algab tegevusega Peterburi- Varssavi raudteerongis. Sel udusel ja niiskel novembrilõpu hommikul kella üheksa paiku liikus rong Peterburi poole. Teose peategelane vürst Mõškin saabus just Šveitsist, kus ta viibis üle nelja aasta vaimuhaigust ravides. Peaaegu terve, kuid ikka veel haiglase väljanägemisega vürst kohtas rongis kaht meest, kellega tal tuli järgnevatel aastatel tihedalt tegemist- Parfjon Rogožin & Lukjan Timofejevitš Lebedev.
Rongilt maha astudes seadis ta ebakindlalt sammud Jepatšinite maja poole, ta ei tundnud ennast Venemaal eriti koduselt, ega teadnud täpselt kuhu minna. Öömaja oli ta endale õnneks leidnud, sest Rogožin pakkus oma suurt maja talle eluasemeks. Jepatšinite juurde läks ta kohe seetõttu, et oli teadlik, et kindraliproua Lizaveta Prokofjevna on temale kaugelt sugulane. Teda võeti seal algul külmalt vastu, kuid juba hetke pärast tajuti vürsti ausat hinge ja puhast südametunnistust-pealegi selgus, et ta oli idioot, ning see kõik tekitas Jepatšinites soojust. Peale kindrali ja tema proua tutvus vürst seal ka nende kolme võluva ja äärmiselt ilusa tütrega: Aleksandra , Adelaida ja Aglajaga. Viimane nimetatuist rabas vürsti oma iluga , kuigi veidi vähem, kui eelnevalt kindrali kabinetis nähtud Nastasja Filippovna pilt. Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast eluaastast peale valmistati ette kaheksateistkümneselt härra Totski armukeseks saama (härra oli muide neiule isa eest). Siis aga tõukas mees neiu eemale lootuses astuda kombelisse abiellu kindral Jepatšini tütre Aleksandraga. Selleks pidi mees vabanema Nastasja Filippovnast . Ta arvas , et kõige targem oleks too mehele panna ja nii oli ta nõus neiu isegi Ganjale maha müüma.
Pärast Jepatšinite juurest lahkumist vürsti plaanid muutusid ta otsustas hoopis minna Ganja Ivolgini korterisse elama. Viimasel oli seal tuba üürida ja nii sai asi otsustatud. Seal tutvus vürst veel Ganja ema, isa, õe, venna ja teise üürilise Ferdõštšenkoga. Kõik väga erinevad inimesed, kellega ka hiljem tuli palju tegemist teha. Õhtul läks vürst kutsumata Nastasja Filippovna korterisse (nad olid muide päeval juba Ganja juures tutvunud). Seal oli väike kinnise ringiga kohtumine , kust kogu lugu hargnema hakkas, nimelt pidi sellel õhtul Nastasja otsustama, kas ta abiellub Ganjaga või mitte. Pärast segaseid ja pööraseid sündmusi otsustas Nastasja, et ta ei abiellu Ganjaga ega ka vürstiga, kes tegi talle sealsamas ootamatu abieluettepaneku (vürst nimelt armus temasse esimesest silmapilgust, nagu paljud mehed), vaid hoopis põgeneb Rogožiniga, et temaga hiljem ehk abielluda . (Muide Nastasja ei ütelnud vürstile ära, mitte sellepärast, et ta teda ei armastaks, vaid seetõttu, et ta leidis, et ta on liiga rüvetatud selleks, et siduda end nii hea ja puhta inimesega).

II osa

Paar päeva pärast sündmusi Nastasja Filippovna juures sõitis vürst Mõškin Moskvasse oma tädilt ootamatult saadava pärandi asjus. Ta viibis seal täpselt kuus kuud. Tema äraolek tekitas palju poleemikat ja halvakspanu Jepatšinite poolt, kellele ei meeldinud, et neid ärasõidust ei teavitatud. Peterburis levis vürsti kiire lahkumise tõttu palju kuulujutte, mis ajapikku hääbusid. Muide Moskvas otsis vürsti üles ka Nastasja Filippovna, kes oli Rogožini juurest põgenenud sooviga end Mõškiniga siduda, kuid juba varsti põgenes ta ka vürsti juurest, sest teda valdasid uuesti kahtlused, et ta rikub midagi nii puhast nagu vürst oli ära.
Kui vürst saabus tagasi Peterburi teavitati teda koheselt Jepatšinite kolimisest suveks oma suvilasse Pavlovskis. Tänu Lebedevile läks Mõškinil korda kolida neile peaaegu kõrvalmajja. Pavlovskisse saabus vürst väga haigena, sest teda oli just enne ärasõitu tabanud haigushoog, mille kutsus esile Rogožin. Jepatšinid andestasid seetõttu talle ka ootamatu lahkumise • Peterburist ja hakkasid tihti teda oma külaskäikudega austama.
Neil päevil süvenes vürsti armastus Aglaja Jepatšini vastu. Tema armastus Nastasja Filippovna vastu oli muutunud haletsuseks. Ka Aglaja hakkas ilmutama oma tundeid vürsti vastu, mis aina süvenesid. Kuigi nende suhtes ei puudunud ka tülid. Mitu korda suutsid nad nii tõsiselt riidu minna, et ei suhelnud üksteisega mitu päeva, ühekorra saatis Aglaja vürstile isegi kirja, et ta enam kunagi oma jalga nende majja ei tõstaks, kuid kõik need probleemid möödusid, sest tunded olid sügavamad, kui teod.

III osa

Kindraliproua kartus oma tütarde tuleviku pärast hakkas järjest süvenema (ma vihjan abiellumisele). Kõige enam kartis ta Aglaja pärast. Ta küll teadis tütre tunnetest vürsti vastu, kuid ei kütnud seda heaks, sest vürsti seisus polnud küllalt hea, tal polnud piisavalt raha ja ta kannatas vaimuhaiguse all. Lizaveta küll väga austas vürsti ja pidas teda oma heaks sõbraks, kuid sellest ei piisanud et too oleks võinud tema noorima ja ilusaima tütrega abielluda.
Muide Pavlovskisse, kus nad kõik viibisid saabus ootamatult ka Nastasja Filippovna, Ta muidugi ei hakanud oma sealviibimist eriti avalikustama, sest oli häbistatud naine ja vähesed inimesed suhtusid temasse hästi. Kuid tänu mitmetele juhustele said vürst ja Jepatšinite perekond tema sealviibimisest üsna pea teada. See muidugi ärritas Aglajat, kuigi ta püüdis seda mitte välja näidata. Peagi hakkas ta saama Nastasja Filippovnalt kirju, kus too palus tal kiiresti vürst Mõškiniga abielluda.
Vürst võttis enda juurde elama Ippoliti, kes oli juba väga haige ja pidi peagi tiisikusse surema. Noormees küll käitus temaga äärmiselt tänamatult, kuid vürsti hea süda sellest ei hoolinud. Poiss oli ennast juba hävitanud ja teisi endast eemale peletanud. Ta viis enese lõpuks nii kaugele, et kindlat surma ootama jäämata püüdis end vürsti kodus mitmete tunnistajate juuresolekul maha lasta. Püss ei läinud õnneks lahti ja nii pidi ta oma surma ikkagi veel edasi lükkama, kuni see varsti ise saabub.
Enne intsidenti vaksalis muusikaplatsil kutsus Aglaja vürsti salaja hommikusele kohtumisele pargis rohelisel pingil. Seal nimelt tavatses Aglaja hommikuti istumas käia. Nii nad siis kohtusid järgmisel hommikul seal. Selgus, et Aglajal oli vürstile väga palju öelda. Ta palus vürstil endale sõbraks olla; teatas talle, et tahab kodust paljude asjade tõttu põgeneda ja on vürsti oma abimeheks valinud; rääkis pikalt Ippolitist; põhiliselt tahtis ta rääkida aga Nastasja Filippovnast. Nimelt tuli välja, et Nastasja saadab pidevalt Aglajale kirju (ta andis kõik kirjad ka vürstile lugemiseks). Kirjades püüdis Nastasja põhiliselt veenda Aglajat vürstiga abielluma.
Nende jutuajamine vürstiga ärritas Aglajat väga ja lõpetuseks teatas ta vürstile, et kavatseb hommepäev Ganjaga abiellub ja temaga põgeneb. See öeldud jooksis tüdruk minema, kuid samal hetkel jõudis pingi juurde Lizaveta Prokofjevna, kes oli tulnud tütart otsima ja pidas nüüd maha tõsise vestluse vürstiga, kus ta tegi teatavaks kõik oma seisukohad ja püüdis teada saada, miks noored olid salaja kohtunud.
Veel samal hilisõhtul pärast Jepatšinite kodust lahkumist, kus ta oli püüdnud Aglajaga kohtuda , mis muidugi osutus võimatuks, kohtus ta pargi ääres Nastasja Filippovnaga , kes teatas, et ta lahkub Pavlovskist, nagu vürst oli palunud .

IV osa

Umbes kaks nädalat hiljem kutsuti vürst Jepatšinite majja koosviibimisele, kus ta tegi plaanimatult Aglajale abieluettepaneku, kuid neiu naeris ta kahjuks välja. Ta muidugi vabandas hiljem selle pärast. Pean siiski rõhutama, et Aglaja ei olnud vürsti vastu üldsegi mitte nii ükskõikne, kui ta näidata püüdis...ta armastas vürsti väga,
Aglaja kutsus pärast seda õhtut vürsti veel ühele koosviibimisele, kuhu oli oodata ka Belokonskajat. Õhtu eesmärk oli kõigile selge, kuigi mõnele mitte eriti vastuvõetav- sooviti teada saada, mida Belokonskaja vürstist, kui Aglaja kosilasest arvab . Ühesõnaga, kui Belokonskaja kiidaks vürsti heaks võtaks seltskond Aglaja peigmehe otse kõikvõimsa "vanamuti" käte vahelt vastu. Vanemad polnud nimelt ise võimelised otsustama, kas selles loos on midagi imelikku ja kui palju nimelt, või pole siin üldse midagi imelikku. Mõjuvõimsamate ja kompetentsete inimeste sõbralik ja avameelne arvamus kulus väga ära just praegusel hetkel, kus tänu Aglajale polnud midagi lõplikult otsustatud. Igatahes pidi ju vürst varem või hiljem "seltskonda" viidama, millest tal mingit aimugi ei olnud. Lühidalt öeldes: teda kavatseti "näidata", õhtu oli tormiline- oma tõusude ja langustega. Kuid kõigele pani punkti vürsti äkiline haigushoog, mille käigus ta kokku kukkus. Ka Belokonskaja ei kütnud Aglaja ja vürsti lugu heaks, leides, et noormees on küll hea ja aus inimene, kuid siiski liiga haige.
Juba järgmisel hommikul kuulis vürst Aglaja kavatsusest minna Nastasja Filippovnaga kohtuma . Enne minekut läks Aglaja veel vürsti juurest läbi, et ta endaga ühes võtta. Rogožin lasi nad majja sisse ja juba esimesest ruumist leidsid nad Nastasja Filippovna. Naised suhtusid teineteisesse juba esimestest minutitest vaenulikult Algas üksteise süüdistamine ja maha tegemine, mis jõudis välja vürstile esitatud ultimaatumini- ta pidi valima » kumba ta tahab. Sellele järgnes suur segadus , mille käigus kõik üksteist valesti mõistsid. Vürst armastas ju Aglajat, kuid nähes suurt vihkamist ja kannatust Nastasja silmis tormas ta kahte kätt kokku lüües ja karjatades tema juurde, kuid oli juba hilja ! Aglaja ei talunud tema hetkelist kõhklust ja tormas toast välja. Vürst ehmatas seepeale ja jooksis Aglajale järele, kuid lävel haaras Nastasja tal ümbert kinni ja langes meelemärkusetult vürsti käte vahele. Muidugi jäi vürst tema juurde- sellest järeldati paljutki,
Kaks nädalat hiljem oli kogu juhtunu muutunud juba kohalikuks anekdoodiks, mida kõik erinevates variantides teadsid. Selle kähe nädala vältel veetis vürst kõik päevad ja õhtud Nastasja Filippovnaga koos. Ta armastas Nastasjat, kuigi armastas Aglajat rohkem. Jepatšinite majas teda vastu ei võetud, kuigi ta püüdis mitu korda Aglaja jutule pääseda. Kõik vürsti tuttavad olid tema peale pahased, ega tahtnud teda tunda välja arvatud Jevgeni Pavlovitš, kes ei kartnud end tema külastamisega kompromiteerida. Õige pea lahkusid Jepatšinid Pavlovskist. Aglaja jäi haigeks . Vürst tahtis väga Aglajaga rääkida ja talle olukorda seletada, kuid see polnud kahjuks võimalik.
Nastasja ja vürst pidasid abiellumise plaane . Nastasja oli selle pärast väga erutatud ja valis õhinaga pulmaks detaile välja ja tegi plaane. Vürst nii õhinas polnud, kuid kuulas Nastasjat ja püüdis osavõtlikust üles näidata. Vürst pani muide tähele, et Nastasja teadis väga hästi, mida Aglaja talle tähendas.
Pulmadega oli niigi väga palju sekeldusi ja neid tuli veelgi juurde...Nimelt saabus Pavlovskisse Rogožin. Vürst kartis väga, et Rogožin teeb midagi äärmuslikku- näiteks tapab armukadedusest Nastasja. Ka Nastasja kartis seda. Vürst saatis kindluse mõttes pidevalt Nastasja majja saadikuid kontrollima, kas temaga on ikka kõik korras. Veel laulatuse hommikul oli kõik korras. Kui vürst kirikusse jõudis, nägi ta, et selle ette oli kogunenud suur hulk rahulolematuid linnakodanikke, kes tahtis lihtsalt kurikuulsat paari oma silmaga näha, kes laitis abielu, kes tuli niisama kaasa. Peale selle sujus kõik plaanipäraselt, kuni ilus, kuid närviline pruut oli väljunud tõllast. Ta märkas rahva seas Rogožini pilku. Teda haaras hullus ja ta jooksis Rogožini juurde anudes, et too ta sealt ära viiks. Nii jäidki pulmad katki. Vürst jäi pealtnäha rahulikuks, kuigi oli seesmiselt väga rahutu ja murelik.
Järgmisel hommikul kell kaheks oli ta juba Peterburis ja pärast kella üheksat helistas ta juba Rogožini ukse taga kella. Keegi ei teadnud neist midagi. Vürst käis otsides ringi paljudes kohtades, kuni lõpuks viiekümne sammu kaugusel võõrastemajast, kus ta peatus sosistas keegi talle kõrva, et ta temaga kaasa läheks. See oli Rogožin. Nad läksid Rogožini majja. Kabinetti jõudes nägi vürst, et üle kogu toa oli tõmmatud paks roheline siideesriie, mille taha pääses kummastki otsast ja mis eraldas kabinetist magamisniši, kus asus Rogožini säng. Kõigepealt nad istusid ja rääkisid omavahel asjad selgeks, siis aga liikusid voodi juurde, kus lamas elutu Nastasja,

Epiloog

Kui uks mitu tundi hiljem lahti murti ja inimesed sisse tulid, leidsid nad tapja täiesti meelemärkusetult palavikus maas. Vürst istus liikumatult tema kõrval asemel ja libistas haige karjatuste või sonimise puhul iga kord väriseva käe kiiresti üle ta juuste ja põskede, nagu tahaks teda hellitada, või vaigistada. Aga ta ei saanud enam aru mida talt küsiti...
Rogožin kannatas ära kaks kuud peaajupõletikku, ja kui paranes , siis ka asjaarutuse ja kohtuprotsessi. Ta andis kõige kohta otsese, täpse ja täiesti rahuldava tunnistuse, misstõttu vürst algusest peale kohtu alt vabastati. Ta mõisteti kergendavaid asjaolusid arvesse võttes viieteistkümneks aastaks Siberisse sunnitööle.
Vürst sattus tänu Jevgeni Pavlovitši püüetele ja hoolitsusele jälle Šveitsi, Schneideri raviasutusse.
Aglaja abiellus pagulaskrahviga. Hiljem ilmnes , et see krahv polnud mingi krahv, ja kui oligi pagulane , siis mingi tumeda ja kahtlase loo pärast. Järgnes veel hunnik üllatusi, millest võiks veel omaette raamatu kirjutada.
Iga inimene leidis oma saatuse...

"Idioot" Tegelased & nende iseloomustus

Vürst Lev Nikolajevitš Mõškin - (peategelane) läbinisti hea ja aus mees, kes kohtleb ka teenrit nagu kindralit. Ta suhtub kõigisse ühtemoodi ja eelarvamusteta. Vaimselt väga haige mees, kes ei taha kellelegi haiget teha ise seeläbi kannatades. "Positiivselt hea inimene". Ta on nagu lihtsameelne laps, kes 26 aastasena "praktilist elu" veel ei tunne, ja ometi tark mees, kes suudab tungida elu ja inimhinge sügavustesse. Mõškin põgeneb armastuse eest, kuid ta on mees, kes jääb oma tõekspidamistele truuks ka siis kui teda ümbritseb kaos ja ta isegi on sinna kaosesse kadumas .
Rogoiin Parfjjon - Mees, kes on valmis ka raha eest endale armastust ostma. (Lai ja lame nina, kandiline nägu, kitsad huuled, mis kiskusid alatasa ülbele, pilkavale ja koguni tigedale muigele. Otsaesine oli kõrge ja kaunilt kumer, parandas muljet näo tahumatust alaosast. Nägu oli surnukahvatu ja andis talle kurnatud ilme ja mingi valulise kirglikkuse varjundi, mis polnud kooskõlas jõhkralt häbematu muigega ja terava, upsaka pilguga.) Tema kõige iseloomulikum joon oli minna " viimse piirini " nii armastuses kui ka vihkamises. Ta oli miljonäärist kaupmehe poeg, kelle elu keskpunktiks kujunes armastus Nastasja Filippovna vastu. Ta on kindel, et armastust saab osta nagu kõike muud siinilmas, kui aga ei saa osta leidub väljapääs kõige primitiivsemas, toores vägivallas. Rogožin tapab kirglikult armastatud Nastasja Filippovna.
Nastasja Filippovna - Vapustavalt ilus naine, kes võlub

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla