Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Anna Karenina (0)

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on armastus?
  • Kuidas sotsiaalne ülekohus hävitab inimeses headuse?
  • Palju tegevusliine Põhiprobleem Kas headus on alati hea?
  • Millegi kasuliku nimel on õige?
  • Miks üritatakse end ümbritseda kultuursuse aupaistega?
  • Miks inimesed petavad üksteist?
  • Kuidas see võitlus toimub?
  • Missuguseid iseloomuomadusi on selleks vaja?
  • Mis täidaks hinge - mida rohkem siis veel vajatakse?
  • Millega võrreldes?
  • Miks aga paremuselt järgmised nii kallid on?
  • Miks elu on alati seal kus mind pole?
  • Miks küll peaks täna sinu päev olema kui maailmas on miljardeid inimesi?
  • Kuhu olen ma teel?
  • Miks ma siin reisikotis olen?
  • Miks on laiskuse ja väsimuse tundemärgid ühesugused?
  • Mis su jalavarjude alt kostab?
  • Miks korrata vanu vigu kui võib sadu uusi korda saata?
  • Kuidas suudab inimene tormi taluda kui väikesed lainedki merehaigeks teevad?
4. Anna Karenina põhiprobleemistik
Tegevus toimub 19 saj. Venemaal ( Moskva , Peterburi). Olustikku on kirjanik kirjeldanud vähe, kuid tegevus toimub suurtes linnades, kus on iseloomulik linnaelu. Kirjanik kirjeldas hästi tegelaste välimust ja iseloomu. Sügava vaatluse all on inimsuhted ning nende arenemine. Mõjutused ühiskonnalt. Tegevusliine piisavalt, väljendanud oma mõtteid hästi, väga täpne ülevaade tolleaegsest Moskva, Peterburi ja maa-aadlist. Samuti täpne Venemaa olustik – väga tänapäevane- ajastul oleks nagu midagi viga, kõrgseltskonnal suur võim. Tegevusliinid vürtsikad. Vaatluse all erinevad inimtüübid. Romaan räägib abielu purunemisest. Perekonnaelu lagunemine kui üks osa reformijärgse Venemaa kaootilisest elust. Kujutab klassiühiskonda, mille ladvik äärmiselt egoistlik.
Nüüd tähtsamad tegevusliinid:
  • Anna ja Vronski
    Anna on keeruline ja vastuoluline , samas kaunis, tark, õiglane ja elurõõmus naine. Vronskisse armumine ei suuda Anna oma meest petta külmavereliselt, tema kirglik tunne pole suurilmlik seiklus , vaid tõeline andumus, mis teeb elu Kareniniga võimatuks. Vronski pole Aleksei Kareninist väiksem , kuid teist laadi egoist , tema jaoks tähendab elu vaid naudingute vaheldust. Seepärast pole ka midagi imestada, et tema kirg Anna vastu jahtub. Ka Anna vaesustub oma tunnetes, ta ei suuda Vronski tütart, oma teist last armastada nii nagu Serjožat ja armastus Vronski vastu teisendub hüsteeriliseks kiivuseks. Seepärast ongi Anna lõpp nii kohutav. See on tingitud suuresti kõrgema seltskonna tagakiusamisest kui ka enda sisemisest kriisist. Enesetapuni viis mõistetav, kuid egoistlik puhang – perekonna ja inimlike sidemete purunemine . Anna käitumine on patt jumala kuid mitte inimeste ees. Seepärast ei ole inimestel õigust tasuda, seda võib vaid jumal.
    Anna sisemise traagika välised põhjused olid:
  • seltskond oli ta hüljanud
  • pidi poja hülgama
  • kõik suhtusid temasse vaenulikult
    seesmised põhjused:
  • armastas oma poega väga, ei suutnud leppida tema kaotusega
  • ei armastanud enam tõeliselt Vronskit
  • ei suutnud Vronski tütart armastada nii nagu Serjožat
    Anna valu ei tahtnud keegi näha, kõik süüdistasid teda. Tal viskas elust üle, seepärast tappis ennast. Anna ja Vronski sobisid minu meelest aadlikihti, mis oleks midagi vahepealset Peterburi ja Moskva aadli vahel.
  • Kitty ja Levin
    Levin oli Anna venna sõber, kellel oli eesmärgiks abielluda Kittyga. Kitty loobub tema ettepanekust, sest armastab Vronskit. Kui Vronski armub Annasse, on Kitty süda purunenud . Mõne aja pärast paranevad ka Kitty ja Levini suhted, nad abielluvad. Kitty jääb rasedaks, sünnib poeg Dmitri.
    Levin on tõeotsija, tark ja tahtekindel , usub tõelise õiglase elu võimalikkusesse ja otsib teed sellesse ellu. Tema kujunemine on aga pikaajaline õnnelik elu Kittyga ei päästa teda kibedaist mõtisklusist oma kaasaja üle, tõe kättevõitmatuse üle, pere kõige õnnelikemail päevadel viivad need mõtted ta enesetapu ääreni. Leiab väljapääsu “hinge tarvis”. Arvab , et ebaõiglast maailma saab parandada vaid kõlbelise enesetäiendamise läbi. Eeskujuks mitte ainult talupojakarakter, vaid ka talupoeglik elulaad . Kitty sobib hästi provintsiaadli hulka, Levin maa-aadli ja Moskva aadli vahele.
  • Serjoža
    Serjoža ema Anna armastab teda väga ning poeg ka oma ema. Ta hing on segaduses, kui ema ta maha jätab. Asi läks hullemaks siis, kui talle öeldi, et tema ema on surnud, kuid ühel päeval jalutab ta tuppa sisse! Peaaegu kuriteoga sarnanev kohtlemine pojaga Karenini majas on romaani üks dramaatilisemaid stseene. Oli näha, et ema ja poeg armastasid teineteist lõputult.
  • Dolly ja Stiiva
    Romaan algaski sellega, et perekonnas Oblonski on abielutüli, sest Stepan pettis oma naist ühe guvernandiga. Kui Anna saabub Moskvasse, suudab ta aga nende abielu päästa, mis on juba purunemise äärel.
    Dolly on väga heasüdamlik naine, ta ei hoolinud, kui halvas seisus keegi oli, vaid tundis alati kõigile kaasa. Kui Anna oli seltskonna üldise põlguse all, läks tema Anna juurde ja lohutas teda.
    Seoses Stephani ja Anna pattudega, jääb romaanist kõlama mõte, et mees võib petta, aga naine mitte.
  • Levin ja tema vend Nikolai
    Levin ei saanud oma vennaga just kõige paremini läbi, põhjuseks nende väga suur erinevus. Nikolai pisut häbenes ennast. Kui Nikolai on suremas, sõidavad Levin ja Kitty talle aga külla ning põetavad ja aitavad teda kuni surmani.
    Nikolai oli healt elujärjelt kõrvale kaldunud, ta oli vaene ja elas ühe lõbutüdrukuga, keda ta siiski väitis armastavat ja minu meelest ka armastas.
  • Aleksei ja Liidia Ivanova
    Pärast suhete purunemist Annaga, hakkab Liidia üha enam Alekseid külastama ning lõpuks kolib tema juurde – on temasse armunud. Aleksei oli tuim mees, kellele oli väga tähtis positsioon, poeg, üleliigne perekond pole tunnete tasandil tähtis, abielu on mõistuse abielu. Samas on Karenin elav inimene, mõnel hetkel võimeline tõeliselt kannatama ja armastama , kuid elureeglid suruvad tema headusepuhangu maha . Karenin peidab oma kannatused suurilma moraali kirjutatud ja kirjutamata seaduste varju ning inimene kannatab taas.
    Põhiprobleemid:
    • Kas armastuse pärast tasub perekonda hüljata?
    • Mis on armastus?
    • Kas ühiskond või mina?
    • Kas põgenemine on vastus?
    • Kas armastus on tähtsam kui perekond?
    • Kas mees võib petta aga naine mitte?
    • Kas ühiskonnal on õigus teisi hukka mõista?
    • Kas armastus esimesest silmapilgust on olemas?
    • Kas petmist on võimalik andestada ?
    • Kas enesetapp on lahendus?

    5. Dostojevski elu ja loomingu ülevaade, 1 romaani lähivaatlus
    1) elu
    Eluaastad 1821-1881
    Selle perioodi üks keerukama ja traagilisema saatusega autor. Maailmas enim tunnustust saanud Vene kirjanik. Eeskujuks Tammsaarele, kes tema teoseid ka tõlkinud.
    Sündis vaese arsti perekonnas, isa kuulus aadlisuguvõssa, mis oli vaesunud , ema pärineb mitmendat põlve kaupmehe suguvõssa. Isa oli karm ja sünge, ema leebe ja hella südamega ( seetõttu lapsepõlve mälestused vastuolulised).
    Sünged pärimused suguvõsa ajaloost. Isa ja ema austasid piiblit. Ka Dostojevskile jätab sügava mulje. Ta on kinnine , üksik, lugemiskirg. 1837 suri ema tüsistusse, 1839 sureb ka isa (väga sünge). Isa omaenda pärisorjad tapsid ta. Sellest tekib haigus: krambihood, areneb langetõbi (elu lõpuni). See tuleb sisse ka loomingusse. 1843 läheb inseneride kooli ( ametnik ). Kirjanikutööst ei loobu. Kaardimängukirg toob probleeme, võlad, depressioonihood.1847 aastast ühineb põrandaaluse Petraševski ringiga (poliitiline kukutustöö tsaarivalitsuse vastu). Loomingusse sisse igavene harmoonia . Ringiga ühineb nuhk, kes annab kõik üles. Ringi liikmed arreteeritakse. Saadetakse tolle aja kõige hullemasse vanglasse – Peeter Pauli kindlusesse. Dostojevskile määratakse 4 aastat sunnitööd (raudahelates). Jõudis loomingusse kannatusteema. Usk poliitilisse võitlusse kaob. Ainult lõputu headus võib inimkonna päästa(ohvrimeelsus, andeksandmine). 1859 jõuab Peterburi, kergem teoseid avaldada. Enne sunnitööd oli määratud surmanuhtlus. Armuandmine toimub alles pärast surmanuhtluse alustamist. 1867 abiellub Anna Snitkiniga. 1877 ostab maja Staraja Rustasse.
    Dostojevski lahkas üksikisiku ja ühiskonnavahelisi probleeme ja seoseid ning püüdis lugejale mõista anda, et ühiskonna vastu on raske võidelda. Dostojevski keskendub madalamale seltskonnale, Tolstoi kõrgemale.
    2) looming
    Esimene töö trükituna on:
    Balzaci “Eugeni Grandet ” tõlge.
  • 1845 “Vaesed inimesed”. Räägib Peterburi väikeametniku rõõmutust, hallist elust. Probleem: kuidas sotsiaalne ülekohus hävitab inimeses headuse? ( kajastub ka järgnevates teostes). Inimese analüüsis läheb süvitsi. Nii noores eas selline teos kirjutada, suudab vaid geenius!
  • Jutustuste kogumik “Jutustused”. Teistsugused põhimõtted – kas mitte osa kurjust pole inimesega kaasa sündinud? Parimad “ Teisik ”, “Perenaine”, “Nõrk süda”.
  • Jutustus “Valged ööd”. Huumor sees, armastuslugu .
  • “Märkmeid surnud majast” – sunnitöö
  • romaan “Alandatud ja solvatud”. Inimese elu, tema käitumist ei juhi mõistus, vaid ka hetke tujud , alateadvus, andeksandmise teema süveneb. Seda on peetud “Vaesed inimesed “ järjeks.
  • 1866 “Kuritöö ja karistus ”.
  • “Idioot”. Peategelane vürst Mõškin, keda peeti idioodiks, sest tal olid teistsugused vaated. Ta oli liiga hea, lõputult hea inimene (alturist- vaste egoistile). Mõškin vaatas elu läbi lapse silmade, austas lapsi, lõputult helde, ei teinud inimestel vahet, tahtis aidata , abivalmis, lihtsameelne . Teised tegelased:
    Rogožin – võitlevad Mõšiniga Nastasja armastuse eest.
    Nastasja Filippovna – tahtis, et inimesed teda haletseksid, kaunis.
    Aglaja Ivanovna – egoist, kõik käib tema reeglite ja sõnade järgi, mõistis, kui hea Mõškin on.
    Varvara – tänapäevane inimene
    Väga palju tegevusliine. Põhiprobleem: Kas headus on alati hea?
  • “Sortsid” Suure viha raamat, negatiivne suhtumine revolutsiooni
  • “Nooruk”. Noore inimese elulugu, ei leia oma kohta
  • “Vennad Karamažovid” – jääb pooleli . Vastandab 2 poega (headuse ja kurjuse). See lõpetab tema karjääri (võtab kokku)
  • “Kuritöö ja karistus”. Ilmus 1866 aastal. Algul pidi olema “Pihtimus”. Tahtis kirjutada kriminaalromaani, saab oluliseks psühholoogiline analüüs. Tegevus toimub 1860-ndate aastate Venemaal, kus on vaatluse alla võetud just madalam seltskond. Olustiku poolest on tegu laviinromaaniga. Algab peterburi äärelinnas (joomine, kuritegevus , jubedad tänavad). Lõpeb Siberis sunnitöö laagris . Romaani alguses on endine üliõpilane Raskolnikov vaesunud ning plaanitseb tappa liigkasuvõtja Aljona Ivanova. Seda ta ka teeb. Olude sunnil peab ta tapma ka tema õe Lizaveta. Tekivad süümepiinad ja põgenemine. Selle eest, et ei saadaks teada , et tema oli mõrvar. Varastatud rahaga soovis aidata vaeseid. Ellu tuli joodiku tütar Sonja Marveladova, kes pidi olude sunnil olema prostituut. Sonja armus temasse. Raskolnikov räägib Sonjale ka oma kuritööst. Hoolimata sunnitööle saatmisest nende armastus ei lahtu. Peamised tegevusliinid:
  • Raskolnikov ja tema kuritöö
    Tema kuritöö motiive on palju. Kuid peamiseks ajendiks sai nende kõige kokkulangemine. Jagab inimesed kaheks: ühed, kellel on õigus midagi teha. Peab end sinna hulka kuuluvaks ning seega tapabki Aljona. Raskolnikovi arvates on inimene loomult hea, tark ja õiglane, kuid ta pooldab ühtlasi isiksuse õigust ebaõiglast maailma arukalt ümber teha, kohkumata tagasi vägivalla ees (üks väike kuritegu tuhande heateo vastu). Ükski Raskolnikovi lootus ega ootus ei täitunud. Inimkonna heaolu ega omaendagi uus elu ei ole talle pärast mõrva enam oluline. Tekib paljastamishirm ja meeletu soov end üles anda. See kõik oli tegelikult sunnitööst hirmsam karistus. Raskolnikov põlastab kaasaja sotsialiste ja nende ringe, usub inimese arukusse ja headusesse.
  • Marmeladovite perekond ja Raskolnikov
    Marmeladovite perekond unistab puhta headuse maailmast, kohtunikust, kes mõistab kõik ja andestab kõik, ka joodikutele, kes on kaotanud inimnäo. Vanim tütar Sonja, kes on olude sunnil prostituudiks hakanud, on vaikne, valge peaga, kõhn, nägu alati kahvatu, kuid astub vaimsesse võitlusse uhke ja andeka Raskolnikoviga ja võidab. Tänu temale tunnistab Raskolnikov oma teo üles. Sunnitöölaagris toimub Raskolnikovis hingeline murrang. Sonja uskus absoluutse headuse võitu. Samas ei arva ta , et elu ongi vaid eneseohverdus ja kannatus. Raskolnikov kehastab Sonja silmis kõlbelist ilu ja jõudu. “Sonja idee” võitis “Raskolnikovi idee”.
  • Dunja, Pulheeria, Lužin ja Svidrigailov , Razumihhin
    Lužin on rikas mees, kes vaid , kes vaid loeb üle oma rahapakke ja soovib abielluda Dunjaga, mis on tüdrukule eelkõige kasulik, et aidata nii iseennast kui ka oma ema Pulheeriat ja venda Raskolnikovi. Raskolnikov on aga sellele abielule täielikult vastu. Raskolnikovi meeleheaks see abielu ei tulegi. Dunjasse on armunud ka mõisnik Svidrigailov, kes pakub tüdrukule 10000-st kingitust. Õilis Dunja Raskolnikova on “põhjatult uhke”, “Kohutav inimene”, Svidrigailov aga mitte ainult jämedalt himur, vaid võimeline ka kirkaks armastuseks. Svidrigailov on liiderlik närukael, kelle arvates võib naudingu nimel toime panna mistahes kuriteo. Razumihhin on aga üliõpilane, kes on peamiselt vaimne otsija ja aatleja. Ta on õilsalt sirgjooneline ja jämedakoeliselt aus, kes ei tunne oma armastatu Dunja ees mitte ainult lihtsat soovi näida puhtam ja parem, vaid otse vastuoksa , ta leiab uhkelt, et mida halvem , seda parem, seda ajendab aga aina kasvav armastus. Näeb elu mõtet armastuses , valmis elus anda kõik teistele.
  • Raskolnikov ja politsei Porfiri Petrovitš
    Porfiri koob Raskolnikovi ümber salakavalat võrku, kuid ometi armastab (isegi austab!) oma ohvrit. Raskolnikov on veendunud, et tema käitumine mõrva ajal oli arukas ja sihipärane, kuid kõrvalvaates segunevad temas haiglane arukaotus ning instinktiivsed kavaluse ja enesesäilitamise puhangud . Raskolnikovi ja Porfiri suhted olid üks sasipundar, lahendus lähenes samm-sammult, paljud asjaolud kas takistasid või toetasid Raskolnikovi paljastamist. See on sarnane kriminaalromaanile.
    Põhiprobleem: Kas piisab vaid rahast ja ainelisest heaolust, et “alandatud ja solvatud” saaksid õnnelikuks?
    6. Shakespeare `i loomingu ülevaade, Hamleti probleemide igihaljus.
    a) Looming
  • Tragöödiad
    Inimlik õiglus põrkub kokku kasuahnusega. Tragöödiates ei jää domineerima lootusetus .
  • Romeo & Julia
    Kas vanematel on õigus keelata laste armastust? Suguvõsadevaheline vihavaen. Inglismaa oli lõhestatud, see tingis vihavaenu suguvõsade vahel.
  • Hamlet .
  • Othello .
  • Peategelane mustanahaline valitseja Othello. Konflikt kolmnurgas Othello, Desdemona (tema naine), Jogo (sõber). Othello usaldab Jogot. See petab teda. Armukadedushoos Othello kägistab Desdemona. Tõde selgub liiga hilja . Kannatused suured: piinad süütu inimese surmas, usaldus naise vastu kadunud, sõbra reeturlikkus. Shakespeare tõestab, et armastus ei jää püsima valelikkuse ja kasuahnuse maailmas.
  • Kuningas Lear
    Omavahel segunenud perekonna ja ühiskonna suhted. Valitseja, kes arvab, et ta on kõikvõimas, ei näe oma rahva vajadusi. Nõuab pimedat allumist. Tal on 3 tütart, 2 vanemat püüavad olla isa tahtmist mööda, aga tahavad vaid trooni . Noorim Cordelia armastab isa tõeliselt. Ta on aus ja heidab Learile vigu ette. Too kihutab tütre majast välja. Vanemad tütred võtavad võimu ja Learist saab kerjus . Nüüd taipab, et Cordelia oli ainus, kes temast hoolis. Kuid on juba liiga hilja. Shakespeare’i tragöödia seisnebki selles, et elu väärtusi tajutakse liiga hilja.
  • Macbeth .
    Saanud troonile mõrvade abil, kõrval naine, kes veel hullem, kui mees. Võimu kinnitamiseks sooritab uusi mõrvasid. See pidavat olema needusega etendus. Alati juhtub midagi traagilist ( tulekahjud , vigastused jne). Kui etenduse proovi periood käib, ei tohi etendust nimepidi nimetada.
  • Julius Caesar , Antonius ja Cleopatra.
    Antiikkirjanduse mõjutused
    • Talvemuinasjutt
    • Torm

    Autor viib tegelased müstilisse maailma. Ei kuulu ühtegi valdkonda.
    Shakespeare on tüüpiline humanistliku elukäsitlusega autor, tunde- ja mõttevabadus inimese elus. Negatiivne omadus on kasuahnus.
    b) Hamleti probleemide igihaljus.
    Süzee põhikude pärineb XII saj Taani kroonikast, mis jutustab kuninga mõrvamisest venna käe läbi. Kurja teoga troonile pääsenud vennatapjale peab kätte maksma prints Amleth. Shakespeare mõtestab laenatud ainet lähtuvalt Inglismaa oludest.
    Juba I vaatuses ilmub Taanimaa printsile Hamletile tema isa vaim, kes ütleb, et Claudius on mõrvanud oma venna, et abielluda kuninganna Gertrudiga (Hamleti emaga) ja tõusnud troonile roima teel. Isa nõuab Hamletilt kättemaksu, mida too ka vannub. Tegelane “teisest ilmast” surnute riigist hakkab määrama maapealsete sündmuste arengut. Juba avavaatuses näeme ka Hamleti paeluvat vastuolulist karakterit: ta on seadusejärgne troonipärija, kelle asemel valitsejaks saanud onu , ent üliõpilasena Wittenburgis kaldub ta olema pigem juurdlev vaimne isiksus kui oma isa sarnane kindlakäeline poliitik ja sõjamees. Võimu ja vaimu vastuolu on nähtav . Ka armastusteema ei puudu. Hamlet armastab Opheliat ning ka Ophelia teda, kuid seda ei kiida heaks Ophelia vend Laertes ja tema isa. Hamleti probleem seotud:
    • Sisemine konflikt ( lähtutakse mõtetest) See on võitlus iseendaga (väga oluline)
    • Väline konflikt (lähtutakse tegevusest)

    Kättemaks. Hamlet arvab, et kättemaks peab olema avalik karistus, mitte salajane mõrv. Kaotab ise usu eluväärtustesse. Hamlet tuleb Saksamaalt renessansimõtetega Taanimaale. Silmakirjalikkus ja pettumine saab osaks. Vastuolu ideaali ja tegelikkuse vahel. Esialgne maailmapilt hajub. Näeb vaid kannatusi - kogu maailm vangla ja Taani selle kõige hullem osa. Tema üksinduses süüdi ühiskond. Kättemaksuks valib hullumeelse maski (seda saab võtta ka reaalsusena). Peab oluliseks inimese sisemist vabadust. Ta tajub , et ei sobi sellesse aega, on ajast ees.
    Et kuninga roima paljastada, laseb Hamlet näitlejail etendada pantomiimi, kus tegevus täpselt sama. Suudabki Claudiuse süü tõestada.
    Tragöödia põhimotiiviks ongi nimikangelase Hamleti kättemaks ja kõhklused kangelase hinges põimuvad elu vastuolude niidid. Ta tunneb oma üksiolekut ning aimab hukkumise paratamatust. See ei ole elutüdimus, mis Hamletit kammitseb, vaid elu armastava inimese meeleheide, kes tunneb võimatust elu õigeisse rööpaisse juhtida.
    Põhiprobleem: Kas Hamlet on teo- või mõtteinimene?
    Probleemid tänapäeval
    • Hamlet saabus Inglismaalt Taanimaale suurte mõtete ja ideaalidega, kuid see kõik purunes . Ka tänapäeva noored vaatavad elule väga suurte ootustega, kuid tihti pettuvad, nähes elu tegelikku palet.
    • On mõeldud, miks Hamlet oma kättemaksuga nii kaua venitas. Ta tahtis, et see poleks salajane, vaid et kõik saaksid teada. Ma usun, et ka tänapäeval on nii, et kättemaks peab olema võimalikult piinarikas
    • Hamleti kuulus küsimus: ”Olla või mitte olla?” on aktuaalne ka tänapäeval. Paljud võtavad endalt elu, kui raskeks läheb. Nad valivad mitteolemise tee. Olemine tähendab vastutust, südametunnistuse järgi elamist – see aga toob kaasa piinu ja ängistuse.

    16. “Pisuhänd” kui silmapaistev Eesti komöödia
    Komöödias “Pisuhänd” on vaatluse all tõusikkodanlus nii oma majandusliku kui ka kultuuriliste ambitsioonide ja spekulatsioonidega, kusjuures tähelepanuväärne on see teos ka mitmete spetsiifiliselt komöödiapäraste väärtuste poolest, alates intriigist ja karakteritest ning lõpetades dialoogiga. Selles komöödias käsitles Vilde taas kunsti ja kodanliku seltskonna vahekordi, mille kõrval on kõne all ka majandusliku spekulatsiooni nähtused. “Pisuhänna” peamine probleem sugeneb tõusikkodanluse ihast ümbritseda end iga hinna eest kultuursuse aupaistega, mida näitab komöödias Matilde huvi kirjanduse vastu. Näidend valgustab kunstielu suunamist ja mõjutamist kodanluse poolt. Seltskonna ideoloogia tõstavad kilbile kapitaliseeruva ülistamise nõude.
    Piibelehe ja Laura liin , mis sõlmib komöödia keerukad konfliktid, kannab tõusikkodanlusele võõrast meelsust. Mõlemad tegelased seisavad maailmavaatelt ja elukäsitluselt väljaspool rahakate ringkonda. Teistest tegelastest on nad peajao kõrgemad. Nii Laura kui Piibeleht on sisimalt opositsioonis tõusikkodanluse mõtteviisi ning eluviisiga , kujunemata ometi sotsiaalseks võitlejaks. Lauras on hinnatav püüd vabadusele ning endamääramisele, kuigi ta seda taotleb ainult oma isikliku elu raames . Ka Piibeleht tunnetab selgesti kultuurielus valitsevat korruptsiooni, kuid ei avalda selle vastu protesti ( Sandri arusaamade järgi on ta iriseja, s.o. rahulolematu). Piibeleht ei ole võitleja, ta on ühiskondliku kujuna arvestatav kui loov sõnakunstnik, aga ka sellena jääb tema sotsiaalne kaal selgitamata, sest Vilde teeb ainult paari sõnaga juttu tema kunstilistest tõekspidamistest. Olgugi boheemlane , on Piibeleht siiski praktiliselt mõtlev ning tegelikke olusid arvestav inimene. Rikkus ja selle abil saavutatavad elumõnud ei näi teda veetlevat. Ent siis muutub praktilises elus enam kui tagasihoidlik sulemees leidlikult kombineerivaks, lihvitud , poleeritud, rafineeritud ärivaimuks, kes vana ärihai Vestmanni ninapidi veab. Tegelikult piirdus Piibelehe ärivaim leidlikkusega rakendada “Pisuhänd” oma kosjavankri ette. Ta kavatses vaid tagada oma tulevasele naisele laheda elu, millega too oli harjunud ja mida tema sulemehena pakkuda ei oleks suutnud. Piibeleht avab sõnaselgelt oma tulevikuplaanid: ta jääb kirjanikuks ja lubab irooniliselt ka tulevikus kälimeest aidata, kui tal mõni töö sule all jälle nõnda kujuneb, et seda auhind ähvardab. Teisiti saab asjast aru Vestmann, kes ei taipa, et Piibeleht püüdis kruntide abil Laurat, mitte Laura abil krunte. Nii pole põhjust näha Piibelehes ärimeheks ümbersündivat luuletajat , vaid kõigepealt leidlikku kosilast . Sellest lähtudes tuleks mõista Piibelehe eetikat ja ärimehelikkust.
    Sotsiaalselt väga selgejooneline kuju on Vestmann. Temas on kujunenud esimese põlve kapitalist , kes kehvast mehest on jõudnud Vestmanniks Vestmanni uulitsast. Ta on ammendamatu energiaga mees, kes spekulatsiooni otse spordina harrastab ja naudib, kuid eelkõige on ta siiski tahumatu mammonateener. Sündmustiku arenedes osutub tüssatud ja löödud meheks just tema, sest mäng toimub tema arvel. Kuid temasse suhtub autor leebelt, peamiseks pilkealuseks on Sander.
    Matilde – Sandri liin illustreerib tabavalt peateemat. Matilde ja Sander annab Vilde valdavas keskkonnas levinud tüübid: naine on väiklane tõusiklik ning auahne seltskonnadaam, Sander veelgi eetikalagedam, kõikvõimalikke vahendeid kasutav ülestrügija, vaimselt võimetu ja ühiskondlikult väärtusetu kuju.
    Komöödia sündmustik areneb tõusikkodanlikus perekonnas, kuhu tungib võõrelemendina Piibelehe boheemlaskuju. Teose tegevus seisneb eelkõige tegelastes, mille kaudu esitatakse ning lahendatakse komöödia probleemistik. Näidend on vaba eepilisest ballastist. Konflikt sugeneb ja lahendatakse tegevuse käigus, ilma kõrvalepõigete pidurdavate arutlusteta. Lavapildid on dramaatiliselt hoogsad, tegelastevahelised suhted arenevad teravaiks ilma ülepingutavate võteteta, dialoog on vaimukas . Kirjanik on hästi tabanud kujutatava sotsiaalse rühmituse kõnetava, mis ilmestab tugevasti tegelaste karakteristikat. Hinnatav on ka teose ideoloogiline külg. Kultuuriliste väärnähtuste soosimine oma klassi huvides on alati olnud kodanluse pärispatuks . Selle esitamine vaatajaskonnale hukkamõistmiseks on Vilde teeneks võitluses kodanliku vaimulaadi vastu.
    Põhiprobleemid:
    • Kas enda ehtimine võõraste sulgedega millegi kasuliku nimel on õige?
    • Miks üritatakse end ümbritseda kultuursuse aupaistega?
    • Miks inimesed petavad üksteist?
    Kas vanematel on õigus valida oma lastele kaaslased?
    20. Tõde ja õigus
    Romaani 3 esimest köidet on üpris ligilähedaselt seotud kirjaniku enda biograafiaga. I osa sõnastamisel kasutab ta lähteainena oma kodu- ja lapsepõlvemuljeid ning mälestusi. Terve rea tegelaste puhul on teada elulised eeskujud . Nii on Vargamäe Andresel kirjaniku isa Peeter Hanseni iseloomuomadusi . Pearus on tuntud ära üleaedne Jakob Sikenberg, Hundipalu Tiidus – kirjaniku ristiisa Hans Grossthal. Teise osa kirjutamiseks on ohtrasti ainet andnud Treffneri eragümnaasium; paljud Mauruse kooli õpetajad ja õpilased on meenutanud lugejatele kirjaniku õpetajaid ja kaasõpilasi. ( Näit. Maurus – Treffner jt) III osa sündmustik toimub 1905 .a. revolutsiooni aegses Tallinnas ja tuletab reas seikades meelde A. H. Tammsaare Teataja juures veedetud aastaid. IV ja V osa kirjutamisel on kirjanik rohkem tuginenud eluvaatlustest saadud andmeile, täpsustades ja süvendades isiklikke tähelepanekuid vastava perioodi ajakirjandusest hangitud teadetega. IV osa tegevus toimub kodanliku vabariigi algaastatel Tallinnas, V osa sündmustik areneb taas Vargamäel.
    Lähteaine on selles suurteoses murdunud läbi kirjaniku isikupärase loomingulise prisma , elustatud ta fantaasialennust, allutatud läbimõeldud ideelis- kunstilistele kavatsustele.

    Tõde ja Õiguse rikkalikus ideestikus aitavad meil orienteeruda kirjaniku enda sõnavõtud ja näpunäited, mida ta oma südamelähedasema teose mõistmiseks on ohtramalt jaganud kui ühegi teise raamatu puhul. Kirjanik on püüdnud käsitleda neid põhilisi probleeme ja ideid, millega kõik inimesed ja kõik rahvad oma eluvõitluses paratamatult kokku puutuvad. Lühidalt kokkuvõttes, kirjutab A. H. Tammsaare, kujutab “Tõe ja Õiguse” esimene anne võitlust maaga, teine – võitlust jumalaga , kolmas – võitlust ühiskonnaga, neljas – võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja viies – alistumist ( resignatsiooni) .

    Sellele olulist kättenäitavale mõttekäigule on A. H. Tammsaare täienduseks lisanud: Kuna aga ükski neist võitlustest ei ole võimalik muidu, kui peab võitlema ühel hoobil küll maaga, küll jumalaga, küll ühiskonnaga, iseendaga, siis on need võitlused esitatud enam-vähem igas romaanijaos, ainult igas raamatus etendab teatud võitlus nagu domineerivamat ja saatuslikumat osa.
    Eriti tungivalt on A. H. Tammsaare kaitsnud ja põhjendanud inimese võitluse tähtsust maaga, nähes selles kogu elu alust, mistõttu see teema jääb päevakorda seni, kuni elab inimene ja kestab elu maakeral.
    Kuidas see võitlus toimub? Missuguste raskustega tuleb inimesel maakamaral töötades kokku puutuda? Kuidas tuleks töötada ja elada, et jõuda niisama suurtele saavutustele , kui on jõudnud arenenumad Euroopa rahvad? Missuguseid iseloomuomadusi on selleks vaja? Mis põhjustab ebaedu ? – Neile küsimustele otsib A. H. Tammsaare vastust.
    Inimsoo kultuurisaavutuste üle juurdlemine on viinud kirjaniku veendumusele, et kultuuri ei saa mehhaaniliselt üle võtta ega kopeerida, teda tuleb õppida iseseisvalt looma. Selleks on aga vaja, et õpime sama intensiivselt mõtlema, tundma ja töötama, nagu on seda teinud eurooplane , rõhutab Tammsaare. Ei ole tulu Euroopa eeskujust kunstis ja kirjanduseski, kui me seal ei omanda eurooplase intensiivsust, tõsidust ja sügavust.
    Selliseid ihaletud omadusi arvas A. H. Tammsaare leidvat eelkõige talupoegade juures. Ta oli veendunud, et sügav ja intensiivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aineis, vaid selles, mis meil kõige põhisemat. Selleks olluseks on meil aga kahtlemata talupoeg . Sellepärast peab oletama, et just tema kaudu õnnestub meil ehk kõige kergemini eurooplase intensiivsusega kui mitte mõtelda, siis vähemalt tundagi. Sel põhjusel valiski ta talupojad ja talupoegade hulgast pärit intelligentsi esindajad oma kõige südamelähedasemate ideede kandjaiks, kasutades nende tunnustaval iseloomustamisel rahvapärast sõna “ mats ”.
    Matsi otseseks vastandiks peab A. H. Tammsaare “vurlet”, kes ei ripu kõige hingega millegi küljes, kes tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale, kes on loomutuse ja vormituse kehand . Kuigi A. H. Tammsaare arvates “ vurle ” domineeris omaaegse linnakodanluse hulgas, ei piira ta “vurlede” levikuala sugugi linnaga, ta väidab: Kogu kultuurivõitlus on matsi ja vurle vaheline heitlus, nähes selle heitluse avaldusi eri elusektorites, eri maadel , eri ajajärkudel.
    Muidugi olen ma katsunud kõike seda esitada mitte arutuste näol, vaid üksikute inimeste ja iseloomude saatuste kujutuste ja kokkupõrgete kaudu, nii et harilik lugeja leiaks põneva ja kaasakiskuva jutustuse, kuna ainult uurija ja juurdleja silm ulatuks sügavama ja kaugema tagapõhjani või ideestikuni, on kirjanik pidanud vajalikuks selgitavalt lisada.
    Meie ülesanne ongi teost lugedes õppida nautima kirjaniku haaravat jutustamislaadi, aga süveneda ka teose sügavamasse mõttesse, tema ideelisse sisusse.
    “Tõde ja õiguse” II osa
    sündmustik areneb härra Mauruse I järgu eragümnaasiumis. Väliselt lõbus, sagedasti ühest koomilisest situatsioonist teise arenev sündmustikukulg kätkeb Indrek Paasi pingelise seesmise arenemisloo – vabanemise usulistest eelarvamustest materialistliku maailmavaate kasuks. Inimese võitlusse jumalaga, mida kirjanik on nimetanud selle romaaniköite põhiprobleemiks, on suuremal või vähemal määral seotud kõik tegelased. Progressiivseid mõjustusi võtab noormees vastu eeskätt loodusteaduste õpetajailt ( Timusk) ja ärksamatelt õpilasteltki (Solotarski).
    Indreku arengus etendasid positiivset osa koguni aktiivsed jumalapooldajad – vanameelsete ideede jonnakas kaitsmine mõjus pahupidi . Direktor Maurus oma demagoogiliste pöördumistega piibli poole lausa õõnestab religiooni autoriteeti. Mitme aasta möödudes esitab Indrek vanale kosmograafia professorile küsimuse: Härra professor , kui ilmaruum on nii lõputa suur ja kui igal pool on aina tähed, tähekogud ja linnuteed, kus on siis taevas. Nukralt naeratavalt õpetajalt saab ta vastuse: Üle kolmekümne aasta olen otsinud, aga pole leidnud. Nüüd olen vana. Teie olete alles noor, otsige , ehk leiate teie. Ning Indrek, kes samal ajal elab üle sügava tragöödia ( sureb tema armastatu Ramilda, ja surma vastu on jumalgi võimetu), paneb leegitseva vaimustusega kirja oma vastse tõe jumalast: Sind ei ole, on ainult tähed, tähed, tähed. On ainult lõpmatu ruum, kus eksib surnud tähtede valgus… Sa ei ole teinud ei seda ega teisi maailmu, sa ei ole ka teinud inimest, vaid arenemine, mis tuleb üle sauruste.
    Romaani põhiidee seisukohalt äratab tähelepanu lõpplahendus: Indrek loobub jalutu lapsukese ees, kes on kõik paranemislootused pannud jumalale , oma äsja kirglikult väljendatud tõest. See ei tähenda ometigi lahtiütlemist veendumustest; selliste järeldustega on vastuolus ka romaani järgmised köited. Romaani niisugune lõpplahendus rõhutab humanismiideed, sest inimarmastus on Tammsaarele suurem kui oma tõest jäik kinnihoidmine.
    Tõe ja õiguse II osa on rikas ideeromaan; peale võitluse jumalaga on kõne all palju moraali-, ühiskondlikke, filosoofilisi probleeme. Tabavalt nähtud tegelaste hulgas on hiigelsaavutuseks härra Mauruse koloriitne karakter . Näiliselt on härra Mauruse iseloom vastuoksuslik ja peaaegu tabamatu ; süvenevas vaatluses ilmneb ajalooliste olukordade poolt muserdatud mees, kes olupoliitiliselt kohanedes on kaotanud iseenda ja ideaalid. Nende kauge kaja kostab koolist väljaheidetud Indrekule lausutud sõnades: Inemisel peab ometi viiski Vene rubla olema, kui ta tahab eesti jumala vastu minna. Oleks härra Maurus veel noor, siis tuleks ehk temagi kaasa, sest ka tema on oma südames mässaja, aga härra Maurus on juba vana… ent nüüd on Maurus koolis ainuke õpetaja, kes reaktsioonilise tsaaripoliitika eest ägedalt seisab ning ateiste ja sotsialiste oma koolist välja kihutab.
    Üksikute episoodidega ulatub II osa sündmustik ka Vargamäele, kus saavad uut kinnitust Indreku moraalne puhtus, ausus ja tõearmastus. Oma ristiisalt Hundipalu Tiidult saab noormees selge ideelise orientiiri: …peab teadust taga nõudma ja mitte usku, sest teadus on sõjariistaks mehe käes, kui tal õige eesti meel.
    Tõe ja õiguse II osas täheldatakse pikki monolooge ja arutlusi, mis väljendavad inimeste kirglikku püüdlemist selguse poole murrangulistel ajajärkudel. Sõnaohtrust on kirjanik pidanud tunnuslikuks nähtuseks tsaaririigi elus, kus praktiliste tegude võimalused olid kitsad .
    “Tõe ja õiguse” III osas
    kohtume taas Indrek Paasiga, seekord Tallinnas 1905. aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse – kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis… Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid , mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi. Oma südames tunneb Indrek suurt sümpaatiat seesuguste ausate ja oma veendumustes kindlate inimeste vastu nagu revolutsionäär Meigas , kes võitleb lõpuni selle eest, mida ta õigeks peab ja mida nii paljud igatsevad.
    Romaani lõpupeatükkides saame traagiliste sündmuste kaasosaliseks Vargamäel. Väärkahtlustuste põhjal lasevad karistussalklased maha Vargamäe Antsu ; Andrest, vana tõe ja õiguse eest võitlejat karistatakse 15 häbistava vitsahoobiga. Ränga ülekohtu mõjul neab Andres ära oma jumala ning kirikuõpetaja ja paneb kõrvale palveraamatud. Indrek aga koormab oma südametunnistuse raske süüga, kui armastuse ja kaastunde mõjul ulatab surmava rohuannuse ränki valusid kannatavale emale.
    “Tõe ja õiguse” IV osa
    tegevus toimub 20-ndail aastail kodanlikus Eesti vabariigis. Indrek Paas on abiellunud varaka kaupmehe Vesiroosi tütre Kariniga. Ta on lootnud oma majanduslikult kindlustatud kodust kujundada tsitadelli, kus võiks elada oma arusaamade järgi tõest ja õigusest. Aga see unistus osutub illusiooniks. Indrek püüab mõista elu enda ümber, leida inimsoo edasiliikumise teetähiseid, ent ta mõtted suubuvad ummikusse. Karin on Indrekuga abielludes lähtunud alturistlikust soovist teha ükski inimene maailmas õnnelikuks. Ent elujanuse, rahutu ja kergesti süttiva loomuse tõttu satub Karin peatselt moraalitu tõusikseltskonna elukeerisesse. Areneb valuline abielu purunemine koos sellest johtuvate traagiliste sündmustega.
    Paralleelselt Indreku isikutragöödiaga ( Karini surm, ideeline ummik ) arenevad vapustavad sündmused majanduselus: pankrotid, vastastikune petmine ja korruptsioon . Neid nähtusi kehastavad Esimese maailmasõja keerises rikastunud tõusikkodanlased: suurmaailma ärihai Köögertal, snobistlik Itamite perekond, tragikoomiline vürtspoodnik Vesiroos. Nende ahnitsemine on niisama mõttetu ja võigas nagu nende priiskaminegi. Nagu kiskjad heledasti valgustatud puuris –kangastub kord Indrekule ühe peo keerises. Ka intelligents on reetnud ausad eetilised ja esteetilised põhimõtted ning kohanenud tõusikkodanluse tavadele ja maitsele.
    Üldises kaoses püüab Indrek Karinile sisendada, et maailma pääsmine on ainult töös, töös ja veel kord töös! Muidu tabab teda hukk. Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast.
    Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda.
    “Tõe ja õiguse “ viimast köidet
    on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba , vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu. Seda tõde hakkab lõpuks taipama ka Pearu, kes tajub, et Oru hakkab Mäele alla jääma. Pearu ja Andres – mõlemad jäävad lõpuni oma loomusele truuks: avarama eluvaatega Andres muretseb maa ja rahva saatuse pärast, individualistliku mõtteviisiga Pearule teeb muret eeskätt Oru talu, suguvõsa ning selle nime edasikestmine. Orut võiks päästa ja õitsele viia Andrese moodi inimesed-tegutsejad, mõistab Pearu. Sellest siis ka painajalik plaan – pärandada talu Krõõda järeltulijatele. Vanamehe kiusliku kavatsuse võidab üksnes minia südameheadus.
    Andrese ja Pearu aastaid kestnud kemplemine tõe ja õiguse pärast otsustab lõplikult Andrese kasuks; tema suurim unistus saab teoks – algavad Vargamäe jõe süvendustööd. Siingi jääb A. H. Tammsaare realistiks, lastes teostamisrõõmul seguneda resignatsiooniga. Mõtte algatajad ja eestvõitlejad unustatakse kiiresti. Pühapäevameeleolude jõe äärde tõtanud Andres peab kuulma oma suureks meelehärmiks külakulaku praalivaid sõnu: Mina ise lasen Vargamäe jõe alla, mina oma poegadega. Indrek püüab oma vanale isale õpetada lohutavat naeru inimeste väikluse üle. Ta lausub: Ühtedel on tegemise, teistel saamise rõõm. Päris õnnelikud on need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. Meie oleme teinud, isa, ja sellest rõõmust aitab meile. Selles hinnangus on tõetruult väljendatud ausate tõe ja õiguse püüdlejate rõõm ning elutraagika omandiühiskonnas.
    Kõigile vaatamata sureb Andres õndsa tundega – ta on elanud õigesti, armastanud oma maalappi ja töötanud väsimatultelu edasiviimise eest. Vana töömehe surma kujutamine on tõe ja õiguse mõjukamaid ja kaunimaid lehekülgi. Palju poeetilisi pilte on andnud vargamäelaste kolmanda põlve elusaatuste kujutamine. Omapärase kujuna esineb Tõe ja õiguse lehekülgedel Indreku teenijatar Tiina, seesama jalutu tüdruk, kelle lohutamiseks Indrek loobus kord oma tõest. Tiina kaudu mõtiskleb kirjanik headuse üle elus ning on sunnitud järeldama, et omandikirest nakatatud ühiskonnas võib absoluutse headuse taotlus koguni kurja põhjustada. Ometi saadab kirjanik Indreku Tiina seltsis uute lootustega Vargamäelt alla; kaasinimestele head teha on tema arvates ikkagi kauneim maailmas.
    A. H. tammsaare Tõde ja õigus on kõige ulatuslikuma haardega arenguromaan eesti kirjanduses, seda võib võrrelda seesuguste teostega nagu L.Tolstoi Sõda ja Rahu, R.Rollandi Jean Christophe , T.Manni Buddenbrookid . Teos annab mitmekülgse ülevaate eesti maa- ja linnakodanluse ning intelligentsi kujunemisest ligi poole sajandi jooksul. Selles keskkonnas areneb kirjanikule kõige südamelähedasemate tegelaste – vargamäelaste võitlus tõe ja õiguse eest. Vargamäe eesperelastes poetiseerib ta elutõsidust, süvenemist ja intensiivsust tunnetes, mõtetes, igapäevases töös. Kõige monumentaalsemana tõuseb teiste hulgast esile Vargamäe Andres, kelle karakter on sügav ja mitmeplaaniline.
    Andres Paas on neid inimesi, kes on andunud loova töö ideaalidele ning püüdleb kogu elu püstitatud eesmärgi poole. A. H. Tammsaare on toiminud ta loomisel targa dialektiku ning ausa realistina, arvestades kõiki neid tegureid, mis määravad isiksuse kujunemise, tema suhted ühiskonnaga. Üle jõu käiv töö rasketes looduslikes tingimustes, õnnetused perekondlikus elus, laste lahkumine , kiuslik naaber, ühiskondlik ebaõiglus, pettumine religioonis – see kõik masendab ja kibestab Andrest, põhjustab hälbeid tõe ja õiguse radadelt. Ent lõpptulemusena ei muuda ühiskond Andrest omanäoliseks, väsimatu töömees jääb ustavaks oma ideedele ja taotlustele. See annab talle eluloojangul suurima ning sügavaima rahuldustunde.
    Romaani põhiideede seisukohalt on keskne osa Vargamäe Indrekul. Väliselt tagasihoidlikuna ja otsekui enesesse tõmbununa liigub ta romaani lehekülgedel. Kirjanik on talle kinkinud juurdleva, süveneva mõistuse ning humaanse südame. Loomuldasa pole Indrek aktiivne teoinimene nagu ta isa, vaid rohkem elunähtuste üle juurdleja. Pärast 1905.a. revolutsiooni palangut jääb ta ka hilisemail aastail leppimatuks klassiühiskonna pahede suhtes. Indreku leppimatus ühiskondliku vale ja ülekohtu vastu ning unistus täiuslikumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega.
    A.H. Tammsaare kasvatab läbinägevat suhtumist kodanluse elupraktikasse, mis on varjatud peitvate fraasidega. Kodanluse peamine kirg on omand ja seepärast ülistab külarätsep Taar küll isamaad, kuid isamaalise ideaali maist kuju peegeldab intressiraamat pangas. Pearu arvates on mees see, kel on raha ja kes oskab seda ka priisates läbi lüüa. Koomilises valguses kirjeldab A. H. Tammsaare härra Mauruse vahekorda rahaga. Mauruse tragikoomiline kuju on ärevalt hoiatav näide, et ideaalide reetmine viib inimväärikuse minetamisele.
    Raha laostavat mõju, karjerismi, ideedega sahkerdamist, korruptsiooni kujutab eriti Tõde ja õigus IV . Rahamajanduse esialgseid avaldumisi jälgib A. H. Tammsaare juba Tõe ja õiguse I osas, kapitalismi arenedes ilmnevad need järjest teravamalt, nagu nähtub epopöa viimasest köitest. Kirjanik kasvatab moraalset vastupanu kapitalismi laostavale toimele, kaitseb humanistlikke põhimõtteid, ausat, loovat tööd.
    Tões ja õiguses väljendub A. H. Tammsaare ande laad kõige selgemini. Kunstnikuna armastab ta elu vaadelda, elu üle mõtiskleda. Talle on võõras Ed. Vilde teostele tunnuslik tõtlik ja osav fabuleerimiskalduvus, sündmustiku põnevus. A. H. Tammsaare eelistab otsekui elu enda kulgu järgides jutustada. Meie silme eest libisevad mööda taluelu - pildid nende aastaaegses järgnevuses. Romaani II köite sündmuste teljeks on koolielu mitmesugused juhtumused; III osas järgib kirjanik põhiliselt revolutsioonisündmusi, lükkides neisse pilte kangelaste isiklikust saatusest.
    Tões ja õiguses avaldub A. H. Tammsaare avar, humanistlik elutunnetus ja tark mõtlikkus. Kõige tavalisemadki argielusündmused küllastuvad ta sule all emotsionaalse värvikülluse ja mõttetiheduse, mis annab neile igapäevasest üleulatuva tähendusrikkuse. Tajume targa, ausa, avara südamega isiksuse lähedalolu. A. H. Tammsaare esteetilise tunde gamma on lai: hell lüürika, südamlik huumor, peen iroonia, vaimukas satiir, valuline traagika.
    A.H. Tammsaare meisterlikkus tipneb aga tema karakterites. Juba Juuditis ja Kõrboja peremehes täheldame otsekui ilmsi elavate kujude loomisoskust, mis kõnesolevas suurteoses eesti kirjanduses seni ületamatule tasemele tõuseb. Õigusega on imetletud A. H. Tammsaare võrdselt tugevat sisseelamisvõimet nii laste, taluperemeeste, taluperenaiste, kaupmeeste, intelligentsi mõtte- ja tundemaailma ning erinevate temperamentide tabamist. A. H. Tammsaare tavatsebki põimida erineva sotsiaalse seisundi, eluea, temperamendi ja ellusuhtumisega tegelaste seisukohti, saavutades sel viisil suure elukülluse. Näilise arvamuste kaosega aktiviseerib ta ometi lugeja mõtet, kutsub nägema elu vastuolusid, mõistma nende põhjusi, orienteeruma tõe ja vale keerulistes ilmingutes.
    A. H. Tammsaare karakterid on tema elufilosoofia kehastajad, kelle üle kumab ta südamesoojust ja humanismi . Nagu elus, nii ei esine ka A. H. Tammsaare loomingus hea ja kuri teineteisest rangelt lahus, vaid annavad puhuti erakordseid kombinatsioone. Me peaaegu ei kohta tema loomingus purupahelist inimest, sest põhiliselt negatiivnegi tegelane osutab äkitselt inimlikkust, headust või otsekohesust. Ei tule kultiveerida sallimatust inimese, vaid inimlike pahede vastu – sellist ellusuhtumist kiirgab A. H. Tammsaare looming.
    Erilist huvi ja juurdlemist pälvivad sellised komplitseeritud karakterid nagu Pearu, Maurus, Karin, kes osutavad suuremat vastuvõtlikkust ümbritseva maailma heale ning kurjale, kes väljendavad ootamatuis situatsioonides ajajärgu ja oma iseloomu puudusi. Kõigis neis on kirjanik tabanud inimliku headuse, siiruse, suuremeelsuse või tundemeele nõtkuse üllatavaid hetki . Meenutagu vaid Pearut Krõõda matusteks teed sillutamas või tema tundehellust üle soode ja rabade kaikuvat “veart” kelli kuulates.
    Täit tunnustust pälvib ka Tõe ja õiguse kujundlik ja rikas keel. Romaani unustamatute lehekülgede hulka kuuluvad väikese Karja- Eedi nelipühahommik, Krõõda surm ja Andrese talupoeglik lein külvipeenral, kuulsad kõrtsi ja varrustseenid, liigutavad episoodid laste ja noorte elust, vana Andrese surm jpt.
    Tõe ja õigusega kirjutas A. H. Tammsaare oma lapsepõlve- ja noorusmälestused ning –paigad tuntuks kodumaal ja üle selle raja; see on väärikas mälestussammas rahva tööarmastusele, võitlusele tõe ja õiguse eest.
    21. Kõrboja peremees
    Romaani põhimeeleolu on sisendanud Koitjärve ümbruse kontrastne maastik . Paukjärve- äärselt künkalt avanes vaade kaunile männimetsale, mis meelestas romantiliselt; vastassuunas avanev rabamaastik sisendas aga argipäevast meeleolu. Veel enam tihenesid kunstitõeks ligi seitsme Koitjärve – aasta kestel kogunenud tähelepanekud talurahva eluolust, vaadetest ja iseloomust. Siingi saame kontrasti: ühelt poolt metsade vahele suletud külaidüll oma traditsioonide ja monotoonse elurütmiga, teiselt poolt – ühiskonna liikumine järjest intensiivsemale kapitalistlikule arenemisteele, mis nõudis ettevõtlikkust ja vanadest elunormidest üleastumist. Nii Koitjärvel kui ka kirjaniku kodupaigas Albus olid ärksamad peremehed juba algust teinud maaparandustööde, kraavide kaevamise ja kivide tõrjumisega. Sellega kaasnes rikastumis- ja spekulatsioonikirg, mille äratas hiljuti lõppenud Esimene Maailmasõda. Need on Tammsaare romaani tõsielulised lähtekohad.
    Inimese karakterit ja saatust kujundavad keskkonnatingimused ning tema enda subjektiivsed omadused ja eeldused. Vanema põlve kriitilised realistid kujutasid eelistavalt ülekohtust sotsiaalset keskkonda, mis muserdas inimest. Moodsa suuna esindajad ( ka A. H. Tammsaare oma mõnedes intelligentsinovellides) vaatlesid inimest liigagi kitsuti, teda sotsiaalsest keskkonnast välja rebides. Meistriaastate teostes jälgib A. H. Tammsaareisiksuse kujunemist sotsiaalse keskkonna mõju ning inimese loomuomaduste koostoimes. Ta kirjutab ühes oma artiklitest: Inimesel on kaks vägevat vaenlast : tema oma maised nõrkused ja ümbritsevad olud. Kogu eluea peab ta nendega heitlema, kui tal on ükskõik missugune eesmärk unistuste sinavas kauguses.
    See kirjaniku veendumus orienteerib meid Kõrboja peremehe tegelaste süsteemis. Seda enam, et kirjanik on oma romaani põhiidee kohta lausunud: Meil Eestis ei ole praegu peremeest, meie peame selle ise kasvatama ja laps istub juba rõõmu- ja lootusrohkete punamarjade keskel.
    Kõrboja peremehega süvenes A. H. Tammsaare meisterlikkus, millele osutab juba draama Juudit . Kirjanik pühendas oma ande üldinimlikult tähtsate probleemide lahendamisele ning saavutas kunstis kõige raskemini omandatava oskuse – luua elavaid, täisverelisi karaktereid. A. H. Tammsaare arvestab oma kangelaste loomisel targalt ja tasakaalukalt kõiki tegureid, mis loovad isiksuse: sünnipäraseid eeldusi , ajaloolisi ja sotsiaalseid tingimusi, keskkonna mõju. Sel viisil on kujunenud enamasti rikka siseeluga inimesed, kes ei vegeteeri, vaid otsivad kirglikult elumõtet. Niisugused on eeskätt Katku Villu, kelles põrkavad kokku anderikkus, teotahe , head kavatsused ja ohjeldamatu temperament . Kaua ei leia tormakas külapoiss oma kutsumust. Kergesti süttiv noormees laseb ennast kaasa haarata sõja-aastate rikastumiskirest, tegutseb läbimõtlematult, libastub seiklustesse. Kirglikuna avalduv kiindumus töösse ja maa viljelemisse ei vii püstitatud eesmärgile, nagu ei leia positiivset lahendust suur ning saatuslik armastus Kõrboja Anna vastu. Tormakuse tagajärjel invaliidistunud mehes puhkeb valuliselt konflikt uhkuse, eneseteadvuse ja armastuse vahel, millest omapoolsete reageerimistega võtavad osa ka teised romaani tegelased, osatades pidevalt Villu hella enesetunnet. Ka noormehe tõepoolest edumeelsete plaanide suhtes osutab rutiini tardunud külarahvas, lähemad omaksed kaasa arvatud, üleolevat mõistmatust. Olukordi komplitseerib ka Sauna – Eevi ja Villu väike poeg. Nii saabubki traagiline finaal, milles isiklikud eeldused ja keskkonnatingimused, asjaosaliste minevik ja olevik, nende tundmused ja tahtmised põimlevad eluliselt ning kunstiliselt mõjuvaks tervikuks – keerukateks karakteriteks.
    Kõrboja peremehes on välja kujunenud isikupärane, ehttammsaarelik väljenduslaad, mida iseloomustab mõttetihedus, väljenduse sugestiivsus, tugev emotsionaalsus, kirjanikule ainuomane korduste kasutamine. Oskuslikku ühendamist leiavad rahvapärane ütlemisviis ja romantiliselt varjundatud keelepruuk . Igas reas on tunda väljakujunenud esteetiliste tõekspidamiste ja maailmavaateliste veendumustega kunstnikku.
    Armastusest
    • Armastus ühendab endas kõik inimese head omadused.  (H. de Balzac )
    • Esimese armastuse ohe on viimaseks mõistuse ohkeks.  (P. Charron)
    • Armastada tähendab kannatada; mitte armastada tähendab surra.  (H. Taine)
    • Austusel on piirid, kuid armastusel mitte mingisuguseid.  (M. Lermontov )
    • Pilgud on esimesed armastuskirjad.  (N. de Lenclos)
    • Mis pole salapärane ega mõistmatu, see pole armastus.  (M. de Scudéry)
    • Armastada tähendab lakata elamast eneses , selleks et elada teises olevuses. ( Aristoteles )
    • Armastus sünnib pilgus, kasvab suudluses ja lõpeb pisarais.  (A. Lamartine)
    • Armastada tähendab imetleda südamega; imetleda tähendab armastada mõistusega.(G. de Staël)
    • Mõistus on nõrgaks vastuseks armastusele.  ( M. de Scudéry)
    • Armastus on kõige tugevam kirgrdest, sest ta vallutab korraga nii pea, südame kui ka keha. (Voltaire)
    • Armastuse meeletuses on rohkem tõelist õnne kui kogu filosoofia tarkuses. (H. Fielding)
    • Armastus nagu tuligi ei püsi õhutamiseta; ta lakkab olemast, niipea kui lakkab lootmast või kartmast.  (La Rochefoucauld )
    • Armastus tekib äkki, ilma mingisuguste kaalutlusteta, kas temperamendi või nõrkuse ajel . (La Bruyére)
    • Igal maal on armastus inimsüdame troopikavöönd.  (B. de Saint - Pierre )
    • Ainult tegu üksinda tõendab armastuse jõudu.  (J. W. Goethe )
    • Kui armastatakse, siis on süda see, kes otsustab.  (J. Joubert)
    • Armastus on nagu palavik ; ta sünnib ning kustub , ilma et tahtel oleks sellega midagi tegemist. ( Stendhal )
    • Mida rohkem sa omaenese minast loobud, seda suurem ja tõelisem on sinu armastus. (L. Feuerbach)
    • Armastus võtab mõistuse neilt, kellel seda on, ja annab sellele, kel seda pole. (D. Diderot )
    • Kui armastus ja osavus töötavad käsikäes, siis oodake meistriteost.  (J. Ruskin)
    • Armastus on kõige kõrgim vägivallatseja: ta tahab endale kas kõik või mitte midagi. (Stendhal)
    • Armastus on see, kui kaks üksikut kohtuvad, et teineteist hoida ja kaitsta. ( Rilke )
    • Armastus on nagu nakkushaigused. mida enam neid kardetakse, seda vastuvõtlikumad neile ollakse.  (Chamfort)
    • Armastus on kirg, mis tuleb teadmata kust ning läheb samuti teadmata kuhu. (A. Houssaye)
    • Ükski teesklus pole suuteline kaua varjama armastust, kus teda on, ega kujutlema, kus teda pole. (La Rochefoucauld)
    • Armastus suudab loota seal, kus mõistus heidaks meelt .  (G. Lyttelton)
    • Armastus, mis lööb lõkkele äkki, on kõige visam paranema.  (La Bruyére)
    • Raske on võita inimeste poolehoidu, kuid veel raskem võita nende armastust. (B. Gracian )
    • Tõeline armastus puhastab, ülendab iga inimest ning kujundab ta täiesti ümber. (N.Túernõúevski)
    • Armastus - see on kõige õilsa, puhta ja omakasupüüdmatu allikas maa peal. (G. de Staël)
    • See on tõeline armastus, mis ikka ja alati jääb ühesuguseks: ka siis, kui talle kõike lubatakse või kui talle kõik ära öeldakse.  (J. W. Goethe)
    • Ainult lahkumisel või jällenägemisel tuntakse, kas teineteist armastatakse.  ( Napoleon )
    • Tõeline armastus sarnaneb tondiga, kellest kõik kõnelevad, kuid keda õige vähesed on näinud.  (La Rochefoucauld)
    • Ilus nägu on meeldivaim vaatepilt, mida iganes on võimalik näha, mahedaim muusika on aga selle häälekõla, keda armastatakse.  (La Bruyére)
    • Armastus on teinud ohke oma parimaks tõlgendajaks.  (G. Byron )
    • Armastus valitseb oma riiki ilma mõõgata.  (F. Petrarca)
    • Ka kõige väiksemas hütis on ruumi õnnelikule armastajapaarile.  (F. Schiller )
    • Esimene armastus pole muud kui väike meeletus ja suur uudishimu. (B. Shaw)
    • Armastus on selle pärast nõnda ilus, et ta kaitseb enesearmastuse eest. (C. Hebbel)
    • See, kes armastab ja keda armastatakse, on kaitstud saatuselöökide eest. (A. de Musset)
    • Armastus on pime ning armastajad ei suuda näha kauneid meeletusi, mida nad korda saadavad .  (W. Shakespeare)
    • Naised teavad väga alistuvad, et mees, kes kõneleb kauneid armusõnu, on vaid keskpäraselt armunud.  (George Sand )
    • Armastus sunnib vaikima kõik muud kired; ta on käskija, kellele kõik võimud alistuvad.  ( Plutarchos )
    • Armastusjumal Amor on ühtlasi ka rahu jumal. (Propertius)
    • Kuna armastus võidab kõik, siis alistugem ka meie tema võimule. (Vergilius)
    • Armastus võib inimest tundmatuseni muuta. ( Terentius )
    • Armastus annab vastulöögi igale saatusele. (M. Cervantes )
    • Iga takistus ainult tugevdab armastust. (W. Shakespeare)
    • Ilma eneseohverduseta on armastus mõttetu. (F. Dostojevski)
    • Armastus on ainult kirg, mis ei tunnusta ei minevikku ega tulevikku.(H.de Balzac)
    • Kõige suuremaks armastuse tunnuseks on see, kui täidetakse armastatu soove ning tujusid. (Moliére)
    • Niikaua kui hääbuv kirg veel häirib meie südant, on see palju vastuvõtlikum uuele armastusele kui siis, kui südamerahu on juba tagasi tulnud. (La Rochefoucauld)
    • Nagu armastus, milles puudub austus , on tujukas ja haihtuv, nõnda ka austus, milles puudub armastus, on jõuetu ning külm. (J. Swift )
    • Õige armastus pole suuteline kõnelema, sest tõeline tunne avaldub pigemini teos, kui sõnades. (W. Shakespeare)
    • Kui suudetakse öelda, kui palju armastatakse, siis tähendab see, et armastatakse vähe. (F. Petrarca)
    • Armastus on iseenesest küll tühiasi, ent siiski on ta ainuke relv , mis suudab vapustada tugevaid hingi. (Stendhal)
    • Armastus on nii võimas, et ta kujundab ümber isegi meid endid . (F. Dostojevski)
    • Armastus  on ainult kirg, mille eest tasutakse samaga, sest ainult armastus on suuteline tasuma armastuse eest. (N. de Lenclos)
    • Inimesesse on pandud igavene, teda ülendav vajadus armastada.  (A. France)
    • Armastus on omane inimesele. Kui teda sinus pole, siis söömine ja magamine teevad sind ainult loomade sarnaseks.  (Sa'di)
    • Me tunnistame inimeseks ainult selle, kelle hing unistab armastades niisama palju vaimsest naudingust kui kehalisest lõbust. (H. de Balzac)
    • Armastus juhatab inimesele tema elu eesmärgi ja mõistus vahendid selle saavutamiseks.  ( Marcus Aurelius)
    • Osutada armastusele vastupanu tähendab muretseda talle juurde üha tugevamaid relvi . (George Sand)
    • Mida sa oled armastanud, see jääb aardeks igavesti. (E. Geibel)
    • Elu tõeline rikkus seisneb armastuses, tema tõeline vaesus - egoismis.  (A. Vinet)
    • Inimhinge saladused on suured, armastus aga on neist kõige seletamatum. (I. Turgenev )
    • Pole olemas teist niisugust taevast, kui seda on vastastikune armastus. (G. Granville)
    • Armastust ega lugupidamist ei saa ühegi seadusega peale sundida; neid tuleb pälvida.  (H. Zschokke)
    • Nii pime pole ükski inimsaatus, et seda ei suudaks valgustada armastus.(H. Lingg)
    • Platooniline armastus on üks osa armastusest, meelus aga teine osa armastusest. Mõlemad ühtekokku moodustavad tervikliku armastuse. (P. Mantegazza)
    • Kiretu armastus on vaid mõttekujutelm, mida looduses ei leidu. (N. de Lenclos)
    • Õiglus on inimkonna ühiskondliku elu alusmüür, armastus tema päike. (A. Herzen)
    • Armastus on võimas ilutunne, mis kõikjal teeb imesid, mis loob uusi inimesi ja kõige suuremaid inimväärtusi.  (A. Makarenko )
    • Armastus ilma austuseta ei suuda minna kuigi kaugele ega tõusta väga kõrgele; ta on ingel ühe tiivaga.  (A. Dumas )
    • Piisab õige väikesest lootusekübemest, et sünniks armastus. Lootus võib küll mõne päeva möödudes haihtuda, kuid armastus on ikka sündinud. (Stendhal)
    • Armastus naise vastu on igale mehele alati viljakas. Isegi siis, kui ta toob kaasa ainult kannatusi, on temas palju väärtuslikku.  (M. Gorki )
    • Naine veendub paremini selles, et teda armastatakse, kui ta seda ise aimab, mitte kui seda talle öeldakse.  (N. de Lenclos)
    • Kokkuvõttes armastus pole midagi muud kui omaenda väärtomaduste vastupeegeldus teistes inimestes.  (R. W. Emerson)
    • Armastus sarnaneb leetritega; mida vanemad on inimesed seda ohtlikumaks muutub haigus.  (G. Byron)
    • Armastus on tugevam surmast ja surmahirmust. Ainult tema varal püsib ja liigub edasi elu.  (I. Turgenev)
    • Mitte midagi nõuda, kuid kõike saada - see on niihästi suure armastuse kui ka peenema edvistuse sügavaim saladus .  (P. Mantegazza)
    • Sõprussidemed võib lahti harutada, kuid armuköidikud peab puruks käristama. ( Richelieu )
    • Armastus on reetur , kes meid kriimustab isegi siis, kui püüame temaga ainult mängida.  (N. de Lenclos)
    • Armastatud inimest ja suurt mõtet, mis täidaks hinge - mida rohkem siis veel vajatakse?  (L. Feuerbach)
    • Armastada tähendab olla kasulik iseendale ; tekitada armastust tähendab olla kasulik teistele.  (P. J. Béranger)
    • Nagu lahinguski, on armastuses igaühel oma saatus. (T. Dreiser)
    • Mida rohkem me armastame, seda avaramaks, täielikumaks ja rõõmsamaks muutub meie elu.  (L. Tolstoi)
    • Armastatakse tugevamini või nõrgemini, sõltuvalt suuremast või väiksemast keelte arvust, mida on puudutatud meie südames. (H. de Balzac)
    • Kõige targem , mida inimene on saavutanud, on oskus armastada naist, kummardada  tema ilu, sest armastusest naise vastu on sündinud kõik kaunis maa peal. (M. Gorki)
    • Kui armujoovastus on möödas, siis sageli naerame nende võrdluste üle, mida ta on sundinud meid tegema.  (N. de Lenclos)
    • Armastus hävitab surma ja muudab selle tühiseks tondiks, ta annab mõttetule elule mõtte ning loob õnnetusest õnne. (L. Tolstoi)
    • Mida tugevam on inimese iseloom, seda vähem muutlik on tema armastus. (Stendhal)
    • Elu armastuseta pole elu, vaid olemine. Ilma armastuseta pole võimalik elada; inimesele on hing antud selleks, et armastada. (M. Gorki)
    • Iga mehe ja naise vaheline kokkupuude on sündsusetu, kui armastus seda ei soojenda. Iga meelas iha on puhas armastuse võimsate tiibade varjus . (P. Mantegazza)
    • Väiklane on armastus, milles pole sõprust, seltsimehelikkust ega ühiseid huve. (N. Ostrovski)
    • Usaldus ja austus on mõlemad armastuse alussambad, ilma milleta ta ei saa püsida; sest ilma aususeta pole armastusel mingit väärtust ega ilma usalduseta mingit röömu.  (H. Kleist)
    • Mida puhtam ja õilsam on sinu hing, seda enam sa oled ka suuteline ise armastama, mida rohkem sa omad seesmist väärtust ja seesmist jõudu, seda enam sa oled ka suuteline ise armastama.  (H. Pestalozzi)
    • Armastuses me ei mõtle kunagi kõlbelistele omadustele ning vaevalt küll vaimsetele. Temperament ja käitumisviis üksinda koos iluga ergutavad armastust. (W. Hazlitt)
    • Raske öelda, mis on armastus. Ainult niipalju on temast teada, et hinges on ta valitsevaks kireks, mõistuses poolehoiuavalduseks, kehas varjatud ning salapärases tungiks omada seda, keda armastatakse. (La Rochefoucauld)
    • Armastus närbub sunduse all; tema tõeline olemus on vabadus, mis ei sobi kokku alistumise, kiivuse, kire ega hirmuga. Ta on seal kõige täiuslikum ja piiritum, kus tema kandjad elavad usalduses, võrdsuses ja vabaduses.  (P. Shelley )
    • Jah, pool, ning sellejuures ilusam pool elust jääb tundmatuks inimesele, kes pole kirglikult armastanud.  (Stendhal)
    • Kuulsus ja rikkus võivad küll inimest õnnelikuks teha, kuid ülima elurõõmu võlgneb ta siiski armastusele.  (P. Mantegazza)
    • Armastus, see on alaline , tugev ning terve närvide erutus; ta arendab vaimseid ning kõlbelisi jõude. Kes pole tundnud , kuidas armastus ergutab kõiki inimese jõude, see pole tundnud ka tõelist armastust.  (N. Túernõúevski)
    • Armastuses maksab vaikimine sageli rohkem kui rääkimine. See mõjub hästi, kui armastaja pole suuteline leidma sõnu. On olemas vaikimise kõnekunst, mis tungib sügavamale, kui rääkimine seda suudaks. (B. Pascal )
    • Armastuse algus ja lõpp annavad end tunda kohmetuse läbi, mida tuntakse kahekesi olles.  (La Bruyére)
    • Armastajad märkavad oma armastatu puudusi alles siis, kui võlu on juba lõppenud.  (La Rochefoucauld)
    • Ärgu ükski, kes armastab, nimetagu end õnnetuks, sest isegi vastamata jäänud armastusel on oma vikerkaar.  (J. Barrie)
    • Armastuses pole võimalik midagi ette kavatseda. Ta on nagu mõni jumalik võim, mis mõtleb ja tunneb meie sees, hoolimata meie tahtest.  (G. de Staël)
    • Just naisele on antud ülimal määral armastamisvõimet; naised, kes on jäänud truuks oma loomusele, armastavad piiritult. Nad armastavad lapsepõlvest alates  kuni vanaduseni, igatsemata muud õnne peale armastamisõnne.  (S. Necker )
    • Armastuses tuntakse sageli pettumust, ollakse haavunud ja õnnetu, kuid ikkagi armastatakse. Ja kui seistakse haua äärel ning vaadatakse tagasi, siis võib öelda: olen sageli kannatanud, olen sageli tundnud pettumust, kuid ma olen armastanud. (A. de Musset)
    • Armastust ei tule mõista ainult kui terve sugutungi rahuldamist. On vajalik, et see tunne, mis annab palju rõõmu, oleks seotud ideelise lähedusega, püüdlusega ühtse eesmärgi poole ning võitlusega ühise ürituse eest.  (N. Krupskaja)

    Mõtteid ebaõnnest osasaajaile
    • Elu peatee on sile ning sirge, kuid inimesed kõnnivad meelsamini mööda kõrvalradasid.
    • Elu on täis erilisi pakkumisi!
    • Elu ei saa käsikirja järgi elada.
    • Elu on raske. Millega võrreldes?
    • Ma ei mõista elu, loodetavasti on see halb nali.
    • Elu on üks suur joonimine: millele eile joone alla tõmbasid, sellele tõmbad täna peale.
    • Armastan elu, kuid ei tunne vastuarmastust .
    • Sinu arvates on  elu niigi keeruline. Siis tuli aga internet .
    • Elu on kui autopesula , kust proovid jalgrattaga läbi sõita.
    • Mure on intress, mis tuleb selle kinnisvara eest ette maksta, mida meil veel pole.
    • Elu on lihtsam, kui sa arvata oskad: võimatu tuleb lihtsalt heaks kiita, möödapääsmatuga hakkama saada ning väljakannatamatut taluda.
    • Ära kogu aeg päri, parem ela vahepeal natuke!
    • Vihma ajal ei laena keegi vihmavarju.
    • Kaja vastab sulle alati!
    • Tuulelohe tõuseb tuulele vastu.
    • Võibolla on see tõsi, et teistel planeetidel pole võimalik elada, kuid ega siingi kerge ole.
    • Tegelikkuse vastu võib üksnes kujutlustega võidelda.
    • Teiste elu näib alati parem, kui see tegelikkuses on.
    • Tõde on nende tarvis, kes seda taluvad.
    • Elu on vaid üks suur enesepettus .
    • Elu on kui golfipall: see saab pidevalt palju lööke ning lõpetab oma teekonna augus.
    • Elu: paanika põlevas teatris.
    • Ära võta elu liiga tõsiselt. Tõsine on see ju niigi.
    • Olgem tasa. Kuulakem, millest elu kõneleb.
    • Elu on kui raskesti mõistetav nali. See ajab naerma alles siis, kui oled õigesti aru saanud.
    • Tähtsaim vahetegemine, mille võib elu jooksul ära õppida, on see, kas võtta tööd või iseennast tõsiselt. Esimene neist on vältimatu, teine oleks aga katastroofiline.
    • Elus on alati ka midagi lihtsat. Kui nuttu pidurdada ei suuda, on see naeru puhul lihtsam.
    • Peaaegu kõikjale on elus lihtsam sisse kui välja pääseda.
    • Vaatamata suurtele kuludele on elu ikkagi populaarne .
    • Elu keerab igaühele vempe!
    • Põrand on niisama libe kui elugi.
    • Elu on nagu WC-paber. Mõnikord pühib hästi, teinekord aga halvasti.
    • Elu on kui voogav siid... Minu oma paistab aga sageli takuse riide moodi.
    • Kes tahab mune saada, peab õppima kaagutamist taluma .
    • Paljud kõnnivad läbi elu mõeldes, et pole kunagi midagi suurt saavutanud. Ja õigus neil ju ongi.
    • Parimaid asju saab elus tasuta, miks aga paremuselt järgmised nii kallid on?
    • Elu on pagana äge! Kui kellelgi ripub ilmaasjata lont longus , jäägu see siis tema probleemiks.
    • Elu vilgutab tuledega ning kihutab mööda.
    • Uus elu ei passi vanade raamide vahele.
    • Elu on kui jalgrattasõit. Sa ei kuku enne, kui lõpetad väntamise.
    • Olen elu kohta kaks sõna selgeks saanud: see jätkub!
    • Elu on peolaud. Ära ometi nälgi selle ääres.
    • Elutee pole alati asfalteeritud.
    • Miks elu on alati seal, kus mind pole?
    • Elu on kui teatrietendus . Alati ootad , et järgmine vaatus oleks parem.
    • Otsime nii innukalt õnne, et tormame sageli sellest mööda.
    • Oled juba teel õnne poole, kui märkad, et ebaõnn on vaid selle üks kurv .
    • Alati pole tarvis oma tegusid põhjendada, neid ei mõista ju isegi.
    • Pessimistil on hea elu: tal on kas õigus või on ta meeldivalt üllatunud.
    • Kui küsid kelleltki teed, vastab ta ilmselt: " Minagi olen siin esimest korda."
    • Keset teed on sageli ohtlik käia. Seal saab ju mõlemalt poolt müksusid.
    • Pooled probleemidest tekivad sellest, et oleme kas liiga vara nõus või ütleme liiga hilja "ei".
    • Tänase päeva muudab imeliseks teadmine, et kunagi meenutatakse seda kui "vanu häid aegu".
    • Suund, kuhu poole sa lähed, on tähtsam kui see, kus hetkel viibid.
    • Kui sa ka õppust võtaksid unustad ometi õppetunni ära.
    • Elu kulgeb harva mööda kuldseid rööpaid. Tuleb ette ka roostetanud auke.
    • Hea tuleb selle juurde, kes jaksab oodata. Halb juhtub enamasti kohe!
    • Kui leiad võimaluste akna, ära tõmba kardinat ette.
    • Vigu oleks lihtne parandada, kui inimesed neid ei armastaks.
    • Maohaavad ei tule sellest, mida sööme, vaid sellest, mis meid sööb.
    • Varasemad ebaõnnestumised on tulevaste õnnestumiste teerajajad.
    • Ära muretse vanade probleemide pärast, varsti tuleb nagunii uusi.
    • Õnn- õhuke kui ämblikuvõrk. Suu teravad käärid purustavad selle kiiresti.
    • Ära kaota lootusetust!
    • Kõige pimedam on see hetk, kui võtad päikseprillid eest.
    • Põrandalt ei saa maha kukkuda .
    • Parem minevikust õppida, mitte aga selles püherdada.
    • Parem mõista natukene ja õigesti kui saada kõigest valesti aru.
    • Mure imeb olevikult kogu jõu.
    • Kogu elu ei saa lillede keskel kõndida, parem siis juba neile peale istuda.
    • Kui võiksid panna jalaga sellele, kes on paljudes sinu ebaõnnestumistes süüdi, ei saaks sa pool aastat istuda.
    • Jumal annab küll lindudele ussikesi, ei loobi neid aga pessa.
    • Miks küll peaks täna sinu päev olema, kui maailmas on miljardeid inimesi?
    • Kõik suured probleemid peidavad endas väikest, mis väljapääsu otsib.
    • Ära ehita oma kindlusi pilvedesse, et sa ei peaks kogu elu ronima.
    • Õnne võib tunnetada siis, kui on nõnda palju tegemist, et pole muretsemiseks aega.
    • Ära võta ennast liiga tõsiselt!
    • Peatee on küll igav ja pikk, kuid see viib pealinna.
    • Õhulossidele peab ehitama tugeva aluse.
    • Tugeva tuulega tõsta suuremad purjed üles.
    • Enamik inimesi läheb kas murede või lootuste pärast arust ära.
    • Raskel hetkel lõug püsti! Siis seisab vähemalt suu kinni!
    • Sünnime alasti, märgade ning näljastena. Siis hakkab aga kõik allamäge minema.
    • Võimatu on muretseda ja naerda üheaegselt.
    • Teadmiseks elanikkonnale: "Tunneli lõpus paistnud valgus otsustati kokkuhoidu silmas pidades kustutada ."
    • Kannatlikkus on oskus loota.
    • Raskel hetkel kasvavad ühele tiivad, teine aga hangib enesele kargud.
    • Kui haud muresid , saad kogu pesakonna.
    • Tore on edasi jõuda, kasvõi ainult ojast allikasse.
    • Sekundi jooksul arvasin tajuvat õnne, siis aga see tunne kadus.
    • Naera ise enda üle, enne kui teised seda teevad.
    • Ole oma eelistustes kindel!
    • Vaata ringi: maakera pöörleb ümber oma telje ning sügisvihmad saabuvad õigeaegselt.
    • Kõik pole halvasti. Tõsi küll, kõik pole ka hästi.
    • Alati võib leida kümme head vabandust, miks mitte midagi teha.
    • Laev ei saa hakkama ühe ankru ning inimene ühe unistusega.
    • Kõik on võimalik, välja arvates pöördustest läbi suusatamine .
    • Kõige halvem on karta kartma hakkamist.
    • Pea töötab paremini, kui see on vahetevahel tühikäigul.
    • Jõuab kõige kaugemale, kui lõpp-punkti ei tea.
    • Me kõik kukume elus vahel mõnda auku . Sellest tuleb aga välja ronida.
    • Kui katus kaela kukub , oleks targem tõdeda, et vaade taevasse on tõesti kaunis.
    • Teised kaotavad võtmeid, mina aga uksi .
    • Ei saa kõige pärast muretsedes minna edasi täie auruga. Ei saa olla kõige suhtes ükskõikne ning jääda samal ajal inimeseks.
    • Me pole kunagi selle jaoks valmis, mida ootame.
    • Vea saatust ninapidi!
    • Kusagil on lootust. Kusagil on õnne. Kusagil on armastust. Räägi mulle, kus see "kusagil" asub?
    • Mida kõike minust poleks võinud saada!
    • Mõnikord on kõige ohutum voodisse jääda.
    • Kuhu olen ma teel? Ja miks ma siin reisikotis olen?
    • Sel nädalal ei või enam probleeme tekkida. Minu kalenderplaan sai juba täis.
    • Aeg lendab kiiremini siis, kui ei tea, millega tegeled.
    • Kui oskad õppida tugevatest löökidest, võid õppida ka õrnadest puudutustest.
    • Situatsioone ei saa alati ise valida, aga enda teha on see, mida nendega ette võtta.
    • Miks on laiskuse ja väsimuse tundemärgid ühesugused?
    • Raskused tekivad siis, kui öeldakse "jah", tundes samal ajal "ei".
    • Imesid võib teha hetkega. Võimatud asjad võtavad pisut rohkem aega.
    • Saatus tuleb sageli seal vastu, kuhu üritasid ta eest põgeneda.
    • Kui mõnikord teaksid, mida teed, tüdineksid peagi.
    • Rahutus on intress, mis tuleb homse muresid laenates tasuda.
    • Raskused kaovad, kui neile julgelt silma vaadata.
    • Kui tahate, et unenäod täituksid, tuleb üles ärgata.
    • Kui lõpp-punkt pole teada, lõpetate kindlasti kusagil mujal.
    • Loomulikult läheme põrgusse, aga esimese klassi piletiga.
    • Ära mõtle. Kui mõtled, ära räägi. Kui räägid, ära kirjuta. Kui kirjutad, ära kirjuta allkirja. Kui kirjutad, ära imesta tagajärgede pärast.
    • Enamik muresid sajab kaela neile, kes juba enne märjad olid.
    • Ära pane oma head enesetunnet tähele, see läheb üle.
    • Sirgest teest saab kergesti jagu, kui julged vahel kõrvalrajale astuda.
    • Kas muretsed iga praksatuse pärast, mis su jalavarjude alt kostab?
    • Igale probleemile eelneb aeg, mil see on märkamiseks piisavalt suur ning lahendamiseks liialt väike.
    • Uni annab sageli seda, millest ärkvel olles unistame.
    • Igaüks võib eksida. Loll aga kordab oma viga.
    • Õnne ei saa osta raha eest. Seepärast meil ongi pangakaardid.
    • Kui karta pimedat, hakkab varsti hämaruski hirmutama.
    • Miks korrata vanu vigu, kui võib sadu uusi korda saata?
    • Tänane päev pidanuks juba hommikul lõppema.
    • Andekad inimesed on sageli rahutud .
    • Kukkuda võib nii kiiresti, et peame seda lendamiseks.
    • Kes ei pea end milleski suurepäraseks, riskeerib suurepärasusega enesehaletsuses.
    • Kui sa just pead masenduses olema, proovi siis seda vähemalt nautida.
    • Tants on kohmakas katse elurütmiga kaasa minna.
    • Unustamatut on raske unustada, nukrusest on raske vabaneda.
    • Mõnikord pikenevad päevad valesti.
    • Vigadest õpitakse.
    • Kui ootad, et asjad lähevad halvasti, lähevad need halvasti. Kui ootad, et asjad lähevad hästi, lähevad need halvasti.
    • Ära kurda oma muret teistele! Enamiku jätavad need ükskõikseks, ülejäänutele pakuvad aga rõõmu.
    • Masendus tekib sageli paindlikkusest, mis jätab võimaluse kaaluda, kas olete õnnelik või mitte.
    • Ma ei ole täielik idioot- pisut jääb veel puudu.
    • Kõik soovid õnneks ei täitu!
    • Ära maadle seaga! Te mõlemad määrite ennast ära, aga üksnes temal on lõbus.
    • Kui vaadata kurbust läbi klaasi põhja, see ainult suureneb.
    • Kellelgi pole turvalisemat elukohta kui sellel, kes elab õhulossis.
    • Hoia meeled pingul - toida oma lemmikneuroose!
    • Kui tead, et ei saa, väldid pettumust.
    • Olen udusulg, mida tuul pillutab.
    • Oled niisama erakordne nagu kõik teisedki.
    • Loomulikult olen ma mõistuse juures- hääled kinnitavad seda.
    • Vaata ette, et su süda liiga palju tuisu käes ei ole, teerajad võivad kinni tuisata.
    • Kõik inimesed on üksi. Mõnedel on vaid nii palju kaaslasi ümber, et nad ei märka oma üksindust.
    • Kui oled raskustes või tunned end ebakindlalt, jookse ringiratast ning karju !
    • Katkise köie võib kinni siduda, sõlm jääb aga paistma.
    • See, kes kõige kõvemini karjub, on tavaliselt kõige tagumine .
    • Mõnikord tuleb hüvasti jätta, ehkki enese eesmärk pole veel teada.
    • Mõned õpetavad oma muresid ujuma, selle asemel, et neid ära uputada.
    • Kui aeg otsa saab, pole sõnadel enam mõtet.
    • Unistamine on kui kevadine vihm , mis elujõudu annab.
    • Ma pole psühhiaater. Olen lihtsalt segiolemisega kursis.
    • Rõõmustama peab, kuid seda ei pruugi teistele näidata.
    • Söö mured ära!
    • Kuni kaotuseni on päris ükskõik, kas võidad või kaotad.
    • Sinu enda päike ei paista sugugi heledamini ainuüksi seepärast, et kellegi teise oma varju jätad.
    • Irvita maailma üle, see irvitab sinu üle. Naerata maailmale, see irvitab sulle vastu.
    • Raha ei too küll õnne, kuid loob soodsamad võimalused selle otsimiseks.
    • Inimene on rauast tugevam, kivist kõvem ning roosist hapram.
    • Hull on tore olla siis, kui keegi ei näe.
    • Mul pole vaimsete häiretega probleeme, ma naudin neid.
    • See, kes viimasena naeris, ei teadnud , miks üldse naerdi.
    • Teistel pole tarvis mind haletseda, oskan seda ise kõige paremini.
    • Kui keegi ütleb, et tuli sind aitama , hoia oma rahakotist tugevasti kinni.
    • Millest see tuleb, et need, kellel pole raha, oskaksid seda hinnata, need aga, kellel seda on, ei oska?
    • Kuidas suudab inimene tormi taluda, kui väikesed lainedki merehaigeks teevad?
    • Pärast seda, kui on kõige pimedam, saab ainult valgemaks minna.
    • Õnne ja vikerkaart oma maja kohal ei näe.
    • Üksindusel on tore külas käia, kuid kurb tema juurde elama jääda.
    • Mida on raske taluda, seda on meeldiv meenutada.
    • Enne kukkumist ei tea, kui sügaval põhi on.
    • Üksindus on pime auk. Loodetavasti tuleb keegi ja süütab tule.
    • Tee tähtede poole on libe.
    • Mida pimedamaks õhtud muutuvad, seda lühem aeg on järgmise suveni.
    • Tuleb läbida pikk kivine tee, enne kui paradiisi viib see.
    • Uusi teid leiavad need, kes on eksinud .
    • Uued kingad pigistavad alati.
    • Mõnikord tuleb kõik kaotada, et midagi muud asemele saada.
    • Lootusetus on südame enesetapp.
    • Märjal on päris ükskõik, kui palju sajab.
    • Kes on ise kannatanud, oskab ka lohutada.
    • Pärast kurbust annab rõõm õnnevõtmed.
    • Unistus, millest loobusid, ei saanud kunagi võimalust.
    • Mitte püstijäämine pole tähtis, vaid see, et suudad pärast iga kukkumist üles tõusta.
    • Pisarad on hinge keel ja tunnete hääl.
    • Tundmatu ei tee haiget. Mida tunned, see aga küll.
    • Lootuseta on homne raske koorem .
    • Sünnime nuttes. Elame nurisedes.
    • Läbi pisarate näib kõik teistsugune.
    • Enne kui oks murdub, on raske aru saada, kui palju see painduks.
    • Õnne redel on libe.
    • Muretsemine tähendab homsete pilvedega tänase päikese peitmist.
    • Parem nutta üks kord korralikult kui pidevalt tihkuda.
    • Süda, ole vapper , ära aga küsi, miks.
    • Jumal parandab purustatud südame, kui talle kõik killud viia.
    • See on üks neist päevadest, mil isegi vikerkaar näib hall.
    • Mida tugevam tuul, seda kõrgemale tuulelohe lendab!
    • Alles siis, kui tiivad on katki, mõistad, kuhu tahtsid lennata .
    • See, kes iseenda hülgab, on kõigist üksildasem.
    • Elu tahtis võtta mind kaasa tuulistele randadele jõudu koguma.
    • Kurbus on ookean, rõõm selle tilluke laine.
    • Kes pole kunagi kibedaimast kibedaimat maitsnud, ei mõista iialgi elu magusaimat magusust.
    • Sageli peetakse oma seljakotti seni raskeimaks, kuni proovitakse teise oma.
    • Kes on põhjas ära käinud, oskab pisiasjadest rõõmu tunda.
    • Inimene võib saada kõik, mida ta soovib, mitte aga ühekorraga.
    • Oled tõeliselt õnnelik, kui sa ei tea, miks sa nii tunned.
    • Kindlustunne on see, kui võid ära eksida, kartmata mõistust kaotada.
    • Kord tuleb tuul, mured minema viib, tänast päeva olnud iial poleks kui siis.
    • Usu oma intuitsiooni !
    • Naeratus suule- elu pöördub pärituult.
    • Ka vaikuses võib vastus peituda.
    • Reegel1: ära muretse pisiasjade pärast!
    • Reegel 2: kõik on pisiasjad

     Sõprusest
    • Sõprus on armastus ilma tiibadeta. (G. Byron)
    • Võrdsus on sõpruse hing. (Aristoteles)
    • Mõtte ühtsus loob sõpruse. (Demokritos)
    • Sõprusel on üks hing ja kaks keha. (Aristoteles)
    • Sõprus suuremdab rõõmu ja vähendab kurbust. (F. Bacon)
    • Aeg ega kaugus ei nõrgesta sõprust. (A. Herzen)
    • Sõprus pole vilets tuluke, mis kustub lahkudes. (F. Schiller)
    • Sõprus valitseb ainult heade inimeste vahel. (Diogenes)
    • Kõige vanem sõprus peab olema kõige armsam - nagu kõige vanem vein. ( Cicero )
    • Minu deviisiks on lühikesed kirjad ja pikad sõprused. (Voltaire)
    • Sõprus ütleb vähe meelitusi, kuid annab nõu niipalju, kui ta seda suudab. (H. de Balzac)
    • Keskpärases hinges on kõik keskpärane, niihästi sõprus kui ka kõik muu. (B. Pascal)
    • Nagu armastus, nii on ka sõprus joovastavalt lõhnava õie ja teravate okastega roos. (V. Belinski )
    • Kui puuduvad armastus ja sõprus, on elult võetud kogu tema mõnu. (Cicero)
    • Sõprus pole rikutud südamete jaoks. (Voltaire)
    • Võida enesele sõprus heade tegudega. Selles seisnebki tõelise sõpruse mõte. (Abdul-Faradj)
    • Sõprus on ühiskonna täiuse ülimaks astmeks . (M. Montaigne)
    • Nii harukordne kui tõeline armastus ongi, kuid tõeline sõprus on veelgi harukordsem. (La Rochefoucauld)
    • Mingisugune sõprus pole võimalik ilma vastastikuse lugupidamiseta. (A. Makarenko)
    • Sõprus ja armastus on kaks suurt tunnet, mis muudavad inimese täielikult. (Jean Paul)
    • Sõprus on tugev nagu kepp , mis kõlbab rännakuks, armastus aga habras kepike jalutuskäiguks. (A. Chamisso)
    • Sõprus on vastastikune suhe, kus üks ei põlga teist, kuigi teise nõrkused on käegakatsutavad. (T. Hippel)
    • Õiglus on inimeste looming, sõprus aga looduse looming. (Ch. Saint- Evremond)
    • Üks esimesi sõpruse kohustusi seisneb selles, et ennetada sõbra palveid. (Isokrates)
    • Sõprus ja tee on head, kui nad on kanged , aga mitte liiga magusad. (F. Gladkov)
    • Sõprus on ideaal, sõbrad aga tegelikkus. Tegelikkus erineb alati tugevasti ideaalist. (J. Roux )
    • Otsekohesus suhtlemises, tõde käitumises- selles seisnebki sõprus. (A. Suvorov)
    • Sõpruses ei saa tulla tüdimust: mida vanem, seda meeldivam peab ta olema. (Cicero)
    • Labased inimesed hindavad sõprust ainult kasu pärast, mida nad selle läbi saavad. ( Ovidius )
    • Armastuses jõuavad naised küll kaugemale kui enamik mehi, kuid mehed ületavad neid sõpruses. (La Bruyére)
    • Õige sõprus on nagu tervis, mille väärtust tuntakse harva enne tema kaotust. (C. Colton)
    • Tõeline sõprus hävitab kadeduse ja tõeline armastus edevuse. (La Rochefoucauld)
    • Sõprus pole teene , tema eest ei tänata. (G. Derêavin)
    • Kus pole täielikku otsekohesust, täit usaldust, kus varjatakse kas või tühiseid pisiasju, seal pole ega saagi olla sõprust. (V. Belinski)
    • Pärast sõpruse sõlmimist tuleb usaldada ning enne sõpruse lõpetamist järele mõelda. ( Seneca )
    • Millega uhkeldatakse või mida on piinlik tunnistada, seda ei saa pidada sõprusesks. (La Bruyére)
    • Sõprus ei vaja orja ega käskijat; sõprus armastab võrdsust. (I. Gontúarov)
    • Uuendatud sõprus nõuab meilt suuremat hoolt kui sõprus, mis pole kunagi katkenud. (La Rochefoucauld)
    • Pole midagi puhtamat ega soojemat kui meie esimene sõprus, meie esimene armastus, meie esimene püüd tõe poole, meie esimene tunne looduse vastu. (Jean Paul)
    • Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk. (Seneca)
    • Kõige lihtsam ja ühtlasi ka kõige kindlam viis inimese petmiseks on teeselda sõprust. (Ovidius)
    • Enamik sõpru tüdineb sõprusest ning enamik usklikke usust. (La Rochefoucauld)
    • Aktiivne sõprus on ainus sõpruse liik, mida ma pooldan ning ühtlasi ka ainus, mis on omane minule endale. Passiivset sõprust võib leida kõikjalt. (A. Herzen)
    • Ole viisakas kõikide vastu, kuid sõbrusta vähestega; ja proovi neid väheseid hoolikalt, enne kui kingid neile oma usalduse. Tõeline sõprus on taim, mis aeglaselt kasvab. Ta peab läbi tegema katsumusi ja vastu pidama saatuselöökidele, enne kui on õigustatud kandma seda nimetust. (G. Washington)
    • Sõprus peab olema kindel ja suutma üle elada kõik ilmamuutused ning selle künkliku tee vintsutused, mida mööda kulgevad asjalike ning korralike inimeste eluteed. Selline kindel sõprus on üpris hinnaline, kuna ta suurendab paremini kui ükski teine liit, kolme- neljakordselt sõprade tööjõudu ning mehist energiat. (D. Pissarev)
    • See, mida inimesed tavaliselt sõpruseks nimetavad, pole muud kui seltskondlik suhtlemine, vastastikune huvide eest hoolitsus, teenete vahetus- ühe sõnaga suhtlemine, millest enesearmastus loodab alati kasu saada. (La Rochefoucauld)

    Aeg on täis valusaid pisaraid ja andeksandmatuid pettumusi,
    kuid on ka täis hetki, mis iial ei unune ja säravad aastate pärast
    ning hüüavad tasa... oli kord...
    Ei ole halvemaid, Aeg on väärtus, mis kaob ka kulutamata.
    Hetk on alati uus!
    Sündmused panevad aja voolama.
    Oleviku vigu näeme alles tulevikus.
    Aeg mõõdab isegi tunnete sügavust.
    Inimese kujutlusvõime ei ole kõikvõimas - igavik ja lõpmatus ei mahu sinna sisse.
    Igavik on aja saladus.
    Kes aega hindab, sellele inimesele püüab aeg ka väärtust anda.
    Kes muutub koos ajaga - see ei jää ka ajale jalgu.
    Kui oleme jõudnud küpsesse eluikka, tundub nii mõnigi asi,
    mis oli varemalt nii piinlik,
    nüüd ainult veel naljakana või koguni naeruväärsena.
    Aeg on nagu vankriratas, mis veereb ikka edasi.
    Aeg on kõige targem nõuandja.
    Ajaratast ei peata keegi.
    Aeg ravib kõik haavad.
    Ole ajaga kokkuhoidlikum kui rahaga, sest ajaga võib teenida raha,
    kuid rahaga ei saa osta aega.
    Inimesed, kellel kunagi aega ei ole, saadavad korda kõige vähem.
    Eluraamatul ei ole kordustrükki!
    Elu mõttetusest räägime siis, kui meil on küllalt aega selle üle mõtlemiseks.
    Elu oleks mõttetu, kui inimene ei teeks iga päev sadu pisikesi mõttetusi.
    Mälestused teevad meile kohad ja inimesed ilusateks.
    Parem olla kristall ja puruneda, kui et kogu elu telliskivina müüri sees lamada...
    Elu on nool ja vibu on inimese enda käes - kuhu noole lased , sinna ta ka lendab!
    Elus otsime alati seda, mida ei leita ja leitakse, mida ei otsita ...
    Elu ilusamaid hetki ära unusta , sest nii haruharva leidub neid!
    Kõver puu ei jäta sirget varju!
    Järelemõtlemine aitab meid, põhjuste teadasaamine toob selgust.
    Kes askeldab meega, see lakub sõrmi!
    On olemas asju, mida ei saa kunagi tagasi,
    kuidas ka ei pingutaks, kuidas ka ei kahetseks.
    Ei ole veel kõige suurem valu, mis toob pisaraid,
    ei ole veel kõige raskem kurbus, mida võib panna sõnadesse.
    Õnn on kui tänavapoiss, kes naeratab korra ja kaob...
    Inimese väärtust ei hinnata välimusest, vaid tema hingest ja selle sügavusest.
    Truudus pole armastuse vaid iseloomu tugevuse tunnus.
    Tööga ei tohi oodata, küll aga eduga.
    Lootus on parim doping.
    Usk toob pimedusse valguse, kuid teeb nägijast pimeda.
    Homne päev on iga lootuse alus.
    Müstika on täis teadmatust ja teadmatus täis pimedat usku.
    Lootuse andjaid on ikka rohkem kui soovide täitjaid.
    Ainult unelmaid kanname kätel.
    Optimist tarvitab alateadlikult enesepettuseks lootust.
    Kui kont on hammaste vahel, ka siis saab uriseda...
    Saladust jagades kaob saladus ise
    Tõde võib olla küll üks, kuid ta on nii suur, et paistab iga vaataja poolt isesugusena...
    Tõe lähedal olija on eriti lähedal valele.
    Tõde ei öelda näkku. Isegi enesele mitte.
    Miski pole täiuslik - kõige jõhkramalgi valel on oma tõeterad sees!
    Igavene tõde on see, mis on juba minevikku läinud
    12. Triumfikaar
    Tegevus toimub 20 saj. Prantsusmaal Pariisis. Olustikule on kirjanik pööranud küllaltki palju tähelepanu. Tegevus toimub suurlinnas Pariisis, sisse toodud ka Riviera ja Cannes. Kirjanik andis edasi ka inimeste välimuse ja iseloomu, kuid peamiselt kirjeldas ta siiski hingeelu ja mõttemaailma. Sisse toodud palju sümbolismi. Peategelased on pagulane Ravic ja Joan, keda Ravic juhuslikult kohtab. Nende vahel tekib suur armastus, mis ei jahtu ka siis, kui Ravic on sunnitud kodumaale tagasi minema ja Joanil on teised suhted. Ravic ravib haigeid. Tal on sõber Morozov, kelle juures Joan saab lauljana tööd. Ravic näeb Pariisis Haaket ning tapab ta. Joan sureb oma armukese tulistamise läbi. Prantsusmaal kuulutatakse sõda ja Ravic saadetakse koonduslaagrisse.
    Tegevusliinid:
  • Ravic ja Joan.
  • Ravici patsiendid
    Lõbunaised
    Lucielle, kes haiglas abordi tegemise pärast
    Kate Hegström (vähk) – surmale määratud
  • Ravic ja tema kolleegid
    Veber (Ravici sõber)
    Durant (tahab, et tema eest opereeritakse)
  • Haake ja Ravic
  • Ravic ja Morozov
    Põhiprobleemid:
    • Kas armastus korvab kõik?
    • Kas kodumaalt põgenemine on õige?
    • Kas kättemaksust võib teha elu eesmärgi?
    • Kas heategu jääb karistamata?
    • Kas sõda on väärt inimelusid?
    • Kas allaandmine on lahendus?
    • Kas südametunnistus eksisteerib?

    30
    • .DOC Laadi alla originaalfail 30 lk · .doc · 39 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Anna Karenina #1 Anna Karenina #2 Anna Karenina #3 Anna Karenina #4 Anna Karenina #5 Anna Karenina #6 Anna Karenina #7 Anna Karenina #8 Anna Karenina #9 Anna Karenina #10 Anna Karenina #11 Anna Karenina #12 Anna Karenina #13 Anna Karenina #14 Anna Karenina #15 Anna Karenina #16 Anna Karenina #17 Anna Karenina #18 Anna Karenina #19 Anna Karenina #20 Anna Karenina #21 Anna Karenina #22 Anna Karenina #23 Anna Karenina #24 Anna Karenina #25 Anna Karenina #26 Anna Karenina #27 Anna Karenina #28 Anna Karenina #29 Anna Karenina #30
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 30 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-01-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 39 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Ester Kaasik Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    tammsaare raskolnikov hamlet vargamäe headus karakter

    Sarnased õppematerjalid

    Tsitaadid
    17
    odt

    Tsitaadid

    TSITAADID Armastus: * Armastus ühendab endas kõik inimese head omadused. (H. de Balzac) *Esimese armastuse ohe on viimaseks mõistuse ohkeks. (P. Charron) *Armastada tähendab kannatada; mitte armastada tähendab surra. (H. Taine) *Austusel on piirid, kuid armastusel mitte mingisuguseid. (M. Lermontov) *Pilgud on esimesed armastuskirjad. (N. de Lenclos) *Mis pole salapärane ega mõistmatu, see pole armastus. (M. de Scudéry) *Armastada tähendab lakata elamast eneses, selleks et elada teises olevuses. (Aristoteles) *Armastus sünnib pilgus, kasvab suudluses ja lõpeb pisarais. (A. Lamartine) *Armastada tähendab imetleda südamega; imetleda tähendab armastada mõistusega.(G. de Sta?l) *Mõistus on nõrgaks vastuseks armastusele. ( M. de Scudéry) *Armastus on kõige tugevam kirgrdest, sest ta vallutab korraga nii pea, südame kui ka keha. (Voltaire) Armastuse meeletuses on rohkem tõelist õnne kui kogu filosoofia tarkuses. (H. F

    Kirjandus
    Kirjanduse eksam
    55
    doc

    Kirjanduse eksam

    Ringi liikmed arreteeritakse. Saadetakse tolle aja kõige hullemasse vanglasse ­ Peeter Pauli kindlusesse. Dostojevskile määratakse 4 aastat sunnitööd (raudahelates). Jõudis loomingusse kannatusteema. Usk poliitilisse võitlusse kaob. Ainult lõputu headus võib inimkonna päästa (ohvrimeelsus, andeksandmine). 1859 jõuab Peterburi, kergem teoseid avaldada. Enne sunnitööd oli määratud surmanuhtlus. Armuandmine toimub alles pärast surmanuhtluse alustamist. 1867 abiellub Anna Snitkiniga. 1877 ostab maja Staraja Rustasse. Dostojevski lahkas üksikisiku ja ühiskonnavahelisi probleeme ja seoseid ning püüdis lugejale mõista anda, et ühiskonna vastu on raske võidelda. Dostojevski keskendub madalamale seltskonnale, Tolstoi kõrgemale. Looming: Esimene töö trükituna on: Balzaci "Eugeni Grandet" tõlge. 1845 "Vaesed inimesed". Räägib Peterburi väikeametniku rõõmutust, hallist elust. Probleem: kuidas sotsiaalne ülekohus hävitab inimeses headuse

    Kirjandus
    Kirjanduse eksam
    58
    doc

    Kirjanduse eksam

    ...............................................................+9 9. Juhan Liivi elu ja looming + 1 luuletus peast.........................................+13 10. Lev Tolstoi elu ja looming....................................................................+14 "Sõda ja rahu" 1863-1869.......................................................................15 "Ülestõusmine" (1889- 1899)..................................................................15 Anna Karenina põhiprobleemistik.........................................................+15 11. Henrik Visnapuu looming + 1 luuletus peast........................................+16 12. Heiti Talviku looming + 1 luuletus peast..............................................+17 13. Anton Tsehhovi elu ja looming.............................................................+17 14. Marie Underi elu ja looming + 1 luuletus peast....................................+19 15. Eepika olemus ja romaan ning selle liigid....

    Kirjandus
    Sõprus
    4
    doc

    Sõprus

    Sõprus Sõprus on suur väärtus. Sõprus ,see on raudne lüli elu kuldseis ahelais! Tõelisi sõpru ei saa ära osta ! Kui su sõber su saladuse reedab , siis ära kaalu kohe tema väljaviskamist enda südamest . Püüa andestada , mitte eluaeg vihata . Elu on nagu raamat - sa keerad uusi lehekülgi , leiad uusi sõpru , aga vanad sõbrad jäävad . Kõige tähtsam on ausus ja usaldus . Kui neid ei ole , siis ei ole see õige sõprus . Tõelise sõbra tunned ära alles siis , kui ta on hädas . Sõprus on nagu maasikas , mille sa ära sööd , aga mis siis uuesti tagasi kasvab . Ära otsi aardena kulda ja raha , vaid sõpru . Armastus on nagu mäng - on kaks mängijat ( vahest ka kolm ) , alustatakse mängu siis , kui valmis ollakse , ainult , et kui seda mängu mängida omaette , siis kaob see mäng , aga kui seda mängida koos , siis see kasvab ja keegi ei taha seda lõpetada . Sooja südamega inimesi ei tunne ära mitte välimuse , vaid sisemuse järgi . Sa pead suutma l

    Inimeseõpetus
    Kirjanduse eksamipiletid
    54
    docx

    Kirjanduse eksamipiletid

    Kirjutas rohkesti proosat, luulet ja kirjanduskriitikat ning publistikat ­ enamik on hävinud. Lisaks kirjutas ka arvustusi, mida iseloomustavad järsud maitseotsustused ja otseütlemised. Teosed: "Tume inimeselaps" (1918); "Neljapäev" (1920)-lühiproosakogud Poeem- "Kannatamine" (1920) Novellikirjanik, kes tegi kaastööd Noor-Eestiga Aira Kaal ­ põhiliselt luuletaja, aga ka prosaist, kes tegutses peale II maailmasõda. Pärit Tornimäe kandist. Luulekogu ,,Ma ei anna relva käest". Proosa ,,Kodunurga laastatud". Aadu Hint ­ 30-ndal aastal kirjutas ,,Pidalitõbi", ,,Vatkutõbilas", kuna kartis, et on ise ka nakatanud. Peateos on 4 osaline romaan ,,Tuuline rand", mis sai ka 1965. aastal ENSV Rahvakirjaniku tiitli. Alguses mõtles teha 5 osalist, aga tal tekkis juba 1 osaga sensuuris probleeme ning ta ei näinud sellel enam mõtet. Mõtles, et võiks teha Saaremaa oma tõe ja õiguse. Pärit Lümanda kandist. Tema looming

    Kirjandus
    Kirjanduse eksami piletid
    53
    doc

    Kirjanduse eksami piletid

    kõik üles. Ringi liikmed arreteeritakse. Saadetakse tolle aja kõige hullemasse vanglasse ­ Peeter Pauli kindlusesse. Dostojevskile määratakse 4 aastat sunnitööd (raudahelates). Jõudis loomingusse kannatusteema. Usk poliitilisse võitlusse kaob. Ainult lõputu headus võib inimkonna päästa(ohvrimeelsus, andeksandmine). 1859 jõuab Peterburi, kergem teoseid avaldada. Enne sunnitööd oli määratud surmanuhtlus. Armuandmine toimub alles pärast surmanuhtluse alustamist. 1867 abiellub Anna Snitkiniga. 1877 ostab maja Staraja Rustasse. Dostojevski lahkas üksikisiku ja ühiskonnavahelisi probleeme ja seoseid ning püüdis lugejale mõista anda, et ühiskonna vastu on raske võidelda. Dostojevski keskendub madalamale seltskonnale, Tolstoi kõrgemale. Looming Esimene töö trükituna on: Balzaci "Eugeni Grandet" tõlge. a. 1845 "Vaesed inimesed". Räägib Peterburi väikeametniku rõõmutust, hallist elust. Probleem: kuidas

    Kirjandus
    Tõde ja õigus
    6
    docx

    Tõde ja õigus

    Tõde ja õigus I osa Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) kujutas oma romaanitsüklis «Tõde ja õigus» eestlaste saatust 19. sajandist kuni Esimese maailmasõjani(1914-1918). Romaan maalib realistliku pildi eesti talupoja elust sajandivahetusel tsaariaja lõpuaastate väljakannatamatuks muutunud ühiskondlikes oludes. «Tõde ja õigus» on oma suurepäraste looduskirjeldustega ning eri inimtüüpide kujutamisega tõeline meistriteos, üks enimloetumaid ja paljudesse keeltesse tõlgitud eesti romaane. Tegelased: - Pearu (Murakas) - Andrese kiuslik naaber – tagapere - Andres (Paas) - Vargamäe uus elanik- eespere - Krõõt - Anderese naine, hell, heleda häälega, sureb suure koormuse tõttu, peale neljanda lapse (poja- Andrese) sündi, kolm tütart ka- Liisi ja Maret ja Anni - Juss - sulane, Mari mees, tapab end kuna Mari ei tule koj ja tegeleb koguaeg Andrese lastega - Mari - teenijatüdruk, Jussi naine, neil oli kaks last (Juku ja Kata), An

    Eesti kirjandus
    11-klassi kirjanduse eksami konspekt- raamatu kokkuvõtted
    99
    doc

    11. klassi kirjanduse eksami konspekt + raamatu kokkuvõtted

    1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus

    Kirjandus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun