Avalikkus tähendab võimu ja staatuse presenteerimist, staatuse demonstreerimist publiku ees tseremoniaalses vormis. Nt Louis XIV õukond 17.-18. saj vahetusel. 3. kodanlik (kriitiline) avalikkus; Kriitilise ajakirjanduse, kodanikuühiskonna (+ riigi sekkumine) ja kodanluse ehk keskklassi teke panid aluse kriitilise avalikkuse tekkele. Avalikkuse ideaaltüüp on 19. saj poliitiline avalikkus: eraisikute sfäär, kes moodustavad publiku ning kes astuvad avalikku, kriitilis-ratsionaalsesse arutellu erasfääri suhete üle. See on sageli opositsioonis valitsuse tegevusega, piirab riigi võimuliialdusi, aga ka legitimeerib riigi tegevust. 4. toodetud avalikkus. Kriitilise debati vahetas välja kultuuritarbimine, see muutus apoliitiliseks. Massikultuur, mis asendas salongikultuuri, kohanes vähemharitud publiku vajadustele ajakirjanduse asemele tulid raadio, TV, film, mille puhul auditooriumi reaktsioon on piiratud. Massimeedia on ainult
Rajab 2 põhisuunda vene ooperimuusikas: 1. heroilis-patriootilise ja 2. muinasjutulise suuna 4. Nimeta 3. küsimuse helilooja tähtsamaid teoseid. * Ooper- "Ivan Sussanin" * Ooper- "Ruslan ja Ludmilla" * Sümfooniline teos- ,,Kamaarinskaja"- * ,,Öö Madriidis" 5. Millise suuna rajas oma loomingus A. Dargomõzski? Kuidas see muusikas väljendub? A.Dargomõzski on vene muusikas teedrajava tähtsusega ja jääb ajavahemikku 1840-1850, kui ühiskonnas valitsesid kriitilis realismi ideed. Ta oli esimene kriitiline realist muusikas. Ta kajastas enda teostes kaasaegse elu varjukülgi, inimeste nõrkusi ning sotsiaalset ebavõrdsust. Tema loomingusse kuulusid peamiselt laulud, mille meloodiad jäljendavad inimese kõneviisi. 6. Kes, kus, millal asutas vene esimese muusikaülikooli? Selle nimi. Kuidas antud õppeasutus on mõjutanud eesti muusikat? Esimese Vene muusikaülikooli asutas Anton Rubinstein 1862. aastal, mille nimeks on Peterburi Konservatoorium. 7
avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924), ning "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli Noor-Eesti üks aktiivsemaid liikmeid, selle rühmituse albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusartiklid, tõlked, värsikatsetused ja 1909. aastal estetistliku programmiga esseelaadne jutustus "Ruth" (varjunime all J. Randvere). Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi rahvaluulest. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome (Aino Kallas) ja vene (Ivan Turgenev) kirjandust.” (Jänes, 1951) Keeleuuendused “Aavik väitis, et kui mingi uuendusega saab keelt ilusamaks teha, siis on see vaev, mida uuenduse äraõppimine nõuab, rikkalikult tasutud. Ilu all mõistis ta häälikulist
inglise keelest. Ta toimetas ajakirju "Keeleline Kuukiri" (1914–1916) ja "Keeleuuendus" (1925– 1926), avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924), "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli "Noor-Eesti" rühmituse aktiivsemaid osalisi, selle albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusalased artiklid, tõlked, värsikatsetused. Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi rahvaluulest. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome ja vene kirjandust. Soome kirjandusest enamasti Aino Kallast ning vene kirjandusest peamiselt Ivan Turgenevit. Kogu tema tegevus vajas suurt julgust ning pealehakkamist, mida tal kindlasti kunagi väheks ei jäänud. 7
Alates 1917. aastast võttis aktiivselt osa kirjanduselust, toimetas kirjanduslikke ajakirju, oli korduvalt Eesti Kirjanikkude Liidu esimees, ajakirja "Looming" esimene toimetaja, Eesti Kirjanduse Seltsi esimees, aga ka Soome Kirjanike Liidu ja Londoni PEN-klubi auliige. Suri 15. IV 1971. aastal. I loominguperiood ulatub Esimese maailmasõjani. Revolutsioon äratas Tuglases romantiku, valmis poeem "Meri" ja mässuihast kantud jutustus "Jumalate saar". Samaaegselt valmis ka kriitilis-realistlik novell "Hingemaa". Revolutsiooniline romantism asendus Läänest tulnud uue moodsa kunstivoolu impressionismiga. Mõjud on märgatavad eeskätt novellikogudes "Õhtu taevas" , aga ka varasemas kogus "Kahekesi" , näiteks novellid "Toome helbed", "Suveöö armastus" jt. Läbilõike I perioodi loomingust annab kogu "Liivakell" II loominguperiood algas Esimese maailmasõja eel. Esimeseks suuremaks teoseks sai
hakkas avaldama 1970-ndatel. Esimesed tõsisemad kirjanduslikud katsetused pärinevad aastast 1978. "Eesti kirjanduslugu" nimetab teda üheks vähestest 1980- ndatel tähelepanu äratanud proosadebütantidest.Prosaistina on Mutt tuntud vaheda iroonilise kirjutusviisi poolest. 1980. aastal ilmunud kogumiku "Fabiani õpilane" esseistlikes novellides ning 1982. aastal ilmunud romaanis "Hiired tuules" kirjutab Mutt kirjandusloo sõnul "modernismi peateemad, hoiakud ja ideed üle kriitilis-paroodilises võtmes".Romaan kirjeldab teatraal Kalle Jermakoffi teatriuuenduskatset kultuuritegelase Victor Kaku vaatenurgast. Selles on nähtud dialoogi Mati Undi romaaniga "Via regia", kuid ka vihjet Hugo Raudsepa "Põrunud aru õnnistusele". Diloogia "Keerukuju" (1985) ja "Kallid generatsioonid" (1986) kirjeldab sugupoolte vahelisi suhteid "n-ö vaimse mehe vaatepunktist".Algul tajuti Muti proosat alternatiivkirjandusena, nähes selles paralleele ka Jüri Üdi luulega
avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924), "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli "Noor-Eesti" rühmituse aktiivsemaid osalisi, selle albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusalased artiklid, tõlked, värsikatsetused ja 1909. aastal estetistliku programmiga esseelaadne jutustus "Ruth" (varjunime all J. Randvere). Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi rahvaluulest. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome (Aino Kallas) ja vene (Ivan Turgenev) kirjandust. ELMAR MUUK-1920-26 õppis Tartu ülikoolis,olles J.V.Veski õpilane.Arreteeriti Nõukogude okupatsiooni alguses ja ta suri Tseljabinski vangilaagris 1941.a nov.Tähtsaim töö "Väike õigekeelsus-sõnaraamat",anti välja 10 trükki
19.saj realism Prantsusmaa Maalikunst: otsene ümbrus, tõsielu kujutamine, Maalikunst: keskpaik võltsimatu, asjalik ja objektiivne kujutamine, Jean François Millet (1814-1875) maaliti nähtut seda ilustamata ja idealiseerimata, Gustave Courbet (1819-1877) paljastav, kriitilis-pessimistlik, jõuline, raskepärane, kurvameelne 20.saj impressionism Prantsusmaa Maalikunst: muljete maalimine, valguse ja õhu Maalikunst: maal, kaob täpseid kontuuri toonitav joonistus, Édouard Manet (1832 1883) varjude kasutamine nõrk, ei tarvita musta värvi, Claude Monet (1840 1926)
Tunnetuse, tunnete ja tahte kogemine Subjektiivne, muutuv, järjepidev, selektiivne 36. Teadvuse funktsioonid. Koguda infot uuel viisil e tõlgendada, hiljem muutub juba automaatseks 37. Kontrollivad tunnetusprotsessid. Tahteline Aeglane Pingutust nõudev Automaatne tunnetusprotsess on aga tahtmatu, kiire, pingutuseta 38. Bloomi taksonoomia ja õppimise eesmärgid. 1.Teadmine (algpunkt, millega peab lõpuks jõudma loovuse ja kriitilis emõtlemiseni)--- 2.Arusaamine-- 3.Rakendus (et ema ikka raha annaks)-- 4.Analüüs (kuidas rakendad seda, mis on nõrgad küljed)-- 4.1 SÜNTEES (loov mõtlemine) ja 4.2 HINDAMINE (kriitiline mõtlemine) 39. Baarsi arusaam teadvusest. Teadvus nagu teater, globaalne integratsioon (desintegratsioon: Asperger, skisofreenia) 40. Une rütmid ja faasid. REM: non-REM: Lihaste paralüüs Lihased võivad veel tõmmelda
Seega on see ajas muutuv ja arenev. Haridusel ei ole üht lõplikku eesmärki ning selle omandamine ei ole passiivne, vaid aktiivne, pidevat õppijapoolset tegevust eeldav protsess. Dewey defineeris haridusfilosoofiat kui ühiskondliku elu nõuetele vastavate vaimsete ja kõlbeliste harjumuste kujundamise probleemide selget formuleerimist. Filosoofia tähendas Dewey järgi hariduse kui teadliku praktilise tegevuse teooriat. Freire - kriitiline pedagoogika. Kriitilis-emantsipatoorses kasvatusteaduses nähakse teooria ja praktika suhet koostööna, milles mõlemad kannavad võrdset vastutust. Teooria suunab praktikat põhjendatud otsuste suunas. Briti haridusfilosoof R. S. Peters pidas hariduse eesmärgiks ratsionaalset, iseseisvat isiksust ning hindas hariduse sisu ja eesmärgi küsimusi olulisemaks metodoloogiast. Analüütiline haridusfilosoofia suuna põhitaotluseks oli rangel metodoloogilisel alusel põhinev mõistete ja
kultuurispetsiifilised keskkonda vahendavad mudelid. Inimene on nagu ligusid rääkiv olevus ja tekst, kui meedium annab talle võimaluse luua kogu aeg uusi lugusid, mis avavad olemisele uusi perspektiive ja vaatenurki. Tekst aitab meil narrativiseerida ümbritsevat maailma lugematusse hulka komplektssetesse mudelitesse, mis lõbustavad, hirmutavad, informeerivad jne. Narritiivid aitavad meil mõista spetsiifilisi kontekste ja neis toimida. Tekstid toetavad teatud erilist kriitilis analüütilist suhtumist sõnumisse. Tekst toetab uute tegelikkuse vahendamise viiside esilekerkimist konkreetsetes kommunikatiivse tööriista omamine. Tavaliseks suhtumisviisiks pedagoogilises kontekstis koolis on keelemäng, millel on nõutav abstraktsem hoiak, et käsitada sõnumit vastavalt kehtivatele ootustele. Me õpime mõtlema mudelite kohaselt, kus väljendeid kõrvutatakse ja analüüsitakse vastavalt spetsiifilistele reeglitele. Tuntud näide niisugusest suhtumisest
Õiguspositivism piiritleb oleva ja olemapidava ning õiguse ja eetika, sest õiglase ideaalid on väga subjektiivsed ning mingit absoluutset kõrgemat printsiipi pole ilmselt olemas. Õigussüsteem aga on suletud loogiline süsteem, milles õiged otsused tuletatakse loogiliste võtetega varem kindlaksmääratud õigusnormidest. Juriidiliste mõistete analüüs on oluline õigusteade ülesanne ning on eristanud sotsioloogilistest, ajaloolistest ja kriitilis-hinnangulistest uurimustest [Jõgi 1997, lk 9]. Kõigest sellest ei järeldu aga, et õiguspositivism eitab eetika olulist mõju õigusele. Mitmed õiguspositivismi teoreetikud kinnitanud, et ebaõiglase ja pahelise seaduse mittejärgmine võib olla õigustatud [Jõgi 1997, lk 10]. 3.1. Positiivõiguse filosoofilise põhisuunad Johann Gottlieb Fichte (1762-1814) käsitles riik iseseisva üleinimliku elusolendina, realiseeritud loomuõigusena
A.H.Tammsaare A.H. Tammsaare on eesti tähtsaim proosaklassik, romaanizanri novaator ja kriitilis-realistliku romaani meisterlikem viljeleja eesti kirjanduses. Ta alustas loomingulist tegevust, siis kui E.Vilde oli tema võimete tipul. A.H.Tammsaare äratas tähelepanu juba oma esimeste jutustustega, kuid siiski võttis loominguline eneseleidmine ja meisterlikkuseni jõudmin tal paar aastakümmet aega. Loomingu paremikuga kuulub Tammsaare maailmakirjandusse. Tema demokraatlikud ja humanistlikud teosed on pidevalt eesti kultuurielust saanud implusse edasiseks arenduks, eriti palju on aga
1. Mütoloogiline faas (1988 1990) massiliikumine, rahvakogunemised; osalemise ajendiks emotsioonid. Müütide rohkus, poliitiline diskursus rituaalne. 2. Ideoloogiline faas (1990ndate algus) poliitiliste ideoloogiate teke (vasakpoolsus, parempoolsus jne); poliitiline tegevus professionaliseerub, programme formuleeritakse, rahvas jääb eemale otsuste tegemisest. 3. Kriitilis-ratsionaalne poliitiline diskursus muutub ratsionaalsemaks; ideoloogiliste siltide kleepimise asemel püütakse sõnastada eri poolt huve ja väidelda. Huvide järgimine. Sotsialiseerimine Tähendab elukestvat protsessi, milles me õpime olema ühiskonna liikmed. Põhilised vormid: · Primaarne sotsialiseerimine varajane sotsialiseerimine, enamik sellest kulgeb perekonnas ja toimub lapsepõlves
Alates 1917. aastast võttis aktiivselt osa kirjanduselust, toimetas kirjanduslikke ajakirju, oli korduvalt Eesti Kirjanikkude Liidu esimees, ajakirja "Looming" esimene toimetaja, Eesti Kirjanduse Seltsi esimees, aga ka Soome Kirjanike Liidu ja Londoni PEN-klubi auliige. Suri 15. IV 1971. aastal. I loominguperiood ulatub Esimese maailmasõjani. Revolutsioon äratas Tuglases romantiku, valmis poeem "Meri" (1908) ja mässuihast kantud jutustus "Jumalate saar". Samaaegselt valmis ka kriitilis- realistlik novell "Hingemaa" (1906). Revolutsiooniline romantism asendus Läänest tulnud uue moodsa kunstivoolu impressionismiga. Mõjud on märgatavad eeskätt novellikogudes "Õhtu taevas" (1913), aga ka varasemas kogus "Kahekesi" (1908), näiteks novellid "Toome helbed", "Suveöö armastus" jt. Läbilõike I perioodi loomingust annab kogu "Liivakell" (1913) II loominguperiood algas Esimese maailmasõja eel. Esimeseks suuremaks teoseks sai romaan "Felix Ormusson" (1915)
kunstist väga kaugel. Elu sopaste külgede avalikkuse ette toomine. 1896 kui ilmub Vilde ,,Külmale maale", siis saab realism võidule. Kriitilise realismi põhilisteks tunnusteks on sotsiaalsete vastuolude jõuline kujutamine ning sellega seostuv ühiskonnakriitika, samuti veenvad ja üldistavad karakterid. Kuigi esimestes jutustustest ja romaanides E.Vilde ei jõudnud realistliku elukujutuseni, oli temas loominguteed alustades loomupärane tung elu tõepäraseks kujutamiseks siiski olemas. Kriitilis-realistlike põhimõtete omaksvõtmine tõi uusi jooni Vilde kujutamislaadi ning muutis oluliselt tema teoste struktuuri ja stiili. Ta keskendus nüüd karakterite loomisele, kes olid oma klassi tüüpilised esindajad. Tegelaste üldistusjõud suurenes, nad olid varasematega võrreldes elulisema ja kunstiliselt veenvamad. Teoste süzeearendusest kadusid seikluslikkus ja ebausutavad sündmused. Realistlik loomingulaad viis kirjaniku järjest lähemale rahva igapäevase elu
võimalikuks ja arvestatavaks asjaoluks on uute käsituste ilmumine seni üldlevinud klassikalise, nn loodusteaduliku teaduskäsituse kõrvale. Seepärast võib tänases kasvatusteaduses kõrvuti positivistlikule empiirilis-analüütilisele paradigmale leida traditsioonilisest teaduskäsitusest erinevat tõlgendavat lähenemisviisi, mis koos kvalitatiivsete uurimismeetoditega tähistab nn fenomenoloogilis- hermeneutilist paradigmat. Oluline koht kasvatusteaduslikus uurimistöös kuulub ka kriitilis- emansipatoorsele paradigmale. Seega oleks ennatlik teaduslikkuse üle otsustamisel lähtuda ainult tavapärastest teaduslikkuse kriteeriumidest. Mõõtmine kui loodusteadusliku tunnetuse olulisemaid erisusi ei ole sellisena kasvatusteadustele alati kohandatav. Seepärast lisandub kirjeldamisele, seletamisele ja prognoosimisele kui teadusliku tunnetuse põhifunktsioonidele sotsiaalteadustes veel mõistmine ja tõlgendamine. See tähendab ka, et lisaks kvantitatiivsetele meetoditele kasutatakse
mõistmise vaimselt meeleline meetod. Impulsiivn, tunneteinimene.Andis Schillerile õpetust, et ta vähendaks mõistuse kontrolli · Schiller: inimese esteetilisest kasvatusest, mõistuseinimene. Armastas igasuguseid konseptsioone ja skeeme, struktueeritud mõtlemine. Tasakaalustas Goethet, aitas tundeid vaos hoida. · Vastastikune respekt ja hoolivus, teineteise loomingu kriitilis-konstruktiivne hindamine. · On öeldud et kahe erineva natuuri kokkupuutest on sündinud selline sünergia, mille sarnast teist väga ei teata, nad täiendasid teineteist. On väidetud, et olid väga erinevad karakterid, lausa vastandlikud, kuid see lõigi nende vahel ilmselt sellise efekti. · Neil olid ühised huvid: antiigi esteetika, kunstifilosoofia, eriti poeetika küsimused
piimamees" (1916). Romaanitraditsiooni jätkumine oli kirjanduse järjepidevuse huvides väga tähtis, kuigi nimetatud romaanid ei kujuta kaasaja raskeid võitlusi. · Revolutsiooniaastate proosas arenes paralleelselt kolm loomingumetoodilist põhisuunda -- revolutsiooniline kirjandus, kriitiline realism ja uusromantism. Need eri esteetilistelt alustelt lähtuvad suunad muutsid võitlusaastate proosa üldpildi ideeliselt mitmekesiseks ja stiililt kirevaks. · Kriitilis-realistliku proosa pidev areng ei kätkenud ka "Siuru" tegevuse ajal, millal uusromantism tunduvalt hoogustus. Revolutsiooniaastate realism toetus eelkõige kahele autorile -- A. H. Tammsaarele ja M. Metsanurgale. A. H. Tammsaarelt ilmus 1917. aastal jutustus "Kärbes", milles autor muigav-irooniliselt kujutab sõjaeelset üliõpilaselu Tartus. Oma rahvalik-humoristliku laadiga kuulus revolutsiooniaegsete realistide hulka ka O
vaatluse alla konteksti, milles tegelikult kõik tekstid asuvad. Samas rõhutati, et intertekstuaalsuse mõiste on hajuv. Intertekstuaalsuse praktilise aspektiga tegeles peamiselt G. Genette. Palimpsestes. Teoses on välja toodud 5 intertekstuaalsuse liiki: 1) intertekst, nt allusioon kui viide võõrale tekstile ja tsitaat; 2) paratekst: põhiteksti ümbritsev abitekst, epigraaf, pealkirja alapealkiri, ees- ja järelsõna, illustratsioonid; 3)metateksti kriitilis-kommenteeriv tekst ehk kirjeldav-analüütiline tekst; ilukirjandust saatev saatetekst; 4) arhitekst: teksti zanri või tüübi määratlus, roosiromaan, jumalik komöödia; võib sisaldada autori või lugeja hinnangut; 5) hüpertekst: teise järgu tekstid. Tekst, mille olemasolu sõltub täielikult teisest tekstist, nt paroodia, pastiss. Eristab tekstide reziimi (mänguline, satiiriline, tõsine) ja suhet (transformatsioon
Romaanitraditsiooni jätkumine oli kirjanduse järjepidevuse huvides väga tähtis, kuigi nimetatud romaanid ei kujuta kaasaja raskeid võitlusi. · Revolutsiooniaastate proosas arenes paralleelselt kolm loomingumetoodilist põhisuunda -- revolutsiooniline kirjandus, kriitiline realism ja uusromantism. Need eri esteetilistelt alustelt lähtuvad suunad muutsid võitlusaastate proosa üldpildi ideeliselt mitmekesiseks ja stiililt kirevaks. · Kriitilis-realistliku proosa pidev areng ei kätkenud ka "Siuru" tegevuse ajal, millal uusromantism tunduvalt hoogustus. Revolutsiooniaastate realism toetus eelkõige kahele autorile -- A. H. Tammsaarele ja M. Metsanurgale. A. H. Tammsaarelt ilmus 1917. aastal jutustus "Kärbes", milles autor muigav-irooniliselt kujutab sõjaeelset üliõpilaselu Tartus. Oma rahvalik-humoristliku laadiga kuulus revolutsiooniaegsete realistide hulka ka O. Luts, kelle "Suvi" (1918--1919) sai
Tema ümber koondusid kohalikud luuleharrastajad, moodustades poeesiahuviliste nn lamburiseltsi. P. Fleming oli pulmalaulude innukas viljeleja ning ka teiste õhutaja. Rahvavalgustuslik proosa Märksa enam kui luulet mõjutasid valgustusideed meie jutukirjandust. Ratsionaalne elutunnetus otsib väljundit ikka proosas, emotsionaalne aga eelistab luulet. Siinsed pärisorjalikud olud lausa sundisid Saksamaa ülikoolides hariduse saanud kirikuõpetajaid, teadlasi, publitsiste ja teise haritlasi kriitilis-analüüsivatele mõtteavaldustele, parandamaks eesti rahva kõlbelist ja majanduslikku olukorda. Ikka enam ilmnes feodaal-pärisorjusliku süsteemi ummikseis, millest hakati juba avameelselt kirjutama. Eriti teravalt tegid seda Laiuse pastor H. J. v. Jannau, Torma pastor J. G. Eisen, Tartu justiitsbürgermeister ja ajaloolane Fr. K. Gadebusch, Põltsamaa pastor A. W. Hupel, publitsist J. Chr. Petri ning publitsist ja kirjanik G. H. Merkel. Nende algatatud ratsionalistlikku suunda jätkasid 19
annaabi.ee 
