Samal ajal kui väljendub mehe ettemõtlemisvõime ja kavalus, jääb ta ühes tähtsamas ostutehingus kaotaja rolli. Kõige jaatavamalt suhtub kirjanik Tiit Piibelehte mees, kes näiliselt on lihtsameelne ning mitte kuigi elukogenud, lööb läbi oma kavalusega, tehes silmad ette nii Sanderile kui vanale Vestmanile endale. Matilde ja Laura on pigem kõrvalisemad tegelased ning ei oma nii suurt rolli, seega on nende osatähtsus teoses teisejärgulisem kui eelmainitud kujude. 2. Vilde remargid on äärmiselt sisukad ja üksikasjalikud, et võimalikult täpselt anda edasi tegelaste isikupära, koomilisust ning tausta. Kirjanik kirjeldab oma märkustes osatäitjate rõivastust (nt: Piibeleht kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; taskud välja veninud; kui ta istub, on näha, et üks ta sokkidest on must ja teine punane),
) Dramaatika 3 põhiomadust: Dialoogivorm, olevikus kelgev tegevus, tegevuse pingeline arendus. Kuidas jaotub draamateatri tekst? Vaatusteks, piltideks ja stseenideks. Mis on dialoog / remark? Dialoog on kahe kõne. Remark on näidendi autori selgitav märkus ning tihti ka sulguses olevad lavalised selgitused (tegelaste välimus, käitumised, lava kujundamine jne.). Mis on dramatiseering? Dramatiseerimiseks on vaja valida sobiv tekst, panna see dialoogivormi ja lisada remargid. (Peale selle otsitakse ka osatäitjad ja hakataksegi näidendit selgeks harjutama.) Lavastuse skeem: Draama sissejuhatus tutvustab vaatajat tegelaste ja nendevaheliste suhetega. Peatselt jõutakse mingi olulise lahkhelini konfliktini. Seda muutust nimetatakse ka sõlmituseks. Siit algab pinevuse pidev tõus, kuni võitlus jõuab haripunkti ehk kulmnatsiooni. Nüüd järgneb sündmustes pööre ning siis saabub dramaatilise võitluse lõpplahendus. Kuidas saab näidendist lavastus? 1
Teatris mängitav draama jäljendab suhtlemist konkreetselt. Episeerumine eepiliste struktuuride mõjulepääs dramaatikas (N Bertolt Brecht) · Sündmustiku epitseerumine lõpplahendusele suunatusest loobumine · Aegruumi epitseerumine ainet püütakse esitada võimalikult täielikult · Kunstilise kommunikatsiooni epiteseerumine loo sisese või välise jutustaja kasutamine o Kirjeldavad ja kommenteerivad remargid o Autori kohalolek (sildid jmt) o Eepilised struktuurid dialoogi sees o Näitlejad, kes vahendavad näidendimaailma ja pärismaailma o Näitlemisviis, mille puhul näitleja ei näitle vaid esitleb Dramaatiline teater Eepiline teater kehastab sündmusi jutustab sündmustest tõmbab vaataja kaasa, tarbides ta aktiivsust teeb vaatajast jälgija, äratab ta aktiivsuse
a klass 1. Autoril on eitav suhtumine Sandrisse. See tuleneb sellest, et Sander jääb kõigest ilma ja lõpus veel alandatakse ka teda. Autori pooldav suhtumine on kindlasti Piibelehele, sest midagi ei saa ära anda ilma midagi vastu saamata. Piibeleht saab pea kõikide osaliste toetuse pärast pettuse väljatulekut. Autor tahtis, et puhtalt tuleks välja Piibeleht. 2. Remarkide kaudu on autor püüdnud iseloomustada tegelesi. Näiteks remargid Laurale on, kui Matilde käsib talle kalossid tuua. Remargid ütlevad ,,rahulikult pead väristades" näitab, et Laura on külma närviga ja ei allu nii kergelt korraldustele. Samas kohas on Matilde kohta selline remark, et ,,jalaga põrutades". See näitab seda, et Matilde on väga kindlameelne ja karm. Väga palju kasutatakse selliseid remarke nagu ,,ohkab", ,,ohates" jne, mis näitavad tegelase nördimust ja hoolimatust. Remargid annavad lugejale ettekujutuse sellest, millised
1. Autoril on eitav suhtumine Sandrisse. See avaldub selles, et lõpus jääb ta kõigest ilma ja saab häbi ning alanduse osaliseks. Minu_arust kuulub autori pooldav suhtumine Piibelehele, sest midagi ei saa ära anda ilma midagi vastu saamata. Piibeleht saab pea kõikide osaliste toetuse pärast pettuse väljatulekut. See tähendab, et autor soovis, et võitjana tuleks nendest sündmustest välja Piibeleht. 2. Autor on püüdnud remarkide kaudu tegelasi iseloomustada. Näiteks: lk 9 on remargid Laurale, kui Matilde käsib talle kalossid tuua. Remargid ütlevad ,,rahulikult pead väristades" näitab, et Laura on külma närviga ja ei allu nii kergelt korraldustele. Samal leheküljel on Matilde kohta selline remark, et ,,jalaga põrutades". See näitab seda, et Matilde on väga kindlameelne ja karm. Väga palju kasutatakse selliseid remarke nagu ,,ohkab", ,,ohates" jne, mis näitavad tegelase nördimust ja hoolimatust. Remargid annavad lugejale ettekujutuse sellest,
10 situatsiooni-, 11 sõnakoomika kohta teoses. 1. Sandrisse on autoril eitav suhtumine. See avaldub selles, et lõpus jääb ta kõigest ilma ja saab häbi ning alanduse osaliseks. Minu_arust kuulub autori pooldav suhtumine Piibelehele, sest midagi ei saa ära anda ilma midagi vastu saamata. Piibeleht saab pea kõikide osaliste toetuse pärast pettuse väljatulekut. See tähendab, tahab, et Piibeleht tuleks nendest sündmustest välja võitjana. 2. Näiteks: lk 9 on remargid Laurale, kui Matilde käsib talle kalossid tuua. Remargid ütlevad ,,rahulikult pead väristades" näitab, et Laura on külma närviga ja ei allu nii kergelt korraldustele. Samal leheküljel on Matilde kohta selline remark, et ,,jalaga põrutades". See näitab seda, et Matilde on väga kindlameelne ja karm. Väga palju kasutatakse selliseid remarke nagu ,,ohkab", ,,ohates" jne, mis näitavad tegelase nördimust ja hoolimatust 3. Vestman - Laura ja Matilde isa
Draamazanrid on tragöödia, komöödia, draama PROOSA Proosateose ehk jutustava teksti kolm põhitunnust on süzee (tegevus), karakterid (tegelased) ja miljöö (tegevuspaik) SISU JÄRGI PROOSAZANRID: Seiklusromaan Ulmeromaan Noorsooromaan Armastusromaan Ajalooline romaan LUULE Luulet ehk lüürikat iseloomustavad tunnused on poeetiline (lüüriline) sisu, rütm ja riim (vabavärsi puhul puudub küll riim) DRAAMA Draama ehk dramaatika iseloomustavad tunnused on dialoogivorm, remargid (autori märkused) ja see, et näidend (draamateos) on mõeldud eelkõige lavastamiseks. Proosateksti põhjal lavastatud näidendit nimetatakse dramatiseeringuks.
3. Dramaatika olemus · Dramaatika ehk näitekirjandus · Põhiomadus: - lavalisus - sündmused on tihendatud - tegevus kulgeb olevikus - dialoog ehk kahekõne - monoloog ehk ühe inimese kõne · Näidendi ülesehitus põhineb tegelaste karakterite (iseloom) tegutsemise ja ideede vastandamisel · Tekst jaotub: - vaatused - pildid - stseen · Teksti ilmestavad remargid ehk ääremärkused. · Näidendi lavastamisel kasutatakse: - dekoratsioone - rekvisiite (mööbel) - valgustust - kuulamise efekte - muusikalist kujundust · Dramaatika jaguneb: - dragöödia ehk kurbmäng 16. - 17. saj nt: W. Shakespeare ,,Romeo ja Julia"
Kontrast avaldub tegelastes,nende toimingutes ja ideedes. Draamateost iseloomustavad teravad, elulised konfliktid. Konflikt jõuab teose lõpul õnneliku, lepliku või traagilise lahenduseni. Draamateostele omased jooned on dünaamika ( liikuv arenemine ) ja dramatism ( inimeste sisemiste jõudude lahtiharutamine ). kangelaste mõtteid/tundeid iseloomustatakse/näidatakse dialoogi kaudu. Sellega koos esineb monoloog ( ühe tegelase pikem jutt ). Teksti kuuluvad remargid ( autori kommentaarid ). Repliik draamateoses tähendab tegelase viimaseid sõnu, millele järgneb teise tegelase esinemine. Draamateos jaguneb vaatusteks, piltideks ja stseenideks ( selle jooksul ei tohi tegelaste arv laval muutuda ) Lavaline esitamine on seotud dekoratsioonide ja rekvisiitidega. Dramaatika zanrid 1.Tragöödia e kurbmäng- Kangelane satub õilsaid eesmärke taotledes väljapääsmatusse olukorda ja on määratud ebavõrdses võitluses hukkumisele. 2
Näitekirjandus 1. Seleta mõisted: · Dialoog- kahekõne, tegelaste omavaheline kõne näidendis · Vaatus- lavateose suurem lõik, eraldatud pausidega · Stseen- pilt, vaatuse väiksem osa · Remark- märkus, selgitus lugejale/vaatajale · Draama- tõsine näidend, näitekirjanduse zanr 2. Millised on draamakirjanduse välised väljendusvahendid? Nendeks on dialoogid, remargid, stseenid ja vaatused. Ehk kõik üleval toodud mõisted peale draama. 3. Loetle Vana-Kreeka teatrile iseloomulikke jooni. Kohad paiknesid orkestras, toimus vabas õhus, näitlejaid oli vähe (2-3) ning näitlesid ainult mehed, maskid, koor ehk jutustaja, etendused toimusid päeval. 4. Kes pani aluse Eesti rahvuslikule teatrile, millal see toimus? Lydia Koidula, 1870.a 5. Nimeta esimesed algupärased Eesti näidendid.
Lugemiskontroll E.Vilde Pisuhänd Välja antud Eesti riiklikus kirjastuses, Tallinn 1959 Tegelased: Vana Vestman Laura ja Matilde isa Matilde Vestmani vanem tütar , Sandri abikaasa Laura Vestmani noorem tütar , Matilde õde. Ludvig Sander Matilde abikaasa Tiit Piibeleht Sandri vana koolikaaslane Liina Sandri vaikne ja tagasihoidlik toatüdruk Tegevus toimub kinnisvaradega tegeleva rikastunud ärimehe Vestmani perekonnas, insener Sanderi töötuba. Raamatus räägib sellest, et Matilde õhutab oma meest Sandrit raamatut kirjutama. Kunagi Sander võluski Matilde luuletustega ära, mis polnud tegelikult muidugi tema kirjutatud, kuid Matilde seda ei teadnud. Matilde arvas, et Sandrist võib hea kirjanik saada.Sander teeskles kaks aastat, et ta kirjutab seda raamatut, kuigi tegelikult polnud ta ridagi veel paberile kirja saanud.Vana Vestman ei uskunud kunagi temasse. Minu arvates ei ole see ...
Hirm ja jälestus Las Vegases, lk 195-196 Me istusime Viru hotell peabanketisaali 1500-pealise mendimere tagumises ääres. Kaugel saali eesotsas, mis tagant vaevu paistis, avas Üleriigilise Ringkonnaprokuröride Assotsiatsiooni juhataja alaealine, halvasti hoolitsetud, mitte just kõige edukama vabariiklasest ärimehe tüüpi isanda nimega Antti Vastatatti kolmanda üleriigilise tervislike ravimite ja narkootikumide konverentsi. Tema remargid jõudsid meieni läbi väikese laulva ruupori, mis oli meie nurka raudtoru otsa topitud. Saali oli üles pandud veel tosinkond samasugust, mis kõik piilusid seltskonna peade kohal, ots taha poole.. Niiet polnud vahet kus sa istusid ja ennast nähtavaks üritasid teha, nagunii passis sind suure ruupori koon, niiet said tunda end staarina. See tekitas loomuliku efekti. Kõikjal banketisaalis kaldusid mendid vahtima neid silmitsevat lähimat ruuporit, lootes saada ülemaailmseks staariks
Eduard Vilde " Pisuhänd" Villu Mikk 10a 1. Vilde pooldas - Vestmanit , Piibelehte, Laurat . Vestman oskas oma sõna majas paika panna ja oli väga enesekindel isik. Piibeleht teadis täpselt mida ta tahab. Laura oli aga abivalmis. Vilde eitas - Sandrit ja Matildet. Matilde oli paljunõudev ja tahtis et Sander keerleks ainult tema ümber. Sander oli see-eest aga laisk ja ei teinud ise romaani valmis ja ostis hoopis Piibelehe oma. 2. Remarkides kirjeldas Vilde tegelasi üsna ebatäpselt . Samuti iseloomustavad remargid selles teoses tegelase olekut, hetkeseisundit ja käitumist. 3. Vana Vestman Tark ja kriitiline kõige ja kõigi suhtes ning väga enesekindel ärimees, kes on harjunud saama kõik, mida ta tahab. Tema kõnelaad oli suhteliselt otsekohene ja nõudlik. Teised tegelased suhtusid temasse erinevalt - kord positiivselt, kord negatiivselt. Ta nägi välja vana ja kõndis ringi hõbenupuga kepiga. Matilde Nõudlik ...
monoloog ,,Olla või mitte olla"). Moralitee keskaegne allegooriline moraliseeriv näidend, mille tegelasteks on isikustatud abstraktsed mõisted ning inimlikud voorused ja pahed. Müsteerium Performance 1970. aastail happening'ist võrsunud teatrikunstile lähedane kujutava kunsti liik. Projektiteater püsitrupita teater, kus repertuaar koosneb projektipõhistest lavastustest. Remark tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu. Remargid on mõeldud nii lugejale teose paremaks ettekijutamiseks kui ka lavastajale ja näitlejale. Repertuaariteater täiemahulise loomingulise koosseisuga teater, mille repertuaari koostamisel peetakse silmas võimalikult erinevaid sihtrühmi ning korraga on mängukavas mitmeid lavastusi. Repliik ühe tegelase kõnevoor Situatsioonikoomika olukorrast tulenev koomika. Skets väheste tegelastega ja ootamatu lõpplahendusega lõbus-irooniline lühinäidend.
Teatriteaduse mõisted: Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, mis on mõeldud teatris esitamiseks Lavastus – kirjaniku, lavastajate, näitlejate, heliloojate jt koostööl loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis Etendus – lavastuse ühekordne esitamine Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitleja kehastatuna Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus Teatrisemiootika uurib teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist etenduses. Performatiivsus: atmosfäär, kehalisus, sündmuslikkus (Erika Fischer-Lichte) Retseptsiooniuuringud – keskendutakse e...
Laura oli sõbralik. Piibeleht omakorda teadis mida tahab ning Vestman oli väga otsusekindel isik ja oskas sõna majas paika panna. Eitav suhtumine on aga Sanderisse. Ta oli laisk ja ei teinud ise romaani valmis ja ostis hoopis Piibelehe oma. Lõpus jääb ta naguinii kõigest ilma ja saab häbi ja alanduse osaliseks. 2. Kuidas on Vilde kasutanud remarke tegelaste iseloomustamiseks? Remarkides kirjeldas Vilde tegelasi üsna ebatäpselt. Remargid iseloomustasid teose tegelase olekut, käitumist ja hetkeseisundit. 3. Iseloomustage tegelasi. VESTMAN- Ta oli tark, kriitiline, enesekindel ja härrasmehelikku käitumisega ärimees. Kõnelaad oli erinevate inimestega muutuv, kuid otsekohene ja nõudlik. Äripartneritega ja tütardega mahedal toonil, Sandriga karmilt. Teised tegelased suhtusid temasse lugupidavalt. Ise ta aga suhtus ainult oma tütardesse ja Piibelehesse hästi.
intensiivselt 13.saj. Keskaja näidendid kujunesid välja kristlikust liturgiast. Esialgu toimusid teatri etendused kirikus, kuid hiljem kandus etenuds kirikuesisele platsile, sealt linnaväljakile. Liturgilisi näidendeid mängiti kogu euroopas. Alguses olid need ainult preestritele ja kooripoistele, kuid pärastpoole lülitusid mängu ka lihtkodanikud. Esimene teadaolev esinemine lossisaalis on 15.sajandil Hispaanias. Keskaja teater oli lihtne, kuid kui hakkasid välja kujunema remargid, siis hakkasid lavastused küllalti keeruliseks muutuma. Ka lavaseadmed hakkasid järrest keerukamaks muutuma ja võimaldasid isegi maavärinaid, tulekajusid ja üleujutsi luau. Näitlejate kostüümid olid kallid ja fantaasiaküllased. Etenudis saatis kas vokaalne või intstrumentaalen muusika. Näitekirjanduse esimeseks võrseks oli liturgiline traama. Piiblist võetud tekst oli ladinakeelne, seda esitati altari lähedal ja osatäitjad olid vaimukad.
Kellega peategelane ei räägi/ei taha rääkida, räägib vähim? Miks? Tiina ei taha rääkida Mariga, sest too räägib välja suure saladuse ja inimesed hakkavad Tiinat halvustama. Iseloomusta peategelase kõnet: Tiina rääkis küllaltki solvunult ja vihaselt, sest tihti solvati ja alavääristati teda. 2. Autor. Missugust informatsiooni saame remarkidest? Too näiteid. Saame remarkidega teada, mida peale dialoogi näidendis veel tehakse. Remargid seletavad kuidas ja mida tegelased teevad. Näiteks räägib kõvasti karjudes, siseneb uniselt. Missugune on autori suhtumine tegelastesse? Põhjenda, tuues näiteid remarkides kasutatud sõnade/väljendite seast, mida autor kasutab erinevate tegelaste iseloomustamiseks. Minu arust suhtub autor tegelastesse 1
Iseloomulik on Antiiktragöödia osad: 1) proloog (koorijuht esitas sündmustiku); olustikuline tegevus ja pingsalt dünaamiline sündmustik, mille kaudu avatakse karakterid. 2) koori tulek ja laul ( - meeleolud ja muljed); Tekstis puudub jutustav element, on dialoog (või monoloog) + autoripoolsed 3) näitlejate dialoogid ja kooripartiid; kommentaarid remargid. Vaatus jaguneb piltideks: stseenid e etteasted. Näidend ja selle 4) viimane episood, koori lahkumine. lavastus võivad olla eri kujutluspildid. On ka lugemisdraamasid. Ülesanne: arutleda, miks kujunes teater just Dionysose pidustustest. Vajalik kontsentratsioon kindel aeg (max 3 tundi) seab piirangud
Samal ajal kui väljendub mehe ettemõtlemisvõime ja kavalus, jääb ta ühes tähtsamas ostutehingus kaotaja rolli. Kõige jaatavamalt suhtub kirjanik Tiit Piibelehte mees, kes näiliselt on lihtsameelne ning mitte kuigi elukogenud, lööb läbi oma kavalusega, tehes silmad ette nii Sanderile kui vanale Vestmanile endale. Matilde ja Laura on pigem kõrvalisemad tegelased ning ei oma nii suurt rolli, seega on nende osatähtsus teoses teisejärgulisem kui eelmainitud kujude. 2. Vilde remargid on äärmiselt sisukad ja üksikasjalikud, et võimalikult täpselt anda edasi tegelaste isikupära, koomilisust ning tausta. Kirjanik kirjeldab oma märkustes osatäitjate rõivastust (nt: Piibeleht kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; taskud välja veninud; kui ta istub, on näha, et üks ta sokkidest on must ja teine punane),
lihtsameelne, kuid kavaldas nii Sanderi kui ka Vestmanni üle. Oma nutikuse poolest meeldis ta ka Vestmannile, see aga oli suureks üllatuseks teistele, sest Vestmannile oli väga raske meelepärane olla. Piibeleht oli ju lihtne mees, ilma suurema varanduseta ja veel kirjanik ka, mis ei olnud just Vestmanni jaoks õige mehe amet. Samuti on autoril ka pooldav suhtumine Vestmanni enda suhtes, kes oli tark ning auväärne mees ja alati väga enesekindel. 2. Autori remargid on sisukad ja üksikasjalikud ning annavad edasi nii tegevust, olemust, kui ka tegelaste isikupära. Enamjaolt siiski on kirjeldatud tegevust näiteks Piibeleht(hammustades) või (kätt kuuetasku pistes). Kohati on kirjeldatud ka tegelase välimust näiteks Piibeleht- kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; välja veninud taskud. On ka kirjeldusi ja tähelepanekuid tegelase harjumuste kohta, et
Eepika Kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi enamasti vabas jutustavas vormis proosas. Eepilises teoses on esikohal .jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega : Zanrid Eepos Lugulaul, eepika suurvorm, enamasti värsivormiline teos maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest, saatuslikest võitlustest, müütilistest või tegelikest ajaloosündmustest, looduskatastroofidest. Eepose stiil on ülev. Sel võib olla autor, kuid alati ,pole see teada Kangelaseeposes on kesksel kohal heeros, kangelane, rahva suurkuju, keda juhivad ürgjõulised tunded. Ta .saadab oma teekonnal korda palju kangelastegusid, kuid teda tabavad ka rängad katsumused Rahvaeeposed kuuluvad tekkelt vanemasse rühma, on anonüümsed, põlvest-põlve edasi kandunud, tuginevad .müütidele, muinasjutumotiividele ja ajaloopärimustele ning nad on ka hiljem kirja pandud .("Kunsteeposed...
individuaalsus Remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised (nt rekvisiidid, liikumine). Lavale jõuavad lavapildi muudatusena. Neid lugedes tuleb arvestada teatrikonventsioonidega, mis tekkisid 17.saj: peab selgitama lavategevust, juhul kui pole lavasüsteemi. Remarktekst tekkis, kui näidendeid hakati trükkima ja need jõudsid lugejani. Kui autor on lavastaja, siis remarke ei lisata (nt Shakespeare). Remargid viivad kujutluspildi romaanitekstile lähemale: muudavad tegevustiku tihedaks, kirjeldavad tundeid. Remargid on süvafilosoofilised, st teatrikonventsioonidele lisaks on ka filosoofiline taust näidendit ei saa üksnes tegevuse kaudu tõlgendada. Paratekst zanri-, aja- ja kohamääratlused, kestus. Sekundaartekst kõik, mis pole dialoog. Draamateksti väline liigendus ehk tektoonika: · Vaatus klassikaliselt oli 35, nüüd 12. Jaotus sõltub kultuurist
Ilukirjandus Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterj...
(Harilikult määrab peategelase teksti suur hulk, aga mitte alati.) Dialoogi analüüsimisel tuleb silmas pidada: 1) Kõnelejate arvu 2) Repliikide pikkust 3) Teksti jagunemist tegelaste vahel. 4) Repliikide sidusust repliigi tasandil, stseeni/tervikteose tasandil, ühe tegelase tasandil. Remarktekst = näidenditekst tegelaskõne. · Siia hulka kuuluvad ka pealkiri, zanrimääratlus, ees-ja järelsõnad jms. · Kitsamas tähenduses on remargid juhised lavastajale ja näitlejatele Remargid võivad olla: · romaniseerivad (autor on kui jutustaja eepikas, draama fiktiivne maailm võib teatrit otseselt eirata) · teatraliseerivad (autor võtab lavastaja positsiooni ja kirjeldab lavaesitust detailselt) 52. Mis on monoloog? Milliseid monoloogikontseptsioone on võimalik eristada? Monoloog ehk üksikõne on: · üksi oleva inimese kõnelemine (soliloog)
ohjeldada püüdva vaimu vastandamine (4). Tema näidendeid on iseloomustatud kui “erinevate tunnetustasandite, isikliku ja universaalse, aistilise ja abstraktse, loogilise ja unenäolise märkimisväärset integreeritust“. Kõivu näidendid on paljuski autobiograafilised, kuid ta ei keskendu niivõrd lokaalsetele teemadele kui üldintellektuaalsetele ja inimlikele, tehes seda viisil, mis on tugevalt avardanud eesti näitekirjandust. Kõivu näidendite remargid mitte lihtsalt ei illustreeri lavareaalsust, vaid on omaette fenomenaalsed tegelased. (1) „Mul on selline häda, et mul tulevad mõtted pähe no mitte soliidselt, aga kui tulevad, siis karjakaupa. Tulevad karjakaupa ja korraga, liiguvad korraga mitmes suunas ja siis ma pean kõike korraga kirjutama … ja ma pean nii kiiresti kirjutama, no et laiali ei jookseks, aga ma ei jõua nii kiiresti kirjutada. Hiljem panen tähele, et olen kirjutanud sõnast ainult kaks kuni kolm tähte“ (5)
Samal ajal kui väljendub mehe ettemõtlemisvõime ja kavalus, jääb ta ühes tähtsamas ostutehingus kaotaja rolli. Kõige jaatavamalt suhtub kirjanik Tiit Piibelehte mees, kes näiliselt on lihtsameelne ning mitte kuigi elukogenud, lööb läbi oma kavalusega, tehes silmad ette nii Sanderile kui vanale Vestmanile endale. Matilde ja Laura on pigem kõrvalisemad tegelased ning ei oma nii suurt rolli, seega on nende osatähtsus teoses teisejärgulisem kui eelmainitud kujude. Vilde remargid on äärmiselt sisukad ja üksikasjalikud, et võimalikult täpselt anda edasi tegelaste isikupära, koomilisust ning tausta. Kirjanik kirjeldab oma märkustes osatäitjate rõivastust (nt: Piibeleht kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; taskud välja veninud; kui ta istub, on näha, et üks ta sokkidest on must ja teine punane), harjumusi (nt
Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Kui näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, siis remargid tuleb tõlkida sõnadest hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi ja kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa. Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on ainukordne ja kaduv. 9. Tegevus ja konflikt draamas, mida need tähendavad?
56. Kuidas remark ja dialoog suhestuvad? · Identsus: remark dubleerib dialoogis öeldut, s.t laval tehakse seda, millest parasjagu räägitakse. · Komplementaarsus: kõige tüüpilisem. Remarkides antud mitteverbaalne informatsioon täiendab dialoogi, siia lisanduvad kostüümi, miimika jne kirjeldused. · Diskrepants (erinevus, lahkheli): sõnad ja tegevus lähevad lahku. Dialoog ja remargid räägivad üksteisele vastu. 57. Mis iseloomustab kõnet postdramaatilises teatris? · tähenduse kadu · kõne ja dialoogi dekonstrueerimine · polüloogi ja mitmehäälsuse esiletõus · stiilide segamine · loogilise terviku lagunemine 58. Nimetage tegelaskuju loomist ja vastuvõttu mõjutavaid tegureid. · tegelase kujutamine draamatekstis, · tegelase kujutamine teistes teostes,
Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Kui näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, siis remargid tuleb tõlkida sõnadest hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi ja kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa. Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on ainukordne ja kaduv. 9. Tegevus ja konflikt draamas, mida need tähendavad?
1. Algustähe õigekiri SUUR: Isikud ja olendid: Muri,Klaabu,Jaagup Taevakehad,tähtkujud,maailmajaod,kohad,linnad,veekogud,ehitised: Veenus,kaljukits,Euroopa,Kreeka,Tartu,Emajõgi,Paks Margareta. *nime juurde kuuluv püsiv täiend kirjutatakse suure tähega ja ühendatakse põhisõnaga sidekriipsuga:Põhja-Euroopa,Kupja-Prits,Saepuru-Sass. *Nimi kirjutatakse suure tähega ka täiendina: Eesti kroon, Hollandi juust,Rootsi laud,Aleksandri kook. *Perioodikaväljaanded: Postimees,Eesti Päevaleht,Täheke. *Tooted: kefiir Gefilus,Ema sai,Phillips *Ajaloosündmused: ESISUURTÄHEGA : Ümera lahing,Liivi sõda,Teine maailmasõda,Tartu rahu,Mahtra sõda,Suur pauk (väikesega:Jääaeg,laulev rev.,esimene üldlaulupidu,külm sõda) *Asutused,ettevõtted,organisatsioonid: reklaamifirma Kolm Karu,Kalev,Microlink. *ordenid ja autasud: Vabadusrist,Maarjamaa Risti orden,Kuldne palmioks,filmia. Oscar. *Pealkirjad: ajalehe rubriigid (,,vabaaeg") ,raamatud,etendused,...
tagasipöördumine minevikku või edasiminek tulevikku. 4) kõne dramaatikas on tegevuslik. Performatiivsed kõneaktid: käsud, keelud, kehtestused, veenmised. 5)dramaatika on orienteeritud teatrile. Näitekirjanduse moodustavad need tekstid, mis peavad silmas teatri spetsiifikat. On ka lugemisdraamad (keeruline probleemistik, suur maht). Nt Goethe Faust. N. 48 Baturini Teemandirada, poeetilised remargid. Monodraamades võib dialoog olla esindatud sisekõnena. Põhimõtteliselt aga saab teatris esitada kõiki teatri spetsiifikale kohandatud tekste, sest näitekirjandusest on alati puudus, eriti Eestis. Näitekirjanduse ja proosa seosed. Dramatiseering on eepilise teose töötlus näidendiks. Aluseks võib olla novell, aga tavaliselt on romaan. Autoritruu või on alusmaterjali vabalt tõlgendatud. Muutus populaarseks 19. sajandil, kui kirjutati palju romaane
19. Mis on fokuseerimine ja kuidas see avaldub narratiivses tekstis? 20. Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks? 21. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Draama tähistab peamiselt zanrit ( tragöödia, komöödia, draama ), vahel ka põhiliiki ( lüürika, eepika, dramaatika e draama ). Dramaatika on dialoogiline suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne. Autori kommentaarid e remargid on vähemuses ning tegelaskõnest eraldatud kas sulgude või erineva trükikirjaga. Tegelased pöörduvad otse lugeja, vaataja poole- autori, jutustaja kohalolek on varjatud. Kõne on draamas tegevuslik. Draama on orienteeritud teatrile. 22. Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused? Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest.
Tragöödia kurbmäng, lahendamatul konfliktil põhinev draamateos, lõppeb peategelase surmaga. Nt W. Shakespeare ,,Romeo ja Julia", ,,Hamlet"; A. Kitzberg ,,Libahunt" Komöödia naljaka sisuga näidend. Naljamäng. Nt O. Luts ,,Kapsapea" Draama üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Dramatiseering eepilise teose draamavormi seade. Proosateksti lisatakse remargid, jaotatakse vaatusteks tekst ja ette kantakse dialoogivormis. Stsenaarium filmi, lavastuse, saate vms üksikasjalik kavand. MEEDIA ajakirjandus. Teabevahendite üldnimetus (ajaleht, raadio, televisioon, reklaam, veeb). Uudis ajakirjanduse põhizanr, mis vastab küsimustele, mis, kellega, millal, kus, kuidas, miks juhtus. Intervjuu usutlus. Jutuajamine küsimuste ja vastuste vormis. Reportaaz sündmuste vahetu isikupärane kirjeldamine ja kommenteerimine ajakirjanduses.
Maskide Ball Danielle rikka mõisaomaniku tütar, naiivne ja edev Adeele Danielle rikas sõbratar, upsakas Alexa noor ja elurõõmus vaese taluniku tütar, väga helge Marc Alexa vanem vend, kütkestav ja rüütellik Esme vana naine, ennustaja Eino Alexa isa, igavene toriseja ! Remargid on tekstis alla joonitud ! Eelmäng Alexa ja Marc istuvad keset põrandat, mängivad kaarte. Riided talulikud ja võimalikult vaesed. Laval on kardinad ees, tegevus toimub kardinaid avamata. Alexa: Hah! Näe jälle minu võit! Marc: Oota, oota, Alexa, veel pole lõpp! Möödub mängides paar sekundit Alexa: Viskab kaardid hõisates käest Ja mis ma sulle ütlesin? Ah? No näed sa, kellel täna pidupäev on! Jälle minu võit! Marc: Tusaselt enda ette pomisedes Jaa, jaa..
Draama võib tähistada zanri (tragöödia, draama, komöödia), põhiliiki (lüürika, eepika, dramaatika). Täpne tähendus selgub kontekstis. Aristotelese järgi on näitekunst saanud nimeks draama, kuna see jäljendab tegutsevaid inimesi tegelikkus on näitekunsti oluline tunnus. Võib oletada, et dramaatika on välja kasvanud rituaalist mõlema aluseks on tegus, sooritus. Dramaatika on dialoogiline tekst on tegelaste otsekõne. Autori remargid on vähemuses ning on eraldaud sulgude või erineva fondiga. Monodraama koosneb vaid ühe tegelase kõnest Autori kohalolek on näidendites varjatud tegelased pöörduvad otse vaataja poole. Eranditeks on teosed, kus tegevust juhib üks tegelane jutustaja ntks. Kõne on tegevuslik rääkimise situatsioon mõjutab tegelasi ja tegevust, samas sooritatakse kõne abil tegusid ehk kõne akte, mis muudavad olukorda. Seega on tegutsemine ka sõnaline.
dramaturgia on lavateose lavastamisteooria, filmide alus, on seotud pigem lavastamise kui proosaga. Olulised dramateerimised. Lavastus teatris kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti näidendi tõlgendus, seega iseseisev kunstiteos. Näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, aga remargid tuleb sõnaliselt kujult üle kanda hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi & kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on selle kõikide etenduste muutumatu ühisosa. (wiki) Dramaturgy is the art of dramatic composition and the representation of the main elements of drama on the stage
põhjuseid monoloogides, kuigi teistele tegelastele jääb ta suletuks. Piibeleht on samuti avatud, Ophelia aga suletud tegelane. Tegelaskuju loomise tehnikad TEGELASE AUTORI KOMMENTAAR KOMMENTAAR remargid kõnekad nimed OTSEN KAUDN vastand- ja liitlastegelaste süsteem E E lavakujundus ENESE- VERBAALNE MITTEVERBAALNE muusika KOHANE + sõnavara füüsis, kostüüm helid
dramaturgia on lavateose lavastamisteooria, filmide alus, on seotud pigem lavastamise kui proosaga. Olulised dramateerimised. Lavastus teatris kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti näidendi tõlgendus, seega iseseisev kunstiteos. Näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, aga remargid tuleb sõnaliselt kujult üle kanda hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi & kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on selle kõikide etenduste muutumatu ühisosa. (wiki) Draama reglementeerituse aste on suurem kui proosas, st et mahupiirang on range(m) ; sisu, tegevus ja tekst kontsentreeritum ja
Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevustik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli. Teatri algusaeg jääb kaugesse minevikku ning on seotud usutseremooniatega. Teatrist tänapäeva mõistes saame rääkida alles siis, kui see eraldus tegelikkusest ega olnud enam osa reaalsest elust. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas
1. Ilukirjanduse olemus ja tähtsus 2. Vabalt valitud teose analüüs. 3. Rühmitused Noor- Eesti 1904-1915 Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Aino Kallas, Kristjan Raud, Villem Grünthal Ridala, Bernhard Linde, Johannes Triik Sisu: laiapõhjaline, pearõhk kirjandusel. Avaartikli 1. albumis kirjutas Gustav Suits: "Enam kultuuri! See olgu kõigi vabastavate ideede elemendiks/.../Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks." Väljaanded: 5 albumit I 1905, II 1907 (keskendub ilukirjandusele), III 1909 (sensatsioon, jahmatab avalikkust, keskendub kunstile, essee "Ruth" J.Randvere, prantsuse sümbolistid, C.Baudelaire "Raibe" tõlkis J.Aavik), IV 1912, V 1915. 1910-11 ajakiri (6 nr). Oma ajast ette rutanud, mistõttu väljaandmine lõpetati- Eestis polnud veel nii palju kõrgelt haritud lugejaskonda. Peale 3. numbri ilmumist arvustati rühmituse taotlusi ja loomingut taunivalt mitme...
Sisu: 1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega..................+2 3. Kirjanduslikud rühmitused (4)..................................................................+3 4. Saaremaalt pärit kirjanikke..........................................................................4 5. August Kitzbergi draamalooming.............................................................+4 "Kauka jumal".........................................................................................+5 6. Betti Alveri looming + 1 luuletus peast....................................................+6 7. Edvard Vilde draamalooming...................................................................+6 "Pisuhänd"...............................................................................................+7 8. Fjodor Tostojevski elu ja looming + "Idioot"...........................................+8 Lühike sisukokkuvõte "Idioot"..............
Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stsee¬nideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Monoloog-Hamlet Olla või mitte olla 43 Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asenda¬vad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Näidentises on raskem kujutada liikumist ajas ja ruumis, samuti ka tegelaste siseelu kujutamine keeruline. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põ¬hikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli. Tegelaste kujutamiseks kasutatakse erinevaid võtteid. Kõnekoomika-erinev kõne, annab karakterile juurde Situtsioonikoomika-Nt A.Kivirähk
Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevustik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Monoloog-Hamlet Olla või mitte olla Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Näidentises on raskem kujutada liikumist ajas ja ruumis, samuti ka tegelaste siseelu kujutamine keeruline. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli. Tegelaste kujutamiseks kasutatakse erinevaid võtteid. Kõnekoomika-erinev kõne, annab karakterile juurde Situtsioonikoomika-Nt A
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
