väljendub mehe ettemõtlemisvõime ja kavalus, jääb ta ühes tähtsamas ostutehingus kaotaja rolli. Kõige jaatavamalt suhtub kirjanik Tiit Piibelehte mees, kes näiliselt on lihtsameelne ning mitte kuigi elukogenud, lööb läbi oma kavalusega, tehes silmad ette nii Sanderile kui vanale Vestmanile endale. Matilde ja Laura on pigem kõrvalisemad tegelased ning ei oma nii suurt rolli, seega on nende osatähtsus teoses teisejärgulisem kui eelmainitud kujude. 2. Vilde remargid on äärmiselt sisukad ja üksikasjalikud, et võimalikult täpselt anda edasi tegelaste isikupära, koomilisust ning tausta. Kirjanik kirjeldab oma märkustes osatäitjate rõivastust (nt: Piibeleht kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; taskud välja veninud; kui ta istub, on näha, et üks ta sokkidest on must ja teine punane),
) Dramaatika 3 põhiomadust: Dialoogivorm, olevikus kelgev tegevus, tegevuse pingeline arendus. Kuidas jaotub draamateatri tekst? Vaatusteks, piltideks ja stseenideks. Mis on dialoog / remark? Dialoog on kahe kõne. Remark on näidendi autori selgitav märkus ning tihti ka sulguses olevad lavalised selgitused (tegelaste välimus, käitumised, lava kujundamine jne.). Mis on dramatiseering? Dramatiseerimiseks on vaja valida sobiv tekst, panna see dialoogivormi ja lisada remargid. (Peale selle otsitakse ka osatäitjad ja hakataksegi näidendit selgeks harjutama.) Lavastuse skeem: Draama sissejuhatus tutvustab vaatajat tegelaste ja nendevaheliste suhetega. Peatselt jõutakse mingi olulise lahkhelini konfliktini. Seda muutust nimetatakse ka sõlmituseks. Siit algab pinevuse pidev tõus, kuni võitlus jõuab haripunkti ehk kulmnatsiooni. Nüüd järgneb sündmustes pööre ning siis saabub dramaatilise võitluse lõpplahendus. Kuidas saab näidendist lavastus?
Kõrvalerääkimine - kokkupuutepunkte on monoloogilise kõnega. Publiku ja näitlejate vaikival kokkuleppel võetakse kõrvalerääkimist vastu kui tegelaskõnet, mida teised lavalolijad otsekui ei kuule ega peagi kuulma. Apostroof - Pöördumine kellegi või millegi mittejuuresoleva poole, nagu oleks ta kohal Epistolaardraama (näidend kirjades), mille dialoog moodustub monoloogiliste, ent püsiva adressaadiga kõneaktide (kirjade) reast. Remargid - tekstisisesed autorimärkused, milles enamjaolt antakse lavateostuseks tarvilikke juhiseid tegelaste tulekute-minekute, liikumise, pauside, lavakujunduse, helitausta jne. kohta. Aktandid - teatud baasfunktsioonid, mida konkreetses süzees täidetakse paljudel eri viisidel. Niisugused funktsioonid on kõigile narratiivsetele tekstidele ühised. (N: ema-isa-laps peres) Aktantmudeli teljeks on suhe subjekt objekt. Subjekti funktsiooni täidab tegelane, kes aktiivselt taotleb mingit väärtust.
a klass 1. Autoril on eitav suhtumine Sandrisse. See tuleneb sellest, et Sander jääb kõigest ilma ja lõpus veel alandatakse ka teda. Autori pooldav suhtumine on kindlasti Piibelehele, sest midagi ei saa ära anda ilma midagi vastu saamata. Piibeleht saab pea kõikide osaliste toetuse pärast pettuse väljatulekut. Autor tahtis, et puhtalt tuleks välja Piibeleht. 2. Remarkide kaudu on autor püüdnud iseloomustada tegelesi. Näiteks remargid Laurale on, kui Matilde käsib talle kalossid tuua. Remargid ütlevad ,,rahulikult pead väristades" näitab, et Laura on külma närviga ja ei allu nii kergelt korraldustele. Samas kohas on Matilde kohta selline remark, et ,,jalaga põrutades". See näitab seda, et Matilde on väga kindlameelne ja karm. Väga palju kasutatakse selliseid remarke nagu ,,ohkab", ,,ohates" jne, mis näitavad tegelase nördimust ja hoolimatust. Remargid annavad lugejale ettekujutuse sellest, millised
1. Autoril on eitav suhtumine Sandrisse. See avaldub selles, et lõpus jääb ta kõigest ilma ja saab häbi ning alanduse osaliseks. Minu_arust kuulub autori pooldav suhtumine Piibelehele, sest midagi ei saa ära anda ilma midagi vastu saamata. Piibeleht saab pea kõikide osaliste toetuse pärast pettuse väljatulekut. See tähendab, et autor soovis, et võitjana tuleks nendest sündmustest välja Piibeleht. 2. Autor on püüdnud remarkide kaudu tegelasi iseloomustada. Näiteks: lk 9 on remargid Laurale, kui Matilde käsib talle kalossid tuua. Remargid ütlevad ,,rahulikult pead väristades" näitab, et Laura on külma närviga ja ei allu nii kergelt korraldustele. Samal leheküljel on Matilde kohta selline remark, et ,,jalaga põrutades". See näitab seda, et Matilde on väga kindlameelne ja karm. Väga palju kasutatakse selliseid remarke nagu ,,ohkab", ,,ohates" jne, mis näitavad tegelase nördimust ja hoolimatust. Remargid annavad lugejale ettekujutuse sellest,
10 situatsiooni-, 11 sõnakoomika kohta teoses. 1. Sandrisse on autoril eitav suhtumine. See avaldub selles, et lõpus jääb ta kõigest ilma ja saab häbi ning alanduse osaliseks. Minu_arust kuulub autori pooldav suhtumine Piibelehele, sest midagi ei saa ära anda ilma midagi vastu saamata. Piibeleht saab pea kõikide osaliste toetuse pärast pettuse väljatulekut. See tähendab, tahab, et Piibeleht tuleks nendest sündmustest välja võitjana. 2. Näiteks: lk 9 on remargid Laurale, kui Matilde käsib talle kalossid tuua. Remargid ütlevad ,,rahulikult pead väristades" näitab, et Laura on külma närviga ja ei allu nii kergelt korraldustele. Samal leheküljel on Matilde kohta selline remark, et ,,jalaga põrutades". See näitab seda, et Matilde on väga kindlameelne ja karm. Väga palju kasutatakse selliseid remarke nagu ,,ohkab", ,,ohates" jne, mis näitavad tegelase nördimust ja hoolimatust 3. Vestman - Laura ja Matilde isa
Draamazanrid on tragöödia, komöödia, draama PROOSA Proosateose ehk jutustava teksti kolm põhitunnust on süzee (tegevus), karakterid (tegelased) ja miljöö (tegevuspaik) SISU JÄRGI PROOSAZANRID: Seiklusromaan Ulmeromaan Noorsooromaan Armastusromaan Ajalooline romaan LUULE Luulet ehk lüürikat iseloomustavad tunnused on poeetiline (lüüriline) sisu, rütm ja riim (vabavärsi puhul puudub küll riim) DRAAMA Draama ehk dramaatika iseloomustavad tunnused on dialoogivorm, remargid (autori märkused) ja see, et näidend (draamateos) on mõeldud eelkõige lavastamiseks. Proosateksti põhjal lavastatud näidendit nimetatakse dramatiseeringuks.
3. Dramaatika olemus · Dramaatika ehk näitekirjandus · Põhiomadus: - lavalisus - sündmused on tihendatud - tegevus kulgeb olevikus - dialoog ehk kahekõne - monoloog ehk ühe inimese kõne · Näidendi ülesehitus põhineb tegelaste karakterite (iseloom) tegutsemise ja ideede vastandamisel · Tekst jaotub: - vaatused - pildid - stseen · Teksti ilmestavad remargid ehk ääremärkused. · Näidendi lavastamisel kasutatakse: - dekoratsioone - rekvisiite (mööbel) - valgustust - kuulamise efekte - muusikalist kujundust · Dramaatika jaguneb: - dragöödia ehk kurbmäng 16. - 17. saj nt: W. Shakespeare ,,Romeo ja Julia"
Kontrast avaldub tegelastes,nende toimingutes ja ideedes. Draamateost iseloomustavad teravad, elulised konfliktid. Konflikt jõuab teose lõpul õnneliku, lepliku või traagilise lahenduseni. Draamateostele omased jooned on dünaamika ( liikuv arenemine ) ja dramatism ( inimeste sisemiste jõudude lahtiharutamine ). kangelaste mõtteid/tundeid iseloomustatakse/näidatakse dialoogi kaudu. Sellega koos esineb monoloog ( ühe tegelase pikem jutt ). Teksti kuuluvad remargid ( autori kommentaarid ). Repliik draamateoses tähendab tegelase viimaseid sõnu, millele järgneb teise tegelase esinemine. Draamateos jaguneb vaatusteks, piltideks ja stseenideks ( selle jooksul ei tohi tegelaste arv laval muutuda ) Lavaline esitamine on seotud dekoratsioonide ja rekvisiitidega. Dramaatika zanrid 1.Tragöödia e kurbmäng- Kangelane satub õilsaid eesmärke taotledes väljapääsmatusse olukorda ja on määratud ebavõrdses võitluses hukkumisele. 2
Näitekirjandus 1. Seleta mõisted: · Dialoog- kahekõne, tegelaste omavaheline kõne näidendis · Vaatus- lavateose suurem lõik, eraldatud pausidega · Stseen- pilt, vaatuse väiksem osa · Remark- märkus, selgitus lugejale/vaatajale · Draama- tõsine näidend, näitekirjanduse zanr 2. Millised on draamakirjanduse välised väljendusvahendid? Nendeks on dialoogid, remargid, stseenid ja vaatused. Ehk kõik üleval toodud mõisted peale draama. 3. Loetle Vana-Kreeka teatrile iseloomulikke jooni. Kohad paiknesid orkestras, toimus vabas õhus, näitlejaid oli vähe (2-3) ning näitlesid ainult mehed, maskid, koor ehk jutustaja, etendused toimusid päeval. 4. Kes pani aluse Eesti rahvuslikule teatrile, millal see toimus? Lydia Koidula, 1870.a 5. Nimeta esimesed algupärased Eesti näidendid.
Lõpuks ju tuli ikka kõik välja ja kõik häbi langes Sandrile. Tiit aga pälvis pea kõikide osaliste toetuse. Valel on lühikesed jalad, nagu öeldakse. Tähelepanu köitnud laused: Laura:Üks suurispeakull. Polnud varem sellist ütlemist kellegi kohta kuulnudki. ( lk 14 ) Vestman:Kadedus on vist insenerihärra kupli viltu ajanud! (lk 60) Lihtsalt ajas naerma see lause. Paljud tegelased ütlesid erinevaid koomilisi lauseid, eriti Vestman Sandri kohta. Remargid,palju epiteete, Tiit rääkis murdega, autori suhtumine teosesse on veidi tragikoomiline (pilkab inimeste kuulsusejanu ja tahet kiiresti rikastuda ning tuntust saavutada) Lizett Palm.
Hirm ja jälestus Las Vegases, lk 195-196 Me istusime Viru hotell peabanketisaali 1500-pealise mendimere tagumises ääres. Kaugel saali eesotsas, mis tagant vaevu paistis, avas Üleriigilise Ringkonnaprokuröride Assotsiatsiooni juhataja alaealine, halvasti hoolitsetud, mitte just kõige edukama vabariiklasest ärimehe tüüpi isanda nimega Antti Vastatatti kolmanda üleriigilise tervislike ravimite ja narkootikumide konverentsi. Tema remargid jõudsid meieni läbi väikese laulva ruupori, mis oli meie nurka raudtoru otsa topitud. Saali oli üles pandud veel tosinkond samasugust, mis kõik piilusid seltskonna peade kohal, ots taha poole.. Niiet polnud vahet kus sa istusid ja ennast nähtavaks üritasid teha, nagunii passis sind suure ruupori koon, niiet said tunda end staarina. See tekitas loomuliku efekti. Kõikjal banketisaalis kaldusid mendid vahtima neid silmitsevat lähimat ruuporit, lootes saada ülemaailmseks staariks
1. Vilde pooldas - Vestmanit , Piibelehte, Laurat . Vestman oskas oma sõna majas paika panna ja oli väga enesekindel isik. Piibeleht teadis täpselt mida ta tahab. Laura oli aga abivalmis. Vilde eitas - Sandrit ja Matildet. Matilde oli paljunõudev ja tahtis et Sander keerleks ainult tema ümber. Sander oli see-eest aga laisk ja ei teinud ise romaani valmis ja ostis hoopis Piibelehe oma. 2. Remarkides kirjeldas Vilde tegelasi üsna ebatäpselt . Samuti iseloomustavad remargid selles teoses tegelase olekut, hetkeseisundit ja käitumist. 3. Vana Vestman Tark ja kriitiline kõige ja kõigi suhtes ning väga enesekindel ärimees, kes on harjunud saama kõik, mida ta tahab. Tema kõnelaad oli suhteliselt otsekohene ja nõudlik. Teised tegelased suhtusid temasse erinevalt - kord positiivselt, kord negatiivselt. Ta nägi välja vana ja kõndis ringi hõbenupuga kepiga. Matilde Nõudlik ja enesekindel, samas siiras ja tundeline. Suhtus teistesse
monoloog ,,Olla või mitte olla"). Moralitee keskaegne allegooriline moraliseeriv näidend, mille tegelasteks on isikustatud abstraktsed mõisted ning inimlikud voorused ja pahed. Müsteerium Performance 1970. aastail happening'ist võrsunud teatrikunstile lähedane kujutava kunsti liik. Projektiteater püsitrupita teater, kus repertuaar koosneb projektipõhistest lavastustest. Remark tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu. Remargid on mõeldud nii lugejale teose paremaks ettekijutamiseks kui ka lavastajale ja näitlejale. Repertuaariteater täiemahulise loomingulise koosseisuga teater, mille repertuaari koostamisel peetakse silmas võimalikult erinevaid sihtrühmi ning korraga on mängukavas mitmeid lavastusi. Repliik ühe tegelase kõnevoor Situatsioonikoomika olukorrast tulenev koomika. Skets väheste tegelastega ja ootamatu lõpplahendusega lõbus-irooniline lühinäidend.
Näitejuht – töötab näitlejatega, näitlejate juhendaja Rollikontseptsioonid *Konstantin Stanislavski – ümberkehastumine, läbielamine, emotsionaalne mälu, maagiline kui *Bertolt Brecht – näitamine, näitamise näitamine *Jerzy Grotowski – eneseavamine Lavastaja konkretisatsioon tegelasest on osa lavastaja kogu näidendi konkretisatsioonist Lavastustervik – rolli ümber tekkiv maailm • Näidendi kaks tekstikihti: põhitekst (dialoog/monoloog ja sekundaartekst (remargid) Dialoog draamas: Seotud situatsiooni ja kõnelejate omavaheliste suhetega, tähtsaim karakteriseerimisvahend, Repliik – ühe kõneleja kompaktne lausung Soliloog – tegelane on laval üksi 2 monoloogikontseptsiooni: kõnesituatsiooni alusel- tekib siis kui kõneleja on laval üksi; kõne iseloomu alusel – tegelaskõne võib muutuda monoloogiks ka dialoogi ajal Monodraama – ühe tegelase monoloogist koosnev draamatekst, nt „Polkovniku lesk“
Laura oli sõbralik. Piibeleht omakorda teadis mida tahab ning Vestman oli väga otsusekindel isik ja oskas sõna majas paika panna. Eitav suhtumine on aga Sanderisse. Ta oli laisk ja ei teinud ise romaani valmis ja ostis hoopis Piibelehe oma. Lõpus jääb ta naguinii kõigest ilma ja saab häbi ja alanduse osaliseks. 2. Kuidas on Vilde kasutanud remarke tegelaste iseloomustamiseks? Remarkides kirjeldas Vilde tegelasi üsna ebatäpselt. Remargid iseloomustasid teose tegelase olekut, käitumist ja hetkeseisundit. 3. Iseloomustage tegelasi. VESTMAN- Ta oli tark, kriitiline, enesekindel ja härrasmehelikku käitumisega ärimees. Kõnelaad oli erinevate inimestega muutuv, kuid otsekohene ja nõudlik. Äripartneritega ja tütardega mahedal toonil, Sandriga karmilt. Teised tegelased suhtusid temasse lugupidavalt. Ise ta aga suhtus ainult oma tütardesse ja Piibelehesse hästi.
saj. Keskaja näidendid kujunesid välja kristlikust liturgiast. Esialgu toimusid teatri etendused kirikus, kuid hiljem kandus etenuds kirikuesisele platsile, sealt linnaväljakile. Liturgilisi näidendeid mängiti kogu euroopas. Alguses olid need ainult preestritele ja kooripoistele, kuid pärastpoole lülitusid mängu ka lihtkodanikud. Esimene teadaolev esinemine lossisaalis on 15.sajandil Hispaanias. Keskaja teater oli lihtne, kuid kui hakkasid välja kujunema remargid, siis hakkasid lavastused küllalti keeruliseks muutuma. Ka lavaseadmed hakkasid järrest keerukamaks muutuma ja võimaldasid isegi maavärinaid, tulekajusid ja üleujutsi luau. Näitlejate kostüümid olid kallid ja fantaasiaküllased. Etenudis saatis kas vokaalne või intstrumentaalen muusika. Näitekirjanduse esimeseks võrseks oli liturgiline traama. Piiblist võetud tekst oli ladinakeelne, seda esitati altari lähedal ja osatäitjad olid vaimukad.
Kellega peategelane ei räägi/ei taha rääkida, räägib vähim? Miks? Tiina ei taha rääkida Mariga, sest too räägib välja suure saladuse ja inimesed hakkavad Tiinat halvustama. Iseloomusta peategelase kõnet: Tiina rääkis küllaltki solvunult ja vihaselt, sest tihti solvati ja alavääristati teda. 2. Autor. Missugust informatsiooni saame remarkidest? Too näiteid. Saame remarkidega teada, mida peale dialoogi näidendis veel tehakse. Remargid seletavad kuidas ja mida tegelased teevad. Näiteks räägib kõvasti karjudes, siseneb uniselt. Missugune on autori suhtumine tegelastesse? Põhjenda, tuues näiteid remarkides kasutatud sõnade/väljendite seast, mida autor kasutab erinevate tegelaste iseloomustamiseks. Minu arust suhtub autor tegelastesse 1
Iseloomulik on Antiiktragöödia osad: 1) proloog (koorijuht esitas sündmustiku); olustikuline tegevus ja pingsalt dünaamiline sündmustik, mille kaudu avatakse karakterid. 2) koori tulek ja laul ( - meeleolud ja muljed); Tekstis puudub jutustav element, on dialoog (või monoloog) + autoripoolsed 3) näitlejate dialoogid ja kooripartiid; kommentaarid remargid. Vaatus jaguneb piltideks: stseenid e etteasted. Näidend ja selle 4) viimane episood, koori lahkumine. lavastus võivad olla eri kujutluspildid. On ka lugemisdraamasid. Ülesanne: arutleda, miks kujunes teater just Dionysose pidustustest. Vajalik kontsentratsioon kindel aeg (max 3 tundi) seab piirangud
väljendub mehe ettemõtlemisvõime ja kavalus, jääb ta ühes tähtsamas ostutehingus kaotaja rolli. Kõige jaatavamalt suhtub kirjanik Tiit Piibelehte mees, kes näiliselt on lihtsameelne ning mitte kuigi elukogenud, lööb läbi oma kavalusega, tehes silmad ette nii Sanderile kui vanale Vestmanile endale. Matilde ja Laura on pigem kõrvalisemad tegelased ning ei oma nii suurt rolli, seega on nende osatähtsus teoses teisejärgulisem kui eelmainitud kujude. 2. Vilde remargid on äärmiselt sisukad ja üksikasjalikud, et võimalikult täpselt anda edasi tegelaste isikupära, koomilisust ning tausta. Kirjanik kirjeldab oma märkustes osatäitjate rõivastust (nt: Piibeleht kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; taskud välja veninud; kui ta istub, on näha, et üks ta sokkidest on must ja teine punane),
lihtsameelne, kuid kavaldas nii Sanderi kui ka Vestmanni üle. Oma nutikuse poolest meeldis ta ka Vestmannile, see aga oli suureks üllatuseks teistele, sest Vestmannile oli väga raske meelepärane olla. Piibeleht oli ju lihtne mees, ilma suurema varanduseta ja veel kirjanik ka, mis ei olnud just Vestmanni jaoks õige mehe amet. Samuti on autoril ka pooldav suhtumine Vestmanni enda suhtes, kes oli tark ning auväärne mees ja alati väga enesekindel. 2. Autori remargid on sisukad ja üksikasjalikud ning annavad edasi nii tegevust, olemust, kui ka tegelaste isikupära. Enamjaolt siiski on kirjeldatud tegevust näiteks Piibeleht(hammustades) või (kätt kuuetasku pistes). Kohati on kirjeldatud ka tegelase välimust näiteks Piibeleht- kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; välja veninud taskud. On ka kirjeldusi ja tähelepanekuid tegelase harjumuste kohta, et
sündmustiku tihedus ja dialoog ehk kahekõne. Draamateosed on mõeldud .laval ettekandmiseks ja neid iseloomustab tegevuse ühtsus Tragöödia Enamjaolt kurb ning kurva lõpuga Komöödia heidetakse nalja Draama pole otseselt koomilisust ega tragöödiat, kujutab enamjaolt tavaelu (Vaatusteks jagunevad näidendid, nagu peatükid (enamasti kaheks .Pildid on osad vaatustest .Stseenideks jagunevad vaatused/pildid. Osa, kus tegelaste koosseis ei muutu .Remargid on autori poolt tehtud juhtnöörid lavastajale ja näitlejatele Monoloog üksikkõne Dialoog kahe või enama inimese vestlus (Dekoratsioon kaunistused näidendi lavastamisel (lavakujundus Rekvisiit esemed (mööbel, kostüümid jne.) näidendi lavastamisel
individuaalsus Remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised (nt rekvisiidid, liikumine). Lavale jõuavad lavapildi muudatusena. Neid lugedes tuleb arvestada teatrikonventsioonidega, mis tekkisid 17.saj: peab selgitama lavategevust, juhul kui pole lavasüsteemi. Remarktekst tekkis, kui näidendeid hakati trükkima ja need jõudsid lugejani. Kui autor on lavastaja, siis remarke ei lisata (nt Shakespeare). Remargid viivad kujutluspildi romaanitekstile lähemale: muudavad tegevustiku tihedaks, kirjeldavad tundeid. Remargid on süvafilosoofilised, st teatrikonventsioonidele lisaks on ka filosoofiline taust näidendit ei saa üksnes tegevuse kaudu tõlgendada. Paratekst zanri-, aja- ja kohamääratlused, kestus. Sekundaartekst kõik, mis pole dialoog. Draamateksti väline liigendus ehk tektoonika: · Vaatus klassikaliselt oli 35, nüüd 12. Jaotus sõltub kultuurist
Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevuslik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad remargid autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli.
· Kõnel draamas on esteetiline funktsioon. Selles peegeldub autori stiil ja ajastu kõnekombed. · Kõne draamas on korrastatum kui argikõne. Dialoog on tihedalt seotud tegevusega, selle areng on sihipärasem, üleminekud kunstiliselt motiveeritud jne. · Draama ja teatri omavaheline erinevus kõnes: üks on kirjalik, teine aga suuline. 50. Millised on näidendi tekstikihid? Näidendi tekstikihid: 1) põhitekst (dialoog/monoloog) 2) sekundaartekst (remargid) 51. Mis on dialoog, repliik, remark, polüloog, duoloog? Nimetage dialoogi analüüsimise võimalusi. Dialoog ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus. Dialoogi aluseks on enamasti olukord, kus tegelased omavad erinevat infot või vaatepunkte, nii et neil tekib vajadus kõnelemiseks. · Nõuab nii ühendavat kui eristavat (s.t erinevate seisukohtade) kokkupõrget. · Seotud situatsiooni ja kõnelejate omavaheliste suhetega (ei saa analüüsida lahus tegelase ja olukorra
ohjeldada püüdva vaimu vastandamine (4). Tema näidendeid on iseloomustatud kui “erinevate tunnetustasandite, isikliku ja universaalse, aistilise ja abstraktse, loogilise ja unenäolise märkimisväärset integreeritust“. Kõivu näidendid on paljuski autobiograafilised, kuid ta ei keskendu niivõrd lokaalsetele teemadele kui üldintellektuaalsetele ja inimlikele, tehes seda viisil, mis on tugevalt avardanud eesti näitekirjandust. Kõivu näidendite remargid mitte lihtsalt ei illustreeri lavareaalsust, vaid on omaette fenomenaalsed tegelased. (1) „Mul on selline häda, et mul tulevad mõtted pähe no mitte soliidselt, aga kui tulevad, siis karjakaupa. Tulevad karjakaupa ja korraga, liiguvad korraga mitmes suunas ja siis ma pean kõike korraga kirjutama … ja ma pean nii kiiresti kirjutama, no et laiali ei jookseks, aga ma ei jõua nii kiiresti kirjutada. Hiljem panen tähele, et olen kirjutanud sõnast ainult kaks kuni kolm tähte“ (5)
Samal ajal kui väljendub mehe ettemõtlemisvõime ja kavalus, jääb ta ühes tähtsamas ostutehingus kaotaja rolli. Kõige jaatavamalt suhtub kirjanik Tiit Piibelehte mees, kes näiliselt on lihtsameelne ning mitte kuigi elukogenud, lööb läbi oma kavalusega, tehes silmad ette nii Sanderile kui vanale Vestmanile endale. Matilde ja Laura on pigem kõrvalisemad tegelased ning ei oma nii suurt rolli, seega on nende osatähtsus teoses teisejärgulisem kui eelmainitud kujude. Vilde remargid on äärmiselt sisukad ja üksikasjalikud, et võimalikult täpselt anda edasi tegelaste isikupära, koomilisust ning tausta. Kirjanik kirjeldab oma märkustes osatäitjate rõivastust (nt: Piibeleht kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; taskud välja veninud; kui ta istub, on näha, et üks ta sokkidest on must ja teine punane), harjumusi (nt
Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Kui näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, siis remargid tuleb tõlkida sõnadest hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi ja kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa. Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on ainukordne ja kaduv. 9. Tegevus ja konflikt draamas, mida need tähendavad?
· komplitseeritum - kaks subjekti (tegelane kui fiktiivne subjekt ja autor,reaalne subjekt)kaks adressaati (teine tegelane ja publik) · korrastatum, - Dialoog on tihedalt seotud tegevusega, selle areng on sihipärasem, üleminekud kunstiliselt motiveeritud · esteetilisem -peegeldub autori stiil ja ajastu kõnekombed 50. Millised on näidendi tekstikihid? Näidendi tekst koosneb põhitekstist (dialoog/monoloog) ja sekundaartekstist (remargid). 51. Mis on dialoog, repliik, remark, polüloog, duoloog? Nimetage dialoogi analüüsimise võimalusi. Dialoog - ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus repliik - ühe kõneleja kompaktne lausung, ühe kõneleja kõnevoor remark - tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu polüloog - mitme tegelase vaheline kõnelus (dialoogi eriliik) douloog - kahe inimese vaheline kõnelus
Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Kui näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, siis remargid tuleb tõlkida sõnadest hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi ja kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa. Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on ainukordne ja kaduv. 9. Tegevus ja konflikt draamas, mida need tähendavad?
EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA Proosa vormis jutustav Lüürika ehk. Luulekirjandus Ehk näitekirjandus kirjandus kus kujutratakse Annab edasi autori tõepäraseid sündumi,rahulik tundeid,meeleolusid ja ja üksikasjalik mõtteid *Süzee-sündmustik Loodus-,armastus-,isamaa- ja *dialoogivorm *Miljöö-aeg,koht mõtteluule *remargid *Karakterid-tegelased *Riim *lavale sobivus *Rütm *jagunemine vaatusteks ja Zanrid: *Jagunemine värssidesse stseenideks Eepos,valm,lühijutt, Zanrid: Luuletus, novell,jutustus,romaan Haiku,sonett,ood,pastoraal, Zanrid: *Lüroeepika-poeem,ballaad Tragöödia,draama,komöödia
tagasipöördumine minevikku või edasiminek tulevikku. 4) kõne dramaatikas on tegevuslik. Performatiivsed kõneaktid: käsud, keelud, kehtestused, veenmised. 5)dramaatika on orienteeritud teatrile. Näitekirjanduse moodustavad need tekstid, mis peavad silmas teatri spetsiifikat. On ka lugemisdraamad (keeruline probleemistik, suur maht). Nt Goethe Faust. N. 48 Baturini Teemandirada, poeetilised remargid. Monodraamades võib dialoog olla esindatud sisekõnena. Põhimõtteliselt aga saab teatris esitada kõiki teatri spetsiifikale kohandatud tekste, sest näitekirjandusest on alati puudus, eriti Eestis. Näitekirjanduse ja proosa seosed. Dramatiseering on eepilise teose töötlus näidendiks. Aluseks võib olla novell, aga tavaliselt on romaan. Autoritruu või on alusmaterjali vabalt tõlgendatud. Muutus populaarseks 19. sajandil, kui kirjutati palju romaane
19. Mis on fokuseerimine ja kuidas see avaldub narratiivses tekstis? 20. Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks? 21. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Draama tähistab peamiselt zanrit ( tragöödia, komöödia, draama ), vahel ka põhiliiki ( lüürika, eepika, dramaatika e draama ). Dramaatika on dialoogiline suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne. Autori kommentaarid e remargid on vähemuses ning tegelaskõnest eraldatud kas sulgude või erineva trükikirjaga. Tegelased pöörduvad otse lugeja, vaataja poole- autori, jutustaja kohalolek on varjatud. Kõne on draamas tegevuslik. Draama on orienteeritud teatrile. 22. Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused? Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest.
Tragöödia kurbmäng, lahendamatul konfliktil põhinev draamateos, lõppeb peategelase surmaga. Nt W. Shakespeare ,,Romeo ja Julia", ,,Hamlet"; A. Kitzberg ,,Libahunt" Komöödia naljaka sisuga näidend. Naljamäng. Nt O. Luts ,,Kapsapea" Draama üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Dramatiseering eepilise teose draamavormi seade. Proosateksti lisatakse remargid, jaotatakse vaatusteks tekst ja ette kantakse dialoogivormis. Stsenaarium filmi, lavastuse, saate vms üksikasjalik kavand. MEEDIA ajakirjandus. Teabevahendite üldnimetus (ajaleht, raadio, televisioon, reklaam, veeb). Uudis ajakirjanduse põhizanr, mis vastab küsimustele, mis, kellega, millal, kus, kuidas, miks juhtus. Intervjuu usutlus. Jutuajamine küsimuste ja vastuste vormis. Reportaaz sündmuste vahetu isikupärane kirjeldamine ja kommenteerimine ajakirjanduses.
Maskide Ball Danielle rikka mõisaomaniku tütar, naiivne ja edev Adeele Danielle rikas sõbratar, upsakas Alexa noor ja elurõõmus vaese taluniku tütar, väga helge Marc Alexa vanem vend, kütkestav ja rüütellik Esme vana naine, ennustaja Eino Alexa isa, igavene toriseja ! Remargid on tekstis alla joonitud ! Eelmäng Alexa ja Marc istuvad keset põrandat, mängivad kaarte. Riided talulikud ja võimalikult vaesed. Laval on kardinad ees, tegevus toimub kardinaid avamata. Alexa: Hah! Näe jälle minu võit! Marc: Oota, oota, Alexa, veel pole lõpp! Möödub mängides paar sekundit Alexa: Viskab kaardid hõisates käest Ja mis ma sulle ütlesin? Ah? No näed sa, kellel täna pidupäev on! Jälle minu võit! Marc: Tusaselt enda ette pomisedes Jaa, jaa..
Draama võib tähistada zanri (tragöödia, draama, komöödia), põhiliiki (lüürika, eepika, dramaatika). Täpne tähendus selgub kontekstis. Aristotelese järgi on näitekunst saanud nimeks draama, kuna see jäljendab tegutsevaid inimesi tegelikkus on näitekunsti oluline tunnus. Võib oletada, et dramaatika on välja kasvanud rituaalist mõlema aluseks on tegus, sooritus. Dramaatika on dialoogiline tekst on tegelaste otsekõne. Autori remargid on vähemuses ning on eraldaud sulgude või erineva fondiga. Monodraama koosneb vaid ühe tegelase kõnest Autori kohalolek on näidendites varjatud tegelased pöörduvad otse vaataja poole. Eranditeks on teosed, kus tegevust juhib üks tegelane jutustaja ntks. Kõne on tegevuslik rääkimise situatsioon mõjutab tegelasi ja tegevust, samas sooritatakse kõne abil tegusid ehk kõne akte, mis muudavad olukorda. Seega on tegutsemine ka sõnaline.
dramaturgia on lavateose lavastamisteooria, filmide alus, on seotud pigem lavastamise kui proosaga. Olulised dramateerimised. Lavastus teatris kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti näidendi tõlgendus, seega iseseisev kunstiteos. Näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, aga remargid tuleb sõnaliselt kujult üle kanda hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi & kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on selle kõikide etenduste muutumatu ühisosa. (wiki) Dramaturgy is the art of dramatic composition and the representation of the main elements of drama on the stage
põhjuseid monoloogides, kuigi teistele tegelastele jääb ta suletuks. Piibeleht on samuti avatud, Ophelia aga suletud tegelane. Tegelaskuju loomise tehnikad TEGELASE AUTORI KOMMENTAAR KOMMENTAAR remargid kõnekad nimed OTSEN KAUDN vastand- ja liitlastegelaste süsteem E E lavakujundus ENESE- VERBAALNE MITTEVERBAALNE muusika KOHANE + sõnavara füüsis, kostüüm helid
dramaturgia on lavateose lavastamisteooria, filmide alus, on seotud pigem lavastamise kui proosaga. Olulised dramateerimised. Lavastus teatris kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti näidendi tõlgendus, seega iseseisev kunstiteos. Näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, aga remargid tuleb sõnaliselt kujult üle kanda hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi & kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on selle kõikide etenduste muutumatu ühisosa. (wiki) Draama reglementeerituse aste on suurem kui proosas, st et mahupiirang on range(m) ; sisu, tegevus ja tekst kontsentreeritum ja
lugemiseks( sellepoolest erineb teistest liikidest). Eesmärk on lavastada, mõeldud lavastamiseks , hakkab nö laval elama. ( va Goethe "Faust"). Dramaatika sai alguse rituaalsetest mängudest. Saab alguse antiikkunstist, kus veinijumala Dianysose auks korraldari pidustusi. Tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Näidendid jagunevad vaatuseteks(3-5) ning need omakorda stseenideks(lavali9ne koosseis ei muutu).Näidendites puuduvad autori kõne , kirjeldused, jutustus.Seda asendavad remargid(autori selgitus).Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Antiikkunstis kasutati groteskseid maske, kürge platvormiga kingi(koturnid). Sündis amfiteates (vabaõhtuteater). Vahejutustamist tegi koor.Shakespeare'i ajastul tekib teatrihoone, paikne teater (15-16saj).Varem tehti teatrit kirikutes või tehti rändteatrit.Kirjutatud dialoogivormis. (dramaturgiline tekst)
näitekirjanduse oluline tunnus. Teater on kasvanud välja rituaalidest- tegu. Dramaatika on: dialoogiline remarkid, kaasaegses draamas vähem tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole autor jääb varjatuks (antiikajal edastas autori mõtteid koor) J.Smuul "Polkovniku lesk" jutu. kõne on tegevuslik orienteeritud teatrile (lavastajale/näitlejale), kuid on ka lugemisdraamasid: Goethe "Faust" (remargid pikemad) Draamas on ajas ja ruumis liikumine keeruline. Ka inimese siseelu kujutamine on keerulisem. Dramatiseering- eepilise teose ümbertöötlus näidendiks ("Kevade" Luts) Tragöödia- "soku laul" kr.k (trago- kits, ode- laul). Klassikaline tragöödia on: 3 vaatust peategelaseks tavaliselt eriline inimene (kuningas Oidipus, prints Hamlet) tegelastel kõrge eetika, mis viib neid sageli elus dilemma ette (Tiina valik)
Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevustik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli. Teatri algusaeg jääb kaugesse minevikku ning on seotud usutseremooniatega. Teatrist tänapäeva mõistes saame rääkida alles siis, kui see eraldus tegelikkusest ega olnud enam osa reaalsest elust. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal
Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stsee¬nideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Monoloog-Hamlet Olla või mitte olla 43 Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asenda¬vad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Näidentises on raskem kujutada liikumist ajas ja ruumis, samuti ka tegelaste siseelu kujutamine keeruline. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põ¬hikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli. Tegelaste kujutamiseks kasutatakse erinevaid võtteid. Kõnekoomika-erinev kõne, annab karakterile juurde Situtsioonikoomika-Nt A.Kivirähk
Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevustik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Monoloog-Hamlet Olla või mitte olla Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Näidentises on raskem kujutada liikumist ajas ja ruumis, samuti ka tegelaste siseelu kujutamine keeruline. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli. Tegelaste kujutamiseks kasutatakse erinevaid võtteid. Kõnekoomika-erinev kõne, annab karakterile juurde Situtsioonikoomika-Nt A
annaabi.ee 
