Kirjanduse eksami küsimused (0)

kirjanduse eksami küsimused

1. Ilukirjanduse olemus ja tähtsus. Seos teiste kunstiliikidega .
Ilukirjandus ehk belletristika . Tekstid jagunevad: teaduskirjandus (teatmeteosed, uurimustööd, referaadid), publitsistika (artiklid, uudised, intervjuud, reklaamid), ilukirjandus ( novell , sonett , tragöödia, draama , …), tarbetekstid (telefoniraamatud, õpikud, viidad , kalendrid), graafilised (skeemid, joonised, tabelid), elektroonilised tekstid (e-mail, msn, sms, reklaam netis). Ilukirjanduse alaliigid: proosa, lüürika(luule), ja näitekirjandus( dramaatika ).
Ilukirjanduse funktsioonid: emotsioonid, silmaringi laiendamine, meeleolustik, faktid, keeleoskus .
Proosa: müüt, naljand , romaan, novell , mõistatused.
Miniatuur : „Poiss ja liblik “ – Tammsaare .
Luule: haiku (E. Niit ), sonett (M. Under), ballaad (M. Under), ood ( Peterson ), pastoraal (Peterson).
Lüroeepika: eepos , valm (jutustava sisuga, tegelased tihti loomad, lõpus moraal ), poeem , värss.
Jõgiromaan: tegelased kattuvad erinevates osades, palju erinevaid osasid.

2. Vabalt valitud teose analüüs.
Erich Maria Remarque “Triumfikaar”
Peategelaseks on saksa emigrant Ravic , endine haigla peaarst ja geniaalne kirurg . Ta elab illegaalselt Pariisis ja opereerib salaja prantsuse doktorite Veberi ja Durant ' eest, et elatist teenida. Ta elul pole viga midagi, võrreldes sellega mida paljud teised pagulased läbi peavad elama. Ometi on tal pidevalt igav, ta ~40aastane elu tundub olevat end ammendanud ja mees ei igatsegi midagi ergemat.
Valitseb üldine minnalaskmismeeleolu, ta laseb end rutiinist kanda. Ühel õhtul satub ta tänaval kokku surnud silmadega naisega. Too on nagu kuju, hirmunud ja külm - Ravic võtab ta kaasa, veidi vastutahtsi, kahetsedes, et naisele tähelepanu pööras. Too aga haarab kinni esimesest veidi lahkemast näost. Ravici juures nad magavad koos, ja see tundub samuti nagu kõik muu veidi igapäevane, loomulik ja tavaline.
Joan Madou, pärit itaaliast , elanud koos mingi mehega, kes vahetult enne surnud oli, on see poolsurnud naisenatuke. Ta elul ei näi enam olevat eesmärki, ta ei suuda jalul püsida. Ravic aitab teda veidi - elementaarsest inimlikust kaastundest. Läheb tema hotelli, klaarib omanikuga arved ja muretseb talle uue elukoha. Sellega peab mees asja unustatuks.
Kuid Joan võtab jälle ühendust, tundes et Ravic on sel hetkel tema ainuke tugi. Mees aga ei mäleta enam ta nimegi, kuid leiab talle töökoha oma tuttava venelase Morozovi ööklubis. Sünnib suhe, mis elustab mõlemaid. Joan muutub taas normaalseks, Ravici igavene igavus näib kaduvat. Ometi närib teda kerge kahtlus , ta ei saa olla kindel et tunneb tõepoolest seda mida arvab , ometi tajub ta ka ise oma armastust Joani vastu. Ravic elab pagulasi soosivas hotellis "International"…mitte et see tähtis oleks aga järgmises raamatus on ka see sisse toodud.
Ravici tunnetest ei ole väga kerge aru saada; kord on Joan talle ingel , kord tundub täiesti tühine - ta ei mõista naist lõpuni. Nende esimesel ühisel reisil - Rivierasse, on ka esimene tüli. Ravic arvab, et Joan eelistab talle glamuuri ja jätaks ta iga hetk, kui midagi paremat silmapiirile ilmuks. See paneb Joani vihastama - süüdistus oli täiesti alusetu. Nende kahe vahele tekib lõhe.
Päevad hiljem aitab Ravic tänaval ühe õnnetuse ohvrit, reflektoorselt, ja ta arreteeritakse. Noh, oli siis vaja... Ülekuulajaks on Leval, politseinik , kellel Ravic isiklikult hiljuti oli sapipõie liigsöömise pärast välja lõiganud - khm, Durant' nime all muidugi, tolle suurest honorarist sai Ravic väljapressimise peale 2000, see võttis ihnuskoilt tüki küljest. Levalile rääkis aga igasugust soga kokku küündimatutest pagulasarstidest-soperdistest, mille tagajärjel-mõjul Levalile saab Ravic kolm kuud vangistust ja ta saadetakse riigist välja. Kogu selle aja jooksul armastus Joani vastu ainult kasvab, samas kui naine on kindel et Ravic teda enam ei taha ja elab juba teistega . Joani kergemeelsus meestega ja nende hoolimatu valik tekitavad temast küll üsna tühise pildi. Mõlemad küll armastavad veel, kuid taasalustamine ei olegi nii kerge.Nad üritavad oma suhet lõpetada, et kõik mööda saaks, ka see ei õnnestu.
Samal ajal ilmub välja gestaapoohvitser Haake, keda Ravic sügavalt vihkab, tõeliselt julm mees. Ravic seab eesmärgiks sellest mineviku haavast lahti saada ja teeb end Haakega “tuttavaks” - too ei tunne teda ära. See on kättemaksuplaani kogu alus. Haake ei kahtlusta midagi, Ravic kasutab ära tema kiimalisust ja kõrvalise bordelli nime all sõidutab ta Haake metsa, tapab ära ja kaotab kõik jäljed. Tunneb end isegi hästi pärast - saavutus missugune.
Joani katsed ära leppida ei vii kuhugi . Tema tollane elukaaslane, nõme argpüks ja hädakas, tulistab ähvardusel kogemata Joani. See kutsub Ravicu, kuid teda päästa ei ole enam võimalik. Stseen annab kinnituse et nad siiski veel armastavad teineteist. Joan sureb , Ravic laseb end täiesti ükskõikselt arreteerida.
***
Ravic kasutas erinevaid nimesid : õige nimi on Ludwig Fresenburg ,erinevate arreteerimiste ajal on tekkinud Wladimir Wozzek, Neuman, Günther. Haakele esines Ravic von Horni nime all.
Probleemid
Triumfikaares armastus, inimsuhete olemus ja armastuse võimalikkus sellisel ajal. Tüüpilised pagulusprobleemid - kuidas ära elada, on jäetud tagaplaanile.


3. Kirjanduslikud rühmitused 20. sajandi algul.
NOOR EESTI(1905–1915). NE tekkimise aluseks saab ühe üliõpilasseltskonna väljaantav album „Kiired“ – Rühmituse ideeliseks juhiks on Gustav Suits: 1)rohkem euroopalist kultuuri; 2)olgem eestlase, kuid saagem ka eurooplasteks. NE eesmärgiks 1)viia Eesti kirjandus Euroopa tasandile; 2)tutvustada, tõlkida kaasaegset Euroopa kirjandust; 3)anda võimalus noortele Eesti autoritele oma teoste avaldamiseks; 4)tuua vanad, unarusse jäänud, kuid kvaliteetsed autorid uuesti lugejani N: Liiv, Peterson.
Nimetuse taga on kolm nähtust: rühmitus(1905-1915); ajakiri ja kirjastus(jätkavad). Praktiline väljund: 5 kirjanduslikku albumit, mis sisaldavad tõlketöid, originaal kirjandust, lisaks ilukirjanduslikke ja kirjandusteaduslikke töid. Albumid on kunstiliselt kujunduselt väga kõrgel tasemel, kaastööd tegid Nikolai Triik, Konrad Mägi.
I ALBUM (1905) – kaastöö J. Liivilt, A. Kitzbergilt, F. Tuglaselt, M. Underilt, G. Suitsult. Kunstiline tase enneolematu, väga hea. Algab Suitsu artikliga „Noorte püüded“ – seletab lahti NE eesmärgid. Keeleuuenduse algusega eesti keeles on tugevalt seotud Johannes Aavik. Ta propageerib uuendusi ja uute sõnade toomist . Suits annab ülevaate Petersoni loomingust. Ilukirjandusliku poole pealt saab suursündmuseks Ridala luuletus „ Talvine õhtu“ – väga hea impressionistliku luule näide. Lisaks veel ilukirjanduslikke lugusid Aino Kaldalt, Tuglaselt.
II ALBUM (1907) – keskendub ilukirjandusele, teaduslikku ja programmilisust vähem. Tuglase novell „Jumala saar“. Kogumik Suitsu luuletusi.
III ALBUM (1909) – sensatsioon . Stiililiselt ja vormiliselt lööb lahku vanast traditsioonilisest eesti kirjandusest. Selgelt näha, et keskendub kitsale haritlaste ringile , pole mõeldud kõigile lugemiseks. Eemaldub ühiskondlikest probleemidest, keskendub kunstile. Oluliseks saab kuidas, mitte mida kirjutatakse. Tsükkel Petersoni luuletusi kommentaaridega. Novell „Ruth“, autoriks märgitud Randvere =J. Aavik. Vilde novell „ Kuival “ – toob välja selle kui tihti ostab mees naise keha; räägib, et prostitutsioon on levinud probleem ning kuidas see mõjutab naist. Tuglase essee, kus lahkab Vilde loomingut. Tõlked prantsuse luulest , 6 luuletaja loomingut tõlgiti. Baudelaire „ Raibe “ vapustab (see on eeskujuks H. Talviku „ Laip rannal“).
IV ALBUM (1912) – ilukirjandusliku poole pealt on oluline Suitsu luuletus „Värisevate haabade all“ – esimene eesti klassikalise vaba värsi näide. Lisaks August Alle, Johannes Vares -Babaruse, Johannes Sempri luuletused. Kirjandusteaduslikult poolelt Tuglase artikkel kirjanduslikest stiilidest. Illustratsioonid väga head.
V ALBUM (1915) – Tuglase novell „Vabadus ja surm“, kummaline puänt. Suitsult artikkel, kus annab hinnangu NE tööle.
Lahku minemise põhjustavad ühiskondlik–poliitilsed probleemid, lähenev I maailmasõda. Emotsionaalses mõttes tajuvad, et aeg lahku minna. Kirjastus ja ajakiri jätkavad.
SIURU(1917-1919) – tegevliikmed: Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper , August Gailit , Artur Adson ja Friedebert Tuglas . Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus .
Siurul kaks tähendust: 1)lõuna-eesti murdes põldlõoke; 2)“Kalevipojas“ oli siurunimeline imelind. Sisulises mõttes jätkab NE joont. Oluliseks saab kuidas kirjutaatkse, mitte mida – tähtsad pole teemad, vaid vorm. Eemale hoiti ajakajalisusest, ühiskonna kriitikast. Keskenduti armastus- ja loodusluulele. Suurt tähtsust omab mängulisus: 1)looming – sõnakasutus; 2) rühmituse igapäevases elus – imiteerivad aadli seltskonda, N: Under – Printsess , Adson – Printsessi Paaž, Visnapuu – Vürst.
Siuru korraldas Estonia teatris tuluõhtuid, kus tutvustati Eesti kirjandust, anti välja ka 3 albumit ning avaldati mitmeid esikkogusid N: Underi „ Sonetid “, Adsoni murdeluulekogu „Hinge palango“, Semperi „ Pierrot “, Visnapuu „ Amores “, Gailiti novellikogu „ Saatana karussell “. Nendes kogudes segunesid impressionism ja sümbolism. Olulise koha saavutab tundeluule. Armastusteema muutub vabameelsemaks, ka füüsilises mõttes.
Rühmituses tekivad omavahelised vastuolud: 1)väljast kritiseerivad nende tegevust need, kes pooldasid ajaluulet; 2) ilmuvad mitmed följetonid ja paroodiad. Neile heidetakse ette, et sõja hädadele ja viletsusele vastandavad armastuse ja looduse; 3)ka Gailit teeb kaaslaste kohta epigrammi, millele vastab Visnapuu lahkumisega. 1919 minnaksegi laiali.
Tähtsus: 1)tõstis luule avalikkuse keskpunkti ; 2)astuti vanameelse elukäsitluse vastu; 3)anti välja mitmeid teoseid, nii noortelt kui ka vanadelt autoritelt; 4)esikkogud tõusid kvaliteedilt tippu.
TARAPITA (1921-1922) – tähendab Taara avita ehk jumal aita. Liikmed: Artur Adson, August Alle, J-V Barbarus, Johannes Semper, Gustav Suits, Fr. Tuglas, M. Under. Oluliseks kujuneb mida kirjutatakse. Eeskujuks on Lääne-Euroopa, Prantsusmaa rühmitus Clarte, mis võitles vägivalla, sõja, sotsiaalse ülekohtu vastu. Samadel seisukohtadel on ka Tarapita.
Keskendutakse ühiskonnakriitilisele luulele, Tarapita on ka tüüpilise ajaluule esindaja. Nad protestivad mandunud väikekodanlase elulaadi vastu, neid häirib kultuuritus. Tarapitalt ilmub manifest, mille lõppsõnas: „Meid on ühte viinud opositsioon raha vastu.“ Ühiskonnakriitikaga minnakse nii kaugele, et neid süüdistatakse lausa kommunismis – meeletus, absurd .
Visnapuu ja Gailit on vastased. Kuigi samas Visnapuu isamaaluule muutub ühiskonnakriitiliseks – autor alles algusjärgus, otsib oma niši. Tarapitalt ilmub ka 7 numbrit ajakirja, korraldatakse ka kirjandusõhtuid. Lahku viivad sisesed vastuolud.
30-ndatel on palju katsetajaid, kuid tõsist jälge pole jäetud.
ARBUJAD (1938-… lagunemine oli sujuv , seega ei saa kindlat aastaarvu määrata) – NE ja S rea jätkaja. Liikmed: B. Alver , Heiti Talvik , Kersti Merilaas , August Sang , Uku Masing , Bernhard Kangro , Mart Raud, Paul Viiding . Annavad loomingust välja koondkogu.
Eiravad sotsiaalseid, ühiskondlikke tellimusi. Esindavad tugevalt vaimu võitlust võimu vastu. Kriitikud nimetasid neid vaimuaristokraatiaks. Arbujad ülistasid vaimsust: vabadust, ilu, kunsti. Nende loomingut iseloomustas: palju allegooriat, mõistu ütlemisi. Vormiline külg on tipptasemel. Keelekasutus on intelligentne ja läbimõeldud. Leiavad tohutult toetajaid noorte intelligentide seas, samas oli neil ka verivaenlasi. Omas ajas on looming lähedased Euroopa luule uutele suundadele.


4. August Kitzbergi draamalooming . “Libahundi” ja “ Kauka jumala” analüüs.
Kritzberg kui dramaturg
Küpsesse loomeikka jõudes keskendus Kitzberg näitekirjandusele ning temast sai Eesti kunstiväärtusliku draama rajaja. Tema tuntuimad teosed on näiteks „Kauka jumal“, „Tuulte pöörises“ ja „ Libahunt “. Need teosed kuuluvad ka eesti draamaklassikasse. Peale selle on Kitzberg kirjutanud mälestusi ja lastejutte ning päevakajalisi följetone Tiibuse Jaagu ja Tiibuse Mari pseudonüümi all. Kirjanduse kõrvalt töötas ta valla-ja kohtukirjutaja, ärijuhtija ning ametnikuna. Kui ta 1920. aastal kirikupensioni hakkas saama, loobus ta ametnikutööst ja pühendus ainult kirjandusele. August Kitzberg elas aastatel 1855-1927.
Kauka jumal
Keskne probleem
Peamiseks probleemiks selles näidendis oli kibestunud, ahne ja pahura taluperemehe, kes oli ühtlasi ka isa ning abikaasa, tujud ja iseloom. Kuigi tema lapsed ja naine armastasid teda väga, ei andnud too neile oma toetust. Ta ei kiitnud heaks midagi mida tema lapsed tegid ega kedagi kellega nad suhtlesid. Ta ei hoolinud oma lähedastest, vaid mõtles ainult iseendale . Peale iseenda hoolis ta ainult rahast. Tema naine, kes oli tema kõrval ustavalt aastaid olnud, oli mehe tegude pärast meeleheitel. Kuigi ta üritas oma mehe pilli järgi olla, ei lubanud tema süda oma lastele haiget teha, ta otsustas neid toetada ning oma abikaasat ümber veenda. See tal muidugi ei õnnestunud. Lapsed, kes nii väga vajasid oma isa õnnistust pere alustamiseks, ei saanud seda ning see viis neid tegema äärmuslikke tegusid mis ei lõppenud hästi.
Oma arvamus
Mina pean sellist probleemi üsna tõsiseks. Kuna lastele on alati nende vanemad ning nende vanemate arvamused kõige tähtsamad, siis on täiesti mõistetav miks nad nii väga oma isalt õnnistust nõudsid .Iga isa peaks oma lapsi toetama, aitama ning mõistma. Ainus mida Märt mõistis oli see, et tal oli palju raha ning rohkemat tal vaja polnudki. See jutt õpetab meile seda, et rahaga ei saa osta ei õnne, ega armastust.
Kauka Jumal
Tegelased: Mogri Märt, Mari (Märdi naine), noor Märt (Märdi poeg), Miili (Märdi tütar), Mäidu (Miili viie-aastane poeg), Masa Ants, Leena (Antsu tütar, abiellus noore Märdiga), Peeter Pärn (abiellus Miiliga, Mäidu isa), Anu, Marjapuu , Urjadnik Sisu: Mogri Märt oli hästi ahne ja hoolis ainult rahast. Ta kohtles oma alamaid halvasti ja nõudis kõigilt võlgu ja raha. Võlgu andis hästi suure intressiga. Ta oli vastu poja abielule tööka, kuid vaese Leenaga. Ta ei lubanud oma tütrel olla selle armastatud mehega ja sellega ta tõukas ta perekonnast välja. Noor Märt (poeg) siiski abiellus Leenaga ja isa ajas nad nende talust välja. hiljem siis Miili läks koos Peetriga (tema armastatud mees) Venemaale. Mogri Märt ehitas omale uut maja ja kui see valmis sai, siis esimese asjana lasi ta majja viia oma raud-rahakapi. siis tulid külla Leena ja noor Märt. Vahepeal saabus Venemaalt ka Miili, kes oli Venemaal lapse saanud ja neil Peetriga oli kõik plaanid luhta läinud ja neil polnud isegi süüa. Miili suri ja andis lapse Leena kasvatada. Tõusis torm ja siis pikne lõi Märdi uude majja sisse ja maja läks põlema. Märdi rahakapp põles sisse ja siis ta saatis noore Märdi seda päästma, aga toas oli piiritusepudel ja see plahvatas ja nii hukkus noor Märt. Viis aastat hiljem olid Miili, noor Märt ja nende ema, kes suri kurvastusse, kõik maetud . Ja siis Märt ise oli mõistuse kaotanud. Ta kohtab kiriku juures Leenat koos väikese Mäiduga (Miili ja Peetri poeg) ning peab teda enda pojaks. Vahepeal tuleb ka Peeter, kes ütleb, et ta tuli oma pojale järgi, kuid Leena ei anna Mäitu talle. Nad räägivad hästi pikalt ja siis Peeter veendub, et Mäidul armastusest puudu ei jää ja ütleb, et ta saab nüüd meelerahus tagasi minna üksindusse, kust ta tuli. Siis palub ta luba, et Mäidule külla tulla, kui ta väga teda igatsema peaks hakkama. Leena annab talle selle loa ja Peeter jätab Mäidu Leena kasvatada.
Libahunt
Draama “Libahunt” räägib perest , kelle ukse taha ilmus hirmunud noor tüdruk. Samal õhtul hukati ta ema, kes oli väidetavalt nõid. Perenaine ja peremees otsustasid ta enda juurde võtta ning koos samaealise kasutütre ja suurema pojaga üles kasvatada.
Hiljem, kümne aasta pärast oli pojal vaja naist võtta, kuid selle juures oli üks asjaolu, millega pidi arvestama: Tammaru suguvõsa oli põlvest põlve oma verega järglasi soetanud ja abiellunud. See tähendas, et poeg Margus pidi oma kasuõe Mari naiseks võtma. Kuna kasuõde Tiina oli ilusam, temperamentsem, südamlikum ja kirglikum, armus Margus hoopis temasse. Pere polnud aga sellega nõus ega lubanud Margusel Tiinat võtta. Ka külarahvas oli Tiina vastu ja uskus Mari juttu , et Tiina olevat tegelikult libahunt, kes kord varsa murdis. Tiina oli löödud ning jooksis ära metsa.
Marguse pere oli rahul, et tüdrukust lahti said, kuid Margus oli pikka aega norus. Ükskord ilmus Tiina kodu uksele ning kutsus Margust endaga metsa elama. Margus aga kõhkles ning Tiina jooksis nuttes minema.
Viis aastat oli möödunud. Ema-isa olid surnud. Mari oli Marguse naine, kuid abielurahava suhted olid halvad. Kaua elanud vanaema oli kaotanud silmanägemise, kuid püsis siiski veel elus. Ühel ööl tulid hundid lauda juurde ulguma. Margus võttis püssi, tahtis hunte minema peletada, kuid tabas Tiinat, kes surmavalt haavata sai. Mees viis ta tuppa ja jättis armastatuga hüvasti.


5. Betti Alveri looming. 1 luuletus peast .
Gümnaasiumi viiendas klassis kirjutas ta romaani "Tuulearmuke", mis ilmus 1927. aastal. "Tuulearmuke" kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Noore kirjaniku teine proosateos, paiguti naturalismi kalduv jutustus " Invaliidid ", on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule, selle sotsiaalsetele ja sisemistele probleemidele.
Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" (1936) paistis silma kunstilise küpsusega. Tervikuna vaadates on see ülemlaul kunsti tõearmastusele ja ilule. Teise kogu " Elupuu " käsikiri valmis 1943. aastal. Selle väljaandmine takerdus sõjaoludes.
Legendilaadiline romantiline poeem "Pähklikoor" väljendab luuletaja elu- ja kunstitõdemusi, igatsust kõrgema, vaimsema, vaba ja täiusliku elu järele.1939. aastal alustatud poeem "Mõrane peegel " jäi lõpetamata. Laadilt on teos realistlik , rahvapärane ja samas vaimukas , kuid vähimagi ülepingutusega jutustus.
Betti Alveri poeemid ja ballaadid ("Must täht", "Kaks saarlast", " Kantsler ") kuuluvad kolmekümnendate aastate eesti luule väärtuslikumate lehekülgede hulka.
"Tolm ja tuli" (1936) üllatas esikkogudes harva saavutatud kunstilise küpsusega. See teos kujutab endast jõulist hümni inimese vaimsusele ja vaimuvabadusele. ühtlasi on see luule ülemlaul inimlikkuse kõrgeimat määra väljendavale kunstile, selle ilule, äraostmatule tõearmastusele, õrnusele ja vägevusele. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendab Betti Alverile inimeseks saada, nagu tõendab luuletus "Kunsti sünd".
Aasta 1936 tähistab Betti Alveri lüürilise loomingu teise perioodi algust: luuletaja eemaldus "Tolmu ja tule" laadist ja jõudis olemuslikult realistliku ainekäsitluseni. Üleminek ei toimunud järsult. Juba "Tolmus ja tules" võib aimata uut, eelkõige soneti "Sügis" looduskujutlustes. Teiselt poolt jätkuvad endised motiivid ja väljendusviis.
Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne. See on viljakalt mõjutanud eesti lüürika arengut.

Äkki ilm läks sulale

Äkki ilm läks sulale,
tuisk lõi valgeks linna.
Võtsin uued kindad käest:
milleks, milleks minna?
Heitsin nurka kübara,
mantli tuvihalli,
mähkisin end üleni
punasesse salli.
Vanaema oli noor,
kui neid lõngu keris .
Nüüd ta kondid kõdunend,
rätik ent kui veri .
Narmad nagu helmeread
minu randmel kõhnal.
Tunnen, ihust kahvatust
hoovab mullalõhna.
Äkki ilm läks sulale,
tilgub räästakallak.
Raban rõivad, kindad maast,
jooksen trepist alla.

6. Eduard Vilde looming. “Pisuhänna” ja “Mäeküla piimamehe” analüüs.
Loomingu üldiseloomustus : Eduard Vilde tuli kirjandusse vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina. Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel „Külmale maale” ja „ Raudsed käed”. Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut.
Olulisemad teosed :

• „Külmale maale“
  
• „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“
  
• „ Mahtra sõda“
  
• „Pisuhänd“
  
• „Mäeküla piimamees “
  
• „Raudsed käed”
  

Pisuhänd
Eduard Vilde
1. Teose sisu lühikokkuvõte
Selle komöödia tegevus toimub ärimehe Vestmani perekonnas. Teos algas sellega kui Matilde õhutas oma abikaasat Sandrit kirjandusvõistluses osalema . Sander siis teeskleski et kirjutab raamatut. Kuna tal endal hästi ei läinud kutsus ta appi vana koolivenna Tiit Piibelehe , kes oli kirjanik. Tiit müüs talle oma raamatu käekirja mis tal hetkel valmis oli, ja oli nõus seda Sandreile müüma. See käsikiri saadetigi kirjandusvõistlustele. Teos „Pisuhänd“ oli ilmunud ning sai esikoha. Kõik olid vaimustuses uudistest peale Vestmani, kes sellest ei hoolinud. Piibeleht oli ajast mil ta Laura (teine peretütar) elu päästis teda armastanud ning tahtis temaga abielluda . Selleks hakkas Tiit Sandrit ähvardama, et ta veenaks Vestmani, muidu räägib ta kõigile kes on õige „pisuhänna” autor. Lõpuks otsustas Sander teda aidata, kuna teadis kõike Vestmani tegudest ja tahtis tema ettevõtte üle lüüa. Nii tõi Sander Vestmanile üks päev halva uudise. Üks teine ostja oli temast ette jõudnud ja see oli Piibeleht. Vestman oli nõus Laura Piibelehele naiseks andma, et varandus jääks ikka perele.
2. Teoses esilekerkinud probleemid
A.) Pettus – Sander pani teisi uskuma, et „Pisuhänd” on tema kirjutatud.
b.) Väljapressimine – pettusega said Sander ja Piibeleht väljapressida oma tahtmised.
c.) Valetamine – Sander valetas teistele, kirjutades oma nimed alla teiste kirjutatud teostele ja luulele.
3. Teose peategelas(t)e iseloomustus
Sander – Ta oli insener, kes tahtis olla kuulus kirjanik, mille ta saavutaski, kuid kõrvalise abi ja pettusega. Kui ta kuulsaks sai pidas ta ennast väga tähtsaks. Ta oli kaval ja valetas tihti. Ostis erinevate kirjanike teoseid ja luuletusi ja kirjutas need enda nimele ning sellega üritas avaldada muljet oma naisele. Kirjanikuks saades ei olnud ta aga nii väärtuslik äiale, kuna talle ei meeldinud kirjanikud . Tal olid ka üldiselt head suhted inimestega.
4. Olulisemate kõrvaltegelaste iseloomustus
Tiit Piibeleht – Ta oli tark ja abivalmis mees, kuid mitte nii jõukas. Ta armus Vestmani noorimasse tütresse ja soovis temaga abielluda. Aga seda polnud väga lihtne teha kuna ta oli ühiskonnas madalal positsioonil. Kuid ta suutis läbi kavaluse Laura endale võita sealhulgas kasutades ka Sandri abi. Tiit Piibeleht oli ametilt koolmeister ja luuletaja. Ta oli oluline kõrvaltegelane, sest tema ümber toimusid mitmed tähtsad sündmused.

Eduard Vilde "Mäeküla piimamees"
TEOSE ANALÜÜS

Tervikmulje, mis mulle sellest teosest jäi, ei ole eriti hea. Siiski kuulub raamat eesti kirjandusklassika hulka ning seda loetakse kindlasti ka aastakümnete pärast.
Kirjandusvooluks oli realism , teos valmis aastal 1916 ning ta kuulub Vilde hilisemasse
loominguperioodi. Autor on sündinud 1865.a Virumaal, hariduse sai ta Tallinnas ning ka populaarsus
tuli mehele väga noorelt. Märkimisväärne on veel see, et Vilde oli Eesti esimene elukutseline
kirjanik.
Teos räägib autori jaoks kaasaegsest ajast, mil talurahvast valitsesid veel mõisnikud. Materjal on
pärit igapäevasest maaelust Eestis.
Jutt käib ühe perekonna lagunemisest mõisniku süü läbi. Probleemideks on taluinimese rikastumine ,
võimalused, eetika , abielu ja armastuse keerukus, naise õigused ning liiga hiline kahetsus.
Näidatakse, milleks on üks talumees rikkuse nimel võimeline ja millised on ta väärtushinnangud,
unistused. Alguses nii silmipimestavalt hea võimalusena tundunud pakkumine muutub lõpuks Prillupile ebameeldivaks. Mees kahetseb oma tegu, kuid selleks on juba liiga hilja . Ka kõige kangem naine poleks suutnud pidevale terroriseerimisele, vihjamisele ja pealekäimisele vastu seista ning nii andiski Mari alla - kuigi ta polnud sellega nõus, tegi ta, mis vaja ja tunnistas sedasi abikaasa võimu enda üle ja oma vähest õigust enesemääramisele.
Sündmustik toimub Mäekülas - ühes väikeses külas, mida valitseb mõisnik Kremer . Paika on näidatud looduslikult viljakana ja ilusana, inimesi töökatena.
Raamat algab sellega, kuidas mõisnik päevast päeva oma talupoegade töötegemist jälgimas käib ning üksildast elu elab. Kuna ta otsib oma ellu vaheldust, otsustab mees sõlmida lepingu Prillupiga ja nii anda oma valduses olev Jaani maa ja amet (ja Kurust kuuendik ) Prillupi naise "kasutamise" vastu talle.
Pärast pikka vastusõdimist peab Mari sellega leppima ning mõisniku tahtmine saab teoks. Prillup hakkab küll pärast seda kahetsema ning tahab naist tagasi, kuid on juba hilja. Mees joob tihti ja on
masenduses . Lõpuks jääb ta oma hobuse vankril tukkuma ja külmub surnuks . Mari põgeneb mõisniku juurest koos lastega linna elama. Ta on oma endises abikaasas sügavalt pettunud .
Peategelane on Prillup, kõrvaltegelased Mari ja Kremer. Prillup tahab väga rikkaks ja tähtsaks meheks saada, seetõttu näeb ta Mari vaid vahendina selle saavutamisel. Viimane on seevastu üsna jonnakas ja isepäine, kuid mitte täiesti järeleandmatu. Võõraste vastu on ta trotsi täis, heaks näiteks selle kohta on juhtum, kui mõisnik teda esmakordselt kõnetas ning tüdruk selle peale sõnakesti ei lausunud.
Kremer on üksik rikkur, kelle elu vajaski just noorust ja värskust, et vältida kibestumistunde
tekkimist.
Peategelane muutub teose jooksul palju - kui ta alguses hoolis vaid varast, siis lõpu poole mõistis
mees, et ka armastus ja abikaasa on väärtused, mida tuleks hoida. Võibolla mängis selles avastuses oma rolli ka südametunnistus?
"Mäeküla piimamehe" stiil on igapäevane, kasutatakse mõningaid saksakeelseid väljendeid. Minu arvates on liiga palju sisu jaoks väheolulist teksti, mis häirib põhitegevuse jälgimist. Kirjutamise ajal oli aga see teos küllaltki hinnatud ning nii võib öelda ka praeguse aja kohta. Ka annab ta lugejale hea
realistliku pildi 19.sajandi maaelust - eks see ole muutnudki Vilde üheks olulisemaks kirjanikuks
realismiajastul.

7. Fjodor Dostojevski elu ja looming. „Idioodi“ või „Kuritöö ja karistuse“ analüüs
Elu:
Pärit aadliperekonnast, poja sünniks isa vaesunud . Isa vaeste haiglas arst. Ta on karm, range, kohati julma käitumisega, kinnine , ihne. Ema keskklassi hulgast. Ta on vaikne, leebe , suure lugemusega.
Dostojevski õppis vennaga pansionis . Kooli korraldus oli talle vastuvõtmatu. Süvenes lugemishuvi, muutus kinnisemaks, püüab reaalse elu eest põgeneda raamatute maailma. 1839 isa sureb. Šokk, kuna isa surm saladuslik (jutt, et pärisorjad tapsid ). Saab närvišoki, mis jääb elu mõjutama: sellest kujuneb langetõbi. Lõpetab insenerikooli, kuid kirjandushuvi ei kao. Läbi elu vaevab teda kaardimängukirg, seetõttu pidevalt võlgades.
Sel perioodil hoogustub Venemaal põrandaalune võimudevastane ühinemine. Dostojevski oli Petraševski ringis – levitati valitsusevastast kirjandust, õhutati inimesi tsaari kukutama.. Kõik liikmed arreteeritakse ja mõistetakse surmanuhtlus. Hukkamine tühistatakse viimasel hetkel. Dostojevski saadetakse 4 aasataks Siberisse sunnitööle. Tervis halveneb, haigestub tuberkuloosi. Dostojevski maailmavaates suur pööre – kaob usk revolutsiooni, hakkab enam uskuma, et inimkonda saab päästa andeksand, headus , valmisolek ohverdada. Pärast sunnitööd naaseb Peterburi. Jõuab kätte pärisorjuse kaotamine, tsensuur nõrgeneb ning Dostojevski loomingut võetakse vaimustusega vastu.
Asumisel olles abiellus, õigepea naine suri. 1867 abiellub noorema Annaga. Vaatamata sellele, et majanduslik seis raske, vaevu tullakse ots otsaga kokku, jätkab kirjanduslikku elu. Tervis halveneb pidevalt, loomingu plaanid jäävad pooleli . Haigus lõpetab elu. Viimased päevad olid ränk võitlus. Annal oli raske elu, kuid siiski oli ta sellega rahul.
Looming:
Esimene töö trükituna on Balzaci „Eugenie Grandet “ tõlge. Kirjanikutööle paneb aluse jutustus „Vaesed inimesed“ – annab pildi Peterburi väikeametniku masendavast elust. Lahkab sotsiaalse ebavõrdsuse probleemi ning hakkab sügavamalt analüüsima ka inimpsüühikat. Saab kriitikutelt väga kõrge hinnangu, tead peeti lausa geniaalseks.
„Perenaine“, „Nõrk süda“ – Dostojevski jõuab järelduseni, et pahed pole tingitud mitte ainult sotsiaalsest vaesusest, vaid ka inimese hingest.
„ Teisik “ – jutustus, mis näitab, et hingeline vastuolu tekitab inimeses sisemist mässu.
„Märkmeid surnud majast“ – sunnitöö kogemuste põhjal.
„Alandatud ja solvatud“ – romaan annab ülevaate agulist ja vaestest inimestest. Dostojevski tõdeb, et inimene ei ole loomult hea ning üldjuhul ei määra käitumist mitte mõistus, vaid tumedad seletamatud tunded.
„Kuritöö ja karistus “
„ Idioot “ – tegevus toimub 19. sajandi II poolel Venemaal. Peategelaseks on vürst Lev Mõškin, kes saabub Šveitsist tagasi Vm, kus ta ravis tiisikust. Vürst armub iludusse Nastasja Filippovnasse, et päästa teda hukatusest. Viimast kasutas ära rikas mõisnik Totski, kes kasvatas teda, kui tulevast naist. Mõškin armus ka Aglaja Ivanovnasse ning ta peab tegema valiku kahe armastuse vahel. Ennast ohverdavalt valib ta Nastasja. Meeletu tüdruk aga põgeneb Rogožini juurde, kes hullumeelses armastuses tüdruku tapab. Vürsti tabab uus haigushoog ning ta saadetakse tagasi Šveitsi.
Kas headus on alati hea? Vürst tegi teistele head, aga teised said kõik vihaseks, kuna ei suutnud seda mõista. Mõškin süüdistas ennast selles, et ajas teised vihale.
Kuidas suhtub ühiskond erinevatesse inimestesse? Neisse, kes ei allu raamidele? 1)kõrgseltskond oli omakasupüüdlik, aga Mõškin mitte – ta ohverdas ennast Nastasja eest. Ühiskond vaatas ainult kuidas ise hakkama saada, ellu jääda N: Totski tahtis Nastasjat mehele panna, et ise saaks abielluda. Ippolit elas vürsti kulul. Nastasja pani vürsti valima enda ja Aglaja vahel; 2)ei mahtunud raamidesse – abistada endast madalamal positsioonil olevat inimest polnud kombeks N: Šveitsis olles aitas vürst vaest tüdrukut, kuid leiti, et ta on imelik ja sõimasid teda, kuna see polnud ju nende mure, kuidas teistel läheb; 3)tollane seltskond tõmbas selge piiri kihtide vahele – Mõškin ületas need, tema jaoks oli oluline inimene mitte positsioon; 4)kõrgklass hindas raha, Mõškin ei pidanud seda tähtsaks – andis raha teistele, kui sai päranduse: teistel oli raha rohkem vaja kui temal ; 5)ühiskonnas valis mees naise, kellel oli kõige suurem pärandus, M arvates pidi kooselu aluseks olema armastus, mitte mõistuse abielu.
Põhiidee: “Ära lase endast üle trampida – inimene saab teisi austada, kui ta austab iseennast”
Pealkirja tõlgendus: 1) vürst oli täiuslik inimene, kes üritas alati head. Teised pidasid seda idiootsuseks, kuna ta ei mõelnud endale. 2) haigus muutis vürsti idioodiks. 3) Käitumine ja kuuldused varasemast elust (haigus, põlu alla sattunud tüdruku aitamine Śveitsis) 4) lihtsameelsus .
Mõškin – käitus sageli lapsikult, kuid teised olid oma käitumiselt idiootlikud (kõrgseltskond sildistas inimesi). Elus ei anda võimalust endast teist esmamuljet jätta. Vürst hakkas Nastasjat nõdrameelseks pidama ja tahtis teda hoida. Haletsusest tegigi seda. Mõškini dilemma: 1)armastus 2) kohusetunne.
„Sortsid“ – üks tema keerukamaid teoseid. Suunatud revolutsioonilise liikumise vastu.
„Nooruk“ – lahkab probleemi: mis saab Venemaast edasi, mida toob tulevik. Teoses peab mõisniku sohipoeg selgusele jõudma, kas 1)kõrgklassi silmakirjalikkus = jõukus; või 2)talupoja elu, ausus = vaesus.
„Vennad Karamazovid“ – Dostojevski viimane romaan, mis jääb lõpetamata. Vaatluse all Karamazovite perekonna isa ja poegade vahelised suhted ning ka vendade vahelised, kes väga erinevate karakteritega. Palju sees religioosseid probleeme. Jätkab „Idioodi“ problemaatikaga: inimlik headus põrkub sots probleemide, -piiride ja -reeglitega.
Lühike sisukokkuvõte "Idioot"
I osa
Fjodor Dostojevski romaan "Idioot" algab tegevusega Peterburi- Varssavi raudteerongis. Sel udusel ja niiskel novembrilõpu hommikul kella üheksa paiku liikus rong Peterburi poole. Teose peategelane vürst Mõškin saabus just Šveitsist, kus ta viibis üle nelja aasta vaimuhaigust ravides. Peaaegu terve, kuid ikka veel haiglase väljanägemisega vürst kohtas rongis kaht meest, kellega tal tuli järgnevatel aastatel tihedalt tegemist- Parfjon Rogožin & Lukjan Timofejevitš Lebedev.
Rongilt maha astudes seadis ta ebakindlalt sammud Jepatšinite maja poole, ta ei tundnud ennast Venemaal eriti koduselt, ega teadnud täpselt kuhu minna. Öömaja oli ta endale õnneks leidnud, sest Rogožin pakkus oma suurt maja talle eluasemeks. Jepatšinite juurde läks ta kõhe seetõttu, et oli teadlik, et kindraliproua Lizaveta Prokofjevna on temale kaugelt sugulane. Teda võeti seal algul külmalt vastu, kuid juba hetke pärast tajuti vürsti ausat hinge ja puhast südametunnistust-pealegi selgus, et ta oli idioot, ning see kõik tekitas Jepatšinites soojust. Peale kindrali ja tema proua tutvus vürst seal ka nende kolme võluva ja äärmiselt ilusa tütrega: Aleksandra, Adelaida ja Aglajaga. Viimane nimetatuist rabas vürsti oma iluga , kuigi veidi vähem, kui eelnevalt kindrali kabinetis nähtud Nastasja Filippovna pilt. Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast eluaastast peale valmistati ette kaheksateistkümneselt härra Totski armukeseks saama (härra oli muide neiule isaeest). Siis aga tõukas mees neiu eemale lootuses astuda kombelisse abiellu kindral Jepatšini tütre Aleksandraga. Selleks pidi mees vabanema Nastasja Filippovnast . Ta arvas , et kõige targem oleks too mehele panna ja nii oli ta nõus neiu isegi Ganjale maha müüma.
Pärast Jepatšinite juurest lahkumist vürsti plaanid muutusid ta otsustas hoopis minna Ganja Ivolgini korterisse elama. Viimasel oli seal tuba üürida ja nii sai asi otsustatud. Seal tutvus vürst veel Ganja ema, isa, õe, venna ja teise üürilise Ferdõštšenkoga. Kõik väga erinevad inimesed, kellega ka hiljem tuli palju tegemist teha. Õhtul läks vürst kutsumata Nastasja Filippovna korterisse (nad olid muide päeval juba Ganja juures tutvunud). Seal oli väike kinnise ringiga kohtumine , kust kogu lugu hargnema hakkas, nimelt pidi sellel õhtul Nastasja otsustama, kas ta abiellub Ganjaga või mitte. Pärast segaseid ja pööraseid sündmusi otsustas Nastasja, et ta ei abiellu Ganjaga ega ka vürstiga, kes tegi talle sealsamas ootamatu abieluettepaneku (vürst nimelt armus temasse esimesest silmapilgust, nagu paljud mehed), vaid hoopis põgeneb Rogožiniga, et temaga hiljem ehk abielluda. (Muide Nastasja ei ütelnud vürstile ära, mitte sellepärast, et ta teda ei armastaks, vaid seetõttu, et ta leidis, et ta on liiga rüvetatud selleks, et siduda end nii hea ja puhta inimesega).

II osa

Paar päeva pärast sündmusi Nastasja Filippovna juures sõitis vürst Mõškin Moskvasse oma tädilt ootamatult saadava pärandi asjus. Ta viibis seal täpselt kuus kuud. Tema äraolek tekitas palju poleemikat ja halvakspanu Jepatšinite poolt, kellele ei meeldinud, et neid ärasõidust ei teavitatud. Peterburis levis vürsti kiire lahkumise tõttu palju kuulujutte, mis ajapikku hääbusid. Muide Moskvas otsis vürsti üles ka Nastasja Filippovna, kes oli Rogožini juurest põgenenud sooviga end Mõškiniga siduda, kuid juba varsti põgenes ta ka vürsti juurest, sest teda valdasid uuesti kahtlused, et ta rikub midagi nii puhast nagu vürst oli ära.
Kui vürst saabus tagasi Peterburi teavitati teda koheselt Jepatšinite kolimisest suveks oma suvilasse Pavlovskis. Tänu Lebedevile läks Mõškinil korda kolida neile peaaegu kõrvalmajja. Pavlovskisse saabus vürst väga haigena, sest teda oli just enne ärasõitu tabanud haigushoog, mille kutsus esile Rogožin. Jepatšinid andestasid seetõttu talle ka ootamatu lahkumise • Peterburist ja hakkasid tihti teda oma külaskäikudega austama.
Neil päevil süvenes vürsti armastus Aglaja Jepatšini vastu. Tema armastus Nastasja Filippovna vastu oli muutunud haletsuseks. Ka Aglaja hakkas ilmutama oma tundeid vürsti vastu, mis aina süvenesid. Kuigi nende suhtes ei puudunud ka tülid. Mitu korda suutsid nad nii tõsiselt riidu minna, et ei suhelnud üksteisega mitu päeva, ühekorra saatis Aglaja vürstile isegi kirja, et ta enam kunagi oma jalga nende majja ei tõstaks, kuid kõik need probleemid möödusid, sest tunded olid sügavamad, kui teod.

III osa

Kindraliproua kartus oma tütarde tuleviku pärast hakkas järjest süvenema (ma vihjan abiellumisele). Kõige enam kartis ta Aglaja pärast. Ta küll teadis tütre tunnetest vürsti vastu, kuid ei kütnud seda heaks, sest vürsti seisus polnud küllalt hea, tal polnud piisavalt raha ja ta kannatas vaimuhaiguse all. Lizaveta küll väga austas vürsti ja pidas teda oma heaks sõbraks, kuid sellest ei piisanud et too oleks võinud tema noorima ja ilusaima tütrega abielluda.
Muide Pavlovskisse, kus nad kõik viibisid saabus ootamatult ka Nastasja Filippovna, Ta muidugi ei hakanud oma sealviibimist eriti avalikustama, sest oli häbistatud naine ja vähesed inimesed suhtusid temasse hästi. Kuid tänu mitmetele juhustele said vürst ja Jepatšinite perekond tema sealviibimisest üsna pea teada. See muidugi ärritas Aglajat, kuigi ta püüdis seda mitte välja näidata. Peagi hakkas ta saama Nastasja Filippovnalt kirju, kus too palus tal kiiresti vürst Mõškiniga abielluda.
Vürst võttis enda juurde elama Ippoliti, kes oli juba väga haige ja pidi peagi tiisikusse surema. Noormees küll käitus temaga äärmiselt tänamatult, kuid vürsti hea süda sellest ei hoolinud. Poiss oli ennast juba hävitanud ja teisi endast eemale peletanud. Ta viis enese lõpuks nii kaugele, et kindlat surma ootama jäämata püüdis end vürsti kodus mitmete tunnistajate juuresolekul maha lasta. Püss ei läinud õnneks lahti ja nii pidi ta oma surma ikkagi veel edasi lükkama, kuni see varsti ise saabub.
Enne intsidenti vaksalis muusikaplatsil kutsus Aglaja vürsti salaja hommikusele kohtumisele pargis rohelisel pingil. Seal nimelt tavatses Aglaja hommikuti istumas käia. Nii nad siis kohtusid järgmisel hommikul seal. Selgus, et Aglajal oli vürstile väga palju öelda. Ta palus vürstil endale sõbraks olla; teatas talle, et tahab kodust paljude asjade tõttu põgeneda ja on vürsti oma abimeheks valinud; rääkis pikalt Ippolitist; põhiliselt tahtis ta rääkida aga Nastasja Filippovnast. Nimelt tuli välja, et Nastasja saadab pidevalt Aglajale kirju (ta andis kõik kirjad ka vürstile lugemiseks). Kirjades püüdis Nastasja põhiliselt veenda Aglajat vürstiga abielluma.
Nende jutuajamine vürstiga ärritas Aglajat väga ja lõpetuseks teatas ta vürstile, et kavatseb hommepäev Ganjaga abiellub ja temaga põgeneb. See öeldud jooksis tüdruk minema, kuid samal hetkel jõudis pingi juurde Lizaveta Prokofjevna, kes oli tulnud tütart otsima ja pidas nüüd maha tõsise vestluse vürstiga, kus ta tegi teatavaks kõik oma seisukohad ja püüdis teada saada, miks noored olid salaja kohtunud.
Veel samal hilisõhtul pärast Jepatšinite kodust lahkumist, kus ta oli püüdnud Aglajaga kohtuda , mis muidugi osutus võimatuks, kohtus ta pargi ääres Nastasja Filippovnaga , kes teatas, et ta lahkub Pavlovskist, nagu vürst oli palunud .

IV osa

Umbes kaks nädalat hiljem kutsuti vürst Jepatšinite majja koosviibimisele, kus ta tegi plaanimatult Aglajale abieluettepaneku, kuid neiu naeris ta kahjuks välja. Ta muidugi vabandas hiljem selle pärast. Pean siiski rõhutama, et Aglaja ei olnud vürsti vastu üldsegi mitte nii ükskõikne, kui ta näidata püüdis...ta armastas vürsti väga,
Aglaja kutsus pärast seda õhtut vürsti veel ühele koosviibimisele, kuhu oli oodata ka Belokonskajat. Õhtu eesmärk oli kõigile selge, kuigi mõnele mitte eriti vastuvõetav- sooviti teada saada, mida Belokonskaja vürstist, kui Aglaja kosilasest arvab. Ühesõnaga, kui Belokonskaja kiidaks vürsti heaks võtaks seltskond Aglaja peigmehe otse kõikvõimsa "vanamuti" käte vahelt vastu. Vanemad polnud nimelt ise võimelised otsustama, kas selles loos on midagi imelikku ja kui palju nimelt, või pole siin üldse midagi imelikku. Mõjuvõimsamate ja kompetentsete inimeste sõbralik ja avameelne arvamus kulus väga ära just praegusel hetkel, kus tänu Aglajale polnud midagi lõplikult otsustatud. Igatahes pidi ju vürst varem või hiljem "seltskonda" viidama, millest tal mingit aimugi ei olnud. Lühidalt öeldes: teda kavatseti "näidata", õhtu oli tormiline- oma tõusude ja langustega. Kuid kõigele pani punkti vürsti äkiline haigushoog, mille käigus ta kokku kukkus. Ka Belokonskaja ei kütnud Aglaja ja vürsti lugu heaks, leides, et noormees on küll hea ja aus inimene, kuid siiski liiga haige.
Juba järgmisel hommikul kuulis vürst Aglaja kavatsusest minna Nastasja Filippovnaga kohtuma. Enne minekut läks Aglaja veel vürsti juurest läbi, et ta endaga ühes võtta. Rogožin lasi nad majja sisse ja juba esimesest ruumist leidsid nad Nastasja Filippovna. Naised suhtusid teineteisesse juba esimestest minutitest vaenulikult Algas üksteise süüdistamine ja maha tegemine, mis jõudis välja vürstile esitatud ultimaatumini- ta pidi valima» kumba ta tahab. Sellele järgnes suur segadus , mille käigus kõik üksteist valesti mõistsid. Vürst armastas ju Aglajat, kuid nähes suurt vihkamist ja kannatust Nastasja silmis tormas ta kahte kätt kokku lüües ja karjatades tema juurde, kuid oli juba hilja! Aglaja ei talunud tema hetkelist kõhklust ja tormas toast välja. Vürst ehmatas seepeale ja jooksis Aglajale järele, kuid lävel haaras Nastasja tal ümbert kinni ja langes meelemärkusetult vürsti käte vahele. Muidugi jäi vürst tema juurde- sellest järeldati paljutki,
Kaks nädalat hiljem oli kogu juhtunu muutunud juba kohalikuks anekdoodiks, mida kõik erinevates variantides teadsid. Selle kähe nädala vältel veetis vürst kõik päevad ja õhtud Nastasja Filippovnaga koos. Ta armastas Nastasjat, kuigi armastas Aglajat rohkem. Jepatšinite majas teda vastu ei võetud, kuigi ta püüdis mitu korda Aglaja jutule pääseda. Kõik vürsti tuttavad olid tema peale pahased, ega tahtnud teda tunda välja arvatud Jevgeni Pavlovitš, kes ei kartnud end tema külastamisega kompromiteerida. Õige pea lahkusid Jepatšinid Pavlovskist. Aglaja jäi haigeks . Vürst tahtis väga Aglajaga rääkida ja talle olukorda seletada, kuid see polnud kahjuks võimalik.
Nastasja ja vürst pidasid abiellumise plaane . Nastasja oli selle pärast väga erutatud ja valis õhinaga pulmaks detaile välja ja tegi plaane. Vürst nii õhinas polnud, kuid kuulas Nastasjat ja püüdis osavõtlikust üles näidata. Vürst pani muide tähele, et Nastasja teadis väga hästi, mida Aglaja talle tähendas.
Pulmadega oli niigi väga palju sekeldusi ja neid tuli veelgi juurde...Nimelt saabus Pavlovskisse Rogožin. Vürst kartis väga, et Rogožin teeb midagi äärmuslikku- näiteks tapab armukadedusest Nastasja. Ka Nastasja kartis seda. Vürst saatis kindluse mõttes pidevalt Nastasja majja saadikuid kontrollima, kas temaga on ikka kõik korras. Veel laulatuse hommikul oli kõik korras. Kui vürst kirikusse jõudis, nägi ta, et selle ette oli kogunenud suur hulk rahulolematuid linnakodanikke, kes tahtis lihtsalt kurikuulsat paari oma silmaga näha, kes laitis abielu, kes tuli niisama kaasa. Peale selle sujus kõik plaanipäraselt, kuni ilus, kuid närviline pruut oli väljunud tõllast. Ta märkas rahva seas Rogožini pilku. Teda haaras hullus ja ta jooksis Rogožini juurde anudes, et too ta sealt ära viiks. Nii jäidki pulmad katki. Vürst jäi pealtnäha rahulikuks, kuigi oli seesmiselt väga rahutu ja murelik.
Järgmisel hommikul kell kaheks oli ta juba Peterburis ja pärast kella üheksat helistas ta juba Rogožini ukse taga kella. Keegi ei teadnud neist midagi. Vürst käis otsides ringi paljudes kohtades, kuni lõpuks viiekümne sammu kaugusel võõrastemajast, kus ta peatus sosistas keegi talle kõrva, et ta temaga kaasa läheks. See oli Rogožin. Nad läksid Rogožini majja. Kabinetti jõudes nägi vürst, et üle kogu toa oli tõmmatud paks roheline siideesriie, mille taha pääses kummastki otsast ja mis eraldas kabinetist magamisniši, kus asus Rogožini säng. Kõigepealt nad istusid ja rääkisid omavahel asjad selgeks, siis aga liikusid voodi juurde, kus lamas elutu Nastasja,

"Idioot" Tegelased & nende iseloomustus

Vürst Lev Nikolajevitš Mõškin - (peategelane) läbinisti hea ja aus mees, kes kohtleb ka teenrit nagu kindralit. Ta suhtub kõigisse ühtemoodi ja eelarvamusteta. Vaimselt väga haige mees, kes ei taha kellelegi haiget teha ise seeläbi kannatades. "Positiivselt hea inimene". Ta on nagu lihtsameelne laps, kes 26 aastasena "praktilist elu" veel ei tunne, ja ometi tark mees, kes suudab tungida elu ja inimhinge sügavustesse. Mõškin põgeneb armastuse eest, kuid ta on mees, kes jääb oma tõekspidamistele truuks ka siis kui teda ümbritseb kaos ja ta isegi on sinna kaosesse kadumas .
Rogožin Parfjjon - Mees, kes on valmis ka raha eest endale armastust ostma. Tema kõige iseloomulikum joon oli minna " viimse piirini " nii armastuses kui ka vihkamises. Ta oli miljonärist kaupmehe poeg, kelle elu keskpunktiks kujunes armastus Nastasja Filippovna vastu. Ta on kindel, et armastust saab osta nagu kõike muud siinilmas, kui aga ei saa osta leidub väljapääs kõige primitiivsemas, toores vägivallas. Rogožin tapab kirglikult armastatud Nastasja Filippovna.
Nastasja Filippovna - Vapustavalt ilus naine, kes võlub paljusid mehi. Juba 18 aastaselt oli ta Afanassi Ivanovitš Totski kasvandik ja armuke . Ta oli teda selleks ette valmistanud juba 12-st eluaastast peale. See kõik vähendab tugevasti noore neiu enesehinnangut. (Pimestavalt ilus naine hea hariduse, peene mõistuse ja tundliku hingega, kelle võlu kütkesse satub igaüks, kes teda näeb, -ja kes on sügavalt Õnnetu, sest ta on rikka mehe armuke, kahemõttelise kuulsusega naine, jälgi "äri" objekt. Ta on tugevate psüühiliste kompleksidega naine. Ta peab end tõeliselt langenud naiseks ja suureks patuseks ega süüdista oma rikutud elus kedagi peale iseenda. Uhkus ja haiglane enesearmastus ning eneseusalduse täielik puudumine kujundavad kangelanna põhimõtte: mida halvem, seda parem. End halastamatult hukutades ja oma enesepõlguses viimse piirini jõudes hülgab Nastasja Filippovna oma ainsa pääsetee - vürst Mõškini puhta ennastohverdava armastuse - ning läheb ära Rogožini juurde, kelle pimedal kirel on üksainus lahendus (mida kangelanna väga hästi teab), üksainus lõpp - tapmine .

"Idioodi" põhiprobleemid!

♦ Kas iluga võib maailma segi pöörata?
♦ Kas üdini hea saab eksisteerida koos pahedega?
♦ Kas ilu on võimalik müüa?
♦ Kuidas elada pahelises maailmas?
♦ Kas raha eest saab kõike osta?
♦ Miks inimesed varjavad oma tõelist olemust?
♦ Kuidas valida hea ja halva vahel?


8. Juhan Liivi elu ja looming. 1 luuletus peast.
Elu: Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik.
Sündis 30. aprill Alatskivil. Tema juured ulatuvad ka Saaremaale: orja ajal viidi Saaremaalt inimesi Lõuna-Eestisse Peipsi -äärset asustama. Pere majanduslik seis on halb. Vanemad on sügavalt usklikud, kultuurilembesed, avarapilgulised. Perre sündinud 8 lapsest jäi ellu 5, Juhan oli noorim. Ta oli nõrga tervisega , närviline.
Lastele püüti anda võimaikult head haridust. Esimesed õpetused haridusest sai vendadelt. Seejärel astus ta Kodavere kihelkonnakooli, seal ka esimesed luulekatsed. 1882 satub Väike-Maarjasse, kus tema vanem vend Jakob oli kooliõpetaja, ta oli ka omas ajas tuntud kirjanik. Liivist saab seal abiõpetaja, ta õpib ära ka saksa keele. Tähtsaks saavad ka kohtumised Liisa Goldinguga. Nende vahel sügavad tunded, aga Liiv teab oma viletsat tervist, majanduslikku olukorda, seetõttu ei abielluta. Tihe sõprus säilib siiski. See on Liivi armastusluule olulisim inspiratsiooniallikas. Kogumik „Kirjad Liisale “.
Mõnda aega töötas Liiv „Virulane“ toimetuses. Samal ajal oli seal tööl Eduard Vilde. Kahe kirjaniku vahelised suhted olid teravad . Mõnda aega õppis Liiv Treffneri Gümnaasiumis, aga tervise tõttu katkestas õpingud. Ta tegi kaastööd ka „Sakalale“ ja „Olevikule“. See muutus keeruliseks, kuna haigushood süvenevad.
Ühelt poolt füüsilised probleemid (raske tuberkuloos ), peavaludest areneb välja väga tugev närvihaigus. Tõsiselt vaevavad skisofreeniahood: tagakiusamismaaniad; kardab , et teda jälitatakse. Põeb ka suurushullustust: peab end kellekski teiseks. Sõprade abiga kohtub arst Juhan Luigega. Mees teeb kõik, et haigust kergendada. Siiski peab Luik tõdema, et tegemist on parandamatu vaimuhaigega. Selgus hetkedel teadvustab Liiv oma haigust. Märatsemishood on tihedalt seotus loominguga: suur osa isamaaluulet loodud haiguse ajal, põletab ka hulga sellest; eluhädad on sisse kirjutatud autobiograafilisesse luulesse. Liivil ei ole võimalik püsivalt töötada ning tema loomingut samuti ei avaldata, temast saab vallasant. Kõigest hoolimata jätkab Liiv loomingulist tegevust.
Ühel rängal hool kujutab, et on Poola troonipärija. Ta istub rongi peale, aga visatakse välja. See retk paneb ta tervisele ränga põntsu: mõni nädal hiljem sureb ta kopsupõletiku tagajärjel.
Liiviga seotud:

antakse välja Liivi luulepreemiat (kriteeriumiks – kõige Liivilikuma luuletuse eest) – kõige esimesena sai 1965 aastal preemia Debora Vaarandi . Veel on preemiat saanud P-E. Rummo, J. Kaplinski , B. Alver kahel korral, D. Kareva, E. Mihkelson kahel korral, K. Lepik – ainus Välis-Eesti autor, A. Ehin .

üleriigiline Liivi loomingu etlemiskonkurss. 2 luuletust (Liiv ja preemia saanud autor). Oluline on ülesehituselt, sest sellele pääseb maakonnast ainult üks esindaja 5-12 klassist. Üks preemia, Liivi luulekogu „Sinuga ja sinuta “.
Looming:
1905 jõuab Liivi looming rahvani tänu rühmituse Noor-Eesti tööle. Põhjalikumalt 1915 aastal ilmunud V albumis. Noor-Eesti eesmärk oli rahvani tuua mitte ainult Liivi luuletusi, vaid ka tema lugu.
Liivi autobiograafiline luule on väga süngetooniline. Sisse on kirjutatud ka eluhädad ja mured. Autor tunneb muret selle pärast, mis teda ootamas on. Ta ei näe tulevikus midagi helget, vaid ainult surma. Palju kasutab sümboolikat. Oma luules on Liiv küllalt kriitiline, eelkõige enese suhtes, öeldes otse välja, et tema luule on kole . Ta lükkab tagasi kõik kiitused. Liivi luule on aus, kurvameelne ja ilustamata. Realistlik. Luuletustes tunnistab Liiv, et tema haigushood on segav faktor. Sellest koguneb valu. Väidab, et ta on lihtne mees. Autobiograafilises luules kajastub ka kuidas pidi oma armastatust loobuma.
„Raudteel“ – surmaminek.
„Tulevik“ – merega seotud, ootab tulevikku, kuid ei tea, mida see toob. Õnn või surm?
„ Kangas “ – omaenese haiguse tunnistamine. Nüüd katki kärisend, õnnelik leides tükkigi.
„Kes meeldida tahab“ – Liivile polnud tähtis, et ta teistele meeldib. Kes meeldida tahtis pidi kõike taluma : peab roomama, tänama, nuttes naeratama.
„ Helin “ – Liivi looming, juba noorena hakkas luuletama . Surma eelaimus selgelt sees.
„Ei näe enam” – ma olen pime, kadus usk ja valgus. Raskusperioodi kirjeldus.
„Minu luule“ –Luule lend oli suur, kuid nüüd nukker . Hinnang loomingule.
„Ärge küsige mult luuletusi“ – luuleloomingu kreedo , Liivi hinnang endale, võtab kokku oma loomingu. Ütleb välja, et on oma vaimuhaigusest teadlik, tunnistab otsesõnu haigust.
Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja musikaalne rütm. Üldjoontes on armastusluule kurva alatooniga, ilus, siiras. Selles kajastuvad kibestumus, lootuse kadumine, armastuse võimatus tema jaoks, kahetsus ja paratamatus . Sisse on põimitud ka lahkumised. Palju on võrdlusi loodusega. Luuletajale on armastatu ilu ja õnne kehastus, ta toob päikse ja peletab mure. Liiv on armastusluulet kirjutanud ka emast. Armastusluule suurimaks inspiratsiooni allikaks oli armastatu Liisa Golding.
„Üks suu” – emast. Lihtsast sõnastusest tuleb selgelt välja Liivi ja tema ema suhe.
„Sa tulid” – sa tõid valguse ja selguse nagu päikene. Ja kadusid kui päike öö musta hõlmasse.
„Üle vee” – mõjuma hakkab kordusmotiiv: üle vee ja lainete. Äärmiselt lihtne lugu.
„Mu viimne laul” – pühendatud Liisa Goldingule. Lihtsus, mis mõjub. Kordusmotiivid.

Sügis

Kaselehekene
meie väraval
langeb oksalt alla,
langeb värinal.
Vaatan metsa poole:
sügis väsinud!
Vaatan taeva poole:
pilve vanunud!
Minu meel ja mõte
nagu leheke!
Kurva pilve, närtsind
metsa sarnane!


9. Lev Tolstoi looming. “Anna Karenina ” analüüs.
Looming:
Tegi pedagoogilist tööd – annab välja aabitsa ; ajakirja, mis käsitles haridusprobleeme. Pärisorjus on olnud 16 aastat kaotatud, kuid Vm. talupojast on saanud vang – sõltuv peremehest, endal puudus maa. Sellele pööras tähelepanu ka T., lisaks lahkab sotsiaalse ebavõrdsuse probleemi. Sellega tuleb ka vägivalla analüüs ühiskonnas. Seda vaadete süsteemi nimetati tolstoiluseks. Noorte hulgas palju järgijaid. Ametliku ühiskonna jaoks muutub Tolstoi ohtlikuks. Ta toob vägivalla ja sotsiaalse ebavõrduse teema ilukirjandusse.
„Lapsepõlv. Poisiiga. Noorus.“ – 3-osaline romaan, kus kajastuvad Tolstoi lapsepõlvemuljed.
„Sevastoopoli jutustused“ – kogumikus muljed Sevastoopoli lahingutest.
„Luzern“ – jutustus põhineb ühel episoodil. Hotelli ees mängis muusik, keda aadlikud kuulavad ja naudivad, kuid keegi ei anna talle selle eest raha. Tolstoi tahab teda restorani kutsuda, kuid neid ei lubata sisse. Üldistus: aadlikud naudivad seda, mida lihtrahvas teeb, kuid mitte keegi ei ole nõus vastu midagi andma.
„Kasakad“ – jutustus keskendub inimese eneseotsingu probleemidele. Peategelane on Tolstoile sarnane: ta püüab talupoegade elu kergendada.
„Sõda ja rahu“ – kirjutas 1863. a sügisest. Tõeline mammut -romaan – mahukas, erinevaid tegevusliine palju, tegelasi ~300. Romaan käsitleb Pr-Vene sõda ning konkreetseid ajaloolisi sündmusi, lahinguid (Austerlitzi, Borodino, Moskva vallutamine). Tolstoi kujutab sõda üksikasjaliselt, täpselt, värvikalt. Läbi tegelaste tuleb välja ka Tolstoi suhtumine sõja mõttetusse. Ta annab venelastele lootust, et päästa kodumaa. Samas kujutab ta mõlema poole juhte ja sõdureid inimlikena.
Põhiidee: maailmas on kõige tähtsam armastus ja selle eest tuleb võidelda. Ka sõdurid on inimesed mitte ainult kahuri liha.
„Anna Karenina“
„Ivan Iljitš“, „Kreutzeri sonaat“ – Vägivalla ja sotsiaalse ebavõrdsuse teema.
„ Pimeduse võim“ – näidend, annab masendava pildi Vene külast.
„Elav laip“ – näidend, näitab kõrgklassi silmakirjalikkust.
„Ülestõusmine“ – romaan, mis jõuab lugejateni 1899. Põhiteemaks sotsiaalse kurjuse probleem, analüüsib ka moraali probleemi. Teoses kuulub Tolstoi poolehoid lihtrahvale. Ta jõuab järeldusteni, et 1)kõlbelise allakäigu tingib ühiskond; 2)ausale in. on tolle aja Vm. ainuõige koht vangla. Tolstoi leiab, et Vene ühiskonda tuleb tõsiselt muuta.
„Anna Karenina“
Konflikt tegelaste ja Moskva vahel on käegakatsutav. Ükskõik kes raamatu põhikarakterite pundist Moksvasse ka satub, alati ta tunneb ennast muutununa, liblikana meeliköitval suvisel aasal, kus kasvõi hetkeks kõik mured kuhugi tahaplaanile kaovad ning õnnelained peakohal plaksatades kokku löövad. Moskva on nagu kõrgem jõud, mis oma väikseimagi puudutusega kõigele ja kõigile teise näa annab. Ei ole tähtsust, kas tegelased seda muutust soovivad, või ei, Moskva ründab, haavab, teeb sohki, kuid võidab igal juhul.
L. Tolstoi “Anna Karenina”
Süzee lühikokkuvõte.
Oblonskite perekond Moskvas on segi pööratud klassikalise truudusetusejuhtumi poolt. Dolly Oblonskaja avastas, et tema mees Stepan e. Stiiva pettis teda laste endise guvernandiga ning ähvardab Stepani lahutusega. Stepanis on natuke kahetsust, enam aga mõistmatust ja hämmastust. Stepani õde Anna Karenina saabub Moskvasse Peterburist oma mehe, valitsusametniku Karenini juurest ning tal õnnestub tülitsevad perekonnapead taas lepitada.
Samal ajal on Dolly nooremal õel Kittyl kaks potentsiaalset peigmeest: Konstantin Levin ja Aleksei Vronski . Kitty ütleb Levinile ära, valides Vronski – viimane aga armub Anna Kareninasse Kitty asemel. Löödud Kitty jääb haigeks. Levin, masenduses, kuna Kitty ta tagasi lükkas, tõmbub tagasi oma maavaldusesse maal. Anna naaseb Peterburgi, meenutades oma sõgedat armumist Vronskisse, kuid koju jõudes teadvustab ta endale, et on viimasest lõpuni sisse võetud.
Vronski järgneb Annale Peterburgi ja nendevaheline side muutub intensiivsemaks. Ta hakkab suhtlema Vronski kergemeelse sugulase Betsy Tverskajaga. Ühel peol anub Anna Vronskit et too paluks Kittylt andestust, vastuseks avaldab Vronski Annale armastust. Karenin naaseb peolt koju üksi, tundes et midagi on korrast ära. Ta räägib Annaga sel õhtul oma kahtlustest seoses Vronski ja temaga, kuid varsti lõpetab muretsemise.
Veidi aega hiljem osaleb Vronski sõjaväeohvitseride hobuvõidusõidus. Kuigi ta on kogenud sõitja, teeb ta sel sõidul vea ja murrab hobuse selgroo . Karenin märkab oma naise Anna pingsat huvi Vronski vastu terve võidusõidu kestel. Ta usutleb Annat pärastpoole, Anna tunnistab siiralt üles, et tal on teine armusuhe ning et ta armastab Vronskit. Karenin on rabatud.
Kitty püüab samal ajal oma tervist taastada ühes Saksa sanatooriumis , kus ta kohtab vaga madame Stahli ja tema heategijast abistajat, vaimult puhast ja siirast Varenkat. Levini poolvend Sergei Koznõtšev, tuntud intelligendist kirjanik, ei suutnud talle oma tundeid väljendada, seda eelkõige oma külmalt kaalutleva loomuse tõttu. Kitty kohtab seal ka Levini haiglast venda Nikolaid , kes samuti üritab sanatooriumis paraneda.
Levini poolvend Sergei külastab Levinit maal ja kritiseerib teda oma tööpostilt semstvonõukogus lahkumise tõttu. Levin selgitab, et ta tegi seda, kuna ta leidis selle töö olevat liialt täis bürokraatiat ja täiesti kasutu. Levin töötab entusiastlikult oma maavaldusel talupoegadega, kuid on frustreeritud nende vastuseisust põllumajanduslikele uuendustele. Ta külastab Dollyt, kes ahvatleb teda minema Kitty juurde, et nendevahelist suhet elustada. Hiljem kohtub Levin Kittyga ühel peol Oblonskite majas ning nad tunnevad vastastikust armastust. Nad kihluvad ja abielluvad.
Karenin lükkab tagasi Anna soovi lahutada. Ta nõuab, et nad säilitaksid väliselt oma suhte, jäädes kokku. Anna kolib pere maakodusse, eemale oma abikaasast. Ta kohtab Vronskit tihti, kuid kui Anna jääb rasedaks, muutub olukord tõsisemaks. Vronski kavatseb astuda tagasi oma sõjaväepostilt, kuid tema endised plaanid välistavad selle.
Karenin tabab Vronski nende maakodus ning lõpuks nõustub lahutusega. Anna on sünnitusvaludes ning anub Kareninilt andestust ja äkitselt ta saabki selle. Karenin jätab otsustusõiguse Annale, kes hoolimata sellisest lahkusest ometigi ei kasuta võimalust lahutuseks. Selle asemel läheb ta Vronskiga Itaaliasse, kus nad elavad mõnda aega täiesti eesmärgitut elu. Mõne aja pärast naasevad nad Venemaale, kus Anna satub ühiskonna halvakspanu alla oma truudusetuse eest. Anna ja Vronski võõrduvad, Anna tunneb kadedust Vronski üle, kes on ikka veel arvestatav ühiskonna liige, samal ajal kui tema istub kodus üldise halvakspanu all.
Abielu toob üllatuse Levinile, seahulgas mõistab ta oma vabaduse vähenemist. Kui Levinit kutsutakse külla tema surevale vennale Nikolaile, nõuab Kitty kuni lõpuni välja, et ta saaks kaasa tulla. Lõpuks Levin nõustub. Iroonia mõttes on Kitty Nikolaile rohkem abiks kui Levin, lohutades teda suuresti tema viimseil elupäevil.
Kitty avastab, et ta on rase . Dolly ja tema perekond ühinevad Levini ja Kittyga Levini maakohta terveks suveks. Stepan kutsub sinna oma sõbra Veslovski, kes flirdib Kittyga; see lõppeb sellega, et Levin palub Veslovskil lahkuda. Dolly otsustab külastada Annat ja leiab ta eest väljastpoolt särava ja õnnelikuna. Dollyle avaldab muljet luksuslik maakodu, kuid teda häirivad suuresti Annale une saamiseks vajalikud rahustid .
Levin ja Kitty kolivad Moskvasse et oodata oma lapse sündi ja neid rabab linnaelu kulukus. Levin teeb lühikese reisi provintsidesse, et võtta osa tähtsatest kohalikest valimistest, kus saavutavad võidu noored liberaalid. Ühel päeval viib Stepan Levini Annat vaatama, keda Levin polnud kunagi kohanud. Anna võlub Levinit, kuid tema edukus Levini võlumisel ainult suurendab Anna vastumeelsust Levini vastu. Samal ajal sünnitab Kitty poja. Levinit täidavad vastakad tunded poja suhtes. Stepan läheb Peterburgi et leida kerget tööd ja et veenda Kareninit andma Annale kord lubatud lahutus. Karenin keeldub.
Anna tülitseb Vronskiga, süüdistades teda oma ema Annast tähtsamaks pidamises ja tehes plaane maalesõiduks. Vronski püüab olla leebe ja vastutulelik kuid Anna viha ei lahtu. Kui Vronski lahkub ametiülesannete täitmiseks, on Anna piinatud. Ta saadab Vronskile telegrammi, kus kutsub teda võimalikult kiiresti koju ning lõpetab selle tugevalt vabandava noodiga . Meeleheites jätab Anna Dollyga hüvasti ja naaseb koju. Ta otsustab kohtuda Vronskiga rongijaamas peale ametiülesande täitmist ning sõidab pooleldi meeltesegaduses kohale. Rongijaamas, lootusetusest ja rahvahulgast segadusse aetud ja sõge, viskub Anna rongi alla ja sureb.
Kaks kuud hiljem avaldatakse lõpuks Sergei raamat, peaaegu ilma mingi positiivse vastukajata. Sergei surub oma pettumust maha, ühinedes patriootliku vastuseisuga mitmeid slaavlasi oma võimu all hoidvale Türgile. Sergei, Vronski ja teised suunduvad rongiga Serbia poole, et olla abiks. Levin suhtub intsidenti skeptiliselt.
Kitty hakkab muutuma murelikuks Levini sünge tuju tõttu. Viimane on süüvinud elu mõtte küsimusisse, kuid tunneb ennast suutmatuna neile vastata. Ühel päeval ütleb üks talupoeg talle, et elu mõte ei seisne mitte kõhutäitmises vaid Jumala teenimises ja headuses. Levin võtab selle nõuande vastu jumaliku märgina ja tema elu on äkitselt täidetud usuga. Hiljem selsamal päeval otsivad Levin, Dolly ja Dolly lapsed varju äkilise äikesetormi käest ning avastavad et Kitty ja Levini noor poeg on ikka veel väljas. Levin sööstab metsa ning näeb suurt tamme, mille murrab välk. Ta kardab halvimat, kuid tema naine ja poeg on siiski terved . Esimest korda tunneb Levin tõelist armastust oma poja vastu ja Kittyl on hea meel. Levin mõistab, et elu mõte on heas, mida ta suudab sinna sisse panna.
„Anna Karenina“
Lev Tolstoi
1.Analüüsi Levini karakterit, tema positsiooni, vaateid, seisukohti ja arengut.
2.Nimeta ühiskondlikke probleeme, mida Tolstoi teoses käsitleb. Kelle kaudu ja kuidas need avatakse?
3.Analüüsi Vronski karakterit, tema positsiooni, vaateid, käitumise motiive ja suhet Annaga.
1.Levin ei sarnane ühegi teise Tolstoi karakteriga. Ta oli siiras, aus ning ei omanud ainsatki armukest terve teose vältel. Tema jaoks oli armastus harukordne ning abielu polnud vaid üks igapäevastest elu toimingutest. See oli tema jaoks lausa elu ülesanne, kogu tema õnn ning seepärast on mõistetav, miks ta tundis häbi ja suurt ebaõnnestumist kui Kitty talle ära ütles. Levin oli endas ebakindel ning tema enesehinnang oli väga madal. See väljendub tema mõtetes pärast Kitty äraütlemist, kus ta väidab, et ei imestagi et temasugusele ära öeldi. Ta eelistas maaelu linnaelule ning perekonda, kas või üksindust, suurele seltskonnale. Ta tundis, et tema koht on maal, kus pole kunagi tegevusetust ning talutööd olid justkui tema põgenemisviisiks emotsionaalsete probleemide eest (kui Kitty talle eitava vastuse andis, tegeles ta iga päev talutöödega, sest need viisid ta mõtted eemale ning tal ei jätkunud isegi aega nende probleemidega tegelemiseks). Levini karakter polekski kuidagi linnaellu sobinud, sest ta oli liiga siiras, temas polnud kübetki võltspikkust..
Levin oli tõetruu karakter, kes üritas talupoegade elu paremaks teha. Ta ei rõhutanud haridust, sest tubli talupoeg ei pea olema ilmtingimata intelligentne ning arukas, piisab sellest kui jätkub jõudu ning tahtmist.
Levini areng teose vältel on märkimisväärne. Teoses on öeldud, et ühel hetkel tundis ta uhkust selle üle, kes ta on ning ei soovinud olla enam kellegi teise nahas. Ta soovis olla parem, kui oli olnud seni ning ei oodanud enam seda ebaharilikku õnne, mis tooks talle abielu. See tõestab, et ta oli leppinud olukorraga ning ei proovinud seda enam muuta. Samuti on teose arenedes muutunud tema suhted vend Nikolaiga. Alguses oli tal tema pärast häbi, kuid hiljem lubas endale, et ei unusta teda ning hakkab tema järele valvama ja igal võimalusel abiks olema. Suureks arengu tulemuseks on ka usk. Teose alguses oli ta igati kahtlev, kuid lõpus leidis usu jumalasse, kellele ta varem polnud tähelepanu pööranud.
2.Teoses esiletoodud üheks ühiskondlikuks probleemiks on kindlasti võltspikkus, mis avaldub pea kõigi Tolstoi karakterite kaudu. Kõige enam võib-olla Karenini kaudu, kelle jaoks oli tähtsaimaks hea mulje ja reputatsioon seltskonnas. Ta üritas kõigest väest varjata Anna pahesid ja naise armuelu ning oli isegi nõus kogu süü enda peale võtma, et teiste silmis korralik ning oma reputatsioonile vastav välja näha. Võltspikkust kohtab ka selles, kuidas inimesed võtsid teiste arvamusi ja seisukohti omaks lihtsalt selle pärast, et seltskonda sulanduda ning seepärast oligi Levin neist kõige erinevam – ta pigem oli omaette , kui elas keset valearvamusi. Teiseks ühiskondlikuks paheks on truudusetus , kuid kui sellest ei räägitud, ei peetud seda probleemiks. Meeste ja naiste olukord petmises oli täiesti erinev. Näiteks andestati Oblonskile kui ta maja guvernandiga pettis Dollyt, kuid Anna truuduse murdmine Vronskiga oli lausa andestamatu. See tekitas seltskonnas suurt kõneainet ning seda peeti väga häbiväärseks. Kolmandaks ühiskondlikuks probleemiks oli kindlasti talupoegade kehv olukord, mida Levin üritas parandada. Kokkuvõtlikult võibki öelda, et Tolstoi kajastab kogu tolle aja ühiskonnakriitikat Levini kaudu.
3.Vronski oli rikas ja rohkete sidemetega mees. Teose alguses oli ta just lõpetanud kooli noore hiilgava ohvitserina ning nautis poissmehe elu. Tal polnud kavaski abielluda vaid pidas abielumehi lausa naeruväärseteks. Vronski vaateid iseloomustab hästi tema arvamus Peterburi inimeste kohta, nimelt jaguneti kaheks seltskonnaks. Tema kuulus elegantsete, ilusate, suuremeelsete ning lõbusate inimeste hulka, kes pidid punastamata anduma igasugustele kirgedele ja kõige muu üle naerma . Täpselt nii Vronski mõtleski ning teoses alguses käituski, kuid armastus Anna vastu pööras kõik vastupidi. Oma käitumiselt oli Vronski egoist. Ta mõtles vaid endale ja Annale ning tal polnud sooja ega külma Serjožast või Kareninist. Vronski jaoks olid nad üleliigsed ja tema teel nii öelda ees.


10. Henrik Visnapuu looming. 1 luuletus peast.
Looming:
„Amores“ – esikkogu 1917 „Siuru“ rühmituse raames. Kogusse on palju autobiograafiat sisse kirjutatud. Sisaldas loodus- ja armastusluulet. Siinne armastusluule on nukker, sees nimetu kurbus (kaunis, igatsuse meeleolud). Selgelt kerkib esile, et autor igatseb elus absoluutse täiuse poole.
„ Jumalaga , Ene!“ – 1918. Jätkub absoluudi ihalus. Keeleliselt on kogu väga musikaalne, täis kõlamänge. Luuletused on nukrad ja romantilised . Sisse on kirjutatud nägemuslikust.
Järgmistes kogudes tulevad sisse ka ühiskondlikud probleemid. Edaspidi keskendub rohkem ühiskonna nähtustele. Kuni nende kogudeni nimetas Visnapuu oma luuletusi poeesideks. Ta väitis, et poeesi esitades tuleb kasutada rahvalaulule omast poollaulvat esitust .
„ Talihari “ – 1920. Ühiskonna kriitiline. Visnapuu kurdab , et vanad traditsioonilised, humanistlikud väärtused hakkavad kaduma.
„Hõbedased kuljused“ – 1920. põhiliselt armastusluule. Jõuline ja traagiline, kohati ka robustne . Jääb mulje, et Visnapuu naudib valu. Palju küünilisi kirjeldusi ja irooniat.
„Käoorvik“ – 1920. Vastukaaluks „Hõbedastele kuljustele“. Eelkõige sisaldab armastus- ja loodusluulet. Sõnakasutuses palju kujundlikkust.
Sisult on 20-nda aasta kogud kardinaalselt erinevad. Nende kogudega ületas Visnapuu uusromantilise piiri, luule muutus järjest realistlikumaks. Helged toonid asendusid sünguse ja jõuetuse tunnetamisega.
„Ränikivi“, „Maarjamaa laulud“ – 1925. Temaatiliselt keskendub isamaaluulele. Luule on realistlikum. See toob esialgu masendusmeeleolud. Selgelt näha alistumist saatusele . Autor otsib tasakaalu endas, ümbritsevas – ei leia. Tahaks nagu jõuda kompromissile enda ja ühiskonna vahel. Surmamotiiv, Eesti ühiskonna hädad, vaevad tihedamalt sees.
„Puuslikud“ ( kratid ) - lõhestatus autoris jätkub. Sisemine kriis tuleb mõttega, et ebajumalad millesse ta uskunud oli, on väärtuse kaotanud. Autor ütleb otsesõnu, et oma südames on ta loonud puuslikke, võlts iidoleid, jumalaid. Tuleb sisse mõiste jumalkõiksus – Visnapuu väidab, et ta ei usu enam armastusse , õiglusesse, tulevikulootustesse.
„Tuule sõel“ - jätkub jõuetuse tunnetamine. Filosoofiline tasand süveneb. Liiga keeruline, sügav, raske aru saada.
„Päike ja jõgi“ - 1932. Kardinaalne pööre senise luulega võrreldes. Keskendub eelkõige rõõmsameelsele loodusluulele Autor on jõudnud sisemise tasakaaluni ja harmooniani. Ta ütleb otsesõnu: „Maailm on jälle nooreks saanud“. Looduse ülistamisel on päikese motiiv oluline, kuna Visnapuu vaatleb päikest kui eluandjat.
„Adastra“ – tähtede poole. Sisaldab filosoofilist mõtteluulet
„Periheel. Ingi raamat“ – (punkt planeedi orbiidil, mis on päikesel kõige lähemal). Pagulasperioodi olulisim kogu, pühendatud Ingile. Sisaldab mälestus- ja leinaluulet. On tunda kui sügav oli Visnapuu armastus oma naise vastu. Tähtsaks kujuneb ka üksinduse märksõna.
„Mare Balticum “ – isamaa- ja sotsiaalkriitiline luule. Palju valulikku pihtimust.
Lisaks loomingule luules on ta kirjutanud ka näidendeid, kuid nende tase ei küündi luulekvaliteedini. Põhiliselt Kirjutas rahvalikke komöödiaid, tuntuim „Meie küla poisid“. ka on ta kirjutanud mõningaid lastenäidendeid. Lisaks on temalt ilmunud ka rida poeeme, mille kvaliteet samuti ei küündi luuleni. Neisse on tihti sisse kirjutatud Piibli teemad.
Visnapuu luule on kaheti mõistetav. Mõned luuletused on väga sünged, teised jälle väga helged ja leebed. Isamaaluule on kas vihane või sünge. Teemad seinast seina. väga südamlik armastusluule Ingile.
Kui kuurdub armulill
Ma ihkan kurba vaikust oman rinnan kanda
Ning tunda ämarust kui vesimusta siidi,
End õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda.
Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina.
Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi
Teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina,
Suud suruden su käele, helluden su ette.
Oo, öine tund, loo sellest unistusest tasast viisi,
Kuis kuurdub armulill, mis pandud silme vette.


11. Heiti Talviku elu ja looming. 1 luuletus peast.
Looming:
Loomingu maht on väga väike, kuid väga kvaliteetne luule. Sarnaneb ühe osaga Visnapuu loomingust: jõuline, robustne. Talvik oli tolle põlvkonna iidol ja vaimne isa. Saadab Tuglasele oma luulet – positiivne hinnang. Temalt on säilinud kaks käsikirjalist luulekladet, mis on väga silmahakkavad: visuaalselt efektsed, must taust, punased tähed, kujundid .
„Palavik“ – 1934 esikkogu. Põhimeeleolult väga sünge ja painajalik, on tunda, et autor igatseb vaimset vabanemist. Tõdeb kurvastusega, et maailm on muutunud kaootiliseks, kultuuriväärtusi ei hinnata, tunded laostuvad. Leiab, et inimene on sulgunud endasse, ei leia kontakti üks ühega. Näitab selgelt inimese sisemisi vastuolusid ja nõrkusi. Toob välja looja siseheitlused, -vastuolud. Kogu sisaldab palju irooniat ja ekspressionistlikku luulet. Mina-vorm – läbi enese rääkimine.
„Kohtupäev“ – 1937. Kõrvalseisja poos, varem rääkis läbi enda. Põhitähelepanu on inimese ja ühiskonna vahelisel vastuolul . Püüab näidata, kui raske on isiksusel süsteemiraamides olla. Irooniat ja huumorit on vähem. Toonitab korduvalt, et inimesed peavad rohkem mõtlema humanistlikele väärtustele. On näha, et ligimesearmastus on suuresti kasvanud – tunneb kaasa elule jalgu jäänud inimestele. Selgelt tajutav, et autor igatseb absoluutse täiuse poole; püüab väita, et sotsiaalsetest hädadest saab pääseda vaid läbi enesemuutmise, mitte läbi revolutsiooni ja ühiskondliku võitluse.
Hinnang Talviku kogudele oli väga vastuoluline .
Talviku luuletused on ühelt poolt väga masendavad, teisalt aga huvitavad ja paeluvad.

Ärkamine

Kõrrekene tõukab mättast
vilkalt nuusutleva nina.
Õite avanevad silmad
on täis taevasina.
Vaata varajane liblik
tähnilisi tõstab tiibu.
Käisele sul kirju mardik
jätnud märja triibu .
Keset pakatavaid põõsaid
rõõmsalt ümisedes lähed
ja su puudutusel pungad
puhkevad kui tähed.

12. Anton Tšehhovi elu ja looming. 2 novelli analüüs.
Elu:Anton Tšehhov (1860- 1904 ) sündis Lõuna-Venemaal Taganragis. Ta oli väikekaupmehe poeg, vanaisa oli olnud pärisori. Tšehhov heitis isale ette tema liigset karmust, aga tänu isa karmusele sai ta hea hariduse. Juba lapsest saati oli tal suur huvi teatri vastu. Perekonda tabasid rasked ajad ja Tšehhov hakkas peret üleval pidama vaatamata sellele et ta ise ei elanud eriti hästi. Pidi varakult täiskasvanuks hakkama. Kuna pere kolis ära hakkas ta kirjutama ja sai perekonda toetada. 1879 läks ta Moskva Ülikoolis arstiteaduskonda. Vaeseid ravis tasuta. Esimesed jutukesed ilmusid 80-ndate alguses huumori ajakirjades. Teda tabas tuberkuloos, millest enam lahti ei saanud. Külastas Sahhalini saart millest kirjutas ka jutustuse (vangla ei tee inimest paremaks). Ta oli selle kirjutise suhtes väga kriitiline. „Väike inimene-tühine. 90-ndate algul ostis mõisa Melihhovas ja ehitas sinna koolimaja. Viljakatel aastatel uuendas draamat. Käis mitmeid kordi tervist parandamas.
Looming: „Palat nr. 6“ – vene kirjanduse kohutavaim teos. „Inimene vutlaris“, „Janõts“-peategelane on arst, kes armus ühte tüdrukusse, kes temast huvitatud ei olnud ja hakkas töö nimel rügama. „Ametniku surm“ – toimub sündmus kus „väike inimene“ aevastab kindralile kukklasse ja vabandama, kuigi kindral on talle andestanud jätkab ta vabandamist ja lõpuks sureb. „Paks ja peenike “, „Mure“, „ Daam koerakesega“.
Tšehhov püüdis elu põhiolemust tavaliste sündmuste kaudu, püüab võimalikult täpselt kirjeldada elu, kuid ei anna hinnangut .
Draamateosed: naer ilma naeruta. „ Kajakas “, „Kolm õde“ – rutiinist pääsemine, „ Kirsiaed “ – Venemaa sümbol.
„Palat nr. 6”(1892)
Novellis on vaatluse all aktiivse ja passiivse eluhoiaku probleem, argikurjuse vastu võitlemise mõttetus või mõttekus. Tegevus toimub Venemaa väikeses linnas, haigla räpases hoovimajas, vaimuhaigete palatis nr. 6. Koridoris rämpsuhunnikus lesib Nikita , kes haigete järele vaatab ning võimalusel neid ära kasutab. Nikita peksab vaimuhaigeid, sest arvab, et muidu puuduks kord ning distsipliin . Haigla juhataja oli dr. Ragin , kes oli paljulugenud, tark ning pehme loomuga arst. Ta mõistab mis tomiub, kuid ei tee mingeid pingutusi , et olukorda muuta. Ragin kohtub Gromoviga, kes põeb jälitusmaaniat. Gromovi arukus kutsub Raginit tihti patsiendiga vestlema ning vaidlema. Ta püüab Gromovit veenda, et maailma on keeruline muuta.
Raginile saavad need visiidid saatuslikuks ning arst Hobotov , kes ihaldab Ragini ametikohta, saavutab selle, et Ragin pannakse ise vaimuhaiglasse, kahtlustatuna hullumises. Ragin suri ajurabandusse.
Lugejani jõudis Tšehhovi mõte, et elu koledusi „mitte teada” tähendab nendega leppida, aga leppida tähendab kaasa aidata.
„Ametniku surm” (1883).
Novelli motiiv on inimväärsuse täielik puudumine, lakeilik teenistusvalmidus „kõrgemate” ees. Süžee põhineb väikeametniku ja kõrge ülemuse kokkupõrkel. Istudes teatris ning etendust nautides juhtus Tšervjakovil inimlik äpardus. Mõistes, et ta piserdas üle enda ees istuva teedevalitsuses töötava tsiviilkindrali Brizžalovi, oli ta meelerahu kui käega pühitud. Tšervjakov tundis, et peab ametniku ees vabandama, et too teda matslikuks ei peaks. Ta teeb seda oma äärmiselt pealetungival viisil ning tagajärjeks on tõsiasi, et Brizžalov vihastab ta peale hirmsasti.Brizžalov kujutab kapriisset vanameest, kes on harjunud ametnike peale karjuma . Ta on koomiline , kuid inimlik. Tšervjakov toimib alandlikult igaks juhuks.

13. Marie Underi looming. 1 luuletus peast.
Looming:
Esimene looming ilmus Muti varjunime all „Postimehes“ Underi enda teadmata.
„Sonetid“ – esikkogu 1917 Siuru kirjastuse raames. Under šokeerib vanameelseid vabameelsusega armastusest kõneledes. Luuletused on värvikad. Läbi on põimunud armastus- ja loodustemaatika. Sõnakasutus ja keel on kujundirikkad. Palju võib leida metafoor , võrdlusi. Näha, et keeleuuendus on loomingut mõjutanud.
„Eelõitseng“ – 1918 sisaldab loomingut, mis kirjutatud enne „Sonette“. Väga sarnased kogud.
„Sinine puri “ – 1918. Jätkub loodus- ja armastusluule teema. Luuletaja tunnetab loodust täpselt, elab intensiivselt kaasa, tunneb seda, mida näeb, kirjeldused ei ole objektiivsed, vaid isiklikud ja täis autori tundepuhanguid. Aimata võib nimetu ootusärevust, autor räägib millegi/ kellegi ootamisest.
Underi loodusvärvid sarnanevad Tuglase impressionistlike novellide kirjeldustele: puhtad, erksad , kiirgavad.
Armastusluule märksõnadeks: meeletus, joobumuse tunne, nauding . Armastusluule tekitab šoki, sest Under on esimene, kes julgeb rääkida ka selle füüsilisest poolest.
20-ndatel tuleb luulesse muudatus . Domineerib ajaluule, esile kerkivad sotsiaalsed teemad, ühiskondlikud probleemid. Luule muutub filosoofilisemaks. Under püüab lahata inimese vastuolulisust. Tugev ekspressionistide mõju.
„ Verivalla “ (1920), „Pärisosa“ (1923) – „Iial ei olnud leu nii verine , iial nii surev .“ Tekitab hämmingut, et naine võib nii kirjutada. Selgelt on sisse kirjutatud sõjavastasus. Luuletustes on palju surma, meeleolud on ahastavad, samas on tunda autori kaastunnet inimeste vastu, kes on elule jalgu jäänud. Eelnevale vastukaaluks on selge igatsus rahuliku elu ja töö järele. Šokeerib lugejat tugeva naturalismimõjuga.
„Hääl varjust“ – 20-ndate II poolel. Jätkab ajaluulet. Selgelt on näha autori tugevad sisemised vastuolud ja kriisid . Palju räägib üksindusest. Jätkub loodustemaatika, mis on varasema loominguga võrreldes nihkesse keeratud. Luules on sarkasmi ja irooniat. Under näitab nende inimeste elu, kes on jäänud elu ääremaadele viletsusse.
„Rõõm ühest ilusast päevast“ – ootamatu täielik muudatus. Kvalitatiivselt on see Underi parim, tugevaim kogu. Leiab rõõmu loodusest, lastest, unistustest ja armastusest. Selgelt toob välja inimese seotuse loodusega, näitab kuidas loodus mõjutab inimtundeid. Agulielu kujutab teistes toonides – rõõmu leiab pisiasjadest.
„Õnnevarjutus“ – 20-ndate lõpus. Ballaadid. Temaatiliselt: Piibli legendid, rahva suust kogutud legendid.
„ Lageda taeva all“, „Kivi südamelt“ – 30-ndatel. Luule on muutunud filosoofilisemaks ja keskendub eelkõige inimese hingeelu siseprobleemidele, ühiskonnaprobleemid jäävad tagaplaanile. Samas võib tajuda protesti elu ebavõrdsuse vastu.
„ Mureliku suuga “, „Sädemed tuhas “, „Ääremail“ – paguluses . Loomingu viimane periood. Emotsionaalselt mõjutas tugevalt ema surm. Sisse kirjutatud ka sõjakoledused, pagulase kohanemisraskused. Domineerib koduigatsus.
Underi luulet on palju tõlgitud
Domineerivad teemad ja märksõnad Underi luules:
Ootus ja igatsus isamaa vastu; pagulus ; sõjavastasus; koduigatsus; värvikad kirjeldused; väga elurõõmus, aga ka väga masendav ja negatiivne; huvitavad väljendid.
Sina ja mina
Me sööme ühisest roast,
sa kergitad mu patja,
sa ajad kärbsed mu toast,
sa oled mu seljakatja.
Ma murdun su põlve najal ,
sest muret on üleliia
sel – ja vist igal ajal,
neid pole kuhugi viia.
Kuid sina oled kindel,
kui lendaksid tuvid sull’ suhu –
nii tugev vaist on lindel,
kes ikka teavad: kuhu.


14. Eepika olemus. Romaan, selle liigid ja näited.
EEPIKA(tuleneb kreekakeelsest sõnast epos - ´lugu, jutustus, laul´)

• Üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist.
  
• Ainestiku ja selle ulatuse , kujutamislaadi järgi jaguneb eepika žanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt .
  
• Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem kui dramaatika.
  
• Eepika võib muutuda ka proosaks
  
• Eepikas antakse edasi sündmusi-sündmustest jutustatakse.
  
• Eepikas kasutatakse tegelasi ning pannakse teatud olukordatesse.
  
• Lisaks jutustamisele kasutatakse ka kirjeldust ja arutlemist
  

Tegelased

• Peategelane-ideekandja tavaliselt.Võib olla ka mitu peategelast.(mees,naine;õde,vend)
  
• Kõrvalpeategelased-moodustavad peategelase lähikonna.Tema kaudu avaneb sagelipeategelase iseloom ja tegutsemismotiivid.Kõrvaltegelased lahkuvad või hukkuvad.
  

Miljöö ehk keskond -aeg ja ruum. Aitab kaasa tõelise illusiooni tekkimisele.
Romaan

• Ulatuslik jutustav teos.
  
• Mitmeplaaniline tegevustik-avar elukujutis-arvukas tegelaskond.
  
• proosavormis
  
• Probleemi rokus,keerukas sündmustik.
  
• Epopöa-eriliselt mahukas romaan(kogu ajastut kujutav suurteos) – Tammsaare “Tõde ja õigus”
  
• Liigitamine: mahukuse järgi („Tõde ja õigus“), ülesehituse järgi (romaan novellides – „Ekke Moor “, kirjandusvoolu järgi (nt: realistlik romaan, romantiline romaan – „ Jumalaema kirik Pariisis“), adressaadi järgi (kellele suunatud)
  

15. Ernest Hemingway elu ja looming. “Kellele lüüakse hingekella ” analüüs.
Elu:
Pärit Chicago äärelinnast. Isa arst. Lapsepõlv möödus Põhja–Carolinas vanavanemate juures. Tihedad sidemed loodusega, hilisemas elus avaldus selles, et temast sai kirglik jahi- ja kalamees . Kolmanda hobina lisandub sõja-aastatel härjavõitlus. Tutvus põhjalikult ka indiaanlaste elu ja kommetega. Teoste mõttemaailma mõjutas nende filosoofia. Kooli ajal huvitus tugevalt poksist. Ühel matšil vigastab silma. Pärast keskkooli lõpetamist töötab ajalehe juures.
Kui algab I ms tahab rindele, kuid poksivigastuse tõttu ei saa. Kuid pääses sinna Punase Risti ohvitserina. Sattus Itaaliasse, sai peatselt vigastada. On pikka aega Milanos hospidalis. Seal olles hakkab sõda nägema teise pilguga. Maailmavaade muutub: saab aru, et sõda on mõttetu tegevus. Samas ei suuda Hemingway mõista miks noori am. sõtta saadetakse, kuna see ei puuduta üldse Am. Pärast I ms tajub selgelt kuidas maailm muutunud on.
Tema teosed võidavad suure populaarsuse ja ta kolib Floridasse, kus kütib, kalastab. Käib korduvalt ka Hispaanias härjavõitlustel ja Af safaril. 30–ndal tuleb võimule fašism, algab Hispaania vabadusvõitlus. Hemingway annetab vabadusvõitlejatele suuri summasid ja läheb ka ise vabatahtlikult rindele korrespondendiks. Triumfi saavutab jutustusega „ Vanamees ja meri“, mille eest saab Nobeli kirjanduspreemia.
Elu lõpp kujuneb kohutavaks: valud on metsikud, neid ei suudeta enam leevendada (sai sõjas 2 korda haavata, elas üle 2 auto- ja lennuõnnetuse). Ei suuda füüsilisele ja vaimsele valule vastu panna ja laseb ennast maha.
Looming:
Ta on kadunud põlvkonna autor. Hemingwayl kujuneb aastatega välja talle omane stiil, mida iseloomustavad: 1)lühikesed kompaktsed laused , ökonoomne keel; 2)korduvad motiivid; 3)sentimentaalsuse vastu, väljenduses konkreetne ja asjalik ; 4)tegelaste tekst sarnane kõnekeelele; 5)kujuneb välja alltekst , peidetud ridade vahele; 6)pöörab tähelepanu väikestele detailidele, mis hiljem omandavad suure üldistusjõu.
Pärast keskkooli töötas ajalehe juures.
„Meie päevil“ – kadunud põlvkonnast, mida iseloomustasid trots , rahulolematus ümbritsevaga. Selle teosega pälvis kriitikute ja lugejate tunnustuse .
„Ja päike tõuseb“(„Fiesta“) – romaan, kus otsene sündmustik puudub. Peategelaseks on rindelt naasnud noormees, kes on füüsiliselt ja hingeliselt kannatada saanud, tema iseloomus palju ka Hemingwayle sarnaseid jooni. Vaadeldakse kuidas üks ühesõpruskond elu lihtsalt raiskab, oleskleb, püüdes leida elu mõtet. Kui mõtet ei leita, pakub vaid loodus kibestunud ja pessimistlikult meelestatud seltskonnale mingisugust positiivset lohutust.
„Jumalaga relvad“– autobiograafiline teos, seda on peetud oma aja olulisimaks sõjavastaseks romaaniks . Sõja ja armastuse vastandamine . Peategelane Henry ei tahtnud armuda, kuna nägi sõjas kogu aeg seda, kuidas inimesed oma lähedased kaotavad ja kannatavad.
Henry läks sõtta „rumalusest“. Kogu sõda ongi tema meelest üks suur rumalus ja mõttetus, millel polnud motiivi. Mehed ise ei teadnud, mille nimel nad võitlevad ja surevad.
Mida tugevamaks armastus muutub, seda selgemaks saab, kui habras see tunne tegelikult on. Üksteist ei hakata enam tähele panema , kõike võetakse iseenesest mõistetavalt. Mida rohkem armastad, seda suurem on hirm teist kaotada.
#Sõjas võitleb igaüks iseenda eest. #Sõda hävitab inimese. #Sõda paneb iseenda eest seisma. #Armastus aitab sõjas ellu jääda. #Kuidas muuda sõna inimtundeid? #Sõda armastuse intensiivistaja. #Sõda ja armastus käivad alati käsikäes. #Armastuses ja sõjas on kõik lubatud.
„Surm pärastlõunal“ – põhjalik ülevaade härjavõitlusest.
„Kellele lüüakse hingekella“
„Vanamees ja meri“ – räägib vana kaluri võitlusest tormise merega. See on Hemingway triumf, sest saab selle eest Nobeli preemia. Hinnati, kuna see teos näitas, et H. usub inimesse ja tema jõusse ning füüsiline murdumine ei tähenda moraalset murdumist: „Inimest võib hävitada, aga teda ei saa võita.“
„Ohtlik suvi“ – kajastab härjavõitlust.
„Pidu sinus eneses“ – avaldatakse pärast Hemingway surma tänu tema naisele. Teoses räägib H. kirjanikest ja kultuuritegelastest, kellega ta Euroopas olles kohtus. Ta näitab kuidas mitte midagi ütlevatest kohtumistest ammutatakse meeletut hingejõudu.
Hemingway romaani analüüs
„Kellele lüüakse hingekella“
Teos algab motoga: „Ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.“ (John Donne)
Robert Jordan saadetakse fašistide tagalasse strateegiliselt tähtsat silda õhku laskma , et vaenlased ei saaks pealetungi ajal omale abivägesid tuua. Ülesande täitmisel abistab teda mägedes elutseb partisanidesalk, kellega Robert Jordan headeks sõpradeks saab. Salga juhi Pablo naine Pilar usaldab noormehe kätte noore Maria, kelle nad ühe õhkulastud rongi juurest päästsid. Robert ja Maria armuvad teineteisesse. Trotsides paljusid raskusi, laseb Robert Jordan ettenähtud päeval silla õhku, kaotades mitmed head sõbrad, salk põgeneb ning surmavalt haavata saanud Robert Jordan jääb fašiste ootama. Kolme päevaga toimuvad sündmused, mis muudavad suuresti paljude elu.
Tapmine – õigustatud või mitte? Sõda ei pea kinni mingisugustest reeglitest. Nii langevadki inimesed, kelle surm ei loe midagi. Tegelikult ei ole ükski inimene taoliseks hävitavaks mõttetuseks loodud, humanism on ülioluline. Ent seda tuleb tihti kehtestada relvaga, mis tähendab mõrvariist käes sõja ja tapmise vastu võitlemist. Ometi ei näe paljud oma tegudes pattu ega miskit ebakohast või valet.
Täpselt nii oli see Pabloga. Tema jaoks oli loomulik hävitada neid, kes püüavad vabariiklaste võitu takistada. Temale vastukaaluks oli Anselmo, kes oli ka tulihingeline vabariigi pooldaja , kuid tema jaoks oli tapmine raske ja ta arvas, et tapmine muudab igaühe lõpuks loomaks.
Ühiskonna kehtestatud normid ei pruugi kokku langeda inimese sisetundega. Nii võibki inimolend lubada endale äärmusesse laskumist. Kõik oleneb sellest, kui palju südametunnistus kanda jõuab.
Kas täita käsku kuigi tagajärjed hukatuslikud – võitlus lõppeb kaotusega? Meeletus sõjamöllus pole tihtipeale loota millelegi muule kui ainult käsule. Piinavatel hetkedel võivad kellegi teise esitatud nõudmised mingil määral aidata leida õigustust kordasaadetud kuritegudele ning tekkinud süümepiinad hetkekski vaikima sundida .
Robert Jordan oli selles sõjas moraalselt üksi ning tal polnud millelegi toetuda peale käsu. Sama põhimõtet järgides tegutsesid ka partisanid: nad aimasid silla õhkamise hukatuslikke tagajärgi, aga võitlusest ei või kõrvale hiilida.
Käsk tuleb täita isegi isiklikke põhimõtteid alla surudes . Süümepiinadest hoolimata jääb säilib kuskil sügaval sisimas ometi mingisugune õhkõrn lootus, et käsu täitmine, hoolimata kaotustest, hoiab ära süütute surma ja samas võib otsustada kõik.
Tõeline armastus sõja ajal – illusioon või tegelikkus? Sõda, ebastabiilsus, teadmatus tuleviku suhtes panevad inimese otsima midagi turvalist, püsivat, kindlat – armastust. Maria ja Robert Jordani vahel oli tõeline armastus, mis on elult saadud ja tõstab nad pilvedesse. Täisverelist elu sõja ajal, millest unistab iga sõdur, suutis Maria Robertile pakkuda. Ma olen veendunud, et kahe inimese vahel peab olema midagi uskumatult erilist, et öelda ja mõista „ Niikaua kui meist üks on elus, oleme mõlemad elus. …sinus läheme meie mõlemad…Ainult sinus saan mina edasi elada.“
Põhiidee: Armastada elu ja surra auga! Elu on heitlus, mis lõppeb varem või hiljem surmaga. Tähtis on, kui hästi suudetakse lõpuni võidelda. Ennekõike on eetiline julge käitumine – elulõpule tuleb mehiselt silma vaadata.
Pablo – partisanisalga juht. Ta kehastab vabariiklaste poolel võidelnute distsiplineerimatust, anarhismi ja egoismi, reetlikkust, moraalitust ning julmust. Ta kaotab esimesena enesekindluse, ta on moraalselt murdunud, sest juhina on tema vastustus kõige suurem. Mure oma meest saatuse pärast viis ta hingelise kokkuvarisemiseni. Tal on eelseisva olukorra ees hirm. Mehed peavad teda küll argpüksiks, aga siiski on ta nende meelest väga kaval. Vastuoluline: tahab põgeneda, kuid siiski pöördub võitlema. Suutis viimasel hetkel end kokku võtta ja otsustava sammu astuda.
Anselmo – vana teejuht. Ta oli elutark , heasüdamlik, tulihingeline vabariigi pooldaja. Kristlane , jäägitult aus ja abivalmis mees. Tema jaoks oli tapmine raske ning ühegi in mõrvamine polnud õigustaud. Tema arvates muudab tapmine igaühe peagi loomaks. Ta põskedel olid pisarad , kui oli tunnimehe maha lasknud. Oli nõus vabariigi jaoks oma põhimõtetest loobuma. Robert Jordanile ääretult sümpaatne.
Robert Jordan – oli sõjas moraalselt üksi. Tema jaoks on eetiline käitumine käsu edukas täitmine ning allaandmisest, nii füüsilisest kui vaimsest hoidumine. Robert Jordan: „Maailm on tore paik ja väärt seda, et tema eest võidelda.“ Tundis, et Maria andis talle täisväärtusliku elu vaid 70 tunniga. Muutus sõjas küüniliseks. Ta ei võidelnud enam millegi eest, vaid vastu, selle vastu, mida ta praegu ise tegema pidi.
Pilar – Pablo mustlasest naine, kes ennustas Jordanile surma. Ei näidanud ka kõige lootusetumas olukorras argust ega kartust. Tema vaprus ei vangu hetkekski ning temast saab salga vaimne juht. Ta ei salli seda, et Pablo tunneb hirmu.


16. E. M. Remarque`i looming. “Triumfikaare” analüüs.
Looming: 1929-tema esikteos „Läänerindel muutuseta“ – inimelu ei ole sõjas midagi väärt. 1931 – „ Tagasitee “ – sisuliselt esimese romaani jätk.
1938 – „Kolm sõpra“ – Esimese maailmasõja järgne Saksamaa.
Põhiteemad: sõda, surm.
1940 – „Armasta oma ligimest “ – pagulus teema. Peategelased on pagulased, kes on kodumaalt minema aetud. Traagikale vastandub armastus.
1946 – „Triumfikaar“ – räägib ajast enne II maailmasõda.
!952 – „Elusäde“ – pühendatud tema õele.
Erich Maria Remarque “Triumfikaar”
Peategelaseks on saksa emigrant Ravic, endine haigla peaarst ja geniaalne kirurg. Ta elab illegaalselt Pariisis ja opereerib salaja prantsuse doktorite Veberi ja Durant' eest, et elatist teenida. Ta elul pole viga midagi, võrreldes sellega mida paljud teised pagulased läbi peavad elama. Ometi on tal pidevalt igav, ta ~40aastane elu tundub olevat end ammendanud ja mees ei igatsegi midagi ergemat.
Valitseb üldine minnalaskmismeeleolu, ta laseb end rutiinist kanda. Ühel õhtul satub ta tänaval kokku surnud silmadega naisega. Too on nagu kuju, hirmunud ja külm - Ravic võtab ta kaasa, veidi vastutahtsi, kahetsedes, et naisele tähelepanu pööras. Too aga haarab kinni esimesest veidi lahkemast näost. Ravici juures nad magavad koos, ja see tundub samuti nagu kõik muu veidi igapäevane, loomulik ja tavaline.
Joan Madou, pärit itaaliast, elanud koos mingi mehega, kes vahetult enne surnud oli, on see poolsurnud naisenatuke. Ta elul ei näi enam olevat eesmärki, ta ei suuda jalul püsida. Ravic aitab teda veidi - elementaarsest inimlikust kaastundest. Läheb tema hotelli, klaarib omanikuga arved ja muretseb talle uue elukoha. Sellega peab mees asja unustatuks.
Kuid Joan võtab jälle ühendust, tundes et Ravic on sel hetkel tema ainuke tugi. Mees aga ei mäleta enam ta nimegi, kuid leiab talle töökoha oma tuttava venelase Morozovi ööklubis. Sünnib suhe, mis elustab mõlemaid. Joan muutub taas normaalseks, Ravici igavene igavus näib kaduvat. Ometi närib teda kerge kahtlus, ta ei saa olla kindel et tunneb tõepoolest seda mida arvab, ometi tajub ta ka ise oma armastust Joani vastu. Ravic elab pagulasi soosivas hotellis "International"…mitte et see tähtis oleks aga järgmises raamatus on ka see sisse toodud.
Ravici tunnetest ei ole väga kerge aru saada; kord on Joan talle ingel, kord tundub täiesti tühine - ta ei mõista naist lõpuni. Nende esimesel ühisel reisil - Rivierasse, on ka esimene tüli. Ravic arvab, et Joan eelistab talle glamuuri ja jätaks ta iga hetk, kui midagi paremat silmapiirile ilmuks. See paneb Joani vihastama - süüdistus oli täiesti alusetu. Nende kahe vahele tekib lõhe.
Päevad hiljem aitab Ravic tänaval ühe õnnetuse ohvrit, reflektoorselt, ja ta arreteeritakse. Noh, oli siis vaja... Ülekuulajaks on Leval, politseinik, kellel Ravic isiklikult hiljuti oli sapipõie liigsöömise pärast välja lõiganud - khm, Durant' nime all muidugi, tolle suurest honorarist sai Ravic väljapressimise peale 2000, see võttis ihnuskoilt tüki küljest. Levalile rääkis aga igasugust soga kokku küündimatutest pagulasarstidest-soperdistest, mille tagajärjel-mõjul Levalile saab Ravic kolm kuud vangistust ja ta saadetakse riigist välja. Kogu selle aja jooksul armastus Joani vastu ainult kasvab, samas kui naine on kindel et Ravic teda enam ei taha ja elab juba teistega. Joani kergemeelsus meestega ja nende hoolimatu valik tekitavad temast küll üsna tühise pildi. Mõlemad küll armastavad veel, kuid taasalustamine ei olegi nii kerge.Nad üritavad oma suhet lõpetada, et kõik mööda saaks, ka see ei õnnestu.
Samal ajal ilmub välja gestaapoohvitser Haake, keda Ravic sügavalt vihkab, tõeliselt julm mees. Ravic seab eesmärgiks sellest mineviku haavast lahti saada ja teeb end Haakega “tuttavaks” - too ei tunne teda ära. See on kättemaksuplaani kogu alus. Haake ei kahtlusta midagi, Ravic kasutab ära tema kiimalisust ja kõrvalise bordelli nime all sõidutab ta Haake metsa, tapab ära ja kaotab kõik jäljed. Tunneb end isegi hästi pärast - saavutus missugune.
Joani katsed ära leppida ei vii kuhugi. Tema tollane elukaaslane, nõme argpüks ja hädakas, tulistab ähvardusel kogemata Joani. See kutsub Ravicu, kuid teda päästa ei ole enam võimalik. Stseen annab kinnituse et nad siiski veel armastavad teineteist. Joan sureb, Ravic laseb end täiesti ükskõikselt arreteerida.
***
Ravic kasutas erinevaid nimesid: õige nimi on Ludwig Fresenburg,erinevate arreteerimiste ajal on tekkinud Wladimir Wozzek, Neuman, Günther. Haakele esines Ravic von Horni nime all.
Probleemid
Triumfikaares armastus, inimsuhete olemus ja armastuse võimalikkus sellisel ajal. Tüüpilised pagulusprobleemid - kuidas ära elada, on jäetud tagaplaanile.


17. A. H. Tammsaare elu ja looming.
Eesti kirjanduse suurim eepik

• pärit Järvamaalt Albu vallast Põhja-Tammsaare talust (selle järgi saanud omale kirjanikunime)
  
• 1886 . a pandi ta Sääsküla vallakooli, aasta hiljem paremate tingimustega Prümli vallakooli
  
• 1892- 1897 Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kus õpetajaks üle-eestiliselt tuntud luuletaja Jakob Tamm
  
• 1898 -1903 Tartu, Hugo Treffneri eragümnaasium Treffneri gümnaasiumist sai korraliku humanitaarhariduse, huvi maailmaklassika vastu, eriti saksa ja vene realistide vastu; lemmikuks F. Dostojevski
  
• 1900. ilmusid esimesed jutustused Postimehes, Gustav Suitsule hakkasid need silma ning too ärgitas noort kirjanikku edasi kirjutama; esimesed jutud avaldas ta Anton Hanseni nime all.
  
• 1903-1907. Tallinnas Teataja toimetuses
  
• 1907. astus Tartu ülikooli õigusteaduskonda, kuid haiguse tõttu katkestas õpingud (“Parem diplomita elada, kui diplomiga surra,” otsustas Anton Hansen ja lahkus ülikoolist kevadel 1911 riigieksamite aegu)
  
• tuberkuloosi süvenedes asus elama venna juurde Koitjärvele, 1912. a sõitis Kaukaasiasse end ravima. See jäi ka Tammsaare ainsaks välisreisiks.
  
• tagasi Eestisse tulnud, tema tervis halvenes. Talle tehti raske maooperatsioon
  
• 1918. kolis Tallinnasse Kadriorgu, kus praegu asub tema majamuuseum
  
• 1919. a abiellus Käthe Weltmaniga
  
• Tammsaare loomingu kaks viimast ning kõige viljakamat aastakümmet ühtivad Eesti esimese iseseisvusajaga
  
• küpsusperioodil keskendus ta loometööle ja kulutas end muudele tegevustele vaid niivõrd, kuivõrd see oli vältimatu
  
• tuli ka tõlkida, sest omade teoste honorarist ei piisanud elamisrahaks
  
• tema lähem sõpruskond polnud suur: paar juristi ja arsti, bibliograaf. Gustav Suitsuga püsis aga elu lõpuni suur vastastikune loominguline austus ja sümpaatia
  

Looming

• paralleele võib tõmmata Piibliga
  
• palju on autobiograafilist (näiteks “Tões ja õiguses” on Andrese prototüübiks Tammsaare isa, Pearu prototüübiks aga nende naaber Jakob Sikenberg, härra Mauruse prototüübiks Hugo Treffner , ka on arvatud, et Tammsaare kasutab naistegelaste suhete kujutamisel omaenda kogemusi)
  
• oluliseks peab mõistust ja tundeid
  
• matsi ja vurle kontseptsioon
  

Loomingu I periood

• peamiselt külaainelised jutud
  
• lühijutt “Mäetaguse vanad”- kujutab saunikute eluolu, prototüübid tema kodupaigast. Vanakesi ühendab kokkukuuluvustunne ja mõistmine.
  
• “Käbe-Kaarel ja tema noor naine”
  
• “Kaks paari ja üksainus”- toonitab elupildi karmust, inimste vaen üksteise vastu
  
• “Vanad ja noored” - kunstiliselt selle perioodi tugevaim jutustus. Talu vahekord mõisaga
  
• “Raha-auk”- kujutab 1905. a revolutsioonist osavõtnute julma karistamist. Lõpp dramaatiline, revolutsionääri surnukspeksmine
  

Loomingu II periood

• temaatika muutub, loobub külaühiskonna kujutamisest, käsitleb üliõpilasprobleeme
  
• palju psühholoogilist analüüsi, vastandab erinevaid tõekspidamisi
  
• süveneb matsi ja vurle probleem
  
• Nn üliõpilasnovellide tsüklis “Pikad sammud” (1908), “Noored hinged ” (1909) ja “Üle piiri” ( 1910 ) eritleb Tammsaare noorte haritlaste sümpaatia- ning armusuhteid. Ta on teinud seda ühelt poolt avameelsusega, mis ületas toonaste kõlblusnormide piirid ja šokeeris heakodanlikku avalikku arvamust; puhtakujulised psühholoogiliselt impressionistlikud novellid
  
• “Varjundid”- autobiograafiline, tegevuspaigaks Kaukaasia; kahe inimese traagiline armastuslugu . Siit tuleb sisse motiiv, et armastus ja surm on omavahel seotud; impressionistlik
  
• “Kärbes” - irooniline sümbolnovell
  
• “Poiss ja liblik”
  

Loomingu III periood

• loomingu tippaeg, ilmusid kõik romaanid
  
• psühholoogilisse analüüsi toodud nii maa kui linn
  
• 1922. a “Kõrboja peremees” - romaan saatuslikust armastusest; teose peamist mõtet võiks tõlgendada järgmiselt: Eestil pole veel õiget peremeest , ta tuleb alles kasvatada.
  
• 1934. “Elu ja armastus” – psühholoogiline romaan, keskealise mehe Rudolfi ja teenijanna Irma armastuslugu; kriitiline hoiak linnakodanluse suhtes
  
• 1935. “Ma armastasin sakslast ” – esmakordselt kasutab Tammsaare minajutustust ja valib pihtimusliku päevikuvormi. Keskmes on eesti üliõpilase Oskari ja baltisaksa neiu Erika armastuslugu
  
• 1939. “Põrgupõhja uus Vanapagan ”- tugiteoseks populaarne rahvajuttude tsükkel Kaval-Antsust ja Vanapaganast; Põrguperemees Jürka on tulnud Põrgupõhja tallu eesmärgiga maa peal õndsaks saada. See tähendab seda, et ei tohi tegusid, mis viiksid pahuksisse kristliku moraaliga. Kui Jürkal õnnestub maapealse eluga õndsaks saada, siis on tal edaspidi õigus saada põrgusse kõigi nende inimeste hinged, kes pole samaga toime tulnud. Inimesekujutuses on senise psühholoogilise realismi asemele tulnud folklooripärane tinglikkus (st Antsul ja Jürkal puuduvad võrreldes Andrese ja Pearuga mitmeplaanilisus ja sisevastuolud; tuleb välja rahvajuttudele iseloomulik terav vastandamine, karakteri lihtsus)
  
• 1926.-1933 epopöa “Tõde ja õigus” I-V osa
  

Tammsaare stiilist

• Tammsaarele on omased pikad laused
  
• sõnakasutus väga hästi läbi mõeldud
  
• koomiline ja lüüriline külg omavahel põimunud
  
• tema romaanides katkestavad tegevust sageli pikemad tegelase mõtisklused ja monoloogid, kus arutletakse oluliste probleemide üle ja selgub tegelase ilmavaade
  
• Tammsaare ei kirjelda üldiselt taustu, teda huvitab rohkem inimese tegevus, käitumine ja hingeelu
  
• jutustamislaad on rahulik, seda ka siis, kui tegevus on pingeline. Stiil võib olla lüüriline, jutustav, humoristlik või satiiriline
  

18. “Kõrboja peremehe” ja “Tõe ja õiguse” analüüs.
KÕRBOJA PEREMEES
Katku Villu (29) naaseb kodutallu vangist, kus ta on istunud aasta kakluse käigus inimese tapmise eest. Villu on salakütt, puskariajaja, mõtlematu purjutaja, kes naiste pärast tihti kaklustesse sattunud. Lisaks on ta teinud vallaslapse Kõrboja talu endisele teenijale Eevile, kes nüüd elab Kuusiku talu saunas ema juures. Villut pole talutöö huvitanud, teda huvitasid tööriistad ja masinad , üritas rikkaks saada hangeldamise ja puskariajamisega - siit ka joomine ja pahandused. Ema armastab Villut tingimusteta, isa aga toob eeskujuks Vabadussõjas langenud venda.
Villu kuuleb , et suurde mõisataolisse Kõrboja tallu on linnast naasmas peretütar Anna (27), kellega ta noores eas sõbrustanud oli. Anna süü läbi on Villu metsas joostes noorena ühe silma kaotanud. Ema ei usalda Kõrboja rahvast ning tunneb halba eelaimust. Isa peab Kõrboja vastu vimma sellest ajast, kui sealne endine peremees tahtis tema talu maid ära osta. Vangist naasnud Villu sukeldub parimate kavatsustega hoogsalt talutöösse ja teeb talu arendamise plaane. Talu kõige viljakamad maad on kiviseljandiku all - Villul tekib plaan kivid õhku lasta. Kaevab ja puurib, aeg-ajalt näeb järve ääres Kõrboja Anna jälgi.
Kõrboja vana peremees Rein plaanib tütart linnast koju talu edasi pidama kutsuda, kuna tal endal puudub oma suurte plaanide ja unistuste elluviimiseks energia. Kommenteerib Annale, et Katku rahvas ei salli neid kui mujalt sisserännanuid. Rein on nõus ka talu tükeldama ja müüma, kuid Anna ei nõustu kodutalu võõrastele jätma ja otsustab ise perenaiseks hakata. Talu aga vajab ka peremeest... Sulased ja teenijad on skeptilised naisterahva võime suhtes üksi juhtida ja imestavad, miks Anna mehele ei saa. Anna kutsub külarahva jaanitulele, näitamaks, et nüüd on uued ajad. Annale imponeerib Villu hulljulgus, sest ka tema enda perenaiseks hakkamine oli impulsiivne otsus. Eevi aga unistab Villust.
Villul on plaan Anna jaanipidu nurja ajada ja ta kutsub lõõtspillimängija Kusti hoopis enda poole napsi võtma. Lõpuks lähevad mõlemad siiski peole . Anna tervitab Villut ja palub sellel ilutulestiku rakette lasta. Sõidavad lootsikuga järvele, uurivad üksteise plaanide kohta. Anna küsib Villult, kuidas tema Kõrboja talu peaks; Villu kirjeldab, mida kõike ta teeks , kuid jutt takerdub, kui ta kogemata oma vangisistumist meenutab. Tusane Villu püüab tuju parandada viina võttes, satub hoogu, tantsib , komistab kellegi jala otsa ja tahab taas kaklus üles võtta, kuid Anna keelab tülitsejaid. Anna teeb Villule leebeid etteheiteid joomise pärast. Tantsivad koos ja see hakkab ka külarahvale silma. Villu lubab Anna sünnipäeva auks põlluharimist segavad kivid õhku lasta; Anna nõustub vastumeelselt tingimusel, et Villu lubab rohkem mitte juua. Kivi lõhates juhtub Villuga õnnetus, tema terve silm ja parem käsi saavad raskelt vigastada.
Anna mõtted on talutöö juurest hajevil, kuni ta arstilt kuuleb, et Villu ei jää päris pimedaks . Siis saavad talutööd jälle nagu uut hoogu. Anna arutab, et Villust võiks Kõrbojale peremees saada küll, kuid Reinule on see mõte väga vastumeelt - Villu on arutu joodik ja lisaks vaenulikust perest.
Villu naaseb koju. Isa arvab, et kui ta enne tormas nagu poisike, siis nüüd on ta sant; meest pole temast saanud, aga Kõrbojale peremeheks ta veel kõlbaks. Villu on solvunud ja teatab , et tema vigasena Kõrbojale peremeheks ei lähe, ning läheb hoopis Kuusiku sauna Eevit Katkule perenaiseks paluma. Villu isa pole aga nõus Kõrboja endist teenijat oma miniaks võtma ja avaldab kahetsust, et ta peab oma talu mõtlematule pojale jätma. Villu tunnistab, et ta ei tahtnud käia isa jälgedes ja olla tema töökäteks, kelle tegemisi ei tunnustata, vaid teha midagi uut ja omamoodi. Tahab hakata Katkut nullist üles ehitama ja usub, et vaesel Eevil oleks töömurdmiseks rohkem motivatsiooni kui mõnel rikkal peretütrel. Isa peab nõustuma, kuid kangekaelsusest pulmapidu korraldada ikka ei luba.
Villu otsustab kõvasti tööle hakata ja mitte enam uisapäisa otsuseid teha; Eevi arvab, et Villu on tema kosimise plaani maha matnud. Eevi läheb Kõrbojale, palumaks Annat, et see Villu rahule jätaks, kuid ei saa kuidagi juttu üles võetud.
Pähklipühal saavad Anna ja Villu jälle kokku. Villu on viinaga tuju tõstnud ja kutsub Anna tantsima, kuid nad kukuvad rüsinas. Villu on lõõpijate peale vihane, kuid hoiab end vaos . Anna kutsub ta uuesti tantsima, nad lahkuvad peolt koos (Villu saab Kõrboja vana ja vigase suure koera järgi pidulistelt hüüdnimeks Kõrboja Mousi) ja lähevad järve äärde. Anna kutsub Villut Kõrbojale peremeheks ja endale meheks, kuid see keeldub oma uhkusele viidates. Villu piinleb vastandlike tunnete käes ega saa und.
Kõrboja vana koer Mousi leitakse surnult, Katku koer ulub ja Annale tuuakse sõnum, et Villu on ennast maha lasknud. Isa kommenteerib, et Villu ei osanud elada, aga endalt elu võtmine oli täismehe tegu (Villu oli aida põranda höövlilaastudest puhtaks teinud, et püssilasust tulekahjut ei tekiks). Kõrboja Anna tuleb Katkule ja leiab nutus Villu emaga lepituse. Anna mõtleb algul ära linna minna, kuid kohtab teel Eevit, kes on pärast ema surma koos lapsega Kuusiku saunast välja aetud. Anna kutsub Eevi Kõrbojale elama ja lubab isale, et kasvatab Villu ja Eevi pojast Kõrbojale peremehe. Kõrboja talu tegemistesse tekib uus lootus.
"Tõde ja õigus"
Esimene osa
Andres Paas, umbes 30aastane mees oma noore naise Krõõdaga asub elama Vargamäele. Mees on täis ootusärevust, sest kuigi see koht pole kõige parem mida tahta võis ja suhteliselt ebasoodsa koha peal asub see ka, on ta valmis tegema mida iganes, et sellest saaks ta unistuste kodu ja elutöö.
Krõõt on veidi umbusklik , sest tema isakodu on hoopis teist tüüpi kohas, metsade taga, ta on isegi teistsugune kui kohalikud neiud, aina peenema kondiga ja sihvakam. Ometi, nagu korralik naine kunagi, järgneb ta oma mehele kõikjale, ja ei pea paljuks koos temaga oma päevade lõpuni soises ja raskes kohas tööd rabada.
Eelmine peremees pole koha eest kuigi palju hoolitsenud, karjamaad on vee all ja hooned lohakil. Vargamäe koosneb kahest osast - teine talu asub allpool orus, jõgi on seal lähemal ja maagi parem. Uus naaber Oru Pearu on kange mees, enamuse ajast veedab kõrtsis, saksatoas ja on päris kindel et ka selle Mäe peremehe (Andrese siis) sööb vaevata kohast välja, nagu ta eelmisegagi tegi. Andres kuuleb küll siit ja sealt, mis mees on Oru Pearu, ometi ei suuda ta uskuda et keegi nii kiuslik olla võiks. Esimene plaan tema meelest oleks kaevata kraav tema maadelt jõkke, et maid veidigi kuivendada ja sellega viljakamaks muuta. Aga kraaviotsa jõkke saamine tähendab selle Pearuga kahasse kaevamist, sest suur osa kraavist oleks tema maa peal, kusjuures kasu saaks sellest kõige rohkem Andres.
See kraav saab esimeseks suureks tüliõunaks Tagapere (Oru) ja Eespere (Mäe) naabrite vahel, Pearu nõustub asjaga alles siis, kui kraav tervenisti tema maa peale tehakse, mis tähendab seda, et Andresel asjaga muud seost ei ole kui pool makstud kuludest . Orul on liigagi lihtne teisepere maid üle ujutada, kui vaid tahab, selle peale Andres mõtleb aga liiga hilja. Enne kraavi valmissaamist jõuavad naabrid juba mitmeid kordi tülli minna, küll sellepärast et Pearu oma rege laenuks topib ja hiljem kõrtsis seda nina alla hõõruma hakkab, et teine ta rege kasutab, küll selle pärast et loomad teise põldu pääsevad. Pearu lõhub isegi oma käega aedu, et naabrite sead ta rukkisse läheks ja oleks, mille pärast kembelda. Koerad käivad vastastikku teisepere akende all kükitamas, hobused pääsevad kahtlaselt naabri vilja ja muudki sellist. Pearule ei mahu pähe mõte, et suvisel niisama-jõukatsumisel Andres temast laialt ja tema tugevast sulasestki jõu poolest üle oli, järelikult vaja muudmoodi käkki keerata. Kord kuulis Krõõt üksi kodus olles, et naabrimees lõhub aeda , suure kisaga pealegi. Jõudes sinna, laps süles, näeb ta et juba suur tükk aeda on maha lõhutud ja Eespere sead naabri rukkisse lastud. Krõõda rahuliku arupärimise peale ei tõuse Pearu käsi enam aeda lõhkuma, ei oska ta oma hullu tempu kuidagi õigustadagi. Ta on juba valmis ise rukkist sigu välja ajama minema, kuid tema abi ei vajata - Krõõt saab oma hääle varal sead kätte, nii et need vingudes talle järele jooksevad.
Seda, kuidas Mäe Krõõda "hele jaal " sead jooksma pani, tuletab Pearu veel aastate kaupa meelde, ikka purjus peaga ja pikaltlaialt. See motiiv kordub läbi raamatu, viiendas osas muutub see tõestuseks sellest, et Pearu oli salaja Krõõta armunud.
Ühel kevadel kaebab karjapoiss Mart, et lepikualune on vett täis ja naabrimees kraavile tammi ette teinud, kiusu pärast. Andres küll käib ja riidleb, kuid Pearu ei tee teda kuulmagi. Ja kui Andres kirvega tammile jõuab, et see ise eest lüüa, leiab ta selle juba lõhutuna. Mitmed korrad katkeb nõnda tamm, kuni Oru peremees Mardi seda lõhkumas leiab. Poiss on väle ja ülbe ega kahetse oma tempu karvavõrragi, lõhub aina tammi edasi kui heaks arvab ja Pearut ligiduses näha pole. Mitmed korrad ajab Pearu teda mööda sood taga, kuid poissi kätte et saa, see loobib ees kividega, tagant ründab koer hammastega, nii jääbki enamasti kaotajaks vanamees. Lugu lõpeb siis, kui kord tümamaal maal poissi taga ajades ta vihaga koera maha laseb. Loom oli Mardile kallis ja hea abimees naabri peremehe vastu. Kui Andres ja Juss kohale jõuavad, on Pearu korjuse oma maale tassinud ja väidab, et see tema maal tedrepoegi olla taga ajanud ja sellepärast kuuli saanud. Oma jultunud valedega lehvitab Pearu ka kohtus, niiet Andres oma tõega õigust kuidagi kätte ei saa. Ometi on tõde ja õigus talle kõige tähtsamad asjad: on pettumus teada, et tõega ei jõua ta mitte kuhugi, mitte siis kui teine valega vastu hakkab. Pearuga kemplemine on kui üksainuke kindel asi Vargamäel, ja kuidas Andres ka ei püüaks, tehes eraldi teid ainult sellepärast et kuidagi poleks põhjust tülitseda, hoides oma loomadel silm peal ja ehitades tugevaid aedu, leiab naabrimees ikka põhjuse Mäe perega kuidagi kokku puutuda.
Andrese sulasel Jussil pole ka mitte kerge põli, aina kurdab ta, et peremees tööga tappa tahab. Ometi jääb ta ka teiseks aastaks, ja kui lahkub esialgne tüdruk Mai ja tuleb teine, Mari, rõõmsameelne ja lõbus, ei tahagi Juss enam ära minna. Mari muudkui lõõbib Jussi , aina narrib, nii et poiss eriti arugi ei saa, miks ja milleks ta siis õigupoolest seda teeb. Juss võtab asja väga tõsiselt, oma väge tõestades, upub isegi peaaegu - uhkuse tõttu, kuid jonni ka ei jäta. Marigi lõõbib edasi, niikaua kui kord Juss enda poomist üritab. Siis saab asja päris selgeks, Mari jätab oma norimise ja tunnistab ausalt et kui Juss teda tahab, võib pulmad teha küll. Poisil on kyll hea meel, kuid pulmaplaanidest esialgu ei räägi nad kellelegi ja nöörigi kannab ta pükste peal edasi nagu mälestust. Aeg läks, Juss ja Mari asuvad kahekesi Eespere sauna elama ja on päris õnnelikud. Mari sünnitab kaks last, poisi ja tüdruku, viimase samal ajal, kui Krõõt oma neljanda lapse. Krõõda kolm esimest olid tüdrukud - asjaolu, mis kõigile palju pettumust valmistas. Krõõt tunneb end süüdi, Andres on kade naabriperemehe peale, kelle kaks esimest last pojad on.
Ajapikku jääb Krõõt aina nukramaks ja nõrgemaks, sära temast kaob. Neljandat last kandes on ta juba päris vilets, tervis korrast ära ja aina nutt varaks, kui ta kõige vajalikuga hakkama ei saa. Andres ei pane seda eriti tähelegi, muretseb aina oma põldude ja hobuste pärast, naine on nagu üsna iseenesestmõistetavalt rase ja väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas , tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..."
Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud. Mees läheb aina närvilisemaks, eriti kui laste pärast Mari lihtsalt ei saa sauna tagasi minna. Armukadedus aina suureneb, kui jõulude ajal (jälle laste pärast) ei saa Mari Jussiga (jala) kirikusse minna, kuid järgmisel päeval, kui Andres teda kaasa kutsub, Mari läheb.
Jussil oli ülemäära kurb seda metsaveerelt piiluda, kui Andres ja Mari pere uhke saaniga kirkusse sõitsid. Mitu korda kutsub Juss Marit perest ära, ikka mõeldes et see on nyyd kyll viimane kord, isegi teadmata mis peale viimast korda tulema pidi. Kord, kui Mari talle selgeks teinud on, et ta siiski muretsema ei peaks, Mari ei taha peresse jääda ega Jussi maha jätta, lükates sellega ümber kõik viimase konksud ja vastuväited; läheb Juss seepeale soosillale Andrest passima, kes pidi kõrtsist koju tulema, paras kilk peas. Juss ei tea isegi, kas ta tõepoolest tahab Andrest tappa või ei, toime ta sellega ei saa, enne tuleb hirm peale.
Jalga ta mehele pussiga virutab küll, kuid vastupanu leides ehmub nii et pussi minema viskab ja metsa jookseb . Andres ei räägi kellelegi, mis tegelikult juhtus, alles tükk aega hiljem saab Mari teada, et see ikkagi pole kukkumisest, see jalahaav mis oleks nagu pussiga löödud. Soosillalt jookseb Juss sauna taha ja poob end kuuse otsa üles. Seda ei osanud elavatest keegi arvata, kära on rohkemgi kui tarvis. Eesotsas keelekandjast saunatädi, kogu küla keelepeksjate ja Mari endaga, süüdistavad kõik Mari ja Andrestki. Jussi surm ripub kogu ülejäänud elu nagu kurbuse ja süütunde vari Mari kohal, rusudes ja surudes ta samuti nukraks nagu oli Krõõtki olnud Vargamäe perenaisena.
Järgenvat nuhtlust - kariloomade ja isegi laste surma koledasse nakkushaigusse, mis kõrvenurgast pea pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on.
Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari unustada.
Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru et Andresega on suisa jama asju ajada. Nimelt arvas ta, et ainult tema krutskeid täis on, kuid ei - Andres laseb purjus(magava) Pearu oma rukkihakkidesse sõita ja nõuab selle eest kohtus kahjutasu, mida Pearu ka maksma peab, teadmata, kuidas ta sattus naabrimehe põllule. Pärast kõrtsis lubab Pearu maksta Andresele hulga raha, kui ta ütleb, mis oli kogu selle tembu taga (mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega. Sellel on aga oma tõe ja õiguse tagaajamiseks omad viisid tekkinud, mille kinnituseks ta aina rohkem Piiblist kaitset otsib, nii et ta pikapeale aina suuremaks tõsiusklikuks sai.
Tol ajal on peres 7 last:Liisi, Maret , Anni, Andres (Krõõda lapsed), Juku , Kata (Jussi lapsed) ja Indrek, Mari ja Andrese esimene laps. Lasteepideemias, millest ei jää puutumata ükski sealtkandi pere, surevad kõigepealt Juku ja Kata, siis väike Anni. Matuseid ei vaevuta suureks puhuma, sest sel ajal on juba igas majas uued surnud ja ega oma laste matmise kõrvalt keegi matusele tullagi ei saa. See tegi Andrese aina kibestunumaks, Krõõda surm oli olnud vaid algus. Sealt algab ka Andrese suur viha Jussi mälestuse vastu, just Mari ebausu pärast. Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee.
Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe:peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits , et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna.
Järgmine sulane oli kuulus Matu, kes ka suuremana Pearuga arveid klaarib ja enne minekutki (laia ilma õnne otsima muidugi) veel talle vingerpussi mängib-->Pearu tükkis hobusega mutta kinni sõidutades. Pearu oli soosilda aina mudasemaks "parandanud”, et aga teistel võimalikult ebamugav oleks, Matu siis teeb soosilda ainult veidi veelgi pehmemaks.
Noor Andres ja Indrek käivad koos karjas, kuigi nad omavahel läbi ei saa. Esimene tahab muudkui rähelda ja jõudu proovida, teine unistada . Nende ärplemise pärast saab Mari kord põllul Indreku visatud (Andresele määratud) kiviga vastu külge. Seegi jääb korduma läbi teose nagu süütunde sümbol.
Peretütred Liisi ja Maret saavad aina vanemaks , jooksevad mööda simmaneid ja suhtlevad salaja Oru vanemate poiste, Joosepi ja Karlaga. Andres saab sellest teada alles siis, kui Liisi ja Joosep otsustavad abielluda. Sellega ei või isasüda kuidagi leppida. Siis jääb Liisi rasedaks, meelega, ja kolib kodust sauna, kuni Joosepiga seaduslikult laulatatud saab. Siis asuvad nad kahekesi Joosepi onu juurde elama. Andres sellega siiski kuidagi lepib , arvatavasti, sest tütart kaasavarast ilma ta ei jäta. Maretit ei hakka ta pikalt keelamagi, kui too lihtsale tislerile mehele minna tahab, kindlameelsusega isa veendes. Suurim hoop Andresele on kõnelus noore Andresega, teda kroonu rongi peale saates - tuli välja et nii kindlaks peetud Andrese Vargamäele tagasi ja peremeheks tulemine on hoopis kahtluse all, noormees näeks heameelega maailma ja elaks oma elu võimalikult kaugel kodukoha soodest ja rabadest. Nii nagu lõppeks ka paremad ajad Vargamäel. Indrek tunneb seda kõige selgemini.

19. Kirjanduslikud voolud ja suunad, “ ismid ”.
Romantism : saab alguse 19. sajandi I poolel Lääne-Euroopas. Eestisse jõuab rahvusliku liikumise perioodil läbi Koidula loomingu (1860.-1880.). Romantism on loomingu meetod, mis näeb maailma sellisena nagu teda näha tahetakse. Tugevasti mõjutas Prantsuse revolutsioon . Tekke põhjuseks saigi eelkõige pettumine Prantsuse kodanlikus revolutsioonis. Pärast revolutsiooni kujunes välja kaks suunda:
1)progressiivne suund – usub, et kõik hea on tulevikus alles ees, ideaale tuleb otsida tulevikust;
2)rektsiooniline suund – usub, et kõik hea on juba olnud, möödas, igatseti vana taga.
Põhijooned:

vastuolu tegelikkuse ja unistuste vahel;

tunnete-, fantaasiamaailma ja elamuste eriline rõhutamine;

erandlikud kangelased, kes on üles ehitatud kontrastiprintsiibile – tegelased on üdini head või halvad, hea tegelane tavaliselt ka hea välimusega;

romantilist kangelast iseloomustab individualism , ta on ühiskonnaga vastuolus : toob esile mässumeelsuse;

looduspiltide rakendatakse meeleolu loomiseks;

rõhutatakse väga rahvuslikkust;

loominguvabaduse nõudmine;

esiplaanil autori isiklik fantaasia , mitte tegelik elu;

tunded seatakse sageli mõistusest kõrgemale.
Kunst : Francis Goya, Delacroix .
Kirjanikud: Hugo, Sand („ Consuelo “), Walter Scott („Ivanhoe“).
Luuletajad : Byron („Judiitide laul“), Shelly („Ood läänetuulele“) – kirjutasid armastusest, vabadusest, loodusest. Teemadest kajastuvad veel lein , mured, ülistus. Kasutavad klassikalist riimi, võrdlusi, sõnakasutus lihtne.
Eestis: Koidula, Bornhöhe, Eliisabeth Aspe, Andres Saal.
Romantismist üleminekul realismi: Anna Haava, Karl Eduard Sööt, Juhan Liiv.
Realism: kõige avatum, mahukam. Tuleb sõnast realis – esemeline (lad.k). Tekkis 19. sajandi algul Lääne-Euroopas. Läbimurret seostatakse Stendhali „Punase ja mustaga “. Realism on vastukaaluks romantismile, elu kujutatakse nii nagu ta on. Realism jaguneb:

kriitiline realism

psühholoogiline realism

külarealism
Eestisse jõudis läbi Eduard Vilde „Külmale maale“ 1896. aastal. Tegemist on kriitilise realismi algusega Eestis.
Kasutatakse: 1)tegevuse täpset ajalist ja ruumilist määratlemist;
2)põhjuse ja tagajärje seose ning tüüpilise rõhutamist;
3)ebaoluliste seikade esitamist ;
4)kirjandusväliste žanride matkimist.
Lühivormide ja novellistika osas on olulisemaks autoriks Maupasant. Ta on saanud tuntuks puändiga lõppevate novellidega. Tema teostes on palju irooniat, tekst on voolav ja kergesti loetav. Tuntum novell „Nööpnõelad“. Romaanikirjanikuna kerkis esile Honore de Balzac .
Kirjandus: Pr. – Balzac, Stendhal , Flaubert, Rolland ; Sb. – Dickens, Shaw ; Vm. – Turgenev , Dostojevski, Tolstoi, Tšehhov; Norras – Ibsen ; USA – Hemingway; Skm. – Mann .
Impressionism: tuleb prantsusekeelsest sõnast impressioon – hetkemulje. Hetke muljele tuginev kunst, ei eelda, et edastataks reaalsust, vaid autori muljet. See suund on subjektiivne. Tekkis 19. sajandi 60-, 70-ndatel prantsuse maalikunstis. 1874 toimus Pariisis esimene impressionistide näitus. Seal pani Monet välja pildi „Impressioon. Tõusev päike.“ – nimetus kogu suunale.
Kunst: püütakse edasi anda põnevaid loodusvärve – eredad , kirkad, säravad toonid. Samas paistaks need justkui läbi udu, värvid hajutatud, hägused. Maalid on erksad ja säravad, samas ähmased nagu paistaks kõik läbi uduloori. Oluline looduse kujutamine (palju värvivarjundeid). Meeleolu päikseline, erk. Maalikunstis Monet, Manet , Renoir, skulptorid Rodin, Tolouse-Lautrec.
Muusika : Grieg, Sibelius , Rimski- Korsakov , Ravelle; Eestis Eino Eller , Mart Saar.
Kirjandus: tekkis 19. sajandi 80-ndatel, Eestis 20. sajandi algul. Loobutakse eluliste, realistlike seikade kujutamisest.. Lugejale püütakse muljet avaldada läbimõeldud kujundliku keelekasutusega. Palju sõnamängu, stiil on mänglev, õhuline ja kerge.
Žanritest hakkab domineerima lühivorm: novell, miniatuur ja lühinäidend. Romaanides kasutatakse päevikulaadseid pihtimusromaane (Tuglase „Felix Ormusson“), kuid need on suhteliselt subjektiivsed, pinnapealsed, puudub sügav analüüs.
Tegelased on skemaatilised , visandlikud. Hoidutakse sotsiaalsetest teemadest ja ühiskonnakriitilistest probleemidest. Vastandatakse end sellele. Oluline on vormiline pool.
Maailmas Thomas Mann, Gnut Hamsun . Eesti kirjandusse jõuab läbi Noor-Eesti rühmituse. Proosas Tuglas, Tammsaare loomingu II periood. Luules Grünthal-Ridala, Ernst Enno , Marie Under, Hendrik Visnapuu.
Sümbolism: tekkis 19. sajandi lõpul Lääne-Euroopas. Suund, mis kasutab väga palju sümboleid. Kirjandusvool, mis tugineb dualismile – filosoofiline nähtus, mis väidab, et reaalsuse taga on veel teinegi tunnetatav maailm. Samuti väidavad nad, et mateeria ja teadus on teineteisest lahus: loodus ja inimhing on sõltumatud.
Alguse saab 80-ndate Prantsuse luulest. Eelkõige Baudelaire (mõjutas kõige rohkem Eesti kirjandust), Mallarme, Rimbaud , Verlaine loomingus.
Luule: rõhutatakse sõna valiku täpsust, oluline on ka luule musikaalsus. Luules saab oluliseks ka värsi sugestiivsus, et see emotsionaalselt mõjuks. Kasutatakse sünesteesiat - kirjanduslik võte, mis püüab ühendada ühendamatut (N: „Päike kõlises taevas“). Tihti on sisse toodud müstikat. Esteetiline pool on oluline, ei pea heas mõttes sisse toodud olema: levib inetuse estetiseerimine (Jaan Oks) - halbu asju elus nauditakse.
Sümbolismi esindasid vene luules Blok ja Brjussov.
Sümbolismi on palju näitekirjanduses. Ibsen, Maeterlinck . Eesti kirjanduses: Tuglas, Enno, Suits, Semper.
Sümbolismi on palju näitekirjanduses. Ibsen, Maeterlinck. Eesti kirjanduses: Tuglas, luules Enno, Suits, Semper.
Kunsti jõuab 19 sajandi lõpul Prantsusmaal vastukaaluks vanameelsele realistlikule akadeemilisele kunstile. Sümbolistlikud kunstnikud kasutasid mütoloogilisi ja muinasjutulisi teemasid ning fantaasiaid ja nägemusi. Esindajad: Eduard Much, Galleen-Kallela („ Kalevala “). Eestis Noor-Eesti kunstnikud mägi tiik. Põhjamaades on sümbolistlikus kunstis rahvuslikud motiivid olulised.

20. August Gailiti looming. “Toomas Nipernaadi ” või "Ekke Moori " analüüs.
Looming: Gailiti varane, rohke erootilise ainega proosa on fantaasiaküllane, selle situatsiooni- ja karakterikujunduses liituvad drastiline ja naljakas; valdab uusromantiline laad ( romaanid " Muinasmaa " (1918) ja "Purpurne surm" (1924) ning novellikogud "Saatana karussell" (1917) ja "Rändavad rüütlid" (1919)). Samast ajast pärinevad vaimukad kultuurikajalised följetonid (kogu " Klounid ja faunid " (1919)).
1920. aastatest pärinevad novellikogud "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927).
Romantilistes novellides "Toomas Nipernaadi" (1928; film "Nipernaadi" (1983)) on tegelaskujud senisest realistlikumad ja lüürilisemad, Gailiti loomingule tunnuslik grotesksus on neis mahenenud.
Romaan " Isade maa" (1935) kujutab Vabadussõda.
Romantilise ja realistliku kujutusviisi ühendamise süvenevat isikupärastumist tunnistavad romaanid " Karge meri" (1938; film 1981), "Ekke Moor" (1941) ja " Leegitsev süda" (Vadstena 1945).
Romaanis "Üle rahutu vee" (Göteborg 1951) ja mitut proosažanri ühendavas teoses "Kas mäletad, mu arm?" (3 köidet; Lund 1951–1959) kajastub kodumaa kaotamise traagika
„Ekke Moor“
I Neenu Moor tuleb laudast. Ta näeb ranas askeldavat naabrimeest-Toomas Uuvet. Nad lähevad Ingelandi laadale.Ka Toomas Üüve naine Enge ja tütar Eneken lähevad randa . Nad kuulevad käo kukkumist. See tähendab peatset surma.Tegelikult oli Ekke Moor kes puu otsas kukkus. Ekke on laisk, ta saab alatihti Neenu käest nahapeale. Vahepeal käis Ekket üks tüdruk otsimas. Ekkel oli palju tüdrukuid. Alati kui ta mingi kopika sai raiskas ta selle kohe ära ja ostis tüdrukutele saia või midagi sellist. Neenul oli ka hea laps Aat Elme - natuke isesugune. Talle kukkus laevahukul teng pähe või riivas raa. Aat Elme elas Neenu saunas.
3 poega on tal merd sõitmas, nad saadavad talle vahepeal mõne kopika.Neenu mees suri merel-Neenule tuli ainult kiri, et seal ja seal.
Kui ekke puu otsas kukkus, sai ta ka karistada . Pärast läks Neenul ikka süda haledaks ja ta võttis Ekke laadale kaasa.
II Maanteel punnib lehm vastu. Kõik laadalised on hoos . Kakeldakse laudade pärast kuhu oma asjad peale panna. Ja mõned juba joovad viina.
Laadal oli üks mees kes hakkas järsku täiest kõrist karjuma ja kõik rahvas jäi kuulama . Karjuja hüppas rahva sekka ja hakkas kaelasidemeid laadalistelt ära kiskuma. Karjuja räägib kuidas tema konksud hoiavad kaelasidemeid paigas. Ekke ostab ka konksu. Potikaupmees Setu Pedra on ka kohal. Kõik tunnevad teda kuna ta käib igal aastal laadal ja vahel ka talust tallu. Keegi ei taha temast mööduda nii, et ei osta midagi. Pedra rüüpab ise pudelist juua, oma kausid oli ta murupeale laotanud. Üks poiss lõhkus koerast ehmatatuna kogemata tema poti ära .Kohmetusest lõhub Pedra ise ka mõned pisemad tassid ära. Kuid äkki jääb ta keset kaupa seisma klaasistunud silmadega ning hakkab oma pottide keskel tantsima, lõhkudes enamus kaupa ära. Temaga ühineb üks naine. Kuid kohale tuleb konstaabel ja viib tantsijad ära. Ekke läheb edasi loomalaadale, et vaadata kas ema on lehma maha müünud. Kuid näeb mustlast kel pits käes ja kisendab, et tema naine on ära surnud. Tema 11 last halisevad sama moodi. kõik rahvas on jahmatunud. Mustlane tahab haletsusest hobuse maha müüa. Juurde astub tooma Üüve-tahab hobuse ära osta. Teised mustlased on vihased , et Sander Mitrovski oma hobuse nii odavalt müüs.
Ekke läheb edasi. Neenu on lehma maha müünud, kuid ta on tukkuma jäänud. Ekke võtab tema kotist 10 kroonise ja läheb tara taha peitu , ning viskas ema mulla tükiga, et see üles ärkaks.Ekke karjub veel omalt poolt juurde et: „Memm, memm vargad tulevad!“neenu ärkab ja on nii kohkunud , pistis räti koos rahaga tasku ja hakkas laada poole minema. Ekke otsustab õhtuks jääda Ingelandi. Ekke märkab Enekeni -ta vaatas raamatuid. Ekke läks juurde ja küsis et mida Eneken sooviks, tema ostab mida iganes ta tahab. Eneken valib välja ühe inglikuju. Sinna tuleb Toomas Üüve ja Eneken läheb koos isaga koju.
III Ekke Moor läks teatrisse. Ta mõtles kuidas ennast parandada. Näidendi vaheajal läheb Ekke jalutama ja tegelastetoa juures küsitakse, et kas talle näidend meeldib. Vastas auslt, et ei meeldi. Viskavad nalja, et kui oleks viina oleks palju lõbusam. Ja Ekke tõigi ühe liitri viina. Näitlejad kogunesid lavale kuid Ekke tahtis veel viina. Uksest astus sisse keegi nõiataoline ja karjus: “Maja täis”. Nõid hoidis käes rahakassat. Näitlejad ütlesid, et nüüd nende kord viina osta ja direktor käseb kassa eest laua organiseerida. Kuid nõid ütleb, et kulusid on nii palju, et ei saa siin midagi raha kulutada. Tegelased hakkavad raha manguma, sest neil pere vajab ka raha. Ekke lahkub.
IV Ekke läheb puu taha peitu, kui näeb Toomas Üüvet. Toomas peksab hobust, sest see ei liigu paigast. Siis tuleb mustlane Sander Mitrovski ja vaatab hobust ning ütleb Üüvele, et see on hobuse vaeseomaks peksnud. Mustlane Sander tahab lahkuda, kuid Üüve ei luba. Nad teevad tehingu, et Üüve saab 100 krooni ja hobune on jälle mustlase oma. Mustlane lausub hobusele paar sõna ja hobune hakkab jälle liikuma. Mustlane karjus tagant järgi, et hobune on väärt 1000 krooni. Ekke jääb metsa magama. Kui ta järgmisel päeval teatrisse läks ei märganud seal keegi teda. Kõigil oli suur pohmell. Üks peaosatäitja ( Janka Veer) ei võtnud jalgugi alla. Direktor näeb Ekket ja palub tal tsaari osa mängida. Ekkele surutakse raamat pihku. Pärast esimest vaatust on kõik vaimustunud ning teises vaatuses improviseeris Ekke ise ja viskas vaiba etteütlejale peale. Kuid peaministrile see ei meeldinud ja püüdis Ekket lavalt ära kutsuda. Lõpuks kukub direktor lavalt alla. Kuid õnneks jõuab keegi lava eesriide alla lasta. Ekke läheb üksi Jngelandist ära.
V Neenu palvetab Ekke eest, kuid lõpuks avaneb värav. Ekke oli end ära maskeerinud. Kohe pandi Ekkele saun valmis ja paremad toidud toodi välja. Pärast sauna loeti piiblit ja hiljem pidi Ekke rääkima miks ta varem koju ei tulnud. Kui Ekke nägi kõrval toas Toomas Üüvet hakkas ta kõva häälega naerma. Jutustas sellest hobuse loost emale ja naersid koos. Neenu rääkis Ekkele kust oli tulnud Toomas Üüve rikkus: Toomas oli välja valinud ühe rikka kaupmehe tütre ja oli öelnud et kui nii ja nii palju kulda ei saa jäävad pulmad ära. Ekke nägi naabrimehe hoovis midagi liikumas ja kui ta märkas, et see on Eneken jooksis ta kohe sinna.
VI Eneken avaldab armastust. Kui vihm hakkab sadama läheb Eneken koju aga Ekke randa. Kui vihm lõppes läks ka Ekke koju kuid ei räägi midagi. Lõpuks ütleb ta, et ta läheb ära. Kui ema magama jäi hiilis Ekke välja, läks ka Enekeni akna alt läbi. Kuid järsku kuuleb ta kuidas Toomas Üüve karjub. Ekke ütleb talle, et kas ta tahab et terve küla teaks mis diil neil oli mustlasega. Toomas annab Ekkele ühe krooni ja Ekke lahkub ning tänab ühe krooni eest.
VII Ekke käib ringi ja satub Praost Odja juurde. Ekke seletab Odjast ja tema töölistest. Odja on kuri ja õel ning saadab oma töölisi koguaeg ühe töö pealt teisele. Ka Ekke võtab rivvi, et palka saada. Talle antakse ka tööriided. Teenija Kadi räägib et korsten ei tõmba. Kuna keegi töölistest pole nõus katusele ronima teeb seda Praost ise. Kui korsten puhas käskis Praost kõigil sauna minna. Kõik rääkisid, et sellist tööd ei olegi mida Praost põlgaks.
VIII Ekke vihtleb Praosti ning see hakkab rääkima noorepõlvest: kui ta oma naise ja 3 lapsega pastoraati tulid ja kui vaesed nad olid. Kuid nad leidsid metsast õunapuu ja selle oma aeda istutasid ning hiljem oli neid puid ja põõsaid nii palju, et ta tahtis neid müüa, kuid keegi ei osta sellist kaupa ja nii jagas ta neid tasuta. Hommikul läksid kirikusse ja Ekke müüs kiriku ees marju. Pärast jumalateenistust koju sõites oli Praost õnnelik, sest marjade pealt saadud tulu oli 7.30 kuigi töölistele maksti nende marjade korjamise eest 20. Seejärel istus Praost kaua oma majapidamise raamatute kallal.
IX Odjale tuleb poeg külle, sest ema oli kirjutanud.Praostile tuuakse uusi riideid ja teenijad on kadedad. Poeg räägib Praostile, et kuidas ta pangalaenu võttis, naise eest ei hoolitse ja põldude pealt tulu ei saa.
X Jaagup seenepoiss, kes oli Praosti juurde sügisel tõõle tulnud, rääkis Ekkele, et talu on peremehe nägu. Siin olevat nii sünge ja võttis oma lõpparve. Ekke tahab ka lahkuda. Kadi annab talle tüki leiba ja liha kaasa. Maanteele jõudes hakkab Ekke vilistama.
XI Ekke müüb talust tallu lõhnaõlisid ja seepe. Ühest perest lahkudes soovitati tal minna Pille Riinu juurde. Pille Riinu juures saab teada, et sel on lehm ja lambad metsa jooksu pannud . Ekkel oli külm ja ta tahtis tuld teha, kuid polnud millestki teha. Ekke hakkas oma kompsudest aset tegema.Pille Riin pakkus talle oma voodit kuna ta ise oli külmaga harjunud aga Ekkel oli tohutult külm.
XII Järgmisel päeval läks Ekke laadle , kus peaaegu kõik ta kaubad ära osteti. Saadud raha eest ostis ühest talust heina, linasid, puid ja valgusti . Need kõik viis ta Pille Riinu juurde. Riin rääkis õhtul Ekkele, et ta ema on väga paljudele võlgu ja kuidas ta endasse tõmbus. Ekke rääkis talle oma emast ja ta talust. Hommikul kui Ekke lahkub teeskleb Riin magajat.
XIII Jevdokia paatide ja varustusega käiakse kalal , kuigi ta ise on hetkel haige. Ekke müüb poes ja üks vanamees vangub leti taga viina. Jevdokia on suremas ja ta kõik lapsed kutsutakse kokku. Ta lapsed pole kunagi kodust kontakti otsinud, ainult üks kes on siiani talle seelikusaba otsa tolknema jäänud- Dunja . Dunja on natuke nõdrakas. Kui Jevdokial on veel mõned tunnid elada jäänud kiirustavad kõik külaelanikud sinna. Ka Ekke mõtles poe sulgeda ja vaadata kuidas Jevdoika sureb. Vanamees, kes viina nurus sai selle lõpuks ja seejärel pani Ekke poe kinni. Ekke palkas 2 noorukit leiba ette tassima, et rahvas ei näeks, et poes on toit kuivanud ja vana.
XIV Jevdokia Ääreküla tahab, et tema Dunja tema juurde kutsutaks, sest ta jätab kogu oma vara talle. Pärast pikka kõnet on mees väsinud ja sulgeb silmad. Kuid järsku tuleb üks mees tuppa ja karjub: “ Latikas tuli randa”. Seejärel tuleb Jevdokia oma voodist püsti ja palub keppi. Ta lapsed küll takistavad teda aga ta ei tee välja. Jedokia hakkas käske jagama ja kõik hakkasid askeldama. Kui kaldal käidud küsis keegi, et kus on Jevdoika ning kalamehed vastasid, et teda ei olnud kaldal kaasas. Siis mindi teda otsima ja leiti ta toominga puu all istudes ja Peipsit vaatamas. Ta oli surnud. Kui vaimulik palus abi, et surnukeha ära viia ütles rahvas, et tal lapsi küll las tassivad. Ja noored ise jooksid külla viina järele, sest peale latikapüüki tuleb alati suur pidu.
XV Külarahvas käib vahetpidamata viina juurde ostmas, Ekkele muutub see juba tüütuks. Kuna laupäeval on tal õigus pood natuke varem kinni panna, siis läheb ta järvekaldale istuma. Keegi oli poe akna kiviga katki visanud. Vankja- vargapoiss- mõtles, et see ei ole varastamine kui lahtiselt vitriinilt ühe pudeli võtab. Kuid varsti oli terve küla poe kallal. Kui vitriin sai tühjaks lõhuti lukud ära. Vankja hakkas tagajärgedele mõtlema: teda hakatakse ju süüdistama. Vankja pani poe põlema, et siis saaks öelda, et nad püüdsid kaupa päästa. Kui tuli konstaabel, panid kõik jooksu. Rahavs jooksis kas Peipsi peale või Jevdokia juurde (laiba kõrvale) aga konstaabel tõi nad ka sealt ära. Ta andis nad sõduritele üle.
XVI Ekke läks uut tööotsa otsima. Kui ta möödus ühest veekogust nägi ta tütarlast. Ta ei peatunud vaid läks edasi. Kui ta oli umbes 30 km käinud tahtis ta tagasi minna kuna see tüdruk oli ta südamele kripeldama jäänud. Ta pööras otsa ringi ja kui ta hommikul veekogu juurde jõudis polnud seal kedagi, õhtul ka mitte. Ja seejärel otsustas ta lähedalt talust järele pärida. Seal sellist ei olnud. Nii läks ta edasi ja ta jõudis ühe hüti juurde, kus istusid 2 eite. Ekke tervitas ja hakkas jutustama. Eidekesed käisid toas ära, seal nad tegid Ekkele süüa. Ta veetis öö hütis ja järgmisel hommikul terve õu rahvast täis. Ta pidi neile jutustama ja patte lunastama. Kuid üks türduk jäi Eke juurde seisma ja rääkis, et tal ei ole pattu lunastada kuid teised tulevad siis kurbadene ja lahkuvad rõõmsatena, aga tema tuli ja läheb kurvana. Ta tahtis Ekke käest ühte pattu.
XVII Peederga talu vana ruttab jälle kingule vaatama, kust ulatub vaatama kogu Toomlõuka sood. Ta vaatab jõulist meest Aleksandrit. Ta tahab teda oma tütrele meheks, sest ta ise ei viitsi tööd teha. Vana saadab oma tütre Elda Aleksandrit vaatama. Ühel päeval joovad mehed kõrtsis, kuid järgmistel päevadel ei ole Eldat töötegemist jälgimas. Üks naine jutustab, et Elda pidavat mehele minema- Aleksandrile. Aleksander küll ei mäleta, et ta oleks Eldaga pastori juures käind nimesid kirja panemas. Ta ei armasta Eldat.
XVIII Pulmapäev läheneb mehed (töökaaslased) valmistuvad peoks. Enam ei käi mehed joomas, vaid hoiavad raha kokku, et osta uued kuued. Pulmapäeval tulevad külalised hunniku kinkidega, Indu peremees saab selle eest raha. Peremees veab küik kingid aita. Külalised muutuvad kärsituks, sest neil on kõhud tühjad. Ekke märkab, et pliidi all pole tuldgi. Külalised tahavad ära minna, nad on vihased ja solvunud, sest peavad oma raha eest endale süüa ja juua ostma. Naised panid tuled alla ja osad sõitsid kaupmeeste järele, et osta süüa ja juua. Indu talumees hakkas raha arvestama, kuuleb kõrvalt talust pillimängu ja on vihane, et teda ei kutsutud. Elda oli oma pulmatoa korda sättinud ja oli kurb, et teda nii oli koheldud ja hakkas nutma . Elda mees pani naabertalus pidu. Aleksander kutsus Ekke enda juurde, et see läheks ja vaateks kas Eldaga on kõik korras äkki tal ei ole süüagi. Ekke puikles algul vastu kuid Aleksander pisti Ekkele sõõgi pihku, ta ise ei julgenud minna. Ekke hakkas Peederga poole sammuma.
XIX Ekke Moor hakkab Eldale igasugu jutte rääkima. Ta ütleb ikka, et “Nõnda räägib Aleksander”. Elda ütles, et sa ei ole ju Aleksander sa oled Ekke. Elda ütles, et ta ei armast Aleksandrit vaid käis künkal Ekket vaatamas, kuidas see kraavi kaevas. Elda ei tahtnud, et Ekke lahkuks. Kui Ekke ukse lahti lõi oli ukse taga Aleksander. Kui Ekke ära läks küsis Aleksander, et kas lähed kraavi kaevama. Ekke ütles “ei”. Aleksander saatis Ekket, kui nad olid umbes 5km käind hakkasid nad sööma ja jooma. Ekke ütleb: ”Ma ruttaks tagasi Peedergasse, seal ootab sind keegi, kes on küps nõrkemiseks”. Ning järsku tõuseb Aleksander ja sammub Peederga poole. Ekke jääb aga sinna istuma.
XX Ekke on laeva peal kuid ta tunneb kuidas maa teda kutsub. Ta läheb jälle maanteedele ekslema. Ta otsib elu, pöörab teest kõrvale ja teeb kase otsa aseme. Hommikul ärkab sagina peale. Tema pealt võetakse ära oksi, mis olid talle tekiks. See oli lopitüdruk, kes ütles talle, et asume teele. Tüdruk ütles Ekkele, et see on eksinud ja üksik- isa Uutsö näeb kõike. Ekke uurib kuidas tüdruk teda leidis: Ekke jäljed pidavat samblal olema. Nad läksid laplaste laagri juurde. Isa Uutšö vaatab Ekket, esitab talle igasugu küsimusi (Miks tulid laevalt ära? Miks meelitavad teed sind sihist järjest kõrvale?) Ekke tegi oma koti lahti ja pakkus kõigile rummi ja kompvekki. Uutšö lubab Ekkel laagrisse jääda, sest tal ei olevat paha silm ja Ekke ei tahtvat neile halba. Silmade kohta ütles veel, et haruldased silmad ja ta ei oska neist midagi välja lugeda.
XXI Ekke ehitas ka endale telgi . Vana mees Uutsö räägib talle et ta armastaks loodust. Ekke tahab, et Uutsö talle ennustaks, kuid mees ütleb:”See, kes tahab elada homset ei ela tänasele”. Hommikul tahab Ekke telgi eest piima võtta (keegi toob talle igal hommikul piima) kuid telgi ees ei ole piima ega ka kaussi.. Telgi ees seisab jahimees Jürga. Jürga tahab Lossi telgi juures 3 tiiru teha, see tähendab kosimist. Ekke kinkis Lossile kella. Jürga naeris Ekkele ja ütles, et ta nõiub söödikud ta südame külge. Ühel ööl ei saanudgia Ekke magada , sest tema telk oli igasugu sitikaid ja satikaid täis. Hommikul läks Ekke kohe ühe tüdruku juurde, kes ta pigiõliga sisse määrib ja tema pesu läbi otsib. Talve saabudes lähevad nad edasi ja Ekke vaatab kuidas naised põtru lüpsavad.
XXII Oli talv ja ehitati uued telgid, uutest põdranahkadest ja talvised. Rahavas oli kõik jooksukoplis, seal toimus pullide jõukatsumine. Iga pull , kes osutub nõrgaks surutakse nurka ja seal ootavad nad oma saatust. Kui pull tapetud kummardub laplane haava juurde ja joob pulliverd. Pärast tuleb loitsumine. Vahel karjade juhid kokkutulekutel räägivad muredest , rõõmudest ja Turja eksinud hingest ( käib ehmatab imikuid, ässitab hundid karjade kallale, mürgitab naisetel rinnapiimasid). Siis tuli päev, mil Jürga tuleb Lassile kosja , tal on ette rakendatud 3 põtra ning sõidab ümber Lassi telgi 3 tiiru. Ees peaks sõitma Uutšö, et rahavas kuuleks ja tuleks selle tunnistajaks. Kuid Ei tule välja ei Uutso, Lossi ega ema. Jürgo saab vihaseks ja tahab, et Ekke ka sõidaks, kuid siis ei tule ka kedagi välja. Hommikul räägib Lassi miks ta välja ei tulnud, sest ta ei ole otsustanud kas Jürgo või Ekke. Jürgo räägib Ekkele, et tal uued plaanid ja tema enam ei sõida. Ekke palub tal ikka sõita. Järgmisel päeval Jürgo sõidab, aga ainult ühe väeti hobusega. Lassi, ema ja isa juba väljas. Ekke joob oma telgis rummi ja mõtleb lapi tüdruku peale.
XXIII Lassi ja Jürgo hakkavad abielluma. Pulmapäeval küsib Lassi isa Ekke käest, mida ta tahab vastutasuks saada (selle eest, et ta oli Lassiga hea ning kinkis talle asju). Ekke punnib vastu, et ta ei taha midagi, kuid Jürgo kuuleb seda ja ütleb , et Ekke on möku ja jobu kui ta midagi ei taha saada. Jürgo pakub 30 põtra. Seda kuuleb pealt Lassi ja sõimab Jürgot: “Ekke hoolitses minu eest paremini kui keegi teine, kinkis mulle selliseid siidi salle, mida sina pole veel oma elus näind ja ammugi mitte mulle kinkinud, ta ostis mulle alati komme. Ja sina arvad, et ta on väärt ainult 30 põtra. Mina ütlen, et Ekke peab saama 50 põtra.” Kui pulmad läbi tuleb Uutsö jälle Ekke juurde. Tegi talle sellise ettepaneku, et Ekke vöiks oma 50 põtra maha müüa, sest ta nagunii ei hakka karja pidama. Seda Ekke teebki. Ühel päeval lähevad kõik koos mingisugusele träni laadale müüma ja ostma. Kui läheb kauba krabamiseks ei tee keegi Ekkest välja ja ta mõtleb edasi rännata.
XXIV Tal on taskud dollareid täis ja ta läheb hotelli, võtab seal toa, laseb boyl oma saapaid ja riideid puhastada . Istudes baaris ajab ta baaridaamiga juttu. Ekke laseb boyl talle proneerida pilet rongile lõpppeatusesse, viia kohvrid rongijaama. Ta jõuab Ingelandi (kohta, kus elab ta ema ja kunagi enne reisimist ta ise ka). Seal ta kogub julgust , et minna koju ema juurde, kuna kardab , et saab ema käest rihma. Ta ei taha koju minna öösel ja seepärast läheb ta sinna hommikul. Hommikul kohtab ta oma maja juures ühte väikest poissi, kes kukub puuotsas. Ta kutsub teda mitu korda ja lõpuks poiss tuleb puu otsast alla. Ekke näeb, et poiss on selline nagu tema oli noormana. Keegi hõikab EkketPoiss ütleb, et ta peab minema, sest teda kutsuti. Ekke küsib kas poisi nimi on ka Ekke. Nii see on. Poiss räägib endast, et tal olevat raisast isa , kes olevat maailama rändama läinud.
Ekke sai aru, et see on arvatavasti tema ja Eneken Üüve poeg. Ta läheb koju. Ema õiendab ja nunnutab teda vaheldumisi. Sõimab, et miks ta jättis teda ja oma naist aastateks koju ootama. Siis jälle pakub süüa ja juua. Ema Neenu käseb Eneken Üüve juurde minna. Väike Ekke on juba jõudnud kõik ära rääkida emale. Eneken hakkas nutma. Neenu pikutab voodis , huulil rõõmus naeratus. Väike Ekke ei mõista midagi. Miks ema ja isa langesid ta ette põlvili? Kas ihkavad dollareid või kardavad vitsu? Mine tea vanade inimeste toiminguid - väike Ekke läheb meelsamini randa.
Möödub rohkesti aega, siis kolksatab hüti uks.
Nad ei räägi.
Kuid lõpuks küsib Eneken. “Kas leidsid lahtisi allikaid ?”
“Kas tead,” ütleb Ekke ma käisin siin ja seal neid vaatamas, kuid arvan, et parimad on meie endi kodus.”

21. Dramaatika olemus.
Draama – näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval (lavastaja nägemus). Draama jaguneb kolmeks:

tragöödia – tõsise sisuga näidend, keegi positiivsetest tegeleastest hukkub.
„Kuningas Oidipus “, „Hamlet“, „ Othello “, „Macbeth“, „ Faust “, „Libahunt“, „Kauka jumal“, „ Juudid “.

komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist.
„Kirsiaed“, „Suveöö unenägu“, „Kajakas“, „Pisuhänd“, „Vigased pruudid“.

draama – tõsise sisuga näidend, aga lõpp võib olla õnnelik.
„Onu Vanja“, „Tabamata ime“, „ Kuningal on külm“
22. Lüürika olemus.
Lüürika on ilukirjanduse põhižanre, kõike vanem žanr. Lüürika sai alguse loitsudest ja palvetest – neid loeti ja lauldi lüüra saatel, sellest ka nimi. Tänapäeval puudub luule ja proosa vahel kindel piir kuna kasutatakse vabavärssi.
Piltluuletus e. piktograafiline luuletus. Lüürika jaguneb riimiliseks ja vabavärsiliseks.
Stroof- salm , salm on üks sisuline tervik.
Värss – luuletuse rida
Lüürika aluseks on rütm.

23. Eesti kirjandus- ja kultuurielu 20. saj esimesel poolel.
1918 – vabariigi loomine
20-ndatel – majandus kriis, vapside liikumine.
Toimus erinevaid kampaaniaid: kodu kaunistamine, nimede eestistamine, iibe tõstmine.
Kultuurielu oli riigi poolt kaitstud.
1925 – Eesti kultuurkapital
Anti riigivanema auhinda.
1935 – 1936 – tähistati Eesti raamatu aastat – 400a.
Tehti raamatute loendusi, anti välja palju erinevaid ajakirju – „Maret“, „ Varamu “
1923 – Tuglas pani aluse ajakirjale „Looming“.
Nobeli kirjanduspreemia.
Korraldati romaani võistlusi, romaan populaarsem kui novell. Hästi palju tõlkekirjandust.
1919 – avati Pallase kool – kunstikool .
1906 – Estonia teater
1923 – avati konservatoorium .
1926 – regulaarsed raadio saated .
Algas Eesti kirjanduse uurimine .

24. Friedebert Tuglase elu ja looming. 2 novelli analüüs.
Elu: kodaniku nimi on Mihkelson. Ta sündis 1886. a. Tartus Ahja mõisas. Pärast Maaritsa ja Uderna kooli läks Tartu linnakooli. Osales salajastes õpilasringides. Võttis osa Noor-Eesti kujundamisest. Linnakooli õpilasena avaldas oma esimesed jutud. 1904 – läks Treffneni gümnaasiumisse, kuid jättis pooleli. Tallinna kongressil ta arreteeriti, oli 2 kuud Toompea vanglas . 1906 – 1917 elas paguluses, vahepeal külastas ka Eestit. Põhiline asukoht oli Soome. Reisis palju. Pärast 1917. a. Veebruarirevolutsiooni võis avalikult Eestisse naasta. 1940 – keelati tema looming. Ta suri 1971 . aastal.
Looming: nimetati kirjandusepaavstiks. Kirjutanud on uurimusi, kriitikat, reisikirju. Tähtsam on tema novellistika. Novellid haakuvad, moodustades terviku. Tüüpilised tegelased on lapsed kes on kokkupuutunud täiskasvanute maailmaga , agresiivsed valitsejad , inimlike omadusi kehastavad loomad. Põhisündmused: astumine tundamtusse maailma, vastuhakk isandale, kättesaamatu vabadus. Tuglas jälgis klassikalise novelli põhimõtteid, kuid tõi ka uuendusi.
„Toome helbed “, „Inimsööjad“; „Maailma lõpus“, “Popi ja Huhuu “, „Suveöö armastus“.
„Popi ja Huhuu“
1. Novelli peategelasteks on koer Popi ning puuris elav ahv Huhuu. Ühel päeval lahkus loomade peremees kodust ning jäi väga kauaks ära. Popi ei sallinud oma kaaslast ning ei suutnud oodata, millal Isand koju jõuab. Ühel päeval aga sai Huhuu puurist välja ning hakkas peremehe asjadega laamendama. Ta proovis selga ta riideid, veeretas köögivilju mööda tuba ning kiusas Popit. Isepäine Huhuu käis kodust ära ning ühel päeval tõi ta süüa. Selle peale hakkas Popi teda austama kui uut peremeest. Aja pikku loomad sõbrunesid ning hakkasid üksteisest hoolima . Ühel päeval leidis Huhuu alkoholi ning jõi end purju , koer joobus viina lõhnast. Kui jook otsa sai, hakkasid kaaslased seda juurde otsima ning leidsid kasti, mida nad ei suutnud avada. Kui Huhuu kasti vastu põrandat katki viskas, käis hirmus plahvatus .
Novelli süžeeskeem: sissejuhatus – Popi, Huhuu ja Isanda kirjeldus, hommikused sündmused; sõlmitus – peremees lahkub kodust; teema arendus – Huhuu pääseb puurist välja, kahe looma päevased tegemised ning omavahelised suhted; haripunkt – Popi vahetas ära Isandate loomused, piir tõelise ning une vahel muutus ähmaseks ; pööre – Huhuu toob Popile süüa, loomad hakkavad sõbrunema; lõpplahendus – kasti plahvatus, loomade surm.
2. Sõnalisteks natüürmortideks võib pidada järgmisi kirjeldusi: „Siis tundis ta äkki jälle maa, rohu ja vee lõhna: nurga suures vitskorvis olid segamini kõrvitsad, melonid, lillkapsad, artišokid, porgandid ja tomatid .“ ning „Ja siin olid korvid nagu küllussarved, täis tomateid, peterselli, küüslauku, spargleid, artišokke, kõrvitsaid ja lillkapsast.“
3. Novellist leiab väga erinevaid ja mitmekesiseid värve, lõhnu ning helisid, mis seostuvad teoses peremehe ning tema tegemistega. Näiteks: „Ka siin oli palju kasutuid lõhnu, mis ei tähendanud rooga ega üldse midagi. Ka siin oli Isanda tina ja vaske sulatanud ning körte keetnud, mida ta ise ei söönud ega teistelegi pakkunud.“ Kõik lõhnad tuuakse teoses väga osavalt lugejateni, aroomid jõuavad justkui ka nende haistmismeelde. Kindlasti on selliseks kohaks näiteks: „Läbi kirstu lõhnasid vanad tinataldrikud ja kannud. Lõuka juures lõhnas torupilli magu, pihid, nahklõõts ja kaks suurt õllekruusi, kumbki omal viisil. Raamatuis oli naha, koi ja juudi lõhn.“
Novellis kirjeldatatavad värvid sõltuvad sellest, millele laskub valgus. Näiteks: „Kui päike heledalt paistis, siis langes valgus põrandale, seintele ja mööblile sinilillade, oliivroheliste ja košenillpunaste lappidena.“ Kohti, kuhu valgus ei paista, kirjeldatakse tumedate värvide ning rõsuva õhkkonnana, näiteks: „Ning seal pimedas nurgas mustunud kobrus lõuend, mis esitas väävellendu nahkhiirte , põislendajate, muikude, tiibangerjate ja ninajalgsetega.“ Värvide kirjeldus muutub ka aastaaegadega : „Ühel päeval hakkas lund sadama, laia kui villa. Kahvatu kuma langes lakke , ja värvid muutusid. Läbi katkise akna hõõgus lume jahedus ja vaikne tuulehingus kandis räitsakaid rüüstatud mööblile.“ Päikeselise ilmaga tuleb silma ette kindlasti kollane ning helesinine värv, pimeda toaga punane ning tumepruun ja talvega kindlasti valge värv.
Helid loovad novellis teatud õhkkonna. Kui on pime või hämar, tunduvad helid kuidagi hirmutavad, õudust tekitavad: „Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste jalgade müdin.“ ning „Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi.“ Kui aga on ilus ilm ning päikeseline, tunduvad helid hoopis rõõmsameelsed ning soojad: „Ta oli kaua maganud. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. Ülemine aken, milles oli kuus ruutu tinases raamis, oli lahti. Väljast kuuldus varblaste sirinat.“
4. Novellis „Popi ja Huhuu“ on koera ja ahvi suhe tulvil õudust ning katastroofitunnet. Huhuu teeb talle liiga ning Popi peidab end tihti kirstu alla, et mitte haiget saada. Kui ahv puurist välja sai, oli koer õuduse tipus : „Popi vaatas oma madratsilt tema poole, poolistuli, tagasääred konksus, küür seljas ja karvad püsti.“ Novellis leiab lisaks õudusele ka lõbujanu ja pahelist priiskavat naudingut. Ahv Huhuu leidis üks päev ankru, mille sees oli alkohol . Sellest päevast peale hakkas ta jooma ning ärkas hommikuti tugeva peavaluga. Kuigi Popi isiklikult alkoholi ei tarvitanud, joobus ta viina lõhnast. Taoline lõbutsemine viis aga katastroofini. Nimelt sai üks hetk alkohol otsa ning viina otsimise käigus lõhkus Huhuu ühe kasti, mis plahvatas ning viis kohutava tagajärjeni – loomade surmani.
5. Popi koeralikkus avaldub tema alluvuses ning usalduses peremehe vastu. Ta oli truu oma Isandale ning ootas teda õhinal koju, kuid too ei tulnudki. Ta pidi harjuma uue peremehega , kelleks oli Huhuu. Viimane oli aga kiuslik ning isepäine, nagu ahvid ikka, ning Popi peitis end kaitseks kirstu alla. Ta lasi end kiusata , sest koer ei hakka oma peremehele vastu. Ahv Huhuu oli iseseisev: tuli ja läks, millal tahtis. Huhuule, nagu ka teistele ahvidele, meeldis teha pahandust ning katsetada uusi asju. Ta oli väga uudishimulik : „Ta lähenes vaibale, katsus sõrmedega narmaid ja rapsas siis käega. Vaip langes alla ja peitis enesega Huhuu. Ta vassis selles mõne silmapilgu hirmunult, pääses siis vabaks ja taganes, kogu aeg umbusklikult vaiba poole piiludes.“ Huhuu uudishimulikkus väljendub ka tema huvis alkoholi vastu, mille ta avastas puhtalt katsetades.
6. Isanda rolli asub Huhuu, sest ta meenutab Popi eelmist peremeest. Ta kõndis samamoodi kahel jalal ning sõi kätega. Samuti kandis ta Isanda riideid ning tegeles argiste peremehe asjadega: „Tundide kaupa ehtis ta end peegli ees nagu laps mängides. Ta asetas kolm peeglit nurka, servad koos, ja vaatles edvistades end kord eest, kord tagant. Ta kallas enesele juukseõli selga ja hõõrus oma põski nagu naine.“ Ka Huhuu joomine meenutas talle oma vana peremeest: „Nii meeldis ta Popile. Säärasena meenutas ta kedagi teist, kes oli samuti õhtuti tule juures istunud, kannu tõstnud, muhelnud ja enesega rääkinud.“ Taoline käitumine oli iseloomulik inimestele, Popi tõelise peremehe sarnastele. Huhuu sai Isandaks ka põhjusel, et Popi oli harjunud alluma, tal oli vaja kellelegi kuuletuda: „Ja ta leppis uue Isandaga. Ta oli harjunud kedagi kartma ja austama. Ta oli vana, haige ning ogar. Temale sai sellestki Isandast.“ Kuna ahv oli isepäine ning Popi kuulekas, asuski Huhuu Isanda rolli täitma.
Alguses oli Huhuu peremehena väga kiuslik ning pahatahtlik . Ta lõhkus asju, laamendas ning kiusas oma kaaslast. Novelli arenedes aga loomade suhe muutus. Ahv tõi koju süüa ning ka koer sai oma kõhutäie. Samuti lõpetas ta Popile haiget tegemise. Nad hakkasid üksteisest hoolima ning see avaldub teoses pärast seda, kui Huhuu oli saanud võõraste koerte käest pureda: „Siis tundis Popi, kui lähedal ta temale õieti oli. Ta lähenes talle öösiti ja hommikuti nagu endiselegi Isandale, et oma haletsust ja kaastunnet avaldada.“
7. Isiklikult tundub mulle, et kodu on justkui terve riik, Popi esindab saamatut rahvast, Isand hea valitsemisviisisiga juhti ning Huhuu aga uut ning egoistlikku. Näiteks sõdade korral on liikunud erinevad rahvad mitmete valitsejate kätte, kelle korra ja nõudmistega peab leppima. Ka Popi leppis, sest teine Isand oli läinud ning ei plaaninud enam kunagi tagasi tulla. Oli vaja edasi liikuda ning leida uusi lahendusi. Popi leidis, et selleks on uuele peremehele allumine ning kuuletumine .
8. Ühiskonnas toimuv olekski rahva liikumine ühe valitseja alluvusest teise juurde. Kuna aga Huhuu oli iseseisev ning egoistlik , poleks head tulevikku loota (sama juhtus ka novellis, kui loomad plahvatuse tõttu surid). Võib öelda, et ka ühiskonnas toimuks plahvatus, nimelt kukuks riik kokku ning saabuks kaos.
9. Teoses on tegelik ja unenäomaailm põimunud omavahel Popi elamuste ja tunnete kaudu. Novelli alguses oli koer kogu aeg kuidagi uinumisseisundis ning tegi ainult korraks silmi lahti. Teose arenedes kaob reaalsuse tunnetus siis, kui Popi näeb und oma uuest Isandast, mis muutub aga tõeluseks. Varsti ei suuda ta enam tegelikul ja unenäoaailmal vahet teha ning peremeeste loomused sulanduvad ühte. Novelli lõpus on loomad pidevalt purjus ning ei viibi tegelikkuses: „Nad joobusid mõlemad, Huhuu joomisest ja Popi peamiselt viina lõhnast, mis täitis kogu maja. Ja nad ei mäletanud enam midagi.“
10. „Popi ja Huhuu“ esindab sümbolismi, sest novellis pööratakse suurt tähelepanu kujutlusvõimele ning unenägudele. Sümbolismi näideteks on Popi tegeliku ja unenäomaailma põimumine, koera unenägu ning tema suur kujutlusvõime. Näiteks suutis Popi oma Isanda leida erinevatest lõhnadest: „Ta nuusutas Isanda argikuube ja ta öömütsi ning liputas neile hända. Nad meenutasid talle nõnda Isandat, et ta silmi sulgedes teda lõhna järgi nägi
„Maailma lõpus“
- Ankur hiivati, purjed tõmmati üles, ning sõideti avamerele. Kulus päev, ning jõudis kätte öö. Tegelane ärkab kahe seltsimehe vahel laegda taeva all. Tegelane- poiss, oli alles noor, ning ei olnud sellise eluga harjunud. Tema reisikaaslasteks oli 30 meest. Ilm kiskus tomisemaks, meestel tuli teha rohkem tööd. Jõuti piirini, kus keegi polnud käinud. Laev langes tormi küüsi. Järsku aga hakkas laev vaikselt liuglema. Laeva ees kerkis midagi musta, see ei olnud midagi, mida keegi oleks tundnud. See oli must sein, mida keegi polnud varem näinud. Kokkupõrget ei toimunud, vaid meeskond leidis enda ääretust pimedusest. Ei olnud tunda midagi, kõik oli pime, vaikne, laev ei liikunud. Nad jõudsid tühjuse riiki. Kaotati ajataju . Ükskõiksus võttis võimu. Järsku puhus tuul, köied pingutusid, mastid naksusid. Ülestõus surnuist. Hääletus täitis südameid.
- Hommik. Vesi oli sügav ja taevas sinine. Merest paistis saar, kuhu purjetati. Saared olid tühjad ilma taimestiku ja loomastikuta (va. Suured sinised linnud). Nad nägid 5-6 saart, millel vahet ei olnud. Öö saabudes randusid nad saare lähedale, mis oli ümmargune, nagu ketas , mis merre on heidetud. Selle oli rikkalik taimestik. 7 meest saadeti randa, jutustaja nende hulgas. Meri oli vaikne, kuid päikese loojudes muutus see mustaks. Metsas silmasid nad imelikke oksi. Nende lehtede vaehl oli pime. Jutustaja ronis puu otsa, nii kaugele kui silm seleteas, ei olnud näha inimtegevust. Jutustaja otsustaks öö veetmiseks puu otsa magama jääda, samas kui teised magasid puu all.
- Ta ärkas väga hilja. Keegi ei vastanud ta hüüetele. Kaaslased olid ta maha jätnud, ning laev millega nad saare lähedale randus, kihutas täiel jõul saarest eemale. Ta hakkas mööda saart jooksma, kuid see kaugenes aina. Ühtäkki avastas ta enda ees seismas hiiglasest naise. Naine ei lasknud teda silmsit ega endast kaugemale. Naine naeris nõrkemiseni, kui pidi poissi püüdma, seni kuni tõstis ta enda ette. Naine asetas ta maha tagasi. Mehe peast käsiid läbi erinevad küsimused- kas tema oligi põhjus, miks tema kaaslased põgenesid? Kuna hiiglane hakkas sammuma saare sissepoole, hakkas ka jutustaja tema järgi astuma . Labi metsa jõudes nägi poiss inimeste asulat .
- Ümarat õue piiras aed, selle keskel olid ümarad kojad , tohutult kõrged ja nahaga kaetud. Neid oli kokku 5. Ta astus naise järgi ühte kotta, ja neitsi pani ta patjadele istuma, kuid ise lahkus sealt. Neitsi võttis kaasa vanamehe. Neitsi pakkus poisile süüa. Peale söömist jäi poiss magama. Ärgates tundis ta janu, ning lähenes neitsile. Neitsi mõistis teda ja tõi talle piima. Ta liikus ringi ettevaatlikult. Hämara jõudes toodi koju lambad, poissi toideti taaskord . Öösel läks ta kodast välja, ning märkas: odamees oli kummuli ja kooditähed tagurpidi .
- Hakkas tekkima usaldus übritseva suhtes. Ta ristles suure osa saarest läbi. Keset saart oli org, kus oli allikas. Ta nägi erinevaid loomi ja linde ning endale tundmatuid taimi. Ta ei leindu märkigi muust inimasutusest ja läks taas hiiglase juurde magama. Hiiglased ei rääkinud, kuid nad mõistsid ühsteist. Hiiglased ei teinud tööd, kuid siiski oli kõik olemas. Nad näisid loodusega ühte sulavat. Hiiglased olid kogu aeg peaaegu alasti. Ta nägi hiiglasenaist kui jumalannat.
-hommikul jälgis poiss hiiglasenaist tallesid püüdmas. Tüdruku silmis oli näha kurbust . Peale posis märkamist tüdruk naeratas ja kadus puude varju. Poiss läks talle metsa järgi. Algas imelik looduse põgenemine ja tagaajamine. Poiss tahtis teda püüda. Ta eksis võõrasse metsa, kus polnud varem käinud. Ta jäi istuma, tundis janu, nälga ja väsimust, kuid siis märkas hiiglase silmi enda ees. Nad suudlesid.
-Poiss oli õnnest joobunud. Noored olid armunud, nad matsid kogu saare oma armastuse lõõma.. Keskpäeval aga võttis kurbust nende üle võimu. Ta mõistis, et ei ole ühtegi inimest tundnud teda nii, nagu teda, olgugi et ei teadnud temast midagi. Ta uppus temasse. Tüdruk oli õnnelik. Tüdruk ei teinud midagi, et poissi sundida. Ta pani poisi uskuma, et poiss on temast suurem ja tugevam. Poiss tundis muret vana hiiglase ees. Ta tuletas poisile meelde kuristikku, mis teda tõelisest elust eraldab.
-poiss tundis kõikjal enda ümber hiiglase armastust. Ööd ja päevad möödusid joovastuse. Poiss oli hiidlase kaisus kui laps. Nad veetsid kirglikke öid. Poiss tundis enda väsinuna, kuid neiu mitte. Kohati sai neiu poisi mõtete peale kurvaks. Öösiti mõistis neiu poisi tegusid mitte mõtteid. Lõpuks hakkas poiss põgenema, kuid tüdruk oli kõikjal. Poiss tundis tema vastu hirmu. Tüdruk ei olnud poisile enam nii meeldiv, poiss tahtis temast eemale. Tüdrukus oli verejanu, poiss üritas põgeneda, kuid tüdruk jõudis talle ikka järele. Poiss nägi vana hiiglast, kes talle pilkavalt naeris. See aga täitis poisi aimusega.
-Poiss jõudis järeldusele, et inimene võib armastada ainult inimest, ning hiiglase armastus surmab inimese. Kõik poisi ümber langetas ta meeleolu. Poiss tundis endiselt tema ette ilmunud tüdruku ees hirmul. Poiss tahtis tema haardest vabaneda, kuid ei pääsenud. Tüdruk hakkas jooksma. Nad läksid merre, ja sealt avanes neile rand, mille loodus poisile ei meeldinud. Nad jõudsid iha templisse. Tüdruk vägistas ta. Poiss tahtis küll surra, kuid armastas tüdrukut endiselt. Poiss tahtis, et kõik oleks inimlikum.
-poiss põgenes peale seda metsa. Poiss jäi kauaks liikumatult istuma. Hakkas kostuma tuttavat viisi. See tuletas meelde poisile kodu, mälestused. Mälestused ja olevik segunesid. Ta nägi taaskord tüdrukut. Poiss mõistis, et see on tema surm, see on naine, see on meestesööjate maa. Poiss haaras mõõga ja ründas sellega tüdrukut, nüüd mõistis ka tüdruk. Ta hakkas nutma, ta suri aeglaselt. Poiss aga jooksis paadi*(vene ) juurde ja hakkas sõudma nii kiiresti, kui sai. Ta sõudis kaua, ta ei usaldanud minna saarele , ega võõraid laevnike, kes tundusid ebainimlikud. Ta jõudis lõpuks koju, kuid keegi ei tundnud teda seal. Tema hinge jäi igatsus tõeliste inimeste järgi, sest need keda ta kodus kohtas olid lapsed. Seal tundus kõik liiga inimlik. Ta avastas, et tal ei ole kodu ja ta asus taas sõudma. Saarele, millel ei ole nime.

25. August Mälgu looming. 1 rannatriloogia romaani analüüs.
Looming: 1920. a. kirjandusse tulnud Saaremaa kooliõpetajast A. Mälgust kujunes viljakas prosaist ja näitekirjanik. Populaarsuse saavutas rannaelu kujutavate romaanidega.
1936 – „Rannajutud“
Tegelaste eluvaate ja käitumise määrab seotus merega. Keerulistes olukordades säilitavad randlased lootuse ja tegutsemisvõime viimse hetkeni. Meri on see, mis aitab tegelastel lahendada elu keerdküsimusi.
Mälgu kolme rannaromaani võib nimetada triloogiaks:
„Õitsev meri“, „Taeva palge all“, „Hea sadam“.
Rannaromaanid on ülesehituselt lihtsad, sündmustik on etteaimatav, keel rahvapärane. Esile tuleb tavalise inimese igapäeva helgem ja elamisväärsem pool.
Rootsis paguluses olles kirjutas „Öised lennud“; „Tee kaevule“ ja „Jumalaga meri“.
“Hea sadam”
August Mälk
Tegelased selles raamatus: Juulius -poiss kes sai endale kodu ühe viinalembelise vana meremehe kodus. Tema ema oli surnud ja isa kadunud(raamatu lõpus leiab isa üles).Juulius oli väga töökas ja tubli poiss,oskas puutööd,sest tema isa oli puusepp .Väga tugev matemaatikas,õppis inglise keelt.Armus Sessisse.Kogu elu kujutatakse läbi Juuliuse silmade.
Taavi -Suur osa elust on möödunud ilmamerel,rikastumise eesmärgiga kuid tuli tagasi tühjade käte ja taskutega. Nüüd aga Kipri talu peremees,(oli vanasti laevas puusepaks,siis pootsmaniks )ja nüüd kipriks oma väikesel laeval siin samas rannavetel ning viinalembeline, palju ringi reisinud,võttis Juuliuse oma hoole alla,õpetas talle meremehe ametit.Taavil ja Juuliusel oli väga hea klapp ,Taavi uskus et Juuliusest on talle töö tegemisel kasu,ja ta ei eksinud,sest Juuliusest sai põhiline töötegija.Taavi õpetas väga palju Juuliust andis talle elutarkust ja oli justkui isa eest.Armastas veel oma esimest armastust Kristiinet, hoolis oma naisest Liisust-kuid nad tülitsesid päris palju enne Liisu õnnetust.Kipri Taavil puudub auahnus ta ei hooli rahast.Taavi võttis endale naise Liisu Nasvalt.Välimuselt madalat kasvu,elavad silmad,käed soonelised ja krobelised.Ütleb naisele rängalt, kuid samas hoolitseb tema eest.ja on väga abivalmis.
Liisu-tahtis et maailm keerleks tema übmber, vähese jutuga,toimekas perenaine, tujukas ,egoist ,suhtus Juuliusse alguses külmalt, noris ühtelugu Taaviga.Porises väga palju ja oli pessimistlik.Liisu urises tihti Juuliuse peale,et sööb,läheb,tuleb-abiks ei ole.Raamatu lõpupoole jab halvatuks.Taavi naine.Nasvalt pärit.
Kristiine-Taavi kunagine armastus,nüüd aga Jaaguõue perenaine,palju lapsi nagu herneid kaunas .Elab üksi koos lastega,mees(Jaaguõue Prits ) sõidab merd ning koju on aega vaid lapsi tulla tegema ja ilusaid nimesid aitab välja mõelda.Mehel on külas tolvani kuulsus.Niisugune naine kes saab ise kõigega hakkama.
Aadi - Liisu ja Taavi poeg 10-aastane.Väga memmekas laps.Poeb ema tiiva alla. Koolis ei saa hästi hakkama.Taavi nagu ei näinudki seda last,ütles tema kohta “poiss”.Liisu aga see vastu hoidis.
Sessi -Kristiine tütar(tegelik isa Taavi),alguses sõprus,hiljem armastus Juuliuse vastu.Väga ilusa lauluhäälega,nõrk matemaatikas(Juulius aitas teda),oma pere vanim laps-kantseldas nooremaid ja oli jutskui Kristiine parem käsi.Iseloomult vaikne, tagasihoidlik ,töökas,
Jaaguõue Prits- meremees ,ilmus koju üle pika aja,suured plaanid tulevikuks.Läks ahnuse tõttu merele ,hoolimata teiste hoiatustest ja uppus.
Luisi-Juuliuse noorem õde, kes oli sattunud joodikust peremehe juurde ning põgenes sealt ära,nii sattus ka Luisi Taavi juurde elama,Luisi oli samuti töökas tüdruk, kuid ta oli väga kergesti haavatav ja nuttis palju.
Isa-Juuliuse ja Luisi isa, Juulius leidis ta Tallinnast ning kutsus endaga kaasa. Isa oli töömees ning harjunud tööd tegema ja kais Orgel abis tööl.Muidu oli ta väga kahvatu,kõhna meesterahvas.
Tegevuspaik selles raamatus on pigem vaesevõitu, kuid samas pole ka üldsit nälga ja kõik saavad söönuks.Selles raamatus on rikkust sama palju kui vaesust , sest juba see kui lähed merele ja saad kala on see rikkus nagu öeldakse,et meri võtab ja meri annab.
Tegevus toimub rannavabadiku-paadimeistri majas.Kogu elu mõjutaja selles raamatus on meri,sadam-olgu siis hea või halb.
Meri on suureks mõjutajaks kogu raamatus.Meri on nagu üks peategelastest ,sest peaaegu kõik tegelased,eriti Taavi tunnistab ,et merega on parem kui inimesega.Kõik tegelased elavad mere ääres, järelikult on kogu elu seotud merega.Mere ääres tunnevad need inimesed end õnnelikuna.
Teose probleemid võiksid olla kaluri elust. Rahutu elu maailmameredel ning parema õnne otsingud,õpetavad kalureid arusaama leplikusest,rahust kodus ning hindama seda mis on.Väärtustama oma kodu ja peret.Hindama kõigi inimeste tööd ja vaeva ning mis peamine olla rahul ja leppida.Taavi:”Kui on-aitäh! Kui ei ole-ka lepime.”Oskus olla eluga rahul.
Mulle meeldis see raama väga,sest see oli seotud merega ning samas oli see raamat hästi kodune ja vahva.Eriti meeldis mulle raamatus vana kalurite õpetussõnad.”Hea sadama” puhul Taavi karakter.Minu arvates põhjendas ta oma arvamust üli hästi ning raamatus oli väga palju tarkusi mis mulle endalegi tundusid nii õigetena.

26. Vabalt valitud küsimus (tingimusel, kui seda samal ajal ei vastata või ette ei valmistata).
August Mälgu looming. 1 rannatriloogia romaani analüüs.
Looming: 1920. a. kirjandusse tulnud Saaremaa kooliõpetajast A. Mälgust kujunes viljakas prosaist ja näitekirjanik. Populaarsuse saavutas rannaelu kujutavate romaanidega.
1936 – „Rannajutud“
Tegelaste eluvaate ja käitumise määrab seotus merega. Keerulistes olukordades säilitavad randlased lootuse ja tegutsemisvõime viimse hetkeni. Meri on see, mis aitab tegelastel lahendada elu keerdküsimusi.
Mälgu kolme rannaromaani võib nimetada triloogiaks:
„Õitsev meri“, „Taeva palge all“, „Hea sadam“.
Rannaromaanid on ülesehituselt lihtsad, sündmustik on etteaimatav, keel rahvapärane. Esile tuleb tavalise inimese igapäeva helgem ja elamisväärsem pool.
Rootsis paguluses olles kirjutas „Öised lennud“; „Tee kaevule“ ja „Jumalaga meri“.
“Hea sadam”
August Mälk
Tegelased selles raamatus:Juulius-poiss kes sai endale kodu ühe viinalembelise vana meremehe kodus. Tema ema oli surnud ja isa kadunud(raamatu lõpus leiab isa üles).Juulius oli väga töökas ja tubli poiss,oskas puutööd,sest tema isa oli puusepp.Väga tugev matemaatikas,õppis inglise keelt.Armus Sessisse.Kogu elu kujutatakse läbi Juuliuse silmade.
Taavi-Suur osa elust on möödunud ilmamerel,rikastumise eesmärgiga kuid tuli tagasi tühjade käte ja taskutega. Nüüd aga Kipri talu peremees,(oli vanasti laevas puusepaks,siis pootsmaniks )ja nüüd kipriks oma väikesel laeval siin samas rannavetel ning viinalembeline, palju ringi reisinud,võttis Juuliuse oma hoole alla,õpetas talle meremehe ametit.Taavil ja Juuliusel oli väga hea klapp,Taavi uskus et Juuliusest on talle töö tegemisel kasu,ja ta ei eksinud,sest Juuliusest sai põhiline töötegija.Taavi õpetas väga palju Juuliust andis talle elutarkust ja oli justkui isa eest.Armastas veel oma esimest armastust Kristiinet, hoolis oma naisest Liisust-kuid nad tülitsesid päris palju enne Liisu õnnetust.Kipri Taavil puudub auahnus ta ei hooli rahast.Taavi võttis endale naise Liisu Nasvalt.Välimuselt madalat kasvu,elavad silmad,käed soonelised ja krobelised.Ütleb naisele rängalt, kuid samas hoolitseb tema eest.ja on väga abivalmis.
Liisu-tahtis et maailm keerleks tema übmber, vähese jutuga,toimekas perenaine,tujukas,egoist ,suhtus Juuliusse alguses külmalt, noris ühtelugu Taaviga.Porises väga palju ja oli pessimistlik.Liisu urises tihti Juuliuse peale,et sööb,läheb,tuleb-abiks ei ole.Raamatu lõpupoole jab halvatuks.Taavi naine.Nasvalt pärit.
Kristiine-Taavi kunagine armastus,nüüd aga Jaaguõue perenaine,palju lapsi nagu herneid kaunas.Elab üksi koos lastega,mees(Jaaguõue Prits) sõidab merd ning koju on aega vaid lapsi tulla tegema ja ilusaid nimesid aitab välja mõelda.Mehel on külas tolvani kuulsus.Niisugune naine kes saab ise kõigega hakkama.
Aadi- Liisu ja Taavi poeg 10-aastane.Väga memmekas laps.Poeb ema tiiva alla. Koolis ei saa hästi hakkama.Taavi nagu ei näinudki seda last,ütles tema kohta “poiss”.Liisu aga see vastu hoidis.
Sessi-Kristiine tütar(tegelik isa Taavi),alguses sõprus,hiljem armastus Juuliuse vastu.Väga ilusa lauluhäälega,nõrk matemaatikas(Juulius aitas teda),oma pere vanim laps-kantseldas nooremaid ja oli jutskui Kristiine parem käsi.Iseloomult vaikne,tagasihoidlik,töökas,
Jaaguõue Prits- meremees,ilmus koju üle pika aja,suured plaanid tulevikuks.Läks ahnuse tõttu merele,hoolimata teiste hoiatustest ja uppus.
Luisi-Juuliuse noorem õde, kes oli sattunud joodikust peremehe juurde ning põgenes sealt ära,nii sattus ka Luisi Taavi juurde elama,Luisi oli samuti töökas tüdruk, kuid ta oli väga kergesti haavatav ja nuttis palju.
Isa-Juuliuse ja Luisi isa, Juulius leidis ta Tallinnast ning kutsus endaga kaasa. Isa oli töömees ning harjunud tööd tegema ja kais Orgel abis tööl.Muidu oli ta väga kahvatu,kõhna meesterahvas.
Tegevuspaik selles raamatus on pigem vaesevõitu, kuid samas pole ka üldsit nälga ja kõik saavad söönuks.Selles raamatus on rikkust sama palju kui vaesust, sest juba see kui lähed merele ja saad kala on see rikkus nagu öeldakse,et meri võtab ja meri annab.
Tegevus toimub rannavabadiku-paadimeistri majas.Kogu elu mõjutaja selles raamatus on meri,sadam-olgu siis hea või halb.
Meri on suureks mõjutajaks kogu raamatus.Meri on nagu üks peategelastest,sest peaaegu kõik tegelased,eriti Taavi tunnistab ,et merega on parem kui inimesega.Kõik tegelased elavad mere ääres, järelikult on kogu elu seotud merega.Mere ääres tunnevad need inimesed end õnnelikuna.
Teose probleemid võiksid olla kaluri elust. Rahutu elu maailmameredel ning parema õnne otsingud,õpetavad kalureid arusaama leplikusest,rahust kodus ning hindama seda mis on.Väärtustama oma kodu ja peret.Hindama kõigi inimeste tööd ja vaeva ning mis peamine olla rahul ja leppida.Taavi:”Kui on-aitäh! Kui ei ole-ka lepime.”Oskus olla eluga rahul.
Mulle meeldis see raama väga,sest see oli seotud merega ning samas oli see raamat hästi kodune ja vahva.Eriti meeldis mulle raamatus vana kalurite õpetussõnad.”Hea sadama” puhul Taavi karakter.Minu arvates põhjendas ta oma arvamust üli hästi ning raamatus oli väga palju tarkusi mis mulle endalegi tundusid nii õigetena.
59