Kirjanduse eksam erinevad PILETID (3)

PILET NR1 - ILUKIRJANDUSE OLEMUS JA TÄHTSUS, SEOS TEISTE KUNSTILIIKIDEGA (SELLE JAOTUS)
Teaduskirjandus Publitsistika Tarbetekstid Graafilised Elektroonilised
väitkirjand ( ajakirjandus ) eeskirjad tekstid tekstid
artikkel uudis päevik kaardid telekas
essee kuulutus juhised gloobus internet
uurimustöö reklaam spikker skeemid arvuti
referaat artikkel reklaam plakatid telefon
koomiks kuulutused e. grafiti
reportaaž fišid tatoveering
kiri kujundatud tekstid
Ilukirjandus ehk belletristika
(kirjandus kui kunst )
I Eepika ehk proosa
1) Rahvaluule
muinasjutud - " 3põrsakest"
muistendid ehk müüdid - Suur Tõll
naljandid - " Peremees ja sulane" Leida Tiagme
anekdoot
mõistatused
vanasõnad( lühike, terviklik, hinnanguline ja kujundlik ütlus) - Pill tuleb pika ilu peale
kõnekäänud ( piltlik väljend) - magab nagu surnu
valm (õpetliku või pilkava sisuga eepiline lühiteos, kas värssides või proosas , tegelased tavaliselt loomad) . "kilpkonna ja jänese võidujooks " - Aisopos
2)Romaan - "Inimlik komöödia" Honore de Balzac
pentaloog - "Tõde ja õigus" A.H. Tammsaare
tetraloog - Aadu Hint " Tuuline rand "
triloogia - E. Vilde " Mahtra sõda" , " Kui Anija mehed Tallinas käisid" , " Prohvet Maltsvet"
diloogia - "Anna Karenina " Lev Tolstoi
üksik romaan
3)Jutustus - " Olga Nukrus" Oskar Luts
novell - Juhan Liiv " Peipsi järv" , Mehis Heinsaar" Ilus Armin"
miniatuur - "Poiss ja Liblik " A.H.Tammsaare
anekdoot
aforism(mõttetera) - Rutta aeglaselt! (Octavianus Augustus)
II Lüürika ehk luule
Regivärss
riimiline luule
vabavärsiline luule
sonett (14 rida) Marie Under " Sinine terass "
haiku - Jaan Kaplinski
ood (pidulik luuletus , ülistus- või mälestuslaul,) eesti kirjandusse tõi oodi Kristtjan-Jaak Peterson
eleegia (kurb laul) - J.Liiv " Helin "
pastoraal ( karjase laul) - August Alle "Eesti pastoraal"
III Dramaatika ehk näitekirjandus
tragöödia - " Romeo ja Julia" William Shakespeare
komöödia - Ed.Vilde "Pisuhänd"
draama - A.H.Tammsaare " Kuningal on külm" , " Kauka Jumal" August Kitzberg
jant - O.Luts " Kapsapea " , "Säärane mulk ehk.." Lydia Koidula
libretto - "Carmen" Prosper Merimee ,( muusikale ümber kohandatud)
dramatiseering - "Nimed marmortahvlil" Albert Kivikas
IV Lüroeepika
eepos - "Kalevipoeg" F.R. Kreutzwald
poeem - " Talgud Lööne soos " Debora Vaarandi
värssromaan - Aleksandr Puškin " Jevgeni Onegin"
valm - Jakob Tamm " Luik , haug ja vähk"
Ilukirjanduse funktsioonid: tegevust arendab, samuti ka eesti keele oskust, enda väljendamist, silmaringi avardamist, infoallikas, kommunikatiivne, pakub elamuslikkust(katarsis).
Ilukirjandus on seatud peaaegu kõikide teiste kunsti liikidega
Arhitektuur – “ Triumfikaar ”, “Jumala ema kirik Pariisis”. Tuntud kirjeldaja V. Hugo “Hüljatud”
Muusika – “Carrnen”, Lydia "Mu isa maaja mu arm, Bulgakuv "Meister ja Margarita”
Kujutav kunst- Illustratsioonid, laste raamatud, Edgar Valter, Kristjan Raud "Kalevi Poeg”, Jüri Arrak “Suur Tõll”, Lilli Promet “ Primavera ” (Kevad)
Filmikunstiga - Kirjutatud stenaariumid romaanide järgi, “Kevade”, “Uku aru”
Balleti ja ooperiga - Bulgakov
Teatri kunstiga - Dramaatika e. Näitekirjandus esitatakse näidendeid
PILET NR.2 VABALT VALITUD TEOSE ANALÜÜS
Emile Zola “Daamide Õnn”
Üks väga südamlik raamat, mis räägib noorest tüdrukust nimega Denise. Pärast isa surma läks Denise koos oma 2 vennaga Pepe ja Jeaniga Pariisi onu juurde. Oli raske aeg Pariisis, kus võimust oli võtmas moepood Daamide Õnn( sealt ka arvatavasti raamat omale nime sai). Ümber ringi ärid hakkasid vaikselt pankrotistuma.
Denis sai tööle Daamide Õnne, mille peale nad onuga tülli läksid. Kerge seal töö polnud, kuna suhtumine Denisi oli julm ja ülekohtune, mille tulemusena Denise lahti lasti esmakordselt. Põhjuseks oli Jean, kes tembeltati Denise armukeseks, kuna ta tuli õe juurde, et raha küsida. Denise oli tüdruk, kes pühendus sajaprotsendiselt oma vendadele . Erinevalt teistest selle aja naistest/tüdrukutest ei olnud temal ei meest ega armukest.
Raske oli peale lahti laskmist hakkama saada, kuna puudus raha. Nii palju vedas, et Denise sai tänu kuulutusele vanahärra juurde toa, kuid ka selle eest pidi ju maksma. Ta lootis, et saab vanahärra juures tööd, mille eest saab raha, kuid tal polnud millegi eest maksta. Ometigi aitas Denise vanahärrat.
Ühel õhtul jalutades pargis koos Pepega kohtas Denise Mouretit. Mouret oli Daamide Õnnes tähtsal kohal, rikkas mees kes armastas naisi ja palju raha, kuid kõik muutus peale seda õhtut, kus ta kohtas pargis Denise. Ta armus .
Kutse tagasi Daamide Õnne oli Deniseile üllatus. Mouret vabandas , et oli valesti asjast aru saanud ja lubas Deniseile suuremat palka.
denise läks tagasi ja saavutas selle mida keegi teine polnud lihtsa töölisena saavutanud – temast sai osakonna juhataja. Ta muutis Daamide Õnne teissuguseks andes juurde lasteosakonna.
Kui ta oli saavutanud selle mis ta tahtis, soovis Denise lahkuda, mis teistele jäi arusaamatuks. Ta tahtis loobuda oma elust, kuna ta armastas Mouretit. Mouret oli hulluks minemas Denisei eitavadest vastusdest, kuid ta ei jätnud teda. See oligi põhjus miks Denise minema minna tahtis ta ei suutnud enam vastu panna Mouretile, keda Denise ka ise väga armastas.
Viimasel päeva õhtul palus Mouret Deniseil, et ta tuleks läbi tema kabinetist. Denise läks. Mouret palus teda, et ta jääks, kuna ta oli hea tööline ja seda tahtsid ka teised aga Denise tahtsi siiski lahkuda, lahkuda sealt kus elas tema armastus, suruda alla oma tunded. Kuid see ei õnnestunud.
Katkend raamatust.
“Minge siis!” hüüdis Mouret ja pisarad valgusid talle silma. “Minge selle juurde, keda te armastate… See on teie keeldumise õige põhjus, kas pole nii? Te ju tunnistasite seda kunagi mulle, ma oleksin pidanud seda teadma ja poleks tohtinud teid enam piinata.”
Niisugune äge meeleheitepuhang vapustas Denisei. Tema süda tahtis lõhkeda. Järsku viskus ta lapse tormakusega Mouretile kaela, hakkas ka ise nutma ja kogeles: ” Aga härra Mouret, ma armastan ju teid!
Võideldes oma tunnete vastu, hoolitsemine oma vendade eest nagu ema, taluma mõnitusi ja igahinna eest välja söömist – raske on sellises olukorras olla. Kuid Denise pidi selle kõik üle elama. Uskumatu oli see kuidas ta võitles oma armastuse vastu olles koos selle inimesega. Saavutada midagi sellist mis oli iga selle aja naise unistus ja loobuda sellest ainult sellepärast, et ei sa tunnistada mehele keda armastas, armastust, kuna oled andnud endale lubaduse mitte abielluda . See on midagi nii suurt, midagi nii võimsat, et ennast ületada ja loobuda õnnelikuks saamisest. See on kurbus . Õnneks ei lõppenud raamat nii, kuid ise ma mõtlesin juba ammu millal küll Denise alla annab jaoma jah sõna ütleb Mouretile, lõpuks ta tegi seda.Ta sai õnnelikuks ja seda koos oma vendadega.
Olin sellest raamatust enne palju kuulnud - ka erialaselt - aga ei midagi konkreetset. Seega juba pikemalt plaanisin seda lugema hakata. Nüüd on see siis tehtud.
Minu jaoks oli huvitav lugeda turunduseaspektist, kuidas juba 19. sajandil konkurente võideti. Ja et kunagi on olnud samuti aeg, mil klient oli kuningas. Mitte kauba/teenusepakkuja nagu Vene ajal.
Samas aga oli seal ka ilus armastuslugu . Noor tüdruk, kes oma siiruse ning sooviga jääda vooruslikuks, ajas tolleaegse playeri hulluks. Moraal , kuidas hea võidab siiski halva ja saab ka õnnelikuks. Aga enne on katsumused.
Émile Édouard Charles Antoine Zola (2. aprill 1840 Pariis – 29. september 1902 Pariis) oli prantsuse kirjanik, naturalismi esindaja.Émile Zola sündis Pariisis. Tema isa oli itaalia päritolu insener. Isa suri , jättes perekonna vaesusesse. Õppides Aix-en-Provence'i koolis, sõbrunes Paul Cézanne'iga. Aastal 1858 asus Zola koos emaga elama Pariisi.Émile Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega, kahel korral kukkus ta lõpueksamitel läbi. Pärast kooli lõpetamist oli mõni aasta töötu. Aastast 1862 sai tööle kirjastusse Hachette ja hakkas kirjutama ajalehtedele artikleid ja kunstiretsensioone. Oma kunstiretsensioonidega sai ta tuntuks kui tuline impressionismi toetaja maalikunstis.Aastal 1865 tutvus Gabrielle-Alexandrine Meleyga, kellega ta hiljem ka abiellus. Sellest abielust lapsi ei sündinud.Aastast 1866 oli vabakutseline kirjanik.Aastal 1888 armus Zola Jeanne Rozerot'sse, kes oli siis 20-aastane. Neil oli kaks last.Mitmeid kordi taotles Émile Zola enda vastuvõtmist Prantsuse Akadeemiasse, kuid tulutult.Aastal 1898 kirjutas ta Prantsuse vabariigi presidendile Félix Faure'ile avaliku kirja "Mina süüdistan" (J'accuse), millega sekkus Dreyfusi afääri ning pidi seejärel aasta aega elama paguluses Inglismaal. Kirjas kritiseeris ta juudi soost ohvitseri Alfred Dreyfusi kohtuasja, milles mainitu oli sõjasaladuste Saksamaale reetmise eest kaudsete asitõndite põhjal sunnitööle mõistetud.Émile Zola suri 29. septembril 1902 Pariisis vingumürgituse tagajärjel. Aastal 1908 viidi tema tuhk üle Panthéoni. " Nana " , "Söekaevurid!"
•• Zola näitas oma kirjanikuannet juba hilisromantilises esikraamatus “Jutud Ninonile” (1864). Filosoof Taine’i ja Goncourt’ide mõju all pöördus ta naturalistliku meetodi poole. Esimene naturalistlik romaan oli “Thérèse Raquin” (1867; e k 1930 pealkirjaga “Sa ei pea mitte abielu rikkuma”, tlk Marta Sillaots; e k 1988, 1999 tlk Häidi Kolle ). Seejärel võttis Zola käsile ulatusliku romaanitsükli, nn jõgiromaani “Rougon-Macquart’id” (1871–1893), kuhu kuulusid nt “Lõks” ), “Nana” , “Daamide õnn” ,“Söekaevurid”
•• Zola on näide vastutavast kirjanikust. Laia tähelepanu äratas tema Prantsusmaa presidendile saadetud kiri “Ma süüdistan” (1898), milles ta kaitses juudi soost ohvitseri Alfred Dreyfus ’d, kes poliitiliste sepitsuste tulemusel oli riigireetmises süüdi mõistetud. Zolad taheti vangistada, kuid tal õnnestus pageda Inglismaale . Kui ta aasta hiljem kodumaale naasis, tervitati teda seal rahvuskangelasena.

4. Saaremaalt pärit kirjanikke

Peeter Süda - Kärla pastor . “Väike varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll.”(1883).
Jakob Mändmets - realistlik proosa kirjanik. Kajastab Karujärve piirkonda. “Küla” (1919), “Isa talus .”
Johannes Haavik - tõlkis väga palju. E.A.Poe õudusjutte. Ilukirjandusliku teose “Ruth”
August Mälk - Esimene tunnistatud kirjanik. Kooli õpetaja. Pesitses Lümandas. Kirjutas rannarahva olustikuromaane. “Pidalitõbi” e leepra .
Aadu Hint - “Pidalitõbi” e. leepra.(1938(9)), “Vatkutõbilas”, Peateos “Tuuline rand”(1- 4 osa. 1951 - 56). See romaan kajastab väga pikka aega 1905 - 1930. pärit Kuusnõmme kandist. Suri 1980 - ndatel. “Tuuline rand” sai 1965a ENSV Rahvakirjaniku tiitli.
Juhan Smuul - Muhust pärit. Kirjutas näidendeid, luuletusi, reisikirju, novelle , jutte, olukirjeldusi, poeeme. Näidendid: “Lea” - usklik laps, algul usub jumalat, hiljem salgab, kuna ei leia teda. “Kihnu Jõnn e Metskapten,” “ Lesk ”(1960). Reisikirju: “Jäine raamat” (1959) Leenini preemia. Proosa: “ Muhu monoloogid,” kogumik “Kirjad sõgedate külast”(1950), olukirjeldus. Oma loomingut alustab Smuul luuletajana “Karm noorus” (1946), “Mälestus isast.” Poeem: “Staalinile”
Aira Kaal - Pöide kandist. Ta suri 1980- algul kirjutas memuaare: “ Kodunurga laastud.” Paar reisikirja: kogu “Kui saaks seda imet vaadata.”
Debora Vaarandi - Valjalast. Sündis 1916. valik kogu “ Kauge hääl.” Väga tark luuletaja. “Eesti mullad” see luuletus sai 1965a esimese Juhan Liivi luule preemia. On kirjutanud luuletuse “Saaremaa valss.” Poeem: “Talgud Lööne soos,” “Tuule valgel ”(1977). Debora oli rahva kirjanik. Smuul ja Debora olid mingi aeg abielus.
Ülo ja Jüri Tuulik - Ülo kirjutas tõsiseid asju, Jüri jälle naljakaid. Ülo romaan “Sõja jalus ”(1974) - Sakslaste küüditamine. Jüri kirjutas “Abruka lood”, “Meretagune asi.”
Juhan Peegel - elab. Orisaarest. Eesti ajakirjanduse isa. Uurinud rahvaluule sõnavara(regivärss). Kirjutas ilukirjandust . Valikkogu “Tuli koduaknas” Romaan “Ma langesin esimesel sõjasuvel” (1979)
Endla Tegova - surnud. “Laulatatud.” - Räägib küla inimeste elust. Ta kirjutas ainult romaane. Ühe romaani kirjutas ta siis, kui ta veel kutsekoolis käis.
Albert Uustuld - tegi laule “Silmad” ise noote ei tundnud. Põhiteos “Tuulte tallermaa” - paik Vahase saarel(30- ndatel). Lembit Uustulnd kirjutas “Kiikhobune...” “Meremehed ja jumalad”
Jaanus Tamm - Luuletaja. Pärit SÜG- ist, praegu elab veel. Andekas luuletaja Luulekogu “Öö laulud.” Kirjutas head lasteluulet.
Henno Käo - Lastekirjanik, illustraator Valjalast
PILET NR.5 -AUGUST KITZBERGI DRAAMALOOMING , "KAUKA JUMAL" , " LIBAHUNT "
1855-1927, pärit Pärnumaalt ; On kirjutanud memuaare , mälestusi, jutustusi ("Maimu"). Kirjutab algul külaseltside tarbeks näidendeid ("Punga Mart ja Uba Kaarel"). Järgmisena 3 näidendit "Tuulte pöörises" (1906)draama , kutselise teatri sünd, Vanemuine . Räägib 5nda aasta revolutsioonist Eestis. Kõige vähem lavastatud. Raskesti valmiv. Järgmine " Kauka jumal"(draama vöi tragöödia) , 1912 aasta , ikka Vanemuises. Kaante vahel 1915. Ja siis "Libahunt" 1911 a , sellega avati Pärnus Endla teater. Žanr tragöödia. 5 vaatust . Kõikide näidendite tegevus maal . realism .
Libahunt - Aluseks on oma varem ilmunud jutustus. Käsitleb minevikuuskumuste j akommete maailma. Põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad kaks tüdrukut - Tiina ja Mari. Tegelaste loomes peitub autori elukäsitus - ausal , siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida.
Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Tiina oli kirglik , tundeline , põlgab orjameelsust , tuimust ning ihkab õnne ja armastust. Ta hindab üleköige vabadust - õigust elada oma seaduste järgi ja vabalt armastada .
Mari on tasase ja kadeda loomuga , ta on otsekui loodud tööinimeseks , orjaks , kes ei ska näha elu rõõmsamat poolt. Kuid ta on oma õnne eest võisteldes kõigeks valmis.
Margus on tolle aja inimene - allaheitlik, ebakindel ja sisemiselt lõhestatud, passiivne.
Näidendis on tegemist ellusuhtumiste konfliktiga.Teos käsitleb mineviku uskumuste ja kommete maailma ning sellega seoses erandliku inimese probleemi. Kirjanik uurib, miks püütakse teistest andekamaid või millegi poolest erinevaid inimesi sageli maha suruda või ühiskonnast välja tõrjuda.
Tragöödia “Libahunt” räägib perest , kelle ukse taha ilmus hirmunud noor tüdruk. Samal õhtul hukati ta ema, kes oli väidetavalt nõid. Perenaine ja peremees otsustasid ta enda juurde võtta ning koos samaealise kasutütre ja suurema pojaga üles kasvatada.Hiljem, kümne aasta pärast oli pojal vaja naist võtta, kuid selle juures oli üks asjaolu, millega pidi arvestama: Tammaru suguvõsa oli põlvest põlve oma verega järglasi soetanud ja abiellunud. See tähendas, et poeg Margus pidi oma kasuõe Mari naiseks võtma. Kuna kasuõde Tiina oli ilusam,temperamentsem, südamlikum ja kirglikum, armus Margus hoopis temasse. Pere polnud aga sellega nõus ega lubanud Margusel Tiinat võtta. Ka külarahvas oli Tiina vastu ja uskus Mari juttu , et Tiina olevat tegelikult libahunt, kes kord varsa murdis. Tiina oli löödud ning jooksis ära metsa.
Marguse pere oli rahul, et tüdrukust lahti said, kuid Margus oli pikka aega norus. Ükskord ilmus Tiina kodu uksele ning kutsus Margust endaga metsa elama. Margus aga kõhkles ning Tiina jooksis nuttes minema.
Viis aastat oli möödunud. Ema-isa olid surnud. Mari oli Marguse naine, kuid abielurahva suhted olid halvad. Kaua elanud vanaema oli kaotanud silmanägemise, kuid püsis siiski veel elus. Ühel ööl tulid hundid lauda juurde ulguma. Margus võttis püssi, tahtis hunte minema peletada, kuid tabas Tiinat, kes surmavalt haavata sai. Mees viis ta tuppa ja jättis armastatuga hüvasti.
" Libahunt " kujutab kahe vastandliku ellusuhtumise kokkupõrget ja käsitleb inimlikke probleeme läbi aegade: massi ja indiviidi vastasseisu, kadedust ja konkurendi hävitamist laimuga, inimese nõrkust võidelda oma armastuse eest ning jääda truuks endale, kartmata eristuda teistest.
Osades: Tammaru peremees ja perenaine, poeg Margus, kasutütred Tiina ja Mari, Jaanus ja Märt
See on Kitzbergi näitekirjandusliku loomingu tipptulemus. Rahvapärimuslikule ainestikule tuginedes on siin kujutatud kahe vastandliku elusuhtumise kokkupõrget kauge pärisorjusaja olustikus. Peategelane Tiina, hukatud ''nõia'' tütar ei suuda omaks võtta lootusetut alistumist mõisa ja kiriku meelavallale. Tema kirglik loomus ei tunnista kannatliku saatusega leppimist, inimest alandavaid ja moonutavaid olusid ning nende poolt sünnitatud eelarvamusi. Nõnda satub see erandlik külaneiu konflikti oma kasvukeskkonna ja kogu olemasoleva elukorraga, nooruslik trots ja tuline temperament viib tema vastukaku tavadele traagilise lahenduseni: kiiva kasuõe poolt libahundiks kuulutatuna lahkub Tiina inimeste hulgast ja hukkub, millega aga ühtlasi on loodud mõra vaimupimeduse ja orjameelsuse müüri. “Libahunti” läbiv pingestatus tugineb oma põhiolemuselt romantilisele konfliktile ja sellele vastavalepeategelasele, kusjuures teos nii oma kujudesüsteemi kui ka kompositsiooni poolest kunstiliselt tihe ja terviklik. Draama külgetõmbejõud kätkebki eelkõige Tiina karakteris. Tiina mõjul lööb tammarulaste tões kõhklema ka Margus, suutmata ometi mõista seda uut, mida Tiina endas ja endaga kannab. Ta püüab sisekõhklusi võita, kuid kodust ja vanematelt piiritud elutunne osutus tugevamaks . Tiina hukkub uhkena ja alistumatuna orjuse ja vaimupimeduse ohvrina, kuid tema lühike traagiline elu, tema mõtted ja unistused inimväärikusest ja vabadusest kõlavad üle aegade. “Libahunt” on põhiliselt realistlik teos. Hinnatav on folkloristliku materjali ehtsus, eriti aga selle kasutamisviis: rahvaluule pole domineerivalt esiplaanil, vaid tugevdab alati stseeni kunstilist mõjukust.
Põhiprobleemid:

Kas Tiina on tegelikult libahunt?

Kas armastuse nimel on kõik lubatud?

Miks osutus Marguse puhul kodust ja vanematelt päritud elutunne tugevamaks?

Kas põgenemine on lahendus?
Kitzbergi draamaloomingus on õnnestunult liitunud rahva elu tundmine ja sügavamõttelisus. Kirjaniku loodud Tiina, “Kauka jumala” Mogri Märt jt kujud kätkevad endas suuri üldistusi.
Kauka jumal - Tegelased: Mogri Märt, Mari (Märdi naine), noor Märt (Märdi poeg), Miili (Märdi tütar), Mäidu (Miili viie-aastane poeg), Masa Ants, Leena ( Antsu tütar, abiellus noore Märdiga), Peeter Pärn (abiellus Miiliga, Mäidu isa), Anu, Marjapuu , Urjadnik
Sisu: Mogri Märt oli hästi ahne ja hoolis ainult rahast. Ta kohtles oma alamaid halvasti ja nõudis kõigilt võlgu ja raha. Võlgu andis hästi suure intressiga. Ta oli vastu poja abielule tööka, kuid vaese Leenaga. Ta ei lubanud oma tütrel olla selle armastatud mehega ja sellega ta tõukas ta perekonnast välja. Noor Märt (poeg) siiski abiellus Leenaga ja isa ajas nad nende talust välja. hiljem siis Miili läks koos Peetriga (tema armastatud mees) Venemaale. Mogri Märt ehitas omale uut maja ja kui see valmis sai, siis esimese asjana lasi ta majja viia oma raud-rahakapi. siis tulid külla Leena ja noor Märt. Vahepeal saabus Venemaalt ka Miili, kes oli Venemaal lapse saanud ja neil Peetriga oli kõik plaanid luhta läinud ja neil polnud isegi süüa. Miili suri ja andis lapse Leena kasvatada. Tõusis torm ja siis pikne lõi Märdi uude majja sisse ja maja läks põlema. Märdi rahakapp põles sisse ja siis ta saatis noore Märdi seda päästma, aga toas oli piiritusepudel ja see plahvatas ja nii hukkus noor Märt. Viis aastat hiljem olid Miili, noor Märt ja nende ema, kes suri kurvastusse, kõik maetud . Ja siis Märt ise oli mõistuse kaotanud. Ta kohtab kiriku juures Leenat koos väikese Mäiduga (Miili ja Peetri poeg) ning peab teda enda pojaks. Vahepeal tuleb ka Peeter, kes ütleb, et ta tuli oma pojale järgi, kuid Leena ei anna Mäitu talle. Nad räägivad hästi pikalt ja siis Peeter veendub, et Mäidul armastusest puudu ei jää ja ütleb, et ta saab nüüd meelerahus tagasi minna üksindusse, kust ta tuli. Siis palub ta luba, et Mäidule külla tulla, kui ta väga teda igatsema peaks hakkama. Leena annab talle selle loa ja Peeter jätab Mäidu Leena kasvatada.

“Kauka jumal” Osades: Mogri Märt, naine Mari, poeg Märt, tütar Miili, Miili 5-aastane poeg Maidu , Peeter Pärn, Anu, Marjapuu, Urjandik

See on keskendunud rahavõimu ja sellest lähtuva inimliku hoolimatuse hukkamõistule. Vägivaldsest ja jõhkrast taluperemehest Mogri Märdist, kes nii võõraid kui omakseid kohtleb varjamatu brutaalsusega ja toetub oma rahapungale otse naiivselt küünilise avameelsusega, on saanud - ehkki mõnevõrra üheplaaniliselt - suure sotsiaalse üldistusjõuga karakter . Kõike seda jälgitakse külaühiskonnas ja eraelulistes suhetes. Kaupmees Pärna kaudu on sotsiaalselt haardeulatusest veelgi laiendatud. Draamat keskendab Mogri Märdi monumentaalne tegelaskuju. Saanud noorena mõisnikult piitsahoobi näkku, tõotas ta kätte maksta - raha koguda ja selle kõikvõimsusega vastane üle mängida. Tema järgnev elu ongi kulgenud selle sundidee nimel. Rahakirg täidab kogu ta elu, määrab suhted teiste inimestega, asendab tundeid ja südametunnistus. Mogri Märt pole lihtsalt kitsipung, ta näeb selgesti rahas peituvat võimu: Mida rikkam keegi on, seda enam on ta - jumal! Kõrvaltegelaste lähim iseloomustus, on jäänud pealiskaudseks. Märdi varjust kerkivad esile need, kes julgevad talle vastu astuda -Anu ja kaupmees Pärn; esimene kujutab endast moraalset jõudu, mida Märt oma jumalaga alistada ei suuda; kuna kuulub Märdiga tegelikult ühte leeri. Pärna soovid ulatuvad kaugemalegi, kuid arvestused ei taba märki. Noort Märti näeme tegevuse käigus sümpaatse, kuid loiuvõitu tegelasena. Otsustava sammu asemel otsib ta lepitust. Hoopis järjekindlama ja temperamendikama karakterina esineb tütar Miili. Meeldejäävalt on kujutatud Masa Antsu, kes oma seisundile vaatamata
esineb väärikalt. Autori sooja suhtumist tunnetame ka perenaise , Marjapuu ja Leena puhul, kes on usutavalt kujutatud tagasihoidlikud isiksused. Põhiprobleemid:

Kas raha eest saab kõike?

Kas raha nimel tasub hüljata perekond?

Miks peetakse raha kõige aluseks?

Kas isa tahtmise vastu tasub hakata?
PILET NR.6 -BETTI ALVERI LOOMING + ÜKS LUULETUS PEAST
Räägi tasa minuga
Räägi tasa minuga ,
siis mu kuulmine on ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on kergem.
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen - taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.
23.november 1906 - 19.juuni 1989. Sünnib Jõgeval . Raudteelase tütar. Kodumotiive on kasutanud ka luules. Käis kohalikus koolis , lõpuks jõudis Tü-sse, ei lõpetanud seda.Abiellus Heiti Talvikuga. Jäi Eestisse.Maetud Raadi kalmistule Tartus. Arvujate liige. Tõlkis "Jevgeni Onegini " , tõlkis 3 Kr.Jaak- Petersoni luuletust. Alates 1990 antakse välja iga-aastast Betti Alveri nimelist kirjandusauhinda. On realistlik , aus luuletaja, eetiline ausus.
looming- juba gümnaasiumis kirjutas 1927 romaani "Tuulearmuke" . "Lugu valgest varesest" pooem 1931 .Selles teoses tähendatud Puškiniga sarnasusi. 1936 esikluulekogu "Tolm ja tuli", nimetatakse tolmu ja tule I perioodiks.
Varasem luule sümbolistlik ning toetub suuresti maailmakultuuri ja -kirjanduse kujunditele ja nimedele. )( 30ndad )realistlik " Pirnipuu " , sümbolistlik "Pähklikoor". Jutustav ja lüüriline alge põimuvad Alveri loomingus pidevalt. Luule on ülesehituselt selgete piirjoontega , võib rääkida suletud vormist või suletud komponisatsioonist. Luuletuse lõpp alati tugev, lõpeb puändiga. ("Maalija lõvipuuris"). Oluline luuletuse lõpp " Alguses oli lõpp".30ndate luule põhiteemat võib kujundlikud nimetada küsiva inimlapse looks või legendiks ("Titaanid"). Alveri maailmapilt väljendub ilmekalt luuletuses " Maailma saatust alati". Püüd vaimse kõrguse poole . Dramaatline konflikt on 30ndtae aastatele väga iseloomulik. ("Must madonna"). Ta on leidlik puhaste riimide kasutaja. Tema looming ei paista kuuluvat naiskirjanikule,tema varaseamt luulet on nimetatud arukaks , mehelikuks, puuduvad naiselikud õrnused , intiimsused noorusluules.Luule on tema elu , elamise viis ja võimalus.1930-40 - teisenes keelekasutus , kujundlikkus ja veidi ka temaatika . Algul kasutab nö rahvusvahelist sõnakasutust , hiljem aga pööras tähelepanu eesti folkloorile ja kirjandustraditsioonidele. ("Suvi"). Luulesse tuli ka realismi ("Udus", "Umbtänav" , "Öölaul".) Eesti keele ja rahvaluule uudne kasutus ning realismi ja sümbolismi omapärane kooslus tulevad eriti edasi 40ndate algul.Aine on võetus eesti küla-ja maaelust. Sõjaaegsed luuletused on sõnastatud rahvaluule lähedase kujundlikkusega("Vabadik", lühipoeem "LEib") - vaoshoitud tundetooniga, sisemiselt pingestatud , rahvalikult lihtsad , sõnauuenduslikud.Betti Alver oli uusaegne rahvalaulik ja lauluema sõja-aastatel. Mõjutused ja eesti(kunst)luulest - M.Under, eriti J.Liiv, Suits.
Hilisem luule - 60ndatel pärast pikka eemalolekut , jätkas väga tõsises toonis arupidamist omaenda ja rahva saatuse üle.Silma paistavad eriti mõtteluuletused ("Tähetund","Tuulde räägitud") - kutsuvad olema inimst aus. Valitsevadmälestus-ja kujutluspildid . ("Noorus"). Läbielatud rasket ega kujutab luuletus " Pärast pikka põuda". 60- 70ndate luule arendab edasi omaloodud mütoloogiat. ("Sõnarine") . Hilisluules sagedane aine lapsepõlvekodu ja selle ümbrus. ("Väike perekonnalugu"). Pühendud hilisloomes tähelepanu palju nn globaalsetele küsimustele ning inimkonda ähvardavatele ohtudele.("Allakäik" , "Masin" ). Paljud hilisloome luuletused on paljusõnalised ja nõuavad palju tähelepanu. viimane kogu " Korallid Emajões" (1986) - pöördunud tagasi arbujalikult klassikalise , selgejoonelise ja lakoonilise sõnastusega luule juurde. Meenutab ka noorust . ("Arbujate aegu")
Stiil - klassikaliselt vormirange , sõnastuselt loomulik.Paljud luuletused keskendunud inimestele ja nende probleemidele , sest tema arust kujundavad maailma ja selle saatust peamiselt inimesed.Luule põhieesmärk muuta maailma paremaks.Hilisemal perioodil muutus luule napiks , rangeks, irooniliseks ("Korallid Emajões")
I periood - kõige arbujalikum järk , tervikuna vaadates on seeülemlaul kunsti tõearmastusele ja ilule.Varasem luule sümbolistlik ning toetub suuresti maailmakultuuri ja -kirjanduse kujunditele ja nimedele. "Tolm ja tuli" - luulekeel nö rahvusvaheline , kujundid eelkõige Euroopa kirjandustraditsioonidest.
II periood (1937-43) - Tuleb rohkem maa peale , sünged mürgimarjad. külm nuga . must vari , must sametmask.
IIIperiood (alates 43-80) - tuleb elutarkus , " Helde andja" , 2originaal luulekogu "Tähetund" , " Eluhelbed ". pole mahukad.
luulenäited - "Vooruse võlu" , "Kuuljale" , "Asjad" . korralid emajões - "" Karda kiitust" , "Lootus".
Tema luuletajahoiak esindab vaimuinimest, loojat , vaba kunstnikku. Luulet läbib eetiline nõudlikkus , mis tõstab esile inimese ausust , äraostmatust, endaksjäämist. Sõnavara on äärmiselt rikas , vorm täiuslik. Luuleraamatuid - "Lugu valgest varesest"(1931) , "Tolm ja tuli" (1936) , ""Tähetund" (1966) , ""Eluhelbed"( 1971 ) , "Korallid Emajões" (1986). Käsikirja jäi luulekogu "Elupuu" (1943)
PILET NR.7 - EDUARD VILDE DRAAMALOOMING + "MÄEKÜLA PIIMAMEES ", 2NÄIDENDIT
1865- 1933 Sündis , kasvas Virumaal;Romaanikirjanik , draamakirjanik, proosa- ja näitekirjanik. Produktiivne kirjanik. Ainult 3 näidendit - "Side " , "Tabamata ime" , "Pisuhänd".
Oli ajakirjanik , aktiivne revolutsioonidest osavõtja. Alustab kriminaalsete("Musta mantliga mees") ja humoorikate (Ärapõletatud peigmehed") lühijuttudega. Öeldakse , et ta pani eesti rahva lugema. Olid Bornhöhe sugulane , kolmandik elu elas välismaal (paguluses). Soomes andis välja pilkeajakirja "Kaak", ainus töö ajakirjanik. 1896 "Külmale maale" - kriitilise realismi kinnitus Eestis. Ajalooline triloogia - "Mahtra sõda " , "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" , "Prohvet Maltsvet" . Tegi palju eeltööd , intervjueeris inimesi.Vilde rajas eesti realistliku romaani ning viis dramaturgia küpsusele.Eepilise teatri tooja eestisse? nimetatakse ka keeleuuendajaks.
"Mäeküla piimamees" - 1916;Manduva Mäeküla mõisa vanapoisist härrale Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari, kes on kohuse ja tava tõttu abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks. Kremer tunneb Mari järgi himu, kuid talutüdruk lihtsalt ära võrgutada käiks tema saksa-au pihta, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle, teda piinab kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootus kord endale tolle kombel mõis osta. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub ja puikleb. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks tüdinud Mari annab järgi ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehe-lepingu, Kuru Jaan lastakse lahti. Alles siis märkab ta, et Mari on küps ja ahvatlev naine, kes on aga teda nüüd maha jätnud. Samas pakub piimamehe töö alguse raskustest hoolimata Tõnule suurt rahuldust. Mari pääseb linna käima ning saab endale üht-teist iluasju ja juturaamatuid lubada. Vana mõisniku samm muutub samuti erksamaks ning süda lahkemaks. Aja möödudes muutub aga Tõnu rahutuks ja teda vaevab armukadedus, ta tunnistab mõisnikule, et on olnud suur siga. Ka äri läheb kehvasti; Tõnu hakkab viina võtma. Kord, kui ta purjus peaga koju tuleb, tekib tal tõsine vastasseis Mariga, keda ta püüab keelata linna minemast ja kes talle kõrvakiilu annab, öeldes, et täidab lepingut. Mari tunneb tõmmet hoopis noore sepa Juhani poole. Kord linnast tulles külmub Tõnu purjus peaga rekke. Maril käib mitu kosilast, sealhulgas Juhan, kes aga Mari kui ihaldusväärse positsioonika lese kõrval ennast enam vabalt ei tunne. Mari kihutab ta minema kui argpüksi. Mari läheb koos lastega mõisahärrale kadrisanti mängima ja teatab , et läheb iseseisvalt ära linna ning jätab oma saksast armukese.
Ulrich von Kremeri kuju sümboliseerib baltisaksa aadli allakäiku ja viljatust ning soovi vanade privileegide külge klammerduda. Tõnu Prillup on lihtne talumees, kelle elus on esikohal materiaalsed asjad ja kes ei oska oma tunnetes selgust saada. Mari on elava fantaasiaga, kuid kinnine ja isepäine naine, kes ei ava teistele oma tegude motiive .
Psühholoogiline sotsiaalne romaan. Ka ajalooline. Konflikti käivitab see kui von Kremer pani Marile silma peale . Mari eristub teistest tüdrukutest , sest ta oli rõõmsameelne. Naise ostetavuse ja müüdavuse teema.Probleemideks on taluinimese rikastumine,võimalused, eetika , abielu ja armastuse keerukus , naise õigused ning liiga hiline kahetsus .Näidatakse, milleks on üks talumees rikkuse nimel võimeline ja millised on ta väärtushinnangud,unistused
"Pisuhänd" -1913 ;elles komöödias on käsitletud äri-ja kultuuriprobleeme. Tegevus toimub kinnisvaradega tegeleva rikastunud ärimehe Vestmani perekonnas. Pere vanem tütar Matilde õhutab oma andetut insenerist meest Sanderit kirjandusvõistlusest osa võtma, kuna Sander enne abiellumist Matildele luuletusi kirjutas. Sander võtabki kirjatöö abikaasa sundimise peale käsile, kuid teeskleb kirjutamist. Sandril on kirjanikust koolivend Tiit Piibeleht , kes armub Matilde õesse Laurasse, kui ta tüdruku tänaval päästab. Kuna Sandri kirjatöö kuidagi ei edene, siis müüs Piibeleht oma käsikitja talle. Sander kohendab seda veidi ja saadab „Pisuhänna“ oma nime all kirjandusvõistlusele, kus teos saavutabki esikoha.
Piibeleht armastab Laurat ja tahab temaga abielluda, kuid Vestman ei taha perekonda veel üht kirjanikku, siis Piibeleht palus Sandrilt abi, et tema ja Laura saaksid abielluda.
Ühel päeval saadab vestman Sandri Peterburri ehituskrunti ostma. Tagasi tulnud, teatab Sander, et krunt on juba maha müüdud. Tegelikult ostis Sander Piibelehele äia rahade eest ehituskrundi, mida Vestman oli endale igatsenud. Nõnda trumpab vaene, kuid nutikas kirjanik kogenud ärimehe üle. Vestman on nõus tegema kõik, et krunt endale uuesti saada. Kui ta asjast teada sai, siis oli ta nõus andma laura Piibelehele naiseks, et varandus perekonda jääks.
Iseloomustused:
Vana Vestman - Laura ja Matilde isa. Tark ja kriitiline ning väga enesekindel ärimees, kes on harjunud saama kõik, mida ta tahab.
Matilde - Sandri abikaasa. Nõudlik ja enesekindel, samas siiras ja tundeline.
Laura - Matilde õde, Vestmani noorem tütar. Väike, tark tüdruk, kes ei räägi oma tegemistest ega käikudest suurt midagi
Ludvig Sander - Insener, kirjanik. Kaval mees, kes üritab petta oma abikaasat raamatu kirjutamisel . Muidu sõbralik ja abivalmis.
probleemid -
"Tabamata ime" - Vilde näidend toimub pärast esimest maailmasõda, mil Eesti ihkas Euroopa kultuuriga samastuda ja näha eestlasi Euroopas kuulsust kogumas.
Näidendi tegevus keerleb niinimetaud “kuulsa” klaverikunstniku Leo Saalepi ja tema abikaasa Lilli tegemiste ümber, kes on aastate tagant jälle kodumaale tulnud, et kodulinnas kontsert anda. Näidendi alguses on õhkkond rahulolev ja ootusärev. Kogu linna kultuuriinimesed käivad tervitamas klaverikunstnikku. Õhkkonda toob pinget sisse Saalepi endine sõbranna Eeva Marland , kes omal ajal ei uskunud, et Leost võiks andekas klaverimängija saada. Näidendi edenedes saame teada, et kuulus Leo Saalep ei ole enda senise eluga rahul – see on olnud üks suur piitsutamine ja Lillile meele järgi olemine. Kohtudes Eevaga tema kodus, saab Leo Saalep aru, millest ta on ilma jäänud ja puudust tundnud. Ning sealsamas võtab ta vastu otsuse, et ta ei taha enam suurde maailma tagasi minna..Kodulinna kontsert tundub küll õnnestuvat tavalise kuulaja jaoks, kuid targemad inimesed saavad aru, et Saalepi mängus ei ole midagi erilist. Lõpuks tunnistab vihahoos ka hüljatud Lilli, et senine kuulsus oli vaid ostetud. Ei olnud seda “imet” välismaal tabatud ega juhtunud seda ka siin
probleemid-
PILET NR.8 -F. DOSTOJEVSKI ELU JA LOOMING , " IDIOOT "LÄHIVAATLUS
1821 -1881 ; tuli kirjandusse 1846 jutustusega "Vaesed inimesed" (mõte ,et sostiaalne ebaõiglus hävitab inimeses oleva headuse), kriitika võttis selle soojalt vastu. Miljööks on linn, armastusliin , on palju ohverdamist.Teostes üldse palju ohverdust. Oli traagiline elu , kaotas isa. Teismeeas lööb välja epilepsia , põeb langetõbe. Võttis osa poliitikast . Elas vanglaelu ise läbi. Oli kogu elu mängusõltlane , kirjutas oma teosed ka võlgu. Peetakse kõige saladuslikumaks kirjanikuks Venemaal. Pärit Moskvast , isa vaestehaiglas arst , kes pärit aadlisuguvõsast, kuid pere majanduslik seis oli kehva.Isa oli karm , pere kartis teda , ema leebe . Isa rangusest mõjutatuna elas ta end välja lugemisega. Ema suri tuberkuloosi 1837 . Eriti rängalt mõjub isa surm , kes tapeti talupoegade poolt.Tal on inseneriharidus. Alustab tõlkimisega ("Eugine Grandt" Balsac). Kuna tal oli raske ära elada, saab temast kirglik mängur.Peale isa surma tuleb langetõbi, mis süveneb.
Küsimus ,kas kurjus peitub ühiskonnas või ka inimeses endas.Inimhing lõhestunud kahe pooluse vahel. Seda käsitlevad jutustused " Teisik " , "Perenaine" , "Nõrk süda".
Saatuslikuks kujuneb tema ühinemine Petraševski ringiga (salajane), kes tahavad hävitada tsaarivõimu. Mõne aja pärast liitub liiduga noor nuhk, mille tõttu kõik liikmed arreteeritakse. Oli otsus saata kõik mahalaskmisele. See otsus tühistati viimasel hetkel , saadeti Siberi sunnitööle.(4aastat). Seal nõrgeneb tema terviis veelgi, muutub ka tema maailmavaade- ei usu revolutsiooni. On seisukohal , et maailma võib päästa inimeste lõputu õudus ja ohverdamisvõim. Peale sunnitööd ilmub autobiograaf. "Märkmed surnud majast". Järgneb romaan "Alandatud ja solvatud" , autor väidab ,et inimene ei käitu kainet mõistust arvestades, vaid tuju ja kire hetkel.Talle on oluline ka andestamistemaatika. Tuntumad teosed "Kuritöö ja karistus " ja "Idioot". Peale nende ilmumist on ta elu rahulikum.Oli sunnitööl olles abielus naisega. Abiellub uuesti Annaga ,kes D-i tekste üles kirjutas.Neist saab venna pere ülalpidajad. Tema kõige keerulisem teos "Sortsid" - revolutsioonilise liikumise vastu. Viimane teos "Venna Karamazovid " - jromaan jääb lõpetamata.Meestegelaste vahelised suhted.
D on mõjutanud erinevate rahvaste autoreid , ka Tammsaaret.
Dostojevski lahkas üksikisiku ja ühiskonnavahelisi probleeme ja seoseid ning püüdis lugejale mõista anda, et ühiskonna vastu on raske võidelda. Dostojevski keskendub madalamale seltskonnale, Tolstoi kõrgemale.
Dostojevski jagas inimesed kahte gruppi:

Leplikud, kõike andestavad, väga ohvri meelsed , usklikud, alandlikud, väga vastuvõtlikud ühiskonna ahvatlustele.(väga venelik). N: Sonja Marmeladova (“Kuritöö ja karistus”). Malbe , alandlik, habras , vaene. Samas usklik, ja saab aru, et inimene on loomulikult hea. Ilmne poole hoid on vaestele inimestele. Dostojevski Kuulub ise sama moodi sinna rühma.

Kapitalistlike suhetega, nende maailma vaade on raha, seega tõuseb esile eelkõige inimene, mitte jumal(mõisnikud, kaupmehed ). Kõrgem kategooria - võitlejad kes tahavad ühiskonda parandada, haritud(üliõpilased arvavad , et vägivald on õigustatud), sageli üksik üritajad. R. Raskolnikov.
Paljud inimesed on dilemma ees kuhu kuuluda. Tekivad n.t. stiihilised tegelased. On traagilised tegelased. Dostojevski loob uue romaani liigi: Polüfooniline romaan - mitme häälne romaan. Tunnusjooned psühholoogiline sügavus. Igal tegelasel hääl, saatus jne.
Looming
Esimene töö trükituna on: Balzaci “Eugeni Grandet” tõlge.
a. 1845 “Vaesed inimesed”. Räägib Peterburi väikeametniku rõõmutust, hallist elust. Probleem: kuidas sotsiaalne ülekohus hävitab inimeses headuse? ( kajastub ka järgnevates teostes). Inimese analüüsis läheb süvitsi. Nii noores eas selline teos kirjutada, suudab vaid geenius!
b. Jutustuste kogumik “Jutustused”. Teistsugused põhimõtted – kas mitte osa kurjust pole inimesega kaasa sündinud? Parimad “Teisik”(romaan, nore mehe kahestumise lugu), “Perenaine”, “Nõrk süda”.
c. Jutustus “Valged ööd”. Huumor sees, armastuslugu. kõige helgem teos.
d. “Märkmeid surnud majast” – sunnitöö
e. romaan “Alandatud ja solvatud”. Inimese elu, tema käitumist ei juhi mõistus, vaid ka hetke tujud , alateadvus, andeksandmise teema süveneb. Seda on peetud “Vaesed inimesed “ järjeks.
f. 1866 “Kuritöö ja karistus”. põhiküsimus, miks sünnivad kuriteod ? Karmim karistus inimesele on peale sunnitud üksildus.
g. “Idioot”. Peategelane vürst Mõškin, keda peeti idioodiks, sest tal olid teistsugused vaated. Ta oli liiga hea, lõputult hea inimene (alturist- vaste egoistile). Mõškin vaatas elu läbi lapse silmade, austas lapsi, lõputult helde, ei teinud inimestel vahet, tahtis aidata , abivalmis, lihtsameelne . Teised tegelased:
Rogožin – võitlevad Mõšiniga Nastasja armastuse eest.
Nastasja Filippovna – tahtis, et inimesed teda haletseksid, kaunis.
Aglaja Ivanovna – egoist , kõik käib tema reeglite ja sõnade järgi, mõistis, kui hea Mõškin on.
Varvara – tänapäevane inimene
Väga palju tegevusliine. Põhiprobleem: Kas headus on alati hea?
h. “Sortsid” Suure viha raamat, negatiivne suhtumine revolutsiooni, võitleb ideaalse ühiskonna poole ilma võitluseta
i. “Nooruk”. Noore inimese elulugu, ei leia oma kohta , psühholoogiline teos.
j. “Vennad Karamažovid” – jääb pooleli . Vastandab 2 poega (headuse ja kurjuse). See lõpetab tema karjääri (võtab kokku)
Fjodor Mihhailovitš Dostojevski sündis 11. septembril 1821. aastal Moskvas arsti perekonnas, kus oli ühtekokku üheksa last. Ta kasvas üles rangelt patriarhaalses ja religioosses atmosfääris. 1836. aastal suri ema. Aastatel 1838-1842 õppis ta Peterburi sõjaväeinseneride koolis. Õpingute ajal tapsid talupojad tema isa. 1842. aastal ülendati Dostojevski leitnandiks ja järgmisel aastal, pärast kooli edukat lõpetamist alustas ta teenistust sõjaministeeriumis. 1844 . aastal lahkus ta töölt, et hakata kirjanikuks. Ta kirjutas juba kooliõpilasena näidendeid, mis jäid aga enamikus lõpetamata. Kriitik Vissarion Belinski toetas tema esikteose, kiriromaani "Vaesed inimesed" ilmumist, millel oli 1846. aastal suur menu. Samal aastal avaldati romaan "Teisik", millele järgnesid jutustused "Valged ööd" (1848). Belinski äratas Dostojevskis huvi ka sotsialismi vastu. Ta ühines utopistlike sotsialistide ringiga, mistõttu ta 1849. aastal vahistati ja mõisteti õõnestustegevuse eest surma. Dostojevski oli juba tapalaval, aga siis teatati armuandmisest ja surmanuhtluse asendamisest Siberisse saatmisega. Pärast vangistust Omskis oli ta 1854. aastast alates sõjaväeteenistuses Semipalatinskis, kus 1856 . aastal abiellus ta Maria Issajevaga. 1859. aastal läks Dostojevski Peterburi. Vangistuse ja pagenduse ajel pöördus ta kristlusse ja slavofiiliasse. 1861. aastal asutas ta koos venna Mihhailiga ajakirja "Vremja", hiljem "Epohha", mis ilmus 1865. aastani. Tollel perioodil tutvus ta Ivan Gontšarovi ja Nikolai Tšernõševskiga. Tormiliste armuseikluste tõttu jääb ta oma haigele naisele võõraks. 1862. aastal reisis Dostojevski Lääne-Euroopas, külastas Inglismaal Aleksander Herzenit ja kaotas Baden-Badeni kasiinos terve varanduse. 1864. aastal surid tema naine ja vend Mihhail. Dostojevski ei osanud rahaga ümber käia, ta sõlmis ikka ja jälle kahtlasi tehinguid, lisaks aitas ta sugulasi . 1845. aastast saadik kannatas ta langetõvehoogude käes. Samal ajal kui ilmus romaan "Kuritöö ja karistus" (1866), dikteeris ta noorele Anna Snitkinale juba järgmist romaani "Mängur" (1867). Nad abiellusid ja neil sündis neli last, kellest kaks surid noorelt. Dostojevski hilisloomingus on olulised romaanid "Idioot" (1866/68) ja "Sortsid" (1873). Aastatel 1876-1881 avaldas ta kuukirja "Kirjaniku päevik". Tema viimane suur romaan ja olulisim teos "Vennad Karamazovid" ( 1879 /80) jäi lõpetamata. Fjodor Dostojevski suri 9. veebruaril 1881. aastal Peterburis.
Idioot - 1868 ; vihje teose valmimisest "Kuritöös ja karistuses" tegevusaeg 19saj, IIpoolel.Eestis samal ajal tekkis Rahvuslik liikumine. Maailma psühholoogiline tippteos , romaan.Polüfooniline romaan - mitme häälne romaan (tegelaskuju kannab oma süžeed , ei teki arengut, erinevate tegelaste lood põrkuvad.Peategelane vaesunud vürst Lev Mõshkin, nimetatud ka Jeesus Kristuse maapealseks tegelaseks.Autor tahtis kujutada üdini head inimest, kes parandaks maailma läbi headuse. Vürst nagu valge vares , ohverdada ennast , et teistel oleks hea.Kõige suurem ohver - ohverdab oma armastuse.Nastasja Filippovna - piltilus , on õnnetu, teda kasvatai Totski armukeseks. Arvas et ei vääri armastust. Vürst on armunud Aglajasse , aga teeb Nastasjale abielu ettepaneku , nähes teda õnnetult.Nastasja arvab , et ei vääri vürsti.Rogožin tapab Nastasja.
Mõškin oli loo peategelane , kes oli Šveitsist ravilt tulnud ja pidi suure varanduse saama. Rongis oli Lebedev ja Rogožin ka.Mõškinil hakkas Nastasjast kahju , tegelikult armastas ta Aglajat. Nastasjale tundis kaasa. Nastasja tuned olid ära ostetud , seepärast põlgas ta ühiskonna ära. Nastasja tapeti Rogožini poolt armukadeduse pärast.
Kas iluga võib maailma segi pöörata?
♦ Kas üdini hea saab eksisteerida koos pahedega?
♦ Kas ilu on võimalik müüa?
♦ Kuidas elada pahelises maailmas?
♦ Kas raha eest saab kõike osta?
♦ Miks inimesed varjavad oma tõelist olemust?
♦ Kuidas valida hea ja halva vahel?
PILET NR.9 - JUHAN LIIVI ELU, LOOMING + 1LUULETUS PEAST.
Ma lille sideme võtaks —
Ma lille sideme võtaks —
sind köidaks sellega,
sind köidaks sellega ühte,
oh õnnetu Eestimaa!
Ma taeva sina võtaks,
võtaks päikese särava,
võtaks eha, võtaks koidu —
sind köidaks sellega.
Ja armastuse ma võtaks,
võtaks truuduse, aususe ka,
ja köidaks sellega ühte
sind, kallis kodumaa.
Ja vere sideme võtaks,
võtaks venna südame ma —
ja köidaks sellega ühte
sind, õnnetu Eestimaa!
(1864-1913) on sündinud Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Kuna elujärg oli kehv , piirdus ta haridus 3 aastaga Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Otsustavat mõju avaldas Liivi kujunemisele aasta Virumaal Triigi-Avisepeal: abistades oma kirjamehest venda õpetaja- ja vallakirjutajaametis, hakkas ta tundma huvi kirjanduse ja kirjanikukutse vastu. 1885.a. alustas tööd ajakirjanikuna (vahelduva eduga ajalehtede “Virulane”, “Sakala” ja “ Olevik ” juures). Neil aastail proovis täiendada oma poolikut haridust Hugo Treffneri gümnaasiumis, mis piirdus vaid ühe talvega tema püsimatuse tõttu. Loobunud 1892.a. ajakirjaniku tööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabaajakirjanikuna. Üüris Tartus Hezeli (Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Valmisid jutustus “Vari”, varasemat loomingut koondav juttude kogu “Kümme lugu” ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalustust. Ta jätkas mõnda aega kirjanikuna Alatskivil (jutustuse “Käkimäe kägu” ja “Nõia tütar”, mõlemad 1893), kuid siis tuli ta paigutada Tartu närvikliinikusse. Kadus 10ks aastaks avalikkuse silmist. Haigusaastad tähendasid Liivile kodutust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja –tunnetatu luulendamist. Alles 1902.a. jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. “Noor-Eesti” tärkav kirjanike põlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas ta loomingut. See innustas teda uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli hilja . Liiv suri 1.dets.1913. Maetud Alatsikvi kalmistule.Oluline tunnus -kordus.Ajastu mõjutused (venestus). Noor-Eesti"päästis" ta. Fr. Tuglas - 1927 monogfraaia Juhan Liiv.
Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880.aastatesse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused. Luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894-1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.a.
Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja luule , autobirograafilised eleegiad.
Loodus - Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse.´Loodusei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Esindatud kõik aastaajad .Tundis enda seotust sügisega(eriti hilissügis). Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust . Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. "Sügis" , " Lumehelbeke " ,"Talvine tihane " , "Külm" "Tulen, tulen" (kevad)
Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Tema silmis kehastab armastus ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. On kirjutanud armastuslaule ka emast. "Sa tulid" , "Mu viimane laul" , "Üks suu"(pühendatud emale)
Tema isamaalüürika - on valdavalt pihtimuslik , selles põimuvad ahastus (Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast) ja lootus (helgemale tulevikule).Isamaa saatust tunnetas läbi enda elu traagika .
Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukas ja isikupärane vaatenurk. Enamasti käsitlevad need tolle aja probleeme ning elunähtusi. Kirjanik astus välja moraali ja eetika nurikülgede vastu, milleks olid omakasu, rahahimu , lipitsemine, hoolimatus .
"Kui tume veel kauaks ka sinu maa?" , "Ma lille sideme võtaks"(gradatsioonilne tõus) , "Eile nägin ma Eestimaad " , "Üks hommik" , "Ta lendab mesipuu poole".
Autobiograafilised eleegiad - või siis mõtteluule , "Rändaja" , "Üle vee " , "Sina ja mina" , "Helin" ,"Jätke mind" , "Üle vee "
Ta astus välja eetika ja moraali nurikülgede vastu, milleks olid omakasu, rahahimu, lipitsemine, hoolimatus. Liivi luule haaravuse ja tundesügavuse alus on välismaailma muljete ergas taju ja selle esitamine enda saatustraagika kaudu. Proosa peateos on jutustus “Vari”. Kirjaniku juhtmõte oli luua realistlik teos talupoegade ja mõisa suhetest. “Varjus” oli oluline koht autori lapsepõlvemälestustel ja tähelepanekutel, tema arusaamadel õnnest, armastusest, haridusest, tööst ja ühiskonnast. Jutustuse peategelase Villu romantilised unistused, igatsused ja nende kokkuvarisemine tegelikkuse raskuste all on suuresti sarnased Liivi enda saatusega. Vari saab teoses sümboli tähenduse, osutades inimese saatuse ettemäääratusele. Liivi tundeintensiivne luule avas uue lehekülje eesti lüürikas, näidates teed XX sajandisse. Üks armastus oli Liisa Gloding.
Alates 1965 antakse välja J.Liivi luulepreemiat. "Eesti mullad" - Debora Vaarandi , I preemia. B.Alver (2X) , Juhan Viiding, Viivi Luik , Ellen Niit , Meelis Heinsaar, Paul-Eerik Rummo "Ikka Liivist mõteldes"
PILET NR.10 - LEV TOLSTOI ELU JA LOOMING + 1TEOSE LÄHIVAATLUS
1828- 1910 ; Sünnib Jasnaja Poljanas( selge põllustik) . Oli mõisaomanik, kõrgaadlik.Oli peres neljaslaps. Ema suri kui ta oli 2aastane. 1837 sureb isa , tegi ta tugevaks. 9aastaselt orb. Laste eest hoolitses üks sugulane ; perekonda palgati guverant , kes õpetas laitmatut käitumist, kultuuri ,võõrkeeli.1837 kolitakse Moskva , hiljem pöördutakse mõisa tagasi. Hooldajaks saab tädi. Läheb Kaasani ülikooli. Ta ootas rohkem kui sai , oli autodidakt( laitmatu ja perfektse väljanägemiste inimeste seltskond ). Ülikooli ajal hakkab päevikut pidama , püüab mõista miks on elus nii palju ebavõrdsust. Lõpetab Kaasani ülikooli, õogusteadus.1847 saab temast mõisa omanik , oli 300talupoega mõisas. Tuntuim pilt on kuidast Tolstoi põllul tööd teeb.Hakkab elama talupoja moodi.hakkas kergendama talupoegade elu , algul rakse, talupojad olid umbusklikud.Lõi talupoegade jaoks kooli, kus oli ka aabtis.Vahepeal võtab osa Sevastoopoli lahingutest, valmib kogumik "Sevastoopoli jutustused" .Tal on kõrged ootused, kuid mõistab, et lihtsõduri jaoks mõttetu, keegi ei hooli. Turgenev kirjutas talle sõjaväkke,mis pani Tolstoi sõjaväest loobuma . Kajastub "Sõjas ja rahus " vürst Bolkonski tegelaskujus.(pettumus sõjaväes)Rändas ka Euroopas, süvendas ebavõrdsuse suurust. Sai sealt šoki , nägi Pariisis giljotineerimist pealt. Ühe Šveitsi mulje põhjal teos "Luzern" - kõrgseltskond ei taha lihtinimeste lõbustuste eest maksta.(Oli üks pillimees , kes tegi rikastele muusikat , kuid kui pillimees selle eest raha tahtis , ei tehtud temast enam välja. Tolstoi kutsus seepeale muusiku kohviku ). Lõi pärisorjade lastele kooli ja abiellus, 13last. Armastasid teineteist , kuid naine ei armastanud Tolstoi põhimõtteid.Pereolu mõjutab Tolstoi kriitilisi teosed. Tolstoi pannakse kirikuvande alla, tema kodu otsitakse läbi.Noorteliikumine tolstoilsus , kes püüavad Tolstoi vaateid levitada. Vastuolud naisega suurenevad, lahkub kodust 1910 sügis.Kahjuks tervis halveneb ning peab peatuma Astapovo raudteejaamas. Perele saaadetakse telegramm ja pere sõidab kohale sinna teda vaatama. Tema tütrelt on ilmunud raamat " Minu isa surm ja lahkumise tagapõhi". Viimased sõnad surivoodil " Ma armastan nii väga tõde" Püüdis maailma muuta läbi kirjanduse. Triloogia "Lapsepõlv" , "Poisiiga" , "Noorus" - autobiograafilised romaanid, jutustused.Kirjutab need päevikumärkmete põhjal.Suurteos "Sõda ja rahu" - 1863-1869 , koosneb kolmest osast. Tegelaskond suur , peategelased otsivad elu mõtet.
romaanid - "Sõda ja Rahu" , "Anna Karenina" (1873- 1877 ) , "Ülestõusmine"( valmimisaeg1889 -1899. mitmestimõistetav pealkiri.viimane suurem romaan.)
jutustused - "Kasakad" , " Kaukaasia vang" , "Kas vanameest"
memuaarid - "Lapsepõlv" , "Poisiiga" , "Noorus"
Anna Karenina - 1873 -1877 , avaldati esmalt järjejutuna ajakirjas.Aastal 1878 töötas Tolstoi "Anna Karenina" põhjalikult ümber ning samal aastal ilmus see ka raamatu kujul.Teost peetakse üheks realismi tippsaavutuseks, Tolstoi nimetas seda raamatut oma esimeseks "tõeliseks" romaaniks . Raamatu peategelase Anna Karenina prototüübiks oli osaliselt Aleksandr Puškini vanem tütar Marija Hartung ( 1832 –1919). Tolstoi oli Marijaga kohtunud lõunalauas ka isiklikult.
Enamik vene kriitikuid peab raamatut kõrgkihi elu ja armusuhete lahkamiseks. Fjodor Dostojevski nimetab oma "Kirjaniku päevikus" teost aga tõeliseks kunstiteoseks.
Diloogia. Tolstoi kaasaegne elukujutus.Armastus-,isikuromaan , psühholoogiline , ühiskondlik kriitiline romaan, romaan romaanis . Levin on tolstoi prototüüp - et ühiskonnas oleks võrdsus.
Tegevus toimub 19 saj. Venemaal (Moskva, Peterburi). Olustikku on kirjanik kirjeldanud vähe, kuid tegevus toimub suurtes linnades, kus on iseloomulik linnaelu . Kirjanik kirjeldas hästi tegelaste välimust ja iseloomu. Sügava vaatluse all on inimsuhted ning nende arenemine. Mõjutused ühiskonnalt. Tegevusliine piisavalt, väljendanud oma mõtteid hästi, väga täpne ülevaade tolleaegsest Moskva, Peterburi ja maa-aadlist. Samuti täpne Venemaa olustik – väga tänapäevane- ajastul oleks nagu midagi viga, kõrgseltskonnal suur võim. Tegevusliinid vürtsikad. Vaatluse all erinevad inimtüübid. Romaan räägib abielu purunemisest. Perekonnaelu lagunemine kui üks osa reformijärgse Venemaa kaootilisest elust. Kujutab klassiühiskonda, mille ladvik äärmiselt egoistlik .
Nüüd tähtsamad tegevusliinid:
1) Anna ja Vronski
Anna on keeruline ja vastuoluline , samas kaunis, tark, õiglane ja elurõõmus naine. Vronskisse armumine ei suuda Anna oma meest petta külmavereliselt, tema kirglik tunne pole suurilmlik seiklus , vaid tõeline andumus, mis teeb elu Kareniniga võimatuks. Vronski pole Aleksei Kareninist väiksem , kuid teist laadi egoist, tema jaoks tähendab elu vaid naudingute vaheldust. Seepärast pole ka midagi imestada, et tema kirg Anna vastu jahtub. Ka Anna vaesustub oma tunnetes, ta ei suuda Vronski tütart, oma teist last armastada nii nagu Serjožat ja armastus Vronski vastu teisendub hüsteeriliseks kiivuseks. Seepärast ongi Anna lõpp nii kohutav. See on tingitud suuresti kõrgema seltskonna tagakiusamisest kui ka enda sisemisest kriisist. Enesetapuni viis mõistetav, kuid egoistlik puhang – perekonna ja inimlike sidemete purunemine . Anna käitumine on patt jumala kuid mitte inimeste ees. Seepärast ei ole inimestel õigust tasuda, seda võib vaid jumal.
Anna sisemise traagika välised põhjused olid: seltskond oli ta hüljanud, poja hülgamine, kõik suhtusid temasse vaenulikult
seesmised põhjused: armastas oma poega väga, ei suutnud leppida tema kaotusega, ei armastanud enam tõeliselt Vronskit, ei suutnud Vronski tütart armastada nii nagu Serjožat
Anna valu ei tahtnud keegi näha, kõik süüdistasid teda. Tal viskas elust üle, seepärast tappis ennast. Anna ja Vronski sobisid minu meelest aadlikihti, mis oleks midagi vahepealset Peterburi ja Moskva aadli vahel.
2) Kitty ja Levin
Levin oli Anna venna sõber, kellel oli eesmärgiks abielluda Kittyga. Kitty loobub tema ettepanekust, sest armastab Vronskit. Kui Vronski armub Annasse, on Kitty süda purunenud . Mõne aja pärast paranevad ka Kitty ja Levini suhted, nad abielluvad. Kitty jääb rasedaks, sünnib poeg Dmitri.
Levin on tõeotsija, tark ja tahtekindel , usub tõelise õiglase elu võimalikkusesse ja otsib teed sellesse ellu. Tema kujunemine on aga pikaajaline õnnelik elu Kittyga ei päästa teda kibedaist mõtisklusist oma kaasaja üle, tõe kättevõitmatuse üle, pere kõige õnnelikemail päevadel viivad need mõtted ta enesetapu ääreni. Leiab väljapääsu “hinge tarvis”. Arvab, et ebaõiglast maailma saab parandada vaid kõlbelise enesetäiendamise läbi. Eeskujuks mitte ainult talupojakarakter, vaid ka talupoeglik elulaad . Kitty sobib hästi provintsiaadli hulka, Levin maa-aadli ja Moskva aadli vahele.
3) Serjoža
Serjoža ema Anna armastab teda väga ning poeg ka oma ema. Ta hing on segaduses, kui ema ta maha jätab. Asi läks hullemaks siis, kui talle öeldi, et tema ema on surnud, kuid ühel päeval jalutab ta tuppa sisse! Peaaegu kuriteoga sarnanev kohtlemine pojaga Karenini majas on romaani üks dramaatilisemaid stseene. Oli näha, et ema ja poeg armastasid teineteist lõputult.
4) Dolly ja Stiiva
Romaan algaski sellega, et perekonnas Oblonski on abielutüli, sest Stepan pettis oma naist ühe guvernandiga. Kui Anna saabub Moskvasse, suudab ta aga nende abielu päästa, mis on juba purunemise äärel.
Dolly on väga heasüdamlik naine, ta ei hoolinud, kui halvas seisus keegi oli, vaid tundis alati kõigile kaasa. Kui Anna oli seltskonna üldise põlguse all, läks tema Anna juurde ja lohutas teda.
Seoses Stephani ja Anna pattudega, jääb romaanist kõlama mõte, et mees võib petta, aga naine mitte.
5) Levin ja tema vend Nikolai
Levin ei saanud oma vennaga just kõige paremini läbi, põhjuseks nende väga suur erinevus. Nikolai pisut häbenes ennast. Kui Nikolai on suremas, sõidavad Levin ja Kitty talle aga külla ning põetavad ja aitavad teda kuni surmani.
Nikolai oli healt elujärjelt kõrvale kaldunud, ta oli vaene ja elas ühe lõbutüdrukuga, keda ta siiski väitis armastavat ja minu meelest ka armastas.
6) Aleksei ja Liidia Ivanova
Pärast suhete purunemist Annaga, hakkab Liidia üha enam Alekseid külastama ning lõpuks kolib tema juurde – on temasse armunud. Aleksei oli tuim mees, kellele oli väga tähtis positsioon, poeg, üleliigne perekond pole tunnete tasandil tähtis, abielu on mõistuse abielu. Samas on Karenina elav inimene, mõnel hetkel võimeline tõeliselt kannatama ja armastama , kuid elureeglid suruvad tema headusepuhangu maha . Karenina peidab oma kannatused suurilma moraali kirjutatud ja kirjutamata seaduste varju ning inimene kannatab taas.
Põhiprobleemid:
- Kas armastuse pärast tasub perekonda hüljata?
- Mis on armastus?
- Kas ühiskond või mina?
- Kas põgenemine on vastus?
- Kas armastus on tähtsam kui perekond?
- Kas mees võib petta aga naine mitte?
- Kas ühiskonnal on õigus teisi hukka mõista?
- Kas armastus esimesest silmapilgust on olemas?
- Kas petmist on võimalik andestada ?
- Kas enesetapp on lahendus?
PILET NR.11 -HENRIK VISNAPUU LOOMING + 1LUULETUS PEAST
Loobumus
Olen väsinud ootamast,
olen pettunud lootmast.
Kätest ramm
kadus siruten neid sinu vastu.
Vaarub samm.
Raske seista, raske istu, astu.
Nüüd ei vannu, palu.
Nüüd on mööda valu.
Ainult tuhk
jäänud kõigest hinge maha.
Elu puhk
sellegi viib mitme mere taha.
Tahad istu, nutta?
Tahad joosta , rutta.
Mulle see
nagu jookseks pilved , mühaks palu.
Minu tee -
see on: lauluks ülendada valu.
1890-1951. Sündinud Viljandimaal , Helme kihelkonnas. Haritus oli isa jaoks prioriteet.Käis vallakoolist ülikoolini. Oli selge kooliõpetaja amet. Oli väga tundlik, varakult pani oma tunded luules kirja. Ado Vabbe ilustreeris kõik tema kodumaal ilmunud teosed.Tema elus palju naisi ("Jumalaga,Ene"9Algul püüdis tegeleda futurismidega.Krüsanteem taskus.Siuru õhtute korraldaja.Henrik Visnapuu oli vabakutseline kirjanik. Aeg-ajalt otsis ta teenistust ka teistes ametites: teatridramaturgina, ajakirjatoimetajana, kultuurinõunikuna. Kutsuti vürstiks ja poeeside kuningaks. Visnapuu on mehelik , vahel järsk ja äärmuslik luuletajanatuur.Loomingus paistavad eelkõige silma armastusluuletused ja isikliku tundetooniga isamaalaulud . Tema luuletustes kõneleb lõhestunud inimene, kes heitleb hea ja kurjaga.("Kaks algust").Visnapuu armastusluule üks osa esitab jumaldavat armastajat,naiste harrast imetlejat.("Maria")kasutab palju naistenimesid. Luuletaja kannatav ja trotslik pool väljendab aga põlgust naiste kui paheliste olendite vastu ("Noorile tütarlastele"). Luule taga on aimata luuletaja ebakindlust, ahastust , valu.Mitmes luuletustes võrdleb luuletaja inimest koeraga ( "Oo, nukker peni").Nukrus on Visnapuu noorusluulele omane. ("Loobumus")."Käoorvik"(1920,armastusluule kogudest väljapaistvaim, nn kirjad Ingile ,tüskkel on ülesehitatud aastaringile, väljendab armastaja tundeid ja meeleolusid eri aastaaegade kaudu, "Kuues kiri Ingile" , armastuslugu värssides, väljendab ajatut armastust). Isamaa luulet ilumat kogus " Talihari " (E Vabadussõja võitlused ja tunded , "Meie aeg" ).Kogu " Maarjamaa laulud" ,1927 ( patriootiliste tunnete heitlus, "Tõmbetuul", tähelepanuväärne on luuletaja emotsionaalne ,väga isiklik suhe kodumaaga. 1930ndatel lahendas Visnapuu oma kõhklused positiivselt rahvusliku kodumaakujutuse kasuks (nagu varem "Kodumaa laulus "), aga jäi eelnevale alla , oli üheülbalisem , viimistlemata. Kodumaaluule omandas uuesti isikupära ja veenvuse paguluses. Rasketes tingimustes avaldas ta terve rea luulekogusid, märkimisväärseim "Esivanemate haud"(1946), "Ad astra ", "Periheel.Ingi raamat". Armastus, üksindus ja kaotatud kodumaa insipreerisid Visnapuud sõnastama oma tundeid tihedas ja sisendusjõulisus värsis. ( "Mul on sinu pärast nii kitas")
mõned luulekogud - "Amores"(1917), "Käoorvik"(1920) , "Hõbedased kuljused"(1920), "Talihari" (1920) , "Maarjamaa laulud"(1927) , "Esivanemate Hauad " (1946).
Visnapuult on ilmunud 13 algupärast lüürikakogu, poeeme ja mitu valikkogu. Ta on tegutsenud kirjanduskriitiku ja esseistina (kogu "Vanad ja vastsed poeedid ", 1921; koos J. Aineloga " Poeetika põhijooni", 1932), aga ka dramaturgina, kirjutades vabaõhunäidendeid mitmesuguste tähtpäevade ja kultuurisündmuste tarbeks.
Kohtus Ingiga ( tulevane abikaasa, luuletaja nimi Ing, pärisnimi Hilda )Visnapuu hakkas värsse kirjutama koolipõlves ning tema esimene luuletus ilmus trükis 1908.a, Postimehes.1910 tutvus ta Gustav Suitsuga , kellele näitas oma värsse. Luuletus "Oo , jätk mo" ilmus Noor-Eesti ajakirjas, kuid rohkem Visnapuu loomingut rühmituse väljaannetes ei avaldatud. Noor autor hakkas otsima muid esinemisvõimalusi.Koos paari teise autoriga andis ta välja ühisteosed "Moment I" (1913) ja "Roheline Moment"(tähelepanuväärsem). Seal ilmus Visnapuu varasema luule kõige huvitavam eksperiment, futuristlik "Vaarao tütar"( Varaoni tütar).
Kuulus rühmitusse Siuru(1917-19). Oli Underi kõrval seal üks silmapaistvamaid autoreid ning esines avalikkuses kui värvikas boheemlik luuletajatüüp. Siuru ajal ilmusid Visnapuu esimesed luulekogud "Amores" (1917) ja "Jumalga, Ene!" (1918). 20ndatel ja 30ndate algul oli ta elukutseline kirjanik.kirjutas ka näidendeid. Sügisel 1944 lahkus ta Saksamaale , 1949 läks New Yorki , Ameerika Ühendriikidesse jäi kuni elu lõpuni.
PILET NR.12 -HEITI TALVIK LOOMING + 1LUULETUS PEAST
Vabanemine
Lõid vetesse jumala vitsad
ja rihvale lendas mu vrakk.
Mu südamelt murti pitsat
ja huulilt - punane lakk.
Nii lihast said valla mu meeled
ja Kiusaja lahkus mu leest.
Said ribidest kandlekeeled,
mis ootamas Mängumeest.
1904 -1947 ; sünnib tartus , isa oli arst , ema pianist . Koolis käis vaheldumisi Pärnus ja Tartus.Jõukas perekond. Luulekatsetused juba kooli ajal. Läks Hugo Treffnerist kaevandusse tööle.Hiljem Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima.See jäi lõpetamata, aga ülikoolil , kaastalstel ja üliõpilasseltsil Veljesto oli tema elus tähtis osa.Oli isepäine, tasakaal tuleb siis kui abiellus 1937 Betti Alveriga. Tähtis oli ka Talvik arbujate sõpruskonna peamine vaimne koondaja. Oli koos Alveriga arbujate rühma esindavam luuletaja. Luges palju maialmakirjandust.Teda raputas Dostojevski vene kirjanduses.Loomingus rohkem mõjutusi Dantelt, Francois Villonilt, Charles Baudelaire 'ilt ja teistelt.Esimene luuletus ilmus ajakirjas.Pärast esikkogu(" Palavik ",1934) avaldamist loobus ta TÜ õpingutest ja temast sai kutseline kirjanik, kuid tugeva enesekriitika ja nõudlikkuse tõttu polnud ta kuigi viljakas.Avaldas ka teise luulekogu("Kohtupäev",1937), seejärel ilmus temalt luuletusi vaid ajakirjanduses.Nõukogu okupatsiooni algul Talvik arreteeriti.Mõisteti süüdi demokraatlike tõekspidamiste eest, Määrati viieks aastaks väljasaatmine Siberi, kus ta ka kurnavates oludes haigestus ja suri.
Looming.- kirjutas enda tarbeks , ilmutas oma luuletusi sõprade toel.Valdavalt lüüriline luule on väljenduselt kindlavormiline, lakooniline tabav.Tema poeesia väljendab suuri filosoofilisi üldistusi ja ajakriitilisi seisukohavõtte kui inimese keerulist hingeelu . Kõige varasemad luuletused on helgetoonilised , romantilised (" Simmanil ").
Esikkogu "Palavik"1934. Sai mõjutusi sümbolismist ja ekspressionismist. Mässumeelsus, süngus, illusioonide puudumine,surm tõved ,palavikuviirastused , dekadentlikud nägemused (tähendab langust ja kultuuri allakäiku). Talvik keskendub inimesele, tema kehalisele närbumisele , hingelisele kaosele. (" Paaria ", "Pohmeluslikke mõlgutusi")." Laip rannal " ,"Vabanemine"). Haiguskujunditega annab luuletaja võimendatult edasi inimese eluängi,mille sügavamaks põhjuseks on oma võimetuse ja inimliku piiratuse tunnetamine.Talviku inimene luules otsib ise hädasi, kannatusi , sest aimab,et nii on võimalik avardada eluvaadet , puhastada hinge , jõuda tõe ja sisemise vabaduseni. ("Vabanemine"). Kogu peegeldab kaost ja selginemist üksikinimeses
Teine kogu "Kohtupäev" (1937) - jälgib sama protsessi ( eelmine kogu)üldisemalt, oma aja, ühiskonna, maailma ulatuses. VAlitseb ajakriitiline luule. Haualikkus väheneb, vaimsuse kaitsmine, fašismi vastu, usub uuesti sündi, sisuline avardumine. Kujundlikku ekspressionismi asendab iroonia . Kesksel kohal kaks pikemat luuletsüklit : " Dies irae"(/irä/, koosneb 12luuletusest, pealkiri tähendab tõlkes vihapäeva , II MS ettekuulutus ja sellele vastuhakk ) ja "Jumalate hämaras" (koosneb 11l tsüklilisest luuletusest). Need annavad edasi ohunägemusi suure sõja eelsest olukorrast Eestis ja Euroopas.Talvik näeb , et võim ei hooli vaimust .Pilkenoole suunab Talvik ka eesti kirjanikkonnale , kes on kaotanud tegelikkkusetaju ning jäänud tukkuma rahvuslikesse unelmatesse. Kogus ennustab saabuvat ränka aega ja senise usu proovilepanekut. Võimendub juba "Palavikus" ettetulnud religioossete motiivide ja sümbolite tähendus.( "Orjade koor"). Talviku viimaste luuletuste(peale kogumikku "Kohtupäev") hulka kuulub "Loojak", milles nõuab inimeselt mitte lihtsalt oma saatusega leppimist, vaid täielikku ja isetut ligimesearmastust.
Luule keskendub vaimuinimese keskendub vaimuinimese tõeotsingutele ja heitlusele ahistava ümbrusega.Luuletajamina on sageli boheemlik, haiglaselt tundlik, dekadentlik.Luule on napisõnaline ja klassikaliselt vormitäpne.
PILET NR13. ANTON T ŠEHHOVI ELU JA LOOMING

13. Anton Tšehhovi elu ja looming

Elu: Eluaastad 1860-1904. Ta on üks parimaid tippnovelliste maailmas. Vanaisa oli olnud pärisori, kuid ostis pere mõisniku käest välja. Tema isa oli väikekaupmees ning oli väga karm.Ema oli leebe õrn kunstnikuhing. Tšehhovi isa oli kunstnikuhing mängis viiulit , laulis kirikukooris. Oli isale poes abiks. Isa ütles, et õppimine pole oluline.On ise öelnud et tal polnudki lapsepõlve. Elati Taganrogi linnas, kus elu oli nii igav, et isegi koerad läksid igavusest hulluks.Õppis Taganroogi gümnaasiumis. Ta pagendus reaalsuse eest kirjandusse.Teda huvitas väga inimene.Pere majanduslik olukord kehvavõitu, kolivad Moskva. Hakkas seal koduõpetajaks , et perele raha teenida. Pärast ülikooli töötabki mõnda aega arstina. Kirjutas ajalehtedele lühikesi humoristlikke lugusid ( "Inimene ilma põrnata", "Minu venna vend").1890. reis Sahhalini saarele , kus vaatleb sunnitööliste elu, et sellest raamat kirjutada. Reis süvendab aga tema tuberkuloosi. Valmib jutustus “Sahhalini saar”. 892. ostab Melihhovo mõisa, elab seal. Olukorra sunnil jätkab arstina, ravib koolerat. 1892 - 1898 loomingu viljakaim aeg Melihhovos. Tuberkuloos süveneb, läheb Jaltasse(Musta mere äärde), et kliimat vahetada. Talle aga ei meeldi, et on eemal Moskva teatrist . 901 abiellub Kunstiteatri näitleja Olga Knipperiga. 1804 kevadel sõidab Saksamaale ravile, kuid arstide ponnistused ei aita ja ta sureb kopsutuberkuloosi. Maetud Moskva lähedale Novo-Devitši kalmistule.a
Näidendid: Suureks eeskujuks on Maeterlinck. Tema looming näitekirjanikuna algab 90-ndate aastate alguses. Ta on seotud Moskva Kunstiteatriga. Seal on 2 sõpra ( 2 tipplavastajat): Stanislavski ja Nemirovitš Dantšeko.
“ Kajakas "
“Kolm õde”. Eesti teatri tipplavastus. Samuti on seda lavastanud Mikiver , Nüganen, Aaslav . Peategelased 3 õde (Olga, Maša, Irina ), vend ( Andrei ). Elavad väikeses provintsilinnakeses (igav). Unistuseks minna Moskvasse. Näitab elu läbi 5; 6 aasta. Soovivad tagasi oma endist kuldset elu. Maša armub sõjaväelasesse Veršinisse, kes mõjutab kõigi elu. Soov Moskvasse minna, saab eriti suureks, kui saavad aru et elu on mujal. Veršinini lahkumine Maša jaoks elu purunemine.

Karakterikujutus ainult jutu põhjal.

Irina kergemeelne (kõige noorem), soovid tühised.

Maša suhtub ellu tõsisemalt.

Põhiidee: rutiinist väljapääsemine on raske, kuid saavutatav.
“Onu Vanja”, palju ühist “Kajakaga”. Mees (Šerbjakov) võttis uue naise Jelena. Elasid surnud naise kõdus (seal samuti naise onu, ämm). Rahaprobleemid . Jelena ohverdas oma nooruse mehe pärast. Onu Vanja terve elu rabanud, et olla Šerbjakovile meele järele. Inimesed valmis kõik jalge alla trampima, et olla meele järele kõrgemale. Inimeses peab olema kõik kaunis: nii nägu kui riided, nii hing kui mõtted. Tšehhovi tegelased risti vastupidised.
“Kirsiaed” Anna Ranevskaja mõisaproua, kes saabub mõisa pärast pikka aega. Mõis pankroti äärel. Pere raharaiskaja Kirsiaia asemele suvilate rajoon. Perekonnatuttav ostab mõisa ära. Inimene ei suuda lahkuda rahast
“Ivanov”. Üks nõrgemaid näidendeid. Armastusprobleemid. Kas perekond või tõeliselt siirad tunded väljaspool perekonda?
Üldiselt näidendite kohta.
*Konfliktid ei teki vaataja silme all.
*Ei ilustanud, kirjutas nii nagu oli.
*Inimeste analüüs.
*Ühiskonna ja indiviidi vastuolud.
*Palju kriitikat tolle aja Venemaale.
*Mõttemaailma kirjeldamine
*Tema näidendid väga kuulsad.
Novellid : 80. aastate alguses koostöö ajakirjadele (humoristlikud lühikesed lood) raha saamise eesmärgil. Kirjutanud 3 varjunime all: Antoša Tšehhonte, Inimene ilma põrnata, Minu venna vend, ise suhtub algperioodi kriitiliselt.
* Pealiskaudne ühtsus.
*Palju naeru läbi pisarate.
*Puäntlikud lõpud (“Rõõm”, “Ametniku surm”).
*Situatsioonikoomika (“Paks ja peenike ”).
*Lasteteema väga nukker, näitab väikese inimese üksindust . Väikesed lapsed peavad tõsiste raskustega kokku puutuma (“ Vanka ”, “ Magada tahaks”).
80. keskpaigas võtab looming pöörde. Süveneb analüüs
*Peamine pahe, kui inimene ei püüdle paremuse poole.
*Pole tihedat sündmustikku (tavaline argielu). *Lõpp tihti lahtine .
*Tundub, et autor räägib tegelastest kõrvalseisjana, kuid lõppkokkuvõttes tuleb tema suhtumine siiski välja.
Inimese allakäik (tüüpsisuks): “Palat nr 6”, “Janõtš”. Maaarsti allakäigu lugu, algul väga optimistlik. “Inimene vutlaris ”, “Karusmarjad” (Peategelane teeb karusmarjaaia, marjad rohelised ja väikesed ning hapud. Saavutas elus kõik, enam ei oska midagi edasi teha). “Daam koerakeseqa” (Lahtise lõpuga, otsene sündmustik puudub, peategelane Anna, abielus. Musta Mere ääres kohtab Gurovit - armuvad. Mõlemad abielus - ei suuda valida. Räägib vähe tegelaste tunnetest, kuid siiski selgelt välja toodud otsustusvõime puudumine). “Maja ärklitoaga” (Sama probleem. Peategelane kunstnik, suhted kähe erineva naisega. Inimene ei suuda elus lugu pidada väikestest asjadest, ei ole võimeline korda saatma ka midagi suurt).
Tema novelle iseloomustab:
*Sündmustikul väike osatähtsus.
*Puudub otsene psühholoogiline analüüs.
*Detailide osatähtsus suur.
*Argielupiltide kaudu olulised probleemid.
*Ümbrust nähakse tavaliselt läbi keskse tegelase.
*Paljudes on olemas jutustaja .
*Tihti sees pikad monoloogid.
*Väga ökonoomsed, suudab väheste vahenditega palju edasi anda.
“Inimene vutlaris” Algusest lõpuni satiiriline (pilkeline). Õpetaja Burkin jutustab oma kolleegist, kreeka keele õpetajast Belikovist, kes alati väljus kodus kalossides ja vihmavarjuga. Nägu varjas ta ülestõstetud kraega. Belikov kardab elu, kõike uut, püüab ka oma mõtteid vutlarisse peita . Armastus saab hukatuslikuks. Tahab abielluda Varvara Kovalenkoga. Belikov näeb teda aga jalgrattaga sõitmas ja arvab, et see pole naisele sünnis. Varenka vend lükkab Belikovi trepist alla ja ise naerab . Kuu aja pärast Belikov sureb. Sellise inimese matust pidada oli mõnu, Belikov oli eriline eluväärtuse eitaja. Kas on võimalik saavutada täiuslikkusele lähedast õnne? Kujuneb välja beükovlikkus - inimesed vutlaris (kardavad kõike). Kõik on ilus, kui ainult midagi ei juhtuks.
“Palat nr 6”. Tegevus toimub Venemaa kolkalinnas, haigla räpases hoovimajas, vaimuhaigete palatis nr 6. Valvur Nikita peksab vaimuhaigeid. Ragin - palju lugenud, intelligentne , tark arst, kuid ei paranda haigla olukorda (satub ise palatisse nr 6) Gromovil on jälitusmaania. Saab Raginiga hästi läbi - räägivad maailmaparandamisest. Haigla meenutab vanglat. Algul ilmus see novell kärbetega, sest kritiseeris kogü Venemaa seisundit (haigla minisümboliks). Ragin on süüdlane, sest ta ei tee midagi .Ragini sisemine vabadus ei ole tingitud sellest, mis teda ümbritseb. See peab paika, kuni ise hullude hulka satub. Hobotov saab Ragini koha endale. Lõpuks Ragin sureb ajurabandusse. Elu koledusi mitte teada tähendab nendega leppida, aga leppida tähendab kaasa aidata. Gromovi arvates väärib iga inimene õnne, aga seda takistab kurjus.Anton Tšehhovi novell "Palat nr 6" on üks parimaid tema jutustusi. Selle jutustuse põhiprobleemideks on sotsiaalsed olud ja tingimused. Haiglate seisukord on väga halvas olukorras, haigeid koheldakse halvasti ning isegi pekstakse.
Moraal selles jutustuses on - kui ise ei tee midagi, et olukorda paremaks teha, tuleb see sulle ise tagasi. ( sama juhtus peategelase - arstiga)
Kajakas” Esietendus kukub läbi, teine etendus aga tõeline triumf.See näitab lavastajatööd.Nimetas seda komöödiaks , karakterkoomikat palju.2põhiteemat - 1)armastus 2)kunst kõige laiemas mõttes. Tegelaskujunde vastandamine - Arkadina , heal tasemel näitleja , vastukaalis Niina ( algaja näitleja). Arkadina endast heal arvamusel, Niina ei surunud ennast peale.Trigorin(tuntud) ja Trepler(algaja) - mõlemad kirjanikud.Niina armastab Trigorinit, Trepler armastas Niinat varem. Teose lõpus lasi Trepler ennats maha,kuna ei saanud armastatut ning ei saanud tunnustust teistelt.Teose pealkiri sümboliseerib Niina elu - armastas kunsti väga,kuid isa ei lubanud tal sellega tegeleda ning ta ootas oma arengut, et iseendaga rahul olla
Peategelased olid Trepler ja tema perekond. Näidendi alguses oli algamas etendus, kus peaosa oli Niina Zaretšnajal ja autoriks oli Trepler. Trepler armastab Niinat ning nende suhted on algul väga head. Peaie näidendi ebaedu hakkavad need aga jahenema . Niina vaimustuses kirjanikust Trigorinist. Trepler tulistab ennast, kuid paraneb. Niina sünnitab Trigorinile poja, kes aga sureb ja siis jätab Trigohn ta maha. Lõpuks teeb Trepler siiski enesetapu. Trepleri lastud kajakas sümboliseerib Niina elu. Kajakas hõljub järve kohal, Niina samasugune . Naeruvääristamine, iroonia nende üle, kes peavad end suurteks kunstnikeks, kuid tegelikult pole. Nad ei ohverdanud end kunsti nimel. Kas kunst nõuab eneseohverdamist? Kas armastuse nimel tasub kõike teha? Kuidas sobivad kokku armastus ja kunst? Arkadina ei olnud tõeline näitlejahing, Niina oli, kuid see ei tulnud kergelt.
Niina Zaretšnaja on võitja, ta on see ohvrimeelne intelligent, kelle vaateis
Tšehhov nägi osa tõest, ent mitte kõrgeimat tõde.
· Elu on keeruline, raske, mõistetamatu, inimesed ekslevad elus kui unes .
· Näidend süvapsühholoogiline, kus küpsevad inimtragöödiad.
· Tegelaste hingedraamad põhjustatud armastusest ja armukadedusest, aga
ka suhetest kunstiga.
PILET NR.14 -MARIE UNDERI ELU JA LOOMING + 1LUULETUS PEAST
On siiski kurb
On siiski kurb, et pärib surm
selle südame,
selle südame, täis joobumispuhke,
täis soovide sinisädelust - kuid ometi loobumisuhke.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame
ja kõik tema laulmatud laulud -
Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm
selle südame laulmatud laulud!
1883-1980 ; sündis Tallinnas,kuhu ta vanemad olid tulnud Hiiumaalt.Kasvas kitsates agulikorterites, suved Hiiumaal,millest sai talle muinasmaa, täis meeldejäävaid looduselamusi. Õppis 1893-98 Tallinnas saksakeelses tütarlaste erakoolis,mis andis talle teadmisi eeskätt saksa keele ja kirjanduse alalt.13-aastaselt hakkas ta kirjutama saksakeelseid luuletusi.Huvitas teda ka muusika - õppis klaverimängu ja laulis kooris.1900 paiku tutvus Eduard Vildega, kes julgustas teda kirjanduslikke katsetusi jätkama. Vilde soovitusel võeti Under tööle ajalehe Teataja toimetusse,kus puutus kokku uue põlvkonna eesti haritlastega.192 abiellus ja asus elama Moskva lähistele, sulgus perekonnaringi, sündis 2tütart.1904 suvel külastas ta kodumaad , Hiiumaad. Seal tutvus Ants Laikmaaga, kes maalis temast pildi ja soovitas tal hakata kirjutama eesti keeles.Laikmaale näitas ta oma esimesi emakeelseid värsse ja Laikmaa õhtusel need ka ilmusid. Üks esimesi trükis avaldatud luuletusi oli ("Ema laul"). Päriseks tagasi kodumaale tuli pere 1906aastal, poetessi suhe eesi kultuurieluga tihenes.Underi kodust sai kunsti-ja kirjandusinimeste kooskäimiskoht.(nn kirjanduslik salong). Samuti inspireerisid maja ja aed Underit "Sinist terassi", "Sirelite aegu" jt Siuru aegseid tuntuid luuletusi kirjutama. I MS paiku tema abielu purunes lõplikult. (raske protsess, palju unetuid öid jne). Luuletaja alustas kooselu Artur Adsoniga ning abiellus temaga. I MS eel kirjutas ta palju luuletusi, leidsid heakskiitu. Esimesed iseseisvad luuletuskogud ilmusid Siuru ajal . Seejärel tegi ta järsu pöörde ekspressionistliku ajaluule poole ja tegutses Tarapitas.Tõlkis ka saksa ekspressionistliku luulet.1933 asusid Adson ja Under elama Nõmmele( praegu Under ja Tuglase Kirjanduskeskus). Sel ajal teatud loominguline seisaks , sest elu ja positsioon olid kirjandusilmas kindlustatud.Vaikiva oleku aja kirjanduses valitsenud positiivsusnõudega Under kaasa ei läinud.Uus elavnemine toimus 1940ndatel , rasked ajad (Saksa Okupatsioon ) - " Mureliku suuga ". 1944 lahkusid nad Adsoniga Rootsi Stockholmi.Töötas kuni 1957.aasta Stockholmis teatrimuuseumis ning avaldas kaks luulekogu( 54,63) ,mitu valikkogu ka.Suri 1980kõrges eas, on maetud Stockholmi Metsakalmistule.
Kujunes luuletajaks pikkamööda. Tõeline tulek kirjandusse Siuru ajal kui ta andis välja kolm esimets luulekogu.Kõige tähtsam , siurulikum on esimesena ilmunud " Sonetid "(1917). Hüüti Siuru printsessiks.Loomingus paistab silma uudsus ja silmapaistev armastuslüürika.Luules elab ja kõneleb armastav naine : tundeline, avameelne, ümbritsevale ilule vastuvõtlik.Ümbritseb sageli loodus.("Sinine terass").Kujutuslaad suuresti impressionistlik , annab edasi erksaid meeltemuljeid . Tähtsal kohal naiselikud atribuudid - riided ehted jne ("Ehtides" - iseloomusatb hästi Siuru-aegse Underi poeetilist maailma ja impressionistlikku kujundlikkust.) Kujundid toetuvad võrdlustele, metafooridele, epiteetitele, mis on samas isikupärased, tundeelavad.Luules palju naiseliku harmoonilist maailma. Paljud on vormilt sonetid.( põhijoontes jälgib kindlalt, vahel lubab vabadusi -ebapuhastes riimides, rütmilistes kõrvalekalletes). 1920ndatel sai Siuru printsessist ajalaulik.Tema kogud " Veri valla"(1920) ja "Pärisosa"(1923) sisaldavad ajalauludele tüüpilist ekspressionitlikus tehnikas luuletusi.( "Laatsarused" - põimuvad inimese , looduse ja esemetering, tulemuseks on inetu,ebaloomulik maailm) Sirelilõhnalistest aedadest on autor suundunud koolnuhaisulisse hädaorgu.Luuletuses on palju ülimalt realistlikke , naturalistlikke detaile, mis on esitatud ekspressionismile iseloomulikult(liialdavalt). Metafoori,võrdluse ,ja hüpperbooli(liialdus) kõrval torkab silma ka metonüümia(osaterviku asemel). Luules esineb tihti Piibli motiive("Verivalla"). Under mõisatb , et uks jumalasse ja kristlik headus võivad anda inimesele elulootust. ("Ma elan")
Loomingulisest kõrgtasemest annavad tunnistust tema järgmised neli luuleraamatut. "Hääl varjust"(1927) ja "Rõõm ühest ilusast päevast"(1928) - on vastandlikud, mure ja rõõm , inimhinge öö-ja päevapool. "Hääl varjust" - 1)realistliku kujundlikkusega elupildid. Asub otsekui kõrvalvaataja positsiooni. Esile tõusevad agulivaated( "Agulis" , "Vaeste patuste tänaval"). Aguliteema on iselaadne - kujundlik, üliinimlik, lüürikaomane.2) sisemonoloogid , sisevaatused, kõnelused endaga.Korduvad hirm,mure, eluvaev,ummikutunne.("Ahastaja" , " Vaev "). "Rõõm ühest ilusast päevast" - esil inimese sisemaailma teine pool - elujaatavad tungid nig loomulik elurõõm.Ühtekuuluvustunne loodusega.("Raismik.Mets"). "Õnnevarjutus"(1929) - luule on mitmekülgne,psühholoogilinem müütiline lähenemine, ballaadiloomingu kogu. Ballaadid dramaatilised, peamiselt rahvapärimusliku ainestikuga värsslood.Läbiv teema armastuse ja õnne võimalikkus.("Merilehmad" - armastus nii jõud kui nõrkus, aines pärineb eesti rahvaluulest ). armastus seotud ka ema ja lapse suhtega. Underi ballaadides armastab ema oma last , kuid võib ta selles thoolimata tappa, kas ebauskilku eksituse ("Vahetet laps") või väljapääsmatu olukorra tõttu (" Lapsehukkaja "). Ballaadid toetuvad folkloorsele ainele, aga ei ole kirjutatud puhtas eesti rahvalaulu mõõdus ega stiilis.Tema ballaadid ühendavad rahvusvahelise ja eesti traditsiooni.1930ndatest on Underi looming tagasihoidlikum. "Kivi südamelt"(1935) - eelnenud loominuga võrreldes mõistuspärasemas laadis. Mõtteluule ,mis põhineb mõtestatud sümbolpiltidel.Pöördus tagasi klassikalise luulevormi poole(ka soneti) ja järgib neid veel rangemalt kui Siuru ajal.Sõnastus tihe, kokkusurutud.Põhiteema kunst.("Aadam","loomine"). "Mureliku suuga"(1942) - toob esile seninägemata külje Underist- Underi kui rahvusliku,isegi poliitilise luuletaja.("Kodumaa") Luuletused , mis kajastavad eestit tabanud sõdu, okupatsiooniaastaid. On ka kaastunnet või hukkamõistu väljendavaid luuletusi ("Kojuminek" - pühendatud Soome Talvesõjale). on ka massiküüditamisest ( "Jõulutervitus "1941). "Sädemed tuhast"(1954) - rahva eest kõneleja ja poliitilise luuletaja roll võimendub , pagulusaegne luule, leidub võitlevaid eneseavaldusi.( "Mälestus ja tõotus"). Paguluses olles kirjutab mitu silmapaistvat kodumaaluulet ("Põgenik","Võõrsil"). Luuletaja pöördub tagasi oma pärisalale, isikliku elamuse juurde ja avardab selle üldinimlikuks tõdemuseks.Kasvab inimese ja looja saatuse üldiseloomustus.("loobumise võit", "Käsk").Hilisluules valitseb tihe,lakooniline sõnastus .Klassikalistel luulevormidel pole olulist osa. Vaba vormiga lühikesed hetkepildid pälvivad tähelepanu - "Viimane valgus"
Marie Underi luule on kirjutatud pika aja jooksul, selles kajastuvad eri ajaloojärgud ning poeetilised stiilid.Temaluule on eeskätt psühholoogiline, annab edasi inimese sisemaailma keerukust,tundeid ja varjatud tunge. Luulet läbib olemise suur vastaseis - elu ja surma, rõõmu ja mure,valguse ja varju vahel.
"Sonetid" - 1917, elurõõm ; "Eelõitseng" - 1918 ; õnne ootused ; "Sinine puri " - 1918, jätkub tunnete lõõm ; "Veri valla "1920 , "Pärisosa"1923 , elustiil muutus ,luulelaad muutus, ekspressionistlik ; "Hääl varjust" -1927, Elutumedus; "Rõõm ühest ilusast päevast " -1928 , argipäevade, tegevuste kirjeldamine , elu varju kui ka rõõmu poolelt, optimistlik elujaotus, "Õnnevarjutus" - 1929 , ballaadid,varjupoole kujutamine ; " Lageda taeva all"1930 , "Kivi südamelt"1935 - elutarkus, oma loome eest vastutus, argine loodus fooniks; "Mureliku suuga" 1942 - viimane luulekogu , mis kodumaal, II MS käis ; "Ääremail" - välismaal ; "Sädemed tuhast" - 60ndate paguluses , 1954.
Noore Underi luule on minakeskne,küllastatud armastusest,looduselamustest,tunnete siirus , harva nukrust. Looduslüürika - eelistab kirjeldada kevadist ja suvist loodust kui kõik tärkab.Varasem stiil impressionistlik. Jõuab oma ajaluules sotsiaalsetesse probleemidesse kui ka filosoofilisuse ulatava mõtte juurde.Ekspressionistlik stiil polnud talle andeomane (jäid kaootiliseks). Aga oli oluline periood , see juhtis ta avarasse ühendusse väljaspool minatoimiva maailmaga.Peale ajaluulet on keskmeks inimene oma õnneotsingutega , rõõmude , kannatustega.Peale seda eluvarjude luule.aine oma ballaadidele sai eesti rahvaluulest ja uskumustest, baltisaksa pärimusest ja piiblist. Lisandubpsühholoogiline töötlus. Ballaadide keskmes on inimlik õnneigatsus ja selle saavutamist takistavad jõud.Tema ballaadilooming virgutas ka teisi poeete (Alver, Adamson). Inimene on Underi loüürikas väsimatu otsija ("Õnn on teel !". Hiljem kirjutas ta ka sonette, mis olid sõnastatud laiemalt, elu probleemide üle juurdlevalt. Ema ja is amälestus luule ("VAnemate piibel " ). Ohuluuled ( "MUreliku suuga" , "Raske hommik")
PILET NR.15 - EEPIKA OLEMUS , ROMAAN JA SELLE LIIGID, N'ITED.
Eepika on kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi. Eepilises teoses on esikohal jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Sündmustega tuuakse lugejani tegelas(t)e või autori mõtete, tunnete ja elamuste kaudu. Eepilised ehk jutustavad teosed on tavaliselt kirjutatudvabas kunstilises keeles – proosas. Jutustava teose kolm põhitunnust on süšee, karakterid ja miljöö.
I Eepika ehk proosa
1)Rahvaluule
muinasjutud - " 3põrsakest"
muistendid ehk müüdid - Faehlmann "Koit ja Hämarik"
naljandid - "Peremees ja sulane" Leida Tigane
anekdoot
mõistatused ( seest siiruviiruline , pealt kullakarvaline)
vanasõnad( lühike, terviklik, hinnanguline ja kujundlik ütlus) - Pill tuleb pika ilu peale , Parem karta kui kahetseda
kõnekäänud (piltlik väljend) - magab nagu surnu , jänes püksis
valm (õpetliku või pilkava sisuga eepiline lühiteos, kas värssides või proosas, tegelased tavaliselt loomad) . "kilpkonna ja jänese võidujooks " - Aisopos
2)Romaan - "Inimlik komöödia" Honore de Balzac
pentaloog - "Tõde ja õigus" A.H.Tammsaare
tetraloog - Aadu Hint" Tuuline rand"
triloogia - E.Vilde "Mahtra sõda" , " Kui Anija mehed Tallinas käisid" , "Prohvet Maltsvet"
diloogia - "Anna Karenina" Lev Tolstoi
üksik romaan
3)Jutustus - "Olga Nukrus" Oskar Luts
novell - Juhan Liiv "Peipsi järv" , Mehis Heinsaar" Ilus Armin"
miniatuur - "Poiss ja Liblik" A.H.Tammsaare
anekdoot
aforism(mõttetera) - Rutta aeglaselt! (Octavianus Augustus)
Ulatuslik jutustav kirjandusteos, mis on tavaliselt kirjutatud proosavormis (värssromaanid on haruldased ). Romaanile on iseloomulik avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku kujutamine. Vahel moodustab see mitmeköitelisi sarju: di-, tri-, tetra -, pentaloogiaid jne. Esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal. Mõiste ise tuli kasutusele palju aega hiljem: keskajal tähistati sellega kõiki mõnes romaani keeles kirjutatud teoseid. Valitsevaks žanriks kujunes see 19. ja 20. sajandil. Romaanil on palju erikujusid. Neid liigitatakse ainestiku (ajalooline romaan (“Mahtra sõda”), sõjaromaan (“Läänerindel muutusteta”), talupojaromaan (“Mäeküla piimamees”), kriminaalromaan (“Suur kolmik”), seiklusromaan , ulmeromaan (“X-files''), reisiromaan, kelmiromaan (“Nipemaadi”), õudusromaan, armastusromaan (“K.õrboja peremees”), psühholoogiline romaan, noorsooromaan , massiromaan, olmeromaan, lasteromaan (Mark Twain “ Prints ja kerjus”), loodusromaan, põhjamaaderomaan, polüfooniline romaan (Dostojevski “Idioot”), sürrealistlikud romaanid, autobiograafiline romaan, biograafiline romaan, detektiivromaan, rüütliromaan, suvitusromaan); kujutamisaspekti ( arenguromaan , filosoofiline romaan, olustikuromaan, publitsistlik romaan, psühholoogiline romaan, panoraamromaan , sotsiaalne romaan, uusromaan); mahu (lühiromaan, epopöa) ja kujutuslaadi järgi (värssromaan, kiriromaan, romaan novellides , travestia romaan
PILET NR.16 -ERNST HEMINGWAY ELU JA LOOMING , "KELLELE LÜÜAKSE HINGEKELLA" LÄHIANALÜÜS
1899-1961 ;Sündis Chicago äärelinnas arsti pojana. Tihedad kokkupuuted loodusega .Vanaisa mängis ta elus tähtsat rolli, kasvatas mehisust ( ka vilistamine temalt kui valus ) See on loomingu sees. Tal on 2 põhiharrastust: küttimine ja kalastamine . Tihedad kokkupuuted ka indiaanlastega – sealt saab olulised tarkused. Tundis huvi ka spordi vastu ( poks ).On korduvalt tõsiselt vigastada saanud. On olnud 4-5 korda abielus.Saab töö ajalehes reporterina I maailmasõja vabatahtlike armees, aga rindele ei läinud – oli ühest silmast poolpime. Lõpuks sai Punase Risti kaudu Euroopasse ning pääses ka rindele . Saab Itaalia rindel haavata(200mürsukildu kehas). Tema mõtted sõjast tulles muutusid võrreldes endisega. Tekkisid küsimused sõja mõttetusest. Pärast sõda uuesti Euroopasse. Peatub Pariisis, väljasõidud Itaaliasse ja Hispaaniasse. Oli ajalehereporter. Tuleb Euroopast tagasi Floridasse. Käib Aafrikas küttimas. Paar reisi ka Hispaaniasse – tema teiseks huviks härjavõitlus. Elu lõpuaastatel tervis halveneb, jahiretkel saab silmale uue obaduse – see toob kaasa veremürgituse. Elab elu jooksul läbi 2 auto-, 2 lennu- ja 1 sõjaõnnetust. Ei olnud võimeline istuma. Elu viimased teosed tegi püsti seistes(mürsukillud). Viimase osa elust luges . Mõjutused Turgenevilt, Tolstoilt, lemmik ka Jack London. Lõpetas elu enesetapuga. Inimesena oli Hemingway elurõõmus, kuigi kirjutab sõja muserdamisest.Armastas kalapüüki , alkoholi naisi. Kuubale ehitas ka maja.Viimane naine oli Mary , kelle ta päästis surmast mitte alla andmata. Kirjutab kadunud põlvkonnast – otse koolipingist I maailmasõtta ja peab osalema ka II maailmasõjas. Väidab , et noorus ja minevik võeti ära ja kriips tõmmati peale ka tulevikule. Suur osa ei saanud aru, ,mille nimel sõdivad. Tavaliseist sõdureist ei hoolita. Kirjeldab lõhestunud hingega inimest.
Stiil - kasutab jäämäe meetodit( autor jätab osa asju välja ütlemata , lugeja peab ise mötlema ) , stiil lakooniline, kirjutab kiretult , autobiograafilisus,mõlemad MS-d on teostele jälje jätnud , kadunud põlvkonna esinaja. Humanism , sõjavastane,kaitseb humanismi relvaga, omane on iroonia(eneseiroonia,saatuseiroonia). Inimese käitumine piirsituatsioonides.
1) “Meie päevil” -Peategelane sarnane Hemingway endaga – tahtmine võidelda pahede vastu – ei leia õiget väljundit. Läbimõeldud sõnakasutus, kirjeldusi pole. Keelega tehtud tõsist tööd. Tihti kordub üks ja sama motiiv , et selle olulisust rõhutada.
2) 1926 “Ja päike tõuseb” Peategelane Jacob – ajalehetoimetaja, sõjainvaliid. Sees palju autobiograafiat (peategelane kui mina tegelane). Armastus, naine meest ei taha, linnaelu, loogiline süzee puudub, kirjeldab, mis toimub inimeste hinge – ja mõttemaailmas, kibestumine, rõõmutu elu, tegelased ei suuda raskemeelsusest välja rabelda.
Töö on see mis aitab muredega võidelda.
3) “Jumalaga relvad” (“Hüvasti relvad”) 4)“Surm pärastlõunal “ härjavõitlus 5)“Aafrika haljad künkad” 6)Aafrika teemaline reisikiri 7)näidend “Viies kolonn ” 8)filmistsenaarium “ Hispaania maa” 9)1940 “ Kellele lüüakse hingekella” Kõigis kolmes sees Hispaania teema.
10)1950 “Üle jõe ja puude vilus” pettumus lugejatele ja kriitikutele, arvati, et kardab ennast. Inimese hingeline liigvarane raugastumine
11) 1952 “Vanamees ja meri” (jutustus) – Nobeli preemia ,suur vaimustus, erilist sündmustikku pole. Peategelane kalur . Inimese võib hävitada, kuid teda ei saa võita. Ta pole loodud alistumiseks. Loodusjõud vastandatud inimesele. Kirjutab väga täpselt.
- Pärast vananemist palju artikleid kirjaniku seisukohast . Ütleb, et kõik raamatud on mingis mõttes ühesugused. Raamat on hea siis, kui see, mis on raamatus räägitud, on palju tõelisem, kui elus. Lugejale peab peale raamatu lõpetamist jääma mulje, et see juhtus tema endaga. Autor peab lähtuma tõest
12) 1960 “Ohtlik suvi” viimane teos, härjavõitlus
13) Pärast surma annab abikaasa välja teose “Pidu sinus eneses” .Kirjeldab Hemingway esimesi samme kirjaniku teel, palju portreesid jne. Elurõõmus, optimistlik.
"Kellele lüüakse hingekella?" 1940 ; pealkiri pärineb Ameerika luuletaja värsiridadest Donn John. Viimases peategelane Robert hispaania vabadusvõitleja. Tegevus 4 päeva jooksul. Armub Mariasse. Robert saab surma. Sõnakasutus väga täpne. Peaosa teoses on arhitektuuril, mitte sisedekoratsioonil – s.t. kirjeldusi on vähe, tähtsam on sündmus. Sõdalaste eesmärk on tappa võimalikult palju vastaseid. Ütlevad, et võitlevad vabariigi nimel, aga tegelikult selle nimel, et endale kuulsust koguda. Algab motoga "..ära iial päri, kellele lüüakse hingekella. Seda lüüakse Sinule".
Ameeriklasest noor hispaania keeleõpetaja Jordan, kes on Hispaania kodusõdades vabatahtlik. Ta saadetakse silda õhku laskma , mis oleks sõja alguseks ja ootamatu fašistidele. Asub elama vabariiklaste laagrisse , kus kohtub Mariaga, nad armuvad.Fašistid said sillaõhku laskmisest teada.Peagi toimub silla õhkamine, peale mida Robert murrab põgenedes jalaluu ning jääb teistest maha. Enne kui ta sureb , laseb ta fašistide kidnrali maha ?Tegevus kestab 3päeva. Romaani idee- maailm on tore paik ja väärt seda, et tema eest võidelda.
Robert- kohusetundlik , hoolis teistest , rüütellik
Maria - 19aastane noor plika, pääses rongiõhkimisest, vägistati.
nende vahel oli imekaunis armastuslugu. Maria pani Roberti elama.
Teos jutustab Hispaania kodusõjast, mis toimus 1936–1939. Hemingway püüab peategelase Robert Jordani silmade läbi anda pilt selleaegsetest sündmustest, mida võib pidada Teise maailmasõja peaprooviks.Raamat jutustab kolmest päevast, mil Robert Jordani ja teiste partisanide ülesanne on tähtis sild õhku lasta. Silla õhkimine on eluohtlik ülesanne, pealegi tarbetu , sest vaenlane on plaanist juba informeeritud. Jordan viib käsu sellegipoolest täide ja laseb silla õhku.Teoses leiavad veel aset sündmused, mis muudavad peategelase elu ja viimsed päevad enne traagilist surma meeldivaks. Jordan armub Mariasse, kellega saab koos olla vaid 72 tundi.
Jordan saab raskesti haavata ja katab kaaslaste taganemist. Ta sureb teadmises, et on võideldes seisnud õigel poolel ning armastus Maria vastu on talle veel kord näidanud, mis tähendab olla õnnelik.
Hemingway väljendab mõtte, et sõjas ei tähenda üksiku inimese surm mitte midagi, ometi v?ib ta midagi muuta. Robert Jordani filosoofia pole mitte iga hinna eest elus püsimine, vaid enne vältimatut surma teha v?imalikult palju ära. See tuleb selgelt välja raamatu l?pus. Ta küll sureb, ja s?ja kulgu see ei muuda, kuid kuid surma nagu pühitseks viimne pingutus - El Sordo eest tasumine, et kuidagigi veel oma missiooni tagant t?ugata
PILET NR.17 - ERICH MARIA REMARQUE KIRJANDUSLIK LOOMING,2TEOSE LÄHIVAATLUS
1898-1970 ;Pärit Osnabrückist. Isa oli raamatuköitja, nõudlik ja range.Ema suri varakult. Remarque oli andekas klaverimängijaja tahtis saada pianistiks.Osales I MS-s, sealt tagasi tulles on kadunud põlvkonna esindaja.Kuna sai sõjas haavata ning vigastas kätt ei olnud pianisti elukutse võimalik.Oli alkoholiga probleemePärast sõda ei saanud majanduslikult jalgu alla. Töötas paljudes ametites (juhutööd). Kirjutas kadunud põlvkonnast – otse koolipingist I maailmasõtta ja ka II maailmasõtta. Noorus ja minevik võeti ära, tulevikule kriips peale. Suur osa ei saanud aru, mille nimel sõdivad. Tavalisest sõdurist ei hoolita.Sureb Šveitsis.
loomingu eripära- tema arvates pole vaenlaseks teine inimene ,vaid surm.Tähtis on talle leida surma põhjust. Mõistab hukka ebahumanistlikke põhjuseid.Ei õpeta lugejat , vaid kirjeldab.Armastus on elu mõte, ilma selleta pole elul mõtet.Sõbradon olulised.Sõja ja paguluse teema.Pole olemas valmis vastuseid .Inimesed ekstreemsetes olukordades .
1) 1929 I teos “Läänerindel muutusteta” Remarque öelnud : pole mõeldud süüdistuse ega pihtimusena: katse jutustab põlvkonnast, kelle hävitas sõda, isegi kui kuulid neid ei tabanud. Peategelased 18-19 aastased poisid – satuvad sõtta. Oma kaaslased surevad. Nad ei saa aru, miks nad peavad seal olema. Miks sõda peetakse? Peategelane tuleb kodust tagasi pettununa, sest ei suuda minevikku selja taha jätta. Kui läheb tagasi, ütleb, et talt on võetud ka tulevik. Rinne, kaaslaste hukkumine ja surmahirm . Loodus on see, kus inimene leiab lohutust. Romaan mina vormis, palju sisemonoloogi. Noortel poistel puudub usk endasse ja arengusse.sõjavastane romaan
2) 1931 “Tagasitulek” 1.romaani järg. Räägib neist, keda kuulid ei tabanud, kuid ometi kriips peal. Sõda lõppenud. Saksamaal revolutsioon . Inimesed peavad leidma tee uude ellu. Lihtsõduritest ei hoolita. Noored sõjas võltsideaalidega. Sõjast tagasi tulles mitte enam vaprad ja arad, vaid rikkad ja vaesed. Tagasitulekut hingelises plaanis ei toimu.
3) 1938 “Kolm sõpra” (Kolm seltsimeest )Sündmustik 20. lõpp, 30. algus. Tööpuudus, inflatsioon , enesetappude laine. Peategelased 3 sõpra, kes olid koos rindel . Sõjast tagasi tulles tundsid end kui kaevurid kokkuvarisenud kaevanduses. Fašism jõuab Saksamaale. Inimesed on kui puulehed , mida tuul kannab teadmata kuhu ja milleks. See on ka armastuslugu.
4) 1940 “Armasta oma ligimest ”Perekond kodumaalt välja, sees fašism, piinakambrid. Toob otsesõnu välja, et armastus on surmast tugevam. Peategelane ( pagulane ) saab teada, et naine kodumaal surmavalt haige. Läheb tagasi, kuid teab, et see on enesetapp.
5) 1946 “Triumfikaar” Ilma armastuseta siin elus oled kui laip puhkusel. Palju sees sümboolikat.
6) 1952 “Elusäde”Tegevus koonduslaagris sõja lõpus. Sealt tulles nähakse ilusat maja, millest järgi vaid fassaad. Üks sõdur küsib, kas nad on tõesti viimased inimesed maailmas. Teine ütleb, ei, esimesed.
7) 1954 “Aeg antud elada, aeg antud surra” peategelane see, kellel vaated muutuvad. Mees, kes kogu aeg olnud rindel. Arvab, et õige võidelda õigete ideaalide eest. Saksamaa saab lüüa, hakkab sõja olemuses tõsiselt kahtlema. Arvab, et võitlus, mida pidanud, pole õige. Lõpeb puändiga. Pannakse valvama vene partisane , otsustab lahti lasta. Sel hetkel, kui avab ukse, üks vabastatu tapab ta samast relvast, millega ta oli just enne tapnud saksa sõduri, kes partisane valvas.
8) 1957 “Must obelisk ”Tegevus 20 . lõpus Saksamaal, tööpuudus, inflatsioon. Peategelane peab väikest äri (hauaplaadid ja mälestusmärgid). Kriisisituatsioonides inimeste väiklus võib saada ülisuureks. Ka surm võib saada äriks. Teos fašismi vastu.
9) 1961 “Taeval ei ole soosikuid ”Sees surmateema. Peategelane naine, surmavalt haige. Lahkub sanatooriumist, et nautida aega, mis on järele jäänud. Tee viib kokku võidusõitjaga. Tekib armastus. Romaani lõpp üllatuslik. Mees sõidab end surnuks enne, kui naine sureb.
10) 1862 “Lissaboni öö” raamjutustus , pagulasteema. Noored inimesed, kes põgenevad fašismi eest. Teisalt inimesed, kes sõja pärast kannatada saanud.
Triumfikaar - 1946 arhitektuuriga seotus , pealkiri irooniline , triumf on võit,aga kes või mis võidab selles teoses.Armastusromaan, käsitletud pagulusteemat,sõjaromaan,tegevus toimub Pariisis.
Tegevusliinid:
1) Ravic ja Joan .
2) Ravici patsiendid
Lõbunaised
Lucielle, kes haiglas abordi tegemise pärast
Kate Hegström (vähk) – surmale määratud
3) Ravic ja tema kolleegid
Veber (Ravici sõber)
Durant (tahab, et tema eest opereeritakse)
4) Haake ja Ravic
5) Ravic ja Morozov
Põhiprobleemid:
- Kas armastus korvab kõik?
- Kas kodumaalt põgenemine on õige?
- Kas kättemaksust võib teha elu eesmärgi?
- Kas heategu jääb karistamata?
- Kas sõda on väärt inimelusid?
- Kas allaandmine on lahendus?
- Kas südametunnistus eksisteerib?
Peategelaseks on saksa emigrant Ravic, endine haigla peaarst ja geniaalne kirurg . Ta elab illegaalselt Pariisis ja opereerib salaja prantsuse doktorite Veberi ja Durant' eest, et elatist teenida. Ta elul pole viga midagi, võrreldes sellega mida paljud teised pagulased läbi peavad elama. Ometi on tal pidevalt igav, ta ~40aastane elu tundub olevat end ammendanud ja mees ei igatsegi midagi ergemat.
Valitseb üldine minnalaskmismeeleolu, ta laseb end rutiinist kanda. Ühel õhtul satub ta tänaval kokku surnud silmadega naisega. Too on nagu kuju, hirmunud ja külm - Ravic võtab ta kaasa, veidi vastutahtsi, kahetsedes, et naisele tähelepanu pööras. Too aga haarab kinni esimesest veidi lahkemast näost. Ravici juures nad magavad koos, ja see tundub samuti nagu kõik muu veidi igapäevane, loomulik ja tavaline.
Joan Madou, pärit itaaliast , elanud koos mingi mehega, kes vahetult enne surnud oli, on see poolsurnud naisenatuke. Ta elul ei näi enam olevat eesmärki, ta ei suuda jalul püsida. Ravic aitab teda veidi - elementaarsest inimlikust kaastundest. Läheb tema hotelli, klaarib omanikuga arved ja muretseb talle uue elukoha. Sellega peab mees asja unustatuks. Kuid Joan võtab jälle ühendust, tundes et Ravic on sel hetkel tema ainuke tugi. Mees aga ei mäleta enam ta nimegi, kuid leiab talle töökoha oma tuttava venelase Morozovi ööklubis. Sünnib suhe, mis elustab mõlemaid. Joan muutub taas normaalseks, Ravici igavene igavus näib kaduvat. Ometi närib teda kerge kahtlus , ta ei saa olla kindel et tunneb tõepoolest seda mida arvab, ometi tajub ta ka ise oma armastust Joani vastu. Ravic elab pagulasi soosivas hotellis "International"…mitte et see tähtis oleks aga järgmises raamatus on ka see sisse toodud.
Ravici tunnetest ei ole väga kerge aru saada; kord on Joan talle ingel , kord tundub täiesti tühine - ta ei mõista naist lõpuni. Nende esimesel ühisel reisil - Rivierasse, on ka esimene tüli. Ravic arvab, et Joan eelistab talle glamuuri ja jätaks ta iga hetk, kui midagi paremat silmapiirile ilmuks. See paneb Joani vihastama - süüdistus oli täiesti alusetu. Nende kahe vahele tekib lõhe.
Päevad hiljem aitab Ravic tänaval ühe õnnetuse ohvrit, reflektoorselt, ja ta arreteeritakse. Noh, oli siis vaja... Ülekuulajaks on Leval, politseinik , kellel Ravic isiklikult hiljuti oli sapipõie liigsöömise pärast välja lõiganud - khm, Durant' nime all muidugi, tolle suurest honorarist sai Ravic väljapressimise peale 2000, see võttis ihnuskoilt tüki küljest. Levalile rääkis aga igasugust soga kokku küündimatutest pagulasarstidest-soperdistest, mille tagajärjel-mõjul Levalile saab Ravic kolm kuud vangistust ja ta saadetakse riigist välja. Kogu selle aja jooksul armastus Joani vastu ainult kasvab, samas kui naine on kindel et Ravic teda enam ei taha ja elab juba teistega . Joani kergemeelsus meestega ja nende hoolimatu valik tekitavad temast küll üsna tühise pildi. Mõlemad küll armastavad veel, kuid taasalustamine ei olegi nii kerge.Nad üritavad oma suhet lõpetada, et kõik mööda saaks, ka see ei õnnestu.
Samal ajal ilmub välja gestaapoohvitser Haake, keda Ravic sügavalt vihkab, tõeliselt julm mees. Ravic seab eesmärgiks sellest mineviku haavast lahti saada ja teeb end Haakega “tuttavaks” - too ei tunne teda ära. See on kättemaksuplaani kogu alus. Haake ei kahtlusta midagi, Ravic kasutab ära tema kiimalisust ja kõrvalise bordelli nime all sõidutab ta Haake metsa, tapab ära ja kaotab kõik jäljed. Tunneb end isegi hästi pärast - saavutus missugune.
Joani katsed ära leppida ei vii kuhugi . Tema tollane elukaaslane, nõme argpüks ja hädakas, tulistab ähvardusel kogemata Joani. See kutsub Ravicu, kuid teda päästa ei ole enam võimalik. Stseen annab kinnituse et nad siiski veel armastavad teineteist. Joan sureb, Ravic laseb end täiesti ükskõikselt arreteerida.
***
Samuti kui raamatus “Armasta oma ligimest”, esinevad üksikud stseenid erinevatest inimestest, millel sisu seisukohast suuremat tähtsust ei ole: “kummist” illegaalne aborditegijast vanamutt, süüdi paljudes surmades; vigane laps Jeannot, keda huvitab ainult kindlustuse raha ta amputeeritud jala eest; suht läbiv tegelane, dr. Veber, hea mees ja Ravici sõber; ahne ja saamatu dr. Durant; reeturlik õde Eugenie, tänu kellele Ravic lõpus kinni võetakse; lõbumaja järelevaataja Rolande, puhaste ideaalide ja eluplaanidega; sinise tagumikuga menukas libu; fatalistist intelligent Seidenbaum...
Ravic kasutas erinevaid nimesid : õige nimi on Ludwig Fresenburg ,erinevate arreteerimiste ajal on tekkinud Wladimir Wozzek, Neuman, Günther. Haakele esines Ravic von Horni nime all.
Kahes raamatus on õhustik sarnane, ometi on peaprobleemideks erinevad asjad - Triumfikaares armastus, inimsuhete olemus ja armastuse võimalikkus sellisel ajal. Tüüpilised pagulusprobleemid - kuidas ära elada, on jäetud tagaplaanile. Teises raamatus on Kerni ja Ruthi armastus väga lihtne ja komplikatsioonideta, suurim probleem on ellu jääda ja kuidagi suuta elada ka nii rahututel aegadel.
Kogu raamatus on tunda läheneva sõja külma hingust, autor toonitab tihti käärimist, mis tol ajal Euroopas toimumas oli.
"Mõtlemisvõime rikub inimese võimaluse õnnelik olla." Tundub, et tegelaste elu võiks olla palju õnnelikum, kui nad endile asju keeruliseks ei mõtleks. Pidevalt on inimeste tõelised motiivid ja käitumiste põhjused kusagil peidus, ausust on vähe.
"Lissaboni öö" - 1962, romaan romaanis ;"Lissaboni öö" on Erich Maria Remarque'i romaan põgenike elust 1939. aastal.Remarque'i raamatu põhiliseks teemaks on võitlus armastuse eest ajal, millal ei võinud teada, kas tuleb pääsemine või vabaduskaotus. Kuskil ei olnud turvaline, ilma, et kogu aeg oma seljatagust jälgima ei peaks. Saksamaal võis koonduslaagrisse sattuda või maha löödud saada rahvuse või poliitilise kuuluvuse tõttu või kui inimesel oli vaenlasi , kes korraga mõjukaks olid saanud.
Oli öö Lissabonis, mis oli täidetud põgenikega, kõik tahtsid seniks Ameerikasse, kuni Euroopa eluolu rahuneb . Jälgiti laevu, mis sõitsid Ameerika poole. Kuid kõigil ei olnud viisat ning ka laeavapiletid olid tihtipeale välja müüdud.Tänaval kõndis põgenik, kes murdis pead, kuidas oma naise Ruthiga Ameerikasse jõuda, sest neil polnud pileteid ja elamisluba Portugalis pidi paari päeva pärast lõppema. Ilma elamisloata olid lood kehvad. Tänav oli suhteliselt tühi, siiski märkas põgenik üht meest tänaval edasi-tagasi käivat. Esimese hooga kartis põgenik, et tegu on politseiga ning ta võetakse vahi alla. Mees aga kõnetas teda ning pakkus talle kahte piletit New Yorki. Tingimuseks oli, et põgenik on temaga hommikuni koos.Põgenik võttis pakkumise vastu. Põgenik oli siiski umbusklik selle võõra mehe suhtes. Lõpuks mees tutvustas ennast, ta nimi oli Schwarts, ning hakkas oma elust pajatama. Ta oli aastaid paguluses elanud, kuna tema naise Heleni vend Georg andis ta üles, ja ühest kohast teise põgenenud. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale tagasi minna. Teel peeti teda mitu korda kinni ja kontrolliti tema isikut. Läbi raskuste pääses ta siiski Saksamaale oma naise Heleni juurde. Seejuures aitas teda ta sõber doktor Martens, kes tal Heleniga kokku aitas saada. Schwarts kohtus Heleniga kirikus, sealt suundusid nende korterisse. Nad veetsid paar toredat päeva koos.Seejärel oli Schwartsil aeg lahkuda, ta pidi minema Münsterisse, sest ta oli oma kohvrid sinna jätnud ja oli sealsesse hotelli registreeritud. Helen laenas oma tuttavalt auto ja viis mehe Münsterisse. Teel otsustas Helen, et põgeneb koos mehega. Nad leppisid kokku, et Helen viib auto tagasi ja ütleb kodustele, et läheb Šveitsi arsti juurde ning kohtub hiljem mehega Zürichis.Schwarts jõudis õnnelikult Austriasse. Feldkirchis peeti ta aga kinni ning ta asjad otsiti läbi. Tal oli õnne ning ta pääses. Lõpuks jõudis ta Zürichisse ja kohtus Heleniga. Nad elasid nädala sealses hotellis erinevates tubades, et mitte kahtlust äratada, kuna nende passides olid erinevad nimed.Ühel päeval kui Schwarts Heleni juurde läks leidis ta eest Saksa konsulaadi ametniku härra Krauseri. Et mitte kahtlust äratada luuletas Helen talle, et Schwartsil on naine ja lapsed ning nad pääsesid taas. Seejärel said nad sekeldusteta aastaks Prantsuse viisa ning lahkusid Šveitsist. Nad üürisid maja, mis asus järve kaldal . Seal olid nad õnnelikud. Suve lõppedes läksid nad Pariisi, kus nad said väikese toa. Nad elasid hetk korraga.Kuid siiski ka nende õnnehetked pöördusid, Georg leidis nad üles ja käskis Helenil tagasi Saksamaale tulla. Helen ei olnud mingil juhul nõus tagasi minema. 10 päeva hiljem saabus sõda ning Schwarts ja Helen arreteeriti. Helen viidi naistelaagrisse Püreneedes, Schwarts aga Prantsuse laagrisse.Scwartsil õnnestus laagrist põgeneda ning Heleni laagrisse minna. Talle öeldi seal, et naine on surnud. Mees ei uskunud seda ning kohtas lõpuks Helenit. Schwarts elas mõnda aega laagri lähedal metsas lossivaremetes ning Helen puges võimalusel aia alt läbi, et mehele süüa viia. Seejärel põgenesid nad ka sealt, sest Helenil oli oht Saksamaale tagasi sattuda. Nad leidsid mööblist tühja villa, millesse Helen armus. Olles seal neli päeva elanud läks Schwarts külla sisseoste tegema, ning kuulis, et Bordeaux 'st pidavat väljuma kaks laeva. Nad läksid Bordeaux'sse, et asja uurida. See linn aga oli juba okupeeritud. Villasse tagasi jõudes nägid nad, et see oli samuti okupeeritud. Nii nad liikusid edasi Biarritzi, kus nad elasid pansionis.
Kord kui Schwarts käis laevade väljumisi uurimas, leidis ta tagasi tulles Heleni toa põrandalt pikali. Schwarts kutsus arsti, naine keelas viimasel oma mehele öelda, et tal on vähk. Mees sai siiski teada, aga ei öelnud Helenile, et ta teadis.Kord kohtasid nad ühte ameeriklast, kes tegi neile välja ja küsis, miks nad Ameerikasse ei tule. Kui mees ütles, et neil pole viisat, lubas ameeriklane aidata. Schwarts tegi mõnda aega juhutöid, Helen aga käis väljas ja tuli alati hilja.
Ühel päeval võttis Gestapo Schwartsi kinni. Teda piinati, eesmärgiga teada saada kus on Helen. Lõpuks ilmus Georg, kes hakkas ise Heleni asukohta välja uurima . Schwarts andis Georgile Heleni aadressi. Teel Heleni juurde õnnestus Schwartsil peidetud žileti abil oma kinniseotud käed vabastada. Ta tappis Georgi , võttis ta auto, passi ja raha ning läks Helenile järele.Olles Georgi passis pildi ära lasknud vahetada, asusid nad Lissaboni poole teele. Sinna jõudsid nad ilusti kohale ja aitasid isegi ühe poisi üle piiri. Nad elasid mõnda aega Lissabonis ning said lõpuks reisibüroost piletid Ameerikasse. Kuid reis lükati edasi ja mees läks uurima miks reis ära jäi. Naastes leidis ta Heleni surnuna. Naine oli mürki võtnud, arvatavasti ta ei tahtnud Ameerikasse.Järgmine päev oli Heleni ärasaatmine ning Schwarts oli tahtnud, et põgenik oleks temaga koos selle öö. Päev pärast seda sõitis põgenik naisega Ameerikasse.
Seda teost on raske liigitada. Tehniliselt korrektne oleks ilmselt öelda, et tegu on Teise maailmasõja aegse pagulasromaaniga. Raamat algab sellest, kuidas üks saksa emigrant on õhtul Lissaboni sadamas meeleheitel, kuna ei näe ainsatki võimalust pääseda Ameerikasse mineva laeva peale. Teda kõnetab aga üks teine sakslane, kes lubab talle anda valepassi ning kaks piletit tingimusel, et kuulab ühe öö jooksul ära loo, mis tal enda elust rääkida on.
Raamat koosnebki sellest, kuidas Schwarz (valepassi omanik) mööda erinevaid baare ja lokaale käies enda lugu jutustab. Ta oli suutnud natsi-saksamaalt põgeneda, kuid pöördus eluga riskides tagasi, et kohtuda oma naise Heleniga. Heleni enda vend on SS-lane, kuid läbi mitmete raskuste võitlevad nad vabaduse poole ja Saksamaalt ning tema okupeeritud riikidest välja. Kuid isegi siis ootavad veel raskemad kannatused alles ees.
Ei saa eitada, et “Lissaboni öö” on sünge ja kurb raamat. Selge on, et see pole üksnes pagulasromaan vaid sisaldab ka suurel hulgal romantikat ja seiklusi. Miks see mulle meeldib? Mul pole ühtki kirjandusteaduslikku põhjust võtta, kuid see raamat lummas mind. Muidugi oli see põnev. Kuid veel paremaks tegi selle asjaolu, et põhisündmused tegelikult ei “toimunud” vaid neid üksnes “jutustati”. Mingis mõttes aitas see tegelikult raamatusse sisse elada, muutis selle reaalsemaks – raske on kujutada ennast neid sündmusi tegelikult läbi elamas, kuid üsna lihtne on ette kujutada, kuidas neid sulle jutustatakse. Ning kogu raamatu tegelik miljöö – öine Lissabon ning selle baarid ja lokaalid – oli minu jaoks jällegi üks vastupandmatult lummav tegur.
Minu arvates on raamatu põhiidee selles , et ükskõik kui lootusetu olukord paistab ,on selle lahendamine ikkagi võimalik. Tuleb ainult sellesse uskuda .
probleemid -
PILET NR.18 - A.H.TAMMSAARE ELU JA VARASEM LOOMING + "KÕRBOJA PEREMEES"
1878-1940; sündis 30.jaanuar 1878 ja suri 1j.märtsil 1940. Sündis Järvamaal , Järva- Madise kihelkonnas , Albu vallas.Oli neljas laps peres, peres oli 12last, neist suri 2. Sel ajal käidi jalgsi , tal oli aega enda mõtted lõpuni mõelda. Isa oli range kasvatusega,usklik.Arvatakse , et on ühisjooni Andresega .Ema oli lahkem , võrreldakse Krõõdaga.Tema isa käis pidevalt naabrimehega kohut ,sellest ammutas tulevane kirjanik Andrese ja Pearutülide kujutamiseks ainet.
Õppis lugema omal käel.Kui oli 8-aastane läks Sääsküla vallakooli.Seal alustas ka ise luuletuste kirjutamist. 1892 Väike-Maarja kihelkonnakooli.Kui ta lõpetas kihelkonnakooli, ei avanenud talle kohe edasiõppimise võimalust(raha polnud ka) ning teda taheti jätta koju töömeheks. Alles aastate pärast sai ta isalt loa edasi õppida. 1898läheb Huga Treffneri gümnaasiumisse,kus avarud tema maailma pilt ( Darwini teooria , "Tõe ja õiguse" II osa , Mauruse kool). Seal saab temast ateist.Avastas vene kirjanduse (Dostojevski).Töötab erinevates ajalehtedes hiljem ("Teataja"), see on oluline , sest oli uudistega kursis.Läheb 1907 aasta Taru Ülikooli vabakuulajana õigusteaduskonda.1908 immatrikuleeriti (vormistati ametlikult) tudengiks.Ülikooli ajal kirjutab ta kolm üliõpilase novelli : (1908-1910 a.) "Pikad sammud","Noored hinged ", "Üle piiri".Žanriliselt novellid.(noored hinged läksid pikkade sammudega üle piiiri).Üliõpilasnovellide tegelased võitlevad ühiskonna seatus moraalinormidega, elutüdimus.1911 jätab ta ülikooli pooleli, haigestub tuberkuloosi. Otsustab elada edasi järgmise klausli järgi - "Parem diplomita elada,kui diplomiga surra".
.Läheb Krimmi ps-le(Lõuna-Venemaale) ennast ravima, ka seal olid Eesti külad.Tuli Eestisse tagasi ja läks Koitjärvele( "Kõrboja peremees"), seal töötas tema vend metsavahina. Seal oli väga ilus loodus ning järelravi oli edukas.1922 kirjutas "Kõrboja peremehe". Loeb palju,kirjutab palju artikleid.1919 abiellus (Gäthega /Gete/). Räägitakse , et neil oli esimene ilmalik laulatus Eestis. Asuvad lema Tallinnasse, Kadriorgu. Meeldib käia keskturul, käis Keskraamatukogus ja lugemus oli aktiivne. Ainuke eesti kirjanik, kelle auks püstitati elu ajal kodukohta ausammas .Suri oma kirjutuslaua taga (südamerabandus) 62-aastaselt.
Looming- kriitilise ja psühholoogilise realismi esindaja eelkõige. Teda on mõjutanud talupoeglik päritolu. Vastandab inimmõistust ja tundeid.Loomingus kerkib esile mats (looja) ja vurle (tarbija) ,naiskarakterid olid tugeva isiksusega.Tõlkis "Kuritöö ja karistuse" Dostojevski , "Dorian Gray portree" O. Wilde . Alustab kirjutamist jutustustega, mis on maaeluteemalised,kjutavad inimeste väiklust ,vaimuvaesust,mõistmispüüde puudumist kahe põlvkonna vahel.1900, Postimehes "Kilgivere Kustas" , "Ärakadunud poeg". 1901a . "Mäetaguse vanad" - jutustus.tüüpilised karakterid - palju lobisev eit , mõtlik vanamees. Novellid , artiklid, miniatuurid ,näidendid, romaanid.1903.a "Tähtis päev".1921 " Juudit " -piibli müüdi tõlgendus , draama või tragöödia.avab autori kõrgperioodi, pingeline isikudraama
Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid . Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.
Puhas külarealism,žanrilt domineerib jutustus.Põhiteemad on põlvkondade vahelised probleemid,maa olustik,lootus ja pettumus, unistuste purunemised,armastuse bioloogiline külg.Püstitatud probleemid kõlavad läbi kogu loomingu -
"Mäetaguse vanad" (1901) -("Kuressaare vanad"), kirjeldus paljude probleemidega vanapaari elust, kiire,lobisev naine ja mees ütlusega "Küll jõuab".
"Käbe-Kaarel ja tema noor naine" - eakas meesja noor naine,kes tahab lapsi.Aga mees pole suuteline.Armastuse bioloogiline käsitlus. Põlvkondade vaheline probleem. "Vanad ja noored" (1903) -talu noor peremees ja ämm, ei mahu 1katuse alla.Ämm Pearuga sarnane.Põlvkondade vaheline probleem.
"Tähtis päev" (1903) -kurb lugu karjapoisist. Jukul oli 1vaba päev, tegi suuri plaane,kuid ei juhtunud midagi erilist.Unistuste purunemine.
" Rahaauk " -3erinevat tegevusliini, vaatluse all 05a revolutsiooni sündmused, usuteema oluline,üks näeb unes , et tema maal on ilge varandus ,hakkab kaevama , kukub auku ja sureb. Nägemuslikkuse teema oluline
Valitseb uusromantism.Põhižanrs novellidPõhiteemaks inimsuhete lahkamine,unistuste purunemine-
.Huvitub üliõpilaselust.Üliõpilas novellid ,vaatluse all inimene. elutüdimus.
Loomingut on mõjutanud ka kopsuhaigus "Varjundid" - 2haige inimese armastuslugu,muutes maailmapilti ja omavahelisi suhteid.Kaukaasia muljeil,impressionistlik.maailmataju ülierk
"Kärbes" - inimsuhete teema.Koitjärvel, üliõpilaselu teemal
Kirjutab ka miniatuure - " Pois ja liblik" - poiss tambib lilled ära ja liblikat ei saa kätte ( unistuste poole püüeldes ei vaadata, mida jalge alla trambitakse)
Pöördub realismi, mis on nüüd psühholoogiline." Juudit" - tugineb piibli legendile , peategelane linna naisvalitseja Juudit,kelle linn on ümber piiratud.Selle päästmiseks läheb ta vaenlaste poolele,võrgutamaks vaenlaste pealikut.See õnnestub , kuid kahjuks naine ise armub.Ta surub oma armastuse alla,et oma linna päästa.Laseb oma armastatu tappa. Naisr piinab suur hingevalu.
"Kõrboja peremees"_ Teose peategelased Kõrboja Anna ja Katku Villu on keerulised karakterid. Nende armastust ootab ees traagiline lõpp, sest kummagi sisekonflikt on arenenud liiga kaugele. Tammsaare osutab, et inimpsüühikas on piire, mille ületamise korral puudub tagasitee . Oli ettevalmistavaks teoseks kirjaniku suurromaanile "Tõde ja õigus". Sellega arendas Tammsaare välja oma isikupärase loomelaadi, mida iseloomustavad pilguteravus olustiku tabamisel, psühholoogiline süvakäsitlus, poeetiline ja sugestiivne elukujutus ning kordustele rajatud eepiline stiil.
See on hoolikalt läbimõeldud ülesehitusega, lihtne ja poeetiline romaan.Talupojaromaan,kus räägitakse maast ja selle harimisest,kuid oluliseks saab ka peremeheküsimus: suur ja jõukas Kõrboja talu vajab peremeest .Kõrboja Rein on olnud selles rollis pigem unistaja kui töömees, oma ebaõnnestumist tunnetades annab ta talu tütrele üle.Seega peaks Kõrboja Anna mehest saama Kõrboja peremees.Romaani sisepinge loob sama küsimuse teise poole- kellest saab Anna mees ? Peremeheromaani raha varjub taha lugu inimsüdametest ja nende igatsusest.Kõrboja kõrval seisab vene Katku talu. See teos on Katku Villu ja Kõrboja Anna lugu.Aga tunnete varjamiseks tehakse kõik, armastusest isegi ei mõelda.Villu ja Anna armastuslugu jääb aga igatsuste ja ootuste tasemele ,kuni asi jõuab nukra lahenduseni- Villu enesetapuni.
Sisukokkuvõte
Katku Villu (29) naaseb kodutallu vangist, kus ta on istunud aasta kakluse käigus inimese tapmise eest. Villu on salakütt, puskariajaja, mõtlematu purjutaja, kes naiste pärast tihti kaklustesse sattunud. Lisaks on ta teinud vallaslapse Kõrboja talu endisele teenijale Eevile, kes nüüd elab Kuusiku talu saunas ema juures. Villut pole talutöö huvitanud, teda huvitasid tööriistad ja masinad , üritas rikkaks saada hangeldamise ja puskariajamisega - siit ka joomine ja pahandused. Ema armastab Villut tingimusteta, isa aga toob eeskujuks Vabadussõjas langenud venda.Villu kuuleb , et suurde mõisataolisse Kõrboja tallu on linnast naasmas peretütar Anna (27), kellega ta noores eas sõbrustanud oli. Anna süü läbi on Villu metsas joostes noorena ühe silma kaotanud. Ema ei usalda Kõrboja rahvast ning tunneb halba eelaimust. Isa peab Kõrboja vastu vimma sellest ajast, kui sealne endine peremees tahtis tema talu maid ära osta. Vangist naasnud Villu sukeldub parimate kavatsustega hoogsalt talutöösse ja teeb talu arendamise plaane. Talu kõige viljakamad maad on kiviseljandiku all - Villul tekib plaan kivid õhku lasta. Kaevab ja puurib, aeg-ajalt näeb järve ääres Kõrboja Anna jälgi.Kõrboja vana peremees Rein plaanib tütart linnast koju talu edasi pidama kutsuda, kuna tal endal puudub oma suurte plaanide ja unistuste elluviimiseks energia. Kommenteerib Annale , et Katku rahvas ei salli neid kui mujalt sisserännanuid. Rein on nõus ka talu tükeldama ja müüma, kuid Anna ei nõustu kodutalu võõrastele jätma ja otsustab ise perenaiseks hakata. Talu aga vajab ka peremeest... Sulased ja teenijad on skeptilised naisterahva võime suhtes üksi juhtida ja imestavad, miks Anna mehele ei saa. Anna kutsub külarahva jaanitulele, näitamaks, et nüüd on uued ajad. Annale imponeerib Villu hulljulgus, sest ka tema enda perenaiseks hakkamine oli impulsiivne otsus. Eevi aga unistab Villust.Villul on plaan Anna jaanipidu nurja ajada ja ta kutsub lõõtspillimängija Kusti hoopis enda poole napsi võtma. Lõpuks lähevad mõlemad siiski peole . Anna tervitab Villut ja palub sellel ilutulestiku rakette lasta. Sõidavad lootsikuga järvele, uurivad üksteise plaanide kohta. Anna küsib Villult, kuidas tema Kõrboja talu peaks; Villu kirjeldab, mida kõike ta teeks , kuid jutt takerdub, kui ta kogemata oma vangisistumist meenutab. Tusane Villu püüab tuju parandada viina võttes, satub hoogu, tantsib , komistab kellegi jala otsa ja tahab taas kaklus üles võtta, kuid Anna keelab tülitsejaid. Anna teeb Villule leebeid etteheiteid joomise pärast. Tantsivad koos ja see hakkab ka külarahvale silma. Villu lubab Anna sünnipäeva auks põlluharimist segavad kivid õhku lasta; Anna nõustub vastumeelselt tingimusel, et Villu lubab rohkem mitte juua. Kivi lõhates juhtub Villuga õnnetus, tema terve silm ja parem käsi saavad raskelt vigastada.Anna mõtted on talutöö juurest hajevil, kuni ta arstilt kuuleb, et Villu ei jää päris pimedaks . Siis saavad talutööd jälle nagu uut hoogu. Anna arutab, et Villust võiks Kõrbojale peremees saada küll, kuid Reinule on see mõte väga vastumeelt - Villu on arutu joodik ja lisaks vaenulikust perest.Villu naaseb koju. Isa arvab, et kui ta enne tormas nagu poisike, siis nüüd on ta sant; meest pole temast saanud, aga Kõrbojale peremeheks ta veel kõlbaks. Villu on solvunud ja teatab, et tema vigasena Kõrbojale peremeheks ei lähe, ning läheb hoopis Kuusiku sauna Eevit Katkule perenaiseks paluma. Villu isa pole aga nõus Kõrboja endist teenijat oma miniaks võtma ja avaldab kahetsust, et ta peab oma talu mõtlematule pojale jätma. Villu tunnistab, et ta ei tahtnud käia isa jälgedes ja olla tema töökäteks, kelle tegemisi ei tunnustata, vaid teha midagi uut ja omamoodi. Tahab hakata Katkut nullist üles ehitama ja usub, et vaesel Eevil oleks töömurdmiseks rohkem motivatsiooni kui mõnel rikkal peretütrel. Isa peab nõustuma, kuid kangekaelsusest pulmapidu korraldada ikka ei luba.Villu otsustab kõvasti tööle hakata ja mitte enam uisapäisa otsuseid teha; Eevi arvab, et Villu on tema kosimise plaani maha matnud. Eevi läheb Kõrbojale, palumaks Annat , et see Villu rahule jätaks, kuid ei saa kuidagi juttu üles võetud.Pähklipühal saavad Anna ja Villu jälle kokku. Villu on viinaga tuju tõstnud ja kutsub Anna tantsima, kuid nad kukuvad rüsinas. Villu on lõõpijate peale vihane, kuid hoiab end vaos . Anna kutsub ta uuesti tantsima, nad lahkuvad peolt koos (Villu saab Kõrboja vana ja vigase suure koera järgi pidulistelt hüüdnimeks Kõrboja Mousi) ja lähevad järve äärde. Anna kutsub Villut Kõrbojale peremeheks ja endale meheks, kuid see keeldub oma uhkusele viidates. Villu piinleb vastandlike tunnete käes ega saa und.Kõrboja vana koer Mousi leitakse surnult, Katku koer ulub ja Annale tuuakse sõnum, et Villu on ennast maha lasknud. Isa kommenteerib, et Villu ei osanud elada, aga endalt elu võtmine oli täismehe tegu (Villu oli aida põranda höövlilaastudest puhtaks teinud, et püssilasust tulekahjut ei tekiks). Kõrboja Anna tuleb Katkule ja leiab nutus Villu emaga lepituse. Anna mõtleb algul ära linna minna, kuid kohtab teel Eevit, kes on pärast ema surma koos lapsega Kuusiku saunast välja aetud . Anna kutsub Eevi Kõrbojale elama ja lubab isale, et kasvatab Villu ja Eevi pojast Kõrbojale peremehe. Kõrboja talu tegemistesse tekib uus lootus.
PILET NR.19- TAMMSAARE "TÕDE JA ÕIGUS" + HILISEM LOOMING
"Tõde ja õigus" - pentaloogia, epopöa romaan (suur romaan).Kirjutas artikli "A.H.Tammsaare avalik kiri A.H.Tammsaarele" , püüab selgitada oma teose võtet, alapealkirjastas kõik 5 osa.raamatu peaidee - tõde ja õigus võib peituda seal, kus seda kõige vähem oodata.Taotleb laiaulatuslikku ülevaadet inimeseks olemisest ja selle probleemidest.Jälgib Eesti ühiskonna kaudu inimkonna arenemislugu algelisest , masina jõuta põlluharimisest modernse linnakultuurini.Uurib inimlikke tõueotsingte ja õiguseihaluse keerulisi teid.Kujutab inimese eluvõitlust,keskenduses kordamööda võitlusele maaga,jumalaga,ühiskonnaga ja iseendaga.
I osa - 1926 , võitlus maaga, mats ja vurle
IIosa - 1929, võitlus jumalaga, peategelane Indrek, hakkab kooli kõrvalt tööle ,õpetaja Maurus . Armub tema tütresse Ramildasse
III osa -1931 ;võitlus ühiskonnaga , 5ja 7aasta revolutsioonist
IV osa - 1932 ; võitlus iseendaga, Indrek abiellub Karinaga.Iseseisvuse eufooria möödas. Eesti 20ndate algul. Eesti allakäigu tee.Irooniline,Karin petab Indrekut üsna palju
V osa - 1933 ; alistumine ehk resigratsioon ; sündmused algses kohas Vargamäel.
"Elu ja armastus" (1934)- romaan, psühholoogiline , tegevustikku vähe, mõtiskulusi palj.peategelased Rudolf ja Irma .Pühendub ennekõike mehe ja naise suhtele.Noor,puhas Irma on koos paadunud elumehe Rudolfiga. Abielu lõpeb, Rudolf ei suuda Irma siiruse ja aususe kõrval vabaneda oma endistest elukommetest.
"Ma armastasin sakslast"(1935) -romaan, pessimistlik.Oskar ja Eerika (baltisakslane), armastus on lahutamatult seotud surmaga.Neid lahutavad nii rahvuslikud kui eetilised tõkked: Eerika vanaisa ei taha tal lasta eestlastest Oskariga liitu astuda ja Oskar ei astu vanaisa keelust üle ,kuna pole varanduslikult kindlustatud.Eerika ,kes seoks oma elu Oskariga köigest hoolimata, jääb oma kõikeohverdava armastusega üksi.Oskar ei aima Eerika täielikku valmisolekut.Mõistuslik mees ja armastuse nimel elav naine. Mõistuse ja armastuse kokkupõrge hävitab mõlemad partnerid .
"Kuningal on külm"(1936) -kujutab satiirilises valguses kogu tsivilisatsiooni, vastandab kaine talupojamõistuse kuningakoja narrustele
"Põrgupõhja uus Vanapagan " (1939) , viimane romaan , luigelaul , satiiriline, kokkuvõttev teos,mütoloogiline.On kirjutatud suure sõja eelaimuses,pettumuses.Kujutab maapealset ebaõiglust.Esmakordselt on segatud müüti ja argireaalsust autori loomes.Küsimärgistab ristiusu.Mängib eesti rahvajuttudest tuttavate kujudega nagu Kaval-Ants ja Vanapagan.Kaval-Ants läbinisti negatiivne.. On kirjutaud suurema distantsiga,lugejal pole võimalik samastada end ühegi tegelasega.Tammsaare osutab vastuoludele inimese soovide-plaanide ja tegeliku käitumise vahel.
I osa .Raamatu üldprobleemiks on tõe ja õiguse küsimus. Eespere Andres püüab leida tõde, rassides oma maaga väsimatult ja järjekindlalt, kuid sealjuures tajudes, et hoolimata pingutustest jääb õigus ikka Tagapere Pearule. Andres mõistab, et võitlus maaga kestab tegelikult igavesti ning annab heal juhul tulemuseks vaid viigi. Sündmustiku aeg hõlmab aastaid 1870-1890 ning tegevuspaikadeks on Vargamäe Oru ja Mäe talu ning külakõrts. Kõige mannetumana näidatakse Mäe talu valdusi, kuna need on liigniiskes ja vajavad alguses tugevat ülestöötamist. Oru talu maad on kuivemad ning ka viljakamad - seepärast tuleb sealsel peremehel ka maaharimisega hoopis vähem vaeva näha. Kõrtsi on kujutatud külameeste kohtumispaigana, kus käib iga mees, kell vähegi rahakott seda lubab.
Raamatus toimub tegevustik niisiis kahe naabertalu elanike vahel. Esimeses, Mäe talus sureb perenaine Krõõt ning Sauna- Juss teeb enesetapu. Jussi naine Mari saab talu uueks perenaiseks ja kasvatab üles hulga lapsi. Peremees Andres näeb ränka vaeva nii talumaade harimise kui ka naabrimehe krutskitega. Oru Pearu ei suuda aga leppida Eespere uute elanikega ning tahab kogu Vargamäe oma valdusse saada. Selle eesmärgi nimel on ta igasugusteks katsumusteks valmis ning kiusab Andrest nii, nagu jaksab. Viimane aga alla ei anna. Peategelasi on kaks: Pearu Murakas ja Andres Paas . Viimane on väga töökas, sihikindel ja tugev mees - ilma nende omadusteta poleks ta suutnudki midagi säärasel vesisel ja kivisel maal peale hakata. Andres oskab ka naabrimehe krutskitele samaga vastata, kuid peab tähtsamaks siiski ausust. Oru Pearu on seevastu kaval, salalik ning samuti visa hingega mees. Rammult jääb ta Andresele alla, kuid "rehnutti" oskab kohe mitme eest pidada. Vahel tundub küll, et Pearu polegi nii egoistlik, vaid üsna heatahtlikult nõus vaenlasega ka ära leppima; hiljem selgub aga, et mees ei mõelnudki seda nii tõsiselt, vaid tegutses nii selleks, et kirikusse minekuks end pattudest puhtaks pesta.
Kõrvaltegelasteks on Krõõt (nõtke, teotahteline , heasüdamlik), Lambasihver (matsakas, leppiv peksmisega), Juss (töökas ja allaandev), Mari (emalik, töökas, jutukas ) ning Mäe ja Oru talu noorem põlvkond. Mäe Andres muudab veidi oma suhtumist pärast Krõõda surma: ta mõistab, et oli koormanud oma naist liiga palju ega olnud õieti märganudki viimase pisaraid. Niimoodi mõtleb Andres aga vaid vähest aega ja uue perenaise ilmudes hakkab kõik taas otsast peale. Autori sümpaatia näib kuuluvat Jussile, kellele hakkab lugeja tahes- tahtmata kaasa tundma tema ebaõnne tõttu Mariga ja lõpuks ka enesetapu pärast. Väljenduslaad on igapäevane, kasutatakse väga palju tollele ajastule iseloomulikku sõnavara, nagu näiteks "vaert", "lambasihver", "kruav" jne. Üsna palju on kirjeldusi, veidi vähem dialooge . Leidub ka heli ja häälitsusi märkivaid sõnu,nagu näiteks "vurr", "sorr", "kotsu", "põssa" jne.Aeg-ajalt käib läbi vihje Piiblile, ühe korra mainitakse ka ajalehte, mis tollal ilmus. Tammsaare "Tõde ja õigus" I osa peetakse tähtsaimaks selle epopöaromaani osadest ning ta kuulub Eesti kirjandusklassika hulka. Seesugune põhjalik ja huvitav teos on oma au ka täiesti ära teeninud.
“Tõde ja õiguse” II osa
sündmustik areneb härra Mauruse I järgu eragümnaasiumis. Väliselt lõbus, sagedasti ühest koomilisest situatsioonist teise arenev sündmustikukulg kätkeb Indrek Paasi pingelise seesmise arenemisloo – vabanemise usulistest eelarvamustest materialistliku maailmavaate kasuks. Inimese võitlusse jumalaga, mida kirjanik on nimetanud selle romaaniköite põhiprobleemiks, on suuremal või vähemal määral seotud kõik tegelased. Progressiivseid mõjustusi võtab noormees vastu eeskätt loodusteaduste õpetajailt ( Timusk) ja ärksamatelt õpilasteltki (Solotarski).
Indreku arengus etendasid positiivset osa koguni aktiivsed jumalapooldajad – vanameelsete ideede jonnakas kaitsmine mõjus pahupidi . Direktor Maurus oma demagoogiliste pöördumistega piibli poole lausa õõnestab religiooni autoriteeti. Mitme aasta möödudes esitab Indrek vanale kosmograafia professorile küsimuse: Härra professor , kui ilmaruum on nii lõputa suur ja kui igal pool on aina tähed, tähekogud ja linnuteed, kus on siis taevas. Nukralt naeratavalt õpetajalt saab ta vastuse: Üle kolmekümne aasta olen otsinud, aga pole leidnud. Nüüd olen vana. Teie olete alles noor, otsige , ehk leiate teie. Ning Indrek, kes samal ajal elab üle sügava tragöödia ( sureb tema armastatu Ramilda, ja surma vastu on jumalgi võimetu), paneb leegitseva vaimustusega kirja oma vastse tõe jumalast: Sind ei ole, on ainult tähed, tähed, tähed. On ainult lõpmatu ruum, kus eksib surnud tähtede valgus… Sa ei ole teinud ei seda ega teisi maailmu, sa ei ole ka teinud inimest, vaid arenemine, mis tuleb üle sauruste.
Romaani põhiidee seisukohalt äratab tähelepanu lõpplahendus: Indrek loobub jalutu lapsukese ees, kes on kõik paranemislootused pannud jumalale , oma äsja kirglikult väljendatud tõest. See ei tähenda ometigi lahtiütlemist veendumustest; selliste järeldustega on vastuolus ka romaani järgmised köited. Romaani niisugune lõpplahendus rõhutab humanismiideed, sest inimarmastus on Tammsaarele suurem kui oma tõest jäik kinnihoidmine.
Tõe ja õiguse II osa on rikas ideeromaan; peale võitluse jumalaga on kõne all palju moraali-, ühiskondlikke, filosoofilisi probleeme. Tabavalt nähtud tegelaste hulgas on hiigelsaavutuseks härra Mauruse koloriitne karakter. Näiliselt on härra Mauruse iseloom vastuoksuslik ja peaaegu tabamatu ; süvenevas vaatluses ilmneb ajalooliste olukordade poolt muserdatud mees, kes olupoliitiliselt kohanedes on kaotanud iseenda ja ideaalid. Nende kauge kaja kostab koolist väljaheidetud Indrekule lausutud sõnades: Inemisel peab ometi viiski Vene rubla olema, kui ta tahab eesti jumala vastu minna. Oleks härra Maurus veel noor, siis tuleks ehk temagi kaasa, sest ka tema on oma südames mässaja, aga härra Maurus on juba vana… ent nüüd on Maurus koolis ainuke õpetaja, kes reaktsioonilise tsaaripoliitika eest ägedalt seisab ning ateiste ja sotsialiste oma koolist välja kihutab.
Üksikute episoodidega ulatub II osa sündmustik ka Vargamäele, kus saavad uut kinnitust Indreku moraalne puhtus, ausus ja tõearmastus. Oma ristiisalt Hundipalu Tiidult saab noormees selge ideelise orientiiri: …peab teadust taga nõudma ja mitte usku, sest teadus on sõjariistaks mehe käes, kui tal õige eesti meel.
Tõe ja õiguse II osas täheldatakse pikki monolooge ja arutlusi, mis väljendavad inimeste kirglikku püüdlemist selguse poole murrangulistel ajajärkudel. Sõnaohtrust on kirjanik pidanud tunnuslikuks nähtuseks tsaaririigi elus, kus praktiliste tegude võimalused olid kitsad .
“Tõe ja õiguse” III osas
kohtume taas Indrek Paasiga, seekord Tallinnas 1905. aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse – kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis… Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid , mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi. Oma südames tunneb Indrek suurt sümpaatiat seesuguste ausate ja oma veendumustes kindlate inimeste vastu nagu revolutsionäär Meigas , kes võitleb lõpuni selle eest, mida ta õigeks peab ja mida nii paljud igatsevad.
Romaani lõpupeatükkides saame traagiliste sündmuste kaasosaliseks Vargamäel. Väärkahtlustuste põhjal lasevad karistussalklased maha Vargamäe Antsu; Andrest, vana tõe ja õiguse eest võitlejat karistatakse 15 häbistava vitsahoobiga. Ränga ülekohtu mõjul neab Andres ära oma jumala ning kirikuõpetaja ja paneb kõrvale palveraamatud. Indrek aga koormab oma südametunnistuse raske süüga, kui armastuse ja kaastunde mõjul ulatab surmava rohuannuse ränki valusid kannatavale emale.
“Tõe ja õiguse” IV osa
tegevus toimub 20-ndail aastail kodanlikus Eesti vabariigis. Indrek Paas on abiellunud varaka kaupmehe Vesiroosi tütre Kariniga. Ta on lootnud oma majanduslikult kindlustatud kodust kujundada tsitadelli, kus võiks elada oma arusaamade järgi tõest ja õigusest. Aga see unistus osutub illusiooniks. Indrek püüab mõista elu enda ümber, leida inimsoo edasiliikumise teetähiseid, ent ta mõtted suubuvad ummikusse. Karin on Indrekuga abielludes lähtunud alturistlikust soovist teha ükski inimene maailmas õnnelikuks. Ent elujanuse, rahutu ja kergesti süttiva loomuse tõttu satub Karin peatselt moraalitu tõusikseltskonna elukeerisesse. Areneb valuline abielu purunemine koos sellest johtuvate traagiliste sündmustega.
Paralleelselt Indreku isikutragöödiaga ( Karini surm, ideeline ummik ) arenevad vapustavad sündmused majanduselus: pankrotid, vastastikune petmine ja korruptsioon . Neid nähtusi kehastavad Esimese maailmasõja keerises rikastunud tõusikkodanlased: suurmaailma ärihai Köögertal, snobistlik Itamite perekond, tragikoomiline vürtspoodnik Vesiroos. Nende ahnitsemine on niisama mõttetu ja võigas nagu nende priiskaminegi. Nagu kiskjad heledasti valgustatud puuris –kangastub kord Indrekule ühe peo keerises. Ka intelligents on reetnud ausad eetilised ja esteetilised põhimõtted ning kohanenud tõusikkodanluse tavadele ja maitsele.
Üldises kaoses püüab Indrek Karinile sisendada, et maailma pääsmine on ainult töös, töös ja veel kord töös! Muidu tabab teda hukk. Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast.
Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda.
“Tõe ja õiguse “ viimast köidet
on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba , vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu. Seda tõde hakkab lõpuks taipama ka Pearu, kes tajub, et Oru hakkab Mäele alla jääma. Pearu ja Andres – mõlemad jäävad lõpuni oma loomusele truuks: avarama eluvaatega Andres muretseb maa ja rahva saatuse pärast, individualistliku mõtteviisiga Pearule teeb muret eeskätt Oru talu, suguvõsa ning selle nime edasikestmine. Orut võiks päästa ja õitsele viia Andrese moodi inimesed-tegutsejad, mõistab Pearu. Sellest siis ka painajalik plaan – pärandada talu Krõõda järeltulijatele. Vanamehe kiusliku kavatsuse võidab üksnes minia südameheadus.
Andrese ja Pearu aastaid kestnud kemplemine tõe ja õiguse pärast otsustab lõplikult Andrese kasuks; tema suurim unistus saab teoks – algavad Vargamäe jõe süvendustööd. Siingi jääb A. H. Tammsaare realistiks, lastes teostamisrõõmul seguneda resignatsiooniga. Mõtte algatajad ja eestvõitlejad unustatakse kiiresti. Pühapäevameeleolude jõe äärde tõtanud Andres peab kuulma oma suureks meelehärmiks külakulaku praalivaid sõnu: Mina ise lasen Vargamäe jõe alla, mina oma poegadega. Indrek püüab oma vanale isale õpetada lohutavat naeru inimeste väikluse üle. Ta lausub: Ühtedel on tegemise, teistel saamise rõõm. Päris õnnelikud on need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. Meie oleme teinud, isa, ja sellest rõõmust aitab meile. Selles hinnangus on tõetruult väljendatud ausate tõe ja õiguse püüdlejate rõõm ning elutraagika omandiühiskonnas.
Kõigile vaatamata sureb Andres õndsa tundega – ta on elanud õigesti, armastanud oma maalappi ja töötanud väsimatultelu edasiviimise eest. Vana töömehe surma kujutamine on tõe ja õiguse mõjukamaid ja kaunimaid lehekülgi. Palju poeetilisi pilte on andnud vargamäelaste kolmanda põlve elusaatuste kujutamine. Omapärase kujuna esineb Tõe ja õiguse lehekülgedel Indreku teenijatar Tiina, seesama jalutu tüdruk, kelle lohutamiseks Indrek loobus kord oma tõest. Tiina kaudu mõtiskleb kirjanik headuse üle elus ning on sunnitud järeldama, et omandikirest nakatatud ühiskonnas võib absoluutse headuse taotlus koguni kurja põhjustada. Ometi saadab kirjanik Indreku Tiina seltsis uute lootustega Vargamäelt alla; kaasinimestele head teha on tema arvates ikkagi kauneim maailmas.
PILET NR.20 -KIRJANDUSLIKUD VOOLUD JA SUUNAD
17. sajand - klassitsism 17. sajandil, Louis XIV va­litsemise ajal, muutus Prant­susmaa Euroopa poliitilise ja kultuurielu keskuseks. Nii õukonna- kui ka kunstielu allutati rangetele reeglitele. See sajand kujunes prantsuse kultuuri õitsenguajaks, mida valitseva kunstisuuna järgi ha­kati nimetama klassitsismiajastuks. Klassitsistide ees­märk oli kujutada loomingus kaasaja elule iseloomulikke jooni. Esikohale seati mõis­tuslikkus ning elutõde. . Teoste sõnastuses nõuti sel­gust, stiilis puhtust, ülesehitu­ses terviklikkust. Kirjandusžanrid jagati ,,kõrgeiks" (tra­göödia, ood) ja ,,madalaiks” (komöödia, satiir ). Žanrite stiilivõtteid ei tohtinud sega­da. Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida nad pidasid täiuslikuks ning seetõttu kunsti igaveseks eeskujuks. Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliere. Eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni(oodidntx,möjutused antiikklutuurist), Friedrich Robert Faehlmanni (müüdid) ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi(ulule) loomingus.Arhitektuuris sambad ,3nurksed viilud (TÜ). muusikas Händel
18. sajand - sentimentalism ja romantism Klassitsistid ei hinnanud tun­deid, nad püüdsid need allutada mõistusele. 18. sajandi algul tek­kis suund, mis oli rõhutatult tun­deline - sentimentalism. 18. sa­jandist kujuneski suurte tunnete sajand, mida iseloomustab mit­me rahva võitlus vabaduse eest. Vabadusvõitlus ja uued ühiskon­nakorralduse ideed tulid kõige selgemalt esile Suure Prantsuse revolutsiooni ajal (1789-1794). Revolutsioon nurjus: vabadusjoovastus asendus hirmu­valitsuse ja Napoleoni ainuvõi­muga. Sellele ühiskonnakorraldusele vastukaaluks sündis uus kunstivool - romantism. Vägivaldsele tegelikkusele ja tundetusele vastasid kunstnikud reaalsusest põgenemise ja tunnete ülistamisega.
Sentimentalistid seadsid klassitsistide mõistuslikkusele vastu tunnetekultuse. Teostes püüdsid nad avada kannatava inimese sisemaailma. Sageli kaldusid nad liialdustesse, muutusid härdameelseks. Eesti kirjanduses on sentimenta­lismi seepärast nimetatud ka haleduse vooluks. Sentimentalistid pöörasid suurt tähelepanu looduskirjeldustele. Nad püüdsid tegelaste hingeelu avada loo­duse kaudu. Teoste keelde tuli ilukõne. Kangelase tunnete vahetuks edasiand­miseks võeti käsutusele uued kirjandusvormid, näiteks kiri, päevik, eleegia.Tuntud sentimentalistid on prantslane Jean-Jacques Rousseau ja venelane Nikolai Karamzin(Vaene Liisa). Eesti kirjanduses on selle voolu jooni Suve Jaani teostes.Romantism sai Euroopas valitsevaks kunstisuunaks 18. sajandi lõpul, Eestis­se jõudis see järgmise sajandi keskel. Romantikud pöörasid pilgu minevikku. Nad otsisid kaugetcst aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast. Ro­mantikutele oli inimene eelkõige hingeline olend. Seepärast oli neile tähtis inimese sisemaailm, tema tunded, mõtted ja üllad teod. Üle kõige hindasid romantikud loodust, mida nad pidasid täiuslikuks Jumala kunstiks. Inimene oli nende arvates osa loodusest. Looduse kujutamises heiastus romantikutele ini­mese hingeelu.Romantismi kesksed mõisted on armastus ja usk. Armastus oli romantiku­tele kõikehaarav tunne,. Romantikud olid sageli hardalt usklikud. Nende arvates oli Jumala käes nii armastuse kui ka vabaduse võti.Kirjanduse põhiliikidest eelistasid romantikud luulet, kuid kirjutati ka proo­sat, eelkõige romaane.Vastandlikkus
Romantilise luule viljelejatena on tuntud inglane George Gordon Noel Byron , prantslane Alfred de Musset, venelane Mihhail Lermontov , ungar­lane Sändor Petöfi, soomlane Johan Ludvig Runeberg jt. Romantilise proosa meistrid on sakslane Johann Wolfgang Goethe , prantslane Victor Hugo(Hüljatud, Jumala emakirik pariisis), ingla­ne Walter Scott . Eesti kirjanduses esineb romantism kõige ehedamal kujul Lydia Koidula luules ja Eduard Bornhöhe ajaloolises proosas.(tasuja)
19. sajand - realism, naturalism 18. sajandi lõpul algas Inglismaal tööstusrevolutsioon, mis avas rahvastele ja ühiskondadele uued tulevikuväljavaated. Kiircsti hakkasid arenema aineline kultuur ning tarbimine. Tööstuse kasv toi kaasa linnastumise: üha rohkem ini­mesi asus linnadesse, nende side looduse ja maaeluga nõrgenes.
19. sajandil loodi mitu inimkonna arengu seisukohalt olulist teooriat. Ingli­se loodusteadlane Charles Darwin rajas Õpetuse looduslikust valikust, mille järgi inimene on arenenud madalamatest eluvormidest. Sellega esitas ta välja­kutse varasemale elukäsitusele, mille põhjal inimene on jumalikku algupära. Karl Marx lõi materialistliku ajalookäsituse. Tema arvates põhineb ühiskonna areng klassivõitlusel, mille liikumapanev jõud on töölisklass. Kapitalistliku ühiskonna vastuolud saab ületada vaid proletaarse revolutsiooniga, mis avab tee klassideta tulevikuühiskonda. Muutused ühiskonnaelus ja aateline mur­ rang tõid esile uued kunstiarusaamad.Realismi ja naturalismi viljelevad kirjanikud tulid tagasi argielu ning ühis­kondlike probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks, selles kä­sutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Sageli olid nad pahelised. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak.Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafili­se täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid , julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olu­de ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mit­te ilu. Realistid käsitlesid elu tasakaalustatumalt, rõhutasid isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust. Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui vastuolulistesse uurimisobjektidesse.Realistid taotlesid objektiivsust (erapooletust). Kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta.Naturalistid ja realistid eelistasid proosat draamale ja luulele. Nende meelisžanrid olid novell ja romaan. Naturalistlike teostega saavutas maail­makuulsuse prantslane Emile Zola. Realismi klassikud on inglane Charles Dickens, prantslane Honore de Balzac, venelased Lev Tolstoi, Anton Tšehhov jt. Eesti kirjandusse tõi realismi Eduard Vilde("Külmale maale"1896)
20. sajand - modernism 20. sajandi esimest kümnendit peetakse modernse (nüüdisaeg­se) maailma alguseks. Seda iseloomustas uus (teine) tööstusrevolut­sioon ja tehnika või­dukäigu algus (1914. aastal sõitis maailma teedel juba üle kahe miljoni auto). Tänu teh­nika arengule sündisid uued kunstialad: foto­graafia ja film . Kiire areng tõi esile ideoloo­gilisi, ühiskondlikke ja majanduslikke vastuolusid, mis viisid Venemaa sotsialistliku revolutsioonini ning põh­justasid Esimese ja Teise maailmasõja puhkemise.
Uued teooriad sundisid maailmale ja inimesele vaatama teise pilguga. Al­bert Einstein lükkas ümber Newtoni väite, et aeg ja ruum on püsivad suuru­sed. Ta tõestas, et aeg on suhteline mõiste. Sigmund Freudi psühhoanalüüs kiskus inimese sisemaailma alasti, näidates teda oma instinktide ja tungide orjana. Need ja mitmed teised teooriad kutsusid kunstis esile palju uusi suun­dumusi, mis eirasid tavapäraseid väljendusvahendeid. Kunstnike ja kirjanike maailmapilt purunes kududeks, mis andsid erivärvilisi peegeldusi. Eksperi­menteerivate kunstisuundade kõrval jätkus ka traditsioonilise, realistliku kirjanduse areng.
Sümbolism tekkis 19. sajandi 80. aastatel Prantsusmaal. Sümbolistide arvates oli nähtava maailma taga veel teine, nähtamatu ideede maailm, millega sai sidet pidada sümbolite keeles. Kirjanduses hakati käsutama sõnu sümbolitena, võrdkujudena (näiteks on ankur lootuse sümbol). Sümboolset tähendust püüli anda isegi häälikutele. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust. Proosas ilmnes müstikasse kaldumist. Väljapaistvad süm­bolistid on prantslased Paul Verlaine ja Arthur Rimbaud, venelane Aleksandr Blok ning eestlane Friedebert Tuglas.(Popi ja Huhhuu) .Baudelaire. Allegooriline , müstiline luule.
Impressionism tekkis 1860.-70. aastatel prantsuse maalikunstis.Sai alguse kujutavats kunstist. Hiljem aval­dus see ka kirjanduses. Impressionistid vahendasid tegelaste mõtte- ja tunde­maailma varjundeid, seostasid nende hingeelu miljööga. Nad püüdsid hetkemuljete kaudu jõuda nähtuste olemuseni. Impressionistide keelekasutust ise­loomustab kergus ja mänglevus ning vastandlike mõistete ühendamine.Impressionistlikke teoseid on kirjutanud Baudelaire(erootiline temaatika),sakslane Bernhard Kellermann, eestlased Friedebert Tuglas("Felix Ormusson"), Anton Hansen Tammsaare("Varjundid"), Villem Ridala , Marie Under (varasem looming)
Ekspressionism sündis vastu­kaaluks impressionismile Esimese maailmasõja eelsel Saksamaal.Impressionistid vahendasid väli­ seid muljeid ja hetkemeeleolusid. Ekspressionistid seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise. Nad kaitsesid isikuvabaduse ning rahu ja vendluse aadet. Ekspressionistid võitlesid uue inimese ja parema maailma eest ning sõja vastu. Nad taotlesid väljenduslaadis ilmekust ja hoogsust, mille nimel loobusid mõnikord isegi omadus- ja sidesõ­nadest. Erilist tähelepanu pöörasid nad tegusõnadele ja lühilausetele, millega andsid stiilile aktiivsuse. Nad üllatasid lugejaid ootamatu­te detailide ja kujunditega.Inetuse esteetika ,traagiline.Kõik tarapitalased , ajaluule.Ekspressionismil on oluline koht Bertolt Brechti ja Franz Kafka loo­mingus, eesti kirjanikest on seda suunda viljelnud Mait Metsanurk, Marie Under.H.Visnapuu ("Ärge tapke inimest!")
Futurism , mis pidi saama tulevikukunstiks, tekkis 20. sajandi algul Itaalias. Futuristid eitasid kogu varasemat elukorraldust ja kunstiloomingut. Nad ülis­tasid suurlinlikku elulaadi, masinaid ja vabrikuid. Sõjad ja vägivald olid nende jaoks uue tekkimise eeldused. Futuristide tähelepanu keskendus teoste vormi­le: nad loobusid kirjavahemärkidest ja tavapärasest lausest, käsutasid tekstides sümboleid ja matemaatilisi märke.Oluline kiirus.Esineti avaliku.Kollaažtehnika kirjandus. Muuseumis pole olulised.Kirjandus pole jääv väärtus.Onomatopoeetilised sõnad. Futurismi rajas itaallane Filippo Tommaso Marinetti, vene kirjanduses katsetas selles vallas Vladimir Majakovski , eesti kirjanduses Erni Hiir .H.Visnapuu varasem loome.

Kubism ja konstruktivism

Kubism tekkis 20. sajandi alguse Prantsusmaal. Kubistid loobusid teose jutus­ tavast sisust. Nad hakkasid loodust, inimesi ja esemeid kujutama geomeetrilis­te põhivormide kaudu (pinnavormidena). See tähendab mitte nii, nagu inime­sed neid näevad, vaid nagu nad on üles ehitatud. Kubism leidis kindla köha maalikunstis. Kirjanduses väljendus see peamiselt luuletuste ülesehituses, mis jäljendas geomeetrilisi kujundeid.
Konstruktivistid loobusid teoste geomeetrilisest ülesehitusest. Selle ase­mel hakkasid nad käsutama tehnikale iseloomulikku sõnavara, kuhjasid teo­sed üle terminitega (oskussõnadega). Sel teel püüdsid nad seostada inimest tehnikaajastuga, näidata ühiskonn toimunud muutusi.Kubistlikke ja konstruktivistlikke luuletusi on kirjutanud prantslane Guillaume Apollinaire, eestlased Johannes Barbarus ja Henrik Visnapuu.
Dadaism ja sürrealism
Dadaism (dada tähendab prantsuse lastekeeles mänguhobust) sündis Esimese maailmasõja vapustustest. Dadaistide protest ei piirdunud sõjaga. Nad mõist­sid hukka kogu tsivilisatsiooni ja kultuuri ning otsustasid põgeneda kaosesse. Dadaistid püüdsid maailma mõistusele tuua šokikunsti abil. Nad käsutasid oma loomingus sõnu meelevaldsetes seostes ja püüdsid nii luua lugejas vabas­tava elamuse. Dadaistlikku luulet viljelesid prantslased Louis Aragon ja Paul Eluard.
Sürrealism tekkis 1920. aastate algul rahulolematusest vana kultuuriga.pärast I MS.Nihestatus,hüperrealism. Sür­realistide eesmärk oli realistlikust kunstist kõrgemale tõusta, asendada see ülirealismiga - sürreaalsusega. Nad leidsid uusi ideid Sigmund Freudi filosoo­fiast, millest lähtudes rajasid oma loomingu alateadvusele ja unenägudele. Just inimese alateadvuses (nägemustes ja vaistudes) heiastus neile uus maailm ja reaalsus. Selle avamiseks käsutasid nad kollektiivset ja automaatkirjutamist, võtsid appi hüpnoosi ja narkootikumid. Sürrealistid ei soovinud uuendada mit­te üksnes kunsti, vaid ka üldisi arusaamu inimesest ja elust.
Sürrealistlikku luulet viljelesid prantslased Andre Breton , Louis Aragon ja Paul Eluard, eesti kirjanduses on sürrealistlikke teoseid Karl Ristikivi , Jüri Üdi, Ilmar Laabani , Andres Ehini loomingus.

Absurd Absurdikunst sündis vastusena Teisele maailmasõjale. Selle suuna esindajad väljendasid oma teostes katastroofi üle elanud inimese tundeid ja mõtteid. Absurditeoste tegelased on kaotanud isiksusele omased jooned. Nende tege­vusel puudub eesmärk ja elul väljavaade. Nad on vaid olendid, kes elavad antud hetkes kellegi armust. Absurdikirjanikud iirlane Samuel Beckett ja ru­meenlane Eugene Ionesco väljendavad oma loomingus protesti sõja ja vägi­valla vastu, mis hävitab elu põhiväärtused. Eesti kirjanduses on absurdi kohati Mati Undi loomingus.

Pärast Teist maailmasõda jätkus kirjanduse kiire areng. Iga kümnend on toonud uusi suundumusi. Jätkus realismi areng: Itaalias tekkis 1940.-1950. aastatel neorealism , Ida-Euroopa kirjandustes levis sotsialistlik realism. Täna­päeva uute suundumuste koondnimetusena on hakatud käsutama postmoder­nismi mõistet.
Eksistentsialism - 20 sajandi Ipoolel ; Olemise filosoofia, üksikisik versus maailm. minakeskne filosofia . Palju absurdi . võõrandumine elust, intelligentsus ja haritus , töö, kooselu -möttetu. Ütlevad , et elu on absurdne. Karl Ristikivi. kaasaegsed eesti prosaistid kasutavad neid mõtteid. Kertu Rakke
PILET NR.21 -AUGUST GAILITI LOOMING + 1TEOS
1891 -1960;Pärit Lõuna-Eestist.Isa oli lätlane, kodu 2-keelne.Gailits - tõlkes kukk. Isa oli ehitustööline, rändas palju ringi. Gailit käis temaga kaasas, sellest ka tema looduskirjeldused ja looduse tundmine. Valga läti kihelkonnakool ,Tartu linnakool ( jättis pooleli) .1911-1916 oli Riias ajakirjanik. Tõlkis läti keelde kaks Kitzbergi näidendit - "Tuulte pöörises" ja "Libahunt". I MS ajal oli rindekorrespondent(ajakirjanik). Kuulub Siuru rühmitusse, parim sõber Visnapuu.Osales koos Visnapuuga Vabadussõjas Kuperjanovi pataljonis.Läks tööle Vanemuisesse, võttis naiseks ooperilaulja. Oli ka Vanemuise direktor.9märts 1944 Tallinna pommitamine. 1944 aasta sügisel põgenes ta Rootsi. Ei kohanenud eluga seal. Aimates oma elu lõppu, põletas ta oma poolikud käsikirjad. Hauakivile lasi kirjutada " Üks leegitsev süda üle rahutu vee". Põlev Tallinna siluett.Tal romaan "Leegitsev süda" ja kui oli paguluses kirjutas teose "Üle rahutu vee".
Gailit oli romantik . Ennekõike oli novellist , ka tema romaanid liigenduvad enamasti novellideks.Tema vagabundiromaanid vastandavad tegelikkuse ja unistustemaailma, tõsise töötegija ja rändaja-poeedihinge.Stiil ekspressionistlik-naturalistlik.Hindab erakordsust.Elu on elamiseks.Looming saavutas kõrgtaseme 20ndatel novellikogudega : "Idioot", "Vastu hommikut ", "Ristisõitjad"
Looming -
I periood - 1910(kui oli 19) debuteerib jutustusega "Kui päike läheb looja"; "Saatana karussell "(1917) novellikogu , novellikogu "Rändavad rüütlid"(1919), romaan " Purpurne surm"1924 , novellikogu "Idioot"(1924)
Väga groteskne , ulmeline, püüdleb kirjanduses erakorduse poolem tegevuspaigaks tavaliselt eksootiline saar, võimendab palju.
II periood - (1924-1944) kaks novellikogu."Vastu hommikut"(1926), "Ristisõitjad"(1927).Muutub realistlikuks, edasi jääb üksikisiku seis maailmale.Hakkab kujutama lihtinimeste elu.Kasutab palju kujundlikke võtteid. Laused lühemad, realistlikum ,kompaktsem.Mõned novellid " Vastu hommikut" piirsituatsioonis tegelased; vangla ,kus inimesed ootavad surmanuhtluse täideviimist."Libahunt" - piirsituatsioon,tegevus soos, tütar ja noormees, Tüdruku pere eitaha noormehest kuulda, on tüdrukule valinud teise mehe.Tüdruk ja noormees muutuvad libahundiks , on vabad. "Punased hobused " - peategelane naine Taade, püromaan.Käib mitmes peres. Lõpuks pannakse vangi. Metafoorne pealkiri.Romaan "Toomas Nipernaadi " (1928) palju mõjutusi maailmakirjandusest.Kinnistas eesti kirjanduse ajalukku (Don Quijote ). Ülesehituselt, vormiliselt romaan-novellides.Romaan " Karge meri"(1938) - tegevus väikesaarel.Elatakse ajas tagasi,kogukonnana, ranged reeglid, mehed tegelevad hülgepüüdmisega. Peategelane toob mujalt mandrilt naise, naine ei kohane, teda ei võeta omaks. Ta mees hukkub. Naine töökas ja kokuhoidlik, pidi oma varud ära jagama. Läheb oma koju tagasi. " Ekemoor " (1941) - peategelased rändavad ,otsib lahtisi allikaid (elumõtet), romaan-novellides."Üle rahutu vee" (1951) , paguluses , piirsituatsioon, paatkond merel.
"Leegitsev süda" (1945) -viimane kodumaal ilmunud teos. armastusromaan.slguses surmaeelne kirjeldus.(nagu oli ka tammsaares -põrgupõhja uues vanapaganas).tõsiseim ja läbimõelduim romaan.ilmus küll paguluses, aga käsikiri valmis eestis.autori lemmik romaan. Vastuseks nipernaadilikule eluviisile.Jõutakse tõdemuseni ,et kunstiteos peab suutma puudutada rahva hinge. "Kas mäletad , mu arm?"(1951-1959) -3 osa.viimane teos.mehed lähevad raha teenima kaugele põhja metsatööle, nädalate kaupa ära. On tuisk, katkestavad töö. Kokkusurutud ühte ruumi, palju vaba aega. Hakkavad lugusid rääkima, tõsised lood naistest. Romaan-novellides.
Toomas Nipernaadi - 1928 ;) tõi Gailit eesti kirjandusse uuelaadse romantilise seikleja tüübi. Autorile olid seejuures eeskujuks maailmakirjandusest tuntud hulkuriromaanid. Teose sisuks on Nipernaadi ühe suve rännakud ja seiklused. Vahelduvad paigad ja maastikud . Nipernaadi puutub rännakutel kokku paljude inimestega. Ta tutvustab end neile kord maamõõtjana, kord sookuivendajana, pärlipüüdja või sulasena. Nipernaadi on luiskaja, kelle lood ei teeni omakasu, vaid äratavad inimesi otsekui unest, tekitavad neis igatsuse millegi kauni järele. Nipernaadi unistuslik maailm vastandub inimeste rutiinsele ja asjastunud maailmale, kus valitsevad väiklus, upsakus, põikpäisus, rumalus. Temasse armuvad nii rikas peretütar Ello , kohtlane karjaplika Tralla, uhke kalurineiu Maret kui ka oma kodust unistav Kati. Nipernaadi, kes avab oma rännakutel inimeste silmi ja südameid ning muudab nende saatusi, osutub romaani lõpus ka ise üheks paljudest oma saatuse vangidest. Temagi elu on surutud kindlatesse raamidesse: ta on kirjanik, kelle talved kuuluvad tööle ja seltskonnale, vaid suviti on tal õigus olla vaba ja rännata oma unistuste maal.
Romaani eri osad moodustavad väljaarendatud tervikud (teost on nimetatud romaaniks novellides), mida seovad omavahel ühine peategelane ja idee: elu on palju rikkam ja imelisem , kui inimesed oskavad või tahavad näha ja kogeda.
"Toomas Nipernaadi" sai tänu huvitavatele karakteritele, stiilile ja huumorile ruttu populaarseks. See on üks neid väheseid teoseid, mis on kümmekonda keelde tõlgituna esindanud eesti kirjandust ka Euroopas
.Nipernaadi on kui inimliku vabaduse elav sümbol, ta kehastab seda igatsust aboluutse vabaduse järgi.Elab oma unistustes. Võtab tegelikkust naljana , pole kohustusi.See nipernaadilik poeetiline fantaasia paneb naisi liigutama.Aga Nipernaadi taha bainult poeetilist tunnet ning sp põgeneb ta reaalsuse eest. "Seeba kuningannaga" pidi ta koos minema reaalsusesse. TN oli vagabund ehk seikleja.Vastandub unistuste ja tegelikkuse maailm.Sarnaneb Don Quijotiga, maailma paremaks teha.
PILET NR.22 -DRAMAATIKA OLEMUS
III Dramaatika ehk näitekirjandus
tragöödia - "Romeo ja Julia" William Shakespeare
komöödia - Ed.Vilde "Pisuhänd"
draama - A.H.Tammsaare "Kuningal on külm" , "Kauka Jumal" August Kitzberg
jant - O.Luts "Kapsapea" , "Säärane mulk ehk.." Lydia Koidula
libretto - "Carmen" Prosper Merimee ,( muusikale ümber kohandatud)
dramatiseering - "Nimed marmortahvlil" Albert Kivikas
1906 - kutselise teatri sünd Eestis "Tuule pöörises" Vanemuine, suurimad kutselised teatrid - Endla , Estonia , Vanemuine, Tallina linnateater . Teater arvati vanasti patune olevat , kuna seal öeldi välja tõde , kajastasid elu , seepräast ei lastud naistel mängida. Naisosi mängisid mehed.Dramaatika ei ole mõeldud lugemiseks( sellepoolest erineb teistest liikidest). Eesmärk on lavastada, mõeldud lavastamiseks , hakkab nö laval elama. ( va Goethe " Faust "). Dramaatika sai alguse rituaalsetest mängudest. Saab alguse antiikkunstist, kus veinijumala Dianysose auks korraldari pidustusi.
Tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Näidendid jagunevad vaatuseteks(3-5) ning need omakorda stseenideks(lavali9ne koosseis ei muutu).Näidendites puuduvad autori kõne , kirjeldused, jutustus.Seda asendavad remargid(autori selgitus ).Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põ­hikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Antiikkunstis kasutati groteskseid maske, kürge platvormiga kingi( koturnid ). Sündis amfiteates (vabaõhtuteater). Vahejutustamist tegi koor.Shakespeare'i ajastul tekib teatrihoone, paikne teater (15-16saj).Varem tehti teatrit kirikutes või tehti rändteatrit.Kirjutatud dialoogivormis.(dramaturgiline tekst).Karakterkoomika("Pisuhänd), kõnekoomika ("Kapsapea"), situatsioonikoomika.
Monoloogid (üksikkõne) - " Hamlet " Shakespeare , J.Smuul "Poloverniku surm"
Performance (žanr) - ilma pikema ettevalmistuseta esinemine.Tavaliselt grotsksed
Rahvusliku teatri sünd (1870) - L.Koidula "Saarema onupoeg " . Rahvusliku liikumise paiku.Rahvuslikus teatris ei olnud palgalisi näitlejaid.Pole kutsuline, vaid vabatahtlik.
Karl Menning - 1906; kutselise teatri suurkuju ; Andres Säres - nõukude aja suur tegija ; Karl Irdi - nn Vana Hirmus, nõuka ajal Vanemuises, soosis noore põlvkonna tulekut teatri (Jaan Tooming ntx)
Voldemar Panso - lavakunsti kateedri looja(kutseliste noorte kool). Lõi 61aasta Noorsoo teatri.
tsenaarium - dramatiseerimine.Proosa vormi panemine dialoogivormi. Tammsaaret kõige enam dramatiseeriti. Psühholoogiline draama - Tšehhov "3 õde" . Ideedraama - Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinu mäng". Ajalooline draama - Aino Põldmäe "Viru laulik ja koidula". Mikk Mikiver lavastanud "Libahunti" 3korda. Eestis on tugev kooliteatrite võrgustik ( Rakvere, Rapla , Jõgeva , Saaremaa)
Dramaatika ehk näitekirjandus erineb proosast ja lüürikast kahe põhitunnuse poolest. Draamateosed ei ole mõeldud otseselt lugemiseks, vaid lavastami­seks. Seega saab lugejast vaataja ja kuulaja, kes jälgib näidendi lavalist ette­kannet. Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu an­takse edasi teose tegevustik ning kangelaste tunded ja mõtted.
Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stsee­nideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu.
Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asenda­vad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põ­hikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli.
Teatri algusaeg jääb kaugesse minevikku ning on seotud usutseremooniatega. Teatrist tänapäeva mõistes saame rääkida alles siis, kui see eraldus tegelikku ­sest ega olnud enam osa reaalsest elust. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pi­dustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele.
Aja jooksul arenes tavapärasest jumalaaustamisest kreeka tragöödia. Sel­les on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Ühtlasi hakkas koori osa vähenema ning näitlejate arv ja tähtsus suu­renema. Tragöödia omandas kindlad piirjooned. See algas proloogiga (sisseju­hatava osaga), millele järgnes koori tulek ja laul. Tegevustik arenes näitleja(te) ja koori dialoogis. Etenduse lõpetas koori lahkumine.
Algselt põhines näidendi süžee Dionysose elu kujutamisel ja tema austamisel. Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pool­jumalate) teod, sõjad, vaenutsemised, abi­elurikkumised, laste ja vanemate konfliktid jm. Näidendite sündmustik oli vaatajatele enamasti hästi teada, sest see oli osa üldi­sest kultuuripärandist. Teatrisse tuldi eelkõi­ge vaatama, kuidas kirjanik teemat tõlgen­dab ja näitlejad seda esitavad . Erinevalt hi­lisematest tragöödiatest ei lõppenud antiik­tragöödiad tingimata peategelas(t)e surmaga. Suurtel dionüüsiatel esines tavaliselt kolm poeeti , igaüks kandis ette kolm tragöödiat ja ühe lõbusasisulise saatürdraama. Saatü­rid olid poolinimesed-poolsokud, kes moo­dustasid Dionysose saatjaskonna. Nende veidrustest ja jämedatest naljadest arenes hiljem (5.-4. saj eKr) välja lõbusasisuline näidend - komöödia.
Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat . Teatrilava peaosa oli ümmargune orkestra , kus laulis koor. Keset orkestrat asetses Dionysose altar , selle taga skeene ( telk ), kus näitlejad ümber riietusid. Teatril oli kaks küljesissekäiku.
Näitlejad esinesid maskides, mis võimaldasid neil ühes etenduses esitada mitut osa ning toimisid ka valjuhäälditena. Et näitlejad suurele rahvahulgale paremini näha oleksid, kandsid nad kõrgeid jalatseid - koturne. Näitlejateks olid vaid mehed. Kuna näidendi sündmustik toimus ühes kohas ja ühe päeva jooksul, siis ei vajatud dekoratsioone. Selle moodustas tavaliselt lossi või templi fassaadi kujutav skeene.
Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Vaatajad käitusid talitsematult: jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitle­jaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega.
Keskajal suhtus katoliku kirik teatrisse algul eitavalt, kuid peagi märkasid usumehed teatri võimalusi kristlike vaadete levitamisel. Keskaegne draama arenes välja kristlikust liturgiast (jumalateenistusest). Kuna kirikukalendris oli keskne ülestõusmispüha, siis seostus vaimulik näitemäng sellega. Esi­mesi näidendeid kandsid ette preestrid ja kooripoisid, hiljem lubati kaasa mängida ka mittevaimulikel. Näitemängu etendati kirikus. Mänguplatsi keskkoha moodustas altar, sellest paremal asetses Taevas ja vasakul Põrgu. Muud tegevuskohad paiknesid külglöövides. Hiljem hakati näidendeid esita­ma kirikuesisel väljakul.
Esimesed liturgilised näidendid olid lihtsad, kuid peagi muutusid need tehniliselt keerukaks. Käsutusele võeti rekvisiidid ja lavamehhanismid: inglid las­kusid Taevast alla kraanadega, Põrgu neelas patuseid ja selle väravast paiskus välja suitsupilvi. Selleks, et need tehnilised imed toimiksid, pandi tööle kümneid inimesi.
Liturgilistes näidendites lavastati naturalistlikke pilte hukkamistest, jäsemete äraraiumisest, ohverdamise stseenides kasutati elusaid loomi. Näitlejate kostüümid olid viimistletud ja rikkali­kult kaunistatud. Etendust saatis muusika. Keskaegsed näidendid olid emotsionaal­sed: lühikese aja jooksul nä­gid pealtvaatajad Kristuse sündimise imet ja ristisur-ma, süütute laste metsikut mõrvamist ja tajusid viim­se kohtupäeva pühalikku rahu.
Renessansis püüti taas­elustada antiikaja teatritra­ditsioone. Kiiresti arenesid teatriarhitektuur, lava- ja kostüümikujundus. Hakati ehitama teatreid , millel oli hobuserauakujuline saal ning eesriidega lava. Need said eeskujuks hilisematele teatrihoonetele. Lavakujun­duses kasutati palju maali­tud dekoratsioone, kostüü­mid paistsid silma värviki­revuse ja fantaasiaga.
Renessansist on pärit commedia dell ' arte - itaa­lia rahvakomöödia, mis tek­kis karnevalipidustustest. See toetus suures osas imp­rovisatsioonile. Näidendid sisaldasid janti, tantsu, muusikat, pantomiimi, akrobaatikat. Tegelased jagunesid kolme rühma: armas­ tajad , koomilised vanamehed ning teenijad. Viimaste ülesanne oli edasi viia näidendi tegevustikku, mis põhines tavaliselt noorte armastajate kohtumisel ja abiellumispüüetel. Commedia deli'arte trupid rändasid kogu Euroopas ja mõ­ jutasid rahvusteatrite arengut.
18. sajandil võeti kasutusele tänapäevased teatrihooned. Näitekirjandus seostus edaspidi kirjanduse üldise voolulise arenguga. 18. sajandil mängiti roman ­tilisi näidendeid, mis viisid vaatajad kaugetesse aegadesse ja paikadesse, eemale argipäevast. Sel sajandil arenes välja kolmas näitekirjanduse põhižanr - draama, tõsise sisuga näidend.
19. sajandil tuli esile realistlik suund, mis valitseb tänapäevani. Realistid leidsid ainese kaasajast. Nad püüdsid inimeses ja ühiskonnas toimuvat uurida sügavuti. 20. sajand on toonud teatrisse uusi vorme ja väljendusvahendeid. Vastukaaluks realistlikule teatrile sündis tegelikkuse piire eirav absurditeater. Vana teatrit ja uueaegset mõtet ühendab performance (improvisatsiooniline etendus).
Eesti rahvuslik teater sündis 1870. aastal, mil Tartu Vanemuise seltsis kanti ette Lydia Koidula näitemäng ,,Saaremaa onupoeg". Algul tegid teatrit asjaarmastajad, näidendid olid enamasti kerged, lõbusasisulised jandid ja paistsid silma õpetliku laadiga . Teatriimeks piisas eestlastele esialgu sellestki. Vane­muise äratav mõju ulatus peagi teistesse linnadesse ja seltsidesse. Näiden­deid hakati avastama Narva lauluseltsis Ilmarine, Viljandi Koidus, Pärnu Endlas, Tallinna Estonias, Võru Kandles. Mitmest seltsist kujunes hiljem kutseline teater.
PILET NR. 23 -LÜÜRIKA OLEMUS
II Lüürika ehk luule
Regivärss
riimiline luule -G.Suits - "Helin"
vabavärsiline luule - "Ma lille sideme võtaks " - Juhan Liiv
sonett(14 rida) Marie Under " Sinine terass"
haiku - Jaan Kaplinski
ood (pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul,) eesti kirjandusse tõi oodi Kristtjan-Jaak Peterson "Kuu "
eleegia (kurb laul) - J.Liiv "Helin"
pastoraal (karjase laul) - August Alle "Eesti pastoraal"
Vanim kirjanduseliik , algas rituaalidest.Kõige olulisem element on rütm(nt südame tuksed, muusika, öö ja päev, aastaajad)
"Luule - see on sõnadega valsi tantsimine " - J.Haavik
Stiilikujundid
Kõnekujundid
epiteet -lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnustest esile autori seisukohalt olulist joont. Enamasti on epiteetideks omadussõnad.(õrnake, kallis , kaunis , ilus , särav)
võrdlus - kõrvutatakse nähtusi sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega. Võrdlused algavad tavaliselt sidesõnadega kui, nagu. Võrdluse ülesanne on midagi iseloomustada või anda sellele hinnang. (kui, nagu, otsekui, justkui, olev kääne, vahel ka mõttekriips või koma .sügistuul küürutab kõveral kõrrel kui sandike)
hüperbool
litotes
personifikatsioon - ehk isikustamine on metafoori erikuju , mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Isikustamist kasutakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja mõistete hingestamiseks ja lugejale lähendamiseks.(mis sa nutad lillekene)
jne
Lausekujundid
Retoorilised pöördumised
kordused
paralleelism
ellips
jne
Kõlakujundid
algriim
anagramm
onomatopoeetilised väljendid
jne
Kõlakujundid -
alliteratsioon - kaashäälikute kordus sõna algul ( nt. vanem venda vennikene)
assonants - täishääliku kordus
karjapõli kadakane (all-liter+assonants) =algriim
anagramm- tähemäng ( isa - asi, sai )
palindroom - sõna vasakult paremale ja paremalt vasakule sama , sõnatähendus sama. ( kook )
onomatopeetilised väljendid - loodushääli jäljendavad sõnad
riim - (mõeldud lõppriimina) sõnade kokkukõlksumine , ristriim , süliriim jne.
Vabavärsiline luule tekib 50ndtae lõpus
Lausekujundid
retoorilised pöördumised - tunderõhuga küsimine ( "Ärge tapke inimest!" H.Visnapuu, "Teid ma teretan EEstimaa pojad !" L.Koidula)
anafoor - lausete või sõnade kordus värsi(rida) alguses.( Jumalaga kohab laasi , jumalaga ilus ilm" Anna Haava )
parallelism - ühe värsirea kordus teiste sõnadega ( ema viis hälli heinamale,kandis kiige kesapeale)
antitees - vastandamine(ilus-hirmus)
ellips - sõnade ärajätmine pingestuse saavutamiseks
Kõnekujundid
eufemism - peitesõna , pehmendatud väljend (hunt-susi, kriimsilm ; surm- vikatimees )
perifaas - ümberütlemine mingi sarnasuse alusel , (ladina köök - apteek ; loomade kuningas - lõvi)
allegooria - mõistukõne , peitelugu , valmid sellega ülesehitatud( "Paised"Karl Ernst,mõeldud ühiskonnapaiseid)
hüperbool - liialdatud suurendamine (sajab ja sajab lõpmata , ääretu meri)
litotes - liialdatud vähendamine ( sipelgapiht ,pöialpoiss)
Aegade jooksul on kirjandusliigid üksteisele lähenenud. Seepärast on nüüdisaegset proosat ja luulet mõnikord raske teineteisest eraldada. Möödunud sajandil seostati luulet peamiselt rütmi, riimi ja värsiga, moodne luule saab hakkama ka nendeta. Tänapäeval puudub luule ja proosa vahel selge piir. Kirjanikud on luuletustena esitanud proosalaadseid tekste, üksikuid lauseid , sõnu, sümboleid, pilte jmt.
Vormi põhjal jaguneb luule kaheks: riimiliseks ja vabavärsiliseks luuleks. Riimilist luulet iseloomustab vormiline korrastatus, vabavärsiline luule on kindla korrapärata. Vabavärsis on pearõhk autori vabadusel ja sõnumil, riimiline luule allub kindlale vormile. Vorm võib saada luuletajale ka eesmärgiks. Luulet, kus jäljendatakse olulisi kujundeid graafiliselt, nimetatakse piktograafiliseks ehk piltluuleks.
Luulet iseloomustab rida tunnuseid. Riimilises luules on nende esinemine tavapärane, vabavärsis juhuslik. Luuletus jaguneb salmideks ehk stroofideks, stroofid värssideks, värsiridu seovad rütm ja riim.
Stroof (salm) on rühm värsiridu, mis on seotud sisuliseks tervikuks. Stroofid võivad olla mitmesugused. Kõige tavalisema on nelja- ja kaherealised salmid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi stroofe . Värsside arv stroofis on piiramatu. See võib sõltuda ka luuletaja kindlatest eesmärkidest: vahel võib värsiridade esitähtedest välja lugeda autori sõnumi.
Värss on luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Ühes värsireas võib olla mitu lauset ja üks lause võib paikneda mitmel real . Korrapärane rütm kujundab luuletuse värsimõõdu. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid moodustavad värsijalad. Eesti luule põhilisteks värsimõõtudeks on trohheus ja daktül.
Riim on häälikute kokkukõla, mis aitab värsse omavahel siduda ning kujundab stroofe. Tavaliselt paiknevad riimid värsi lõpus (lõppriim). Kuid tuntakse ka algus- ja sideriime. Asendi järgi stroofis jagunevad riimid paaris- (aabb), süli- (abba) ja ristriimiks (abab). Silpide arvu järgi eristatakse ühesilbilisi ehk meesriime (sööb: lööb), kahesilbilisi ehk naisriime (kivi: rivi), kolmesilbilisi ehk libisevaid riime (laotama: kaotama) jne. Täieliku häälikute kokkukõlapuhul räägitakse täisriimidest (puul: tuul), osalise kokkukõla korral irdriimidest ( lint : kink).
Luule kujundeid
Luuletaja mõtete ja tunnete esitamisel on oluline koht kujunditel . Kunstiline kujund on kindlas vormis üldistus, mida iseloomustab piltlikus, isikupära ja vahetu mõju. Kujundite ülesanne on kutsuda lugejates esile autori omast suhtumist kujunditesse. Luules kasutatakse rohkesti epiteete, võrdlusi, metafoore, personifikatsiooni, sümboleid, allegooriat.
PILET NR .24 - LUULE AASTATEL 1905-1940
20nda sajandi eesti luules mängis suurt rolli Noor-eesti autorid Gustav Suits,Ernst Enno ja Villem Ridala . Nende looming oli uusromantiline, oli sümbolitsliku kujutuslaadiga, temaatiliselt mitmekülgne.Väljendati oma põlvkonna maailmakäsitustja vaimseid ideaale,sönastasi ka isiklikke elamusi.
Siurus keskel kohal armastus, sealt tõusid esile Marie Under, Henrik Visnapuu.Armastusest kõneldi väga julgelt,eelkäiaks oli Gustav Suitsu armastusluule.(Underi loomes sarnasus) .Mõlma kirjutasid õnnelikust armastusest, aga Under tegi seda oma soole iseloomuliku tundekülluse ja üksikasjalikkusega. Armastuse helgem pool ka Artur Adsoni luules , eriti võrumurdelises luules.( pehmes ja leebes toonis).Johannes Semper lavastas Euroopa populaarse rahvakomöödia tüüpiliste tegelastega tragikoomilisi stseene.Siurulaste luules avalduvat eluhoiakut võib iselooomustada fraasidega "pidu katku ajal".Soov nautida elu ja inimlikke õnne.
ajaluule - väljendas suhet aja ning ühiskonna problemidega..20ndate aastate alguse eesti luule silmatorkavaim suund,mis järgis kindlat stiili ja voolu.Aja kujund esines paljude autorite loomingus ning sageli loomingu pealkirjas. (Johannes Semper - "Julmal ajal" ) Johannes Barbarus kirjutas aja verisest näost ja veristest jalgadest ,mis inimest tallavad( "Indtroduktsioon" , "Laul enesest 1") . Jaan Kärner aga aja -süüfilisest ,mis uuristab aju ("Haigel ajal").Ülekaalus oli üldistav pilt maailma ja inimkonna ummikusse jõudnud arengust. Golbaalse katastroofi läbib Johannes Barbaruse luulekogu "Katastroofid".Marie Underi kogu "Verivalla" nimiluuletus on samuti otsekui maailmalõpu painajalik nägemus.leidlike metafooridega loob Under õudsaid pilte.