Kirjanduse eksam (3)

Sisu:
1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega +2
3. Kirjanduslikud rühmitused (4) +3
4. Saaremaalt pärit kirjanikke 4
5. August Kitzbergi draamalooming +4
“ Kauka jumal” +5
6. Betti Alveri looming + 1 luuletus peast +6
7. Edvard Vilde draamalooming +6
“Pisuhänd” +7
8. Fjodor Tostojevski elu ja looming + “ Idioot ” +8
Lühike sisukokkuvõte "Idioot" +9
9. Juhan Liivi elu ja looming + 1 luuletus peast +13
10. Lev Tolstoi elu ja looming +14
“Sõda ja rahu” 1863-1869 15
“Ülestõusmine” (1889- 1899) 15
Anna Karenina põhiprobleemistik +15
11. Henrik Visnapuu looming + 1 luuletus peast +16
12. Heiti Talviku looming + 1 luuletus peast +17
13. Anton Tšehhovi elu ja looming +17
14. Marie Underi elu ja looming + 1 luuletus peast +19
15. Eepika olemus ja romaan ning selle liigid +20
16. Ernst Hemingway elu ja looming + “Kellele lüüakse hingekella ” +21
Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella" +22
17. Remarque ` i elu ja looming + “ Triumfikaar ” +23
“Triumfikaar” 24
18. Tammsaare varasem looming + “Kõrboja peremees ” 26
“Kõrboja peremees” 27
19. Tammsaare “Tõde ja õigus” ja hilisem looming 27
“Tõde ja õigus” 28
20. Kirjanduslikud voolud ja suunad 32
21. August Gailiti looming + 1 teos 35
22. Dramaatika olemus 36
23. Lüürika olemus 38
24. Luule 1917 - 1940 40
25. Proosa 1917 - 1940 42
27. Friedebert Tuglase loomingu ülevaade 45
1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega
Teaduskirjandus
Publistika
Belletristika
Tarbetekstid
Graafilised
Elektroonilised
llukirjandus
Uurimus
Uudised
Romaan
Õpik
Kaart
Teletekst
Essee
Intervjuu
Eepika
Käsiraamat
Tabel
Internet
Artikkel
Reportaaž
Lüürika
Reklaam
Diagramm
Arvuti
Artikkel
Lüroeepika
Sõnaraamat
Grafiti
Koomiks
Dramaatika
Juhend Eeskiri
Skeem
Pilapilt
Kuulutus
Telefoniraamat
Sõiduplaan
Spikker
Belletristika e. Ilukirjandus
Eepika e. Proosa
Lüroeepika
Lüürika e. Luule
Dramaatika e. näitekirjandus
1. Müüt- Faehlmann “ Koit ja hämarik”
1 Eepos - ( Kreutzwald “Kalevipoeg”)
1. Tavaline luuletus -Gustav Suits “Helin"
1 Komöödia- Oskar Luts “Kevade"
2. Muinasjutt - " Seitse pöialpoissi ja lumivalgeke"
2. Värssromaan- Puškin “ Vaskratsanik ”
2. Ood- Kristjan Jaak Peterson “Kuu"
2. Tragöödia- Sheakespeare “ Romeo ja Julia"
3. Naljandid ia muistendid- Leida Tigane "Peremees ja sulane"
3. Ballaad - O. Masing “Päts”; M. Under “Rändav järv”
3. Sonett (14 rida)- Marie Under “Sinine terrass "
3. Draama - A. Kitzberg " Libahunt "
4. Följeton
4. Valm - M. Under “Lapse hukkaja”
4. Haiku - Jaan Kaplinski
4. Jant - O. Luts "Säärane mulk "
5. Anekdoot
5. Poeem
5. Eleeqia (kurblaul)- J. Liiv “Sügis"
5. Liberto- Merimee " Carmen "
6. Mõistatused
6. Kuuldemäng- “Tom Sawyer "
7. Romaan - A. H Tammsaare "Tõde ja õigus
8. Jutustus- Silvia Rannamaa " Kadri "
9. Novell - Suits " Peipsi peal"
10. Miniatuur -Tammsaare "Poiss ja liblik "
11. Aforism - Tarn "Tee tööd näe vaeva ja siis tuleb ka armastus
12. Lühi romaan- Enn Vetemaa " Monument "
Ilukirjanduse funktsioonid: tegevust arendab, samuti ka eesti keele oskust, enda väljendamist, silmaringi avardamist, infoallikas , kommunikatiivne, pakub elamuslikkust( katarsis ).
Ilukirjandus on seatud peaaegu kõikide teiste kunsti liikidega
Arhitektuur - “Triumfikaar”, “Jumala ema kirik Pariisis”. Tuntud kirjeldaja V. Hugo “Hüljatud”
Muusika - “Carrnen”, Lydia "Mu isa maaja mu arm, Bulgakuv "Meister ja Margarita”
Kujutav kunst - Illustratsioonid, laste raamatud, Edgar Valter , Kristjan Raud "Kalevi Poeg”, Jüri Arrak “Suur Tõll”, Lilli Promet “ Primavera ” (Kevad)
Filmikunstiga - Kirjutatud stenaariumid romaanide järgi, “Kevade”, “Uku aru”
Balleti ja ooperiga - Bulgakov
Teatri kunstiga - Dramaatika e. Näitekirjandus esitatakse näidendeid
Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele.
Igal kirjandusteosel on kindel teema - nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid.
Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid , mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada.
Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali - ainest. Ainestiku ammutavad kirjanikud eri allikatest: isiklikest kogemustest, igapäevaelust, ajaloost, kirjandusteostest jm. Kirjandusteose väärtus ei sõltu otseselt ainese päritolust, vaid sellest, kuivõrd kunstipärasele tulemusele kirjanik jõuab.
Kirjanikud püüavad teose teemat käsitleda võimlikult sügavalt, anda sellest lugejatele tervikliku pildi. See eeldab kõigi teose koostisosade läbimõeldud esitust - kindlat kompositsiooni ehk ülesehitust. Iga kirjandusteose põhilised koostisosad on motiivid ja detailid.
Motiiv on teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Detailide ülesanne on motiivi ilmestada, iseloomustada näiteks tegelasi või tegevusaega -kohta. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku.
Kirjandusteose üksiksündmused (motiivid) on omavahel seotud ajaliselt ja põhjuslikult: juhtumised leiavad aset eri aegadel , varasem sündmus kutsub esile hilisema. Sellist sündmuste arenemise ajalis-põhjuslikku järgnevust nimetatakse teose faabulaks. Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitatakse nende põhjused. Kindlatel kunstipõhimõtetel üles ehitatud teose sündmustikku nimetatakse süžeeks.
3. Kirjanduslikud rühmitused
"Noor-Eesti" - Gustav Suitsu (1883-1956) algatusel loodud kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1905-1915. Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas , Villem Ridala , Johannes Aavik, August Kitzberg ja Bernhard Linde. Nooreestlaste juhtlauseks oli "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" Püüdes välja murda kultuuri silmapiiri ahtusest, pöörasid nooreestlased pilgu Põhja- ja Lääne-Euroopasse (Skandinaaviasse, Prantsusmaale). Nad eirasid realismi sissetallatud radu ning tõid kirjandusse uued voolud, mida on tähistatud üldnimetusega uusromantism. Nooreestlastest kirjanikud edendasid eriti luulet, lühiproosat ja kriitikat. J. Aaviku radikaalsed keeleuuendusettepanekud seadsid esikohale esteetilisuse printsiibi, mis ühtis "Noor-Eesti" kunstikäsitusega. Aaviku taotlus oli viia eesti keel kiiresti arenenud kultuurkeelte tasemele . Rühmitusega liitusid ka kunstnikud Konrad Mägi, Nikolai Triik, Jaan Koort jt, kelle loomingus ühinesid viljastavalt euroopa ja rahvusliku kunsti arengusuunad . Nooreestlased algatasid kunstinäituste korraldamise traditsiooni. Nad andsid välja albumit "Noor-Eesti" I-V (1905-1915) ning ajakirja "Noor-Eesti" ( 1910 -1911). "Noor-Eesti" nime all tegutses ka kirjastus, mis lahutati kirjanike organisatsioonist 1913. aastal.
"Siuru" - kirjanduslik rühmitus, mis loodi Friedebert Tuglase ( 1886 - 1971 ) algatusel ning tegutses aastatel 1917-1920. Algselt pidi "Siuru" koondama suuremat osa Eesti kirjanikkonnast. Tegelikkuses kujunes rühmitusest kitsam poheemlusele kalduv sõpruskond. Rühmitusse kuulusid Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper , August Gailit , Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus . Siurulased jätkasid oma tegevuses "Noor-Eesti" uusromantilist suunda. Nad arendasid carpe diem ! meeleolusid ning teenisid oma kõmuliste esinemisõhtute ja kirjanduslike turneedega kahte eesmärki: püüdsid pakkuda sõjast tülpinud inimestele puhast kunsti ning kasutada "Siuru" õhtute menu ja sissetulekuid endi kirjanduslikuks läbilöögiks. Rühmituse tegevus katkes sisemiste vastuolude tõttu 1920. aasta algul. Selleks ajaks olid nad täitnud oma eesmärgi: nende looming oli leidnud tunnustuse . Siurulaste teoseid iseloomustab uusromantikast kantud subjektivism ja elutung. "Siuru" kirjastusmärgi all avaldasid nad ka albumit "Siuru" I-III (1917-1919).
” Arbujad ” - luuletajate sõpruskond, kelle loomingust kirjanduskriitik Ants Oras koostas mahuka antoloogia "Arbujad" (1938). Arbujatena said tuntuks luuletajad Heiti Talvik ( 1904 -1947), Bernard Kangro (1910-1994), Betti Alver (1906-1989), August Sang (1914-1969), Kersti Merilaas (1913-1986), Uku Masing (1909-1985), Paul Viiding (1904-1962) ja Mart Raud (1903-1980). Arbujad püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käsitlesid kunsti kui kõlbeliste väärtuste kandjat ning inimest kui sõltumatut isiksust. Ideaalide ja tegelikkuse vastuolu tõi nende luulesse traagilist elutunnetust.
" Tarapita " - kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1921-1922. Rühmitusse kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under. Rühmituse sünd ja tegevus langeb kokku elulähedusotsingutega kirjanduses. Tarapitalasi mõjutasid "Clarté" põhimõtted (sõja, vägivalla ja ülekohtu vastu võitlemine) ning saksa ekspressionism ning sellest sündinud ajaluule . "Siuru" eeskujul korraldasid nad kirjanduslikke ringreise, et tutvustada oma programmi ja uudisteoseid. Rühmitus andis välja ajakirja "Tarapita", mida ilmus kokku seitse numbrit. "Tarapita" hääbumine on seotud rühmitusesiseste vastuoludega ning Eesti Kirjanikkude Liidu loomisega 1922. aasta sügisel.
4.Saaremaalt pärit kirjanikke
Peeter Süda - Kärla pastor . “Väike varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll.”(1883).
Jakob Mändmets - realistlik proosa kirjanik. Kajastab Karujärve piirkonda. “Küla” (1919), “Isa talus .”
Johannes Haavik - tõlkis väga palju. E.A.Poe õudusjutte. Ilukirjandusliku teose “Ruth”
August Mälk - Esimene tunnistatud kirjanik. Kooli õpetaja. Pesitses Lümandas. Kirjutas rannarahva olustikuromaane. “Pidalitõbi” e leepra .
Aadu Hint - “Pidalitõbi” e. leepra.(1938(9)), “Vatkutõbilas”, Peateos “ Tuuline rand ”(1- 4 osa. 1951 - 56). See romaan kajastab väga pikka aega 1905 - 1930. pärit Kuusnõmme kandist. Suri 1980 - ndatel. “Tuuline rand ” sai 1965a ENSV Rahvakirjaniku tiitli .
Juhan Smuul - Muhust pärit. Kirjutas näidendeid, luuletusi, reisikirju, novelle , jutte , olukirjeldusi, poeeme. Näidendid: “Lea” - usklik laps, algul usub jumalat, hiljem salgab, kuna ei leia teda. “Kihnu Jõnn e Metskapten,” “ Lesk ”(1960). Reisikirju: “Jäine raamat” ( 1959 ) Leenini preemia. Proosa: “ Muhu monoloogid,” kogumik “Kirjad sõgedate külast”(1950), olukirjeldus. Oma loomingut alustab Smuul luuletajana “Karm noorus” (1946), “Mälestus isast.” Poeem: “Staalinile”
Aira Kaal - Pöide kandist. Ta suri 1980- algul kirjutas memuaare: “ Kodunurga laastud.” Paar reisikirja: kogu “Kui saaks seda imet vaadata.”
Debora Vaarandi - Valjalast. Sündis 1916. valik kogu “ Kauge hääl.” Väga tark luuletaja. “Eesti mullad ” see luuletus sai 1965a esimese Juhan Liivi luule preemia. On kirjutanud luuletuse “Saaremaa valss.” Poeem: “Talgud Lööne soos ,” “Tuule valgel ”(1977). Debora oli rahva kirjanik. Smuul ja Debora olid mingi aeg abielus.
Ülo ja Jüri Tuulik - Ülo kirjutas tõsiseid asju, Jüri jälle naljakaid. Ülo romaan “Sõja jalus ”(1974) - Sakslaste küüditamine. Jüri kirjutas “Abruka lood”, “Meretagune asi.”
Juhan Peegel - elab. Orisaarest. Eesti ajakirjanduse isa. Uurinud rahvaluule sõnavara(regivärss). Kirjutas ilukirjandust. Valikkogu “Tuli koduaknas” Romaan “Ma langesin esimesel sõjasuvel” (1979)
Endla Tegova - surnud. “Laulatatud.” - Räägib küla inimeste elust. Ta kirjutas ainult romaane. Ühe romaani kirjutas ta siis, kui ta veel kutsekoolis käis.
Albert Uustuld - tegi laule “Silmad” ise noote ei tundnud . Põhiteos “Tuulte tallermaa” - paik Vahase saarel(30- ndatel). Lembit Uustulnd kirjutas “Kiikhobune...” “Meremehed ja jumalad”
Jaanus Tamm - Luuletaja. Pärit SÜG- ist, praegu elab veel. Andekas luuletaja Luulekogu “Öö laulud.” Kirjutas head lasteluulet.
Henno Käo - Lastekirjanik, illustraator Valjalast
5. August Kitzbergi draamalooming
August Kitzberg oli eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajaja.
Tema kirjanikuks kujunemine on seotud elamise ja töötamisega kahes linnas: Riias ja Tartus. Need linnad võimaldasid tal viibida kultuurikeskkonnas, tutvuda väärtkirjanduse ning hea teatriga.
Oma kirjandusliku tegevuse varasemal perioodil viljeles Kitzberg ajalooainelist proosat ja külajutte; vanemas eas pühendus ta draamaloomingule.
Kitzbergi esimesed näidendid said ainet maaelust ja olid enamasti vähenõudlikud naljamängud. Sellele osutavad ka nende pealkirjad ja teemad: karskussisuline "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" (1894), kaasavara ihkavate meeste halenaljakas kosjaskäigu kirjeldus "Kosjasõit" (algvariant 1890. aastail), varasema jutu dramatiseering "Rätsep Õhk" (1903).
Kitzbergi peateosed on draamad "Tuulte pöörises" (1906) ja "Kauka jumal" (1915) ning tragöödia "Libahunt" (1912).
"Libahundi" aluseks võttis autor oma varem ilmunud jutustuse. Teos käsitleb mineviku uskumuste ja kommete maailma ning sellega seoses erandliku inimese probleemi. Kirjanik uurib, miks püütakse teistest andekamaid või millegi poolest erinevaid inimesi sageli maha suruda või ühiskonnast välja tõrjuda.
"Libahunt" põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad teoses kaks neidu : Tiina ja Mari.
Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama .
Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus. Ta on loodud tööinimeseks ja orjaks, kes ei märka elu helget poolt.
Margus on oma aja inimene, passiivne ja allaheitlik. Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel.
Tegelaste loomusesse on autor kätkenud oma elukäsituse. Ta osutab, et ausal, siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Ümbrusest kõrgemal seisjat püüavad kaasinimesed paratamatult madaldada, muuta endasarnaseks. Jääb vaid kaks võimalust: kas keskkonnaga samastuda või ebavõrdses võitluses hukkuda. Tiina surm Marguse käe läbi teose lõpus on ülistuseks armastusele. Armastusele, mida polnud suutnud hävitada küla moraal ega sundabielu kütked. Surma palge ees toob armastus peategelastele vabanemise.
Põhiprobleemid:

Kas Tiina on tegelikult libahunt?

Kas armastuse nimel on kõik lubatud?

Miks osutus Marguse puhul kodust ja vanematelt päritud elutunne tugevamaks?

Kas põgenemine on lahendus?
“Kauka jumal”
Osades: Mogri Märt, naine Mari, poeg Märt, tütar Miili, Miili 5-aastane poeg Maidu , Peeter Pärn, Anu, Marjapuu , Urjandik
See on keskendunud rahavõimu ja sellest lähtuva inimliku hoolimatuse hukkamõistule. Vägivaldsest ja jõhkrast taluperemehest Mogri Märdist, kes nii võõraid kui omakseid kohtleb varjamatu brutaalsusega ja toetub oma rahapungale otse naiivselt küünilise avameelsusega, on saanud - ehkki mõnevõrra üheplaaniliselt - suure sotsiaalse üldistusjõuga karakter . Kõike seda jälgitakse külaühiskonnas ja eraelulistes suhetes. Kaupmees Pärna kaudu on sotsiaalselt haardeulatusest veelgi laiendatud. Draamat keskendab Mogri Märdi monumentaalne tegelaskuju. Saanud noorena mõisnikult piitsahoobi näkku, tõotas ta kätte maksta - raha koguda ja selle kõikvõimsusega vastane üle mängida. Tema järgnev elu ongi kulgenud selle sundidee nimel. Rahakirg täidab kogu ta elu, määrab suhted teiste inimestega, asendab tundeid ja südametunnistus. Mogri Märt pole lihtsalt kitsipung, ta näeb selgesti rahas peituvat võimu: Mida rikkam keegi on, seda enam on ta - jumal! Kõrvaltegelaste lähim iseloomustus, on jäänud pealiskaudseks. Märdi varjust kerkivad esile need, kes julgevad talle vastu astuda - Anu ja kaupmees Pärn; esimene kujutab endast moraalset jõudu, mida Märt oma jumalaga alistada ei suuda; kuna kuulub Märdiga tegelikult ühte leeri. Pärna soovid ulatuvad kaugemalegi, kuid arvestused ei taba märki. Noort Märti näeme tegevuse käigus sümpaatse, kuid loiuvõitu tegelasena. Otsustava sammu asemel otsib ta lepitust. Hoopis järjekindlama ja temperamendikama karakterina esineb tütar Miili. Meeldejäävalt on kujutatud Masa Antsu , kes oma seisundile vaatamata esineb väärikalt. Autori sooja suhtumist tunnetame ka perenaise , Marjapuu ja Leena puhul, kes on usutavalt kujutatud tagasihoidlikud isiksused. Põhiprobleemid:

Kas raha eest saab kõike?

Kas raha nimel tasub hüljata perekond?

Miks peetakse raha kõige aluseks?

Kas isa tahtmise vastu tasub hakata?
6. Betti Alveri looming + 1 luuletus peast
Enamasti alustavad kirjanikud oma loominguteed luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja keerukamatele žanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arengust.
Kooliajal oli Alveril kaks harrastust: muusika ja kirjandus. Valiku kirjanduse kasuks otsustas gümnaasiumi lõppklassis kirjutatud romaan "Tuulearmuke", mis kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Teos sai "Looduse" romaanivõitlusel II auhinna ja ilmus 1927. aastal. Noore kirjaniku teine proosaraamat, paiguti naturalismi kalduv jutustus "Invaliidid" (1930), on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule ja selle sotsiaalsetele probleemidele.
Alveri järgnevas loomingus sai esikoha luule. Üleminekut ühelt kirjandusliigilt teisele märgivad A. Puškini " Jevgeni Onegini" eeskujudest lähtuv poeem "Lugu valgest varesest" ( 1931 ) ja proosapoeem " Viletsuse komöödia" (1935). Nende sisuks on inimeste eetiliste vastuolude (südame-mõistuse, tõe-vale, õilsuse-alatuse) ning elu nuripoolte ja seltskondlike veidruste eritlemine.
Alveri esimene luulekogu "Tolm ja tuli" (1936) paistis silma kunstilise küpsusega. See on ülemlaul kunstile, tõearmastusele ja ilule. Olla inimene tähendab Alveri jaoks teenida ja nautida kunsti, olla looja. Selle tõdemuse taga aimub igavene tunnete ja mõtete, igatsuste ja tegelikkuse, taotluste ja saavutatu vaheline vastuolu. "Tolmu ja tule" elukäsitus jõudis ka koguteosesse "Arbujad" (1938), esindades seal kõrvuti Talviku ja Masingu loominguga kümnendi lõpu luule kõrgtaset.
Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943. aastal, kuid väljaandmine takerdus sõjaoludes. Uude arengujärku jõudis luuletaja poeemilooming. Varasem vaimukus ja mängulisus asendus kaasaelamisega, eepiline ja lüüriline poolus ühinesid viljastavas sünteesis. Nii näiteks on poeem "Leib" (1942) ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele. Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikku. Erilist tähelepanu pööras ta teoste vormile ja keelele, saavutades sel alal suure meisterlikkuse.
Sõjajärgsed aastad ei olnud Alverile loominguliselt viljakad . Sellele ajale heitsid varju abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja surm Siberi vangilaagris ning ka Alverile endale osakssaanud umbusaldus . Neil aastail tegutses Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puškini poeemide tõlkeid ja värssromaani "Jevgeni Onegin " eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks.
Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu "Tähetund" (1966), kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. "Tähetunnis" ületas autor traagilise elutunnetuse, valdavaks sai kirgastunud eluvaade . Looduspiltide tunde- ja mõtteassotsiatsioonides on tajutav luuletaja ja kodumaa saatuse samasus.
Alveri järgmisedki luulekogud ("Eluhelbed", 1971; " Lendav linn", 1979) on koostatud valikkogu põhimõttel: vanu ja uusi luuletusi ühendades rõhutab autor, et luuletaja looming on üks tervik. Kirjaniku viimase eluperioodi luuletusi sisaldab kogu “ Korallid Emajões” (1986).
Alveri luule on sisutihe, tundlik ja vorminõudlik, see kätkeb endas rohkesti rahvakeele rikkusi.
Pilet 6
Edvard Vilde draamalooming
Eduard Vilde oli esimene Euroopa tasemele küündinud eesti kirjanik.
Ta sündis ja kasvas Virumaal mõisamiljöös ning omandas hariduse Tallinnas alg- ja kreiskoolis. 18-aastasena sai Vildest ajakirjanik. Seda ametit pidas ta paljude lehtede juures 1920. aastate alguseni . Vilde kirjanduslikuks kooliks said Lääne-Euroopas elatud aastad. Ta elas välismaal poliitilise pagulasena, korrespondendi ja omatahtsi reisijana umbes kolmandiku oma elust. Euroopas puutus ta kokku arenenud poliitika- ja kultuurieluga. Seal kujunesid välja Vilde sotsialistlikud vaated. Kirjanduslikult mõjutasid teda Zola , Flaubert'i, Hauptmanni ja Balzaci naturalistlikud ja realistlikud teosed ning rohkeid kunstielamusi pakkunud teater.
Pärast 1917. aasta revolutsiooni tuli Vilde kodumaale . Eesti Vabariigi algaastail tegutses ta veel mõnda aega poliitikuna (oli Eesti saadik Berliinis), et siis tagasitõmbunult pühenduda vaid kirjandusele.
Vilde loomingujärke on iseloomustatud erinevate epiteetidega. Kõneldud on põnevus- ja nalja -Vildest, realistlikust Vildest, ajaloo-Vildest ning psühholoogilisest Vildest.
Psühholoogilise realismi kasvu Vilde loomingus näitavad romaan "Mäeküla piimamees " (1916), novellid (" Kuival ", " Tooma tohter" jt.) ning näidendid (" Tabamata ime", 1912). Neid teoseid kirjutades huvitas Vildet inimeste käitumispsühholoogia seostatuna armastus-, kunsti- ja ühiskonnaelu probleemidega. Kirjanik pöördus taas ka nalja-Vilde aegadesse. Nüüd, juba küpse meistrina, kirjutas ta ühe parema eesti komöödia "Pisuhänd" (1913). "Pisuhänd" sündis kirjanduslikust võistlusest A. Kitzbergi "Libahundiga", mida Eesti Kirjameeste Seltsi žürii oli eelistanud Vilde "Tabamata imele".
Näidend seab iroonilisse valgusesse kirjandusliku auhindamise ühiskondliku tellimise järgi, tõusikliku linnakodanluse kultuurituse ja ärimaailma iseteadlikkuse. Komöödiat iseloomustavad tegevustiku hoogne kulg ja värvikad karakterid.
Süžeearenduses on oluline koht Matildel, kes tahab näha oma meest Sandrit kuulsa kirjanikuna, sest see on moes. Teose peategelaseks on aga Piibeleht , kes laseb selleks, et kosida rikka ärimehe Vestmanni nooremat tütart, Matilde õde Laurat, oma teose avaldada Sandri nime all. Näidendi lõpus osutub boheemlane Piibeleht kavalamaks ja targemaks nii Sandrist kui ka vanast Vestmannist. Ta kosib Laura ning võidutseb karjeristide ja ärimeeste üle. Sellisena on see ka Vilde võit äriga seotud kunsti üle.
Vilde on viljakamaid eesti kirjanikke. Tema kogutud teosed (1923-1935) koosnevad 33 köitest. Vilde rajas eesti realistliku romaani ning viis dramaturgia küpsusele.
“Pisuhänd”
Komöödias “Pisuhänd” on vaatluse all tõusikkodanlus nii oma majandusliku kui ka kultuuriliste ambitsioonide ja spekulatsioonidega, kusjuures tähelepanuväärne on see teos ka mitmete spetsiifiliselt komöödiapäraste väärtuste poolest, alates intriigist ja karakteritest ning lõpetades dialoogiga. Selles komöödias käsitles Vilde taas kunsti ja kodanliku seltskonna vahekordi, mille kõrval on kõne all ka majandusliku spekulatsiooni nähtused. “Pisuhänna” peamine probleem sugeneb tõusikkodanluse ihast ümbritseda end iga hinna eest kultuursuse aupaistega, mida näitab komöödias Matilde huvi kirjanduse vastu. Näidend valgustab kunstielu suunamist ja mõjutamist kodanluse poolt. Seltskonna ideoloogia tõstavad kilbile kapitaliseeruva ülistamise nõude.
Piibelehe ja Laura liin , mis sõlmib komöödia keerukad konfliktid, kannab tõusikkodanlusele võõrast meelsust. Mõlemad tegelased seisavad maailmavaatelt ja elukäsitluselt väljaspool rahakate ringkonda. Teistest tegelastest on nad peajao kõrgemad. Nii Laura kui Piibeleht on sisimalt opositsioonis tõusikkodanluse mõtteviisi ning eluviisiga , kujunemata ometi sotsiaalseks võitlejaks. Lauras on hinnatav püüd vabadusele ning endamääramisele, kuigi ta seda taotleb ainult oma isikliku elu raames . Ka Piibeleht tunnetab selgesti kultuurielus valitsevat korruptsiooni, kuid ei avalda selle vastu protesti (Sandri arusaamade järgi on ta iriseja, s.o. rahulolematu). Piibeleht ei ole võitleja, ta on ühiskondliku kujuna arvestatav kui loov sõnakunstnik, aga ka sellena jääb tema sotsiaalne kaal selgitamata, sest Vilde teeb ainult paari sõnaga juttu tema kunstilistest tõekspidamistest. Olgugi boheemlane , on Piibeleht siiski praktiliselt mõtlev ning tegelikke olusid arvestav inimene. Rikkus ja selle abil saavutatavad elumõnud ei näi teda veetlevat. Ent siis muutub praktilises elus enam kui tagasihoidlik sulemees leidlikult kombineerivaks, lihvitud , poleeritud, rafineeritud ärivaimuks, kes vana ärihai Vestmanni ninapidi veab. Tegelikult piirdus Piibelehe ärivaim leidlikkusega rakendada “Pisuhänd” oma kosjavankri ette. Ta kavatses vaid tagada oma tulevasele naisele laheda elu, millega too oli harjunud ja mida tema sulemehena pakkuda ei oleks suutnud. Piibeleht avab sõnaselgelt oma tulevikuplaanid: ta jääb kirjanikuks ja lubab irooniliselt ka tulevikus kälimeest aidata, kui tal mõni töö sule all jälle nõnda kujuneb, et seda auhind ähvardab. Teisiti saab asjast aru Vestmann, kes ei taipa, et Piibeleht püüdis kruntide abil Laurat, mitte Laura abil krunte. Nii pole põhjust näha Piibelehes ärimeheks ümbersündivat luuletajat , vaid kõigepealt leidlikku kosilast . Sellest lähtudes tuleks mõista Piibelehe eetikat ja ärimehelikkust.
Sotsiaalselt väga selgejooneline kuju on Vestmann. Temas on kujunenud esimese põlve kapitalist , kes kehvast mehest on jõudnud Vestmanniks Vestmanni uulitsast. Ta on ammendamatu energiaga mees, kes spekulatsiooni otse spordina harrastab ja naudib, kuid eelkõige on ta siiski tahumatu mammonateener. Sündmustiku arenedes osutub tüssatud ja löödud meheks just tema, sest mäng toimub tema arvel. Kuid temasse suhtub autor leebelt, peamiseks pilkealuseks on Sander.
Matilde - Sandri liin illustreerib tabavalt peateemat. Matilde ja Sander annab Vilde valdavas keskkonnas levinud tüübid: naine on väiklane tõusiklik ning auahne seltskonnadaam, Sander veelgi eetikalagedam, kõikvõimalikke vahendeid kasutav ülestrügija, vaimselt võimetu ja ühiskondlikult väärtusetu kuju.
Komöödia sündmustik areneb tõusikkodanlikus perekonnas, kuhu tungib võõrelemendina Piibelehe boheemlaskuju. Teose tegevus seisneb eelkõige tegelastes, mille kaudu esitatakse ning lahendatakse komöödia probleemistik. Näidend on vaba eepilisest ballastist. Konflikt sugeneb ja lahendatakse tegevuse käigus, ilma kõrvalepõigete pidurdavate arutlusteta. Lavapildid on dramaatiliselt hoogsad, tegelastevahelised suhted arenevad teravaiks ilma ülepingutavate võteteta, dialoog on vaimukas . Kirjanik on hästi tabanud kujutatava sotsiaalse rühmituse kõnetava, mis ilmestab tugevasti tegelaste karakteristikat. Hinnatav on ka teose ideoloogiline külg. Kultuuriliste väärnähtuste soosimine oma klassi huvides on alati olnud kodanluse pärispatuks . Selle esitamine vaatajaskonnale hukkamõistmiseks on Vilde teeneks võitluses kodanliku vaimulaadi vastu.
Põhiprobleemid:

Kas enda ehtimine võõraste sulgedega millegi kasuliku nimel on õige?

Miks üritatakse end ümbritseda kultuursuse aupaistega?

Miks inimesed petavad üksteist?
PILET 7
Fjodor Tostojevski elu ja looming + “Idioot”
Eluaastad 1821-1881
Selle perioodi üks keerukama ja traagilisema saatusega autor. Maailmas enim tunnustust saanud Vene kirjanik. Eeskujuks Tammsaarele, kes tema teoseid ka tõlkinud.
Sündis vaese arsti perekonnas, isa kuulus aadlisuguvõssa, mis oli vaesunud , ema pärineb mitmendat põlve kaupmehe suguvõssa. Isa oli karm ja sünge, ema leebe ja hella südamega ( seetõttu lapsepõlve mälestused vastuolulised).
Sünged pärimused suguvõsa ajaloost. Isa ja ema austasid piiblit . Ka Dostojevskile jätab sügava mulje. Ta on kinnine , üksik, lugemiskirg. 1837 suri ema tüsistusse, 1839 sureb ka isa (väga sünge). Isa omaenda pärisorjad tapsid ta. Sellest tekib haigus: krambihood, areneb langetõbi (elu lõpuni). See tuleb sisse ka loomingusse. 1843 läheb inseneride kooli ( ametnik ). Kirjanikutööst ei loobu. Kaardimängukirg toob probleeme, võlad, depressioonihood.1847 aastast ühineb põrandaaluse Petraševski ringiga (poliitiline kukutustöö tsaarivalitsuse vastu). Loomingusse sisse igavene harmoonia . Ringiga ühineb nuhk, kes annab kõik üles. Ringi liikmed arreteeritakse. Saadetakse tolle aja kõige hullemasse vanglasse - Peeter Pauli kindlusesse. Dostojevskile määratakse 4 aastat sunnitööd (raudahelates). Jõudis loomingusse kannatusteema. Usk poliitilisse võitlusse kaob. Ainult lõputu headus võib inimkonna päästa (ohvrimeelsus, andeksandmine). 1859 jõuab Peterburi, kergem teoseid avaldada. Enne sunnitööd oli määratud surmanuhtlus. Armuandmine toimub alles pärast surmanuhtluse alustamist. 1867 abiellub Anna Snitkiniga. 1877 ostab maja Staraja Rustasse.
Dostojevski lahkas üksikisiku ja ühiskonnavahelisi probleeme ja seoseid ning püüdis lugejale mõista anda, et ühiskonna vastu on raske võidelda. Dostojevski keskendub madalamale seltskonnale, Tolstoi kõrgemale.
Dostojevski jagas inimesed kahte gruppi:

Leplikud, kõike andestavad, väga ohvri meelsed , usklikud, alandlikud, väga vastuvõtlikud ühiskonna ahvatlustele.(väga venelik). N: Sonja Marmeladova (“Kuritöö ja karistus ”). Malbe , alandlik, habras , vaene. Samas usklik, ja saab aru, et inimene on loomulikult hea. Ilmne poole hoid on vaestele inimestele. Dostojevski Kuulub ise sama moodi sinna rühma.

Kapitalistlike suhetega, nende maailma vaade on raha, seega tõuseb esile eelkõige inimene, mitte jumal(mõisnikud, kaupmehed ). Kõrgem kategooria - võitlejad kes tahavad ühiskonda parandada, haritud(üliõpilased arvavad , et vägivald on õigustatud), sageli üksik üritajad. R. Raskolnikov .
Paljud inimesed on dilemma ees kuhu kuuluda . Tekivad n.t. stiihilised tegelased. On traagilised tegelased. Dostojevski loob uue romaani liigi: Polüfooniline romaan - mitme häälne romaan. Tunnusjooned psühholoogiline sügavus. Igal tegelasel hääl, saatus jne.
Looming
Esimene töö trükituna on: Balzaci “Eugeni Grandet” tõlge.

1845 “Vaesed inimesed”. Räägib Peterburi väikeametniku rõõmutust, hallist elust. Probleem: kuidas sotsiaalne ülekohus hävitab inimeses headuse? ( kajastub ka järgnevates teostes). Inimese analüüsis läheb süvitsi. Nii noores eas selline teos kirjutada, suudab vaid geenius!

Jutustuste kogumik “Jutustused”. Teistsugused põhimõtted - kas mitte osa kurjust pole inimesega kaasa sündinud? Parimad “ Teisik ”, “ Perenaine ”, “Nõrk süda”.

Jutustus “Valged ööd”. Huumor sees, armastuslugu .

“Märkmeid surnud majast” - sunnitöö

romaan “Alandatud ja solvatud”. Inimese elu, tema käitumist ei juhi mõistus, vaid ka hetke tujud , alateadvus, andeksandmise teema süveneb. Seda on peetud “Vaesed inimesed “ järjeks.

1866 “Kuritöö ja karistus”.

“Idioot”. Peategelane vürst Mõškin, keda peeti idioodiks, sest tal olid teistsugused vaated. Ta oli liiga hea, lõputult hea inimene (alturist- vaste egoistile). Mõškin vaatas elu läbi lapse silmade, austas lapsi, lõputult helde, ei teinud inimestel vahet, tahtis aidata , abivalmis, lihtsameelne . Teised tegelased:
Rogožin - võitlevad Mõšiniga Nastasja armastuse eest.
Nastasja Filippovna - tahtis, et inimesed teda haletseksid, kaunis.
Aglaja Ivanovna - egoist , kõik käib tema reeglite ja sõnade järgi, mõistis, kui hea Mõškin on.
Varvara - tänapäevane inimene
Väga palju tegevusliine. Põhiprobleem: Kas headus on alati hea?

“Sortsid” Suure viha raamat, negatiivne suhtumine revolutsiooni

“Nooruk”. Noore inimese elulugu, ei leia oma kohta

“Vennad Karamažovid” - jääb pooleli . Vastandab 2 poega (headuse ja kurjuse ). See lõpetab tema karjääri (võtab kokku)
Lühike sisukokkuvõte "Idioot"
I osa
Fjodor Dostojevski romaan "Idioot" algab tegevusega Peterburi- Varssavi raudteerongis. Sel udusel ja niiskel novembrilõpu hommikul kella üheksa paiku liikus rong Peterburi poole. Teose peategelane vürst Mõškin saabus just Šveitsist, kus ta viibis üle nelja aasta vaimuhaigust ravides. Peaaegu terve, kuid ikka veel haiglase väljanägemisega vürst kohtas rongis kaht meest, kellega tal tuli järgnevatel aastatel tihedalt tegemist- Parfjon Rogožin & Lukjan Timofejevitš Lebedev.
Rongilt maha astudes seadis ta ebakindlalt sammud Jepatšinite maja poole, ta ei tundnud ennast Venemaal eriti koduselt, ega teadnud täpselt kuhu minna. Öömaja oli ta endale õnneks leidnud, sest Rogožin pakkus oma suurt maja talle eluasemeks. Jepatšinite juurde läks ta kõhe seetõttu, et oli teadlik, et kindraliproua Lizaveta Prokofjevna on temale kaugelt sugulane. Teda võeti seal algul külmalt vastu, kuid juba hetke pärast tajuti vürsti ausat hinge ja puhast südametunnistust-pealegi selgus, et ta oli idioot, ning see kõik tekitas Jepatšinites soojust. Peale kindrali ja tema proua tutvus vürst seal ka nende kolme võluva ja äärmiselt ilusa tütrega: Aleksandra , Adelaida ja Aglajaga. Viimane nimetatuist rabas vürsti oma iluga , kuigi veidi vähem, kui eelnevalt kindrali kabinetis nähtud Nastasja Filippovna pilt. Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast eluaastast peale valmistati ette kaheksateistkümneselt härra Totski armukeseks saama (härra oli muide neiule isaeest). Siis aga tõukas mees neiu eemale lootuses astuda kombelisse abiellu kindral Jepatšini tütre Aleksandraga. Selleks pidi mees vabanema Nastasja Filippovnast . Ta arvas , et kõige targem oleks too mehele panna ja nii oli ta nõus neiu isegi Ganjale maha müüma.
Pärast Jepatšinite juurest lahkumist vürsti plaanid muutusid ta otsustas hoopis minna Ganja Ivolgini korterisse elama. Viimasel oli seal tuba üürida ja nii sai asi otsustatud. Seal tutvus vürst veel Ganja ema, isa, õe, venna ja teise üürilise Ferdõštšenkoga. Kõik väga erinevad inimesed, kellega ka hiljem tuli palju tegemist teha. Õhtul läks vürst kutsumata Nastasja Filippovna korterisse (nad olid muide päeval juba Ganja juures tutvunud). Seal oli väike kinnise ringiga kohtumine , kust kogu lugu hargnema hakkas, nimelt pidi sellel õhtul Nastasja otsustama, kas ta abiellub Ganjaga või mitte. Pärast segaseid ja pööraseid sündmusi otsustas Nastasja, et ta ei abiellu Ganjaga ega ka vürstiga, kes tegi talle sealsamas ootamatu abieluettepaneku (vürst nimelt armus temasse esimesest silmapilgust, nagu paljud mehed), vaid hoopis põgeneb Rogožiniga, et temaga hiljem ehk abielluda . (Muide Nastasja ei ütelnud vürstile ära, mitte sellepärast, et ta teda ei armastaks, vaid seetõttu, et ta leidis, et ta on liiga rüvetatud selleks, et siduda end nii hea ja puhta inimesega).
II osa
Paar päeva pärast sündmusi Nastasja Filippovna juures sõitis vürst Mõškin Moskvasse oma tädilt ootamatult saadava pärandi asjus. Ta viibis seal täpselt kuus kuud. Tema äraolek tekitas palju poleemikat ja halvakspanu Jepatšinite poolt, kellele ei meeldinud, et neid ärasõidust ei teavitatud. Peterburis levis vürsti kiire lahkumise tõttu palju kuulujutte, mis ajapikku hääbusid. Muide Moskvas otsis vürsti üles ka Nastasja Filippovna, kes oli Rogožini juurest põgenenud sooviga end Mõškiniga siduda, kuid juba varsti põgenes ta ka vürsti juurest, sest teda valdasid uuesti kahtlused, et ta rikub midagi nii puhast nagu vürst oli ära.
Kui vürst saabus tagasi Peterburi teavitati teda koheselt Jepatšinite kolimisest suveks oma suvilasse Pavlovskis. Tänu Lebedevile läks Mõškinil korda kolida neile peaaegu kõrvalmajja. Pavlovskisse saabus vürst väga haigena, sest teda oli just enne ärasõitu tabanud haigushoog, mille kutsus esile Rogožin. Jepatšinid andestasid seetõttu talle ka ootamatu lahkumise • Peterburist ja hakkasid tihti teda oma külaskäikudega austama.
Neil päevil süvenes vürsti armastus Aglaja Jepatšini vastu. Tema armastus Nastasja Filippovna vastu oli muutunud haletsuseks. Ka Aglaja hakkas ilmutama oma tundeid vürsti vastu, mis aina süvenesid. Kuigi nende suhtes ei puudunud ka tülid. Mitu korda suutsid nad nii tõsiselt riidu minna, et ei suhelnud üksteisega mitu päeva, ühekorra saatis Aglaja vürstile isegi kirja, et ta enam kunagi oma jalga nende majja ei tõstaks, kuid kõik need probleemid möödusid, sest tunded olid sügavamad, kui teod.
III osa
Kindraliproua kartus oma tütarde tuleviku pärast hakkas järjest süvenema (ma vihjan abiellumisele). Kõige enam kartis ta Aglaja pärast. Ta küll teadis tütre tunnetest vürsti vastu, kuid ei kütnud seda heaks, sest vürsti seisus polnud küllalt hea, tal polnud piisavalt raha ja ta kannatas vaimuhaiguse all. Lizaveta küll väga austas vürsti ja pidas teda oma heaks sõbraks, kuid sellest ei piisanud et too oleks võinud tema noorima ja ilusaima tütrega abielluda.
Muide Pavlovskisse, kus nad kõik viibisid saabus ootamatult ka Nastasja Filippovna, Ta muidugi ei hakanud oma sealviibimist eriti avalikustama, sest oli häbistatud naine ja vähesed inimesed suhtusid temasse hästi. Kuid tänu mitmetele juhustele said vürst ja Jepatšinite perekond tema sealviibimisest üsna pea teada. See muidugi ärritas Aglajat, kuigi ta püüdis seda mitte välja näidata. Peagi hakkas ta saama Nastasja Filippovnalt kirju, kus too palus tal kiiresti vürst Mõškiniga abielluda.
Vürst võttis enda juurde elama Ippoliti, kes oli juba väga haige ja pidi peagi tiisikusse surema. Noormees küll käitus temaga äärmiselt tänamatult, kuid vürsti hea süda sellest ei hoolinud. Poiss oli ennast juba hävitanud ja teisi endast eemale peletanud. Ta viis enese lõpuks nii kaugele, et kindlat surma ootama jäämata püüdis end vürsti kodus mitmete tunnistajate juuresolekul maha lasta. Püss ei läinud õnneks lahti ja nii pidi ta oma surma ikkagi veel edasi lükkama, kuni see varsti ise saabub.
Enne intsidenti vaksalis muusikaplatsil kutsus Aglaja vürsti salaja hommikusele kohtumisele pargis rohelisel pingil. Seal nimelt tavatses Aglaja hommikuti istumas käia. Nii nad siis kohtusid järgmisel hommikul seal. Selgus, et Aglajal oli vürstile väga palju öelda. Ta palus vürstil endale sõbraks olla; teatas talle, et tahab kodust paljude asjade tõttu põgeneda ja on vürsti oma abimeheks valinud; rääkis pikalt Ippolitist; põhiliselt tahtis ta rääkida aga Nastasja Filippovnast. Nimelt tuli välja, et Nastasja saadab pidevalt Aglajale kirju (ta andis kõik kirjad ka vürstile lugemiseks). Kirjades püüdis Nastasja põhiliselt veenda Aglajat vürstiga abielluma.
Nende jutuajamine vürstiga ärritas Aglajat väga ja lõpetuseks teatas ta vürstile, et kavatseb hommepäev Ganjaga abiellub ja temaga põgeneb. See öeldud jooksis tüdruk minema, kuid samal hetkel jõudis pingi juurde Lizaveta Prokofjevna, kes oli tulnud tütart otsima ja pidas nüüd maha tõsise vestluse vürstiga, kus ta tegi teatavaks kõik oma seisukohad ja püüdis teada saada, miks noored olid salaja kohtunud.
Veel samal hilisõhtul pärast Jepatšinite kodust lahkumist, kus ta oli püüdnud Aglajaga kohtuda , mis muidugi osutus võimatuks, kohtus ta pargi ääres Nastasja Filippovnaga , kes teatas, et ta lahkub Pavlovskist, nagu vürst oli palunud .
IV osa
Umbes kaks nädalat hiljem kutsuti vürst Jepatšinite majja koosviibimisele, kus ta tegi plaanimatult Aglajale abieluettepaneku, kuid neiu naeris ta kahjuks välja. Ta muidugi vabandas hiljem selle pärast. Pean siiski rõhutama, et Aglaja ei olnud vürsti vastu üldsegi mitte nii ükskõikne, kui ta näidata püüdis...ta armastas vürsti väga,
Aglaja kutsus pärast seda õhtut vürsti veel ühele koosviibimisele, kuhu oli oodata ka Belokonskajat. Õhtu eesmärk oli kõigile selge, kuigi mõnele mitte eriti vastuvõetav- sooviti teada saada, mida Belokonskaja vürstist, kui Aglaja kosilasest arvab . Ühesõnaga, kui Belokonskaja kiidaks vürsti heaks võtaks seltskond Aglaja peigmehe otse kõikvõimsa "vanamuti" käte vahelt vastu. Vanemad polnud nimelt ise võimelised otsustama, kas selles loos on midagi imelikku ja kui palju nimelt, või pole siin üldse midagi imelikku. Mõjuvõimsamate ja kompetentsete inimeste sõbralik ja avameelne arvamus kulus väga ära just praegusel hetkel, kus tänu Aglajale polnud midagi lõplikult otsustatud. Igatahes pidi ju vürst varem või hiljem "seltskonda" viidama, millest tal mingit aimugi ei olnud. Lühidalt öeldes: teda kavatseti "näidata", õhtu oli tormiline- oma tõusude ja langustega. Kuid kõigele pani punkti vürsti äkiline haigushoog, mille käigus ta kokku kukkus. Ka Belokonskaja ei kütnud Aglaja ja vürsti lugu heaks, leides, et noormees on küll hea ja aus inimene, kuid siiski liiga haige.
Juba järgmisel hommikul kuulis vürst Aglaja kavatsusest minna Nastasja Filippovnaga kohtuma . Enne minekut läks Aglaja veel vürsti juurest läbi, et ta endaga ühes võtta. Rogožin lasi nad majja sisse ja juba esimesest ruumist leidsid nad Nastasja Filippovna. Naised suhtusid teineteisesse juba esimestest minutitest vaenulikult Algas üksteise süüdistamine ja maha tegemine, mis jõudis välja vürstile esitatud ultimaatumini- ta pidi valima » kumba ta tahab. Sellele järgnes suur segadus , mille käigus kõik üksteist valesti mõistsid. Vürst armastas ju Aglajat, kuid nähes suurt vihkamist ja kannatust Nastasja silmis tormas ta kahte kätt kokku lüües ja karjatades tema juurde, kuid oli juba hilja ! Aglaja ei talunud tema hetkelist kõhklust ja tormas toast välja. Vürst ehmatas seepeale ja jooksis Aglajale järele, kuid lävel haaras Nastasja tal ümbert kinni ja langes meelemärkusetult vürsti käte vahele. Muidugi jäi vürst tema juurde- sellest järeldati paljutki,
Kaks nädalat hiljem oli kogu juhtunu muutunud juba kohalikuks anekdoodiks, mida kõik erinevates variantides teadsid. Selle kähe nädala vältel veetis vürst kõik päevad ja õhtud Nastasja Filippovnaga koos. Ta armastas Nastasjat, kuigi armastas Aglajat rohkem. Jepatšinite majas teda vastu ei võetud, kuigi ta püüdis mitu korda Aglaja jutule pääseda. Kõik vürsti tuttavad olid tema peale pahased, ega tahtnud teda tunda välja arvatud Jevgeni Pavlovitš, kes ei kartnud end tema külastamisega kompromiteerida. Õige pea lahkusid Jepatšinid Pavlovskist. Aglaja jäi haigeks . Vürst tahtis väga Aglajaga rääkida ja talle olukorda seletada, kuid see polnud kahjuks võimalik.
Nastasja ja vürst pidasid abiellumise plaane . Nastasja oli selle pärast väga erutatud ja valis õhinaga pulmaks detaile välja ja tegi plaane. Vürst nii õhinas polnud, kuid kuulas Nastasjat ja püüdis osavõtlikust üles näidata. Vürst pani muide tähele, et Nastasja teadis väga hästi, mida Aglaja talle tähendas.
Pulmadega oli niigi väga palju sekeldusi ja neid tuli veelgi juurde...Nimelt saabus Pavlovskisse Rogožin. Vürst kartis väga, et Rogožin teeb midagi äärmuslikku- näiteks tapab armukadedusest Nastasja. Ka Nastasja kartis seda. Vürst saatis kindluse mõttes pidevalt Nastasja majja saadikuid kontrollima, kas temaga on ikka kõik korras. Veel laulatuse hommikul oli kõik korras. Kui vürst kirikusse jõudis, nägi ta, et selle ette oli kogunenud suur hulk rahulolematuid linnakodanikke, kes tahtis lihtsalt kurikuulsat paari oma silmaga näha, kes laitis abielu, kes tuli niisama kaasa. Peale selle sujus kõik plaanipäraselt, kuni ilus, kuid närviline pruut oli väljunud tõllast. Ta märkas rahva seas Rogožini pilku. Teda haaras hullus ja ta jooksis Rogožini juurde anudes, et too ta sealt ära viiks. Nii jäidki pulmad katki. Vürst jäi pealtnäha rahulikuks, kuigi oli seesmiselt väga rahutu ja murelik.
Järgmisel hommikul kell kaheks oli ta juba Peterburis ja pärast kella üheksat helistas ta juba Rogožini ukse taga kella. Keegi ei teadnud neist midagi. Vürst käis otsides ringi paljudes kohtades, kuni lõpuks viiekümne sammu kaugusel võõrastemajast, kus ta peatus sosistas keegi talle kõrva, et ta temaga kaasa läheks. See oli Rogožin. Nad läksid Rogožini majja. Kabinetti jõudes nägi vürst, et üle kogu toa oli tõmmatud paks roheline siideesriie, mille taha pääses kummastki otsast ja mis eraldas kabinetist magamisniši, kus asus Rogožini säng. Kõigepealt nad istusid ja rääkisid omavahel asjad selgeks, siis aga liikusid voodi juurde, kus lamas elutu Nastasja,
Epiloog
Kui uks mitu tundi hiljem lahti murti ja inimesed sisse tulid, leidsid nad tapja täiesti meelemärkusetult palavikus maas . Vürst istus liikumatult tema kõrval asemel ja libistas haige karjatuste või sonimise puhul iga kord väriseva käe kiiresti üle ta juuste ja põskede, nagu tahaks teda hellitada, või vaigistada. Aga ta ei saanud enam aru mida talt küsiti...
Rogožin kannatas ära kaks kuud peaajupõletikku, ja kui paranes , siis ka asjaarutuse ja kohtuprotsessi. Ta andis kõige kohta otsese, täpse ja täiesti rahuldava tunnistuse, misstõttu vürst algusest peale kohtu alt vabastati. Ta mõisteti kergendavaid asjaolusid arvesse võttes viieteistkümneks aastaks Siberisse sunnitööle.
Vürst sattus tänu Jevgeni Pavlovitši püüetele ja hoolitsusele jälle Šveitsi, Schneideri raviasutusse.
Aglaja abiellus pagulaskrahviga. Hiljem ilmnes , et see krahv polnud mingi krahv, ja kui oligi pagulane , siis mingi tumeda ja kahtlase loo pärast. Järgnes veel hunnik üllatusi, millest võiks veel omaette raamatu kirjutada.
Iga inimene leidis oma saatuse...
"Idioot" Tegelased & nende iseloomustus
Vürst Lev Nikolajevitš Mõškin - (peategelane) läbinisti hea ja aus mees, kes kohtleb ka teenrit nagu kindralit. Ta suhtub kõigisse ühtemoodi ja eelarvamusteta. Vaimselt väga haige mees, kes ei taha kellelegi haiget teha ise seeläbi kannatades. "Positiivselt hea inimene". Ta on nagu lihtsameelne laps, kes 26 aastasena "praktilist elu" veel ei tunne, ja ometi tark mees, kes suudab tungida elu ja inimhinge sügavustesse. Mõškin põgeneb armastuse eest, kuid ta on mees, kes jääb oma tõekspidamistele truuks ka siis kui teda ümbritseb kaos ja ta isegi on sinna kaosesse kadumas .
Rogoiin Parfjjon - Mees, kes on valmis ka raha eest endale armastust ostma. (Lai ja lame nina, kandiline nägu, kitsad huuled, mis kiskusid alatasa ülbele, pilkavale ja koguni tigedale muigele. Otsaesine oli kõrge ja kaunilt kumer, parandas muljet näo tahumatust alaosast. Nägu oli surnukahvatu ja andis talle kurnatud ilme ja mingi valulise kirglikkuse varjundi, mis polnud kooskõlas jõhkralt häbematu muigega ja terava, upsaka pilguga.) Tema kõige iseloomulikum joon oli minna " viimse piirini " nii armastuses kui ka vihkamises. Ta oli miljonäärist kaupmehe poeg, kelle elu keskpunktiks kujunes armastus Nastasja Filippovna vastu. Ta on kindel, et armastust saab osta nagu kõike muud siinilmas, kui aga ei saa osta leidub väljapääs kõige primitiivsemas, toores vägivallas. Rogožin tapab kirglikult armastatud Nastasja Filippovna.
Nastasja Filippovna - Vapustavalt ilus naine, kes võlub paljusid mehi. Juba 18 aastaselt oli ta Afanassi Ivanovitš Totski kasvandik ja armuke . Ta oli teda selleks ette valmistanud juba 12-st eluaastast peale. See kõik vähendab tugevasti noore neiu enesehinnangut. (Pimestavalt ilus naine hea hariduse, peene mõistuse ja tundliku hingega, kelle võlu kütkesse satub igaüks, kes teda näeb, -ja kes on sügavalt Õnnetu, sest ta on rikka mehe armuke, kahemõttelise kuulsusega naine, jälgi "äri" objekt. Ta on tugevate psüühiliste kompleksidega naine. Ta peab end tõeliselt langenud naiseks ja suureks patuseks ega süüdista oma rikutud elus kedagi peale iseenda. Uhkus ja haiglane enesearmastus ning eneseusalduse täielik puudumine kujundavad kangelanna põhimõtte: mida halvem, seda parem. Sügav hingepiin , salvav iroonia , irvitamine kõige kalli üle, sihilik vulgaarsus ja hüsteerilisus ning deklareering: " Ma olen Rogožinile paras paariline !" omandavad päevast päeva järjest suurema kaalu Nastasja Filippovna käitumises, teevad temast vaimselt haige inimese, muudavad ta elu täiesti talumatuks. End halastamatult hukutades ja oma enesepõlguses viimse piirini jõudes hülgab Nastasja Filippovna oma ainsa pääsetee - vürst Mõškini puhta ennastohverdava armastuse - ning läheb ära Rogožini juurde, kelle pimedal kirel on üksainus lahendus (mida kangelanna väga hästi teab), üksainus lõpp - tapmine .
Kindral Ivan Fjodorovitš Jepatšin - 56- aastane kindral. Tõusik, kes soovis elada mugavalt & peenelt. Mees, kes kadestas kõiki kes sellega hakkama sai, eriti Totskit. Ka tema soovib saada Nastasja Filippovna armukeseks, kinkides selle tõestuseks talle "imetlusväärse pärlikee, mis läks tohutult maksma". Heatahtlik , sõbralik & kahtlustav mees, kes elas oma naise võimu all. Ta jättis endale alati taganemisruumi. Omakasupüüdlik, kuid mitte isekas . Kergesti ümber sõrme keeratav & kiiresti oma arvamust muutev. Armastas väga oma tütreid ja imetles naist.
Lizaveta Prokofjevna - Kindral Ivan Fjodorovitš Jepatšini abikaasa & vürst Mõškini kaugelt sugulane. Naine, kellel olid kindlad põhimõtted ja kes pühendas end täielikult oma tütarde heaolule. Väga temperamentne , äkilise loomuga ning isegi hüsteeriline- tüüpilise venelase tunnused, õnneks andestava ja vigu tunnistava loomuga. Tema jaoks oli seisus ja sellele vastavalt käitumine väga oluline. Väga valiv inimene, kelle väimeheks ei kõlvanud ka headuse kehastus vürst Mõškin. Hea inimene, kes millegipärast tihti püüdis seda varjata. L.P. tähtsaim lause, teose lõpulause, võtab hästi kokku vürst Mõškini "peamise idee": "Aitab vaimustumisest, aeg on nüüd mõistuse häält kuulda võtta. Ja kõik see, kogu see välismaa, kogu see teie Euroopa, - kõik see on palja^ fantaasia...pidage mu sõnu meeles, küll te ise näete!"
Aleksandra Jepatšin - Kindral Jepatšini & Lizaveta Prokofjevna vanim tütar. Rõõmsameelne tütarlaps, kes armastas väga oma ema ja oli lausa lahutamatu oma õe Adelaidaga, kuigi ka noorim õde veetis nendega palju aega.(Mängib klaverit , loeb ja õmbleb). Muide oli ta vanemate poolt peaaegu 99% ära lubatud Totskile- see aga erinevatel põhjustel ei Õnnestunud. Aleksandra oli hea, mõistlik ja väga leplik tüdruk, kes ei vajanud suurt rikkust ja hiilgust ja kes oli rahumeelne ja "ideaalne abikaasa". Ta oli ka väga ilus, kuigi mitte säravalt ilus.
Adelaida Jepatšin - Kindral Jepatšini & Lizaveta Prokofjevna keskmine tütar. Adelaidale meeldis väga maalida-portreesid ja maastike, kuigi ta ei lõpetanud neist ühtegi. Uudishimulik ja rõõmsameelne tütarlaps. Väga ilus! Väga lõbus ja heatujuline tüdruk, kes ei karda oma arvamust avaldada, aga hindab ka teiste omi. Tema vanemad olid lubanud ta panna mehele vürst Š-le. Adelaida ütles oma kõige tähtsama ja arvatavasti tabavaima mõtte Nastasja Filippovna kohta: "sellise iluga võib maailma segi pöörata".
Aglaja Jepatšin - Kindral Jepatšini & Lizaveta Prokofjevna noorim tütar. Haruldaselt ilus tüdruk!!! Vürst Mõškin ütles ta kohta:" Peaaegu nagu Nastasja Filippovna, kuigi hoopis teist laadi !" Väga keerulise ja raske iseloomuga neiu. Ta paiskas pidevalt õhku iroonilisi märkusi ja teravmeelsusi, kuid ka hulgaliselt vihjeid, näiteks tema poolt tihti mainitud Cervantese "Don Quijote " & Puškini luuletus "Maa peal elas vaene rüütel" andis võime mõista vürst Mõškini karakteri ning tema ja Aglaja suhteid. Iroonilised vihjed Dumas 'i poja "Kameeliadaamile" aitavad mõista Totski ja Nastasja Filippovna liini jne. Ta on väga vastuoluline isiksus. Naine, kes varjab oma tundeid viimase võimaliku hetkeni. Talle meeldis väga endale kalleid inimesi narrida ja kritiseerida- isegi mängida nende tunnetega. Hea ja aus inimene, kes millegipärast püüdis oma parimaid iseloomu omadusi varjata. Ta mängis "karmi tädi", kuid tegelikult oli ta sügavate tunnetega, õrn naisterahvas , kes vajas armastust ja tuge, nagu kõik teisedki. Inimene, kes tegi tihti vigu, kuid suutis need enne kahju tegemist veel olematuks muuta.
Nikolai Andrejevitš Pavlištšev - vürst Mõškini surnud õpetaja & isafiguur, kes kandis oma eluajal tema eest hoolt. Ta toetas teda surmani isegi majanduslikult ja seisis hea tema tervise parandamise eest.
Afanassi Ivanovitš Totski - Kõrgemasse seltskonda kuuluv, kõrgete sidemetega ja päratult rikas mees. Mees, kes tegi oma 18-aastasest kasvandikust oma armukese(Nastasja Filippovna), valmistades selleks teda ette juba 12-st eluaastast peale. Ta soovis astuda "kombelisse" abiellu kindral Jepantšini tütrega. Totskit võib isegi pidada kurjuse allikaks selles romaanis . Ta on egoist, kes ei hooli teistest.
Ganja Ivolgin - Kindral Jepantšinj auahne alluv, kes oli kunagi armunud Nastasja Filippovnasse, kuid hiljem vihkas teda omaenda tegude avaliku omakasupüüdlikuse pärast, kuigi ta ei suutnud keelduda siiski 7500 kaasvara-rublast ja nõustub temaga abielluma. Ta on mees, kes unistab kirglikult võimust ja jõust, mida saavutatakse rahaga . Ühesõnaga kasuahne ja isekas mees.
Niina Aleksandrovita - Ganja ema, kes põeb väga oma pere pärast eriti mehe ja Ganja vigade tõttu. Naine, kes on allasurutud ja jõuetu, ning keda piinavad omaenda pereliikmete vead.
Varja Ivolgina • Ganja 23-aastane õde. Tema ja ta abikaasa Ptitsõn omavad romaanis liigkasuvõtjatest väikekodanlaste rolli, kes on maailma ontliku halluse ja keskpärasuse kehastajad.
Ivan Petrovitš Ptitsõn - Varja Ivolgina abikaasa ja Ganja parim sõber. (v.t. Varja Ivolgina)
( Kolja ) Nikolai Ivolgin - Ganja 13 aastane vend, kellest saab vürst Mõškini sõber, usaldatu ja postituvi.
Ardalion Ivolgin Ardalionovitš - Ganja isa. Erukindral, kes on pahuksis joomisega. Ta on mees, kellel esineb harva selgeid päevi ja kelle eest peavad tihti tema lähedased välja astuma . Häbitu vana valetaja.
Marfa Borissovna - Ganja isa armuke.
Ferdõštšenko - Ganja üüriline. Mees, keda on raske mõista. Raske iseloomuga ja väga õel ja kuri inimene, kuid kes õnneks ei tee kellelegi erilist kahju. Ta külvab halba, ise sealjuures süüst puhtaks jäädes.
Belokonskid - kindraliproua Jepatšini sõbrad.
Ippolit Borissov - Ganja isa armukese tiisikuse haige poeg. Kolja parim sõber. Ta on surma ootel tigestunud mees, kes kasutab pidevalt vürst Mõškini raha, korterit ja aega. Ta nimetab ka vürsti peaaegu suu sisse idioodiks ja valab tema peale välja viha just tema headuse pärast. Ta on pessimist, kes arvab, et lähenev surm annab talle õiguse teha seda, mida ise paiemaks peab.
Darja Aleksejevna - Totski ja Nastasja truu sõber ja seltsiline. Ka kindraliproua truu sõber, kelle heakskiitu too kõiges vajas.
Vürst Š - Jeptšinite loodetav väimees (Adelaida) & vürst Mõškini hea sõber.
Lukjan Timofejevitš Lebedev - Rogožini sõber. Igasuguse jõu, rikkuse ja ülemvõimu priitahtlik lakei, teeb mingi erilise vaimustusega igasuguseid alatusi ja võtab neist osa. Isegi inimestele, kellesse ta siiralt hästi suhtub (vürst Mõškin), teeb ta harjumispärase rõõmuga kurja. Kuid me näeme teda ka armastava ja kohusetruu pereisa rollis või siis niisuguse inimese osas, kes tunneb südamest kaasa hoopis võõrale ja kaugele murele. Valede ja kelmuste mees! Kaval libitseja !
Jevgeni Pavlovitš Radomski - Kindral Jepantšini sõber.
Antip Burdovskina - "Pavlištševi poeg" - uute mõtlejate juht.
Vladimir Doktorenko - Lebedevi õepoeg.
Keller - Juhm eruleitnand. Ta oli alati valmis kakluses osalema, selle vajalikkuse peale mõtlemata.
"Idioodi" põhiprobleemid!
♦ Kas iluga võib maailma segi pöörata?
♦ Kas üdini hea saab eksisteerida koos pahedega?
♦ Kas ilu on võimalik müüa?
♦ Kuidas elada pahelises maailmas?
♦ Kas raha eest saab kõike osta?
♦ Miks inimesed varjavad oma tõelist olemust?
♦ Kuidas valida hea ja halva vahel?
PILET 8
Juhan Liivi elu ja looming
Juhan Liiv (1864-1913) sündis Alatskivil, õppis Naelavere külakoolis, Kodavere kihelkonnakoolis ning hiljem Treffneri gümnaasiumis. Töötas ajakirjanikuna "Virulase", "Sakala" ja " Oleviku " toimetuses (1885-1892). 1894 haigestus parandamatult ning elas kodukandis vanemate, sugulaste ja sõprade hoolel.
Enne haigestumist oli peamiselt tuntud proosakirjanikuna. Kirjutas olustikulis-realistlikus laadis, ammutas ainet oma koduümbrusest ja isikliku saatuse motiividest. Pärast haigestumist kirjutas valdavalt luulet, samastudes oma loomingu ainega. Kirjutas sisendusjõulist realistlikku, napisõnalist ja tundeehtsat loodus-, isamaa- ja mõtteluulet, rõhutades olemise ning ühiskondliku elu vastuolusid. Luuletaja poolehoid kuulus neile, kes on allasurutud, alandatud või olemasolu piiril . Ta eitas kasuahnust, silmakirjalikkust, põhimõtete puudumist jmt. Liivi sotsiaalne protest on kõige tugevam tema mõttesalmides.
Juhan Liiv on sündinud Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Vanemate elujärg oli kehv ja nii piirdus Liivi haridus 3 aastaga Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Otsustavat mõju avaldas Liivi kujunemisele aasta Virumaal Triigi-Avispeal: abistades oma kirjamehest venda õpetaja- ja vallakirjutajaametis, hakkas ta tundma huvi kirjanduse ja kirjanikukutse vastu.
1885. aastal alustas Juhan Liiv tööd ajakirjanikuna. Ta pidas seda ametit vahelduva eduga ajalehtede "Virulane", "Sakala" ja " Olevik " juures. Neil aastail tegi ta ühtlasi katse täiendada oma poolikut haridust, kuid õppimine Hugo Treffneri gümnaasiumis piirdus vaid ühe talvega. Ikka ja jälle sai Liivile takistuseks tema püsimatus.
Loobunud 1892. aastal ajakirjanikutööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabakirjanikuna. Ta üüris endale Tartus Hezeli (nüüdseks Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust. Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil (jutustused "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar", mõlemad 1893), kuid siis oli haigus arenenud nii kaugele, et Liiv tuli paigutada Tartu närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikkuse silmist ligi 10 aastaks.
Haigusaastad tähendasid Liivile kodutust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja -tunnetatu luulendamist. Alles 1902 . aastal jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "Noor-Eesti" tärkav kirjanikepõlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas tema loomingut.
Tähelepanu ja tunnustus innustasid Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli juba hilja. Juhan Liiv suri 18. novembril 1913. aastal.
Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880. aastaisse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894-1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.
Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet.
Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Haigusaastail oli kirjanik loodusega lähedastes suhetes. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon , vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Liiv sai ainet kõigist aastaaegadest, enim tundis ta enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus.
Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast.
Luuletaja tunnetas isamaa saatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik , selles põimuvad ahastus ja lootus. Ahastus Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast ning lootus helgemale tulevikule.
Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukas ja isikupärane vaatenurk. Enamasti käsitlevad need tolle aja probleeme ning elunähtusi. Kirjanik astus välja moraali ja eetika nurikülgede vastu, milleks olid omakasu, rahahimu , lipitsemine, hoolimatus .
Liivi luule haaravuse ja tundesügavuse alus on välismaailma muljete ergas taju ja selle esitamine enda saatustraagika kaudu.
Proosas on Juhan Liivi peateos jutustus "Vari". Kirjaniku juhtmõte oli luua realistlik teos talupoegade ja mõisa suhetest. " Varjus " on oluline koht autori lapsepõlvemälestustel ja tähelepanekutel, tema arusaamadel õnnest, armastusest, haridusest, tööst ja ühiskonnast. Jutustuse peategelase Villu romantilised unistused, igatsused ja nende kokkuvarisemine tegelikkuse raskuste all on suuresti sarnased Liivi enda saatusega. Vari saab teoses sümboli tähenduse, osutades inimese saatuse ettemääratusele.
Liivi tundeintensiivne luule avas uue lehekülje eesti luuleloos, näidates teed XX sajandisse.
Pilet 9
Lev Tolstoi elu ja looming
1828-1910
Lev lapsepõlv kurb ema suri varakult. Samuti ka isa. 9 aastaselt jäi ta orvuks. Lev oli palju vendi ja õdesid kes suutsid ta elu õnnelikuks teha. See jäi talle meelde kogu eluks. 1841 kolisid nad kaasanisse. Seal sai ta hea kasvatuse. 1844 astus ta Kaasani ülikooli, algul Idamaade keelte pärast õigusteaduskonda. - 1847 soovis ta sealt lahkuda. Tegelikult tahtis ta talupoegi aidata. Eeskujulikku mõisnikku tast ei saanud. Neil aastail tekkis tal kirjutamisvajadus. Pidas päevikut, sellest selgub järjepideva enesevaatluse püüe. 1851 aastal kirjutas ta “Minu päeviku lugu” tema alg töö aga oli “ Eilse päeva lugu” (Lõpetamata). Kaasanis sai algus ka kporropärane kirjaniku töö.
Looming - žanriliselt kirjutab ta romaane. “Sõda ja rahu,” “Anna Kareenina,” “Ülestõusmine.” Ta on kirjutanud autabiograafilise triloogia : “Lapsepõlv,” “Poisiiga,” “Noorus.” On veel kirjutanud “Sevastoopoli” jutustused. Näidendeid: “Elav laip ”. Ta on veel loonud ka oma kooli heaks “ Aabitsa ”
“Sõda ja rahu” 1863-1869
Vaatluse all aastad 1805 - 1820.Keskmes on 1812 isamaa. Seoses sellega vaatab autor Napoleoni ja Kutuzovi. “Kes teeb ajalugu, kas üksik isik või rahvas.” Novellist iroonia - On kriitika, terav kriitika. Raamat räägib inimese elumõtte otsinguteks. Andrei Bolkonski . Tark, ilus, mehelik, tundlik, analüüsiv. Otsib elu mõtet, õnne. Kohtub Natasa Rostovaga. Teda kasvatati mehele saatmiseks. 18a viidi ballile. Kohtab Andreid. Andrei jätab ta 1 aastaks proovile. Tagasi tulles näeb, et on eksinud tühistab kihluse. Aga tema armastus on egoistlik . Ta tahab sooritada kangelastegu ja saab siis haavata . Saab aru, et tema tegu on mõttetu. Saab aru, et on armastanud N aga N sureb. Teine pool raamatust räägib Pierre Bezuhhovist. Andrei sõber. Välimus vastu pidi. Passiivne väliselt. Tuhutult rikas. Saab naise Helene. 1918 satub Moskvasse vangi. Seal kohtub ta lihtsa talumehega. Kelle käest küsib elu mõtet. Mees vastab: “Elumõte on elu ise.” Talle saab kõik selgeks. Abiellub Natasaga.
“Ülestõusmine” (1889- 1899)
Viimane suurteos. Peategelane Nehljudov Dimitri, K. Maslova. Maslova elab oma tädide juures. Nehljudov külastab teda suveti. Maslova jääb rasedaks. Ootab Nehljudonit. Mees ei tule. Maslova heidetakse perest välja. Keegi vastu ei võta. Annab lapse ära. Hakkab oma keha müüma. Jääb vahele, kahtlustatakse mõrvas. Läheb kohtu alla. Kohtus kohtub N. N tahab teda aidata. Ei suuda. Määratakse karistus neli aastat sunnitööd. N läheb kaasa. Lõpp lahendus M läheb teise mehega minema, N ei abiellu, aga annab andeks. N sellest rahu ei saad. Üks mees kingib talle piibli. Ta hakkab seda lugema. Ja saab andeks - “Tõuseb üles”
Anna Karenina põhiprobleemistik
Tegevus toimub 19 saj. Venemaal ( Moskva , Peterburi). Olustikku on kirjanik kirjeldanud vähe, kuid tegevus toimub suurtes linnades, kus on iseloomulik linnaelu . Kirjanik kirjeldas hästi tegelaste välimust ja iseloomu. Sügava vaatluse all on inimsuhted ning nende arenemine. Mõjutused ühiskonnalt. Tegevusliine piisavalt, väljendanud oma mõtteid hästi, väga täpne ülevaade tolleaegsest Moskva, Peterburi ja maa-aadlist. Samuti täpne Venemaa olustik - väga tänapäevane- ajastul oleks nagu midagi viga, kõrgseltskonnal suur võim. Tegevusliinid vürtsikad. Vaatluse all erinevad inimtüübid. Romaan räägib abielu purunemisest. Perekonnaelu lagunemine kui üks osa reformijärgse Venemaa kaootilisest elust. Kujutab klassiühiskonda, mille ladvik äärmiselt egoistlik.
Nüüd tähtsamad tegevusliinid:

Anna ja Vronski
Anna on keeruline ja vastuoluline, samas kaunis, tark, õiglane ja elurõõmus naine. Vronskisse armumine ei suuda Anna oma meest petta külmavereliselt, tema kirglik tunne pole suurilmlik seiklus , vaid tõeline andumus, mis teeb elu Kareniniga võimatuks. Vronski pole Aleksei Kareninist väiksem , kuid teist laadi egoist, tema jaoks tähendab elu vaid naudingute vaheldust. Seepärast pole ka midagi imestada, et tema kirg Anna vastu jahtub. Ka Anna vaesustub oma tunnetes, ta ei suuda Vronski tütart, oma teist last armastada nii nagu Serjožat ja armastus Vronski vastu teisendub hüsteeriliseks kiivuseks. Seepärast ongi Anna lõpp nii kohutav. See on tingitud suuresti kõrgema seltskonna tagakiusamisest kui ka enda sisemisest kriisist. Enesetapuni viis mõistetav, kuid egoistlik puhang - perekonna ja inimlike sidemete purunemine . Anna käitumine on patt jumala kuid mitte inimeste ees. Seepärast ei ole inimestel õigust tasuda, seda võib vaid jumal.
Anna sisemise traagika välised põhjused olid:

seltskond oli ta hüljanud

pidi poja hülgama

kõik suhtusid temasse vaenulikult
seesmised põhjused:

armastas oma poega väga, ei suutnud leppida tema kaotusega

ei armastanud enam tõeliselt Vronskit

ei suutnud Vronski tütart armastada nii nagu Serjožat
Anna valu ei tahtnud keegi näha, kõik süüdistasid teda. Tal viskas elust üle, seepärast tappis ennast. Anna ja Vronski sobisid minu meelest aadlikihti, mis oleks midagi vahepealset Peterburi ja Moskva aadli vahel.

Kitty ja Levin
Levin oli Anna venna sõber, kellel oli eesmärgiks abielluda Kittyga. Kitty loobub tema ettepanekust, sest armastab Vronskit. Kui Vronski armub Annasse, on Kitty süda purunenud . Mõne aja pärast paranevad ka Kitty ja Levini suhted, nad abielluvad. Kitty jääb rasedaks, sünnib poeg Dmitri.
Levin on tõeotsija, tark ja tahtekindel , usub tõelise õiglase elu võimalikkusesse ja otsib teed sellesse ellu. Tema kujunemine on aga pikaajaline õnnelik elu Kittyga ei päästa teda kibedaist mõtisklusist oma kaasaja üle, tõe kättevõitmatuse üle, pere kõige õnnelikemail päevadel viivad need mõtted ta enesetapu ääreni. Leiab väljapääsu “hinge tarvis”. Arvab, et ebaõiglast maailma saab parandada vaid kõlbelise enesetäiendamise läbi. Eeskujuks mitte ainult talupojakarakter, vaid ka talupoeglik elulaad . Kitty sobib hästi provintsiaadli hulka, Levin maa-aadli ja Moskva aadli vahele.

Serjoža
Serjoža ema Anna armastab teda väga ning poeg ka oma ema. Ta hing on segaduses, kui ema ta maha jätab. Asi läks hullemaks siis, kui talle öeldi, et tema ema on surnud, kuid ühel päeval jalutab ta tuppa sisse! Peaaegu kuriteoga sarnanev kohtlemine pojaga Karenini majas on romaani üks dramaatilisemaid stseene. Oli näha, et ema ja poeg armastasid teineteist lõputult.

Dolly ja Stiiva
Romaan algaski sellega, et perekonnas Oblonski on abielutüli, sest Stepan pettis oma naist ühe guvernandiga. Kui Anna saabub Moskvasse, suudab ta aga nende abielu päästa, mis on juba purunemise äärel.
Dolly on väga heasüdamlik naine, ta ei hoolinud, kui halvas seisus keegi oli, vaid tundis alati kõigile kaasa. Kui Anna oli seltskonna üldise põlguse all, läks tema Anna juurde ja lohutas teda.
Seoses Stephani ja Anna pattudega, jääb romaanist kõlama mõte, et mees võib petta, aga naine mitte.

Levin ja tema vend Nikolai
Levin ei saanud oma vennaga just kõige paremini läbi, põhjuseks nende väga suur erinevus. Nikolai pisut häbenes ennast. Kui Nikolai on suremas, sõidavad Levin ja Kitty talle aga külla ning põetavad ja aitavad teda kuni surmani.
Nikolai oli healt elujärjelt kõrvale kaldunud, ta oli vaene ja elas ühe lõbutüdrukuga, keda ta siiski väitis armastavat ja minu meelest ka armastas.

Aleksei ja Liidia Ivanova
Pärast suhete purunemist Annaga, hakkab Liidia üha enam Alekseid külastama ning lõpuks kolib tema juurde - on temasse armunud. Aleksei oli tuim mees, kellele oli väga tähtis positsioon, poeg, üleliigne perekond pole tunnete tasandil tähtis, abielu on mõistuse abielu. Samas on Karenina elav inimene, mõnel hetkel võimeline tõeliselt kannatama ja armastama , kuid elureeglid suruvad tema headusepuhangu maha . Karenina peidab oma kannatused suurilma moraali kirjutatud ja kirjutamata seaduste varju ning inimene kannatab taas.
Põhiprobleemid:
- Kas armastuse pärast tasub perekonda hüljata?
- Mis on armastus?
- Kas ühiskond või mina?
- Kas põgenemine on vastus?
- Kas armastus on tähtsam kui perekond?
- Kas mees võib petta aga naine mitte?
- Kas ühiskonnal on õigus teisi hukka mõista?
- Kas armastus esimesest silmapilgust on olemas?
- Kas petmist on võimalik andestada ?
- Kas enesetapp on lahendus?
Pilet 10
Henrik Visnapuu looming + 1 luuletus peast
Kodust võttis Henrik Visnapuu eluteele kaasa hariduspüüded, milles vanemad nägid ainukest teed kindlustatud elu juurde. Saatus viis ta kokku Ingiga, kellest sai luuletajale tema elu ja loomingu hea haldjas .
Henrik Visnapuu oli vabakutseline kirjanik. Aeg-ajalt otsis ta teenistust ka teistes ametites: teatridramaturgina, ajakirjatoimetajana, kultuurinõunikuna.
Visnapuult on ilmunud 13 algupärast lüürikakogu, poeeme ja mitu valikkogu. Ta on tegutsenud kirjanduskriitiku ja esseistina (kogu "Vanad ja vastsed poeedid", 1921; koos J. Aineloga "Poeetika põhijooni", 1932), aga ka dramaturgina, kirjutades vabaõhunäidendeid mitmesuguste tähtpäevade ja kultuurisündmuste tarbeks.
Visnapuu varasemat loomingut juhivad uusromantismist kantud otsingud. Ta lõi kaasa koguteostes "Moment Esimene" (1913) ja "Roheline moment" (1914), kus olid kesksed sümbolismi ja futurismi ideed. 1917. aastal liitus Visnapuu "Siuru"-rühmitusega, mille kirjandusliku märgi all ilmus ka tema esikkogu "Amores" (1917). See oli üllatav luuleraamat, mille menu ei olnud väiksem kui Underi "Sonettidel". "Amorest" iseloomustab autori julgus oma tunnete ja suhtumuste poetiseerimisel, sensuaalsus armastuses ja tundelisus looduslauludes. Tuglas on toonitanud "Amorese" terviklikkust, ta võrdleb seda värssromaaniga, mille peateemaks on hinge ja ihu omavaheline heitlus.
1918. aastal jõudis lugejateni Visnapuu teine luulekogu "Jumalaga, Ene!", mille ainevallas on palju ühist esikkoguga. Tähelepanu äratavad selle kogu armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja heakõlaga.
1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased kuljused" ja "Käoorvik". Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste vallas.
Nagu eesti luules üldse, nii tuleb ka Visnapuu 20. aastate alguse loomingus esile elulähedane ajaluule. Kogudes "Ränikivi" (1925), " Maarjamaa laulud" (1927), "Puuslikud" (1929) ja "Tuulesõel" (1931) on valdav mõtte- ja koduluule. Neis kogudes mõtiskleb Visnapuu kodumaa olude ja elukorralduse üle, püüab süüvida rahva mõttelaadi ja võitleb ebajumalatega. 20-ndad on Visnapuu luules heitlikud aastad ja lõpevad tõdemusega, et ta ei suuda olla ühiskonnale tõekuulutaja ja kohtumõistja. Väsinud luuletaja pöördub järgmises kogus "Päike ja jõgi" (1932) looduse poole, otsides selle igavesest ringkäigust tasakaalu.
Visnapuu viimased kogud “Esivanemate hauad” (1946),"Ad astra" (1947), " Periheel . Ingi raamat" (1947) ja "Mare Balticum " (1948) valmisid võõrsil. Need sisaldavad pihtimuslikke mõtisklusi aegade ja olude üle ning on täis kaotusevalu ja ahastust. Kõige terviklikum on neist "Ingi raamat", millesse luuletaja koondas surnud abikaasale pühendatud mälestuslaulud. See on nukker -pühalik jumalagajätt oma kõige armsamaga ja tema läbi ka kodumaaga.
Visnapuu rikastas eesti luulet püsiväärtusliku tunde- ja mõtteluulega. Ta arendas edasi eesti luule keelt ja vormi, otsides neis uusi võimalusi.
Pilet 11
Heiti Talviku looming + 1 luuletus peast
Heiti Talvik debüteeris poeedina 1924. aastal, 1930. aastatel kuulus ta arbujate sõpruskonda. Talvikut eristab teistest arbujatest teravam ajastutaju ning ühiskondlike ebakohtade kriitika.
H. Talviku esikkogu "Palavik" ilmus 1934. aastal. Kirjandusavalikkuse tähelepanu köitis selle uudne sümbolismist ja ekspressionismist kantud ainestik, mis ulatub traagilistest kaduvuse- ja meeleheiteelamustest hingepuhtuse igatsuseni. Kõrvuti olemisprobleemidega kujutab luuletaja ka boheemitsevat ulaelu, kasutab tõsistest asjadest rääkides võllahuumorit. Seejuures on Talviku värss lakooniliselt tihe ja sugestiivne, mõttekäigud puänteeritud. Luulekogu individualism ja minaelamused vastandusid varasemale elulähedusliikumisele kirjanduses.
1937. aastal ilmus H. Talviku teine luulekogu "Kohtupäev". Selles arendas ta oma luulelaadi täiuseni. "Kohtupäeva" luuletused on riimileidlikud, sõnakasutus sisendusjõuline, värss epigrammiliselt lööv, teemad aktuaalsed . Luuletaja käsitleb elu sageli selle pahupidisuses, otsib ideaale inimese ja ühiskonna vastuolude kaudu. Ta ründab dogmasid ja nurinähtusi (näit fašism). Talvik kaitseb kultuuri tulevikku, seisab vaimse vabaduse eest, eitab orjameelsust kõigis selle ilminguis.
Vaatamata loomeaja lühidusele, kuulub H. Talvik eesti luuleklassikute hulka.
Pilet 12
Anton Tšehhovi elu ja looming
Elu: Eluaastad 1860-1904. Ta on üks parimaid tippnovelliste maailmas. Vanaisa oli olnud pärisori, kuid ostis pere mõisniku käest välja. Tema isa oli väikekaupmees ning oli väga karm. Tšehhovi isa oli kunstnikuhing mängis viiulit , laulis kirikukooris. Oli isale poes abiks. Isa ütles, et õppimine pole oluline. Elati Taganrogi linnas, kus elu oli nii igav, et isegi koerad läksid igavusest hulluks. Pärast ülikooli töötabki mõnda aega arstina. 1890. reis Sahhalini saarele , kus vaatleb sunnitööliste elu, et sellest raamat kirjutada. Reis süvendab aga tema tuberkuloosi. Valmib jutustus “Sahhalini saar”. 892. ostab Melihhovo mõisa, elab seal. Olukorra sunnil jätkab arstina, ravib koolerat. 1892 - 1898 loomingu viljakaim aeg Melihhovos. Tuberkuloos süveneb, läheb Jaltasse, et kliimat vahetada. Talle aga ei meeldi, et on eemal Moskva teatrist . 901 abiellub Kunstiteatri näitleja Olga Knipperiga. 1804 kevadel sõidab Saksamaale ravile, kuid arstide ponnistused ei aita ja ta sureb. Maetud Moskva lähedale Novo-Devitši kalmistule.
Näidendid: Suureks eeskujuks on Maeterlinck . Tema looming näitekirjanikuna algab 90-ndate aastate alguses. Ta on seotud Moskva Kunstiteatriga. Seal on 2 sõpra ( 2 tipplavastajat): Stanislavski ja Nemirovitš Dantšeko.
“ Kajakas ” Esietendus kukub läbi, teine etendus aga tõeline triumf.
Peategelased olid Trepler ja tema perekond. Näidendi alguses oli algamas etendus, kus peaosa oli Niina Zaretšnajal ja autoriks oli Trepler. Trepler armastab Niinat ning nende suhted on algul väga head. Peaie näidendi ebaedu hakkavad need aga jahenema . Niina vaimustuses kirjanikust Trigorinist. Trepler tulistab ennast, kuid paraneb . Niina sünnitab Trigorinile poja, kes aga sureb ja siis jätab Trigohn ta maha. Lõpuks teeb Trepler siiski enesetapu. Trepleri lastud kajakas sümboliseerib Niina elu. Kajakas hõljub järve kohal, Niina samasugune . Naeruvääristamine, iroonia nende üle, kes peavad end suurteks kunstnikeks, kuid tegelikult pole. Nad ei ohverdanud end kunsti nimel. Kas kunst nõuab eneseohverdamist? Kas armastuse nimel tasub kõike teha? Kuidas sobivad kokku armastus ja kunst? Arkadina ei olnud tõeline näitlejahing, Niina oli, kuid see ei tulnud kergelt.
Niina Zaretšnaja on võitja, ta on see ohvrimeelne intelligent, kelle vaateis
Tšehhov nägi osa tõest, ent mitte kõrgeimat tõde.

Elu on keeruline, raske, mõistetamatu, inimesed ekslevad elus kui unes .

Näidend süvapsühholoogiline, kus küpsevad inimtragöödiad.

Tegelaste hingedraamad põhjustatud armastusest ja armukadedusest, aga
ka suhetest kunstiga.
“Kolm õde”. Eesti teatri tipplavastus. Samuti on seda lavastanud Mikiver, Nüganen, Aaslav. Peategelased 3 õde (Olga, Maša, Irina), vend (Andrei). Elavad väikeses provintsilinnakeses (igav). Unistuseks minna Moskvasse. Näitab elu läbi 5; 6 aasta. Soovivad tagasi oma endist kuldset elu. Maša armub sõjaväelasesse Veršinisse, kes mõjutab kõigi elu. Soov Moskvasse minna, saab eriti suureks, kui saavad aru et elu on mujal. Veršinini lahkumine Maša jaoks elu purunemine.

Karakterikujutus ainult jutu põhjal.

Irina kergemeelne (kõige noorem), soovid tühised.

Maša suhtub ellu tõsisemalt.

Põhiidee: rutiinist väljapääsemine on raske, kuid saavutatav.
“Onu Vanja”, palju ühist “Kajakaga”. Mees (Šerbjakov) võttis uue naise Jelena. Elasid surnud naise kõdus (seal samuti naise onu, ämm). Rahaprobleemid . Jelena ohverdas oma nooruse mehe pärast. Onu Vanja terve elu rabanud, et olla Šerbjakovile meele järele. Inimesed valmis kõik jalge alla trampima, et olla meele järele kõrgemale. Inimeses peab olema kõik kaunis: nii nägu kui riided, nii hing kui mõtted. Tšehhovi tegelased risti vastupidised.
Novellid:
Algusest peale väga viljakas autor. Alustab lühijutustustega, mis ilmuvad varjunimede all Antoša Dšehhonte, Inimene Ilma Põrnata, Minu Venna Vend. Küpses perioodis kritiseerib varasemat loomingut. Esialgsete lühikeste humoorikate palade keskmes kultuuritud labased väikeametnikud, 80-ndate keskpaigas muutub looming tõsisemaks: näitab kuidas põrkuvad erinevad maailmavaated, püüab elu sügavamalt lahti mõtestada ning sisse tuleb üksinduse teema. Kirjanikuna jääb vaatlejaks, ei jaga hinnanguid. Seadis endale ülesandeks näidata inimpahesid eri nurga alt. On seisukohal, et tema ajastu probleem: inimene lepib oma näruse eluga, ega püüa lahendust leida, seda kuidagi muuta. Tšehhovit häirivad in., kellel puuduvad ideaalid: nad ei ela, vaid olesklevad. Tema arvates on kirjaniku esmane ülesanne tingimusteta, aus tõde.
Tšehhovi novelliloomingut iseloomustab: 1)ta ei tunne kaasa oma tegelastele, naerab nende üle: nad ei tee midagi, et oma elu paremaks muuta; 2)puäntlikud lõpud(„Rõõm“); 3)kasutab situatsiooni-, aga ka karakterikoomikat; 4)looming väga satiiriline : tuleb sisse naer läbi pisarate ; 5) novellides tavaliselt kajastub argielu, Tšehhov näitab, et ka igapäevaelus leidub palju traagikat.
„Rõõm“ – poeg läheb vanematele külla ja on väga uhke, kuna temast kirjutati ajalehes =>jäi purjus peaga vankri alla. Näitab kui hale peategelane on.
„Paks ja peenike “ – kaks vana sõpra saavad kokku. Paks teatab, et on jõudnud elus heale järjele. Seepeale hakkab peenike lömitama, pugema , lipitsema, kuigi paks seda ju üldsegi ei nõua. Teos näitab, kuidas inimene laseb end ise alandada.
„Ametniku surm“ – väikeametnik aevastab teatris, kogemata pritsib sülge ees istuva kindrali kiilaspeale. Hakkab lakkamatult vabandama, läheb talle isegi koju järgi. Kindrali meelest on see pisiasi, kuid väikeametnik sureb ahastusest, sest on kõrget inimest solvanud.
„Vanka“ – sisse tuleb südamlik huumor. See on lugu väikesest poisist, kellel on raske mure, mida otsustab vanaisaga jagada. Selleks kirjutab talle kirja, aga vastust ei tulegi, sest poisike kirjutas ümbrikule: „Maale vanaisale.“
„ Kurbus “ – lugu vana viletsa tervisega voorimehest, kes kurdab oma muresid hobusele, kuna teised ei tee temast välja.
„Palat nr.6“ – ühes väikeses linnas ja ka selle asutustes vohab korruptsioon . Linnahaigla tingimused on all pool arvestust, vaimuhaigeid isegi pekstakse. Peaarst Ragin näeb neid probleeme, kuid ei suuda nendega võidelda. Ta leiab, et kui probleemi ei tunnista, pole seda ka olemas – Ragin üritab sellest kõigest kõrvale vaadata. Ta hakkab oma tegevusetusele õigustust otsima ja jõuab seisukohtadeni, et kannatusi polegi vaja leevendada, kannatused on üllad ja annavad elule sisu; in vabadus on sisemine küsimus, vaba saab olla igal pool – kuid ta ei jää lõpuni endale kindlaks. Alles siis, kui ta ise suletakse palatisse nr.6 (kuna ta esitas seisukohti, millega teised nõus polnud, tema mõttemaailm oli teine), saab ta aru oma teooria valedest motiividest.
„Palat nr.6“ ei ole paljalt arsti ja haige lugu, see sümboliseeris tolleaegset olukorda Venemaal: korruptsioon, vaestele ei pööratud tähelepanu, oma tegevuste õigustamiseks loodi kahtlaseid teooriaid ; kõik, kes erinesid massist eraldati ühiskonnast.
„Jonõtš“ – lugu arstist, kes teeb läbi allakäigu, jõudes välja täissöönud väikekodaniku elulaadi juurde.
„Inimene vutlaris “ – õpetaja Burkin jutustab oma kolleegist , kreeka keele õpetajast Belikovist, kes riietas end alati justkui kookonisse. Talle saab hukatuslikuks armastus. Belikov kaasõpetaja õe Varvaraga, kuid näeb teda jalgrattaga sõitmas ja arvab, et see ei ole naisele sünnis. Varenka vend lükkab Belikovi trepist noomimise pärast trepist alla, mispeale Varenka ise naerab. Kuu aja pärast B. sureb „häbisse“, pettunud inimestes.
Kas on võimalik saavutada täiuslikkusele lähenevat elu, õnne? B. kartis elu, kõike uut, ta püüdis ka oma mõtteid vutlarisse peita . Võib olla ta arvas, et kui ta elab täpselt normide järgi, peab kinni igast reeglist, elab justkui kastis, on ta elu ilus ja õnnelik. Tema deviisiks ju kujuneski: „Kõik on ilus, kui ainult midagi ei juhtu.“ Kuid tegelikult tuleb viia võidule elu, mitte konutada kuskil karbis. Ainult nii võime tõeliselt õnnelikuks saada.
„Karusmarjad“ – väikekodanluse kriitika. Lugu inimesest, kes elas kindlate reeglite järgi, teadis täpselt, mida tahtis. Unistas mõisast karusmarjaaiaga. Kui unistus täitub lakkab edasi unistamast, jääb olesklema. Tegelikult ta pettus, sest karusmarjad on hapud . Aga tema arvates head, ta ei tahtnud ühiskonnale oma pettumust näidata. Samas ei võta ta midagi olukorra parandamiseks ette, vaid oleskleb edasi.
„ Daam koerakesega“ – Gurov, kes on oma senisest elust ära vaevatud , tutvub kuurordis noore abielunaise Anna Sergejevnaga. Neist saavad armukesed. Elukogenud Gurov arvab, et see on järjekordne armuseiklus, mis peagi ununeb, kuid hiljem nõustub Annaga. Anna peab oma armastust küll patuks, kuid leiab, et see on tema elu tõeline ja suur armastus. Nad hakkavad salaja kohtuma ning mõistavad, et armastus annab nende elule mõtte. Konkreetne lõpplahendus puudub.
Ei suudeta otsustada. Sellest armastusest saab kutse valest vabanemisele, vabadusele ja õnnele. Nad usuvad, et see tuleb ja on juba lähedal. Kuid selge on see, et „lõpp on veel kaugel.“ Ainult mõtlemisest ja arvamisest ei piisa, tõelise armastuse nimel tuleb teha ohverduse, milleks kumbki neist veel valmis polnud, sest kui nad oleks endis kindlad olnud, oleks otsused lihtsamini ja kindlamalt tulnud.
„Maja ärkli toaga“ – näitab, et erinevad maailmavaated võivad armastuse purustada.
Pilet 13
Marie Underi elu ja looming + 1 luuletus peast
Sündis Tallinnas kooliõpetaja tütrena. Õppis Tallinna saksa tütarlastekoolis ( 1891 -1900). Töötas lühemat aega " Teataja " talituses, seejärel oli vabakutseline kirjanik. M. Underil oli oluline koht rühmituste "Siuru" ja "Tarapita" tegevuses. Elas 1944. aastast sõjapõgenikuna Rootsis, kus töötas Stockholmi Teatrimuuseumis (1945-1957).
Tuli luulesse armu - ja looduselamuste impressionistliku kujutajana. 1920. aastatel oli mõjutatud ajaluulest ja saksa ekspressionismist, hilisemas luules valitseb realistlik inimese, looduse ja ühiskonna süvakäsitlus. Underi luulet iseloomustab tundlik ja sõnavaralt rikas keelekasutus. Ta arendas edasi luule vormi (sonett, ballaad, legend).
Tõlkis saksa, vene, prantsuse, rootsi jm kirjandust.
Marie Underi lapsepõlv möödus Tallinna agulikorterites, ühe vaestekooli katuse all, kus ta isa oli õpetaja, ning hiljem invaliididekodu trööstitus naabruses . Tallinna agulimiljööle vastandusid suved Hiiumaal Kassaris, täis suvist rõõmu ja looduselamusi.
Oma lapsepõlvest on luuletaja meenutanud varast lugemiskirge ning sisemist vajadust “mõelda rütmis”. Õpingud saksakeelses tütarlaste elementaarkoolis süvendasid Underis huvi kirjanduse vastu. Esimesed luuletused kirjutas ta saksa keeles, saades innustust kirjandusõpetajalt ning Goethe ja Schilleri loomingust. Underi tõid luulesse kaks eesti kultuuri suurkuju : Eduard Vilde ja Ants Laikmaa . Vilde oli Underi värsikatsetuste esimene arvustaja; Laikmaa avaldas noore autori teadmata tema esimesed luuletused ajalehes “Postimees”. Nende aegade mälestuseks on jäänud meile Laikmaa pastellportree noorest Underist.
Pärast esimese abielu purunemist sidus Under oma elu kaassiurulase, Võrumaalt pärit luuletaja Karl Arthur Adsoniga. Printsess (selle hüüdnime andsid Underile siurulased) leidis endale kogu eluks ustava Paaži ( Adsoni hüüdnimi).
Marie Underi luule sai avalikkusele tuntuks “Siuru” rühmituse kaudu. “Siuru” kirjastuse vahendusel jõudsid lugejateni tema esikkogu “ Sonetid ” (1917) ning vahetult selle järel “Sinine puri” (1918) ja “Eelõitseng” (1918).
Need raamatud moodustavad temaatilise ja tunnetusliku terviku, mille sisuks on armastus- ja looduslüürika. Underi eluvaade on impressionistlik, seal pulbitseb armastus kõigis oma hinge- ja meelterõõmudes. Luuletaja esikkogu sonetid üllatasid lugejaid julge sensuaalsuse ja armastusjoobumusega. See on äärmiselt vitaalne, värve ja tundeid pillav luule. Underi ahas luuleruum piirdub koduaia terrasside, treppide, lillede ja üksikute mererannavaadetega, kuid kõigele sellele annab mõõtme piiritu armastustunne. Kirjanduskriitik Jürgenstein hoiatas, et eesti tundmusi ei tasu soneti liistule koolutada. Under tõestas vastupidist. Tema sonetid on riimikerged ja kujundirikkad.“Sonettide” menu julgustas Underit avaldama ka varasemat luulet. Selleski on ta valdavalt isikukeskne, joobunud elust, armastusest, lastest, loodus- ja linnamaastikest.
1920. aastate algus tähistas ajaluule võidukäiku eesti poeesias. Underi luuletuskogud “ Verivalla ” (1920) ja “Pärisosa” (1923) on varjutatud sõjakoledustest, surmameeleoludest ning ühiskondlikust surutisest. Luuletajat ei vaimusta enam koduaia ilu ega noor armastusele puhkev hing; teda rõhuvad suurlinna umbne vaim, tänavail liikuvad sõjainvaliidid. See on otsekui verivalla kistud haav ning sunnib luuletajat küsima, mis on inimese pärisosa siin maailmas ja elus.
1920. aastate keskelt algas Marie Underi luule kõrgaeg. Ta leidis sisemise tasakaalu elus ja luules. Üksteise järel ilmusid luuletuskogud “Hääl varjust” (1927), “Rõõm ühest ilusast päevast” (1928), ballaadide ja legendide kogu “Õnnevarjutus” (1929), “Lageda taeva all” (1930), “Kivi südamelt” (1935).
Seda perioodi sobib iseloomustama mõttelüürika raamat “Kivi südamelt”, mis sisaldab rohkesti elu- ja enesevaatlusi ning pihtimusi. Luuletaja ellusuhtumist ja maailmavaadet läbib tung vaimsele uuestisünnile ja puhastumisele, soov vabaneda maskidest, elu pealispinna petlikkusest. Selleks et puhastuda, tuleb veeretada kivi südamelt.
Ballaadide ja legendide kogu “Õnnevarjutus” aine on pärit rahvaluulest ja Piiblist. Underi lüroeepikat ühendab inimsaatuste traagilisuse tunnetus. Ballaadides on ta meisterlikult ühendanud muinasjutulise ja realistliku alge. Need on keeleliselt rikkad ja viimistletud teosed, milles autor jutustab merineitsi ja noore peremehe armastusest (“ Merilehmad ”), kiivusest (“ Tuudaimimarjad ”) või inimnahkadega kaubitsejast (“Nahakaupleja Pontus ”).
Underi viimaseid luulekogusid varjutab sõja- ja põgenikutraagika. “ Mureliku suuga” (1942) on vastuhakk vägivallale ja hävingule; “Sädemed tuhas” (1954) ja “Ääremail” (1963) on kantud sünnimaa kaotuse valust, kojuigatsusest ja mälestustest. Nende kogude luuletusi iseloomustab lihtsus, vahenditus ning sisemine pingestatus.
Marie Underi luule uurija Erna Siirak on kirjutanud:
“Marie Underi luulelooming kuulub XX sajandi eesti lüürilise ja lüroeepilise luule põhivara hulka. Nagu Tammsaare eesti proosas, nõnda on Under eesti luules öelnud palju inimesest inimesele.”
Pilet 14
Eepika olemus ja romaan ning selle liigid
Eepika on kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi . Eepilises teoses on esikohal jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Sündmustega tuuakse lugejani tegelas(t)e või autori mõtete, tunnete ja elamuste kaudu. Eepilised ehk jutustavad teosed on tavaliselt kirjutatudvabas kunstilises keeles - proosas. Jutustava teose kolm põhitunnust on süšee, karakterid ja miljöö.
Süžee autori kunstikavatsuslikest eesmärkidest lähtuv teose sündmuste tegelik järjestus. Sellel on kuus põhilist koostisosa :
ekspositsioon - teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja -kohta;
sõlmitus - sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku;
dispositsioon - teema arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng;
kulminatsioon - tegevuse pinge haripunkt;
pööre - sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni;
konklusioon - teose lõpetus, mis sisaldab konfliktide ja probleemide lahenduse.
Kirjandusteose tegevustikku kannavad karakterid ehk tegelased. Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära. Karakterid väljendavad iseloomude tüüpilisi jooni, kuid nad peavad sarnastest tegelaskujudest millegi poolest ka erinema.
Tegelasi liigitatakse püsivateks ja arenevateks. Püsiv karakter ei muutu teoses, tal on enamasti kõrvalosa. Ta väljendab kindlat inimtüüpi või on mingi idee teenistuses. Arenevat karakterit mõjutavad teised tegelased ja olukorrad, millesse ta satub.
Kirjandusliku karakteri loomisel toetuvad kirjanikud tavaliselt elukogemustele, tähelepanekutele ja fantaasiale. Tegelastes võivad olla ühendatud erinevate inimeste iseloomujooned, kuid seejuures peab ta mõjuma eluliselt ja usutavana. Vahel loovad kirjanikud tegelaskuju mõne elust võetud inimese ehk prototüübi põhjal. Paljude Eesti kirjanduse suurteoste tegelastel , nagu “Tõe ja õiguse” Andresel ja Pearul või “Kevade” Tootsil ja Kiirel, on olnud algkujud. Kirjanik tavaliselt ei jäljenda prototüüpi, vaid esitab temast omapoolse kujutluse , jätab kõrvale inimese vähetähtsad iseloomujooned ja toonitab põhilisi. Karakteri loomisel on kõige tähtsam tema välimuse kirjeldamine, suhtumiste jälgimine ning keelekasutus.
Teose tegevus toimub kindlas ajas ja ruumis. Miljööl puudub teoses enamasti iseseisev tähendus ja mõte. Seda kirjeldatakse peamiselt selleks, et iseloomustada tegelasi, põhjendada nende käitumist ning väljendada autori mõtteid. Miljööd kujutatakse nappide vahenditega, sest lugejale piisab üksikutest detailidest, et mõista tegevusaega ja -kohta ning seal toimuvaid muutusi. Pikki väljaarendatud miljöökirjeldusi kasutatakse kindlatel kunstilistel eesmärkidel: nii on võimalik ruum ja aeg elama panna, anda neile teoses tegelastega võrdne asend.
Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt , vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.
Romaan
Ulatuslik jutustav kirjandusteos, mis on tavaliselt kirjutatud proosavormis (värssromaanid on haruldased ). Romaanile on iseloomulik avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku kujutamine. Vahel moodustab see mitmeköitelisi sarju: di-, tri-, tetra -, pentaloogiaid jne. Esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal. Mõiste ise tuli kasutusele palju aega hiljem: keskajal tähistati sellega kõiki mõnes romaani keeles kirjutatud teoseid. Valitsevaks žanriks kujunes see 19. ja 20. sajandil. Romaanil on palju erikujusid. Neid liigitatakse ainestiku (ajalooline romaan (“Mahtra sõda”), sõjaromaan (“Läänerindel muutusteta”), talupojaromaan (“Mäeküla piimamees”), kriminaalromaan (“Suur kolmik”), seiklusromaan , ulmeromaan (“X-files''), reisiromaan, kelmiromaan (“Nipemaadi”), õudusromaan, armastusromaan (“K.õrboja peremees”), psühholoogiline romaan, noorsooromaan , massiromaan, olmeromaan, lasteromaan (Mark Twain “ Prints ja kerjus”), loodusromaan, põhjamaaderomaan, polüfooniline romaan (Dostojevski “Idioot”), sürrealistlikud romaanid, autobiograafiline romaan, biograafiline romaan, detektiivromaan, rüütliromaan, suvitusromaan); kujutamisaspekti ( arenguromaan , filosoofiline romaan, olustikuromaan, publitsistlik romaan, psühholoogiline romaan, panoraamromaan , sotsiaalne romaan, uusromaan); mahu (lühiromaan, epopöa) ja kujutuslaadi järgi (värssromaan, kiriromaan, romaan novellides, travestia romaan).Romaani mõiste tuli kasutusele keskajal ja tähistas algul kirjandusteost, mis polnud kirjutatud ladina, vaid mõnes romaani keeles. Ka antiikajal oli see kirjandusliik olemas, kuid mõistet “romaan” ei kasutatud. Antiikromaan oli ühteaegu armastus- ja seikluslugu: armunud, kelle teed ootamatult lahku viivad, elavad läbi hulga seiklusi, kuni viimaks jälle kokku saavad.
Romaani kui kirjandusžanri tekke kohta pole ühest seletust. Selle eelkäijaks võib pidada proosajutustust. Esimene romaan kirjutati juba enne meie ajaarvamist. Valitsevaks žanriks kujunes see 19. ja 20. sajandil.
Romaane saab liigitada mitmeti: Näiteks võib rääkida arenguromaanidest ja juhtumusromaanidest. Arenguromaanid kujutavad tegeles(t)e elu eri etappe . Neis uuritakse inimesi, asju ja nähtusi sügavuti, püütakse jõuda põhjuslike seosteni. Juhtumusromaanid koosnevad omavahel liidetud, sündmuste (juhtumuste, seikluste) kirjeldustest. Võrreldes arenguromaaniga, liigutakse seal otsekui mööda pealispinda.
Pilet 15.
Ernst Hemingway elu ja looming + “Kellele lüüakse hingekella”
Eluaastad 1899-1961
Sündis Chicago äärelinnas arsti pojana . Tihedad kokkupuuted loodusega . See on loomingu sees. Tal on 2 põhiharrastust: küttimine ja kalastamine . Tihedad kokkupuuted ka indiaanlastega - sealt saab olulised tarkused. Tundis huvi ka spordi vastu ( poks ).On korduvalt tõsiselt vigastada saanud. Saab töö ajalehes reporterina I maailmasõja vabatahtlike armees , aga rindele ei läinud - oli ühest silmast poolpime. Lõpuks sai Punase Risti kaudu Euroopasse ning pääses ka rindele . Saab Itaalia rindel haavata. Tema mõtted sõjast tulles muutusid võrreldes endisega. Tekkisid küsimused sõja mõttetusest. Pärast sõda uuesti Euroopasse. Peatub Pariisis, väljasõidud Itaaliasse ja Hispaaniasse. Oli ajalehereporter. Tuleb Euroopast tagasi Floridasse. Käib Aafrikas küttimas. Paar reisi ka Hispaaniasse - tema teiseks huviks härjavõitlus. Elu lõpuaastatel tervis halveneb, jahiretkel saab silmale uue obaduse - see toob kaasa veremürgituse. Elab elu jooksul läbi 2 auto-, 2 lennu- ja 1 sõjaõnnetust. Ei olnud võimeline istuma. Elu viimased teosed tegi püsti seistes. Viimase osa elust luges . Mõjutused Turgenevilt, Tolstoilt, lemmik ka Jack London. Lõpetas elu enesetapuga. Inimesena oli Hemingway elurõõmus, kuigi kirjutab sõja muserdamisest.
Kirjutab kadunud põlvkonnast - otse koolipingist I maailmasõtta ja peab osalema ka II maailmasõjas. Väidab , et noorus ja minevik võeti ära ja kriips tõmmati peale ka tulevikule. Suur osa ei saanud aru, ,mille nimel sõdivad. Tavaliseist sõdureist ei hoolita. Kirjeldab lõhestunud hingega inimest.
1) “Meie päevil”
Peategelane sarnane Hemingway endaga - tahtmine võidelda pahede vastu - ei leia õiget väljundit. Läbimõeldud sõnakasutus, kirjeldusi pole. Keelega tehtud tõsist tööd. Tihti kordub üks ja sama motiiv, et selle olulisust rõhutada.
2) 1926 “Ja päike tõuseb”
Peategelane Jacob - ajalehetoimetaja, sõjainvaliid. Sees palju autobiograafiat (peategelane kui mina tegelane). Armastus, naine meest ei taha, linnaelu, loogiline süzee puudub, kirjeldab, mis toimub inimeste hinge - ja mõttemaailmas, kibestumine, rõõmutu elu, tegelased ei suuda raskemeelsusest välja rabelda.
Töö on see mis aitab muredega võidelda.
3) “Jumalaga relvad” (“Hüvasti relvad”)
4) “Surm pärastlõunal “ härjavõitlus
5) “Aafrika haljad künkad”
6) Aafrika teemaline reisikiri
7) näidend “Viies kolonn ”
8) filmistsenaarium “ Hispaania maa”
9) 1940 “ Kellele lüüakse hingekella”
Kõigis kolmes sees Hispaania teema. Viimases peategelane Robert hispaania vabadusvõitleja. Tegevus 4 päeva jooksul. Armub Mariasse. Robert saab surma. Sõnakasutus väga täpne. Peaosa teoses on arhitektuuril, mitte sisedekoratsioonil - s.t. kirjeldusi on vähe, tähtsam on sündmus. Sõdalaste eesmärk on tappa võimalikult palju vastaseid. Ütlevad, et võitlevad vabariigi nimel, aga tegelikult selle nimel, et endale kuulsust koguda.
10) 1950 “Üle jõe ja puude vilus”
pettumus lugejatele ja kriitikutele, arvati, et kardab ennast. Inimese hingeline liigvarane raugastumine
11) 1952 “ Vanamees ja meri” (jutustus) - Nobeli preemia
suur vaimustus , erilist sündmustikku pole. Peategelane kalur. Inimese võib hävitada, kuid teda ei saa võita. Ta pole loodud alistumiseks. Loodusjõud vastandatud inimesele. Kirjutab väga täpselt.
- Pärast vananemist palju artikleid kirjaniku seisukohast . Ütleb, et kõik raamatud on mingis mõttes ühesugused. Raamat on hea siis, kui see, mis on raamatus räägitud, on palju tõelisem, kui elus. Lugejale peab peale raamatu lõpetamist jääma mulje, et see juhtus tema endaga. Autor peab lähtuma tõest
12) 1960 “Ohtlik suvi”
viimane teos, härjavõitlus
13) Pärast surma annab abikaasa välja teose “Pidu sinus eneses”
Kirjeldab Hemingway esimesi samme kirjaniku teel, palju portreesid jne. Elurõõmus, optimistlik.
Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella"
Peategelane on vaid veidi üle kahekümne aasta vanune noor mineerija Robert Jordan. Ta saadetakse üle rindejoone - vaenlase tagalasse geriljasalka, missiooniga lasta rünnaku alguses õhku kohalik sild , kuid seda peab ta tegema täpselt rünnaku alguses, mis teeb ülesande väga raskeks.Ta kohtub paljude heade inimestega, kaotab paljud, kohtab oma elu armastust. Saades ülesandega ühelepoole, saab ta haavata ja jääb ülejäänud pääsenutest maha.
Robert Jordan teejuhiks on hispaanlane Anselmo, kes aitab ta rindejoone taha ja viib kokku Pabloga, salgapealikuga. See mees on oma paremad ajad ära elanud: oli kunagi vägev fashistide hirm, kuid seal on ta juba päris raisus, ta on alla andnud, mures ja kardab surma. Kogu salga kõige nõrgem lüli tegelikult, kuid siiski pealik . Laagrisse jõudes kohtub Robert Jordan mustlase Rafaeliga (heasüdamlik,kuid veidi kergemeelne), Pablo vägeva naise Pilariga ( tubli ja tark naine, tugevam oma mehest) ja salga noore kasvandiku Mariaga (19.a, põgenenud vang, siilipeaga (irw... siilisoenguga ikka) ja varsalik tüdruk, salgaga ühinenud siis, kui eelmise mineerija juhtimisel rongi õhku lasti). Mariasse armub Robert Jordan sealsamas ja Pilar kui võimetega mustlasmutt, teab. Ta näeb ette, mis Robertist saab ja mida on tarvis teha, kuid mehele ta midagi ette ei kuuluta.
Anselmoga silda kontrollides saab Robert Jordan teada et vanamees põhimõtteliselt on tapmise vastu, kuid teeb seda kui vaja. See on peaaegu tema kreedo . Tagasiteel laagrisse kohtub Robert Jordan Agustiniga (tubli ja usaldatav mees, kuid ropendab hirmutavalt palju). Õhtusöögil kohtub Robert Jordan ka teiste meestega - Primitivo, Andrés, Eladio. Stseen : Pablo on silla õhkulaskmise vastu, väidab et see tõmbaks neile terve koorma sitta kaela. Pilar kuulutab seepeale end pealikuks, väites et Pablost pole enam üldse asja. Mehed on tema poolt. Mustlane arvab et Robert Jordan peaks Pablo maha laskma , kuid ta ei tee seda: tegelikult oli kogu probleem hoopib salgasisene asi. Pablost pole tõepoolest enam juhti, trotslikkust aga tal jätkub. Robert Jordan ei maga koopas - poeb magamiskotiga koopa taha ja Pilar pea et sõna otseses mõttes topib Maria talle kaissu.
Hommikul lendab ringi palju hävituslennukeid. Robert Jordan paneb Anselmo teevalvesse, kohtub väärika Fernandoga (ülepingutatult kombekas, kuid õige). Pilar jutustab oma elust härjavõitlejaga Valencias - ta on hea jutuvestja.
Hiljem, teel naabersalga pealiku El Sordo juurde, räägib Pilar Pablo korraldatud veresaunast, mille ta oma kodukülas pidi läbi elama, tapeti fashiste ja muidki. See on hoopis eraldi lugu, kuid haarav ja mõtlemapanev.
El Sordo on poolkurt väärikas mees, missiooni olukorras võib temale loota küll. Tagasiteel tundub Pilar end veidi halvasti tundvat ja jätab noored kahekesi - need loomulikult kasutavad olukorra hästi ära. Unistused elust siis, kui kõik on möödas - see läheb üksikasjadeni ja Robert Jordan oma sügavates mõtetes isegi usub natuke, et kõik läheb õnneks. Algab vägev lumesadu , Anselmo istub kannatlikult valves ja külmetab. Ta on küll kohusetundlik , kuid ei tee vahet ohvitseriautode ja tavaliste autode vahel. Robert Jordan ei tea, et rünnak on lekkinud.
Tagasi koopas, on Pablo juba eriti ülbeks muutunud, otsustatakse ta maha lasta, kuid too kuuleb pealt ja käitub nii mesimagusalt, et sest mõttest ei tule enam midagi välja. Pilar jutustab surmalõhnast ja tõestab sellega, et teab tõesti ühtteist. Näiteks teadis Pilar ette teise mineerija surma - selle, kellega rong õhku lasti. Rong on kogu salga parim mälestus ja kui ühtekuuluvuse sümbol.
Tegelikult on surmalõhn ka Robert Jordani küljes, kuid seda Pilar ei ütle. Öö veedab Robert Jordan jälle Mariaga. Hommikul tapab Robert Jordan ühe ratsapatrulli, mis annab üleüldise alarmi - pannakse välja valvepostid ja ollakse valmis lahinguks. El Sordo poolt kostab tulistamist, mis teeb hinge haigeks - kõik tahaksid sinna appi minna, kuid päästa ei ole enam midagi. El Sordo ja ta mehed peavad küll vapralt vastu, kui hävituslennukitele neist vastast ei ole. Anselmo näeb seda pealt. Robert Jordan saadab teisele poole raporti , et rünnak ära jäetaks: lootusetu. Kuller teeb kõik, mis suudab, näeb palju vaeva kuid jõuab kohale liiga hilja. Rünnak toimub.
Koopas aga varastab Pablo süütevahendid ja kaob kui tina tuhka. Vahepeal jõuavad teised end haigeks vihastada, kuid siis tuleb tagasi, ilma vahenditeta (need viskas kuristikku), kuid mõne lisamehega. Ettevalmistustel lahinguks tundub kõik olevat korras ja meeleolugi on lootusrikas. Lahingus saavad surma kõik Pablo mehed (see on kahtlane natuke, RJ-le tundub et ta tegelikult tulistas neid ise, et pääseda), Eladio ja Fernando . Plahvatus õnnestub, kuid Anselmo saab selles surma. Põgenemisel tulistatakse Robert Jordanit ja teised peavad ta maha jätma. Just seda Pilar ette nägigi ja hoolimata sellest et teadis ja sedagi , et pääsu pole ja Maria peab sellest üle saama, ei hoidnud ta seda ära. Läbivaks mõtteks on idee, et sa sured nagunii - tee aga enne nii palju ära, kui suudad. Raamat lõpeb, kui Robert Jordan, teades et temaga on kõik läbi, sihib fashistiohvitseri, kes El Sordo hävitamise eest vastutav oli.
Pilet 16
Remarque` i elu ja looming + “Triumfikaar”
Eluaastad 1898-1970
Pärit Osnabrückist. Isa oli raamatuköitja. Võeti koolipingist sõjaväkke. Pärast sõda ei saanud majanduslikult jalgu alla. Töötas paljudes ametites (juhutööd). Kirjutas kadunud põlvkonnast - Noorus ja minevik võeti ära, tulevikule kriips peale. Suur osa ei saanud aru, mille nimel sõdivad. Tavalisest sõdurist ei hoolita.

1929 I teos “Läänerindel muutusteta”
Remarque öelnud : pole mõeldud süüdistuse ega pihtimusena: katse jutustab põlvkonnast, kelle hävitas sõda, isegi kui kuulid neid ei tabanud. Peategelased 18-19 aastased poisid - satuvad sõtta. Oma kaaslased surevad. Nad ei saa aru, miks nad peavad seal olema. Miks sõda peetakse? Peategelane tuleb kodust tagasi pettununa, sest ei suuda minevikku selja taha jätta. Kui läheb tagasi, ütleb, et talt on võetud ka tulevik. Rinne, kaaslaste hukkumine ja surmahirm . Loodus on see, kus inimene leiab lohutust. Romaan mina vormis, palju sisemonoloogi. Noortel poistel puudub usk endasse ja arengusse.

1931 “Tagasitulek”
1.romaani järg. Räägib neist, keda kuulid ei tabanud, kuid ometi kriips peal. Sõda lõppenud. Saksamaal revolutsioon . Inimesed peavad leidma tee uude ellu. Lihtsõduritest ei hoolita. Noored sõjas võltsideaalidega. Sõjast tagasi tulles mitte enam vaprad ja arad, vaid rikkad ja vaesed. Tagasitulekut hingelises plaanis ei toimu.

1938 “Kolm sõpra” (Kolm seltsimeest)
Sündmustik 20. lõpp, 30. algus. Tööpuudus, inflatsioon , enesetappude laine. Peategelased 3 sõpra, kes olid koos rindel . Sõjast tagasi tulles tundsid end kui kaevurid kokkuvarisenud kaevanduses. Fašism jõuab Saksamaale. Inimesed on kui puulehed , mida tuul kannab teadmata kuhu ja milleks. See on ka armastuslugu.

1940 “Armasta oma ligimest ”
Perekond kodumaalt välja, sees fašism, piinakambrid. Toob otsesõnu välja, et armastus on surmast tugevam. Peategelane (pagulane) saab teada, et naine kodumaal surmavalt haige. Läheb tagasi, kuid teab, et see on enesetapp.

1946 “Triumfikaar”
Ilma armastuseta siin elus oled kui laip puhkusel. Palju sees sümboolikat.

1952 “Elusäde”
Tegevus koonduslaagris sõja lõpus. Sealt tulles nähakse ilusat maja, millest järgi vaid fassaad . Üks sõdur küsib, kas nad on tõesti viimased inimesed maailmas. Teine ütleb, ei, esimesed.

1954 “Aeg antud elada, aeg antud surra”
peategelane see, kellel vaated muutuvad. Mees, kes kogu aeg olnud rindel. Arvab, et õige võidelda õigete ideaalide eest. Saksamaa saab lüüa, hakkab sõja olemuses tõsiselt kahtlema. Arvab, et võitlus, mida pidanud, pole õige. Lõpeb puändiga. Pannakse valvama vene partisane , otsustab lahti lasta. Sel hetkel, kui avab ukse, üks vabastatu tapab ta samast relvast, millega ta oli just enne tapnud saksa sõduri, kes partisane valvas.

1957 “Must obelisk ”
Tegevus 20 . lõpus Saksamaal, tööpuudus, inflatsioon. Peategelane peab väikest äri (hauaplaadid ja mälestusmärgid). Kriisisituatsioonides inimeste väiklus võib saada ülisuureks. Ka surm võib saada äriks. Teos fašismi vastu.

1961 “Taeval ei ole soosikuid ”
Sees surmateema. Peategelane naine, surmavalt haige. Lahkub sanatooriumist, et nautida aega, mis on järele jäänud. Tee viib kokku võidusõitjaga. Tekib armastus. Romaani lõpp üllatuslik. Mees sõidab end surnuks enne, kui naine sureb.

1862 “Lissaboni öö”
raamjutustus , pagulasteema. Noored inimesed, kes põgenevad fašismi eest. Teisalt inimesed, kes sõja pärast kannatada saanud.
“Triumfikaar”
Peategelaseks on saksa emigrant Ravic , endine haigla peaarst ja geniaalne kirurg . Ta elab illegaalselt Pariisis ja opereerib salaja prantsuse doktorite Veberi ja Durant ' eest, et elatist teenida. Ta elul pole viga midagi, võrreldes sellega mida paljud teised pagulased läbi peavad elama. Ometi on tal pidevalt igav, ta ~40aastane elu tundub olevat end ammendanud ja mees ei igatsegi midagi ergemat.
Valitseb üldine minnalaskmismeeleolu, ta laseb end rutiinist kanda. Ühel õhtul satub ta tänaval kokku surnud silmadega naisega. Too on nagu kuju, hirmunud ja külm - Ravic võtab ta kaasa, veidi vastutahtsi, kahetsedes, et naisele tähelepanu pööras. Too aga haarab kinni esimesest veidi lahkemast näost. Ravici juures nad magavad koos, ja see tundub samuti nagu kõik muu veidi igapäevane, loomulik ja tavaline.
Joan Madou, pärit itaaliast , elanud koos mingi mehega, kes vahetult enne surnud oli, on see poolsurnud naisenatuke. Ta elul ei näi enam olevat eesmärki, ta ei suuda jalul püsida. Ravic aitab teda veidi - elementaarsest inimlikust kaastundest. Läheb tema hotelli, klaarib omanikuga arved ja muretseb talle uue elukoha. Sellega peab mees asja unustatuks. Kuid Joan võtab jälle ühendust, tundes et Ravic on sel hetkel tema ainuke tugi. Mees aga ei mäleta enam ta nimegi, kuid leiab talle töökoha oma tuttava venelase Morozovi ööklubis. Sünnib suhe, mis elustab mõlemaid. Joan muutub taas normaalseks, Ravici igavene igavus näib kaduvat. Ometi närib teda kerge kahtlus , ta ei saa olla kindel et tunneb tõepoolest seda mida arvab, ometi tajub ta ka ise oma armastust Joani vastu. Ravic elab pagulasi soosivas hotellis "International"…mitte et see tähtis oleks aga järgmises raamatus on ka see sisse toodud.
Ravici tunnetest ei ole väga kerge aru saada; kord on Joan talle ingel , kord tundub täiesti tühine - ta ei mõista naist lõpuni. Nende esimesel ühisel reisil - Rivierasse, on ka esimene tüli. Ravic arvab, et Joan eelistab talle glamuuri ja jätaks ta iga hetk, kui midagi paremat silmapiirile ilmuks. See paneb Joani vihastama - süüdistus oli täiesti alusetu. Nende kahe vahele tekib lõhe.
Päevad hiljem aitab Ravic tänaval ühe õnnetuse ohvrit, reflektoorselt, ja ta arreteeritakse. Noh, oli siis vaja... Ülekuulajaks on Leval, politseinik , kellel Ravic isiklikult hiljuti oli sapipõie liigsöömise pärast välja lõiganud - khm, Durant' nime all muidugi, tolle suurest honorarist sai Ravic väljapressimise peale 2000, see võttis ihnuskoilt tüki küljest. Levalile rääkis aga igasugust soga kokku küündimatutest pagulasarstidest-soperdistest, mille tagajärjel-mõjul Levalile saab Ravic kolm kuud vangistust ja ta saadetakse riigist välja. Kogu selle aja jooksul armastus Joani vastu ainult kasvab, samas kui naine on kindel et Ravic teda enam ei taha ja elab juba teistega . Joani kergemeelsus meestega ja nende hoolimatu valik tekitavad temast küll üsna tühise pildi. Mõlemad küll armastavad veel, kuid taasalustamine ei olegi nii kerge.Nad üritavad oma suhet lõpetada, et kõik mööda saaks, ka see ei õnnestu.
Samal ajal ilmub välja gestaapoohvitser Haake, keda Ravic sügavalt vihkab, tõeliselt julm mees. Ravic seab eesmärgiks sellest mineviku haavast lahti saada ja teeb end Haakega “tuttavaks” - too ei tunne teda ära. See on kättemaksuplaani kogu alus. Haake ei kahtlusta midagi, Ravic kasutab ära tema kiimalisust ja kõrvalise bordelli nime all sõidutab ta Haake metsa, tapab ära ja kaotab kõik jäljed. Tunneb end isegi hästi pärast - saavutus missugune.
Joani katsed ära leppida ei vii kuhugi . Tema tollane elukaaslane, nõme argpüks ja hädakas, tulistab ähvardusel kogemata Joani. See kutsub Ravicu, kuid teda päästa ei ole enam võimalik. Stseen annab kinnituse et nad siiski veel armastavad teineteist. Joan sureb, Ravic laseb end täiesti ükskõikselt arreteerida.
***
Samuti kui raamatus “Armasta oma ligimest”, esinevad üksikud stseenid erinevatest inimestest, millel sisu seisukohast suuremat tähtsust ei ole: “kummist” illegaalne aborditegijast vanamutt, süüdi paljudes surmades; vigane laps Jeannot, keda huvitab ainult kindlustuse raha ta amputeeritud jala eest; suht läbiv tegelane, dr. Veber, hea mees ja Ravici sõber; ahne ja saamatu dr. Durant; reeturlik õde Eugenie, tänu kellele Ravic lõpus kinni võetakse; lõbumaja järelevaataja Rolande, puhaste ideaalide ja eluplaanidega; sinise tagumikuga menukas libu; fatalistist intelligent Seidenbaum...
Ravic kasutas erinevaid nimesid : õige nimi on Ludwig Fresenburg , erinevate arreteerimiste ajal on tekkinud Wladimir Wozzek, Neuman, Günther. Haakele esines Ravic von Horni nime all.
Kahes raamatus on õhustik sarnane, ometi on peaprobleemideks erinevad asjad - Triumfikaares armastus, inimsuhete olemus ja armastuse võimalikkus sellisel ajal. Tüüpilised pagulusprobleemid - kuidas ära elada, on jäetud tagaplaanile. Teises raamatus on Kerni ja Ruthi armastus väga lihtne ja komplikatsioonideta, suurim probleem on ellu jääda ja kuidagi suuta elada ka nii rahututel aegadel.
Kogu raamatus on tunda läheneva sõja külma hingust, autor toonitab tihti käärimist, mis tol ajal Euroopas toimumas oli.
"Mõtlemisvõime rikub inimese võimaluse õnnelik olla." Tundub, et tegelaste elu võiks olla palju õnnelikum, kui nad endile asju keeruliseks ei mõtleks. Pidevalt on inimeste tõelised motiivid ja käitumiste põhjused kusagil peidus, ausust on vähe.
Tegevusliinid:

Ravic ja Joan.

Ravici patsiendid
Lõbunaised
Lucielle, kes haiglas abordi tegemise pärast
Kate Hegström (vähk) - surmale määratud

Ravic ja tema kolleegid
Veber (Ravici sõber)
Durant (tahab, et tema eest opereeritakse)

Haake ja Ravic

Ravic ja Morozov
Põhiprobleemid:

Kas armastus korvab kõik?

Kas kodumaalt põgenemine on õige?

Kas kättemaksust võib teha elu eesmärgi?

Kas heategu jääb karistamata?

Kas sõda on väärt inimelusid?

Kas allaandmine on lahendus?

Kas südametunnistus eksisteerib?
Pilet 17
Tammsaare varasem looming + “Kõrboja peremees”
Kirjandusteadlane Endel Nirk on määratlenud Anton Hansen Tammsaare koha eesti kirjanduses järgmiselt:
"Väikerahvaste, liiatigi tunduva hilinemisega sõltumatu kultuurilise arengu teele jõudnud rahvaste kirjanduses on suurte annete esiletõus palju haruldasem kui püsivate traditsioonidega vanematel kultuurrahvastel. /- - -/
Anton Hansen Tammsaare on eesti kirjanduse suurim, üle aegade ulatuv eepiline talent, iseseisev juurdleja põhiliste eluprobleemide üle, võrratu pilguteravuse ja erakordse kujundusjõuga sõnameister."
Tammsaare kirjanikuisiksuse tausta moodustab tema suurel lugemusel põhinev eruditsioon. Selle suundumustele osutab kirjaniku tõlketegevus. Ta on eesti lugejatele vahendanud Dostojevski, Wilde'i, Shaw ', Galsworthy, Conradi jt loomingut. Teda on kütkestanud Hamsuni, Thomas Manni , Rolland'i teosed.
Tammsaare kaldus elus eraklusele, kuid see ei tähendanud enda ühiskonnale vastandamist. Tammsaaret iseloomustas ühiskonnas toimuva teravapilguline jälgimine, põhjalik analüüs ning sekkumine äärmisel vajadusel. Ka kirjanduse arengusuundade suhtes ei jäänud Tammsaare kõrvaltvaatajaks: teda on mõjutanud XIX sajandi lõpu naturalism, nooreestlaste uusromantism ( impressionism ) ning 20.-30. aastate kriitiline- ja psühholoogiline realism .
Kirjaniku esikjutud ilmusid 1900. aastal "Postimehes". Need olid noore gümnasisti katsetused, kirjutatud XIX sajandi eesti kirjanduse vaimus , võitlesid karskusaate eest ja esitasid pilte mõisamiljööst.
Küpsema tulemuseni jõudis Tammsaare naturalistlike sugemetega külaelukujutustes "Kaks paari ja üksainus" (1902) ning “Vanad ja noored” (1903). Autor näitab neis külarahva armetust ja vaimuvaesust, mis väljendub mõttetutes ja kurb-koomilistes riidudes ning nürimeelses alalhoidlikkuses.
Nooreestlaste otsiv vaim avaldus ka rühmitusele lähedal seisva Tammsaare loomingus. Jutustustes "Pikad sammud" (1908), "Noored hinged " (1909) ja "Üle piiri" (1910) on kirjanik loobunud tavapärasest süžeest ja miljööst ning keskendunud haritlasnoorte hingeelu keerdkäikude ja -sõlmede eritlemisele. Tema loomelaadi iseloomustab seejuures impressionism.
1922. aastal jõudis Tammsaare esimese suurteoseni. Romaan "Kõrboja peremees" märkis uut taset eesti realistliku kirjanduse arengus. Kui kirjaniku varasemates teostes olid esile tõstetud teatud eluküljed, autor vaatles kas ühiskondlikke nähtusi või keskendus tegelaste psühholoogiale, siis "Kõrboja peremehes" esitatud elukäsitlus on terviklik.
Teose peategelased Kõrboja Anna ja Katku Villu on keerulised karakterid. Nende armastust ootab ees traagiline lõpp, sest kummagi sisekonflikt on arenenud liiga kaugele. Tammsaare osutab, et inimpsüühikas on piire , mille ületamise korral puudub tagasitee .
"Kõrboja peremees" oli ettevalmistavaks teoseks kirjaniku suurromaanile "Tõde ja õigus". Sellega arendas Tammsaare välja oma isikupärase loomelaadi, mida iseloomustavad pilguteravus olustiku tabamisel, psühholoogiline süvakäsitlus, poeetiline ja sugestiivne elukujutus ning kordustele rajatud eepiline stiil.
“Kõrboja peremees”
Romaani põhimeeleolu on sisendanud Koitjärve ümbruse kontrastne maastik . Paukjärve- äärselt künkalt avanes vaade kaunile männimetsale, mis meelestas romantiliselt; vastassuunas avanev rabamaastik sisendas aga argipäevast meeleolu. Veel enam tihenesid kunstitõeks ligi seitsme Koitjärve - aasta kestel kogunenud tähelepanekud talurahva eluolust, vaadetest ja iseloomust. Siingi saame kontrasti: ühelt poolt metsade vahele suletud külaidüll oma traditsioonide ja monotoonse elurütmiga, teiselt poolt - ühiskonna liikumine järjest intensiivsemale kapitalistlikule arenemisteele, mis nõudis ettevõtlikkust ja vanadest elunormidest üleastumist. Nii Koitjärvel kui ka kirjaniku kodupaigas Albus olid ärksamad peremehed juba algust teinud maaparandustööde, kraavide kaevamise ja kivide tõrjumisega. Sellega kaasnes rikastumis- ja spekulatsioonikirg, mille äratas hiljuti lõppenud Esimene Maailmasõda. Need on Tammsaare romaani tõsielulised lähtekohad.
Inimese karakterit ja saatust kujundavad keskkonnatingimused ning tema enda subjektiivsed omadused ja eeldused. Vanema põlve kriitilised realistid kujutasid eelistavalt ülekohtust sotsiaalset keskkonda, mis muserdas inimest. Moodsa suuna esindajad ( ka A. H. Tammsaare oma mõnedes intelligentsinovellides) vaatlesid inimest liigagi kitsuti, teda sotsiaalsest keskkonnast välja rebides. Meistriaastate teostes jälgib A. H. Tammsaareisiksuse kujunemist sotsiaalse keskkonna mõju ning inimese loomuomaduste koostoimes. Ta kirjutab ühes oma artiklitest: Inimesel on kaks vägevat vaenlast : tema oma maised nõrkused ja ümbritsevad olud. Kogu eluea peab ta nendega heitlema, kui tal on ükskõik missugune eesmärk unistuste sinavas kauguses.
See kirjaniku veendumus orienteerib meid Kõrboja peremehe tegelaste süsteemis. Seda enam, et kirjanik on oma romaani põhiidee kohta lausunud: Meil Eestis ei ole praegu peremeest, meie peame selle ise kasvatama ja laps istub juba rõõmu- ja lootusrohkete punamarjade keskel.
Kõrboja peremehega süvenes A. H. Tammsaare meisterlikkus, millele osutab juba draama Juudit . Kirjanik pühendas oma ande üldinimlikult tähtsate probleemide lahendamisele ning saavutas kunstis kõige raskemini omandatava oskuse - luua elavaid, täisverelisi karaktereid. A. H. Tammsaare arvestab oma kangelaste loomisel targalt ja tasakaalukalt kõiki tegureid, mis loovad isiksuse: sünnipäraseid eeldusi , ajaloolisi ja sotsiaalseid tingimusi, keskkonna mõju. Sel viisil on kujunenud enamasti rikka siseeluga inimesed, kes ei vegeteeri, vaid otsivad kirglikult elumõtet. Niisugused on eeskätt Katku Villu, kelles põrkavad kokku anderikkus, teotahe , head kavatsused ja ohjeldamatu temperament . Kaua ei leia tormakas külapoiss oma kutsumust. Kergesti süttiv noormees laseb ennast kaasa haarata sõja-aastate rikastumiskirest, tegutseb läbimõtlematult, libastub seiklustesse. Kirglikuna avalduv kiindumus töösse ja maa viljelemisse ei vii püstitatud eesmärgile, nagu ei leia positiivset lahendust suur ning saatuslik armastus Kõrboja Anna vastu. Tormakuse tagajärjel invaliidistunud mehes puhkeb valuliselt konflikt uhkuse, eneseteadvuse ja armastuse vahel, millest omapoolsete reageerimistega võtavad osa ka teised romaani tegelased, osatades pidevalt Villu hella enesetunnet. Ka noormehe tõepoolest edumeelsete plaanide suhtes osutab rutiini tardunud külarahvas, lähemad omaksed kaasa arvatud, üleolevat mõistmatust. Olukordi komplitseerib ka Sauna - Eevi ja Villu väike poeg. Nii saabubki traagiline finaal, milles isiklikud eeldused ja keskkonnatingimused, asjaosaliste minevik ja olevik, nende tundmused ja tahtmised põimlevad eluliselt ning kunstiliselt mõjuvaks tervikuks - keerukateks karakteriteks.
Kõrboja peremehes on välja kujunenud isikupärane, ehttammsaarelik väljenduslaad, mida iseloomustab mõttetihedus, väljenduse sugestiivsus, tugev emotsionaalsus, kirjanikule ainuomane korduste kasutamine. Oskuslikku ühendamist leiavad rahvapärane ütlemisviis ja romantiliselt varjundatud keelepruuk . Igas reas on tunda väljakujunenud esteetiliste tõekspidamiste ja maailmavaateliste veendumustega kunstnikku.
Pilet 18
Tammsaare “Tõde ja õigus” ja looming
"Tõde ja õigus" I-V (1926-33) ulatub juurtega sügavamale kui ükski teine eesti talupoja (või üldse eestlase) maailma ja hingeelu lahtimõtestamisele püüdlev teos. Kirjanikul on õnnestunud luua epopöa, mille kangelased kannavad Piibli arhetüüpsete tegelaste iseloomujooni ja elukäsitusi. Tulemus on seda üllatavam, et autor on asetanud oma tegelased konkreetsesse ajaloolisse ja geograafilisse konteksti.
Endel Nirk kirjutab:
""Tõe ja õiguse" kolme esimese köite lähteaines on autobiograafiline - elu kodutalus, gümnaasiumiaeg Tartus ja ajakirjanikuaastad Tallinnas -, viimastes köidetes on tegemist üldisematele eluvaatlustele tugineva edasiarendusega. /- - -/ Tammsaare ise andis teose eri osadele järgmised iseloomustused: esimene kujutab inimese võitlust maaga, teine - võitlust jumalaga, kolmas - võitlust ühiskonnaga, neljas - võitlust iseenda ja oma õnnepüüdega, viies - resignatsiooni."
Kirjanik nendib, et inimese elu on igavene võitlus, sest inimene on loodud ebatäiuslikuks; tõde ja õigus jäävad aga alati suhtelisteks mõisteteks.
Pärast suurteose lõpetamist süvenes Tammsaare armastusteemasse. Romaanides "Elu ja armastus" (1934) ning "Ma armastasin sakslast " (1935) on armastuspsühholoogia seostatud sotsiaalpsühholoogiliste probleemidega.
Eepikas jäi Tammsaare viimaseks teoseks romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan " (1939). Kasutades eesti muinasjutumaailma arhetüüpseid tegelasi Vanapaganat ja Kaval-Antsu, mõtestab ta allegooria abil lahti demagoogia, õigluse ja ebaõigluse, tõe ja vale olemust ning seoseid.
Tammsaare draamad on saanud ainet Piibli motiividest. "Juudit" (1921) annab uue tõlgenduse Olovernese ja Juuditi armastusloole. Kirjaniku käsitluses ei vii Juuditit vaenlaste leeri patriootilised tunded, vaid soov võita sõjakangelase armastus ja astuda kuningatrooni kõrvale.
Draama " Kuningal on külm" (1936) on 30. aastatel Euroopas pead tõstnud fašismi kriitiline allegooria.
Tammsaare rohked kultuuri ja ühiskonna arengut käsitlevad artiklid ning esseed jõudsid täielikul kujul lugejateni alles kirjaniku 18-köitelise väljaandega (1978-1993).
A. H. Tammsaare on XX sajandi eesti kirjanduse suurim eepik.
“Tõde ja õigus”
Romaani 3 esimest köidet on üpris ligilähedaselt seotud kirjaniku enda biograafiaga. I osa sõnastamisel kasutab ta lähteainena oma kodu- ja lapsepõlvemuljeid ning mälestusi. Terve rea tegelaste puhul on teada elulised eeskujud . Nii on Vargamäe Andresel kirjaniku isa Peeter Hanseni iseloomuomadusi . Pearus on tuntud ära üleaedne Jakob Sikenberg, Hundipalu Tiidus - kirjaniku ristiisa Hans Grossthal. Teise osa kirjutamiseks on ohtrasti ainet andnud Treffneri eragümnaasium; paljud Mauruse kooli õpetajad ja õpilased on meenutanud lugejatele kirjaniku õpetajaid ja kaasõpilasi. ( Näit. Maurus - Treffner jt) III osa sündmustik toimub 1905 .a. revolutsiooni aegses Tallinnas ja tuletab reas seikades meelde A. H. Tammsaare Teataja juures veedetud aastaid. IV ja V osa kirjutamisel on kirjanik rohkem tuginenud eluvaatlustest saadud andmeile, täpsustades ja süvendades isiklikke tähelepanekuid vastava perioodi ajakirjandusest hangitud teadetega. IV osa tegevus toimub kodanliku vabariigi algaastatel Tallinnas, V osa sündmustik areneb taas Vargamäel.
Lähteaine on selles suurteoses murdunud läbi kirjaniku isikupärase loomingulise prisma , elustatud ta fantaasialennust, allutatud läbimõeldud ideelis- kunstilistele kavatsustele.
Tõde ja Õiguse rikkalikus ideestikus aitavad meil orienteeruda kirjaniku enda sõnavõtud ja näpunäited, mida ta oma südamelähedasema teose mõistmiseks on ohtramalt jaganud kui ühegi teise raamatu puhul. Kirjanik on püüdnud käsitleda neid põhilisi probleeme ja ideid, millega kõik inimesed ja kõik rahvad oma eluvõitluses paratamatult kokku puutuvad. Lühidalt kokkuvõttes, kirjutab A. H. Tammsaare, kujutab “Tõe ja Õiguse” esimene anne võitlust maaga, teine - võitlust jumalaga, kolmas - võitlust ühiskonnaga, neljas - võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja viies - alistumist ( resignatsiooni) .
Sellele olulist kättenäitavale mõttekäigule on A. H. Tammsaare täienduseks lisanud: Kuna aga ükski neist võitlustest ei ole võimalik muidu, kui peab võitlema ühel hoobil küll maaga, küll jumalaga, küll ühiskonnaga, iseendaga, siis on need võitlused esitatud enam-vähem igas romaanijaos, ainult igas raamatus etendab teatud võitlus nagu domineerivamat ja saatuslikumat osa.
Eriti tungivalt on A. H. Tammsaare kaitsnud ja põhjendanud inimese võitluse tähtsust maaga, nähes selles kogu elu alust, mistõttu see teema jääb päevakorda seni, kuni elab inimene ja kestab elu maakeral.
Kuidas see võitlus toimub? Missuguste raskustega tuleb inimesel maakamaral töötades kokku puutuda? Kuidas tuleks töötada ja elada, et jõuda niisama suurtele saavutustele , kui on jõudnud arenenumad Euroopa rahvad? Missuguseid iseloomuomadusi on selleks vaja? Mis põhjustab ebaedu? - Neile küsimustele otsib A. H. Tammsaare vastust.
Inimsoo kultuurisaavutuste üle juurdlemine on viinud kirjaniku veendumusele, et kultuuri ei saa mehhaaniliselt üle võtta ega kopeerida, teda tuleb õppida iseseisvalt looma. Selleks on aga vaja, et õpime sama intensiivselt mõtlema, tundma ja töötama, nagu on seda teinud eurooplane , rõhutab Tammsaare. Ei ole tulu Euroopa eeskujust kunstis ja kirjanduseski, kui me seal ei omanda eurooplase intensiivsust, tõsidust ja sügavust.
Selliseid ihaletud omadusi arvas A. H. Tammsaare leidvat eelkõige talupoegade juures. Ta oli veendunud, et sügav ja intensiivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aineis, vaid selles, mis meil kõige põhisemat. Selleks olluseks on meil aga kahtlemata talupoeg. Sellepärast peab oletama, et just tema kaudu õnnestub meil ehk kõige kergemini eurooplase intensiivsusega kui mitte mõtelda, siis vähemalt tundagi. Sel põhjusel valiski ta talupojad ja talupoegade hulgast pärit intelligentsi esindajad oma kõige südamelähedasemate ideede kandjaiks, kasutades nende tunnustaval iseloomustamisel rahvapärast sõna “ mats ”.
Matsi otseseks vastandiks peab A. H. Tammsaare “vurlet”, kes ei ripu kõige hingega millegi küljes, kes tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale, kes on loomutuse ja vormituse kehand . Kuigi A. H. Tammsaare arvates “ vurle ” domineeris omaaegse linnakodanluse hulgas, ei piira ta “vurlede” levikuala sugugi linnaga, ta väidab: Kogu kultuurivõitlus on matsi ja vurle vaheline heitlus, nähes selle heitluse avaldusi eri elusektorites, eri maadel , eri ajajärkudel.
Muidugi olen ma katsunud kõike seda esitada mitte arutuste näol, vaid üksikute inimeste ja iseloomude saatuste kujutuste ja kokkupõrgete kaudu, nii et harilik lugeja leiaks põneva ja kaasakiskuva jutustuse, kuna ainult uurija ja juurdleja silm ulatuks sügavama ja kaugema tagapõhjani või ideestikuni, on kirjanik pidanud vajalikuks selgitavalt lisada.
Meie ülesanne ongi teost lugedes õppida nautima kirjaniku haaravat jutustamislaadi, aga süveneda ka teose sügavamasse mõttesse, tema ideelisse sisusse.
“Tõde ja õiguse” II osa
sündmustik areneb härra Mauruse I järgu eragümnaasiumis. Väliselt lõbus, sagedasti ühest koomilisest situatsioonist teise arenev sündmustikukulg kätkeb Indrek Paasi pingelise seesmise arenemisloo - vabanemise usulistest eelarvamustest materialistliku maailmavaate kasuks. Inimese võitlusse jumalaga, mida kirjanik on nimetanud selle romaaniköite põhiprobleemiks, on suuremal või vähemal määral seotud kõik tegelased. Progressiivseid mõjustusi võtab noormees vastu eeskätt loodusteaduste õpetajailt ( Timusk) ja ärksamatelt õpilasteltki (Solotarski).
Indreku arengus etendasid positiivset osa koguni aktiivsed jumalapooldajad - vanameelsete ideede jonnakas kaitsmine mõjus pahupidi . Direktor Maurus oma demagoogiliste pöördumistega piibli poole lausa õõnestab religiooni autoriteeti. Mitme aasta möödudes esitab Indrek vanale kosmograafia professorile küsimuse: Härra professor , kui ilmaruum on nii lõputa suur ja kui igal pool on aina tähed, tähekogud ja linnuteed, kus on siis taevas. Nukralt naeratavalt õpetajalt saab ta vastuse: Üle kolmekümne aasta olen otsinud, aga pole leidnud. Nüüd olen vana. Teie olete alles noor, otsige , ehk leiate teie. Ning Indrek, kes samal ajal elab üle sügava tragöödia ( sureb tema armastatu Ramilda, ja surma vastu on jumalgi võimetu), paneb leegitseva vaimustusega kirja oma vastse tõe jumalast: Sind ei ole, on ainult tähed, tähed, tähed. On ainult lõpmatu ruum, kus eksib surnud tähtede valgus… Sa ei ole teinud ei seda ega teisi maailmu, sa ei ole ka teinud inimest, vaid arenemine, mis tuleb üle sauruste.
Romaani põhiidee seisukohalt äratab tähelepanu lõpplahendus: Indrek loobub jalutu lapsukese ees, kes on kõik paranemislootused pannud jumalale , oma äsja kirglikult väljendatud tõest. See ei tähenda ometigi lahtiütlemist veendumustest; selliste järeldustega on vastuolus ka romaani järgmised köited. Romaani niisugune lõpplahendus rõhutab humanismiideed, sest inimarmastus on Tammsaarele suurem kui oma tõest jäik kinnihoidmine.
Tõe ja õiguse II osa on rikas ideeromaan; peale võitluse jumalaga on kõne all palju moraali-, ühiskondlikke, filosoofilisi probleeme. Tabavalt nähtud tegelaste hulgas on hiigelsaavutuseks härra Mauruse koloriitne karakter. Näiliselt on härra Mauruse iseloom vastuoksuslik ja peaaegu tabamatu ; süvenevas vaatluses ilmneb ajalooliste olukordade poolt muserdatud mees, kes olupoliitiliselt kohanedes on kaotanud iseenda ja ideaalid. Nende kauge kaja kostab koolist väljaheidetud Indrekule lausutud sõnades: Inemisel peab ometi viiski Vene rubla olema, kui ta tahab eesti jumala vastu minna. Oleks härra Maurus veel noor, siis tuleks ehk temagi kaasa, sest ka tema on oma südames mässaja, aga härra Maurus on juba vana… ent nüüd on Maurus koolis ainuke õpetaja, kes reaktsioonilise tsaaripoliitika eest ägedalt seisab ning ateiste ja sotsialiste oma koolist välja kihutab .
Üksikute episoodidega ulatub II osa sündmustik ka Vargamäele, kus saavad uut kinnitust Indreku moraalne puhtus, ausus ja tõearmastus. Oma ristiisalt Hundipalu Tiidult saab noormees selge ideelise orientiiri: …peab teadust taga nõudma ja mitte usku, sest teadus on sõjariistaks mehe käes, kui tal õige eesti meel.
Tõe ja õiguse II osas täheldatakse pikki monolooge ja arutlusi, mis väljendavad inimeste kirglikku püüdlemist selguse poole murrangulistel ajajärkudel. Sõnaohtrust on kirjanik pidanud tunnuslikuks nähtuseks tsaaririigi elus, kus praktiliste tegude võimalused olid kitsad.
“Tõe ja õiguse” III osas
kohtume taas Indrek Paasiga, seekord Tallinnas 1905. aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse - kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis… Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid , mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi. Oma südames tunneb Indrek suurt sümpaatiat seesuguste ausate ja oma veendumustes kindlate inimeste vastu nagu revolutsionäär Meigas , kes võitleb lõpuni selle eest, mida ta õigeks peab ja mida nii paljud igatsevad.
Romaani lõpupeatükkides saame traagiliste sündmuste kaasosaliseks Vargamäel. Väärkahtlustuste põhjal lasevad karistussalklased maha Vargamäe Antsu; Andrest, vana tõe ja õiguse eest võitlejat karistatakse 15 häbistava vitsahoobiga. Ränga ülekohtu mõjul neab Andres ära oma jumala ning kirikuõpetaja ja paneb kõrvale palveraamatud. Indrek aga koormab oma südametunnistuse raske süüga, kui armastuse ja kaastunde mõjul ulatab surmava rohuannuse ränki valusid kannatavale emale.
“Tõe ja õiguse” IV osa
tegevus toimub 20-ndail aastail kodanlikus Eesti vabariigis. Indrek Paas on abiellunud varaka kaupmehe Vesiroosi tütre Kariniga. Ta on lootnud oma majanduslikult kindlustatud kodust kujundada tsitadelli, kus võiks elada oma arusaamade järgi tõest ja õigusest. Aga see unistus osutub illusiooniks. Indrek püüab mõista elu enda ümber, leida inimsoo edasiliikumise teetähiseid, ent ta mõtted suubuvad ummikusse. Karin on Indrekuga abielludes lähtunud alturistlikust soovist teha ükski inimene maailmas õnnelikuks. Ent elujanuse, rahutu ja kergesti süttiva loomuse tõttu satub Karin peatselt moraalitu tõusikseltskonna elukeerisesse. Areneb valuline abielu purunemine koos sellest johtuvate traagiliste sündmustega.
Paralleelselt Indreku isikutragöödiaga ( Karini surm, ideeline ummik ) arenevad vapustavad sündmused majanduselus: pankrotid, vastastikune petmine ja korruptsioon. Neid nähtusi kehastavad Esimese maailmasõja keerises rikastunud tõusikkodanlased: suurmaailma ärihai Köögertal, snobistlik Itamite perekond, tragikoomiline vürtspoodnik Vesiroos. Nende ahnitsemine on niisama mõttetu ja võigas nagu nende priiskaminegi. Nagu kiskjad heledasti valgustatud puuris -kangastub kord Indrekule ühe peo keerises. Ka intelligents on reetnud ausad eetilised ja esteetilised põhimõtted ning kohanenud tõusikkodanluse tavadele ja maitsele.
Üldises kaoses püüab Indrek Karinile sisendada, et maailma pääsmine on ainult töös, töös ja veel kord töös! Muidu tabab teda hukk. Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast.
Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda.
“Tõe ja õiguse “ viimast köidet
on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba , vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu. Seda tõde hakkab lõpuks taipama ka Pearu, kes tajub, et Oru hakkab Mäele alla jääma. Pearu ja Andres - mõlemad jäävad lõpuni oma loomusele truuks: avarama eluvaatega Andres muretseb maa ja rahva saatuse pärast, individualistliku mõtteviisiga Pearule teeb muret eeskätt Oru talu, suguvõsa ning selle nime edasikestmine. Orut võiks päästa ja õitsele viia Andrese moodi inimesed-tegutsejad, mõistab Pearu. Sellest siis ka painajalik plaan - pärandada talu Krõõda järeltulijatele. Vanamehe kiusliku kavatsuse võidab üksnes minia südameheadus.
Andrese ja Pearu aastaid kestnud kemplemine tõe ja õiguse pärast otsustab lõplikult Andrese kasuks; tema suurim unistus saab teoks - algavad Vargamäe jõe süvendustööd. Siingi jääb A. H. Tammsaare realistiks, lastes teostamisrõõmul seguneda resignatsiooniga. Mõtte algatajad ja eestvõitlejad unustatakse kiiresti. Pühapäevameeleolude jõe äärde tõtanud Andres peab kuulma oma suureks meelehärmiks külakulaku praalivaid sõnu: Mina ise lasen Vargamäe jõe alla, mina oma poegadega. Indrek püüab oma vanale isale õpetada lohutavat naeru inimeste väikluse üle. Ta lausub: Ühtedel on tegemise, teistel saamise rõõm. Päris õnnelikud on need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. Meie oleme teinud, isa, ja sellest rõõmust aitab meile. Selles hinnangus on tõetruult väljendatud ausate tõe ja õiguse püüdlejate rõõm ning elutraagika omandiühiskonnas.
Kõigile vaatamata sureb Andres õndsa tundega - ta on elanud õigesti, armastanud oma maalappi ja töötanud väsimatultelu edasiviimise eest. Vana töömehe surma kujutamine on tõe ja õiguse mõjukamaid ja kaunimaid lehekülgi. Palju poeetilisi pilte on andnud vargamäelaste kolmanda põlve elusaatuste kujutamine. Omapärase kujuna esineb Tõe ja õiguse lehekülgedel Indreku teenijatar Tiina, seesama jalutu tüdruk, kelle lohutamiseks Indrek loobus kord oma tõest. Tiina kaudu mõtiskleb kirjanik headuse üle elus ning on sunnitud järeldama, et omandikirest nakatatud ühiskonnas võib absoluutse headuse taotlus koguni kurja põhjustada. Ometi saadab kirjanik Indreku Tiina seltsis uute lootustega Vargamäelt alla; kaasinimestele head teha on tema arvates ikkagi kauneim maailmas.
A. H. tammsaare Tõde ja õigus on kõige ulatuslikuma haardega arenguromaan eesti kirjanduses, seda võib võrrelda seesuguste teostega nagu L.Tolstoi Sõda ja Rahu, R.Rollandi Jean Christophe , T.Manni Buddenbrookid . Teos annab mitmekülgse ülevaate eesti maa- ja linnakodanluse ning intelligentsi kujunemisest ligi poole sajandi jooksul. Selles keskkonnas areneb kirjanikule kõige südamelähedasemate tegelaste - vargamäelaste võitlus tõe ja õiguse eest. Vargamäe eesperelastes poetiseerib ta elutõsidust, süvenemist ja intensiivsust tunnetes, mõtetes, igapäevases töös. Kõige monumentaalsemana tõuseb teiste hulgast esile Vargamäe Andres, kelle karakter on sügav ja mitmeplaaniline.
Andres Paas on neid inimesi, kes on andunud loova töö ideaalidele ning püüdleb kogu elu püstitatud eesmärgi poole. A. H. Tammsaare on toiminud ta loomisel targa dialektiku ning ausa realistina, arvestades kõiki neid tegureid, mis määravad isiksuse kujunemise, tema suhted ühiskonnaga. Üle jõu käiv töö rasketes looduslikes tingimustes, õnnetused perekondlikus elus, laste lahkumine, kiuslik naaber, ühiskondlik ebaõiglus, pettumine religioonis - see kõik masendab ja kibestab Andrest, põhjustab hälbeid tõe ja õiguse radadelt. Ent lõpptulemusena ei muuda ühiskond Andrest omanäoliseks, väsimatu töömees jääb ustavaks oma ideedele ja taotlustele. See annab talle eluloojangul suurima ning sügavaima rahuldustunde.
Romaani põhiideede seisukohalt on keskne osa Vargamäe Indrekul. Väliselt tagasihoidlikuna ja otsekui enesesse tõmbununa liigub ta romaani lehekülgedel. Kirjanik on talle kinkinud juurdleva, süveneva mõistuse ning humaanse südame. Loomuldasa pole Indrek aktiivne teoinimene nagu ta isa, vaid rohkem elunähtuste üle juurdleja. Pärast 1905.a. revolutsiooni palangut jääb ta ka hilisemail aastail leppimatuks klassiühiskonna pahede suhtes. Indreku leppimatus ühiskondliku vale ja ülekohtu vastu ning unistus täiuslikumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega.
A.H. Tammsaare kasvatab läbinägevat suhtumist kodanluse elupraktikasse, mis on varjatud peitvate fraasidega. Kodanluse peamine kirg on omand ja seepärast ülistab külarätsep Taar küll isamaad, kuid isamaalise ideaali maist kuju peegeldab intressiraamat pangas. Pearu arvates on mees see, kel on raha ja kes oskab seda ka priisates läbi lüüa. Koomilises valguses kirjeldab A. H. Tammsaare härra Mauruse vahekorda rahaga. Mauruse tragikoomiline kuju on ärevalt hoiatav näide, et ideaalide reetmine viib inimväärikuse minetamisele.
Raha laostavat mõju, karjerismi, ideedega sahkerdamist, korruptsiooni kujutab eriti Tõde ja õigus IV . Rahamajanduse esialgseid avaldumisi jälgib A. H. Tammsaare juba Tõe ja õiguse I osas, kapitalismi arenedes ilmnevad need järjest teravamalt, nagu nähtub epopöa viimasest köitest. Kirjanik kasvatab moraalset vastupanu kapitalismi laostavale toimele, kaitseb humanistlikke põhimõtteid, ausat, loovat tööd.
Tões ja õiguses väljendub A. H. Tammsaare ande laad kõige selgemini. Kunstnikuna armastab ta elu vaadelda, elu üle mõtiskleda. Talle on võõras Ed. Vilde teostele tunnuslik tõtlik ja osav fabuleerimiskalduvus, sündmustiku põnevus. A. H. Tammsaare eelistab otsekui elu enda kulgu järgides jutustada. Meie silme eest libisevad mööda taluelu - pildid nende aastaaegses järgnevuses. Romaani II köite sündmuste teljeks on koolielu mitmesugused juhtumused; III osas järgib kirjanik põhiliselt revolutsioonisündmusi, lükkides neisse pilte kangelaste isiklikust saatusest.
Tões ja õiguses avaldub A. H. Tammsaare avar, humanistlik elutunnetus ja tark mõtlikkus. Kõige tavalisemadki argielusündmused küllastuvad ta sule all emotsionaalse värvikülluse ja mõttetiheduse, mis annab neile igapäevasest üleulatuva tähendusrikkuse. Tajume targa, ausa, avara südamega isiksuse lähedalolu. A. H. Tammsaare esteetilise tunde gamma on lai: hell lüürika, südamlik huumor, peen iroonia, vaimukas satiir , valuline traagika.
A.H. Tammsaare meisterlikkus tipneb aga tema karakterites. Juba Juuditis ja Kõrboja peremehes täheldame otsekui ilmsi elavate kujude loomisoskust, mis kõnesolevas suurteoses eesti kirjanduses seni ületamatule tasemele tõuseb. Õigusega on imetletud A. H. Tammsaare võrdselt tugevat sisseelamisvõimet nii laste, taluperemeeste, taluperenaiste, kaupmeeste, intelligentsi mõtte- ja tundemaailma ning erinevate temperamentide tabamist. A. H. Tammsaare tavatsebki põimida erineva sotsiaalse seisundi, eluea, temperamendi ja ellusuhtumisega tegelaste seisukohti, saavutades sel viisil suure elukülluse. Näilise arvamuste kaosega aktiviseerib ta ometi lugeja mõtet, kutsub nägema elu vastuolusid, mõistma nende põhjusi, orienteeruma tõe ja vale keerulistes ilmingutes.
A. H. Tammsaare karakterid on tema elufilosoofia kehastajad, kelle üle kumab ta südamesoojust ja humanismi . Nagu elus, nii ei esine ka A. H. Tammsaare loomingus hea ja kuri teineteisest rangelt lahus, vaid annavad puhuti erakordseid kombinatsioone. Me peaaegu ei kohta tema loomingus purupahelist inimest, sest põhiliselt negatiivnegi tegelane osutab äkitselt inimlikkust, headust või otsekohesust. Ei tule kultiveerida sallimatust inimese, vaid inimlike pahede vastu - sellist ellusuhtumist kiirgab A. H. Tammsaare looming.
Erilist huvi ja juurdlemist pälvivad sellised komplitseeritud karakterid nagu Pearu, Maurus, Karin, kes osutavad suuremat vastuvõtlikkust ümbritseva maailma heale ning kurjale, kes väljendavad ootamatuis situatsioonides ajajärgu ja oma iseloomu puudusi. Kõigis neis on kirjanik tabanud inimliku headuse, siiruse, suuremeelsuse või tundemeele nõtkuse üllatavaid hetki. Meenutagu vaid Pearut Krõõda matusteks teed sillutamas või tema tundehellust üle soode ja rabade kaikuvat “veart” kelli kuulates.
Täit tunnustust pälvib ka Tõe ja õiguse kujundlik ja rikas keel. Romaani unustamatute lehekülgede hulka kuuluvad väikese Karja- Eedi nelipühahommik, Krõõda surm ja Andrese talupoeglik lein külvipeenral, kuulsad kõrtsi ja varrustseenid, liigutavad episoodid laste ja noorte elust, vana Andrese surm jpt.
Tõe ja õigusega kirjutas A. H. Tammsaare oma lapsepõlve- ja noorusmälestused ning - paigad tuntuks kodumaal ja üle selle raja; see on väärikas mälestussammas rahva tööarmastusele, võitlusele tõe ja õiguse eest.
Pilet 19
Kirjanduslikud voolud ja suunad
Rahvaluule on rahva ühislooming. Iga ilukirjanduslik teos on ainulaadne näh­tus, milles kajastub selle looja maailm ja elu nägemise viis. Iga ajastu on ku­jundanud oma kunstisuuna . Teose mõistmiseks tuleb tunda ajajärgu ideid ja elukorraldust. Kirjandus- ja kunstisuundade kiire areng algas 17. sajandil, mil hakati antiikkirjanduse traditsioone edasi arendama.
Kirjandusvooludele ei allu kogu kirjandus. Igas ajas on olnud kirjanikke, kes eiravad keskseid suundumusi. Nende kohta öeldakse tavaliselt, et nad on ajast ees või mahajäänud.
17. sajand - klassitsism
17. sajandil, Louis XIV va­litsemise ajal, muutus Prant­susmaa Euroopa poliitilise ja kultuurielu keskuseks. Nii õukonna- kui ka kunstielu allutati rangetele reeglitele. See sajand kujunes prantsuse kultuuri õitsenguajaks, mida valitseva kunstisuuna järgi ha­kati nimetama klassitsismiajastuks. Klassitsistide ees­märk oli kujutada loomingus kaasaja elule iseloomulikke jooni. Esikohale seati mõis­tuslikkus ning elutõde. Ainult tõde oli nende arvates ilus. Teoste sõnastuses nõuti sel­gust, stiilis puhtust, ülesehitu­ses terviklikkust. Kirjandusžanrid jagati ,,kõrgeiks" (tra­göödia, ood) ja ,,madalaiks” (komöödia, satiir). Žanrite stiilivõtteid ei tohtinud sega­da. Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, koomilise ja traagili­se koosesinemist ühes tegelases peeti sobimatuks. Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida nad pidasid täiuslikuks ning seetõttu kunsti igaveseks eeskujuks. Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliere.
Eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni , Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingus.
18. sajand - sentimentalism ja romantism
Klassitsistid ei hinnanud tun­deid, nad püüdsid need allutada mõistusele. 18. sajandi algul tek­kis suund, mis oli rõhutatult tun­deline - sentimentalism. 18. sa­jandist kujuneski suurte tunnete sajand, mida iseloomustab mit­me rahva võitlus vabaduse eest. Vabadusvõitlus ja uued ühiskon­nakorralduse ideed tulid kõige selgemalt esile Suure Prantsuse revolutsiooni ajal (1789-1794). Revolutsioon nurjus: vabadusjoovastus asendus hirmu­valitsuse ja Napoleoni ainuvõi­ muga . Sellele ühiskonnakorraldusele vastukaaluks sündis uus kunstivool - romantism. Vägivaldsele tegelikkusele ja tundetusele vastasid kunstnikud reaalsusest põgenemise ja tunnete ülistamisega.
Sentimentalism
Sentimentalistid seadsid klassitsistide mõistuslikkusele vastu tunnetekultuse. Teostes püüdsid nad avada kannatava inimese sisemaailma. Sageli kaldusid nad liialdustesse, muutusid härdameelseks. Eesti kirjanduses on sentimenta­lismi seepärast nimetatud ka haleduse vooluks. Sentimentalistid pöörasid suurt tähelepanu looduskirjeldustele. Nad püüdsid tegelaste hingeelu avada loo­duse kaudu. Teoste keelde tuli ilukõne. Kangelase tunnete vahetuks edasiand­miseks võeti käsutusele uued kirjandusvormid, näiteks kiri, päevik, eleegia .
Tuntud sentimentalistid on prantslane Jean-Jacques Rousseau ja venelane Nikolai Karamzin. Eesti kirjanduses on selle voolu jooni Suve Jaani teostes.
Romantism
Romantism sai Euroopas valitsevaks kunstisuunaks 18. sajandi lõpul, Eestis­se jõudis see järgmise sajandi keskel. Romantikud pöörasid pilgu minevikku. Nad otsisid kaugetcst aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast. Ro­mantikutele oli inimene eelkõige hingeline olend . Seepärast oli neile tähtis inimese sisemaailm, tema tunded, mõtted ja üllad teod. Üle kõige hindasid romantikud loodust, mida nad pidasid täiuslikuks Jumala kunstiks. Inimene oli nende arvates osa loodusest. Looduse kujutamises heiastus romantikutele ini­mese hingeelu.
Romantismi kesksed mõisted on armastus ja usk. Armastus oli romantiku­tele kõikehaarav tunne, mille objektiks võis olla nii inimene, loodus kui ka isamaa. Romantikud olid sageli hardalt usklikud. Nende arvates oli Jumala käes nii armastuse kui ka vabaduse võti.
Kirjanduse põhiliikidest eelistasid romantikud luulet, kuid kirjutati ka proo­sat, eelkõige romaane.
Romantilise luule viljelejatena on tuntud inglane George Gordon Noel Byron, prantslane Alfred de Musset, venelane Mihhail Lermontov, ungar­lane Sändor Petöfi, soomlane Johan Ludvig Runeberg jt. Romantilise proosa meistrid on sakslane Johann Wolfgang Goethe, prantslane Victor Hugo, ingla­ne Walter Scott . Eesti kirjanduses esineb romantism kõige ehedamal kujul Lydia Koidula luules ja Eduard Bornhöhe ajaloolises proosas.
19. sajand - realism, naturalism
18. sajandi lõpul algas Inglismaal tööstusrevolutsioon, mis avas rahvastele ja ühiskondadele uued tulevikuväljavaated. Kiircsti hakkasid arenema aineline kultuur ning tarbimine. Tööstuse kasv toi kaasa linnastumise: üha rohkem ini­mesi asus linnadesse, nende side looduse ja maaeluga nõrgenes.
19. sajandil loodi mitu inimkonna arengu seisukohalt olulist teooriat. Ingli­se loodusteadlane Charles Darwin rajas Õpetuse looduslikust valikust, mille järgi inimene on arenenud madalamatest eluvormidest. Sellega esitas ta välja­kutse varasemale elukäsitusele, mille põhjal inimene on jumalikku algupära. Karl Marx lõi materialistliku ajalookäsituse. Tema arvates põhineb ühiskonna areng klassivõitlusel, mille liikumapanev jõud on töölisklass. Kapitalistliku ühiskonna vastuolud saab ületada vaid proletaarse revolutsiooniga, mis avab tee klassideta tulevikuühiskonda. Muutused ühiskonnaelus ja aateline mur­rang tõid esile uued kunstiarusaamad.
Realismi ja naturalismi viljelevad kirjanikud tulid tagasi argielu ning ühis­kondlike probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks, selles kä­sutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Sageli olid nad pahelised. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak.
Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafili­se täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid , julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olu­de ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mit­te ilu.
Realistid käsitlesid elu tasakaalustatumalt, rõhutasid isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust . Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui vastuolulistesse uurimisobjektidesse. Realistid taotlesid objektiivsust (erapooletust). Kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta.
Naturalistid ja realistid eelistasid proosat draamale ja luulele. Nende meelisžanrid olid novell ja romaan. Naturalistlike teostega saavutas maail­makuulsuse prantslane Emile Zola. Realismi klassikud on inglane Charles Dickens, prantslane Honore de Balzac , venelased Lev Tolstoi, Anton Tšehhov jt. Eesti kirjandusse tõi realismi Eduard Vilde.
20. sajand - modernism
20. sajandi esimest kümnendit peetakse modernse (nüüdisaeg­se) maailma alguseks. Seda iseloomustas uus (teine) tööstusrevolut­sioon ja tehnika või­dukäigu algus (1914. aastal sõitis maailma teedel juba üle kahe miljoni auto). Tänu teh­nika arengule sündisid uued kunstialad: foto­ graafia ja film . Kiire areng tõi esile ideoloo­gilisi, ühiskondlikke ja majanduslikke vastuolusid, mis viisid Venemaa sotsialistliku revolutsioonini ning põh­justasid Esimese ja Teise maailmasõja puhkemise.
Uued teooriad sundisid maailmale ja inimesele vaatama teise pilguga. Al­bert Einstein lükkas ümber Newtoni väite, et aeg ja ruum on püsivad suuru­sed. Ta tõestas, et aeg on suhteline mõiste. Sigmund Freudi psühhoanalüüs kiskus inimese sisemaailma alasti, näidates teda oma instinktide ja tungide orjana. Need ja mitmed teised teooriad kutsusid kunstis esile palju uusi suun­dumusi, mis eirasid tavapäraseid väljendusvahendeid. Kunstnike ja kirjanike maailmapilt purunes kududeks, mis andsid erivärvilisi peegeldusi. Eksperi­menteerivate kunstisuundade kõrval jätkus ka traditsioonilise, realistliku kirjanduse areng.
Sümbolism
Sümbolism tekkis 19. sajandi 80. aastatel Prantsusmaal. Sümbolistide arvates oli nähtava maailma taga veel teine, nähtamatu ideede maailm, millega sai sidet pidada sümbolite keeles. Kirjanduses hakati käsutama sõnu sümbolitena, võrdkujudena (näiteks on ankur lootuse sümbol). Sümboolset tähendust püüli anda isegi häälikutele. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust. Proosas ilmnes müstikasse kaldumist. Väljapaistvad süm­bolistid on prantslased Paul Verlaine ja Arthur Rimbaud, venelane Aleksandr Blok ning eestlane Friedebert Tuglas.
Impressionism
Impressionism tekkis 1860.-70. aastatel prantsuse maalikunstis. Hiljem aval­dus see ka kirjanduses. Impressionistid vahendasid tegelaste mõtte- ja tunde­maailma varjundeid, seostasid nende hingeelu miljööga. Nad püüdsid hetkemuljete kaudu jõuda nähtuste olemuseni. Impressionistide keelekasutust ise­loomustab kergus ja mänglevus ning vastandlike mõistete ühendamine.
Impressionistlikke teoseid on kirjutanud sakslane Bernhard Kellermann, eestlased Friedebert Tuglas, Anton Hansen Tammsaare, Villem Ridala.
Ekspressionism
Ekspressionism sündis vastu­kaaluks impressionismile Esimese maailmasõja eelsel Saksamaal.
Impressionistid vahendasid väli­seid muljeid ja hetkemeeleolusid. Ekspressionistid seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise. Nad kaitsesid isikuvabaduse ning rahu ja vendluse aadet. Ekspressionistid võitlesid uue inimese ja parema maailma eest ning sõja vastu. Nad taotlesid väljenduslaadis ilmekust ja hoogsust, mille nimel loobusid mõnikord isegi omadus- ja sidesõ­nadest. Erilist tähelepanu pöörasid nad tegusõnadele ja lühilausetele, millega andsid stiilile aktiivsuse. Nad üllatasid lugejaid ootamatu­te detailide ja kujunditega.
Ekspressionismil on oluline koht Bertolt Brechti ja Franz Kafka loo­mingus, eesti kirjanikest on seda suunda viljelnud Mait Metsanurk, Marie Under.
Futurism
Futurism, mis pidi saama tulevikukunstiks, tekkis 20. sajandi algul Itaalias. Futuristid eitasid kogu varasemat elukorraldust ja kunstiloomingut. Nad ülis­tasid suurlinlikku elulaadi, masinaid ja vabrikuid. Sõjad ja vägivald olid nende jaoks uue tekkimise eeldused. Futuristide tähelepanu keskendus teoste vormi­le: nad loobusid kirjavahemärkidest ja tavapärasest lausest, käsutasid tekstides sümboleid ja matemaatilisi märke. Futurismi rajas itaallane Filippo Tommaso Marinetti, vene kirjanduses katsetas selles vallas Vladimir Majakovski , eesti kirjanduses Erni Hiir .
Kubism ja konstruktivism
Kubism tekkis 20. sajandi alguse Prantsusmaal. Kubistid loobusid teose jutus­tavast sisust. Nad hakkasid loodust, inimesi ja esemeid kujutama geomeetrilis­te põhivormide kaudu (pinnavormidena). See tähendab mitte nii, nagu inime­sed neid näevad, vaid nagu nad on üles ehitatud. Kubism leidis kindla köha maalikunstis. Kirjanduses väljendus see peamiselt luuletuste ülesehituses, mis jäljendas geomeetrilisi kujundeid.
Konstruktivistid loobusid teoste geomeetrilisest ülesehitusest. Selle ase­mel hakkasid nad käsutama tehnikale iseloomulikku sõnavara, kuhjasid teo­sed üle terminitega (oskussõnadega). Sel teel püüdsid nad seostada inimest tehnikaajastuga, näidata ühiskonn toimunud muutusi.
Kubistlikke ja konstruktivistlikke luuletusi on kirjutanud prantslane Guillaume Apollinaire, eestlased Johannes Barbarus ja Henrik Visnapuu.
Dadaism ja sürrealism
Dadaism
Dadaism (dada tähendab prantsuse lastekeeles mänguhobust) sündis Esimese maailmasõja vapustustest. Dadaistide protest ei piirdunud sõjaga. Nad mõist­sid hukka kogu tsivilisatsiooni ja kultuuri ning otsustasid põgeneda kaosesse. Dadaistid püüdsid maailma mõistusele tuua šokikunsti abil. Nad käsutasid oma loomingus sõnu meelevaldsetes seostes ja püüdsid nii luua lugejas vabas­tava elamuse. Dadaistlikku luulet viljelesid prantslased Louis Aragon ja Paul Eluard.
Sürrealism
Sürrealism tekkis 1920. aastate algul rahulolematusest vana kultuuriga . Sür­realistide eesmärk oli realistlikust kunstist kõrgemale tõusta, asendada see ülirealismiga - sürreaalsusega. Nad leidsid uusi ideid Sigmund Freudi filosoo­fiast, millest lähtudes rajasid oma loomingu alateadvusele ja unenägudele. Just inimese alateadvuses (nägemustes ja vaistudes) heiastus neile uus maailm ja reaalsus. Selle avamiseks käsutasid nad kollektiivset ja automaatkirjutamist, võtsid appi hüpnoosi ja narkootikumid. Sürrealistid ei soovinud uuendada mit­te üksnes kunsti, vaid ka üldisi arusaamu inimesest ja elust.
Sürrealistlikku luulet viljelesid prantslased Andre Breton , Louis Aragon ja Paul Eluard, eesti kirjanduses on sürrealistlikke teoseid Karl Ristikivi , Jüri Üdi, Ilmar Laabani , Andres Ehini loomingus.
Absurd
Absurdikunst sündis vastusena Teisele maailmasõjale. Selle suuna esindajad väljendasid oma teostes katastroofi üle elanud inimese tundeid ja mõtteid. Absurditeoste tegelased on kaotanud isiksusele omased jooned. Nende tege­vusel puudub eesmärk ja elul väljavaade. Nad on vaid olendid, kes elavad antud hetkes kellegi armust . Absurdikirjanikud iirlane Samuel Beckett ja ru­meenlane Eugene Ionesco väljendavad oma loomingus protesti sõja ja vägi­valla vastu, mis hävitab elu põhiväärtused. Eesti kirjanduses on absurdi kohati Mati Undi loomingus.
Pärast Teist maailmasõda jätkus kirjanduse kiire areng. Iga kümnend on toonud uusi suundumusi. Jätkus realismi areng: Itaalias tekkis 1940.-1950. aastatel neorealism , Ida-Euroopa kirjandustes levis sotsialistlik realism. Täna­päeva uute suundumuste koondnimetusena on hakatud käsutama postmoder­nismi mõistet.
Pilet 20.
August Gailiti looming + 1 teos
August Gailit oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik. Ta vältis sõltuvusi avalikus kirjanduselus - "Siuru" rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis. Aeg-ajalt sidus ta end mõne ametikohaga. 1910.-1920. aastatel töötas Gailit puhuti ajakirjanikuna, 1932-1934 oli ta "Vanemuise" teatri direktor, Saksa okupatsiooni ajal Tallinna raehärragi. Kirjanik oli sunnitud kodumaalt lahkuma 1944. aastal, tema uueks koduks sai Örebro linn Rootsis.
August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist.
Lühiproosas oli Gailitil kaks viljakat perioodi. "Siuru"-aastatel ilmusid novellikogud " Saatana karussell" (1917), "Rändavad rüütlid" (1919) ning jutustus "August Gailiti surm" (1919). 1920. aastatel jõudsid lugejateni kogud “Idioot” (1924), "Vastu hommikut " (1926) ja "Ristisõitjad" (1927).
Gailiti esimese loomingujärgu novellides on mõndagi ühist Tuglase lühiproosaga. Neis on tegevuskohtadeks ebamaised saared, mered või tundmatud maakohad; tegelasteks iseäralikud, haiglaste kalduvustega, müütilised või poolfantastilised olevused, keda juhivad üleloomulikud jõud ja juhtumused. Novellide maailm on täis õudu, kuritegusid ja tõbesid. Tegelased heitlevad ja prassivad elu agoonias ning moonduvad seeläbi elajateks, neid hävitavad fosfortõbi ja kollane hullumeelsus. Toetudes Spengleri Euroopa allakäigu filosoofiale, ennustab kirjanik inimkonnale peatset hukku.
Hilisemates novellides väheneb fantastilisus ja grotesk . Kirjanik läheneb realistlikule kujutuslaadile, loobumata siiski täiesti oma loomingu romantilis-sümbolistlikust põhialusest. Gailitist kui novellistist annavad ülevaate "Kogutud novellid" I-III (1940-1942).
Kirjaniku följetoniloomingu kõrgaeg jääb “Siuru” perioodi ja 20. aastatesse. Selle paremik on koondatud kahte kogumikku: "Klounid ja faunid " (1919) ning "Aja grimassid" (1926). Vesteis käsitleb ta peamiselt kirjandus-, kunsti- ja kultuurielu probleeme. Ühes oma kuulsamas följetonis " Sinises tualetis daam" (1919) pilab Gailit Marie Underit ja Artur Adsonit ning nende kaudu kogu ilutsevat ja boheemitsevat kirjandust.
Romaaniga "Toomas Nipernaadi " (1928) tõi Gailit eesti kirjandusse uuelaadse romantilise seikleja tüübi. Autorile olid seejuures eeskujuks maailmakirjandusest tuntud hulkuriromaanid. Teose sisuks on Nipernaadi ühe suve rännakud ja seiklused . Vahelduvad paigad ja maastikud . Nipernaadi puutub rännakutel kokku paljude inimestega. Ta tutvustab end neile kord maamõõtjana, kord sookuivendajana, pärlipüüdja või sulasena. Nipernaadi on luiskaja, kelle lood ei teeni omakasu, vaid äratavad inimesi otsekui unest, tekitavad neis igatsuse millegi kauni järele. Nipernaadi unistuslik maailm vastandub inimeste rutiinsele ja asjastunud maailmale, kus valitsevad väiklus, upsakus, põikpäisus, rumalus. Temasse armuvad nii rikas peretütar Ello , kohtlane karjaplika Tralla, uhke kalurineiu Maret kui ka oma kodust unistav Kati. Nipernaadi, kes avab oma rännakutel inimeste silmi ja südameid ning muudab nende saatusi, osutub romaani lõpus ka ise üheks paljudest oma saatuse vangidest. Temagi elu on surutud kindlatesse raamidesse: ta on kirjanik, kelle talved kuuluvad tööle ja seltskonnale, vaid suviti on tal õigus olla vaba ja rännata oma unistuste maal.
Romaani eri osad moodustavad väljaarendatud tervikud (teost on nimetatud romaaniks novellides), mida seovad omavahel ühine peategelane ja idee: elu on palju rikkam ja imelisem , kui inimesed oskavad või tahavad näha ja kogeda.
"Toomas Nipernaadi" sai tänu huvitavatele karakteritele, stiilile ja huumorile ruttu populaarseks. See on üks neid väheseid teoseid, mis on kümmekonda keelde tõlgituna esindanud eesti kirjandust ka Euroopas.
Kirjutanud vahepeal Vabadussõja-ainelise romaani " Isade maa" (1935; kujutab ühe kompanii sõjateed) ning romaani " Karge meri" (1938; räägib muust maailmast eraldatud kalurite ja hülgeküttide saarest kui ühiskonnamudelist), jõuab Gailit 1942. aastal taas nipernaadiliku tegelaskujuni. Romaani "Ekke Moor " nimitegelane võib pärast rännakuid Peer Gynti vaimus tõdeda: just kodus peitubki õnn ja elu mõte.
Romaan "Leegitsev süda" (1945) käsitleb elu ja kunsti suhteid. Teos on täis monoloogilisi arutlusi, kunstifilosoofilisi mõtisklusi ja aforistlikke tähelepanekuid. Autor sedastab, et kunstiloomingu juured on rahva elus ja saatuses.
Gailiti välismaal kirjutatud teosed käsitlevad valdavalt sõjapõgenike temaatikat : romaan "Üle rahutu vee" (1951) räägib kodumaalt põgenejate teekonnast meritsi Rootsi; eri žanre ühendava proosasarja "Kas mäletad, mu arm?" I-III (1951-1959) tegelasteks on Eesti sõjapõgenikud, kes jutustavad Rootsis metsatöödel olles dekameronlikke lugusid oma armuseiklustest. Nende teoste põhiideed kannab kodumaa kaotuse traagika.
August Gailit on eesti kirjandusloos üks omapärasemaid autoreid . Tema loomingu romantiline kujutuslaad, rikas ainevalik ja karakteriloome põhineb fantaasial, tinglikkusel ja sümboolikal.
Pilet 21
Dramaatika olemus
Dramaatika ehk näitekirjandus erineb proosast ja lüürikast kahe põhitunnuse poolest. Draamateosed ei ole mõeldud otseselt lugemiseks, vaid lavastami­seks. Seega saab lugejast vaataja ja kuulaja, kes jälgib näidendi lavalist ette­kannet. Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu an­takse edasi teose tegevustik ning kangelaste tunded ja mõtted.
Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stsee­nideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu.
Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asenda­vad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põ­hikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli.
Teatri algusaeg jääb kaugesse minevikku ning on seotud usutseremooniatega. Teatrist tänapäeva mõistes saame rääkida alles siis, kui see eraldus tegelikku ­sest ega olnud enam osa reaalsest elust. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pi­dustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele.
Aja jooksul arenes tavapärasest jumalaaustamisest kreeka tragöödia. Sel­les on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Ühtlasi hakkas koori osa vähenema ning näitlejate arv ja tähtsus suu­renema. Tragöödia omandas kindlad piirjooned. See algas proloogiga (sisseju­hatava osaga), millele järgnes koori tulek ja laul. Tegevustik arenes näitleja(te) ja koori dialoogis. Etenduse lõpetas koori lahkumine.
Algselt põhines näidendi süžee Dionysose elu kujutamisel ja tema austamisel. Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pool­jumalate) teod, sõjad, vaenutsemised, abi­elurikkumised, laste ja vanemate konfliktid jm. Näidendite sündmustik oli vaatajatele enamasti hästi teada, sest see oli osa üldi­sest kultuuripärandist. Teatrisse tuldi eelkõi­ge vaatama, kuidas kirjanik teemat tõlgen­dab ja näitlejad seda esitavad. Erinevalt hi­lisematest tragöödiatest ei lõppenud antiik­tragöödiad tingimata peategelas(t)e surmaga. Suurtel dionüüsiatel esines tavaliselt kolm poeeti , igaüks kandis ette kolm tragöödiat ja ühe lõbusasisulise saatürdraama. Saatü­rid olid poolinimesed-poolsokud, kes moo­dustasid Dionysose saatjaskonna. Nende veidrustest ja jämedatest naljadest arenes hiljem (5.-4. saj eKr) välja lõbusasisuline näidend - komöödia.
Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat . Teatrilava peaosa oli ümmargune orkestra , kus laulis koor. Keset orkestrat asetses Dionysose altar , selle taga skeene ( telk ), kus näitlejad ümber riietusid. Teatril oli kaks küljesissekäiku.
Näitlejad esinesid maskides, mis võimaldasid neil ühes etenduses esitada mitut osa ning toimisid ka valjuhäälditena. Et näitlejad suurele rahvahulgale paremini näha oleksid, kandsid nad kõrgeid jalatseid - koturne. Näitlejateks olid vaid mehed. Kuna näidendi sündmustik toimus ühes kohas ja ühe päeva jooksul, siis ei vajatud dekoratsioone. Selle moodustas tavaliselt lossi või templi fassaadi kujutav skeene.
Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Vaatajad käitusid talitsematult: jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitle­jaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega.
Keskajal suhtus katoliku kirik teatrisse algul eitavalt, kuid peagi märkasid usumehed teatri võimalusi kristlike vaadete levitamisel. Keskaegne draama arenes välja kristlikust liturgiast (jumalateenistusest). Kuna kirikukalendris oli keskne ülestõusmispüha, siis seostus vaimulik näitemäng sellega. Esi­mesi näidendeid kandsid ette preestrid ja kooripoisid, hiljem lubati kaasa mängida ka mittevaimulikel. Näitemängu etendati kirikus. Mänguplatsi keskkoha moodustas altar, sellest paremal asetses Taevas ja vasakul Põrgu. Muud tegevuskohad paiknesid külglöövides. Hiljem hakati näidendeid esita­ma kirikuesisel väljakul.
Esimesed liturgilised näidendid olid lihtsad, kuid peagi muutusid need tehniliselt keerukaks. Käsutusele võeti rekvisiidid ja lavamehhanismid: inglid las­kusid Taevast alla kraanadega, Põrgu neelas patuseid ja selle väravast paiskus välja suitsupilvi. Selleks, et need tehnilised imed toimiksid, pandi tööle kümneid inimesi.
Liturgilistes näidendites lavastati naturalistlikke pilte hukkamistest, jäsemete äraraiumisest, ohverdamise stseenides kasutati elusaid loomi. Näitlejate kostüümid olid viimistletud ja rikkali­kult kaunistatud. Etendust saatis muusika. Keskaegsed näidendid olid emotsionaal­sed: lühikese aja jooksul nä­gid pealtvaatajad Kristuse sündimise imet ja ristisur-ma, süütute laste metsikut mõrvamist ja tajusid viim­se kohtupäeva pühalikku rahu.
Renessansis püüti taas­elustada antiikaja teatritra­ditsioone. Kiiresti arenesid teatriarhitektuur, lava- ja kostüümikujundus. Hakati ehitama teatreid , millel oli hobuserauakujuline saal ning eesriidega lava. Need said eeskujuks hilisematele teatrihoonetele. Lavakujun­duses kasutati palju maali­tud dekoratsioone, kostüü­mid paistsid silma värviki­revuse ja fantaasiaga.
Renessansist on pärit commedia dell ' arte - itaa­lia rahvakomöödia, mis tek­kis karnevalipidustustest. See toetus suures osas imp­rovisatsioonile. Näidendid sisaldasid janti, tantsu, muusikat, pantomiimi, akrobaatikat. Tegelased jagunesid kolme rühma: armas­tajad, koomilised vanamehed ning teenijad . Viimaste ülesanne oli edasi viia näidendi tegevustikku, mis põhines tavaliselt noorte armastajate kohtumisel ja abiellumispüüetel. Commedia deli'arte trupid rändasid kogu Euroopas ja mõ­ jutasid rahvusteatrite arengut.
18. sajandil võeti kasutusele tänapäevased teatrihooned. Näitekirjandus seostus edaspidi kirjanduse üldise voolulise arenguga. 18. sajandil mängiti roman ­tilisi näidendeid, mis viisid vaatajad kaugetesse aegadesse ja paikadesse, eemale argipäevast. Sel sajandil arenes välja kolmas näitekirjanduse põhižanr - draama, tõsise sisuga näidend.
19. sajandil tuli esile realistlik suund, mis valitseb tänapäevani. Realistid leidsid ainese kaasajast. Nad püüdsid inimeses ja ühiskonnas toimuvat uurida sügavuti. 20. sajand on toonud teatrisse uusi vorme ja väljendusvahendeid. Vastukaaluks realistlikule teatrile sündis tegelikkuse piire eirav absurditeater. Vana teatrit ja uueaegset mõtet ühendab performance (improvisatsiooniline etendus).
Eesti rahvuslik teater sündis 1870. aastal, mil Tartu Vanemuise seltsis kanti ette Lydia Koidula näitemäng ,,Saaremaa onupoeg". Algul tegid teatrit asjaarmastajad, näidendid olid enamasti kerged, lõbusasisulised jandid ja paistsid silma õpetliku laadiga. Teatriimeks piisas eestlastele esialgu sellestki. Vane­muise äratav mõju ulatus peagi teistesse linnadesse ja seltsidesse. Näiden­deid hakati avastama Narva lauluseltsis Ilmarine, Viljandi Koidus, Pärnu Endlas, Tallinna Estonias, Võru Kandles. Mitmest seltsist kujunes hiljem kutseline teater.
Pilet 22
Lüürika olemus
Aegade jooksul on kirjandusliigid üksteisele lähenenud. Seepärast on nüüdisaegset proosat ja luulet mõnikord raske teineteisest eraldada. Möödunud sajandil seostati luulet peamiselt rütmi, riimi ja värsiga, moodne luule saab hakkama ka nendeta. Tänapäeval puudub luule ja proosa vahel selge piir. Kirjanikud on luuletustena esitanud proosalaadseid tekste, üksikuid lauseid, sõnu, sümboleid, pilte jmt.
Vormi põhjal jaguneb luule kaheks: riimiliseks ja vabavärsiliseks luuleks. Riimilist luulet iseloomustab vormiline korrastatus, vabavärsiline luule on kindla korrapärata. Vabavärsis on pearõhk autori vabadusel ja sõnumil, riimiline luule allub kindlale vormile. Vorm võib saada luuletajale ka eesmärgiks. Luulet, kus jäljendatakse olulisi kujundeid graafiliselt, nimetatakse piktograafiliseks ehk piltluuleks.
Luulet iseloomustab rida tunnuseid. Riimilises luules on nende esinemine tavapärane, vabavärsis juhuslik. Luuletus jaguneb salmideks ehk stroofideks, stroofid värssideks, värsiridu seovad rütm ja riim.
Stroof (salm) on rühm värsiridu, mis on seotud sisuliseks tervikuks. Stroofid võivad olla mitmesugused. Kõige tavalisema on nelja- ja kaherealised salmid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi stroofe . Värsside arv stroofis on piiramatu. See võib sõltuda ka luuletaja kindlatest eesmärkidest: vahel võib värsiridade esitähtedest välja lugeda autori sõnumi.
Värss on luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Ühes värsireas võib olla mitu lauset ja üks lause võib paikneda mitmel real. Korrapärane rütm kujundab luuletuse värsimõõdu. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid moodustavad värsijalad. Eesti luule põhilisteks värsimõõtudeks on trohheus ja daktül.
Riim on häälikute kokkukõla, mis aitab värsse omavahel siduda ning kujundab stroofe. Tavaliselt paiknevad riimid värsi lõpus (lõppriim). Kuid tuntakse ka algus- ja sideriime. Asendi järgi stroofis jagunevad riimid paaris- (aabb), süli- (abba) ja ristriimiks (abab). Silpide arvu järgi eristatakse ühesilbilisi ehk meesriime (sööb: lööb), kahesilbilisi ehk naisriime (kivi: rivi), kolmesilbilisi ehk libisevaid riime (laotama: kaotama) jne. Täieliku häälikute kokkukõlapuhul räägitakse täisriimidest (puul: tuul), osalise kokkukõla korral irdriimidest ( lint : kink).
Luule kujundeid
Luuletaja mõtete ja tunnete esitamisel on oluline koht kujunditel . Kunstiline kujund on kindlas vormis üldistus, mida iseloomustab piltlikus, isikupära ja vahetu mõju. Kujundite ülesanne on kutsuda lugejates esile autori omast suhtumist kujunditesse. Luules kasutatakse rohkesti epiteete, võrdlusi, metafoore, personifikatsiooni, sümboleid, allegooriat.
Epiteet on lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnustest esile autori seisukohalt olulist joont. Enamasti on epiteetideks omadussõnad.
Lapsuke on mul õrnake, kullake, kaunis:
Näoke nii rõõmus ning hää ja suuke nii sulaval naerul,
Silmad nii säravad, sügavad, sametimustad…
Võrdluses kõrvutatakse nähtusi sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega. Võrdlused algavad tavaliselt sidesõnadega kui, nagu. Võrdluse ülesanne on midagi iseloomustada või anda sellele hinnang.
Sügisetuul
raputab puul,
küürutab kõveral kõrrel
kui sandike!
Metafoor on tähenduse ülekanne sarnasuste alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga. Metafooridega taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist.
Looja minemas, looja minemas
kullase valgusega
oled sa, sinitaeva silm!
Personifikatsioon ehk isikustamine on metafoori erikuju , mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Isikustamist kasutakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja mõistete hingestamiseks ja lugejale lähendamiseks.
Mis sa nutad lillekene,
nupud sul täis pisaraid?
Kas su rasket hingevalu,
hellake, ka tunda said?
Sümbol on võrdkuju, mis tekib abstraktse mõiste asendamisel seda kujutava märgiga. Nii on näiteks koit nooruse ja vabaduse, loorber kuulsuse sümbol.
Ei siin haljast loorberipärga
vajuta keegi lauliku pähe.
Allegooria on mõistukõne, mis iseloomustab tavaliselt kogu teost. Allegoorilises tekstis kujutatud isikute, nähtuste, esemete, olukordade all tuleb näha teisi isikuid, nähtusi jms. Mõistukõne ülesanne on midagi esile tõsta või rääkida asjadest varjatult.
Müür, mis hakkab pragunema,
kipub ära lagunema ,
seda tuleb rõhkuda,
maani maha lõhkuda.
Pilet 24
Eesti kirjandus -ja kultuuri elu 20.saj I poolel.
Oluliseks pöördeks nii poliitiliselt kui kultuuriliselt 1920, Tartu rahu – Vm tunnistab Eesti iseseisvust. 1921 Eesti Rahvasteliitu (ÜRO). Riigikord on toll ajal parlamentaarne vabariik (pr sama). Erakondi oli palju, olulisemad: Põllumeeste Kogud, Eesti Töö Erakond. Mõjutasid tugevalt ka kirjanduslikul tasandil.
20-ndatel kujuneb oluliseks hõimuliikumine – tih seosed sugulusrahvaste kult, oma kult nendeni jõuda, eriti Soome, ungari ol rahvusliku kult kontseptsioon – seda edendada,s est verivärske nähtus, see oli habras, tuli hoida.
Kirjanduses on trükivabadus suur, tsensuur on peaaegu olematu. Seoses sellega tekib 20-ndatel uus nähtus ajaluule näol – kriitiliselt lahatakse antud ajastu ühiskondlikke probleeme N: sõja- ja tõusiklikkuse kriitika. Žanritest domineerivad lühiproosa, luule; näidend ja romaan on tagaplaanil.
1922 loodi Eesti Kirjanike Liit (praegu esimees Jan Kaus , tol ajal Tuglas). 1923 hakkab ilmuma kultuuriajakiri „Looming“ (eesotsas Tuglas, pragu ka ilmub). Võetakse vastu kultuurkapitali seadus – täpselt reglementeeritakse kultuuri toetamine .
1930-ndate I pool toob kirjandusse pessimismi laine – majanduskriis maailmas. Seoses sellega uus teema: inimest hakatakse vaatlema kui sotsiaalse ebaõigluse ohvrit. Poliitilises mõttes kujuned see aeg raskeks: vapside e endiste Vabadussõjas võidelnute liikumine, nad protestivad antud riigikorralduse vastu. 1934 tuleb võimule Päts, toimub riigipööre – autoritaarne demokraatia. Poliitilisi parteisid jääb üks, Isamaa Liit; teised likvideeritakse. Rahvas suhtub sellesse positiivselt, sest loodavad, et kõva käega juht teeb majanduse paremaks. Vapside liikumisele tehakse lõpp, saadetakse trellide taha.
Pilet 24
Friedebert Tuglase loomingu ülevaade
Friedebert Tuglas on XX sajandi esimese poole eesti kirjanduse suurmees. Tal oli keskne koht sajandi alguse kirjanduselus ja kirjanduslike rühmituste tegevuses. ("Noor-Eesti", "Siuru" ja "Tarapita"). Eesti Vabariigi sünd ja iseseisvusaastad tõid Tuglases veelgi tugevamini esile kirjanduselu organisaatori: Eesti Kirjanikkude Liidu loomine ja Eesti Kirjanduse Seltsi juhtimine; mitme kirjandusajakirja ("Ilo", " Odamees ", "Tarapita", "Looming"), "Eesti Entsüklopeedia" ja "Eesti biograafilise leksikoni" toimetamine.
Sama tulemuslik on olnud Tuglase töö kirjaniku, kriitiku ja teadlasena. Ta arendas välja eripärase uusromantilise novelli, viis eesti kirjanduses uuele tasemele reisikirja ( reisiraamatud " Teekond Hispaania", 1918; "Teekond Põhja-Aafrika" I-II, 1928-1930; "Ühe Norra reisi kroonika", 1939) ning tõi uut romaanižanri arengusse ("Felix Ormusson", 1915; "Väike Illimar ", 1937).
Tuglase nimega on seotud eesti kirjanduskriitika sisu ja vormi uuenemine (esseed Tammsaarest, Metsanurgast; marginaalia) ning süvauurimusliku kirjandusteaduse arenemine (monograafiad "Ado Grenzsteini lahkumine", 1926; "Juhan Liiv", 1927 ja "Eesti Kirjameeste Selts", 1932).
Tuglase kirjanikukuulsus põhineb eelkõige tema novelliloomingul.
Kirjanik alustas naturalistlike ja realistlike külaeluaineliste ja revolutsiooniteemast kantud töödega ning suundus seejärel uusromantismi väljendusvõimaluste juurde, mis eeldab reaalse ja kujutusliku ühendamist. Uusromantismi tulek Tuglase loomingusse muutis ta teoste esituslaadi tunderõhuliseks. Üha rohkem keskendus ta tegelaste hingeelu jälgimisele ja eritlemisele. Taotluseks sai teostuse täiuslikkus: novellide sõnastus lähenes sageli luulekeelele, sisu iseloomustas detailirikkus, ülesehitust väljapeetus, tegelasi keerukas hingeelu. Ta seadis endale eesmärgi luua müüte:
"Luua müüte, - see on kõrgeim. Luua seda üksi, mis rahvad ja sajandid on loonud, - see on jumalik . Suuremat õnne ei pea kunstnik lootma."
Tuglase novelliloomingu kandvama osa moodustavad viis novellikogu : "Liivakell" (1913), "Õhtu taevas" (1913), "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925).
Millised on Tuglase novellistika põhiteemad?
Realistlikus jutustuses " Hingemaa " kujutab ta vaese kantniku viletsust ja igatsust oma maalapikese järele, seostatuna seda 1905. aasta revolutsioonisündmustega.
Esimeses uusromantilis-sümbolistlikus novellis "Jumala saar" käsitleb ta revolutsiooniideid maausu kaudu. Teos koosneb müstilistest meeleolu- ja nägemuspiltidest, mis osutavad sellele, et maailma ja inimsaatusi juhivad mingid tundmatud jõud.
Impressionistlikes novellides "Suveöö armastus" ja "Toome helbed " pöördub kirjanik armastusteema poole. Neist esimene on lugu sulase ja teenijatüdruku armastusest, kus puhas tunne jääb võidutsema naudinguiha üle. "Toome helbed" keskendub tütarlapse hingeelule. Selles jälgitakse, kuidas toomingate õiesajus nukkudega mängiv Leeni avastab enda jaoks armastuse - temas ärkab naine, ema.
Tuglase novellistika kulmineerub koguga "Saatus", mis sisaldab fantastilis-sümbolistlikke novelle. Neid kõiki läbib painajalik saatuslikkuse motiiv, mis saadab tegelasi eluteel ja mille vastu nad on võimetud.
Nii on näiteks novelli "Popi ja Huhuu " peategelasteks koer ja ahv, kes sümboliseerivad inimloomuse kaht poolust: Popi arukust, truudust, tundelisust; Huhuu aga tigedust, toorust ja kergemeelsust. Kirjanikku huvitab vaimu ja võimu võitlus inimeses ja inimeste vahel. Kui kodust (maailmast) lahkub mõistus ( Isand ), siis jääb puhkevas võitluses peale võim oma rumaluses ja jõhkruses (Huhuu) ning kõiki ootab katastroof. Selle novelliga osutab kirjanik, et inimeste saatus on maailmas (ühiskonnas) sageli vastandjõudude mängukanniks.
Tuglase viimastes novellikogudes kohtame kõrvuti sümbolismiga ka realistlikke aineid. Nii räägib novell "Inimese vari" emast, kes ootab oma poega maailmasõjast koju. Mareti emaarmastus on piiritu: enesele teadmata on ta ravinud haavatud poja asemel tema mõrtsukat.
Hilisnovellis "Viimne tervitus" arendab kirjanik edasi sõjateemat. Novell kujutab elu pärast III maailmasõda. Kirjanik mõtiskleb inimese ja tema saatuse üle ning tõdeb, et inimese elu on igavene võitlus lootuse ja lootusetuse vahel.
Tuglas kujunes juba oma eluajal eesti kirjanduse ja kultuuri võrdkujuks, sümboliseerides selle vaimu ja püsivust heitlike aegade kiuste.
Pilet 25
Aleksandr Sergejevitš Puškin(1799-1837).P. alustab satiirilise luulega. Satiir on suunatud ühiskonna ja
ja vene poliitika vastu. Tal sai valmis palju luuletusi, aga ta ei avaldanud neid, sest kaardimöngus ta kaotas ja andis
luulekoguvõitjale. Peale kooli lõp. läheb P. välisministeeriumisse, kus ta tutvub paljude salaühingu liikmetega. Jätkab
oma pol. luulet ja juhtub nii,et äärmiselt kriitiline luule satub kindralkuberneri kätte ja kuberner tahab saata P poliitilisse
pagendusse, aga kuna tal on palju mõjukaid sõpru asendataxe pagendus teenistusliku üleviimisega Musta mere äärde,
kus ta sai oma loo-mingu jaox palju materjali. Lõunas jätkub tal kontakt salaühingutega. Tal tekib palju konflikte kõrgete tsaariametnikega
ja ta saadetaxe pagendusse Mihhailovskojosse. Looduslikult kaunis koht, mis oli P. ainus inspiratsiooniallikas.
P. ei tohtinud Mih. lahkuda, ta kirjavahetust kontrolliti, püüti panna ta isa ta järel nuhkima. P. oli Mih. vaid 1 kaashing,
ta vana hoidja Arina Rodionova, keda ta ainukesena usaldas. : tutvub Anna Kerniga, kellega tunneb hingelähedust
ja inspireerib armastusluulet kirj . 26.a lubataxe P. lahkuda, ta kutsutaxe tsaari vastuvõtule , ta pakub ise end( tsaar )
ta luule tsenseerijax. P. ei nõustu sellega. Pärast tsaari juurest tulekut muutub ta pol. luule veel iroonilisemax. Käsikirja
äärtes olevad joonistused asendusid võllapuudega ja poodunutega. 30. a. toob kaasa sügava muudatuse, abiellub
Natalia Gontšarovaga. Seoses abieluga ta suguvõsa pärandab talle Boldino mõisa, ta sõidab Boldinosse asju
ajama, aga seal on koolera karantiin ja ta peab 3 kuud seal olema. Sel ajal looming väga viljakas. Pärast tgsi pöördumist
üritab tsaar uuesti P. oma võimu alla saada andes talle Kammerjunkuri tiitli. Ta huvitub palju ajaloost, veedab
aega arhiivides. teeb koostööd ajakirjale "Sovremennik". Ta elu viimased aastad kuj. väga raskex, sest liiguvad jutud
et ta abikaasa petab teda ja vastupidist räägitaxe ta naisele. Viimase laxu paneb anonüümkiri, mille taga on prantslane
Dantes, tehaxe duell , P. saab surmavalt haavata ja 2-e päeva pärast sureb.
Puškini looming:
Lütseumi periood- väga palju pol. ja ühiskonna kriitilist luulet ("Kahest Aleksander Bavlovitšist" lugu räägib 2-st mehest, kus üx
on tsaar ja teine joodikust kokk, P. austus langeb kokale ). Võib leida palju pühendusluulet koolikaaslastele.
Peterburi periood- aeg, kus domineerib edasi pol. luule, aga paralleelselt sellega tuleb teemale rahvuslik teema("Ruslan ja Ludmilla") loomingusse lisandub armastusteema "Ood vabadusele" "Küla" "Tšaadajevile".
Lõuna periood- põhi teemadex loodus ja armastus, see on aeg kus loomingusse tuleb sisse vabadus. Vabadusmotiivid sisse kirj. 4 poeemi:
1. " Kaukaasia vang"- poeem, kus nii vabadus kui armastus on ühend. Lugu, kus noormees satub tšerkesside kätte vangi,
temasse armub noor neiu, kes aitab ta põgenema. Ta lõpetab elu enesetapuga kuna tagasipöördumine oli võimatu.
2. "Vennad röövlid"- hea psühholoogiline analüüs. Lugu 2-st vennast, kes ühte aheldatud ja lugu
nende tunnetest ja mõtetest põgenemisel.
3. "Bahtšisarai purskkaev"- Khaan Girei toob Poola sõjakäigult kaasa kauni Maria ja armub.
Aga see ei mahu hinge Girei lemmiknaisele ning armukadetusest tapab Maria. 2 naistegelast vastandatud.
4. " Mustlased "- peateg. Aleko otsustab loobuda tsivilisatsioonist ja ühineb mustlastega, armub, abiellub mustlasega Zemfira .
Aga armastus ei püsi, kui Z armub õige pea noorde mustlasesse ja armukadedushoos tapab
A Zemfira. Mustlased ajavad ta nüüd endi seast ära,
sest A ei tunnista vabadust inimsuhetes. Paar olulisemat luuletust sellest perioodist: "Ju päeva viimne valgus suri", "Talisman", " Merele ", "Kinžall".
Mihhailovskoje periood- väga raske periood, aga võib leida sellest perioodist helgeid armastusluletusi, mille aluseks
oli Anna Kern. Teisena domineerib loodusluule (rõõmus, ergas). Võib leida mitu luulet tema hoidjale ja sõpradele.
Selle perioodi olulised motiivid- peamine on elus tõde, mille poole me peame püüdlema. II armastuse ülistamine. III kunsti ja
teaduse ülistamine. IV ülistab B Päikest kui eluallikat. Sellesse perioodi jääb draamateos
" Boriss Godussov"- tegevus
toimub 17. saj Venemaal ja käsitleb võimuvõistluse ja reetmise teemat. Rõhutab rahva tähtsust ajaloo arengus on suur.
Poeem "Poltaava"- räägib 18. saj toimuvast Poltaava lahingust (Peeter I ja Karl XII). P jääb väga objektiivsex mõlemas-
se väejuhti. Neile kahele on vastandatud Mazepa. P ja K jäävad lõpuni aumeestex. Mazepa jaox on oluline reetmine ja äraostmine.
Boldino periood- loomingu avab kogumik "Puškini jutustused". Vormilt tegu topeltdraamajutustusega:
teose eessõnas väidab autor et on leidnud vihiku, kellegi Belkini jutustustega, mille nüüd avaldab. Iga jutustuse omakorda
on Belkinile jutustanud keegi inimene. Vormilt leidis teos posit. kriitikat. Räägib lihtrahvast. Sellesse perioodi jääb tsükkel:
Väikesed tragöödiad- koosneb 4-st tragöödiast, nad kõik räägivad Eur. keskaja alust, vähe tegelasi, igas püstitab
P. üldinimliku probleemi. Esimene- " Ihne rüütel" lugu parunist, kes kogu oma jõu kulutab varanduse kokkuajamisele,
aga ei kuluta midagi, kuid poeg tahab kulutada ja tekib konflikt. Raha roll inim. elus. Teine- " Mozart ja Salieri " vastandatud 2 heliloojat,
M väga andekas, tuleb kõik kergesti kätte. S jääb andekusest puudu ja kadedusest tahab M-i mürgitada.
B jõuab järeldusele et geenius ja kurjategija ei saa kunagi ühel inimesel existeerida. Kolmas- "Kivist külaline" Don Jua-
ni B poole tõlgendus. Neljas- "Pidu katku ajal"- linnas puhkeb katk, kus P. vaatab katkuga võitlevaid inimesi, kuidas nad
võitlevad. Boldino perioodi jääb värssromaan "Jevgeni Onegin". Viimane periood on
30-dad aastad- oluline poeem "Vask ratsanik " 2 osaline,
üx osa räägib P. I linnaehitusest. Teine osa võtab vaatluse alla ühe väikeametniku saatuse selles linnas. Jõuab järelduseni,
et elus on 2 stiihhiat, mille vastu inim. on jõuetu- tsaari võim ja loodus. Veel on näidend "Pada-
emand " lahkab rahvaprobleemi.
Jääb veel palju loodusluulet. Oluliseks peetaxe perioodi lõpus valm. luuletus "Exegi monu-
mentum" siin võtab kokku oma loomingu kreedo,
annab hinnangu oma loomingule. Läbi loomingu on kirj. palju värssmuinasjutte("Tsaar Sataan").
B loomingu kokkuvõttex on oluline,
et P. hakkab lahkama ühiskondlikke probleeme. Teine + on see, et oma luuleloominguga viib P. vene luule vormiliselt kõrgemale.
"Vang"- vabaduse igatsus ja kujutelm vabadusest. "Eluvanker"-inim. eluringi iseloomustus. "Talveõhtu", "Hoidjale”, "Läkitus Siberisse",
"Lill", "Eleegia", "Laulik".
"Jevgeni Onegin"- tegevus toimub 1819-25, tegevus algab Peterburis, siis ta kolib maamõisa ja siis Moskva.
Pilet 26
AUGUST MÄLK (4. X 1900 – 19. XII1987)

Sündis Saaremaa Lümanda vallas. Õppis Tartu ülikooli juures kursustel. Töötas õpetajana.1936.aastast vabakirjanik. 1944.aastal põgenes Rootsi.
Esimesed ilukirjanduslikud palad ilmusid perioodikas 1920. Esimesed raamatud "Kesaliblik"(1926), "Hukkumine"(1928) annavad tunnistust lugemismõjutustest ning käsitluslaadi otsingutest, mis ulatuvad uusromantismist naturalismini. Arvestatavaim sellest perioodist on pidalitõbiste elu realistlik valgustamine novellis "Surnu surm"(1926) ja jutustuses "Surnud elu"(1929). Oma parima Saaremaa ranniku inimeste ja olustiku käsitlemisel andis Mälk novellides "Rannajutud" ja "Mere tuultes". Suure populaarsuse omandas rannaromaan "Õitsev meri"(1935). On kirjutanud Põhjasõja teemadel "Surnud majad", romaani " Kivid tules" sündmustik on paigutatud põlevkivirajooni. Ajakomöödia alal saavutas edu rahvatükkidega "Vaese mehe ututall"(1932) ja "Neitsid lampidega2(1933), mida iseloomustavad karikeeritud tüübid ja ladus , rahvapärane dialoog.
Välismaal katkesid Mälgu sidemed lapsepõlvest tuttava keskkonnaga. Muutunud olusuhted ning kirjanduslikud mõjutused on hilisemas loomingus esile kutsunud uusi ainealasid ning ideelisi otsinguid. Mälgu esimesed Rootsis ilmunud romaanid "Öised linnud "(1945), "Kodumaata"(1947) kajastavad kodumaalt põgenemist ning pagulaselu algaastaid. Sügavam hingeelu jälgimine ning religioosse tagapõhjaga eetilise tõe otsimine kajastub jutustustekogus "Jumala tuultes" (1949). Pessimistlikud eluvaatlused ilmnevad hilisemates romaanides. Jutustustekogu "Tuli sinu käes"(1955) näitab fašistlikus armees teenimise ja võõrsil elamise traagikat. Realistlikke pilte Rootsi ja rootslaste tänapäeva-elust loob romaan "Kevadine maa"(1965).
"Õitsev meri" (1935)
Tegelasteks on vabadikupere, kelle vastu saatus pole armuline , nii et mitmeliikmelisest leibkonnast jääb romaani lõpul Turja sauna alles vaid Vahepeal Pöide viljakasse asunikutallu abiellunud Hannes . "Õitsvat merd" kannab elujaatav mõttelaad. Vana Turja Laas, üks peategelasi, kes ei mõtle naljalt kaugemale tänasest päevast ning kogu oma kodu kehvuse juures korduvalt kinnitab, et ta on oma eluga rahul. Romaani tegevustikku kannab siiski Hannes, Turja pere noorim poeg. See, mis Hannes romaani veergudel läbi teeb, pole sihikindel võitlus ülesseatud eesmärgi saavutamiseks, vaid samasugune siksakiline liikumine, nagu elu ise oma paratamatuses. Hannesele pakub elu vähe kindlaid võimalusi õnne juurde jõudmiseks, kuni teose lõpul selguvad väljavaated harmooniliseks kooseluks Saadu Taaliga. Samal ajal pole Mälgu pilgu eest varju jäänud erinevus rannavabadike ja jõuka talu elu vahel. Suureõuel on tore maja, mootorpaat ja vanemad võivad oma tütre saata gümnaasiumi õppima. Turja viletsas tares tuntakse seevastu pidevat puudust, leib lõpeb poolest talvest ning Hannesele hariduse andmise plaan jääb ainult mõtteks. Selle asemel peab nooruk asuma aerude taha, kus tormi korral tuleb silmitsi surmaga nii pingurada, et peopesad verel .
Pilet 27
KARL RISTIKIVI (16. X 1912 – 19. VII 1977)
Sündis Läänemaal. Õppis Tartu ülikoolis geograafiat. 1943-ndal aastal siirdus Helsingisse ja 1944-ndal aastal Rootsi.
Ristikivi esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid ajalehtedes ja ajakirjades 1920-ndate aastate lõpul. Romaanid "Võõrad varjud " (1934) ja "Viikingite veri " (1936) avaldati "Perekonnalehes" ja on kirjutatud ajaviitekirjanduse tasemel. Rohkem tähelepanu leidsid tema noorsooteosed: jutustus "Lendav maailm"(1935), lasteraamatud " Semud " ja "Sinine liblikas " (1938). Silmapaistvaks kujunes romaan "Tuli ja raud" (1938), milles vabrikutöölise ja tema perekonna käekäigu kaudu on näidatud kolme põlvkonna püüdlusi parema tuleviku poole; vaatamata kõigile eluraskustele suudab enamik tegelasi säilitada moraalse kindluse. Peategelane Jüri Säävel on väsimatu töörühmaja nii maal kui linnas. Ta karakteris domineerivad kinnisus ja umbusaldus. Tööliste hulgas jääb ta omaette. Ta pole streikide ja revolutsioonide mees. Tema juhtivaks karakteriomaduseks on kohusetunne. Kuid elu poolt osakslangev ülekohus ei jää talle märkamatuks. Jüri Säävel on vähenõudlik ning elu pakubki talle vähe. Ümbritsev maailm surub pidevalt teda, kuid ei jaksa teda siiski alistada. Ta suudab säilitada oma sisemise mina. Romaani "Võõras majas" (1940) põhiteemaks on linnakodanluse hulka pürgiva agulinoormehe võitlus koha eest elus oma loomuse parimate külgede hävitamise hinnaga. Romaanis " Rohtaed " (1942) tähistab Ristikivi loomingulise küpsuse saavutamist. Vaatluse all on sajandivahetuse tüüpilise haritlase saatus, kelle eluvõõrad ideaalid kitsastes oludes känguvad ja kes ei leia õiget õnne ka isiklikus elus. Kuid ta püüab ometi anda ühiskonnale oma parima ning säilitab naiivse usu inimestesse. Neid kolme enam-vähem ühtses realistliku perekonnaromaani laadis teost, mis annavad mitmekülgse pildi Tallinna eri rahvakihtide elust pikema aja vältel ja omavad ühiseid tegelasi, on nimetatud Tallinna triloogiaks. Rootsis avaldas Ristikivi vahetult sõjajärgseil aastail kodanlik -natsistlikele kontseptsioonidele tuginevaid reportaažromaane. Romaan “Hingede öö” (1953) on kirjutatud varasemaist teostest erinevas laadis, selle üldine olustik on sümbolistlik ja irreaalne. Nii on kirjanikul kõige paremini korda läinud kujutada seda lootusetust ja hingelist ummikut, millesse on langenud oma kodumaast lahtikistud inimesed. Romaani nimitegelane eksleb ringi viirastuslikus majas, millest ei leia väljapääsu ja millel lasub surma vari; ka allegoorilise kohtulaua ees ei suuda ta õiget vastust anda, mispärast ta õieti on kodutuna võõrsile sattunud.
Pilet 28
Antoine de Saint–Exupéry elu ja looming
„Väikese printsi “ lähivaatlus
1900–1944
Elu:
Pärit Lyonist. Peres viis last. Isa kandis krahvi tiitlit , kuid väärtust polnud. Töötas kindlustusinspektorina. Ema tegeles maalimisega, sealt ka E. huvi ja anne. Saatuslikuks said lennundus ja kirjandus. Temast sai lendur : rahu =>postivedu, sõda =>lahingulendur. Õppis põhjalikult arhitektuuri. Võttis osa Hispaania kodusõjast ja oli II ms luurelendur. Ühel lennul jääb kadunuks.
Looming:
Humaanne autor, peab tähtsaks kindla eesmärgi nimel tegutsemist. Hindab lapsemeelsust. Leiab, et töö ja üleskasvatus muudavad inimest.
„Lendur“, „Lõunapost“, „Öine lend“ – sisse on kirjutatud muljed, meeleolud lenduri ajast.
„Inimeste maa“ – „Väikese Printsi“ kõrval tuntuim. Kõrgelt tunnustatud: Prantsuse Kirjandusakadeemia Grand Prix. Terviku moodustavad üksikud pildikesed lenduri tööst, mõttemaailmast. Teos on sügava filosoofilise alltekstiga. Erilist tähelepanu pööratakse: 1)püüab vaadelda, kuidas kujuneb isiksus, mis seda mõjutab; 2)oluline on inimese ja looduse vahelise suhte analüüs: „Maa õpetab meid paremini kui kõik raamatud kokku!“ – õpetab ennast tõeliselt tundma; 3)püüab lahata inimese olemust erinevatest aspektidest; 4)rõhutab tugevalt seda, kui oluline on näha ja tunda inimese sisemisi võimeid; 5)väidab, et lendur mõistab elu paremini, kuna näeb seda kõrgemalt – nii otseses kui kaudses mõttes – ohtlik amet, näevad elu suuremas plaanis, ei pane pisiasju tähele; võtsid elult kõike, justkui oleks viimane päev; rohkem iseseisev, mõtetes kaugel; näeb palju rohkem, mõistab paremini; 6)oluliseks peab, kuidas käitub inimene kriitilises olukorras: mõistab, millal tasub alla anda, millal edasi võidelda; 7) tuleb sisse mõte: „Olla inimene, see tähendab eelkõige vastutada.“ 8)mõtiskleb, mida tähendab olla inimene; sellega jõuab mõtteni: „Inimene on üksinda vaid siis, kui ta kannab endaga kaasas egoismi ja on ükskõikne.“ 9)pöörab tähelepanu ka sõjale–EI; 10)lahkab probleemi, kuidas käitub inimene surma palge ees.
„Läkitus pantvangile“ – pühendatud sõbrale, kes sattus fašistide kätte vangi.
„Lahingulendur“ – keskendub lendurite kangelaslikkusele. Kõlama jäävad ideed: 1)ainus, mis saab inimkonda päästa on humanism ; 2)inimese ja tema väärtuste eest tuleb võidelda; 3)inimene peab kujunema vabaduses.
„Tsitadell“ – loomingu kõige keerukam , filosoofilisem teos. Raamat võtab kokku Exupéry maailmanägemuse. Ta püüab jõuda järelduseni, arusaamiseni, mis inimest innustab, kahjustab. Põhineb Exupéry isiklikel muljetel, eelkõige Liibüa kõrbes toimunud lennuõnnetuse kogemustel. Kaaslasega nad peaaegu hukkuvad, viimasel hetkel kohalikud päästavad. Ta kõneleb milliseid mõtteid, tundeid tekitas. Emotsionaalne pool tugevalt sisse toodud. Peategelaseks on šeik, kelle silmade ja hääle läbi edastab Exupéry oma mõtteid. N: „Sandarmile on omane laeva ehitades püüda merd likvideerida .“ – olla kõikvõimas; risti vastupidi tegemine; eesmärgi poole vahendeid valimata püüdlemine( Napoleon tahtis vallutada kogu Euroopat); tegude läbimõtlematus.
„Väike prints“ –1943.a ilmunud allegooriline muinasjutt. Kajastab nii laste kui ka täiskasvanute jaoks üldinimlikke kõlbelisis arusaami. Sahara kõrbes kohtuvad lendur ja väike prints. Printsi maailma on ühteaegu lapsemeelne, kuid eetiliselt avar ja hingelisele puhastumisele kutsuv . Lendur saab sellest maailmast osa, sest temas on säilinud veel siirust ja muinasjutulise maailma mõistmise oskust. Mitte sugugi kõik täiskasvanud ei suuda seda võimet lapsepõlvest kaasa tuua ja hoida.
Lendur on vastandlik.

täiskasvanulik – talle on oluline lennuki parandamine, ei pööra Printsile selle ajal tähelepanu. Rääkis numbritest. Esitas palju küsimusi, mis printsi jaoks olid ebaolulised.

Lapselik – joonistas lamba, kasti, suukorvi. Võttis printsi tõsiselt.
Tegelased sümboliseerivad kõik mingit iseloomuomadust.
Roos – printsi elu saladus , hoolitses ta eest. Ta on uhke roosi üle, mida miljonitel tähtedel ei ole olemas kui üksainus, sellest on küllalt, et tähti vaadates õnnelik olla. Kui prints oma planeedilt lahkus, nuttis see kaitsetu ja pisut kõrk lill, tal oli vaid 4 okast, millega end kaitsta. Roos kuulub printsi maailma, ta armastab oma roosi, olles ühtaegu nõutu roosi tõrksuse ees ning õnnelik, et saab olla abitu lill kaitsjaks .
Kuningas – tema jaoks maailm lihtne, kõik in on tema alamad ja kogu maailm allub tema käskudele. Oma riigitarkuses ootab kuningas aga , millal tingimused käskimiseks on soodsad. Lahkudes ütleb VP, et suured in on väga imelikud. Kuningas valuleb käskimise järele, see ongi printsile mõistmatu. Igaüks loob endale ju oma maailma vastavalt oma ihaluste põhjal.
Võimuahnus; näiline võim, vajadus käskida, üksildus, tähelepanuvajadus, mõistlikkus (andis vaid neid käske, mida oli võimalik täita).
Uhkeldaja – õnnelik kui prints saabub, nüüd võib paluda VP-lt imetlust. Tema maailm on edevusel põhinev eneseimetluse maailm, mis enamikule võõras pole, kuid siirale ja lapsemeelsele printsile küll. Enesekesksus, edevus, eneseimetlus.
Joodik – joob, et häbi unustada. Häbi tunneb, kuna joob. Tegemist on ummikusse jooksnud saatusega, traagikaga, mis mõjub parotoksaalsena. Ja see ongi maailm, mille keerukusest välja tulla on joodiku jaoks lootusetu.
Nõrkus, ükskõiksus, õpitud abitus, enesehaletsus, tahtejõuetus, pettumus iseeneses.
Ärimees – on väga rikas, sest tal on palju taevatähti panka pandud, ei oska nendega midagi peale hakata, kuid ta on õnnelik, et need on tema omad. Näeb ainult üht rolliosa oma ametis, võtab eluülesannet poolikult, nähes selle keskmes ainult iseennast .
Materiaalse väärtustamine; ei tea, miks omada.
Laternasüütaja – printsile mõistetavam kui eelmised, sest ta ei tegele mitte iseendaga, vaid tema tööl on mõte. Elu on raske, kuna planeet pöörleb kiiremini, aga kord on endiseks jäänud. Kehastab töö kammitsaisse jäänud inimest.
Ainust, kelle tegevusel oli mõte; tema ei olnud isekas.
Maateadlane – kirjutas geograafiaraamatut. Ise pole nendes paikades käinud, millest kirjutas, ringi liikunud, sest see olevat maadeuurijate ülesanne. Tegemist on missiooni pooliku tajumisega, oma kitsasse maailma sulgumisega.
Näiliselt tark, pealiskaudsus, ei mõelnud oma eesmärgi põhjustele, sõltuv teistest, nägi vaid oma maailma, uhke, piiratud.
Madu – VP saab teada, et üksi ollakse ka inimeste juures.
Kõrbelill – õpetab, et inimestel pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks.
Rebane – palun ennast taltsutada. Taltsutama tähendab suhteid looma. Kohe meenub printsile oma roos: „On üks lill…ta on mu vist taltsutanud …“ Rebane õpetab ka traditsioonidest kinnipidamist: „Traditsioon on see, mis teeb, et üks päev teisest erineks, et üks tund oleks teistmoodi kui kõik teised.“ Lõpuks avaldab rebane oma saladuse : 1)Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu; 2)Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.
Maa peal toimunud muutused Printsiga:
Madu – igal pool võib olla üksi, välimus on petlik.
Rebane – Prints mõistis, et tema roos ja rebane on olulised, sest ta taltsutas nad, sest ta on nendega vaeva näinud, aega kulutanud. Ja seepärast ta ka vastutab nende eest.
Väikese Printsi jaoks oli surm vaid lahkumine kehast, ka lendur mõistis seda. Ent sellegipoolest oli neil kurb üksteisest lahkuda.
Põhiidee: suured inimesed mõtlevad ainult arvudele, ei saa kunagi millestki aru ja vajavad alati seletusi . Lapsed on need, kes hoolivad tunnetest ja saavad asjadest õigesti aru.
Lapseliku lihtsusega saab palju ära öelda. Tõelisus on alati nähtamatu. “Laps olla on sama raske, kui olla terve elu aus.” (Helle Laas).
Eesti keeles on kokku pandud kogumik „Sõnad kui taevatähed“, mis sisaldab katkendeid erinevatest Exupéry teostest. „Inimene ei ole midagi muud kui suhetepundar.“
„Igaüks kannab kõikide inimeste patte“ – inimkond on üks ja vastutab oma tegude eest.
„Naeratusega elustatakse, aga naeratuse viisis võib olla ka põhjus, miks surrakse.“
„Sõda ei ole seiklus, sõda on haigus nagu tüüfuski.“
„Elada tähendab aeglaselt sündida, oleks liiga mugav võtta laenuks täiesti valmis hing.“