Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Kirjanduse eksamipiletid (0)

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus
5 VÄGA HEA
Punktid
Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

  • Keset turmtuld Kas ja mil määral on see võimalik?
  • Kellest saab Anna mees?
  • Miks meelitavad teed sind sihist järjest kõrvale?
  • Midagi Miks ema ja isa langesid ta ette põlvili?
  • Kuid lõpuks küsib Eneken "Kas leidsid lahtisi allikaid?
Kirjanduse eksamipiletid
  • Ilukirjanduse olemus ja tähtsus, seosed teiste kunstiliikidega ja liigid.
    1. PROOSA EHK EEPIKA
  • Muinasjutud
    „Inetu pardipoeg“ Andersen
  • Müüdid
    Friedrich Robert Faehlmann „Koit ja Hämarik“
  • Muistendid ehk tekkelood
    F.R.Faehlmann „Emajõe sünd“
    4) Mõistatus
    Hommikul käib 4 jalga, päeval 2 jalga, õhtul 3 jalga?
  • Kõnekäänud
    Vesi ahjus
  • Vanasõna
    Kel tarkus peas, sel ohjad peos.
  • Naljandid
    Leida Tigane „ Peremees ja sulne“
  • Pop- floor
    Blondiininaljad
  • Linnalegendid
    Valge daam
  • Anekdoodid
  • Aforismid
    Õppida,õppida,õppida – Lenin
    Romaan

    A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“

    Aadu Hint „ Tuuline rand“

    „ Mahtra sõda“ „Anijamehed Tallinnas käisid“ „ Prohvet Mattsvet“- Eduard Vilde
    • Diloogia (2.osa)

    „Anna Karenina“
    • Üksikromaan

    „Kõrboja peremees“ – A.H. Tammsaare
  • Jutustus
    Silvia Rannamaa „Kadri“
  • Novell
    Friedebert Tuglas „Popi ja Huhuu “
  • Miniatuur
    A.H.Tammsaare „Poiss ja liblik “
    2. LÜÜRIKA EHK LUULE
  • Regivärss
  • Ood ehk ülistuslaul
    Kristjan Jaak Peterson „Kuu“
  • Tavaline luuletus
    Heiti Talvik „ Palavik “
  • Sonett
    Marie Under „Sirelite aegu“
  • Pastoraal ehk karjaselaul
    K.J.Peterson „Ott ja Peedu “
  • Haiku
    3. DRAMAATIKA EHK NÄITEKIRJANDUS
  • Komöödia
    Eduard Vilde „Pisuhänd“
  • Tragöödia
    William Shakespeare „ Romeo ja Julia“
  • Draama
    Eduard Vilde „ Tabamata ime“
  • Jant
    Oskar Luts „Kapsapea“
  • Stsenaarium
    Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil “
  • Kuuldemäng
  • Tragikomöödia
  • Kivirähk „Eesti matus“
    4. LÜRO-EEPIKA
  • Eepos
    Friedrich Reinhold Kreutzwald „Kalevipoeg“
  • Värssromaan
    Aleksandr Puškin „ Jevgeni Onegin “
  • Ballaad
    Marie Under „Õnnevarjutus“
  • Valm
    Ivan Krõlov „Luik, haug ja vähk“
    5) Poeem
    B. Alver „Leile“
    KIRJANDUSE FUNKTSIOONID
    Arhitektuur - „ Triumfikaar “, „ Jumala ema kirik Pariisis“
    Illustreering- E. Valter „ Sipsik “
    Helilooming- „Mu isa maa ja mu arm“
    Muusikalid , teater- „Hüljatud“ „Carmen“
    Filmikunst - „Kevade“
  • Elulooraamat - Usain Bolt
  • Noor-Eesti ja Arbujad
    I RÜHMITUS NOOR-EESTI (1905-1915) Tartu
    Gustav Suitsu algatusel loodud kirjanduslik rühmitus. Rühmituse tähtsamad tegijad olid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Villem Grünthal- Ridala . Vähesemal määral on kokku puutunud Eduard Vilde, A.H.Tammsaare, Aino Kallas, jt. Kunstnikest tegid koostööd Nikolai Triik, Konrad Mägi, Kristjan Raud.
    Nooreestlaste juhtlauseks oli „Enam kultuuri! Enam Euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“, st tuua Eestisse Euroopa kirjandust. Püüdes välja murda kultuuri silmapiiri ahastusest, pöörasid nooreestlased pilgu Põhja – ja Lääne-Euroopasse ( Skandinaavia , Prantsusmaa). Taheti läbi lüüa kultuurirahvana.
    Nad andsid välja albumeid (5) ehk koguteoseid. I album ilmus 1905 Suitsu ja Tuglase poolt. Suits kirjutas avaartikkli „Noorte püüded“. Seal sõnastas teemad, mida teha poliitikas, jne. V album ilmus 1915.a. Kõige väärikam oli III album (1909), mis sisaldas Johannes Aaviku ehk Randvere artiklit ideaalsest naisest ,, Ruth “. III albumis oli Prantuse sümbolistide luule , tõlkis prantuse keelest J.Aavik. Kõige kuulsam prantuse sümbolist on Charles Baudelaire , nt. luuletus „ Raibe “ (armastus luuletus). Väga kõrgehinnalised ja väärikad köited. Raamatu kujundus tõusis uuele tasemele . Andis välja ajakirja 1910 -1911, hiljem köideti ajakirjad kogumikuks, sest need ei levinud väga, rahvas polnud valmis ostma ajakirja. Anti välja originaalteosed, millel oli oma trükikoda . Embleemiga raamatud. Trükikoda kestis kauem, kui rühmitus ise. Noor-Eesti päästis kaks Eesti kirjaniku: J.Liiv ja K.J Petersoni luule avaldamine. Nad eirasid realismi sisse tallatud radu ning tõid kirjandusse uued voolud , mida on tähistatud üldnimetusega uusromantism. Nooreestlastest kirjanikud edendasid eriti luulet, lühiproosat ja kriitikat. J. Aaviku radikaalsed keeleuuendusettepanekud seadsid esikohale esteetilisuse printsiibi, mis ühtis "Noor-Eesti" kunstikäsitusega. Aaviku taotlus oli viia eesti keel kiiresti arenenud kultuurkeelte tasemele Noor eestlased algatasid kunstinäituste korraldamise traditsiooni.
    Noor-Eesti tähtsus:
    • Vormi rõhutamine ja stiil
    • Kirjanduskriitika täiesti uus tase
    • Noorte autorite toetamine
    • Väliskirjanduse tähtsustamine
    • Keele areng
    • Teose kujundus uuel tasemel
    • Trükikoja loomine
    • Sõnavara rikastamine
    • Tõlkimise uus tase
    • Eesti kirjanduse tõlkimine soome keelde

    IV RÜHMITUS ARBUJAD (LOITSJAD) (30-NDAD – 40-NDAD) Tartu
    Tegu oli Tartu Ülikooli sõpruskonnaga, kuhu kuulusid Betti Alver, Heiti Talvik, Kersti Merilaas , August Sang , Paul Viiding , Bernard Kangro , Uku Masing ja Mart Raud. Nad kõik õppisid ülikoolis filosoofiat , v.a. Uku Masing, kes õppis usuteadust (deloogia). Omavahel Abiellusid B.Alver ja H. Talvik ja August Sang ja K. Merilaas. Kõik olid individuaalsed kirjanikud. Arbujad püüdlesid varasema Eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käitlseid kunsti kui kõlbeliste väärtuste kandjat ning inimest kui sõltumatut isiksust. Ideaalide ja tegelikkuse vastuolu tõi nende luulesse traagilist elu tunnetust. Rühmitus tõi Eestisse säravad luuletajad , nt. Alver, Talvik. Viisid kõrgele mõtteluule, tähtis oli vaimsus .
    Kultuur ja vaimusus on ülim, reaalsusest kõrgem.
    Võitlesid väikekodanlikuse vastu.
    Oluline vorm ja kujund
    Eeskuju A. Puškin ja Baudelaire (B.Alver tõlkis Jevgeni Onegini .
  • Tarapita ja Siuru
    II RÜHMITUS SIURU (PÕLDLÕOKE) (1917-1919) Tallinn-sümbol valge krüsanteem
    Siuru kirjanduslik rühmitus loodi Friedebert Tuglase algatusel. Algselt pidi „Siuru“ koondama suuremat osa Eesti kirjanikkonnast. Tegelikkuses kujunes rühmitusest kitsam poheemlusele kalduv sõpruskond. Rühmitusse kuulusid Marie Under (1917 sonettid ), Artur Adson (Henge Palango-hinge põlemine), Hendrik Visnapuu (Amores), Johannes Semper (Pirrot-narr teener), August Gailit ( Saatana karusell)), Friedebert Tuglas. Uued tulijad olid (pärast Visnapuu ja Gailiti lahkumist ) August Alle ja Johannes Barbarus . Siuru jätkas Noor-Eesti uusromantilist suunda. Sümbolistlik ja impressionistlik suund (eriti Under). Tekkis, et vastanduda sõjakoledustele (I MS, revolutisoonid). Moto : Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud (F.Tuglas). Rühmituse tegevus lõppes eelkõige 1) ei saanud enam kirjutada nii nagu elu reaalselt oli, 2) kõik olid kasvanud välja iseseisvateks kirjanikeks. Väiksem põhjus oli sisemiste vastuolude tõttu. Selleks ajaks olid nad täitnud oma eesmärgi: nende looming oli leidnud tunnustuse. Siurulaste teoseid iseloomustab uusromantikast kantud subjektivism ja elutung. „Siuru“ kirjastusmärgi all avaldasid nad ka albumi „Siuru“ I-III. Korraldasid tuluõhtuid. Nende hüüdlause carpe diem ! ehk Naudi hetke!. Nad teenisid oma kõmuliste esinemisõhtute ja kirjanduslike turneedega kahte eesmärki: püüdsid pakkuda sõjast tülpinud inimestele puhast kunsti ning kasutada "Siuru" õhtute menu ja sissetulekuid endi kirjanduslikuks läbi löögikst. Marie Underi sonettid on Tuglasest. Kunstnik ja illustraator oli Ado Vabbe , Konrad Mägi, Kristjan Raud ja Nikolai Triik.
    „ Sinises toalettis loom“- A.Gailit kirjutas M. Underi vastu selle, temal ja Visnapuul viskas armastus üle ja nad lahkusid rühmitusest. Gailit kasutas ulmet ja katastroofe proosas .
    Siuru tähtsus:
    • Viisid armastus-ja loodusluue uuele tasemele
    • Luule peamine eesmärk oli eemalduda tegelikkusest.
    • Esile tõusis murdeluule

    III RÜHMITUS TARAPITA ( TAARA VITA-TAARA AITA) (1921-1922)
    Rühmitusse kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under. Kõige suurem liikmeskond. Rühmituse sünd ja tegevus langeb kokku elulähedusotsingutega kirjanduses. Tarapitalasi mõjutas Saksamaalt tulnud ekspressionism - jõuline luule, hüüdlaused, mis oli hästi jõuline ja konkreetne. Lisaks sellele veel prantsuse kirjaniku rahvusvahelise rühma Clarte sõja vastu võitlemise põhimõtteid. Tegu oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ning võitles kirjanduse ja kirjanike uue koha eest ühiskonnas. Korduvalt oli kõne all noorte olukord, haridus ja tulevikuperspektiivid, nt. Adsoni artiklis „ Noorsoo kriis“. Siuru eeskujul korraldasid nad kirjandulikke ringreise, et tutvustada oma programmi ja uudisteoseid. Rühmitus andis välja ka ajakirja „Tarapita“, mida ilmus kokku seitse numbrit. Tarapita hääbumine on seotud rühmituses siseste vastuoludega ning Eesti Kirjanikkude Liidu loomisega 1922.a. sügisel. Tunded tagaplaanil. Ajaluule - kujutas tegelikkust
    „Ärgem tappgem inimesi!“- Visnapuu
  • Saaremaa kirjanduselu , ühe teose/autori läbivaatus
    Saaremaa kirjanduselule on 200 aastane ajalugu. Esimesed inimesed, kes hakkasid lugusid kirjutama olid baltisakslastest kirikutegelased, kuna nad pidid jutlusi pidama .
    Willmann – Kärla pastor . „Jutud ja tegud“ – õpetlikud, manitsevad lood
    Lutse – Pilguse mõisa omanik. „Saaremaa juturaamat “ – kalapüük, röövimisel käimine
    Peeter Südda (1830 – 1893) oli Kärla köster, õpetaja, koorijuht ja literaat. Sai kuulsaks Suure Tõllu lugude avaldajana teoses "Väikene vana varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll" (1883) sisaldab muistendeid. Peeter Südda oli helilooja Peeter Süda (1883–1920) vanaisa vend.
    Esimesel kümnendil jõuab realism Saaremaale, kelle esindajaks on Mändmets.
    Jakob Mändmets – 1910-nda aasta realistlik proosa kirjanik ja ajakirjanik. Pärit Kärlalt. Kajastab Karujärve piirkoda. Realistlikud jutustused „Küla“. Kriitiline realism „Kodu küla vainult“. Maetud Rahumäe kalmistule.Tähelepanu äratas Saaremaa argielu käsitlevate külajuttude kogudega ning jutustustega. Lisaks kirjutas novelle , laaste ja jutustusi. Avaldanud ka näidendeid ja palju publitsistikat.
    Teosed:
    Jutukogud-"Koduküla vainult" (1900);"Pilpad" ( 1902 )
    Jutustus-"Tont" (1902)
    Novellikogumik- "Meri" (1914)
    Laastukogud- "Isa talus " (1913);"Küla" (1915)
    Jutustuskogu- "Läbi rädi" (1927)
    Saarlastel oli ka suur panud Noor-Eesti rühmituses, kuna rühmitusega olid tugevalt seotud Johannes Aavik.
    Johannes Aavik – keeleteadlane . Pärit Laimjalast. Ta võttis aktiivselt osa Noor-Eesti rühmitusest, kus III albumis avaldas varjunime Randvere alt jutustuse „Ruth“.
    Jaan Oks- Eesti kirjanik. Kirjutas rohkesti proosat , luulet ja kirjanduskriitikat ning publistikat – enamik on hävinud. Lisaks kirjutas ka arvustusi, mida iseloomustavad järsud maitseotsustused ja otseütlemised. Teosed: "Tume inimeselaps " (1918); "Neljapäev" (1920)-lühiproosakogud Poeem- "Kannatamine" (1920) Novellikirjanik, kes tegi kaastööd Noor- Eestiga
    Aira Kaal – põhiliselt luuletaja, aga ka prosaist , kes tegutses peale II maailmasõda . Pärit Tornimäe kandist. Luulekogu „Ma ei anna relva käest“. Proosa „Kodunurga laastatud“.
    Aadu Hint – 30-ndal aastal kirjutas „Pidalitõbi“, „Vatkutõbilas“, kuna kartis , et on ise ka nakatanud. Peateos on 4 osaline romaan „Tuuline rand“, mis sai ka 1965. aastal ENSV Rahvakirjaniku tiitli . Alguses mõtles teha 5 osalist, aga tal tekkis juba 1 osaga sensuuris probleeme ning ta ei näinud sellel enam mõtet. Mõtles, et võiks teha Saaremaa oma tõe ja õiguse. Pärit Lümanda kandist. Tema looming kajastab valdavalt kalurite ja muu rannarahva elu. Õppis SÜG-is. Teise maailmasõja ajal võitles Punaarmees. Ta on maetud Saaremaale Kihelkonna kalmistule. Eesti kirjanik ja ühiskonnategelane. Aadu Hindil oli kaheksa last.
    Tunnustused : Friedebert Tuglase noveliauhind (1982), Lenini orden
    Juhan Smuul – Pärit Muhust, Koguva külast. Kirjutas näidendeid, luuletusi, reisikirju, novelle, jutte , olukirjeldusi, poeeme. Teostes sees piirsituatsioon. Näidendid „Lea“ – usklik laps, algul usub jumalat, hiljem salgab, kuna ei leia teda. „Kihnu jõnn ehk Metskapten “. Reisikirju „Jäine raamat“ Lenini preemia. Proosa „ Muhu monoloogid“-1968, kogumik „Kirjad sõgedate külast“. Oma loomingut alustab Smuul luuletajana „Mälestus isast“ "Karm noorus" (1946)-luulekogu
    . Poeem „Stalinile“. Koguva külas on temale püstitatud ka monument . Juhan Smuul oli omastanud Nõukogude Eesti preemia (1949 ja 1950), Stalini preemia (1952), Lenini preemia (1961). Ta oli ENSV rahvakirjanik (1965).
    August Mälk – romaani-ja novellikirjanik. Ta on sündinud Lümandas. Oli kooliõpetaja ja tuntud rahvamees. Põgenes koos perega Rootsi. Kirjutas rannarahva olustiku romaane „Õitsev meri“, „Hea sadam“, „Taeva palge all“.
    Romaanid :
    "Õitsev meri" 1935
    "Taeva palge all" 1937
    "Hea sadam" 1942
    Debora Vaarandi – luuletaja. Sündis Võrus, aga tema lapsepõlv möödus Saaremaal (Valjala). Õppis SÜG-is. Oli abielus Aadu Hindi ja ka Juhan Smuuliga. Tema luuletuse „ Talgud Lööne soos “ lõpuosast võttis Raimond Valgre laulule „Saaremaa valss“ sõnad. Ta on maetud Pärnamäe kalmistule. Luuletus „Eesti mullad “ sai 1965(6). aastal Juhan Liivi luulepreemia. 1916. a. valik kogu „ Kauge hääl“.
    Ülo Tuulik – pärit Abrukalt. Kirjutas proosat ja reisiraamatuid. Romaan „Sõja jalus“-sõrulaste küüditamine. Proosa „Atlandi kirjad“. Reisiraamat „Aafrika kuum meri“
    Jüri Tuulik – pärit Abrukalt. Kirjutas eeskätt kodusaare Abruka olusid ja inimesi kujutavat proosat. Romaan „ Vares “. „Abruka lood“.
    Juhan Peegel – keeleteadlane ja kirjanik Orissaarest. Eesti kirjanduse isa. Õppis SÜG-is. Ta uuris eesti ajakirjanduse ja kirjanduse ajalugu, samuti eesti folkloori . Valikkogu „Tuli koduaknas“. Romaan „ Ma langesin esimesel sõjasuvel“.
    Albert Uustulnd - kirjanik ja laulukirjutaja. Sündis Pihtla vallas. Õppis SÜG-is. Romaan „Tuulte tallermaa“- paik Vahase saarel. On saanud Tammsaare luulepreemia. Maetud Kudjape kalmistule. Tema vend Lembit Uustuld on ka raamatuid kirjutanud, nt. „Merejutud“.
    August Mälk „Õitsev meri”
    August Mälgu teos „Õitsev meri” algas väga keeruliselt. Kohe algus oli täis erinevaid koha- ja inimestenimesid, mida oli päris raske omavahel siduda. Kuid mida rohkem edasi, seda selgemaks kõik sai ja huvitamaks läks.
    Põhitegevus toimub ühes väikeses rannakülakeses, kus on üsna palju talusid. Ühed elasid jõukamalt ja teised vähem. Aga kõiki elanikke ühendas nende ühine huvi merenduse vastu.
    Turja talust pärit peategelane Hannes oli väga töökas, hoolitsev, korralik ja mõtlik. Tal oli kaks venda ja üks õde. Turjal oli kehv materiaalne olukord. Kuna pere hoidis ühte, siis igast probleemist pääseti ilma suurema vaevata. Hannese kõige vanem vend Arno , lahkus kodust ära maailmameredele. Arno ei olnud just kõigeparema iseloomuga . Kui ta oli mõnda aega kodust ära olnud, siis ta kirjutas perele ja saatis rahagi. Kuid hiljem ei andnud ta endast märku ega midagi ja keegi ei teadnud mis temast on saanud. See ei ole normaalne, sest vanemad ja õed-vennad kodus muretsevad. Märku tuleks ikka alati endast anda.
    Noores eas, kui Hannes oli veel 15- aastane, siis oli tal silmarõõmuks Suureõue talu Niida . Kuna tüdruk käis linnas koolis, siis oli võimalus neil kohtuda ainult vaheaegadel . Kohtudes nad siiski üksteise vastu päris viisakad ei olnud. See oli tingitud mõlema uhkusest. Niidal sellepärast, et ta käis linnas koolis ja Hannes püüdis olla niisama uhke ja näidada tüdrukule, et ka tema on väikeses külas väga hästi hakkama saanud.
    Külas elas ka tüdruk Taali , kes oli väga hea ja tagasihoidliku iseloomuga. Ta ei meeldinud minule alguses. Just sellepärast, et ma lootsin ja ootasin, et Hannes ja Niida abielluvad ja hakkavad poisi unistuste kodus elama, milleks oli rannaäärne kollane maja. Mulle tundus, et Taali rikub nende vahelise suhte ära ja tungib nö nende vahele. Selline arvamus on minul vist tingitud liiga palju seebiooperite vaatamisest.
    Mida aeg edasi, seda rohkem läksid peategelase mõtted tüdrukute peale. Üsna tihti toimus peod, kus käidi tantsimas ja ringmänge mängimas. Hannes veetis enamus sellest ajast mereääres. Kuid tihti ta ka tantsis. Kord Niida ja kord Taaliga.
    Ühel õhtul võttis Hannes julguse kokku ja läks Niida juurde läbi akna. Tüdruk ei olnud sellega päris nõus, kuid siiski lasi poisi sisse. Tundmata ohtu, et Niida isa teada võiks saada, siis käis Hannes seal päris tihti. Aga ega see enam kaua kestnud. Nagu arvata oli, sai isa Jaan sellest teada. Hiljem ta rääkis poisiga, et seda enam ei korduks ja nii siis lõppes Niida ja Hannese suhe.
    Raamatus mõõdus aeg päris kiiresti. Oli käes talv, siis kohe järgi kevad. Tundus, et aastaajad on kui paaripäeva pikkused. Tegevus arenes kiiresti ja sündmusi oli palju.
    Klaus- Hannese teine vend võttis endale naise Luise . Too asus Turjale elama. Naine oli veidi ülbust täis ja hooletu, kuid siiski ka hoolitsev ja vahest päris tore. Luise ei saanud kõigiga peres hästi läbi. Isaga olid vahest sõnasõjad ja Hannesegagi oli veidi ütlemisi. Kuid ajapikku kõik muutus. Klaus ja Luise said kaks väikest last. Klaus suri hiljem ühe tormi tõttu, kui ta läks merele võrke päästma.
    Turja pereisa on ka üks väga tähtis tegelane. Nagu aru saada, siis on ta Hannese isa, kes on väga humoorikas , lõbus, töökas ja tore. Töökas ta nüüd enam väga ei olnud, sest tema puusad olid valusad ja liikuda raske. Peategelase jaoks oli isa midagi väga olulist, kelle eest ta rõõmuga hoolitses.
    Vahepeal käis Hannes sõjaväes . Seal ta kohtus endaga suhteliselt ühest kandist pärit mehega. Kord läks ta oma uue sõbraga Pöide kanti , kus oli sõbra kodu. Ühel õhtul toimus pidu, kust võttis osa Hanneski. Sel õhtul kohtus ta oma tulevase naise Liidaga. Liida oli jõukast perest, kus ei olnud puudust millegi järele.
    Toimusid uhked pulmad . Hannes ostis enda säästude eest pruudile kingitusi ja endale uue ülikonna. Pulmas käis ka peigmehe väetimaks jäänud isa ja Kalda Sass . Sass oli rannaküla pidudel pillimängija. Nimelt mängis ta bajaani ja seda oligi Hannes teda mängima kutsunud.
    Üheks ebameeldivamaks inimeseks kujunes minu jaoks Liida ema, kes oli suhteliselt õel ja kuri. Ta ainult riidles kogu aeg. Kiidusõnu oli temalt raske välja saada. Ema nö kussutas ainult oma ainsat tütart. Tema jaoks ei teinud tütar mittekunagi midagi valesti. Ja kui ka tüdruk midagi valesti tegi, siis jäid teised selles süüdi.
    Möödus palju, kui hakkasid tekkima suuremad probleemid. Nimelt Hannese isa tervis läks üha halvemaks, Hannese ja tema naise suhe muutus kehvemaks ja mehe suhe pruudi emaga, mis küll pole läbi aja olnud just kõige parem.
    Üha rohkem mõtles Hannes oma kodukandi peale. Ta oli väsinud põllutööst ja metsast . Mees soovis tagasi merele ja Turjale koju. Takistuseks minna oli pruudi isa, kes oli väga positiivne ja rahulik härra, kellele Hannes ei tahtnud pettumust valmistada. Kindlasti oli veel põhjuseks mitte koju tagasi minemiseks pruut . Siiski oli peategelasel tüdruku vastu veel tunded.
    Ühel päeval tuli Hannesele kiri. Ja sealt ei lugenud ta välja häid uudiseid. Nimelt oli isa jäänud halvatuks ja ta tahtis oma poega näha. Hannes sõitis koos oma naisega rannaküla poole. Kui mõned päevad seal oldud, siis naine läks tagasi oma koju ja Hannes jäi kauemaks Turjale. Mees tundis ennast seal väga hästi ja rahulikult . Käis merel ja jalutas mööda küla. Mõnikord nägi ta ka Taalit ning Niidat. Endisest korralikust linnatüdrukust Niidast oli saanud suitsetav mittekorralik preili. Taalist aga kena töökas tüdruk.
    Üheks põhjuseks, miks Hannes tahtis tagasi koju minna oli Taali laps. Mees arvas, et see võib olla tema oma. Taali seda küll talle ei ole öelnud , aga Hannes siiski tundis, et see on tema poeg. Ja ta oli rõõmus selle üle.
    Hiljem Taali ütles, et see on Hannese peog. Otse ta seda nüüd küll välja ei öelnud, aga märku andis küll.
    Hannes ei läinud tagasi oma naise juurde Tondiojale. Ta jäi koju isa juurde. Sügisel, kui Liida ja Hannese lahutus lõppeb, siis hakkavad Taali ja Hannes koos elama ja oma last kasvatama.
  • Bettie Alveri looming ja üks luuletus peast
    Sündinud Jõgeval. Kuulus Arbujatesse. Õppis Tartus gümnaasiumis. Abielus Heiti Talvikuga. Tema pärisnimi on Elisabet Lepik. Tegu oli Eesti luuletajaga. Tema auks on püsitatud mälestusmärk Jõgevale, kus toimuvad ka Betti Alveri luulepäevad „Tähetund“. Temale on loodud ka majamuuseum . Aastast 1990 antakse tema nimelist preemiat. Ta on maetud Raadi kalmistule. Tema teostes kordub Musta Varju tegelaskuju, mis süboliseerib vaenulikkust. Tuntuim lasteluuletus: „Tulipunane vihmavari“, „Lähen müüjaks“. Kirjutas vähe lasteluulet.
    Looming: „Tuule armuke “ debüüt gümnaasiumis, sai II koha. Poeem „Lugu valgest varesest“. Esikkogu „ Tolm ja tuli“ 1936.a. Ta hindab vaimsust ja laidab väikekodanlikkust. Õhuke luulekogumik „Tähetund“. Luulekogu „Elu helbed “ 1971, „ Korallid emajõel“ 1986. Peale surma on avaldatud kogutud teosed, kus 1 osas luuetused ja 2 osas proosad. Alver on saanud 2 korda J.Liivi luulepreemia. Läbivaks teemaks on vaimsus, taunib demokraatiat. Tema mõned luuletused on järgmised: „Kaks saarlast“, „Tulipunane vihmavari“, „ Helde andja“, „Halvad naised“, „ Elul on väikene hingemaa “. Kooliajal oli Alveril kaks harastust: muusika ja kirjandus. Valiku kirjanduse kasuks osutas gümnaasiumi lõppklassis kirjutatud romaan „Tuule armuke“, mis kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Noore kirjaniku teine proosaraamat, paiguti naturalismi kalduv jutustus „ Invaliid “, on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule ja selle sotisaalsetele probleemidele.
    Alveri järgnevas loomingus sai esikoha luule. Üleminekult ühelt kirjandusliigilt teisele kirjutab ta poeemi „Lugu valgest varesest“ ja proosapoeemi „ Viletsuse komöödia“. Nende sisuks on inimeste eetiliste vastuolude ning elu nuripoolte ja seltskondlike veidruste analüüsimine.
    Alveri esimene luulekogu „Tolm ja tuli“ paistis silma kunstilise küpsusega. See on ülemlaul kunstile, tõearmastusele ja ilule. Olla inimene tähendab Alveri jaoks teenida ja nautida kunsti, olla looja. Selle tõdemuse taga aimub igavene tunnete ja mõtete, igatsuse ja tegelikkuse, taotluste ja saavutatu vaheline vastuolu. „Tolmu ja tule“ elukäsitlus jõudis ka koguteosesse „Arbujad“.
    Luuetaja teise kogu „Elupuu“ käsikiri valmis 1943. aastal, kuid väljaandmine takerdus sõjaoludes. Uude arengujärku jõudis luuletaja poeemilooming. Varasem vaimukus ja mängulisus asendus kaasaelamisega, eepiline ja lüüriline poolus ühinesid viljastavas sünteesis. Nii näiteks lühipoeem „Leib“ ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele. Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikkust. Erilist tähelepanu pööras ta teose vormile ja keelele, saavutades seal alal suure meisterlikkuse.
    Sõjajärgsed aastad ei olnud Alverile loominguliselt viljakad. Sellele ajale heitsid varju abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja surm Siberi vangilaagris ning ka Alverile endale osaks saanud umbusaldus. Neil aastail tegutses ta peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puškini poeemide tõlked ja värssromaani „Jevgeni Onegin“ eestindus, mida peetakse Eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks.
    Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu „Tähetund“, kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. „Tähetunnis“ ületas autor traagilise elutunnetuse, valdavaks sai kirjastunud eluvaade.
    Alveri järgmisedki luulekogud („Elu helbed“, „Lendav linn“) on koostatud valikkogu põhimõttel: vanu ja uusi luuletusi ühendades rõhutab autor, et luuletaja looming on üks tervik. Kirjaniku viimase eluperioodi luuletusi sisaldab kogu „Korallid Emajões“. Alveri luule on sisutihe , tundlik ja vorminõudlik, see sisaldab endas rohkesti rahvakeele rikkusi.
    1930.a pigem lüroeepika
    Värsslugu 1937 „ Pirnipuu “-sümbolistlik
    1938 „ Pähklikoor“
    Varasem luule on sümbolistlik ja toetub maailma kultuuri kirjanduse kujunditele ja nimedele . Lõpp on tugev ja läbimõeldud- puänt. Luule o paljude jaoks mehine, esineb „ Sinisukk “. Tõlkis kolm Petersoni saksa keelset luuletust ära. Tuulelapsed on Alveri luule võistlus põhikooli lastele.
    „Räägi tasa minuga“
    Räägi tasa minuga,
    siis mu kuulmine on ergem.
    Räägi tasa minuga,
    tasa taibat on kergem.
    Inimrõõmu hinge härmi,
    tunnen – taban läbi tuule,
    ainult surnud sõnalärmi,
    kuuldeski mu kõrv ei kuule.
  • Eduard Vilde draamalooming (1865-1933)
    Ta sündis ja kasvas Virumaal mõisamiljöös ning omandas hariduse Tallinnas alg – ja kreiskoolis. 18-aastasena sai Vildest ajakirjanik. Seda ametiti pidas ta paljude lehtede juures 1920. aastate alguseni . Vilde kirjanduslikuks kooliks sai elu Lääne-Eurooa poliitilise pagulasena, korrespondendi ja omatahtsi reisjana umbes kolmandiku oma elust. Euroopas puutus ta kokku arenenud poliitika-ja kultuurieluga. Seal kujunesid välja Vilde sotsialistlikud vaated. Pärast 1917. aasta revolutsiooni tuli Vilde kodumaale. Eesti Vabariigi algaastail tegutses ta veel mõnda aega poliitikuna, et siis tagasitõmbunult pühendada vaid kirjandusele. Kriitilise realismi algataja ning silmapasitev esindaja „Külmale maale“. Vilde loomingujärke on iseloomustatud erinevalt, kõneldud on põnevus-ja nalja -Vildest, realistlikust Vildest, ajaloo Vildest ning psühholoogilisest Vildest. Psühholoogilise realismi kasvu Vilde loomingus näitavad romaan "Mäeküla piimamees " (1916), novellid ("Kuival", " Tooma tohter" jt.) ning näidendid ("Tabamata ime", 1912). Neid teoseid kirjutades huvitas Vildet inimeste käitumispsühholoogia seostatuna armastus-, kunsti- ja ühiskonnaelu probleemidega. Kirjanik pöördus taas ka nalja-Vilde aegadesse. Nüüd, juba küpse meistrina, kirjutas ta ühe parema eesti komöödia "Pisuhänd" (1913). Ajalooline triloogia kirjutas: „Mahtra sõda“, „Kui Anijamehed Tallinnas käisid“, „Prohvet Maltsvet“. “. Eduard Vilde oli esimene Euroopa tasemele küündinud Eesti kirjanik Tema viis dramaturgia küpsusele. 1917 näidend „Side“ (draama). Tema kogutud teosed (1923–1935) koosnevad 33 köitest. Vilde rajas eesti realistliku romaani.. Esimene kutseline kirjanik Eestis s.t. ei tee riigitööd, elatub oma tuludest. Samuti I krimikirjanik Eestis. Öeldakse, et Vilde pani Eesti rahva lugema.
    Ago Hendrik Kerge on lavastanud Vilde näidendeid.
    „Pisuhänd“ (1913) : Esimene linnaaineline komöödia, kus autor kasutab situatsiooni-, karakteri - ja kõnekoomikat. Pealkirjal on kaks tähendust: Pisuhänd kujutas kratti (võõraste sulgedega ehtima) ja Piibeleht kirjutas teoses selle nimelise romaani. Teose põhiprobleemid olid teiste arvelt rikkaks saamine; kultuuri ostetavus ja müüdavus.
    Vestmann- ärimees, aus, kaval, ei talu rumalust, hooliv, elukogenud, haritud (Vestmann Vestmanni uulitsas)
    Ludvig Sander – luuser, silmakirjalik , arg, rumal, kõige drastilisemalt määratletud isiksus teoses, peab ennast inseneriks ning luuletajaks ja kunstnikuhingega isiksuseks
    Tiit Piibeleht – kaval, tark, kentsakas, kõige jaatavam tegelane teoses
    Mathilde – kuulsuse nimeks valmis kõike tegema, võimukas, kohtleb oma õde halvasti
    Laura - väärikas, tark, „päikesenaine“ (positiivsed naised Vilde teostes), Mathilde õde
    Tegevus toimub kodumaal. Kultuuri ostetavus ja müüdavus + võõraste sulgedega ehtimine . Kogu tegevus toimub Vana Vestmanni kodus, mis on eepilise teatri tunnus (tegevus ühes paigas). Matilde oli ära võlutud Ludvig Sandri luuletustest , mis olid tegelikult võetud võõrastest teostest. Sander tahab saada kõrgemasse seltskonda naiste abil. Matilde sundis Sandrit romaani kirjutama, kuna see oli moes. Sander ei saanud sellega hakkama. Vestmann põlgab Sandrit, kuna luuletaja ei ole tõeline mees. Tema arvates tõeline mees on ärimees. Raamat saab tähtajaks siiski valmis. Piibeleht kasutab teoses karakteri- ja kõnekoomikat, nt: Piibeleht – kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; taskud välja veninud; kui ta istub, on näha, et üks ta sokkidest on must ja teine punane, harjumusi- Piibeleht hakkab vestlemise ajal päevalilleseemneid suhu pistma ning teisigi isikupäraseid omadusi- Piibeleht paistab kohmetuna, tema kõne on murdesegane ja laktooniline. Tiit on koduõpetaja, kes kirjutab teoseid sahtlissse, kuna neid ei avaldata. Ludvig võtab oma vana klassivenna Piibelehega ühendust, et lahendada oma raamatu kirjutamise probleem. Sander on õnnelik, kui saab teada, et Piibelehel oli juba midagi valmis. Sander tegi ise ainult lõpu ümber. Ta sai selle raamatuga „Pisuhänd“ palju auhindu. Vestmanni tütar Laura oli aga tark ning oskas hinnata tõelist kultuuri, mida tema õde Matilde teha ei osanud. Matilde keksib raamatuga Laura ees. Laura ütleb, et teos on muidu väga kena, aga lõpp on kuidagi imelik. Piibeleht armub Laurasse ja nimetab teda öökulliks. Laura sai aru, kes Piibeleht tegelikult on. Et tema oli see sama inimene, kes teda päästis auto eest. Piibeleht tahab Laura kätt paluda, aga tal ei ole selle jaoks raha. Ta ei saa Vestmannile näidata, et ta on vaene. Piibeleht ostab Vestmanni rahaga omale krundi. Ja lõpus räägib Tiit kõik välja, kes „Pisuhänna“ tegelikult kirjutas. Vestmann ütleb, et Piibeleht on ärimees, mis sest et ta on ka luuletaja. Isegi Vestmann üritas luuletusi kirjutama hakata.
    „Tabamata ime“ (1912) : Tegevus toimub linnas. Põhiteemaks on kultuuri ostmine ja müümine. Pealkiri tuleneb sellest, et Leo ime jääb teoses tabamata. Ta ei viinud oma loomingut kõrgemale tasemale. Peategelane ongi Leo Saalep, kes on tark, andekas, nutikas , loominguline. Lilli Ellert oli armukade , aus, negatiivne isiksus, võimukas. Kuna Lilli ostis ära palgalised plaksutajad ja ajakirjanikud, et nad Saalepi kontserdist positiivseid artikkleid kirjutaks. Lilli tahtis Saalepi kuulsuse kaudu ise kuulsaks saada. Teoses on „päikesenaine“ Eeva Marland , sest ta oli heasüdamlik ja väärikas naine.
    Tegemist on draamaga. Vilde tõi Eestisse eepilise näitekirjanduse, mis tuleb Hendrik Ibseni näidendist (tegevust on vähe, arutletakse millegi üle). Leo Saalep, tema abikaasa Lilli Ellert. Eeva Marland on tark, oskab ühiskonda analüüsida, mee lõhn (peab mesilasi). Teemaks Eesti kultuuri jõudmine Euroopasse. Leo – pianist . Läks Euroopasse kontserte andma. Naise Lilli ambitsioonid olid suured. Palkas Leo kuulsaks saamiseks laklöörid ja ajakirjanikud. See uudis jõuab peagi Eestisse. Leo saab peagi kuulsaksm kes hakkab ise ka uskuma, et on hea pianist. Vilde taunib väikekodanlust. Läheb suure õhinaga Eestisse kontserti andma. Eeva ütleb, et ma ei tabanud su mängus imet . Kui Lilli kuulis, et kõik ei läinud plaanipäraselt, tunnistab ta kõik üles, mis ta oli Leo kuulsaks saamise jaoks teinud. Leo on masenduses . Tavaliselt minnakse südamega asja sisse ja kui läbi põletakse, teeb see jubedalt haiget. Leo läks lõpus hulluks
    Lilli = Mathilde
    Leo = Piibeleht
    Eeva = Laura
    Gustav = Vestmann
    Mõlema teose probleemid on igavesed .
  • F. Dostojevski elu ja looming
    Sündis Moskvas, isa oli arst. Ema suri kui oli 16 ja isa kui 18 (tugev psühhika mõjutaja). Lapsed pandi õppima pansionisse ( ilmnes lugemiskirg, endasse tõmbumine). 40-ndate lõpus põrandaalune rühmitus, kus oli oht surma saada, tundis surmahirmu. Kirjanikuks tahtis saada, kuna tema jaoks oli inimene saladus. Töötas vaestehaiglas. Temast sai kristlane . Põdes elu lõpuni epilepsiat. Läks Nikolai I ajal nuhiks. Saadeti Siberisse vangilaagrisse. Tal oli sisemine verejooks , mille tõttu suri. Hasartmängusõltuvus, igavesed võlad.
    Looming: „Vaesed inimesed“ epistolaarne jutustus (esikteos 1845). „Idioot“ – psühholoogiline romaan. Polüfooniline romaan ehk mitmehäälne „Kuritöö ja karistus “, tõlkinud Tammsaare, „Mängur“, „Nooruk“. Tema büst on Tallinnas Vene kultuurikeskuse juures. Selle perioodi üks keerukama ja traagilisema saatusega autor. Maailmas enim tunnustust saanud Vene kirjanik. Eeskujuks Tammsaarele, kes tema teoseid ka tõlkinud. Sündis vaese arsti perekonnas, isa kuulus aadlisuguvõssa, mis oli vaesunud , ema pärineb mitmendat põlve kaupmehe suguvõssa. Isa oli karm ja sünge, ema leebe ja hella südamega (seetõttu lapsepõlve mälestused vastuolulised). Sünged pärimused suguvõsa ajaloost. Isa ja ema austasid piiblit. Dostojevskile jätab ka piibel sügava mulje. Ta oli kinnine , üksik, lugemiskirg. Tema isa tapsid omaenda pärisorjad . Sellest tekib haigus: krambihood, areneb langetõbi. See tuleb sisse ka loomingusse. Läheb inseneride kooli, aga kirjaniku tööst ei loobu. Kaardimängukirg toob probleeme, võlad, depressioonihood. Ühineb ka põrandaaluste Petraševski ringiga (poliitiline kujutustöö tsaarivalitsuse vastu).
    Loomingusse sisse igavene harmoonia . Ringiga ühineb nuhk, kes annab kõik üles. Ringi liikmed arreteeritakse. Saadetakse tolle aja kõige hullemasse vanglasse – Peeter Pauli kindlusesse. Dostojevskile määratakse 4 aastat sunnitööd (raudahelates). Jõudis loomingusse kannatusteema. Usk poliitilisse võitlusse kaob. Ainult lõputu headus võib inimkonna päästa (ohvrimeelsus, andeksandmine). Siis ta jõuab Peterburgi, kus on kergem teoseid avaldada. Enne sunnitööd oli määratud surmanuhtlus. Armuandmine toimub alles pärast surmanuhtluse alustamist. Abielus Anna Snitkiniga. Ostab maja Staraja Rustasse. Dostojevski lahkas üksikisiku ja ühiskonnavahelisi probleeme ja seoseid ning püüdis lugejale mõista anda, et ühiskonna vastu on raske võidelda. Dostojevski keskendub madalamale seltskonnale, Tolstoi kõrgemale. Dostojevski jagas inimesed kahte gruppi: 1) leplikud, kõike andestavad, väga ohvri meelsed , usklikud, alandlikud, väga vastuvõtlikud ühsikonna ahvatlusele. Nt: Sonja Marmeladova („Kuritöö ja karistus“). Malbe, alandlik, habrad, vaene. Samas usklik, ja saab aru, et inimene on loomulikult hea. Ilmne poole hoid on vaestele inimestele. Dostojevski kuulub ise sama moodi sinna rühma; 2) kapitalistlike suhetega, nende maailma vaade on raha, seega tõuseb esile eelkõige inimene, mitte jumal (mõisnikud, kaupmehed ). Kõrgem kategooria – võitlejad, kes tahavad ühiskonda parandada, haritud (üliõpilased arvavad, et vägivald on õigustatud), sageli üksik üritajad. R. Raskolnikov . On traagilised tegelased. Dostojevski loob uue romaani liigi: polüfooniline romaan – mitmehäälene romaan. Tunnusjooned psühholoogiline sügavus. Igal tegelasel hääl, saatus. Looming: Esimene töö trükituna on: Balzaci „Eugeni Grandet “ tõlge. „Vaesed inimesed“. Räägib Peterburi väikeametniku rõõmutust, hallist elust. Probleem: kuidas sotsiaalne ülekohus hävitab inimeses headuse ( kajastub ka järgnevates teostes). Inimene analüüsis läheb süvitsi. Nii noores eas selline teos kirjutada, suudab vaid geenius ! Jutsustuse kogumik „ Jutustused“. Teistsugused põhimõtted – kas mitte osa kurjast pole inimesega kaasa sündinud? Parimad „ Teisik “, „Perenaine“, „Nõrk süda“. Jutustus „Valged ööd“. Huumor sees, armastuslugu . „Märkmeid surnud majast“ – sunnitöö. Romaan „Alandatud ja solvatud“. Inimese elu, tema käitumist ei juhi mõistus, vaid hetke tujud , alateadvus, andeksandmine teema süveneb. Seda on peetud „Vaesed inimesed“ järjeks.
    „Kuritöö ja karistus“ (1866) : Psühholoogiline romaan. Realism = tööstusrevolutsioon. Kuritöö kasv. Prostitutsiooni kasv. Darwini teooria (evolutsiooni teooria, Jumalat enam ei eksisteeri inimestele). Tegevus toimub Peterburgi heinaturu ümbruses, mis on masendav paik. Looming on polüfooniline (mitmehäälne). Lihtrahva ja haritud inimeste lõhe. Raskol = lõhenemine (vene keeles). Peategelase idee saada harituks. Arvab , et kui hakkab ühiksonna eest tööle võib inimese tappa. 2 leeri: alistuvad ja ümbermüütjad tegelased. Tüüpiline tegelane ennast ohverdav nine oli teoses Sonja. Mängusõltuvuse tõttu oli kirjanik raskes rahalises olukorras. Just oli surnud ta vend Mihhail ning lisaks oli Dostojevski laenuandjatele võlgu suure summa raha. Olukorra lahendamiseks kirjutas Dostojevski kirjastaja Katkoviga alla lepingu, mis pidi ta võlad pärast romaani ilmumist tasuma. Dostojevski tahtis raamatus lahata alkoholisõltuvust ja kuritöö psühholoogilisi tagajärgi ning need saidki romaani peamisteks joonteks. "Kuritöö ja karistus" on koos epiloogiga jaotatud kuude ossa . On märgatud, et raamatus on omapärane sümmeetria: kolm esimest osa jutustavad kuritööst ja kolm viimast karistusest .
    Peategelane on vaene juuratudeng Rodion Romanovitš Raskolnikov, kes otsustab tappa põlatud liigkasuvõtja, et lahendada oma rahaprobleeme ja ühtlasi vabastada maailm kurjusest. Raskolnikov peab ennast haruldaseks ja andekaks ning usub end Napoleoniga sarnanevat. See viitab ta suurusluulule ja kalduvusele vaimuhaigusele. Erakordse inimesena peab ta ennast seadustest ja moraalist kõrgemal seisvaks ja omab seetõttu ka õigust tappa. Raskolnikovil on kõik viimseni ette plaanitud. Ühel päeval võtab ta kirve , helistab vanaeide ukse taga, tungib tuppa ning lööb kirveteraga eidele lagipähe. Ta kahmab valimatult väärisesemeid ja raha, kui kuuleb kedagi korterisse sisenevat. Sisenejaks oli pantija poolearuline õde Lizaveta , kelle Raskolnikov samuti tapab . Korterist pääsenud, peidab ta esemed esmalt seinaprakku, kuid läbiotsimise hirmus viib nad hiljem ühe kivi alla suvalises siseõues. Pärast mõrva Raskolnikovi vaimuhaigus süveneb ning areneb lõpuks välja paranoiaks. Ta usub, et ümbritsevad teavad või aimavad ta hingel lasuvad süüd ning ainult teesklevad teadmatust. Lõpuks tunnistab Raskolnikov end süüdi ja ta saadetakse Siberisse. Romaani iseloomustab terav kriitika kapitalistliku ühiskonna vastu. Raskolnikovi üliinimese idee viitab saksa filosoofi Friedrich Nietzsche  mõjule. Lisaks on tihti mainitud  Uut Testamenti ja Jumalat.
    Selle perioodi üks keerukama ja traagilisema saatusega autor. Maailmas enim tunnustust saanud Vene kirjanik. Eeskujuks Tammsaarele, kes tema teoseid ka tõlkinud.
    Sündis vaese arsti perekonnas, isa kuulus aadlisuguvõssa, mis oli vaesunud, ema pärineb mitmendat põlve kaupmehe suguvõssa. Isa oli karm ja sünge, ema leebe ja hella südamega ( seetõttu lapsepõlve mälestused vastuolulised).
    Sünged pärimused suguvõsa ajaloost. Isa ja ema austasid piiblit. Ka Dostojevskile jätab sügava mulje. Ta on kinnine, üksik, lugemiskirg. 1837 suri ema tüsistusse, 1839 sureb ka isa (väga sünge). Isa omaenda pärisorjad tapsid ta. Sellest tekib haigus: krambihood, areneb langetõbi (elu lõpuni). See tuleb sisse ka loomingusse. 1843 läheb inseneride kooli ( ametnik ). Kirjanikutööst ei loobu. Kaardimängukirg toob probleeme, võlad, depressioonihood.1847 aastast ühineb põrandaaluse Petraševski ringiga (poliitiline kukutustöö tsaarivalitsuse vastu). Loomingusse sisse igavene harmoonia. Ringiga ühineb nuhk, kes annab kõik üles. Ringi liikmed arreteeritakse. Saadetakse tolle aja kõige hullemasse vanglasse – Peeter Pauli kindlusesse. Dostojevskile määratakse 4 aastat sunnitööd (raudahelates). Jõudis loomingusse kannatusteema. Usk poliitilisse võitlusse kaob. Ainult lõputu headus võib inimkonna päästa(ohvrimeelsus, andeksandmine). 1859 jõuab Peterburi, kergem teoseid avaldada. Enne sunnitööd oli määratud surmanuhtlus. Armuandmine toimub alles pärast surmanuhtluse alustamist. 1867 abiellub Anna Snitkiniga. 1877 ostab maja Staraja Rustasse.
    Dostojevski lahkas üksikisiku ja ühiskonnavahelisi probleeme ja seoseid ning püüdis lugejale mõista anda, et ühiskonna vastu on raske võidelda. Dostojevski keskendub madalamale seltskonnale, Tolstoi kõrgemale.
  • Juhan Liivi elu ja looming, üks luuletus peast
    Sündis Peipsi ääres Alatskivil. Nõrga tervisega . Käis Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kuhu läks ta õpetajaks. Jakob Liiv (tema vend) oli seal juhataja. Töötas ajakirjanikuna, peale seda kavateses hakata leiba teenima vabakirjanikuna. 1894 haigestus parandamatult ning elas kodukandis vanemate, sugulaste ja sõprade hoolel. Haigus läks lõpuks nii hulluks, et ta tuli paigutada Tartu närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikkuse silmist ligi 10 aastaks. Enne haigestumist oli tuntud proosakirjanikuna. Liisa Goldingul oli tema elus tähtis roll, neil oli kirjavahetus . Tegi raamatu „Kirjad Liisale “. Kui ta oli väga haige, kirjutas ta maailma parimad loomingud . Friedebert Tuglas päästis Liivi luule. Juhan Liivi luulepreemia: a) valitakse parim luuletus, mis pärjatakse Juhan Liivi preemiaga; b) Juhan Liivi etlemiskonkurss erinevates koolides , parim pärjatakse preemiaga, minnakse Alatskivile, kus on tema haud. I preemia Debora Vaarandi „Eesti mullad“, II preemia Paul-Erik Rummo „Ikka Liivist mõteldes“, III preemia Betti Alver „Tähetund“. Veel on preemiat saanud Juhan Viiding, Viivi Luik, Doris Kareva , Mats Traat , Hando Runnel , Andres Ehin , Tõnu Õnnepalu, Mehis Heinsaar, Jaan Kaplinski, Lauri Sommer, August Sang. Tegemist on venestusajaga. Ärkamisaja lõpp. Tuglas on öelnud, et Liiv pole oma luuletusi kirjutanud, vaid on need kannatanud. Tahtis saada muusikuks
    Autobiograafiline eleegia e. kurb laul
    Luuletaja peegeldas oma traagikat. Näiteks „Rändaja“ (räägib vaesest ja üksikust rändajast), „Laulikutele“ – vastandamine ; nii palju ilu kui ka nii palju valu. „Ärge küsige mult luuletusi“ – retooriline pöördumine. Ta pöördub ka Noor-Eesti poole, et nemad tema luulet ei avaldaks. „ Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan“ – retooriline küsimus. „ Helin “ – allegooria . „Oleksin ma luuletaja“ (9.juuni 1986).
    Armastusluule
    Mahult kõige väiksem osa. Enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm . Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja ünne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastusluulet ka emast. Näiteks „ Sa tulid“, „Üks suu“. Veel on kirjutanud „Ei usus ilust “, „Üle vee“ (hästi palju kordusi), „Sa tulid nagu päikene“ – võrdlus. „Emale“ – üks pikemaid Liivi luuletusi.
    Isamaaluule
    „Isamaale“ – sügavtundeline, sees traagilised noodid, ei ole tuleviku lootust. „Must lagi on meie tool “ – kurb saatus on kodul ja sel ajal, paralleeleinimtunnetega – lagi on näinud perekonna pisaraid ja riidu „Ta lendab mesipuu poole“ – ka võõral maal olles ja surmaga silmitsi seistesihkab hing kodu ja isamaad, ka viisistanud (allegooria – mesipuu/mesilased). „Ma lillesideme võtaks“ – ühendaks Eestimaa kõige heaga: sinise taeva, armastuse, truuduse ja aususega, õnnetu Eestimaa headest omadustest (gradatsioon e. astendamine). „Sinuga ja sinuta“ – otsesõnu ütleb välja oma seose kodumaaga, et armastab oma kodumaad väga, ilma isamaata on asjad poolikud ja väärtuseta, tunne nagu oleks kirjutatud kallimale. „Eile nägin ma Eestimaad “ – kodumaa on ilus, kuid vaimselt vaikne ja mahajäänud, räägib kõike, mida ta Eestimaal nägi, nii rõõmus kui ka kurb.
    Äärmiselt kriitline ja realistlik. Liiv nägi eelkõige Eestimaa varjukülgi. Tihedalt seotud ka Liivi endaga – ta pidas ennast üheks osaks Eeestimaast. Tõdes, et kuigi ta väga tahaks, ei jõua ta ise midagi Eestimaa heaks teha. Peaaegu koguaeg kõlavad mõtted Eestimaa kurvast saatusest ja õnnetusest, mis siin on, aga annb ka mõista, et kodumaa on talle kallis ja vajalik. Vaimsus on kuhugi kadunud. Palju sõna-ja fraasikorduseid, lihtne keel, palju ridade vahele kirjautatud. Liivi on viisistatud. Mõned luuled sarnanevad haikudele.
    Loodusluule
    Mahuliselt kõige rohkem. Olulised on neli aastaega, kus lemmikuks oli sügis. Toob luulesse kriitilise realismi. Osakab märgata detaile ja teeb nende põhjal üldistusi. Läbi looduse meeleolude annab edais inimtundeid. Kordab ühte ja sama sõna või fraasi. Näiteks: „Mai hommik“- ilmunud üphes trükis, parallelid inimtunnetega, purunenud armastus. „Puude all“ – lehtede langemiseest, sügise ootusest. „ Lumehelbeke “ – rahulik, voolav, inimtunded, rahust ja vaiksusest, südamlik, hääliku ja sõna kordused. „Tali“ – talve rahulikust ilust. „Sügise“ („Nõmm“) – ilus sügis, sügise värvidest ja tulekust nõmmel, oma meelekurbuse on sidunud närtsinud metsaga. „ Tuisk “ – Eesti talvemaastik oma iseloomulike joontega. „ Talvine tihane“ – akna taga oli talvel tihane, kellele tundis kaasa, aga siis tuli ka teine ja nad lendasid koos minema; igatsus, kõigile on keegi olemas. „Tühja pesa ees“ – sügisel on pesad tühjaks jäätud, maha jätmine. „Rukkivihud rehe all“ – sügisluuletus, austus leiva vastu. „Sügisene kodu“ – kodu andestab alati; koht, kuhu võib alati tagasi minna, kodus on kõik tuttav ja kõige parem. „Üks suvepäev“ - igapäevane aiapilt, kujutab teemadel , mis luulesse ei sobi.
    Juhan Liivi teisel loominguperioodil on kõige rohkem viljendud liigiks looduslüürika, mis kuulub ka kvaliteedilt Eesti loodusluue paremikku. Loov on andnud pilte Eesti loodusest, täpsemalt oma kodukoha maastikest. Vahetu keskkonda süvenemise tõttu pole Liivi maastikupildid loodusmotiividele kuivaks loeteluks jäänud: kirjanik tunnetab looduse elurütmi ning aastaaegade iseloomulikku ilu ja luuletused räägivad sügava tundeeluga inimese kiindumust loodusesse ja looduse äratavast mõjust inimestele. Looduspildid ilustamata, kirjeldab lihtsalt ilu, moriivikordused, toob siis ka inimtundeid, need tihedalt omavahel seotud. Kokkuvõte: igatsus, üksindus, kurbus. Toob paralleelselt sisse kodumaa. Suvest kirjutab kõige vähem, aga kõige rõõmsamalt. Kevad on kõige elujaotavam.
    Juhan Liiv (1864–1913) sündis Alatskivil, õppis Naelavere külakoolis, Kodavere kihelkonnakoolis ning hiljem Treffneri gümnaasiumis. Töötas ajakirjanikuna "Virulase", "Sakala" ja " Oleviku " toimetuses (1885–1892). 1894 haigestus parandamatult ning elas kodukandis vanemate, sugulaste ja sõprade hoolel.
    Enne haigestumist oli peamiselt tuntud proosakirjanikuna. Kirjutas olustikulis-realistlikus laadis, ammutas ainet oma koduümbrusest ja isikliku saatuse motiividest. Pärast haigestumist kirjutas valdavalt luulet, samastudes oma loomingu ainega. Kirjutas sisendusjõulist realistlikku, napisõnalist ja tundeehtsat loodus-, isamaa- ja mõtteluulet, rõhutades olemise ning ühiskondliku elu vastuolusid. Luuletaja poolehoid kuulus neile, kes on allasurutud, alandatud või olemasolu piiril . Ta eitas kasuahnust, silmakirjalikkust, põhimõtete puudumist jmt. Liivi sotsiaalne protest on kõige tugevam tema mõttesalmides.
    Juhan Liiv on sündinud Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Vanemate elujärg oli kehv ja nii piirdus Liivi haridus 3 aastaga Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Otsustavat mõju avaldas Liivi kujunemisele aasta Virumaal Triigi-Avispeal: abistades oma kirjamehest venda õpetaja- ja vallakirjutajaametis, hakkas ta tundma huvi kirjanduse ja kirjanikukutse vastu.
    1885. aastal alustas Juhan Liiv tööd ajakirjanikuna. Ta pidas seda ametit vahelduva eduga ajalehtede "Virulane", "Sakala" ja " Olevik " juures. Neil aastail tegi ta ühtlasi katse täiendada oma poolikut haridust, kuid õppimine Hugo Treffneri gümnaasiumis piirdus vaid ühe talvega. Ikka ja jälle sai Liivile takistuseks tema püsimatus.
    Loobunud 1892. aastal ajakirjanikutööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabakirjanikuna. Ta üüris endale Tartus Hezeli (nüüdseks Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust. Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil (jutustused "Käkimäe kägu" ja " Nõia tütar", mõlemad 1893), kuid siis oli haigus arenenud nii kaugele, et Liiv tuli paigutada Tartu närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikkuse silmist ligi 10 aastaks.
    Haigusaastad tähendasid Liivile kodutust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja -tunnetatu luulendamist. Alles 1902. aastal jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "Noor-Eesti" tärkav kirjanikepõlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas tema loomingut.
    Tähelepanu ja tunnustus innustasid Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli juba hilja . Juhan Liiv suri 18. novembril 1913. aastal.
    Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880. aastaisse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894–1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.
    Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet.
    Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Haigusaastail oli kirjanik loodusega lähedastes suhetes. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon , vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Liiv sai ainet kõigist aastaaegadest, enim tundis ta enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus.
    Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast.
    Luuletaja tunnetas isamaa saatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik , selles põimuvad ahastus ja lootus. Ahastus Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast ning lootus helgemale tulevikule.
    Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukas ja isikupärane vaatenurk. Enamasti käsitlevad need tolle aja probleeme ning elunähtusi. Kirjanik astus välja moraali ja eetika nurikülgede vastu, milleks olid omakasu, rahahimu , lipitsemine, hoolimatus .
    Liivi luule haaravuse ja tundesügavuse alus on välismaailma muljete ergas taju ja selle esitamine enda saatustraagika kaudu.
    Proosas on Juhan Liivi peateos jutustus "Vari". Kirjaniku juhtmõte oli luua realistlik teos talupoegade ja mõisa suhetest. " Varjus " on oluline koht autori lapsepõlvemälestustel ja tähelepanekutel, tema arusaamadel õnnest, armastusest, haridusest, tööst ja ühiskonnast. Jutustuse peategelase Villu romantilised unistused, igatsused ja nende kokkuvarisemine tegelikkuse raskuste all on suuresti sarnased Liivi enda saatusega. Vari saab teoses sümboli tähenduse, osutades inimese saatuse ettemääratusele.
    Liivi tundeintensiivne luule avas uue lehekülje eesti luuleloos, näidates teed XX sajandisse.
    Ma lille sideme võtaks —
    sind köidaks sellega,
    sind köidaks sellega ühte,
    oh õnnetu Eestimaa!
    Ma taeva sina võtaks,
    võtaks päikese särava,
    võtaks eha, võtaks koidu —
    sind köidaks sellega.
    Ja armastuse ma võtaks,
    võtaks truuduse, aususe ka,
    ja köidaks sellega ühte
    sind, kallis kodumaa.
    Ja vere sideme võtaks,
    võtaks venna südame ma —
    ja köidaks sellega ühte
    sind, õnnetu Eestimaa!
  • Henrik Visnapuu ühe luulekogu analüüs
  • Heiti Talviku luule ülevaade
    Sündis Tartus 1904 - 1947, haritlaste perekonnas, kus loeti palju. Vend ja õde. Isa meditsiinidoktor ja ema klaverikunstnik . Keskkoolis esimesed luule katsetused. Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis (jättis pooleli ). Läks Kiviõli kaevandusse tööle. Õppis Tartu Ülikoolis filosoofiat. Luule suuresti personaalne. Abiellub Betti Alveriga. Arbujate rühma kõige esindavam luuletaja. Talvikut eristab teistest arbujatest teravam ajastutaju ning ühiskondlike ebakohtade kriitika. Küüditatakse ja sureb seal, tema matmispaika ei teata. Heiti Talvik debüteeris poeedina 1924. aastal
    Looming: Luule on väljenduselt kindlavormiline, lakooniline ja tabav. Varasem looming helgem ja romantiline, „ Simmanil “ I luulekogu „Palavik“ 1934 oli minakeskne, ekpressionim, nägemused.Keskendub kehalisele närbumisele ning hingelisele kaosele. Näiteks luuletused „Üle haudade“, „Oli sügis“, „Elav laip “ (eeskuju prantuse sümbolistist Podleer), „Pohmeduslikke mõlgutusi“. II luulekogu „Kohtupäev“ 1937 oli ajakriitiline. Luulekogusse tuleb välismaailm, vaimsus, kultuuriväärtus, fašismi taunimine. Näiteks luuletused „ Poeet “, „Jõuluöö“, „Haige“, „Surmatants“ (II MS ajendatud ). Veel ta kirjutas eleegiaid (kurb laul), nt „Sügise laul“. 1934 kirjutas ta „ Dies Irae“ (vihapäev), mis koosneb 12 osast, luuletsükkel, fašismi vastane ja ühiskondlik, nt. „Jumalate hämaras“. „Pihtimus killad“, „Lauliku hommik“, „Haige“.
    Tema luule keskendub vaimuinimese tõeotsingutele ja heitlusele ahitava ümbrusega. Luuletajana sageli boheemlik, haiglaselt tundlik ja dekadentlik. Napisõnaline ja klassikaliselt vormitäpne.
    Sagedased mõisted: surm, suremine, kodukellad, kooljaist nagisev trepp,elav laip, külm skelett , surnud hein, hingeldavad heimad.
  • Anton Tšehhovi elu ja looming
    Suurim vene kriitiline realist. „Mul ei olnud lapsepõlve“. Tema varjunimi on Antosho Tšehhova. On kirjutanud mitte kalssikalisi novelle, kuna temal puuduvad novelli lõpus püant . Haridus, pilet paremale teele. Hakkab kirjutama novelette „Rõõm“. Gümnaasium, ülikool (arst).Väikesed inimesed (amtnikud, kaupmehed, õpetajad), taunivalt suhtub neisse. „ Magada tahaks“, „ Vanka “ suhtub lastesse kaastundvalt. Elu: Ta oli üks parimad tippnovelliste maailmas. Vanaisa oli olnud päriori, kuid ostis pere mõisniku käest välja. Tema isa oli väikekaupmees ning väga karm. Tšehhovi isa oli kunstnikuhing mängis viiulit , laulis kirikukooris. Oli isale poes abiks, kus ta hakkas poe kõrvalt novelle kirjutama. Isa ütles, et õppimine pole oluline. Elati Taganrogi linnas, kus elu oli nii igav, et isegi koerad läksid hulluks. Pärast ülikooli töötabki mõnda aega arstina. Reisib Sahhalini saarele , kus vaatleb sunnitööliste elu, et sellest raamat kirjutada. Reis süveneb, läheb Jaltasse, kliimat vahetada. Talle, aga ei meeldi, et on eemal Moskva teatrist. Abiellub Kunstiteatri näitleja Olga Knipperiga. Ta sõidab Saksamaale ravile, kuid arstide ponnistused ei aita ja ta sureb. Maetud Moskva lähedale Novo-Devitši kalmistule. Näidendid: komöödia „ Kirsiaed “, draama „Kolm õde“, komöödia „ Kajakas “, „Onu Vanja“. Elmo Nüganen ja Mikk Mikiver on lavastanud Tšehhovi näidendeid.
    Palat nr.6: See ei ole paljalt haige ja arsti lugu, see sümboliseeris tolleaegset olukorda Venemaal ehk tegu on piirsituatsiooniga: korriuptsioon, vaestele ei pööratud tähelepanu, oma tegevuste õigustamiseks loodi kahtlaseid teooriaid ; kõik, kes erinesid massist eraldati ühiskonnast. Ühes väikeses linnas ja ka selle asutustes vohab korruptisoon. Linnhaigle tingimused on all pool arvestust, vaimuhaigeid isegi pekstakse. Peaarst Ragin näeb neid probleeme, kuid ei suuda nendega võidelda. Ta leiab, et kui probleemi ei tunnista, pole seda ka olemas – Ragin üritab sellest kõigest kõrvale vaadata. Ta hakkab oma teevusetusele õigustust otsima ja jõuab seisukohtateni, et kannatusi polegi vaja leevendada, kannatused on üllad ja annavad elule sisu, vabadus on sisemine küsimus, vaba saab olla igal pool – kuid ta ei jää lõpuni endale kindlaks. Alles siis, kui ta ise suletakse palatisse nr. 6 (kuna ta esitas seisukohti, millega teised nõus polnud, tema mõttemaailm oli teine), saab ta aru oma teooria valedest motiividest. Võim oli kogu aeg abitöölise Nikita käes. Patsient Groomov.
    Elu:
    Pärit Taganrogist, „See oli linn, kus isegi koerad läksid igavusest hulluks.“ Vanaisa oli pärisori, töötas end ise üles ja ostis pere pärisorjusest vabaks. Mõisnik kinkis ka tütre: teda ei suutnud vabaks osta. Isa oli väikekaupmees. Võimukas, karm, lapsed pigem austasid, kartsid teda kui armastasid. Ta mängis ka viiulit ja laulis kirikukooris. Ema oli leebe, tagasihoidlik, kunstnikuhing.
    Õppis kohalikus gümnaasiumis. Talle oli vastuvõetamatu sealne vangladistsipliin. Selle vastandiks süvenes tema teatri- ja kirjandushuvi. Isa pankroti järel kolib pere Moskvasse, Tš jääb maha, et gümnaasium lõpetada. Samal ajal töötab koduõpetajana, et peret abistada. Moskvas astub M. ülikooli arstiteaduskonda. Õpingutesse suhtub väga tõsiselt, samas süveneb kirjandushuvi. Hädad tervisega: süveneb tuberkuloos ; võitleb, püüab mitte välja teha.
    1890 Sahhalini saarele, et tundma õppida sunnitööliste elu. Mõjub tervisele tõsise põntsuna. Pärast seda jääb püsima väikelinna ja ostab Melihhovosse mõisa. Sukeldub ka ühiskonna ellu, aitab näljahädalisi, võitleb koolera levikuga . ~10 aastat Melihhovos, see periood kirjanduslikus mõttes väga viljakas.
    Arstid leiavad, et peaks minema Euroopasse ravile Pr. sanatooriumisse. Müüb mõisa ja suundub Krimmi Jaltasse. Aeg-ajalt sõidab Moskvasse, seal kultuur. Tihedad sidemed ka Moskva Kunstiteatriga, kus lavastatakse palju tema töid. Leiab sealt ka palju sõpru.
    1901 abiellub Moskva Kuntsiteatri esinäitlejanna Olga Knipperiga. Keeruline suhelda, kuna elukohad erinevad. Vaimsel tasandil sarnased: mõistavad üksteist. Tervis halveneb. Ravireis Saksamaale. Ei päästa, sureb. Maetud Moskvasse Novo–Devitši kalmistule.
    Novellid:
    Algusest peale väga viljakas autor. Alustab lühijutustustega, mis ilmuvad varjunimede all Antoša Dšehhonte, Inimene Ilma Põrnata, Minu Venna Vend. Küpses perioodis kritiseerib varasemat loomingut. Esialgsete lühikeste humoorikate palade keskmes kultuuritud labased väikeametnikud, 80-ndate keskpaigas muutub looming tõsisemaks: näitab kuidas põrkuvad erinevad maailmavaated, püüab elu sügavamalt lahti mõtestada ning sisse tuleb üksinduse teema. Kirjanikuna jääb vaatlejaks, ei jaga hinnanguid. Seadis endale ülesandeks näidata inimpahesid eri nurga alt. On seisukohal, et tema ajastu probleem: inimene lepib oma näruse eluga, ega püüa lahendust leida, seda kuidagi muuta. Tšehhovit häirivad in., kellel puuduvad ideaalid: nad ei ela, vaid olesklevad. Tema arvates on kirjaniku esmane ülesanne tingimusteta, aus tõde.
    Tšehhovi novelliloomingut iseloomustab: 1)ta ei tunne kaasa oma tegelastele, naerab nende üle: nad ei tee midagi, et oma elu paremaks muuta; 2)puäntlikud lõpud(„Rõõm“); 3)kasutab situatsiooni-, aga ka karakterikoomikat; 4)looming väga satiiriline : tuleb sisse naer läbi pisarate ; 5) novellides tavaliselt kajastub argielu, Tšehhov näitab, et ka igapäevaelus leidub palju traagikat.
    „Rõõm“ – poeg läheb vanematele külla ja on väga uhke, kuna temast kirjutati ajalehes =>jäi purjus peaga vankri alla. Näitab kui hale peategelane on.
    „Paks ja peenike “ – kaks vana sõpra saavad kokku. Paks teatab , et on jõudnud elus heale järjele. Seepeale hakkab peenike lömitama, pugema , lipitsema, kuigi paks seda ju üldsegi ei nõua. Teos näitab, kuidas inimene laseb end ise alandada.
    „Ametniku surm“ – väikeametnik aevastab teatris, kogemata pritsib sülge ees istuva kindrali kiilaspeale. Hakkab lakkamatult vabandama, läheb talle isegi koju järgi. Kindrali meelest on see pisiasi, kuid väikeametnik sureb ahastusest, sest on kõrget inimest solvanud.
    „Palat nr.6“ – ühes väikeses linnas ja ka selle asutustes vohab korruptsioon . Linnahaigla tingimused on all pool arvestust, vaimuhaigeid isegi pekstakse. Peaarst Ragin näeb neid probleeme, kuid ei suuda nendega võidelda. Ta leiab, et kui probleemi ei tunnista, pole seda ka olemas – Ragin üritab sellest kõigest kõrvale vaadata. Ta hakkab oma tegevusetusele õigustust otsima ja jõuab seisukohtadeni, et kannatusi polegi vaja leevendada, kannatused on üllad ja annavad elule sisu; in vabadus on sisemine küsimus, vaba saab olla igal pool – kuid ta ei jää lõpuni endale kindlaks. Alles siis, kui ta ise suletakse palatisse nr.6 (kuna ta esitas seisukohti, millega teised nõus polnud, tema mõttemaailm oli teine), saab ta aru oma teooria valedest motiividest.
    „Palat nr.6“ ei ole paljalt arsti ja haige lugu, see sümboliseeris tolleaegset olukorda Venemaal: korruptsioon, vaestele ei pööratud tähelepanu, oma tegevuste õigustamiseks loodi kahtlaseid teooriaid; kõik, kes erinesid massist eraldati ühiskonnast.
  • Marie Underi ühe luulekogu analüüs
  • Eepika olemus, romaan ja selle liigid
    Eepika on kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi . Eepilises teoses on esikohal jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Sündmustega tuuakse lugejani tegelas(t)e või autori mõtete, tunnete ja elamuste kaudu. Eepilised ehk jutustavad teosed on tavaliselt kirjutatudvabas kunstilises keeles – proosas. Jutustava teose kolm põhitunnust on süšee, karakterid ja miljöö.
    Süžee autori kunstikavatsuslikest eesmärkidest lähtuv teose sündmuste tegelik järjestus. Sellel on kuus põhilist koostisosa :
    ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja –kohta;
    sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku;
    dispositsioon – teema arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng;
    kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt;
    pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni;
    konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konfliktide ja probleemide lahenduse.
    Kirjandusteose tegevustikku kannavad karakterid ehk tegelased. Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära. Karakterid väljendavad iseloomude tüüpilisi jooni, kuid nad peavad sarnastest tegelaskujudest millegi poolest ka erinema.
    Tegelasi liigitatakse püsivateks ja arenevateks. Püsiv karakter ei muutu teoses, tal on enamasti kõrvalosa. Ta väljendab kindlat inimtüüpi või on mingi idee teenistuses. Arenevat karakterit mõjutavad teised tegelased ja olukorrad, millesse ta satub.
    Kirjandusliku karakteri loomisel toetuvad kirjanikud tavaliselt elukogemustele, tähelepanekutele ja fantaasiale. Tegelastes võivad olla ühendatud erinevate inimeste iseloomujooned, kuid seejuures peab ta mõjuma eluliselt ja usutavana. Vahel loovad kirjanikud tegelaskuju mõne elust võetud inimese ehk prototüübi põhjal. Paljude Eesti kirjanduse suurteoste tegelastel , nagu “Tõe ja õiguse” Andresel ja Pearul või “Kevade” Tootsil ja Kiirel, on olnud algkujud. Kirjanik tavaliselt ei jäljenda prototüüpi, vaid esitab temast omapoolse kujutluse , jätab kõrvale inimese vähetähtsad iseloomujooned ja toonitab põhilisi. Karakteri loomisel on kõige tähtsam tema välimuse kirjeldamine, suhtumiste jälgimine ning keelekasutus.
    Teose tegevus toimub kindlas ajas ja ruumis. Miljööl puudub teoses enamasti iseseisev tähendus ja mõte. Seda kirjeldatakse peamiselt selleks, et iseloomustada tegelasi, põhjendada nende käitumist ning väljendada autori mõtteid. Miljööd kujutatakse nappide vahenditega, sest lugejale piisab üksikutest detailidest, et mõista tegevusaega ja –kohta ning seal toimuvaid muutusi. Pikki väljaarendatud miljöökirjeldusi kasutatakse kindlatel kunstilistel eesmärkidel: nii on võimalik ruum ja aeg elama panna, anda neile teoses tegelastega võrdne asend.
    Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt , vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.

    Romaan

    Ulatuslik jutustav kirjandusteos , mis on tavaliselt kirjutatud proosavormis (värssromaanid on haruldased ). Romaanile on iseloomulik avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku kujutamine. Vahel moodustab see mitmeköitelisi sarju: di-, tri-, tetra -, pentaloogiaid jne. Esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal. Mõiste ise tuli kasutusele palju aega hiljem: keskajal tähistati sellega kõiki mõnes romaani keeles kirjutatud teoseid. Valitsevaks žanriks kujunes see 19. ja 20. sajandil. Romaanil on palju erikujusid. Neid liigitatakse ainestiku (ajalooline romaan, armastusromaan , autobiograafiline romaan, biograafiline romaan, detektiivromaan, kelmiromaan, kriminaalromaan , rüütliromaan , seiklusromaan , suvitusromaan, sõjaromaan, ulmeromaan); kujutamisaspekti (arenguromaan, filosoofiline romaan, olustikuromaan, publitsistlik romaan, psühholoogiline romaan, panoraamromaan, sotsiaalne romaan, uusromaan ); mahu (lühiromaan, epopöa) ja kujutuslaadi järgi (värssromaan, kiriromaan).Romaani mõiste tuli kasutusele keskajal ja tähistas algul kirjandusteost, mis polnud kirjutatud ladina, vaid mõnes romaani keeles. Ka antiikajal oli see kirjandusliik olemas, kuid mõistet “romaan” ei kasutatud. Antiikromaan oli ühteaegu armastus- ja seikluslugu: armunud, kelle teed ootamatult lahku viivad, elavad läbi hulga seiklusi, kuni viimaks jälle kokku saavad.
    Romaani kui kirjandusžanri tekke kohta pole ühest seletust. Selle eelkäijaks võib pidada proosajutustust. Esimene romaan kirjutati juba enne meie ajaarvamist. Valitsevaks žanriks kujunes see 19. ja 20. sajandil.
    Romaane saab liigitada mitmeti: Näiteks võib rääkida arenguromaanidest ja juhtumusromaanidest. Arenguromaanid kujutavad tegeles(t)e elu eri etappe . Neis uuritakse inimesi, asju ja nähtusi sügavuti, püütakse jõuda põhjuslike seosteni. Juhtumusromaanid koosnevad omavahel liidetud, sündmuste (juhtumuste, seikluste) kirjeldustest. Võrreldes arenguromaaniga, liigutakse seal otsekui mööda pealispinda.
  • Ernst Hemingway elu ja looming
    Ameerika kirjanik. Sündis Chicagos . Isa arst, ema puudulik, tegeles endaga rohkem kui lapsega. Kasvatas põhiliselt vanaisa. Saab poksijaks, kus vigastab silma. Võttis elus käike suurelt ette. Neli korda abielus (ei sallinud poolikut armastust). Alkohol . Ei võetud rindele vastu silma pärast. Enesetapp (jahipüss). Kartis jääda voodihaigeks. Sanitaarroodus. Killud sees. On öelnud, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane. Kadunud põlvkond (I MS üle elamnud inimesed). Osales I MS. Ta oli humanist . Kirjanduses jäämäe meetod s.t. suurem sõnum on peidetud ridade vahele. Lausete lakoonilisus. Iroona. Teosed: jutustus „ Vanamees ja meri“ (Nobeli preemia), „Ja päike tõuseb“, „Hüvasti, relvad“ , „Kellele lüüakse hingekella “, „Aafrika haljad künkad“, „Pidu sinus eneses“. Tema tunnused kirjanduses: 1) jäämäe printsiip, 2) vihjeliseks, sümbolistlikult viitamine , 3) autobiograafilisus, 4) saatuseiroonia, 5) eksistentsialistlik, 6) piirsituatsioon, 7) humanism .
    Sündis Chicago äärelinnas arsti pojana . Tihedad kokkupuuted loodusega. See on loomingu sees. Tal on kaks põhiharrastust: küttimine ja kalastamine . Tihedad kokkupuuted ka indiaanlastega-sealt saab olulised tarkused . Tundis huvi ka spordi vastu ( poks ). On korduvalt tõsiselt vigastada saanud. Saab töö ajalehes reporterina I MS vabatahtlike armees , aga rindele e läinud – oli ühest silmast poolpime. Lõpuks sai Punase Risti kaudu Euroopasse ning pääses ka rindele. Saab Itaalia rindel haavata . Tema mõtted sõjast tulles muutusid võrreldes endisega. Tekkisid küsimused sõja mõttetusest. Pärast sõda uuesti Euroopasse. Peatub Pariisis, väljasõidud Itaaliasse ja Hispaaniasse. Oli ajalehereporter. Tuleb Euroopast tagasi Floridasse. Käib Aafrikas küttimas. Paar reisi ka Hispaaniasse – tema teiseks huviks härjavõitlus. Elu lõpuaastatel tervis halveneb, jahiretkel saab silmale uue obaduse – see toob kaasa veremürgituse. Elab elu jooksul 2 auto-,2 lennu-, 1 sõjaõnnetust. Ei olnud võimeline istuma. Elu viimased teosed tegi püsti seistes. Viimae osa elust luges . Mõjutused Turgenevilt, Tolstoilt, lemmik ka Jack London. Lõpeta elu enesetapuga. Inimesena oli Hemingway elurõõmus, kuigi kirjutab sõja muserdamisest. Kirjutab kadunud põlvkonnast – otse koolipingist I maailmasõtta ja peab osalema ka II MS. Väidab, et noorus ja minevik võeti ära ja kriips tõmmati peale ka tulevikule. Suur osa ei saanud aru, mille nimel sõdivad. Kirjeldab lõhestunud hingega inimest.
    „Kellele lüüakse hingekella“ (1940) : Teos jutustab  Hispaania kodusõjast, mis toimus 1936–1939. Hemingway püüab peategelase Robert Jordani silmade läbi anda pilt selleaegsetest sündmustest, mida võib pidada Teise maailmasõja peaprooviks. Raamat jutustab kolmest päevast, mil Robert Jordani ja teiste partisanide ülesanne on tähtis sild õhku lasta. Silla õhkimine on eluohtlik ülesanne, pealegi tarbetu , sest vaenlane on plaanist juba informeeritud. Jordan viib käsu sellegipoolest täide ja laseb silla õhku. Teoses leiavad veel aset sündmused, mis muudavad peategelase elu ja viimsed päevad enne traagilist surma meeldivaks. Jordan armub Mariasse, kellega saab koos olla vaid 72 tundi. Jordan saab raskesti haavata ja katab kaaslaste taganemist. Ta sureb teadmises, et on võideldes seisnud õigel poolel ning armastus Maria vastu on talle veel kord näidanud, mis tähendab olla õnnelik. Pilar.
    Eluaastad 1899-1961
    Sündis Chicago äärelinnas arsti pojana. Tihedad kokkupuuted loodusega . See on loomingu sees. Tal on 2 põhiharrastust: küttimine ja kalastamine. Tihedad kokkupuuted ka indiaanlastega – sealt saab olulised tarkused. Tundis huvi ka spordi vastu (poks).On korduvalt tõsiselt vigastada saanud. Saab töö ajalehes reporterina I maailmasõja vabatahtlike armees, aga rindele ei läinud – oli ühest silmast poolpime. Lõpuks sai Punase Risti kaudu Euroopasse ning pääses ka rindele . Saab Itaalia rindel haavata. Tema mõtted sõjast tulles muutusid võrreldes endisega. Tekkisid küsimused sõja mõttetusest. Pärast sõda uuesti Euroopasse. Peatub Pariisis, väljasõidud Itaaliasse ja Hispaaniasse. Oli ajalehereporter. Tuleb Euroopast tagasi Floridasse. Käib Aafrikas küttimas. Paar reisi ka Hispaaniasse – tema teiseks huviks härjavõitlus. Elu lõpuaastatel tervis halveneb, jahiretkel saab silmale uue obaduse – see toob kaasa veremürgituse. Elab elu jooksul läbi 2 auto-, 2 lennu- ja 1 sõjaõnnetust. Ei olnud võimeline istuma. Elu viimased teosed tegi püsti seistes. Viimase osa elust luges . Mõjutused Turgenevilt, Tolstoilt, lemmik ka Jack London. Lõpetas elu enesetapuga. Inimesena oli Hemingway elurõõmus, kuigi kirjutab sõja muserdamisest.
    Kirjutab kadunud põlvkonnast – otse koolipingist I maailmasõtta ja peab osalema ka II maailmasõjas. Väidab , et noorus ja minevik võeti ära ja kriips tõmmati peale ka tulevikule. Suur osa ei saanud aru, ,mille nimel sõdivad. Tavaliseist sõdureist ei hoolita. Kirjeldab lõhestunud hingega inimest.
    "Kellele lüüakse hingekella"
    Peategelane on vaid veidi üle kahekümne aasta vanune noor mineerija Robert Jordan. Ta saadetakse üle rindejoone - vaenlase tagalasse geriljasalka, missiooniga lasta rünnaku alguses õhku kohalik sild, kuid seda peab ta tegema täpselt rünnaku alguses, mis teeb ülesande väga raskeks.Ta kohtub paljude heade inimestega, kaotab paljud, kohtab oma elu armastust. Saades ülesandega ühelepoole, saab ta haavata ja jääb ülejäänud pääsenutest maha.
    Robert Jordan teejuhiks on hispaanlane Anselmo, kes aitab ta rindejoone taha ja viib kokku Pabloga, salgapealikuga. See mees on oma paremad ajad ära elanud: oli kunagi vägev fashistide hirm, kuid seal on ta juba päris raisus, ta on alla andnud, mures ja kardab surma. Kogu salga kõige nõrgem lüli tegelikult, kuid siiski pealik . Laagrisse jõudes kohtub Robert Jordan mustlase Rafaeliga (heasüdamlik,kuid veidi kergemeelne), Pablo vägeva naise Pilariga ( tubli ja tark naine, tugevam oma mehest) ja salga noore kasvandiku Mariaga (19.a, põgenenud vang, siilipeaga (irw... siilisoenguga ikka) ja varsalik tüdruk, salgaga ühinenud siis, kui eelmise mineerija juhtimisel rongi õhku lasti). Mariasse armub Robert Jordan sealsamas ja Pilar kui võimetega mustlasmutt, teab. Ta näeb ette, mis Robertist saab ja mida on tarvis teha, kuid mehele ta midagi ette ei kuuluta.
    Anselmoga silda kontrollides saab Robert Jordan teada et vanamees põhimõtteliselt on tapmise vastu, kuid teeb seda kui vaja. See on peaaegu tema kreedo . Tagasiteel laagrisse kohtub Robert Jordan Agustiniga (tubli ja usaldatav mees, kuid ropendab hirmutavalt palju). Õhtusöögil kohtub Robert Jordan ka teiste meestega - Primitivo, Andrés, Eladio. Stseen : Pablo on silla õhkulaskmise vastu, väidab et see tõmbaks neile terve koorma sitta kaela. Pilar kuulutab seepeale end pealikuks, väites et Pablost pole enam üldse asja. Mehed on tema poolt. Mustlane arvab et Robert Jordan peaks Pablo maha laskma, kuid ta ei tee seda: tegelikult oli kogu probleem hoopib salgasisene asi. Pablost pole tõepoolest enam juhti, trotslikkust aga tal jätkub. Robert Jordan ei maga koopas - poeb magamiskotiga koopa taha ja Pilar pea et sõna otseses mõttes topib Maria talle kaissu.
    Hommikul lendab ringi palju hävituslennukeid. Robert Jordan paneb Anselmo teevalvesse, kohtub väärika Fernandoga (ülepingutatult kombekas, kuid õige). Pilar jutustab oma elust härjavõitlejaga Valencias - ta on hea jutuvestja.
    Hiljem, teel naabersalga pealiku El Sordo juurde, räägib Pilar Pablo korraldatud veresaunast, mille ta oma kodukülas pidi läbi elama, tapeti fashiste ja muidki. See on hoopis eraldi lugu, kuid haarav ja mõtlemapanev.
    El Sordo on poolkurt väärikas mees, missiooni olukorras võib temale loota küll. Tagasiteel tundub Pilar end veidi halvasti tundvat ja jätab noored kahekesi - need loomulikult kasutavad olukorra hästi ära. Unistused elust siis, kui kõik on möödas - see läheb üksikasjadeni ja Robert Jordan oma sügavates mõtetes isegi usub natuke, et kõik läheb õnneks. Algab vägev lumesadu , Anselmo istub kannatlikult valves ja külmetab. Ta on küll kohusetundlik , kuid ei tee vahet ohvitseriautode ja tavaliste autode vahel. Robert Jordan ei tea, et rünnak on lekkinud.
    Tagasi koopas, on Pablo juba eriti ülbeks muutunud, otsustatakse ta maha lasta, kuid too kuuleb pealt ja käitub nii mesimagusalt, et sest mõttest ei tule enam midagi välja. Pilar jutustab surmalõhnast ja tõestab sellega, et teab tõesti ühtteist. Näiteks teadis Pilar ette teise mineerija surma - selle, kellega rong õhku lasti. Rong on kogu salga parim mälestus ja kui ühtekuuluvuse sümbol.
    Tegelikult on surmalõhn ka Robert Jordani küljes, kuid seda Pilar ei ütle. Öö veedab Robert Jordan jälle Mariaga. Hommikul tapab Robert Jordan ühe ratsapatrulli, mis annab üleüldise alarmi - pannakse välja valvepostid ja ollakse valmis lahinguks. El Sordo poolt kostab tulistamist, mis teeb hinge haigeks - kõik tahaksid sinna appi minna, kuid päästa ei ole enam midagi. El Sordo ja ta mehed peavad küll vapralt vastu, kui hävituslennukitele neist vastast ei ole. Anselmo näeb seda pealt. Robert Jordan saadab teisele poole raporti , et rünnak ära jäetaks: lootusetu. Kuller teeb kõik, mis suudab, näeb palju vaeva kuid jõuab kohale liiga hilja. Rünnak toimub.
    Koopas aga varastab Pablo süütevahendid ja kaob kui tina tuhka. Vahepeal jõuavad teised end haigeks vihastada, kuid siis tuleb tagasi, ilma vahenditeta (need viskas kuristikku), kuid mõne lisamehega. Ettevalmistustel lahinguks tundub kõik olevat korras ja meeleolugi on lootusrikas. Lahingus saavad surma kõik Pablo mehed (see on kahtlane natuke, RJ-le tundub et ta tegelikult tulistas neid ise, et pääseda), Eladio ja Fernando . Plahvatus õnnestub, kuid Anselmo saab selles surma. Põgenemisel tulistatakse Robert Jordanit ja teised peavad ta maha jätma. Just seda Pilar ette nägigi ja hoolimata sellest et teadis ja sedagi , et pääsu pole ja Maria peab sellest üle saama, ei hoidnud ta seda ära. Läbivaks mõtteks on idee, et sa sured nagunii - tee aga enne nii palju ära, kui suudad. Raamat lõpeb, kui Robert Jordan, teades et temaga on kõik läbi, sihib fashistiohvitseri, kes El Sordo hävitamise eest vastutav oli.
  • E.M. Remarque „Triumfikaar“
    Eluaastad 1898-1970
    Pärit Osnabrückist. Isa oli raamatuköitja. Võeti koolipingist sõjaväkke. Pärast sõda ei saanud majanduslikult jalgu alla. Töötas paljudes ametites (juhutööd). Kirjutas kadunud põlvkonnast – otse koolipingist I maailmasõtta ja ka II maailmasõtta. Noorus ja minevik võeti ära, tulevikule kriips peale. Suur osa ei saanud aru, mille nimel sõdivad. Tavalisest sõdurist ei hoolita.
  • 1929 I teos “Läänerindel muutusteta”
    Remarque öelnud : pole mõeldud süüdistuse ega pihtimusena: katse jutustab põlvkonnast, kelle hävitas sõda, isegi kui kuulid neid ei tabanud. Peategelased 18-19 aastased poisid – satuvad sõtta. Oma kaaslased surevad. Nad ei saa aru, miks nad peavad seal olema. Miks sõda peetakse? Peategelane tuleb kodust tagasi pettununa, sest ei suuda minevikku selja taha jätta. Kui läheb tagasi, ütleb, et talt on võetud ka tulevik. Rinne, kaaslaste hukkumine ja surmahirm . Loodus on see, kus inimene leiab lohutust. Romaan mina vormis, palju sisemonoloogi. Noortel poistel puudub usk endasse ja arengusse.
  • 1931 “Tagasitulek”
    1.romaani järg . Räägib neist, keda kuulid ei tabanud, kuid ometi kriips peal. Sõda lõppenud. Saksamaal revolutsioon . Inimesed peavad leidma tee uude ellu. Lihtsõduritest ei hoolita. Noored sõjas võltsideaalidega. Sõjast tagasi tulles mitte enam vaprad ja arad, vaid rikkad ja vaesed. Tagasitulekut hingelises plaanis ei toimu.
  • 1938 “Kolm sõpra” (Kolm seltsimeest)
    Sündmustik 20. lõpp, 30. algus. Tööpuudus, inflatsioon , enesetappude laine. Peategelased 3 sõpra, kes olid koos rindel . Sõjast tagasi tulles tundsid end kui kaevurid kokkuvarisenud kaevanduses. Fašism jõuab Saksamaale. Inimesed on kui puulehed , mida tuul kannab teadmata kuhu ja milleks. See on ka armastuslugu.
  • 1940 “Armasta oma ligimest ”
    Perekond kodumaalt välja, sees fašism, piinakambrid. Toob otsesõnu välja, et armastus on surmast tugevam. Peategelane ( pagulane ) saab teada, et naine kodumaal surmavalt haige. Läheb tagasi, kuid teab, et see on enesetapp.
  • 1946 “Triumfikaar”
    Ilma armastuseta siin elus oled kui laip puhkusel. Palju sees sümboolikat.
  • 1952 “Elusäde”
    Tegevus koonduslaagris sõja lõpus. Sealt tulles nähakse ilusat maja, millest järgi vaid fassaad. Üks sõdur küsib, kas nad on tõesti viimased inimesed maailmas. Teine ütleb, ei, esimesed.
  • 1954 “Aeg antud elada, aeg antud surra”
    peategelane see, kellel vaated muutuvad. Mees, kes kogu aeg olnud rindel. Arvab, et õige võidelda õigete ideaalide eest. Saksamaa saab lüüa, hakkab sõja olemuses tõsiselt kahtlema. Arvab, et võitlus, mida pidanud, pole õige. Lõpeb puändiga. Pannakse valvama vene partisane , otsustab lahti lasta. Sel hetkel, kui avab ukse, üks vabastatu tapab ta samast relvast, millega ta oli just enne tapnud saksa sõduri, kes partisane valvas.
  • 1957 “Must obelisk ”
    Tegevus 20 . lõpus Saksamaal, tööpuudus, inflatsioon. Peategelane peab väikest äri (hauaplaadid ja mälestusmärgid). Kriisisituatsioonides inimeste väiklus võib saada ülisuureks. Ka surm võib saada äriks. Teos fašismi vastu.
  • 1961 “ Taeval ei ole soosikuid ”
    Sees surmateema. Peategelane naine, surmavalt haige. Lahkub sanatooriumist, et nautida aega, mis on järele jäänud. Tee viib kokku võidusõitjaga. Tekib armastus. Romaani lõpp üllatuslik. Mees sõidab end surnuks enne, kui naine sureb.
  • 1862 “Lissaboni öö”
    raamjutustus , pagulasteema. Noored inimesed, kes põgenevad fašismi eest. Teisalt inimesed, kes sõja pärast kannatada saanud.
    “Triumfikaar”
    Peategelaseks on saksa emigrant Ravic , endine haigla peaarst ja geniaalne kirurg . Ta elab illegaalselt Pariisis ja opereerib salaja prantsuse doktorite Veberi ja Durant ' eest, et elatist teenida. Ta elul pole viga midagi, võrreldes sellega mida paljud teised pagulased läbi peavad elama. Ometi on tal pidevalt igav, ta ~40aastane elu tundub olevat end ammendanud ja mees ei igatsegi midagi ergemat.
    Valitseb üldine minnalaskmismeeleolu, ta laseb end rutiinist kanda. Ühel õhtul satub ta tänaval kokku surnud silmadega naisega. Too on nagu kuju, hirmunud ja külm - Ravic võtab ta kaasa, veidi vastutahtsi, kahetsedes, et naisele tähelepanu pööras. Too aga haarab kinni esimesest veidi lahkemast näost. Ravici juures nad magavad koos, ja see tundub samuti nagu kõik muu veidi igapäevane, loomulik ja tavaline.
    Joan Madou, pärit itaaliast , elanud koos mingi mehega, kes vahetult enne surnud oli, on see poolsurnud naisenatuke. Ta elul ei näi enam olevat eesmärki, ta ei suuda jalul püsida. Ravic aitab teda veidi - elementaarsest inimlikust kaastundest. Läheb tema hotelli, klaarib omanikuga arved ja muretseb talle uue elukoha. Sellega peab mees asja unustatuks. Kuid Joan võtab jälle ühendust, tundes et Ravic on sel hetkel tema ainuke tugi. Mees aga ei mäleta enam ta nimegi, kuid leiab talle töökoha oma tuttava venelase Morozovi ööklubis. Sünnib suhe, mis elustab mõlemaid. Joan muutub taas normaalseks, Ravici igavene igavus näib kaduvat. Ometi närib teda kerge kahtlus , ta ei saa olla kindel et tunneb tõepoolest seda mida arvab, ometi tajub ta ka ise oma armastust Joani vastu. Ravic elab pagulasi soosivas hotellis "International"…mitte et see tähtis oleks aga järgmises raamatus on ka see sisse toodud.
    Ravici tunnetest ei ole väga kerge aru saada; kord on Joan talle ingel , kord tundub täiesti tühine - ta ei mõista naist lõpuni. Nende esimesel ühisel reisil - Rivierasse, on ka esimene tüli. Ravic arvab, et Joan eelistab talle glamuuri ja jätaks ta iga hetk, kui midagi paremat silmapiirile ilmuks. See paneb Joani vihastama - süüdistus oli täiesti alusetu. Nende kahe vahele tekib lõhe.
    Päevad hiljem aitab Ravic tänaval ühe õnnetuse ohvrit, reflektoorselt, ja ta arreteeritakse. Noh, oli siis vaja... Ülekuulajaks on Leval, politseinik , kellel Ravic isiklikult hiljuti oli sapipõie liigsöömise pärast välja lõiganud - khm, Durant' nime all muidugi, tolle suurest honorarist sai Ravic väljapressimise peale 2000, see võttis ihnuskoilt tüki küljest. Levalile rääkis aga igasugust soga kokku küündimatutest pagulasarstidest-soperdistest, mille tagajärjel-mõjul Levalile saab Ravic kolm kuud vangistust ja ta saadetakse riigist välja. Kogu selle aja jooksul armastus Joani vastu ainult kasvab, samas kui naine on kindel et Ravic teda enam ei taha ja elab juba teistega . Joani kergemeelsus meestega ja nende hoolimatu valik tekitavad temast küll üsna tühise pildi. Mõlemad küll armastavad veel, kuid taasalustamine ei olegi nii kerge.Nad üritavad oma suhet lõpetada, et kõik mööda saaks, ka see ei õnnestu.
    Samal ajal ilmub välja gestaapoohvitser Haake, keda Ravic sügavalt vihkab, tõeliselt julm mees. Ravic seab eesmärgiks sellest mineviku haavast lahti saada ja teeb end Haakega “tuttavaks” - too ei tunne teda ära. See on kättemaksuplaani kogu alus. Haake ei kahtlusta midagi, Ravic kasutab ära tema kiimalisust ja kõrvalise bordelli nime all sõidutab ta Haake metsa, tapab ära ja kaotab kõik jäljed. Tunneb end isegi hästi pärast - saavutus missugune.
    Joani katsed ära leppida ei vii kuhugi. Tema tollane elukaaslane, nõme argpüks ja hädakas, tulistab ähvardusel kogemata Joani. See kutsub Ravicu, kuid teda päästa ei ole enam võimalik. Stseen annab kinnituse et nad siiski veel armastavad teineteist. Joan sureb, Ravic laseb end täiesti ükskõikselt arreteerida.
    ***
    Samuti kui raamatus “Armasta oma ligimest”, esinevad üksikud stseenid erinevatest inimestest, millel sisu seisukohast suuremat tähtsust ei ole: “kummist” illegaalne aborditegijast vanamutt, süüdi paljudes surmades; vigane laps Jeannot, keda huvitab ainult kindlustuse raha ta amputeeritud jala eest; suht läbiv tegelane, dr. Veber, hea mees ja Ravici sõber; ahne ja saamatu dr. Durant; reeturlik õde Eugenie, tänu kellele Ravic lõpus kinni võetakse; lõbumaja järelevaataja Rolande, puhaste ideaalide ja eluplaanidega; sinise tagumikuga menukas libu; fatalistist intelligent Seidenbaum...
    Ravic kasutas erinevaid nimesid : õige nimi on Ludwig Fresenburg , erinevate arreteerimiste ajal on tekkinud Wladimir Wozzek, Neuman, Günther. Haakele esines Ravic von Horni nime all.
    Kahes raamatus on õhustik sarnane, ometi on peaprobleemideks erinevad asjad - Triumfikaares armastus, inimsuhete olemus ja armastuse võimalikkus sellisel ajal. Tüüpilised pagulusprobleemid - kuidas ära elada, on jäetud tagaplaanile. Teises raamatus on Kerni ja Ruthi armastus väga lihtne ja komplikatsioonideta, suurim probleem on ellu jääda ja kuidagi suuta elada ka nii rahututel aegadel .
    Kogu raamatus on tunda läheneva sõja külma hingust, autor toonitab tihti käärimist, mis tol ajal Euroopas toimumas oli.
    "Mõtlemisvõime rikub inimese võimaluse õnnelik olla." Tundub, et tegelaste elu võiks olla palju õnnelikum, kui nad endile asju keeruliseks ei mõtleks. Pidevalt on inimeste tõelised motiivid ja käitumiste põhjused kusagil peidus, ausust on vähe.
    Tegevusliinid:
  • Ravic ja Joan.
  • Ravici patsiendid
    Lõbunaised
    Lucielle, kes haiglas abordi tegemise pärast
    Kate Hegström (vähk) – surmale määratud
  • Ravic ja tema kolleegid
    Veber (Ravici sõber)
    Durant (tahab, et tema eest opereeritakse)
  • Haake ja Ravic
  • Ravic ja Morozov
    Põhiprobleemid:
    • Kas armastus korvab kõik?
    • Kas kodumaalt põgenemine on õige?
    • Kas kättemaksust võib teha elu eesmärgi?
    • Kas heategu jääb karistamata?
    • Kas sõda on väärt inimelusid?
    • Kas allaandmine on lahendus?
    • Kas südametunnistus eksisteerib?

    LÄÄNERINDEL MUUTUSETA
    Erich Maria Remarque
    Romaanis jutustatakse 19-aastase sõduri Paul Bäumeri lugu, kes peab Esimeses maailmasõjas võitlema Prantsusmaal läänerindel. Seitse kamraadi on koolivennad, kogu klass registreeris end patriootilise õpetaja õhutusel vabatahtlikult sõjaväkke. Kui jutustus algab, on endiste gümnasistide igasugune entusiasm haihtunud. Keegi ei mõtle enam kuulsusest ja aust. Nad istuvad kaevikus, pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlab suurtükimürin. Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, mis ei vii kumbagi poolt võidule lähemale, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: “Õudust saab taluda senikaua , kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema.” Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane.
    “Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju ; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota.”
    Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque’il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai “Vossische Zeitung” tuhandetelt lugejatelt kirju, milles sõjast osavõtnud Remarque’i kirjeldusi kas kiitsid või kritiseerisid. Romaan puudutas hella kohta – kaotatud sõja värsket haava – ja lõi poliitiliselt ülesköetud meeleollu sisse nagu pikne. “Läänerindel muutuseta” andis hävitava löögi ikka veel laialt levinud legendile, mille järgi Saksamaa ei kaotanud sõda mitte sõjaväljal lüüasaamise, vaid puuduva kodumaise poliitilise toetuse pärast. Paremäärmuslaste natsionalistlik ajakirjandus tegi kõik, et raamatut ja autorit diskrediteerida.
    Remarque’ile heideti ette, et ta ei ole ise sõjast üldse osa võtnud, teda süüdistati koguni kommunistliku propaganda levitamises. Natsionaalsotsialistid võitlesid romaani vastu kõikide vahenditega. Lewis Milestone’i poolt romaani järgi vändatud filmi Berliini esilinastusel 1930. aasta aprillis lasksid natsid kinosaalis lahti valged hiired ja süütasid haisupomme. Demokraatlik valitsus otsustas filmi lõpuks ära keelata põhjendusega, et see kahjustab Saksamaa reputatsiooni välismaal. Pärast natside võimuhaaramist rändas “Läänerindel muutuseta” natsionaalsotsialistidele ebasobivate raamatute avaliku põletamise käigus kohe tuleriidale. “Romaan on apoliitiline ,” selgitas Remarque, “selle eesmärk ei ole patsifistlik ega militaristlik, vaid lihtsalt inimlik.” Juba raamatu moto viitab sellele. Ei süüdistust ega poolehoiuavaldust: “See on ainult katse kujutada sõjaaegse kadunud põlvkonna saatust – isegi kui ta granaatide eest pääses.” Romaani teemaks on küll drastiline kirjeldus, kuidas inimesed üksteisele veresauna korraldavad, aga teose suurim teeme on see, et ta näitab, kuidas sõda hävitab iga osavõtja sisemiselt ja teeb loomaks , kes reageerib veel ainult instinktiivselt, et eluga pääseda. Igatsetus tagasipöördumine normaalsesse ellu toob kaasa pettumuse: “Ma ei leia siin enam õiget asu, see maailm on mulle võõras,” kirjutab Paul rindepuhkuse ajal. Peaaegu kergendatult läheb ta tagasi rindele sõprade juurde, kes teda mõistavad. Nad kõik surevad, Paul üks kuu enne sõja lõppu: “Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: läänerindel muutuseta.”
    Erich Maria Remarque’i kümme aastat peale Esimese maailmasõja lõppu välja antud raamat “Läänerindel muutuseta” kirjeldab lakooniliselt ning sugestiivselt noorte meeste kannatusi sõjatandril. Erinevalt tol ajal massiliselt levivast natsionalistlikust propagandast puudus selles teoses sõja heroiliseerimine ja õigustamine. Kirjutati raamatki teistel põhjustel – Remarque püüdis vabaneda kirjutamise kaudu teda traumeerivatest mälestustest ning õhutada patsifismi, natsid valmistusid rahvast kaudselt ette Teiseks maailmasõjaks ning Kolmanda Reichi tuhandeaastaseks kestmiseks.
    “Läänerindel muutuseta” peategelane Paul Bäumer, noorukieas gümnaasiumiõpilane, kes koos sõpradega läks otse koolipingist nagu Henn Ahaski kodumaad kaitsma, tõdeb üsna pea, et rindeelu on hoopis midagi muud kui see, mida rääkis neile koolis Kantorek . Siin ei võitle Saksamaa Prantsusmaa vastu, puuduvad võitjad ja kaotajad . Sõjas püüab igaüks ellu jääda, õppides üsna varsti selgeks põhitõe “kas tema või mina”. Hoolimata sõjakoledustest ning läbielatust püüab Paul ning tuhanded teised noored leida ning säilitada oma inimlikkust keset turmtuld. Kas ja mil määral on see võimalik?
    Raamatut lugedes tundub, et Remarque püüdis igal leheküljel veenda lugejat sõja mõttetuses, selle ebainimlikkuses. Tegelased, väljarebituna igapäevaelust, peavad käituma kui loomad, võideldes ellujäämise eest. Kuid just turmtules ilmneb inimese tõeline loomus. Enam ei saa varjuda raha, positsiooni, inimeste varju. Inimene lahingus, võitlemas oma ellujäämise eest, on tema ise – kõige puhtamal kujul. Kas ta kaotab sellega oma inimlikkuse? Võib-olla hoopis vastupidi – ta muutub inimlikuks.
    Seevastu tsiviliseeritud maailma seisukohast kaotab inimene sõjas kõik oma inimlikud jooned, ta astub hetkega mitu lüli evolutsioonireas allapoole, temast saab tapamasin. Inimene sõjas ei suuda täita ühiskonnale vajalikke funktsioone - ta ei tarbi, ta ei tooda, vaid hävitab loodut. Remarque püüab illusiooni purustada, ta tahab näidata, et ka sõdur on inimene, vahest isegi parem kui tavaline. Sõdur ei näitle, ei poe maskide taha – ta ei saa seda endale lubada. Paul tunnistab, et ellujäämiseks peab ta mitte mõtlema toimuvast, lihtsalt üritada ellu jääda – vajaduse korral sõdima ning puhkusel koos sõpradega nalja tegema. Lahing, nagu iga teinegi ühine raskus, muudab inimesed üksteisele lähemaks, hoolivamaks, inimlikumaks, loob ühtekuuluvustunnet, solidaarsust. Kuid kas on selle saavutamiseks vaja sõda? Ei, kindlasti mitte.
    Remarque laseb Paulil raamatu lõpus surra. Ning mitte ainult surra, vaid olla selle päeva ainus hukkunu. Ajalehtedes ilmub pealkiri “Läänerindel muutuseta”, seda hoolimata reamees Bäumeri surmast. Kas see näitab ühe inimelu väärtusetust? Üks inimelu ei määra mitte midagi sõjas? Kas Remarque tahtis lõpuga näidata Pauli erilisust? Võib-olla soovis Remarque lihtsalt oma raamatu ebainimlikust etapist inimkonna ajaloost lõpetada kõige inimlikumal võimalikul viisil – lõpetada Pauli piinad. Sest sõjas kaotas nii mõnigi mees käe või jala, kuid haava, mida vinguvad kuulid ja mürsud, surevad kaaslased hinge jätavad, pole võimalik üle hinnata, sellega on võimatu edasi elada. Eriti kui kodus pole kedagi ees ootamas, pole elu, mida jätkata. Selline oli kadunud põlvkonna saatus. Ebainimlik.
    “Läänerindel muutusteta” räägib 19- aastastest koolipoistest sõjas. Neil polnud mingeid elukogemusi, oli vaid koolitarkus, millest rindel ei piisanud . Kõik see, mis senini oli neile tundunud tähtis, muutus nüüd mõttetuks ja noored ise muutusid. Sõda mõjutab inimesi ja inimsuhteid väga palju, seepärast arutleksingi nimetatud raamatu põhjal, kuidas sõda muudab inimesi.
    Inimeste muutumist põhjustab eelkõige hirm surra ja jätta keegi, kes sinu eest hoolitseb ja kes sind armastab, üksi. Ehtne näide raamatust selle kohta on söögitooja, kelle hüüdnimi oli Tomat . Keegi ei sallinud teda, sest paar korda olid sõdurid oma söögi saanud tunde hiljem ja külmana kätte, sest Tomati hirm granaaditule ees oli niivõrd suur, et ta ei julgenud rindeni sõita. Sellepärast, et ta vähegi enese elust ja oma lähedastest hoolis, teenis ta ära sõdurite halvakspanu ning mõnitused tema aadressil. Muidugi, sõjaolukorras tuleb käsku täita ja anda endast kõik, et su riik ikkagi püsima jääks ja kahjud oleksid võimalikult väiksed, kuid samas peaks ju ka aru saama, et inimelu pole väärtusetu.
    Peale hirmu muudab inimesi ka näiteks surma nägemine. Kui Kat ja Paul nägid pärast suurtükituld, kuidas puusärgid ja laibad on laiali pillutatud, ning nägid lamajat, kelle puusaliigese asemel oli verine lihapuder luukildudega, muutis see neid kindlasti veidi ettevaatlikumaks. Nad ei jooksnud enam meelsasti rindele ja ei sõdinud, sest surm, mida nad näinud olid, oli liialt laastav. Elu oli nende jaoks saanud uue tähenduse, see oli hoopis teise mõttega. Surma nägemine oli neid muutnud külmaverelisteks ja hullumeelseteks. Kuigi nad olid veidi ettevaatlikumad, tapsid nad siiski külmavereliselt ja halastuseta. Seepärast arvan, et sõda muudab inimesi kalkideks ja hullumeelselt julgeteks. Paul päris selliseks siiski ei muutunud. Raamat kirjeldab, kui ta oli kaevikus ning pidi lõpetama ühe trükkali elupäevad, otsustas ta, et kirjutab tolle naisele ja räägib kõik ausalt ära. Ta oli suures šokis ning tõotas endale, et ta hakkab trükkaliks. Järelikult ei kehti see väide külmavereliseks muutumisest kõigi kohta, kuid üldjoontes oli see siiski nii.
    Ka perekond polnud enam sõdurile nii tähtis. Sõda oli teinud noortele justkui suure ajuloputuse ning muutnud nad isegi hoolimatuteks. Ehe näide sellest on raamatu minategelane Paul. Kui ta koju läks, oli tal loomulikult hea meel näha oma ema, isa ja õde. Kuid tunne, mis valdas teda kodus olles, polnud enam see, mis varem. Need kolm nädalat, mis ta oli kodus olnud, olid talle justkui piinavad. Kuigi ta sai olla oma perekonnaga, janunes ta sõjaväe järele. Puhkus oli tema jaoks justkui kahevahel olek, mis kõik rängemaks teeb. Eriti raske oli talle jumalagajätt ta emaga. Ta ema vaatas talle sõnatult otsa, Paul nägi, et ta ema oli hommikuti tõustes kurb, sest üks päev oli jällegi vähemaks jäänud. Lõpuks on Paulil peas vaid üks mõte, et ta poleks pidanud puhkusele tulema .
    Sõda muutis ka noorte väärtushinnanguid. Nad väärtustasid rohkem enda elu ja sõpru, kellega nad olid koos rindel käinud, kellega koos oldi tehtud nalja, elatud üle kurbushetki ning kes olid neid kaitsnud ja nendele toeks olnud. Sõprus oli see, mis hoidis Kati ja Pauli ning teisi kamraade koos ja elus veidi pikemat aega. Üks olulisemaid kohti raamatus oli see, kus nad käisid koos evakueeritud küla valvamas ja kaitsmas. See tegevus lähendas neid väga palju, nad suutsid säilitada kainet mõistust ning olla üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli.
    Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama , et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
    Kokkuvõtteks saab väita, et sõda muudab inimesi tõesti halvemaks. Ent mitte kõik muutused pole üdini halvad, ei saa ju hukka mõista, et väärtustatakse oma sõpru ja enda elu endisest rohkem. Sõda muutis noored üsna valelikeks ja külmaverelisteks isikuteks, kelle jaoks oli suhteliselt ükskõik sellest, mis toimus endises kodukohas ning kellele koduskäik oli justkui piin, sest ei enam osatud olla ilma sõjata. See oli väga ränk muutus. Raamatut “Läänerindel muutuseta” lugedes leidis kinnitust mu oma mõte, et sõda on kannatusi tekitav ning jubedusi täis sündmus, mida inimesed ei peaks läbi elama. 
    Romaan “Läänerindel muutuseta” ilmus 31. jaanuaril 1929. aastal raamatuna. Esimesel aastal müüdi 925 000 eksemplari, mõnel päeval 20 000 tükki, 1931. aasta alguseks oli tiraaž kasvanud 3,5 miljonini. Kunagi varem ei ole ühelgi raamatul nii lühikese aja jooksul olnud nii suurt menu. Tänaseks on “Läänerindel muutuseta” umbes 30 miljoni eksemplariga kogu maailmas enim müüdud Saksa romaan.
    Romaanis jutustatakse 19-aastase sõduri Paul Bäumeri lugu, kes peab Esimeses maailmasõjas võitlema Prantsusmaal läänerindel. Seitse kamraadi on koolivennad, kogu klass registreeris end patriootilise õpetaja õhutusel vabatahtlikult sõjaväkke. Kui jutustus algab, on endiste gümnasistide igasugune entusiasm haihtunud. Keegi ei mõtle enam kuulsusest ja aust. Nad istuvad kaevikus, pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlab suurtükimürin. Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, mis ei vii kumbagi poolt võidule lähemale, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: “Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema.” Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane.
    “Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota.”
    Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque’il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai “Vossische Zeitung” tuhandetelt lugejatelt kirju, milles sõjast osavõtnud Remarque’i kirjeldusi kas kiitsid või kritiseerisid. Romaan puudutas hella kohta – kaotatud sõja värsket haava – ja lõi poliitiliselt ülesköetud meeleollu sisse nagu pikne. “Läänerindel muutuseta” andis hävitava löögi ikka veel laialt levinud legendile, mille järgi Saksamaa ei kaotanud sõda mitte sõjaväljal lüüasaamise, vaid puuduva kodumaise poliitilise toetuse pärast. Paremäärmuslaste natsionalistlik ajakirjandus tegi kõik, et raamatut ja autorit diskrediteerida.
    Remarque’ile heideti ette, et ta ei ole ise sõjast üldse osa võtnud, teda süüdistati koguni kommunistliku propaganda levitamises. Natsionaalsotsialistid võitlesid romaani vastu kõikide vahenditega. Lewis Milestone’i poolt romaani järgi vändatud filmi Berliini esilinastusel 1930. aasta aprillis lasksid natsid kinosaalis lahti valged hiired ja süütasid haisupomme. Demokraatlik valitsus otsustas filmi lõpuks ära keelata põhjendusega, et see kahjustab Saksamaa reputatsiooni välismaal. Pärast natside võimuhaaramist rändas “Läänerindel muutuseta” natsionaalsotsialistidele ebasobivate raamatute avaliku põletamise käigus kohe tuleriidale. “Romaan on apoliitiline,” selgitas Remarque, “selle eesmärk ei ole patsifistlik ega militaristlik, vaid lihtsalt inimlik.” Juba raamatu moto viitab sellele. Ei süüdistust ega poolehoiuavaldust: “See on ainult katse kujutada sõjaaegse kadunud põlvkonna saatust – isegi kui ta granaatide eest pääses.” Romaani teemaks on küll drastiline kirjeldus, kuidas inimesed üksteisele veresauna korraldavad, aga teose suurim teeme on see, et ta näitab, kuidas sõda hävitab iga osavõtja sisemiselt ja teeb loomaks, kes reageerib veel ainult instinktiivselt, et eluga pääseda. Igatsetus tagasipöördumine normaalsesse ellu toob kaasa pettumuse: “Ma ei leia siin enam õiget asu, see maailm on mulle võõras,” kirjutab Paul rindepuhkuse ajal. Peaaegu kergendatult läheb ta tagasi rindele sõprade juurde, kes teda mõistavad. Nad kõik surevad, Paul üks kuu enne sõja lõppu: “Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: läänerindel muutuseta.”
    Saksa kirjanik. Nimes – Maria kajastab ema nime. Kirglik liblikatekoguja. Unistuseks glamuur, see täitus. Õpetaja. Hakkab spordiajakirjanikuks. Klaverimäng oli alguses kireks. Põgeneb Šveitsi, kuna kaotas kodakontsuse tänu suurele raamatute põletamisele. Teine elupaik oli Ameerika (Holliwood). Švieitsi tagasi minnes ta sureb. Töötas paljudes ametites (juhutööd). Kirjutas kadunud põlvkonnasdt – noorus ja minevik võti ära, tulevikule kriips peal. Suur osa ei saanud aru, mille nimel sõdivad. Tavalisest sõdurist ei hoolita. Põhiliselt kirjutab romaane.
    Looming: „Läänerindel muutusteta“ – kiretu sõda kirjeldus I MS, kõige sõjavastasem teos ( läbilõikav teos; tõlgiti 29 keelde). „Must obelisk“ – suur ausammas. „Triumfikaar“. „Elu säde“ – pühendatud õele; elu vangilaagris. „Lissaboni öö“ (romaan romaanis; II MS Hisapaania) – abielupaar tahab minna Ameerikasse, aga neil ei oli kahte piletit , et reisida . Keskealine mees loovutas neile oma kaks piletit, sest nad olid nõus kuulama mehe jutu tema elust. „Taeval ei oli soosikuid“ (rahu aeg). „Aeg antud elada, aeg antud surra“ (II MS sakslased Venemaal). Iseloomustab stiili: kasutab jäämäe meetodit. Ei õpeta ega veena lugejat. Eksistentsialist . Kujundab inividuaalseid tegelasi. Inimese vaenlaseks ei ole teine inimene, vaid surm. Läbiv teema sõprus, armastus, sõda, surm. Humanist (sõja vastane). Kirjeldused on emotisoonitud.
    „Triumfikaar“ : Tegevus toimub vahetult enne II MS Pariisis. Sõja lähenemine on ilmselge, aga sellest ei räägi keegi. Peategelaseks on saksa emigrant ja illegaalselt töötav geniaalne kirurg Ravic, kes kohtab ühel ööl keset oma rutiinset elu Joan Moadou´d. Tekib segane suhe, kus kumbki ei enda ega teise tundeid täpselt ei mõista, ometi ei suuda nad teineteiseta olla. Kui Ravic pärast väljasaatmist kolme kuu pärast Pariisi naaseb, on Joanil uus mees ja Ravic keeldub temaga olemast. Samal ajal kummitavad Ravici mälestused sõja- aegsetest läbielamistest ning ta tapab kättemaksuks oma vaenlase Haake. Kui Joan on suremas, helistab ta Raiviile ning mõlemad saavad aru, et armastavad teineteist, kuid midagi enam päästa ei saa. Ravic laseb end ükskõikselt arreteerida. Põhiprobleemid on teostes: kuidas mõjutab minevik inimese elu; kuidas võib tapmine olla õigustatud; miks mõistetakse kaotatu väärtust alles siis, kui teda enam pole. Põhiideed: mineviku varjud võivad inimest jääda jälitama terveks eluks; tapmine võib mõnikord olla vajalik, kuid mitte kunagi õigustatud; võimalus tuleb vastu võtta siis, kui elu seda pakub, mitte pärast kahetseda; iga heategu saab karistatud; juhuslik hetk võib kogu elu pea peale pöörata. Teoses on palju sümboolsust, ridade vahele peaidetud mõtteid. Pealkiri on irooniline .
  • Tammsaare varasem looming
    Tammsaare sünnib 30.jaanuar 1878 Järvamaal Albu vallas Põhja-Tammsaare talus ja sureb 1.märts 1940. Peres oli 12 last, 2 suri kurguhaigusesse. Ta oli kriitilise realismi esindaja Eestis. Kirjanikunimi Tammsaare. Isa oli töökas, usklik, hariduse pooldaja , oskas saksa. Keelt ja tellis „Sakalat“, kui raha oli. Ema oli rõõmsameelne ja armastas laulda , sealt ka muusikageenid. Sina sõber loodusega. Hea ujuja , märkilaskja. Metsakalmistul , Tallinnas park. 1892. a Väike-Maarja kihelkonnakool, õppis viiulit. Õppis 1898.a Hugo Treffneri Gümnaasiumis- vene.k, inglise. k-oskas kuute võõrkeelt. 1903-1907.a töötab ajakirjanikuna. Edasi läheb Tartu Ülikooli vabakuulajaks 1907.a. Järgmisel aastal sai ametlikult üliõpilaseks õigusteaduskonda, aga ei lõpetanud, lahkus 1911.a. Ta jätab ülikooli pooleli, sest haigestus tuberkuloosi. „Parem diplomita elada, kui diplomiga surra“. Läheb Lõuna-Venemaale ennast parandama, pärast läheb venna juurde Koitjärve ennast ravima. Seal sündis „Kõrboja peremehe“ ainestik. Põhilise elu elas ta Tallinnas Kadriorus . Albu rahvas püstitas ausamba 1939.a enne tema surma. Esimeses maailmasõjas suri 2 venda ja 1õemees. 1920.a abiellus K.Vetmanniga ja neil oli poeg ja tütar. Tõlkid Doryan Grey portree ja Kuritöö ja Karistuse. Maeti Metsakalmistule ja sinna toodi ainult üks pärg.
    Looming: Alustab külaaineliste jutustustega. 1900.a Kilgivere Kusta“, „Ära kadunud poeg“-jutustused. Esimene märkimisväärne jutustus 1901.a „Mäetaguse vanad“ (palju rääkiv eit, elu ja surm.). Novell 1903.a „Vanad ja noored“(vanade ja noorte vaheline konflikt), 1903.a „Tähtis päev“ (karjapoiss Juhku ). 1915.a miniatuur „Poiss ja liblik“, „Kaaren ja pojad“, „ Kuningas ja ööbik“. 1904.a lühijutt „Ajalehekandija nr.17 “. 1908-1910.a üliõpilasnovellid „Noored hinged “, „Pikad sammud“, „Üle piiri. 1917.a novell „Varjundid“ (impressionistlik; päevikuvorm, Lõuna-Venemaal viibitud lugu). Näidend „ Juudit “.
    1922.a romaan „Kõrboja peremees“ (psühholoogiline armastusromaan). Teose peategelased Kõrboja Anna ja Katku Villu on keerulised karakterid. Nende armastust ootab ees traagiline lõpp, sest kummagi sisekonflikt on arenenud liiga kaugele. Tammsaare osutab, et inimpsüühikas on piire , mille ületamise korral puudub tagasitee . „Kõrboja peremees“ oli ettevalmistavaks teoseks kirjaniku suurromaanile „Tõde ja õigus“. Sellega arendas Tammsaare välja oma isikupärase loomelaadi, mida iseloomustavad pilguteravus olustiku tabamisel, psühholoogiline süvakäsitlus, poeetiline ja sugestiivne elukujutus ning kordustele rajatud eepiline stiil. . Romaan "Kõrboja peremees" märkis uut taset eesti realistliku kirjanduse arengus. Kui kirjaniku varasemates teostes olid esile tõstetud teatud eluküljed, autor vaatles kas ühiskondlikke nähtusi või keskendus tegelaste psühholoogiale, siis "Kõrboja peremehes" esitatud elukäsitlus on terviklik.
    „Poiss ja liblik“ – poiss läheb lilli korjama, aga näeb liblikat, mida tahab kätte saada. Kui lõpuks liblikas ära lendab näeb ta, et kõik lilled on maha tambitud.
    Anton Hansen Tammsaare on eesti kirjanduse suurim, üle aegade ulatuv eepiline talent, iseseisev juurdleja põhiliste eluprobleemide üle, võrratu pilguteravuse ja erakordse kujundusjõuga sõnameister."
    „Kõrboja peremees“ (1922) : Teos on hoolikalt läbi mõeldud ülesehitusega, väga lihtne ja poeetiline romaan. Selles pole veel pikki filosoofilisi mõttearendusi nagu kirjaniku hilisemates teostes, ka tegelaste hingeseisundeid avatakse vaid vihjamisi. „Kõrboja peremees“ on talupojaromaan, kus kõneldakse ja mõeldakse maast ning selle harimisest, kuid oluliseks saab peremeheküsimus: suur ja jõukas Kõrboja talu vajab peremeest . Kõrboja Rein on olnud selles rollis pigem unistaja töömees, oma ebaõnnestumist tunnetades annab ta talu tütrele üle. Seega peaks Kõrboja Anna mehest saama Kõrboja peremees. Kuigi romaanis räägitakse vaid Kõrboja peremehe osast, loob romaani sisepinge sama küsimuse teine pool: kellest saab Anna mees? Nii varjub peremeheromaani taha lugu inimsüdametest ja nende igatsusest. Vägeva Kõrboja kõrval seisab vaene Katku talu. „Kõrboja peremees“ on Katku Villu ja Kõrboja Anna armastuse lugu. Ent see pole tavaline armastuslugu – selles loos tehakse kõik, et tundeid peita ja varjata. Armastusest mitte ainult ei räägita, sellest isegi ei mõelda, ometi on romaan tulvil sõnadetagust pinget. Villu ja Anna armastuslugu jääb aga igatsuse ja ootuse tasemele, kuni jõuab nukra lahenduseni – Villu enesetapuni. Tsitaat Villult – Kõrbojale peremeheks sobiksin, aga meheks mitte.
    Romaani põhimeeleolu on sisendanud Koitjärve ümbruse kontrastne maastik . Paukjärve- äärselt künkalt avanes vaade kaunile männimetsale, mis meelestas romantiliselt; vastassuunas avanev rabamaastik sisendas aga argipäevast meeleolu. Veel enam tihenesid kunstitõeks ligi seitsme Koitjärve – aasta kestel kogunenud tähelepanekud talurahva eluolust, vaadetest ja iseloomust. Siingi saame kontrasti: ühelt poolt metsade vahele suletud külaidüll oma traditsioonide ja monotoonse elurütmiga, teiselt poolt – ühiskonna liikumine järjest intensiivsemale kapitalistlikule arenemisteele, mis nõudis ettevõtlikkust ja vanadest elunormidest üleastumist. Nii Koitjärvel kui ka kirjaniku kodupaigas Albus olid ärksamad peremehed juba algust teinud maaparandustööde, kraavide kaevamise ja kivide tõrjumisega. Sellega kaasnes rikastumis- ja spekulatsioonikirg, mille äratas hiljuti lõppenud Esimene Maailmasõda. Need on Tammsaare romaani tõsielulised lähtekohad.
    Kõrboja peremehega süvenes A. H. Tammsaare meisterlikkus, millele osutab juba draama Juudit . Kirjanik pühendas oma ande üldinimlikult tähtsate probleemide lahendamisele ning saavutas kunstis kõige raskemini omandatava oskuse – luua elavaid, täisverelisi karaktereid. A. H. Tammsaare arvestab oma kangelaste loomisel targalt ja tasakaalukalt kõiki tegureid, mis loovad isiksuse: sünnipäraseid eeldusi , ajaloolisi ja sotsiaalseid tingimusi, keskkonna mõju. Sel viisil on kujunenud enamasti rikka siseeluga inimesed, kes ei vegeteeri, vaid otsivad kirglikult elumõtet. Niisugused on eeskätt Katku Villu, kelles põrkavad kokku anderikkus, teotahe , head kavatsused ja ohjeldamatu temperament . Kaua ei leia tormakas külapoiss oma kutsumust. Kergesti süttiv noormees laseb ennast kaasa haarata sõja-aastate rikastumiskirest, tegutseb läbimõtlematult, libastub seiklustesse. Kirglikuna avalduv kiindumus töösse ja maa viljelemisse ei vii püstitatud eesmärgile, nagu ei leia positiivset lahendust suur ning saatuslik armastus Kõrboja Anna vastu. Tormakuse tagajärjel invaliidistunud mehes puhkeb valuliselt konflikt uhkuse, eneseteadvuse ja armastuse vahel, millest omapoolsete reageerimistega võtavad osa ka teised romaani tegelased, osatades pidevalt Villu hella enesetunnet. Ka noormehe tõepoolest edumeelsete plaanide suhtes osutab rutiini tardunud külarahvas, lähemad omaksed kaasa arvatud, üleolevat mõistmatust. Olukordi komplitseerib ka Sauna – Eevi ja Villu väike poeg. Nii saabubki traagiline finaal, milles isiklikud eeldused ja keskkonnatingimused , asjaosaliste minevik ja olevik, nende tundmused ja tahtmised põimlevad eluliselt ning kunstiliselt mõjuvaks tervikuks – keerukateks karakteriteks.
    Kõrboja peremehes on välja kujunenud isikupärane, ehttammsaarelik väljenduslaad , mida iseloomustab mõttetihedus, väljenduse sugestiivsus, tugev emotsionaalsus, kirjanikule ainuomane korduste kasutamine. Oskuslikku ühendamist leiavad rahvapärane ütlemisviis ja romantiliselt varjundatud keelepruuk . Igas reas on tunda väljakujunenud esteetiliste tõekspidamiste ja maailmavaateliste veendumustega kunstnikku.
  • „Tõde ja õigus“, hilisem looming
    Teine periood: 1926, 1929, 1931, 1932, 1933 – romaan „Tõde ja õigus“, kus Krõõda prototüüp oli Tammsaare ema ning Andrese prototüüp tema isa. Selgitamaks, mida ta tahtis öelda kirjutas artikkli „Avalik kiri A.H.Tammsaarele“. Ta iseloomustab Andrest kui matsi (teeb ise oma tööd, jne) ning Pearut kui vurlet (ei tee tööda, naudib elu). Tammsaare alapealkirjastab teoseid: I („Võitlus maaga“; 1870-1900, Tammsaare aeg), II („Võitlus Jumalaga “; 20.saj algus, Mauruse kool Tartus), III („Võitlus ühiskonnaga“; 1905, Tallinn), IV („Võitlus iseendaga“; 20ndad - 30ndad aastad), V („ Tagasiminek resignatsiooni“; 20ndad-30ndad aastad, Vargamäe). Pärast kirjutas romaanid „Elu ja armastus“ (Rudolf ja Irma ), „Ma armastasin sakslast “ (Oskar ja Eerika ), „Põrgupõhja uus vanapagan “ (Kaval-Ants, Lisete, teenija Juula, Jürka; mütoloogiline realism). Näidend „ Kuningal on külm“. Romaan Tõlkinud Dostojevski „Kuritöö ja karistus“, Wilde „ Dorian Gray portree“. Tammsaarele on omased pikad laused , sisene monoloog ja tagasitulek samale teemale.
    „Tõde ja õigus“ : Romaani keskmeks on Vargamäe. Romaan algab äsja abiellunud Kõõda ja Andrese minekuga üles Varamäele, oma vastostetud talu poole. See algus on kui ühe uue maailma algus, Krõõt ja Andres jätavad mõlemad maha senise elu ja alustavad uut. Romaani esimene köide lõpeb samuti teekonnaga väljamäest üles, aga aastakümneid hiljem. Teose esimene ja viies osa annavad edasi eesti talupoja maailmakäsitlust. Ent Tammsaarele polnud olulisim sisse elada eesti talupoja mõtteviisi, vaid avada talupojaelu kaudu üldinimlikke teemasid. Teda huvitas ennekõike inimene. Talupoja kujutamise valis Tammsaare, kuna maaelus tajus ta intensiivsust ja tõsidust, milleni 20.sajandi esimese poole Eesti linnakultuur polnud veel jõudnud. Kirjanik kujutab Andrese suhet maaga kui armastust ja kui võitlust. Andresel on vananedes raske vaadata naabrimeest Pearut, kuidas tal vähemasti poeg talu peab, aga tema peab ise tööd rügama ja näeb kuidas kraavid uuesti kinni vajuvad. Siiski, „Tõe ja õiguse“ viiendas osas sureb Andres teadmisega , et Indreku abiga viiakse täide tema unistus , Vargamäe jõe süvendamine. Pearu ja Andrese tülide kaudu tõstatatakse romaanis tõe ja õiguse teema: kohtus otsitakse justkui õigust taga, ent tõde mattub Pearu krutskite alla. Andres näeb nördimusega, et kuigi tema räägib tõtt, jääb õigus Pearule, kuni viimaks õpib ja Andres tõeväänamise ära. Andresest saab raskemeelne ja kinnine peremees, kes ei salli naeru ega kergemeelsust enda ümber, kes nuhtleb naist ja kelle eest lapsed hoiavad kõrvale. Ta ei mõista, mis on tõeline armastus. Indrek üritab talle seda öelda, aga Andres ei saa sellest aru. Andres elab suurte eesmärkide nimel. Kui Vargamäe Andres kannab romaanis pühendumise teemat, siis tema poja Indrekuga seoses areneb halastuse teema. Indreku ja Andrese vastandus läbib romaani kõiki viis köidet. Tammsaare naistegelased mõistavad sageli elamise lihtsat kunsti, mis meeste maailmas kusagile ära kaob, ja nad on võimelised ennastunustavalt armastama . Niisugune on eriti Tiina, kes pühendab enda jäägitult Indrekule. Tiina tahab alati head teistele ja mitte kübetki kurjust. Viies köide on suuresti kantud nostalgiast, tundmusest, et paremad ajad on Vargamäel möödas: uutel peremeestel pole vanade ettevõtlikkust, maastikud on tundmatuseni muutunud. Ometi on toimunud Vargamäel muutus: esimeses osas põhjustas maailma muutusi inimese füüsiline jõud, ent selleks ajaks, kui Indrek maale tagasi jõuab, on põldudele ilmunud masinad . Oma kätetöö kõrval unistatakse poekaupadest. Ent „Tõde ja õigus“ on midagi enamat kui ühe talumehe elusaatuse lugu. Romaan annab ülevaate eesti ühiskonna arenguloost ligi 50 aasta jooksul, 19.sajandi lõpust kuni 1920.30. aastate vahetuseni.
    Alates II osast kujuneb peategelaseks Indrek, kes käib Mauruse koolis. Venestamise aeg, pidi riigitruu olema. Mauruse tütar on Ranilda, kellesse Indrek armub. Ranilda sureb. Indrek kirjutab artikli kooli seinale, salgas Jumalat. „Kui ma noorem oleks, tuleksin teisega kaasa“ ( Maurus ). III osas Indrek on Tallinnas kostil. Kristi saab haavata. Mõisad põlevad. Sakslased aimasid ja läksid mõisatest ära. Indrek näeb kõike rüüstamist pealt. Läheb koju Vargamäele. Indreku ema Mari oli väga haige. IV osas Indrek on abielus Kariniga. Neil on 2 last. Imelik Teenija. Karin sepitseb noore poisi Reneega. Indrek otsustab Vargamäele minna. Läheb tagasi ja võtab revolvri. Tulistab, Karin saab haavata. Pärast on kohtuistung . Indrek mõisteti süütuks. Karin tahab, et Indrek tagasi tuleks. Karin jääb trammi alla, sureb. V osas Indrek läheb vana Andrese juurde sauna. Ei ole Pearuga ära leppinud. Kaevab kinnikasvanud kraave . Tiina tuleb Vargamäele Indreku juurde. Andrese unistus oli jõge alla lasta. Aga ta ei saanud seda teha. Andres sureb.
    "Tõde ja õigus" I–V (1926–33) ulatub juurtega sügavamale kui ükski teine eesti talupoja (või üldse eestlase) maailma ja hingeelu lahtimõtestamisele püüdlev teos. Kirjanikul on õnnestunud luua epopöa, mille kangelased kannavad Piibli arhetüüpsete tegelaste iseloomujooni ja elukäsitusi. Tulemus on seda üllatavam, et autor on asetanud oma tegelased konkreetsesse ajaloolisse ja geograafilisse konteksti.
    Eepikas jäi Tammsaare viimaseks teoseks romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939). Kasutades eesti muinasjutumaailma arhetüüpseid tegelasi Vanapaganat ja Kaval- Antsu , mõtestab ta allegooria abil lahti demagoogia, õigluse ja ebaõigluse, tõe ja vale olemust ning seoseid.
    Tammsaare draamad on saanud ainet Piibli motiividest. "Juudit" (1921) annab uue tõlgenduse Olovernese ja Juuditi armastusloole. Kirjaniku käsitluses ei vii Juuditit vaenlaste leeri patriootilised tunded, vaid soov võita sõjakangelase armastus ja astuda kuningatrooni kõrvale.
    Draama "Kuningal on külm" (1936) on 30. aastatel Euroopas pead tõstnud fašismi kriitiline allegooria.
    Tammsaare rohked kultuuri ja ühiskonna arengut käsitlevad artiklid ning esseed jõudsid täielikul kujul lugejateni alles kirjaniku 18-köitelise väljaandega (1978–1993).
    A. H. Tammsaare on XX sajandi eesti kirjanduse suurim eepik.
     
    “Tõde ja õigus”
    Romaani 3 esimest köidet on üpris ligilähedaselt seotud kirjaniku enda biograafiaga. I osa sõnastamisel kasutab ta lähteainena oma kodu- ja lapsepõlvemuljeid ning mälestusi. Terve rea tegelaste puhul on teada elulised eeskujud . Nii on Vargamäe Andresel kirjaniku isa Peeter Hanseni iseloomuomadusi . Pearus on tuntud ära üleaedne Jakob Sikenberg, Hundipalu Tiidus – kirjaniku ristiisa Hans Grossthal. Teise osa kirjutamiseks on ohtrasti ainet andnud Treffneri eragümnaasium; paljud Mauruse kooli õpetajad ja õpilased on meenutanud lugejatele kirjaniku õpetajaid ja kaasõpilasi. ( Näit. Maurus – Treffner jt) III osa sündmustik toimub 1905 .a. revolutsiooni aegses Tallinnas ja tuletab reas seikades meelde A. H. Tammsaare Teataja juures veedetud aastaid. IV ja V osa kirjutamisel on kirjanik rohkem tuginenud eluvaatlustest saadud andmeile, täpsustades ja süvendades isiklikke tähelepanekuid vastava perioodi ajakirjandusest hangitud teadetega. IV osa tegevus toimub kodanliku vabariigi algaastatel Tallinnas, V osa sündmustik areneb taas Vargamäel.
    Lähteaine on selles suurteoses murdunud läbi kirjaniku isikupärase loomingulise prisma , elustatud ta fantaasialennust, allutatud läbimõeldud ideelis- kunstilistele kavatsustele.
    “Tõde ja õiguse” II osa
    sündmustik areneb härra Mauruse I järgu eragümnaasiumis. Väliselt lõbus, sagedasti ühest koomilisest situatsioonist teise arenev sündmustikukulg kätkeb Indrek Paasi pingelise seesmise arenemisloo – vabanemise usulistest eelarvamustest materialistliku maailmavaate kasuks. Inimese võitlusse jumalaga, mida kirjanik on nimetanud selle romaaniköite põhiprobleemiks, on suuremal või vähemal määral seotud kõik tegelased. Progressiivseid mõjustusi võtab noormees vastu eeskätt loodusteaduste õpetajailt ( Timusk) ja ärksamatelt õpilasteltki (Solotarski).
    Indreku arengus etendasid positiivset osa koguni aktiivsed jumalapooldajad – vanameelsete ideede jonnakas kaitsmine mõjus pahupidi . Direktor Maurus oma demagoogiliste pöördumistega piibli poole lausa õõnestab religiooni autoriteeti. Mitme aasta möödudes esitab Indrek vanale kosmograafia professorile küsimuse: Härra professor , kui ilmaruum on nii lõputa suur ja kui igal pool on aina tähed, tähekogud ja linnuteed, kus on siis taevas. Nukralt naeratavalt õpetajalt saab ta vastuse: Üle kolmekümne aasta olen otsinud, aga pole leidnud. Nüüd olen vana. Teie olete alles noor, otsige , ehk leiate teie. Ning Indrek, kes samal ajal elab üle sügava tragöödia ( sureb tema armastatu Ramilda, ja surma vastu on jumalgi võimetu), paneb leegitseva vaimustusega kirja oma vastse tõe jumalast: Sind ei ole, on ainult tähed, tähed, tähed. On ainult lõpmatu ruum, kus eksib surnud tähtede valgus… Sa ei ole teinud ei seda ega teisi maailmu, sa ei ole ka teinud inimest, vaid arenemine, mis tuleb üle sauruste.
    Romaani põhiidee seisukohalt äratab tähelepanu lõpplahendus: Indrek loobub jalutu lapsukese ees, kes on kõik paranemislootused pannud jumalale , oma äsja kirglikult väljendatud tõest. See ei tähenda ometigi lahtiütlemist veendumustest; selliste järeldustega on vastuolus ka romaani järgmised köited. Romaani niisugune lõpplahendus rõhutab humanismiideed, sest inimarmastus on Tammsaarele suurem kui oma tõest jäik kinnihoidmine.
    Tõe ja õiguse II osa on rikas ideeromaan; peale võitluse jumalaga on kõne all palju moraali-, ühiskondlikke, filosoofilisi probleeme. Tabavalt nähtud tegelaste hulgas on hiigelsaavutuseks härra Mauruse koloriitne karakter. Näiliselt on härra Mauruse iseloom vastuoksuslik ja peaaegu tabamatu ; süvenevas vaatluses ilmneb ajalooliste olukordade poolt muserdatud mees, kes olupoliitiliselt kohanedes on kaotanud iseenda ja ideaalid. Nende kauge kaja kostab koolist väljaheidetud Indrekule lausutud sõnades: Inemisel peab ometi viiski Vene rubla olema, kui ta tahab eesti jumala vastu minna. Oleks härra Maurus veel noor, siis tuleks ehk temagi kaasa, sest ka tema on oma südames mässaja, aga härra Maurus on juba vana… ent nüüd on Maurus koolis ainuke õpetaja, kes reaktsioonilise tsaaripoliitika eest ägedalt seisab ning ateiste ja sotsialiste oma koolist välja kihutab .
    Üksikute episoodidega ulatub II osa sündmustik ka Vargamäele, kus saavad uut kinnitust Indreku moraalne puhtus, ausus ja tõearmastus. Oma ristiisalt Hundipalu Tiidult saab noormees selge ideelise orientiiri: …peab teadust taga nõudma ja mitte usku, sest teadus on sõjariistaks mehe käes, kui tal õige eesti meel.
    Tõe ja õiguse II osas täheldatakse pikki monolooge ja arutlusi, mis väljendavad inimeste kirglikku püüdlemist selguse poole murrangulistel ajajärkudel. Sõnaohtrust on kirjanik pidanud tunnuslikuks nähtuseks tsaaririigi elus, kus praktiliste tegude võimalused olid kitsad .
    “Tõe ja õiguse” III osas
    kohtume taas Indrek Paasiga, seekord Tallinnas 1905. aasta ärevates sündmustes. Indrek Paasist ei saa aktiivset, lõpuni minevat revolutsionääri. Ta jääb tundeliseks sündmustega kaasasammujaks, kes püüab toimunut mõista, mõtestada, jõudu mööda kaasa aidata. Koos Indrekuga jälgime suuri rahvamiitinguid linnalähedases metsas, võtame osa põrandaalustest kokkutulekutest, sekkume ägedaisse vaidlustesse, elame kaasa vapustava sündmuse – kaitsetu rahva tulistamise Uuel turul, sammume revolutsiooniohvrite matuserongis… Lõpuks ühineb Indrek mõisapõletajatega, ent sündmuste seesugune arenguloogika osutub talle vastuvõetamatuks. Ta mõistab küll rahva viha ajaloolisi juuri, kuid ei suuga toimunut õigustada: milleks hävitada varasid , mille peremeheks üritatakse saada. Revolutsiooni stiihiline külg kohutab teda, tekitades kõhklusi revolutsioonilise tee otstarbekuses. Samal ajal on revolutsiooni eesmärgid talle südamelähedased nagu rahva enamikulegi. Oma südames tunneb Indrek suurt sümpaatiat seesuguste ausate ja oma veendumustes kindlate inimeste vastu nagu revolutsionäär Meigas , kes võitleb lõpuni selle eest, mida ta õigeks peab ja mida nii paljud igatsevad.
    Romaani lõpupeatükkides saame traagiliste sündmuste kaasosaliseks Vargamäel. Väärkahtlustuste põhjal lasevad karistussalklased maha Vargamäe Antsu; Andrest, vana tõe ja õiguse eest võitlejat karistatakse 15 häbistava vitsahoobiga. Ränga ülekohtu mõjul neab Andres ära oma jumala ning kirikuõpetaja ja paneb kõrvale palveraamatud. Indrek aga koormab oma südametunnistuse raske süüga, kui armastuse ja kaastunde mõjul ulatab surmava rohuannuse ränki valusid kannatavale emale.
    “Tõe ja õiguse” IV osa
    tegevus toimub 20-ndail aastail kodanlikus Eesti vabariigis. Indrek Paas on abiellunud varaka kaupmehe Vesiroosi tütre Kariniga. Ta on lootnud oma majanduslikult kindlustatud kodust kujundada tsitadelli, kus võiks elada oma arusaamade järgi tõest ja õigusest. Aga see unistus osutub illusiooniks. Indrek püüab mõista elu enda ümber, leida inimsoo edasiliikumise teetähiseid, ent ta mõtted suubuvad ummikusse. Karin on Indrekuga abielludes lähtunud alturistlikust soovist teha ükski inimene maailmas õnnelikuks. Ent elujanuse, rahutu ja kergesti süttiva loomuse tõttu satub Karin peatselt moraalitu tõusikseltskonna elukeerisesse. Areneb valuline abielu purunemine koos sellest johtuvate traagiliste sündmustega.
    Paralleelselt Indreku isikutragöödiaga ( Karini surm, ideeline ummik ) arenevad vapustavad sündmused majanduselus: pankrotid, vastastikune petmine ja korruptsioon. Neid nähtusi kehastavad Esimese maailmasõja keerises rikastunud tõusikkodanlased: suurmaailma ärihai Köögertal, snobistlik Itamite perekond, tragikoomiline vürtspoodnik Vesiroos. Nende ahnitsemine on niisama mõttetu ja võigas nagu nende priiskaminegi. Nagu kiskjad heledasti valgustatud puuris –kangastub kord Indrekule ühe peo keerises. Ka intelligents on reetnud ausad eetilised ja esteetilised põhimõtted ning kohanenud tõusikkodanluse tavadele ja maitsele.
    Üldises kaoses püüab Indrek Karinile sisendada, et maailma pääsmine on ainult töös, töös ja veel kord töös! Muidu tabab teda hukk. Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast.
    Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda.
    “Tõe ja õiguse “ viimast köidet
    on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba , vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu. Seda tõde hakkab lõpuks taipama ka Pearu, kes tajub, et Oru hakkab Mäele alla jääma . Pearu ja Andres – mõlemad jäävad lõpuni oma loomusele truuks: avarama eluvaatega Andres muretseb maa ja rahva saatuse pärast, individualistliku mõtteviisiga Pearule teeb muret eeskätt Oru talu, suguvõsa ning selle nime edasikestmine. Orut võiks päästa ja õitsele viia Andrese moodi inimesed-tegutsejad, mõistab Pearu. Sellest siis ka painajalik plaan – pärandada talu Krõõda järeltulijatele. Vanamehe kiusliku kavatsuse võidab üksnes minia südameheadus.
    Andrese ja Pearu aastaid kestnud kemplemine tõe ja õiguse pärast otsustab lõplikult Andrese kasuks; tema suurim unistus saab teoks – algavad Vargamäe jõe süvendustööd. Siingi jääb A. H. Tammsaare realistiks, lastes teostamisrõõmul seguneda resignatsiooniga. Mõtte algatajad ja eestvõitlejad unustatakse kiiresti. Pühapäevameeleolude jõe äärde tõtanud Andres peab kuulma oma suureks meelehärmiks külakulaku praalivaid sõnu: Mina ise lasen Vargamäe jõe alla, mina oma poegadega. Indrek püüab oma vanale isale õpetada lohutavat naeru inimeste väikluse üle. Ta lausub: Ühtedel on tegemise, teistel saamise rõõm. Päris õnnelikud on need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. Meie oleme teinud, isa, ja sellest rõõmust aitab meile. Selles hinnangus on tõetruult väljendatud ausate tõe ja õiguse püüdlejate rõõm ning elutraagika omandiühiskonnas.
    Kõigile vaatamata sureb Andres õndsa tundega – ta on elanud õigesti, armastanud oma maalappi ja töötanud väsimatultelu edasiviimise eest. Vana töömehe surma kujutamine on tõe ja õiguse mõjukamaid ja kaunimaid lehekülgi. Palju poeetilisi pilte on andnud vargamäelaste kolmanda põlve elusaatuste kujutamine. Omapärase kujuna esineb Tõe ja õiguse lehekülgedel Indreku teenijatar Tiina, seesama jalutu tüdruk, kelle lohutamiseks Indrek loobus kord oma tõest. Tiina kaudu mõtiskleb kirjanik headuse üle elus ning on sunnitud järeldama, et omandikirest nakatatud ühiskonnas võib absoluutse headuse taotlus koguni kurja põhjustada. Ometi saadab kirjanik Indreku Tiina seltsis uute lootustega Vargamäelt alla; kaasinimestele head teha on tema arvates ikkagi kauneim maailmas.
    Tõe ja õigusega kirjutas A. H. Tammsaare oma lapsepõlve- ja noorusmälestused ning –paigad tuntuks kodumaal ja üle selle raja; see on väärikas mälestussammas rahva tööarmastusele, võitlusele tõe ja õiguse eest.
    Tammsaare: „Raamtuid lugeda, õppida ei olegi kunst , raamatuid maitsta on kunst.
  • Kirjanduslikud voolud ja suunad
    Kirjandus on elu peegel.
    I KLASSITSISM
    Tekib 17.saj. Prantusmaal. Tol ajal valitseb Loius XVI (päikesekuningas). Õukonna etikett oli väga range. Väga tähtis oli tõde ja mõistlikkus. Seda rakendfati ka kirjanduses – tähtis vorm. Olid kõrged žanrid (tragöödia, ood), madal žanr (komöödia). Tegelased olid nii positiivsed kui ka negatiivsed. Tegelastes ei sündinud arengut. Eeskuju võeti antiikkirjandusest. Põhiliigiks oli näitekirjandus. Rakendati kolme ühtset seadust-aja, koha ja tegevus ühtsus. Tähtsaim näitekirjanik Moriexe. „Naeruväöärsed eputised “. Eestis: Faehlmann, Kreutzwald, K.J.Peterson.
    II ROMANTISM
    Suurte tunnete sajand, mida iseloomustab mitme rahva võitlus vabaduse eest. Tekkis 18. Sajand. Romantismi äärmuslik vool- sentimentalism . Sentimentalistid pöördusid lihtrahva poole. Tähtis oli vastandlikkus: ilus- kole , vaesus-rikkus, kangelaslikkus, seikluslikkus. Kasutati välist jõudu. Sel ajal toimus Suur Prantsuse revolutsioon. Victor Hugo „Hüljatud“. Suurimad romantismi esindajad olid A.Dumans, V.Hugo. Eestis: L.Koidula, E.Bornhöhe. A.Puškin, Mihhail Lermatov luuletused.
    III REALISM
    Toimub 18. saj. lõpus. Inglismaa tööstusrevolutsioon, mis avas rahvastele ja ühiskondadele uued tulevikuväljavaated. Kiiresti hakkasid arenema aineline kultuur ja tarbimine.Tööstuse kasv tõi kaasa urbaniseerumise ehk linnastumise: üha rohkem inimesi asus linnadesse, ninde side looduse ja maaeluga nõrgenes. Konveiersüsteem. Kontrast vaesuse ja rikkuse vahel. Sünge ajastu. 19. Sajandil loodi mitu inimkonna arengu seisukohalt olulist teooriat. Charles Darwin pööras inimesed evolutsiooni teooriale : Jumal lõi maailma, jne. Karl Marx lõi materialistliku ajalookäsitluse. Tma arvates põhineb ühiskonna areng klassivõtlusel, mille liikumapanev jõud on töölisklass. Realismi kirjanikud tulid tagasi argielu ning ühiskondade probleemide juurde. Nad hakkasid kirjutama ilustamata ja vahetult. Sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Nende meelisžanrid olid novell ja romaan. Eestis: E.Vilde „Mäeküla piimamees“, A. Kitzberg „ Libahunt “, Tammsaare. Teised: Balzac , Charles Dickens „Oliver Twist“.
    Rahvaluule on rahva ühislooming. Iga ilukirjanduslik teos on ainulaadne näh­tus, milles kajastub selle looja maailm ja elu nägemise viis. Iga ajastu on ku­jundanud oma kunstisuuna . Teose mõistmiseks tuleb tunda ajajärgu ideid ja elukorraldust. Kirjandus- ja kunstisuundade kiire areng algas 17. sajandil, mil hakati antiikkirjanduse traditsioone edasi arendama.
    Kirjandusvooludele ei allu kogu kirjandus. Igas ajas on olnud kirjanikke, kes eiravad keskseid suundumusi. Nende kohta öeldakse tavaliselt, et nad on ajast ees või mahajäänud.
    17. sajand - klassitsism
    17. sajandil, Louis XIV va­litsemise ajal, muutus Prant­susmaa Euroopa poliitilise ja kultuurielu keskuseks. Nii õukonna- kui ka kunstielu allutati rangetele reeglitele. See sajand kujunes prantsuse kultuuri õitsenguajaks, mida valitseva kunstisuuna järgi ha­kati nimetama klassitsismiajastuks. Klassitsistide ees­märk oli kujutada loomingus kaasaja elule iseloomulikke jooni. Esikohale seati mõis­tuslikkus ning elutõde. Ainult tõde oli nende arvates ilus. Teoste sõnastuses nõuti sel­gust, stiilis puhtust, ülesehitu­ses terviklikkust. Kirjandusžanrid jagati ,,kõrgeiks" (tra­göödia, ood) ja ,,madalaiks” (komöödia, satiir ). Žanrite stiilivõtteid ei tohtinud sega­da. Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, koomilise ja traagili­se koosesinemist ühes tegelases peeti sobimatuks. Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida nad pidasid täiuslikuks ning seetõttu kunsti igaveseks eeskujuks. Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliere.
    Eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni, Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingus.
    18. sajand - sentimentalism ja romantism
    Klassitsistid ei hinnanud tun­deid, nad püüdsid need allutada mõistusele. 18. sajandi algul tek­kis suund, mis oli rõhutatult tun­deline - sentimentalism. 18. sa­jandist kujuneski suurte tunnete sajand, mida iseloomustab mit­me rahva võitlus vabaduse eest. Vabadusvõitlus ja uued ühiskon­nakorralduse ideed tulid kõige selgemalt esile Suure Prantsuse revolutsiooni ajal (1789-1794). Revolutsioon nurjus: vabadusjoovastus asendus hirmu­valitsuse ja Napoleoni ainuvõi­ muga . Sellele ühiskonnakorraldusele vastukaaluks sündis uus kunstivool - romantism. Vägivaldsele tegelikkusele ja tundetusele vastasid kunstnikud reaalsusest põgenemise ja tunnete ülistamisega.

    Sentimentalism


    Sentimentalistid seadsid klassitsistide mõistuslikkusele vastu tunnetekultuse. Teostes püüdsid nad avada kannatava inimese sisemaailma. Sageli kaldusid nad liialdustesse, muutusid härdameelseks. Eesti kirjanduses on sentimenta­lismi seepärast nimetatud ka haleduse vooluks. Sentimentalistid pöörasid suurt tähelepanu looduskirjeldustele. Nad püüdsid tegelaste hingeelu avada loo­duse kaudu. Teoste keelde tuli ilukõne. Kangelase tunnete vahetuks edasiand­miseks võeti käsutusele uued kirjandusvormid, näiteks kiri, päevik, eleegia.
    Tuntud sentimentalistid on prantslane Jean- Jacques Rousseau ja venelane Nikolai Karamzin. Eesti kirjanduses on selle voolu jooni Suve Jaani teostes.
    Romantism
    Romantism sai Euroopas valitsevaks kunstisuunaks 18. sajandi lõpul, Eestis­se jõudis see järgmise sajandi keskel. Romantikud pöörasid pilgu minevikku. Nad otsisid kaugetcst aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast. Ro­mantikutele oli inimene eelkõige hingeline olend. Seepärast oli neile tähtis inimese sisemaailm, tema tunded, mõtted ja üllad teod. Üle kõige hindasid romantikud loodust, mida nad pidasid täiuslikuks Jumala kunstiks. Inimene oli nende arvates osa loodusest. Looduse kujutamises heiastus romantikutele ini­mese hingeelu.
    Romantismi kesksed mõisted on armastus ja usk. Armastus oli romantiku­tele kõikehaarav tunne, mille objektiks võis olla nii inimene, loodus kui ka isamaa. Romantikud olid sageli hardalt usklikud. Nende arvates oli Jumala käes nii armastuse kui ka vabaduse võti.
    Kirjanduse põhiliikidest eelistasid romantikud luulet, kuid kirjutati ka proo­sat, eelkõige romaane.
    Romantilise luule viljelejatena on tuntud inglane George Gordon Noel Byron, prantslane Alfred de Musset, venelane Mihhail Lermontov, ungar­ lane Sändor Petöfi, soomlane Johan Ludvig Runeberg jt. Romantilise proosa meistrid on sakslane Johann Wolfgang Goethe , prantslane Victor Hugo, ingla­ne Walter Scott . Eesti kirjanduses esineb romantism kõige ehedamal kujul Lydia Koidula luules ja Eduard Bornhöhe ajaloolises proosas.
    19. sajand - realism, naturalism
    18. sajandi lõpul algas Inglismaal tööstusrevolutsioon, mis avas rahvastele ja ühiskondadele uued tulevikuväljavaated. Kiircsti hakkasid arenema aineline kultuur ning tarbimine. Tööstuse kasv toi kaasa linnastumise: üha rohkem ini­mesi asus linnadesse, nende side looduse ja maaeluga nõrgenes.
    19. sajandil loodi mitu inimkonna arengu seisukohalt olulist teooriat. Ingli­se loodusteadlane Charles Darwin rajas Õpetuse looduslikust valikust, mille järgi inimene on arenenud madalamatest eluvormidest. Sellega esitas ta välja­kutse varasemale elukäsitusele, mille põhjal inimene on jumalikku algupära. Karl Marx lõi materialistliku ajalookäsituse. Tema arvates põhineb ühiskonna areng klassivõitlusel, mille liikumapanev jõud on töölisklass. Kapitalistliku ühiskonna vastuolud saab ületada vaid proletaarse revolutsiooniga, mis avab tee klassideta tulevikuühiskonda. Muutused ühiskonnaelus ja aateline mur­rang tõid esile uued kunstiarusaamad.
    Realismi ja naturalismi viljelevad kirjanikud tulid tagasi argielu ning ühis­kondlike probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks, selles kä­sutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Sageli olid nad pahelised. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak.
    Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafili­se täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid , julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olu­de ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mit­te ilu.
    Realistid käsitlesid elu tasakaalustatumalt, rõhutasid isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust. Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui vastuolulistesse uurimisobjektidesse. Realistid taotlesid objektiivsust (erapooletust). Kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta.
    Naturalistid ja realistid eelistasid proosat draamale ja luulele. Nende meelisžanrid olid novell ja romaan. Naturalistlike teostega saavutas maail­makuulsuse prantslane Emile Zola . Realismi klassikud on inglane Charles Dickens, prantslane Honore de Balzac, venelased Lev Tolstoi, Anton Tšehhov jt. Eesti kirjandusse tõi realismi Eduard Vilde.
    20. sajand - modernism
    20. sajandi esimest kümnendit peetakse modernse (nüüdisaeg­se) maailma alguseks. Seda iseloomustas uus (teine) tööstusrevolut­sioon ja tehnika või­dukäigu algus (1914. aastal sõitis maailma teedel juba üle kahe miljoni auto). Tänu teh­nika arengule sündisid uued kunstialad: foto­graafia ja film . Kiire areng tõi esile ideoloo­gilisi, ühiskondlikke ja majanduslikke vastuolusid, mis viisid Venemaa sotsialistliku revolutsioonini ning põh­justasid Esimese ja Teise maailmasõja puhkemise.
    Uued teooriad sundisid maailmale ja inimesele vaatama teise pilguga. Al­bert Einstein lükkas ümber Newtoni väite, et aeg ja ruum on püsivad suuru­sed. Ta tõestas, et aeg on suhteline mõiste. Sigmund Freudi psühhoanalüüs kiskus inimese sisemaailma alasti, näidates teda oma instinktide ja tungide orjana. Need ja mitmed teised teooriad kutsusid kunstis esile palju uusi suun­dumusi, mis eirasid tavapäraseid väljendusvahendeid. Kunstnike ja kirjanike maailmapilt purunes kududeks, mis andsid erivärvilisi peegeldusi. Eksperi­menteerivate kunstisuundade kõrval jätkus ka traditsioonilise, realistliku kirjanduse areng.
    Sümbolism
    Sümbolism tekkis 19. sajandi 80. aastatel Prantsusmaal. Sümbolistide arvates oli nähtava maailma taga veel teine, nähtamatu ideede maailm, millega sai sidet pidada sümbolite keeles. Kirjanduses hakati käsutama sõnu sümbolitena, võrdkujudena (näiteks on ankur lootuse sümbol). Sümboolset tähendust püüli anda isegi häälikutele. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust. Proosas ilmnes müstikasse kaldumist. Väljapaistvad süm­bolistid on prantslased Paul Verlaine ja Arthur Rimbaud, venelane Aleksandr Blok ning eestlane Friedebert Tuglas.
    Impressionism
    Impressionism tekkis 1860.-70. aastatel prantsuse maalikunstis. Hiljem aval­dus see ka kirjanduses. Impressionistid vahendasid tegelaste mõtte- ja tunde­maailma varjundeid, seostasid nende hingeelu miljööga. Nad püüdsid hetkemuljete kaudu jõuda nähtuste olemuseni. Impressionistide keelekasutust ise­loomustab kergus ja mänglevus ning vastandlike mõistete ühendamine.
    Impressionistlikke teoseid on kirjutanud sakslane Bernhard Kellermann, eestlased Friedebert Tuglas, Anton Hansen Tammsaare, Villem Ridala.
    Ekspressionism
    Ekspressionism sündis vastu­kaaluks impressionismile Esimese maailmasõja eelsel Saksamaal.
    Impressionistid vahendasid väli­seid muljeid ja hetkemeeleolusid. Ekspressionistid seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise. Nad kaitsesid isikuvabaduse ning rahu ja vendluse aadet. Ekspressionistid võitlesid uue inimese ja parema maailma eest ning sõja vastu. Nad taotlesid väljenduslaadis ilmekust ja hoogsust, mille nimel loobusid mõnikord isegi omadus- ja sidesõ­nadest. Erilist tähelepanu pöörasid nad tegusõnadele ja lühilausetele, millega andsid stiilile aktiivsuse. Nad üllatasid lugejaid ootamatu­te detailide ja kujunditega.
    Ekspressionismil on oluline koht Bertolt Brechti ja Franz Kafka loo­mingus, eesti kirjanikest on seda suunda viljelnud Mait Metsanurk, Marie Under.


    Futurism


    Futurism, mis pidi saama tulevikukunstiks, tekkis 20. sajandi algul Itaalias. Futuristid eitasid kogu varasemat elukorraldust ja kunstiloomingut. Nad ülis­tasid suurlinlikku elulaadi, masinaid ja vabrikuid. Sõjad ja vägivald olid nende jaoks uue tekkimise eeldused. Futuristide tähelepanu keskendus teoste vormi­le: nad loobusid kirjavahemärkidest ja tavapärasest lausest, käsutasid tekstides sümboleid ja matemaatilisi märke. Futurismi rajas itaallane Filippo Tommaso Marinetti, vene kirjanduses katsetas selles vallas Vladimir Majakovski , eesti kirjanduses Erni Hiir .

    Kubism ja konstruktivism


    Kubism tekkis 20. sajandi alguse Prantsusmaal. Kubistid loobusid teose jutus ­tavast sisust. Nad hakkasid loodust, inimesi ja esemeid kujutama geomeetrilis­te põhivormide kaudu (pinnavormidena). See tähendab mitte nii, nagu inime­sed neid näevad, vaid nagu nad on üles ehitatud. Kubism leidis kindla köha maalikunstis. Kirjanduses väljendus see peamiselt luuletuste ülesehituses, mis jäljendas geomeetrilisi kujundeid.
    Konstruktivistid loobusid teoste geomeetrilisest ülesehitusest. Selle ase­mel hakkasid nad käsutama tehnikale iseloomulikku sõnavara, kuhjasid teo­sed üle terminitega (oskussõnadega). Sel teel püüdsid nad seostada inimest tehnikaajastuga, näidata ühiskonn toimunud muutusi.
    Kubistlikke ja konstruktivistlikke luuletusi on kirjutanud prantslane Guillaume Apollinaire, eestlased Johannes Barbarus ja Henrik Visnapuu.
    Dadaism ja sürrealism

    Dadaism


    Dadaism (dada tähendab prantsuse lastekeeles mänguhobust) sündis Esimese maailmasõja vapustustest. Dadaistide protest ei piirdunud sõjaga. Nad mõist­sid hukka kogu tsivilisatsiooni ja kultuuri ning otsustasid põgeneda kaosesse. Dadaistid püüdsid maailma mõistusele tuua šokikunsti abil. Nad käsutasid oma loomingus sõnu meelevaldsetes seostes ja püüdsid nii luua lugejas vabas­tava elamuse. Dadaistlikku luulet viljelesid prantslased Louis Aragon ja Paul Eluard.


    Sürrealism


    Sürrealism tekkis 1920. aastate algul rahulolematusest vana kultuuriga . Sür­realistide eesmärk oli realistlikust kunstist kõrgemale tõusta, asendada see ülirealismiga - sürreaalsusega. Nad leidsid uusi ideid Sigmund Freudi filosoo­fiast, millest lähtudes rajasid oma loomingu alateadvusele ja unenägudele. Just inimese alateadvuses (nägemustes ja vaistudes) heiastus neile uus maailm ja reaalsus. Selle avamiseks käsutasid nad kollektiivset ja automaatkirjutamist, võtsid appi hüpnoosi ja narkootikumid. Sürrealistid ei soovinud uuendada mit­te üksnes kunsti, vaid ka üldisi arusaamu inimesest ja elust.
    Sürrealistlikku luulet viljelesid prantslased Andre Breton , Louis Aragon ja Paul Eluard, eesti kirjanduses on sürrealistlikke teoseid Karl Ristikivi , Jüri Üdi, Ilmar Laabani , Andres Ehini loomingus.

    Absurd


    Absurdikunst sündis vastusena Teisele maailmasõjale. Selle suuna esindajad väljendasid oma teostes katastroofi üle elanud inimese tundeid ja mõtteid. Absurditeoste tegelased on kaotanud isiksusele omased jooned. Nende tege­vusel puudub eesmärk ja elul väljavaade. Nad on vaid olendid, kes elavad antud hetkes kellegi armust . Absurdikirjanikud iirlane Samuel Beckett ja ru­meenlane Eugene Ionesco väljendavad oma loomingus protesti sõja ja vägi­valla vastu, mis hävitab elu põhiväärtused. Eesti kirjanduses on absurdi kohati Mati Undi loomingus.
    Pärast Teist maailmasõda jätkus kirjanduse kiire areng. Iga kümnend on toonud uusi suundumusi. Jätkus realismi areng: Itaalias tekkis 1940.-1950. aastatel neorealism , Ida-Euroopa kirjandustes levis sotsialistlik realism. Täna­päeva uute suundumuste koondnimetusena on hakatud käsutama postmoder­nismi mõistet.
  • August Gailit ja üks teos
    Sünnib Lõuna-Eestis. Ta isa oli lätlane. Gailis=kukk. Keskharidusega. Autoditakt ehk iseõppija. Kuulus Siuru rühmitusse. Novell oli tema lemmikžanr. Kirjutas ka romaane. 44ndal aastal emigreerub Rootsi. Visnapuuga hea sõber. Loodusfoon kirjanduses. Osales II MS, mis oli tema jaoks šokk ka edaspidises elus.
    Looming: Novell „Saatana karusell“ ja „Rändavad rüütlid“ (maailmalõpu meeleolu; geograafiline olustik ei ole kindalt paika pandud; tegevus on sageli ulmeline; ekspresiivne sõnakasutus). Romaan „Purpurne surm“ (inimesi tabab imelik haigus, nakatuvad ainult mehed). Novellikogu „Vastu hommikut “ (realistlikud; paneb inimesed piirsituatsiooni). Novell „Libahunt“ (tõlkis Kitzberg tragöödia läti keelde; tegevus toimub soos). Romaan novellides „Toomas Nipernaadi “ (rändab Eestis; Nipernaadi on elukutseliselt kirjanik; nipernaadilikkus on kujunenud omamoodi mõisteks; tahab olla vaba). Romaan „ Karge meri“ (elu väikesaarel; oletatavalt Ruhnu saar). Romaan novellides „Ekke moor “ (Gailitile meeldis panna imelikke nimesid; Ekke kallim on Enekem; Ekke läheb kogu maailma rändama; peab teose vältel erinevaid ameteid; on leidnud oma lahtised allikad st. et kodus on ikka kõige parem). Järgmised teosed kirjutas Rootsis (eelmised Eestis kirjutatud). Romaan „Leegitsev süda“ (peategelane on teenija Anu Maarva; naistemees Taavet Maarva; laps Joosep, andekas viiulikunstnik). Romaan „Üle rahutu vee“ (inimesed ehk põgenikud lähevad tormis Rootsi; tegevused laevas). Kolme romaaniline novell „Kas mäletad, mu arm?“ ( 50ndad ; metsatöölised lähevad tööle ja räägivad oma eludest töödel). Novellikogu „Idioot“.
    • Ta kirjutas fantaasiaküllaseid romaane, novelle ja följetone.
    • Gailit sündis Tartumaal . Üles kasvas ta Laatre mõisa läheduses. Isa oli ehitus meister ja see oli rändav amet. Sageli võttis poja kaasa ja seda eriti suvel.
    • Ta õppis Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, Tartu linnakoolis. Gümnaasium jäi poolikuks, kuid selle eest suur lugemus.
    • Aeg-ajalt sidus ta end mõne ametikohaga. Gailit töötas puhuti ajakirjanikunaTa võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana.
    • Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru". Ta vältis sõltuvusi avalikus kirjanduselus – "Siuru" rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis.
    • Aastatel 1922–1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas
    • Hiljem oli ta "Vanemuise" direktor.
    • Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi.
    • August Gailit oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik.
    • Ta tõlkis läti keelde Kitzbergi „Libahundi” ja „Tuulte pöörises”
    • Hauakivile lasi graveerida- Üks leegitsev süda üle rahutu vee.
    LOOMING:
    • 1910 ilmusb esikromaan „Kui päike läheb looja”. 1918 Ilmub romaan „ Muinasmaa ” suvitus romaan, rännak suvises eestis, Nipernaadi algvariant.
    • Lühiproosas oli Gailitil kaks viljakat perioodi. "Siuru"-aastatel ilmusid novellikogud "Saatana karussell" (1917), "Rändavad rüütlid" (1919) ning jutustus "August Gailiti surm" (1919).
    • 1920. aastatel jõudsid lugejateni romaan “Purpurne surm” (1924), novellide kogu "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927).
    • Gailiti esimese loomingujärgu novellides on mõndagi ühist Tuglase lühiproosaga. Neis on tegevuskohtadeks ebamaised saared, mered või tundmatud maakohad; tegelasteks iseäralikud, haiglaste kalduvustega, müütilised või poolfantastilised olevused, keda juhivad üleloomulikud jõud ja juhtumused. Novellide maailm on täis õudu, kuritegusid ja tõbesid.
    • Hilisemates novellides väheneb fantastilisus ja grotesk . Kirjanik läheneb realistlikule kujutuslaadile, loobumata siiski täiesti oma loomingu romantilis-sümbolistlikust põhialusest.
    • Gailitist kui novellistist annavad ülevaate "Kogutud novellid" I–III (1940–1942).
    • Kirjaniku följetoniloomingu kõrgaeg jääb “Siuru” perioodi ja 20. aastatesse. Selle paremik on koondatud kahte kogumikku: "Klounid ja faunid " (1919) ning "Aja grimassid" (1926). Ühes oma kuulsamas följetonis "Sinises tualetis daam" (1919) pilab Gailit Marie Underit ja Artur Adsonit ning nende kaudu kogu ilutsevat ja boheemitsevat kirjandust.
    • Romaaniga "Toomas Nipernaadi" (1928) tõi Gailit eesti kirjandusse uuelaadse romantilise seikleja tüübi. Autorile olid seejuures eeskujuks maailmakirjandusest tuntud hulkuriromaanid. Teose sisuks on Nipernaadi ühe suve rännakud ja seiklused. Vahelduvad paigad ja maastikud. Nipernaadi puutub rännakutel kokku paljude inimestega. Ta tutvustab end neile kord maamõõtjana, kord sookuivendajana, pärlipüüdja või sulasena. Nipernaadi on luiskaja, kelle lood ei teeni omakasu, vaid äratavad inimesi otsekui unest, tekitavad neis igatsuse millegi kauni järele. Temasse armuvad nii rikas peretütar Ello , kohtlane karjaplika Tralla, uhke kalurineiu Maret kui ka oma kodust unistav Kati. Nipernaadi, kes avab oma rännakutel inimeste silmi ja südameid ning muudab nende saatusi, osutub romaani lõpus ka ise üheks paljudest oma saatuse vangidest. Temagi elu on surutud kindlatesse raamidesse: ta on kirjanik, kelle talved kuuluvad tööle ja seltskonnale, vaid suviti on tal õigus olla vaba ja rännata oma unistuste maal. "Toomas Nipernaadi" sai tänu huvitavatele karakteritele, stiilile ja huumorile ruttu populaarseks. See on üks neid väheseid teoseid, mis on kümmekonda keelde tõlgituna esindanud eesti kirjandust ka Euroopas.
    • Kirjutanud vahepeal Vabadussõja-ainelise romaani " Isade maa" (1935; kujutab ühe kompanii sõjateed) ning romaani "Karge meri" (1938; räägib muust maailmast eraldatud kalurite ja hülgeküttide saarest kui ühiskonnamudelist),
    • "Ekke Moor"(1941) nimitegelane võib pärast rännakuid Peer Gynti vaimus tõdeda: just kodus peitubki õnn ja elu mõte.
    • Romaan "Leegitsev süda" (1945) käsitleb elu ja kunsti suhteid.
    • Gailiti välismaal kirjutatud teosed käsitlevad valdavalt sõjapõgenike temaatikat : romaan "Üle rahutu vee" (1951) räägib kodumaalt põgenejate teekonnast meritsi Rootsi; eri žanre ühendava proosasarja "Kas mäletad, mu arm?" I–III (1951–1959) tegelasteks on Eesti sõjapõgenikud, kes jutustavad Rootsis metsatöödel olles dekameronlikke lugusid oma armuseiklustest. Nende teoste põhiideed kannab kodumaa kaotuse traagika.
    • August Gailit on eesti kirjandusloos üks omapärasemaid autoreid . Tema loomingu romantiline kujutuslaad, rikas ainevalik ja karakteriloome põhineb fantaasial, tinglikkusel ja sümboolikal.

    EKKE MOOR
    I Neenu Moor tuleb laudast. Ta näeb ranas askeldavat naabrimeest-Toomas Uuvet. Nad lähevad Ingelandi laadale.Ka Toomas Üüve naine Enge ja tütar Eneken lähevad randa . Nad kuulevad käo kukkumist. See tähendab peatset surma.Tegelikult oli Ekke Moor kes puu otsas kukkus. Ekke on laisk , ta saab alatihti Neenu käest nahapeale. Vahepeal käis Ekket üks tüdruk otsimas. Ekkel oli palju tüdrukuid. Alati kui ta mingi kopika sai raiskas ta selle kohe ära ja ostis tüdrukutele saia või midagi sellist. Neenul oli ka hea laps Aat Elme - natuke isesugune. Talle kukkus laevahukul teng pähe või riivas raa. Aat Elme elas Neenu saunas.
    3 poega on tal merd sõitmas, nad saadavad talle vahepeal mõne kopika.Neenu mees suri merel-Neenule tuli ainult kiri, et seal ja seal.
    Kui ekke puu otsas kukkus, sai ta ka karistada . Pärast läks Neenul ikka süda haledaks ja ta võttis Ekke laadale kaasa.
    II Maanteel punnib lehm vastu. Kõik laadalised on hoos . Kakeldakse laudade pärast kuhu oma asjad peale panna. Ja mõned juba joovad viina .
    Laadal oli üks mees kes hakkas järsku täiest kõrist karjuma ja kõik rahvas jäi kuulama. Karjuja hüppas rahva sekka ja hakkas kaelasidemeid laadalistelt ära kiskuma. Karjuja räägib kuidas tema konksud hoiavad kaelasidemeid paigas. Ekke ostab ka konksu. Potikaupmees Setu Pedra on ka kohal. Kõik tunnevad teda kuna ta käib igal aastal laadal ja vahel ka talust tallu. Keegi ei taha temast mööduda nii, et ei osta midagi. Pedra rüüpab ise pudelist juua, oma kausid oli ta murupeale laotanud. Üks poiss lõhkus koerast ehmatatuna kogemata tema poti ära .Kohmetusest lõhub Pedra ise ka mõned pisemad tassid ära. Kuid äkki jääb ta keset kaupa seisma klaasistunud silmadega ning hakkab oma pottide keskel tantsima, lõhkudes enamus kaupa ära. Temaga ühineb üks naine. Kuid kohale tuleb konstaabel ja viib tantsijad ära. Ekke läheb edasi loomalaadale, et vaadata kas ema on lehma maha müünud. Kuid näeb mustlast kel pits käes ja kisendab, et tema naine on ära surnud. Tema 11 last halisevad sama moodi. kõik rahvas on jahmatunud. Mustlane tahab haletsusest hobuse maha müüa. Juurde astub tooma Üüve-tahab hobuse ära osta. Teised mustlased on vihased , et Sander Mitrovski oma hobuse nii odavalt müüs.
    Ekke läheb edasi. Neenu on lehma maha müünud, kuid ta on tukkuma jäänud. Ekke võtab tema kotist 10 kroonise ja läheb tara taha peitu , ning viskas ema mulla tükiga, et see üles ärkaks.Ekke karjub veel omalt poolt juurde et: „Memm, memm vargad tulevad!“neenu ärkab ja on nii kohkunud , pistis räti koos rahaga tasku ja hakkas laada poole minema. Ekke otsustab õhtuks jääda Ingelandi. Ekke märkab Enekeni -ta vaatas raamatuid. Ekke läks juurde ja küsis et mida Eneken sooviks, tema ostab mida iganes ta tahab. Eneken valib välja ühe inglikuju. Sinna tuleb Toomas Üüve ja Eneken läheb koos isaga koju.
    III Ekke Moor läks teatrisse. Ta mõtles kuidas ennast parandada. Näidendi vaheajal läheb Ekke jalutama ja tegelastetoa juures küsitakse, et kas talle näidend meeldib. Vastas auslt, et ei meeldi. Viskavad nalja, et kui oleks viina oleks palju lõbusam. Ja Ekke tõigi ühe liitri viina. Näitlejad kogunesid lavale kuid Ekke tahtis veel viina. Uksest astus sisse keegi nõiataoline ja karjus : “Maja täis”. Nõid hoidis käes rahakassat. Näitlejad ütlesid, et nüüd nende kord viina osta ja direktor käseb kassa eest laua organiseerida. Kuid nõid ütleb, et kulusid on nii palju, et ei saa siin midagi raha kulutada. Tegelased hakkavad raha manguma, sest neil pere vajab ka raha. Ekke lahkub.
    IV Ekke läheb puu taha peitu, kui näeb Toomas Üüvet. Toomas peksab hobust, sest see ei liigu paigast . Siis tuleb mustlane Sander Mitrovski ja vaatab hobust ning ütleb Üüvele, et see on hobuse vaeseomaks peksnud. Mustlane Sander tahab lahkuda, kuid Üüve ei luba. Nad teevad tehingu, et Üüve saab 100 krooni ja hobune on jälle mustlase oma. Mustlane lausub hobusele paar sõna ja hobune hakkab jälle liikuma. Mustlane karjus tagant järgi, et hobune on väärt 1000 krooni. Ekke jääb metsa magama. Kui ta järgmisel päeval teatrisse läks ei märganud seal keegi teda. Kõigil oli suur pohmell. Üks peaosatäitja ( Janka Veer) ei võtnud jalgugi alla. Direktor näeb Ekket ja palub tal tsaari osa mängida. Ekkele surutakse raamat pihku. Pärast esimest vaatust on kõik vaimustunud ning teises vaatuses improviseeris Ekke ise ja viskas vaiba etteütlejale peale. Kuid peaministrile see ei meeldinud ja püüdis Ekket lavalt ära kutsuda. Lõpuks kukub direktor lavalt alla. Kuid õnneks jõuab keegi lava eesriide alla lasta. Ekke läheb üksi Jngelandist ära.
    V Neenu palvetab Ekke eest, kuid lõpuks avaneb värav. Ekke oli end ära maskeerinud. Kohe pandi Ekkele saun valmis ja paremad toidud toodi välja. Pärast sauna loeti piiblit ja hiljem pidi Ekke rääkima miks ta varem koju ei tulnud. Kui Ekke nägi kõrval toas Toomas Üüvet hakkas ta kõva häälega naerma . Jutustas sellest hobuse loost emale ja naersid koos. Neenu rääkis Ekkele kust oli tulnud Toomas Üüve rikkus: Toomas oli välja valinud ühe rikka kaupmehe tütre ja oli öelnud et kui nii ja nii palju kulda ei saa jäävad pulmad ära. Ekke nägi naabrimehe hoovis midagi liikumas ja kui ta märkas, et see on Eneken jooksis ta kohe sinna.
    VI Eneken avaldab armastust. Kui vihm hakkab sadama läheb Eneken koju aga Ekke randa. Kui vihm lõppes läks ka Ekke koju kuid ei räägi midagi. Lõpuks ütleb ta, et ta läheb ära. Kui ema magama jäi hiilis Ekke välja, läks ka Enekeni akna alt läbi. Kuid järsku kuuleb ta kuidas Toomas Üüve karjub. Ekke ütleb talle, et kas ta tahab et terve küla teaks mis diil neil oli mustlasega. Toomas annab Ekkele ühe krooni ja Ekke lahkub ning tänab ühe krooni eest.
    VII Ekke käib ringi ja satub Praost Odja juurde. Ekke seletab Odjast ja tema töölistest. Odja on kuri ja õel ning saadab oma töölisi koguaeg ühe töö pealt teisele. Ka Ekke võtab rivvi, et palka saada. Talle antakse ka tööriided. Teenija Kadi räägib et korsten ei tõmba. Kuna keegi töölistest pole nõus katusele ronima teeb seda Praost ise. Kui korsten puhas käskis Praost kõigil sauna minna. Kõik rääkisid, et sellist tööd ei olegi mida Praost põlgaks.
    VIII Ekke vihtleb Praosti ning see hakkab rääkima noorepõlvest: kui ta oma naise ja 3 lapsega pastoraati tulid ja kui vaesed nad olid. Kuid nad leidsid metsast õunapuu ja selle oma aeda istutasid ning hiljem oli neid puid ja põõsaid nii palju, et ta tahtis neid müüa, kuid keegi ei osta sellist kaupa ja nii jagas ta neid tasuta. Hommikul läksid kirikusse ja Ekke müüs kiriku ees marju. Pärast jumalateenistust koju sõites oli Praost õnnelik, sest marjade pealt saadud tulu oli 7.30 kuigi töölistele maksti nende marjade korjamise eest 20. Seejärel istus Praost kaua oma majapidamise raamatute kallal.
    IX Odjale tuleb poeg külle, sest ema oli kirjutanud.Praostile tuuakse uusi riideid ja teenijad on kadedad. Poeg räägib Praostile, et kuidas ta pangalaenu võttis, naise eest ei hoolitse ja põldude pealt tulu ei saa.
    X Jaagup seenepoiss, kes oli Praosti juurde sügisel tõõle tulnud, rääkis Ekkele, et talu on peremehe nägu. Siin olevat nii sünge ja võttis oma lõpparve. Ekke tahab ka lahkuda. Kadi annab talle tüki leiba ja liha kaasa. Maanteele jõudes hakkab Ekke vilistama.
    XI Ekke müüb talust tallu lõhnaõlisid ja seepe. Ühest perest lahkudes soovitati tal minna Pille Riinu juurde. Pille Riinu juures saab teada, et sel on lehm ja lambad metsa jooksu pannud. Ekkel oli külm ja ta tahtis tuld teha, kuid polnud millestki teha. Ekke hakkas oma kompsudest aset tegema.Pille Riin pakkus talle oma voodit kuna ta ise oli külmaga harjunud aga Ekkel oli tohutult külm.
    XII Järgmisel päeval läks Ekke laadle , kus peaaegu kõik ta kaubad ära osteti. Saadud raha eest ostis ühest talust heina, linasid, puid ja valgusti . Need kõik viis ta Pille Riinu juurde. Riin rääkis õhtul Ekkele, et ta ema on väga paljudele võlgu ja kuidas ta endasse tõmbus. Ekke rääkis talle oma emast ja ta talust. Hommikul kui Ekke lahkub teeskleb Riin magajat.
    XIII Jevdokia paatide ja varustusega käiakse kalal , kuigi ta ise on hetkel haige. Ekke müüb poes ja üks vanamees vangub leti taga viina. Jevdokia on suremas ja ta kõik lapsed kutsutakse kokku. Ta lapsed pole kunagi kodust kontakti otsinud, ainult üks kes on siiani talle seelikusaba otsa tolknema jäänud- Dunja . Dunja on natuke nõdrakas. Kui Jevdokial on veel mõned tunnid elada jäänud kiirustavad kõik külaelanikud sinna. Ka Ekke mõtles poe sulgeda ja vaadata kuidas Jevdoika sureb. Vanamees, kes viina nurus sai selle lõpuks ja seejärel pani Ekke poe kinni. Ekke palkas 2 noorukit leiba ette tassima, et rahvas ei näeks, et poes on toit kuivanud ja vana.
    XIV Jevdokia Ääreküla tahab, et tema Dunja tema juurde kutsutaks, sest ta jätab kogu oma vara talle. Pärast pikka kõnet on mees väsinud ja sulgeb silmad. Kuid järsku tuleb üks mees tuppa ja karjub: “ Latikas tuli randa”. Seejärel tuleb Jevdokia oma voodist püsti ja palub keppi. Ta lapsed küll takistavad teda aga ta ei tee välja. Jedokia hakkas käske jagama ja kõik hakkasid askeldama. Kui kaldal käidud küsis keegi, et kus on Jevdoika ning kalamehed vastasid, et teda ei olnud kaldal kaasas. Siis mindi teda otsima ja leiti ta toominga puu all istudes ja Peipsit vaatamas. Ta oli surnud. Kui vaimulik palus abi, et surnukeha ära viia ütles rahvas, et tal lapsi küll las tassivad. Ja noored ise jooksid külla viina järele, sest peale latikapüüki tuleb alati suur pidu.
    XV Külarahvas käib vahetpidamata viina juurde ostmas, Ekkele muutub see juba tüütuks. Kuna laupäeval on tal õigus pood natuke varem kinni panna, siis läheb ta järvekaldale istuma. Keegi oli poe akna kiviga katki visanud. Vankja- vargapoiss- mõtles, et see ei ole varastamine kui lahtiselt vitriinilt ühe pudeli võtab. Kuid varsti oli terve küla poe kallal. Kui vitriin sai tühjaks lõhuti lukud ära. Vankja hakkas tagajärgedele mõtlema: teda hakatakse ju süüdistama. Vankja pani poe põlema, et siis saaks öelda, et nad püüdsid kaupa päästa. Kui tuli konstaabel, panid kõik jooksu. Rahavs jooksis kas Peipsi peale või Jevdokia juurde (laiba kõrvale) aga konstaabel tõi nad ka sealt ära. Ta andis nad sõduritele üle.
    XVI Ekke läks uut tööotsa otsima. Kui ta möödus ühest veekogust nägi ta tütarlast. Ta ei peatunud vaid läks edasi. Kui ta oli umbes 30 km käinud tahtis ta tagasi minna kuna see tüdruk oli ta südamele kripeldama jäänud. Ta pööras otsa ringi ja kui ta hommikul veekogu juurde jõudis polnud seal kedagi, õhtul ka mitte. Ja seejärel otsustas ta lähedalt talust järele pärida. Seal sellist ei olnud. Nii läks ta edasi ja ta jõudis ühe hüti juurde, kus istusid 2 eite. Ekke tervitas ja hakkas jutustama. Eidekesed käisid toas ära, seal nad tegid Ekkele süüa. Ta veetis öö hütis ja järgmisel hommikul terve õu rahvast täis. Ta pidi neile jutustama ja patte lunastama. Kuid üks türduk jäi Eke juurde seisma ja rääkis, et tal ei ole pattu lunastada kuid teised tulevad siis kurbadene ja lahkuvad rõõmsatena, aga tema tuli ja läheb kurvana. Ta tahtis Ekke käest ühte pattu.
    XVII Peederga talu vana ruttab jälle kingule vaatama, kust ulatub vaatama kogu Toomlõuka sood. Ta vaatab jõulist meest Aleksandrit. Ta tahab teda oma tütrele meheks, sest ta ise ei viitsi tööd teha. Vana saadab oma tütre Elda Aleksandrit vaatama. Ühel päeval joovad mehed kõrtsis, kuid järgmistel päevadel ei ole Eldat töötegemist jälgimas. Üks naine jutustab, et Elda pidavat mehele minema- Aleksandrile. Aleksander küll ei mäleta, et ta oleks Eldaga pastori juures käind nimesid kirja panemas. Ta ei armasta Eldat.
    XVIII Pulmapäev läheneb mehed (töökaaslased) valmistuvad peoks. Enam ei käi mehed joomas, vaid hoiavad raha kokku, et osta uued kuued. Pulmapäeval tulevad külalised hunniku kinkidega, Indu peremees saab selle eest raha. Peremees veab küik kingid aita. Külalised muutuvad kärsituks, sest neil on kõhud tühjad. Ekke märkab, et pliidi all pole tuldgi. Külalised tahavad ära minna, nad on vihased ja solvunud, sest peavad oma raha eest endale süüa ja juua ostma. Naised panid tuled alla ja osad sõitsid kaupmeeste järele, et osta süüa ja juua. Indu talumees hakkas raha arvestama, kuuleb kõrvalt talust pillimängu ja on vihane , et teda ei kutsutud. Elda oli oma pulmatoa korda sättinud ja oli kurb, et teda nii oli koheldud ja hakkas nutma . Elda mees pani naabertalus pidu. Aleksander kutsus Ekke enda juurde, et see läheks ja vaateks kas Eldaga on kõik korras äkki tal ei ole süüagi. Ekke puikles algul vastu kuid Aleksander pisti Ekkele sõõgi pihku, ta ise ei julgenud minna. Ekke hakkas Peederga poole sammuma.
    XIX Ekke Moor hakkab Eldale igasugu jutte rääkima. Ta ütleb ikka, et “Nõnda räägib Aleksander”. Elda ütles, et sa ei ole ju Aleksander sa oled Ekke. Elda ütles, et ta ei armast Aleksandrit vaid käis künkal Ekket vaatamas, kuidas see kraavi kaevas. Elda ei tahtnud, et Ekke lahkuks. Kui Ekke ukse lahti lõi oli ukse taga Aleksander. Kui Ekke ära läks küsis Aleksander, et kas lähed kraavi kaevama. Ekke ütles “ei”. Aleksander saatis Ekket, kui nad olid umbes 5km käind hakkasid nad sööma ja jooma. Ekke ütleb: ”Ma ruttaks tagasi Peedergasse, seal ootab sind keegi, kes on küps nõrkemiseks”. Ning järsku tõuseb Aleksander ja sammub Peederga poole. Ekke jääb aga sinna istuma.
    XX Ekke on laeva peal kuid ta tunneb kuidas maa teda kutsub. Ta läheb jälle maanteedele ekslema. Ta otsib elu, pöörab teest kõrvale ja teeb kase otsa aseme. Hommikul ärkab sagina peale. Tema pealt võetakse ära oksi, mis olid talle tekiks. See oli lopitüdruk, kes ütles talle, et asume teele. Tüdruk ütles Ekkele, et see on eksinud ja üksik- isa Uutsö näeb kõike. Ekke uurib kuidas tüdruk teda leidis: Ekke jäljed pidavat samblal olema. Nad läksid laplaste laagri juurde. Isa Uutšö vaatab Ekket, esitab talle igasugu küsimusi (Miks tulid laevalt ära? Miks meelitavad teed sind sihist järjest kõrvale?) Ekke tegi oma koti lahti ja pakkus kõigile rummi ja kompvekki. Uutšö lubab Ekkel laagrisse jääda, sest tal ei olevat paha silm ja Ekke ei tahtvat neile halba. Silmade kohta ütles veel, et haruldased silmad ja ta ei oska neist midagi välja lugeda.
    XXI Ekke ehitas ka endale telgi . Vana mees Uutsö räägib talle et ta armastaks loodust. Ekke tahab, et Uutsö talle ennustaks, kuid mees ütleb:”See, kes tahab elada homset ei ela tänasele”. Hommikul tahab Ekke telgi eest piima võtta (keegi toob talle igal hommikul piima) kuid telgi ees ei ole piima ega ka kaussi.. Telgi ees seisab jahimees Jürga. Jürga tahab Lossi telgi juures 3 tiiru teha, see tähendab kosimist. Ekke kinkis Lossile kella. Jürga naeris Ekkele ja ütles, et ta nõiub söödikud ta südame külge. Ühel ööl ei saanudgia Ekke magada, sest tema telk oli igasugu sitikaid ja satikaid täis. Hommikul läks Ekke kohe ühe tüdruku juurde, kes ta pigiõliga sisse määrib ja tema pesu läbi otsib. Talve saabudes lähevad nad edasi ja Ekke vaatab kuidas naised põtru lüpsavad.
    XXII Oli talv ja ehitati uued telgid, uutest põdranahkadest ja talvised. Rahavas oli kõik jooksukoplis, seal toimus pullide jõukatsumine. Iga pull , kes osutub nõrgaks surutakse nurka ja seal ootavad nad oma saatust. Kui pull tapetud kummardub laplane haava juurde ja joob pulliverd. Pärast tuleb loitsumine. Vahel karjade juhid kokkutulekutel räägivad muredest , rõõmudest ja Turja eksinud hingest ( käib ehmatab imikuid, ässitab hundid karjade kallale, mürgitab naisetel rinnapiimasid). Siis tuli päev, mil Jürga tuleb Lassile kosja , tal on ette rakendatud 3 põtra ning sõidab ümber Lassi telgi 3 tiiru. Ees peaks sõitma Uutšö, et rahavas kuuleks ja tuleks selle tunnistajaks. Kuid Ei tule välja ei Uutso, Lossi ega ema. Jürgo saab vihaseks ja tahab, et Ekke ka sõidaks, kuid siis ei tule ka kedagi välja. Hommikul räägib Lassi miks ta välja ei tulnud, sest ta ei ole otsustanud kas Jürgo või Ekke. Jürgo räägib Ekkele, et tal uued plaanid ja tema enam ei sõida. Ekke palub tal ikka sõita. Järgmisel päeval Jürgo sõidab, aga ainult ühe väeti hobusega . Lassi, ema ja isa juba väljas. Ekke joob oma telgis rummi ja mõtleb lapi tüdruku peale.
    XXIII Lassi ja Jürgo hakkavad abielluma. Pulmapäeval küsib Lassi isa Ekke käest, mida ta tahab vastutasuks saada (selle eest, et ta oli Lassiga hea ning kinkis talle asju). Ekke punnib vastu, et ta ei taha midagi, kuid Jürgo kuuleb seda ja ütleb , et Ekke on möku ja jobu kui ta midagi ei taha saada. Jürgo pakub 30 põtra. Seda kuuleb pealt Lassi ja sõimab Jürgot: “Ekke hoolitses minu eest paremini kui keegi teine, kinkis mulle selliseid siidi salle, mida sina pole veel oma elus näind ja ammugi mitte mulle kinkinud, ta ostis mulle alati komme. Ja sina arvad, et ta on väärt ainult 30 põtra. Mina ütlen, et Ekke peab saama 50 põtra.” Kui pulmad läbi tuleb Uutsö jälle Ekke juurde. Tegi talle sellise ettepaneku, et Ekke vöiks oma 50 põtra maha müüa, sest ta nagunii ei hakka karja pidama. Seda Ekke teebki. Ühel päeval lähevad kõik koos mingisugusele träni laadale müüma ja ostma. Kui läheb kauba krabamiseks ei tee keegi Ekkest välja ja ta mõtleb edasi rännata.
    XXIV Tal on taskud dollareid täis ja ta läheb hotelli, võtab seal toa, laseb boyl oma saapaid ja riideid puhastada . Istudes baaris ajab ta baaridaamiga juttu . Ekke laseb boyl talle proneerida pilet rongile lõpppeatusesse, viia kohvrid rongijaama. Ta jõuab Ingelandi (kohta, kus elab ta ema ja kunagi enne reisimist ta ise ka). Seal ta kogub julgust , et minna koju ema juurde, kuna kardab , et saab ema käest rihma. Ta ei taha koju minna öösel ja seepärast läheb ta sinna hommikul. Hommikul kohtab ta oma maja juures ühte väikest poissi, kes kukub puuotsas. Ta kutsub teda mitu korda ja lõpuks poiss tuleb puu otsast alla. Ekke näeb, et poiss on selline nagu tema oli noormana. Keegi hõikab EkketPoiss ütleb, et ta peab minema, sest teda kutsuti. Ekke küsib kas poisi nimi on ka Ekke. Nii see on. Poiss räägib endast, et tal olevat raisast isa , kes olevat maailama rändama läinud.
    Ekke sai aru, et see on arvatavasti tema ja Eneken Üüve poeg. Ta läheb koju. Ema õiendab ja nunnutab teda vaheldumisi . Sõimab, et miks ta jättis teda ja oma naist aastateks koju ootama. Siis jälle pakub süüa ja juua. Ema Neenu käseb Eneken Üüve juurde minna. Väike Ekke on juba jõudnud kõik ära rääkida emale. Eneken hakkas nutma. Neenu pikutab voodis , huulil rõõmus naeratus. Väike Ekke ei mõista midagi. Miks ema ja isa langesid ta ette põlvili? Kas ihkavad dollareid või kardavad vitsu? Mine tea vanade inimeste toiminguid - väike Ekke läheb meelsamini randa.
    Möödub rohkesti aega, siis kolksatab hüti uks.
    Nad ei räägi.
    Kuid lõpuks küsib Eneken. “Kas leidsid lahtisi allikaid ?”
    “Kas tead,” ütleb Ekke ma käisin siin ja seal neid vaatamas, kuid arvan, et parimad on meie endi kodus.”
  • Oscar Wilde
    D Dorian Gray, noor ja rikas iludus , kes on hingelt puhas ja rikkumatu, nagu laps alles.
    B Basil Hallward, kinnine ja omaette hoidev kunstnik.
    H Lord Henry Wotton ( Harry ) on küüniline aadlik, elus epigramm, kelle põhitegevuseks on oma paradoksaalse kõneviisiga inimeste ajusid kokku jooksutada. Aforismikahur.
    Kaunist noor džentelmen Dorian on napilt kahekümnene “kuldsete juuste” ja “kaunilt kaarduvate punaste huultega” Narkissos . Ta hakkab silma maalikunstnik Basil Hallwardile, kes noormehesse kirglikult armub. Kunstnik on leidnud oma ideaalse motiivi ja Gray portreest, mille ta õlivärvidega maalib, saab tema meistriteos. Teda aina maalides ja meelitades tõstab ta D enesehinnangu aina kõrgemale. Hallwardi sõber ja imetleja, varakas snoob ja jõudeinimene lord Henry Wotton tahab pilti ära osta. Veelgi parema meelega tahaks ta aga Dorianiga tutvuda. Hallwardile ei ole see ettepanek meeltmööda, ta tahaks Doriani ainult endale hoida. Kunstnikuna on ta meeleheitlikult Dorianis kinni ega taha teda H-le tutvustadagi, teades seda meest väga hästi, ja kartes poisi rikkumatuse pärast. Aga kõik läheb nii, nagu minema peab: lord Henry kohtub kena noormehega, elumehe särav vaimukus lummab Doriani, ja algab armuafäär, mille homoseksuaalsusele vihjab Wilde kirjeldades seda, kuidas Dorian lord Henry meelelist estetismi ja kõlblusetut elufilosoofiat imetleb ja matkib. H paneb D mõtlema nooruse, eelkõige aga ilu kadumisele, mis paneks ta võitlema kõige eest, mida tol hetkel niisama saab. "Noorus on ainus asi midagi tasub omada." Varem pole D selle pealegi tulnud, ta oli alati pidanud oma ilu iseenesestmõistetavaks. Vaesest maalikunstnikust ei hooli enam keegi. Doriani, kes on kaotanud lord Henryt jumaldades oma süütuse ja teab, et on ilus, haarab äkki sügav hirm vananemise ja surma ees. Nagu Narkissos süüvib ta oma portreesse, ta ei suuda leppida sellega, et pilt jääb alati kauniks, aga tema ise kaotab kõik oma võlud. “Kui see ometi vastupidi oleks!” hüüatab ta. “Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!”
    Lord Henryle meeldib D väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist . D eemaldub Basilist ja hakkab H eeskujul ilu jahtima. Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm , teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Henry muudab kõiki, kellega kokku puutub, D puhul teeb ta seda meelega, aga mitte heasoovlikkusest, vaid uudishimust. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare'i. Saal on uskumatult kole, D ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu , väga andekas pealegi. Noormees armub näitlejanna Sibyl Vane ´i. Neiu vastab tema tunnetele. B on sellest kuuldes armukade, H väga huvitatud. Vahepeal on D Sibyliga tutvust teinud, tüdruk kutsub teda Prints Võlujaks. Nad suudlevad. S on sinnamaani elanud näidendites, ta on elav illusioon. Teater on ainus viis põgeneda ta vaese elu eest. Olles aga kord tunda saanud tõelist armastust, ei suuda ta enam hästi mängida, teater muutub talle igavaks. D kutsub B & H teatrisse oma mõrsjat vaatama, kuid nad kõik pettuvad, nähes kui andetu on tüdruk laval. Dorian on väga vihane ja jätab põlglikult Sibyli maha, julmalt jättes kuulamata kõik ta palved. Ta armastas illusiooni, mitte naist.
    D hulgub meeltesegaduses mööda tänavaid, terve öö. Hommikul koju jõudes märkab ta, et B tehtud pilt on veidi teistsugune, naeratusel on julm ilme. Tegelikult näeb see päris võigas välja, kuid D kirjutab selle varajase aja arvele ja magab end välja. Hommikul on maal samasugune , D ise pole aga põrmugi muutunud. Kõhe värk. Tunneb end jube halvasti, kahetseb. Just siis kui ta on valmis saanud oma elu tähtsaima armastuskirja, paludes Sibylilt andeks, tuleb Henry. Sibyl mürgitas enda. Portree tekitatud eneseparandusest pole midagi kasu, sest Lord Henry veenab Doriani end sest mitte häirida laskma ja käituma, nagu poleks midagi juhtunud. Henry sõnab vaid: “Head kavatsused on lihtsalt tšekid, millega inimesed püüavad võtta raha pangast, kus neil mingit arvet ei ole.” Kui Dorian järgmine kord oma portreed vaatab, avastab ta, et paheline julmus oli inetanud ta suu peeneid jooni ja teinud ta pilgu kalgiks. Tema anumist oli kuulda võetud. B on sellest shokeeritud ja mõistab esimest korda, et Dorian pole enam seesama, üllatub kui D ei taha talle pilti anda näitusele panekuks. Dorian avastab, et B on sellesse portreesse pannud palju endast ja peab seda suureks saladuseks. Samal pärastlõunal laenab Henry D-le ühe veidra raamatu, mis saab teda juhtima järgmistel aastatel. Selle peategelane on Pariisi noormees, kes, püüdes elada täiuslikku elu, otsib meeleheitlikult naudingut kõiges. Hullutav ideoloogia. Ta hukkub ise tasapisi ja hukutab ka teisi. Tahab elada täiuslikku elu ja on kindel, et tema moodus on selleks kõige parem. Tegelikult tühi eksistents . Portree muutub, aga Dorian jääb nooreks ja ilusaks. Ta patustab, elab liiderlikku elu, tarvitab oopiumi ja hävitab inimeste elu, kes tema vastu poolehoidu tunnevad. Dorian elab kaksikelu , aga pahelisuse jäljed jäävad ainult portreele. Tõeline Dorian püsib nooruslikult värskedžentelmenina, kes istub elegantselt ooperiloožis ja kelle närtsimatu sarm äratab üldist imestust. On inimesi, kes kardavad teda, ja neid, kes temast vaimustuvad. Tema endised sõbrad ei räägi temaga enam, räägitakse et ta on oma hinge kuradile müünud, et hea välja näha.
    Samal ajal Dorian ise elab oma portree ümber, kord pilab seda enda kaunist välimust ja pildi kohutavat lõusta võrreldes, kord tunneb kohutavat masendust, mõistes, et tal oli võimalus, ja ta lasi selle käest. Dorian teab sisimas , et varem oleks ta saanud veel oma hinge päästa, kuid siis pole enam midagi teha, ta ei muuda oma kombeid. Vaid lord Henry on püsinud ta kõrval kõik need aastad, ainus tõeline sõber, kuid ka tema ei tea seda kiivalt hoitud saladust. Muidugi on lord Henry salvava keelega küünik, kes pilkab oma aja põhimõtteid – Dorian ütleb kord tema kohta, et ta hakib elu epigrammideks -, aga tegelikkuses on ta kahjutu poseerija. Dorian on tema õpilane. Ja kuna ta eluviiside käes ei kannata mitte ta ise, vaid ainult tema portree, läheb Dorian oma õpetajast kaugemale. Kui Basil tuleb Dorianilt aru pärima, mis jutte temast räägitakse ja kas ta on nendele kuidagi alust andnud, näitab Dorian talle mingis meeltesegadushoos portreed. Basil on shokeeritud, ja arvab et Doriani on veel võimalik päästa, ta tahab et D temaga koos palvetaks ja püüaks paremaks saada. Portree, ta enese kätetöö taoline muutus näib talle kohutav. Ta on nii meeleheitel, et ajab D veel rohkem närvi, ja endale aru andmata lööb Dorian Basilile noa selga . Ta hoiab seda kuritööd enesest eemal ega suuda isegi uskuda , milleni ta lõpuks langenud on. Tänu ühe vana keemikust sõbra shantazheerimisele saab ta laibast märkamatult lahti ja keegi ei kahtlusta teda. Temast saab mõrvar. Kui Aga maalil on vananenud, narkootikumidest ja julmusest moondunud Gray käed järsku verised… Tuiates ümber ühes sadamakõrtsis, kutsub üks nilbetest libudest seal pilkamisi Prints Võlujaks ja Sibyli vend kuuleb seda. Ta on kogu oma elu veetnud oma õe mõrvarit otsides , ja kavatseb Doriani tappa. D aga pääseb tänu oma näole ja teeseldes süütut. Osavaks tõenduseks on see, et "Prints Võluja" peaks sel hetkel olema juba vana, 40 või nii, kuid Dorian seal näeb välja vaevalt 20 aastat vana. James laseb tal minna, olles ise sügavas segaduses, kuid jätkab jälitamist kui kuuleb tollelt libult, et Dorian on oma hinge kuradile müünud oma näo eest ja ongi sama mees keda ta otsib. Dorian on shokeeritud, kui tema korraldatud jahil lastakse maha üks ajajatest, ja kui see tegelikult on hoopis James, kes kavatses teda tulistada, hirmub ta veel rohkem.
    Pärast seda püüab Dorian end muuta, veedab aega maal ja, võrgutades maal ära ühe tüdruku (kogemata, muidugi), teeb ta tollele enda arvates heateo, ta maha jättes (teooria järgi, et ta rikub kõik, kellega kokku puutub, arvab ta et säästab tüdrukut). Endale ei tunnista ta, et tegelikkuses rikkus ta vaid järjekordse elu. Maatüdruk - millist meest tahaks ta pärast Dorian Grayd? Koju, raamatukogu ja portree juurde tagasi jõudes, on ta kindel ,et pilt on jälle muutunud, paremuse poole, ja et tal on võimalus paremaks saada. Tegelikkuses on vaid midagi lisandunud - õel, salakaval ja petturlik muie, näitamaks et see muutus on vaid kate. Dorian vihastab ja otsustab pildi hävitada, imestades, miks ta pole varem selle peale tulnud. Hetke pärast kuuldakse tänaval karjet Dorian Gray majast. Kui teenijad raamatukokku sisse murravad, ripub seinal pilt, täpselt samasugune, nagu Basil Hallward selle Dorian Grayst maalis, ja põrandal on tundmatuseni moondunud laip. See veider vanamees tuntakse ära ainult sõrmuste järgi.
    Tegelased lord Henry Wotton e Harry - avaldas portree kohta oma arvamuse, 10(a3); 15(3); 21(5); pruunid silmad (62.1), elab Curson Street ´il, 23(6), 24(3)
    Basil Hallward - saladuslikkuse armastaja (10), kunstnik, tegi portree Gray´st
    Parker - Basili teener
    Dorian Gray - ihtne ja kena (19), lk 22, viimase lord Kelso lapselaps , ema oli leedi Margaret Devereux (37, 38), Selby on tema oma (38)
    Lord George Fermon - sõbralik(36-1), laisk, lõbumaias, hea IK oskus
    Margaret Devereux - ilus, suri aasta pärast peigmehe surma (38, 37(a1)), romantiline
    Dartmoor - tahtis ameeriklannat naiseks võtta
    Sibyl Vane - näitleja, 55(1)
    James Vane - Sibyli vend, 66(3)
    Teatri direktor – kilev hääl, paks, juut (85-1)
    Victor - Doriani teener(122)
    Lea - Doriani majapidaja
    Mr. Hubbard - raamimeister, väike punase põskhabemega (124-a2)
  • Vabalt valitud teos
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 54 lk · .docx · 50 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Kirjanduse eksamipiletid #1 Kirjanduse eksamipiletid #2 Kirjanduse eksamipiletid #3 Kirjanduse eksamipiletid #4 Kirjanduse eksamipiletid #5 Kirjanduse eksamipiletid #6 Kirjanduse eksamipiletid #7 Kirjanduse eksamipiletid #8 Kirjanduse eksamipiletid #9 Kirjanduse eksamipiletid #10 Kirjanduse eksamipiletid #11 Kirjanduse eksamipiletid #12 Kirjanduse eksamipiletid #13 Kirjanduse eksamipiletid #14 Kirjanduse eksamipiletid #15 Kirjanduse eksamipiletid #16 Kirjanduse eksamipiletid #17 Kirjanduse eksamipiletid #18 Kirjanduse eksamipiletid #19 Kirjanduse eksamipiletid #20 Kirjanduse eksamipiletid #21 Kirjanduse eksamipiletid #22 Kirjanduse eksamipiletid #23 Kirjanduse eksamipiletid #24 Kirjanduse eksamipiletid #25 Kirjanduse eksamipiletid #26 Kirjanduse eksamipiletid #27 Kirjanduse eksamipiletid #28 Kirjanduse eksamipiletid #29 Kirjanduse eksamipiletid #30 Kirjanduse eksamipiletid #31 Kirjanduse eksamipiletid #32 Kirjanduse eksamipiletid #33 Kirjanduse eksamipiletid #34 Kirjanduse eksamipiletid #35 Kirjanduse eksamipiletid #36 Kirjanduse eksamipiletid #37 Kirjanduse eksamipiletid #38 Kirjanduse eksamipiletid #39 Kirjanduse eksamipiletid #40 Kirjanduse eksamipiletid #41 Kirjanduse eksamipiletid #42 Kirjanduse eksamipiletid #43 Kirjanduse eksamipiletid #44 Kirjanduse eksamipiletid #45 Kirjanduse eksamipiletid #46 Kirjanduse eksamipiletid #47 Kirjanduse eksamipiletid #48 Kirjanduse eksamipiletid #49 Kirjanduse eksamipiletid #50 Kirjanduse eksamipiletid #51 Kirjanduse eksamipiletid #52 Kirjanduse eksamipiletid #53 Kirjanduse eksamipiletid #54
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 54 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2017-06-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 50 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Pille Ülem Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Kirjanduse 11. klassi eksamipiletid
    1. Ilukirjanduse jaotus, funktsioonid ja kunstiliigid
    2. Elulooraamat
    3. Noor-Eesti ja Arbujad
    4. Siuru ja Tarapita
    5. Saaremaa kirjanduselu 1 teose ülevaade
    6. Bettie Alver 1 luuletus
    7. Eduard Vilde- "Pisuhänd" "Tabamata ime"
    8. F.Dostojevski- "Kuritöö ja karistus"
    9. Juhan Liiv 1 luuletus
    10. Henrik Visnapuu
    11. Heiti Talvik
    12. A.Tšehhov- "Palat nr6"
    13. Marie Under 1 luuletus
    14. Eepika olemus, romaan ja selle liigid
    15. E. Hemingway- "Kellele lüüakse hingekella"
    16. E. M. Remarque- "Triumfikaar"
    17. Tammsaare varasem looming- "Kõrboja peremees"
    18. Tammsaare hilisem looming- "Tõde ja Õigus"
    19. Kirjanduslikud voolud ja suunad
    20. August Gailit- "Ekke Moor"
    21. Oscar Wilde- "Dorian Gray"
    23 Vabalt valitud teos.
    Kirjandus eksam 11.klass ilukirjandus eepika rühmitused noor-eesti siuru tarapita arbujad Saaremaa kirjanduselu kirjanikud luulekogu analüüs luuletused.

    Sarnased õppematerjalid

    Kirjanduse eksami piletid
    53
    doc

    Kirjanduse eksami piletid

    Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitatakse nende põhjused. Kindlatel kunstipõhimõtetel üles ehitatud teose sündmustikku nimetatakse süzeeks. 2. Vabalt valitud teose analüüs A.dumas"Kolm musketäri" Alexandre Dumas - isa (1803-1870), üks möödunud sajandi esimese poole prantsuse kirjanduse liberaalse- romantilise suuna esindajaid, alustas oma loomingulist teed perioodil, mis eelnes 1830. aasta revolutsioonile Prantsusmaal. Dumas oli oma nooruses Hugo kaasvõitleja ja koos temaga aitas kaasa klassitsismi väljatõrjumisele prantsuse teatri lavalt. Dumas oli üsna viljakas draamakirjanik, kuid eriti populaarseks on ta saanud oma ajalooliste seiklusromaanidega. Dumas' teoste arv ulatub 301 köiteni. Selle tohutu arvu teoseid pole Dumas kirjutanud

    Kirjandus
    11-klassi kirjanduse eksami konspekt- raamatu kokkuvõtted
    99
    doc

    11. klassi kirjanduse eksami konspekt + raamatu kokkuvõtted

    1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon

    Kirjandus
    Kirjanduse eksami küsimused
    59
    doc

    Kirjanduse eksami küsimused

    4. August Kitzbergi draamalooming. "Libahundi" ja "Kauka jumala" analüüs. Kritzberg kui dramaturg Küpsesse loomeikka jõudes keskendus Kitzberg näitekirjandusele ning temast sai Eesti kunstiväärtusliku draama rajaja. Tema tuntuimad teosed on näiteks ,,Kauka jumal", ,,Tuulte pöörises" ja ,,Libahunt". Need teosed kuuluvad ka eesti draamaklassikasse. Peale selle on Kitzberg kirjutanud mälestusi ja lastejutte ning päevakajalisi följetone Tiibuse Jaagu ja Tiibuse Mari pseudonüümi all. Kirjanduse kõrvalt töötas ta valla-ja kohtukirjutaja, ärijuhtija ning ametnikuna. Kui ta 1920. aastal kirikupensioni hakkas saama, loobus ta ametnikutööst ja pühendus ainult kirjandusele. August Kitzberg elas aastatel 1855-1927. Kauka jumal Keskne probleem Peamiseks probleemiks selles näidendis oli kibestunud, ahne ja pahura taluperemehe, kes oli ühtlasi ka isa ning abikaasa, tujud ja iseloom. Kuigi tema lapsed ja naine armastasid teda väga, ei andnud too neile oma toetust

    Kirjandus
    Suuline arvestus kirjanduses
    12
    doc

    Suuline arvestus kirjanduses

    ning selle juhatuse esimeheks (1922, 1925-1927). Kirjanikkude Liidu ajakirja "Looming" esimese toimetajana (1923-1926) kujundas Tuglas väljaande demokraatliku suuna, mille traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja züriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940). Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901, esimese raamatuna ilmus novell "Hingemaa" (1906). Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud raamatuks "Liivakell" I-II (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908).

    Kirjandus
    Ekke Moor
    4
    doc

    Ekke Moor

    Ekke Moor A.Gailit I Neenu Moor tuleb laudast. Ta näeb ranas askeldavat naabrimeestToomas Uuvet. Nad lähevad Ingelandi laadale. Ka Toomas Üüve naine Enge ja tütar Eneken lähevad randa. Nad kuulevad käo kukkumist. See tähendab peatset surma.Tegelikult oli Ekke Moor kes puu otsas kukkus. Ekke on laisk, ta saab alatihti Neenu käest nahapeale. Vahepeal käis Ekket üks tüdruk otsimas. Ekkel oli palju tüdrukuid. Alati kui ta mingi kopika sai raiskas ta selle kohe ära ja ostis tüdrukutele saia või midagi sellist. Neenul oli ka hea laps Aat Elme natuke isesugune. Talle kukkus laevahukul teng pähe või riivas raa. Aat Elme elas Neenu saunas. 3 poega on tal merd sõitmas, nad saadavad talle vahepeal mõne kopika.Neenu mees suri merel Neenule tuli ainult kiri, et seal ja seal. Kui ekke puu otsas kukkus, sai ta ka karistada. Pärast läks Neenul ikka süda haledaks ja ta võttis Ekke laadale kaasa. II Maanteel punnib lehm vastu. K?

    Kirjandus
    Kirjanduse eksam
    55
    doc

    Kirjanduse eksam

    ka mitmete spetsiifiliste komöödiapäraste väärtuste poolest, alates intriigist ja karakteritest ning lõpetades dialoogiga. Selles komöödias käsitles Vilde taas kunsti ja kodanliku seltskonna vahekordi, mille kõrval on kõne all ka majandusliku spekulatsiooni nähtused. "Pisuhänna" peamine probleem sugeneb tõusikkodanluse ihast ümbritseda end iga hinna eest kultuurse aupaistega, mida näitab komöödias Matilde huvi kirjanduse vastu. Näidend valgustab kunstielu suunamist ja mõjutamist kodanluse poolt. Seltskonna ideoloogia tõstavad kilbile kapitaliseeduva ülistamise nõude. Piibeleha ja Laura liin, mis sõlmib komöödiakeerukas konfliktid, kannab tõusikkodanlusele võõrast meelsust. Mõlemad tegelased seisavad maailmavaatelt ja elukäsitluselt väljaspool rahakate ringkonda. Teistest tegelastest on nad peajao kõrgemad. Nii Laura kui Piibeleht on

    Kirjandus
    Kirjanduse eksam
    58
    doc

    Kirjanduse eksam

    ning tragöödia "Libahunt" (1912). "Libahundi" aluseks võttis autor oma varem ilmunud jutustuse. Teos käsitleb mineviku uskumuste ja kommete maailma ning sellega seoses erandliku inimese probleemi. Kirjanik uurib, miks püütakse teistest andekamaid või millegi poolest erinevaid inimesi sageli maha suruda või ühiskonnast välja tõrjuda. "Libahunt" põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad teoses kaks neidu: Tiina ja Mari. Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus

    Kirjandus
    Ekke moor
    4
    doc

    "Ekke moor"

    Romaani analüüs ,,Ekke Moor" A. Gailit Romaan algab sellega, kuidas Neenu ja Enge tahavad minna Ingelandi laadale. Neenul on kolm poega, neist noorim on Ekke Moor, kes tööd teha ei armasta, kuid talle meeldib lugeda ja vahest ka ise kirjutada. Neenu on teadlikult noorimast pojast logardi kasvatanud, sest siis ei lahku ta kodust ja on keda kallistada ja vihast peksta. Neenu kaks vanemat poega on korralikud, teevad tööd ja vahest saadavad ka emale raha, mille ema ära peidab, kuid Ekke leiab selle vahel üles. Enge on Toomas Üüve naine ja Enekeni ema. Ekkele meeldib kastani otsas ronida. Ühel päeval, kui ema magab ronib Ekke taaskord oma lemmikpuu otsa. Kui ema ärkab ja selle avastab, siis ei taha ta Ekket laadale kaasa võtta, kuhu ta ise plaanib minna, kuid mõtleb siiski ringi. Ema võtab ta laadale kaasa, kuid ei taha talle raha anda.

    Kirjandus


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun