marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani. Praegugi näen ma tead, kuidas ta meile läbi oma prilliklaaside otsa välgutas ja härda häälega küsis: ,,Te ju tulete kaasa, kamraadid?"-" Rindel puuduvad võitjad ja kaotajad. Sõjas püüab igaüks ellu jääda, õppides üsna varsti selgeks põhitõe ,,kas mina või tema". Teoses võis näha nii rõõmu kui ka kurbust. Üheks kõige kurvemaks sündmuseks pean Franz Kemmerichi surma. Haavatud mehi oli palju ja haige üksikhing ei maksnud kuigi palju. ,,Ma värisen raevust, kui koos sanitariga palatisse tagasi lähen. Mees vaatab mulle otsa ja sõnab: ,,Üks operatsioon teise järel alates kella viiest hommikul, mine kasvõi lolliks, ütlen ma sulle, ainuüksi täna jälle kuusteist äraminekut, sinu oma on seitsmeteistkümnes. Kakskümmend saab ööseks kindlasti täis..." ul tuleb nõrkushoog peale ja ma tunnen äkki, et ei suuda enam
mõnusatest viilimisotsadest. Koos nende 9-ga oli eesliinile saadetud 150 meest, kuid juba pärast esimest kokkupõrget vaenlasega olid nad kandnud suuri kaotusi, sest tagasi tuli neist vaid 80(esimene, kes neist 9 sõbrast rindel saadud vigastustesse suri, oli Kemmerich. Kuna nemad Pauliga olid koos üles kasvanud ja Franzu ema oli palunud just temal oma pojal silm peal hoida, siis pidi Paul ka Kemmerichi surmast teatama). Seega toodi neile väge lisaks. Enamik olid aastates mehed, kuid 25 noorsõdurit rindelähedastst nekrutite õppelaagritest oli suunatud Pauli ja tema kamraadide kompaniisse. Allohvitser Himmelstoß oli üheksanda jao ülem, kes eraelus oli kirjakandja. Teda peeti kasarmus kõige tigedamaks nahanülgijaks, ja see oli tema uhkus. Temaga oli nii mõnelgi arveteklaarimine plaanis, eriti
Nad olid 19 aastased, kui neid sõtta kutsuti. Nad läksid sõtta õpetaja Kantoreki õhtuamise peale. Kantorek oli nende klassijuhataja. Ta austas sõda ja mehi, kes oma kodumaa eest olid valmis seisma. Koos eelpool nimetatud 9 mehega oli rindele saadetud 150 meest, kuid pärast esimest tulevahetust olid nad kandnud suuri kaotusi. Tagasi tuli 150-est mehest 80. Esimene, kes klassivendadest suri oli Kemmerich. Paul ja Kemmerich olid lapsepõlvesõbrad. Nende emad olid tuttavad üksteisega. Kemmerichi ema palus Paulilt enne sõtta minekut, et too vaataks poja järele. Sellega kaasnes ka Paulile vastutus, et kui Kemmerich peaks surma saama, siis ta peab ta emale sellest teatama ja nii läkski. Ajapikku toodi nende väeosale tuge juurde. Tuli uusi mehi rindele, noori ja vanu. Raamatut lugedes tundub, et Remarque püüdis igal leheküljel veenda lugejat sõjamõttetuses, selle ebainimlikkuses. Tegelased pidid võitlema kui loomad, et tulla toime ellujäämisega
Kat oli kogenud mees, kel oli palju kogemusi, teadmisi ning oskusi. Ta suutis alati kusagilt toitu muretseda. Kat õpetas Pauli rindel hakkama saama ning nendest said parimad sõbrad. · Albert Kropp oli Pauli klassivend, kes astus koos temaga sõjaväkke. Nad sõdisid samal rindel ning kandsid hoolt üksteise eest. · Tjaden oli Albert Kroppi klassivend, kel meeldis koguaeg süüa ja palju rääkida. · Müller, kes oli Tjadeni klassivend. Sai pärast Kemmerichi surma tema saapad endale. Sai valgusrakettiga kõhtu, mille tagajärjel suri. Sündmustik Teoses kirjeldatakse üht ajaperioodi, mil Paul, tema kuus klassivenda ja grupi juht Stanislaus Katczinsky sõdisid Läänerindel nende kodumaa, Saksamaa eest. Tingimused olid kehvad. Pidev toidupuudus, räpased riided, surm, täid ja rotid võtsid poistelt kohe, peale sõjaväkke astumist, tuju sõdida. Esimeses peatükk algab tüliga poiste ja nende koka vahel
Kodustele valedati, näiteks Paul valetas Kemmerich emale, et Kemmerichil oli valutu surm, kuid tegelikult oli surm piinarikas. Samuti on põhiprobleemiks ka inimeste muutumine külmaverelisteks. Sõda muudab inimesed närvilisemaks ning nad pole enam need, kes kunagi olid. Peategelaseks on Paul Bräumer, kes on 19 aastat vana. Astub enne viimase klassi lõppu sõtta kodumaa kaitseks. Tema ning ka teised on kogenematud, ent nad saavad hakkama. Sõda muudab ta valelikuks. Ta valetab oma sõbra Kemmerichi kohta tema emale, et Kemmerichil oli valutu surm. Samuti valetab ta oma emale. Ta kardab, et sureb just nagu tema sõbrad. Teab, et tema aeg on ka tulemas. Sõda muutis ka väärtushinnanguid rinde käigus aõprade ja nende elusid. Ta veetis aega ühes kindlas sõpruskonnas. Iga oma sõbra kaotamine, muutis meeleolu süngemaks. Paul oli viimane oma rühmast, kes elas. Üritas päästa oma sõpra Kaczunskyt, kes juhuslikult mürsukillu tõttu surma saab
kaitsmas. See tegevus lähendas neid väga palju, nad suutsid säilitada kainet mõistust ning olla üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli. Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama, et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
pool. ,,Meie teadmised elus piirduvad surmaga." ütleb Paul Bäumer. Tõesti, nende jaoks ei eksisteerinud enam õieti midagi muud. See, mida ta päevast päeva nägi, oli surm. Ta räägib ka, kuidas nad on muutunud täielikult tundetuks. Kuidas nad jäid ilma oma perekonnast või sõpradest. Teoses ,,Läänerindel muutuseta" saavad kõik tegelased surma. Jutustaja Paul Bäumer kõige viimasena. Päris loo alguses sureb Kemmerich. Remarque kirjeldab tema surma päris täpselt. ,,Kemmerichi huuled on justkui maha pühitud, suu suuremaks muutunud, hambad torkavad teravalt silma, nagu oleks nad kriidist. Liha ta näos on kokku sulanud, sarnad tungivad esile. Skelett rajab endale teed. Silmad on auku vajunud, Mõne tunni pärast on kõik läbi." Läbi see saigi. Kemmerichi jalg amputeeriti ning sellepärast saabus ka surm. Ometi ei olnud Kemmerich selles maailmas päris üksi. Tal oli ema, kes oli hullumas, kuuldes pojaga juhtunust. Ta nõudis, et Paul räägiks talle täpselt,
See tegevus lähendas neid väga palju, nad suutsid säilitada kainet mõistust ning olla üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli. Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama, et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
1. Miks jagati teisele kompaniile kuhu kuulus ka Paul Bumer, vlja topelt toidu- ja suitsuportsjonid? Kuna nad olid rindel edukad 2. Missugune oli Kantoreki vimlemistundides peetud lipikkade loengute tagajrg? Tnu talle said poistest korralikud mehed, ta nimetas neid raudseks noorsooks. 3. Miks ei tulnud arst Franz Kemmerichi juurde, kui Paul teda kutsus? Kuna ta muudkui opereerib ja muudkui on surejaid, ning ta teab et kemmerich sureb kohe 4. Miks oli Katczinsky teises kompaniis asendamatu? Kuna ta on rmiselt kaval ning oskab kikjalt sa leida. Ta on ka niielda lemus nende kompaniis, mitteametlik muidugi 5. Miks mrati Tjadenile kolm ning Kroppile ks pev keskmist aresti? Kuna nad vaidlevad HimmelstoBiga 6. Miks pidid mehed hakkama kaevikutes oma leival silma peal hoidma?
,,Läänerindel muutusteta" ( I-rühm küsimused) 1. Kelle vahel toimus sõjategevus? 2. Kes olid Pauli 3 kaaslast, kellega ta oli koos rindele läinud ja sattunud ka ühte Jakku? Kui vanad nad olid? 3. Mitmekesi poisid klassist rindele läksid ja kelle õhutusel? 4. Kes soovis endale Kemmerichi saapaid? Miks? Kuidas suhtus sellesse Paul? Kelle jalas olid need teose lõpus? 5. Kaua kestis sõjaväeline väljaõpe enne lahingusse minekut? 6. Kes oli Himmelstrosch? Millised olid tema suhted Pauliga? Millised võtteid kasutas ta noorsõdurite kiusamiseks? 7. Kes ja miks raevutseb haavatud hobuste kisa kuuldes? 8. Albert Kropp ütleb : ,, Sõda on meid kõige jaoks ära rikkunud". Mida ta sellega mõtles? 9. Paul käis hanevargil
Lisaks ei haava see ainult omavahelist suhet vaid tekitab ka emotsionaalset kahju. Ausus näitab austust teise inimese vastu. Kuid mõnikord on keeruline rääkida tõtt. Ei taheta valmistada kellelegi pettumust või pole soovi tõde lausudes teisele haiget teha. E. M Remarque'i teoses "Läänerindel muutusteta" valetas minategelane Paul Baümer oma emale, et sõjarinde asemel asub tema hoopis kööki, et ema tema pärast ei muretseks. Lisaks valetas ta oma sõbra Kemmerichi emale, öeldes, et ta poeg hukkus silmapilkselt ja valutult, kui tegelikult ei vastanud see tõele. Paul ei tahtnud Franzi emale haiget teha ning otsustas selle asemel valetada. See näitab, et mitte ainult mainitud teoses, vaid ka muudes olukordades elus on mõnikord raske jääda ausaks, sest tuntakse, et aus jutt võib teisele laastavalt mõjuda. Usun ka ise, et säärastes situatsioonides on vale vahel õigustatud. Inimesed teevad seda, mis tundub neile õige
· Kummaline, kui kerge on lahkuda sellest, mille kohta sa veel eile arvasid, et ei suuda seda ealeski maha jätta. E.M. Remarque "Läänerindel muutuseta" · Üksluiselt pendeldavad autod, ühetooniliselt kõlavad hõiked, üksluiselt niriseb vihm. Ta niriseb meie peadele ja eespool autokastis lamavate surnute peadele, väikese nekruti haavatud kehale, mille haav on liiga suur ta puusale, see niriseb Kemmerichi kalmule, see niriseb meie südametele. · Me oleme ju siin, et isamaad kaitsta. Aga prantslased on ju ka siin, et oma isamaad kaitsta. Kellel siis õigus on? · Ühel ilusal päeval oled niikuinii surnud, ja kas siis pole üks kama kõik, kes sa olid? · Tõsiasjad on meid ära põletanud; me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud -- oleme kohutavalt ükskõiksed.
Peagi hakkasid sõdurid Himmelstoßile vingerpusse mängima. Välikäimlat teisaldades teesklesid Paul ja Kropp komistamist ning valasid osa väljaheidetest talle jala peale. Hr karjus nende peale. Kropp lubas kõik ära kaevata. Ühel korral pani allohvitser veel poisid proovile, kuid nad tegid tööd nii aeglaselt. Allohvitseril viskas üle ning karjus ja röökis nende peale. Pärast seda Himmelstob nendega enam tegeleda ei tahtnud. 5. Miks on Franz Kemmerichi surm Pauli jaoks hullem kui paljude teiste sõdurite surm? Nad ei osanud arvata, et vigastused on nii hullud, et Kemmerich sureb. Ta oli sõpradest esimene, kes suri. Nad olid koos ülesse kasvanud ning Franzu ema oli palunud Paulil oma pojal silma peal hoida. Paul pidi teatama ka surmast emale, kuid see oli tema jaoks kohutav, ta lükkas seda kogu aeg edasi ning rääkis Franzu emale alles, siis kui koju puhkusele sai. 6. Millega aitab Katczinsky oma kaasvõitlejaid?
,,Läänerindel muutuseta" Erich Maria Remarque 1. Tegelased · Tjaden: Kõhn poiss ja ametilt lukksepp. Oli kompanii suurim söödik. · Müller V: Kandis raamatuid kogu aeg endaga kaasas, sest õppis sõjajärgseteks eelküpsuseksamiteks. Oli Pauli klassivend. · Müller: Ta oli üpris ettenägelik, kui paraku juhm poiss. Ta saab endale Kemmerichi saapad, kuid pärast valgusraketiga kõhtu saamist sureb. Hiljem saab need saapad endale Paul. · Albert Kropp: Väikest kasvu noormees, kellel oli väga hea pea, mis sai paljudest keerukatest asjadest aru. Oli Pauliga väga hea sõber ja ka klassivend. Sai killu jalga, mille tõttu talt see ka amputeeriti. · Leer: Täishabemega noormees. Talle meeldisid lõbutüdrukud. Käis Pauliga samas klassis
rebitud jäänud on vaid loomalikud instinktid ning peaeesmärgiks võitluses ellujäämine. 4. Teose sisu kavapunktidena: · Teos saab alguse kasarmuelu kirjeldusest. Tutvustatakse sakslastest noori koolipoisse, kes on sõjategevusesse haaratud ning valmistuvad rindele minekuks. · Meenutatakse vanu kooliaegu ning samas ka õppelaagris viibimist, kus allohvitser Himmelstob sõdureid omajagu ,,piinas". Külastatakse Kemmerichi, kes viibib laatsaretis ning kellel on jalg haavatud. Peatselt Kemmerich sureb ning tema väärtuslikud saapad saab endale Müller. · Sõbrunetakse Stanislav Katczinskyga, kes on noortest sõduritest pea poole vanem ning sõjakogenum. · Sõdurid veedavad aega barakis. Ilmub Tjaden teatega, et Himmelstob on teel nende poole. Noored sõjamehed otsustasid karmile allohvitserile kätte maksta ning klobisid ta läbi.
mõnda aega kestnud: 1916-1918 aastatel. 3. Peamiselt on tegevuspaigaks rindetsooni Belgia/Prantsusmaa kandis, Langemarki ja Bixschoote vahel, sest seal toimus sõjaline tegevus. 4. Teos saab alguse kasarmuelu kirjeldusest. Tutvustatakse sakslastest noori koolipoisse, kes on sõjategevusse haaratud ning valmistuvad rindele minekuks. Meenutatakse ka vanu kooliaegu ning samas ka õppelaagris viibimist, kus allohvitser Himmelstob sõdureid omajagu ,,piinas". Külastatakse Kemmerichi, kes viibib laatsaretis ning kellel on jalg haavatud. Peatselt Kemmerich sureb ning tema väärtuslikud saapad saab endale Müller. Sõbrunetakse Stanislav Katczinskiga, kes on noortest sõduritest pea poole vanem. Sõdurid veedavad aega barakis. Ilmub Tjaden teatega, et Himmelstob on nende poole teel. Noored sõdurid saadati kaevikuid kaevama. Käsku taites tabab neid rünnak nii pommide kui ka ulatusliku gaasilaine näol. Tagalas arutatakse mineviku ja samas ka tulevikuplaanide üle.
mõnda aega kestnud : 1916-1918 aastatel. 3. Peamiselt on tegevuspaigaks rindetsoon Belgia/Prantsusmaa kandis, Langemarki ja Bixschoote vahel, sest seal toimus sõjaline tegevus. 4. Teos saab alguse kasarmuelu kirjeldusest. Tutvustatakse sakslastest noori koolipoisse, kes on sõjategevusesse haaratud ning valmistuvad rindele minekuks. Meenutatakse ka vanu kooliaegu ning samas ka õppelaagris viibimist, kus allohvitser Himmelstob sõdureid omajagu ,,piinas". Külastatakse Kemmerichi, kes viibib laatsaretis ning kellel on jalg haavatud. Peatselt Kemmerich sureb ning tema väärtuslikud saapad saab endale Müller. Sõbrunetakse Stanislav Katczinskyga, kes on noortest sõduritest pea poole vanem. Sõdurid veedavad aega barakis. Ilmub Tjaden teatega, et Himmelstob on teel nende poole. Noored sõjamehed otsustasid karmile allohvitserile kätte maksta ning peksid ta läbi. Noored sõdurid saadeti kaevikuid kaevama. Käsku
allohvitser Himmelstoss, keda kutsuti nahanülgijaks. Ta sundis neid igasugu mõttetuid töid tegema(hambaharjaga põrandat pesema, prügikühvliga lund rookima...). Ent lõpuks nad astusid vastu, ütlesid, et tahavad tema kohta kõik välja öelda ja käske täitsid aeglasemini. Siis jättis ta nad rahule. Paul mõtles oma noorusele, nad olid noore ja süütud. Ent sõjaväe õpe oli neid muutnud, tähtis oli aint sõda ja oskused.. Paul läheb haiglasse Kemmerichi külastama, kes on veel halvemas seisus, lisaks ta nüd teab, et tal on jalg amputeeritud js et ta hakkab surema. Ta annab Paulile saapad, et ta need Mullerile annaks. Paul on kurb, et keegi, kellega ta üles kasvas, nüüd nii jubedasse surma sureb. Arstil pole aega sureva Kemmerichiga tegeleda ja selgub, et ta on 17s kes seal täna sureb. Paul võtab oma asjad ja lahkub. Ta on vihane, et ta suri ent rõõmus, et ise elab. Annab saapad üle ja joovad rummi. 3. ptk
mõjunud. Tema tulevikku hakkaks kindlasti segama sõjakoledused mida ta nägi rindel olles. Ta nägi pealt väga paljude sõprade surma, kõige tugevama löögi andis Kati surm. Sõja maailm oli justkui koduks saanud ja ta ei oskaks ümber kohaneda või kui ta suudaks võtaks see ilmatuma kaua aega. Sõda muutis Pauli valelikuks. Ta valetas oma emale, et ta saab võib- olla kööki tööle ning ei pea enam rindel olema. Lisaks emale valetamise, valetas ta Kemmerichi emale, et tolle poeg suri silmapilkselt, valu tundmata. Paul muutus külmavereliseks, ta tegutses toetudes enda instinktile ellu jääda. Tal poleks kuskilt jätkata oma eluga, kõik tema sõbrad on surnud, ainsad kes tal on on õde ja ema.
Pauli klassist on vabatahtlikult tulnud sõtta 7 poissi, tema kaasa arvatud. Paul on kohe raamatu alguses lahingus. Kui ta lahingust naaseb kasarmusse siis ta saab teada et ta vana klassi kaaslane Kemmerich on raskelt vigastatud. Ta küll üritab vigastatut lohutada, et ta pääseb veel koju ja temaga saab kõik korda, kuigi ta teab et nii see ei ole. Teine klassi kaaslane Müller ilmub ka palatisse. Müller tahab saada vigastatu saapaid endale ja küsib kas peale Kemmerichi surma saaks ta need endale. Kui ta sõber ära suri siis Müller saigi ta saapad endale. Need sobisid talle hästi. Kasarmus ei anta enam korralikult süüa ja paljud nälgivad. Katcinzky ja Paul (peategelane) lähevad öösel ühta tallu hanesi varastama et natukenegi süüa saada. Kui peategelane saab ühe hane kätte märkab ta ka teist. Ta haarab ka selle kaasa. Järsku kuuleb peategelane koera haukumist. Ta teab et peab kähku minema pääsema kuid koer juba jõudis tema juurde
Pauli klassist on vabatahtlikult tulnud sõtta 7 poissi, tema kaasa arvatud. Paul on kohe raamatu alguses lahingus. Kui ta lahingust naaseb kasarmusse siis ta saab teada et ta vana klassi kaaslane Kemmerich on raskelt vigastatud. Ta küll üritab vigastatut lohutada, et ta pääseb veel koju ja temaga saab kõik korda, kuigi ta teab et nii see ei ole. Teine klassi kaaslane Müller ilmub ka palatisse. Müller tahab saada vigastatu saapaid endale ja küsib kas peale Kemmerichi surma saaks ta need endale. Kui ta sõber ära suri siis Müller saigi ta saapad endale. Need sobisid talle hästi. Kasarmus ei anta enam korralikult süüa ja paljud nälgivad. Katcinzky ja Paul (peategelane) lähevad öösel ühta tallu hanesi varastama et natukenegi süüa saada. Kui peategelane saab ühe hane kätte märkab ta ka teist. Ta haarab ka selle kaasa. Järsku kuuleb peategelane koera haukumist. Ta teab et peab kähku minema pääsema kuid koer juba jõudis tema juurde
Olemas on ainult rinne, kaaslaste hukkumine ja surmahirm. Paljude rindekaaslaste hulgast tõusevad esile kogenud sõjamehed Katczinski ja leitnant Bertinck, koolikaaslane Kropp, suure isuga Tjaden. Ebameeldivad tegelased on Himmelstob, pahatahtlik tagasundija kasarmuhoovil, ja vihatud õpetaja Kantorek. Vaenlaste poolelt on nime ja näo saanud ainult prantslane Duval, kelle Bäumer lähivõitluses surnuks torkab. Bäumeri ja Franz Kemmerichi emade kujudes korduvad kõikide emade kannatused, kes on pidanud oma pojad sõtta saatma. Romaani ülesehitus, stiil ja keel Kuigi "Läänerindel muutuseta" on kirjutatud minavormis, ütleb jutustaja Paul Bäumer alati "meie" mitte "mina". Tal on selleks õigus, sest selliseid, nagu tema on palju. Ta kõneleb füüsiliselt elusa, kuid sõjas vaimselt tapetud põlvkonna nimel, surnute nimel, kes jäid maha Venemaa metsadesse ja Prantsusmaa väljadele. Ainult üks kord,
Kokkuvõte Klassist on vabatahtlikult tulnud sõtta 7 poissi, koos Pauliga. Paul on kohe raamatu alguses lahingus. Kui ta lahingust kasarmusse tagasi läheb, saab ta teada, et ta vana klassikaaslane Kemmerich on raskelt viga saanud. Ta küll proovib sõpra lohutada, et ta pääseb veel koju ja kõik saab korda, kuigi ta teab, et nii see ei ole. Palatisse tuleb ka Müller, teine klassikaaslane. Müller tahab saada vigastatu saapaid endale ja küsib kas peale Kemmerichi surma saaks ta need endale. Kui ta sõber ära suri siis Müller saigi ta saapad endale. Kasarmus ei anta enam korralikult süüa ja paljud nälgivad. Katcinzky ja Bäumer lähevad öösel ühta tallu hanesi varastama et natukenegi rohkem süüa saada. Järsku kuuleb Paul koera haukumist. Ta teab, et peab ruttu minema saama, kuid koer juba jõudis tema juurde. Koer hüppab ta peale kuid poiss leiab taskust õnneks oma noa ja lööb sellega koera.
Saksa keele õpetaja veab mind kõrtsi kaasa ja direktor ütleb, et siin on toiduga kehvasti, et sõjas olles on parem, seal rohkem toitu. Aasta tagasi oli puhkus teistsugune, alles siin olles sain aru, kui korrast ära on mu närvid. Istun oma toas ja ootan, millal tekib tunne, et siia kuulun, aga seda tunnet ei tekigi. Lähen õega tapamaija, kust ootame 3 tundi konte, aga meil ei vea, otsa sai, õnneks on mul toidunorm, mille annan emale. Läksin Kemmerichi ema juurde ja teatasin, et ta poeg suri kiirelt, ei öelnud, et ta piinles, lahkudes annab ta mulle Kemmerichist päevapildi. Viimane õhtu kodus ja ema ütleb, et oleksin ettevaatlik ja et prantsuse naistest eemale hoiaksin. Ta muretses mulle 2ed aluspüksid, villast. Mäletan Heidelageri barakke, kuna Himmelstob kasvatas siin Tjadenit. Nõmmel harjutame lahinguõppust. Meie bardakkide kõrval asub vene sõjaväe laager, kus mehed on poolnälgind ja pool surnud. Toit on kesine
olukorrakirjeldusi sõjas toimuvast. Bäumeril oli ka mitmeid rindekaaslasi: kogenud sõjamehed Katczinsky ja leitnant Bertinck, koolikaaslane Kropp, suure isuga Tjaden. Ebameeldivad tegelased on Himmelstof, pahatahtlik tagasundija kasarmuhoovil, ja vihatud õpetaja Kantorek. Vaenlaste poolelt on nime ja näo saanud ainult prantslane Duval, kelle Bäumer lähivõitluses surnuks torkab. Bäumeri ja Franz Kemmerichi emade kujudes korduvad kõikide emade kannatused, kes on pidanud oma pojad sõtta saatma. Remarque’i loomingut läbib tõdemus, et inimese tõeliseks vaenlaseks ei pruugi olla teine inimene, vaid surm. Nagu teosest näha võib, jõuavad kirjaniku tegelased sellele arusaamale sageli lähedase inimese kaotuse kaudu. „Läänerindel muutuseta“ on vaadeldud realistliku teosena (nagu kõiki Remarque’i
Ta märkas, et ta närvid on väga käest ära. Paul oli meelsamini üksinda. Ta toas oli pruun nahksohva, seintele oli naeltega pandud palju ajakirjadest välja lõigatud pilte, nende vahel postkaardid ja joonistused. Toanurgas seisis tilluke raudahi 17 ja vastasseinal riiul Pauli raamatutega. Ta ei suutnud ennast koduselt tunda, ta tundis, et ta ei kuulu enam sellesse maailma. Paul külastas Kemmerichi ema. Ta rääkis talle, et Paul suri lasust südamesse. Ta ei suutnud talle rääkida, et ta poeg enne surma kannatas. Ta ei uskunud teda ja ta ema oli paanikas ja nuttis. Paul vandus, et Kemmerich suri koheselt. Viimasel õhtul kodus kõik vaikisid. Paul heitis vara magama ja mõtles, kas ta enam kunagi veel nii uinub. Õhtul tuli ema veel Pauli tuppa. Paul teeskles, et ta magab kuna tema jaoks oli emaga rääkida raske. Ta ema istus seal peaaegu hommikuni ja tal olid
tulevikku, vaid ka minevikku. Olemas on ainult rinne, kaaslaste hukkumine ja surmahirm. Paljude rindekaaslaste hulgast tõusevad esile kogenud sõjamehed Katczinski ja leitnant Bertinck, koolikaaslane Kropp, suure isuga Tjaden. Ebameeldivad tegelased on Himmelstob, pahatahtlik tagasundija kasarmuhoovil, ja vihatud õpetaja Kantorek. Vaenlaste poolelt on nime ja näo saanud ainult prantslane Duval, kelle Bäumer lähivõitluses surnuks torkab. Bäumeri ja Franz Kemmerichi emade kujudes korduvad kõikide emade kannatused, kes on pidanud oma pojad sõtta saatma 8. I Eepos. Homerose ,,Iliase" või ,,Odüsseia": ülevaade süzeest; peategelaste iseloomustus; II Juhan Liivi luuletuse peastesitus: meeleolu ja sõnumi sõnastamine; kõnekujundid luuletuses EEPOS- "Odüsseia" Eepos algab jumalate koosoleku kirjeldusega Olümposel. Jumalad saadavad Hermese käskjalana nümf Kalypso juurde, käsuga vabastada tema juures viibiv Odysseus. Samal ajal
See tegevus lähendas neid väga palju, nad suutsid säilitada kainet mõistust ning olla üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli. Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama, et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
tulevikku, vaid ka minevikku. Olemas on ainult rinne, kaaslaste hukkumine ja surmahirm. Paljude rindekaaslaste hulgast tõusevad esile kogenud sõjamehed Katczinski ja leitnant Bertinck, koolikaaslane Kropp, suure isuga Tjaden. Ebameeldivad tegelased on Himmelstob, pahatahtlik tagasundija kasarmuhoovil, ja vihatud õpetaja Kantorek. Vaenlaste poolelt on nime ja näo saanud ainult prantslane Duval, kelle Bäumer lähivõitluses surnuks torkab. Bäumeri ja Franz Kemmerichi emade kujudes korduvad kõikide emade kannatused, kes on pidanud oma pojad sõtta saatma. Tegelased on Stanislaus Katczinsky, salga peamees, Miller, kes vedas kooliraamatuid kaasas, Leer, Tjaden, kõhn lukksepp, Haie Westhus, turbalõikaja, Detering, talupoeg, Himmelstoss, kompaniiülem, Kemmerich ja Kropp. Nad läksid sõtta innuga, sest kooli räägiti neile, et oma kodumaa eest on hea surra. Rindel olles saavad nad aga kiiresti tunda, mida tähendab olla sõjas, tappa ja surmast pääseda
See tegevus lähendas neid väga palju, nad suutsid säilitada kainet mõistust ning olla üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli. Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama, et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
See tegevus lähendas neid väga palju, nad suutsid säilitada kainet mõistust ning olla üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli. Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama, et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
annaabi.ee 
