5 fakti elust ja 5 loomingust romaani esindajatest George Gordon Byron: Elu: 1. Ta oli kapten John Byroni poeg ja matemaatik Ada Lovelace'i isa. 2. Ta astus Kreeka iseseisvussõtta võitlema Osmanite riigi vastu. 3. Byronil olid kompjalad (jalapöia väärarend). See takistas tal tantsida. 4. 19. aprillil suri ta 36-aastasena malaariasse. 5. Kümneaastaselt päris ta pärast oma vanaonu surma Newstead Abbey mõisa Nottinghamshire'is. Looming: 1. Alustas oma kirjanduslikku tegevust luuletuste kirjutamisega. 2. Tänu "Childe Haroldi palverännaku" esimese kahe laulu avaldamisega 1812. aastal sai ta paugupealt kuulsaks. 3. Byroni teostes avaldub maailmavalu, milles leidub rõõmu vaid loodusevaatluses. 4. Byroni loomingul on olnud eriti suur mõju slaavi kirjanduste arengus. 5. Ta lõi kirjandusliku kangelase arhetüübi (teoste kangelased on intelligentsed, julged ja kirglikud, kuid samas haava...
impressionistlike maalikunstnikega, kelle kohta kirjutas ta ajalehes artikleid. Uuest kunstivoolust innustatuna valmis tema esimene raamat ,,Jutud Ninonile" (1864) Ent ei romantism ega impressionism polnud Zola kutsumus. Iseloomult oli ta teadlane, uurija ja kunstnik. Ta avastas enda jaoks naturalismi. Hiljem, kui ta oli selle suunaga laiemalt tutvunud kirjutas ta ,,Eksperimentaalromaani", ,,Naturalism teatris" ja ,,Naturalistlikud romaanikirjanikud". Zola naturalismiteooria nõuab elu, tegelikkuse ja ühiskonna rangelt objektiivselt kirjeldamist, mis eeldab uurimistööd, eksperimenti ja kirjaniku samastumist teadlasega. Tal tuleb oma arvamused, kired ja emotsioonid maha suruma. Iga kirjeldus peab olema detailne ja faktirohke. Kirjaniku silm peab nägema ka kõige hullemid pahesi, korruptsiooni ning ühiskonna mädapaiseid. Zola arvas, et igas
Teostes on ühendatud kriitiline realism ja sentimentalism. Dickens sündis 1812. aastal Inglismaal Landportis. Ta oli perekonna kaheksast lapsest vanuselt teine. Rahamurede tõttu kolis pere sageli ühest paigast teise. Kui Charles oli 12-aastane, heideti ta isa võlavanglasse. Poiss pidi mõneks ajaks koolist ära tulema ja laos tööle asuma (seega ei saanud Dickens peaaegu mingit haridust, tema õpetajateks olid ühelt poolt Cervantes, Lesage ja XVIII sajandi inglise romaanikirjanikud Fielding, Smolett, ning teiselt poolt nende Londoni vaestekvartalite asukad, keda ta oma lapsepõlves ja noormeheeas tundma õppis). Kahekümneselt sai Dickensist ajalehereporter, kes kirjutas kohtulugudest ja parlamendidebattidest. Ta hakkas kirjutama ka lühijuttusid ajakirjadele, pannes neile alla oma noorima venna hüüdnime ,,Boz". Peagi oli Dickens tuntud nii reformaatori kui kirjanikuna ja sündis ka Dickensi esimene teos ,,Tähelepanekuid lihtsate inimeste igapäevaelust"
sirvinud läbi võimalikud moeajakirjad. Pariis oli Rouaulti tütre kinnisidee. 4.Miks Rodolphe ei nõustunud Emmaga põgenema? -Rodolphe väsib ära Emma fantaasiast, kuidas nad põgeneksid koos ja võtaksid väikse Berthe’i endaga kaasa ning peagi tunneb Rodolphe, et teda ei paelu enam Emma nõudvad kiindumused. 5.Milles on proua Bovary õnnetuste peapõhjus? -Selles, et ta ei oota elult mitte seda, mida elu tõesti võib anda, vaid seda, mida tõotavad romaanikirjanikud, luuletajad, kunstnikud ja maailmareisijad. Proua Bovary usub õnne, kirge ja joovastust, usub neid sõnu, mis talle raamatuis nii kaunid tundusid. 6.Mida tegi Emma Sinu arvates valesti? Põhjenda. -Emma ei hoolinud oma armastavast abikaasast vaid elas oma Pariisi fantaasiate küüsis ning valmistas Charleis’ile palju meelehärmi kuigi Emma ise sellest aru ei saanud. Temast oli vale pidada armukesi, lausa kahte(!) kuna see on truudusetu ja arrogantne. 7
Mõne aasta pärast sattus Charlesi isa kergemeelse elu pärast võlavanglasse. 10-aastane poiss pandi tööle saapamäärdevabrikusse, kus ta pidi kaksteist tundi päevas viksikarpidele silte kleepima. Seda alandavat ja painajalikku tööd kujutab autor hiljem romaanis „David Copperfield“ (1849–1850; e. k. 1937, 1991). Dickens ei saanud peaaegu mingit kooliharidust, tema õpetajateks olid ühelt poolt Cervantes, Lesage ja XVIII sajandi inglise romaanikirjanikud Fielding, Smolett, ning teiselt poolt nende Londoni vaestekvartalite asukad, keda ta oma lapsepõlves ja noormeheeas tundma õppis. Oma tulevaste romaanide teemadele jõudis ta päris lähedale kirjutajana advokaadikontoris, veel enam aga ajalehekirjasaatjana ja parlamendireporterina. Peagi sündis Dickensi esimene teos, „Tähelepanekuid lihtsate inimeste igapäevaelust“, mis ilmus algselt ajalehtedes nn Bozi skitsidena ja hiljem
armastusega täidetud elu, otsib teda, kellega Emma mittekunagi ükikuna tunneb ennast. Seega elab Emma otsekui kaht elu korraga, kusjuures need on oma vastandlikkusele vaatamata lahutamatult seotud. Võiks öelda, et Emma unelmaid kutsub esile banaalne argipäev, unelmad onakorda aga inspireerivad teda leidma samuti banaalset väljapääsu – armukese soetamist. Proua Bovary ei oota elult mitte seda, mida elu tõesti võib anda, vaid seda, mida tõotavad romaanikirjanikud. Emma usub õnne, kirge ja joovastust, usub neid sõnu, mis talle raamatuis nii kaunid tundsid. Kuid see põginemine iseendast, oma üksindusest,ruumis ja ajas, tõelisuse vältimise vajadus ongi kõige puhtam romatism, seesama tõbi, millest Flaubert ise vaevu oli paranenud. Õnnetut Emmat õudse reaalsusega rutjudes puhastab ta omaenda kirgi. Sümbolism valitses luules paralleelselt realismiga proosakirjanduses. Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid
sajandi kaasaegse ajalookasutuse ja anarhiaga. Modernismi teke märgib tugevat piiri viktoriaanliku kodanliku moraali ning 20. sajandi alguse moraalse allakäigu vahel. Kirjanduses võib modernismi teket seostada selliste nimedega nagu Virginia Woolf, Franz Kafka, Knut Hamsun. Need autorid üritasid eemalduda realistlikust kirjandusest ning tuua sisse uuenduslikke meetodeid. Kui 19. sajandi romaanikirjanikud pühendusid peamiselt loo jutustamisele, ilma et nad oleksid seejuures lugejat tegelase siseelu või jutustamisstiiliga koormanud. Muutus toimus 20. sajandi alguses, mil romaanikirjanikud hakkasid tähelepanu pöörama inimese käitumise keerukamatele ja varjatumatele külgedele. Modernism seadis oma ülesandeks kirjeldada, analüüsida ja hinnata muutunud ühiskonda ning sageli tegid
aastal. Juri Gagarini kosmoselend muutis vene keele esimeseks kosmoses kasutatud inimkeeleks. Vene nimi- ja omadussõnades on kolm sugu, kaks arvu ja kuus käänet. Tegusõnadel on kolm isikut, kaks arvu ja kolm ajavormi: minevik, tulevik ja olevik. Tegusõnad käivad enamasti paarikaupa. Üks keerukamaid külgi ongi valik, millises kontekstis kumbagi verbivormi kasutada. Austin (2008) toob välja, et 19.sajand on Vene kirjanduses klassikaline ajajärk. Osad Venemaa romaanikirjanikud saavutasid ülemaailmse tunnustuse. Luule on Venemaal väga populaarne žanr, mis oli Nõukogude Liidus tihtipeale, kuid mitte alati rahulolematuse väljendusvorm. Vene keele tähestikus on tuginetud väga palju kreeka tähestikule ja selles on ka jälgi teistest tähestikest. Kirillitsa kohandati bulgaaria keelele sobivaks 9.sajandi ja vene keelele 10.sajandi lõpus. Vene kirjakeeles on endiselt kirillitsat. 20.sajandi keskel suruti see keel peale kõigile Nõukogude Liidu keeltele
Seni valdaval kohal olnud saksa kirjandus taandus mõnevõrra. Venestusajal oli peamine tähelepanu suunatud vene klassikuile (Puskin, Krõlov, Gogol), siis sajandivahetusest alates levis rohkem kaasaaegsete autorite tõlked (Tolstoi, Tsehhov). Veel olid tuntumad Zola, Maupassant, Ibsen, Twain. REALISM JA JUTUSTAV PROOSA Eesti kirjanduses kujunes realism valitsevaks kirjandusvooluks u kuni 1905. aastani, taandudes siis uue romantismihoovuse ees. Maailmas on ka tuntumad realistid olnud romaanikirjanikud, nii ka Eestis. Eestis tõusis realismiajajärgul juhtivaks kirjandusliigiks proosaeepika. Arenes jutustuse, romaani- ja novellizanr. Realism sai populaarseks järk-järgult, ilma järskude hüpeteta. Aegamööda laienes kirjanduse ainevaldkond, tihenes realistlik olustiku-, seejärel ka inimesekujutus. Eesti küla kõrval olid sagedased tegevuspaigad lähemad ja kaugemad linnad. Ilmus ka pikemaid jutustusi, mis haardelt ja põhjalikkuselt kohati lähenesid romaanile.
Temast saab naturalist, kuigi algselt oli ta realist. Oma kirjandusliku suuna kirjutamisel lähtus kaasajast. Kõike peaks olema võimalik teaduslikult kontrollida. Taine` teooriast lähtuvalt inimese arengut, kujunemist mõjutavad 3 faktorit rass ehk päritolu, miljöö ehk keskkond, moment ehk see, mis parasjagu toimub. Need kõik mõjutasid Zolad. Teisel perioodil (1868-1893), hõlmab endasse teoreetilisi käsitlusi, artiklite kogumikke, naturalism teatris, naturalistlikud romaanikirjanikud ja eksperimentaalne romaan ent kõige mahukam on siiski tema 20-st köitest koosnev tsükkel ehk jõgiromaan, mis siis kannab üldpealkirja ,,Rougon-Macquart". Tsükli tähtsamad romaanid on "Lõks" (1877; "L'assommoir"), "Nana" (1880), "Zerminaal" (1885; eesti keeles ka "Söekaevurid"; "Germinal"), "Maa" (1887; "La terre"), "Inimelajas" (1890) ja "Häving" (1892). Kolmandal loominguperioodil (1894-1902), kuhu kuulub Zola romaanitriloogia "Kolm linna" ("Les trois villes")
Oma kirjandusliku suuna kirjutamisel lähtus kaasajast. Kõike peaks olema võimalik teaduslikult kontrollida. Taine` teooriast lähtuvalt inimese arengut, kujunemist mõjutavad 3 faktorit rass ehk päritolu, miljöö ehk keskkond, moment ehk see, mis parasjagu toimub. Need kõik mõjutasid Zolad. Teisel perioodil (1868-1893), hõlmab endasse teoreetilisi käsitlusi, artiklite kogumikke, naturalism teatris, naturalistlikud romaanikirjanikud ja eksperimentaalne romaan ent kõige mahukam on siiski tema 20-st köitest koosnev tsükkel ehk jõgiromaan, mis siis kannab üldpealkirja ,,Rougon-Macquart". Tsükli tähtsamad romaanid on "Lõks" (1877; "L'assommoir"), "Nana" (1880), "Zerminaal" (1885; eesti keeles ka "Söekaevurid"; "Germinal"), "Maa" (1887; "La terre"), "Inimelajas" (1890) ja "Häving" (1892). Kolmandal loominguperioodil (1894-1902), kuhu kuulub Zola romaanitriloogia "Kolm linna" ("Les trois villes")
18. Sajandi autoreid eristaski see, et igaüks mõtled välja, kuidas oma romaani kirjutada. Valgustusromaanid tegelevad oma kaasaja tavade, kommete, ühiskonnanormide kritiseerimisega (näiteks läbi satiiri). Luule ja draama osakaal vaikselt väheneb. 18. sajand on romantismi ja realismi filosoofiline sissejuhatus. Märksõnad: John Locke; uued mõttestruktuurid; Prantsusmaal Montesquieu, Voltaire jt, kes on ühelt poolt romaanikirjanikud aga ka filosoofid. KOHUSTUSLIK KIRJANDUS: 1. Henry Fielding „Tom Jones“ 2. 1 kiriromaan 3. Romantilist luulet - Kiets, Schelling, Byron, Novalis, Schelly 4. François-René de Chateaubriand „René“ – rom.teos 5. „Madame Bovary“ + tuleta meelde 1 Balzaci teos („Isa Goirot“) 2. loeng 14.09.15 16. sajand ja John Locke on valgustuse „alustala“. Esteetikat Locke eriti teemana ei arutanud. Valgustus sajand oli liikumine eemale klassistsismi esteetikast ja lähenemine
seda oma loomingus väljendanud on – kelle jaoks too nähtus üldse kuidagi reaalselt olemasolev on näinud. Kõige selgemini käib see nende kohta, kes on tarvitanud üht kahest traditsioonilisest juudi keelest – heebrea või jidiši keelt. Heebrea keel oli alates meie ajaarvamise algusest kuni 19. sajandini kasutusel üksnes usutalituse keelena ja seda peeti ilmaliku kirjanduse jaoks liiga pühaks. Esimesed heebreakeelsed jutu- ja romaanikirjanikud asusid tegutsema 19. sajandi lõpus Leedus, teemadeks muidugi kauge ja kuldne piibliajastu. Heebrea ja araabia keel kuuluvad mõlemad semi keelterühma ja on üsna lähedased sugulaskeeled. Jidiši keel on põhiliselt saksa keele murre, millesse on jäänud keskajal Edela-Saksamaal Šveitsi piiri lähedal kõneldud saksa keele vorme ja milles umbes kümme protsenti sõnu on üle võetud heebrea keelest. Keskajal oli veel kasutusel hispaania juutide
,,Ideario espanol" Ka väljaspool Hispaaniat huvi äratanud teos. Suhtles ka Unamunoga. Nende kirjavahetuse mõtted on säilinud. Ühine mure on Hispaania ajalooline saatus. ,,Cartas finlandesas" ja ,,Hombres del norte"- kaks esseed. Peamised filosoofid on selles põlvkonnas Miguel de Unamuno ja Jose Ortega y Gasset. Hakatakse maailmas vaatama rohkem üle Prantsusmaa. 98.aasta põlvkonna suurimad luuletajad on Antonio Machado ja Juan Ramon Jimenez. Tähtsaimad romaanikirjanikud on Unamuno, Pio Baroja, Valle-Inclan, Azorin, Pereznde Agala, Miro. Hispaania kirjanduse plahvatuslik uus tõus. Unamuno sündis 1864, Juhan Liiviga ühel aastal sündinud. Suri kodusõja vallandumise aastal. Baski päritolu. Õppis Madridi ülikooli filosoofiat ja keeli õppima. Õpetas hiljem mitmeid aineid ülikoolis. Huvi tärkas Ibseni vastu. Unamuno teostes on inimene, kes otsib elu mõtet. Tema filosoofia on tugevalt kristlik-moraalilise vaimuga. Kindlalt katoliiklik hoiak
puutub mitmesuguste ühiskonnakihtide esindajatega kokku. Kui kelmiromaan on satiirilises võtmes, siis realismis didaktikat välditakse. Balzacil tuleb realistliku romaani taotlus eriti välja. Ta üritas kujutada kaasaegseid inimtüüpe sotsioloogilisest aspektist. Flaubert, Maupassant, E. Zola. Viimast määratletakse küll naturalistina, kuid 19. sajandil sellist vahet ei tehtud. 1860ndatel tuli alles see termin kasutusele. Ka C. Dickens ja W. M. Thackeray on suurepärased romaanikirjanikud, kuid prantsuse realistidest eristab esimest 20 sotsioloogilise aspekti puudumine ta on pigem moraliseeriv. Thackeray säilitas 18. sajandist pärit kombe, milles autor aeg-ajalt sekkus tegevusse ning andis asjale oma hinnangu. Prantsuse realistid vältisid seda täielikult. Nad püüdsid hoiduda jutlustamisest, nn tendentsliteratuurist. Flaubert'i ,,Madame Bovary" peegeldab tema jälestust kaasaegse ühiskonna vastu. Ühest
H. Tammsaare, kelle "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939) on elukujutuse sügavuselt kriitilis-realistliku kujutamislaadi sedööver isegi 48 maailmakirjanduse mõõtmetes. Sotsiaalkriitilise hoiaku säilitasid M. Metsanurk, A. Jakobson, R. Sirge jt. · Romaanizanri osatähtsus suurenes 1930-ndate aastate kirjanduse üldpildis järjest. Romaanikirjanikud otsisid uusi ainealasid. A. Mälk asus kujutama Saaremaa rannakülade olustikku, saavutades romaaniga "Õitsev meri" (1935) suure populaarsuse. · Romaani aineala avardamisele aitasid kaasa niisugused kirjanikudki, kelle loomingu põhiosa kuulub lüürikasse. Nii ilmus M. Raualt kunstniku elusaatust käsitlev romaan "Kirves ja kuu" (1935), J. Semperilt probleemirikas "Kivi kivi pääle" (1939). Romaaniga "Väike Illimar" (1937) pöördus
aadlike hingeelu kujutades on Tsehhovi eelkäijaks. Huvi niisuguste teemade vastu, samuti sügavalt poliitiline ja satiiriliselt väljenduv vaenulikkus aristokraatia ja sisuliselt feodaalse maaomanike klassi vastu iseloomustas ka Venemaa esimese täiesti professionaalse näitekirjaniku Aleksandr Osttrovski näidendeid, millest läänes on tuntuim tragöödia sallimatusest ,,Äike". Nagu Prantsusmaal, kuid mitte Inglismaal, nii olid ka Venemaal parimate näidendite kirjutajateks silmapaistvad romaanikirjanikud. Samuti olid teatrid Venemaal sarnaselt Prantsusmaaga tugevasti tsentraliseeritud; tähtsamate teatrite tegevust Moskvas ja Peterburis kontrollisid õukond ja valitsus. Provints pidi rahulduma mõnikord tasemelt lausa alla keskpäraste rändtruppidega. Üldkokkuvõttes polnud kogu Venemaal lavastamiskunst, isegi mitte keiserlikes teatrites, nii arenenud nagu mujal Euroopas; eriti selle poolest, et kogu repertuaari lavastamisel tuginesid teatrid üpris vähestele fundusdekoratsioonidele.
· Läbi 1930-ndate aastate püsis eesti romaanikunsti tipus A. H. Tammsaare, kelle "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939) on elukujutuse sügavuselt kriitilis-realistliku kujutamislaadi sedööver isegi maailmakirjanduse mõõtmetes. Sotsiaalkriitilise hoiaku säilitasid M. Metsanurk, A. Jakobson, R. Sirge jt. · Romaanizanri osatähtsus suurenes 1930-ndate aastate kirjanduse üldpildis järjest. Romaanikirjanikud otsisid uusi ainealasid. A. Mälk asus kujutama Saaremaa rannakülade olustikku, saavutades romaaniga "Õitsev meri" (1935) suure populaarsuse. · Romaani aineala avardamisele aitasid kaasa niisugused kirjanikudki, kelle loomingu põhiosa kuulub lüürikasse. Nii ilmus M. Raualt kunstniku elusaatust käsitlev romaan "Kirves ja kuu" (1935), J. Semperilt probleemirikas "Kivi kivi pääle" (1939). Romaaniga "Väike Illimar"
annaabi.ee 
