Holokaust (0)

HOLOKAUST
Õ P P E M AT E R J A L
2 0 0 7
Selle publikatsiooni autoriõigused kuuluvad Eesti Ajalooõpetajate Seltsile
Õppematerjali koostamist ja väljaandmist rahastasid Eesti Vabariigi Valitsus ja International  Task Force
Holokaust
Õppematerjal: allikad, õppeülesanded, mälestused, teabetekstid
Autorid: Ruth Bettina Birn, Toomas Hiio, Mart  Kand , Ülle Luisk, Christer Mattson, Meelis Maripuu , Mare Oja, Ragne Oja, Indrek 
Riigor, Elle Seiman
Koostanud Mare Oja
Toimetanud Toomas Hiio
Õppematerjali katsetanud Siiri Aiaste , Mart Kand, Tiia Luuk , Riina Raja 
Keeletoimetaja Mari Kadakas, Kärt Jänes-Kapp 
Ingliskeelsed tekstid tõlkinud eesti keelde Toomas Hiio, Heli Kuuste, Mare Oja, Ragne Oja, Indrek Riigor, Alias  Tõlkeagentuur
Saksakeelsed tekstid tõlkinud eesti keelde Toomas Hiio, Anne-Mari Orntlich 
Ingliskeelsed tekstid tõlkinud vene keelde Marina Grišakova, Alias Tõlkeagentuur
Eestikeelsed tekstid tõlkinud vene keelde Ludmila Dubjeva ja  Tatjana Šor
Venekeelse trükise toimetanud Ludmila Dubjeva
Filmikatkendid tõlkinud eesti keelde Angelika Kroonmaa, Jana  Tali , Alias Tõlkeagentuur
Filmikatkendid tõlkinud vene keelde Jana Tali, Alias Tõlkeagentuur 
Kujundanud Olger Tali
Trükitud trükikojas Võru Täht
CD piltide ja kaartide tehniline teostus : Kaspar Oja
DVD filmide tehniline teostus: OÜ Vesilind
CD ja DVD tiražeerimine: CD Lahendused OÜ
ISBN 978-9949-13-996-5
3
Eessõna
Käesolev õppematerjal on valminud Eesti Ajalooõpetajate Seltsi ja Living History Forumi (Rootsi) 
koostööprojekti raames ning seda on rahastanud Eesti Vabariigi Valitsus ja rahvusvaheline holokausti uurimise 
ja holokaustiteemaliste haridusprogrammidega tegelev organisatsioon International Task Force (ITF). 2005. 
aastal peeti Pühajärvel täienduskoolitusseminar, kus õpetajatega arutati, missugust õppematerjali oleks kooli 
vaja, ning töötati välja õppematerjali esmane struktuur.
Taasiseseisvunud Eesti ajalooõpikutes on holokausti käsitletud nii Eesti ajaloo kui ka üldajaloo kursuses 
traditsiooniliselt Teise maailmasõja kontekstis. Viimase 10 aasta jooksul on teema aktualiseerunud ka 
välispoliitikas ning saanud avalikuks diskussiooniallikaks.
Vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse otsusele 6. augustist 2002 on 27. jaanuar nimetatud holokausti ja 
teiste inimsusevastaste kuritegude ohvrite mälestamise päevaks. 27. jaanuar on  Auschwitzi koonduslaagri 
vabastamise aastapäevana valitsuse hinnangul sobivaim kuupäev, teadvustamaks erinevate inimgruppide 
tagakiusamist. ÜRO otsusega 1. novembrist 2005 tähistatakse alates 2006. aastast 27. jaanuari holokausti 
mälestuspäevana kogu maailmas.
Holokausti päeva tähistamise eesmärk on teadvustada noortele sallivuse , demokraatia ja vabaduse tähtsust, 
mille eiramine võib tänapäevalgi põhjustada inimsusevastaseid kuritegusid , sõjakuritegusid, genotsiidi 
ja teisi inimõiguste rikkumisi. Selle päeva tähistamisega tahetakse näidata, kuidas fanatism võib üle 
kasvada vägivallaks . Pärast riigipiiride avanemist laienenud migratsioon on kaasa toonud ka rassiliselt ja 
usuliselt motiveeritud vihkamist ja vägivalda. Nii peab sellest päevast kujunema kõigi lähiajaloos toimunud 
genotsiidide ja inimsusevastaste kuritegude, s.o rahvuslikel, rassilistel, religioossetel ja poliitilistel põhjustel 
taga kiusatud ohvrite mälestamise päev.
Haridus - ja Teadusministeerium (HTM) on soovitanud holokausti ja teiste inimsusevastaste kuritegude 
ohvrite mälestamispäeva tähistamise viisi valida koolidel endil. Seega on iga kooli enda otsustada, kuidas 
erinevates kooliastmetes ja õppeainetes teemat käsitleda ning milliste üritustega päeva sisustada.
Õppematerjali lühitutvustus
Õppematerjali koostamiseks moodustati autorite grupp, kuhu kuulusid Iisraelis (Yad Vashemis) või USAs 
holokausti teema õpetamise koolitusel osalenud õpetajad Ülle Luisk, Elle Seiman, Indrek Riigor ning 
ajaloolane Meelis Maripuu S-Keskusest. Autorite grupi tegevust ja koostööd ITFi esindaja Living History 
Forumiga koordineeris Mare Oja. Õppematerjali autorite grupp töötas ühiselt välja kogumiku struktuuri ja 
valis sinna tekstid ja õppematerjali. Seega on autorite kollektiivil ühisvastutus. 
4
Õppematerjali eesmärk on pakkuda õpetajatele tuge nii holokausti mälestuspäeva tähistamisel kui ka 
lisamaterjali teema käsitlemisel ajalootundides. Autorid on brošüüri koondanud eestikeelsest kirjandusest 
valitud katkendeid ja ülevaateid ning kohandanud täienduskoolitusel omandatud ja ingliskeelses 
õppematerjalis esitatud ülesandeid ja probleemsituatsioone. Teema õiguslik käsitlus ja ajalooline ülevaade 
on esitatud iseseisvate artiklitena. Õppematerjali kogumikku täiendavad CD, millel on värvipilte, kaarte ja 
kaks PowerPointi esitlust , ning DVD filmikatkenditega. 
Kogumiku teabetekste võib õpetaja kasutada mälestuspäevaks valmistudes temaatilise stendimaterjalina 
või anda neid õpilastele iseseisvaks lugemiseks.  Allikaid saab kasutada nii teemaga tutvumiseks kui ka 
tööülesannete koostamiseks. Kompaktsed õppeülesanded sobivad käsitlemiseks ajalootundides. Slaide sobib 
näidata nii mälestuspäeval kui ka Teise maailmasõja kontekstis teemat käsitledes. CD pildid ja kaardid 
omavad väärtust nii allikatena kui ka iseseisva illustreeriva materjalina teema toetuseks . DVD filmilõikude 
osas otsustab õpetaja ise, kas näidata terve lõik või valida sobivad katkendid. Samuti saab õpetaja valida, 
mida ja mis mahus ta annab õpilastele iseseisvaks tööks ning mida ta kasutab tunni illustreerimiseks.
Õppematerjali soovitame kasutada gümnaasiumis ja põhikooli viimases klassis. Käsitletava teema keerukus 
eeldab probleemide mõistmist toetavate ajalooteadmiste olemasolu. Nooremale kooliastmele võib holokausti 
teema olla liialt emotsionaalne ja rusuv. Seega peaks teema käsitlus ja iga mõttevahetus või arutelu alati 
lõppema kokkuvõttega õpetaja juhtimisel. Õpilaste küsimustele tuleks vastuseid otsida koos ning õpetaja ei 
tohiks õpilasi teemaga omapead jätta.
Õppematerjali katsetasid Siiri Aiaste Tallinna Kuristiku Gümnaasiumist, Mart Kand Tartu 
Kommertsgümnaasiumist, Riina Raja Kiili Gümnaasiumist ning Tiia Luuk Tallinna Reaalkoolist. Täname 
õpetajaid asjatundlike märkuste ja tähelepanekute eest.
Täname Briti Sõjamuuseumi õiguse eest kasutada õppematerjalide paketis „Peegeldused” (Relections) 
sisalduvaid õppeülesandeid, kaarte ja fotosid .
Täname ka Eesti Juudi Kogukonda , kes valis oma arhiivist kogumiku jaoks juudi kogukonna elu tänases  
Eestis kajastavaid fotosid.
Täname Eesti Vabariigi Valitsust ja ITFi töömahuka ettevõtmise – kogumiku koostamise ja väljaandmise 
rahastamise eest.
Koostaja
5
Sisukord
SUUNISEID 
HOLOKAUSTI 
KÄSITLEMISEKS 
KOOLIS 
     6
TEABETEKSTE 
 Kronoloogia 
         12
  I. 
Antisemitism  
ja 
holokaust 
maailmas 
    12
  II. 
Juudid  
Eestis        14
 Holokaust 
         16
  Sõjakuriteod  
ja 
rahvusvaheline 
õigus      21
 Euroopa 
juutide 
elu 
ja 
kultuur       25
 Eesti 
ja 
holokaust 
        30
MÄLESTUSI HOLOKAUSTIST 
 Juudid 
Eestis 
         37
 Juudi 
perekonna 
elu 
Eestis 
       42
 Benjamin 
Anoliku 
mälestusi 
Eesti 
laagritest 
     47
 Mälestusi 
laagritest 
        51
ÕPPEÜLESANDED 
         
 Holokausti 
käsitlemise 
eetilisest 
kontekstist 
     56
 Mis 
on 
holokaust? 
        57
  Moraalne  
dilemma  
ja 
vastutus 
 
      68
 Märgid, 
mis 
räägivad 
inimese 
eest 
      75
 Nelja 
põgeniku 
lood 
        77
 Pealtvaatajast 
päästjaks 
       80
 
Vastutus tulevaste põlvede ees. Kirjutatud sõna jõud 
 
 
 
82
  Andestada  
või 
vaikida        84
 Jääda 
inimeseks 
        86
 Töö 
kronoloogiaga 
        89
 Valik 
allikaid 
holokausti 
kohta       90
  Fotode  
ja 
piltide 
analüüs 
 
       112
 
Ülesandeid Briti Sõjamuuseumi õppematerjalide paketist   
 
 
120
 Ülesandeid 
tööks 
filmikatkenditega 
      131
 Selgitusi 
PowerPoint 
esitluse  
juurde 
      134
 
 
I. Juudivastase poliitika kujunemine ja selle tagajärjed 
 
 
134
 
 
II. Holokaust – juutide süstemaatiline hävitamine natside poolt   
138
 Soovituslikke 
linke 
        141
FOTOSID 
EESTI 
JUUDI 
KOGUKONNA 
TEGEVUSEST 
     142
6
SUUNISEID HOLOKAUSTI KÄSITLEMISEKS KOOLIS
ITF hariduse töögrupp
1. MIS ON HOLOKAUST?
Mõistet holokaust on määratletud mitut moodi. Toome näiteks kolm erinevat määratlust.
Teise maailmasõja ajal püüdsid natsid  „uue korra“ kehtestamise nimel hävitada kõik juudid kogu Euroopas. 
Esmakordselt ajaloos kasutati terve rahva massiliseks hävitamiseks tööstuslikke meetodeid .  Tapeti kuus 
miljonit inimest, nende hulgas poolteist miljonit last. Seda nimetatakse holokaustiks.
Natsid orjastasid ja tapsid ka  miljoneid teisi inimesi: mustlasi, füüsilise ja vaimupuudega inimesi, poolakaid, 
nõukogude sõjavange, ametiühingutegelasi, poliitilisi vastaseid, teisitimõtlejaid, homoseksuaale jpt. 
Briti Sõjamuuseum, London, Suurbritannia
Holokaust kujutab endast erilist genotsiidijuhtumit 20. sajandi ajaloos: riiklikult rahastatud süstemaatilist 
Euroopa juudi kogukonna tagakiusamist ja hävitamist Natsi-Saksamaa ja tema kollaborantide poolt aastatel 
1933–1945. Juudid moodustasid suurema osa ohvritest  — neid tapeti 6 miljonit. Rassilistel, etnilistel või 
rahvuslikel põhjustel oli kavas hävitada mustlased , puuetega inimesed ja poolakad. Natsliku türannia all 
tapeti või kannatasid ränka survet veel miljonid inimesed, nende hulgas homoseksuaalid, Jehoova  tunnistajad, 
nõukogude sõjavangid ja poliitilised teisitimõtlejad .
Ameerika Ühendriikide Holokausti Memoriaalmuuseum, Washington, D.C., USA
Holokaust kujutas endast ligikaudu kuue miljoni juudi tapmist natside ja nende kollaborantide poolt. 
Natsi-Saksamaa koos oma kaassüüdlastega püüdis alates Saksamaa sissetungist Nõukogude Liitu 1941. 
a suvel kuni sõja lõpuni Euroopas 1945. a mais tappa kõik juudid alal, kus kehtis tema võim. Kuna natslik  
juutide diskrimineerimine sai alguse Hitleri võimuletulekuga 1933. a jaanuaris, peavad paljud ajaloolased 
seda ka holokausti alguseks. Juudid ei olnud Hitleri režiimi ainsad ohvrid , kuid nad olid ainus grupp, keda 
natsid püüdsid täielikult hävitada.
Yad Vashem, Jerusalem, Israel
Holokaust on üks genotsiidijuhtumeid ( genotsiid – inimeste massiline hävitamine rassilistel, rahvuslikel, 
usulistel vm põhjustel).  Et näha erinevust holokausti ja teiste genotsiidijuhtumite vahel, tuleb sarnasused 
ja erinevused selgelt ja arusaadavalt välja tuua. 
7
2. MIKS KÄSITLEDA HOLOKAUSTI?
Holokausti põhjalik uurimine aitab õpilastel mõista, mis inimõiguste rikkumise korral võib tuleneda võimu 
kasutamisest ja kuritarvitamisest, indiviidide, organisatsioonide ja rahvaste osast ning vastutusest. See 
võib tõsta õpilaste teadlikkust genotsiidi võimalikkusest tänapäeva maailmas.
Holokausti käsitlemine aitab õpilastel aru saada eelarvamuste, rassismi, antisemitismi ja stereotüüpide 
kujunemisest ning laienemistest mis tahes ühiskonnas. See aitab neil mõista vähemuste olukorda ja 
süvendab veendumust, et mitmekesisus on pluralistliku ühiskonna väärtusi. 
Holokaust on näide sellest, kuidas tsiviliseeritud ühiskond võib kasutada oma tehnoloogilisi teadmisi ja 
kogemusi ning bürokraatlikku infrastruktuuri inimesi hävitava poliitika elluviimiseks.
Holokaust annab konteksti selliste ohtude uurimiseks, mis johtuvad asjaolust, et inimesed jäävad 
ükskõikseks ega astu välja teiste tagakiusamise vastu.
Kui õpilased mõistavad paljusid ajaloolisi, sotsiaalseid, religioosseid, poliitilisi ja majanduslikke tegureid, 
mis kumuleerudes kutsusid esile holokausti, saavad nad teadlikuks ajalooprotsessi keerukusest ning 
neil tekib ettekujutus sellest, kuidas teatud tegurite kokkulangemine võib kaasa aidata demokraatlike 
väärtuste lammutamisele. Õpilased jõuavad arusaamisele, et demokraatlikus ühiskonnas on iga kodaniku 
kohus õppida ära tundma ohumärke ja teada, millal on vaja reageerida.
3. KUIDAS KÄSITLEDA HOLOKAUSTI? 
Holokausti käsitlemise lähteküsimusi
Holokausti temaatikat käsitledes tuleks õpetajal silmas pidada järgmisi küsimusi :
1. Miks tuleb holokaustist rääkida?
2. Mida tuleb holokaustist rääkida?
3. Kuidas tuleb holokaustist rääkida?
Esimene küsimus hõlmab otstarvet, teine küsimus teabevalikut ja kolmas küsimus tegeleb õpilasgrupile 
sobivate pedagoogiliste lähenemisviisidega.
Holokausti käsitlemisel tuleb arvestada eri kontekste 
Holokausti teemat tuleb käsitleda nii Euroopa kontekstis tervikuna kui ka kohalikku ajalugu, sealhulgas 
Eesti ajaloo traagilisi sündmusi arvestades.
Tähtis on arusaamine ja eetiline suhtumine
Ei ole olemas ainuõiget teed ühegi aine õpetamiseks ega ideaalset metoodikat, mis oleks sobiv kõigile 
õpetajatele ja õpilastele. Kindlasti peab teemat käsitledes silmas pidama , et mõisted tuleb lahti seletada 
ja paigutada toimunu konteksti. Eetiliste küsimuste käsitlemisel on oluline õpetajapoolne suunamine. 
Õpilastele ei tohiks maalida ainult õuduspilte, tuleb analüüsida ka inimeste (ohvrite, kõrvalseisjate ja 
täideviijate) valikuvõimalusi. Tähtis on silmas pidada, et inimelu on unikaalne väärtus, ei saa võrrelda, kelle 
kannatused olid suuremad. Samuti tuleks juhtida õpilaste tähelepanu sellele, et teabeallikatesse, eriti aga 
interneti materjalidesse, tuleb suhtuda kriitiliselt.
8
Holokausti teemat pole vaja karta
Paljudele õpetajatele valmistab raskusi õpetada holokausti ajalugu erinevas vanuses õpilastele.  Tragöödia  
mastaapide edasiandmine on väga raske, samuti pole lihtne kirjeldada, kui madalale võib inimene langeda. 
Seetõttu tuleks eelnevalt läbi mõelda, kuidas käsitleda teemat emotsionaalselt, kuid õpilasi traumeerimata, 
mida teha siis, kui õpilased reageerivad üle või käituvad ebasündsalt (nt itsitamine, antisemiitlikud või 
rassistlikud märkused).
Mõiste holokaust  avamine
Õpilased peaksid teadma, et mõisteid defineeritakse erinevalt. Paljude inimeste jaoks on mõiste holokaust 
tähenduse avamine problemaatiline. Sõna holokaust tähistas algselt piibellikku ohverdust ja selle mõiste 
kasutamist võib tõlgendada ka nii, nagu oleks juutide massimõrv märtrisurma vorm, aga holokaustis ei 
olnud midagi püha. Termini lõpplahendus (Endlösung) kasutamine holokausti tähenduses on holokausti 
täideviijate keele kasutamine. Termini genotsiid kasutamine võib tunduda natside rassikontseptsiooni 
aktsepteerimisena. Termini genotsiid ehk rahvamõrv võttis tarvitusele ameerika juudi õpetlane Rafael  
Lemkin oma 1944. a ilmunud raamatus „ Axis Rule in Occupied Europe “. Pärast Nürnbergi protsessi aluseks 
olnud Londoni lepingut ja Nürnbergi protsessi otsuseid võttis ÜRO 1948. a vastu genotsiidikonventsiooni, 
kus just nimelt selle terminiga tähistatakse ka juudimõrva. Paljud eelistavad heebreakeelset sõna Shoah, 
mis tähendab katastroofi ega ole religioosse tähendusega.
Mõisted peavad olema täpsed ja selged. Üheks näiteks on mõiste  laager  kasutamine. Kuigi inimesi 
suri paljudes natside ja nende kaasaaitajate asutatud laagrites, ei olnud mitte kõik laagrid rajatud 
hukkamiskeskusteks. Eristatakse kontsentratsioonilaagreid, n-ö orjatöölaagreid ja transiidilaagreid. 
Erinevad laagrid funktsioneerisid eri viisil ja eri ajal. On oluline, et õpetajad oleksid täpsed, kirjeldades 
erinevaid tegevusi, mis toimusid eri laagrites, ja väldiksid tarbetuid üldistusi nende kohta. 
Avatud õpikeskkonna kujundamine aktiivõppemeetodite ja õpilasekeskse lähenemise kaudu
Holokausti käsitlemine võib tekitada õpilastel kaitsereaktsiooni, negatiivse hoiaku ja õpilased ei taha 
teemaga tegeleda. Holokausti teemat tuleb käsitleda usalduslikus atmosfääris ja avatud õpikeskkonnas, 
kus õpilastele on antud aega järelemõtlemiseks ja neid julgustatakse küsimusi esitama, oma mõtteid 
ja hirme analüüsima ning tekkinud ideid, arvamusi ja probleeme jagama . Õppetegevus peab olema 
õpilasekeskne . Õpiprotsessis analüüsitakse erinevaid teabeallikaid, arutatakse läbi sündmuste erinevaid 
tõlgendusi ja esitusviise ning leitakse vastused vaieldavatele ajaloo- ja moraaliküsimustele .
Ajaloo individualiseerimine, statistiliste andmete sidumine isikute ja nende elulugudega
Õpilastele tuleks näidata natside poolt tagakiusatud inimesi mitte ohvrite massina, vaid üksikisikutena. 
Kasutada võiks juhtumiuuringuid, ellujäänute tunnistusi ning kirju ja päevikuid sellest ajajärgust, et 
õpilased kogeksid ja mõistaksid, et iga „statistilise ühiku“ taga on tegelikult elanud inimene oma eluga 
enne holokausti, oma sõprade ja perekonnaga. Alati tuleks rõhutada ohvrite individuaalsust ja inimlikku 
väärikust.
Holokausti teemade käsitlemisel tuleks vältida stereotüüpseid vaateid, et kõik holokausti toimepanijad 
olid kas psüühiliselt haiged või sadistid, et kõik päästjad olid kangelaslikud, julged , head ja lahked, et 
kõik kõrvalseisjad olid ükskõiksed. See kätkeb endas riski kaotada mineviku inimeste inimlikud jooned ja 
muudab nad pigem karikatuurideks.
Keskendudes isikute elulugudele, nende ees seisnud kõlbelistele valikutele ja langetatud otsustele, leides 
9
paralleele õpilaste tänapäevase kogemusega, saavad õpetajad muuta holokausti ajaloo tundmaõppimise 
noortele huvitavamaks ning arusaadavamaks.
Tunnistajate ütluste kasutamine 
Oluline osa teema käsitlemisel on holokausti üle elanud inimeste suulistel ja kirjalikel mälestustel. Kui 
kutsuda kedagi õpilastele oma isiklikest läbielamistest kõnelema, tuleks temaga eelnevalt vestelda , et 
kindlaks teha, kas kutsutu on võimeline õpilastele esinema ja kas talle on selged õpilastega kohtumise 
kasvatuslikud eesmärgid. Ka klassiga tuleks teha eeltööd, et õpilased suhtuksid esinejasse lugupidamisega 
ja oskaksid teda vääriliselt hinnata. Õpilased peaksid mõistma, et kuigi nendest sündmustest on möödunud 
palju aega, on rääkijal ikkagi valus oma isiklikest läbielamistest jutustada.
Õpitavale konteksti loomine
Holokausti toimumist tuleb vaadelda Euroopa ja terve maailma ajaloo kontekstis, anda õpilastele 
taustinformatsiooni eelnenud sündmustest ja asjaoludest, mis viisid holokaustini. 
Keerulistele küsimustele ei saa anda lihtsaid vastuseid 
Õpilased peavad ajaloo üle juurdlema. Selle käigus tuleks otsida vastust küsimustele, miks oli 
juutide saatus eri riikides erinev, millised olid Saksa okupatsioonirežiimide erinevad vormid. Sellega 
seoses   kerkib alati kõlbelisi küsimusi. Kerge on hukka mõista neid, kes keeldusid juute peitmast 
või oma juudist naabreid aitamast, tuleks analüüsida ka nende olukorda ja võimalikke motiive . 
Arvestades ajaloosündmuste erinevaid tõlgendusvõimalusi, peaks õpilastel olema võimalus juurelda 
holokausti üle, k.a päästjate valikute üle, kes pidid peidetuid aidates iga päev otsustama, kas ikka tasub 
riskida iseenda ja oma perekonna eluga või mitte. Tuleks otsida vastuseid ka küsimustele, miks liitlased 
ei teinud rohkemat juutide päästmiseks; miks Judenräte (juutide omavalitsusasutused getodes) mõned 
esindajad koostasid nimekirju oma rahvuskaaslaste surmalaagritesse küüditamiseks; miks enamik inimesi 
okupeeritud riikides ei teinud midagi oma juutidest naabrite aitamiseks ning mõelda järele selle üle, miks 
inimesed olid nõus osalema massimõrvas.
Algallikatele juurdepääsu tagamine
Holokausti kaasaegsest ajakirjandusest, päevikutest, ajalehtedest, kõnedest, kunstiteostest, korraldustest 
ja ametlikest dokumentidest saab lugeda holokausti toimepanijate, ohvrite, päästjate ja kõrvalseisjate 
seisukohti. Algallikate materjal on oluline inimeste motivatsiooni, mõtete, tunnete ja tegude uurimiseks, 
tehtud valikute mõistmiseks ning arusaamiseks, miks sündmused just niimoodi toimusid. Töös allikatega 
tuleks silmas pidada, et mälestused on alati subjektiivsed.
Natsismiohvrite reageeringute ja vastupanu eri vormide tutvustamine 
Oli mitmeid vastupanuvorme natslikule tagakiusamisele, alates relvastatud võitlusest kuni inimväärikuse  
säilitamiseni kõige ekstreemsemas geto - ja laagriolukorras. Mitte alati ei võtnud natside ohvrid oma saatust 
passiivselt vastu. Oluline on näidata, kuidas ohvrid reageerisid, millised olid nende tegevusvabaduse piirid 
ning vastupanuvormid.
10
Tuleb hoolitseda, et juudi rahvast ei määratletaks üksnes holokausti kaudu 
Holokaust tuleb asetada ajaloolisse konteksti. Tuleb näidata elu enne ja pärast holokausti, teha selgeks, et 
juudi rahval on pikk ajalugu ning rikas kultuuripärand, et õpilased ei mõtleks juutidest üksnes kui natside 
tagakiusatud inimsusest ilmajäetud ja alandatud ohvritest. Noored peaksid teadvustama, et rikaste ja 
elujõuliste juudi kogukondade hävitamine Euroopas tähendas suurt kaotust maailmakultuurile. 
Kõik holokausti toimepanijaid ei olnud ebainimlikud koletised
Holokaust oli inimeste poolt korda saadetud kuritegu , mille toimumine oli põhjustatud paljudest 
 
erinevatest inimisiksuse ja - tegevusega seotud asjaoludest. Holokausti teema käsitlemisel tuleks 
„rehumaniseerida“ kõik holokaustiga seotud inimesed: näha ohvreid, päästjaid, kollaborante, 
 
kõrvalseisjaid ja toimepanijaid tavaliste inimestena ekstreemsetes olukordades . See ei tähenda, et 
holokausti toimepanijaid tuleks pidada normaalseks, vaid seda, et enamik neist ei olnud sadistlikud 
psühhopaadid ning et  kurjus  ei ole holokausti piisavaks seletuseks.
Raskem on seletada, kuidas oli inimlikult võimalik, et tavalised mehed ja naised, isad, emad ja abikaasad 
võisid vabatahtlikult osaleda süütute meeste, naiste ja laste mõrvamises. Holokausti toimepanijate 
motivatsiooni tuleks sügavuti uurida. Õpilased peaksid kasutama algdokumente, juhtumiuuringuid ja 
elulugusid, et selgitada ideoloogia, antisemitismi, võimuahnuse, omataoliste pealekäimise, majandusliku 
olupoliitika, kriminaalse psühhopatoloogia ja muude faktorite võimalikku rolli valikute tegemisel ja 
toimimisel.  
Kollektiivne süü
Õpilastel ei tohi kujuneda arvamust, et kõik sakslased olid natsid või et saksa rahval oli ainulaadne 
eelsoodumus genotsiidiks . Neil peaks olema võimalik uurida mitmesuguseid saksa rahva reageeringuid 
natslikule poliitikale, sealhulgas entusiastlikku toetust, koostööd, rahulolematust , apaatiat ning aktiivset 
vastupanu.
Õpilased peaksid jõudma äratundmisele, et antisemitism on üleilmne ja sajandeid vana nähtus, et 
Euroopas oli palju mittesakslastest holokausti toimepanijaid ja kollaborante. 
Teema käsitlemiseks tuleks leida sobivad õpitegevused ja vältida simulatsiooni, mis õhutaks õpilasi ennast 
kas toimepanijate või ohvritega samastama.
Allikakriitilisus 
Õpetajad peaksid rõhutama vajadust kriitiliselt hinnata kõiki teabeallikaid ja võtta arvesse konteksti, 
millest konkreetne informatsioon lähtub. Arutleda tuleks selliste küsimuste üle, nagu: Kes selle teabe 
kirjutas? Mis on selle veebisaidi eesmärk? Kuidas see mõjutab teabevalikut ja - esitust ? 
Püüda mõista oma õpilaste reaktsioone 
Õpetajad peaksid olema vastuvõtlikud oma õpilaste tunnete või arvamuste suhtes, seda eriti küsimustes, 
mis neile tõelist muret valmistab. Õpetajad peavad olema ette valmistatud uurima konfliktide põhjuseid 
tänapäeva maailmas ning noortele tuleb anda võimalus neid küsimusi avatult arutada. Ent tuleb teha 
vahet erinevate konfliktide vahel, samuti iga konflikti põhjuse ja iseloomu vahel.
11
Õpilased, kes tunnevad , et nende rahva või grupi kannatusi pole käsitletud, võivad vaidlustada teiste 
rahvaste või gruppide tagakiusamise ja mõrvamisega seotud ajaloosündmuste õppimise vajaduse. 
Oluline on õppida rassismi, orjastamise, tagakiusamise või kolonialismi ajalugu, mis on seotud oma maa 
ja rahva ajalooga.
4. JUHISED ÕPPEKÄIKUDEKS HOLOKAUSTIGA 
OTSESELT JA KAUDSELT SEOTUD PAIKADESSE 
MUUSEUMID, MEMORIAALID, KESKUSED
Holokaustiga otseselt ja kaudselt seotud  paikade külastamine annab õpikogemusi ja -võimalusi, mis 
erinevad klassis saadutest. 
Holokaustiga otseselt seotud paikade külastamine võimaldab konkreetseid sündmusi õppeprotsessis 
vahetumalt käsitleda.
Võimalus uurida algupäraseid eksponaate ja esemeid võib ergutada huvi ning soodustada 
 
õpimotivatsiooni kasvu, samuti luua vahetu sideme inimestega minevikust, mida on klassis raske 
saavutada.
Õpetaja vastutab õpilaste eest ja peab olema veendunud, et holokaustiga otseselt seotud paiga või 
muuseumi külastus on õpilaste vanust arvestades sobiv. 
Õpetajal peab olema selge ettekujutus holokaustiga otseselt seotud paiga või muuseumi külastamise 
eesmärkidest. Õpetaja peab teadma, kuidas see täiendab ja laiendab klassis tehtavat tööd.
Tähtis on külastus hoolikalt ette valmistada ja läbi mõelda, kuidas see seostub tööga klassis. Ideaalne  
oleks, kui õpetaja ise külastaks seda paika enne, kui ta toob sinna õpilased ja/või osaleks õpetajatele 
mõeldud koolitusüritustel.
Klassis peab eelnevalt selgitama, et holokaustiga otseselt seotud paik on ajalooline mälestusmärk ning et 
selle paiga külastamise eesmärk ei ole vaid mineviku tundmaõppimine , vaid ka sellega tutvumine, kuidas 
antud paika ajaloo mälestusmärgina eksponeeritakse. Õpetaja peaks kohapeal ärgitama diskussiooni ja 
võtma hiljem diskussiooni tulemused kokku. Hea oleks, kui see toimuks vahetult pärast muuseumi või 
ajaloolise paiga külastust.
Klassis tehtavad kokkuvõtted peavad vastama küsimustele, mis tekkisid õpilastel õppekäigu tulemusena 
ning aitama neil asetada laiemasse konteksti seda, mida nad külastuse käigus teada said.
http:/taskforce.ushmm.gov/ working -groups/education/guidelines/ english .htm
12
TEABETEKSTE
KRONOLOOGIA
I. ANTISEMITISM JA HOLOKAUST MAAILMAS
Koostanud Indrek Riigor
   70 –   Juutide Teise Templi purustamine Jeruusalemmas roomlaste poolt. Kristlased , sel ajal väike juudi 
sekt , võtsid seda kui jumala märguannet teistele juutidele ja kõigile juutidele osaks saavaid 
kannatusi kui jumala tahet. Algas juutide massiline väljarändamine ( diasporaa ) Palestiinast 
ümberkaudsetesse maadesse.
1096 – Algas Esimene ristisõda. Teel Pühale Maale tapsid ristisõdijad kolmandiku Saksa-  ja Põhja-Prantsusmaa 
juutidest.
1215 – Toimus neljas Lateraani kirikukogu , kus paavst Innocentius III tutvustas märki, mida juudid pidid 
teistest eraldumiseks kandma hakkama. See oli tavaliselt ümmargune kollane märk, mille värv 
sümboliseerib reeturlikkust ja argust.
1348 – Katkuepideemia Must Surm Euroopas. Katku levitamises süüdistati juute, kes olevat kaevud ära 
mürgitanud. Selle tulemusena tapeti üle Euroopa kümneid tuhandeid juute.
1492 – Likvideeriti suurim juutide kogukond Hispaanias. Juute sunniti valima ristiusku astumise ja 
väljarändamise vahel.
1516 – Veneetsias loodi linnaosa , mida kutsuti getoks. Varsti loodi need juba enamikes Saksa ja Itaalia 
linnades. Nii sunniti juute elama müüridega eraldatud linnaosades mitmeid sajandeid.
1543 – Protestantismi rajaja Martin Luther avaldas raamatu „Juutidest ja nende valedest“. Luther uskus, 
et juudid keeldusid kristlasteks hakkamast roomakatoliku kiriku valede pärast. Pärast seda, kui 
juudid keeldusid oma usku ümber vahetamast kristluse uue vormi vastu, pöördus Luther juutide 
vastu.
1879 – Saksa ajakirjanik Wilhelm Marr võttis kasutusele termini antisemitism ja lõi antisemiitliku liiga. 
Sellest sai alguse antisemitism kui poliitiline liikumine, mis põhineb ideel juudi rassist .
1881 – Terroristid, kellest üks oli juut , tapsid Vene tsaari Aleksander II. Venemaal algasid laiaulatuslikud 
juudivastased meeleavaldused ja juudi perekondade vastased rünnakud. Tuhanded Vene juudid 
emigreerusid vägivalla eest põgenedes USAsse ja Lääne-Euroopasse. Juute hakati ebaõiglaselt 
süüdistama terrorismis ja revolutsiooni õhutamises.
1894 – Prantsuse kindralstaabi ainus juudist kapten Alfred Dreyfus mõisteti süüdi spioneerimises ja pandi 
vangi. Kui tõestati, et Dreyfus on süüta ja vanemad ohvitserid olid tema vastu tõendeid kogunud , 
puhkes kümneaastane skandaal ( Dreyfusi afäär ), mis jagas Prantsuse ühiskonna kaheks. Dreyfusi 
vastased kasutasid antisemiitlikku propagandat ja mõnikord vägivalda.
13
1918–1921 – Juudivastased meeleavaldused ja rünnakud Ukrainas, Poolas, Lääne-Preisimaal, Ungaris,  
           Slovakkias ning Rumeenias . Nendes pogrommides tapeti vähemalt 60 000 juuti.
1918 –  Saksamaa kaotas Esimese maailmasõja.
1920 –  Saksa Töölisparteist sai Natsionaalsotsialistlik  Saksa Töölispartei, mugandatult natsipartei .
1921 –   Hitler sai natsipartei liidriks.
1924 –  Hitler kirjutas vanglas teose „ Mein Kampf “ ja selles:  „Täna siin ma usun, et ma tegutsen 
Kõikvõimsa Looja tahte järgi: kaitstes end juutide eest, võitlen ma Jumala töö eest.“
1933 – Hitler sai Saksa valitsusjuhiks, kantsleriks.
 
Aprilli boikott – sakslasi keelitati mitte ostma juudi poodidest .
 
Juute hakati eemaldama tsiviilteenistusest, ülikoolidest ja pressist.
1935 –  Nürnbergi seadused sätestasid:
 
Juudid ei ole enam Saksa kodanikud.
 
Juudid ei tohi abielluda mittejuutidega.
 
Juudid ei tohi olla seksuaalvahekorras mittejuutidega.
1938 –  Kristallöö. Ulatuslik vägivallatsemine juutide vastu üle Saksamaa.
 
Tuhanded juudid viidi koonduslaagritesse. Juutidel keelati kinode, teatrite ja teiste avalike kohtade  
külastamine Saksamaal ja Austrias . Neid sunniti sulgema ja müüma oma ärisid. Juudi lastel keelati 
käia riigikoolides.
1939 –  Algas Teine maailmasõja.
 
Saksamaal ja Poolas sunniti juute kandma Taaveti tähe kujutisega käepaela või kollast tähte  riietel . 
Nad koondati ülerahvastatud getodesse.
1941 –  Saksamaa alustas sõda Nõukogude Liidu vastu.
 
Saksa võimud lõid spetsiaalsed tapmiskomandod Einsatzgruppen juutide hukkamiseks. Kõik 
juudid okupeeritud Nõukogude Liidu territooriumil pidid hakkama kandma kollast tähte. Algas 
Lääne-Euroopa juutide deporteerimine Poola getodesse ja juutide gaasitamine Chelmo laagris  
– esimeses surmalaagris.
1942 –   Wannsee konverentsil  võeti vastu otsus juutide täieliku hävitamise kohta (lõpplahendus).
 
Algas Ida-Euroopa juutide hukkamine Belzeci, Sobibori ja  Treblinka surmalaagrites, massiline 
gaasitamine Auschwitz - Birkenau ja Majdaneki surmalaagrites. Lääne-Euroopa juudid deporteeriti 
Auschwitz-Birkenau laagritesse.
1943 –  Viidi lõpule juutide hukkamine Chelmo, Belzeci, Sobibori, Treblinka ja Majdaneki surmalaagrites 
ning kõik jäljed sellest hävitati.
1944 –  Ungari juudid deporteeriti Auschwitz-Bireknausse ja hävitati. Algasid surmamarsid ja asitõendite 
hävitamine.
1945 –  Nõukogude väed vabastasid Auschwitzi.
 
Hitler sooritas enesetapu, enne seda kutsus üles juutide hävitamist jätkama. 
 
Teise maailmasõja lõpp. 
 
Nürnbergis algas kohtuprotsess natsikurjategijate üle.
1948 – Loodi Iisraeli riik Palestiinas , kuhu rändas välja enamik Euroopa ellujäänud juute.
14
 II. JUUDID EESTIS
14.–15. saj – Esimesed teated arhiividokumentides üksikute juutide tegutsemisest Eestis.
1830 –  Tallinnas alustas tegevust esimene juudi kogukond Eestis, kui Tallinna garnisoni juutidel lubati 
pärast sõjaväeteenistust siia elama jääda.
1856 –  Tallinna juudi koguduse ametlik sünniaasta, Tartu 1859 .
1865 –   Tsaar Aleksander II loal võisid juudid, kes omasid I gildi kaupmehe, kutselise käsitöölise või ülikooli 
diplomit, ametlikult Eestimaa kubermangu elama asuda .
1866 –   Tegutsemist alustas Tartu juudi kogukond, üsna pea asusid juudi kogukonnad tegutsema ka 
Narvas, Viljandis ja Valgas .
1883 –  Tallinna ehitati Eesti suurim sünagoog (hävis Teises maailmasõjas). Asutati Akadeemiline Juudi 
Ajaloo ka Kirjanduse Selts. Tartus asutati juudi korporatsioon Limuvia.
1901 –   Tartusse ehitati sünagoog (hävis Teises maailmasõjas).
1913 –  Rahvaloenduse andmeil elas Eesti territooriumil 4 995 juuti.
1918 –  Loodi Eesti Vabariik, Eesti Vabadussõjast (1918–20) võttis osa umbes 200 juuti.
1919 –  Toimus esimene Eesti juudi kogukondade kongress .
 
Tallinna juudi kogukond asutas juudi kooli, millest kasvas välja Tallinna Juudi Gümnaasium 
(1924).
1920 –  Asutati Eesti spordielus saavutustega silma paistnud juudi spordiselts Maccabi.
1923 –  Tartus asutati juudi üliõpilasühing Hasmonea.
1925 –  Rahvaloenduse andmeil elas Eestis 3 045 juuti.
 
Riigikogu võttis vastu kultuurautonoomia seaduse, millega juudid said laialdase kultuur-
autonoomia Eestis.
1926 –  Valiti Juudi Kultuurinõukogu, mida juhtis kuni 1940. aastani Hirsch Aisenstadt.
1927 –  Eesti Vabariik kanti juutidele kultuurautonoomia andmise eest Juutide Kuldraamatusse.
1934 –  Tartu ülikoolis avati judaistika õppetool , mille puhul Albert Einstein saatis TÜ rektorile tänukirja.
1934 –  Rahvaloenduse andmeil elas Eestis 4 381 juuti, kes moodustasid 0,4% Eesti elanikest.
1939 – Eestis tegutses 32 erinevat juudiorganisatsiooni.
1940 –  Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi, okupatsioonivõimud sulgesid muu hulgas ka kõik 
juudiorganisatsioonid.
1940–1988 – juutidel puudusid oma organisatsioonid nagu teistelgi Nõukogude Liidu territooriumil 
                            elanud rahvastel. 
15
1941 –  Juuniküüditamise raames deporteeriti Siberisse koos 10 000 eestlasega umbes 400 juuti (8% Eesti 
juutidest). Saksa okupatsiooni eest põgenes umbes 2 000 juuti Nõukogude Liitu, umbes 1 000 
siiajäänud juuti arreteeriti ja hukati aasta lõpuks.
1942 –  Eesti kuulutati Wannsee konverentsil Saksa võimude poolt ametlikult „juudivabaks“.
1942–1944 – Eestisse toodi hukkamiseks juute Saksamaalt, Tšehhist, Ungarist, Leedust, Poolast ja 
 
                             Prantsusmaalt
1944 –  Punaarmee vabastas Klooga surmalaagri.
1945 –  Pärast sõda rändas okupeeritud Eestisse suur hulk Nõukogude Liidus elanud juute. N-ö Eesti juute, 
kes olid sõja üle elanud, oli vähe järele jäänud.
1948–1953 – Stalini õhutusel laienes Nõukogude Liidus järk-järgult juutide tagakiusamine, mis kulmineerus 
1953. a ja vaibus Stalini surmaga samal aastal.
1959 –  Rahvaloenduse andmeil elas okupeeritud Eesti territooriumil 5 436 juuti.
1988 –  Tallinnas taastati esimesena Nõukogude Liidus juudi kogukonna tegevus juudi kultuuriseltsina, 
mis oli Eestimaa Rahvaste Ühenduse liige.
1989 –  Rahvaloenduse andmeil elas okupeeritud Eesti territooriumil 4 613 juuti.
 
Tallinnas alustas taas tegevust juudi kool.
1991 –  Taastati Eesti iseseisvus . Taastusid kõik enne sõda Eesti juutidele kehtinud õigused.
1992 –  Juudi kultuuriselts reorganiseeriti Eesti Juudi Kogukonnaks, mis koondab kõiki Eestis elavaid juute.
2000 –  Rahvaloenduse andmeil elas Eesti Vabariigis 2 145 juuti.
2005 –  Tallinnas hakati ehitama uut sünagoogi, sellele tõi Jeruusalemmast sümboolse nurgakivi Iisraeli 
president Moshe Katzav.
16
HOLOKAUST
Ruth Bettina Birn
Poliitiline ja ideoloogiline tagapõhi
Mõiste holokaust tähendab süstemaatilist tagakiusamist ja massimõrvu, mida Natsi-Saksamaa saatis korda 
Euroopa juutide vastu Teise maailmasõja ajal.
Natsiideoloogia heitis kõrvale valgustusajastu ja võrdsuse põhimõtted, asendades need rassiliste 
väärtuste hierarhiaga. Natside silmis elasid maailmas erinevad rassid , mis olid kas väiksema või suurema 
väärtusega. Kõige tipus oli põhjamaine, aaria rass (heledad juuksed, sinised silmad), keda kehastas saksa 
rahvas. Väidetavalt olid aarialased kogu ajaloo vältel olnud kõige loomingulisemad ning poliitiliselt ja 
sõjaliselt võimekaimad. Üksikisikud omasid samuti kõrgemat või madalamat „rassilist väärtust“, mida 
sai mõõta kehaliste tundemärkide abil. Niisiis , natsid püüdsid tõsta „kõrgema väärtusega“ inimeste 
arvukust. Rasside segunemist abielu kaudu loeti kahjulikuks ja ebasoovitavaks, see viinuks nende 
arvates rahva mandumisele ja allakäigule. Natside usk rahvaste ebavõrdsusesse tõi kaasa nn madalamate 
rasside allasurumise ning pideva orjastamise õigustamise. Igavene võitlus rasside ja rahvaste vahel, mille 
tulemusena jäid ellu kõige paremad, oli natside ideoloogia järgi loodusseadus. Rahvusgruppe nagu 
juudid või mustlased, mis ei tuginenud rahvusriigile, peeti eriti kahjulikeks.  Tõepoolest , juudi rahvast 
vaadeldi aarialaste antipoodi ja igavese vaenlasena. Heinrich Himmler , Natsi-Saksamaa politsei ja 
natsipartei avangardi SS-i juht ning üks põhilisi holokausti läbiviijaid kirjeldas kogu maailma juutkonda 
eelnimetatud rassilisele hierarhiale sisemiselt vastanduvana ning seega tegurina, mis olevat inspireerinud 
kristlust, vabamüürlust, valgustust , Prantsuse revolutsiooni, liberaalset kapitalismi ja bolševismi – kõike, 
mis baseerus mingil inimeste võrdsuse kontseptsioonil.
Riigisiseselt ei omanud individuaalsed õigused mingit tähtsust, olulised olid ainult „rahva“ huvid. Millised 
need olid, seda otsustas rahva juht, Natsi-Saksamaal siis Adolf Hitler. Üldise heaolu kontseptsiooni aluseks 
oli rahva tervis, mille ohuteguriteks loeti pärilike haiguste ja puuetega inimesi ning ebaproduktiivseid 
elemente nagu kurjategijad, prostituudid või inimesed, kes keeldusid töötamast. Poliitiliselt oli 
natsiideoloogia antidemokraatlik, autoritaarne ja tugevas vastasseisus poliitilise töölisklassi liikumisega.
Industrialiseerimist peeti ohtlikuks sellega kaasnevate sotsiaalsete probleemide tõttu, selle asemel 
propageeriti naasmist romantiseeritud agraarellu. Kuna Saksamaal polnud piisavalt maad, et 
argaarmajanduse juurde tagasi pöörduda, kavatses Hitler vallutada Ida-Euroopa alad (Lebensraum, ek 
eluruum), mis tähendas naabermaade ründamist.
Natside rassistlikud ja poliitilised veendumused tuginesid vaadetele, mille üle diskuteeriti Euroopas 
ja ka väljaspool Euroopat alates 19. sajandi lõpust. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil tekkisid 
fašistlikud liikumised ja režiimid üle kogu Euroopa ning rida maid läks üle demokraatialt autoritaarsetele 
süsteemidele. Seega olid natsid osa laiemast poliitilisest suundumusest Euroopas.  Vastuseisu  Weimari 
Vabariigi demokraatlikule süsteemile Saksamaal suurendasid pahameel Esimese maailmasõja lõpul 
sõlmitud  Versailles ’i rahulepingu sanktsioonide üle, massiline tööpuudus ja suured majanduslikud 
probleemid. Parempoolsetes ringkondades oli taoline meeleolu juba domineeriv. Tugeva vasakpoolse 
liikumise (sotsialistid ja kommunistid ) tõttu olid parempoolsed raevus, see viis suureneva poliitilise 
vägivalla ja süveneva ebastabiilsuseni. Natsid pöördusid oma poliitilise platvormiga sakslaste poole, 
lubades stabiilsust, tugevat valitsust eesotsas tugeva juhiga ning majanduslikku taastumist, kusjuures  
antisemitismile üleskutsumise ulatus on vaieldav.
17
Holokausti ajalugu 1933–1939
Pärast seda, kui president von Hindenburg määras 1933. aasta 30. jaanuaril Hitleri Saksa kantsleriks 
(vastupidiselt sagedasele arvamusele, et natsipartei ei saavutanud avalikel valimistel kunagi enamust ), 
asus tema valitsus täide viima natside poliitilisi ja ideoloogilisi eesmärke. Üks tähtsamatest lubatud 
vahenditest oli politseile antud voli arreteerida ja vangistada ilma seadusliku aluseta keda tahes 
(niinimetatud „kaitsevangistus“). Seda õigust kasutades täitsid natsid äsjaloodud koonduslaagrid ,  alguses 
põhiliselt kommunistide ja demokraatidega. Juutide äride boikoteerimine Berliinis 1933 oli esimene 
märguanne Saksa juudi kogukonnale , et natsid kavatsevad oma rassistlikku ideoloogiat ellu rakendada. 
Järgnevatel aastatel toimusid üle Saksamaa juudivastased vägivallaaktid. Saksamaa elanikkonna hulgas 
toimus süstemaatiline segregatsioon . Sakslased pidid tõestama oma nn aaria päritolu (huvitaval kombel  
näitab see, et ei olnud endastmõistetav, missugusesse „rassi“ inimene kuulus). Kaks määrust, mis võeti 
vastu  aastal  1935  –  neid  nimetati  Nürnbergi  dekreetideks,  kuna  anti  välja  Nürnbergis  natsipartei              
 koosolekul –, tsementeerisid edasise sakslaste lahutamise saksa juutidest. Abielu ja seksuaalsuhted olid 
keelatud ning juudid ja teised nn võõraste rasside esindajad nagu mustlased kaotasid kodakondsuse. 
Määratu hulk eeskirju ja dekreete (umbes kaks tuhat ) tõrjus Saksa juudid välja enamikelt töökohtadelt ja 
limiteeris tõsiselt nende võimalusi teenida elatist ja elada normaalset elu.
Sellel perioodil oli natsipolitsei eesmärgiks sundida Saksa juute Saksamaalt lahkuma . Kuid neile, kes olid 
valmis emigreeruma, valmistas suuri raskusi leida maid, kes juute vastu võtaksid, sest valitsus jättis nad 
enne lahkumist ilma igasugusest varast. Enamusel Saksa ning ka Austria (pärast Austria annekteerimist 
1938. a) juutidest õnnestus siiski põgeneda. 1938. aasta novembris toimunud pogromm (nimetatud ka 
Kristallnacht, ek  Kristallöö) tegi ähvardava ohu ilmseks ka neile, kes olid olnud tõrksad emigreeruma. 
Kasutades ära ühe juudi noormehe poolt sooritatud Saksa diplomaadi mõrva Pariisis, organiseerisid 
natsid sünagoogide põletamise, juudi äride ja kodude ründamise ning saatsid suure hulga saksa juute 
koonduslaagritesse.
Holokaust sõja ajal
Saksamaa kallaletung Poolale 1939. aasta 1. septembril päästis valla Teise maailmasõja. Sõda tähendas 
uut staadiumi. Sõja ajal ning eriti Ida-Euroopas võttis Natsi-Saksamaa kasutusele kogu oma radikaal -
ideoloogiliste eesmärkide arsenali. Esimene julmuste tallermaa oli Poola. Massilised hukkamised 
hävitasid suure osa Poola eliidist. Poola riigi sakslaste poolt anastatud läänepoolse piirkonna ning Saksa 
administratsiooni all oleva idapoolse ala vahel leidis aset suureulatuslik elanikkonna ümberasustamine ja 
etniline puhastamine. Anti välja poolakate ja juutide vastaseid diskrimineerivaid seadusi. Siin tuli juutidel 
esimest korda kanda kollast tähte. Saksamaal muutus tähe kandmine kohustuslikuks kaks aastat hiljem 
– 1941. Poolas rajati esimesed getod ning juudi elanikkond sunniti neisse elama.
Saksamaal läksid natsid samuti üle massimõrvadele. Sihtgrupiks olid vaimuhaiglate invaliidsed patsiendid  
(põhiliselt mittejuudid), kes vastavalt natsiideoloogiale olid „väärtusetud“. 1939. kuni 1941. aastani tapeti 
patsiendid gaasiga Saksamaa ja Austria kuues vaimuhaiglas. See on esimene näide massilisest gaasiga 
surmamisest, paljud selle kuriteo toimepanijad olid hiljem ametis Poola surmalaagrites.
Kallaletung Nõukogude Liidule 1941. aastal tähistas Hitleri ideoloogiliste eesmärkide haripunkti: totaalne  
sõda juudibolševismi vastu, millest ta lootis väljuda põhiliste ideoloogiliste vastaste hävitamisega ning 
vallutada maa tulevase Saksa asustuse jaoks. Slaavi elanikkonda peeti kas ohverdatavaks või määrati 
pärisorjusesse. Juudi populatsioon oli kavas hävitada massimõrvadega. Saksa armee kannul tungisid 
edasi julgeolekupolitsei ja SD liikmetest koosnevad mobiilsed eriüksused, viies läbi kommunistliku 
juhtkonna ning alguses ka juudi meeste suureulatuslikke hukkamisi. See laienes varsti kogu juudi 
elanikkonna massiliseks mõrvamiseks. Ei ole teada otseseid käske, kuid enamiku uurijate järgi toimus see 
nihe täieulatusliku genotsiidi suunas 1941. aasta suvel või sügisel. Lõpliku käsu puudumine ei tõenda, et 
18
Hitler poleks teadnud , mis toimus või et genotsiidi poleks olnud, nagu mõnikord pakuvad välja mõned 
revisionistid. Tolleaegsetes dokumentides on piisavalt tõendeid, et Hitler oli keskne kuju holokausti 
otsuste tegemisel, isegi kui kohalikud võimumehed näitasid üles olulist initsiatiivi ja viisid massimõrvad 
läbi nii kiiresti ja efektiivselt, nagu nad suutsid. Massimõrvu sooritati mahalaskmise teel, hiljem töötas 
julgeolekupolitsei välja mobiilsed gaasifurgoonid kui efektiivsema mooduse. Nagu varem Saksamaal, nii 
kuulusid nüüdki hävitamisele ka vaimupuudega inimesed. Okupeeritud territooriumitel rakendasid natsid 
täies ulatuses meetmeid, et luua „rassiliselt ja sotsiaalselt puhast“ maad. Lisaks juutidele, mustlastele ja 
kommunistidele tapeti nn asotsiaalid (harjumus kurjategijad, prostituudid, tööpõlgurid), kes Saksamaal 
saadeti koonduslaagritesse, idas lihtsalt maha.
Nõukogude Liidus teostati holokausti inimesi kohapeal tappes, kuigi paljud juudid sunniti enne 
mõrvaaktsioone getodesse. Mil moel sõda asju radikaalsemaks muutis, sai ilmsiks 1941. aastal Serbias, kus 
Saksa armeekomando tappis kättemaksuks partisanitegevuse eest juudisoost mehed. Enamikes       Saksamaa 
või tema liitlaste poolt okupeeritud maades arenes genotsiid järgmiselt: juudi elanikkond    eraldati teistest, 
märgistati, sunniti getodesse, mille suurust pidevalt vähendati; juutidelt võeti ära isiklik vara, nad pandi 
sunnitööle ja saadeti lõpuks surmalaagritesse. 2. jaanuaril 1942 toimus nn Wannsee konverents , mis oli 
suunatud koostöö organiseerimisele Saksa valitsusasutuste vahel, kes osalesid genotsiidis. Konverentsi 
protokoll näitab, et lõppsihiks oli kõigi Euroopa maade juudi elanikkonna genotsiid. Genotsiidiplaani 
edu sõltus kohalikust poliitilisest olukorrast, kohalike koostöö ulatusest sakslastega, vastupanuliikumise 
tugevusest ja tagakiusatud juutide võimalustest peitu pugeda.
Umbes aastal 1942 viis tööjõupuudus muutuseni Saksamaa poliitikas: sõjatööstuse tarvis oli vaja 
lisatööjõudu. Kui aastatel 1941–42 nälgis enamus umbes 3,3 miljonist nõukogude sõjavangist 
 
vangilaagrites surnuks , siis järgnevatel aastatel deporteeriti ligikaudu 7,5 miljonit inimest (põhiliselt 
poolakad, ukrainlased ja venelased , kaasa arvatud sõjavangid) raskele tööle Saksamaale. Koonduslaagrite 
asukad , sh juudid olid orjatöölisteks kohapeal. Siiski ei tähendanud see, et oleks loobutud Euroopa 
juutide hävitamisest, üksnes nende tööjõudu taheti enne nende surma ära kasutada. Sel otstarbel tehti 
laagritesse saadetavate hulgas valik: tugevamad valiti välja töö jaoks, nõrgad, vanad ja lapsed läksid 
otse gaasikambritesse. Kuuest surmalaagrist olid neli (Chelmno, Belzec, Sobibor , Treblinka) üksnes 
tapaasutused, samal ajal kui Auschwitz ja Majdanek omasid topelteesmärki – ohvreid ühtaegu nii 
vangistada kui ka tappa. Näiteks Auschwitz koosnes kolmest kompleksist: Auschwitzi põhilaager oli  kõigi 
etnilise tagapõhjaga vastaste vangistuseks; Ausschwitz-Birkenau, kus gaasikambrites plaanipäraselt tapeti 
juutidest ohvreid ja samuti suur hulk mustlasi; Auschwitz- Buna , mis oli orjatöölaager keemiatööstuse jaoks.
Riigi Julgeoleku Peaamet (RSHA) mängis juhtivat osa genotsiidi üleüldises organiseerimises, k.a ohvrite 
surmalaagritesse saatmises. Lisaks osalesid holokaustis politsei, teised Saksamaa valitsusasutused, 
tsiviiladministratsioon ja Saksa armee – tegelikult kõik Saksa valitsuse osad ja Saksa ühiskond. Tähtsust, 
mida natside juhtkond omistas Euroopa juutide hävitamisele, illustreerib fakt, et 1944. a kasutati 
ressursse, mis oleksid olnud otsustavad sõja edu suhtes, juutide deporteerimiseks Kreekast või Ungarist 
Auschwitzi surmalaagrisse. Samal ajal püüdis Julgeolekupolitsei kaotada oma tegevuse jälgi, kaevates 
massihaudadest välja surnukehi ja neid ära põletades. Juudi surmalaagrite ellujäänud asukaid sunniti 
taganevate Saksa vägedega kaasa minema. Nende „surmamarsside“ koletuslikud tingimused võtsid veel 
suure hulga juutide elu just siis, kui vabanemine paistis lähedal olevat.
Ajaloolised vaidlused, õiguslikud ja poliitilised tagajärjed
Holokausti ohvrite koguarvuks hinnatakse 5–6 miljonit. Uurijad arvavad , et laagrites ja getodes jäi ellu 
100 000 kuni 300 000 juuti. Kuid viimaste orjatöö kompenseerimise kohta peetud diskussioonide käigus 
on ilmnenud palju suurem ellujäänute hulk. Teaduslikku hinnangut neile arvudele pole siiski veel antud. 
19
Jätkuv debatt puudutab saksalaste osaluse ulatust ja süüd holokaustis. Kahe viimase aastakümne 
 
põhjalikud uuringud on näidanud, et massimõrvaga oli haaratud arvatust veelgi rohkem Saksa 
organisatsioone. Siiski pole saavutatud üksmeelt kaasosaluse määra, ideoloogilise panuse ja üleüldise 
kaasaaitamise kohta, seda näiteks Saksa sõjaväes . 
Vaidluse all on veel ka see, kuidas hinnata süüd osalemises – holokausti kaasosalised võivad ulatuda 
vastutavatest politseiohvitseridest kuni deporteerimisrongide juhtideni – ning mil määral toetas 
massimõrva või lihtsalt teadis sellest Saksamaa elanikkond või mittesaksalastest elanikkond okupeeritud 
maades. Samal ajal kui holokaust kuulutati „ ülimaks saladuseks“ oli avalikkusele kättesaadav hulk 
informatsiooni. 
Teine tuliselt vaieldud küsimus on, kas holokausti peaks pidama ainulaadseks sündmuseks. Üks pool 
püüab tõestada, et see on pretsedenditu isegi maailma ajaloos ning et juutide kannatus oli unikaalne. 
Teiselt poolt öeldakse, et siin ei saa kasutada mõistet unikaalne, kuna ajaloosündmused on kõik unikaalsed  
ja pole seega teistega võrreldavad. Peale selle ollakse arvamusel, et holokausti unikaalseks tunnistamine 
viib teiste Natsi-Saksamaa ohvrite kannatuste alahindamiseni. 
Holokaustil oli tohutu moraalne ja poliitiline mõju 20. sajandi II poolele. Selle tulemuseks oli õiguslike 
printsiipide ja standardite loomine inimõiguste kaitseks. Genotsiidi ja inimsuse vastaste kuritegude 
mõisted tekkisid reaktsioonina Natsi-Saksamaa holokaustiga seotud kuritegudele. Läbirääkimistel 
Nürnbergi Rahvusvahelisel Sõjatribunalil, mis toimusid kohtumõistmiseks natsijuhtkonna üle, tõsteti üles 
mõiste „genotsiid ehk teisitimõtlejate  ja allutatud vähemuste hävitamine“, kuid hiljem võeti selle asemel 
kasutusele terminid „tagakiusamine“ ja „inimsusvastane kuritegu“. Genotsiidi Nürnbergi Statuuti lülitamise 
läbikukkumise põhjuseks on asjaolu, et genotsiid polnud rahvusvaheliselt tunnustatud kuritegu. Selle 
debati  vaigistas  ÜRO  eriresolutsioon  genotsiidi  kohta  11.  detsembril  1946  ning  lõpliku  lahenduse                
 sai küsimus 1948. aasta detsembris, kui maailma üldsus nõustus konventsiooniga genotsiidi ärahoidmisest 
ja karistamisest, mis formaalselt tunnistas genotsiidi kuriteoks rahvusvahelise õiguse vastu.
Teise maailmasõja ajal sooritatud kuriteod viisid niisiis initsiatiivideni, mis ajakohastasid rahvusvahelisi 
kokkuleppeid relvastatud konfliktide korral kehtivate seaduste kohta. 1949. aastal kirjutati alla 
neli Genfi konventsiooni, millele järgnesid 1977. aastal lisaprotokollid. Kõik neli konventsiooni 
nõuavad Kõrgetelt Lepinguosalistelt kohtumõistmist selliste seadusrikkumiste korral, mis kuuluvad 
universaalse 
 jurisdiktsiooni alla. Nende rahvusvaheliste kuritegude tunnistamist toetas kohtulik 
järelevalve . Kriminaalkuritegude rahvusvaheline kodifikatsioon jätkus 1985. aasta konventsiooniga 
piinamise kohta, mis kehtib hoolimata konflikti eksisteerimisest.
Rahvusvaheliste kuritegude eest kohtulikule vastutusele võtmine on muutunud aktiivsemaks viimase 
aastakümne jooksul. Enamikku konfliktide ajal toimepandud  kuritegusid, välja arvatud II maailmasõja 
ajal sooritatud kuriteod, on arutatud sõjakohtute ees, kui sedagi . Maailma üldsus on jõudnud nii kaugele, 
et tunnistatakse vajadust sõltumatute rahvusvaheliste kohtute järele, et mõista kohut rahvusvaheliste 
kuritegude, eriti rahvusvahelise õiguse tõsiste rikkumiste toimepanijate üle, keda ei tooda kohtu 
ette siseriiklikes kohtusüsteemides. 1992. aastal kutsus ÜRO kokku tribunali, et mõista kohut tõsiste 
rahvusvahelise õiguse rikkumiste üle endises Jugoslaavias. See oli esimene rahvusvaheline tribunal  
pärast Nürnbergi. Järgnes rahvusvaheline tribunal Rwandas toimepandu kohtulikuks menetlemiseks. 
Erakorralised kohtud lõi ÜRO kriminaalkuritegude menetlemiseks Sierra Leones ja Ida-Timoris. Ja lõppeks, 
1998 loodi Rooma statuudi kohaselt Rahvusvaheline Kriminaalkohus, mis peab täiendama siseriiklike 
kohtute jurisdiktsiooni ja tooma kohtu ette ja karistama rahvusvahelise kriminaalõiguse rikkumisi, samuti 
sekkuma, kui kohalik kohtumõistmine keeldub tegutsemast või ei ole võimeline seda tegema.
Holokausti ja natsismi ajalugu on samas ekspluateeritud, et õigustada poliitilisi kuritegusid. Näiteks 
kasutasid kommunistlikud liidrid ära võitlust Natsi-Saksamaa vastu, et seadustada Nõukogude võimu 
20
ja ekspansiooni. Läänemaailmas jälle, kus on ülikülluses viiteid natsidele ja holokaustile seotud näiteid, 
pannakse holokausti mõiste kõikvõimalike küsimuste teenistusse, alates abordist kuni loomade õigusteni. 
Natsismi ja holokausti kasutatakse ka, et õigustada võimulolevaid poliitikuid , kes ei tegutse kooskõlas 
rahvusvahelise ja humanitaarõigusega, see on näiteks jälgitav viimastel aastatel USA-s.
21
SÕJAKURITEOD JA RAHVUSVAHELINE ÕIGUS
Toomas Hiio
Sõjaõigus pole mitte sõdade ärahoidmiseks, vaid sõja tagajärgede leevendamiseks.
Inimsusevastased kuriteod, sõjakuriteod ja genotsiid ei ole mitte küsimus ajaloost ja moraalist, vaid need 
on eelkõige kuriteod, mille rahvusvaheline õigus on kuritegudena sätestanud, mis erinevalt teistest 
kuritegudest ei aegu ning mille eest, samuti erinevalt teistest kuritegudest, karistatakse tagasiulatuvalt, see 
tähendab ka juhul, kui kuriteo toimepanemise hetkel ühe või teise riigi siseriiklik õigus neid kuritegudeks 
ei tunnistanud.
Kaasaegse rahvusvahelise õiguse algus viiakse tavaliselt 17. sajandisse, kui Hollandi jurist Hugo Grotius 
avaldas raamatu „Sõja ja rahu seadustest “ (De iure  belli ac pacis, 1625). Sel ajal oli käimas sõda Euroopa 
suurvõimude, Saksa-Rooma keisri ja Prantsusmaa ning nende väiksemate liitlaste vahel, mis hiljem sai 
tuntuks 30-aastase sõjana (1618–1648). Olulise jõuna sekkus sõtta Saksamaal Rootsi, kes oma ajas uudsena 
rakendas mitte palgaväge, vaid maakondlikul printsiibil värvatud nekrutiväge. Sõjakoleduste sümboliks 
sellest ajast sai Magdeburgi piiramine ja tormijooksuga vallutamine 1631. a kevadel Saksa-Rooma keisri 
kindrali Johann Tserclaes von Tilly juhtimisel. Pärast linna vallutamist jättis ta linna kolmeks päevaks oma 
palgasõdurite meelevalda. Nad kõik said rikkaks. 30 000 – 40 000-st linnaelanikust hukkus üle 20 000, ei 
halastatud ka naistele ja lastele. Endine rikas hansalinn Magdeburg on jäänud tänini kohaliku tähtsusega 
provintsilinnaks.
30-aastase sõja ajal sõjaõigus ei kehtinud, see oli üks julmim sõda Euroopas enne 20. sajandit. Sõja lõpetas 
Vestfaali rahukonverents, kus lepiti kokku sõjajärgse Euroopa poliitiline kaart. Enam-vähem sama toimus 
1815. a Viini kongressil, kus Mandri-Euroopa suurvõimud Preisimaa, Austria ja Venemaa otsustasid Austria 
kantsleri Metternichi juhtimisel Napoleoni-järgse Mandri-Euroopa saatuse üle.
Sõjatehnika arenguga kaasnesid ühelt poolt üha suurema purustusjõuga relvad, teiselt poolt aga muutus 
tulirelvade käsitsemine järjest lihtsamaks. Alates 17. sajandist tõrjus nekrutivägi järk-järgult välja palgaväe. 
19. sajandil seati sisse üldine sõjaväeteenistuskohustus. Kui varem oli sõjapidamine amet, siis nüüdsest 
oli sõjaväeteenistus vältimatu osa meeste enamiku elust. Sõjad muutusid üha ohvriterohkemaks, 
I maailmasõjas hukkus aastakäikude kaupa parimas eas mehi. Kui I maailmasõja raskeim tagajärg 
tsiviilelanikkonna jaoks oli 1918. a ohvriterohke gripiepideemia, siis II maailmasõjaga kaasnesid otsesed  
ja tahtlikud rünnakud tsiviilelanikkonna vastu, mida panid toime enamik sõdivaid riike, eriti aga natslik 
Saksamaa ja Nõukogude Liit.
Enne 20. sajandit
Esimene olulisem rahvusvaheline konverents, kus arutati sõjapidamise humanitaarseid aspekte , peeti 
1856. a Pariisis. Vastuvõetud Pariisi deklaratsioon käsitles meresõja-õigust, keelates kaaperdamise ja 
reguleerides neutraalse riigi lipu all sõitvate kaubalaevade staatust.
22
1864. a vastu võetud Genfi konventsioon sätestas haavatute ja haigete, ravipersonali ja vaimulike 
staatuse sõjaväljal. See konventsioon on aluseks Punase Risti organisatsioonile. Rahvusvahelise Punase 
Risti peakorter asub Šveitsis, igavesti neutraalses riigis. Ka suur osa juhtkonnast ja personalist on Šveitsi  
kodanikud.
1868. a toimunud Peterburi konverentsi tulemusena vastu võetud deklaratsioon seadis üldisi piiranguid 
relvastusele eesmärgiga vähendada sõdurite kannatusi lahinguväljal. 1874 . a Brüsseli deklaratsioon 
koostas esimese kavandi Haagi rahukonverentsidel vastu võetud maasõja seadustest ja tavadest.
Haagi rahukonverentsid ja I maailmasõja järgsed konventsioonid ja kokkulepped
Esimene Haagi rahukonverents peeti 1899. aastal. Vastu võeti neli konventsiooni ja kolm deklaratsiooni. 
Esimene koventsioon käsitles rahvusvaheliste konfliktide rahumeelset lahendamist, teine maasõja seadusi 
ja tavasid, kolmas laiendas 1864. a Genfi konventsiooni põhimõtted meresõjale ja neljas keelas viieks aastaks 
mürskude tulistamise ja pommide heitmise õhupallidelt, lähtudes 1868. a Peterburi deklaratsioonist. 
Haagi deklaratsioonidest esimene puudutas samuti õhupallidelt tulistamise ja pommitamise keelamist, 
teine piiras gaasimürskude kasutamist ja kolmas keelas lõhkekuulid.
1907. a peetud teisel Haagi konverentsil võeti vastu 12 konventsiooni: esimene täiendas rahvusvaheliste 
konfliktide rahumeelse lahendamise konventsiooni, kolmas reglementeeris sõjategevuse alustamise, 
neljas täiendas maasõja seaduste ja tavade konventsiooni, viies reglementeeris neutraalsete riikide 
staatuse sõja korral ning ülejäänud reguleerisid meresõja erinevaid aspekte.
Teise maailmasõja eelsetest rahvusvahelistest kokkulepetest on siinkohal olulised veel kaks. 1928. a 
augustis sõlmiti Pariisis Briandi -Kelloggi pakt, millega mõisteti hukka sõda kui rahvusvaheliste vaidluste 
lahendamise vahend ja loobuti sõjast kui riikidevaheliste suhete abinõust (s.o keelati agressioon ).
1929. a kirjutati alla Genfi konventsioonile sõjavangide kohtlemise kohta.
Teise maailmasõja ajal ja hiljem toime pandud inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude kontekstis 
on olulisemad Haagi 1899/1907. a (IV) konventsioon „Maasõja seadustest ja tavadest“ ning 1929. a Genfi 
konventsioon sõjavangide kohtlemisest.
Haagi IV konventsiooni esimese osa 1. peatükk defineerib sõdivad pooled (kombatandid): neid peab 
juhtima isik, kes on nende eest vastutav , nad peavad kandma kaugelt äratuntavaid eraldusmärke, kandma 
relvi avalikult ja lähtuma oma tegevuses sõja seadustest ja kommetest. 2. peatükk sätestas sõjavangide 
staatuse (seda täpsustas hilisem Genfi konventsioon) ja 3. peatükk kaasas 1864. a Genfi konventsiooni 
haavatute ja haigete kohtlemisest sõjaväljal. Teise osa 1. peatükk käsitles sõjapidamise vahendeid ja 
võtteid, 2. peatükk salakuulajaid, 3. peatükk parlamentääre, 4. peatükk kapituleerumist ja 5. peatükk 
vaherahu . Kolmas osa oli pühendatud sõjaväevõimule okupeeritud territooriumil ja keelas igasugused 
aktsioonid tsiviilelanikkonna vastu, nende sundimise okupeerivale võimule truudust vanduma, kehtestas 
reeglid kontributsioonideks ja rekvisitsioonideks, sätestas, et okupeeritud territooriumil olev avalik vara 
ei lähe okupeerija omandisse, vaid on ainult tema kasutuses jm.
1929. a Genfi sõjavangide konventsioon sätestas sõjavangide õigused ja kaitse. Sätestati, et sõjavangid 
on neid vangi võtnud riigi, mitte isikute ja üksuste meelevallas. Sõjavangide au ja isikut tuli respekteerida, 
sõjavang oli kohustatud ütlema oma tegeliku nime, auastme ja üksuse numbri. Kehtestati reeglid 
sõjavangide evakueerimiseks lahingutsoonist, sõjavangilaagrite korraldus ja arstiabi nendes, sõjavangide 
intellektuaalsete ja religioossete vajaduste rahuldamine, keelati erinev kohtlemine välja arvatud auastme 
ja soo alusel. Sõjavangide töölerakendamine neid vangi võtnud riigi sõjalistes huvides oli keelatud. 
Sätestati ka sõjavangide karistamine üleastumiste ja põgenemiskatsete eest.
23
Ehkki  pärast Teist maailmasõda käsitleti loetletud konventsioone ja deklaratsioone kui Teise maailmasõja 
ajaks üldkehtivat rahvusvahelist õigust hoolimata sellest, kas konkreetne riik oli konkreetse konventsiooni 
ratifitseerinud või mitte, ei suutnud Rahvasteliit enne Teise maailmasõja algust nende üldkehtivust  
tagada. Eriti puudutab see Briandi-Kelloggi pakti ehk agressiooni keelamist: 1940. a-ks olid  Rahvasteliidust 
välja heidetud või astunud Saksamaa, Jaapan, Itaalia, Hispaania , Nõukogude Liit,     Rumeenia ja 10 Ladina-
Ameerika riiki.
Teine maailmasõda
Teises maailmasõjas järgis Saksamaa Haagi ja Genfi konventsiooni suuremal või vähemal määral 
 
läänerindel. Sõja idarindel ja eriti Nõukogude Liidu vastu kuulutas Hitler maailmavaate- ja hävitussõjaks, 
kus tsiviliseeritud sõjaõigus ei kehti. Jossif Stalin vastas samaga oma kuulsas 1941. a juuli alguse 
raadiokõnes. Sõdivad pooled panid idarindel toime massilisi kuritegusid tsiviilelanikkonna vastu, 
kummagi poole sõjavangilaagrites surid nälja, haiguste ja brutaalse kohtlemise tagajärjel miljonid 
sõjavangid. Rahvusvahelise sõjaõigusega ei olnud kooskõlas ka Saksamaa linnade pommitamine 
lääneriikide lennuväe poolt, millega kaasnesid sajad tuhanded ohvrid. Paljud  Wehrmachti väekoondiste 
ülemad hoidusid   Hitleri hävituspõhimõtete rakendamisest sõjavangide ja tsiviilelanike suhtes, osalt ka 
sellepärast, et kartsid põhjendatult vägivalla eskaleerumist. Tsiviilelanike tapmine on peamiselt SSi ja 
politseiüksuste hingel, kuid täielikult ilma süüta ei ole ka  Wehrmacht . Sõja käigus paranes ka sõjavangide 
kohtlemine Punaarmee poolt.
Eesti ei olnud ühinenud Haagi konventsioonidega, sest Eesti riiki sel ajal veel polnud. Eesti kontekstis tuleb 
tähelepanu juhtida mõnele asjaolule. Esiteks, ehkki rahvusvaheline õigus käsitles ainult okupatsiooni 
sõjalise jõuga ning sellest tulenevalt väitis Nõukogude Liit, et Balti riike ei okupeeritud, vaid nad liideti 
Nõukogude Liiduga „vabatahtlikult“, on tänapäevaks aktsepteeritud, et okupatsioon saab olla ka jõuga 
ähvardamise tulemus ( occupatio quasi bellica). Teiseks, Saksa okupatsiooni alguses, sõjaväevõimu 
perioodil (juulist detsembrini 1941) käitusid Wehrmachti tagalaülemad Eestis üldiselt lähtuvalt Haagi 
konventsioonist. See ei puuduta SSi ja politseiüksuste tegevust. Kolmandaks , ebaseaduslik oli nii 
Nõukogude kui ka Saksa mobilisatsioon.
Rahvusvahelise sõjaõiguse areng jätkus Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. 1944. a võttis Ameerika 
õpetlane Rafael Lemkin kasutusele termini „genotsiid“ rahvamõrva tähenduses ja eelkõige seoses juutide 
tapmisega Teise maailmasõja ajal. Genotsiidi mõistet on kasutatud ka armeenlaste tapmise kohta Türgis 
1915. a, 1990. a-tel endises Jugoslaavias ja Rwandas toimunu suhtes jm.
1945. a augustis sõlmitud Londoni lepinguga asutati rahvusvaheline sõjatribunal Teise maailmasõja ajal 
toime pandud sõjakuritegude süüdlaste üle kohtumõistmiseks. Selle alusel toimus Nürnbergi protsess 
ning Nürnbergi järelprotsessid, millel mõisteti süüdi Saksamaa riigitegelased ja sõjaväelased, keda 
süüdistati Teise maailmasõja vallapäästmises ja toime pandud sõjakuritegudes.
Pärast Teist maailmasõda ja tänapäeval
1948. a kehtestati genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon.
1949. a allkirjastati neli Genfi konventsiooni: veel kord uuendati 1864. a vastu võetud ja 1929. a uuendatud 
haavatute ja haigete sõjaväljal kohtlemise konventsiooni ja selle meresõjale laiendanud konventsiooni, 
uuendati sõjavangide kohtlemise konventsiooni ning kehtestati tsiviilelanikkonna kaitse konventsioon 
sõja ajal.
24
1950. a kehtestati Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon.
1954. a kehtestati Haagis relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse konventsioon.
1968. a kehtestati konventsioon aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste 
kuritegude suhtes.
1998. a kehtestati rahvusvahelise kriminaalkohtu Rooma statuut, milles sisalduvad täna kaasaegseimad 
genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude definitsioonid.
Eesti Vabariik on ratifitseerinud kõik viimatinimetatud rahvusvahelise õiguse aktid . Rahvusvaheline 
õigus on ülimuslik siseriikliku õiguse suhtes. Rooma statuudi genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja 
sõjakuritegude definitsioonidest lähtub oma tegevuses ka Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti 
Rahvusvaheline Komisjon .
Rahvusvaheline kohtuorgan on tänapäeval alaline Rahvusvaheline Kriminaalkohus asukohaga Haagis. 
Kohus asutati 2002. a, esimesed 18 kohtunikku valiti kolmeks, kuueks ja üheksaks aastaks 2003. a. Iga 
kolme aasta tagant uuendatakse üks kolmandik kohtu koosseisust. Kohus on sõltumatu institutsioon , 
mille koostööd Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga reguleerib spetsiaalne kokkulepe. Kohtus on olnud 
arutusel sõjakuriteod endises Jugoslaavias, kohtu all oli endine Serbia president Slobodan Milosević, kes 
hiljuti suri. Praegu menetletakse või arutatakse kohtus mitmes Aafrika riigis ( Liberia , Kongo Demokraatlik 
Vabariik, Uganda , Sudaani Darfuri provints jt) toimunud kuritegusid.
Eestis uurib inimsusevastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid ja genotsiidi kaitsepolitsei . Kohtu alla on 
seni antud ja süüdi mõistetud mõned nn mõrvar-agendid, kohtuistungeid on peetud ka küüditamistes 
osalenute üle. Menetlused enne Teist maailmasõda esimese Nõukogude okupatsiooni ajal toime pandud 
kuritegude ja Saksa okupatsiooni ajal toimunud kuritegude asjas ei ole erinevatel põhjustel kohtusse 
jõudnud.
Rahvusvahelise sõjaõiguse juures tuleb nimetada ka 1970.–1990. a sõlmitud lepingud ja kokkulepped 
strateegilise ründerelvastuse ja Euroopa tavarelvastuse piiramise kohta, bioloogiliste ja keemiarelvade 
leviku tõkestamise kokkulepped, jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustav ja 
nende hävitamist nõudev konventsioon (1997) jm, mille lähemaks käsitlemiseks siinkohal ruumi napib.
25
EUROOPA JUUTIDE ELU JA KULTUUR
Christer Mattson
New  York on maailma kõige euroopalikum linn, sest seal on tänini juudi elanikkond. See banaalne paradoks 
võtab kokku kaks olulist tähelepanekut. Esiteks pole tänapäeva Euroopa linnades holokausti tagajärjel 
enam juudi kvartalit ja teiseks oli Euroopas pikka aega olnud mõjukas juudi vähemus, mis paratamatult 
aitas kujundada Euroopa  nägu.
Kuni 19. sajandini oli juudi kultuur Euroopa kultuuri lahutamatu osa. Tänapäeval ei mõtle keegi näiteks 
Felix Mendelssohn -Bartholdy muusikast kui juudi muusikast või Heinrich Heine raamatutest kui juudi 
kirjandusest. Mõlemad esindavad Euroopa kultuuri. Natsirežiim ei suutnud kaotada juudi kultuuri mõju 
Euroopale , kuigi suutis hävitada peaaegu kogu juudi elanikkonna ja ka juudi kultuuri. 19. ja 20. sajandil 
kandus juudi kultuur emigrantidega Ameerikasse, Uude Maailma, kus see säilis ja arenes, ennekõike 
arhitektuur , kirjandus, kunst ja muusika .
Artikkel keskendub Hitleri-Saksamaal toimunud sündmustele, mille tagajärjel juudi kultuur Euroopas 
peaaegu hävitati. Inimestest, kes seda kultuuri kaitsesid ja arendasid, said genotsiidi ohvrid. 
Kes on juut?
Küsimusele, kes on juut, pole kerge vastata. Nii nagu on raske kokku leppida selles, kes on eestlane, on 
raske leppida kokku lihtsas määratluses, kes on juut. Vastus sõltub sellest, kes küsib ning millal ajaloos see 
küsimus on esitatud.
Tänapäeval peavad paljud inimesed end juutideks lihtsalt sellepärast, et nad ise määratlevad end nii. Kuid 
enam levinud ja aktsepteeritud selgituse järgi on juut isik, kelle ema on juut või kes tunnistab juudi usku. 
Mõnikord peab end juudiks ka see inimene, kelle isa on juut. Levinud on seisukoht, et juut on selline 
inimene, kes tunnistab juudi usku, peab kinni traditsioonidest, mille juured ulatuvad enam kui 3000 aasta taha.
Judaism põhineb usul kõikvõimsasse loojasse. Jumal käskis Moosesel juhtida iisraellased 1 Egiptusest 
välja, kus vaaraod neid orjadena kohtlesid. Mooses juhatas oma rahva Kaananimaale , mis on Iisraeli riigi 
ligikaudne asukoht tänapäeval.
Sel ajal, kui juudid Egiptusest välja rändasid, ilmutas Jumal end Moosesele ja andis talle juhised, mida 
juudid pidid edaspidi järgima. Kõige tuntumad nendest on kümme käsku. Kõik need seadused on kirja 
pandud Tooras (seaduses), mida kristlased kutsuvad Moosese raamatuteks. Toorat järgivad juudid kas 
osaliselt või täielikult tänaseni. Ometi ei tunnista paljud end juudiks pidavad inimesed judaismi. Suurem 
osa Euroopa ja USA juute on tänapäeval ilmalikud . Tegelikult võib juudi usku pöörduda igaüks, isegi see, 
kes pole juudi päritolu, kuigi judaism aktiivset misjonitööd ei tee.
Samamoodi nagu kristlus ja islam, on ka judaism monoteistlik religioon . Kõik kolm põhinevad usul ühte 
ja samasse Jumalasse ning nende põhimõtted ja uskumused on paljuski sarnased. Et kõik kolm religiooni 
peavad Aabrahami oma esiisaks , on neid vahetevahel nimetatud ka abrahamiitlikeks religioonideks.
1Kuni aastani 722 eKr kasutati mõistet heebrealased või iisraellased, pärast nimetatud aastat Kaananimaale jäänud usukoguduse liikmeid hakati nimetama juutideks.
26
Kokkuvõtteks võib öelda, judaismile on iseloomulik uskumus , et Jumal valis välja isikud ja perekonnad, 
kellest sai alguse rahvas, religioon ja lõpuks rahvus.
Kuidas jõudsid juudid Euroopasse?
1000. aasta paiku eKr asutasid iisraellased kuningate Sauli ja Taaveti juhtimisel Kaananimaal riigi. 
 
Kuningad  assimileerisid  iisraeli  rahva  edukalt  varem  Kaananimaal  elanud   etniliste   gruppidega.                 
 Kuid 722. aastal eKr vallutasid maa assüürlased ja tõrjusid iisraellased põhja poole. Juudamaa oli ainus ala, 
mis neile jäi. Selles ajast alates kutsutakse iisraellasi juutideks. Juudas oli Jakobi neljas poeg. 586. aastal 
eKr vallutasid babüloonlased Juudamaa ja suur osa juudi rahvast viidi vangidena Babülooniasse.
Neid kahte sündmust peetakse juudi ajalooteaduses juutide laialirände ehk diasporaa alguseks. Juudid 
pillutati laiali üle kogu Lähis-Ida. Samal ajal arenes edasi judaism. Religioosse elu keskseks institutsiooniks 
sai sünagoog. 539. aastal eKr lubati juutidel Juudamaale tagasi pöörduda. Kui kreeklased 333. aastal eKr 
vallutasid Aleksander Suure juhtimisel vägeva Pärsia impeeriumi, said juudid õiguse liikuda Aleksandri 
hellenistliku impeeriumi piires ja paljud neist asusid Euroopasse.
Need, kes pöördusid tagasi Jeruusalemma, taastasid judaismi rituaalid ja kõige tähtsama kultusekoha 
— kuningas Saalomoni templi. Jeruusalemm sai uuesti religioosseks keskuseks ja oli lühikest aega juutide 
kontrolli all. Kui roomlased vallutasid hellenistliku impeeriumi, sai Juuda riigist tohutu Rooma impeeriumi 
vasallriik.
Rooma võimu all oli juutidel impeeriumi piires veelgi suurem liikumisvabadus. Seetõttu kujunesid juutide 
asualad Euroopas, Kesk- ja Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas. Mõned sel ajal asutatud kogukonnad on 
säilinud tänini.
66. aastal tõusid Juudamaa juudid roomlaste vastu üles, et asutada oma kuningriik . Esialgu taheti 
 
vabastada Jeruusalemm. Ülestõusu juhtisid religioossed ja ekstremistlikud grupid, nagu sikaarid (Sicarii) 
ja seloodid (Zealots). Lahing juutide ja Rooma leegionide vahel lõppes Jeruusalemma purustamisega 
70. aastal ja Masada langemisega 73. aastal. Masada kaitsjad sooritasid allaandmise asemel kollektiivse 
enesetapu.
Kuningas Saalomoni tempel purustati, polnud enam juudi usukeskust, polnud ka usku. Diasporaa oli 
peaaegu täielik. Ometi jäid paljud juudid pärast täielikku hävingut Juudamaale. Ülejäänud liikusid aladele , 
kus aja jooksul tekkisid väikesed juudi kogukonnad.
Juudid asusid kõikjale Euroopas
Peamiselt suundusid juudid Kreekasse ja tänapäeva Itaalia alale , kuid nende kõige tähtsam varajane 
asustus Euroopas oli Hispaanias. 7. sajandil püüdis Hispaania kuningas sundida juute ristiusku pöörduma . 
Kui araablased 8. sajandil Hispaania vallutasid, eksisteerisid kristlik ja juudi kogudus kõrvuti, kumbki 
järgis oma traditsioone. Araablaste valitsusajal said juudi kogukonnad Hispaanias mõjutusi naabritelt, nii 
moslemitelt kui ka kristlastelt.
13. sajandil vallutasid kristlikud armeed Hispaania tagasi. Ja järgneva kahe sajandi jooksul eksisteerisid 
kolm religiooni sõbralikult kõrvuti. Ometi sunniti Hispaania inkvisitsiooni ajal 15. sajandi teisel poolel 
juute ristiusku pöörduma. Kuid kuningas Ferdinandi ja kuninganna Isabeli valitsemisajal hakati kahtlema, 
kas juudid ikka on tõelised kristlased. 1492. aastal otsustati, et kõik juudid peavad nelja kuu jooksul maalt 
lahkuma. Pagendamise tulemusena tekkisid uued juudi kogukonnad Euroopas, eriti Hollandis ja hiljem 
Kesk-Euroopas.
27
Iseloomustades juutide elu Euroopas, peab arvestama sellega, et nad olid pidevalt pagenduses ja sellega, 
kuidas kohalik rahvas neisse suhtus. Pagendamine tekitas uusi kogukondi ja kohaliku elanikkonna 
tolerantsus võimaldas juudi religiooni ja kultuuri arengut. Näiteks Poola kuningas Kasimir III, tuntud ka 
Kasimir Suure nime all (1333–1370), andis juutidele kõik oma riigi kodanike õigused ja õiguse jääda oma 
usku. Neid juute, kes asusid elama Lõuna-Euroopasse, samuti Põhja-Aafrikasse ning Lähis- ja Kesk- Itta , 
kutsuti sefardideks, Kesk- ja Ida-Euroopa juute nimetati aškenaazideks.
Mõlemal grupil oli oma keel: espanjool ja jidiš. Kuid see ei olnud ainus kohalikest mõjutustest tingitud 
erinevus, erinevusi oli ka kultuuris, näiteks kirjanduses, muusikas ja isegi toidueelistuses. Aškenaazide 
ja sefardide erinevused on sarnased Lõuna- ja Põhja-Euroopa kultuuriliste erinevustega. Üldjoontes on 
nende kultuur ja religioon siiski ühesugused.
Getod
Juutidevastaste repressioonide ajal kasutati juutide ühiskonnast täielikuks kõrvaldamiseks 
 
mitmesuguseid meetmeid. Näiteks ei lubatud juutidel elada seal, kus nad soovisid , samuti ei tohtinud nad 
pidada mõningaid ameteid, omada maad, vahetevahel sunniti neid linnades elama spetsiaalselt juutidele 
mõeldud suletud alal, s.o getodes. 
Sõna geto tuleb itaaliakeelsest sõnast ghetto, mis tähendab (metalli) valama , valamist. 1516. aastal eraldati 
juutidele see  Veneetsia osa, kus varem olid olnud suurtükiväe valukojad. Kuid spetsiaalselt juutidele 
eraldatud alasid oli mõnes linnas olemas juba  enne Kristust.
Eri aegadel kehtisid erinevates piirkondades erinevad piirangud. Sellepärast olid mõnes piirkonnas 
juudi kogukonnad suuremad kui mujal. Kuna juutidel ei tohtinud üldiselt olla maad, oli juudi põllumees 
ebatavaline nähtus. Peamiselt olid nad kaupmehed või arstid, sest seadus ei keelanud neil tegelda 
kaubandusega ning arstiamet oli üks nn vabadest elukutsetest. Selliste vabade elukutsete pidajad ei 
pidanud kuuluma gildidesse, kus liikmeksolekuks oli nõutav ametivõimude ja teiste gildi liikmete luba. 
Lisaks kõigile ametlikele piirangutele, mis ei lubanud juutidel vabalt valida ei elukohta, religiooni ega 
ametit, sõltus  nende käekäik kohaliku elanikkonna suhtumisest, mis sageli oli vaenulik .
Antisemitism
Mõiste antisemitism võeti kasutusele 19. sajandi lõpul. Sõna semiit on Euroopa päritolu ja seda kasutatakse 
semiidi , nt heebrea või araabia keelt kõneleva inimese kohta. Ennekõike tähendab antisemitism 
juudivastast hoiakut.
Antisemitism ilmnes keskajal, kui katoliku kirik toetas eraldatud juudi kvartalite rajamist . 
Samal ajal tugevnesid elanikkonna seas juudivastased eelarvamused. Sellest alates, kui juudid hakkasid 
omaette elama ega segunenud teiste rahvastega, võisid niisugused teadmatusest tingitud eelarvamused 
põhjustada nende vastu põlgust ja viha. 
Mida kujutas endast antisemitism?
·  Oli vaja leida keegi, kes on rahva hädades süüdi. Keskajal arvati näiteks, et juudid levitavad katku, 
mürgitades allikaid.
·  Levitati Jumala tapja müüti , st usuti, et juudid tapsid juut Jeesuse ja keeldusid kristlasteks saamast.
28
·  Levitati müüti juutide üleilmsest vandenõust, mille kaudu juudid kontrollivad ülemaailmset poliitikute 
ja rahandustegelaste salajast koostööd, mis eeldatavasti kontrollivat kogu maailma majandust. Müüti 
põhjendati tõsiasjaga, et juudi kaupmehed, kellega lihtinimesed kokku puutusid, olid jõukad ja seega 
mõjukad.
Mõnel perioodil  muutus Euroopas antisemitism nii tugevaks , et jõuti vägivallani. Juute  kiusati taga: nende 
kodud , sünagoogid ja poed purustati, nende endi kallal tarvitati vägivalda ja neid isegi mõrvati. Niisugust 
spontaanset vägivalda nimetati pogrommiks. Mõiste pogromm on pärit Venemaalt, kus tsaarirežiim 
kasutas mõnikord salapolitseid, et ässitada inimesi šovinistlikele rüüsterünnakutele.
Näiteks taolisi pogromme on kujutatud 1964. aastal Ameerikas lavastatud muusikalis „Viiuldaja katusel“. 
Ühes väljamõeldud Venemaa külas Anatevkas peavad juudid võitlust, et säilitada oma traditsioone 
ja jääda ellu, hoolimata kasakate rüüsteretkedest. Muusikal põhineb Sholem Aleichemi romaanil 
„Piimamees  Tevje “. Selles, aga ka Don Bluthi multifilmis „Ameerika saba“  hiir Fievelist olid tsaari kasakad 
kurjategijad. Film on kronoloogiline ülevaade Mousekewitzite, juudi hiireperekonna elust ja põnevatest 
seiklustest Ameerikasse rändamisel. Nii muusikal kui ka film räägib äärmisest vaesusest, milles elas 
enamik Ida-Euroopa juute.
Emantsipatsioon
Suhtumine juutidesse hakkas ühiskonnas järk-järgult muutuma valgustusajal, s.o 18. sajandil. Filosoofilised 
ideed kodanike vabadustest ja õigustest laiendati ka vähemustele. See tähendas, et kõik õigused ja 
kohustused laienesid kõikidele elanikele võrdselt. Juutide jaoks oli see emantsipatsioon ehk vabanemine, 
see oli vabanemine keeldudest: tühistati ameti- ja elukohapiirangud, paljud Euroopa getod kadusid ja 
juudid sulandusid muu elanikkonna hulka. Rahvusgrupid integreeriti,  juudi ja Lääne-Euroopa kultuur 
hakkasid vastastikku teineteist mõjutama.
Juudi emantsipatsiooni vastu võitlesid nii mõned juudi ortodokssed grupid kui ka mõned antisemiitlikud 
rühmitused . Juutide integratsioon teiste rahvusgruppidega siiski jätkus. Emantsipatsioon muutis juutide 
elustiili, ehkki selleks läks kaua aega. Ja kuigi nad võisid nüüd töötada igal alal ja elada igal pool, ei 
kiirustanud nad seda tegema.
Emantsipatsioon oli muutus, mis toimus mitme põlvkonna jooksul. See piirdus ainult Lääne-Euroopaga 
ega jõudnud kunagi Ida-Euroopasse. Kui natsid jõudsid Ida-Euroopasse, leidsid nad sealt eest veel getosid. 
Ida-Euroopa juudid olid ka veel 19. ja 20. sajandil oma mitte-juudi naabritest rangelt eraldatud. See ei 
tähendanud, et neil aladel oleks juute vähem sallitud kui Lääne-Euroopas. Vastupidi, näiteks Poolast 
on näiteid selle kohta, kuidas erinevad kultuurid kõrvuti elasid. Eriti väikestes külades ja linnades pidid 
erinevad rahvusrühmad rahulikuks kooseksisteerimiseks teineteise kultuuri ja keelt tundma.
Hoolimata emantsipatsioonist Lääne-Euroopas juute umbusaldati. Enamgi veel, põhielanikkonna hulgas 
oli inimesi, kelle arvates oli juute raske aktsepteerida, sest nood hoidsid kinni oma traditsioonidest, täitsid 
avalikult oma usukombeid. Paradoksaalsel moel oli see emantsipeerunud Lääne-Euroopa, mitte eraldatud 
Ida-Euroopa, kust algas holokaust.
Juutide osa Euroopa moderniseerumisel
Kui juudid Lääne-Euroopas emantsipeerusid, lõid nad laia kontaktide võrgu, mis ulatus riigipiiridest 
väljapoole. See koostöövõrk võimaldas tehnoloogilistel ja finantsilistel uuendustel kiiresti levida .
29
Juudi kultuurile oli omane järjepidevalt otsida ratsionaalseid lahendusi spetsiifilistele probleemidele. Kuna 
juute ei piiranud Euroopa vanamoelised ja feodaalsed struktuurid , mis hoidsid ära igasugused vastuhakud 
valitseva korra vastu, jõudsid nad sageli põhjapanevate tulemusteni. Näiteks Poolas Łódźis arendasid 
juudid tekstiilitööstuse sellisele tasemele , et masstootmine suutis anda odavaid, kuid kvaliteetseid rõivad . 
Poola tekstiilitööstuse tehnilised uuendused levisid kiiresti ka mujale Euroopasse.
Łódźi tekstiilitööstuse edu võimaldas jõukatel juudi tehaseomanikel ehitada endale silmapaistvaid 
hooneid . Seega võib Euroopa 19. ja 20. sajandi arhitektuur olla tänulik juutidele uuenduste eest, mille 
üheks tulemuseks on näiteks juugendstiil .
Tühimik
Holokaust ei tähendanud vaid natsirežiimi kavatsust hävitada mitte ainult juudi elanikkond, vaid ka juudi 
kultuur. Näiteks arhitektuurist ja muusikast oli juudi mõju raske välja juurida, sest siis oleks tulnud hakata 
hooneid maha lõhkuma . Kuigi oli keelatud ette kanda juudi heliloojate töid, ei saanud keegi takistada 
inimestel kodus kuulata vanu plaate Mendelssohn-Bartoldy või Mahleri loominguga. Oluline oli mitte 
lasta juute levitada oma kultuuri mujal Euroopas. Viini Gauleiter ja Kolmanda Riigi asehaldur  Viinis Baldur 
von Schirach kõneles 14. septembril 1942. aastal Viinis Euroopa noorte kogunemisel:
Iga Euroopas tegutsev juut on ohtlik Euroopa kultuurile. Kui keegi soovib mind süüdistada kümnete 
tuhandete juutide deporteerimises Ida-Euroopa getodesse linnast, mis oli kunagi Euroopa juutide 
pealinn, olen ma sunnitud vastama: „Minu arvates on see tõsine panus Euroopa kultuuri.“ 2
Holokaust likvideeris mitme Lääne-Euroopa linna juudi kogukonna ja Ida-Euroopas hävitati kogu juudi 
kultuur. Juudi külad idas hüljati sõja lõpul