Holokaust (0)

Holokaust
Holokaust on termin, mida üldiselt kasutatakse Teise maailmasõja ajal Saksamaa poolt juutide vastu toime pandud genotsiidi tähistamiseks. Teises maailmasõjas kannatasid mustlased, juudid , poolakad ja  venelased . Kuid siiski mõistab enamik teadlasi holokausti all üksnes Teise maailmasõja ajal juutide vastu toime pandud genotsiidi. Holokausti käigus hukkunud juutide arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid: 4,2 miljonist kuni 6,2 miljonini.
Enne Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal oli Eestis ainult 4500 juuti. 1940. aasta juunipöörde järel likvideeris Nõukogude võim Eestis juba juulis juudi kultuurautonoomia ning sulges juuli-augusti jooksul kõik juudi seltsid Eestis, ühingud ja korporatsioonid. Massilise küüditamise ajal 1941. aasta juunis saadeti vangilaagritesse ja pagendusse umbes kümme protsenti Eesti juudi elanikkonnast. Küüditatute osakaal Eesti juutidest oli seega väga suur, suhtarvult kümme korda rohkem kui eestlasi. Juutide olukord muutus pärast Suvesõja algust. Ligi 3000 juudi rahvusest Eesti kodanikku põgenes sakslaste eest Nõukogude Liitu. Pärast Eesti ala vallutamist Saksa vägede poolt jäi siin 921 juuti, neist 468 meest ja 453 naist. 1941. aasta juuli kuni 10. september, juudivastane spontaanne ja omaalgatuslik tegevus, repressioonid ning hukkamised. Esimesed Pärnu juudid hukati juba 13. juulil 1941.  10. septembriks oli 46 juudi mehest tapetud 44. Naised lasti maha Rae metsas 2. novembril, kõik lapsed hukati samal ajal sünagoogis. Ligi tuhandest Eestisse jäänud juudist pääses vähem kui  tosin  inimest. 11. septembril 1941, andis Saksa Julgeolekupolitsei ja SD Eestis korralduse, millega keelati juutidel "vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos , muuseumis , koolis". 1941. aasta sügisel ja talvel hukati Sonderkommando 1a/Einsatzgruppe A korraldusel veerand Eesti juudikogukonnast, ülejäänud olid põgenenud Nõukogude Liitu. On võimalik, et ligi pooled neist hukati väljaspool Eestit.
Salme Rull oli pealtnägija massimõrvale Tartu tankitõrjekraavis, nn. Jalaka liinil. Ta elas 1941. a. Lemmatsi vallas, neli-viis kilomeetrit Tartust. Tankitõrje­kraav, mille Tartu elanikud kaevasid Riia maantee äärde saksa tankide kinni­pidamiseks sõja algul, asus nende majast 50 m kaugusel. Juute , nagu ka teistest rahvustest vange, kasutati põhiliselt tööjõuna, muuhulgas ka kindlustuste rajamisel Eestis. Eestis rajati kümmekond võrdlemisi kerge režiimiga töölaagrit, mille vangid külastasid lisatoidu saamise eesmärgil ümbruskonna talusid. 1944. aasta suvel alustati Vaivara laagri evakueerimist Saksamaale. Evakueerimise ajal osa vange hukati. 1944. aastal toodi Tallinna keskvanglasse umbes pooled 878 juudi mehest, kes 1944. aasta mais Prantsusmaalt küüditati ja lõpuks Ida-Euroopasse jõudsid. Osa nendest lasti maha Leedus. Keskvanglasse paigutatud Prantsuse juudid lasti maha Tallinna lähedal Metsakalmistul[33]. 1944. aasta 6. augustist kuni novembri lõpuni Eesti ja Läti sadamatest välja sõitnud laevadele pandud vangide puhul ei ole alati eristatud juudi vange teistest vangidest. Erandina on 14. augusti kohta märgitud, et siis oli Tallinna sadamas laevadele laadimiseks valmis 5 000 juudi vangi. Ajaloolase  Riho Västriku hinnangul hukati või suri umbes 10 000-st 1943. aastal Eestisse toodud vangist ligikaudu pool, nende hulgas 1 800 - 2 000 Kloogal 19. septembril 1944 maha lastud vangi. Ülejäänud evakueeriti Saksamaale, enamasti Stutthofi koonduslaagrisse. Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni (nn. Max Jakobsoni  komisjoni) andmeil tapeti okupatsioonivõimude poolt või suri vangistuses ligi 20 000 eraisikut (sh. Eesti kodanikke 8 000 - 9 000) ja ligi 15 000 sõjavangi.
Holokausti ohvrite rahvusvaheline mälestuspäev on alates 27. jaanuarist  2006 üleilmselt tähistatav tähtpäev Teises maailmasõjas massiliselt mõrvatud juutide mälestuseks. Peale leina on tähtpäev mõeldud ka vastava  haridus - ja uurimistöö ergutamiseks. Eestis toimuvad Holokausti Mälestuspäeva üritused mainitud kuupäeval alates 2003. aastast. Päeva tähistatakse mälestusüritustega kas 27. jaanuaril või lähimal argipäeval, kui 27. jaanuar juhtub kalendris kattuma puhkepäevaga. Esimest korda tähistati holokaustipäeva Saksamaal 1996. aasta 27. jaanuaril Natsionaalsotsialismi Ohvrite Mälestuspäevana. Daatum valiti kuupäeva järgi, mil Punaarmee vallutas 1945. aastal Auschwitzi  koonduslaagri Poolas. Holokausti mälestuse globaliseerimise algatas 1998. aastal Rootsi  tollane peaminister Göran Persson . Kaks aastat hiljem, 27. jaanuaril 2000 kogunesid Stockholmi 44 riigi valitsuse esindajad, et arutada holokausti hariduse, mälestamise ja uurimise küsimusi. Foorum lõppes üksmeelse deklaratsiooni allakirjutamisega, mis tunnustas Holokausti Mälestuspäeva. Seejärel loodi valitsuste ja vabaühenduste holokaustialane koostööfoorum ehk rahvusvaheline rakendusrühm, kuhu kuuluvad Ameerika Ühendriigid,  Argentiina ,Austria, Belgia, Holland,  Horvaatia , Iisrael, Itaalia, Kreeka, Leedu,  Luksemburg , Läti, Norra, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa,  Slovakkia ,  Suurbritannia , Šveits,Taani, Tšehhimaa, Ungari ja Eesti. Rakendusrühma eesistuja on Tšehhimaa. Eesti ühines rakendusrühmaga 2007. aasta lõpul. Suurbritannias tähistatakse Holokausti Mälestuspäeva ametlikult aastast 2001. Eesti Vabariigis sai mälestuspäev valitsuse heakskiidu 23. jaanuaril 2003 ja esimest korda tähistati seda juba 4 päeva hiljem, 27. jaanuaril 2003. Lihtsustamaks üldsuse, koolide ja mitmesuguste ametiasutuste osalemist mälestusüritustel ja ühtlasi ka mälestuspäeva peamiste toetajate tahet arvestades on Holokausti mälestuspäev Eestis kujunenud sisuliselt liikuvaks usupühaks.