Eesti iseseisvumine (1918) eraldas siinsed juudid Venemaal ja Lätis asuvaist keskustest. Eesti juutkond muutus paiksemaks kui kunagi varem. Juurdetulijad olid peamiselt üliõpilased (Lätist, Leedust ja Poolast Tartu ülikooli); emigreeriti Läände ja Palestiinasse (1929- 1935 lahkus 127 juuti). 1930. aastate lõpus saabus Eestisse Kesk- Euroopast vähesel arvul sõjapõgenikke. Teine maailmasõda pühkis Eesti 80-aastase väljakujunenud juudi kogukonna maa pealt. E. Gurin-Loovi hinnanguil küüditati juunis 1941 Eestist Nõukogude Liitu umbes 350-400 juuti. Septembris- novembris hukkasid natsid 921 juuti - kõik, kes jäid siia ega evakueerunud itta. Eesti lülitamisega Nõukogude impeeriumisse sai alguse valdavas enamikus uue juurdumata juudi rahvastiku asumine siinsetest juutidest jäänud tühjale kohale. Suured immigra- tsioonilained impeeriumi eri paigust tõid kaasa ka juute, mh selliste 3
(Rätsep 2002: 72) Edaspidi ilmuvad Rootsi laenud, mis on jagatud kahte gruppi: eesti rootsi ja riigirootsi laenud. Eestirootsi dateeritakse juba XIII sajandi lõpul Lääne-Eesti saartel. Riigirootsi laenud on tulnud eesti keelde XVI ja XVII sajandil, kui Eesti- ja Liivimaa olid osaliselt või tervilikult Rootsi võimu all. Rootsi laene on eesti keeles 105-148, s.o 1,90- 2,67% kogu tüvevarast. Selle hulgas on hiiva-, iil, julla, klibu, klutt, kratt, krim, kroonu, kuunar, käru, lant, loovi-, malm, moor, näkk, pagar, peiar, plagu, plasku, puldan, riik, räim, solk, tasku, tont, tutt, tünder, vaar, värd (värdjas) jt. Eestirootsi laenudele on avaldanud suur mõju kalapüügis, meresõidus ja rahvausundis. (Huno Rätsep 2002:70-75) Siis hakkavad pidevad kokkupuuted slaavlastega, kelle abil tekkivad vene laenud, dateeritakse XIII ja XIV sajandit . Neid on esitatud eesti kirjakeeles 315-362 ehk 5,69 -6,54% kogu tüvevarast
ära tegema tegeliku töö ning vastavale saksa osakonnale jäi kontrolliv ning otsuseid kinnitav roll. Eesti juutide saatus 1941. aasta juuliks, kui Saksa sõjaväe üksused Eestisse jõudsid, oli siia jäänud ca 1000 juuti, ülejäänud olid koos Punaarmeega lahkunud Venemaale. Enamus siia jäänuist asus endiselt Tallinnas, aga ka Tartus ja Pärnus. Enamik neist hukati järgneva poole aasta jooksul ning on nimeliselt fikseeritud Eugenia Gurin- Loovi raamatus „Suur häving“. Hukatute täpset arvu ja hukkamise kohta ning aega ei ole võimalik kindlaks teha. Erinevad allikad annavad arvuks 921(929) – 963, ümardatult võime selleks arvuks lugeda 1000. Tunduvalt keerukam on selgusele jõuda hukkamiste konkreetsetes asjaoludes: kus, millal, kelle poolt. Juutide hävitamine Eestis 1941. aastal erines tunduvalt Leedus ja Lätis toimunust. Seal organiseeriti
annaabi.ee 
