Holokaust (1)

Sissejuhatus
Sõna “ holokaust ” pärineb vanakreeka keelest, kus holo tähendab “täiesti” ja kaustos “põlenud”. Keskajal märgiti mitmes Euroopa rahvuskeeles selle sõnaga kas “tuleohvrit” või “täielikku hävingut” palju inimelusid nõudnud tuleõnnetuse korral.
Teise maailmasõja järel lisandus kahele eelmainitud tähendusele kolmas – sellega hakati märkima natside eestvõttel läbiviidud tsiviilisikute massimõrva Saksamaal ja vallutatud aladel. Kuna kõige enam represseeriti juute , tähendab holokaust paljudele juutide tagakiusamist ja hävitamist 1933 – 1945. astatel.
Paljud tänapäeva inimesed ei tea mida holokaust tegelikult tähendab ja miks seda päeva tähistatakse. Mille poolest ta erineb teistest inimsusevastastest kuritegudest – massimõrvadest, etnilisest puhastusest, genotsiidist?
Ometi on neil olulised erinevused. Eelpoolmainitud kuriteod on alati olnud osalised, valikulised, kunagi ei ole tapetud kõiki.
Holokaust on totaalne, üleüldine häving, lõplik katastroof. Hukkamisele kuuluvad kõik, kaasa arvatud rinnalapsed.
Holokausti algusaastad ja kristallöö
1930 aastal oli ca 1% saksa elanikkonnast juudid . Natside propaganda näitas jute alaväärsetena, neid süüdistati igasugustes pattudes ja nimetati saksa rahva suurimaks vaenlaseks. Levitati seisukohta, et juutidel on võim kogu maailmas ja et nad soovivad aaria rassi hävitada.
1. aprillil 1933 alustati boikotti juutidest advokaatide, arstide ja juudi kaupluste suhtes. Paari päeva pärast algas juutide massiline töölt vallandamine – nii vabanesid töökohad sakslaste endi tarvis.
1933. aasta mais hakati avalikult põletama juudi teadlaste ja kirjanike raamatuid ning käsikirju.
1935. aasta septembris toimus Saksamaal Nürnbergis natside aastakoosolek, kus võeti vastu kaks juudivastast seadust, mis läksid ajalukku Nürnbergi seaduste nime all. Nende järgi olid poliitilised ja kodanikuõigused nüüdsest ainult aarialastel. Seadusega oli ka täpselt määratletud, kes on juut : juutideks kuulutati kõik, kelle soontes oli kolmveerand või pool juudi verd, kes olid juudi usku või abielus juudiga. Segaabieludest sündinud lapsi ei peetud küll juutideks, kui ka mitte aarialsteks, ning neidki diskrimineeriti. Juutidel keelati abielluda mittejuudiga, pidada nooremaid kui 45-aastaseid teenijaid, heisata Saksa lippe majadel või ametihoonetel. Juudi lapsed heideti välja saksa koolidest.
Juutide tagakiusamine piirduski alguses vaid nende kiusamisega kuid juba mõne aasta möödudes muutus see nende massiliseks julmaks hävitamiseks. Hitleri algne idee ei olnud mitte nende tapmine vaid nende väljasaatmine Euroopast ja aaria rassi levitamine üle kogu maailma.
Teise maailmasõja aastail muutus olukord veelgi hullemaks. Vallutatud aladel teostas politseivõimu SS. SS asus hävitama juute mitte ainult Saksamaal, vaid ka okupeeritud Poolas, Prantsusmaal, Hollandis, Venemaal, Ukrainas, Valgevenes, Baltimaades jm.
Kristallöö
10. novembri öösel 1938 organiseerisid natsid programme juutide vastu: purustati 177 sünagoogi, 7500 kauplust ja tapeti 236 juuti. Rohkem kui 30 tuhat juuti arreteeriti ja saadeti koonduslaagrisse. Paljud juudid põgenesid seepeale Saksamaalt, kuid järjest rohkem riike sulges põgenike ees oma piire . Programme tuntakse Kristallöö nime all, kuna Saksa linnade tänavad olid kaetud puruks pekstud vaateakende kildudega. Juutidel tuli kinni maksta ka sellele järgnenud koristustöö, lisaks miljard marka kontributsiooni.
1938 kõrvaldati Hitleri dekreetide kohaselt kõik juudid majanduselust: nad olid kohustatud oma ettevõtted ja firmad üle andma aarialastele.
Kristallöö oli pöördepinktiks natside juudivastases poliitikas: juutide väljatõrjumine asendus nende hävitamisega.
Juutide saatus teise maailmasõja ajal ja “juudiküsimuse lõplik lahendamine”
1939. aasta septembris, Poola vallutamise järel, aeti sealsed juudid kodudest välja ja suleti erikorraga linnaosadesse – getodesse. Suurim geto loodi Varssavis, kuhu aeti kokku pool miljonit juuti. Osa juute saadeti kohe koonduslaagrisse.
Vallutatud aladel teostas politseivõimu SS. SS asus hävitama juute mitte ainult Saksamaal, vaid ka okupeeritud Poolas, Prantsusmaal, Hollandis, Venemaal, Ukrainas, Valgevenes, Baltimaades jm
1941. aasta algul alustati Hiyleri käsul koonduslaagrites juutide hukkamist.

Juute hävitati mitmel viisil. Haarangud, massilised vahistamised, rüüsterünnakud muutusid igapäevasteks nähtusteks. Algul hukati juute kohapeal, hiljem hakati neid saatma surmalaagritesse. Oma hävitustöös kasutas SS ka kohalikest elanikest moodustatud politseiüksusi.
“Juudiküsimuse lõplik lahendamine”
1941. aasta suvel asusid natside juhid välja töötama kava “juudiküsimuse lõplikuks lahendamiseks”. Sellise pealtnäha süütu sõnastuse taha peideti kohutav eesmärk: hävitada Euroopas kõik juudid.
20. jaanuaril 1942 toimus Berliini eeslinnas Wannsees kõrgel riiklikul tasemel konverents, mille eesmärgiks oli vastu võtta “juudiküsimuse lõpliku lahenduse programm”. Adolf Eichmann oli aegsasti ette valmistanud arutamiseks mahuka materjali. Keegi ei kahelnud selles, et “lõpplahenduse” idee autoriks on Hitler ise, kuid, nagu alati, andis ta korralduse suuliselt.
Eichmanni ettepanek oli lihtne ja selge – senised vanaaegsed, primitiivsed hukkamismeetodid ei kõlba. Tuleb kasutusele võtta uus, kaasaegne tehnoloogia . Tuleb ehitada spetsiaalsed surmavabrikud, õigemini öeldes – inimeste tapamajad. Nendesse seatakse sisse erilised ruumid, mis on ette nähtud inimeste surmamiseks mürgise gaasi abil ja ahjud laipade koheseks põletamiseks. “Töö” peab käima konveierimeetodil.
“Lõpplahenduse” plaanis oli ette nähtud hukata kokku 11 000 000 juuti.
”Juudiküsimuse lõpplahenduse” tagajärjel tapetute seas oli nii mehi, naisi kui ka lapsi, kelle ainus “süü” oli see, et nad olid sündinud juutidena.

Juudid Eestis

1941 – 1942
1941. aasta juulis – augustis, Teise maailmasõja rindejoone lähenedes, evakueerus enamus juute (ligi 4000) Venemaale. Hinnanguliselt jäi toona Eestisse umbes 1000 juuti. Kahjuks kartsid paljud juudid kommuniste rohkem kui natse ja ei sõitnud Nõukogude tagalasse. Kardeti küll getosse sulgemist, kuid keegi ei uskunud, et neid hakatakse tapma .
1942. aasta veebruaris raporteeriti Hitlerile, et Eesti on Judenfrei st juutidest vaba. Tegelikult suutsid mõned juudid sõprade abiga sõja üle elada. Peterburi Ülikooli professori Isidor Levini päästjad olid Eha ja Uku Masing , viimase auks kasvab Jeruusalemmas asuva Yad Vashemi memoriaali pargis nimeline puu.

Eesti koonduslaagrid

1942. aasta kevadel toodi Eestisse esimesed juudid väljastpoolt – Theresienstadtist (Poola) ja Saksamaalt ning suunati nad töölaagritesse.
16. märtsil 1943 andis Hermann Göring salajase korralduse: Eesti põlevkivitööstuse ülesehitamine ja kasutuselevõtmine on sõjanduse vallas tähtsaim ülesanne Baltimaades. Selleks tuli Ereda ja Vaivara lähedale rajada kaks uut õlitehast. Tööjõuküsimused lahendati Vaivara koonduslaagri rajamisega.
Vaivara oli Eesti pealaager, kus asus ka laagri administratsioon . See oli laialipaigutamise ja edasisaatmise laager , kus muuhulgas uuriti ka kohalesaabunute füüsilist seisundit .
1943 – 1944. aastani loodi siin terve hulk suuremaid ja väiksemaid laagreid : Auvere, Aseri , Ereda, Jägala, Kohtla, Narva-Jõesuu, Vaivara I ja II, Narva, Sonda , Kunda, Kuremäe, Kiviõli, Klooga koos harulaagriga Laokülas, Jõhvi, Viivikonna, Lagedi, Putki (Virumaal Kose vallas), Soski (Vasknarva vallas) jpt. Osa laagreid tegutses lühemat, osa pikemat aega.
Kiviõli koonduslaager

Kokkuvõte

Holokausti käigus hukkunud juutide arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid: 4,2 miljonist (Gerald Reitlingeri ja Rudolph Joseph Rummeli järgi) kuni 6,2 miljonini (1990. aastal, teatas Auschwitz- Birkenau surmalaagri muuseum , et ainult selles laagris hukkunute arv oli umbes 1,1–1,6 miljonit inimest, kellest 90 % moodustasid juudid). Mustlasi hukkus 220 000 kuni 800 000.
1942 – 1944 hukkus Eesti laagrites mahalaskmise, haiguste ja nälja tõttu u 10 – 15 tuhat juuti.
Eestis vangis olnud Euroopa juutidest jäi sõja lõpuks ellu ligikaudu 170 inimest..
Holokausti ohvrite mälestuspäeva tähistatakse enamikes Euroopa riikides 27. jaanuaril.
Potsdami tänav Berliinis peale Kristallööd