Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Kordamine füsioloogia eksamiks (0)

Tallinna Ülikool - Bioloogia - Bioloogia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Keskmine valgusisaldus on 10-20 gl vereplasmast madalam Lümf koosneb interstitsiaalsest vedelikust Mineraalainete sisaldus on enam - vähem sama kui vereplasmaski 2 ?
Kordamine füsioloogia eksamiks
  • Füsioloogia mõiste. Homöostaas .
    Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest funktsioonist. Eksisteerib erinevaid viise füsioloogia jaotamiseks. Füsioloogia eesmärgiks on selgitada füüsikalisi ja keemilisi tegureid, mis on vastutavad elu päritolu, arengu ja progressi eest.
    Terviklikus organismis töötavad elundsüsteemid kooskõlastatult funktsionaalsete süsteemidena, mis teenivad ühiseid antud isendi ja liigi säilitamise huvisid (Näiteks kuuluvad organismi hapnikuga varustavasse funktsionaalsesse süsteemi veri , hingamis-, ja vereringeelundkond ). Kõikide elundsüsteemide omavaheline kooskõlastatud tegevus on võimalik tänu regulatoorsetele süsteemidele. Organismi kui terviku eksisteerimine on võimalik ainult siis, kui ta saab pidevalt informatsiooni väliskeskkonna muutuste kohta ja kohanemisel nendega säilitab optimaalsed tingimused rakkude elutegevuseks. Organismi sise- ja väliskeskkonnast pärinevatele mõjudele – ärritajatele ehk ärrititele reageerivad siseelundite ja meelesüsteemide tundlikud sensorid , mis võtavad vastu, töötlevad ja edastavad informatsiooni sisenõrenäärmetele ja kesknärvisüsteemile. Nende vahendusel toimub kujunevad sisekeskkonna püsivuse – homoöstaasi – säilitamisele ja elu alalhoidmisele suunatud käitumisreaktsioonid. Homöostaasi mõiste võttis kasutusele Claude Bernarde XIX sajandi keskpaigas. Homöostaas - Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võimesäilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid / Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus.
    Homöostaasi komponendid : O2 ja CO2 kontsentratsioon, toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon, sisekeskkonna pH, soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon, ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk.
  • Organismi talitluse regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis.
    Funktsionaalne süsteem – elundsüsteemid, mis töötavad kooskõlastatult ning milledel on samasugune funktsioon ja eesmärk. Kõikide elundsüsteemide omavaheline kooskõlastatud tegevus on võimalik tänu regulatoorsetele süsteemidele ( sisenõrenäärmed ja kesknärvisüsteem ). Organism saab eksisteerida kui tervik ainult tingimusel, kui ta saab väliskeskkonnast informatsiooni muutuste kohta ning vastavalt nende muutustega kohanemisel säilitab optimaalsed keskkonnatingimused edasieksisteerimiseks.
    Reguleerimise eesmärgiks on homöostaasi säilitamine, selleks tuleb sisekeskkonna füüsikalisi ja keemilisi omadusi hoida eluks sobival tasemel. Refleksidel põhinevad organis ­mi talitluse regulatsiooni alused. Refleks on organismi sihipärane kohastumisreaktsioon, mis toimub refleksikaare kaudu, on vastuseks sise- või väliskeskkonnast pärinevatele stiimulitele (ärritajatele). Refleks avaldub mingi elundi, elundisüsteemi või kogu organismi talitluse muu­tuses, refleksi anatoomiliseks substraadiks on refleksikaar .
    Reguleerimiskontuuri põhiplokkideks on reguleeritav süsteem, efektorelund või elundisüs­teem ja regulaator , refleksikeskus NS’is. Sensor reageerib mingile näitajale organismis antud hetkel(nt vererõhk , veresuhkru tase, lihaspinge jne) ja edastab selle refleksikeskusele. Reflek­sikeskusel on andmed füsioloogiliste piiride kohta, on ette antud reguleeritava suuruse nõutav väärtus. Kui reguleeritava suuruse tegelik ja nõutav väärtus üksteisest erinevad, on tegemist reguleerimishälbega. Nii reguleerimiskontuuri kui ka refleksikaare kaudu toimuva regulat­sioo­ni juurde kuulub tagasiside, mille vahendusel antakse teada regulatsiooni tulemustest. Negatiivne tagasiside avaldub selles, et reguleeritava suuruse tõus/langus kutsub esile regu­lee­ritava süsteemi vastuse, mis muudab või püüab muuta reguleeritava suuruse tegelikku väärtust esiaslgsele nihkele vastupidises suunas, nii et see võimalikult vähe erineks reguleeritava suu­ruse etteantud väärtusest. Stabiliseerib süsteemi. Positiivne tagasiside avaldub selle, et regu­leeritava suuruse tõus/langus kutsub esile reguleeritava süsteemi vastuse, mis muudab/püüab muuta reguleeritavat suurust esialgse nihkega samas suunas. Võib viia süsteemi tasakaalust välja, võib süsteemi destabiliseerida. Vajalik kiire tagasiside saamiseks reguleerimise alguses. Ennetavside põhjustab reguleeritavas süsteemis muutused, mis püüavad ära hoida reguleerita­va suuruse nihke enne, kui häiring on mõju avaldanud.
    Reguleeritav suurus – seisund, mida tuleb hoida konstantsena. (NT: temperatuur)
    Reguleeritav süsteem – tehniline seadis, milles toimub seisundi konstantsena hoidmine (NT: ahjuga tuba)
    Andur – mõõteseade, mis mõõdab reguleeritava suuruse hetkeväärtust. (NT: termomeeter )
    Tegelik väärtus - reguleeritava suuruse hetkeväärtus.
    Juhtsuurus ehk nõutav suurus – reguleeritava suuruse soovitav väärtus (NT: soovitav ruumi temperatuur).
    Reguleerimishälve – nõutava ja tegeliku väärtuse vaheline erinevus.
    Reguleertoime – mõjub üle reguleerimisobjekti (muudetava küttejuurdevooluga ahju) mõjub reguleeritavale suurusele korrigeerivalt nii kaua kuni tegelik ja nõutav väärtus teineteisest enam ei erine.
    Häiringu suurus – tegurid, mis põhjustavad reguleeritava suuruse kõrvalekaldumist tema nõutavast väärtusest. (NT: ruumi soojakaod).
    3. Autonoomse närvisüsteemi (ANS) määratlus ja üldiseloomustus. ANS-i sümpaatiline ja parasümpaatiline osa: anatoomiline struktuur, neuromediaatorid ja retseptorid , toime sihtorganitele. Soole närvisüsteem.
    Vegetatiivne ehk autonoomne NS on piirdenärvisüsteemi osa ja reguleerib ja kordineerib siseelundite talitlust, juhitavad funktsioonid ei allu tahtele. ANS eferetnsed närvikiud varustavad kõiki siseelundeid südamelihast, silelihaseid ja näärmeid. Vegetatiivsetesse närvikeskustesse jõudvad aferentsed signaalid vallandavad nn visteraalsed refleksid regul kõigi siseelundite ja näärmete tegevust tagatakse üksikute elundsüsteemide kooskõlastatud ralitlus ja säilitatakse organismi sisekesk­konna suhteline stabiilsus. Ehituslikult iseloomustab ANSi eferentse närvikiu ümberlülitamine vegetatiivses ganglionis enne innerveeritava elundini jõudmist.
    Sümpaatiline NS- keskused rinnasegmentides ja kolmes esimeses nimmesegmendis, nim ka ANS torakolumbaarseks osaks. Nendes segmentides olevates hallaine külgservadest alguse saanud preganglionaarsed kiud lülitatakse ümber postganglionaarseteks sümpaatilises piir­väädis ja osalt sümpaatilises ganglionis. Osaleb tihti nö võitle või põgene reaktsioonides, on sageli antagonistlik parasümpaatilise NS’iga. Sümpaatikuse toimel tõuseb vererõhk ning sü­da­me löögisagedus ja jõud, paraneb skeletilihaste varustamine verega, intensiivistub ener­gia­vahetus Sümpaatilistes postganglionaarsetes närvilõp­metest vabaneb noradrenaliin . Närvilõpmed , kus adrenaliin vabaneb, nim adrenergilisteks.
    Neerupealiste säsi on muundunud sümpaatiline ganglion , mille rakud on arengulooliselt postganglionaarsete neuronite homoloogid. Neid rakke aktiveeritakse preganglionaarsete aksonite poolt koliinergiliste sünapsite kaudu. Neerupealise säsist väljutatud katehhoolamiinid toimivad nendesse samadesse efektorelunditesse, millese postganglionaarsed sümpaatilised neuronidki. Neerupealise säsi katehhoolamiinide toime on tähtis nendele elunditele ja osadele, mis pole postganglionaarsete elundite poolt innerveeritud. Neerupealise säsist vabanenud katehhoolamiinid osalevad metaboolsete protsesside regulatsioonis. Ohusituatsioonides ja emotsionaalsete korrmuste puhul katehhoolamiinide väljutus suureneb.
    Parasümpaatiline NS- keskused asuvad ajutüves ja seljaaju ristluu osas, nimetatakse ka ANS kaniosakraalseks osaks. Parasümpaatikuse mõjul tõhustub seedimine, suurenevad energiava­rud, toimub pärasoole ja põie tühjenemine, väheneb organismi energiakulu . Nii sümpaatilises kui ka parasümpaatilises pre- ja parasümpaatilistes postganglionaarsetes närvilõpmetes vaba­neb atsetüülkoliin , närvilõpmed on kolinergilised. Jagunevad M- ja N kolinergilisteks närvi­lõpmeteks, vastavalt sellele kas efekti kutsub esile muskariin või nikotiin.
    Soole ehk enteraalne närvisüsteem- moodustavad sooletrakti seinas paiknevad limaskestaalused ja lihaskesta ganglionid ehk põimikud. Koosneb 100 millionist neuronist, nn ‘‘teine aju’’, suudab auto­noom­selt funktsioneerida, sooletraktis võib eristada enam kui 10 erinevat neuronit. Suudab iseseisvalt koordineerida reflekse. Koordineerib sekretoorset aktiivsust seedeelundkonnas. Soole närvisüsteemi mediaatorid: leidub üle 30 mediaatori, enamus identsed kesknärvi ­süs­tee­mis olevatega. Peamised mediaatorid on atsetüülkoliin, serotoniin ja dopamiin. Rohkem kui 90% kogu keha serotoniinist asub sooles. Rohkem kui 50% kodu keha dopamiinist asub
    sooles.
    Postganglionaarne neuron – neuronid , millest neuronite aksonid projitseeruvad efektorelunditesse
    Preganglionaarne neuron – neuronid, mille aksonid suunduvad ganglionidesse ja astuvad sünaptilisse ühendusse postganglionaarsete neuronite dendriitide ja rakukehadega.
    4. Lihasraku membraani bioelektrilised omadused. Müoneuraalne sünaps . Lihasraku ehituslikud iseärasused. Lihaskoe põhitüübid.
    Kõikidel elusatel rakkudel on olemas membraanipotensiaal, kuid ainult närvi- ja lihasrakkudel on võime ioonvooludega läbi membraani reageerida mingile stiimulile aktsiooni potensiaaliga (AP). Membraani laeng on positiivne väljaspool (rohkem Na+) ja negatiivne lihasraku sees. Sellega on tagatud potentsiaalide vahe ehk membraani polariseeritus, mis on vajalik aktsioonipotentsiaali tekkeks.
    Müoneuraalne sünaps on koht kus motoneuron kohtub lihaskiuga (eraldatud mulguga, mida nim neuromuskulaarseks piluks). Motoorset lõpp- plaati ümbritseb sarkolemmist tasku, mis on moodustunud motoneuroni ümber. Motoneuronist vabaneb atsetüülkolliini, mis põhjustab lõpp-plaadi potentsiaali (EPP) e lihasraku depolarisatsiooni.
    Motoneuronit koos lihaskiuga nim moroorseks ühikuks. Ühe motoorse ühiku stimuleerimine põhjustab nõrga kontraktsiooni terves lihases .
    Kokkutõmme (tõmblus) koosneb kolmest faasist:
    • latents - paar ms pärast stimulatsiooni kuni erutuse/kokkutõmbe ilmumiseni
    • kontraktsioon - ristsillad on aktiivsed, lihas on lühenenud, kui pinge on piisavalt suur ületamaks laengut
    • lõdvestus (puhkeperiood) - Ca2+ pumbatakse tagasi sarkoplasmaatilisse retiikulumi ja lihas pinge alaneb basaalsele tasemele
    Lihase omadused – kontraktiilsus (lihase võime lüheneda ja selle abil jõudu arendada); erutatavus (võime ärritus vastu võtta ja reageerida); venitatavus (võime venituda või pikeneda üle puhkeoleku pikkuse); elastsus (võime taastada puhkeoleku pikkus peale venitust)
    Lihaskude jaotatakse sile-, vööt- (ehk skeletilihas ) ja südamelihaseks.
    Silelihased – asuvad siseelundite seintes, veresoontes ja mitmel pool mujal, kus toimuvad tahtele allumatud liigutused (silmas, näärmes, nahas). Koosnevad kiududest – ühe tuumaga silelihasrakkudest. Aktiini- ja müosiinifilamendid asetsevad korrapäratumatl ja sarkoplasmaatiline võrgustik on nõrgemalt arenenud kui vöötlihastel. Jaguneb omakorda kaheks. Tahtele allumatud, mulkühendused vistseraalsetes silelihastes. Silelihase kontraktsioon ja lõõgastumine on aeglane. Pikka aega kestev tooniline kontraktsioon. Plastilisus .
    mitme-üksus e spontaanaktiivsuseta silelihased – koosnevad iseseisva kontraktsioonivõimega lihaskiududest. Näiteks silma vikerkesta ja ripskeha silelihased ja karvapüstitajalihas
    üksik-üksus e spontaanaktiivsusega silelihased – ühendatud mulkühendusega. Tuhanded lihaskiud moodustavad funktsionaalse , samaaegselt kontraheeruva üksuse. Seda tüüp lihased mao- ja sooleseinas, siseelundites, sapiteede ja kusepõie ja emaka seintes.
    Vöötlihased – moodustavad 0-50% kehamassist, kinnituvad luudele . Vöötlihas koosneb mitme tuumaga lihasrakkudest ja seda ümbritsevast membraanist – sarkolemmist. Sarkoplasmas paiknevad mitokondrid , glükogeenigraanulid ning müofibrillid , mis sisaldavad kokkutõmbevalke müosiini ja aktiini, regulatoorseid valke troponiini ja tropomüosiini ning lisavalke titiini ja nebuliini. Ristivöödilisus, tahtlikud ja mittetahtlikud (refleksid). Funktsioon : lihasjõu produktsioon liikumiseks ja hingamiseks, asendi säilitamiseks ning soojaproduktsioon külma stressi puhul.
    Südamelihased – ei allu tahtele. Töötavad automaatselt, tõmbuvad rütmiliselt kokku. Üksik tsentraalselt paiknev tuum. Ristivöödilisus, tihedad ühendused rakkude vahel.
    Praktiliselt iga lihas sisalsab venitusretseptoreid ehk - sensoreid , mida nende kuju järgi nimetatakse lihasekäävideks. Intrafusaalsed ja ekstrafusaalsed lihaskiud. Imetajate peaaegu kõigis skeletilihastes esinevad lihasekäävid. Nende arv ühes lihases sõltub lihase suurusest ja funktsioonist. Lihaskäävid mõõdavad esmajoones lihase pikkust.
    Kõigi maismaa selgroogsete skeletilihaste kõõlustes paiknevad lihase kõõluseks ülemineku koha lähedal sensorid, mis koosnevad umbes 10 ekstrafusaalse lihaskiu kõõlusekimpudest ja on ümbritsetud sidekoest kapsliga, kuhu siseneb 1-2 jämedat müeliniseeritud närvikiudu. Niisuguseid retseptoorseid moodustusi nim kõõlusorganiteks. Kõõlusorganis registreerivad lihase pinget.
    5. Lihaskontraktsiooni molekulaarne mehhanism , selle iseärasused erinevat tüüpi lihasrakkudes. Lihaskontraktsiooni energeetika .
    AP allub kõik-või-mittemidagi-seadusele! Infot edastatakse närvikiududes AP sageduse ja impulssmustriga. Tugevamale ärritajale saadakse vastuseks suurema sagedusega AP voog.
    Ärriti - mingi elektriline stiimul või impulss , mis erutuvates kudedes on AP vallandaja. Tekitab potensiaali muutuse.
    Ärritus- reageerimine mingile stiimulile depolariseerumisega lävitasemeni või üle selle.
    Erutus - läve juures tekkiv ja iseeneslikult edasi arenev membraani laengu kahanemine. Enamasti kestab see 1ms.
    Erutuvus - koe võime vastata ärritajale erutuse , s.t. rakumembraani pidi leviva AP tekkega.
    Rakumembraanil on voltaas tundlikud ioonkanalid , mis avanevad ja sulguvad sõltuvalt elektrilistest signaalidest. Elektriline stiimul tingib Na-ioonkanalite kiire avanemise . Na liigub rakku, muutes selle sisemembraani positiivsemaks, välismembraan seega negatiivsemaks ( depolarisatsioon ). Na-ioonkanalid sulguvad ja avanevad K-ioonkanalid lubades K-ioonide kiire difundeerumise rakust välja. Membraanide potentsiaalid muutuvad jällegi esialgseks.( repolarisatsioon ). Na/K- pumba abil taastatakse esialgne ioonide kontsentratsioon ja rakk on puhkepotensiaalis.
    Lihaskiu membraani ja närvikiudude ülesandeks on informatsiooni ja juhtimisimpulsside levitamine, erutuse edastamine . Lihaskiud vastab erutusele kontraktsiooniga, mis on tingitud Ca-ioonide vabanemisest sarkoplasmaatilisest retiikulumist ja ka ekstratsellulaarsest ruumist pärinevast Ca-ioonidest. AP ajal on Ca-ioonkanalid avatud ja Ca saab liikuda rakku. Ca- ioonid seostuvad troponiiniga, mis kokkuvõttes muudavad müosiinikiudude pikkust ja tekib lihaskontraktsioon.
    Närvikiududes edastatakse informatsioon AP-ga. Info edasi andmine rakult rakule toimub sünapsites. Sünapsid jaotuvad elektrilisteks ja keemilisteks, mis siis on vastavalt tundlikud mingile ülekandeainele (mediaatorile) või voolujaotusele. Nii jõuavad signaalid efektorrakkudeni.
    Puhkepotentsiaali füüsikalis-keemiline loomus. Puhkepotentsiaal on potentsiaalide diferents , mis esineb rakumembraanidel rahulolekus, st rakumembraan on laetud (see on iseloomulik elusatele kudedele). Avaldub see selles, et rakumembraani välispinnal on positiivne ja sisepinnal negatiivne elektrilaeng . Negatiivse laenguga osakesed on koondunud vahetult rakumembraani sisepinna lähedusse, neid tasakaalustavad välispinnal olevad positiivsed laengud . Raku sisemuses valitseb elektroneutraalsus, st negatiivseid ja positiivseid laengukandjaid on võrdselt.
    Puhkepotentsiaali põhjuseks on K+ ja Na+ ning Cl- ja anorgaaniliste anioonide ebavõrdne jaotus rakusiseses ja rakuvälises vedelikus , samuti rakumembraani ioonkanalite valikuline läbilaskvus nende ioonide suhtes. Rakus on ülekaalus K-ioonid ja negatiivset laengut kandvad valgumolekulid, rakuvälises vedelikus Na+, Cl- ja HCO3 -.
    Tasakaalupotentsiaal on potentsiaal, mille juures iooni netovool (aine sisse-ja väljavoolude diferents läbi rakumembraani, sõltub aine konsentratsioonide diferentsist rakus ja rakust väljapool ja elektriväljast) läbi membraani lakkab, st olukord, kus tekib tasakaal raku sees ja väljas olevate ioonide vahel, sama palju ioone liigub sisse kui ka välja (selle korral on iooni summaarne vool 0).Tasakaalupotentsiaali väljendatakse Nernsti võrrandi abil:
    R-universaalne gaasikonstant
    T-absoluutne temperatuur Kelvingi skaalas (t+273)
    F- Faraday konstant
    z-iooni valents
    Tasakaalupotentsiaal K+ jaoks on -95mV ja Na+ jaoks 80mV.
    Puhkepotentsiaali tekkimine ja hoidmine. Säilitavad mehhanismid : membraani suhteliselt suur läbilaskvus K+ läbi vastavate mittereguleeritavate lekkekanalite, ioonide ebaühtlane jaotus mõlemal pool membraani, rakusiseste suurte anioonide olemasolust tekivad Gibbs -Donnani efektid ja Na+-K+-pump.
    Libisevate filamentide teooria (H.E.Huxley ja J. Hanson ) – lihase lühenemisel nihkuvad aktiinifilamendid müosiinifilamentide vahele. Aktiini ja müosiini haakumine toimub müosiini moodustatud ristisildade kohal, need kannavad ka ensüüm adenosiintrifosfataasi, mis kutsub esile ATP → ADP ja müofilamentide teineteise suhtes nihkumiseks vajaliku energia vabanemise.
    Aktiini müofilamentide libisemine müosiini suhtes lühendab sarkomeeri. Sarkomeeride lühenemine on vastutav lihaskontraktsiooni eest. Lõõgastumise ajal sarkomeer pikeneb. Lihase lühenemine on sarkomeeride lühenemise resultaat .
    Skeletilihase kontraktsiooni vallandavaks faktoriks on motoorse närvi kaudu leviva aktsioonipotentsiaali jõudmine neuromuskulaarse ehk närv-lihas sünapsini. Motoorse lõpp-plaadi vesiikulitest vabanev atsetüülkoliin seondub postsünampsi membraani N-kolinergiliste retseptoritega, mille tagajärjel aktiveeruvad Na+ kanalid. Na-ioonide sissevool depolariseerib postsünapsi membraani, tekib lõpp-plaadi potentsiaal. Ülelävine LPP kutsub esile aktsioonipotentsiaali, mis levib lihaskiu membraani pidi avatud potentsiaalisõltuvate Na- kanalite kaudu t-torukeste süsteemi. AP vallandab sarkoplasmaatilisest retiikulumist Ca++. T-torukeste membraanis on potentsiaalisõltuvaid retseptoreid, mis on Ca++ kanalitega mehaaniliselt ühendatud. Kui depolarisatsioonilaine jõuab retseptorini, avanevad Ca++ kanalid ja Ca-ioonid difundeeruvad tsütosooli. Muidu madal Ca++ kontsentratsioon tsütosoolis suureneb kuni 100korda. Ca-ioonid seonduvad troponiiniga. Lõõgastunud lihasel ristisildasid blokeerinud tropomüosiin nihutatakse oma asendist välja, ATP-st vabanev energia läheb üle müosiinile, tekib müosiini aktiivne vorm, ristsillad aktiini ja müosiini vahel aktiveeruvad ja lihas lüheneb. Aktiini- ja müosiinifilamentide tegelik pikkus selle juures ei muutu.
    Lihase lõõgastumine algab siis, kui Ca++ ATP-st saadava energia arvel lõpptsisternidesse tagasi pumbatakse. Seega nõuab ka lihase lõõgastumine energiat.
    Ensüüm atsetüülkoliini esteraas lõhustab atsetüülkoliini koliiniks ja atsetaadiks ning kõrvaldab sellega tema toime. Tänu sellele võib neuromuskulaarne sünaps edasi anda kuni 100 impulssi sekundis. Kõik ained, mis tõstavad transmitteri vabanemise kiirust või langetavad seda lõhustavate ensüümide aktiivsust, kergendavad erutuse läbiminekut sünapsist ja võivad esile kutsuda lihase krampe. Ained, mis takistavad postsünapsimembraani depolarisatsiooni, blokeerivad erutuse ülekande närvilt lihasele ja põhjustavad lihase halvatusi.
    Ühekordsele ärritajale vastab isoleeritud lihas kokkutõmbega mida nim üksikkontraktsiooniks ehk tõmmakuks. Sellel eristatakse kontraktsiooni- ja lõõgastumisfaasi.
    Kui teine ärritaja langeb eelmise tõmmaku kontraktsiooni- või lõõgastumisfaasi, siis kontraktsioonid summeeruvad ja tekib lihase tetaaniline kontraktsioon. Kokkutõmbe amplituud on ulatuslikum kui tõmmakul. On osaline ehk hambuline teetanus ning täielik ehk sile teetanus.
    Lihased säilitavad ka täieliku lõõgastumise korral teatud pingeseisundi ehk toonuse, sest neile saadetakse närvikeskustest eferentseid impulsse. Samal ajal saavad keskused aferentseid signaale lihaskiu pikkuse ja pinge kohta lihasekäävidelt ja kõõluseorganeilt. Nende impulsside põhjal kujuneb teave lihaspinge ja kehaasendi kohta.
    Lihase füüsilist väsimust saab jaotada kolmeks – lokaalne , regionaalne ja globaalne. Sõltub sellest, kui suur osa töötavatest lihastest on haaratud. Füüsilise väsimuse põhjused: lihastesse kuhjunud ainevahetuse produktid , väheneb energiarikaste ainete hulk ja halveneb hapnikuga varustamine. Psüühiline väsimus tekib monotoonse ja üksluise tegevuse käigus, seda iseloomustab informatsiooni vastuvõtmise ja mõttetegevuse aeglustumine.
    Neuromuskulaarne ühendus on koht, kus motoorse neuroni närvikiud saab kokku lihaskiuga. Eraldatud lõhe poolt, mida nimetatakse neuromuskulaarseks piluks.
    Lihaste kontraktsioonivõime sõltub eelkõige sellest, kui palju motoorseid üksusi on talitlemas. Lihasjõudu mõjutavad ka liigutuste kiirus, lihaskidude pikkus ning kiudude omadused. Lihaskiude on kahte tüüpi: punased lihased (aeglased, vastupidavad, palju mitokondreid ja müoglobiini, millesse akumuleerunud O2 kasutatakse pikaajaliselt kontraktsiooniks) ja valged lihased (kiired reageerijad ja väsijad, ATP-d anaeroobse glükolüüsi kaudu). Lihase kontraktsioonulatus sõltub lihase pikkusest, ent kontraktsioonijõud selle paksusest. Mida rohkem filamente paikneb lihases kõrvuti, seda tugevam ta on.
    Kui lihas ei lühene kontraktsiooni ajal, nimetatakse kokkutõmmet isomeetriliseks.
    Isotoonilise kontraktsiooni ajal muutub lihase pikkus kuid pinge jääb samaks.
    Lihase efektiivus näitab, kui suure osa kasutatud energiast suudab ta muuta mehaaniliseks tööks, näiteks raskuse tõstmisel. Lihase töövõime paraneb harjutamisel. Põhjuseks on lihase vereringe paranemine. Lihasrakud paksenevad ja koos nendega kogu lihas, kuid uusi lihasrakke ilmselt ei teki.
    6. Kehavedelikud : jaotus, keemiline koostis ja ainete tsirkulatsioon.
    Täiskasvanul moodustab vesi 60% kehamassist, s.o. 70 kg inimesel 42 l. Kehavedelikud jagatakse intratsellulaarseks ja ekstratsellulaarseks vedelikuks. Intratsellulaarset vedelikku on 2/3 ja ekstratsellulaarset vedelikku 1/3, mis täidavad vastavalt intratsellulaarse ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi. Nad kujutavad endast väga erinevatest komponentidest koosnevaid vesilahuseid.
    Intratsellulaarne vedelik : ta ei ole kompaktne, moodustub kõikides organismi rakkudes olevate vedelikuruumide summana. Selle keemiline koostis on teatud ainete suhtes küllalt stabiilne, mis võimaldab tekkida füsioloogiliselt olulistel gradientidel. Bioloogilised membraanid on poolläbilaskvad ja sellepärast on osmoos oluline protsess, mis mõjutab vee liikumist intra- ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi vahel.
    Ekstratsellulaarne vedelik : 4/5 selles on interstitsiaalne ehk koevedelik ja 1/5 vereplasma . Selle hulka loetakse transtsellulaarne vedelik : tserebrospinaalvedelik, eksokriinsete näärmete sekreedid, silmakambrite vedelik jt.
    Kehavedelikud on päritolult näärmete sekreedid, filtraadid või mitme samaaegselt toimuva protsessi resultandid.Organismis ei leidu kusagil vett ilma lahustunud komponentideta. Kehavedelikud täidavad mitmekesiseid ülesandeid sõltuvalt kehavedeliku komponentidest. Kehavedelike komponendid (mmol/liitri kohta )
    Ekstratsellulaarne vedelik
    Intratsellulaarne vedelik
    Na+
    145
    12
    K+
    4,5
    150
    Ca++
    2,5
    10-4
    Cl-
    103
    4
    Valgud
    1
    146
    pH
    7,4
    7,0-7,2
    Vesi moodustab 60-65% inimese kehamassist. 60% veest paikneb rakkudes (intratsellulaarruum), ülejäänud jaotud ekstratsellulaarselt interstiitsiumi, vereplasma ja nn transtsellulaarse vee (vesi silmakambrites, mao- ja sooletraktis, ekskretoorsetes näärmetes, neerutorukestes, kuseteedes) vahel. Organismi veesisaldus, eeskätt ekstratsellulaarse vee hulk, hoitaks tänu täpsetele regulatsioonimehhanismidele suhteliselt konstantsena. Ilma veeta on elu võimalik ainult lühikest aega, sest organismist ei saa eemaldada ainevahetusjääke, häiritud on osmootse rõhu ja happe- leelise tasakaalu regulatsioon , vesilahustes toimuvate keemiliste reaktsioonide kulg jne. Inimorganism vajab umbes 2,2-2,8 liitrit vett llpäevas. Vett saadakse toiduga, endogeense veena . Vett antakse ära uriiniga, higiga, väljahingatud õhuga ja väljaheidetega. Saadud ja eritatud vee hulgad peavad olema võrdsed. Veetasakaalu regulatsioon on tihedalt seotud mineraalainete, eriti Na- ja K-tasakaaluga. Intratsellulaarne vedelikuruum ei ole kompaktne, vaid moodustub kõikides organismi rakkudes olevate vedelikuruumide summana, (ioonidest K+ ja valgud). Bioloogilised membraanid on poolläbilaskvad ja sellepärast on osmoos oluline protsess, mis mõjutab vee liikumist intra- ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi vahel. Ekstratsellulaarsest vedelikust 4/5 on interstitsiaalne ehk koevedelik ja 1/5 on vereplasma (ioonidest Na+ ja Cl-).
    Veri moodustab 7% kehakaalust ehk umbes 5 liitrit. Koosneb paljudest komponentidest. 55% on vereplasma ja 45% vererakud . Vereplasmas: vesi, valgud, aminohapped , rasvhapped , glükoos , ioonid, gaasid ning vererakud.
    Lümf voolab lümfisoonte võrgustikus. Lümfikapillaarid on hästi läbitavad vedelikele ja madalmolekulaarsetele ainetele , neid võivad läbida ka vererakud ja külomikronid. Lümf on oma koostiselt sarnane vereplasmale, keskmine valgusisaldus on 10-20 g/l (vereplasmast madalam). Lümf koosneb interstitsiaalsest vedelikust. Mineraalainete sisaldus on enam-vähem sama kui vereplasmaski (2% ?). Erinevatest kehapiirkondadest pärit oleval lümfil võib olla väga erinev koostis. Lümfiga tuuakse vereringesse tagasi koevedelikesse üle läinud valku ja seedetraktis lümfikapillaaridesse imendunud lipiide . Ööpäevas tekib lümfi umbes 2 liitrit.
    Ainete transport/tsirkulatsioon toimub vedelikuruumide sees difusiooni teel, vedelikuruumide vahel : 1. ekstratsellulaarne vedelik – rakud : osmoos 2. vereplasma – interstitsiaalne vedelik : difusioon ja filtratsioon.
    Bioloogilised membraanid on poolläbilaskvad ja sellepärast on osmoos oluline protsess, mis mõjutab vee liikumist intra- ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi vahel.
    7. Vere üldiseloomustus. Vereplasma iseloomustus.
    Veri kui vedel sidekude on vahendajaks kõikide kudede vahel. Veri täidab organismis:
  • kaitsefunktsioon- kaitseb sissetungivate nakkuste eest, tänu valgetele verelibledele, mis on antikehade abil võimelised haiguse tekitajaid kahjutuks muutma . Hüübimine kaitseb verest tühjaks voolamise eest.
    1. Mittespetsiifilised kaitsemehhanismid : Humoraalsed mehhanismid: komplement. Rakulised mehhanismid: fagotsütoos , eriti olulised on neutrofiilsed granulotsüüdid ja monotsüüdid
    2. Spetsiifilised kaitsemehhanismid: humoraalsed mehhanismid: antikehad plasmarakkudest, antigeen -antikeha reaktsioon . Rakulised mehhanismid: T-lümfotsüütide tsütotoksiline toime
    b) transpordifunktsioon- veri kannab kudedesse hapnikku ja imendunud toitaaineid, viib CO2 kopsudesse, toimetab hormoone jm biol akt aineid toimekohtadesse, vere vahendusel jaotatakse ühtlaselt ka soojus .
    c) sisekeskkkonna suhtelise püsivuse säilitamine- happeliste/aluseliste ainete puhverdamine , vere mahu kaudu soola ja vee regulatsioon organismis, ainevahetusest tekkinud soojuse ühtl
    Kehamassist mood veri 6-8%, ca 5l. Veri koosneb vereplasmast 54-59%, verelibledest 41-46% ja hemototsüütidest. Hematokrit - arv, mis näitab kui suure osa moodustavad vererakud vere kogumahust.
    Vereplasmas on 90-91% vett, 6,5-8% valku ja ca 2% madalmolekulaarseid aineid. On selge kollaka värvusega vedelik. Suhteline tihedus vrld veega 1.025-1,029 ja viskoossus 1,9-2,6. osmootne rõhk 768-819 kPa. On leeliseline , pH 7,35-7,4. Osmolaarsus ca 300 mosm/l. Kogu vere viskoossus ca 5x suurem kui veel. Vereplasma mahu mõõtmiseks tuleb verre lahusena viia kindel kogus organismile kahjutut ainet, lasta sel vereplasmas seguneda nin määrata siis konts vereplasmas. Vereplasma valkusid on 65-80g/l, jagunevad: albumiinid- 35-45 g/l ja globuliinid 24-37 g/l, globuliinidel hulgas on ka fibrinogeene 1,5-4,5 g/l. Globuliinid jagune­vad: alfa1 ja 2, beeta ja gamma globuliinideks ning fibrinogeeniks. Vereplasma valgd on olulised vere ja kudede vahelises ainete vahetuses. Vereplasma valkude osmootne rõhk ehk kolloidosmootne ehk onkootne rõhk on keskmiselt 3,3 kPa. Vereplasma valgud:
    a) võtavad osa ainte transpordist- albumiiniga täielikult või osaliselt seotud bilirubiin, rasv­ happed ja mõned ravimid , globuliinidega- kortisool , türoksiin, osa lipiide, rauda, vitamiine jne
    b) organismide kaitsereaktsioonid- suur osa antikehadest on immunoglobiinid.
    c) osa vere puhversüsteemidest- aminohappe aluselise ja happelise rõhma töttu võimelised rea­geerima nii happe kui ka alusega
    d) neist oleneb vere viskoossus ja onka valgu reserviks.
    Madalmolekulaarsed ained määravad vere osm rõhu. Nt glükoos, piimhape , AH’d, rashapped, Na+ ja Cl- aga ka HCO3 ja Ca2+.
    8. Ülevaade vererakkude (erütrotsüüdid, leukotsüüdid ja trombotsüüdid) talitlusest.
    Verelibled /vererakud/hemotsüüdid
    Jaotatakse punalibledeks e erütrotsüütideks ja valgelibledeks e leukotsüütideks ja vereliistakuteks e trombotsüütideks. Hulk veres suur ja konstantne . Vanad rakud asendatakse uutega.
    Erütrotsüüdid
    Hulk 4,5-5,5 *10ˇ12 liitri vere kohta. Kaksiknõgusa ketta kujulised, tuumata. Erütrotsüütide eluiga on umbes 120 päeva ja peamiseks funktsiooniks on hingamisgaaside transport hemoglobiini abil. Hemoglobiini molekulis on 4 alaühikut, millest iga sisaldab heemi ja globiini heemi ja globiini.
    Punaliblede püsimine suspensioonina oleneb vereplasma viskoossusest ja erütrotsüütide massi ja pindala suhtest , elektrostaatilistest tõmbe-ja tõukejõududest.
    Hüübimatuks muudetud vere punalibled settivad, hinnatakse erütrotsüütide settimise kiirust. Põletikulise haiguse korral settimine kiireneb . Normaalselt oleks see 2..15mm/h.
    Massist 30% hemoglobiini, mis transpordib hapnikku. Keskmine hulk meestel 140-170g/l, naistel 120-160g/l.
    Punaliblede purunemisel vabaneb hemoglobiin , nim. hemolüüsiks.
    Hemolüüsi põhjustavad temperatuuri kõikumised, hüptoonilised lahused , mehhaanilised faktorid . Keemilised-lipoide lahustavad ained ja bioloogilised- toksiinid .
    Erütropoeesi lihtsustatud etapid : 1. hemapoeetiline tüvirakk -> 2. proerütroblast-> 3. erütroblast, mis sisaldab tuuma ja on võimeline hemoglobiini sünteesima-> 4. normoblast ->5. retikulotsüüdid ( I-IV), veres ringlevad retikulotsüüdid III ja IV, mida on erütrotsüütide koguarvust umbes 1%-> 6.küps punalible ehk erütrotsüüt ehk tuumata rakk.
    Erütropoeesi reguleerivad mitmed ained, nende hulgas seesmine ja välimine faktor. Seesmine faktor on glükoproteiin, mis tekib mao limaskestas .Välimine faktor on vitamiin B12, mis muudetakse seesmise faktori abil imenduvaks.
    Erütropoetiin on glükoproteiin, mis tekib neerudes ja stimuleerib luuüdis erütrotsüütide rea tüvirakkude diferentseerumist ja paljunemist. Sellega kasvab hemoglobiini sünteesivate erütroblastide hulk.
    Antigeenseid omadusi: erütrotsüüdi pinnal võib olla 2 sorti antigeene ehk aglutinogeene (kas A või B või mõlemad korraga). Vereplasma sisaldab AB0 süsteemi vastaseid antikehi ehk aglutiniine (kas anti-A või anti-B või mõlemad korraga). Vastsündinu veri antikehi ei sisalda, need tekivad 1. eluaasta jooksul nende antigeenide vastu, mida oma erütrotsüütide pinnal ei esine. Vale veregruppi lisades trombide teke.
    Leukotsüüdid
    Valgeliblesid on 4-10*10 astmes 9 ühes liitris veres. määratakse samamoodi nagu punaliblesid.
    Leukotsüüdid jagunevad granulotsüütideks ja agranulotsüütideks. Granulotsüüdid jaotuvad neutrofiilseteks (40-75%), eosinofiilseteks (1-6%) ja basofiilseteks (0-1%) . Agranulotsüüdid jaotuvad lümfotsüütideks (T ja B- lümfotsüüdid ; 15-45%) ja monotsüütideks (makrofaagide eelkäijad; 2-10%). Neutrofiilid on 10-12 mikromeetrit, neil on 3-5 osaline tuum ning nende tsütoplasma ei värvu . Nad fagotsüteerivad baktereid ja toodavad pürogeene, mis on palavikkutekitavad ained. Nende eluiga on 1-2 päeva.
    Neutrofiilid on 10-12 mikromeetrit, neil on 3-5 osaline tuum ning nende tsütoplasma ei värvu. Nad fagotsüteerivad baktereid ja toodavad pürogeene, mis on palavikkutekitavad ained. Nende eluiga on 1-2 päeva.
    Eosinofiilid on 13 mikromeetrit, neil on 2-osaline tuum ning tsütoplasma värvub happeliste värvidega. Nende ülesandeks on hävitada parasiite ja osaleda allergilistes reaktsioonides. Nende eluiga on 6-12 tundi.
    Basofiilid on 7 mikromeetrit, neil on 2-osaline tuum ja tsütoplasma värvub aluseliste värvidega. Nemad toodavad hepariini, histamiini jt aineid, mis osalevad lokaalse põletikureaktsiooni tekkes ( paistetus, punetus , sügelus)
    Lümfotsüütide diameeter on 7-10 mikromeetrit, neil on suur tuum ning nad vahendavad omandatud immuunvastust : toodavad antikehi (B), tapavad nakatatud rakke (T) ning nad paiknevad lümfisüsteemis ( lümfisõlmed , põrn, luuüdi , näärmed ). B-rakud elavad paar tundi, T-rakud kuni aasta. B-rakud suurenevad antigeeniga stimuleerimisel ja muutuvad plasmarakuks. Nad hakkavad sünteesima antikehi, mis väljutatakse plasmasse. T-rakud kohtumisel nakatunud rakuga või kasvajarakuga vabastavad tsütokiine või tsütotoksilisi aineid. T-helper rakud vabastavad tsütokiine, et stimuleerida B rakke. Tsütotoksilised T-rakud vabastavad rakumürke, et haige rakk tappa ja seeläbi viiruse paljunemist takistada. Kui keharakk on viirusega nakatunud, hakkavad tema tsütoplasmas ekspresseeruma võõrvalgud. Need valgud lammutatakse raku sees peptiidideks, mis moodustavad endoplasmaatilises võrgustikus MHC-ga kompleksi ning viiakse raku pinnale. T-rakk tunneb ära MHC-ga seondunud võõrpeptiidi ja tuvastab seda esitanud raku kui nakatanu.
    Monotsüütide diameeter 15 mikromeetrit. Luuüdist verre liikudes suurenevad nad ning muutuvad makrofaagideks ( bakterid , vanad erütrotsüüdid, surnud neutrofiilid), peamised fagotsütoosivõimelised rakud (100 bakterit elu jooksul), ’’patrullivad’’ kudedes või püsivad kusagil ’’ankrus’’. Samuti tekivad monotsüütidest dendriitrakud.
    diapedees – valgeliblede võime veresoonkonnast väljuda ilma, et tegemist oleks veresoone seina vigastamise või kahjustamisega. Seda protsessi kutsutakse leukodiapedeesiks.
    Leukotsütaarne valem : 1. Neutrofiilsed granulotsüüdid 40-75% 2. Eosinofiilsed granulotsüüdid 1-6% 3. Basofiilsed granulotsüüdid 0-1% 4. Lümfotsüüdid 15-45% 5. Monotsüüdid 2-10%
    Erinevate patoloogiliste seisunditega kaasnevad suuremad või väiksemad muutused leukogrammis.
    Valgeliblede loome ehk leukopoees. Granulotsüüdid tekivad punases luuüdis, lümfotsüüdid ja monotsüüdid põrnas ning lümfisõlmedes. Leukopoeesi reguleerib reguleerivat kolooniat stimuleerivad faktorid ehk CSF. Osaliselt reguleerivad olemasolevad leukotsüüdid: nt. bakteriaalse infektsiooni korral leukotsüütidest vabanevad tsütokiinid stimuleerivad uute neutrofiilide ja makrofaagide tootmist.
    Leukotsüütide ülesandeks on organismi kaitsmine patogeenset sissetungijate eest. Leukotsüütide üldine ülesanne on immunoloogiline kaitse. Erinevad rakutüübid realiseerivad selle erinevaid aspekte . Valgelibled kasutavad vereringet transpordiks , kuid toimivad kudedes. Leukotsüüdid on võimelised liikuma veresoonkonnast kudedesse- seda nimetatakse leukodiapedeesiks. Liikumapanevaks jõuks on kemotaksis ( neid tõmbavad ligi bakterite ja põletikus kudede poolt sekreteeritavad ained).
    Trombotsüüdid
    Trombotsüüte ehk vereliistakuid on kehas 150-400 * 10 astmes 9 ühes liitris veres. Nad on tuumata ning nende läbimõõt on 2-4 mikromeetrit ja nende eluiga on 10 päeva. Nad tekivad megakarüotsüütidest.
    Trombotsüütide funktsiooniks on hemostaas ehk kaitse verekaotuse eest ehk vere hüübimine. Vigastuse kägius paljastuv kollageen ning plasma von Willebrandi faktor (vWf) käivitavad adhesiooni. Adhesiooni takistavad trombotsüütide negatiivne pinnalaeng, teatud bioaktiivsed ained ( nt NO, prostatsükliin jt) endoteelist, samuti endoteeli barjäär kollageeni ja vere enda vahel. Trombotsüüdid on bioaktiivsete ainete reservuaarid ning need ained vallanduvad trombotsüütide aktiveerumisel. Nad vabanevad veresooni ahendava toimega serotoniin (6-HT) ja tromboksaan A2, samuti hüübimisfaktoreid jt bioaktiivseid ühendeid.
    9. Verehüübimisefüsioloogia.
    Veri püsib veresoones vedelana tänu hüübimist takistavate ja soodustavate faktorite dünaamilisele tasakaalule.
    Hemostaas – väiksemad verejooksu peatuvad minutite jooksul ise. Organismist väljavoolanud veri kalgendub ehk hüübib. Teatud ainete lisamisel (nt need, mis seovad Ca++ ioone) saab vere muuta hüübimatuks. Hemostaasi põhietapid: valge trombi teke (vähendab haavast verejooksu) → vasokonstriktsioon (vabanevad trombotsüütidest) → punase trombi teke (põhireaktsiooniks on plasmavalgust fibrinogeenist trombiini toimel lahustumatu fibriini tekkimine)→ vigastuse sidekoestumine. Verehüübe tekkest osavõtvaid aineid nimetatakse hüübimisfaktoriteks. Vere hüübimisel osalevate ensüümide substraadiks on proensüüm, mis muutub järgmise reaktsiooni jaoks aktiivseks faktoriks. Selline asjaolu on vaadeldav ensümaatilise võimendajana. Väikene muutus süsteemis protsessi alguses põhjustab lõpuks suure trombiini- ja fibriinikoguse tekke. Sündmuste käiku saab moduleerida nii positiivse kui negatiivse tagasiside abil.
    Vereplasmas paiknevad inaktiivses vormis hüübimisfaktorid. Paljud faktorid toimivad aktiivses vormis proteolüütiliste ensüümidena (seriini- proteaasid ) ja on võimelised peptiidfragmendi eemaldamise läbi aktiveerima mõnd teist süsteemi valku. Vere hüübimisel on eristatavad aktivatsiooni-, koagulatsiooni- ja fibrinolüüsifaas.
    Aktivatsioonifaas – muudetakse mitmete faktorite järkjärgulise aktiveerimise tulemusel toimivaks X e Stuarti-Proweri faktor. Esineb seemine ja välimine tee. Nii seesmise kui välise tee kaudu aktiivseks muudetud X faktor koos fosfolipiidide, Ca++ ja aktiveeritud V faktori ehk aktseleraatorglobuliiniga põhjustavad protrombiini muutumise trombiiniks.
    Koagulatsioonifaas – fibrinogeenist tekib trombiini toimel fibriin, mis oma pikkade molekulide tõttu moodustab võrgustiku , kuhu takerduvad verekehakesed. Tekib verehüüve ehk punane tromb.
    Fibrinolüüsifaas – plasmiin lõhustab veresoonde jääva ja verevoolu takistava fibriini. Plasmiin on proteaas , mis tekib vereplasma inaktiivsest plasminogeenist. Plasminogeeni aktiveerib plasma kallikreiin ning aktiveeritud XII faktor. Lisaks organismist (urokinaas) kui organismist väljaspoolt pärit aktivaatorid (streptokinaas)
    Hüübimise normaalseks kulgemiseks vajalikud faktorid (prototrombiin → trombiin; fibrinogeen → fribriin; püsiv fibriin). Neist üheainsa faktori puudumine võib takistada trombiini moodustumist ning põhjustada vere hüübimise häireid .
    Hüübimist käivitav roll on välimisel X faktori aktiveerimise mehhanismil. Sisemise tee ül on pigem hüübimise hoidmine.
    Hüübimise regulatsioon: seriinproteaaside inhibiitorid , trombiini poolt aktiveeritud proteiin C, endoteeli ja vererakkude hüübimist pärssivad mehhanismid, fibrinolüütiline süsteem.
    Mõne hüübimisfaktori puudusel veres tekib veritsustõbi ehk hemofiilia . Kui veres ei esine nt VIII faktorit ehk antihemofiilset globuliini siis tekib hemofiilia A. Kui puudub IX e Christmas-i faktor, siis tekib hemofiilia B. Hüübimishäired: liialt aktiivne hemostaas – trombid ja trombembooliad ; puudulik hemostaas – kergesti tekkivad ja raskesti peatuvad verejooksud .
    Vere hüübimist takistavad ained on antikoagulandid. Nendeks võivad olla mitmesugused soolad (Na-tsitraat, hepariin , hirudiin ja dikumariin.
    Hüübimishäired jagunevad kaheks : 1. Liialt aktiivne hemostaas- trombid ja trombembooliad. 2.Puudulik hemostaas – kergesti tekkivad ja raskesti peatuvad verejooksud.
    A-tüüpi hemofiilia : faktor VIII puudus või puudulikkus. 80-85% hemofiiliatest. Pärilik defekt , esineb Euroopa kuninglikes perekondades. B tüüpi hemofiilia : faktor IX puudus või puudulikkus. 15-20% hemofiiliatest.
    Trombotsütopeenia on vereliistakute arvu vähenemine. Seda tingib vitamiin K puudulikkus : oluline gamma-karboksüglutamaadi lisamiseks II, VII, IX ja X hüübimisfaktorile
    10. Südame ja vereringe füsioloogia. Südame ehitus, südamelihase omadused. Südame erutustekke ja erutusjuhtesüsteem. Elektrokardiograafia.
    Vasakule vatsakesele järgneb suur vereringe, paremale vatsakesele järgneb väike vereringe. Südame vasakust vatsakesest voolab veri suurde vereringesse, esmalt aorti, sealt edasi selle harudesse. Varustades eri kudesid , naaseb veri ülemise ja alumise õõnesveeni kaudu paremasse kotta. Seejärel paremast vatsakesest väikesesse vereringesse, algul kopsutüvesse. Kopsukapillaarides saab veri sissehingatavast õhust hapnikku ja vabaneb CO2st. Veri naaseb väikesest vereringest mööda kopsuveene vasakusse südamekotta, kust suundub vasakusse vatsakesse. Suure vereringe arterites on veri hapnikurikas, aga veenides hapnikuvaene, väikeses vereringes aga on veri arterites hapnikuvaene ja veenides hapnikurikas.
    Verevool konkreetsesse kehapiirkonda on kõige enam määratud rõhkude erinevuse ja veresoone diameetri poolt.
    Vere voolamine organismis sõltub rõhkude vahest kardiovaskulaarsüsteemis. Veri voolab kõrgema rõhuga piirkondadest (arter) madalama rõhuga piirkondadesse (veen). Rõhk väheneb voolutakistuse (sisehõõrdumise) tõttu. Voolutakistus sõltub veresoonte arvust, pikkusest, läbimõõdust, hargnemistest ja vere viskoossusest.
    Südame parem ja vasak pool on vereringes järjestikku ühendatud pumbad. Vere ühesuunalise liikumise tagavad kodade ja vatsakeste vahel asuvad kodedevatsakeste e atrioventikulaar e.hõlmased klapid , ning poolkuuklapid, e.semilunaarklapid.
    Südameklapid paiknevad mõlema vatsakese sisse- ja väljavooluavades ning tagavad vere ühesuunalise liikumise. v. cava -> parem koda ->parem vatsake -> kopsu arterid -> kopsud -> kopsu veenid -> vasak koda ->vasak vatsake -> aordi kaudu organismi laiali, va. kopsud. Südames pumbatakse veri vatsakestes „alt-üles“ – paremast vatsakesest kopsu arteritesse ning vasakust aorti. See on tagatud südame apex’ist algava ja ülespoole liikuva vatsakeste kontraktsiooniga (vt järgmine punkt) ning südame lihaskiudude spiraalse asetusega, sest just selline asetus lähendab kontraktsiooniajal.
    Süda on õõnesorgan, mille põhiliseks struktuuriks on südamelihas ehk müokard . Müokardi rakud – müokardiotsüüdid - on erutuvad , võimelised genereerima APd. Müokard koosneb kahest osast:
    I - töömüokard / tüüpiline müokard – suurem osa. Tema kontraktsioon on südame pumbafunktsioon.
    II - atüüpiline müokard – väiksem osa. Moodustab südame erutustekke- ja juhtesüsteemi, pumpamisel tema roll tähtsusetu. Atüüpilise müokardi ülesandeks on südame rütmi genereerimine ning südame eri osade talitluse koordineerimine . Rütmi modifitseerib aju vastavalt olukorrale.
    Südamelihase omadusi:
    Automaatsus tähendab seda, et erutus tekib südame erutustekke süsteemis spontaanselt.
    Kontraktiilsus e. kokkutõmbevõime on iseloomulik kõikidele lihastüüpidele. Müokardi kontraktiilsusel on aga mitmeid iseärasusi. Südamelihaskiud moodustavad süntsüütiumi, lihaskiududevaheline elektritakistus on väga väike ja erutus levib kiiresti üle vatsakeste müokardi.
    Erutuvus on koe omadus vastata ärritajale erutuse tekkega. Erutuse avaldumisvormiks on leviv elektriline potentsiaal e. aktsioonipotentsiaal.
    Erutusjuhtivuse all mõistetakse erutuse levimist erutuvas koes.
    Refraktaarsus on samuti omadus.
    Erutustekke- ja juhtesüsteemi kiud, mis vastavalt oma nimetusele täidavad eriülesandeid südame erutusprotsessis. Siia kuuluvad sinuatriaalsõlm (SA) paremas kojas v. cava superior’i suubumiskoha lähedal, atrioventrikulaarne sõlm (AV) parema koja ja vatsakese piiril , His’i kimp paremat ja vasakut vatsakest eraldavas seinas, parem ja vasak säär ning Purkinje kiud [Erutus levibki selles suunas: SA sõlm -> AV sõlm -> His’i kimp -> parem-vasak säär -> Purkinje kiud]. Sinutriaalsõlmes tekib südame kokkutõmbeid käivitav erutus, mis levib mööda kodade muskulatuuri kodade ja vatsakeste piiril asuva AV sõlmeni (Sealt edasi läheb erutus His’i kimpu, selle sääri ning Purkyne kiudusid pidi vatsakeste lihasele) Kui impulss levib sinuatriaalsõlmest kodade kolme juhteteesse, kojad kontraheeruvad. Vatsakestesse kulgeb kontraktsioonikäsklus ainult ühest kohast. Juhtetee algab AV sõlmest parema koja alaosast, jätkub läbi kodade ja vatsakeste vahel oleva kiudkolmnurga vatsakestele Hisi kimbuna. Vatsakeste vaheseinast levib aktsioonipotentsiaal Hisi kimbust algava kahe sääre ja Purkinje kiudude kaudu südame tipu suunas. Erutuse tekke ja levikuga kaasub südamelihase kokkutõmme ehk süstol . Kokkutõmbe ajal ei vasta südamelihas teatud aja jooksul ärritajatele uue erutuse tekkega- absoluutse refraktaarsuse perioodil ei ole võimalik uut erutust tekitada. Järgneva relatiivse refraktaarsuse perioodil erutuvus järk-järgult taastub, uut aktsioonipotentsiaali on võimalik esile kutsuda seda varem, mida tugevam on ärritus. Refraktaarsuse põhjus on eelkõige Na+ sissevoolu inaktiveerumine veel jätkuva depolarisatsioni ajal. Kui repolarisatsioon on viinud membraanipotentsiaali umbes - 40 mV tasemele, algab süsteemi taastumine . Vatsakese töömuskulatuuri refraktaarperioodi kestus on 0,23…0,25 ms, millega hoitakse ära vatsakeste püsiva kokkutõmbe teke ja tagatakse südame kui pumba tsükliline töö. Erutuse levimiskiirus südame eri osades on erinev : kodades ~ 1 m/s, AV sõlme ülaosas 0,02...0,05 m/s, vatsakeste lihases umbes 1m/s. Erutuse juhtimise aeglustumine AV sõlme ülaosas hoiab ära kodade ja vatsakeste samaaegse kokkutõmbe, vatsakesed kontraheeruvad pärast kodasid. Südamelihase kokkutõmbeid algatanud erutus avaldub spontaanselt tekkiva elektrilise potentsiaali muutusena sinutriaalsõlme rakkude pinnamembraanil, mille väärtus on umbes -50...-60mV. Siin iseloomustab suhteliselt puhkeolekut aeglane diastoolne depolarisatsioon, mis kriitilise lävipotentsiaalini jõudes vallandab AP kiire depolarisatsiooni- ja repolarisatsioonifaasi. AV sõlmel on iseloomulik pot.muutus ligikaudu samasugune kui sinuatriaalsõlmel. Vatsakeste müokardi potentsiaalil on suhteliselt püsiv polarisatsioonifaas, kiire depolarisatsioon ja platookujuline repolarisatsioonifaas, mille jooksul on vatsakeste lihas refraktaarperioodis ega võta vastu uusi ärritajaid.
    EKG
    Kui südame tööga kaasuvaid elektrilisi potentsiaale registreeritakse keha pinnalt saadakse elektrokardiogramm ( EKG ). See peegeldab erutuse teket ja levikut nii südame erutustekke ja –juhtesüsteemis kui ka töömuskulatuuris. Elektroodid asetatakse elektriliste potentsiaalide registreerimiseks kehale. Sõltuvalt nende omavahelistest ühendustest eristatakse unipolaarseid ja bipolaarseid lülitusi. Jäsemete elektroodid või nende juhtmed on märgitud värvidega. Punane on parema käe, kollane vasaku käe ja roheline vasaku jala elektrood , must värv tähistab maanduselektroodi, mis asetatakse paremale jalale . Jäsemete standardlülitusi märgitakse rooma numbritega I, II ja III. Elektrokardiogrammil esinevaid väljalööke nimetatakse sakkideks, mida tähistatakse tähtedega P,Q,R,S,T. Sakkidevahelisi horisontaalseid lõike ühendav joon on isoelektriline joon, mis tekib siis, kui potentsiaalide diferents elektroodide vahel puudub. Sakkidevahelisi horisontaalseid lõike nimetatakse segmentideks ja märgitakse tähtedega, mille vahel nad asuvad. Kui vaadeldav lõik sisaldab ka sakki või sakke nimetatakse seda intervalliks. Joonest ülespoole suunatud sakke nimetatakse positiivseteks, allapoole suunatud negatiivseteks. Sinutriaalsõlme erutusega kaasuvad potentsiaalimuutused on väikesed ja EKG-s ei kajastu. P- sakk iseloomustab erutuse tekkimist ja levimist kodades. P-Q intervall vastab ajale erutuse tekke algusest kodades kuni vatsakeste müokardi erutumise alguseni . Seda aega, mille vältel erutus levib kodades ja südamesisese erutusjuhtesüsteemi osades, nimetatakse ka atrioventrikulaarseks juhtivuseks. Q-sakk näitab erutuse levikut papillaarlihastele ja vatsakeste vaheseina muskulatuurile, Q- saki algus märgib erutuse jõudmist vatsakeste töömuskulatuurile. R-sakile vastab erutuse levik vatsakeste müokardi välimisele kihile ja vasaku vatsakese baasile. QRS- kompleks on intervall Q saki algusest kuni S-saki lõpuni ja see iseloomustab vatsakeste depolarisatsiooni kestust. S-sakk sageli puudub ja sellel ei ole kindlat seost erutuse levikuga südames. Küll aga iseloomustavad S-saki muutused erutuse leviku häireid mitmete patoloogiliste seisundite korral. S-T segment näitab, et erutus on haaranud mõlema vatsakese müokardi ja potentsiaalide diferents kaob. Normaalselt asub S-T segment isoelektrilisel joonel . Patoloogilistel juhtudel võib S-T-segment nihkuda isoelektrilisest joonest alla- või ülespoole.
    T-sakk vastab vatsakeste repolarisatsiooni kestusele. Q-T intervall e. vatsakeste elektriline süstol on ajavahemik Q-(R-)saki algusest kuni T saki lõpuni. R-R intervall vastab kogu südametsükli kestusele, seda mõõdetakse tavaliselt R-saki tipust kuni järgmise tsükli R-saki tipuni.
    Südametsüklis korduvad reeglipäraselt samad faasid . Üht sellist aktsiooniahelat, mille möödudes taastub algseisund, nimetatakse tsükliks. Südametsüklisse kuulub kaks faasi : kokkutõmme ehk süstol ja südamelõdve ehk puhkefaas ehk diastol . Kojad töötavad kogu aeg veidi enne vatsakesi. Iga süstoliga pumpab süda annuse verd ning müokard funktsioneerib kui jõuallikas. Rõhu tingimustele vastavalt avanevad ja sulguvad klapid vere survel täiesti passiivselt. Kui rõhk vatsakestes on tõusnud kodade rõhust suuremaks , sulguvad AV klapid. Kokkutõmbe ajal on hetkel olukord, kus kõik neli klappi on sulgunud. Vatsakeste-veresoonteklapid avanevad alles siis, kui rõhk vatsakestes ületab suurte veresoonte diastoolse rõhu. Nii kaua kui vatsakeste-veresoonteklapid on avatud, püsib vatsakeses ja sellega ühenduses oleva veresoone algosas enam-vähem samasugune rõhk. See tõuseb veel süstoolse maksimumini, mis inimesel on lamavas asendis vasakus vatsakeses ja aordis umbes 120 mmHg, paremas vatsakeses ja kopsutüves umbes 24mmHg. Süstoli lõppedes lõpeb ka vatsakese muskulatuuri kokkutõmme. Rõhk suurtes veresoontes langeb aeglasemalt kui vatsakestes, sest nende seinad ühtlustavad rõhku. Veri hakkabki voolama tagasisuunas ja vatsakeste-veresoonteklapid sulguvad. Rõhk vatsakestes alaneb nüüd väga kiiresti, veresoontes aga aeglaselt. Kui intraventrikulaarne rõhk langeb vatsakeste diastoli alguses kodade rõhust madalamale, avanevad AV klapid ja kodadesse kogunenud veri valgub vatsakestesse. Vatsakeste diastoli viimase kolmandiku ajal kontraheeruvad kojad ( kodade süstol ) ja täidavad vatsakesi veelgi.
    11. Veresoonkond . Veresoonte jaotus funktsiooni järgi. Vererõhk ja selle regulatsioon. Vererõhu mõõtmine.
    Vere voolamine organismis sõltub rõhkude vahest kardiovaskulaarsüsteemis. Veri voolab kõrgema rõhuga piirkondadest (arter) madalama rõhuga piirkondadesse (veen). Rõhk väheneb voolutakistuse (sisehõõrdumise) tõttu. Voolutakistus sõltub veresoonte arvust, pikkusest, läbimõõdust, hargnemistest ja vere viskoossusest.
    Veri ringleb kinnises veresoontesüsteemis, mille osadena eristaakse kopsu- ja keharinget. Keharinges on mitu paralleelringet, millest olulisemad on südame, aju, skeletilihaste, seede- ning erituselundite, luude ja naha vereringed. Südamest väljavoolav veri jaotub puhkeolekus ja füüsilise töö ajal erinevalt. Füüsilise töö ajal on südame minutimaht 25 l/min ehk 5korda suurem kui puhkeolekus. Kõige rohkem verd on lihastes. Puhkeoleku ajal on kõige rohkem verd seedeelundites, neerudes ja lihastes.
    Kõige kõrgem on rõhk aordis ja madalaim suurtes õõnesveenides, nende rõhkude diferents on verd liikumapanevaks rõhuks. Aordis ja teistes südamele lähedal olevates suurtes arterites on vererõhk pulseeruv, mis tuleneb südametegevuse faasidest . Arterites eristatakse maksimaalset ehk süstoolset ning minimaalset ehk diastoolset vererõhku. Vasaku vatsakese väljutusfaasi ajal saavutab vererõhk suurima väärtuse, mida selle tõttu nimetatakse maksimaalseks ehk süstoolseks rõhuks (~120 mmHg) Pärast süstoli lõppemist ja poolkuuklappide sulgumist langeb rõhk aordis diastoli lõpuks minimaalse ehk diastoolse rõhu tasemele (~80mmHg).
    Aineid kantakse verest koerakkudeni ja koerakkudest verre mitmel erineval teel. Eristatavad transpordiviisid on: ainete veresoonesisene konvektiivne transport, ainete transport läbi veresoona seina ja interstiitsiumi, kudedest lümfi jõudnud ainete viimine vereringesse lümfisoonte kaudu. Vere ja kudede vahel toimuva ainete vahetuse tsooniks on kapillaarid ja postkapillaarsed veenulid . Ainete vahetus vere ja kudede vahel toimub difusiooni ja filtratsiooni teel. Difusioon – aine püüdleb keemilise tasakaalu poole, liikudes kõrgema kontsentratsiooniga lahusest madalama kontsentratsiooniga lahusesse.Vee ja vees lahustunud ianete vahetus vere ja kudede vahel sõltub vereplasma ja koevedelike valkude osmootse rõhu ning kudede hüdrostaatilise rõhu ja kapillaarisiseses vererõhu vahekorrast. Kapillaari arteriaalses osas ületab kapillaarisisese vererõhu ja interstitsiaalvedeliku valkude osmootse rõhu summa vereplasma valkude osmootse rõhu ja koevedelike hüdrostaatilise rõhu summa.
    Veresooned : arterid, arterioolid , veenid, veenulid, kapillaarid
  • arterid – Jaotuvad elastseteks ja lihasetüüpi arteriteks . Elastsed arterid on nt aort ja kopsuarter , mis on 1-2 cm läbimõõduga. Nende seinad on elastsed – silelihaskihis on palju elastiini , selle tõttu on nendes kõige suuremv oolutugevus. Neil on summutusfunktsioon – rõhulaine ’’silumine’’ ühtlasemaks voolamiseks.
    Lihasetüüpi arterid on distaalsemad ning 0,1-1 cm läbimõõduga. Neil on silelihaskiude rohkem, seetõttu seinad jäigemad ning see takistab soone kokkupitsumist liigese piirkonnas.
  • arterioolid – arterioolid ehk ’’takistusveresooned’’. Väike valendik ja paks muskulaarne sein suurendavad vooalamistakistust. Sooneseina lihastoonust reguleerides on võimalik muuta soone diameetrit ja seega reguleerida verevoolutuse taset. Terminaalarterioolid on arterioolide lõppharud enne kapillaare. Nad mõjutavad oma kontraktsiooni või dilatatsiooniga.
  • Kapillaarid – ehk ’’vahetusveresooned’’. Nad vahetavad rakkudevahelise vedelikuga hapnikku, toitaineid, elektrolüüte, hormoone. Nende seinad on õhukesed ja puudub silelihaskiht. Kapillaaride seintes on poorid , mis on läbitavad veele ja väikesemolekulistele ainetele. Nende läbimõõt on 5-8 mikromeetrit ja pikkus on 0,5 – 1mm.
  • Veenulid – ehk samuti ’’vahetusveresooned’’. Veenulite seintes puudub lihaskiht.
  • Veenid – ehk ’’mahtuvusveresooned’’ – tänu heale venivusele kasutatavad veredepoodena. Veenide seinte ehitus on sarnane arteritele ent nad on õhemad. Teatud vahemaade tagant on klapdi, mis võimaldavad verel liikuda vaid südame suunas.
    Erinevate veresoonte funktsioon vereringes oleneb nende asukohast, läbimõõdust ja seina ehitusest. Vastavalt sellele eristatakse jaotus-, kogumis-, takistus-, vahetus-, mahtuvus-, elastsus- ja šuntfunktsiooniga veresooni.
    Jaotus- ja kogumisfunktsiooni, vere kiire transpordiga seotud ülesannet täidavad aort, suured ja väikesed arterid ning väikesed ja suured veenid, kus vere voolamine on suhteliselt kiire.
    Takistusfunktsioonis osalevad arterioolid, prekapillaarid ja kapillaarid. Kuigi kõik veresooned avaldavad vere voolamisele teatud takistust, on arterioolidel ja prekapillaaridel oma suhteliselt tugeva silelihaskihi tõttu selles olulisem osa, sest nende takistus on reguleeritav.
    Vahetusfunktsiooniga on seotud veresoonte võrgustik, kuhu kuuluvad prekapillaarid, kapillaarid ja veenulid, mis moodustavad mikroringeid erinevate koealade varustamiseks toitainete ja hapnikuga ning CO2 ja teiste ainevahetuse jääkide äratundmiseks kudedelt verele. Parimad tingimused ainete vahetuseks kudede ja vere vahel!
    Mahtuvusfunktsiooni täidavad peamiselt vereringe madalrõhu süsteemi veresooned. Verekapillaarid koonduvad neeuliteks, need omakorda veenideks, mis lõpuks suubuvad alumise ja ülemise õõnesveenina paremasse kotta. Vereringe madalrõhuga osas, milleks on peamiselt venoosne süsteem, on ringluses olevast verest ligikaudu 60- seepärast ka nimetus mahtuvusveresooned.
    Elastsusfunktsioon-südamest väljuvad suured arterid. Elastsus tagab vererõhu püsimise ja vere pideva liikumise ka diastoli ajal.
    Šuntfunktsioon-täidavad arterite ja veenide vahelised ühendused-arteriovennoossed anastomoosid. Kui mõne koepiirkonna verevajadus väheneb, sulguvad prekapillaarsed sfinkterid ja veri suunatakse ilma kapillaare läbimata otse veenidesse.
    Vererõhku saab mõõta kas otseselt või kaudselt . Vererõhu otsesel ( invasiivsel ) mõõtmisel, viiakse veresoonde manomeetriga ühendatud kanüül.
    Mitteinvasiivsel mõõtmisel avaldatakse veresoonele vasturõhku veresoont ümbritsevate kudede kaudu. Üheks levinumaks vererõhu kaduse määramise meetodiks on Korotkovi meetod. Korotkovi järgi mõõdetakse arteriaalset vererõhku õlavarrearteris sfügmomanomeetri abil. Õlavarrearter asub ligikaudu südame kõrgusel ja on vastu õlavarreluud hästi kinnisurutav. Ümber õlavarre asetatakse manomeetriga ühendatud mansett, milles saab tõsta rõhku kummiballooni abil. Manseti alumise serva kõrgusel leitakse arteripulsi järgi arteri asukoht ja asetatakse sellele kohale stetoskoobi otsik. Nüüd tõstetakse mansetis ballooni abil rõhku, kui see ületab arterisisese vererõhu, siis mansetialune arter sulgub ja verevool lakkab. Järgnevalt avatakse ballooni juures asuv ventiil ja langetatakse aeglaselt rõhku mansetis. Süstoolsest arteriaalsest rõhust veidi madalama mansetirõhu juures läbib veri osaliselt kokkusurutud arterit, verevool selles arterilõigus kiireneb tekiad keerivoolud, millega kaasuvad helid on nn Korotkovi toonid. Toonide ilmumisel fikseeritakse manomeetri näit, mis vastab süstoolsel ehk arteriaalsele rõhule. Rõhu edasisel langetamisel Korotkovi toonid algul tugevnevad, siis kahanevad järsult või kaovad hoopis, sellel hetkel astab rõhk mansetis diastoolsele arteriaalsele rõhule.
    Vererõhu mõõtmise palpatoorne e. Riva -Rocci meetod. Riva-Rocci kasutas rõhu mõõtmiseks elavhõbemanomeetrit. Mansetirõhu tõstmisel leidis Riva-Rocci rõhutaseme, mille juures pulsituiked randmearteril (a. radialiskel) kadusid. Mansetirõhu langetamisel määras ta rõhutaseme hetkel kui pulsituiked randmearteril olid jälle palpeeritavad. Süstoolse vererõhu väärtuseks võttis ta nende rõhkude keskmise.
    12. Hingamise füsioloogia. Kopsude ventilatsioon , hingamismehaanika, kopsude mahud ja mahtuvused. Surnud ruumid ja alveolaarventilatsioon. Kopsude verevoolutus.
    Hapniku ja CO2 transpordil on vajalik:
    1. gaasivahetus kopsudes e. väline hingamine , mille käigus uuendatakse kopsude ventilatsiooniga osa alveoolides olevast gaasisegust. Kopsukapillaaride gaasivahetustsoonis olev veri rikastub hapnikuga ning annab ära süsinikdioksiidi
    2. gaaside difusioon alveoolide ja vere vahel
    3. hapniku ja süsinikdioksiidi transport verega
    4. gaaside difusioon kudede ja vere vahel
    Rakkudes toimuval sisemisel ehk kudede hingamisel kasutatakse hapnikku kõrgmolekulaar­se­te toit­ainete bioloogilisel oksüdatsioonil .
    Hingamisteid jaotatakse ülemisteks (nina- ja neeluruum) ja alumisteks (alates hingetorust), nende piiriks on häälepilu.
    Kopsu katva pleura e. kopsukelme ja rindkere seina seesmist pinda vooderdava rinnakelme vahele jääb kapillaarne ruum – kopsukelme- e. pleuraõõs , mis on täidetus üliõhukese vedelikukihiga. Atmosfäärirõhust madalama rõhu tõttu pleuraõõnes on kopsud kogu aeg teatud ulatuses väljavenitatud.
    Intrapulmonaalse (kopsusisese) ja intrapleuraalse (pleuraõõnesisese) rõhu diferentsi nimetatakse tranpulmonaalseks rõhuks. (rõhu-mahu diagramm lk 84)
    Sissehingamisel rindkere maht suureneb, hingamisteedes langeb rõhk atmosfäärirõhust madalamale ja õhk voolab kopsudesse. Väljahingamisel rindkere maht väheneb, selle tagajärjel intrapulmonaalne rõhk tõuseb, ületab atmosfäärirõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja. Sissehingamisel on roided tõstva funktsiooniga välitse roietevahelihaste kokkutõmme, rinnaõõne maht suureneb eest taha suunas, diafragma kontraktsioonil tema kuppel lameneb ja rinnaõõne maht suureneb ka vertikaalsuunas. Tavalise sügavusega, puhkeolekule iseloomuliku väljahingamise korral taastub rindkere maht tema raskuse ja elastsuse tõttu, sel puhul öeldakse: väljahingamine on passiivne. Sügavamal väljahingamisel ja hingamisteede takistuse suurenemise korral võtab roiete langetamisest osa sisemiste roietevahelihaste kokkutõmme. Sügaval ja raskendatud hingamisel muudavad rinnaõõne mahtu ka hingamise abilihased: kaelalihased, saaglihas , rangluualune lihas, kõhulihased jt.
    Väliseks hingamiseks on vajalik rindkeremahu muutumine - seda võimaldavad roiete ja vahelihase liigutused. Sissehingamislihased (peamiselt välimised roietevahelihased mm. intercostales externi) tõstavad roidekaari, suurendades rindkere läbimõõtu. Vastupidiselt toimivad väljahingamist teostavad väljahingamislihased (peamiselt mm. intercostales interni), mis langetavad rindkeret. Põhilihaste kõrval toimivad ka abilihased (nt. sügavama forsseeritud hingamise või hüpoksia korral) - sissehingamist abistavad mm. pectorales, mm. scaleni, m. sternocleidomastoideus ja mm. serrati osad, väljahingamist aga kõhulihased, mis tekitavad langetavad roidekaari ja tekitavad kõhupressi aidates sügaval väljahingamisel (seetõttu on nad pärast pikaajalist naermist valusad). Vahelihas e. diafragma on väga oluline sissehingamislihas, sissehingamise käigus ta normaalne kuplisarnane võlvumus lameneb ja kopsud võivad avarduda avanenud sinii phrenicocostales'tesse (diafragma rakendub pingutuse või nt astma korral). Hingamistüüp sõltub sellest, kas inimene hingab peamiselt roiete tõstmise abil ( kostaalne e. rinnahingamine) või diafragma langetamise abil (abdominaalne e. kõhuhingamine). Vähesel määral aitab hingamist ka autonoomne närvisüsteem, mille väärregulatsioon võib nt asthma bronchiale puhul parasümpaatikus-vahendatud bronhospasmi näol voolutakistust suurendada.
    ATPS (ambient temperature and pressure , saturated) tingimustel kehtivad ümbritsev õhutemperatuur ja -rõhk ning gaasisegu on veeauruga küllastatud .
    BTPS ( body temperature and pressure, saturated) tingimustel kehtib kehatemperatuur 37 ºC ja ümbritsev õhurõhk . Veeauruga täielikult küllastatud gaasisegus (alveolaargaasis) on veeauru osarõhk PH2O 37 ºC juures 47 mmHg.
    STPD (standard temperature and pressure, dry) tingimusi kasutatakse gaasihulkade (CO2 ja O2 vahetuse) väljendamiseks , tingimusteks on siis 0 ºC, 760 mmHg ja veeauruta gaasisegu (võimaldab erinevaid mõõtmistulemusi võrrelda).
    Hingamismaht - teatud osa kopsudes olevast gaasisegust, mis uueneb hingamisel. Üks osa hingamismahust täidab hingamisteede selle osa, milles gaasivahetust ei toimu, sinna kuuluvad nina- ja neeluruum, hingetoru ja hingamisteed kuni terminaalbronhioolideni. See on anatoomiline surnud ruum, kus sissehingatud õhk puhastub suurematest tolmuosakestest, soojeneb kehatemperatuurini ja küllastub veeauruga. Kui alveoole ümbritesevates kapillaarides puudub verevool, siis nende alveoolide ventileerimisel gaasivahetus alveolaarõhu ja vere vahel pole võimalik ning tekib alvolaarne surnud ruum. Anatoomiline ja alvolaarne surnud ruum kokku moodustavad funktsionaalse surnud ruumi. Tervel inimesel on alvolaarne surnud ruum väga väike ning anatoomiline surnud ruum võrdub funktsionaalse surund ruumiga. Gaasivahetustsoon- hingamisteede osa, kud toimub gaasivahetus.
    Hingamismaht (VT)- tavalisel hingamisel ühe korraga sisse- või väljahingatud õhu hulk. VT suurendamisekso n reservid nii välja- kui sissehingamisel.
    Ekspiratoorne reservmaht (ERV)- õhu hulk, mis saadakse pärast tavalist väljahingamist maksimaalse sügavuseni välja hingates.
    Inspiratoorne reservmaht (IRV)- õhu hulk, mis saadakse pärast tavalise sügavusega sissehingamist maksimaalse sügavuseni sisse hingates.
    Ekspiratoorne vitaalkapatsiteet (EVC)- pärast maksimaalse sügavusega sissehingamist maksi­maalse sügavuseni välja hingatud õhu hulk.
    Inspiratoorne vitaalkapatsiteet (IVC)- pärast maksimaalse sügavusega väljahingamist maksi­maalse sügavuseni sisse hingatud õhu hulk.
    Kopsude kogumahtuvuseks e totaalkapatsiteediks (TLC)- ruumala kopsudes maksimaalse sissehingamise järel.
    Funktsionaalseks residuaalkapatsiteediks (FRC)- kopsudesse jääv ruumala pärast tavalise sü­gavusega väljahingamist.
    Ruumalasid, millel puuduvad tinglikud alajaotused, nimetatakse mahtudeks, mitmest mahust koosnevaid ruumalasid aga mahtuvuseks e kapatsiteetideks. Kopsude elulist mahtuvust e vitaalkapatsiteeti ja selle alajaotusi – ekspiratoortset reservmahtu, hingamismahtu ja inspiratoorset reservmahtu saab registreerida spirograafi abil. Kopsude residuaalmahu määramise tuntumad meetodid põhinevad mingi testgaasi kopsudesse sisse- või kopsudest väljauhtmisel.
    Hingamisgaasid difundeeruvad läbi alveolaarmembraani ja venoosne veri arterialiseerub siis, kui ventileeritud alveoole ümbritsevad verega läbivoolutaud kapillaarid, see sõltub kopsude alvolaarventilatsiooni (VA) ja kopsude verevoolutuse e perfusiooni (Q) suhtest. Kui puhkeolekus on kopsude alveolaarventilatsioon umbes 4...5 l/min ja kopsude verevoolutus 5...6 l/min, siis VA/Q = 0,8...1,0. Alveolaarventilatsiooni ja kopsude perfusiooni vastavusest oleneb vere arterialiseerumine. Mitteventileertavaid alveoole (VA = 0) ümbritsevatest kapillaaridest läbi voolav veri ei arterialiseeru ning lisandub venoosse nn šuntverena arteriaalsele verele, nendes alveoolides on VA/Q = 0. Selliste alveoolide ventilatsioon, mille kapillaarides puudub verevool (Q = 0), moodustab alvolaarse surnud ruumi ja nendes on VA/Q = ∞. Selgub , et VA/Q suhtarv võib teoreetiliselt jääda vahemikku nullist lõpmatuseni. Lokaalsete faktorite mõjul, kus peamist osa mängivad O2 ja CO2 osarõhud, reguleeritakse verevoolu ja ventilatsiooni nii, et verega voolutatakse läbi just neid alveoole, mida ventileeritakse ja ventileeritakse neid alvoole, mille kapillaarides voolab veri. Normaalse alveolaarventilatsiooni ja kopsude verevoolutuse korral on kõige enam alveoole, kus VA/Q = 0,9.
    Kopsude üldventilatsiooni all mõeldakse kopsusid läbinud õhuhulka minutis , selles eristuvad alveolaarruumi ventilatsioon VA ja surnud ruumi ( anatoomilise ja alveolaarse) ventilatsioon VD.
    Alveolaarventilatsioon VA - osa kopsusid läbinud õhu hulgast, mis osaleb vere ja alveolaargaasi vahelises gaasivahetuses (vere arterialiseerimisel).
    Funktsionaalse e. füsioloogilise surnud ruumi ventilatsioon VD - anatoomilistel või teistel põhjustel gaasivahetusest mitteosavõtvate hingamisteede ventilatsioon (selles eristuvad anatoomiline ja alveolaarne surnud ruum VDanat ja VDalv).
    Anatoomilise surnud ruumi ventilatsioon VDanat - anatoomilise ehituse tõttu gaasivahetuses mitteosalevate hingamisteede ventilatsioon, osad on nina- ja neeluruum, kõri ja hingamisteed kuni respiratoorbronhioolideni ( viimased on terminaalbronhioolid). VDanat on mahult ~150 ml e. hingamismahust ligikaudu 1/3, temas sissehingatav õhk soojeneb, puhastub tolmust ja küllastub veeauruga.
    Alveolaarse surnud ruumi ventilatsioon on gaasivahetuses mitteosalevate, puuduliku/puuduva verevoolutusega alveoolide ventilatsioon (on ventilatsioon, aga alveoolide ümber olevates kapillaarides verevoolu pole). VDalv on mahult väga väike ja tervel inimesel võib ta lugeda võrdseks nulliga.
    13. Hingamisgaaside difusioon kopsudes ja nende transport verega. Hingamise regulatsioon. Hingamise üldine iseloomustus. Gaasivahetus organismis ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Hingamise „etapid“.
    Difusioonivõime:
    Erütrotsüütide difusioonikontakt alveolaarruumiga kestab ~0.3 s (puhkeolekus pigem 0.75 s), kuid selle aja jooksul jõuavad ühtlustuda alveolaarruumi ja vere gaaside osarõhud. Ficki difusiooniseadusele vastavalt on osarõhu tõus alguses kiirem (siis osarõhude diferents suurem, difusiooni käigus langeb). Terve inimese kopsus võrdsustuvad veregaaside osarõhud alveolaarsete osarõhkudega peaaegu täielikult.
    Arvestades, et difundeeruv O2 võrdub V˚O2-ga (vastuvõetud hapnik), ja liites K, S ja d konstandiks DL, saame valemi:
    V˚O2 = DL · ∆P¯O2, kus ∆P¯O2 on keskmine (muutub venoossest otsast arteriaalsesse liikumisel, tavaliselt ~10 mmHg) hapniku osarõhkude diferents kopsualveoolide ja -kapillaaride vahel ja uus kostant DL e. TL (diffusion, transfer ) on kopsude difusioonivõime, mis iseloomustab alveolaarmembraani seisundit , kopsukapillaaride gaasivahetustsoonis olevat vere hulka ning kopsude ventilatsiooni ja perfusiooni vahekorda .
    Difusioonivõimet hinnatakse alveolaargaasist verre ülemineva CO hulga järgi. Difusioonivõime langeb difusioonipinna vähenemisel (alveolaarmembraani destruktsioon), nt viiruslike pneumooniate, allergiliste alveoliitide, kroonilise interstitsiaalse fibroosi jt kopsuparenhüümi tabavate haiguste korral.
    Veri kannab O2 füüsikaliselt lahustununa ja hemoglobiiniga seotult. Füüsikaliselt lahustunud hapnikku on vähe, suurem osa kantakse hemoglobiiniga seotult. Hemoglobiin koosneb neljast polüpeptiidahelast, igaüks neist sisaldab heemi, igas heemis kahevalentne rauaaatom., O2 seotakse kergesti ilma rauavalentsi muutmata ja hemoglobiin muutub oksühemoglobiiniks. Üks mool hemoglobiini seob täieliku küllastuse korral 4 mooli hapnikku.
    CO2 transport veres: lahustunult vereplasmas ja erütrotsüütides(kogu hulgast u 10%), seotult valkudega nt hemoglobiiniga(11% kogu hulgast) plasmavalkudega u 1% ja ka vesinikarbonaadina vereplasmas( kõige rohkemja erütrotsüütides, väga vähe ka dissotseerumata süsihappena
    Respiratoorsed neuronid ( hingamiskeskus ) asuvad ajutüves ja seljaaju ülemistes kaelasegmentides, kusjuures ühtse keskuse asemel eristuvad inspiratoorsete ja ekspiratoorsete neuronite paikmed. Inspiratoorsed neuronid on dorsaalse rühmana tractus solitariuse tuumapiirkonnas, ventraalse rühmana nucleus ambiguuse piirkonnas ja seljaaju ülemistes kaelasegmentides (C1-2). Ekspiratoorsed neuronid asuvad nucleus ambiguuse piirkonnas inspiratoorsete neuronite vahel ja veel nucleus retrofacialise juures. Neile neuronitele alluvad hingamislihaseid innerveerivad motoneuronid seljaaju C4-7 ja Th1-7 segmentide eessarvedes.
    HingamistsüG
    klis eristub kolm faasi, mille vaheldumist reguleerivad kuus aktiivsuselt (erutusmustrilt) eri tüüpi neuroniklassi (nende vahel on keeruline süsteem lülitusi, eri aegadel aktiveerumise ja koostöö käigus kujuneb ühine aktiivsusrütm - rütmogenees) formatio reticularise juhtimisel, mille kaudu on süsteemil side aferentidega perifeerias ja kesknärvisüsteemis. Aferentidelt pärineb info võimaldab adaptatsiooni (7.2. alapunktid), kõrgematelt struktuuridelt pärineva info puhul muudki - tahtlik ( suurajukoor ) või emotsioonidele alluv (limbiline süsteem) muutmine. Hingamisrütmi mõjutab ka hüpotaalamus . Trahhea, bronhide ja bronhioolide parenhüümis on venitusretseptorid (aeglaselt adapteeruvad mehanosensorid), mis registreerivad kopsude venitusseisundi ja selle muutused (osad adapteeruvad vähe, teised erutuvad venitusseisundi muutustel). Venitusretsptoritel on oluline osa Heringi-Braueri refleksi tekkes - kopsude täispuhumisel sissehingamine pidurdub ja algab väljahingamine, ulatuslik tühjakstõmbamine algatab aga reflektoorselt sügava sissehingamise. Et kopsude aferentne teave venitusseisundi kohta kulgeb vaaguses, lakkab vagotoomia puhul refleks ning katsealune hingab aeglaselt ja sügavalt (samas nt kopsutransplantaadiga patsiendid hingavad normaalselt, seega hingamismuster on õpitav ja töötab ka ilma venitusretseptoriteta). Refleksi füsioloogiline olulisus seisneb selles, et ta piirab hingamisliigutuste amplituudi. Selliselt on tagatud kaitse ülevenituse vastu ja optimaalse hingamissügavuse valimine hetkeolukorras.
    Irritantretseptoritele (kiirelt adapteeruvatele mehanosensoritele) on omane erutuslaine teke kopsukoe venituse alguses. Kopsude irritantretseptorid reageerivad ärritajatele nagu tolm, antigeenid ja põletikumediaatorid, suits ja külm õhk (bronhiospasmi teke suusatajatel), nad on, nagu mainitud , kiiresti adapteeruvad. Ülemiste hingamisteede irritantretseptorid reageerivad mehaanilisele ja keemilisele ärritusele, kusjuures erinevus kopsus olevaist retseptoreist on see, et nende ärritus kutsub esile kaitserefleksi - köha . Irritantretseptorid põhjustavad ka ohke - kopsuruumala säilitamine.
    Jukstakapillaarsed retseptorid ("J" esindab sõna juksta e. kõrval) asuvad alveoolide seintes kapillaaride lähedal, nad tunnevad ära interstitsiaalse vedeliku mahumuutuse - stimuleerib interstitsiaalne ödeem, põletik ja mõned põletikumediaatorid, vasaku südamepoole rikke nähud. J-retseptorite toimel laarünks sulgub - hingamispeetus , millele järgneb kiire pindmine hingamine.
    Propioretseptorid (kolmas mehanosensorite tüüp) on lihasekäävid, Golgi kõõluseorganid ja liigeseretseptorid. Lihaskäävid töötavad venitusretseptoritena ja osalevad spinaalsete omareflekside tekkes - tugevam sisse- või väljahingamislihaste kontraktsioon hingamistakistuse korral. Tõenäoline on ka aferentide minek respiratoorsetesse neuronitesse kesknärvisüsteemis. Kõõluseorganid mõõdavad kontraktsioonijõudu ja inhibeerivad inspiratsiooni.
    perifeersed kemoretseptorid , mis on tundlikud pH kasvule ja veregaasidele (PO2 langus, PCO2 kasv) - aktiivus kasvab/langeb vastava efekti ilmnemisel /kadumisel. PAO2 mõju edastatakse ainult perifeersete kemoretseptorite vahendusel. Piklikajus ( medulla oblongata) asuvad tsentraalsed kemosensorid , mis on tundlikud ajuvedeliku PCO2 ja pH suhtes (nende mõju hingamisele perifeersete kemoretseptorite vahendusel on väike). Arvatakse, et tsentraalne hingamisstimulatsioon käib peamiselt ajutüve ekstratsellulaarvedeliku (sama koostis, kui liquor cerebrospinalisel) H+ kontsentratsiooni kaudu - liikvori pH. Peamised vesinikioonidele tundlikud alad asuvad piklikaju ventraalpinnal n. vaguse ja n. hypoglossuse juurte läheduses.
    Hape - leelis tasakaalu probleemide korral on ventilatsiooni stiimuliks H+ kontsentratsioon - nt metaboolse atsidoosi puhul suureneb ventilatsioon, suurenenud CO2 ärandmine viib pH tagasi normi. Kui CO2 tase säiliks konstantsena, oleks pH langusel ventilatsioonile suurem mõju - normis pH langus 0.1 võrra toob kaasa ventilatsiooni tõusu ~2 l/min võrra, kui aga CO2 hoitakse normtasemel stabiilsena, on seesama mõju ~20 l/min. Sarnaselt pH tõusul hingamine aeglustub.
    Lisaks nimetatutele mõjutavad hingamist veel termosensorid (sooja- ja külmasensorid - stimuleerivad, v.a. sügav hüpotermia ), valusensorid (stimuleerib) ja veresoonkonna rõhusensorid (arteriaalse vererõhu tõus vähendab minutimahtu) ning hormoonid (adrenaliin ja progesteroon stimuleerivad hingamist - füüsiline töö, psüühhiline erutus, rasedus ) - nad pole primaarsed ja nimetatakse mittespetsiifilisteks hingamisstiimuliteks. Selliselt võib väita, et vastsündinu hingamise stimuleerimiseks võib kasutada vaheduvat sooja- ja külmavanni ning varbast näpistamist.
    Hüperkapnia on CO2 normaalsest kõrgem osarõhk biosüsteemis (ka veres), hüpoksia on O2 normaalsest madalam kontsentratsioon/osarõhk (sissehingatavas õhus/gaasisegus, hapniku transpordisüsteemi mingis osas - kopsus, veres [hüpokseemia], kudedes). Võrdluseks kasutatakse merepinna kõrgusel atmosfääriõhku hingava puhkeolekus terve normaalkaalus oleva inimese andmeid. Arteriaalsete hingamisgaaside ja pH konstantsuse eest vastutav regulatsioonikontuur: kemoretseptorid (sensor) mõõdavad reguleeritavate suuruste (PO2, PCO2, pH) tegelikud väärtused (aktiivsus muutub neile vastavalt), neid võrreldakse nõutavate väärtustega (PO2 = 95 mmHg, PCO2 = 40 mmHg, pH = 7.4) hingamisneuronite (tsentraalne regulaator) poolt. Respiratoorsete neuronite aktiivsuse muutumine avaldub hingamislihaste (efektor) töö muutumisena - muutub ventilatsioon. Eduka regulatsiooni tunnuseks on hingamisgaaside osarõhkude suhteline stabiilsus arteriaalses veres.
    Füüsilise töö ajal - Lihaste hapnikutarbe suurenedes tuleb intensiivistada hingamist ja hingamisgaaside transporti vereringega. Ventilatsioon suureneb nii hingamissageduse kui -mahu (jääb reeglina vähemaks kui pool VC-d) arvel, treenitud inimesel võib VE kasvada kuni 130 l/min. Füüsilise töö ajal paraneb hingamisgaaside difusioon, suureneb alveolaarventilatsiooni osa üldventilatsioonist, paraneb alveolaarventilatsiooni ja perfusiooni vastavus. Südame minutimaht suureneb analoogselt löögisageduse ja -mahu arvel, vererõhk tõuseb, kopsude perfusioon paraneb, depoodest läheb enam erütrotsüüte ringesse (hapnikku transportiva süsteemi võimsus tõuseb). Suureneb ka hapniku utilisatsioonikoefitsent (arteriaalse vere hapnikku kasutatakse rohkem ära) - tarbitud hapniku hulk võib kasvada kuni 6-7 l/min (kuni 20x tavatarbimisest rohkem). Lihastes suureneb verega voolutatavate kapillaaride arv, tõuseb temperatuur ning PCO2 ja happeliste ainevahetusproduktide hulk (seetõttu annab arteriaalne veri O2 kergemini ära). Vähenevad ventilatsiooniekvivalendid V˚E /V˚O2 ja V˚E /V˚CO2.
    14. Seedimise üldine iseloomustus, olulisemad seedeprotsessid. Süsivesikute, lipiidide ja valkude seedimise üldine iseloomustus. Seedimine suus ja maos.
    Seedeorganite hulka kuuluvad pikk torujas seedekanal ja sellega ühenduses olevad elundid. Lisaksseedimisele toimub seedeelundite abil ka toitainete ladustamine ( maks ), jääkainete eemaldamine, hormoonide tootmine ja immuunrekatsioonid. Seedekanali seina kestadest on kõige sisemine limaskest ehk mukoosa . Selles on õhuke lihaskest, mis tagab limaskesta kurdude liikuvuse. Kurrulisust tingib kohev limaskesta aluskiht ehk submukoosa. Kõige paksem on lihaskest. Sellest väljaspool paikneb siledapinnaline serooskest ehk seroosa. Funktsioonid : 1. Eluks vajaliku energia tootmine 2. Organismi varustamine ehitusmaterjaliga ehk plastiline roll 3. Võimas sisesekretoorne süsteem ( muuhulgas seal sünteesitud peptiidhormoonid jõuavad ajju ja mõjutavad oluliselt inimese käitumist, meeleolu ) 4. Oluline bioloogiliste rütmide ''juhtorgan''; just sealt algab esmane impulsatsioon, mille baasile asetuvad kõik teised rütmid organismis.
    Seedeensüümid
    AMÜLAASID – süsivesikute lõhustamine, süljes ja kõhunäärmenõres. Näiteks alfa- amülaas
    PROTEAASID – valkude lõhustamine, mao- ja kõhunäärmenõres. Näiteks trüpsiin , kümotrüpsiinid A ja B, karboksüpeptidaas, aminopeptidaas.
    LIPAASID – lipiidide lõhustamine, kõhunäärmenõres. Näiteks lipaas ja fosfolipaas
    Seedimine algab suus, kus toit peenestatakse ja segatakse süljega ning muudetakse neelatavaks. Süljenäärmete sekreeti- sülge- produtseeriva 3 paari suuri ning hulgaliselt suuõõne limaskestas asuvaid väikesi süljenäärmeid. Pärast peenestamist ja süljega segamist lükatakse toidupala keelepära ja suuõõne lihaste abil läbi kurgukitsuse neelu . Neelu läbimisel ristub toidupala tee hingamisteedega, pehme suulagi suleb ninaõõne tagantpoolt, kõri tõstetakse keelepära alla ja kaetakse kõripealisega, hingamine peatub reflektoorselt, toidupala satub söögitorru ja sealt edasi makku. Toidukämbu liikumisele söögitorus aitab kaasa ka viimase peristaltika.
    Mao limaskest suudab ennast normaalselt kaitsta oma eritiste lõhustava toime vastu. Limaskest kaitseb end ka üle millimeetri paksuse pidevalt uueneva limakihi abil. Limaskest kaitseb ka mehhaaniliselt : soodustab toidu liikumist, väldib hõõrdumist ja koetraumasid. Toidus leiduvad kiu- ja teised karedad ained kattuvad kiiresti limaga. Limaskest moodustab kumeraid välju tingituna maonäärmete grupiviisilisest paigutumisest Katteepiteeliks olev ühekihiline prismaatiline epiteel vooderdab ka maoväljadesse hulgaliselt avanevaid maolohukesi. Maolohukestesse avanevad omakorda prooprias paiknevad maonäärmed
    Maomahla sekretsiooni regulatsioonis on võimalik eristada kolme faasi: 1. aju- e. kefaalfaas – toidu nägemine, haistmine ja maitsmine koos sellele järgneva todu mälumise ja nelamisega kutsub esile maomahla sekretsiooni. 2. maofaas – algab kohe, kui toit satub makku, sekretsiooni stimuleerivad nii füüsikalised ( venitus ) kui keemilised ärritajad. 3. soolefaas – saab alguse siis, kui toit jõuab kaksteistsõrmiksoolde. Ärritajateks on peensooleseina venitus, toidu keemiline koostis ning osmootne rõhk. Mehhanosensorite ärritamine pidurdab mao motoorikat .
    Süsivesikute imendumine : Süsivesikute lõhustumine algab suus/süljes amülaasi toimel. Amülaasi toime jätkub maos, kuni soolhape muudab ta mõjutuks. Amülaasi toimel lõhustub maos osa tärklisest sidahharidaasiks. Kõhunäärmenõre amülaas jätab lõhustamist sooles. Soolenõre disahharidaasid soodustavad lõhustumist. Vereringesse lähevad ainult monosahhariidid , nagu glükoos ja fruktoos .
    Valkude imendumine: valku lõhustavaid ensüüme leidub maonõres ( pepsiin ) ja kõhunäärmenõres (trüpsiin, kümotrüpsiin). Nende toimel tekivad 2-6 aminohappega peptiidahelad ning vabad aminohapped. Viimase imenduvad aktiivselt ja eriti kiiresti limaskesta rakkudesse. Vabad aminohapped imenduvad epiteelrakkudest vereringesse.
    Rasvade imendumine: rasvade lõhustumine algab alles sooles. Seda alsutab kõhunäärme lipaas. Abistavad sapinõre sapisoolad. Vereringesse lähevad ainult lühikese ahelaga rasvhapped. Pika ahelaga rasvhapped moodustavad soole epiteelis uuesti triglütseriide, mis imenduvad lümfivedeliku hülomikronitesse.
    Vee ja soolade imendumine: suurem osa soolestikus imenduvast veest ja soolast pärineb seedemahladest. Suurem osa veest imendub juba peensooles . Jämesoolde läheb ainult 1,5 l vett. Ka seal toimub vee imendumine. Nii peen- kui jämesoolest imendub aktiivselt Na-ioone. Cl-ioonide imendumine on osaliselt aktiivse. Vesi järgneb mõlemale passiivselt. Ca imendub aktiivsete mehhanismide abil.
    Vitamiinide imendumine: rasvlahustuvad vitamiinid on võimelised imenduma ainult tingimustes, milles imenduvad ka rasvad .
    15. Seedimine peensooles. Pankrease nõre ensüümid . Sapi osa seedimises, sapipõie roll.
    Seedimine peensooles: Maost peensoole algusossa – kaksteistsõrmiksoolde – jõudnud toitkördile lisatakse maksast ühissapijuha kaudu sapp ja kõhunäärmest e. pankreasest kõhunäärmenõre. Peensoole järgnevates osades lisanduv soolesisaldisele peensoolenäärmete produtseeritud soolenõre.
    Peensoole motoorikat ning eritumist reguleerivad osaliselt humoraalsed tegurid (hormoonid), kuid peamiselt siiski toidumassi põhjustatud lokaalsed refleksid. Kui toidumass venitab soolt, stimuleeritakse sooleseina retseptoreid ja algab reflektoorne motoorika . Seedetegevuse kiirust mõjutab autonoomse ns üldseisund. Parasümpaatikus kiirendab, sümpaatikus aeglustab soole eritumisfunktsiooni ja motoorikat. Kriisiolukorras on sümpaatikuse toime aktiviseerunud ja seedetegevus aeglustub.
    Oksendamise abil vabaneb organism ärritavast maosisaldisest. Okserefleksi võivad vallandada ka muud, mitte seedekanalist pärinevad ärritid. Okserefleksid reguleerib piklikajus paiknev oksendamiskeskus. Oksendamisele eelneb sageli iiveldus ja rohke süljeeritus .
    Kõhunääre on oluline seedenääre , mille nõre sisaldab HCO3- ja ensüüme kõikide toitainete lõhustamiseks. Kõhunäärmenõres on ensüüme kõikide toitainete lõhustamiseks: proteaasid (trüpsiin, kümotrüpsiinid A ja B, karboksüpeptidaas ning aminopeptidaas) lõhustavad valke, lipaasid (lipaas ja fosfolipaas) liliipde ja amülaasid (α-amülaas) süsivesikuid. Pankreasenõre sekretsiooni regulatsioon. Sekretsioon algab pärast söömist, kestab 6..14 tundi. Ööpäevas tekib umbes 1,5 liitrit kõhunäärmenõret.
    Regulatsioon: 1. ajufaas . Toidu nägemine, haistmine, maitsmine koos sellele järgneva mälumise ja neelamisega kutsub esile kõhunäärmenõre sekretsiooni. 2. maofaas. Mao mehhanosensorite ärritamine makku sattunud toidu poolt põhjustab väikese koguse ensüümirikka kõhunäärmenõre rekke. 3. soolefaas. Happelise toitkördi jõudmine kaksteistsõrmikusse stimuleerib vesinikkarbonaadirikka kõhunäärmenõre teket, valkude ja lipiidide lõhustumisproduktid soodustavad ensüümide produktsiooni.
    Sappi tekib maksas pidevalt, ööpäevas võib selle hulk ulatuda 0,5...1 liitrini. Seedimise vahe­ajal koguneb sapp sapipõide, kus ta vee väljaimendumise tõttu tugevasti kontsentreerub. Sapi­põis on sapi reservuaariks, mis on võimeline mahutama 50...80 ml konts sappi. Sapp on kuld ­kollase värvusega vedelik, sisaldab sapphappeid, bilirubiini ja teisi aineid. Sapp emulgeerib lipiide, aktiveerib lipaase, osaleb lipiidide lõhustumisproduktide imendumisel ning sti­mu­lee­rib soole motoorikat.
    16. Aine-ja energiavahetuse regulatsioon. Anabolism ja katabolism . Süsivesikute, lipiidide ja valkude ainevahetus .
    Aine- ja energiavahetus laiemas tähenduses hõlmab kogu ainete ringkäiku looduses, kuhu kuuluvad ka elusad organismid, kes saavad eksisteerida ainult väliskeskkonnast saadava energia arvel.
    Anabolism on vastuvoetud toitainetest kehaomaste ainete ulesehitamine ( vaike ->suur molekul ).
    Katabolism on kehaomaste ainete / vastuvoetud toitainete lammutamine (suur -> vaike molekul ). Näiteks toidus sisalduvad keerukamad süsivesikud lõhustatakse seedeensüümidega imenduvateks monosahhariidideks, mille kõige sagedamaks esindajaks on glükoos.
    Metabolismi reaktsioonid on praktiliselt kõik ensüümide poolt katalüüsitud:
    ○ Toitainete muundamine
    ○ Jääkainete eemaldamine
    ○ Energia muundamine
    ○ Sünteetilised ja lammutamise protsessid
    Metaboolsed rajad on üksteisest sõltuvad. Glükolüüsi ja Krebsi (TCA) tsükkel on ainevahetust ühendav mehhanism.
    ATP saadakse süsivesikute, rasvade ja valkude põlemise
    ● Süsivesikute põlemisel – peamiselt glükoosi (tsütoplasmas anaeroobsel glükolüüsil, mitokondrites aeroobses Krebsi tsüklis)
    ● Rasvhapete põlemisel – mitokondrites beeta oksüdatsioonil
    ● Valkude põlemisel –hüdrolüüs aminohapeteks, aminohapete lammutamine Krebsi tsükli vaheühenditeks, ning siis atsetüülkoensüüm A‐ks ja süsihappegaasiks
    Mitmesuguste ainete kasutamine sünteesiprotsessides kudede ülesehitamisel ja asendamisel, samuti varuainete kogumisel – anabolism- on tasakaalus lõhustumisprotsessidega vanade kudede lammutamisel ja jääkainete eemaldamisel - katabolismiga. Anabolismi ja katabolismi dünaamilist seostatust nimetataksegi ainevahetuseks ehk metabolismiks . Energiamuunduste lõpptulemuseks on soojuse teke ja organismi elutegevuses vabanev soojuse hulk on energeetiliste kulutuste mõõduks . Bioloogilisel oksüdatsioonil kasutatakse vesiniku lõppaktseptorina hapnikku, seetõttu saab ainevahetuse intensiivsuse üle otsustada tarbitud hapniku hulga järgi.
    Elusal rakul on eristatavad kolm ainevahetuse taset:
    1. tegevusainevahetus vastab aktiivse raku energiavahetusele, tema tase seadub olemasoleva aktiivsusastme jargi.
    2. valmidusainevahetus vastab energiavahetusele, mida rakk vajab oma kohese piiramatu funktsioonivajaduse sailitamiseks. Siia kuulub naiteks Na+ ja K+ teatud kontsentratsioonidiferentsi sailitamine.
    3. säilitusainevahetus vastab rakustruktuuri säilitamiseks tingimata vajalikule energiavahetusele. Sellest tasemest madalamal ilmnevad pöördumatud rakukahjustused, rakk hääbub.
    Süsivesikute ainevahetus
    Süsivesikud imenduvad monosahhariididena (glükoos, fruktoos, galaktoos)
    ● Amülolüütilised ensüümid: oligo ‐ ja polüsahhariidide lammutamine
    ● Tärklise seedimine algab suus, jätkub peensooles amülaaside abil, disahhariide seedivad edasi disahharidaasid
    ● Amülaase toodavad süljenäärmed ( sülje amülaas inaktiveerub maos madala pH tõttu) ning pankreas; disahharidaase leidub enterotsüütide hariäärises
    Imendunud glükoos jõuab portaalveeni kaudu maksa, kus kasutatakse ära sellest 30%, ülejäänu läheb vereringega edasi ajule, lihastele ja muudele organitele
    ● Verest rakkudesse liigub glükoos GLUT transporterite abil
    ● Üleliigne glükoos:
    ○ Salvestatakse maksas ja lihastes glükogeenina. Kui plasma glükoositase langema hakkab, tehakse glükogenolüüsi abilglükogeenist taas glükoos. Lihase glükogeeni kasutab lihasise.
    ○ Sünteesitakse rasvhapeteks ja salvestatakse rasvkoes
    Valkude ainevahetus
    Seedimine:
    Proteolüütilised ensüümid jagunevad: jagunevad: ○ Proteaasideks (valk→ peptiid ) ○ Peptidaasideks (peptiid→ aminohape ) ● Endopeptidaasid (lõikavad peptiidi keskelt) ● Eksopeptidaasid (“hammustavad” peptiidi otsast üksikuid aminohappeid) ● Ensüüme säilitatakse enterotsüütides inaktiivsel kujul (sümogeeni graanulites), aktiveeritakse alles soolevalendikus mõne teise proteolüütilise ensüümi poolt ● Proteolüüs algab maos proteaas pepsiini abil. Happeline keskkond aitab kaasa valkude denatureerimisele ( ahelad keerduvad lahti ja pepsiin pääseb ligi enamatele peptiidsidemetele) ● Peensooles jätkavad valkude seedimist pankreasenõre proteaasid ja enterotsüütide hariäärise proteaasid ja peptidaasid
    Imendumine:
    ● Peptiididena ○ Pinotsütoosi teel (suuremad) ○ H + ‐sõltuva sümporteri abil (väiksemad) ○ Osa enterotsüüti jõudnud peptiididest lammutatakse tsütoplasmas aminohapeteks, osa jõuab vereringesse peptiididena
    ● Aminohapetena ○ Na+ ‐sõltuva sümporteri abil ○ 4 erinevat aminohappe‐transporterit
    Valkude anabolism:
    ● Portaalveeni kaudu maksa jõudnud aminohapetest sünteesitakse plasmavalke (transportvalgud, hüübimisfaktorid)
    ● Ülejäänu läheb vereringega kehasse laiali, kasutatakse strukturaalsete (tsütoskeleti‐) või funktsionaalsete (ensüümid, hormoonid, virgatsained) valkude sünteesiks
    ● Kui aminohapete omastamine ületab nende vajaduse, salvestatakse ülejääk rasvana
    ● Glükoosi puudusel võib organism hakata aminohapetest glükoosi tootma . Seda protsessi nimetatakse glükoneogeneesiks.
    Lipiidide ainevahetus:
    Lipiidide seedimine
    ● Lipiidide seedimise muudab keeruliseks nende veeslahustumatus
    ● Seetõttu osaleb lipiidide seedimises lisaks mitte‐ensümaatiline mehhanism: sapphapped
    ● Sapphapped aitavad lipiide emulgeerida (suured rasvatilgad lõhutakse väiksemateks ja kaasatakse mitsellide koosseisu)
    Mitsellid:
    Sapphapped on amfipaatsed molekulid, mille üks pool on hüdrofiilne, teine hüdrofoobne . Nende eriomaduseks on moodustada mitselle mitselle (molekulid moodustavad “kera”, hüdrofoobsed pooled on suunatud sissepoole, hüdrofiilsed väljapoole). Duodenumis haaratakse mitsellide hüdrofoobsesse sisemusse rasvatilgad. Selline “amfiibtransport” võimaldab läbidaenterotsüüte katva lima‐ ja veekihi, ning jõuda rakkude lipiidse membraanini, kust edasipääsemine ei ole lipiidimolekulidele enam probleemiks.
    Lipiidide imendumine:
    ● 95% lipiididest lipiididest imendub imendub duodenumis duodenumis ja jejunumi algusosas.
    ● Väljaheitega väljub vaid ca 5% toiduga toiduga saadud lipiididest.
    ● Lipiidid imenduvad enterotsüütidesse difusiooni teel. Imendumist mõjutab sapphapete kättesaadavus.
    ● Kui monoglütseriidid ja rasvhapped on enterotsüüti sisenenud, sünteesitakse neist endoplasmaatilises retiikulumis taas triglütseriidid
    ● Uuesti moodustunud triglütseriidid ei saa rakust lahkuda enne, kui nad on ümbritsetud ümbritsetud spetsiaalse kestaga, mis sisaldab sisaldab kolesterooli ja valke‐külomikronid
    ● Külomikronid väljutatakse rakust sekretoorse põiekese abil. Rakkudevahelisest ruumist liigub külomikron soolehatu lümfisoonde (liiga suured, et läbida kapillaari membraani). Lümfiringest jõuavad viimaks vee
    Lipiidide transport rakkudesse:
    ● Külomikronid jõuavad venoossesse verre lümfisüsteemi kaudu, maksa läbimata läbimata
    ● Kapillaaride endoteelirakkude membraanis paikneb ensüüm lipoproteiin lipaas (LPL), mis teeb külomikronis sisalduvatest triglütseriididest monoglütseriidid ja vabad rasvhapped
    ● Viimased difundeeruvad lihas‐ ja rasvarakku
    ● Külmikronite jäänused (koosnevad lipoproteiinist ja kolesteroolist)transporditakse maksa, kus osa kolesteroolist viiakse sapiga välja
    17. Endokriinse süsteemi talitluse põhijooned . Sisenõrenäärmete süsteem. Hüpotalamus-ajuripatssüsteem (adenohüpofüüs ja neurohüpufüüs). Hüpotalamus- ajuripats -neerupealised süsteem.
    Mõju hormoonide vahendusel, liikumine veres, ühendumine vastava raku hormooni retseptroriga. Tekib retseptorkompleks. Hormoonide oluline: rakumembraanide transport süs mõjutamine, ensüümide sünteesi stimuleerimine, rakusiseste sekundaarsete transmitterite nagu cAMP ja cGMP kaudu antavate mõjutuste aktiveerimine ., plasmamembraanide regulaatorproteiinide hulka kuuluva Gproteiini tegevuse mõjut .
    Sisesekretsiooninäärmed on ajuripats, käbinääre, kilpnääre , kõrvalkilpnäärmed, harknääre, kõhunäärme Langerhansi saared, neerupealisekoor ja –säsi ja sugunäärmed . Hormoonide jaotamine põhineb nende vesilahustuvusel:
    ○ Vesilahustuvad hormoonid
    ■ katehhoolamiinid (adrenaliin ja noradrenaliin)
    ■ peptiidse struktuuriga hormoonid
    ○ Lipiidlahustuvad hormoonid
    ■ kilpnäärme hormoon
    ■ steroidsed hormoonid
    ■ vitamiin D3 hormoon
    Hormoonide teket reguleeritakse närvisüsteemi kaudu antavate impulssidega, paljud kesknärvisüsteemi struktuurid valmistavad nn neurohormoone ja närviimpulsidki toimivad kudedele ülekandeainete ehk transmitterite vahendusel.
    Hormoonide teed efektorini jagatakse :
    1. endokriinne toime - Endokriinrakus sünteesitud ja verre sekreteeritud signaalmolekul transporditakse märklaudrakuni, kus ta seostub retseptoritega (Näiteks adrenokortikotroofne hormoon sünteesitakse hüpofüüsis, kuid ta toimib neerupealistele )
    2. parakriinne toime - Endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul difundeerub naaberrakuni ja seostub seal retseptoritega ( pankrease D-rakkudes toodetav somatostatiin toimib pankrease A- ja B-rakkudele )
    3.Autokriinne signalisatsioon - Endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul seostub sama raku retseptoritega ( somatostatiini toime enda sekretsioonile )
    4.Neurokriinne signalisatsioon : Närvilõpmes sünteesitud ja rakuvälisesse ruumi sekreteeritud signaalmolekul ( mediaator , transmitter ) liigub sünaptilises vedelikus märklaudrakuni, seostudes seal retseptoritega (näiteks noradrenaliini sekreteeritakse südame närvilõpmetes ja ta toimib südamelihase rakkudele, atsetüülkoliin vabaneb presünaptilises närvilõpmes ja seostub retseptoritega postsünaptilisel neuronil )
    Hormoonide toime ülekandmisel rakkudele ja kudedele peetakse oluliseks :
  • Rakumembraanide transportsüsteemide mõjutamist, mis ilmneb eeskätt kiirelt toimivate hormoonide mõju edasiandmisel ( insuliin kiirendab glükoosi, aldosteroon Na-ioonide transporti jne)
  • ensüümide sünteesi stimuleerimist, nn ensüüminduktsiooni. Rakkudes intensiivistub ribonukleiinhappe ja desoksüribonukleiinhappe tootmine, selle kaudu valkude ja nende hulgas ka ensüümide süntees. Kuna see nõuab aega, siis saabub hormoonide toime maksimum tundide jooksul.
  • rakusiseste sekundaarsete transmitterite- cAMP ja cGMP kaudu edasi antavaid mõjustusi. Hormoon aktiveerib ensüümi adenüültsüklaasi, mille mõjul moodustub ATPst cAMP. Hormoon täidab vastava toime ülekandja rolli ja seda nimetatakse ka primaarseks transmitteriks. cAMP on sekundaarseks transmitteriks.Tekkinud cAMP avaldab mõju ainevahetusprotsesside ensüümide aktiivsuse muutumise kaudu, tema toimel aktiveeritakse steroidhormoonide sünteesi, stimuleeritakse glükoneogeneesi, rakumembraanide läbilaskvust, soolhappe teket maos jne.
  • Plasmamembraanide regulaatorproteiinide hulka kuuluva G- proteiini kaudu edasi antavat mõju. nendest paljud interakteeruvad retseptoriga, muudavad oma kuju ja ühinedes membraani teise valgu, ioonikanali või ensüümiga, kutsuvad esile järgmise sammu raku vastuses.
  • Hormoon võib seonduda ka retseptoriga rakutuuma membraanil.
    Ajuripats ehk HF. HF eessagar ehk adenohüpofüüs on 70-80% HF massist, prdutseerib mitteglandotroopseid ja teiste endokriinsete näärmete tööd stimuleerivaid glandotroopseid aineid. Mitteglandotroopsed on nt kasvuhormoon (kõikide kudede kasv), prolaktiin (piimanäärmete kasv, areng, töötamine). Glandotroopsed on nt adrenokortikotroopne AKTH ( neerupealste hormoonide teke, regulatsioon nende kaudu), folliikuleid stimuleeriv hormoon FSH(munaraku valmimine, stimuleerib suguhormoonide teket), luteiniseeriv hormoon LH( kutsub naisel esile ovulatsiooni, folliikuli muutumise hiljem kollakehaks, meestel testosterooni produktsiooni.
    HF tagsagar ehk neurohüpofüüs .Kuulub tekkelt Ns juurde.On kui HT neurohormoonide depoo. Tagasagaras tekivad antidiureetiline hormoon (ADH)- oluline neerude talitluse ja soolade regulatsioonis, suureneb vee tagasiimendumine . ADH teine nimetus on vasopressiin , sest ADH kõrge konts. Võib põhjustada veresoonte ahenemist ja sellega kaasneb arteriaalse vererõhu tõus. Viimane tagasagara hormoon on oksüdotsiin-kontraktsioonind sünnituse ajal, soodustab piima väljutamist piimanäärmetest.
    Neerupealised: koor+ säsi.
    Neerupealisekoore hormoonid ehk kortikoidid on steroidhormoonid: mineraal -,glüko- ja androgeensed kortikoidid. Mineraalkortikoid on nt aldosteroon, mis suurendab na ja Cl tagasiimendumist. Glükokortikoidid suurendavad glükoneogeneesi nt kortisool ja kortisoon , suureneb lipiidide kasutamine energeetilistes protsessides, on ka nö põletikuvastased hormoonid.Stressi korral olulised kohastumissündroomisneerupealisekoore, HF ja sümpatoadrenaalse süsteemi töö intensiivistumine. Androgeenid - väike kogus tugevatoimelist testosterooni.
    Neerupealise säsi- adrenaliin ja noradrenaliin. NS + neerupealisesäsi= sümpatoadrenaalsüsteem. Adrenaliini toimel lõhustatakse maksas glõkogeeni. Adrenaliini ja noradrenaliini toimel suureneb südame löögisagedus, tugevneb kontraktsiooni jõud, paraneb erutuvusjuhtivus ja erutus. Seedekulgla toonus langeb, motoorika aeglsutub. Noradrenaliinil tugev veresooni va südame ja töötavate skeletilihaste ahendav toime, perifeerse takistuse suurenemine ja vererõhu tõus.
    18. Eritumise füsioloogia. Neerude ehitus. Nefron . Uriini teke. Neerude talitluse regulatsioon.
    Organismi koguainevahetus on välise töö, äraantud soojuse ja salvestatud energia summa. Kõiki elussüsteeme võib iseloomustada kui avatud süsteeme, mis eksisteerivad tasakaaluseisundist kaugel, vajavad pidevalt taiendavat energiat valiskeskkonnast. Organism vajab pidevalt makro- ja mikrotoitaineid, eritab jaakprodukte uriini, higi, roojaga.
    Keemiliselt koosneb inimese keha peamiselt veest ja orgaanilistest uhenditest (lipiididest, susivesikutest, valkudest, nukleiinhapetest). Vesi moodustab imikul kehamassist 75%, kasvuperioodi lopuks 65%, raugaeas 55%. Vett saadakse joogiga ca 1 liiter , tahke toiduga ca 1 liiter oopaevas; viimasest parineb nn oksudatsioonivesi, mida tekib susivesikutest 0,6 ml/g, valkudest 0,4 ml/g, lipiididest 1 ml/g. Keskmiselt voib votta tavalise segatoidu veesisalduseks 60%. Vesi eritatakse uriiniga (1 l), roojaga (0,1 l), perspiratio insensibilis’ega (nahk+kopsud) 0,5 ml・h-1・kg-1 (70 kg kaaluval inimesel viimast seega 0,9 l).Rohkem juues voib veekaivet suurendada, keskmisest valtimatust veevahetusest suuremaks tosta. Kui kaibe tous polnud ekstrarenaalsetest veekadudest ( higistamine , hingamine, oksendamine ,kohulahtisus) tingitud, tasakaalustab selle diureesi suurenemine.
    Neerufunktsioon baseerub kahel printsiibil:
    Suure hulga ekstratsellulaarse vedeliku separeerimine neerupasmakestes ultrafiltratsiooni teel
    Elektroluutide ja teiste lahustunud ainete transport labi tubulaarsusteemi rakkude (liikumine
    labi nefronitorukeste seina).
    On kolm pohiprotsessi:
    Filtratsioon
    Reabsorptsioon
    Sekretsioon
    Neerude funktsioonid : 1.Reguleerivad koevedeliku hulka Na+ ja vee väljutamise kaudu 2.Kehavedelike osmootse rõhu regulatsioon 3. Reguleerivad vereplasma elektrolüütide kontsentratsiooni, nendest olulisemad : Na+, K+, Ca2+, Mg2+, Cl-, vesinikkarbonaat -, fosfaat- ja sulfaatioon 4. Reguleerivad aluse-happetasakaalu H+ sekretsiiooniga, kui on happelisuse liig ja HCO3- sekretsiooniga, kui on aluselisuse liig 5. Reguleerivad arteriaalset vererõhku Na+ väljutamise ja reniini sünteesi kaudu 6.Sünteesivad erütropoetiini 7. Elimineerivad valkude katabolismi jääkprodukte kusiainena ehk uurea ja kusihappena, lihasainevahetuse jääkprodukte kreatiinina 8. Elimineerivad ravimeid ja mürke.
    Neerude funktsionaalseks üksuseks on nefron, mis on võimeline täitma uriini tekkel e diureesil samu ülesandeid kui kogu neergi. Nefroneid mõlemas neerus on u 2 miljonit. Nefron koosneb neerukehakesest, kuhu kuulub veresoonte päsmake ja seda ümbritsev Bowmani kapsel e kihn, ja neerutorukestest.
    Uriini tekkimisel on eristatavad kolm protsessi: ultrafiltratsioon , resorptsioon ja sekretsioon.
    1. ultrafiltratsioon – vere ultrafiltratsioonil lähevad neerukehakestes oleva päsmakese kapillaaride seinast ja Bowmani kapsli sisemisest lestmest moodustatud filtrist läbi kõik vereplasma koostisosad, välja arvatud valgus. Tekkinud ultrafiltraat satub neerukehakese kihnu valendikku . See koostiselt valguvaba vereplasmaga sarnane vedelik on esmasuriin. Esmasuriini tekkimine oleneb päsmakese kapillaarides olevast vererõhust (Pa), vereplasma valkude osmootsest rõhust (πo) ja vedelikuhüdrostaatilisest rõhust kihnu õõnes (Ph) ning neerutorukestes. Esmasuriini tekib ainult siis, kui vererõhk päsmakese kapillaarides ületab vedeliku väljutamist takistavate rõhkude, s.o onkootse rõhu ja kihnuõõne hüdrostaatilise rõhu summa. Seega saab filtartsioonirõhku (Pf) avaldada järgmiselt
    2. resorptsioon e tagasiimendumine – esmasuriinist imenduvad verre tagasi kõik organismile vajalikudained ja kuni 99% veest. Neerutorukesi vooderdav mikrohattudega epiteel suurendav ainete tagasiimendumiseks vajalikku pinda. Organismile olulised ained viiakse esmasuriinist verekapillaaridesse tagasi ATPst saadava energia arvel, vesi järgneb tekkinud konts. gradiendi tõttu. Suurem osa esmasuriinist olevast veest imendub tagasi juba neertorukeste algusosas, enne Henle lingu ülenevat säärt, seda nim obligatoorseks vee tagasiimendumiseks. Ülejäänud vesi imendub tagasi kogumistorukestes, see on fakultatiivne vee resorptsioon. Henle lingu alanev säär ei lase läbi Na+, laseb aga hästi läbi vett, ülenev osa resorbeerib aktiivselt tagasi Na+. Esmasuriini üleläinud ainetest imendub täielikult tagasi glükoos suuremalt osalt proksimaalses vääntorukeses. Täielikult resobeeruvad proksimaalses vääntorukeses veel aminohapped ja suurem osa organismile vajalikke mineraalaineid, Na, K, Ca jt. Kui ületatakse muidu täielikult tagasiimenduvate ainete teatud konts vereplasmas e erituslävi , siis ilmuvad need uriini.
    3. sekretsioon – mõningaid aineid viiakse uriini otse läbi neerutorukeste epiteeli , selleks kulutatakse ATPst saadavat energiat. Sellist ainete eritamist neeruda kaudu nimetatakse sekretsiooniks. Neerudel on võime organismist välja viia mittelenduvaid happeid . Esmasuriinist imendub tagasi HCO3-, uriiniga väljutatakse enam happelisi fosfaate (H2PO4-). Samal ajal katioone kui leeliseliste ainete reservi hoitakse organismis: Na-ioonide asemel eemaldatakse uriiniga süsihappest saadavaid H-ioone, mis neerutorukeste epiteelis tekkiva süsihappe dissotseerumisel vabanevad. Süsihapppe teket kiirendab neerutorukeste seintes paiknev ensüüm karboanhüdraas. Mida kõrgem on vaba CO2 sisaldus veres, seda kiiremini eemaldatakse H+ ja resobeeritakse HCO3-. Leeliseliste ainete liia korral veres viiakse uriiniga välja rohkem HPO42- ja HCO3-.
    Neerude talitluse regulatsioon: Uriini hulk oleneb organismi vee ja toidurežiimist. Pärast vajalikust kogusest suurema hulga vee või vedelike tarvitamist viiakse üleliigne vesi organismist välja. Liigse soolasisalduse korral toidus väheneb uriini hulk. Uriini hulga ja väljaviidavate soolade koguse regulatsioon toimub mitmete hormoonide vahendusel: antidiureetiline hormoon e adiuretiin (ADH) (oleneb osmosensorite aktiiivsusest; veepuudusel produtseeritakse rohkem; suurendab vee tagasiimendumist kogumistorukestes), aldosteroon ja 11-desoksükortikosteroon (kuuluvad neerupealise koore mineraalkortikoidide hulka; suurendavad Henle lingu ülanevas sääres Na ja sellega ka vee tagasiimendumist ning vähendavad diureesi, aldosteroon soodustab K väljaviimist; stimuleerivad Na- vaegus ja K-liig), reniin -angiotensiin-adlosteroon-süsteem ( RAAS ) (reniin kutsub esile vereplasma valgu angiotensinogeeni muutumise angiotensiin-I-ks, mis kopsudes muudetakse aktiivseks veresooni ahendavaks aineks angioftensiin-II-ks, veresoonte ahenemine põhjustab vererõhu tõusu, sele tagajärjel tõuseb filtartsioonirõhk ja suureneb diurees; angiotensiin kutsub esile ka suurema hulga aldosterooni produktsiooni – suureneb Na-ioonide resorptsioon), atriaalne natriureetiline peptiid (ANP) (vabaneb südamekodade lihasrakkudest; aldosteroonile vastupidine toime; suurendab ultrafiltratsiooni ja pidurdab Na tagasiimendumist; oluline osa ekstratsellulaarse vedeliku ja vere mahu regulatsioonis), kaltsitoniin (kilpnäärme hormoon; suurendab Ca viimist luudesse, vabaneb enam pärast söömist, sellega tagatakse imendunud Ca kiirem viimine kudedesse), parathormoon (kõrvalkilpnäärmete hormoon, mille teket stimuleerib vere Ca-nivoolangus e hüpokaltseemia; tõstab veres Ca, langetab fostaaftide taset, soodustab luude mineraliseerumist), vitamiin-D-hormoon e kaltsitriool (aitab reguleerida Ca taset veres, suurendab Ca2+ resorptsiooni, vähendab Ca ja fosfaatide eritumist neerude kaudu).
  • Meeleelundi mõiste ja meeleelundite talitluse üldpõhimõtted. Sensoorse informatsiooni kodeerimine ja töötlemine.
    Meelelundite, õigemini meelesüsteemide talitlus on aluseks aistingute ja tajude tekkele. Meeleelundite tegevusega on seotud väliskeskkonnast saadava informatsiooni vastuvõtmine, töötlemine ja edastamine kesknärvisüsteemi. Klassikaliselt eristatakse nägemis-, kuulmis -, maitsmis-, haistmis- ja kompimismeelt. Neile lisanduvad temperatuuri-, tasakaalu- ja lihasmeel .
    Meeleelund kätkeb endas anatoomilisi struktuure, mis on kohastunud välismaailma ärritajate vastuvõtuks. Meelesüsteem koosneb 3 osast: sensorist ehk retseptorist, aferentsetest juhteteedest ning kesknärvisüsteemi struktuuridest ja nendega seonduvatest suurajukoore osadest. Meelesüsteemi talitlemise väljundid võivad olla teadvuslikud ( aistingud ja tajud ) või alateadvuslikud (teatud refleksid, kus teadvus pigem kaasneb KSN teatud funktsionaalse aktiivsuse tasemega). Meele korrektse talitlemise eeltingimuseks on temasse kuuluva struktuuri kõikide lülide intaktsus.
    Objektiivne meelefüsioloogia tegeleb objektiivselt ja katseisiku teadvusest sõltumatute meelesüsteemis toimuvate protsesside uurimisega. Näiteks elektro -füsioloogilised meetodid.
    Subjektiivne meelefüsioloogia tegeleb aistingute ja tajudega.
    Meelte poolt analüüsitavad stiimuli omadused on: modaalsus, ärrituse intensiivsus, lokalisatsioon, ajalised suhted.
    Organismile on pidevalt suunatud suur hulk ärriteid ehk stiimuleid, mis esindavad mitmesuguseid energiavorme. Organismisisene infotöötlus põhineb ühelt poolt ainult elektriliste signaalide (närviimpulsid) või keemilisele infovahendusele (ülekandeained, hormoonid). Tundeelundid muudavad eri energiavorme esindavad ärritused närviimpulssideks st. organismile arusaadavaiks. Selleks muundamiseks võimelisi tundeelundite rakke või rakuosi nimetatakse retseptoriteks ehk vastuvõtjateks. Meeleelundite funktsioonide kohta kasutatakse ka üldnimetust sensoorsed funktsioonid. Inimorganismi retsepotorid võivad ühtekokku registreerida paarkümmend eri tüüpi ärritust ja võib leiduda veel tundmatuid retseptorliike. Retseptorrakk on seotud närvirakuga, mis vahendab informatsiooni.
    Stiimul on aistingule vastav ehk adekvaatne, kui tunderetseptor on eriti tundlik just selle liigi energia suhtes.
    Sensoris muudetakse ärritaja energia sensorimembraani permeaabluse muutuste kaudu sensoripotentsiaaliks (SP) – transduktsioon
    SP tekib sensorimembraanil ja on lokaalne potentsiaal muutub astmeliselt ja sõltub ärritaja tugevusest, levib mööda membraani elektrotooniliselt, summeerub nii ajaliselt kui ruumiliselt, vallandab sensoriga ühenduses olevas aferentses närvis AP tekke ja kannab seetõttu nimetust generaatorpotentsiaal.
    SP põhjustab sensoriga ühenduses olevates närvikiududes aktsioonipotentsiaalide tekke(transformatsioon), mis juhitakse aferentsete juhteteede kaudu meelesüsteemi kuuluvatesse erinevatesse KNS osadesse.
    Sensorite jaotus vastavalt asukohale
    eksterosensorid – kohandunud välismaailma ärritajate vastuvõtuks; neid võib jaotada veel ärritaja ja sensori vahekauguse alusel
    distantssensorid
    kontaktsensorid
    propriosensorid – paiknevad liigestes , lihastes
    entero - e vistserosensorid – paiknevad siseelundites
    Sensorite jaotus vastavalt ärritaja iseloomule
    fotosensorid – valgustundlikud (nägemismeel)
    mehhanosensorid – rõhutundlikud - siseelundite barosensorid (kuulmis-, tasakaalu-, kompimismeel )
    termosensorid – reageerivad temperatuurimuutustele (nahas, limaskestades, siseelundites)
    kemosensorid – tundlikud keemiliste ainete kontsentratsiooni suhtes (haistmis-, maitsmeel, siseelundid)
    osmosensorid – reageerivad koevedelike osmootse rõhu muutustele (mitmel pool siseelundites, hüpotalamuses)
    valutundlikud – vabad närvilõpmed
    Erutuse vähenemist aja jooksul muutumatu tugevusega ärritaja toimel nimetatakse adaptatsiooniks. Sensorid jaotuvad adaptatsiooni kiiruse alusel kiiresti ja aeglaselt adapteeruvateks. Sensori adaptatsioon : toonilised retseptorid ja faasilised retseptorid.
  • Puutetundlikkus. Ärritaja omaduste kodeerimine somatosensoorses süsteemis. Somatosensoorse süsteemi anatoomia. Kaks pôhilist ülenevat somatosensoorset süsteemi. Esmane somatosensoorne koor. Sensoorne homunkulus.
    Puute- ehk taktiilne tundlikkus on seotud eeskätt naha erinevates kihtides asuvate mehhanosensoritega. Nende hulgas on:
    aeglaselt adapteeruvad mehhanosensorid
    Merkeli rakud – kogunenud sensorelundisse. Olulised puudutuse lokaliseerimisel.
    Ruffini kehakesed – asuvad sügavamates nahakihtides, vähe adapteeruvad. Informeerivad naha ja sügavamate kudede deformatsioonist, mida põhjustab tugev ja püsiv puudutus.
    kiirelt adapteeruvad mehhanosensorid – reageerivad ärritaja liikumisele ja adapteeruvad sekundi murdosa jooksul
    Meissneri kehakesed – asuvad karvadega katmata piirkondades, sõrmeotstel ja huultel. Nende ärritamine on seotud puutetundlikkuse ruumilisusega.
    Pacini kehakesed – naha pealispinna all. Reageerivad naha deformatsiooni kiiruse muutusele ja vibratsioonile sagedusega 30-800 Hz.
    Karvanääpsu sensorid – regeerib liikumisele või ärritaja esmasele kontaktile nahaga.
    Vabad närvilõpmed – paiknevad üle kogu keha. On rõhu- kui puutetundlikud. Külma- ja soojasensorid.
    Puutemeele nahas paiknevate mehhanosensorite poolt vastuvõetud informatsioon on aluseks puutetaju ja puuteaistingute tekkele. Sensoorsed impulsid sisenevad seljaajju selgmiste juurte kaudu. Pärast sisenemist jagunevad teed dorsaalväädisüsteemiks ja ventrolateraalväädi süsteemiks.
    Dorsaalväädisüsteemi sisenenud sensoorne informatsioon üleneb kogu seljaaju ulatuses piklikajuni, seal kiud ristuvad ja suunduvad mediaallingu kaudu talamusse. Selle tee moodustavad jämedad müeliniseeritud kiud. Dorsaalväädisüsteemi kaudu edastatakse väga kõrge ruumilise diskrimineerimise astmega ja ajaliselt täpset, peamiselt mehhanosensoreilt lähtuvat informatsiooni. Antakse edasi puudutuse täpne lokalisatsioon, puute ja rõhu intensiivsus, vibratsioon ja üle naha liikumine.
    Ventrolateraalväädisüsteemi moodustavad väiksema läbimõõduga müeliniseeritud kiud, mis lähevad pärast seljaajunärvide selgmiste juurte kaudu seljaajju sisenemist üle vastaspoolele. Ülenevad kiud lõpevad ajutüve kõikidel tasanditel ja talamuses. Selle tee kaudu juhitakse ruumiselt ebatäpset informatsiooni ja antakse edasi lai spekter sensoorseid modaalsusi nagu valu, sooja, külma, “jämedat” puutetundlikkust, sügelemist ja kõdi.
    Keha vasak pool on esindatud paremal ja parem pool vasakul pool. Taktiilse tundlikkuse esindus ajukoores, I somatosensoorne piirkond S I paikneb posttsentraalkäärus. Kõige suurem esindus on huultel, näol ja sõrmedel. II somatosensoorne piirkond S II asub taga- ja allpool I somatosensoorse ala külgmisest osast ning on seotud mitmete teiste sensoorsete väljadega ajus nagu näiteks nägemine ja kuulmine . II somatosensoorne piirkond talitleb kehapoolte talitluse koordineerimise nimel.
    Sensoorne homunkulus - väike inimene (ld homunculus - inimeseke), kelle ebanormaalsed proportsioonid piltlikustavad eri kehaosade ja elundite esindatust ajukoores.
    Naha- ja propriosensoreilt saadud informatsiooni alusel luuakse kehast subjektiivne kogumulje – kehataju. Iga seljaajunärv innerveerib naha piirkonna segmenti , mida nimetatakse dermatoomiks.
    Kui seljaaju on kahjustatud kogu ristlõike ulatuses, lakkavad kõik motoorsed ja sensoorsed funktsioonid allpool vigastust. Seljaaju ühepoolse kahjustuse korral ilmneb Brown -Sequard'i sündroom. Kahjustuse poolel esineb lihase lõtv halvatus, tundlikkusest on välja langenud dorsaalväädisüsteemi kaudu edasiantav kinesteetiline ja asenditundlikkus, häiritud on kahe punkti eristamine. Kahjustusest vastaspoolel puudub valu- ja temperatuuritundlikkus kõikides dermatoomides.
  • Valu ja analgeesia . Notsiseptorid. Sügelemine ja pruritseptorid. Esmasaferendid ja seljajaju tagasarv. Notsiseptsiooni edasikandvad juhteteed . Antinotsiseptiivne süsteem. Endogeensed opioidid . Temperatuuritundlikkus. Sügelemine.
    Valu määratlus: Valu on ebameeldiv meele- ja tundeelamus, mis on seotud kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustusega või kirjeldatav sellise kahjustuse mõistetega. Sügelust peetakse seonduvaks notsitseptsiooniga.
    Valu liigid:
    pindmine valu – saab alguse nahast või pindmistest limaskestadest. Esmavalule ( terav , torkav või lõikav valu) järgneb ebamäärasem nüri, kibelev või põletav valu.
    Süvavalu – saab alguse lihastest, luudest, luuümbristest, liigesekihnudest. Kirjeldatakse kui tuikav valu. Näiteks pea-, hamba- ja reumavalud.
    Siseelundivalu – raskesti lokaliseeritav. Sellega seotud higistamine, pulsi ja vererõhu kõikumine.
    Valu komponendid:
    Sensoorne komponent , erilise kvaliteediga aistingud ja tajud
    Afektiivne komponent: negatiivseid emotsioone vallandav mõju
    Vegetatiivne komponent: autonoomse närvisüsteemi vahendusel toimuv teatud organite talitluse muutus
    Motoorne komponent: teatud motoorsete reaktsioonide ( reflekside ) käivitamine
    Komponendid on enamasti konkreetses valureaktsioonis tihedasti läbipõimunud
    Valu- ehk notsitseptorid: Notsitseptorid on vabad närvilõpmed. Termotundlikud notsitseptorid (>45° ja delta kiududega. Mehanosensitiivsed notsitseptorid ühenduvad A-delta kiududega. Polümodaalsed notsitseptorid on tundlikud mehaanilistele, termilistele, keemilistele stiimulitele, ühenduvad C-kiududega. Siseorganites on vaikivad notsitseptorid, mille lävi langeb tunduvalt põletiku mõjul.
    Temperatuurimeele sensoriteks on nahas paiknevad külma-, sooja- ja valusensorid.
    Külmasensoriteks on spetsiifilised Aδ müeliniseeritud, hargnevad närvilõpmed, mille harud tungivad epitermise basaalsesse ossa . Külmasensoreid on 3-10 korda rohkem kui soojasensoreid. Erinevatel kehapiirkondades on sensorite tihedus erinev.
    Soojasensoreid on vähem kui külmaseonsoreid. Sooja vastuvõtuga seostatakse vabu närvilõpmeid, mis juhivad C tüüpi närvikiudude kaudu erutust.
    Sensorite erutumise mehhaniski seotatakse nende ainevahetuse intensiivsuse muutusega temp mõjul. Temp muutus 10 kraadi muudab enam kui kahekordselt intratrellulaasete keemiliste reakstioonide kiirust. Termosensorite ärritamisel antakse erutus edasi mööda erinevaid aferentsed närvikiudusid:
    Temp alla 15 kraadi – erutuvad külma suhtes tundlikud valusensorid
    Külmasensorid alustavad impulsside väljasaatmist 10 kraadist alates, maksimaalne vastus saadakse 25 kraadi juures, sensorid lõpetavad impulsside väljasaatmise 43 kraadi juures
    Alates 30 kraadist alustavad impulsside väljasaatmist soojasensorid
    45 kraadi juures stimuleeritakse juba kuuma suhtes tundlikke valusensoreid.
    Organismis on olemas nn. Antinotsitseptiivsed mehhanismid, nende neurokeemia on tihedasti seotud endogeensete opioidide (endorfiinid) ja endokannabinoididega (anadamiid) ning alaneva pidurdussüstemiga. Valude pärssimine valuvaigistitega: mittenarkootilised, nt atsetüülsalitsüülhape, ja narkootilised, nt morfiin , valuvaigistid . On olemas veel lokaalsed ja üldanesteetikumid. Lokaalsed anesteetikumid toimivad konkreetse piirkonna valuretseptoritele ja kiududele, üldanesteetikumid kõrvaldavad teadvuse.
    Endogeensed ja eksogeensed opiaadid (nt morfiin, st oopiumipreparaadid), mõjuvad samadele piirkondadele, millele ka elektr .stimulatsioon. Organism ise on võimeline samuti tootma endogeenseid opiaate (nt enkefaliin, avast .1975). Hiljem on leitud ligi 20 proteiini, mis aktiveerivad opiaat-retseptoreid. Kokkuvõtteks: ajus on nn alanev valu reguleeriv süsteem, mida võib otseselt mõjutada kas el.stimulatsiooniga v morfiini-taoliste ainetega. (aju ise aktiveerib seda süsteemi neurotransmitterite klassiga, mida nim endogeenseteks opiaatideks – platseebo -katsed!).
    Analgeesia- tundetus.
  • Nägemismeel. Silma ehitus. Nägemisteravus. Silma võrkkest ja tema retseptorid. Biokeemilised protsessid kolvikestes ja kepikestes. Nägemisinformatsiooni vahendavad juhteteed. Nägemiskeskused ajukoores.
    Nägemismeeleelundiks on silm, mille valgustundlikud sensorid – kepikesed ja kolvikesed – asuvad võrkkestas . Silma suurim osa on silmamuna , mis asub silmakoopa eesmises osas. Silmamuna seinas on 3 kihti – sarvkest , kõvakest ja soonkest . Soonkestal on 3 osa: vikerkest ehk iiris , mille keskele jääb silmaava ; ripskeha; pärissoonkest. Võrkkestas ehk reetinas on erinevad rakukihid : pigmentepiteel, sensorirakud: kepikesed ja kolvikesed. Kolvikesed on koondunud kesklohku kollatähni piirkonda, kus asuvad horisontaalrakud, bipolaarsed rakud ja ganglionirakud. Silmakoopa tagaosas paiknev sidekude moodustab silmamunale pehme padjandi. Külgedelt kaitsevad silmamuna silmakoopa luulised servad ja eest silmalaud . Silmalauge toetavad neis olevad lauplaadid. Nende sees paiknevad erilised rasu eritavad tarsaalnäärmed, mille juhad avanevad lauservadesse. Nende eritis takistab pisaravedeliku sattumist laugude välispinnale. Ülalautõstur avab silma, tõstes ülalaugu. Silma suleb silmakõõrdlihas. Silma kaitseb sarvkestarefleks.
    Silma optilise süsteemi moodustavad: sarvkest, eeskamber , lääts ja klaaskega. Lisaks nimetatud valgusmurdvatele struktuuridele kuulub optilisse süsteemi veel silmaava ehk pupill , mille kaudu reguleeritakse silma langeva valguse hulka. Silma optilise süsteemi valgustmurdvat võimet mõõdetakse dioptriates (D). Silma optiline süsteem tagab valguskiirte fokuseerumise võrkkestale, kus tekib vähendatud ümberpööratud kujutis. Sensorirakkudes valguse toimel tekkinud sensoripotentsiaalid kutsuvad nägemisnärvid esile aktsioonipotentsiaalid, mis juhitakse nägemismeele tsentraalseid teid pidi ajukoore kuklasagarasse, kus teadvuse tasemel tekib nägemisaisting ja -taju.
    Silmas on valgustmurdvaid keskkondi mitu. Kui neid käsitletakse ühe liitoptilise süsteemina , siis nimetatakse sellist silma redutseeritud silmaks ja selle valgustmurdev jõud on 59D.
    Läätse optilise tugevuse reguleerimine – akommodatsioon – toimub läätse kumeruse muutmise teel, mis sõltub selle elastsusest ja läätsekihnule mõjuvatest jõududest. Need olenevad ripskeha, pärissoonkest ja kõvakesta elastsusomadustest, mis ripsvöötmekese kaudu kanduvad läätsekihnule. Lähedale vaadates silmaripslihas aheneb, mistõttu läätse ripsvöötmeke lõtvub ning lääts kumerdub. Kaugele vaadates silmaripslihas lõtvub, ripsvöötmekesed pingulduvad ja lääts muutub lamedamaks. Lähedale vaatamine on aktiivne, kaugele passiivne.
    Normaalselt on pupillid ühesuurused ja ümmargused. Pupill on seda suurem, mida väiksem on ümbruse heledus. Ühe silma valgustamisel pupill aheneb, see on otsene reaktsioon valgusele , samal ajal teise silma pupilli kitsenemist nimetatakse konsensuaalseks reaktsiooniks valgusele. Silmaava sulgurlihase kontraktsioon ahendab pupilli. Pupilli ahenemist nim mioosiks. Kui parasümpaatikuse mõju atropiiniga välja luülitada, siis pupill laieneb . Pupilli suhtes radiaalse paigutusega silmaava laiendajalihast innerveerib sümpaatikus. Silmaava laiendaja kontraktsioonil pupill laieneb ja seda nimetatakse müdriaasiks.
    Nägemismeele iseloomustamiseks mõõdetakse nägmisteravust ning nägemis- ja vaatevälja suurust. Nägemisteravuse määrab väikseim kahe punkti vaheline kaugus, mida silm on võimeline eristama . Normaalne silm eristab kaht punkti, millelt lähtuvate kiirte vaheline nurk on 60 kaaresekundit s.o 1 kaareminut. Nägemis- ja vaatevälja suurust määratakse perimeetri abil. Nägemisväli on fikseeritud pea ja pilgu korral nähtav ruumi osa. Vaateväli on fikseeritud pea korral nähtav ruumiosa , silm võib sel puhul liikuda.
    Silma refraktsioonianomaaliad: kui silma optiline süsteem on normaalne, nimetatakse seda emmentroopiaks. Sel puhul tekib võrkkestal lõpmata kaudel olevatest esemetest terav kujutis. Kui silmamuna läbimõõt on valgustmurdva süsteemi tugevuse suhtes liialt pikk, tekib kujutis võrkkesta ees, see on lühinägevus ehk müoopia. Korrigeerimiseks kasutada valgust hajuvaid läätsi, nn miinuklaase. Liialt väikese silmamuna läbimõõdu või optilise süsteemi valgustmurdvate omaduste languse korral ei fokuseeru kiired võrkkestale, fookus jääb piltlikult silmapõhja taha, tegemist on kaugenägevuse ehk hüperoopiaga. Korrigeerimiseks kasutatakse plussklaase. Läätse elastsuse languse tõttu vanemas eas väheneb selle kumerus , lähedalt nägemine on raskendatud, tekib vanaea-kaugenägevus ehk presbüoopia.
    Kui kahjustus on tabanud 17. Brodmanni välja, tekib tsentraalne ehk kortikaalne pimedus. Sel puhul puudub nägemistaju täielikult, inimene on pime. 18. ja 19. Brodmanni välja ehk nn assotsiatiivsete väljade kahjustuse korral tekib nägemisagnoosia. Inimene küll näeb välisilma esemeid, kuid ei tunne neid ära ega oska kasutada. See on psüühiline pimedus ehk optiline agnoosia.
    Silmamuna liigutavad 6 välislihast: ülemine, alumine, mediaalne ja lateraalne sirglihas ning alumine ja ülemine põiklihas. Neid lihaseid innerveerivad 3 peaajunärvi: silmaliigutaja närv varustab ülemist , mediaalset ning alumist sirglihast ning alumist põiklihast; plokinärv innerveerib ülemist põiklihast ja eemaldajanärv varustab lateraalset sirglihast. Meid ümbritseva ruumi vaatlemisel tuleb pilku suunata erinevatele esemetele. Kollatähnilt algavalt ja vaadeldavale esemele suunatud mõttelist joont nimetatakse nägemisteljeks. Kahe silmaga väga kaugel olevate esemete vaatamise on silmade nägemisteljed paralleelsed. Kui seejärel tuuakse pilk lähedal asuvale esemele, siis teevad silmad konvergentsiliigutuse ja nägemisteljed koonduvad vaadeldava eseme suunas. Pilgu kaugusesse suunamisel sooritavad silmad divergentsiliigutuse, sel puhul nägemisteljed lahknevad.
    Ülalt, alt, külgedelt ja tagant kaitseb silma silmakoobas . Eespoolt ülemine ja alumine silmalaug , ripsmed ja pisaraaparaat. Pisaranääre produtseerib pisaravedelikku, mis hoiab ära silma kuivamine ja kaitseb seda nakkuse eest, sest sisaldab bakteritsiidseid aineid. Pisaratevool tekib silma sarv- ja limaskesta ärritamisel, aga ka emotsionaalsete seisundite puhul.
    Võrkkestal on valguse suhtes erinevate absoluutlävedega sensorid: kepikesed ja kolvikesed. Kepikeste abil nähakse hämaras ja värvusi ei eristata → skotoopiline nägemine. Kolvikestega nähakse valges ja eristatakse värvusi → fotoopiline nägemine. Värvuste nägemis seletatakse sellega, et kolvikesed sisaldavad kolme erinevat fotopsiini, mis neelavad sinist, punast ja rohelist valgust.
    Pimeduses on kepikeste Na+-kanalid avatud. Avatuna hoiab neid intratsellulaatne cGMP. Valguskvant aktiveerib rodopsiini, mis koosneb opsiinist ja 11-cis-retinaalist, mis muutub 11-trans-retinaaliks. Reaktsiooni võib nimetada stereoisomerisatsiooniks, sest muutub aine konfiguratsioon, ilme et aine keemiline koostis muutuks. 11-trans-retinaal seondub membraani G-valgu transdutsiiniga, mis aktiveerib omakorda cGMP fosfodiesteraasi ja cGMP muutub 5-GMPks. cGMP kontsentratsiooni languse tõttu sulguvad Na-kanalid. K-kanalid jäävad avatud. Tulemuseks on sensorimembraani hüperpolarisatsioon, mis on seda ulatuslikum, mida tugevam on valgus. Pimeduses on sensor osalise depolarisatsiooni seisundis ja saadab pidevalt välja pidurdavaid impulsse võrkkesta bipolaarsetele rakkudele. Kui valgus sensori hüperpolariseerib, siis vähenevad pidurdavad mõjud bipolaarsetele rakkudele ja need aktiveeruvad.
    Valgus “transleerimist” närvirakkude elektrilisteks potentsiaalideks nimetatakse fototransduktsiooniks.
    Nägemisnärv , mille moodustavad ganglionirakkude jätked , sisaldab enam kui 10 (astmel 6) kiudu. Võrkkestas nina poolt pärinevad nägemisnärvi kiud ristuvad nägemisristmikus, oimu poolt tulevad kiud ei ristu. Nina ja oimu poolt tulnud närvikiud moodustavad ühinemisel nägemistrakti, mis suundub keskajus asuvasse külgmisse põlvikkehasse, kus toimub ümberlülitud nägemiskorteksisse viivatele neuronitele. Keskasjus asuvate närvikestuse kaudu juhitakse ka silmamunaliigutusi ja pupilireaktsioone.
    Primaarne nägemisregioon on kuklasagaras. 1. visuaalne ala – V1 saab informatsiooni kontralateraalse nägemisvälja alalt. Visuaalkorteks on 2 mm paksune ja organiseeritud vertikaalsete sammastena, mida nimetatakse orientatsiooni silmadominantseteks sammasteks. 2. visuaalne ala V2 võtab vastu teatud orientatsiooniga kontuure ja joonekatkestusi.
    Binokulaarne nägemine tähendab esemete vaatlemist üheaegselt kahest erinevast punktist, näiteks kahe silma abil.
    Värvuste nägemist seletatakse praegu trikromaatilisuse ja vastandvärvuste teooriatega:
    Trikromaatilisuse teooria järgi on tundlikke rakke sinise, rohelise ja punase valguse suhtes. Värvuste fenomenid: rohelise ja punase sensori ärritamisel saadakse kollane värvus.
    Vastandvärvuste teooria seletab värvuste nägemist ja sellega seotud fenomene juba reetinas leiduvate vastandvärvusneuronite ja külgmises põlvikkehas ning ajukoores värvusspetsiifiliste kahekordselt vastandlike rakkude esinemisega.
    Värvipimedus – retsessiivne suguliiteline haigus, nähakse värve teistmoodi.
    Totaalne värvipimedus – nähake maailma hallikates toonides.
    Protanoob ja deuteranoob – häiritud punase-rohelise-süsteem.
    Kortikaalne värvustajuhäire – häiritud on värvusruumi kategoriaalne järjestus.
    Värvuste nähtumuse konstantsus ei tähenda mitte midagi muud, kui et me tajume objektilt peegelduud valguse spektraalset koostist, spektraalset peegeldust. Värvuskonstantsus on objektide looduslikus ümbruses muutuvate valgustingimustes taasäratundmise seisukohalt erakordselt tähtis.
  • Kuulmismeel . Õhuvõnkumisi vahendav aparaat keskkõrvas. Teo anatoomiline ehitus. Karvarakud teos. Õhuvõngete muundamine kuulmisnärvi elektrilisteks signaalideks.Kuulmis informatsiooni vahendavad juhteteed ja selle informatsiooni töötlemisega tegelevad ajupiirkonnad.
    Väliskõrv , keskkõrv ja kuulmeluukeste süsteem. Sisekõrv ja selle struktuur. Esiku ja trummiastrik, teojuha . Corti elund, sisemised ja välised ripsrakud. Heli vastuvõtu mehhanism. Õhuvõngete muundamine kuulmisnärvi elektrilisteks signaalideks. Kuulisinformatsiooni vahendavad juhteteed ja selle informatsiooni töötlemisega tegelevad ajupiirkonnad. Auditoorsed kortikaalsed väljad. Wernickle kõnekeskus. Binauraalne kuulmine. Kuulmismeele uurimine .
    Kuulmismeeleelundiks on kõrv , millel eristatakse välis-, kesk- ja sisekõrva.
    Väliskõrv on helijuhtesüsteemiks, mille moodutavad kõrvalest ja välimine kuulmekäik. Need juhivad helilained välis- ja keskkõrva piiril oleva trummikileni, mis hakkab kaasa võnkuma. Kuulmekäigus on karvad . Erilised näärmed eritavad tugevalõhnalist kõrvavaiku. Välis- ja keskkõrva vahel on 0,1 mm läbimõõduga elastne kuulmekile . Kuulmekile taga on keskkõrv.
    Trummiõõs on kõrge ja kitsas . Selle alaosast algab kõrva ja neelu vahel ühendus kuulmetõri. Trummiõõnes leiduva kuulmeluukeste ahela esimene luu on vasar , mis on kuulmekilega kokku kasvanud. Vasaraga liigestub alasti ja sellega omakorda jalus . Trummikile võnkumised antakse kuulmeluukeste kaudu edasi ovaalaknale. Kuulmeluukeste liikuvust reguleerivad trummikilepingutaja- ning jaluselihas. Kuuleluukeste kangide süsteem ja võnkuvate membraanide suhe võimendab trummikile poolt vastuvõetud võnkumist umbes 22 korda. Ovaalakna membraani võnkumised antakse edasi sisekõrva täitvale vedelikule ja seal olevatele struktuuridele.
    Sisekõrva moodustab luuline kanal , millel on kaks ja pool keerdu, mida nimetatakse teoks. Basilaarmembraan jaotab selle kanali esikuastrikuks ja trummiastrikuks, mis sisaldavad perilümfi. Esikuaknast ehk ovaalaknast algavat kanalit nimetatakse esikuastrikuks ning teoaknast ehk ümaraknast algavat trummiastrikuks. Teo tipul on kanalid omavahel ühendatud. Vestibulaar - ehk Reissneri membraan eraldab esikuastrikust teojuha, millesse jääval basilaarmembraani osal asub Corti elund, kus paiknevad sensorirakud. Ovaalakna membraani võnkumised antakse esikuastrikku täitva perilümfi kaudu edasi teojuha endolümfile. Teojuha on täidetud endolümfiga, mille koostis on sarnane rakusisese vedelikuga. Teojuha ja tasakaalumeele juurde kuuluva ümarkotikese vahel on ühendusjuha.
    Corti elundis eristatakse ~3500 sisemist karvarakku ja 3-4 reas asuvat umbes 20 000 välimist karvarakku. Need on ühenduses närvilõpmetega, mis viivad erutuse spiraalganglionini. Seal asuvate neuronite jätked moodustavad teonärvi, mis esikuteonärvi koosseisus viib signaali teonärvi selgmise ja kõhtmise tuumani.
    Trummikile võnkumised antakse kuulmeluukeste, ovaalakna membraani ja esikuastrikku täitva perilümfi kaudu edasi endolümfile kogu teokanali ulatuses. Mida madalamad on vastuvõetud helid, seda pikem peri- ja endolümfi sammas kaasa võngub. Kõrgemate helide korral võngub kaasa ainult ovaalakna lähedal olev perilümfi sammas. Basilaarmembraail asuvad karvarakud, mille jätked kontakteeruvad võnkumisel kattemembraaniga. Tekib sensoripotentsiaal, mis kutsub teonärvi esile erutus. Teatud kõrgusega helile reageerivad kindlad rakud. Mid tugevam on heli, seda rohkem retseptorrakke osaleb impulsside tekitamises.
    Teonärvituumadest algavad närvikiud moodustavad trapetskeha, seal lähevad kuulmisteed üle teise ajupoolde ja ülenevad lateraallinguna. Trapetskeha ja lateraallingu tuumades toimub ümberlülitus kolmandatele närvirakkudele, mille jätked lõpevad ülemises oimukäärus asuvas kuulmiskorteksis.
    Kuulmiskorteks asub ülemises oimukäärus. Eristatakse primaarset A I ja sekundaarset A II auditoorset välja. Primaarne kuulmisala paiknev oimusagaras, peamiselt selle mediaalpinnal. A II ja 22. Brodmanni väli on nn Wernicke kõnekeskuseks, mis on seotud kõnest arusaamisega. Kuulmismeele assotsiatiivsed teed ühendavad parema ja vasaku ajupoolkera vastavaid alasid, moodustavad ühendusi retikulaarformatsiooniga ning selle kaudu suurajukoorega.
    Heliallika lokaliseerimise võime aluseks on binauraalne kuulmine. Binauraalne kuulmine on kuulmine kahe kõrvaga. Kõrvalt tulev heli mõjub ühele kõrvale umbes 0,001 sekundit varem kui teisele. Selle erinevuse põhjal suudavad neuronid analüüsida heli suunda.
    Madalaimad helid, mida inimene kuuleb , on sagedusega umbes 15-20 Hz.
    Kuulmismeele 41. Brodmanni välja kahjustus põhjustab totaalse kurtuse. 42. Brodmanni välja kahjustus kutsub esile kuuldud sõnade mõistmise häired. Selline isik kuuleb sõnu, aru nendest aga ei saa.
    Kuulmismeele uurimisel mõõdetakse erineva kõrgusega helide absoluutseid kuulmislävesid audiomeetri abil.
  • Tasakaalumeel . Labürindi ehitus ja füsioloogia. Vestibulaarsed karvarakud. Vestibulaarsest labürindist lähtuvad juhteteed ja ajukeskused , mis on seotud vastava informatsiooni töötlemisega.
    Tähnielund: macula utriculi ja macula sacculi. Otoliitmembraan. Vestibulaarsed ripsrakud: sensoripotentsiaali teke. Poolringkanalid: cristae ampullares, cupula. Vestibulaarsest labürindist lähtuvad närviteed. Esikunärvi tuumad ja nende olulisemad seosed teiste ajuosadega. Vestibulaarrefleksid. Nüstagm .
    Tasakaalumeele- ehk vestibulaarelundi, mis paikneb oimuluu püramiidi osas, moodustavad esik ja kolm poolringkanalit. Nii nagu nägemis- ja kuulmismeele puhulgi on tegemist paarilise elundiga. Esikus asuvad mõik ja ümarkotike. Neid nimetatakse ka tähnielunditeks, sest sensorirakud asuvad mõigu ja ümarkotikese tähnidel. Need ruumid on omavahel ühendatud mõigu-kotikese juha kaudu. Luu poolringkanaleid vooderdavad kilepoolringkanalid, nendevaheline ruum on täidetud perilümfiga.
    Tasakaalumeel annab informatsiooni inimese pea ja keha asendi ning liikumise kohta ruumis.
    Kolm poolringkanalit – ülemine, tagumine ja külgmine – on üksteise suhtes paigutatud perpendikulaarselt ehk risti. Ülemine, mille kumerus on suunatud püramiini pinna poole, asub frontaaltasapinnas, on selle suhtes aga 45 kraadise nurga all tahapoole painutatud. Tagumine paikneb sagitaaltasapinnas ja on selle suhtes 45 kraadi külgsuunas kallutatud. Ülemisel ja tagumisel poolringkanalil on üks ühine säär. Külgmine poolringkanal on horisontaalrasapinna suhtes 30 kraadi taha ja allapoole painutatud. Poolringkanalid algavad seega esikust 3 suudmega, suubuvad sinna ülemise ja tagumise poolringkanali ühe ühise sääre tõttu 2 suudmega. Poolringkanaleid täidab endolümf . Kuna kanalid on kolmes tasandis , tekib nendes eri suundades toimuval pöördliikumisel erineva tugevusega endolümfi liikumine, millele reageerivad sensorirakud.
    Poolringkanalitel eristatakse ampullaar- ja lihtsäärt. Ampullaarsäär on nime saanud laienenud osa – ampulli – järgi, kus asuvad sensorirakkude kogumikud – ampulliharjad. Senosoriraku pealispinnal paiknevad peened karvakesed , sellepärast nimetatakse neid karvarakkudeks. Karvakeste hulgas eristatakse umbes 60-80 astmeliselt pikenevat stereotsiili ja üht, teistest pikemat kinotsiili. Ampullihari ulatub kanali õõnde umbes kolmandiku ulatuses, tunderakkude karvakesed on pintslitaoliselt sisestatud sültjasse, kristalle mittesisaldavasse massi – moodustub kuppel, mis täidab kanali peaaegu kogu ulatuses. Horisontaalsetes poolringkanalites on kõik sensorid orienteeritud selliselt, et kinotsiil jääb mõigu poole.
    Sensoripotentsiaal tekib ja aktiivsus aferentses närvis suureneb siis, kui kuppel kooldub mõigu suunas s.o utrikulopetaalselt. Vertikaalsete poolringkanalite sensorite erutuse tekke põhjustab kupli mõigust eemale kooldumine. Poolringkanalite meelerakud regeerivad pöördliikumisel tekkivale endolümfi liikumisele, kuppel koos sensorirakkude karvakestega paindub ja põhjustab sensoripotentsiaali tekke. Ärritajaks on endolümfi liikumine: liikuma hakkamisel ja liikumiskiiruse järsul muutumisel jääb kanalikestes asuv endolümf maha luulise kanali liikumisest ja põhjustab sensorirakkude karvakeste kõrvalekaldumise. Selle järel omandab endolümf sama liikumiskiiruse kui luulised osadki. Seismajäämisel liigub endolümf inertsi tõttu veel mõnevõrra edasi ja kallutab kuplit vastassuunas sellele, mis esines liikumise alustamisel . Pöörlemisel vasemale tekib kupli suhteline liikumine mõlemas horisontaalkanalis paremale, eesliikuvas poolringkanalis utrikulopetaalselt s.o esikus paikneva mõigu suunas.
    Tasakaaluelundi teise osa sensorirakud paiknevad esiku ehk vestiibuli mõigus ja ümarkotikeses, seetõttu nimetatakse seda ka vestibulaarelundiks. Mõik paikneb horisontaal-, ümerkotike vertikaaltasandis. Sensorirakkude sellise paigutuse tõttu on võimalik reageerida nii vertikaal - kui horisontaalsuunalisel sirgjoonelisel liikumisel tekkivale kiirendusele. Mõigus ja ümarkotikeses asuvad sensorirakud, mille karvakesed ulatuvad rakke katvasse, sültjat massi meenutavasse membraani. See sisaldab polüsahhariide ja kaltsiidikristalle, mida seetõttu nimetatakse otoliit- ehk statoliitmembraaniks. Otoliitmembraani tihedus on ümbritseva vedeliku omast umbes 2,2 korda suurem. Raskusjõu muutumisel, sirjoonelisel kiirendusel paikneb otoliitmembraan sensorirakkude karvakeste suhtes ümber ning annab andmeid keha- ja peaasendi muutuste kohta. Seega on tasakaalumeele selle osa adekvaatseks ärritajaks raskusjõud .
    Tasakaalumeele tsentraalsed teed: esimene neuron on vestibulaarganglionis, sellest suundub neuroni perifeerne jätke tähnielundi või poolringkanali ampulli sensorirakku. Tsentraalne jätke moodustab VIII peaaejunärvi teise osa – esikunärvi – mis suundub piklikajus asuvatesse tuumadesse. Osa esikunärvi kiude läheb otse väikeajju. Esikunärvi tüvi jaguneb esikunärvi lateraalses tuumas lõppevaks alanevaks ning esikunärvi mediaalses, ülemises ja alumises tuumas lõppevaks ülenevaks osaks. Tähnielundist pärinevad kius jõuavad alumisse, osalt ka mediaalsesse tuuma, poolringkanalitest pärit kiud suunduvad ülemisse ja osalt mediaalsesse tuuma. Esikunärvi tuumadest kulgevad närvikiud edasi retikulaarfotmatsiooni, väikeajju, silmalihaseid innerveerivate närvituumade juurde ja seljaajju. Retikulaarformatisooni suunduvad teed mõjutavad retikulaarformatsiooni-seljaaju kulgla kaudu seljaaju motoneuroneid. Väikeajju tuleb osa närvikiudusid otse vestibulaarganglionist, osa tuleb sinna ka esikunärvi mediaalsest ja alumisest tuumast. Need lõpevad väikeaju tuumades, mida nimetatakse sõlmekeseks ja tätrakeseks. Üks osa ühendusteid läbib talamuse ja jõuab ajukoorde. Ülalnimetatud teede ning esikunärvituumade ja silmalihaseid innerveerivate närvituumade vaheliste ühenduste kaudu kulgevad vestibulaarrefleksid silmamuna välisihastele.
    Pöördliikumisel tekivad pea ja silmade nõksuvad liigutused – nüstagm – millega tagatakse nägemisorientatsioon ruumis. Nüstagmil eristatakse vestibulaarset ja optokineetilist komponenti. Vestibulaarne komponent on seotud refleksidega, mis vallanduvad tasakaalumeele sensorite ärritamisel ning optokineetiline komponent tekib nägemismeelelt saadud informatsiooni alusel. Esikunärvi külgmisest tuumast lähtuv alanev esiku-seljaajukulgla jõuab seljaaju vaheneuroniteni ning aktiveerib alfa ja gamma motoneuroneid. Selle tee kaudu kontrollitakse vestibulaarreflekse kaelalihastele, kehale ja jäsemetele.
  • Haistmismeelega seotud retseptorid. Haistmismeelega seotud juhteteed ja ajupiirkonnad.
    Haistmismeele sensorid – haistmisrakud – paiknevad ninaõõnes ülemises ninakarbiku serval asuvas haistmisregioonis. See piirkond, mida katab 4-5 cm(2) suurune haistmisepiteel, on peamistest hingamisteedest kõrval. Õhk satub sinna difusiooni teel või kiirel ja sagedasel hingamisel. Inimesel on erinevatel andmetel 40-100 miljonit haistmisrakke, raku pinnal paikneb 6-12 aktiivselt liikuvat karvakest ehk tsiili . See soodustab nende kontakteerumist lõhnaainetega, ühtlasi suureneb kokkupuutepind lõhnaainega 100-150 korda. Haistmisrakud on primaarsed bipolaarsed meelerakud, mille tsentraalne osa läheb üle peeneks jätkeks. See põimub teiste samalaadsetega 15-20ks haistmisnärviks. Haistmisnärvid sisenevad sõelluu mulkude kaudu koljuõõnde ja lõpevad haistmissibulas. Haistmisrakkude neuronite lõppharud moodustavad haistmissibulas asuvate mitraalrakkude tugevasti hargnevate dendriitidega ühinedes haistepäsmakesi. Haistmisrakud uuenevad pidevalt, eluiga on keskmisel 30-60 päeva.
    Mitraalrakk on haistmistee teiseks neuroniks, mis on dendriit -dendriit sünapsite kaudu ühendatud periglomerulaarrakkudega. Mitraalrakud on sünaptilised ühenduses ka sõmerrakkudega. Periglomerulaar- ja sõmerrakud on pidurdusvaheneuronid, kuna mitmed eferentsed impulsid kns-st mõjuvad otse neile. Mitraalrakkude neuriidid moodustavad haistmistee põhimassi ning jagunevad tagapool mediaalseks, vahelmiseks ja külgmiseks jutiks, mis üksteisest eemaldudes paiknevad samanimelistel rudimentaarsetel haistmiskäärudel. Tekkinud piirkond kannab nime haistekolmnuk. Haistmistee suundub frontaalsagaras paiknevasse haistmiskoorde.
    Kolmanda neuroni kehad paiknevad haistmissibulast tagapool olevates haistesagarate osades, sealt lähtuvad neuriidid moodustavad kortikaalseid ja subkortikaalseid ühendusteid. Haistmisteed ulatuvad ka limbilisse süsteemi, hüpotalamusse ja suurajukoorde, mille kaudu tekib haistmistaju teadvuse tasemel.
    Haistmistee on erandlik: ta ei kulge läbi talamuse. Haistmistee lõpeb limbilise süsteemi eri kohtades.
    Lõhnaaine peab olema lenduv, vees- ja lipiidides lahustuv, see soodustab läbiminekut nii epiteeli katvast limakihist kui rakumembraanidest. Lõhnaained absorbeeritakse haistmisregiooni limaskesta, sealt difundeeruvad need haistmisraku karvakestesse.
    Lõhnaainete vastuvõtmine võib olla seotud sensori ehituse erinevustega. Sellisel juhul seotakse lõhnaaine spetsiifilise kuju ja suurusega just selle molekuli äratundmiskohta, see põhjustab Na+ või K+ kanali avanemise ja sensoripotentsiaali tekke. Kuid lõhnaained võivad sensorirakkudega reageerides moodustada ka kompleksühendi, mis aktiveerib adenülaadi tsüklaasi. Selle kaudu reguleeritakse rakus cAMP taset, membraani ioonkanalite läbitavust ning Na-ioonide voolu rakku ning sensoripotentsiaali teket.
    Haistmistaju intensiivsus sõltub nii aine keemilisest struktuurist kui ka tema kontsentratsioonist, lisaks sellele veel aine liikumiskiirusest, sensorirakkude füsioloogilisest seisundist ja aine lahustuvusest vees või lipiidides. Lõhnatundlikkus on max esmasel kokkupuutel ainega. Pikemajalisel kokkupuutel lõhnatundlikkus väheneb, tekib adaptatsioon, mis areneb kiiremini, kui lõhnaaine mõjub pidevalt. Treenitud inimesed suudavad eristada kuni 5000 erinevat lõhnaainet. Lõhnaaine klassifikatsiooni järgi eristatakse vürtsikat, lille -, puuvilja-, vaigu- , põlemis- ja roisulõhna.
    Haistmistaju nõrgenemist nimetatakse hüposmiaks ja haistmistaju puudumist anosmiaks.
  • Maitsmismeelega seotud retseptorid. Maitsmismeelega seotud juhteteed ja ajupiirkonnad.
    Maitsemeele tähtsus: toidu kontrollimine enne seedekanalisse minemist. Erinevate keemiliste ainete ja nende gruppide detekteerimine: süsivesikud magusad, NaCl soolane, happed hapud, valgud ja aminohapped võivad anda erinevaid maitseid.
    Maitse- ehk maitsmissensorid asuvad kelle pealispinna keelenäsadel. Eristatakse seen -, leht- ja vallnäsasid, mis moodustavad maitse- ehk maitsmiskarikaid.
    Seennäsasid on 100-200, asuvad keele eesosal ja sisaldavad 1-5 maitsekarikat, mis reageerivad magusale, soolasele ja hapule.
    Lehtnäsad asuvad keelepäral ja keele külgmistel osadel ning reageerivad hapule.
    Vallnäsad asuvad keelepäral (e tagumisel osal). Igaühes umbes 200 maitsekarikat.
    Maitsekarikaid esineb ka epiglottisel, suulael ja söögitoru ülemise kolmandiku limaskestal. Kokku on maitsmiskarikaid umbes mõni tuhat .
    Maitsmisretseptorid on suuõõnes pidevalt kasutuses, seetõttu nad asenduvad üsna kiiresti, inimesel keskmiselt kord kümne päeva jooksul.
    Maitseraku distaalne osa on kaetud mikrohattudega. Molekul, mis ärritab maitsesensorit, seondub spetsiifilises äratundmiskohas, selle tagajärjel tekib ioonkanalite läbilaskvuse ja membraanipotentsiaali muutus. Kui sensoripotentsiaal saavutab läbitugevuse, siis vallanduvad aktsioonipotentsiaalis, mis levivad mööda maitsmismeele sensoritega ühenduses olevaid närvikiude. Keele eemiselt osalt annavad maitsetundlikkust edasi näovärvi peroieersed jätked, rakukehad asuvad geniikuliganglionis, tsentraalsed jätked lõpevad maitsmistuumas, mis asub solitaartrakti ehk üksikkulgla tuuma ülemises osas. Keele tagumiselt osalt juhib maitsetundlikkust keeleneelunärv, mille tsentraalsed jätked lõpevad samuti maitsmistuumas. Üksikkulgla tuumast suunduvad nävikiud mediaallingu kaudu talamuse kõhtmisse ja posteriomediaalsesse tuuma ning läbi sisekihnu suurajukoore postsentraalkääru piirkonda.
    Maitsmistee on tihedalt seotud somatosensoorse juhteteega. Ta lõpeb suurajukoore samal alal, kus on ka suu piirkond somatosensoorselt esindatud.
    Erinevad maitsed saadakse nelja põhilise maitsekvaliteedi: magusa, hapu, soolase ja mõru kombinatsioonist. Keelepiirkonnad on maitsete suhtes erineva tundlikkusega. Magusatundlikkus on suurim keele tipul, hapu- ja soolasetundlikkus keele külgedel ja mõrutundlikkus on suurim keelepäral.
    Anorgaanilise happe haput maitset seostatakse vabade H-ioonidega, orgaanilise happe puhul anioonidega. Tüüpilise soolase maitse annab NaCl. Mõru ja magus maitse on väga erinevatel ainetel .
    Maitsmiskontrasti all mõistetakse maitse teravnemist mingi teise maitse toimel.
    Maitse segunemine seisneb selles, et kaks erinevat ainet võivad koos anda algsest erineva maitseaistingu.
    Ka maitsmismeelele on iseloomulik adaptatsioon, mille käigus maitsetundlikkus väheneb. Sensoripotentsiaali registreerimine näitab, et sensori ärritamisel tekib aferentses närvis algul max impulsside vool, mis aja jooksul väheneb.
    Ageusia on maitsetaju puudumine, güpogeusia on maitsetaju nõrgenemise ja düsgeusia puhul tekivad ärritajale mittevastavad ebameeldivad maitseaistingud.
  • Refleksid: nende määratlus, võimalikud klassifitseerimise viisid. Reflekside osatähtsus organismi motoorses talitluses.
    Refleks on organismi automaatsete, alati reprodutseeritavate ja ärritajate suhtes sihipärane vastus. Refleksid on seletatavad kesknärvisüsteemi struktuuride talitlusega.
    Käitumisprogramm võib olla kaasasündinud (instinktiivne käitumine, tingimatud refleksid) või elu jooksul omandatud (tingitud refleksid). Lähtudes konkreetsest olukorrast, milles organism antud momendil viibib, on käitumisprogramm sensoorse informatsiooni analüüsil detailselt välja töötatud.Käitumisreaktsioonide plastilisuse üheks põhielemendiks on tingimatud ja tingitud refleksid.
    Jala valuärritus põhjustab jala äratõmbamise kõigi liigeste painutamise teel. Selline fleksorrefleks on kaasa sündinud, olenemata loomade eelnevast elukäigust. See on tingimatu refleks.
    Tingimatu refleks – organismi käitumisreaktsioonid, mis on määratud organismi geneetilise programmiga, ilma et ümbritsev keskkond nendele olulist mõju avaldaks. Need refleksid põhinevad retspetorite ( sensorite ) ja efektorite vahelistel jäikadel neuronaalsetel lülitustel. Inimesel näiteks imemise, haarde-, kõhimise, aevastamise , silmasulgemise jmt refleksid
    Tingitud refleks – omandatud refleks. Selle puhul kujuneb erutunud sensorite ja efektorite aktiivsuse vaheline funktsionaalne seos alles õppimisprotsesside tulemusena. selle väljakujundamisel on oluline meeles pidada, et:
    Tingitud refleks kujuneb välja tingimatu või varem omandatud tingitud refleksi alusel
    Ärritaja, millele tahetakse välja kujundada tingitud refleksi, ei kutsu algul esile mingit kindlat vastust, põhjustab üldise orienteerumisreaktsiooni (silmade ja pea pööramine , liikumine ärritaja suunas). Sellised ärritajad on neuraalsed ja kaotavad tähenduse, kui neid ei kinnitata tingimatu ärritajaga.
    Indiferentne (neuraalne) ärritaja peab eelnema tingimatule ja toimima mõnda aega koos viimasega
    Tingitud refleksi väljakujunemiseks on vaja neid katseid teatud vaheaja möödumisel korrata
    Tingitud refleksi väljakujundamise ajal ei tohi samal ajal eineda teisi tugevaid ärritajaid.
    Kui tingitud refleksi pikka aega ei kinnitata, siis see kustub , väljakujunenud seos kaotab oma bioloogilise tähenduse. Kui tegevuse resultaat ei vasta püstitatud eesmärgile , vallandub orienteerumisreaktsioon, mis viib organismi käitumisprogrammi muutmisele.
    Operantne tingitud refleks – tingitud refleksi erivorm, kasutatakse ühe võimalusena loomadega suhtlemisel. See kujutab endast sisuliselt katseloomal või linnul tingitud refleksi väljakujundamist, millest saab omapärane suhtluskeel . Katseloomal kujundatakse mingile kindlale ärritajale välja motoorne tingitud refleks.
    Refleksi osatähtsus motoorses talitluses .
    Sensoorseid, neuronaalseid ja efektoorseid komponente, mis refleksi puhul üksteise järel aktiveeruvad, nimetatakse refleksikaareks. Refleksikeskuseks nimetatakse sellist kesknärvisüsteemi kohta, kus on palju refleksikaarega seotud olulisi sünapse ja närvirakkude soomaosi. Kõik sensorid oslaevad ühtedes või teistes refleksides ja sellele vastavalt on nende aferentsed kiud antud refleksikaare aferentseks teeks . Afaretnsed närvikiud toovad infot refleksikeskusesse. Eferentseks teeks on kas motoorsed aksonid või autonoomse närvisüsteemi postganglionaarsed kiud, efektoriteks võivad olla skeletimuskulatuur, silelihased, süda või näärmed. Eferentsed närvikiud juhivad informatsiooni kaugemale.
    Motoorses talitluses on refleks defineeritud kui suhteliselt lihtne ja lühiajaline lihastalitluse muutus, mille põhjustab teatud ärriti korduvalt, tahtest sõltumatult samasugusena, ent mitte tingimata täpselt samana. Refleks liigub närvisüsteemis mööda refleksikaart. Lihtsamate lihasreflekside refleksikaared moodustuvad ainult sensoorsetest neuronitest ja alfamotoneuronist, mille vahel on refleksikaare ainus sünaps (monosünaptiline refleks). Nende vahel võib siiski olla palju vahe- ehk interneuroneid ja mitu sünapsi (polüsünaptiline refleks). Motoorses talitluses on tuntud järgnevad refleksid :
    1. Põlve- ehk patellaarrefleks (kõõlusrefleks ehk venitusrefleks ) – kui reie-nelipealihase kõõlusele koputada põlvekedrast allpool, kontraheerub lihas äkki ja säär liigub ette. Info koputusest tingitud lihase väikesest venitusest liigub lihasekäävidest mööda sensoorseid närvikiude seljaajusse ja siirdub sama lihast innerveerivatesse alfamotoneuronitesse. Põlverefleks on näide kõõlusrefleksist. Seda refleksitüüpi nimetatakse tavaliselt venitusrefleksiks, sest selle võib esile kutsuda ükskõik millisest vöötlihasest, kui lihast mingilgi moel venitada. Lihas reageerib venitusele kokkutõmbega. Venitusrefleksil on suur tähtsus lihaste normaalses talitluses. Lihasekäävidest lähevad venituse ajal seljaajju impulsid, mis põhjustavad monosünaptilise refleksikaare kaudu kontraktsiooni samades lihastes. Mida tugevam venitus, seda enam motorseid ühikuid kontraheerub. Venitusrefleksid on kõige paremini arenenud asendilihastes. Nt. achilleuse refleks
    Painutusrefleksid ehk eemaletõmbumisrefleksid on kaitserefleksid. Astudes naelale või sõrmega kuuma eset puudutades tõmbub jäse valu tekitavast kohast keha lähedale juba enne, kui liigutus teadvustub. Refleksikaar on polüsünaptiline. Liigutus jätkub mõni sekund pärast ärrituse lõppu. Kui ärriti on piisavalt tugev, kaasub refleksiga vähem kui poole sekundi pärast vastasjäseme sirutus . Tugevas painutusrefleksis osalevad kõigi nelja jäseme ja kehatüve lihased.
  • Ajufunktsionaalsete süsteemide ülesehituse põhimõtted.
    Kesknärvisüsteem koosneb neuronitest ja neid toetavatest gliiarakkudest . Perigeerias asuvate sensorite ja efektoritega on KNS seostatud aferentsete (sensoorsete) ja eferentsete (motoorsete ja sekretoorsete) närvikiudude kaudu. Neuronite kehad moodustavad kogumeid – tuumad, neid ühendavad aksonite poolt moodustatud närvikiudude kimbud – juhteteed e traktid e kulglad. Juhteteed jaotatakse alanevateks (kannavad sensoorset infot) ja ülenevateks (kannavad eferentseid signaale). Üks osa närvirakke võib sekreteerida neurohormoone.
    Inimese aju funktsioonid on piirkonniti erinevad. Mingi talitluse funktsioneerimisest ja juhtimisest osa võtvad neuronid moodustavad närvikeskuse, sinna jõuab info, seda analüüsitakse, võetakse vastu otsus, saadetakse see efektorneuronitele ja sealt täidesaatvatele elundiele.
    Närvikeskustes levib erutus ühes suunas – sensoriga ühenduses olevalt neuronilt efektorneuronile. Erutuse juhtimine närvikeskustes aeglustub, sest mediaator peab difundeeruma läbi sünapsipilu ja esile kutsuma postsünapsimembraanil kas erutava või pidurdava postsünaptilise potentsiaali.
    Erutus võib närvikeskustes summeeruda. See võib olla:
    • Ajaline summatsioon – ühekordne alalävine ärritaja erutust esile ei kutsu, erutus tekib siis, kui sama tugevusega ärritajat korrratakse suurema sagedusega. Rakumembranidel tekivad hüpopolariseerivad potentsiaalid, mis summeeruvad ja saavutavad lõpuks kriitilise depolarisatsiooni läve.
    • Ruumiline summatsioon – samaaegne kahe või enama piirkonna sensorite ärritamine alaläviste ärritajatega vallangab erutuse. Ühe piirkonna sensorite ärritamine alalävise ärritajaga erutuse teket ei põhjusta.
    Erutuse levikus avaldub:
    • Divergents – ühe närviraku aksoni kaugu sisenev erutus algatab erutuse paljudes närvirakkudes
    • Konvergents – erutus koondub suuremalt arvult närvirakkudelt väiksemale arvule.

    Rütmi transformatsioon – keskusesse saabuvate ja väljuvate impulsside arv ei ole üks ja sama. Sagedus võib nii suureneda kui ka väheneda.
    Kord tekkinud erutus võib püsida keskuses ka pärast ärritaja lakkamist, seda kutsutakse järeltoimeks. Erutust on võimalik ringluses hoida neuronite ahelate vahendusel nii, et jõuab lõpuks tagasi sinna kus tekkis. Sellist ringlust nimetatakse reverberatsiooniks. See on oluline mälu mehhanismideks info läbitöötamisel ja säilitamisel.
    Pidurdusnähud – erutuse leviku blokeerimine võimalik tänu pidurdusneuronitele.
    • Presünaptiline pidurdus – väheneb mediaatoraine vabanemine presünapsis ja takerdub erutuse läbiminek. Blokeeritakse erutus enne närvirakuni jõudmist.
    • Postsünaptiline pidurdus – vallanduv mediaatoraine kutsub esile postsünapsimembraanil K+ või Cl- ioonide läbilaskvuse suurenemise – tekib pidurdav postsünapsiline potentsiaal.
    • Lateraalne pidurdus – pidurdus lähtub sama sensoorse tee kõrvalasuvatest neuronitest.

  • Perifeerse närvisüsteemi anatoomilis-funktsionaalne iseloomustus. Spinaalnärvid . Kraniaalnärvid
    Kesknärvisüsteem koosneb neuronitest ja neid toetavatest gliiarakkudest. Perifeerne närvisüsteem koosneb 12 paarist kraniaalnärvidest ja 31 paarist seljaajunärvidest. See närvisüsteemi osa on vahendavaks lüliks (välis)keskkonna ja KNS vahel. Perifeerne närvisüsteem jaguneb somaatiliseks ja autonoomseks e. vegetatiivseks närvisüsteemiks(ANS).
    Somaatiline närvisüsteem on seotud info juhtimisega vastavatelt retseptoritelt KNS poole (aferentne e. sensoorne osa) ja kesknärvisüsteemist lihaste, liigeste, mõningate näärmete või muude efektororganite suunas ( eferentne e motoorne ja sekretoorne osa). Neuronite kehad moodustavad tuumi ning neid ühendavad närvikiudude kimbud juhteteed e traktid e kulglad­:
    Ülenevad juhteteed: sensoorsete infot kandvad
    Alanevad juhteteed: eferentseid signaale edastavad
    Seljaaju hallaine teatavaid piirkondi koos nendele vastavate 31 paari seljaajunärvidega nimetatakse segmentideks. Sellega, et refleksikeskused asuvad teatud segmendis, on võimalik hinnata seljaaju funktsiooni (põlverefleks).
    Spinaal- ja kraniaalnärvides on ainult tupega aksonid ja tugikude . Samas närvis on tavaliselt müeliniseeritud ja müeliniseerimata, sensoorseid ja motoorseid, somaatilisi ja autonoomseid närivkiude. Rakkude soomaosad paiknevad tavaliselt kas kesknärvisüsteemis või selle vahetus läheduses, nagu basaalganglionites ja seljaajust väljaspool spinaalganglionites.
    Spinaalnärvid: Spinaalnärvid on paarilised närvid (31 paari). Iga spinaalnärv jaguneb kohe peale lülisambakanalist väljumist ventraal - ja dorsaalharuks. Spinaalnärvi dorsaaljuured (tunde ehk toomajuured) koosnevad aferentsete närvikiudude kimpudest , ventraaljuured (motoorsed ehk viimajuured) – eferentsete närvikiudude kimpudest. Esimene paar kaelanärve väljub kohe kolju alt, teine esimese kaelalüli alt jne, seepärast on kaelanärve kaheksa paari, kuigi kaelalülisid on seitse . Ka teiste lülide alt väljub alati üks närvipaar, seega on rindkerenärve 12, nimmenärve 5 ja ristluunärve viis paari. Õndranärve on siiski ainult 1 paar, kuigi lülisid on 3-5.
    Seljaaju kaudaalsest osast väljuvad nimme -, ristluu- ja õndranärvide juured kulgevad allapoole püstiselt, moodustades koos lõppniidiga närvijuurte kimbu – nn. Hobusesaba . Pärast seljaju väljumist liituvad dorsaal- ja ventraalnärvijuur vastavate lülidevaheliste mulkude piirkonnas spinaalnärviks. Enne ventraaljuurega liitumist moodustab iga dorsaaljuur närvisõlme – spinaalganglioni (aferentsete neuronite kehade kogumik)
    Ventraalharud on kõige jämedamad ja moodustavad omavahel ühinedes närvipõimikuid , mis on tekkinud seoses jäsemete arenguga (kaela-, õla-, nimme- ja ristluupõimik). Põimikust lähtuvad naha-, lihase- ja seganärvid. Rinnanärvide ventraalharud põimikuid ei moodusta ja kulgevad roietevahemikes
    Ventraalharud innerveerivad kõhtmist kerelihastikku (kaela-, rinna- ja kõhulihaseid), jäsemete lihaseid ning nende piirkondade liigeseid ja nahka. Dorsaalharud innerveerivad selgmist kerelihastikku (süvasid seljalihaseid), selja nahka ja lülidevaheliiigeseid
    Nervus craniales – kraniaalnärvid. Saavad alguse peaajust (12 pari ) ja mis on nummerdatud vastavalt lähtekohale eest poolt taha poole.
  • Haistenärvid (S)
    väiksed närvikiudude kimbud, mida on paarkümmend, nad kulgev läbi sõelluu-sõellestme mulkude suuraju haistmissibulasse
  • Nägemisnärv (S)
    arengu poolest on võrreldav pigem ajusiseste närvikulglatega kui tõeliste närvidega. Nägemisnärvis on peamiselt aferentseid ehk kesknärvisüsteemi suunas impulsse toovaid närvikiude, ent leidub ka mõnevõrra eferentseid ehk viivaid närvikiude, mille osa on lõplikult välja selgitamata
  • Silmaliigutaja närv (M)
    Sisaldab ka parasümpaatilisi kiude. Liigutab kõiki (va kahe) silmamuna liigutavat lihast silmakoopas.
  • Plokinärv (M)
    Innerveerib ülemist põikilihast silmamunas
  • Kolmiknärv (MS) – peamiselt näo sensoorne närv, kõige jämedam kraniaalnärv ja kolmeharuline.
    • silmanärv – ülemine haru

    Innerveerib pealage kuni silmadeni, ning ninaselga
    • ülalõuanärv – keskmine haru

    Innerveerib ülalõuga koos hammaste ja kõrvalurgetega ning vastavat nahapiirkonda
    • alalõuanärv – alumine haru

    Innerveerib alalõuga koos hammastega ning vastavat nahapiirkonda, närvis on ka mälumislihaseid innerveerivaid motoorseid kiude.
    Kolmiknärvi neuralgia korral esineb ägedaid intensiivseid valuhooge ühe või mitme kolmiknärvi haru piirkonnas.
  • Eemaldajanärv (M)
    Innerveerib silmamuna külgmist sirglihast.
  • Näonärv (MS)
    Valdavalt motoorne, innerveerib miimilisi lihaseid. Selles on ka sensoorseid närvikiude keele eesmise ja keskosa maitsmispungadest ning parasümp. kiude pisaranäärmesse, lõuaalusesse ja keelealusesse süljenäärmesse.
  • Esiku-teonärv (S)
    Selle kaudu levib sisekõrvast kuulmis-, asendi- ja motoorseid impulsse. See on peamiselt aferentne närv, ent sisaldab ka eferentseid kiude.
  • Keele-neelunärv (MS)
    Innerveerib motoorselt neelamisrefleksis osalevaid lihaseid, sensoorselt neeluseina ja suulaemandleid ning keele tagaosa maitsmispungi. Kõrvasüljenäärmesse suudnuvad parasümpaatilised kiud saavad alguse keele-neelunärvist.
  • Uitnärv (MS)
    Peamiselt parasümpaatilistest kiududest innerveerivad pea kogu vegetatiivset osa. Motoorsed innerveerivad kõri, neelu alumisi lihaseid. Sensoorsed toovad erutusi välisest kuulmekäigust, neelust, kõrist.
  • Lisanärv (M)
    Innerveerib peapöörajat ja trapetslihast, teine haru liitub uitnärviga.
  • Keelealune närv (M)
    Innerveerib keelt motoorselt ja keelelt ümbritsevatele luudele lähtuvaid lihaseid.
    M – motoorne närv, S – sensoorne närv, MS – mõlemad
  • Seljaaju ehitus ja talitlus
    Seljaaju asub lülisambakanalis ja koosneb närvirakkude kogumikest (hallaine, mis on seljaaju tsentraalkanali ümber) ja seda ümbritsevate närvikiudude ( valgeaine ) poolt moodustatud juhteteedest. Hallaine on moodustunud peamiselt neuronite soomaosadest ja dendriitidest ning gliiarakkudest. Seljaaju läbilõikel moodustab hallaine liblika- või H-tähekujulise kujundi. H-tähe tipud on ees- või tagasarved. Hallainel eristatakse rinna- ja nimmepiirkonnas veel külgsarvi.
    Seljaaju eessambas on motoorsete neuronite soomaosad. Nende neuronite aksonid moodustavad spinaalnärvi eesmise juure. Tagasambas on sensoorsed neuronid. Nendega on sünaptilistes ühendustes spinaalganglionide neuronid, mille aksonid moodustavad spinaalnärvi tagumise juures. Eesmise ja tagumise samba vahel on seljaaju kaela- ja rinnaosas ka külgsammas. Sealsete neuronite kasonid kulgevad eesmise juures kaudu spinaalnärvi ja osalevad sümpaatiliste talitluste regulatsioonis.
    Valgeaines on palju afarentseid ja eferentseid juhteteid ning see moodustab hallaine ümber mõlemal poolel eesmise, tagumise ja külgmise seljaajuväädi.
    Seljaaju ülesanded:
  • Reflektoorsete reaktsioonide keskuste funktsioon – toimuvad refleksid, mis ei vaja kõrgemate ajuosade osavõttu
  • Juhtefunktsioon – vahejaam erutuse ülekandel teistesse närvikeskustesse.
    Seljaaju teatavaid piirkondi koos neile vastavate 31 paari seljaajunärvidega nimetatakse segmentideks. Vastavalt seljaaju poolt innerveeritavatele piirkondadele saab keha jagada segmentideks – metameerideks– teatud seljaaju osa kontrollib teatud keha osa, saab kontrollida seljaaju tööd (põlverefleks)
    Seljaaju saab impulsse:
    • Puutesensoritelt
    • Valusensoritelt
    • Temperatuurisensoritelt
    • Propriosensoritelt
    • Vistserosensoritelt
    Need impulsid liiguvad seljaaju selgmisse juurde – spinaalganglioni (moodustunud närvirakkudest) – sensoorsed närvikiud. Impulsid liiguvad seejärel tagasarvest vaheneuronile ja sealt eessarvedele (seljaaju kõhtmised juured), millest väljuvad motoorsed närvikiud. Pärast seljaajust väljumist ühinevad motoorsed ja sensroosed kiud seljaajunärvide paariks.
    Juhteteedest eristatakse:
    • Ülenevad – sensoorseid impulsse kandvad, perifeeriast seljaajju sisenevad. Tähtsamad asuvad selgmiste ja külgväätide eesmistes osades, nad on:
      • Seljaaju-piklikaju kulgla – moodustub spinaalganglionide närvirakkude jätketest, jaguneb:
        • Õrnväät – juhib alakeha lihaste ja liigeste impulsse
        • Talbväät – juhib ülakeha lihaste ja liigeste impulsse
      • Seljaaju-talamuse kulgla – külgmine ja kõhtmine – talamuse kaudu suurajukoorde.
      • Seljaaju-väikeaju kulgla – selgmine ja kõhtmine – impulsid väikeajju
      • Seljaaju- katendi kulgla – viiakse valu keskaju piirkonda
    • Alanevad – kõrgematelt ajuosadelt pärinevad enamasti motoorseid impulsse kandvad. Paiknevad seljaaju valgeaine ventraal- ja külgväätide mediaalses osas, kannavad eferentseid impulsse ja juhivad erutust peaajust seljaaju eessarvede motoorsete rakkudeni, kust liigub edasi skeletilihasteni. Tähtsamad alanevad juhteteed on:
      • Püramiidi süsteem – selle kaudu juhitakse meie tahtlikke liigutusi. Peaaju motoorse ala püramiidrakkude jätketest liiguvad seljaaju eessarvede motoneuronitesse.
      • Mittepüramiidisüsteem – seovad ajukoorealuseid tuumasid peaajunärvide tuumade ja seljaaju eessarvede motooresete rakkudega. Selle kaudu reguleeritakse lihastoonust ja koordineeritakse keha asendi säilitamist. Juhitakse automaatseid liigutusi. See jaguneb:
          • Punatuuma-seljaaju kulgla – selle kaudu allutatakse seljaaju motoneuronid juttkeha ja väikeaju kontrollile .
          • Külgmine ja kõhtmine retikulaarformatsiooni-seljaaju kulgla – seob ajutüve retikulaarformatsiooni ja seljaaju essarvede motoorseid rakke
          • Esiku-seljaaju kulgla – reguleeritakse tasakaalumeele impulssidega lihaste toonust tasakaalu säilitamiseks
          • Katendi-seljaaju kulgla

  • Piklikaju, ehitus ja talitlus. Retikulaarformatsioon e. võrkmoodustis.
    Piklikaju on kõigest umbes 3 cm pikk. Läbides kuklaluu suuraugu muutub ta sujuvalt selge piirita seljaajujs. Piklikaju hallaine on erladi tuumadena seljaaju poolses ühises piirkonnas. Piklikajus on piirkondi, mis reguleerivad mitmeid elutähtsaid funktsioone (vasomotoorne ja hingamiskeskus). Piklikaju läbivad alanevad ja ülenevad juhteteed, millest üks osa ümber lülitatakse.
    Piklikaju närvikeskuste kaudu reguleeritakse:
    Hingamiselundite talitlust, südame ja veresoonkonna talitlust.
    Paiknevad peaajunärvi (IX,X,XI,XII) ehk keele, neelu,uit,lisa- ja keelealuse närvi tuumad.
    Piklikaju närvikeskuste kaudu toimuvad reflektoorsed tegevused- imemine,neelamine,oksendamine, aevastamine,köha.
    Retikulaarformatsioon:
    Nimetus tuleneb sellest, et ajutüve keskosas asuvad hajutatult närvirakkude kogumikud, mis on läbi põimunud võrgustikku meenutavate närvikiududega.
    Retikulaarformatsiooni ülenevad mõjud:
    Aferentsed teed toovad infot seljaajust,väikeajust,talamusest,hüpotalamusest,basaalganglionidest,peaajukoorest, meelesüsteemidest.
    Aferentsed kiud moodustavad RF neuronitel sünapse.
    RF mõju on oluline ärkvelolekuks,tähelepanureaktsioonide, orienteerumisreflekside teostamiseks.
    RF abil saab muuta meelesüsteemidelt lähtuvat sensoorset infot kuni kortikaalsete mõjudeni välja. RF erutavaid mõjusid tasakaalustatakse pidurdavatega, nii hoitakse ära suurajukoore hüperaktiivsuse teke.
    RF võtab osa kogu organismi vegetatiivsete ja homöostaatiliste reaktsioonide korraldamisest. RF kaudu kulgevad paljud destsendeeruvad mõjustused , mis muudavad seljaaju reflekse.
    RF alanevad mõjud:
    Võivad olla pidurdavad või erutavad. Pdurdavad mõjud piklikaju piirkonnast . Erutav tsoon algab vaheaju keskosast, haarab keskaju ja jõuab seljaajuni.
    Arvatakse et RF kaudu muudetakse seljaaju A+(alfa) motoneuronite aktiivsust.
    A+gamma-motoneutronite kaudu realiseeruval RF mõjul oluline koht keha asendit,lihastoonust,liigutusi reguleerivates kohastumisreakstioonides.
  • Ajusilla ja väikeaaju ehitus ning talitlus.
    Ajusild kuulub tagaaju koosseisu, nagu ka väikeaju. Sillast saavad alguse V,VI,VII,VIII peaaju närv e. kolmik -, eemaldaja -,näo-,esikuteonärv, mille tuumad asuvad tagaajus. Sillas paikneb trapetskeha ja üks osa hingamisneuronite tegevust reguleerivaid närvirakke.
    Väikeaju:
    Koosneb kahest poolkerast ja neid ühendavast ussist.Poolkerasid katab väikeajukoor. Väikeaju valgeaine on ühendatud teiste ajuosadega alumiste, kesksete ja ülemiste väikeajujalakeste kaudu. Olulisemateks ühendusteedeks on seljaaju-väikeaju kulgla (toob impulsse) ja esiku-väikeaju kulgla (seob tasakaalumeele esikuteonärvi tuumasid väikeajuga), mille kaudu tuuakse infot pea,keha, jäsemete asendi kohta. Tähtsamad juhteteed seovad väikeaju kesk-,piklik-,seljaajuga, tähtsamad ühendusteed suunduvad hüpotaalamusse,talamusse,punatuuma,piklikaju ja RFi tuuma.
    Väikeaju kaudu reguleeritakse automaatset motoorikat ning tahtlike liigutuste ulatust ja jõudu, korrigeeritakse aeglasi liigutusi, programmeeritakse kiireid liigutusi.
    Kahjustuse korral häiritud liigutuste koordinatsioon, esineb ataksia, tasakaaluhäired,astaasia(seismisraskused), atoonia(lihastoonuse langus), asteenia (kiire lihasväsimus ),adiadohhokinees.
  • Keskaju ehituslikud ja talituslikud iseärasused.
    Väikseim ajutüve osa, asub ajusillast rostraalemalt. Väikeaju, basaalganglionide ja ajupoolkerade ühendamine. Seal asuvad kuulmis-ja nägemissüsteemi ümberlülitusneuronid. Seal asub must ollus – tahtlike liigustuste regul ja punatuumad.
    Keskaju koosseisu kuuluvad suurajujalakesed,katteplaat,punatuum ja mustaine . Siin asuvad III ja IV peaajunärvi (silmaliigutaja,plokinärvi) tuumad. Keskajus on rohkesti ülenevaid ja alanevaid juhteteid.
    Katteplaadi ülaküngastes lülitatakse ümber nägemismeele ja alaküngastes kuulmismeele tsentraalseid teid.
    Keskajus asub pupillirefleksi keskus.
    Mustaju kaudu reguleeritakse neelamis ja mälumisliigutusi.
    Punatuum seostub punatuuma-seljaaju kulgla ja ajukoore, koorealuste tuumade ning väikeaju kaudu seljaaju eessarvede motoorsete rakkudega, mille abil korrigeeritakse lihastoonust.
  • Vaheaju ehituslikud ja talituslikud iseärasused.
    Vaheaju moodustavad talamus ja hüpotalamus. Asetseb keskaju ja ajupoolkerade vahel. Sisaldab ka struktuure, mis sarnaselt retiklaarformatisoonile mõjutavad tähelepanu ja teadvuse taset. Talamus- sensoorse info vahendaja perifeersetelt retseptoritelt ajupoolkera sensoorset infot töötlevatele aladele (va haismine). Otsustab, milline info jõuab meie teadvusesse. Hüpotalamus- asetseb talamusest allpool, vegetatiivsete fnide kõrgeim keskus mille kaudu regul. Käitumusi, mis on olulised homöostaasi püsimiseks ja seksuaalfnide täitmiseks. Reguleerib ajuripatsi hormoonide eritumist. Kontrollib ööpäeva rütme .
    Vaheajju kuuluvad talamused ja hüpotalamused, ka kolmas ajuvatsake.
    Talamustesse koonduvad aferentsed impulsid, nende kaudu kulgeb meeleelunditelt saadud info kõrgematesse ajuosadesse. Talamuste taga paiknevad põlvikkehad, mida läbivad nägemis-ja kuulmismeele tee. Lisaks asuvad talamuses piirkonnad, mis on seotud ajukoore assotsiatsiooniväljadega.
    Talamuse kaudu mõjutatakse tahtmatuid, emotsioone väljendavaid liigutusi.
    Hüpotalamus asub talamusest allpool, on vegetatiivsete funktsioonide kõrgemaks keskuseks, mille kaudu reguleeritakse ainevahetust, kehatemperatuuri,toitekäitumist.
    Siin asuvad osmootse rõhu sensorid, mis hoiavad tasakaalus vee ja soolade sisaldus.
    Oluline roll homöostaasi säilitamisel,kuna on neurohormoonide vahendusel seotud hüpofüüsiga.
    Hüpotalamuses produtseeritakse riliising- ja inhibiitorhormoone, mis soodustavad/pidurdavad hüpofüüsi hormoonide teket.
  • Limbiline süsteem ( mandelkeha ja hipokampus ).
    Limbilise struktuuri moodustavad osad asuvad ajutüve ümber. Hõlmavad fronaalse, mediaalse ja parietaalse sagara mediaalsest osasid. Seotud motivatsioonide, emotsioonde ja mäluga. Limbilisel süsteemil on otsene ühendus hüpotalamusega ja selle kaudu toimub kontroll autonoomse NS ja vistseraalsete efektidele motivatsiooniliste seisundite põhjal. Samuti toimub konroll endokriinsüsteemidele limbilse süst poolt läbi hüpotalamuse . Mandelkeha – osaleb autonoomse ja endokriinse talitluse kordineerimises ja omab otsest seost emotsioonidega. Hipokampus- on seotud mäluga.
    Mandelkeha ja hipokampus on vaheaju piirkonnad.
    Mandelkeha ärritus põhjustab raevu-,põgenemisreaktsioone,muutusi vegetatiivses sfääris- pupilli laienemine, vererõhu tõus, südame löögisageduse tõus,hingamissageduse tõus, süljeeritus,närimisliigutused.
    Hipokambi keemiline ärritamine kutsub esile labiilsuse suurenemise, kergesti vallandub raev ja agressiivsus , on seotud afektsete reaktsioonidega.
    Limbilise süsteemi ja hüpotalamuse vahendusel reguleeritakse siseelundite aktiivsust ja sisenõrenäärmete tööd, selle kaudu homöostaasi. Seotud on ka emotsioonid- rõõm , mure, lõbu- ja norutunne,viha, hirm. On seotud vegetatiivsete reaktsioonidega seoses emotsioonidega (higistamine, kahvatumine jne).
    36. Ajukoore ehituslikud ja talitluslikud iseärasused. Basaalganglionid . Elektroentsefalograafia.
    Ajukoor jagatakse neljaks sagaraks, mis on seotud erinevate fnide täitmisega: otsmiku , oimu, kiiru ja kuklasagaraks. + insulaarne ja limbiline koor. Sensoorsed alad (sensoorse info töötlemine) ja motoorsed alad (motoorne kontroll). Sensoorsed alad jaotatakse primaarseteks, sekundaarseteks ja tertsiaalseteks. Primaarsed saavad info mõne ümberlülituse vahendusel sensorilt. Sek. Ja terts saavad info prim. Alalt. Assotsiatsioonialad ei kuulu prim, sek ja terts, alade alla, nende ülesanne on integreerida erinev informatsioon sihipäraseks tegevuseks- liikumine, motivatsioon ja tajumine . Kolme ajukoore vaheline ala on seotud kõrgemate tajumisfunktsioonidega – nägemine, somatosensoorne tundlikkus, kuulmine.
    Basaalganglionid- aju valgeaines ajukoore ja talamuse vahelises alas paiknevad närvirakkude kogumid, saavad aferentatsiooni kõikidest ajukoore aladest , kuid edastavad infot vaid frontaalsesse koorde , seda talamuse vahendusel. Seotud liikumisregulatsiooni ja kognitiivsete protsessidega.
    Suurajukoor- sellega on seotud teadvus, mõtlemine, mälu, meeleelundite talitlus, aistingute ja tajude teke, õppimine.
    Suuraju poolkerade pind on liigendatud sagarateks ja käärudeks. Selle tõttu on aju pindala 0,2m2.
    Suurajukoorel eristatakse projektsiooni - ja assotsiatsiooniväljasid.
    Sensoorsed on projektsiooniväljad, kuhu saabuvad aferentsed impulsid meeleelunditelt, motoorsed need alad, kus suurajukoores paiknevatelt neuronitelt algavad tahtlike liigutustega seotud püramiidsüsteemi teed. Tundlikkuse alusel jaotatakse aju 52 väljaks.
    Sensoorne informatsioon jõuab suurajukoorde pärast ümberlülitusi ja töötlusi. Infotöötlusse seoses aistingute ja tajude tekkega on haaratud assotsiatsiooniväljad, millel ei ole domineerivat sensoorset ega motoorset funktsiooni.
    Motoorsed projektsiooniväljad koondunud otsmikusagara pretsentaalkääru piirkonnas. Siin asuvad närvirakud saadavad aksonid madalamatele aju-ja seljatüves asuvatele keskustele, moodustub püramiidsüsteem, millega ühe poolkera tegevus juhib vastaskehapoole motoorikat.
    Assotsiatsiooniväljad saavad infot talamuselt või projektsiooniväljadelt.Moodustavad kuni pole ajukoore pinnast.Nende vahendusel kujunevad ärkvelolek,tähelepanuvõime,õppimine, mälu, tegelikkuse tunnetamine, sihipärane käitumine.
    Basaalganglionide hulka kuuluvad kahkjaskera ja juttkeha. Mõnikord loetakse juurde kuuluvateks ka punatuuma ja mustainet.
    Kahkjaskera on on ühendatud kooriku ja sabatuumaga. Tema alanevad teed seovad teda hüpotalamuse piirkonna RFiga, silmaliigutajanärvi tuumaga, punatuumaga, mustainega, ajusilla ja piklikaju RFga ning näonärvi ja keelealusenärvi tuumaga.
    Basaalganglionid võtavad koos väikeajuga mittepüramiidsüsteemi koosseisus osa keha asendi säilitamisest, liigutuste automaatsuse ja koordinatsiooni regulatsioonist. Tagatakse liigutuste sujuvus.
    Basaalganglionide kahjustus avaldub parkinsonismina, esinevad tahtmatud liigutused. Mis on seotud mustaine, punatuuma ja juttkeha funktsioonihäiretega. Esinevad ka treemor ja rigiidsus .
    Elektroentsefalograafia-ajutegevusega seotud elektriliste potentsiaalide registreerimine ajafunktsioonina. EGG registreerimiseks asetatakse elektroodid peanahale, ühendatakse võimendaja ja registreerijaga. EEG, mis iseloomustab neuronite seisundit, iseloomustatakse alfa, beeta, delta ja teeta rütme.Puhkeolekus ilmneb alfarütm, silmade avamisel,valguse toimel, mõtlemisel beetarütm. Delta ja teetarütm esinevad une, narkoosi ja teatud haiguslike seisundite korral.

  •  
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 49 lk · .docx · 101 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Kordamine füsioloogia eksamiks #1 Kordamine füsioloogia eksamiks #2 Kordamine füsioloogia eksamiks #3 Kordamine füsioloogia eksamiks #4 Kordamine füsioloogia eksamiks #5 Kordamine füsioloogia eksamiks #6 Kordamine füsioloogia eksamiks #7 Kordamine füsioloogia eksamiks #8 Kordamine füsioloogia eksamiks #9 Kordamine füsioloogia eksamiks #10 Kordamine füsioloogia eksamiks #11 Kordamine füsioloogia eksamiks #12 Kordamine füsioloogia eksamiks #13 Kordamine füsioloogia eksamiks #14 Kordamine füsioloogia eksamiks #15 Kordamine füsioloogia eksamiks #16 Kordamine füsioloogia eksamiks #17 Kordamine füsioloogia eksamiks #18 Kordamine füsioloogia eksamiks #19 Kordamine füsioloogia eksamiks #20 Kordamine füsioloogia eksamiks #21 Kordamine füsioloogia eksamiks #22 Kordamine füsioloogia eksamiks #23 Kordamine füsioloogia eksamiks #24 Kordamine füsioloogia eksamiks #25 Kordamine füsioloogia eksamiks #26 Kordamine füsioloogia eksamiks #27 Kordamine füsioloogia eksamiks #28 Kordamine füsioloogia eksamiks #29 Kordamine füsioloogia eksamiks #30 Kordamine füsioloogia eksamiks #31 Kordamine füsioloogia eksamiks #32 Kordamine füsioloogia eksamiks #33 Kordamine füsioloogia eksamiks #34 Kordamine füsioloogia eksamiks #35 Kordamine füsioloogia eksamiks #36 Kordamine füsioloogia eksamiks #37 Kordamine füsioloogia eksamiks #38 Kordamine füsioloogia eksamiks #39 Kordamine füsioloogia eksamiks #40 Kordamine füsioloogia eksamiks #41 Kordamine füsioloogia eksamiks #42 Kordamine füsioloogia eksamiks #43 Kordamine füsioloogia eksamiks #44 Kordamine füsioloogia eksamiks #45 Kordamine füsioloogia eksamiks #46 Kordamine füsioloogia eksamiks #47 Kordamine füsioloogia eksamiks #48 Kordamine füsioloogia eksamiks #49
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 49 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2017-01-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 101 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor KReintamm Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Põhilised teemad koos vastustega inimese füsioloogia eksamile. Viimased neli teemat vajavad pisut rohkem infot/täpsustamist, muidu väga korralik ja asjalik konspekt.
    plasma erutus arter vatsakest rakk kontraktsioon ioonid veri

    Sarnased õppematerjalid

    Füsioloogia eksami küsimused
    36
    doc

    Füsioloogia eksami küsimused

    Konstantsena hoitakse: · glükoosi kontsentratsioon · erinevate ioonide kontsentratsioon (nt. naatrium, kaalium, kaltsium) · süsihappegaasi kontsentratsioon · vee- ja osmoregulatsioon (vee ja lahustunud aine vahekord) · temperatuur · pH (happe ja leelise vahekord) Füsioloogia on õpetus elusorganismide talitlusest ja nende seosest ümbritseva keskkonnaga. Talitlust ei saa mõista ilma organismide ehitust uuriva õpetuse ­ anatoomia ­ aluseid teadmata. Füsioloogia on bioloogias ja meditsiinis õpetus organismi ja selle elundite talitusest ja funktsioonidest. Homoöstaas on bioloogiliste süsteemide (elusorganismide) võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu, vältida süsteemi põhiomaduste eluohtlikke kõrvalekaldeid ning kohaneda ümbritsevate tingimustega, et tagada eluks vajalik sisekeskkonna suhteline püsivus. Suuruste suhtelise püsivuse hoidmine toimub organismis tänu nende ja paljude teiste

    Füsioloogia
    Inimese füsioloogia eksami kordamisküsimused
    12
    doc

    Inimese füsioloogia eksami kordamisküsimused

    1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest ehk funktisoonist. Füsioloogia eesmärgiks on selgitada keemilisi ja füüsikalisi tegureid, mis vastutavad elu päritolu, arengu ja progressi eest. Homöostaas on sisekeskonna suhteline püsivus; Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neist toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. Homöostaasi komponentideks on: O2 ja CO2 konsentratsioon; toitainete ja jääkproduktide konsentratsioon;

    Inimese füsioloogia
    Füsioloogia eksami vastused
    30
    doc

    Füsioloogia eksami vastused

    tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) · Eferentne (motoorne) närv · Efektor (täidesaatev organ) · Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne regulatsioon on organismi talitluse regulatsioon verre või lümfi

    Eripedagoogika
    Füsioloogia eksami vastused
    27
    doc

    Füsioloogia eksami vastused

    tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) · Eferentne (motoorne) närv · Efektor (täidesaatev organ) · Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne

    Füsioloogia
    Füsioloogia
    29
    doc

    Füsioloogia

    ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised ­ temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised ­ hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised ­ osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ­ ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse

    Füsioloogia
    Füsioloogia
    33
    doc

    Füsioloogia

    tuvastas need kopsudes. Pani punkti Harvey vereringe põhimõttele. 1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES (1569 ­ 1660) ­ prantslane. Uuris reflektoorset olemust. TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831 ­ 1894) ­ formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H. BIDDER (1810 ­ 1894) - kirjutas koos eelnimetatuga 1852 "Seedemahlad ja ainevahetus". Tegi kindlaks, et inimese maomahl sisaldab soolhapet. II AINEVAHETUSE FüSIOLOOGIA · Ainevahetuse olemus ja üldine regulatsioon. Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus. AV on biokeemiliste protsesside kompleks, mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism. Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise e. assimilatsiooni (orgaaniliste ainete süntees)

    Anatoomia
    FÜSIOLOOGIA EKSAMI KORDAMISKÜRIMUSED JA PRAKTIKUMIDE KIRJELDU 2019
    34
    pdf

    FÜSIOLOOGIA EKSAMI KORDAMISKÜRIMUSED JA PRAKTIKUMIDE KIRJELDU 2019

    FÜSIOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED HOMOÖSTAAS, ORGANISMI REGULATSIOONIMEHHANISMID 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaasi mõiste (C. Bernard, W.B. Cannon). Homöostaatilise kontrolli mehhanismid. Füsioloogia on teadus bioloogiliste organismi ja tema osade talitlusest ehk funktsioonist. CLAUDE BERNARD “Koordineeritud füsioloogilised reaktsioonid, mis peavad tagama enamiku püsiseisundit kehas on sedavõrd keerulised ja iseäralikud elava organismi jaoks, et nende püsiseisundite käsitlemiseks on kasutusele võetud termin – homoöstaas.

    Füsioloogia
    INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON
    25
    doc

    INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON

    ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON Referaat Koostaja: Helen Vinkel TÜ/TTÜ AVATUD ÜLIKOOL II semester 2009&2010 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND: VERERÕHU REGULATSIOON. 1. Närvisüsteemi reguleeritavad mehhanismid vererõhu homeostaasil. 2. Vere ja vereringesüsteemi normaalväärtused. 3. Kuidas organism säilitab normaalset vererõhku. 4. Süda ja liikumine. 1. NÄRVISÜSTEEMI POOLT REGULEERITAVAD MEHHANISMID VERERÕHU HOMEOSTAASIS. Kesknärvisüsteemi (KNS) pea-ja seljaaju toimivad minimaalse kulutuse ja maksimaalse paendlikkuse printsiibil, kus oluline on funktsionaalne hierarhia. Ilma ,,kõrgemate ajuosade"osavõtuta on teatud ulatuses võimlaik elutähtsate funktsioonide säilimine. Seljaaju ja ajutüve ning vegetatiivse närvisüsteemi osavõtul juhitakse hingamis-, toitumis-, seedimis-, eritumis-, vereringe-, ja soo jätkamise funktsioone, kuid need ei pruugi olla piisavad ilma kõrg

    Bioloogia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun