Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Kordamine füsioloogia eksamiks (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Keskmine valgusisaldus on 10-20 g/l (vereplasmast madalam). Lümf koosneb interstitsiaalsest vedelikust. Mineraalainete sisaldus on enam - vähem sama kui vereplasmaski (2% ?
 
Säutsu twitteris
Kordamine füsioloogia eksamiks
  • Füsioloogia mõiste. Homöostaas .
    Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest funktsioonist. Eksisteerib erinevaid viise füsioloogia jaotamiseks. Füsioloogia eesmärgiks on selgitada füüsikalisi ja keemilisi tegureid, mis on vastutavad elu päritolu, arengu ja progressi eest.
    Terviklikus organismis töötavad elundsüsteemid kooskõlastatult funktsionaalsete süsteemidena, mis teenivad ühiseid antud isendi ja liigi säilitamise huvisid (Näiteks kuuluvad organismi hapnikuga varustavasse funktsionaalsesse süsteemi veri , hingamis-, ja vereringeelundkond ). Kõikide elundsüsteemide omavaheline kooskõlastatud tegevus on võimalik tänu regulatoorsetele süsteemidele. Organismi kui terviku eksisteerimine on võimalik ainult siis, kui ta saab pidevalt informatsiooni väliskeskkonna muutuste kohta ja kohanemisel nendega säilitab optimaalsed tingimused rakkude elutegevuseks. Organismi sise- ja väliskeskkonnast pärinevatele mõjudele – ärritajatele ehk ärrititele reageerivad siseelundite ja meelesüsteemide tundlikud sensorid , mis võtavad vastu, töötlevad ja edastavad informatsiooni sisenõrenäärmetele ja kesknärvisüsteemile. Nende vahendusel toimub kujunevad sisekeskkonna püsivuse – homoöstaasi – säilitamisele ja elu alalhoidmisele suunatud käitumisreaktsioonid. Homöostaasi mõiste võttis kasutusele Claude Bernarde XIX sajandi keskpaigas. Homöostaas - Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võimesäilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid / Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus.
    Homöostaasi komponendid : O2 ja CO2 kontsentratsioon, toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon, sisekeskkonna pH, soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon, ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk.
  • Organismi talitluse regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis.
    Funktsionaalne süsteem – elundsüsteemid, mis töötavad kooskõlastatult ning milledel on samasugune funktsioon ja eesmärk. Kõikide elundsüsteemide omavaheline kooskõlastatud tegevus on võimalik tänu regulatoorsetele süsteemidele ( sisenõrenäärmed ja kesknärvisüsteem ). Organism saab eksisteerida kui tervik ainult tingimusel, kui ta saab väliskeskkonnast informatsiooni muutuste kohta ning vastavalt nende muutustega kohanemisel säilitab optimaalsed keskkonnatingimused edasieksisteerimiseks.
    Reguleerimise eesmärgiks on homöostaasi säilitamine, selleks tuleb sisekeskkonna füüsikalisi ja keemilisi omadusi hoida eluks sobival tasemel. Refleksidel põhinevad organis ­mi talitluse regulatsiooni alused. Refleks on organismi sihipärane kohastumisreaktsioon, mis toimub refleksikaare kaudu, on vastuseks sise- või väliskeskkonnast pärinevatele stiimulitele (ärritajatele). Refleks avaldub mingi elundi, elundisüsteemi või kogu organismi talitluse muu­tuses, refleksi anatoomiliseks substraadiks on refleksikaar .
    Reguleerimiskontuuri põhiplokkideks on reguleeritav süsteem, efektorelund või elundisüs­teem ja regulaator , refleksikeskus NS’is. Sensor reageerib mingile näitajale organismis antud hetkel(nt vererõhk , veresuhkru tase, lihaspinge jne) ja edastab selle refleksikeskusele. Reflek­sikeskusel on andmed füsioloogiliste piiride kohta, on ette antud reguleeritava suuruse nõutav väärtus. Kui reguleeritava suuruse tegelik ja nõutav väärtus üksteisest erinevad, on tegemist reguleerimishälbega. Nii reguleerimiskontuuri kui ka refleksikaare kaudu toimuva regulat­sioo­ni juurde kuulub tagasiside, mille vahendusel antakse teada regulatsiooni tulemustest. Negatiivne tagasiside avaldub selles, et reguleeritava suuruse tõus/langus kutsub esile regu­lee­ritava süsteemi vastuse, mis muudab või püüab muuta reguleeritava suuruse tegelikku väärtust esiaslgsele nihkele vastupidises suunas, nii et see võimalikult vähe erineks reguleeritava suu­ruse etteantud väärtusest. Stabiliseerib süsteemi. Positiivne tagasiside avaldub selle, et regu­leeritava suuruse tõus/langus kutsub esile reguleeritava süsteemi vastuse, mis muudab/püüab muuta reguleeritavat suurust esialgse nihkega samas suunas. Võib viia süsteemi tasakaalust välja, võib süsteemi destabiliseerida. Vajalik kiire tagasiside saamiseks reguleerimise alguses. Ennetavside põhjustab reguleeritavas süsteemis muutused, mis püüavad ära hoida reguleerita­va suuruse nihke enne, kui häiring on mõju avaldanud.
    Reguleeritav suurus – seisund, mida tuleb hoida konstantsena. (NT: temperatuur)
    Reguleeritav süsteem – tehniline seadis, milles toimub seisundi konstantsena hoidmine (NT: ahjuga tuba)
    Andurmõõteseade, mis mõõdab reguleeritava suuruse hetkeväärtust. (NT: termomeeter )
    Tegelik väärtus - reguleeritava suuruse hetkeväärtus.
    Juhtsuurus ehk nõutav suurus – reguleeritava suuruse soovitav väärtus (NT: soovitav ruumi temperatuur).
    Reguleerimishälve – nõutava ja tegeliku väärtuse vaheline erinevus.
    Reguleertoime – mõjub üle reguleerimisobjekti (muudetava küttejuurdevooluga ahju) mõjub reguleeritavale suurusele korrigeerivalt nii kaua kuni tegelik ja nõutav väärtus teineteisest enam ei erine.
    Häiringu suurus – tegurid, mis põhjustavad reguleeritava suuruse kõrvalekaldumist tema nõutavast väärtusest. (NT: ruumi soojakaod).
    3. Autonoomse närvisüsteemi (ANS) määratlus ja üldiseloomustus. ANS-i sümpaatiline ja parasümpaatiline osa: anatoomiline struktuur, neuromediaatorid ja retseptorid , toime sihtorganitele. Soole närvisüsteem.
    Vegetatiivne ehk autonoomne NS on piirdenärvisüsteemi osa ja reguleerib ja kordineerib siseelundite talitlust, juhitavad funktsioonid ei allu tahtele. ANS eferetnsed närvikiud varustavad kõiki siseelundeid südamelihast, silelihaseid ja näärmeid. Vegetatiivsetesse närvikeskustesse jõudvad aferentsed signaalid vallandavad nn visteraalsed refleksid regul kõigi siseelundite ja näärmete tegevust tagatakse üksikute elundsüsteemide kooskõlastatud ralitlus ja säilitatakse organismi sisekesk­konna suhteline stabiilsus. Ehituslikult iseloomustab ANSi eferentse närvikiu ümberlülitamine vegetatiivses ganglionis enne innerveeritava elundini jõudmist.
    Sümpaatiline NS- keskused rinnasegmentides ja kolmes esimeses nimmesegmendis, nim ka ANS torakolumbaarseks osaks. Nendes segmentides olevates hallaine külgservadest alguse saanud preganglionaarsed kiud lülitatakse ümber postganglionaarseteks sümpaatilises piir­väädis ja osalt sümpaatilises ganglionis. Osaleb tihti nö võitle või põgene reaktsioonides, on sageli antagonistlik parasümpaatilise NS’iga. Sümpaatikuse toimel tõuseb vererõhk ning sü­da­me löögisagedus ja jõud, paraneb skeletilihaste varustamine verega, intensiivistub ener­gia­vahetus Sümpaatilistes postganglionaarsetes närvilõp­metest vabaneb noradrenaliin . Närvilõpmed , kus adrenaliin vabaneb, nim adrenergilisteks.
    Neerupealiste säsi on muundunud sümpaatiline ganglion , mille rakud on arengulooliselt postganglionaarsete neuronite homoloogid. Neid rakke aktiveeritakse preganglionaarsete aksonite poolt koliinergiliste sünapsite kaudu. Neerupealise säsist väljutatud katehhoolamiinid toimivad nendesse samadesse efektorelunditesse, millese postganglionaarsed sümpaatilised neuronidki. Neerupealise säsi katehhoolamiinide toime on tähtis nendele elunditele ja osadele, mis pole postganglionaarsete elundite poolt innerveeritud. Neerupealise säsist vabanenud katehhoolamiinid osalevad metaboolsete protsesside regulatsioonis. Ohusituatsioonides ja emotsionaalsete korrmuste puhul katehhoolamiinide väljutus suureneb.
    Parasümpaatiline NS- keskused asuvad ajutüves ja seljaaju ristluu osas, nimetatakse ka ANS kaniosakraalseks osaks. Parasümpaatikuse mõjul tõhustub seedimine, suurenevad energiava­rud, toimub pärasoole ja põie tühjenemine, väheneb organismi energiakulu . Nii sümpaatilises kui ka parasümpaatilises pre- ja parasümpaatilistes postganglionaarsetes närvilõpmetes vaba­neb atsetüülkoliin , närvilõpmed on kolinergilised. Jagunevad M- ja N kolinergilisteks närvi­lõpmeteks, vastavalt sellele kas efekti kutsub esile muskariin või nikotiin.
    Soole ehk enteraalne närvisüsteem- moodustavad sooletrakti seinas paiknevad limaskestaalused ja lihaskesta ganglionid ehk põimikud. Koosneb 100 millionist neuronist, nn ‘‘teine aju’’, suudab auto­noom­selt funktsioneerida, sooletraktis võib eristada enam kui 10 erinevat neuronit. Suudab iseseisvalt koordineerida reflekse. Koordineerib sekretoorset aktiivsust seedeelundkonnas. Soole närvisüsteemi mediaatorid: leidub üle 30 mediaatori, enamus identsed kesknärvi ­süs­tee­mis olevatega. Peamised mediaatorid on atsetüülkoliin, serotoniin ja dopamiin. Rohkem kui 90% kogu keha serotoniinist asub sooles. Rohkem kui 50% kodu keha dopamiinist asub
    sooles.
    Postganglionaarne neuron neuronid , millest neuronite aksonid projitseeruvad efektorelunditesse
    Preganglionaarne neuron – neuronid, mille aksonid suunduvad ganglionidesse ja astuvad sünaptilisse ühendusse postganglionaarsete neuronite dendriitide ja rakukehadega.
    4. Lihasraku membraani bioelektrilised omadused. Müoneuraalne sünaps . Lihasraku ehituslikud iseärasused. Lihaskoe põhitüübid.
    Kõikidel elusatel rakkudel on olemas membraanipotensiaal, kuid ainult närvi- ja lihasrakkudel on võime ioonvooludega läbi membraani reageerida mingile stiimulile aktsiooni potensiaaliga (AP). Membraani laeng on positiivne väljaspool (rohkem Na+) ja negatiivne lihasraku sees. Sellega on tagatud potentsiaalide vahe ehk membraani polariseeritus, mis on vajalik aktsioonipotentsiaali tekkeks.
    Müoneuraalne sünaps on koht kus motoneuron kohtub lihaskiuga (eraldatud mulguga, mida nim neuromuskulaarseks piluks). Motoorset lõpp- plaati ümbritseb sarkolemmist tasku, mis on moodustunud motoneuroni ümber. Motoneuronist vabaneb atsetüülkolliini, mis põhjustab lõpp-plaadi potentsiaali (EPP) e lihasraku depolarisatsiooni.
    Motoneuronit koos lihaskiuga nim moroorseks ühikuks. Ühe motoorse ühiku stimuleerimine põhjustab nõrga kontraktsiooni terves lihases .
    Kokkutõmme (tõmblus) koosneb kolmest faasist:
    • latents - paar ms pärast stimulatsiooni kuni erutuse/kokkutõmbe ilmumiseni
    • kontraktsioon - ristsillad on aktiivsed, lihas on lühenenud, kui pinge on piisavalt suur ületamaks laengut
    • lõdvestus (puhkeperiood) - Ca2+ pumbatakse tagasi sarkoplasmaatilisse retiikulumi ja lihas pinge alaneb basaalsele tasemele
    Lihase omadused – kontraktiilsus (lihase võime lüheneda ja selle abil jõudu arendada); erutatavus (võime ärritus vastu võtta ja reageerida); venitatavus (võime venituda või pikeneda üle puhkeoleku pikkuse); elastsus (võime taastada puhkeoleku pikkus peale venitust)
    Lihaskude jaotatakse sile-, vööt- (ehk skeletilihas ) ja südamelihaseks.
    Silelihased – asuvad siseelundite seintes, veresoontes ja mitmel pool mujal, kus toimuvad tahtele allumatud liigutused (silmas, näärmes, nahas). Koosnevad kiududest – ühe tuumaga silelihasrakkudest. Aktiini- ja müosiinifilamendid asetsevad korrapäratumatl ja sarkoplasmaatiline võrgustik on nõrgemalt arenenud kui vöötlihastel. Jaguneb omakorda kaheks. Tahtele allumatud, mulkühendused vistseraalsetes silelihastes. Silelihase kontraktsioon ja lõõgastumine on aeglane. Pikka aega kestev tooniline kontraktsioon. Plastilisus .
    mitme-üksus e spontaanaktiivsuseta silelihased – koosnevad iseseisva kontraktsioonivõimega lihaskiududest. Näiteks silma vikerkesta ja ripskeha silelihased ja karvapüstitajalihas
    üksik-üksus e spontaanaktiivsusega silelihased – ühendatud mulkühendusega. Tuhanded lihaskiud moodustavad funktsionaalse , samaaegselt kontraheeruva üksuse. Seda tüüp lihased mao- ja sooleseinas, siseelundites, sapiteede ja kusepõie ja emaka seintes.
    Vöötlihased – moodustavad 0-50% kehamassist, kinnituvad luudele . Vöötlihas koosneb mitme tuumaga lihasrakkudest ja seda ümbritsevast membraanist – sarkolemmist. Sarkoplasmas paiknevad mitokondrid , glükogeenigraanulid ning müofibrillid , mis sisaldavad kokkutõmbevalke müosiini ja aktiini, regulatoorseid valke troponiini ja tropomüosiini ning lisavalke titiini ja nebuliini. Ristivöödilisus, tahtlikud ja mittetahtlikud (refleksid). Funktsioon : lihasjõu produktsioon liikumiseks ja hingamiseks, asendi säilitamiseks ning soojaproduktsioon külma stressi puhul.
    Südamelihased – ei allu tahtele. Töötavad automaatselt, tõmbuvad rütmiliselt kokku. Üksik tsentraalselt paiknev tuum. Ristivöödilisus, tihedad ühendused rakkude vahel.
    Praktiliselt iga lihas sisalsab venitusretseptoreid ehk - sensoreid , mida nende kuju järgi nimetatakse lihasekäävideks. Intrafusaalsed ja ekstrafusaalsed lihaskiud. Imetajate peaaegu kõigis skeletilihastes esinevad lihasekäävid. Nende arv ühes lihases sõltub lihase suurusest ja funktsioonist. Lihaskäävid mõõdavad esmajoones lihase pikkust.
    Kõigi maismaa selgroogsete skeletilihaste kõõlustes paiknevad lihase kõõluseks ülemineku koha lähedal sensorid, mis koosnevad umbes 10 ekstrafusaalse lihaskiu kõõlusekimpudest ja on ümbritsetud sidekoest kapsliga, kuhu siseneb 1-2 jämedat müeliniseeritud närvikiudu. Niisuguseid retseptoorseid moodustusi nim kõõlusorganiteks. Kõõlusorganis registreerivad lihase pinget.
    5. Lihaskontraktsiooni molekulaarne mehhanism , selle iseärasused erinevat tüüpi lihasrakkudes. Lihaskontraktsiooni energeetika .
    AP allub kõik-või-mittemidagi-seadusele! Infot edastatakse närvikiududes AP sageduse ja impulssmustriga. Tugevamale ärritajale saadakse vastuseks suurema sagedusega AP voog.
    Ärriti - mingi elektriline stiimul või impulss , mis erutuvates kudedes on AP vallandaja. Tekitab potensiaali muutuse.
    Ärritus- reageerimine mingile stiimulile depolariseerumisega lävitasemeni või üle selle.
    Erutus - läve juures tekkiv ja iseeneslikult edasi arenev membraani laengu kahanemine. Enamasti kestab see 1ms.
    Erutuvus - koe võime vastata ärritajale erutuse , s.t. rakumembraani pidi leviva AP tekkega.
    Rakumembraanil on voltaas tundlikud ioonkanalid , mis avanevad ja sulguvad sõltuvalt elektrilistest signaalidest. Elektriline stiimul tingib Na-ioonkanalite kiire avanemise . Na liigub rakku, muutes selle sisemembraani positiivsemaks, välismembraan seega negatiivsemaks ( depolarisatsioon ). Na-ioonkanalid sulguvad ja avanevad K-ioonkanalid lubades K-ioonide kiire difundeerumise rakust välja. Membraanide potentsiaalid muutuvad jällegi esialgseks.( repolarisatsioon ). Na/K- pumba abil taastatakse esialgne ioonide kontsentratsioon ja rakk on puhkepotensiaalis.
    Lihaskiu membraani ja närvikiudude ülesandeks on informatsiooni ja juhtimisimpulsside levitamine, erutuse edastamine . Lihaskiud vastab erutusele kontraktsiooniga, mis on tingitud Ca-ioonide vabanemisest sarkoplasmaatilisest retiikulumist ja ka ekstratsellulaarsest ruumist pärinevast Ca-ioonidest. AP ajal on Ca-ioonkanalid avatud ja Ca saab liikuda rakku. Ca- ioonid seostuvad troponiiniga, mis kokkuvõttes muudavad müosiinikiudude pikkust ja tekib lihaskontraktsioon.
    Närvikiududes edastatakse informatsioon AP-ga. Info edasi andmine rakult rakule toimub sünapsites. Sünapsid jaotuvad elektrilisteks ja keemilisteks, mis siis on vastavalt tundlikud mingile ülekandeainele (mediaatorile) või voolujaotusele. Nii jõuavad signaalid efektorrakkudeni.
    Puhkepotentsiaali füüsikalis-keemiline loomus. Puhkepotentsiaal on potentsiaalide diferents , mis esineb rakumembraanidel rahulolekus, st rakumembraan on laetud (see on iseloomulik elusatele kudedele). Avaldub see selles, et rakumembraani välispinnal on positiivne ja sisepinnal negatiivne elektrilaeng . Negatiivse laenguga osakesed on koondunud vahetult rakumembraani sisepinna lähedusse, neid tasakaalustavad välispinnal olevad positiivsed laengud . Raku sisemuses valitseb elektroneutraalsus, st negatiivseid ja positiivseid laengukandjaid on võrdselt.
    Puhkepotentsiaali põhjuseks on K+ ja Na+ ning Cl- ja anorgaaniliste anioonide ebavõrdne jaotus rakusiseses ja rakuvälises vedelikus , samuti rakumembraani ioonkanalite valikuline läbilaskvus nende ioonide suhtes. Rakus on ülekaalus K-ioonid ja negatiivset laengut kandvad valgumolekulid, rakuvälises vedelikus Na+, Cl- ja HCO3 -.
    Tasakaalupotentsiaal on potentsiaal, mille juures iooni netovool (aine sisse-ja väljavoolude diferents läbi rakumembraani, sõltub aine konsentratsioonide diferentsist rakus ja rakust väljapool ja elektriväljast) läbi membraani lakkab, st olukord, kus tekib tasakaal raku sees ja väljas olevate ioonide vahel, sama palju ioone liigub sisse kui ka välja (selle korral on iooni summaarne vool 0).Tasakaalupotentsiaali väljendatakse Nernsti võrrandi abil:
    R-universaalne gaasikonstant
    T-absoluutne temperatuur Kelvingi skaalas (t+273)
    F- Faraday konstant
    z-iooni valents
    Tasakaalupotentsiaal K+ jaoks on -95mV ja Na+ jaoks 80mV.
    Puhkepotentsiaali tekkimine ja hoidmine. Säilitavad mehhanismid : membraani suhteliselt suur läbilaskvus K+ läbi vastavate mittereguleeritavate lekkekanalite, ioonide ebaühtlane jaotus mõlemal pool membraani, rakusiseste suurte anioonide olemasolust tekivad Gibbs -Donnani efektid ja Na+-K+-pump.
    Libisevate filamentide teooria (H.E.Huxley ja J. Hanson ) – lihase lühenemisel nihkuvad aktiinifilamendid müosiinifilamentide vahele. Aktiini ja müosiini haakumine toimub müosiini moodustatud ristisildade kohal, need kannavad ka ensüüm adenosiintrifosfataasi, mis kutsub esile ATP → ADP ja müofilamentide teineteise suhtes nihkumiseks vajaliku energia vabanemise.
    Aktiini müofilamentide libisemine müosiini suhtes lühendab sarkomeeri. Sarkomeeride lühenemine on vastutav lihaskontraktsiooni eest. Lõõgastumise ajal sarkomeer pikeneb. Lihase lühenemine on sarkomeeride lühenemise resultaat .
    Skeletilihase kontraktsiooni vallandavaks faktoriks on motoorse närvi kaudu leviva aktsioonipotentsiaali jõudmine neuromuskulaarse ehk närv-lihas sünapsini. Motoorse lõpp-plaadi vesiikulitest vabanev atsetüülkoliin seondub postsünampsi membraani N-kolinergiliste retseptoritega, mille tagajärjel aktiveeruvad Na+ kanalid. Na-ioonide sissevool depolariseerib postsünapsi membraani, tekib lõpp-plaadi potentsiaal. Ülelävine LPP kutsub esile aktsioonipotentsiaali, mis levib lihaskiu membraani pidi avatud potentsiaalisõltuvate Na- kanalite kaudu t-torukeste süsteemi. AP vallandab sarkoplasmaatilisest retiikulumist Ca++. T-torukeste membraanis on potentsiaalisõltuvaid retseptoreid, mis on Ca++ kanalitega mehaaniliselt ühendatud. Kui depolarisatsioonilaine jõuab retseptorini, avanevad Ca++ kanalid ja Ca-ioonid difundeeruvad tsütosooli. Muidu madal Ca++ kontsentratsioon tsütosoolis suureneb kuni 100korda. Ca-ioonid seonduvad troponiiniga. Lõõgastunud lihasel ristisildasid blokeerinud tropomüosiin nihutatakse oma asendist välja, ATP-st vabanev energia läheb üle müosiinile, tekib müosiini aktiivne vorm, ristsillad aktiini ja müosiini vahel aktiveeruvad ja lihas lüheneb. Aktiini- ja müosiinifilamentide tegelik pikkus selle juures ei muutu.
    Lihase lõõgastumine algab siis, kui Ca++ ATP-st saadava energia arvel lõpptsisternidesse tagasi pumbatakse. Seega nõuab ka lihase lõõgastumine energiat.
    Ensüüm atsetüülkoliini esteraas lõhustab atsetüülkoliini koliiniks ja atsetaadiks ning kõrvaldab sellega tema toime. Tänu sellele võib neuromuskulaarne sünaps edasi anda kuni 100 impulssi sekundis. Kõik ained, mis tõstavad transmitteri vabanemise kiirust või langetavad seda lõhustavate ensüümide aktiivsust, kergendavad erutuse läbiminekut sünapsist ja võivad esile kutsuda lihase krampe. Ained, mis takistavad postsünapsimembraani depolarisatsiooni, blokeerivad erutuse ülekande närvilt lihasele ja põhjustavad lihase halvatusi.
    Ühekordsele ärritajale vastab isoleeritud lihas kokkutõmbega mida nim üksikkontraktsiooniks ehk tõmmakuks. Sellel eristatakse kontraktsiooni- ja lõõgastumisfaasi.
    Kui teine ärritaja langeb eelmise tõmmaku kontraktsiooni- või lõõgastumisfaasi, siis kontraktsioonid summeeruvad ja tekib lihase tetaaniline kontraktsioon. Kokkutõmbe amplituud on ulatuslikum kui tõmmakul. On osaline ehk hambuline teetanus ning täielik ehk sile teetanus.
    Lihased säilitavad ka täieliku lõõgastumise korral teatud pingeseisundi ehk toonuse, sest neile saadetakse närvikeskustest eferentseid impulsse. Samal ajal saavad keskused aferentseid signaale lihaskiu pikkuse ja pinge kohta lihasekäävidelt ja kõõluseorganeilt. Nende impulsside põhjal kujuneb teave lihaspinge ja kehaasendi kohta.
    Lihase füüsilist väsimust saab jaotada kolmeks – lokaalne , regionaalne ja globaalne. Sõltub sellest, kui suur osa töötavatest lihastest on haaratud. Füüsilise väsimuse põhjused: lihastesse kuhjunud ainevahetuse produktid , väheneb energiarikaste ainete hulk ja halveneb hapnikuga varustamine. Psüühiline väsimus tekib monotoonse ja üksluise tegevuse käigus, seda iseloomustab informatsiooni vastuvõtmise ja mõttetegevuse aeglustumine.
    Neuromuskulaarne ühendus on koht, kus motoorse neuroni närvikiud saab kokku lihaskiuga. Eraldatud lõhe poolt, mida nimetatakse neuromuskulaarseks piluks.
    Lihaste kontraktsioonivõime sõltub eelkõige sellest, kui palju motoorseid üksusi on talitlemas. Lihasjõudu mõjutavad ka liigutuste kiirus, lihaskidude pikkus ning kiudude omadused. Lihaskiude on kahte tüüpi: punased lihased (aeglased, vastupidavad, palju mitokondreid ja müoglobiini, millesse akumuleerunud O2 kasutatakse pikaajaliselt kontraktsiooniks) ja valged lihased (kiired reageerijad ja väsijad, ATP-d anaeroobse glükolüüsi kaudu). Lihase kontraktsioonulatus sõltub lihase pikkusest, ent kontraktsioonijõud selle paksusest. Mida rohkem filamente paikneb lihases kõrvuti, seda tugevam ta on.
    Kui lihas ei lühene kontraktsiooni ajal, nimetatakse kokkutõmmet isomeetriliseks.
    Isotoonilise kontraktsiooni ajal muutub lihase pikkus kuid pinge jääb samaks.
    Lihase efektiivus näitab, kui suure osa kasutatud energiast suudab ta muuta mehaaniliseks tööks, näiteks raskuse tõstmisel. Lihase töövõime paraneb harjutamisel. Põhjuseks on lihase vereringe paranemine. Lihasrakud paksenevad ja koos nendega kogu lihas, kuid uusi lihasrakke ilmselt ei teki.
    6. Kehavedelikud : jaotus, keemiline koostis ja ainete tsirkulatsioon.
    Täiskasvanul moodustab vesi 60% kehamassist, s.o. 70 kg inimesel 42 l. Kehavedelikud jagatakse intratsellulaarseks ja ekstratsellulaarseks vedelikuks. Intratsellulaarset vedelikku on 2/3 ja ekstratsellulaarset vedelikku 1/3, mis täidavad vastavalt intratsellulaarse ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi. Nad kujutavad endast väga erinevatest komponentidest koosnevaid vesilahuseid.
    Intratsellulaarne vedelik : ta ei ole kompaktne, moodustub kõikides organismi rakkudes olevate vedelikuruumide summana. Selle keemiline koostis on teatud ainete suhtes küllalt stabiilne, mis võimaldab tekkida füsioloogiliselt olulistel gradientidel. Bioloogilised membraanid on poolläbilaskvad ja sellepärast on osmoos oluline protsess, mis mõjutab vee liikumist intra- ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi vahel.
    Ekstratsellulaarne vedelik : 4/5 selles on interstitsiaalne ehk koevedelik ja 1/5 vereplasma . Selle hulka loetakse transtsellulaarne vedelik : tserebrospinaalvedelik, eksokriinsete näärmete sekreedid, silmakambrite vedelik jt.
    Kehavedelikud on päritolult näärmete sekreedid, filtraadid või mitme samaaegselt toimuva protsessi resultandid.Organismis ei leidu kusagil vett ilma lahustunud komponentideta. Kehavedelikud täidavad mitmekesiseid ülesandeid sõltuvalt kehavedeliku komponentidest. Kehavedelike komponendid (mmol/liitri kohta )
    Ekstratsellulaarne vedelik
    Intratsellulaarne vedelik
    Na+
    145
    12
    K+
    4,5
    150
    Ca++
    2,5
    10-4
    Cl-
    103
    4
    Valgud
    1
    146
    pH
    7,4
    7,0-7,2
    Vesi moodustab 60-65% inimese kehamassist. 60% veest paikneb rakkudes (intratsellulaarruum), ülejäänud jaotud ekstratsellulaarselt interstiitsiumi, vereplasma ja nn transtsellulaarse vee (vesi silmakambrites, mao- ja sooletraktis, ekskretoorsetes näärmetes, neerutorukestes, kuseteedes) vahel. Organismi veesisaldus, eeskätt ekstratsellulaarse vee hulk, hoitaks tänu täpsetele regulatsioonimehhanismidele suhteliselt konstantsena. Ilma veeta on elu võimalik ainult lühikest aega, sest organismist ei saa eemaldada ainevahetusjääke, häiritud on osmootse rõhu ja happe- leelise tasakaalu regulatsioon , vesilahustes toimuvate keemiliste reaktsioonide kulg jne. Inimorganism vajab umbes 2,2-2,8 liitrit vett llpäevas. Vett saadakse toiduga, endogeense veena . Vett antakse ära uriiniga, higiga, väljahingatud õhuga ja väljaheidetega. Saadud ja eritatud vee hulgad peavad olema võrdsed. Veetasakaalu regulatsioon on tihedalt seotud mineraalainete, eriti Na- ja K-tasakaaluga. Intratsellulaarne vedelikuruum ei ole kompaktne, vaid moodustub kõikides organismi rakkudes olevate vedelikuruumide summana, (ioonidest K+ ja valgud). Bioloogilised membraanid on poolläbilaskvad ja sellepärast on osmoos oluline protsess, mis mõjutab vee liikumist intra- ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi vahel. Ekstratsellulaarsest vedelikust 4/5 on interstitsiaalne ehk koevedelik ja 1/5 on vereplasma (ioonidest Na+ ja Cl-).
    Veri moodustab 7% kehakaalust ehk umbes 5 liitrit. Koosneb paljudest komponentidest. 55% on vereplasma ja 45% vererakud . Vereplasmas: vesi, valgud, aminohapped , rasvhapped , glükoos , ioonid, gaasid ning vererakud.
    Lümf voolab lümfisoonte võrgustikus. Lümfikapillaarid on hästi läbitavad vedelikele ja madalmolekulaarsetele ainetele , neid võivad läbida ka vererakud ja külomikronid. Lümf on oma koostiselt sarnane vereplasmale, keskmine valgusisaldus on 10-20 g/l (vereplasmast madalam). Lümf koosneb interstitsiaalsest vedelikust. Mineraalainete sisaldus on enam-vähem sama kui vereplasmaski (2% ?). Erinevatest kehapiirkondadest pärit oleval lümfil võib olla väga erinev koostis. Lümfiga tuuakse vereringesse tagasi koevedelikesse üle läinud valku ja seedetraktis lümfikapillaaridesse imendunud lipiide . Ööpäevas tekib lümfi umbes 2 liitrit.
    Ainete transport/tsirkulatsioon toimub vedelikuruumide sees difusiooni teel, vedelikuruumide vahel : 1. ekstratsellulaarne vedelik – rakud : osmoos 2. vereplasma – interstitsiaalne vedelik : difusioon ja filtratsioon.
    Bioloogilised membraanid on poolläbilaskvad ja sellepärast on osmoos oluline protsess, mis mõjutab vee liikumist intra- ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi vahel.
    7. Vere üldiseloomustus. Vereplasma iseloomustus.
    Veri kui vedel sidekude on vahendajaks kõikide kudede vahel. Veri täidab organismis:
  • kaitsefunktsioon- kaitseb sissetungivate nakkuste eest, tänu valgetele verelibledele, mis on antikehade abil võimelised haiguse tekitajaid kahjutuks muutma . Hüübimine kaitseb verest tühjaks voolamise eest.
    1. Mittespetsiifilised kaitsemehhanismid : Humoraalsed mehhanismid: komplement. Rakulised mehhanismid: fagotsütoos , eriti olulised on neutrofiilsed granulotsüüdid ja monotsüüdid
    2. Spetsiifilised kaitsemehhanismid: humoraalsed mehhanismid: antikehad plasmarakkudest, antigeen -antikeha reaktsioon . Rakulised mehhanismid: T-lümfotsüütide tsütotoksiline toime
    b) transpordifunktsioon- veri kannab kudedesse hapnikku ja imendunud toitaaineid, viib CO2 kopsudesse, toimetab hormoone jm biol akt aineid toimekohtadesse, vere vahendusel jaotatakse ühtlaselt ka soojus .
    c) sisekeskkkonna suhtelise püsivuse säilitamine- happeliste/aluseliste ainete puhverdamine , vere mahu kaudu soola ja vee regulatsioon organismis, ainevahetusest tekkinud soojuse ühtl
    Kehamassist mood veri 6-8%, ca 5l. Veri koosneb vereplasmast 54-59%, verelibledest 41-46% ja hemototsüütidest. Hematokrit - arv, mis näitab kui suure osa moodustavad vererakud vere kogumahust.
    Vereplasmas on 90-91% vett, 6,5-8% valku ja ca 2% madalmolekulaarseid aineid. On selge kollaka värvusega vedelik. Suhteline tihedus vrld veega 1.025-1,029 ja viskoossus 1,9-2,6. osmootne rõhk 768-819 kPa. On leeliseline , pH 7,35-7,4. Osmolaarsus ca 300 mosm/l. Kogu vere viskoossus ca 5x suurem kui veel. Vereplasma mahu mõõtmiseks tuleb verre lahusena viia kindel kogus organismile kahjutut ainet, lasta sel vereplasmas seguneda nin määrata siis konts vereplasmas. Vereplasma valkusid on 65-80g/l, jagunevad: albumiinid- 35-45 g/l ja globuliinid 24-37 g/l, globuliinidel hulgas on ka fibrinogeene 1,5-4,5 g/l. Globuliinid jagune­vad: alfa1 ja 2, beeta ja gamma globuliinideks ning fibrinogeeniks. Vereplasma valgd on olulised vere ja kudede vahelises ainete vahetuses. Vereplasma valkude osmootne rõhk ehk kolloidosmootne ehk onkootne rõhk on keskmiselt 3,3 kPa. Vereplasma valgud:
    a) võtavad osa ainte transpordist- albumiiniga täielikult või osaliselt seotud bilirubiin, rasv­ happed ja mõned ravimid , globuliinidega- kortisool , türoksiin, osa lipiide, rauda, vitamiine jne
    b) organismide kaitsereaktsioonid- suur osa antikehadest on immunoglobiinid.
    c) osa vere puhversüsteemidest- aminohappe aluselise ja happelise rõhma töttu võimelised rea­geerima nii happe kui ka alusega
    d) neist oleneb vere viskoossus ja onka valgu reserviks.
    Madalmolekulaarsed ained määravad vere osm rõhu. Nt glükoos, piimhape , AH’d, rashapped, Na+ ja Cl- aga ka HCO3 ja Ca2+.
    8. Ülevaade vererakkude (erütrotsüüdid, leukotsüüdid ja trombotsüüdid) talitlusest.
    Verelibled /vererakud/hemotsüüdid
    Jaotatakse punalibledeks e erütrotsüütideks ja valgelibledeks e leukotsüütideks ja vereliistakuteks e trombotsüütideks. Hulk veres suur ja konstantne . Vanad rakud asendatakse uutega.
    Erütrotsüüdid
    Hulk 4,5-5,5 *10ˇ12 liitri vere kohta. Kaksiknõgusa ketta kujulised, tuumata. Erütrotsüütide eluiga on umbes 120 päeva ja peamiseks funktsiooniks on hingamisgaaside transport hemoglobiini abil. Hemoglobiini molekulis on 4 alaühikut, millest iga sisaldab heemi ja globiini heemi ja globiini.
    Punaliblede püsimine suspensioonina oleneb vereplasma viskoossusest ja erütrotsüütide massi ja pindala suhtest , elektrostaatilistest tõmbe-ja tõukejõududest.
    Hüübimatuks muudetud vere punalibled settivad, hinnatakse erütrotsüütide settimise kiirust. Põletikulise haiguse korral settimine kiireneb . Normaalselt oleks see 2..15mm/h.
    Massist 30% hemoglobiini, mis transpordib hapnikku. Keskmine hulk meestel 140-170g/l, naistel 120-160g/l.
    Punaliblede purunemisel vabaneb hemoglobiin , nim. hemolüüsiks.
    Hemolüüsi põhjustavad temperatuuri kõikumised, hüptoonilised lahused , mehhaanilised faktorid . Keemilised-lipoide lahustavad ained ja bioloogilised- toksiinid .
    Erütropoeesi lihtsustatud etapid : 1. hemapoeetiline tüvirakk -> 2. proerütroblast-> 3. erütroblast, mis sisaldab tuuma ja on võimeline hemoglobiini sünteesima-> 4. normoblast ->5. retikulotsüüdid ( I-IV), veres ringlevad retikulotsüüdid III ja IV, mida on erütrotsüütide koguarvust umbes 1%-> 6.küps punalible ehk erütrotsüüt ehk tuumata rakk.
    Erütropoeesi reguleerivad mitmed ained, nende hulgas seesmine ja välimine faktor. Seesmine faktor on glükoproteiin, mis tekib mao limaskestas .Välimine faktor on vitamiin B12, mis muudetakse seesmise faktori abil imenduvaks.
    Erütropoetiin on glükoproteiin, mis tekib neerudes ja stimuleerib luuüdis erütrotsüütide rea tüvirakkude diferentseerumist ja paljunemist. Sellega kasvab hemoglobiini sünteesivate erütroblastide hulk.
    Antigeenseid omadusi: erütrotsüüdi pinnal võib olla 2 sorti antigeene ehk aglutinogeene (kas A või B või mõlemad korraga). Vereplasma sisaldab AB0 süsteemi vastaseid antikehi ehk aglutiniine (kas anti-A või anti-B või mõlemad korraga). Vastsündinu veri antikehi ei sisalda, need tekivad 1. eluaasta jooksul nende antigeenide vastu, mida oma erütrotsüütide pinnal ei esine. Vale veregruppi lisades trombide teke.
    Leukotsüüdid
    Valgeliblesid on 4-10*10 astmes 9 ühes liitris veres. määratakse samamoodi nagu punaliblesid.
    Leukotsüüdid jagunevad granulotsüütideks ja agranulotsüütideks. Granulotsüüdid jaotuvad neutrofiilseteks (40-75%), eosinofiilseteks (1-6%) ja basofiilseteks (0-1%) . Agranulotsüüdid jaotuvad lümfotsüütideks (T ja B- lümfotsüüdid ; 15-45%) ja monotsüütideks (makrofaagide eelkäijad; 2-10%). Neutrofiilid on 10-12 mikromeetrit, neil on 3-5 osaline tuum ning nende tsütoplasma ei värvu . Nad fagotsüteerivad baktereid ja toodavad pürogeene, mis on palavikkutekitavad ained. Nende eluiga on 1-2 päeva.
    Neutrofiilid on 10-12 mikromeetrit, neil on 3-5 osaline tuum ning nende tsütoplasma ei värvu. Nad fagotsüteerivad baktereid ja toodavad pürogeene, mis on palavikkutekitavad ained. Nende eluiga on 1-2 päeva.
    Eosinofiilid on 13 mikromeetrit, neil on 2-osaline tuum ning tsütoplasma värvub happeliste värvidega. Nende ülesandeks on hävitada parasiite ja osaleda allergilistes reaktsioonides. Nende eluiga on 6-12 tundi.
    Basofiilid on 7 mikromeetrit, neil on 2-osaline tuum ja tsütoplasma värvub aluseliste värvidega. Nemad toodavad hepariini, histamiini jt aineid, mis osalevad lokaalse põletikureaktsiooni tekkes ( paistetus, punetus , sügelus)
    Lümfotsüütide diameeter on 7-10 mikromeetrit, neil on suur tuum ning nad vahendavad omandatud immuunvastust : toodavad antikehi (B), tapavad nakatatud rakke (T) ning nad paiknevad lümfisüsteemis ( lümfisõlmed , põrn, luuüdi , näärmed ). B-rakud elavad paar tundi, T-rakud kuni aasta. B-rakud suurenevad antigeeniga stimuleerimisel ja muutuvad plasmarakuks. Nad hakkavad sünteesima antikehi, mis väljutatakse plasmasse. T-rakud kohtumisel nakatunud rakuga või kasvajarakuga vabastavad tsütokiine või tsütotoksilisi aineid. T-helper rakud vabastavad tsütokiine, et stimuleerida B rakke. Tsütotoksilised T-rakud vabastavad rakumürke, et haige rakk tappa ja seeläbi viiruse paljunemist takistada. Kui keharakk on viirusega nakatunud, hakkavad tema tsütoplasmas ekspresseeruma võõrvalgud. Need valgud lammutatakse raku sees peptiidideks, mis moodustavad endoplasmaatilises võrgustikus MHC-ga kompleksi ning viiakse raku pinnale. T-rakk tunneb ära MHC-ga seondunud võõrpeptiidi ja tuvastab seda esitanud raku kui nakatanu.
    Monotsüütide diameeter 15 mikromeetrit. Luuüdist verre liikudes suurenevad nad ning muutuvad makrofaagideks ( bakterid , vanad erütrotsüüdid, surnud neutrofiilid), peamised fagotsütoosivõimelised rakud (100 bakterit elu jooksul), ’’patrullivad’’ kudedes või püsivad kusagil ’’ankrus’’. Samuti tekivad monotsüütidest dendriitrakud.
    diapedees – valgeliblede võime veresoonkonnast väljuda ilma, et tegemist oleks veresoone seina vigastamise või kahjustamisega. Seda protsessi kutsutakse leukodiapedeesiks.
    Leukotsütaarne valem : 1. Neutrofiilsed granulotsüüdid 40-75% 2. Eosinofiilsed granulotsüüdid 1-6% 3. Basofiilsed granulotsüüdid 0-1% 4. Lümfotsüüdid 15-45% 5. Monotsüüdid 2-10%
    Erinevate patoloogiliste seisunditega kaasnevad suuremad või väiksemad muutused leukogrammis.
    Valgeliblede loome ehk leukopoees. Granulotsüüdid tekivad punases luuüdis, lümfotsüüdid ja monotsüüdid põrnas ning lümfisõlmedes. Leukopoeesi reguleerib reguleerivat kolooniat stimuleerivad faktorid ehk CSF. Osaliselt reguleerivad olemasolevad leukotsüüdid: nt. bakteriaalse infektsiooni korral leukotsüütidest vabanevad tsütokiinid stimuleerivad uute neutrofiilide ja makrofaagide tootmist.
    Leukotsüütide ülesandeks on organismi kaitsmine patogeenset sissetungijate eest. Leukotsüütide üldine ülesanne on immunoloogiline kaitse. Erinevad rakutüübid realiseerivad selle erinevaid aspekte . Valgelibled kasutavad vereringet transpordiks , kuid toimivad kudedes. Leukotsüüdid on võimelised liikuma veresoonkonnast kudedesse- seda nimetatakse leukodiapedeesiks. Liikumapanevaks jõuks on kemotaksis ( neid tõmbavad ligi bakterite ja põletikus kudede poolt sekreteeritavad ained).
    Trombotsüüdid
    Trombotsüüte ehk vereliistakuid on kehas 150-400 * 10 astmes 9 ühes liitris veres. Nad on tuumata ning nende läbimõõt on 2-4 mikromeetrit ja nende eluiga on 10 päeva. Nad tekivad megakarüotsüütidest.
    Trombotsüütide funktsiooniks on hemostaas ehk kaitse verekaotuse eest ehk vere hüübimine. Vigastuse kägius paljastuv kollageen ning plasma von Willebrandi faktor (vWf) käivitavad adhesiooni. Adhesiooni takistavad trombotsüütide negatiivne pinnalaeng, teatud bioaktiivsed ained ( nt NO, prostatsükliin jt) endoteelist, samuti endoteeli barjäär kollageeni ja vere enda vahel. Trombotsüüdid on bioaktiivsete ainete reservuaarid ning need ained
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Kordamine füsioloogia eksamiks #1 Kordamine füsioloogia eksamiks #2 Kordamine füsioloogia eksamiks #3 Kordamine füsioloogia eksamiks #4 Kordamine füsioloogia eksamiks #5 Kordamine füsioloogia eksamiks #6 Kordamine füsioloogia eksamiks #7 Kordamine füsioloogia eksamiks #8 Kordamine füsioloogia eksamiks #9 Kordamine füsioloogia eksamiks #10 Kordamine füsioloogia eksamiks #11 Kordamine füsioloogia eksamiks #12 Kordamine füsioloogia eksamiks #13 Kordamine füsioloogia eksamiks #14 Kordamine füsioloogia eksamiks #15 Kordamine füsioloogia eksamiks #16 Kordamine füsioloogia eksamiks #17 Kordamine füsioloogia eksamiks #18 Kordamine füsioloogia eksamiks #19 Kordamine füsioloogia eksamiks #20 Kordamine füsioloogia eksamiks #21 Kordamine füsioloogia eksamiks #22 Kordamine füsioloogia eksamiks #23 Kordamine füsioloogia eksamiks #24 Kordamine füsioloogia eksamiks #25 Kordamine füsioloogia eksamiks #26 Kordamine füsioloogia eksamiks #27 Kordamine füsioloogia eksamiks #28 Kordamine füsioloogia eksamiks #29 Kordamine füsioloogia eksamiks #30 Kordamine füsioloogia eksamiks #31 Kordamine füsioloogia eksamiks #32 Kordamine füsioloogia eksamiks #33 Kordamine füsioloogia eksamiks #34 Kordamine füsioloogia eksamiks #35 Kordamine füsioloogia eksamiks #36 Kordamine füsioloogia eksamiks #37 Kordamine füsioloogia eksamiks #38 Kordamine füsioloogia eksamiks #39 Kordamine füsioloogia eksamiks #40 Kordamine füsioloogia eksamiks #41 Kordamine füsioloogia eksamiks #42 Kordamine füsioloogia eksamiks #43 Kordamine füsioloogia eksamiks #44 Kordamine füsioloogia eksamiks #45 Kordamine füsioloogia eksamiks #46 Kordamine füsioloogia eksamiks #47 Kordamine füsioloogia eksamiks #48 Kordamine füsioloogia eksamiks #49
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 49 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2017-01-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 10 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor KReintamm Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Põhilised teemad koos vastustega inimese füsioloogia eksamile. Viimased neli teemat vajavad pisut rohkem infot/täpsustamist, muidu väga korralik ja asjalik konspekt.
    plasma , erutus , arter , vatsakest , rakk , kontraktsioon , ioonid , veri

    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    36
    doc
    Füsioloogia eksami küsimused
    12
    doc
    Inimese füsioloogia eksami kordamisküsimused
    27
    doc
    Füsioloogia eksami vastused
    30
    doc
    Füsioloogia eksami vastused
    29
    doc
    Füsioloogia
    27
    odt
    Käitumise füsioloogia ja anatoomia eksamiks
    35
    doc
    Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused
    34
    doc
    Kordamisküsimuste vastused



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun