Füsioloogia (0)

ÄRRITUVUS
Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon , näärmekude - nõre eritumine
ÄRRITAJAD
Välis- ja sisekeskkonna faktorid , mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus.
Energeetilise olemuse alusel:

• Füüsikalised – temp, valgus, heli, elekter , mehaanilised faktorid(löök, venitus )
  
• Keemilised – hormoonid, ainevahetusproduktid( laktaat , pürovaat), ravimid , mürgid
  
• Füüsikalis-keemilised – osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused
  

Füsioloogilise toime alusel:

• Adekvaatsed – ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalselt kohanenud, omades suurt tundlikkust.(lihasrakule motoneuronitelt lähetatud närviimpulsid, närvirakule teiselt närvirakult lähetatud närviimpulss, silm-valgus, kõrv- helilained )
  
• Mitteadekvaatsed –ärritajad, mis füsioloogilistes tingimustes organite ja kudede ärritust esile ei kutsu, koed ei ole spetsiaalselt kohanenud.(elekter, meh faktorid, hape, alus, temp).
  

ÄRRITUS
Ärritaja toime eluskoele.
Bioloogilise reaktsiooni alusel:

• Alaläviärritus – läviärritusest väiksem ärritus, reaktsioon ärritaja toimele avaldub nõrga lokaalse vastusena.
  
• Läviärritus – eluskoe minimaalne vastusreaktsioon ärritaja toimele
  
• Üleläviärritus – läviärritusest tugevam ärritus
  

ERUTUVUS
Närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vastata ärritusele erutuse tekkega.
ERUTUS
Keerukas energiatarbimisega seotud vastusreaktsioon ärritaja toimele. See on protsess, mille käigus muutub nii ärritunud koe füüsikalis-keemiline seisund kui ka ainevahetus .
Erutuse üldine tunnus: rakumembraani depolarisatsioon (puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine)
Erutuse spetsiifilised tunnused:

• Närvikoel – närviimpulsside teke ja levik
  
• Lihaskoel – lihaskiudude kontraktsioon
  
• Näärmekoel – sekreedi eritumine
  

Kõikidele erutuvatele kudedele on omane erutusjuhtivus – võime erutust edasi anda.
PIDURDUS
Erutuvate kudede funktsionaalse aktiivsuse alanemine või lakkamine ärritajate toimel.
Pidurdus kaitseb erutuvaid kudesid kurnatuse eest.
Otsene pidurdus: seotud pidurdavate neuronite ja sünapsite talitlusega.

• Presünaptiline pidurdus – selle puhul mood pidurdavad neuronid sünapse erutavate neuronite aksonite terminalidel. Nende pidurdavate neuronite poolt vabanev mediaator takistab impulsside levikut presünaptilisel membraanil, mille impulsside blokeerimisel, mis saabuvad erutava neuroni aksoni kaudu.
  
• Postsünaptiline pidurdus – tekib pidurdava mediaatori toimimisel postsünaptilisse membraani.
  

- tagasipidurdus e. renshaw pidurdus – saavad impulsse seljaaju alfa-motoneuronite kõrvalharudelt, ise aga moodustavad pidurdavaid sünapse samal alfa-motoneuronil või teistel motoneuronitel.
Ülepiiriline pidurdus: ei ole seotud pidurdavate sünapsitega, vaid tekib ülemäära sageda ja kestva erutuse tagajärjel. Areneb kestev rakumembraani depolarisatsioon ja kujuneb nn püsiv erutuskolle, kus erutus on kaotanud oma leviva iseloomu ning muutunud lokaalseks.
Elektrostimulatsioon leiab füsioloogias ja meditsiinis laialdast kasutamist närvi- ja lihaskoe funktsionaalse seisundi hindamisel.
Elektrivool on närvi- ja lihaskoe suhtes kõikidest teistest mitteadekvaatsetest ärritajatest suhteliselt kõige lähedasem adekvaatsele, kuna füsioloogilistes tingimustes kaasnevad nende kudede talitlusega alati ka elektrilised nähtused.
Kasutatakse alalisvoolu, mille tugevust, toimeaega ja sagedust on kerge doseerida, ka kudesid kahjustav toime on minimaalne. Kasutatakse spetsiaalseid elektrostimulaatoreid, mis genereerivad erineva kujuga alalisvoolu impulsse(eksponent, kolmnurk , trapets, ristkülikimpulss).
Alalisvoolul põhineva elektriärrituse doseerimine :

• Voolutugevuse alusel
  
• Toimeaja alusel
  
• Voolutugevuse kasvu kiiruse alusel
  
• Sageduse alusel
  

Lihaste otsene elektrostimulatsioon – elektriärritus antakse elektroodide kaudu otse lihasele
Lihaste kaudne elektrostimulatsioon – elektriärritus antakse lihast innerveerivale närvile.
Alalisvoolu seadus – alalisvool kutsub närvi- ja lihaskoes erutuse esile ainult sisse- või väljalülitamise momendil , samuti voolutugevuse järsul muutmisel. Erutusprotsess tekib koe piirkondades, kuhu on asetatud elektroodid .
Polaarsuse seadus – voolu sisselülitamisel tekib erutus katoodi(-) ja voolu väljalülitamisel anoodi(+)piirkonnas.(E. Pflüger 1860.a)
Elektrotoonus – seisneb koe erutuvuse muutuses elektrivoolu mõjul. Voolu sisselülitamisel tõuseb koe erutuvus katoodi ja väheneb anoodi ümbruses, voolu väljalülitamisel toimub aga vastupidine protsess.
Erutuvate kudede akommodatsioon – elektrivoolu aeglasel tugevnemisel rakumembraan kohaneb ärritaja toimega ning erutuse teket ei järgne isegi suhteliselt tugeva voolu korral.
Ärrituse toimejõu ja aja seos:

• erutuse kudedes põhjustavad ainult piisava toimejõu ja kestusega ärritajad.
  
• Piisavat toimejõudu omavad ärritajad peavad erutuse esilekutsumiseks toimima teatud aja jooksul.
  
• Kasulik aeg - minimaalne aeg, mis on vajalik erutuse esile kutsumiseks
  
• Mida tugevam on ärritaja, seda lühemat toimeaega vajatakse erutuse tekkeks
  

Voolutugevuse, ärrituse toimeaja ja voolugradiendi tähtsus erutuse tekkel. Erutusprotsessi tekke kudedes põhjustavad vaid piisava toimejõu ning kestusega ärritajad. Mida madalam on lävi ärritus, seda kõrgem on koe erutuvus. Erutuslaine tekkele eelnevad lokaalsed alalävised muutused, mille suurus on proportsionaalne ärritaja toimejõuga. Kui need muutused saavutavad teatava suuruse (lävitaseme), vallandubki erutuslaine. Mida tugevam on ärritus, seda intensiivsemalt arenevad alalävised muutused koes. Oluline faktor on seejuures ka ärritaja toimeaeg e ärrituse kestus. Selleks, et lokaalsed erutusprotsessid ületaksid lävitaseme, on vajalik teatav aeg. Minimaalset aega, mis on vajalik erutuse esilekutsumiseks eluskoes, nim kasulikuks ajaks. Ka küllaldast toimejõudu omavad ärritajad peavad selleks, et erutusprotsessi vallandada, toimima teatud aja vältel. Kasuliku aja piirides eksisteerib eluskoes funktsionaalse sõltuvus ärritaja toimejõu ja toimeaja vahel: mida tugevam on ärritaja, seda intensiivsemad on alalävised muutused koes ja kiiremini saavutavad nad lävitaseme ning lühemat toimeaega vajatakse erutuse tekkeks. Alalisvoolu toime eluskoele ei ole seotud mitte ainult voolutugevuse (pinge) suurusega ja ärrituse kestusega, vaid sõltub olulisel määral ka voolutugevuse muutumise kiirusest (voolugradiendist).
Reobaas – minimaalne voolutugevus , mis on vajalik piiramatu toimeaja tingimustes erutuse esile kutsumiseks eluskoes
Kronaksia – minimaalne aeg, mis on vajalik minimaalse vastusreaktsiooni esile kutsumiseks eluskoes kahekordse reobaasi tugevusega voolu toimel. (L.Lapique 1908.a)
Erutuvate kudede labiilsus – koe omadus vastata ärritusele nende rütmi transformeerimata.
Närvi- ja lihaskoe labiilsust määratakse elektriärrituste maksimaalse sagedusega, millele kude on võimeline vastama ilma ärrituse rütmi transformeerimata. Mida suurem on labiilsus, seda suurem arv erutuslaineid võib ajaühikus koes tekkida.
Vvedenski ärrituse optimum – ärritussagedus, mis kutsub esile maksimaalse vastusreaktsiooni
Vvedenski ärrituse pessimum – liigsest ärritussagedusest tingitud vastusreaktsiooni vähenemine
Parabioos – eluskoe labiilsuse langusega seotud nähtus, mille lõpptulemuseks on pidurdus – eluskude või organ ei ole võimeline enam ärritajatele reageerima .
Parabioosi faasid: võrdsustav, paradoksaalne, pidurdav
BIOPOTENTSIAALID
Erutuse teke ja levik närvi-, lihas-, ja näärmekoes on seotud rakumembraanidel registreeritavate biopotentsiaalidega. Kaasaegsed ettekujutused biopotentsiaalidest tekkisid tänu elektronmikroskoopia ja mikroelektroodtehnika arengule. Soodustavaks faktoriks oli kalmaari gigantse närvikiu leidmine.
Bioelektrilisi nähtusi seletatakse vastavalt membraaniteooriale, mille rajajaks oli J. Bernstein ja edasiarendajad A.L. Hodgkin, B. Katz ja A.F. Huxley .
Biopotentsiaalide liigid:

• Membraani puhkepotentsiaal (rakumembraani sisepinna negatiivne laeng) – transmembraane potentsiaalide vahe, kus puhkeolekus on rakumembraan elektriliselt polariseerunud: membraani välispind on (+) ja sisepind (-) laenguga, seda on võimalik registreerida mikroelektroodtehnika abil. Närvirakus on puhkepotentsiaal –70mV ja lihasrakus –90mV.
  

Puhkepotentsiaali põhjustavad tegurid:

• põhiliste katioonide (K+, Na+) ning anioonide (A-, Cl-) mittetasakaaluline jaotus rakus ja rakuvälises keskkonnas.
  
• Rakumembraani valikuline läbilaskvus e. permeaablus erinevate ioonide osas
  
• Na ja K ioonide aktiivne transport kontsentratsioonigradiendile vastupidises suunas metaboolse energia arvel töötava Na+/K+ pumba abil.
  

Põhilist osa membraani puhkepotentsiaali tekkel etendab K ioonide difusioon rakust rakkudevahelisse alasse.
Membraanipotentsiaali muutused:

• depolarisatsioon – membraani puhkepotentsiaali vähenemine
  
• hüperpolarisatsioon – membraani puhkepotentsiaali suurenemine
  
• repolarisatsioon – puhkepotentsiaali algtaseme taastumine
  
• Elektrooniline potentsiaal – tekib nõrga alalävise ärrituse tingimustes, mille puhul rakumembraani depolarisatsioon nähtub ainult ärritaja toime ajal, pärast ärritaja toime lõppu kaob kiiresti.
  
• Lokaalne vastus –tekib ärritustugevusel 0,5-0,9 depolarisatsiooni kriitilisest piirist , mida iseloomustab mõningane amplituudi tõus ka pärast ärritaja toime lõppu, ei kao kohe pärast ärritust, vaid säilib teatud aja vältel.
  
• Aktsioonipotentsiaal – lävi või üleläviärrituse korral membraanipotentsiaali kiire muutus, mille ajal toimub rakumembraani ümberpolarisatsioon: sisepind (+) ja välis (-).
  

Tipp-potentsiaal:

• Kiire depolarisatsioon – nullini tõusev osa
  
• Ümberpolarisatsioon – positiivse laenguga tipuosa
  
• Kiire repolarisarsioon – nullist allapoole langev osa
  

Järelpotentsiaal:

• negatiivne järelpotentsiaal – puhkepotentsiaalist väiksem
  
• positiivne järelpotentsiaal – puhkepotentsiaalist suurem
  

Depolarisatsiooni kriitiline piir – rakumembraani depolarisatsiooni minimaalne tase, mis on vajalik aktsioonipotentsiaali tekkeks.
Aktsioonipotentsiaali iseärasused:

• lävi ja üleläviärritused kutsuvad esile alati ühesuguse amplituudiga aktsioonipotentsiaali e. vastusreaktsioon ärritajatele toimub seaduse “kõik või mitte midagi” järgi.
  
• Aktsioonipotentsiaal levib mööda närvi ja lihaskiudu ilma amplituudi alanemiseta.
  
• Postsünaptilised potentsiaalid – tekivad närvi ja lihaskiududel rakumembraani osades, mis piirnevad sünapsitega, amplituud mõni mV ja kestus 10-15ms.
  
  • Erutav postsün. pot. – postsünaptilise membraani lokaalne depolarisatsioon mediaatori toimel.
    
  • Pidurdav postsün. pot – närviraku membraani hüperpolarisatsioon pidurdava mediaatoraine toimel
    
• Generaatorpotentsiaalid – sensoorsete retseptorite poolt ärritusele vastusena tekkiv lokaalne potentsiaal.
  

ERUTUSE LEVIKU MEHHANISM
Lainena – väikese läbimõõduga, müeliinikihita närvikiududes, lihastes
Saltatoorselt – suure läbimõõduga, müeliinikihiga närvikiududes
Erutuslaine leviku seadused:

• Kudede anatoomilise ja füsioloogilise terviklikkuse seadus – erutuslaine levik närvi- ja lihaskoes on võimalik vaid nende anatoomilise terviklikkuse ja rakumembraani normaalse funktsionaalse seisundi tingimustes
  
• Isoleeritud juhtivuse seadus – närvi ja lihaskiudu mööda leviv erutus ei kandu naaberkiududele
  
• Erutuse kahepoolse leviku seadus – närvi ja lihaskiu mingis punktis tekkinud erutus levib edasi mõlemas suunas
  
• Seadus ”kõik või mitte midagi” – mööda närvi ja lihaskiu membraani leviva aktsioonipotentsiaali amplituud ei sõltu teda esile kutsunud ärrituse tugevusest
  

Refraktaarsus – erutuvuse puudumine või alanemine aktsioonipotentsiaali ajal, seotud membraani Na kanalite inaktivatsiooniga
Erutuse ülekande iseärasused neuromuskulaarses sünapsis – erutuse levik on u 1000x aeglasem kui närvikius, erutuse levik on ühesuunaline – närvilt lihasele, erutuse ülekanne tekib keemilise mediaatoraine atsetüülkoliini vahendusel.
Erutuse ülekandeprotsessi motoorselt närvikiult  skeletilihaskiududele võib kujutada järgmiste elektriliste ja keemiliste nähtuste ahelana:
*Elektriline- 1) Närviimpulsi saabumine aksoni terminaali; 2)Atsetüülkoliini vabanemine närvilõpmest sünapsipilusse.
*Keemiline- Atestüülkoliini reaktsioon kolinoretseptoritega.
*Elektriline – a)Postsünaptilise membraani ioonkanalite avanemine ; b)Lihaskiu lõpp-plaadi potentsiaali teke;
c)Sünaptilises piirkonnas paikneva lihaskiu membraani kriitiline depolarisatsioon; d)Lihaskiu aktsioonipotentsiaali teke ja levik. Erutuse ülekande iseärasused neuromuskulaarses sünapsis
Kuraare – indiaanlaste noolemürk, mis takistab erutuse levikut lihasesse ja põhjustab skeletilihase halvatuse
LIHASKONTRAKTSIOONI FÜSIOLOOGIA
Lihaskontraktsioonile eelneb lihaskoe erutumisega seotud elektriliste, keemiliste ja mehaaniliste nähtuste kompleks , mida nim erutuse ja kontraktsiooni sidestusmehhanismiks elektronmehhanismiks. Skeletilihaste kontraktsiooni primaarseks eelduseks on alfa- motoneuronilt lähtuvad närviimpulsid, mis neuromuskulaarsete sünapsite vahendusel vallandavad lihaskiudude sarkolemmi depolarisatsiooni. Tekkinud aktsioonipoetentsiaal liigub lihaskius paiknevate transveraaltuuburite (T-torukest) membraanide kaudu sarkoplasmaatilise retiikulumi membraanidele , suurendades viimaste permeaablust Ca2+-ioonide suhtes. Järgneb kiire Ca2+-ioonide väljumine sarkoplasmaatilise retiikulumi terminaaltsisternidest sarkoplasmasse, kus nende konsentratsioon puhkeolukorraga võrreldes oluliselt suureneb. Edasi toimub aktiini ja müosiini ühinemist (aktomüosiini moodustamist) reguleerivate valkude tropomüosiini ja tropniini omavaheline reaktsioon, mis käivitab lihaskontraktsiooni Ca2+-ioonide vabanemist terminaaltsisternidest loetakse lihaskontraktsiooni lähtereaktsiooniks, kuna sarkoplasmasse difundeerunud Ca2+- ioonid aktiveerivad aktiinifilamendi, stimuleerivad müosiini – ATP-aasi ja võimaldavad aktomüosiini moodustamist. Lihaskontraktsiooni reguleeritakse Ca2+-ioonide kontraktsiooni muutuste kaudu sarkoplasmas. Lihaskontraktsiooni molekulaarmehhanism : Lihaskraku erutumisel sarkoplasmasse diffundeerunud Ca2+-ioonid seotakse regulaatorvalk  troponiiniga. Puhkeolekus ristisillakesi (müosiini päid) blokeerinud tropomüosiin troponiinikompleksis toimuvate konformatsiooniliste muutuste tulemusena vabanevad aktiini - aktiivsustsentrid. PTP hüdrolüüsil vabanev energia läheb üle müosiinile, tekib müosiini aktiivne vorm ja ristisillakesed aktiini ja müosiini vahel aktiveeruvad ning lihaskiud lüheneb või kui see on  takistatud, tekib tema sees pinge.
LIHASKONTRAKTSIOONI MEHHANISM
Libisemisteooria:

Jämedate(müosiini) ja peenikeste(aktiini) müofilamentide pikkus kontraktsiooni käigus ei muutu.

Sarkomeeri pikkuse muutused kontraktsioonil on müosiini ja aktiinifilamentide omavahelise pikisuunalise nihkumise tulemus

müosiinifilamentidest lähtuvad ristsillakesed on paigutunud nii, et võivad ühineda aktiini komplementaarsete aktiivsustsentritega

kontraktsioniaparaadi aktiveerumisel liiguvad ristisillakesed müosiinifilamendis oma kinnituskohtade suunas u. 45o, tekitades aktiinifilamendile rakenduva pikisuunalise tõmbejõu

osa ristsillakesi kinnituvad kohe vastavate aktiini aktiivsustsentrite külge, teised aga jätkavad “koha otsimist” kinnitumiseks

pärast aktiinifilamendi külge kinnitunud ristisillakestega toiminud struktuurseid muutusi, mille tulemusena nad arendavad tõmbejõudu, järgneb kohe nende lahknemine

kontraktsioonifaasis kinnituvate ristisillakeste arv kasvab, sellele järgnevas lõõgastusfaasis aga kahaneb

iga ristisillakese kinnitumis-lahknemistsükkel on seotud ühe ATP molekuli hüdrolüüsiga

iga ristisillakese tegevus lihaskontraktsioonil on sõltumatu teiste ristisillakeste tegevusest

kõik ristisillakesed on funktsionaalselt identsed
Lihase aktiivseks seisundiks nim perioodi, mille vältel kontraktiivne komponent lüheneb, tekitades lihasesisese pinge.
Lihaskontraktsiooni algul lihase kontraktiivne komponent lüheneb, tekitades lihasesisese pinge.
Edasise kontratsiooni käigus toimub lihase järjestikuse elastse komponendi struktuuride väljavenitamine teatud tasemeni ja nüüd liitub kontraktsiooniaparaadi poolt tekitatud tõmbejõule elastsete struktuuride pinge ning lihase otstes on võimalik registreerida kontraktsioonijõudu.
Lihaskiudude lõõgastumine algab siis, kui Ca2+-ioonide kontraktsioon müofibrillaaralas langeb alla kriitilise taseme. Müosiini- ja aktiinifilamentide vahelised ühendused katkevad, ning tropomüosiini-toponiinikompleks blokeerib jällegi aktiini aktiivsustsentrid. Lõpptulemusena lihaskiud lõtvuvad Ca2+-ioonid eemaldatakse müofibrillaaralast ATP lõhustumisel vabaneva energia arvel töötava Ca2+-pumba abil, mis nim ioonid sarkoplasmaatilisse retiikulumi tagasi viib. Viimane käivitub automaatselt siis, kui Ca2+-ioonide konsentratsioon sarkoplasmas tõuseb. Kuna Ca2+-ioonide juuresolekuta ei moodustu uut aktomüosiinikompleksi, jääb lihaskiud uue närviimpulsi saabumiseni lõõgastusseisundisse. Ühekordsele ärritusel vastab lihas või üksik lihaskiud lühiaegse ja mitte eriti tugeva kontraktsiooniga, mida nim üksikkontraktsiooniks.
Sellel eristatakse järgmisi faase :
*latentsifaas – ajaintervall ärrituse momendist kuni jõuarenduse alguseni ;
*kontraktsioonifaas – ajaintervall jõuarenduse algusest kuni selle maksimumini;
*Lõõgastusfaas – ajaintervall jõuarenduse maksimumist kuni selle kadumiseni.
Lihaskiudude üksikkontraktsiooni kestus sõltub nende tüübist - Mida rohkem on lihases kiireid lihaskiude, seda lühem on üksikkontraktsiooni kestus ja suurem selle jõud.
TREPIFENOMEN seisneb üksikkontraktsiooni amplituudi (jõu) järkjägulises suurenemises rütmilise madalsagedusliku stimulatsiooni tingimustes.
TEETANUSEJÄRGNE POTENSEERUMINE seisneb üksikkontraktsiooni jõu olulises kasvus ja kontraktsioonifaasi samaaegses lühenemise vahetult peale lühiajalist (2-5 s) tetaanilist kontraktsiooni. See fenomen avaldub ka tahteliste lihaspingutuste tingimustes juhul, kui pingutuse suurus ületab 50% tahtelisest maksimaaljõust.
Tetaaniline kontraktsioon on organismi tingimustes tüüpiline nähtus, mis tekib üksikute kontraktsioonide summeerumise tulemusena. Kontraktsioonide summeerumine tekib siis, kui kahe ärrituse vaheline aeg on väiksem üksikkontraktsiooni kestusest, ületab sealjuures aktsioonipotentsiaali kestuse ja langeb eelmise kontraktsiooni lõõgastusfaasi. Selliselt summeerunud kontraktsioon on oma amplituudilt (jõult) suurem, võrreldes üksikkontraktsiooniga. Kui iga järgmine ärritus satub eelmise kontraktsioonifaasi lõppu, tekib kontraktsioonide täielik liitumine e. lihase tetaaniline kontraktsioon.
HAMBULINE e OSALINE TEETANUS tekib inimese lihaste ärritamisel sagedusega 5 – 10 Hz.
SILE TEETANUS e TÄIELIK TEETANUS tekib inimese lihaste ärritamisel sagedusega 15 – 20 Hz. Aeglased motoorsed ühikud töötavad sileda teetanuse tingimustes juba ärritussagedusel 20 Hz, kiirete motoorsete ühikute jaoks on selleks vaja aga märksa suuremat ärritussagedust (35 – 40 Hz). Inimese tahtelisel liigutustegevusel on alati tegemist tetaaniliste lihaskontraktsioonidega. Nõrkadel lihaspingutustel on aktiivsed tavaliselt ainult aeglased motoorsed ühikud, mis töötavad sealjuures hambulise teetanuse režiimis. Pingutuse kasvades lähevad nad üle sileda teetanuse režiimi.
LIHASPINGE REGUL.
Lihase erijõud – lihase poolt arendatav max isomeetriline jõud, jagatuna lihase füsioloogilise ristlõikega. Tavaliselt väljendatakse lihase erijõudu jõukilogrammides ruutsentimeetri kohta (kg/cm2).
Lihaste maxjõud – kõigi lihaskiudude max tegevusega kontraktsioonil avalduv jõud, mida saab määrata supramaksimaalse ärritustegevuseg indirektsel ( motoorse närvi kaudu) elektrostimulatsioonil. Selleks kasutatakse stimulatsioonireziimi, mille kestus on 0,5 –1 ms ja ärritussagedus 50 – 100 Hz.
Lihaste tahteline maxjõud – jõud, mis avaldub max lihaspingutuse olukorras. Võib jaotada 2 gruppi:
Neuraalsed (koordinatsiooni-) tegurid:
*Lihasesisene koordinatsioon ;
*Lihastevaheline koordinatsioon.
Perifeersed (lihas-) tegurid:
*Lihaste kontraktsioonijõu luukangidele rakendumise tingimused (jõuõlad, jõu rakendumise nurk jne); *Lihase pikkus;
*Lihase anatoomiline ja füsioloogiline ristlõige;
*Lihase kiuline koostis s.o kiirete ja aeglaste lihaskiudude vahekord antud lihases. Muude võrdsete tingimuste juures arendavad suuremat jõudu lihased, millel on suurem ristlõige ja kiirete lihaskiudude protsent.
Lihasesisene koordinatsioon, s.o lihaspinge regulatsiooni ühe lihase piires kindlustavad kolm mehhanismi:
*Aktiivsete motoorsete ühikute arvu regulatsioon ;
*Motoorsete ühikute impulseerimissageduse regulatsioon;
*Motoorsete ühikute impulsatsiooni ajaliste suhete regulatsioon Need regulatsioonimehhanismid toimivad nii inimese tahtelisel kui ka reflektoorsel  liigutustegevusel.
Aktiivsete motoorsete ühikute arvu regulatsioon (rekruteerimine). Mida rohkem on aktiivseid (rekruteerunud) motoorseid ühikuid lihases, seda suuremat pinget (jõudu) ta arendab kontraktsioonil.
Motoorsete ühikute rekruteerumine on regulatsioonimehhanism, mis toimib motoneuronpuuli tasandil. Viimase all mõistetakse motoneuroneid, mis innerveerivad ühte lihast või selle gruppi pead. Aktiivsete motoorsete ühikute arvu motoneuronpuulis määratakse -motoneuronitele lähetatavate erutavate mõjude intensiivsusega.
“SUURUSE PRINTSIIP” – selleks, et lihas arendaks suuremat pinget, peab erutavate mõjude intensiivsus
motoneuronile kasvama. Vastuseks sellele suureneb erutunud motoneurnite arv antud motoneuronpuulis: lisaks madala erutuslävega väikestele motoneuronitele rekruteerub järjest rohkem ka kõrgema erutuslävega suuri motoneuroneid.
Lihastevaheline koordinatsioon ilmneb: *Sünergistlihaste adekvaatses valikus; *Antagonistlihaste mittevajaliku aktiivsuse pidurdamises; *Fiksaatorlihaste aktiivuse optimaalses tõusus.
Liigutuse algatamisel on esmajärguline tähtsus nelja gruppi kuuluvate neuronite koostööl: *Sünergistlihaste-motoneuronid; *Sünergistlihaste pidurdavad lülineuronid; *Antangonistlihste-motoneuronid; *Antagonistlihste pidurdavad lülineuronid.
Motoneuronpuul – ühte lihast või selle pead innerveeriv motoneuronite kogum seljaaju hallaine esiservades
Motoorne ühik – närvi-lihasaparaadi põhiline morfofunktsionaalne element, mille moodustavad alfa-motoneuron koos selle poolt innerveeritavate lihaskiududega
Morfoloogilise kriteeriumi alusel:

• Suured m. ühikud – kiired lihaskiud, kõrge erutuslävi, kiire erutusjuhtivus
  
• Väikesed m. ühikud – aeglased lihaskiud, madal erutuslävi, aeglane erutusjuhtivus
  

Füsioloogilise kriteeriumi alusel: *Aeglased, *Kiired väsimusresistentsed, *Kiired kiireltväsivad
NÄRVISÜSTEEM
NS funkts: *organismi erinevate osade talitluse koordineerimine ja liitmine ühtseks tervikuks.
*väliskeskkonna adekvaatne peegeldamine ning organismi talitluse ja käitumise reguleerimine vastavalt muutuvatele keskkonna tingimustele.
NS jaguneb: *KNS – pea- ja seljaaju; * perifeerne NS – närvid ja ganglionid
Ganglionid - närvirakkude kehade kogumid PNSis
KNS on peamine: pea- ja seljaaju.
*info töötlemise, *organismi adekvaatse vastusreaktsiooni väljatöötamise ja algatamise ning *vaimse tegevuse keskus; vaimne tegevus (mõtted, emotsioonid , teadvus) ei ole käsitatav automaatse vastureaktsioonina saabunud infole.
* Peaaju – peamised osad: suuraju , vaheaju , keskaju , sild ja väikeaju, piklikaju . keskaju ja sild mood ajutüve, mis ühendab pea- ja seljaaju.
*Seljaaju – paikneb lülisambakanalis, ülal läheb üle piklikajuks, koosneb:
*närvirakkude kogumitest – hallainest ja seda ümbritsevast närvikiudude poolt moodustatud juhteteedest – valgeainest. pea- ja seljaaju töö toimub tihedas koostöös, nad organiseerivad organismi talitlusi ja kooskõlastavad elundsüsteemide tööd.
Perif NS: *varustada KNS infoga nii sise- kui väliskeskkonnast; *edastada KNS käsud efektororganitele.
Perif NS jaguneb: *aferentne e sensoorne osa - info suunamine aktsioonipotentsiaalide näol retseptoritelt KNSi * eferentne e motoorne osa. – 1. somaatiline motoorne NS(aktsioonipotentsiaalide juhtimine KNS-st skeletilihastele, südamelihasele, näärmetele), 2. autonoomne e. vegetatiivne NS(suurendab aktsioonipotensiaale KNS-st sile- ja südamelihastele, näärmetele. tegutseb eelkõige siseelundite töökorraldusega, reguleerimise ja ühtlustamisega.)
3 tüüpi retseptoreid:
*eksteroretseptorid võtavad ärritusi vastu väliskeskkonnast
* interoretseptorid võtavad ärritusi vastu organismi sisekeskkonnast
*proprioretseptorid on lihastes, kõõlustes, sidemetes paiknevad retseptorid .
Autonoomne NS jaguneb:
1)Sümp osa – *avaldab siseelunditele troofilist mõju (reguleerib nende AV protsesside intensiivsust ja funktsionaalset seisundit );
*veresoontele, südamele, bronhidele avaldab funktsionaalset mõju (talitlusi esilekutsuv, aktiivsuse suurenemine) Nt südame kokkutõmmete sagenemine, tugevnemine, bronhide laienemine, südame- veresoonte laienemine, naha veresoonte ahenemine ;
*aktiviseerumine valmistab kõik organismi ressursid ja süsteemid ette kehalise pingutuse edukaks teostamiseks.
2)parasümp osa – avaldab siseelunditele funktsionaalset mõju:
*stimuleerib seedenäärmete talitlust;
*stimuleerib kusepõie lihaste kontraktsiooni, sulgurlihaste lõõgastust;
*toime veresoonte, bronhide ja südametalitlusele vastupidine eelnevaga (südame kokkutõmmete sagedus väheneb, nõrgeneb, bronhid kitsenevad, südame veresooned ahenevad ).
Auto NS funkts: Troofilise iseloomuga funktsionaalne mõju –sümpaatiline närv ei kutsu esile südame kontraktsioone, see töötab automaatselt, ilma sümp. NS mõjuta. kontraktsioonide tugevnemine on tingitud südamelihase funkts. seisundi muutumisest, tema erutuvuse ja kontraktsioonivõime suurenemisest, mida põhjustab AV protsesside efektiivsuse tõus.
PARA NSi toime veresoonte lihastele , bronhidele ja südame talitlusele on vastupidine sümpaatilise närvisüsteemi puhul kirjeldatule.
NEURONID:
keha+jätke Raku kehas paikneb üks suhteliselt suur tsentraalselt asetsev tuumakesega tuum, mida ümbritsevad hästi arenenud kare endoplasm ret ja Golgi aparaat. Mitokondreid on vähe.
Jätkeid on 2 tüüpi:
*dendriidid - lühikesed, tugevasti hargnevad jätked; mood. teiste närvirakkude aksonitega sünapseid ja suunavad elektrilisi signaale närviraku keha suunas
* akson - närviraku ühtlase diameetriga kõige pikem jätke, ulatusega mõni mm kuni 1 m.
Aksoni distaalne ots reeglina hargneb tugevasti, mood telodendrioni. Iga haru lõpus on paksenenud osa - presünaptiline terminaal , mis sisaldab tilgakestena palju neurotransmitterainet. Akson juhib elektrilisi impulsse raku kehast presünaptiliste terminaalide suunas. Piki aksoneid toimub ka näiteks rakukehas sünteesitud valkude, samuti organellide (mitokondrid), mediaatoraine jm transport rakukehast presünaptiliste terminaalide suunas. Samas kahjustatud, oma aja ära elanud organellid, endotsütoosi teel vastu võetud ained jm liiguvad vastassuunas, rakukeha poole. Kahjuks võivad sel teel KNS-i jõuda ka perifeersetes kudedes (nahas) aksonitesse sisenenud viirused.
Aksonite tüübid KNS-s ja PNS-s on aksonid ümbritsetud vastavalt oligodendrotsüütide ja neurolemmotsüütide jätketega, mis tagab neile nii meh kaitse kui elektrilise isolatsiooni.
Jaotatakse:
*müeliintupega aksoneid - tihedasti ümbritsetud oligodendrotsüütide või neurolemmotsüütide jätketega, mis mood kihilise rullbiskviiditaolise isolatsioonikihi; viimane on suure fosfolipiidide sisalduse tõttu valget värvi; iga 0,1-1,5 mm järel on selles isolatsioonikihis näha sissesopistus, mida nim Ranvier’ sooniseks, aktsioonipotentsiaal levib hüppeliselt ja kiiresti ühest Ranvier soonisest teise
*müeliintupeta aksoneid - ümbritsetud oligodendrotsüütide või neurolemmotsüütide jätketest, kuid mitte täielikult; seetõttu on seda tüüpi aksonite elektriline isoleeritus märksa puudulikum kui müeliintupega aksonitel. Aktsioonipotentsiaal levib ühtlaselt ja aeglaselt piki kogu aksoni membraani pinda
Arvestades müeliintupe ehitust ja diameetrit jaotatakse aksonid:
*tüüp  A: suur diameeter (12-20 mm), hästi arenenud müeliintupp, aktsioonipotentsiaalide levimiskiirus 30-120 m/s; peamised näited on skeletilihaseid innerveerivate motoneuronite ja meeleeluneid innerveerivate neuronite aksonid
*tüüp B: keskmine diameeter (2-5 mm), tagasihoidlikult arenenud müeliintupp, aktsioonipotentsiaalide levimiskiirus 3-30 m/s
*tüüp C: väike diameeter (0,5-1 mm), ilma müeliintupeta, aktsioonipotentsiaalide levimiskiirus kuni 2 m/s;
B ja C tüüpi on peamiselt ANS neuronite aksonid. Perif NSis mood. aksonid ja nende kimbud närve.
Neuronite  tüübid Funkts alusel:
*aferentseteks e sensoorseteks neuroniteks, mis juhivad aktsioonipotentsiaale perifeeriast KNS suunas
*eferentseteks e motoorseteks neuroniteks, mis juhivad aktsioonipotentsiaale KNS-st lihastele, näärmetele
*lülineuroniteks  e interneuroniteks, mis juhivad aktsioonipotentsiaale ühelt neuronilt teisele.
 Struktuuri alusel:
*multipolaarseid neuroneid , millel on 1 akson ja palju dendriite (enamik neuroneid)
*bipolaarseid neuroneid, millel on 1 dendriit ja 1 akson (näit sensoorsed neuronid silmas)
*unipolaarseid neuroneid, millel on vaid akson (näit enamik sensoorsetest neuronitest).
Neurogliia   rakud funkts on:
* toestus ja mehhaaniline kaitse
*barjäärifunktsioon vere ja neuronite vahel
*võõrkehade fagotsütoos
*ajuvedeliku produtseerimine
*elektrilise isolatsiooni tagamine.
Astrotsüüdid e tähtrakud - palju tsütoplasmaga täidetud kehast eemale ulatuvaid jätkeid, mis annavad neile
rakkudele spetsiifilise kuju. Jätked “hoiavad oma haardes ” veresooni, neuroneid. Tähtrakud moodustavad
KNS-s elastse toese, nad on osa vere-aju barjäärist, reguleerivad ajuvedeliku koostist.
Vere-aju barjäär kontrollib ainete liikumist vere ja ajurakkude vahel. Ta: 1) kaitseb ajurakke veres
ringlevate toksiliste ainete eest; 2) reguleerib toitainete ja laguproduktide vahetust vere ja ajurakkude vahel;
3) välistab vere koostise muutuste otsese mõju KNS funktsioneerimisele.
Ependüümirakud -vooderdavad ajuvatsakesi ja seljaaju keskkanalit(toese funkts).
Mikrogliiarakud - väikesed rakud, mis erutuse(võõrkehad) korral muutuvad liikuvateks, fagotsüteerivateks.
Oligodendrotsüüdid omavad tsütoplasmaga täidetud jätkeid, need ulatuvad aksoniteni ning nende
modifitseeritud osad mood aksoni ümber müeliinkesta.(aktsioonipotentsiaali juhtimise võime sõltub aksoni ehitusest)
Neurolemmotsüüdid e Schwanni rakud on neurogliia rakud perif NS, kus nad mood aksonite müeliinkesta.
Erinevalt oligodendrotsüütidest mood iga neurolemmotsüüt müeliinkesta ainult ühe aksoni kindla ulatusega lõigu ümber.
Satelliitrakud on spetsialiseerunud neurolemmotsüüdid, mis ümbritsevad neuronite rakukehasid ganglionites. Toesefunkts ja toitainete vahendamise funkts.
REFLEKSID
refleks – lühiajaline lihastalitluse muutus, mille põhjustab teatud ärritaja
refleksikaar – mööda seda liigub refleks NSis, mood sensoorsetest neuronitest ja alfamotoneuronitest, mille vahel on sünaps
reflektoorsete reaktsioonide morfoloogiline substraat refleksikaar kujutab endast teed, mida mööda erutus närviimpulsside kujul ärrituse kohast kuni vastusreaktsioonini andva organini kulgeb.
*tingimatud e. kaasasündinud (käe äratõmbamine torke puhul)
*tingitud e. elu jooksul omandatud
Refleksikaare osad ja nende peamised funktsioonid:
*sensoorne retseptor
*aferentsed neuronid-juhivad erutuse KNS-i;
*vahe- e. ülekandeneuronid KNS-s – ühendab eferentset ja aferentset poolt;
*eferentsed e. tsentrifugaalneuronid (motoorsed, sekretoorsed) – juhivad erutuse perifeersetele organitele; *täidesaatvad organid – lihased, näärmed jne.
Tingimatu refleks:
*NSi juhitav kiire kohanemisreaktsioon vastuseks väliskeskkonnas või organismis eneses aset leidnud ajutist
laadi järskudele muutustele
*alati ühesugusena ilmnev reaktsioon ühele ja samale ärritajale
*nende närvimehhanismid on pärilikud
Lihasrefleksid:
*venitusrefleksid – käivituvad vastuseks lihase venitusele (sirutusrefleksid)
*naharefleksid – käivituvad vastuseks naha retseptorite ärritusele( painutus ja eemaletõmbumisrefleks)
Imikurefleksid: astumis, haaramis, imemis , tallarefleks
Asendi ja astumisrefleksid:
*asendirefleksid säilitavad keha tasakaalu ja asendit
*astumisrefleksid säilitavad keha tasakaalu kõnnil ja jooksmisel
Tingitud refleks:
*kogemuslik, kindlale olukorrale kohandunud reflektoorne akt, tegutsemis-või käitumisviis
*iga ärritaja võib esile kutsuda mistahes vastureaktsiooni
*selle närvimehhanismid ei ole pärilikud vaid kujunevad välja organismi eluaja jooksul
Väljakujunemise tingimused:
*tingitud ärritaja ühe või mitmekordne ajaline kokkulangemine tingimatu ärritaja toimega,
*organismi vastuvõtlik seisund-toitumisreflekside põhjal tingitud reflekside väljakujundamine(unisel/näljasel koeral ), spordiala tehnika õppimine(väsinuna/värskena)
*keskendumise võimalus
Tingitud reflekside väljakujunemise faasid:
*generalisatsioon – teatud tingitud ärritaja suhtes kujundatud tingitud refleks vallandub ka teiste sarnaste ärritajate toimel
*kontsntratsioon – tingitud ärritaja järjekindlal kordumisel erutusprotsess KNSis kontsentreerub
*kustumine – tingitud refleks lakkab toimimast seoses keskkonnatingimuste muutumisega, tingitud
ärritajaid ei kinnitata enam tingimatute refleksidega
KNS TALITLUS.
Peaaju peamised osad ja nende funktsioonid:
*PIKLIKAJU – 3 cm ulatusega ala, läheb üle seljaajuks. piklikaju eesmisel pinnal paiknevad väljaulatuvad moodustised – püramiidid. piki püramiide kulgevad alanevad juhteteed . piklikaju eespinnal paiknevad ümarad ovaalsed moodustised – oliivid, milles paiknevad tuumad . tuumad on seotud tasakaalu reguleerimisega. piklikajus paiknevad mitmete kraniaalnärvide tuumad – kolmiknärv, keele-neelunärv, uitnärv, lisanärv, keelealunenärv. piklikajus paiknevad: hingamis-, veresoonte valendiku regulatsiooni-, südametöö-, neelamise -, oksendamise-, köha- ja aevastamise keskused;
Piklikaju funkts: *aju ja seljaaju integreeriv funkts *tasakaalu ja koordinatsiooni regul *hingamise reflektoorne regul *südame talitluse reflektoorne regul *vererõhu reflektoorne regul *neelamise ja seedenõrede produtseerimise reflektoorne regul. *oksendamis, köha ja aevastamisreflekside integreerimine
*SILD –paikneb IV ajuvatsake; sisaldab erinevaid tuumasid ja teda läbivad nii ülenevad ja alanevad juhteteed. kraniaalnärvide tuumad – kolmiknärv, eemaldajanärv, näonärv, esikuteonärv, keele-neelunärv. sillas paiknevad unekeskus ja hingamiskeskus ;
*VÄIKEAJU – paikneb piklikust ajust ja sillast tagapool, suuraju kuklasagarast allpool. Jaguneb kaheks poolkeraks ja nende vahele jäävaks ussiks. ussis eritatakse sõlmekesi ja tätrakesi ning neisse juhitakse närviimpulsse seljaajust ja tasakaaluelundist.
funktsioonid on *tasakaalu ja lihaste toonuse regulatsioon, *liigutuste ulatuse, jõu ja kiiruse reguleerimine;
Väikeaju kahjustus: *lihastoonuse langus *tasakaaluhäired *liigse ulatusega liigutused, kui on vaja küündida objektini *lihaste treemor , kui on vaja sooritada täpne liigutus
*KESKAJU– peaaju väikseim osa. seal paiknevad järgmised kraniaalnärvide tuumad: silmaliigutajanärv, plokinärv, kolmiknärv. keskaju eesmise osa mood suurajuvarred ja tagumise osa mood katteplaat, millel on 2 üla ja 2 alaküngast. alumised künkad on seotud kuulmisfunktsiooniga, ülemised nägemisrefleksidega. keskaju ristlõikes ülemiste küngaste tasandil on eristatavafd punatuumad, mis on seotud motoorika alateadliku regulatsiooni ja koordineerimisega. mustaine jääb punatuumade ja suurajuvarte vahele ja osaleb lihaste toonuse ja koordinatsiooni reguleerimises;
Keskaju funkts: *visuaalse ja akustilise info analüüs *nägemise ja kuulmisega seotud reflekside integreerimine *motoorika regul koos primaarse motoorse korteksi, väikeaju, talamuse ja basaaltuumadega
*VAHEAJU –peamised osad on talamus , subtalamus, hüpotalamus ja epitalamus.
Talamus kujutab endast tuumade kogumit, mis jaguneb kaheks lateraalseks osaks. *Talamuse tuumadesse suunatakse närviimpulsid kogu keha retseptoritelt. *kogu sensoorne info, v.a lõhnadega seonduv, läbib oma teel suuraju koore somatosensoorsesse piirkonda talamuse *kogu nägemisnärvide kaudu ajju saabuv info suunatakse ajukoorde lateraalsete põlvikkehade kaudu
Talamuse funkts: *lihaste talitluse regul koos primaarse motokorteksi, põhimukituumade, kesk ja väikeajuga *meeleoluseisundite ja emotsioonide regulatsioon koos prefrontaalkorteksi ja limbilise süsteemiga *visuaalse ja akustilise info töötlemine koos keskajuga
Subtalamus on otse talamuse alla jääv vaheaju osa, mis sisaldab juhteteid ja subtalamuse tuumasid. subtalamuse tuumad on seotud motoorsete funktsioonide regulatsiooniga.
Epitalamus jääb talamusest taha ja ülespoole ning sisaldab tuumasid, mis on seotud lõhnade tajumisega. epitalamuses paikneb ka käbikeha e. epifüüs.
Hüpotalamus on vaheaju alumisem osa, mis sisaldab palju juhteteid ja väikesi tuumi.
Hüpotalamuse funkts:*autonoomne regul, *endokriinisüsteemi kontroll, *lihastalitluse regul, *termoregul,*toitumise regul *emotsioonide regul *une/ärkveloleku tsüklite regul
Peafunkts on autonoomne regulatsioon, endokriinsüsteemi kontroll, lihasetalitluse -, termo -, toitumise-, emotsioonide-, une ja ärkveloleku tsüklite regulatsioon.
Vaheaju: talamus+hüpotalamus Ajutüvi: keskaju, sild, piklikaju
*SUURAJU –peaju suurim osa, mis jaguneb poolkeradeks ja sagarateks. Suuraju valgeolluse mood juhteteed:
*assotsatsioonikiud – ühendavad koore eri piirkondi sama poolkera oiires;
* komissuraalkiud – ühendavad suuraju poolkerasid omavahel;
*projektsioonikiud – ühendavad suuraju poolkerasid peaaju muude osadega ja seljaaju eri piirkondadega.
Suuraju sagarad reguleerivad järgmisi funktsioone:
*otsmikusagar – tahtelised liigutused, meeleolu seisund, motivatsioon, agressioon , lõhnade tajumine .
*kiirusagar – sensoorse info vastuvõtt ja töötlemine, v.a lõhn, kuulmine ja nägemine
* oimusagar – abstraktne mõtlemine, mälu, otsustamine, lõhnade tajumine, kuulmine
*kuklasagar – visuaalse info vastuvõtt ja töötlemine
Basaaltuumad -tuumade kogum, mis paikneb valgeolluse sees, kummalgi pool külgmisi ajuvatsakesi, talamusest lateraalselt ja allpool Funkts - motoorika reguleerimine ja lihastoonuse regulatsioon, *võtavad vastu närviimpulsse peamiselt suuraju poolkeradelt ja talamuselt ning suunavad neid punatuuma ja silda *nende kahjustusega kaasneb lihastoonuse tõus, ka kontrollimatute liigutuste ilmnemine puhkeseisundis
Suuraju poolkerade koore funkts alad:
*primaarsed alad – seotud perifeersete struktuuridega, võtavad retseptoritelt vastu signaale, kontrollivad lihaste talitlust
*sekundaarsed(assotsiatsiooni)alad – seotud perifeersete struktuuridega ainult primaarsete alade kaudu, analüüsivad retseptoritelt saabuvaid signaale, programmeerivad lihaste talitlust
*tertsiaarsete alade tähtsus on ajupoolkerade koostöö tagamine.
*prim motokorteks, premotokorteks, prefrontaalkorteks, motoorne kõnekeskus, audit assots korteks, prim audit korteks, prim visuaalne korteks, visuaalne assots korteks somatosensoorne korteks, maitseala   
Keskaju, sild ja piklikaju mood ajutüve, mis ühendab pea- ja seljaaju (paiknevad kraniaalnärvide tuumad: 12-st  väljuvad 10 ajust ajutüve kaudu) ja ajuvatsakesed on ühenduses seljaaju tsentraalkanalitega. Ajutüve väiksemgi kahjustus põhjustab surma.
Retikulaarformatsioon mood läbi kogu ajutüve hajali paiknevatest tuumadest, millesse saabuvad aferentsed närvikiud paljudest erinevatest piirkondadest.
RF ül: *reguleerib une ja ärkveloleku tsükleid;
*visuaalsed, akustilised ärritajad, vaimne tegevus stimuleerivad RF-ni, hoiab meid erksana, soodustab TP konsentratsiooni (signaali monotoonsus soodustab suikumist.
RF reguleerib alanevate juhteteede kaudu liigutustegevust, veget. elundite talitlust. Ülenevate juhteteede kaudu kontrollib talamus suurajusse suunatavat infot (teeb valiku).
RF-st oleneb suurajupoolkerade koore informeeritus ja aktiivsus.
Seljaaju paikneb lülisambakanalis, mis läheb üle piklikajuks. Mediaanlõhe eest ja mediaanvagu tagant jaotavad seljaaju kaheks sümmeetriliseks pooleks. Seljaaju ristlõikel on näha tsentraalselt paiknev liblikakujuline hallhollus, perifeelselt paiknev valgeollus .
Valgeollus – mood Aksonite kimbud, mis on tänu müeliintuppedele valget värvi, KNSis mood juhteteid, mis suunavad aktsioonipotentsiaale KNS ühest osast teise. valgeolluses paiknevad juhteteed, mis kulgevad nii ülenevas (perifeeriast seljaajju, kannavad sensoorseid impulsse) kui alanevas (kannavad eferentseid impulsse juhtides erutust peaajju erinevatest osadest seljaaju motoorsete rakkudeni, kus motoorsete närvide kaudu edastatakse lihastele) suunas.
Hallollus - Neuronite kehad koos dendriitidega ja müeliinita aksonid, mood seljaaju tsentraalse osa,
samuti peaaju pindmise kihi - suuraju koore. Eristatakse 2 eesmist ja 2 tagumist sarve ( eessarv , tagasarv, külgsarv). Eessarvedes paiknevad efektoorsete närvirakkude kehad, tagasarvedes sensoorsed tuumad.
Aju sisemuses on teisigi hallaine kogumeid, mida nim tuumadeks.
Igas lülidevahelises mulgus ühinevad eesmised ja tagumised juured seljaaju e. spinaalnärviks. Enne eesmise juurega liitumist moodustab tagumine juur sensoorse ganglioni e. spinaalganglioni. Inimesel on 31 paari seljaaju närve.
SELJAAJU: *hallaine koosneb neuronite kehadest, dendriitidest ja gliiarakkudest *hallaines eristatakse ees ja tagasammast, seljaaju kaela ja rinnaosas ka külgsammast *eessambas paiknevad motoneuronite kehad ja nende aksonid väljuvad seljaajust spinaalnärvi eesmise juure kaudu*tagasambas paiknevate sensoorsete neuroniteni ulatuvad spinaalnärvide tagumise juure kaudu spinaalganglionites paiknevate neuronite aksonid *külgsambas paiknevad sümp NS neuronid, mille aksonid väljuvad seljajust spinaalnärvi eesmise juure kaudu *valgeaine ümbritseb hallainet ning koosneb valdavalt müeliniseeritud aksonitest *valgeaines eristatakse eesmist, külgmist ja tagumist seljaajuvääti *valgeaines eristatakse eferentseid(alanevad) ja aferentseid(ülenevad-perifeeriast aju poole) juhteteid *ülenevad juhteteed paiknevad tagaväädis ja külgmise väädi välimises osas *alanevad juhteteed paiknevad eesväädis ja külgmise väädi mediaalses osas
Seljaaju reflektoorne talitlus: reflektoorsete reaktsioonide keskuste funktsioon, närvikeskuste kaudu toimub seljaaju refleksid iseseisvalt; juhtefunktsioon: vahejaam erutuse edastamiseks teistele närvikeskustele.
Limbiline süsteem:
*mood suuraju süvapiirkonna ja vaheaju osadest, mis paiknevad ringselt ümber ajutüve
*olulisemad osad: vöökäär, hipokampus , osa talamusest, epi ja hüpotalamusest, mandelkeha, haistekorteks ja neid ühendavad juhteteed
Limbilise süst funkts:
*mälu ja emotsioonid *kaasasündinud vajaduste rahuldamisega seonduv: söömine, paljunemine jms
*siseelundite talitluse regul sõltuvalt emotsionaalsest seisundist
*lõhnadega seotud reflekside regul *valu ja mõnutunde regul
*üldise psüühilise aktiivsuse, emotsionaalse seisundi ning une/ärkveloleku regul
Hingamiskeskus:*neuronite kogumid piklikajus ja sillas *regul hingamise rütmi ja sügavust vastavalt organismi O2 vajadusele *talitlust mõjutavad: H+, CO2 ja O2 sisaldus veres, kopsualveoolide väljavenitatuse aste, emots seisund
*eristatakse 2 piirkonda:
-rütmiala piklikajus – 1. dorsaalne grupp(tagab normaalse hingamise rütmi, stimuleerides perioodiliselt
sissehingamislihaste talitlust) 2. ventraalne grupp( aktiveerub hapnikuvajaduse suurenedes, osa ventraalgrupi
neuroneid stimuleerib sissehingamis osa väljahingamislihaseid ulatuslikumatele kontraktsioonidele)
-pneumatoksilist ala sillas – kontrollib rütmiala dorsaalse grupi neuronite talitlust, reguleerides nendelt
lähtuvate sissehingamist stimuleerivate närviimpulsside kestust, pneum ala neuronite aktiivsuse tõus kutsub
esile hingamissageduse tõusu, aktiivsuse langusega kaasneb ka hingamissageduse langus
Südame talitlust regul keskus:
*neuronite kogum piklikajus
*regul südame löögisagedust ja südamelihase
kontraktsioonijõudu vastavalt organismi O2 vajadusele
*2 neuronite gruppi: südame löögisagedust suurendav/vähendav
*talitlust mõj faktorid: H+, CO2 ja O2 sisaldus veres, emots seisund, venoosne tagasivool südamesse ja südamelihase venitatuse aste
Autonoomne NS:
*preganglionaarsed närvikiud: lähtuvad KNS kindlates piirkondades paiknevatest neuronitest ja siirduvad autonoomsetesse ganglionitesse
*postganglionaarsed närvikiud: lähtuvad autonoomsetes ganglionites paiknevatest neuronitest ja siirduvad innerveeritavasse elundisse
Sümp NS:
*selle keskused paiknevad seljaaju rinna- nimme osa külgsammastes: rinnasegmendid ja kolm esimest nimmesegmenti
*sümp pregang närvikiud väljuvad seljaajust seljaajunärvide kõhtmiste juurte kaudu, eralduvad seljaajunärvidest ja siirduvad sümp ganglionitesse
*sümp postgang närvikiud väljuvad halli ühendusharuna sümp ganglionitest ning ühinevad taas seljaajunärvidega
Sümp NS funkts:
*inhibeerib bronhide silelihaste kontraktsioone
*higinäärmete ja veresoonte kontroll
*südame kokkutõmmete sageduse ja jõu suurendamine ning bronhide laiendamine
Parasümp NS funkts:
*stimuleerib kuspõie seina lihaste kontr
*inhibeerib kusepõie seina lihaste kontraktsioone
*aeglustab südame rütmi
* seedetrakti talitlus
*seedenäärmete talitluse ja soolte motoorika stimuleerimine
AutoNS talitlus:
*stimuleeriv ja inhibeeriv toime
*vastandlik toime, samasuunaline toime
*koordineeritud toime(koos, eraldi)
*üldine ja lokaalne toime(SÜMP üldisem, PARA lokaalsem)
*topeltinnervatsioon – ANS kontrolli all olevad elundid on innerveeritud nii SÜMP kui PARA poolt: seedetrakt , süda, suguelundid , kusepõis
ANS puhkeseisundis ja kehalisel tööl:
*SÜMP aktiivsus domin kehalisel tööl ja stressisituats, PARA puhkeseisundis
*SÜMP toime puhkeseisundis oluline vererõhu ja keha temp säilitamiseks
SÜMP NS kehalisel tööl:
*südame löögisageduse ja kontraktsioonijõu suurendamine
*veresoonte laiendamine lihastes, kopsudes ja südames
*veresoonte ahendamine kõhuõõne elundesi ja nahas *ainevahetuse intensiivistamine

MEELEELUNDID

Nägemine - valgustatud või valgust väljasaatvate esemete ja keskkonna tajumine nägemisanalüsaatori
abil optilise kujutisena. Silm on nägemisanalüsaatori perifeerne osa, eristab valgust, värvust, esemete
kuju, suurust ja liikumist ruumis. Nägemisanalüsaator – silmamuna , selle abielundid, nägemisnärvist
ja nägemisteest mood juhtetee, aju nägemiskeskused Normaalselt nägeva looma või inimese silmas
ilmub vaadeldavast esemest silmamuna tagaseinal retseptorite vahendusel selge vähendatud ja
ümberpööratud kujutis. Valguse mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes kolvikestes ja kepikestes
fotokeemilise protsessi tagajärjel erutus, see läheb närviimpulsside voona juhteteid kaudu nägemiskeskusesse
ja seal analüüsituna muutub nägemisaistinguks. Nägemisaistingul põhineb meelelise tunnetuse protsess –
nägemistaju, mis sõltub nt. varaseimaist kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest. Nägemistajul on
võrreldes teiste meeltega suurim tunnetuslik tähtsus. Silma võrkkestal asuva kollatähni keskkoha varal
(ainult kolvikesed) toimub otsene e. tsentraalne nägemine, mis on selgeim; silmaläätse kumerus muutub vastavalt vaadeldava eseme kaugusele (akommodatsioon). Võrkkesta ääre- e. perifeerses osas (põhiline kepikeste funktsioon) toimub perifeerne nägemine; see pole selge, kuid võimaldab ruumis orienteeruda. Värvust tajutakse kolvikeste abil. Värvusaistingud on neutraalsed - must, valge ja hallid alatoonid - ja monokromaatilised – nt. punane, kollane, roheline ja sinine; viimased erinevad värvustoonilt, küllasduselt ja heleduselt.
Kuulmine - Helide tajumine, võime eristada helilaineid nende amplituudi ja sageduse alusel ( akustika )
ning teha kindlaks heliallika asukoht ja liikumine ruumis. Kuulmiselundid (kõrv) on suure tundlikkuse ja
kiire reageerimise tõttu võimelised vastu võtma ja eristama rohket informatsiooni. Kuulmiselundi ja
närvikeskuste koostalitlus võimaldab loomadel kasutada liigikaaslastega suhtlemiseks signaalse
tähenduse häälitsusi. Inimese kõrvaga helina tajutav madalaim võnkesagedus on u. 16-20 Hz, ülemine kuulmispiir ulatub 20 000 Hz-ni. Suurim kuulmisteravus on inimesel 1000 - 5000 Hz piires. Tasakaaluelund - vestibulaarelund selgroogsete tasakaalu säilitamise ja ruumis orienteerumise elund, paikneb sisekõrvas. Selle mood kolmes poolringkanalis ja kahes esiku kotikeses asetsev otoliitaparaat. Tasakaaluelund osaleb lihastalitluse koordinatsioonis mis tahes tasandis sooritatavate liigutuste puhul.
Maitsmine - lahustunud ainete mõnesuguste keemiliste omaduste tajumine maitsmiselundite abil.
Maitsmiselundite ärritus põhjustab nelja põhilist maitsmisaistingut : soolast, magusat , mõru ja haput;
terviklikus maitsmistajus osalevad peale nende haiste-, temperatuuri, puute- jmt aisting . Maitsmine on
vajalik toidu ja joogi kõlblikkuse hindamiseks ja seedimise ettevalmistamiseks.Maitsmiselundid, keemilise
ärrituse suhtes tundlikud retseptorid (kemoretseptorid); paiknevad keelenäsade tipus (seennäsadel)
või külgedel (vall- ja lehtnäsadel) paiknevad mikroskoopilised tünjad moodustised, mis koosnevad
tunderakkudest ja neid ümbritsevaist käävjaist tugirakkudest. Tunderakud lõpevad peena jätkena
maitsmispunga välisava- maitsmispoori- piirkonnas. Maitsmispungi innerveerib kolm närvi (näo-, keeleneelu- ja uitnärv).
Haistmine - lõhnade tajumine ja eristamine selleks kohastunud kemoretseptori, s.o. haistmiselundi abil.
Eriti tugev lõhn on aineil, mis tekivad kas organismi ainevahetuses või orgaanilise aine lagunedes. Haistmismeel on väga tundlik ja eristamisvõimeline, loomaliigiti ja isenditi on suuri erinevusi. Kestva ärritusega kohanetakse kiiresti (adaptsioon). Inimese nina koosneb luulise ja kõhrelise toesega välisninast ning näokoljus paiknevast ninaõõnest, mida suuõõnest eraldab kõva suulagi. Nina vahesein jaotab ninaõõnekaheks pooleks; need jaotuvad kolme ninakarbikuga omakorda kolmeks ninakäiguks (ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks). Nina ülaosa seinas on haistmispiirkond, ninakäiku avanevad koljuluudes paiknevad nina kõrvalurkad (kiilluu -, otsmiku - ja ülalõuaurge ning sõelluurakud), alumisse ninakäiku avaneb nina pisara kanal . Paksu veresoonterikka limaskestaga ninaõõne ülesanne on sissehingatava õhu haistmine, soojendamine, niisutamine ja puhastamine.Inimesel on 40-100 milj haistmisrakku, raku tsentraalne osa läheb üle peeneks jätkeks, mis põimub teiste samasugustega haistmisnärviks. mitraalrakud. Haistmisteed ulatuvad limbilisse süsteemi, hüpotalamusse ja suurajukoorde
Kompimine , võime puudutades kindlaks teha esemete kuju, suurust, mehaanilisi jm omadusi. Kompimistaju
tekib puute- ja temperatuuriretseptoreilt ning lihaste ja liigeste mehhanoretseptoreilt KNSi kulgevate
erutusimpulsside analüüsi tulemusena. Kompimistaju täpsus oleneb nahas olevate retseptorite tihedusest
ning närvikeskuste analüüsi- ja sünteesivõimest. Kompimiselundid, puudutustele või survele reageerivad, peamiseltnahas paiknevad mikroskoopilised moodustised. Keerukama ehitusega kompekehakesed(nt. Meissneri ja Vater-Pacini kehakesed , Merkeli rakud) ning karvanääpsu ümbritsevad närvilõpmed. Komperetseptoreid on rohkesti sõrmeotstes, jalatallal ja huultel.

VERI

Funkts:*erinevate ainete organismisisene transport, *rakkude, kudede ja organite vaheline kommunikatsioon, organismi sisekeskkonna suhtelise püsivuse e homeöstaasi säilitamine(pH, temp, osmootne rõhk), *kaitse(immuunsus, hüübimine, fagotsütoos)
Hematokrit-(b/ax100%)näitab, mitu % vere mahust mood vererakud , põhiliselt punalibled M 37-49% N 36-46%
Vererakud: *erütrotsüüdid(5milj mm2 veres, tuumata, eluiga u.100p, sisaldavad hemoglobiini , kõik
ühesugused), *leukotsüüdid(4000-10000mm3, tuumaga , eluiga 12 tundi kuni mitu aastat, läbipaistvad,
kuuluvad erinevatesse rühmadesse), *trombotsüüdid(150000-300000mm3, tuumata, eluiga 5-11p, ühesugused)
Leukotsüüdid jagunevad: *granulotsüüdid(neutrofiilsed-fagotsüüdid, eosinofiilsed-kaitse, basofiilsed- produts histamiini ), agranulotsüüdid (lümfotsüüdid-kaitse, monotsüüdid-fagotsüüdid)
Vereplasma valgud : albumiinid, globuliinid , fibrinogeen (vere hüübimine), süntees maksas
Vereloomeelundid: *Punane luuüdi – rinnak , roided , koljuluud , vaagnaluud, pikkade toruluude proksim. epifüüsid, *Lümfisõlmed, *Tüümus, *Põrn
Vereloome regul: *Organismi hapnikuga varustatus, *Hormoonid (erütropoetiin, trombopoetiin, testosteroon ), *Toitumuslikud faktorid (raud, vitamiin B12 ja foolhape )
O2 transport veres: *Hapniku transporditakse valdavalt koos hemoglobiiniga , *Inimese vere keskmine hemo sisaldus on 15%, s.o 15 g/100 ml, *Iga gramm hemo suudab siduda maksimaalselt 1,39 ml hapnikku
Hapniku sidumine hemo: *Hapniku partsiaalrõhk(kopsualveoolides: 102 mm Hg, kudedes: 40 mm Hg), *Temperatuur (madal temperatuur soodustab, kõrge takistab O2 sidumist hemoga), *pH(pH langus vähendab hemo O2 sidumise võimet)
Hb hapnikuga küllastatuse aste ja O2 mahuprotsent :*Puhkeseisundis ja merepinna tasemel on vere Hb
hapnikuga küllastatuse aste ca 96%, *Seega: 15% Hb sisalduse korral on 100 ml veres 15 x 1,39 x 0,96 = 20 ml hapnikku, mahu% on 20
Hapniku mahuprotsenti veres mõjutavad:*Hb kontsentratsioon, *Hb hapnikuga küllastatuse aste
Hemoglobiin ja hapniku mahuprotsent veres: *Kehalisel tööl suunatakse suurde vereringesse täiendavalt
erütrotsüüte, mille tulemusena vere Hb sisaldus mõnevõrra suureneb ja ka mahu%, *Madala intensiivsusega ja lühiajalisel tööl võib arteriaalses veres Hb hapnikuga küllastatuse aste tõusta 97 - 98%-ni (kopsude ventilatsiooni suurenemine, hingamispinna suurenemine), *Kõrge intensiivsusega kestval tööl võib Hb hapnikuga küllastatuse aste langeda 93-92%-ni(kopsukapillaaride laienemine, vere mahtkiiruse suurenemine)
Süsihappegaasi transport veres: *Lahustunud süsihappena plasmas : ca 10%, *ioonidena erütrotsüütides: ca 30%, *ioonidena plasmas: ca 50%
Hormoonide transport veres: *transporditakse veres vabalt või keemiliselt seotuna, *Katehhoolamiine ja
peptiidhormoone transporditakse vabalt, * Steroid - ja türeoidhormoone transporditakse valdavalt kompleksis
spetsiifiliste transportvalkudega ja albumiinidega
Hormoonide transport veres: transportvalgud:*Transkortiin(seob kortisooli, kortikosterooni, progesterooni), * Suguhormoone siduv globuliin(testosterooni, östradiooli) * Plasma albumiinid (steroidhormoone), *Türoksiini siduv globuliin(türoksiini ja trijoodtüroniini)
Lipiidide transport veres: * Rasvhapped , kolesterool , triglütseriidid, fosfolipiidid , *transporditakse valdavalt kompleksis albumiinidega, *Muud lipiidid mood mitmekesise koostisega komplekse valkudega – lipoproteiine
Mineraalainete transport veres:*Fe: seotud transferriini ja ferritiiniga, *Ca: plasmas vaid ca 0,08% organismis olevast Cast, *Mg: ekstratsellulaarses vedelikus ca 1% Mg koguhulgast organismis,*Cu: seotud tseruloplasmiini ja transferriiniga
Puhverlahused - lahused , mis säilitavad oma pH stabiilsena vaatamata teatud koguse happe või aluse lisamisele, *Veri toimib puhverlahusena, *Vere puhversüsteemid muundavad tugevad happed ja alused nõrkadeks, vältides seega ulatuslikke vere pH nihkeid
Vere puhversüsteemid ja nende toimimise põhimõtted. *Karbonaatpuhver –süsihape, mis tekib O2 hüdratsioonil, on suhteliselt nõrk hape ja vesinikkarbonaat selle korrespondeeriv leelis. Hingamise poolt reguleeritud CO2 osarõhk hoolitseb puhverdavates reaktsioonides osalevate komponentide kõrge konsentratsiooni eest. Sellele lisandub veel soodne olukord, et selles “ lahtises ” süsteemis saab ventilatsiooni muutmise teel varieerida CO2 osarõhku ja sellega reguleerida pH väärtust. *Fosfaatpuhver – selle süsteemi mood anorg fosfaadid , milles ühealuseline fosfaat –( H2PO4 ) on happeks ja kahealuseline (HPO4) korrespondeerivaks leeliseks. Veres on kontsentratsioonid nii madalad, et puhverdamisefekt jääb väikeseks. *Valkpuhver – vere puhverdamisele on tähtsad ioniseerivad aminohapete külgahelad, mille hulgas on eriti efektiivne histidiini imidasooltuum.  Puhvervalkude hulka kuuluvad nii plasmavalgud, eriti albumiin , kui ka intraerütrotsütaarne hemoglobiin. *Hemoglobiini puhveromadused - Peaosa puhverdusvõimest langeb hemoglobiinile, kuna tema konsentratsioon on kõrge ja histidiini sisaldus suhteliselt suur.
Atsidoos on happe-aluse tasakaalu nihe happelisuse tõusu suunas keha vedelikes : vere pH7,45
Respiratoorne atsidoos: *seotud CO2 ja H2CO3 kuhjumisega organismi, *Respiratoorse atsidoosi otseseks põhjuseks on raskendatud CO2 väljutamine kopsude kaudu (ajutüves paikneva hingamiskeskuse kahjustus,takistused hingamisteedes , norm funkts alveoolide arvu vähenemine (kopsupõletik, emfüseem)
Metaboolne atsidoos: *põhjustatud mitterespiratoorsete hapete kuhjumisest organismi ja/või aluste ulatuslikust väljutamisest, *Hapete kuhjumine organismi (neeru patoloogia, diabeet , intensiivne kehaline töö), *Aluste kontrollimatu väljutamine: oksendamine , kõhulahtisus
Respiratoorne alkaloos : *tekib hüperventilatsiooni tagajärjel, mis põhjustab CO2 norm ulatuslikuma väljutamise organismist, *Hüperventilatsioon ilmneb (ärevusseisundis,kõrge palaviku mõjul, kesk- ja kõrgmäestikus liikumisel)
Metaboolne alkaloos: *tekib mitterespiratoorsete hapete ulatuslikust väljutamisest ja/võialuste kuhjumisest organismi, *Hapete ulatuslik väljutamine:oksendamine, diureetikumide kasutamine, *Aluste kuhjumine: naatriumvesinikkarbonaadi ülemäärane manustamine
Vere koostise ja omaduste muutused kehalisel tööl: *Vere viskoossuse suurenemine(veekaotus ekstratsellulaarsest ruumist-higi, vormelementide hulga suurenemine, plasmavalkude kolloidoleku muutus pH languse mõjul, *pH langus(laktaat, ketokehad ), *Glükoosi kontsentratsiooni muutused (pingutuse alguses reeglina tõus, vastupidavustööl kestusega üle 1h langus), *Rasvhapete kontsentratsiooni muutused (vastupidavustööl ulatuslik tõus), *Hormoonide kontsentratsiooni muutused( adrenaliin , noradrenaliin , kortisool , kasvuhormoon , glükagoon, insuliin )
Südame ja veresoonkonnasüsteem: *südame ehitus,*südame talitlus,* vereringe ,*südame talitluse regulatsioon,*vereringe regulatisoon Süda:*300 – 350 g, *lihaseline 4-kambriline õõneselund,
Kummaski südamepooles on: koda ja vatsake . Südame mõlemad pooled kontraheeruvad samaaegselt, kojad vatsakestest veidi varem.
Südamepaun – kaheastmeline kelme, mis ümbritseb südant. Südamepauna lestmete vahele jääb suletud ruum, mis on täietud pindade hõõrdumist vähendava võidevedelikuga.Suurema osa südame seinast mood südamelihas/müokard
Südamelihase põhiomadused: *automatism ehk automaatsus – määrab kontraktsiooni sagedust, *erutuvuse teke – erutustekke hierarhia, *erutuvuse levik, *kontraktsioon, müokardi mittetetaneeritavus, seadus: "kõik või mitte midagi", * klappide tegevust, *müokardi verevarustus
Siinussõlm – tüüpiliste müokardide kogum, mis määrab südame kontraktsioone
Tahhogardia – südamelöögi tõus üle 90 löök/min.AV sõlm – kodade ja vatsakeste vaheline sõlm.
Energeetilised substraadid: *glükoos, *vabad rasvhapped, *laktaat – produtseeritakse lihaste ainevahetuse käigus
Südame- veresoonkonna süsteemi: *komponendid(vereringe, hingamine ,veri)*ülesanded(transport, regulatsioon, termoregulatsioon )
Vereringe:*William Harvey 1628 aasta,*SÜDA - vere pump ,*artereid ja arteroolid: vere transport kudedeni,* kapillaarid – ainevahetus kudedes,* veenid ja veenulid – vere transport südamesse
Süstol – kontraktsiooni faas.(110-140mm/Hg) Diastol – lõõgastusfaas(60-90mm/Hg)
Arteriaalne vererõhk:*tähistatud kui süstoolne/diastoolne(norm 120/50 mmHg, kõrge-140/90 mmHg), *süstoolne vererõhk,*diastoolne vererõhk
Vererõhk:*pulsi rõhk – süstoolse ja diastoolse vererõhu vahe (süstool – diastool),*keskmine vererõhk – keskmine vererõhk arterites
Vererõhku mõjutavad tegurid:*südame jõudlus, *takistus verevoolus,*veresoonte süsteem, veresoonte toonus,*vere viskoossus (plasma maht väheneb)
Südame elektriline aktiivsus:*südame kontraktsiooni teke sõltub müokardi elektrilisest stimulatsioonist,
*erutusprotsess tekib südame paremas kojas sinuatriaalsõlmes, kust levib AV (atrioventrikulaar) sõlmeni
Elektrokardiogramm – EKG:*registreerib südame elektrilist aktiivsust,* P- sakk – kodade depolarisatsioon,
*QRS kompleks – vatsakeste depolarisatsioon,*T-sakk – vatsakeste repolarisatsioon
Südame ehitus ja põhifunktsioon.
funkts: on transpordi-, kaitse-, ja regulatsiooni ülesandeid täitva vere pideva ringluse tagamine veresoontesüsteemis.
Suur ja väike vereringe. * Suur vereringe: algab vasakust vatsakesest – aort - arterioolid -kapillaarid-veenid- lõpeb õõnesveenidega, mis suubuvad paremasse kotta. SVR algab aordiga , mis väljub südame vasakust vatsakesest ja kannab arteriaalset verd kõikidesse elunditesse. *Väike vereringe – algab paremast vatsakesest – kopsuarterid -kopsu arterioolid (hargnevad kopsudes)-kapillaarid-veenid- lõpeb kopsuveeniga, mis suubub vasakusse kotta. VVR algab kopsutüvega, mis väljub paremast vatsakesest ja kannab venoosset verd kopsudesse. Kopsukapillaarides saab veri arteriaalseks (O2 rikkaks, annab CO2 ära). Kopsudest voolab arteriaalne veri mööda kopsuveene vasakusse kotta. VVR on veresoonte süsteem, mida mööda veri liigub paremast vatsakesest kopsudesse ja sealt vasakusse kotta.
Arterites on venoosne, veenides arteriaalne veri. /arter on veresoon , mis viib vere südamest eemale; veen –toob lähemale/.
Südamelihase refraktaarsus. Erutunud südamelihas muutub uutele ärritustele vastuvõtmatuks e. refraktaarseks, mis sõltuvalt südamelöögisagedusest võib kesta 0,13 – 0,20 sek. Sellel ajal südamelihas uusi ärritajaid vastu ei võta, kestvat kontraktsiooni ei teki ja süda töötab rütmiliselt.
Vererõhk. Veresoontes ringlev veri avaldab nende seintele teatud rõhku. VR suurus on tingitud: *jõust, millega veri südamest välja pumbatakse. *veresoonte seinte vastupanust, mille veri liikumise ajal peab ületama. Igas veresoones kõigub VR pidevalt, see on ühenduses südametöö faasidega.vatsakeste süstoli ajal on rõhk kõrgem kui diastoli ajal, eristatakse: *max e. süstoolset rõhku ja *min. e. diastoolset rõhku.
Normotoonia – VR normis, hüpotoonia – VR on langenud (kutsub esile tõsiseid häireid, eluohtlik),
hüpertoonia – VR tõusnud. Bradükardia - kontraktsioonide harvenemine, esineb mõnede haiguste korral.
Tahhükardia – kiirenenud südametegevus, mis esineb kõrge temperatuuriga kaasnevate haiguste korral.
Südame löögisagedus, minutimaht ja löögimaht. Kui palju verd vasak vatsake paiskab aorti ja parem kopsuarterisse ühe kokkutõmbega nim.südame löögimahuks (75ml). Kui palju verd saadetakse mõlema vatsakese poolt vereringesse nim. südame  minutimahuks(9l/min). Füüsilise töö korral suureneb oluliselt töötavatest lihastest läbivoolava vere maht, ulatudes kuni 85 % kogu ringluses olevast verest.
Vererõhu mõõtmise meetodid. 1) *otseselt e. invasiivselt – inimese veresoonde viiakse manomeetriga ühendatud kanüül. 2) * kaudselt e. mitteinvasiivselt - Korotkovi meetodi järgi mõõdetaks arteriaalset vererõhku õlavarrearteris spetsiaalse aparaadi abil.Õlavarrearter asub umbes südame kõrgusel ja on vastu õlavarreluud hästi kinnisurutav. Ümber õlavarre asetatakse manomeetriga ühendatud mansett , milles saab tõsta rõhku ballooni abil.Küünarnuki õndlas leitakse arterpulsi järgi arteri asukoht, millele asetatakse stetoskoobi otsik. Mansetis tõstetakse rõhku, kui see ületab arterisisese vererõhu, siis mansetialune arter sulgub ja verevool lakkab.Järgnevalt avatakse ventiil ballooni juures ja langetatakse aeglaselt rõhku mansetis. Süstoolsest arteriaalsest rõhust veidi mansetirõhu juuresläbib veri osaliselt kokkusurutud arterit, verevool selles arteri lõigus kiireneb , tekivad keerisvoolud, millega kaasuvad helid on nn korotkovi toonid. Helide ilmumisel fikseeritakse manomeetri näit, mis vastab süstoolsele arteriaalsele rõhule. Rõhu edasisel langetamisel Korotkovi toonid alul tugevnevad, siis kahanevad järsult või kaovad hoopis , sellel hetkel vastab rõhk mansetis diastoolsele arteriaalsele rõhule.
Verevalgud – albumiinid ja globuliinid (veres kokku ~75 g/l) on olulised ainete transportimisel, sidudes endaga rasvu, vitamiine, hormoone ja teisi organismile vajalikke ühendeid. Globuliinide hulka kuuluv lahustunud olekus fibrinogeen on tähtis vere hüübimisel, muutudes veresoone vigastuse korral vereliistakutest vabanevate ensüümide toimel kiuliseks fibriiniks, mis aitab haava sulgeda. Üks osa globuliinidest on antikehad, mis toimivad organismi tunginud haigusetekitajate vastu. Verevalgud on osalised ka vere happe-leelistasakaalu säilitamisel ja vere ning kudede veesisalduse reguleerimises. 
Vere hüübimine: Veri püsib veresoontes vedelana tänu hüübimist takistavate ja soodustavate faktorite  dünaamilisele tasakaalule. Vigastuse korral vabanevad trombotsüütidest ained, mis ahendavad vigastuskohal veresooni. Trombotsüüdid kleepuvad kokku ja liiguvad vigastatud kohale. Tekib valge tromb , mis vähendab verejooksu haavast. samal ajal käivitub ka lõpliku verehüübe – punase trombi –teke, mille põhireaktsiooniks on plasmavalgust fibrinogeenist trombiini toimel lahustumatu fibriini tekkimine. Vere hüübimist takistavad ained on antikoagulandid – temperatuuri langus, mittemärguvad pinnad, Na oksalaat, K oksalaat, ammiiniumoksalaat, Na tsitraat, EDTA , hepariin, keemariini derivaadid. Muud antikoagulandid: hirudiin , antitrombiin, mõned maomürgid, tabaniin.
Vere hüübimise faasid:
* Aktivatsioonifaas – ilmneb trombotsüütide omavaheline kleepumine katkisesse piirkonda veresoones. Ilmneb prototrombiini aktiveerumine.
* Koagulatsioonifaas – prototrombiin muudetakse trombiiniks, mis eraldab plasmas lahustunud fibrinogeeni küljest fibriini, mis moodustab verehüübe kiud- ja karkassi.  
* Retraktsioonifaas –tekkinud tromb sidekoestub, ka selles protsessis osalevad trombotsüüdid. Hüübimisprotsessile võib järgneda hiljem
*fibrinolüüsi faas, mille vältel hüüve lahustub ja veresoon muutub läbitavaks.
Vereloome regulatsioon, maksa ja neerude tähtsus selles, erütropoetiin. Vereloome regulatsioonis on oluline roll maksal ja neerudel, kuna neis toodetav hormoon erütropoetiin. Erütrotsüüdid tekivad punases luuüdis mitmeastmeliselt seesmise teguri ja väliste –toitetegurite (B12 vitamiini ja foolhappe) osavõtul. Erütropoeesi reguleerivad erütropoetiinid, nende teke oleneb organismoi hapnikuga varustatusest. Erütropoees käivitub mistahes põhjusel tekkinud O2 puudusest.
Erütrotsüütide hävimine. Pärast erütrotsüütide ~120 päevast ringlemist vereringes fagotsüteerivad neid retikuloendoteliaalsüsteemi rakud luuüdis, patoloogilistel juhtudel ka maksas ja põrnas. Iga kude on võimeline verekehakesi lammutama. Pärast punaverelible elu lõppu hemoglobiin muutub porfüriiniks ja edasi bilirubiiniks ja eritub sapiga soolde . Raud (2+) läheb tagasi plasmasse seotuna transferriniks, kus on raud (3+). Uuesti heemistruktuuri läheb ligikaudu 18% vabanevast rauast. Ülejäänud raud läheb kas müoglobiiniks, sooletrakti, eritub uriiniga. Sooletraktist raud siseneb mukoosarakuude kaudu peensoole eesosas , duodenumis.. Raud deponeerub ferritiinina ja utiliseeritakse mitokondrites.
SÜDA- koonusekujuline õõnes lihaseline elund, asub rinnaõõne vasakpoolses osas. Inimese süda on tema rusika suurune ja kaalub ~300 g. südamel eristatakse: lai osa – põhimik, kitsenenud osa – tipp, 3 pinda: eesmine , tagumine, alumine. Inimese 4 kambriline. funkts: on transpordi-, kaitse-, ja regulatsiooni ülesandeid täitva vere pideva ringluse tagamine veresoontesüsteemis.
Suur ja väike vereringe. Veresooned moodustavad 2 vereringet. *Suur vereringe: algab VV– aort-arterioolid-kapillaarid-veenid- lõpeb õõnesveenidega, mis suubuvad PK, kannab arteriaalset verd kõikidesse elunditesse. Teel eralduvad arvukad harud – arterid . Kõikidest SVR veenidest koguneb veri ülemisse ja alumisse õõnesveeni, mis suubuvad PK.
SVR veresoonte süsteem, mida mööda veri jõuab südame VV elunditesse (Kudedes antakse hapnik ära, venoosne veri hakkab kogunema veenidesse ja koguneb kahte suurde veeni) ja sealt PK.*Väike vereringe – algab PV – kopsuarterid-kopsu arterioolid (hargnevad kopsudes)-kapillaarid-veenid- lõpeb kopsuveeniga, mis suubub VK, kannab venoosset verd kopsudesse. Kopsukapillaarides saab veri arteriaalseks (O2 rikkaks, annab CO2 ära). Kopsudest voolab arteriaalne veri mööda kopsuveene vasakusse kotta.
VVR veresoonte süsteem, mida mööda veri liigub PV kopsudesse ja sealt VK. /arter on veresoon, mis viib vere südamest eemale; veen –toob lähemale/.
Südamelihase omadused. südame kokkutõmbed on süstol, lõõgastumine diastol. Eri osade kontraktsioonid toimuvad rangelt kindlas järjekorras: *kontraheeruvad üheaegselt mõlemad kojad, veri läheb kodadest vatsakestesse, mis on lõõgastunud; *algab vatsakeste üheaegne kontraktsiooniga; *peale kontraktsiooni algab vatsakeste lõõgastumine. kontraktsiooni jõud ja tugevus muutub vastavalt tingimustele. Puhkeolekus paiskab süda vereringesse kummagi vatsakese iga löögiga umbes 70ml verd.
Parema vatsakese töö on 6-7korda väiksem vasaku vatsakese tööst, sest rõhk kopsuarteris on aordirõhust sama palju madalam, löögi- ja minutimaht mõlemas vatsakestes võrdne. *Automatism – südame võime rütmiliselt kontraheeruda, sõltumata välisest ärritusest. On kindlaks tehtud, et südame automatism on tingitud sellest, et erutus tekib südames endas ja kandub juhtesüsteemi kaudu edasi kõikidesse südamelihase piirkondadesse. *Erutuvus - ; *Erutuse juhtivus – erutusjuhte süsteem; *kontraktiilsus – südamelihase kokkutõmme.
Südamelihase refraktaarsus. Erutunud südamelihas muutub uutele ärritustele vastuvõtmatuks e. refraktaarseks, mis sõltuvalt südamelöögisagedusest võib kesta 0,13 – 0,20 sek. Sellel ajal südamelihas uusi ärritajaid vastu ei võta, kestvat kontraktsiooni ei teki ja süda töötab rütmiliselt. See on südamelihase erutamatus ja mõjutamatus. erutunud südamelihased on teatud ajaperioodidel võimetud reageerima järgmistele ärritajatele: Kokkutõmbe ajal ei vasta südamelihas teatud aja jooksul ärritajatele uue erutuse tekkega. Seda ajavahemikku  nim absoluutse refraktaarsuse perioodiks (0,20 – 0,13 s). Kuna südamelihas  refraktaarsuse  ajal uutele ärritajatele ei reageeri , hoitakse sellega ära vatsakeste kestev kokkutõmme ja tagatakse südame töö rütmilisus - suhtelise refraktaarsuse periood. Südamelihas võib kontrahheeruda väga tugeva stiimuli korral – supernormaalsus. *Hingamise arütmia – SLS kõikumist, kus südamelöögisagedus sissehingamisel kiireneb, väljahingamisel aeglustub.
Südametsükkel Südame süstol ja diastol mood südame ühe tsükli. Süstol on vere väljutamine vatsakesest ja diastol vere taaskogunemine kodadesse.
Akustilised nähud südames, südametoonid. Südametöö ajal tekivad helid – südametoonide ( I –süstoolne- ja II –diastoolne toon ) peamiseks tekkepõhjuseks on klapihõlmade võnkumine sulgumise hetkel, millest tulenevad toonide ja kestuse erinevused.(*Süstoolne-tekib vatsakeste süstoli alul, selle põhjustab vatsakeste lihaste kontrahheerumine ja atriventrikulaar- klappide sulgumine; *Diastoolne tekib poolkuuklappide sulgumisest vatsakeste diastoli ajal). Veel eristatakse III- ndat südametooni, mille põhjustab vatsakeste seinte võnkumine täitumise faasis.  IV-ndas südametoon , mis tekib kodade süstoli ajal täiumisfaasi lõpul. Südametoonide kuulamisel on kuuldavad I (madalam , kestvam) ja II (kõrge, lühike) südametoon. Südametoonide registreerimist nim. fonokardiograafiaks ja saadud graafikut fonokardiogrammiks (on eristatavad ka III ja IV südametoon). Südametoonide kuulamine annab arstile teavet südame klappide seisundi kohta. Tekivad kahinad kui klappid täielikult ei sulgu või on tekkinud südameõõnte vaheliste avade ahenemine.
Mehaanilised nähud südame talitlusel. *südametiputõuge –südame kuju-, mahu- ja asendimuutuste koosmõju, info vasaku vatsakese kohta, *südametoonid- rindkerele kanduvad võnkumised, *arteriaalne pulss , *veenipulss- viited paremast südamepoolest, südamelähedastes veenides tekivad südametsükli vältel verega täitumise muutused.
Südametalitluse regulatsioon.
KNS-I, vegetatiivse NS ja lokaalsete faktorite regulatiivne toime südame tegevusele. Talitlus muutub olenevalt teiste elundkondade seisundist ja tingimustest, milles organism asub (söömine, füüsiline koormus, emotsioonid, väliskeskkonna tingimused), kutsuvad esile funktsionaalsed muutused. Funkts reg: *Süda kontraheerub printsiibil –“Kõik või mitte midagi”, * Mida suurem on venoosne juurdevool, seda tugevam on kontraktsioon , * Mida suurem on vastupanu verevoolule, seda tugevam kontraktsioon.
Väline reg. *KNS regulatiivne osa, *NS vegetatiivne osa. Südame ja veresoonte talitlust reguleeritakse NS poolt ja humoraalsel teel. * vegetatiivne NS Süda on rikkalikult varustatud parasümpaatiliste ja sümpaatiliste närvikiududega, mida mööda tulevad impulsid südametegevust reguleerivatest keskustest. Parasümpaatilised kiud aeglustavad ja nõrgendavad südame tööd: aeglustavad südame rütmi ja suurendavad südamelihaste kontraktsioonde jõudu ja südame erutuvust ning aeglustavad erutuse juhtimist. Sümpaatilised kiud kiirendavad ja tugevdavad südame tööd: südame rütmi, kontraktsioonijõudu, tõstavad südame erutuvust ja kiirendavad erutuse juhtimist. Südametegevust reguleerivad keskused on kogu aeg erutusseisundis. Närvikeskuste sellist seisundit nim. Toonuseks. Mõlemad keskused on vastastikuses funktsionaalses seoses: ühe toonuse tõus kutsub esile teise languse, vastavalt sellele muutub südame töö.
Hemodünaamika põhiseadused.
Verevoolu mahtkiirus ja joonkiirus . Veri voolab kõrgema rõhuga veresoonkonna osa poolt madalama rõhuga koha suunas. Voolamise mahtkiirus (vereringe oluline näitaja), oleneb vastava veresoonkonnalõigu otste vahel valitsevatest rõhkude vahest ja takistusest verevoolule. Vere mahtkiirus on ühesugune aordis , kopsutüves, arterites, kapillaarides , veenides. Joonkiirus – vere edasiliikumine veresoontes. Ta on vereringe  süsteemi mitmetes osades erinev ja oleneb peamiselt veresoonte summaarsest valendikust. Mida väiksem see on, seda suurem on vere liikumise kiirus ja vastupidi. Suurema kiirusega liigub aordis (ˇ0,5 m/s) .Kokkutõmbel väljutusfaasis saavutab vere joonkiirus maksimumi . Vereringe oluline näitaja, mis näitab aega, mis kulub vormelemendi läbimiseks terves vereringes.
Venoosset verevoolu tagavad mehhanismid ..Venoosne verevool ei ole tingitud mitte ainult ortostaasist tingitud hüdrostaatilisetest efektidestindiferentstasandist allpoole jäävates veresoontes, vaid seda mõjutavad mitmed tegurid, nagu lihastöö, termilised koormused. Venoosse juurdevoolu peamisteks abistajateks on: *lihaspump, *hingamise imeva-suruva pumba tegevus; *südame ventiiltasandi mehhan
Süstoolne, diastoolne, keskmine, pulsirõhk. Vererõhk oleneb vereringes oleva vere mahust ja vere viskoosusest, südame minutimahust ning veresoonte ja kapilaaride takistustest. Kõrgeim on aordis, madalam õõnesveenides, nende rõhkude diferents on verd liikumapanevaks rõhuks (= keskmise arteriaalse vererõhuga). Aordis ja südame lähedal olevates suurtes arterites on rõhk pulseeruv, vasaku vatsakese väljustusfaasis saavutab maksimumi -nim. süstoolne rõhk. Pärast kokkutõmbe lõppu ja poolkuuklappide sulgumist langeb rõhk aordis diastoli lõpuks min.- diastoolse rõhu tasemele . Vererõhu kõikumised taanduvad arterioolides, kus rõhk langeb järsult (veel enam kapillaarides, veenides). Sissehingamisel suureneb venoosse vere juurdevool paremasse südamepoolde.
AINEVAHETUS e metabolism : organismis kulgevate keemiliste ja füüsikaliste protsesside kogum,mis on elutalitluse aluseks ning mille kaudu organism on seostatud väliskeskkonnaga
Anabolismi käigus moodustuvad toitainete omastamise ehk assimilatsiooni tulemusena organismi koostisosad
Katabolismi käigus toimub organismis keerulisemate koostisosade lagundamine ehk dissimilatsioon lihtsamateks ühenditeks
Ainevahetus: *organismile vajalike ainete vastuvõtmine väliskeskkonnast, *nende ainete ümbertöötamine
organismile vastuvõetavasse vormi, *ainete organismisisene transport, ladestamine ja kasutamine, *ainevahetuse lõpp-produktide eritamine väliskeskkonda
Süsivesikute ainevahetus.
Loomorganismidele peamised energeetilised materjalid. Ööpäevasest energiakulust ~60%. kergesti oksüdeeritavad, annavad lõpproduktiks süsinikdioksiidi ja vee. 1 g SV – 4,o kcal /16,7kJ
Toidus  leiduvad SV: Tselluloos , kui inimese seedetraktis seedumatu polüsahhariidi tähtsus toidus. Annab soolestiku täitematerjali. Stimuleerib soolestiku motoorikat , kiirendab soolepassaaži, säilitab väljaheite pehme konsistentsi. Soovitav kogus 30g/ööpäevas. *Toidus põhiliselt tärklis, aga ka glükoos, fruktoos, sahharoos , maltoos, laktoos , * Suus ja põhiliselt kaksteistsõrmiksooles lõhustatakse monosahhariidideks (glükoos jt), mis imenduvad verre, *Olulisim eesmärk: vere glükoosi kontsentratsioon peab olema püsiv, *Varusahhariidid glükogeenina lihastes ja maksas, *Lõpp- produktid : H2O ja CO2
Süsivesikud lahustatakse seedetraktis monosahhariidideks, peamiselt glükoosiks, ka galaktoosiks ja fruktoosiks, mis imenduvad peensoolest verre, kantakse laiali kudedesse ja maksa.
Maksas muudetakse glükoos jt monosahhariidid SV varuaineks glükogeeniks (monosahhariididest-glükogeneesiks). Glükogeen võib maksas tekkida ka piimhappest ja valkude ja lipiidide AV produktidest, siis kannab see protsess glükoneogenees. Glükogeeni kui sV varuaine säilitatakse maksas ja ka lihastes. SV vajaduse suurenemisel lammutatakse maksaglükogeen glükogenalüüsi käigus ja saadetakse verre glükoosina. SV liig korral toidus muudetakse need organismis lipiidideks , mis ladestuvad rasvadepoodesse. AV on seotud lipiidide AV-ga. glükoosi kontsentratsiooni tõus veres suurendab triglütseriidide sünteesi, glük. Langus pidurdub trigl süntees ja intensiivistub nende lammutamine . neerupealise säsi H adrenaliin mobiliseerib rasvu nende depoodest, suureneb vabade rasvhapete  tase veres. Hüpofüüsi eessagara somatotroopne hormoon viib lipiidid nende depoodest välja, kiirendab vabade rasvhapete vastuvõttu lihaskoes.
Vere glükoositaseme langus alla normi hüpoglükeemiaks, tõus üle normi hüperglükeemia.
Hüpoglükeemiline sokk ja glükosuuria. Vere suhkrusisalduse langus, mis võib kaasneda raske füüsilise pingutuse järgselt, insuliini sisalduse tõusu puhul veres. Glükosuuria on glükoosi eraldumine uriiniga. Normaalselt ei peaks seda uriinis olema. Kui veres suhkrusisaldus  tõuseb ,siis eritub see neerude kaudu.
Laktaadi teke lihastes puhkeseisundis ja kehalisel tööl ja selle kasutamine erinevates kudedes. Tervetel inimestel glükoositase  töö ajal muutub vähekauakestval tööl arteriaalne glükoosi kontsentratsioon langeb, on kurnatuse märgiks. Seevastu laktaadi kontsentratsioon veres, olenevalt pingutusest ja selle kestusest väga erinev (9,10). See sõltub laktaadi produktsiooni ulatusest anaeroobselt töötavates lihastes ja tema eliminatsiooni kiirusest. Laktaat lammutatakse või töötatakse ümber mittetöötavas skeletilihases, rasvkoes , maksas, neerus ja südamelihases. Puhkeolekus on lac 1 mmol/l, raskel tööl 15 mmol/ (max väärtused). Pika kestusega raskel tööl langeb laktaadi kontsentratsioon peale esialgset tõusu uuesti.
SV AV regulatsioon NS kaudu: Bernard ”suhkrutorge”; vere glükoositaseme tõus stressisituatsioonis (stardieelne seisund) ?´KNS-I rakud katavad oma suured energiavarud glükoosiga, mis on insuliinist sõltumatu, kui vere suhkrunivoo langeb alla 0,5-0,2 g/l madalamale tekib hüpoglükeemiline sokk koos teadvuse hämardumise või koomaga.
MAKS (sv 10% massist = 120 g)
Glükoosi kontsentratsiooni tõusu korral veres:*intensiivistub maksas glükoosi kasutamine glükogeeni sünteesiks, *intensiivistub maksas glükoosi kasutamine rasvhapete sünteesiks
Glükoosi kontsentratsiooni languse korral veres:*intensiivistub maksas glükogenolüüs, *intensiivistub maksas glükoneogenees
LIHAS (sv 1% massist = 200- 250 g) Glükogenees; glükogenolüüs.
Närvirakud ja erütritsüüdid: Glükoosi kasutamine praktiliselt ainsa energiaallikana (110-130 g ööpäevas närvikoele!)
Süsivesikute ainevahetuse regul: *Kesknärvisüsteemi poolt: Bernard’ “suhkrutorge”, stardieelne seisund,
* Hormonaalne regul(Insuliin langetab glükoosi kontsentratsiooni veres, Glükagoon stimuleerib glükogenolüüsi, Adrenaliin ja noradrenaliin stimuleerivad glükogenolüüsi, Kasvuhormoon pärsib süsivesikute kasutamist perifeersetes kudedes, Türeoidhormoonid stimuleerivad oksüdatsiooniprotsesse, Glükokortikoidid stimuleerivad glükoneogeneesi) GLÜKOOS- ehk 1 gramm 1 liitris (0,6-1,1 g/l)
Oluline on stabiilsus:* Olulised stabiilsed parameetrid organismi sisekeskkonnas on näiteks: temp, pH, osmootne rõhk, glükoosi kontsentratsioon, * Organismi sisekeskkonna moodustavad koevedelik, lümf ja veri., * Homöostaas: organismi sisekeskkonna stabiilsuse säilitamine
Lipiidide ainevahetus
Lipiidid mood ~10-20% kehakaalust. Erinevus on rakustruktuuri kuuluva (hulk suhteliselt püsiv) ja depoorasva vahel (hulk sõltub õigest toitumis-, elureziimist ja pärilikkusest). Lipiidid on energiarikkad – 1g lipiide annab oksüdatsioonil 9,0 kcal.. oluline koht meie energiabilansis, lipiidide arvel ~30% ööpäevases energiakulus. Ööpäevane lipiidide vajadus on 80-90 g (toiduga omastab 95%). Toit peab sisaldama nii taimseid kui ka loomseid rasvu.
*Toidus triglütseriidid, fosfolipiidid, kolesterool, *Kaksteistsõrmiksooles lõhustatakse lipaaside mõjul rasvhapeteks ja glütserooliks, millena imenduvad verre ja lümfi. Vajalik sapp , *Transporditakse veres kompleksis valkudega – lipoproteiinidena, *Varud piiramatud : rasvarakud rasvkoes., *Oksüdats. lõpp-produktid: H2O ja C
Lipiidide ainevahetus: MAKS *Maksas produtseeritakse olulist seedenõret – sappi ( toidurasvade lõhustamine ja omastamine , rasvlahustuvate vitamiinide omastamine)*Rasvhapete ja triglütseriidide süntees(sealhulgas süsivesikutest ja aminohapetest lähtudes, triglütseriidide tootmine kogu organismi tarbeks)*Kolesterooli biosüntees *Rasvlahustuvate vitamiinide deponeerimine *Steroidide degradatsioon
Lipiidide ainevahetus: LIHAS*Erinevat tüüpi lihaskiududes on erinev triglütseriidide kontsentratsioon *Erinevat tüüpi lihaskiududes on erinev oksüdatiivne potentsiaal *Puhkeolekus ja aeroobsel tööl saadakse olulisim osa energiast rasvhapete oksüdatsioonist
Lipiidide ainevahetus: RASVKUDE Normaalselt moodustavad lipiidid keha massist 10-20%, rasvumisel võib nende osakaal olla üle 50% Hüperplastiline rasvumine – rasvkoe rakkude arv on suurenenud*Hüpertroofiline rasvumine – rasvkoe rakkude mõõtmete suurenemine
Lipiidide ainevahetuse regulatsioon: *Lipolüüsi (rasvade mobiliseerimist) stimuleerivad:noradrenaliin - kõige tugevam sellesuunalise toimega hormoon adrenaliin, glükagoon, kasvuhormoonja glükokortikoidid *Insuliin pärsib lipolüüsi: (stimuleerib rasvhapete ja triglütseriidide sünteesi, vähendab glükagooni ja teiste lipolüüsi soodustavate hormoonide efekti)
Valkude ainevahetus.
Valgud e. proteiinid on elusa organismi iseloomulikemaiks osadeks , nad kuuluvad kõikide rakkude struktuuri, kiirendavad paljusid keemilisi reaktsioone, on regulaatoraineteks ja antikehadeks. Valkudest olenevad mitmed elutähtsad protsessid: vee ja veeslahustunud ainete vahetus vere ja kudede vahel, O2  ja süsinikdioksiidi transport, lihaste kokkutõmme jne. Organismi võime valke sünteesida on piiratud, omastatakse loomse ja taimse valgu kujul toiduga, mis lähevad organismis kudede ülesehitamiseks(energiavajaduseks 11 –13% kogu energiakulust). Ööpäevane valgu vajadus on 0,8 g valku 1 kg kehamassi kohta puhkeolekus, kehalisel tööl on see poole suurem. Oluline on ka nende aminohappeline koostis 20-st teadaolevast on 9 asendamatud.
*Toidus taimsed ja loomsed valgud, *Maos soolhappe juuresolekul jakaksteistsõrmiksooles lõhustatakse ensüümide mõjul aminohapeteks, millena imenduvad verre, *Kasutatakse uute valkude sünteesiks, vanade asendamiseks ja vähesel määral energiaks, *Varud: vabade aminohapete “fond”, *Oksüdatsiooni lõpp-produktid: H2O, CO2 ja lämmastikku sisaldavadühendid, mis tekivad aminorühmast.
Valkude ainevahetus: MAKS *Aminohapete desamiinimine (α-ketohapete tekkimine)*Aminohapete transamiinimine – asendatavate ah süntees, *Valkude süntees
Valkude ainevahetus: LIHAS *Lihaskoes paikneb ca 75% kogu keha vabade aminohapete fondist* Hargnenud ahelaga aminohapete ainevahetus *Lihase struktuur- ja ensüümvalkude süntees
Valkude ainevahetus: NEERUD *Neerude kaudu kulgeb peamine lämmastikku sisaldavate ainevahetuse lõpp-produktide eritamise kanal *Ööpäevas eritub uriiniga 12-18 g lämmastikku*Peamised lämmastikku sisaldavad jääkproduktid uriinis on uurea , ammoniaak , kusihape , kreatiniin

Valkude ainevahetuse regulatsioon:*Valkude sünteesi stimuleerivad: *Kasvuhormoon, *Testosteroon, *Insuliin , *Türeoidhormoonid, *Glükokortikoidid

Lämmastikubilanss (N- tasakaal): *Lämmastikubilansiks nimetame vahet kindla ajavahemiku vältel (ööpäev) organismi poolt omastatud ja organismist eritunud lämmastiku hulkade vahel*Lämmastikubilanss võib olla - tasakaalus - positiivne – negatiivne *N sisaldus valkudes on keskmiselt 16%; seega keskmiselt 6,25 g valkusid sisaldab 1 g Ni
Endokriinsüsteem: *Endokriinnäärmed produtseerivad ja eritavad verre hormone, *Veri kannab hormoone organismis kõikjale, *Hormoonid mõjutavad sihtrakkude talitlust retseptorite kaudu
Hüpofüüsi eessagara hormoonid:*Glandotroopsed horm(Adrenokortikotroopne hormoon ACTH
Neerupealise koor, Türeoidnääret stimuleeriv hormoon TSH Kilpnääre, Folliikuleid stimuleeriv
hormoon FSH Sugunäärmed, Luteiniseeriv hormoon LH Sugunäärmed)*mitteglandotroopsed horm
(Kasvuhormoon GH Kõik keha rakud, Prolaktiin PRL Rinnanäärmed, sugunäärmed)
Hüpofüüsaar-adrenokortikaalsüsteem: mood hüpotalamus+adenohüpofüüs+neerupealise koore kimbutsoon,
*Peamine funkts: glükokortikoidide sekretsiooni intensiivistamise teel organismi ressursside mobilieerimine ja üldiste kohanemisreaktsioonide algatamine stressisituatsioonis
Hüpofüsaar-adrenokortikaalsüsteemi toimimine :*Hüpotalamuses paiknevad neurosekretoorsedrakud produtseerivad ja eritavad verre kortikotropiini riliisinghormooni (CRH), *CRH stimuleerib adrenokortikotroopse hormooni (ACTH) produktsiooni ja verre eritumist adenohüpofüüsis, *ACTH stimuleerib kortisooli produktsiooni ja eritumist neerupealise koore vahelmises tsoonis, *Kortisool pärsib CRH ja ACTH produktsiooni ja verre eritumist vastavalt hüpotalamuses ja adenohüpofüüsis
Glükokortikoidide füsiol funkts:*Glükoosi kontsentratsiooni suurendamine veres, *Rasvhapete kontsentratsiooni suurendamine veres lipolüüsi soodustamise teel rasvkoes, *Struktuurvalkude degradatsiooni soodustamine, *Ensüümvalkude sünteesi soodustamine, *Katehhoolamiinide toime võimendamine silelihaskoele veresoonte seintes, *Põletikuvastane toime, *Antikehade sünteesi pärssiv toime
Hüpofüsaar-türeoidsüsteem:*Peamine funkts: tagada organismi normaalne kasv, vaimne areng ja stressisituatsioonidega kohanemise võime
Hüpofüsaar-türeoidsüsteemi toimimine: *Hüpotalamuses paiknevad neurosekretoorsed rakud produtseerivad ja eritavad türotropiini riliisinghormooni (TRH), *TRH stimuleerib türeoidnääret stimuleeriva hormooni (TSH) produktsiooni ja verre eritumist adenohüpofüüsis, *TSH stimuleerib T3 ja T4 produktsiooni ja verre eritumist kilpnäärme folliikuleid moodustavates rakkudes, *T3 ja T4 pidurdavad TRH ja TSH produktsiooni ja verre eritumist vastavalt hüpotalamuses ja hüpofüüsis
Türeoidhormoonide füsiol funkts: *Kasvuprotsesside stimuleerimine ( luud , hambad, juuksed, side- ja närvikude) ning permissiivne toime kasvuhormooni suhtes, *Vaimse arengu soodustamine kasvueas, *Ainevahetuse stimuleerimine: oksüdatsiooniprotsesside ja soojusproduktsiooni intensiivistamine, *Südame löögisageduse, vererõhu ja keha temperatuuri tõstmine, kehakaalu vähendamine, söögiisu suurendamine
Hüpofüüsi tagasagara hormoonid:*ADH ja oksütotsiin sünteesitakse hüpotalamuse supraoptilises ja
paraventrikulaartuumas paiknevate neuronite kehades, *ADH ja oksütotsiin transporditakse samade neuronite aksoneid pidi hüpofüüsi tagasagarasse, *ADH ja oksütotsiin vabastatakse hüpofüüsitagasagarast verre supraoptilisest ja paraventrikulaartuumast lähtuvate närviimpilsside mõjul
ADH füsiol funkts:*Vee tagasiimendumise soodustamine distaalsetes neerutorukestes, * Diureesi vähendamine, *Vererõhu suurendamine
ADH sekretsiooni regulatsioon:*Osmoretseptorid (hüpotalamus), * Baroretseptorid (aordikaar), *Mahuretseptorid (südame kojad)
Oksütotsiini füsiol funkts:*Tupe ja emakalihaste kontraktsioonide soodustamine suguühte ajal ja sünnitusel, *Piima väljutamise soodustamine rinnanäärmest lapse imetamisel
Oksütotsiini sekretsiooni regul:*Tupe ja emakakaela mehhaaniline ärritus, *Rinnanibude mehhaaniline ärritus (imemisliigutused)
Sümpato-adrenaalsüsteem:*Peamine funkts: organismi kiire vastusreaktsiooni tagamine stressisituatsioonis, *Neerupealise säsi + sümpNS mood sümpato-adrenaalsüsteemi, see kindlustab emots. stressi situatsioonides ja kehal. pingutusel kattehhoolamiinide kiire verre eritumise .
Sümpato-adrenaalsüsteemi toimimine:*Autonoomne NS tervikuna on peamiselt hüpotalamuse kaudu allutatud kõrgematele närvikeskustele,*Neerupealise säsi talitlus on sümpaatilise närvisüsteemi kontrolli all, * Neerupealiste säsis on adrenaliini (epinefriini) märkimisväärne varu
Katehhoolamiinide füsiol funkts:*Glükoosi kontsentratsiooni suurendamine veres(glükogenolüüs maksas ja lihastes ↑, glükoneogenees maksas ↑), *Rasvhapete kontsentratsiooni suurendamineveres (lipolüüs rasvkoes ↑), *Südame löögisageduse ja kontraktsioonijõu suurendamine, *Vasokonstriktsiooni stimuleerimine nahas, neerudes, seedetraktis, suguelundeis, *Vasodilatatsiooni stimuleerimine skeleti- ja südamelihases, *Hingamise stimuleerimine (hingamistakistuse vähendamine), *Seedetrakti motoorika pidurdamine sealsetesilelihaste lõõgastamise tulemusena, * Epinefriin : ainevahetuse intensiivsus ja soojusproduktsioon ↑; retikulaarformatsiooni rakkude stimuleerimine ajutüves
Kõhunäärme endokriinfunkts:*Vaid 1-2% pankrease rakkudest täidavad endokriinset funktsi, *Endokriinset funktsiooni kandvad rakud paiknevad pankreases mõnetuhandeliste rühmadena – Langerhansi saarekestena
Glükagooni füsiol funkts:* Glükagooni toime on kõige tugevam maksas, rasv - ja lihaskoes aga väheoluline
Glükagoon stimuleerib: glükogenolüüsi ja glükoosi väljutamist maksast verre, *glükoneogeneesi, eriti aminohapetest lähtuvalt, *rasvhapete ainevahetust ja ketokehade produktsiooni
Insuliini füsiol funkts: *Insuliini toime on tugev maksas, lihas- ja rasvkoes, insuliini suhtes on tundlik küllastuskeskus hüpotalamuses, *Insuliin stimuleerib:glükoosi ladestamist maksas glükogeenina, rasvhapete sünteesi glükoosist maksas ja rasvkoes, glükoosi transporti lihasrakku ja ladestamist seal glükogeenina, rasvhapete ladestamisttriglütseriididena maksas ja rasvkoes, valgusünteesi, *Insuliin pärsib: lipolüüsi maksas ja rasvkoes, söögiisu
Aldosterooni füsiol funkts:*Aldosterooni sünteesitakse neerupealise koores , zona glomerulosa`s, * Aldosteroon stimuleerib distaalsetes neerutorukestes: naatriumi tagasiimendumist verre, kloori ja vee tagasiimendumist verre, kaaliumi ja H+ ioonide eritumist uriini
Kasvuhormooni sekretsiooni regul:*Kasvuhormooni sekretsioon on hüpotalamuse kontrolli all: kasvuhormooni riliisinghormoon ( GHRH ), kasvuhormooni inhibiitorhormoon (GHIH), *Glükoosi madal kontsentratsioon veres stimuleerib kasvuhormooni vabanemist verre, glükoosi kõrge tase aga pidurdab seda, *Kasvuhormooni vabanemine verre on puhanguline: puhangud sügava une ajal, lapseeas 3 - 4 päevased puhangud
Kasvuhormooni füsiol funkts:*Otsene toime ainevahetusele: stimuleerib lipolüüsi rasvkoes, pärsib glükoosi transporti perifeersete kudede rakkudesse, *Kaudne toime kasvuprotsessidele: kasvuhormoon stimuleerib somatomediinide sünteesi maksas: insuliinitaolised kasvufaktorid I ja II, somatomediinid stimuleerivad kasvuprotsesse, eriti luude ja lihaste osas, soodustades aminohapete transporti rakkudessening intensiivistades valkude sünteesi
Parathormooni füsiol toime:*Kõrvalkilpnääre reageerib Ca kontsentratsiooni Kõrvalkilpnääre reageerib Ca kontsentratsiooni langusele veres parathormooni (PTH) sekret langusele veres parathormooni (PTH) sekretsiooni intensiivistamisega siooni intensiivistamisega, *PTH stimuleerib neerudes vitamiin D bioloogiliselt aktiivse vormi 1,25-dihüdroksükaltsiferooli (1,25-D) sünteesi, *1,25-D stimuleerib Ca ja P verre imendumist seedetraktis, *PTH ja 1,25-D stimuleerivad Ca ja P verre vabanemist luustikus, *PTH ja 1,25-D stimuleerivad
Ca tagasiimendumist ja P eritumist neerudes
Erütropoetiini füsiol toime:*Erütropoetiin on peptiidhormoon, mida sünteesitakse peamiselt neerudes, vähesel määral ka maksas, *Neerud reageerivad hapnikuvaegusele erütropoetiini verre eritamise suurendamisega, *Erütropoetiin stimuleerib erütrotsüütide loomet punases luuüdis, *Erütropoetiin saab oma füsioloogilist funktsiooni täita üksnes organismi piisava rauaga varustatuse korral

Östrogeenid:Mõjud: Munasarjades: folliikuli ja munaraku küpsemine, Emakas : limaskesta paksenemine ,

*Suurendavad vere hüübimisvõime, *Luud: suurendavad osteoblastide aktiivsust, *Lipiidide metabolism: naistel ateroskleroosi harvem, *Nahk pehmem ja õrnem, *Mõjutavad seksuaalset ja sotsiaalset käitumist ja psüühilisi reaktsioone

Progesteroon : *Põhifun: valmistada organismi ette raseduseks, *Emaka limaskesta paksus on maksimaalne 7-8 päeva pärast ovulatsiooni, * Limakork pakseneb emakakaelas, *Rinnanäärme ettevalmistamine koos prolaktiiniga, *Kehatemperatuuri tõus tsükli keskel, *Premenstruaalsündroom, *Kõigi progesterooni funktsioonide täitmiseks on vajalik östradiooli olemasolu – suurendab retseptorite arvu

Testosteroon:*Fun: sekundaarsete sootunnuste kujunemine: Genitaalide kasv, Kõri suurenemine – häälemurre, Karvkate näol jm, Akne ,Teatav tase vajalik libiido , viljakuse ja potentsi jaoks, Spermatogeneesi soodustamine, Prostata ja seemnepõiekeste areng, *Vereloome stimuleerimine, * Anaboolne toime skeletilihastele, *KNS: käitumise erijooned – agressiivsus jms

Vesi:Vastsündinul-70-85% kehakaalust, vananedes osakaal väheneb. M 50-70% N40-60%.
Interstitsiaalne e. koevedelik – rakkude vahel olev vedelikVereplasma-kuulub rakuvälisesse vedelikku
Transtsellulaarsed vedelikud – rakuvälised vedelikud näiteks ajuvedelik , silma klaaskeha , sisekõrva endo ja perilümf
Koevedelikus on palju Na ja kloriidioone, samuti bikarbonaatioone, kuid vähe K, Mg, Fosfaat, sulfaat ja orgaanilisi ioone ja proteiine, ka kaltsiumi suhteliselt vähe, kuid palju rohkem kui rakkude sees.
Rakusiseses vedelikus on palju K, Mg ja fostaatioone ning ka sulfaatioone rohkem kui koevedelikus. Võrreldes koevedelikuga on Na ioone väga vähe ja Ca ioone pole üldse.
Vereplasmas on palju Na ja kloriidioone, vähem K, Ca, Mg, rohkem proteiine kui koevedelikus
Vee kulud: higistamine, Hingeõhu niisutamine, Vesi väljaheites, Vesi uriinis 1250ml
Osmoretseptorid – ajus, hüpotalamuse piirkonnas asetsevad retseptorid, mis reageerivad vere osmootse rõhu muutustele. Inimene kaotab vett-> veri kontsentreerub veidi-> osmootne rõhk tõuseb-> osmoretseptorid reageerivad ja ADHd eritub rohkem -> tekib janu
Mahuretseptorid –suurte veenide ja südamekoja seinas olevad venitusretseptorid, mis määravad organismi üldist vedeliku hulka. Vere koguhulk väheneb( verejooks )-> aktiviseerub ADH eritus -> janutunne
ADH-antidiureetiline hormoon e. vasopressiini , mida mood teatud hüpotalamuse tuumad. Reguleerib vee tagasiimendumist distaalsete neerutorukeste lõpposast ja kogumistorukestest
Kaltsium on organismi ehitusmaterjal, inimesel 1-1,5 kg kaltsiumi, millest umbes 99% on luudes ja hammastes. Kaltsium reguleerib vere hüübimist, erutuse teke ja levik, K/Na tasakaal, mõjutab närvide ja musklite tegevust. Aktiviseerib ka ainevahetusprotsesse. 1-5a vajab kaltsiumi 800 mg päevas, üle 50a 1000, 11-24a ja rasedad 1200-1500 mg.
Raud:Täiskasvanud inimese organismis on 4-5 g rauda, millest u. 3g on hemoglobiinis. Rauda on ka lihaste müoglobiinis ning kõigi rakkude hingamisensüümides. Ülejäänud 1 g rauda on depondeerunud valkudesse, peamiselt maksa ja makrofaagisüsteemi rakkudesse.Mehe päevane vajadus u. 1 g, naistel 2g.
Hormoonid – bioloogiliselt aktiivsed ühendid, mille ülesandeks on paljurakulises organismis erinevate rakkude ja kudede talitluse kooskõlastamine, kuuluvad valkude ja lipiidide hulka, retseptoriteks on valgud.
steroidhormoonid :*androgeenid e. meessuguhormoonid , *östrogeenid ehk naissuguhormoonid *progestiinid ehk kollaskehahormoonid *neerupealise kooreosa hormoonid ehk kortikosteroidid
Mees: munandid , munandimanused, seemnejuhad , seemnepõiekesed, eesnääre, suguti -testosteroon
Naine: munasarjad, munajuhad , emakas, tupp , häbememokad, kõdisti.-östrogeen ja progesteroon
Menstruaaltsükkel: naise organismis toimuv naissugurakkude perioodiline ja korduv arenemine
Menstruatsioon : emaka limaskesta säilitanud munasarjahormoonide hulga vähenemise tagajärg
FOLLITROPIIN ehk folliikuleid stimuleeriv hormoon (FSH) stimuleerib vastavalt nimetusele munasarjafolliikuli ehk Graafi folliikuli ja sellesse kuuluva munaraku kasvu ja arengut.
LUTROPIIN ehk luteiniseeriv hormoon (LH) osaleb munasarjafolliikuli hilisemas arengus, kutsub esile ovulatsiooni ning reguleerib kollaskeha arengut ja hormooniproduktsioon.
Homöostaas ja homöostaatiline regulatsioon ja selle erinevad tasandid . Homöostaas kajastab reguleerimisprotsesse, mille abil organism hoiab oma tegevuseks vajalikud tingimused konstantsena. Regulatsioon toimub nii raku kui kogu organismi tasandil. Raku AV tasandid: *tegevusAV, *valmidusAV, *säilitusAV. Kogu organismi AV( on teised tingimused) kui hingamislihaste või südamelihaste AV langeb valmidusAV tasemele, siis nende aktiivsus lakkab, hukuvad kõik rakud ja ka organism. AV tase *puhkeolekuAV ja *PõhiAV. Homöostaas säilitamine toimub lähtuvalt siseskeskkonna ja/või väliskeskkonna muutustest. Reguleerimisprotsessid on näiteks kehatemperatuuri säilitamine, vererõhu säilitamine, kehaasendi säilitamine gravitatsiooni keskkonnas. Vere ringlusel säilitatakse lahustunud ainete kontsentratsioon, temperatuur, pH, nende konstantsus. Regulatsiooniprotsessides osalevad põhiliselt närvisüsteem ja/või hormonaalsed süsteem. homöostaasi säilitamise ajendid on nälg ja janu.
Maksa peafunktsioonid: aminohapete trans- ja desamiinimine, glükoosi, glükogeeni ja rasvhapetest lähtudes, asendavate aminohapete sünteesimine, maksa struktuur – ja ensüümvalkude ning vereplasma valkude sünteesimine, eksogeensete ainete detoksikatsioon, amoniaagi tekkimine ja uurea sünteesimine. Lisaks on maksal veel ekskretoorne funktsioon, ta nõristab sappi (rasvade imendumise tagamiseks soolestikust).Veri kannab aminohapped maksa, nad aminorühma eemaldamise ja ülekandmise teel lõhustatakse või ehitatakse ümber, muudetakse kehaomaseks. Valkude lammutusproduktidest tekivad maksas, ka neerudes amoniaak ja kusiaine (eritatakse uriiniga)
Muudes kudedes toimuvad valkude AV-ga seotud protsessid. Maksas ümbertöötatud aminohapped viiakse verega kudedesse, kus neist sünteesitakse rakkude ribosoomides koevalgud. Aminohappeid, mida ei kasutata lähevad energiakuludeks või muudetakse süsivesikuteks ja lipiidideks.
Maksa, vereplasma ja lihaskoe valkude mobiliseerimine nälgimisel.
Kõige pealt kasutakse vabad süsivesikud, maksas  talletuv glükogeen, seejärel talletunud rasvad ja kõige viimases faasis hakatakse lihasvalkusid ja teisi valke ümbertöötama energeetilisse tsüklisse.
Valkude AV peamised lõpp-produktid ja nende organismist väljutamine.
Valgu ainevahetuse lõppproduktideks on lämmastikku sisaldavate produktide väljutamine. Need on kreatiniin, ammoniaak, kusiaine, kusihape. Enamus eritub kusiainena ja on vabalt filtreeriv. Kusiaine on väikse molekulkaaluga, neutraalne . Kusiaine eritumine sõltub diureesist. Kreatiniin pärineb lihaste valguainevahetusest. Ööpäevane kreatiniini hulk sõltub ööpäevasest lihasmassist, seetõttu on tema kontsentratsioon plasmas suhteliselt konstante   (9mg/l). kreatiniin elimineeritakse glomerulaarfiltratsiooni teel.
Ammoninium (NH4 +) ja ammoniaak (NH3) on valguainevahetuse ühed tähtsad lõppproduktid. erituvad neerutorukestes. Torukeste rakkudes desamineeritakse aminohape glutamiin  glatamaadiks ja siis oksogluteraadiks ja selle käigus tekib üks molekul ammooniumi,. Ühe eritunud ammooniumi molekuli asemele tekib üks molekul bikarbonaati. Lõpliku uriini pH ja erituva ammooniumi vahel on linewaarne sõltuvus. Mida happelisem on uriin, seda rohkem on eritunud ammooniumi,
hormonaalne regulatsioon Hüpofüüsi eessagara somatotroopne Hsuurendab rakumembraani läbilaskvust aminohapete suhtes ja tõstab valgu sünteesi intensiivsust. KilpnäärmeH-d türoksiin ja trijodotüroniin stimuleerivad valgu sünteesi ja soodustavad kudede diferentseerumist. Neerupealise glükokortikoidid hüdrokortisoon ja kortisoon suurendavad valgu lammutamist kudedes, eriti lihastes, maksas tõstavad nad valgu sünteesi taset. Meessuguhormoonid omavad anaboolset funktsiooni. Nii insuliin kui kasvuhormoon võimaldavad aminohapete transporti rakkudesse. Insuliin suurendab rakutuumas DNA transkriptsiooni, kiirendab proteiinide sünteesi.
Vee ja mineraalainete ainevahetus.
57..65%(70kg=40..45l vett).mida rohkem on organism rasvunud, seda väiksem veesisaldus ja vastupidi. Inimene vajab tavaliselt 2,2 –2,8l vett ööpäevas ,mida saadakse toiduga  ja endogeense veena (0,3-0,4l ), mis tekib eelkõige lipiidide oksüdatsioonil. vett antakse ära uriini, higi, väljaheidetega ja väljahingatud õhuga. Ülemäärane veekaotus-dehüdratsioon.
Vee jaotumine erinevate vedelikuruumide vahel organismis ja seda mõjutavad tegurid:1.rakusisese e. intratsellulaarse veena 60%- kuulub raku koostisse (palju-K,Mg,fosfaate, sulfaate .4*rohkem valke kui koevedelikus) 2. rakuvälise e. ekstratsellulaarse vedelikuna 40%- ümbritseb rakke (palju:Na,Cl, HCO3 .vähe:K,Mg,P,proteiine).selle kaudu toimub toitainete, ainevahetusjääkide ja regulaatorainete viimine rakku ja sealt välja. jaotub: interstitsiaalkoe 31%,vereplasma 7% ja transtsellulaarse 2% vedelike vahel.
Makroelemendid ja mikroelemendid, nende ligikaudne hulk organismis ja vajalik sisaldus toidus. *Na, K ( piisab NaCl -10-20g ja KCl – 2-4g ööpäevas) elusate rakkude ja koevedelike koostisosad, roll osmootse rõhu säilitamisel ja rakumembraanide biolektriliste potensiaalide tekkes. * Kaltsiumisoolad oluline* luukoe ehitusmaterjal ja *erutuse tekkel ja levikul; mõjutab rakumembraanide K ja Na juhtivust, *vajalik lihaskontraktsiooni elektromehaanilisel sisestusel, *võimaldab transmitteri vabanemist sünapsites, *osaleb vere hüübimisel *ensüümidele aktivaatoriks, *Fosforhappesoolad(1 g) on asendamatud luukoe moodustamisel ja energiarikaste ühendite sünteesil. Olulised fosfaadid: ATP, cAMP , kreatiinfosfaat, DNA, cGMP . *raud (15 mg- N; 10 mg- M ööpäevas)vaja hemoglobiini ja müoglobiini ja oksüdatsiooniprotsessides osalevate ensüümide ja mõnede valkude sünteesil. Rauda eritatakse vähe, hoitakse ringluses, kasutatakse korduvalt. *Ensüümide koostises olevad: *tsink – vereloomes ja SV, lipiidide ja valkude ainevahetuses ja * koobalt . *iood vajalik kilpnäärme H-de sünteesil. *väikestes kogustes : mangaan, mg, vask, fluor,…
Maksa peamised funktsioonid vee ja mineraalainete vahetuses: toimimine veedepoona, vitamiin D mõjutamise kaudu Ca ainevahetuse reguleerimine, Raua deponeerimine.
Vee ainevahetuse regulatsioon NS kaudu: suu limaskesta retseptorite, mao baroretseptorite, kudede osmoretseptorite, südame ja veresoonkonna mahuretseptorite, hüpotalamuse, higinäärmete ja neerude koordineeritud talitlus.
VEE hormonaalne: reniin , angiotensiin II, antidiureetiline H, aldosteroon. Kaltsiumi: kaltsioniin ja parathormoon .
Osmoos -aine difusiooni läbi poolläbilaskva membraani,mis eraldab kaht erisuguse kontsent. Lahust.osmootne rõhk.- osmoosi tagajärjel suurema kont . Vedelikus tekkiv lisarõhk.tekitavad vees lahustunud aine,mis imevad enesesse vett läbi membraani. onkootne rõhk-tingituna valkudest ,mis moodustub väikese osa vereplasma osmootsest rõhust.
Janu: rakuvälise vedeliku soolade konts. Tõusu(hüperosmootse) ja ka vedelikumahu vähenemise korral.veebilnassi retseptorid=vaheaju osmoretseptorid
SISESEKRETSIOON
*Hüpofüüsi eessagar : AKTH/ACTH (adrenokortikotroopne hormoon); TSH e. türotropiin; STH e. somatotropiin e. kasvuhormoon; FSH e. follikulotropiin; LH e. luteotropiin /naistel/ ja ICSH e. interstitsiaalrakke stimuleerivH /meestel/; PRL e. prolaktiin.
*Hüpofüüsi kesksagar : intermediin.
*Hüpofüüsi tagasagar : ADH (antidiureetilineH) e. adiuretiin; oksitotsiin.
*Kilpnääre: türoksiin, kaltsitoniin.
*Kõrvalkilpnääre: PTH e. paratH e. paratüriin.
*Neerupealise säsi: adrenaliin e. epinefriin e. suprareniin; noradrenaliin e. norepinefriin e. arterenool.
*Neerupealise koor: aldosteroon; kortisoon, hüdrokortisoon e. kortisool.
*Suguelundid: naistel- österogeen ja progesteroon; meestel- androgeenid (eriti testosteroon).
* Seedeelundid : gastriin .
*Peensoole rakud: CCK (koletsüstokiniin), sekretiin .
Seedetrakti ja neerude endokriinne funktsioon seisneb selles, et nad omavad sisesekretsiooninäärmete talitlust reguleerivaid omadusi sarnaselt endokriinnäärmetele. KNS kontroll EndoKS-mi talitluse üle: hüpotalamus ja hüpofüüs. Endoks-l ja NS-l on regulatoorne toime vastastikune ja kooskõlastatud. Põhilülid, mille kaudu EndoKS on allutatud NS-le on hüpofüüs ja hüpotalamus /tähtsamaks H-de moodustamise reguleeriaks, juhib hüpofüüsi tööd ja see omakorda paljusid endokriinnäärmeid.
Muud Endokriinnäärmete talitlust mõjutavad tegurid: *Autonoomne NS; *Negatiivse tagasiside mehhanism – vabaneva reguleeriva hormooni toime- efektorelundite rakkudesse teatatakse tagasi H-ne produtseerivatele rakkudele ja selle tagajärjel H-ni vabanemine pidurdatakse. *Muude ainete toime endokriinnäärmetele: glükoos ja AH.
Sugunäärmed a) Isastel-testised e.munandid. Ülesandeks sugurakkude ja testosterooni(mees- suguhormoonid ) tootmine. b) emastel ovaariumid e. munasarjad, mis toodavad nais-suguhormoone e. Österogeene.
NB! mõlemad suguhormoonid mõjutavad sooga seotud tunnuste kujunemist.
Hormoonide jaotus :a)Peptiidhormoonid.(mõju kiire ja eluiga lühike. N: Insuliin ja EPO) b)Steroidhormoonid (aeglasem ja kestvam mõju. eluiga on pikem)
progesteroon(steroidhormoonide sünteesi eelühend)-mõju naisele:ettevalmistus raseduseks,mis mõjub psüühikale:raseduse lõppfaaasis depressioon. Testosteroon:mehe sugulise diferentseerumise kindlustamine. sugunäärmete areng ja sekun . Sugutunnuste väljakujunemise tagamine.*valgu sünteesi soodustav toime
HÜPOFÜÜS- Asetseb ajukolju alusel kiilluus,ühenduses hüpotalamusegaga.Väike,oluline endokriinnääre,kontrollib enamuse sisenõrenäärmete talitlust.hüpofüüsis.
*Hüpo eessagar e. adenohüpofüüs on hormoone produtseerivate rakkude kogum, millel on rikkalik verevarustus, puudub innervatsioon
*Hüpo tagasagar e. neurofüüs mood hüpotalamuse supra-optilises ja paraventrikulaartuumas paiknevate suurte neuronite aksonite jämenenud lõpmete kogumist.On kohanenud sisesekretoorse näär-me funktsiooni täitmiseks.
*Hüpo vahesagar-õhuke kiht ees- ja tagasagara vahel. Neis on närvikiud,mis lähtuvad hüpotal.-st. Sisesekretoorne funktsioon väheoluline.
Hüpotalamuse kontroll hüpofüüsi talitluse üle: hüpotalamo – hüpofüseaalne portaalsüsteem ja hüpotalamo – hüpofüseaalne närvitrakt.
Hüpotalamo-hüpofüseaalne portaalsüsteem (koosneb kahest ühendatud kapillaaride võr-gustikust) tagab hormoonide kiire trantspordi hüpofüüsi kindlasse osasse. Jaguneb:1. primaarne kapillaaristik - hüpotalamuses, neid läbib verevool. 2.sekundaarne võrgustik- hüpofüüsi eessagaras.
Hüpotalamuse riliising- ja inhibiitorhormoonid. *Adenohüpofüüsi talitl. regul.Ht tuumades produts. väikese molekulmassiga peptiidhormoone, mis mõjutavad H eessagara talitlust. Olenevalt toimele jaotatakse:(stimuleeriv) riliising- ja (pidurdav) inhibiitorhormoonideks.
Hüpofüüsi eessagara glandroopsed H-d-toimivad teiste end-kriinnäärmete suhtes. Nende vahendusel adenohüpofüüs kontrollib teiste sisenõrenäärmete talitlust.
*Kortikotropiin e. adrenokortikotroopneH - ACTH funkts kortisooli produktsioon ja vabanemise stimul. neeru-pealise koores.
*Türotropiin e.türeoidnääret stimuleeriv H- funkts türeoidhormoonide sünteesi ja sekretsiooni stimuleerimine kilpnäärmes ja ka viimase kasvu soodustav toime.
*gonadotropiinid- folliikuleid stimul H+luteniseeriv H-stimuleerivad sugurakkude produktsiooni sugu-näärmetes(ka nende kasvu) ja küpsemist muna-sarejades ja munandites.FSH – soodustab folliikulite valmimist munasarjas ja seemnerakkude valmimist testistes. LH – soodustab folliikulite purunemist,kollaskeha moodustamist.
Hüpofüüsi eessagara mitteglandroopsed H-d.
*Kasvuhormoon – kudede kasvu stimuleeriv, soodustab aminohapete transporti rakkudesse,samal ajal intensiivistades valgu-sünteesi;lipolüüsi stimul efekt rasvkoes. KH toime võib olla 1. otsene(mõju ainevah. protsessidele),2. Kaudne (kasvuprotsessid- soodustab selliste ühendite sünteesi maksas,mis stimuleerivad kasvuprotsesse.
*Prolaktiin (naistel) piimaproduktsiooni stimul.-ne rinnanäärmetes, soodustab FSH ja LH retseptorite arvu suurenemist munasarjades ja seeläbi tugevdades nende toimet.
NEERUPEALISE KOOR
Neerupealised – paarilised kehakesed neerude ülaosas. Koosneb  1) koorest (mood aldosteroon, kortisoon ja hüdrokortisoon. 2) säsist (mood adrenaliin ja noadrenaliin).
Eristatakse 3 kihti.
*Pindmine e. päsmastsoon õhuke rakkude kiht neerupealise pinnal. sünteesitakse mineraalkortikoide-olulisem aldosteroon. See stimuleerib Na,Cl ja vee tagasiimendumist verre
*Vahelmine e. kimbutsoon paksem kiht, kus rakud paiknevad paralleelsete sammastena. produts. glükokortikoide, tähtsaim kortisool.
*Võrktsoon asub sügaval neerupealise sisemuses.  Siin süntesitakse androgeene e mees-suguhormoone,kus olulisem testosteroon. Testosteroonil tugev valgusüntees, läbi selle ka lihasmassi kasvu stimuleeriv, ka luude kasv. See H suurendab erütro-poetiini produktsiooni,elavdab erütrotsüütide loomet punases luuüdis. muud funkts.seotud mehe suguorganite, sekund.sootunnuste arenguga ja sugurakkude küpsemise regulatsiooniga.
NEERUPEALISE SÄSI
S hormoonid -stimuleerivad glükoosi vabanemist maksast verre, selle lagundamisel kudedes saada energiat, kiirendab südametegevust ja hingamist, põhjustab veresoonte ahenemist;
Hormoonid: adrenaliin ja noradrenaliin– neurotransmitter . Siin prod . H-de katteholamiinide(vt ka) eellaseks on aminohape türosiin.
KILPNÄÄRE JA KÕRVALKILPNÄÄRE
Suurim endokriinnääre, rikkaliku verevarustusega, paikneb kaelal hingetoru 4 ülemise kõhre eesmisel küljel. Koosneb vasakust ja paremast külgsagarast ja püramiidsagarast. Kilpnäärmefollikuleid moodustavates rakkudes sünteesitakse trijoodtüroniini. Türoksiin töödeldakse maksas ja neerudes ümber trijoodtüroniiniks. Türeoidhormoonid toimivad pea kõigi kudede suhtes. Luud, hambad, juuksed, närvikude vajavad neid. Türeoidh. norm.talitl. oluline lapseeas (kehaline, vaimne areng). Üleproduktsiooniga kaasneb südame löögisageduse,vererõhu, keha-temp. tõus; vaeguse puhul efekt vastupidine.
Kõrvalkilpnääre ja parathormoon. Väikesed ümarad kehakesed,mis asuvad kilpnäärme parema ja vasaku sagara tagaküljel (4). Siin produts. parathormooni ( peptiid ).1) mõjutab talitlusi: luude- stimul Ca ja fosfaat-ioonide vabanemist luukoest; neerude-  soodustab Ca tagasiimendumist verre(väheneb Ca kogus uriinis),fosfaatioonide väljutamist uriiniga ja soolte- stim .toiduga saadud Ca ja fosfaatioonide imendumist verre 2) on suunatud Ca+2 konsentr. suurendamisele veres.
Hüpotalamo-hüpofüsaar-türeoidsüsteem- peaül. on tagada norm.talitl. vajaliku türeoidH-de tase veres puhke ja ka stressisituatsioonides.
Kaltsioniini ja parathormooni sekretsiooni regulatsioon. Kõige olulisemalt stimuleerib parathormooni sekretsiooni vereplasma kaltsiumisisalduse langus. Kaltsioniin on parathormooni antagonist.
SUGUNÄÄRMED
Steroidid , mis mood mehe ja naise sugunäärmete spetsialiseerunud rakkudes.
*Mees-sugunäärmeteks on munandid e. testised, milles esineb erinevaid ülesandeid täitvaid rakkude kogumeid, põhifunktsiooniks seemnerakkude e. spermatosoidide tootmine. Testeosterooni retseptorid on teistes kudedes üle organismi. Testo funkts. on mehe sugunäärmete arengu ja sekund. sootunnuste väljakujunemine ja teistel androgeenidel anaboolne e. valgusünteesi soodustav toime(meestel suurem lihasmass ). Androgeenid stimuleerivad erütropoeesi, T seostatakse ka psüühika erijooni(agressiivsus).Testo produkts. suureneb hüppeliselt puberteedieas.
*Naine-sugunäärmed on munasarjad e. ovaariumid, mis asuvad väike-vaagnas ja neis toodetakse menstruaaltsükli erifaasides erinevaid hormoone.
I follikulaarfaas, toimub folliikuli küpsemine ja munaraku valmimine. Ö tõstavad vere hüübimisvõimet; soodust. luukoes osteoblastide aktiivsust(sellest tuleneb luutihedus); pidurdavad luude pikkuskasvu ; mõju ka seksuaalsusele, psüühikale.
II faas kestab 14 päeva , LuteniseerivaH  ja FSH ühismõjul vabaneb munarakk valminud folliikulist- ovulatsioon . Munarakk on viljastamiseks valmis ja ta haaratakse munajuhasse.
III faas luteaalfaas. Kui munaraku viljastamist ei toimu, siis kollakeha taandareneb, selle H-de tase veres langeb, tekib menstruatsioon: emaka limaskesta funktsionaalkiht eemaldatakse organismist verejooksuga.
Hüpofüsaar – gonadaalsüsteem: SuguH produkts. sugunäärmetes reguleerib hüpofüüsi eessagar gonadotroopseteH abil. Folliikuleid stimuleeriva H,luteiniseerivaH paiskamine verre on peale puberteeti (N-tsükliline; M-pidev,madalal tasemel)kulgev protsess.
KÕHUNÄÄRE
Kõhunäärme rakkude põhimass töötab endokriinse näärmena, produtseerides seedenõret. Pärast seda, kui toit on maost lahkunud, allutatakse ta peensooles enne resorptsiooni kõigepealt intensiivsele seedimisele. Siin etendavad tähtsat osa pankreasenõre, sapp ja peensoolenõre. Pankreasenõre tähtsamaks komponendiks on naatriumvesinikkarbonaat ja seedeensüümid. Need neutraliseerivad happelise maosisu ja lõhustavad toidu peamised koostisosad.
Kõhunääre e pankreas on suhteliselt suur elund, mis paikneb mao taga kõhuõõne tagaseinal .E ndokriinset funkts. kannavad pankreases Langerhans`i saarekesed,milles on 3 tüüpi rakke:* A e.α 20-25% ; *B e.β 60-75% ja *D e. ∆ 5-15% (kogu endok.rakkude koguhulgast).
*Glükagooni prod. A rakkudes, tugev toime maksas- glükogenolüüsi stimuleeriv toime, sood. ka glükoneogeneesi maksas, elavdab rasvhapete aine-vahetust maksas.
*Insuliin prod. B rakud. Tundlikud on maks, lihas- ja rasvkude ja küllastuskeskus. Alandab vere glükoosi-tase:1.I sood. glükoosi akumuleerimist maksa,aktiveerides maksarakkudes ensüümi glükokinaasi;2.I aktiveerib maksas glükogeeni süntaasi, inhibeeri-des samas fosforülaasi. 3. I stimuleerib maksas, ka rasvkoes glükoosi ümbertöötamist rasvhapeteks. 4.I stimul. glükoosi transporti perifeersete kudede rakkudesse.
*Somatostatiin-prod. Langerhans´i saarekestes, mõjutab A ja B rakkude talitlust.Pärsib neis glükagooni ja I sünteesi ja sekretsiooni. S sünt.Ka hüpotalamuses,sealt vabaneb verre ja toimib hüpofüüsi eessagaras kui kasvuH inhibiitorH.
HINGAMINE
Hingamine-protsessid, mis kindlustavad gaasivahetuse organismi ja väliskeskkonna vahel ning organismis.
Gaasivahetus väliskeskkonna ja kopsualveoolide vahel e. väline hingamine. Väline hingamine on protsess, mille käigus uuendatakse kopsude ventilatsiooniga osa alveoolides olevast gaasisegust. Kopsukapillaaride gaasivahetustsoonis olev veri rikastub hapnikuga ning annab ära süsinikdioksiidi. Väline hingamine toimub rindkere mahu muutuse tõttu.
Pleuraõõs, inspiirium ja ekspiirium . *Pleuraõõs – rinnaõõs ja kopsude pind on kaetud seroosse kelme e. pleuraga. Pleuraõõnes on atmosfääri rõhust madalam rõhk, tänu millele on kopsud väljavenitatud ja jälgivad rindkere mahu muutusi.  *Inspiirium – e. sissehingamisel kontrah roided tõstavad sissehingamislihased, diafragma kuppel lameneb. Selle tulemusena rindkere maht suureneb ja kopsusisene rõhk muutub atmosfääri rõhust madalamaks. Tekkiv negatiivne rõhk imeb õhu kopsudesse. *Ekspiirium - e. väljahingamisel laskuvad roided alla, diafragma kumerdub, rindkere maht väheneb ning kopsusisese rõhu tõusu tõttu surutakse osa kopsudes olevast õhust välisõhku.
Hingamismaht , kopsude ventilatsioon . *Hingamismaht – rahulikul hingamisel läheb kopsudesse ja eemaldatakse ühe hingetõmbega 0,4 – 0,6 l õhku. *Kopsude ventilatsioon - teostub sisse- ja väljahingamisel. Selle tulemusel toimub alveolaarõhu pidev uuenemine. Hingamissagedus võib jõudeolekus aeglustuda 6 korrani min, kehalisel tööl aga tõusta enam kui 60 korrani min. Jõudeolekus on tavaliselt hingamistsüklite arv minutis 12 – 16x e. hingamise minutimaht.
Vitaalkapatsiteet e. kopsumaht (VC). See on max sügavusega sissehingamise järel väljahingatud õhuhulk. Keskmiselt on see 3,5 – 5 l. pärast max sügavusega sissehingamist max sügavuseni välja hingatud õhu hulk on ekspiratoorne vitaalkapatsiteet (EVC) ja pärast max sügavusega väljahingamist max sügavuseni sissehingatud õhu hulk on inspiratoorne vitaalkapatsiteet.
Gaasivahetus alveolaarõhu ja kopsude kapillaarvere vahel e. difusioon kopsudes. See gaasivahetus toimub diffusiooni teel kõrgema osarõhu e. partsiaalrõhu poolt madalama suunas. Kuna alveoaalrõhk pO2 on 102 mmHg, alveoole ümbritsevas veres ainult 40 mmHg, siis on loomulik O2 difundeerub alveoolidest neid ümbritsevasse verre ja toimub selle arteriseerimine (tekib arteriaalne veri). CO2 difusiooni verest alveoaalrõhku põhjustab suurem p CO2 veres (47 mmHg) võrreldes olukorraga alveoolides.
Partsiaalrõhk(p) – see osa üldisest rõhust, mis vastab iga gaasi hulgale gaaside segus.
pO2 = 159 mmHg; p CO2= 0,2 mmHg; p N2= 600 mmHg.
*Veri kannab hapnikku: 1)füüsikaliselt lahustunud kujul 2)seotult hemoglobiiniga Hb) – kantakse suurem osa organismile vajalikust O2-st. Hb koosneb neljast polüpeptiidiahelast, millest iga sisaldab prosteetilist rühma – heemi. Igas heemis on üks on üks kahevalentne raua-aatom, O2 seotakse ilma raua –aatomi valentsi muutmata kergesti pöörduvasse(ebapüsivasse) ühendisse heemiga. Hb muutub oksühemoglobiiniks ja seda reaktsiooni nimetatakse oksügenatsiooniks.
*veri kannab süsihappegaasi: 1)lahustatult vereplasmas ja elektrolüütides 2) seotult valkudega– erütrotsüütides HB-ga ja vereplasmas vähesel määral selle valkudega 3)vesinikkarbonaadina (peamiselt Na ja K sooladena) vereplasmas ja erütrotsüütides 4) väga vähe ka dissotseerimata süsihappena.
Oksühemoglobiin on ebapüsiv ühend, mis tekib O2 ühinemisel hemoglobiiniga . üks hg molekul on võimeline siduma 4 O2 molekuli, kuna üks Hb sisaldab 4 heemi, milles igas on I raua-aatom, mis seob endaga O2.
Gaasivahetus kapillaarvere ja kudede vahel. Hapniku üleminek verest kudedesse ja süsihappegaasi eemaldamine kudedest toimub tänu nende gaaside difusioonile läbi kapillaaride seinte. Gaaside difusiooni põhjuseks on aga partsiaalrõhkude erinevus. Kudedes on partsiaalrõhk (O2) tunduvalt madalam kui kapillaaridesse voolavas veres. Vereplasmas lahustunud O2 difundeerub koevedelikku ja sealt rakkudesse. Seda põhjustab pO2 erinevusvere ja rakkude vahel. Difusiooni tulemusena hakkab vere O2 osarõhk langema . Vastavalt pO2 vähenemisele kasvab O2 äraandmine hemoglobiini poolt. Eemaldunud O2 molekulid lähevad erütrotsüütidest üle vereplasmasse, sealt aga kudedesse. Seoses sellega langeb vere pO2 üha enam. Gaasivahetust läbi kapillaaride seinte soodustab ka vere vedela osa filtratsiooni vererõhu mõjul. Koos filtratsioonivedelikuga lahkub kapillaaridest ka veres lahustunud hapnik. Suure vereringe kapillaarveri ei anna kudedele kogu O2 ära. Kui arteriaalses veres on O2 mahuprotsent 19, siis kudedest äravoolavas venoosses veres langeb see 11%-ni. Järelikult anti kudedele hapnikku 8 mahu%-di ulatuses. O2 mahu% vahet kudedesse voolavas arteriaalses veres ja äravoolavas venoosses veres nim. arteriovenooseks diferentsiks. Näitaja iseloomustab seda, kui palju hapnikku annab kudedele iga 100ml verd. Et leida kui suur osa verega transporditavast O2-st läheb kudedesse, arvutatakse O2 utilisatsioonikoefitsent.
Hingamise regulatsioon.
Hingamiskeskus ja sealt läbivad impulsid. Hingamise regulatsioon toimub neurohumoraalsel teel, seda reguleerib piklikajus asuv hingamiskeskus, mis koosneb sisse- ja väljahingamisekeskusest, kust lähevad impulsid seljaaju närvirakkudele, mis innerveerivad hingamislihaseid. Kopsude ventilatsiooni võib vähendada olenevast keskusest läbi voolava vere keemilisest koostisest (humoraalne regulatsioon) ja retseptoritelt hingamiskeskusele saabuvatest aferentsetest signaalidest (tingimatu refleks). Loomulikes tingimustes toimivad humoraalsed ja neuraalsed mehhanismid vastastikkuses.
Hingamiskeskuse üldise erutuvuse tõttu olenevad hingamissagedus ja –sügavus kõrgematest osadest (ajusild, -koor) ja perifeeriast lähtuvatest mõjutustest (kopsude venitusretseptorid ja skeletilihaste retseptorid). Hingamiskeskuse eritusseisundit muudavad CO2 ja O2 osarõhud arteriaalses veres ( pCO2 tõus  ja  pO2 langus veres suurendavad hingamiskeskuse erutusseisundit, mille tagajärjel kopsude ventilatsioon suureneb). Hingamiskeskus on väga tundlik vere CO2 muutuste suhtes, O2 muutuste suhtes vähem tundlik. Hingamiskeskust mõjutab ka piimhape ja vere reaktsiooni nihe happelisuse suunas. CO2 mõjutab HK-st peale otsese kokkupuute ka reflektoorselt veresoones paiknevate kemoretseptorite kaudu. Viimaste tundlikkus CO” liia ja O2 puudulikkuse suhtes on tunduvalt suurem kui HK-se närvirakkudele. Mõjutusi saab HK ka kopsudes olevailt retseptoreilt (kopsudest tulenevad aferentsed närviimpulsid ning hingamislihaste proprioretseptorite ärritamisel tekkivad impulsid juhitakse uitnärvi vahendusel HK-sse).
Apnoe . Inimene saab teatud piirides tahtlikult hingamist muuta, hinge kinni hoida (apnoe) või hüperventeerida (seotud ajukoore talitlusega). Ajukoore talitlusega on seotud ka hingamistegevuse stardieelsed muutused (stardipalavik).
Hingamine madalama ja kõrgema atmosfäärirõhu juures võrreldes õhurõhuga merepinnal. Madalama
Atmr-ga puutume kokku kõrgmäestikus ja kõrglendudel, kui ei kasuta hingamisaparaate. Kõrgemal kui 4-5 km merepinnast, kus pO2 langeb 96-80 mmHg, ilmnevad O2 puuduse nähud ka puhkeolekus, rääkimata kehalisest tööst. Kõrgema Atmr-ga puutume kokku veealuste e. kessoontööde juures. Veesammas , kõrgusega 10 m, põhjustab rõhu tõusu ˇ1 atm (merepinnal 760 mmHg) juures ei avalda see mingit mõju).
*Hüpoksia on O2 vähemus õhus, tegemist on madalama Atmr-ga , kui merepinnal. *Hüpokseemia on haiguslik seisund, milleni viib hüpoksia, s.t. O2 vähesus õhus viib O2 sisalduse langusele või selle puudusele veres. Hüpokseemia tekib, kui pO2 ei ole piisav Hb küllastumiseks O2-ga . Hb küllastus O2-ga hakkab vähenema, kui pO2 At õhus langeb alla 100 mmHg (normaalne 159 mmHg). *Kessoontõbi e. dekompressioontõbi tekib kiirel siirdumisel kõrgema õhurõhuga keskkonnast madalama õhurõhuga keskkonda. See on kutsehaigus , mis tekib kessoonitöölisel ja tuukritel. Kessoontõbe põhjustavad veres ja kudedes moodustuvad gaasi- (N) mullikesed. Kessoontõve vältimiseks kasutatakse kessoonides gaasisegu, milles osa õhulämmastiku asendatud heeliumi või hapnikuga.
Hingamine kehalisel tööl.
Hapnikuvajadus - ühe või teise töö sooritamisel oksüdatsiooniprotsessideks kuluvat O2 hulka.
Hapnikulagi e. O2 tarbimise maksimum e. max aeroobne võimsus on kindel O2 maksimaalväärtus, mille lihased omastavad minuti jooksul, olenemata sellest kui energiliselt kopsud ja süda talitlevad. Sellest vähem võivad lihased O2 saada, kuid mitte rohkem. Hapnikulagi on individuaalne näitaja, mis näitab inimese treenitust. Seda kontrollitakse kas lindil või ergomeetril koormust tõstes.
*Tõeline püsiseisund– sellisel töö intensiivsusel, mil O2- vajadus minutis ei ületa O2 –lage, tekib kudede
hapnikuvajaduse ja O2 kättetoimetamise vahel küllalt kiire tasakaal. Näiliselt avaldub see tõelises püsiseisundis, mille puhul O2 neeldumine kopsudes on teatud püsival tasemel, mille kõrgus on võrdeline töö intensiivsusega ja O2 vajadusega. *Näiv püsiseisund - teatud intensiivsusega töö tegemisel, mil O2 vajadus on hapnikulaest kõrgem, võib hapniku neeldumine kopsude kaudu tasakaalustada . sel juhul on püsiseisund näiv, kuna kasutatud O2 hulk ei kata organismi hapnikutarvidust. Püsiv tase O2 tarbimisel tekib antud olukorras hapnikulae saabumisega, s.o. kui edasine hapnikutarbimise tõstmine pole enam võimalik. Näilise püsiseisundi tase ei sõltu töö intensiivsusest, vaid hingamise ja vereringe max –st tootlikkusest.
Hapnikuvõlg, millest see sõltub. Juhul kui hingamine ei suuda rahuldada kudede O2 varustamist, s.o. O2 vajadus minutis on suurem hapnikulaest, sooritavad lihased tööd O2 puuduse tingimustes. HV ulatus sõltub töö intensiivsusest ja kestusest. HV tekib ka püsiseisundi tingimustes. Töö alul tekib ajutine hapnikuga varustatuse puudulikkus vereringe ja hingamissüsteemi mobiliseerimise teatud hilinemise tõttu.
SEEDIMINE
Seedetrakti peamised osad: Suuõõs, söögitoru, magu , kaksteistsõrmik, peensool , jämesool.
Seedenõresid produtseerivad näärmed ja nende sekreedid. Suus-3 paari (kõrvasüljenäärmed, keelealused ja lõuaalused näärmed) ning hulgaliselt suuõõne kestas asuvad väikesed süljenäärmed-sülg. Maos- maolimaskesta näärmed- maomahl . Peensooles-maksa näärmed-sapp, pankreas e. kõhunääre-kõhunäärmenõre, peensoolenäärmed-soolenõre. Jämesooles-
Seedimisprotsessid: mehaanilised, sekretoorsed ja imendumisega seonduvad nähtused. Toitu töödeldakse seedekulglas mehaaniliselt ja segatakse seedenõrega, mille ensüümid lõhustavad toitaineid nii, et need muutuvad imenduvaks ja organismile vastuvõetavaks, valgud ja lipiidid kaotavad liigspetsiifilisuse.
Toidumassil seedekulgla läbimiseks kuluv ligikaudne aeg. Suuõõnes viibib toit 15-18 sek. Tahke toit läbib vahemaa suuõõnest maoni 8-9 sek, vedel 1-2 sek. Maos viibib toit 4-10t. Kaksteistsõrmiksooles toit ei peatu. Peensooles toimub toidu lõplik seedimine 10-15t. Jämesooles läheb 1-2 ööpäeva jääkainete edasiliikumisele.
Seedimine suuõõnes: Suuõõnes ei viibi toit üle 15-18 sek. Sellele vaatamata algab tema mehaaniline (süljega niisutamine, peenestamine) ja keemiline( süljefermentide toime liitsuhkrule) töötlemine, mille abil muudetakse toit neelatavaks. Suuõõnes toimub ka toidu aprobeerimine-määratakse tema maitseomadused ja söödavus. Suuõõnes peenestatakse  toit hammastega ja segatakse keelega.
Sülg on kergelt leeliseline vedelik(ph 7,4-8,0) ,sisaldab 98-99% vett ja 1-1,5% soolasid ning orgaanilist ainet.
Ensüümidest on süljes süsivesikuid lõhustavat- amülaasi ning keelepära piirkonnas asuvatest Ebneri näärmetest pärinevalt, lipiide lõhustavat lingvaal lipaasi . Keskmine sülje hulk ööpäevas on 1-1,5 l. Hulk oleneb toidu koostisest ja veesisaldusest. Peale amülaasi ja maltaasi kuulub sülje koostisse ka teisi orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid. Orgaaniliste
ainete esindajaks on näiteks valguline ühend- mutsiin, mis on limaaine ja muudab toidupala libedamaks ning soodustab selle allaneelamist. Lüsotsüümil baktereid hävitav toime.
Erinevate süljenäärmete poolt produtseeritava sülje suhteline kogus ja koostise iseärasused.
Kõrvalsüljenäärmed esitavad vedelat sülge( seroosset). Keelealuste ja lõuaaluste süljenäärmete nõres on rohkesti lima.
Süljenäärmete  talitluse reflektoorne regul. Põhilised ärritajad on maitse ja puhtmehaaniline puudutus.
Suurt osa omavad  KNS-s paiknevad keskused( piklikajus ja hüpotalamuses- see on omakorda peaaju koorte kontrolli all).Kui midagi suhu panna (maitse) , lähevad signaalid süljeerituskeskusse(piklikajju) retseptoritelt. Lõhnaretseptorid saadavad signaale hüpotalamuse süljeerituskeskusesse. Tingitud reflektoorne lüli- N: toidunõude kolina peale hakkab suu vett jooksma. Seedetrakt on vegetatiivse KNS-i kontrolli all. Nii sümp kui parasüm närvi toime on ühtemoodi erutav: parasümp korral eritub palju ja vedelat sülge, sümp korral eritub paksemat ja ensüümirikkamat sülge.
Suuõõs, kui refleksogeenne tsoon. Piisab suutäis head võtta, kui kogu seedetrakt on juba valmis toitu vastu võtma. Neelamine   toimub reflektoorselt.  Läbimälutud ja süljega niisutatud toit nihkub keelepärale, mille taha ja üles liigutamisega lükatakse see läbi kurgukitsuse neelu . Neelu läbimisel ristub toidupala tee hingamisteedega, pehme suulagi suleb ninaõõne tagantpoolt, kõri tõstetakse keelepära alla ja kaetakse kõripealsega, hingamine peatub reflektoorselt, toidupala satub söögitorru, kus tema edasiliikumine toimub selle lihaste peristaltiliste lainetaoliste kokkutõmmetega makku. Tahke toit läbib selle vahemaa 8-9 sek, vedel 1-2 sek.
Seedimine maos - Mao motoorika tagab nii toidu vastuvõtmise, maomahlaga segamise kui ka mao tühjenemise. Maos seedub toit 4-10t. Siin toimub selle edasine mehaaniline ja keemiline töötlemine. Mehaaniline töötlemine (sagamine, hõõrumine, sõtkumine) kindlustatakse mao motoorikaga- mao seinas asuvate tugevate silelihaste kontraktsioonidega. Selle tulemuseks on pulsatsioon( segamine , et ensüümid pääseksid läbisegamise käigus toidule ligi). Keemiline töötlus toimub maomahla mõjul, mida nõristavad mao limaskestas asuvad näärmed. Mao limaskesta G-rakkudes tekkiv gastriin ning peensoole limaskestast pärinevad motiliin ja koletsüstokiniin avaldavad mao motoorikale stimuleerivat toimet, sekretiin, gastroinhibeeriv polüpeptiid( GIP ) ja glükagoon on pidurdava mõjuga. Inimesel tekib ööpäevas 1,5-2,5 l maomahla. Maomahl sisaldab fermente, soolhapet, lima.
Maomahlas leiduvad peamised ensüümid  e. fermendid on proteaasid  ja lipaas . Proteaaside hulka kuuluvad pepsiinid, mida mao näärmerakud väljutavad mitteaktiivsete pepsinogeenidena. Pepsinogeeni aktiveerib HCL ( soolhape ). Pepsiinid lõhustavad toidu valke polüpeptiidideks. Lipaasi on maomahlas vähesel hulgal, kuna maokeskkond on neile ebasobiv ( maomahla ph 1,5-3,5, optimum neile aga 5,0). Lipaasid on tõhusad emulgeeritud rasvade (N:piimarasva) puhul.
Lüsotsüümi ( bakterite hävitamine) ja mutsiini  (toidu libestamine) tähtsus maos on sama, mis oli ka suuõõnes. Mutsiinil on maos lisaks väga oluline maoseina funktsioon( nii füüsikaliste kui ka keemiliste mõjutuste eest), glükoproteiin ja kalduvus siduda endaga vitamiine( kaitseb maohapete eest, mis muidu neid lõhuks ja nad läheks lihtsalt niisama kaduma).
Maomahla happeline reaktsioon on tingitud temas sisalduvast soolhappest, mille tähtsus on: 1.aktiveerib pepsinogeene; 2.põhjustab valkude denatureerumist ja pundumist, mis soodustab nende fermentatiivset lõhustumist; 3.soodustab piima kalgendumist, mis on vajalik selle seedumiseks 4.aktiveerib hormoon gastriini , mida produtseerib maolukuti (pülooruse) limaskest ja mis suurendab maomahla nõristust; 5.sattudes kaksteistsõrmiksoolde, võtab osa paljude hormoonide moodustumisest, mis reguleerivad mao, kõhunäärme ja maksa talitlust; 6.peatab roiskumisprotsesse maos; 7.soodustab mao motoorikat; 8.osaleb toidumasside maost soolestikku ülemineku keerukas mehhanismis.
Maomahla sekretsiooni regulatsioonis  on võimalik eristada 3 faasi: 1.aju-e. kefaalfaas; 2.mao- e.gastraalfaas; 3.soole- e.intestinaalfaas. Ajaliselt on need faasid mõnes osas kattuvad.
AJUFAAS . Toidu nägemine, haistmine ja maitsmine koos sellele järgneva toidu mälumise ja neelamisega kutsub esile maomahla sekretsiooni. Aluseks on tingimatud refleksid, mille aferentne tee võib olla erinev, eferentne osa kulgeb üle uitnärvi ja jõuab enteraalse NS kaudu parietaal- e. G-rakkudeni. Peamiseks ülekandeaineks närvilõpmetes on atsetüülkoliin. Maomahla nõristus intensiivistub tingitud või tingimatute reflekside toimel, so. väga kiire regul mehhanism.
MAOFAAS algab kohe, kui toit satub makku (30 min jooksul pärast sööma hakkamist) , sekretsiooni
stimuleerivad nii füüsikalised (venitus) kui keemilised(peptiidid , aminohapped, alkohol , kofeiin jt.)ärritajad.
Toidu makku jõudmisel maosisu happesus väheneb ja see on üheks gastriini vallandavaks faktoriks.
SOOLEFAAS saab alguse siis, kui toit jõuab kaksteistsõrmiksoolde. Ärritajateks on peensooleseina venitus,
toidu keemiline koostis ning osmootne rõhk. Mehhanosensorite ärritamine pidurdab mao motoorikat ja tõstab mao sulguri toonust, kõrgema osmootse rõhuga kutsub osmosensorite kaudu esile GIPI vallandumise , mis pidurdab maomahla sekretsiooni ja motoorset aktiivsust. Kaksteistsõrmiksoole kemosensorid kontrollivad  küümuse ph-d, soolesisaldise happelisemaks muutumine kutsub esile sekretiini vallandumise. Sekretiin stimuleerib kõhunäärme vesinikkarbonaadirikka nõre sekretsiooni, samal ajal pidurdab ta maomahla teket ja langetab mao motoorikat. Aminohapete jõudmine kaksteistsõrmikusse kutsub esile koletsüstokiniini(CCK) vallandumise, mis põhjustab kõhunäärme ensüümirikka nõre produktsiooni ja sapipõie kontraktsiooni ning intensiivistab soole motoorikat.
Mao sekretoorne talitlus toimub 2 faasis: 1.REFLEKTOORSES FAASIS nõristub maomahl tingitud
ärritajate (toidu välimuse, lõhn, indiferentsed ärritajad, mis on varem kokku langenud toidu saamisega ) ja
tingimatute ärritajate (suu ja neelu limaskesta mehaaniline ärritus toiduga) mõjul. Erutus, mis tekib retseptorites, antakse üle toitumiskestesse, kust impulsid uitnärvi eferentseid kiude mõõda maonäärmete juurde kulgevad.
Tingitud –reflektoorne maomahla nõristumine võib alata toidu haistmise ja nägemise mõjul. Seda mahla nim isumahlaks, selle nõristumine valmistab magu ette toidu vastuvõtmiseks. Isu, st.toidu organismi viimise vajaduse tunnetamine soodustab maonäärmete erutust. Isu tekkimine on seotud tingitud ja tingimatute ärritajate mõjuga. Seetõttu on söömis-tingimustel ja toidu maitsel oma tähtsus seedimisprotsessis. Siiski, vaatamata tingitud- reflektoorsete ärritajate suurele osale isu tekkimises, loetakse peamiseks toitumiskeskuse ärritajaks vere koostise muutumist. 2.NEUROHUMORAALNE FAAS algab 30 min pärast toidu saamist.Selles faasis stimuleerivad mao sekretsiooni paljud faktorid. Maoseina meh ärritus toidumassidega kutsub maonäärmenõristuse esile reflektoorsel ja keemilisel teel. Meh ärrituse mõjul töötatakse maolukuti limaskestas välja hormoon gastriini, mis verre imendudes soodustab maonäärmete talitlust. Kaksteistsõrmiksoole keemiline ärritus viib samuti hormooni mood tema limaskestas, mis kutsub esile mahlanõristuse maos. Peale selle võtavad maonäärmete talitluse keemilisest stimuleerimisest osa histamiin (mis tekib organismi kudedes ja sisaldub ka toidus), valgu seedimisproduktid ning lihas ja juurviljades leiduvad ekstraktiivained.
Erinevate toitainete ja hormoon gastriini mõju mao talitlusele.   Verre imendudes soodustab gastriin maonäärmete talitlust. Histamiin(tekib organismi kudedes ja sisaldub ka toidus),valgu seedimisproduktid ning lihas ja juurviljal leiduvad ekstraktiivained võtavad osa maonäärmete keemilisest stimuleerimisest.
Mao motoorse talitluse regulatsioon- autonoomse närvisüsteemi, mao limaskesta kemo-ja mehhanoretseptorite
ning gastriini ja katehoolamiinide roll selles.
Seedimine peensooles - Kõhunäärme nõrel on leeliseline reaktsioon, ph 7,8-8,4. Sisaldab fermente, mis lõhustavad valke ja süsivesikuid(amülaas, maltaas ). Kõhunäärme nõre sisaldab HCO ja ensüüme kõikide toitainete lõhustamiseks. Kõhunäärme nõret produtseeritakse ööpäevas ca 1,5l.
Kõhunäärme nõres leiduvad peamised ensüümid ja nende tähtsus seedimises. LIPAASID-toidurasvade lagundamine glütserooliks ja rasvhapeteks, toimivad efektiivselt sapi juuresolekul. AMÜLAAS, MALTAAS; LAKTAAS ; SAHHARAAS-süsivesikute toimimine NUKLEAASID -nukleiinhapete lammutamine
PROTEOLüüTILISED ENSüüMID-analoogilised pepsiinile ENDOPEPTIAASID-valgu molekuli lammutamine nende sisemuses. KARBOKSÜPEPTIDAASID alustavad lagundamist karboksüülrühmast.
AMINOPEPTIDAASID-alustavad lagundamist aminorühmast. DIPEPTIDAASID-neid peab olema.
Proteolüütiliste ensüümide aktiveerimisel  omab tähtsat rolli ensüüm enterokinaas , mida leidub
kaksteistsõrmiksoole poolt produtseeritavas nõres. Proteolüütilised ensüümid eritatakse inaktiivsena, et nad ei hakkaks kahjustama neid produtseerivaid tsoone.
Sappi tekib maksas pidevalt, ööpäevas 0,5-1l(ca 400 ml). Sapp ei sisalda mingeid ensüüme. Sapp on kuldkollase värvusega(kuldpruun kuni rohekas) vedelik, mis sisaldab sapphappeid, bilirubiini jt. aineid.
Sapi funktsioonid seedimises. Sapil on tugevasti väljendunud aktiveeriv toime kõhunäärme nõres ja
soolenäärmete nõres olevate lipaaside suhtes(aktiveerib neid). Sapp emulgeerib toidurasvasid(lipiide), mõjutab sooleseina seisundit(muudab rasvadele ja rasvhapetele hästi läbitavaks), eelneva tulemusena soodustab rasvas lahustuvate vitamiinide omastamist, selgesti väljendunud soolemotoorikat stimuleeriv toime jne.
Soolenõre hulk ja koostis, soolenõres leiduvad peamised ensüümid.
Peensoolenäärmed produtseerivad ööpäevas umbes 1,5 l soolenõret, mis on oma iseloomult lähedane
rakuvälisele vedelikule (ph 6,5-7,5) ning sisaldab disahhariide lõhustavaid ensüüme: maltaasi, sahharaasi ja
laktaasi. Soolenõret produtseeritakse Lieberkühni näärmetes. Soolenõre sisaldab ohtrasti sooleseina kaitsvat limajat ainet.
Seedekulgla hariäärisel on kõhunäärme –ja soolenõrest pärinevaid pepdidaase, lipaasi, maltaasi, laktaasi,
sahharaasi jt.ensüüme, kuna soolepiteeli rakud absorbeerivad aktiivselt seedeensüüme. Siin toimuvad imendumisprotsessid.
Pankrease  nõre sekretsioon toimub neutraalsete ja humoraalsete faktorite mõjul. Ta tekib tingitud ja tingimatute ärritajate toimel. Tingitud reflektoorne mahlanõristus algab toidu nägemisel ja haistmisel, inimesel isegi toidust rääkimisel. Söömisakti ajal toimub suuõõne ja neelu retseptorite mehaaniline ärritamine. Siit kulgevad signaalid piklikajju ja kutsuvad esile kõhunäärme nõre eritumise tingimatute reflekside mehhanismi abil. Kõhunäärme sekretoorsetes närvides on uitnärvi kiud. Kõhunäärme sekretsiooni keemiliseks tekitajaks on hormoon sekretiin. Ta moodustub kaksteist- sõrmiksoole limaskesta rakkudes inaktiivse prosekretiinina, mis aktiveerub maomahla soolhappe toimel. Sekretiin imendub verre ja stimuleerib kõhunäärme nõre sekretsiooni. Maksas produtseeritakse sappi vahetpidamata, protsess intensiivistub seedimisel. Maksast läheb sapp sapipõide, kus ta peatub, kuni organismi viiakse toit. Sapiproduktsiooni tugevnemine seedimisel ja sapi väljutamine sapipõiest soolde toimub neutraalsete ja humoraalsete tegurite mõjul. Toidu välimus ja lõhn, söömisakt, mao-ja kaksteistsõrmiksoole retseptorite ärritamine toidumassidega intensiivistavad sapiproduktsiooni ja põhjustavad sapi väljutamise soolde tingitud ja tingimatute reflekside mehhanismi abil. Maksa sekretoorseks närviks on uitnärv. Sümpaatiline närv kutsub esile sapiproduktsiooni vähenemise ja evakuatsiooni katkemise põiest. Maksa keemiliseks ärritajaks on seedehormoonid(sekretiin) , valgu seedimisproduktid ja ekstraktiivained. Tugevat sapinõristust soodustavad sapihapete soolad. Imendunud verre, stimuleerivad nad maksarakkude talitlust.
Peensoole sein on kaetud kattekoega, mille vahel avanevad torujate Lieberkühni näärmete juhad. Need näärmed eritavad soolenõret, mis koosneb vedelast osast ja selles suspendeeritud tihkematest limahelvestest, mida produtseeritakse põhiliselt soolestikku sattunud mitteomastatavate ainete puhul, mis võivad kahjustada limaskesta.
Põhilised faktorid, mis stimuleerivad soolenäärmete sekretsiooni, on soole seina mehaanilised ja keemilised
ärritajad. Keemilistest ärritajatest on suurema tähtsusega maomahl, valgu lõhustumisproduktid, maitseained ,
piimasuhkur. Mehaanilised ja keemilised ärritajad , mis stimuleerivad soolenõre sekretsiooni, toimivad soole
lokaalsele närviaparaadile.
Toitainete imendumine peensooles. Soolestikus toimub toitainete imendumine verre ja lümfi. Organismile
vajalikud toitained saavad kudedele ja organitele kättesaadavaks alles pärast seda, kui nad on seedetraktist verre sattunud. Toitainete imendumine toimub peamiselt peensooles. Teistes seedetrakti osades imenduvad ainult üksikud ained väheste hulkadena( maos- mineraalsoolad, monosahhariidid, alkohol, vesi; jämesooles- vesi).
Intensiivse imendumise peensooles kindlustab tema suur pind. Soole pindala suureneb tänu kattude olemasolule, mis kujutavad endast limaskesta väljakasveid. Iga hatu sees asuvad silelihaskiud ja hästiarenenud vere- ja lümfisoonte võrk. Hatud on kaetud katteepiteeliga. Mikrokattude pinnal toimub intensiivne(seinalähedane) seedimine. Imendumine kujutab endast keerulist füsioloogilist protsessi, millest võtavad osa difusioon, filtratsioon ja osmoos. Sooleepiteel pole mitte üksnes poolläbilaskev membraan , vaid täidab ka sekretoorset funktsiooni , st. Kindlustab ühe aine valikulise imendumise ja piirab teiste imendumist. Valgud lõhustatakse seedetraktis aminohapeteni ja sellisel kujul lähevad nad verre. Süsivesikud imenduvad põhiliselt glükoosina, mida seletatakse sooleseina võimega seda monosahhariidi valikuliselt läbi lasta. Rasvad imenduvad peensoolest rasvhapetena ja glütseroolina. Viimane on vees hästi lahustuv ja imendub kergesti läbi soole limaskesta. Rasvhapete imendumine toimub ainult sapi juuresolekul, kuna need vees ei lahustu. Vesi võib imenduda juba maos, tema põhiosa aga läheb verre peensoolest ja jämesoolest.
Seedimine jämesooles. Soolte motoorika.
Jämesoole nõre ja jämesooles paikneva mikrofloora tähtsus seedimises.  Põhiliselt lõpeb toidu seedimine
peensooles. Jämesoole limaskesta näärmed nõristavad seedemahla, mis on fermentide poolt võrdlemisi vaene. Ta sisaldab väikesel hulgal madala aktiivsusega fermente, mis lõhustavad valkude, rasvade ja süsivesikute jääke. Jämesoole mahlanõristus toimub tema limaskesta kohalike ärritajate mõjul.
Jämesoolel on omadus aktiivselt resorbeerida Na , vesi järgneb osmootse rõhu difusiooni teel. Jämesooles  
toimub ulatuslik vee tagasiimendumine .  Bakterite toimel lõhustatakse jämesooles imendumatud aminohapped ja teised valgu seedimisproduktid. Sealjuures mood organismile mürgised ained. Need imenduvad verre ja maks muudab nad kahjutuks .
Silelihaskude ja vöötlihaskude seedetraktis. Lihaskoest koosneb seedekulgla ülemistes osades skeletilihaskoest, söögitoru keskosast alates silelihaskoest ja päraku piirkonnas on tahtele alluv skeletilihaskude.
Sooleseinas paiknevad piki- ja ringlihaskihid.   Ringlihaskiht on seesmine ja pikilihaskiht välimine.
Soolte motoorikas eristatavad nelja liiki liigutused.   PENDELLIIGUTUSED toimuvad soole ring- ja pikilihaskihtide vahelduvate rütmiliste kontraktsioonide tõttu. Teatud lühikese lõigus sool kord tõmbub kokku, kord lõõgastub, soolesisu liigub aga kord ühes, kord teises suunas. Kuna erinevad soole osad ei tõmbu kokku üheaegselt, toimub soolesisu rütmiline segmentatsioon- ta kord lahutatakse eraldi portsjoniteks, samas aga ühineb jälle. Pendelliigutused kindlustavad soolesisu seedemahladega läbisegamise. PERISTALTILISED LIIGUTUSED seisnevad selles, et ringlihaste kontraktsiooniga ja sellest tingitud soole ahenemisega ühes osas kaasneb lihaste lõõgastumine ja soole laienemine distaalsemalt asuvas naaberlõigus. Selle tagajärjel asetub soolesisu ahenenud osast ümber alumisse, laienenud ossa . Järgmisel momendil kontraheeruvad lihased soole lõõgastunud piirkonnas, distaalsemalt asuvas naaberosas aga lõõgastuvad. Peristaltilised liigutused kindlustavad soolesisu edasiliikumise piki soolt pärasoole suunas. Peensooles segmentatsiooni-ja pendelliigutused.
Peensoole motoorikas  on eristatavad soolehattude liigutused, mis soodustavad soolesisaldise kontakti soolepiteeliga ja toitainete imendumist. Küümust segavad sooleseina lihaskihtide segmentatsiooni- ja pendelliigutused. Soolesisaldist transpordivad edasi peristaltilised lained. Peristaltilised lained avalduvad selles, et sooleseina pikilihaskihi kokkutõmbumisel soole valendik laieneb, sellele vahetult järgnev ringlihaskihi kokkutõmme surub soolesisaldist edasi.
Soolte motoorika regulatsioon: auton NS-i, atsetüülkoliini, noradrenaliini ning toidumassi keemiliste ja mehaaniliste omaduste mõju. Seedetrakti varustavad närvid pärinevad vegetatiivse NS sümpaatilisest ja parasümpaatilisest osast, olulisel kohal on ka soole- e.enteraalse NS-i kaudu antavad mõjutused. Seedekulgla kraniaalset osa kuni jämesoole esimese pooleni (kaasa arvatud) varustab parasümpaatiliste närvikiududega uitnärv. Jämesoole alumist osa , sigma - ja pärasoolt, innerveerivad parasümpaatilised kiud, mis saavad alguse seljaaju ristluuosast ja kulgevad sooleni vaagnanärvi koosseisus . Parasümpaatilised preganglionaalsed kiud lülitatakse ümber postganglionaarseteks soolenärvisüsteemi lihaskesta närvipõimikus. Parasümpaatilise NS mõjul seedetrakti motoorika intensiivistub, peristaltika elavneb, toonus tõuseb, seedenõresid tekib rohkem. Sümpaatilise innervatsiooni saab seedetrakt seljaaju rinna-ja nimmeosast. Sümpaatilise NS mõjul soole toonus langeb, peristaltika pidurdub, seedenõrede hulk väheneb, ensüümide suhteline sisaldus tõuseb.
Soolenärvisüsteemi kemo-ja mehhanoretseptorid on ühenduses närvipõimikutega, mis paiknevad sooleseinas
limaskesta all ning piki-ja ringlihaskihi vahel. Nende esmaseks funktsiooniks on reguleerida ja moduleerida
peristaltikat ning näärmerakkude sekretoorset aktiivsust. Neurotransmitteriks on atsetüülkoliin, serotoniin, ATP, substants P, somatostatiin, VIP ( vasoaktiivne intestinaalne peptiid) jt. Seedeelundite talitlusega on tihedalt seotud ka toitekäitumine , janu-, nälja- ja küllastustunde tekkimine.
ERITUSELUNDITE TALITLUS
Eritumine-ainevahetuse käigus tekkivate jääkide eemaldamist organismist. Põhilised eritusorganismid on neerud, higinäärmed, kopsud ja seedetrakt. Gaasilised ained (CO2) viiakse organismist välja hingamisel kopsudega, vesi ja temas lahustunud ained neerude ja higinäärmetega. Toidu omastamata osa ja seedemahlade jäägid seedetrakti kaudu fekaalidena. Ainevahetusjääkide eemaldamine tagab organismi elutegevuseks vajaliku sisekeskkonna püsivuse.
Peamisteks erituselunditeks on neerud, mille põhiül on ainevahetusjääkide, vee ja liigeste mineraalsoolade
eemaldamine organismist. Lisaks sellele võtavad neerud osa happe- leelise tasakaalu, osmootse rõhu püsivuse, organismi vee ja mineraalainete sisalduse regulatsioonist ning sünteesivad regulatooraineid (reniin, erütropiinid).
Neerude kaudu viiakse välja valkude ainevahetusjääke, mille hulka kuuluvad kusiaine, kusihape ning
lihaseainevahetusest pärinev kreatiin . Neerud võitavad osa ka organismis puuduvate ainete, mitmete ravimite ja mürkide eliminatsioonist.
Neerud on paarilised ja kaaluvad ~300g. Nad on oakujulised, 10-12 cm pikkused. Paiknevad kõhuõõne taga,
mõlemal pool lülisammast, alumise rinna- ja kahe ülemise nimmelüli kõrgusel. Parema neeru ette jääb maks, parem käärsoolekoold ja 12 sõrmiksool; vasaku ette kõhunääre, magu, vasak käärsoolekood ja peensool.
Neerusid katab sidekoeline kiht, seda omakorda paks rasvakiht.
Neerude struktuurseks ühikuks on nefron (mõlemas kokku on 2-2,5 miljonit). Koosneb: algab keraja
neerukehakesena, mis koosneb *veresoonte pähmakesest e. Malpighi kehakesest (filtratsioon) ja *teda ümbritsevast päsmasekihnust e. Bowmani kihnust; * Neerutoruke   e. tubulus on nefroni teine peamine osa, õhukeste seintega toruke , mis algab päsmasekihnust ja suubub koos teiste tuubulustega ühisesse kogunemistorukesse (tagasiimendumine). Kogupikkus ~2-6 cm. Kogu pikkuses voodertatud ühekihilise epiteeliga. Tubulusel on 3 osa: * glomeruluse läheduses on pronksimaalne väänline neerutoruke *Henle ling – U-kujuline neerusäsisse suunduv (iga 7-s ulatub sügavale säsisse). Selle ülenev osa jõuab oma glomeruluse juurde ja muutub distaalseks väänliseks neerutorukeseks. Nefronis tekkinud uriin satub kogumistorude kaudu neerukarikatesse, neeruvaagnasse ja sealt kusejugade kaudu põide.
Neerud on rikkaliku verevarustusega (hulgaliselt veresooni). Neeru suubub lai arter – neeruarter- jaotub organismis väikesteks soonteks. Viimased, jaotudes kapillaaride võrguks, moodustavad Malpighi kehakesi .
Kapillaarid koonduvad arteriaalseks viimasooneks, mis teistkordselt hargneb kapillaarideks , varustades verega nefroni torukeste süsteemi. Neerude verevarustuse üheks üldiseks iseärasuseks on, et iga päsmakese juurde tuleva toomasoone valendik on suurem kui viimasoonel. See tingib päsmakeste kapillaarides kõrge rõhu, mis on vajalik filtratsiooni kindlustamiseks. Nefronid funktsioneerivad periooditi, kindlustamaks neerude, kui tähtsa erituselundi pideva talitluse. Adrenaliini mõjul töötavate päsmakeste arv väheneb, kofeiin ja kusiaine suurendavad nende arvu. Ööpäevas läbib neerude veresooni ligikaudu 1 tonn verd.
Neerud täidavad järgmisi funktsioone: *eritavad ainevahetuse lõpp-produkte ja võõraineid; *reguleerivad organismi veesisaldust; *reguleerivad vere mineraalainete kontsentratsiooni ning happe ja leelise tasakaalu, seega organismi vedelike osmootset rõhku ja aktiivset reaktsiooni; *sünteesivad ja eritavad mõningaid aineid (hipuurhape); *moodustavad ühendeid, mis mõjuvad aktiivselt veresoonte toonusele (reniin).
Uriini tekke mehhanism neerudes. Neerud eritavad ööpäevas ~1,5 l uriini, mis sisaldab: 25-30 g kusiainet
(valkude katabolismi lõpp- produkt ), 25-30 g anorgaanilisi sooli , kusihapet, kreatiini (lihasvalkude laguprodukt) t aineid. Uriini hulk ja koostis sõltuvad : toidu koostisest, keskkonna tingimustest ja kehalise töö intensiivsusest. Soojas keskkonnas, kus higinäärmed funktsioneerivad aktiivsemalt, on uriini eritumine ( diurees ) väiksem,kuid uriini kontsentratsioon kõrgem kui külmas keskkonnas.
Uriini tekkimist võib jagada kahte etappi : I faasis väljub filtratsiooni tulemusena päsmakeste kapillaaridest
esmasuriin . II faasi saaduseks on tagasiimendumise ja sekretsiooni tulemusena lõplik uriin.
Vere ultrafiltratsioonil lähevad neerukehakestes oleva päsmakese kapillaaride seinast ja Bowmani kapsli sisemisest lestmest moodustatud filtrist läbi kõik vereplasma koostisosad. Suure molekulaarmassiga valgumolekulid sellest filtrist läbi ei lähe ja nii nad hoiavad oma osmootsele rõhule vastavalt ka vett päsmakese kapillaarides. Tekkinud ultrafitraat satub neerukehakese kihnu valendikku. See koostiselt valguvaba vereplasmaga sarnane vedelik on esmauriin. Puhkeolekus voolab neerudest läbi ~20% südame minutimahust. Ööpäevas läbib neerusid 1440 l verd, milles on vereplasmat ~790 l verd, millest läbi filtri läheb umbes 1/5. Seega moodustub selle näite korral esmauriini ööpäevas ~160 l. vereplasma, mida üldse on 2,7-2,8 l, läbib neerupäsmakeste filtrit 24 h jooksul  enam kui 50 korda.
Esmauriinist imenduvad verre tagasi (reabsorbtsioon e. tagasiimendumine) kõik organismile vajalikud ained ja kuni 99% veest. Neerutorukestest viiakse ümbritsevatesse verekapillaaridesse tagasi 159 –158 l vedelikku ja väljutatakse organismist lõpliku uriinina (1 –1,5 l ööpäevas). Ulatuslik vee  ja ainete tagasiimendumine on võimalik neerutorukeste suure kogupikkuse (70-100 km), nende seina ehituse ning neis toimuvate protsesside tõttu. Neerutorukesi vooderdab mikrokattega epiteel suurendab ainete tagasiimendumiseks vajalikku pinda.
Organismile olulised ained viiakse esmauriinist läbi neerutorukeste seina vere kapillaaridesse tagasi ATP-st
saadava energia arvel, vesi järgneb tekkinud kontsentratsioonigrandiendi tõttu. Suurem osa (~80%) esmauriinis olevast verest imendub tagasi kogunemistorukestes, see on fakultatiivne vee tagasiimendumine. Neerutorukeste süsteemi alanev ja ülenev säär ning neid ümbritsevad veresooned töötavad ühtse süsteemina: Henle lingu alanevsäär ei lase läbi Na+ (soola), vett laseb hästi läbi. Ülenev osa resorbeerib aktiivselt tagasi Na+. Vee tagasiimendumine torukeste alanevas osas soodustab Na tagasiimendumist torukeste ülenevas osas ja koevedelikku üle läinud Na+ soodustab omakorda vee väljumist Henle lingu alanevast säärest. Niisugune uriini kontsentreeriv mehhanism kannab nime vastuvoolu süsteem, see tõstab neeruvaagnasse voolava uriini kontsentratsiooni. Esmauriini väljunud ainetest imendub täielikult tagasi glükoos, suuremalt osalt juba proksimaalses e. esmases vääntorukeses, nii on Helene lingu alanevas sääres voolav vedelik peaaegu glükoosivaba. Täielikult resorbeeruvad proksimaalses vääntorukeses veel aminohapped ja suurem osa organismile vajalikke mineraalaineid (Na, K, Ca). Mõningad ained (kipuurhape, kreatiin, ammoniaak, mõned ravimid) viiakse uriini otse läbi neerutorukeste epiteeli, selleks kasutatakse ATP-st saadud energiat.
Sellist ainete eritamist neerude kaudu nim. sekretsiooniks.
Kliirensi mõiste. e. puhastumus indikaatormeetod koos glomerulaarfiltratsiooniga selle plasma hulga, mis
testainetest vabastatakse s.o. puhastub. Vaid insuliini puhul on kliirents identne GF-ga. vabalt filtreeruvate
ainete puhul, mis kohe resorbeeruvad on kliirents väiksem
Erituselundite talitlust reguleeritakse neurohumoraalsel teel. Sümpaatilise NS mõju tugevnemisel neeruveresooned ahenevad ja diurees langeb, kusepõielihase toonus langeb (soodustatakse põie täitumist). Valu puhul võib uriini eritus pidurduda. Uriini hulga ja väljaviidavate soolade koguse regulatsioon toimub mitmete hormoonide vahendusel. Hüpofüüsi tagasagara vasopressiini stimuleerib vee tagasiimendumist neerukanalites. Veepuudusel, kui suureneb osmootne rõhk, produtseeritakse ADH-d rohkem ning uriini hulk väheneb ja osmootne rõhk normaliseerub. Kui seda ei toimu tekib janu ja veevajadus rahuldatakse joomisega. Neerupealise koehormoon aldosteroon suurendab Na ja sellega ka vee resorptsiooni ja vähendab diureesi. Adrenaliini väikeste annuste toimel uriini hulk suureneb.
TERMOREGULATSIOON
Termoregul iseärasused erinevatel bioloogilistel liikidel. Inimorganismi termoregul.
Kõiki elusorganisme võib jagada kahte suurde gruppi: *Poikitermsed e. kõigusoojased – siia kuuluvad
selgrootud, kalad , kahepaiksed, roomajad . Nende kehatemp on sõltuv väliskeskkonna tempist. Selle suurenemisel tõuseb neil ka kehatemp, langusel aga väheneb. Tempi langusega kaasneb kõigi eluliste funktsioonide intensiivsuse vähenemine. *Homöotermsed e. püsisoojased – siia kuuluvad linnud ja imetajad.
Neil on evolutsiooni käigus tekkinud mehhanismid, mis võimaldavad säilitada konstantset kehatempi.
See võime on suure tähtsusega, kuna kindlustab organismi funktsioonide stabiilsuse ka väliskeskkonna tempi muutuste korral.
Inimese kehatemperatuuri mõõdetuna erinevates piirkondades. In. kehatemp. Topograafiat iseloomustab suur erinevus mitmesuguste näoalade, keha ja jäsemete temp. vahel. Kõige kõrgem on nahatemp. kaelal (34), kõige madalam jalgadel (24,4). Need erinevused on seotud erinevusega verevarustuses ja järelikult ka ebavõrdsete tingimustega soojuse äraandmiseks naha erinevates piirkondades.
Keha keskmine temperatuur. Inimese kehatemperatuuri mõõdetakse tavaliselt kaenlaaluses lohus.
Normaalselt 36-37 Temp naha pinnal varieerub sõltuvalt mõõtmispaiga anatoomilisest asukohast, verevarustusest, riietusest ja väliskeskkonna õhutempist, -niiskusest ja liikumisest . Ööpäeva kestel C piires kõigub kehatemp. 1 Min. on kehatemp. kella 2 ja 4 vahel öösel ja max. kella 4 ja 7 vahel õhtul. In. kehatemp. ööp. Muutused sõltuvad: elu-, toidurežiimist, kehalisest aktiivsusest ja valgusest.
Inimese keha poikilotermne kest tähendab seda, et nahatemp. muutub tunduvalt, kui talle mõjuvad mitmesugused meteoroloogilised faktorid. Keskkonna temp.languse korral langeb ka kehatemp. ja vastupidi. Tuul, suurendab soojuse äraandmist naha pinnalt, langetab kehatemp-i. Niiske õhk soodustab madala õhutemp. korral ja soojusjuhtivuse paranemise tagajärjel soojuse äraandmist organismist ja seega ka nahatepm-i langust. Kõrge õhutemp-I korral takistab suur õhuniiskus higi aurumist naha pinnalt, mis vähendab soojuse äraandmist ja soodustab keha ülekuumenemist. Hemöotermiline südamik tähendab, et olenemata väliskeskkonna temp-i muutustest, püsib organismi sisemuses ikka oma kindel temperatuur, mida väliselt ei saa mõjutada.
Kehatemp. sõltuvus kehalisest aktiivsusest, keha pinna ja südamiku tepmp.- i muutuse erinevused kehalisel pingutusel, intensiivsusel. Kehalise töö ajal suureneb nii soojuse moodustamine, kui ka äraandmine.kehatemp-i väike C tõstab KNS-i erutuvust, tõus 1 soodustab siseelundite talitlust ning aktiveerib kudede oksüdatsiooni-reduktsiooniprotsesse, see aitab kaasa organismi kiiremale kohandumisele kehaliste pingutuste sooritamisel ning aitab vältida liigutusaparaadi vigastusi. Kehatemp- i tõus algab juba stardieelses seisundis ning tõuseb seda rohkem, mida intensiivsem ja kestvam on töö ja mida kõrgem välistemp ja suurem niiskusesisaldus. Raskete sportlike pingutuste korral võib C-ni. .kehatep. tõusta 38,5-39,0
Füüsikaliseks termoregulatsiooniks nim. organismi kohanemisreaktsiooni normaalse kehatemp-i säilitamiseks soojuse äraandmise muutumise teel. Eriti suureneb soojuse moodustumine kehalise töö puhul. Kuid füüsikalised faktorid, reguleerides soojuse äraandmist, aitavad säilitada püsivat kehatemp-i kehalise töö ajal. Soojuse äraandmine toimub inimese naha ja hingamisteede kaudu ning samuti kaotatakse organismi poolt eritatavale uriinile ja fekaalidele antud soojus. 70-80% kogu äraantavast soojusest toimub inimesel naha kaudu. See teostub soojusejuhtivuse, soojuskiirgumise ja aurumise teel. Kehatemp. on tavaliselt keskkonna temp-st kõrgem, mille tagajärjel toimub soojuse kadu soojusjuhtivuse ja –kiirguse kaudu. Nende teel äraantav soojushulk väheneb väliskeskkonna temp.-i tõusul ja muutub nulliks, kui väliskeskkonna temp. võrdsustub kehatemp-ga. Sellistel tingimustel muutub higi aurumine ainsaks võimaluseks soojus naha kaudu ära anda ( 1ml vee aurumisel eraldub 0,58 kcal soojust). Aurumine omandab soojuse äraandmisel erilise tähtsuse  väliskeskkonna temp-i tõusu ja soojuse produktsiooni suurenemise puhul organismis. Isegi suhteliselt külmades tingimustes suureneb soojuse produktsioon kehalisel tööl sedavõrd, et soojusjuhtivuse ja soojuskiirguse abil ei suudeta termilist tasakaalu säilitada ning organismi ülekuumenemise vältimiseks lülitub sisse higieritus.soojuse äraandmine kopsude kaudu toimub 1) vee aurumisel alveoolide ja hingamisteede pinnalt ja 2) väljahingatava õhu eelneva soojendamise arvel. Organismi soojuskaod suurenevad ka külma õhu hingamisel, mis hingamisteedes soojeneb. Higi aurumise intensiivsus sõltub meteoroloogilistest tingimustest: õhutemp-st, - niiskusest ja –liikumisest. Juhul kui õhk on 100 % veeaurudega küllastunud, higi aurumist naha pinnalt ei toimu ja soojuse äraandmine teostub soojusjuhtivuse kaudu.
Seetõttu on mõistetav, miks inimene talub kuivas õhus kõrgemat temp-i kui niiskes. Ujumisel on vee aurumist  naha pinnalt  ei toimu ja termoregulatsioon teostatakse soojusjuhtivuse  ja soojuskiirguse teel. Kuna vee soojusjuhtivus ja –mahtuvus on õhust tunduvalt suuremad, siis vees jahtub organism kiiremini kui sama temp-i korral õhus.
Keemiliseks termoregulatsiooniks nimetatakse keha konstantse temp-i säilitamist muutuvates
keskkonnatingimustes, mis seisneb soojuse moodustamisega seotud protsesside e. oksüdatsiooniprotsesside
regulatsioonis. Keemiliste protsesside intensiivsus on seotud keskkonna temp-ga. Püsisoojastel põhjustab
keskkonna temp-i tõus ainevahetusprotsesside intensiivsuse reflektoorse languse, millega seoses väheneb
ka soojuse moodustamine organismis. Keskkonna temp-i languse korral intensiivistuvad ainevahetusprotsessid reflektoorselt, millega kaasneb soojuse suurem produktsioon. Mainitud reflektoorsed reaktsioonid soodustavad kehatemp-i konstantsuse säilitamist. Kehaline termoregulatsiooni mehhanism, mis seisneb küllalt kiires oksüdatsiooniprotsesside intensiivsuse suurenemises keskkonna temp-i languse korral, on tihedalt seotud skeletilihaste aktiivsusega. Kõige intensiivsem soojuse moodustamine organismis toimub lihastes nende töötamisel. Isegi kui inimene liikumatult pingutatud lihastega lamab , intensiivistuvad oksüdatsiooniprotsessid ja suureneb soojuse moodustamine 10 % ja rohkem, võrreldes sellega, mis on täielikult lõdvestunud lihaste korral. Soojuse produktsiooni tõstab ka lihasvärin (mittetahtlik) ning adrenaliini kontsentratsiooni tõus veres. Kuumas keskkonnas langeb ainevahetuse intensiivsus maksas ja teistes organites ning kudedes.
Kuna põhiline osa soojusest tekib eksotermsetes reaktsioonides toitainete bioloogilisel oksüdatsioonil, nim.
soojusteket keemiliseks termoregulatsiooniks. Organismi temp-i ja soojuskao kontrollija on hüpotalamuses
paiknev soojusregulatsioonikeskus. Seda mõjutavad vere temp. ja ka naha termoretseptorid. Termoregulatsiooni keskust mõjutavad närviimpulsid naha- ja  ja limaskesta ning seedeelundite retseptoritelt, läbivoolava vere temp. ja hormoonid. ( kilpn . H türoksiini toimel intensiivistuvad kudedes oksüdatsiooniprotsessid, millega kaasneb soojuse produktsiooni suurenemine, ka neerupealise säsiH adrenaliini mõjul suureneb soojuse teke).
Pruun rasvkude ja termoregulatsiooni iseärasused väikelastel. Paljudel imetajate vastsündinutel ei toimu kohe peale sündi termoregulatoorset soojusproduktsiooni suurenemist, see kujuneb välja mõne nädala möödudes. Inimestel vallanduvad kõik termoregulatoorsed reaktsioonid (AV tõus, vasomotoorsed reaktsioonid, higieritus, käitumiviisid) kohe peale sündi. Vastsündinul ei rakendu TR-ks külmavärinad, vaid värinateta soojusproduktsioon. Vastsündinul on kehapinna-mahu suhe täiskasvanust 3 x suurem, veel on kehakest ja rasvapolster õhukesed, järelikult ei saa soojuse äraandmist piirata, kuid soojusproduktsioon kaaluühiku kohta on 4 –5 x suurem kehakaalu kohta. vastsündinu vajab min.AV tasemel kõrgemat välistemperatuuri.
KAUDNE KALORIMEETRIA on organismi energiakulu mõõtmine tarbitud O2 ja eritunud CO2 mahtude määramise alusel*oluliselt lihtsam ja odavam meetod võrreldes otsese kalorimeetriaga*registreeritakse kopsude ventilatsioon ja määratakse väljahingatava õhu koostis*arvutatakse tarbitud hapniku ja eritunud süsihappegaasi kogus*määratakse hingamiskoefitsient e h-kvotsient: eraldunud CO2 maht / tarbitud O2 mahuga
SEEDIMINE on protsesside kogum, mille käigus söödav toit muudetakse organismile omaseks ja viiakse sisekeskkonda.Toit (toiduained) sisaldavad toitaineid: *energiaks, *ehitusmaterjaliks, *regulatoorsete ainete sünteesiks
Jämesoole erinevus peensoolest:*ca 1 m pikk, 5-8 cm jämedune, * soolesein on paksem, pikilihaskiht
ei ole ühtlane, vaid moodustab käärsoolepaelu – kurrulisus ei ole püsiv, *käärsool on fikseeritud kõhuõõne
tagaseinale, *Hatte ei ole, on palju näärmeid, *Motoorika on tagasihoidlikum,
*Soole mikrofloora – väga arvukalt baktereid
Seedimisprotsessid:*Mehhaanilised protsessid(toidu peenestamine suus, neelamine, mao ja soolte motoorika)
*Sekretoorsed protsessid(seedenõrede eritumine)*Imendumisprotsessid(toitainete suundumine seedetraktist verre)
Seedimise regulatsioon:*Regulatsioon närvisüsteemi tasandil( ajukoor , hüpotalamus, piklikaju, auton NS),
*Hormonaalne regulatsioon(seedetrakti hormoonid, leptiin, parathormoon, katehhoolamiinid ),
*Toidumassi (küümuse) vahetu keemiline ja mehhaaniline mõju seedetrakti seinale, *Organismi toitumuslik staatus
Suuõõne refleksogeenne funktsioon-Suuõõs kui refleksogeenne tsoon: suuõõnes paiknevate retseptorite
(tundlikud maitse, temperatuuri, keemiliste ja mehhaaniliste ärritajate suhtes) erutus stimuleerib
KNS toitumiskeskust, mis omakorda reguleerib kogu seedetrakti motoorset ja sekretoorset talitlust
Seedetrakti hormoonid:*Peptiidhormoonid - endokriinsed , parakriinsed ja autokriinsed peptiidid,
* 1902 : sekretiin; Bayliss ja Starling kirjeldasid seda kui ainet, mis vabaneb 12- sõrmiku limaskestast
HCl toimel ning mis stimuleerib pankreases karbonaatide ja vedeliku sekretsiooni, *Gastriin(maos HCl
sekretsiooni stimuleerimine, troofiline toime: peen- ja jämesoole, vähemal määral mao limaskesta arengu
stimuleerimine) *Sekretiin(pankreases karbonaatide ja vedeliku sekretsiooni stimuleerimine, maksas
karbonaatide ja vedeliku sekretsiooni stimuleerimine sapi koostisse, troofiline toime: koos CKK-ga stimuleerib pankrease kasvu), *Koletsüstokiniin (CKK)(ensüümide produktsioon pankreases ↑, sekretiini toime võimendamine pankreases, sapi produktsioon maksas ↑, sapipõie kontraktsioonide stimuleerimine, mao tühjenemise protsessi aeglustamine , troofiline toime: pankrease kasv ↑), *GIP(insuliini sekretsiooni stimuleerimine, HCl produktsiooni inhibeerimine maos)
Mao motoorika regulatsioon:*Parasümpaatiline aktiivsus stimuleerib, sümpaatiline aktiivsus pärsib mao
motoorset talitlust, *Mao limaskesta retseptorite keemiline ja mehhaaniline ärritus stimuleerib mao motoorikat, *Gastriin stimuleerib, katehhoolamiinid pärsivad mao motoorikat
Sapi, pankrease nõre ja soolenõre sekretsiooni regulatsioon:*Parasümpaatiline aktiivsus stimuleerib, sümpaatiline aktiivsus pärsib pankrease nõre ja sapi produktsiooni ning sapi väljutamist sapipõiest, *Mehhaaniline ja keemiline sooleseina ärritus stimuleerib soolenäärmete nõre produktsiooni
Soolte motoorika regulatsioon:*Parasümpaatiline aktiivsus stimuleerib, sümpaatiline aktiivsus pärsib soolte motoorikat, *Atsetüülkoliin stimuleerib, katehhoolamiinid pärsivad soolte motoorikat, *Toidumassist tingitud mehhaaniline ja keemiline ärritus stimuleerib soolte motoorikat
Kehalise töö mõju seedetraktile:*Kehalisel tööl ilmneb sümpaatilise aktiivsuse suurenemine ja parasümpaatilise aktiivsuse vähenemine, *Kehalisel tööl suureneb verevool lihastes ja nahas, väheneb seedelundeis, *Kehalisel tööl muutub rea hormoonide kontsentratsioon ringlevas veres
Kehalise töö mõju mao talitlusele:*Kehaline töö intensiivsusega kuni 70% VO2max ei mõjuta mao tühjenemise kiirust, *Kehalisel tööl intensiivsusega üle 70% VO2max ilmneb mao tühjenemise aeglustumine, *Võistlussituatsioonis ilmnev emotsionaalne ja vaimne stress põhjustab mao tühjenemise aeglustumist, *Kehalisel tööl manustatud süsivesikute lahuste kontsentratsioon ja maht mõjutab mao tühjenemist, *Dehüdratatsioon ja kuumastress aeglustavad mao tühjenemist
Kehalise töö mõju soolte talitlusele: *Kehalise tööga kaasnev sümpaatilise aktiivsuse tõus põhjustab sooletrakti lõõgastumise, *Kehaline töö aeglustab toidumassi liikumist peensooles, *Kehaline töö aeglustab toitainete imendumist, *Kehaline inaktiivsus põhjustab kõhukinnisust