Füsioloogia (0)

ÄRRITUVUS
Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon , näärmekude - nõre eritumine
ÄRRITAJAD
Välis- ja sisekeskkonna faktorid , mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus.
Energeetilise olemuse alusel:

• Füüsikalised – temp, valgus, heli, elekter , mehaanilised faktorid(löök, venitus )
  
• Keemilised – hormoonid, ainevahetusproduktid( laktaat , pürovaat), ravimid , mürgid
  
• Füüsikalis-keemilised – osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused
  

Füsioloogilise toime alusel:

• Adekvaatsed – ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalselt kohanenud, omades suurt tundlikkust.(lihasrakule motoneuronitelt lähetatud närviimpulsid, närvirakule teiselt närvirakult lähetatud närviimpulss, silm-valgus, kõrv- helilained )
  
• Mitteadekvaatsed –ärritajad, mis füsioloogilistes tingimustes organite ja kudede ärritust esile ei kutsu, koed ei ole spetsiaalselt kohanenud.(elekter, meh faktorid, hape, alus, temp).
  

ÄRRITUS
Ärritaja toime eluskoele.
Bioloogilise reaktsiooni alusel:

• Alaläviärritus – läviärritusest väiksem ärritus, reaktsioon ärritaja toimele avaldub nõrga lokaalse vastusena.
  
• Läviärritus – eluskoe minimaalne vastusreaktsioon ärritaja toimele
  
• Üleläviärritus – läviärritusest tugevam ärritus
  

ERUTUVUS
Närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vastata ärritusele erutuse tekkega.
ERUTUS
Keerukas energiatarbimisega seotud vastusreaktsioon ärritaja toimele. See on protsess, mille käigus muutub nii ärritunud koe füüsikalis-keemiline seisund kui ka ainevahetus .
Erutuse üldine tunnus: rakumembraani depolarisatsioon (puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine)
Erutuse spetsiifilised tunnused:

• Närvikoel – närviimpulsside teke ja levik
  
• Lihaskoel – lihaskiudude kontraktsioon
  
• Näärmekoel – sekreedi eritumine
  

Kõikidele erutuvatele kudedele on omane erutusjuhtivus – võime erutust edasi anda.
PIDURDUS
Erutuvate kudede funktsionaalse aktiivsuse alanemine või lakkamine ärritajate toimel.
Pidurdus kaitseb erutuvaid kudesid kurnatuse eest.
Otsene pidurdus: seotud pidurdavate neuronite ja sünapsite talitlusega.

• Presünaptiline pidurdus – selle puhul mood pidurdavad neuronid sünapse erutavate neuronite aksonite terminalidel. Nende pidurdavate neuronite poolt vabanev mediaator takistab impulsside levikut presünaptilisel membraanil, mille impulsside blokeerimisel, mis saabuvad erutava neuroni aksoni kaudu.
  
• Postsünaptiline pidurdus – tekib pidurdava mediaatori toimimisel postsünaptilisse membraani.
  

- tagasipidurdus e. renshaw pidurdus – saavad impulsse seljaaju alfa-motoneuronite kõrvalharudelt, ise aga moodustavad pidurdavaid sünapse samal alfa-motoneuronil või teistel motoneuronitel.
Ülepiiriline pidurdus: ei ole seotud pidurdavate sünapsitega, vaid tekib ülemäära sageda ja kestva erutuse tagajärjel. Areneb kestev rakumembraani depolarisatsioon ja kujuneb nn püsiv erutuskolle, kus erutus on kaotanud oma leviva iseloomu ning muutunud lokaalseks.
Elektrostimulatsioon leiab füsioloogias ja meditsiinis laialdast kasutamist närvi- ja lihaskoe funktsionaalse seisundi hindamisel.
Elektrivool on närvi- ja lihaskoe suhtes kõikidest teistest mitteadekvaatsetest ärritajatest suhteliselt kõige lähedasem adekvaatsele, kuna füsioloogilistes tingimustes kaasnevad nende kudede talitlusega alati ka elektrilised nähtused.
Kasutatakse alalisvoolu, mille tugevust, toimeaega ja sagedust on kerge doseerida, ka kudesid kahjustav toime on minimaalne. Kasutatakse spetsiaalseid elektrostimulaatoreid, mis genereerivad erineva kujuga alalisvoolu impulsse(eksponent, kolmnurk , trapets, ristkülikimpulss).
Alalisvoolul põhineva elektriärrituse doseerimine :

• Voolutugevuse alusel
  
• Toimeaja alusel
  
• Voolutugevuse kasvu kiiruse alusel
  
• Sageduse alusel
  

Lihaste otsene elektrostimulatsioon – elektriärritus antakse elektroodide kaudu otse lihasele
Lihaste kaudne elektrostimulatsioon – elektriärritus antakse lihast innerveerivale närvile.
Alalisvoolu seadus – alalisvool kutsub närvi- ja lihaskoes erutuse esile ainult sisse- või väljalülitamise momendil , samuti voolutugevuse järsul muutmisel. Erutusprotsess tekib koe piirkondades, kuhu on asetatud elektroodid .
Polaarsuse seadus – voolu sisselülitamisel tekib erutus katoodi(-) ja voolu väljalülitamisel anoodi(+)piirkonnas.(E. Pflüger 1860.a)
Elektrotoonus – seisneb koe erutuvuse muutuses elektrivoolu mõjul. Voolu sisselülitamisel tõuseb koe erutuvus katoodi ja väheneb anoodi ümbruses, voolu väljalülitamisel toimub aga vastupidine protsess.
Erutuvate kudede akommodatsioon – elektrivoolu aeglasel tugevnemisel rakumembraan kohaneb ärritaja toimega ning erutuse teket ei järgne isegi suhteliselt tugeva voolu korral.
Ärrituse toimejõu ja aja seos:

• erutuse kudedes põhjustavad ainult piisava toimejõu ja kestusega ärritajad.
  
• Piisavat toimejõudu omavad ärritajad peavad erutuse esilekutsumiseks toimima teatud aja jooksul.
  
• Kasulik aeg - minimaalne aeg, mis on vajalik erutuse esile kutsumiseks
  
• Mida tugevam on ärritaja, seda lühemat toimeaega vajatakse erutuse tekkeks
  

Voolutugevuse, ärrituse toimeaja ja voolugradiendi tähtsus erutuse tekkel. Erutusprotsessi tekke kudedes põhjustavad vaid piisava toimejõu ning kestusega ärritajad. Mida madalam on lävi ärritus, seda kõrgem on koe erutuvus. Erutuslaine tekkele eelnevad lokaalsed alalävised muutused, mille suurus on proportsionaalne ärritaja toimejõuga. Kui need muutused saavutavad teatava suuruse (lävitaseme), vallandubki erutuslaine. Mida tugevam on ärritus, seda intensiivsemalt arenevad alalävised muutused koes. Oluline faktor on seejuures ka ärritaja toimeaeg e ärrituse kestus. Selleks, et lokaalsed erutusprotsessid ületaksid lävitaseme, on vajalik teatav aeg. Minimaalset aega, mis on vajalik erutuse esilekutsumiseks eluskoes, nim kasulikuks ajaks. Ka küllaldast toimejõudu omavad ärritajad peavad selleks, et erutusprotsessi vallandada, toimima teatud aja vältel. Kasuliku aja piirides eksisteerib eluskoes funktsionaalse sõltuvus ärritaja toimejõu ja toimeaja vahel: mida tugevam on ärritaja, seda intensiivsemad on alalävised muutused koes ja kiiremini saavutavad nad lävitaseme ning lühemat toimeaega vajatakse erutuse tekkeks. Alalisvoolu toime eluskoele ei ole seotud mitte ainult voolutugevuse (pinge) suurusega ja ärrituse kestusega, vaid sõltub olulisel määral ka voolutugevuse muutumise kiirusest (voolugradiendist).
Reobaas – minimaalne voolutugevus , mis on vajalik piiramatu toimeaja tingimustes erutuse esile kutsumiseks eluskoes
Kronaksia – minimaalne aeg, mis on vajalik minimaalse vastusreaktsiooni esile kutsumiseks eluskoes kahekordse reobaasi tugevusega voolu toimel. (L.Lapique 1908.a)
Erutuvate kudede labiilsus – koe omadus vastata ärritusele nende rütmi transformeerimata.
Närvi- ja lihaskoe labiilsust määratakse elektriärrituste maksimaalse sagedusega, millele kude on võimeline vastama ilma ärrituse rütmi transformeerimata. Mida suurem on labiilsus, seda suurem arv erutuslaineid võib ajaühikus koes tekkida.
Vvedenski ärrituse optimum – ärritussagedus, mis kutsub esile maksimaalse vastusreaktsiooni
Vvedenski ärrituse pessimum – liigsest ärritussagedusest tingitud vastusreaktsiooni vähenemine
Parabioos – eluskoe labiilsuse langusega seotud nähtus, mille lõpptulemuseks on pidurdus – eluskude või organ ei ole võimeline enam ärritajatele reageerima .
Parabioosi faasid: võrdsustav, paradoksaalne, pidurdav
BIOPOTENTSIAALID
Erutuse teke ja levik närvi-, lihas-, ja näärmekoes on seotud rakumembraanidel registreeritavate biopotentsiaalidega. Kaasaegsed ettekujutused biopotentsiaalidest tekkisid tänu elektronmikroskoopia ja mikroelektroodtehnika arengule. Soodustavaks faktoriks oli kalmaari gigantse närvikiu leidmine.
Bioelektrilisi nähtusi seletatakse vastavalt membraaniteooriale, mille rajajaks oli J. Bernstein ja edasiarendajad A.L. Hodgkin, B. Katz ja A.F. Huxley .
Biopotentsiaalide liigid:

• Membraani puhkepotentsiaal (rakumembraani sisepinna negatiivne laeng) – transmembraane potentsiaalide vahe, kus puhkeolekus on rakumembraan elektriliselt polariseerunud: membraani välispind on (+) ja sisepind (-) laenguga, seda on võimalik registreerida mikroelektroodtehnika abil. Närvirakus on puhkepotentsiaal –70mV ja lihasrakus –90mV.
  

Puhkepotentsiaali põhjustavad tegurid:

• põhiliste katioonide (K+, Na+) ning anioonide (A-, Cl-) mittetasakaaluline jaotus rakus ja rakuvälises keskkonnas.
  
• Rakumembraani valikuline läbilaskvus e. permeaablus erinevate ioonide osas
  
• Na ja K ioonide aktiivne transport kontsentratsioonigradiendile vastupidises suunas metaboolse energia arvel töötava Na+/K+ pumba abil.
  

Põhilist osa membraani puhkepotentsiaali tekkel etendab K ioonide difusioon rakust rakkudevahelisse alasse.
Membraanipotentsiaali muutused:

• depolarisatsioon – membraani puhkepotentsiaali vähenemine
  
• hüperpolarisatsioon – membraani puhkepotentsiaali suurenemine
  
• repolarisatsioon – puhkepotentsiaali algtaseme taastumine
  
• Elektrooniline potentsiaal – tekib nõrga alalävise ärrituse tingimustes, mille puhul rakumembraani depolarisatsioon nähtub ainult ärritaja toime ajal, pärast ärritaja toime lõppu kaob kiiresti.
  
• Lokaalne vastus –tekib ärritustugevusel 0,5-0,9 depolarisatsiooni kriitilisest piirist , mida iseloomustab mõningane amplituudi tõus ka pärast ärritaja toime lõppu, ei kao kohe pärast ärritust, vaid säilib teatud aja vältel.
  
• Aktsioonipotentsiaal – lävi või üleläviärrituse korral membraanipotentsiaali kiire muutus, mille ajal toimub rakumembraani ümberpolarisatsioon: sisepind (+) ja välis (-).
  

Tipp-potentsiaal:

• Kiire depolarisatsioon – nullini tõusev osa
  
• Ümberpolarisatsioon – positiivse laenguga tipuosa
  
• Kiire repolarisarsioon – nullist allapoole langev osa
  

Järelpotentsiaal:

• negatiivne järelpotentsiaal – puhkepotentsiaalist väiksem
  
• positiivne järelpotentsiaal – puhkepotentsiaalist suurem
  

Depolarisatsiooni kriitiline piir – rakumembraani depolarisatsiooni minimaalne tase, mis on vajalik aktsioonipotentsiaali tekkeks.
Aktsioonipotentsiaali iseärasused:

• lävi ja üleläviärritused kutsuvad esile alati ühesuguse amplituudiga aktsioonipotentsiaali e. vastusreaktsioon ärritajatele toimub seaduse “kõik või mitte midagi” järgi.
  
• Aktsioonipotentsiaal levib mööda närvi ja lihaskiudu ilma amplituudi alanemiseta.
  
• Postsünaptilised potentsiaalid – tekivad närvi ja lihaskiududel rakumembraani osades, mis piirnevad sünapsitega, amplituud mõni mV ja kestus 10-15ms.
  
  • Erutav postsün. pot. – postsünaptilise membraani lokaalne depolarisatsioon mediaatori toimel.
    
  • Pidurdav postsün. pot – närviraku membraani hüperpolarisatsioon pidurdava mediaatoraine toimel
    
• Generaatorpotentsiaalid – sensoorsete retseptorite poolt ärritusele vastusena tekkiv lokaalne potentsiaal.
  

ERUTUSE LEVIKU MEHHANISM
Lainena – väikese läbimõõduga, müeliinikihita närvikiududes, lihastes
Saltatoorselt – suure läbimõõduga, müeliinikihiga närvikiududes
Erutuslaine leviku seadused:

• Kudede anatoomilise ja füsioloogilise terviklikkuse seadus – erutuslaine levik närvi- ja lihaskoes on võimalik vaid nende anatoomilise terviklikkuse ja rakumembraani normaalse funktsionaalse seisundi tingimustes
  
• Isoleeritud juhtivuse seadus – närvi ja lihaskiudu mööda leviv erutus ei kandu naaberkiududele
  
• Erutuse kahepoolse leviku seadus – närvi ja lihaskiu mingis punktis tekkinud erutus levib edasi mõlemas suunas
  
• Seadus ”kõik või mitte midagi” – mööda närvi ja lihaskiu membraani leviva aktsioonipotentsiaali amplituud ei sõltu teda esile kutsunud ärrituse tugevusest
  

Refraktaarsus – erutuvuse puudumine või alanemine aktsioonipotentsiaali ajal, seotud membraani Na kanalite inaktivatsiooniga
Erutuse ülekande iseärasused neuromuskulaarses sünapsis – erutuse levik on u 1000x aeglasem kui närvikius, erutuse levik on ühesuunaline – närvilt lihasele, erutuse ülekanne tekib keemilise mediaatoraine atsetüülkoliini vahendusel.
Erutuse ülekandeprotsessi motoorselt närvikiult  skeletilihaskiududele võib kujutada järgmiste elektriliste ja keemiliste nähtuste ahelana:
*Elektriline- 1) Närviimpulsi saabumine aksoni terminaali; 2)Atsetüülkoliini vabanemine närvilõpmest sünapsipilusse.
*Keemiline- Atestüülkoliini reaktsioon kolinoretseptoritega.
*Elektriline – a)Postsünaptilise membraani ioonkanalite avanemine ; b)Lihaskiu lõpp-plaadi potentsiaali teke;
c)Sünaptilises piirkonnas paikneva lihaskiu membraani kriitiline depolarisatsioon; d)Lihaskiu aktsioonipotentsiaali teke ja levik. Erutuse ülekande iseärasused neuromuskulaarses sünapsis
Kuraare – indiaanlaste noolemürk, mis takistab erutuse levikut lihasesse ja põhjustab skeletilihase halvatuse
LIHASKONTRAKTSIOONI FÜSIOLOOGIA
Lihaskontraktsioonile eelneb lihaskoe erutumisega seotud elektriliste, keemiliste ja mehaaniliste nähtuste kompleks , mida nim erutuse ja kontraktsiooni sidestusmehhanismiks elektronmehhanismiks. Skeletilihaste kontraktsiooni primaarseks eelduseks on alfa- motoneuronilt lähtuvad närviimpulsid, mis neuromuskulaarsete sünapsite vahendusel vallandavad lihaskiudude sarkolemmi depolarisatsiooni. Tekkinud aktsioonipoetentsiaal liigub lihaskius paiknevate transveraaltuuburite (T-torukest) membraanide kaudu sarkoplasmaatilise retiikulumi membraanidele , suurendades viimaste permeaablust Ca2+-ioonide suhtes. Järgneb kiire Ca2+-ioonide väljumine sarkoplasmaatilise retiikulumi terminaaltsisternidest sarkoplasmasse, kus nende konsentratsioon puhkeolukorraga võrreldes oluliselt suureneb. Edasi toimub aktiini ja müosiini ühinemist (aktomüosiini moodustamist) reguleerivate valkude tropomüosiini ja tropniini omavaheline reaktsioon, mis käivitab lihaskontraktsiooni Ca2+-ioonide vabanemist terminaaltsisternidest loetakse lihaskontraktsiooni lähtereaktsiooniks, kuna sarkoplasmasse difundeerunud Ca2+- ioonid aktiveerivad aktiinifilamendi, stimuleerivad müosiini – ATP-aasi ja võimaldavad aktomüosiini moodustamist. Lihaskontraktsiooni reguleeritakse Ca2+-ioonide kontraktsiooni muutuste kaudu sarkoplasmas. Lihaskontraktsiooni molekulaarmehhanism : Lihaskraku erutumisel sarkoplasmasse diffundeerunud Ca2+-ioonid seotakse regulaatorvalk  troponiiniga. Puhkeolekus ristisillakesi (müosiini päid) blokeerinud tropomüosiin troponiinikompleksis toimuvate konformatsiooniliste muutuste tulemusena vabanevad aktiini - aktiivsustsentrid. PTP hüdrolüüsil vabanev energia läheb üle müosiinile, tekib müosiini aktiivne vorm ja ristisillakesed aktiini ja müosiini vahel aktiveeruvad ning lihaskiud lüheneb või kui see on  takistatud, tekib tema sees pinge.
LIHASKONTRAKTSIOONI MEHHANISM
Libisemisteooria:

Jämedate(müosiini) ja peenikeste(aktiini) müofilamentide pikkus kontraktsiooni käigus ei muutu.

Sarkomeeri pikkuse muutused kontraktsioonil on müosiini ja aktiinifilamentide omavahelise pikisuunalise nihkumise tulemus

müosiinifilamentidest lähtuvad ristsillakesed on paigutunud nii, et võivad ühineda aktiini komplementaarsete aktiivsustsentritega

kontraktsioniaparaadi aktiveerumisel liiguvad ristisillakesed müosiinifilamendis oma kinnituskohtade suunas u. 45o, tekitades aktiinifilamendile rakenduva pikisuunalise tõmbejõu

osa ristsillakesi kinnituvad kohe vastavate aktiini aktiivsustsentrite külge, teised aga jätkavad “koha otsimist” kinnitumiseks

pärast aktiinifilamendi külge kinnitunud ristisillakestega toiminud struktuurseid muutusi, mille tulemusena nad arendavad tõmbejõudu, järgneb kohe nende lahknemine

kontraktsioonifaasis kinnituvate ristisillakeste arv kasvab, sellele järgnevas lõõgastusfaasis aga kahaneb

iga ristisillakese kinnitumis-lahknemistsükkel on seotud ühe ATP molekuli hüdrolüüsiga

iga ristisillakese tegevus lihaskontraktsioonil on sõltumatu teiste ristisillakeste tegevusest

kõik ristisillakesed on funktsionaalselt identsed
Lihase aktiivseks seisundiks nim perioodi, mille vältel kontraktiivne komponent lüheneb, tekitades lihasesisese pinge.
Lihaskontraktsiooni algul lihase kontraktiivne komponent lüheneb, tekitades lihasesisese pinge.
Edasise kontratsiooni käigus toimub lihase järjestikuse elastse komponendi struktuuride väljavenitamine teatud tasemeni ja nüüd liitub kontraktsiooniaparaadi poolt tekitatud tõmbejõule elastsete struktuuride pinge ning lihase otstes on võimalik registreerida kontraktsioonijõudu.
Lihaskiudude lõõgastumine algab siis, kui Ca2+-ioonide kontraktsioon müofibrillaaralas langeb alla kriitilise taseme. Müosiini- ja aktiinifilamentide vahelised ühendused katkevad, ning tropomüosiini-toponiinikompleks blokeerib jällegi aktiini aktiivsustsentrid. Lõpptulemusena lihaskiud lõtvuvad Ca2+-ioonid eemaldatakse müofibrillaaralast ATP lõhustumisel vabaneva energia arvel töötava Ca2+-pumba abil, mis nim ioonid sarkoplasmaatilisse retiikulumi tagasi viib. Viimane käivitub automaatselt siis, kui Ca2+-ioonide konsentratsioon sarkoplasmas tõuseb. Kuna Ca2+-ioonide juuresolekuta ei moodustu uut aktomüosiinikompleksi, jääb lihaskiud uue närviimpulsi saabumiseni lõõgastusseisundisse. Ühekordsele ärritusel vastab lihas või üksik lihaskiud lühiaegse ja mitte eriti tugeva kontraktsiooniga, mida nim üksikkontraktsiooniks.
Sellel eristatakse järgmisi faase :
*latentsifaas – ajaintervall ärrituse momendist kuni jõuarenduse alguseni ;
*kontraktsioonifaas – ajaintervall jõuarenduse algusest kuni selle maksimumini;
*Lõõgastusfaas – ajaintervall jõuarenduse maksimumist kuni selle kadumiseni.
Lihaskiudude üksikkontraktsiooni kestus sõltub nende tüübist - Mida rohkem on lihases kiireid lihaskiude, seda lühem on üksikkontraktsiooni kestus ja suurem selle jõud.
TREPIFENOMEN seisneb üksikkontraktsiooni amplituudi (jõu) järkjägulises suurenemises rütmilise madalsagedusliku stimulatsiooni tingimustes.
TEETANUSEJÄRGNE POTENSEERUMINE seisneb üksikkontraktsiooni jõu olulises kasvus ja kontraktsioonifaasi samaaegses lühenemise vahetult peale lühiajalist (2-5 s) tetaanilist kontraktsiooni. See fenomen avaldub ka tahteliste lihaspingutuste tingimustes juhul, kui pingutuse suurus ületab 50% tahtelisest maksimaaljõust.
Tetaaniline kontraktsioon on organismi tingimustes tüüpiline nähtus, mis tekib üksikute kontraktsioonide summeerumise tulemusena. Kontraktsioonide summeerumine tekib siis, kui kahe ärrituse vaheline aeg on väiksem üksikkontraktsiooni kestusest, ületab sealjuures aktsioonipotentsiaali kestuse ja langeb eelmise kontraktsiooni lõõgastusfaasi. Selliselt summeerunud kontraktsioon on oma amplituudilt (jõult) suurem, võrreldes üksikkontraktsiooniga. Kui iga järgmine ärritus satub eelmise kontraktsioonifaasi lõppu, tekib kontraktsioonide täielik liitumine e. lihase tetaaniline kontraktsioon.
HAMBULINE e OSALINE TEETANUS tekib inimese lihaste ärritamisel sagedusega 5 – 10 Hz.
SILE TEETANUS e TÄIELIK TEETANUS tekib inimese lihaste ärritamisel sagedusega 15 – 20 Hz. Aeglased motoorsed ühikud töötavad sileda teetanuse tingimustes juba ärritussagedusel 20 Hz, kiirete motoorsete ühikute jaoks on selleks vaja aga märksa suuremat ärritussagedust (35 – 40 Hz). Inimese tahtelisel liigutustegevusel on alati tegemist tetaaniliste lihaskontraktsioonidega. Nõrkadel lihaspingutustel on aktiivsed tavaliselt ainult aeglased motoorsed ühikud, mis töötavad sealjuures hambulise teetanuse režiimis. Pingutuse kasvades lähevad nad üle sileda teetanuse režiimi.
LIHASPINGE REGUL.
Lihase erijõud – lihase poolt arendatav max isomeetriline jõud, jagatuna lihase füsioloogilise ristlõikega. Tavaliselt väljendatakse lihase erijõudu jõukilogrammides ruutsentimeetri kohta (kg/cm2).
Lihaste maxjõud – kõigi lihaskiudude max tegevusega kontraktsioonil avalduv jõud, mida saab määrata supramaksimaalse ärritustegevuseg indirektsel ( motoorse närvi kaudu) elektrostimulatsioonil. Selleks kasutatakse stimulatsioonireziimi, mille kestus on 0,5 –1 ms ja ärritussagedus 50 – 100 Hz.
Lihaste tahteline maxjõud – jõud, mis avaldub max lihaspingutuse olukorras. Võib jaotada 2 gruppi:
Neuraalsed (koordinatsiooni-) tegurid:
*Lihasesisene koordinatsioon ;
*Lihastevaheline koordinatsioon.
Perifeersed (lihas-) tegurid:
*Lihaste kontraktsioonijõu luukangidele rakendumise tingimused (jõuõlad, jõu rakendumise nurk jne); *Lihase pikkus;
*Lihase anatoomiline ja füsioloogiline ristlõige;
*Lihase kiuline koostis s.o kiirete ja aeglaste lihaskiudude vahekord antud lihases. Muude võrdsete tingimuste juures arendavad suuremat jõudu lihased, millel on suurem ristlõige ja kiirete lihaskiudude protsent.
Lihasesisene koordinatsioon, s.o lihaspinge regulatsiooni ühe lihase piires kindlustavad kolm mehhanismi:
*Aktiivsete motoorsete ühikute arvu regulatsioon ;
*Motoorsete ühikute impulseerimissageduse regulatsioon;
*Motoorsete ühikute impulsatsiooni ajaliste suhete regulatsioon Need regulatsioonimehhanismid toimivad nii inimese tahtelisel kui ka reflektoorsel  liigutustegevusel.
Aktiivsete motoorsete ühikute arvu regulatsioon (rekruteerimine). Mida rohkem on aktiivseid (rekruteerunud) motoorseid ühikuid lihases, seda suuremat pinget (jõudu) ta arendab kontraktsioonil.
Motoorsete ühikute rekruteerumine on regulatsioonimehhanism, mis toimib motoneuronpuuli tasandil. Viimase all mõistetakse motoneuroneid, mis innerveerivad ühte lihast või selle gruppi pead. Aktiivsete motoorsete ühikute arvu motoneuronpuulis määratakse -motoneuronitele lähetatavate erutavate mõjude intensiivsusega.
“SUURUSE PRINTSIIP” – selleks, et lihas arendaks suuremat pinget, peab erutavate mõjude intensiivsus
motoneuronile kasvama. Vastuseks sellele suureneb erutunud motoneurnite arv antud motoneuronpuulis: lisaks madala erutuslävega väikestele motoneuronitele rekruteerub järjest rohkem ka kõrgema erutuslävega suuri motoneuroneid.
Lihastevaheline koordinatsioon ilmneb: *Sünergistlihaste adekvaatses valikus; *Antagonistlihaste mittevajaliku aktiivsuse pidurdamises; *Fiksaatorlihaste aktiivuse optimaalses tõusus.
Liigutuse algatamisel on esmajärguline tähtsus nelja gruppi kuuluvate neuronite koostööl: *Sünergistlihaste-motoneuronid; *Sünergistlihaste pidurdavad lülineuronid; *Antangonistlihste-motoneuronid; *Antagonistlihste pidurdavad lülineuronid.
Motoneuronpuul – ühte lihast või selle pead innerveeriv motoneuronite kogum seljaaju hallaine esiservades
Motoorne ühik – närvi-lihasaparaadi põhiline morfofunktsionaalne element, mille moodustavad alfa-motoneuron koos selle poolt innerveeritavate lihaskiududega
Morfoloogilise kriteeriumi alusel:

• Suured m. ühikud – kiired lihaskiud, kõrge erutuslävi, kiire erutusjuhtivus
  
• Väikesed m. ühikud – aeglased lihaskiud, madal erutuslävi, aeglane erutusjuhtivus
  

Füsioloogilise kriteeriumi alusel: *Aeglased, *Kiired väsimusresistentsed, *Kiired kiireltväsivad
NÄRVISÜSTEEM
NS funkts: *organismi erinevate osade talitluse koordineerimine ja liitmine ühtseks tervikuks.
*väliskeskkonna adekvaatne peegeldamine ning organismi talitluse ja käitumise reguleerimine vastavalt muutuvatele keskkonna tingimustele.
NS jaguneb: *KNS – pea- ja seljaaju; * perifeerne NS – närvid ja ganglionid
Ganglionid - närvirakkude kehade kogumid PNSis
KNS on peamine: pea- ja seljaaju.
*info töötlemise, *organismi adekvaatse vastusreaktsiooni väljatöötamise ja algatamise ning *vaimse tegevuse keskus; vaimne tegevus (mõtted, emotsioonid , teadvus) ei ole käsitatav automaatse vastureaktsioonina saabunud infole.
* Peaaju – peamised osad: suuraju , vaheaju , keskaju , sild ja väikeaju, piklikaju . keskaju ja sild mood ajutüve, mis ühendab pea- ja seljaaju.
*Seljaaju – paikneb lülisambakanalis, ülal läheb üle piklikajuks, koosneb:
*närvirakkude kogumitest – hallainest ja seda ümbritsevast närvikiudude poolt moodustatud juhteteedest – valgeainest. pea- ja seljaaju töö toimub tihedas koostöös, nad organiseerivad organismi talitlusi ja kooskõlastavad elundsüsteemide tööd.
Perif NS: *varustada KNS infoga nii sise- kui väliskeskkonnast; *edastada KNS käsud efektororganitele.
Perif NS jaguneb: *aferentne e sensoorne osa - info suunamine aktsioonipotentsiaalide näol retseptoritelt KNSi * eferentne e motoorne osa. – 1. somaatiline motoorne NS(aktsioonipotentsiaalide juhtimine KNS-st skeletilihastele, südamelihasele, näärmetele), 2. autonoomne e. vegetatiivne NS(suurendab aktsioonipotensiaale KNS-st sile- ja südamelihastele, näärmetele. tegutseb eelkõige siseelundite töökorraldusega, reguleerimise ja ühtlustamisega.)
3 tüüpi retseptoreid:
*eksteroretseptorid võtavad ärritusi vastu väliskeskkonnast
* interoretseptorid võtavad ärritusi vastu organismi sisekeskkonnast
*proprioretseptorid on lihastes, kõõlustes, sidemetes paiknevad retseptorid .
Autonoomne NS jaguneb:
1)Sümp osa – *avaldab siseelunditele troofilist mõju (reguleerib nende AV protsesside intensiivsust ja funktsionaalset seisundit );
*veresoontele, südamele, bronhidele avaldab funktsionaalset mõju (talitlusi esilekutsuv, aktiivsuse suurenemine) Nt südame kokkutõmmete sagenemine, tugevnemine, bronhide laienemine, südame- veresoonte laienemine, naha veresoonte ahenemine ;
*aktiviseerumine valmistab kõik organismi ressursid ja süsteemid ette kehalise pingutuse edukaks teostamiseks.
2)parasümp osa – avaldab siseelunditele funktsionaalset mõju:
*stimuleerib seedenäärmete talitlust;
*stimuleerib kusepõie lihaste kontraktsiooni, sulgurlihaste lõõgastust;
*toime veresoonte, bronhide ja südametalitlusele vastupidine eelnevaga (südame kokkutõmmete sagedus väheneb, nõrgeneb, bronhid kitsenevad, südame veresooned ahenevad ).
Auto NS funkts: Troofilise iseloomuga funktsionaalne mõju –sümpaatiline närv ei kutsu esile südame kontraktsioone, see töötab automaatselt, ilma sümp. NS mõjuta. kontraktsioonide tugevnemine on tingitud südamelihase funkts. seisundi muutumisest, tema erutuvuse ja kontraktsioonivõime suurenemisest, mida põhjustab AV protsesside efektiivsuse tõus.
PARA NSi toime veresoonte lihastele , bronhidele ja südame talitlusele on vastupidine sümpaatilise närvisüsteemi puhul kirjeldatule.
NEURONID:
keha+jätke Raku kehas paikneb üks suhteliselt suur tsentraalselt asetsev tuumakesega tuum, mida ümbritsevad hästi arenenud kare endoplasm ret ja Golgi aparaat. Mitokondreid on vähe.
Jätkeid on 2 tüüpi:
*dendriidid - lühikesed, tugevasti hargnevad jätked; mood. teiste närvirakkude aksonitega sünapseid ja suunavad elektrilisi signaale närviraku keha suunas
* akson - närviraku ühtlase diameetriga kõige pikem jätke, ulatusega mõni mm kuni 1 m.
Aksoni distaalne ots reeglina hargneb tugevasti, mood telodendrioni. Iga haru lõpus on paksenenud osa - presünaptiline terminaal , mis sisaldab tilgakestena palju neurotransmitterainet. Akson juhib elektrilisi impulsse raku kehast presünaptiliste terminaalide suunas. Piki aksoneid toimub ka näiteks rakukehas sünteesitud valkude, samuti organellide (mitokondrid), mediaatoraine jm transport rakukehast presünaptiliste terminaalide suunas. Samas kahjustatud, oma aja ära elanud organellid, endotsütoosi teel vastu võetud ained jm liiguvad vastassuunas, rakukeha poole. Kahjuks võivad sel teel KNS-i jõuda ka perifeersetes kudedes (nahas) aksonitesse sisenenud viirused.
Aksonite tüübid KNS-s ja PNS-s on aksonid ümbritsetud vastavalt oligodendrotsüütide ja neurolemmotsüütide jätketega, mis tagab neile nii meh kaitse kui elektrilise isolatsiooni.
Jaotatakse:
*müeliintupega aksoneid - tihedasti ümbritsetud oligodendrotsüütide või neurolemmotsüütide jätketega, mis mood kihilise rullbiskviiditaolise isolatsioonikihi; viimane on suure fosfolipiidide sisalduse tõttu valget värvi; iga 0,1-1,5 mm järel on selles isolatsioonikihis näha sissesopistus, mida nim Ranvier’ sooniseks, aktsioonipotentsiaal levib hüppeliselt ja kiiresti ühest Ranvier soonisest teise
*müeliintupeta aksoneid - ümbritsetud oligodendrotsüütide või neurolemmotsüütide jätketest, kuid mitte täielikult; seetõttu on seda tüüpi aksonite elektriline isoleeritus märksa puudulikum kui müeliintupega aksonitel. Aktsioonipotentsiaal levib ühtlaselt ja aeglaselt piki kogu aksoni membraani pinda
Arvestades müeliintupe ehitust ja diameetrit jaotatakse aksonid:
*tüüp  A: suur diameeter (12-20 mm), hästi arenenud müeliintupp, aktsioonipotentsiaalide levimiskiirus 30-120 m/s; peamised näited on skeletilihaseid innerveerivate motoneuronite ja meeleeluneid innerveerivate neuronite aksonid
*tüüp B: keskmine diameeter (2-5 mm), tagasihoidlikult arenenud müeliintupp, aktsioonipotentsiaalide levimiskiirus 3-30 m/s
*tüüp C: väike diameeter (0,5-1 mm), ilma müeliintupeta, aktsioonipotentsiaalide levimiskiirus kuni 2 m/s;
B ja C tüüpi on peamiselt ANS neuronite aksonid. Perif NSis mood. aksonid ja nende kimbud närve.
Neuronite  tüübid Funkts alusel:
*aferentseteks e sensoorseteks neuroniteks, mis juhivad aktsioonipotentsiaale perifeeriast KNS suunas
*eferentseteks e motoorseteks neuroniteks, mis juhivad aktsioonipotentsiaale KNS-st lihastele, näärmetele
*lülineuroniteks  e interneuroniteks, mis juhivad aktsioonipotentsiaale ühelt neuronilt teisele.
 Struktuuri alusel:
*multipolaarseid neuroneid , millel on 1 akson ja palju dendriite (enamik neuroneid)
*bipolaarseid neuroneid, millel on 1 dendriit ja 1 akson (näit sensoorsed neuronid silmas)
*unipolaarseid neuroneid, millel on vaid akson (näit enamik sensoorsetest neuronitest).
Neurogliia   rakud funkts on:
* toestus ja mehhaaniline kaitse
*barjäärifunktsioon vere ja neuronite vahel
*võõrkehade fagotsütoos
*ajuvedeliku produtseerimine
*elektrilise isolatsiooni tagamine.
Astrotsüüdid e tähtrakud - palju tsütoplasmaga täidetud kehast eemale ulatuvaid jätkeid, mis annavad neile
rakkudele spetsiifilise kuju. Jätked “hoiavad oma haardes ” veresooni, neuroneid. Tähtrakud moodustavad
KNS-s elastse toese, nad on osa vere-aju barjäärist, reguleerivad ajuvedeliku koostist.
Vere-aju barjäär kontrollib ainete liikumist vere ja ajurakkude vahel. Ta: 1) kaitseb ajurakke veres
ringlevate toksiliste ainete eest; 2) reguleerib toitainete ja laguproduktide vahetust vere ja ajurakkude vahel;
3) välistab vere koostise muutuste otsese mõju KNS funktsioneerimisele.
Ependüümirakud -vooderdavad ajuvatsakesi ja seljaaju keskkanalit(toese funkts).
Mikrogliiarakud - väikesed rakud, mis erutuse(võõrkehad) korral muutuvad liikuvateks, fagotsüteerivateks.
Oligodendrotsüüdid omavad tsütoplasmaga täidetud jätkeid, need ulatuvad aksoniteni ning nende
modifitseeritud osad mood aksoni ümber müeliinkesta.(aktsioonipotentsiaali juhtimise võime sõltub aksoni ehitusest)
Neurolemmotsüüdid e Schwanni rakud on neurogliia rakud perif NS, kus nad mood aksonite müeliinkesta.
Erinevalt oligodendrotsüütidest mood iga neurolemmotsüüt müeliinkesta ainult ühe aksoni kindla ulatusega lõigu ümber.
Satelliitrakud on spetsialiseerunud neurolemmotsüüdid, mis ümbritsevad neuronite rakukehasid ganglionites. Toesefunkts ja toitainete vahendamise funkts.
REFLEKSID
refleks – lühiajaline lihastalitluse muutus, mille põhjustab teatud ärritaja
refleksikaar – mööda seda liigub refleks NSis, mood sensoorsetest neuronitest ja alfamotoneuronitest, mille vahel on sünaps
reflektoorsete reaktsioonide morfoloogiline substraat refleksikaar kujutab endast teed, mida mööda erutus närviimpulsside kujul ärrituse kohast kuni vastusreaktsioonini andva organini kulgeb.
*tingimatud e. kaasasündinud (käe äratõmbamine torke puhul)
*tingitud e. elu jooksul omandatud
Refleksikaare osad ja nende peamised funktsioonid:
*sensoorne retseptor
*aferentsed neuronid-juhivad erutuse KNS-i;
*vahe- e. ülekandeneuronid KNS-s – ühendab eferentset ja aferentset poolt;
*eferentsed e. tsentrifugaalneuronid (motoorsed, sekretoorsed) – juhivad erutuse perifeersetele organitele; *täidesaatvad organid – lihased, näärmed jne.
Tingimatu refleks:
*NSi juhitav kiire kohanemisreaktsioon vastuseks väliskeskkonnas või organismis eneses aset leidnud ajutist
laadi järskudele muutustele
*alati ühesugusena ilmnev reaktsioon ühele ja samale ärritajale
*nende närvimehhanismid on pärilikud
Lihasrefleksid:
*venitusrefleksid – käivituvad vastuseks lihase venitusele (sirutusrefleksid)
*naharefleksid – käivituvad vastuseks naha retseptorite ärritusele( painutus ja eemaletõmbumisrefleks)
Imikurefleksid: astumis, haaramis, imemis , tallarefleks
Asendi ja astumisrefleksid:
*asendirefleksid säilitavad keha tasakaalu ja asendit
*astumisrefleksid säilitavad keha tasakaalu kõnnil ja jooksmisel
Tingitud refleks:
*kogemuslik, kindlale olukorrale kohandunud reflektoorne akt, tegutsemis-või käitumisviis
*iga ärritaja võib esile kutsuda mistahes vastureaktsiooni
*selle närvimehhanismid ei ole pärilikud vaid kujunevad välja organismi eluaja jooksul
Väljakujunemise tingimused:
*tingitud ärritaja ühe või mitmekordne ajaline kokkulangemine tingimatu ärritaja toimega,
*organismi vastuvõtlik seisund-toitumisreflekside põhjal tingitud reflekside väljakujundamine(unisel/näljasel koeral ), spordiala tehnika õppimine(väsinuna/värskena)
*keskendumise võimalus
Tingitud reflekside väljakujunemise faasid:
*generalisatsioon – teatud tingitud ärritaja suhtes kujundatud tingitud refleks vallandub ka teiste sarnaste ärritajate toimel
*kontsntratsioon – tingitud ärritaja järjekindlal kordumisel erutusprotsess KNSis kontsentreerub
*kustumine – tingitud refleks lakkab toimimast seoses keskkonnatingimuste muutumisega, tingitud
ärritajaid ei kinnitata enam tingimatute refleksidega
KNS TALITLUS.
Peaaju peamised osad ja nende funktsioonid:
*PIKLIKAJU – 3 cm ulatusega ala, läheb üle seljaajuks. piklikaju eesmisel pinnal paiknevad väljaulatuvad moodustised – püramiidid. piki püramiide kulgevad alanevad juhteteed . piklikaju eespinnal paiknevad ümarad ovaalsed moodustised – oliivid, milles paiknevad tuumad . tuumad on seotud tasakaalu reguleerimisega. piklikajus paiknevad mitmete kraniaalnärvide tuumad – kolmiknärv, keele-neelunärv, uitnärv, lisanärv, keelealunenärv. piklikajus paiknevad: hingamis-, veresoonte valendiku regulatsiooni-, südametöö-, neelamise -, oksendamise-, köha- ja aevastamise keskused;
Piklikaju funkts: *aju ja seljaaju integreeriv funkts *tasakaalu ja koordinatsiooni regul *hingamise reflektoorne regul *südame talitluse reflektoorne regul *vererõhu reflektoorne regul *neelamise ja seedenõrede produtseerimise reflektoorne regul. *oksendamis, köha ja aevastamisreflekside integreerimine
*SILD –paikneb IV ajuvatsake; sisaldab erinevaid tuumasid ja teda läbivad nii ülenevad ja alanevad juhteteed. kraniaalnärvide tuumad – kolmiknärv, eemaldajanärv, näonärv, esikuteonärv, keele-neelunärv. sillas paiknevad unekeskus ja hingamiskeskus ;
*VÄIKEAJU – paikneb piklikust ajust ja sillast tagapool, suuraju kuklasagarast allpool. Jaguneb kaheks poolkeraks ja nende vahele jäävaks ussiks. ussis eritatakse sõlmekesi