Füsioloogia eksami vastused (4)

Füsioloogia eksami küsimused
1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas-staiilsena.
Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest e funktsioonist.
• Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide
võime säilitada neis toimuvate protsesside
tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke
kõrvalekaldeid.
• Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud
füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus
• O2 ja CO2 kontsentratsioon
• Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon
• Sisekeskkonna pH
• Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon
• Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja
rõhk
2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis.
• Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt- refleks ,refleksi kaar,
• Retseptor
• Aferentne ( sensoorne ) närv
• Refleksi keskus (Pea- või seljaaju )
• Eferentne ( motoorne ) närv
• Efektor (täidesaatev organ)
• Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne regulatsioon on organismi talitluse regulatsioon verre või lümfi eraldatavate bioloogiliselt aktiivsete orgaaniliste ühendite kaudu.)
• Autoregulatsioon - Organi sisemine võime tagada normaalne
keskkond ilma närvisüsteemi või hormonaalsete
mõjudetaNäiteks: Verevoolu autoregulatsioon
Tagasisideme mehhanismidega:
Positiivne tagasiside- “Positiivne” rõhutab seda, et kui kõrvalekalle normist aset leiab, siis
süsteem talitleb moel, et seda kõrvalekallet veelgi suurendada.nt verehüübimine.
Negatiivne tagasiside- Kui mingi faktor on ülehulgas või tema tase on vähenenud,siis kontrolli süsteem algatab negatiivse tagasiside, mis koosneb tervest reast muutustest, mille tulemusena viiakse faktor kindla keskmise väärtuse suunas ja
selle abil tagatakse homöostaas(nt hormoonide vallandumise regulatsioon)
Ennetav tagasiside- Ennetavside põhjustab reguleeritavas süsteemis muutused, mis
püüavad ära hoida reguleeritava suuruse nihet enne, kui häiring on
mõju avaldanud. Niiviisi valmistatakse organismi eelseisvaks
tegevuseks ja ümbritsevate tingimuste muutuseks ette ning hoitakse
ära reguleeritava suuruse suuremad nihked või viiakse need kiiremini
vastavusse organismi vajadustega.
• Kohastumuslik kontroll
• Esineb närvisüsteemis. Näiteks: Tingitud refleks
• Näiteks ka olukord, kus inimene enne külma vette hüppamist hakkab üle keha värisema.
Endokriinne signalisatsioon :endokriinrakus  sünteesitud  ja verre  sekreteeritud signaalmolekul transporditakse  märklaudrakuni, kus  ta seostub retseptoritega(Näiteks, ACTH sünteesitakse hüpofüüsis ja toimib neerupealistele).
 
• Parakriinne signalisatsioon:endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul difundeerub naaberrakuni ja seostub retseptoritega(pankreaseD rakkudes toodetav somatostatiin toimib pankreaseA jaB rakkudele).
 
•Autokriinne signalisatsioon:endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul seostub sama raku retseptoritega(somatostatiini toime enda sekretsioonile).
 
 
Neurokriinne signalisatsioon: närvilõpmes sünteesitud ja rakuvälisesse ruumi sekreteeritud signaalmolekul( mediaator , transmitter) liigub sünaptilises vedelikus märklaudrakuni, seostudes seal retseptoritega (noradrenaliini sekreteeritakse südamenärvilõpmetes ja ta toimib  südamelihaserakkudele; atsetüülkoliin vabaneb presünaptilises närvilõpmes ja seostub retseptoritega postsünaptiliselneuronil).
 
Endokriinne mõju – hormoon on veres lahustunud ja seondub sihtrakkudele
Parakriinne mõju – hormoon toimib lokaalselt läheduses olevatele rakkudele
Autokriinne mõju – hormoon toimib samale rakule, mis seda tootis
 
3. Autonoomse närvisüsteemi (ANS) määratlus ja üldiseloomustus. ANS-i sümpaatiline ja parasümpaatiline osa: anatoomiline struktuur, neuromediaatorid ja retseptorid, toime sihtorganitele. Soole närvisüsteem.
Autonoomne närvisüsteem reguleerib silelihaste, südamelihase, kopsude ja mõningate näärmete tööd. Autonoomne närvisüsteem ei ole üldiselt inimese tahtliku kontrolli all. ANS jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks. Sümpaatilise närvisüsteemi ülesanne on valmistada organism ette tegutsemiseks, parasümpaatiline loob sobiva olukorra energia kokkuhoidmiseks. Enteeriline närvisüsteem - mao-sooletrakti näärmeid ja silelihaseid kontrolliv süsteem.
Vegetatiivse närvisüsteemi sümpaatilise osa keskused on seljaaju rinna- ja nimmeosas.Seljaajus nendes segmentides alguse saanud preganglionaarsed kiud lülitakse ümber innerveeritavast elundist kaugemal?Sümpaatilises närvisüsteemis vabaneb preganglionaarsetest närviõpmest vabaneb atsetüülkoliin,postganglionaarsetest närvilõpmetest vabaneb noradrenaliin .
Vegetatiive närvisüsteemi parasümpaatilise osa keskused on kesk-ja piklikajus ja seljaaju ristluu osas.Kesk-ja piklikajust väljuvad preganglionaarsed kiud,mis lülitatakse ümber postganglionaarseteks (parasümpaatilistes ganglionites või) innerveeritava elundi lähedal.Parasümpaatilises preganglionaarsetest ja postganglionaarsetest närvilõpmetst vabaneb atsetüülkoliin.
Soolenärvisüsteemi moodustavad seedetrakti seinas paiknevad limaskestaalused ja lihaskesta ganglionid.
 
4. Lihasraku membraani bioelektrilised omadused. Müoneuraalne sünaps. Lihasraku ehituslikud iseärasused. Lihaskoe põhitüübid.
Puhkeseisundis on rakumembraan polariseeritud .-puhkepotensiaal.
Silelihased asuvad siseelundite seinades,veresoontes kus toimuvad tahtele allumatud liigutused.Silelihased koosnevad kiududest -ühe tuumaga silelihasrakkudest.Aktiini-ja müosiinifilamendid asuvad korrapäratumalt ja sarkoplasmaatiline võrgustik on nõrgemalt arenenud kui vöötlihastel.Puudub vöötlihastele iseloomulik Ca siduv valk troponiin ,selle asemel kalmoduliin.
Ehituse ja funktsiooni järgi silelihased:
Spontaanaktiivsuseta silelihased
Spontaanakttivsusega silelihased(sooleseinas)
Silelihase kontraktsioon ja lõõgastumine aeglane,aktsioonipotensiaal võib kesta mitusada millisekundit,silelihaste lühenemiskiirus ja ATP lõhustumine on 100…1000 korda aeglasem kui vöötlihasel.Silelihast iseloomustab pikkaaega kestev tooniline kontraktsioon ja plastilisus.
Vöötlihased:moodustavad 40-50% kehamassist.Skeletilhaste kontraktsiooni algatavad kesknärvisüsteemist motoorsete närvide kaudu tulevad imulssid. Vöötlihas koosneb mitme tuumaga lihasrakkudest e lihaskiududest ja lihasrakku ümbritsevast membranist-sarkolemmist.
Tsütoplasmas e sarkoplasmas paiknevad müofibrillid,mis sisaldavad kokkutõmbevalke müosiini ja aktiini,regulatoorseid valke troponiini ja tropomüosiini.Aktiini- ja müosiinifilamendid paiknevad korrapäraselt .Piirkond ühest Z-kettast teiseni- sarkomeer .
5. Lihaskontraktsiooni molekulaarne mehhanism , selle iseärasused erinevat tüüpi lihasrakkudes. Lihaskontraktsiooni energeetika .
Nii sile-kui vöötlihase kontraktsioonimehanism põhimõtteliselt sarnane.Lihase lühenemisel nihkuvad aktiinfilamendid müosiinifilamentide vahele.Aktiini ja müosiini haakumine toimub müosiini moodustatud ristsildade kohal. Skeletilihase kontraktsiooni vallandavaks faktoriks on motoorse närvi kaudu leviva Aktsioonipotensiaali jõudmine närv-lihas sünapsini.Motoorse lõpp-plaadi (presünapsi) vesiikulitest vabaneb atsetüükoliin seondub postsünapsi membraani retseptoritega,selle tagajärjel aktiveeruvad Na+ kanalid-depolariseerib postsünapsi membraani-tekib lõpp-plaadi potentsiaal.Potensiaal levib potensiaalsõltuvate Na+kanalite kaudu T-torukeste süsteemi.AP vallandab sarkoplasmaatilises retiikulumist Ca2+.Ca2+ Kui depolarisatsioon retseptorini(T-torukeste membraanis), avanevad Ca kanalid ja Ca2+difundeeruvad tsütosooli,Ca seonduvad troponiiniga.Lõõgastunud lihasel ristsildasid blokeerinud tropomüosiin nihutatakse asendist,ATPst vabanev energia läheb müosiinile-müosiini aktiivne vorm,ristsillad aktiini ja müosiini vahel aktiveeruvad ja lihas lüheneb.Lihase lõõgastumine algab uuesti kui Ca ATPst saadavad energiaga lõpptsiternidesse tagasipumbatakse.Ca ioonide konsentratsioon müofibrille ümbritsevas keskkonnas langeb, aktiini ja müosiini vaheline ühendus katkeb ja tropomüosiin blokeerib jälle ristsillad.
Lihaste kokkutõmbumisel peened ja paksud filamendid libisevad üksteise suhtes,nende eneste pikkus ei muutu, aga sarkomeer lüheneb. Libisemine – filament mudel. ATP ja Ca juuresolekul müosiini pead pöörduvad, lükates aktiini filamendid sarkomeeri keskossa .
6. Kehavedelikud: jaotus, keemiline koostis ja ainete tsirkulatsioon .
Täiskasvanul inimesel 60% kehamassist vesi,sellest:
1)2/3intratsellulaarne vedelik:Na 12,K 150,Ca 0,0001,Cl 4,valke palju,pH 7,0-7,2
2)1/3ekstratsellulaarne vedelik:Na 145,K4,5,Ca 2,5,Cl 103,valke vähe pH 7,4:
       a)4/5 koevedelik
       b)1/5 vereplasma
Kehavedelikud kujutavad endast paljukomponendilisi vesilahuseid,igal pool vees lahustunud ained,pole nö puhast vett.
Tsütosooli keemiline koostis on teatud ainete suhtes küllalt stabiilne, mis võimaldab tekkida füsioloogiliselt olulistel gradientidel.Rakkude sees on membraaniga ümbritsetud kompartmendid,mille keemiline koostis võib tsütosoolist erineda.
*Vedelikuruumide vahel:
  a)Bioloogilised membraanid valikuliselt läbilaskvad,osmoos tähtis protsess mis mõjutab vee liikumist intra- ja ekstratsellulaarne vedelikuruumi vahel.
 b)Vereplasmas difusioon ja filtratsioon
*Vedelikuruumis:difusioon
7. Vere üldiseloomustus. Vereplasma iseloomustus.
Veri : *vedel sidekude,paljudest komponentidest koosnev vedelik
        *~5liitrit
        *~7 % kehakaalust
        *~55% vereplasma,45% vererakud
        *vere koostis enam-vähem stabiilne
Vere ülessanded:

• Transport,hormoonid,toit, soojus ,gaasid jms
  
• Keskkonna hoidmine stabiilsena(vere koostis stabiilne), termoregulatsioon
  
• Kaitse
  

Vereplasma:

• 90-92%Vesi
  
• 6-8%Vereplasmavalgud:vere-kudede vee-ja ainevahetus ,ainete transport, vereplasmavalgud moodustuvad ühe osa vere puhversüsteemist, valgureserv.
  
  • 60%Albumiinid
    
    • Mittespetsiifiline transport
      
    • Koloidosmootse e onkootse rõhu tagamine(80% nende töö,palju)
      
    • Toitefunktsioon
      
  • 40%Globuliinid ja fibrinogeen (osaleb vere hüübes)
    
    • Globuliinidega spetsiifilisem ainete transport
      
• 1-2% heterogeenne madalamolekulaarsed ained
  
  • Aminohapped , rasvhapped ,glükoos,kusiained,hormoonid,mediaatorid vitamiinid
    
  • Ioonid
    
  • Gaasid (O2,CO2)
    

8. Ülevaade vererakkude (erütrotsüüdid, leukotsüüdid ja trombotsüüdid) talitlusest.

• Erütrotsüüdid-tuumata,eluiga 120p.
  
• Leukotsüüdid- tuumaga rakud
  

~65%Granulotsüüdid
a.      ~62%Neutrofiilsed,fagotsüüdib põhiliselt koos monotsüütidega
b.      ~4%Eosinofiilsed,osalevad allergilistes reaktsioonides
c.      ~1%Basofiilsed,toodavad aineid mis soodustavad põletikureaktsiooni tekkes
~25-35%Agranulotsüüdid
a.      Lümfotsüüdid
b.      Monotsüüdid
Leukotsüüdid on võimelised liikuma veresoonkonnast kudedesse,liikumapanevaks jõuks kemotaksis (neid tõmbavad ligi bakterite ja põletikus kudede poolt
sekreteeritavad ained). Organismi kaitsmine patogeensete sissetungijate eest. Leukotsüütide üldine ülesanne on immunoloogiline kaitse, erinevad
rakutüübid realiseerivad selle erinevaid aspekte.Kaitsemehhanism võib olla:
Mittespetsiifiline (fagotsüteerimine) või spetsiifiline( antikehad plasmarakkudest, antigeen - antikeha reaktsioon )

• Trombotsüüdid,tuumata,eluiga 10p.Osaleb hemostaasis e vere hüübimises.
  

9. Vere hüübimise füsioloogia.
Kui endoteel on vigastatud , puutuvad trombotsüütid sidekoes oleva kollageeniga kokku ja aktiveeruvad, kleepuvad kokku ja liibuvad vigastatud kohale.
Tekib valge tromb , mis vähendab haavast verejooksu
Trombotsüüdid sisaldavad hüübimist soodustavaid ja pärssivaid aineid ja osalevad hüübimise regulatsioonis.
•Kahjustuse tagajärjel vabanenud ained tekitavad vasokonstriktsiooni
•Kui kahjustus on suur tekib verehüüve e punane trombi, mille põhireaktsiooniks on plasmavalgust fibrinogeenist trombiini toimel lahustumatu fibriini tekkimine. Viimasest tekkinud võrgustikku jäävad kinni erütrotsüüdid
 •Vigastuse sidekoestumine
 
 
 
 
10. Südame ja vereringe füsioloogia. Südame ehitus, südamelihase omadused. Südame erutustekke ja erutusjuhtesüsteem. Elektrokardiograafia.
Südame põhifunktsiooniks on transpordi-, kaitse- ja regulatsiooniülessandeid täitva vere ringe tagamine veresoontesüsteemi.Spontaanne erutustekkesüsteem sinuatriaalsõlmes on vegetatiivse närvisüsteemi sümpaatilise ja parasümpaatilise osa ning kõrgemate ajuosade mõju all.(para ja sümp osade mõju-kiirendab/aelglust!!)
Südame parem ja vasak pool on vereringesse järjestikku ühendatud pumbad.Kodade-vatsakeste vahel atroventikulaar- e hõlmased klappid.Vasaku koja-vatsakese vahel kahehõlmane e mitraalklapp ja perema kolmehõlmaneklapp.
Südamest väljuvate suurte veresoonte-vatsakeste vahel poolkuuklapid.
Parema ja vasaku  südamepoole  südametsükli(süst+diast)kestvuses ja mahus erinevusi ei ole,kuid vatsakeste poolt arendavad rõhud erinevad(max (süstoolne)rõhk paremas vatsakeses 25 ja vasakus 120mmHg).Kodade juures klappe pole!
Kodade süstol(0,1s),lisab veel diastoli ajal täitunud vatsakesse verd(vähe),lõpetab vatsakese täitumisfaasi,kummaseki vatsa 80ml->kodade diastol,kogu ülejäänud aja(0,9s)->kumbki vatsake 150ml->vatsakeste süstol,atrioventikulaarklapid veel avatud,vatsakese rõhu tõus(süstol-kokku) viib verd kodade poole, klapid sulguvad,(I südametoon),vatsakese õõssuletud,rõhk tõuseb,kui vasaku vatsakese rõhk suurem kui aordi 80 ja parema vatsakese rõhk kopsuarterist 8,siis avanevad poolkuuklapid,paiskab u 80ml(süstoolne rõhk 120 ja 25),vatsake lõdvestub,rõhk langeb,poolkuuklapid sulguvad(II südametoon),rõhk langeb madalamale kui kodades,avanevad atrioventikulaarklapid,algab uuesti vatsakeste täitumine.
Südamelihas e müokard ühendab endas nii võõtlihase kui ka silelihase omadusi.Ehituselt sarnane vöötlihasele,kuid müosiini- ja aktiinfilamente sisaldavad lihaskiud on skeletilihase omadest lühemad ja omavahel kõrvalharude kaudu ühendatud.Sarnasus silelihasega avaldub selles,et müokardi kokkutõmbed algatvad südames endas tekkivad impulssid.(automaatsus,töötab ka väljaspool organismi kui sobiv temp ja toitained ,hapnik)
Südame erutustekke- ja erutusjuhtesüsteemi(koosneb atüüpilisest lihaskoest) kuuluvad sinuatriaal(parema koja seinas)- ja atrioventikulaarsõlm,His`i kimp,His`i kimbu sääred ning Purkyne kiud.
Sinuatriaalsõlmes tekib südame kokkutõmbeid käivitav erutus ,mis levib mööda muskulatuuri kodade ja vatsakeste piiril asuva atrioventikulaarsõlmeni.
Sealt edasi läheb erutus His`i kimpu,selle sääri ning Purkyne kiudusid pidi vatsakeste lihasele.Erutuse tekke ja levikuga kaasneb südamelihse kokkutõmme e süstol.
Elektrokardiograafia-südametegevusega kaasnevate elektriliste nähtuste registeerimine.Tavaliselt registeeritakse EKG kätele ja jalgadele kinnitatud elektroodide abil.
11. Veresoonkond. Veresoonte jaotus funktsiooni järgi. Vererõhk ja selle regulatsioon.Vererõhu mõõtmine.
Veri ringleb kinnises veresoontesüsteemis,mille osadena eraldatakse kopsu- ja keharinget.Vasak vats : aort - arterid -arterioolid-kapilaarid-veenulid- veenid -õõnesveenid-parem südame koda-parem vatsake-kopsuarterid-kopsukapilaarid-kopsuveenid( arteriaalne veri)vasak koda-vasak vatsake. Keharinges mittu paraleelrin.
Veri voolab kõrgemalt rõhult alati väiksemale.

Jaotus- ja kogumisfunktsioon-vere kiire transport ül-täidavad aort,suured ja väikesed arterid,väikesed ja suured veenid kus verevool kiire.

Takistusfunktsioon-nende takistus reguleeritav silelihaskihi abil,muudetakse takistust,täidavad arterioolid,kapilaarid.

Vahetusfunktsioon,veresoonte võrgustikud, kuuluvad: prekapilaarid, kapilaarid, veenulid,moodustavad mikroringeid,koealade varustamine O2 ja toitainetega , CO2 ja teiste ainevahetusjääkide ärakanne kudedelt verele.

Mahtuvusfunktsioon,täidavad vereringe madalrõhu veresooned -verekapilaarid veenuliteks veenideks ülemise/alumisse õõnesveenidena paremasse kotta,seal,vereringe madalarõhuga osas,milleks peamiselt venossne süsteem  ~60% ringlevast verest.

Elastsus e summutusfunktsioon,südamest väljuvad suured arterid(aort,kopsuarter),elastsus tagab vererõhu püsimise ja vere liikumise diastoli ajal.

Šuntfunktsioon,arterite-veenide vahelised ühendused,kui koepiirkonna verevajadus väheneb,sulguvad prekapilaarsed šfinkterid( sulgurlihas ?) ja veri suunatakse ilma kapilaare läbimata veenidesse.
Vererõhk on erinevates vereringeosades erinev.Kõige kõrgem rõhk aordis ,madalaim suurtes õõnesveenides,nende diferents liikumapanevaks rõhuks.Vasaku vatsakese väljutusfaasil aordis ja südama lähedal arterites vererõhk max e süstoolne rõhk 120, diastoli lõpuks aordis min aordi rõhk e diastoolne rõhk 80mmHg.
Vererõhk oleneb vereringes olevast vere mahust,vere viskoosussest, südame minutimahust,veresoonte (eriti arterioolide,kapilaaride)takistusest.Kõik faktorid mis suurendavad südame minutimahtu ja perifeersete veresoonte takistust tõstavad vererõhku.Piklikajus asub veresoonte toonust reguleeriv närvikeskus(vasomotoorne), eristatakse veresooni laiendava ja ahendavaga mõjuga osa.Mõjutused perifeersete veresoonte toonuseleantakse edasi vegetatiivse närvisüsteemi kaudu. Olulisem sümpaatiline ahendab veresooni(rõhku tõstev).Ained veres mõjutavad- piimhape , O2 /CO2 osarõhk.Vererõhu regulatsioonis osalevad refleksid,mis pärinevad nii veresoonkonna rõhu- ja kemoretseptoritelt kui ka mujalt elunditest.Vererõhu tõus vallandab depressoorse refleksi: perifeersed veresooned laienevad ,takistus verevoolule väheneb,südamelöögisagedus/maht väheneb.Ähvardaval vererõhu langemisel vallandab pressoorse refleksi.
12. Hingamise füsioloogia. Kopsude ventilatsioon , hingamismehaanika, kopsude mahud ja mahtuvused. Surnud ruumid ja alveolaarventilatsioon. Kopsude verevoolutus.
Gaasivahetus välisõhu ja kopsude vahel toimub tänu rindkere mahu muutusele.
Intrapulmonaalne ekopsusisene,intrapleuraalne e pleuraõõnesisene.
Sissehingamisel rindkere maht suureneb,rõhk  hingamisteedes langeb atm-rõhust madalamale ning õhk voolab sisse.(välise roietevahelihase kokkutõmme, diafragma kontraktsioon)
Väljahingamisel rindkere maht väheneb,intrapulmonaalne rõhk tõuseb,ületab atm-rõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja.(tavaliselt taastub rindkere maht tema raskuse ja elastsuse tõttu,sügavamal väljahingamisel toimub sisemise roietevahelihase kontraktsioon.

• Hingamisel lisatakse hingamisteedesse ja eemaldatakse ~0,5L- hingamismaht .
  
• Osa hingamismahust ~0,2L hingamisteede osa kus gaasivahetust ei toimu(nina,neeluruum,hingamistoru, hingamisteed kuni terminaalbronhioolideni)- antoomiline surnud ruum.
  
• Kui alveoole ümbritsevas kapilaarides puudub verevool,siis  gaasivahetus alveolaarõhu ja vere vahel ei toimi-alveolaarne surnud ruum
  
• Gaasivahetustsoon
  

Seda osa kopsude ventilatsioonist,mis osaleb gaasivahetuses nimetatakse alveolaarventilatsiooniks.Valveolaarventilatsioon=(Vkeskmine hingamismaht-Vanat surnud ruum)*f.Saab leida ka gaasivahetuse kaudu,kuna äraantud üld-ja alveolaarventilatsiooni CO2 hulk võrdne.
Ruumalad millel puuduvad tinglikud alajaotused nim mahtudeks,mitmest mahust koosnevaid ruumalasid aga mahtuvusteks e kapatsiteetideks.
Hingamismaht-tavalise hingamisega ühe korraga sisse või väljahingatud õhu hulk.
Väljahingamise reserv -ekspiratoorne reservmaht-õhu hulk mis saadakse pärast tava väljahingamishulka maksimaalselt väljahingates.
Sissehingamise reserv- inspiratoorne reservmaht-õhu hulk mis saadakse pärast tavalise sissehingamist maksimaalselt sissehingates.
Pärast max sissehingamist max väljahingamisel saadud õhu hulk-ekspiratoorne vitaalkapatsiteet .
Pärast max väljahingamist max sissehingatud õhu hulk-inspiratoorne vitaalkapatsiteet.
Pärast max väljahingamist jääb kopsu  jääk e residualmaht.
Max sissehingamisel kopsudes kopsude kogumahtuvus e totaalkapatsiteet .
Pärast tavaväljahingamist kopsudesse jääb funktsionaalne residuaalkapatsiteet .
 
 
 
13. Hingamisgaaside difusioon kopsudes ja nende transport verega. Hingamise regulatsioon.
Hingamise üldine iseloomustus. Gaasivahetus organismi ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Hingamise “etapid”.
Gaasivahetus välisõhu ja alveolaargaasi vahel hoiab alveolaargaasis C02 osarõhu madalama ja O2 osarõhu kõrgema kui venosses veres.Kuna venosses veres on PvCO2 kõrgem kui alveolaargaasis ja alveolaargaasi PAO2 on kõrgem kui venosses veres, diffundeerub CO2 verest alveoolidesse ja O2 alveoolidest verre-veri arteliariseerub.
Hingamisgaasid difundeeruvad läbi alveolaarmembraani,venoossne veri arterialiseerub siis,kui ventileeritud alveoole ümbritsevad verega läbivoolutatud kapilaarid,sõltub alvelaarventilatsiooni ja kopsde verevoolutuse suhtest .
Veri kannab hapnikku füüsikaliselt lahustunult(veres vähe) ja hemoglobiiniga seotult. Hemoglobiin koosneb 4 polüpeptiidahelast millest igaüks sisaldab heemi,igas heemis kahevalentne rauaaatom.O2 seotakse kergesti pöörduvasse ühendisse-oksühemoglobiiniks.Vere hapnikusisalduse määrab Hb konsentratsioon,Hb küllastatus hapnikuga ja veres lahustunud hapniku hulk(füs lah).Madalate hapniku osarõhkude juures suureneb Hb küllastatus järsult(26mmHg-50%,40mmHg-73%, 80mmHg-96,5%,100mmHg-99%)Normaalselt on alveolaargaasi hapniku osarõhk 100mmHg,mis tagab Hb täieliku küllastumise.Hb küllastumine alaneb oluliselt pärast 60mmHg.Väikesel hapniku osarõhu alanemisel oluliselt küllastumine ei kannata.
Sama 02 osarõhu juures oleneb Hb küllastatus veel C02 osarõhust,temp,vere pHst.Temp tõus,CO2 osarõhu tõus,ning pH langusviivad Hb hapniku sidumise nõrgenemiseni.
Veri kannab CO2:

• Lahustunult vereplasmas ja erütrotsüütides,transporditavast koguhulgast on CO2 lahustunult ~10%,erütrotsüüdites rohkem.
  
• Seotult valkudega-väheselt vereplasma valkudega,erütrotsüütdes Hb, plasmavalkudega transporditakse 1% plasmas olevast C02st,erütrotsüütidega ~11% erütrotsüütides olevast CO2st.
  
• Vesinikkarbonaadina vereplasmas ja erütrotsüütides,kantakse kõige suurem osa CO2st.
  

Kudedes tekkinud CO2 difundeerub-verre-erütrotsüüti
Erütrotsüüdis:C02+H2O-H2CO3- HCO3 +H,tekib süsihape
HCO3 difuneerub erütrotsüüdist tekkinud konsentrat erinevusele,
HCO3 väljumisel siseneb Cl- ja vesi

• Väga väikeses osas ka dissotseerumata süsihappena.
  

Hingamise regulatsioon:kopsude ventilatsiooni reguleerib piklikajus asuv hingamiskeskus ,millel eristatakse sisse- ja väljahingamislihaste tööd juhtivaid inspiratoorseid ja ekspiratoorseid neuroneid .Hingamisneuronite aktiivsust mõjutavad perifeeriast lähtuv informatsioon,mida edastavad mehhano-,kemo-,termo- ja valusensorid.Kemosensoreid jaotatakse perifeerseteks(tundlikud arteriaalse vere osarõhu ja vere pH mutuste suhtes)ja tsentraalseteks kemosensoriteks (reageerivad ajuvedeliku CO2 osarõhu ja pH muutustele).
Füüsilise töö ajal suureneb kopsude ventilatsioon nii hingamissageduse kuihingamismahu arvelt.
Atm rõhk madalam,kõrgmäestikus,õhurõhu languse tõttu väheneb hapniku osarõhk.Hüpoksia(hapnikuvähesus) tekib siis kui hapniku osarõh ei ole piisav Hb küllastamiseks hapnikuga,mägitõbi.
Atm kõrgem rõhk,sukeldumisel,kõrgema rõhu all hingates lahustub N2 vastavalt osarõhule kudedes rohkem,muutusd organismis.

• Gaasivahetus kopsudes-uuendatakse kopsude ventilatsiooniga osa alveoolides olevast gaasisegust.Kopsukapilaaride gaasivahetustsoonis olev veri rikastub hapnikuga ning annab ära süsinikdioksiidi.
  
• Gaaside diffusioon alveoolide ja vere vahel
  
• Hapniku ja süsinikdioksiidi transport verega
  
• Gaaside difusioon kudede ja vere vahel.
  

Rakkudes toimuval sisemisel e kudede hingamisel kasutatakse hapniku kõrgmolekulaarste toitainete bioloogilisel oksüdatsioonil,organismi elutegevuseks vajalik energia transformeeritakse fosfaatühendite makroergilistesse sidemetesse.
 
14. Seedimise üldine iseloomustus, olulisemad seedeprotsessid. Süsivesikute, valkude ja lipiidide seedimise üldine iseloomustus. Seedimine suus ja maos.
Olulisemad seedeprotsessid: Toidu suukaudu manustamine . Toidu transport mööda seedetrakti kiirusel, mis võimaldab optimaalset seedimist ja absorbtsiooni. Vedelike, soolade ja seedeensüümide sekretsioon . Toidu lagundamine. Laguproduktide absorptsioon . Seedimatute jäänuste eemaldamine kehast
Süsivesikud: lagundamine algab suust , amülaasi sekreteeritakse ka kaksteistsõrmikusse, edasine lagundamine peensooles
Lipiidid : Lagundavaid ensüüme sekreteeritakse süljenäärmetest, makku, pankreasest kaksteistsõrmikusse
Valgud : Lagundamine algab maos, jätkub peensooles
Seedimine suus: Toidu sissevõtt. Närimine, toidu peenestamine. Sülje eritus , toidu niisutamine, lagundamine. Sülg sisaldab tärklist ja triglütseriide lagundavaid esüüme(amülaas, ligvaallipaas)
Sülgeprodutseerivad 3paari suuri süljenäärmeid(kõrvalsüljenäärmed,keelealused ja lõuaalused näärmed)+suuõõne limaskestas asuvad väikeaed süljenäärmed.,leeliseline(7,4-8),
Seedimine maos: Toidu ajutine hoidla ,jätkub süsivesikute lõhustumine kuni mao pH lubab,pH 5,muutub amülaas inaktiivseks.Edasi toimub seedimine maomahla ensüümide toimel.algab valkude/lipiideide lõhustamine.Maolimaskesta näärmetes tekkiv maomahl(pH0,9-2,5),sisaldab 0,5 HCl, valkusid lõhustavaid ensüüme pepsiini ja vähe lipiidide lõhustumise lipaasi.HCl tekib katterakkudes(maopõhi,maokeha),HCl aktiveerib pepsinogeene-pepsiinideks,Toidusegamisel maomahlaga-toidukört e küümus,püsib 2..6h,perioodilised mao limaskesta kokkutõmbed segavad maosisaldist ja lükkavad portsionitena kaksteistsõrmik soolde.Lihaskontaktsioone maos mõjutab para/sümpaatikus.Toidu mehaaniline peenestamine. Toidu edasiliikumise reguleerimine peensoolde
15. Seedimine peensooles. Pankrease nõre ensüümid. Sapi osa seedimises, sapipõie roll.
Soolenõrede toimel lõpeb valkude, süsivesikute ja lipiidide lõhustumine. Toimub toitainete imendumine verre ja lümfi
Maost peensoole algusossa-kaksteistsõrmiksoolde-jõudnud küümusele lisatakse maksast ühissappijuha kaudu sapp ja kõhunäärmest e pankreasest kõhunäärmenõre.Peensoole järgnevates osades lisandub peensoole prod nõre.
Pankrease nõre ensüümid:kõikide toitainete lõhustumiseks
Proteaasideks:
Trüpsiin(trüpsinogeen),kümotrüpsiin(kümotrüpsinogeen),aminopeptidaas(proaminopeptidaas)
Lipaas ,fosfolipaas( sapphapped aktiveerivad inaktiivse lipaasi)
Pankrease nõres koosneb erinevatest ensüümidest. Nendeseas on
Trypsinogen - proteiinide lammutaja eelkäja
Chymotrypsinogen – proteiinide lammutaja eelkäja
pancreatic lipase – rasvade lõhustaja
amylase – tärklise lammutaja
Sapipõis on õõnes pirnikujuline organ, mis paikneb paremal ülakõhus ja on kinnitunud maksa alapinna külge. Söömisel pigistab sapipõie lihaseline sein sapi ühissapijuha kaudu kaksteistsõrmiksoolde.
Sappi tekib maksas pidevalt, ööpäevas võib olla selle hulk ulatuda 0,5-1 liitrini(ca 400 ml). Sapp ei sisalda mingeid ensüüme. Sapp on kuldkollase värvusega(kuldpruun kuni rohekas ) vedelik, mis sisaldab sapphappeid, bilirubiini jt. Aineid.
Sapi funktsioonid seedimises. Sapil on tugevasti väljendunud aktiveeriv toime kõhunäärme nõres ja soolenäärmete nõres olevate lipaaside suhtes(aktiveerib neid). Sapp emulgeerib toidurasvasid( lipiide ) (need on omastatavad nii kergesti), mõjutab sooleseina seisundit (mudab rasvadele ja rasvhapetele hästi läbitavaks), eelneva tulemusena soodustab rasvas lahustuvate vitamiinide omastamist, selgesti väljendunud soolemotoorikat stimuleeriv toime jne.
16. Aine- ja energiavahetuse regulatsioon. Anabolism ja katabolism . Süsivesikute, lipiidide ja
valkude ainevahetus.
Anabolism:
 suuremate molekulide süntees väiksematest
 kudede ülesehitamine/parandamine, üleliigsete toitainete
säilitamine glükogeeni ja rasvana
 tarbib energiat
Katabolism:
 suuremate molekulide lammutamine väiksemateks
 toitainevarude (glükogeen) konverteerimine tarbitavale kujule
(glükoos)
 vabastab energiat
Organismi võime valke varuda on piiratud,see pärast tuleb neid elutegevuse käigus pidevalt loomse ja taimse valgu kujul toiduga saada ja kehaomasteks muuta.Suurem osa toidust saadud valgust läheb organismis kudede ümber-ja ülesehitamiseks,enerjavajadust kaetakse valkudega vaid 11-13% üldisest energia kulust.1g valkude oksüdatsioonist vabaneb organismid 16,7kJ(4kcal).
Seedetraktis lõhustatakse valgud polü-ja oligopeptiidideks ning edasi aminohapeteks,mis peensooles imenduvad verre.Veri kannab aminohapped maksa, kust nad aminorühma eemaldamise ja ülekandmise teel lõhustatakse või ümberehitatakse ja kehaomasteks muudetakse.Maksas ümbertöötatud aminohaped viiakse verega kudedesse, seal sünteesitakse neist rakkude ribosoomides koevalgud.AH mida ei kasutata kudede ehitamiseks lähevad energiakulu katteks või muudteakse süsiveikuteks ja lipiidideks.Valkude lammutusproduktidest tekivad peamiselt maksas, aga ka neerudes amoniaak ja kusiaine .Üheksa asendamatut AH organismis ei sünteesita,neid peab saama toiduga.
Valkude ainevahetuse regulatsioon-olulisel kohal üldist kasvu ja arengut mõjutavad hormoonid:Hüpofüüsi eessagara hormoon-suurendab rakumembraani läbilaskvust AHtele ja tõstab valgu sünteesi intensiivsust
Kilpnäärme türoksiin ja trijodotüroniin-
Neerupealiste glükokortikoidid
Seedetraktis lõhustatakse toiduga saadud lipiidid rasvhapetaks ja gütserooliks,mis peensooles peamiselt lümfisoontesse imenduvad ning lümfiga vereringesse kantakse Lipiide kasutatakse kudede ülesehitamiseks,energiavajaduse rahuldamiseks, ülejäägid viiakse eeskätt nahaalusesse rasvkoesse.Lipiidide täielikul oksüdatasioonil lõppprod CO2 ja H2O,mitte täielikul oksüdatsioonl moodustuvad ketokehad ,mis viiakse välja uriiniga.Kudedes toimuval organismile omaste rasvhapete sünteesil kasutatakse toidust saadud rasvhappeid ja glütserooli.Oluline on saada rasvhappeid mida organism ise ei sünteesi(nt linoolhape, linoleenhape )Rasvlahustuvate vitamiinide viimine organismi.
Süsivesikud on tähtsaimaks energeetiliseks materjaliks loomorganismil.Ööpäevasest vajadusest ~60%.Süsivesikud kergesti oksüdeeritavad.1g süsivesikute oksüd 16,7kj.
Süsivesikud lõhustatakse seedetraktis monosahhariidideks,peamiselt glükoosiks,mis imendub peensoolest verre ja kantakse laiali maksa ja kudedesse.(?)Maksas muudetakse glükoos ja teised monosahhariidid süsivesikute varuaineks glükogeeniks.Glükogeen võib tekkida ka maksas ka valkude ja lipiidide ainevahetuse produktidest-glükoneogenees.Süsivesikute varu võib säilitada maksas ja väheke lihastes.Süsivesikute vajaduse suurenemisel lagundatakse glükogeen ja saadakse glükoos verre.Vere glükoositaset hoitakse veres suhteliselt stabiilsena.
*Lipiidide/sahariidie regulatsioon.
Lipiidide ja süsivesikute ainevahetuse regulatsioon seotud.Glükoosi konsentratsiooni tõus veres suurendab triglütseriidide sünteesi,glükoosisisalduse langenemisega kaasneb triglütseriidide sünteesi pidurdus ja intensiivistub nende lammutamine.
Kõhunäärme hormoon insuliin -langetab glükoosi taset,,maksas/ lihases glükoos->glükogeen.
Kõhunäärme hormoon glükagoon-stimuleerib glükogeeni lammutamist,tõstab veresuhkru taset.Glükagoon stimuleerib ka lipolüüsi ja glükoneogeneesi.
 
17. Endokriinse süsteemi talitluse põhijooned. Sisenõrenäärmete süsteem. Hüpotalamus-ajuripats
süsteem (asenohüpofüüs ja neurohüpofüüs). Hüpotalamus-ajuripats-neerupealised süsteem.
Endokriinsüsteem ehk sisekretsioonielundkond ehk sisenõrenäärmete süsteem on üks tähtis keha üheteistkümnest organsüsteemist. Endokriinsüsteem koosneb kogumist näärmetest, mis toodavad neid hormoone, mis on vajalikud keha normaalseks funktsioneerimiseks. Endokriinnäärmed erinevad teistest näärmetest järgmiste omaduste poolest: neil ei ole viimajuhasid  ja seepärast  nende  produktid ei eritu limaskesta, vaid satuvad otse verre. Nad sisaldavad erilisi aineid – hormoone.
 Sisesekretoorsed näärmed võtavad elundite talituse regulatsioonist osa hormoonide vahendusel,mis lähevad otse vereringesse ja veri kannab nad üle keha laiali.Keemiliste ainete kaudu edasi antav reguleeritav mõju on neuraalsest pidevam ja kestvam.Kindlale rakkuderühmale või elundile toimivad hormoonid tänu rakuplasmamembraani hormooniretseptori spetsiifilusele.Närvisüsteemi ja endokriinse süsteemi vahel valitseb organismi talituse koordineerimisel tihe seos.Hormoonide teket reguleeritakse närvisüsteemikaudu antavate impulssidega,paljud kesknärvistruktuurid valmistavad nn neurohormoone ja närviimpulsidki toimivad kudedele ülekandeainete e transmitterite vahendusel.
 
Hormoonid on rakkude poolt toodetavad substantsid, mis primaarse signaalmolekulina edastavad signaali vajatava muutuse tekitamiseks märklaudrakus ja mille sidumiseks on märklaudrakul(plasmamembraanis, tsütoplasmas, tuumas, mitokondrites või mujal) spetsiifilised retseptorid.
 
 
 
Endokriinne signalisatsioon:endokriinrakus  sünteesitud  ja verre  sekreteeritud signaalmolekul transporditakse  märklaudrakuni, kus  ta seostub retseptoritega(Näiteks, ACTH sünteesitakse hüpofüüsis ja toimib neerupealistele).
 
•Parakriinne signalisatsioon:endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul difundeerub naaberrakuni ja seostub retseptoritega(pankreaseD rakkudes toodetav somatostatiin toimib pankreaseA jaB rakkudele).
 
•Autokriinne signalisatsioon:endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul seostub sama raku retseptoritega(somatostatiini toime enda sekretsioonile).
Endokriinne mõju – hormoon on veres lahustunud ja seondub sihtrakkudele
Parakriinne mõju – hormoon toimib lokaalselt läheduses olevatele rakkudele
Autokriinne mõju – hormoon toimib samale rakule, mis seda tootis
 
Vaheaju piirkond-hüpotalamuse-tuumadel on nii näärme- kui närvirakkude omadusi.Nende tuumade rakud produtseerivad neurohormoone.Riliising-ja inhibiitorhormoonid soodustavad või pidurdavad ajuripatsi hormoonide teket.Ajuripatsist saadetakse omakorda välja teiste endokriinsete näärmete tööd reguleerivaid nn glandotroopseid hormoone.
Neerupealiste koore hormoonid
–Glükokortikoidid( kortisool olulisem).Suurendab glükoneogeneesi*maksas ja valkude lõhustamist peamiselt skeletilihastes. Organismi stressitaluvus sõltub oluliselt glükokortikoididest.
Mineralokortikoidid(aldosteroon olulisem). Vähendab Na+ja vee eritumine neerudest.
•Neerupealiste säsi hormoonid ( katehhoolamiinid )
–Adrenaliin–Noradrenaliin
 
 
18. Eritumise füsioloogia. Neerude ehitus. Nefron . Uriini teke. Neerude talitluse regulatsioon.
Eritumis funktsiooni täidavad neerud ,nahk, hingamis - ja seedeelundkond.
Neer koosneb pindmiselt paiknevast koorollusest ja sisemiselt paiknevast säsiollusest.
Neeru struktuurilis-funktsionaalseks ühikuks on nefron, milles toimubki uriini valmistamine.
Nefron:
• Neeru funktsionaalne üksus
• Neer sisaldab ca 1.2 miljonit nefronit
• Nefron koosneb:
– Päsmake (glomerulus) koos Bowmani kapsliga
– Proksimaalne vääniline toruke
– Henle ling ( alanev säär, ülenev säär)
– Distaalne vääniline toruke
 
 
Uriini teke:

• Ultrafiltratsioon -Vere ultrafiltratsioonil lähevad läbi neerukehakeses olevast päsmakese kapilaaride seinast ja Bowmani kapsli sisemisest lestmest  moodustatud filtrist kõik vereplasma koostisosad,va valgud(tekkiva osmootse rõhuga vastavalt ka vett päsmakese kapilaarides)Tekkinud ultrafiltraat satub neerukeha valendikku,koostiselt valguvaba vereplasmaga sarnane vedelik-esmauriin.Esmauriini tekkimine oleneb:päsmakeste kapilaarides olevast rõhust,vereplasma valkude osmootsest rõhust ja vedeliku hüdrostaatilisest rõhust kihnu õõnes ja neerutorukestes.Esmauriin tekib aint siis kui vererõhk päsmakese kapilaarides ületab vedelku väljutamist takistavaid rõhke( onkootne ja kihnuõõne rõhk)
  
• Tagasiimendumine -esmauriinist imendub tagasi organismile vajalikud ained ja 99% veest.Ulatuslik ainete ja vee tagasiimendumine võimalik neerutorukeste suure pikkusega,seinte ehituse ja nende protsesside tõttu. Na+-sõltuvate apikaalsete sümporterite abil imenduvad tagasi paljud muud ained: glükoos,aminohapped.(k/Na-ATPaas)Henle lingu alanev säär ei lase läbi Na+,vett laseb hästi,ülenev säär resorbeerib hästi Na+,ioone,vett ei lase.Vee imendumine alanevas osas soodustab Na+ imendumist üleval osas,koevedeliku üleläinud Na soodustab vee väljumist Henle lingu ülemises osas.
  

Tagasiimendumine saab olla:
– Aktiivne (filtraadis sisalduvad ained sama kontsentratsiooniga,
mis plasmas, seega puudub kontsentratsioonigradient ning
ained tuleb filtraadist ATP energiat kasutavate mehhanismide
abil välja tuua. Vesi järgneb piki osmootset gradienti.)
– Passiivne (ained, mis liiguvad piki elektrokeemilist gradienti,
kasutavad avatud kanaleid või difusiooni; ei vaja aktiivset transporti)
2/3 tagasiimendumisest toimub proksimaalses väänilises torukeses.
Mõned ained viiakse uriini otse läbi neerutorukeste epiteeli(ATP),selline eritamine -sekretsioon.
Neerude talitus seotud otseselt vedeliku mahu ja soola tasakaalu sisaldusega.
Uriini hulga ja väljaviidavate  soolade koguse regulatsioon toimub mitmete hormoonide vahendusel.
Hüpotaalamus reguleerib neerude tööd - kui vere soolsus tõuseb, stimuleerib janukeskust ning esmasuriinist imendub rohkem vett tagasi verre.Antidiureetiline hormoon,tekib hüpotalamuses,selle teke oleneb vaheajus olevatest koevedelike osmootse rõhu tundlikest osmosensorite aktiivsusest.
Hormoon, mis vabaneb hüpofüüsist ja suurendab vee tagasiimendumist distaalses vääntorukeses ja kogumistorukeses. AVP hakatakse sekreteerima vastuseks plasma mahu vähenemisele ( baroretseptorid veenides, kodades, arterioolides) ning osmootse rõhu suurenemisele (osmoretseptorid hüpotalamuses).
Aldosteroon,neerupealisekoore hormoon,suurendab Henle lingus ülemises sääres Na+ imendumist ja seega ka vee tagasiimendumist/mittelahkumist, vähendab diureesi.
Neerudes toodetav reniin stimuleerib aldosterooni eritumist neerupealisekoorest.
Aldosterooni toimel suureneb Na-ioonide resorptsioon distaalses nefroni osas ja naatriumi väljaviimine organismist väheneb. Koos naatriumiga jääb organismi ka rohkem vett. See põhjustab omakorda vere hulga ja vererõhu tõusu.
Atriaalne natriureetiline peptiid (ANP), vastupidine aldosteroonile,
ANP vabastamist südamelihasrakkudest stimuleerib parema koja venitus, millele regeerivad seal asetsevad mahuretseptorid.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
19. Meeleelundi mõiste ja meeleelundite talitluse üldpõhimõtted. Sensoorse informatsiooni kodeerimine ja töötlemine.
Meeleelundite talitus on aluseks aistingute ja tajude tekkele.Meeleelundite tegevusega on seotud väliskeskkonnast saadava info vastuvõtmine,töötlemine ja edastamine kesknärvisüsteemi.Eristatakse nägemis,- kuulmis ,-maitsmis-,haistmis-ja kompimismeelt,lisanduvad temperatuuri-,tasakaalu-ja lihasemeel.
Meelesüsteem koosneb:

• Sensorist e retseptorist
  
• Aferentsetest juhteedest
  
• Kesnärvisüsteemistruktuuridest ja nendega seonduvatest suurajukoore osadest.
  

Sensoris muudetakse ärritaja energia sensorimembraani premeaabluse muutuste kaudu sensoripotensiaaliks(SP).SP põhjustab sensorga ühenduses olevates närvikiududes  aktsioonpotensiaali teket,mis juhitakse aferentsete juhteteede kaudu meelesüsteemi kuuluvatesse erinevatesse kesknärvisüsteemiosadesse.
20. Puutetundlikkus. Ärritaja omaduste kodeerimine somatosensoorses süsteemis.Somatosensoorse süsteemi anatoomia. Kaks pōhilist ülenevat somatosensoorset süsteemi.Esmane somatosensoorne koor. Sensoorne homunkulus .
Puutetundlikus on seotud eeskätt naha erinevates kihtides asuvate mehhanoretseptoritega.
Puutemeele nahas paiknevate mehhanoretseptorite poolt vastuvõetud informatsioon on aluseks puutetaju ja puuteaistingute tekkele. Sensoorsed impulssid sisenevad seljaajju selgmiste juurte kaudu.Pärast sisenemist jagunevad teed kaheks:

• Dorsaalväädisüsteemiks-dorsaalväädisüsteemi sisenenud sensoorne info üleneb kogu seljaaju ulatuses piklikajuni,sealt kiud ühenevad ja suunduvad talamusse.sellega antakse edasi nt puudutuse täpne lokatsioon,puute/rõhu intensiivsust,vibratsiooni.
  
• Ventrolateraalväädi süsteemiks. selle kaudu juhitakse ruumiliselt ebatäpset infot(millega pole kiire),antakse edasi nt valu,sooja,külma,kõdi,sügelemist.
  

Projektsiooni,kus inimese kujutis on proportsionaalselt vastavat meelte esindustega ajukoores nimetetakse homunkuluseks.
I somatosensoorne piirkond paikneb kiirusagara posttsentaalkäärus.Esinduse pindalad on proportsionaalsed sensorite tihedusega nahas,seal suurem huultel,näol,sõrmedel, tagasihoidlikum kerel.
 Puutetundlikkuse tugevus sõltub suuresti retseptorite tihedusest. Kõige rohkem on kompe- e puuteretseptoreid sõrmeotstes, keeles ja huultes (illustreerib sensoorne homunkulus)
21. Valu ja analgeesia . Notsitseptorid. Sügelemine ja pruritseptorid. Esmasaferendid ja seljaaju tagasarv . Notsitseptsiooni edasikandvad juhteteed . Antinotsitseptiivne süsteem. Endogeensed opioidid. Temperatuuritundlikkus. Sügelemine.
 
22. Nägemismeel. Silma ehitus. Nägemisteravus. Silma võrkkest ja tema retseptorid. Biokeemilised protsessid kolvikestes ja kepikestes. Nägemisinformatsiooni vahendavad juhteteed. Nägemiskeskused ajukoores.
Silma optiline süsteem tagab valguskiirte fokuseerimise võrkkestale, kus tekib vähendatud ja ümberpööratud kujutis.Nägemismeeleelundiks silm,mille valgustundlikud   sensorid- kepikesed ja kolvikesed-asuvad võrkkestal.
Silma optilise süsteemi moodustavad: sarvkest ,eeskamber,lääts ja klaaskeha . Silmamuna koosneb kestadest ja sisust,kestad:
Fibrooskest,eesmine1/6sarvkest,ülejäänud kõvakest.
Soonkestal kolm osa: vikerkest ,ripskeha,pärissoonkest
Võrkkest e reetinas on mitu erinevat rakukihti,kus asuvad ka sensorirakud: kespikesed ja kolvikesed,reetinas asub melaniini sisaldav pigmentepiteel, horisontaalrakud,bipolaarsed rakud ja ganglionirakud,mille jätked moodustavad nägemisnärvi.
Nägemisnärvi reetinast väljumise koht-pimetähn,kus puuduvad sensorid ja valgustundlikus .
Kepikeste abil näeb hämaras,värvusetult,sisaldavad rodopsiini.Kolvikesed sisaldavad kolme erinevat fotopsiini.
Pimeduses kepikeste Na+kanalid avatud, valguskvant aktiveerib rodopsiini,toimub stereoisomeratsioon,Na+ kanalid sulguvad,Na+ sissevool väheneb,K+kanalid jäävad avatuks-sensorimembraani hüperpolarisatsioon.Pimeduses sensor osalise depolarisatsiooni sisundis- saadab pidevalt väja pidurdavaid impulsse bipolaarsetele rakkudele,hüperpolariseerides pidurdav mõju väheneb,biopolaarsed rakud aktiveeruvad,biopolaarsed  rakud sünaptilses ühenduses ganglionirakkudega.
Nägemisteravuse määrab väikseim kahe punkti vaheline kaugus, mida silm on võimeline eristama .
Kui silma optiline süsteem normaalne siis nimetatakse seda-emmetroopiaks.Sel puhul tekib võrkkestal lõpmata kaugel olevast esemest terav kujutis.
Kui silmamuna läbimõõt on valgustmurdva süsteemi tugevuse suhtes liialt pikk,siis tekib kujutis võrkkesta ees-lühinägevus e müoopia.(hajutavad-klaasis)
Liialt väikese silmaläbimõõdu või optiliste süsteemi valgusmurdvate omaduste langemise korral ei fokusseru kiired võrkkestale-kaugelenägevus,valgukiiri koondavad läätsed.
Nägemiskeskus ajus-ajukoore kuklasagaras.Sensorirakkudes valguse toimel tekkinud sensoripotensiaalid kutsuvad nägemisnärvis esile aktsioonipotensiaali,mis juhitakse mööda nägemismeele tsentraalseid teid pidi ajukoore kuklasagarasse.
Nägemisnärvi,mille moodustavad ganglionirakkude jätked,nägemisnärvikiud ristuvad nägemisristmikus.
23. Kuulmismeel . Õhuvõnkumisi vahendav aparaat keskkõrvas. Teo anatoomiline ehitus.Karvarakud teos. Õhuvõngete muundamine kuulmisnärvi elektrilisteks signaalideks.Kuulmisinformatsiooni vahendavad juhteteed ja selle informatsiooni töötlemisega tegelevad ajupiirkonnad.
Kuulmismeeleeludiks on kõrv,millel eristatakse välis,-kesk- ja sisekõrva.Sisekõrvas asuvad sensorirakud.Nendelt lähtuvad impulsside suunduvad kuulmisnärvilt kuulmismeele tsentaalseid teid pidi kuulmiskorteksisse ülemises oimukäärus.
Sisekõrvas luuline kanal,millel on kaks ja pool keerdu- tigu .Basilaarmembraan jaotab selle kanali esikuastrikuks ja trummiastrikuks,mis sisaldavad perilümfi
Vestibulaarmembraan eraldab esikuastrikust teojuha.Basilaarmembraani osal asub Corti elund ,kus paiknevad sensorrakud.
Basilaarmembraanil asuvad karvarakud,mille jätked kontakteeruvad võnkumisel kattemembraaniga.Tekib sensoripotensiaal,mis kutsub teonärvis esile erutuse (aktsioonipotensiaalide jada).Teatud kõrgusega helile reageerivad kindlad karvarakud.
Trummikile võnkumised antakse edasi kuulmeluukeste( vasar ,alus, jalus ) kaudu ovaalaknale.Ovaalakna membraani võnkumised antakse edasi sisekõrva täitvale vedelikule ja seal olevatele struktuuridele.Trummikile võnkumised antakse edasi kuulmeluukestele,ovaalakna membraani ja esikuastrikku täitva perilümfi kaudu edasi endolümfile.Basilaarmembraanil asuvad karvarakud,mille jätked kontakteeruvad võnkumisel kattemembraaniga.Tekib sensoripotensiaal,mis kutsub teonärvis esile erutuse (aktsioonipotensiaalide jada).
Kuulmisteede tsentraalsed teed:Teonärvituumadest algavad närvikiud moodustavad trapetskeha.Kuulmiskorteks asub ülemises oimukäärus,eristatakse primaarset A I ja sekundaarset AII auditoorset välja.Õhuvõnkumisi vahendab ovaalakna membraan.?
24. Tasakaalumeel . Labürindi ehitus ja füsioloogia. Vestibulaarsed karvarakud.
Vestibulaarsest labürindist lähtuvad juhteteed ja ajukeskused, mis on seotud vastava informatsiooni töötlemisega.
Tasakaalumeele moodustavad: esik ja kolm poolringkanalit.
Esikus asuvad tähnielundid-mõik ja ümarkotike-sest sensor rahud asuvad mõigu ja ümarkotikese tähnidel.Luu poolringkanaleid vooderdavad kilepoolringkanalid, nendevaheline ruum on täidetud perilümfiga.Kolm poolringkanalit –ülemine, tagumine,külgmine-on üksteise suhtes  paigutatud perpendikulaarselt. Poolringkanaleid täidab endolümf.Kuna kanalid on kolmes tasandis,tekib nendes eri suunades toimuval pöördliikumisel erineva tugevusega endolümfi liikumine,millele reageerivad sensorrakud.
Sensoriraku peal on karvakesed ,selle pärast nimetatakse neid karvarakkudeks.
Karvakestes eristatakse stereotsiile (igal retseptorrrakul 60-80) ja kinotsiile (igal retseptorrakul üksainus).
25. Haistmismeelega seotud retseptorid. Haistmismeelega seotud juhteteed ja ajupiirkonnad.
Inimesel on kokku ~107 haistmisrakku
• Haistmisrakud uuenevad pidevalt, eluiga
on keskmiselt 30-60 päeva.
Haistmismeele sensorid-haistimisrakud-paiknevad ninaõõnes haistimisregioonis,ninaõõnes,ülemise ninakabriku servas ..
Haistimsrakud on primaarsed biopolaarsed meelerakud ,mille tsentraalne osa läheb üle peeneks jätkuks-see põimud teiste samalaadsetega 15-20 haistmisnärviks.
26. Maitsmismeelega seotud retseptorid. Maitsmismeelega seotud juhteteed ja ajupiirkonnad.
Sensoritena talitlevad spetsiaalsed epiteelrakud paiknevad keelel ja selle lähedastes
piirkondades olevates maitsmiskarikates (~100 rakku ühes karikas ). Kokku on maitsmiskarikaid keeles mõned tuhanded.
• Maitsmiskarikate ümbruses paiknevad
näärmerakud, lahustunud ained jõuavad
sensoriteni difusiooni teel.
• Sensorrakkude äär moodustab mikrohattusid,
mis suurendavad oluliselt kontaktipinda
vesikeskkonnaga.
• Maitsmisrakud uuenevad pidevalt.
 
 
 
 
27. Refleksid: nende määratlus, võimalikud klassifitseerimise viisid. Reflekside osatähtsus organismi motoorses talitluses.
1. tingimatud refleksid - on kaasasündinud tahtmatud reaktsioonid.
Vastsündinul on olemas:

• toitumisrefleksid (imemis- ja neelamisrefleks , põie ja pärasoole reflektoorne tühjendamine)
  
• kaitserefleksid (pupillirefleks, aevastamine jt)
  

Reflektoorne talitlus täieneb elu jooksul soojätkamise refleksidega, lisanduda võivad teatud tahtlikud tegevused. 
2. tingitud refleksid - kujunevad kogemuste ja õppimise põhjal elu jooksul. Need on teadmised, oskused, harjumused, kombed jne. Tingitud refleksid on muutlikumad, võivad isegi kustuda, kui neid esilekutsunud tegurite mõju kaob.
Tingitud refleksid on seotud kõrgema närvitalitlusega e suuraju koore tegevusega. Tingimatud refleksid on seotud madalama närvitalitlusega (selja- ja piklikajuga). 
Reflekside uurimine võimaldab hinnata NSi seisundit ja nende abil saab ravida - nõelravi, punktmassaaž
Motoorse refleksi funktsioonid: Spetsiifiliste ärritajate tõttu automaatselt vallandunud tahtmatute
lihaskontraktsioonidega seotud funktsioonid. põlverefleks
 
28 Aju funktsionaalsete süsteemide ülesehituse põhimõtted.

Iga süsteem hõlmab mitmeid ajuregioone, mis viivad läbi informatsiooni
töötluse erinevaid vorme.

Identifitseeritavad juhteteed ühendavad funktsionaalse süsteemi komponente.
Aksonid, mis lahkuvad funktsionaalse süsteemi ühelt tasemelt kogunevad ja moodustavad juhtetee järgmise tasemeni. Püramidaaltrakt proijtseerub ajukoorest seljaajju. Mõhnkeha on teine oluline juhteteede kogum.(   projektsioonikiud – ühendavad suuraju poolkerasid peaaju muude osadega ja seljaaju eri piirkondadega.)

Iga aju osa proijtseerub korrastatud moel järgmisesse, pannes sellega aluse
topograafilisele organisatsioonile.
Ruumilised vahekorrad , millised on omased perifeersele vastuvõtualale säilivad ka
informatsiooni edastamise järgmistel tasanditel KNS-s (silma võrkkest, sisekõrvas asuv tigu ja ka nahk), Vastuvõtuväljas naabruses asuvad närvirakud kontakteeruvad lähestikku asuvatele närvirakkudele kõrgematel tasemetel. Topograafilised kaardid. Sellised neuraalsed kaardid ei peegelda ainult neuronite paigutust, vaid ka nende tihedust .

Funktsionaalsed süsteemid on hierarhiliselt organiseeritud.
Enamikus funktsionaalsetes süsteemis toimub informatsiooni hierarhiline töötlus.
Nägemissüsteemis lateraalse põlvikkeha neuronid reageerivad valgustäpile mingis kindlas nägemisvälja osas. Esmase nägemiskoore neuronid konvergeeruvad assotsiatsioonikoore individuaalsetele neuronitele, mis veelgi selektiivsemalt reageerivad informatsioonile.Informatsioon läbib (järjestikuselt või paralleelselt) 35 või enamat ajukoore piirkonda, mis on seotud nägemisinformatsiooni töötlemisega.

Ühe aju poole funktsionaalsed süsteemid kontrollivad teist keha poolt
Ühe poole sensoorseid ja motoorseid talitlusi juhib teise poole peaaju hemisfäär.
Vasaku poole motoorikat suures osas juhib parema poole motoorne koor.
29. Perifeerse närvisüsteemi anatoomilis-funktsionaalne iseloomustus. Spinaalnärvid.
Kraniaalnärvid.
Perifeerne närvisüsteem (PNS) - ganglionid ja perifeersed närvid väljaspool pea- ja seljaaju.
Somaatiline –
(1) tagajuure sensoorsed neuronid ning
(2) kraniaalsed ganglionid, millised innerveerivad nahka, liigeseid ja lihaseid, ning toovad kesknärvisüsteemi informatsiooni lihaste ja jäsemete asendi, aga ka väliskeskkonna kohta väljaspool keha.
PNS jaguneb: Somaatiline ja autonoomne.
Perifeerne närvisüsteem koosneb närvidest, mis toovad senoritest infot ja viivad lihastesse käsklusi. Selle süsteemi närvid on kontaktis nii ajuga (kraniaalnärvid) kui ka seljaajuga (spinaalnärvid) Spinaalnärvid on nii sensoorsed (aferentsed) kui ka motoorsed (eferentsed). Motoorsed kiud jagunevad samamoodi vistseraalseteks(tahtele alluvad lihased) ja somaatilisteks (tahtele allumatud; sool,veresooned, näärmed). Kraniaalnärvidel (31 paari) on palju sensoorseid ja motoorseid funktsioone, need võivad olla sensoorsed, motoorsed ja seganärvid
 
PNS närvisüsteemi osa on vahendavaks lüliks (välis)keskkonna ja KNS vahel. Perifeerne närvisüsteem jaguneb somaatiliseks ja autonoomseks e. vegetatiivseks närvisüsteemiks(ANS). Somaatiline närvisüsteem on seotud info juhtimisega vastavatelt retseptoritelt KNS poole (aferentne e. sensoorne osa) ja kesknärvisüsteemist lihaste, liigeste , mõningate näärmete või muude efektororganite suunas (eferentne osa).
Autonoomne närvisüsteem reguleerib silelihaste, südamelihase, kopsude ja mõningate näärmete tööd. Autonoomne närvisüsteem ei ole üldiselt inimese tahtliku kontrolli all. ANS jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks. Sümpaatilise närvisüsteemi ülesanne on valmistada organism ette tegutsemiseks, parasümpaatiline loob sobiva olukorra energia kokkuhoidmiseks. Enteeriline närvisüsteem - mao-sooletrakti näärmeid ja silelihaseid kontrolliv süsteem
 
30. Seljaaju ehitus ja talitlus
Seljaaju asub lülisambakanalis ja koosneb närvirakkude kogumitest(hallainest) ja seda ümbritsevate närvikiudude( valgeaine )poolt moodustatud juhtteedest. Seljaajust tuleb välja 31 paari seljaaju (spinaalseid) närve.
Seljaaju funktsioonid:

Reflektoorsete reaktsioonide keskuste funktsioon:seljaajus asuvate närvikeskuste kaudu toimuvad seljaaju refleksid,mis ei vaja kõrgemate ajuosade osavõttu

Juhtefunktsioon:seljaaju vahejaamaks erutuste edasiandmisel teistele närvikeskustele.
Seljaajus paiknevad väga täpselt organiseeritud rakkude grupid, ühed saavad ja
vahendavad sensoorset informatsiooni, teised aga juhivad motoorseid funktsioone.
Seljaaju vahendab sensoorset informatsiooni nahast , liigestest ning keha ja jäsemete
lihastest , aga ka siseorganitest.
31. Piklikaju, ehitus ja talitlus. Retikulaarformatsioon e. võrkmoodustis. (Ajutüvi koosneb kolmest osast, need on piklikaju ( medulla oblongata), ajusild (pons) ja
keskaju )
Piklikaju on seljaaju otsene jätk ning sarnaneb seljaajule nii organisatsiooniliselt kui
ka funktsionaalselt. etendab olulist rolli nii vererõhu kui ka hingamise regulatsioonis.
Retikulaarformatsioon  moodustub läbi kogu ajutüve hajali paiknevatest tuumadest, millesse saabuvad aferentsed närvikiud väga paljudest erinevatest piirkondadest, eriti näost.
Retikulaarformatsioon on vajalik ärkvelolekuks,tähelepanureaktsioonideks.RF võtab osa  vegetatiivse ja homöostaatiliste reaktsioonide korraldamises.Suuraju poolkerade töö sõltub retikulaarformatsiooni mõjust. Retikulaarformatsioon reguleerib une ja ärkveloleku tsükleid. Retikulaarformatsioon on tihedasti seotud KNS teiste osadega.
32. Ajusilla ja väikeaaju ehitus ning talitlus.
Ajusild sisaldab suurt hulka neuronite gruppe, mis on seotud eelkõige informatsiooni vahendamisega suurajust väikeajusse.
Väikeaju (cerebellum), mis asub ajusilla kohal, sisaldab palju enam närvirakke kui ükski
muu aju alaosa, kaasaarvatud ka suuraju poolkerad. Väikeaju pind (koor) on jaotatud mitmeks sagaraks lõhede abil. Väikeaju saab somatosensoorset informatsiooni seljaajust, motoorset informatsiooni ajukoorest ja sisendi tasakaalu (kehaasendi) kohta sisekõrva vestibulaarorganist. Väikeaju on tähtis asendi säilitamisel ja silma ning pea liikumiste koordineerimisel. Samuti on ta oluline liikumiste sujuvuse tagamisel . Mitmekesise informatsiooni integratsioon väikeajus aitab koordineerida skeletilihaste kontraktsioone liikumise ajal, s.o. liikumiste planeerimist, ajalisi suhteid, aga ka mustrit . Vanasti arvati, et väikeaju on vaid motoorne struktuur, kuid kaasaegne piltdiagnostika viitab tema osalusele keele ja teiste kognitiivsete funktsiooni täitmisel.
 
33. Keskaju ehituslikud ja talituslikud iseärasused. Keskaju on väikseim ajutüve osa.Keskaju kooseisu kuuluvad suurajujalakesed,katteplaat,punatuum ja mustaine .
Keskaju neuronid omavad olulist tähendust motoorse süsteemi komponentide seostamisel, iseäranis on see seotud väikeaju, basaalganglionite ja suuraju poolkerade ühendamisega. Keskajus asuvad kuulmis- ja nägemissüsteemi ümberlülitusneuronid. Mitmed keskaju piirkonnad on seotud silma ekstraokulaarsete lihastega ja moodustavad olulise juhtetee silmaliigutuste kontrollimiseks.Keskajus asub pupillirefleksi keskus.
34. Vaheaju ehituslikud ja talituslikud iseärasused. Hüpotalamus. Talamus .
Talamus ja hüpotalamus moodustavad koos vaheaju. Talamus on vajalik lüli sensoorse informatsiooni vahendamiseks (jättes kõrvale haistemeele) perifeersetelt retseptoritelt ajupoolkera sensoorset informatsiooni töötlevatesse aladesse. Talamusel on valiv ja modulatoorne funktsioon sensoorse informatsiooni vahendamisel. Talamus otsustab ära missugune osa sensoorsest informatsioonist jõuab neokorteksisse, s.o. meie teadvuse tasemele . Talamus integreerib ka motoorset informatsiooni, mis pärineb väikeajust ja basaalganglionitest ning juhib seda ajukoores olevatesse motoorse
funktsiooniga seotud piirkondadesse. Vaheajus on ka struktuurid, mis sarnaselt
retikulaarformatsioonile mõjustavad tähelepanu ja teadvuse taset.
Hüpotalamus reguleerib mitmeid käitumisi, mis on olulised homöostaasi ja
reproduktiivse funktsiooni tagamiseks. Näiteks ta kontrollib erinevaid keha funktsioone nagu kasv, söömine, joomine ja vanemlik käitumine, reguleerides ajuripatsi hormoonide sekretsiooni.Hüpotalamus mõjustab käitumist oma märkimisväärsete aferentsete ja eferentsete sidemete kaudu praktiliselt kõigi aju osadega. Hüpotalamus on oluline motivatsioonilise süsteemi komponent ajus, alustades ja säilitades käitumisi, mis omavad organismile hüvituslikku (naudingulist,reward) tähendust.
35. Limbiline süsteem ( mandelkeha ja hipokampus ).
Hipokampus ja amügdala on limbilise süsteemi osad. Hipokampus on seotud mäluga.
Amügadala osaleb autonoomse ja endokriinse talitluse koordineerimises ning omab kõige otsesemat seost emotsioonidega. Limbiline süsteem omab otseseid sidemeid hüpotalamusega, mille vahendusel reguleeritakse autonoomse närvisüsteemi talitlust, koordineeritakse vistseraalseid reaktsioone (nagu vererõhku, südame löögisagedust ja pupilli suurust) motivatsiooniliste seisunditega. Ka endokriinsüsteemi kontroll limbilise süsteemi poolt toimub hüpotalamuse vahendusel. limbilist sagarat ka limbiliseks süsteemiks, sest tema neuronid moodustavad keerukaid närviringe, millised koos etendavad olulist tähendust õppimise, mälu ja emotsioonide mehhanismides.
 
 
36. Ajukoore ehituslikud ja talitluslikud iseärasused. Basaalganglionid .
Elektroentsefalograafia .
Ajukoor on jaotatud neljaks sagaraks, millised on seotud erinevate funktsioonide täitmisega.
Frontaalne - otsmikusagar, asetseb otsmikuluu all.
Parietaalne - kiirusagar, asetseb kiiruluu all.
 Temporaalne - oimusagar, asetseb oimuluu all.
Oktsipitaalne - kuklasagar, asetseb kuklaluu all.
Peale selle on veel kaks ajukoore piirkonda, millised on võrreldavad nende sagaratega. Need on insulaarne ja limbiline koor. Mõnikord nimetatakse limbilist sagarat ka limbiliseks süsteemiks, sest tema neuronid moodustavad keerukaid närviringe, millised koos etendavad olulist tähendust õppimise, mälu ja emotsioonide mehhanismides.
Mõned ajukoore alad on esmajoones seotud sensoorse informatsiooni töötlemisega
(ümberlülitus talamuses) või motoorse kontrolliga (ümerlülitus seljaajus või ajutüves). Need on tuntud esmaste (primaarsete), teisest (sekundaarsete) ja kolmandaste (tertsiaarsete) sensoorsete või motoorsete aladena.
Basaalganglionid-ajukoore ja talamuse vahelises alas paiknevad närvirakukogumid.Basaalganglionid - on seotud liikumisregulatsiooni ja kognitiivsete protsessiga. basaalganglionid osalevad täpsete liikumiste kontrollis . Need alad saavad aferentatsiooni kõikidest ajukoore aladest , kuid saadavad eferendid talamuse vahendusel ainult frontaalsesse koorde .Bansaalganglionite kahjustus avaldub sündroomina mida tutakse parkinsonismina.