Paremast süda voolab venoosne veri. Kopsuveenidest sisaldab arteriaalse veri Südame minutimaht- vere maht, mille parem või vasak vatsake paiskab välja ühe minuti jooksul (5l.) Löögimaht-70ml Löögisagedus- 60-80(90) Tahhükardia- südametöö kiirenemine üle 100 korra minutis Bradükardia- südamefrekvent alla 60 korra minutis Pulsirõhk- 40-50 mmHg Verevalkude funktsioon (albumiinid, globuliinid): kaitse, transpordi, kandja, toitumis, onkootne rõhu tekkitaja. T –sakk- vatsakeste tekkitav lõõgastus Parema kojaga seonuvad veresooned on: ülemine ja alumine õõnesveen, mis suubuvad nimetatud kambrisse. Refraktaalperiood-aeg, mil südamelihas pole suuteline vastu võtma ja kontraktsiooniga regeerima uuele impulsile. Hemolüüs- erütrotsüütide purunemine Aneemia-vaegveresus Hüpotoonia-normist madalam vererõhk Vere rakulise kaitse tagab vererakkudest leukotsüüt Vere hüübimise osalevaks rakuks on trombotsüüt
• ANP • ADH Rennke and Denker. Renal pathophysiology: The Essentials, 4th Ed, Neeru ehitus Efektiivne filtratsioonirõhk (Pef) Pef = P-π Esmasuriin Aferentne arteriool 13 mmHg 25 mmHg 48 mmHg 48-13-25 = 10 mmHg Onkootne rõhk 48-13-35 = 0 mmHg 35 mmHg Eferentne arteriool Glomerulaarfiltratsiooni kujunemine GFR = Pef x Kf x F • Pef - Efektiivne filtratsioonirõhk (= vererõhk) • Kf – Filtratsioonipind (= neerupäsmakeste arv) • F - Kapillaari seina hüdrauliline juhtivus (= päsmakeste seina läbilaskvus)
· Esmasuriini ööpäevas tekib 150-180 L. 180:3L=60, (vereplasma kogu verest 3L) kogu vereplasma filtreerub ööpäevas 60 korda. · Selleks, et filtratsioon saaks toimuda, peab filtratsiooni rõhk olema teatud suurusega. Filtratsiooni rõhk F: F = A (B+C) F = 70-(25+15)=25 mmHG · A-vererõhk päsmakese veresoones (70 mmHg) · B-vere plasmavalkude rõhk ehk onkootne rõhk (25-30 mmHg) · C- vedeliku rõhk kihnu õõnes (15 mmHg) See on selleks, et uriin saaks tekkida, F=25 mmHg. Kui F langeb alla 20, on uriini teke häiritud, mingil määral veel tekib. Alla 15 lakkavad neerud töötamast. Väike on siis kui: · Kui vererõhk on päsmakeses (A) langenud alla 70, nt suurel verekaotusel tekib neerupuudulikkus, uriini ei saa enam tekkida. Ravimi allergia korral, anafülaktilise soki korral
ainevahetuses), vere osmootse rõhu määramine (seeläbi rakkude ja vere veesisalduse regulatsioon), organismi happeleelistasakaalu säilitamine. Transpordib mitmeid aineid (kaltsium, rasvhapped, ravimid), ioone, glükoosi, amino- ja muid orgaanilisi happeid, kolesterooli ja teisi rasvu, hormoone, uureat ja muid ainevahetuse jääke. Vereplasma valgud on ka valgureserviks. VEREPLASMA ÜLESANDED Vereplasma valkude osmootne rõhk ehk kolloidosmootne ehk onkootne rõhk on keskmiselt 3,3kPa. Onkootne rõhk moodustab vere kogu osmootsest rõhust 1/200, kuid siiski oleneb sellest vere ja kudede vaheline ainete vahetus ning esmauriini teke. Vereplasma valgud võtavad osa ainete transpordist veres. Albumiinidega on osaliselt või täielikult seotud kaltsium, rasvhapped ja mõned ravimid ning globuliinidega kortisool, türoksiin, osa lipiide, raud, vitamiinid. Vereplasma valkude tähtsus organismi kaitsereaktsioonides avaldub
Albumiine on 35...45g/l ja globuliine 24...37g/l ja globuliinide hulgas on 1,5...4,5g/l fibrinogeeni. Globuliinid jaotuvad 1-, 2-, - ja -globuliinideks ning fibrinogeeniks. Vereplasma valkude üldise sisalduse kõrval on ka oluline albumiinide ja globuliinide omavaheline suhe, mis normis olles on 1,2/l...2,0/l. Vereplasma valkude ülesanded. Vereplasma valgud on olulised vere ja kudede vahelises vee- ja ainevahetuses. Vereplasma valkude osmootne rõhk ehk kolloidosmootne ehk onkootne rõhk on keskmiselt 3,3kPa. Onkootne rõhk moodustab vere kogu osmootsest rõhust 1/200, kuid siiski oleneb sellest vere ja kudede vaheline ainete vahetus ning esmauriini teke. Vereplasma valgud võtavad osa ainete transpordist veres. Albumiinidega on osaliselt või täielikult seotud kaltsium, rasvhapped ja mõned ravimid ning globuliinidega kortisool, türoksiin, osa lipiide, raud, vitamiinid.
Vee ja vedeliku ainevahetus Test! 2 loengu teemat. Jaotus: kogu organismi vesi 60%, Intratsellulaarne (koevedelik) u 40%, ekstratsellulaarne (rakuväline vedelik) u 20%, mis jaotub interstitsiaalne u 15% ja plasma u 5%. Kuhu läheb Na, sinna läheb vesi. Vedeliku jaotust mõjutavad: Vererõhk- vereringe algusosas (arterite süsteemis) suurem, lõpus (venoosses süsteemis) langeb. Onkootne rõhk- tingitud valkude veesidumisvõimest. Difusioon- lahustunud aine molekulide jaotumine ühtlaselt. Osmoos- vee liikumine läbi poolläbilaskva membraani suurema kontsentratsiooni suunas. Filtratsioon- hüdrostaatiline rõhk surub vedeliku läbi poolläbilaskva membraani. Ioonpumbamehhanism- nt Na ja K pump. Vedeliku saamine ja eritamine: Saamine- söök, jook, ainevahetuses tekkiv vesi. Eritamine- neerud, kopsud, nahk, seedetrakt, muud eritised. NB! Seedetraktis ringleb pidevalt u 7-8l
Mida suurem osake, seda kiirem sedimentatsioon. Kui tahame aeglustada, siis tõstame dispersioonikeskkonna viskoossust. Sedimentatsiooni põhjal saab hinnata emulsioonide püsivust. Kolloidosakesed ja kõrgmolekulaarsed osakesed settivad ainult tsentrifuugimise abil. Sedimentatsiooni kiirus on võrdeline: • Dispersse faasi osakeste suurusega • Dispersse faasi ja keskkonna tiheduste vahega Intensiivne settimine toimub jämedisperssetes süsteemides. ! 5. Onkootne rõhk. ! Vere osmootset rõhku, mis on põhjustatud lahustunud valkudest nimetatakse osmootseks rõhuks. Võrreldes plasma osmootse rõhuga, mis on tingitud peamiselt veres lahustunud ioonidest, on onkootne rõhk väga väike suurus. Kuid kuna valgud kapillaari membraani ei läbi, siis on onkootne rõhk väga oluline transkapillaarse vedeliku transpordi korral. Onkootne rõhk mõjutab vee jaotust plasma ja interstiitsiumi vahel. Arteriaalses vereringe
Vasak kodas ja vatsakest vahel on- BIKUSPIDAAKLAPP ehk MITRAALKLAPP 3 klapp- POOLKUUKLAPP Vasakul süda voolab arteriaalne veri. Parema kojaga seonuvad veresooned on: ülemine ja alumine õõnesveen . ladn.k. ATRIUM DEXTRUM Bronhiarteris- arteriaalne veri . SVR Bronhialvenides- venoosne veri Kopsuveenides- arterialne veri .VVR Kopsuarteris- venoosne veri. Verevalkude funktsioon (albumiinid, globuliinid): kaitse, transpordi, kandja, toitumis, onkootne rõhu tekkitaja. Veri funktsioon: transpordi,kaitse,valgudepoo P sakk Verekoostis: Erütrotsüütide funk.-transpordivad hapniku.N-4,0-5,5*10¹²/l,M: 4,5- 6,0*10 Trombotsüüdid- hüübimises osalevateks vererakkudeks. 150-400*10/l Leukotsüüdid- täiskasvanul 4,0-8,8*10/l Lihased: luud-ja, närvid- ei, side- ja.4to vostanavlivaeca i 4to net Mälurlihas( MUSCULUS MASSETER)- kinnituvad alalõualuule (oimuluu ja mälur-)
Juhul kui filtratsioonirõhk neerudes langeb alla 20, saab filtratsioon häiritud, kui alla 15, siis esmasuriini ei teki neerupuudulikkus. Madal vererõhk alla 70ne, nt siis. Sõltub üldisest rõhust ales siis, kui süsteemne vererõhk langeb alla 80-70ne. Kui rõhk 100 süstoolne, siis neerud hoiavad enda rõhku ise stabiilsena suudavad seda kaua teha. Shokk ei ole ehmatus -.- Shoki tekkepõhjus nt suur verekaotus. Shokk on eluohtlik seisund. + A- vererõhk B Vereplasma rõhk, onkootne rõhk? C- RÕHK KIHNUÕÕNES Filtratsioon võib olla mdalam: 1) Kui onkootne rõhk tõuseb suur veekaotus. 2) Hüdrostaatlise rõh tõus Lõpliku uriini teke Toimub tagasiimendumise teel neerutorukeste süsteemis.
-verejooks suletakse, massiivsed kiired verejooksud viivad shokini, hüübimishäirete tekkele ja võivad surmaga lõppeda. Hüpehüdratatsioon e turse Veresoonest väljunud valguvaese vedeliku kogunemine kudedes rakuvaheruumi. Transudaat- veetaoline vedelik, hüübeid ei esine Eksudaat- mädane, sageli esineb hüübeid, põletikuline. millest sõltub turse teke/etioloogia, mõiste permeaabelsus Etioloogia- 1) hüdrostaatiline rõhk- vedelik väljub veresoontest kudedesse. 2) onkootne rõhk – hoiab vedelikku veresoontes. 3) Lümfödeem-koevedelik suunatakse lümfisoonte kaudu tagasi vereringesse. 4) põletikulis-toksiline Dehüdratatsioon e eksikoos Koevedeliku hulga ülemäärane vähenemine organismis. Põhjuseks ulatuslik vedelikukaotus (oksendamine/kõhulahtisus/higistamine/magediabeet) või ebapiisav veetarbimine.
omakorda koevedelikke stabiilsena hoida. Kaitse-funktsioon: vere hüübimine, immunoloogiline kaitse, 3. Vere plasma, koostis, ülesanded Vereplasma on vere vedel osa, kollaka värvusega ning koosneb veest, erinevatest valkudest (antikehad, hormoonid, transpordimolekulid), toitainetest (suhkrud, rasvad, aminohapped). Transpordi ülesanne ning tänu peamisele koostisosale veele on suure soojusmahtuvusega ning hoiab keha tem-i. 4. Vere füüsikalis-keemilised omadused (osmootne rõhk, onkootne rõhk, reaktsioon, puhveromadused) Osmootne rõhk (vereplasmas lahustunud ainete konts. Näitaja) 7,4 7,6 atm Onkootne rõhk (Kolloidosmootne rõhk, sõltub plasmavalkude hulgast) 0,002 atm Konstantne reaktsioon (sõltub H ja OH ioonide kont-st) pH 7,4 Külmumistemperatuur - -0,55oC Puhveromadused (omased lahusele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola). * karbonaatPS * fosfaatPS * vereplasma valkude PS * hemoglobiini PS 5
koevedelikke stabiilsena hoida. Kaitse-funktsioon: vere hüübimine, immunoloogiline kaitse, 3. Vere plasma, koostis, ülesanded Vereplasma on vere vedel osa, kollaka värvusega ning koosneb veest, erinevatest valkudest (antikehad, hormoonid, transpordimolekulid), toitainetest (suhkrud, rasvad, aminohapped). Transpordi ülesanne ning tänu peamisele koostisosale veele on suure soojusmahtuvusega ning hoiab keha tem-i. 4. Vere füüsikalis-keemilised omadused (osmootne rõhk, onkootne rõhk, reaktsioon, puhveromadused) Osmootne rõhk (vereplasmas lahustunud ainete konts. Näitaja) 7,4 7,6 atm Onkootne rõhk (Kolloidosmootne rõhk, sõltub plasmavalkude hulgast) 0,002 atm Konstantne reaktsioon (sõltub H ja OH ioonide kont-st) pH 7,4 Külmumistemperatuur - -0,55oC Puhveromadused (omased lahusele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola). * karbonaatPS * fosfaatPS * vereplasma valkude PS * hemoglobiini PS 5
3. Vereplasma, koostis, ülesanded Vereplasmas on 90-91% vett, 6,5-8% valku ja ligikaudu 2% madalmolekulaarseid aineid (nt valkudest: antikehad e immuunglobuliinid (loovad immuunsuse), hormoonid (transporditakse) transpordimolekuli; Toitainete st nt suhkrud, rasvad, aminohapped)Vereplasma on selge kollaka värvusega organismi sisekeskkonna seisundit peegeldavate füsioloogilis-keemilise omadustega vedelik. 4. Vere füüsikalis-keemilised omadused (osmootne rõhk, onkootne rõhk, reaktsioon, puhveromadused) Osmootne rõhk- vereplasmas lahustunud ainete kontsentratsiooni näitaja (7,4-7,6 atm)(peab püsima) (atm=atmosfääri) - reg. vee sisaldust Onkootne rõhk- ül. hoida verd veresoonkonnas # sõltub plasmavalkude hulgast (25-30 mmHg 0,002 atm) Konstantne reaktsioon - sõltub H ja OH ioonide konsentratsioonist (näitab vere happelisust) Vere PH võib muutuda 7,0- 7,8. Väga hästi treenitud kehal on võime taluda ka 6,8
veresoontest kapsli e kihnu õõnde. Kihnu õõs jääb kihnu e kapsli sisemise ja välimise lestme vahele. Uriin erineb vere poolest selle tõttu, et ei sisalda vormelemente (punalibled, valgelibled, erütrotsüüdid). Filtratsiooni rõhk(F) : F= A-(B+C) 25=70-(30+15) A vere rõhk päsmakese veresoontes (inimesel on see u 70mmHg) neerupuudulikkus tekib, kui rõhk alla 60 mmHg. Glomeerul veresoonte päsmake ja Bowmani kapsel kokku B vereplasma valkude rõhk e onkootne rõhk (normaalselt u 25-30 mmHg) - neerupuudulikkus tekib, kui rõhk üle 30 mmHg C vedeliku rõhk kihnuõõnes e hüdrostaatiline rõhk (normaalselt u 15 mmHg) neerupuudulikkus tekib, kui rõhk üle 15 mmHg. Kui filtratsiooni rühk langeb alla 15 mmHg, siis uriini teke lakkab. Filtratsioon ei ole võimalik (nt. kui vererõhk langeb väga madalale). Esmast uriini tekib ööpäevas 150-180
Diureesi suurendavad hormoonid produtseeritakse südamekodades, neerupealises (nimeta näärmed ja 2 hormooni sõnadega) atriaalne natriureetiline faktor, kortisool Naise kusiti on ( nimeta pikkus ja mida ta ühendab) 2,5 4 cm ja kusepõit tupeesikuga. Filtratsioonirõhu esmasuriini moodustamiseks tagab piisav vererõhk veresoonte päsmakeses kahe arteri vahel (päsmakeste arterioolides) (nimeta veresoonte asukoht ja nimetus) ja filtratsioonirõhku vähendavad valkude osmootne rõhk (onkootne rõhk) , kihnuõõne vedeliku rõhk. Selgita kusejuha ehitust ja talitust kusejuha seina lihaste kokkutõmbed soodustavad uriini liikumist neerudest kusepõide, ei lase tagasi valguda. (Silelihaseline toruke, mis edastab uriini kusepõide) Diureesi vähendavad hormoonid on aldosteroon (neerupealise koores) ja antidiureetiline hormoon (hüpotaalamus) Vastuvooluprintsiip tähendab, uriini kontsentreerivat mehhanismi, kus vee imendumine
Funktsioonid: transport; miljöö vere enda koostis hoitakse stabiilsena ja see omakorda võimaldab hoida koevedeliku koostise stabiilsust. ; kaitse kaitse verekaotuse vastu- hemostaas, vere hüübimine; kaitse kehavõõra bioloogilise materjali vastu-immunoloogiline kaitse. NB! Funktsioonide realiseerumise eeltingimuseks on vere liikumine vereringes. Füüsikalis-keemilised omadused: Osmootne rõhk vereplasmas lahustunud ainete kontsentratsiooni näitaja 7,4 7,6 atm. Onkootne rõhk kolloidosmootne rõhk sõltub plasmavalkude hulgast. 25-30 mmHg 0,002 atm. Konstantne reaktsioon sõltub H ja OH-ioonide kontsentratsioonist. Näitaja pH 7,4. Külmumistemperatuur 0,55 kraadi. Puhveromadused on omased lahustele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola. Puhversüsteemid: karbonaatpuhversüsteem, fosfaatpuhversüsteem, vereplasma valkude puhversüsteem, hemoglobiini puhversüsteem. · Erütrotsüüdid, hemoglobiin. 1 l e
sisalda suuri molekulaarseid verevalke – ambuliini ja globuliini (???). Esmasuriini tekib ööpäevas 160-180 liitrit. Lõplikku uriini tekib vaid keskmiselt 1,5 liitrit. Suur osa uriinist, mis torukeste süsteemi läheb, imendub seega tagasi. Selleks, et filtratsioon saaks toimuda, on vajalik teatud rõhk, mida kutsutakse filtratsioonirõhuks. Filtratsioonirõhu jaoks kehtib valem: F = A – (B+C) A – vererõhk päsmakeste vereoontes mmHg B – vereplasma valkude rõhk ehk onkootne rõhk = 30 mmHg C – vedeliku rõhk kihnuõõnes = 20 mmHg F - Filtratsioonirõhk peaks olema 20 mmHg (võib ka olla pisut väiksem või suurem, aga mitte oluliselt) Kui filtratsioonirõhk langeb madalale, siis kui A muutub võiksemaks ja B ning/või C suuremaks. Kõige tüüpilsemaks põhjuseks verekaotus või tugev veresoonte laienemine. Lõplikku uriini tekib umbes 1,5 liitrit. Ülejäänud imendub torukeste süteemis tagasi. Lõpliku uriini teke toimubki tagasiimendumise käigus
eesmärgil e vere enda koostise stabiilsena hoidmine ja seeläbi koevedeliku koostise stabiilsena hoidmine *kaitse verekaotuse vastu (hüübimine) ja kehavõõra bioloogilise materjali vastu (antikehad) 3. Vere plasma, koostis, ülesanded Vereplasma koosneb 90-93% veest, 7-9% valkudest ning 1-3% teistest orgaanilistest ühenditest ja mineraalsooladest. Ülesanded: *tagab vere sobiva viskoossuse *homöostaasi tagamine 4. Vere füüsikalis-keemilised omadused (osmootne rõhk, onkootne rõhk, reaktsioon, puhveromadused) 1. Osmootne rõhk – vereplasmas lahustunud ainete kontsentratsiooni näitaja. 2. Onkootne rõhk – sõltub plasmavalkude hulgast. 3. Konstantne reaktsioon – vere pH; sõltub H ja OH-ioonide kontsentratsioonist. 4. Külmumistemperatuur – 0.55 Co 5. Puhveromadused – on omased lahustele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola. Aitavad pH stabiilsena hoida. Kui kehasse satub tugev hape või alus,
37°C) Vererõhk (max ehk süstoolne 120 mmHg, min ehk distoolne 60-70 mmHg) Ca sisaldus veres (2,3-2,5 mmol) Glükoosi sisaldus veres (3,3-6,1 mmol/l) pH 7,37-7,43. Kui pH < 7,37 , on tegemist atsidoosiga (hingamine kiireneb), kui pH > 7,43, on tegemist alkaloosiga (hüperventileerib, suudab hinge kauemini kinni pidada). Osmootne rõhk – tekitatud aineosakeste poolt, põhiliselt Na+ ning Cl-. Norm Posm - 745 kPa Onkootne rõhk – valkude poolt tekitatud osmootne rõhk. Norm Ponk - 25-30 mmHg Organismi talitluse põhiprintsiibid: Homöostaasi hoidmine kesknärvisüsteemi ning sisesekretoorse süsteemi abil Tagasiside printsiip – enam levinud negatiivne, kui reakts. lõpptulemus hakkab pidurdama järgnevat protsessi. Positiivne näiteks sünnitusel. Tagasiside – protsess, kus sensorite kaudu väliskeskkonnast saadava info alusel kontrollitakse protsesse sisekeskkonnas
Molekulmass 80 000 on absoluutse läbitavuse piiriks. Seda teades on võimalik valmistada verdasendavaid lahuseid, mis püsivad kaua vereringes. Seejuures ei tohi ainete molekulmass ületada 70 000, kuna siis ei eritu nad enam neerude kaudu (v.a. juhul, kui neid organism ise ei lammuta). Glomerulaarfiltraadi hulga määrab vererõhk päsmakeste kapillaarides. Normaalselt on see 70 mmHg. Filtratsioonile töötab vastu vere valkude poolt tekitatud onkootne rõhk 25-30 mmHg. Seega kui vererõhk kapillaarides langeb alla onkootse rõhu, lakkab ka uriini teke. Samas on päsmakestel väga suur vererõhu autoregulatsioonivõime. Päsmakese filtratsiooni vaadeldakse kindlas ajaühikus. Esmasuriini tekib kuni 180 l/24 tunni jooksul. (Vereplasma umbes 3 liitrit filtreeritakse läbi 25 minuti jooksul ja ööpäevas toimub kogu vereplasma läbifiltrerimine umbes 60 korda. Kogu ekstratsellulaarne vedelik
anorgaanilised ained. Mida rohkem aineosakesi lahuses on, seda kõrgem on osmootne rõhk. Osmootse rõhu valem on: P osm= c *i*R*T c- aine molaarne konsentratsioon mol/l i – iooni dissotsiaalne konstant. KCl on 2. CaCl on 3. R – püsisuurus 0,082 T – absoluutne temperatuur Kelvini skaala järgi 273 kraadi K. C ja i mõjutavad osmaatset rõhku kõige rohkem. Organismi osmootne rõhk on 7,3 atm (atmosfääri) Üks osa osmootsest rõhus, mille moodustavad vereplasma valgud, on onkootne rõhk. See on 1/200 osmootsest rõhust. Väljendatakse 25-30 mmHg. Kui valkude sisaldus mingil põhjusel veres langeb, siis hakkab vesi minema veresoontest rakkudesse – tekivad tursed. Osmootne rõhk püütakse hoida püsivana ja selleläbi vee ja mineraalide suhe ka püsib. Püsivust võimaldavad hoida neerud, veetarbimine. Osmootne rõhk tõuseb siis kui on tavalisest suurem vedeliku kaotus (higistamine). Uriini kogus väheneb, kui organism rohkem higistab. Oksendamine,
4. Vere koguse säilitamise südant ja suurendab vererõhku settereaktsioon ja selle kiiruse füsioloogilisest normist rohkem anti-A · 0-grupi verega mõlemad, mehhanism ja tähtsus. 10. Vereplasma osmootne ja määramine (ESK). ESK liigilised leukotsütoos · kui vähem nii anti-A kui ka anti-B · AB-grupi Veebilanss · Organismi lisanduva onkootne rõhk. iseärasused. leukopeenia · Leukotsüütide hulga verega inimese vereplasmas ja väljutatava vee hulk on võrdsed Osmootne rõhk Stabiliseeritud vere rakud settivad kontrollimatut suurenemine - antikehi ei ole · Kui sobimatul
saavutamiseks kasutatakse dopinguainet. Sel põhjusel kontrollitakse sportlasi ja kõrge hemoglobiiniga starti ei lasta (kõrge hemoglobiinitasemega on ka koormus südamele suurem). Vaja on füsioloogilist tõestust, et hemoglobiin on loomulikult nii kõrge. Plasma sisaldab vett, vees sisalduvaid ioone (Na, K, Ca jne), orgaanilisi aineid (glükoos, aminohapped, vereplasma valgud - algumiinid ja globuliinid, Vereplasma valkudest tingitud osmootne rõhk onkootne rõhk. Vormelemente on kolm rühma: 1) punalibled ehk elektrotsüütdid 2) valgelibled ehk leukotsüüdid; 3) vereliistakud ehk trombotsüüdid Tuumaga rakke võib verest leida siis, kui on toimunud verekaotud või vereloomehaigus (punaliblesid tekib palju, ränga pingutuse tagajärjel) Punaliblede funktsioon hapniku transport, teevad seda tänu punaliblades sisalduvale valgule hemoglobiinile. Hemoglobiin seondub hapnikuga punalibles ja tekib ühend Hb + O2 -> HbO2 (oksühemoglobiin)
3. Vererakud Punaverelibled Erütrotsüüdid Valgeverelibled Leukotsüüdid Vereliistakud Trombotsüüdid 4. Erütrotsüüt sisaldab hemoglobiini ja määrab veregruppi. Transpordivad kopsudest hapnikku kudedesse ja kudedest süsihappegaasi kopsudesse 5. Leukotsüüt organismi kaitse. 6. Trombotsüüt osaleb hüübimises 7. Plasma Vesi, milles on lahustunud soolad ja paiknevad valgud 8. Osmootne rõhk Liigutab sooli 9. Onkootne rõhk Liigutab valke 10. Plasma valgud 1) Albumiin Seob veres rasvaineid 2) Globuliinid Kaitsekeha 3) Hemoglobiin Hüübimine, mis peab olema raku sees! 11. Verevalkude funktsioonid 1) Toitumisfunktsioon - globuliinid, fibriogeenid 2) Transpordifunktsioon albumiinid, globuliinid 3) Kandjafunktsioon albumiinid, globuliinid FÜSIOLOOGIA: Süda 1. Vasaku koja ja vatsakese vahel on kahehõlmaline e. mitraalklapp 2
glomerulaarne basaalmembraan GBM – rakke pole, koosneb glükoproteiinidest (laminiin), tüüp IV kollageen jne. GBM omakorda koosneb 3 kihist – 3) vistseraalne epiteel – seal on ka podotsüüdid. Põhiline filtratsiooni edasiviivaks jõuks on hüdrostaatiline rõhk verekapillaaris. Kui veri voolab läbi glomerulaarse kapillaari, siis suur hulk vereplasma vedelikku juhitakse läbi kapillaari seina (proteiinid jäävad kapillaari). Nii tõuseb järkjärgult vereplasmas onkootne rõhk, kuid plasma maht väheneb ja hüdrostaatiline rõhk väheneb samuti ning filtratsioon väheneb. Filtratsioonibarjäär – rakud ja valgud (alates 4nm läbimõõduga, nt albumiini suurused) ei läbi kapillaari seina. Samuti molekuli elektriline laetus mõjutab seina läbimist. Kõige paremini läbivad positiivselt laetud ained (katioonsed), seejärel neutraalsed ning järgneb negatiivselt laetud ained (anioonsed). Samuti mõjutab molekuli kuju ja millisel määral saab deformeeruda.
põletikuvastast toimet. Vedeliku teke ja imendumine nii pleura- kui ka peritoneaalõõnde on omavahel tasakaalus. Oma olemuselt on antud vedelik plasma ultrafiltraat, kuna seda eritub mõlema lestme kapillaaridest. Imendumine toimub lestmete veenulitesse, valgud ja rakuline osa lümfiteedesse. Antud tekke ja imendumise tasakaalu mõjutavad kapillaaride läbilaskvus ehk permeaabelsus, vereplasma ja pleura- või siis peritoneaalvedeliku onkootne rõhk, vedeliku resorptsioon lümfiteede kaudu, õõnes olev alarõhk ning kapillaarides olev hüdrostaatiline rõhk. Vedeliku tekke ja imendumise tasakaalu häirumise korral koguneb vastavasse õõnde liigselt vedelikku. Vedeliku asukoha järgi nimetatakse seda kas astsiidivedelikuks, kui ta koguneb peritoneaalõõnde, või pleuravedelikuks, kui ta koguneb pleuraõõnde. Vedeliku analüüsimine omakorda võimaldab kindlaks teha liigse vedeliku kogunemise põhjuse,
· Lahusti liigub läbi membraani, et tasakaalustada kontsentratsioonid (langetab vaba energiat ja suurendab entroopiat). · Lahusti liigub kuni tasakaaluseisundini, aga see ei pea olema kontsentratsioon vaid võib olla hoopiski gravitatsioon, mis tõmbab lahustit tagasi. · Näiteks: vee liikumine soolestikust vereringesse ja sealt koevedelikku ning lõpuks rakku teel on mitu lahustunud osakesi pidurdavat membraani · Onkootne rõhk Vee paigutus · Kehas paigutub vesi kolmes membraaniga eraldatud ruumis: Rakkude sisene vesi (intratsellulaarne) Rakkudest välja poole jääv vesi (ekstratsellulaarne) Plasma (vere vedel osa) · Juues jõuab vesi seedetraktist vereringesse (plasmasse), sealt ultrafiltreerumise (vere valgumolekulid ei pääse edasi) teel koevedelikku (valguvaene) ning sealt edasi rakkudesse
t. veemolekulide difundeerumise läbi poolläbilaskva membraani valgulahusesse. See omakorda põhjustab valgulahuses hüdrostaatilise rõhu tõusu, mis takistab vee molekulide edasist difusiooni valgulahusesse. Sellist hüdrostaatilist rõhku, mis takistab lahusti difusiooni läbi poolläbilaskva membraani suurema rõhu (suurema kontsentratsiooni) suunas nimetatakse osmootseks rõhuks. Valkude poolt põhjustatud osmootset rõhku nimetatakse onkootseks ehk kolloid- osmootseks rõhuks. Onkootne rõhk on aluseks vee vahetusele vereplasma ja koevedeliku vahel. 4. Valkude adsorptsioonivõime Valgud võivad oma pinnale adsorbeerida mitmesuguseid aineid ja ioone (vitamiine, hormoone, rasvhappeid, bilirubiini, rauda, ravimeid jt.). Sellega muutuvad need lahustuvateks või blokeerub nende toksiline toime. Valgud transpordivad erinevaid aineid vere vahendusel kudedesse, kus need lülituvad metabolismi või tehakse kahjutuks. Valkude klassifikatsioon 1
b)surm, kui 30-50% verest väljub organismist 30 min jooksul c)Aeglane: võib eemaldada kuni 75% verest, ilma et vererõhk langeks alla kriitilise piiri tänu vererõhku säilitavate mehhanismide rakendumisele:veresooned ahenevad, vesi liigub kudedest soontesse, diurees väheneb, ringlusse suunatakse depooveri, südamesagedus tõuseb, tekib janu. Need mehhanismid käivituvad mõne minuti kuni mõne tunni jooksul. 5. Vere füsikokeemilised omadused (viskoossus, osmootne rõhk, onkootne rõhk, pH). ·Viskossus: Viskoossusiseloomustab vere voolamisomadusi võrreldes sama koguse veega. Vereplasma viskoossusmoodustab 1,9-2,6. Vereplasma viskoossuse määrab valgusisaldus (60-80g/l). Täisvere viskoossuson 4-6, selle annavad lisaks valkudele vormelemendid, esmajoones punalibled.Vere viskoossus sõltub hematokritistja plasma valgusisaldusest.Vere viskoossuse kasv koormab südant ja suurendab vererõhku ·Osmootne rõhk : ·oleneb aineosakeste arvust lahuses
• Nende koosseisus on harilikult mitmed komponendid ehk teisiti öeldes ei leidu organismis kusagil vett ilma lahustunud komponentideta. • Täidavad mitmekesiseid ülesandeid sõltuvalt kehavedeliku komponentidest. Tsirkulatsioon ehk liikumine: Vedelikuruumide sees difusioon • Vedelikuruumide vahel: Ekstratsellulaarne vedelik – rakud: osmoos (rakumembraan hästi läbitav veele) Vereplasma – interstitsiaalne vedelik: difusioon ja filtratsioon (onkootne ja hüdrostaatiline rõhk) Vedelikuruumide ruumala määramine: L, lk 8 19 Gibbs-Donnani efekt: 20 Kliiniline näide – turse: L, lk13 7. Vere üldiseloomustus. Hematokrit. Vereplasma koostis. Vereplasma valgud. Madalamaolekulaarsed ained vereplasmas. Hematokrit näitab, kui suure osa vere mahust moodustavad vererakud, normaalselt on meestel 0,4-0,54 (0,47 - meestel) ja
30 min jooksul Aeglane: võib eemaldada kuni 75% verest, ilma et vererõhk langeks alla kriitilise piiri tänu vererõhku säilitavate mehhanismide rakendumisele:veresooned ahenevad, vesi liigub kudedest soontesse, diurees väheneb, ringlusse suunatakse depooveri, südamesagedus tõuseb, tekib janu. Need mehhanismid käivituvad mõne minuti kuni mõne tunni jooksul. 5. Vere füsikokeemilised omadused (viskoossus, osmootne rõhk, onkootne rõhk, pH). ·Viskossus: Viskoossusiseloomustab vere voolamisomadusi võrreldes sama koguse veega. Vereplasma viskoossus moodustab 1,9-2,6. Vereplasma viskoossuse määrab valgusisaldus (60-80g/l). Täisvere viskoossuson 4-6, selle annavad lisaks valkudele vormelemendid, esmajoones punalibled.Vere viskoossus sõltub hematokritist ja plasma valgusisaldusest.Vere viskoossuse kasv koormab südant ja suurendab vererõhku ·Osmootne rõhk : ·oleneb aineosakeste arvust lahuses
Ei tohi ületada lubatuid piire. 3. kaitsefunkts. Kaks erinevat rühma. Esimesed täidavad vererakud e vereliistakud- verehüübimisfunkts( ei tekiks olukorda kus tekib tugev verekaotus), teist täidavad valgeverelibled, võitlus erinevate bakterite vastu, organismi immuunsuse tagamine. Veri ringleb organismis. Vere osmootne rõhk- kui palju erinevaid aineid on vereplasmas lahustunud. Vere onkootne rõhk- kui palju on vereplasmas valke. Hoitakse verd veresoonkonnas. Vere reaktsioon- palju on happelisi ja aluselisi ühendeid, happelised happelise suunas, aluselised leeliselise suunas. Veri on nõrgalt aluseline reaktsioon, 7ph, venoosne veri happeline, 7,35 ph. Verel on olemas kindlad mehhanismid mis ei lase verd muutuda liiga happelisemaks. Puhveromadused-omased nõrkadele, kui tekivad tugevad happed, siis puhveromadused aktiveerib. Võimaldavad verel hoida verd kindlates piirk
s.o. keerukamate ühendite tasemel. Loomad eritavad AV mittevajalikud lõppsaadused normaaljuhul väliskeskkonda. Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus. Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra- või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise. Sisekeskkonnas on püsiv veel onkootne rõhk (kolloidosmootne rõhk), mida säilitakse plasma proteiinide abil. proteiinide muutus võib tuua kaas ioonide ja vee liikumise kas rakkku sisse või välja. Palsmavalkude (albumiinide) kontsentratsiooni väehenmine põhjustab vee retensiooni rakkude sees. See tõttu peab plasmat asendavate ainete kolloidosmootsete ainete hulk vastama plasma omale.. Homöostaas ja homöostaatiline regulatsioon ja selle erinevad tasandid. Homöostaas kajastab
osmootne rõhk, tähis π. Osmootne rõhk väljendatakse van´t Hoffi valemiga = iRTC, kus i on isotooniline koefitsent e siis ioonide arv, milleks aine dissotsieerub. R on universaalne gaasikonstant, T on temperatuur kelvinites, C on osmootselt aktiivse aine kontsentratsioon. Vereplasma osmootne rõhk on u 7,4 atm. 0,9% NaCl lahus on vereplasmaga isotooniline, samuti 4-4,5% glükoosilahus.Vereplasma valkude kolloidosmootne e onkootne rõhk on 20-30 mm Hg, onkootne rõhk aitab kaasa vee filtratsioonile kapillaarides. Põhjustab vee liikumist vereringesüsteemi. Toonilisus on suhteline suurus ning ühikuta, alati mingi konkreetse raku suhtes. Hüpertoonilines lahuses on kõrgem osmootne rõhk, lahustunud aine kontsentratsioon rakku ümbritsevas lahuses on suurem ning vesi liigub rakust välja, et väliskeskkonda lahjendada, rakk kortsub (plasmolüüs).
koega. Muutused jagunevad esmasteks, mis toimuvad algul ja väheulatuslikul alal ning teisasteks, mis on ulatuslikumad. Põletikulise kolde tsentris on ainevahetusprotsessid tavaliselt pidurdatud, piirkonna naaberaladel aga intensiivistunud. Põletiku koldes tekib H+-ioonide kontsentratsiooni tõusust atsidoos (pH nihe happelises suunas), tõuseb ioonide poolt tekitatud osmootne rõhk ja vereplasma valkude poolt tekitatud onkootne rõhk. 2. Vereringe häired põletiku koldes. 2.1. Algul tekib lühiajaline veresoonte spasm, millest tingitult kude on kahvatu. 2.2. Spasm asendub arterioolide ja kapillaaride laienemisega. Seetõttu suureneb vere juurdevool põletiku koldesse ja tekib liigveresus ehk arteriaalne hüpereemia. Piirkond punetab, temperatuur on koldes tõusnud. Arteriaalne hüpereemia asendub venoossega. 2.3
vett päsmakese kapilaarides)Tekkinud ultrafiltraat satub neerukeha valendikku,koostiselt valguvaba vereplasmaga sarnane vedelik-esmauriin.Esmauriini tekkimine oleneb:päsmakeste kapilaarides olevast rõhust,vereplasma valkude osmootsest rõhust ja vedeliku hüdrostaatilisest rõhust kihnu õõnes ja neerutorukestes.Esmauriin tekib aint siis kui vererõhk päsmakese kapilaarides ületab vedelku väljutamist takistavaid rõhke(onkootne ja kihnuõõne rõhk) · Tagasiimendumine-esmauriinist imendub tagasi organismile vajalikud ained ja 99% veest.Ulatuslik ainete ja vee tagasiimendumine võimalik neerutorukeste suure pikkusega,seinte ehituse ja nende protsesside tõttu. Na+-sõltuvate apikaalsete sümporterite abil imenduvad tagasi paljud muud ained: glükoos,aminohapped.(k/Na- ATPaas)Henle lingu alanev säär ei lase läbi Na+,vett laseb hästi,ülenev säär
kapilaarides)Tekkinud ultrafiltraat satub neerukeha valendikku,koostiselt valguvaba vereplasmaga sarnane vedelik- esmauriin.Esmauriini tekkimine oleneb:päsmakeste kapilaarides olevast rõhust,vereplasma valkude osmootsest rõhust ja vedeliku hüdrostaatilisest rõhust kihnu õõnes ja neerutorukestes.Esmauriin tekib aint siis kui vererõhk päsmakese kapilaarides ületab vedelku väljutamist takistavaid rõhke(onkootne ja kihnuõõne rõhk) Tagasiimendumine-esmauriinist imendub tagasi organismile vajalikud ained ja 99% veest.Ulatuslik ainete ja vee tagasiimendumine võimalik neerutorukeste suure pikkusega,seinte ehituse ja nende protsesside tõttu. Na+-sõltuvate apikaalsete sümporterite abil imenduvad tagasi paljud muud ained: glükoos,aminohapped.(k/Na-ATPaas)Henle lingu alanev säär ei lase läbi Na+,vett laseb hästi,ülenev säär resorbeerib hästi
Granulotsüüt - granuloosne leukotsüüt Monotsüüt - suur valgelible (suurimad rakud) 3) Trombotsüüdid ehk vereliistakud Ümarad, tuumata rakud 150-400*109/liitris Plasma Vesi Plasma pH väärtus on suhteliselt püsiv - 7,35-7,45 Elektrolüüdid Lahustunud kujul rohkesti; olulisemad Na+ ja K+; tasakaal Na+-K+ pump Osmootne rõhk Näitab plasmas lahustunud ainete kontsentratsiooni Isotoonilised lahused - lahused, millel on plasmaga sama osmootne rõhk Onkootne rõhk Rõhk, mille tagavad plasmavalgud Plasmavalgud: 1) Albumiin 2) Globuliin 3) Fibrinogeen - osaleb verehüübimisel Vere hüübimine Võtavad osa: 1) Versoon (ahaneb) 2) Trombotsüüdid 3) Verehüübimisprotsess Ei toimu suurters arterites, veenides Kõige pealt tekib valge tromb - trombotsüüdid kleepuvad vigastuse kohale kollageenkiudude külge Selle järgneb punase trombi teke - fibrinnogeen muutub trombiini toimel kiudaineks
(mOsm) liitris. 60% vere osmootsest rõhust on põhjustatud Na- ja Ca ioonide poolt. Isotooniline – lahused, mille osmootne rõhk on sama, mis vereplasmal, ta on vereplasma suhtes isotooniline. Hüpertooniline – lahused, mille osmootne rõhk on kõrgem, mis vereplasmal. Vesi läheb rakust välja. Hüpotooniline – lahused, mille osmootne rõhk on madalam, mis vereplasmal. Vesi tungib rakku. 2.5.2.1. Kolloidosmootne e. onkootne rõhk ja selle tähtsus. Kolloidosmootne rõhk – osa vereplasma osmootsest rõhust, mis on põhjustatud kolloidsete ainete (valkude) poolt. 25 mmHg. Oluline vereplasma ja kudede vahelise vedeliku liikumisel. 2.5.3. Vere pH: arteriaalne ja venoosne veri. Veri on nõrgalt leeliseline: arteriaalse vere pH 7,4 ja venoosse vere pH 7,35. Vere pH lühiajaliste kõikumiste äärmised piirid on 7,0-7,8. Suuremad nihked põhjustavad looma surma. 2.5.4
keemilised omadused hoitakse täpsete regulatsioonimehhanismidega stabiilsetena, mis on oliline kogu organismi homeostaasi säilitamisel. Vereplasma valke on 65-80 g/l, mis jaotuvad albumiinideks (35-45g/l) ja globuliinideks(24-37 g/l), milles veel fibrinogeeni 1,5-4,5 g/l. Albumiinide ja globuliinidevaheline suhe on normaalsena 1,2/1-2,0/1. Vereplasmavalgud tagavad vere ja kudedevahelise vee-ja ainetevahetuse. Vereplasme valkude osmootne rõhk e kolloidosmootne (onkootne) rõhk on ~3,3 kPa(25mmHg). Kuigi onkootsest rõhust oleneb vere ja kudede vaheline ainete vahetus ja esmasuriini teke neerudes. Vereplasma valgudega, albumiiniga on seotud kaltsium, billirubiin, rasvhapped ja mõned ravimid, globuliinidega kortisool, türoksiin, lipiidid, raud, vitamiinid jm ained. Haigustekitajatele astuvad vastu globuliinide fraktsiooni kuuluvad immuunoglobuliinid. Verepalsma valgud tagavad ühe osa vere puhversüsteemist, valgumolekulide amino-ja
rasvad, aminohapped). Ülesandeks lahustunud ainete transport mööda keha. 4.Vere füüsikalis-keemilised omadused osmootne rõhk – vereplasmas lahustunud ainete kontsentratsiooni näitaja -7,4- 7,6 atm Osmootset rõhku reguleeritakse: 1) aine filtreeritakse organismist välja 2) tasakaalustatakse mõnda teist ainet lisades. Kui rõhk ületab piirid, kaotavad verelibled oma funktsiooni, tagajärjeks võib olla surm. onkootne rõhk e. kolloidosmootne rõhk – sõltub plasmavalkude hulgast. Hoiab verd veresoontes. konstantne reaktsioon – sõltub H ja OH ioonide kontsentratsioonist. Näitaja pH. Arteriaalne veri kergelt aluseline: pH 7,4. Venoosne veri 7,35 pH. Max pH piirid on 7,0-7,8 pH. Suuremate muutuste puhul tagasipöördumatud tagajärjed. Vere külmumistemperatuur on -0,55 C. puhveromadused – omased lahustele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola
porta kaudu maksa, sealt v. hepatica kaudu v. cava inferior'isse. 2. Glükogeeni süntees ja deponeerimine 3. Eksokriinne funktsioon. Sapi süntees ja sekretsioon. See toimub maksa rakkudes. Maksas sünteesitakse primaarsed sapphapped: koolhape ja kenodesoksükoolhape. 4. Valkude desamiinimine. 5. Valkude transamiinimine. 6. Vereplasma valkude süntees. Fibrinogeeni, protrombiini ja albumiinide süntees. Albumiinide sünteesi languse korral (tsirroos) langeb onkootne rõhk ja vesi tõmmatakse rakkudest rakuvahelisse ruumi, sageli ka kõhuõõnde (astsiit tsirrooside ja kasvajate korral). 7. Vitamiinide deponeerimine ja süntees. Maksas deponeeritakse A, B12, D, E, K. D- vitamiini muutmine hormoonvormiks leiab aset maksas. 8. Ammoniaagi kahjutustamine. NH4 muudetakse: a) CO2 ühinemisel karbamiidiks ja viikase uriiniga välja, b) tehakse glutamiini, mis on lämmastiku depoo maksas ja ajus, c) NH4 seotakse -ketoglutaarhappega ja tekib glutamiinhape. 9
..2,6 Osmootne rõhk 768...819 kPa Leeliselise reaktsiooniga, pH 7,4 Osmomolaarsus 300mosm/l Vereplasma valgud, fraktsioonid, hulk- Valkusid on 65-80g/l, jaotatakse albumiinideks ja globuliinideks. Albumiine 35-45 g/l ja globuliine 24-37 (+ fibrinogeeni 1,5-4,5) Vereplasma valgud kannavad neg.laengut ja käituvad hapetena. Omavaheline suhe- 1,2-2,0/l Vereplasma valkude ülesanded- Olulised vere ja kudede vahelises vee-ja ainevahetuses. Vereplasma valkude osmootne rõhk (kolloidosmootne/onkootne rõhk) keskmiselt 3,3 kPa. Sellest oleneb vere ja kudede vaheline ainevahetus ja esmasuriini teke neerudes. Võtavad osa ainete transpordist veres-albumiinidega on seotud kaltsium,rasvhapped,mõned ravimid. Globuliinidega kortisool,osa lipiide,rauda, vitamiiine. Vereplasma valkude tähtsus organismi kaitsereaktsioonis- suur osa antikehi on globuliinide fraktsiooni kuuluvad immuunglobuliinid. Vereplasma valgud moodustavad osa vere puhversüsteemist. Valgu molekulid on võimelised
Tekkinud ultrafiltraat satub neerukehakese kihnu valendikku. See koostiselt valguvaba vereplasmaga sarnane vedelik on semasuriin. Ultrafiltraati tekib ööpäevas ca 160 liitrit. Ultrafiltratsioon põhineb vererõhul. Päsmakese kapillarides püsib vererõhk suhteliselt kõrge, kuna toomasoon on suurem kui viimasoon. Esmasuriini tekkimine oleneb päsmakese kappillaarides olevast vererõhust( 70 mmHg), vereplasma valkude osmootsest rõhust (onkootne rõhk on 25 mmHg) ja vedeliku hüdrostaatilisest rõhust ( 20 mmHg) kihnuõõnes. Esmasuriinu tekib ainult siis kui vereõhk pärsmakes kapillarides ületab vedeliku väljutamist takistavate rõhkude, s.o. onkotse rõhu ja kihnuõõne hõdrostaatilise rõhu summa. Kui vererõhk langeb madalamale kui 45 mmHg, siis lakkab uriini teke ja sllel on eluohtlikud tagajärjed. Ultrafiltratsiooni autoregulatsioon- kui vererõhk päsmakeses langeb, siis toomasoone valendik
veresoontest kapsli e kihnu õõnde. Kihnu õõs jääb kihnu e kapsli sisemise ja välimise lestme vahele. Uriin erineb vere poolest selle tõttu, et ei sisalda vormelemente (punalibled, valgelibled, erütrotsüüdid). Filtratsiooni rõhk(F) : F= A-(B+C) 25=70-(30+15) A vere rõhk päsmakese veresoontes (inimesel on see u 70mmHg) neerupuudulikkus tekib, kui rõhk alla 60 mmHg. Glomeerul veresoonte päsmake ja Bowmani kapsel kokku B vereplasma valkude rõhk e onkootne rõhk (normaalselt u 25-30 mmHg) - neerupuudulikkus tekib, kui rõhk üle 30 mmHg C vedeliku rõhk kihnuõõnes e hüdrostaatiline rõhk (normaalselt u 15 mmHg) neerupuudulikkus tekib, kui rõhk üle 15 mmHg. Kui filtratsiooni rühk langeb alla 15 mmHg, siis uriini teke lakkab. Filtratsioon ei ole võimalik (nt. kui vererõhk langeb väga madalale). Esmast uriini tekib ööpäevas 150-180 liitrit, aga lõplikku 1,5 liitrit. 2
Osmoos põhjustab lisarõhu 11 Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks selles piirkonnas, kuhu lahusti hakkab liikuma, seda lisarõhku nimetatakse osmootseks rõhuks. - Vereplasma osmootne rõhk on 7,6-8,1 atm. - Vereplasma valkude osmootne rõhk e onkootne rõhk 25mmHg Vereplasma osmootne rõhk on vere plasmas sisalduvate ainete poolt tekitatud rõhk. Hüpotooniline lahus – lahus, mille osmootne rõhk on madalam vereplasma omast; vähem kontsentreeritud lahus; rakud paisuvad. N: destilleeritud vesi. Selliseid lahuseid ei tohi veeni manustada, kuna selle tagajärjel tekib hemolüüs. Hüpertooniline lahus – lahus, mille osmootne rõhk on kõrgem vereplasma omast; rohkem kontsentreeritud lahus; rakud kortsuvad
näitajad. Mis võib mõjutada organismis osmootset rõhku ja happe-leelis tasakaalu (pH-d)? pH nihked - alkaloos ja atsidoos. Osmoos on lahusti difusioon läbi poolläbilaskva membraani (rakumembraan). Osmoos põhjustab lisarõhu selles piirkonnas, kuhu lahusti hakkab liikuma, seda lisarõhku nimetatakse osmootseks rõhuks. Vereplasma osmootne rõhk on 7,6-8,1 atm. Vereplasma valkude osmootne rõhk e onkootne rõhk 25mmHg Vereplasma osmootne rõhk on vere plasmas sisalduvate ainete poolt tekitatud rõhk. Hüpotooniline lahus – lahus, mille osmootne rõhk on madalam vereplasma omast; vähem kontsentreeritud lahus; rakud paisuvad. N: destilleeritud vesi. Selliseid lahuseid ei tohi veeni manustada, kuna selle tagajärjel tekib hemolüüs. Hüpertooniline lahus – lahus, mille osmootne rõhk on kõrgem vereplasma omast; rohkem kontsentreeritud lahus; rakud kortsuvad
seguneda nin määrata siis konts vereplasmas. Vereplasma valkusid on 65-80g/l, jagunevad: albumiinid- 35-45 g/l ja globuliinid 24-37 g/l, globuliinidel hulgas on ka fibrinogeene 1,5-4,5 g/l. Globuliinid jagunevad: alfa1 ja 2, beeta ja gamma globuliinideks ning fibrinogeeniks. Vereplasma valgd on olulised vere ja kudede vahelises ainete vahetuses. Vereplasma valkude osmootne rõhk ehk kolloidosmootne ehk onkootne rõhk on keskmiselt 3,3 kPa. Vereplasma valgud: a) võtavad osa ainte transpordist- albumiiniga täielikult või osaliselt seotud bilirubiin, rasvhapped ja mõned ravimid, globuliinidega- kortisool, türoksiin, osa lipiide, rauda, vitamiine jne b) organismide kaitsereaktsioonid- suur osa antikehadest on immunoglobiinid. c) osa vere puhversüsteemidest- aminohappe aluselise ja happelise rõhma töttu võimelised reageerima nii happe kui ka alusega
(ortofosfaat, vesiniksulfiid jt), kuid lagundamisprotsess võib peatuda ka vaheastmeil, s.o. keerukamate ühendite tasemel. Loomad eritavad AV mittevajalikud lõppsaadused normaaljuhul väliskeskkonda. Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus. Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra- või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise. Sisekeskkonnas on püsiv veel onkootne rõhk (kolloidosmootne rõhk), mida säilitakse plasma proteiinide abil. proteiinide muutus võib tuua kaas ioonide ja vee liikumise kas rakkku sisse või välja. Palsmavalkude (albumiinide) kontsentratsiooni väehenmine põhjustab vee retensiooni rakkude sees. See tõttu peab plasmat asendavate ainete kolloidosmootsete ainete hulk vastama plasma omale.. Homöostaas ja homöostaatiline regulatsioon ja selle erinevad tasandid. Homöostaas kajastab
annaabi.ee 
