Geenitehnoloogia valitud Geenitehnoloogia valitud DNA DNA lõikude eraldamine, lõikude eraldamine, töötlemine in töötlemine in vitro ja vitro ja siirdamine sama või muu siirdamine sama või muu liigi liigi isendi geneetilisse struktuuri- isendi geneetilisse struktuuri kromosoomi, plasmiidi või kromosoomi, plasmiidi või viirusesse(geenide ülekanne). viirusesse(geenide ülekanne). Rekombinantne DNA DNA Rekombinantne DNA DNA molekul, milles on ühendatud molekul, milles on ühendatud eri eri liikidelt pärit DNA osad. liikidelt pärit DNA osad. Rakkudesse viiakse võõraid Rakkudesse viiakse võõraid geene viirusvektori abil, plasmiidse geenivektoriga, geene viirusvektori abil, Agrob...
Luu Luud koosnevad luurakkudest ja rakuvaheainest. Luudes on nii mineraalaineid kui ka orgaanilisi aineid. Mineraalained annavad luudele kõvaduse, orgaanilised ühendid aga elastsuse. Kõige olulisemad orgaanilised ained luudes on valgud ja rasvad. Mineraalained sisaldavad luudes kõige rohkem kaltsiumi-, fosfori ja magneesiumiühendeid. Inimese vananedes luude koostis muutub: luudes suureneb mineraalainete sisaldus ja luude elastsus väheneb. Luuümbris->plinkollus->käsnollus->luuüdi Kõhrkude võimaldab luudel kasvada. Luud katab pealt õhuke luuümbris. Luu sees on luuüdi. Noortel on punast luuüdi e. vereloomeelundit rohkem kui vanadel. Osa punasest luuüdist asendub vananedes kollase luuüdiga e. toitainete rasvade varuga. Luud on lihaste kinnituskohaks. Lihased kinnituvad luudele kõõlustega. Kõõlus on valkainest koosnev sidekoeline väät, mis on tõmbele ja venitusele väga vastupidav. Kõõlus on kaetud tupega, mis vähe...
liigesvalu, iiveldus, alaseljavalu, palavik, higistamine, külmavärinad ja peavalu Vahel esineb ka köha, kurguvalu, kõhukinnisust ja suus võib esineda omapärast maitset Esineb ka depressiooni, maksa ja põrna suurenemist Rasedatel võib põhjustada loote surma Diagnoosimine Üldise seisundi hindamiseks tehakse vereanalüüs, et leida bakteri vastu tekkinud antikehi Haigustekitajat ennast on võimalik leida verest, luuüdist ja teistest kudedest Erinevates organites tekkinud kahjustuste määramiseks tehakse röntgenipilte Ravivõimalused Ravitakse haiglas Ravimitena kasutatakse antibiootikume, mille kuur võib kesta kuni 2 kuud Kui haigustekitaja on tunginud südamesse või aorti on vajalik operatsioon Prognoos Ravi puudumise korral on suremus 2% Antibiootikumravi lühendab haiguse kestvust, vähendab vaevusi ja selle taastekke tõenäosust
Veri Inimesel on verd 7-8% kehakaalust. (70 kilosel 5l verd) Veri paikneb veresoontes ja osa paikneb vere depoodes maksas, põrnas ja luuüdis. Suurema füüsiise koormuse korral paisatakse depoodest välja. Punasest luuüdist verd ei paisata, enne kui vormelemendid on küpseks saanud. (paisatakse välja suurte verekaotuste korral) Veri jaguneb plasmaks ja vormelementideks. suhe on 40-45% vormelemente, 55-60% plasmat. Punase värvi annavad verelibled. Plasma ja vormelementide omavahelist suhet nim. hematokritiks. Nt vere vormelementide ülekanne. Kui vormelemente on liiga palju (jalgratturitel piir 50!)....... veri paksem ehk viskoossem. Süda peab ringi pumpama. Suusatajal mõõdetakse hemoglobiini taset. Kui
(kollane - arvukalt rasvarakke) · Loote- ja lapseeas on kogu luuüdi punane ja hemopoeetiline. · Punane luuüdi => kollane luuüdi · Täiskasvanul paikneb punane luuüdi koljuluudes, selgroolülides, rinnakorvi ja vaagnavöötme luudes, õlavarreluu ja reieluu peades Punase ja kollase luuüdi paigutus lapsel ja täiskavanul Lapse reieluu Täiskasvanu reieluu Täiskasvanuil on umbes pool luuüdist punane ja hemopoeetiline. Kollane luuüdi võib vajadusel muutuda punaseks luuüdiks. Tüvirakud · Pluripotentsed tüvirakud => multipotentsed eelrakud => unipotentsed eelrakud · Kolooniaid moodustav ühik (CFU) · Multipotensed eelrakud: lümfoidrea eelrakk ja granulotsütaarse, erütrotsütaarse, monotsütaarse ja megakarüotsütaarse rea eelrakk (CFU-GEMM e. CFU-mix) · Unipotentsed eelrakud: CFU-E; CFU-GM => CFU-M ja CFU-G; CFU-Eo; CFU-Bas; CFU-Meg
Ande Andekas-Lammutaja Bioloogia Biotehnoloogia Biotehnoloogia on organismidele omastel protsessidel põhinev tehnoloogia tehistingimustes. Geenitehnoloogia kasutab organismide pärilikkuse muutmiseks DNA siirdamist, mille tagajärjel luuakse uute pärilike omadustega organismid. Valdkondadeks on kloonimine (nii paljundamise kui ravi eesmärgil), keskkonna puhastamine, isikute tuvastamine, transgeensete organismide ehk GMOde loomine ning haiguste geeniteraapia. Kasutatakse peamiselt baktereid ja seeni, vähem taimi ja loomi. Organisme kasutatakse mitmesuguste ainete tootmiseks. Paljusid bakter- ja seentüvesid kasutatakse toiduainetööstuses, nad toodavad mitmesugusel eesmärgil vajalikke ensüüme (toiduainetel parandatakse lõhna- ja värviomadusi, juustu tootmine, ensüümid piima val...
luuüdi on vereloomeelund. Kollane luuüdi on aga toitainete, eriti rasvade varupaik. Luude liigid Pikad luud (näiteks õlavarre-, küünarvarre-, reie ja sääreluud) on keskosas seest õõnsad ning seetõttu nimetatakse neid ka toruluudeks. Toruluude keskel ei ole tavaliselt luukude, vaid on luuüdiõõs. Seda õõnsust täidab rasvarikas sidekude – kollane luuüdi (vastsündinul on punane luuüdi, mis toodab uusi vererakke. Lapse kasvamisel muutub osa luuüdist kollaseks luuüdiks, mis vererakke ei produtseeri). Laiad lamedad luud (abaluu, puusaluu roided, koljulagimik) on suure tähtsusega. Neil on ulatuslik pind lihaste kinnitumiseks või nad moodustavad mahuteid siseelundite jaoks. Need luud koosnevad seespool asetsevast käsnollusest, mida väljaspool katab õhuke kiht plinkollust. Lühikesed luud (randmeluud, selgroolülid) on ebakorrapärase kujuga. Peaaegu kogu ulatuses koosnevad nad käsnollusest ja on väljapoolt kaetud väga õhukese
murduda/katki minna. · Kui orgaanilisi ühendeid jääb luudes vähemaks, siis luud ei paindu enam nii palju. · Vanas eas sagenevad luumurrud sellepärast, et mineraalainete kogus luudes väheneb. 6. Mis tähtsus on toruluudes paikneval luuüdil (selle erinevatel vormidel)? 1) Punane ehk vererikas luuüdi-Vereloome elund, milles moodustuvad erinevad vererakud, mis kanduvad vereringesse. Osa punasest luuüdist asendub vananedes kollase luuüdiga. (Ntks: puusaluudes, selgroolülides, roites) 2) Kollane luuüdi-Toitainete, eriti rasvade varu. (Ntks: toruluude õõnsuses) 7. Millist rolli täidavad liikumis- ja tugielundkonnas kõõlused? Kõõlus on valkainest koosnev sidekoeline väät, mis on tõmbele ja venitusele väga vastupidav. Lihaste kokkutõmbed ja lõtvumised kanduvad kõõluste abil luudele ja see võimaldab meil luid liigutada. 8
Toruluude otstes on õõnsuse asemel käsnollus, mille arvukad tühimikud vähendavad samuti luude kaalu. Luude keskosas on luuüdi, mis on pehme kude. Seda on kahte sort punane (vererikas) ja kollane (rasvarikas). Nt puusaluudes, selgroolülides, roietes, toruluude käsnolluses on punane luuüdi, toruluude õõnsuses aga kollane luuüdi. Punane luuüdi on vereloomeelund. Selles moodustavad erinevad vererakud. Kollane luuüdi on aga toitainete, eriti rasvade varu. Osa punast luuüdist asendub vananedes kollase luuüdiga. Lihased kinnituvad luudele kõõlustega, see on valkainest koosnev sidekoeline väät, mis tõmbele ja venitusele väga vastupidav. Nt talub mm läbimõõduga kõõlus 6-12 kg koormust. Kõõlus on kaetud tupega, mis vähendab kõõluse hõõrdumist liikumisel ja hoiab seda asendis. LUUSTIK ehk SKELETT koosneb omavahel seondunud luudest, ta on inimese tugielundkonna osa. Inimestel on siseskelett, see tähendab, et luustik paikneb keha sees.
peensoolest tulev lümf on valkjas – piimand (chylus) (sisaldab emulgeeritud rasvatilgakesi). Ööpäeva jooksul tekib keskmiselt 3 – 4 l lümfi. Kudedest väljuv lümf sisaldab (lisaks sooltes imendunud toitainetele) palju rakkude ainevahetuse jääke, surnud rakkude tükke ja mikroobe. Lümfis ringleb hulgaliselt organismi kaitserakke – lümfotsüüte, aga ka makrofaage jm. Lümfotsüüdid on üks liik vere valgeliblesid (vt. veri), algselt pärinevad punasest luuüdist, kuid osa liike küpsevad ja paljunevad (kloneeruvad) lümfielundeis. Luuüdis (bone marrow!) küpsevad B- lümfotsüüdid, tüümuses (thymus) küpsevad T-lümfotsüüdid. Lümfisooned : - sarnanevad ehituselt ja omadustelt veenidele; - lihtsaim jaotus: lümfikapillaarid - algavad umbselt!; on verekapillaaridest suurema läbimõõduga ja seina rakkude vahel on suuremad avad; lümfisooned (kitsamas mõttes) – kulgevad läbi lümfisõlmede, liituvad järjest suuremateks;
veresooned. Veri varustav luukoe rakke hapniku ja toitainetega ning viib ära jääkained . Osa luid on seest õõnsad näit: jäsemete pikad toruluud . Toruluude otsas on õõnsuse asemel käsnollus . Enamiku luude keskosas on luuüdi .Puusaluudes ,selgroolülides , roietes , toruluude käsnolluses on punane luuüdi , toruluude õõnsuses , aga kollane luuüdi . Kollane luuüdi on toitainete eriti rasvade varupaik . Punane luuüdi on vereloomeelund . Osa punastest luuüdist asendub vanades kollase luuüdiga. Luud on lihaste kinnitumiskohad . Lihased kinnituvad luudele kõõluste abil . Kõõlus on valkainest koosnev sidekoeline väät , mis on tõmbele ja venitusele väga vastupidav . Liigestes on luude otsad kaetud kõhrega . Kõhrega kaetud luuotste vahele jääb liigesevedelikuga täidetud liigeseõõs . Liigest katab liigese kihn , mis ühendab liigestuvaid luid ja hoiab liigesevedelikku liigeseõõnes . Luuotsi hoiavad liigestes
kastetakse lutsiferiini sisaldava veega. GEENITERAAPIA ehk geenravi seisneb enamasti normaalselt taliteva geeni siirdamises raske geneetilise puudega inimese mingi koe(organi) rakkudesse. Osal juhtudel seisneb ravi ka mutantse geeni avaldumise vaigistamises. Siiratakse sama liigi geene, neid geene siiratakse üksnes somaatilistesse rakkudesse ega pärandata järglastele. Geeniteraapia võimalused sõltuvad geneetilise puude olemusest. Kui see on seutud vererakkudega, siis puudega lapse luuüdist eraldatud rakud viiakse rakukultuuri, neisse sisestatakse normaalgeen sobiva genivektori, enamasti retroviiruse a bil, kinnistunud siirdega rakud kloonitakse ja paljundatakse ning siirdatakse tagasi haigesse indiviidi. Esimene edukas geenravi op. tehti 1990.a USA-s kaasasündinud immuunpuudulikkusega lapsele. RESTRIKAAS- omapärane ensüüm, mis lõikab DNA kaksikahelat kindlate järjestuste kohalt. Bakterid sünteesivad neid, et end kaitsta end erinevate viiruste sissetungi eest,
Esiteks siiratakse sama liigi geene; teiseks, neid geene siirdatakse üksnes somaatilistesse rakkudesse ega pärandata järglastele. Päritava haiguse puhul tuleb geeniravi protseduuri korrata iga puudega järglase juures. Geeniteraapia võimalused sõltuvad geneetilise puude olemusest. Kui see on seotud näiteks vererakkudega, on asi lihtsam. Luuüdis on alati mingi hulk tüvirakke eri tüüpi vererakkude tootmiseks. Sellisel juhul oleks geeniravi protseduur järgmine: puudega lapse luuüdist eraldatud rakud viiakse rakukultuuri, neisse sisestatakse normaalgeen sobiva geenivektori, enamasti retroviiruse abil, kinnistunud siirdega rakud kloonitakse ja paljundatakse ning siirdatakse tagasi haigesse indiviidi. Muude puuete korral on asi keerulisem. Tuleb leida või konstrueerida sobiva koespetsiifilise promootoriga ülekandevektor ja sisestada selle struktuuri siiratav geen. Tehnogeneetilisi meetodeid saab kasutada veel paljude muude ülesannete lahendamiseks.
tavaliselt toimivad koos IgM-ga. IgD leidub väikeses koguses ka vere seerumis sekreetse vormina. See antikeha on monomeer, mis koosneb kahest raskest ahelast ja kahest kergest ahelast. Täpset funktsiooni ei teata, aga B- lümfotsüütide rakkudes on selle antikeha ülesanne anda B-rakkudele signaal aktiveerumiseks. B-rakkude diferentseerumise ajal, on IgM antikehad ainsad, mida toodetakse. IgD hakatakse tootma alles siis, kui B-rakud on luuüdist väljunud ja hakkab tootma perifeerset lümfoidkude. Kui B-rakud on küpsed, siis hakkavad IgE ja IgM koos toimima. IgE-antikehad (0.001%) on seotud ülitundlikkuse ehk allergiaga, seetõttu kasutatakse seda tüüpi antikehade määramist just allergia põhjustajate (allergeenide) väljaselgitamisel. Nimelt tekivad igale allergeenile just talle omased IgE-klassi antikehad, mille kaudu jõutakse allergeeni endani. IgE-antikehi esineb veres ka sooleparasiitide korral
lisaks tsütotoksilistel rakkudel vallandatakse tsütolüütilised mehhanismid Kirjelda B-lümfotsüütide aktivatsiooni protsessi: mis juhtub B-lümfotsüüdiga peale aktivatsiooni, mida on aktivatsiooniks vaja? – peab seostuma AK-ga ning seejärel osad rakud muutuvad mälurakkudeks ning teised plasmarakkudeks ning hakkavad tootma AK. B-lümfotsüüdid ei lahku peale aktivatsiooni organismist, nad lahkuvad peale küpsemist oma tekkeorganist ehk luuüdist Millal inimese arengu käigus algab eri tüüpi antikehade süntees? Millal on lapse immuunsüsteem eriti nõrk? – sünniga algab IgA süntees ja IgG süntees. Lapse humoraalne immuunsus on eriti nõrk 3. kuust kuni 1. aastani Kirjelda T-lümfotsüütide diferentseerumise etappe. – erinevate TRC loomine geneetiliste ümberkorralduste abil, positiivne selektsioon, negatiivne selektsioon, CD4+ ja CD8+ lümfotsüütide diferentseerumine ja vabanemine vereringesse
Nuumrakud ja vere basofiilid indutseervad allergiaid. Nuumrakud tekivad luuüdis vereloome käigus ja kudedes differentseeruvad limaskoe või sidekoe nuumrakkudeks. Eosinofiilid (E)- Veres alla 1%, esinevad luuüdis, soole limaskestades, eskpresseerivad tsütokiine, olulised parasiit-infektsioonide vastu. Monotsüüdid tsirkuleerivad veres ca 8 tundi, suurenevad ja migreeruvad kudedesse, kus diferentseeruvad koespetsiifilisteks makrofaagideks - paikne lokalisatsioon, kindel funktsioon. Luuüdist verre saabunud osad monotsüüdid migreeruvad kudedesse ja arenevad seal makrofaagideks. M1- inflammatoorsed- sisenevad kudedesse infektsiooni korral. M2- patrullivad- liiguvad aeglaselt mööda veresooni, moodustavad koe- resident monotsüütide reservuaari. Makrofaagid (MQ)-koristajad. M1- inflammatoorsed. M2- koe parandajad, kasvajaid toetavad. Aktiveeritud makrofaagid on parimad fagotsüüdid. Toodavad tsütokiine. Dendriitrakud (DC) on parimad APC. DC esinevad erinevates kudedes:
tüvirakke. Kõige paremini tuntakse luuüdi tüvirakke Luu sees olev üdi on täis tüvirakke, millest tekivad kõik vererakud. Verevähki haigestunud laste ega täiskasvanute puhul ei piisa alati üksnes medikamentidega (kemoteraapia, immunoteraapia) ravimisest. Mõnel juhul võib aidata ainult doonori luuüdi (vereloome tüvirakkude) siirdamine. Patsiendi haiged vereloomerakud asendatakse siirdamisel doonori tervete rakkudega, mis hakkavad taas tervet verd tootma. Tüvirakke võetakse luuüdist kirurgilisel teel. Doonorile tehakse lokaalne või üldnarkoos, seejärel võetakse steriilse nõelaga (enamasti puusaluust) luuüdi. Protseduur kestab mitu tundi, selle käigus võetakse 7001500 ml verd ja luuüdisuspensiooni. Ehkki väikeses koguses, leidub tüvirakke ka ringlevas ehk perifeerses veres. Neid kogutakse siis, kui haige paraneb pärast intensiivset kemoteraapiat ja veres suureneb nende hulk. Samuti saab
Kvantitatiivselt määratakse soojusjuhtivusdetektoris, 1 mg proovi 10 min jooksul. O määramine: püroluus 1120 °C juures, suunatuna läbi Ni/C kolonni, kus gaasid redutseeritakse. Gaasisegu (CO, N2, H2, CH4) lahutatakse molekulaarsõeltel, detekteeritakse TCD-ga. 5 min. Antikehade ja antigeenide definitsioon ja nende analüütilise kasutamise põhiidee Antikehad - valgud, mida toodetakse loomades reaktsioonina võõrkehade tungimisele kudedesse. Toodetakse luuüdist pärit B- lümfotsüüdid. Tunnevad ära teatud osa antigeenist ning seonduvad selle alusel. Väga spetsiifilised. Leides antigeeni, jaguneb B-rakk kiirelt ning eritab antikehi, kadudes valdavalt koos antigeeniga, mille hävitab. Osa jääb alles nn mälurakkudeks. Antigeenid - võõrkehad, mis tungivad looma kudedesse. Immunotest Märgistatud antikehade kasutamine vastavate antigeenide olemasolu testimiseks (fluorestents-, ensüüm-, radioaktiivse markeriga märgistatud). Western blotting
Kaks võimalust: 1)asendada haige geen tervega ; 2) Vaigistada haige geen. · Siiratakse sama liigi geene (inimese geen inimesele, loomad loomadele) · Geenid siiratakse ainult somaatilistesse rakkudesse ( keharakud- somaatilised) · Ei pärandu järglastele Näide: diabeet ( kõhunääre ei sünteesi insuliini) GEENRAVI · Normaalselt talitleva geeni siirdamine raske geneetilise puudega inimese mingi koe rakkudesse: a) Haige luuüdist eraldatakse tüvirakud b) Koekultuuris sisestatakse neisse normaalgeen geenivektori abil c) Rakud kloonitakse ja paljundatakse d) Rakud siiratakse tagasi haige koesse · Mutantse geeni avaldumise vaigistamine ehk geenivaigistuse meetod: a) MikroRNA abil blokeeritakse valgusüntees b) Geen ei saa avalduda Pärilike haiguste molekulaargeneetiline diagnostika · Mutantsete geenide äratundmine DNA proovide abil
siiratakse sama liigi (inimese) geene; teiseks, neid geene siiratakse üksnes somaatilistesse rakkudesse ega pärandata järglastele. Päritava haiguse puhul tuleb geenravi protseduuri korrata iga puudega järglase juures. Geeniteraapia võimalused sõltuvad geneetilise puude olemusest. Kui see on seotud näiteks vererakkudega, siis on asi lihtsam. Luuüdis on alati mingi hulk tüvirakke eri tüüpi vererakkude tootmiseks. Sellisel juhul oleks geenravi protseduur järgmine: puudega lapse luuüdist eraldatud rakud viiakse rakukutuuri, seisse sisestatakse normaalgeen sobiva geenivektori, enamasti retroviiruse abil, kinnistatud siirdega rakud kloonitakse ja paljundatakse ning siirdatakse tagasi haigesse indiviidi. Muude puuete korral on asi keerulisem. Tuleb leida või konstrueerida sobiva koespetsiifilise promootoriga ülekandevektor ja sisestada selle struktuuri siiratav geen. Kuigi on ette tulnud rohkesti pettumusi, peetakse geeniteraapiat tulevikumeditsiini jaoks siiski oluliseks
komponent. NK-rakud tapavad organismis rakke, mille pinnal ei ole koesobivusantigeen I (MHC1) kogus piisav. Mõned viirused suruvad nakatunud rakus alla koesobivusantigeen I sünteesi. Ka mõne kasvaja puhul väheneb raku pinnal oleva koesobivusantigeen I hulk. Niisuguste kasvajate mahasurujana on samuti olulised NK-rakud. NK on mittespetsiifilised tsütotoksilised rakud, 5-10% tsirkuleerivate lümfotsüütude populatsioonist. NK on pärit luuüdist, neil teatud sarnasus Tc-rakkudega, aga ei küpse tüümuses. NK tsütoplasmas on graanulid perforiin ja granzüümid- märklaudrakk suunatakse apoptoosi. NK-l erinevad retseptorid (activating and inhibitory signals), mis aitavad NK-l eristada terveid rakke, viirusega nakatunutest ja tuumoriga rakkudest. NK 1-T rakud omavad TCR retseptorit (nagu T -rakud); See TCR tunneb ära MHC-like molekuli, mida nim CD molekuliks (erineb MHCI või MHC II-st). NK1-T rakud
genoommutatsioone 1. kromosoomide arvu 2. kromosoomide struktuur 3. Kasutatakse valgusmikroskoopiat. Uuritakse: 1. Vastsündinutel ja lastel -> leukotsüüte (neil on tuum!), neid uuritakse mitoosi metafaasis (kromosoomid värvitud) 2. eakatel inimestel (püsivad muutused verepildis)-> luuüdi rakke (tüvirakud) punasest luuüdist puusaluust, rindluust. 4. Uuringud teostatakse kas 1. vastavate analüüsiprogrammidega -> mikroskoobis avanev pilt skännitakse ja programm ütleb ära, millistes kromosoomides struktuurihälbed on 2. kromosoomistik mikroskoobis fotografeeritakse, antakse visuaalne hinnang Tsütokineetiline analüüs võimaldab kindlaks teha kromosoom- ja genoommutatsioone 5. Mudelkatsed loomadega 1
haigusega võidelda. Lisaks on võimalik haigust põhjustav ebakorrektselt töötav geen inaktiveerida või "välja lülitada" või asendada terve geenikoopiaga. Somaatilise geeniteraapia võib omakorda jagada kaheks. Kehavälise (ex vivo) geeniteraapia puhul muudetakse rakke väljaspool keha ning seejärel siiratakse tagasi organismi. Mõningates geeniteraapia kliinilistes uuringutes eraldatakse rakud patsiendi verest või luuüdist ja kasvatatakse laboris. Neid rakke nakatatakse viirusega, mis kannab ravi otstarbel kasutatavat geeni. Seejärel kasvatatakse modifitseeritud rakke veel mõni aeg laboris ning siiratakse patsiendile veeni kaudu tagasi.Kehasisese (in vivo) geeniteraapia korral viiakse ravi eesmärgil kasutatav geen kandja ehk vektori abil organismi rakkudesse neid sealt eemaldamata. Geeniteraapia kasutamine sugurakkudel viib muutusteni, mis kanduvad edasi järgmistele põlvkondadele
antikehi sekreteerivad plasmarakud ja mälu B-rakud. B-rakkude areng saab alguse lümfoidsetest tüvirakkudest, need prolifereeruvad ja differentseeruvad pro-B rakkudeks, Ig-sid raku pinnal veel pole; sünteesitakse ainult µ-ahelat; on ka pseudo L ahelad, edasi pre-B rakkudeks ja seejärel immature-B-rakkudeks. Kerga ahel on välja valitud. Toimub muutus RNA processingus. Saadakse mature-B-rakud, nende pinnal on mIgM ja mIgD. Küpsesse staadiumisse jõuab ca 10% B-rakkudest, nad väljuvad luuüdist ja siirduvad perifeeriasse. Kui + Ag siis B rakk aktiveerub, toimub proliferats., edasi differentseerumine plasma ja mälu B rakkudeks. Pro-B rakkude prolifereerumine ja differentseerumine pre-B rakkudeks sõltub ümbritsevast mikrokeskkonnast, mida pakuvad luuüdi struuma rakud. T-RAKKUDE ARENG tüümuses on kompleksne protsess ja oluline imetaja immuunsüsteemi kujunemisel. Diferentseerumise protsessis arenevad naiivsed T rakud kas tsütoplasmaatilisteks või abistaja T rakkudeks
tüümus e. harknääre , põrn on seotud eelkõige lümfo- ja monotsüütide valmimisega. Maksas valmivad vereplasma valgud, mitte vererakud, kuid teda ei loeta vereloomeelundiks. Punases luuüdis leiduvad pluripotentsed tüvirakud, mis on igat liiki vererakkude ühtseks eelastmeks. Järgmiseks astmeks on determineeritud tüvirakud, mis on võimelised moodustama kas ainult erütro-, mona-/granulo-, trombo- või lümfotsüüte. Kuni noorte, tuumata erütrotsüütide lahkumiseni luuüdist retikulotsüütidena, eristatakse mitmeid erinevaid diferentseerumis- ja valmimisstaadiumeid. Vereloome regulatsioon, maksa ja neerude tähtsus selles, erütropoetiin. Vitamiin B 12, foolhape ja raua tähtsus erütrotsüütide loome regulatsioonis. Vereloome regulatsioonis on oluline roll maksal ja neerudel, kuna neis toodetav hormoon erütropoetiin. Erütrotsüüdid tekivad punases luuüdis mitmeastmeliselt seesmise teguri (maonõres leiduv aine) ja väliste
1. Histoloogiliste preparaatide valmistamise põhietapid 1. Materjali võtmine 2. Fikseerimine – säilitatakse koed võimalikult elupuhusena 3. Veetustamine 4. Sisestamine – materjal muutub kõvemaks 5. Lõikamine mikrotoomil 6. Värvimine –nt hematoksüliin-eosiin (HE), H värvib raku tuuma ja E raku tsütoplasma. 7. Sulundamine - värvitud preparaadile lisatakse palsamit ja kaetakse katteklaasiga. Sulundamine kaitseb rakulist materjali kuivamis-artefaktide ja kokkutõmbumise eest, muudab värvingu selgeks. 2. Raku mõiste, üldine ehitus Rakk (cellula) on väikseim üksus, millel on kõik elu tunnused. Rakku ümbritseb rakumembraan, mille põhilipiidid (fosfolipiidid) moodustavad fosfolipiidse kaksikihi. Lisaks lipiididele esineb veel valke, süsivesikuid, kolesterooli. Raku elussisu (va rakutuum) on tsütoplasma, kus asuvad kõik raku organellid. Kahekordse membraaniga organellid * rakutuuma sisekeskkond on karüoplasma. Raku elutegevuse juhtimine. Tuumas ...
immuunvastuses osalevad rakud need on rakulised komponendid. Veres ja koevedelikes "lahustunud" mitteadaptiivse immuunsuse elemendid - komplement, ferriinid, interferoon, defensiind jne. need on molekulaarsed komponendid. Leukotsüüdid. Granulotsüüdid-basofiilid, eosinifiilid ja neutrofiilid. Arganulotsüüdid--lümfotsüüdid ja monotsüüdid. Makrofaagid ja monotsüüdid Monotsüüdiid-esimesed avastatud makrofaagid, kannavad pinnal C14 markereid. Pärinevad luuüdist, tsirkuleerivad 2 päeva veres--monotsüüdid, siis migreeruvad kudedesse, püsivad seal kaua koe makrofaagid. Kolm olulist funktsiooni: fagotsütoos; Ag esitlemine T-lümfotsüütidele > APC rakud; tsütokiinide tootmine. Surmamine ilma fagotsütoosita Eosinofiilid, naturaalsed killerid (NK rakud) ja neutrofiilid on suutelised hävitama baktereid ka ilma fagotsütoosita. Eosinofiilid sekreteerivad antimikroobseid aineid, kinnitudes eelnevalt helmintidele (kaasenb eosinofiilia)
Tüvirakkude viimisel inimkehasse võib alguses saada küllalt häid tulemusi, aga paari kuu mööduddes on ~90% sisse viidud rakkudest surnud. Samuti tihti ei hakka tüvirakud täitma rolli, mida me soovime, et nad täidaks, näiteks ei taasta funktsioneerivat närvkudet. Lisaks suremusele kipuvad sisse toodud tüvirakud ka rändama minema, võib tekkida vähk. 44. Missugused on inimteraapias kasutatavad potentsiaalsed tüvirakkude allikad? 1) võtta inimeselt endalt tüvirakke, näiteks luuüdist, ning anda neid talle mujale tagasi. 2) Võtta lootelt. 3) võtta viljastatud munaraku blastotsüstist. 4) Võtta kloneeritud munaraku blastotsüstist 5) võtta lähedaselt sugulaselt? * loomadelt, hiired, sead aga see pole siis tüviraku tasemel, see on see, et võtad hiirelt tüviraku (või võtad hoopis koe), kasvatad neeru ning siis siirdad inimesele tegelikult siiski teed temast veidi GMO, lased tal enda sees kasvatada organi, opereerid välja ja siirdad inimesele (loom võib surra!)
konjunktiviit, regionaalne lümfadenopaatia. • Pneumooniline tulareemia – Kopsupõletik sepsise sümptomitega, areneb kiiresti pärast saastunud aerosooliga kokkupuudet. Kohese ravita suremus kõrge. • Võib esineda ka tüfoidne, orofarüngeaalne, gastrointestinaalne vorm. diagnostika. Brucella: mikroskoopia ei ole tundlik. Kultuur on tundlik ja spetsiifiline (verest, luuüdist, lokaliseerunud infektsiooni koldest), kui kasutada pikka inkubatsiooniaega (3 päeva – 2 nädalat). Seroloogiat võib kasutada kliinilise diagnoosi kinnitamiseks. Neljakordselt kõrgenenud tiiter paarisseerumite puhul, ühekordne kõrge tiiter on diagnostilise väärtusega. Samas võib kõrge tiiter säilida kuid, aastaid. Esinevad ristreaktsioonid teiste bakteritega. Francisella: mikroskoopia ei ole tundlik. PCR on hindamisel. Sööde peab olema tsüsteiiniga rikastatud, on tundlik ja
on ortopeediliste haigetega sarnased probleemid: valu, turse ja funktsioonihäired. Tingitud reumaatilise haiguse pikast kestvusest ning ravimite toest, peab füsioterapeutilist käsitlust kohandama vastavalt patsiendile. Sageli on füsioterapeut reumaatilise haige puhul tervishoiutöötajate meeskonna liige. Luu haigused Luustikku mõjutavad haigusi on palju ning erinevaid. Näiteks osteomüeliit (luupõletik- bakterite tekitatud luuüdipõletik, mis hematogeenselt algab luuüdist ja võib levida teistesse luuosadesse ja sellest väljapoole)- võib olla tekkinud trauma tagajärjel, osteosarkoom (luukasvaja)- tekib teadmata põhjuste tagajärjel ning osteoporoos, millel võib olla seos vananemisest tingitud muutustega. Ka nende haiguste puhul on füsioterapeut ravimeeskonna 2 Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia
• Haigelt võetav uuritav materjal sõltub haiguse staadiumist. See on tingitud haiguse patogeneesist: algul tekib nn. tüfoidne sepsis, kui haigusetekitaja ringleb veres, haiguse kliinilises perioodis haigusetekitaja verest kaob, kuid sooleseinas toimuvad nekrootilised muutused, mistõttu tüüfusetekitaja satub massiliselt soolevalendikku ja sealt rooja. • Roojas ei leita tekitajaid tavaliselt enne 3 nädala möödumist organismi sattumisest. • Luuüdist ja lööbeelementidest võib tekitajaid leida isegi siis, kui neid mujal ei ole. SHIGELLOOS e düsenteeria. • Haigelt: roe võimalikult kiiresti pärast roojamist, eelistatult tampooniga võetud roe. Võimaluse korral teha esmaskülv vahetult pärast materjali võtmist. Uuritava materjali kiire saatmisvõimaluse puudumisel saadetakse materjal laborisse segatult konservandiga. • Mikroobikandjalt: roe, tampooniga võetud roe.
Tsütotoksilised T-rakud vabastavad rakumürke, et haige rakk tappa ja seeläbi viiruse paljunemist takistada. Kui keharakk on viirusega nakatunud, hakkavad tema tsütoplasmas ekspresseeruma võõrvalgud. Need valgud lammutatakse raku sees peptiidideks, mis moodustavad endoplasmaatilises võrgustikus MHC-ga kompleksi ning viiakse raku pinnale. T-rakk tunneb ära MHC-ga seondunud võõrpeptiidi ja tuvastab seda esitanud raku kui nakatanu. Monotsüütide diameeter 15 mikromeetrit. Luuüdist verre liikudes suurenevad nad ning muutuvad makrofaagideks (bakterid, vanad erütrotsüüdid, surnud neutrofiilid), peamised fagotsütoosivõimelised rakud (100 bakterit elu jooksul), ’’patrullivad’’ kudedes või püsivad kusagil ’’ankrus’’. Samuti tekivad monotsüütidest dendriitrakud. diapedees – valgeliblede võime veresoonkonnast väljuda ilma, et tegemist oleks veresoone seina vigastamise või kahjustamisega. Seda protsessi kutsutakse leukodiapedeesiks.
harknääre , põrn on seotud eelkõige lümfo- ja monotsüütide valmimisega. Maksas valmivad vereplasma valgud, mitte vererakud, kuid teda ei loeta vereloomeelundiks. Punases luuüdis leiduvad pluripotentsed tüvirakud, mis on igat liiki vererakkude ühtseks eelastmeks. Järgmiseks astmeks on determineeritud tüvirakud, mis on võimelised moodustama kas ainult erütro-, mona-/granulo-, trombo- või lümfotsüüte. Kuni noorte, tuumata erütrotsüütide lahkumiseni luuüdist retikulotsüütidena, eristatakse mitmeid erinevaid diferentseerumis- ja valmimisstaadiumeid. Vereloome regulatsioon, maksa ja neerude tähtsus selles, erütropoetiin. Vitamiin B 12, foolhape ja raua tähtsus erütrotsüütide loome regulatsioonis. Vereloome regulatsioonis on oluline roll maksal ja neerudel, kuna neis toodetav hormoon erütropoetiin. Erütrotsüüdid tekivad punases luuüdis mitmeastmeliselt seesmise teguri (maonõres leiduv aine) ja väliste toitetegurite
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
