Inimese füsioloogia eksami kordamisküsimused (1)

1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest ehk funktisoonist. Füsioloogia eesmärgiks on selgitada keemilisi ja füüsikalisi tegureid, mis vastutavad elu päritolu, arengu ja progressi eest. Homöostaas on sisekeskonna suhteline püsivus; Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neist toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. Homöostaasi komponentideks on: O2 ja CO2 konsentratsioon ; toitainete ja jääkproduktide konsentratsioon; sisekeskkonna pH; soolade ja teiste elektrolüütide konsentrasioon; ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk. Homöostaas saavutatakse regulatsiooni kaudu.
2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. Organismi regulatsioon närvisüsteemi kaudu toimub nt reflekside kaudu. Humoraalne regulatsioon toimub hormoonide vahendusel. Autoregulatsioon on organi sisemine võime tagada normaalne keskkond ilma närvisüsteemi või hormonaalsete mõjudega. Tagasiside võib olla negatiivne, postiivne või ennetav side. Rakkudevaheline kommunikatsioon: *Autokriinne, parakriinne , endokriinne signalisatsioon *Elektrisignaalid *Lipofiilsed ja lipofoobsed signaalid *Ahelsignaalid-signaalikaskaadid
3. Autonoomse närvisüsteemi (ANS) määratlus ja üldiseloomustus. ANS-i sümpaatiline ja parasümpaatiline osa: anatoomiline struktuur, neuromediaatorid/ retseptorid , toime. Soole närvisüsteem. Autonoomne osa PNS-st ( perifeerne närvisüsteem) on motoorne süsteem siseorganite jaoks, kehas asetsevatele silelihastele ja sisenõrenäärmetele, Koosneb kolmest ruumiliselt eraldatud süsteemist: Sümpaatiline, Parasümpaatiline ja Enteeriline närvisüsteem. Perifeerse närvisüsteemi anatoomiline jaotus - ganglionid ja perifeersed närvid väljaspool pea- ja seljaaju . Närviimpulsi ülekanne sünapsides neuronilt neuronile või neuronilt innerveeritavale rakule toimub keemiliste vahendajate e neuromediaatorite abil. Erutuse ülekande peamised etapid: neuromediaatori süntees, depolariseerumine ja membraanipotentsiaali muutuse järgselt vabanemine sünapsipilusse; neuromediaatori seostumine postsünaptiliste retseptoritega ja retseptori aktivatsioon ; raku funktsiooni muutus nt skeletilihase kontraktsioon , näärme sekretsioon jne; neuromediaatori lagunemine ja/või tagasihaare. Neuromediaatorid on: 1) biogeensed amiinid 2) aminohapped 3) peptiidid 4) Teised: NO, adenosiin jt. Soole närvisüsteem on mao ja sooletrakti spetsiaalne närvisüsteem, mis funktsioneerib ka ilma seljaajust ja ajutüvest tulenevate mõjutusteta. Mao- ja sooletrakt koosneb mitmesugustest efektorsüsteemidest, nagu silelihased , sektretoorne epiteel , vaskulaarne ja endokriinne süsteem. Nende efektorsüsteemide talitluse regulatsioon on soole närvisüsteemi, soolevälise sümpaatlise ja parasümpaatilise närvisüsteemi ning vistseraalsete spinaalide ja vagaalsete aferentide funktsiooniks. Enamik soole närvisüsteemi neuronite rakukehadest paikneb plexus myentericus’es või plexus submucosus’es. Neuronid jaotuvad aferentseteks neuronideks, interneuroniteks ja motoorseteks. Soole NS sisaldab sensomotoorseid programme soole efektorsüsteemide talitluse regulatsiooniks ja koorodinatsiooniks. KNS avaldab sellele lokaalsele süsteemile ainult moduleerivad mõju. KNS saab infot vistseraalsete aferentide kaudu ja kohandab seedetrakti funktsionaalset seisundit vastavalt organismi seisundile. KNS otsene neuraalne kontroll on rohkem välja kujunenud seedetrakti algus- ja lõpposas.
4. Lihasraku membraani bioelektrilised omadused. Müoneuraalne sünaps. Lihasraku ehituslikud iseärasused. Lihaskoe põhitüübid. Lihasraku membraan on polariseeritud , et saaks tekkida tegevuspotensiaal. See tekib nii, et raku sees on rohkem negatiivseid laneguid ja K+ ning rakust väljas pool on positiivseid laengud ja Na+ rohkem. Lihaskoe põhitüübid on skeletilihased , silelihased ja südamelihased. Lihasrakk koosneb lihaskiududest. Membraani laeng on positiivne väljaspool ja negatiivne lihasraku sees. Sellega on tagatud potentsiaalide vahe ehk membraani polariseeritus, mis on vajalik aktsioonipotentsiaali tekkeks. Müoneuraalne sünaps on koht kus motoneuron kohtub lihaskiuga. Motoorset lõpp- plaati ümbritseb sarkolemmist tasku, mis on moodustunud motoneuroni ümber. Motoneuronist vabaneb atsetüülkoliini, mis põhjustab lõpp-plaadi potentsiaali depolarisatsiooni. Motoneuronit koos lihaskiuga nim moroorseks ühikuks. Ühe motoorse ühiku stimuleerimine põhjustab nõrga kontraktsiooni terves lihases . Kokkutõmme koosneb kolmest faasist: latents, kontraktsioon, lõdvestus. Lihasrakk koosneb: Lihasfiiber ehk rakk . Lihaskimpe ümbriteb perimüüsium. Epimüüsium katab kogu lihast. Lihaskiu membraani nim sarkolemmiks, tsütoplasmat sarkoplasmaks. Kontraktiilseks üksuseks müofiibris on sarkomeerid, Need koosnevad aktiinist ja müosiinist. Sarkomeeris on M,H,Z- jooned ja A,I vöödid. Aktiin libiseb müosiini suhtes ja lihas lüheneb.
5. Lihaskontraktsiooni molekulaarne mehhanism , selle iseärasused erinevat tüüpi lihasrakkudes. Lihaskontraktsiooni energeetika . Motoorse lõpp-plaadi talitlus sarnaneb põhimõtteliselt sünapsiga. Ülekandeaine on atsetüülkoliin. Motoorses lõpp-plaadis tekitab iga närviimpulss lihasimpulsi. Lõpp-plaadi juurest alanud aktsioonipotentsiaal levib mööda lihaskiu membraani ja lihaskiu sees mööda transversaalset torude süsteemi. Kui depolarisatsioonilaine levib rakumembraanilt T-süsteemi, vabaneb sarkoplasmaatilisest retiikulumist Ca ioone, mis ühinevad troponiiniga, mis nihutab eemale tropomüosiini, vabastamaks aktiini aktiivseid kohti. Aktiin reageerib müosiiniga. Müosiini väljapoole jäävad pead kinnituvad aktiini aktiivsetesse kohtadesse ja „sõuavad” aktiinist mööda. Samal ajal lõhustatakse ATP-d. Kui membraanide akts.potentsiaal on möödunud, pumbatakse suurem osa Ca ioone sarkopl.retiikulumi tagasi. Silelihases ei ole aktiin ja müosiin järjestunud filamentideks ega sarkomeerideks. Kontraheeruvad aeglasemalt kui vöötlihasrakud, suudavad arendada kolmandiku kontraktsioonijõust. Samas ei väsi nii kiirelt. Suurem osa silelihastest kontraheerub automaatselt, ilma närviimpulsita. Silelihast innerveerivad autonoomse NS närvikiud. Puuduvad tõelised närvi-lihase ühendused. Ülekandeaineks on atsetüülkoliin ja noradrenaliin . Südamelihases innerveerib müokardi autonoomne NS. Müokard kontraheerub automaatselt, impulss algab stimulaatorrakkudest. Impulss levib ilma ülekandeaineta ühest rakust teise. Repolarisatsiooniaeg on pikk.
6. Kehavedelikud: jaotus, keemiline koostis ja ainete tsirkulatsioon . Kehavedelikud kujutavad endast paljukomponendilisi vesilahuseid. Päritolult on nad näärmete sekreedid, filtraadid või ka mitme samaaegselt toimuva protsessi resultandid. Nende koosseisus on harilikult mitmed komponendid ehk teisiti oeldes ei leidu organismis kusagil vett ilma lahustunud komponentideta. Inimese organismis on umbes 60% vett. Jaotuvad: 2/3 intratsellulaarne vedelik ja 1/3 ekstratsellulaarne vedelik. Intratsellulaarne vedelikuruum ei ole kompaktne, vaid moodustub kõikides organismi rakkudes olevate vedelikuruumide summana. Tsütosooli keemiline koostis on teatud ainete suhtes küllalt stabiilne, mis võimaldab tekkida füsioloogiliselt olulistel gradientidel. Rakkude sees on membraanidega ümbritsetud ruumid, mille keemiline koostis võib tsütosooli omast oluliselt erineda. Et bioloogilised membraanid on poolläbilaskvad, siis osmoos on oluline protsess, mis mõjutab vee liikumist intra- ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi vahel. Ekstratsellulaarsest vedelikust 4/5 (~11 l) on interstitsiaalne ehk koevedelik ja 1/5 (~3 l ) vereplasma . Ekstratsellulaarse vedeliku hulka loetakse ka transtsellulaarne vedelik: tserebrospinaalvedelik, eksokriinsete näärmete sekreedid, silmakambrite vedelik jt. Ainete liikumine vedelikuruumides e tsirkulatsioon: Vedelikuruumide sees difusioon , Vedelikuruumide vahel: Ekstratsellulaarne vedelik – rakud : osmoos. Vereplasma – interstitsiaalne vedelik: difusioon ja filtratsioon .
7. Vere üldiseloomustus. Vereplasma iseloomustus. Veri : Vedel sidekude, kogus 7% kehakaalust, ~5 l. Veri on keerukas paljudest komponentidest koosnev vedelik: ~55% mahust vereplasma ja ~45% vererakud . Veri on oma komponentide ajutine kooseksisteerimise koht. Plasma komponentidel ja vererakkudel on erinevad verre jõudmise ja lahkumise teed ja mehhanismid . Samas on vere koostis suhteliselt stabiilne. Vere koostis: Vereplasma: vesi; valgud ; aminohapped, rasvhapped , glükoos; ioonid (Na+, K+, Ca2+, Cl-, H+, HCO3 -); gaasid (O2, CO2), vererakud: erütrotsüüdid; leukotsüüdid; vereliistakud . Vere funktsioonid: 1.Transport 2.Miljöö. 3.Kaitse: 3.1. Kaitse verekaotuse vastu – hemostaas, vere hüübimine 3.2. Kaitse kehavõõra bioloogilise materjali vastu – immunoloogiline kaitse. Funktsioonide realiseerumise eeltingimuseks on vere liikumine vereringes. Vereplasma: 90-92% vesi, 6-8% vereplasma valgud, 1-2% väga heterogeenne madalamolekulaarsete ühendite grupp, millest paljud on organismi normaalseks talitluseks väga vajalikud. Vereplasma valgud: albumiinid, globuliinid ja fibrinogeen. Elektroforees on populaarne meetod valkude eristamiseks, kuid on ka teisi. Albumiinid: Homogeenne valkude grupp, mis produtseeritakse maksarakkudes , Funktsioonid: mittespetsiifiline transport, ained liiguvad vereplasmas seotuna plasmavalkude külge ning vabana; kolloidosmootse rõhu tagamine, toitefunktsioon. Globuliinid: heterogeenne valkude grupp. Produtseeritakse maksarakkude ja plasmarakkude poolt. α-, β- ja γ-globuliinid. Funktsioonid: transport, hüübimisfaktorid, antikehad antigeenide vastu.
8. Ülevaade vererakkude (erütrotsüüdid, leukotsüüdid ja trombotsüüdid) talitlusest. Punalibled e. erütrotsüüdid: 1 liiter ehk dm3 verd sisaldab 4.5-6.5 x1012 punaliblet, Arvukaim rakutüüp, vähemalt iga neljas organismi rakk on punalible, Tuumata rakud, ~1/3 massist hemoglobiin . ümarad, kaksiknõgusad, tuumata rakud, diameeter 7-8 μm. Selline ehitus võimaldab neil läbida kitsaid kapillaare, Peamine funktsioon hingamisgaaside transport organismis, Kliiniliselt on väga olulised veregrupid . Punaliblede massist on kuni 30% hemoglobiin, mis on kohastunud hapniku transpordiks . Punaliblede purunemisel vabaneb neist hemoglobiin, seda nähtust nim hemolüüsiks. Hemolüüsi võivad põhjustada füüsikalised, keemilised ja ka mitmesugused bioloogilised tegurid. Valgelibled e. leukotsüüdid: normaalselt 4-10 x 103 leukotsüüti 1 mm3 veres. Organismi kaitsmine patogeensete sissetungijate eest. Leukotsüütide üldine ülesanne on immunoloogiline kaitse. Kasutavad vereringet transpordiks, toimivad kudedes. Leukotsüüdid on võimelised liikuma veresoonkonnast kudedesse – leukodiapedees. Liikumapanevaks jõuks kemotaksis . Leukotsüütide jaotus: granulotsüüdid ja agranulotsüüdid. Granulotsüüdid jaotuvad neutrofiilsteks, eosinofiilsteks ja basofiilsteks. Agranulotsüüdid jaotuvad lümfotsüütideks ja monotsüütideks. Erinevalt punalibledest iseloomustab valgeliblesid võime veresoonkonnast väljuda ilma, et oleks tegemist veresoone seina vigastamise või kahjustamisega. Seda protsessi kutsutakse ka leukodiapedeesiks. Rakkude migratsiooniprotsessid on olulised nii vereloomes kui ka kudedes teatud kaitsemehhanismide realiseerimisel. Positiivne kemotaksis on nähtus, mille korral hakkab rakk liikuma vastavate kemotaktiliste ainete mõjul. Trombotsüüdid: tekivad megakarüotsüütidest. 1 L veres on bioaktiivsete ainete reservuaarid ning need ained vallanduvad trombotsüütide aktiveerumisel; vabanevad versooni ahendava toimega serotoniin ja samuti tromboksaan A2, samuti hüübimisfaktoreid jt bio-akatiivseid ühendeid. Tuumata, läbimoot 2-4 μm, eluiga 10 päeva, funktsioon: hemostaas.
9. Vere hüübimise füsioloogia. Hemostaas: väiksemad verejooksud peatuvad minutite jooksul ilma kõrvalise sekkumiseta. Organismist väljavoolanud veri kalgendub ehk hüübib. Teatud ainete lisamisel saab vere muuta hüübimatuks. Hemostaasi põhietapid: 1. Trombotsüütide agregatsioon, valge trombi teke 2. Vasokonstriktsioon 3. Punase trombi teke, vere hüübimine e. Koagulatsioon 4. Vigastuse sidekoestumine. Hüübimise “ loogika ”: Vereplasmas paiknevad inaktiivses vormis hüübimisfaktorid. Paljud faktorid toimivad aktiivses vormis proteolüütiliste ensüümidena ja on võimelised peptiidfragmendi eemaldamise läbi aktiveerima mõnd teist süsteemi valku. Teatud tingimuste toimel toimub faktorite kindlas järjekorras aktiveerumine, mis resulteerub vigastuskohal punase trombina, mis ajutiselt täidab vigastusest tingitud sooneseina defekti. Vererakud ja hüübimine: Trombotsüüdid sisaldavad hüübimist soodustavaid ja pärssivaid aineid. Neutrofiilid ja monotsüüdid toodavad koefaktorit, V faktorit ja pakuvad fosfolipiide, mis kõik soodustavad hüübimist.
10. Südame ja vereringe füsioloogia. Südame ehitus, südamelihase omadused. Südame erutustekke ja erutusjuhtesüsteem. Elektrokardiograafia. Südame põhifunktsiooniks on transpordi-, kaitse- ja regulatsiooniülesandeid täitva vere pideva ringluse tagamine veresoontesüsteemis. Südamelihas e müokard ühendab endas nii vöötlihase kui silelihase omadusi. Ehituselt on müokard sarnane vöötlihasele. Müosiini- ja aktiinifilamente sisaldavad lihaskiud on skeletilihase omadest lühemad ning omavahel kõrvalharude kaudu ühendatuna moodustavad süntsüütiumi. Saranasus silelihasega avaldub selles, et müokardi kokkutõmbed algatavad südames endas tekkivad impulsid . Koerakkude niisugust omadust nim automaatsuseks, selle tõttu on süda võimeline töötama ka väljaspol organismi, kui talle tagatakse toitainete ja hapniku juurdevool ja sobiv temp. Südame ja erutustekke- ja erutusjuhtesüsteemi, mis koosneb atüüpilisest lihaskoest, kuuluvad sinuatriaal- ja atrioventriukulaarsõlm, His’i kimp, His’i kimbu sääred ning erutusjuhtesüsteemi lõppharudena Purkyné kiud. Sinuatriaalsõlmes tekib süüdame kokkutõmbeid käivitav erutus , mis levib mööda kodade muskulatuuri kodade ja vatsakeste piiril asuva antrioventrikulaarsõlmeni. Sealt edasi läheb erutus His’i kimpu, selle sääri ning Purkyné kiudusid pidi vatsakeste lihastele. Erutuse tekke ja levikuga kaasub südamelihase kokkutõmme e süstol. Kokkutõmbe ajal ei vasta südamelihas teatud aja jooksul ärritajatele uue erutuse tekkega. Seda ajavahemikku nim absoluutse refraktaarsuse perioodiks . Kui südametegevusega kaasnevaid elektrinähtusi registreeritakse keha pinnalt, saadakse elektrokardiogramm (EKG). Kõige tavalisem on EKG registreerimine kätele ja jalgadele kinnitatud eletroodide, nn standardsete jäsemelülituste abil. Elektrodiagrammil esinevaid väljalööke tähistatakse ladina tähstiku suurte tähtedega P, Q, R, S ja T. P- sakk tekib erutuse levikul kodades, Q-, R- ja S-sakk, nn QRS kompleks , vastab vatsakeste depolaratsioonile; T-sakk näitab vatsakeste repolarisatsiooni.
11. Veresoonkond . Veresoonte jaotus funktsiooni järgi. Vererõhk ja selle regulatsioon. Vererõhu mõõtmine. Veri ringleb kinnises veresoontesüsteemis, mille osadena eristatakse kopsu- ja keharinget. Keharinges on mitu paralleelringet, millest olulisemad on südame, aju, skeletilihaste, seede- ning erituselundite, luude ja naha vereringed. Veri voolab kõrgema rõhuga veresoonkonna osa poolt madalama rõhuga koha suunas. Erinevate veresoonte funktsioon vereringes oleneb nende asukohast, läbimõõdust ja seina ehitusest. Vastavalt sellele eristatakse jaotus-, kogumis-, takistus-, vahetus-, mahtuvus -, elastsus- ja šuntfunktsiooniga veresooni. Jaotus- ja kogumisfunktsiooni, vere kiire transpordiga seotud ülesannet, täidavad aort , suured ja väiksed arterid ning väiksed ja suured veenid , kus vere voolamine on suhteliselt kiire. Takistusfunktsioonis osalevad arterioolid , prekapillaarid ja kapillaarid . Vahetusfunktsiooniga on seotud veresoonte võrgustik, kuhu kuuluvad prekapillaarid, kapillaarid ja veenulid, mis moodustavad mikroringeid erinevate koealade varustamiseks toitainete ja hapnikuga ning süsinikdioksiidi ja teiste ainevahetuse jääkide äraandmseks kudedelt verele. Mahtuvusfunktsiooni täidavad peamiselt vereringe madalrõhu süsteemi veresooned . Verekapillaarid koonduvad veenuliteks, need omakorda veenideks, mis lõpuks suubuvad alumise ja ülemise õõnesveenina paremasse kotta. Vererõhk oleneb vereringes oleva vere mahust ja vereviskoossusest, südame minutimahust ning veresoonte takistusest. Vererõhu regulatsioonis osalevad paljud refleksid, mis pärinevad veresoonkonna rõhu- ja kemoretseptoriteilt kui ka mitmetelt teistelt elunditelt mujalt organismist. Rõhuretseptorid paiknevad aordikaares ning ühise unearteri sisemises ja välimises unearteris hargnemise kohal. Kemoretseptorid asuvad samade piirkondade lähedal paiknevates karotiid- ja aordigloomuses. Nendelt retseptoritelt lähtuvate refleksidega viiakse veresoonkonna ja südame talitlus vastavusse üldiste verevarustuse vajadustega. Vererõhu ülemäärane tõus vallandab depressoorse refleksi. Perifeerse takistuse ja vere mahtkiiruse vähendamine põhjustavad vererõhu languse. Vererõhku saab mõõta kas otseselt või kaudselt . Vererõhu otsesel mõõtmisel, mis inimesel tuleb arvesse ainult eriuuringuna kliinikus, viiakse veresoonde manomeetriga ühendatud kanüül. Vererõhu kaudsel mõõtmisel avaldatakse veresoonele vasturühku veresoont ümbritsevate kudede kaudu. Tavaliselt kasutatakse vererõhu põhimõtet arteriaase vererõhu mõõtmisel. Üheks levinumaks vererõhu kaudse määramise meetodiks on Korotkovi meetod. Korotkovi järgi mõõdetakse arteriaalset vererõhku õlavarrearteris sfügmomanomeetri abil. Õlavarrearter asub ligikaudu südame kõrgusel ja on vastu õlavarreluud hästi kinnisurutav. Ümber õlavarre asetatakse manomeetriga ühendatud mansett , milles saab tõsta rõhku kummiballooni abil. Manseti almise serva kõrgusel leitakse arteripulsi järgi arteri asukoht ja asetatakse sellele stetoskoobi otsik. Nüüd tõstetakse mansetis ballooni abil rõhku, ku isee ületab arterisisese vererõhu, siis mansetialune arter sulgub ja verevool lakkab. Järgnevalt alandatakse rõhku, verevooluga selles arterilõigus kaasnvead helid on nn Korotkovi toonid. Toonide ilmumisel fikseeritakse manomeetri näit, mis vastab aüstoolsele arteriaalsele rõhule. Kui helid kaovad, siis sellele hetkele vastav rühk mansetis on diastoolsele arteriaalsele rõhule.
12. Hingamise füsioloogia. Kopsude ventilatsioon , hingamismehaanika, kopsude mahud ja mahtuvused. Surnud ruumid ja alveolaarventilatsioon. Kopsude verevoolutus. Gaasivahetus välisõhu ja kopsude vahel toimub tänu rindkere mahu muutustele. Hingamisteid jaotatakse ülemisteks ja alumisteks, nende piriks on häälepilu. Nina- ja neeluruum moodustavad ülemised hingamisteed , alates hingetorust on tegu alumiste hingamisteedega. Sissehingamisel rindkere maht suureneb, hingamisteedes langeb rõhk atmosfäärirõhut madalamale ja õhk voolab kopsudesse. Väljahingamisel rindkere maht väheneb, selle tagajärjel intrapulmonaalne rõhk tõuseb, ületab atmosfäärirõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja. Sissehingamisel on roideid tõstva funktsiooniga väliste roietevahelihaste kokkutõmme, rinnaõõne maht suureneb eest taha suunas, diafragma kontraktsioonil tema kuppel lameneb ja rinnaõõne maht suureneb ka vertikaalsuunas. Rahulikul hingamisel lisatakse hingamisteedesse ja eemaldatakse sealt ligikaudu 0,4-0,5l õhku, seda ruumala nim hingamismahuks. Üks osa hingamismahust täidab hingamisteede selle osa, milles gaasivahetust ei toimu, sinna kuuluvad nina- ja neeluruum, hingetoru ja hingamisteed kuni terminaalbronhioolideni . See on anatoomiline surnud ruum, kus sissehingatud õhk puhastub suurematest tolmuosakestest, soojeneb kehatemperatuurini ja küllastub veeauruga. Hingamisteede see osa, kus toimub gaasivahetus vere ja alveolaargaasi vahel, on gaasivahetustsoon, sinna jõuab hingamismahust 0,3-0,35l. Gaasivahetustsooni jõudnud sissehingatav õhk muudab alveolaargaasi koostist, mistõttu on võimalik venoosest verest CO2 ära anda ja viia verre täiendav kogus O2, st verdarterialiseerida. Kui alveoole ümbritsevates kapillaarides puudub verevool, siis nende alveoolide ventileerimisel gaasivahetus alveolaarõhu ja vere vahel pole võimalik ning tekib alveolaarne surnud ruum. Anatoomiline ja alveolaarne surnud ruum kokku mood funktsionaalse surnud ruumi. Seda osa kopsude ventilatsioonist, mis osaleb gaasivahetuses, nim alveolaarventilatsiooniks. Hingamismaht on tavaliselt hingamisel ühe korraga sisse- või väljahingatud õhu hulk. Maksimaalse sissehingamise järel on kopsudes ruumala, mida nim kopsude kogumahtuvuseks. Ruumalasid, millel puuduvad tinglikud alajaotused, nim mahtudeks, mitmest mahust koosnevaid ruumalasid aga mahtuvusteks. Kopsude verevoolutusest ehk perfusioonist ning kopsude alveolaarventilatsiooni suhtest oleneb see, kuidas hingamisgaasid difundeeruvad läbi alveolaarmembraani.
13. Hingamisgaaside difusioon kopsudes ja nende transport verega. Hingamise regulatsioon. Hingamise üldine iseloomustus. Gaasivahetus organismi ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Hingamise “etapid”. Gaasivahetus välisõhu ja alveolaargaasi vahel hoiab viimases CO2 osarõhu madalama ja O2 osarõhu kõrgema kui venoosses veres. Kuna venoosses veres on CO2 osarõhk kõrgem kui alveolaargaasis ja alveolaargaasi O2 osarõhk on kõrgem kui venoosses veres, difundeerub CO2 verest alveoolidesse ja O2 alveoolidest verre - veri arterialiseerub. Kui ei esine difusioonihäireid, ühtlustuvad CO2 ja O2 osarõhud alveolaargaasis ja arteriaalses veres u 0,3s jooksul. Lokaalsete faktorite mõjul, kus peamist osa mängivad O2 ja CO2 osarõhud reguleeritakse verevoolu ja ventilatsiooni nii, et verega voolutatakse läbi just neid alveoole, mida ventileeritakse, ja ventileeritakse neid alveoole, mille kapillaarides voolab veri. Hemoglobiin koosneb neljast polüpeptiidahelast, millest igaüks sisaldab prosteetilist rühma – heemi. Igas heemis on üks kahevalentne raua- aatom , O2 seotakse ilma raua-aatomi valentsi muutmata kergesti pöörduvasse ühendisse heemiga – hemoglobiin muutub oksühemoglobiiniks. Hingamine laiemas tähenduses tähendab gaasivahetust organismi ja väliskeskkonna vahel. Õhuhapnik viiakse väliskeskkonnast kudedesse ja eemaldatakse ainevahetuse käigus tekkinud süsinikdioksiid. Hingamise regulatsioon toimub neurohumoraalsel teel, seda reguleerib piklikajus asuv hingamiskeskus , mis koosneb sisse- ja väljahingamisekeskusest, kust lähevad impulsid seljaaju närvirakkudele, mis innerveerivad hingamislihaseid. Kopsude ventilatsiooni võib vähendada olenevast keskusest läbi voolava vere keemilisest koostisest ja retseptoritelt hingamiskeskusele saabuvatest aferentsetest signaalidest. Loomulikes tingimustes toimivad humoraalsed ja neuraalsed mehhanismid vastastikkuses. Hapniku viimiseks ümbritsevast ruumist kudedesse ja süsinikdioksiidi toomiseks kudedest väliskeskkonda on vajalikud ”etapid”: *gaasivahetus kopsudes, *gaaside difusioon alveoolide ja vere vahel; *hapniku ja süsinikdioksiidi transporti verega; *gaaside difusioon kudede ja vere vahel.
14. Seedimise üldine iseloomustus, olulisemad seedeprotsessid. Süsivesikute, valkude ja lipiidide seedimise üldine iseloomustus. Seedimine suus ja maos. Seedesüsteemi tähtsus: energia tootmiseks, kudede kasvamiseks ja paranemiseks vajab organism toitaineid. Keskmiselt tarbib täiskasvanud inimene päevas 1 kg tahket toitu ning 1-2 L vedelikku. Enamus toidust on esialgsel kujul rakkudele mitteomastatav, seega tuleb see lammutada väiksemateks molekulideks, mis saavad vereringesse imenduda. Seedetrakti funktsioonid: 1. Toidu neelamine 2. Toidu transport seedetraktis kiirusega, mis tagab selle optimaalse seedimise ja imendumise 3. Vedelike, soolade ja seede ensüümide sekretsioon 4.Seedimine 5. Seeditud produktide imendumine 6. Seedimatute jääkproduktide eemaldamine kehast. Seedetrakti histoloogia: serooskest; seedekulgla väliskate, kõhukelme osa; seob ja kaitseb soolestikku; pikilihased ja ringlihased, koosnevad silelihasrakkudest, segavad toitu seedeensüümidega, liigutavad kuumust mööda soolestikku edasi; ringlihaskiht 3-5 x paksem , kui pikilihaskiht, moodustab teatud vahemaade tagant sfinktereid. Suuõõs, neel ja söögitoru: suuõõnes toimub toidu peenestamine mälumise teel ning niisutamine süljega. Toit stimuleerib keele puute- ja maitseretseptoreid ning ninaõõne haisteretseptoreid, stimuleerides seedenõre vabanemist seedekulgla alumistes struktuurides. Mälumisel rakendatav jõud on max 50-80 kg. 2 paari süljenaarmeid toodavad paevas 1,5 L sülge. Seedimise faasid : • Kefaalne faas • Gastraalne faas • Intestinaalne faas. Valkude seedimine: seedetraktislõhustatakse valgud polü- ja oligopeptiiditeks ning edasi aminohapeteks, mis peensoolest imenduvad verre. Veri kannab aminohapped maksa, kus nad aminorühma eemldamise ja ülekandmise teel lõhustatakse või ümberehitatakse ja kehaomasteks muudetakse. Lipiidid : seedetraktis lõhustatakse toiduga saadud lipiidid rasvhapeteks ja glütserooliks, mis peensoolest osaliselt vere-, peamiselt aga lümfisoontesse imenduvad ning lümfiga vereringesse kantakse. Süsivesikud lõhustatakse seedetraktis monosahhariidideks peamiselt glükoosiks, vähem galatoosiks ja fruktoosiks, mis imenudvad peensoolest verre ja kantakse laiali kudedesse ning maksa. Maksas muudetakse glükoos ja teised monosahhariidid süsivesikute varuaineks glükogeeniks. Glükogeeni kui süsivesikute varuainet säilitatakse maksas ja vähesel määral ka lihastes. Seedimine algab suus, kus toit peenestatakse ja segatakse süljega ning muudetakse neelatavaks. Sülge produtseerivad 3 paari suuri ning hulgaliselt suuõõne limaskestas asuvaid väikseid süljenäärmeid. Sülg on kergelt leeliseline vedelik, sisaldab enamuses vett ja 1-1,5% soolasid ning orgaanilist ainet. Ensüümidest on süljes süsivesikuid lõhutavat α-amülaasi ning keelepära piirkonnas asuvatest Ebneri näärmetest pärinevat, lipiide lõhustuvat lingvaallipaasi. Süljes esinev limaaine mutsiin muudab toidupala libedamaks ja neelatavamks. Sülg hoiab suu limaskesta niiskena, mis on vajalik kõnelemisel. Süljehulk oleneb toidu koostisest ja veesisaldusest. Magu on toidu reservuaariks. Maos jätkub süsivesikute lõhustumine süljenäärmete toimel seni, kuni seda võimaldab maomahla pH. Kui pH langeb alla 5, muutub α-amülaas inaktiivseks. Edasi toimub seedimine maomahla ensüümide toimel, algab valkude ja lipiidide lõhustumine. Maolimaskesta näärmetes tekkiv maomahl on happeliste reaktsionidega. Maomotoorika tagab nii toidu vastuvõtmise, maomahlaga segamise kui ka mao tühjenemise.
15. Seedimine peensooles . Pankrease nõre ensüümid. Sapi osa seedimises, sapipõie roll. Maost kaksteistsõrmiksoolde jõudnud toitkördile lisatakse maksast ühissapijuha kaudu sapp ja pankreasest kõhunäärmenõre. Peensoole järgnevates osades lisandub soolesisaldisele peensoolenäärmete produtseeritud soolenõre. Peensoolest imenduvad süsivesikute ja valkude lõhustumisproduktid verekapillaaridesse, sealt viiakse need värativeeni kaudu maksa ning edasi alumisse õõnesveeni. Kõhunääre on oluline seedenääre, mille nõre sisaldab HCO3- ja ensüüme kõikide toitainete lõhustamiseks. Kõhunäärmenõres on ensüüme kõikide toitainete lõhustamiseks: proteaasid lõhustavad valke, lipaasid lipiide ja amülaasid süsivesikuid. Ensüümide teke inaktiivsel kujul proensüümidena, mis muudetakse aktiivseks alles seedekanalis, hoiab ära kõhunäärme iseseedumise. Maks on sapi tekke kohaks ja lisaks sellele täidab ta olulisi ülesaindeid toitainete lõhustumisproduktide ümberehitamisel, säilitamisel ning mitmete ainete sünteesil. Sappi tekib maksas pidevalt, ööpäevas võib selle hulk ulatuda 0,5-1 liitrini. Seedimise vaheajal koguneb sapp sapipõide, kus ta vee väljaimendumise tõttu tugevasti kontsentreerub. Sapipõis on reservuaariks, mis on võimeline mahutama 50-80ml konsentreeritud sappi. Sapp on kuldkollase värvusega vedelik, sisaldab sapphappeid, bilirubiini ja teisi aineid. Sapp emulgeerib lipiide, aktiveerib lipiide lõhustavaid ensüüme lipaase, osaleb lipiidide lõhustumisproduktide imendumisel ning stimuleerib soole motoorikat .
16. Aine- ja energiavahetuse regulatsioon. Anabolism ja katabolism . Süsivesikute, lipiidide ja valkude ainevahetus . Ainevahetus = kõik keemilised protsessid, mis organismis aset leiavad: energia saamine toitainetest; energia kasutamine tööks; üleliigsete toitainete salvestamine energiavarudena. Anabolism: suuremate molekulide süntees väiksematest; kudede ülesehitamine/parandamine, üleliigsete toitainete säilitamine glükogeeni ja rasvana; tarbib energiat. Katabolism: suuremate molekulide lammutamine väiksemateks; toitainevarude konverteerimine tarbitavale kujule ; vabastab energiat. Süsivesikute anabolism: imendunud glükoos jõuab portaalveeni kaudu maksa, kus kasutatakse ära sellest 30%, ülejäänu läheb vereringega edasi ajule, lihastele ja muudele organitele. Verest rakkudesse liigub glükoos transporterite abil. Üleliigne glükoos: – Salvestatakse maksas ja lihastes glükogeenina. Kui plasma glükoositase langema hakkab, tehakse glükogenolüüsi abil glükogeenist taas glükoos. Lihase glükogeeni kasutab lihas ise - Sünteesitakse rasvhapeteks ja salvestatakse rasvkoes. Valkude anabolism: portaalveeni kaudu maksa jõudnud aminohapetest sünteesitakse plasmavalke. Ülejäänu läheb vereringega kehasse laiali, kasutatakse strukturaalsete või funktsionaalsete valkude sünteesiks. Kui aminohapete omastamine ületab nende vajaduse, salvestatakse ülejääk rasvana. Glükoosi puudusel võib organism hakata aminohapetest glükoosi tootma. Seda protsessi nimetatakse glükoneogeneesiks. Lipiidid on vajalikud: -Organite “polsterdamiseks” rasvkoega -Termoisolatsioon -Müeliinkesta moodustamiseks närvilõpmete ümber -Hormoonide ja teiste signaal -molekulide sünteesiks -Rasvlahustuvate vitamiinide omastamiseks ja deponeerimiseks -Rakumembraani moodustamiseks -Surfaktandi moodustumiseks. Toidulipiidide hulka kuuluvad: – Triglütseriidid e rasvad – Kolesterool – Fosfolipiidid . 1 g triglütseriidide täielik oksüdatsioon annab 9.1 kcal energiat. Energia tasakaal: Salvestatud energia = tarbitud energia – kulutatud energia. Positiivne energiabilanss : energiat saadakse toiduga rohkem, kui kulutatakse. Negatiivne energiabilanss: energiat kulutatakse rohkem, kui toiduga saadakse.
17. Endokriinse süsteemi talitluse põhijooned. Sisenõrenäärmete süsteem. Hüpotalamusajuripats süsteem (asenohüpofüüs ja neurohüpofüüs). Hüpotalamus-ajuripats-neerupealised süsteem. Endokriinsüsteem kontrollib Kasvu ja arengut, Energia regulatsiooni, Sisemist homoöstaasi, Reproduktsiooni. Stressi endokriinne mõju – hormoon on veres lahustunud ja seondub sihtrakkudele. Parakriinne mõju – hormoon toimib lokaalselt läheduses olevatele rakkudele. Autokriinne mõju – hormoon toimib samale rakule, mis seda tootis. Peptiidhormoonid : Sünteesitakse prehormoonide ja preprohormoonidena. Säilitatakse membraaniga ümbritsetud graanulites. On suhteliselt polaarsed. Neid ei saa manustada oraalselt. Neil on tavaliselt rakumembraani retseptorid. Suuruselt varieeruvad 3 kuni sadade aminohapeteni. Vees lahustuvad. Suurima arvukusega hormoonid. Kuna peptiidid on imepermeaablid, peavad need kasutama membraaniretseptoreid ja second messenger signaali edasikande mehhanisme . Enamik kasutab g-proteiiniga paarduvaid retseptoreid, aga mõned kasutavad türosiin- kinaas tüüpi retseptoreid. Amiinhormoonid: On olemas kahte liiki türosiini derivate: Türoidhormoonid ja katehoolamiinid. Steroidsed hormoonid: Pole vees lahustuvad aga on rasvlahustuvad . Kõiki sünteesitakse kolesteroolist. Glükokortikoidid. Mineraalkortikoidid. Androgeenid . Östrogeenid. Progesteroonid. Rasvhapete derivaadid : Aktiivsed väga lühikest aega ja mõjult autokriinsed v parakriinsed. Humoraalse reaktsiooni etapid: vajaduse tuvastamine. hormooni süntees ja väljutamine. hormooni transport sihtrakku. Sihtrakus reaktsiooni tekkimine. hormooni lõhustamine. Hüpotalamus ja hüpofüüs: Reguleerivad türoidsete, neerupealise ja suguhormoonide näärmete funktsioone. Ühtlasi kontrollivad somaatilist kasvu, lakatsiooni, piimaeritust ja vee metabolismi. Hüpofüüsi tegevus sõltub hüpotalamusest. Hüpotalamo-hüpofüsaarses süsteemis kasutatakse hormoonide regulatsioonil neuraalset kontrolli, kronotroopset kontrolli ja kõige enam tagasiside mehhanisme.
18. Eritumise füsioloogia. Neerude ehitus. Nefron . Uriini teke. Neerude talitluse regulatsioon. Neerud : paiknevad retroperitoneaalselt kõhukelme taga, alumiste roiete Kõrgusel, 11 x 6 cm, 140 g, koos kusejuhade, põie ja kusitiga moodustavad urotrakti . Neerude verevarustus : veri siseneb neeruarterite kaudu, mis lähtuvad kohuaordist. Väljub neeruveenide kaudu alumisse õõnesveeni. Neerud tarbivad 25% südame minutimahust. Nefron: neeru funktsionaalne üksus. Nefron koosneb: – Pasmake koos Bowmani kapsliga – Proksimaalne vaaniline toruke – Henle ling – Distaalne vaaniline toruke. Vedeliku mahu reguleerimine: • Filtratsioon • Tagasiimendumine • Sekretsioon • Eritumine . Ultrafiltraadi moodustumine: Ultrafiltraat = glomerulaarfiltraat. Koostiselt sarnane plasmale, ent valguvaene. Kapillaari valendiku ja Bowmani kihnu valendiku vahel 3 barjääri: – Fenestreeritud kapillaariendoteel – Basaalmembraan – Podotsüüdid. Filtreerumise eeldusena peab kapillaari hüdrostaatiline rõhk ületama vere kolloidosmootse rõhu ja Bowmani kihnu siserõhu. Erituselundite talitlust reguleeritakse neurohumoraalsel teel. Sümpaatilise NS mõju tugevnemisel neeruveresooned ahenevad ja diurees langeb, kusepõielihase toonus langeb. Valu puhul võib uriini eritus pidurduda. Uriini hulga ja väljaviidavate soolade koguse regulatsioon toimub mitmete hormoonide vahendusel. Hüpofüüsi tagasagara vasopressiini stimuleerib vee tagasiimendumist neerukanalites. Veepuudusel, kui suureneb osmootne rõhk, produtseeritakse ADH-d rohkem ning uriini hulk väheneb ja osmootne rõhk normaliseerub. Kui seda ei toimu tekib janu ja veevajadus rahuldatakse joomisega. Neerupealise koehormoon aldosteroon suurendab Na ja sellega ka vee resorptsiooni ja vähendab diureesi . Adrenaliini väikeste annuste toimel uriini hulk suureneb.
19. Meeleelundi mõiste ja meeleelundite talitluse üldpõhimõtted. Sensoorse informatsiooni kodeerimine ja töötlemine. Meeleelundite talitlus on aluseks aistingute ja tajude tekkele. Meelelundite tegevusega on seotud väliskeskkonnast saadava info vastuvõtmine, töötlemine ja edastamie kesknärvisüsteemi. Klassikaliselt eristatakse nägemis-, kuulmis-, maitsmis -, haistmis- ja kompimismeelt. Neile lisanduvad temperatuuri-, tasakaalu- ja lihasmeel . Meeleelund on valdavalt anatoomia- alane mõiste ja kätkeb endas anatoomilisi struktuure, mis on kohastunud välismaailma ärritajate vastuvõtuks. Meelesüteem funktsionaasest aspektist vaadelduna koosneb kolmest osast: 1) sensorist e retseptorist 2) aferentsetst juhteteedest 3) kesknärvisüsteemi struktuuridest ja nendega seonduvatest suurajukoore osadest. Sensoris muudeatakse ärritaja energia sensormembraani permeaabluse muutuse kaudu sensoripotentsaaliks (SP). Seda protsessi nim transduktsiooniks. SP põhjustab sensoriga ühenduses olevates närvikiududes aktsioonipotentsiaalide tekke, ms juhitakse aferentsete juhteteede kaudu meelesüsteemi kuuluvatesse erinevatesse kesknärvisüsteemi osadesse. SP iseloomustab see, et ta: 1) tekib sensorimembraanil ja on lokaalne potentsiaal 2) muutub astmeliselt ja sõltub ärritaja tugevusest 3) levib membraani mööda elektrooniliselt 4) summeerub nii ajaliselt kui ruumiliselt 5) vallandab sensoriga ühenduses olevas aferentses närvis aktsioonipotentsiaalide tekke ja kannab seetõttu nime generaatorpotentsiaal.
20. Puutetundlikkus . Ärritaja omaduste kodeerimine somatosensoorses süsteemis. Somatosensoorse süsteemi anatoomia. Kaks pōhilist ülenevat somatosensoorset süsteemi. Esmane somatosensoorne koor. Sensoorne homunkulus .
Puute- e taktiilne tundlikkus on seotud eeskätt naha erinevates kihtides asuvate mehhanosensoritega, nende hulgas on: 1) aeglaselt adapteeruvad mehhanosensorid, mis jagunevad: a) Merkeli rakud on sageli koondunud sensorelundisse b) Ruffini kehakesed asuvad sügavamates nahakihtides ja on vähe adapteeruvad 2) kiirelt adapteeruvad mehhanosensorid reageerivad ärritaja liikumisele ja adapteeruvad sekundi murdosa jooksul a) Meissneri kehakesed asuvad karvadega katmata piirkondades, sõrmeotstes ja huultel. B) Pacini kehakesed on vahetult naha pealispinna all, reageerivad naha deformatsiooni kiiruse muutusele ja vibratsioonile sagedusega 30...800Hz. 3) karvanääpsu sensor reageerib liikumisele või ärritaja esmasele kontaktile nahaga 4) vabad närvilõpmed paiknevad üle kogu keha, muuseas ka silma sarvkestal, ja on nii rõhu- kui puutetundlikud. Puutemeele nahas paiknevate mehhanosensorite poolt vastuvõetud info on aluseks puutetaju ja puuteaistingute tekkele. Sensoorsed impulsd sisenevad seljaajju selgmiste juurte kaudu. Pärast sisenemist jagunevad teed dorsaalväädi- e lemniskisüsteemiks ja ventrolateraalväädi süsteemiks. Dorsiaalväädisüsteemi kaudu edastatud info lülitatakse ümber piklikaju õrn- ja talbtuumas. Siit läheb teine neuron mediaallinguna aju teise poolde, talamuse ventrobasaaltuuma. Keha vasak pool on esindatud paremal ja parem pool vasakul pool. Taktiilse tundlikkuse esindus ajukoores , I somatosensoorsne piirkond S I paikneb posttsentraalkäärus. Esinduste pindalad on proportsionaalsed sensorite tihedusega nahas. II somatoorne piirkond S II asub taga- ja allpool I somatosensoorse ala külgmisest osast ning on seotud mitmete teiste sensoorsete väljadega ajus, nagu nt nägemine ja kuulmine. 1860ndatel avastati ajukoore primaarsed motoorsed väljad. Inimesel tuvastas sarnase ajukoore ülesehituse Wilder Penfield. Tsentraalvaost eespool motoorne ja tagapool sensoorne homonkulus. Kiirusagar asub kuklasagara ja keskvao vahel. Vahetult tsentraalvao taga asuvat ajukoore osa nimetatakse posttsentraalkääruks. See on esmane somatosensoorne ajukoor , kuhu jõuavad kõik aistingud erinevate kehapiirkondade puudutusaistingute kohta ning info lihastest ja liigestelt. Kiirusagar jälgib kogu infot silma, pea ja kehaasendite kohta ning edastab selle liigutusi kontrollivatele ajupiirkondadele.
21. Valu ja analgeesia. Notsitseptorid. Esmasaferendid ja seljaaju tagasarv . Notsitseptsiooni edasikandvad juhteteed . Antinotsitseptiivne süsteem. Endogeensed opioidid . Temperatuuritundlikkus. Sügelemine.
VALU: Ebameeldiv aisting , mis on seotud tegeliku või võimaliku koekahjustusega või on kirjeldatav selliste mõistetega. Sensor – notsitseptorid, vabad närvilopmed nahas, esmasaferentsed neuronite perifeersed jätked, C voi Aδ kiud. Valu funktsiooni eripärad: annab vähe informatsiooni, ei adapteeru, kergesti tekib sensibiliseerumine. Valu spetsiifilisuse teooria lähtub seisukohast , et valu on iseseisev aisting, mille juurde kuulub sensoritest, juhteteedest ja keskustest koosnev spetsialiseerunud närviaparaat. Selle teooria kohaselt on kõikidel loomorganismidel spetsiaalsed sensorid , millel on sedavõrd kõrge lävi, et nende ärritumist põhjustavad ainult kudesid kahjustavad või kahjustada ähvardavad ärritajad e noksad. Seetõttu nim neid retseptoreid notsitseptoriteks nind nende poolt aktiveerivaid närvisüsteeme notsitseptiivseteks süsteemideks. Vastavalt nim notsentsete signaalide vastuvõttu, edastust ja KNSis töötlemist notsitseptsiooniks. Inimese nahas on seni leitud peamiselt notsiseptoreid, mis reageerivad nii mehaanilistele, termilistele kui ka keemilistele ärrititele. Seega on need notsitseptorid polümodaalsed. Unimodaalseid notsiseptoreid esineb inimesel harva. Histoloogiliselt on notsitseptorid vabad mittekorpuskulaarsed närvilõpmed. Notsiseptorite lokalisatsioon kudedes ja vahekord neid ümbritesevate struktuuridega on siiani peaaegu uurimata. Perifeerne sensitisatsioon ja aktivatsioon: Vabanevad rakkudest: histamiin, serotoniin, bradükiniin, prostaglandiinid, K ja H ioonid, leukotrieenid, noradrenaliin, närvikasvufaktor, tsütokiniinid. Notsitseptorid sensibiliseeruvad ja aktiveeruvad. Valuimpulsside perifeerne edastamine : • Aδ kiud – Müeliniseeritud, 2 – 5 μm, 6 – 30 m/s ;hästi lokaliseeritud, terav valu. • C kiud – Müeliniseerimata, 2 μm, 0,5 – 2 m/s; halvasti lokaliseeritud, tuim valu -> seljaaju tagasarv. Seljaaju tagasarves II neuron, millest vabanevad neurotransmitterid : glutamaat, aspartaat , substants P, CGRP . Tsentraalne valu levik: • Seljaaju tagasarves II neuron • Spinotalaamiline trakt (STT) – lateraalsel uuem - neo STT mediaalsel vanem ja aeglasem - paleo STT. Ühendused retikulaarformatsiooni, limbilise süsteemi, hüpotaalamuse ja periakvaduktaalse hallainega. Analgeesia on valu täielik puudumine notsentsel ärritamisel. Endogeensed opioidid toimivad lokaalselt valuvaigistavalt. Beeta-endorfiin/enkefaliin/dunorfiin. Pärinevad immuunrakkudest: T- ja B-lumfotsüüdid, monotsüüdid, makrofaagid endorfiini sisaldavad lümfotsüüdid sisenevad põletikukoldesse ja vabastavad endorfiini sensoorsed neuronid omavad opioidretseptoreid. Temperatuurimeele sensoriteks on nahas paiknevad külma-, sooja- ja valusensorid. Mingi kindla tempreatuuriga keskkonnas viibimisel termosensorid adapteeruvad. Temperatuuri muutusel hakkab sensorite poolt väljasaadetavate impulsside sagedus langema ja väheneb progresseeruvalt umbes poole tunni vältel, täielikku daptsiooni ei teki. Pidev jahedas ruumsi viibimine vähendab nahatemperatuuri languse korral subjektiivse külmatunde teket. Sügelemine ei ole valu üks liikidest, kuigi varemalt nii arvati, vaid täiesti eriline aistingureaktsioon, mis toimub järgmises järjekorras: 1) väline või sisemine ärritaja käivitab nahas sügelusretseptorid; 2) retseptorid saadavad teate edasi närvisüsteemi kaudu; 3) seljaaju ja peaaju võtavad signaali vastu ja töötlevad seda; 4) tingitud ja tingimatu kratsimine algavad. Ühe teooria põhjal saadab sügelev koht närvisüsteemi kaudu impulsse, mille tagajärjel närvivõrk selgroo üdis hakkab värisema. Kratsimine saadab oma signaali, mis peatab värisemise. Teise teooria põhjal kratsimine vaid asendab sügelus-aistingu.
22. Nägemismeel. Silma ehitus. Nägemisteravus. Silma võrkkest ja tema retseptorid. Biokeemilised protsessid kolvikestes ja kepikestes. Nägemisinformatsiooni vahendavad juhteteed. Nägemiskeskused ajukoores.
Nägemismeelelundiks on silm, mille valgustundlikud sensorid- kepikesed ja kolvikesed - asuvad võrkkestas. Silma optiline süsteem tagab valguskiirte fokuseerimise võrkkestale, kus tekiv vähendatud ümberpööratud kujutis. Sensorrakkudes valguse toimel tekkinud sensoripotensiaalid kutsuvad nägemisnärvis esile aktsioonipotensiaalid, mis juhitakse nägemismeele tsentraalseid teid pidi ajukoore kuklasagaratesse, kus teadvuse tasemel tekib nägemisaisting ja –taju. Inimene tajub valgusena 400...750nm pikkusi elektromagnetlaineid. Silma optilise süsteemi moodustavad: sarvkest , eeskamber , lääts ja klaaskeha . Lisaks nim valgustmurdvatele struktuuridele kuulub optilisse süsteemi veel silmaava e pupill , mille kaudu reguleeritakse silma langeva valguse hulka. Silmamuna koosneb kestadest ja sisust. Silmakestad on fibroos -, soon- ja võrkkest. Fibrooskesta eesmine 1/6 on sarvkest ja ülejäänud 5/6 kõvakest e skleera. Soonkestal on kolm osa: a) vkerkest, mis annab silamdele värvi b) ripskeha, milles paiknev ripslihas c) pärissoonkest sisaldab veresooni, millega toidetakse võrkkesta epiteeli . Võrkkestas e reetinas on mitmeid erinevaid rakukihte: a) pigmentepiteel, milles valgus neeldub ja mistõttu ei teki silmasisest peegeldust b) sensorrakud: kepikesed ja kolvikesed c) horisontaalrakud d) bipolaarsed rakud e) ganglionirakud, mille jätked moodustavad nägemisnärvi. Silmamuna liigutavad 6 välislihast: ülemine, alumine, mediaalne ja lateraalne sirglihas ja alumine ja ülemine põikilihas. Selleks, et silmast erinevatel kaugustel asuvatest esemetest tekiks võrkkestale terav kujutis, on vaja reguleerida silma optilise süsteemi tugevust ja pupilli suurust. Läätse tugevuse reguleerimine- akommodatsioon - toimub läätse kumeruse muutmise teel, mis sõltub selle elastsusest ja läätsekihnule mõjuvatest jõududest. Kui silma optiline süsteem on normaalne, nim seda emmetroopiaks ja sel puhul tekib võrkkestal lõpmata kaugel olevatest esemetest terav kujutis. Ümbritseva ruumi tugevasti erinevate valgustustingimustega kohanemist selgitab nägemise duplekssuse teooria. Võrkkestas on valguse suhtes erinevate absoluutlävedega sensorid: kepikesed ja kolvikesed. Kepikeste abil nähakse hämaras ja värvusi ei eristata, seda nim skotoopiliseks nägemiseks. Kepikesed sisaldavad nägemispurpurit e rodopsiini, mille punane värvus tuleneb sellest, et ta neelab tugevasti rohelist ja sinist valgust. Kolvikestega nähakse valges ja eristatakse värvusi, see on fotoopiline nägemine. Värvuste nägemist seletatakse sellega, et kolvikesed sisaldavad kolme erinevat fotospiini, mis neelavad sinist, rohelist ja punast valgust. Kuidas muudetakse valgusärritaja kepikestes sensori- ja aktsioonipotentsiaalideks? Pimeduses on kepikeste Na+ kanalid avatud. Avatuna hoiab neid intertsellulaarne cGMP . Valguskvant aktiveerib rodopsiini, mis koosneb opsiinist ja 11-cis-retinaalist, mis muutub 11-trans-retinaaliks. Reaktsiooni võib nim stereoisomeriasatsiooniks, sest muutub aine konfiguratsioon, ilma keemilise koostise muutumiseta. 11-trans-retinaal seostub mebraani G-valgu transdutsiiniga, mis aktiveerib omakorda cGMP fosfodiesteraasi ja cGMP muutub 5-GMP-ks. Naatriumikanalid sulguvad, Na+ sissevool väheneb. Kaaliumikanalid jäävad avatuks. Tulemuseks on sensorimembraani hüperpolarisatsioon, mis on ulatuslikum , mida tugevam on valgus. Kui valgus sensori hüperpolariseerib, siis vähenevad pidurdavad mõjud bipolaarsetele rakkudele ja need aktiveeruvad. Valguse „transleerimist“ närvirakkude elektriliseks potentsiaalideks nim fototransduktsiooniks. Nägemisnärv, mille moodustavad ganglionirakkude jäted, sisaldab enam kui 106 kiudu . Võrkkestast nina poolt pärinevad nägemisnärvi kiud ristuvad nägemisristmikus, oimu poolt tulevad kiud ei ristu. Nina ja oiumu poolt tulnud närvikiud moodustavad ühinemisel nägemistrakti, mis suundub keskajus asuvasse külgmisse põlvikkehasse, kus toimub ümberlülitus nägemiskorteksisse iivatele neuronitele. Nägemis- e visuaalkorteks. Primaarne nägemiskorteks asub kuklasagara kannusvao piirkonnas. 1. visuaalne ala –V1 saab infot kontralateraalse nägemisvälja alalt. 2. visuaalne ala V2 võtab vastu teatava orientatsiooniga kontuure ja joonekatkestusi.
23. Kuulmismeel . Õhuvõnkumisi vahendav aparaat keskkõrvas. Teo anatoomiline ehitus. Karvarakud teos. Õhuvõngete muundamine kuulmisnärvi elektrilisteks signaalideks. Kuulmisinformatsiooni vahendavad juhteteed ja selle informatsiooni töötlemisega tegelevad ajupiirkonnad.
Kuulmismeeleelundiks on kõrv, millel eristatakse välis-, kesk- ja sisekõrva. Sisekõrvas asuvad sensorrakud. Nendelt lähtuvad impulsid suunduvad kuulmisnärvilt kuulmismeele tsentraalseid teid pidi kuulmiskorteksisse ülemises oimukäärus. Väiskõrv on helijuhtesüsteemiks, mille moodustavad kõrvalest ja kuulmekäik. Need juhivad helilained välis-ja keskkõrva piiril oleva trummikileni, mis hakkab kaasa võnkuma. Keskkõrv: trummikile võnkumised antakse kuulmeluukste- vasara , alasi ja jaluse- kaudu edasi ovaalaknale. Trummikile ja ovaalakna pindalade suhe on 1:22. kuulmeluukeste kangide süsteem ja võnkuvate mebraanide suhe võimendab trummikile poolt vastuvõetud võnkumist umbes 22 korda. Ovaalakna membraani võnkumised antakse edasi sisekõrva täitvale vedelikule ja seal olevatele struktuuridele. Keskkõrv on kuulmetõrve kaudu ühendatud neeluruumiga. Neelamisel kuulmenõtri avaneb , rõhk keskkõrvas ja neeluruumis võrdsustub ümbritseva rõhuga. Sisekõrva moodustab luuline kanal , millel on kaks ja pool kerdu, seda nim teoks. Basiaarmembraan jaotab selle kanali esikuastrikuks ja trummiastrikuks, mis sisaldavad perilümfi. Vestibulaar - e Reissneri membraan eraldab esikuastrikust teojuha , millesse jääval basilaarmembraani osal asub Corti elund , kus paiknevad sensorirakud. Ovaalakna membraani võnkumised antakse esikuastrikku täitva perilümfi kaudu edasi teojuha endolümfile. Teojuha on täiedetud endolümfiga, mille koostis on sarnane rakusisese vedelikuga, see sisaldab K+ umbes 100korda rohkem kui perilümf. Teojuha ja tasakaalumeele juurde kuuluva ümarkotikese vahel on ühendus- e reunientjuha. Basilaarmembraanil asuvad karvarakud, mille 4...5μm pikkused jätked kontakteeruvad võnkumisel kattemembraaniga. Tekib sensoripotentsiaal, mis kutsub esile teonärvis erutuse. Teatud kõrgusega helile reageerivad kindlad rakud. Corti elundis eristatakse ligikaudu 3500 sisemist karvarakku ja 3...4 reas asuvat umbes 20 000 välimist karvarakku. Need on ühenduses närvilõpmetega, mis viivad erutuse spinaalganglionini. Seal asuvate neuronite jätked moodustavad teonärvi, mis esikuteonärvi koosseisus viib signaali teonärvi selgmise ja kõhtmise tuumani. Kuulmismeele tsentraalsed teed. Teonärvituumadest algavad närvkiud moodustavad trapetseha, seal lähevad kuulmisteed üle teise ajupoolde ja ülenevad lateraallinguna. Trapetskeha ja lateraallingu tuumades toimub ümberlülitus kolmandatele närvirakkudele, mille jätked ülemises oimukäärus asuvas kuulmiskorteksis. Kuulmiskorteks asub ülemises oimukäärus. Eristatakse primaarset A I ja sekundaarset A II auditoorset välja. A II ja 22. Brodmanni väli on nn Wernicke kõnekeskuseks, mis on seotud kõest arusaamisega. Kuulmismeele assotsiatiivsed teed ühendavad parema ja vasaku ajupoolkera vastavaid alasid, moodustavad ühendusi retikulaarformatsiooniga ning selle kaudu suurajukoorega.
24. Tasakaalumeel . Labürindi ehitus ja füsioloogia. Vestibulaarsed karvarakud. Vestibulaarsest labürindist lähtuvad juhteteed ja ajukeskused, mis on seotud vastava informatsiooni töötlemisega.
Tasakaalumeele- e vestibulaarelundi, mis paikneb oimuluu püramiidi osas, moodustavad esik ja kolm poolringkanalit. Nii nagu nägemis- ja kuulmismeele puhulgi on tegemist paarlilise elundiga. Esikus asuvad mõik ja ümarkotike. Neid nim ka tähnelunditeks, sest senorirakud asuvad mõigu ja ümarkotikese tähnidel. Luu poolringkanaleid vooderdavad kilepoolringkanalid, nendevaheline ruum on täidetud perilümfia. Kolm poolringkanalit on üksteise suhtes paigutatud perpendikulaarselt. Ülemine, mille kumerus on suunatud püramiidi pinna poole, asub frontaaltasapinnas, on selle suhtes ca 45 kraadisie nurga all tahapoole painutatud. Tagumine paikneb sagitaaltasapinnas ja on selle suhtes 45 kraadi külgsuunas kallutatud. Ülemisel ja tagumisel poolringkanalil on ühine säär. Külgmine poolringkanal on horisontaaltasapinna suhtes 30 kraadi taha ja allapoole painutatud. Poolringkanalid algavad seega esikust 3e suudmega, suubuvad sinna plemise ja tagumise poolringkanali ühe ühise sääre tõttu 2e suudmega. Poolringkanaleid täidab endolümf. Poolringkanalitel eristatakse ampullaar- ja lihtsäärt. Ampullaarsäär on nime saanud laienenud osa- ampulli - järgi, kus asuvad sensorirakkude kogumikud- ampulliharjad. Sensoriraku pealispinnal paiknevad peened karvakesed , sellep nim neid karvarakkudeks. Karvakeste hulgas eristatakse u 60...80 astmeliselt pikenevat stereotsiili ja üht, teistest pikemat kinotsiili. Tasakaalumeele tsentraalsed teed. Esimene neuron on vestibulaarganglionis, sellest suundub neuroni perifeerne jätke tähnelundi või poolringkanali ampulli sensorirakku. Tsentraalne jätke moodustab VIII peaajunärvi teise osa- esikunärvi-, mis suundub piklikajus asuvatesse tuumadesse. Osa esikunärvi kiude läheb otse väikeajju. Esikunärvi tüvi jaguneb esikunärvi lateraalses tuumas lõppevaks alanevaks ning esikunärvi mediaalses, ülemises ja alumses tuumas lõppevaks ülenevaks osaks. Tähnielundist pärinevad kiud jõuavad alumisse, osalt ka mediaalsesse tuuma, poolringkanalitest pärit kiud suunduvad ülemisse ja osalt mediaalsesse tuuma. Esikunärvi tuumadest kulgevad närvikiud edasi retikulaarforatsiooni, väikeajju, silmalihaseid innerveerivate närvituumade juurde ja seljaajju. Retikulaarformatsiooni suunduvad teed mõjutavad RF-seljaaju kulgla kaudu seljaaju motoneuroneid. Väikeajju tuleb osa närvikiudusid otse vestibulaarganglionist, osa tuleb sinna esikunärvi mediaalsest ja lumisest tuumast. Need lõpevad väikeaju tuumades, mida nim sõlmekesteks ja tätrakeseks. Üks osa ühendusteid läbib talamuse ja jõuab ajukoorde. Ülalnimetatud teede ning esikunärvituumade ja silmalihaseid innerveerivate närvituumade vaheliste ühenduste kaudu kulgevaid vestibulaarrefleksid silmamuna välislihastele. Pöördliikumisel tekivad pea ja silmade nõksutavad liigutused- nüstagm-, millega tagatakse nägemisorientatsioon ruumis.
25. Haistmismeelega seotud retseptorid. Haistmismeelega seotud juhteteed ja ajupiirkonnad.
Sensorid: paiknevad ülemistes ninakarbikutes regio olfactorias. Haistmisrakud on biopolaarsed närvirakud: dendriitidel on retseptorid lõhnaainetele, aksonid suunduvad kimpudena bulbus olfactoriusesse. Inimesel on kokku ~107 haistmisrakku. Haistmisrakud uuenevad pidevalt, eluiga on keskmiselt 30-60 päeva. Sensorite neurokeemia: lõhnade eristamise aluseks on nende poolt põhjustatud erinevad sensorrakkude aktivatsioonimustrid. Vähemalt 1000 erinevat sensorit, mis omavad sarnast üldstruktuuri, kuid erinevused on peenstruktuuris. Retseptoreid determineerib arvukas geenide komplekt. Signaaliülekanne on seotud G-valkude, cAMP ja viimastest sõltuvate katioonkanalitega, kuid leitud on ka teiste signaalainete olemasolu. Retseptori aktivatsiooni tulemuseks on membraani depolarsiatsiooni ja AP genereerimine aksonil. Haistmisteed ja keskused: bulbus olfactoriuses konveregeeruvad primaarsete rakkude aksonid mitraalrakkudele (umbes 1000:1). Lisaks neile on bulbuses veel periglomerulaarrakud ja somerrakud, mis kõik koos moodustavad lokaalseid närvivõrke. Mitraalrakkude aksonid moodustavad tractus olfactorius lateralise, mis läheb area praepiriformisesse ja lobus piriformisesse, amügdalasse ja entorinaalkoorde, millest sugenevad ühendused hippokampuse, hüpotalamuse, retikulaarformatsiooni ja talamuse-korteksi orbitofrontaalpiirkonnaga.
26. Maitsmismeelega seotud retseptorid. Maitsmismeelega seotud juhteteed ja ajupiirkonnad.
Maitsmismeele sensorid: sensoritena talitlevad spetsiaalsed epiteelrakud paiknevad keelel ja selle lähedastes piirkondades olevates maitsmiskarikates. Kokku on maitsmiskarikaid keeles mõned tuhanded. Maitsmiskarikate ümbruses paiknevad näärmerakud, lahustunud ained jõuavad sensoriteni difusiooni teel. Sensorrakkude äär moodustab mikrohattusid, mis suurendavad oluliselt kontaktipinda vesikeskkonnaga. Maitsmisrakud uuenevad pidevalt. Maitsmisteed ja keskused: keele eesmisest ja külgedelt chorda tympani nn facialis , tagumisest osast nn glossopharyngeus ning neelu ja kõri piirkonnast nn vagus; nucleus tractus solitarius ajutüves; Lemniscus medialis; talamuse nucleus posteromedialis; ajukoore piirkond gyrus postcentralises. Infoülekanne sensorites: erinevad maitsekvaliteedid realiseeruvad erinevate neurokeemiliste radade kaudu. Erinevatel liikidel võivad sama testaine detekteerimine toimuda mööda erinevaid radu. Adekvaatne stiimul depolariseerib sensoorse raku membraani, tekib AP ning selle tulemusena avanevad voltaažtundlikud Ca2+ kanalid, mille tulemusena vallandub neuromediaator ning sensoorsel kiul tekib AP. Soolasetundlikud sensorid: NaCl on põhiline testaine. Signalisatsiooni aluseks on suurenenud Na+ sissevool läbi amiloriidtundlike kanalite , mis depolariseerib rakumembraani. Hapule tundlikud sensorid: signaali ülekanne aluseks võib olla H+-ioonide blokeeriv mõju nii K+-kanalitele, samuti on monel liigil kirjeldatud kui H+-ioonide liikumist läbi Na+-kanalite. Mõrutundlikud sensorid: enamasti seotud toksiliste ühenditega, mis ei peaks seedetrakti jõudma. Mitu signalisatsioonimehhanismi: (i) Gvalgu, IP3 ja Ca2+ mehhanism, (ii) teatud K+-kanalite blokaad. Magusatundlikud sensorid: kaks signalisatsiooni mehhanismi: üks on seotud G-valkude ja cAMP ja K+-kanalite sulgumisest tekkiva depolarisatsiooniga, teine IP3 ja rakusisese Ca2+ vabastamisega.
27. Refleksid: nende määratlus, võimalikud klassifitseerimise viisid. Reflekside osatähtsus organismi motoorses talitluses.
Refleks on tahtmatu neuraalne reaktsioon spetsiifilisele sensoorsele stiimulile, mis ähvardab organismi homöstaasi või ellujäämist. Refleksid esinevad ka  kõige primitiivsematel loomadel, enamasti on neil kaitsereaktsioon nii välise kui ka sisemise ärritaja korral. Seejuures eristatakse tingimatuid ja tingituid reflekse. Tingimatud refleksid on kaasasündinud ehk pärilikud. Enamik tingimatutele refleksidele vastavaid refleksikaari kulgeb läbi seljaaju. Tingitud refleksid on aga elu jooksul omandatud ja nendes refleksikaartes osalevad peaaju eri piirkonnad. Suure osa refleksikaarte puhul läbib erutus aga nii pea- kui ka seljaaju.
28 Aju funktsionaalsete süsteemide ülesehituse põhimõtted.
Kesknärvisüsteemi (KNS- pea ja seljaaju-) töö on organiseeritud minimaalsete kulutuste ja maksimaalse paindlikkuse printsiibil, olulsel kohal on funktsionaalne hierarhia . Oma arengult varasemad kesknärvisüsteemi osad alluvad hilisematele, nn kõrgematele ajuosadele. Juhtivataks kujuneb peaajukoor, mis täiuslikem on inimesel. Ilma „kõrgemate ajuosade“ osavõtuta on teatud ulatuses võimalikud mõningad elutähtsad funktsioonid. Seljaaju ja ajutüve ning vegetatiivse närvisüsteemi osavõtul juhutakse hingamis-, toitumis -, seedimis-, eritumis-, vereringe- ja soos jätkamise funktsioone. Madalamate ajuosade kaudu teostuvad „automaatsed“ reaktsioonid ei pruugi olla kaugeltki täiuslikud ega täita antud liigi seisukohalt oma bioloogilist ülesannet täies ulatuses. KNS-is töödeltakse sensoritelt saadavat infot, võrreldakse seda varem mällu salvestatuga ja võetakse vastu otsuseid, mis realiseeruvad vegetatiivsete ja motoorsete funktsioonidena. Keskusi informeeritakse kujunenud käitumisreaktsioonide vastavusest püstitatud eesmärgile ja vajadusel on tegevust võimalik korrigeerida.
29. Perifeerse närvisüsteemi anatoomilis-funktsionaalne iseloomustus. Spinaalnärvid. Kraniaalnärvid.
Perifeerne närvisüsteem (PNS) - ganglionid ja perifeersed närvid väljaspool pea- ja seljaaju. See on anatoomiline, mitte funktsionaalne jaotus. PNS: Somaatiline ja autonoomne: Somaatiline - (1) tagajuure sensoorsed neuronid ning (2) kraniaalsed ganglionid, millised innerveerivad nahka, liigeseid ja lihaseid, ning toovad kesknärvisüsteemi informatsiooni lihaste ja jäsemete asendi, aga ka väliskeskkonna kohta väljaspool keha. (3) Somaatiliste motoneuronite aksonid, millised innerveerivad skeletilihaseid, loetakse ka somaatilise närvisüsteemi osaks, ehkki nende rakukukehad kuuluvad KNS-i. Autonoomne osa PNS-st on motoorne süsteem siseorganite jaoks, kehas asetsevatele silelihastele ja sisenõrenäärmetele, Koosneb kolmest ruumiliselt eraldatud süsteemist: · Sümpaatiline süsteem - keha reaktsioon stressile, · Parasümpaatiline süsteem - taastab organismi varusid ja homöostaasi, · Enteeriline närvisüsteem - mao-sooletrakti näärmeid ja silelihaseid kontrolliv süsteem
30. Seljaaju ehitus ja talitlus.
Seljaaju asub lülisambakanalis ja koosneb närvirakkude kogumikest (hallainest) ja seda ümbritsevate närvikiudude ( valgeaine ) poolt moodustatud juhtteedest. Hallainel, mis seljaaju ristlõikel meenutab liblika kuju, eristatakse ees- ja tahasarvi. Rinna- ja nimmepiirkonnas esinevaid hallaine paksenedeid nim külgsarvedeks, seal asuvad vegetatiivse närvisüsteemi sümpaatilise osa preganglionaarsed neuronid. Seljaaju täidab kahesuguseid ülesandeid: 1) reflektoorsete reaktsioonide keskuste funktsiooni: seljaajus asuvate närvikeskuste kaudu toimuvad seljaaju refleksid, mis ei vaja kõrgemate ajuosade osavõtta; 2) juhtefunktsiooni, sel puhul on seljaaju vahejaamaks erutuse edasiandmisel teistele närvikeksustele. Seljaaju hallaine teatavaid piirkondi koos nendele vastavate 31 paar seljaajunärvidega nim segmentideks. Seljaaju saab impulse puute-, valu-, temperatuuri-, proprio- ja vistserosensoreilt. Sensorite poolt vastuvõetud impulsid suunduvad seljaajju spinaalganglionis paiknevate närvirakkude jätkete moodustatud selgmiste juurte kaudu. Spinaalganglioni mood seljaaju tsentraalne jätke seljaaju tagasarves ümber vaheneuronite ja selle kaudu eessarves olevale närvirakule. Erutusimpulsse teistesse ajuosadesse juhtuvad närvikiudude kimbud - juhteteed e kulglad- moodustavad seljaaju valgeaine. Sõltuvalt impulsside juhtimise suunast eristatakse perifeeriast seljaajju sisenevaid, sensoorseid impulsse kandvaid, ülenevaid e astsendeeruvaid, ja kõrgematelt ajuosadelt pärinevaid enamasti motoorseid impulsse kandvaid, alanevaid e desendeeruvaid juhteteid. Olilisemad ülenevad juhteteed on seljaaju-piklikaju, seljaaju-talamuse ja seljaaju-väikeaju kulglad, mis juhivad peaaju erinevatesse osadesse sensoorset infot naha ning lihaste puute-, valu- ja termosensoreilt. Tähtsamateks alanevateks juhteteedeks on püramiidsüsteem ja mittepüramiidsüsteem. Püramiidsüsteemi mood suurajukoore pretsentraalkääru motoorse ala suurte püramiidrakkude jätked, mis läbivad sisekihnu, laskuvad alla ajutüve ventraalses osas, ristuvad pklikaju piirkonnas ning jõuavad alaneva külgmise ja kõhtmise suurajukoore-seljaaju kulglana seljaaju eesarvede motoneuroniteni, mille kason innerveerib skeletilihast. Püramiidsüsteemi kaudu juhitakse meie tahtlikke liigutusi. Mittepüramiidsüsteemi alanevad juhteteed seovad ühte osa ajukoorealuseid e subkortikaalseid tuumasid peaajunärvide tuumade nind seljaaju eessarvede motoorsete rakkudega. Tähtsamad neist on: 1)punatuuma-seljaaju kulgla 2) külgmine ja kõhtmine retikulaarformatsjooni-seljaaju kulgla 3) esiku -seljaaju kulgla 4) katendi -seljaaju kulgla. Mittepüramiidsüsteemi kaudu reguleeritakse lihastoonust ja koordineeritakse keha asendi säilitamiseks ja korrigeerimiseks vjalikke liigutusi. MPsüs-i struktuuride vahendusel juhitakse keerukaid automaatseid liigutusi, mis loob soodsad tingimused ka täpsete tahtlike liigutuste tegemiseks.
31. Piklikaju, ehitus ja talitlus. Retikulaarformatsioon e. võrkmoodustis.
Piklikaju läbivad alanevad ja ülenevad juhteteed, millest üks osa siin ümber lülitatakse. Piklikaju närvikeskuste kaudu reguleeritakse hingamisteede, südame ja veresoonkonna talitlust, siin paiknevad IX, X, XI ja XII peaajunärvi (keele-neelu-, uit-, lisa- ja keelelause närvi) tuumad . Piklikaju närvikeskuste kaudu toimuvad sellised olulised reflektoorsed tegevused nagu imemine, neelamine, oksendamine , aevastus, köha jt. Ajutüve keskosas asuvad hajutatult närvirakkude kogumid, mis on läbi põimunud mitmes suunas kulgevate väliselt võrgustikku moodustavate närvikiududega, sellest tulenebki retikulaarformatsiooni nimetus. Kõie üldisemalt võib eristada RF ülenevaid ja alanevaid mõjusid. RF ülenevad mõjud: *aferentsed teed toovad infot seljaajust, väikeaajust, taamusest, hüpotalamusest, basaalganglionistest, peaajukoorest ja meelesüsteemidest. *RF mõju on vajalik ärkvelolekuks, tähelepanireaktsioonide ja orienteerumisreflekside teostumiseks. RF erutuvaid mõjusid tasakaalustatakse pidurduvatega. Niiviisi hoitakse ära suurajukoore hüperaktiivsuse teke. RF alanevad mõjud võivad olla kas pidurdavad või erutavad. Pidurdavad mõjud pärinevad täielikult piklikaju piirkonnast.
32. Ajusilla ja väikeaaju ehitus ning talitlus.
Tagaaju koosseisu kuuluvad sild ja väikeaju. Sillast saavad alguse V, VI, VII ja VIII peaaju närv ( kolmik -, eemaldaja-, näo-, ja esikuteonärv), mille tuumad siin asuvad. Sillas paikneb trapetskeha ja üks osa piklikaju hingamisneuronite tegevust reguleerivaid närvirakke. Väikeaju koosneb kahest poolkerast ja neid ühendavast osast, mida nim ussiks. Poolkerasid katab väikeajukoor. Väikeaju valgeaine on ühendatud teiste ajuosadega alumiste, kesksete ja ülemiste väikeajujalakeste kaudu. Olilisemateks väikeaju ja teiste ajosade vaheliseks ühendusteedeks on: 1) seljaaju-väikaju kulgla, mis toob impulsse lihaste ja liigeste propriosensoriteilt; 2) esiku-väikeaju kulgla, mis seob tasakaalumeele esikuteonärvi tuumasid väikeajuga. Selle tee kaudu tuuakse poolringkanalitest ja tähnelundist ning liigeste ja lihaste propriosensoriteilt lähtuvat infot pea, keha ja jäsemete asendi kohta. Selle tõttu aaldab väikeaaju pidevat mõju lihaste toonusele ja keha asendile. Väikeaajust lähtuvad juhteteed seovad teda kesk-, piklik- ja seljaajuga. Tähtsamad ühendusteed suunduvad punatuuma, talamusse, hüpotalamusse, retikulaarformatsiooni ja piklikaju tuumadesse. Väikeaaju kaudu reguleeritakse automaatset motoorikat ning tahtlikke liigutuste ulatust ja jüudu, korrigeeritakse aeglasi ja programmeeritakse kiirete liigutuste sooritamist. Väikeaaju kahjustuste korral on häiritud liigutuste kooordinatsioon, liikumisel esineb ataksia, tekivad tasakaaluhäired ja raskused seismisel, lihastoonus on langenud, varakult areneb lihasväsimus, langenud on võime sooritada kiiresti üksteisele järgnevaid liigutusi antagonistlike lihasrütmidega.
33. Keskaju ehituslikud ja talituslikud iseärasused.
Keskaju koosseisu kuuluvad suurajujalakesed, katteplaat, punatum ja mustaine. Siin asuvad III ja IV peaajunärvi ( silmaliigutaja ja plokinärvi) tuumad. Keskaju struktuuride hulka kuuluvad katteplaadi ülaküngastes lülitatakse ümber osa nägemismeele ja alaküngastes osa kuulmismeele tsentraalsetest teedest . Keskaju tuumadest kulgevad närvimplulsid piklikajju ja selaaju eessarvede motoorsete rakkudeni. Nende keskuste kaudu toiumuvad lihtsamad orienteerumisrefleksid nagu silmade ja kõrvade pööramine heli ja valguse suunas. Keskajus asub pupillirefleksi keskus. Mustaine kaudu reguleeritakse neelmas- ja mälumisliigutusi. Punatuum seostub punatuuma-seljaaju kulgla ja ajukoore, koorealuste tuumade nind väikeaju kaudu seljaaju eessarvede motoorsete rakkudega, mille abil korrigeeritakse lihastoonust.
34. Vaheaju ehituslikud ja talituslikud iseärasused. Hüpotalamus. Talamus .
Vaheajju kuluvad talamused ja hüpotalamused, sellesse piirkonda jääb ka kolmas ajuvatsake. Talamusse koonduvad aferentsed implusid kogu sensoorselt süsteemilt. Need on „väravateks“, mille kaudu kulgeb meeeelunditelt saadud info kõrgematesse ajuosadesse. Talamuste taga paiknevad põlvikkehad, millest külgmist läbib nägemis- ja mediaalset kuulmismeele tee. Peale nimetatud keskmuste asuvad talamustes veel piirkonnad, mis on seotud ajukoore assotsiatsiooniväljadega. Talamse kaudu mõjutatakse ka tahtmatuid, emotsioone väljendavaid liigutusi. Hüpotalamus asub talamusest allpool ja on vegetatiivsete funktsioonide kõrgemaks keskmuseks, mille kaudu reguleeritakse ainevahetust, kehatemp .-i, toitekäitumist. Siin asuvate, osmootse rõhu suhtes tundlike sensorite vahendusel hoitakse tasakaalus organismi vee- ja soolade sisaldus. Hüpotalamusel on oluline koht organismi sisekeskkonna püsivuse e homöostaasi säilitamisel, sest see piirkond on neurohormoonide vahendusel tihedalt seotud hüpofüüsga. Hüpotalamuses produtseeritakse riliising- ja inhibiitorhormoone, mis soodustavad või pidurdavad hüpofüüsi hormoonide teket. Seetõttu võib hüpotalamust vaadelda kui neuraalse ja hormonaalse regulatsiooni integratsiooni piirkonda.
35. Limbiline süsteem ( mandelkeha ja hipokampus ).
Limbilisse susteemi kuuluvad struktuurid , mis asuvad suuraju poolkerade mediobasaalses osas. Seda piirkonda nim algselt limbus’eks e ääriseks, sest need moodustised ümbritsevad ajutüve, sellest ka nimetus limbiline süsteem. Sinna kuuluvad osa ajukoore frontaal- e otsmikusagarast, parahipokampaalkäär ja vöötme- e vöökäär ning vaheaju teatud piirkonnad: hipokamp ning mandelkeha. Vaheaju piirkondadest kuuluvad limbilisse süsteemi hüpotalamus, nibukeha ning osa talamusest. Limbilisse süsteemi kuuluvatel ajustruktuuridl on teiste ajuosadega hulgaliselt ühendusi, mistõttu nendega seotud reaktsioonid on väga mitmepalgelsied. Mandelkeha ja vöötmekääru erinevate piirkondade ärritamine elektriga võib katseloomadel põhjustada raevu- ja põgenemisreaktsioone ning muutusi vegetatiivses sfääris, nagu nt pupilli laienemine, vererõhu, südame löögisageduse ja hingamissageduse tõus, aga samuti süljeeritus, närimisliigutused jm. Hipokambi keemiline ärritamine kutsus katseloomadel esile emotsionaalse labiilsuse suurenemise, kergesti vallandusid raev ja agressiivsus, seetõttu võib vaadelda hipokampi kui aferentsete reaktsioonidega ala.
36. Ajukoore ehituslikud ja talitluslikud iseärasused. Basaalganglionid. Elektroentsefalograafia .
Suuraju poolkerade pind, mida närvirakkude kiht mantlitaoliselt katab, on liigendatud paljude vagude varal sagarateks ja käärudeks. Sele tõttu on aju pindlala umbes 0,2m2 ja suuraju kaalust moodustab ajukoor umbes kolmandiku. Suurajukoorel eristatakse projektsiooni - ja assotsiatsiooniväljasid. Projektsiooniväljadel, mis võivad olla sensoorsed või motoorsed, tehakse vahet veel primaarsete ja sekundaarsete alade vahel. Sensoorseteks nim proj.väljasid, kuhu saabuvad aferentsed impulsid meeleelunditelt, motoorseteks neid alasid, kus suurajukoores paiknevatelt neuronitelt algavad tahtlike liigutustega seotud püramiidsüsteemi teed. Assotsiatsiooniväljad saavad infot projektsiooniväljadelt või otse talamuselt. Assotsiatsiooniväljad mood inimesel kuni poole ajukoore pinnast. Ajupõhimiku tuumad e basaalganglioniteks nim aju valgeaines ajukoore ja talamuse vahelises alas paiknevaid närvirakkude kogumeid. Need on tähtsateks vahejaamadeks sensoorse info juhtimisel ajukoorde ja samas võtavad nad osa liigutuste koordineerimisest. Basaalganglionite hulka kuuluvad: 1) kahkjaskeha 2) juttkeha , mille sisekihn jaotab sabatuumaks ja koorikuks. Basaalganglionite kahjustus avaldub sündroomina, mida tuntakse parkinsonismina. Elektroentsefalograafia on meetod ajutegevusega kaasuvate elektriliste potensiaalide registreerimiseks. Inimesel registreeritakse peaaju bioelektrilist aktiivsust peanahale kinnitatud elektroodide abil, saadud kõverat nim elektroentsefalogrammiks (EEG). Ajutegevusega seotud biovoolusid mõõdetakse mikrovoltides (μV), madala voltaaži tõttu vajavad need tugevat võimendust ja sellest tulenevalt on EEG väga tundlik igasuguste häirete suhtes. Elektroentsefalogrammi registreerimisel kasutatakse unipolaarseid ja bipolaarseid lülitusi. Unipolaarsete lülituste korral registreeritakse ühe nn aktiivse alektroodi piirkonnas esinevaid potensiaalimuutusi indiferentse elektroodi suhtes, mis asub madala elektrilise aktiivsusega piirkonnas (nt kõrvalestal). Bipolaarsete lülituste korral on elektroodid võrdväärsed ja asuvad mõlemad peanahal. Elektroentsefalogrammi potentsiaalmuutusi nim laineteks, mida analüüsitakse nende sageduse, amplituudi, kuju ning esinemissageduse järgi. Vastavalt sagedusele ja amplituudile eristatakse nelja põhilainet e –rütmi.