Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Füsioloogia (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Keskmine -???; pulsirõhk- ?
 
Säutsu twitteris
I SISSEJUHATUS FÜSIOLOOGIASSE.
  • F kui teadus organismi talitlusest. F on bioloogia haru. See on teadus organismide, nende

elundkondade, elundite ja rakkude talitlusest. F on eksperimentaalteadus, mis on võrsunud inimese ja loomade uurimisest. Uuritakse eluvaldusi iseloomustavaid nähtusi, nagu ainevahetus , organismi ja kudede hapnikutarbimist, kehatemperatuuri, vererõhku, bioelektrilisi potensiaale jne.
F ja inimese F harud. F harud:*üldF – käsitleb eluvalduste üldiseid seaduspärasusi (erutuvust, energia muundumist, homöostaasi jne.). *eriF – käsitleb eriorganismide ja elundkondade talitlust /imetajateF, lindudeF, putukateF, vereringeF, seedimiseF jne./. Uurituim on inimeseF, sellesse kuuluvad ka spordi-,töö- , ea- ja psühhofüsioloogia eriharud. *võrdlev F – uurib erineval arenguastmel olevate organismide talitlust. Talitluse seost organismide, nende elundkondade ja elundite arenguga käsitleb evolutsioonilineF, haigete organismide talitlust patoloogiline- ja kliinilineF.
Inimese F harud: närvisüsteemi-, liikumisaparaadi-, sisesekretsiooni -, vereringe -, hingamisaparaadi-, seedimise-, erituselundite-, termoregulatsiooniF.
F seosed teiste teadustega. F-st on välja arenenud – eraldunud anatoomia, biokeemia ja biofüüsika. F uurimismeetodid on valdavalt *keemilised või *füüsikalised. *Psühholoogia on kujunenud närvielundite ja meeleelundite F baasist. *Anatoomiaga – talitlust ei saa uurida, kui ei tunne ehitust. * Bioloogia , *Histoloogia, *Funktsionaalne morfoloogia, *Biokeemia, *Spordi bioloogia – käsitlevad üht-sama vaatlusaluste ringi erinevatest vaatenurkadest.
F kujunemisel iseseisvaks teadusalaks olulist tähtsust omavad teadlased: * HIPPOKRATES (460 – 377 e.m.a.) – kreeka arst. On püüdnud leida seoseid inimkeha ja hingelaadi vahel, on pööranud tähelepanu keskkonna mõjule inimorganismi seisundile. Uuringud epideemiliste haiguste kohta. * GALENOS (130 – 200 m.a.j.) – Kreeka loomaarst ja loodusuurija. Uuris F-t laipade (looma) lahkamise teel (lihaste, seede-, hingamiselundite ja aju ehitust ning talitlust. Paistis silma olemasolevate teadmiste süstematiseerimisega ja taotlusega luua neist terviklik pilt. *ANDREAS VESALIUS (1514 – 1564) – tegutses Itaalias. On avaldanud “7 raamatut inimkeha ehitusest”. Lahkas inimeste laipu. WILLIAM HARVEY ( 1578 – 1637) – avaldas 1608 “Anatoomilisi uurimusi südame ja vere liikumisest loomadel”, 1628 avastas vereringe. Kasutas eksperimentaalmeetodeid. MARCELLO MALPIGHI (1628 – 1694) Itaaliast . Edendas mikroskoopilist anatoomiat. Avastas kapillaarid , 1660 tuvastas need kopsudes. Pani punkti Harvey vereringe põhimõttele. 1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES ( 1569 – 1660) – prantslane . Uuris reflektoorset olemust.
TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831 – 1894) – formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H. BIDDER (1810 – 1894) - kirjutas koos eelnimetatuga 1852 “Seedemahlad ja ainevahetus”. Tegi kindlaks, et inimese maomahl sisaldab soolhapet.
II AINEVAHETUSE FüSIOLOOGIA

Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus. AV on biokeemiliste protsesside kompleks , mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism .
Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise e. assimilatsiooni (orgaaniliste ainete süntees) tulemusena organismi koostisosad. (rohelistel taimedel põhineb anabolism fotosünteesil, mis lähtub lihtsaist anorgaanilistest ühenditest CO”, H2O, NH3; loomadel, seentel, väiksemal osal taimedest aga pms toiduga saadavatest valmis, kuid kehavõõrastest orgaanilisest ainest, mis paljudel juhtudel pärast esialgset teatava tasemelist lagundamist, kasutatakse organismiomaste ainete ehitamiseks). Katabolismil toimub organismi kehaomaste ainete või vastuvõetud toitainete lammutamine lihtsamateks ühenditeks e. dissimilatsioon vaheainevahetuse käigus.dissimilatsiooni lõppsaadused on CO2, H2O ja NH3, ühtlasi vabanevad orgaaniliste ainete koostises olnud mineraalühendid ( ortofosfaat , vesiniksulfiid jt), kuid lagundamisprotsess võib peatuda ka vaheastmeil, s.o. keerukamate ühendite tasemel. Loomad eritavad AV mittevajalikud lõppsaadused normaaljuhul väliskeskkonda.
Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus . Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra- või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise. Sisekeskkonnas on püsiv veel onkootne rõhk (kolloidosmootne rõhk), mida säilitakse plasma proteiinide abil. proteiinide muutus võib tuua kaas ioonide ja vee liikumise kas rakkku sisse või välja. Palsmavalkude (albumiinide) kontsentratsiooni väehenmine põhjustab vee retensiooni rakkude sees. See tõttu peab plasmat asendavate ainete kolloidosmootsete ainete hulk vastama plasma omale..
Homöostaas ja homöostaatiline regulatsioon ja selle erinevad tasandid . Homöostaas kajastab reguleerimisprotsesse, mille abil organism hoiab oma tegevuseks vajalikud tingimused konstantsena. Regulatsioon toimub nii raku kui kogu organismi tasandil. Raku AV tasandid: *tegevusAV, *valmidusAV, *säilitusAV. Kogu organismi AV( on teised tingimused) kui hingamislihaste või südamelihaste AV langeb valmidusAV tasemele , siis nende aktiivsus lakkab, hukuvad kõik rakud ja ka organism. AV tase *puhkeolekuAV ja *PõhiAV. Homöostaas säilitamine toimub lähtuvalt siseskeskkonna ja/või väliskeskkonna muutustest. Reguleerimisprotsessid on näiteks kehatemperatuuri säilitamine, vererõhu säilitamine, kehaasendi säilitamine gravitatsiooni keskkonnas. Vere ringlusel säilitatakse lahustunud ainete kontsentratsioon, temperatuur, pH, nende konstantsus. Regulatsiooniprotsessides osalevad põhiliselt närvisüsteem ja/või hormonaalsed süsteem. homöostaasi säilitamise ajendid on nälg ja janu. Need tuleb rahuldada, et kindlustada ellu jäämine. Need on kaasa sündinud aisitngud.
  • Valkude ainevahetus.
Valgud e. proteiinid on elusa organismi iseloomulikemaiks osadeks, nad kuuluvad kõikide rakkude struktuuri, kiirendavad paljusid keemilisi reaktsioone, on regulaatoraineteks ja antikehadeks. Valkudest olenevad mitmed elutähtsad protsessid: vee ja veeslahustunud ainete vahetus vere ja kudede vahel, O2 ja süsinikdioksiidi trantsport , lihaste kokkutõmme jne. Organismi võime valke sünteesida on piiratud, omastatakse loomse ja taimse valgu kujul toiduga, mis lähevad organismis kudede ülesehitamiseks(energiavajaduseks 11 –13% kogu energiakulust). Ööpäevane valgu vajadus on 0,8 g valku 1 kg kehamassi kohta puhkeolekus , kehalisel tööl on see poole suurem. Oluline on ka nende aminohappeline koostis 20-st teadaolevast on 9 asendamatud – peamiselt loomsed valgud (leutsiin, isoleutsiin, lüsiin, metioniin , fenüülalaniin, teroniin, trüptofaan, valiin, histidiin ). Neid organismis ei sünteesita (saab toiduga). Mida enam neid valgus on, seda suurem on valgu bioloogiline väärtus.
Seedetraktis lõhustatakse valgud polü- ja oligopeptiidideks ja edasi aminohapeteks pankrese fermetide toimel ja seejärel imenduvad peensoolest verre.
Maksa peafunktsioonid valkude AV-s: aminohapete trans- ja desamiinimine, glükoosi, glükogeeni ja rasvhapetest lähtudes, asendavate aminohapete sünteesimine, maksa struktuur – ja ensüümvalkude ning vereplasma valkude sünteesimine, eksogeensete ainete detoksikatsioon, amoniaagi tekkimine ja uurea sünteesimine. Lisaks on maksal veel ekskretoorne funktsioon, ta nõristab sappi (rasvade imendumise tagamiseks soolestikust). Veri kannab aminohapped maksa, nad aminorühma eemaldamise ja ülekandmise teel lõhustatakse või ehitatakse ümber, muudetakse kehaomaseks. Valkude lammutusproduktidest tekivad maksas , ka neerudes amoniaak ja kusiaine (eritatakse uriiniga)
Muudes kudedes toimuvad valkude AV-ga seotud protsessid. Maksas ümbertöötatud aminohapped viiakse verega kudedesse, kus neist sünteesitakse rakkude ribosoomides koevalgud. Aminohappeid ,mida ei kasutata lähevad energiakuludeks või muudetakse süsivesikuteka ja lipiidideks .
Maksa, vereplasma ja lihaskoe valkude mobiliseerimine nälgimisel.
Kõige pealt kasutakse vabad süsivesikud, maksas talletuv glükogeen, seejärel talletunud rasvad ja kõige viimases faasis hakatakse lihasvalkusid ja teisi valke ümbertöötama energeetilisse tsüklisse.
Valkude AV peamised lõpp- produktid ja nende organismist väljutamine.
Valgu ainevahetuse lõppproduktideks on lämmastikku sisaldavate produktide väljutamine. Need on kreatiniin, ammoniaak , kusiaine, kusihape . Enamus eritub kusiainena ja on vabalt filtreeriv. Kuiaine on väikse molekulkaaluga, neutraalne . Kusiaine eritumine sõltub diureesist.
Kreatiniin pärineb lihaste valguainevahetusest. Ööpäevane kreatiniini hulk sõltub ööpäevasest lihasmassist, seetõttu on tema kontsentratsioon plasmas suhteliselt konstante (9mg/l). kreatiniin elimineeritakse glomerulaarfiltratsiooni teel.
Ammoninium (NH4 +) ja ammoniaak (NH3) on valguainevahetuse ühed tähtsad lõppproduktid. erituvad neerutorukestes. Torukeste rakkudes desamineeritakse aminohape glutamiin glatamaadiks ja siis oksogluteraadiks ja selle käigus tekib üks molekul ammooniumi,. Ühe eritunud ammooniumi molekuli asemele tekib üks molekul bikarbonaati. Lõpliku uriini pH ja erituva ammooniumi vahel on linewaarne sõltuvus. Mida happelisem on uriin, seda rohkem on eritunud ammooniumi,
Lämmastikubilanss kui organismi valguAV seisundit iseloomustav näitaja. Kusiaine plasmakontsentratsioon sõltub valgu katabolismi ja glomerulaarfiltratsioonist. kusiaine sisaldus on määratav ja selle järgi hinnatakse neerufunktsiooni.
Valkude AV regulatsioonil oluline koht üldist kasvu ja arengut mõjutavad hormoonid ( hormonaalne regulatsioon). Hüpofüüsi eessagara somatotroopne H suurendab rakumembraani läbilaskvust aminohapete suhtes ja tõstab valgu sünteesi intensiivsust. KilpnäärmeH-d türoksiin ja trijodotüroniin stimuleerivad valgu sünteesi ja soodustavad kudede diferentseerumist. Neerupealise glükokortikoidid hüdrokortisoon ja kortisoon suurendavad valgu lammutamist kudedes, eriti lihastes, maksas tõstavad nad valgu sünteesi taset. Meessuguhormoonid omavad anaboolset funktsiooni.
Nii insulin kui kasvuhormoon võimaldavd aminohapete transporti rakkudesse. Insuliin suurendab rakutuumas DNA transkriptsiooni, kiirendab proteiinide sünteesi.
  • Süsivesikute ainevahetus.

Süsivesikud on loomorganismidele peamised energeetilised materjalid. . Ööpäevasest energiakulust kaetakse nende arvel ~60%. Süsivesikud on kergesti oksüdeeritavad, annavad lõpproduktiks süsinikdioksiidi ja vee. 1 g SV – te oksüdatsioonil vabaneb 4,o kcal . Toidus leiduvad SV:
Tselluloos ,kui inimese seedetraktis seedumatu polüsahhariidi tähtsus toidus.
Annab soolestiku täitematerjali. Stimuleerib soolestiku motoorikat , kiirendab soolepassaaži, säilitab väljaheite pehme konsistentsi. Soovitav kogus 30g/ööpäevas.
Süsivesikud lahustatakse seedetraktis monosahhariidideks, peamiselt glükoosiks, ka galaktoosiks ja fruktoosiks, mis imenduvad peensoolest verre, kantakse laiali kudedesse ja maksa.
Maksas muudetakse glükoos jt monosahhariidid SV varuaineks glükogeeniks (monosahhariididest-glükogeneesiks). Glükogeen võib maksas tekkida ka piimhappest ja valkude ja lipiidide AV produktidest, siis kannab see protsess glükoneogenees. Glükogeeni kui sV varuaine säilitatakse maksas ja ka lihastes. SV vajaduse suurenemisel lammutatakse maksaglükogeen glükogenalüüsi käigus ja saadetakse verre glükoosina. SV liig korral toidus muudetakse need organismis lipiidideks, mis ladestuvad rasvadepoodesse. AV on seotud lipiidide AV-ga.glükoosi konsentratsiooni tõus veres suurendab triglütseriidide sünteesi, glük. Langus pidurdub trigl süntees ja intensiivistub nende lammutamine.neerupealise säsi H adrenaliin mobiliseerib rasvu nende depoodest, suureneb vabade rasvhapete tase veres. Hüpofuusi eessagara somatotroopne hormoon viib lipiidid nende depoodest välja, kiirendab vabade rasvhapete vastuvõttu lihaskoes .
SV –te AV oluliseks reguleeritavaks suuruseks on glükoosi tase veres, mille konsentratsiooni muutusi registreerivad glükoosiretseptorid maksas, veresoontes ja hüpotalamuse ventrolateraalses tuumas. Vere glükoositase hoitaksesuht püsivana 3,3…6,1 mmol/l. Nälgimisel ja suurtel koormustel võib veresuhkru tase langeda.
Vere glükoositaseme langust alla normväärtuse nim. hüpoglükeemiaks. Liigne magusa söömine tõstab veresuhkru taset, selle tõus üle normi on hüperglükeemia.
Hüpoglükeemiline sokk ja glükosuuria. Vere suhkrusisalduse langus, mis võib kaasneda raske füüsilise pingutuse järgselt, insuliini sisalduse tõusu puhul veres (näiteks suhkruhaiguse puhul võib olla kõikumisi). Vere suhkrusisladuse langemine väga madalale võib olla fataalne.
Glükosuuria on glükoosi eraldumine uriiniga. Normaalselt ei peaks seda uriinis olema. Kui veres suhkrusisaldus tõuseb ,siis eritub see neeurude kaudu.
Laktaadi teke lihastes puhkeseisundis ja kehalisel tööl ja selle kasutamine erinevates kudedes. Tervetel inimestel glükoositase töö ajal muutub vähekauakestval tööl arteriaalne glükoosi kontsentratsioon langeb, on kurnatuse märgiks. Seevastu laktaadi konsentratsioon veres, olenevalt pingutusest ja selle kestusest väga erinev (9,10). See sõltub laktaadi produktsiooni ulatusest anaeroobselt töötavates lihastes ja tema eliminatsiooni kiirusest. Laktaat lammutatakse või töötatakse ümber mittetöötavas skeletilihases, rasvkoes , maksas, neerus ja südamelihases. Puhkeolekus on lac 1 mmol/l, raskel tööl 15 mmol/ (max väärtused). Pika kestusega raskel tööl langeb laktaadi kontsentratsioon peale esialgset tõusu uuesti.
SV AV regulatsioon NS kaudu: Bernard ”suhkrutorge”; vere glükoositaseme tõus stressisituatsioonis (stardieelne seisund) ?????´KNS-I rakud katavad oma suured energiavarud glükoosiga, mis on insuliinist sõltumatu, kui vere suhkrunivoo langeb alla 0,5-0,2 g/l madalamale tekib hüpoglükeemiline sokk koos teadvuse hämardumise või koomaga.
SV AV hormonaalne regulatsioon. Kõhunäärme Langerhansi saarekeste B-rakkude hormoon insuliin langetab veresuhkru taset, suurendab glükoosi vastuvõttu kõikidesse keharakkudesse, intensiivistub glükogenees. Insuliin suurendab glükogeeni teket stimuleerivate ja langetab glükogeeni lammutavate ensüümide aktiivsust, intensiivistub glükoosi kasutamine energeetilistes protsessides. Kõhunäärme Langerhansi saarekeste A-rakkude hormoon glükagoon stimuleerib glükogeeni lammutamist maksas, tõstes veresuhkru taset, stimuleerib glükoneogeneesi, aktiviseerib adenülaaditsüklaasi ja suurendab cAMP teket. Neerupealisekoore H-d glükokortikoidid stimuleerivad glükoneogeneesi maksas ja vähendavad rakkudes glükoosi kasutamist. Neerupealisesäsi H adrenaliin stimuleerib glükagooni teket ja tõstab vere glükoositaset. Hüpofüüsi eessagara somatroopne e. kasvuhormoon vähendab ka glükogeenivarusid ja intensiivistab glükoosi teket, pidurdab glükoosi vastuvõtmist rakkude poolt, tõstes veresuhkru taset. Kilpnäärme H-d (türeoidH)toimel intensiivistub SV-d lõhustuvate ensüümide aktiivsus, suurened SV-te utilisatsion. Epinefriin - ??? ja norepinefriin -???
  • Lipiidide ainevahetus

Lipiidid moodustavad ~10-20% kehakaalust. Erinevus on rakustruktuuri kuuluva (hulk suhteliselt püsiv) ja depoorasva vahel (hulk sõltub õigest toitumis-, elureziimist ja pärilikkusest). Lipiidid on energiarikkad – 1g lipiide annab oksüdatsioonil 9,0 kcal.. oluline kohht meie energiabilansis, lipiidide arvel ~30% ööpäevases energiakulus. Ööpäevane lipiidide vajadus on 80-90 g (toiduga omastab 95%). Toit peab sisaldama nii taimseid kui ka loomseid rasvu.
Seedetraktis lõhustutakse toiduga saadud lipiidid rasvhapeteks ja glütserooliks, mis peensoolest osaliselt verre, peamiselt aga lümfisoontesse imenduvad ja lümfiga vereringesse kantakse. Tsütoplasmaatilisi lipiide kasutatakse kudede ülesehitamiseks, energiavajaduste rahuldamiseks, ülejäägid viiakse nahaalusesse rasvkoesse (depoorasv). Organismis võivad lipiidideks muutuda ka SV-d.
Maksa peamised funktsioonid lipiidide ainevahetuses. Lipiidide täielikul oksüdatsioonil on lõppproduktideks süsinikdioksiid ja vesi, mittetäielikul oksüdatsioonil moodustuvad ketokehad , mis väljutatakse uriiniga.
Vere lipoproteiinide koostis ja põhiklassid. Mono - di triglütseriidid ???
Muudes kudedes toimuvad lipiidide ainevahetusega seotud protsessid. ???
Lipiidide hormonaalne regulatsioon. Lipiidide AV kontrollib hüpotalamusEpinefriin, norepinefriin, glükagoon- stimuleerib lipolüüsi, glükokortikoid- lõhustavad triglütseriide ja vere rasvhapete nivoo tõuseb, kasvuhormoon- vähendab rasvavarusid, insuliin hüpofüüsi eessagara somatotroopne H viib lipiide nende depoodest välja, kiirendab vabade rasvhapete vastuvõtu lihaskoes.
  • Vee ja mineraalainete ainevahetus.
Vee ja mineraalainete tähtsus inimese organismi talitlusele.
Inimese organismis on ~57-65% vettilma veeta on elu võimalik väga lühikest aegs, sest organismist ei saa eraldada ainevahetusjääke, häiritud on osmootse rõhu ja hppe-leelis tasakaaluregulatsioov, vesilahuses toimuvate keemiliste reaktsioonide kulg jne. Inimene vajab tavaliselt 2,2 –2,8 l vett ööpäevas, mida saadakse toiduga (1,9-2,4 ja endogeense veena (0,3-0,4l ), mis tekib eelkõige lipiidide oksüdatsioonil.vett antakse ära uriini, higi, väljaheidetega ja väljahingatud õhuga. Saadud ja eritatud vee hulgad peavad olema võrdsed. Ülemäärane veekaotus-dehüdratsioon. Mineraalained -
Organismisisene vedelikukäive, endogeenne vesi. ???
Vee jaotumine erinevate vedelikuruumide vahel organismis ja seda mõjutavad tegurid: elektrolüütide konsentratsioon ekstratellulaarses vedelikus , kapillaarne vererõhk, vereplasma valkude konsentratsioon.Veekogus esineb 1.rakusisese e.intratsellulaarse veena 60%- kuulub raku koostisse ja 2.rakuvälise e. ekstratsellulaarse vedelikuna 40%- ümbritseb rakke.selle kaudu toimub toitainete, ainevahetusjääkide ja regulaatorainete viimine rakku ja sealt välja. Ekstratsellulaarne jaotub: interstitsiaalkoe 31%,vereplasma 7% ja transtsellulaarse 2% vedelike vahel. Veesisaldus hoitakse regulatsioonimehhanismide abil suhteliselt konstantsena.
Makroelemendid ja mikroelemendid , nende ligikaudne hulk organismis ja vajalik sisaldus toidus. *Na, K ( piisab NaCl -10-20g ja KCl – 2-4g ööpäevas) elusate rakkude ja koevedelike koostisosad, roll osmootse rõhu säilitamisel ja rakumembraanide biolektriliste potensiaalide tekkes. * Kaltsiumisoolad oluline luukoe ehitusmaterjal. Ca (1 g)on oluline osa erutuse tekkelja levikul;mõjutab rakkumembraanide K ja Na juhtivust, vajalik lihaskontraktsiooni elektromehaanilisel sisestusel, võimaldab transmitteri vabanemist sünapsites, osaleb vere hüübimisel, on ensüümidele aktivaatoriks, sekundaarne virgatsaine rakufunktsioonide juhtimisel. *Fosforhappesoolad(1 g) on asendamatud luukoe moodustamisel ja energiarikaste ühendite sünteesil. Olulised fosfaadid : ATP, cAMP, kreatiinfosfaat, DNA, cGMP . *raud (15 mg- N; 10 mg-M)vaja hemoglobiini ja müoglobiini ja oksüdatsiooniprotsessides osalevate ensüümide ja mõnede valkude sünteesil. Rauda eritatakse vähe, hoitakse ringluses, kasutatakse korduvalt. *Ensüümide koostises olevad:
* tsink – vereloomes ja SV, lipiidide ja valkude ainevahetuses ja * koobalt . *iood vajalik kilpnäärme H-de sünteesil. *väikestes kogustes : mangaan, magneesium , vask, fluor ,…
Makas peamised funktsioonid vee ja mineraalainete vahetuses: toimimine veedepoona, vitamiin D mõjutamise kaudu Ca ainevahetuse reguleerimine. ???
Vee ainevahetuse regulatsioon NS kaudu: suu limaskesta retseptorite, mao baroretseptorite, kudede osmoretseptorite, südame ja veresoonkonna mahuretseptorite, hüpotalamuse, higinäärmete ja neerude koordineeritud talitlus.???
Vee AV hormoraalne regulatsioon: reniin , angiotensiin II, antidiureetiline H, aldosteroon . ???
Kaltsiumi ainevahetuse hormonaalne regulatsioon: kaltsioniin ja parathormoon ???
III NÄRVISüSTEEMI TALITLUS.
  • NS üldine ülesehitus ja eri osade peamised ülesanded.

NS funktsioon on: *organismi erinevate osade talitluse koordineerimine ja liitmine ühtseks tervikuks.* *väliskeskkonna adekvaatne peegeldamine ning organismi talitluse ja käitumise reguleerimine vastavalt muutuvatele keskkonna tingimustele. NS on psüühika kandja. NS jaguneb: *KNS – pea- ja seljaaju ; *perifeerne NS
KNS: pea- ja seljaaju. *info töötlemine, *vastusreaktsiooni väljatöötamine ja algatamine; *vaimse tegevuse keskus. * Peaaju – peamised osad: suuraju , vaheaju , keskaju , sild ja väikeaju, piklikaju . keskaju ja sild moodustavad ajutüve, mis ühendab pea- ja seljaaju. Seljaaju – paikneb lülisambakanalis, ülal läheb üle piklikajuks . koosneb: *närvirakkude kogumitest – hallainest ja seda ümbritsevast närvikiudude poolt moodustatud juhtteteedest – valgeainest.. pea- ja seljaaju töö toimub tihedas koostöös, nad organiseerivad organismi talitlusi ja kooskõlastavad elundsüsteemide tööd.
Perifeerne NS : *varustada KNS infoga nii sise kui väliskeskkonnast; * edastada KNS käsud efektororganitele. Jaguneb * aferentne e. sensoorne osaül. *info suunamine aktsioonipotensiaalide näol retseptoritelt. ( KNS-i. retseptorid on : *eksteroretseptorid(võtavad ärritusi väliskeskkonnast); *interorets. (org. sisekeskkonnast); *propriorets.(paiknevad lihastes, kõõlustes, sidemetes). Aferentsete neuronite kehad paiknevad ganglionites (selja- ja peaajunärvide lähtekohas)) ja * eferentne e. motoorne osa, mis jaguneb omakorda *somaatiliseks motoorseks – ül. aktsioonipotensiaalide juhtimine KNS-st skeletilihastele. (neuronite kehad paiknevad KNS-s, aksionid ulatuvad närvide kaudu neuromuskulaarsesse sünapsisse) ja *autonoomseks e. vegetatiivseks – ül. suurendab aktsioonipotensiaale KNS-st sile- ja südamelihastele, näärmetele. tegutseb eelkõige siseelundite töökorraldusega, reguleerimise ja ühtlustamisega.. (2 liiki neuroneid, mis on ühendatud järjestikku KNS ja efektororgani vahel. esimese kehad on KNS-s ja aksonid ulatuvad autonoomsete ganglioniteni; teiste kehad on autonoomsetes ganglionites ja aksonid ulatuvad efektororganiteni). Autonoomne NS jaguneb: *Sümpaatiline osa - *avaldab siseelunditele troofilist mõju (reguleerib nende AV protsesside intensiivsust ja funktsionaalset seisundit); *veresoontele, südamele, bronhidele avaldab funktsionaalset toimet (talitlusi esilekutsuv) Nt südame kokkutõmmete sagenemine, tugevnemine, bronhide laienemine, südame- veresoonte laienemine, naha veresoonte ahenemine . ; *aktiviseerumine valmistab kõik organismi ressursid ja süsteemid ette kehalise pingutuse edukaks teostamiseks. ja *parasümpaatiline osa – avaldab siseelunditele funktsionaalset mõju: *stimuleerib seedenäärmete talitlust; *stimuleerib kusepõie lihaste kontraktsiooni , sulgurlihaste lõõgastust; *toime veresoonte, bronhide ja südametalitlusele vastupidine eelnevaga (südame kokkutõmmete sagedus väheneb, nõrgeneb, bronhid kitsenevad, südame veresooned ahenevad ). Autonoomse NS funktsioonid: Troofilise iseloomuga funktsionaalne mõju –sümpaatiline närv ei kutsu esile südame kontraktsioone, see töötab automaatselt, ilma sümp.NS mõjuta. kontraktsioonide tugevnemine on tingitud südamelihase funkts. seisundi muutumisest, tema erutuvuse ja kontraktsioonivõime suurenemisest, mida põhjustab AV protsesside efektiivsuse tõus.
  • Refleksid.

NS reguleerib organismi funktsioone reflektoorsel teel. KNS osavõtul tekkivat vastusreaktsiooni ärritusele nimet. Refleks - organismi vastusreaktsioon välis- või sisekeskkonna ärritusele, mis teostub KNS vahendusel. refleksid jagunevad: *tingimatud e. kaasasündinud (käe äratõmbamine torke puhul)ja *tingitud e. elu jooksul omandatud (iferentse ärritaja ja tingimatut refleksi esilekutsuva ärritaja korduval koosesinemisel kujuneb välja tingitud refleks. Tähtsad tregurid inimese organismi kohanemisel muutuvate elutingimustega. on liigutusvilumuste ja kõne aluseks). Reflektoorseid reaktsioone reguleerivad NS eri osades paiknevad närvikeskused.
reflektoorsete reaktsioonide morfoloogiline substraat refleksikaar kujutab endast teed, mida mööda erutus närviimpulsside kujul ärrituse kohast kuni vastusreaktsioonini andva organini kulgeb. Refleksikaare osad ja nende peamised funktsioonid : *sensoorne retseptor *aferentsed neuronid -juhivad erutuse KNS-i.; *vahe- e. ülekandeneuronid KNS-s – ühendab eferentset ja aferentset poolt; *eferentsed e. tsentrifugaalneuronid ( motoorsed , sekretoorsed) – juhivad erutuse perifeersetele organitele; *täidesaatvad organid – lihased, näärmed jne.
  • KNS talitlus.

Peaaju peamised osad ja nende funktsioonid: *piklikaju – 3 cm ulatusega ala, läheb üle seljaajuks. piklikuaju eesmisel pinnal paiknevad väljaulatuvad moodustised – püramiidid. piki püramiide kulgevad alanevad juhtteteed. piklikaju eespinnal paiknevad ümarad ovaalsed moodustised – oliivid, milles paiknevad tuumad . tuumad on seotud tasakaalu raguleerimisega. piklikajus paiknevad mitmete kraniaalnärvide tuumad – kolmiknärv, keele-neelunärv, uitnärv, lisanärv, keelealunenärv. piklikajus paiknevad: hingamis-, veresoonte valendiku regulatsiooni-, südametöö-, neelamise -, oksendamise-, köha- ja aevastamise keskused; *sild –paikneb IV ajuvatsake; sisaldab erinevaid tuumasid ja teda läbivad nii ülenevad ja alanevad juhteteed . kraniaalnärvide tuumad – kolmiknärv, eemaldajanärv, näonärv, esikuteonärv, keele-neelunärv. sillas paiknevad unekeskus ja hingamiskeskus .; *väikeaju – paikneb piklikust ajust ja sillast tagapool, suuraju kuklasagarast allpool. Jaguneb kaheks poolkeraks ja nende vahele jäävaks ussiks. ussis eritatakse sõlmekesi ja tätrakesi ning neisse juhitakse närviimpulssre seljaajust ja tasakaaluelundist. funktsioonid on *tasakaalu ja lihaste toonuse regulatsioon, *liigutuste ulatuse , jõu ja kiiruse reguleerimine; *keskaju – peaaju väikseim osa.seal paiknevad järgmised kraniaalnärvide tuumad: silmaliigutajanärv, plokinärv, kolmiknärv. keskaju eesmise osa moodustavad suurajuvarred ja tagumise osa moodustab katteplaat, millel on 2 üla ja 2 alaküngast. alumised künkad on seotud kuulmisfunktsiooniga, ülemised nägemisrefleksidega. keskaju ristlõikes ülemiste küngaste tasandil on eristatavafd punatuumad, mis on seotud motoorika alateadliku regulatsiooni ja koordineerimisega. mustaine jääb punatuumade ja suurajuvarte vahele ja osaleb lihaste toonuse ja koordinatsiooni reguleerimises.; *vaheaju –peamised osad on talamus, subtalamus, hüpotalamus ja epitalamus. talamus kujutab endast tuumade kogumit, mis jagunebkaheks lateraalseks osaks. Talamuse tuumadesse suunatakse närviimpulsid kogu keha retseptoritelt. Subtalamus on otse talamuse alla jääv vaheaju osa, mis sisaldab juhteteid ja subtalamuse tuumasid. subtalamuse tuumad on seotud motoorsete funktsioonide regulatsiooniga. Epitalamus jääb talamusest taha ja ülespoole ning sisaldab tuumasid, mis on seotud lõhnade tajumisega. epitalamuses paikneb ka käbikeha e. epifüüs. Hüpotalamus on vaheaju alumisem osa, mis sisaldab palju juhteteid ja väikesi tuumi. Peafunktsioon on autonoomne regulatsioon, endokriinsüsteemi kontroll, lihasetalitluse -, termo -, toitumise-, emotsioonide-, une ja ärkveloleku tsüklite regulatsioon.; *suuraju – peaju suurim osa, mis jaguneb poolkeradeks ja sagarateks. Suuraju valgeolluse (sisemus) moodustavad juhteteed: *assotsatsioonikiud – ühendavad koore eri piirkondi sama poolkera oiires; * komissuraalkiud – ühendavad suuraju poolkerasid omavahel; *projektsioonikiud – ühendavad suuraju poolkerasid peaaju muude osadega ja seljaaju eri piirkondadega. Suuraju sagarad reguleerivad järgmisi funktsioone: *laubasagar – tahtelised liigutused, meeleolu seisund, motivatsioon, agressioon , lõhnade tajumine . *kiirusagar – sensoorse info vastuvõtt ja töötlus. * oimusagar – lõhnade ja kuulamise keskus, mälu, otsustamine. *kuklasagar – visuaalse info vastuvõtt ja töötlus. Basaaltuumad paiknevad valgeolluse sees. Funktsiooniks on motoorika reguleerimine ja lihastoonuse regulatsioon. suuraju poolkerade koor on NS kõrgeim osa. Koore (hallaine) rakkude põhitüüpideks peetakse tähekujulisi rakke (võtavad vastu aferentseid impulsse, kannavad erutuse üle naaberneuronitele) ja püramiidrakke (eferentsete impulsside genereerimine ja nende suunamine aksonite kaudu ajutüves ja seljaajus paiknevatele lüli ja motoneuronitele, mille abil juhitakse tahtelisi liigutusi. Suuraju poolkerade koore funktsionaalsed alad: *primaarsed alad on seotud perifeersete meeleorganite ja lihastega, neis paiknevad meeleelundite kõrgemad keskused; *assotsiatsioonialade ülesandeks on ajukoorde saabuva info töötlemine; *tertsiaarsete alade tähtsus on ajupoolkerade koostöö tagamine.
Keskaju, sild ja piklikaju moodustavad ajutüve, mis ühendab pea- ja seljaaju (paiknevad kraniaalnärvide tuumad: 12-st väljuvad 10 ajust ajutüve kaudu) ja ajuvatsakesed on ühenduses seljaaju tsentraalkanalitega. Ajutüve väiksemgi kahjustus põhjustab surma.
Ajutüves paiknevad peamised närvikeskused ja nende funktsioonid. ???
Retikulaarformatsioon moodustub läbi kogu ajutüve hajali paiknevatest tuumadest, millesse saabuvad aferentsed närvikiud paljudest erinevatest piirkondadest. RF peamised ülesanded: *reguleerib une ja ärkveloleku tsükleid; *visuaalsed, akustilised ärritajad, vaimne tegevus stimuleerivad RF-ni, hoiab meid erksana, soodustab TP konsentratsiooni (signaali monotoonsus soodustab suikumist. RF reguleerib alanevate juhteteede kaudu liigutustegevust, veget. elundite talitlust. Ülenevate juhteteede kaudu kontrollib talamus suurajusse suunatavat infot (teeb valiku). RF-st oleneb suurajupoolkerade koore informeeritus ja aktiivsus.
Seljaaju paikneb lülisambakanalis, mis läheb üle piklikajuks. Mediaanlõhe eest ja mediaanvagu tagant jaotavad seljaaju kaheks sümmeetriliseks pooleks. Seljaaju ristlõikel on näha tsentraalselt paiknev liblikakujuline hallhollus, perifeelselt paiknev valgeollus. Hallollusel eristatakse 2 eesmist ja 2 tagumist sarve (eessarv, tagasarv , külgsarv). Eessarvedes paiknevad efektoorsete närvirakkude kehad, tagasarvedes sensoorsed tuumad. Seljaaju valgeolluses paiknevad juhteteed, mis kulgevad nii ülenevas (perifeeriast seljaajju, kannavad sensoorseid impulsse. Tähtsamad juhteteed paiknevad seljaaju valgeaine selgmiste ja külgväätide eesmistes osades, moodustades dorsaalväädi ja ventrolateraalväädi.) kui alanevas (paiknevad seljaaju ventraal ja külgväätide mediaalses osas. Kannavad eferentseid impulsse juhtides erutust peaajju erinevatest osadest seljaaju motoorsete rakkudeni, kus motoorsete närvide kaudu edastatakse lihastele . Moodustavad suurajukoore pretsentraalkääru motoorse ala suurte püramiidrakkude jätked, mis läbivad sisekihnu, laskuvad alla ajutüve ventraalses osas, ristuvad piklikaju piirkonnas ja jõuavad alanevasse külgmisse suurajukoorde, mille akson innerveerib skeletilihast, juhib tahtlikke liigutusi) suunas. Närvikiudude väljumisel seljaajust või sisenemisel sellesse moodustuvad seljaaju eesmised e. motoorsed ja tagumised e. sensoorsed juured. Igas lülidevahelises mulgus ühinevad eesmised ja tagumised juured seljaaju e. spinaalnärviks. Enne eesmise juurega liitumist moodustab tagumine juur sensoorse ganglioni e. spinaalganglioni. Inimesel on 31 paari seljaaju närve. Seljaaju reflektoorne talitlus : reflektoorsete reaktsioonide keskuste funktsioon, närvikeskuste kaudu toimub seljaaju refleksid iseseisvalt; juhtefunktsioon: vahejaam erutuse edastamiseks teistele närvikeskustele.

IV ERUTUVATE KUDEDE JA NÄRVILIHASAPARAADI FÜSIOLOOGIA

  • Ärrituvus- võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele (ärritajatele)

bioloogiliste reaktsioonidega. Sellega on seotud näiteks rakkude paljunemine ja kudede kasv. Rakkude ainevahetuse (AV) intensiivistumisega kaasneb ärrituvuse kasv ja, vastupidi AV lakkamine põhjustab ärrituvuse kadumise. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestvus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist: närvikoel avaldub ärrituvus erutuslaine (närviimpulsside) tekkes ja levikus; lihaskoel avaldub ärrituvus kontraktsioonina (lihaskiudude pingearendusena või lühenemisena); näärmekoel avaldub ärrituvus nõre eritusena.
Ärritajad - elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone põhjustavad väliskeskkonna mõjutused ja sisekeskkonna muutused.
Energeetilise olemuse alusel eristatakse: FÜÜSIKALISED ÄRRITAJAD - temperatuur, heli, valgus, elekter ja mehaanilised faktorid (löök, surve, venitus , liikumine ruumis jne);KEEMILISED ÄRRITAJAD - paljud ained, näiteks hormoonid, organismi AV produktid ( piimhape , pürovaat jt), ravimid , mürgid jne.; FÜÜSIKALIS-KEEMILISED ÄRRITAJAD - osmootse rõhu, happe-leelistasakaalu (pH) ning elektrolüütide koosseisu muutused, samuti mitmed teised sisekeskkonna nihked rakkudes. Füsioloogilise olemuse alusel eristatakse: ADEKVAATSED ÄRRITAJAD - ärritajad, mille toime suhtes on antud organ või koeliik evolutsiooniprotsessis on spetsiaalselt kohanenud ja omab seejuures suurt tundlikkust (silmale - valgus; kõrvale - heli; skeletilihastele - lähetatud närviimpulsid; naha taktiilsetele retseptoritele - surve); MITTEADEKVAATSED ÄRRITAJAD - ärritajad, mis füsioloogilistes tingimustes organite ja kudede ärritust esile ei kutsu, nende suhtes ei ole antud koed spetsiaalselt kohandunud. Tingimustes, kus ma. ärritaja toime on piisavalt tugev ja kestev ning sage, võib ta põhjustada adekvaatse ärritajaga identseid reaktsioone: (N: skeletilihastele - elekter jne)
Ärritus - ärritaja toime eluskoele. Ärritaja toimejõu alusel 3 liiki: ALALÄVIÄRRITUS - läviärritusest väiksem ärritus, mille puhul reaktsioon ärritaja toimele avaldub nõrga lokaalse vastusena, seejuures antud koele omast spetsiifilist funktsionaalset efekti ei teki. LÄVIÄRRITUS - eluskoe minimaalne vastureaktsioon ärritaja toimele. ÜLELÄVIÄRRITUS - läviärritusest tugevam ärritus, selle korral ilmneb üldjuhul ka ilmekalt väljendunud vastureaktsioon, seejuures kaasneb ärritaja toimejõu suurendamisega algul koe vastureaktsiooni kasv kuni teatud piirini , mis iga koeliigi puhul on erinev. Sellest tugevamatoimeliste ärritajate korral ega ei toimu enam vastureaktsiooni suurenemist .
Erutuvuse - närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vstata ärritusele erutuse tekketekkega.
Erutuvate kudede - koed, mis vastavad ärritusele erutuse tekkega (närvi-, lihas- ja näärmekude)

Erutuse- keerukas energiatarbimisega seotud vastureaktsioon ärritajate toimele, s.o protsess, mille käigus muutub nii ärritusele allunud koe füüsikalis-keemiline seisund kui ka ainevahetus.

Erutuse üldised ja spetsiifilised tunnused erinevates kudedes. DEPOLARISATSIOON - erutuse üldiseks tunnuseks kõigi erutuvate kudede puhul on rakumembraani ioonne nihe . DP e puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine. LOKAALNE

ERUTUS - tekib, kui ärritaja on nõrgatoimeline (alalävine), seda iseloomustab rakumembraani nõrk ja paikne depolarisatsioon. LEVIV ERUTUS - kui depolarisatsiooniprotsess saavutab teatud lävitaseme ( kriitilise piiri), tekib rakumembraani ärritunud osas suureamplituudiline aktsioonipotentsiaal , mis levib naaberaladele, põhjustades ka nende depolarisatsiooni. Erutusele omased spetsiifilised tunnused närvikoel on närviimpulssie genereerimine, lihaskoel lihaskiudude kontraktsioon ja näärmekoel sekreedi eritumine. Seejuures aktsioonipotentsiaali teke ilmneb enne spetsiifilise funktsionaalse efekti teket. Teatud tingimustes võib rakkude ja kudede erutus muutuda. N: väsimusseisundis närvi- ja lihaskoe erutuvus väheneb.

Erutuvusjuhtivus– võime erutust edasi anda, on omane kõigile erutuvatele kudedele.

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Füsioloogia #1 Füsioloogia #2 Füsioloogia #3 Füsioloogia #4 Füsioloogia #5 Füsioloogia #6 Füsioloogia #7 Füsioloogia #8 Füsioloogia #9 Füsioloogia #10 Füsioloogia #11 Füsioloogia #12 Füsioloogia #13 Füsioloogia #14 Füsioloogia #15 Füsioloogia #16 Füsioloogia #17 Füsioloogia #18 Füsioloogia #19 Füsioloogia #20 Füsioloogia #21 Füsioloogia #22 Füsioloogia #23 Füsioloogia #24 Füsioloogia #25 Füsioloogia #26 Füsioloogia #27 Füsioloogia #28 Füsioloogia #29 Füsioloogia #30 Füsioloogia #31 Füsioloogia #32 Füsioloogia #33
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 33 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2010-10-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 100 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Juulya Õppematerjali autor

Lisainfo

Ülevaade inimeste füsioloogiast, organismist esinevatest protsessidest, nende talitlusest jne
ainevahetus , närvisüsteemi talitlus , bioelektrilised nähtused , närvikude , lihaskude , hingamine , südametsükkel , anatoomia , füsioloogia

Mõisted

uurituim, seedimise, f uurimismeetodid, uuris f, ainevahetus, organismi av, lihtsamateks ühenditeks, reguleerimisprotsessid, kilpnäärmeh, süsivesikud, süsivesikud, glükosuuria, puhkeolekus, neerupealisekoore h, eessagara somatroopne, kilpnäärme h, epinefriin, energiarikkad, mono, glükagoon, ülemäärane veekaotus, rakuvälise, seljaaju, sensoorne osa, retseptorid, vegetatiivseks, tugevnemine, refleks, tuumad, oksendamise, kraniaalnärvide tuumad, alumised künkad, subtalamus, subtalamuse tuumad, peafunktsioon, stimuleerivad rf, seljaaju ristlõikel, juured seljaaju, ärritajad, ärritaja toime, ärritus, läviärritus, üleläviärritus, erutuvuse, erutuvate kudede, depolarisatsioon, erutus, leviv erutus, erutuvusjuhtivus, otsene pidurdus, tekke mehhanismilt, polaarsuse seadus, elektrotoonus, oluline faktor, reobaas, kronaksia, kronaksia järgi, optimum, rakumembraani depolarisatsioon, hüperpolarisatsioon, repolarisatsioon, elektrotooniline potentsiaal, lokaalne vastus, aktsioonipotentsiaal, järelpotentsiaal, elektronegatiivseks, refraktaarsus, erutuvuse järk, neuromuskulaarne sünaps, ristsillakese kinnitumis, tegevus lihaskontraktsioonil, tetaaniline kontraktsioon, kontraktsioon, lihaste maksimaaljõud, liigutuse algatamisel, retsiprookne innervatsioon, adrenokortikotropiin, parath, endoks, mehhanism, adenohüpofüüs, näär, hüpotalamo, hüpotalamo, neur, hüpotalamo, adrenokortikotroopneh, intensiivistades valgu, neerupealised, strukt järgi, dehüdroepiandrosteroon, hüpofüüsaar, hüpotalamo, algatamine stressi, acth, vere kortisooninivoo, füsioloogilistes tingimustes, nõrgema hüpotalamo, olulised h, rasv, sümpato, talitlusele, noradrenaliinist, suurendavad oksüdatsiooni, üleproduktsioon, toi, suurenemine ve, hüpofüsaar, hüpotalamo, vajaliku türeoidh, kaltsioniin, oviaar, testistes, retseptorid, munarakk, hüpofüsaar, sti, ver, tundlikud, insuliinist sõltumatu, teised h, autns para, neuraalne kontroll, veri, transpordifunktsioon, kaitsefunktsioon, homöostaatiline funktsioon, verelibledest, füsioloogiline tähtsus, fibrinogeen, võrreldes veega, tervel mehel, 150000, toimivad fagotsüütidena, ii agranulotsüüdid, osa leukotsüüte, trombotsüüdid, aktivatsioonifaas, granulatsüüdid, vereloomeelundid, vereloomeelunditeks, järgmiseks astmeks, diferentseerumis, erütropoeteiini sünteesis, vereplasmas, albumiinid, trantspordifunktsioon seisneb, kaitseülesanded, reesus, teisel rasedusel, puhverdamisele, hemoglobiinil, regulatsioonist, inimese veres, inimese süda, vatsakesest, arterites, vatsakesest, vvr, arterites, südame töö, automatism, erutunud südamelihased, siinus, süstol, kodade tsükkel, vatsakeste tsükkel, süstoolne, kns, seisundit, mahtkiirus, joonkiirus, normaalsetes tingimustes, vr suuruds, normotoonia, invasiivselt, mitteinvasiivselt, vereringe neuro, bradükardia, tahhükardia, vereringesse, pleuraõõnes, jõudeolekus, vitaalkapatsiteet, oksühemoglobiin, hingamiskeskus, ajukoore talitlusega, madalama atmr, kõrgema atmr, hapnikuvajaduseks, hapnikulagi, hapnikulagi, suus, kõhunääre, ensüümidest, põhilised ärritajad, hüpotalamuses, fermendid, lipaasid, ärritajateks, küümuse ph, isu tekkimine, söömis, kõhunäärme nõrel, lipaasid, aminopeptidaasid, seedekulgla hariäärisel, sekretoorseks närviks, keemilistest ärritajatest, jämesooles, hatud, jämesoolel, ringlihaskiht, peensoole motoorikas, enteraalse ns, soolenärvisüsteemi kemo, seedeelundite talitlusega, eritusorganismid, peamisteks erituselunditeks, neerud, tulubusel, neerud, üldiseks iseärasuseks, tagasi 159, kõigusoojased, püsisoojased, kõrge õhutemp, kehatemp, kehatemp, füüsikaliseks termoregulatsiooniks, kehatemp, kehatemp, ujumisel, keemiliseks termoregulatsiooniks, organismi temp, einrakendu tr, eksterotermo, glükagoon

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

29
doc
Füsioloogia
33
docx
Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia
18
doc
Patoloogia
11
doc
Inimese füsioloogia
937
pdf
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
35
doc
Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused
34
doc
Kordamisküsimuste vastused
40
docx
Anatoomia ja füsioloogia eksam





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun