Füsioloogia (0)

I SISSEJUHATUS FÜSIOLOOGIASSE.

• F kui teadus organismi talitlusest. F on bioloogia haru. See on teadus organismide, nende
  

elundkondade, elundite ja rakkude talitlusest. F on eksperimentaalteadus, mis on võrsunud inimese ja loomade uurimisest. Uuritakse eluvaldusi iseloomustavaid nähtusi, nagu ainevahetus , organismi ja kudede hapnikutarbimist, kehatemperatuuri, vererõhku, bioelektrilisi potensiaale jne.
F ja inimese F harud. F harud:*üldF – käsitleb eluvalduste üldiseid seaduspärasusi (erutuvust, energia muundumist, homöostaasi jne.). *eriF – käsitleb eriorganismide ja elundkondade talitlust /imetajateF, lindudeF, putukateF, vereringeF, seedimiseF jne./. Uurituim on inimeseF, sellesse kuuluvad ka spordi-,töö- , ea- ja psühhofüsioloogia eriharud. *võrdlev F – uurib erineval arenguastmel olevate organismide talitlust. Talitluse seost organismide, nende elundkondade ja elundite arenguga käsitleb evolutsioonilineF, haigete organismide talitlust patoloogiline- ja kliinilineF.
Inimese F harud: närvisüsteemi-, liikumisaparaadi-, sisesekretsiooni -, vereringe -, hingamisaparaadi-, seedimise-, erituselundite-, termoregulatsiooniF.
F seosed teiste teadustega. F-st on välja arenenud – eraldunud anatoomia, biokeemia ja biofüüsika. F uurimismeetodid on valdavalt *keemilised või *füüsikalised. *Psühholoogia on kujunenud närvielundite ja meeleelundite F baasist. *Anatoomiaga – talitlust ei saa uurida, kui ei tunne ehitust. * Bioloogia , *Histoloogia, *Funktsionaalne morfoloogia, *Biokeemia, *Spordi bioloogia – käsitlevad üht-sama vaatlusaluste ringi erinevatest vaatenurkadest.
F kujunemisel iseseisvaks teadusalaks olulist tähtsust omavad teadlased: * HIPPOKRATES (460 – 377 e.m.a.) – kreeka arst. On püüdnud leida seoseid inimkeha ja hingelaadi vahel, on pööranud tähelepanu keskkonna mõjule inimorganismi seisundile. Uuringud epideemiliste haiguste kohta. * GALENOS (130 – 200 m.a.j.) – Kreeka loomaarst ja loodusuurija. Uuris F-t laipade (looma) lahkamise teel (lihaste, seede-, hingamiselundite ja aju ehitust ning talitlust. Paistis silma olemasolevate teadmiste süstematiseerimisega ja taotlusega luua neist terviklik pilt. *ANDREAS VESALIUS (1514 – 1564) – tegutses Itaalias. On avaldanud “7 raamatut inimkeha ehitusest”. Lahkas inimeste laipu. WILLIAM HARVEY ( 1578 – 1637) – avaldas 1608 “Anatoomilisi uurimusi südame ja vere liikumisest loomadel”, 1628 avastas vereringe. Kasutas eksperimentaalmeetodeid. MARCELLO MALPIGHI (1628 – 1694) Itaaliast . Edendas mikroskoopilist anatoomiat. Avastas kapillaarid , 1660 tuvastas need kopsudes. Pani punkti Harvey vereringe põhimõttele. 1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES ( 1569 – 1660) – prantslane . Uuris reflektoorset olemust.
TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831 – 1894) – formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H. BIDDER (1810 – 1894) - kirjutas koos eelnimetatuga 1852 “Seedemahlad ja ainevahetus”. Tegi kindlaks, et inimese maomahl sisaldab soolhapet.
II AINEVAHETUSE FüSIOLOOGIA

• Ainevahetuse olemus ja üldine regulatsioon .
  

Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus. AV on biokeemiliste protsesside kompleks , mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism .
Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise e. assimilatsiooni (orgaaniliste ainete süntees) tulemusena organismi koostisosad. (rohelistel taimedel põhineb anabolism fotosünteesil, mis lähtub lihtsaist anorgaanilistest ühenditest CO”, H2O, NH3; loomadel, seentel, väiksemal osal taimedest aga pms toiduga saadavatest valmis, kuid kehavõõrastest orgaanilisest ainest, mis paljudel juhtudel pärast esialgset teatava tasemelist lagundamist, kasutatakse organismiomaste ainete ehitamiseks). Katabolismil toimub organismi kehaomaste ainete või vastuvõetud toitainete lammutamine lihtsamateks ühenditeks e. dissimilatsioon vaheainevahetuse käigus.dissimilatsiooni lõppsaadused on CO2, H2O ja NH3, ühtlasi vabanevad orgaaniliste ainete koostises olnud mineraalühendid ( ortofosfaat , vesiniksulfiid jt), kuid lagundamisprotsess võib peatuda ka vaheastmeil, s.o. keerukamate ühendite tasemel. Loomad eritavad AV mittevajalikud lõppsaadused normaaljuhul väliskeskkonda.
Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus . Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra- või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise. Sisekeskkonnas on püsiv veel onkootne rõhk (kolloidosmootne rõhk), mida säilitakse plasma proteiinide abil. proteiinide muutus võib tuua kaas ioonide ja vee liikumise kas rakkku sisse või välja. Palsmavalkude (albumiinide) kontsentratsiooni väehenmine põhjustab vee retensiooni rakkude sees. See tõttu peab plasmat asendavate ainete kolloidosmootsete ainete hulk vastama plasma omale..
Homöostaas ja homöostaatiline regulatsioon ja selle erinevad tasandid . Homöostaas kajastab reguleerimisprotsesse, mille abil organism hoiab oma tegevuseks vajalikud tingimused konstantsena. Regulatsioon toimub nii raku kui kogu organismi tasandil. Raku AV tasandid: *tegevusAV, *valmidusAV, *säilitusAV. Kogu organismi AV( on teised tingimused) kui hingamislihaste või südamelihaste AV langeb valmidusAV tasemele , siis nende aktiivsus lakkab, hukuvad kõik rakud ja ka organism. AV tase *puhkeolekuAV ja *PõhiAV. Homöostaas säilitamine toimub lähtuvalt siseskeskkonna ja/või väliskeskkonna muutustest. Reguleerimisprotsessid on näiteks kehatemperatuuri säilitamine, vererõhu säilitamine, kehaasendi säilitamine gravitatsiooni keskkonnas. Vere ringlusel säilitatakse lahustunud ainete kontsentratsioon, temperatuur, pH, nende konstantsus. Regulatsiooniprotsessides osalevad põhiliselt närvisüsteem ja/või hormonaalsed süsteem. homöostaasi säilitamise ajendid on nälg ja janu. Need tuleb rahuldada, et kindlustada ellu jäämine. Need on kaasa sündinud aisitngud.

• Valkude ainevahetus.
  

Valgud e. proteiinid on elusa organismi iseloomulikemaiks osadeks, nad kuuluvad kõikide rakkude struktuuri, kiirendavad paljusid keemilisi reaktsioone, on regulaatoraineteks ja antikehadeks. Valkudest olenevad mitmed elutähtsad protsessid: vee ja veeslahustunud ainete vahetus vere ja kudede vahel, O2 ja süsinikdioksiidi trantsport , lihaste kokkutõmme jne. Organismi võime valke sünteesida on piiratud, omastatakse loomse ja taimse valgu kujul toiduga, mis lähevad organismis kudede ülesehitamiseks(energiavajaduseks 11 –13% kogu energiakulust). Ööpäevane valgu vajadus on 0,8 g valku 1 kg kehamassi kohta puhkeolekus , kehalisel tööl on see poole suurem. Oluline on ka nende aminohappeline koostis 20-st teadaolevast on 9 asendamatud – peamiselt loomsed valgud (leutsiin, isoleutsiin, lüsiin, metioniin , fenüülalaniin, teroniin, trüptofaan, valiin, histidiin ). Neid organismis ei sünteesita (saab toiduga). Mida enam neid valgus on, seda suurem on valgu bioloogiline väärtus.
Seedetraktis lõhustatakse valgud polü- ja oligopeptiidideks ja edasi aminohapeteks pankrese fermetide toimel ja seejärel imenduvad peensoolest verre.
Maksa peafunktsioonid valkude AV-s: aminohapete trans- ja desamiinimine, glükoosi, glükogeeni ja rasvhapetest lähtudes, asendavate aminohapete sünteesimine, maksa struktuur – ja ensüümvalkude ning vereplasma valkude sünteesimine, eksogeensete ainete detoksikatsioon, amoniaagi tekkimine ja uurea sünteesimine. Lisaks on maksal veel ekskretoorne funktsioon, ta nõristab sappi (rasvade imendumise tagamiseks soolestikust). Veri kannab aminohapped maksa, nad aminorühma eemaldamise ja ülekandmise teel lõhustatakse või ehitatakse ümber, muudetakse kehaomaseks. Valkude lammutusproduktidest tekivad maksas , ka neerudes amoniaak ja kusiaine (eritatakse uriiniga)
Muudes kudedes toimuvad valkude AV-ga seotud protsessid. Maksas ümbertöötatud aminohapped viiakse verega kudedesse, kus neist sünteesitakse rakkude ribosoomides koevalgud. Aminohappeid ,mida ei kasutata lähevad energiakuludeks või muudetakse süsivesikuteka ja lipiidideks .
Maksa, vereplasma ja lihaskoe valkude mobiliseerimine nälgimisel.
Kõige pealt kasutakse vabad süsivesikud, maksas talletuv glükogeen, seejärel talletunud rasvad ja kõige viimases faasis hakatakse lihasvalkusid ja teisi valke ümbertöötama energeetilisse tsüklisse.
Valkude AV peamised lõpp- produktid ja nende organismist väljutamine.
Valgu ainevahetuse lõppproduktideks on lämmastikku sisaldavate produktide väljutamine. Need on kreatiniin, ammoniaak , kusiaine, kusihape . Enamus eritub kusiainena ja on vabalt filtreeriv. Kuiaine on väikse molekulkaaluga, neutraalne . Kusiaine eritumine sõltub diureesist.
Kreatiniin pärineb lihaste valguainevahetusest. Ööpäevane kreatiniini hulk sõltub ööpäevasest lihasmassist, seetõttu on tema kontsentratsioon plasmas suhteliselt konstante (9mg/l). kreatiniin elimineeritakse glomerulaarfiltratsiooni teel.
Ammoninium (NH4 +) ja ammoniaak (NH3) on valguainevahetuse ühed tähtsad lõppproduktid. erituvad neerutorukestes. Torukeste rakkudes desamineeritakse aminohape glutamiin glatamaadiks ja siis oksogluteraadiks ja selle käigus tekib üks molekul ammooniumi,. Ühe eritunud ammooniumi molekuli asemele tekib üks molekul bikarbonaati. Lõpliku uriini pH ja erituva ammooniumi vahel on linewaarne sõltuvus. Mida happelisem on uriin, seda rohkem on eritunud ammooniumi,
Lämmastikubilanss kui organismi valguAV seisundit iseloomustav näitaja. Kusiaine plasmakontsentratsioon sõltub valgu katabolismi ja glomerulaarfiltratsioonist. kusiaine sisaldus on määratav ja selle järgi hinnatakse neerufunktsiooni.
Valkude AV regulatsioonil oluline koht üldist kasvu ja arengut mõjutavad hormoonid ( hormonaalne regulatsioon). Hüpofüüsi eessagara somatotroopne H suurendab rakumembraani läbilaskvust aminohapete suhtes ja tõstab valgu sünteesi intensiivsust. KilpnäärmeH-d türoksiin ja trijodotüroniin stimuleerivad valgu sünteesi ja soodustavad kudede diferentseerumist. Neerupealise glükokortikoidid hüdrokortisoon ja kortisoon suurendavad valgu lammutamist kudedes, eriti lihastes, maksas tõstavad nad valgu sünteesi taset. Meessuguhormoonid omavad anaboolset funktsiooni.
Nii insulin kui kasvuhormoon võimaldavd aminohapete transporti rakkudesse. Insuliin suurendab rakutuumas DNA transkriptsiooni, kiirendab proteiinide sünteesi.

• Süsivesikute ainevahetus.
  

Süsivesikud on loomorganismidele peamised energeetilised materjalid. . Ööpäevasest energiakulust kaetakse nende arvel ~60%. Süsivesikud on kergesti oksüdeeritavad, annavad lõpproduktiks süsinikdioksiidi ja vee. 1 g SV – te oksüdatsioonil vabaneb 4,o kcal . Toidus leiduvad SV:
Tselluloos ,kui inimese seedetraktis seedumatu polüsahhariidi tähtsus toidus.
Annab soolestiku täitematerjali. Stimuleerib soolestiku motoorikat , kiirendab soolepassaaži, säilitab väljaheite pehme konsistentsi. Soovitav kogus 30g/ööpäevas.
Süsivesikud lahustatakse seedetraktis monosahhariidideks, peamiselt glükoosiks, ka galaktoosiks ja fruktoosiks, mis imenduvad peensoolest verre, kantakse laiali kudedesse ja maksa.
Maksas muudetakse glükoos jt monosahhariidid SV varuaineks glükogeeniks (monosahhariididest-glükogeneesiks). Glükogeen võib maksas tekkida ka piimhappest ja valkude ja lipiidide AV produktidest, siis kannab see protsess glükoneogenees. Glükogeeni kui sV varuaine säilitatakse maksas ja ka lihastes. SV vajaduse suurenemisel lammutatakse maksaglükogeen glükogenalüüsi käigus ja saadetakse verre glükoosina. SV liig korral toidus muudetakse need organismis lipiidideks, mis ladestuvad rasvadepoodesse. AV on seotud lipiidide AV-ga.glükoosi konsentratsiooni tõus veres suurendab triglütseriidide sünteesi, glük. Langus pidurdub trigl süntees ja intensiivistub nende lammutamine.neerupealise säsi H adrenaliin mobiliseerib rasvu nende depoodest, suureneb vabade rasvhapete tase veres. Hüpofuusi eessagara somatotroopne hormoon viib lipiidid nende depoodest välja, kiirendab vabade rasvhapete vastuvõttu lihaskoes .
SV –te AV oluliseks reguleeritavaks suuruseks on glükoosi tase veres, mille konsentratsiooni muutusi registreerivad glükoosiretseptorid maksas, veresoontes ja hüpotalamuse ventrolateraalses tuumas. Vere glükoositase hoitaksesuht püsivana 3,3…6,1 mmol/l. Nälgimisel ja suurtel koormustel võib veresuhkru tase langeda.
Vere glükoositaseme langust alla normväärtuse nim. hüpoglükeemiaks. Liigne magusa söömine tõstab veresuhkru taset, selle tõus üle normi on hüperglükeemia.
Hüpoglükeemiline sokk ja glükosuuria. Vere suhkrusisalduse langus, mis võib kaasneda raske füüsilise pingutuse järgselt, insuliini sisalduse tõusu puhul veres (näiteks suhkruhaiguse puhul võib olla kõikumisi). Vere suhkrusisladuse langemine väga madalale võib olla fataalne.
Glükosuuria on glükoosi eraldumine uriiniga. Normaalselt ei peaks seda uriinis olema. Kui veres suhkrusisaldus tõuseb ,siis eritub see neeurude kaudu.
Laktaadi teke lihastes puhkeseisundis ja kehalisel tööl ja selle kasutamine erinevates kudedes. Tervetel inimestel glükoositase töö ajal muutub vähekauakestval tööl arteriaalne glükoosi kontsentratsioon langeb, on kurnatuse märgiks. Seevastu laktaadi konsentratsioon veres, olenevalt pingutusest ja selle kestusest väga erinev (9,10). See sõltub laktaadi produktsiooni ulatusest anaeroobselt töötavates lihastes ja tema eliminatsiooni kiirusest. Laktaat lammutatakse või töötatakse ümber mittetöötavas skeletilihases, rasvkoes , maksas, neerus ja südamelihases. Puhkeolekus on lac 1 mmol/l, raskel tööl 15 mmol/ (max väärtused). Pika kestusega raskel tööl langeb laktaadi kontsentratsioon peale esialgset tõusu uuesti.
SV AV regulatsioon NS kaudu: Bernard ”suhkrutorge”; vere glükoositaseme tõus stressisituatsioonis (stardieelne seisund) ?????´KNS-I rakud katavad oma suured energiavarud glükoosiga, mis on insuliinist sõltumatu, kui vere suhkrunivoo langeb alla 0,5-0,2 g/l madalamale tekib hüpoglükeemiline sokk koos teadvuse hämardumise või koomaga.
SV AV hormonaalne regulatsioon. Kõhunäärme Langerhansi saarekeste B-rakkude hormoon insuliin langetab veresuhkru taset, suurendab glükoosi vastuvõttu kõikidesse keharakkudesse, intensiivistub glükogenees. Insuliin suurendab glükogeeni teket stimuleerivate ja langetab glükogeeni lammutavate ensüümide aktiivsust, intensiivistub glükoosi kasutamine energeetilistes protsessides. Kõhunäärme Langerhansi saarekeste A-rakkude hormoon glükagoon stimuleerib glükogeeni lammutamist maksas, tõstes veresuhkru taset, stimuleerib glükoneogeneesi, aktiviseerib adenülaaditsüklaasi ja suurendab cAMP teket. Neerupealisekoore H-d glükokortikoidid stimuleerivad glükoneogeneesi maksas ja vähendavad rakkudes glükoosi kasutamist. Neerupealisesäsi H adrenaliin stimuleerib glükagooni teket ja tõstab vere glükoositaset. Hüpofüüsi eessagara somatroopne e. kasvuhormoon vähendab ka glükogeenivarusid ja intensiivistab glükoosi teket, pidurdab glükoosi vastuvõtmist rakkude poolt, tõstes veresuhkru taset. Kilpnäärme H-d (türeoidH)toimel intensiivistub SV-d lõhustuvate ensüümide aktiivsus, suurened SV-te utilisatsion. Epinefriin - ??? ja norepinefriin -???

• Lipiidide ainevahetus
  

Lipiidid moodustavad ~10-20% kehakaalust. Erinevus on rakustruktuuri kuuluva (hulk suhteliselt püsiv) ja depoorasva vahel (hulk sõltub õigest toitumis-, elureziimist ja pärilikkusest). Lipiidid on energiarikkad – 1g lipiide annab oksüdatsioonil 9,0 kcal.. oluline kohht meie energiabilansis, lipiidide arvel ~30% ööpäevases energiakulus. Ööpäevane lipiidide vajadus on 80-90 g (toiduga omastab 95%). Toit peab sisaldama nii taimseid kui ka loomseid rasvu.
Seedetraktis lõhustutakse toiduga saadud lipiidid rasvhapeteks ja glütserooliks, mis peensoolest osaliselt verre, peamiselt aga lümfisoontesse imenduvad ja lümfiga vereringesse kantakse. Tsütoplasmaatilisi lipiide kasutatakse kudede ülesehitamiseks, energiavajaduste rahuldamiseks, ülejäägid viiakse nahaalusesse rasvkoesse (depoorasv). Organismis võivad lipiidideks muutuda ka SV-d.
Maksa peamised funktsioonid lipiidide ainevahetuses. Lipiidide täielikul oksüdatsioonil on lõppproduktideks süsinikdioksiid ja vesi, mittetäielikul oksüdatsioonil moodustuvad ketokehad , mis väljutatakse uriiniga.
Vere lipoproteiinide koostis ja põhiklassid. Mono - di triglütseriidid ???
Muudes kudedes toimuvad lipiidide ainevahetusega seotud protsessid. ???
Lipiidide hormonaalne regulatsioon. Lipiidide AV kontrollib hüpotalamusEpinefriin, norepinefriin, glükagoon- stimuleerib lipolüüsi, glükokortikoid- lõhustavad triglütseriide ja vere rasvhapete nivoo tõuseb, kasvuhormoon- vähendab rasvavarusid, insuliin hüpofüüsi eessagara somatotroopne H viib lipiide nende depoodest välja, kiirendab vabade rasvhapete vastuvõtu lihaskoes.

• Vee ja mineraalainete ainevahetus.
  

Vee ja mineraalainete tähtsus inimese organismi talitlusele.
Inimese organismis on ~57-65% vettilma veeta on elu võimalik väga lühikest aegs, sest organismist ei saa eraldada ainevahetusjääke, häiritud on osmootse rõhu ja hppe-leelis tasakaaluregulatsioov, vesilahuses toimuvate keemiliste reaktsioonide kulg jne. Inimene vajab tavaliselt 2,2 –2,8 l vett ööpäevas, mida saadakse toiduga (1,9-2,4 ja endogeense veena (0,3-0,4l ), mis tekib eelkõige lipiidide oksüdatsioonil.vett antakse ära uriini, higi, väljaheidetega ja väljahingatud õhuga. Saadud ja eritatud vee hulgad peavad olema võrdsed. Ülemäärane veekaotus-dehüdratsioon. Mineraalained -
Organismisisene vedelikukäive, endogeenne vesi. ???
Vee jaotumine erinevate vedelikuruumide vahel organismis ja seda mõjutavad tegurid: elektrolüütide konsentratsioon ekstratellulaarses vedelikus , kapillaarne vererõhk, vereplasma valkude konsentratsioon.Veekogus esineb 1.rakusisese e.intratsellulaarse veena 60%- kuulub raku koostisse ja 2.rakuvälise e. ekstratsellulaarse vedelikuna 40%- ümbritseb rakke.selle kaudu toimub toitainete, ainevahetusjääkide ja regulaatorainete viimine rakku ja sealt välja. Ekstratsellulaarne jaotub: interstitsiaalkoe 31%,vereplasma 7% ja transtsellulaarse 2% vedelike vahel. Veesisaldus hoitakse regulatsioonimehhanismide abil suhteliselt konstantsena.
Makroelemendid ja mikroelemendid , nende ligikaudne hulk organismis ja vajalik sisaldus toidus. *Na, K ( piisab NaCl -10-20g ja KCl – 2-4g ööpäevas) elusate rakkude ja koevedelike koostisosad, roll osmootse rõhu säilitamisel ja rakumembraanide biolektriliste potensiaalide tekkes. * Kaltsiumisoolad oluline luukoe ehitusmaterjal. Ca (1 g)on oluline osa erutuse tekkelja levikul;mõjutab rakkumembraanide K ja Na juhtivust, vajalik lihaskontraktsiooni elektromehaanilisel sisestusel, võimaldab transmitteri vabanemist sünapsites, osaleb vere hüübimisel, on ensüümidele aktivaatoriks, sekundaarne virgatsaine rakufunktsioonide juhtimisel. *Fosforhappesoolad(1 g) on asendamatud luukoe moodustamisel ja energiarikaste ühendite sünteesil. Olulised fosfaadid : ATP, cAMP, kreatiinfosfaat, DNA, cGMP . *raud (15 mg- N; 10 mg-M)vaja hemoglobiini ja müoglobiini ja oksüdatsiooniprotsessides osalevate ensüümide ja mõnede valkude sünteesil. Rauda eritatakse vähe, hoitakse ringluses, kasutatakse korduvalt. *Ensüümide koostises olevad:
* tsink – vereloomes ja SV, lipiidide ja valkude ainevahetuses ja * koobalt . *iood vajalik kilpnäärme H-de sünteesil. *väikestes kogustes : mangaan, magneesium , vask, fluor ,…
Makas peamised funktsioonid vee ja mineraalainete vahetuses: toimimine veedepoona, vitamiin D mõjutamise kaudu Ca ainevahetuse reguleerimine. ???
Vee ainevahetuse regulatsioon NS kaudu: suu limaskesta retseptorite, mao baroretseptorite, kudede osmoretseptorite, südame ja veresoonkonna mahuretseptorite, hüpotalamuse, higinäärmete ja neerude koordineeritud talitlus.???
Vee AV hormoraalne regulatsioon: reniin , angiotensiin II, antidiureetiline H, aldosteroon . ???
Kaltsiumi ainevahetuse hormonaalne regulatsioon: kaltsioniin ja parathormoon ???
III NÄRVISüSTEEMI TALITLUS.

• NS üldine ülesehitus ja eri osade peamised ülesanded.
  

NS funktsioon on: *organismi erinevate osade talitluse koordineerimine ja liitmine ühtseks tervikuks.* *väliskeskkonna adekvaatne peegeldamine ning organismi talitluse ja käitumise reguleerimine vastavalt muutuvatele keskkonna tingimustele. NS on psüühika kandja. NS jaguneb: *KNS – pea- ja seljaaju ; *perifeerne NS
KNS: pea- ja seljaaju. *info töötlemine, *vastusreaktsiooni väljatöötamine ja algatamine; *vaimse tegevuse keskus. * Peaaju – peamised osad: suuraju , vaheaju , keskaju , sild ja väikeaju, piklikaju . keskaju ja sild moodustavad ajutüve, mis ühendab pea- ja seljaaju. Seljaaju – paikneb lülisambakanalis, ülal läheb üle piklikajuks . koosneb: *närvirakkude kogumitest – hallainest ja seda ümbritsevast närvikiudude poolt moodustatud juhtteteedest – valgeainest.. pea- ja seljaaju töö toimub tihedas koostöös, nad organiseerivad organismi talitlusi ja kooskõlastavad elundsüsteemide tööd.
Perifeerne NS : *varustada KNS infoga nii sise kui väliskeskkonnast; * edastada KNS käsud efektororganitele. Jaguneb * aferentne e. sensoorne osa – ül. *info suunamine aktsioonipotensiaalide näol retseptoritelt. ( KNS-i. retseptorid on : *eksteroretseptorid(võtavad ärritusi väliskeskkonnast); *interorets. (org. sisekeskkonnast); *propriorets.(paiknevad lihastes, kõõlustes, sidemetes). Aferentsete neuronite kehad paiknevad ganglionites (selja- ja peaajunärvide lähtekohas)) ja * eferentne e. motoorne osa, mis jaguneb omakorda *somaatiliseks motoorseks – ül. aktsioonipotensiaalide juhtimine KNS-st skeletilihastele. (neuronite kehad paiknevad KNS-s, aksionid ulatuvad närvide kaudu neuromuskulaarsesse sünapsisse) ja *autonoomseks e. vegetatiivseks – ül. suurendab aktsioonipotensiaale KNS-st sile- ja südamelihastele, näärmetele. tegutseb eelkõige siseelundite töökorraldusega, reguleerimise ja ühtlustamisega.. (2 liiki neuroneid, mis on ühendatud järjestikku KNS ja efektororgani vahel. esimese kehad on KNS-s ja aksonid ulatuvad autonoomsete ganglioniteni; teiste kehad on autonoomsetes ganglionites ja aksonid ulatuvad efektororganiteni). Autonoomne NS jaguneb: *Sümpaatiline osa - *avaldab siseelunditele troofilist mõju (reguleerib nende AV protsesside intensiivsust ja funktsionaalset seisundit); *veresoontele, südamele, bronhidele avaldab funktsionaalset toimet (talitlusi esilekutsuv) Nt südame kokkutõmmete sagenemine, tugevnemine, bronhide laienemine, südame- veresoonte laienemine, naha veresoonte ahenemine . ; *aktiviseerumine valmistab kõik organismi ressursid ja süsteemid ette kehalise pingutuse edukaks teostamiseks. ja *parasümpaatiline osa – avaldab siseelunditele funktsionaalset mõju: *stimuleerib seedenäärmete talitlust; *stimuleerib kusepõie lihaste kontraktsiooni , sulgurlihaste lõõgastust; *toime veresoonte, bronhide ja südametalitlusele vastupidine eelnevaga (südame kokkutõmmete sagedus väheneb, nõrgeneb, bronhid kitsenevad, südame veresooned ahenevad ). Autonoomse NS funktsioonid: Troofilise iseloomuga funktsionaalne mõju –sümpaatiline närv ei kutsu esile südame kontraktsioone, see töötab automaatselt, ilma sümp.NS mõjuta. kontraktsioonide tugevnemine on tingitud südamelihase funkts. seisundi muutumisest, tema erutuvuse ja kontraktsioonivõime suurenemisest, mida põhjustab AV protsesside efektiivsuse tõus.

• Refleksid.
  

NS reguleerib organismi funktsioone reflektoorsel teel. KNS osavõtul tekkivat vastusreaktsiooni ärritusele nimet. Refleks - organismi vastusreaktsioon välis- või sisekeskkonna ärritusele, mis teostub KNS vahendusel. refleksid jagunevad: *tingimatud e. kaasasündinud (käe äratõmbamine torke puhul)ja *tingitud e. elu jooksul omandatud (iferentse ärritaja ja tingimatut refleksi esilekutsuva ärritaja korduval koosesinemisel kujuneb välja tingitud refleks. Tähtsad tregurid inimese organismi kohanemisel muutuvate elutingimustega. on liigutusvilumuste ja kõne aluseks). Reflektoorseid reaktsioone reguleerivad NS eri osades paiknevad närvikeskused.
reflektoorsete reaktsioonide morfoloogiline substraat refleksikaar kujutab endast teed, mida mööda erutus närviimpulsside kujul ärrituse kohast kuni vastusreaktsioonini andva organini kulgeb. Refleksikaare osad ja nende peamised funktsioonid : *sensoorne retseptor *aferentsed neuronid -juhivad erutuse KNS-i.; *vahe- e. ülekandeneuronid KNS-s – ühendab eferentset ja aferentset poolt; *eferentsed e. tsentrifugaalneuronid ( motoorsed , sekretoorsed) – juhivad erutuse perifeersetele organitele; *täidesaatvad organid – lihased, näärmed jne.

• KNS talitlus.
  

Peaaju peamised osad ja nende funktsioonid: *piklikaju – 3 cm ulatusega ala, läheb üle seljaajuks. piklikuaju eesmisel pinnal paiknevad väljaulatuvad moodustised – püramiidid. piki püramiide kulgevad alanevad juhtteteed. piklikaju eespinnal paiknevad ümarad ovaalsed moodustised – oliivid, milles paiknevad tuumad . tuumad on seotud tasakaalu raguleerimisega. piklikajus paiknevad mitmete kraniaalnärvide tuumad – kolmiknärv, keele-neelunärv, uitnärv, lisanärv, keelealunenärv. piklikajus paiknevad: hingamis-, veresoonte valendiku regulatsiooni-, südametöö-, neelamise -, oksendamise-, köha- ja aevastamise keskused; *sild –paikneb IV ajuvatsake; sisaldab erinevaid tuumasid ja teda läbivad nii ülenevad ja alanevad juhteteed . kraniaalnärvide tuumad – kolmiknärv, eemaldajanärv, näonärv, esikuteonärv, keele-neelunärv. sillas paiknevad unekeskus ja hingamiskeskus .; *väikeaju – paikneb piklikust ajust ja sillast tagapool, suuraju kuklasagarast allpool. Jaguneb kaheks poolkeraks ja nende vahele jäävaks ussiks. ussis eritatakse sõlmekesi ja tätrakesi ning neisse juhitakse närviimpulssre seljaajust ja tasakaaluelundist. funktsioonid on *tasakaalu ja lihaste toonuse regulatsioon, *liigutuste ulatuse , jõu ja kiiruse reguleerimine; *keskaju – peaaju väikseim osa.seal paiknevad järgmised kraniaalnärvide tuumad: silmaliigutajanärv, plokinärv, kolmiknärv. keskaju eesmise osa moodustavad suurajuvarred ja tagumise osa moodustab katteplaat, millel on 2 üla ja 2 alaküngast. alumised künkad on seotud kuulmisfunktsiooniga, ülemised nägemisrefleksidega. keskaju ristlõikes ülemiste küngaste tasandil on eristatavafd punatuumad, mis on seotud motoorika alateadliku regulatsiooni ja koordineerimisega. mustaine jääb punatuumade ja suurajuvarte vahele ja osaleb lihaste toonuse ja koordinatsiooni reguleerimises.; *vaheaju –peamised osad on talamus, subtalamus, hüpotalamus ja epitalamus. talamus kujutab endast tuumade kogumit, mis jagunebkaheks lateraalseks osaks. Talamuse tuumadesse suunatakse närviimpulsid kogu keha retseptoritelt. Subtalamus on otse talamuse alla jääv vaheaju osa, mis sisaldab juhteteid ja subtalamuse tuumasid. subtalamuse tuumad on seotud motoorsete funktsioonide regulatsiooniga. Epitalamus jääb talamusest taha ja ülespoole ning sisaldab tuumasid, mis on seotud lõhnade tajumisega. epitalamuses paikneb ka käbikeha e. epifüüs. Hüpotalamus on vaheaju alumisem osa, mis sisaldab palju juhteteid ja väikesi tuumi. Peafunktsioon on autonoomne regulatsioon, endokriinsüsteemi kontroll, lihasetalitluse -, termo -, toitumise-, emotsioonide-, une ja ärkveloleku tsüklite regulatsioon.; *suuraju – peaju suurim osa, mis jaguneb poolkeradeks ja sagarateks. Suuraju valgeolluse (sisemus) moodustavad juhteteed: *assotsatsioonikiud – ühendavad koore eri piirkondi sama poolkera oiires; * komissuraalkiud – ühendavad suuraju poolkerasid omavahel; *projektsioonikiud – ühendavad suuraju poolkerasid peaaju muude osadega ja seljaaju eri piirkondadega. Suuraju sagarad reguleerivad järgmisi funktsioone: *laubasagar – tahtelised liigutused, meeleolu seisund, motivatsioon, agressioon , lõhnade tajumine . *kiirusagar – sensoorse info vastuvõtt ja töötlus. * oimusagar – lõhnade ja kuulamise keskus, mälu, otsustamine. *kuklasagar – visuaalse info vastuvõtt ja töötlus. Basaaltuumad paiknevad valgeolluse sees. Funktsiooniks on motoorika reguleerimine ja lihastoonuse regulatsioon. suuraju poolkerade koor on NS kõrgeim osa. Koore (hallaine) rakkude põhitüüpideks peetakse tähekujulisi rakke (võtavad vastu aferentseid impulsse, kannavad erutuse üle naaberneuronitele) ja püramiidrakke (eferentsete impulsside genereerimine ja nende suunamine aksonite kaudu ajutüves ja seljaajus paiknevatele lüli ja motoneuronitele, mille abil juhitakse tahtelisi liigutusi. Suuraju poolkerade koore funktsionaalsed alad: *primaarsed alad on seotud perifeersete meeleorganite ja lihastega, neis paiknevad meeleelundite kõrgemad keskused; *assotsiatsioonialade ülesandeks on ajukoorde saabuva info töötlemine; *tertsiaarsete alade tähtsus on ajupoolkerade koostöö tagamine.
Keskaju, sild ja piklikaju moodustavad ajutüve, mis ühendab pea- ja seljaaju (paiknevad kraniaalnärvide tuumad: 12-st väljuvad 10 ajust ajutüve kaudu) ja ajuvatsakesed on ühenduses seljaaju tsentraalkanalitega. Ajutüve väiksemgi kahjustus põhjustab surma.
Ajutüves paiknevad peamised närvikeskused ja nende funktsioonid. ???
Retikulaarformatsioon moodustub läbi kogu ajutüve hajali paiknevatest tuumadest, millesse saabuvad aferentsed närvikiud paljudest erinevatest piirkondadest. RF peamised ülesanded: *reguleerib une ja ärkveloleku tsükleid; *visuaalsed, akustilised ärritajad, vaimne tegevus stimuleerivad RF-ni, hoiab meid erksana, soodustab TP konsentratsiooni (signaali monotoonsus soodustab suikumist. RF reguleerib alanevate juhteteede kaudu liigutustegevust, veget. elundite talitlust. Ülenevate juhteteede kaudu kontrollib talamus suurajusse suunatavat infot (teeb valiku). RF-st oleneb suurajupoolkerade koore informeeritus ja aktiivsus.
Seljaaju paikneb lülisambakanalis, mis läheb üle piklikajuks. Mediaanlõhe eest ja mediaanvagu tagant jaotavad seljaaju kaheks sümmeetriliseks pooleks. Seljaaju ristlõikel on näha tsentraalselt paiknev liblikakujuline hallhollus, perifeelselt paiknev valgeollus. Hallollusel eristatakse 2 eesmist ja 2 tagumist sarve (eessarv, tagasarv , külgsarv). Eessarvedes paiknevad efektoorsete närvirakkude kehad, tagasarvedes sensoorsed tuumad. Seljaaju valgeolluses paiknevad juhteteed, mis kulgevad nii ülenevas (perifeeriast seljaajju, kannavad sensoorseid impulsse. Tähtsamad juhteteed paiknevad seljaaju valgeaine selgmiste ja külgväätide eesmistes osades, moodustades dorsaalväädi ja ventrolateraalväädi.) kui alanevas (paiknevad seljaaju ventraal ja külgväätide mediaalses osas. Kannavad eferentseid impulsse juhtides erutust peaajju erinevatest osadest seljaaju motoorsete rakkudeni, kus motoorsete närvide kaudu edastatakse lihastele . Moodustavad suurajukoore pretsentraalkääru motoorse ala suurte püramiidrakkude jätked, mis läbivad sisekihnu, laskuvad alla ajutüve ventraalses osas, ristuvad piklikaju piirkonnas ja jõuavad alanevasse külgmisse suurajukoorde, mille akson innerveerib skeletilihast, juhib tahtlikke liigutusi) suunas. Närvikiudude väljumisel seljaajust või sisenemisel sellesse moodustuvad seljaaju eesmised e. motoorsed ja tagumised e. sensoorsed juured. Igas lülidevahelises mulgus ühinevad eesmised ja tagumised juured seljaaju e. spinaalnärviks. Enne eesmise juurega liitumist moodustab tagumine juur sensoorse ganglioni e. spinaalganglioni. Inimesel on 31 paari seljaaju närve. Seljaaju reflektoorne talitlus : reflektoorsete reaktsioonide keskuste funktsioon, närvikeskuste kaudu toimub seljaaju refleksid iseseisvalt; juhtefunktsioon: vahejaam erutuse edastamiseks teistele närvikeskustele.

IV ERUTUVATE KUDEDE JA NÄRVILIHASAPARAADI FÜSIOLOOGIA

• Ärrituvus- võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele (ärritajatele)
  

bioloogiliste reaktsioonidega. Sellega on seotud näiteks rakkude paljunemine ja kudede kasv. Rakkude ainevahetuse (AV) intensiivistumisega kaasneb ärrituvuse kasv ja, vastupidi AV lakkamine põhjustab ärrituvuse kadumise. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestvus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist: närvikoel avaldub ärrituvus erutuslaine (närviimpulsside) tekkes ja levikus; lihaskoel avaldub ärrituvus kontraktsioonina (lihaskiudude pingearendusena või lühenemisena); näärmekoel avaldub ärrituvus nõre eritusena.
Ärritajad - elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone põhjustavad väliskeskkonna mõjutused ja sisekeskkonna muutused.
Energeetilise olemuse alusel eristatakse: FÜÜSIKALISED ÄRRITAJAD - temperatuur, heli, valgus, elekter ja mehaanilised faktorid (löök, surve, venitus , liikumine ruumis jne);KEEMILISED ÄRRITAJAD - paljud ained, näiteks hormoonid, organismi AV produktid ( piimhape , pürovaat jt), ravimid , mürgid jne.; FÜÜSIKALIS-KEEMILISED ÄRRITAJAD - osmootse rõhu, happe-leelistasakaalu (pH) ning elektrolüütide koosseisu muutused, samuti mitmed teised sisekeskkonna nihked rakkudes. Füsioloogilise olemuse alusel eristatakse: ADEKVAATSED ÄRRITAJAD - ärritajad, mille toime suhtes on antud organ või koeliik evolutsiooniprotsessis on spetsiaalselt kohanenud ja omab seejuures suurt tundlikkust (silmale - valgus; kõrvale - heli; skeletilihastele - lähetatud närviimpulsid; naha taktiilsetele retseptoritele - surve); MITTEADEKVAATSED ÄRRITAJAD - ärritajad, mis füsioloogilistes tingimustes organite ja kudede ärritust esile ei kutsu, nende suhtes ei ole antud koed spetsiaalselt kohandunud. Tingimustes, kus ma. ärritaja toime on piisavalt tugev ja kestev ning sage, võib ta põhjustada adekvaatse ärritajaga identseid reaktsioone: (N: skeletilihastele - elekter jne)
Ärritus - ärritaja toime eluskoele. Ärritaja toimejõu alusel 3 liiki: ALALÄVIÄRRITUS - läviärritusest väiksem ärritus, mille puhul reaktsioon ärritaja toimele avaldub nõrga lokaalse vastusena, seejuures antud koele omast spetsiifilist funktsionaalset efekti ei teki. LÄVIÄRRITUS - eluskoe minimaalne vastureaktsioon ärritaja toimele. ÜLELÄVIÄRRITUS - läviärritusest tugevam ärritus, selle korral ilmneb üldjuhul ka ilmekalt väljendunud vastureaktsioon, seejuures kaasneb ärritaja toimejõu suurendamisega algul koe vastureaktsiooni kasv kuni teatud piirini , mis iga koeliigi puhul on erinev. Sellest tugevamatoimeliste ärritajate korral ega ei toimu enam vastureaktsiooni suurenemist .
Erutuvuse - närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vstata ärritusele erutuse tekketekkega.
Erutuvate kudede - koed, mis vastavad ärritusele erutuse tekkega (närvi-, lihas- ja näärmekude)

Erutuse- keerukas energiatarbimisega seotud vastureaktsioon ärritajate toimele, s.o protsess, mille käigus muutub nii ärritusele allunud koe füüsikalis-keemiline seisund kui ka ainevahetus.

Erutuse üldised ja spetsiifilised tunnused erinevates kudedes. DEPOLARISATSIOON - erutuse üldiseks tunnuseks kõigi erutuvate kudede puhul on rakumembraani ioonne nihe . DP e puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine. LOKAALNE

ERUTUS - tekib, kui ärritaja on nõrgatoimeline (alalävine), seda iseloomustab rakumembraani nõrk ja paikne depolarisatsioon. LEVIV ERUTUS - kui depolarisatsiooniprotsess saavutab teatud lävitaseme ( kriitilise piiri), tekib rakumembraani ärritunud osas suureamplituudiline aktsioonipotentsiaal , mis levib naaberaladele, põhjustades ka nende depolarisatsiooni. Erutusele omased spetsiifilised tunnused närvikoel on närviimpulssie genereerimine, lihaskoel lihaskiudude kontraktsioon ja näärmekoel sekreedi eritumine. Seejuures aktsioonipotentsiaali teke ilmneb enne spetsiifilise funktsionaalse efekti teket. Teatud tingimustes võib rakkude ja kudede erutus muutuda. N: väsimusseisundis närvi- ja lihaskoe erutuvus väheneb.

Erutuvusjuhtivus– võime erutust edasi anda, on omane kõigile erutuvatele kudedele. N: erutus, mis on tekkinud närviraku kehas, kandub edasi selle jätkele (aksonile) ja selle kaudu sünapsite vahendusel teistele närvirakkudele, lihasele või näärmele.

Pidurdus – erutuvate kudede funktsionaalse aktiivsuse alanemine või lakkamine ärritajate toimel.

N: KNS talitluses on pidurdusel sama suur tähtsus kui erutuselgi. P kujutab endast omapärast
talituslikku seisundit, mis on sageli erutuse poolt esile kutsutud ja esineb viimasega koos. P-ga piiratakse näiteks erutuse irradiatsiooni KNS-s. tänu pidurdusele tekivad organismis koordineeritud,
kidnlad refleksid, millega kindlustatakse terviklik tegevus. P kaitseb erutuvaid kudesid kurnatuse eest. Kui erutusega kaasneb alati depolarisatsioon, siis P on seotud vastuüpidise protsessiga – rakumembraani hüperpolarisatsiooniga (s.o mebraani sisepinna negatiivse laengu suurenemisega). Ülepiiriline pidurdus ei ole seotud spetsiaalsete pidurdussünapsitega, vaid tekib liiga sagedase või liiga kestva erutuse tagajärjel. Seejuures langeb närvuirakkude labiilsus , nende erutuvu taastumine pärast igat erutustsüklit pikendeb ning lõpuks kujuneb pidurdus.
Otsene pidurdus on seotud pidurdavate neuronite ja sünapsite talitlusega. Sünapsi ehitusest sõltuvalt eristatakse: PRESÜNAPTILISE PIDURDUSE puhul moodustavad pidurdavad neuronid sünapse erutavate neuronite aksonite terminalidel. Nende pidurdavate neuronite poolt vabanev
mediaator takistab impulsside levikut presünaptilisel membraanil, mille impulsside blokeerimisel, mis saabuvad erutava neuroni aksoni kaudu. Tekke mehhanismilt on see vorm sarnane pessimaalsele, kuna ta on seotud aksoni lõppharude presünaptilise mambraani kestva depolarisatsiooniga, mis ei võimalda leviva aktsioonipotentsaali genereerimist antud piirkonnas. POSTSÜNAPTILINE PIDURDUS tekib pidurdava mediaatori N: gamma -amino- võihape toimimisel postsünaptilisse membraani. Pidurdavates sünapsites tekkinud mediaator difundeerub sünapsi pilusse ja hüperpolariseerib järgmises neuronis paikneva postsünaptilise membraani. Tulemuseks on postsünaptiline pidurdus, mis ajalisel ja ruumilisel summeerumisel võib veelgi tugevneda. RENSHAW PIDURDUS e tagasipidurdus on postsünaptilise pidurduse eriliigiks.
Renshaw rakud saavad impulsse seljaaju alfa-motoneuronite kollateraalidelt (kõrvalharudelt), ise aga moodustavad pidurdavaid sünapse samal alfa-motoneuronil või teistel motoneuronitel. Erutuse
tekkimisel pidurdavad Renshaw rakud oma pidurdavate sünapsite klaudu seljaaju antud segmendi
alfa-motoneuroneid. Mida tugevam on alfa-motoneuronite erutus, seda enam väljendub Renshaw rakkude pidurdav toime. Antud juhul on tegemist alfa-motoneuroni enese- e autoregulatsiooniga, mille ülesandeks on piirata neuronite ülemäärast erutust.

• Närvi- ja lihaskoe erutuvuse määramine elektrostimulatsiooni tingimustes
  

Elektrostimulatsioon leiab laialdast kasutamist füsioloogias ja meditsiinis närvilihasaparaadi erinevate lülide funktsionaalse seisundi hindamisel . seejuures kasutatakse alalisvoolu, mille tugevust (pinget), toimeaega ja sagedust on kerge doseerida . Alalisvoolu kudesid kahjustav toime on minimaalne. Elektrivool on närvi- ja lihaskoe suhtes kõikidest teistest mitteadekvaatsetest ärritajatest (keemilised ained’, mehaanilised mõjutused) suhteliselt kõige lähedasem adekvaatsele, kuna füsioloogilistes tingimustes kaasnevad nende kudede talitlusega alati ka elektrilised nähtuse (biolvoolude teke ja levik.Tänu võimalusele doseerida alalisvoolu tugevust, toimeaega ja sagedust kasutatakse elektrostimulatsioonil alalisvoolu
Otsene e. direktne elektristimulatsioon – elektriäritus antakse eletroodi kaudu otse lihasele. Kaudne e. indirektne elektristimulatsioon - elektriärritus antakse elektroodi kaudu lihast innerveerivale närvile.
Polaarsuse seadus – voolu sisselülitamisel tekib erutus kaotoodi (negatiivse elektroodi) piirkonnas ja voolu väljalülitamisel anoodi (positiivse elektroodi) piirkonnas. Elektrotoonus – seisneb koe erutuvuse muutuses elektrivoolu mõjul. Voolu sisselülitamisel tõuseb koe eruytuvus katoodi
ümbruses (katelektrotoonus) ja väheneb anoodi ümbruses (anelektrotoonus). Alalisvoolu väljalülitamisel toimub anoodi piirkonnas rakumembraani hüperpolarisatsiooni kadumine, mis samuti põhjusab koe erutuvuse tõusu (anoodeksaltatsioon). Samal ajal toimub katoodil erutuvuse langus seoses rakumembraani repolarisatsiooniga (katooddepressioon).
Voolutugevuse, ärrituse toimeaja ja voolugradiendi tähtsus erutuse tekkel. Erutusprotsessi tekke kudedes põhjustavad vaid piisava toimejõu ning kestusega ärritajad.mida madalam on lävi ärritus, seda kõrgem on koe erutuvus. Erutuslaine tekkele eelnevad lokaalsed alalävised muutused, mille suurus on proportsionaalne ärritaja toimejõuga. Kui need muutused saavutavad teatava suuruse (lävitaseme), vallandubki erutuslaine. Mida tugevam on ärritus, seda intentsiivsemalt arenenvad alalävised muutused koes. Oluline faktor on seejuures ka ärritaja toimeaeg e ärrituse kestus. Selleks, et lokaalsed erutusprotsessid ületaksid lävitaseme, on vajalik teatav aeg. Minimaalset aega, mis on vajalik erutuse esilekutsumiseks eluskoes, nim kasulikuks ajaks. Ka küllaldast toimejõudu omavad ärritajad peavad selleks, et erutusprotsessi vallandada, toimima teatud aja vältel. Kasuliku aja piirides eksisteerib eluskoes funktsionaalse sõltuvus ärritaja toimejõu ja toimeaja vahel: mida tugevam on ärritaja, seda intensiivsemad on alalävised muutused koes ja kiiremini saavutavad nad lävitaseme ning lühemat toimeaega vajatakse erutuse tekkeks. Alalisvoolu toime eluskoele ei ole seotud mitte ainult voolutugevuse (pinge) suurusega ja ärrituse kestusega, vaid sõltub olulisel määral ka voolutugevuse muutumise kiirusest (voolugradiendist). N: kui lihast läbiva alalisvoolu pinget aeglaselt suurendada, ei järgne alati kontraktsiooni. Kui seda aga teha järsku, siis lihas peaaegu alati kontrahheerub. Põhjus on siin selles, et voolutugevuse (pinge) aeglasel suurendamisel närvi- ja lihasraku membraan akkommodeerub (kohaneb) ning erutuse teket ei järgne isegi suhteliselt tugeva voolu korral. Närvi-lihasaparaadi elektrostimulatsioonil tuleb arvestada veel asjaolu, etelektriärrituse efekt sõltub ka elektroodide pinna suurusest . Punktikujulise elektroodi korral on voolu tihedus ärrituse piirkonnas suur ja seetõttu ilmneb läviärritus (reobaas) palju väiksemal voolutugevusel, kui suurepinnalise plaadikujulise elektroodi kasutamisel .
Reobaas – alalisvoolu minimaalne pinge (V) või voolutugevus (mA), mis on vajalik piiramatu

toimeaja tingimustes erutusprotsessi esilekutsumiseks eluskoes. Mida väiksem on reobaas, seda kõrgem on koe erutuvus. Kronaksia – minimaalne aeg (ms), mis on vajalik väikseima

vastureaktsiooni esilekutsumiseks erutuvas koes kahekordse reobaasi tugevusega alalisvoolu toimel.

Kronaksia järgi on võimalik hinnata põhiliselt erutuse tekke kiirust koes. Mida lühem on kronaksia, seda kiiremini tekib erutuslaine. Mronaksiat mõõdetakse kronaksimeetri abil, mis võimaldab ärritaja toimeaega laialdaselt varieerida.

Erutuvate kudede labiilsus – erutuvate kudede funktsionaalne liikuvus. Seda mõistet kasutatakse
erutusprotsessi leviku kiiruse iseloomustamiseks. Mõiste võttis kasutusele teadlane Nikolai Vvedenski 1892.a. Labiilsus pole püsiv nähtus. Labiilsust määratakse tavaliselt rütmiliste elektriärrituste maksimaalse sagedusega, millele kude on võimeline erutusega ilma ärrituse rütmi tranformatsioonita, s.o sagedusega, kus ärritusimpulsside ja vastureaktsioonide arv on veel võrdne.Ärritussageduse optimum
– ärritussagedus, mis kutsub esile maksimaalse efekti, n: skeletilihasel maksimaalse tugevusega kontraktsiooni. - pessimum– ärritussageduse jätkuval suurendamisel lihaskontraktsioon nõrgeneb ja lõpuks lihas lõtvub. N: Vvedenski näitas, et erutuv kude on suuteline mingis ajaühikus vastu võtma teatava arvu rütmilisi ärritusi ja vastusena tekib koes niisama palju erutuslaineid.
Parabioos e “elulähedane” seisund, s.o labiilsuse langusega seotud pidurduse vorm. Labiilsuse
alanemisega kaovad ka organi erutuvus ja tema talitlus ning lõpptulemuseks on pidurdus: organ ei ole võimeline enam ärritajale reageerima .

• Bioelektrilised nähtused närvi- ja lihaskoes.
  

Erutuse membraaniteooria olemus. Selle teooria kohaselt tekitab biopotentsiaale ioonide mittetasakaaluline jaouts rakumembraanidel ja sellest tulenev liikumine. Puhkeolekus on rakumembraan elektriliselt polraiseeritud: membraani välispind on positiivse ja sisepind negatiivse laenguga. Seda transmembraanset potentsiaalise vahet nime. membraani puhkepotentsiaaliks. Raku- ja rakuvälise keskkonna potentsiaalise vahe tekke olulisemateks teguriteks puhkeolekus rakus on: *Põhiliste katioonide ja Na+) ning anioonide (valgumolekulidest moodustunud orgaaniliste anioonide A-, Cl- ja HCO-) mittetasakaaluline jaotus rakus ja rakuvälises keskkonna
*Rakumembraani valikuline (selektiivne) läbilaskvus e pemeaablus erinevate ioonide suhtes; *Na+- ja K+-ioonide aktiivne transport konsentratsioonigradiendide vastupidises suunas metaboolse energia arvel töötava NA+/K+-pumba abil.
Rakumembraani depolarisatsioon – membraani puhkepotentsiaali vähenemine. s-o negatiivse potentsiaali vähenemine rakumembraani sisepinnal. Hüperpolarisatsioon – membraa puhkepotentsiaali suurenemine, s.o negatiivse potentsiaali suurenemine rakumembraani sisepinna Repolarisatsioon – membraani puhkepotentsiaali lähtetaseme taastumine.
Elektrotooniline potentsiaal – tekib nõrga alalävise (alla 0,5 depolarisatsiooni kriitilisest piirist ) ärrituse tingimustes, mille puhul rakumembraani depolarisatsioon nähtub ainult ärritaja toime ajal.
Lokaalne vastus – tekib ärritustegevuse kasvamisel (0,5 – 0,9 depolarisatsiooni kriitilisest piirist), seda iseloomustab mõningane amplituudi tõus ka peale ärritaja toime lõppu.Lokaalne vastus ei kao kohe peale ärritust, vaid säilib teatud aja vältel. Nii elektrooniline potentsiaal kui ka lokaalne vastus on otseses sõltuvuses ärritaja toimejõust, lokaliseerudes ärrituspaika ja ei levi raku naaberaladele.
Aktsioonipotentsiaal – raku erutumisel tekkiv lühiaegne ja ostsillograafili üksiku tipu kujuline membraani puhkepotentsiaali muutus, nim ka tegevuspotentsiaaliks. Aktsioonipotentsiaal jaguneb:
*TIPP-POTENTSIAALIKS – suurevoltraažiline, kuid lühiajaline, millel eristaktakse järgmisi faase :1)kiire depolarisatsioon – kuni nullinivooni tõusev kõver ; 2)ümberpolarisatsioon – selle
positiivse laenguga tipuosa; 3)kiire repolarisatsioon – nullinivoost allapoole langev kõver. *JÄRELPOTENTSIAAL – madalavoltraažiline ja suurema kestvusega. a) negatiivne
järelpotentsiaal – järgneb tipp-potentsiaalile, on aeglane depolarisatsioon, mis on membraane
puhkepotentsiaalist väiksem (hüperpolarisatsioon); b) positiivne järelpotentsiaal – järgneb negatiivsele järelpotentsiaalile, on membraani hüperpolarisatsioon, mis on puhkepotentsiaalist suurem. Närvi- ja lihasrakus tekib aktsioonipotentsiaal siis, kui membraan puhkepotentsiaali vähenemine alalävise muutuste tagajärjel saavutab teatud taseme, mida nim depolarisatsiooni kriitiliseks piiriks . Membraani puhkepotentsiaali vähenemisel üle selle omandab Na+-ioonide sisenemine rakku ja membraani edasine depolarisatsioon peatamatu iseloomu. See protsess on
hüppeline. Väga lühikese aja jooksul muutub rakumembraani sisepind elektropositiivseks ja välispind elektronegatiivseks – toimub rakumembraani ümberpolarisatsioon e inversioon . See kajastub aktsioonipotentsiaali tõusvas kõveras. Membraani kõrgenenud permeaablus Na+-ioonide suhtes kestab lühikest aega. Kui aktsioonipotentsiaal saavutab maksimaalse amplituudi, väheneb järsult permeaablus Na+-ioonide suhtes ja suureneb K+-ioonide suhtes. See põhjustab K+-ioonide suurenenud väljumise müoplasmast K+- kanalite kaudu rakkudevahelisse alasse, mis omakorda kutsub esile rakumembraani repolarisatsiooni, s.o puhkeolekule iseloomuliku membraani polarisatsiooni ja ioonide jaotuse taastumise rakus ning koevedelikus. See protsess kajastu aktsioonipotentsiaali langevas kõveras. Aktsioonipotentsiaali iseloomustavad järgmised iseärasused: *Lävi- ja üleläviärrituste korral tekib alati ühesuguse (maksimaalse) amplituudiga aktsioonipotentsiaal e vastusreaktsioon ärritajale toimub seaduse “kõik või mitte midagi” järgi.
*Aktsioonipotentsiaal levib mööda närvi- ja lihaskiudu ilma dekremendita, s.o amplituudi
alanemiseta.
Erutav postsünaptiline potentsiaal. kujutab endast postsünaptilise membraani lokaalse depolarisatsiooni mediaatori (N: atsetüülkoliini) toimel. Kui erutava postsünaptilise potentsiaali
väärtus saavutab depolarisatsiooni kriitilise piiri taseme, siis tekib mööda rakumembraani leviv
aktsioonipotentsiaal. Seejuures toimub sageli alläviste postsünaptiliste potentsiaalide ajaline või ruumiline summeerimine . Neuromuskulaarse sünapsi postsünaptilise membraani (lõpp-plaadi) potentsiaali nim lõpp-plaasi potentsiaaliks. Erinevalt aktsioonipotentsiaalist, mis allub sadustele
“kõik või mitte midagi”, suureneb postsünaptiline potentsiaal järk-järgult presünaptilisest piirkonnast erineva mediaatori hulga suurenemisel. Pidurdav postsünaptiline potentsiaal kujutab endast närvivalu membraani hüperpolarisatsiooni pidurdava mediaatoraine (N: gamma-amonivõihappe) toimel.Närvi- ja lihaskoe mingis osas tekkinud aktsioonipotentsiaal kevib konstantse kiirusega mööda kiude mõlemas suunas edasi. Järjest naaberaladele depolaristasiooni esile kutsudes kujutab see protsess endast levivat erutust. Erutuslaine levik närvi- ja lihaskoes on seotud lokaalsete tasakaalustusvoolude tekkega koe erutunud ja mitteerutunud alade vahel. Ärrituspaigas
rakumembraan depolariseerub ja tekib aktsioonipotentsiaal. Viimane põhjustab depolariseerumata
naaberaladel tasakaalustusvoolude tekke. Tasakaalustusvoolud sisenevad rakku membraani depolariseeritud piirkonnas ja väljuvad rakust ümbritsevasse keskkonda depolariseerimata
piirkonnas. Seejuures ärritavad need tasakaalustusvoolud membraani naaberpiirkondi, kutsudes seal esile depolarisatsiooni koos aktsioonipotentsiaali tekkega. Seega nihkub erutus uuele kohale. Muutused toimuvad rakumembraani väga väikesel alal ja kiiresti. Uues erutuskoldes tekib membraani välispinna elektronegatiivsus ja seoses sellega saavad alguse uued tasakaalustusvoolud, mis ärritavad raku järgmisi piirkondi ja kannavad erutust edasi. Depolarisatsioonilaine levib aktsioonipotentsiaalide kujul mööda rakumembraani mõlemas suunas.
Erutuse leviku seadused. *KUDEDE ANATOOMILISE JA FÜSIOLOOGILISE TERVIKLIKKUSE SEADUS – Erutuslaine levik närvi- ja lihaskoes on võimalik vaid anatoomilise terviklikkuse tingimustes. Igasugune rakumembraani kahjustus ( mehaaniline ) põhjustab erutuse leviku häirumise või lakkamise. Samuti on erutuslaine leviku tagamiseks vajalik rakumembraani normaalne funktsionaalne seisund. N: mürkide või anesteetilise toimega ainete kasutamine, samuti janutamisel erutuse levik rakumembraanil häirub. *ISOLEERITUD JUHTIVUSE SEADUS – Närvi- ja lihaskiudu mööda erutusprotsess eikandu naaberkiududele. Tänu sellele võivad erutuslained kulgeda seganärvi arvukaid kiudusid mööda üksteisest sõltumatult ning iga närviimpulss jõuab ettenähtud adressaadini. Lihaskiud võivad samuti erutuda üksteisest sõltumatult. Naaberkiudude erutmist väldib rakumembraani kattekihi suhteliselt suur elektritakistus . *ERUTUSE KAHEPOOLSE LEVIKU SEADUS – Närvi- ja lihaskiu mingis punktis tekkinud erutuslaine levib edasi mõlemas suunas. Alustanud liikumist ühes või teises suunas ei pöördu erutus tagasi. See on sel setatav sellega, et erutuslaine eesserva taga on kiud alanenud erutuvuse (refraktaarsuse) seisundis. Organismis tervikuna aga liigub erutus närvikiudusid mööda alati ühes kindlas suunas: aferentseid kiudusid mööda perifeeriast tsentri suunas ja edasi aferentseid kiudusid mööda tsentrist perifeeria suunas. *SEADUS “KÕIK VÕI MITTE MIDAGI” – Mööda närvi- ja lihaskiu membraani leviva aktsioonipotentsiaali amplituud ei sõltu teda esile kutsunud ärrituse tugevusest. Vaatamata sellele, kas on tegemist lävi- või üleläviärritusega, jääb kiudu mööda leviva aktsioonipotensiaali amplituud füsioloogilistes tingimustes konstantseks.
Koe erutuvuse muutused erutuslaine levikul.Närvi- ja lihasraku erutunud piirkonnas toimuvad faasilised muutused erutuvuses, s.o võimes vastata ärritussele erutusega. Lokaalse vastuse ajal esineb erutuvuse tõus. Alaläviste ärrituste puhul tekkivate lokaalsete vastuste ajaline ja ruumiline summatsioon põhjustab ktsioonipotentsiaali tekkimise. Aktsioonipotentsiaali depolarisatsiooni faasis koe erutuvus kaob (absoluutne refraktaarsusperiood), s.o kude kaotab mõneks ajaks täielikult võime vastata korduvatele ärritustele erutusega. Absoluutne refraktaarsusperiood (0,5 – 1 ms motoorses
närvikius) ühtib praktiliselt tipp- potentsiaali vastusega . Refraktaarsus on seotud membraani naatriumkanalite inaktivatsiooniga. Negatiivse järelpotentsiaali esimese kolmandiku vältel toimub erutuvuse järk-järguline taastumine, mida nim suhteliseks refraktaarsusperioodiks (motoorses närvirakus 3 –5 ms). Sellel perioodil võib erutuse esile kutsuda tugevate üleläviärritustega, kusjuures vastuseks saadud aktsioonipotentsiaali amplituud on normaalsest madalam. Negatiivne järelpotentsiaali lõpposa ühtib kõrgenenud erutuvuse e supernormaalse (eksaltatsiooni-) faasiga, (motoorses närvikius ~15 ms). Sellel perioodil võib aktsiooniopotentsiaal tekkida ka alaläviärrituse tingimustes. Positiivse järelpotentsiaaliga langeb kokku erutuvuse langus e subnormaalne faas (motoorses närvikius ~50 ms), kus aktsioonipotentsiaal tekib üleläviärrituse tingimustes. Refraktaarsusperioodi kestus määrab erutuslainete (närvikius närviimpulsside) sageduse, mida lühem on refraktaarsusperiood, seda rohkem erutusimpulsse võib antud rakk juhtida, s.o seda suurem on tema labiilsus.
Erutuse ülekanne motoorselt närvilt lihasele toimub neuromuskulaarsete sünapsite (spetsiifilised struktuurid ) vahendusel. Sünapsid jagunevad keemilisteks ja elektrilisteks. Neuromuskulaarne sünaps on keemiline sünaps, kus erutuse ülekanne toimub motoorselt värvilt skeletilihaskiududele keemilise vahendusaine (mediaatoraine) – atsetüülkoliini – vahendusel.
Atsetüülkoliini vabanemine toimub eelkõige presünaptilise membraani aktiivsetelt punktidelt
(vesiikulid ja graanulid , kus deponeeritakse atsetüülkoliini valkudega seotult). Toimub ppidev atetüülkoliini resüntees ja presünaptilisel membraanil tühjenenud vesiikulid asendatakse uutega.
Atsetüülkoliin vabaneb aktiivsetelt punktidelt sünapsipilusse, kandudes edasi lihskiu lõpp-
plaadini, ühineb postsünaptilise membraani kolinoretseptoritega, moodustades kompleksi
“atsetüülkoliin – retseptor”. See põhjustab membraani struktuuri muutuse. Na+-kanalite
avanemine põhjustab Na+- ioonide liikumise rakku ja membraani depolarisatsiooni. Tekib lihaskiu lõpp-plaadi potentsiaal. See kutsub esile mööda lihasraku membraani leviva aktsioonipotentsiaali, s.o erutuse tekke. Sünapsipilusse sattunud ja kolinoretseptoritega ühinenud atsetüülkoliin laguneb kiiresti retseptoril asuva atetüülkoliinesteraasi toimel koliiniks ja atsetaadiks ning seoses sellega kõrvaldatakse tema toime. Selliselt repolariseeritud postsünaptiline membraan on valmis uue impulsi vastuvõtuks. Erutuse ülekandeprotsessi motoorselt närvikiult skeletilihaskiududele võib kujutada järgmiste elektriliste ja keemiliste nähtuste ahelana: *Elektriline- 1)Närviimpulsi saabumine aksoni terminaali; 2)Atsetüülkoliini vabanemine närvilõpmest sünapsipilusse.
*Keemiline- Atestüülkoliini reaktsioon kolinoretseptoritega. *Elektriline – a)Postsünaptilise membraani ioonkanalite avanemine; b)Lihaskiu lõpp-plaadi potentsiaali teke; c)Sünaptilises piirkonnas paikneva lihaskiu membraani kriitiline depolarisatsioon; d)Lihaskiu aktsioonipotentsiaali teke ja levik. Erutuse ülekande iseärasused neuromuskulaarses sünapsis:* Erutuse levik on ligi 100 korda aeglasem kui närvikius. 0,1 mm laiuse sünapsipilu läbimiseks kulub erutuslainel aeg 1 ms. Seda nim sünaptiliseks peetuseks ja sellle moodustab aeg, mis kulub atsetüülkoliini vabanemiseks närvilõpmest, difusiooniks presünaptiliselt membraanilt postsünaptilisele ja seosumiseks postsünaptilisele membraani koliniretseptoritega. *Erinevalt närvi- ja lihaskiudude kahepoolsest erutusjuhtivusest saab neuromuskulaarne sünaps erutust edasi anda vaid ühesuunaliselt – närvilt lihasele. *Erutuse ülekanne neuromuskulaarses sünapsis tekib keemilise vaheaine (mediaatori) atsetüülklollini toimel.Kui atsetüülkoliin vabaneb aktiivsena sünapsipilusse ja kandub edasi postsünaptilise membraanini ja reageerib seal asuvate kolinoretseptoritega, avanevad postsünaptilise membraani (lõpp-plaadi) Na+-kanalid ja toimub membraani depolarisatsioon. Tekib lihaskiu lõpp-plaasi potentsiaal, mis kutsub esile mööda lihaskiudu leviva aktsioonipotentsiaali tekke.

• Lihaskontraktsiooni füsioloogia
  

Lihaskontraktsioonile eelneb lihaskoe erutumisega seotud elektriliste, keemiliste ja mehaaniliste
nähtuste kompleks, mida nim erutuse ja kontraktsiooni sidestusmehhanismiks elektronmehhaanismiks. Skeletilihaste kontraktsiooni primaarseks eelduseks on alfa- motoneuronilt lähtuvad närviimpulsid, mis neuromuskulaarsete sünapsite vahendusel vallandavad lihaskiudude sarkolemmi depolarisatsiooni. Tekkinud aktsioonipoetentsiaal liigub lihaskius paiknevate transveraaltuuburite (T-torukest) membraanide kaudusarkoplasmaatilise retiikulumi membraanidele, suurendades viimaste permeaablust Ca2+-ioonide suhtes. Järgneb kiire Ca2+-ioonide väljumine sarkoplasmaatilise retiikulumi terminaaltsisternidest sarkoplasmasse, kus nende konsentratsioon puhkeolukorraga võrreldes oluliselt suureneb. Eedasi toimub aktiini ja müosiini ühinemist (aktomüosiini moodustamist) reguleerivate valkude tropomüosiini ja tropniini omavaheline reaktsioon, mis käivitab lihaskontraktsiooni Ca2+-ioonide vabvanemist terminaaltsisternidest loetakse lihaskontraktsiooni lähtereaktsiooniks, kuna sarkoplasmasse difundeerunud CA2+- ioonid aktiveerivad aktiinifilamendi, stimuleerivad müosiini – ATP-aasi ja võimaldavad aktomüosiini moodustamist.Lihaskontraktsiooni reguleeritakse Ca2+-ioonide kontraktsiooni muutuste kaudu sarkoplasmas.
Lihaskontraktsiooni molekulaarmehhanism : libisemisteooria põhiseisukohad. Lihaskraku erutumisel sarkoplasmasse diffundeerunud Ca2+-ioonid seotakse regulaatorvalk troponiiniga ( troponiin C-ga). Puhkeolekus ristisillakesi (müosiini päid) blokeerinud tropomüosiin troponiinikompleksis toimuvate konformatsiooniliste muutuste tulemusena vabanevad aktiini -
aktiivsustsentrid. PTP hüdrolüüsil vabanev energia läheb üle müosiinile, tekib müosiini aktiivne
vorm ja ristisillakesed aktiini ja müosiini vahel aktiveeruvad ning lihaskiud lüheneb või kui see on takistatud (isomeetrilistes tingimustes), tekib tema sees pinge. Libisemisteooria põhiseisukohad: *Jämedate (müosiini-) ja peente (aktiini-) müofilamentide pikkus kontraktsiooni käigus ei muutu. *Sarkomeeri pikkuse muutused kontraktsioonil on müosiini- ja aktiinifilamentide omavahelise pikisuunalise nihkumise tulemus. *Müosiinifilamentidest lähtuvad ristsillakesed on paiugtunud nii, et võivad ühineda aktiini komplementaarsete aktiivsustsentritega. *Kontraktsiooniaparaadi aktiveerumisel liiguvad ristsillakesed müosiinifilamendis oma kinnituskohtadele suunas ligikaudu 45o, tekitades aktiinifilamendile rakenduva pikisuunalise tõmbejõu. *Osa ristsillakesi kinnituvad kohe vastavate aktiivsustsentrite külge aga jätkavad “koha otsimist” kinnitumiseks, s.o kontraktsioonil ei toimu üheaegselt kõigi ristsillakeste kinnitumist. *Pärast aktiinifilamendi külge kinnitunud ristsillakestega toimunud struktuurseid muutusi, mille tulemusena nad arendavad tõmbejõudu, järgneb kohe nende lahknemine . *Kontraktsioonifaasis kinnituvate ristsillakeste arv kasvab, sellele järgnevas lõõgastusfaasis aga kahaneb, kusjuures kogu see protsess toimub tsükliliselt. *Iga ristsillakese kinnitumis-lahknemistsükkel on seotud ühe ATP molekuli hüdrolüüsiga. *Iga ristsillakese tegevus lihaskontraktsioonil on sõltumatu teiste ristsillakeste tegevustest. *Kõik ristsillakesedon funktsionaalselt identsed. *lihaskoekontraktsioon on põhjustatud jõudude poolt, mida arendavad aktiinifilamentide külge kinnitunud ristsillakesed. Mingid teised jõud olulist osa kontraktsioonil ei etenda.
Lihase aktiivse seisundiks nim perioodi, mille vältel kontraktiivne komponent lüheneb, tekitades lihasesisese pinge. Aktiivse seisundi ajal ei õnnestu lihase otstes jõudu veel registreerida. Lihaskontraktsiooni lagul lihase kontraktiivne komponent lüheneb, tekitades lishasesisese pinge.
Selle perioodi ajal ei õnnestu lihase otstes veel kontraktsioonijõudu registrerida.- edasise
kontratsiooni käigus toimub lihase järjestikuse elastse komponendi struktuuride väljavenitamine teatud tasemeni ja nüüd liitub kontraktsiooniaparaadi poolt tekitatudtõmbejõule elastsete struktuuride pinge ning lihase otstes on võimalik registreerida kontraktsioonijõudu,
Lihaskiudude lõõgastumine algab siis, kui Ca2+-ioonide kontraktsioon müofibrillaaralaslangeb
alla kriitilist taset. Müosiini- ja aktiinifilamentide vahelised ühendused katkevad (ristsillakesed inaktiveeruvad), ning tropomüosiini-toponiinikompleks blokeerib jällegi aktiini aktiivsustsentrid. Lõpptulemudena lihaskiud lõtkuvad Ca2+-ioonid eemaldatakse müofibrillaaralast ATP lõhustumisel vabaneva energia arvel töötava Ca2+-pumba abil, mis nimetatud ioonid sarkoplasmaatilisse retiikulumi tagasi viib. Viimane käivitub automaatselt siis, kui Ca2+-ioonide konsentratsioon sarkoplasmas tõuseb. Kun Ca2+-ioonide juuresolekuta ei moodustu uut aktomüosiinikompleksi, jääb lihaskiud uue närviimpulsi saabumiseni lõõgastusseisundisse. Ühekordsele ärritusel vastab lihas või üksik lihaskiud lühiaegse ja mitte eriti tugeva kontraktsiooniga, mida nim üksikkontraktsiooniks. Sellel eristatakse järgmisi faase: *latentsifaas – ajaintervall ärrituse momendist kuni jõuarenduse alguseni ; *kontraktsioonifaas – ajaintervall jõuarenduse algusest kuni selle maksimumini; *Lõõgastusfaas – ajaintervall jõuarenduse maksimumist kuni selle kadumiseni. Lihaskiudude üksikkontraktsiooni kestus sõltub nende tüübist. Mida rohkem on lihases kiireid (eriti FG-tüüpi) lihaskiude, seda lühem on üksikkontraktsiooni kestus ja suurem selle jõud. TREPIFENOMEN seisneb üksikkontraktsiooni amplituudi (jõu) järkjägulises suurenemises rütmilise madalsagedusliku stimulatsiooni tingimustes.TEETANUSEJÄRGNE POTENSEERUMINE seisneb üksikkontraktsiooni jõu olulises kasvus ja kontraktsioonifaasi samaaegses lühenemise vahetult peale lühiajalist (2-5 s) tetaanilist kontraktsiooni. See fenomen avaldub ka tahteliste lihaspingutuste tingimustes juhul, kui pingutuse suurus ületab 50% tahtelisest maksimaaljõust.
Tetaaniline kontraktsioon on organismi tingimustes tüüpiline nähtus, mis tekib üksikute kontraktsioonide summeerumise ( liitumise ) tulemusena. Kontraktsioonide summeerumine tekib siis, kui kahe ärrituse vaheline aeg ona väiksem üksikkontraktsiooni kestusest, ületab sealjuures aktsioonipotentsiaali kestuse ja langeb eelmise kontraktsiooni lõõgastufaasi. Selliselt summeerunud kontraktsioon on oma amplituudilit (jõult) suurem, võrreldes üksikkontraktsiooniga. Kui iga järgmine ärritus satub eelmise kontraktsioonifaasi lõppu, tekib kontraktsioonide täielik liitumine e. lihase tetaaniline kontraktsioon. HAMBULINE e OSALINE TEETANUS tekib inimese lihaste ärritamisel sagedusega 5 – 10 Hz. SILE TEETANUS e TÄIELIK TEETANUS tekib inimese lihaste ärritamisel sagedusega 15 – 20 Hz. Aeglased motoorsed ühikud töötavad sileda teetanuse tingimustes juba ärritussagedusel 20 Hz, kiirete motoorsete ühikute jaoks on selleks vaja aga märksa suuremat ärritussagedust (35 – 40 Hz). Inimese tahtelisel liigutustegevusel on alati tegemist tetaaniliste lihaskontraktsioonidega. Nõrkadesl lihaspingutustel on aktiivsed tavaliselt ainult aeglased motoorsed ühikud, mis töötavad sealjuures hambulise teetanuse režiimis. Pingutuse kasvades lähevad nad üle sileda teetanuse reziimi . Lisaks sellele lülituvad nüüd talitlusse ka kiired motoorsed ühikud, mis sõtuvalt pingutuse astmest võivad töötada kas hambulise või sileda teetanuse reziim.Tetaanilise kontraktsiooni iseloom sõltub ärritusimpulsside vahelisest intervallist seerias.

• Lihaspinge regulatsioon.
  

Mõisted: lihase erijõud – lihase poolt arendatav maksimaalne isomeetriline jõud, jagatuna lihase füsioloogilise ristlõikega. Tavaliselt väljendatakse lihase erijõudu jõukilogrammides ruutsentimeetri kohta (kg/cm2). Lihaste maksimaaljõud – kõigi lihaskiudude maksimaalse tegevusega kontraktsioonil avalduv jõud, mida saab määrata supramaksimaalse ärritustegevuseg indirektsel (motoorse närvi kaudu) elektrostimulatsioonil. Selleks kasutatakse stimulatsioonireziimi, mille kestus on 0,5 –1 ms ja ärritussagedus 50 – 100 Hz. Lihaste tahteline maksimaaljõud – jõud, mis avaldub maksimaalse lihaspingutuse olukorras. Inimese lihaste tahteline maksimaaljõud sõltub paljudest teguritest, mis võib tinglikult jaotada kahte gruppi: Neuraalsed (koordinatsiooni-) tegurid: *Lihasesisene koordinatsioon ; *Lihastevaheline koordinatsioon. Perifeersed (lihas-) tegurid:*Lihaste kontraktsioonijõu luukangidele rakendumise tingimused (jõuõlad, jõu rakendumise nurk jne); *Lihase pikkus (liigesenurk); *Lihase anatoomiline ja füsioloogiline ristlõige; *Lihase kiuline koostis ( kompositsioon ), s.o kiirete ja aeglaste lihaskiudude vahekord antud lihases. Muude võrdsete tingimuste juures arendavad suuremat jõudu lihased, millel on suurem ristlõige ja kiirete lihaskiudude protsent.
Lihasesisene koordinatsioon, s.o lihaspinge regulatsiooni ühe lihase piires kindlustavad kolm mehhanismi: *Aktiivsete motoorsete ühikute arvu regulatsioon; *Motoorsete ühikute impulseerimissageduse regulatsioon; Motoorsete ühikute impulsatsiooni ajaliste suhete

regulatsioon Need regulatsioonimehhanismid toimivad nii inimese tahtelisel kui ka reflektoorsel liigutustegevusel.

Aktiivsete motoorsete ühikute arvu regulatsioon (rekruteerimine). Mida rohkem on aktiivseid

(rekruteerunud) motoorseid ühikuid lihases, seda suuremat pinget (jõudu9 ta arendab
kontraktsioonil. Motoorsete ühikute rekruteerumine on regulatsioonimehhanism, mis toimib motoneuronpuuli tasandil. Viimase all mõistetakse gruppi -motoneuroneid, mis innerveerivad ühte lihast või selle pead.Aktiivsete motoorsete ühikute arvu motoneuronpuulis määratske -motoneuronitele lähetatavate erutavate mõjude intensiivsusega. Need mõjud võivad olla supraspinaalsed või ka aferentsed. -motoneuroni reaktsioon nendele mõjudele sõltub tema erutuvusest (rekruteerumislävest), see aga sõltub -motoneuroni mõõtmetest. “SUURUSE PRINTSIIP” – selleks, et lihas arendaks suuremat pinget, peab erutavate mõjude intensiivsus -
motoneuronile kasvama. Vastuseks sellele suureneb erutunud (impulseerivate) -motoneurnite arv antud motoneuronpuulis: lisaks madala erutuslävega väikestele (aeglastele) -motoneuronitele rekruteeruv järjest rohkem ka kõrgema erutuslävega suuri (kiireid) -motoneuroneid. [teadlane E. Hennemann]

Motoorsete ühikute impulseerimissageduse regulatsioon. Mida suurem on -motoneuroni

impulseerimissagedus, seda suuremat pinget (jõudu) antud motoorne ühik arendab. Eriti oluline

roll on impulseerimissagedusel kiirete motoorsete ühikute poolt arendatava pinge regulatsioon. Motoorse ühiku impulseerimissagedus sõltub -motoneuronile saabuvate erutavate

mõjude intensiivsusest. Kui see on väike, on aktiivsed madala erutuslävega aeglased motoorsed

ühikud, mis impulseerivad suhteliselt madalal sagedusel, kindlustades suhteliselt nõrga lihaspinge.

Erutavate mõjud intensiivsuse kasv põhjustab nii uute motoorsete ühikute rekruteerumise kuika

varem töötavate motoorsete ühikute impulseerimissageduse kasvu ning lõpptulemusega kindlustab

ka lihaspinge suurenemise. Maksimaalsetel pingutustel töötavad antud motoneuronpuuli kõik motoorsed ühikud maksimaalse võimaliku sagedusega. Tavaliselt on motoorsete ühikute impulsatsiooni sagedus maksimaalsetel tahtelistel pingutustel 50 – 60 Hz, erandjuhtudel (kiire ballistiline liigutus 9 siiski kuni 100 Hz. Motoorsete ühikute impulsatsiooni ajaliste suhete regulatsioon. (sünkronisatsioon ja impulssmuster). Lihase poolt arendatav pinge sõltub ka sellest, kuidas on erutunud lihases erinevate motoosete ühikute impulsatsioon omavahel ajaliselt kooskõlastatud. Lihaspinge tõuseb juhul, kui osa motoorseid ühikuid töötab sünkroonselt (üheaegselt). Tavaliselt töötab enamik motoorseid ühikuid asünkroonselt, mis tagab lihaspinge sujuvuse. Väsimusel, samuti kiirete ja võimsate lihaspingutuste algul nähtub paljude motoorsete ühikute sünkroonne impulsatsioon. Väsimusel avaldub see nn väsimutreemonina. Võimsate

lihaspingutuste algul tagab teatud arvu motoorsete ühikute talitlutse lühiajaline sünkronisatsioon lihaspinge kiire kasvu (suure jõugradiendi). Viimane ei sõltu ainult sünkronisatsioonist, vaid ka aktiivsete motoorsete ühikute arvust ja nende impulseerimissagedusest.

Lihastevaheline koordinatsioon imneb: * Sünergislihaste (koostoimelihste) adekvaatses valikus ;

*Antagonistlihaste (vastandtoimelihaste) mittevajaliku aktiivsuse pidurdamises; *Fiksaatorlihaste
aktiivuse optimaalses tõusus. Lihastevaheline koordinatsioon realiseerub sünergist- ja antagonistlihaste -motoneuronite talitluse retsiprooksete suhete e retsiprookse innervatsiooni alusel. Liigutuse algatamisel on esmajärguline tähtsus nelja gruppi kuuluvate neuronite koostööl: *Sünergistlihaste -motoneuronid; *Sünergistlihaste pidurdavad lülineuronid; *Antagonistlihste -motoneuronid; *Antangonistlihste pidurdavad lülineuronid. Liigutus algab momendist, kui sünergistlihaste -motoneuronid ja antagonistlihaste pidurdavad lülineuronid on saavutanud küllalt kõrge aktiivsuse ning sünergistlihaste pidurdavate lülineuronite ja antagonistlihaste -motoneurinite aktiivsus on langenud nullnivoole. Retsiprookne innervatsioon on oluline kaasasündinud koordinatsioonimehhanism. Üldreeglina indutseerib painutajalihaseid juhtiva närvikeskuse erutus pidurduse sirutajalihaseid juhtivas närvikeskuses ja vastupidi. Retsiprooksed suhted ei määra koostöösuhteid liigutuste sooritamisel mitte ainult ühe jäseme või liigese piirides, vaid ka erinevate jäsemete liigutuste vahel, kindlustades jäseme vahelduva tegevuse.

Neuraalne adaptsioon kehalisel treeningu .Süstemaatilise kehalise treeningu tulemusena on

võimalik nii lisaseseisese kui ka lishastevahelise koordinatsiooni täiustumine. See nn neuraalne adaptrsioon väljendub närvi-lihasaparaadi talitluse juhtimise ja koordinatsiooni täiustumises.

Neuraalne adaptsioon koos lihasrakkudes toimuva nn lihasadaptsiooniga, mis väljendub

lihaskiudude hüpertroofias, on jõu- ja kiirusjõualase võimekuse kasvu füsioloogiliseks aluseks süstemaatilisel treeningul.Lihasesiseste ja –vaheliste koordinatsioonimehhanismide täiustumise heaks näiteks on nn bilateraalse defitsiidi kadumine. Süstemaatilise treeninguga on võimalik saavutada närvikeskuste selline koordineerituse (mobiliseerituse) aste, mis väljendub bilateraalse defitsiidi kadumises.

V SISESEKRETSIOON

• Inimese endokriinsüsteemi üldine ülesehitus ja talitluse regulatsioon.
  

Inimese endokriinnäärmed ja nende poolt produtseeritavad peamised hormoonid. *Hüpofüüsi eessagar : AKTH (adrenokortikotroopne hormoon) e. adrenokortikotropiin – ACTH ; TSH (türotroopneH ) e. türotropiin; STH (somatotroopneH) e. somatotropiin e. kasvuhormoon; FSH ( folliikuleid stimuleeriv H) e. follikulotropiin; LH (luteiniseeriv H ) luteotropiin /naistel/ ja ICSH e. interstitsiaalrakke stimuleerivH /meestel/; PRL (laktogeenneH) e. prolaktiin . *Hüpofüüsi kesksagar : intermediin. *Hüpofüüsi tagasagar : ADH (antidiureetilineH) e. adiuretiin; oksitotsiin.
*Kilpnääre: türoksiin, kaltsitoniin . *Kõrvalkilpnääre: PTH (paratüreoidH) e. paratH e. paratüriin. *Neerupealise säsi: adrenaliin e. epinefriin e. suprareniin; noradrenaliin e. norepinefriin e. arterenool. *Neerupealise koor: aldosteroon; kortisoon, hüdrokortisoon e. kortisool . * Suguelundid : naistel- österogeen ja progesteroon ; meestel- androgeenid (eriti testosteroon). * Seedeelundid : gastriin . *Peensoole rakud: CCK (koletsüstokiniin), sekretiin .
Seedetrakti ja neerude endokriinne funktsioon seisneb selles, et nad omavad sisesekretsiooninäärmete talitlust reguleerivaid omadusi sarnaselt endokriinnäärmetele.
KNS kontroll EndoKS-mi talitluse üle: hüpotalamus ja hüpofüüs. Endoks-l ja NS-l on regulatoorne toime vastastikune ja kooskõlastatud. Põhilülid, mille kaudu EndoKS on allutatud NS-le on hüpofüüs ja hüpotalamus /tähtsamaks H-de moodustamise reguleeriaks, juhib hüpofüüsi tööd ja see omakorda paljusid endokriinnäärmeid.
Muud Endokriinnäärmete talitlust mõjutavad tegurid: *Autonoomne NS; *Negatiivse tagasiside mehhanism – vabaneva reguleeriva hormooni toime- efektorelundite rakkudesse teatatakse tagasi H-ne produtseerivatele rakkudele ja selle tagajärjel H-ni vabanemine pidurdatakse. *Muude ainete toime endokriinnäärmetele: glükoos ja AH.
Hüpofüüs.
HF ees-, taga- ja vahesagar. Asetseb ajukolju alusel kiilluus,ühenduses hüpotalamusegaga.Väike,oluline endokriinnää-re,kontrollib enamuse sisenõrenäärmete talit-lust.hüpofüüsis. *H eessagar e. adenohüpofüüs on hormoone produtseerivate rakkude kogum, millel on rikkalik verevarustus , puudub innervatsioon (varust. närvidega 3 tüüpi rakke, mille nimed tulenevad värvitavusest(teistest erista-tavad);neil on erinevad funktsionaalsed ise-ärasused ja produts . erinevaid hormoone. basofiilid , atsidofiilid e. eosinofiilid , neu-trofiilid e. kromofoobsed rakud. *H tagasagar e. neurofüüs moodustub hüpotalamuse supra-optilises ja paraventrikulaartuumas paiknevate suurte neuronite aksonite jämenenud lõpmete kogumist.On kohanenud sisesekretoorse näär-me funktsiooni täitmiseks. Võib käsitleda ka neurohormoonidena (verre eritatavad H-d sünteesitakse suurte neuronite kehades ).*H vahesagar-õhuke kiht ees- ja tagasagara vahel. Neis on närvikiud,mis lähtuvad hüpotal.-st. Sisesekretoorne funktsioon väheoluline.
Hüpotalamuse kontroll hüpofüüsi talitluse üle: hüpotalamo – hüpofüseaalne portaalsüsteem ja hüpotalamo – hüpofüseaalne närvitrakt. . Hüpotalamo-hüpofüseaalne portaalsüsteem (koosneb kahest ühendatud kapillaaride võr-gustikust) tagab hormoonide kiire trantspordi hüpofüüsi kindlasse osasse . Jaguneb:1. primaarne kapillaaristik - hüpotalamuses, neid läbib verevool . 2.sekundaarne võrgustik- hüpofüüsi eessagaras. Neurosekr. rakkude poolt produts. hormoonid erist. prim. läbivasse verre,edasi suundub sek.,kus need hormoonid väljuvad kapillaarist ja mõjutavad hüpofüüsi eessagara rakkude talitlust.Neurohormoonide kaudu kontr.Ht hüpofüüsi eessagara talitlust. Neur -osekr.rakud ühenduses teiste neuronitega (hü-potal. jt.),ja nad reag. sise- ja väliskeskkonna muutustele (stimuleerivad või pärsivad neuro -sekr.rakkude tegevust),nende talitlus sõltub ka emotsioonidest. Adenohüpofüüsi sekretoorset aktiivsust mõjutab veel *vere madal glükoosisisaldus suurendab kasvuhormooni produkts. suurenemist iseloomulik puhangulisus),vere-suhkru kõrge tase pidurdab somatotropiini sekretsiooni. *Neurohüpofüüsi talitluse regul.piki aksoneid toimetatakse hüpotal. supraoptilises ja paraventrikulaartuumas paiknevate neuronite kehades sünteesitud hormoonid hüpofüüsi tagasagarasse.Verre-samadelt neuronitelt läh-tuvate närviimpulsside mõjul.Seda aksonite kimpu,mille kaudu suundumine ja innervat-sioon toimub nim.hüpotalamo-hüpofüseaalseks närviraktiks.
Hüpotalamuse riliising- ja inhibiitorhormoonid. *Adenohüpofüüsi talitl. regul.Ht tuumades produts. väikese molekulmassiga peptiidhormoone, mis mõjutavad H eessagara talitlust. Olenevalt toimele jaotatakse:(stimuleeriv) riliising- ja (pidurdav) inhibiitorhormoonideks (kindla hormooni produktsiooni ja sekrets.-I).
Hüpofüüsi eessagara glandroopsed H-d. Glandotroopsed hormoonid-toimivad teiste endo -kriinnäärmete suhtes. Nende vahendusel adenohüpofüüs kontrollib teiste sisenõrenäärmete talitlust. *Kortikotropiin e. adrenokortikotroopneH - ACTH peamine funktsioon kortisooli produktsioon ja vabanemise stimul. neeru-pealise koores . Peptiid ja valgulisi H ei sünteesita bioloogiliselt aktiivsel kujul, vaid suurte molekulidena (hormooni eellane),kust vajadusel eemaldatakse ensümaatiliselt kindlaid fragmente(toimivad hormoonidena)ACTH on peamine(mitte ainus)hormoon, mis tuleneb sel- lest suurest molekulist. Kortikotropiini ja lipotropiinide (stimuleerivad lipolüüsi rasvkoes), melanotsüüte stimul. hormooni(regul. melanotsüütide talitlust nahas) ja β-endorfiinide (valuvaigisti kehalisel pingut., mõjut. toitekäitumist,termoreg.,vedelikubilanssi) kõrgmolekulaarseks eellaseks on proopiomelanokortiin. *Türotropiin e.türeoidnääret stimuleeriv H funktsioon on türeoidhormoonide sünteesi ja sekretsiooni stimuleerimine kilpnäärmes ja ka viimase kasvu soodustav toime. *folliikuleid stimul.-le ja *luteniseerivale hormoonile on antud üldnimetus *gonadotropiinid. Need stimuleerivad sugurakkude produktsiooni sugu-näärmetes(ka nende kasvu) ja küpsemist muna-sarejades ja munandites.FSH – soodustab folliikulite valmimist munasarjas ja seemnerakkude valmimist testistes. LH – soodustab folliikulite purunemist, kollaskeha moodustamist.
Hüpofüüsi eessagara mitteglandroopsed H-d. Mitteglandroopsed hormoonid toime organismis ei ole suunatud kitsalt teiste näärmete funktsiooni reguleerimisele,vaid laiem. *Kasvuhormoon – kudede kasvu stimuleeriv, sest KH soodustab aminohapete trantsporti rakkudesse,samal ajal intensiivistades valgu-sünteesi;lipolüüsi stimul efekt rasvkoes(keha rasvade kasutamine energeet. otstarbel );mõjub süsivesikute ainevahetusele (piirab glükoosi tarbimist)tänu kahele viimasele korraldab KH süsivesiku varude säästlikku kasutamist.KH toime võib olla 1. otsene(mõju ainevah. protsessidele),2. Kaudne (kasvuprot-sessid- soodus -tab selliste ühendite sünteesi maksas,mis stimuleerivad kasvuprotsesse /insuliinitaolised kasvufaktorid I ja II /. *Prolaktiin (naistel) piimaproduktsiooni stimul.-ne rinnanäärmetes, soodustab FSH ja LH retseptorite arvu suurenemist munasarjades ja seeläbi tugevdades nende toimet.

• Neerupealise koor.
  

Neerupealise koor- ja säsiollus. Neerupealised – paarilised kehakesed neerude ülaosas. Koosneb 1)koorest ( pindmine kiht koosneb väikestest rakkudest), seal moodustuvad aldosteroon, kortisoon ja hüdrokortisoon. 2) säsist (sisemus- areneb välja samast embrüonaalsest algest, millest tulenevad sümp.NS postganglionaarsed neuronid), siin moodustuvad adrenaliin ja noadrenaliin.
Neerupealise koore jagunemine kolmeks üksteisest histoloogiliselt ja funktsionaalselt erinevaks tsooniks ja neis produtseeritavad H-d. Koorel eristatakse 3 kihti. Neis kihtides (kortikosteroidid – neerupealise koore hormoonide ühine tunnus on keem.strukt järgi on nad steroidid ) paiknevad rakud produtseerivad erinevaid hormoone ja nende talitl. on erinevalt reguleeritud: *Pindmine e. päsmastsoon õhuke rakkude kiht neerupealise pinnal. Siin sünteesitakse mineraalkortikoide (org elektrotsüütide ja veevahetuse reg.), olulisem aldosteroon. See stimuleerib Na,Cl ja vee(kaudne) tagasiimendumist verre distaalsetes neerutorukestes, samal ajal K ja vabade H-ioonide eritumist uriini. *Vahelmine e. kimbutsoon paksem kiht, kus rakud paiknevad paralleelsete sammastena. Siin produts. glükokortikoide, tähtsaim kortisool (rotil- kortikosteroon). G-l org.talitlusele laialdane mõju: glükogeneesi stimuleerimine maksas soodust. aminohapete kasuamist), pärsivad glükoosi kasutamist perifeersetes kudedes(piirates glükoosi trantsporti verest rakkudesse -tõstavad veresuhkru taset), lipolüüsi stimuleeriv efekt rasvkoes (rasvhapete kasut. energiavajadusteks /ka lihastes/). G avaldavad mõju ka valkude ainevahetusele (stimuleerivad struktuurvalkude degradatsiooni, nende valkude sünteesile pidurdav efekt. Ensüümivalkudes stimul.ensüümide sünteesi). G võimendavad neerupealise säsi hormoonide epinefriini ja norepinefriini toimet silelihaskoe le veresoonte seinas - permissiivne toime. G reguleerivad kaudselt ,aga jõuliselt lihaste talitlust. G põletikuvastane ja allergilisi reaktsioone alandav efekt,pärsivad antikehade sünteesi. *Võrktsoon asub sügaval neerupealise sisemuses. Siin süntesitakse androgeene e mees- suguhormoone ,kus olulisem testosteroon (koores prod .vähe),nõrgema toimega,ent suuremal hulgal prod.Dehüdroepiandrosteroon-DHEA. Mehel enamus androgeene pärinevad munanditest , kuid meessugH on ka naistel. Testosteroonil tugev valgusüntees, läbi selle ka lihasmassi kasvu stimuleeriv, ka luude kasv (Ca ladestumine ).See H suurendab erütro-poetiini produktsiooni,elavdab erütrotsüütide loomet punases luuüdis. muud funkts.seotud mehe suguorganite,sekund.sootunnuste arenguga ja sugurakkude küpsemise regulatsiooniga.
Hüpofüüsaar-adrenokortikaalsüsteem: glükokortikoidide sekretsiooni regulatsioon rahuolekus ja stressisituatsioonis. Hüpotalamus, adenohüpofüüs ja Np koore kimbutsoon moodustavad hüpotalamo-hüpofüsaaradrenokortikaalsüsteemi, mille peafunkts.on glükokortikoidide sekr. intensiivistamise teel org. ressursside mobiliseerimine ja üldiste kohanemisreakts. algatamine stressi-situatsioonis;ka org. kohanemine kehalise koormusega. ACTH on regulatoorne H , mis neerupealise koore rakkudes stimuleerib kortisooli süsteemi ja sekretsiooni. Vere kortisooninivoo on allutatud hästi väljendunud, endogeenselt määratud ööpäevarütmile.sellised kõikumised sõltuvad kellaajast, mitte magamisharjumustest. Füsioloogilistes tingimustes on glükokortikoidide metaboolsed toimed täpselt tasakaalustatud ja tagavad energia kandja kiire kasutusseandmise. Stressorite akuutne toime põhjustab vere kortisoolinivoo tõusu. Sama stressori korduv ja kestev esinemine põhjustab järjest nõrgema hüpotalamo-hüpofüsaar-adrenaalsüsteemi vastuse. Stressi puhul ostimuleeritakse neerupealise säsi adrenaliini ja noradrenaliini vabanemist. Need põhjustavad naha- ja soolteveresoonte silelihaste kontraktsiooni, kuna skeletilihaste veresoonte silalihased lõõgastuvad. Sellega tagatakse hapniku ja toitaineterikka vere ümberjaotumise vastavalt lihaspingutusele võistluse või põgenemise situatsioonis. Neerupealise säsi.
Neerupealise säsi ja koore pärinemine erinevatest embrüonaalsetest kudedest, nende peamised histoloogilised ja funktsionaalsed erinevused. Neerupealise säsi rakud on embrüonaalses mõttes sarnased sümpaatilise NS rakkudega, neil puuduvad aga dendriidid ja assonid. Süppaatilise NS preganglionaarsete närvilõpmetega sarnaselt innerveerivad neidki kolinergilised närvikiud. Seetõttu käsitletakse neerupealisesäsi sageli kui sümpaatiliseNS postganglionaarset osa. Talitluslikust aspektist lähtudes vaadeldakse sümpaatilistNS ja neerupealise säsi kui üht funktsionalset tervikut - sümpatoadrenaalsüsteemi. Koore hormoonid produtseeritakse neerupealises. Võrreldes koore rakkudega on säsi rakud suuremad. Ka funktsioonid on erinevad: S hormoonid -stimuleerivad glükoosi vabanemist maksast verre, selle lagundamisel kudedes saada energiat, kiirendab südametegevust ja hingamist, põhjustab veresoonte ahenemist; K hormoonid –stimuleerivad vee ja Na tagasiimendumist neerutorukestest, suurendab nende ainete sisaldust veres /aldosteroon/, kiirendavad energia saamiseks vajalike ainete lagundamisprotsesse, suurendades stressitaluvust, põletikuvastase toimega /kortisoon/.
Neerupealise säsi ja selle hormoonid: epinefriin ja norepinefriin – neurotransmitter - Siin prod. H-de katteholamiinide eellaseks on aminohape türosiin. Säsi rakkusid vaadeldakse sümpNS osana , eritatavaid hormoone aga kui neurohormoone. Olulised H on epinefriin e adrenaliin (80%) ja norepinefriin e. noradrenaliin (20%). Viimast produt. veel sümpNS postganglionaarsetes närvilõpmetes (sealt pärineb suurem hulk),kus toimib neurotransmitterina. Sellena toimib ka paljudes ajupiirkondades(see H ei si- sene aga ajurakkudesse – aju ei allu otseselt neerupealise koore hormoonide kontrollile). Katteholomiinid stimul. glükogenolüüsi maksas ja lihastes ning glükoneogeneesi maksas, suurendades glükoosi konsentratsiooni veres, intensiivistavad lipolüüsi rasvkoes ( sood . rasv -hapete vabanemist verre). Suurend südame löö-gisagedust, kontraktsioonijõudu, kutsub esile vasokonstriktsiooni nahas, neerudes, seedetraktis, suguelundites ning vasodilatatsiooni skeleti- ja südamelihastes.Kattehhool. stimul. Hingamist (sügavam).Lõõgastav efekt mao soolestiku silelihastele, org. Üldise ainevah. intensiivsust ja soojusproduktsiooni suurendav toime (eriti epinefriin).Viimase kontsentrats.tõus veres stimuleerib retikulaarformatsiooni rakkusid ajutüves (mõju kaudne), siiski kutsub epin. esile kõrgenenud ärkveloleku, tugeva psüühilise erutuse,jne. .*Np säsi talitl.reg. on sümpNS kontrolli all,reliseerub sisusenärvi harude kaudu. Emotsionaalsel erutusel stimuleeriv toime, tõuseb kiiresti katehhoolamiinide tase veres
Sümpato- adrenaalsüsteem: neerupealise hormoonide sekrets. regulatsioon rahulolekus ja..stressiseisundis. Np säsi + sümpNS moodustavad sümpato-adrenaalsüsteemi, see kindlustab
emots. stressi situatsioonides ja kehal. pingutusel kattehhoolamiinide kiire verre eritumise . Kiirus oleneb, et produts.epinefriin deponeeritakse neerupealise rakkudes. Epinefriini ja norepinefriini taseme tõusu veres stimul. ka glükoosi kontsentr.langus veres. Kattehhoolamiinide sekr. ühekordse puhangu mõju org. talitlusele on lühiajaline ( kaotavad ruttu oma biol.aktiivsuse). adrenomedullaarsed rakud toodavad rahulolekul alati pisut adrenaliini ja noradrenaliini. Suurem osa veres ringlevast noradrenaliinist on neuraalset päritoluja tuleb sümpNS lõpmetest. Välis- ja sisekeskonna stressorite mõjul stimuleeritakse tugevastinoradrenaliini ja adrenaliini nii adrenomedullaarset kui ka sümpaatilist sekretsiooni. Mõlemad kattehoolamiinid tõstavad südame aktiivsust, ahendavad veresooni sisuse piirkonnas ja laiendavad lihaseid varustavaid veresooni. Peale selle pidurdab gastrointestinaalne motoorika ja laienevad bronhid.

• Kilpnääre ja kõrvalkilpnääre.
  

Kilpnäärme follikulaarsed ja parafollikulaarsed rakud ja nende poolt produtseeritavad hormoonid. Kn e. türeoidnääre(suurim endokriinnääre, rikkaliku verevarustusega) paikneb kaelal hingetoru 4 ülemise kõhre eesmisel küljel. Koosneb vasakust ja paremast külgsagarast ja püramiidsagarast. Kn on kilpnäärmefollikulid (ümarad põiekesed, mille sein on ühekordne kiht kuupepiteeli rakke.) Foliikulid on täidetud kolloidse ainega, mis sisaldab valk türoglobuliini ja nende vahel kohevas sidekoes on parafollikulaarsed rakud. Kilpnäärmefollikuleid moodustavates rakkudes sünteesitakse (lähtudes aminohappest türosiinist) trijoodtüroniini - biol.aktiivne -10%- /3 joodi aatomit mol. koosseisus / ja türoksiini - tetrajoodtüroniin 90% -/4.../ ,need deponeeritakse folliikulitesseotuna türoglobuliiniga(Hvaru suur). Türoksiin töödeldakse maksas ja neerudes ümber trijoodtüroniiniks (valdav osa 80% sünteesitakse väljaspool kilpnääret). Türeoidhormoonid toimivad pea kõigi kudede suhtes (mõnes soodust. kasvuprotsesse,teistes stimulerivad ainevahetust- suurendavad oksüdatsiooni-protsesside intensiivsust). Luud, hambad, juuksed, närvikude vajavad neid. Türeoidh. norm.talitl. oluline lapseeas (kehaline, vaimne areng).Üleproduktsiooniga kaasneb südame löögisageduse,vererõhu, keha-temp. tõus; vaeguse puhul efekt vastupidine.H üleproduktsioon-türeoidh. toime realiseerub valgusünteesi mõjutamise tulemusena rakku-des ;H alaproduktsiooni puhul on võimalik taset säilitada kilpnäärmes oleva varu arvel. Kaltsitoniin (peptiidH) produts. parafollikulaarsete rakkude poolt. Toi-mib luude suhtes, stimuleerides Ca ladestu -mist,kaltsitoniinil Ca konsentr. langetav efekt veres.Füsioloogiliselt olulisem K sekr. stimul toime Ca+2 ioonide konsentr. suurenemine ve-replasmas parafollikulaarsete rakkude talitlus alaneb vananedes, naistel enam(väheneb K konsentr.veres)-osteoporoos.
Kõrvalkilpnääre ja parathormoon. Väikesed ümarad kehakesed,mis asuvad kilpnäärme parema ja vasaku sagara tagaküljel (4). Siin produts. parathormooni (peptiid).1) mõ-jutab talitlusi: luude- stimul Ca ja fosfaat -ioonide vabanemist luukoest; neerude-
soodustab Ca tagasiimendumist verre(väheneb Ca kogus uriinis),fosfaatioonide väljutamist uriiniga ja soolte- stim .toiduga saadud Ca ja fosfaatioonide imendumist verre2) on suunatud Ca+2 konsentr. suurendamisele veres.(3) fosfaat-ioonide taset alandav efekt) Kõrvakkilpn. talitl. reg. peaeesmärk paratH sekr. intensiivistamiseks on Ca+2 konsentratsiooni langus veres, Ca kõrge tase plasmas aga pärsib parath eritumist siit.
Hüpofüsaar – türeoidsüsteemi: trijoodtüroniini ja türoksiini sekretsiooni regulatsioon. Sekretoorne aktiivsus hüpofüüsi kontrolli all. Otsene reg.toime folliikuleid moodustavatele rakkudele on türe-oidnääret stimuleerival H türotropiinil (pro-duts. adenohüpofüüsis ja on türotropiini rili-isinghormooni kontrolli all).Selle mõjul nende H-de süntees ja sekretsioon kilpnäärmes, soo-dustades selle kasvu(pikema aja jooksul).Trijoodtüroniin ja türoksiin pärsivad neg.tagasiside põhimõttel türo-tropiini riliisingH vabanemist hüpotalamusest ja türotropiini sekrets. hüpofüüsis.Hüpotal, adenohüpofüüs ja kilpnäärmefolliikulid mood. Hüpotalamo-hüpofüsaar-türeoidsüsteemi,
mille peaül. on tagada norm.talitl. vajaliku türeoidH-de tase veres puhke ja ka stressisituatsioonides.
Kaltsioniini ja parathormooni sekretsiooni regulatsioon. Kõige olulisemaltstimuleerib parathormooni sekretsiooni vereplasma kaltsiumisisalduse langus. Kaltsioniin on parathormooni antagonist.

• Sugunäärmed.
  

Munandid ja munasarjad. Mees- ja naissuguhormoonid . Oviaar-menstruaaltsükkel Steroidid, mis moodustuvad mehe ja naise sugunäärmete spetsialiseerunud rakkudes. *Mees-sugunäärmeteks on munandid e. testised, milles esineb erinevaid ülesandeid täitvaid rakkude kogumeid, põhifunktsiooniks seemnerakkude e. spermatosoidide tootmine. Testistes on Leydigi interstitsiaal- e vaherakud (sisesekretoorse funkts), milles tekkiv testosteroon mõjutab Sertoli rakke. Testeosterooni retseptorid on teistes kudedes üle organismi. T funkts. on mehe sugunäärmete arengu ja sekund. sootunnuste väljakujunemine ja teistel androgeenidel anaboolne e. valgusünteesi soodustav toime(meestel suurem lihasmass). Androgeenid stimuleerivad erütropoeesi, T seostatakse ka psüühika erijooni( agressiivsus ).T produkts. suureneb hüppeliselt puberteedieas(kõrge suht. kõrges eas). *Naine-sugunäärmed on munasarjad e. ovaariumid, mis asuvad väike-vaagnas ja neis toodetakse ovariaalmenstruaaltsükli erifaasides erinevaid hormoone. I follikulaarfaas, toimub folliikuli küpsemine ja munaraku valmimine. Domineerivad fol.prod.H-östrogeenid,mis vastutavad sekund. sootunnuste arenemise eest ning soodustavad munaraku küpsemist ja ettevalmistamist viljastamiseks. Ö toime tõttu vere lipiidide(kolesterooli) ainevahetusele on naised enam kaitstud südame-veresoonkonna haiguste eest. Ö tõstavad vere hüübimisvõimet; soodust. luukoes osteoblastide aktiivsust(sellest tuleneb luutihedus); pidurdavad luude pikkuskasvu ; mõju ka seksuaalsusele, psüühikale. Menstruatsioon lõpeb varajases folliikulifaasis ja emaka limaskesta funktsionaalkiht hakkab österogeeni toimel arenema ja hüpertrofeeruma. Negatiivse tagasiside põhimõttel pidurdab österogeen FSH produktsiooni, vältimaks uute folliikulite valmimist, samal ajal stimuleerib see + tagasiside printsiibil österogeeni teket folliikulis, kompenseerides FSH mõju vähenemist. Hilises folliikulifaasis saavutab Ö produktsiooni maksimumi , nüüd areneb edasi üks folliikul. IIKüpse munaraku eraldumist folliikulist nim. ovulatsiooniks (vaheldumisi kummaski 28 p. järel). II faas kestab 14 päeva ,H domineerib kollakeha (tekkinud folliiikulikestadest)poolt produtseeritavH progesteroon (meestal ja naistel). P olulisus naistel on ettevalmistus raseduseks , aga ka basaaltemperatuuri tõus ovulatsiooni ajal. P mõjub ka psüühikale(ilminguks premenstruaalsündroom ja raseduse lõpus iseloomulik depressioon). LuteniseerivaH ja FSH ühismõjul vabaneb munarakk valminud folliikulist- ovulatsioon . See leiab aset 16-24 tundi peale LH konsentratsiooni max saabumist. Munarakk on viljastamiseks valmis ja ta haaratakse munajuhasse (ühendab munasarja emakaõõnega). III faas luteaalfaas. Kollakeha , mis moodustub lõhkenud folliikulist, hakkab enam produtseerima progesterooni, samal ajal jätkub ka österogeeni teke. Kollakeha H viivad emaka limaskesta sekretsioonifaasi, soodustavad seal näärmete arengut ja valmistavad ette pinda viljastatud munaraku jaoks. Viljastumise järel areneb rasedusaegne kollakeha, mille H-d takistavad uute munarakkude väljumist munasarjast ja hoiavad ära emaka kontraktsiooni tekke kuni raseduse teatud momendini. Kui munaraku viljastamist ei toimu, siis kollakeha taandareneb, selle H-de tase veres langeb, tekib menstruatsioon: emaka limaskesta funktsionaalkiht eemaldatakse organismist verejooksuga.
Hüpofüsaar – gonadaalsüsteem: suguhormoonide sekretsiooni regulatsioon. SuguH produkts. sugunäärmetes reguleerib hüpofüüsi eessagar gonadotroopseteH abil. Folliikuleid stimuleeriva H,luteiniseerivaH paiskamine verre on peale puberteeti (N-tsükliline; M-pidev,madalal tasemel)kulgev protsess. LutH hüppeline tõus ovulatsiooni ajal seot . + tagasisidega ja sellele järgnev kiire langus (tingitud järsust progesterooni tõusust).

• Kõhunääre.
  

Kõhunäärme toimimine seede- ja endokriinnäärmena. Kõhunäärme rakkude põhimass töötab endokriinse näärmena, produtseerides seedenõret. Pärast seda, kui toit on maost lahkunud, allutatakse ta peensooles enne resorptsiooni kõigepealt intensiivsele seedimisele. Siin etendavad tähtsat osa pankreasenõre, sapp ja peensoolenõre. Pankreasenõre tähtsamaks komponendiks on naatriumvesinikkarbonaat ja seedeensüümid. Need neutraliseerivad happelise maosisu ja lõhustavad toidu peamised koostisosad.
Langerhansi saarekesed, nende A, B ja D rakud ja nendes produtseeritavad hormoonid.
Kõhunääre e pankreas on suhteliselt suur elund, mis paikneb mao taga kõhuõõne tagaseinal .Hormoone sünteesib neist 1-2% rakkudest .Endokriinset funkts. kannavad pankreases Langerhans`i saarekesed ( rakude mõnetuh.rühmad,ümbrits. kappillaristikuga ja neid innerveerib sümp. ja parasümpNS),milles on 3 tüüpi rakke:* A e.α 20-25% ; *B e.β 60-75% ja *D e. ∆ 5-15% (kogu endok .rakkude koguhulgast). *Glükagooni prod. A rakkudes, tugev toime maksas- glükogenolüüsi sti-muleeriv toime(suureneb glükoosi väljut. ver-re),sood. ka glükoneogeneesi maksas (lähtudes aminohapetest),elavdab rasvhapete aine-vahetust maksas (tulem. ketokehade produkts. suurendamine ja nende kontsent. tõus veres), lipolüüsi stimuleeriv toime rasvkoes (vähesel määral).*Insuliin prod. B rakud. Tundlikud on maks, lihas- ja rasvkude ja küllastuskeskus (asub hüpotalamuses). Alandab vere glükoosi-taset(saav. insuliini laialdase mõju kaudu ainevahetusele):1.I sood. glükoosi akumuleerimist maksa,aktiveerides maksarakkudes ensüümi glükokinaasi (katalüüsib glükoosi fosforüülimist-glükoos ei suuda väljuda);2.I aktiveerib maksas glükogeeni süntaasi, inhibeeri-des samas fosforülaasi.3. I stimuleerib maksas, ka rasvkoes glükoosi ümbertöötamist rasvhapeteks.4.I stimul. glükoosi trantsporti perifeersete kudede rakkudesse(sood. glükoosi tarbimist energeetilisel otstarbel ja glükogeeni sünteesimiseks).Insuliinist sõltumatu on närvirakkude, erütrotsüütide ja lihaste glükoositarbimine(Viimasele I oluline vaid puhkeseisundis.
I on omane ka rasvhapete triglütseriididena ladestamist stimuleeriv efekt maksas ja rasvkoes; pärsib lipolüüsi; valkude ainevahetusele anaboolne mõju- soodustab valgusünteesi. I reguleerib küllastuskeskuse (hüpotal.)kaudu in. toitekäitumis,seal jälgitakse ka glükoosi konsentratsiooni veres(söögiisu tekib vajadusel)-ainult I juuresolekul.*Somatostatiin-prod. Langerhans´i saarekestes, mõjutab A ja B rakkude talitlust.Pärsib neis glükagooni ja I sünteesi ja sekretsiooni. S sünt.Ka hüpo-talamuses,sealt vabaneb verre ja toimib hüpofüüsi eessagaras kui kasvuH inhibiitorH.
Kõhunäärme hormoonide sekretsiooni regulatsioon : autonoomne NS, toitainete tase veres ja teised H-d. Pankrease H sekrets. mõjut. glükoosi ja teiste H tase veres ja NS.I on glükoosisisaldust vähendav, glükagoonil suurendav efekt. Koos toimides täidavad pankrease kui endokriinnäärme põhiül. organismis stabiilse veresuhkru taseme säilitamine plasmas muutuvates eksistentsi-tingimustes. Peale selle intens. B(ka A) rakkude sekretoorset aktiivsust ka aminohapete konsentr. veres(I peamine füsiol.funkts. on sood. aminoh. aktiivset trantsporti verest kudede rakkudessi ja stim. valgusünteesi,glükagooni roll glükoneogeneesi intens. maksas (kaasates aminoh-d).Somatostaiinil, epinefriinil ja nor-epinefriinil I sekrets. pärssiv toime, seedetraktis produtseeritavad gastriin, sekretiin ja koletsüstokiniin stim.B rakkude talitlust. Kattehhoolamiinid mõjut. glükagooni eritumist verre, soma.. ja ins. pidurdavad.AutNS para-sümp. osa aktiivsuse tõus stimuleerib,sümp.NS akt. tõus pärsib I sekrets.Lang.saarekeste B rakkudes(glükagooni prod. rakkude talitlusele vastupidine).Isekretsiooni neuraalne kontroll-mehhanism on sekund-se tähtsusega, esmasega on glükoosi vahetu mõju B rakkudele .
VI VERI

• Vere hulk, peamised funktsioonid organismis, üldine koostis ja füüsikalised-keemilised
  

omadused.

Vere hulk organismis. Inimese kehamassist 6-9 % on veri (1/3 kaotamine on eluohtlik). 70 kg – 5 l verd. 8normovoleemia). Vere suurenenud mahtu nim. Hüpervoleemiaks, vähenenud- hüpovoleemiaks.

Vere peamised funktsioonid.
Veri on vedel sidekude, esineb teda kõikide kudede vahel. Veri täidab organismis trantspordi - , kaitse -, ja sisekeskkonna püsivuse e homöostaasi säilitamise, kommunikatsiooni funktsiooni. 1. Veri koos lümfi ja koevedelikuga moodustavad organismi sisekeskkonna; 2. Transpordifunktsioon – veri kannab kopsudest hapnikku ja seedetraktist imendunud toitaineid kudedesse.Toitainete oksütatsioonil kudedes vabanenud süsinikdioksiidi viib veri kopsudesse ja teisi ainevahetuse jääke neerudesse, veri toimetab hormoone ning muid bioloogiliselt aktiivseid aineid nende toimekohtadesse.Veri jaotab ka ainevahetuses tekkinud soojuse. a) trantspordibkeemiliselt seotuna nt. hapnik seotakse hemoglobiiniga , vabastatakse kudedesse. b) trantsp. vabalt, veres lahustatuna nt. glükoosi trantsport veres lahustatuna. 3. Sisekeskkonna suhtelise püsivuse (homöostaasi) säilitamine – vere mahu kaudu reguleeritakse organismi soolade ja vee sisaldus.Verega ühtlustatakse organismis ainevahetuses tekkinud soojus , temperatuuri tasakaalu säilitamine, osmootse rõhu säilimine. 4. Kaitsefunktsioon – a) immuunsüsteemi osa - osa vereliblesid on võimelised kahjutuks tegema haiguse tekitajaid. b) Vere hüübimine - muidu jookseksime verest tühjaks. c) fagotsütoosi võime. 5. Kommunikatsiooni funktsioon seondub tema hormoonide vahendamise võimega. 7.homöostaatiline funktsioon- vere ülesandeks on keskkonna püsivuse säilitamine: pH regulatsioon, temperatuur, osmootse rõhu tasakaalu säilitamine
Plasma ja vormelementide vahekord ja seda mõjutavad tegurid. Veri koosneb : vereplasmast ja verelibledest e. hemotsüüditest. Vereplasmat umbes 57% ja vereliblesid 43%.
I Vereplasmas on 92 % vett (annab verele voolavuse) ; 7-8 % valku ja umbes 1 % madalmoleklaarseid aineid (süsivesikuid, lipiide jt.), kollaka värvusega vedelik Madalmolekulaarsed ained – 20 g/L. Anorgaanilised, peamiselt ioonidena esinevad ained ja orgaanilised. Anorgaanilised ained ( na, K ca, Mg ) määravad vere osmoose rõhu , mille järgi reguleeritakse organismi vee ja soolade tasakaal. orgaanilistest ainetest glükoos, aminohapped, rasvhapped , piimhappe jne; vereplasma valgud (65- 80 g/l )on olulised vere ja kudeda vahelises vee – ja ainete vahetuses. Vereplasma valgud trantspordivad aineid veres ( kaltsium , rasvhapped, ravimid.), vereplasma valgud on ka valgureserviks. *Plasma albumiin – moodustab umbes60% plasmas leiduvatest valkudest, kõige väiksem valk. Väikestest molekulidest tingituna on osakeste kogupind väga suur, see võimaldab ulatuslikult aineid siduda ja veres trantsportida. Füsioloogiline tähtsus on türoksiini sidumine, kolloidosmootne rõhk, trantspordifunktsioon( bilirubiin , urobiliin, rasvhapped, sapphappesolad ja mõningad kehavõõrad ained nagu penitsiliin ), reservvalk.albumiinide hulk väheneb põletikuliste haiguste, maksa ja neerukahjustuste korral. *Plasma globuliin – koos 1 globuliinide alagrupiga rändab rida konjugeeritud proteiine, umbes 2/3 plasma glükoosist leidub seotuna glükoproteiinides. 2 globuliini fraktsioonis leidub habtoglobiin, mis keemiliselt kuulub proteoglükaanide hulka ja vaske sisaldavtsöruloplasmiin.  - globuliinide hulka kuuluvad tähtsamad lipiide ja polüsahhariide kandvad proteiinid; peale lipoproteiinide rändab koos - fraktsiooniga veel rühm metalle siduvaid proteiine, nende hulgas vaske ja rauda trantsportiv transfertiin.  - globuliinide heterogeenne fraktsioon sisaldab elektroforeetiliselt kõige aeglasemalt rändavaid proteiine, - globuliinide hulgas leidub enamik vere kaitse ja võitlusaineid. Füsioloogiline tähtsus: 1 – lipiidide trantsport(fosfolipiidide), B11 siduv globuliin. 2 – oksüdaasi aktiivsus, vase sidumine, plasmiini ja proteinaasi pidurdus, uriiniga mitteeritatava hemoglobiini sidumine.  - raua trantsport, lipiidide (kolesterooli) trantsport.  - immuunglobuiinid ( antikehad bakteriaalsete antigeenide ja kehavõõra valgu vastu). Põletikuliste haiguste korral globuliinidehulk suureneb ja samas albuliinide hulk väheneb, plasmavalkude üldhulk jääb pea muutumatuks. Ka erütrotsüüte aglutineerivad substantsid anti A ja anti B kuuluvad  globuliinide hulka. *fibrinogenees – see asub kitsa eraldi vöödina globuliinide  ja  fraktsioonide vahel. Fibrinogeen on vere hüübimisel väljasadestuva kiudaine fibriini lahustunud kiudaine. Vere hüübimine ongi füsioloogiliseks tähtsuseks.
Aneemia , polütsüteemia, leukotsütoos, leukopeenia, leukeemia . *Aneemia – kehvveresus , eelkõige hemoglobiini vähesusest tingitud vere hapniku transpordivõime langust. Sagedasem vorm on rauavaegusaneemia. See võib olla tingitud toidu puudulikust rauasisaldusest, raua vähenenud resorptsioonist seedetraktis ja kroonilisest verekaotusest, näiteks mao- sooletrakti haavanditest tingitud, kartsinoomide, polüüpide ja divertiikulite ja suurenenud menstruaalseteverejooksude puhul. Megaloplastiliste aneemiate olulisemaks tunnuseks on ebanormaalselt suurte erütrotsüütide ja nende valmimata eelastmete esinemine veres ja luuüdis. veel on olemas: hüpokroomne mikrotsütaarne aneemia, hemolüütiline aneemia, aplastiline aneemia ja pantsütopeenia. *Polüsteemia – punaliblede arvu suurenemine, hemoglobiini sisalduse tõus. Tekib krooniliste haiguste järel, teatud ravimid /viivad vett välja/ või ka pärilik. *Leukotsütoos –valgeliblede rohkus ringlevas veres. Tekib nakkushaiguste, põletikuliste protsesside, koekärbuse, ajukahjustuse korral, vahel ka ravimi kasutamisest. *Leukopeenia – vere valgeliblede vähesus. Võib sugeneda valgeliblede tekke vähenemisest luuüdis või nende ülemäära kiirest hävimisest ringlevas veres., kuid seda võib põhjustada ka nakkushaigused, radiatsioon , mõne aine või ravimi toksiline toime verre või vereloomeelundisse. *Leukeemia – valgeveresus . Vereloome tüviraku kasvajaline protsess, pahaloomuline haigus, millele on iseloomulik kõigi vereloomeelundite kahjustus. Tekkepõhjusi palju.
Vere pH ja selle muutumise piirid ja vere viskoossus . PH arvuline väärtus – negatiivne kümnendlogaritm vesinike molaarsest konsentratsioonist. Mida rohkem vabu H ioone, seda happelisem keskkond ja väiksem number. Arteriaalse vere (plasma) pH on 7,4 ja venoossel (plasma) 7,35. Vere pH muutumise piirid on 7,37 – 7,43. Ja selle säilitamisel konstantsena osalevad mitmed tegurid. Nendeks on vere puhversüsteemid, gaasivahetus kopsudes ja erutusmehanismid neerudes. Erütrotsüütide raskestimõõdetav pH erineb plasma omast ja on 7,2 – 7,3. *Atsitoos vere pH  7,37; * Alkaloos 7,43.
Happeliste produktide tekkimine ainevahetusprotsessides ja nende mõju organismi sisekeskkonna happeleelistasakaalule. Inimese organismi ainevahetus on korraldatud nii, et kõige normaalsemal talitlusel ta produtseerib happelisi produkte. Selle põhjustavad: *glükolüüs – tekib piimhape ja vabad H ioonid; *glükoosi aeroobne oksüdatsioon – tekib CO2, suurendab dissotseerudes H ioonide hulka; *rasvhapete mittetäielik oksüdatsioon – tekivad ketokehad; *fosfaatide lagundamine; väävlit sisaldavate aminohapete lagundamine. Olenemata happeliste ainevahetusproduktide pidevast äraandmisest verre, hoitakse vere absoluutne reaktsioon pidevalt väga täpselt konstantsena. See konstantsus on keharakkude ainevahetuse korrapärase kulu säilitamise oluliseks tingimuseks , kuna kõikide ainevahetuses osalevate ensüümide aktiivsus oleneb pH väärtusest. Patoloogilistes tingimustes mõjustavad pH muutused erinevaid ensüüme erinevas ulatuses, mille tagajärjeks võivad olla ainevahetushäired.
Vere puhversüsteemid ja nende toimimise põhimõtted. *Karbonaatpuhver –süsihape, mis tekib O2 hüdratsioonil, on suhteliselt nõrk hape ja vesinikkarbonaat selle korrespondeeriv leelis. Hingamise poolt reguleeritud CO2 osarõhk hoolitseb puhverdavates reaktsioonides osalevate komponentide kõrge konsentratsiooni eest. Sellele lisandub veel soodne olukord, et selles “ lahtises ” süsteemis saab ventilatsiooni muutmise teel varieerida CO2 osarõhku ja sellega reguleerida pH väärtust. *Fosfaatpuhver – selle süsteemi moodustavad anorgaanilised fosfaadid, milles ühealuseline fosfaat –( H2PO4 ) on happeks ja kahealuseline (HPO4) korrespondeerivaks leeliseks. Veres on konsentratsioonid nii madalad, et puhverdamisefekt jääb väikeseks. *Valkpuhver – vere puhverdamisele on tähtsad ioniseerivad aminohapete külgahelad, mille hulgas on eriti efektiivne histidiini imidasooltuum. Puhvervalkude hulka kuuluvad nii plasmavalgud, eriti albumiin, kui ka intraerütrotsütaarne hemoglobiin . *Hemoglobiini puhveromadused - Peaosa puhverdusvõimest langeb hemoglobiinile, kuna tema konsentratsioon on kõrge ja histidiini sisaldus suhteliselt suur. Hemoglobiinil on eriline tähtsus vere puhverdamisel veel, et ta muudab oma happelisust oksüdatsioonil ja desoksügenatsioonil. PH füsioloogilistes piirides on oksühemoglobiin happelisem, kui desoksügeneeritud hemoglobiin. O2 vahetus tugevdab hemoglobiini puhverdamisvõimet.
Vere pH regulatsiooni keemilised ja füsioloogilised mehhanismid . *Hingamise osavõtt pH regulatsioonist- hingamise üheks ülesandeks on suures koguses tekkinud CO2 väljaviimine. Eriline tähtsus on hingamise regulatsioonil, mis võimaldab tekkinud happe- leelise tasakaalu häireid kompenseerida. Nt. kui mingi ainevahetushäire korral vere happelisus suureneb – hüperventilatsiooni esile kutsumine – ellimineeritakse CO2 molekule suuremal hulgal ja pH normaliseerub. Leelise hulga suurenemisel ventilatsioon kahaneb – hüpoventilatsioon. *Neerude osavõtt pH regulatsioonist- neerude ülesanne seisneb mittelenduvate hapete, esmajärjekorras väävelhappe eritamises. Suurema hulga hapete tekke korral on terve neer võimeline H+ eritumist tunduvalt suurendama ja seega esmalt vähenenud vere pH väärtust jälle normaliseerima. PH kasvu korral H+ renaalne eritus vastavalt väheneb ja sellega kompenseeritakse happe – leelise tasakaalu häire.

• Ainete transport veres.
  

Hapniku transport erütrotsüütides seotuna hemoglobiiniga. Hingamisgaaside molekulid peavad, enne kui nad keemilisse ühendisse astuvad, oma reaktsioonipartnerini rändama lahustunud kujul. Iga kopsudes või kudedes vahetatav O2 või CO2 molekul läbib füüsikaliselt lahustunud oleku. Ülekaalukas osa verega transporditavast hapnikust on hemoglobiiniga seotud keemiliselt.
Hemoglobiini hulk veres ja hapniku sidumise võime. Hemoglobiini keskmine kontsentratsiion inimese veres on mehel 158 g/l ja naisel 140g/l. 1 mool hemoglobiini on võimeline siduma max 4 mooli hapnikku. 1 g hemoglobiini seob 1,39 ml O2 (veregaaside analüüsil on see arv 1,34 – 1,36 ml/g). Praktiliseks otstarbeks loetakse tavaliselt, et 1 g Hb in vivo seob 1,34 ml O2. Massitoime seaduse järgi oleneb hemoglobiini O2 küllastus hapniku osarõhust.
Hapniku mahu% ja oksühemoglobiini % kui vere hapniku transportimise võimet iseloomustavad suurused. *oksühemoglobiin on ebapüsiv ühend, mis tekib O2 ühinemisel hemoglobiinihga . üks hemoglobiini molekul on võimeline siduma 4 O2 molekuli, kuna üks Hb sisaldab 4 heemi, milles igas on I raua- aatom , mis seob endaga O2.
Oksühemoglobiini dissotsiatsiooni kõver. HbO2 dissotsiatsioonikõver iseloomustab HbO2 ja pO2 omavahelist sõltuvust. A on punkt, mis väljendab suhet pO2 ja HbO2 % vahel arteriaalses veres; B iseloomustab suhet pO2 ja HbO2 % venoosses veres. See tõuseb järsult väikeste pO2 alas ja tõus on aeglasem kõrgete pO2 väärtuste juures. joonis
Peamised tegurid, mis mõjutavad hapniku sidumist hemoglobiiniga ja sellest vabanemist: O2 partsiaalrõhk, temperatuur, pH. *O2 partsiaalrõhk , kus hapnik on võtta ( kopsus ), sealt seob hemoglobiin selle endaga, kus aga O2 partsiaalrõhk (osarõhk) on väiksem, seal vabaneb hemoglobiin O2-st (kudedes). *Temperatuur – kõrge temperatuur soodustab oksühemoglobiini küljest O2 ära andmist (temperatuur tõuseb töötavas lihases), see soodustab ka O2 sidumist kopsus suuremal määral. *pH – pH langus (happelisuse tõus) põhjustab hapniku afiinsuse vähenemist. O2 afiinsus on hapniku ühinemisvõimelisus hemoglobiiniga.
CO2 trantsport veres. CO2 partsiaalrõhk kudedes ja kopsu alveoolides . Ainete transport lahustatuna vereplasmas. *veri kannab süsihappegaasi: 1)lahustatult vereplasmas ja elektrolüütides (VP 5%; E ˇ7%); 2) seotult valkudega – erütrotsüütides Hb-ga ja vereplasmas vähesel määral selle valkudega (11%); 3)vesinikkarbonaadina (peamiselt Na ja K sooladena) vereplasmas ja erütrotsüütides (VP 94%, E 82%); 4) väga vähe ka dissotseerimata süsihappena. Hapniku üleminek verest kudedesse ja süsihappegaasi eemaldamine kudedest toimub tänu nende gaaside difusioonile läbi kapillaaride seinte. Gaaside difusiooni põhjuseks on aga partsiaalrõhkude erinevus. Kudedes on partsiaalrõhk (O2) tunduvalt madalam kui kapillaaridesse voolavas veres. Vereplasmas lahustunud O2 difundeerub koevedelikku ja sealt rakkudesse. Seda põhjustab pO2 erinevusvere ja rakkude vahel. Difusiooni tulemusena hakkab vere O2 osarõhk langema . Vastavalt pO2 vähenemisele kasvab O2 äraandmine hemoglobiini poolt. Eemaldunud O2 molekulid lähevad erütrotsüütidest üle vereplasmasse, sealt aga kudedesse. Seoses sellega langeb vere pO2 üha enam. Gaasivahetust läbi kapillaaride seinte soodustab ka vere vedela osa filtratsiooni vererõhu mõjul. Koos filtratsioonivedelikuga lahkub kapillaaridest ka veres lahustunud hapnik. Suure vereringe kapillaarveri ei anna kudedele kogu O2 ära. Kui arteriaalses veres on O2 mahuprotsent 19, siis kudedest äravoolavas venoosses veres langeb see 11%-ni. Järelikult anti kudedele hapnikku 8 mahu%-di ulatuses. O2 mahu% vahet kudedesse voolavas arteriaalses veres ja äravoolavas venoosses veres nim. Arteriovenooseks diferentsiks. Näitaja iseloomustab seda, kui palju hapnikku annab kudedele iga 100ml verd. Et leida kui suur osa verega transporditavast O2-st oläheb kudedesse, arvutatakse O2 utilisatsioonikoefitsent.
VII SÜDA JA VERERINGLUS .

• Südame ehitus ja põhifunktsioon.
  

Süda on koonusekujuline õõnes lihaseline elund, asub eesmises keskseinandis, suuremalt jaolt rinnaõõne vasakpoolses osas. Inimese süda on tema rusika suurune ja kaalub ~300 g. südamel eristatakse: lai osa – põhimik, kitsenenud osa – tipp, 3 pinda: eesmine , tagumine, alumine. Inimese süda on nelja klambriline. Südame põhifunktsiooniks on transpordi-, kaitse-, ja regulatsiooni ülesandeid täitva vere pideva ringluse tagamine veresoontesüsteemis.
Suur ja väike vereringe. Veresooned moodustavad 2 vereringet. * Suur vereringe: algab vasakust vatsakesest – aort- arterioolid -kapillaarid- veenid - lõpeb õõnesveenidega, mis suubuvad paremasse kotta. SVR algab aordiga , mis väljub südame vasakust vatsakesest ja kannab arteriaalset verd kõikidesse elunditesse. Teel eralduvad arvukad harud – arterid. Nad lähevad elunditesse ja hargnevad seal peenemateks harudeks, mis moodustavad kapillaaride võrgustikke. Ühinedes moodustavad väiksemad veenid suuremaid . Kõikidest SVR veenidest koguneb veri ülemisse ja alumisse õõnesveeni, mis suubuvad paremasse kotta. Järelikult kujutab SVR endast veresoonte süsteemi, mida mööda veri jõuab südame vasakust vatsakesest elunditesse ( Kudedes antakse hapnik ära, venoosne veri hakkab kogunema veenidesse ja koguneb kahte suurde veeni) ja sealt paremasse kotta. Arterites on arteriaalne, veenides venoosne veri. *Väike vereringe – algab paremast vatsakesest – kopsuarterid -kopsu arterioolid (hargnevad kopsudes)-kapillaarid-veenid- lõpeb kopsuveeniga, mis suubub vasakusse kotta. VVR algab kopsutüvega, mis väljub paremast vatsakesest ja kannab venoosset verd kopsudesse. Kopsukapillaarides saab veri arteriaalseks (O2 rikkaks, annab CO2 ära). Kopsudest voolab arteriaalne veri mööda kopsuveene vasakusse kotta. VVR on veresoonte süsteem, mida mööda veri liigub paremast vatsakesest kopsudesse ja sealt vasakusse kotta. Arterites on venoosne, veenides arteriaalne veri. / arter on veresoon , mis viib vere südamest eemale; veen –toob lähemale/.
Südamelihase omadused. Südame töö on kodade ja vatsakeste rütmiliselt korduvad kokkutõmbed ja lõtvumised, südame kontraktsioon on süstol, lõõgastumine diastool. Eri osade kontraktsioonid toimuvad rangelt kindlas järjekorras: *kontraheeruvad üheaegselt mõlemad kojad , veri läheb kodadest (0,1 s) vatsakestesse , mis on lõõgastunud; *algab vatsakeste üheaegne (0,3 s) kontraktsiooniga; *peale kontraktsiooni algab vatsakeste lõõgastumine (0,4 s). kontraktsiooni jõud ja tugevus muutub vastavalt tingimustele. Puhkeolekus paiskab süda vereringesse kummagi vatsakese iga löögiga umbes 70 ml verd.kui südame löögisagedus on 70 l/min siis on ühes tunnis ringluses umbes 294 l verd. 24 tunnis 7096 l.Hästi treenitud inimestel on see veelgi suurem. Parema vatsakese töö on 6-7 korda väiksem vasaku vatsakese tööst, sest rõhk kopsuarteris on aordirõhust sama palju madalam, löögi- ja minutimaht mõlemas vatsakestes võrdne. *Automatism – selle all mõistetakse südame võimet rütmiliselt kontraheeruda, sõltumata välisest ärritusest. On kindlaks tehtud, et südame automatism on tingitud sellest, et erutus tekib südames endas ja kandub juhtesüsteemi kaudu edasi kõikidesse südamelihase piirkondadesse. *Erutuvus - ; *Erutuse juhtivus – erutusjuhte süsteem; *kontraktiilsus – südamelihase kokkutõmme.
Südamelihase refraktaarsus. Erutunud südamelihas muutub uutele ärritustele vastuvõtmatuks e. refraktaarseks, mis sõltuvalt südamelöögisagedusest võib kesta 0,13 – 0,20 sek. Sellel ajal südamelihas uusi ärritajaid vastu ei võta, kestvat kontraktsiooni ei teki ja süda töötab rütmiliselt. See on südamelihase erutamatus ja mõjutamatus.erutunud südamelihased on teatud ajaperioodidel võimetud reageerima järgmistele ärritajatele: Kokkutõmbe ajal ei vasta südamelihas teatud aja jooksul äritajatele uue erutuse tekkega. Seda ajavahemikku nim absoluutse refraktaarsuse perioodiks (0,20 – 0,13 s). Kuna südamelihas refraktaarsuse ajal uutele ärritajatele ei reageeri , hoitakse sellega ära vatsakeste kestev kokkutõmme ja tagatakse südame töö rütmilisus - suhtelise refraktaarsuse periood. Südamelihas võib kontrahheeruda väga tugeva stiimuli korral – supernormaalsus.
Siinus – ja hingamise arütmia. *Hingamise arütmia – SLS kõikumist, kus südamelöögisagedus sissehingamisel kiireneb , väljahingamisel aeglustub. *Siinusarütmia – ???

• Südametsükkel
  

Südame süstol ja diastol . Moodustavad koos südame ühe tsükli. *Süstol on lihase kokkutõmme ja *Diastol südamelihase lõõgastumine. Süstol on vere väljutamine vatsakesest ja diastol vere taaskogunemine kodadesse. Südamelihase kokkutõmbed ja lõõgastumised vahelduvad korrapäraselt ning moodustavad ühe südametsükli, millest on võimalik eristada kodade ja vatsakeste tsüklit. Parema ja vasaku südamepoole tsükli kestuses ja mahu muutustes pole erinevusi, erinevus on vatsakeste poolt arendatavad rõhud. Kodade tsükkel- kodade kokkutõmme (0,1 sek) lisab lõõgastumise ajal täitunud vatsakestesse täiendava koguse verd (kogumahust 8 – 10 %). Kodade kokkut. Lõpetab vatsakeste täitumise faasi – TÄITUMISMAHT (70-80ml)/kumbki vatsake sisaldab 150 ml verd-VATSAKESTE LÕPPDIASTOOLNE MAHT/, algab kodade lõõgastus. Vatsakeste tsükkel- kodade kokkutõmbele järgneb vatsakeste kokkutõmme, mille algatajaks on sinna jõudnud erutusimpulss (Q- saki algus). Vatsakeste kokkutõmme algab asükroonse kontraktsiooni faasiga.
Südame biopotensiaalide registreerimine
Elektrokardiograafia. Kui südametegevusega kaasuvaid elektrinähtusi registreeritakse keha pinnalt, saadakse elektrokardiogramm (EKG).Tavaliselt kinnitatakse kätte ja jalgade külge elektroodid (I – Pk, Vk ; II – Pk, Vj; III – Vk, Vj). Elektrokardiogrammil esinevaid väljalööke tähistatakse ladina tähestiku suurte tähtedega (P, Q, R, S ja T) P- sakk tekib erutuse levikul kodades, Q-; R-, ja S sakk nn QRS kompleks, vastab vatsakeste depolarisatsioonile. T sakk näitab vatsakeste repolarisatsiooni. P- saki algusest kuni Q saki alguseni mõõdetud aeg vastab erutuse levikule kodadelt vatsakestele. Ja aeg Q- saki algusest kuni T –saki lõpuni on vatsakeste elektriline süstol. Muutuste järgi elektrokardiogrammi sakkide kujus ja nende vahelistes ajaintervallides on võimalik iseloomustada südame erutusjuhtesüsteemi ning müokardi seisundit. Südamelihase kokkutõmbejõud sõltub tema kontraktsioonieelsest pikkusest ( mille määrab südame verega täitumine diastolis ), südamelihase energia- ning hapnikuvarudest. Tervel inimesel eristatakse kõiki 5 sakki, haigel ilmnevad muutused.
Akustilised nähud südames, südametoonid. Südametöö ajal tekivad helid – südametoonide ( I –süstoolne- ja II –diastoolne toon ) peamiseks tekkepõhjuseks on klapihõlmade võnkumine sulgumise hetkel , millest tulenevad toonide ja kestuse erinevused. (*Süstoolne- tekib vatsakeste süstoli alul, selle põhjustab vatsakeste lihaste kontrahheerumine ja atriventrikulaarklappide sulgumine ; *Diastoolne tekib poolkuuklappide sulgumisest vatsakeste diastoli ajal). Veel eristatakse III- ndat südametooni, mille põhjustab vatsakeste seinte võnkumine täitumise faasis. IV-ndas südametoon , mis tekib kodade süstoli ajal täiumisfaasi lõpul. Südametoonide kuulamisel on kuuldavad I (madalam , kestvam) ja II (kõrge, lühike) südametoon. Südametoonide registreerimist nim. fonokardiograafiaks ja saadud graafikut fonokardiogrammiks (on eristatavad ka III ja IV südametoon). Südametoonide kuulamine annab arstile teavet südame klappide seisundi kohta. Tekivad kahinad kui klappid täielikult ei sulgu või on tekkinud südameõõnte vaheliste avade ahenemine.
Mehaanilised nähud südame talitlusel. *südametiputõuge –südame kuju-, mahu- ja asendimuutuste koosmõju, info vasaku vatsakese kohta, *südametoonid- rindkerele kanduvad võnkumised, *arteriaalne pulss , *veenipulss- viited paremast südamepoolest, südamelähedastes veenides tekivad südametsükli vältel verega täitumise muutused.

• Südametalitluse regulatsioon.
  

KNS-I, vegetatiivse NS ja lokaalsete faktorite regulatiivne toime südame tegevusele. Talitlus muutub olenevalt teiste elundkondade seisundist ja tingimustest, milles organism asub (söömine, füüsiline koormus, emotsioonid , väliskeskkonna tingimused), kutsuvad esile funktsionaalsed muutused. FUNKTS reg: *Süda kontraheerub printsiibil –“Kõik või mitte midagi”, * Mida suurem on venoosne juurdevool, seda tugevam on kontraktsioon , * Mida suurem on vastupanu verevoolule, seda tugevam kontraktsioon. VÄLINE reg. *KNS regulatiivne osa, *NS vegetatiivne osa. Südame ja veresoonte talitlust reguleeritakse NS poolt ja humoraalsel teel. * vegetatiivne NS Süda on rikkalikult varustatud parasümpaatiliste ja sümpaatiliste närvikiududega, mida mööda tulevad impulsid südametegevust reguleerivatest keskustest. Parasümpaatilised kiud aeglustavad ja nõrgendavad südame tööd: aeglustavad südame rütmi ja suurendavad südamelihaste kontraktsioonde jõudu ja südame erutuvust ning aeglustavad erutuse juhtimist. Sümpaatilised kiud kiirendavad ja tugevdavad südame tööd: südame rütmi, kontraktsioonijõudu, tõstavad südame erutuvust ja kiirendavad erutuse juhtimist. Südametegevust reguleerivad keskused on kogu aeg erutusseisundis. Närvikeskuste sellist seisundit nim. Toonuseks. Mõlemad keskused on vastastikuses funktsionaalses seoses: ühe toonuse tõus kutsub esile teise languse, vastavalt sellele muutub südame töö.

• Hemodünaamika põhiseadused.
  

Verevoolu mahtkiirus ja joonkiirus . Veri voolab kõrgema rõhuga veresoonkonna osa poolt madalama rõhuga koha suunas. Voolamise mahtkiirus (vereringe oluline näitaja), oleneb vastava veresoonkonnalõigu otste vahel valitsevatest rõhkude vahest ja takistusest verevoolule. Vere mahtkiirus on ühesugune aordis , kopsutüves, arterites, kapillaarides , veenides. Joonkiirus – vere edasiliikumine veresoontes. Ta on vereringe süsteemi mitmetes osades erinev ja oleneb peamiselt veresoonte summaarsest valendikust. Mida väiksem see on, seda suurem on vere liikumise kiirus ja vastupidi. Suurema kiirusega liigub aordis (ˇ0,5 m/s) .Kokkutõmbel väljutusfaasis saavutab vere joonkiirus maksimumi. Vereringe oluline näitaja, mis näitab aega, mis kulub vormelemendi läbimiseks terves vereringes.
Venoosset verevoolu tagavad mehhanismid..Venoosne verevool ei ole tingitud mitte ainult ortostaasist tingitud hüdrostaatilisetest efektidestindiferentstasandist allpoole jäävates veresoontes, vaid seda mõjutavad mitmed tegurid, nagu lihastöö, termilised koormused. Venoosse juurdevoolu peamisteks abistajateks on: *lihaspump, *hingamise imeva-suruva pumba tegevus; *südame ventiiltasandi mehhanism.
Süstoolne, diastoolne, keskmine, pulsirõhk. Vearerõhk oleneb vereringes oleva vere mahust ja vere viskoosusest, südame minutimahust ning veresoonte ja kapilaaride takistustest. Kõrgeim on aordis, madalam õõnesveenides, nende rõhkude diferents on verd liikumapanevaks rõhuks (= keskmise arteriaalse vererõhuga). Aordis ja südame lähedal olevates suurtes arterites on rõhk pulseeruv, vasaku vatsakese väljustusfaasis saavutab maksimumi -nim. süstoolne rõhk. Pärast kokkutõmbe lõppu ja poolkuuklappide sulgumist langeb rõhk aordis diastoli lõpuks min.- diastoolse rõhu tasemele. Vererõhu kõikumised taanduvad arterioolides, kus rõhk langeb järsult (veel enam kapillaarides, veenides). Sissehingamisel suureneb venoosse vere juurdevool paremasse südamepoolde, väheneb väljahingamisel. Keskmine -???; pulsirõhk- ??

• Vererõhk.
  

Veresoontes ringlev veri avaldab nende seintele teatud rõhku. Normaalsetes tingimustes on VR püsiv ja muutub pisut. VR suuruds on tingitud kahest peamisest põhjusest: *jõust, millega veri südamest välja pumbatakse. *veresoonte seinte vastupanust, mille veri liikumise ajal peab ületama. Igas veresoones kõigub VR pidevalt, see on ühenduses südametöö faasidega.vatsakeste süstoli ajal on rõhk kõrgem kui diastoli ajal, eristatakse: *max e. süstoolset rõhku ja *min. e. diastoolset rõhku. Füüsilisel tööl täheldatakse VR tõusu, une ajal langust. VR muutub ka vereringehäiretega seotud haiguste korral. Vererõhu mõõdetakse õlavarre arteril. Täiskasvanul on süstoolne 110-125 mmHg, diastoolne 65-80 mmHg.
Normotoonia, hüpotoonia, hüpertoonia. Normotoonia – VR normis, hüpotoonia – VR on langenud (kutsub esile tõsiseid häireid, eluohtlik), hüpertoonia – VR tõusnud.
Vererõhu mõõtmise meetodid. Vererõhku saab mõõta: 1) *otseselt e. invasiivselt – inimese veresoonde viiakse manomeetriga ühendatud kanüül. 2) *kaudselt e. mitteinvasiivselt - Korotkovi meetodi järgi mõõdetaks arteriaalset vererõhku õlavarrearteris spetsiaalse aparaadi abil.Õlavarrearter asub umbes südame kõrgusel ja on vastu õlavarreluud hästi kinnisurutav. Ümber õlavarre asetatakse manomeetriga ühendatud mansett , milles saab tõsta rõhku ballooni abil.Küünarnuki õndlas leitakse arterpulsi järgi arteri asukoht, millele asetatakse stetoskoobi otsik. Mansetis tõstetakse rõhku, kui see ületab arterisisese vererõhu, siis mansetialune arter sulgub ja verevool lakkab.Järgnevalt avatakse ventiil ballooni juures ja langetatakse aeglaselt rõhku mansetis. Süstoolsest arteriaalsest rõhust veidi mansetirõhu juuresläbib veri osaliselt kokkusurutud arterit, verevool selles arteri lõigus kiireneb, tekivad keerisvoolud, millega kaasuvad helid on nn korotkovi toonid. Helide ilmumisel fikseeritakse manomeetri näit, mis vastab süstoolsele arteriaalsele rõhule. Rõhu edasisel langetamisel Korotkovi toonid alul tugevnevad, siis kahanevad järsult või kaovad hoopis , sellel hetkel vastab rõhk mansetis diastoolsele arteriaalsele rõhule.
Gravitatsiooni sokk. ???

• Vereringe neuro- humoraalne regulatsioon.
  

Südametöö intensiivistumise mehhanismid kehalisel tööl. ???
Südame löögisageduse muutused erineva võimsusega tööl treenimata ja treenitud inimestel. Rahulolekus kõigub südame kontraktsioonide sagedus 60 ja 80 vahel. Kontraktsioonide sagedus ja jõud muutub vastavalt tingimustele, milles organism viibib. Füüsilise koormuse korral muutub südame töö intensiivsemaks. Suur tähtsus on siin treeningul. Füüsiliselt treenitud inimestel tugevneb südame töö peamiselt kontraktsioonide jõu suurenemise, vähem sagenemise arvel. Treenimata inimestel on lugu vastupidi: koormuse kasvades sagenevad kontrastsioonid tunduvalt. Südame kontraktsioonide sagedus sõltub ka east . Vastsündinu süda lööb ˇ140 l minutis , ka raukadel täheldatakse südamelöögi sagenemist (90-95 i/min).
Bradükardia - kontraktsioonide harvenemine, esineb mõnede haiguste korral.
Tahhükardia – kiirenenud südametegevus, mis esineb kõrge temperatuuriga kaasnevate haiguste korral.
Tööpuhune hüpereemia ???

• .Südame löögisagedus, minutimaht ja löögimaht.
  

Südame löögisageduse, minutimahu ja löögimahu muutused seoses kehalise tööga treenitud ja treenimata inimestel. Kui palju verd vasak vatsake paiskab aorti ja parem kopsuarterisse ühe kokkutõmbega nim.südame löögimahuks . Kui palju verd saadetakse mõlema vatsakese poolt vereringesse nim. südame minutimahuks. Füüsilise töö korral suureneb oluliselt töötavatest lihastest läbivoolava vere maht, ulatudes kuni 85 % kogu ringluses olevast verest.
Difusiooni, filtratsiooni – ja osmoosiprotsessid läbi kapillarseina. ???
VIII HINGAMINE

• Väline hingamine. Õhu kopsudes uuenemise mehhanism.
  

Hingamise all mõistetakse protsesse, mis kindlustavad gaasivahetuse organismi ja väliskeskkonna vahel ning organismis.
Gaasivahetus väliskeskonna ja kopsualveoolide vahel e. väline hingamine. Väline hingamine on protsess, mille käigus uuendatakse kopsude ventilatsiooniga osa alveoolides olevast gaasisegust. Kopsukapillaaride gaasivahetustsoonis olev veri rikastub hapnikuga ning annab ära süsinikdioksiidi. Väline hingamine toimub rindkere mahu muutuse tõttu.
Pleuraõõs, inspiirium ja ekspiirium . *Pleuraõõs – rinnaõõs ja kopsude pind on kaetud seroosse kelme e. pleuraga. Kopse katab pleura vistseraalne leste, rinnaõõne seinale kinnitub pleura parietaarne leste. Mõlema lestme vahel moodustub hermeetiliselt suletud pilutaoline ruum e. pleuraõõs, mis on täidetud seroosse vedelikuga. Pleuraõõnes on atmosfääri rõhust madalam rõhk, tänu millele on kopsud väljavenitatud ja jälgivad rindkere mahu muutusi. * Inspiirium – e. sissehingamisel kontrahheeruvad roided tõstavad sissehingamislihased, diafragma kuppel lameneb. Selle tulemusena rindkere maht suureneb ja kopsusisene rõhk muutub atmosfääri rõhust madalamaks. Tekkiv negatiivne rõhk imeb õhu kopsudesse. * Ekspiirium - e. väljahingamisel laskuvad roided alla, diafragma kumerdub, rindkere maht väheneb ning kopsusisese rõhu tõusu tõttu surutakse osa kopsudes olevast õhust välisõhku.
Hingamismaht , kopsude ventilatsioon. * Hingamismaht – rahulikul hingamisel läheb kopsudesse ja eemaldatakse ühe hingetõmbega 0,4 – 0,6 liitrit õhku. *Kopsude ventilatsioon - teostub sisse- ja väljahingamisel. Selle tulemusel toimub alveolaarõhu pidev uuenemine. Hingamissagedus võib jõudeolekus aeglustuda kuue korrani minutis., kehalisel tööl aga tõusta enam kui 60 korrani minutis. Jõudeolekus on tavaliselt hingamistsüklite arv minutis 12 – 16 korda e. hingamise minutimaht.
Vitaalkapatsiteet e. kopsude eluline mahtuvus e. kopsumaht (VC). See on max sügavusega sissehingamise järel väljahingatud õhuhulk. Keskmiselt on see 3,5 – 5 l. pärast max sügavusega sissehingamist max sügavuseni välja hingatud õhu hulk on ekspiratoorne vitaalkapatsiteet (EVC) ja pärast max sügavusega väljahingamist max sügavuseni sissehingatud õhu hulk on inspiratoorne vitaalkapatsiteet.
Gaasivahetus alveolaarõhu ja kopsude kapillaarvere vahel e. difusioon kopsudes. See gaasivahetus toimub diffusiooni teel kõrgema osarõhu e. partsiaalrõhu poolt madalama suunas. Partsiaalrõhu (p) all mõistetakse seda osa üldisest rõhust, mis vastab iga gaasi hulgale gaaside segus. Kuna alveoaalrõhk pO2 on 102 mmHg, alveoole ümbritsevas veres ainult 40 mmHg, siis on loomulik O2 difundeerub alveoolidest neid ümbritsevasse verre ja toimub selle arteriseerimine (tekib arteriaalne veri). CO2 difusiooni verest alveoaalrõhku põhjustab suurem p CO2 veres (47 mmHg) võrreldes olukorraga alveoolides.
Partsiaalrõhk (p) – selle all mõistetakse seda osa üldisest rõhust, mis vastab iga gaasi hulgale gaaside segus. pO2 = 159 mmHg; p CO2= 0,2 mmHg; p N2= 600,8 mmHg.
Gaaside osarõhud atmosfääriõhus. pO2 = 159,0 mmHg; p CO2= 0,29 mmHg; p N2= 600,8 mmHg.
*alveolaargaasid pO2 = 103mmHg; p CO2= 40 mmHg; p N2= 570 mmHg.
*Veri kannab hapnikku: 1)füüsikaliselt lahustunud kujul (veres vähe); 2)seotult hemoglobiiniga Hb) – kantakse suurem osa organismile vajalikust O2-st. Hb koosneb neljast polüpeptiidiahelast, millest iga sisaldab prosteetilist rühma – heemi. Igas heemis on üks on üks kahevalentne raua-aatom, O2 seotakse ilma raua –aatomi valentsi muutmata kergesti pöörduvasse(ebapüsivasse) ühendisse heemiga. Hb muutub oksühemoglobiiniks ja seda reaktsiooni nimetatakse oksügenatsiooniks. *veri kannab süsihappegaasi: 1)lahustatult vereplasmas ja elektrolüütides (VP 5%; E ˇ7%); 2) seotult valkudega – erütrotsüütides HB-ga ja vereplasmas vähesel määral selle valkudega (11%); 3)vesinikkarbonaadina (peamiselt Na ja K sooladena) vereplasmas ja erütrotsüütides (VP 94%, E 82%); 4) väga vähe ka dissotseerimata süsihappena.
Oksühemoglobiin on ebapüsiv ühend, mis tekib O2 ühinemisel hemoglobiinihga . üks hemoglobiini molekul on võimeline siduma 4 O2 molekuli, kuna üks Hb sisaldab 4 heemi, milles igas on I raua-aatom, mis seob endaga O2.
Vere O2mahtuvus, CO2 mahu%. ???
Gaasivahetus kappillaarvere ja kudede vahel. Hapniku üleminek verest kudedesse ja süsihappegaasi eemaldamine kudedest toimub tänu nende gaaside difusioonile läbi kapillaaride seinte. Gaaside difusiooni põhjuseks on aga partsiaalrõhkude erinevus. Kudedes on partsiaalrõhk (O2) tunduvalt madalam kui kapillaaridesse voolavas veres. Vereplasmas lahustunud O2 difundeerub koevedelikku ja sealt rakkudesse. Seda põhjustab pO2 erinevusvere ja rakkude vahel. Difusiooni tulemusena hakkab vere O2 osarõhk langema. Vastavalt pO2 vähenemisele kasvab O2 äraandmine hemoglobiini poolt. Eemaldunud O2 molekulid lähevad erütrotsüütidest üle vereplasmasse, sealt aga kudedesse. Seoses sellega langeb vere pO2 üha enam. Gaasivahetust läbi kapillaaride seinte soodustab ka vere vedela osa filtratsiooni vererõhu mõjul. Koos filtratsioonivedelikuga lahkub kapillaaridest ka veres lahustunud hapnik. Suure vereringe kapillaarveri ei anna kudedele kogu O2 ära. Kui arteriaalses veres on O2 mahuprotsent 19, siis kudedest äravoolavas venoosses veres langeb see 11%-ni. Järelikult anti kudedele hapnikku 8 mahu%-di ulatuses. O2 mahu% vahet kudedesse voolavas arteriaalses veres ja äravoolavas venoosses veres nim. Arteriovenooseks diferentsiks. Näitaja iseloomustab seda, kui palju hapnikku annab kudedele iga 100ml verd. Et leida kui suur osa verega transporditavast O2-st läheb kudedesse, arvutatakse O2 utilisatsioonikoefitsent.

• Hingamise regulatsioon.
  

Hingamiskeskus ja sealt läbivad impulsid. Hingamise regulatsioon toimub neurohumoraalsel teel, seda reguleerib piklikajus asuv hingamiskeskus, mis koosneb sisse- ja väljahingamisekeskusest, kust lähevad impulsid seljaaju närvirakkudele, mis innerveerivad hingamislihaseid. Kopsude ventilatsiooni võib vähendada olenevast keskusest läbi voolava vere keemilisest koostisest (humoraalne regulatsioon) ja retseptoritelt hingamiskeskusele saabuvatest aferentsetest signaalidest (tingimatu refleks). Loomulikes tingimustes toimivad humoraalsed ja neuraalsed mehhanismid vastastikkuses.
Hingamiskeskuse üldise erutuvuse tõttu olenevad hingamissagedus ja –sügavus kõrgematest osadest (ajusild, -koor) ja perifeeriast lähtuvatest mõjutustest (kopsude venitusretseptorid ja skeletilihaste retseptorid). Hingamiskeskuse eritusseisundit muudavad CO2 ja O2 osarõhud arteriaalses veres ( pCO2 tõus ja pO2 langus veres suurendavad hingamiskeskuse erutusseisundit, mille tagajärjel kopsude ventilatsioon suureneb). Hingamiskeskus on väga tundlik vere CO2 muutuste suhtes, O2 muutuste suhtes vähem tundlik. Hingamiskeskust mõjutab ka piimhape ja vere reaktsiooni nihe happelisuse suunas. CO2 mõjutab HK-st peale otsese kokkupuute ka reflektoorselt veresoones paiknevate kemoretseptorite kaudu. Viimaste tundlikkus CO” liia ja O2 puudulikkuse suhtes on tunduvalt suurem kui HK-se närvirakkudele. Mõjutusi saab HK ka kopsudes olevailt retseptoreilt (kopsudest tulenevad aferentsed närviimpulsid ning hingamislihaste proprioretseptorite ärritamisel tekkivad impulsid juhitakse uitnärvi vahendusel HK-sse).
Apnoe . Inimene saab teatud piirides tahtlikult hingamist muuta, hinge kinni hoida (apnoe) või hüperventeerida (seotud ajukoore talitlusega). Ajukoore talitlusega on seotud ka hingamistegevuse stardieelsed muutused (stardipalavik).
Hingamine madalama ja kõrgema atmosfäärirõhu juures võrreldes õhurõhuga merepinnal. Madalama Atmr-ga puutume kokku kõrgmäestikus ja kõrglendudel, kui ei kasuta hingamisaparaate. Kõrgemal kui 4-5 km merepinnast, kus pO2 langeb 96-80 mmHg, ilmnevad O2 puuduse nähud ka puhkeolekus, rääkimata kehalisest tööst. Kõrgema Atmr-ga puutume kokku veelluste e. kessoontööde juures. Veesammas , kõrgusega 10 m, põhjustab rõhu tõusu ˇ1 atm (merepinnal 760 mmHg) juures ei avalda see mingit mõju).
* Hüpoksia on O2 vähemus õhus, tegemist on madalama Atmr-ga , kui merepinnal. *Hüpokseemia on haiguslik seisund, milleni viib hüpoksia, s.t. O2 vähesus õhus viib O2 sisalduse langusele või selle puudusele veres. Hüpokseemia tekib, kui pO2 ei ole piisav Hb küllastumiseks O2-ga . Hb küllastus O2-ga hakkab vähenema, kui pO2 At õhus langeb alla 100 mmHg (normaalne 159 mmHg). *Kessoontõbi e. dekompressioontõbi tekib kiirel siirumisel kõrgema õhurõhuga keskkonnast madalama õhurõhuga keskkonda. See on kutsehaigus , mis tekib kessoonitöölisel ja tuukritel. Kessoontõbe põhjustavad veres ja kudedes moodustuvad gaasi- (N) mullikesed. Kessoontõve vältimiseks kasutatakse kessoonides gaasisegu, milles osa õhulämmastiku asendatud heeliumi või hapnikuga.

• Hingamine kehalisel tööl.
  

Hapnikuvajaduseks nimetatakse ühe või teise töö sooritamisel oksüdatsiooniprotsessideks kuluvat O2 hulka.
Hapnikulagi e. O2 tarbimise maksimum e. max aeroobne võimsus on kindel O2 maksimaalväärtus, mille lihased omastavad minuti jooksul, olenemata sellest kui energiliselt kopsud ja süda talitlevad. Sellest vähem võivad lihased O2 saada, kuid mitte rohkem. Hapnikulagi on individuaalne näitaja, mis näitab inimese treenitust. Seda kontrollitakse kas lindil või ergomeetril koormust tõstes.
*Tõeline püsiseisund– sellisel töö intensiivsusel, mil O2- vajadus minutis ei ületa O2 –lage, tekib kudede hapnikuvajaduse ja O2 kättetoimetamise vahel küllalt kiire tasakaal. Näiliselt avaldub see tõelises püsiseisundis, mille puhul O2 neeldumine kopsudes on teatud püsival tasemel, mille kõrgus on võrdeline töö intensiivsusega ja O2 vajadusega. * Näiv püsiseisund - teatud intensiivsusega töö tegemisel, mil O2 vajadus on hapnikulaest kõrgem, võib hapniku neeldumine kopsude kaudu tasakaalustada . sel juhul on püsiseisund näiv, kuna kasutatud O2 hulk ei kata organismi hapnikutarvidust. Püsiv tase O2 tarbimisel tekib antud olukorras hapnikulae saabumisega, s.o. kui edasine hapnikutarbimise tõstmine pole enam võimalik. Näilise püsiseisundi tase ei sõltu töö intensiivsusest, vaid hingamise ja vereringe max –st tootlikusest.
Hapnikuvõlg, millest see sõltub. Juhul kui hingamine ei suuda rahuldada kudede O2 varustamist, s.o. O2 vajadus minutis on suurem hapnikulaest, sooritavad lihased tööd O2 puuduse tingimustes. HV ulatus sõltub töö intensiivsusest ja kestusest. HV tekib ka püsiseisundi tingimustes. Töö alul tekib ajutine hapnikuga varustatuse puudulikkus vereringe ja hingamissüsteemi mobiliseerimise teatud hilinemise tõttu.
Anaeroobne töövõime. ???
IX SEEDIMINE

• Seedetrakti ja seedimisprotsesside üldine iseloomustus.
  

Seedetrakti peamised osad: Suuõõs, söögitoru, magu , kaksteistsõrmik, peensool , jämesool.
Seedenõresid produtseerivad näärmed ja nende sekreedid. Suus -3 paari (kõrvasüljenäärmed, keelealused ja lõuaalused näärmed) ning hulgaliselt suuõõne kestas asuvad väikesed süljenäärmed-sülg. Maos- maolimaskesta näärmed-maomahl. Peensooles-maksa näärmed-sapp, pankreas e. kõhunääre-kõhunäärmenõre, peensoolenäärmed-soolenõre. Jämesooles-
Seedimisprotsessid:mehaanilised, sekretoorsed ja imendumisega seonduvad nähtused.Toitu töödeldakse seedekulglas mehaaniliselt ja segatakse seedenõrega, mille ensüümid lõhustavad toitaineid nii, et need muutuvad imenduvaks ja organismile vastuvõetavaks, valgud ja lipiidid kaotavad liigspetsiifilisuse.
Toidumassil seedekulgla läbimiseks kuluv ligikaudne aeg. Suuõõnes viibib toit 15-18 sekundit. Tahke toit läbib vahemaa suuõõnest maoni 8-9 sekundiga , vedel 1-2 sekundiga.Maos viibib toit 4-10 tundi. Kaksteistsõrmiksooles toit ei peatu. Peensooles toimub toidu lõplik seedimine , 10-15 tundi.
Jämesooles läheb 1-2 ööpäeva jääkainete edasiliikumisele.

• Seedimine suuõõnes.
  

Suuõõnes ei viibi toit üle 15-18 sekundi.Sellele vaatamata algab tema mehaaniline(süljega niisutamine, peenestamine) ja keemiline( süljefermentide toime liitsuhkrule) töötlemine, mille abil muudetakse toit neelatavaks. Suuõõnes toimub ka toidu aprobeerimine, st. Määratakse tema maitseomadused ja söödavus.Suuõõnes peenestatakse toit hammastega ja segatakse keelega.
Sülg on kergelt leeliseline vedelik(ph 7,4-8,0) ,sisaldab 98-99% vett ja 1-1,5% soolasid ning orgaanilist ainet.Ensüümidest on süljes süsivesikuid lõhustavat - amülaasi ning keelepära piirkonnas asuvatest Ebneri näärmetest pärinevalt, lipiide lõhustavat lingvaallipaasi.
Keskmine sülje hulk ööpäevas on 1-1,5 l. Hulk oleneb toidu koostisest ja veesisaldusest.
Peale amülaasi ja maltaasi kuulub sülje koostisse ka teisi orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid. Orgaaniliste ainete esindajaks on näiteks valguline ühend- mutsiin, mis on limaaine ja muudab toidupala libedamaks ning soodustab selle allaneelamist. Lüsotsüümil baktereid hävitav toime.
Erinevate süljenäärmete poolt produtseeritava sülje suhteline kogus ja koostise iseärasused.
Kõrvasüljenäärmed esitavad vedelat sülge( seroosset). Keelealuste ja lõuaaluste süljenäärmete nõres on rohkesti lima.
Süljenäärmete talitluse reflektoorne regulatsioon. Põhilised ärritajad on maitse ja puhtmehaaniline puudutus. Suurt osa omavad KNS-s paiknevad keskused( piklikajus ja hüpotalamuses- see on omakorda peaaju koorte kontrolli all).Kui midagi suhu panna (maitse) , lähevad signaalid süljeerituskeskusse(piklikajju) retseptoritelt.
Lõhnaretseptorid saadavad signaale hüpotalamuse süljeerituskeskusesse.
Tingitud reflektoorne lüli- N: toidunõude kolina peale hakkab suu vett jooksma .
Seedetrakt on vegetatiivse KNS-i kontrolli all.
Nii sümpaatilise kui parasümpaatilise närvi toime on ühtemoodi erutav:parasümpaatilise korral eritub palju ja vedelat sülge, sümpaatilise korral eritub paksemat ja ensüümirikkamat sülge.
Suuõõs, kui refleksogeenne tsoon. Piisab suutäis head võtta, kui kogu seedetrakt on juba valmis toitu vastu võtma. Neelamine toimub reflektoorselt. Läbimälutud ja süljega niisutatud toit nihkub keelepärale, mille taha ja üles liigutamisega lükatakse see läbi kurgukitsuse neelu . Neelu läbimisel ristub toidupala tee hingamisteedega, pehme suulagi suleb ninaõõne tagantpoolt, kõri tõstetakse keelepära alla ja kaetakse kõripealsega, hingamine peatub reflektoorselt, toidupala satub söögitorru, kus tema edasiliikumine toimub selle lihaste peristaltiliste lainetaoliste kokkutõmmetega makku. Tahke toit käbib selle vahemaa 8-9 sekundiga, vedel aga 1-2 sekundiga.

• Seedimine maos.
  

Mao motoorika tagab nii toidu vastuvõtmise, maomahlaga segamise kui ka mao tühjenemise. Maos seedub toit 4-10 tundi.Siin toimub selle edasine mehaaniline ja keemiline töötlemine. Mehaaniline töötlemine (sagamine, hõõrumine, sõtkumine) kindlustatakse mao motoorikaga- mao seinas asuvate tugevate silelihaste kontraktsioonidega. Selle tulemuseks on pulsatsioon( segamine , et ensüümid pääseksid läbisegamise käigus toidule ligi). Keemiline töötlus toimub maomahla mõjul, mida nõristavad mao limaskestas asuvad näärmed.Mao limaskesta G-rakkudes tekkiv gastriin ning peensoole limaskestast pärinevad motiliin ja koletsüstokiniin avaldavad mao motoorikale stimuleerivat toimet, sekretiin, gastroinhibeeriv polüpeptiid( GIP ) ja glükagoon on pidurdava mõjuga.
Inimesel tekib ööpäevas 1,5-2,5 l maomahla. Maomahl sisaldab fermente, soolhapet, lima.
Maomahlas leiduvad peamised ensüümid e. fermendid on proteaasid ja lipaas . Proteaaside hulka kuuluvad pepsiinid, mida mao näärmerakud väljutavad mitteaktiivsete pepsinogeenidena.
Pepsinogeeni aktiveerib HCL ( soolhape ). Pepsiinid lõhustavad toidu valke polüpeptiidideks.
Lipaasi on maomahlas vähesel hulgal, kuna maokeskkond on neile ebasobiv ( maomahla ph 1,5-3,5, optimum neile aga 5,0). Lipaasid on tõhusad emulgeeritud rasvade (N:piimarasva) puhul.
Lüsotsüümi( bakterite hävitamine) ja mutsiini (toidu libestamine) tähtsus maos on sama, mis oli ka suuõõnes. Mutsiinil on maos lisaks väga oluline maoseina funktsioon( nii füüsikaliste kui ka keemiliste mõjutuste eest), glükoproteiin ja kalduvus siduda endaga vitamiine( kaitseb maohapete eest, mis muidu neid lõhuks ja nad läheks lihtsalt niisama kaduma).
Maomahla happeline reaktsioon on tingitud temas sisalduvast soolhappest, mille tähtsus on:
1.ta aktiveerib pepsinogeene; 2.põhjustab valkude denatureerumist ja pundumist, mis soodustab nende fermentatiivset lõhustumist; 3.soodustab piima kalgendumist, mis on vajalik selle seedumiseks
4.aktiveerib hormoon gastriini , mida produtseerib maolukuti (pülooruse) limaskest ja mis suurendab maomahla nõristust; 5.sattudes kaksteistsõrmiksoolde, võtab osa paljude hormoonide moodustumisest, mis reguleerivad mao, kõhunäärme ja maksa talitlust; 6.peatab roiskumisprotsesse maos; 7.soodustab mao motoorikat; 8.osaleb toidumasside maost soolestikku ülemineku keerukas mehhanismis.
Maomahla sekretsiooni regulatsioonis on võimalik eristada 3 faasi, need on: 1.aju-e. kefaalfaas;
2.mao- e.gastraalfaas; 3.soole- e.intestinaalfaas. Ajaliselt on need faasid mõnes osas kattuvad.
AJUFAAS . Toidu nägemine, haistmine ja maitsmine koos sellele järgneva toidu mälumise ja neelamisega kutsub esile maomahla sekretsiooni. Aluseks on tingimatud refleksid, mille aferentne tee võib olla erinev, eferentne osa kulgeb üle uitnärvi ja jõuab enteraalse NS kaudu parietaal- e. G-rakkudeni. Peamiseks ülekandeaineks närvilõpmetes on atsetüülkoliin.Maomahla nõristus intensiivistub tingitud või tingimatute reflekside toimel, so. väga kiire regulatsiooni mehhanism (parasümpaatilised erutused). MAOFAAS algab kohe, kui toit satub makku (30 minuti jooksul pärast sööma hakkamist) , sekretsiooni stimuleerivad nii füüsikalised (venitus) kui keemilised(peptiidid , aminohapped, alkohol , kofeiin jt.)ärritajad. Toidu makku jõudmisel maosisu happesus väheneb ja see on üheks gastriini vallandavaks faktoriks. SOOLEFAAS saab alguse siis, kui toit jõuab kaksteistsõrmiksoolde. Ärritajateks on peensooleseina venitus, toidu keemiline koostis ning osmootne rõhk...Mehhanosensorite ärritamine pidurdab mao motoorikat ja tõstab mao sulguri toonust, kõrgema osmootse rõhuga …….. kutsub osmosensorite kaudu esile GIPI vallandumise , mis pidurdab maomahla sekretsiooni ja motoorset aktiivsust. Kaksteistsõrmiksoole kemosensorid kontrollivad küümuse ph-d, soolesisaldise happelisemaks muutumine kutsub esile sekretiini vallandumise. Sekretiin stimuleerib kõhunäärme vesinikkarbonaadirikka nõre sekretsiooni, samal ajal pidurdab ta maomahla teket ja langetab mao motoorikat. Aminohapete jõudmine kaksteistsõrmikusse kutsub esile koletsüstokiniini( CCK ) vallandumise, mis põhjustab kõhunäärme ensüümirikka nõre produktsiooni ja sapipõie kontraktsiooni ning intensiivistab soole motoorikat.
Mao sekretoorne talitlus toimub 2 faasis: 1.REFLEKTOORSES FAASIS nõristub maomahl tingitud ärritajate (toidu välimuse, lõhn, indiferentsed ärritajad, mis on varem kokku langenud toidu saamisega ) ja tingimatute ärritajate (suu ja neelu limaskesta mehaaniline ärritus toiduga) mõjul. Erutus, mis tekib retseptorites, antakse üle toitumiskestesse, kust impulsid uitnärvi eferentseid kiude mõõda maonäärmete juurde kulgevad. Tingitud –reflektoorne maomahla nõristumine võib alata toidu haistmise ja nägemise mõjul. Seda mahla nimetatakse isumahlaks, selle nõristumine valmistab magu ette toidu vastuvõtmiseks. Isu, st.toidu organismi viimise vajaduse tunnetamine soodustab maonäärmete erutust. Isu tekkimine on seotud tingitud ja tingimatute ärritajate mõjuga. Seetõttu on söömis-tingimustel ja toidu maitsel oma tähtsus seedimisprotsessis. Siiski, vaatamata tingitud- reflektoorsete ärritajate suurele osale isu tekkimises, loetakse peamiseks toitumiskeskuse ärritajaks vere koostise muutumist. 2.NEUROHUMORAALNE FAAS algab 30 minutit pärast toidu saamist. Selles faasis stimuleerivad mao sekretsiooni paljud faktorid. Maoseina mehaaniline ärritus toidumassidega kutsub maonäärmenõristuse esile reflektoorsel ja keemilisel teel. Mehaanilise ärrituse mõjul töötatakse maolukuti limaskestas välja hormoon gastriini, mis verre imendudes soodustab maonäärmete talitlust. Kaksteistsõrmiksoole keemiline ärritus viib samuti hormooni moodustumisele tema limaskestas, mis kutsub esile mahlanõristuse maos. Peale selle võtavad maonäärmete talitluse keemilisest stimuleerimisest osa histamiin (mis tekib organismi kudedes ja sisaldub ka toidus), valgu seedimisproduktid ning lihas ja juurviljades leiduvad ekstraktiivained.
Erinevate toitainete ja hormoon gastriini mõju mao talitlusele. Verre imendudes soodustab gastriin maonäärmete talitlust. Histamiin(tekib organismi kudedes ja sisaldub ka toidus),valgu seedimisproduktid ning lihas ja juurviljal leiduvad ekstraktiivained võtavad osa maonäärmete keemilisest stimuleerimisest.
Mao motoorse talitluse regulatsioon- autonoomse närvisüsteemi, mao limaskesta kemo-ja mehhanoretseptorite ning gastriini ja katehoolamiinide roll selles.

• Seedimine peensooles.
  

Kõhunäärme nõrel on leeliseline reaktsioon, ph 7,8-8,4. Sisaldab fermente, mis lõhustavad valke(trüpsiin jt.), polüpeptiide, rasvu(lipaas) ja süsivesikuid(amülaas, maltaas jt.). Kõhunäärme nõre sisaldab HCO ja ensüüme kõikide toitainete lõhustamiseks. Kõhunäärme nõret produtseeritakse ööpäevas ca 1,5 liitrit.
Kõhunäärme nõres leiduvad peamised ensüümid ja nende tähtsus seedimises. LIPAASID- toidurasvade lagundamine glütserooliks ja rasvhapeteks(ph-le soodne keskkond), toimivad efektiivselt sapi juuresolekul. AMÜLAAS, MALTAAS; LAKTAAS ; SAHHARAAS-süsivesikute toimimine NUKLEAASID (ribo-nukleaasid )-nukleiinhapete lammutamine PROTEOLÜÜTILISED ENSÜÜMID(endopeptidaasid)-analoogilised pepsiinile (eritatakse inaktiivsena, 12 sõrmiksooles aktiivseks, et nad ei hakkaks kahjustama neid produtseerivaid tsoone) Endopeptidaasid-valgu molekuli lammutamine nende sisemuses(trüpsiin, kümotrüpsiin). KARBOKSÜPEPTIDAASID alustavad lagundamist karboksüülrühmast. AMINOPEPTIDAASID-alustavad lagundamist aminorühmast. DIPEPTIDAASID-neid peab olema.
Proteolüütiliste ensüümide aktiveerimisel omab tähtsat rolli ensüüm enterokinaas , mida leidub kaksteistsõrmiksoole poolt produtseeritavas nõres. Proteolüütilised ensüümid eritatakse inaktiivsena, et nad ei hakkaks kahjustama neid produtseerivaid tsoone.
Sappi tekib maksas pidevalt, ööpäevas võib olla selle hulk ulatuda 0,5-1 liitrini(ca 400 ml). Sapp ei sisalda mingeid ensüüme . Sapp on kuldkollase värvusega(kuldpruun kuni rohekas ) vedelik, mis sisaldab sapphappeid, bilirubiini jt. Aineid.
Sapi funktsioonid seedimises. Sapil on tugevasti väljendunud aktiveeriv toime kõhunäärme nõres ja soolenäärmete nõres olevate lipaaside suhtes(aktiveerib neid). Sapp emulgeerib toidurasvasid(lipiide) (need on omastatavad nii kergesti), mõjutab sooleseina seisundit(mudab rasvadele ja rasvhapetele hästi läbitavaks), eelneva tulemusena soodustab rasvas lahustuvate vitamiinide omastamist, selgesti väljendunud soolemotoorikat stimuleeriv toime jne.
Soolenõre hulk ja koostis, soolenõres leiduvad peamised ensüümid.
Peensoolenäärmed produtseerivad ööpäevas umbes 1,5 l soolenõret, mis on oma iseloomult lähedane rakuvälisele vedelikule (ph 6,5-7,5) ning sisaldab disahhariide lõhustavaid ensüüme: maltaasi, sahharaasi ja laktaasi. Soolenõret produtseeritakse Lieberkühni näärmetes. Soolenõre sisaldab ohtrasti sooleseina kaitsvat limajat ainet.
Seedekulgla hariäärisel on kõhunäärme –ja soolenõrest pärinevaid pepdidaase, lipaasi, maltaasi, laktaasi, sahharaasi jt.ensüüme, kuna soolepiteeli rakud absorbeerivad aktiivselt seedeensüüme. Siin toimuvad imendumisprotsessid.
Pankrease nõre sekretsioon toimub neutraalsete ja humoraalsete faktorite mõjul. Ta tekib tingitud ja tingimatute ärritajate toimel. Tingitud reflektoorne mahlanõristus algab toidu nögemisel ja haistmisel, inimesel isegi toidust rääkimisel.Söömisakti ajal toimub suuõõne ja neelu retseptorite mehaaniline ärritamine. Siit kulgevad signaalid piklikajju ja kutsuvad esile kõhunäärme nõre eritumise tingimatute reflekside mehanismi abil. Kõhunäärme sekretoorsetes närvides on uitnärvi kiud. Kõhunäärme sekretsiooni keemiliseks tekitajaks on hormoon sekretiin. Ta moodustub kaksteist- sõrmiksoole limaskesta rakkudes inaktiivse prosekretiinina, mis aktiveerub maomahla soolhappe toimel. Sekretiin imendub verre ja stimuleerib kõhunäärme nõre sekretsiooni. Maksas produtseeritakse sappi vahetpidamata, protsess intensiivistub seedimisel. Maksast läheb sapp sapipõide, kus ta peatub, kuni organismi viiakse toit. Sapiproduktsiooni tugevnemine seedimisel ja sapi väljutamine sapipõiest soolde toimub neutraalsete ja humoraalsete tegurite mõjul. Toidu välimus ja lõhn, söömisakt, mao-ja kaksteistsõrmiksoole retseptorite ärritamine toidumassidega intensiivistavad sapiproduktsiooni ja põhjustavad sapi väljutamise soolde tingitud ja tingimatute reflekside mehhanismi abil. Maksa sekretoorseks närviks on uitnärv. Sümpaatiline närv kutsub esile sapiproduktsiooni vähenemise ja evakuatsiooni katkemise põiest. Maksa keemiliseks ärritajaks on seedehormoonid(sekretiin) , valgu seedimisproduktid ja ekstraktiivained. Tugevat sapinõristust soodustavad sapihapete soolad .Imendunud verre, stimuleerivad nad maksarakkude talitlust.
Peensoole sein on kaetud kattekoega, mille vahel avanevad torujate Lieberkühni näärmete juhad. Need näärmed eritavad soolenõret, mis koosneb vedelast osast ja selles suspendeeritud tihkematest limahelvestest, mida produtseeritakse põhiliselt soolestikku sattunud mitteomastatavate ainte puhul, mis võivad kahjustada limaskesta. Põhilised faktorid, mis stimuleerivad soolenäärmete sekretsiooni, on soole seina mehaanilised ja keemilised ärritajad. Keemilistest ärritajatest on suurema tähtsusega maomahl, valgu lõhustumisproduktid, maitseained , piimasuhkur. Mehaanilised ja keemilised ärritajad , mis stimuleerivad soolenõre sekretsiooni, toimivad soole lokaalsele närviaparaadile.
Toitainete imendumine peensooles.
Soolestikus toimub toitainete imendumine verreja lümfi.Organismile vajalikud toitained saavad kudedele ja organitele kättesaadavaks alles pärast seda, kui nad on seedetraktist verre sattunud. Toitainete imendumine toimub peamiselt peensooles. Teistes seedetrakti osades imenduvad ainult üksikud ained väheste hulkadena( maos- mineraalsoolad, monosahhariidid, alkohol, vesi; jämesooles- vesi). Intensiivse imendumise peensooles kindlustab tema suur pind. Soole pindala suureneb tänu kattude olemasolule, mis kujutavad endastlimaskesta väljakasveid. Iga hatu sees asuvad silelihaskiud ja hästiarenenud vere- ja lümfisoonte võrk. Hatud on kaetud katteepiteeliga. Mikrokattde pinnal toimub intensiivne(seinalähedane) seedimine. Imendumine kujutab endast keerulist füsioloogilist protsessi, millest võtavad osa difusioon, filtratsioon ja osmoos . Sooleepiteel pole mitte üksnes poolläbilaskev membraan, vaid täidab ka sekretoorset funktsiooni , st. Kindlustab ühe aine valikulise imendumise ja piirab teiste imendumist. Valgud lõhustatakse seedetraktis aminohapeteni ja sellisel kujul lähevad nad verre. Süsivesikud imenduvad põhiliselt glükoosina, mida seletatakse sooleseina võimega seda monosahhariidi valikuliselt läbi lasta. Rasvad imenduvad peensoolest rasvhapetena ja glütseroolina. Viimane on vees hästi lahustuv ja imendub kergesti läbi soole limaskesta. Rasvhapete imendumine toimub ainult sapi juuresolekul, kuna need vees ei lahustu. Vesi võib imenduda juba maos, tema põhiosa aga läheb verre peensoolest ja jämesoolest.

• Seedimine jämesooles. Soolte motoorika.
  

Jämesoole nõre ja jämesooles paikneva mikrofloora tähtsus seedimises. Põhiliselt lõpeb toidu seedimine peensooles. Jämesoole limaskesta näärmed nõristavad seedemahla, mis on fermentide poolt võrdlemisi vaene. Ta sisaldab väikesel hulgal madala aktiivsusega fermente, mis võhustavad valkude, rasvade ja süsivesikute jääke. Jämesoole mahlanõristus toimub tema limaskesta kohalike ärritajate mõjul.
Jämesoolel on omadus aktiivselt resorbeerida Na , vesi järgneb osmoosse rõhu difusiooni teel. Jämesooles toimub ulatuslik vee tagasiimendumine . Bakterite toimel lõhustatakse jämesooles imendumatud aminohapped ja teised valgu seedimisproduktid. Sealjuures moodustavad organismile mürgised ained. Need imenduvad verre ja maks muudab nad kahjutuks.
Silelihaskude ja vöötlihaskude seedetraktis. Lihaskoest koosneb seedekulgla ülemistes osades skeletilihaskoest, söögitoru keskosast alates silelihaskoest ja päraku piirkonnas on tahtele alluv skeletilihaskude.
Sooleseinas paiknevad piki- ja ringlihaskihid. Ringlihaskiht on seesmine ja pikilihas-
kiht välimine.
Soolte motoorikas eristatavad nelja liiki liigutused. PENDELLIIGUTUSED toimuvad soole ring- ja pikilihaskihtide vahelduvate rütmiliste kontraktsioonide tõttu. Teatud lühikese lõigus sool kord tõmbub kokku, kord lõõgastub, soolesisu liigub aga kord ühes, kord teises suunas. Kuna erinevad soole osad ei tõmbu kokku üheaegselt, toimub soolesisu rütmiline segmentatsioon- ta kord lahutatakse eraldi portsionideks, samas aga ühineb jälle.Pendelliigutused kindlustavad soolesisu seedemahladega läbisegamise. PERISTALTILISED LIIGUTUSED seisnevad selles, et ringlihaste kontraktsiooniga ja sellest tingitud soole ahenemisega ühes osas kaasneb lihaste lõõgastumine ja soole laienemine distaalsemalt asuvas naaberlõigus.Selle tagajärjel asetub soolesisu ahenenud osast ümber alumisse, laienenud ossa . Järgmisel momendil kontraheeruvad lihased soole lõõgastunud piirkonnas, distaalsemalt asuvas naaberosas aga lõõgastuvad. Peristaltilised liigutused kindlustavad soolesisu edasiliikumise piki soolt pärasoole suunas. Peensooles segmentatsiooni-ja pendelliigutused.
Peensoole motoorikas on eristatavad soolehattude liigutused, mis soodustavad soolesisaldise kontakti soolepiteeliga ja toitainete imendumist. Küümust segavad sooleseina lihaskihtide( mittepropulsiivsed) segmentatsiooni- ja pendelliigutused. Soolesisaldist transpordivad edasi (propulsiivsed) peristaltilised lained.Peristaltilised lained avalduvad selles, et sooleseina pikilihaskihi kokkutõmbumisel soole valendik laieneb, sellele vahetult järgnev ringlihaskihi kokkutõmme surub soolesisaldist edasi. Jämesoole kohta loe eelmist vastust!
Soolte motoorika regulatsioon:autonoomse NS-i, atsetüülkoliini, noradrenaliini ning toidumassi keemiliste ja mehaaniliste omaduste mõju. Seedetrakti varustavad närvid pärinevad vegetatiivse NS sümpaatilisest ja parasümpaatilisest osast, olulisel kohal on ka soole- e.enteraalse NS-i kaudu antavad mõjutused. Seedekulgla kraniaalset osa kuni jämesoole esimese pooleni (kaasa arvatud) varustab parasümpaatiliste närvikiududega uitnärv. Jämesoole alumist osa , sigma - ja pärasoolt, innerveerivad parasümpaatilised kiud, mis saavad alguse seljaaju ristluuosast ja lulgevad soleni vaagnanärvi koosseisus. Parasümpaatilised preganglionaalsed kiud lülitatakse ümber postganglionaarseteks soolenärvisüsteemi lihaskesta närvipõimikus. Parasümpaatilise NS mõjulseedetrakti motoorika intensiivistub, peristaltika elavneb, toonus tõuseb, seedenõresid tekib rohkem. Sümpaatilise innervatsiooni saab seedetrakt seljaaju rinna-ja nimmeosast. Sümpaatilise NS mõjul soole toonus langeb, peristaltika pidurdub, seedenõrede hulk väheneb, ensüümide suhteline sisaldus tõuseb.
Soolenärvisüsteemi kemo-ja mehhaanoretseptorid on ühenduses närvipõimikutega, mis paiknevad sooleseinas limaskesta all ning piki-ja ringlihaskihi vahel.Nende esmaseks funktsiooniks on reguleerida ja moduleerida peristaltikat ning näärmerakkude sekretoorset aktiivsust. Neurotransmitteriks on atsetüülkoliin, serotoniin, ATP, substants P, somatostatiin, VIP ( vasoaktiivne intestinaalne peptiid) jt.
Seedeelundite talitlusega on tihedalt seotud ka toitekäitumine , janu-, nälja- ja küllastustunde tekkimine.

• Seedetrakti endokriinne funktsioon. Seda ei tule!!
  

Seedetrakt kui inimese kõige suurem endokriinne organ. Seedetraktis produtseeritavad bioloogiliselt aktiivsed peptiidid: seedetrakti hormoonid, parakriinsed peptiidid ja neurokriinsed peptiidid. Seedetrakti hormoonide peamised funktsioonid: gastriin, sekretiin koletsüstokiniin, GIP
X ERITUSELUNDITE TALITLUS

• Erituselundid . Neerud .
  

Eritumise all mõistetakse ainevahetuse käigus tekkivate jääkide eemaldamist organismist. Põhilised eritusorganismid on neerud, higinäärmed, kopsud ja seedetrakt. Gaasilised ained (CO2) viiakse organismist välja hingamisel kopsudega, vesi ja temas lahustunud ained neerude ja higinäärmetega. Toidu omastamata osa ja seedemahlade jäägid seedetrakti kaudu fenaalidena. Ainevahetusjääkide eemaldamine tagab organismi elutegevuseks vajaliku sisekeskkonna püsivuse.
Peamisteks erituselunditeks on neerud, mille põhiülesandeks on ainevahetusjääkide, vee ja liigeste mineraalsoolade eemaldamine organismist. Lisaks sellele võtavad neerud osa happe-leelise tasakaalu, osmootsr rõhu püsivuse, organismi vee ja mineraalainete sisalduse regulatsioonist ning sünteesivad regulatooraineid (reniin, erütropiinid). Neerude kaudu viiakse välja valkude ainevahetusjääke, mille hulka kuuluvad kusiaine, kusihape ning lihaseainevahetusest pärinev kreatiin . Neerud võitavad osa ka organismis puuduvate ainete, mitmete ravimite ja mürkide eliminatsioonist.
Neerud on paarilised ja kaaluvad ~300g. Nad on oakujulised, 10-12 cm pikkused. Paiknevad kõhuõõne taga, mõlemalpool lülisammast, alumise rinna- ja kahe ülemise nimmelüli kõrgusel. Parema neeru ette jääb maks, parem käärsoolekoold ja 12sõrmiksool; vasaku ette kõhunääre, magu, vasak käärsoolekood ja peensool. Neerusid katab sidekoeline kiht, seda omakorda paks rasvakiht.
Neerude struktuurseks ühikuks on nefron (mõlemas kokku on 2-2,5 miljonit). Koosneb: algab keraja neerukehakesena, mis koosneb *veresoonte pähmakesest e. Malpighi kehakesest (filtratsioon) ja *teda ümbritsevast päsmasekihnust e. Bowmani kihnust; * Neerutoruke e. tubulus on nefroni teine peamine osa, õhukeste seintega toruke , mis algab päsmasekihnust ja suubub koos teiste tuubulustega ühisesse kogunemistorukesse (tagasiimendumine). Kogupikkus ~2-6 cm. Kogu pikkuses voodertatud ühekihilise epiteeliga. Tulubusel on 3 osa: * glomeruluse läheduses on pronksimaalne väänline neerutoruke * Helene ling – U-kujuline neerusäsisse suunduv (iga 7-s ulatub sügavale säsisse). Selle ülenev osa jõuab oma glomeruluse juurde ja muutub distaalseks väänliseks neerutorukeseks. Nefronis tekkinud uriin satub kooogumistorude kaudu neerukarikatesse, neruvaagnasse ja sealt kusejugade kaudu põide.
Jukstamedullaarsed nefronid. ???
Neerud on rikkaliku verevarustusega (hulgaliselt veresooni). Neeru suubub lai arter – neeruarter- jaotub organismis väikesteks soonteks. Viimased , jaotudes kapillaaride võrguks, moodustavad Malpighi kehakesi . Kapillaarid koonduvad arteriaalseks viimasooneks, mis teistkordselt hargneb kapillaarideks , varustades verega nefroni torukeste süsteemi. Neerude verevarustuse üheks üldiseks üldiseks iseärasuseks on , et iga päsmakese juurde tuleva toomasoone valendik on suurem kui viimasoonel. See tingib päsmakeste kapillaarides kõrge rõhu, mis on vajalik filtratsiooni kindlustamiseks. Nefronid funktsioneerivad periooditi, kindlustamaks neerude, kui tähtsa erituselundi pideva talitluse. Adrenaliini mõjul töötavate päsmakeste arv väheneb, kofeiin ja kusiaine suurendavad nende arvu. Ööpäevas läbib neerude veresooni ligikaudu 1 tonn verd (organismis olev veri läbib neerusid ~200 korda).
Neerud täidavad järgmisi funktsioone: * eritavad ainavahetuse lõpp-produkte ja võõraineid; *reguleerivad organismi veesisaldust; *reguleerivad vere mineraalainete konsentratsiooni ning happe ja leelise tasakaalu, seega organismi vedelike osmootset rõhku ja aktiivset reaktsiooni; *sünteesivad ja eritavad mõningaid aineid (hipuurhape); *moodustavad ühendeid, mis mõjuvad aktiivselt veresoonte toonusele (reniin).

• Uriini tekke mehhanism neerudes.
  

Neerud eritavad ööpäevas ~1,5 l uriini, mis sisaldab:25-30 g kusiainet (valkude katobolismi lõpp- produkt ), 25-30 g anorgaanilisi sooli , kusihapet, kreatiini (lihasvalkude laguprodukt) jt aineid. Uriini hulk ja koostis sõltuvad : toidu koostisest, keskkonna tingimustest ja kehalise töö intensiivsusest. Soojas keskkonnas, kus higinäärmed funktsioneerivad aktiivsemalt, on uriini eritumine ( diurees ) väiksem, kuid uriini kontsentratsioon kõrgem kui külmas keskkonnas.
Uriini tekkimist võib jagada kahte eteppi: I faasis väljub filtratsiooni tulemusena päsmakeste kapillaaridest esmasuriin . II faasi saaduseks on tagasiimendumise ja sekretsiooni tulemusena lõplik uriin.
Vere ultrafiltratsioonil lähevad neerukehakestes oleva päsmakese kapillaaride seinast ja Bowmani kapsli sisemisest lestmest moodustatud filtrist läbi kõik vereplasma koostisosad (v.a. valgud). Suure molekulaarmassiga valgumolekulid sellest filtrist läbi ei lähe ja nii nad hoiavad oma osmootsele rõhule vastavalt ka vett päsmakese kapillaarides. Tekkinud ultrafitraat satub neerukehakese kihnu valendikku. See koostiselt valguvaba vereplasmaga sarnane vedelik on esmauriin. Puhkeolekus voolab neerudest läbi ~20% südame minutimahust. Ööpäevas läbib neerusid 1440 l verd, milles on vereplasmat ~790 l verd, millest läbi filtri läheb umbes1/5. Seega moodustub selle näite korral esmauriini ööpäevas ~160 l. vereplasma, mida üldse on 2,7-2,8 l, läbib neerupäsmakeste filtrit 24 h jooksul enam kui 50 korda (~iga poole tunni järel).
Esmauriinist imenduvad verre tagasi ( reabsorbtsioon e. tagasiimendumine) kõik organismile vajalikud ained ja kuni 99% veest. Neerutorukestest viiakse ümbritsevatesse verekapillaaridesse tagasi 159 –158 l vedelikku ja väljutatakse organismist lõpliku uriinina (1 –1,5 l ööpäevas). Ulatuslik vee ja ainete tagasiimendumine on võimalik neerutorukeste suure kogupikkuse (70-100 km), nende seina ehituse ning neis toimuvate protsesside tõttu. Neerutorukesi vooderdab mikrokattega epiteel suurendab ainete tagasiimendumiseks vajalikku pinda. Organismile olulised ained viiakse esmauriinist läbi neerutorukeste seina vere kapillaaridesse tagasi ATP-st saadava energia arvel, vesi järgneb tekkinud konsentratsioonigrandiendi tõttu. Suurem osa (~80%) esmauriinis olevast verest imendub tagasi kogunemistorukestes, see on fakultatiivne vee tagasiimendumine. Neerutorukeste süsteemi Helene lingu alanev ja ülenev säär ning neid ümbritsevad veresooned töötavad ühtse süsteemina: Helene lingu alanev säär ei lase läbi Na+, vett laseb hästi läbi. Ülenev osa resorbeerib aktiivselt tagasi Na+. Vee tagasiimendumine torukeste alanevas osas soodustab Na tagasiimendumist torukeste ülenevas osas ja koevedelikku üle läinud Na+ soodustab omakorda vee väljumist Helene lingu alanevast säärest. Niisugune uriini kontsentreeriv mehhanism kannab nime vastuvoolu süsteem, see tõstab neeruvaagnasse voolava uriini kontsentratsiooni. Esmauriini väljunud ainetest imendub täielikult tagasi glükoos, suuremalt osalt juba pronksimaalses e. esmases vääntorukeses, nii on Helene lingu alanevas sääres voolav vedelik peaaegu glükoosivaba. Täielikult resorbeeruvad pronksimaalses vääntorukeses veel aminohapped ja suurem osa organismile vajalikke mineraalaineid (Na, K, Ca). Mõningad ained (kipuurhape, kreatiin, ammoniaak, mõned ravimid) viiakse uriini otse läbi neerutorukeste epiteeli , selleks kasutatakse ATP-st saadud energiat. Sellist ainete eritamist neerude kaudu nim. sekretsiooniks.
Kliirentsi mõiste. e. puhastumus indikaatormeetod koos glomerulaarfiltratsiooniga selle plasma hulga,mis testainetest vabastatakse s.o. puhastub. Vaid insuliini puhul on kliirents identne GF-ga.. vabalt filtreeruvate ainete puhul, mis kohe resorbeeruvad on kliirents väiksem
Erituselundite talitlust reguleeritakse neurohumoraalsel teel. Sümpaatilise NS mõju tugevnemisel neeruveresooned ahenevad ja diurees langeb, kusepõielihase toonus langeb (soodustatakse põie täitumist). Valu puhul võib uriini eritus pidurduda. Uriini hulga ja väljaviidavate soolade koguse regulatsioon toimub mitmete hormoonide vahendusel. Hüpofüüsi tagasagara vasopressiini stimuleerib vee tagasiimendumist neerukanalites (vähendades diureesi ). Veepuudusel, kui suureneb osmootne rõhk, produtseeritakse ADH-d rohkem ning uriini hulk väheneb ja osmootne rõhk normaliseerub. Kui seda ei toimu tekib janu ja veevajadus rahuldatakse joomisega. Neerupealise koehormoon aldosteroon suurendab Na ja sellega ka vee resorptsiooni ja vähendab diureesi. Adrenaliini väikeste annuste toimel uriini hulk suureneb.
XI TERMOREGULATSIOON

• Termoregulatsiooni iseärasused erinevatel bioloogilistel liikidel. Inimorganismi
  

termoregulatsioon.
Kõiki elusorganisme võib jagada kahte suurde gruppi: *Poikitermsed e. kõigusoojased – siia kuuluvad selgrootud, kalad , kahepaiksed, roomajad . Nende kehatemperatuur on sõltuv väliskeskkonna temperatuurist. Selle suurenemisel tõuseb neil ka kehatemperatuur, langusel aga väheneb. Temperatuuri langusega kaasneb kõigi eluliste funktsioonide intensiivsuse vähenemine. *Homöotermsed e. püsisoojased – siia kuuluvad linnud ja imetajad . Neil on evolutsiooni käigus tekkinud mehhanismid, mis võimaldavad säilitada konstantset kehatemperatuuri. See võime on suure tähtsusega, kuna kindlustab organismi funktsioonide stabiilsuse ka väliskeskkonna temperatuuri muutuste korral.
Inimese kehatemperatuuri mõõdetuna erinevates piirkondades. In. kehatep. Topograafiat iseloomustab suur erinevus mitmesuguste näoalade, keha ja jäsemete temp. vahel. Kõige kõrgem on nahatemp. kaelal (34), kõige madalam jalgadel (24,4). Need erinevused on seotud erinevusega verevarustuses ja järelikult ka ebavõrdsete tingimustega soojuse äraandmiseks naha erinevates piirkondades.
Keha keskmine temperatuur. Inimese kehatemperatuuri mõõdetakse tavaliselt kaenlaaluses lohus. Normaalselt on see 36-37C. Temperatuur naha pinnal varieerub sõltuvalt mõõtmispaiga anatoomilisest asukohast, verevarustusest, riietusest ja väliskeskkonna õhutemperatuurist, -niiskusest ja liikumisest. Ööpäeva kestel kõigub kehatemp . 1C piires. Min. on kehatep. kella 2 ja 4 vahel öösel ja max. kella 4 ja 7 vahel õhtul. In. kehatemp. ööp. Muutused sõltuvad: elu-, toidureziimist, kehalisest aktiivsusest ja valgusest.
Inimese keha poikilotermne kest tähendab seda, et nahatemp. muutub tunduvalt, kui talle mõjuvad mitmesugused meteoroloogilised faktorid. Keskkonna temp.languse korral langeb ka kehatemp. ja vastupidi. Tuul, suurendab soojuse äraandmist naha pinnalt, langetab kehatemp-i. Niiske õhk soodustab madala õhutemp. korral ja soojusjuhtivuse paranemise tagajärjel soojuse äraandmist organismist ja seega ka nahatepm-i langust. Kõrge õhutemp-I korral takistab suur õhuniiskus higi aurumist naha pinnalt, mis vähendab soojuse äraandmist ja soodustab keha ülekuumenemist. Hemöotermiline südamik tähendab, et olenemata väliskeskkonna temp-i muutustest, püsib organismi sisemuses ikka oma kindel temperatuur, mida väliselt ei saa mõjutada.
Kehatemp. sõltuvus kehalisest aktiivsusest, keha pinna ja südamiku tepmp.- i muutuse erinevused kehalisel pingutusel, intensiivsusel. Kehalise töö ajal suureneb nii soojuse moodustamine, kui ka äraandmine.kehatemp-i väike tõus 1C tõstab KNS-i erutuvust, soodustab siseelundite talitlust ning aktiveerib kudede oksüdatsiooni-reduktsiooniprotsesse, see aitab kaasa organismi kiiremale kohandumisele kehaliste pingutuste sooritamisel ning aitab vältida liigutusaparaadi vigastusi. Kehatemp- i tõus algab juba stardieelses seisundis ning tõuseb seda rohkem, mida intensiivsem ja kestvam on töö ja mida kõrgem välistemp ja suurem niiskusesisaldus . Raskete sportlike pingutuste korral võib kehatep. tõusta 38,5-39,0 C-ni. (tekib kuumarabanduse oht).
Füüsikaliseks termoregulatsiooniks nim. organismi kohanemisreaktsiooni normaalse kehatemp-i säilitamiseks soojuse äraandmise muutumise teel. Eriti suureneb soojuse moodustumine kehalise töö puhul. Kuid füüsikalised faktorid, reguleerides soojuse äraandmist, aitavad säilitada püsivat kehatemp-i kehalise töö ajal. Soojuse äraandmine toimub inimese naha ja hingamisteede kaudu ning samuti kaotatakse organismi poolt eritatavale uriinile ja fekaalidele antud soojus. 70-80% kogu äraantavast soojusest toimub inimesel naha kaudu. See teostub soojusejuhtivuse, soojuskiirgumise ja aurumise teel. Kehatemp. on tavaliselt keskkonna temp-st kõrgem, mille tagajärjel toimub soojuse kadu soojusjuhtivuse ja –kiirguse kaudu. Nende teel äraantav soojushulk väheneb väliskeskkonna temp.-i tõusul ja muutub nulliks, kui väliskeskkonna temp. võrdsustub kehatemp-ga. Sellistel tingimustel muutub higi aurumine ainsaks võimaluseks soojus naha kaudu ära anda ( 1ml vee aurumisel eraldub 0,58 kcal soojust). Aurumine omandab soojuse äraandmisel erilise tähtsuse väliskeskkonna temp-i tõusu ja soojuse produktsiooni suurenemise puhul organismis. Isegi suhteliselt külmades tingimustes suureneb soojuse produktsioon kehalisel tööl sedavõrd, et soojusjuhtivuse ja soojuskiirguse abil ei suudeta termilist tasakaalu säilitada ning organismi ülekuumenemise vältimiseks lülitub sisse higieritus.soojuse äraandmine kopsude kaudu toimub 1) vee aurumisel alveoolide ja hingamisteede pinnalt ja 2) väljahingatava õhu eelneva soojendamise arvel. Organismi soojuskaod suurenevad ka külma õhu hingamisel, mis hingamisteedes soojeneb. Higi aurumise intensiivsus sõltub meteoroloogilistest tingimustest: õhutemp-st, - niiskusest ja –liikumisest. Juhul kui õhk on 100 % veeaurudega küllastunud, higi aurumist naha pinnalt ei toimu ja soojuse äraandmine teostub soojusjuhtivuse kaudu. Seetõttu on mõistetav, miks inimene talub kuivas õhus kõrgemat temp-i kui niiskes. Ujumisel on vee aurumist naha pinnalt ei toimu ja termoregulatsioon teostatakse soojusjuhtivuse ja soojuskiirguse teel. Kuna vee soojusjuhtivus ja –mahtuvus on õhust tunduvalt suuremad, siis vees jahtub organism kiiremini kui sama temp-i korral õhus.
Keemiliseks termoregulatsiooniks nimetatakse keha konstantse temp-i säilitamist muutuvates keskkonnatingimustes, mis seisneb soojuse moodustamisega seotud protsesside e. oksüdatsiooniprotsesside regulatsioonis. Keemiliste protsesside intensiivsus on seotud keskkonna temp-ga. Püsisoojastel põhjustab keskkonna temp-i tõus ainevahetusprotsesside intensiivsuse reflektoorse languse, millega seoses väheneb ka soojuse moodustamine organismis. Keskkonna temp-i languse korral intensiivistuvad ainevahetusprotsessid reflektoorselt, millega kaasneb soojuse suurem produktsioon. Mainitud reflektoorsed reaktsioonid soodustavad kehatemp-i konstantsuse säilitamist. Kehaline termoregulatsiooni mehhanism, mis seisneb küllalt kiires oksüdatsiooniprotsesside intensiivsuse suurenemises keskkonna temp-i languse korral, on tihedalt seotud skeletilihaste aktiivsusega. Kõige intensiivsem soojuse moodustamine organismis toimub lihastes nende töötamisel. Isegi kui inimene liikumatult pingutatud lihastega lamab , intensiivistuvad oksüdatsiooniprotsessid ja suureneb soojuse moodustamine 10 % ja rohkem, võrreldessellega, mis on täielikult lõdvestunud lihaste korral. Soojuse produktsiooni tõstab ka lihasvärin (mittetahtlik) ning adrenaliini konsentratsiooni tõus veres. Kuumas keskkonnas langeb ainevahetuse intensiivsus maksas ja teistes organites ning kudedes. Kuna põhiline osa soojusest tekib eksotermsetes reaktsioonides toitainete bioloogilisel oksüdatsioonil, nim. soojusteket keemiliseks termoregulatsiooniks. Organismi temp-i ja soojuskao kontrollija on hüpotalamuses paiknev soojusregulatsioonikeskus. Seda mõjutavad vere temp. ja ka naha termoretseptorid . Termoregulatsiooni keskust mõjutavad närviimpulsid naha- ja ja limaskesta ning seedeelundite retseptoritelt, läbivoolava vere temp. ja hormoonid. ( kilpn . H türoksiini toimel intensiivistuvad kudedes oksüdatsiooniprotsessid, millega kaasneb soojuse produktsiooni suurenemine, ka neerupealise säsiH adrrenaliini mõjul suureneb soojuse teke).
Pruun rasvkude ja termoregulatsiooni iseärasused väikelastel. Paljudel imetajate vastsündinutel ei toimu kohe peale sündi termoregulatoorset soojusproduktsiooni suurenemist, see kujuneb välja mõne nädala möödudes. Inimestel vallanduvad kõik termoregulatoorsed reaktsioonid (AV tõus, vasomotoorsed reaktsioonid, higieritus, käitumiviisid) kohe peale sündi. Vastsündinul einrakendu TR-ks külmavärinad, vaid värinateta soojusproduktsioon (pole silmaga nähtav). Vastsündinul on kehapinna-mahu suhe täiskasvanust 3 x suurem, veel on kehakest ja rasvapolster õhukesed, järelikult ei saa soojuse äraandmist piirata, kuid soojusproduktsioon kaaluühiku kohta on 4 –5 x suurem kehakaalu kohta.. vastsündinu vajab min.AV tasemelkõrgemat välistemperatuuri.
Eksterotermo-, interotermo- ja KNS-i termoretseptorid.