Füsioloogia eksami küsimused (0)

Füsioloogia eksami küsimused
1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas.
Füsioloogia on bioloogias ja meditsiinis õpetus organismi ja selle elundite talitusest ja funktsioonidest.
Homoöstaas on organismi sisekeskkonna suhteline püsivus.
Konstantsena hoitakse:

• glükoosi kontsentratsioon
  
• erinevate ioonide kontsentratsioon (nt. naatrium , kaalium , kaltsium )
  
• süsihappegaasi kontsentratsioon
  
• vee- ja osmoregulatsioon (vee ja lahustunud aine vahekord )
  
• temperatuur
  
• pH (happe ja leelise vahekord)
  

Füsioloogia on õpetus elusorganismide talitlusest ja nende seosest ümbritseva keskkonnaga. Talitlust ei saa mõista ilma organismide ehitust uuriva õpetuse – anatoomia – aluseid teadmata. Füsioloogia on bioloogias ja meditsiinis õpetus organismi ja selle elundite talitusest ja funktsioonidest.
Homoöstaas on bioloogiliste süsteemide (elusorganismide) võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu, vältida süsteemi põhiomaduste eluohtlikke kõrvalekaldeid ning kohaneda ümbritsevate tingimustega, et tagada eluks vajalik sisekeskkonna suhteline püsivus. Suuruste suhtelise püsivuse hoidmine toimub organismis tänu nende ja paljude teiste füsioloogiliste näitajate täpsele regulatsioonile, hoitakse püsival tasemel rakkude ja kudede struktuur ja füüsikalis-keemilised omadused. Homoöstaas saavutatakse regulatsiooni kaudu: närvisüsteemi-, humoraalne - ja autoregulatsioon .
Konstantsena hoitakse:

• toitainete ja jääkainete kontsentratsioon
  
• erinevate soolade/ioonide kontsentratsioon (nt. naatrium, kaalium, kaltsium)
  
• süsihappegaasi ja hapniku kontsentratsioon
  
• vee- ja osmoregulatsioon (vee ja lahustunud aine vahekord), maht, temp, rõhk
  
• temperatuur
  
• pH (happe ja leelise vahekord)
  

2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. – Refleks on organismi sihipärane kohatumisreaktsioon, mis toimub refleksikaare kaudu, vastuseks sise- või väliskeskkonnast pärinevatele stiimulitele (ärritajatele). Refleks avaldub mingi elusdi, elundsüsteemi või kogu organismi talitluse muutuses, refleksi anatoomiliseks substraadiks on refleksikaar . Refleksikaare moodustab sensor e retseptor , aferentne juhtetee ( sensoorne neuron ) refleksikeskus (KNS) eferetsne juhtetee ja efektorelund. Nii aferentses kui eferentses refleksikaare osas võivad olla vahele lülitatud ka sisesekretoorsed näärmed, sellisel juhul jõuavad esmase ärritaja mõjul tekkinud impulsid refleksikeskusesse ja refleksikeskusest välja saadetud impulsid efektorelundini ühe või mitme hormooni vahendusel.
Reguleerimiskontuuri põhiplokkideks on reguleeritav süsteem ja regulaator . Andur mõõdab reguleeritava suuruse tegelikku väärtust antud hetkel ja edastab selle regulaatorile. Reguraatorile on ette antud reguleeritava suuruse nõutav väärtus, kui reguleeritava suutuse tegelik ja nõutav väärtus üksteisest erinevad, on tegemist reguleerimishälbega. Selle põhjal töötab regulaator välja reguleertoime, mis mõjub reguleeritavat süsteemi. Nii reguleerimiskontuuri kui refleksikaare kaudu toimuva regulatsiooni juurde kuulub tagasiside, mille vahendusel antakse regulaatorile informatsiooni saavutanud tulemuste kohta, et eesmärgini jõudmiseks vajadusel tegevust korrata . Faktorit või faktoreid, mis põhjustavad reguleeritava suuruse kõrvalekaldumise selle nõutavast väärtusest, nim häiringuks. Reguleertoimega saavutatud reguleeritava suuruse muutust kontrollib andur, saadud informatsiooni põhjal käivitub tagasiside, mis võib olla kas positiivne või negatiivne. Kogu organismi käitumist kontrollivad samuti meie meeled, andes teada tegevuse efektiivsusest.
Negatiivne tagasiside avaldub selles, et reguleeriva suuruse tõus või langus kutsub esile reguleeritava süsteemi vastuse, mis muudab või püüab muuta reguleeritava suuruse tegelikku väärtust esialgsele nihkele vastupidises suunas, nii et see võimalikult vähe erineks reguleeritava suuruse etteantud väärtusest. Selline reaktsioon tagab süsteemi stabiilsuse – stabiliseerib süsteemi.
Positiivne tagasiside avaldub selles, et reguleeritava suuruse tõus või langus kutsub esile reguleeritava süsteemi vastuse, mis muudab või püüab muuta reguleeritavat suurust esialgse nihkega samas suunas. Selline reaktsioon võib viia süsteemi tasakaalust välja, võib süsteemi destabiliseerida. Sageli on aga positiivne tagasiside kiire vastuse saamiseks, eriti reguleerimise alguses, vajalik. Reguleeritava suuruse ülemäärase muutuse vältimiseks tuleb positiivse tagasiside ahel reguleerimise teatud etapil kas reguleerimiskontuurist endast või väljastpoolt tuleva mõjutustega katkestada.
Ennetavside põhjustab reguleeritavas süsteemis muutused, mis püüavad ära hoida reguleeritava suuruse nihet enne, kui häiring on mõju avaldanud. Niiviisi valmistatakse organimsi eelseisvaks tegevuseks ja ümbritsevate tingimuste muutuseks ette ning hoitakse ära reguleeritava suuruse suuremad nihked või viiakse need kiiremini vastavusse organismi vajadusega .

• Teatud muutujate muutmine soovitud eesmärgile orienteeritud viisil
  
• Teatud parameetreid hoitakse teatud kitsaas vahemikus
  
• Kohastumine ja komplekse termodünaamiliselt avatud struktuuri hoidmine
  
• Parameetri tasakaalus hoidmine toimib vaid siis kui parameetri suurenemisest ja vähenemisest tingitud mõjud on tasakaalus
  
• Homeöstaas
  
• Parameetrid võivad olla ruumiliselt eraldatud sellepärast regulatsioon üle terve organismi
  

Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis.

• Autokriinne, parakriinne , endokriinne signalisatsioon
  
• Elektrisignaalid ( neuronid )
  
• Lipofiilsed ja lipofoobsed signaalid
  
• Ahelsignaalid-signaalikaskaadid
  

3. Autonoomse närvisüsteemi (ANS) määratlus ja üldiseloomustus. ANS-i sümpaatiline ja parasümpaatiline osa: anatoomiline struktuur, neuromediaatorid ja retseptorid ,toime
sihtorganitele. Soole närvisüsteem.
Autonoomne ehk vegetatiivne närvisüsteem reguleerib ja koordineerib siseelundite talitlust. ANS kaudu juhitavad funktsioonid ei allu tahtele. ANS effektoriteks on südamelihas, silelihased ja näärmed. Sisekeskkonna stabiilsus sõltub suuresti ANS-st. ANS-l on 2 neuroniline ühendus kesknärvisüsteemi ja sihtorgani vahel. Sünapsid 1. ja 2. neuroni vahel paiknevad närvisõlmedes ehk ganglionides. Vegetatiivse närvisüsteemi keskuste närvirakkudest lähtuv preganglionaarne närvikiud lülitatakse vegetatiivses ganglionis ümber teisele närvirakule, mille akson postganglionaarne närvikiud jõuab innerveeritava elundini. Preganglionaarne neuron on kergelt müoliniseerunud.
ANS põhiline inegratsiooni tsenter on hüpotaalamus.
ANS-i sümpaatiline ja parasümpaatiline osa: anatoomiline struktuur, neuromediaatorid ja retseptorid, toime sihtorganitele.
Vegetatiivne närvisüsteem jaguneb: sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks osaks. Üldiselt teenivad nad sama siseorganit, kuid põhjustavad vastupidist effekti.

• Sümpaatikus funktsioneerib intensiivselt äkilistes kriisiolukordades ( fight or flight ). Vereringe aktiveerub , südame löögisagedus kiireneb ja suureneb löögimaht, naha ja siseelundite veresooned ahenevad ning vererõhk tõuseb. Südame ja töötavate luustikulihaste veresooned laienevad . Peente bronhiarude silelihaskiud lõtvuvad ja hingamisteed avarduvad.
  
• Sümpaatikus aeglustab seedekanali motoorikat ja eritamist. Sümpaatikuse ärritus laiendab pupille, suurendab higi eritumist. Sümpaatikus kontrolllib termoregulatsiooni vastusena kuumale, renniini vabanemist neerust ja mtaboolset effekti.
  
• Parasümpaatikus domineerib kui kogutakse jõudu: magades ja toitu seedides. Parasümpaatikus aeglustab südame löögisagedust, kiirendab seedetegevust ja eritamist ning mõjutab osaliselt ka kusepõie tühjenemist.
  

Soole närvisüsteem.

• Mao- ja sooletrakt koosneb mitmesugustest efektorsüsteemidest, nagu silelihased, sekretoorne epiteel , resorbeeriv epiteel, vaskulaarne ja endokriinne süsteem.
  
• Nende efektorsüsteemide talitluse regulatsioon on soole närvisüsteemi, soolevälise sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi ning vistseraalsete spinaalide ja vagaalsete aferentide funktsiooniks.
  
• Mao- ja sooletrakti soolevälise innervatsiooni väljalülitamine ei mõjuta enamikku mao ja soolestiku elementaarsetest funktsioonidest
  

• Neuronid jaotuvad aferentseteks neuroniteks, interneuroniteks ja motoorseteks neuroniteks.
  
• Soole närvisüsteem sisaldab sensomotoorseid programme soole efektorsüsteemide talitluse regulatsiooniks ja koordinatsiooniks.
  
• KNS avaldab sellele lokaalsele süsteemile ainult moduleerivat mõju.
  
• Efektorelundi läheduses paiknevad refleksiahelad, mis kohandavad jooksvalt efektorsüsteemi käitumise tingimustele soole valendikus.
  
• KNS saab infot vistseraalsete aferentide kaudu ja kohandab seedetrakti funktsionaalset seisundit vastavalt organismi seisundile.
  

KNS otsene neuraalne kontroll on rohkem välja kujunenud seedetrakti algus- ja lõpposas (toidu vastuvõtt, tühjendusfunktsioon)
4. Lihasraku membraani bioelektrilised omadused. Müoneuraalne sünaps. Lihasraku ehituslikud iseärasused. Lihaskoe põhitüübid.
Membraani laeng on positiivne väljaspool (rohkem Na+ ) ja negatiivne lihasraku sees. Sellega on tagatud potentsiaalide vahe ehk membraani polariseeritus, mis on vajalik aktsioonipotentsiaali tekkeks.
Müoneuraalne sünaps on koht kus motoneuron kohtub lihaskiuga (eraldatud mulguga, mida nim neuromuskulaarseks piluks).Motoorset lõpp-plaati ümbritseb sarkolemmist tasku , mis on moodustunud motoneuroni ümber. Motoneuronist vabaneb atsetüülkolliini, mis põhjustab lõpp-plaadi potentsiaali (EPP) e lihasraku depolarisatsiooni.
Motoneuronit koos lihaskiuga nim moroorseks ühikuks. Ühe motoorse ühiku stimuleerimine põhjustab nõrga kontraktsiooni terves lihases .
Kokkutõmme (tõmblus) koosneb kolmest faasist: latents- paar ms pärast stimulatsiooni kuni erutuse/kokkutõmbe ilmumiseni. Kontraktsioon - ristsillad on aktiivsed, lihas on lühenenud, kui pinge on piisavalt suur ületamaks laengut. Lõdvestus (puhkeperiood)- Ca2+ pumbatakse tagasi sarkoplasmaatilisse retiikulumi ja lihas pinge alaneb basaalsele tasemele .
Lihasraku ehituslikud iseärasused
Lihasrakk koosneb - Lihasfiiber ehk rakk , on sisse pakitud endomüüsiumi poolt. Lihaskimpe ümbriteb perimüüsium. Epimüüsium katab kogu lihast. Lihaskiu membraani nim sarkolemmiks , tsütoplasmat sarkoplasmaks ja ER=SR (müofiiber). Kontraktiilseks üksuseks müofiibris on sarkomeerid, Need koosnevad aktiinist ( peened - troponiin , tropomüosiin) ja müosiinist (paksud filamendid). Sarkomeeris on M,H,Z- jooned ja A,I vöödid. Aktiin libiseb müosiini suhtes ja lihas lüheneb
Lihaskoe põhitüübid:
• Skeletilihased

• Kinnituvad luudele (kõõluste abil)
  
• Palju perifeerselt paiknevaid tuumi
  
• Ristivöödilisus, tahtlikud ja mittetahtlikud (refleksid)
  
• Skeletilihaste stuktuur: * lihaskiud ehk rakud (arenevad müoblastidest, nende arv on konstantne ) *sidekude *närvid ja veresooned
  
• Inimkehas on rohkem kui 400 skeletilihast (40-50% kehakaalust)
  

Skeletilihase funktsioonid

• Lihasjõu produktsioon liikumiseks ja hingamiseks
  
• Lihasjõu produktsioon asendi säilitamiseks
  
• Soojaproduktsioon külma stressi puhul
  

• Silelihased

• Õõnesorganite seinad, veresoonde, silmas, näärmetes, nahas
  
• Üksik tsentraalselt paiknev tuum
  
• Mittevöödilised, tahtele allumatud, mulkühendused vistseraalsetes silelihastes
  
• Koosnevad käävi-kujulistest kiududest, mille diameeter on 2-10 m ja pikkus mõnisada mikromeetrit.
  
• Puuduvad skeletilihasele iseloomulikud tugevad sidekoelised ümbrised, kuid omavad umber õhukest endomüüsiumi
  
• Üldiselt on organiseeritud kahe kihina ( pikki - ja ringi-suunalisena) lähestikku asetsevate kiududena
  
• Asetsevad õõnesorganite seintes (v.a. süda)
  
• Omavad skeletilhastele sarnast kontraktiilset mehhanismi
  

Silelihase funktsionaalsed omadused
• Mõnedele vistseraalsetele lihastele on omased autorütmilised kontraktsioonid
• Omavad võimed reageerida kontraktsiooniga vastuseks järsule venitusele, aga aeglasel venitusel suurendavad nad oma pikkust
• Iseloomulik on suhteliselt konstantne pinge: silelihase toonus
• Kontraktsiooni amplituud ei muutu ehkki lihaspikkus võib varieeruda
Silelihaste regulatsioon
• Innerveeritakse autonoomse närvisüsteemi poolt
• Virgatsaineteks on siin atsetüülkoliin ja noradrenaliin
• Olulisemateks hormoonideks on adrenaliin ja oksütotsiin, aga ka mitmed gastrointestinaalsed hormoonid
• Plasmamembraanil paiknevad retseptorid, millega virgatsaine või hormoon seostuvad, determineerivad, lihasvastuse
• Südamelihased (vt täpsemalt punkti nr 10)
– Süda
– Üksik tsentraalselt paiknev tuum
– Ristivöödilisus, mittetahtlikud, tihedad ühendused rakkude vahel
5. Lihaskontraktsiooni molekulaarne mehhanism , selle iseärasused erinevat tüüpi lihasrakkudes. Lihaskontraktsiooni energeetika .
Nii sile kui ka vöötlihases on mehhanism sarnane.
Lihase lühenemisel nihkuvad aktiinifilamendid müosiinifilamentide vahele. Aktiini ja müosiini haakumine toimub müosiini moodustatud ristsildade kohal.( Kannavad ka adenosiintrifosfaati- kutsub esile ATP muutumise ADPks).
Skeletilihase kontraktsiooni vallandavaks faktoriks on motoorse närvi kaudu leviva aktsioonipotensiaali jõudmine närv-lihas sünapsini. Presünapsi vesiikulitest vabaneb atsetüülkoliin seondub postsünapsi membraani N-kolienergiliste retseptoritega, mille tagajärjel aktiveeruvad Na kanalid.
6. Kehavedelikud: jaotus, keemiline koostis ja ainete tsirkulatsioon .

• Päritolult on nad näärmete sekreedid, filtraadid või ka mitme samaaegselt toimuva protsessi resultandid
  
• Nende koosseisus harilikult mitmed komponendid ehk teisiti öeldes ei leidu organismis kusagil vett ilma lahustunud komponentideta.
  
• Täidavad mitmekesiseid ülesandeid sõltuvalt kehavedeliku komponentidest.
  

Vesi organismis

• Täiskasvanul 60 % kehamassist, so 70 kg inimesel 42 l
  
• Sellest 2/3 (~28 l) moodustab intratsellulaarne vedelik ja 1/3 (~14 l ) ekstratsellulaarne vedelik, mis täidavad vastavalt intratsellulaarse ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi.
  
• NB! Kehavedelikud kujutavad endast paljukomponendilisi vesilahuseid.
  

Intratsellulaarne vedelik

• Intratsellulaarne vedelikuruum ei ole kompaktne, vaid moodustub kõikides organismi rakkudes olevate vedelikuruumide summana
  
• Tsütosooli keemiline koostis on teatud ainete suhtes küllalt stabiilne, mis võimaldab tekkida füsioloogiliselt olulistel gradientidel.
  
• Rakkude sees on membraanidega ümbritsetud ruumid (kompartmentid), mille keemiline koostis võib tsütosooli omast oluliselt erineda.
  
• Et bioloogilised membraanid on poolläbilaskvad, siis osmoos on oluline protsess, mis mõjutab vee liikumist intra - ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi vahel.
  

Ekstratsellulaarne vedelik

• Ekstratsellulaarsest vedelikust 4/5 (~11 l) on interstitsiaalne ehk koevedelik ja 1/5 (~3 l ) vereplasma
  
• Ekstratsellulaarse vedeliku hulka loetakse ka transtsellulaarne vedelik: tserebrospinaalvedelik, eksokriinsete näärmete sekreedid, silmakambrite vedelik jt)
  

Ainete liikumine vedelikuruumides ehk tsirkulatsioon:

• Vedelikuruumide sees difusioon
  
• Vedelikuruumide vahel:
  

• Ekstratsellulaarne vedelik – rakud: osmoos
  
• Vereplasma – interstitsiaalne vedelik: difusioon ja filtratsioon
  

7. Vere üldiseloomustus. Vereplasma iseloomustus.
Veri on vedel sidekude. On vahendajaks kõikide kudede vahel.
Vere ülesanded:
A)transpordifunktsioon-kannab kopsudest hapnikku ja seedetraktist imendunud aineid kudedesse. Toitainete oksüdatsioonil vabanenud CO2 viib veri kopsudesse ja teisi ainevahetuse jääke neerudesse. Veri toimetab hormoone toimekohtadesse. Vere vahendusel jaotatakse ühtlaselt soojus .
B) kaitsefunktsioon- veres peituvad verelibled koos aintikehadega teevad kahjutuks haigustekitajad. Vere hüübimine kaitseb verekaotuse eest.
C) Homoöstaas- veri puhverdab aluselisi ja happelisi aineid, mis tekivad ainevahetuse käigus. Veri reguleerib oma mahu kaudu organismi soolade ja vee sisaldust.
Vere hulk, maht, koostis-
Inimese kehamassist 6-8%. Keskmiselt 5l verd inimeses.
Koosneb vereplasmast ja verelibledest (hemotsüüdid). Verplasmat 54-59%, liblesid 41-46%
Hematokrit nätab kui suure osa moodustavad vererakud vere kogumahust.
Vereplasma, selle koostis, omadused-
Vereplasmas on 90-91% vett, 6-8% valke, ja madalmolekulaarseid aineid.
Värvus kollakas .
Tihedus viskoossus 1,025...1,029 ja 1,9...2,6
Osmootne rõhk 768...819 kPa
Leeliselise reaktsiooniga, pH 7,4
Osmomolaarsus 300mosm/l
Vereplasma valgud , fraktsioonid, hulk-
Valkusid on 65-80g/l, jaotatakse albumiinideks ja globuliinideks.
Albumiine 35-45 g/l ja globuliine 24-37 (+ fibrinogeeni 1,5-4,5)
Vereplasma valgud kannavad neg.laengut ja käituvad hapetena.
Omavaheline suhe- 1,2-2,0/l
Vereplasma valkude ülesanded-
Olulised vere ja kudede vahelises vee-ja ainevahetuses. Vereplasma valkude osmootne rõhk (kolloidosmootne/onkootne rõhk) keskmiselt 3,3 kPa.
Sellest oleneb vere ja kudede vaheline ainevahetus ja esmasuriini teke neerudes.
Võtavad osa ainete transpordist veres-albumiinidega on seotud kaltsium, rasvhapped ,mõned ravimid . Globuliinidega kortisool ,osa lipiide ,rauda, vitamiiine.
Vereplasma valkude tähtsus organismi kaitsereaktsioonis- suur osa antikehi on globuliinide fraktsiooni kuuluvad immuunglobuliinid .
Vereplasma valgud moodustavad osa vere puhversüsteemist. Valgu molekulid on võimelised reageerima nii aluste kui hapetega ja võtavad osa vere happe-leelise tasakaalu säilitamisest.
Vereplasma valkudest oleneb vereplasma viskoossus, on ka teatud valgureserviks.
Vereplasma madalmolekulaarsed ained-
Ligikaudu 20g/l , mille konsentratsioon on 290 mmol/l.
Anorgaanilisi (ioonidena) 9g/l orgaanilisi 10g/l.
Anorgaanilised määravad vere osmootse rõhu, mille kaudu reguleeritakse vee ja soolade tasakaalu organismis.
(Cl 3,60 g/l ; HSO4 0,02 g/l : valgud 65-80 g/l)
Orgaanilised ained-glükoos,rasvhapped,piimhape. Ainevahetuse lõpp-produktidest kusiaine ,kusihape,ammooniumi.
( Na 3,22 g/l ; Ca 0,10 g/l ; Mg 0,02 g/l)
8. Ülevaade vererakkude (erütrotsüüdid, leukotsüüdid ja trombotsüüdid) talitlusest.
Verelibled/vererakud/hemotsüüdid-
Jaotatakse punalibledeks e erütrotsüütideks ja valgelibledeks e leukotsüütideks ja vereliistakuteks e trombotsüütideks.
Hulk veres suur ja konstantne. Vanad rakud asendatakse uutega.
Erütrotsüüdid-
Hulk 4,5-5,5 *10ˇ12 liitri vere kohta.
Kaksiknõgusa ketta kujulised , tuumata. Keskmine eluiga 120 päeva.
Punaliblede püsimine suspensioonina oleneb vereplasma viskoossusest ja erütrotsüütide massi ja pindala suhtest , elektrostaatilistest tõmbe-ja tõukejõududest.
Hüübimatuks muudetud vere punalibled settivad, hinnatakse erütrotsüütide settimise kiirust. Põletikulise haiguse korral settimine kiireneb. Normaalselt oleks see 2..15mm/h.
Massist 30% hemoglobiini , mis transpordib hapnikku. Keskmine hulk meestel 140-170g/l, naistel 120-160g/l.
Punaliblede purunemisel vabaneb hemoglobiin , nim.hemolüüsiks.
Hemolüüsi põhjustavad temperatuuri kõikumised, hüptoonilised lahused , mehhaanilised faktorid . Keemilised-lipoide lahustavad ained ja bioloogilised-toksiinid.
Leukotsüüdid-
Liitris veres 6-10 * 10ˇ9
Tuumaga rakud, suuruselt ja funktsioonilt erinevad.
Jagatakse granulotüütideks(65%) ja agranulotsüütideks(25-35%). Olenevalt graanulite sisaldamisest.
Graanulite värvumise järgi eristatakse basofiilseid,eosinofiilseid ja neutrofiilseid granulotsüüte.
Agranulotsüüte jaotatakse lümfotsüütideks ja monotsüütideks.
Üks osa leukotsüüte fagotsüteerivad baktereid ja võõrkehi. Peamiselt neutrofiilsed granulotsüüdid.
Eosinofiilsete gr.hulk suureneb allergiliste reaktsioonide korral.
Basofiilsete terakesed sisaldavad hepariini ja histamiini , mis laiendavad veresooni ja parandavad verevoolu põletikukolletes.
T ja B Lümfotsüüdid-
T lümfotsüüte u 70-80% lümfotsüütide koguarvust. Vastavalt funktsioonile eristatakse:
T-hävitajarakud- vabastaavad lümfokiine ja hävitavad patogeense faktori.
T-abistajarakud-vallandavad B rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid.
T-pärssijarakud-muudavad B ja T lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioonie
T-mälurakud-jäävad lümfisõlmedesse aastateks pärast infektsiooni ja produtseerivad väikesel hulgal antikehasid. Sama patogeense faktori sattumisel organismi valmib suurel hulgal T.rakkusid,mis tagavad kiire immunoloogilise vastuse.
B-lümfotsüüte umbes 15% lümfotsüütide üldarvust. Jaotatakse plasmarakkudeks ja B-mälurakkudeks (antigeenide retseptorid)
B-lümfotsüüdid sekreteerivad immuunglobuliine. Enamasti vajavad T-abistajarakkude abi.
Trombotsüüdid-
Vereliistakuid liitris 2,5-3*10ˇ11
Tuumata.
Sisaldavad vere hüübimiseks olulist trombotüütide faktorit (fosfolipiide) ja veresooni ahendavat ainet serotoniini, samuti adrenaliini, noradrenaliini, histamiini jne.
9. Vere hüübimise füsioloogia.
Vigastuse tagajärjel vabanevad trombotsüütidest vasokonstriktoorsed ained, mis ahendavad vigastuse kohal veresooni. Trombotsüüdid kleepuvad kokku ja liibuvad vigastatud kohale. Tekib valge tromb, mis vähendab verejooksu haavast.
Samal ajal käivitub verehüübe-punase trombi teke, mille põhireaktsiooniks on plasmavalgust fibrinogeenist trombiini toimel lahustumatu fibriini tekkimine.
Vere hüübimisel on eristatavad aktivatsiooni-,koagulatsiooni-,fibrinolüüsifaas.
Aktivatsioonifaasis-mitmete faktorite järkjärgulise aktiviseerimise tulemusel muudetakse toimivaks X e Stuarti-Proweri faktor. Seda saab algatada seesmise ja välimise tee kaudu.
Seesmise tee korral: kõrgmolekulaarne kininogeen ja prekallikreiinist tekkinud kallikreen aktiveerivad XII faktori, mis kõrgmolekulaarse kininogeeni osalusel aktiveerib XI faktori ja see koos VII faktoriga põhjustab IX faktori aktiveerumise. Aktiivne IX faktor koos Ca,fosfolipiidide ning aktiivse VIII faktoriga aktiveerivad X faktori. Kõik faktorid esinevad veres.
Välimise tee:vigastatud koest pärit fofolipiidid ja Ca- ioonid aktiveerivad VII faktori. VII faktorkoos koe tromboplastiini (III faktori) Ca ja fosfolipiididega muudab aktiivseks X faktori.
Seesmise kui välimise tee kaudu aktiivseks muudetud X faktor koos fosfolipiidide,Ca, ja aktiveeritud V faktoriga (aktseleraatorglobuliiniga) põhjustavad protrombiini muutumise trombiiniks.
Koagulatsioonifaasis tekib fibrinogeenist trombiini toimel fibriin , mis moodustab võrgustiku, kuhu takerduvad verekehakesed. Tekib punane tromb, mis suleb verevoolu. Trombiin aktiveerib fibriini stabiliseeriva XIII faktori, mis muudab lahustuva fibriini monomeeri lahustumatuks fibriini polümeeriks.
Fibrinofüüsifaasis-plasmiin lõhustab veresoonde jääva ja verevoolu takistava fibriini.
Plasmiin on proteaas ,mis tekib vereplasma inaktiivsest plasminogeenist.Plasminogeeni aktiveerib plasma kallikreiin ning aktiveeritud XII faktor.
Plasminogeeni võib aktiivseks muuta ka neerudest uriini üleminev urokinaas, väljaspoolt organismi Beeta-hemolüütiline stretokokk.
Mõne hüübimisfaktori puudumisel tekib hemofiilia.
Vere hüübimist takistavad ained on antikoagulandid . Soolad ( naatriumtsistraat), hepariin, hirudiin , dikumariin.
10. Südame ja vereringe füsioloogia. Südame ehitus, südamelihase omadused. Südame
erutustekke ja erutusjuhtesüsteem. Elektrokardiograafia.
Vere liikumine südames.Südametsükkel-
Südame parem ha vasak pool on vereringes järjestikku ühendatud pumbad . Vere ühesuunalise liikumise tagavad kodade ja vatsakeste vahel asuvad kodedevatsakeste e atrioventikulaar e.hõlmased klapid , ning poolkuuklapid, e.semilunaarklapid.
Vasaku koja ja vatsakese vahel on mitraalklapp ning parema koja ja vatsakese vahel kolmehõlmane klapp .
Südamelihase süstolid ja lõõgastumised e.diastolid vahelduvad korrapäraselt, moodutades ühe südametsükli. Selles võimalik eristada kodade ja vatsakeste tsüklit.
Südametsükkel arvutatakse südamelöögisagedus / sekunditega minutis .
Erinevad rõhud parema ja vasaku vatsakese vahel- maksimaalne süstoolne rõhk paremas vatsakeses 25mmHg ja vasakus 120mmHg.
Kodade tsükkel-
Kodade süstol, mille kestus umbes 0,1seki lisab diastoli ajal täitunud vatsakesse täiendava koguse verd, mis moodustab 8-10% vatsakeses olevast verest.
Kodade süstol lõpetab vatsakeste täitumisfaasi, mille jooksul on kummassegi vatsakesse voolanud 70-80 ml verd. Nim.täitumismahuks. Algab kodade diastol , mis kestab kuni 0.9sek.
Kumbki vatsake sisaldab 150ml verd, so.vatsakeste lõppdiastoolne maht.
Vatsakeste tsükkel-
Kodade süstolile järgneb vatsakeste süstol. Algatajaks vatsakeste lihaseni jõudnud erutusimpulss, Q- saki algus. Vatsakeste süstol algab asünkroonse kontraktsioonifaasiga 0,05seki, atrioventikulaarklapid on veel avatud. Vatsakestesisene rõhu tõus põhjustab vere liikumise kodade suunas,atrioventikulaarklapid sulguvad takistades vere tagasivoolu kodadesse. Sulgumisega kaasneb esimese südametooni teke.
Pärast atrioventikulaarklappide sulgumist on vatsakeste õõs suletud.
Südamelihaste jätkuva kokkutõmbe tõttu tõuseb rõhk vatsakestesiseselt järsult, maht ei muutu. Nim.isomeetrilise kontraktsiooni faasiks. 0,05seki.
Kui vasaku vatsakese siserõhk ületab rõhu aordis , 80mmHg ja paremas vatsakeses on rõhk suurem rõhust kopsuarteris 8mmHg, avanevad poolkuuklapid ja veri surutakse aorti ja kopsuarterisse.Vere väljutusfaas 0,25seki.
Süstol kokku kestab 0,35 seki.
Puhkeolekus paisatakse ühe süstoliga kuni 80ml verd,mida nim.südame löögimahuks. Pärast väljutusfaasi lõppu vatsakestesse jäävat mahtu nim lõppsüstoolseks mahuks.e.jääkmahuks.
Arvutatakse kuni löögisagedus 70x/min ja maht 70ml= 70*70=4900ml, e. südame minutimaht Q.
Väljutusfaasis rõhk aordis 120-130mmHg,kopsuarteris 20-25mmHg. Süstoolse rõhu väärtused.
Väljutusfaasi lõppedes vatsakeste lihas lõõgastub.
Vatsakeste siserõhk langeb.
Järgneva prodiastoli 0,04sek sulguvad poolkuuklapid, mis takistavad vere tagasivoolamist vatsakesse.Sellega kaasub teise südametooni teke. Algab diastol. Järgneb isomeetriline lõõgastumise faas.0,05 seki. Rõhk vatsakeses langeb peaaegu nulli. Kui rõhk osutub madalamaks rõhust kodadest avanevad antrioventikulaarklapid ja algab vatsakeste täitumisfaas.
Südame löögisageduse tõus viia diastoli lühenemisele.Kui südame löögisagedus ületab 180 lööki minutis, kogu tsükkel kestab .0,3seki, siis viib see minutimahu vähenemiseni, sest süda ei jõua verega täituda.
Südamelihas-müokard- ühendab sile-kui ka vöötlihase omadusi. Ehituselt on südamelihas sarnane vöötlihasele.
Müosiini ja aktiinifilamente sisaldavad lihaskiud on skeleti omadest lühemad ja kõrvalharude kaudu ühendatuna moodustavad süntsüütiumi.
Sarnasus silelihasega-müokardi kokkutõmbeid algatavad südames endas tekkivad impulsid. Koerakkude sellist omadust nim.automaatsuseks, seetõttu süda võib töötada ka väljaspool organismi.
Südame erutustekke ja erutusjuhtesüsteem-
,mis koosneb atüüpilisest lihaskoest,kuuluvad sinuatriaal-ja atrioventikulaarsõlm, Hisi -kimp, Hisi kimbu sääred ning erutusjuhtesüsteemi lõppharudene Purkyne kiud.
Sinuatriaalsõlm paikneb parema koja seinas õõnesveenide suubumiskohal. Seal tekib südame kokkutõmbeid käivitav erutus , mis levib mööda kodade muskulatuuri kodade ja vatsakeste piiril asuva atriventikulaarsõlmeni. Sealt edasi Hisi kimpu, selle sääri ja Purkyne kiudusid pidi vatsakese lihasele .
Erutuse tekke ja levikuga kaasneb südamelihase kokkutõmme e.süstol. Kokkutõmbe ajal ei vasta südamelihas teatud aja jooksul ärritajatele uue erutuse tekkega. Seda ajavahemikku nim. Absoluutse refraktaarsuse perioodiks .
Puhkeolekus tekib 60-70 impulssi sinuatriaalsõlmes minutis, südametsükli kestus 0,85-1 sek, kestab absoluutne refraktaarsuse periood 0,2 seki.
Sellele järgneb suhtelise refraktaarsuse periood e.erutuvuse järk-järguline taastumine . Kestab 0,02-0,05 seki. Selle jooksul võib uue erutuse esile kutsuda normaalsest tugevama ärritajaga.
Südamelihas uutele ärritajatele ei reageeri refraktaarsuse ajal, see tagab südame rütmilisuse.
Erutuse levimiskiirus- südame eri osades erinev. Kodades 1m/s, antrioventikulaarsõlme ülaosas 0,02-0,05 m/s, ülejäänud erutusjuhtesüsteemis 2-4m/s, vatsakeste lihases u 1m/s.
Erutuse juhtimise aeglustumine atrioventikulaarsõlme ülaosas hoiab ära kodade ja vatsakeste samaaegse kokkutõmbe. Vasakesed kontraheeruvad pärast kodasid.
Südamelihase kokkutõmbeid algatanud erutus avaldub spontaanselt tekkiva elektrilise potensiaali muutusena sinuatriaalsõlme rakkude pinnamembraanil, mille väärtus -50..-60mV.
Suhtelist puhkeolekut iseloomustab aeglane diastoolne depolarisatsioon , mis vallandab kiire depolarisatsiooni- ja repolarisatsioonifaasi.
Antrioventikulaarsõlmel on iseloomulik potentsiaalimuutus samaugune kui sinuatriaalsõlmel. Vatsakeste müokardi pontentsiaalil on püsiv polarisatsioonifaas, kiire depolarisatsioon ja platookujuline repolarisatsioonifaas, mille jooksul on vatsakeste lihas refraktaarperioodis ega võta vastu uusi ärritajaid.
Elektrokardiogramm-
Kui südametegevusega kaasnevaid elektrinähtusi registreeritakse keha pinnalt. EKG.
Tavaliselt kätele ja jalgadele kinnitatud eletroodide abil. Standardsete jäsemelülituste abil.
I lülitus-parem ja vasak käsi
II lülitus parem käsi, vasak jalg
III lülitus vasak käsi ja jalg.
Erinevaid väljalööke tähistatakse P,Q; R, S, T sakkidega.
P- sakk -erutuse levikul kodades, Q;R;S sakk (QRS kompleks ) vastab vatsakeste depolarisatsioonile. T-sakk näitab vatsakeste repolarisatsiooni.
P-saki algusest kuni Q-saki alguseni mõõdetud aeg vastab erutuse levikule kodadelt vatsakestele.
Q-saki algusest T-saki lõpuni (Q-T intervall ) mõõdetud aeg on vatsakeste elektriline süstol.
Võimalik iseloomustada müokardi seisundit,erutusjuhtesüsteemi. Esimesena Einthoven.
Südamelihase klokkutõmbejõud sültub kontraktsioonieelsest pikkusest, südamelihase energia-ning hapnikuvarudest. Kui need ei muutu, süda vastab sama tugeva kokkutõmbega.
11. Veresoonkond. Veresoonte jaotus funktsiooni järgi. Vererõhk ja selle regulatsioon. Vererõhu mõõtmine.
Veresoonte jaotus funktsiooni järgi-
Oleneb asukohast,läbimõõdust ja seina ehitusest.
Eristatakse jaotus-,kogumis-,takistus-,vahetus-, mahtuvus -, elastsus -, šuntfunktsioniga veresooni.
Jaotus ja kogumisfunktsioon- vere kiire transport. Aort, suured ja väiksesed arterid , väikesed ja suured veenid.
Takistusfunktsioon-avaldavad verevoolule teatud takistust.Arteriool,prekapillaarid,kapillaarid.
Arterioolidel ja prekapillaaridel tänu silelihaskihile suurem osa. Aterioorid peened veresooned, reguleeritava toonusega silelihaskihiga.
Vahetusfunktsioon-erinevate koealade varustamine toitainete ja hapnikuga, ning CO2 ja teiste ainevahetuse jääkide äraandmine kudedelt verele.Aeglane vool. Prekapillaarid,kapillaarid, veenulid -mikroringe.
Mahtuvusfunktsioon-vereringe madalrõhu süsteemi veresooned. Madalrõhuga alas on ringluses olevast veres ligi 60%. Veenide õhukese seina tõttu muutub nende maht väikeste muutuste korral.
Elastsusfunktsioon-südamest väljuvad suured arterid. Elastsus tagab vererõhu püsimise ja vere pideva liikumise ka diastoli ajal.
Šuntfunktsioon-täidavad arterite ja veenide vahelised ühendused-arteriovennoossed anastomoosid. Kui mõne koepiirkonna verevajadus väheneb, sulguvad prekapillaarsed sfinkterid ja veri suunatakse ilma kapillaare läbimata otse veenidesse.
Vererõhu regulatsioon-
Oleneb vereringes oleva vere mahust ja vere viskoossusest, südame minutimahust, veresoonte (eriti arterioolide ja kapillaaride) takistusest. Kõik mis suurendavad südame minutimahtu, veresoonte takistust, tõstavad vererõhku.
Piklikajus ,veresoonte toonust reguleerivatel närvikeskustel, eristatakse veresooni ahendava e vasomotoorseid ja laiendava e.vasodilatoorse mõjuga osa.
Regulatsioonis osalevad paljud refleksid.
Rõhuretseptorid paiknevad aordikaares, kemoretseptorid karotiid ja aordigloomustes. Neilt viiaks veresoonkonna ja südame talitlus vastavusse verevarustuse vajadustega.
Vererõhu ülemäärane tõus vallandab depressoorse refleksi- perifeersed veresooned laienevad, takistus verevoolule väheneb, südame löögisagedus ja maht vähenevad.
Vererõhu liigne langus vallandab pressoorse refleksi- vastupidine depressoorsele.
Vererõhu mõõtmine-
Otseselt või kaduselt.
Otsene vererõhu mõõtmine-nim.invasiivseks. Inimesel viiakse veresoonde manomeetriga ühendatud kanüül.
Kaudsel mõõtmisel-mitteinvasiivne-avaldatakse veresoonele vasturõhku veresoont ümbritsevate kudede kaudu. Kasutatakse vererõhu vasturõhu põhimõtet.
Korotkovi meetod-mõõdetakse arteriaalset vererõhku õlavarrearteris sfügmanomeetri abil. Õlavarrearter ümber asetatakse manomeetriga ühendatud mansett . Leitakse arteri asukoht, asetatakse stetoskoobi otsik. Tõstetakse manseti rõhku kuni see ületab arterisese rõhu, mansetialune arter sulgub, verevool lakkab. Avatakse ventiil , langetatakse aeglaselt rõhku mansetis. Atreriaalsest rõhust madalama mansetirõhu juures läbib veri arterit, verevool kireneb, tekivad keerisvoolud, millega kaasnevad Korotkovi toonid.Toonide ilmumisel fikseeritakse manomeetri näit, mis vastab süstoolsele arteriaalsele rõhule.
Rõhu edasisel langusel toonid alguses tugevnevad,siis kahanevad või kaovad. Sel hetkel vastab rõhk mansetis diastoolsele ateriaalsele rõhule.
12. Hingamise füsioloogia. Kopsude ventilatsioon , hingamismehaanika, kopsude mahud ja mahtuvused. Surnud ruumid ja alveolaarventilatsioon. Kopsude verevoolutus.
1. gaasivahetus kopsudes e. väline hingamine , mille käigus uuendatakse kopsude ventilatsiooniga osa alveoolides olevast gaasisegust. Kopsukapillaaride gaasivahetustsoonis olev veri rikastub hapnikuga ning annab ära süsinikdioksiidi
2. gaaside difusioon alveoolide ja vere vahel
3. hapniku ja süsinikdioksiidi transport verega
4. gaaside difusioon kudede ja vere vahel
Daltoni seadus ja gaasi osarõhu arvutamine gaasisegus:
P = PN2 + PO2 + PH2O
PX = FX * (PB – PH2O)
Henry seadus:
[ gaas ] = α/760 * Pgaas
Grahami seadus:
DO2 = 1/√32 = 1 : 5,65 = 0, 176
DCO2 = 1/√44 = 1 : 6,63 = 0,150
DO2/DCO2 = 0,176/0,150 = 1,2
Boyle ’i seadus:
P * V = const
(sümbolite tähendused lk 78, 79)
Gaasivahetus kopsudes, kopsude ventilatsioon:
Hingamisteid jaotatakse ülemisteks (nina- ja neeluruum) ja alumisteks (alates hingetorust), nende piiriks on häälepilu.
Kopsu katva pleura e. kopsukelme ja rindkere seina seesmist pinda vooderdava rinnakelme vahele jääb kapillaarne ruum – kopsukelme- e. pleuraõõs, mis on täidetus üliõhukese vedelikukihiga. Atmosfäärirõhust madalama rõhu tõttu pleuraõõnes on kopsud kogu aeg teatud ulatuses väljavenitatud.
Intrapulmonaalse (kopsusisese) ja intrapleuraalse (pleuraõõnesisese) rõhu diferentsi nimetatakse transpulmonaalseks rõhuks. (rõhu-mahu diagramm lk 84)
Sissehingamisel rindkere maht suureneb, hingamisteedes langeb rõhk atmosfäärirõhust madalamale ja õhk voolab kopsudesse. Väljahingamisel rindkere maht väheneb, selle tagajärjel intrapulmonaalne rõhk tõuseb, ületab atmosfäärirõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja. Sissehingamisel on roided tõstva funktsiooniga välitse roietevahelihaste kokkutõmme, rinnaõõne maht suureneb eest taha suunas, diafragma kontraktsioonil tema kuppel lameneb ja rinnaõõne maht suureneb ka vertikaalsuunas. Tavalise sügavusega, puhkeolekule iseloomuliku väljahingamise korral taastub rindkere maht tema raskuse ja elastsuse tõttu, sel puhul öeldakse: väljahingamine on passiivne. Sügavamal väljahingamisel ja hingamisteede takistuse suurenemise korral võtab roiete langetamisest osa sisemiste roietevahelihaste kokkutõmme. Sügaval ja raskendatud hingamisel muudavad rinnaõõne mahtu ka hingamise abilihased: kaelalihased , saaglihas, rangluualune lihas, kõhulihased jt.

Kopsude alveolaarventilatsioon. Surnud ruumid:
Üks osa hingamismahust täidab hingamisteede selle osa, milles gaasivahetust ei toimu, sinna kuuluvad nina- ja neeluruum, hingetoru ja hingamisteed kuni terminaalbronhioolideni . See on anatoomiline surnud ruum, kus sissehingatud õhk puhastub suurematest tolmuosakestest, soojeneb kehatemperatuurini ja küllastub veeauruga. Kui alveoole ümbritesevates kapillaarides puudub verevool, siis nende alveoolide ventileerimisel gaasivahetus alveolaarõhu ja vere vahel pole võimalik ning tekib alvolaarne surnud ruum. Anatoomiline ja alvolaarne surnud ruum kokku moodustavad funktsionaalse surnud ruumi. Tervel inimesel on alvolaarne surnud ruum väga väike ning anatoomiline surnud ruum võrdub funktsionaalse surund ruumiga.
Seda osa kopsude ventilatsioonist, mis osaleb gaasivahetuses, nim alveolaarventilatsiooniks (VA). VA saab leida, kui on teada hingamismaht , anatoomilise surnud ruumi suurus ja hingamissagedus : VA = (VT –VD) * fr Alveolaarventilatsiooni saab mõõta ka gaasivahetuse kaugu nn Bohri valemi alusel. Määramise põhimõte seisneb selles, et kopsude üld- ja alveolaarventilatsiooniga äraantud süsinikdioksiidi hulgad on võrdsed. Surnud ruumi ventilatsiooniga CO2 organismist välja ei tooda. CO2 hulk väljahingatud õhus võrdub kopsude minutiventilatsiooni ja väljahingatud õhu CO2 fraktsiooni korrutisega. See CO2 kogus tuuaksegi alveolaarventilatsiooniga organismist välja. Selle tõttu on CO2 hulk väljahingatud õhus võrdne ka aveolaarventilatsiooni ja alveolaargaasis oleva CO2 fraktsiooni korrutisega. Tavaliselt moodustab avleolaarventilatsioon kopsude üldventilatsioonist > 0,7 ja VD/VT = naeru , nutu, punkpillide mängimise jm tegevuse korral muututda kopsude ventilatsioon ja väljahingatava õhu hingamisgaaside fraktsioonid, mitte aga nende hulgad. Juhul, kui ainevahetuse tase ei muutu, on korrutis VA * FACO2 = const. See tähendab, et ainevahetusele mittevastava kopsude ventilatsiooni tõusuga kaasub CO2 fraktsiooni langus ja vastupidi. (vt. veel valemeid lk 85, 86)
Kopsude mahud ja mahtuvused:
Hingamismaht (VT) on tavalisel hingamisel ühe korraga sisse- või väljahingatud õhu hulk. VT suurendamisekso n reservid nii välja- kui sissehingamisel. Väljahingamise suunas on reserviks ekspiratoorne reservmaht (ERV), s.o õhu hulk, mis saadakse pärast tavalist väljahingamist maksimaalse sügavuseni välja hingates, ja sissehingamise suunas on reserviks inspiratoorne reservmaht (IRV), s.o õhu hulk, mis saadakse pärast tavalise sügavusega sissehingamist maksimaalse sügavuseni sisse hingates. Pärast maksimaalse sügavusega sissehingamist maksimaalse sügavuseni välja hingaryd ühu hulk on ekspiratoorne vitaalkapatsiteet (EVC) ja pärast maksimaalse sügavusega väljahingamist maksimmaalse sügavuseni sisse hingatud õhu hulk on inspiratoorne vitaalkapatsiteet (IVC). Pärast maksimaalset väljahingmaist jääb kopsudesse ruumala, mida nimetatakse kopsude jääk- e residuaalmahuks (RV). Maksimaalse sissehingamise järel on kopsudes ruumala, mida nimetatakse kopsude kogumahtuvuseks e totaalkapatsiteediks (TLC). Pärast tavalise sügavusega väljahingamist kopsudesse jäävat ruumala nimettaakse funktsionaalseks residuaalkapatsiteediks (FRC). Selles ruumalas uuendatakse iga gingamisega osa alveolaargaasist, mis moodustab puhverruumi väljisrõhu ja vere vahel. Ruumalasid, millel puuduvad tinglikud alajaotused, nimetatakse mahtudeks, mitmest mahust koosnevaid ruumalasid aga mahtuvuseks e kapatsiteetideks. Kopsude elulist mahtuvust e vitaalkapatsiteeti ja selle alajaotusi – ekspiratoortset reservmahtu, hingamismahtu ja inspiratoorset reservmahtu saab registreerida spirograafi abil. Kopsude residuaalmahu määramise tuntumad meetodid põhinevad mingi testgaasi kopsudesse sisse- või kopsudest väljauhtmisel.
Alveolaarventilatsiooni ja kopsude verevoolutuse suhe:
Hingamisgaasid difundeeruvad läbi alveolaarmembraani ja venoosne veri arterialiseerub siis, kui ventileeritud alveoole ümbritsevad verega läbivoolutaud kapillaarid, see sõltub kopsude alvolaarventilatsiooni (VA) ja kopsude verevoolutuse e perfusiooni (Q) suhtest. Kui puhkeolekus on kopsude alveolaarventilatsioon umbes 4...5 l/min ja kopsude verevoolutus 5...6 l/min, siis VA/Q = 0,8...1,0. Alveolaarventilatsiooni ja kopsude perfusiooni vastavusest oleneb vere arterialiseerumine. Mitteventileertavaid alveoole (VA = 0) ümbritsevatest kapillaaridest läbi voolav veri ei arterialiseeru ning lisandub venoosse nn šuntverena arteriaalsele verele, nendes alveoolides on VA/Q = 0. Selliste alveoolide ventilatsioon, mille kapillaarides puudub verevool (Q = 0), moodustab alvolaarse surnud ruumi ja nendes on VA/Q = ∞. Selgub , et VA/Q suhtarv võib teoreetiliselt jääda vahemikku nullist lõpmatuseni. Lokaalsete faktorite mõjul, kus peamist osa mängivad O2 ja CO2 osarõhud, reguleeritakse verevoolu ja ventilatsiooni nii, et verega voolutatakse läbi just neid alveoole, mida ventileeritakse ja ventileeritakse neid alvoole, mille kapillaarides voolab veri. Normaalse alveolaarventilatsiooni ja kopsude verevoolutuse korral on kõige enam alveoole, kus VA/Q = 0,9.
13. Hingamisgaaside difusioon kopsudes ja nende transport verega. Hingamise regulatsioon.Hingamise üldine iseloomustus. Gaasivahetus organismi ja teda ümbritseva keskkonna vahel.Hingamise “etapid”.
Gaasivahetus välisõhu ja alveolaargaasi vahel hoiab viimasesCO2 osarõhu madalama ja O2 osarõhu kõrgema kui venoosses veres. Venoosses veres on CO2 osarõhk kõrgem kui alveolaargaasis ja alveolaargaasi O2 osarõhk kõrgem, CO2 difundeerub verest alveoolidesse ja O2 alveoolidest verre veri arterialiseerub. Kui ei esine difusioonihäireid, siis osarõhud võrdsustavad.
Veri kannab O2 füüsikaliselt lahustununa ja hemoglobiiniga seotult. Füüsikaliselt lahustunud hapnikku on vähe, suurem osa kantakse hemoglobiiniga seotult. Hemoglobiin koosneb neljast polüpeptiidahelast, igaüks neist sisaldab heemi, igas heemis kahevalentne rauaaatom., O2 seotakse kergesti ilma rauavalentsi muutmata ja hemoglobiin muutub oksühemoglobiiniks. Üks mool hemoglobiini seob täieliku küllastuse korral 4 mooli hapnikku.
CO2 transport veres: lahustunult vereplasmas ja erütrotsüütides(kogu hulgast u 10%), seotult valkudega nt hemoglobiiniga(11% kogu hulgast) plasmavalkudega u 1% ja ka vesinikarbonaadina vereplasmas( kõige rohkemja erütrotsüütides, väga vähe ka dissotseerumata süsihappena.
Vesinikarbonaadina vereplasmas: kudedes tekkinud CO2 difundeerub verre ja sealt erütrotsüüti, kus CO2st tekib süsihape. Reaktsiooni kiirendab karboanhüdraas. HCO3 ioon difundeerub erütrotsüüditest välja kontsentratsioonide diferentsi tõttu. Erütrotsüüti liiguvad negatiivse laengu asendajana kloori ioonid ja järgneb vesi. HCO3- asendumist klooriga nimetatakse Hamburgeri nihkeks Kopsude CO2 vahetus on eelpool kirjeldatud.
Kopsude ventilatsiooni reguleerib piklikajus paikenv hingamiskeskus , kus eristatakse sissehingamislihaste tööd juhtivaid inspiratoorseid ja välja hing lihaste tööd juhtivaid ekspiratoorseid neuroneid . Neile alluvad motoneuronid seljaaju IV-VII ja kaela ja I-VII rinnasegmentide eessarvedes.Neuronite aktiivsuse rütmi- tsentraalse rõtmogeneesi( selle kujundamine on autonoomne, mõjutab perifeersetelt retseptoritelt ja KNS osadelt saadav info) abil viiakse hingamine organismi ainevahetusega vastavusse.
Gaasivahetus kopsudesgaaside difusioon alveoolide ja vere vahelO2 ja CO2 transport verega gaaside difusioon kudede ja vere vahel.
Atomosfäärirõhust madalama rõhu ( mäed etc) puhul tekib hapnikuvaegus õhurõhu languse tõttu ja hemoglobiini küllastatus O2 väheneb.
Kõrge rõhu puhul hakkab lämmastik kudedes rohkem ning see kutsub esile muutuseid organismis nt kohatu rõõmutunne 45 m sügavusel, sügavamal juba uimasus etc. Kui rõhuvähenemine on liiga kiire hakkab lämmasti kudedest väljuma mullikestena ja võib ummistada elutähtsate organismide veresooned
14. Seedimise üldine iseloomustus, olulisemad seedeprotsessid. Süsivesikute, valkude ja lipiidide seedimise üldine iseloomustus. Seedimine suus ja maos.
Toiduga saadavaid aineid organism enamikul juhtudest väliskeskkonnas esinebal kujul ei omasta . Toitu töödeldakse seedekulglas mehaaniliselt ja segatakse seedenõredega, mille ensüümid lõhustavaf toitaineid nii, et need muutuvad imenduvaks ja organismile vastuvõetavaks, valgud ja lipiidid kaotavad liigispetsiifilisuse.
(Pole kindel olulisemates seedeprotsessides aga ehk on need)
Olulisemad seedeprotsessid: Seedimine suus, neelamine , seedimine maos, seedimine peensooles , maksa osa seedimises, seedimine tühi- ja niudesooles, seedimine jämesooles.
Süsivesikute lõhustamine ja imendumine : süsivesikutega kaetakse 50...60% kogu ööpäevasest energiakulust. Polüsahhariidid (tärklis, glükogeen, tselluloos ), disahhariidid (sahharoos, laktoos , maltoos), monosahhariidid ( glükoos, fruktoos ). Süsivesikud imenduvad monosahhariididena. Kiudained lõhustatakse osaliselt alles jämesoole bakterite poolt.
Kiudained seovad rohkesti vett, stimuleerivad soole motoorikat. Sülje ja kõhunäärme α-amülaas lõhustab polüsahhariidid kuni disahhariidi – maltoosini. Amülaas inaktiveeritakse maos soolhappe toimel, disahhariidid jõuavad lõhustamatult peensoolde . Süsivesikute lõhustamise lõpetavad peensoole limaskesta epiteelirakkudes tekkivad ensüümid – disahharidaasid: maltaas, sahhraas, laktaas.
Aineid transporditakse läbi raku, s.o transtsellulaarselt. Enterotsüüdi plasmamembraani apikaalsetes ja basolateraalsetes piirkondades on erinevad kandurid e transporterid. Monosahhariidide kergendatud difusioonis osalevad kandurid kuuluvad GLUT perekonda.
Valkude lõhustamine ja imendumine: valku lõhustavaid ensüüme võib jaotada proteaasideks ja peptidaasideks. Proteaasid lõhustavad valkusid väiksemateks peptiidideks, mida peptidaasid omakorda väiksemateks koostisosadeks lõhustavad. Peptidaase jaotatakse endo - (lõhustavad peptiidsidemeid aminohapete sees) ja eksopeptidaasideks (vabastavad üksikuid aminohappeid ). Valgud imenduvad aminohapetena.
Lipiidide lõhustamine ja imendumine: lipiidide hulka kuuluvad triglütseriidid, fosfolipiidid , tsüklilised lipiidid ja lipiididesarnased rasvlahustuvad vitamiinid . Lipiide lõhustavad ensüümid on lipaasid . Lipiidide lõhustumisele aitab kaasa ensüüme mittesisaldavad sapp ja kolipaas. Lipiidide imendumine toimub lihtsa difusiooni teel läbi enterotsüüdi apikaalse membraani.
Seedimine suus: seedimine algab suus, kus toit peenestatakse ja segatakse süljega ning muudetakse neelatavaks. Süljenäärmete sekreeti – sülge – produtseerivad 3 paari suuri (kõrvasüljenäärmed, keelealused ja lõuaalused näärmed) ning hulgaliselt suuõõne limaskestas asuvaid väikesi süljenäärmeid. Sülg on kergelt leeliseline vedelik, sisaldab 98...99% vett ja 1...1,5% soolasid ning orgaanilist ainet. Ensüümidest on süljes süsivesikuid lõhustavat α-amülaasi ning keelepära piirkonnas asuvatest Ebneri näärmetest pärinevat, lipiide lõhustavat lingvallipaasi. Süljes lahustunud ained toimivad maitsmissensoreile. Sülg vähendab organismi sattuva nakkuse vüimalust. Limaaine mutsiin muudav toidupala libedamaks ja neelatavaks. Sülg hoiab suu limaskesta niiskena, mis on vajalik kõnemisel. Süljehulk oleneb toidu koostisest ja veesisaldusest, seda eraldub ka mittesöödavate ainete suhu sattumisel, viimasel juhul on süljel loputusfunktsioon. Sülje sekretsioon algab juba toidu nägemisel ja haistmisel ning ärritajate mõjul. Keskmine sülje hulk ööpäevas 1...1,5 liitrit.
Seedimine maos: Magu on toidu reservuaariks. Maos jätkub süsivesikute lõhustumine süljeensüümide toimel seni, kuni seda võialdab maomahla pH (kui pH45° ja delta kiududega. Mehanosensitiivsed notsitseptorid ühenduvad A-delta kiududega. Polümodaalsed notsitseptorid on tundlikud mehaanilistele, termilistele, keemilistele stiimulitele, ühenduvad C-kiududega. Siseorganites on vaikivad notsitseptorid, mille lävi langeb tunduvalt põletiku mõjul.
Temperatuurimeele sensoriteks on nahas paiknevad külma-, sooja- ja valusensorid.
Külmasensoriteks on spetsiifilised Aδ müeliniseeritud, hargnevad närvilõpmed, mille harud tungivad epitermise basaalsesse ossa. Külmasensoreid on 3-10 korda rohkem kui soojasensoreid. Erinevatel kehapiirkondades on sensorite tihedus erinev.
Soojasensoreid on vähem kui külmaseonsoreid. Sooja vastuvõtuga seostatakse vabu närvilõpmeid, mis juhivad C tüüpi närvikiudude kaudu erutust.
Sensorite erutumise mehhaniski seotatakse nende ainevahetuse intensiivsuse muutusega temp mõjul. Temp muutus 10 kraadi muudab enam kui kahekordselt intratrellulaasete keemiliste reakstioonide kiirust. Termosensorite ärritamisel antakse erutus edasi mööda erinevaid aferentsed närvikiudusid:

Temp alla 15 kraadi – erutuvad külma suhtes tundlikud valusensorid

Külmasensorid alustavad impulsside väljasaatmist 10 kraadist alates, maksimaalne vastus saadakse 25 kraadi juures, sensorid lõpetavad impulsside väljasaatmise 43 kraadi juures

Alates 30 kraadist alustavad impulsside väljasaatmist soojasensorid

45 kraadi juures stimuleeritakse juba kuuma suhtes tundlikke valusensoreid.
ÜLEJÄÄNUD KÜSIMUSTE VASTUSEID EI LEIDNUD! KUI KEEGI NII TARK ON JA LEIAB/TEAB NEID SIIS ANDKE MULLE KA TEADA! KADRI
Organismis on olemas nn. Antinotsitseptiivsed mehhanismid , nende neurokeemia on tihedasti seotud endogeensete opioidide (endorfiinid) ja endokannabinoididega (anadamiid) ning alaneva pidurdussüstemiga. Valude pärssimine valuvaigistitega: mittenarkootilised, nt atsetüülsalitsüülhape, ja narkootilised, nt morfiin , valuvaigistid. On olemas veel lokaalsed ja üldanesteetikumid. Lokaalsed anesteetikumid toimivad konkreetse piirkonna valuretseptoritele ja kiududele, üldanesteetikumid kõrvaldavad teadvuse.
Endogeensed ja eksogeensed opiaadid (nt morfiin, st oopiumipreparaadid), mõjuvad samadele piirkondadele, millele ka elektr. stimulatsioon . Organism ise on võimeline samuti tootma endogeenseid opiaate (nt enkefaliin, avast .1975). Hiljem on leitud ligi 20 proteiini, mis aktiveerivad opiaat-retseptoreid. Kokkuvõtteks: ajus on nn alanev valu reguleeriv süsteem, mida võib otseselt mõjutada kas el.stimulatsiooniga v morfiini-taoliste ainetega. (aju ise aktiveerib seda süsteemi neurotransmitterite klassiga, mida nim endogeenseteks opiaatideks – platseebo -katsed!).
22. Nägemismeel. Silma ehitus. Nägemisteravus. Silma võrkkest ja tema retseptorid.
Biokeemilised protsessid kolvikestes ja kepikestes. Nägemisinformatsiooni vahendavad
juhteteed . Nägemiskeskused ajukoores . – Nägemismeeleelundiks on silm, mille valgustundlikud sensorid – kepikesed ja kolvikesed – asuvad võrkkestas. Silma optiline süsteem tagab valguskiirte fokuseerimise võrkkestale, kus tekib vähendatud ümberpööratud kujutis. Sensorirakkudes valguse toimel tekkinud sensoripotentsiaalid kutsuvad nägemisnärvis esile aktsioonipotentsiaalid, mis juhitakse nägemismeele tsentraalseid teid pidi ajukoore kuklasagarasse, kus teadvuse tasemel tekib nägemisaisting ja –taju. Inimene tajub valgusena 400-750 nm pikkusi elektromagnetlaineid.
Silma optilise süsteemi moodustavad: sarvkest , eeskamber, lääts ja klaaskeha . Lisaks nimetatud valgustmurdvatele struktuuridele kuulub optilisse süsteemi veel silmaava e pupill , mille kaudu reguleeritakse silma langeva valguse hulka. Silma optilise süsteemi valgustmurdvat võimet mõõdetakse dioptriates. Silmas on valgustmurdvaid keskkondi mitu.
Silmamuna ehitus. Silmamuna koosneb kestadest ja sisust. Silmakestad on: fibroos -, soon- ja võrkkest.

Fibrooskesta eesmine 1/6 on sarvkest ja ülejäänud 5/6 kõvakest e skleera.

Soonkestal on 3 osa:

Vikerkest annab silmadele värvi ja võib olenevalt pigmendi hulgast olla tumedam või heledam. Vikerkesta keskkele jääb silmaava, mida ümbritsevad sulgur- ja laiendajalihas

Ripskeha, milles paikneb ripslihas

Pärissoonkest sisaldab veresooni, mille kaudu toidetakse võrkkesta epiteeli

Võrkkestas e reetinas on mitmeid erinevaid rekukihte

Melaniini sisaldav pigmentepiteel, milles valgus neeldub ja seetõttu ei teki silmasisest peegeldust

Sensorirakud: kepikesed ja kolvikesed. Võrkkesta perifeerias piknevad kepikesed, kolvikesed on koondunud kesklohku kollatähni piirkonda

Horisontaalrakud

Bipolaarsed rakud

Ganglionirakud, mille jätked moodustavad nägemisnärvi
Nägemisnärvi reetinast väljumise koht on pimetähn, kuna seal puuduvad sensorid ja valgustundlikkus.
Nägemismeele iseloomustamiseks mõõdetakse nägemisteravust ning nägemis- ja vaatevälja suurust. Nägemisteravuse määrab väikseim kahe punkti vaheline kaugus, mida silm on võimeline eristama . Normaalne silm eristab kaht punkti millelt lähtuvate kiirte nurk on 60 kaarsekundit s.o 1 kaareminut.
Retseptiivseks väljaks on see võrkkesta ala, mille ärritamine valgusega põhjustab ganglionirakkudelt lähtuva impulsatsiooni tõusu või languse. Ganglioniraku retseptiivsed väljad on sõõrjad, nendel on tsentrum ja perifeeria . Valgusele reageerimise järgi on neid kahte tüüpi:

Retseptiivväljad, mille tsentrumi ärritamine valgusega põhjustab sealt lähtuvate impulsside sageduse tõusu, samal ajal perifeeriast välja saadetud impulsside arv väheneb. Retseptiivvälja perifeeria ärritamisel on olukord vastupidine. Need retseptiivväljad reageerivad valguse sisselülitamisele.

Retseptiivväljad, mille tsentrumi ärritamisel valgusega sealt lähtuvate impulsside sagedus langeb, samaaegselt perifeeriast lähtuvate impulsside sageuds tõuseb. Retseptiivvälja perifeeria ärritamisel tõuseb tsentrumist väljasaadetud impulsside sagedus. Need retseptiivväljad reageerivad valguse väljalülitamisele.
Seega algab erineva tugevusega valgustatud pindade eristamine juba võrkkestas. Valguse intensiivsuse järsust suurenemisest signaliseerivad on-tsentrumi gangloinirakud, mis nõrgas valguses ainult üksikuid impulsse välja saadavad . Valguse intensiivsuse järsust nõrgenemisest signaliseerivad off-tsentrumi rakud, millelt lähtuv aktiivsus on madal tugeva valguse juures.
Võrkkestas on valguse suhtes erinevate absoluutlävedega sensorid: kepikesed ja kolvikesed.
Kepikeste abil nähakse hämaras ja värvusi ei eristata, seda nim skotoopiliseks nägemiseks. Kepikesed sisaldavad nägemispurpurit e rodopsiini, mille punane värvus tuleb sellest, et ta neelab tugevasti rohelist ja sinist valgust.
Kolvikestega nähakse valges ja eritatakse värvusi, see on fotoopiline nägemine. Värvuste nägemist seletatakse sellega, et kolvikesed sisaldavad kolme erinevat fotopsiini, mis neelavad sinist, rohelist ja punast valgust.
Pimeduses on kepikeste Na+-kanalid avatud, erinevalt teistest närvikoemembraanidest, kus Na+-kanalid on puhkeolekus suletud. Avatuna hoiab neid intratsellulaarne cCMP. Valguskvant aktiveerib rodopsiini, mis koosneb opsiinist ja 11-cis-retinaalist, 11-cis-retinaal muutub 11-trans-retinaaliks. Reaktsiooni võib nim stereoisomerisatsiooniks, sest muutub aine konfiguratsioon, ilma et aine keemiline koostis muutuks. 11-trans-retinaal seondub membraani G-valgu transdutsiiniga, mis aktiveerib omakorda cGMP fosfodiesteraasi ja cGMP muutub 5-GMP-ks. cGMP kontsentratsiooni languse tõttu sulguvad naatriumkanalid. Na+ sissevool väheneb. Kaaliumkanalid, millel puuduvad väratid, jäävad avatuks. Tulemuseks on sensorimembraani hüperpolarisatsioon, mis on seda ulatuslikum, mida tugevam on valgus. Pimeduses on sensor osalise depolarisatsiooni seisundis ja saadab pidevalt välja pidurdavaid impulsse võrkkesta bipolaarsetele rakkudele. Kui valgus sensori hüperpolariserib, siis vähenevad pidurdavad mõjud bipolaarsetele rakkudele ja need aktiveeruvad.
Valguse „transleerimist“ närvirakkude elektrilisteks potentsiaalideks nim fototransduktsiooniks.
Bipolaarsed rakud on sünaptilises ühenduses ganglionirakkudega.
Nägemisnärv, mille moodustavad ganglionirakkude jätked, sisaldab enam kui 106 kiudu . Võrkkestast nina poolt pärinevad nägemisnärvi kiud ristuvad nägemisristmikus, oimu poolt tulenevad kiud ei ristu. Nina ja oimu polt tulnud närvikiud moodustavad ühinemisel nägemistrakti, mis suundub keskajus asuvasse külgmisse põlvikkehasse, kus toimub ümberlülitus nägemiskorteksisse viivatele neuronitele. Keskajus asuvasse närvikeskuste kaudu juhitakse ka silmaliigutusi ja pupillireaktsioone.
Nägemis- e visuaalkorteks. Primaarne nägemiskorteks asub kuklasagara kannusvao piirkonnas. 1. Visuaalne ala – V1 saab informatsiooni kontralateraalse nägemisvälja alalt. Visuaalkorteksis on 2 mm paksune ja organiseeritud vertikaalsete sammastena, mida nim orientatsiooni silmadominantseteks sammasteks.
2. visuaalne ala V2 võtab vastu teatava oreintatsiooniga kontuure ja joonekatkestusi.
Eristatakse veel ka liikumistundlikkuse ja värvuste nägemisega seotud nägemiskorteksi alasid.
23. Kuulmismeel. Õhuvõnkumisi vahendav aparaat keskkõrvas. Teo anatoomiline ehitus.Karvarakud teos. Õhuvõngete muundamine kuulmisnärvi elektrilisteks signaalideks.Kuulmisinformatsiooni vahendavad juhteteed ja selle informatsiooni töötlemisega tegelevad ajupiirkonnad. – Kuulmismeeleelundiks on kõrv, millel eristatakse välis-, kesk- ja sisekõrva. Sisekõrvas asuvad sensorirakud. Nendelt lähtuvad impulsid suunduvad kuulmisnärvilt kuulmismeele tsentraalseid teid pidi kuulmiskorteksisse ülemises oimukäärus.
Keskkõrv. Trummikile võnkumised antakse kuulmeluukeste – vasara, alasi ja jaluse – kaudu edasi ovaalaknale. Tummikilele kinnitunud vasar liigestub alasiga, mis on omakorda ühenduses ovaalaknale fikseeritud jalusega. Kuulmeluukeste liikuvust reguleerivad trummikilepingutaja- ning jaluselihas . Tummikile pindala on ligikaudu 3,2 mm2. Trummikile ja ovaalakna pindalade suhe on seega 1:22. Kuulmeluukeste kangide süsteem ja võnkuvate membraanide suhe võimendab trummikile poolt vastuvõetud võnkumist umbes 22 korda (võnkeamplituud väheneb, võnkumiste energia suureneb). Ovaalakna membraani võnkumised antakse edasi sisekõrva täitvale vedelikule ja seal olevatele sruktuuridele.
Sisekõrva moodustab luuline kanal , millel on kaks ja pool keerdu, seda nim teoks. Basilaarmembraan jaotab selle kanali esikuastrikuks ja trummiastrikuks, mis sisaldavad perilümfi, vestibulaar e Reissneri membraan eraldab esikuastrikust teojuha , millesse jääval basilaarmembraani osal asub Corti elund , kus paiknevad sensorirakud.
Ovaalakna membraani võnkumised antakse eskikuastrikku täitva perlümfi kaudu edasi teojuha endolümfile. Esikuastrik on teotipu kohal helikotreemi kaudu ühendatud tummiastrikuga, selle kaudu kanduvad võnkumised sise- ja keskkõrva piiril oleva ümaraknani. Teojuha on täidetud endolümfiga, mille koostis on sarnane rakusisese vedelikuga. Teojuha ja tasakaalumeele juurde kuuluva ümarkotikese vahel on ühendus- e reunientjuha.
Corti elund. Trummikile võnkumised antakse kuulmeluukeste, ovaalakna membraani ja esikuastrikku täitva perilümfi kaudu edasi endolümfile kogu teokanali ulatuses. Mida madalamad on vastuvõetud helid, seda pikem peri - ja endolümfi sammas kaasa võngub. Kõrgemate helide korral võngub kaasa ainult ovaalakna lähedal oleav perilümfi sammas. Basilaarmembraanil asuvad karvarakud, mille 4-5 mikromeetri pikkused jätked kontakteeruvad võnkumisel kattemembraaniga. Tekib sensoripotentsiaal, mis kutsub teonärvis esile erutuse (aktsioonipotentsiaalide jada). Sisekõrva universaalseks sensoorse raku tüübiks on karvarakk, mis ühendub sünaptiliselt aferentse närvikiuga. Igal rakul on ~60-80 stereotsiili ja 1 teistest pikem kinotsiil. Karvarakkudel on märkimisväärne spontaanaktiivsus. Karvakeste liikumine kinotsiili suunas aktiveerib raku ning liikumine vastupidises suunas pidurdav raku aktiivsust. Teatud kõrgusega helile reageerivad kindlad rakud. Corti elundis eristatakse ligikaudu 3500 sisemist karvarakku ja 3-4 reas asuvat ümbes 20000 välimist karvarakku. Need on ühenduses närvilõpmetega, mis viivad erutuse spiraalganglionini. Seal asuvate neuronite jätked moodustavad teonärvi, mis esikuteonärvi koosseisus viib signaali teonärvi selgmise ja kõhtmise tuumani.
Kuulmismeele tsentraalsed teed. Teonärvituumadest algavad närvikiud moodustavad trapetskeha, seal lähevad kuulmisteed üle teise ajupoolde ja ülenevad lateraallinguna. Trapetskeha ja lateraallingu tuumades toimub ümberlülitus kolmandatele närvirakkudele, mille jätked lõpevad ülemises oimukäärus asuvas kuulmiskorteksis.
24. Tasakaalumeel . Labürindi ehitus ja füsioloogia. Vestibulaarsed karvarakud. Vestibulaarsest labürindist lähtuvad juhteteed ja ajukeskused, mis on seotud vastava informatsiooni töötlemisega. – Tasakaalumeele- e vestibulaarelundi, mis paikneb oimuluu püramiidi osas, moodustavad esik ja kolm poolringkanalit. Esikus asuvad mõik ja ümarkotike. Neid nim ka tähnielunditeks, sest sensorirakud asuvad mõigu ja ümarkotikese tähnidel. Luu poolringkanaleid vooderdavad kilepoolringkanalid, nendevaheline ruum on täidetud perilümfiga.
Kolm poolringkanalit – ülemine, tagumine ja külgmine – on üksteise suhtes paigutatud perpendikulaarselt. Ülemine, mille kumerus on suunatud püramiidi pinna poole, asub frontaaltasapinnas, on selle suhtes aga 45 kraadise nurga all tahapoole painutatud. Tagumine paikneb sagitaaltasapinnas ja on selle suhtes 45 kraadi külgsuunas kallutatud. Ülemisel ja tagumisel poolringmanalil on üks ühine säär. Külgmine poolringkanal on horisontaaltasapinna suhtes 30 kraadi taha ja allapoole painutatud. Poolringkanalid algavad seega esikust 3 suudemga, suubuvad sinna ülemise ja tagumise poolringkanali ühe ühise sääre tõttu 2 suudmega. Poolringkabaleid täidab endolümf. Kuna kanalid on kolmes eri tasandis , tekib nendes eri suundades toimuval pöördliikumisel erineva tugevusega endolümfi liikumine, millele reageerivad sensorirakud.
Poolringkanalitel eristatakse ampullaar- ja lihtsäärt. Ampullaarsäär on nime saanud oma laienenud osa – ampulli – järgi, kus asuvad sensorirakkude kogumikud – ampulliharjad. Sensoriraku pealispinnal paiknevad peened karvakesed , sellepärast nim neid karvarakkudeks. Karvakeste hulgas eritstatakse umbes 60-80 astmeliselt pikenevat stereotsiili ja üht, teistest pikemat kinotsiili. Ampullihari ulatub kanali õõnde umbes kolmandiku ulatuses, tunderakkude karvakesed on pintslitaoliselt sisestatud sültjasse, kristalle mittesisaldavasse massi – moodustub kuppel, mis täidab kanali peaaegu kogu ulatuses. Horisontaalsetes poolringkanalites on kõik sensorid orienteeritud selliselt , et kinosiil jääb mõigu poole. Sensoripotentsiaal tekib ja aktiivsus aferentses närvis suureneb siis, kui kuppel kooldub mõigu suunas, s.o utrikulopetaalselt. Poolringkanalite meelerakud reageerivad pöördliikumisel tekkivale endolümfi liikumisele, kuppel koos sensorirakkude karvakestega paindub ja põhjustab sensoripotentsiaali tekke. Ärritajaks on endolümfi liikumine.
Tähnelund. Tasakaaluelundi teise osa sensorirakud paiknevad esiku e vestiibuli mõigus ja ümarkotikeses, selletõttu nim seda ka vestibulaarelundiks. Mõik paikneb horisontaal-, ümarkotike vertikaaltasandis. Raskusjõu muutumisel, sirgjoonelisel kiirendusel paikneb otoliitmembraan sensorirakkude karvakeste suhtes ümber ning annab andmeid keha- ja peaasendi muutuse kohta. Seega on tasakaalumeele selle osa adekvaatseks ärritajaks raskujõud.
Tasakaalumeele tsentraalsed teed. Esimene neuron on vestibulaarganglionis, sellest suundub neuroni perifeerne jätke tähnielundi või poolringkanali ampulli sensorirakku. Tsentraalne jätke moodustab VIII peaajunärvi teise osa – esikunärvi-, mis suundub piklikajus asuvatesse tuumadesse. Osa esikunärvi kiude läheb otse väikeajju. Esikunärvi tüvi jaguneb esikünärvi lateraalses tuumas lõppevaks alanevaks ning esikunärvi ülenevaks osaks. Tähnileundist pärinevad kiud jõuavad alumisse, osalt ka mediaalsesse tuuma, poolringkanalitsest pärit kiud suunduvad ülemisse ja osalt mediaalsesse tuuma. Esikunävi tuumadest kulgevad närvikiud edasi resikulaarformatsiooni, väikeajju, silmalihaseid innerveerivate närvituumade juurde ja seljaajju. Retikulaarformatsiooni suunduvad teed mõjutavad retikulaarformatsiooni-seljaaju kulgla kaudu seljaaju motoneuroneid. Väikeajju tuleb osa närvikiudusid otse vestibulaarganglinost, osa tuleb sinna ka esikunärvi mediaalsest ja alumisest tuumast. Need lõpevad väikaju tuumades, mida nim sõlmekeseks ja tätrakeseks. Üks osa ühendusteid läbib talamuse ja jõuab ajukoorde. Ülalnimetatud teede ning esikunärvituumade ja silmalihaseid innerveerivate närvituumade vahelise ühenduste kaudu kulgevad vestibulaarrefleksid silmamuna välislihastele. Pöördliikumisel tekivad pea ja silmade nõksuvad liigutused – nüstagm -, millega tagatakse nägemisorientatsioon ruumis.
25. Haistmismeelega seotud retseptorid. Haistmismeelega seotud juhteteed ja ajupiirkonnad. – Haistmismeele sensorid – haistmisrakud – paiknevad ninaõõnes ülemise karbiku serval asuvas haitsmisretseptoris. See piirkond, mida katab 4-5 cm2 suurune haistmisepiteel, on peamistest hingamisteedest kõrval. Inimesel on kokku ~107 haistmisrakku. Haistmisrakud uuenevad pidevalt, eluiga on keskmiselt 30-60 päeva. Õhk satub sinna difusiooni teel või kiirel ja sagedal hingamisel. Inimesel on erinevatel andmetel 40-100 miljonit haistmisrakku, raku pinnal paikneb 6-12 aktiivselt liikuvat karvakest e tsiili. See soodustab nende kontakteerumist lõhnaainetega. Haitsmirakud on primaarsed bipolaarsed meelerakud, mille tsentraalne osa läheb üle peeneks jätkeks. See põimub teiste samalaadsetega 15-20 haistmisnärviks. Haistmisnärvid sisenevad sõelluu mulkude kaudu koljuõõnde ja lõpevad haistmissibulas. Haistmisrakkude neuronite lõppharud moodustavad haistmissibulas asuvate mitraalrakkude tugevasti hargnevate dendriitidega ühinedes haistepäsmakesi.
Mitraalrakud on haistmistee teisteks neuroniteks, mis on dendriit -dentriit sünapsite kaudu ühendatud periglomerulaarrakkudega. Mitraalrakud on sünaptilises ühenduses ka sõmerrakkudega. Periglomerulaar- ja sõmerrakud on pidurdusvaheneuronid, kuna mitmed eferentsed impulsid KNS-st mõjuvad oste neile. Mitraalrakkude neuriidid moodustavad haistmistee põhimassi ning jagunevad tagapool mediaalseks, vahelmiseks ja külgmiseks jutiks, mis üksteisest eemaldudes paiknevad samanimelistel rudimentaarsetel hasitmiskäärudel. Tekkinud piirkond kannab nime haistekolmnurk. Haistmistee suundub frontaalsagaras paiknevasse haistmiskoorde.
Kolmanda neuroni kehad paiknevad haistmissibulast tagapool olevates haistesagarate osades, sealt lähtuvad neuriidid mooddustavad kortikaalseid ja subkortikaalseid ühendusteid. Haistmisteed ulatuvad ka limbilisse süsteemi, hüpotalamusse ja suurajukoorde, mille kaudu tekib hasitmistaju teadvuse tasemel.
Lõhnaainete vastuvõtmine võib olla seotud sensori ehituse erinevustega. Sellisel juhul seotakse lõhnaaine spetsiifilise kuju ja suurusega just selle molekuli äratundmiskohta, see põhjustab Na+ - või K+- kanali avanemise ja sensoripotentsiaali tekke. Signaaliülekanne on seotud G-valkude, cAMP ja viimastest sõltuvate katioonkanalitega, kuid leitud on ka teiste signaalainete olemasolu (IP3, cGMP, CO). Retseptori aktivatsiooni tulemuseks on membraani depolarsiatsiooni ja AP genereerimine aksonil.
Haistmismeele sensorid ehk haistmisrakud paiknevad ninaõõnes ülemise ninakarbiku serval asuvas haistmisregioonis. Õhk sattub siia põhiliselt difusiooni teel või kiire ja sageda hingamise abil.
Haistmisrakke on 40-100 miljonit. . Lõhnaainete vastuvõtt on seotud sensori ehituse erinevustega. Lõhnaaine seotakse spetsiifilise suuruse ja kujuga vastavasse molekuli äratundmiskohta, kus tekib sensoripotentsiaal ( Na ja K kanalite teema) Haistmisrakud on primaarsed bipolaarsed meelerakud, mille tsentraalne osa läheb üle peeneks jätkeks, mis põimub teiste samalaadsetega haistmisnärviks. (Dendriitidel on retseptorid lõhnaainetele, aksonid suunduvad kimpudena haistmis sibulasse)Haistmisnärvid liiguvad mulkude kaudu koljuõõnde, kus nad lõppevad haistmissibulas.Haistmisrakkude neuronis on haistmissibulas tugevasti seotud mitraalrakkude dendriitidegaja moodustavad haistmispäsmakesi.Mitraalrakud moodustavad haistmistee põhimassi ja nad on veel ühenduses ka pidurdusvaheneuronite: periglomerulaar ja sõmerrakkudega. See piirkond kannab nime haistekolmnurk. Haistmistee suundub frontaalsagarasse, haistmiskoorde. Haistmisteed ulatuvad veel ka limbilisse süsteemi, hüpotaalamusse ja suurajukoorde, mille kaudu tekib haistmistaju teadvuse tasemel Kes tahab veel rohkem lisa teada, siis sinine raamat lk 210-212
26. Maitsmismeelega seotud retseptorid. Maitsmismeelega seotud juhteteed ja ajupiirkonnad. – Maitse- e maitsmissensorid asuvad keele pealispinna keelenäsadel. Eristatakse seen -, leht- ja vallnäsasid, mis moodustavad maitse- e maitsmisrakud. Maitsmiskarikate ümbruses paiknevad näärmerakud, lahustunud ained jõuavad sensoriteni difusiooni teel. Sensorrakkude äär moodustab mikrohattusid, mis suurendavad oluliselt kontaktipinda vesikeskkonnaga. Maitsmisrakud uuenevad pidevalt.
Seennäsasid on arvult mõnisada, nad asuvad keele eesosal ja sisaldavad 1-5 maitsekarikat, mis reageerivad magusale, soolasele ja ka hapule. Lehtnäsad paiknead keelepäral ja keele külgmistel osadel ning reageerivad hapule. Vallnäsad (igaühes umbes 200 maitsekarikat) asuvad keele tagumisel osal (keelepäral). Maitsekarikaid esineb ka epiglottisel, suulael ja söögitoru ülemise kolmandiku limaskestal. Kokku on maitsmiskarikaid umbes mõni tuhat . Tipus olevad mikrohatud moodustavad vastuvõtva välja: Moodustavad sünapsi sensoorsete närvidega oma põhimikul: Tugirakud; Basaalsed rakud.
Maitseraku distaalne osa on kaetud mikrohattudega. Molekul , mis ärritab maitsesensorit, seondub spetsiifilises äratundmiskohas, selle tagajärjel tekib ioonkanalite läbilaskvuse ja membraanipotentsiaali muutus. kui sensoripotentsiaal saavutab lävitugevuse. Siis vallanduvad aktsioonipotentsiaalid, mis levivad mööda maitsmismeele sensoritega ühenduses olevaid närvikiude. Erinevad maitsekvaliteedid realiseeruvad erinevate neurokeemiliste radade kaudu. Adekvaatne stiimul depolariseerib sensoorse raku membraani, tekib AP ning selle tulemusena avanevad pingeletundlikud Ca2+ kanalid, mille tulemusena vallandub neuromediaator (põhiliselt glutamaat) ning sensoorsel kiul tekib AP. Keele eesmiselt osalt annavad maitsetundlikkust edasi näonärvi perifeersed jätked, rakukehad asuvad geniikuliganglionis, tsentraalsed jätked lõpevad maitsmistuumas, mis asub solitaartrakti e üksikkulgla tuuma ülemises osas. Keele tagumiselt osalt juhib maitsetundlikkust keele-neelunärv, mille tsentraalsed jätked lõpevad samuti maitsmistuumas. Üksikkulgla tuumast suunduvad närvikiud mediaallingu kaudu talamuse kõhtmisse ja posteriomediaalsesse tuuma ning läbi sisekihnu suurajukoore posttsentraalkääru piirkonda.
Maitsmissensorid paiknevad keele pealispinna keelenäsadel või selle lähedases ümbruses spetsiaalsed epiteelrakud .Keelenäsadel eristatakse seen -,leht-ja vallnäsasid, mis moodustavad maitsmiskarikaid( ühes karikas u 100 rakku) Maitsmiskarikate ümbruses paiknevad näärmerakud, lahustunud ained jõuavad sensoriteni difusiooni teel.Seennäsad: arvult mõnisada, keele eesosal, 1-5 maitsekarikat, reageerib magusale, hapule ja soolasele. Lehtnäsad: keelepäral ja külgmistel osadel, reageerib hapule. Vallnäsas on u 200 maitsekarikat, keele tagumisel osal.Maitsesensorid on molekulide suhtes spetsiiflised. Juhul kui saavutatakse sensoripotentsiaal, vallanduvad AP-d, mis levivad mööda maitsemeele sensoritega ühenduses olevaid närvikiude. Keele eesmiselt osalt annavad maitsetundlikkust edasi näonärvi perifeersed jätked, mille rakukehad on geniikuliganglionis, tsentraalsed jätked lõppevad maitsmistuumas, mis asub solitaartrakti e üksikkulgla tuuma ülemises osas. Keele-neelunärv juhib keele tagumise osa maitsetundlikkust, ka siin lõppevad tsentraalsed jätked maitsmistuumas. Üksikkulgla tuumast liiguvad närvikiud mediaallingu kaudu talamuse kõhtmisseja posteriomediaalsesse tuuma ning sisekihnu läbi suurajukoore posttsentraalkääru piirkonda. Muud juttu tajumiste kohta võib lugeda sinine raamat lk 214
27. Refleksid: nende määratlus, võimalikud klassifitseerimise viisid. Reflekside osatähtsus organismi motoorses talitluses.

• Tingimatu refleks – organismi käitumisreaktsioonid, mis on määratud organismi geneetilise programmiga, ilma et ümbritsev keskkond nendele olulist mõju avaldaks. Neid reflekse kutsuvad esile tingimatud ärritajad. Inimesel näiteks imemise, haarde-, kõhimise, aevastamise, silmasulgemise jmt refleksid
  
• Tingitud refleks – selle väljakujundamisel on oluline meeles pidada, et:
  

• Tingitud refleks kujuneb välja tingimatu või varem omandatud tingitud refleksi alusel
  
• Ärritaja, millele tahetakse välja kujundada tingitud refleksi, ei kutsu algul esile mingit kindlat vastust, põhjustab üldise orienteerumisreaktsiooni (silmade ja pea pööramine, liikumine ärritaja suunas). Sellised ärritajad on neuraalsed ja kaotavad tähenduse, kui neid ei kinnitata tingimatu ärritajaga.
  
• Indiferentne (neuraalne) ärritaja peab eelnema tingimatule ja toimima mõnda aega koos viimasega
  
• Tingitud refleksi väljakujunemiseks on vaja neid katseid teatud vaheaja möödumisel korrata
  
• Tingitud refleksi väljakujundamise ajal ei tohi samal ajal eineda teisi tugevaid ärritajaid.
  

Kui tingitud regleksi pikka aega ei kinnitata, siis see kustub , väljakujunenud seos kaotab oma bioloogilise tähenduse. Kui tegevuse resultaat ei vasta püstitatud eesmärgile, vallandub orienteerumisreaktsioon, mis viib organismi käitumisprogrammi muutmisele.

• Operantne tingitud refleks – tingitud refleksi erivorm, kasutatakse ühe võimalusena loomadega suhtlemisel. See kujutab endast sisuliselt katseloomal või linnul tingitud refleksi väljakujundamist, millest saab omapärane suhtluskeel . Katseloomal kujundatakse mingile kindlale ärritajale välja motoorne tingitud refleks.
  

28. Aju funktsionaalsete süsteemide ülesehituse põhimõtted.
Kesknärvisüsteem koosneb neuronitest ja neid toetavatest gliiarakkudest . Perigeerias asuvate sensorite ja efektoritega on KNS seostatud aferentsete (sensoorsete) ja eferentsete ( motoorsete ja sekretoorsete) närvikiudude kaudu. Neuronite kehad moodustavad kogumeid – tuumad , neid ühendavad aksonite poolt moodustatud närvikiudude kimbud – juhteteed e traktid e kulglad. Juhteteed jaotatakse alanevateks (kannavad sensoorset infot) ja ülenevateks (kannavad eferentseid signaale). Üks osa närvirakke võib sekreteerida neurohormoone.
Inimese aju funktsioonid on piirkonniti erinevad. Mingi talitluse funktsioneerimisest ja juhtimisest osa võtvad neuronid moodustavad närvikeskuse, sinna jõuab info, seda analüüsitakse, võetakse vastu otsus, saadetakse see efektorneuronitele ja sealt täidesaatvatele elundiele
Närvikeskustes levib erutus ühes suunas – sensoriga ühenduses olevalt neuronilt efektorneuronile. Erutuse juhtimine närvikeskustes aeglustub, sest mediaator peab difundeeruma läbi sünapsipilu ja esile kutsuma postsünapsimembraanil kas erutava või pidurdava postsünaptilise potentsiaali.
Erutus võib närvikeskustes summeeruda. See võib olla:

• Ajaline summatsioon – ühekordne alalävine ärritaja erutust esile ei kutsu, erutus tekib siis, kui sama tugevusega ärritajat korrratakse suurema sagedusega. Rakumembranidel tekivad hüpopolariseerivad potentsiaalid , mis summeeruvad ja saavutavad lõpuks kriitilise depolarisatsiooni läve.
  
• Ruumiline summatsioon – samaaegne kahe või enama piirkonna sensorite ärritamine alaläviste ärritajatega vallangab erutuse. Ühe piirkonna sensorite ärritamine alalävise ärritajaga erutuse teket ei põhjusta.
  

Erutuse levikus avaldub:

• Divergents – ühe närviraku aksoni kaugu sisenev erutus algatab erutuse paljudes närvirakkudes
  
• Konvergents – erutus koondub suuremalt arvult närvirakkudelt väiksemale arvule.
  

Rütmi transformatsioon – keskusesse saabuvate ja väljuvate impulsside arv ei ole üks ja sama. Sagedus võib nii suureneda kui ka väheneda.
Kord tekkinud erutus võib püsida keskuses ka pärast ärritaja lakkamist, seda kutsutakse järeltoimeks. Erutust on võimalik ringluses hoida neuronite ahelate vahendusel nii, et jõuab lõpuks tagasi sinna kus tekkis. Sellist ringlust nimetatakse reverberatsiooniks. See on oluline mälu mehhanismideks info läbitöötamisel ja säilitamisel.
Pidurdusnähud – erutuse leviku blokeerimine võimalik tänu pidurdusneuronitele.

• Presünaptiline pidurdus – väheneb mediaatoraine vabanemine presünapsis ja takerdub erutuse läbiminek. Blokeeritakse erutus enne närvirakuni jõudmist.
  
• Postsünaptiline pidurdus – vallanduv mediaatoraine kutsub esile postsünapsimembraanil K+ või Cl- ioonide läbilaskvuse suurenemise – tekib pidurdav postsünapsiline potentsiaal.
  
• Lateraalne pidurdus – pidurdus lähtub sama sensoorse tee kõrvalasuvatest neuronitest.
  

29. Perifeerse närvisüsteemi anatoomilis-funktsionaalne iseloomustus. Spinaalnärvid.
Kraniaalnärvid.
Kesknärvisüsteem koosneb neuronitest ja neid toetavatest gliiarakkudest. Perifeerne närvisüsteem koosneb 12 paarist kraniaalnärvidest ja 31 paarist seljaajunärvidest. See närvisüsteemi osa on vahendavaks lüliks (välis)keskkonna ja KNS vahel. Perifeerne närvisüsteem jaguneb somaatiliseks ja autonoomseks e. vegetatiivseks närvisüsteemiks(ANS).
Somaatiline närvisüsteem on seotud info juhtimisega vastavatelt retseptoritelt KNS poole (aferentne e. sensoorne osa) ja kesknärvisüsteemist lihaste, liigeste , mõningate näärmete või muude efektororganite suunas ( eferentne e motoorne ja sekretoorne osa). Neuronite kehad moodustavad tuumi ning neid ühendavad närvikiudude kimbud juhteteed e traktid e kulglad­:
Ülenevad juhteteed: sensoorsete infot kandvad
Alanevad juhteteed: eferentseid signaale edastavad
Seljaaju hallaine teatavaid piirkondi koos nendele vastavate 31 paari seljaajunärvidega nimetatakse segmentideks. Sellega, et refleksikeskused asuvad teatud segmendis, on võimalik hinnata seljaaju funktsiooni (põlverefleks).
Spinaalnärvid: Spinaalnärvid on paarilised närvid (31 paari). Iga spinaalnärv jaguneb kohe peale lülisambakanalist väljumist ventraal - ja dorsaalharuks. Spinaalnärvi dorsaaljuured (tunde ehk toomajuured) koosnevad aferentsete närvikiudude kimpudest , ventraaljuured ( motoorsed ehk viimajuured) – eferentsete närvikiudude kimpudest
Seljaaju kaudaalsest osast väljuvad nimme -, ristluu- ja õndranärvide juured kulgevad allapoole püstiselt, moodustades koos lõppniidiga närvijuurte kimbu – nn. Hobusesaba. Pärast seljaju väljumist liituvad dorsaal - ja ventraalnärvijuur vastavate lülidevaheliste mulkude piirkonnas spinaalnärviks. Enne ventraaljuurega liitumist moodustab iga dorsaaljuur närvisõlme – spinaalganglioni (aferentsete neuronite kehade kogumik)
Ventraalharud on kõige jämedamad ja moodustavad omavahel ühinedes närvipõimikuid , mis on tekkinud seoses jäsemete arenguga (kaela-, õla-, nimme- ja ristluupõimik). Põimikust lähtuvad naha-, lihase- ja seganärvid. Rinnanärvide ventraalharud põimikuid ei moodusta ja kulgevad roietevahemikes
Ventraalharud innerveerivad kõhtmist kerelihastikku (kaela-, rinna- ja kõhulihaseid), jäsemete lihaseid ning nende piirkondade liigeseid ja nahka. Dorsaalharud innerveerivad selgmist kerelihastikku (süvasid seljalihaseid), selja nahka ja lülidevaheliiigeseid
Nervus craniales - kraniaalnärvid Saavad alguse peaajust ja mis on nummerdatud vastavalt lähtekohale eest poolt taha poole.

Haistenärvid (S)

Nägemisnärv (S)

Silmaliigutaja närv (M)
Sisaldab ka parasümpaatilisi kiude. Liigutab kõiki (va kahe) silmamuna liigutavat lihast silmakoopas.

Plokinärv (M)
Innerveerib ülemist põikilihast silmamunas

Kolmiknärv (MS)

• silmanärv
  

Tundeerutused lauba, pealae, silmakoopa ja ninaõõne piirkonnast .

• ülalõuanärv
  

Erutused põse, ninaõõne, ülalõualuu, suulae piirkonnast

• alalõuanärv
  

Tundeerutused alalõua, oimu, suuõõne alaosalt ja keelelt, alalõua hammastelt. Innerveerib mälumislihaseid.

Eemaldajanärv (M)
Innerveerib silmamuna külgmist sirglihast.

Näonärv (MS)
Valdavalt motoorne, innerveerib miimilisi lihaseid. Sensoorsed edastavad maitseerutusi.

Tasakaalu-kuulmisnärv (S)
Kaksiknärv, tasakaaluerutusi ja kuulmiserutusi.

Keele-neelunärv (MS)
Maitseerutusi keele tagaosast, motoorne osa neelamislihaseid

Uitnärv (MS)
Peamiselt parasümpaatilistest kiududest innerveerivad pea kogu vegetatiivset osa. Motoorsed innerveerivad kõri, neelu alumisi lihaseid. Sensoorsed toovad erutusi välisest kuulmekäigust, neelust, kõrist.

Lisanärv (M)
Innerveerib peapöörajat ja trapetslihast, teine haru liitub uitnärviga.

Keelealune närv (M)
Innerveerib keele lihaseid.
M – motoorne närv, S – sensoorne närv, MS – mõlemad
30. Seljaaju ehitus ja talitlus
Seljaaju asub lülisambakanalis ja koosneb närvirakkude kogumikest (hallaine) ja seda ümbritsevate närvikiudude ( valgeaine ) poolt moodustatud juhteteedest. Hallainel eristatakse ees- ja tagasarvi, rinna- ja nimmepiirkonnas veel külgsarvi.
Seljaaju ülesanded:

Reflektoorsete reaktsioonide keskuste funktsioon – toimuvad refleksid, mis ei vaja kõrgemate ajuosade osavõttu

Juhtefunktsioon – vahejaam erutuse ülekandel teistesse närvikeskustesse.
Seljaaju teatavaid piirkondi koos neile vastavate 31 paari seljaajunärvidega nimetatakse segmentideks. Vastavalt seljaaju poolt innerveeritavatele piirkondadele saab keha jagada segmentideks – metameeridek – teatud seljaaju osa kontrollib teatud keha osa, saab kontrollida seljaaju tööd (põlverefleks)
Seljaaju saab impulsse:

• Puutesensoritelt
  
• Valusensoritelt
  
• Temperatuurisensoritelt
  
• Propriosensoritelt
  
• Vistserosensoritelt
  

Need impulsid liiguvad seljaaju selgmisse juurde – spinaalganglioni (moodustunud närvirakkudest) – sensoorsed närvikiud. Impulsid liiguvad seejärel tagasarvest vaheneuronile ja sealt eessarvedele (seljaaju kõhtmised juured), millest väljuvad motoorsed närvikiud. Pärast seljaajust väljumist ühinevad motoorsed ja sensroosed kiud seljaajunärvide paariks.
Juhteteedest eristatakse:

• Ülenevad – sensoorseid impulsse kandvad, perifeeriast seljaajju sisenevad. Tähtsamad asuvad selgmiste ja külgväätide eesmistes osades, nad on:
  
  • Seljaaju- piklikaju kulgla – moodustub spinaalganglionide närvirakkude jätketest, jaguneb:
    
    • Õrnväät – juhib alakeha lihaste ja liigeste impulsse
      
    • Talbväät – juhib ülakeha lihaste ja liigeste impulsse
      
  • Seljaaju-talamuse kulgla – külgmine ja kõhtmine – talamuse kaudu suurajukoorde.
    
  • Seljaaju-väikeaju kulgla – selgmine ja kõhtmine – impulsid väikeajju
    
  • Seljaaju- katendi kulgla – viiakse valu keskaju piirkonda
    
• Alanevad – kõrgematelt ajuosadelt pärinevad enamasti motoorseid impulsse kandvad. Paiknevad seljaaju valgeaine ventraal- ja külgväätide mediaalses osas, kannavad eferentseid impulsse ja juhivad erutust peaajust seljaaju eessarvede motoorsete rakkudeni, kust liigub edasi skeletilihasteni. Tähtsamad alanevad juhteteed on:
  
  • Püramiidi süsteem – selle kaudu juhitakse meie tahtlikke liigutusi. Peaaju motoorse ala püramiidrakkude jätketest liiguvad seljaaju eessarvede motoneuronitesse.
    
  • Mittepüramiidisüsteem – seovad ajukoorealuseid tuumasid peaajunärvide tuumade ja seljaaju eessarvede motooresete rakkudega. Selle kaudu reguleeritakse lihastoonust ja koordineeritakse keha asendi säilitamist. Juhitakse automaatseid liigutusi. See jaguneb:
    
    • Punatuuma-seljaaju kulgla – selle kaudu allutatakse seljaaju motoneuronid juttkeha ja väikeaju kontrollile .
      
    • Külgmine ja kõhtmine retikulaarformatsiooni-seljaaju kulgla – seob ajutüve retikulaarformatsiooni ja seljaaju essarvede motoorseid rakke
      
    • Esiku-seljaaju kulgla – reguleeritakse tasakaalumeele impulssidega lihaste toonust tasakaalu säilitamiseks
      
    • Katendi-seljaaju kulgla
      

31. Piklikaju, ehitus ja talitlus. Retikulaarformatsioon e. võrkmoodustis.
Piklikaju läbivad alanevad ja ülenevad juhteteed, millest üks osa ümber lülitatakse.
Piklikaju närvikeskuste kaudu reguleeritakse:

• Hingamiselundite
  
• Südame ja veresoonkonna talitlust
  
• Paiknevad peaajunärvi (IX,X,XI,XII) ehk keele, neelu,uit,lisa- ja keelealuse närvi tuumad.
  
• Piklikaju närvikeskuste kaudu toimuvad reflektoorsed tegevused- imemine,neelamine,oksendamine, aevastamine,köha.
  

Retikulaarformatsioon:
Nimetus tuleneb sellest, et ajutüve keskosas asuvad hajutatult närvirakkude kogumikud, mis on läbi põimunud võrgustikku meenutavate närvikiududega.
Retikulaarformatsiooni ülenevad mõjud:
Aferentsed teed toovad infot seljaajust,väikeajust,talamusest,hüpotalamusest,basaalganglionidest,peaajukoorest, meelesüsteemidest.
Aferentsed kiud moodustavad RF neuronitel sünapse.
RF mõju on oluline ärkvelolekuks,tähelepanureaktsioonide,orienteerumisreflekside teostamiseks.
RF abil saab muuta meelesüsteemidelt lähtuvat sensoorset infot kuni kortikaalsete mõjudeni välja. RF erutavaid mõjusid tasakaalustatakse pidurdavatega, nii hoitakse ära suurajukoore hüperaktiivsuse teke.
RF võtab osa kogu organismi vegetatiivsete ja homöostaatiliste reaktsioonide korraldamisest. RF kaudu kulgevad paljud destsendeeruvad mõjustused, mis muudavad seljaaju reflekse.
RF alanevad mõjud:
Võivad olla pidurdavad või erutavad. Pdurdavad mõjud piklikaju piirkonnast. Erutav tsoon algab vaheaju keskosast, haarab keskaju ja jõuab seljaajuni.
Arvatakse et RF kaudu muudetakse seljaaju A+(alfa) motoneuronite aktiivsust.
A+ gamma -motoneutronite kaudu realiseeruval RF mõjul oluline koht keha asendit,lihastoonust,liigutusi reguleerivates kohastumisreakstioonides.
32. Ajusilla ja väikeaaju ehitus ning talitlus.
Ajusild kuulub tagaaju koosseisu, nagu ka väikeaju. Sillast saavad alguse V,VI,VII,VIII peaaju närv e. kolmik -,eemaldaja-,näo-,esikuteonärv, mille tuumad asuvad tagaajus. Sillas paikneb trapetskeha ja üks osa hingamisneuronite tegevust reguleerivaid närvirakke.
Väikeaju:
Koosneb kahest poolkerast ja neid ühendavast ussist.Poolkerasid katab väikeajukoor. Väikeaju valgeaine on ühendatud teiste ajuosadega alumiste, kesksete ja ülemiste väikeajujalakeste kaudu. Olulisemateks ühendusteedeks on seljaaju-väikeaju kulgla (toob impulsse) ja esiku-väikeaju kulgla (seob tasakaalumeele esikuteonärvi tuumasid väikeajuga), mille kaudu tuuakse infot pea,keha, jäsemete asendi kohta. Tähtsamad juhteteed seovad väikeaju kesk-,piklik-,seljaajuga, tähtsamad ühendusteed suunduvad hüpotaalamusse,talamusse,punatuuma,piklikaju ja RFi tuuma.
Väikeaju kaudu reguleeritakse automaatset motoorikat ning tahtlike liigutuste ulatust ja jõudu, korrigeeritakse aeglasi liigutusi, programmeeritakse kiireid liigutusi.
Kahjustuse korral häiritud liigutuste koordinatsioon , esineb ataksia, tasakaaluhäired,astaasia(seismisraskused), atoonia(lihastoonuse langus), asteenia (kiire lihasväsimus),adiadohhokinees.
33. Keskaju ehituslikud ja talituslikud iseärasused.
Keskaju koosseisu kuuluvad suurajujalakesed,katteplaat,punatuum ja mustaine. Siin asuvad III ja IV peaajunärvi (silmaliigutaja,plokinärvi) tuumad.
Katteplaadi ülaküngastes lülitatakse ümber nägemismeele ja alaküngastes kuulmismeele tsentraalseid teid.
Keskajus asub pupillirefleksi keskus.
Mustaju kaudu reguleeritakse neelamis ja mälumisliigutusi.
Punatuum seostub punatuuma-seljaaju kulgla ja ajukoore, koorealuste tuumade ning väikeaju kaudu seljaaju eessarvede motoorsete rakkudega, mille abil korrigeeritakse lihastoonust.
34. Vaheaju ehituslikud ja talituslikud iseärasused. Hüpotalamus. Talamus .
Vaheajju kuuluvad talamused ja hüpotalamused, ka kolmas ajuvatsake.
Talamustesse koonduvad aferentsed impulsid, nende kaudu kulgeb meeleelunditelt saadud info kõrgematesse ajuosadesse. Talamuste taga paiknevad põlvikkehad, mida läbivad nägemis-ja kuulmismeele tee. Lisaks asuvad talamuses piirkonnad, mis on seotud ajukoore assotsiatsiooniväljadega.
Talamuse kaudu mõjutatakse tahtmatuid, emotsioone väljendavaid liigutusi.
Hüpotalamus asub talamusest allpool, on vegetatiivsete funktsioonide kõrgemaks keskuseks, mille kaudu reguleeritakse ainevahetust, kehatemperatuuri,toitekäitumist.
Siin asuvad osmootse rõhu sensorid, mis hoiavad tasakaalus vee ja soolade sisaldus.
Oluline roll homöostaasi säilitamisel,kuna on neurohormoonide vahendusel seotud hüpofüüsiga.
Hüpotalamuses produtseeritakse riliising- ja inhibiitorhormoone, mis soodustavad/pidurdavad hüpofüüsi hormoonide teket.
35. Limbiline süsteem ( mandelkeha ja hipokampus).
Mandelkeha ja hipokampus on vaheaju piirkonnad.
Mandelkeha ärritus põhjustab raevu-,põgenemisreaktsioone,muutusi vegetatiivses sfääris- pupilli laienemine, vererõhu tõus, südame löögisageduse tõus,hingamissageduse tõus, süljeeritus,närimisliigutused.
Hipokambi keemiline ärritamine kutsub esile labiilsuse suurenemise, kergesti vallandub raev ja agressiivsus , on seotud afektsete reaktsioonidega.
Limbilise süsteemi ja hüpotalamuse vahendusel reguleeritakse siseelundite aktiivsust ja sisenõrenäärmete tööd, selle kaudu homöostaasi. Seotud on ka emotsioonid -rõõm, mure, lõbu- ja norutunne,viha, hirm. On seotud vegetatiivsete reaktsioonidega seoses emotsioonidega ( higistamine , kahvatumine jne).
36. Ajukoore ehituslikud ja talitluslikud iseärasused. Basaalganglionid . Elektroentsefalograafia .
Suurajukoor- sellega on seotud teadvus, mõtlemine, mälu, meeleelundite talitlus, aistingute ja tajude teke, õppimine.
Suuraju poolkerade pind on liigendatud sagarateks ja käärudeks. Selle tõttu on aju pindala 0,2m2.
Suurajukoorel eristatakse projektsiooni - ja assotsiatsiooniväljasid.
Sensoorsed on projektsiooniväljad, kuhu saabuvad aferentsed impulsid meeleelunditelt, motoorsed need alad, kus suurajukoores paiknevatelt neuronitelt algavad tahtlike liigutustega seotud püramiidsüsteemi teed. Tundlikkuse alusel jaotatakse aju 52 väljaks.
Sensoorne informatsioon jõuab suurajukoorde pärast ümberlülitusi ja töötlusi. Infotöötlusse seoses aistingute ja tajude tekkega on haaratud assotsiatsiooniväljad, millel ei ole domineerivat sensoorset ega motoorset funktsiooni.
Motoorsed projektsiooniväljad koondunud otsmikusagara pretsentaalkääru piirkonnas. Siin asuvad närvirakud saadavad aksonid madalamatele aju-ja seljatüves asuvatele keskustele, moodustub püramiidsüsteem, millega ühe poolkera tegevus juhib vastaskehapoole motoorikat.
Assotsiatsiooniväljad saavad infot talamuselt või projektsiooniväljadelt.Moodustavad kuni pole ajukoore pinnast.Nende vahendusel kujunevad ärkvelolek,tähelepanuvõime,õppimine, mälu, tegelikkuse tunnetamine , sihipärane käitumine.
Basaalganglionide hulka kuuluvad kahkjaskera ja juttkeha. Mõnikord loetakse juurde kuuluvateks ka punatuuma ja mustainet.
Kahkjaskera on on ühendatud kooriku ja sabatuumaga. Tema alanevad teed seovad teda hüpotalamuse piirkonna RFiga, silmaliigutajanärvi tuumaga, punatuumaga, mustainega, ajusilla ja piklikaju RFga ning näonärvi ja keelealusenärvi tuumaga.
Basaalganglionid võtavad koos väikeajuga mittepüramiidsüsteemi koosseisus osa keha asendi säilitamisest, liigutuste automaatsuse ja koordinatsiooni regulatsioonist. Tagatakse liigutuste sujuvus.
Basaalganglionide kahjustus avaldub parkinsonismina, esinevad tahtmatud liigutused. Mis on seotud mustaine, punatuuma ja juttkeha funktsioonihäiretega. Esinevad ka treemor ja rigiidsus .
Elektroentsefalograafia-ajutegevusega seotud elektriliste potentsiaalide registreerimine ajafunktsioonina. EGG registreerimiseks asetatakse elektroodid peanahale, ühendatakse võimendaja ja registreerijaga. EEG, mis iseloomustab neuronite seisundit, iseloomustatakse alfa, beeta, delta ja teeta rütme.Puhkeolekus ilmneb alfarütm, silmade avamisel,valguse toimel, mõtlemisel beetarütm. Delta ja teetarütm esinevad une, narkoosi ja teatud haiguslike seisundite korral.