oma segatud suhkruvee joomine. Liigne süsivesikute tarbimine pingutuse ajal võib anda hoopis soovitule vastupidiseid tulemusi. Spordijookides on süsivesikuid kindlaksmääratud kogus, üldjuhul 6%. ISOTOONILINE JA HÜPOTOONILINE SPORDIJOOK (Erinevus on organismi imendumise kiiruses.) Enamik müüdavaid spordijooke on isotoonilised. Isotoonilise spordijoogi koostisainete Joogipulbrid on hüpotoonilised. kontsentratsioon maos ei ületa Spordijooke, mille osmolaarsus nende ainete kontsentratsiooni on alla 300, nimetatakse veres. hüpotoonilisteks need Imendub kiiresti verre. imenduvad verre veelgi kiiremini. Imendumist soodustab ka Näiteks: Carbococ 2 osmolaarsus isotoonilise spordijoogi koostisse on 250. kuuluv 400500 mg naatriumi ühe Importtoodetest on analoogne liitri kohta. joogikontsentraat ainult Extranil.
Aine (kogus) Rakuväline Rakusisene* Na+ (mEq/L) 140 14 K+ (mEq/L) 4 120 Ca2+, ioniseeritud (mEq/L) 2.5 1 × 10-4 Cl- (mEq/L) 105 10 HCO3- (mEq/L) 24 10 pH 7.4 7.1 Osmolaarsus (mOsm/L) 290 290 *Peamised rakusisesed anioonid on valgud ja orgaanilised fosforühendid Kogu [Ca2+] rakuvälises ruumis on kas 5 mEq/L (10 mg/dL.) pH on -log10 vesinkioonide [H+] kontsentratsioonist; pH 7.4 vastab [H+] 40 × · Osmolaarsus (vt. järgmine slaid) reguleerib lahusti (vee) liikumist · Raku sees ja väljas on osmolaarsused võrdsed, s.t. iga muudatus paneks vee liikuma (tursed, rakkude purunemine) Spordijook!
Kokku imendub tagasi 99% esmasuriinis olevast veest. Nõrgad alused ja happed, vee elektrolüütide tagasiimendumine. Teisene e. sekundaarne uriin see tekib kui vajalikud ained on tagasiimendunud. Umbes 1,5 l ööpäevas. Neerude tegevuse regulatsioon · Osmootse rõhu regulatsioon- osmootne rõhk tõuseb kui inimene kaotab suhteliselt rohkem vett kui osmootset rõhku tekitavaid soolasid.Vedeliku puuduse tingimustes tõuseb vere osmolaarsus, sellele organism reageerib janutunde tekkimisega. · Vererõhu langusele ärrituvad rõhuretseptorid toomasoone rõhu-ja venitustundlikus piirkonnas · Happe-leelistasakaalu regulatsioon neer levitab pidevalt mitte lenduvaid happeid ja aluseid. Neeru Ph kujunemine tujub neeru distaalsetes torukestes. Ööpäevase uriini hulk 1,5 l Tunnidiurees 50-100ml
DNA-s tekib pidevalt kahjustusi, mis kinnistuvad järgmise replikatsioonitsükli jooksul mutatsioonidena. Mutatsioonid on muutused organismi genoomse DNA nukleotiidses järjestuses, mis kinnituvad ja millega võivad kaasneda vaadeldava kogumi tunnuste muutused. Looduses on mikroorganismide kasv limiteeritud, kuna keskkonnatingimused on enamasti ebasoodsad. Põhilised kasvu limiteerivad tegurid on ebasoodne temperatuur, pH ja osmolaarsus. Samuti on piiratud toitainete kättesaadavus. Seega ei saa bakterid looduses pidevalt paljuneda ja on puhkavas seisundis ehk statsionaarses faasis. Sellises olukorras on eelistatud bakterid, kes suudavad piisavalt kiiresti kohaneda olemasolevate keskkonnatingimustega. Mutatsioonide tekkesageduse tõusu põhjustavad näiteks erinevad kemikaalid, kiirgus, oksüdatiivsed kahjustused. Et toime tulla erinevate DNA kahjustustega, on
- Määravad kehavedelike pH - Stabiliseerivad kudesid - Moodustavad energiadepoosid - Osalevad verehüübimises · Naatrium 500kg lehma organismis on 700-800 g Na, 70 kg inimese organismis on 100 g Na. Ülesanded: ekstratsellulaarruumi osmolaarsuse tagamine; intratsellulaarruumi mahu mõjutamine olenevalt Na kontsentratsioonist plasmas. Kui plasma osmolaarsus tõuseb, tõmmatakse vesi rakust soondkonda, mille tulemusena rakk dehüdreerub. Kui plasma osmolaarsus langeb, liikub vesi rakku, kus on suurem osmolaarsus. Na kontsentratsiooni suurenemisel plasmas defundeerub sinna rohkem vett. Vesi järneb naatriumile kõikidesse vedelikuruumidesse. Na osaleb ka bioelektrilise membraanipotentsiaali tekkes. · Kaalium 500kg lehma organismis on 900-1000 g K, 70kg inimese organismis on 150 g K
Ruminantidel ei vähenda glükoos veres isu, vaid lenduvad rasvhapped (VFA) – tekivad eesmao fermetatsioonil. Ruminantidel ja mitteruminantidel vähendab isu AH suurem kogus veres. * keskkond – külmas isu tõuseb, palavas väheneb. Külmas on oluline, et loom tahab süüa – suurendab metabolismi taset (sooja saab toota) ja suurendab rasvavarusid. Hüpotalamuses on janukeskus. Seal paiknevad osmosensorid, mis juhivad ADH eritamist. Kui osmolaarsus suureneb üle normi, siis ADH eritamine suureneb ja tekib janu. Loomad kaotavad enam vett kui sooli kehast, osmolaarsus tõuseb loomulikult, ADH eritatakse rohkem, rohkem vett peetakse neerudes kinni. Kui osmolaarsus tõuseb 3%, siis stim. janukeskust. Loom joob ja taastab osmolaarsuse normi piirdesse. Joodud vee maht annab juba signaali, et piisab – ei oodata, kuni vesi imenduks. Hüpotalamus toodab peptiidhormooni – ADH ehk antidiureetiline hormoon ehk vasopressiin. Pärast
Toimub kõikides agregaatolekutega keskkondades ( tahkistes, vedelikes, gaasides, plasmades) Näiteks: toitainete imendumine seedetraktist vereringesse (veres toitaineid vähem) Difusioon ainete iseeneselik segunemine ehk ühe aine molekulide tungimine teise aine molekulide vahele. Passiivse transpordi üks viise. 7. Mida tähendavad hüpo-, iso- ja hüpertoonia spordijoogi pudelil? Kirjelda kellele ja miks sa soovitaksid erinevaid jooke? Joogi tüübi määrab selle osmolaarsus. Mida madalam on joogi osmolaarsus, seda kiiremini ta imendub ja taastab vedeliku kao. Osmolaarsus reguleerib lahusti (loe:vee) liikumist rakkudest piiritletud ruumis Võrreldes vere osmolaarsusega: HÜPOTOONILINE on madalam, ISOTOONILINE on sama, HÜPERTOONILINE on kõrgem. Näitavad joogi imendumiskiirust. Aktiivse kehalise koormusega kaasneb alati tugev higieritus, intensiivsel lihastööl võib organism tunnis kaotada kuni kaks liitrit vedelikku
tagavad kehavedelike osmolaalsuse moodustavad bioelektrilisi rakumembraani potentsiaale on ainevahetuse katalüsaatoriteks määravad kehavedelike pH stabiliseerivad teatud kudesid (nt luukude) moodustavad energia depoosid (fosfaadid-ATP) osalevad vere hüübimissüsteemis DEHÜDRATATSIOON ISOTONILINE HÜPOTOONILINE HÜPERTOONILINE Organism kaotab isotoonilist Raku välisruumi Raku välisruumi osmolaarsus vedelikku. (Soolad ja vesi on osmolaarsus vähenes, suurenes, põhjustab see vee taasakalus) See võib toimuda põhjustab see vee väljaandmist rakkust. ekstratsellulaarvedeliku sissevõtmise rakkudesse. kaotamise tagajärjel (näiteks Vee soolaga läheb rakkust ära verekaotus) või Organism kaotab et taasakalustada
orgaanilised happed, alused, ravimid jne.). Neerude regulatoorsed funktsioonid. Ekstratsellulaarse vedeliku osmootse rõhu regulatsioon Füsioloogilistes tingimustes võib organismi ekstratsellulaarse vedeliku osmootne rõhk tõusta või langeda. Osmootne rõhk tõuseb, kui organism kaotab erituselundite kaudu suhteliselt rohkem vett kui osmootset rõhku tekitavaid soolasid. Vedelikupuuduse tingimustes tõuseb vere osmolaarsus ja sellel reageerib organism ADH vabastamisega hüpofüüsi tagasagarast ja janutunde tekkimisega. Selle tulemusena distaalsete vääniliste torukeste läbilaskvus veele suureneb ja vesi peetakse organismis kinni. Samas sunnib janu inimest rohkem jooma ja nii taastatakse normaalne vedelikubilanss ja säilitatakse isotoonia. Alkohol pärsib ADH teket siit ka alkoholi liigtarbimisel tekkiv kuiv nahk ja suurenenud uriinihulk.
tekkivate happeliste ja aluseliste ainete puhverdamisel, vere mahu kaudu reguleeritakse organismi soolade ja vee sisaldust ning verega ühtlustatakse organismis ainevahetuses tekkinud soojus. Vereplasma. Vereplasmas on 90...91% vett, 6,5...8% valke ja ligikaudu 2% madalmolekulaarseid aineid. Vereplasma on selge kollaka värvusega vedelik. pH on 7,35...7,4. Vereplasma tihedus on 1,025...1,029. Viskoossus võrreldes veega on 1,9...2,6. Osmootne rõhk 768...819 kPa Osmolaarsus ligikaudu 300mosm/l. Vereplasma valgud. Vereplasma valkusid on 65...80g/l ja need jaotatakse albumiinideks ja globuliinideks. Albumiine on 35...45g/l ja globuliine 24...37g/l ja globuliinide hulgas on 1,5...4,5g/l fibrinogeeni. Globuliinid jaotuvad 1-, 2-, - ja -globuliinideks ning fibrinogeeniks. Vereplasma valkude üldise sisalduse kõrval on ka oluline albumiinide ja globuliinide omavaheline suhe, mis normis olles on 1,2/l...2,0/l. Vereplasma valkude ülesanded
-Kehasisene vedelik hüperosmootiline. –Aktiivne NaCl imendumine ja uriini tootmine. –Kehapind väga madala permeaablusega. –Osaline ioonide kontroll. (Konn) *Esimesena maal: -Niisked elupaigad. –Kehapinna permeaablus vee suhtes väheneb. –Vee säästmiseks mõned halvasti arenenud kohastumused. *Mageveest maismaale: -Vere madal osmootiline rõhk. –Kehapinna madal permeaablus. –NaCl transpordimeh-d ning vee reg. –Eellased mageveest. *Tagasi vette: -Vere madal osmolaarsus. –Vastupidine gradient algsetele mereloomadele. –Veekadu kompenseeritakse joomisega. –Soolade imendumine korvatakse aktiivse NaCl ja vee eritamisega. 12. Hormonaalne kontroll loomorganismis (selgrootutel) Endokriinne süsteem selgrootutel •Ainuõõsed: (hüdra) rakud eritavad aineid, mis osalevad reproduktsioonil, kasvul ja regenereerumisel •Lameussid: Aine, mis osaleb regeneratsioonil, esinevad ka hormoonid, mis osalevad osmootsel ja ioonsel regulatsioonil, aga samuti paljunemisel
Neerude üks olulisim fn on vee säilitamine kehas ja plasma toonilisuse säilitamine. Maismaaloomad peavad pidevalt kaitsma ennast veekaotuse eest, nii on nende neerud arenenud, et imendavad tagasi enamiku veest glomerulaarsest filtraadist. 10 kg beagle toodab 53.3 l glomerulaarset filtraati iga päev, 99% veest imendub tagasi, nii et ainult 0,2-0,25 l uriini eritatakse. Koer, kes ei saa vett, tema norm. neerud võivad toota 7-8x kõrgema osmolaarsusega uriini kui seda on vereplasma osmolaarsus (oluliselt kõrgem kui 2000 mOsm/kg H2O. Hüpertooniline uriin. Kui palju vett saab, toodab hüpotoonilist uriini. Pärast joomist suudab koer eritada uriini, mille osmolaarsus on 100mOsm/kg H2O (1/3 plasmast). Proksimaalne toruke imendab enamiku glomerulaarsest filtraadist. Lahustunud ained võtab torukese vedelikust aktiivsel ja passiivsel teel. Transport proksimaalses torus aktiivsel teel - Na+K+ATPaas – basolateraalses
Tooge mõni näide. Lisaks rakusiseselt tunnetatavatele stiimulitele on neid, mida tunnetatakse rakupinnal. Sel juhul on tegemist väliskeskkonna otsese tunnetamisega spetsiifiliste transmembraansete retseptorite abil, mis kannavad signaali rakku. Vastavat protsessi nimetatakse signaalseks transduktsiooniks. Tavaliselt toimub signaali ülekandumine kahekomponendilise süsteemi abil. Stiimuliteks, mida tunnetatakse kahekomponendiliste süsteemide abil, on näiteks pH, osmolaarsus, kemoatraktandid ja repellandid (eemaletõukajad), taimepatogeenide puhul taime pinnal kahjustatud kohtades sisalduvad signaalmolekulid. Kahekomponendiline süsteem koosneb sensorist (sageli on selleks histidiini kinaas) ja tsütoplasmas asuvast vastuvõtvast (ingl. k. response) regulaatorist. Väliskeskkonna stiimuli tunneb ära sensorvalgu N-terminaalne domään. Selle tulemusena muutub sensori aktiivsus.
Seepärast kujundab kliinilist pilti vereplasma mahu vajak (hüpovoleemia) koos vereringehäiretega (tahhükardia, vererõhu langus, kalduvus kollabeeruda kuni hüpovoleemilise sokini). * Hüpotooniline dehüdratatsioon. Kui pärast isotoonilist mahukaotust tekkinud janu kustutatakse ainult vee manustamisega, siis saab sellest ainult osa jääda püsima ekstratsellulaarruumi ja vereringehäirete sümptomid kestavad edasi. Et raku välisruumi osmolaarsus vähenes, põhjustab see vee sissevõtmise rakkudesse. Rakkude pundumise sümptomid muutuvad eriti märgatavaks ajukoe juures, kui koerõhu kõrgenemine võib põhjustada peavalusid, oksendamist, apaatiat ja teadvuse hämardumist kuni krampide vallandumise ja koomani. * Hüpertooniline dehüdratatsioon. Selline seisund võib tekkida näiteks kõrgmägedesse tõusjalkui ühelt poolt janumehhanism ei funktsioneeri enam õigesti ja kaotatakse rohkesti vett
5) Suure soojusmahtuvusega – aitab säilitada organismisisest püsivat temperatuuri. Vesi lahustina Vesi on polaarne lahusti. Vesi on lahusti ka endale, sest vees osa H2O molekule lõhutakse ja tekivad H+ ja OH- aatomid. Lahusti – keskkond, kus midagi lahustuma hakkab. Diffusioon – lahustunud osakeste liikumine madalama kontsentratsiooni suunas. Osmoos – kui lahustunud osake ei saa liikuda läbi membraani, liigub lahus selleks, et ainete konsentratsioonid võrdsed oleks Osmolaarsus – lahustunud osakeste arv lahustis. Reguleerib lahusti liikumist rakkudest piiritletud ruumis. Hüdrofoobne – vett hülgav. Rasv, sest ta on neutraalne. Rasv tõrjutakse äärtesse või surutakse kokku. Hüdrofiilne – kõik osakesed, millel on mingit sorti laeng. Vesi tõmbab osakesed laiali ja tekib fibrillaarne molekul. - Rasvhapete hüdrofoobsed lõigud (sabad) moodustavad kogumeid, et veega mitte kokku puutuda ning polaarsed osad (pead) paigutuvad maksimaalse kontaktpinnana
oksüdatiivsetele kahjustustele). Lisaks paljude valkude induktsioonile põhjustab P-nälg osade valkude repressiooni. Raku kommunikatsioon väliskeskkonnaga Muutused geenide transkriptsioonitasemes toimuvad vastusena kasvukeskkonnastiimulitele. Vastavalt nende toimespetsiifikale võib stiimuleid klassifitseerida järgmiselt: 26 1) Laia toimega keskkonnastiimulid nagu näiteks temperatuur, osmolaarsus, pH, DNA-d kahjustavad agensid. 2) Raku toitumisega seotud stiimulid (mineraalainete olemasolu, energiaallikad, elektronide aktseptorid, spetsiifilised metaboliidid). 3) Signaalid samatüüpi rakkudelt (näiteks quorum sensing e. hulgatunnetus). 4) Signaalid, mida edastatakse peremees-parasiit interaktsioonidel ja rakkude diferentseeerumisel. Suur osa neist stiimulitest on tunnetatavad rakusiseselt. Sel juhul peab stiimul sisenema rakku ja mõjutama seal toimuvaid protsesse
..59% ja vereliblesid 41...46%. Vereplasmas on 90...91% vett, 6,5...8%valku ja liigikaudu 2%madalmolekulaarseid aineid. Vereplasma on selge kollaka värvusega vedelik järgmiste organismi sisekeskkonna seisundit peegeldavate füüsikalis-keemiliste omadustega: suhteline tihedus ja viskoossus võrreldes veega on vastavalt 1,025...1,029 ja 1,9...2,6, osmootne rõhk 768...819 kPa (7,6...8,1 atm). Vereplasma on leeliselise reaktsiooniga, pH väärtusega 7,35...7,4. Vereplasma osmolaarsus on liigikaudu 300 mosm/l. Kogu vere viskoossus on umbes 5 korda suurem kui veel. Vereplasma koostis ja füüsikalis-keemilised omadused hoitakse täpsete regulatsioonimehhanismidega suhteliselt stabiilsetena, mis on oluliseks lüliks kogu organismi homöostaasi säilitamisel. Vereplasma valkusid on 65...80 g/l, neid jaotatakse albumiinideks (35...45 g/l) ja globuliinideks (24...37 g/l), viimase hulgas fibrinogeeni 1,5...4,5 g/l.
vereplasma 54-59% ja vereliblesid 41-46%. Vereplasma koostises on 90-91% vett, 6,5- 8%valku ja u 2 % madalamolekulaarseid aineid. Palsma on selgelt kollaka värvusega, mis peegeldab organismi sisekeskkonna seisundit: vere suhteline tihedus võrreldes veega on 1,025-1,029 ja suhteline viskoossus võrreldes veega 1,9-2,6; osmootne rõhk 768-819 kPa(7,6- 8,1 atm)Vereplasma on leeliselise reaktsiooniga, pH 7,35-7,4, Vereplasma osmolaarsus on ~300 mosm/l, Kogu vere viskoossus u.5*suurem kui veel. Vereplasma koostis ja füüsikalis- keemilised omadused hoitakse täpsete regulatsioonimehhanismidega stabiilsetena, mis on oliline kogu organismi homeostaasi säilitamisel. Vereplasma valke on 65-80 g/l, mis jaotuvad albumiinideks (35-45g/l) ja globuliinideks(24-37 g/l), milles veel fibrinogeeni 1,5-4,5 g/l. Albumiinide ja globuliinidevaheline suhe on normaalsena 1,2/1-2,0/1. Vereplasmavalgud tagavad vere ja kudedevahelise vee-ja
9.5. Vee ja mineraalainete imendumine Ööpäevas läbib peensoolt 9L vedelikku, millest 2L pärineb toidust ja 7L näärmete endogeensetest ja soolesekreetidest. Üle 80% sellest resorbeerub peensooles, ülejäänud jämesooles ja roojaga väljub vaid ~100 ml vett. Vee liikumine läbi limaskesta toimub vaid koos lahustuvate ainetega (elektrolüüdid ja mitteelektrolüüdid). Peensoole algusosa läbilaskvus veele on suur, mistõttu muutub duodenumis küümuse osmolaarsus verega isotooniliseks mõne minuti jooksul. Vesi liigub läbi peensoole seina osmoosi teel, nii et kui osmootselt aktiivsed ioonid (Na+, Cl-) absorbeeritakse, järgneb neile vesi. Nii samuti võib vesi ka sekreteeruda läbi rakkude kui ka läbi rakkudevahelise ruumi. Jämesooles resorbeerub vesi osmoosi teel. Na+ resorptsioon on väga ulatuslik. Peensooles on aktiivsed ja passiivsed Na+ resorptsiooni mehhanismid:
- kaitseb rakku mehhaanilise ja keemilise kahjustuse eest - osaleb rakkudevahelistes kontaktides 90.Rakumembraani läbitavus erinevatele madalmolekulaarsete ainetele. Madalmolekulaarsete ainete transport: ● vabas keskkonnas liiguvad molekulid kõrgemalt kontsentratsioonilt madalamale ● samas on paljude ioonide kontsentratsioon raku sees ja väljas väga erinev (sellel põhinevad ATP süntees, närvi + lihasraku erutus, optimaalne pH erinevus, optimaalne osmolaarsus) ● eeldab aktiivseid transport mehhanisme Rakumembraani läbitavus sõltub: ● rasvlahustuvus - mida rohkem rasvlahustuv, seda paremini läbib ● molekuli suurus - eriti halvasti läbivad ioonid 91.Transportvalkude põhiklassid (viivad läbi transporti läbi membraani) Kaks põhi klassi: ● transporterid - muudavad transporditava molekuliga seondudes konformatsiooni ● kanalivalgud - moodustavad läbi bilipiidkihi (vajadusel avatava) poori Transport võib olla: 1
Kehamassist mood veri 6-8%, ca 5l. Veri koosneb vereplasmast 54-59%, verelibledest 41-46% ja hemototsüütidest. Hematokrit- arv, mis näitab kui suure osa moodustavad vererakud vere kogumahust. Vereplasmas on 90-91% vett, 6,5-8% valku ja ca 2% madalmolekulaarseid aineid. On selge kollaka värvusega vedelik. Suhteline tihedus vrld veega 1.025-1,029 ja viskoossus 1,9-2,6. osmootne rõhk 768-819 kPa. On leeliseline, pH 7,35-7,4. Osmolaarsus ca 300 mosm/l. Kogu vere viskoossus ca 5x suurem kui veel. Vereplasma mahu mõõtmiseks tuleb verre lahusena viia kindel kogus organismile kahjutut ainet, lasta sel vereplasmas seguneda nin määrata siis konts vereplasmas. Vereplasma valkusid on 65-80g/l, jagunevad: albumiinid- 35-45 g/l ja globuliinid 24-37 g/l, globuliinidel hulgas on ka fibrinogeene 1,5-4,5 g/l. Globuliinid jagunevad: alfa1 ja 2, beeta ja gamma globuliinideks ning fibrinogeeniks
annaabi.ee 
