FÜSIOLOOGIA EKSAMI KORDAMISKÜRIMUSED JA PRAKTIKUMIDE KIRJELDU 2019 (0)

FÜSIOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED



  1  FÜSIOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED   
  HOMOÖSTAAS, ORGANISMI REGULATSIOONIMEHHANISMID  1.  Füsioloogia  mõiste.  Homöostaasi  mõiste  (C.  Bernard,  W.B.  Cannon).  Homöostaatilise  kontrolli mehhanismid.   Füsioloogia on teadus bioloogiliste organismi ja tema osade talitlusest ehk funktsioonist.  
CLAUDE BERNARD 
“Koordineeritud  füsioloogilised  reaktsioonid,  mis  peavad  tagama  enamiku  püsiseisundit  kehas  on 
sedavõrd  keerulised  ja  iseäralikud  elava  organismi  jaoks,  et  nende  püsiseisundite  käsitlemiseks  on 
kasutusele võetud termin – homoöstaas.  
Bernard  mõistis,  et  looma  sõltumatus  muutuvatest  välistest  tingimustest  on  seotud  tema  võimega 
säilitada suhteliselt püsivat keskkonda.  
WALTER CANNON 
Sõna ei tähenda midagi fikseeritut, eelnevalt paikapandut ja muutmatut, stagnatsiooni. See tähendab, et 
see seisund võib olla muutuv, kuid see on siiski suhteliselt püsiv.  
Cannon  mõistis,  et  võtmeküsimuseks  suhteliselt  stabiilse  sisekeskkonna  säilitamisel  on  keha 
regulatoorsete  mehhanismide  olemasolu.  Ta  võttis  kasutusele  termini  homoöstaas,  et  kirjeldada 
sisekeskkonna stabiilsuse säilitamist.  
Regulatsiooni Põhimõte: mingit parameetrit on võimalik hoida samal tasemel vaid siis, kui parameetri 
suurenemist ja vähenemist tingivad mõjud on tasakaalus. Regulatsioon peab toimuma kogu organismi 
ulatuses,  sest  hulkrakses  organismis  võivad  olla  parameetrit  suurendavad  ja  vähendavad  tegurid 
ruumiliselt üksteisest eraldunud.  
regulatsioon närvisüsteemi poolt, humoraalne regulatsioon (hormoonide vahendusel), autoregulatsioon.  
Negatiivne tagasiside 
Kui mõnda faktorit on liiga palju või vähe, siis kontrollsüsteemid algatavad negatiivse tagasiside, et 
viia faktor tagasi kindla keskmise väärtuse suunas ja hoida homoöstaasi.  
Positiivne tagasiside 
Positiivne tagasiside töötab põhimõttel, et kui leiab aset kõrvalekalle normist, siis süsteem talitleb moel, 
et seda kõrvalekallet veelgi suurendada. Nt sünnitustegevuses emakakaela venitus.  
Ennetav side 
Ennetav  side  põhjustab  reguleeritavas  süsteemis  muutused,  mis  püüavad  ära  hoida  reguleeritava 
suuruse  nihet  enne,  kui  häiring  on  mõju  avaldanud.  Nt  organism  valmistab  nii  ette  eelseisvaks 
tegevuseks,  ümbritsevate  tingimuste  muutuseks.  Organism  hoiab  ette  ära  reguleeritava  suuruse 
suuremad nihked või siis viiakse need kiiremini vastavusse organismi vajadustega. Nt inimene enne 
külma vette hüppamist hakkab üle keha värisema.  
Sisemise mudeliga ja adaptiivsed süsteemid.  
Adaptiivne kontroll tagab organismi pikaajalise regulatsiooni. Adaptiivsete mehhanismide võimalused 
määravad tervise potentsiaali. 
Nt lihaspingutus vajab intensiivistunud vereringet ja hingamist.  
Suur  osa  kohanemisest  toimub  hormoonide  kaudu.  Hormoonide  eritumist  reguleerib  enamasti 
hüpotalamus, mis osaleb ka soojusregulatisoonis. Lisaks on adaptiivse infovahenduse süsteemiks ka 
autonoomne närvisüsteem.  
Oma  olemuselt  negatiivne  tagasiside,  mis  kujutab  endast  olukorda,  kus  eju  kontrollib  ennetavat 
regulatsiooniringi  ja  impulssi,  mis  saadetakse  perifeeriasse  järgmine  kord  kui  peab  toimuma  teatud 
liigutus.  
 


  2  2.  Organismi  talitluste  regulatsiooni  üldised  põhimõtted.  Rakkudevaheline  kommunikatsioon  füsioloogia  kontekstis.  Autokriinne,  parakriinne  ja  endokriinne 
regulatsioon.  Närviülekanne.  Keemilised  ja  elektrilised  sünapsid.  Virgatsained. 
Virgatsainete retseptorid.   Organismi regulaarseteks süsteemideks on sisenõrenäärmed ja kesknärvisüsteem. Organismi talitluse 
regulatsioonil on tasakaalustatuse põhimõte. Mindit parameetrit on võimalik hoida samal tasemel vaid 
siis, kui parameetri suurenemist/vähenemist tingivad mõjud on tasakaalus. Regulatsioon toimub kogu 
organismi ulatuses, sest parameetrit suurendavad/vähendavad tegurid võivad olla ruumiliselt üksteisest 
eraldatud.  
Ärritaja  toimel  erutus  avaldub  rakul  aktsioonipotentsiaalina,  kui  raku  välispind  omandab  negatiivse, 
raku sisemus aga positiivse laengu. Mööda närvikiudusid leviv aktsioonipotentsiaal on närviimpulss.  
Erutuse  ülekanne  ühelt  närvirakult  teisele  toimub  sünapsi  vahendusel.  Närviraku  jätked,  aksonid  ja 
dendriidid,  moodustavad  teiste  närvirakkudega  ühendusi  -  sünapseid.  Erutuse  ülekanne  sünapsis 
määrab närviprotsesside arengu ja levimise närvisüsteemis.  
Erutuse ülekande mehhanismid võivad olla keemilised ja elektrilised.  
Keemiline sünaps 
Sünaps koosneb aksoni moodustatud presünapsist ja mõjustust vastuvõtval rakul olevast postsünapsist. 
Nende  vahele  jääb  sünapsipilu.  Presünapsis  on  palju  vesiikuleid,  mis  sisaldavad  transmitterit  ehk 
mediaatorainet. Rakumembraanipidi leviva aktsioonipotentsiaali toimel vabaneb presünapsi põiekestest 
transmittes,  tungib  sünapsipilusse,  mis  asub  presünapsi  ja  postsünapri  vahel.  Transmitter  kutsub  nii 
esile postsünapsi membraanipotentsiaali muutuse.  
Elektriline sünaps 
Naaberrakkude  membraanidevahelised  ühendused  on  nii  tihedad,  et  takistus  nende  vahe  ei  erine 
ülejäänud membraani omast. Kui üks rakk erutub, suundub naatriumivool läbi avatud naatriumikanalite 
teise rakku ja depolariseerib selle.  
Transmitterid 
Transmitteriteks võivad olla atsetüülkoliin, noradrenaliin, serotoniin jt.  
Hulkrakse  organismi  rakud  edastavad  üksteisele  infot  elektriliste  impulsside  kaudu.  Elektriliste 
impulsside  kaudu  liigub  ühest  rakust  teise  aktsioonipotentsiaal.  Nii  toimivad  silelihasrakud, 
südamelihasrakud.  
Mediaatoraine võib seostuda eri tüüpi retseptoritega. Näiteks atsetüülkoliin vegetatiivses ganglionites 
nikotiineegiliste  kolinoretseptoritega  ja  efektorelundil  (silelihasel  ja  vöötlihasel)  muskariinergilise 
koliinoretseptoriga. Noradrenalin aga kas alfa või beeta adrenoretseptoritega.  
Rakkudevaheline kommunikatsioon 
Keemiline  infovahetus  põhineb  signaalilainetel.  Kui  rakud  paiknevad  kõrvuti,  siis  võivad  ühsikutel 
juhtudel  ained  tungida  läbi  rakumembraani  otse  teise  rakku.  Rakk  võib  eritada  signaalainet 
ekstratsellulaarruumi, mõjutades sel teel lähimat naabrit. Nii toimivad närvirakud.  
Endokriinne regulatsioon 
Rakud  sekreteerivad  hosmoone  mis  satuvad  vereringesse  ja  võivad  toimida  üle  kogu  keha 
laialipaiknevatele rakkudele.  
Parakriinne regulatsioon 
Rakud tootavad lokaalseid mediaatoreid, mis toimivad vaid vahetus läheduses olevatele rakkudele 
Autokriinne regulatsioon 
Rakk  saadab  signaale  sama  tüüpi  rakkudele,  ehk  raku  poolt  sekreteeritud  signaalmolekulid  võivad 
seonduda tagasi sama raku retseptoritega.  
 


  3  3.  Autonoomse  närvisüsteemi  talitluse  põhijooned.  Sümpaatilise  ja  parasümpaatlise  süsteemi  anatoomiline  ehitus.  Autonoomse  närvisüsteemi  virgatsained  ja  retseptorid. 
Sümpaatilise ja parasümpaatilse närvisüsteemi roll organism talitluses.   Autonoomne närvisüsteem - tahtele allumatu, käitumisest sõltumatud. Kontrollib siseelundite talitlust.  
Koosneb kolmest ruumiliselt eraldatud süsteemist:  
1. Sümpaatiline süsteem  - keha reaktsioon stressile  2. Parasümpaatiline süsteem  - taastab organismi varusid ja homöostaasi  3. Enteeriline närvisüsteem  - mao-sooletrakti näärmeid ja silelihaseid kontrolliv süsteem   Kehtib reegel, et igasse elundisse tuleb nii sümpaatilisi kui parasümpaatilisi närvikiude.  
Sümpaatiline närvisüsteem 
Keskused asuvad seljaajus.  
Funktsioneerib intensiivselt äkilistes kriisiolukordades.  
Parasümpaatiline närvisüsteem 
Keskused asuvad ajutüves ja seljaajus. 
Aeglustab südame löögisagedust, kiirendab seedetegevust ja eritamist.  
Autonoomse  närvisüsteemi  perifeersetes  eferentsetes  teedes  on  2  järjestikust  neuronit: 
preganglionaarne  neuron  (viib  impulsse  kesknärvisüsteemist  välja)  ja  postganglionaarne  neuron, 
millega preganglionaarne neuron moodustab sünapsi.  
joonis 557 
 
 
 
 
 
virgantained ja retseptorid: vaata praktikum 1 
 
LIHASED  4.  Lihaskoe  põhitüübid.  Erinevate  tüüpi  lihasrakkude  ehituslikud  ja  funktsionaalsed  iseärasused.  Lihasraku  membraani  bioelektrilised  omadused.  Müoneuraalne  sünaps: 
ülekande mehhanismid.   LIHASKOE TÜÜP  Skeletilihased  Silelihased  Südamelihased  Paiknemine kehas  Kinnituvad luudele  Õõnesorganite seinter, 
nahas, silmas  Südames  Tuumad  Palju perifeerselt 
paiknevaid tuumi  üks tsentraalne tuum  üks tsentraalne tuum  Tahtele alluvus  Alluvad tahtele, 
samuti mittetahtlikud 
refleksid.  Tahtele allumatud  Tahtele allumatu  Vöödilisus  Ristvöödilisus  Mittevöödilised  Ristvöödilisus  FUNKTSIOON:  Kõik tahtlikud 
liigutused  Siseorganite 
motoorika  Südame 
kontraktsioonid  Kõikidele elusatele rakkudele on iseloomulik membraani potentsiaali olemasolu, kuid ainult erutuvate 
kudede rakud (närvi- ja lihasrakud) on võimelised suuresti muutma ioonide juhtivust läbi membraani 
vastusena ärritajale nagu see toimub aktsioonipotentsiaali korral.  
Membraanipotentsiaal tuleneb sellest, et Naatriumit on väljas palju ja Kaaliumit sees palju. (Na/K 
pump).  3 Na välja, 2 K sisse. Rakumembraani välispinnal on nii positiivne, ja sees negatiivne laeng. 
Rakumembraanist kahel pool tekib membraanipotentsiaal.  


  4  Lihasrakud suudavad membraanipotentsiaali levitada mööda rakumembraani potentsiaalimuutust - 
aktsioonipotentsiaali. Sel ajal membraanipotentsiaal väheneb sekundi tuhandikuosa ajaks üheaegselt. 
Rakumembraan depolariseerub, sest suureneb naatriumite suur sissevool rakku. Repolarisatsiooni 
käigus pöördpotentsiaal, ehk hetkeks rakku tekkinud positiivne laeng, kaob. Seda tänu kaaliumite 
suurele sissevoolule.  
Koht, kus motoorse neuroni närvikuid saab kokku lihaskiuga - neuromuskulaarne ühendus. 
Motoorsest närvikiust vabastatakse atsetüülkoliin, mis viib lihaskiu depolarisatsioonini.     5.  Lihaskontraktsiooni  molekulaarne  mehhanism,  selle  iseärasused  erinevat  tüüpi  lihasrakkudes.  Lihaskontraktsiooni  tüübid.  Lihaskontraktsiooni  energeetika.  Lihase 
väsimus. Silelihaste funktsionaalsed iseärasused. Üksik- ja mitmik-üksus silelihased.   Silelihased jagunevad: 
1. Mitmik-üksus silelihased - koosnevad iseseisva kontraktsioonivõimega lihaskiududest 
2. üksik-üksus silelihased - lihaskiud asetsevad tihedalt üksteise vastas ja on ühendatud 
mulkühendusega. lihaskiud moodustavad funktsionaalse, samaaegselt kontraheeruva üksuse.  
Lihaskontraktsiooni tüübid: 
1. Isomeetriline: pikkus ei muutu, aga pinge suureneb. Pinge suureneb lihase võimete piirini, aga 
lihase pikkus ei muutu.  
– Keha asendit säilitavad lihased  
2. Isotooniline: pikkus muutub, aga pinge jääb konstantseks. Lihas muudab pikkust ja liigutab 
raskusi. Kui piisav pinge raskuse liigutamiseks on saavutatud, siis pinge jääb suhteliselt püsivaks 
kogu kontraktsiooniperioodiks.  
– Kontsentriline: lihas ületab vastutoimiva koormuse ja lihas lüheneb  
– Ekstsentriline: pinge säilib, aga lihas pikeneb (näiteks eseme ettevaatlikul asetamisel millegi peale)  
3. Auksotooniline - toimub nii kontraktsioon kui ka toonuse muutus ja on iseloomulik enamikele 
lihaste kontraktsioonidele organismis.  
4. Lihastoonus: lihaste konstantne pinge, mis säilib pika aja vältel  
Lihaskontraktsiooni energiaallikad: 
ATP on lihaste kontraktsiooni jaoks vahetu energiakandja, mida saadakse kolmest allikast:   •  Kreatiin-fosfaat  Puhkeolekus säilitab energiat ATP sünteesi tarbeks   •  Anaeroobne hingamine  Toimub hapniku puudumisel ja glükoosi lammutamisel. saadakse ATP ja piimhape   •  Aeroobne hingamine   Vajab hapnikut ja lammutab glükoosi, et moodustada ATP, süsihappegaasi ja vett. Palju efektiivsem 
võrreldes anaeroobsega.  
ATP allikad ja aeg 
Fosfokreatiin: lühiajaline pingutus, maksimaalse jõuga 
Anaeroobsed: keskmise kestvusega intensiivne pingutus 
Aeroobne: pikaajaline, väiksema jõuga pingutus 
Libisevate filamentide teooria 
Lihase  lühenemine  toimub  seoses  aktiini  filamendi  libisemisega  müosiini  filamendi  suhtes.  See 
lühendab sakromeeri, ning sakromeeride lühenemine on vastutav lihaskontraktsiooni eest.  
titiin - stabiliseerib kontraktiilseid valke ja soodustab oma elastsusega lihase algpikkuse taastamist peale 
venitust.  


  5   
 
 
 
 
 
 
 
  Lihaskontraktsioon eri tüüpi lihasrakkudes    Silelihaste funktsionaalsed iseärasused: 
1. Sisaldab samuti aktiini ja müosiini, kuid need ei ole järjestunud filamentideks ega sakromeerideks. 
Silelihased kontsaheeruvad aeglasemalt kui vöötlihasrakud ning kontraktsioonijõud on vaid 
kolmandik.  
Silelihased ei väsi nii kiiresti kui vöötlihased 
On silelihaseid, mis ei funktsioneeri ilma närviimpulsite. nt silmas. 
Suurem osa silelihaseid kontraheerub automaatselt, ilma närviimpulsita. Nt sooleseinasilelihased 
kontraheeruvad rütmiliselt.  
Lihasväsimus 
Väsimus eelneb kurnatusele, vältides selle teket.  
Kestva või raske kehalise tää ajal hakkab lihase töövõime langema. Väsimuse põhjused võivad olla 
erinevad: lihases kuhjunud ainevahetuse produktid (piimhape), vähenenud energiarikaste ainete 
(glükogeeni) hulk ja halveneb hapnikuga varustamine.  
 
KEHAVEDELIKUD  6.  Kehavedelikud: jaotus, keemiline koostis ja ainete tsirkulatsioon. Ekstratsellulaarne ja  intratsellulaarne vedelik. Ööpäevane vedeliku tasakaal. Akvaporiinid.   Kehavedelikud  kujutavad  endast  väga  erinevatest  komponentidest  koosnevaid  vesilahuseid. 
Kehavedeliku  on  päritolult  näärmete  sekreedid,  mis  sõltuvalt  keemilisest  koostisest  täidavad 
mitmesuguseid ülesandeid.  
Organismi veri on kahes suures vedelikuruumis. Suurem osa on rakusisene, väiksem rakuväline.  
Kehavedelikud  jagunevad:  ekstratsellulaarne(27%)  koevedelik,  intratsellulaarne,  transtsellulaarne(1,5%), plasma, tiheda sidekoe, luu ja rakusisene(33%) vesi. Kokku 60% kehakaalust.  
Ainete tsirkulatsioon 
Vedelikuruumise sees – difusioon 
Vedelikuruumide vahel: 
Osmoos – ekstratsellulaarse ja intratsellulaarse (ekstratsellulaarne-rakk) vahel põhjustab ormoos läbi 
rakumembraani 
Difusioon ja filtratsioon – vereplasma ja koevedeliku (interstitsiaalse vedeliku) vahel.  


  6  Ööpäevane veebilanss  Organismi saabunud  Organismist väljunud  Jook 1,5l  Uriin 1,5l  Toit 1l  Naha kaudu (higistamine, perspiratsioon) 0,7l  Ainevahetus 0,3l  Hingamisteed 0,5l    Väljaheide 0,1l  KOKKU: 2,8l  KOKKU: 2,8l   
Intratsellulaarne vedelik 
Ei ole kompaktne vaid moodustub kõikides organismi rakkudes olevate vedelikuruumide summana.  
Ekstratsellulaarne vedelik 
4/5  on  koevedelik,  1/5  on  vereplasma.  Lisaks  loetakse  ekstratsellulaarse  vedeliku  hulka  ka 
transtsellulaarne vedelik: eksokriinsete näärmete sekreedid, silmakambrite vedeli jt. Transtsellulaarset 
vedelikku on kokku 1-2l.  
Vee liikumist intra- ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi vahel põhjustab osmoos.  
Akvaporiinid 
Akvaporiinid on proteiinimolekulid, milles on veekanalid, mille kaudu vee molekulid pääsevad kiiresti 
rakkudesse, kust vesi edasi liigub koevedelikku.  
 
VERI. SÜDA  7.  Vere  üldiseloomustus.  Hematokrit.  Vereplasma  koostis.  Vereplasma  valgud.  Madalamaolekulaarsed ained vereplasmas.   Veri on vedel sidekude, mis moodustab 7% kehakaalust. Veri koosneb paljudest komponentidest. Veri 
on  oma  komponentide  ajutine  koosekisteerimise  koht.  Vere  koostis  on suhteliselt  stabiilne,  näitajad 
kõiguvad kitsastes piirides.  
Vere koostis 
55% vereplasma  •  Vesi 
•  Valgud 
•  Aminohapped, rasvhapped, glükoos 
•  Ioonid (Na, K, Ca, Cl, H) 
•  Gaasin (O2, CO2)  45% vererakud  •  Erütrotsüüdid 
•  Leukotsüüdid 
•  Vereliistakud  Hematokrit 
Näitab, kui suure osa vere mahust moodustavad vererakud. Meestel tavaliselt 47% ja naistel 42%.  
Peenemates  veresoontes  on  väiksem  hematokriit.  Seda  põhjustab  erütrotsüütide  tendents  kulgeda 
veresoone  keskel,  mitte seinte  lähedal.  Hematokriti  kasvuga  suureneb  vere  viskoossus  (vererakkude 
suhe vereplasmaga).  
Vereplasma koostis  •  90% vesi 
•  8% vereplasma valgud 
•  2%  väga  heterogeensete  madalmolekulaarsete  ühendite  grupp,  millest  paljud  on  organismi  normaalseks talitluseks väga vajalikud.   Vereplasma valgud 


  7  Süntees toimub peamiselt maksarakkudes. Erandiks antikehad, neid toodetakse plasmarakkude poolt.   1.  Albumiinid  Homogeenne valkude grupp.  
Funktsiooniks: Mittespetsiifiline transport (sh ravimid), Toitefunktsioon, 80% onkootse rõhu tagamine  2.  Globuliinid  Heretogeenne valkude grupp. Jagunevad alfa, beeta ja gamma gloguliinid.  
Funktsiooniks: transport (võrreldes albumiinidega spetsiifilisem, sageli kindla aine jaoks kindel valk), 
hüübimisfaktorid, antikehad antigeenide vastu.  3.  Fibrinogeen  Klassifitseeritakse sageli globuliinide fulka, oluline hüübimisel.  
Heterogeensed madalmolekulaarsed ained 
Ainete grupp, millel on erinev struktuur ja roll, kuid ühine madal sisalduse hulk. Need on ainevahetuse 
alg-, vahe-, ja lõpp-produktid. Ioonid, anioonid, prootonid, bioregulaatorid (hormoonid, mediaatorid, 
jne), vitamiinid.  
  8.  Ülevaade  vererakkude  talitlusest.  Punalibled  –  nende  füsioloogiline  roll.  Valgeliblede  jaotus ja nende füsioloogiline roll.   Erütrotsüüdid 
Arvukaim  rakutüüp.  Ümarad,  kaksiknõgusad,  tuumata.  Umbes  1/3  massist  moodutab  hemoglobiin. 
Suur välispind – head eeldused gaasivahetuseks.  
Veregrupi  määravad  ära  erütrotsüüdi  antigeensed  omadused.  Erütrotsüüdi  pinnal  võib  olla  2  sorti 
antigeene. Vereplasma sisaldab vastavalt antideenidele antikehasid.  
Peamine funktsioon: Hingamisgaaside transport organismid hemoglobiini abil.  
Leukotsüüdid 
Iseloomulik:  Neil  on  võimalik  veresoonkonnast  väljuda  ilma,  et  tegu  oleks  veresoone  seina 
kahjustusega.  
Organismi kaitse patogeensete sissetungjate eest. Üldine roll – immunoloogiline kaitse.  
Endoteliaalsed rakud kahjustuse lähedal ekspresseerivad selektiine, valged verelibled püütakse kinni, 
nad lamenduvad ja liiguvad edasi kudedesse, kus fagotsüteerivad bakteri.  
Leukotsüütide jaotus:  1.  Granulotsüüdid - tegutsevad peamiselt fagotsüütidena. 
•  Neutrofiilsed (40-75%) 
•  Eosinofiilsed (1-6%) - nende arv suureneb allergiliste reaktsioonide korral.  
•  Basofiilsed  (0-1%)  -  sisaldavad  histamiini,  mis  laiendab  vererooni  ja  parandab  verevoolu  põletikukohas.   2.  Agranulotsüüdid 
•  Lümfotsüütidid  
•  monotsüütidid    9.  Vere hüübimise füsioloogia. Vere hüübimise etapid. Vereliistakud. Hüübimise faktorid ja  von  Willebrandi  faktor.  Sisemine  ja  välimine  hüübimise  rada.  Hüübimise  häired. 
Vereliistakute füsioloogiline roll.   Väiksemad  verejooksud  peatuvad  minutite  jooksul,  ilma  kõrvalise  sekkumiseta.  Organismist 
väljavoolanud veri hüübib.  
Vere hüübimise, ehk hemostaasi etapid:  1.  Trombotsüütide (vereliistakute) agregatsioon, valge trombi teke. 


  8  Toimub massiline trombotsüütide agregatsioon ning modustub valge tromb. Trombotsüütidest vabaneb 
koehormoon tromboksaan A2, mis stimuleerib veelgi trombotsüütide kokkukleepumist.  
Vigastuse  käigus  paljastuv  kollageen  ning  plasma  von  Willenbrandi  faktor  aktiveerivad 
vereliistakud. vWF on glükoproteiin, mida säilitatakse vereliistakute alfa graanulites. Vereliistakud on 
bioaktiivsete  ainete  reservuaarid.  Bioaktiivsed  ained  vallanduvad  vereliistakute  aktiveerumisel. 
Vigastuskohtades soodustub vWF vereliistakute kokkukleepumist ja edasist ankerdumist eksponeeritud 
kollageeni külge.  
Vereliistakud hoolitsevad pidevalt endoteeli terviklikkuse eest. Integriin retseptorite vahendusel toimub 
vereliistakute kinnitumine ekstratsellulaarsele maatriksile. 
Veri normaalselt ekstratsellulaarse maatriksiga ei kontakteeru. Hüübimisel on olulisteks faktoriteks ka 
adhessiivsed glükoproteiinid. Tulemusena moodustub vereliistakute tromb, mis võib olla piisav, et 
lõpetada väikestest haavadest verejooksud.  
Aktiveeritud vereliistakud panevad aluse fibriini võrgustiku tekkimisele.  
Veresoone  endoteeli  kahjustamisel  saavad  trombotsüüdid  seonduda  kollageenile,  mis  tavaliselt  on 
rakkudes isoleeitud.   2.  Vasokonstriktsioon  Veresoonte ahenemine, mis vähendab verevoolu vigastuspiirkonda. Ahenemist põhjustavad serotoniin 
ja tromboksaan A2. See aga kestab liiga lühikest aega et tagada verejooksu täielikku peatumist.   3.  Punase trombi teke, vere hüübimine ehk koagulatsioon  Kui  tegemist  ei  ole  väikse  kahjustusega,  sõltub  verejooksu  peatumine  vere  hüübimisest.  Suure 
verejooksu  korral  aktiveeruvad  ensüümid,  verehüübefaktorid.  Ühe  verehüübefaktori  aktiveerimine 
põhjustab teise ühe osa lõhustumise, mis aktiveerib järgmise faktori jne. Iga molekul aktiveerib suure 
osa järgmistest ensüümi molekulidest - protsess on kiire.  
Lõpp-produktiks on protrombiinist tekkinud trombiin.   4.  Vigastuse sidekoestumine  Hüübimise tagajärjel veresoon sopistub.  
Faasid ei ole ajaliselt/ruumiliselt eraldatud! 
Sisemine- ja välimine hüübimisrada 
Hüübimine  võib  alguse  saaga  kahel  moel,  sageli  samaaegselt.  Sisemine  süsteem  aktiveerub  kui 
kahjustuse tekkel paljastub kollageen. Kahjustatud kudedest vabanevad faktorid aktiveerivad välimise 
süsteemi.   Sisemine - kontaktist algav hüübimisrada 
Välimine – koefaktorist algav hüübimisrada  Välimine hüübimisrada toimib palju kiiremini. Tõsise vigatsuse korral algab välimine hüübimisrada 15 
sekundiga. Sisemise raja korral võtab see 1-6 minutit aega.  
Sisemise hüübimisraja ülesanne on pigem hüübimise hoidmine.  
Mõlema süsteemi mõjul muutub protrombiin trombiiniks.  
Hüübimishäired:   •  Liialt aktiivne hemostaas = trombid ja trombembooliad  Tromboos on veresoone valendiku ummistumine hüübega, mille tagajärjel jäävad koed hapnikuta.   •  Puudulik hemostaas = kergesti tekkivad ja raskesti peatuvad verejooksud  Nt  hemofiilia.  A  tüübil  on  verehüübefaktori  VIII  puudus  või  puudulikkus.  Sellisedon  80-85% 
hemofiiliatest.  
  10.  Vereringe üldine iseloomustus: suur ja väike vereringe.   Vasakule  vatsakesele  järgneb  suur  vereringe.  Paremale  vatsakesele  järgneb  väike  vereringe. 
Kapillaarides  on  võimalik  ainete  vahetamine  rakke  ümbritsevasse  ruumi.  Veri  on  veresoontes 
ühesuunalises liikumises.  


  9  vasak  vatsake  -  aort  -  suur  vereringe  (varustatakse  eri  kudesid  hapnikuga)  -  ülemise  ja  alumise 
õõnesveen - parem koda - parem vatsake - väike vereringe (kopsukapillaarides toimub vere küllastamine 
hapnikuga ja vabaneb CO2st) - kopsuveen - vasak südamekoda - vasak vatsake 
Veresooned jagunevad:  •  Arterid - summutamine. Rõhulaine silumine ühtlasemaks voolamiseks.  
•  Arterioolid - Mõjutavad oma kontraktsiooni/dilatatsiooniga avatud kapillaaride arvu. 
•  Kapillaarid - Vahetusveresooned. Vahetavad rakkudevahelise vedelikuga hapnikku, toitaineid,  hormoone, elektrolüüte  •  Veenulid - Vahetusveresooned. Seintes puudub lihaskiht. 
•  Veenid - Mahtuvusveresooned. Teatud vahemaa tagant asetsevad klapid mis võimaldab verel  liikuda ainult ühes suunas.   Väike vereringe: kopsuringe. Kopsuveenide süsteem 
Algab südame paremast vatsakesest ja suubub vasakusse kotta.  
Ülesanne:  vere  oksügeniseerimine  kogu  keha  hapnikuvarustuse  tagamiseks  ja  CO2  elimineerimine 
alveolaarõhku.  
  11.  Südame erutustekke- ja juhtesüsteem. Erutustekke automatism südames,   aktsioonipotentsiaalide erinevus sinuatriaalsõlmes ja töö müokardis.   Südame erutustekke- ja juhtesüsteem  
Südames  on  südamelihase  spetsialiseerunud  kiududest  moodustunud  erutusjuhtesüsteem,  kus  tekib 
südame aktsioonipotentsiaal ja levib sealt südame eri osadesse.  
Süsteem koosneb 
1. Siinussõlmest (sinuatriaalsõlm paremas kojas ülemise õõnesveeni suubumiskohas) 
2. Atrioventrikulaarsõlm 
3. His'i kimp 
4. His'i kimbu sääred 
5. Purkyne kiud (eritusjuhtesüsteemi lõppharudena) 
Erutusjuhtesüsteemi rakud juhivad aktsioonipotentsiaali palju kiiremini kui teised südamelihase rakud. 
Impulss levib erutusjuhtesüsteemist südamelihasrakkudesse, mis seejärel kontraheeruvad.  
1% müokardi rakkudest on võimalised genereerima aktsioonipotentsiaale, see tähendab, et on võimeline 
kokku tõmbuma ilma välise stimulatsioonita.  
Siinussõlmes  tekib  südame  kokkutõmbeid  käivitav  erutus,  mis  levib  mööda  kodade  muskulatuuri, 
kodade ja vatsakeste piiril asuva atrioventrikulaarvõlmeni. Sealt läheb erutus edasi His'i kimpu ning 
mööda  Purkyne  kiudusid  ja  hisi  kimbi  sääri  vatsakeste  lihasele.  Erutuse  tekke  ja  levikuda  kaasneb 
süstol, ehk südamelihaste kokkutõmme.  
Depolarisatsioonialaine saab alguse sinuatriaalsõlmest ja levib mööda müokardi edasi.  
Siinussõlme  poolt  genereeritavale  impulsile  vastab  müokard  kontraktsiooniga,  millele  jõrgneb 
lõõgastusfaas.  Selline  paljude  müokardirakkude  üheaegne  kontraheerumine  ja  lõõgastumine  tekitab 
jõu, mis on piisav vere liikumapanekuks.  
Müokardi  rakud  on  omavahel  kõrvalharude  kaudu  ühendatud,  niiet  kui  üks  rakk  erutub,  levib 
aktsioonipotentsiaal kõikidele rakkudele, nagu membraane polekski vahel.  
Kodade ja vatsakeste üheaegne kokkutõmme välistatakse nendevahelise sidekoekihiga, kust impulss 
pääseb läbi vaid atrioventrikulaarsõlme.  
1ms peale aktsioonipotentsiaali tekkimist pole võimalik uut aktsioonipotentsiaali erile kutsuda.  


  10      12.  Südame pumbafunktsiooni iseloomustus. Vatsakeste tsükli jaotus faasideks, rõhu   ja mahu muutused nendes faasides. Vererõhu väärtused vereringe eri osades.  
  Vere maht täiskasvanul on umbes 5 liitrit.    Südametsükkel ehk ühe südamelöögi ajal aset leidvad sündmused jagunevad kaheks faasiks:   •  Diastol - lõõgastumine, verega täitumine (parem koda ja vatsake täituvad verega, mis on pärit  õõnesveenist. vasak koda ja vatsake saavad hapnikurikka vere kopsuveenist)  •  Süstol - pingutus, vere väljapaiskamine  Diastol kestab puhkeolekus kaks korda kauem kui süstol.  
Vatsakeste tsükkel 
Asünkroonne kontraktsiooni faas - Kodade süstolile järgneb vatsakeste süstol, mille algatajaks on 
vatsakeste lihasteni jõudnud impulss. Toimb rõhu tõus, mille tulemusena hakkab veri liikuma kodade 
suunas, atrioventrikulaasklapid sulguvad ja takistavad vere tagasivoolamist kodadesse.  
Isomeetriline  kontraktsioonifaas  -  peale  atrioventrikulaarklappide  sulgumist  on  vatsakeste  õõs 
suletud,  kuid  südamelihaste  jätkuva  kokkutõmbe  tõttu  tõuseb  vatsakestesisene  rõhk  järsult,  ilma  et 
nende maht muutuks.  
Väljutusfaas - kui vasaku vatsakese siserõhk ületab rõhu aordis ja parema vatsakese rõhk on suurem 
rõhust  kopsuarteris,  siis  avanevad  poolkuuklapid  ja  veri  surutakse  järsu  tõukega  kopsuarterisse. 
Väljutusfaasi lõpus vatsakeste lihas lõõgastub ja vatsakeste siserõhk hakkab langema. Lõpuks sulgevad 
poolkuuklapid, mis takistavad vere tagasivoolamist vatsakesse diastooli ajal.  
Isomeetriline lõõgastuse faas - Vatsakestes langeb rõhk peaaegu nullini.  


  11  Täitumisfaas  -  algab  ajal,  mil  rõhk  vatsakestes  on  madalam  kui  rõhk  kodades  ja  avanevad 
atrioventikulaarklapid.  
Mahu muutumine tsüklis  •  Lõppdiastoolne maht - vere maht vatsakeses diastoli lõpus (ca 125ml) 
•  Löögimaht - süstoli jooksul vatsakesest väljapaisatava vere maht (70ml) 
•  Lõppsüstoolne maht - vere hulk, mis on jäänud vatsakesse süstoli lõpus (55ml)  Arterites - suurim vererõhk. Südametegevuse faaside tõttu perioodiliselt muutuv. Arterioolidest alates 
vererõhu kõikumised kaovad ja vererõhk langeb järjest kuni südame kodadeni.  
Arteriter eristatakse maksimaalset, ehk süstoolset ja minimaalset ehk diastoolset vererõhku.  
Keskmine  arteriaalne  vererõhk:  suurus,  mis  vastab  verevoolamist  tekitava jõu  suurusele ja  vererõhu 
hekteväärtuste keskmisele tasemele teatud vereringe lõigus.  
Arteriaalse vererõhu normväärtus: süstoolne 110-140mmHg, diastoolne 60-90mmHg.    Aordiklapi avamisel tekkiv järsult kiirenev verevool on voolupulss. Rõhupulss on süstoliga kaasnev 
rõhulaine arterisüsteemis. Erinevalt voolupulsist ei lange nulli!  
Sissehingamise ajal tekib südame löögisageduse kerge tõus.  
Südameklappide  avanemist  ja  sulgumist  reguleerivad  kontraktsiooni  ja  lõõgastumise  vaheldumisel 
tekkivad rõhumuutused südameõõnes.  
  13.  Vere voolamise üldpõhimõtted, seaduspärasused ja olulisemad näitajad. Vere   liikumise joonkiirus vereringe erinevates osades, vere liikumise mahtkiirus.   Verevool konkreetsesse piirkona on kõige enam määratud rõhkude erinevuse ja veresoone diameetri 
poolt. Veri voolab kõrgema rõhuga piirkondadest madalama rõhuga piirkondadesse. Vere voolamine 
organismis  sõltub  rõhkude  vahest  kardiovaskulaarsüsteemis.  Rõhk  väheneb  voolutakistuse  tõttu 
(tuleneb sisehõõrdumisest).  
Kuna  organismi  eri  piirkondade  ainevahetuslikud  vajadused  on  muutuvad,  peab  ka  piirkonane 
verevarustus olema paindlikult reguleeritud.  
Voolutakistus sõltub: veresoonte arvust, piikusest, läbimõõdust, hargnemisest ja vere viskoossusest.  
voolutugevus = rõhkude vahe / voolamistakistus 
V = dP/R 
Vere voolamine jaguneb laminaarseks ja tubulentseks (takistatud).  
Peamine  faktor  voolutakistuse  mõjutamisel  on  veresoonte  läbimõõt.  Takistus  on  pöördvõrdeline 
raadiuse neljanda astmega.  
Suurimaks  takistusallikaks  on  arterioolid  -  need  on  sümpaatikuse  aktiivsuse  tõttu  pidevas  toonuses. 
Kapillaarid  on  küll  väiksema  läbimõõduga  veresoones,  kuid  nende  üldristlõikepindala  on  25  korda 
suurem, kui arterioolidel.  
Vere liikumise mahtkiirus mingis veresooneosas oleneb veresoonelõigu otste vahel olevast rõhkude 
vahest ja selle lõigu takistusest verevoolule.  
Q = (P1 - P2) / R 


  12  Vere  liikumise  joonkiirus  saavutab  maksimumi  aordis,  ulatudes  30-50cm/s.  Veresoonte  summaarse 
ristlõikepindala  suurenemisel  väheneb  vere voolamise  joonkiirus  perifeeria  suunas.  Kapillaarised  on 
see ainult mõnes mm/s. Veenides väheneb ristlõikepindala taas ning joonkiirus suureneb, saavutades 
30cm/s.  
Joonkiirus on seda väiksem, mida suurem on antud vereringeosa summaarne ristlõik! 
  14.  Mikrotsirkulatsioon, ainete vahetus vere ja kudede vahel.   Mikrotsirkulatsioon - ainete vahetus vere ja rakkudevahelise vedeliku vahel.  
Vaherusfunktsiooniga  on  seotud  veresoonte  võrgustik,  kuhu  kuuluvad  kapillaarid,  prekapillaarid  ja 
veenulid,  mis  moodustavad  mikroringeid.  Need  on  vajalikud  erinevate  koealade  varustamiseks 
toitainete ja hapnikuga ning CO2 ja teiste jääkainete äraveoks.  
Vere voolamine seal on aeglane. Kapillaaride suure üldpindala ja õhukese seina tõttu on seal parimad 
tingimused ainete vahetuseks kudede ja vere vahel.  
Ainete vahetus rakkudevahelise vedeliku ja vere vahel toimub difusiooni ja filtratsiooni teel. Difusiooni 
teel  iigutekse  kõrgema  konsentratsiooniga  lahusest  madalama  konsentratsiooniga  lahusesse. 
Filtratsioooni suuna määrab keskkondade hüdrostaatilise ja osmootse rõhu resultant.     ainete vaetus vere ja kudede vahel 
Aineid kantakse verest koerakkudeni ja koerakkudest verre erinevalt. transpordiviisid: 
1. ainete veresoonesisene konvektiivne transport 
2. ainete transport läbi veresoone seina ja intersiitsiumi 
3. kudedest lümfi jõudnud ainete viimine vereringesse lümfisoonte kaudu.  
  15.  Vereringe  talitluse  regulatsioon.  Autonoomse  närvisüsteemi  mõjustused  südamele  ja  veresoontele.  Lokaalsete  metaboliitide  ja  erinevate  hormoonide  roll  vererõhu 
regulatsioonis. Endoteeli ülesanded.   Verevoolu  reguleerimine:  silelihaskihile  veresoonte  seintes  on  omane  teatud  toonus,  ehk  pinge. 
Muutused lihastoonuses muudavad veresoone läbimõõtu ja seeläbi voolutakistust. Kui toonus suureneb, 
siis veresoon aheneb ja voolutakistus suureneb.  
Veresoone seina toonust kontrollivad sisemised ja välimised faktorid.  
Sisemised  faktorid:  Silelihase  reaktsioon  venitusele,  temperatuurile,  kudedest  vabanevatele 
keemilistele faktoritele.  
Välimised faktorid: autonoomne närvisüsteem, hormoonide signaalid.  
Sisemised faktorid 
Rõhu  suurenemisele  vastab  silelihas  reflektoorselt  kontsaktsiooniga.  Takistust  suurendatakse  ning 
voolukiirus aeglustub.  


  13  Metavoolne  hüpereemia:  rakkudest  vabanevatel  ainevahetusjääkidel  (Co2,  piimhape)  on  silelihast 
lõõgastav toime, ehk verevool kiireneb.  
Välimised faktorid 
Eesmärgiks on reguleerida verevoolutust vastavalt organismi vajadustele, suunates verd sinna, kus seda 
on rohkem tarvis.  
Vererõhku kontrollitakse autonoomse närvisüsteemi ja hormoonide poolt. Sümpaatilise närvisüsteemi 
aktiivsus  (treening,  stress)  põhjustab  veenides  konstriktsiooni  ning  veenirõhk  tõuseb,  suurendades 
sellega südamesse naasva vere hulka.  
regulatsiooni põhimõtted 
Südame aktiivsust ja veresoonte seinatoonust reguleerib autonoomne närvisüsteem. Kardiovaskulaarne 
süsteemi  seisund  on  pideva  retseptorite  kontrolli  all.  Retseptoritelt  saabuvad  impulsid  kulgevad 
aferentsete  kiudude  kaudu  keskustesse.  Keskusteks  on  hüpotalamus  ja  piklikaju.  Efekt  ilmneb  5-10 
sekundi jooksul.  
Sümpaatiline süsteem 
Ülesandeks südame löögisageduse ja kontraktiilsuse tõstmine. Sümpaatikude närvilõpmed vabastavad 
noradrenaliini ja neerupealistest vabaneb adrenaliin, mis kandub vereringega organismis laiali.  
Parasümpaatiline süsteem 
Tähtis roll südame löögisageduse langetamisel uitnärvi kaudu.  
Lühiajalised mehhanismid 
Baroretseptorid. 
Stabiliseerivad vererõhu. Aordi ja unearteri seintes vastuseks vererõhu tõusule genereeritakse vastuseks 
aktsioonipotentsiaal. Nende impulsid tekitavad piklikajus vereringekeskuste sümpaatiliste süsteemide 
pidurduse ja parasümpaatilise erutuse. Tulemuseks langeb südame löögisagedus ja kontraktsioonijõud. 
Paralleelselt pidurdub higamine ja kahaneb lihastoonud.  
Pikaajalised mehhanismid: kohanevad minutite-tundide jooksul.  Hormonaalne 
Stressrelaktsioon - vererooned kohanevad rõhutõusuga, reageerivad laienemisega 
Transkapillaarsed mahumuutused    
HINGAMINE. KOPSUD  16.  Hingamise üldine iseloomustus. Gaasivahetus organismi ja teda ümbritseva   keskkonna vahel. Hingamise “etapid”. Alveolaarventilatsiooni ja surnud ruumi mõisted.   Hingamine on automaatne protsess, mis kohandub vastavalt organismi vajadustele (füüsiline pingutus, 
kõnelemine).  Hapnik  viiakse  väliskeskkonnast  kudedesse  ja  eemaldatakse  ainevahetuse  käigus 
tekkinud süsinikdioksiid.  
Õhu paneb kopsude ja atmosfääri vahel liikuma rõhugradient, mis luuakse rindkere mahu muutmisega. 
Kopsud  iseseisvalt  avarduma  ei  ole  võimelised,  see  toimub  tänu  hingamislihaste  kontraktsioonile. 
Hingamislihaste lõõgastumisel saavutab kops esialgse mahu. Õhk liigub nagu veri vereringes, suurema 
rõhuga piirkonnast väiksema rõhuga piirkonda; õhuvool väheneb takistuse suurenemisel.  
Respiratoorne süsteem: 
Koosneb: hingamislihastest, hingamisteedest, gaasivahetuspinnast (kopsualveoolid).  
funktsioonid:  gaasivahetud  atmosfääri  ja  vere  vahel,  vere  pH  reguleerimine,  kaitse  sissehingatud 
patogeenide eest, vokalisatsioon.  
Õhku juhtivad hingamisteed: soojendavad õhku, niisutavad õhku, puhastavad õhu tolmust ja bakteritest.  
Hingamise etapid: 
1. Gaasivahetus atmosfääri ja kopsualveoolide vahel 
2. Hingamisgaaside vahetus alveolaargaasi ja vere vahel 
3. Hingamisgaaside transport 


  14  4. Hingamisgaaside vahetus vere ja rakkude vahel 
5. Rakuhingamine 
Alveolaarventilatsioon: Sissehingatav gaas jõuab alveoolidesse, alveoolides toimub gaasivahetus.  
Surnud ruum: Õhku juhtiv tsoon. Surnud ruumi ventilatsioon, gaasivahetust ei toimu. juhtkui "raisatud 
ventilatsioon". 
  17.  Kopsude ventilatsiooni biofüüsikalised alused. Rõhu muutused pleuraõõnes ja kopsudes  hingamistsükli  jooksul.  Kopsude  venitatavus.  Hingamismehaanikat  illustreeriva 
Dondersi mudeli skeem ja tööpõhimõte.   Ventilatsioon: õhu liikumine läbi hingamisteede kopsualveoolidesse ja sealt välja.  
Rõhugradiendi teke 
Atmosfäärirõhk on konstantne, gradiendi tekkeks tuleb kopsudes rõhku tõsta või langetada.  
Väljahingamise lõpp: rõhk kopsudes on võrdne atmosfäärirõhuga.  
Õhk voolab kopsudesse: Hingamislihaste kontraktsiooni tõttu suureneb ringkere maht ja tänu sellele 
langeb rõhk kopsudes ca 1 mmHg. 
Õhk voolab välja: Hingamislihaste lõõgastudes tõmbub kops jälle kokku ja rõhk ületab 1 mmHg võrra 
atmosfäärirõhku.  RIndkereõõne  mahu  taastamine  on  passiivne:  tänu  pindpinevusele  alveoolides  ja 
kopsu elastsete kiudude tõmbepingele.  
Lihastöö hingamisel 
Sissehingamine: Diagfragma lamendub, roietevahelihased kontraheeruvad 
Väljahingamine: Diafragma lõõgastub, roietevahelihased lõõgastuvad.  
Pleuraõõs 
Pleuramembraan koosneb mitmest elastsest sidekoest, vooderdab rindkese sise- ja kopsude välispinda. 
Membraanide vahel on õhuke kiht pleuravedelikku, mis hoiab kopse vastu rindkereõõnt, lloob niiske 
libeda pinna vähendamaks membraanide omavahelist hõõrdumist. 
Pleuraõõnes on negatiivne rõhk, mis süveneb sissehingamisel (-1kPa) ja väheneb väljahingamisel (-
0,3kPa).  
DONDERSI MUDEL 
ehitus 
Pudel,  mille  plaaspõhi  on  asendatud  kummimembraaniga.  Pudelisse  on  läbi  korgi  viidud  klaastoru, 
mille otsa on kinnitatud õhupallid. Lisaks korki läbivale torule on pudelisse viidud veel teinegi toru, 
mille kaudu saab mõõte rõhku pudeli ja õhupallivahele jäävas ruumis.  
põhimõte 
Pudel  on  justkui  rindkere  analoogiks.  Läbi  korgi  ulatuv  klaastoru  on  hingetoru.  Õhupallid  vastavad 
kopsudele  ja  pudeli  siseseina  ja  õhupalli  vaheline  ruum  pleuraõõnele.  Kummimembraan  imiteerib 
kõhuõõne ja rindkere vahel olevad diagfragmat ehk hingamislihast.  
Pleuraõõnes on alati madalam rõhk kui atmosfäärirõhk. Selleks puhutakse õhupall täis ja pleuraõõnes 
tekkinud ülerõhk lastakse sinna ulatuva toru kaudu välja.  
Kui  õhupallid  lähevad  koomale,  suureneb  pleureaõõne  ruumala,  rõhk  seal  väheneb  ja  langeb 
atmosfäärirõhust  allapoolte.  Selle  tagajärjel  surub  atmosfäärirõhk  kummimembraani  kuplitaoliselt 
pudelisse, nii nagu diagfragmagi on lõõgastunult rinnaõõnepoole kummunud. kui kummimembraani 
allapoole tõmmata, täituvad kopsud õhuga.  
  18.  Hingamisteede takistus, seda määravad faktorid.   Hingamistakistuse  all  mõistetakse  kõiki  õhu  kopsudesse  voolamist  takistavaid  tegureid,  mida  nende 
füüsikalise olemuse järgi võib jaotada elast- seks ja mitteelastseks takistuseks.  
Elastne takistus:  


  15  takistus,  mida  avaldavad  rindkere  ja  kopsude  elastsed  kiud  ning  alveoolide  pindpinevus  nende 
venitamisele  hingamisel.  See  vastupanu  on  vaja  ületada  kopsude  mahu  muutuse  (suurendamise) 
esilekutsumiseks. Elastne takistus suureneb, kui kopsukude või rind- kere on muutunud jäigemaks.  
Mitteelastne takistus: 
Mitteelastseks takistuseks on hingamisteede kui järjestikku ja paralleelselt ühendatud torude süsteemi 
takistus õhu voolamisele, kudede mitteelastne vastupanu (deformatsioon ja hõõrdumine) ning inerts, 
mis tuleb ületada õhu liikumapanemisel.  
Ripsepiteel sisaldab karirakke, mis toodavad lima. Ripsepiteel võngub rütmiliselt, liigutades seda katvat 
limakihti  neelu  suunas.  Sissehingamisel  hingamisteedesse  sattunud  bakterid  ja  võõrkehad  ehk  tolm 
kleepuvad  lima  külge  ja  nad  transporditakse  koos  limaga  neelu  kaudu  makku,  kus  maohape  nad 
kahjutuks teeb. Kui ripsepiteel on muutunud liikumatuks, hakkab lima hingamisteedesse kogunema, 
mis suurendab hingamistakistust ja põhjustab köhareflekti.  
Ripsepiteeli muudab liikumatuks nt nikotiin.  
 
  19.  Restriktiivsed  ja  obstruktiivsed  muutused,  spirograafia  võimalused  nende  muutuste  eristamisel.   Hingamismehhaanika häired 
1.  Restriktiivsed  -  kopsude  avardumisvõime  on  piiratud.  Peamiselt  hingamissüsteemi  venitatavuse 
vähenemine. Fibroos, ehk kopsu paremhüümi armkoestumine põletiku tagajärjel 
2.  Obstruktiivsed  -  Õhku  juhtivad  hingamisteed  on  ahenenud,  mistõttu  suureneb  voolutakistus. 
Peamiselt  hinhamisteede  takistuste  suurenemine.  Põhjusteks  on  turse  (allergia),  röga  kogunemine 
(suitsetamine), bronhide lihaskihi spasmid (astma).  
Spirograafia  on  meetod,  mis  on  laialt  kasutusel  hingamisteede  ahenemise  ehk  obstruktsiooniga 
kulgevate haiguste diagnoosimisel.  
Obstruktiivsete ja restriktiivsete muutumiste korral on voolu-mahu lingu kuju erinev. Samuti mõjutavad 
muutused erinevalt FEV1/FVC väärtust.  
FVC - forsseeritud vitaalkapatsiteet    y-teljel: verevool l/s 
x-teljel: maht l    20.  Hingamisgaaside difusioon kopsudes, millised muutused võivad difusiooni vähendada.   Gaasivahetus kopsudes 
Suurest vereringest naasev hapnikuvaegne veri liigub kopsudesse kopsuarteri kaudu. Seal rikastub veri 
kopsukapillaarides hapnikuga ja süsihappegaas difundeerub verest välja. Hapniku rikastatud veri jõuab 
kopsuveenide kaudu südame vasakusse poolde ja pumbatakse arteriaalse verena suurde vereringesse.  
Alveoolides  põhineb  õhu  ja  vere  vaheline  gaasivahetus  sellel,  et  gaasid  püüavad  liikuda  suurema 
osarõhuga ruumist madalama osarõhuga alale.  


  16  Hapnik läheb alveoolidest verre, sest osarõhk alveolaarõhus on suurem kui veres. Gaasivahetus toimub 
difusiooni teel läbi alveooli seina alveolaarõhust kapillaarveresoontesse läbi difusioonimembraani. 
Süsihappegaas difundeerub verest alveoolidesse. 
Kui difusioonihäired puuduvad: alveolaargaasis hapniku ja süsihappegaasi osarõhud ühtlustuvad.  
difusioon sõltub: 
difusiooniala pindalast 
gaaside konsentratsioonide erinevusest kummalgi pool difutsioonipinda 
difusioonitee pikkusest (ehk koe paksusest) T 
D=APk/T 
  21.  Hingamisgaaside transport verega ja gaasivahetus kudedes.   Piki  gradienti  liikumise  põhimõte  kehtib  ka  ükskute  gaaside  kohta  gaasisegus.  Hapnik  difundeerub 
sealt, kus seda on kõige rohkem (alveooliõhk) , sinna, kus seda on kõige vähem(veri).  
Gaaside transport veres:  
1. plasmas lahustunud kujul 
2. erütrotsüütide sees (hemoglobiini küljes) 
Hapnik 
Hapnil on vees halvasti lahustuv, mistõttu on 98% hapnikust erütrotsüütide sees, ja 2% lahustunud.  
Süsihappegaas 
Süsihappegaas sisaldub veres kolmes vormis:  •  Lahustunud kujul 
•  Hemoglobiiniga seotud kujul 
•  Vesiniku ja vesinikkarbonaadina  Süsihappegaas  lahustub  veres  paremini  kui  hapnik,  aga  rakud  toodavad  süsihappegaasi  suurtemates 
kogustes kui seda on võimalik plasmas lahustunune kopsudesse transportida. Seega lahustub plasmas 
vaid 7%.  
Süsihappegaas difundeerub kudedest verre lahustunud kujul, millest 20% seondub hemoglobiini külge. 
Erütrotsüütidesr  reageerib  süsihappegaas  veega  karboanhüdraasi  juuresolekul  ning  moodustub 
süsihape, mis edasi dissotsieerub vesinikuks ja vesinikkarbonaadiks.  
CO2 + H2O - H2CO3 - H+ + HCO3- 
gaasivahetus kudedes 
Gaasivahetus  kudedes  kapilaarvere  ja  kudede  vahel  toimub  difusiooni  teel.  Hapnik  difundeerub 
madalama hapniku osarõhuga kudedesse ja süsihappegaas difundeerub verre. Vere ja kudede vahelise 
hingamisgaaside  vahetuspinna  suurus  ja  difusioonitee  pikkus  sõltuvad  läbivoolutatud  kapillaaride 
arvust ja varustatav koepiirkonna ning kapillaaride vahelisest kaugusest. Erinevatel kudedel on erinev 
kapillarisatsioon. Eriti hea on nt südamelihastel.  
  22.  Hingamise  regulatsioon:  hingamiskeskus,  hingamise  automaatsus.  Hingamiskeskuse  aferentsed mõjustused.   Hingamine on automaatne protsess, mis kohandub vastavalt organismi vajadustele.  
Hingamiskeskus 
Hingamiskeskus asub piklikajus, kus olevad motoneuronid innerveerivad (varustavad närvierutustega) 
hingamislihaseid.  
Hingamiskeskus jaguneb:  •  Dorsaalne respiratoorne grupp: sissehingamiskeskus 
•  Ventraalne respiratoorne grupp: forsseerutud hingamise keskus  Hingamiskeskuse neuronitele on omane sisemine rütmiline aktiivsus.  


  17  Lisaks  piklikajule  reguleerib  hingamise  sügavust  ja  sagedust  ka  grupp  neuroneid  ajusillas. 
Funktsiooniks: inspiratoorsete neuronite laenglemise väljalülitamine, ehk kopsude täitumisfaasi kestuse 
kontroll. Lisaks täitumisfaasi lühenemise kaudu hingamissageduse tõstmine.  
Hingamiskeskuse aferentsed mõjutused 
Lisaks saab aju sisendeid:  •  kõrgematest keskustest (ajukoor) 
•  Tsentraalselt ja perifeerselt kemoretseptoritelt  Asuvad unearteri hargnemiskohas ja aordikaarel. Arteriaalse hapnikiu osarõhu langedes alla 60mmHg 
hakkavad genereerima aktsioonipotentsiaale. Impulss kulgeb hingamiskeskuseni ajutüves.  
Tsentraalsed  kemoretseptorid  on  tähtsaimad  retseptorid  ventilatsiooni  reguleerimisel.  Tsentraalsed 
kemoretseptorid paiknevad piklikasjus ja jälgivad prootonite tased seljaajuvedelikus.   •  venitusretseptoritelt ülemistes hingamisteedes.   mehhanoretseptorid  •  Kaitsevad hingamisteid kahjustuste/ärrituste eest ning kopse ka ülemäärase venituse eest.   Sissehingatud  võõrosakesed  ärritavad  retseptoreid  hingamisteede  limaskestas  ja  tulemuseks  on 
bronhide järsk kokkutõmme (köhimine, aevastus).   •  Kui  hingamismaht  ületab  1L  piiri,  siis  saadavad  venitusretseptorid  uitnärvi  kaudu  pidurdusimpulsse sissehingamiskeskusele.   Muude närvisüsteemi struktuuride mõju  •  Hirm ja erutus suurendavad hingamissagedust ja sügavust 
•  Ajukoor - toimub tahtlik ventilatsiooni reguleerimine. nt rääkimisel, laulmisel.  
•  Füüsilise  pingutuse  ajal  saadetakse  signaalid  töötavate  lihatse  retseptoritelt  orse  hingamiskeskusesse.    
SEEDIMINE  23.  Seedimise üldine iseloomustus, olulisemad seedeprotsessid. Süsivesikute,   valkude ja lipiidide seedimise üldine iseloomustus. Seedimine suus ja maos.  
Seedetrakti verevarustuse iseärasused.   Seedimine on oluline energia tootmiseks, kudede kasvamiseks ja paranemiseks. Enamus toidust on 
esialgsel kujul rakkudele mitteomastav, seega tuleb see lammutada väiksemateks molekulideks, mis 
saavad imenduda vereringesse.  
Toit  stimuleerib  neeluseinas  paiknevaid  mehanoretseptoreid  -  vallandub  söögitoru  seinas 
peristaltiline kontraktsiooni laine, mis surub toidu mao poole.  
Ainevahetus 
Katabolism: suuremate molekulide lammutamine väiksemateks 
1. Toitained (süsivesikud, rasvad valgud)  Katabolism  2. Lõpp-produktid (vesi, süsihappegaas) 
Anabolism: suurtemate molekulide süntees väiksematest 
1. Eellasmolekulid (aminohapped, suhkrud, rasvhapped)  Anabolism  2. Makromolekulid (valgud, polüsahhariidid, lipiidid)  
Süsivesikud, rasvad ja valgud on kasutatavad rakkude poolt, et sünteesida ATPd. Räägitakse nende 
"põletamisest".  
Seedimine 
Suus 
Suus toit peenestatakse ja segatakse süljega.  


  18  Süsiverikud:  algab  tärklise  osaline  seedimine,  mis  lõpeb  peensooles.  Sülje  koostises  on  ensüüm 
amülaas  (20-40%),  mille  abil  lõhustatakse  osa  tärklisest  väiksemateks  osadeks.  (Suurema 
aktiivsusega on pankreases, 60-80%) 
Rasvad: Nende olulist lõhustumise suus ei toimu, kuid siiski on olemas ensüüm lipaas, mis väga 
väikese koguse triglütseriide lõhustab 
Valgud: ei toimu 
Maos 
Magu on toidu reservuaariks. Toimib seedimine maomahla ensüümide toimel.  
Süsivesikud: Jätkub süsivesikute lõhustamine kuni pH seda lubab. alla pH 5 amülaas ei ei toimi.  
Rasvad: Maolipaas aitab triglütseriide seedida, kuid seda väga vähesel määral. Praktiliselt ei toimu.  
Valgud: algab proteolüüs, proteaas pepsiini abil, mida leidub maomahlas. Happeline keskkond aitab 
kaasa valkude denatureerimisele.  
Seedetrakt 
Seedetrakti  eesmärgiks  on  toidu  segamine  seedemahladega  ja  piki  soolestikku  edasitoimetamine. 
Süsivesikute, valkude ja lipiidide seedimise üldine iseloomustus 
Kõigil muundtakse keerukad suured molekulid väiksemaks.  
süsivesikud -> monosahhariidideks 
rasvad -> rasvhapeteks 
vagud -> aminohapeteks.  
  24.  Olulisemad  seedetrakti  hormoonid  (gastriin,  sekretiin,  koletüstokiniin,  somatostatiin,  motiliin, ghreliin, glükagooni-sarnane peptiid-1, vasoaktiivne intestinaalne polüpeptiid) 
ja nende füsioloogiline roll.   Hormoonid  reguleerivad  tasakaalu  anablismi  ja katabolismi  vahel.  Nad  reguleerivad  kiirust, millega 
aineid talletatakse või võetakse kasutusele, ning ka ühtede substraatide muutumist teiseks.  
  25.  Seedimine  peensooles.  Pankrease  nõre  ensüümid.  Maksa  ja  sapipõie  roll  seedimise  protsessis.   Maost peensoole algusossa - duodenumisse - jõudnud tiudule lisatakse maksast sapp ja pankreasest 
kõhunäärmenõre.  
Kõikide makrotoitainete (valgud/rasvad/süsivesikud) seedimise ühtne põhikoht on peensoole ülemine 
osa. Seal muudetakse nad väiksemateks ühenditeks (suhkur, amino- ja rasvhapped). Juba duodenumis 
algab osade toitainete imendumine. 
Peensooles toimub maost tuleva massi segamine sapi ja pankrease ensüümidega.  
Tärklise  seedimine  algab  suus,  jätkub  peensooles  amülaaside  abil,  mida  toodavad  pankreas  ja 
süljenäärmed. Viiakse  lõpuni tärklise lõhustumine glükoosiks.  
Pankreasest  tuleb  rasvade  seedimise  põhiensüüm  -  pankrease  lipaas.  Koostöös  teiste  ensüümidega 
toimub toidulipiidide lõhustamine lihtsateks ühenditeks (triglütseriid, glütserool) ja fosfolipiidid.  
Pankreasest tulevad ka valkude lõplikuks seedimiseks vajalikud ensüümid: trüpsiin, kümotrüpsiin.  
Peensooles jätkavad valkude seedimist pankreasenõre proteaasid.  
Maksa roll valkude anabolismis  •  Sapi tekke kohaks.  
•  Portaalveeni  kaudu  jõuavad  aminohapped  maksa  ning  neist  sünteesitakse  plasmavalke.  Ülejäänu  läheb  kehasse  lauali,  kus  need  kasutatakse  strukturaalsete  (tsütoskeleti)  või 
funktsionaalsete (hormoonid) valkude sünteesiks.   Sapphapped lipiidide seedimises - sapp on maksa sekreet. Sapipõis sapi reservuaar.  


  19  Lipiidide seedimise muudab keerukaks nende veeslahustumatus. Seetõttu osalevad lipiidide seedimises 
sapphapped, mis aitavad lipiide emulgeerida. Suured rasvatilgad lõhutakse väiksemateks ja kaasatakse 
mitsellide koosseisu.  
Sapi ülesanded:   •  kolesterooli väljaviimine organismist 
•  laguproduktide elimineerimine 
•  rasvade emulgeerimine sapphapete abil.     26.  Jämesooles  toimuvad  protsessid,  siin  asuva  mikrofloora  tähendus.  Defekatsiooni  mehhanism ja selle kontrollime närvisüsteemi poolt.   Vaid vähene osa toidust on jämesoolde jõudes seedumata. Seda aitab lõhustada seedetrakti mikrobioom. 
Jämesooles toimub efektiivsem naatriumi ja vee imendumine.  
Jämesooles  toimub  ka  sapphapete  osaline  tagasiimendumine  verre.  Osa  sapphappest  väljutatakse 
väljaheitega  -  oluline kolesteroolitaseme  reguleerimise  seisukohast,  sest  uusi  sapphappeid  tuleb  taas 
kolesteroolist toota.  
Inimese  ensüümide  poolt  mitteseeduvad  kiudained  (nt  tselluloos)  seovad  endaga  sapphappe, 
vähendades nende tagasiimendumist verre ja suurendades nende väljutamist väljaheitega.  
Mikrobioomid lõhustavad:   •  kiudaineid  (mida  seedeensüümid  ei  suuda  lõhustada).  Selle  käigus  tekivad  lühikesed  rasvhapped, mis imenduvad verre ning neid saab organism kasutada energia saamiseks.   •  Tselluloos - sellest märkimisväärse osa. Tekivad samuti lühikesed rasvhapped.  Mikrobioomid osalevad:  •  Kahjulike ainete väljaviimisel 
•  immuunsüsteemi toimimisel 
•  jt  Jämesoole funktsioonid  •  Vee ja elektrolüütide imendumine 
•  Bakteriaalne floora  Defekatsioon 
Söömisjärgselt vallandub mao ja duodenumi venituse peale jämesooles reflektoorselt uitnärvi kaudu 
kontraktsioonilaine, mille eesmärgiks on seedejääkide väljutamine organismist.  
Sigmakäärdsoolde  kogunenud  roojamassid  suunatakse  tõukeliste  liigutustega  pärasoolde,  kus  nad 
ärritavad  limaskesta  retseptoreid.  Sellele  järgneb  reflektoorne  sisemise  ja  välimise  sulgurligase 
lõõgastumine roojamass väljutatakse pärasoolest anuse kaudu. 
Pärasoole  tühjendamine  on  tahtele  alluv  ning  tühjendamisele  aitab  kaasa  kõhulihaste  ja  diagfragma 
kontraktsioon, mille tagajärjel tõuseb kõhuõõnesisene rõhk.  
 
ENDOKRIINSÜSTEEM  27.  Endokriinse süsteemi talitluse põhijooned. Sisenõrenäärmete süsteem.   •  Sisesekretoorsed näärmed võtavad elundite talitluse regulatsioonist osa hormoonide vahendusel,  mis lähevad otse vereringesse ja veri kannab nad üle keha laiali.   •  Hormoonid,  mis  peavad  mõjuma  kindlatele  rakkudele,  jõuavad  sinna  tänu  plasmamembraani  hormooniretseptorite spetsiifilisusele.   •  Hormooni  ja  raku  plasmamembraani  retseptori  ühinemisel  tekib  retseptorkompleks,  mis  annab  toime edasi raku sisemusse.   •  Hormoonide teket reguleeritakse närvisüsteemi kaudu antavate impulssidega.  
Sisesekretsiooninäärmed 


  20  1. ajuripats 
2. käbinääre 
3. kilpnääre ja kõrvalkilpnäärmed 
4. harknääre 
5. kõjunäärme Langerhansi saared 
6. neerupealiskoor ja -säsi 
7. sugunäärmed 
Sisenõrenäärmete talitluses esineb kindel hierarhia ja vastastikune sõltuvus.  
  28.  Hüpotalamo-hüpofüsaarse süsteemi, olulisemad adenohüpofüüsi hormoone   vallandavad ja pidurdavad regulaatorained. Adenohüpofüüsi hormoonid ja  
nende füsioloogiline roll. Neurohüpofüüsi hormoonid ja nende füsioloogiline roll.   Adenohüpofüüs = hüpofüüsi ehk ajuripatsi eessagar.  
Adenohüpofüüs moodustab pea 80% kogu näärme massist ja produtseerib:  •  mitteglandotroopseid hormoone   STH: Stimuleerib kõikide kudede kasvu. 
PRL: stimuleerib piimanäärmete kasvu ja arengut. Muudab nad piima produtseerivateks näärmeteks, 
ehk käivitab piimasünteesi  •  glandotroopseid hormoone - teiste endokriinsete näärmete tööd stimuleerivaid   AKTH: Stimuleerib neerupealisekoore hormoonite teket.  
TSH: intensiivistab joodi kogunemist kilpnäärmesse, soodustab kilpnäärme kasvu ja tema hormoonide 
produtsiooni, vabanemist 
FSH: reguleerib munaraku valmimist munasarjas. Stimuleerib suguhormoonide teket 
LH:  kutsub  naistel  esile  ovulatsiooni  ja  foliikuli  muutumist  kollaskehaks.  Meestel  stimuleerib 
testosteroni produktsiooni ja spermatsoidide teket.  
Riliising- ja inhibiitorhormoonid soodustavad või pidurdavad ajuripatsi hormoonide teket.  
Neurohüpofüüs = hüpofüüsi tagasagar 
ADH:  oluline  neerude  talitluse  ning  vee  ja  soolade  vahetuse  regulatsioonis.  ADH  mõjul  väheneb 
organismist välja viidava vee hulk.  
Oksüdotsiin: kutsub esile emaka kontraktsioone sünnituse ajal.  
 
29. Endokriinne süsteem: neerupealsete koor ja säsi. Neerupealse hormoonid ja   nende füsioloogiline roll. Stressi hormoonid.   Neerupealised koosnevad kahest funktsionaalselt erinevast endokriinsest näärmest: neerupealiskoorest 
ja -säsist.  
Neerupealiskoore hormoonid: kortikoidid. Need on steroidhormoonid.  
Toime järgi eristatakse:  1. mineraalsed kortikoidid 
Toime  on  seotud  eelkõige  mineraalainete,  eeskätt  naatriumi  ja  kaaliumi  taseme  regulatsiooniga 
veres.  
2. glükokortikoidid 
Intensiivistavad  glükoneogeneesi.  Nende  mõjul  suureneb  lipiidide  kasutamine  energeetilistes 
protsessides.  
3. suguhormoonid 
Eelkõige meessuguhormoone.   Neerupealissäsi hormoonid:  1. adrenaliin - adrenaliini toimel lõhustatakse maksas rohkem glükogeeni ja veresuhkru tase 
tõuseb 


  21  2.  noradrenaliin  -  on  transmitteriks  sümpaatilise  närvisüsteemi  postganglionaarsetes 
närvilõpmetes.   Organismi  pingeseisundi  ehk  stressi  korral  tekkivas  kohastumissündroomis  on  olulisel  kohal 
neerupeliskoore, hüpofüüsi ja sümpatoadrenaalse süsteemi töö intensiivistumine.  
Stress põhjustab kortisooli taseme kiiret tõusu veres. Stress käivitab organismis rea protsesse, mis ajalooliselt 
olid välja kujunenud ja vajalikud võitluseks ning põgenemiseks. Kortisool mobiliseerib varudest glükoosi ja 
rasvhapped, et saaks kiiresti toota energiat. Kui stress-situatsioon kestab pikalt ja kortisooli tase on püsivalt 
kõrge, suureneb söögiisu ja just eriti magusa järele.      29.  Endokriinne  süsteem:  kõhunääre.  Insuliin,  gükagoon  ja  somatostatiin  –  nende  füsioloogiline roll. Metaboolne sündroom.   KÕHUNÄÄRE ehk pankreas.  
Insuliin: kiirendab glükoosi transporti rakkudesse ja intensiivistab glükoosi oksüdatsiooni.  
Glükagoon: Kiirendab maksas glükogeeni lammutamist ja veresuhkru tase tõuseb. Oluline veresuhkru 
normaalse taseme säilitaja.  
Somatostatiin:  pidurdab  hüpofüüsi  kasvuhormooni  teket,  vähendab  kõhunäärmes  insuliini  ja 
glükagooni sekretsiooni.  
Kui insuliini teke on puudulik, areneb välja suhktutõbi.  
  30.  Endokriinne  süsteem:  sugunäärmed.  Sugunäärmete  endokriinne  funktsioon.  Selle  regulatsioon  hüpotalamo-hüpofüsaarse  süsteemi  poolt.  Mehe  organismis  olulisemad 
suguhormoonid. Naise organismis olulisemad suguhormoonid.   Sugunäärmed: 
meestel - munandid 
naistel - munasarjad 
Sugunäärmed  produtseerivad  sugurakke  (spermatosoide,  munarakke).  Lisaks  on  neil  ka  endokriinne 
funktsioon.   •  Meeste oluliseimad suguhormoonid: testorteroon - tugev mõju kasvule. 
•  Naiste  oluliseimad  suguhormoonid:  östroon  ja  östradiool  (östrogeenid)  -  väiksem  mõju  kasvule.  Suguhormoonid seiskavad kasvu ja luustavad luude epifüüsiplaadid. Suguhormoonide liiga varajane 
eritumine  stimuleerib  mõneks  ajaks  kiiret  kasvu  ja  sugulist  küpsemist,  aga  lõplikud  kehamõõtmed 
jäävad väikemaks.  
 
NEERUD  32.  Neerude  verevarustuse  eripära.  Nefroni  ehitus,  filtratsioonirõhk  (filtratsiooni 
soodustavad  ja  takistavad  tegurid),  esmasuriini  teke,  selle  hulk  ööpäevas.  Neerude 
endokriinne funktsioon. Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteem.   Neerude funktsioon 
1. Neerud viivab organismist välja üleliigse vee, soola ja metaboolsed jäägid 
2.  uriini  moodustamine,  mille  koostis  pidevalt  varieerub  -  see  on  oluline  osa  neerude  poolt 
homöostaatilise funktsiooni realiseerumisel. 
3. Hormoonide tootmine 
4. Ainevahetusjääkide ja võõrainete (ravimid) väljutamine 
Neerude verevarustus 
Veri  siseneb  neeruarterite  kaudu,  väljub  neeruveenide  kaudu.  Neerub  tarbivad  25%  südame 
minutimahust.  Neerude  verevarustust  reguleeritakse  autonoomse  närvisüsteemi  parasümpaatilise  ja 
sümpaatilise osa poolt.  


  22  eripära:  2 kapillaarvõrgustikku. Üks varustab neeru hapniku ja toitainetega, teine roob väljutamiseks 
jääkaineid.  
Neerude funktsionaalne üksus: nefron 
Nefroni ülesandeks on uriini produtseerimine. 
Nefroni pikkuseks on kuni 5 cm. Nefroneid on mõlemas neerus kokku umbes 2 miljonit ning nefronite 
kogupikkuseks on ligikaudu 100km. Üldjuhul töötab nefronitest 1/3, millest ülejäänud on reservis ja 
alustavad talitlemist ainevahetuse intensiivistumise korral.  
Nefron  algab  neerukoorest  keraja  neerukehakesena,  mis  koosneb  veresoonte  päsmakesest  ja  seda 
ümbritsevast päsmakesekihnust. 
Nefron koosneb:   •  Päsmakesest koos Neeru kehakesega (Bowmani kapsel) 
•  Proksimaalne vääniline toruke 
•  Henle ling 
•  Distalne  vääniline  toruke.  Distaalsed  väänilised  torukesed  ühinevad  ühendavate  torukeste  kaudu ja moodustavad kogumistorukesed.   •  Kogumistorukesed   
1.  neerukehake  -  sinna  kuuluvad:  verekapillaaride  päsmakeste  ja  seda  ümbritsev  päsmakesekapsel. 
Päsmakesse suubub toomaarteriool ja väljub peenike viimaarteriool.  
2. Neerutoruke - Proksimaalne vääniline neerutoruke ja proksimaalne sirge neerutoruke.  
 
    Filtratsioon 
Ööpäevas moodustub umbes 180 liitrit. Koostiselt sarnane plasmale, ent valguvaene.  
Päsmakeses  toimub  vereplasma  ultrafiltratsiooni  põhimõttel  esmasuriini  moodustumine. 
Ultrafiltratsioon on uriini moodustamise protsessi esimene etapp. Veresootne päsmakese kapillaaride 
seinast ja Bowmani kapsli sisemisest lesmetest moodustub filter, millest lähevad läbi kõik vereplasma 
koostisosad  (molekulid,  mille  diameeter  on  väiksem  kui  0,01  tsentromeetrit),  välja  arvatud  valgud. 
Valkudel on suur molekulmass, mistõttu nad filtrit ei läbi ja nii hoiavad nad oma osmootsele rõhule 
vastavalt  ka  vett  päsmakese  kapillaarides.  Nii  tekib  ultrafiltraat,  mis  satub  neerukehakese  kihnu 
valendikku.  Ultrfiltraat  on  koostiselt  valguvaba  vereplasma  sarnane  ning  seda  kutsutaksegi 
esmasuriiniks.  
1/5  plasmast  surutakse  suure  rõhu  all  läbi  päsmakese  kapillaari  seina  Bowmani  kihnu  valendikku. 
Filtreerumise eeldusena peab kapillaari hüdrostaatiline rõhk ületama vere kolloidosmootse rõhu ning 
Bowmani kihnu siserõhu. Tekib esmasuriin.  
Filtratsiooni soodustab: sümpaatilise süsteemi aktivatsioon (treening) 


  23  •  Filtratsioon sõltub vererõhust päsmakese kapillaarides. kui nt suure verekaotuse tulemusena  vererõhk seal langeb, uriini tekke lakkab. Samuti ei saa filtratsioon toimida suure rõhuga, nt 
kui kusekivi takistab uriini voolu.   RAAS süsteem (Reniin-angiotseniini-aldosterooni süsteem) 
Reniin  vabaneb  vastusena  füsioloogilisele  stiimulile  nagu  vähenenud  veremaht,  vererõhu  langus 
(verevoolu aeglustumine neeruarteris), naatriumi või kaaliumi puudus. RAAS mängib otsustavat rolli 
vee ja elektrolüütide homöostaasis ning vererõhu regulatsioonis.  
  33. Tagasiimendumine  neerudes.  Neerutorukeste  funktsioon,  lõpliku  uriini  teke.  Uriini 
eritumise mehhanismid organismis ja selle regulatsioon autonoomse närvisüsteemi poolt. 
Uriini eritumise tahtlik kontroll.   Ööpäevas  produtseeritud  180L  esmasuriinist  eritub  1.5L  uriinina.  99%  imendub  verre  tagasi.  2/3 
tagasiimendumisest toimub proksimaalses väänilises torukeses.  
Tagasiimendumine:  Organismile  olulised  ained  viiakse  esmasuriinist  läbi  neerutorukeste  seina 
verekapillaaridesse  tagasi  ATPst  saadava  energia  arvelt,  vesi  järgneb  tekkinud  konsentratsioonigradiendi tõttu. Lõplik uriin koguneb neeruvaagnasse ja sealt kusejuhade ehk ureeterite 
kaudu kusepõide. 
Neerutorukesed:  Neerutorukestest  ja  neerukehakestest  koosneb  nefron.  Mööda  neerutorukesi  liigub 
esmasuriin neeruvaagna poole.  
Esmasuriini regulatsioon autonoomse närvisüsteemi abil 
Sümpaatilise süsteemi aktivatsioon (treening) tõstab ringleva noradrenaliini ja adrenaliini hulka ning 
viib aferentsete arterioolide konstriktsioonini. Filtratsioonirõhk langeb ja seega ka filtratsioonimaht.  
Uriini eritumise regulatsioon - hormoonidega 
nt: 
ADH = uriiniga väljamineva vee hulk väheneb 
ANP = suurendab ultrafiltratsiooni ja soodustab Na väljaviimist organismist.  
Uriini eritumise tahtlik kontroll 
Välimine sulgurlihas allub tahtele. Urineerimisakti on võimalik tahteliselt algatada või maha suruda. 
Sümpaatilise närvisüsteemi mõjul põielihaste toonus langeb ja põis täitub uriiniga. Parasümpaatilise 
närvisüsteemi ülekaalu korral tõmbab põielihas kokku ja uriin väljutatakse põiest.  
Umbes 1% esmasest uriinist on kohe lõplik uriin.  
 
ORGANISMI TASAKAAL  34.  Happe-leelistasakaal,  selle  häirumise  põhilised  vormid.  Olulisemad  puhversüsteemid 
organismis, nende roll happe-leelistasakaalu tagamisel.   Happe-alus tasakaal on oluline, sest vesinikiooni sisalduse muutumine mõjutab oluliselt ainevahetust.  
Puhversüsteemid  •  Vere puhversüsteem põhineb peamiselt hemoglobiinil. HHb = H+ + Hb-. Kui verre satub palju   vesinikioone, nihkub tasakaal vasakule ja vastupidi.   •  Lisaks on ka süsihappe-bikarbonaatsüsteem. eriti hea, sest süsihape võib CO2na kiiresti  eralduda hingamise abil.  
H2CO3 = H+ + HCO3-.   •  fosfaatsüsteem.   Happe-alus tasakaalu häirumine 
atsidoos - nihkumine happelise suunas 
alkadoos - nihkumine aluselisuse suunas 
1. Respiratoorne atsidoos - on raskendatud CO2 eemaldumine kopsude kaudu. pH langeb.  


  24  2. Respiratoorne alkadoos - CO2 eradub normaalsest rohkem. pH tõuseb 
3. Metaboolne atsidoos 
4. Metaboolne alkadoos 
tekivad erinevate funktsionaalsete häirete tulemusena. Lisaks ka raviprotseduuride tõttu. Ka intensiivse 
lihastöö ajal tekib kerge atridoos, moodustub palju piimhapet.  
 
35. Termoregulatsiooni füsioloogia. “Püsisoojane” kehasüdamik (body core) ja  “kõigusoojane” 
kehaümbris  (body  shell).  Kehatemperatuuri  seadepunkt  ja  seda  kontrollivad  mehhanismid. 
Sooja eritumist organismist soodustavad ja pärssivad mehhanismid. Endogeensed pürogeenid ja 
palavik.  
regulatsioonimehhanismid 
Hüpotalamuse soojusregulatsioonikeskus funktsioneerib kui termostaat. Kui tegelik temperatuur erineb 
ideaalsest, hakkab hüpotalamus olukorda mõjutama, et vahet kõrvaldada.  
Hüpotalamus reguleerib temperatuuri: närvisüsteemi, hormoonide kaudu.  
Imikutel aitab soojusregulatsiooni pruun rasvkude.  
Soojuskadu reguleeritakse naha vereringe ja riietuse abi.  
Inimesed erituvad sooja: 
1. soojuskiirgus 
2. soojusjuhtivus 
3. vee aurustumine, higistamine 
4. soojuse siirdamine 
Tuules ja vees on soojuse siirdamine tugev. Sooja eritumine sõltub temperatuurist.  
Palavik 
Palaiku korral on soojusregulatsioonikeskus ümber häälestatud "uutele näitajatele". Ta funktsioneerib, 
nagu normaalne temperatuur oleks kasvõi 39 kraadi.  
Palavikuga tekib organismis soojust rohkem ja eraldub vähem. 
Bakterimürgid  või  muud  tegurid  panevad  leukotsüüdid  valmistama  palavikku  tekitavaid  aineid  ehk 
endogeenseid pürogeene, mis transporditakse hüpotalamusse.   
 
PRAKTIKUMID 
1. Vegetatiivne närvisüsteem. Organismi talitluse regulatsiooni põhimõtted.  
Vegetatiivne närvisüsteem = autonoomne närvisüsteem.  
Organism reguleerib end homoöstaasi hoidmiseks, ehk stabiilse sisekeskkonna hoidmiseks.  
Organismi talitlust kontrollivad ja reguleerivad regulatsioonisüsteemid:    Regulatsioon toimub negatiivse ja positiivse tagasiside põhimõtte. Lisaks on ka ennetav tagasiside.  
Vegetatiivne närvisüsteem 
Sümpaatiline - võitluse/põgenemise mehhanismid 
Parasümpaatiline - seedimise/taastumise mehhanismid.   1. närvisüsteem •1.1 kesknärvisüsteem
•1.2 perifeerne närvisüsteem
•1.3 vegetatiivne ehk autonoomne närvisüsteem •Sümpaatiline
•parasümpaatiline 2. sisesekretsioorne süsteem


  25  Kahe süsteemi vahel valitseb tasakaal. Sümpaatilise aktiivsuse suurenedes parasümpaatiline aktiivsus 
langeb, ja vastupidi.  
 
Erutuse  ülekanne  vegetatiivse  närvisüsteemi  ganglionides  toimub  ülekandeaįnete  e.  mediaatorainete 
vahendusel.  
Nįi  sümpaatilistes  kui  parasiimpaatilistes  preganglionaarsetes  närvilõpmetes  on  mediaatoriks 
atsetüülkoliin.  Postganglionaarsetes  parasümpaatilistes  närvilõpmetes  vabaneb  atsetüülkoliin, 
sümpaatistes aga noradrenaliin.     Mediaatoraine võib seostuda eri tüüpi retseptoritega. Näiteks atsetüülkoliin vegetatiivses ganglionites 
nikotiineegiliste  kolinoretseptoritega  ja  efektorelundil  (silelihasel  ja  vöötlihasel)  muskariinergilise 
koliinoretseptoriga. Noradrenalin aga kas alfa või beeta adrenoretseptoritega.      
2. Närvifüsioloogia. Perifeerse närvi omadused (SimNerv).  
Koosnes kolmest osast: 
stimulaator - võimaldab anda elektriimpulsse nii üksik kui kaksikimpulssidena, muuta nende kestust, 
tugevust, amplituudi jne 


  26  ostsilloskoop  -  Esimesel  kanalil  saab  registreerida  ärritaja  tugevust  ja  kestust,  Teisel  kanalil  saab 
registreerida aktsioonipotentsiaalide amplituudi ja kestust.  
närvikamber  -  4  elektroodi,  2  ärritamiseks  (ühendatud  stimulaatoriga),  2    tekkivate 
aktsioonipotentsiaalide registreerimiseks (ühendatud ostsilloskoobiga).     Rakumembraan  on  puhkeolekus  polariseeritud,  ehk  tema  välispind  on  sisepinna  suhtes  positiivselt 
laetud.  Närvikiu  ärritamisel  muutub  rakumembraani  ioonikanalite  läbilaskvus,  sellega  kaasneb 
membraani osaline depolarisatsioon. Kui see jõuab teatud kriitilise piirini, avanevad naatriumikanalid 
ja naatriumiioonid tungivad laviinina rakku. Membraani sisepind muutub välispinna suhtes elektriliselt 
positiivseks. Membraan depolariseerub ja tekib aktsioonipotentsiaal. 
Aktsioonipotentsiaalil eristatakse de- ja repolarisatsioonifaasi.   •  Depolarisatsioonifaas:  väga  kiire  potentsiaali  muutus.  Väheneb  membraani  läbilaskvus  naatriumi ja suureneb kaaliumi suhtes.   •  Repolarisatsioonifaas:  Puhkeolekule  iseloomuliku  membraani  polarisatsiooni  ja  ioonide  jaotuse taastumine.   •  Hüperpolarisatsioon:  Kaaliumi  kanal  jääb  veidi  kauemaks  lahti  ja  laeng  läheb  kergelt  positiivseks.     Leidsime prefertaalse perioodi: aja, mis kulub, et saaks esile kutsuda uue aktsioonipotentsiaali. Selle 
leidsime arvutuste teel. 3-4 m/s kulus aksonil, et sama aktsioonipotentsiaal anda 
Difaasiline aktsioonipotentsiaal: aktsioonipotentsiaali ekstratsellulaarsel registreerimisel.  
Monofaasiline  aktsioonipotentsiaal:  selle  saamiseks  tuli  teise  registreerimiselektrooni  piirkonnas 
teise  elektroodi  piirkonda  takistada,  pannes  ligatuuri  registreerimiselektroodide  vahele.  Närvikiud 
kaotavad erutusjuhtivuse võime ja nii saadaksegi monofaasiline aktsioonipotentsiaal.  


  27   
3.  Meeleelundite  füsioloogia.  Naha  retseptoorsete  funktsioonide,  maitsmismeele  ja  nägemise 
uurimine.  
Väliskeskkonnast  informatsiooni  vastuvõtmine  ja  edastamine  kesknärvisüsteemi  toimub 
meelesüsteemide  vahendusel.  Meeleelund  ning  sinna  juurde  kuuluvad  aferentsed  juhteteed  ja 
kesknärvisüsteemi osad moodustavad funktsionaalses mõttes meelesüsteemi.  
nägemismeele uurimine 
1. silma pimetähni suuruse ja asukoha määramine nägemisväljas. 
Pimetähn  -  nägemisnärvi  silmamunast  väljumise  koht,  kus  valgustundlikud  sensorid  võrkkestas 
puuduvad.   1. Vaatlusalune seisis 1m kaugusel tahvlist, kuhu tema silmade kõrgusele joonistasime tahvlile 
ristikese. 
2. vaatlusalune sulges parema silma ja vaatas vasaku silmaga ainult ristikest.  
3. Alustades ristikesest, liigutasime vaevu põleva hõõgniidiga elektripirni tasapinnal ristikesest 
kaugemalt ja vaatlusalune ütles, kui ta seda enam ei näinud. Samamoodi leidsime piiri, kust 
valgusallikas uuesti nähtavale tuli. 
4.  Samamoodi  leidsime  vaatlusalusel  ala  ülemise  ja  alumise  piiri,  kust  valgusallikas  uuesti 
nähtavale tuli.  
5. Leidsime pimetähni projektsioonid millimeetrites 
6.  silmamuna  keskmiseks  diameetriks  võtsime  15mm.  Leidsime  pimetähni  diameetrite 
väärtused ja pimetähni kauguse tsentraallohust.  
7. Leidsime pimetähni pindala.   2. Silma nägemisvälja uurimine 
Nägemisväli - ümbritseva ruumi osa, mis on nähtav liikumatu pea ja silma korral.   1. Vaatlusalune asetas lõua perimeetri hoidjale, et pea ei liiguks. 
2. vaatlusalune vaatas vaid perimeetril tähistatud kohta. 
3.  Erinevat  värvi  kepikestega  hakati  liikuma  mööda  perimeetri  kaart  keskpunkti  poole, 
katsealune ütles, millal ja mis värvust ta näeb 
4. Katset korrati paremalt, vasakult, ülevalt, alt. Väärtused märkisime protokolli 
5. Saadud andmete põhjal koostasime iga värvuse graafiku.   3. nägemisteravuse määramine - leidsime väikseima kujundi, mida silm oli võimeline eristama.  
Kuulmismeele uurimine 
helihargiproov ehk Weberi test.  
Helihargiproovid  võimaldavad  uurida  heli  õhu-  ja  luujuhtivust  ja  sel  teel  kindlaks  teha  kesk-  ja 
sisekõrva kahjustusi.  
Asetasime  võnkuva  helihargi  katsealuse  pealaele  keskele.  Palusime  vaatlusalusel  öelda,  kus  ta  heli 
kuuleb.  "Kusagil  peas"  -  ehk  heli  täpselt  terve  õhujuhtivuse  korral  lokaliseerida  ei  saa.  Kui  heli 
õhujuhtivus halveneb, lokaliseerub heli haigesse kõrva.  
naha retseptoorsete funktsioonide uurimine 
1. naha kahepunktiläve määramine 
selgitasime kahepunktiläve naha eri piirkondades. Asetasime kahe teravikuga sirkli katsaluse keha eri 
piirkondadele ja katsalune ütles, kas ta tundis üht või kaht punkti. Naha kahepunktilävi on väikseim 
vahemaa kahe puudutuse vahel, mil kaks punkti on inimesel eristatavad.  
See  põhineb  sellel,  et  kuigi  punkte,  mida  puudutatakse  on  2,  siis  lülitatakse  signaal  kokku  ühele 
sekundaarsele neuronile.  
2. retseptorite suhtelise tiheduse määramine nahal.  
Märkisime katsealusele peopesale templiga 1 cm2 suuruse pinna. Puudutasime jõhviga iga punkti ja 
katsalune  ütles,  millal  ta  puudutust  tundis.  Samamoodi  tegime  jahutatud  ja  soojendatud 


  28  vaskhaamrikesega  ja  märkisime  külma  ja  soojapunktid.  Valupunktide  määramiseks  puudutasime 
nõelaga.  
 
4. Aine- ja energiavahetuse füsioloogia. Ainevahetuse määramine Douglas - Haldane'i meetodil. 
Energiabilanss. Toitumise analüüs.  
Energiabilanss 
Salvestatud energia = tarbitud energia - kulutatud energia  •  Positiivne energiabilanss: energiast saadakse toiduga rohkem, kui kulutatakse 
•  Negatiivne energiabilanss: energiat kulutatakse rohkem, kui toiduga saadakse.   Põhiainevahetusele  kulub  60%  tarbitud  energiast.  See  on  vähim  energiahulk,  mida  organism  vajab 
täielikus  füüsilises  ja  vaimses  puhkeolekus  ärkvel  olles.  See  kulub  südame  ja  vereringe,  maksa, 
hingamis- ja erituselundite talitluse ja ajutegevuse alalhoidmiseks.  
Toitumise analüüs 
Toit peab sisaldama kõiki toitaineid õiges vahekorras.  
Valgud 10-15% 
Lipiidid 30% 
Süsivesikud 60% 
NB! vitamiinid ja mineraalid 
Ainevahetus=kõik keemilised protsessid, mis organismis aset leiavad.  
Ainevahetust saab mõõta kalorimeetriaga.  
 
5. Lihase füsioloogia. Skeletilihase omaduste uurimine (SimMuscle).     1. impulsi generaator 
2. registraator  
3. lihaskamber 
Lihasel on otsas raskus - imiteerib lihase venitatavust skeletil.  
ül1. lihase kontaktsiooni suurus sõltuvalt ärritaja tugevusest.  
Üksikärritajale vastab lihas üksikkontraktsiooniga.  
Mida suurema amplituudiga impulsi lihasele anname, seda rohkem lihas kontrakteerub. Siiski ei tööta 
see lõpmatuseni.  
läviärriti - impulss, et lihas üldse reageeriks. Erutusid kõige tundlikumad närvikiud.  
optimaalne  ärriti  - impulsi,  millest  suuremaks  kontraktsioon  enam  ei  läinud. minimaalne  sisend  ja 
suurim väljund.  
Sellest suurema sagedusega ärritajaid ei ole mõttekas kasutada.  
ül2.Määrasime graafiku erinevad faasid.  
1. latentsifaas - impulss on antud, aga vastust veel ei ole.  


  29  2. kontraktsioonifaas - kutsutakse esile kaltsiumioonigeda.  
3. lõõgastusfaas 
graafik 
 
 
 
 
ül3 tõmmakute superpositsioon.  
Vähendasime kahe impulsi vahelist intervalli. Kaks teineteisele kiirelt järgnevat lihasele antud ärritajad 
võivad põhjustada tõmmakute superpositsiooni - eelmine tõmmak ei ole veel lõppenud kui uus juba 
algab.  
Tulemuseks  hakkas  teine  tõmmak  esimesele  lähemale  liikuma,  suurenes  amplituud.    Amplituudi 
suurenemine ei toimunud lõpmatuseni. 
graafik 
 
 
 
 
 
 
ül4. Lihase kontraktsiooni sõltuvus ärritaja sagedusest 
Elusorganismis  on  lihase  kontraktsioonid  tetaanilised,  ehk  lihaskiud  aktiveeritakse  järjestikuste 
aktsioonipotentsiaalide poolt.  
Vastavalt impulsile tekkisid sile kontraatiline ja tentaaniline kontraktsioon. 
graafik 
 
 
 
 
ül5. Lihasväsimuse uurimine 
Korduvad  ja  pikaajalised  kontraktsioonid  põhjustavad  lihase  väsimuse,  mille  tagajärjel  lihase 
kokkutõmbeamplituud väheneb või ülde enam ei lühene.  
 
 
6. Kesknärvisüsteemi füsioloogia. Refleksid. Elektroentsefalograafia (EEG).  
EEG  -  aju  elektrilise  aktiivsuse  mõõtmiseks.  Mõõdab  närvirakkudest  lähtuvate  ioonvoolude 
tekitatavaid pingekõikumisi. Peanahk on elektriväli, mille on tekitanud närvirakud.  
Ajukoore pindmiste kihtide närvirakkude, tipmiste dendriitide sünaptiline aktiivsus tekitab elektrivälja. 
Püramidaalneuronite osa signaalis on suurim. Need neuronid on korrapärase paigutusega ja laenglevad 
koos.  
Elektrilaineid iseloomustab: sagedus, amplituud. Erinevas füsioloogilises seisundis on eri sagedusega 
lained.  
4 EEG lainete põhitüüpi:  •  ärkvel. beeta lained 
•  puhkeolekus ärkvel. alfa lained 
•  magades. theta lained 
•  Sügav uni. delta lained 


  30  EEG  kasutusalad:  elepsia  uurimiseks  (palju  avaldumisvorme,  ei  pea  alati  olema  krambihood), 
uneuuringuteks, ajusurma määramiseks, koomapatsientide tuleviku prognoosimiseks. 
EEG elektroodide asetsemine: Iga kord samas kohas, et oleks võimalikud ka kordusuuringud.  
Segavad faktorid: mida kaugemal on lihas elektroodist, seda vähem ta segab mõõtmist. Nt silmalihased 
segavad palju, varbad üldse mitte.  
REFLEKSID  -  organismi  sihipärane  automaatne  kohastumusreaktsioon,  mis  toimub 
(kesk)närvisüsteemi vahendusel, vastuseks sise- või väliskeskkonnast pärinevatele ärritajatele.  
Refleksikaar - refleksi kulgemise tee.  
somaatiline refleks - toimuvad somaatilise närvisüsteemi kaudu ja reguleerivad skeletilihaste tegevust. 
vegetatiivne refleks - toimuvad vegetatiivse närvisüsteemi kaudu ja reguleerivad silelihaste, müokardi, 
näärmete ja rasvkoe talitlust. Enamasi seotud siseelundite talitluse regulatsiooniga.  
monosünaptiline  refleks  -  refleksikaarde  kuulub  motoorne  ja  sensoorne  neuron.  Monosünaptilised 
saavad olla vaid somaatilised motoorsed refleksid. 
polüsünaptiline  refleks  -  aferentse  ja  eferentse  neuroni  vahel  on  üks  või  mitu  vaheneuronit.  Kõik 
vistseraalsed refleksid on polüsünaptilised. 
põlverefleks:  koputus  patellaarkõõlusele  allpool  patellat  põhjustab  reie  nelipealihase  järsu  venituse, 
millele  lihasekäävid  reageerivad  erutusega.  N.  femoralis'e  sensoorseid  kiude  mööda  liigub  erutus 
seljaaju L 2,3,4 segmenti,  kus  on  sünaptiline  ühendus  perifeerse  motoneuroniga.  Selles  tekkinud  erutus  levib  n.  femoralis'e  A  -eferendis  reie  nelipealihaseni  ja  põhjustab  selle  kontraktsiooni  ning  sääre 
sirutuse.  Samal  ajal  on  pidurdavad  impulsid  Renshaw’  pidurdusvaheneuronite  kaudu  jõudnud  sääre 
painutajalihastesse ning need lõõgastuvad.      
7. Hingamise füsioloogia. Spirograafia (kopsude mahud ja mahtuvused). Kopsude alveolaar- ja 
üldventilatsiooni mõõtmine  
Surnud ruumi ja selle määramise metoodika 
V1 - sissehingatud õhuventilatsioon. CO2 konsentratsioon tühine 
Alveoolides - CO2 konsentratsioon on kõrge 
Väljuv  õhk:  osa  alveolaarventilatsiooni  alast  (palju  CO2),  osa  surnud  ruumist  (CO2  puudub). 
Summaarne konsentratsioon keskmine.  
Ve*FeCO2 = Va*FaCO2.  
Spirograaf:  Klassikaline  suletud  süsteemi  vesispirograaf  mõõdab  kummulipööratud  ujuva  silindri 
kõrguse  muutuse järgi  sisse-  ja  väljahingatava  õhu  ruumala  ja  sellest saab  arvutada  õhuvoolu  (vool 
näitab ruumala muutumise kiirust).  
ül1. Alveolaarventilatsioon 
Gaasivahetuses mitteosaleva õhu ventilatsioon hingamisteedes.  
Selleks mõõtsime: Ve, FeCO2, FaCO2 


  31  Arvutasime alveolaarventilatsiooni: Va = Ve*FeCO2/FaCO2 (l/min) 
Ve - üldventilatsioon. väljahingatud õhu ruumala. mõõtsime kotist.  
FeCO2 - väljahingatud õhu CO2  hulk. 
Va - alveolaarventilatsioon. seda osa kopsusid läbinud õhu hulgast, mis osaleb vere ja alveolaargaasi 
vahelises gaasivahetuses, s.t. vere arterialiseerimisel.  
FaCO2 - CO2 hulk alveolaarõhus 
ül2. Määrasime spirogrammilt kopsumahud ja mahtuvused    ül3.  
Lisaks uurisime voolu-mahu lingult  
vitaalkapatsiteedi (FVC) 
ekspiratoorse tippvoolu (PEF)  
Mõtlesime, milline võiks olla astmahooga inimese väljahingamine. Temal oleksid suuremad muutused 
voolunäitajas.      
ül4. kopsuruumala mõõtmine heeliumi lahjendusmeetodil.  
c1*V1 = c2 (V1 + V2)   


  32   
8. Vere füsioloogia. Hemolüüsi uurimine in vitro. Veregruppide määramine.  
Vere koostisele mõjuvaid tegureid on palju: stress, kehaline tegevus, söömine, sutsetamine, alkohol, 
kohv, tee, jt. Seetõttu tuleb analüüsiks verd võtta reeglina enne söömist, soovitatavalt hommikul. Kuni 
24h enne vere andmist ei tohi tarbida alkoholi, ega tohi samal hommikul suitsetada.  
Nahahaavaverd võtsime vasaku käe 3. sõrmest. Enne vere võtmist soojendasime "patsiendi" külmasid 
käsi  sooja  veega.  Siis  desifitseerisime  naha,  kuivatasime  piirkonna  ning  skarifikaatoriga  tegime 
sõrmeotsa  külgmisele  pinnale  torke.  Esimese  tilga,  mis  sisaldas  koevedelikku,  pühkisime  ära. 
Kogusime vere ja torkekohale asetasime steriilse vati.  
 
1. töö: hemolüüsi uurimine - Punaliblede osmootse resistentsuse määramine 
Kui 2 erineva konsentratsiooniga lahuse vahel on poolläbilaskev membraan, mis on lahustile läbitav ja 
lahustunud ainele läbimatu, siis lahusti liigub läbi membraani lahusesse. Lahuses on lahustunud aine 
konsentratsioon kõrgem, kuni osmootsed rõhud mõlemas vedelikuruumis võrdsustuvad: difusioon läbi 
poolläbilaskva membraani on osmoos.  
hemolüüs: erütrotsüütide purunemine, mille käigus vabaneb hemoblobiin.  
1. Valmistasime kuute katseklaasi meile ette antud lahused, etteantud järjekorras.  
2. igasse katseklaasi lisasime paar tilka verd 
3. Segasime katseklaase ja kahte 0,9% NaCl lahusega katseklaasi lisasime 5ml etanooli ja teise 2ml 
eetrit.  
4. segasime kõiki katseklaase õrnalt 
5.  määrasime  hemolüüsi  toimumise  vastavalt  lahuse  hägususele.  Hemolüüsumata  veri  oli  hägune, 
hemolüüsunud aga läbipaistev.  
Hemolüüs  toimus:  destilleeritud  vees,  1,8%  uurea  lahuses,  0,9%  NaCl lahuses  kuhu  oli lisatud  5ml 
etanooli.  
Hemolüüs ei toimunud: 0,9% NaCl lahuses, 1,8% uurea lahuses kuhu oli lisatud 0,9% NaCl.  
 
2. töö: veregrupi määramine 
Erütrotsüütide pinnal on erinevad entigeenid.     1. Tilgutasime anti-A antikehi ning anti-B antikehi märgitud alustele. 
2. Segasime sisse vere 
3. Segasime aegajalt ja ootasime 3-4 minutit.  
4.  Analüüsisime  aglutinatsiooni  teket.  Aglutinatsiooni  tekkides  muutus  lahus  ise  läbipaistvaks,  kui 
lahusesse tekkisid punased helmed.  
5.  Määrasime  aglutinatsiooni  põhjal  veregrupi.  Meil  tekkis  aglutinatsioon  mõlemas  lahuses  -  AB 
veregrupp.  


  33    Aglutinatsioon tekib reesuskonflikti tulemusena, kui tekib antigeen-antikeha reaktsioon.  
 
9. Südame-vereringe füsioloogia. Elektrokardiograafia. Vererõhu mõõtmine.  
ELEKTROKARDIGRAAFIA 
Elektrokardiogramm peegeldab erutuse teket ja levikut nii südame erutustekke ja -juhtesüsteemis kui 
ka töömuskulatuuris.  
Elektrokardiogrammi  registreerimise  põhilülitused:  Lülitusteks  nimetatakse  keha  punkte,  kuhu 
asetatakse elektroodid elektriliste potentsiaalide registreerimiseks  
Jäsemete standardlülitusi on 3 ja potentsiaalide muutused registreeritakse vastavalt:   I standardlülituses parema käe ja vasaku käe vahel, 
II standardlülituses parema käe ja vasaku jala vahel 
III standardlülituses vasaku käe ja vasaku jala vahel.   Elektrokardiogrammil esinevaid väljalööke nimetatakse sakkideks, mida tähistatakse ladina  
tähestiku  suurte  tähtedega  P,  Q,  R,  S  ja  T.  Sakkidevahelisi  horisontaalseid  lõike  ühendav  joon  on 
isoelektriline  joon,  mis  tekib  siis,  kui  potentsiaalide  diferents  elektroodide  vahel  puudub. 
Sakkidevahelisi horisontaalseid lõike nimetatakse segmentideks ja märgitakse tähtedega, mille vahel 
nad  asuvad.  Isoelektrilisest  joonest  ülespoole  suunatud  sakke  nimetatakse  positiivseteks,  allapoole 
suunatud sakke negatiivseteks.  
P-sakk iseloomustab erutuse tekkimist ja levimist kodades. 
P-Q intervall vastab ajale erutuse tekke algusest kodades kuni vatsakeste müokardi erutumise alguseni. 
Seda aega, mille vältel erutus levib kodades ja südamesisese erutusjuhtesüsteemi osades, nimetatakse 
ka atrioventrikulaarseks juhtivuseks.  
Q-sakk näitab erutuse levikut papillaarlihastele ja vatsakeste vaheseina muskulatuurile, Q-saki algus 
märgib erutuse jõudmist vatsakeste töömuskulatuurile.  
R-sakile vastab erutuse levik vatsakeste müokardi välimisele kihile ja vasaku vatsakese baasile.  
QRS-kompleks  on  intervall  Q  saki  algusest  kuni  S-saki  lõpuni  ja  see  iseloomustab  vatsakeste 
depolarisatsiooni kestust.  
S-sakk sageli puudub ja sellel ei ole kindlat seost erutuse levikuga südames. Küll aga iseloomustavad 
S-saki muutused erutuse leviku häireid mitmete patoloogiliste seisundite korral.  
S-T segment näitab, et erutus on haaranud mõlema vatsakese müokardi ja potentsiaalide diferents kaob. 
Normaalselt asub S-T segment isoelektrilisel joonel. Patoloogilistel juhtudel võib S-T-segment nihkuda 
isoelektrilisest joonest alla- või ülespoole.  
T-sakk vastab vatsakeste repolarisatsiooni kestusele. 
Q-T intervall e. vatsakeste elektriline süstol on ajavahemik Q-(R-)saki algusest kuni T saki lõpuni. T-
Q intervall e. vatsakeste elektriline diastol on ajavahemik T-saki lõpust kuni järgmise tsükli Q- või R-
saki alguseni. 
R-R  intervall  vastab  kogu  südametsükli  kestusele,  seda  mõõdetakse  tavaliselt  R-saki  tipust  kuni 
järgmise tsükli R-saki tipuni.  
 


  34    VERERÕHU MÕÕTMINE 
Südame vatsakeste kokkutõmbes teitavad vere riglemiseks vajaliku rõhu. Meie määrasime arteriaalset 
vererõhku Riva-Rocci meetodil: 
regulaarne on 120/80 (süstoolne/diastoolne) 
Tõstame rõhu mansetis üle 120, sealt edasi vaikselt langetame. Kui langes alla 120, tekkisid korakovi 
toonid, mis kadusid 80 juures. Nii määrasime süstoolse/diastoolse.