Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Lõpueksami küsimused ja vastused(2008) (1)

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor - Majandus - Finantsjuhtimine ja finantsanalüüs
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milliseid kaupu toota?
  • Kui kellegi jaoks vajalikud kaubad?
  • Kellele toota haakub esimese küsimusega mida toota?
  • Miks nõutav kogus kasvab kui kauba hind langeb?
  • Kuidas turu tasakaal kujuneb?
  • Kui kaua selline tootlikkuse tõus kestab?
  • Milline on kuluarvestuse eesmärk ettevõttes?
  • Mis liiki kulud meil ettevõttes tekivad?
  • Kus kohas ettevõttes kulud tekivad?
  • Millega seoses kulusid teeme ja kuidas üldkulud jaotuvad kulukandjate vahel?
  • Mida ei loeta ettevõtluse tuluks?
  • Mida ei loeta ettevõtluse kuludeks?
  • Millal tasutakse tulumaksu avansilisi makseid?
  • Kui suur on tulumaksu avansiline makse?
  • Millal ei pea FIE tulumaksu avansilisi makseid maksma?

  • MIKRO -MAKRO


  • Mikroökonoomika uurimissuund ja tähtsus.


    Mikroökonoomika uurib, kuidas kodumajapidamised ja ettevõtted teevad majanduslikke valikuid nappivate ressursside tingimustes, maksimeerimaks rahulolu või kasumit.

  • Majanduse põhiküsimused


    Iga ühiskonna ressursid on piiratud ja see ei sõltu ei ühiskonna arengutasemest ega ka valitsevast ühiskonna korraldusest. Iga majandussüsteem peab enda jaoks lahendama kolm põhiküsimust: mida toota, missuguseid tootmistegureid kasutada ja kuidas toodetuid hüviseid jaotada.
    Peaaegu igat hüvist saab toota erinevatel viisidel , milline neist valida sõltub taotletavast efektiivsusest. Harilikult mõeldakse efektiivsuse all tootmise efektiivsust . Majandusteadlased kasutavad sageli aga mõistet majanduslik efektiivsus. Majanduslikust efektiivsusest saame rääkida siis, kui ei ole võimalik suurendada ühegi inimese heaolu, vähendamata samal ajal mõne teise inimese heaolu. Selline efektiivsuse määratlemine on majandusteaduses tuntud Pareto efektiivsusena.
    Selleks, et suurendada ühtede hüviste tootmist, vähendamata samal ajal teiste hüviste toot­mist, peab suurenema tootmise potentsiaal, mida saab tõsta suurendades investeeringuid tootmisse. Küsimusega kuidas toota seondub ka ühiskondlik tööjaotus, mis põhineb suhtelisel eelisel. Suhteline eelis on võime toota kaupu väiksema alternatiivkuluga Suhtelise eelise mõiste pärineb algselt kaubandusteooriast, kuid seda on viimasel ajal laiendatud ka majanduse teistele valdkondadele. Tulenevalt suhtelisest eelisest peaks iga inimene töötama seal, kus tema töö annab parima tulemuse. Seepärast ongi spetsialiseerumine majanduslikult väga otstarbekas.
    Toodetud hüviste jaotamise teeb vajalikuks ühiskondlik tööjaotus. Niikaua , kui eksisteerib võimalus hüviseid vahetada, ilma, et ühe inimese heaolu suureneks teise inimese arvel, räägitakse efektiivsest vahetusest. Seega võib vahetus olla efektiivne tingimustes, kus hüviste summaarne hulk jääb samaks. Jaotusest sõltub tootmisressursside pakkumine. Inimeste põhiliseks sissetulekuallikaks on tulu, mida nad saavad tootmistegurite müügist. Kui jaotus on ebaefektiivne, siis vähenevad inimeste töömotivatsioon või ettevõtluse stiimulid . Selle tagajärjel võib väheneda aga tootmisressursside pakkumine.
    Kõrvuti jaotuse efektiivsusega kerkib alati üles ka jaotuse õigluse küsimus. Siin on arvamusi mitmeid. Ühe võimaluse kohaselt on jaotus õiglane siis, kui kõik saavad võrdse osa toodetud hüvisest. Teise võimaluse kohaselt tuleks inimestele garanteerida minimaalne vajalik tulutase ning ülejäänu jaotada juba teistel alustel. On ka arvamusi, et osa hüvistest tuleks jaotada inimeste vahel võrdselt ning samal ajal teine osa hüvistest võib olla jaotatud mittevõrdselt. Alternatiivse lähenemisviisi korral oleks põhitähelepanu pööratud võrdsete võimaluste loomisele, mitte aga tulu võrdsele jaotusele. Efektiivsuse ja õigluse omavaheline kõrvutamine on siiski komplitseeritud , sest efektiivsust saab majandusliku analüüsi kaudu mõõta, õigluse mõõtmiseks vastav kriteerium aga puudub.

  • Milliseid kaupu toota?


    Toota tuleb neid kaupu, mida tarbijad vajavad st seda mida tarbija vajadusi rahuldaks ja mille eest ta oleks nõus tasuma .(kaupu mille järele on nõudlust, mitte selliseid mille müügiga kahjumisse jääks. Kuidas toota: ettevõtja peab leidma enda jaoks kõige sobivama ressursside kombinatsiooni . Kellele toota: ettevõtja peab enda jaoks selgeks tegema tarbijaskonna kellele ta tahab toota ja vastavalt sellele käituma.(hind, kvaliteet).
    Kui ressursid on piiratud ja alternatiive palju, peab iga ettevõtja-ärimees teadma, mida ta oma vahenditega peale hakkab. Sama kehtib riigi kui terviku kohta. Valikut tehes tuleb majandamise viisist või ühiskondlikust korraldusest hoolimata mõlemal vastata kolmele põhilisele küsimusele.

  • Mida toota?


    See küsimus on ettevõtte seisukohalt elulise tähtsusega. Kõige lihtsam vastus kõlab nii: toota tuleb neid kaupu ja teenuseid, mida tarbija või ühiskond vajab, s.t. mis rahuldaksid tarbija mingit vajadust ja mille eest ta on nõus maksma. Turule, mida ei piira mingid välised jõud (näiteks poliitikute suva), ilmuvad just need kaubad . Kaupu, mille järele pole nõudlust, ei saaks kellelegi müüa ja ettevõtte kannaks kahjumit. Võib tekkida küsimus: kas ka sellel on õigustust, et turul võiksid olla relvad, narkootikumid ja näiteks prostitutsioon kui kellegi jaoks vajalikud kaubad? Turumajanduse seisukohalt on vastus jaatav. Turg on selles mõttes ülidemokraatlik koht, kuhu kaubad ja teenused tekivad, lähtudes tarbija vajadustest , mitte eetilistest ja moraalsetest või poliitilistest tõekspidamistes Riigi tasandil on oluline, milliseks kujunevad proportsioonid näiteks tarbekaupade tootmise ja tootmisvahendite vahel.
    Valitsus saab oma majanduspoliitiliste vahenditega, eelkõige eelarve- ja maksupoliitikaga vajalikke proportsioone kahtlemata mõjutada. Arvata võib, et punase riidekanga tootmine Eestis vähenes tunduvalt peale nõukogude aja riiklike pühade kadumist ning kampaaniate ja tänavarongkäikude ärajäämist.

  • Kuidas toota?


    Kümne meetri pikkuse kraavi kaevamiseks on mitu tehnoloogilist võimalust. Me võime selle töö ära teha kümne labida ja kümne mehega. Teine võimalus oleks rentida ekskavaator. Kumb variant tundub mõistlikum? Natuke järele mõelnud, leiame, et ühest vastust on raske anda. Majanduslikult mõtlev ettevõtja peab valima enda jaoks sobiva ressursside kombinatsiooni, sõltuvalt sellest, millised on ta võimalused. Järelikult oleneb vastus eelkõige labidate, meeste ja ekskavaatori olemasolust ja nende hindadest. Kui meil on piisavalt suhteliselt odavat ja kraavikaevamises kvalifitseeritud tööjõudu, siis pole mõtet rakendada kõrgtehnoloogiat ja roboteid. See läheks odava inimtööga võrreldes liiga kalliks. Kui aga olemasolev tööjõud on haritud ja seega ka kallis, samal ajal kui suhteliselt odav tehnika on käepärast, on mõtet valida teine variant. See on ka paljude arengumaade probleem. Odav tööjõud ei stimuleeri ettevõtjaid kasutama eesrindlikku tehnikat .

  • Kellele toota?


    Küsimus kellele toota? haakub esimese küsimusega – mida toota?. See küsimus alles hakkab Eesti tingimustes tähendust omandama. Ettevõtjal peab alati olema silme ees tarbija; see tähendab, et peab alati teadma, kellele toode on mõeldud. Kui toodetakse kaupa või pakutakse mingit teenust umbisikuliselt, s.t. mõtlemata, kellele kaup või teenus suunatud on, võib juhtuda, et meil jääb kaup või teenus müümata. Kaupade ja teenuste realiseerimise küsimustega tegeleb majandusteaduse haru, mida nimetatakse turunduseks. Riigi seisukohast võttes on oluline, kellele kaupu ja teenuseid toodetakse ja kuidas neid jaotatakse. Kas on vaja ühistransporti või sõidab enamik inimesi oma isiklike autodega? Kas me laseme osal inimestel “karistamatult” ülirikkaks muutuda, nagu see on USA-s, Ladina- Ameerikas, või kehtestame rikastele kõrged maksud , nii nagu see on Põhjamaades?

  • Ressursside piiratus ühiskonnas


    Ükskõik millise hüvise tootmiseks vajatakse erinevaid ressursse. Tootmises kasutatavad ressursid koosnevad inimressurssidest (tööst) ja ainelistest ressurssidest. Töö on inimeste vaimsete ja füüsiliste võimete kogusumma , mida nad rakendavad kaupade tootmisel ja teenuste osutamisel. Kaubad ja teenused kokku moodustavad hüvised. Ainelised ressursid jagunevad omakorda looduslikeks ja mittelooduslikeks ressurssideks. Loodusressurssideks on maavarad , metsad , põllumajanduslik maa jne. kuid majandusteoorias sageli kasutatakse nende puhul koondnimetust maa. Mitteloodusliku ressursina peavad majandusteadlased silmas kapitali. Kapitali all ei mõisteta mitte ainult raha vaid see on märksa laiem mõiste. Kapitali alla peetakse silmas peamiselt reaalset füüsilist kapitali nagu näiteks tootmishooned, masinad seadmed . Üldistavalt võiks öelda, et kapitalikaupu kasutatakse teiste hüviste tootmiseks ja et kapital ise on inimese töise tegevuse tulemus. Uue kapitali tootmis- ja akumuleerimisprotsessi nimetatakse investeerimiseks.
    Iga ühiskonna ressursid on piiratud ja see ei sõltu ei ühiskonna arengutasemest ega ka valitsevast ühiskonna korraldusest. Iga majandussüsteem peab enda jaoks lahendama kolm põhiküsimust: mida toota, missuguseid tootmistegureid kasutada ja kuidas toodetuid hüviseid jaotada.
    Peaaegu igat hüvist saab toota erinevatel viisidel, milline neist valida sõltub taotletavast efektiivsusest. Harilikult mõeldakse efektiivsuse all tootmise efektiivsust. Majandusteadlased kasutavad sageli aga mõistet majanduslik efektiivsus. Majanduslikust efektiivsusest saame rääkida siis, kui ei ole võimalik suurendada ühegi inimese heaolu, vähendamata samal ajal mõne teise inimese heaolu. Selline efektiivsuse määratlemine on majandusteaduses tuntud Pareto efektiivsusena.
    Selleks, et suurendada ühtede hüviste tootmist, vähendamata samal ajal teiste hüviste toot­mist, peab suurenema tootmise potentsiaal, mida saab tõsta suurendades investeeringuid tootmisse. Küsimusega kuidas toota seondub ka ühiskondlik tööjaotus, mis põhineb suhtelisel eelisel. Suhteline eelis on võime toota kaupu väiksema alternatiivkuluga Suhtelise eelise mõiste pärineb algselt kaubandusteooriast, kuid seda on viimasel ajal laiendatud ka majanduse teistele valdkondadele. Tulenevalt suhtelisest eelisest peaks iga inimene töötama seal, kus tema töö annab parima tulemuse. Seepärast ongi spetsialiseerumine majanduslikult väga otstarbekas.

  • Alternatiivkulud majanduses


    Tehes valikut me võrdleme tulu, mida saame mingi täiendava hüvise omamisest kulutustega, mis tekivad seoses sellega, et peame mingist teisest hüvisest loobuma . Sellist tulude ja kulude võrdlemist nimetatakse optimeerimiseks. See tähendab, et me kas püüame saavutada maksimaalse vajaduste rahuldamise aste piiratud vahenditega või otsime võimaluse mingi vajaduste rahuldamise astme saavutamiseks minimaalsete vahenditega. Seega kujutab kavaliku tegemine endast teatud mõttes kulu. Majanduses kasutatakse sellises olukorras mõistet alternatiivkulu . See tähendab, et mida enam soovitakse tarbida teist hüvist, seda enam tuleb esimese hüvise tarbimist piirata. Tootmisressursse, mida kasutatakse ühes kohas, ei saa kas üldse või samal ajal kasutada teises kohas. Majandusteaduslikus terminoloogias on igal tegevusel alternatiiv - e. loobumiskulu, mis väljendab kaotatud võimalust toota mõnda teist hüvist, mille tootmiseks saaks kasutada samu ressursse. Näiteks on õpilasel, kelle koolipäev algab kell 9.00, võimalik valida koolimineku ja magamise vahel. Kas magada või minna kooli? Kooli minemise alternatiivkuluks õpilasele, kes armastab magada ongi kaotatud uneaeg. Mitte kõik alternatiivkulud ei ole seotud meie individuaalsete valikutega. Mõnikord tekib alternatiivkulu ka tulenevalt teiste inimeste valikutest. Näiteks kui te tipptunnil ei mahu linnaliini bussi, siis tuleb teil kanda kulu valikutest mida tegid need inimesed, kes on selle bussi täitnud. Kõigel mida me teeme ja kõigel mida me tarbime on alternatiivkulu. Tehes valiku mingi tegevuse kasuks oleme me otsustanud, et kulutused, mis selle valikuga kaasnevad (s.t. tegevus millest me sealjuures loobume), on seda väärt et maksta. Seega ei too nappus endaga kaasa mitte ainult kulutusi vaid viitab veel ühele olulisele probleemile inimeste elus - konkurentsile . Kui soovid ületava võimalusi mida maailmas olemasolevate ressurssidega saab toota, siis peavad meie soovid omavahel konkureerima . Seega konkureerime me piiratud ressursside valdamise üle.

  • Tootmistegurid ja tootmissisendid.


    Tootmine on loodus-, inim- ja kapitaliressursside, ehk siis maa, töö ja kapitali, muutmine kaupadeks ja teenusteks.
    Maa tähistab kõik loodusressursse nagu õhk, vesi, maa ja mineraalid . Töö all mõistetakse inimese füüsilisi ja vaimseid võimeid. Kapitaliressursside ehk kapitalina käsitletakse kõiki juba toodetud kaupu, mida on võimalik kasutada teiste kaupade tootmiseks. Üheks eriliseks kapitali liigiks on inimkapital. Inimkapitali moodustavad inimeste oskused ja teadmised, mis on omandatud läbi hariduse, treeningu ja kogemuste. Arvestades olemasolevaid ressursse ja meie käsutuses olevat tehnoloogiat, saame me toota vaid piiratud koguses. Selliseid koguseid iseloomustab tootmisvõimaluste rada.
    Tootmise sisend sisendtegur e sisendressurss on toore , materjal, pooltooted , masinad, seadmed, ehitised, energia, töö(jõud), tehnoloogia jne. Kõik see, mida tootjad saavad kasutada toodete ja teenuste valmistamisel e tootmisprotsessis. Tootmise sisendiks nimetatakse tegureid (kapital, tööjõud, materjalid, energia jt), millede poolt osutatud teenused võimaldavad toota hüviseid. Sisendi seisukohast võime analüüsida ka tootmistegevuses kasutatavate tootmistegurite koguseid ning nende erinevaid kombinatsioone (näiteks kui palju kasutada masinaid ning kui palju tööd (tööjõudu) nende masinate teenindamisel rakendada). Sisenditegurite ülesandeks on anda olemasolevate tehnoloogiate baasil tootmisprotsessi väljundina toodangut.

  • Tootmisvõimaluste kõver


    Tootmisvõimaluste kõver on diagrammijoon (graafik) mis kujutab kahe erineva hüvise valmistamise erinevaid kombinatsioone, eeldusel, et rakendatakse kõiki olemasolevaid (kättesaadavaid) tootlikke ressursse ja kasutatakse parimat võimalikku tehnoloogiat. Graafiliselt näitab tootmisvõimaluste kõver ühiskonna majandusliku valiku võimalusi e ühe toote maksimaalkogust, mida konkreetne majandus on võimeline tootma teiste toodete teatud kindlate koguste valmistamisel, kui kasutatakse täielikult ära kõik olemasolevad
    tootmistegurid ja parim olemasolev tootmistehnoloogia. Tootmisvõimaluste raja kuju ja asendi muutumise põhjuseks võib olla majanduse ressursivaru või tehnoloogia taseme muutumine.
    Liikudes kõverat mööda vasakult paremale saame me rida erinevaid hüviste tootmis­võimaluste kombinatsioone olemasolevate ressursside ja antud tehnoloogia korral. Nagu jooniselt näha saab tootmissisendeid suunata ümber ühelt tootmisalalt teisele, kuid seda teatud piirini , sest edasine ümbersuunamine muutub üha ebaotstarbekamaks. Majandusteaduses tuntakse seda fenomeni kasvavate alternatiivkulude seadusena. Reaalses majanduses toode­takse hüviseid aga tohutul hulgal ning sellisel juhul ei ole enam otstarbekas väljendada ühe kauba alternatiivkulu teise kauba kaudu. Hoopis otstarbekam on kasutada ühist mõõtühikut -raha.

  • Majandussüsteemid ühiskonnas


    Iga majandussüsteem puutub kokku majanduse kolme põhiküsimusega, kuid igas majandus­süsteemis lahendatakse need küsimused erinevalt. Sellest tulenevalt, kuidas üks või teine majandussüsteem majanduse baasküsimusi lahendab, klassifitseeritakse ka majandus­süsteeme. Reaalses maailmas üldjuhul ei eksisteeri päris puhtaid majandussüsteeme, vaid levinud on eri majandussüsteemide omavahelised kombinatsioonid. Järgnevalt vaatame millised oleksid need nn. puhtad majandussüsteemid, et paremini aru saada kuidas üks või teine süsteem majanduse põhiküsimusi lahendab.

  • Traditsiooniline majandus


    Põhineb väikestel majandusüksustel, sellistel nagu kodumaja­pidamine või küla. Sellise süsteemi korral toodab iga majandusüksus põhilised tarbimiseks vajalikud hüvised ise. Tööjõu spetsialiseerumine on väga madal - naaber aitab naabrit maja ehitusel jne. Sellises süsteemis toimub ressursside jaotus majandusüksuste individuaalsete otsuste põhjal st. iga majandusüksus otsustab, mida ja kui palju toota ning kuidas toodetuid hüviseid jaotada. Sellist majandussüsteemi tuntakse ka naturaalmajanduse nime all ja see oli iseloomulik majanduse korralduse viis mõned sajandid tagasi. Tänapäeval võib sellele majandus­tüübile iseloomulikke nähtusi kohata arengumaades.

  • Plaanimajandus


    Otsused ressursside jaotuse kohta võetakse vastu keskvõimu poolt. Selline majanduse organiseerimise vorm on iseloomulik totalitaarse režiimiga riikidele. Sageli nimetatakse sellist majandussüsteemi ka käsumajanduseks. Tavaliselt on käsumajanduse korral ressursside omanikuks riik. Sellise süsteemi puhul on majanduse organiseerimise aluseks plaanid, mis määravad, kui palju ja missugust toodangut iga majandusüksus peab tootma ja kuidas ning kellele toodetuid hüviseid jaotatakse. Plaanimajandussüsteemile on iseloomulik kõrvuti tootjate vabaduse piiramisega ka tarbijate vabaduse piiramine, kuigi tarbijate valikuvabaduse aste jääb tarbijatel siiski suuremaks kui tootjatel. Tarbijate vabadust piiratakse riiklikul tasandil kindlaks määratud palkadega ja osade hüviste tsentraliseeritud jaotamisega. Seda majandussüsteemi viljeleti Nõukogude Liidus, Hiinas, Kuubas ja paljudes teistes Ida Euroopa riikides.

  • Turumajandus


    Ressursside jaotus toimub kodumajapidamiste ja ettevõtete individuaalsete otsuste põhjal. Neid otsuseid koordineerib hinnamehhanism. Turult saadud hinnasignaalide alusel teevad ettevõtted otsuseid, mida toota ja missuguseid tootmistegurite kombinatsioone kasutada. Klassikaline turumajandussüsteem eeldab täielikku valikuvabadust. Samuti on sellise süsteemi teiseks eelduseks eraomand.

  • Segamajandus .


    Kui me puutume kokku reaalse maailmaga , siis me näeme, et mitte kuskil maailmas ei ole puhtaid majandussüsteeme ning enamasti saame me rääkida segamajandusest. Turg kui institutsioon ei võimalda alati kõiki valikuid inimeste kui üksikindiviidide seisukohalt parimal viisil lahendada. Näiteks enamikus riikides on haridussüsteem riiklikult reguleeritud. Riik finantseerib ka politseid, tagamaks oma kodanikele julgeolekut ja sõjaväge tagamaks riigile kaitset. Peale selle on igas riigis ka inimesi, kes ei tule kas täielikult või osaliselt iseendaga toime. Need inimesed vajavad sotsiaalset kaitset. Samuti püüavad riigid vähendada tulude ebavõrdsust elanikkonna kihtide vahel ning taotleda majanduslikku efektiivsust monopoolses seisundis olevate ettevõtete võimu piiramise ja konkurentsi soodustamisega. Sellist riigi kodanike sotsiaalsele heaolule rõhku panevat süsteemi on nimetatud ka sotsiaalseks turumajanduseks. Ehedaks näiteks oleks siinkohal Rootsi ja Taani.

  • Majandusanalüüsi meetodid ja vahendid.


    Majandusteaduse uurimisobjektiks on inimeste majandusliku käitumise aspektid ning uurimaks nimetatud aspekte kasutatakse positivistlikku ja normatiivset analüüsi.
    Positivistlik analüüsi põhiküsimuseks on, kuidas majandus toimib- ei sisalda hinnangulisi arutelusid vaid pöörab tähelepanu protsessidele, mille eesmärgiks on analüüsida majanduses eksisteerivate nähtuste omavahelisi seoseid . Põhineb faktilisel materjalil.
    Normatiivne analüüs on hinnanguline arutlus selle üle, mis majanduses toimib hästi või mis toimib halvasti, põhiküsimuseks on kuidas majandus peaks toimima .
    Teaduslik analüüs algab uuritava probleemi formuleerimisest. Kui probleem, mida tahetakse uurida, on võimalikult täpselt sõnastatud, siis valitakse uurimismeetod. Põhimõtteliselt on uuritavale probleemile kaks erinevat lähenemisviisi.
    Induktiivse meetodi puhul liigutakse üksikutelt faktidelt üldistele e osalt tervikule.
    Deduktiivne meetod algab hüpoteesi püstitamisest., liigutakse üldistelt faktidelt üksikutele e tervikult osale. Kui uuritav probleem on formuleeritud ja lähenemisviis valitud, siis asutakse faktilise materjali kogumisele. Faktilise materjali kogumisel tuleb eristada majanduslikud faktid mittemajanduslikest ehk siis olulised mitteolulistest.
    Lahendades mingit majanduslikku probleemi, uuritakse sisuliselt majanduslikke muutujaid, mis on inimeste majandusliku käitumise väljundiks või mõjutavad seda. Need muutujad võivad olla nii endogeensed kui ka eksogeensed .
    Endogeensed muutujad on sõltuvad e mingi nähtuse poolt põhjustatud muutujad.
    Eksogeensed muutujad on autonoomsed e sõltumatud muutujad.
    Majandusteaduses eristatakse ka varude muutujat ja voogude muutujat. Varu on kogus, mis eksisteerib teatud ajamomendil. Voog on aga koguse muutus teatud ajaperioodi jooksul. Varu võtab kokku koguse ja ajamomendi, millal antud kogus mõõdeti, voog koguse ja ajaperioodi. Näiteks kui me ütleme, et seisuga 1.jaanuar 1999 oli ettevõtte käive 10 miljonit krooni, siis on meil tegemist varuga. Kui me aga ütleme, et aasta jooksul kasvas ettevõtte käive 10 miljonilt 15 miljonile, siis on meil tegemist vooga. Need kaks muutujat on omavahel korreleeruvad ehk siis nende mõlema väärtuse muudatused sõltuvad teineteisest. Kuid korrelatsioon ei tähenda veel põhjuslikke seoseid. Analüüsimaks, miks ühe muutuja väärtus muutub teise muutuja väärtuse muutudes , vajatakse teoreetilisi eelteadmisi, sest ilma teooriat tundmata ei ole võimalik kogutud majanduslikke fakte analüüsida ja pädevaid järeldusi teha. Teooria annab loogilise struktuuri muutujate korrastamiseks ja analüüsimiseks. Majandusteooria eesmärgiks on seletada majanduslike muutujate ja nähtuste omavahelisi seoseid. Teooria sisaldab kolme komponenti:
    definitsioonid , mida antud teoorias kasutatakse
  • eeldused, mis tingimustel üks või teine teooria on rakendatav
  • hüpoteesid, mis väljendavad nende majandusnähtuste vahelisi seoseid, mida teooria uurib
    Definitsioonid esitavad defineeritava mõiste või seose kõige olulisemad aspektid. Näiteks nõudlusseadust defineeritakse kui hüvise ja nõutava koguse omavahelist seost. Hind ja kogus on nõudluse kaks olulist aspekti. Samal ajal teame, et hüvise nõudlusele avaldavad mõju peale kahe nimetatud teguri veel mitmed teisedki tegurid. Seega sisaldab definitsioon olulisi piiranguid ja tema kehtivus oleneb sellest, mida antud definitsiooni abil püütakse seletada
    Eeldusi kasutatakse selleks, et välja tuua uuritava probleemi kõige olulisemad aspektid ning antud momendil mittevajalikud aspektid kõrvale jätta. Seletamaks näiteks, kuidas hinna muutused mõjutavad hüvise nõutava koguse muutusi, eeldatakse, et tarbijate sissetulekud ja eelistused on konstantsed, see tähendab: muud tingimused on samad. Teaduses tähistatakse sellist eeldust ladinakeelse nimega ceteris paribus . Majandusteooria üheks põhieelduseks on, et majandusagentide käitumine on ratsionaalne ehk siis kodumajapidamised valivad ratsionaalseima viisi rahulolu (kasulikkuse) maksimeerimiseks ja ettevõtted kasumi maksimeerimiseks.
    Hüpoteesi näol on tegemist teadusliku ennustusega, mida kontrollitakse praktikas. Teaduslik ennustus on tingimuslik väide, mille põhiidee on järgmine: kui leiab aset sündmus A, siis toimub ka sündmus B. Kui teaduslik ennustus langeb kokku tegelikkusega, on teooria kehtiv. Kui aga praktika erineb teaduslikust ennustusest, siis on teooria kehtetu .
    Majandusteoreetiliste kontseptsioonide analüüsimiseks kasutatakse mudeleid . Mudel võib hõlmata kogu majandust või majanduse teatavat osa. Mudel on reaalse maailma lihtsustatud kujutis ja väljendab seoseid põhjus - tagajärg. Mudel kujutab endast alati abstraktsiooni. Abstraktsiooni korral jäetakse kõrvale mitteolulised detailid ja võetakse vaatluse alla antud mudeli seisukohalt ainult olulised detailid. Abstraktsiooni astme kindlaks määramiseks kindel reegel puudub ja eelkõige sõltub see analüüsitavate muutujate kogumist. Mõnikord kasutatakse teooriaid ja mudeleid kui sünonüüme. Levinum on siiski arusaam, et teooria üldistusaste on suurem kui mudelil . Mudel esindab uuritavat probleemi palju komplektsemalt ja detailsemalt kui teooria. Samuti nagu hüpoteese tuleb ka mudeleid praktikas kontrollida. Mudelite kontrollimine eeldab, et me peaksime saadud tulemust suutma mõõta. Seda nõuet ei ole aga alati võimalik ellu viia, sest mitte kõiki majanduslikke muutujaid ei saa otseselt mõõta. Näiteks on ettevõtte tegevuse eesmärk kasumi maksimeerimine . Kasumi suurust on võimalik mõõta. Samal ajal on aga kodumajapidamiste eesmärgiks rahulolu maksimeerimine. Rahulolu mõõtmiseks aga täpne kriteerium puudub. Rahulolu saab muuta ainult kaudsete meetoditega.
    Majandusmudeleid võib väljendada verbaalselt, matemaatiliselt või graafiliselt. Kui me räägime, et hüvise nõudlus väljendab pöördvõrdelist seost kauba hinna ja nõutava koguse vahel, siis on meil tegemist nõudlusmudeli verbaalse väljendusega. Nõudlusmudelit võime me kirjeldada ka matemaatilist aparatuuri kasutades, võttes aluseks, et meil on tegemist kahe hulgaga : hind ja kogus, saame me funktsiooni x=f(p) (kus x on hüvise nõutav kogus ja p on hüvise hind). Majandusteoorias kasutatakse väga sageli ka graafilist väljendusviisi, sest graafikud on ülevaatlikud ja võimaldavad vahetult hinnata muutujate omavahelise seose iseloomu. Näiteks nõudlusseadust saab graafiliselt kujutada kui leida igale hinna ja koguse paarile vastav punkt graafikul ja need punktid omavahel ühendades saame nõudluskõvera.

  • Turg ja selle olemus.


    Turg, see on üldnimi, mis tähistab mistahes institutsiooni, mille kaudu ostjad (tarbijad) ja müüjad ( pakkujad , tootjad) omavahel suhtlevad ning kaupu ja teenuseid vastastikku vahetavad. Sageli mõistetakse turu all mingit konkreetset kauplemiskohta (kaubamaja, ärikeskus, kohalik toiduturg). Kuid turu mõiste on tegelikult palju laiaulatuslikum. Majanduselus puutume kokku näiteks ka selliste turgudega nagu väärtpaberibörs, valuutaturg, krediiditurg, tööturg jne. Praegusel ajal seoses tehnoloogia kiire arenguga räägitakse üha enam internetiturust ehk siis turust, mis asub nn. virtuaalses maailmas. Oma turg on igal kaubal, teenusel ja tootmisteguril. Kaupade ja teenustega kaubeldakse hüviste turul, tootmisteguritega aga ressursside turul
    Igal turul on oma spetsiifiline struktuur. Turu struktuur tähistab turu kõige olulisemaid tunnusjooni, nagu turul osalejate arv, kauba homogeensus või diferentseeritus, turule tuleku ja sealt lahkumise tingimused (kas on lihtne turule siseneda ja sealt lahkuda või on see loomulike või kunstlike barjääridega takistatud), turul osalejate konkurentsi vormid (kas on tegemist üksnes hinnakonkurentsiga või lisandub ka hinnaväline konkurents ).
    Konkurentsist lähtuvalt võib eristada järgmisi turutüüpe:
    täieliku konkurentsi turg
  • mittetäieliku konkurentsi turg
    monopol
  • monopolistlik konkurents
  • oligopol
  • monopson
  • oligopson

  • Nõudlusseadus ja nõudlus.


    Nõudlus on seos hüvise hinna ja selle koguse vahel, mida tarbijad antud ajaperioodil soovivad ja suudavad osta. Kauba hinna ja nõutava koguse vaheline seos on omandanud majandusseaduse staatuse. Nõudlusseaduse kohaselt on kauba hind ja nõutav kogus antud ajaperioodil pöördvõrdeliselt seotud. See tähendab, et madalama hinna korral ostavad tarbijad seda kaupa rohkem, kui nad ostaksid kõrgema hinna korral. Selle seose paikapidavust kinnitavad ka elulised tähelepanekud. Nõudlusseaduse definitsioon sisaldab endas aga ka ceteris paribus’e nõuet, mis kujutab endast eeldust, et teised tingimused jäävad samaks. Antud juhul tähendab see, et teiste kaupade hinnad jäävad samaks. Kui näiteks kauba A hind tõuseb, teiste kaupade hinnad aga mitte, siis muutub kaup A suhteliselt kallimaks. Ostjad püüavad seda kaupa (A) asendada teiste odavamate kaupadega . Seda nähtust nimetatakse kauba hinna muutuse asendusefektiks. Kui aga kõigi kaupade hinnad muutuksid ühepalju, siis poleks mingit hinna suhtelist muutust ega asendusefekti.
    hind
    Nõudlust ei saa seostada mingi konkreetse kogusega vaid tegemist on seosega kauba hinna ja tema nõutava koguse vahel. Seda kogust, mida tarbijad konkreetse hinna korral soovivad nimetatakse nõutavaks koguseks. Nõudlust väljendatakse enamasti nõudluskõvera abil
    Tekib küsimus, miks nõutav kogus kasvab, kui kauba hind langeb? Selgituseks alustagem meeldetuletusest, et ühiskonna ressursid on piiratud, inimeste soovid ja tahtmised aga piiramatud . Teatud kindlat vajadust on võimalik aga rahuldada mitme erineva hüvise abil. Näiteks nälga võib kustutada võileivaga, hamburgeriga, praega, kookidega ja veel paljude söökidega. Kui meid ümbritsevas maailmas poleks ressursside nappust, võiks igaüks oma nälga kustutada selle roaga, mis talle kõige rohkem maitseb. Paraku pole meist keegi aga piiramatult rikas ja seepärast tuleb alati arvestada suhteliste hindadega. Need aga sõltuvad sellest, kui vähe või palju on antud hüvist võrreldes teiste hüvistega.

  • Tarbija rahulolu ja selle muutumine (piirkasulikkus).


    Tarbija valikuteooria põhialuseks on piirkasulikkuse analüüs. Piiranalüüs lähtub eeldusest, et tarbijad teevad hindade või sissetulekute muutudes oma tarbimisvalikutes pigem väikeseid kui suuri muudatusi.
    Nõudlus iseloomustab ostusoove, mis on tarbijatele taskukohased ja hinnalt vastuvõetavad. Kuna kõigi soovide rahuldamine ei ole võimalik, siis peab nende hulgas tegema valiku ja välja valima kõigepealt need soovid, mis pakuvad kõige enam rahuldust. Järelikult tuleb kindlaks määrata iga soovi kasulikkus oma tarbimiseelarves. Pärast seda on võimalik asuda tarbija käitumise mudeli koostamisele.
    Kasulikkus – rahuldus , mida inimene tunneb kaupa või teenust tarbides.
    Kauba või teenuse piirkasulikkus – lisanduv kasulikkus, mida tarbija saab, tarbides ainult seda ja ainult seda hüvist ühe ühiku võrra rohkem
    Majandusteoorias eristatakse kardinaalset kasulikkust ja ordinaalset kasulikkust. Kardinaalse ka­sulik­kuse kohaselt piirkasulikkus väheneb kui tarbitavate hüviste kogus kasvab ja seda seost tuntakse ka kahaneva piirkasulikkuse seaduse nime all. Kasulikkuse ordinaalse lähenemise korral ei oma piirkasulikkus olulist tähtsust. Ordinaalse kasulikkuse teooria eeldab, et tarbijad on võimelised järjestama erinevate hüviste kogumeid, see tähendab, et neil on eelisjärjestus.
    Kardinaalse ja ordinaalse kasulikkuse teooriat on palju kritiseeritud, sest
    mõlemad teooriad eeldavad täieliku informatsiooni olemasolu, mida aga reaalses maailmas ei eksisteeri
  • kasulikkuse teoorias ei pöörata mingit tähelepanu sellele, milleks üht või teist hüvist kasutatakse
  • tarbijate kasulikkuse maksimeerimine ei ole praktilist kinnitust leidnud
  • ordinaalse kasulikkuse teooria eeldus, et tarbijad on erinevate hüviste kogumi suhtes ükskõiksed, ei vasta tegelikkusele
    Ostuvaliku tegemine on tarbija jaoks üks raskemaid otsuseid, sest raha nappus ja kaupade küllus ei võimalda alati õiget valikut teha. Iga krooni kulutamisel on lugematul hulgal alternatiivseid võimalusi. Seepärast tuleks hinnata kuivõrd soovitud ost rahuldab tarbijate vajadusi nii hetkeolukorrast kui ka tulevikuvajadustest lähtuvalt.

  • Nõudluse mõjurid.


  • Tarbijate sissetulek


    Kasvades suudavad ja soovivad nad osta rohkem kaupa igal hinnatasemel. Ühtlasi tähendab sissetulekute kasv ka seda, et tarbijatel on võimalus sama kaubakoguse eest maksta kõrgemat hinda. Nõudluse kasvu sissetuleku tõusu tagajärjel saab graafiliselt väljendada nõudluskõvera nihkega paremale. Vastupidine efekt kaasneb sissetulekute vähenemisega, kus nõutav kogus väheneb iga hinnataseme korral ja graafiliselt väljendatuna nõudluskõver nihkub vasakule.
    Vastavalt sellele, kuidas teatud kauba nõudlus muutub inimeste sissetuleku muutudes, jagatakse kaubad:
    normaalkaupadeks
  • väheväärtuslikeks (inferioorseteks) kaupadeks
    Normaalkaupade nõudlus kasvab, kui tarbijate sissetulek kasvab. Sellesse kategooriasse kuulub enamik kaupu. Normaalkaupu võib omakorda jagada esmatarbekaupadeks ja luksuskaupadeks. Sissetuleku kasvu ja nõutava koguse suurenemise vaheline sõltuvus ongi kõige tugevam luksuskaupade puhul.
    Inferioorsete kaupade nõudlus aga väheneb, kui sissetulek kasvab, sest suurenenud sissetulek võimaldab üle minna normaalkaupade tarbimisele ja loobuda vähemväärtuslike kaupade ostmisest. Järelikult nihkub inferioorsete kaupade nõudluskõver sissetuleku kasvades vasakule.

  • Teiste kaupade hinnad


    Mõjutavad nõudlust seetõttu, et mingit vajadust saab rahuldada mitme erineva kauba abil ja need kaubad võivad üksteist vajaduse korral asendada. Ühe kauba hinna tõustes hakkavad inimesed eelistama teist, odavamat kaupa (ja vastupidi). Selline seos kehtib asenduskaupade korral.
    Kaks kaupa võivad olla ka täiendkaubad, kui neid mingi vajaduse korral koos kasutatakse. Näiteks arvuti riist - ja tarkvara , film ja fotoaparaat, auto ja bensiin. Täiendkaupade puhul kehtib järgmine seos: ühe kauba hinna tõus toob kaasa teise kauba nõudluse vähenemise (ja vastupidi). Enamik kaupu pole aga üksteisega seotud. Üksteisega mitte seotud kaupade hinna muutus ei too kaasa teiste kaupade nõudluse muutust. Sellegipoolest, seoses hinna muutuse sissetulekuefektiga võib see seos tekkida. Näiteks eluasemekulutuste kasv võib küllalt palju vähendada inimeste reaalsissetulekut ja vähendada mõne esmatarbekauba (näiteks liha) nõudlust.

  • Tarbijate ootuste


    Seisukohalt on olulised tegurid tarbijate tulevane sissetulek ja kauba tulevane hind. Kui inimene usub, et tema sissetulek lähitulevikus kasvab, võib ta selles lootuses hakata juba praegu rohkem ostma. Samuti, kui tarbija arvab , et kauba hind lähitulevikus tõuseb, võib ta selle osta juba praegu. Vastupidisel juhul, kui tarbija loodab hinna langusele võib ta oma oste edasi lükata st. vähendada oma praegust tarbimist.

  • Tarbijate arv


    Sõltub turu kogunõudlus, mis kujutab endast individuaalsete nõutavate koguste summat igal hinnatasemel. Kui rahvaarv kasvab, suureneb näiteks toidukaupade nõudlus. Rahvaarvu samaks jäädes võib nõudlust muuta ka rahvastiku struktuuri muutumine. Näiteks toob sündivuse kasv kaasa lastekaupade nõudluse suurenemise.

  • Tarbijate maitsest ja eelistus


    Sõltuvad paljud ostjate valikud , kuid neid tegureid on raske täpselt määrata. Mõnikord kutsub tarbijate eelistuse muutumise esile teatav sündmus. Näiteks kui ameeriklastele sai teatavaks, et toidu liigne kolesteroolisisaldus põhjustab südamevaevusi, vähenes palju kolesterooli sisaldavate kanamunade läbimüük 25 protsenti.

  • Sissetuleku ja asendusefekti mõju tarbijale.


    Nõudlusseaduse definitsioon sisaldab endas aga ka ceteris paribus’e nõuet, mis kujutab endast eeldust, et teised tingimused jäävad samaks. Antud juhul tähendab see, et teiste kaupade hinnad jäävad samaks. Kui näiteks kauba A hind tõuseb, teiste kaupade hinnad aga mitte, siis muutub kaup A suhteliselt kallimaks. Ostjad püüavad seda kaupa (A) asendada teiste odavamate kaupadega. Seda nähtust nimetatakse kauba hinna muutuse asendusefektiks.
    Siin ei tohi unustada, et tegemist on hinna relatiivse , suhtelise muutusega, s.o ühe hüvise hinna muutumisega teiste hüviste hindade suhtes. Kui kõigi hüviste hinnad muutuksid ühepalju, poleks mingit hinna suhtelist muutust ega ka asendusefekti. Oletame, et inimene ostab aastas 6 paari sokke- 30 krooni paar. Selleks kulub tal 180 krooni. Kui nüüd sokkide hind tõuseb 45 kroonile, saab ta selle raha eest vaid 4 paari sokke. Selgub , et sokkide hinna tõus vähendab inimese reaalset sissetulekut, s.o sissetulekut, mida väljendatakse neis hüvistes, mida selle rahaga osta saab.
    Hinna tõusu korral, mis vähendab sissetuleku ostujõudu, on tegemist hinna muutuse sissetulekuefektiga. Hinna langusel on teiste hüviste hindade samaks jäädes vastupidine efekt- reaalne sissetulek kasvab ja tavaliselt inimesed suurendavad siis kõnealuse hüvise ostukogust.
    Tarbijate sissetuleku kasvades suudavad ja soovivad nad osta rohkem kaupa igal hinnatasemel. Tarbijal on võimalus sama kaubakoguse eest maksta kõrgemat hinda. Sissetuleku vähenemisega aga nõutav kogus väheneb iga hinnataseme korral.
    Inferioorsete (väheväärtuslike) kaupade nõudlus väheneb, kui sissetulek kasvab, sest suurenenud sissetulek võimaldab üle minna normaalkaupade tarbimisele ja loobuda vähemväärtuslikke kaupade ostmisest.

  • Pakkumine ja pakkumisseadus.


    Pakkumine on seos kauba hinna ja selle koguse vahel, mida tootjad soovivad ja suudavad antud ajaperioodil müüa (ceteris paribus).
    See sõltuvus on tavaliselt võrdeline, st. mida kõrgem on hind, seda suurem on pakutav kogus ning seda seost tuntakse pakkumisseaduse nime all. Teatud hinnale vastavat kogust nimetatakse pakutavaks koguseks ja seda kajastab mingi kindel punkt pakkumiskõveral. Pakkumist saab kujutada pakkumistabeli ja pakkumiskõvera abil.
    Pakkumisseaduse selgitamiseks vaadelgem seda piima pakkumiskõvera näitel. Selgub, et mida kõrgem on hind, seda rohkem piima pakutakse, sest kõrgema hinna korral on pakkujad huvitatud suurema koguse pakkumisest. Piima hinna tõus stimuleerib neid teatavaid ressursse teiste põllumajandus­saadsute tootmiselt piimatootmisse ümber paigutama, kuna piima hind on nüüd suhteliselt kõrgem kui teiste saaduste oma. Hinnad on praegustele ja potentsiaalsetele tootjatele signaaliks selle kohta, kui kasulik on ühe või teise kauba tootmine. Teine põhjus, miks pakkumiskõver kulgeb alt üles paremale on seotud sellega, et kõrgema hinna korral suudab tootja rohkem toota. Kasvava alternatiivkulu seaduse kohaselt kasvab täiendava toodangu alternatiivkulu seda enam, mida rohkem seda kaupa toodetakse. Kuna lisatoodangu valmistamine muutub üha kulukamaks, siis selleks, et tootjad suudaksid pakutavat kogust suurendada, peavad nad selle toodangu eest saama kõrgemat hinda. Kui piima tootmismaht on väike, suudavad farmerid suhteliselt kergesti piima tootmisse kaasata selleks hästi sobivaid ressursse. Sedamööda, kuidas piimatoodang kasvab, läheb täiendavate ressursside leidmine üha raskemaks, kuna nad võivad sobida mingite teiste põllumajandussaaduste tootmiseks. Järelikult on lisatoodangu alternatiivkulu kõrgem. Seepärast võimaldabki piima kõrgem hind kaasata piima tootmisse täiendavaid ressursse alternatiivsetelt kasutusaladelt.
    Ka pakkumise puhul saab eristada individuaalset ja turupakkumist. Turupakkumine kujutab endast individuaalsete pakkujate poolt igal konkreetsel hinnatasemel pakutavate koguste summat. Pakkumisest rääkides peetakse silmas just turupakkumist.

  • Pakkumist mõjutavad tegurid.


  • Tehnoloogilise tase


    Tõustes, kui leitakse kauba tootmiseks senisest efektiivsem meetod, tootmis­kulud alanevad. Järelikult tootjad tahavad ja suudavad igal konkreetsel hinnatasemel pakkuda rohkem kaupa. Pakkumine kasvab ja sellega kaasneb pakkumiskõvera nihkumine paremale. Teiseks tähendab pakkumise kasv seda, et tootjad soovivad ja suudavad sama kogust pakkuda madalama hinnaga.

  • Vajalike ressursside hind


    Langedes tootmiskulud vähenevad ja pakutav kogus kasvab ning pakkumiskõver nihkub paremale. Ressursside hinna tõus toob aga kaasa pakkumise vähenemise.

  • Alternatiivseteks kaubad


    Nimetatakse neid kaupu, mille tootmiseks kasutatakse mõningaid samu ressursse. Näiteks on alternatiivsed kaubad piim ja veiseliha . Kui veiseliha hind näiteks küllalt palju tõuseb, on piimalehmade asemel kasulikum kasvatada lihaloomi. veiseliha kõrgem hind suurendab piimatootmise alternatiivkulu. Mõned farmerid hakkavad piima asemel tootma veiseliha, mistõttu piima pakkumine väheneb.

  • Tootjate ootused


    Kauba hinna tõusuks lähiajal võivad neid innustada selle kauba toodangut suurendama juba praegu. Samas kui kaupa on kerge ladustada (näiteks või) võib kõrgema hinna ootus panna tootjaid vähendama oma praegust pakkumist ja ootama kõrgemat hinda. Seega võib kõrgema hinna ootus pakkumisele kaht moodi mõjuda. Konkreetne mõju sõltub sellest, millise kaubaga on tegemist.

  • Tootjate arvust


    Sõltub otseselt kogu turupakkumine, kuna see koosneb individuaalsete pakutavate koguste summast . Tootjate arvu kasv suurendab turupakkumist ja vastupidi.
    Maksud ja subsiidiumid . Kui tootjad peavad maksma oma toodangult mingeid makse, siis toob maksude suurenemine kaasa kulude kasvu ja see vähendab pakkumist. Vastupidine mõju on subsiidiumidel. Selle mõjul tootjate kulud vähenevad ja pakkumine suureneb.
    Eristada tuleb muutust pakutavas koguses ja muutust pakkumises. Esimese puhul on põhjuseks antud hüvise hinna muutus (ceteris paribus) ja see kajastub liikumises piki pakkumiskõverat. Nt kui hind tõuseb, toimub liikumine pakutava koguse kasvule. Teisel juhul on põhjuseks mingi pakkumise mõjuri toime ja see kajastub pakkumiskõvera nihkumises. Nt viib tehnoloogia täiustamine pakkumiskõvera koguse kasvuni.

  • Turu tasakaal ja selle muutus ajas.


    Turu tasakaal on seisund, mille korral turujõud on tasakaalus, s.t. et pakkumine ja nõudlus on omavahel võrdsed. Tasakaaluhind , on selline hind, mille juures nõutav ja pakutav kogus on võrdsed ning tasakaalukogus on selle hinna korral nii nõutav kui ka pakutav kogus. Graafiliselt kirjeldab hüvise tasakaaluhinda ja tasakaalukogust nõudlus- ja pakkumiskõvera lõikepunkt. Reaalses elus on aga turg üsna harva tasakaaluseisundis, kuid kui hüvise hind ei ole tasakaalutasemel, siis tekib surve tema muutmiseks. Üldistavalt võib öelda, et turg areneb tasakaalu suunas.
    Kuidas turu tasakaal kujuneb? Kui hüvise hind on allpool tasakaaluhinda, tekib turul puudujääk, sest nõutav kogus on selle hinna korral suurem kui pakutav kogus. Tootjad leiavad siis, et nad võivad tootmismahtu suurendada, et kõrgema hinna korral hüvist müües rahuldada nende tarbijate vajadusi, kes hüvist siiani kätte ei saanud.
    Kui hüvise hind tõuseb, ei soovi osa tarbijatest seda hüvist enam osta, samal ajal kui teised on nõus kõrgemat hinda maksma. Hind tõuseb seni kuni pakutav ja nõutav kogus saavad võrdseks ja enam pole mingit survet hinna muutumiseks.
    Teiselt juhul kui hind on tasakaalutasemest kõrgemal, tekib turul ülejääk, kuna selle hinna korral ületab pakutav kogus nõutava. Siis hakkavad tootjad hüvist müüma madalama hinnaga, et oma varudest lahti saada. Samal ajal hakkavad nad madalama hinna korral ka vähem uusi hüviseid tootma. Kui hind langeb, hakkab nõutav kogus suurenema. Lõpuks saavad nõutav ja pakutav kogus tasakaaluhinna juures võrdseks.
    Nõudluse ja pakkumise muutused muudavad teatud kindlal viisil nii tasakaaluhinda kui ka tasakaalukogust. Nõudluse muutus toob kaasa nii tasakaaluhinna kui -koguse muutumise nõudluse muutumisega samas suunas. Pakkumise muutus põhjustab aga tasakaaluhinna ja -koguse vastassuunalise muutuse.
    Tegelikkuses võib esineda väga erinevaid olukordi ja seetõttu võivad nihkuda nii nõudlus kui pakkumiskõver mõlemad ning sellisel juhul on raske prognoosida, mis tasakaaluhinna ja tasakaalukogusega juhtub.

  • Maksimum – ja miinimumhinnad.


    Tegelikkuses on hind mõnikord tasakaalutasemest erinev poliitiliste ja sotsiaalsete jõudude mõjul. Hinna või tootmismahu kontrollimine põhjustab kas liignõudlust (turu puudujääk) või liigpakkumist (turu ülejääk). Sõltumata sellest, kas kontrolli vormiks on miinimum või maksimum hind või kaupade normeerimine , on tulemus enamasti vastupidine loodetule.
    Maksimumhind on valitsuse poolt määratud kõrgeim hind, mida antud hüvisele kehtestada võib. Eestis on selliseks maksimumhinnaks näiteks elamispinna üüri piirmäär. Tavaliselt on sellise kontrolli tulemuseks turu puudujääk, mis tähendab et nõutav kogus on pakutavast suurem. Meie näite puhul tähendab see seda, et majaomanikud pole eriti huvitatud selliste hindadega oma omandi väljaüürimisest.
    Miinimumhind on seadusega kehtestatud madalaim hind, mis viib enamasti turu ülejäägile, mis tähendab, et pakutav kogus on nõutavast suurem. Näiteks Eesti puhul on soovitatud miinimumhinda kasutada põllumajanduses, tagamaks põllumeestele suuremat sissetulekut ja kindlustunnet . Euroopa Liidus viis selline miinimumhinna kehtestamine põllumajandus­saaduste ületootmisele, mis tingis vajaduse tootmist täiendavalt reguleerida.

  • Nõudluse – ja pakkumise dünaamika.


  • Nõudluse – ja pakkumise dünaamika e ämblikuvõrguteooria


    Turu uurimuse dünaamiline mudel – kus on 3 samaaegset turuhäiret: infopuudus; ressursside jäikus; ühe ajaperioodi teisega seostatus. Eeldused: Tootja ei koordineeri oma tegevust või tootja ei õpi oma vigadest.
    Alati tekib viivitus kui tootmisotsuse tegemine ja toote turule toomine ei lange ajaliselt kokku: kulla kaevamine ja tootmine võtab aega ja et tootmist suurendada, peavad tootjad olema veendunud, et kulla kõrgem hind jääb püsima. Tarbijad lähtuvad oma otsustest jooksvast hinnast . Tootmise planeerijad lähtuvad möödunud perioodi hinnast.
    Kui pakkumiskõver on nõudluskõverast järsem on tulemuseks konvergeeruv (sarnastuv) ämblikuvõrk, vastasel juhul divergentne (hargnev, hajuv), kui tõusud on ühesugused – ideaalne ämblikuvõrk.

  • Turu tasakaaluhind ja -kogus


    Turu tasakaaluhinna (ja tasakaalukoguse) kujunemise aluseks on nii kasulikkus (nõudluse pool) kui ka tootmiskulud (pakkumise pool). Kui vaadelda protsessi dünaamikas, võib täheldada, et nõudlus reageerib hinna muutustele kiiremini kui pakkumine. Käesoleva perioodi pakkumine kujuneb eelmise perioodi turuhinna mõjul. Dünaamilise turukäsitluse võtab kokku ämblikuvõrkmudel.
    Olgu turul üks hüvis, üks ostja ja üks müüja. Nõudlus ja pakkumisfunktsioonid olgu lineaarsed ( sirged ), sealjuures nõudlus sõltugu käesoleva perioodi , pakkumine eelmise perioodi hinnast ja kus tasakaaluhind on pos. e hind mille korral nõudlus ja pakkumine on tasakaalus (nõutavad ja pakutavad kogusehüvised on võrdsed).
    T-nda perioodi hinna ja tasakaaluhinnaerinevus sõltub pakkumis– ja nõudlusfunktsioonide tõusudest. Need omakorda määravad fikseeritud hinna ja koguse korral nii nõudluse kui ka pakkumise hinnaelastsuse .
    Turusituatsiooni kujunemise analüüsiks kasutatakse nõudluse ja pakkumise hinnaelastsuse vahekorda .
  • Kui elastsused on võrdsed, siis turutasakaalu ei kujune, kuna nii nõudlus kui ka pakkumine kõiguvad tasakaalupunkti ümber
  • Kui nõudluse hinnaelastsus on pakkumise hinnaelastsusest suurem, siis pakkumis- ja nõudlushinnad ning nõutavad ja pakutavad kogused lähenevad tasakaalupunktile.
  • Kui nõudluse hinnaelastsus on pakkumise hinnaelastsusest väiksem, siis läheneb hind oma max väärtusele ja tasakaalu ei teki.
    Seega määrab turuprotsessi koondumine lineaarse nõudlus- ja pakkumisfunktsioonide korral tõusude vahekord:
    1. kui nõudlusfunktsiooni tõusu ab väärtus on suurem, turuprotsess koondub ja kujuneb tasakaaluhind. Esialgsest tasakaalupunktist on turg läinud välja nõudluse suurenemise mõjul (nt sissetulekute suurenemise tõttu). Pakutav kogus osutub väikeseks ja hind tõuseb kõrgemale tasemele , sellele orienteerudes toovad pakkujad turule suurema koguse, mis müüakse tasakaaluhinnast madalama hinnaga, Kuna kujunenud situatsioon tingib jälle pakkumise vähenemise sest see kogus on tasakaalukogusest väiksem, tõuseb turuhind , kuid sedakorda vähem kui üle-eelmisel perioodil. Järgmistel perioodidel protsess kordub analoogselt.
    Perioodi tegelik turuhind pidevalt väheneb ja kujuneb teatud t-perioodi lõpuks.
    Hinna kõikumist üle ja alla tasakaaluhinna võib märgata mõnede põllumajandussaaduste tootmisel, ühel kevadel kartulid kallid siis järgmisel kevadel on need odavad, sest paljud tootjad on jätnud varude müümise kevadeks odavad

  • Nõudluse – ja pakkumise elastsus.


  • Nõudluse hinnaelastsus


    Sellega mõõdetakse nõutava koguse muutust, mis järgneb hinna muutusele. Elastsuse suurust väljendatakse elastsuskoefitsiendi abil, mis leitakse järgnevalt
    kauba nõutava koguse protsentuaalne muutus
    E= kauba hinna protsentuaalne muutus
    Nõudluse hinnaelastsuse koefitsient on alati negatiivne, sest iga hinna tõus toob kaasa nõutava koguse vähenemise, kuid enamasti opereeritakse siiski leitud suuruse absoluutväärtusega.
    Eristatakse kolme nõudluse hinnaelastsuse liiki:
    Kui nõutava koguse protsentuaalne muutus on väiksem kui hinna protsentuaalne muutus, on tegu mitteelastse nõudlusega. Sel juhul on nõudluse hinnaelastsuse koefitsient väiksem kui 1.
  • Kui nõutava koguse protsentuaalne muutus on suurem kui hinna protsentuaalne muutus on tegu elastse nõudlusega. Sel juhul on nõudluse hinnaelastsuse koefitsient suurem kui 1.
  • Kui nõutava koguse protsentuaalne muutus on võrdne hinna protsentuaalse muutusega, on tegu ühikelastse nõudlusega. Sel juhul võrdub nõudluse hinnaelastsus koefitsient 1-ga.
    Elastsuse täpsemaks mõõtmiseks kasutatakse sageli kaarelastsuse valemit. Selle valemi kasutamine on samaväärne punktelastsuse valemi rakendamisega punktile, mis asetseb kahe vaatlusega määratud vahemiku keskel. See meetod seisneb hinna ja koguse algväärtuse ja uue väärtuse aritmeetilise keskmise kasutamises.
    Kui nõudluskõver on horisontaalne sirge, on nõudluse hinnaelastsuse koefitsient lõpmatu ja selline kõver kajastab täielikult elastset nõudlust. Kui nõudluskõver on vertikaalne, on nõudluse hinnaelastsuse koefitsient null ning siis on tegemist täielikult mitteelastse nõudlusega. Üldistavalt võib öelda, et tavaliselt on nõudlus elastsem kõrgemate hindade ja vähemelastsem madalate hindade korral.
    Nõudluse hinnaelastsus huvitab tootjaid, kuna selle abil on võimalik välja selgitada, kuidas muutub nende kogutulu . Kogutulu on rahasumma , mida firma saab oma toodangu müügist.
    Selle suurus leitakse kaubaühiku hinna ja müüdud koguse korrutamisel.
    Siin on järgmised võimalused:
    Kui E on ühest suurem, siis hinna tõus vähendab kogutulu.
  • Kui E võrdub ühega, jääb kogutulu hinna tõusu korral samaks.
  • Kui E on ühest väiksem, siis hinna tõus suurendab kogutulu. Nõutav kogus hinna tõustes küll väheneb, aga proportsionaalselt vähem kui hind tõuseb..

  • Nõudluse elastsuse mõjurid


    Asenduskaupade rohkus - Mida rohkem ja mida lähedasemaid asenduskaupu saadaval on, seda suurem on antud kauba nõudluse hinnaelastsuse koefitsient.
    Hinnamuutusega kohanemise aeg - Aja jooksul kauba hinnaelastsuse koefitsient kasvab, sest mida pikem on kohanemisperiood, seda suuremad on kallima kauba asendamisvõimalused odavamaga.
    Hüvise tähtsus ehk hüvisele tehtavate kulutuste osakaal tarbija sissetulekus - Mida suurem on antud kaubale kulutatava sissetuleku osakaal, seda suurem on tema nõudluse hinnaelastsuse koefitsient.
    Nõudluse elastsuse iseloomustamiseks ei piisa alati ainult hinnaelastsuse näitajaist. Lisaks hinna muutusele võivad nõutavat kogust mõjutada ka tarbija sissetulekute muutumine või teiste kaupade hindade muutus. Selleks leitakse täiendavalt nõudluse sissetuleku elastsus , mis mõõdab nõudluse muutust vastuseks sissetulekute muutumisele. Sissetuleku suhtes mitte­elastsed on näiteks esmatarbekaubad ja elastsed näiteks enamasti luksuskaubad. Seda, kuidas ühe kauba nõudlus reageerib teise kauba hinna muutusele, mõõdab nõudluse ristelastsus. Selle näitaja arvväärtus võib olla positiivne, negatiivne või võrduda nulliga, sõltuvalt selllest , kas tegu on asendus-, täiend- või sõltumatute kaupadega.

  • Pakkumise hinnaelastsus


    Pakkumise hinnaelastsus mõõdab müüjate reaktsiooni hinna muutusele ja sellel on palju sarnast nõudluse hinnaelastsusega. Pakkumise hinnaelastsust iseloomustab samuti vastav koefitsient, mis leitakse pakutava koguse protsentuaalse muutuse ja hinna protsentuaalse muutuse jagatisega.
    Koefitsiendi arvväärtusest lähtuvalt võib pakkumise hinnaelastsus olla analoogselt nõudluse hinna elastsusega, kas mitteelastne , elastne või ühikelastne.
    Pakkumise elastsuse peamisteks mõjuriteks on aeg ja see, kas hüvise tootmisel on alternatiive või mitte. Samuti on oluline, kui kergesti saab tootmistegureid teise hüvise tootmisse ümber paigutada. Tavaliselt on pakkumine elastsem siis, kui aeg hinnamuutusega kohanemiseks on pikem ja hüvise tootmisel on rohkesti alternatiive.
    Kauba hinna muutumise korral vajavad tootjad tootmise ümberkorraldamiseks aega ja siin võib eristada kolme erinevat perioodi:
    Hetkeperioodi, s.o. situatsiooni, kus tootjad pole hinnamuutusega kohaneda jõudnud.
  • Lühiperioodi, s.o. ajavahemikku, mille jooksul firmad saavad tootmismahtu suurendada (vähendada) olemasolevaid tootmistegureid kasutades.
  • Pikka perioodi, s.o. ajavahemikku, mille jooksul olemasolevad firmad on jõudnud oma tootmisvõimsust suurendada ja uued firmad on jõudnud turule tulla (või mõned firmad on jõudnud oma tootmismahtu vähendada ja mõned firmad on harust lahkunud).
    Kokkuvõtteks saab elastsuse mõistet kasutada ka selleks, et analüüsida, kas maksukoormat kannavad ostjad või müüjad. Järeldus on see, et hinnast peaaegu olenemata kannab suuremat maksukoormat see grupp, kelle tegevus vahetusprotsessis on mitteelastsem.

  • Kasulikkuse teooriad.


    Tarbija valikuteooria põhialuseks on piirkasulikkuse analüüs. Piiranalüüs lähtub eeldusest, et tarbijad teevad hindade või sissetulekute muutudes oma tarbimisvalikutes pigem väikeseid kui suuri muudatusi.
    Nõudlus iseloomustab ostusoove, mis on tarbijatele taskukohased ja hinnalt vastuvõetavad. Kuna kõigi soovide rahuldamine ei ole võimalik, siis peab nende hulgas tegema valiku ja välja valima kõigepealt need soovid, mis pakuvad kõige enam rahuldust. Järelikult tuleb kindlaks määrata iga soovi kasulikkus oma tarbimiseelarves. Pärast seda on võimalik asuda tarbija käitumise mudeli koostamisele.
    Kasulikkus – rahuldus, mida inimene tunneb kaupa või teenust tarbides.
    Kauba või teenuse piirkasulikkus – lisanduv kasulikkus, mida tarbija saab, tarbides ainult seda ja ainult seda hüvist ühe ühiku võrra rohkem
    Majandusteoorias eristatakse kardinaalset kasulikkust ja ordinaalset kasulikkust. Kardinaalse ka­sulik­kuse kohaselt piirkasulikkus väheneb kui tarbitavate hüviste kogus kasvab ja seda seost tuntakse ka kahaneva piirkasulikkuse seaduse nime all. Kasulikkuse ordinaalse lähenemise korral ei oma piirkasulikkus olulist tähtsust. Ordinaalse kasulikkuse teooria eeldab, et tarbijad on võimelised järjestama erinevate hüviste kogumeid, see tähendab, et neil on eelisjärjestus.
    Kardinaalse ja ordinaalse kasulikkuse teooriat on palju kritiseeritud, sest
  • mõlemad teooriad eeldavad täieliku informatsiooni olemasolu, mida aga reaalses maailmas ei eksisteeri
  • kasulikkuse teoorias ei pöörata mingit tähelepanu sellele, milleks üht või teist hüvist kasutatakse
  • tarbijate kasulikkuse maksimeerimine ei ole praktilist kinnitust leidnud
  • ordinaalse kasulikkuse teooria eeldus, et tarbijad on erinevate hüviste kogumi suhtes ükskõiksed, ei vasta tegelikkusele
    Ostuvaliku tegemine on tarbija jaoks üks raskemaid otsuseid, sest raha nappus ja kaupade küllus ei võimalda alati õiget valikut teha. Iga krooni kulutamisel on lugematul hulgal alternatiivseid võimalusi. Seepärast tuleks hinnata kuivõrd soovitud ost rahuldab tarbijate vajadusi nii hetkeolukorrast kui ka tulevikuvajadustest lähtuvalt.
    Samasuskõver iseloomustab graafiliselt igas punktis kahe toote võrdväärseid kombinatsioone. Tarbijad otsustavad vaid seda , kui suurest kogusest ühest kaubast nad on nõus loobuma, et saada osta teist kaupa.
    Eelarvejoon näitab seda, mida kahe kauba erinevate kombinatsioonide korral on tarbija üldse suuteline ostma.
    Tarbimistasakaal väljendab niisugust hüvede kogumit, mis tagab tarbijale maksimaalse kasulikkuse. Seda tähistab graafiliselt samasuskõvera ja eelarvejoone puutepunkt
    Kõik me püüame oma tegemisi kasulikuks muuta. Kasulikkuse mõistet on majandusteaduses mitmeti tõlgendatud. Tsiteeriksin järgnevalt üht majandusteooria suurkuju Adam Smithi, kes jõudis järgmisele järeldusele: “Miski ei ole kasulikum kui puhas vesi, aga tema eest maksame me väga vähe. Teemandil vastupidi ei ole suurt kasutamisväärtust, aga ta on väga kallis” Selline paradoks on lahendatav piirkasulikkuse teooria abil, mis ütleb et mida piiratum on mingi kauba kogus, seda suurem on selle kaubaühiku piirkasulikkus. Piirkasulikkus oleks seega inimeste subjektiivne hinnang selle kohta, millist kasu annab mingi hüve tarbimisel viimane kasutatav ühik. Seejuures ei alane kõikide kaupade piirkasulikkus ühtlaselt, vaid võrdlemisi erinevalt, olenedes näiteks tarbimismudelist. Näiteks väikese sissetulekuga peredes on leiva väärtus hoopis suurem kui jõukates peredes.

    Kogukasulikkuse hindamisel käitub tarbija ratsionaalselt, soovides saada võimalikult palju rahuldust oma kulutuste eest. Maksimaalse kasulikkuse tagamiseks koostab tarbija ostukaupade eelarve selliselt , et tarbitavate kaupade iga ühik oleks kasulik. Täit rahuldust saades väheneb ühe ja sama hüvise kasutamisel iga järgneva ühiku piirkasulikkus, ehkki kogukasulikkus suureneb. Tarbimistasakaal saabub siis kui tarbija on kaupade ostuks ettenähtud raha kulutanud ja piirkasulikkus ühe krooni kohta on võrdne igal ostetaval kaubal

    Tihti on püstitatud ka küsimus, et kui vabad on tarbijad oma tarbimisotsustes ja kas tarbijate valikuid piiravad ainult sissetulekud ja turuhinnad. Majandusteadlaste hulgas puudub ka selge üksmeel reklaami mõjust tarbimisotsuste kujundajana.
    Tarbija võib oma kasulikkust maksimeerida isoleeritult, kuid tarbimisvalikuid põhjustavad lisaks endogeensetele teguritele ka eksogeensed ehk mittemajanduslikud tegurid, mille all võib vaadelda kaasajooksmisefekti, snobismiefekti ja Vebleni efekti.
    Kaasajooksmisefekt väljendub inimeste soovis tarbida seda hüvist, mida tarbivad teised. Näiteks avaldub see erinevate moevoolude puhul. Nimetatud efekti tugevus sõltub suuresti ühiskonnas olevast nn võtmegrupist, kes seda hüvist tarbib. Kui hüvise hind langeb, siis nõutav kogus suureneb tänu hinnaefektile. Võtmegrupp, kes antud hüvist varem tarbis, hakkab seda nüüd veelgi rohkem tarbima. Teine grupp, kes nimetatud hüvist varem üldse ei tarbinud, hakkab seda tänu hinna alanemisele nüüd tarbima. Tänu kaasajooksmisefektile suureneb antud hüvise tarbimine veelgi.
    Snobismiefekti toime on vastupidine kaasajooksmisefekti toimele. Snobismiefekt väljendub selles, et kui hinna alanemise tulemusena muutub hüvis kättesaadavaks suuremale hulgale inimestest, siis snoobid loobuvad antud hüvise tarbimisest, sest nende eesmärgiks on püüd eksklusiivsusele ja nad ei soovi sarnaneda massiga.
    Vebleni efekt väljendub selles, et mingi hüvise nõutav kogus suureneb, kui antud hüvise hind tõuseb. See on seotud nn. demonstratsiooni- e. prestiižiefektiga.

    Nimetatud efektid on majandusteooria seisukohalt kõrvalekalded teatud normist, kuid dünaamilises turuprotsessis tuleb nimetatud efekte arvestada. Eelkõige puudutab see neid tootjaid, kes pakuvad turule uut kaupa või teenust.


  • Ükskõiksuskõverad tootmises.


    Ükskõiksuskõver väljendab kõikide nende hüviste geomeetrilist kohta, mille suhtes tarbijad on ükskõiksed. Tarbijad on erinevate hüviste kogumite suhtes niikaua ükskõiksed, kui ühe hüvise tarbimise suurendamine on võrdne teise hüvise tarbimise vähendamisega, kusjuures kasulikkus ei muutu. Põhimõtteliselt on meil tegemist Pareto efektiivsusega. Ükskõiksuskõveraid kasutatakse mikroök uurimaks indiviidide eelistusi ja tarbimiskäitumist.Tarbija käitumise uurimisel eeldatakse, et suuremat rahulolu annab see hüviste kogum, mis sisaldab rohkem hüviseid. Iga ükskõiksuskõver väljendab teatud rahulolu taset, kusjuures mida kaugemale koordinaatide alguspunktist oleval ükskõiksuskõveral hüviste kogumid asuvad, seda eelistatumad nad on. Tarbija on ükskõikne ainult ühel ja samal ükskõiksuskõveral asuvate hüviste kogumite suhtes. Graafikut , millel on kujutatud erinevaid ükskõiksuskõveraid, nim ükskõiksusväljadeks. Üldjuhul on ükskõiksuskõverad kumerad koordinaatide alguspunkti suhtes . Ükskõiksuskõveratell on iseloomulik ka asjaolu, et nad kunagi omavahel ei lõiku. See oleks vastuolus eespool toodud eeldusega, mille korral eelistatum on see hüviste kogum, mis sisaldab kas mõlemat või ühte hüvist rohkem. Ükskõiksuskõverad kulgevad suunaga vasakult ülalt alla paremale, mis tähendab, et suurendades ühe hüviste kogumis oleva kauba tarbimist, tuleb vähendada teise hüviste kogumis oleva kauba tarbimist. Määra, mis näitab, mitmest ühikust ühest hüvisest tuleb loobuda, et saada juurde üks ühik teist hüvist nim asenduse piirmääraks. Kui meil on tegemist täielikult asendatavate kaupadega, siis sellisel juhul on meil tegemist täielikult asendatavate kaupadega, siis sellisel juhul on ükskõiksuskõverad sirged. Täiendkaupade nt auto ja bensiin korral me saame rääkida kasulikkusest ainult sellisel juhul, kui neid kaupu tarbitakse koos.

  • Tarbimise optimeerimine.


    Tarbija käitumise uurimisel eeldatakse, et suuremat rahulolu annab see hüviste kogum, mis sisaldab rohkem hüviseid. Määra, mis näitab, mitmest ühikust ühest hüvisest tuleb loobuda, et saada juurde üks ühik teist hüvist nim asenduse piirmääraks (MRS) . Võrrand : MRS = -∆Y/∆X. Asenduse piirmäär kirjeldab liikumist mööda ükskõiksuskõverat, kusjuures y teljel asuv muutuja ja x teljel asuv muutuja muutuvad vastupidises suunas(ühe kasvamisel teine kahaneb) ning seetõttu on valem “-“ märgiga. Ükskõiksuskõverad on üldjuhul kumerad. Kui meil on aga tegemist täielikult asendatavate kaupadega, siis sellisel juhul on ükskõiksuskõverad sirgjoonelised. Asenduse piirmäär on sel juhul konstantne .
    Kui meil on tegemist täiendkaupadega, saame kasulikkusest rääkida ainult siis kui neid tarbitakse koos. Tarbimisest saadav rahulolu suureneb, kui suureneb mõlema hüvise tarbimine. Bensiini ja auto näide .

  • Tarbimise tasakaal ja eelarvejoon.


    Eelarvejoon näitab mida kahe kauba erinevate kombinatsioonide korral on tarbija üldse suuteline ostma.
    Tarbimistasakaal väljendab niisugust hüvede kogumit, mis tagab tarbijale maksimaalse kasulikkuse. Seda tähistab graaf samasuskõvera ja eelarvejoone puutepunkt.
    Kasutades ükskõiksuskõveraid ja eelarvejoont , saame leida tarbimise tasakaalu: see näitab meile optimaalset hüviste kogumit., mis asub eelarvejoone ja ükskõiksuskõvera puutepunktis.
    Hüviste kogum, mida kajastab puutepunkt, asub kõige kõrgemal kättesaadaval ükskõiksuskõveral. Tarbimine on tasakaalus tingimusel, kus erinevate hüvistele kulutatud viimase rahaühiku piirkasulikkused on võrdsed. Kui tarbija ostab ainult hüvist y, siis y maksimaalne kogus on punktis, kus eelarvejoon lõikub vertikaalteljega. Kui tarbija ostab ainult hüvist x , siis x maksimaalne kogus on punktis, kus eelarvejoon lõikub horisontaalteljega. Kõik teised punktid kujutavad endast x ja y erinevaid kombinatsioone. Kuid ainult kõik need punktid, mis asuvad eelarvejoonel, on sellised hüviste kogumid, mille korral tarbijad kulutavad kogu oma sissetuleku. Eelarvejoone tõus määratakse hüvise negatiivse hinnasuhtega ja ta näitab, kui suurest hulgast y –st peab loobuma , et saada juurde veel üks ühik hüvist x.

  • Sissetuleku-tarbimise kõver.


    Tarbija alternatiivsete käitumismudelite käsitlemisel on vaatluse all variandid, kus muutuvad mitmed tarbimis käitumist mõjutavad parameetrid, näiteks tarbija eelarve või ka tarbitavate kaupade ühikuhinnad. Vastavalt uuritud muutustele võime tarbija käitumist kirjeldada nii sissetuleku-tarbimise kõvera kui ka hinna-tarbimise kõvera abil.
    Sissetuleku-tarbimise kõver näitab tarbija sissetulekute ( tarbimiseelarve ) muutuste mõju tarbimisvalikutele.
    Engeli kõver näitab mingi kauba tarbimist (tarbitavaid koguseid) kui funktsiooni tarbija sissetulekutest (tarbimiseelarvest) juhul kui hüvise ühikuhind on konstantne, ceteris paribus.
    Sissetuleku (tarbimiseelarve) mõju hüvise nõutavale kogusele võib olla erinev, mis väljendub ka Engeli kõvera kujus. Kui tarbimiseelarve suureneb, siis hüvise nõutav kogus normaalkaupade korral suureneb, kuid inferioorsete kaupade korral hoopiski väheneb. Normaalkaupade ühe liigi, luksuskaupade korral suureneb hüvise nõutav kogus suhteliselt rohkem võrreldes sissetuleku kasvuga (sissetuleku elastsuskoefitsient on suurem kui 1). Inferioorsetel kaupadel on aga sissetulekuelastsuskoefitsient negatiivne. Järelikult Engeli kõver võimaldab kajastada sissetuleku elastsust (vt ka vastav elastsuskäsitluste osa).

  • Tarbija valikuteooria rakendusi.


    Tarbija valik on tarbija otsustus , mida paljude võimalike pakutavate ja vajadusi rahuldavate hüviste seast valida. Tarbija tegelik valik määrab ära tegeliku tarbimisnõudluse mahu ning suunad. Tarbija valikut mõjutavad nii tema enda (subjektiivsed) eelistused kui ka ühiskonnas ja turgudel toimivad protsessid. Tarbija tegeliku valiku (e teisisõnu kauba nõudluse) käsitlemisel tuleks arvestada, millised on:
    • tarbijate eelistused, maitse, harjumused, tõekspidamised;
  • • pakutavate kaupade ning teenuste hinnatase, sh relatiivsed (suhtelised) hinnad; kaubavalik, hüviste kättesaadavus, asendus- ja täiendkaupade olemasolu;
  • • tarbijate tulud (sissetulek), konkreetne tarbimiseelarve;
  • • sotsiaal-majanduslikud mõjurid ja tarbijate sotsiaal-majanduslik positsioon ühiskonnas;
  • • tarbijate tulevikuootused;
  • • finantseerimisvahendite (tarbimiskrediidi) kättesaadavus potentsiaalsetele tarbijatele.
    Kuna turumajanduses on hinnamehhanismil keskne osa, on tarbija valiku majanduslik analüüs suuresti keskendunud kaupade hinna kui turul nõutavate (ja tegelikult ostetavate) koguste kujundaja rolli selgitamisele.
    Tarbija eelistusi ei tohi segamini ajada tarbija tegeliku valikuga, st sellega, mida tarbija tegelikult kaubaturgudelt soovib ning suudab osta ja mida ta lõppkokkuvõttes ka ostab.
    Kasulikkuse teooria. Piirkasulikkuse teooria põhiseisukohad

  • Piirkasulikkuse teooria


    Majandusteadlaste poolt tarbimisnõudluse selgitamiseks loodud tarbija valikut üldistav teooria, mis omataoliste seas on üks vanimaid (kujunes välja 19-nda sajandi viimasel kolmandikul) ning üksikasjalikumaid.
    Piirkasulikkuse e marginaalkasulikkuse teooria on majandusteoreetiliste vaadete süsteem, mille kohaselt kaupade hinnad kujunevad vastavalt tarbijate subjektiivsetele ja muutlikele hinnangutele ostetavate hüviste kasulikkuse (e tarbitavast hüvisest saadava rahulduse ) suhtes.
    Piirkasulikkuse teooria on rajatud neljale põhilisele eeldusele: Hüviste hankimine ja tarbimine toob kaasa vajaduste rahuldamise, mingi rahulduse, mida tarbija kogeb kasulikkusena. Kasulikkus (utility U) on funktsioon tarbitavatest hüvistest X ja Y, seega U = U (X,Y); Tarbijad kasutavad oma piiratud vahendeid selliselt, et nende poolt omandatud hüviste tarbimine annaks neile võimalikult suure rahulduse, s.t saadav kogukasulikkus TU oleks maksimaalselt suur; Tarbitud hüviste koguste kasvades kogetav rahulolu ja kogukasulikkus TU suurenevad (vähemalt mingi piirini e küllastuspunktini), kuid mingi konkreetse hüvise täiendava ühiku tarbimisest saadav täiendav kasulikkus (e piirkasulikkus MU) väheneb suhteliselt; Saadav rahulolu (rahuldus) e subjektiivne kasulikkus on mingite konkreetsete mõõtühikutega määratav suurus (kardinaalkasulikkus).

  • Kasulikkus


    Näitab tarbija poolt saadavat rahuldust, täpsemalt mingi hüvise tarbimisest või sooritatavast toimingust kogetavat subjektiivset heakäekäiku või rahulolu. Kasulikkuse mõiste on mõttekonstruktsioon, mis lubab näidata, kuidas ratsionaalselt käituv tarbija jagab oma piiratud vahendeid, et maksimeerida tarbimisest saadavat subjektiivset kogukasulikkust TU.

  • Kogukasulikkus TU


    Kaupade ja teenuste tarbimisest saadav summaarne rahuldus, kogu see subjektiivne kasu, mida tarbija tunneb end mingi teatud koguse hüviste tarbimisest saavat.
    Kogukasulikkus (TU) näitab tarbija kogurahulolu mingi hüvise tarbimisest.
    Tegu on subjektiivse mõistega, mis varieerub sõltuvalt tarbijast. Rõhutame, et nõudlusteooria neoklassikaline käsitlusviis (piirkasulikkuse teooria) eeldab, et kogukasulikkust saab absoluutsetes (ka rahalistes) ühikutes mõõta (kardinaalkasulikkus).

  • Piirkasulikkus e marginaalkasulikkus MU


    Täiendav rahuldus hüvise täiendava ühiku tarbimisest e kogukasulikkuse muut ∆TU tarbitava hüvise üheühikulise muudu (∆Q*) korral, kui kõigi teiste tarbitavate hüviste kogused jäävad samaks. QTUMU∆∆= (valem 1) kus ∆TU on kogukasulikkuse muut ning ∆Q tarbitava hüvise koguseline muut.
    Piirkasulikkus (MU) näitab järjekordse täiendavalt tarbitud hüviseühiku kasutamisest tingitud kogukasulikkuse (rahulolu) muutust.
    Mida rohkem mingit hüvist tarbitakse, seda väiksemaks kujuneb iga järgmise hulga tarbimise (lisanduv) kasulikkus, mistõttu ka sellise hüvise nõudlus väheneb ja nõudluskõver langeb (alla paremale). Üldiselt on iga lisanduva hüviseühiku piirkasulikkus seda väiksem, mida suuremale tarbitava hüvise hulgale see ühik lisandub.
    Gosseni esimene seadus e küllastusseadus näitab, et ühe ja sama hüvise tarbimisel kasvab tarbitavate koguste suurenedes tarbija kasulikkus (rahulolu) seni, kuni on saavutatud küllastuspunkt e kogukasulikkus TU on maksimaalne.
    Küllastuspunkt saavutatakse tingimusel, et kui MU = 0, siis TU on maksimaalne.
    Sellisel juhul kogukasulikkus enam ei suurene, vaid tarbitava hüvise koguste kasvades hakkab hoopiski vähenema ning piirkasulikkus muutub negatiivseks (tarbitav hüvis muutub liigsel tarbimisel kasulikust kahjulikuks).

  • Kahaneva piirkasulikkuse seadus


    Näitab, et hüvise piirkasulikkus MU kahaneb mingist tarbitavast hüvise kogusest alates iga kord, kui tarbija omandab täiendava koguse seda kaupa. Teisisõnu, mida rohkem mingit hüvist tarbitakse, seda väiksem on kogukasulikkuse juurdekasv (muut) ∆TU hüvise täiendava ühiku tarbimisel. Seadus aitab selgitada TU ja MU kõverate kuju ja kaldeid.
    Tänapäevaselt käsitletakse Gosseni esimest seadust kui kogukasulikkuse maksimeerimise esimest reeglit. Kui küllastuspunkt (rahulolutipp, kus TU on maksimaalne) on saavutatud, siis ei tohiks piisavalt informeeritud ja ratsionaalselt käituvad tarbijad enam rohkem raha hüvise X ostmiseks ja tarbimiseks kulutada.
    Seega väljendab Gosseni esimene seadus seost piirkasulikkuse MU ja hüvise nõutava koguse Q vahel Vastavalt Gosseni esimesele seadusele; kui piirkasulikkus MU on suurem kui 0 (positiivne) ning kasvab, kasvab kogukasulikkus TU suurenevas (kasvavas) ulatuses; kui piirkasulikkus MU on suurem kui 0 (positiivne) ning väheneb, kasvab kogukasulikkus TU kahanevas (järjest vähenes) ulatuses; kui piirkasulikkus MU võrdub nulliga, on kogukasulikkus TU maksimaalne; kui piirkasulikkus MU on väiksem kui 0 (negatiivne) ja absoluutväärtuses suureneb, kahaneb kogukasulikkus TU hüvisekoguse suurenedes kasvava määraga.
    Tarbija poolt kogetav kogukasulikkus on maksimaalne, kui ta ostab etteantud turuhindade juures sellise koguse kaupa, mille piirkasulikkus on sama suur kui hind.
    Kui me eeldame, et tarbija suudab väljendada kogetavat kasulikkust ja selliselt ka piirkasulikkust rahamäärana, on rahas väljendatud piirkasulikkuse kõver tarbija (individuaalseks) nõudluskõveraks. Nõudlusotsust tegev ratsionaalne tarbija võrdleb seega omavahel hüvise eest makstavat hinda ja hüvise poolt toodavat kasulikkust.
    Tavaliselt ei tee aga inimesed tarbimisvalikuid mitte ühe hüvise piirides, vaid nad peavad valima mitmete erinevate hüviste vahel. Lisaks sellele on tarbijal tavaliselt ka eelarveline piirang, see on raha hulk, mida soovitakse ning mida tegelikult on võimalik kulutada mingite hüviste muretsemiseks.
    Vastavalt Gosseni teisele seadusele käituvad tarbijad ainult siis ratsionaalselt, kui tehtud tarbimisvaliku korral on tarbitavate hüviste viimaste ühikute piirkasulikkused võrdsed Käsitledes Gosseni teist seadust kui maksimeerimise teist reeglit, tuleb tarbijal jaotada oma raha (piiratud eelarvet ) erinevate hüviste vahel nii kaua, kui nende hüviste piirkasulikkused rahaühiku kohta on võrdsed. Muidugi ei pea mõõtühikuks, mille kohta tulevat piirkasulikkust MU hinnata, olema ilmtingimata raha, selleks võiks olla ka näiteks aeg. Kui aga võtta ühiseks mõõtühikuks raha, siis jagatakse erinevate hüviste piirkasulikkused MU läbi nende hüviste ühikuhindadega.

  • Tootmisfunktsioon ja ressursside jaotus tootmises.


    Tootmisfunktsioon on matemaatiliselt kirjeldatud tootmismudel, mis väljendab kulutatud tootmistegurite ja toodangu suhet arvestades reaalseid tootmistingimusi e kui palju toodangut saame tootmisisendite kaudu.
    Tootmisfunktsioon näitab seega, kuidas ühe või teise tootmisteguri muutus mõjutab kogutoodangu e tootmise väljundi suurust. Tootmisfunktsioonid ja neid kirjeldavad isokvandid iseloomustavad konkreetset tehnoloogiat. Tehnoloogia täiustamine tingib isokvantide nihke koordinaatide alguspunkti suunas. Analüüsides tootmissisendite ja -väljundite mahtude vahekordade muutusi, tuleb alati silmas pidada ajavahemikku, perioodi, mille vältel muutused aset leiavad. Majanduse arengu seisukohalt on need kas pikaajalised v lühiajalised. Lühiajaline on see ajaperiood , mille jooksul mõnede tootmistegurite hulk ei saa muutuda. Pikaajaline on periood, mis on piisavalt pikk selleks, et kõigi tegurite hulk võiks muutuda.

  • Ressursside jaotus


    Ükskõik millise hüvise tootmiseks vajatakse erinevaid ressursse. Tootmises kasutatavad ressursid koosnevad: Inimressurssidest -töö. Töö on inimeste vaimsete ja füüsiliste võimete kogusumma, mida nad rakendavad kaupade tootmisel ja teenuste osutamisel. Kaubad ja teenused kokku moodustavad hüvised; Ainelistest ressurssidest: looduslikud- maavarad, metsad, põllumajanduslik maa jne. kuid maj teoorias sageli kasutatakse nende puhul koondnimetust maa; mittelooduslikud- kapital. Kapitali all ei mõisteta mitte ainult raha vaid see on märksa laiem mõiste. Peetakse silmas peamiselt reaalselt füüsilist kapitali nagu nt teiste hüviste tootmiseks ja et kapital ise on inimese töise tegevuse tulemus. Uue kapitali tootmis-ja akumuleerimisprotsessi nim investeerimiseks.

  • Mastaabiefekt ja isokvant.


    Tootmise sisendite üheaegset muutumist samas vahekorras(nt kahekordselt) nimet tootmise mastaabi muutuseks. Mastaabiefekt mõjutab oluliselt ettevõtte kulukõverate kuju. Tegur-toodang suhetes on sisendite mahu võrdsel suurenemisel kolm võimalust: Püsiv mastaabiefekt: Toodang suureneb sisenditega samas mahus ; Kasvav mastaabiefekt: Toodang suureneb ennaktempos; Kahanev mastaabiefekt: toodang suureneb vähem kui sisendite maht.
    Teisel ja kolmandal juhul isokvantide kogus üksteisest kas väheneb(kasvav mast ef) või suureneb (kahanev mast ef).
    Tootmisfunktsiooni kirjeldatakse isokvantide (isoquant) ehk samasuskõverate abil. Isokvant on kõver, mis näitab erinevaid tootmistegurite kombinatsioone, mida firma saab kasutada teatud tootmistaseme saavutamiseks e see on kindla toodangu koguse valmistamiseks vajalike tootmissisendite tehniliselt efektiivsete kombinatsioonide kirjeldus.

  • Kahaneva piirtoodangu seadus.


    Piirprodukt - koguprodukti muutus, mille põhjustab mingi ressursi ühe täiendava ühiku kasutuselevõtmine.
    Kahaneva piirtoodangu seadus ütleb, et kui antud suurusega püsiressurssidele lisatakse ikka rohkem ja rohkem muutuvressursse, siis teatud punktist alates hakkab igast täiendavast muutuvsisendi ühikust saadav lisatoodang vähenema (s.t. piirprodukt väheneb). Seda seadust tuntakse ka kui kahanevate tulude seadust. Kui tootmise suurenemine jätkub, jõuab üha rohkem firmasid oma võimete piirini ja iga lisaühik tootmistegureid annab vähem toodangut. See vastab mikroökonoomikast tuttavale kahanevate tulude seadusele. Tootmismahu suurendamine läheb üha kulukamaks. Tulemuseks on kogupakkumiskõvera ülespoole suunatud nihe . Kogupakkumiskõver muutuda täiesti vertikaalseks.
    Normaalkujuga kogupakkumiskõver väljendab positiivset seost reaalse kogutoodangu ja hinnataseme vahel, ceteris paribus. Kui toimub muutus tootmistegurite pakkumises või tehnoloogias , siis vastavalt muutumissuunale toimub kas kogupakkumise suurenemine või vähenemine Kui kogupakkumine suureneb, siis kogupakkumiskõver nihkub paremale, vastupidisel juhul nihkub kogupakkumiskõver vasakule
    Näide: Võtame näiteks tavalise, tehases konveieri ääres töötava töölise. Piltlikkuse mõttes olgu selleks limonaadi villimise liin . Kui terve villimisliini peale on ainult üks töötaja, siis selle liini suurusest olenevalt toob järgmise inimese lisandumine kaasa kindlasti tootlikkuse tõusu (nad jõuaksid kahekesi rohkem). Kolmanda ja neljanda lisandumisel oleks tõenäoliselt sama efekt, võib-olla lisaks tootlikkust veel ka kümnenda töötaja juurdetulek. Nüüd küsime: kui kaua selline tootlikkuse tõus kestab? Teatud piirist (jällegi piirprintsiip) alates hakkavad üha uued töötajad üksteist segama ja villitud pudelite arv ühe töötaja kohta vähenema. Muud tingimused jäävad samaks: villimisliini ei tehta pikemaks, ei moderniseerita, ei suurendata selle kiirust jne. Kui üheteistkümnes inimene natuke segaks teisi töötegemisel, siis kahekümnes lisanduja ei mahuks lihtsalt enam liini äärde seisma, rääkimata töötegemisest. Sajanda töölise juurdetulekul avaneks meile aga sootuks koomiline pilt: iga töötaja selja taga seisaks kümme inimest ja ootaks närviliselt oma järjekorda, millal ta saaks kah natuke tööd teha ( planku värvida). Mida rohkem on töötajaid, seda rohkem tuleb neile ka palka maksta. Tekkinud olukord pole mitte nende, vaid tootmisjuhi süü, kes palkas liiga palju tööjõudu. Kui toodang väheneb või jääb endiseks, aga kogu palgakulu suureneb, siis hakkab tootlikkus langema . Ettevõtja kulud suurenevad kiiremini kui tulud, mida ta toodangu müügist saab. Praegu me vaatlesime kahanevate tulude seadust tootmise poole pealt. Sama seadus kehtib kahaneva kasulikkuse seaduse nime all ka tarbimise puhul. Igast täiendavalt tarbitud kaubaühikust saadav kasulikkus on kahanev, kuni muutub ühest punktist alates hoopis negatiivseks, s.t. kasulikkus asendub kahjulikkusega. Kas olete proovinud süüa korraga ära kaks võikreemitorti, või juua korraga 12 pudelit limonaadi? Proovige ja otsustage, kas kahaneva kasulikkuse seadus kehtib või mitte.

  • Kulude kujunemine tootmises.


    Ettevõtte jaoks on oluline teada kahte asja: palju läheb maksma antud produkti tootmine ja kui palju tulu saab selle produkti müügist. Produkti maksumus sõltub kasutatavast tehnoloogiast ja kasutatavate tootmistegurite hindadest.
    Ettevõtte tulu teatud toodangu müügist sõltub otseselt nõudmise kõverast. See määrab ära hinna, millega iga antud produkt on müüdav ja järelikult ka ettevõtte poolt teenitava tulu.
    Iga tootja jaoks kerkib küsimus - kui palju igal ajahetkel antud konkurentsi tingimustes toota. Tootmismahu muutudes muutub nii produktiühiku maksumus kui ka sellest saadav tulu. Valmistades toodangut samas mahus, kuid odavamate kuludega , siis ettevõtte kasum suureneb. Seepärast on oluline leida tootmismaht, mis võimaldaks toota minimaalkuludega.
    Tehakse vahet ettevõtte lühiajaliste ja pikaajaliste tootmisotsuste vahel. Ükski ettevõte ei saa endale lubada kahjumit pikka aega. Kuid teatud ajaperioodi jooksul võib selline kahjumiga tootmine olla isegi vajalik kasumi suurendamiseks pikemas perspektiivis.

  • Tootmiskulude liigitus


    Seos tootmisega: tootmiskulud(põhi ja lisakulud ), tootmisvälised kulud (turunduskulud); Reageerimine tegevusmahu muutumisele: muutuvkulud ja püsivkulud; Kuluobjektile kirjeldamise alus: otsekulud ja kaudsed kulud; Kontrollitavuse aspekt: kontrollitavad ja mittekontrollitavad kulud.
    Majandusteadlased ja raamatupidajad käsitlevad ettevõtte kulusid erinevalt. Raamatupidaja ei tee tootmistegurite kulu arvutamisel vahet, kuidas seda on kasutatud. Majandusteadlased vaatlevad kulu teatud ressursi kasutamisel mitte kui reaalset makset, vaid kui alternatiivkulu. Võrreldes otsese kuluga , on see teatud rahasumma võrra suurem, mis kaotati seetõttu, et ressurssi ei kasutatud võimalikul parimal viisil s.o. tulu võrra investeerides mujale. Näiteks kui ettevõtja töötab oma ettevõttes ja saab aastas kasumit 100000 krooni, jätab ta arvestamata oma töötasu, mida ta oleks võinud teenida töötades mujal Kui tema palk oleks olnud mujal töötades näiteks 120000 krooni, siis oma ettevõtte töötades kaotas ta 20000 krooni, kuigi arvestuslik kasum oli 100000 krooni. Järelikult on alternatiivkulu teiselt poolt saamatajäänud tulu
    Iga ettevõtte raamatupidamine toob välja mis tahes toote valmistamiseks tehtud püsi- ja muutuvkulud. Püsikulude alla liigitatakse need tootmisega seotud kulud, mis on vajalikud ettevõtte kui organisatsiooni käigus hoidmiseks. Muutuvkuludeks on näiteks tooraine , tootmistööliste palgad , energia st. siia kuuluvad kõik need kululiigid, mis on otseselt seotud tootmisega..
    Aja jooksul ettevõtte varade väärtus väheneb ja seda protsessi nimetatakse amortisatsiooniks. Amortiseerumise all mõeldakse eelkõige vara turuväärtuse kahanemist vastavalt tema kulumisele ja väärtuse osade kaupa ülekandmist valmistatavasse toodangusse. Amortisatsiooni arvutamiseks on omad kindlad reeglid ja nendega te puutute lähemalt kokku raamatupidamise kursusel. Üldine põhimõte oleks selline, et põhivara, mille moodustavad suuremad ja kallimad varad nagu näiteks hooned, masinda ja seadmed jne. amortiseeritakse pikema perioodi jooksul ja odavamad varad kantakse üldjuhul kohe kuluks.

  • Kulukõverad lühi - ja pikal perioodil.


    Kulukõveraid vaadeldakse funktsioonina toodangu mahust kuna mistahes tootmismahu saavutamiseks vajalikud summaarsed kulud sõltuvad oluliselt tootmiseks vajalike sisendite kogusest ja samuti ka sisendite hindadest.
    Kulukõvera analüüsil eeldatakse, et ettevõte ei saa tasuta ühtegi tootmise sisendit. Samal ajal on aga kõik tootmise sisendid vabalt saadaval õigete, so mittemonopoolsete ja seejuures muutumatute hindadega.
    Sellisel juhul kulutuste üldsumma ehk kogukulu (TC) võrdub iga tootmisteguri hulga ja tema hinna korrutise summaga ehk võib ka öelda, et kogukulu väljendab seost hindade, egurite, koguste, toodangu mahu ja omahinna vahel. Nende seoste väljendamiseks kasutatakse kulufunktsiooni mõistet.
    Lühi-ja pika perioodi kulukõverad erinevad omavahel oluliselt seetõttu, et nad peegeldavad erinevaid tootmistingimusi, eelkõige erinevaid võimalusi teha muudatusi tootmistegurites.
    Seetõttu ongi neid otstarbekas vaadelda lahus.
    Lühiperiood on ajavahemik , mille vältel vähemalt üks tootmissisenditest ei ole muudetav , nt hooned, rajatised, seadmed jne.
    Pikk periood on ajavahemik, mille vältel kõik tootmissisendid on varieeritavad.
    Kulukõverate analüüsil eeldatakse, et ettevõte ei saa tasuta ühtegi tootmise sisendit, samal ajal on aga kõik tootmise sisendid vabalt saadaval õigete, s.o mittemonopoolsete ja seejuures muutumatute hindadega.
    Lühiperioodi kulukõverad - Lühiajaliselt tuuakse välja kogukulu(TC), püsikulu(FC), muutuvkulu (TVC), keskmine kulu(AC) ja piirkulu (MC).
    Muutuvkulud kogukuluna lühiajas on proportsionaalne kulukõver st mida rohkem tahame toodangut siis materjali kulu muutub samas proportsioonis.
    Püsivkulu lühiajas on muutumatu nt amortisatsioon .
    Vaadeldes muutuv-ja püsivkulusid ühikkuludena lühiajas, võib välja tuua nende käitumise vastupidiselt varemtoodule, st. sellele, kuidas nad käitusid kogukuludena.
    Püsivate ja muutuvate kulude käsitlemisel ühikkuludena on oluline mõista kahte asjaolu:
    muutuvad kulud tooteühiku kohta on püsivad;
  • püsivad kulud tooteühiku kohta on muutuvad.
    Pika perioodi kulukõverad - Pikka perioodi iseloomustavaks tunnuseks on võimalus varieerida kõiki tootmise sisendeid . Vaadeldes muutuvkulude käitumist kogukuluna pikal perioodil võib neid iseloomustada järgmiste graafikutega: Progressiivne kulukõver- kulude kasv kiirem (järsem) võrreldes toodangu kasvuga
    Regressiivne kulukõver- toodangu kasv kiirem (järsem) võrreldes kulude kasvuga.
    Püsivkulud kogukuluna pikal perioodil on iseloomustatavad astmeliselt kasvavana (nt ehitame lauda juurde).

  • Optimaalne tootmismaht.


    Ettevõtte optimaalse toodangumahu määramisel lähtutakse reeglist : piirtulu =piirkulu. Seda nimetatakse tootmise piirtingimuseks e tootmismahu määramise kuldreegliks. Reegel piirkulu=piirtulu kehtib nii lühi- kui ka pikaajaliste tootmisotsuste ja kõigi turutüüpide korral. Ettevõtted toodavad eeltoodud reegli alusel leitud koguse toodangut vaid juhul, kui selle realiseerimisest saadus tulu katab keskmised tootmiskulud. Pikaajaliselt on see nn keskmise nõue obligatoorne, lühiajaliselt võib ettevõte realiseerida teatud ulatuses toodangut ka madalama hinnaga. Seejuures saadud kahjum ei tohi ületada ettevõtte fikseeritud kulusid. Lühiperioodil, mil üks või enam tootmissisenditest ei ole muudetavad, sõltub ettevõtte käitumine muutuvate faktorite tootlikkusest, kirjeldatakse suhteid toodangu mahu ja muutuvate faktorite erinevate kombinatsioonide vahel kogu-, keskmise ja piirprodukti abil. Lühi ja pika perioodi kulukõverad on omavahel seotud. Pika perioodi kulukõvera mis tahes punkt on samal ajal mingi lühiperioodi kulukõvera miinimumpunktis.
    Tootmist võib laiendada seni, kuni tootmisfunktsioon meile seda lubab. Teatud punktini, kust edasi tootes hakkaks kasum ühelt ühikult langema.

  • Erinevate turutüüpide tunnusjooned.


    Konkurentsist lähtuvalt võib eristada järgmisi turutüüpe: täieliku konkurentsi turg ja mittetäieliku konkurentsi turg, mis oma korda koosneb järgmistest allüksustest: monopol; monopolistlik konkurents; oligopol; monopson; oligopson.

  • Täielik konkurents


    Täieliku konkurentsi turu näol on tegemist kõige efektiivsema turuga. Seda turgu iseloomustab see, et siin ei saa ükski ostja ega müüja oma tegevusega turuhinda mõjutada.
    Nii ostjad kui müüjad on sellel turul hinnavõtjad. Hinnavõtjaks peetakse firmat või indiviidi, kelle jaoks on turuhind antud suurus ja kes seetõttu peavad ostma või müüma kehtiva turuhinnaga
    Täieliku konkurentsi turg - palju ettevõtteid; ühetaoline toodang; puudub hinnakontroll; turule sisenemine kerge; puudub hinnaväline konkurents;
    Täieliku konkurentsi turu eksisteerimiseks on vajalikud järgmised tingimused:
    Firmade arv on suur. Seejuures on iga firma tootmismaht turu mahuga võrreldes väike ja ükski firma ei suuda oma suurusest lähtuvalt turuhinda mõjutada.
  • Kõik firmad toodavad homogeenset toodangut, st. kõik tooted on ühesugused, sõltumata sellest, missugune firma seda toodab. Seetõttu on tarbijal ükskõik, missuguselt müüjalt ta kaupa ostab, kuivõrd kõik müüjad müüvad kaupa ühesuguse hinnaga. Kui mõni müüja üritab oma kaupa müüa turuhinnast kõrgema hinnaga, siis tema kaupa ei osteta.
  • Turul ei eksisteeri mingeid sisenemis- või väljumispiiranguid, st. miski ei takista firmasid turule tulemast ja sealt lahkumast. Tegelikus elus on seda tingimust sageli raske täita ja paljudel juhtudel on uute firmade turuletulek raskendatud
  • Kõigil otsuseid tegevatel tootjatel ja tarbijatel on olemas täielik majanduslik ja tehnoloogiline informatsioon

  • Mittetäielik konkurents


    Mittetäielik konkurents on valdav tootmisharus, kus firmal on teatav kontroll oma toodangu hinna üle. Monopol on mittetäieliku konkurentsi äärmine vorm. Mittetäielik konkurents toob kaasa ühiskonna piiratud ressursside ebaefektiivse kasutamise.

  • Monopol


    Monopol on turu struktuur, kus hüviseid toodab ja müüb üksainus firma. Monopolidel on mitmeid tekkepõhjusi:
    Mastaabiefekt e. sääst. Kui üksainus firma suudab valmistada tootmisharu kogutoodangu madalama kuluga, kui seda teeksid kaks või rohkemat firmat, siis on tegemist loomuliku monopoliga. Sellist tüüpi turul suudab tänu oma kulude iseloomule vastu pidada vaid üksainus firma.
  • Sisenemisbarjäärid, mis takistavad teiste firmade pääsu tootmisharru. Kõige tähtsamateks barjäärideks on seaduslikud piirangud (näiteks patendid ) ja majanduslikud piirangud (näiteks firma suurus, mis võimaldab tehnoloogiat täiustada).
  • Kontroll mõne sisendi või tehnoloogia üle (näiteks vajaliku ressursi ainuomandus).
    Kui täielikult konkureeriv firma oli hinnavõtja, siis monopol on hinna kujundaja, st ta saab hinda mõjutada, kuna ta on toote ainus müüja. Seepärast ongi monopoolse firma nõudlus ühtlasi turunõudlus. Monopoli peamine puudus on tema ebaefektiivsus, sest ta toodab väiksemat kogust ja seda kõrgema hinnaga, kui seda teeks täielikult konkureeriv firma. Üks ettevõte; tootel puuduvad otsesed asendajad; monopol kontrollib hindu; turule sisenemine on raskendatud; reklaam vajalik läbimüügi suurendamiseks. Oma kasumi suurendamiseks võib monopoolne firma kasutada hinnadiskriminatsiooni, mis seisneb erinevatele ostjatele erineva hinna kehtestamises, vaatamata sellele, et hinnaerinevuste põhjuseks pole erinevatele ostjatele valmistatava kauba tootmiskulude erinevused. Selleks, et hinnadiskriminatsiooni kasutada, peab firmal olema teatud monopoolne võim, st. ta peab suutma erineva nõudlusega ostjaid eristama ja neid eri gruppidesse jagada. Samuti peab ta suutma takistada ühel grupil hüvist teisele grupile edasi müümast. Kehtestades iga grupi jaoks kõrgeima hinna, mida see on võimeline hüvise eest maksma, suurendab monopoolne firma oma kasumit.

  • Monopolistlik konkurents


    Monopolistlik konkurents on turu struktuur, kus palju firmasid müüb diferentseeritud toodangut. Siin esineb nii monopoli kui täieliku konkurentsi elemente.
    Monopolistliku konkurentsi põhilised iseloomujooned on:
    Palju müüjaid tiheda konkurentsiga turul. kuna harus on palju firmasid, siis tegutsevad nad üksteisest sõltumatult. See tunnusjoon annab monopolistlikule konkurentsile tema konkurentsi-aspekti.
  • Diferentseeritud toodang. Firmad toodavad sarnast toodangut, millel on mõningad neid üksteisest eristavad iseärasused. Toodangu diferentseerimine tähendab, et tooted on sarnased, kuid mitte üksteist täielikult asendavad (näiteks erinevad seebisordid, jalanõud jne.).See tunnusjoon annab monopolistlikule konkurentsile tema monopoli aspekti.
  • Uutel firmadel on pikal perioodil kerge harusse juurde tulla, sest märkimisväärsed sisenemisbarjäärid puuduvad.
    Palju ettevõtteid; toodang erinev; turule sisenemine kerge; oluline osa reklaamil.
    Monopolistliku konkurentsi firmal on teatav monopoolne võim. See tähendab, et teatud piirides suudab ta hinda mõjutada. Kui harus saadakse kasumit, tuleb harru uusi firmasid juurde, mis vähendavad iga turul olnud firma senist turuosa. Olemasolevad firmad püüavad oma kasumit kaitsta, suurendades näiteks reklaamikulusid või toodangu diferentseeritust. Need kulud suurendavad aga firma keskmist kogukulu
    Monopolistliku konkurentsi turul kulutab enamik firmasid suuri summasid reklaamile. Reklaam võib olla ja võib mitte olla sotsiaalselt kasulik. Ühiskonna seisukohalt võib reklaam tarbijaid rohkem desorienteerida kui informeerida ja see omakorda võib suurendada reklaamijate monopoolset võimu. Teiselt poolt, kui lähtuda tarbijate seisukohalt, siis võimaldab reklaam neil efektiivsemalt ja odavamalt oste teha ja seepärast võib ta olla sotsiaalselt kasulik.

  • Oligopol


    Oligopol on üks enamlevinud turu struktuur enamikus arenenud turumajandusega riikides. See on turg, kus on väike arv firmasid. Oligopoli näiteks võib olla terase-, auto-, nafta -, tubaka- jne. Tootmine. Kuna oligopsel turul on firmade arv väike, siis mõjutab iga muutus firma tootmismahus või hinnas nii tema kui ka tema konkurentide läbimüüki ja kasumit. Üksikud suured ettevõtted; sarnane või väga unikaalne toodang; ettevõtte vastastikune sõltuvus; turule sisenemine raskendatud; oluline hinnaväline konkurents.
    Oligopolite tekkepõhjused on:
    Mastaabiefekt. Mõnes tootmisharus jõutakse kõige madalamate kuludeni ainult siis, kui kogu müügikogus toodetakse vaid väikese arvu firmade poolt.
  • Sisenemisbarjäärid. Oluliseks sisenemisbarjääriks võib uute firmade jaoks olla ka mastaabiefekt. Mõnikord on uutel firmadel raske konkureerida olemasolevatega, mille toodangut on tarbijad siiani aktsepteerinud. Esineda võivad ka seadusandlikud piirangud nagu näiteks patendid ja litsentsid

  • Monson ja oligopson


    Monopson on vastupidine monopolile, s.t- kui on ainult üks tootmistegurite ostja;
    see ostja võib mõjutada turuhinda (ainuostja turul.)
    oligopson - sel juhul on vähe ostjaid ja nad võivad mõjutada turuhinda, igal ostjal tuleb arvestada, mida teine pakub
    Kuna firmad üksteisest vastastikku sõltuvad, võib neil mõnikord olla kasulik teha koostööd.
    Müüjatevahelisi kokkuleppeid hindade, turuosade jms. Nimetatakse kollusiooniks, millel on mitmeid vorme. Kõige tuntum kollusiooni tüüp on kartell . Kartell on firmade formaalne kokkulepe hinna kujundamiseks ja turu jagamiseks. Tegelikult püüab kokkuleppe sõlminud oligopol käituda nagu monopol, st oma kasumit maksimeerida. Kartelli kõige tähtsamad ülesanded oleksid jaotada tootmisharu kogutoodang kartelli kuuluvate firmade vahel ja kehtestada toodangule ühtne hind. Kartellid pole aga alati püsivad, sest sageli ei suuda firmad kinni pidada kokku lepitud tootmismahust.
    Hinnaliider on oligoopse haru firma, mille poolt kehtestatud toodangu hinna teised firmad omaks võtavad. See peaks olema selline hind, mis maksimeerib tootmisharu kui terviku kasumi

  • Kasumi maksimeerimine ja kahjumi minimeerimine erinevate turutüüpide puhul.


    Täielikult konkureeriv firma maksimeerib oma kasumi või minimeerib oma kahjumi , toote koguse, mille piirtulu võrdub piirkuluga . Kasumi maksimeerimise reegli kohaselt ev laiendab oma tegevust seni, kuni piirtulu ületab piirkulu ja ta lõpetab toodangu mahu suurendamise, kui piirkulu hakkab ületama piirtulu.
    Kui firma saab kahjumit iga võimaliku tootmisharu korral, võib ta kahjumile vaatamata oma tegevust jätkata või selle ajutiselt lõpetada. Tegevust on jätkata mõtet siis, kui firma poolt sadavad tulud ületavad tema muutuvkulud või, teisisõnu, kui turuhind ületab firma keskmised muutuvkulud.
    Monopoolselt konkureeriv firma maksimeerib lühiperioodil oma kasumi täpselt samuti nagu monopolgi st piirtulu võrdub piirkuluga. Kahjumi puhul toimib sama mis monopoli puhul. Täieliku konkurentsi turg. Kasumi maksimeerimine on sama, mis kogutulu ja kogukulu vahelise erinevuse maksimeerimine. Täielikult konkureeriv ettevõte ei saa täielikult mõjutada hinda. Kasumit on võimalik mõjutada tootmismahu muutmisega. Monopoli kasumit maksimeeriva tootmismahu ja hinna määramiseks peab lähemalt uurima tootmismahu muutumise mõju tulemile ja kuludele. Monopolistlik konkurents lühiajaliselt teenib monopolistlik ettevõte kasumit kui hind on kõrgem kui keskmised kogukulud. Pikaajaliselt maksimeerib monopolistliku konkurentsiga ettevõte oma kasumeid, tootes mahus, kus piirtulu on võrdne piirkuluga.

  • Ressursiturud majanduses.


    Ressursid on majanduses-maa , tööjõud, kapital.

  • Tööturg


    Tööturg – töö roll ühiskonna arengus on märkimisväärne, kuid ilma maa ja kapitali lisamiseta head tulemust ei saavuta
    Tööjõud – energia, kehalised oskused ja vaimsed võimed, mida rakendatakse tootmises ja teenuste osutamiseks.
    Tööjõuturg – inimese palkamise ja tööjõu müümise tehingute süsteem.
    Tööjõu pakkumine – töötajate arv või töötundide arv, mida majanduses saab üldse rakendada.
    Tööjõu nõudlus – firmade ja äriühingute koguvajadus töötajate järele kavandatud toodangu valmistamiseks või teenuste osutamiseks
    Töö roll ühiskonna arengus on märkimisväärne. Paljudele näib töö olevat ainsaks liikumapanevaks jõuks, kuid teda ei ole mõttekas eriti esile tõsta, sest ilma maa ja kapitali lisamiseta head tulemust ei saavuta.
    Inimeste otsus oma tööjõudu pakkuda või mitte sõltub hetkel valitsevast palgatasemest. Mida kõrgem on palgatase , seda rohkem on inimesed huvitatud oma tööjõu pakkumisest. Kui lähtuda sissetuleku maksimeerimisest, siis võiks väita, et inimesed püüaksid töötada 24 tundi ööpäevas. Selline tööaeg võib esineda aga väga lühikest aega, mis tähendab seda, et inimestel tuleb teha paratamatu valik tööaja ja vaba aja vahel. Kui teenitud palk on küllalt kõrge ja samal ajal vaba aega napib, on inimesed nõus loobuma teatud osast tööajast vaba aja kasuks ja vastupidi. Sellist efekti, mille korral inimene asendab vaba aja tööajaga, nimetatakse palga asendusefektiks. Üldreeglina põhjustab kõrgem palgatase asendusefekti suurenemise, ning tööjõu pakkumine suureneb. Vastupidiselt mõjub aga tööjõu pakkumisele palga sissetulekuefekt, mis väljendub järgmises: palgataseme tõusul on tendents tööjõu pakkumist vähendada, kuna nüüd saab sama arvu töötundide eest suuremat palka.
    Inimeste tegevuse eesmärk oli aga kasulikkuse ehk rahulolu maksimeerimine, siis eelpooltoodust lähtuvalt võime rahulolu jagada kahte ossa – ühe osa rahulolust annab palk ja teise osa vaba aeg. Indiviidide otsus, kas pakkuda turul tööjõudu või mitte, sõltub sellest, missugused on reaalpalga ja vaba aja piirkasulikkused. Kui vaba aja piirkasulikkus on suurem, siis ei ole inimesed nõus tegema ühtegi lisatundi.
    Tööjõu pakkumine väljendab seost pakutava koguse ja tööjõu hinna vahel. Tööjõu pakkumisele avaldavad mõju järgmised tegurid:
    Riigi rahvaarv. Rahvaarv sõltub elanikkonna loomulikust iibest ja immigratsioonist.
  • Riigi elanike vanuseline struktuur, st. kui palju on antud riigis töövõimelises eas elanikke.
  • Riigi tööhõive tase, mis näitab kui suur osa antud riigi töövõimelises eas inimestest töötab.
  • Töötatud aeg. Kuna Eestis on palgatase suhteliselt madal, siis töötab tänapäeval suur osa inimestest normaalsest tööajast rohkem. Samuti vähendab suhteliselt varajane pensioniiga tööjõu pakkumist. Eestis on võimalik pensionäridel samuti töötada, mis suurendab samas tööjõu pakkumist.
  • Riigi tööturu struktuur, st. oma tööjõudu pakkuvate inimeste oskuste ja võimete vastavus tööjõu nõudlusega.
    Üldiselt toimib seaduspärasus, mille kohaselt tööjõunõudluse ja palgamäära vahel valitseb pöördvõrdeline sõltuvus, st. kui firmas keskmine palk tõuseb, siis töötajate arv tavaliselt väheneb.
    Nõudlus tööjõu järele väheneb siis, kui
    langeb tööjõudu asendavate tegurite hind, näiteks panga telleri asemel võib kasutada rahaautomaate,
  • tööjõu tootlikkus langeb.
    Nõudlus tööjõu järele suureneb siis, kui
    suureneb nõudlus nende kaupade järele, mida antud tööjõud toodab,
  • tootmise sidustegurite hinnad langevad, näiteks kui terase, plastiku ja alumiiniumi hinnad alanevad, siis masinate tootmine suureneb ning vastavalt sellele ka nõudlus antud masinate tootjate järele
    Eelpool toodust järeldub, et tööjõu nõudluse ja pakkumise juures mängib olulist rolli palk. Samas on tööturul küllalt suured palgaerinevused erinevate töötajate vahel. Suured palgavahed tulenevad paljuski töö omaduste erinevusest aga enamasti siiski tööjõu erinevast kvaliteedist, mis sõltub kaasasündinud füüsilistest ja vaimsetest võimetest, kasvatusest , haridusest, kogemustest ja paljudest muudest teguritest. Üksikute väga andekate inimeste (poplauljad, dirigendid, autovõidusõitjad) palgad võivad olla väga palju keskmistest palkadest kõrgemal. Seda on see sellepärast, et neil andekatel inimestel on mõni eriline omadus, mida väga hinnatakse. Väljaspool oma senist tegevusala teeniksid nad vaid murdosa oma senisest sissetulekust .
    Kuid ikkagi tekkivad aegajalt tööjõuturgude eraldatuse (erinevad ametid) tõttu seletamatud palgavahed, st. teatud kindla erialaga inimesed tegutsevad mingil kindlal tööjõuturu osaturul. Näiteks arstid ja õpetajad ei konkureeri omavahel
    Diskrimineerimisest räägitakse tööjõuturul siis, kui palgaerinevusi põhjustab mingi asjasse puutuv personaalne omadus, näiteks rass , sugu, rahvus, usk või pikkus, kaal ja vanus. Suurim grupp, kes on paljuski majanduslikult diskrimineeritud , on naised, sest naised surutakse üldjuhul madalamapalgalistele töökohtadele. Paljud kõrgepalgalised kohad on aga reserveeritud meestele.
    Ameerika kogemustest lähtudes on pool kuni kolm neljandikku palgaerinevustest meeste ja naiste vahel põhjustatud erinevast haridustasemest ja erinevatest kogemustest ning üks neljandik kuni pool on põhjustatud diskrimineerimisest ja muudest teguritest.
    Paljudes riikides mõjutavad ametiühingud oluliselt tööjõuturgu. Eestis on ametiühingud alles kujunemisjärgus ja seetõttu on nende roll tööjõuturu mõjutajana küllalt väike. Ametiühingud võivad tööjõuturgu mõjutada näiteks nõudes tööaja lühendamist, ületunnitöö keelustamist , puhkuse pikendamist, kõrgemaid palku või nõuda, et tööandja ei võtaks tööle ametiühingusse mittekuulu­vaid inimesi. Ametiühingud võivad suurendada ka tööjõunõulust näiteks seeläbi, et aitavad reklaamida ettevõtte toodangut, agiteerida valitsust kehtestama impordipiiranguid ning lisaks võivad ametiühingud mõjutada töömotivatsiooni tõstes niimoodi töö tootlikkust.
    Enamik ametiühinguid ei piira tööjõu pakkumist, vaid püüab saavutada kõrgemat palgataset. Ka miinimumpalga osas peavad ametiühinguid läbirääkimisi valitsuse ja tööandjatega. Miinimumpalga muutus avaldab suuremat mõju aga kvalifitseerimata tööjõuturul.

  • Kapital


    Kapitaliturg – eesmärk on olemasolevate säästude võimalikult efektiivne ja täielik ärakasutamine ehk investeerimine , tootliku kapitali kujunemisele ja majanduslikule kasvule kaasaaitamine.
    Inimühiskonna arengut võimaldab arenguprotsessi pidevus, st. iga järgnev inimpõlv kasutab eelmise poolt loodud hüvesid ja lisab neile oma osa. Nii, et võib öelda, et me ei tööta mitte ainult oleviku vaid ka tuleviku heaks. Aineliste varade loomisel on inimesel võimalik kasutada eelmiste põlvkondade poolt kogutud rikkusi. Majanduselus avalduv tihe side mineviku ja oleviku vahel seisneb selles, et inimene kasutab hüvede saamiseks nii tootmisvahendeid kui ka oma teadmisi ja oskusi kapitalina. Ehk teisiti öeldes majandussüsteem toodab kapitali, mida saab kasutada tegurina kaupade ja teenuste tootmiseks. Sõna kapital ise on pärit keskajast ja tähistas tulutoovat tegevust ning ladina keeles otsetõlkena tähendas see võla põhiosa..
    Tänapäeval mõeldaks kapitali all igat liiki eraomandis olevaid tootmisvahendeid, kaasa arvatud ka maa. Rääkides ettevõtte kapitalimahutustest, mõeldakse selle all seda, kui palju on mahutatud kapitali metsa, kaevanduste, sisseseade, kaupade jne. alla. Eespool tootmisressursside juures sai märgitud, et maad ja kapitali mõistetakse iseseisvate tootmisteguritena. Seepärast oleks rahvamajanduses kasutada mõistet reaalkapital, mis väljendaks neid tootmisvahendeid, mis ei ole puhtal kujul loodusvarad , vaid senise tootmisprotsessi tulemus. Üldistavalt võiks öelda, et mõistet kapital on otstarbekas kasutada üldtähenduses ja tootmisprotsessi kirjeldamisel lähtuda reaalkapitali mõistest.
    Tootmise puhul eeldatakse, et tegemist on pidevalt jätkuva protsessiga. Mõnel juhul kingib meile loodus töövahendid tasuta, nt. tuule- ja vee-energia. Jättes need võimalused kõrvale, on inimene sunnitud ikkagi algul valmistama mitmesuguseid töövahendeid, et toota tarbeesemeid. Reaalkapitaliks nimetataksegi kõigi nende ettevalmistuste tulemit, mida on tarvis teha selleks, et saavutada lõppeesmärk, so. toota kaupu. Tehased, sideliinid, maaparandus, tööriistad jms. Ei teeni tarbimist otseselt, vaid on ettevalmistuseks hüvede tootmisel. Reaalkapitali hulka kuuluvad ka pooltooted ja ladudes olev valmistoodang, mis ootavad ostmist ja tarbimist.
    Erinevaid kapitali osi võib jaotada kahte suurde rühma
    Põhikapital – need tootmisvahendid , mis võtavad tootmisprotsessist korduvalt osa, ega muuda välist kuju.
  • Käibekapital – võtab osa ühest tootmisprotsessist, kus ta kulub.
    Huvitava kapitali liigituse andis saksa majandusteadlane Werner Sombart, kelle käsitluse kohaselt nimetatakse reaalkapitaliks raha hulka, mille eest on ostetud tootmisvahendid ja seda raha hulka, mille eest on palgatud töötajad nimetas ta personaalkapitaliks. Selline liigitus on küllalt aktuaalne , sest eraettevõtja peab küllalt hoolikalt jälgima reaal - ja personaalkapitali omavahelist optimaalset suhet. Tootmisvahendite kogus ja kvaliteet määrab ära tehnoloogia kaasaegsuse ja viimane omakorda töötajate arvu..
    Kapitali osalus tootmises muudab selle tulutoovaks. Olenemata sellest, kas tegemist on oma või laenatud kapitaliga , annab selle kasutamine tootmises omanikule tulu e. kapitaliintressi

  • Kapitaliturg


    Raha muutub kapitaliks, kui selle vahendusel ostetakse turult tootmisvahendeid või tarbeesemeid ning tööjõudu tootmise korraldamiseks. Sageli on tootjad sunnitud ettevõtte loomiseks või olemasoleva tehnika ja tehnoloogia ümberkorraldamiseks laenama raha. Ettevõttel on kaks võimalust reaalkapitali omandamiseks: kas osta või rentida. Valik nende vahel tuleks teha lähtuvalt sellest, milline variant on kasulikum. Seejuures ei tohi arvutamisel näiteks liita mehaaniliselt eri aastate rente, sest kapitali hinna ja rendi võrdlemisel tuleb kindlasti arvestada ka ajafaktorit ja intressimäärade taset.
    Finantsturu eesmärk on olemasolevate säästude võimalikult efektiivne ja täielik ärakasutamine ehk investeerimine, tootliku kapitali kujunemisele ja majanduslikule kasvule kaasaaitamine
    Kapitaliturgu, kus kaubeldakse väärtpaberitega nimetatakse börsiks. Väärtpaberiteks võivad olla näiteks aktsiad ja obligatsioonid. Aktsia on dokument, mis annab selle omanikule õiguse osa saada aktsiaseltsi puhaskasumist proportsionaalselt aktsiate arvule. Obligatsioon ehk tagatisega võlakiri on eriline võlakohustus, mis laenusaaja annab laenuandjale. Mõningates riikides kasutatakse ka veel veksleid. Arenenud väärtpaberiturul on käibel optsioonid ja futuurid . Optsioon annab selle omanikule õiguse osta või müüa kas aktsiaid või tooret kindlaksmääratud hinnaga ettenähtud aja jooksul. Neid tehinguid sooritatakse nii ettevõtete ja investeerijate kui ka investeerijate endi vahel. Optsioon on kindel tagatis ja hind, mis on ajaliselt määratud. Futuur sai alguse põllumajandusest. Olemuselt tähendab see seda, et investeerijad sõlmivad farmeritega lepingud põllumajandussaaduste kokkuostuks nõnda, et tehingud sooritatakse sügisel kindla hinnaga. Niisugused lepingud on ettemaksu- ehk forward lepingud, mille objektiks võivad olla ka muud kaubad, aktsiad või valuuta .
    Väärtpaberitega kauplemisel eristatakse esmast ja teisest turgu. Esmasel turul toimub uute emiteeritud väärtpaberite müük investeerijatele. Teisesel turul toimub varem väljlastud väärtpaberite müük, kus nad lihtsalt vahetavad omanikke. Efektiivse teisese turu olemasolu on pikaajalise maksetähtajaga väärtpaberite olemasolu eelduseks. Näiteks oletame, et keegi ostab ettevõtte 10 aastase tähtajaga võlakirju. Ilma arenenud teisese turuta peaks ta neid hoidma kuni tähtaja saabumiseni. Ilmselt oleks üsna vähe investeerijaid, kes oleksid nõus ostma väärtpaberid sellistel tingimustel.

  • Maa ja maaturg


    Maaturg – Maa näol on tegemist esmase tootmissisendiga, milleta ei sa rakendada ei kapitali ega tööd, sest iga ettevõte asub mingil maatükil ja igal tööpaigal on oma asukoht. Maa territoriaalses mõttes on olnud paljude sõdade ja poliitiliste mängude ajendiks.
    Tootmissisendina rakendub maa vahetult põllumajanduses, metsanduses ja kalanduses. Põllumajandus ja metsandus kindlustavad esmatoorme tööstusele ja naturaalse toidu elanikkonnale. Nii kasutab näiteks tekstiilitööstus umbes 30%, suhkrutööstus 70%, piimatööstus 80% põllumajanduslikku tooret. Põllumajandust peetakse üheks tähtsamaks riigi majandusliku suveräänsuse ja rahvusliku julgeoleku tagatiseks. On levinud arvamus, et peamiste toiduainetega peaks iga riik end suutma ise varustada, et mitte sattuda sõltuvusse välismaisest impordist ja seda eriti kriisisituatsioonides. Rahvastiku toiduga varustamisest on saanud üks tähtsamaid globaalprobleeme. Suured maailmaorganisatsioonid nagu ÜRO ja FAO on püüdnud edutult lahendada üht tänapäeva suuremat paradoksi, mis seisneb selles, et kui Euroopa riikides valitseb toiduainete ületootmine ja seetõttu ollakse sunnitud tootmist piirama, siis samal ajal kannatavad paljud Aafrika ja Aasia riigid näljahäda käes. ÜRO andmetel on vaid 1/3 inimkonnast kindlustatud toiduga, millel on küllaldane kalorsus ja ratsionaalne struktuur.
    Maa kui tootmisfaktor on tervikuna piiratud. Kui igal aastal lisandub maailmas juurde tööjõudu ja kapitali, siis põllumajanduses kasutatavat maad jääb üha vähemaks. Igal aastal läheb maad kaevanduste, ehituste ja teede alla, millega suureneb oht, et ei suudeta enam toita planeedi elanikkonda, sest et viimasel on kalduvus kiiresti kasvada.
    Maaga on seotud ka paljud energiakandjad, mis on üheks määravaimaks majanduse kasvuteguriteks. Neid liigitatakse taastuvateks ja taastumatuteks. Praegu domineerivad planeedi infrastruktuuris taastumatud energiakandjad. Lõviosa kogu energia tarbimisest langeb naftale (40%), järgnevad kivisüsi (28%), gaas (20%), aatomienergia (6%) ja hüdroenergia (6%). Juba praegu on selge, et traditsioonilised energiakandjad ammendavad end loetud aastakümnete pärast ja põhimõtteliselt on ammendatavad ka aatomienergiavarud. Aatomienergeetika puhul on probleemiks ka seal tekkivate jäätmete ladustamine nii, et need ei reostaks keskkonda. Otstarbekas oleks orienteeruda taastuvate energiakandjate kasutamisele, kuid nende osatähtsus energiabilansis jääb ka tulevikus küllalt väikseks. Üheks põhjuseks on seejuures uue tehnoloogia suhteline kallidus ja teisalt ei saa alahinnata ka naftat eksportivate riikide mõjuvõimu maailmapoliitikas, kes jääksid ilma oma senisest kopsakast sissetulekust. Näiteks Saudi Araabias on terved linnad ehitatud kõrbesse, kuhu kõik eluks tarvilik veetakse mujalt sisse.

  • Riigi osa majanduses.


  • Hinnamehhanism ja efektiivsus


    Võttes aluseks turumajanduse, kui hetkel kõige laialdasemalt kasutatava majandussüsteemi, siis selles süsteemis lahendati majanduse põhiküsimused ettevõtete ja majapidamiste individuaalsete otsuste põhjal ja neid otsuseid koordineeris hinnamehhanism. Suur nõudlus mingi hüvise järele tõstab koheselt selle hinda, mis omakorda suurendab nõutava hüvise pakkumist. Tootjad olles huvitatud oma kasumi maksimeerimisest on sunnitud arvestama hinnakonkurentsiga, kus omakorda suudavad ellu jääda need, kes suudavad toota minimaalsete kulutustega. Tootmistegurite omanikud saavad oma sissetuleku oma omandi müügist, mille müügihinna paneb samuti paika turg. See määrab aga ära, kui palju keegi hüviseid osta suudab. Eespool toodut arvestades selgub, et hinnamehhanism aitab valida mida, kuidas ja kellele toota. Probleemiks on sellise süsteemi puhul aga see, et kas hinnamehhanism suudab tagada ka ressursside efektiivse jaotuse?
    Efektiivset jaotust tuleks seostada heaolu mõistega. Teatavasti heaolu maksimeerimine oli kodumajapidamiste peamine eesmärk. Heaolu maksimeerimise mõiste all peetakse silmas ühiskonna liikmete vajaduste võimalikult täielikku rahuldamist olemasolevate nappide ressursside optimaalse kasutamise kaudu.
    Samas ei saa heaolu mõistet seostada mitte ainult tootmisega, sest näiteks kuidas ja millisel määral võiks suurendada üldist heaolu narkootikumide või relvade tootmine? Heaolu pole seotud ka mitte ainult tarbimisega, vaid ka mõne muu tegevusega (näiteks tööga rahulolu). Seega heaolu on küllalt subjektiivne mõiste, mida on tegelikult väga raske mõõta.. Maksimaalse heaolu väljendamiseks võiksime kasutada Pareto efektiivsuse kriteeriumit, mille järgi heaolu on maksimaalne siis, kui ükskõik kelle rahulolu on võimatu suurendada seejuures kellegi teise heaolu vähendamata.
    Hoolimata oma efektiivsusest ei suuda hinnamehhanism sageli vältida turuhäirete teket, mis seisnevad suutmatuses tagada ressursside optimaalne jaotus, mille väljenduseks võiksid olla näiteks toiduainete puudujääk, keskkonna saastatus ja vaesus .

  • Riigi funktsioonid.


    Nüüdisaegse majandusteooria suurkuju Adam Smidhti järgi peaks riik sekkuma majandusse nii vähe kui võimalik aga samas nii palju kui tarvilik. Tema arvates tuleks riigil täita kolm ülesannet:
    tagada õiglus
  • kindlustada rahvuslik julgeolek
  • ülal pidada mõningaid ettevõtteid, mille tegevus erakätes poleks kasumlik
    Nendest ülesannetest lähtuvalt võiks siis öelda, et riigi ülesanne oleks toota nn ühiskondlikke kaupu, mis hõlmaksid endas avaliku korra tagamise, keskkonnakaitse , rahva haridustaseme ja tervise hoidmise. Riigi ehk avaliku sektori eesmärk peaks olema üldise hüve suurendamine ja nende funktsioonide täitmine, mida erasektor täidaks halvemini. Samuti oleks riigi poolne küllalt oluline funktsioon luua turu eksistentsiks sobiv institutsionaalne ja seaduslik raamistik, mis määraks kindlaks omandiõiguse, lubatavad kauplemise vormid, lepingute sõlmimise tingimused jne.
    Igas riigis on vaja teha kulutusi ka riigi valitsemisele ehk riigi kui organisatsiooni enda püstihoidmisele. Mõnikord juhtub aga nii, et valitsemiskulutused kasvavad liiga suureks ja teised riigi funktsioonid kipuvad jääma tahaplaanile.
    Riigi sekkumise majandusellu teeb vajalikuks ka välismõjude olemasolu. Välismõju all mõistetakse tulu või kulu, mis saab osaks kolmandale osapoolele ja mida tulu või kulu otsesed tekitajad seepärast ignoreerivad. Välistulu võib olla näiteks uue teelõigu ehitamine, millega suunatakse transiitliiklus linnast mööda. Otsest tulu saavad siin autoomanikud, kelle sõiduaeg lüheneb aga samuti saavad kasu ka linnaelanikud kui väheneb autodest tulenevad heitgaasid ja müra. Väliskulu võib olla näiteks seotud mõne firma looduskeskkonna saastamisega, kui kulutusi tagajärgede likvideerimiseks teeb ühiskond, mitte aga firma ise.
    Riik saab tootjaid ja tarbijaid mõjutada subsiidiumite ja maksude abil. Maksustades näiteks keskkonna saastamisega seotud firmad suunab riik nad loodushoidlikemate tehnoloogiate kasutamisele.
    Ühiskondlikud kaubad võivad erafirmadele olla mittekasulikud mitmel põhjusel. Esiteks nad võivad olla mittevälistatavad st. et neid ei saa anda ainult ühele tarbijale varustamata ka teisi, kes sellest välistulu saavad (tänavavalgustusest saavad kasu kõik tänaval kõndijad). Neid, kes hüvist tarbivad, ise selle eest maksmata , nimetatakse tasuta kaasasõitjateks ehk täpsemalt tasuta kaasasõitja on indiviid, keda on väga raske takistada ühiskondliku kauba tarbimisest kasu saamast ja kes sellest kaubast kasu saades ei soovi selle eest maksta
    Teiseks võivad ühiskondlikud kaubad olla mitterivaalsed, st. et kui hüvist tarbib veel üks inimene, siis ei vähene seetõttu teistele inimestele kättesaadav kogus ( sõltumata sellest kas tänaval kõnnib kaks või kakssada inimest on see valgustatud kõigi jaoks ühtemoodi)

  • Sissetulekute jaotumine


    Riigi üks ülesanne on kaitsta minimaalse sissetulekutasemega ühiskonna liikmeid. Kui inimeste tulud ei ole piisavad , et osta eluks hädavajalikke hüviseid, siis eksisteerib ühiskonnas vaesus. Mõnikord defineeritakse vaesust, kui spetsiifilist sissetuleku taset, millest allapoole jääva tulu saajat pidada vaeseks. Paljuski sõltub see, keda pidada vaeseks konkreetse riigi elatustasemest.
    Sissetulekute jaotuse ebavõrdsuse mõõtmiseks ühiskonnas kasutatakse Gini koefitsienti. Selle arvutamiseks võetakse aluseks väljaminek või sissetulek leibkonna liikme kohta. Gini koefitsient on null, kui kõigi leibkondade väljaminekud on võrdsed ja 1, kui kõik väljaminekud on teinud üks leibkond . Eesti 1999 aasta I kvartali keskmiste väljaminekute põhjal arvutatud koefitsient oli 0,36.
    Enamlevinud seisukoha järgi peetakse sissetulekute jaotuse aluseks indiviidi panust tootmisse ehk siis tasu saamist vastavalt pingutustele. Seda ei peeta aga alati oma olemuselt õiglaseks ja põhjenduseks tuuakse inimeste erinevate võimed ja diskrimineerimine tööturul. Juhul kui sissetulekute ja jõukuse jaotust peetakse turuhäireks, siis võib riik asuda seda ümber jagama . Põhimõtteliselt on siin kaks võimalust. Esiteks tasakaaluhinnast erinevate maksimum- ja miinimumhindade kehtestamisega ja teiseks ühtedelt inimestelt sissetulekute äravõtmises ja teistele andmises (astmeline tulumaks ). Viimase variandi puuduseks on, et see muudab neid stiimuleid, mida turumehhanism pakub ja muudab keerulisemaks maksude kogumise.
    Analüüsides sissetuleku jaotumist ühiskonnas võetakse sageli vaatlusaluseks leibkond, milleks on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm. Üldiselt jaguneb sissetulek erinevate leibkondade vahel küllalt ebaühtlaselt. Tavaliselt kasutatakse sissetulekute jaotuse graafiliseks kajastamiseks Lorenzi kõverat. Selle koostamiseks järjestatakse vaatlusalused sissetulekud suuremast kuni kõige väiksemani ja jagatakse võrdsetesse proportsionaalsetesse gruppidesse. Kui ühiskonnas eksisteeriks täielik võrdsus, siis oleks Lorenzi kõver 45° tõusunurgaga sirge. Kuid kuna sissetulek jaotub elanikkonna gruppide vahel ebaühtlaselt siis jääb sissetulekute jaotust kajastav kõver diagonaalist allapoole. Mida suurem on kõrvalekalle, seda suurem on ühiskonnas valitsev ebavõrdsus

  • Makroökonoomika uurimissuund.


    Makroökonoomika tegeleb majanduse koondnäitajate analüüsiga, mille eesmärgiks on kaasa aidata parimate majanduspoliitiliste otsuste vastuvõtmisele. Ta baseerub mikro­ökonoomika põhitõdedel.
    Makromajanduslikud arengunäitajad ja seosed on ettevõtete, kodu­majapidamiste ja valitsuse majanduslike otsuste, seega paljude üksiknäitajate tagajärg.
    Makroökonoomika püüab :
    kirjeldada üksikotsuste teoreetilist tausta , tüüpilise majandusobjekti käitumist;
  • seletada majanduse üldist seisundit kasutades selleks kogunäitajaid ja nende vahelisi seoseid;
  • anda oma väidetele empiirilist kinnitust makromajandusliku statistika (ökonomeetria abil);
    Makroökonoomika põhilised käsitlusained on
    sisemine kogutoodang, rahva kogutoodang ja selle muutumine
  • majanduskasv ja selle tsüklilisus
  • tööhõive ja tööpuudus
  • inflatsioon
  • eelarve e. fiskaalpoliitika
  • raha ja rahapoliitika – monetaarpoliitika
  • kaubandusbilanss e. riigi ekspordi-impordi vahekord.
    Makroökonoomika uurimisobjektiks on kogunõudlus ja kogupakkumine kaubaturul, kogutoodang ja selle kasv, üldine hinnatase ja selle muutused (inflatsioon), tööpuudus, rahaturg , intressimäärad jms.
    Makroökonoomikas ei vaadelda üksikute majandussubjektide käitumise detaile või hindade kujunemist erinevatel turgudel vaid kauba- ja teenuse turgu kui ühtset tervikut, tegemata vahet näiteks põllumajandussaaduste või meditsiiniteenuste turgudel.

  • Riigi majanduslikud funktsioonid.


    Riik peaks sekkuma majandusse nii vähe kui võimalik aga samas nii palju kui vajalik(Adam Smidht9. Riigil on täita 3 ülesannet:
    tagada õiglus
  • kindlustada rahvuslik julgeolek
  • ülal pidada mõningaid ettevõtteid, mille tegevus erakätes poleks kasumlik.
    Ehk riigi ülesanne oleks toota nn ühiskondlikke kaupu, mis hõlmaksid endas avaliku korra tagamise, keskkonnakaitse, rahva haridustaseme ja tervise hoidmise. Riigi ehk avaliku sektori eesmärk peaks olema üldise hüve suurendamine ja nende funktsioonide täitmine, mida erasektor täidaks halvemini. Samuti oleks riigi poolne küllalt ululine funktsioon luua turu eksistentsiks sobiv institutsionaalne ja seaduslik raamistik, mis määraks kindlaks omandiõiguse, lubatavd kauplemise vormid, lepingute sõlmimise tingimused jne.
    Riigi majandusliku seisundi hindamiseks ja analüüsimiseks ning vajalike majanduspoliitiliste otsuste vastuvõtmiseks vajatakse üksikasjalikku ja kooskõlastatud informatsiooni. Sellise info peamiseks allikaks on riigi rahvamajanduse arvepidamise agregaatnäitajad, mis kujutavad endist koondväärtusi, mis mõõdavad majandustegevuse tagajärgi mingil ajaperioodil ja mida kasutatakse mitmesugusteks makroökonoomilisteks analüüsideks ja riikidevaheliseks võrdluseks
    Riigi üks ülesanne on ka -kaitsta minimaalse sissetulekutasemega ühiskonna liikmeid. Kui inimeste tulud ei ole piisavad, et osta eluks hädavajalikke hüviseid, siis eksisteerib ühiskonnas vaesus.

  • Rahvuslik koguprodukt ja selle mõõtmine.


    Kogutoodang on rahvamajanduses teatud ajaperioodi jooksul lõpptarbimiseks toodetud kaupade ja teenuste kogumi rahas väljendatud väärtus. Kogutoodangut võib käsitleda kui sisemajanduse koguprodukti või rahvuslikku koguprodukti. Sisemajanduse koguprodukt (SKP) mõõdab mingi ajavahemiku (tavaliselt 1 aasta) jooksul kindlates territoriaalsetes piirides toodetud hüviste e. kaupade ja teenuste turuväärtust. Rahvuslik koguprodukt (RKP) sisaldab lisaks sisemaisele koguproduktile välismaal teenitud netotulu kodumaiste tootmistegurite (tööjõud, kapital) kasutamisest. Kui välismaailm kasutab antud majanduse investeeringuid ja tööjõudu rohkem kui kodumaine majandus kasutab välismaiseid, siis on teenitavad netotulud positiivsed ja rahvuslik koguprodukt on suurem kui sisemajanduse koguprodukt. Vastupidisel juhul on sisemajanduse koguprodukt väiksem kui rahvuslik koguprodukt. Nagu eespool mainitud võetakse SKP arvesse ainult aasta jooksul toodetud lõpptoodangu turuväärtus. Lõpptoodang hõlmab neid hüviseid, mida kasutatakse tarbimiseks, mitte aga edasiseks töötlemiseks või edasimüügiks. Sisemajanduse koguprodukti koostisesse kuuluvad lõpphüvised arvestatakse kokku nende turuhindade abil. Hüvised, millel ei ole turuhinda, võetakse sisemajanduse koguproduktis arvesse vastavalt nende loomiseks tehtud kulutustele (näiteks haridus ja tervishoid ). Sisemajanduse koguprodukti suurust on võimalik kindlaks teha kolme meetodiga: sissetulekumeetod, kulutuste meetod ja tootmismeetod .
    Tabel. SKP arvutamise meetodid
    Tootmismeetod
    Sissetuleku meetod
    Kulutuste meetod
    Lisandväärtused
     
     
    Põllumajanduses
     
    Eratarbimine
    Tööstuses
    Töötajate palk
    +Avaliku sektori tarbimine
    Teeninduses
    +Ettevõtete kasumid
    +Koguinvesteeringud
    Valitsussektoris
    +Põhivara kulum
    +Kaupade ja teenuste eksport
    =SKP
    =SKP
    -Kaupade ja teenuste import
    +Kaudsed maksud
     +Kaudsed maksud
     
    -Subsiidiumid
     -Subsiidiumid
     
     
    =SKP turuhindades
     
    SKP turuhindades + Netosissetulek välismaalt = RKP turuhindades
    RKP turuhindades + Jooksvad netoülekanded = Kasutada olev kogurahvatulu
    Kasutada olev kogurahvatulu - Amortisatsioon = Kasutada olev netorahvatulu
    Neid rahvamajanduses mingil perioodil toodetud hüviseid, mis kasutatakse ära selle perioodi tootlikuks tarbimiseks, nimetatakse vahetoodanguks. Sellise lähenemise eesmärk on rõhutada, et majanduse lõppeesmärk on valmistada hüviseid tarbimiseks. Vahetoodete eristamiseks lõpp­hüvistest kasutatakse nn lisandväärtuse meetodit. Lisandväärtus on kogutoodangu väärtus, millest on lahutatud teistelt tootjatelt hangitud ja hüviste valmistamiseks kasutatud materjalide, pooltoodete jne. väärtus, ehk teisisõnu tootmise algsisendite väärtus.
    Toodetud lõpphüviseid kasutatakse tarbimiseks, kapitali kogumahutusteks (investeeringuteks) ja ekspordiks. Tarbimine jaguneb kaheks: lõpptoodangu tarbimiseks ja vahetoodangu tarbimiseks. Vahetarbimine hõlmab ainult selliste toodete tarbimist, mida edaspidi kasutatakse teiste toodete valmistamiseks. Lõpptoodangu tarbimine sisaldab endas majapidamiste ja avaliku sektori kulutusi lõpphüviste soetamiseks. Lõpphüvised võivad olla nii kodumaist kui välismaist päritolu. Viimasel juhul on tegemist importhüvistega.
    Kapitali kogumahutus ehk kodumaised koguinvesteeringud koosnevad kahest komponendist : kapitali kogumahutusest põhivarasse ja muutustest varudes. Makroökonoomikas kasutatakse siiski enam terminit koguinvesteeringud. Investeerimiskulutused on kulutused, mida tehakse püsikaupade soetamiseks eesmärgiga kasutada neid pikema aja (üle ühe aasta) vältel tootmisprotsessis. Kui me lahutame kodumaistest koguinvesteeringutest amortisatsiooni, siis saame kodumaised netoinvesteeringud. Netoinvesteeringud mõõdavad investeerimis - ehk kapitalikaupadele lisandunud voogu. Makromajanduslikus mõttes tähendab investeerimine masinate ja seadmete soetamist, elamute ostu jne. ning kaubavarude soetamist. Aktsiate ja võlakirjade ostmine , mida sageli peetakse investeeringuks, rahvamajanduse arvepidamise antud mõiste alla ei kuulu.
    Ekspordis arvestatakse kõiki kaupu, mis lahkuvad riigi majandusterritooriumilt teistesse riikidesse ning ka teenuseod, mida osutavad residendid oma territooriumil mitteresidentidele. Residendid on indiviidid või juriidilised isikud, kelle majandushuvid on antud majandusterritooriumiga seotud ühe aasta või pikema aja jooksul.
    Impordis arvestatakse kõiki tooteid, mis on toodud riigi majandusterritooriumile teistest riikidest ning teenuseid, mida on osutanud mitteresidendid residentidele. Rahvamajanduse seisukohalt pakub huvi just netoeksport , mis on kaupade ja teenuste ekspordi ja impordi väärtuse vahe.

  • Tulude – kulude ringkäik majanduses.


    Tööjaotuse olemasolu eeldab vahetust. Neid hüvesid, mida ise ei valmistata, saadakse vahetuse teel.
    Majanduses toimub pidev tulude-kulude ringkäik: luuakse uusi kaupu, nende müügist saadakse tulu, mida kasutatakse omakorda uute kaupade loomiseks, millest jälle saadakse tulu jne. Loodud rikkus on ringluses, kord raha, kord kaupade näol. Ringlusvoogude lihtsustatud mudelis on välja toodud kaks omavahel väärtusi vahetavat majandussubjekti (kodumajapidamised, ettevõtted). Ühelt poolt on tegemist majapidamistega, teiselt poolt ettevõtetega. Ettevõtted valmistavad kaupu ja osutavad teenuseid. Majapidamised pakuvad vastu tootmistegureid: tööd, maad ja kapitali. Ettevõtted saavad raha nende kulutuste ulatuses, mida majapidamised neilt ostavad. Majapidamised saavad ettevõtetelt tulu tootmistegurite eest: töö eest makstakse palka, maa eest renti, kapitali eest dividende. Saadud vahendite eest saavad majapidamised tarbida toodetud kaupu ja teenuseid. Selline süsteem kujutab endast suletud süsteemi.
    Ringkäik ei ole aga kunagi täiesti suletud süsteem. Kodumajapidamised ei kuluta kogu oma sissetulekut tarbimiseks. Osa sissetulekutest võidakse säästa ja osa läheb maksude tasumiseks. Ka ettevõtted ei pruugi kulutada toodangu müügist saadud tulu täies ulatuses tootmistegurite ostuks, ka nemad maksavad makse.
    Ringkäik ei ole täiesti suletud süsteem ka seetõttu, et ringkäigu mudelile tuleb lisada kaks täiendavat elementi: investeeringud ja avaliku sektori kulutused. Firmad laenavad raha finantsinstitutsioonidelt, et osta kapitalikaupu. Nii kodumajapidamised kui ka ettevõtted saavad avalikult sektorilt tulusiirdeid.
    See lihtne skeem annab võtme kuidas mõõta ühiskonnas loodud rikkust kolmest aspektist lähtuvalt:
    1) aluseks võetakse kõigis majandusharudes loodud kogutoodang;
    2) lähtutakse kulutustest, mis tehakse kõigi kaupade ja teenuste ostmiseks;
    3) lähtutakse tulust, mis saadakse tootmistegurite eest.

  • Majanduslik heaolu riigis.


    Puhas majanduslik heaolu - näitab inimeste rahulolu ja hõlmab lisaks ühiskonnas loodud kogutoodangule veel ka vaba aja ja varimajanduse väärtuse, millest on lahutatud negatiivsed välismõjud. Negatiivsete välismõjude all peetakse silmas eelkõige keskkonna reostust ja ühiskondlikku ebastabiilsust. Tänapäeva arenenud ühiskonnale on iseloomulikud teravad keskkonnaprobleemid. Mida kõrgemaks läheb tehnoloogiline arengutase, seda raskem on säilitada looduskeskkonda puhtana. Pidevalt luuakse täiuslikumaid seadmeid ja tehnoloogiaid looduse puhastamiseks , samal ajal loodust üha rohkem ja rohkem mõjutades ja looduslikku tasakaalu rikkudes . Keskkonna saastatus on olnud pidevalt tehnoloogilisest arengust sammukese ees. SKP näitaja ei arvesta, millise hinnaga (loodusreostuse mõttes) on mingid tooted toodetud.
    Vaba aeg on olnud üheks oluliseks inimese majandusliku heaolu indikaatoriks. Mida rohkem on inimesel vaba aega, seda suurem on tema majanduslik heaolu. Eeldusel muidugi, et ta omab mingit kindlat sissetulekust, et siin mõeldakse tööaja ja töövälise aja suhet. Kuid seda näitajat ei tohiks siiski liiga üle tähtsustada, sest siin sõltub palju ka töötamise efektiivsusest.
    SKP ei näita varimajanduse osatähtsust inimeste heaolus. Varimajanduse all mõeldakse majandus­tege­­vust, mis ei kajastu ametlikus statistikas. Paljudes riikides on talupoegade ainsaks elatusallikaks narkootiliste ainete toorme kasvatamine. Kui nende sellealane tegevus lõpetada, siis kaotaksid nad oma peamise sissetulekuallika ja järelikult langeks oluliselt ka nende majanduslik heaolu. Eraldi kategooria moodustavad nn vabakutselised töötajad - arstid, advokaadid, kunstnikud jne., kes jätavad sageli osa oma sissetulekutest tuludeklaratsioonis kajastamata. Järelikult osa nende tööst ei peegeldu ametlikus statistikas. Samuti võivad ka farmerid osa oma toodangust realiseerida mitteametlikult. SKP ei mõõda ka näiteks kaudseid kulusid, mis on tehtud laste kasvatamiseks. Samuti ei arvesta statistika tööaega ja tööhulka, mis on kulunud enda jaoks töötamisele.

  • Makroökonoomilised hinnaindeksid.


    Eestis (nagu ka teistes riikides) kasutatakse inflatsioonimäära mõõtmiseks erinevaid hinnaindekseid:
    1) tarbijahinnaindeks (THI) – on enam tuntud, see mõõdab keskmise tarbija ostukorvi hinna muutmist mingil perioodil. Tarbija ostukorv on teatud tarbimistasemele vastav kaupade ja teenuste fikseeritud struktuuriga kogum. Ostukorvi määratakse tarbijaküsitluste teel ja seda muudetakse mõne aasta tagant. THI võrdleb baasaasta korvi maksumust jooksvates hindades sama korvi maksumusega baasperioodi hindades;
    2) SKP deflaator – on ka üheks oluliseks hinnaindeksiks. Sisemajanduse koguprodukti käsitlemisel tehakse vahet nominaalse ja reaalse sisemajanduse koguprodukti vahel:
    a) nominaalse SKP näitajat kasutatakse jooksva aasta kogutoodangu väärtuse väljendamiseks turuhindades. Kuna hinnad aja jooksul muutuvad, siis sisaldab SKP näitaja muutus alati ka hindade muutuse mõju;
    b) reaalset SKP´d arvestatakse selleks, et hindade muutuste mõju kogutoodangu näitajale elimineerida , kasutades mingi varasema aasta (baasaasta) hindu. Reaalne SKP peab kirjeldama toodangu mahu muutust.
    Jagades nominaalse SKP (e SKP jooksvates hindades) reaalse SKP-ga (e SKP-ga baasaasta hindades) saadakse SKP deflaator, mida võib nimetada kõige üldisemaks inflatsiooni mõõduks. SKP deflaatorit arvutatakse Paasche hinnaindeksina, ehk deflaatori leidmiseks kasutatakse jooksva perioodi kaubakogust.
    3) tööstustoodangu tootjahinnaindeks – mis iseloomustab Eestis valmistatud toodete hindade muutust. Indeks hõlmab nii siseturule kui ka ekspordiks valmistatud tööstustooteid. Hinnad on ilma käibemaksu ja aktsiisita. Kaaludena kasutatakse baasaasta (momendil – 1995.aasta) tööstustoodangu müügikogused. Tootjahinnaindeksi arvutused hõlmavad Eestis tegutsevaid tööstusettevõtteid (sh ka elektri- ja soojusenergiat tootvaid ), arvesse võetakse 560 toote hinnamuutusi;
    4) ehitushinnaindeks – mis iseloomustab baasaastale iseloomuliku ehitustegevuse maksumuse muutust ehitusplatsi otsekulude tasemel. Otsekuludes arvestatavad ressursid hõlmavad kolme põhigruppi: tööjõud, ehitusmasinad ja –materjal. Indeksi arvutamisel arvestatakse nelja ehitiste gruppi: eramud, korruselamud, tööstushooned ja ametihooned. Gruppide osakaalud koondindeksis saadakse baasaastal (1997) käikuantud ehitiste pinna osatähtsusest. Hinnainformatsioon kogutakse valikuuringuga kord kvartalis ;
    5) ekspordihinnaindeks – mis iseloomustab Eesti eksportkaupade FOB-hindade muutmist (FOB-hind sisaldab tootmishinda ja kaubaühiku veoga eksportiva maa riigipiirini seotud kulusid). Ekspordihinnad arvutatakse ümber kroonidesse kuu keskel kehtinud valuutakursi alusel. Ekspordihinnaindeksit arvutatakse Eestis alates 1994.aastast. Kaaludena kasutatakse baasaasta ekspordi mahtusid (korrigeeritud tollistatistika andmetel). Ekspordihinnaindeksi üksikute komponentide hinnamuutusi ESA ei avalikusta (eraldi võetuna ei ole representatiivsed).
    6) impordihinnaindeks – mis iseloomustab Eesti importkaupade SIF-hindade muutmist (SIF-hind sisaldab tootmishinda ja kaubaühiku veo- ning kindlustusega importiva maa riigipiirini seotud kulusid). Impordihinnaindeksit arvutatakse Eestis alates 1998.aastast.

  • Majandustsüklid.


    Majandustsüklite all kõige laiemas tähenduses mõistetakse majandusaktiivsust väljendavate näitajate (üldjuhul on selleks majanduskasv) ajas korduvaid perioodilisi kõikumisi. Seejuures loetakse ühe majandustsükli kestuseks üldjuhul sellist ajavahemikku, mille jooksul majandusaktiivsus läbib tõusu- ja langusfaasi. Majandustsükkel on tegeliku RKT perioodiline kõikumine potentsiaalse tootmismahu suhtes ning positiivsete ja negatiivsete lõhede vaheldumine, mis jaguneb languse ja tõusu faasiks.
    Tänapäeval lähtutakse majandustsüklite klassifitseerimisel üha sagedamini sellest, kas antud riigi või piirkonna potentsiaalne majanduskasv tsükli jooksul muutub (tihti nimetatakse seda ka majanduskasvu trendi muutuseks). Sellest lähtuvalt eristatakse:
    a) lühiajalisi tsükleid – need on seotud ajutise ja lühiajalise välis- ja/või sisemaise nõudluse muutumisega antud riigi toodangu järele. See tähendab, et lühiajalise majandustsükli läbimisel ei toimu sellist tootmissisendite ümberpaiknemist, lisandumist või vähenemist, mis põhjustaksid antud riigi või piirkonna potentsiaalse kasvutaseme muutumist. Lühikese tsükli keskmine pikkus on 44 kuud.
    b) pikaajalisi majandustsükleid – mille all mõistetakse sellist majandusaktiivsust väljendavate näitajate muutumist, mis kaasneb vastava riigi või piirkonna potentsiaalse majanduskasvu muutusega. See tähendab, et tsükli jooksul muutub majanduskasvu selline maksimaalne tase, mis ei too endaga kaasa nõudluspoolset hinnasurvet. Pikaajaline tsükkel koosneb 2-3 lühikesest ehk keskmiselt 8 aastat. Veelgi pikemat tsüklit nim. Simon Kuznetsi järgi Kuznetsi tsükliks, mis on 15-25 aasta pikkune majandusliku efektiivsuse kõikumine, mis arvatakse sõltuvat ehitustegevusest, elanikkonna kasvumäärast ja migratsioonist.

  • Riigi kogunõudlus ja selle muutumine.


    Kogunõudluse all mõistetakse kaupade ja teenuste kogust, mida tarbijad antud hetkel kõigis ostusektorites soovivad osta kehtivate turuhindade alusel. Kogunõudlus koosneb neljast ostusektorist e. -elemendist: eratarbimis-, investeerimis-, avaliku sektori kulutuste ja netoekspordi summa. Netoeksport on omakorda ekspordinõudluse ja impordipakkumise summa, kus impordipakkumine on negatiivne.
    Hindade tõus toob kaasa tarbitava koguse vähenemise. Peale hindade üldise taseme võib muud kogunõudlust mõjutavad tegurid jagada kahte rühma: 1) poliitilised mõjutusvahendid: rahapoliitika-rahamassi suurendamine alandab laenuprotsenti, seega parandab laenutingimusi ja stimuleerib investeeringuid ning kestvuskaupade tarbimist; eelarvepoliitika - valitsus võib oma ostudega suurendada kogukulusid, tekitades nõudluse täiendavatele kaupadele ja teenustele. Samasugune mõju on ka maksude alandamisel; 2) majan-dusvälised tegurid: äriline usaldus ja tulevikuootused- helgemad perspektiivid stimuleerivad suuremate kasumite ootuses rohkem investeerima ja vähem säästma raha ning selle arvel suurendama jooksvat tarbimist; kapitali väärtuse muutumine- tarbimine kas suureneb või väheneb; rahvusvahelised majandustingimused kiire majanduskasv USA-s veab kui vedur endaga kaasa paljude teiste Ameerika majandusega tihedalt seotud riikide majandused; demograafilised protsessid- rahvastiku kasv, nii loomulik kui mehaaniline suurendab ka tarbimisnõudlust.
    Riiklik tarbimine sõltub suures osas majandusvälistest, poliitilistest teguritest. Valitsuses enamuses olevate poliitiliste parteide majanduslikud vaated väljenduvad ka valitsuse maksu- ja eelarvepoliitikas. Valitsuse käsutuses arvatakse olevat piisavalt vahendeid kogunõudluse mõjutamiseks, iseküsimus on kas ja kui suurel määral neid kasutatakse.

  • Keynesi rist, tarbimise – ja säästmise funktsioon.


    Isiklik tarbimine on kogunõudluse tähtsam ja suurim element. Kuidas sõltub tulude jagunemine tarbimiseks ja säästmiseks, sellele avaldavad mõju paljud majanduslikud, geograafilised, etnilised, sotsiaalpsühholoogilised, ajaloolised jms. tegurid.
    Kuna on raske leida kahte inimest, kes kulutaksid oma sissetulekuid täpselt samamoodi, kuid siiski sooviksime leida mingi üldise seaduspärasuse, siis võib tarbimise aluseks võtta isikliku kasutatava tulu. Seega, kas kogu tulu tarbitakse või kõik tulud säästetakse. Tõeline tõde asub nende kahe variandi vahel.
    Tarbimiskäitumise põhiliseks teoreetiliseks aluseks on tarbimise üldine seadus, mille kohaselt inimesed suurendavad sissetulekute kasvades oma tarbimist, kuid mitte sama suurel määral. Seda väidet iseloomustab joonis, mida tuntakse ka „ Keynes ´i ristina“, millelt näeme, et tulude kasvades suurenevad tarbimiskulutused , kuid mitte proportsionaalselt.
    Tarbimisfunktsioon e. Keynes´i rist (nimetus on eksitav: tarbimisfunktsioon küll lõikab nurgapoolitajat, kui ei ole sellega kunagi risti). TF- tarbimisfunktsioon, ITK- isiklikult kasutatav tulu.
    Tarbimist ja säästmist mõjutavad tegurid on: rikkus – mida suurem on majapidamise rikkus, seda väiksemad on jooksvad säästud ning vastavalt suurem on tarbimine igal tulutasemel. Rikkus esineb hoiuarvetena pangas või ettevõtete ning valitsuste väärtpaberites ja kinnisvarana ning kallimate püsikaupadena; hindade tase – üldine hinnatõus vähendab tegelikku rikkust, eriti selle rahalist osa ja järelikult ka tarbimiskulutusi. Lisaks mõjule finantskapitali kaudu suurendab hinnatõus ka autonoomset tarbimist; krediidi kättesaadavus ja hind – kallimad kestvuskaubad ja kinnisvara soetatakse tavaliselt võlgu. Mida väiksem on nõutav sissemakse ja pikem järelmaksu periood, seda rohkem on neid, kes soovivad sellist moodust kasutada. Krediidi kättesaadavust mõjutab ka laenprotsent, see on üheks tingimuseks , millega krediiti antakse. Kõrge protsent heidutab tarbijaid kallimate kaupade ostmisest, samas stimuleerib see rohkem säästma, põhjustades tarbimiskulutuste vähenemise; ootused – majapidamise tulevikuhinnangud sissetulekute, hindade, majanduse üldise seisundi kohta mõjutavad oluliselt jooksvat tarbimist. Erinevad tarbimisfunktsiooni teooriad: suhteliste tulude hüpotees – see on irratsionaalne tarbimisteooria, mille analüüs baseerub 2 seisukohal: a) tarbija ei orienteeru niivõrd oma isiklike tarbimistaseme järgi, kuivõrd teiste samasse elanikkonnakihti kuuluvate tarbimistaseme järgi; b) tarbimine on mingil määral harjumuslik, tarbimist mõjutab jooksvate tulude kõrval oluliselt ka eelneva perioodi tarbimistase;
    eluaegse tulutsükli hüpotees – eeldab, et tarbimine baseerub individuaalse kasulikkuse maksimeerimisel ja rikkus avaldub tarbimiskäitumisele otsest mõju. Ratsionaalse inimese tarbimisotsus lähtub mitte jooksvast vaid eeldatavast eluaegsest tulust, püüdes maksimeerida kogukasulikkust elu erinevatel etappidel ;
    püsiva tulu hüpotees – eeldab, et inimeste tulud on muutuvad ja neile ei meeldi kõikuv tarbimine. Selle asemel, et lubada muutuvatel tuludel mõjutada tarbimist, püüavad inimesed säilitada enamvähem ühtlast tarbimistaset.

  • Investeerimine majanduses.


    Investeeringud on teiseks põhiliseks kogunõudluse elemendiks. Tootmislik tarbimine ehk investeerin­gud moodustades arenenud maades keskmiselt 15% SKP-st. Investeering on esemelise kapitali formeerimine ja ühiskonna tegeliku kapitali juurdekasv. Firmade ja majapidamiste investeerimisotsuste jälgimine väärib tähelepanu mitmel põhjusel. Esiteks aitab investeeringute teooria süvendada teadmisi sellest, kuidas majapidamised jaotavad oma sissetuleku jooksvateks kulutusteks ja tulevasteks kulutusteks. Teiseks muutused firmade investeerimisotsustes määravad toodangu- ja tööhõivetaseme. Kolmandaks , investeeringud on üks põhilisi majanduskasvu allikaid Investeeringutel on ühiskonnas täita kaks olulist rolli:
    1) nende suurus mõjutab kogunõudmist ning selle kaudu ka tootmismahtu ja tööhõivet
    2) investeeringud on tootmise laiendamise põhieelduseks
    Esimesel juhul on investeeringute mõju lühiajaline, st kogutoodangut mõjutatakse kogunõudmise kaudu. Teisel juhul on mõju pikaajalisem, sest eeldused luuakse majanduslikuks kasvuks tulevikus.
    Investeeringud võib jagada nende lähteallika alusel kolme gruppi:
    1) majapidamiste kulutused elamuehitusele
    2)ettevõtete investeeringud tootmise laiendamiseks
    3)valitsuse ehk ühiskondlikud investeeringud
    Põhiliseks tootmislikuks tarbijaks on ettevõtted ning nende investeeringute põhilisteks elementideks on investeeringud põhikapitali (hoonete ehitus, seadmete muretsemine) ja investeeringud kaubavarudesse.
    Majandustsükli jooksul muutuvad kõige enam laoinvesteeringud ning nendele järgnevad elamu-investeeringud. Üldtunnustatud investeeringuliikide käsitlemisel on mõneti tagaplaanile jäänud investeeringud inimestesse ehk siis inimkapitali. Selle all mõeldakse summasid, mis paigutatakse pikaajalise kasutamise eesmärgil lastesse nende elatus- ja kasvatuskulude vormis või siis personali ettevalmistamiseks.
    Investeeringud on majanduste muutuste suhtes hoopis tundlikumad kui tarbimiskulutused. Tarbi­mi­ne toimub tunduvalt ühtlasemalt kui investeerimine, kuna indiviidid eelistavad kogu elu jook­sul enamvähem ühepalju tarbida. Kasumit maksimeerivatel firmadel on aga hoopis vähem põhju­si oma investeerimiskulutusi aja jooksul tasandada. Investeeringute kõikumine ajas äratas majan­dus­teadlastes huvi juba enne Keynesi . Keynes argumenteeris oma teoses “Tööhõive, intressid ja raha üldteooria”, et investeerimiskulutuste kõikumised on äritsüklite põhjuseks või vähemasti põhiliseks tsüklite tekitajaks. Investeerimiskulutuste mõõtmine on keeruline, kuna keeruline on mõõta ja hinnata amorti­satsiooni­­kulusid.
    Erinevalt majapidamiste tarbimisotsustest ei sõltu ettevõtete investeerimissoov otseselt jooks­vatest tuludest ja tootmismahust. Nõudmine põhikapitalile, mis oma olemuselt on kauakestev, basee­rub suures osas tulevaste müügivõimaluste hinnangutel. Samasugune on ettevõtjate suh­tu­mi­ne kaubavarudesse. Tavaliselt suurendatakse varusid majanduse kriisijärgse toibumisfaasi alguses. Vastupidiselt investeerimisele sõltub nõudlus töö ja materjalide järele põhiliselt jooksvast tootmis- ja müügimahust. Investeeringud on sõltumatu iseloom ilmneb ka nende võrdlemisel RKT-ga. Investeeringute dünaamika on palju ebapüsivam kui RKT liikumine ning otsene seos investeeringute ja reaalse RKT vahel puudub.
    Investeeringute aluseks on säästud. Reeglina ei saa ühiskond rohkem investeerida kui ta on säästnud. Säästjateks ja investeerijateks on sageli erinevad majandusagendid, kes lähtuvad erine­va­test motiividest. Küsimusele, kas ühiskonna kogusääst ja koguinvesteering on võrdsed, vastavad majan­dus­­teooriad erinevalt. Klassikaline koolkond vastab sellele jaatavalt. Nad käsitlevad säästude ja laenuprotsendi suhet võrdelisena. Laenuprotsendi tõus stimuleerib rohkem säästma, kuna tõotab suuremat tulu tulevikus. Keynsistid seevastu seovad säästude suuruse jooksva tuluga ja eitavad säästude üksühest seost laenuprotsendiga. Investeeringud sõltuvad Keynesi arvates oodatavast nõudmisest. Neil tingimustel pole finantsturg võimeline tagama tasakaaluseisundit kogu majanduses. Turg pole alati võimeline kiiresti ja sünkroonselt koordineerima omavahel sääste ja investeeringuid. Praktika on näidanud, et ettevõtete investeerimissoov ja majapidamiste säästmiskalduvuse vahe puudub seos. Majanduses puudub mehhanism , mis transformeeriks säästusoovide muutuse otse vastavateks investeerimis­soovideks. Siin peitub võimalus kriisinähtudeks. Kord on investeeringuid liiga palju (kogu­nõudlus kasvab ja tekib inflatsioon) ning kord on liiga vähe (pankrotid, tööpuudus, deflatsioon ).
    Investeeringute majanduslik analüüs seisneb kolme teguri vastastikuse mõju väljaselgitamises. Need on
    1) investeeringunõudlus- ettevõtete, majapidamiste jaa valitsuse nõudlus kapitalikaupade järele
    2) raha hulk rahaturul (mida kaudselt kontrollib riigi keskpank
    3)laenuprotsent, mis tuleneb osaliselt eelmisest

  • Otsus selle kohta, kas investeerida või mitte sõltub kahest asjaolust


    1)investeeringu oodatavast tulumäärast s.o. ettevõtte aastatulu oodatav juurdekasv, mida antud investeeringuga loodetakse saada.
    2)laenukulust, s.o. hind, mida laenusaaja maksab laenatavate vahendite eest.
    Kui laenukulu on väiksem oodatavast tulumäärast, siis on majanduslikult kasulik planeerida investeerimist. Maksimaalset kasumit taotlev ettevõte investeerib põhikapitali niikaua, kuni investeeringu piirefektiivsus (IPE) on suurem laenukulust rahaturul. Ta teeb seda sellepärast, et investeerides kapitalikaupadesse teenib ettevõte rohkem kui välja laenates.
    IPE=laenutulu/ investeering *100
    Kui IPE on väiksem laenukulust, teeniks ettevõte kapitalikaupadesse investeerides vähem võrreldes võimalusega teenida välja laenatud rahalt. Kui ettevõte ei pea investeerimiseks laenama ja saab kasutada oma sisemisi ressursse, siis võrdleb ta investeeringu oodatavat tulumäära ettevõtte enda fondide kasutamise alternatiivkuluga
    Igasuguse laenu kasutamist iseloomustab laenuprotsent ehk protsent, mis on laenatavate ressursside kasutamise hind mõõdetuna protsendina investeeringu algsummast. Üldmõistena käib see nii laenusaaja kui laenuandja kohta. Laenu kasutatakse teatud aja jooksul. Laenulepingu sõlmimisel lepitakse kokku laenuprotsendi suuruses, mida nimetatakse nominaalseks laenu­protsendiks. Laenu kasutamise aja jooksul võib aga toimuda üldine hinnatõus e. inflatsioon ning mille tagajärjel raha odavneb. Seetõttu on otstarbekas kasutada mõistet reaalne laenu­protsent, mis on laenu pealt makstav protsent mõõdetuna reaalsetes kaubahindades ehk korrigeerituna inflatsioonimääraga
    Põhikapitali suurenemise kõrval on investeeringute teiseks osaks investeeringud kaubavarudesse. Ettevõtted suurendavad kaubavarusid :
    1) oodates kauba hinna peatset tõusu või püüdes tekitada defitsiidi kaudu hinnatõusu
    2) nähes ette nõudmise suurenemist
    Kaubavarudesse investeerimise loodetava tulu kõrval tuleb arvestada ka kuludega, kuna see seob raha, mis oleks võinud tulu anda laenuprotsendina ja lisakulutused võivad tekkida ka kaubavarude säilitamisel

  • Investeeringunõudlust mõjutab:


    1) protsendimäär
    2) äriline usaldus ja tulevikuootused
    3) tootmistegurite hindade muutused
    4) inflatsioon
    5) tootmistehnoloogia areng ja vajadus vananenud seadmed asendada uusimatega
    6) maksupoliitika (maksuvabade amortisatsiooninormide kehtestamine)
    7) rahvatulu kasv, mis reeglina suurendab investeeringuid
    Kapitali kogumahutus ehk kodumaised koguinvesteeringud koosnevad kahest komponendist: kapitali kogumahutusest põhivarasse ja muutustest varudes. Makroökonoomikas kasutatakse siiski enam terminit koguinvesteeringud. Investeerimiskulutused on kulutused, mida tehakse püsikaupade soetamiseks eesmärgiga kasutada neid pikema aja (üle ühe aasta) vältel tootmisprotsessis. Kui me lahutame kodumaistest koguinvesteeringutest amortisatsiooni, siis saame kodumaised netoinvesteeringud. Netoinvesteeringud mõõdavad investeerimis- ehk kapitalikaupadele lisandunud voogu. Makromajanduslikus mõttes tähendab investeerimine masinate ja seadmete soetamist, elamute ostu jne. ning kaubavarude soetamist. Aktsiate ja võlakirjade ostmine, mida sageli peetakse investeeringuks, rahvamajanduse arvepidamise antud mõiste alla ei kuulu.

  • Riigi kogupakkumine ja selle muutumine.



    Kogupakkumiseks nimetatakse ettevõtete poolt igal hinnatasemel pakutava kogu-toodangu hulka. Kogupakkumise näitajaks on reaalne rahvamajanduse kogutoodang. Kogupakkumise kõver on üldise hinnataseme ja ettevõtete poolt toodetava reaalse SKP vahelise suhte graafiline kirjeldus. Peab aga nentima , et olenevalt koolkonnast võib kogupakkumise kõvera kuju olla väga erinev, sest erinevead majandusteadlased kasutavad erinevaid lähenemisviise

  • Põhilisteks kogutoodangut mõjutavateks teguriteks on


    1)töö tootlikkus
    2)üldine palgatase
    3)tootmiskulude suurenemine
    Kogupakkumise puhul on üheks oluliseks probleemiks tema vastavus kogunõudlusele ehk optimaalse toodangu mahu leidmine. Tegelikkuses pole optimaalse toodangu mahu leidmine lihtne, sest tootmisotsused baseeruvad mitte ainult jooksva perioodi hindadel vaid ka hinnaootustel, kuna osa toodangust müüakse tulevikus.

  • Kogupakkumise kõver


    Kogupakkumise kõver jaguneb kaheks osaks. Horisontaalset lõiku nimetatakse Keynesi sektoriks. Selles sektoris, alustades liikumist punktist A, asub majandus kaugel potentsiaalsest tootmismahust. Vabad tootmisressursid ja kõrge tööpuudus võimaldavad nõud­mi­se kasvades suurendada tootmist ja tööhõivet, säilitades algset hinnataset H. Mida lähemale jõuab tootmine potentsiaalsele tootmismahu tasandile Q, seda defitsiitsemaks muutuvad kõik toot­mistegurid, nõudmine ületab pakkumise. Hinnad hakkavad tõusma ja turutasakaal nihkub kõrgemale hinnatasemele H1.
    Ületades potentsiaalse tootmismahu, muutub kogupakkumise kõver vertikaalseks. Seda osa nimetatakse kogupakkumise kõvera klassikaliseks sektoriks. Kuna majandus juba asub täishõive­ta­­sa­kaalus, on tootmisressursside juurdesaamine tootmise laiendamiseks raskendatud kui mitte võimatu. Edasine nõudmise suurenemine viib nendes tingimustes põhiliselt hindade tõusule.
    Palgad ja hinnad on jäigad just alanemise suhtes. Seega kui majandus on jõudnud punkti D (hinnatasemel H2), siis edasine kogunõudmise vähenemine ei vii majandust tagasi punkti C või B, sest ettevõtjad ja töölised seisavad vastu hindade ja palkade alandamisele. Kogunõudmise vähenemine toimub nüüdsest kogutoodangu vähenemise kaudu ning majandus liigub punkti E suunas. Kirjeldatud hindade jäikus alanemise suunas viib pikemas perspektiivis pidevale ja astmelisele hinnataseme tõusule, mida kinnitab ka majanduspraktika ajalugu.

  • Rahvuslik tasakaal ja selle kujunemine.


    Igas majanduses on tööhõive, tööpuudus, sisemajanduse koguprodukt ja tööstustoodang periooditi muutuvad suurused. Kõigile loetletud muutujatele on omane tsüklilisus, mis tuleneb majanduse arenemise sisemistest seaduspärasustest.
    Majandusteooria eri koolkondade vahel on üksmeel selles, et
    1)majandus ei saa olla kogu aeg tasakaaluseisundis
    2)mittetasakaalus majandus areneb tasakaalu suunas
    Eriarvamused püsivad küsimustes:
    1)kas saabuv tasakaal asub potentsiaalse tootmismahu lähedal või allpool seda
    2)kas tasakaal saabub lühiajalise kõikumise tagajärjel või nõuab see pikemat ajaperioodi
    Igal konkreetsel ajahetkel on ühiskonnas teatud kindel hulk tööd, maad ja kapitali. Kombineerides tootmistegureid omavahel vastavalt olemasolevale tehnoloogilisele arengu­astmele ja ettevõtluse tasemele saavutatakse maksimaalne võimalik kogutoodangu hulk.
    Täishõive tasakaalus toodab majandus kõiki kaupu kas punktis A või ükskõik millises teises punktis võimaliku tootmise piiril . Kui majandus püüaks toota punktis B, tekkiks koheselt ressursside puudujääk ja hinnad hakkaksid tõusma. Kui toodetakse vähem võimalikust, s.o. punktis C, tekib tööpuudus ja tootmisressursside alakoormatus ehk ülejääk. Seega põhimõtteliselt võib tasakaal tekkida kolmes erinevas punktis. Seda erinevust tootmismahu ja tegeliku potentsiaalse tootmismahu vahel nimetatakse RKT lõheks. Lõhe võib olla nii negatiivne kui positiivne.
    Kui potentsiaalne RKT on tegelikust väiksem, nimetatakse nende vahet negatiivseks ehk laienemise RKT lõheks. Negatiivse lõhe tekkimise põhjusteks peetakse valitsuse kulutuste suurenemist ja raha pakkumise kasvu. Selles seisundis peetakse majandust “ülekuumenenuks”. Ressursid on maksimaalselt koormatud ja tööpuudus madalaimal loomulikul tasemel. Siinkohal tuleks meenutada, et potentsiaalne tootmismaht pole maksimaalne piir. Jätkata tootmise laiendamist ületades võimaluste piiri saab tööd intensiivistades ja tööhõive loomulikku piiri ületades. See toob endaga kaasa nominaalpalga tõusu, mis suurendab inflatsioonilist survet hindadele. Hindade tõusu toob aga kaasa reaalpalga languse ning töötajate nõudmise nominaalpalga tõstmiseks. Kuna materiaalseid tootmistegureid kasutatakse täieliku võimalikkuse piiril, siis ei saa tootmismaht edasi kasvada. See jääb kas endisele tasemel või väheneb. Hindade tõusuga kaasnev kogutoodangu vähenemine kujuneb stagflatsiooniks s.o. majanduse seisund, kus inflatsiooniga kaasneb kogutoodangu vähenemine ja tööpuudus. See on küllalt tüüpiline nähtus viimaste aastakümnete majandusele.
    Kui potentsiaalne tootmismaht on suurem tegelikust, nimetatakse tekkivat vahet positiivseks ehk kokkutõmbumise RKT lõheks. Positiivne lõhe võib tekkida kahel viisil
    1)kui mingil põhjusel väheneb kogunõudlus
    2)kui väheneb kogupakkumine
    Seda tüüpi lõhe esineb majanduse languse perioodil, kui tööpuuduse tase on kõrge ja paljud ressursid on alakoormatud. Ettevõtted vähendavad tootmist ja vallandavad töölisi, kes on sunnitud leppima madalamate palkadega. Hinnad alanevad, samuti ka hinnataseme ootused. Kõige selle tulemusena kogupakkumine suureneb ja majandus pöördub tagasi pikaajalise tasakaalu seisundisse. Selline klassikaline lähenemine toimis hulk aega tagasi. Tänapäeval on hinnad ja palgad küllaltki jäigad ja seda just allapoole langemise suunas ja seepärast võib taoline tööpuuduse tasakaaluseisund kesta küllalt kaua. Üks võimalus kuidas kriisist väljuda oleks oodata niikaua, kuni olukord läheb nii hulluks, kui 30ndatel aastatel. Massiline ja kauakestev tööpuudus ning suured üleliigsed kaubavarud sunniksid pikapeale ettevõtjaid ja töölisi nõustuma palkade ja hindade alandamisega. Poliitikud on viimasel ajal siiski seisukohal, et parem oleks püüda sellise situatsiooni tekkimist vältida, sest vaevalt ükski valitsus seda üle
    Majanduse liikumine tasakaaluseisundisse toimub kahe tegurite rühma toimel
    1)majanduses endas on olemas teatud kohandumismehhanism e. isereguleerumine
    2)valitsuse majanduspoliitilised meetmed isereguleerumise toetamiseks
    Kohanemine inflatsioonilises e. negatiivses lõhes on palju kergem ja kiirem kui RKT positiivses lõhes. Määravaks osutub kui paindlikud või paindumatud on palgad ja hinnad ja kui kiiresti toimub nende kohanemine uute tingimustega. Keynesi väitel on kõige suuremad süüdlased ebaratsionaalsed töölised, kellele ei meeldi palkade alandamine .

  • Pakkumise šokk


    Pakkumise šokiks ehk stagflatsiooniks nimetatakse kogutoodangu vähenemist koos hinnatõusuga. Üht tüüpi stagflatsiooni me vaatlesime inflatsioonilise lõhe vähenemisel. Sel juhul oli tegemist kogunõudmisest tingitud majanduse “ülekuumenemise” tagajärgede likvideeri­misega. Ent kogupakkumine võib väheneda ka teisel moel. Põhjuseks on tavaliselt mingi tootmisteguri hinna järsk tõus. Näiteks võiks olla 70ndate aastate naftakriis. Teatavasti otsustas OPEC 1973. A. tõsta toornafta hinda ligikaudu neli korda. Kuna energia moodustab osa tootmiskuludest praktiliselt kõigi kaupade puhul, oli tulemuseks tootmismahu vähenemine allapoole potentsiaalset taset. Selle tagajärjel vähenes näiteks USA-s oluliselt kogutoodang, samas tööpuudus suurenes 9%-ni ja inflatsiooni määr tõusis 10%-ni..

  • Tööhõive ja töötus majanduses.


    Majanduspoliitika üheks eesmärgiks on täishõive saavutamine. Täishõive on olukord majanduses, kus kõik ressursid on täielikult rakendatud, st. majandus toimib loomuliku tööpuuduse tingimustes. Ressursside all mõeldakse kõiki tootmistegureid. Kui ressursse ei kasutata täielikult on tegemist osalise hõivega. Töö kui tootmisteguri osalist hõivet nimetatakse tööpuuduseks.
    Makromajanduse üheks põhiprobleemiks on kogu potentsiaalse tööjõu hõivatus. Alati, isegi majandusliku tõusu tingimustes leidub inimesi, kes on töötud, kuigi nad on huvitatud töötamisest ja on selleks ka võimelised, aga nad lihtsalt ei leia rakendust. Majandusliku kasvu tingimustes tööpuudus väheneb. Kui aga tööpuuduse määr on kõrge , näitab see, et majanduses toimub teatud tagasiminek.
    Perioodilised tööhõive vähenemised tulevad ühiskonnale teatud mõttes kasuks, kuna võimaldavad töötutel tõsta oma kvalifikatsiooni ja ümberõppinud töötajate hilisem rakendamine on ühiskonnale isegi kasulikum. See ei kehti pikaajalise töötuse kohta (isik on tööd otsinud rohkem kui aasta), mil töötu kaotab töö otsimise motivatsiooni ja minetab oma ametioskused. Üksikisiku seisukohalt on tööpuudus alati traagiline ja mõjub isiksuse arengule pidurdavalt.
    Tööpuudus ei ole enamasti võrdselt jaotunud kõigi elanikkonna gruppide vahel. Suurem on tööpuudus vähemusrahvuste, naiste ja noorte hulgas.

  • Töötuse liigid


    Töötuse klassifitseerimisel lähtutakse tema põhjustest. Tavaliselt eristatakse viit erinevat töötuse liiki:
    1)Friktsionaalse e. siirdetöötuse korral on osa töökohti teatud aja jooksul täitmata, kuna nii potentsiaalsed töövõtjad kui tööandjad vajavad aega turu-uuringuteks. Selline töötus ei kesta tavaliselt kaua ja tulemuseks on enamasti tööturu parem informeeritus ning palga ja hõive efektiivsem jaotus.
    2)Struktuurset töötust põhjustab majanduse struktuurimuutustest tingitud vabade töökohtade mittevastavus tööjõu pakkumisele. Tööjõu nõudluse muutumise ja tehnoloogia täiustamise tõttu võivad teatud piirkonnad vajada kas rohkem või vähem mingite kindlate oskustega töötajaid. Samuti võib struktuurne töötus ilmneda mingi ettevõtte sulgemisel. Sellise töötuse vältimiseks on oluline tööjõu mobiilsus ja tööturu paindlikkus , teisisõnu, tööturgu ei tohiks seadusandlikult üle reguleerida
    3)Tsükliline töötus ilmneb majanduslanguste või kriiside ajal koos kogutoodangu vähenemisega. Majanduslikud seisakud või langused on tänapäeva majanduses tavalised . Seega esineb tsüklilist tööpuudust kõigis arenenud maades.
    4)Hooajaline (sesoonne) töötus. Põhjuseks on tööjõu nõudluse või pakkumise muutused kalendriaasta jooksul. Eriti tüüpiline on sesoonne töötus põllumajanduses, ehituses, turismis.
    5)Varjatud töötus võib tekkida juhul, kui töötajate piirtootlikkus on null või negatiivne. Sellisel juhul oleks majanduse kogutoodang suurem, kui antud töötajad oleksid töötud või veelgi parem, kui nad oleksid hõivatud mingis teises valdkonnas, kus nende piirtootlikkus oleks positiivne. Mõne autori arvates kuuluvad hooajaline ja varjatud töötus struktuurse töötuse alla.

  • Eesti Vabariigi praegune tööturupoliitika


    Tööturupoliitika rõhud on Eestis hakanud muutuma . Varem (1992-1994) oli Eestis valdavalt passiivne tööturupoliitika, kuid nüüdseks on suurem osa vahenditest kulutatud aktiivsele tööturupoliitikale. Passiivne tööturupoliitika seisneb töötule abiraha ja ümberõppestipendiumi maksmises. Töötu abiraha suurus on 400 krooni. Töötu ümberõppe­stipen­diumi makstakse maksimaalselt 6 kuu jooksul ja selle suuruseks on 650 krooni. Lisaks makstakse töötutele ettevõtlustoetust, mille suurus on 10 000 krooni. Tööandjale võidakse maksta tööturu­toetust juhul, kui ta võtab tööle väiksema konkurentsivõimega töötu.
    Aktiivse tööturupoliitika meetmetest kasutatakse kõige enam tööturuõpe. Õppes osalenute arv on vähenenud , seda eelkõige põhjusel, et vastavalt 1995. a. jõustunud töötu sotsiaalse kaitse seadusele saab koolitust anda ainult registreeritud töötutele. Teiseks põhjuseks on tööturuõppe suunitluse muutumine: 1994. a. ja enne seda oli põhirõhk nn. tööturualasel üldõppel (keeleõpe, arvutiõpe, toimetuleku kursused jne.), ent alates 1995. a. on suurem rõhk pandud ametialastele täiend- ja ümberõppe kursustele, mis on aga hinnalt kallimad.
    Rakendatakse ka hädaabitöid. Hädaabitööd on tööhõivetalituste poolt töötutele korraldatav ajutine töö, mille tegemiseks ei ole üldjuhul vaja vastavat erialast ettevalmistust. Aktiivsete meetmete hulka tuleks lugeda ka ülalmainitud stardiraha maksmist, mis peab võimaldama ettevõtluse alustamist.
    Tööturupoliitika peaks tulevikus olema rohkem eesmärgipärasem. Vastavate ametkondade tegevusest jääb mulje, et tööturupoliitika ellurakendamisel puuduvad kaugemad perspektiivid ja pikaajaline strateegia. Paljuski käitutakse hetke turusituatsiooni muutumise ajendil.
    Vastavad ametkonnad (eriti sotsiaalministeerium) peaksid rohkem tähelepanu pöörama tööturu arendamise perspektiividele. Aktiivse tööturupoliitika meetmetest rääkides võiks ka Eestis rakendada ettevõtluse inkubaatorite ideed: vastavates keskustes luuakse alustajatele ettevõtjatele minimaalselt vajalikud eeldused, selleks, et alustada äritegevust ja ühtlasi luua uusi töökohti. Lisaks tuleb lähitulevikus hakata tegelema pikaajaliste töötutega, kes enam töötu abiraha saajate kategooriasse ei kuulu.
    Kui vaadata pikemas perspektiivis, siis ilmselt muutuvad kunagi aktuaalseks spetsiaalsed koolitusprogrammid noortele, sest noorte seas hakkab töötus tulevikus kindlasti kasvama. On vaja mitmesuguseid tugiprogramme teiste riskirühmade (kinnipidamisasutustest vabanenute, inva­liidide, pensionieelses eas inimeste jne.) töölerakendamiseks. Ka töötu abiraha vajab suuren­damist, sest praeguse abiraha suurus jääb allapoole vaesuspiiri.

  • Inflatsioon ja selle tekkimise põhjused.


    Inflatsioon on oma olemuselt üks vanemaid majandusnähtusi. Inflatsioon kui mõiste võeti kasutusele Ameerika Põhja- ja Lõunaosariikide vahelise kodusõja ajal aastatel 1861-1865. Kogutud maksudega ei olnud enam võimalik kodusõja kasvavaid kulutusi katta ning kulutuste korvamiseks trükiti suurel hulgal paberraha . Seoses kaupade ja teenuste kiire vähenemisega langes äsja ringlusse lastud paberraha väärtus. Raha hulk kasvas, ent kaupade hinnad tõusid veelgi kiiremini
    Inflatsioon väljendab raha ostujõu langust, hindade üldist tõusu, mis on seotud raharingluse häiretega.
    Algselt mõisteti inflatsiooni all niisugust olukorda, kus majanduses oli liiga palju raha. Hiljem seostati inflatsioon nõudluse kasvuga. Praegu nähakse inflatsiooni peamiselt hinnatõusus, kuigi ka liigne raha või liignõudlus ei ole välistatud. Märkusena tuleb aga öelda, et hinnatõus peab olema üldine ja püsiva iseloomuga . Olukorras, kus hinnad tõusevad näiteks 1% piires, ei oleks õige rääkida inflatsioonist. Teatud erandina võiks sellest kõnelda juhul, kui hindade tõusuga pole kaasnenud kaupade kvaliteedi paranemist ega sortimendi laienemist. Inflatsiooniga ei ole tegemist ka siis, kui näiteks streikide tagajärjel mingis majandusharus suurenevad töötasud või ühekordselt kallinevad tootmistegurid. Tootmiskulude kasv ja liignõudlus põhjustavad üldist hinnatõusu või tekitavad surve selle tõusuks, mis kahandab vältimatult raha väärtust.

  • Inflatsiooni liigid


    Inflatsiooni on võimalik liigitada mitmeti. Laiendatud käsitluse puhul võime inflatsiooni liigitada avalikuks ja varjatuks.

  • Avalik inflatsioon


    Turumajandusega kaasnev nähtus, mis avaldub hinnatõusus, kas suhtelises või üldises. Turumajanduses muutuvad kaupade ja teenuste hinnad pidevalt. See võimaldab lahendada majanduse võtmeprobleeme ning jaotada ümber ressursse ja tulusid. Küll aga kujundab suhteline hindade muutus tendentsi üldiseks hinnatõusuks.

  • Varjatud e. allasurutud inflatsioon



    Mõistetakse niisugust majanduslikku olukorda, kus hinnad võivad samaks jääda, ent kaupade kvaliteet halveneb ja sortiment aheneb. Kvaliteetsete kaupade asemel hakatakse müüma ersatskaupu, mille kvaliteet ja tarbimisomadused alandavad reaalset tarbimist. Tekib kaubadefitsiit.
    Lähtudes põhjustest ja ulatustest võib inflatsiooni liigitada veel:

  • Nõudlusinflatsioon


    Väljendab liignõudlust st nõudlus ületab pakkumise. Kui majanduses on tarbijate käes liigset raha, siis see iseenesest tekitab liignõudluse. Näiteks üleminekul plaanimajanduselt turumajandusele võidakse täiendavate riigieelarvekulude katmiseks kasutada täiendavat emissiooni. Paberraha satub ringlusse rohkem kui hetkel on käibel kaubavarusid. Nõudlusinflatsiooni võib põhjustada ka alapakkumine. Tegeliku ja potentsiaalse tootmise taseme vahel on tekkinud nii suur lõhe, et olemasolevaid ressursse ei suudeta efektiivselt kasutada. Tootmine väheneb ja turul tekib kaupade puudus.

  • Pakkumis- (kulu-) inflatsiooni


    Iseloomustab tootmiskulude kasv, mille põhjused võivad olla väga erinevad. Näiteks võib kallineda tooraine. Samuti võivad tööandjad ametiühingute survel tõsta majanduslikult põhjendamatult palka, mis omakorda sunnib ettevõtteid toodangu hinda tõstma. Kuluinflatsioonil on mitmeid alaliike.

  • Palga- ja hinnainflatsioon


    Paljudes ettevõtetes moodustavad palgakulud suurema osa tootmiskuludest. Palgataseme põhjendamatule suurendamisele järgneb üldine kulude kasv.
    Monopoolses seisundis olevad ettevõtted võivad hindu tõsta, kuigi selleks puuduvad majanduslikud tingimused. Näiteks Eestis tõstetakse märgatavalt kütte, telefoni ja elektri hindu vaatamata sellele, et tarbija tulude kasv on piiratud.

  • Siirdeinflatsioon


    Üldine hindade tõus järgneb ka siis, kui neis riikides, kellega on tihe majanduslik koostöö, hinnad märkimisväärselt tõusevad. Näiteks kui Venemaal toorme, gaasi ja naftasaaduste jms. hinnad tõusevad, toimub sama ka Eesti majanduses.

  • Maksuinflatsioon


    Iga tootja on sunnitud kasumi säilitamise nimel kompenseerima neid kulutusi, mis on seotud täiendavate maksudega.

  • Majandusootuste inflatsioon


    tuleneb üksikisikute ja ettevõtete käitumisest. Inflatsioon kujundab vastava majandusliku käitumise. Näiteks kui inflatsioon on igapäevane nähtus, kavandavad ettevõtjad uutele toodetele kõrgemad hinnad, lähtudes oodatavast inflatsioonist. Tarbijad omakorda kulutavad kõik sissetulekud kaupade ostmiseks, kartes, et tulevikus hinnad tõusevad veelgi. Tarbija käitumist inflatsiooni ootusel käsitlevad kaks arvestatavat teooriat adaptiivsete ootuste teooria ja ratsionaalsete ootuste teooria. Adaptiivsed ootused kujunevad tarbijate mineviku kogemuste põhjal ja nende peamine mõte seisneb selles, et uue inflatsioonimääraga kohanemine võtab aega. Ratsionaalsed ootused on seevastu tulevikuootused, mille tarbijad kujundavad kasutades olemasolevat infot ning teadmisi praeguse ja tulevikupoliitika mõjust. Selle hüpoteesi järgi võivad inimesed palju kiiremini muuta oma ootusi inflatsioonimäära kohta.

  • Struktuurne inflatsioon


    Väljendub selles, et suhteliselt lühikese aja jooksul nõudlusstruktuur muutub vastavalt tarbijate väärtushinnangute muutusele. Näiteks kasvab Eestis esialgu nõudlus sisseveetud toiduainete järele, mistõttu kodumaiste toiduainete tootmine väheneb. Kuid kohalike toiduainete kvaliteedi tõstmine suurendab nende konkurentsivõimet siseturul ning nõudlus nende järele kasvab. Sellest väitest tulenevalt võib järeldada, et põllumajanduslik tootmine hakkab uuesti arenema. See eeldab täiendavate ressursside paigutamist põllumajandusse, mida ei ole võimalik kohe teha, küll aga saab hindu kiiresti muuta.
    Inflatsiooni mõju majandusele ja kogu ühiskonna arengule sõltub eelkõige inflatsioonimäärast. Selle järgi saab eristada kolme inflatsiooni tüüpi :

  • Roomava inflatsiooni


    näitajaks on kuni 10 % aastas, kuid täpset piiri siin tõmmata ei saa. Arvatakse, et niisugune mõõdukas inflatsioon on ebaoluline, ent see on siiski vaieldav. Isegi 3-% inflatsioonimäära korral on üks kroon 20 aasta pärast kaotanud umbes poole oma väärtusest. Samas on mõõdukal inflatsioonil ka teatud positiivne mõju majandusele. Olukorras kus rahaühik odavneb aeglaselt on kasulik raha paigutada investeeringutesse

  • Jooksev ehk galopeeriv inflatsiooni


    määraks on 10% ja enam. Selle suurenemisele saavad mõju avaldada peamiselt administratiivsed meetodid- näiteks hindade külmutamine teatud perioodiks .. Hindade külmutamine on aga suhteliselt ohtlik tegevus, sest see võib majanduse tasakaalust välja viia, tekitades liignõudluse inflatsioonilise surve.

  • Hüperinflatsioon


    on äärmuslik majandusnähtus, mille peamiseks tunnuseks on järsk hinnatõus, mis võib ulatuda isegi üle 50% kuus. Sellise protsessi jätkudes võib tugevalt kannatada kogu riigi valuutasüsteem ja seoses sellega ka kogu majandus. Näiteks Poolas tõusid hinnad ajavahemikul 1989 augustist kuni 1990 veebruarini 9,3 korda.

  • Inflatsioonispiraal


    Inflatsioon avaldub väga erinevates liikides, ent ükski nendest ei avaldu majanduses nn puhtal kujul. Sageli avaldub inflatsioon spiraalina, kus põhjus ja tagajärg on vastastikku seotud. Näiteks kui inflatsioon saab alguse liignõudlusest, siis levib ta hiljem erinevate majandusagentide vaheliste sidemete kaudu kulusfääri ja võib muutuda kuluinflatsiooniks.
    Enam levinumad on järgmised inflatsioonispiraalid:
    1)Hinnad - palk - hinnad tüüpi inflatsioonispiraal. Hindade tõustes ollakse sunnitud palku suurendama, sest on vaja töötajate suurenenud väljaminekuid kompenseerida. Kui suurenevad palgad, siis kasvavad tootmiskulud ja kasvab nõudlus. See omakorda sunnib tootjaid kaupade hindu tõstma.
    2)Hinnad - valuutakurss - hinnad tüüpi inflatsioonispiraal esineb siis, kui hindade tõus antud riigis on olnud tunduvalt kiirem kui teistes riikides. Järgneb antud riigi valuutaühiku devalveerimine, mille tõttu kallinevad imporditavad kaubad ja nende hulgas ka tootmisvahendid. järelikult tõusevad ka toodete hinnad.
    3)Hinnad - intressid - hinnad tüüpi inflatsioonispiraal. Kui pangad suurendavad hoiuse­intressi, siis hoiustatakse rohkem sääste ja väheneb nõudlus. Samal ajal kasvavad tootmiskulud laenuintressi kasvu arvel ja tõusevad hinnad.
    4)Hinnad - hinnad tüüpi inflatsioonispiraal on selline, kus majanduses võib esineda inflatsiooni genereerimist. Näiteks kui Eestis tõusevad toorainete hinnad, siis töötlevates ettevõtetes kasvavad tootmiskulud ja need suruvad üles ka üldise hinnataseme. Sama võib täheldada ka põllumajanduses, kus energeetiliste ressursside hindade tõus surub üles ka põllumajandusliku toorme hinnataseme. Sellele järgneb põllumajandussaadusi töötleva tööstuse toodangu hinna tõus.

  • Inflatsiooni mõõtmine


    Kasutatavamad inflatsiooni iseloomustavad näitajad on

  • Tarbijahinnaindeks


    On fikseeritud toidukorvil baseeruv indeks. Tema puuduseks on see, et ta ei arvesta piisavalt ostetavate kaupade asendatavust ega tarbija käitumise muutust seoses hindade muutusega. Näiteks kui tõuseb või hind, siis tõenäoliselt paljud inimesed hakkavad või asemel tarbima rohkem margariini. Seega on asenduskaupade olemasolu korral mingi kauba hinnatõusul väike mõju elatusmaksumusele ja heaolule. Eestis kogutakse andmeid tarbijahinnaindeksi arvutamiseks alates 1989 aasta IV kvartalist. Ostukorvi on valitud kaubad lähtudes elatusmiinimumist. Toidukaupade osakaal ostukorvis moodustab umbes poole ja tööstuskaubad ja teenused teise poole.

  • Tootjahinnaindeks


    Iseloomustab hindu, mida tootjad maksavad tootmise erinevatel etappidel. Selle arvutamiseks lähtutakse toormest, pooltootest ja lõpptootest ning see võimaldab hinna tõusu erinevatel staadiumitel kindlaks määrata ja ärisuhteid kujundada. tootjahinnaindeks võimaldab ka tarbijahinna muutusi prognoosida, olles seega teatud mõttes inflatsiooni indikaatoriks.

  • Täielik hinnaindeks


    ehk sisemajanduse kogutoodangu deflaator on kõige üldisem hinnaindeks. Selle leidmiseks arvutatakse välja sisemajanduse kogutoodangu suurus kehtivates hindades, seejärel baasaastal kehtinud hindades ning nende omavaheline suhe väljendabki selle väärtust. Arvatakse, et täielik hinnaindeks iseloomustab kõige paremini inflatsioonimäära, sest ta peegeldab kogu rahvamajanduses inflatsiooniprotsessi, kuid just selle näitaja leidmine on kõige raskem.

  • Inflatsiooni majanduslikud tagajärjed


    Majandusest lähtudes võib inflatsioonis leida nii positiivseid kui negatiivseid ilminguid. Need olenevad inflatsiooni liigist ja ulatusest.
    Soodne mõju avaldub järgmiselt:
    1)Inflatsiooni mõjul palgad suurenevad ja rent kallineb seoses hinnataseme tõusuga. Selle tõttu kasvavad kasum ja hoiused , mis omakorda stimuleerivad investeerimist ja kapitali kuhjumist.
    2)Inflatsioon sunnib saavutatud elatustaseme säilitamiseks rohkem töötama. näiteks võivad pensionärid ja koduperenaised tegeleda naturaalmajapidamisega. Inflatsioon aktiviseerib üksikisikuid võitlema oma sotsiaalse seisundi ja elatustaseme säilitamise eest.
    3)Ressursside osalise kasutamise korral põhjustab nõudlusinflatsioon tootmise kasvu. Viimane eeldab efektiivsuse tõusu ja majanduse üldist paranemist.
    Negatiivne mõju avaldub järgmistel juhtudel:
    1)Inflatsiooniga kaasneb reaaltulu soovimatu ümberjaotumine. Kaotavad need, kelle sissetulek kasvab aeglaselt ja võidavad need, kelle sissetulek kasvab inflatsioonitempost kiiremini.
    2)Sageli elatustase langeb. Püsiva sissetulekutega inimeste reaaltulu väheneb. Kui nad soovivad endist reaaltulu säilitada on nad sunnitud tööd tõhustama, ent palga kasv võib suurendada nende makse sedavõrd, et reaaltulu ikkagi kahaneb.
    3)Inflatsioon ei soodusta sääste hoiustama, sest hoiuste reaalväärtus langeb pidevalt. Kuigi intressimäär reageerib inflatsioonimäärale ja kaitseb hoiustajaid, jääb probleemiks ikka prognoosimata inflatsioon.
    4)Inflatsioon on nii või teisiti seotud tööpuudusega. Ta mõjutab negatiivselt investeeringuid ja selle kaudu majanduslikku kasvu
    5)Ressursside vale jaotus.

  • Inflatsiooni ohjeldamine


    Inflatsiooni ohjeldamist on lihtne sõnastada aga raske ellu viia. Kuigi inflatsiooni peamiseks põhjuseks on kiire raha hulga kasv, siis selle tempo aeglustamine kui ainuke inflatsiooni ohjeldamise võimalus on väga keeruline ja poliitiline majanduslik protsess. Inflatsioon viib paberraha väärtuse allaja märkamatult tõdeme, et rahaühiku ostujõud on väga väike.
    Klassikaliselt on võimalik paberraha väärtust taastada järgmiste võtete abil:
    1)Deflatsiooni puhul alaneb hindade üldine tase. Selle tõttu korjatakse ringlusest osa rahamärke ära ning inflatsiooni õnnestub peatada. Deflatsioon mõjutab tootjaid ja seda võib seepärast rakendada piiratud kujul
    2)Devalvatsioon väljendab kehtiva rahakursi vähenemist välisvaluutade suhtes. Rahamärkide nominaalväärtuse muutmine võimaldab raharinglust korrastada. Näiteks Saksamaal võrdsus­tati 1924. aastal 1 Reichmark 100000000000 endise margaga.
    3)Indekseerimine kui mehhanism hindade ja maksete korrigeerimiseks, arvestades inflatsiooni mõju. Kasutatakse sageli kollektiivlepingute sõlmimisel reaalpalga taseme säilitamiseks ja üldse sissetulekute (toetused, pensionid ) ostujõu hoidmiseks
    4)Annulleerimine. Endine vääringuraha kuulutatakse kehtetuks ja rajatakse uus rahasüsteem. Sellisel juhul on riik sattunud pankrotti , mis on erandlik nähtus. See toimus näiteks pärast teist maailmasõda Saksamaal.

  • Phillipsi kõver lühi- ja pikaajalises käsitluses.


    Phillipsi kõver näitab töötuse ja inflatsiooni (tarbijahindade % muutus) vahelisi seoseid. Phillips uuris inflatsiooni ja töötuse vahelist seost Inglismaal ajavahemikul 1861 – 1957. Analüüsi tulemusel jõudis Phillips järeldusele, et inflatsiooni ja töötuse vahel valitseb kahanev võrdeline seos. Inflatsioon on enamasti kõrgem perioodidel, mil töötus on madal ja vastupidisel juhul suure töötusemäära korral on inflatsioonitase madal
    1) palgad tõusevad seda kiiremini, mida madalam on tööpuudus
    2)kui tööpuudus on madal, siis on tootmismaht suur
    3)toodete hinnad tõusevad koos palkadega
    4)seega kitsas tööturg põhjustab palga-ja hinnainflatsiooni
    Lühiperioodi Phillipsi kõver väljendab vastupidist (negatiivset) seost töötuse ja inflatsiooni vahel. Phillipsi kõver kujutab poliitikute jaoks kompromissi leidmise vajadust töötuse ja inflatsiooni vahel.
    Lühiperioodi Phillipsi kõver
    • näitab pöördseost inflatsiooni taseme ja töötuse määra vahel olukorras, kus prognoositud inflatsiooni määr on const – st pos nõudlusšokk, mis viib tööpuuduse selle loomulikust määrast madalamale, toob kaasa inflatsiooni taseme kasvu
    • Kõvera kuju oleneb eeskätt tööturu tingimustest, “lame” - alanev töötus tõstab inflatsioonitaset vaid veidi, “järsk” tähendab vastupidist
    • kõverat nihutavad mitmed asjaolud: esmajoones pakkumissšokid, produktiivsuse kasv ja möödunud perioodi inflatsiooni ning palgaootuste vastastikune mõju;
    • Kõvera kompromissis võib esineda asümmeetria: alanev töötusemäär tõstab inflatsioonitaset, kuid kõrgem töötusemäär ei tarvitse inflatsiooni alandada;
    • Kõver kirjeldab palku, töötaolekut ja inflatsiooni möödunud perioodi inflatsiooniga kohandumise protsessis.

    Pikaajaline Phillipsi kõver on vertikaalne töötuse loomuliku määra tase, sest pikal perioodil puudub majandusagentide inflatsiooniga täieliku kohanemise tõttu töötuse ja inflatsiooni vahel seos.
    Mitte kõik majandusteadlased ei ole päri selle väitega, et pika perioodi Phillipsi kõver on fikseeritud töötuse loomuliku määra juures. Kuid kõik on nõus lühiperioodi kõverast tuleneva väitega, et isegi ajutiselt saab töötust vähendada ainult kõrgema inflatsiooni hinnaga ja vastupidi, inflatsiooni saab vähendada ainult kõrgema töötusmäära hinnaga, kui valitsus kasutab tavalist raha- ja fiskaalpoliitikat . Sellist inflatsiooni ja töötuse vahelist seost võis täheldada kuni 1970- ndate aastateni. Pärast seda leidsid paljud riigid end olukorras, kus suur töötus esines üheaegselt kõrge inflatsiooniga ja majandusteoorias nim. sellist olukorda stagflatsiooniks.

  • Riigi fiskaalpoliitika.


  • Fiskaal e eelarvepoliitika


    Võib defineerida kui valitsuse majanduspoliitikat, kus valitsus, kasutades kulutuste ja maksumäärade muutmist, mõjutab majanduses toimuvaid protsesse. Valitsus sekkub majandusse eelarvepoliitika kaudu 2 põhilisel viisil: kulutuste ja ostudega ning maksustamisega.
    Valitsuse kulutused võib tinglikult jagada 2 suurde gruppi:
    kulutused väljamaksetena elanikkonnale
  • erasektori toodetud kaupade ja teenuste ostmine riigi poolt
    Elanikkonnale tehtavad väljamaksed peavad garanteerima teatud sotsiaalse võrdsuse ühiskonnas, sest puhas turumajandus ilma riigi sekkumiseta pigem suurendab ühiskonna ebavõrdsust. Ümberjaotatud maksetena ehk mitmesuguste toetustena jaotab valitsus raha ümber, võttes maksudena raha jõukamatelt, et toetada vaesemaid. Valitsuse toetused: riiklik vanaduspension , invaliidsuspension , toitjakaotuspension, töötu abiraha, lapsehooldustoetus, toimetulekutoetus , üüri kompensatsioon jne.
    Valitsuse ostud on suunatud ühelt poolt mitmesuguste ühishüvede finantseerimisele, teisalt esitab riik konkreetseid tellimusi erafirmadele teatavate teenuste või kaupade ostmiseks. Ühishüvede finantseerimine kannab endas samuti sotsiaalse võrdsuse tagamise ideed, sest nende tootmine kõigile kättesaadava hinnaga poleks eraettevõtjale kasulik ja sageli võimalik. Erafirmade kaupade ja teenuste ostmine aga mõjutab otseselt majanduslikku aktiivsust, tagab firmade toodangule turu, loob uusi töökohti ja tõmbab juurde täiendavaid investeeringuid. Valitsuse kulutustest moodustavad kõige märkimisväärsema osa kulutused haridusele, tervishoiule ja kultuurile.
    Mida jõukam on riik, seda suhteliselt väiksema osa eelarvest moodustavad sotsiaalsfääri kulud, sest ühiskond on piisavalt jõukas, et finantseerida ka teisi eluvaldkondi. Ilma riigi finantseerimata ei saaks eksisteerida kaitsejõud, politsei, päästeamet jt riiklikud teenistused , mille eesmärgiks on riigi kodanike turvalisuse ja heaolu tagamine sõltumata nende sissetulekust. Kuidas riigi kulutused on jagatud erinevate valitsemistasandite vahel, sõltub paljuski riigi halduskorraldusest

  • Maksud ja maksustamine


    Selleks, et teha kulutusi, on vaja tulusid. Riigi peamiseks tuluallikaks on maksud. Maksude kogumine on üks vanemaid majanduse reguleerimise vahendeid. Maksusüsteemil on 2 põhilist majandus­funktsiooni:
    fiskaalne funktsioon, mis seisneb majanduse arenguks vajalike ressursside kogumises
  • reguleeriv funktsioon, mille ülesanne on majandussubjektide käitumise mõjutamine ning proportsioonide muutmine ressursside paigutuses
    Viimane funktsioon on oluline majanduspoliitika aspektist, sest maksumäärade muutmisega ja maksusoodustuste kehtestamisega saab valitsus mõjutada majandusprotsesse talle vajalikus suunas.
    Maksusüsteem peab vastama teatud printsiipidele:
    Neutraalsus - maks peaks mõjutama vaba turu toimimist võimalikult vähe.
  • Suunatus - maks võib olla suunatud turu puudulikkuse vastu (vältida looduse saastamist, tuleb saastaja maksustada saastemaksuga) ja maksudega võib ka soodustada teatud tegevust (ettevõtlust ääremaades).
  • Lihtsus - maksud peavad olema üheselt tõlgendatavad ja arusaadavad. Maksusüsteemi lihtsus ja selgus peaks tagama ka maksude laekumise, st. maksudest peab olema raske kõrvale hiilida. Maksudest kõrvale hiilimise 2 eri mõistet: Maksupettus- ebaseaduslik maksude maksmata jätmine Maksude vältimine - maksukoormuse vähendamine seaduslike meetoditega ( abikaasade ühine tulumaksu deklareerimine)
  • Võrdsus -maksud peavad kehtima võrdselt kõigile. Võrdsuse määratlemisel on 2 kriteeriumi: horisontaalne ja vertikaalne võrdsus. Horisontaalne võrdsus - ühesuguse jõukusastmega indiviide koheldakse maksustamise seisukohalt ühtemoodi. Vertikaalne võrdsus -erineva sissetulekuga subjektid peaksid maksma erineva suurusega makse. Üheks võrdsuse väljenduseks on ka maksudest kasusaamise põhimõte- eeldatavalt peaksid mingi konkreetse ühishüve eest maksma rohkem need, kes seda hüve tarbivad (maanteede kasutajad peaksid maksma tee remondi ees rohkem kui need, kellel autot ei ole - mootorikütusele kehtestatud aktsiisimaks , mille arvelt finantseeritakse teede korrashoidu)
  • Efektiivsus - maksusüsteem peab olema efektiivne, pole mõtet kehtestada maksu, mille kogumiseks tehtavad kulutused ületavad sellest maksust laekuva tulu

  • Maksud ja nende liigid


    Üldine liigitus: kaudsed ja otsesed maksud. Kaudsed maksud - maksud, mis kanduvad esmaselt maksumaksjalt üle teisesele maksumaksjale (kütuse aktsiisimaksu maksab riigile kütusefirma, siis tegelikult maksab selle kinni tarbija, sest firma lülitab täiendava maksu kütuse hinnale juurde; kaudseks maks on ka käibemaks) Otsesed maksud - on suunatud ettevõtetele või inimestele, kes peavad seda maksma otseselt kas saadud tulude, omandi, palgafondi või tehingu pealt.
    Liigitus vastavalt kehtestamise korrale ja kehtivuse territooriumile: kohalikud ja riiklikud maksud. Kohaliku maksu kehtestab kohalik omavalitsus ja need kehtivad kohaliku omavalitsuse territooriumil. Riiklikud maksud kehtestab parlament ja need kehtivad kogu riigis.
    Maksud võivad olla progresseeruvad, proportsionaalsed või regresseeruvad. Progresseeruva maksu puhul maksualuse suurenemisel suureneb ka maksumäär, proportsionaalse maksu puhul jääb see muutumatuks ja regresseeruva maksu puhul väheneb
    Olulisemad maksuliigid: üksikisiku tulumaks, ettevõtte tulumaks, käibe-, sotsiaal-, aktsiisi-ja kinnisvaramaks jt
    Maksustamise üldist taset mõõdetakse tavaliselt maksutulude ja SKP suhtena = maksukoormuseks. Majandusteadlaste arvates on maksu­koormus seda suurem, mida jõukam on ühiskond. Eesti maksukorraldus on suhteliselt neutraalne , sest olulisemad maksud on proportsionaalsed, mis peaks garanteerima aastate lõikes stabiilse maksukoormuse. Maksukorralduse stabiilsus on väga tähtsaks tegur välisinvesteerijate jaoks, sest annab kindlustunde ja garantiid välisinvestoritele pikaajaliste investeeringute tegemisel.

    Majandustsükkel ja eelarvepoliitika Eelarvepoliitika põhieesmärk: likvideerida tööpuudus ja inflatsioon.

    Majanduse languse perioodil (kogutulu väheneb, töötus suureneb) vajalik stimuleeriv poliitika- mille korral kasutatakse eelarvepoliitika vahendeid, mis kindlustavad valitsuse kulutuste automaatse muutuse, variandid:
    • valitsuse kulude suurendamine
    • maksude alandamine
    • või nende kombineeritud kasutamine
    Nende tulemusena peab eelarve­po­lii­tika peab liikuma eelarve defitsiidi suunas.
    Majanduses valitseb liigsest kogunõudmisest tingitud inflatsioon on vajalik pidurdav poliitika
    • valit­su­se kulude vähendamine
    • maksude suurendamine
    • nende kombineeritud kasutamine.
    Sellega eelarve tasakaalustatakse majandustsükli kestel. Majandusliku tõusu jooksul akumuleeritakse täiendavad tulud, et nende arvel finantseerida hilisema languse ajal tekkivat eelarve puudujääki. Probleem: et majandusliku tõusu ja languse perioodid ei pruugi kokku langeda st lühikesele tõusule võib järgneda pikk majandusliku surutise periood, mille kestel on eelarve kroonilises defitsiidis
    Eelarve defitsiidi stimuleeriv mõju majandusele (RKT kasvule) sõltub defitsiidi finantseerimise meetodist:
    laenates elanikkonnalt (müües riigi väärtpabereid, mis annavad % itulu) sel juhul hakkab riik konkureerima eraettevõtetega finantsvahendite saamisel. See täiendav nõudmine vahenditele tõstab %määra taset, mida kõrgem %-määr, seda väiksemad on investeerimistulud- st valitsuse laenuvõtmine elanikkonnalt viib %määra tõusule, erainvesteerijate kulude ja mõnede % suhtes tundlike tarbimiskulude “väljatõrjumisele”.
    Erainvesteeringute ja mõnede tarbimiskulude väljatõrjumist saab vältida kui riik eelarvedefitsiiti finantseerib uue raha väljalaskmisega ( emissioon ). st uue raha loomine eelarve defitsiidi finantseerimiseks stimuleerib majandust rohkem kui elanikkonnalt laenamine (riigi obligatsioonide müük).
    Liigsest kogunõudmisest tingitud inflatsiooni korral on tarvis eelarvepoliitikat, mis aitaks suurendada eelarve tulude ülejääki ja kuidas valitsus ülejääki kasutab, kas
    kogunenud riigivõla kustutamiseks s.o. oma võlakohus­tuste (obligatsioonide) väljaostmiseks elanikkonnalt
    maksudest laekunud raha tagasisuunamine rahaturule, mis toob kaasa %määra languse ja stimuleerib investeerimist ning tarbimist.
    Eelarve ülejääki võib valitsus kasutada inflatsioonivastaste tegurite mõju suuren­damiseks, kõrvaldades ülejäägi ringlusest, mis on palju suurema inflatsiooni vastase pidurdava toimega kui riigivõla kustutamine.
    Eelarvepoliitika tulemuslikkus: sõltub paljudest teguritest.
    Oluline mõjutaja- ajategur -mingi majandusprotsessi tegeliku alguse ja statistika kaudu faktide teadvus­tamine eelarvepoliitika teostajate poolt, lisaks aeg kuni mingit eelarvepoliitika hooba tegelikult rakendatakse (maksumäära tõstmise/ alandamise ettepanek seadus­ andjale ). Selle aja möödudes on majanduslik situatsioon täielikult muutunud ja soovitud muutused on uues olukorras täiesti kõlbmatud. Kulub aega seadusandja otsuse langetamisest kuni eelarvepoliitika otsused hakkaksid mõjutama tootmise taset, tööhõivet ja hindade taset. Kiiresti saab muuta maksupoliitikat (maksumäärasid, maksude struktuuri). .
    Poliitilised probleemid, mis teevad keerukaks eelarve kasutamise majanduse stabiliseerimise eesmärgil. Keskvalitsusel ja omavalitsuste eesmärgid vastandlikud: keskvalitsuse eesmärk ja ülesanne: majandusliku tõusu olukorras pidurdada kulutusi maksude tõstmisega; omavalitsused suurendavad kulutusi majandusliku tõusu perioodil. Seadusandjad-poliitikutel on kasulik lubada valijatele maksude alandamist ka siis kui majandusliku stabiilsuse saavutamiseks-hoidmiseks tuleks makse suurendada
    52. Raha pakkumine ja rahaturu reguleerimine
    Raha olemus ja funktsioonid Raha- asjades sisalduva kasulikkuse mõõtmise ning selle alusel toimuva vahetuse abivahend . Raha ise on eriline kaup, mis on kergesti vahetatav kõigi teiste kaupade vastu. Raha on likviidseim vara. Seetõttu on raha ka kõige enam soovitud kaup, mida pole kellelgi kunagi liiga palju.
    Funktsioonid:
    * Raha     vahetusvahendi (maksete teostamise vahendi) funktsioon aitab tehingutega kaasnevat ajakulu kokku hoida kokku ning tõsta üldist majanduslikku efektiivsust.
    * Raha kui arvestusühik - kõikide kaupade kasulikkust mõõdetakse ühe mõõdupuuga.
    * Raha kui väärtuse säilitamise vahend. Inimestele on omane koguda rikkust, eri varadena (materiaalsed – asjad esemed, finantsvarad aktsiad ja võlakirjad. )
    Rahapakkumine kitsamas tähenduses koosneb ringluses olevast sularahast ja majandusagentide nõudmiseni pangaarvetest.
    M1 = SULARAHA RINGLUSES + NÕUDEHOIUSED
    Raha pakkumine     laiemas tähenduses lisanduvad neile veel pankades paiknevad tähtajalised ja säästuhoiused.
    M2 = M1 +residentide tähtajalised, säästu jm hoiused
    Tänapäeval ei ole sularaha aga alati kõige otstarbekam tehingute rahastamiseks ja seetõttu moodustab sularaha rahapakkumisest väikese osa.
    Rahanõudlus: on määratletud majanduses toimuvate tehingute hulga ja suurusega. Nõudluse põhjused:
    Raha vajavad majapidamised ja ettevõtted tehingute sooritamiseks.
  • Raha säästufunktsioon - inimesed soovivad oma raha kasutada finantsaktivatena.
    Raha pakkumise ja nõudmise seisukohalt on oluline protsendimäär, mida saadakse raha hoiustamise eest. Igal rahalise säästu omanikul tuleb lahendada enda jaoks küsimus, kuidas sääste kasutada, milline osa hoida sularahana ja milline paigutada finantsaktivatesse.
    Keynesistide poolt loodud likviidsusteooria järgi on raha hoidmisel sularahana 3 motiivi:
    igapäevaste tehingute nõudlus
  • ettevaatusnõudlus ootamatute kulutuste rahastamiseks tulevikus
  • spekulatiivne nõudlus teatud varade hindade languse ootuses
    Rahaturg - arenenud turumajandusega riikides toimub aktiivne rahaturg, kus kujuneb raha laenamise hind ja selgub raha jagunemine majanduses. Rahaturud on kogu maailmas omavahel integreeritud ning majanduslikud efektid kanduvad ühest majandusruumist väga kiiresti teise üle.
    Raha nõudmise ja pakkumise tasakaalustamist illustreerib toodud graafik. Ka rahaturul nõudmise (Nr) ja pakkumise (Pr) ristumiskoht määrab tasakaaluhinna. Antud juhul on “hinnaks” tasakaalu %määr, s.o. hind, mida makstakse raha kasutamise eest (nt. 5 %). Kui raha pakkumine väheneb (Pr - Pr1), tekib raha puudujääk, siis raha kasutamise hind tõuseb, nõudmise ja pakkumise tasakaal saabub kõrgema protsendimäära (7,5 %) juures.
    Protsendimäär (%)
    Nr Pr1 Pr Pr2
    10
    7,5 ülejääk
    7,5
    puudujääk
    5

  • 2,5 Pakutud ja nõutud raha


    hulk
    150 200 250 300
    Joonis. Raha pakkumin rahaturul
    Rahapakkumise vähenemine loob rahaturul ajutise rahapuuduse, majapidamised ja firmad püüavad raha saada obligatsioonide müügist, nende pakkumine suureneb ja nende hind langeb, see tõstab %määra. Kõrgem %määr aga viib selleni , et raha hulk, mida inimesed tahavad hoida sularahana, väheneb. Järelikult pakutava ja nõutava raha hulk jälle tasakaalustub (150 mlrd), aga nüüd juba kõrgema protsendimäära juures (7,5 %).
    Raha pakkumise suurenemine (Pr+Pr2) tekitab ajutise raha ülejäägi, protsendimäär langeb uue tasakaalu punktini (2,5 %). Raha hoidmine ei ole nii kulukas kui varem - likviidsus “maksab vähem” - inimesed on valmis hoidma rohkem sularaha (250).
    Rahapakkumise kujunemisele avaldavad mõju:
    keskpank, mis peaaegu kõikides riikides korraldab rahapoliitikat
  • kommertspangad , mis võtavad vastu majandusagentide hoiuseid ja tegelevad laenamisega
  • erasektori ülejäänud ettevõtted ja majapidamised, mis teevad rahalisi tehinguid (sh. hoiustavad säästusid) ning avalik sektor
    Rahapoliitika riigi majanduspoliitika osa, millega reguleeritakse raha pakkumist ja intressi­määrasid. Rahapakkumise kujundamisel on tähtis roll vabaturu operatsioonidel ehk inter ­ventsiooni­del, seadusandlikel direktiividel, intressimääradel, hoiustel. Rahvusvahelise kauba­vahetuse ja kapitalivoogude tõttu mõjutavad riigi rahasüsteemi ka välisefektid, millest tähtsa­mad on vahetuskursi muutused, valuuta konverteeritavus ja välisvaluuta reservid .
    Finantsvahendajad ja keskpank.
    Finantsvahendaja- finantsturul tegutsev organisatsioon , mis viib kokku laenuandja ja laenu­võtjad ehk säästjad ja investorid: ( kommertspank , hoiu- ja laenuühingud, erinevad fondid- pensionifond , investeerimisfirmad, aktsiaturud.)
    Keskpank vastutab oma riigi valuuta vahetuskursi kujunemise eest ning haldab välisaktivate reserve . Tavaliselt otsustav valitsus (või parlament), kas vahetuskurss peaks olema fikseeritud või ujuv, ülejäänu jääb keskpanga otsustada. Fikseeritud kursi korral keskpank vastutab selle eest, et turgudel müüdaks ja ostetaks raha just selliselt, et kurss säiliks. Ujuva kursi korral keskpangal sekkub vahetuskursi kujunemisse kui kõikumine toimub liiga suurtes piiride
    Raha ja krediidipoliitika
    Riikide ja valitsuste rahapoliitikat juhivad ja reguleerivad riigi keskpangad. Krediidi- ja rahapoliitika eesmärk: (pole kasum, vaid tootmise stabiilne kasv) rahapakkumise muutmine, et stabiliseerida tootmise kasvu, hõivet ja inflatsiooni: Tootmise languse perioodil suurendatakse raha pakkumist kulutuste suurendamisega, inflatsiooni ajal: piiratakse raha pakkumist, et vähendada kulutusi.
    Keskpank reguleerib raha pakkumist riigis äripankades oleva lisareservi mõjutamise teel, lisareservi suurusest oleneb kommertspankade võime luua uut raha.
    Keskpanga rahapoliitika viljelemise vahendid on järgmised:
    Vabaturu operatsioonid . Eesmärgiga muuta reserve ja koos sellega rahapakkumist, võib keskpank müüa turul võlakirju või siis kasutada repotehinguid. Tavalise müügi korral on tehing ühekordne ja lõplik, repo korral lepivad ostjad ja müüjad kokku võlakirja tagasiostu kuupäeva suhtes. Rahapakkumine väheneb, kui keskpank müüb valitsuse võlakirju ja rahapakkumine kasvab, kui keskpank ostab võlakirju kokku. Viimasel juhul tõusevad võlakirjade hinnad ja intressimäärad alanevad.
  • Intressimäära muutmine. Diskontomäär on keskpanga poolt kommertspankadele antavatelt laenudelt küsitav intressimäär. Kui keskpank tahab suurendada rahamassi, siis ta alandab diskontomäära. Keskpanga selline käitumine innustab kommertspanku keskpangast laenu võtma ja kasutama saadud vahendeid laenude andmiseks . Rahahulga kasvu korral alaneb üldine intressimäär.
  • Välisvaluuta ost ja müük. Keskpank võib osta kommertspankadest välisvaluutat, suurendades sellega kommertspankade reserve ja rahapakkumist, mis omakorda toob kaasa intressimäära languse.
  • Valitsuse deposiidid . Tavaliselt hoiab valitsus oma vabu rahalisi vahendeid keskpangas. Rahapakkumise suurendamiseks kannab keskpank need vahendid lihtsalt keskpankadesse üle.
  • Kohustusliku reservi nõue- kommertspangad peavad hoidma keskpangas kohustuslikke reserve. Rahapakkumise suurendamiseks võib keskpank reservikohustust lihtsalt vähendada. See võimaldab pankadel kasutada rohkem hoiuseid rahapakkumise kasvatamiseks
    53. Riigi eelarve
    Riigi eelarve -parlamendi poolt vastuvõetud dokument, milles kajastuvad riigi planeeritud kulutused ja näidatakse ära eelarve tulude allikad. Eelarve tulude ja kulude pool peavad olema tasakaalus.
    Avaliku sektori kulud:
    *     avaliku sektori tarbimiskulutused - hüviste ostmine ja palkade maksmine avaliku sektori töötajatele;
    * riiklikud investeeringud- mis hõlmavad eelkõige infrastruktuuride rajamist ( teedeehitus , koolide, haiglate rajamine)
    * valitsuse tulusiirded erasektorile (töötu abirahad, lastetoetused , pensionid, subsiidiumid jms.);
    * riigivõla intressid
    Tulud: - funktsioonide täitmiseks vajab valitsus rahalisi ressursse. Valitsustulude peamiseks allikaks: maksud, täiendavaid ressursse on võimalik saada ka riigiettevõtete kasumite ja riigivara müügi teel.
    Maksude jaotus:
    a) maksud sissetulekutelt ehk tulumaksud
    b) maksud kulutustelt ehk tarbimismaksud (käibemaks, aktsiisimaks, tollimaks );
    c) omandimaksud (maamaks, pärandimaks).

  • Tänapäeval on juba traditsiooniliseks saanud, et enamikus arenenud riikides ületavad eelarve kulud tulusid. Sellist olukorda, kus valitsuse kulud ületavad tulusid nimetatakse eelarve puudujäägiks ehk defitsiidiks
    Eelarve defitsiit= valitsuse kulud-valitsuse tulud

  • Eelarve defitsiidi ületamiseks võetakse peamiselt laenu. Laenamisest tekib riigivõlg, mis paljudel riikidel moodustab tähelepanuväärse osa SKP-st. Riigivõlg - on eelmistel perioodidel kulutuste finantseerimiseks võetud ja tagasi maksmata laenude (nii kodu- kui välismaiste) summa.


    Riigivõla tekkimise põhjused:
    Erakorralised sündmused (sõjad), mille tõttu on jäänud mitmetele riikidele võlgu, sest vajati kiiresti abi majanduse ülesehitamiseks kui ka sõja pidamiseks.
  • Majandusliku languse perioodid.
  • Vale eelarvepoliitika (maksude vähendamine, millega ei kaasne valitsuse poolt kulude vähendamine)
    Suur riigivõlg ei pruugi alati kaasa tuua riigi pankrotti, sest :
    Võla taasfinantseerimise võimalus. Valitsus laseb välja uusi võlakirju, et varem võetud võlgu kustutada.
  • Maksud - alati on võimalik teatud määral makse tõsta, et vana võlga tagasi maksta.
  • Valitsusel on võimalus rahamärke juurdetrükkida lasta
  • Valitsus võib riigi omanduses olevad ettevõtted maha müüa.
  • Välislaenud ja rahvusvaheline finantsabi, võimalik laenata Maailmapangalt, Rahvusvaheliselt Valuutafondilt jne.
    Laenudega kaasneb alati tagasimaksmise probleem: laenu võtmine täna on võla veeretamine järgmiste põlvkondadele. Kui riigi areng on kindel ja stabiilne, siis on võimalik ette prognoosida suhteliselt täpselt võla tagasimaksmise võimaluste graafikut, siis laenamine seotud väiksema riskiga. Kui aga areng on ettearvamatu ja ebastabiilne võib ülemäärane laenamine tuua kaasa väga tõsiseid makromajanduslikke tagajärgi.
    Nõuded riigi eelarvele:
    • täielikkus-peavad kajastuma kõik tulud ja kulud
    • selgus-tulud ja kulud peavad olema selgelt ja arusaadavalt esitatud
    • ühtsus-kassaühtsus(riigikassa)
    • sõltumatus eesmärgist-keelatud tulude sidumine konkreetsete kuludega(erifondid), takistab prioriteetide muutmist.
    • eelnevus- iga järgnev eelarve peab olema võrreldav eelnevaga
    • avalikkus - kõik eelarvemenetluse etapid peavad olema avalikustatud
    • reaalsus - tulud/kulud peavad olema arvutustega põhjendatavad, reaalselt täidetavad

  • PÕLLUMAJANDUS ÖKONOOMIKA


    1.Põllumajanduse funktsioonid
    Inimesed ei saa elada ilma toidu, rõivaste ja muude vajalike materiaalsete hüvedeta. Inimese kõige esimest vajadust toitu ei anna loodus, peale väheste erandite, valmiskujul. Toiduaineid tuleb kõigepealt toota.
    Põllumajanduse funktsioonid:
    1)toiduainete tootmine koos tehnilise toorainega ( puuvill , lina jm);
    2)töö mahutamise ja tulude saamise allikas;
    3)tööjõu laiendatud taastootmise allikaks teistele majandusharudele;
    4)reservide, ekspordi ja välisvaluuta kogumine;
    5)loodusliku keskkonna taastootja;
    6)maaelulaadi säilitaja.
    Sõltumata sellest, kas me vaatleme toiduaineid kui inimese elutegevuse protsessis kasutatavaid tarbimise objekte põllumajandusliku toorainena või valmistoodanguna, on toiduainete tootmine koos tehnilise toorainega (puuvill, lina. jm.) põllumajanduse üks põhilisi funktsioone. Põlmaj osa majanduselus ei piirdu ainult elatusvahendite hankimisega. Põl.maj on ka tähtis kulude saamise ja akumulatsiooni allikas.
    Põlmaj. On olnud ja jääb ka edaspidi suure osa elanikkonna töö mahutamise ja tulude saamise allikaks. Põlmaj annab tööd ja töö kaudu tulu. Põlmaj on ajalooliselt täitnud ja täidab ka edaspidi veel üht tähtsat funktsiooni. Ta on olnud tööjõu laiendatud taastootmise allikaks teistele majandusharudele. Selle aluseks on üheltpoolt ühiskonna arengu objektiivne vajadus (maj industrialiseerimine )ja teiselt poolt täiendava tööjõu andmise võimalus(põlmaj on rahvastiku suurem iive). Põlmaj on ka toidu ja tehnilise tooraine reservide, ekspordi ja välisvaluuta kogumise tähtsaks allikaks. Reservide olemasolu on objektiivne majanduslik vajadus. Reservide loomine tugevdab riigi sõltumatust ja maj. võimsust. EV seisukohalt on oluline, et põlmaj. suudaks katta võimalikult vähese tööjõu kuluga elanike vajaduse toiduainete järele ning võimalaks ka neid välja vedada. Need peavad olema konkurentsivõimelised neil turgudel kus neid on võimalik realiseerida. Põlmaj. eksport teenib välisvaluutat, mida saab kasutada tööstuse arendamiseks vajalike investeerimiskaupade ostmiseks.
    Peale majanduslike funktsioonide etendab põllumajandus koos metsandusega tähtsat osa loodusliku keskkonna taastootjana. Põllumajandus säilitab ja tõstab mulla viljakust kui tähtsat looduslikku komponenti. Loodusliku tasakaalu säilitamine on ka inimese elutegevuseks vajalik. Üha tähtsamaks muutub säästva põllumajanduse areng. Ja nii ei mõelda ainult keskkonnakaitselist aspekti, vaid ka majanduslikus mõttes säästvat arengut.
    2.Toidu ja põllumajandussektori iseärasused
    1.Tootmisstruktuur.Eksisteerib palju tootjaid ning kuigi mõned võivad olla küllaltki suured, ei suuda ükski neist üksinda muuta turul valitsevaid tingimusi s.t täiusliku konkurentsi tingimustele vastav olukord.
    2. Looduse mõju.(ilmastik, kahjurite levik jt.) muudab põllumajandusliku tootmise vähem kontrollitavaks ja ennustatavaks ning toodangu pakkumine võib varieeruda küllaltki suurel määral.
    3. Toiduainete nõudluse mitteelastne iseloom. Inimesed ei saa toiduta elada ja paljude toiduainete nõudlust ei mõjuta hind kuigipalju.
    4. Tulude suurenedes suurenevad ka toidule tehtavad kulutused, kuid mitte samas proportsioonis. (Engeli seadus).
    5. Tööjõu suhteline immobiilsus (vähene liikuvus). Taluperele ja vahel ka palgatud töölistele on talu nii kodu kui ka töökoht.
    6. Varade kinnistatuse probleem. Talupidamise põhivaradel pole on sageli vähe või on pole üldse alternatiivseid kasutamise võimalusi.
    7.Pikaajaliselt ilmnev saaduste hindade langus on suurem võrreldes teiste hindade ja kuludega ning samuti talunike tulude suhteline langus võrreldes teiste majandusharudega.
    3.Põllumajandusliku tootmise iseärasused
    1)ettevõtlusvormide paljusus, on ühisettevõtted, aktsiaseltsid, ühistud jt;
    2)maaviljelust vaadelda kui hankivat tootmisala ja loomakasvatust kui väärindavat e töötlevat ala;
    3)tootmisprotsessi läbipõimumine looduslikuga, põllumajanduse inimtöö on suunatud loodusjõudude ja taimede ning loomade eluliste funktsioonide (kasvuenergia, arenemine, paljunemine) vahetule kasutamisele toodangu saamise eesmärgil. Produktiivvahendid (maa, taimed loomad) on üheaegselt nii tööobjektid kui ka töövahendid;
    4)tööaeg on tunduvalt lühem kui tootmisaeg;
    5)tootmise hooajalisus ja tootmine suurel territooriumil.
    4.Põllumajanduslikku tootmist piiravad kitsendused(turu –ja tootmiskitsendused )
    Turukitsendused on sise-ja välisturg. Siseturu ostuvõime ja välisturu müügivõime.(palju on tarbijaid, demograafiline jaotus, siseturu muutused, muutused toiduainetes).
    Välisturgu piirab(puudub poliitiline kindlus ja otsus kuidas toimida, Eesti ei mõjuta maailmaturgu, toiduainete tootja subsiidiumide kaudu mõjutavad eksporti.
    Tootmiskitsendustena esinevad:
    1)harimiskõlblik maa (0,76 ha/elaniku kohta Eestis);
    2)tööjõuressursid;
    3) kapitaliressursid ;
    4) reformid .
    Tootmiskitsendused.
    Maaressurss ei saa kunagi tootmist piiravaks teguriks , tööjõukitsendus on kvalitatiivset laadi , oluline on erialane koolitus, tegelikult on ressursse piisavalt ka see ei ole piirav .
    Kapitali ressursid on piiravad- tehnika ja hooned on amortiseerunud.
    Reformid- käsu korras lõhutud üksused
    5.Tootmine kui süsteem. Lihtsa ja laiendatud taastootmise olemus eristamise alus.
    Tootmine on kui süsteem milles materiaalsed ressursid (tööobjektid) muudetakse tööjõu ja töövahendite abil toodanguks. Tööjõud ja töövahendid koos materiaalsete ressurssidega on tootmisprotsessi lähtealuseks, valmistatud toodang selle tulemuseks.
    Tootmist võib vaadelda ka järgnevatest aspektidest:
  • Tootmine kui ressursside kulutamine (rahas, ajas). Teisest küljest vaadatuna on tootmine kui toodangu valmistamine (kvantitatiivselt või rahaliselt väljendatult).
  • Realiseerimine .
  • Investeeringud, mis algavad juba raha jaotamisega tarbimiseks ja säästudeks ning lõpeb ressursside taasuuendamisega.
    Tootmine on protsess, mille käigus sisendid transformeeritakse soovitud väljunditeks.
    Tootmissisenditeks on maa, töö ja kapital.
    Mõju järgi tootmisele jaotatakse sisendid mõnikord aktiivseteks ja passiivseteks. Aktiivsed sisendid on töö ja ettevõtlus, passiivsed sisendid on reaalkapital.
    Tootmisprotsessi tegurid jaotatakse ka:
    1. Algseteks teguriteks on töö ja maa (loodus)
    Tööl on täita kahesugune ülesanne
    a)elustab mineviku töö, asjastatud töö (tootmisvahendid kui kapital)
    b)sillaks tulevikku, inimühiskonna progressi .
    2. Toodetud e tuletatud teguriks on reaalkapital e füüsiline kapital- tootmishooned ja rajatised, masinad ja seadmed, töövahendid, pooltooted, varud ja muud ladudes olev, mis on kord toodetud ja määratud edaspidiseks tootmiseks.
    Tehakse vahet taastootmise kahe tüübi- lihtne ja laiendatud taastootmine.
    Lihtne taastootmine on tootmisprotsessi kordamine endises mahus ning iga tootmistsükli algul on ressursse niisama palju kui eelmine kord.
    Laiendatud taastootmine on tootmisprotsess suuremas ulatuses ja asendatakse tootmises tarbitud materiaalsed hüved ning toodetakse lisaks sellele veel täiendavaid vahendeid ja tarbeesemeid, seega on iga uue tootmistsükli alguses ressursse enam kui eelmine kord.
    6. Põllumajandusressursside koostis (loodus-, bio-, tööjõu-, materjali- tehnika- ja raharessursid).
    Ressursid on üldmõiste, mis hõlmab tootmise kõiki elemente: tööjõud, vahendid ja muud tootmistegurid.
    Loodusressursid - maa-, vee- ja kliimaressursid ( soojus , valgus, tuuleenergia jne).
    Põllumajanduse bioressursid- taimed, loomad, linnud , mesilased , kalad ja muud elusorganismid , mis omavad põllumajanduslikku tähendust.
    Produktiivvahenditeks nim maaressursse ja bioressursse mis esinevad põllumajanduslikus tootmises nii töö objektina kui töö vahendina.
    Maa iseärasused:
    Maa on looduse and, mis pole loodud inimtööga nagu kõik teised tootmisvahendid.
  • Maa on ruumiliselt piiratud.
  • Maal on tootmisvõime. Mida paremini maad haritakse, seda kõrgem on mulla viljakus. Eristatakse kahte mullaviljakust: loomulikku e looduslikku viljakust ja majanduslikku viljakust, kusjuures viimane saadakse täiendava inimtööga, parema harimise , väetamise ja tugevama niisutamise tulemusena. Praktilises elus looduslikku ja kunstlikku viljakust ei eristata ja üldjuhul räägitakse nende summaarsest koosmõjust e efektiivsest viljakusest.
  • Maa on kvaliteedilt ühesugune.
  • Maa kasutamine on seotud asukohaliselt- ei ole ümberpaigutatav.
    Tööjõuressursid on töövõimet omavate inimeste kogum. Mehed 16-64, naised 16-59, samuti töötavad pensionärid ja alaealised .
    Rahvastiku majandusliku aktiivsuse uurimisel jagatakse tööealine rahvastik kaheks: isikud, kes soovivad töötada e majanduslikult aktiivne rahvastik ja isikud, kes ei soovi töötada e majanduslikult mitteaktiivne rahvastik.
    Majanduslikult aktiivne rahvastik e tööjõud jaguneb omakorda töötajateks e (tööga) hõivatuteks (töösoovijad, kes on tööd leidnud) ja töötuteks (töösoovijad, kes pole tööd leidnud).
    Tööjõuressursse mõjutavad:
    1)elanike üldarv ja rahvastiku tihedus (Eestis 33,7 in/km2);
    2) maarahvastiku osatähtsus;
    3)loomulik iive (sünnid- surmad );
    4)mehhaaniline iive (sisseränne-väljaränne);
    5)töövõimelise elanikkonna rakendatuse aste ja jagunemine rahvamajandusharude vahel.
    Turumajanduses on tööjõud kaup. Tööjõudu käsitletakse kui inimkapitali, mis seisneb inimeste oskustes ja teadmistes, mis võimaldavad sissetulekut teenida. Tööjõu väärtus sõltub tema ettevalmistusest (kvalifikatsioonist), erialasest staažist ja töötahtest.
    Tööjõu kvaliteedi moodustavad:
    töötahe (tegevustahe, eesmärk, püüdlus, huvi jne);
  • töövõime (määratakse tervisega , kehalise võimetega);
  • tööoskus (määratakse kogemuste ja õppimisega, vaimse võimega; määrab tahteomaduste realiseerimise edukuse).
    Tehnilised ressursid- kogu põllumajandustehnika s.o masinad ja seadmed, ehitised, teed, kanalid jne.
    Tehnikat kasutatakse ühiskondliku tööviljakuse tõstmiseks ja laiendatud taastootmise tempo kiirendamiseks. Tehnika- masinad (jõumasinad ja töömasinad), seadmed ja tööriistad. Tootmises kasutatavad masinad on kahesugused: jõumasinad ja töömasinad. Jõumasinaid kasutatakse töömasinate ja –seadmete töösse rakendamiseks. Töömasinate hulka kuuluvad kõik need töövahendid, mis vahetult mõjutavad tööobjekti, nt mullaharimismasinad, külvikud, samuti töötlemisseadmed, transpordivahendid jne.
    Ehitised (hooned, rajatised, seadeldised) loovad tingimused tootmise tehniliste funktsioonide täitmiseks.
    Tehnilisi ressursse kasutatakse tootmises töövahendina. Töövahendite üheks omapäraks on see, et nad kuluvad, muutuvad väärtusetuks tootmisprotsessis. Nende väärtus kantakse vastavalt kulumisele üle valmistoodangule.
    Materiaalsed ressursid on mitmesugused materjalid ja saadused , mida kasutatakse põllumajanduslikus tootmises töö objektina.
    Põhiline osa neist ( seeme , väetised, söödad, mineraalained , biopreparaadid jne) kasutatakse lähtematerjalina toodangu valmistamiseks. Peale selle tarbitakse tootmisprotsessis veel kütust, määrdeaineid, mitmesuguseid ehitusmaterjale, tööstustoorainet ja muid materiaalseid ressursse. Materiaalsete ressurssidena võetakse ka arvele lõpetamata toodang (külvid, lõpetamata ehitused jne).
    Tootlike jõudude tähtsaim osa on tööjõud, mis esineb materiaalsete hüvede loojana. Teised ressursid esinevad tootmisvahenditena.
    Tööjõud kasutab töövahendit mõjutab tööobjekti = toodang. Põllumajanduses lisandub siia produktiivvahend.
    Põllumajanduses: tööjõud→ töövahend → produktiivvahend → tööobjekt = toodang.
    Rahalised ressursid esinevad tootmisväliselt, ringlussfääris.
    7.Produktiivressursid ja nende iseloomustus.
    Produktiivvahenditeks nim maaressursse ja bioressursse mis esinevad põllumajanduslikus tootmises nii töö objektina kui töö vahendina. Erinevalt teistest töövahenditest võtavad need toodangu valmistamisest vahetult osa kogu tootmisprotsessi kestel.
    Maa iseärasused:
    1.Maa on looduse and, mis pole loodud inimtööga nagu kõik teised tootmisvahendid.
    2.Maa on ruumiliselt piiratud.
    3.Maal on tootmisvõime. Mida paremini maad haritakse, seda kõrgem on mulla viljakus. Eristatakse kahte mullaviljakust: loomulikku e looduslikku viljakust ja majanduslikku viljakust, kusjuures viimane saadakse täiendava inimtööga, parema harimise, väetamise ja tugevama niisutamise tulemusena. Praktilises elus looduslikku ja kunstlikku viljakust ei eristata ja üldjuhul räägitakse nende summaarsest koosmõjust e efektiivsest viljakusest.
    4.Maa on kvaliteedilt ühesugune.
    5.Maa kasutamine on seotud asukohaliselt- ei ole ümberpaigutatav.
    Põllumajanduse bioressursid- taimed, loomad, linnud, mesilased, kalad ja muud elusorganismid, mis omavad põllumajanduslikku tähendust.
    8. Ressursid kui tootmisvarad. Põhi- ja käibevarade eristamise alused ja põllumajandusettevõtte põhi- ja käibevarade struktuur.
    Olenevalt varade naturaal -esemelisest koostisest, nende tootmises esinemise kestusest, samuti varadena arvelevõetud vahendite hinnast, jaotuvad varad: põhivarad ja käibevarad.
    Põhivarade hulka kuuluvad vahendid ja muud väärtused, mis on ettevõtte bilansis pikema aja vältel (üle 1 a) läbides mitu tootmistsüklit ning säilitades seejuures oma esialgse kuju. Põhivara väärtus kantakse valmistoodangule järk-järgult, vastavalt vahendite kulumisele.
    Põhivarafondi moodustavad kõik põhivaradena esinevad vahendid ja muud väärtused, seega ühise kasutusalaga ressursside kogumit nim fondiks.
    Põhivarade naturaal-esemeline kooseis :
    ehitised (hooned, rajatised);
  • ülekandeseadmed (elektrivõrgud, torustikud jne);
  • jõumasinad ja –seadmed ( traktorid , elektrigeneraatorid jt);
  • töömasinad ja –seadmed (põllutöömasinad ja –riistad, seadmed ja agregaadid jt)
  • transpordivahendid (autode ja järelvankrite kõik liigid jt);
  • mõõteaparaadid ja tööriistad ning laboratooriumide sisustus;
  • tootmis- ja majandusinventar (töölaud, majapidamisesemed jms);
  • tööloomad ( hobused );
  • produktiivloomad (põhikarja veised , sead, hobused v.a tööhobused);
  • mitmeaastased istandikud (puuvilja- ja marjaaiad jt);
  • muud põhivarad.
    Põhivarade liigitus tootmisprotsessist osavõtu järgi:
    tootmise põhivarad-põllumajanduslikud, põllumajandusvälised (tööstuse, ehituse, kaubanduse varad), üldmajanduslikud (transpordivahendid, materjalilaod);
  • tootmisvälised (mittetootmislikud) põhivarad – elamud , haldusasutuste hooned.
    Põhivarade üksikute rühmade vahelist suhet nimetatakse nende struktuuriks, jaguneb:
    1.Tootmise põhivarad
    a)põllumajanduslikud (tootmishooned, masinad ja seadmed);
    b)põllumajandusvälised (tööstuse, ehituse jm);
    c)üldmajanduslikud s.o kogu ev kõigi tootmisharude tootmis- ja muid vajadusi rahuldavad vahendid, nagu transpordivahendid, materjalilaod jne.
    2.Tootmisvälised põhivarad ei ole seotud vahetu tootmisega. Siia kuuluvad elamud, haldusasutuste hooned, haiglate, koolide hooned ja inventar, mittetootmislikuks otstarbeks püstitatud rajatised, staadionid jms.
    Ettevõtte põhikapitali moodustavad põhivarad väärtuselises väljenduses.
    Käibevara on majandusüksuse käsutuses mingil hetkel olevad ainelised e materiaalsed käibevahendid ja ettevõtte käibesse investeeritud ja seal püsivalt ringlevad rahasummad.
    Ettevõtte käibevarafondi e käibefondi moodustavad tootmisprotsessis olevad rahalis-materiaalsed väärtused (s.t. aasta alguseks lõpetamata toodang taime- ja loomakasvatuses ja abiettevõttes, milleks võivad olla taliviljad, võõrutamata põrsad, veinid kääritamisstaadiumis jne, tootmisvarud (seeme, söödad, kütus, tagavaraosad ja muud materiaalsed ressursid) ja muud käibevarad (realiseerimata toodang, vahendid arveldustes). Käibefondi kuuluvad kõik töö objektid ja samuti need töövahendid, millede maksumus on alla põhivaradele kehtestatud maksumust. Tootmisprotsessis töö objektid tarvitatakse ära täielikult ja nende koguväärtus kandub üle valmistoodangule.
    Rõhuv osa käibevaradest asub tootmises tootmisvarudena ja lõpetamata toodanguna, kusjuures kokku nad moodustavad tootmiskäibefondi.
    Tootmisväliselt esinevad käibevarad moodustavad ringlusfondi (rahalised vahendid, realiseerimisele kuuluva valmistoodangu maksumus ja vahendid arveldustes).
    Käibevara struktuur:
    Tootmisvarud –söödad ja allapanu , seeme ja istutusmaterjal, varuosad ja remondimaterjal, naftasaadused ja kütus, mineraalväetised, pestitsiidid , ehitusmaterjal jooksvaks remondiks, väikevahendid.
  • Lõpetamata toodang- noor ja nuumloomad, lõpetamata taimekasvatus - loomakasvatus ja muu toodang.
  • Valmistoodang, rahalised vahendid ja vahendid arveldustes.
    Käibevarad koosnevad oma- ja laenatud vahenditest. Omavahendid kindlustavad tootmise igapäevavajaduste rahuldamise. Omavahendite arvel moodustuvad majandi tootmisvarud, lõpetamata toodangu varud ning valmistoodangu laojäägid. Laenatud vahendite arvel (krediit) rahuldatakse ajutisi vajadusi, mis on seotud peamiselt põllumajandusliku tootmise hooajalisusega.
    Kui põhivahenditest sõltub tootmisvõimsus, siis käibevahenditest sõltub nende kasutamise aste.
    9.Põhivarade taastootmise olemus ja selle rahalised allikad.
    Taastootmisteooria on õpetus ühiskondliku tootmise kui terviku struktuurist, tema jaotuse alaosadest ja vahekordadest.
    Taastootmisteooria annab teaduslikud lähtealused:
    1)koguprodukti taasuuendamiseks ja laiendamiseks;
    2)ühiskonna kogutulu (rahvatulu) jaotamiseks;
    3)ühiskondlike fondide moodustamiseks.
    Tootmist vaadeldakse kui süsteemi, milles materiaalsed ressursid (tööobjektid) muudetakse tööjõu ja töövahendite abil toodanguks.
    Taastootmine jaotub faasideks e staadiumiteks, milledeks on tootmine, jaotamine vahetus ja tarbimine.
    Lihtne taastootmine on tootmisprotsessi kordamine endises mahus ning iga tootmistsükli algul on ressursse niisama palju kui eelmine kord.
    Laiendatud taastootmine on tootmisprotsess suuremas ulatuses ja asendatakse tootmises tarbitud materiaalsed hüved ning toodetakse lisaks sellele veel täiendavaid vahendeid ja tarbeesemeid, seega on iga uue tootmistsükli alguses ressursse enam kui eelmine kord.
    Tootmisest füüsilise ja moraalse kulumise tõttu ning muudel põhjustel väljalangenud töövahendite hüvitamine uutega on tootmise jätkamise põhitingimuseks, Toimub põllumajanduse lihtne (endises ulatuses) või laiendatud (soetatakse juurde täiendavaid vahendeid) taastootmine.
    Põhivarade taastootmise protsessis:
    1)soetatakse mitmetel põhjustel väljalangenud töövahendite asendamiseks uusi vahendeid, et tootmise võimsus ei langeks;
    2)suurendatakse kasutatavate töövahendite hulka, et laiendada tootmisvõimsust;
    3)toimub põllumajanduse tehniline rekonstrueerimine täiuslikuma tehnika baasil.
    Kapitaalmahutuste all mõistetakse uute põhivarade soetamiseks ja olemasolevate rekonstrueerimiseks tehtavaid kulutusi.
    Põhivarade taastootmise rahaliste vahendite allikateks on:
    1)omavahendid- amortisatsioonieraldised, kasum, põhivahendite müügist saadud tulu.
    2)välisvahendid- pangalaenud, mitmesugused toetused (kaudsed ja otsesed, SAPARD jne).
    Ostujõud e ostuvõime- raha suhteline väärtus, mis väljendub rahaühiku eest saadavate kaupade ja teenuste hulgas.
    Põllumajanduse ostuvõime- kui palju tuleb kehtivate hindadega müüa üht või teist saadust, et osta põllumajandustehnikat, seadmeid, mineraalväetisi jne.
    Tööjõu taastootmise all mõistetakse töötajate töövõimelisuse pidevat, järjekestvat säilitamist ja arendamist .
    Tööjõudu taastoodetakse (asendatakse) loomulikul kujul vanuse või mõnel muul põhjusel tootmisest eemalduvat tööjõudu uue tööjõuga- iibe arvel.
    Tööjõudu taastoodetakse väärtuselises vormis kogutoodangus loodud uue väärtuse arvel, lisandväärtuse arvel. Kogutulust eraldatakse kindel suurus isiklikuks tarbimiseks s.t palgasüsteemi kaudu.
    Põllumajanduses töötajate arv väheneb, samal ajal kasvab aga tootmises funktsioneeriva tööjõu tootlik võime- tagatakse erialase ettevalmistusega.
    10.Kapitali esinemisvormid . Kapitali tunnused ja kapitali ringkäik. Kapitali hinna alus.
    Kapital- aineline rikkus, mis on säästetud (ohverdatud) edasiste hüvede valmistamiseks.
    Tööväärtusteooria järgi on kapital töisest varast võõrandunud kasutoov (teenuseid osutav) aineline vara. Turuväärtusteooria järgi on kapital pikaajalise kestvusega toode (väljund), mida kasutatakse teiste hüvede valmistamiseks.
    Kapitali tunnused (turumajandusteoorias):
    Kapital on kestev. Ta osutab teenuseid pikaajalise perioodi vältel.
  • Kapital on kaupade ja teenuste tootmise sisend. Ehk täpsemalt- tootmises tarbitakse ära kapitali, teenused. Kapitali väärtus on määratud tema ekspluatatsiooniperioodi vältel osutatud teenuste tootluse või viljakusega. Kapitali hinna aluseks on valmidus maksta õiguse eest omandada kapitali tulevasi tulusid.
  • Kapital on ise toode s.t protsessi väljund. Seetõttu seostuvad kapitali loomisega kulutused. Kapitali maksumus kujuneb tema tootmises realiseeritud (kulutatud) ressursside väärtusest lähtudes.
    Kapital esineb oma ringkäigus kui:
    1)tootmis- (teenus-) vahenditena s.o reaalkapital (reaalne vara)
    2)toodetud kaupadena s.o kaupkapital
    3)väärtpaberitena s.o rahakapital.
    Kapital esineb oma ringkäigus: rahakapital→tootlik kapital→kaupkapital→rahakapital.
    Kaupkapital ja rahakapital üheskoos esinevad käibekapitalina.
    Põhikapital on aineline vara, mis esineb püsivas või kestvas vormis ning on korduvalt kasutatav, s.t käibib aeglaselt, mitme tootmisperioodi kestel (hooned, rajatised, masinad).
    Käibekapital on aineline vara, mis täidab oma ülesannet ühes tootmistsüklis, s.t tooraine, materjalid.
    Kapitali hinna aluseks on valmidus maksta õiguse eest omandada kapitali tulevasi tulusid e väärtuse määrab loodetav tulu. Kapitaliprotsent on sissetulek, mille saab kapitali omanik ettevõtlusesse paigutatud või laenuks antud kapitali eest.
    11.Kulude ja kuluarvestuse olemus.
    Kulud teatud hüviste tootmiseks on võrdsed nende tootmiseks kasutatud tegurite panuste väärtusega.
    Majandusarvestus on majandusinfo identifitseerimise, hindamise, töötlemise ja edastamise protsess.
    Finantsarvestus on vara muutumisele ja maksesündmustele orienteeritud ettevõtte kui terviku kogutegevust hõlmav arvestuse osa, kus arvelduse korraldus, aruandluse koostis, struktuur ja sisu on seadusandlikult reglementeeritud- arvestus on minevikku suunatud.
    Ettevõtte sisearvestuse, s.o kulu- ja juhtimisarvestuse süsteem kujundatakse seadusandlikult reglementeerimata moel, lähtudes ettevõtte individuaalsetest kaalutlustest ja see jälgib kulude analüüsi ning selle rakendusi ettevõtte siseses juhtimisprotsessis (omahinna kalkuleerimisel, kulude planeerimisel jne)- arvestus on tulevikku suunatud.
    Väljamaksed tähendavad maksevahendite suundumist ettevõttest väljapoole.
    Väljaminekud- kui muutused toimuvad mitte ainult maksevahendites, vaid need hõlmavad ka ettevõtte võlasuhteid e ettevõtte kogu rahavara.
    Kulud- ettevõtte kõik raha minekud.Kulude mõistes sisaldub materiaalse vara vähenemine.Kuid tehakse ka muid kulutusi mis ei ole otseselt seotud raha väljaminekuga. Need on loovutused ehk arvestuslikud kulutused..
    Käitiskulu- kõik ettevõttes tootmistegevuse tarbeks tehtud kulutused, ei sisalda kapitaliprotsenti.
    Tootmiskulu- kõik ettevõttes tehtud kulutused pluss kapitali kulunõudlus (kapitaliprotsent).
    Alternatiivkulu- tulu, mis jääb saamata tootmises rakendatud tegurite parimast alternatiivsest kasutamata jäetud rakendusvõimalusest.
    Kogukulu- tootmistegevuse poolt põhjustatud kõigi kulude, s.o muutuvkulude ja püsivkulude summa, milliseid kutsutakse ka tootmiskuludeks.
    Keskmine kulu e kulu tooteühiku kohta e ühikkulu- leitakse kogukulu jagamisel toodangu hulgaga.
    Piirprodukt- iga uue muutuvteguri (töö) ühiku lisandumisest saadav lisaprodukt.
    Piirkulu- on kogukulu kasv uue tooteühiku lisandumisel.
    Piirtulu- on kogutulu kasv uue tooteühiku lisandumisel.
    12 .Kulude klassifitseerimine erinevatel alustel.
    Kulude liigitamine :
    1. Seos tootmisega: tootmiskulud(põhi ja lisakulud), tootmisvälised kulud (turunduskulud)
    2. Reageerimine tegevusmahu muutumisele: muutuvkulud ja püsivkulud
    3. Kuluobjektile kirjeldamise alus: otsekulud ja kaudsed kulud
    4. Kontrollitavuse aspekt: kontrollitavad ja mittekontrollitavad kulud.
    13. Kulude (kogu- ja ühikkulude) graafiline esitus.
    Kulukõverate analüüsil eeldatakse, et ettevõte ei saa tasuta ühtegi tootmise sisendit, samal ajal on aga kõik tootmise sisendid vabalt saadaval õigete, s.o mittemonopoolsete ja seejuures muutumatute hindadega.
    Kogukulu (TC) võrdub iga tootmisteguri hulga ja tema hinna korrutiste summaga e võib ka öelda, et kogukulu väljendab seost hindade, tegurite koguste, toodangu mahu ja omahinna vahel.
    Lühiperioodi kulukõverad: üks telg on kulud, teine telg on toodangu hulk
    kogukulu
    muutuvkulu
    püsikulu
    toodangu hulk
    Muutuvkulud kogukuluna lühiajas on proportsionaalne kulukõver st mida rohkem tahame toodangut siis materjali kulu muutub samas proportsioonis. kulud
    Püsivkulu lühiajas on muutumatu nt amortisatsioon. Toodangu hulk
    Muutuvkulud ühikkuluna on lühiajas püsivad st tehnoloogia ei ole muutunud.
    Ühte asja tootes toodangu mahu kasvades kulub
    Materjali ühe asja tootmiseks ikka sama palju.
    Püsivkulud ühikkuluna lühiajas toodangu kasvades vähenevad.
    Püsivate ja muutuvate kulude käsitlemisel ühikkuludena:
    1)muutuvad kulud tooteühiku kohta on püsivad
    2)püsivad kulud tooteühiku kohta on muutuvad.
    Pikaperioodi kulukõverad:
    Progressiivne kulukõver- kulude kasv kiirem (järsem) võrreldes toodangu kasvuga
    Regressiivne kulukõver- toodangu kasv kiirem (järsem) võrreldes kulude kasvuga.
    Püsivkulud kogukuluna pikal perioodil kasvavad astmeliselt
    (ehitame lauda juurde).
    Teatud piirist alates peame juurde soetama näiteks 1 masina
    Muutuv ja püsivkulude ühikkuluna pikal perioodil:
    kulude kasvavad kiiremini kui toodang ja kulud kasvavad
    aeglasemalt kui toodang.
    Püsivkulud ühikkuluna pikal perioodil astmeliselt vähenevad.
    Igale tooteühikule tehtavaid kulutusi nim ühiku keskmiseks tootmiskuluks või tootmisomahinnaks.
    14. Tulude olemus ja üldklassifikatsioon.
    Tulu majandusüksusele tema tegevuse tulemusel laekunud summa, millest ta katab oma kulud ja kaod (kahjumid), kusjuures tulude ülejääk moodustab kasumi.
    Rahaline sissetulek- realiseerimisprotsessi lõpptulemus.
    Sissetulek e laekumiskäive e sissetulekukäive e laekumine s. o laekuv rahasumma või saadav hüviste hulk.
    Kogutulu- palgakulu = puhastulu
    Puhastulu- maksud = puhaskasum e kogutoodangu väärtus- käitiskulud = puhastoodang (puhastulu)
    Kogutoodangu väärtus –tootmiskulu(käitiskulud+kapitali%nõudlus) = puhaskasum
    Kogutoodangu väärtus – muutuvkulud = kattetulu .
    Kattetulu teostatakse selleks , et saada ülevaadet ettevõtte seisust eri faasides .
    Rahaliste sissetulekute põhiallikaks on kaubatoodang . See on see osa toodangust , mis läheb realiseerimisele. Müük ehk realiseerimine on protsess, mis hõlmab toodangu valikut ja ettevalmistust müügiks, transporti, rahal . Arveld. Tegemist sularahas või panga kaudu.
    Kaubalisuse näitaja – toodangu kaubalise osa e kaubatoodangu protsendilist suhet kogutoodangusse
    15. Põllumajandustoodangu jaotus taime- ja loomakasvatuses ning jaotuse kriteeriumid.
    Põllumajandustoodang:
  • taimede ja loomade elutegevuse tulemusena saadud tooteid ( terad , kartuli mugulad , piim, mesi jne).
  • Istandike, karja, lindude, mesilasperede juurdekasvu
  • Materiaalsete väärtuste juurdekasvu lõpetamata tootmises.
    Põllumajanduses valmib õheaegselt mitmesugusel kujul toodangut. Mis jaguneb kolme eri liiki:
    Põhitoodanguks nim toodangut, mille tootmine on põhieesmärgiks, tavaliselt on see majanduslikult kõrge väärtusega (teravili, kartul , piim jne).
    Kaasnev toodang on põhitoodanguga üheaegselt saadav toodang, kuid selle väärtus on põhitoodangust madalam, nt vasikad.
    Kõrvaltoodang on madalama väärtusega toodang (põhk, aganad, sõnnik).
    Selline jaotus on oluline ka omahinna kalkuleerimisel.
    Kogutoodang- perioodi jooksul ettevõttes valmistatud toodangu üldmahu rahaline väljendus.
    Põllumajanduse kogutoodangu all mõistetakse kõigi toodete (taime- ja loomaksvatustoodete) kogusummat, mis on valmistatud kõigi põllumajandusettevõtete, isiklike majapidamiste ja talude poolt. Majanduspraktikas näidatakse põllum. kogutoodanguna ainult taime- ja loomakasvatustoodangut. Põllumajandusvälist toodangut arvest . ainult ettev. siseselt.
    16. Väärtusringe põllumajanduses
    Majandamise lähtealuseks on igasugused ressursid. Nad on ka tootmise lähtealuseks. Majandamise skeemi võib esitada alljärgnevalt:
    Väärtusringe põllumajanduses algab tootmisprotsessis, kus maa, taimede ja loomade kaasabil toimub tootmine, kusjuures osa toodetud toodangust kasutatakse tootmislikuks tarbimiseks(seemneks, söödaks, väetiseks jne). Seda osa nim väikeseks väärtusringeks. Ülejäänud osa toodangust läheb ringlusprotsessi, mis algab toodangu müügiga ning millest laekunud rahalised vahendid laekuvad nii riiklikku kui ka isiklikku eelarvesse.
    Tulude-kulude lihtne ringe
    Turumajandusega on tegemist siis, kui majanduse põhiküsimusi lahendatakse turu vahendusel. Turu toimet illustreerib lihtsustatud vahetuse mudel, kus ühel pool on ettevõtted ja teisel pool majapidamised. Vaadeldakse teguriturul ja kaubaturul.
    17. Põllumajandustootmise tasuvusnäitajad. Kaubalisuse näitaja. Põllumajanduse ostuvõime.
    Kogutulu- palgakulu =puhastulu
    Puhastulu- maksud =puhaskasum e kogutoodangu väärtus- käitiskulud = puhastoodang (puhastulu)
    Kogutoodangu väärtus –tootmiskulu(käitiskulud+kapitali%nõudlus) = puhaskasum
    Kogutoodangu väärtus – muutuvkulud = kattetulu.
    Käibe rentaablus = realiseerimis kasum/realiseerimis netokäive *100 %
    Vara rentaablus = puhaskasum/aastakeskmine koguvara *100 %
    Kulurentaablus = kasum/müüdud kaupade kulu *100 %
    Tulukuse koef (indeks) = kogutulu/palganõudlus+kapitali % nõudlus
    Kattetulu = kogutoodangu väärtus-muutuvkulud
    Kapitali tulu = tulukuse indeks * kapitali % nõudlus
    Töötulu = tulukuse indeks * palganõudlus
    Tootmiskulu indeks = tootmiskulud/kogutoodang
    Kaubalisus: Toodangu kabalise osa e. kaubatoodangu protsendilist suhet kogu toodangusse nim. kaubalisuse näitajaks. Kaubalisus (%) = müüdud saagi kogus / saagikus(kg/ha , kogu maa kohta) x 100.
    Põllumajanduse ostuvõime: Ostujõud e. ostuvõime-raha suhteline väärtus, mis väljendub rahaühiku eest saadavate kaupade ja teenuste hulgas. Kui on teada sisendite hinnad ja toodete hinnad, siis saab leida, kui palju vaja toota, et osta sisendeid. Põ maj ostuvõimet saame kindlaks määrata e. mõõta toodangu abil sel teel, kui arvutame, kui palju tuleb kehtivate hindadega müüa üht v teist saadust, et osta põllumajandustehnikat, seadmeid, mineraalväetisi, jne.
    18. Põllumajandusliku tootmise kasvu erinevad teed: intensiivne ja ekstensiivne tee.
    Intensiivne tee
    Põllumajanduses võetakse kasutusele täiendavaid ressursse (söödad, seeme, väetised) ja pm tehnikat, ehitisi ning seejuures jääb endiseks produktiivvahendite hulk (maa, produktiivloomad). Tootmise intensiivistamise võimalused on igal konkreetsel ajahetkel ja arenguetapil kindlaks määratud tootlike jõudude so tehnika ja tehnoloogia tasemega ning produktiivvahendite tootmisvõimega.
    Ekstensiivne tee
    Tootmise mahu suurendamiseks võetakse kasutusele täiendavad produktiivvahendid e laiendatakse tootmisala (suureneb kas haritav maa pind, produktiivkari).Pm maj kasv on jätkuvalt neg.-ne
    19. Põllumajandusliku tootmise mitmekesistamise alused.
    Muutusi maapiirkondades tuleb soodustada, aidates talupidamistegevusi põllumajandusväliste tegevuste abil mitmekesistada ning põllumajandusväliseid sektoreid arendada, suurendada tööhõivet, täiustada põhiteenuseid ja teha investeeringuid, muutes nii maapiirkonnad atraktiivsemateks, et peatada maapiirkondade sotsiaalse ja majandusliku allakäigu ning rahvastikukao tendentse. Samuti on sellel osas vaja suurendada inimpotentsiaali. Meetmeid, millega mitmekesistada maapiirkondade majandust:
    i) mittepõllumajandusliku tegevuse mitmekesistamine,
    ii) toetus mikroettevõtete loomiseks ja arendamiseks, eesmärgiga soodustada ettevõtlust ning arendada majanduslikku terviklikkust,
    iii) turismiga seotud tegevuse toetamine,
    iv) looduspärandi kaitse ja haldamine, selle kvaliteedi parandamine, mille eesmärgiks on majanduse püsiv areng;
    Maapiirkondades uute töökohtade loomise ja töötuse vähendamise peamised võimalused on seotud maamajanduse mitmekesistamisega nii põllumajanduslikel kui ka mittepõllumajanduslikel tegevusaladel.
    Põhilised traditsioonilisele põllumajandusele alternatiivsed valdkonnad, mis maamajanduses on esile kerkinud , on järgmised: turism , aiandus, väiketööstus ja puidutöötlemine, toiduainete väiketöötlemine, maheviljelus, teenindamine, käsitöö, kalakasvatus , otseturustamine ning mesindus
    Probleemid:
    * Põllumajandusstatistika ja analüüsi nõrkus.
    * Põllumajanduse arengukavade puudumine omavalitsustes ja riigis.
    * Omandi- ja maareformi aeglane areng.
    * Masinate, seadmete ja tehnoloogia vananemine .
    * Põllumajandussaaduste müügihindade mittevastavus kulutustele.
    * Investeeringute vähesus põllumajandusse ja vähene võimalus saada laenu (talupidamist alustajatel puuduvad tagatised, pankade poolt antavate laenude intressid on liiga kõrged).
    * Põllumajandustootjate koolituse ja täiendõppe puudulikkus (ei vasta kiiresti muutuva maailmamajanduse tasemele).
    * Põllumajandussaaduste turu puudulik riiklik reguleerimine.
    * Põllumajandussaadusi ümbertöötleva tööstuse supermonopolide tekkimine.
    20. Tootmise kontsentreerimise olemus, tulemus, liikumapanevad jõud. Kontsentreerimise protsessi ja astet iseloomustavad näitajad.
    Tootmise kontsentreerimise olemus: Tööjõu ja vahendite koondumine üha suurematesse ettevõtetesse, tootmisharudesse ja üksustesse.
    Tootmise kontsentreerimise tulemus: Tootmise mahu kasv ettevõttes, tootmisharus või tootmisüksuses.
    Tootmise kontsentreerimise liikumapanevaks jõuks ja materiaalseks aluseks on tehniline progress.
    Tootmise kontsentratsiooni astme suurendamise võimalused: e tootmise kontsentreerimise põhiteed:
    1. tootmisvahendite (maa, tehnika, produktiivkari) koondamine - tootmise tsentraliseerimine , mis võib toimuda *ettevõtete ühendamise e liitmise teel * tootmisüksuste (osakondade, farmide) ühendamisega ettevõttes st samalaadsete tootmisüksuste ühendamist suuremateks üksusteks
    2. Tootmisharude koondamine so olemasolevate harude vähendamine antud ettevõttes - tootmise spetsialiseerumine. Ettevõttes olemasolevate vesise, sea, linnu ja lambafarmide asemele moodust. ainult seafarm ja ülejäänud tootmisharud likvideeritakse.
    3. Töövahendite ja materiaalsete ressursside loomulik juurdekasv ettevõttes akumulatsiooni teel. - sel juhul võib tootmine kasvada kas intensiivselt (tuleb materiaalseid ressursse juurde kuid produktiivvahendite hulk jääb samaks)või ekstensiivselt (produktiivvahendite kasv maa, kari e tootmise laiendamine)
    Kontsentreerumise tegurid - nad võivad tootmist kas soodustada või pidurdada
    1. kõlvikute iseloom (nt suuremad põllumassiivid soodustab tootmisalade laiendamist)
    2. hoonestus ja selle kontsentratsiooni aste (määrab tootmisüksuse paigutuse nt loomakasvatusfarmide puhul)
    3. masina-traktoripargi võimsus (võimsamad masinad soodustavad kontsentratsiooni kasvu)
    4. ühendusteed ( teedevõrk, ja olukord) side, liiklusvahendite olemasolu
    5.elanikkonna paigutus ettevõtte territooriumil
    6. kaadri klassifikatsioon
    Teaduse ja tehnika arengutase määrab ära nii tootmise kontsentreerimise protsessi tempo kui ka selle ulatuse .
    Kontsentreerimisprotsessi näitajad:
    1. Kontsentreerimise protsessi iseloomustavad näitajad     - neid isel. abinõude kompleks , mida rakendatakse tootmise võimsuse suurendamiseks ettevõttes. Protsessi iseloom. Näitajad *pm põhi-ja käibevarade suurenemine, *töö tootliku jõu suurenemine kas töötajate arvu kasvu või kvalifikatsiooni tõusu arvel ja * maakasutuse suurenemine.
    2. Kontsentratsiooni näitajad e aste - isel. konsentratsiooni tulemust: kogutoodangu või kaubatoodangu maksumus.
    Tootmise kontsentreerimise kirjeldus : kogutoodangu järgi, mis kujuneb kontsentratsiooni tulemusena kõrgemaks, seetõttu, et iga protsess (ettevõtte ühendamine, tootmisharude koondamine, intensiivistamine) avaldab pos mõju tootmise lõpptulemusele - kogutoodangu kujunemisele.
    Suur -ja väiketootmise võrdlus
    Suurtootmise eelised: tehn-maj. eelised, tootmise tegurite efektiivsem kasutamine ja ühendamise võimalus paremate maj. tulemuste saavutamiseks, kergemini on saavutatav ratsionaalsem maaviljakuse süsteem- mullaviljakuse säilitamine ja tõstmine. Evitades külvikordi, teha ulatuslikke maaparandustöid, kemiseerida ja komplekselt mehaniseeida kogu pm.-st. Hoida kokku kapitaalmahutusi ehitistes mis vähendavad toodanguühiku hinda. Samuti ka tööjõuressursi parem kasutus. Võimalik evitada teadusuuringuid.
    21.Tootmise intensiivistamise protsessi põhiolemus, tähendus konkreetses ja majanduslikus mõttes. Intensiivistamise protsessi ja intensiivsustaset iseloomustavad näitajad.
    Tootmise intensiivistamise põhiolemus - kõigi tootmisvõimsuste (ressursside), kaasa arvatud tehnika, ehitiste jne. täielikum ärakasutamine.
    Pm tootmise intensiivistamine – pm kultuuride saagikuse ja karja produktiivsuse suurendamine tootmistehn. täiustamise teel.
    Maj. mõttes tähendab põllumajandusliku tootmise intensiivistamine täiendavate kulutuste (kapitaalmahutused, materiaalsed ressursid) tegemist kasutusel oleva tootmisühiku (1ha,1 looma) kohta, kusjuures eesmärgiks on toodangu suurendamine ja kulude vähendamine toodanguühiku kohta Sisuliselt tähendab see efektiivsemat tootmist.
    Intensiivistamise näitajad:
    1.näitajad, mis iseloomustavad abinõude kompleksi (eelkõige materiaalsed ressursid nt väetised, seeme, söödad), mida rakendatakse maa ja produktiivkarja tootmisvõime täielikumaks ärakasutamiseks
    2. näitajad, mis iseloomustavad tulemust e intensiivsustaset. Tootmise üldintensiivsust võib määrata kogutoodangu maksumusega haritava maa ühiku kohta.
    Intensiivsustaseme erinäitajad maaviljeluses on: konkreetse kultuuri hektarisaak (sü) ; konkreetse loomaliigi produktiivsustase ( massi iive )
    22.Tootmise spetsialiseerimise olemus, liigid, integreerivad ja diferentseerivad tegurid. Põllumajandustootmise spetsialiseerimise iseärasused.
    Spetsialiseerumine on –samalaadse tootmise koondumine tööjaotuse alusel. Pm- taimekasvatuses on eraldunud kaubalised harud (tehnilised kultuurid), aiandus, köögiviljandus. Loomakasvatuses on iseseisvate harudena välja kujunenud : veise, sea, lamba ja linnukasvatus jne. Ühiskondlik tööjaotus võib eeltoodust veelgi sügavam olla. See ei hõlma ainult tootmise lõhenemist üksikuteks harudeks vaid ka tööprotsessi ennast .
    Spetsialiseerimise vormid:
    *territoriaalne     – üh tööjaotuse süvenemine, ku tootmisharude ja kultuuride otstarbekohane paigutus võimaldab suurima efektiga ära kasut kohalikke loodusikke ja maj tingimusi
    *haruline
    *majandiline (ettevõttesisene)
    Majandi spetsialiseerimist võib kindlaks määrata: väärtuselises (rahalises) ja naturaal-esemelises vormis.
    Rahaliselt saab spetsialiseerumise taset kindlaks teha eri toodanguliikide osakaalu järgi kaubatoodangu kogumahus.
    Naturaal-esemelised näitajad – selgitavad kas realiseeritava või kogutoodangu valmistamiseks kasut. ressursside /sööt, haritav maa, tööjõu) struktuuri, on aga vahel veel olulisemad kui väärtuselised näitajad.
    Spetsialiseerumist mõjutavad tegurid:
    Tootmise integreerivad tegurid- soodustavad pm ettevõtete ühtlustamist ja on suunatud erinevate tootmisharude seesmise tasakaalu loomisele üksikus ettevõttes ( püüe ise-varustamisele, püüe säilitada mullaviljakust, püüe ettevõtte stabiliseerimisele ja riski vähendamisele). Diferentseerivad tegurid – takistavad pm ettevõtete muutumist ühe-näolisteks. Siia kuuluvad tootmise looduslikud tegurid (kliima, mullastik , reljeef), mis erinevate ettevõtete jaoks erinevates piirkondades on erinevad, ettevõtte asukoht (kaugus linnast, tööstuskeskusest, ühendusteede olukord ); põllumaj. tehnikaga varustatus ja arengutase.
    Pm tootmise spetsialiseerumise iseärasused,
    mis tulenevad ühelt poolt tootmisprotsessi läbipõimumisest looduslike tingimustega (mullastik, kliima) ja nende arvestamisest tootmise arendamisel ning ka teiselt poolt ka majanduslikest tingimustest (ettevõtte asukoht turu suhtes). Tööstuses (v.a kaevandav tööstus) on seos looduslike tingingimustega nõrk ning seetõttu pole ka neid vaja nii arvestada, põllumajanduse jaoks on looduslikud tingimused olulised koos majanduslike teguritega .
    Spetsialiseerimine kui majanduslik protsess kutsub esile vajaduse tootmise koopereerimise järele.Horisontaalne integratsioon tähendab , et põllumajandusettevõtted loovad ühtsete kapitaalmhutuste ja materiaalsete ressurssidega mingi kitsalt spetsialiseeritud ettevõtte.
    Vertikaalne integratsioon liidab eri majandusharud ühtseks tervikuks hõlmates nii põllumajandustootjaid , töötlejaid, turustajaid.
    23.Efektiivsusteooria olemus ja efektiivsuse seadused (väheneva tootlikkuse seadus, muutuvate suhete seadus, maksimumi ja miinimumi seadus).
    Efektiivsusteooria olemus –õpetus ühiskondliku tootmise kui terviku ja üksikute allosade majanduslikust hindamisest. Hinnata võime: 1)tegevust s.o. ressurssiside kasutamist 2)tootmist tervikuna, selle seisundit ja arenguperspektiive.
    Hindamisel soovime leida efekti, mida võiks saada ja vastandame selle kulutustele (loovutustele).
    Arenemisteoorias esineb tootmisefekt ise kui tootmise kasvu peamine tegur.Ta ilmutab ennast läbi tootlike jõudude ja tootmissuhete seoste süsteemis. See tingib vajaduse vaadelda efektiivsust süsteemselt s.o. teda kujundavate tegurite – maa, tööjõud ja kapitali ühtsuses.
    Efektiivsusteooria selgitab neid tingimusi ja tegureid, mis määravad majanduse arengu kiirendamise s.o.
    ühiskonna progressi. Praktilise tegevuse jaoks tähendab see seda, et efektiivsuse kriteerium ja näitajate süsteem peavad kujunema ühiskondliku tootmise arengu, tema efektiivsuse tõusu stimuleerimise tähtsaks tingimuseks.
    Efektiivsust ei tule vaadelda ainult tootmisega seotud kategooriana.Tootmise efektiivsus , mis nätab kasutatud ressursside või kulude ja tulemuste vahekorda, on oma olemuselt eelkõige ühiskondliku huvi väljenduseks. Eesmärgi saavutamiseks võib kasutada mitmesuguseid meetodeid ja vahendeid, igaüks neist rahuldab mingil määral lõppeesmärki, kuid erinevas astmes .Et valida seatud eesmärgi saavutamiseks kõige tulemuslikum tee , on vaja õiget lähenemist .Need alused annab efektiivsusteooria.
    Efektiivsusteooria ei ole ainult tootmistulemuste hindamise meetodite kogum, vaid ta selgitab ka metodoloogia , s.t. lähenemisviisi tegevuseks.
    Peaaegu igat hüvist võib toota mitmel erineval viisil. Ja iga majandussüsteemi üheks põhiküsimuseks on – kuidas toota?
    Tootmisprotsessi iseloom määratakse ära ettevõtte tehnilis -tehnoloogilise seisundi poolt. Lähtudes ettevõtte konkreetsest tehnoloogiast ja püstitatud eesmärkidest , on võimalik kasutada tootmise sisendeid erinevates kombinatsioonides, mille tulemusena saadava toodangu hulk ja kvaliteet on erinevad. Samuti erinevad kulum ja kasud. Missugune võimalus valida sõltub efektiivsusest.Ja siin mõeldakse eelkõige tootmise efektiivsust.
    Toodangu valmistamise potentsiaalsed (e. maksimaalselt võimalikud ) väljundid moodustavad graafilise kõvera, mida nim. tootmisvõimaluste kõveraks ehk tootmisvõimaluste rajaks . See nätab ühe toote maksimaalkogust , mida konkreetne majandus on võimeline tootma teiste kaupade teatud kindlate koguste olemasolu korral.
    Kuna sisenditest loetakse olulisimaks tööjõudu(L) ja kapitali(K) , siis tavaliselt kirjeldatakse tootmisfunktsiooni Q= f(K,L), kus Q on toodangu hulk.
    Tootlikus laiemas mõistes kujutab endast süsteemi (sh.ettevõtte) väljundite ja sisendite suhet.
    Efektiivsuse seadused:
    Tootmistegurite järjestikusel lisamisel võib toodang ressursside suhtes kasvada, kas proportsionaalselt, ülenevalt või alanevalt. Ainelises suhetes tegur-toodang võib esineda tootlikkuse 3 erijuhtu: püsiv, kasvav ja vähenev tootlikkus. . Tootlikkuse seadust kasut siis, kui on tegemist ainelise toodanguga. Raha vahendusel (kui toodangu ära müüme) saame rääkida tulukuse seadustest .
    Väheneva tootlikkuse seadus: kui ühe teguri sisendit suurendatakse ühesuuruste hulkadega, kusjuures teise teguri hulgad ei muutu, siis kogutoodang suureneb, kuid teatud piirini ja isel on see, et toodangu juurdekasv jääb järjest vähemaks.See väheneva tootlikuse seadus on muutuvate suhete seaduse üks esinemisvorme.
    Ressursside kasut põhjuslik-tagajärgsete seoste muutmist isl seadust nim muutuvate suhete seaduseks, kus uuritakse 3 erinevat liiki suhteid:
    1.Suhted tegur-toodang (faktor-produkt), kui muudet isendeid teguris, siis uuritakse, kuidas muutub toodang.
    2. Suhted tegur –tegur (ressurss-ressurss), kus uuritakse üksikute tegurite suhteid, sel juhul jääb toodang const. Ressursside efektiivsus suhetes tegur-tegur väljendus kulude ökonoomikas.
    3.Suhted toodang-toodang (produkt-produkt), on tegemist alternatiivsete toodangutega (ressursid on sel juhul const), et oleks võimalik realiseerida kasulikumalt. PM-s on olemas asendustoodang (nt loomakasv saame asendada üht sööta (toodet) teisega)
    Kui aga uurida muutuvate suhete seaduses esinevat suhet tegur-toodang mitte sisendite muutmise seisukohalt,vaid jättes sisendid samaks ja muutes hoopis vahendeid, mille abil toodetakse saab formuleerida maksimumi ja miinimumi seaduse. Max-min seadus fikseerib suhtes “tegur- toodang” seisundi, milles tootmis-tegurite optimaalse suhte korral (nt lüpsikarja arvu ja söödaressursside koguse vahel) saavutatakse max toodang (piim), mille korral kulud tootmisühiku kohta on minimaalsed.
    24.Efektiivsuse kriteeriumide (tehniline, majanduslik, sotsiaalne, keskkonna) iseloomustus.
    Tehniline efektiivsus: näit tootmise sisendite toodanguks muutmise tõhusust e max võimalikku väljundite taset mistahes sisendite kombinatsiooni korral naturaalühikutes. Sellise määratluse korral ei arvest sisendite/väljundite hindu. Tehn efekt väljendatakse tavaliseltainelise toodangu või hüvisena sisendteguri ühiku kohta. Kasutatakse tootlikkuse naturaalset mõõtmismeetodit e otsest mõõtmist , kusjuures väljund antakse naturaal ühikutes ( tk; m3; m2 jne). Soovitavalt peaks tootlikkusenäitaja sisend olema ka naturaalühikutes.
    Tehn.efekt=P/(K,T,M) P-toodangu väärtus; K-kapital; T-tööjõud, M-maa.
    Tehn efekt kriteeriumi on kerge rakendada üheproduktilise tootmise korral. Kuid kuna tehn efek korral sisendite hindu ei arvestata, võib tekkida olukord, kus tehniliselt efektiivne lahendus võib majanduslikus mõttes anda kahjumit ja tehniliselt mitte efektiivne lahend suurt kasumit. Tehn efekt on võimalik mõõta, kui on tegemist ainelise tootmisega, 1tootmisväljaga, Kui on masstootmine (kvaliteet, hind)
    Majanduslik efektiivsus on tehnilisest efektiivsusest üldisem mõiste, kusjuures ta on erinevate valikute edukuse mõõt. Maj efektiivsus on toodangu hulk sisendite maksumuse ühiku kohta. Maj efekt sõltub: tehn efek-st ja sisendite hindadest. Tootmine on maj-lt efektiivne, kui puudub võimalus suurendada ühe toote valmistamist , ilma et sellega kaasneks mõne teise toote tootmismahu alanemine. Efektiivseid jaotusi nim sageli Pareto efektiivseteks või Pareto optimaalseteks.
    Sotsiaalne efektiivsus: on tuletatud suurus, mida otseselt ei saa määrata väärtussuhetes. Siia kuulub näiteks vaba aeg, mis on tootmisväline aeg ja mida ei võeta arvele kui tootmisressurssi või tootmistingimuste paranemine ja selle mõju töötajatele. Need on kaudselt mõõdetavad, mitte otseselt määratavad. (mersu ja mosse )
    Keskkonna efektiivsus: on ka tuletatud suurus, mida vaadeldakse kui minimaalset kahjumäära keskkonnale. Vaadeldakse keskkonna seisundit ja ressursside kasutamist ning kahjusid, mis tekivad läbi tootmistegevuse keskkonnale. (tootmis-, pakendi-jäägid, säästlik mõtlemine)
    25.Efektiivsuse väljendusvormid (tehnoloogia-, mastaabi- ja struktuuriefekt).
    Tehnoloogiaefekt – kui muundatakse üht või mitut tootmistegurit, toimub tootlikkuse kas samaväärne, kasvav või kahanev muutus. Tootlikkuse hindamisel eeldatakse, et tegurite hinnad ei muutu. Tehn.efekti üldine suund väljendub muutust, mille puhul samatoote-kõver nihkub sissepoole st juhul kui kapital ja tööjõu suhe (fondivarustatus) ei muutu, siis tehn efekt väljendub mõlema tootmisteguri hulga %-t võrdset vähenemist:
    K
    R
    5X
    4x
    3x
    2x
    1x
    O
    L
    Joonis.Tehnoloogiaefekti üldine suund
    Kapitali säästev tehn muutus põhjust fondivarustatuse kahanemist. Maj arengule on isel-k tööjõu säästev tehn efekt, sel juhul liigub arengutee õles ja vasakule st et tööjõud tootlus kasvab enam kui kapitali tootlikkus

  • K



  • B

    A 4x
    3x
    2x
    o L
    Joonis: tööjõudu säästev tehn muutus
    Mastaabiefekt:
    Mastaabiefekt peegeldab tootmisfunktsiooni , milles kõikide sisendite koguste võrdne muutumine tingib toodangu mahu kas samaväärse , kasvava või väheneva muutumise.
    Tootmise sisendite üheaegset muutmist samas vahekorras nim tootmise mastaabi muutuseks. Mastaabiefekt mõjutab oluliselt ettevõtte kulukõverate kuju. Tegur-toodang suhetes on sisendite mahu võrdsel suurenemisel 3 võimalust:
    1.Toodang suureneb sisenditega samas mahus (=püsiv mastaabiefekt)
    K
    3K1 C
    2K1 B
    3x1
    K1
    A 2x1
    X1
    L
    O L1 2L1 3L1

  • Joonis:Püsiv mastaabiefekt


    2.Toodang suureneb ennaktempos(=kasvav mastaabiefekt)
    K
    3K1 C
    2K1 B
    3x1
    K1
    A 2x1
    X1
    L
    O L1 2L1 3L1

  • Joonis:Kasvav mastaabiefekt


    3.toodang suureneb vähem kui sisendite maht(=kahanev mastaabiefekt)
    K
    3K1 C
    2K1 B
    3x1
    K1
    A 2x1
    X1
    L
    O L1 2L1 3L1

  • Joonis:Kahanev mastaabiefekt


    Kui toodangu maht suureneb suurem arv kordi kui suurendati tootmistegureid – pos e kasvava mastaabiefektiga e mastaabisäästuga- tootmist ühes ettevõttes on kasulik suurendada ja seda toodet toodavadki tavaliselt suured ettevõtted; ja kui on vaja investeerida seadmetesse on iga järgmise toote kulud suhteliselt väiksemad, mida intensiivsemalt toodetakse, seda paremini kasut investeering ära.
    Kui tootmisesse suurendati tootmistegureid ja tootmine suureneb tootmistegurite suurenemisest vähem siis on mastaabiefekt neg e kahanev – sellisel juhul on parem toota väikeses ettevõttes.

  • Struktuuriefekt (sünergeetiline efekt)toimib mitme teguri üheaegse muutumise koosmõjul.


    Struktuuriefekt nt taimekasvatuses mitme teguri (väetamine, niiskus, õhk (mulla õhustamine), mulla struktuur ühistoimena e ühisefektina, mis ületab üksikefektide summa, ka tootmise intensiivistamine ja koondumine toovad kaasa lisaefekti
    Tootlikkuse mõiste kitsamas ja laiemas käsitluses. Tootlikkuse mõõtmisel kasutatavad näitajad ( teguritootlikkus , osatootlikkus , kogutootlikkus).
    Laiemas mõistes: süsteemi väljundite ja sisendite suhe, kõigi ressursside efektiivsuse näitaja, kujutab endast majanduskasvu ja konkurentsivõime põhitegurit nii mikro- kui ka makrotasandil.
    Kitsamas mõistes: tuleb efektiivsusteoorias rääkida töö efektiivsusest.
    Iga ressursi kasutamine toob kaasa kulu: maa- rent, tööjõud- palk, kapital- kapitali protsent.
    Klassikalised tootlikkuse näitajad:
    Teguritootlikkus = väljund : mitu sisendit
    (põhivara tootlikkuse näitaja – väärtuseline)
    Osatootlikkus = väljund :1 sisendiga
    (nt tööjõud, tööviljakuse näitaja naturaalühikus; toodangu hulk)
    Kogutootlikkus = väljund : kõik sisendid
    (kogu ettevõtte toodang : kulude varade suhtes, nt finants tootlikkus müüdud toodang : ressursside maksumus).
    Tootlikkuse näitajad:
    1) väljund naturaalühikutes (t, kg, m), siis sisend naturaalühikutes (kg) või sisend rahaühikutes (EEK).
    2) väljund sünteetilistes ühikutes (EEK), siis sisend rahaühikutes (EEK) või sisend ajaühikutes (päev,h). Väljund: realiseerimise netokäive (rahalises väljenduses) kasutatakse tingühikuid.
    Ettevõttes saab näitajaid võrrelda oma eelmiste aastate näitajatega või teiste ettevõtetega:
    Võrreldav efektiivsus = oma 1 toode : teiste ettevõtete tootega
    Suhteline efektiivsus = 1 toode : teiste toodetega oma ettevõttes
  • Tootlikkuse juhtimise protsess ettevõttes.
    Ettevõte strateegiline efektiivsus on eesmärgipärane suunatud õigete eesmärkide saavutamisele ja taktikaline efektiivsus e. tulemuslik efektiivsus on suunatud tulemuste saavutamisele parimal viisil.
    Tootlikkuse juhtimise protsess ettevõttes: tootlikkuse mõõtmine → tootlikkuse taseme hindamine ja analüüs → tootlikkuse planeerimine → tootlikkuse tõstmise programmi elluviimine.
  • Enamtoodang efektiivsuse hindamise kriteeriumina. Summaarse, keskmise ja astmelise enamsaagi leidmine.
    Enamtoodang ja vastavalt enamsaak kujuneb täiendavate ressursside tootmisesse rakendamise tulemusena. Kui on tegemist mitme võrreldava variandiga, siis väljendatakse enamsaaki tavaliselt kasvavas kokkuvõttes.
    Joonisel (odra enamsaak (kasvav tootlikkus) ressursside muutuva koguse puhul) on suhe tegur-toodang. Kujutatud 3 vööndit, mis võimaldavad selgitada kasutatavate väetiste optimaalseid suhteid. I vööndis on ressursside efektiivsus maksimaalne, sest AE on KE kõrgem. Alates sellest punktist, mil AE ja KE kõverad ristuvad, algab II e. kriitiline vöönd. See ulatub punktini, mille juures kõver AE ristub horisontaalteljega. Edasiselt III vööndis pole ressursside täiendavad kogused enam efektiivsed (need saaki ei suurenda). Kui ressursid on piiratud, siis on efektiivne kasutada neid kuni priini, mil AE ja KE võrdsustuvad. Piiramata ressursside korral võib neid suurendada ka üle eeltoodud piiri. Ressursside kasutamise maksimumpiiri väljaselgitamiseks aga ei piisa eeltoodud andmetest. Edasi on vaja arvutuste aluseks võtta väärtuselised suhted, toodangu maksumus (sissetulek) ja kulud (väljaminek).
    Summaarne enamsaak (SE) – väljendab saagi juurdekasvu lähtesaagi või kontrollsaagi suhtes.
    Astmeline enamsaak (AE) – kujuneb sisendite järjestikulisel lisamisel. Arvutatakse iga eelmise taseme või variandi suhtes. See näitab täiendavate (järjestikuliste e. järgnevate) ressursside koguse kohta saadavat enamsaaki.
    Keskmine enamsaak (KE) – leitakse summaarse enamsaagi jagatisena kõigi (kogu-) ressursside (KR) kohta. KE = SE : KR
    Muutuvate suhete seaduse erinevad juhud (tegemist ühesisendilise tootmisfunktsiooniga y=f(x):
    1) püsiv tootlikkus
    Muutuv sisend
    (x)=(N-väetis) kg/ha
    Hektarisaak
    kg
    Enamsaak, kg
    Summaarne (SE)
    Keskmine (KE)
    Astmeline (AE)
    0
    3500
    0
    0
    20
    3880
    3880-3500=380
    380:20=19
    (4260-3880):40-20=19
    40
    4260
    4260-3880=760
    760:40=19
    (4640-4260):60-40=19
    60
    4640
    1140
    19
    19
    80
    5020
    1520
    19
    19
    2) kahanev tootlikkus
    Muutuv sisend
    (x)=(N-väetis) kg/ha
    Hektarisaak
    Kg
    Enamsaak, kg
    Summaarne (SE)
    Keskmine (KE)
    Astmeline (AE)
    0
    1850
    0
    0
    20
    2880
    1030
    51,5
    51,5
    40
    3640
    1790
    44,8
    38
    60
    4160
    2310
    38,5
    26
    80
    4480
    2630
    32,9
    16
    100
    4660
    2810
    28,1
    9
    120
    4650
    2800
    23,3
    -0,5
    3) kasvav tootlikkus (algul kasvab, siis kahaneb)
    Muutuv sisend
    (x)=(N-väetis) kg/ha
    Hektarisaak
    kg
    Enamsaak, kg
    Summaarne (SE)
    Keskmine (KE)
    Astmeline (AE)
    0
    2170
    0
    0
    20
    2370
    200
    10
    10
    40
    2830
    660
    16,5
    23
    60
    3550
    1380
    23
    36
    80
    4280
    2110
    26,4
    36,5
    100
    4500
    2330
    23,3
    11
    120
    4420
    2250
    18,8
    -4
  • Materjaliressursside efektiivsus (väetiste ja söötade kasutamise efektiivsus).
    Taimekasvatuses on peamiseks materjaliressurssideks seeme ja väetised. Teaduslik uurimistöö on tõestanud, et väetamine on peamine saaki kujundav tegur ja majanduslikult on tulus intensiivne viljelemine, st taimekasvatuse efektiivsus sõltub suurel määral väetiste kasutamise efektiivsusest.
    Väetiste üldefektiivsuse näitajaks on enamsaak kg-des või sü-s 1 kg väetiste toimeaine kohta. Antud näitaja väljendab suhet tegur-toodang.
    Väetiste keskmine efektiivsus tuleb arvutada kui kasutatakse üheaegselt mitut väetiseliiki. Väetiste keskmine efektiivsus väljendab kõigi kasutatud väetiste (NPK) 1 kg–le toimaines osalevat enamsaaki e. enamsaaki keskmiselt väetiseühiku kohta.
    Eväet=(YNKP-Y0):X
    kus YNKP-saak väetist (NKP) saadud põllult
    Y0- saak väetamata põllult
    X-summaarne väetiseannus toimeaines
    Saagifunktsioon iseloomustab väetiseannuse ja saadava enamsaagi vahelist seost (saagikõverat), mis on leitav Yx=Y0+bx-cx2
    kus Yx- planeeritud saak
    Y0- saak väetamata alalt
    x- väetisnorm
    bx-cx2 – väetamisega planeeritav enamsaak
    b ja c – saagifunktsioonide kordajad
    Majanduslikult optimaalne väetise kogus sõltub väetise hinnast.
    Majanduslikult optimaalne väetisnorm on väetamise tase, mille juures väetise viimase kiloga saadava enamsaagi hind = väetisekilo hinnaga, millele on liidetud väetamise kulud ja kavandatav kasum. Igal konkreetsel põllul mõjutavad optimaalset väetisnormi: mulla omadused, väetustarve, eelnev väetamine, mullaharimistööde kvaliteet, eelkultuur, ilmastik.
    Väetiste majandusliku efektiivsuse selgitamiseks on vaja viia saagi andmed üle rahalisteks näitajateks. Rahas saame hinnata neid taimekasvatussaadusi, mis esinevad kaubaturul (kartul, teravili). Söödakultuuridel, millede jaoks kasutatakse ka väetisi, puudub kokkuostuhind , seetõttu pole sel teel võimalik majanduslikku efektiivsust leida.
    Pestitsiitide efektiivsust võib leida enamsaagi abil kattetulu meetodil (vaadeldakse kui suureks kulgeb enamsaak, saak turuhinnas miinus pestitsiitide hind).
    Söödakultuuride majandusliku efektiivsuse leidmisel kasutatakse väärindushinda, mis iseloomustab loomakasvatuses väärindatud söötade tegelikku väärtust. Tuletatakse söötade keskmise omahinna ja loomakasvatuses kujunenud rentaabluse alusel.
    h väärindus=(c + rc):100 = 0,01rc+c
    kus r- rentaabluse tase loomakasvatuses (%)
    c- söötade keskmine omahind (kr/kg)
    Söötade üldefektiivsuse näitaja on söödatasuvus (toodang ühe söötühiku kohta). See näitab söödatootlust e. kasutatud söötade efektiivsust.
    psü=P/sü
    kus psü- söödatootlus
    P- toodangu hulk kg
    sü- kulutatud söötühikute kogus
    Sööda erikulu kasutatakse praktikas enam söötade üldefektiivsuse väljendamiseks, 1/psü=sü/P, see näitab kulutatud söötühikute hulka ühe kg toodangu kohta.
    Mõlemad näitajad sõltuvad esiteks söötmistasemest, mis omakorda määrab elatussöödast ülejääva tootmissööda koguse, seega ka toodangu taseme. Toodangu tõusuga kaasneb elatussööda osatähtsuse vähenemine ja kogu söödakulu vähenemine toodanguühikule. Produktiivsuse kujunemisel pole oluline mitte üksnes söötühikute hulk, vaid ka ratsioonide koostis, söötade kvaliteet ja toitainete sisaldus.
  • Söötade majandusliku efektiivsuse hindamine realiseerimistulemuste ja väärindushinna alusel.
    Söötade majanduslikku efektiivsust hinnatakse rentaabluse näitaja abil. Selle puudusteks on söötade üldise toiteväärtuse hindamise mittetäielikud alused, sest ühe ja sama sööda tegelik toiteväärtus on muutuv suurus, mis sõltub sisalduvatest toitainetest koostises, kuivaine sisaldusest jne.
    Söötade kasutamise rentaabluse arvutamise 2 meetodit:
    1) realiseerimistulemuste alusel – võetakse arvesse nii söötade omahind kui ka täiendavad kulud, mis on seotud sööda väärindamisega (farmikulud). Kui karja pidamiskulud on püsivad, siis kujundab tootmise rentaablust söötade omahind. Mida kõrgem on söötade omahind, seda väiksema rentaablusega on tootmine;
    Näide: Piima realiseerimishind on 4,4 kr/l ja piima omahinda kujundavad farmikulud 1,40, söödakulud 1,40.
    kasum = 4,4-2,8=1,6kr/l
    rentaablus = (1,60:2,8)*100=57,14%.
    Kui söödakulud kasvavad 2 kroonini.
    kasum = 4,4-(1,4+2)=1kr/l
    rentaablus = (1:3,4)*100=29,41%
    2) väärindushinna alusel – see leitakse sööda omahinna ja tootmise rentaabluse abil. Väärindushind on majandusliku efektiivsuse väljendavaks näitajaks kogu loomakasvharule ning juhul, kui söötade hind ettevõttes kujuneb kõrgemaks, kui väärindushinna arvutuste aluseks olev suurus, siis kujuneb kasum toodanguühiku kohta ja rentaablus tunduvalt madalamaks.
    Näide: Sööda omahind on 1,40 ja piimatootmise rentaablus 57,14%.
    sööda väärindushind = 1,4+57,14*1,40/100=2,20.
    Kui söödakulud kasvavad 2 kroonini.
    kasum = 2,2-2=0,2kr/l
    rentaablus = (0,2:2,00)*100=10%
    Põllumajandustehnika arengule iseloomulikud suunad ja põllumajandus- tootja valikud seoses tehnika kasutamisega.
    • kogu masinapark peab olema ühtlaselt kõrgel tasemel. Kasvõi üksainus nõrk lüli tehnoloogilises masinaketis jätab ilma loodetud kasumist;
    • üleminek järjest võimsamatele traktoritele ja järjest suurema tootlikkusega põllumajandus- masinatele ;
    • mida suurema tootlikkusega on masin seda väiksem on selle erihind, kui masinal on ettenähtud aastakoormus: mida rohkem teeb masin aastas tööd, seda väiksem on masinakulu 1 ha kohta; • põimmasinate järjest ulatuslikum kasutamine mullaharimisel, väetamisel ja külvil, sh. kündmata põllule tüükülvi kasutamine;
    • paiksed masinad muudetakse rändmasinateks (näiteks rändkuivatid ei vaja ehituslubasid, pangalaenu saamine soodsam, soodustused ühistegevuses);
    • üleminek täppisviljelusele. Selle tehnoloogia uurimise ja juurutamisega tegeletakse praegu paljudes riikides, instituutides ja masinaehitusfirmades. DGPS satelliitorienteerimisel põhinev täppisviljelus on agrotehnoloogia, mis aitab põllult saada suuremat ja kvaliteetsemat saaki väetiste, taimekaitse-vahendite ja põllutöömasinate optimaalse kasutamise teel;
    • elekter koos soojusega toodetakse keskustest kauge asuvates taludes jms. kohapeal;
    • infotehnoloogiavahendite laialdane kasutamine tootmisprotsesside juhtimisel;
    • masinapargi uuendamisele tehtavad investeeringud peavad olema eelnevalt detailselt läbi kalkuleeritud lähtudes antud tootmisüksuse tootmistingimustest. Kasumi suurendamine, investeeringutasuvuse parandamine ja inimtööjõukulu vähendamine on nii põllumeeste kui masinaehitajate ühine eesmärk.
    Põllumajanduse mehhaniseerimise arengustrateegia
    on üks osa valitsuste põllumajanduspoliitikast. Arengustrateegia eesmärgiks on luua selline poliitiline, institutsionaalne ja majanduslik keskkond, kus talunikud jt ettevõtjad saavad valida ja soetada oma tootmistingimustele kõige sobivamad põllumajandusmasinad ja – tehnoloogiad . Arengu-strateegiaga nähakse ette nii kodumaise põllumajandustehnika tootmise toetamine kui masinate importimine, nende hooldamis- ja remondisüsteemi arendamine, teadusuuringute-, täiendõpetus- ja nõuandeprogrammid ning põllumeeste finantstoetuste süsteemi arendamine ja täiustamine, toetamaks uue efektiivse põllumajandustehnika soetamist. Arengustrateegia eesmärgiks ongi aidata koondada kõik asjaosalised ühe mütsi alla, et juurutada kõige efektiivsemaid uusi põllumajandustehnoloogiaid ja –masinaid, mis võimaldab riigis keskkonnasõbralikult toota küllaldaselt kvaliteetset toitu, sööta ja toorainet tööstusele (sh bioenergia - ja ravimitööstusele).
    32.Tehnika kasutamist iseloomustavad näitajad.
    Masinatööl on põllumajanduslikus tootmises oluline osa. Põllumajandusmasinate kasutamisega seonduvad kulud näiteks teravilja tootmisel olid 2004 a. 50- 70 % omahinnast sh. masinate ja tootmishoonete amortisatsioonikulud on 20 -24%.
    Masinakulude vähendamisega saaks märgatavalt vähendada vilja omahinda. Tõhusus ehk efektiivsus sõltub sellest, milliste masinatega ja kui palju nendega aastas tööd tehakse.
    Teravilja tootmiskulude ja omahinna arvutamiseks on vaja teada:
    teravilja saagitaset erineva mullastikuga põldudel ja selle sõltuvust väetistest ja taimekaitsevahenditest;
  • Masinatöökulude ( alates künnist kuni vilja säilimiseni ) suurusi
  • Teravilja müügihindasid
    Ühetüübiliste masinate kasutamisel, kui ei esine olulisi erinevusi põhi-ja abimaterjalide (seeme, väetised jt.) kulutamisel, võib piirduda ka ainult tehnika ekspluatatsioonikulude väljaselgitamisega.
    Ekspluatatsioonikulud koosnevad järgmistest kulurühmadest:
    palgad
  • vahendite amortisatsioon
  • jooksva remondi ja tehn hoolduse kulud
  • kasutatud vedelkütuse ja määrdeainete maksumus
    Lisanduvad ka kulud, mis on seotud masinate hoidmisega ( masinakuuri amortisatsioon)
    Kui on tegemist masinate süsteemiga, tuleb kalkuleerida põhikulud ( või toodangu omahind) Põhikulude määramisel võetakse arvesse peale ekspluatatsioonikulude ka tööprotsessis kasutatavad põhi-ja abimaterjalid.
    Tootmisprotsessis kasutatakse mitmesugust tehnikat: erimasinaid, mis täidavad ainult kindlaid tööoperatsioone ( näiteks kombainid)ja üldkasutatavaid masinaid ( traktorid, veoautod). Et nende kasutamine tootmisprotsessis on erinev , siis vastavalt sellele tuleb kalkuleerida ka kulumine (amortisatsioon) ning jooksev remont ja tehniline hooldus . Erimasinate puhul võivad kõik need kulud täielikult kuuluda teatud tööde või toodangu omahinda, üldkasutatavatel masinatel aga ainult osaliselt.
    Tehnika kasutamise efektiivsus.
    Põllumajandustehnika ekspluateerimise majanduslik efekt väljendub kõige täielikumalt väärtuselistes näitajates-kasumi ja kogutulu suurenemises.
    Kasumi( või kogutulu) määramiseks on vaja kalkuleerida mehhaniseeritud tööde või saadud toodangu omahind. Teenustööde hind kalkuleeritakse masintööde kulude alusel ja siia võib veel lisada kasuminormi.
    Põllumajandusmasinaid saab intensiivselt kasutada:
    *suurtes tootmisüksustes
    *masinate ühiskasutuse korral ( masinapargid- ja ühistud)
    *töövõtul ( lepingute alusel )
    33.Tehnilist progressi iseloomustavad joonised.
    Põllumajanduse progressi tähtsamateks tingimusteks on bioloogia ja tehnikateaduste saavutuste maksimaalne rakendamine tootmises. Tehniline- majanduslik rekonstrueerimine, mis viib põllumajanduse lõppkokkuvõttes masinalisele suurtootmisele- põllumajandusliku tootmise industrialiseerimise protsess.
    Tehnilise progressi mõiste on küllaltki lai. Tehniline progress sisaldab endas tootmistehnoloogia, töövahendite, materjalide ja toodangu täiustamise protsesse.
    Tootmistehnoloogia on tööprotsesside järjestus, vahendid ja viisid mis tahes toodangu valmistamisel. Taimekasvatuses tähendab see mullaharimise, külvide hooldamise ja saagi koristamise menetlusi. Loomakasvatuses aga loomade pidamise ja söötmise meetodeid.
    Peale tehnika sõltub tehnoloogia täiustamine suuresti keemia ja bioloogi arengust ning nende saavutuste evitamise ulatusest.
    Tehniline progress sisaldab endas tootmistehnoloogia, töövahendite, materjalide ja toodangu täiustamise protsessi
    1) kompleksne mehhaniseerimine;
    2)mullaviljakuse ja loomade tõuliste omaduste parandamine;
    3)juhtimise täiustamise kõrgema tehnika baasil;
    4)tehnika moderniseerimine.
    JOONIS (neutraalne, suuremat ja väiksemat väljundit andev)
    Tehniline progress Q väljund
    Q/aeg
    OT2
    OT3 OT1
    Sisend/aeg
    Tehnilise progressi iseloomustab, et kasutatakse vähem sisendeid, ja saadakse rohkem toodangust- põhjus uus tehniline lahend
    34.Tööjõuressursi arengusuunad ja tööjõu kvaliteeti iseloomustavad tunnused (töötahe, töövõime, tööoskus).
    Uute nüüdisaegsete põllumajandusmasinate ja –tehnoloogiate juurutamisega kaasnevad järgmised, alati mitte kõige meeldivamad nähtused:
    • suureneb tööpuudus maapiirkondades, sest uued masinad on tunduvalt tootlikumad;
    • uued masinad vajavad intelligentsemaid ja kõrgema kvalifikatsiooniga masinajuhte;
    • uus nüüdisaegne põllumajandustehnika on suhteliselt kallis ja seda võivad endale lubada suuremad talud jms;
    • suured välisfirmad kulutavad uute masinate arendamisse tohutult palju raha, mistõttu kodumaistel põllumajandusmasinad tootvatel ettevõtetel on nendega raske konkureerida;
    • põllumajanduse mehhaniseerimine nüüdisaegsel tasemel on meestekeskne ala;
    • uued põllumajandustehnoloogiad ja –masinad vähendavad energia erikulu toodanguühiku kohta.
    Teatud erialadel napib kvalifitseeritud tööjõudu.:
    Nt. Eestis on ainult 2 põllumajanduse mehhaniseerimise alal atesteeritud nõustajat! Seepärast on sel alal tipptootjate nõustamise põhiraskus teadusinstituutide teaduritel, EPMÜ tehnika-teaduskonna õppejõududel ja masinaid maaletoovate firmade inseneridel.
    Tööjõuressursside efektiivsuse kujunemisele avaldavad mõju ühelt poolt tootmispotentsiaal e. tootmisvõime ,s.o.kõigi tootmist mõjutavate tegurite summa ja teiselt poolt ajafond .
    Tööviljakus kujuneb ressursside kasutamise tulemusena. Ressursid määravad tootmispotensiaali e.- võime. Teiselt poolt osa ressursse määrab ajafond ja selle kasutamise. Tööjõuressurss määrab ära potentsiaalse ajafondi, loodusressursid piiravad selle aja.
    Tööjõu kvaliteeti iseloomustavad tunnused:
    Töötahe- kui inimesel on eesmärk, püüdlus, mis viib huvile töö vastu ja loob töömeeleolu, siis tekib tahtmine tööd teha. Huvi loovaid tegureid on palju. Töötahe määratakse tahteliste omadustega.
  • Töövõime- tahteliste omaduste realiseerimise esimene tingimus. Võimekuse hindamisel tulevad arvesse kõik inimese isikuomadused - füüsilised ja intellektuaalsed võimed. Töövõimet mõjutavad tervishoiusüsteem, sportimis- jm. vaba aja veetmise võimalused.
  • Tööoskus- määrab tahteliste omaduste realiseerimise edukuse. Selle annvad haridus ja kogemused.
    35.Tööefektiivsuse näitajad: tööjõudlus ja tööviljakus. Tööviljakuse hindamise põhinõuded.
    Kuivõrd kõik ressursid on piiratud ning nende hinnad tõusevad, siis on eluliselt tähtis kõikide ressursside säästlik kasutamine, seda nii ettevõtte tasandilt vaadatuna kui ka ökoloogilises mõttes.
    Tänapäeval leiab üha enam kõlapinda seisukoht käsitada tootlikkust laiemalt s.o kõigi ressursside ( maa, kapital, tööjõud, tooraine, materjalid, energia, informatsioon )efektiivsuse näitajana. Tootlikkus kujutab endast majanduskasvu ja konkurentsivõime põhitegurit nii majanduse makro kui mikrotasandil . Tootlikkus laiemas mõttes kujutab endast süsteemi väljundite ja sisendite suhet.
    Käsitledes tootlikkust kitsamast aspektist, tuleb efektiivsusteoorias rääkida töö efektiivsusest.
    Töö efektiivsuse näitajateks on tööjõudlus ja tööviljakus.
    Tööjõudlus väljendab protsessi tulemust ( tehtud tööd ), tööviljakus aga tootmisprotsessi tulemust ( toodangut ).
    Tööjõudlus on konkreetse töötaja võime sooritada ajaühikus antud tootmistingimustes mitmesuguseid töid. Tööjõudlus näitab teatud ajaühikus tehtud töö mahtu. Põllumajanduses hinnatakse kas haritud ma või koristatud pinna järgi, hooldatavate loomade arvu järgi.
    Tööviljakus ( töö tootlikkus, produktiivsus) on konkreetsete töötajate võime teatud tootmistingimustes luua tööaja ühikus mingi kogus materiaalseid väärtusi.
    Tööviljakus ( TV)= P/T,
    kus P- toodangu kogus
    T- toodangu valmistamiseks kulunud tööaeg.
    Tööviljakus on üldine majanduskategooria, mis iseloomustab tootmisprotsessi tulemust. Ta näitab töö ja tarbimisväärtuste vahelist suhet. Üks ja sama töö võib sõltuvalt viljakusest luua suurema või väiksema hulga tarbimisväärtusi.
    Et suunata või juhtida tootlikkuse kasvu, on tarvis tema taset mõõta.
    Tuntakse põhiliselt 2 tootlikkuse mõõtmismeetodit:
    • Naturaalne ( väljund naturaalühikutes: tk, kg, m3 jne.)

    Mitmetel põhjustel paljudel tegevusaladel rakendamine raskendatud. Põllumajanduses on kasutusel küll näitaja- töökulu tundides 1 toodanguühiku ( kg, t ) kohta ( T/P). See näitaja iseloomustab toodangu töömahukust. On praktikas väga levinud näitaja, annab hea ettekujutuse tööviljakusest üksikute saaduste tootmisel.
    • Väärtuseline ( väljund on rahaühikutes: kroonides, dollarites jne. )

    Tootlikkuse rahalistest näitajatest kasut. põllumajanduses- kogutoodang võrreldavates hindades ühe aastatöötaja, inimpäeva või tunni kohta. Rahalisi näitajaid ( kogutoodang võrreldavates hindades) kasut. tavaliselt majandi või tootmisharu kui terviku tööviljakuse ( tootluse ) määramiseks.
    Tööviljakuse väärtuseline mõõtmismeetod on eelkõige ettevõtte tasandil enam kasutatav. Kuid selle meetodi puuduseks on hindade mõju, väljundi koostiselementide struktuuri mõju jne.
    Tööviljakuse kasvu isel. tööaja vähenemine teatud toote valmistamisel või vastupidi, toodangu suurenemine ajaühikus.Mida kõrgem on tööviljakus , seda enam suureneb igas tööaja ühikus toodetavate tarbimisväärtuste hulk, seda tõhusamaks ja produktiivsemaks osutub inimeste töö.
    Tööviljakuse kasv tähendab seega ühiskonna käsutuses olevate ressursside paremat kasutamist. Kuigi tööviljakus avaldab ühiskondliku tootmise arenemisele määravat osa, ei saa a olla majandusliku efektiivsuse ainukeseks kriteeriumiks.
    Tööviljakust piiravad tegurid: tootmistegurite hulk, ressursid, töövõime ja oskused, kvaliteet, jõudlus ja aeg. Töökvaliteedi mõju avaldub hiljem.
    *Tööviljakuse hindamise alused ja põhinõuded *.
    Põllumajandustöö kvaliteet ja vastavalt sellele ka efektiivsus kujuneb paljude tegurite ( looduslike, majanduslike, ja sotsiaalsete) mõjutusel.
    Tööjõuressursside efektiivsuse kujunemisel avaldavad mõju ühelt poolt tootmispotentsiaal e. tootmisvõime so. Kõigi tootmist mõjutavate tegurite summa ja teiselt poolt ajafond.
    Tööviljakus kujuneb ressursside kasutamise tulemusena. Ressursid määravad tootmispotentsiaali e. võime. Teiselt poolt osa ressursse määrab ajafondi ja selle kasutamise . Tööjõuressurss määrab ära potentsiaalse ajafondi, loodusressursid piiravad selle aja.
    Tööviljakuse mõõtmine ja kvaliteetse töö stimuleerimine on põllumajanduses keerukam kui muudes harudes. Põhjuseks asjaolu, et töö kvaliteedi mõju tootmise tulemustele s.o. toodangu hulgale ja kvaliteedile ei avaldu vahetus tööprotsessis kohe ( töö ja tootmisaeg põllumajanduslikus tootmises ei ole täpselt kattuvad), vaid hiljem alles tootmise lõppedes.
    Samuti realiseerub kvaliteetse tootmise efekt vastavas põllumajanduslikus tootmisharus ainult osaliselt. Täielik kvaliteetse töö efekt väljendub alles tootmise lõpptulemuse kaudu. Näiteks maaviljeluse kvaliteedi parandamine rohkendab toodangut ning parandab selle kvaliteeti. Kasutades kvaliteetsemaid ja seega ka väärtuslikemaid söötasid loomakasvatuses ning tagades ka loomakasvatuses kvaliteetse töö, kujuneb lõpptoodangu realiseerimisest saadav efekt ilmselt mitu korda suuremaks kui oleks võinud eeldada ainult taimekasvatustoodangu põhjal.
    Tööviljakuse taseme ja dünaamika iseloomustamiseks kasutatakse praktikas mitmesuguseid näitajaid.
    Tööviljakuse hindamine peab olema:
    • Objektiivne ja arvestama kõiki teatu toodangu hulga valmistamiseks või tööde tegemiseks tehtavaid töökulutusi;
    • Tagama tööviljakuse näitajate võrreldavuse nii ajas kui ka ruumis st. see peab võimaldama võrrelda tööviljakuse taset ja dünaamikat erinevate tootmistingimustega ettevõtteis ja tootmisharudes
    Võimaldama kindlaks määrata tööviljakust tervikuna nii ettevõtte , tootmisharu kui ka ühiskonna ulatuses, arvestama toodangu liigilise koostise muutuste mõju tööviljakuse koondnäitajatele.
    36. Tööviljakust tõstvate tegurite (toodangut rohkendavate ja töökulutusi vähendavate) iseloomustus.
    Tööviljakust kujundavad tegurid saab jagada 2 rühma:
    Toodangut rohkendavate tegurite hulka kuuluvad:
    • kohalikud looduslikud tegurid, mis on seotud maa kasutamisega ja nende oskuslik arvestamine tootmise korraldamisel
    • organisatsioonilis – majanduslikud tegurid: juhtimise ja töökorralduse parandamine
    • tehn tegurid, mis suurendavad konkreetsete looduslike tingimuste juures maa tootlikku võimet

  • Töökulutusi vähendavad tegurid:
    • tehn progress - Uue tehnika evitamine on vahetult seotud tootmistehnoloogia täiustamisega. Tehnika kasutamine ei tõsta tööviljakust üksnes sel teel, et vähendab elavtöö kulu, vaid võimaldab ka põllumajanduslikke töid läbi viia agrotehniliselt parimatel tähtaegadel ja kvaliteetsemalt.
    • tehnika rakendamise ulatus ja kvaliteet
    • tööjõu kvalifikatsiooni tõus - loob eeldused teaduse uuemate saavutuste rakendamiseks, uue tehnika evitamiseks
    • töötajate huvi suurendamine töötulemuste vastu
    Ajafond – mingis tootmisharus võimalik tundide arv aastas töötaja kohta (pm 1880-2040h)
    Töö optimaalne aeg - aeg, mille kestel on kujunenud või kujundatakse eeldused bioressursi täistoodangu võime saamiseks (pm väga oluline). Töö optimaalsest ajast varasem või hilisem kulg vähendab toodanguvõimet, saakide taset.
    Töö intensiivsus – on tööpinge e töö pingelisuse aste tootmisprotsessis, mida mõõdet töötaja poolt kindlas ajaühikus (h, vahetus) tehtud tööhulgaga. Tööpinge tõusuga inimenergia kulu ajaühikus suureneb ja tööaeg mingi töö tegemiseks lüheneb.
    Töö kvaliteet – töö omadus, headus, mida saab kvalitatiivselt mõõta. Põllumajanduses määrab töö kvaliteet mitte ainult toodangu headuse vaid ka koguse st töö kvaliteedi mõju tootmise efekt kujunemisele on põllumajanduses ulatuslikum ja mitmekülgsem võrreldes teiste rahvamajanduse harudega. Tööstuses sõltub töö kvaliteedist vaid toodangu kvaliteet, mitte selle kogus. Põllumajanduses, kus tootmisvahendina kasutatakse peale masinate ja ehitiste ka loodus –ja bioressursse, ei sõltu toodangu kogus üksnes kasut materjali (seeme, väetis, söödad) hulgast, vaid ka taimede ja loomade elutegevuse tulemustest. Nii võib ühe ja sama hulga materjalidega valmist põllumajanduses erineva koguse toodangut, siin väljendub töö kvaliteedi eripära, millega tuleb arvest hinnangu andmisel töö tulemustele.
    37. Tootmise efektiivsusnäitajate süsteem ja sellesse kuuluvate näitajate leidmine.
    Tootmise efektiivsuse lähtealused:
    Majandusliku efektiivsuse kohta hinnangu andmisel võib hinnata:
    • tegevust so ressursside kasutamist
    • tootmise tulemusi, seisundit ja arenguperspektiive
    Tootmise terviklik e koguefektiivsus väljendub saavutatud tootmise tulemuse – tootmisefekti ja seda efekti põhjustanud tegurite suhtena. Tootmise koguefektiivsus väljendab kõigi tegurite ühist tulemust konkreetses tingimustes.
    Tootmistulemust st efekti e selle tulemuse saavutamise tõhusust so efektiivsust hinnatakse kahel eesmärgil:
    • arengutaseme iseloomustamiseks – tootmise lõppeesmärgi saavutamise põhjal
    • arenguvõimaluste väljaselgitamiseks – konjunktuuri alusel tuuakse välja, milliseks on kujunenud seisund võrreldes eeliseid teiste ettevõtetega ja võrreldes varasemate perioodidega.
    Tootmistulemusi hinnatakse:
    • kogutoodangu
    • kaubatoodangu
    • kogutulu järgi

  • Kogutulu tootmistulemuste hindamisel on mõnevõrra laiem tähtsus kui toodangul, sest
    Kogutulu ühendab nii ühiskonna kui ka rahvamajandusharu /ettevõtete ja tootjate) huve. Vahe ainult selles, et ühiskonda tervikuna huvitab loodud kogutulu (puhastoodang), põllumajandust aga realiseeritud tulu.
  • Kogutulu kaudu on võimalik väljendada põllumajanduse ja ettevõtete arengutaset kogu ühiskonna ulatuses so võrreldavalt teiste rahvamajandusharudega
    Efektiivsusnäitajate süsteem:
    Kasumist on huvitatud ettevõte ja ühiskond tervikuna, eriti olulist osa etendab kasum ettevõtte jaoks. Kasumi abil ei toimu ettevõtte tööle hinnangu andmist, vaid ta on tootmise arendamise aluseks. Kasum pole tootmise efektiivsuse üldistav näitaja, vaid oluline näitaja efektiivsuse näitajate süsteemis.
    Kuna kõik tootmisressursid pole ühis-mõõdetavad, pole ka tootmise koguefektiivsust võimalik mõõta ühe näitaja abil. Efektiivsus väljendub mitmeastmeliselt ja seda iseloomustatakse vastavate näitajate süsteemi kaudu.
    Vararentaablus -tootmise üldefektiivsuse näitaja, mida kasut tootmisvarade majandusliku efektiivsuse hindamiseks nii põllumajanduses tervikuna kui ka ettevõttes ja selle põhiharudes, taime- ja loomakasvatuses.
    Põllumajanduses rakendatud tootmisressursid: tööjõud, tootmise põhi- ja käibevarad ning haritav maa, mis ei kuulu tootmisvarade hulka.
    Tootmisressurssidega seotud efektiivsuse näitajad:
    1.tööviljakus e tootlikkus (P/T) toodangu hulk/tööaeg
    2.vara e fonditoolus (P/F) P –toodangu hulk /F- varad
    3.haritava maa tootlikkus (P/M) toodangu hulk/maa
    Nimetatud näitajate pöördsuurused:
    4.töömahukus (T/P) T-tööaeg /P –toodangu hulk
    5.varamahukus (F/P) F-varad/P –toodangu hulk
    6.haritava maa mahukus (M/P)Maa/ toodangu hulk (tavaliselt ei kasutata)
  • Tootmise efektiivsuse näitaja omahind ja ta pöördsuurus
    7.Omahind (C/P) C-kulud /P –toodangu hulk
    8.toodangu hulk tootmiskulude ühiku kohta (P/C) P –toodangu hulk /kulud
    Kasum – kui näitaja, mis kujundab kasutatud või kulutatud tootmisressursside suhtes:
    9.kasum ühe töötaja kohta (c/T)kasum /T- tööaeg
    10.vara e fondirentaablus (c/F) kasum/varad
    11.kasum maaühiku kohta e maarentaablus (m/M)kasum/maa
    12.tootmiskulude rentaablus (m/C) kasum/kulud
    13.kogutoodangu väärtus (1ha /1 looma kohta) – muutuvkulud = kattetulu
    Kattetulu- näitab kui palju jääb meile kulude katteks (mis kulud jäävad, kui kaugele kulude katmisega jõuame
    38. Tootmise konjunktuur ja selle hindamise põhimõtted.
    Konjunktuur iseloomustab teatud konkreetse tootmisharu/ ettevõtte seisundit teiste harude /ettevõtete kaudu.
    Konjunktuuri võib määrata mitmete näitajate alusel, kõige levinum taimekasvatuses: konjunktuuri uurimine tootmis-tasuvuse (rentaabluse) alusel.
    Konjunktuuri hinnatakse kahel põhimõttel:
    selgitatakse tootmisharu eelised teiste harude/ ettevõtetega võrreldes
  • selgitatakse milliseks on kujunenud olukord ühele või teisele tootmisharule või viljeldavale kultuurile konkreetseks aastaks võrreldes varasema perioodiga
    39. Tootmise võrreldav ja suhteline efektiivsus.
    Majanduspraktikas hinnatakse eri toodanguliikide ja tootmisharude tasuvust tavaliselt võrdlusmeetodil, kusjuures aluseks on kaubatoodangu rentaablus. Sama põhimõtet kasutatakse ka kaubavälistes harudes nt söödatootmisel
    Tootmisharu tasuvusest saab ülevaatlikuma pildi meetodiga, mis põhineb rentaabluse näitajate kahekordsele vastandamisele. Sellist võtet nimetatakse võrreldava ja suhtelise tasuvuse printsiibiks. Mainitud põhimõtte järgi toimub toomisharude tasuvuse uurimine matemaatiliste meetoditega.
    Võrreldava ja suhtelise tasuvuse põhimõte: uuritava toodanguliigi või tootmisharu rentaabluse näitaja allutatakse üheaegselt kahesugusele kõrvutamisele teiste taoliste näitajatega:
  • võrreldav tasuvus - kõrvutatakse oma üht toodet teiste majandite sama liiki toodanguga (majandi X piimatoodangu rentaablust võrreldakse majandi Y piimatoodangu rentaablus näitajaga)
  • suhteline tasuvus- kõrvutades oma üht toodet teiste harude toodete suhtes samas majandis (majandi X piimatoodangu rentaablust võrreldakse sama majandi seakasvatustoodangu rentaablus näitajaga).
    Kasutades kahekordset võrdlusmeetodit on võimalik välja tuua diferentsiaaltulu- alternatiivide võrdlemisel leitav erinevus tuludes.
    40. Investeeringute mõisted, liigitus.
    Investeerimine – majandustegevus, mis loobub kohesest tarbimisest tulevikussaadava kasu nimel ehk pikaajaliste st tulevikku suunatud kasusaamise eesmärgil tehtav rahamahutus
    Rahamahutuste jaotus:
    • Reaalinvesteering – rahamahutus, mis on tehtud ettevõtte põhivara suurendamiseks, põhi ja käibekapitali suurendamiseks, sisseseade ja kaubavaru soetamiseks.
    • Finants- e portfelliinvesteering – rahamahutus dokumentidesse (aktsia, väärtpaber), mis näitavad kontrolli ja juhtimise õigsust teiste varade üle.
    • Mitteainelised investeeringud – kulutused koolitusse, uurimus ja arendustöö toetamiseks, nähtamatu kapitali soetamiseks ( tarkvara), keskkonnakaitseks kasut varad.
    Investeerimine kitsamalt- ühiskonna tegeliku kapitali juurdekasvatamine e ainelise kapitali (reaalkapitali) formeerimine.
    Koguinvesteeringu moodustavad:
    • Kulutused uutele tootmishoonetele
    • Seadmetele
    • tehnika soetamine maaparanduseks jm tootmisvajadusteks
    • eksisteeriva reaalkapitali remondiks.
    Puhasinvesteering on kogukapitali suurenemine.
    PUHASINVESTEERING (netoinvesteering) = koguinvesteering. – olemasoleva reaalkapitali amortisatsioon.
    Kui puhasinvesteering on
    • positiivne- siis koguinvesteering ületab amortisatsiooni ja reaalkapital suureneb.
    • Negatiivne – siis koguinvesteeringu maht ei suuda amortisatsiooniga sammu pidada ja kapitali tegelik väärtus hakkab kahanema st kapitalikaupade kulutamine on kiirem nende asendamisest.
    Investeeringute tulu (oodatav tulumäär) – on ettevõtte aastatulu oodatav juurdekasv, mida loodetakse saada antud investeeringuga. Tulumäära väljendatakse %-na investeeritud summast.
    Investeeringute kulu- on hind, mis tuleb maksta investeeringute raharessursside e fondide eest, sõltumata sellest, kas tegemist on ettevõtte omavahenditega (alternatiivkulu) või laenuressurssidega (laenukulu).
    Laenukulu – laenu saaja poolt laenatava raha eest makstav hind, mõõdet %-na algsummast (intress)

  • Investeerimissoov. Investeerimisotsuseid mõjutavad tegurid. Investeeringute rahaallikad.
    Investeeringute vajadus e investeerimissoov- tekib:
    1.Ettevõtte rajamiseks (uusettevõte)
    2. Olemasoleva ettevõtte tegevuse laiendamiseks (võimsuse suurend, uute toodete juurtut, uute turgude vallut)
    3.Ettevõtte rekonstrueerimine (olemasoleva kapitali asend kaasaegsemaga)
    4.uurimis- ja teadusprojektid (uute toodete/tehn väljatöötamiseks)
    5.Keskkonna kaitselised projektid (puhastusseadmed, kk sõbralik tehn väljatöötamiseks)
    Invest otsuseid mõjut tegurid:
    1.laenuprotsent (reaalne, nominaalne, inflatsiooon)
    2.tulevikuootused – st milliseks kujunev tuleviku kulud, praegu tehtav kuludega
    3.hinnad (tootmistegurite praegused hinnad, hindade üldine tõus)
    4.tootmistehnoloogia täiustamine
    5.valituse maksupoliitika (maksude abil mõjut)
    Investeeringute rahaallikad
    1.Ettevõtte omavahendid e sisemised fin allikad (*alg-kapital, *säilitatud tulu e kasum, * amort .-I eraldised)
    2.Võõrvahendid e välised ressursid: (*riigi- ja munit-sipaaleelarve vahendid (toetused, abirahad) * Eesti erakapital *väliskapital * ettevõtte võlg hankijatele * pangakrediit *mitmesugused toetused (SAPARD)
    Pm on põhiline – pangalaen , lühiajaliste laenudega fin-kse peamiselt jooksvaid tootmiskulusid (nt seeme, väetis, palgad, kütus, toodangu müük). Keskmise tähtaegadega (masinate, karja soetamiseks) Pikaajalised (seadmeid, tootmishoonete ehitus)
  • Investeeringuprojektide hindamine teostatavuse ja tasuvuse seisukohast ning rahavoogude alusel.
    Investeeringuprojektide hindamine teostatavuse ja tasuvuse seisukohast
    Teostavuse uuring peaks andma ülevaate, kuivõrd kätte- saadavad on vajalikud ressursid, nii inim, materjali, kui ka raharessurss. Ülevaate saamiseks selle kohta, kuidas äriprojekti arendada ja kui suures ulatuses finantseerida, teostatakse tasuvusuuring .
    Tasuvuse uuring – annab ülevaate, kuidas äriprojekti arendada ja kui suures ulatuses finantseerida.
    Rahavoogude jaotus (3):
    1.Esialgne rahavoog hõlmab kohe projekti alguses tehtavaid kulutusi varade ostmiseks ja töökorda seadmiseks. Kui investeerimisotsus puudutab vana tehnika väljavahetamist, tuleb arvestada ka selle müügist saadavat raha juurdevoolu.
    2. Juurdekasvuline rahavoog projekti eluea kestel hõlmab puhaskasumi kasvu käibe suurenemist, pluss tööjõu või materjalide kokkuhoiu ja müügikulude vähenemise. Rahavoogude puhul vaadeldakse, millisteks võivad rahavood kujuneda pärast projekti rakendust, kas *rakendusjärgne rahavoog jääb const-ks *rakendusjärgne rahavoog on muutuv
    3.Lõpetav rahavoog on seotud projekti lõpetamisega, hõlmates tavaliselt projekti likvideerimismaksumuse e likvideerimishinna ja lõpetamisega seotud kulud.
    Projektidele hinnangu andmisel kõrvutatakse baasrahavoogusid ja projektist tulenevaid rahavoogusid. Baasrahavoog- rahavoog, mida võib eeldada olukorras, kus ühtegi investeeringu alternatiivi ei rakendata e kus säilib senine tootmisplaan .
  • Investeerimisvõimaluste valikul kasutatavad hindamiskriteeriumid.
    Invest. võimaluste valikul on kasut 5 kriteeriumi.
    Taandamata e diskonteerimata rahavoo puhul (elementaarsed arvutusmeetodid , kus ei arvest raha-väärtust)- lühemaajalistele ja lihtinvest-te hindamiseks
    1. tasuvusaeg (periood, mitu a, et tagasi teenida invest-t)
    2.arvestuslik rentaablus
    Taandatud e diskonteeritud rahavoogude puhul ( integ -raalsed e ajategurit arvesse võtvad arvutusmeetodid)
    3.nüüdispuhasväärtus; 4. kasumiindeks (suht%);
    5. sisemine rentaablus
    Tasuvusaja meetodi korral vaadeld-se ajavahemikku (tasuvusaega), mis kulub tehtud algse invest-u puhastuluga katmiseks.
    Nüüdispuhasväärtuse (NPV) meetodi korral lähtutakse põhimõttest, et tulevikus saadav raha on vähem väärt, ui käesoleval momendil laekuv. Tuleviku tulu hinnatakse enda jaoks alla kehtiva % alusel ning projekti nüüdisväärtus = diskonteeritud tagasilaekumiste summa ja investeeringu kogusumma vahe.
    Kasumiindeks- (PI) tulevaste rahavoogude nüüdis-väärtus ja esialgse väljamineku suhe.
    Sisemine rentaablus- (e sisemine tasuvuslävi IRR)- arvutuslikel eesmärkidel def-tud kui diskonteerimismäär, mis võrdsustab projekti tulevaste raha sissevoogu nüüdisväärtuse ja projekti esialgsed kulud.
    Enam kasutatav: tasuvusaja näitaja, kuid kasut ka tasuvusaja pöördväärtuse näitajat e efektiivsuskoef, mis on kasumi juurdekasvu ja selle saamiseks tehtud investeeringu suhe. Pikemaajaliste ning komplekssete invest-te täpsemaks hindamiseks tuleb kasut tulevasu rahavooge arvesse võtvaid näitajaid. Tulevaste rahavoogudele avaldavad mõju inflatsioon, intressid, amort-i arvutamise meetodid kui maksude suurus.
  • Investeeringute efektiivsuse hindamise üldalused ja objektid. Investeeringute efektiivsust mõjutavad tegurid (tootmistingimused, tootmistehnoloogia ja –mastaap).
    Investeeringute efektiivsus e tasuvus väljendub kogutulu (kasumi) juurdekasvu ja seda põhjustanud investeeringu suhtena. Lisakulutuste tegemisega peab kaasnema toodangumahu kasv ning kasumi suurenemine. Investeeringu piirefektiivsus on tulu ühe täiendava investeeritud rahaühiku kohta.
    Invest efektiivsuse hindamise üldalused: Invest efektiivsuse hindamise põhieesmärk on:
    1.välja selgitada maj-lt kõige otstarbekam kapitali-mahutuste rakendusalad ja objektid
    2.välja valida teatud tingimustele sobivamad ehitistem maaparandustööde jm projektid, seadmete tüübid, masinate margid;
    See tähendab: määratakse kindlaks invest ajaline järjekord
    Invest efektiivsuse hindamise objektid:
    1.kapitali erimahutused – ehitised, rajatised;
    2.kapitali komplekssed mahutused – tehnoloogia täiust-ks invest-d
    3.ettevõtte kogukapitali mahutused e aastainvesteering
    Invest efekt-st mõjut-vad tegurid:
    1.tootmistingimused (looduslikud, maj-kud; nt hindade stabiilsus, turu ulatus, müügi hind, turu kasvu väljav-aated, tootmistegurite hind, palgatasemete muutused)
    2.tootmistehnoloogia (kuidas uus tehn mõjut kulude/tuludepoolt)
    3.tootmise mastaap (kui muudame tootmise sisendite mahtu, võrdlemine kuidas muutub toodang suureneb/ väheneb, käibe muut)
    Ühesuguse tootmissuuna ja realiseerimishinna taseme juures võivad erinevates pk-s olevate ettevõtete tulud kujuneda erinevaks, sest loodustingimuste erinevus on suur. Investeeringute efektiivsust mõjut maj-d tegurid on saaduste ja sisendite hinnad, hindade stabiilsus ja turu ulatus ning kasvu väljavaated. Kasutatav tehnoloogia mõjutab nii kulude kui tulude poolt, kuid täiendavate invest-te stiimuliks võib olla ka uute ja tehnoloogia väljatöötamine.
  • Kapitali eelarvestamine ebakindluse tingimustes (majandamistulemusi mõjutavad tegurid).
    Kapitali eelarvestamine hõlmab ettevõtte tegevuse kõiki külgi-tootmist, turustamist juhtimist ehk organisatsiooni, strateegiat, Tavaliselt nõuavad investeeringud küllaltki suuri väljaminekuid projekti alguses. Need summad määravad ettevõtte jaoks mingi kindla tegevuskäigu suhteliselt pikaks ajaks. Kui kapitali eelarvestamise otsus on vale, siis vea parandamine läheb väga kulukaks.
    Kapitali eelarvestamine kujutab endast erinevate invest võimalustega seotud tulude mõõtmist ja nende võrdlemist projekti maksumusega. Tihti tuleb seda teha ebakindluse tingimustes, sest on raske hinnata projekti tulevasi tulusid, kui pole täpselt teada, mida tarbija soovib mõne aasta pärast või mida teevad konkurendid, või kuidas muutub tootmismeetod. Kõigi invest projek-ga käib kaasas ebakindlus ja seega mõjut projektide valikut ka subjektiivsed eelistused, intuitsioon ja arvamused. Pm jaoks nt müügihind, kulude sh palga tase ebakindlus, kliima, turukasvu %;
    Mida pikem on arvestusperiood , seda suurem on riskiteguri mõju, mida rohkem projekti teadaolevad võimalikud tulemused üksteisest erinevad, seda riskantsemaks tuleb projekti lugeda.
    Projektide majandamistulemusi mõjutavad järgmised tegurid:
    turu ulatus;
    müügihind;
    turu kasvu väljavaated;
    nõutavad investeeringud;
    tootmistegurite hind;
    palgataseme muutumine väljaspool uuritavat objekti.
  • Riskid investeerimisel.
    Riski võib defineerida kui võimalike tagajärgede varieerumise ulatuse suhtelist mõõtu ajas. Risk on rahalise kaotuse määr, mis leitakse võimaliku sündmuse tõenäosuse ja sellega kaasneva kulu korrutisena. Invest-ga seoses mõist riski all investeeringu tegeliku tulususe hälvet oodatavast tulususest.
    Pm tootmises riskid- tootmis-, turustamis-, finantsriskid ;
    Tootmisrisk (saagirisk) –on seot pm tootmist mõju teguritega nt ilmastik, bioloogiliste organismide osavõtt tootmisest, tootmise hooajalisus.
    Turustamisrisk ( hinnarisk )– hõlmavad mittesoovitud muutusi pm toodangus, toodete ja ressursside hindades, ostuvõimelises nõudluses
    Finantsriskid (krediidi)– seotud hindade ja intresside muutumisega projekti elluviimise kestel, ka finantsrisk on seotud krediidi kättesaadavuse, laenutingimuste- ja tähtaegadega. Inflatsioon põhjust muutusi investeerijate suhtumises ajasse e üha hinnatumaks muutuvad projektid mis kindlustavad soovitud eesmärgid võimalikult kiiresti.
    Lisaks veel: Reformirisk- (seadusandlus) Inimrisk- (muutused perekonnas, surm, lahutus , tervis, kogemused oskused) Vararisk – (tuli, vargus) Lepingurisk (partnerite usaldus, lepingukultuur)
  • Maakasutuse ja põllukultuuride majanduslik hindamine.
    Maakasutuse efektiivsust hinnatakse (2)
    1.Summaarselt st kogu tootmise tulemuste alusel
    2.üksikute viljeldavate kultuuride seisukohalt, selgit-ks, mida maa võib anda ühe või teise kultuuri viljelemise puhul.
    Kultuuride viljelemine on seotud maakasutusega, kuid maa kvaliteet ei ole kõikjal ühesugune, erinevaid pm kultuure viljeldakse erineva intensiivsusega, siis on nende majanduslik hindamine üsna komplitseeritud.
    Pm kultuuride ja maakasutuse majanduslikule hindamisele lähenetakse kahesuguselt:
    1.Anda viljeldavatele kultuuridele hinnang tegelike tulemuste järgi, mis on saadud maaviljeluse kultuuri (tehnoloogia) konkreetse taseme puhul st hinnang kultuuri viljelemise tasemele.
    2.Selgitada, millist efekti üks või teine kultuur on võimeline andma täiendavate kulutuste tegemisel (üleminekul intensiivsemale viljelusele), sel juhul hindame ressursside (väetised) ning kapitaalmahutuste (niisutussüsteem) efektiivsust konkreetse kultuuri viljelemisel.
    Põllumajanduskultuuride efektiivsuse hindamine toimub mitmete näitajate abil. Põhikriteeriumiks on saagikuse ja kulutuste tase. Saagikuse hindamisel lähtutakse peamiselt saagi toiteväärtusest so söötühikute hulgast ühe hektari kohta. Kulutuste tasemele hinnangu andmisel arvestatkse saagi omahinda ja töömahukust. Seega põllumajanduskultuuride efektiivsuse põhinäitajateks on:
  • hektarisaak (söötühikutes)
  • töömahukus (töökulu tundides 100 söötühiku kohta);
  • omahind.
    Need on üksiknäitajad ja põllukultuuride hindamine tasuvuse järgi on erinev kaubalistel ja söödakultuuridel. Kaubalistel kultuuridel leitakse kasum toodangu realiseerimisel saadud sissetulekute ja kulutuste vahena. Söödakultuuridel tuleb kasum kalkuleerida, sest enamikel söödakultuuridel puudub müügihind. Seetõttu on majanduslikes arvutustes õigem kasutada väärindushinda.
    Söötade väärindushind on leitav sööda omahinna (1.40) ja piimatootmise rentaabluse (57,14%) abil st 1.40 + 57,14 * 1.40/100 = 2,20. Väärinduhind on majanduslikku efektiivsust väljendavaks näitajaks kogu loomakasvatusharule ning juhul, kui söötade hind antud ettevõttes kujuneb kõrgemaks kui väärindushinna arvutuste aluseks olev suurus, kujuneb kasum toodanguühiku kohta ja ka rentaablus tunduvalt madalmaks.
  • Omahinda ja kasumit kujundavad tegurid taimekasvatuses.
    Kasum efektiivsuse lähtealusena. Kasumit kujundavad tegurid
    Kasum- maj-u efektiivsuse kriteerium, mis väljendab tegevuse kvantitatiivset tulemust. Tootmise kvaliteet võib sama kasumi juures olla erinev st suurem kasum ei näita, et tootmine on efektiivne, sest tootmise maht võib olla erinev.
    Kvalitatiivsete tunnustejaoks kasut kasumi võrdlust kulutatud ressurssidega e rentaabluse näitajaid (efekti, kulu, tööjõu, kasumi, kapitali)
    Kasumi abil väljendatud efektiivsuse näitajaid nim peamisteks ja teisi efektiivsuse näitajate süsteemi kuuluvaid näitajaid (st tootlikkuse ja mahukuse näitajaid) täiendavateks.
    Kasumit (tootmisefekti) kujundavad: realiseerimis-hind ja täisomahind
    Hind (realiseerimis) määrab koos kaubatoodangu mahuga rahaliste sissetulekute suuruse. Kui rahalistest sissetulekutest maha arvata kaubatoodangu valmis-ks ja selle realiseerimiseks tehtud kulud so kaubatoodangu maksumuse täisomahinnas, saame kasumi. Taimekasvatuses:
    Müügihind-müügitoodangu omahind = kasum
    Taimekasvatuse omahinda ja seeläbi ka kasumit mõjutavad tegurid:
  • taimekasvatuses tehtud kulutused;
  • kultuuri saagikus;
  • looduslikud tingimused;
  • tootmise maht;
  • majanduslikud tegurid.
    Kaubatoodangu omahinda e täisomahinda kujundavad ühelt poolt tootmisomahind ja teisalt turustamiskulud. Tootmisomahinda kujundavad nii muutuv kui ka püsikulud. Omahinda mõjutavad kulutused, kultuuri saagikus, looduslikud tingimused, mitmed maj-d tegurid. Turustamiskulud on seos kauba ettevalmistamisega müügiks, selle hoiustamisega, pakendusega, transpordiga müügikohta jne.
    Toodangu realiseerimis- (müügi) hinda kujundavad konkreetsele toodanguliigile kujunenud hinnatase, mis sõltud toodangu pakkumise ulatusest, kasut-se otstarbest (söödaks, toiduks, tööstusele), toodangu kvaliteedist jm realiseerimisega seot tingimustest nt ajast ja kohast ning viisist (talu väravas, turul, kokkuost kauplustele, restoranidele)
    Vaata lisaks konspekt, teema 7 tabel !!!
  • Omahinda ja kasumit kujundavad tegurid loomakasvatuses.
    Kasumit kujundavad loomakasvatuses 2 kategooriat: müügihind ja kaubatoodangu täisomahind.
    Müügihind-müügitoodangu omahind=kasum
    Kaubatoodangu müügihinda kujundavad: turuhinnad, toodangu kvaliteet jm realiseerimise tingimused (nt noorveisel suurem hinnalisand suurema kehakaalu eest, sealiha hinnalisand tailiha sisalduse põhjal, tõuloomadel boniteeritus, tõulisus )
    Tootmisomahinda kujundavad: muutuvkulud [töötasu (palgatase, töömahukus), söötade maksumus(sööda erikulu, sü kesk omahind, ratsiooni struktuur, söödaliigi omahind)]; püsikulud (põhivara ja töövahendite amortisatsioon, remont; juhtimiskulud, seadmete remont, intressid).
    Sööda maksumusele avaldavad mõju sööda erikulu, söötühiku keskmine omahind, ratsiooni struktuur, söödaliigi omahind. Söödaerikulu sõltub karja produktiivsusest: mida kõrgem on produktiivsus, seda vähem kulub sööta toodanguühiku kohta.
    Töömahukusele avaldab mõju: mehhaniseerituse tase, karja produktiivsuse tase.
    Omahinda kujundavatest teguritest on suurema osatähtsusega töötasu ja sööda maksumus (nt 70% seakasvatuses söödakulud).
    Produktiivsuse mõjurid: tõug, noorloomade hukkumine
    Tootmise maht sõltub: juhtimisotsustest ja maj-st teguritset (konkurentsivõime)
    Vaata lisaks konspekt, teema 8 tabel !!!
  • Muutuv- ja püsivkulud taime- ja loomakasvatuses.
    Taimekasvatus
    Muutuvkulud [palgad, mis sõlt palgatasemest, töömahukusest); Materjalikulud (seeme, väetised, taimekaitse-vahendid, kütus, määrded); Teenustööd
    Püsikulud- (põhivara kulum (sõlt põhivara maksum -st; juhtimiskulud, masinate rent, intressid, maamaks, kindlustus )
    Loomakasvatus
    muutuvkulud [töötasu (palgatase, töömahukus), söötade maksumus(sööda erikulu, sü kesk omahind, ratsiooni struktuur, söödaliigi omahind)];
    püsikulud (põhivara ja töövahendite amortisatsioon, remont; juhtimiskulud, seadmete remont, intressid).
    RAAMATUPIDAMINE
    1.Bilansi ülesehitus,bilansivalem
    Raamatupidamisbilanss on üks tähtsamatest raamatupidajate poolt koostatavatest raamatupidamisaruannetest, mis iseloomustab ettevõtte finantsmajanduslikku olukorda (varade paigutust ja nende moodustamise allikaid) rahalises väljenduses teatud ajamomendil (tavaliselt mingi ajaperioodi lõpus). Bilanss -on raamatupidamisaruanne , mis kajastab antud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohuslase vara, kohustusi ja omakapitali.
    Bilansi põhiosa koosneb kahest poolest (on kahepoolne tabel), mille vasakut poolt nimetatakse aktivaks ja paremat poolt passivaks. Bilansi aktivas näidatakse ettevõtte varade kooseis ja nende paigutus, bilansi passivas näidatakse ettevõtte kapital e allikad, mille arvel varad on soetatud. Siit selgub, kui suurt osa varadest finantseeritakse võõr- ja kui suurt osa omakapitali arvel.
    BILANSI VALEM:
    VARAD=KOHUSTUSED+ OMAKAPITAL
    AKTIVA PASSIVA
    VARAD VARADE MOODUSTAMISE
    ALLIKAD
    Ettevõtte vara koostis ja paigutus varade soetamiseks vajalike
    vahendite arvestus
    KÄIBEVARA KOHUSTUSED
    Kõik muu vara on käibevara lühiajalised,pikaajalised
    PÕHIVARA OMAKAPITAL
    2. Bilansikirjete muutused majandustehingute mõjul(4 tüüpi)
    Ettevõttes toimuvad majandustehingud võib jaotada nelja rühma. Majandustehingutega kaasnevad muudatuses bilansis.
    Esimesse rühma kuuluvad majandustehingud, mis toovad kaasa ettevõtte varade (aktivate) ja kapitali (passivate) suurenemise ühe ja sama summa võrra. Toimunud majandustehingu tulemusel suureneb bilansi üldsumma (nii aktiva kui ka passiva kokkuvõte).
    Nt AS Algus oli nii vara kui omakapital 200 000 kr. Osteti materjali 60 000 kr eest ja masin maksumusega 120 000 kr. Ostu eest tasumata.
    AKTIVA PASSIVA
    Raha 200 000.- Lühiajaline pangalaen 100 000.-
    Materjal 60 000.- Võlad hankijatele 180 000.-
    Masinad ja seadmed 120 000.- Omakapital 100 000.-
    Kokku aktiva 380 000.- Kokku passiva 380 000.-
    Kui ostutehingu eest tasutakse hiljem, siis varade maksumuse suurenemisega bilansi aktiva poolel kaasneb võlgnevuse suurenemine hankijatele bilansi passiva poolel tasumata arve summas.
    Teise rühma kuuluksid majandustehingud, mille tulemusena toimuvad muudatused ettevõtte varade (aktivate) struktuuris, s.t varad muudavad asukohta bilansis. Antud majandustehing ei põhjusta muudatusi bilansi passiva poolel. Bilansi kokkuvõttes muudatusi ei toimu.
    Nt. Väljastati tootmisse materjali maksumusega 40 000 kr.
    AKTIVA PASSIVA
    Raha 200 000.- Lühiajaline pangalaen 100 000.-
    Materjal 20 000.- Võlad hankijatele 180 000.-
    Lõpetamata toodang 40 000.- Omakapital 100 000.-
    Masinad ja seadmed 120 000.-
    Kokku aktiva 380 000.- Kokku passiva 380 000.-
    Selle tehingu järgselt toimub muudatus ainult ettevõtte varades. Materjalide bilansikirje väheneb ja lõpetamata toodangu bilansikirje suureneb ühe ja sama summa võrra.
    Kolmandasse rühma kuuluksid majandustehingud, mille tulemusena toimuvad muudatused ettevõtte kohustuste ja omakapitali (passiva) struktuuris, s.t bilansi passiva üks kirje suureneb ja teine kirje väheneb ühe ja sama summa võrra. Antud majandustehing ei põhjusta muudatusi bilansi aktiva poolel. Bilansi kokkuvõttes muudatusi ei toimu.
    Nt. Kokkuleppel pangaga vormistati laenuleping ümber. Uue lepingu kohaselt on laenu üldsumma endiselt 100 000 kr, sh pikaajalise laenu summa 50 000 kr ja lühiajalise laenu summa 50 000 kr.
    AKTIVA PASSIVA
    Raha 200 000.- Lühiajaline pangalaen 50 000.-
    Materjal 20 000.- Võlad hankijatele 180 000.-
    Lõpetamata toodang 40 000.- Pikaajaline pangalaen 50 000.-
    Masinad ja seadmed 120 000.- Omakapital 100 000.-
    Kokku aktiva 380 000.- Kokku passiva 380 000.-
    Selle tehingu tulemusena toimub muudatus ainult bilansi passiva struktuuris. Osa lühiajalisest kohustusest muutub pikaajaliseks kohustuseks .
    Neljandasse rühma kuuluksid majandustehingud, mis toovad kaasa ettevõtte varade (aktivate) ja kapitali (passivate) vähenemise ühe ja sama summa võrra. Toimunud majandustehingu tulemusel väheneb bilansi üldsumma (nii aktiva kui passiva kokkuvõte).
    Nt. Tasuti materjali ja masina ostuarve hankijale 180 000 kr.
    AKTIVA PASSIVA
    Raha 20 000.- Lühiajaline pangalaen 50 000.-
    Materjal 20 000.-
    Lõpetamata toodang 40 000.- Pikaajaline pangalaen 50 000.-
    Masinad ja seadmed 120 000.- Omakapital 100 000.-
    Kokku aktiva 200 000.- Kokku passiva 200 000.-
    Selle tehingu järgselt väheneb ettevõtte arvel olev rahasumma ja kaob võlgnevus hankijatele. Bilansi mõlema poole kokkuvõtted vähenevad ühe ja sama summa võrra.
    3. Kontode ülesehitus: algsaldo , deebetkäive, kreeditkäive, lõppsaldo.
    Konto on finantsarvestuse abivahend, mida kasutatakse jooksvate majandustehingute liigitamiseks, üleskirjutamiseks ja kokkuvõtete tegemiseks. Kontodel toimub majandusüksuse varade, kohustuste ja omakapitali muutuste jooksev arvestus. Kontodele märgitakse arvestusperioodi algsaldod, suurenemisoperatsioonid, vähenemisoperatsioonid ja lõppsaldod. Raamatupidamises nimetatakse jääki saldoks. Eristatakse deebet - ja kreeditsaldod. Kontodel, mis avatakse bilansi aktivakirjete alusel, kantakse saldo alati deebeti poolele. Kontodel, mis avatakse bilansi passivakirjete alusel, kantakse saldo alati kreediti poolele. Seejärel kirjendatakse kontodel kõik nende suurenemised ja vähenemised. Kontodele kirjendatud summade kokkuvõtteid (ilma jäägi ehk saldota) nimetatakse käiveteks. Konto deebetisse kirjendatud summade kokkuvõtet nimetatakse deebetkäibeks ja konto kreeditisse kirjendatud summade kokkuvõtet nimetatakse kreeditkäibeks. Kõige laiemalt on levinud T- kujuline konto formaat , millest ka nimetus T-konto. Kontol on 2 poolt: deebet ja kreedit , millest deebet paikneb vasakul ja kreedit paremal. Nende tähendus aktivakontodel (bilansi aktivakirjetele avatud kontodel) ja passivakontodel (bilansi passivakirjetele avatud kontodel) on erinev.
    Deebet Konto Kreedit
    -----------------------------------------------------------
    1.Vara: suurenemine 1. Vara: vähenemine
    2.Kohustused: vähenemine 2.Kohustused: suurenemine
    3.Omakapital: vähenemine 3.Omakapital: suurenemine
    4.Kulud: suurenemine 4. Tulud: suurenemine
    Kõik kulud kantakse nende tekkimise momendil deebetisse ja kõik tulud kantakse nende tekkimise momendil kreeditisse. Kontodevahelisi seoseid nimetatakse korrespondeeruvuseks ja majandustehingus omavahel seotud kontosid korrespondentkontodeks.
    Lõppsaldo = algsaldo + sama poole käive – vastaspoole käive.
    Kontode avamise , neile majandustehingute kirjendamise ja nende sulgemise kohta kehtib kolm seaduspärasust:
    1. Algsaldo(jäägid) kirjendatakse konto sellel poolel, kus ta asub bilansis:
    *aktivakontode algsaldo deebetisse;
    *passivakontode algsaldo kreeditisse;
    2.Varade sissetulek või kapitali suurenemine kantakse konto sellele poolele, kus on algsaldo. Varade väljaminek või kapitali vähenemine kantakse konto algsaldo vastaspoolele.
    3.Konto lõppsaldo asub algsaldo poolel.
    4.Kontode liigitus. Aktiva- , passiva, tulu ja kulukontod.
    Kontosid liigitatakse mitmeti.
    1.Aktiva- ja passivakontod. Liigitusaluseks on konto lõppsaldo esinemine bilansis aktiva- või passivakirjel.
    2.Sünteetilised ja analüütilised kontod . Liigitusaluseks on vastaval kontol esitatud summeeritud või detailiseeritud informatsioon.
    3.Põhi- ja kontraarsed kontod. Liigitusaluseks on kontol esitatud info, vastavalt põhi- või täpsustav summa.
    4. Ajutised ja püsivkontod. Liigitusaluseks on info perioodiline või jätkuv kasutusaeg.
    Aktiva- ja passivakontod.
    Aktivakontodel arvestatakse jooksvaid muutusi majandusüksuse varades.
    Deebet Aktivakonto Kreedit
    Algsaldo(AS) Kreeditkäive (KK) e vähenemine
    Deebetkäive (DK) e suurenemine
    Lõppsaldo (LS)
    (LS=AS+DK-KK)
    Aktivakonto deebetis näidatakse algsaldo, suurenemisoperatsioonid ja lõppsaldo; aktivakonto kreeditis näidatakse vähenemisoperatsioonid. Aktivakontode lõppsaldod kantakse bilansi aktivasse.
    Passivakontodel arvestatakse jooksvaid muutusi majandusüksuse kohustustes ja omakapitalis.
    Deebet Passivakonto Kreedit
    Deebetkäive (DK) e vähenemine Algsaldo(AS)
    Kreeditkäive (KK) e suurenemine
    Lõppsaldo (LS)
    (LS=AS+KK-DK)
    Passivakonto deebetis näidatakse vähenemisoperatsioonid; passivakonto kreeditis esitatakse algsaldo, suurenemisoperatsioonid ja lõppsaldo. Passivakontode lõppsaldod kantakse bilansi passivasse.
    Kontraarseid kontosid kasutatakse põhikontol arvestatava objekti maksumuse täpsustamiseks, kas maha- või juurdearvestiste kajastamiseks. Kontraarsel kontol on kaks tunnust:
    1)ta kuulub alati põhikonto juurde;
    2)ta käitub vastupidiselt põhikontole.
    Kontraarsed kontod jagunevad kontraaktiva kontodeks ja kontrapassiva kontodeks. Kontraaktiva konto algsaldo, suurenemine ja lõppsaldo kantakse kreeditisse ning vähenemine deebetisse. Kontraaktiva konto tähendab kreeditsaldoga aktivakontot. Nt Põhikontole Materiaalne põhivara- hoone- 1 000 000 krooni, on kantud hoone soetusmaksumus.
    D (aktivakonto) Hoone K
    AS: 1 000 000
    LS: 1 000 000
    Kontraarne konto Hoone akumuleeritud amortisatsioon 200 000 krooni, kuulub põhikonto juurde ja täpsustab (vähendina) hoone raamatupidamislikku maksumust bilansipäeval.
    D (kontraaktiva konto) Hoone akumuleeritud amortisatsioon K
    AS: 200 000
    LS: 200 000
    Põhi- ja kontraarsel kontol peetava objekti arvestuse netosumma esitab hoone jääkmaksumuse bilansipäeval, 800 000 krooni. Kontrapassiva konto algsaldo, suurenemine ja lõppsaldo kantakse deebetisse ning vähenemine kreeditisse. Kontrapassiva konto tähendab deebetsaldoga passivakontot.
    Nt: Põhikontole Aktsiakapital (nimiväärtuses) 1 500 000 krooni on kantud emiteeritud aktsiate nimiväärtuses arvestatud summa.
    Deebet (passivakonto) Aktsiakapital Kreedit
    AS: 1 500 000
    LS: 1 500 000
    Kontraarne konto Omaaktsiad 100 000 krooni kuulub põhikonto juurde ja täpsustab (vähendina) käibes olevate aktsiate maksumust nimiväärtuses.
    Deebet (Kontrapassivakonto) Omaaktsiad Kreedit
    AS: 100 000
    LS: 100 000
    Põhi- ja kontraarsel kontol peetava aktsiakapitali arvestuse netosumma on käibesolevate aktsiate nimiväärtus, 1 400 000 krooni.
    Ajutised ja püsivkontod.
    Ajutised kontod (nim ka nominaalkontodeks) on kõik tulu ja kulukontod. Tulude ja kulude vahe- kasum- arvestatakse eraldi igal majandusaastal. Tulu- ja kulukontosid kasutatakse ainult ühe majandusaasta vältel. Sellepärast nimetataksegi neid ajutisteks kontodeks. Üksikud tulu- ja kulukontod suletakse Tulude-kulude koondkontole. Tulude-kulude koondkonto on samuti ajutine konto, millel tuuakse välja perioodi majandustegevuse lõpptulemus- kasum või kahjum. Tulude- kulude koondkonto suletakse omakapitali kontole. Aruandeaasta kasum (-kahjum), mis on püsivkonto. Kõik ajutised kontod suletakse aruandeperioodi lõpul ja neil ei ole järgmisse arvestusperioodi üleminevat saldot. Püsivkontod on kontod, mille lõppsaldo kantakse bilanssi vastavatele kirjetele, niisiis on kõik aktiva- ja passivakontod püsivkontod. Püsivkontosid ei suleta arvestusperioodi lõpul, küll aga arvutatakse nende kontode lõppsaldod. Püsivkontode lõppsaldod ei väljenda arvestusperioodil toimunud suurenemisi ja vähenemisi summaarselt, vaid kajastavad majandusüksuse varasid , kohustusi ja omakapitali kontode lõppsaldode arvutamise kuupäeval- bilansipäeval. Püsivkontode lõppsaldod kantakse üle järgmise arvestusperioodi samade kontode algsaldodeks. Ajutiste kontode sulgemine toimub arvestusperioodi lõpul ja tähendab kontode ettevalmistamist järgmise perioodi sissemakseks. Kontode sulgemine tähendab tulu- ja kulukontode saldode nullimist. Kontode sulgemiskannete abil teisaldatakse tulud ja kulud omakapitali kooseisu . Tulud suurendavad omakapitali, kulud vähendavad seda. Arvestuse vahepealse astmena koondatakse kõik arvestusperioodi tulud ja kulud Tulude-kulude koondkontole, millest kantakse tulude ja kulude vahe edasi omakapitali kontole. Tulude-kulude koondkontot kasutatakse ainult ajutiste kontode sulgemisprotsessi käigus.
    5.Sünteetilised ja analüütilised kontod, nende vahelised seosed.
    Sünteetilisteks kontodeks nimetatakse summeerivaid kontosid. Kontol Ostjate tasumata summad arvestatakse majandusüksuse kogunõudeid ostjatele. Analüütilisteks kontodeks nimetatakse detailiseeritud kontosid, näiteks kontod Ostja Anna, Ostja Berta jne, millel arvestatakse majandusüksuse nõuded üksikute ostjate lõikes. Analüütilist arvestust peetakse kõigi ostjate, tarnijate , tellijate, aruandvate isikute, riigi- ja omavalitsusorganite, töötajate, mitmesuguste muude deebitoride ja kreeditoride ning omanike lõikes.
    Seosed sünteetiliste ja analüütiliste kontode vahel:
    *iga tehing tuleb kirjendada üheaegselt sünteetilistele ja analüütilistele kontodele;
    *analüütilistel kontodel registreeritakse majandustehing samale poolele, kuhu see kirjendati sünteetilisele kontole;
    *analüütiliste kontode algsaldode summa peab võrduma sünteetilise konto algsaldoga, sama kehtib ka deebeti- ja kreeditikäivete ning lõppsaldo kohta.
    6.Kahekordne kirjendamine .
    Tekkepõhise arvestusega kaasneb majandustehingute kahekordne kirjendamine. Kahekordne kirjendamine on majandustehingute kontodele kirjendamise meetod, kus iga tehing kantakse samas summas ühe (või osadena mitme) konto deebetisse ning ühe (või osadena mitme) konto kreeditisse. Niisiis tuleb kõik majandustehingud kirjendada, kasutades ühte järgnevatest võimalustest.
    1.Ühe konto deebetisse ja ühe konto kreeditisse.
    2.Ühe konto deebetisse ja mitme konto kreeditisse.
    3.Mitme konto deebetisse ja ühe konto kreeditisse.
    4.Mitme konto deebetisse ja mitme konto kreeditisse. Seda varianti kasutatakse komplekstehingute puhul, mida ei ole otstarbekas liigendada elementaartehinguiks. Kirjendi koostamisel määratakse kindlaks teostatud majandustehingu debiteeritav ja krediteeritav konto. Kirjendid jagunevad lihtkirjenditeks ja liitkirjenditeks. Lihtkirjendis on omavahel seotud ühe konto deebet ja ühe konto kreedit. Liitkirjendis korrespondeeruvad näiteks ühe konto deebet ja kahe konto kreedit; kahe konto deebet ja ühe konto kreedit; kahe konto deebet ja kahe konto kreedit jne. Kõigis kirjendites peab konto(de) deebetisse kirjendatud summa võrduma konto(de) kreeditisse kirjendatud summaga. Niimoodi tagatakse finantsarvestuslik tasakaal. Vara = Kohustused + Omakapital. Kahekordne kirjendamine on isekontrolliv meetod. Kui kirjendi koostamisel on tehtud viga, on finantsarvestuslik tasakaal rikutud.
    7.Majandustehingu tõlgendamine lausendiks.
    Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud kõiki majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama raamatupidamisregistrites tehingute toimumise ajal või kui see ei ole võimalik, siis vahetult pärast seda.
    Majandustehinguid kirjendatakse kahekordse kirjendamise põhimõttel debiteeritavatel ja krediteeritavatel kontodel. Iga raamatupidamiskirjendi aluseks on majandustehingut tõendav algdokument või algdokumentide alusel koostatud koonddokument. Enne majandustehingute kontodele kirjendamist tuleb kindlaks määrata korrespondeeruvad kontod vastavalt iga toimunud tehingu sisule , mis tähendab seda, et iga toimunud majandustehingu kohta koostatakse selle kontodele kandmise eeskiri e raamatupidamislausend . Raamatupidamislausendiks e lausendiks nimetatakse korrespondeeruvate kontode ja summa märkimist majandustehingu kirjendamiseks. Vastavalt EV raamatupidamise seadusele vormistatakse raamatupidamislausend alg- või koonddokumendil, kusjuures lausend peab sisaldama:
    1) majandustehingu kuupäev;
    2) raamatupidamiskirjendi järjekorranumber;
    3) debiteeritavad ja krediteeritavad kontod ja vastavad summad;
    4) majandustehingu lühikirjeldus;
    5) algdokumendi (koonddokumendi) nimetus ja number.
    Lausend võib olla:
    1) lihtlausend , milles ühe konto deebet korrespondeerib ühe konto kreeditiga: nt väljastati tootmisse materjale väärtuses 40000 krooni, lausend: D Tootmikulud 40 000.-
    K Materjal 40 000.-
    2) liitlausend , mis hõlmab kolme või enamat kontot . Nt. osteti hankijatelt materjale summas 60 000 krooni ja masin maksumusega 120 000 krooni, lausend: D Materjal 60 000.-
    D Masinad ja seadmed 120 000.-
    K Hankijatele tasumata arved 180 000.-
    Lubatud on liitlausendid, milles on mitu debiteeritavat kontot ja üks krediteeritav konto. Samuti lausendid , milledes on üks debiteeritav ja mitu krediteeritavat kontot. Üldjuhul aga ei koostata segalausendeid, kus on üheaegselt mitu debiteeritavat ja mitu krediteeritavat kontot. Segalausenditest ei ole näha üksikute tehingute vastastikune seos ja ei selgu ka kontode korrespondeeruvus. Niisugused lausendid raskendavad raamatupidamisandmete kasutamist majandustegevuse kontrollimiseks. Majandustehingute kohta koostatud lausendid võib sisu järgi jaotada samuti nelja rühma analoogselt bilansimuudatustega:
    Aktivakonto Passivakonto
    Lausendite rühmad Deebet Kreedit Deebet Kreedit
    1.Varade ja kapitali suurenemist põhjustavate tehingute kohta
    koostatud lausendid + +
    2.Varade struktuuris muutusi põhjustavate tehingute kohta
    koostatud lausendid + -
    3.Kapitali struktuuris muutusi põhjustavate tehingute kohta
    koostatud lausendid - +
    4.Varade ja kapitali vähenemist põhjustavate tehingute kohta
    koostatud lausendid - -
    8. Algdokumendi mõiste ning selle kohustuslikud rekvisiidid. Dokumentide säilitamine. Dokumendikäive.
    Andmete registritesse kirjendamisel on aluseks majandustehinguid tõestavad algdokumendid või algdokumentide alusel koostatud koonddokumendid. Raamatupidamise algdokument on majandustehingu toimumist kinnitav kirjalik tõend, millel peavad olema järgmised andmed:
  • dokumendi nimetus ja number;
  • koostamise kuupäev;
  • tehingu majanduslik sisu;
  • tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa);
  • tehingu osapoolte nimed;
  • tehingu osapoolte asu- või elukoha aadressid;
  • majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri ( allkirjad ), mis kinnitab (kinnitavad) majandustehingu toimumist;
  • vastava raamatupidamiskirjendi järjekorranumber.
    Raamatupidamise arvestamisel kasutatakse alljärgnevaid algdokumente:
    Arved ( ostuarved , müügiarved); Saatelehed , üleandmis-vastuvõtuaktid;
    Sularaha kviitungid, tšekid; Kassa sissetuleku orderid ja kassa väljamineku ordereid;
    Avansi- ja töölähetusaruanded; Palga dokumendid (koondpalgalehed, palgalehed) ;
    Panga konto väljavõtted; Ümberhindlus- ja mahakandmisaktid (põhivara,kaubad);
    Ostu- ja müügilepingud, rendilepingud, tasaarvlemislepingud; Raamatupidamisõiendid;
    Inventuurilehed
    Aruande koostamisel tehtavate reguleerimiskannete algdokumendiks on raamatupidamises koostatud raamatupidamisõiend. Raamatupidamisõiendil asendab tehingu osapoolte nimed ja asu- või elukoha aadressid algdokumendi koostaja nimi.

  • Dokumentide säilitamine


    Raamatupidamise algdokumente peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat, alates selle majandusaasta lõpust, millal algdokument raamatupidamises kajastati.
    Raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute arusaadavaks kirjeldamiseks revideerimise käigus, peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat, alates vastava majandusaasta lõpust.
    Eraettevõtete dokumentide säilitamist reguleerivad põhiliselt järgmised õigusaktid:
    • raamatupidamise dokumendid - Raamatupidamise seaduse § 12, mis sätestab nende säilitustähtajaks 7 aastat;
    • tollidokumendid - Tolliseadustiku § 21, mis sätestab nende säilitustähtajaks 7 aastat;
    • personalidokumendid - Töölepingu seaduse § 21, mis sätestab nende säilitustähtajaks 50 aastat;
    • tööõnnetuste ja kutsehaigusedokumendid - Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 24, mis sätestab nende säilitustähtajaks 55 aastat
    Samas on kasulik dokumentidele säilitustähtaegade määramisel arvestada, et Tsiviilseadustiku Üldosa Seadus ja Võlaõigusseadus sätestavad terve rida erinevate aegumistähtaegadega (3-10 aastat) nõuete võimalusi, mille puhul dokumentide omamine võiks kasuks tulla. Nii tasub lepinguid igal juhul säilitada vähemalt 10 aastat peale nende lõppemist.
    Samuti maksaks analüüsida dokumentide säilitamise vajadust ettevõtte enda funktsioonide seisukohast. Ning lõppeks, miks ka mitte, tema tegevuse ajaloo kajastamise seisukohast.
    Pikaajaliste kohustuste või õigustega seotud äridokumente tuleb säilitada seitse aastat pärast kehtimistähtaja möödumist.
    Raamatupidamise sise-eeskirja tuleb säilitada seitse aastat pärast selle muutmist või asendamist.
    Töölepingut, isikukaarti ning välja võtmata tööraamatut säilitatakse 50 aastat, arvates töölepingu lõpetamisest.
    Tegevuse lõpetamisel annab tööandja nimetatud dokumendid üle arhiiviasutusele. Ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekul annab tööandja dokumendid üle enda õigusjärglasele.
    Näide ühe ettevõtte siseeeskirjadest:
    Aruandeperioodi raamatupidamise dokumentide hoidmise eest vastutab raamatupidaja.
    Eelmiste perioodide raamatupidamisdokumentide säilitamise eest vastutab tegevjuht .
    Dokumendid hoitakse kogu säilituse aja jooksul arhiivikapis.
    Jooksvatest raamatupidamise andmetest, mida hoitakse arvutis, koostatakse varukoopiad iga tööpäeva lõpul. Vähemalt kord nädalas (nädala viimase tööpäeva lõpul) salvestatakse varukoopia disketile või CD-le. Diskette või CD-sid hoitakse rahakapis.

  • Ettevõtte Dokumendikäibe näidis:

    Dokumendi nimetus
    Esitamise aeg
    Dokumendi esitamise eest vastutav isik
    Müügidokumendid
    iga päev, kuid hiljemalt järgmise nädala esmaspäevaks
    osakonna juht
    Tarnijate arved
    iga päev
    osakonna juht
    Töölähetusaruanne
    hiljemalt kümnendal tööpäeval peale töölähetuse lõpptähtaega
    lähetatu
    Majanduskulu aruanne
    hiljemalt järgmise kuu 3. kuupäevaks
    aruandev isik
    Laoaruanne
    nädala viimasel tööpäeval
    laojuhataja
    Palgaarvestuse algandmed
    hiljemalt järgmise kuu 3. kuupäevaks
    osakonna juht
    Tööaja tabelid
    järgmise kuu esimesel tööpäeval
    osakonna juht
    Puhkuste ajakava
    31. jaanuar
    tegevdirektor
    Puhkuseavaldus
    vähemalt 2 nädalat enne puhkuste ajakava muudatust
    Osakonna juht
    Materjalide kuluaruanded
    kuu viimasel tööpäeval
    materiaalselt vastutav töötaja

  • 9. Finantsarvestus ja juhtimisarvestus , nende erinevused.


    Majandusarvestus on süstemaatiline protsess, mille käigus toimub majandusinformatsiooni selgitamine, mõõtmine ja edastamine info kasutajatele. Tegevused: majandustehing, selle dokumenteerimine, hindamine, süstematiseerimine, registreerimine, kokkuvõtete tegemine, aruannete koostamine ja esitamine, aruande andmete analüüs ja otsuste tegemine. Majandustehingu tagajärjel muutub raamatupidamiskohustlase (RK ) vara, kohustuste või omakapitali koosseis.
    Arvestuse liigid: finantsarvestus, juhtimisarvestus, auditeerimine , maksuarvestus , finantsjuhtimine ( kõige noorem majandusarvestuse liik ).
    Finantsarvestus- selgitatakse välja kogu ettevõtte finantstulemus (kasum, kahjum) ning koostatakse raamatupidamise aruanded ( kasumiaruanne , bilanss ja selle lisad). Üldjuhul koostatakse finantsaruanded majandusaasta kohta.
    Finantsarvestus varustab informatsiooniga eelkõige omanikke, riigi maksu- ja statistkaameteid ning panku.
    Juhtimisarvestus- on ettevõtte arvestuse osa, mis on korraldatud eesmärgiga saada andmeid ettevõttesiseste juhtimisotsuste tegemiseks. Ettevõttesisesed otsused võib klassifitseerida nelja peamisse tüüpi: 1)finantsotsused; 2)ressursside jaotamisega seotud otsused;
    3)tootmisotsused; 4)turundusotsused.
    Juhtimisarvestus toodab informatsiooni nende otsuste vastuvõtmiseks. Juhtimisarvestus tegeleb arvestusinfo ettevalmistamise ja interpreteerimisega juhtidele, et viimased saaksid vastu võtta adekvaatseid otsuseid, planeerida ja kontrollida. Seega juhtimisarvestuse põhiülesanneteks on:
    otsustamiseks, planeerimiseks ja kontrolliks vajaliku info tagamine juhtkonnale;
    juhtkonna motiveerimine kindlatele eesmärkidele;
    juhtkonna tegevuse edukuse hindamine.
    tunnus
    finantsarvestus
    juhtimisarvestus
    Info kasutajad
    Välistarbijad, suur rühm, mille liikmed on põhiliselt tundmatud
    Sisetarbijad, suhteliselt väike rühm, mille liikmed on teada
    Ajaline suunitlus
    Minevik, aruandlus selle kohta, mis on toimunud
    Tulevik. Info ettevalmistamine planeerimiseks ja otsuste langetamiseks
    Objektid
    Ettevõtte kui terviklik majandusüksus
    Ettevõtte tegevuse segmendid (tooted, tootegrupid, müügipiirkonnad) või struktuursed allüksused
    Reglementeeritus
    Reguleeritud riiklike õigusaktidega (RTJ, juhendid, standardid )
    On reglementeeritud organisatsiooni siseste instruktsioonidega, planeerimis ja aruandeskeemidega
    Eesmärk
    Käsitlus suunatud välistele infotarbijatele. Õige ja õiglase hinnangu andmine ettevütte majandustulemuste kohta
    Käsitlus suunatud sisemistele infotarbijatele. Objektiivne pilt ettevõttesisesest majandustulemuste kujunemisest
    10. Raamatupidamise seadus. Seaduses kasutatavad mõisted, raamatupidamise korraldamise põhinõuded, tekke- ja kassapõhine arvestus, raamatupidamise sise-eeskiri, auditeerimiskohustus, raamatupidamise aastaaruande koostamise alusprintsiibid, rakendatav raamatupidamistava, tegevusaruanne.
    Raamatupidamise seadusega- kehtestatakse põhinõuded raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamiseks. Raamatupidamiskohustuslane on Eesti Vabariik, kohaliku omavalitsuse üksus, juriidiline isik, FIE ja Eestis registrisse kantud välismaa äriühingu filiaal.
    Mõisted:
    1) vara- RK-le kuuluv rahaliselt hinnatav asi või õigus
    2) kohustus- RK-l lasuv rahaliselt hinnatav võlg
    3) omakapital ( netovara )- RK-se varade ja kohustuste vahe
    4) tulu- aruandeper.-i sissetulekud; kaasneb varade suurenemine või kohustuste vähenemine ja mis suurendavad RK-se omakapitali, va. omanike tehtud sissemaksed omakapitali
    5) kulu- aruandeperi.-i väljaminekud, millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine ja mis vähendavad RK-se omakapitali, va. omanikele tehtud väljamaksed omakapitalist.
    6) kasum(kahjum)- RK-se aruandeperioodi tulude ja kulude vahe.
    Raamatupidamise korraldamise põhinõuded. RK-ne on kohustatud:
    1) korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine RK-se finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest
    2) dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid
    3) kirjendama kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites
    4) koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded
    5) säilitama raamatupidamise dokumente
    Kassapõhine arvestus- on majandustehingute kajastamine vastavalt majandus-tehinguga seotud raha laekumisele või väljamaksmisele (võivad kasut. ainult FIE-d).
    Tekkepõhine arvestus- on majandustehingute kajastamine vastavalt majandustehingu toimumisele, sõltumata sellest, kas sellega seotud raha on laekunud või välja makstud.
    Raamatupidamise sise-eeskiri ( RPSE ). RK-ne on kohustatud koostama RPSE, mis reguleerib maj.tehingute dokumenteerimist ja kirjendamist, varade ja kohustuste inventeerimist, algdokumentide käivet ja säilitamist, raamatupidamisregistrite pidamist, kontoplaani , koodide ja lühendite kasutamist, vara põhi- ja käibevaraks liigitamise kriteeriume, arvutitarkvara kasutamist raamatupidamises ning aruannete koostamise korda.
    Auditeerimise kohustus- Auditeerimine on raamatupidamisaruande kontrollimine ja sellele hinnangu andmine auditeerimiseeskirjast lähtudes. Auditeerimise õigus on audiitoril . Audiitori hinnang tõstab finantsinformatsiooni usaldatavust. Lisaks muudele seadustes sätestatud juhtudele on raamatupidamise aastaaruande audiitorkontroll kohustuslik raamatupidamiskohustuslasele, kellel vähemalt kaks järgmisest kolmest näitajast on aruandeaasta bilansipäeva seisuga suuremad kui: äriühingul müügitulu (netokäive) ja teistel raamatupidamiskohustuslastel tulu 10 miljonit krooni, bilansimaht 5 miljonit krooni ja töötajate arv 10.
    Raamatupidamise aastaaruande koostamise alusprintsiibid:
    1) majandusüksuse printsiip- RK-ne arvestab oma vara, kohustusi ja maj.tehinguid lahus tema omanike, kreeditoride, töötajate, klientide ja teiste isikute varast, kohustustest ja maj.tehingutest.
    2) jätkuvuse printsiip- raamatupidamise aruande koostamisel lähtutakse eeldusest, et RK-ne on jätkuvalt tegutsev ning ei ole tegevuse lõpetamise kavatsust ega vajadust.
    3) olulisuse printsiip- raamatupidamise aruandes peab kajastuma kogu oluline informatsioon, mis mõjutab RK-se finantsseisundit, maj.tulemust ja rahavoogusid.
    4) objektiivsuse printsiip- raamatupidamise aruandes esitatav informatsioon peab olema neutraalne ja usaldusväärne.
    Rakendatav raamatupidamistava peab olema kooskõlas: kas 1) Eesti hea raamatu-pidamistavaga või 2) rahvusvahelise finantsaruandluse standarditega.
    Bilanss- on raamatupidamisaruanne, mis kajastab teatud kuupäeva seisuga RK-se finantsseisundit ( vara, kohustusi ja omakapitali ). Varad = kohustused + omakapital.
    Kasumiaruanne ( tulude ja kulude aruanne )- on raamatupidamisaruanne, mis kajastab RK-se aruandeperioodi maj.tulemust ( tulusid, kulusid ja kasumit või kahjumit ).
    Tegevusaruandes kirjeldatakse raamatupidamise aastaaruande koostamise perioodil toimunud olulisi sündmusi, mis ei kajastu raamatupidamise aastaaruandes, kuid mis oluiselt mõjutavad või võivad mõjutada järgmiste majandusaastate tulemusi.
    Tegevjuhtkonna deklaratsioon . Raamatupidamise aastaaruandega koos esitatakse deklaratsioon, mis on raamatupidamise aruande lahutamatu osa ja millele kirjutab koos kuupäeva märkimisega alla kogu RK-se tegevjuhtkond, kes deklareerib oma vastutust raamatupidamise aastaaruande koostamise eest.
    11. Raamatupidamise sise-eeskiri, struktuur ja lühikirjeldus.
    (a) Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud koostama raamatupidamise sise-eeskirja, mis reguleerib majandustehingute dokumenteerimist ja kirjendamist, varade ja kohustuste inventeerimist, algdokumentide käivet ja säilitamist, raamatupidamisregistrite pidamist, kontoplaani, koodide ja lühendite kasutamist, vara põhi- ja käibevaraks liigitamise kriteeriume, arvutitarkvara kasutamist raamatupidamises ning aruannete koostamise korda.
    (b)Riigiraamatupidamiskohustuslane koostab raamatupidamise sise-eeskirja, arvestades üldeeskirja nõudeid.
    12. Kassatehingute arvestus, nõuded sularaha hoidmisel ja veol .
    Ettevõtte rahalisi vahendeid hoitakse pangas arvelduskontol ning sularaha ettevõtte kassas. Sularahaoperatsioonide tegemise õigus antakse materiaalselt vastutavale isikule, kellega sõlmitakse ka materiaalse vastutuse leping. Kassaoperatsioonide algdokumentideks on sissetuleku-ja väljamineku orderid. Kassadokumentidel ei tohi olla mingeid parandusi ega ülekirjutusi. Kassaoperatsioone kajastatakse kassaraamatus ja vastavates registrites (päevaraamat =kirje jrk nr, kuupäev, dok nr, tehingu sisu, rmp lausend - debiteeritav ja krediteeritav konto; summa, koostaja). Vastavalt rmp sisekorra-eeskirjadele võidakse määrata kassas oleva aularaha jääk päeva lõpuks, üle limiidi olev raha tuleks viia panka arvelduskontole.
    Kassas olevat sularaha ja muid väärtpabereid tuleb hoida eraldi ruumis tulekindlas seifis.
    Panka sularaha veol tuleb kasutada turvameetmeid, ettevõtte juht peab kindlustama kassapidajale sularaha panka viimiseks ja toomiseks veoki ja julgeoleku (50 000.- saatja ). Võib kasutada sularahakeskuse teenust raha veol panka. Raamatupidajad jt. töötajad kellel on allakirjutamisõigus ei tohi olla kassapidajad. Suuremas ettevõttes raamatupidajad ja kassapidajad ei tohi olla ühes isikus . Pangast saab tehinguid teha ettevõtte poolt määratud isik.
    13. Pankades hoitava raha arvestus.
    Arvelduskontol olevate rahaliste vahendite arvestust peetakse pankade ja arvelduskontode lõikes. Pangaoperatsioonide teostamisel kasutatakse pankade jaoks üldkehtivaid dokumente (paberkandjad, elektroonilised). Pangaoperatsioonid kajastatakse panga väljavõtete ja algdokumentide alusel vastavates registrites. Valuutakontode jäägid arvestatakse raamatupidamises EEK-idesse ümberhinnatult bilansi kuupäeval kehtiva Eesti Panga valuutakursi järgi. Valuutakursi muutused kantakse fin kulude või fin tulude kontole. Jooksvalt hinnatakse välisvaluuta liikumine ümber liikumise kuupäeval kehtiva EP valuutakursi järgi.
    Välisvaluutas fikseeritud tehingud hinnatakse igal bil päeval vastavalt EP vahetuskursile ümber:
    1) kõik välisvaluutas fikseeritud monetaarsed finantsvarad ja fin kohustused:
    a) raha, nõuded s.h. nõuded ostjatele, viitlaekumised, mille eest tasutakse rahas
    b)võlakohustused (võlad tarnijatele, laenukohustused, võlakirjad, viitvõlad), mille eest tasutakse rahas.
    2) välisvaluutas fikseeritud mittemonetaarsed fin varad ja –kohustused, mida kajastatakse õiglase väärtuse meetodil (need on lühi-ja pikaajalised fin investeeringud aktsiatesse ja teistesse omakapitaliinstrumentidesse, mille õiglane väärtus on usaldusväärselt hinnatav).
    14. Ostjate tasumata summad. Ebatõenäoliselt laekuvad arved.
    Ostjatelt laekumata arvete (meile tasumata arved- debitoorne võlg) rahaline väärtus näitab, kui suur rahasumma eelmiste perioodide müügikäibest ei ole veel laekunud. See laekumata osa on üks olulisemaid raha laekumise allikaid ettevõttele. Ostjatelt laekumata arved on „surnud raha“, mida ei saa kasutada oma ostude eest tasumiseks, laenude tagastamiseks, äri laiendamiseks ega muuks vajalikuks. Enamasti laekumata arved laekuvad, kuid halvemal juhul jäävad ka laekumata.
    Ostjatelt laekumata nõudesummasid hinnatakse rmp-se aastaaruandes individuaalselt, s.o. iga arve laekumise tõenäolisust käsitletakse eraldi. Ostjatelt laekumata summad, mille laekumine on ebatõenäoline, kantakse kuludesse(rmp seadus par 34 lõige 2). Hindamise aluseks on : meeldetuletuskirjad, millele ei vastata, hagiavaldus ostja vastu, või kui ostjale on väljakuulutatud pankrot või likvideerimine(debit kulukonto, kredit ebatõenäol laek arved). Vaatamata ebatõenäoliselt laekumata nõuete kuludesse kandmisele, kajastatakse nid nõudeid laekumiseni või bilansist mahakandmiseni bilansikirjel „ostjatele laekumata arved“. Ebatõenäoliselt laekuvate arvete konto kreeditsaldo aga näidatakse bilansi aktivas samanimelisel bilansireal miinusega.
    Kui kuludesse kantud nõudesumma hiljem laekub, koostatakse vastupidine lausend :
    D arvelduskonto
    D ebatõen laek arved
    K ostjatelt laekumata arved
    K kulukonto
    Nõue on lootusetu, kui võla sissenõudmiseks ei saa või ei ole majanduslikult kasulik meetmeid rakendada (D ebatõen arved Kreedit Ostja-lt laek sum).
    Kui lootusetut nõuet ei ole varem kuludesse kantud, koostatakse nõudesumma mahakandmisel lausend:
    D kulukonto, K Ostj-lt laekumata arved.
    15.Bioloogiliste varade ja põllumajandustoodangu mõiste.
  • Põllumajandustoodangu arvestamisel ja hindamisel tuleb lähtuda RTJ –st 7 Bioloogilised varad.
  • Bioloogiline vara on loomne või taimne elusorganism , näit.koduloomad ja linnud , istanduses, kalad kalakasvanduses ja kasvav mets.
    Põllumajanduslik toodang on bioloogilisest varast saadav või realdatav toodang . Ta tekib kas bioloogilise vara eluprotsessi lõpetamisega( näit. langetatud mets,lihakere tapamajas) või põllumajandusliku toodangu eraldamisega bioloogilise vara küljest (näit.viljapuudelt koristatud saak, lehmadelt lüpstud piim, kanadelt saadud munad).
    Põllumajandustoodang on põllumajanduslikus majandusüksuses toodetud taimekasvatuse, loomakasvatuse , tööstus- ja abitootmise toodang.Saadud toodangut kasutatakse kas tootmise jätkamiseks oma majandusüksuses või müüakse.Mõningal määral võidakse põllumaj. Toodangut ka osta, näiteks jõusööta loomadele, seemet ja istutusmaterjali külviks jne.
    16.Loomade arvestus põllumajanduslikes majandusüksustes.
    Arvestus: Noor – ja nuumloom arv muutub pidevalt: sünnivad, ostet tõuloomi, viiakse teise vanuserühma. Nuumloomadel: juurdesünd, ostmine, põhikarja loomade väljapraak, nuumale paneku tulemusel. Loomade müük, lihaks tapmine - moodust väljamineku. Kõikide muudatus sisuks pole ainult arvu muutus, vaid ka massi ja maksumuse muutumine. Pm min on välja töötanud kasutat algdok vormid loomade käibetehingute vormist
    Loomade juurdesünd: vormistat sündinud loomade arvelevõtmi aktiga, mille koost laudabrigadi farmijuhataja jt selleks määrat isik looma sünni päeval 2ex
    Teistelt ettevõtetelt, ühistutelt, AS-lt ja FIE-lt ostetud loomade ja lindude arvelevõt vormist: loomade ostu aktiga, kus näid müüja andmed, akti pöördel reg iga ostetud loom individ –lt, rühmaviisiliselt arvest loomad ja linnud – soo ja vanuserühma järgi. Akti juurde kuulub ostu-müügileping,+ka tõudok-d.
    Kehamassi suurenem: nuum- ja noorloomade masssi-iive tuleb kindlaks määrata rmp sise-eeskirjades näid per kohta (tav kvartalis/ 1/2a möödumisel), seakasvatuses iga kuu. Kaaluda kõik noorveised ja sead, lambaid võib kaaluda valik kaalumisega – st kaaluda 5% lammaste üldarvust ja nende keskm massi-iibe alusel arvutada kõigi noor- ja nuum loomade massi-iive. Varssu, karusloomi, küülikuid ja linde ei kaaluta. Loomade massi-iibe määramine on vajalik: loomade üleviimisel ühest vanuse rühmast teise ja üleandmi ühelt talitajalt teisele. Loomade kaalumise tulemused kantakse loomade kaalumise lehele, millised täidetakse eraldi iga talitaja ja talle kinnist iga looma rühma kohta. Loomade üleviimisel 1t rühmast 2 vormist loomade üleviimise aktiga üleviimise päeval, kus näidat talitaja, kes üle annab, kes vastu võtab-loomad loetakse individuaalselt või rühmiti. See akt koost ka põrsaste, tallede ja varssade võõrutamisel ja noor- nuumloomade, lindude ümber paigut ühest laudast teise.
    Müümisel- noor ja nuumlooma müümisel lihatööstustele koostat iga lähetatud loomade koorma kohta saateleht , vormis loomade saatja nt farmijuhataja (3 exemp), Loomad kirjut saate lehele vanuserühmade järgi näidat loomade arvu, mass. tõuloomade müümel tõutunnist. Saatelehtede juurde kuuluvad ostjale esitatud arve.
    Muu väljaminek-(tapmine, häda tapmine, lõpmine) vormist loomade tapmise ja lõpmise arvestuse lehega; loomade ja lindude väljalangemise (tapmis, hädatapmise, lõpmise) aktiga. Loomade tapmise ja lõpmise arvestusleht on sobiv kasut siis, kui pm ettevõttel on omal tapatsehh, siis näidat esiküljel ühel päeval farmidest toodud loomad ja nende tapmisest saadud liha, pead, maks jm saadused. Hukkumine ning hukkunud loomadelt saadud toodang näidat arvestuslehe pöördel.
    Loomade ja lindude väljalan-gemise akti kasut algdok nii põhikarja kui ka noor –ja nuumloomade tapmise , häda-tapmise ja lõpmise vormist- kuhu kantakse ühel päeval kõik farmist sel põhjusel väljaläinud loomad, näidata põhjus, ning dok vormist peab osalema vet töötaja. Akti pöördele kirjutat saadud toodang nimetuste viisi, selle kasutamine. Tapasaaduste lähetamine lattu või müüki vormist saatelehtedega.
    Loomade arvu ja ses toimunud muudat koond -ks tuleb farmis pidada loomade käibe arvestuse raamatut- täidab farmijuhataja, brigadir vm selleks kohust isik. Igale loomade vanuserühmale avatakse raamatus eraldi lk. Loomade seis tuuakse välja iga päeva lõpuks, kuu lõpus koostat raamatu andmetel loomade ja lindude käibe aruanne eraldi iga loomaliigi kohta soovi 2 exemp
    Hindamine Bioloog vara kajast bilansis a)vara on ettevõtte poolt kontrollitav, b)on tõenäoline, et ettevõte saab vara kasut-st tulevikus maj kasu,
    c)vara õiglane väärtus v soet maks usaldusväärselt hinnatav.
    Biol varasid kajast nii esmasel arvevõtmisel kui ka järgnevatel bil päevadel nende õiglases väärtuses, millest on maha arvat hinnangulised müügikulud, va sellised bioloog varad, mille õiglane väärtus ei ole usaldus-lt hinnatav. Aktiivse turu olemasolul on vara õiglase väärtuse indikaator ta turuhind. Kui vara turuhinda pole võimalik määrata, tuleb ta õiglase väärtuse leidmisel kasutada vara kasut tekkivate diskont-tud neto rahavoogude meetodit eesmärk: biol vara õiglase väärtuse määramine olemasolevates tingimustes. Arveese ei võeta ettevõtte tulevastest tegevustest või biol vara muundumisest tulenevat vara väärtuse kasvu. Diskont-tud neto rahavoogude meetodi rakend-l hinnatakse vara kasutamisest tekkivaid rahavoogusid ning arvutatakse nende nüüdisväärtus.
    Õiglase väärtuse määramisel võib aluseks võtta biol vara soetusmaksumuse, kui: *vara pole pärast soetamist oluliselt biol muutunud *biol muundu- mise mõju vara maksumusele ei ole oluline. Bioloogilise vara esmasest arvelevõtmisest õiglases väärtuses (maha arvutatud müügikulutused) ja ka hilisemast õiglase väärtuse muutustest tulenevad kasumid ja kahjumid kajast aruandeperio kasumiaruandes.
    Kasum võib tekkida biol vara esmasel arvelevõtmisel, kui uus vara on tekkinud paljunemise tulemusena -sündinud vasikas. Kahjum biol vara esmasest arvelevõtmisest tekkida kui hinnangulised müügikuld on vara õiglasest väärtusest>.
    Kui vara esmasel arvelevõtmise ei ole õiglast väärtust võimalik usaldusväärselt hinnata, tuleb sellist vara bilansis hinnata soetusmaksumuses, maha lahutatud akumul kulum ning kahjum vara väärtuse langusest.
    Alates hetkest, mil soetusmaksu kajastatud vara õiglase väärtuse hindamine osutub võimalikuks, tuleb vara hinnata ta õiglases väärtuses, millest on maha arvatud müügikulutused. Soetusmaksumuses kajastatud biol varadega seotud kulutuste kapitaliseerimine nende eluea jooksul on lubatud ainult siis, kui nende kulutustega kaasnevad vara kasuliku tööea pikenemine, vara tootmispotens suurenemine, toodangu kvali paranemine või tootmiskulude vähenemine.
    Ostetud noorloomad ja linnud võetakse arvele soetusmaksum, mille moodustavad nende ostuhind + kohaletoimetamise kulud (veo ja laadimiskulud).
    Sündinud noorloom võetakse arvele turuhinnas.
    Põhikarjast praagitu nuumloom arvele võetud loomad hinnataks nende põhikarjas arvesthinnaga.
    Noorloomade, lindude ja nuumloomade mass suureneb pidevalt st tuleb ka nende maksumust suurendada. Nende loomade puhul, keda kaalutakse iga kuu( kvartal ) tuleb juurde liita perioodi massi-iibe maksumus. Selleks korrutatakse massi-iibe kogus turuhinnaga. Kui loomi ei kaaluta, tuleb iga kuu liita nende maksumusele kasvumaksumus, mille moodust vastaval perioodil loomade kasvamiseks tehtud kulud. Selle leidmisel on aluseks vastava perioodi söötmispäevad, mis korrutatakse 1 söötmispäeva omahinnaga. Loomade müümisel, põhikarja viimisel , tapmisel jt juhtudel tuleb loomade maksumuse leidmise korrutada nende elusmass väljamineku päeval 1ts turuhinnaga.
    Sünteetil arvest: tuleb korralda samanimelisel sünt-l kontol. Akonto, mille D kirjendatakse loomade seis perioodi alguseks, sissetulek, massi-iive ja seis per lõpuks. Loomade väljaminek kirjend K-sse. Loomade analüüt arvestust soovitat pidada loomaliikide, soo-ja vanuserühmade viisi ja massi järgi (Noorveiste vanuserühmad e analüütilised kontod: *kuni 2.a. lehmvasikad sünniaastate viisi; * üle 2.a lehmmullikad *pullvasikad sünniaastate viisi *tiined mullikad Sigade : *- 2 k vanused põrsad *2-4k vanused põrsad *kontrollemis *remontsead Lambad *aruandeaastal sündinud * eelmisel aastal sündinud või villaku alusel
    Kõikide looma ja lind anal-l kont-l peetakse koguselist ja rahalist arvestust. Veiste ja sigade analüütilisele arvestusele lisandub ka looma mass. Käibetehingud:
    *Loomade/ lindude ost tarnijatelt: D noor-ja nuum loomad D Käibemaks K Tarnijatele tasumata arved
    *Ostmisega kaasnevad kulud: D Noor- ja nuumloomad D KM K Kassa K Arvelduskonto K Aruandeaasta abitootmise teenused K Võlad töövõtjatele (vedajate palk) K sotsmaks K Töötusmakse
    *Sündinud noorlooma arvele võtmine D Noor- ja nuum loomad K Kasum bioloogiliste varade ümberhindamisest
    *Massi-iibe ja juurdekasvu arvele võtmine *D Noor-ja nuumloomad K Kasum biol varade ümberhind-st (tulukonto
    *Loomade andmine müüki: D Kasum (kahjum) biol varadelt K Noor ja nuumloomad
    *Loomade tapmine lihaks
    D Tööstuse otsekulud K noor ja nuumloomad
    *Loomade viimine põhikarja D Mat vara (loomad) K Noor ja nuumloomad või Dkasum biol varalt K Noor ja nuumloomad
    *Noor ja nuumlooma lõpmine: D Kahjum bioloogiliselt varalt K Noor- ja nuumloomad
    Inventeerimine: Noor-ja nuumloomade korralised invent tähtajad kehtest maj üksuse rmp sise-eeskirjades, soovittavalt 2x aastas 30.06 ja 31,12 seisuga. Inventeerimis komis liikmed loevad üle, kaaluvad loomad lautade, talitajate, tõugude ja loomade arvestusrühmade viisi. Vormistatakse dok: töö-ja produktiivloomade lindude ning mesilasperede inventuurileht . Noorveised ja hobused kantakse lehele individuaalselt, näidates iga looma isel andmed. Noor- ja nuumsead,noorlambad kantakse invent soo ja vanuse rühma kaupa, näidates loomade arvu, vajadusel ka massi. Erakorralised invent: talitajate vahetus, vargused , tulekahju. Kui puudujäägid otsustat võtta maj üksuse kanda, kirjend nende maksumus loomakasv tootmise üldkuludesse/ muud-esse ärikuludesse, süüdlase ilmnemisel nõutaksevälja. Ülejääk võtta arvele koguselises väljenduses.
    17.Materiaalse põhivara mõiste ja liigitus bilansis.
    Mõiste: Materiaalne põhivara on vara, mida kasut maj tegevuseks pikema ajavahemiku jooksul kui 1 a. ja mille soet maksum on suurem kui N:10 000. kr(iga firma paneb ise algsumma)pv. on näit.maa, hooned, ehitised.
    Materiaalne põhivara on materiaalne vara , mida raamatupidamiskohustlane kasutab toodete tootmisel , teenuste osutamisel või halduseesmärkidel ja mida ta kavatseb kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta.
    Liigitamine: Mater põhiv koosneb a) piiratud ( sellelt arvest RMPamort) ja b)piiramatu kasutusega mater-st põhiv-st(sellelt amortis-i ei arvest). Piiramattu kasutusega põhiv on maa.
    Bilansis esitatakse materiaalne põhivara kuuel kirjel:
    1)Maa ja ehitised
    2)Masinad ja seadmed
    3)Muu materiaalne põhivara
    4)Põhivara akumuleeritud kulum
    5)Lõpetamata ehitised
    6) Ettemaksed materiaalse põhivara eest
    Raamatupidamises tuleb kõigi 4 esimese rühma siseselt eraldi arvestada oma ja renditud materiaalset põhivara ning selle kulumit.
    18.Amortisatsiooni arvestamise meetodid.
    Amortisatsioon on vara amortiseeritava osa kandmine kulusse vara kasuliku eluea jooksul.
    Amortiseeritav osa on vara soetusmaksumus miinus tema lõppväärtus.
    Kasulik eluiga on:
    -periood, mille jooksul vara ettevõtte poolt tõenäoliselt kasutatakse; või
    –tooteühikute (või muude sarnaste ühikute) arv, mida ettevõte antud vara kasutamisest saab.
    Põhivara maksumus 200000 likvid väärtus 20000 kasutusiga 5aAmortmäär=100%/5a =20%a amort summa aastas (200 000-20 000)/5=36 000
    Vara amortiseeritav väärtus on vara väärtus, mis põhineb vara soetusmaksumusel, vähendatuna eeldava likvideerimisväärtuse võrra.
    Praktikas kasutatakse materiaalse põhivara amortiseerimisel peamiselt sirgjoonelist e lineaarset meetodit e ühtlast amort arvestamise meetodit. See meetod sobib sellisele põhivarale, mida rakendatakse ühtlaselt kogu eluea jooksul
    Põhivara maksumus 200 000,- likvideerimisväärtus 20 000.- kasutusiga 5a Amort määr=100%/5a=20%a amort summa aastas (200 000-20 000)/5=36 000
    Aasta Amort summa Põhivara jääkmaksumus Akum kulum
    1. 36 000 164 000 36 000
    2. 36 000 128 000 72 000
    3. 36 000 92 000 108 000
    4. 36 000 56 000 144 000
    5. 36 000 20 000 180 000
    Kahekordselt alaneva jäägi meetod – kiirmeetod, põhivara kasut alguses kantakse kuludesse suuremad summad kui lõpul st eeldatakse, et varad võtavad uutena tootmisest osa intensiivsemalt ning seetõttu tuleb ka kuludesse kanda suurem summa Selle meetodi korral korrutatakse põhivara jääkmaksumus kindla amort määraga, milleks on kahekordne lineaarne määr
    Nt 100%/5a=20% - seda korrutatakse 2korda 20%*2=40% aastas
    Aasta Põhivara maksumus Arvest amort summa Põhivara jääkmaksumus Akum kulum
    1. 200 000 80 000 120 000 80 000
    2. 120 000 48 000 72 000 128 000
    3. 72 000 28 800 43 200 156 800
    4. 43 200 17 280 25 920 174 080
    5. 25 920 5 b920 20 000 180 000
    Aastanumbrite järjekorra meetod – leitakse aastanumbrite summa (1+2+3+4+5=15)
    Aasta Põhivara maksumus Arvest amort summa Põhivara jääkmaksumus Akum kulum
    1. 180 000*5/15= 60 000 120 000 60 000
    2. 180 000*4/15= 48 000 72 000 108 000
    3. 180 000*3/15= 36 000 36 000 144 000
    …
    Juhul kui vara lõppväärtus on ebaoluliselt väike, võib seda lugeda nulliks. Olulise lõppväärtusega varaobjektide puhul amortiseeritakse kasuliku eluea jooksul kulusse ainult soetusmaksumuse ja lõppväärtuse vahelist amortiseeritavat osa.
    Ajutiselt kasutusest eemaldatud vara amortiseerimist ei peatata. Kui vara eemaldatakse lõplikult kasutusest, tuleb amortiseerimine lõpetada ning sõltuvalt vara edasisest saatusest see kas bilansist eemaldada (maha kanda) või hinnata alla tema tõenäolise neto realiseerimismaksumuseni ja klassifitseerida ümber varuks (juhul, kui vara kavatsetakse müüa).
    Amortisatsiooniperioodi muutuse mõju kajastatakse aruandeperioodis ja järgmistes perioodides, mitte tagasiulatuvalt
    19.Palga mõiste. Keskmise palga arvutamine. Sotsiaalmaks . Töötuskindlustuse makse.
    Palga mõiste -Palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule, samuti muudel seaduse või kollektiiv - või töölepinguga ettenähtud juhtudel.
    Keskmise palga mõiste: Keskmine palk on töötajal teatud aja jooksul teenitud palga kogusummast arvutatav keskmine tasu mingi ajaühiku (tunni, päeva, nädala, kuu vms.) kohta. Keskmise palga arvutamise kord sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.

  • Keskmise palga arvestamine


    Lühidalt:Keskmise päevapalga arvutamisel liidetakse viimase 6 kuu jooksul töötaja teenitud palgasummad (va. puhkusetasu ) ja jagatakse sama aja tööpäevade arvuga, saades ühe tööpäeva keskmise palga.
    Keskmise palga arvutamine: (1) Kesk palk arvut üldjuh arvutam vajad tekke kuule eeln kuue kal kuu jooksul töötaja teenit palga kogu-summast. Kui nimet per jooksul on töö- või teenistussuhe olnud terve kalendri kuu peatatatud, väheneb arvut aluseks olev kuude arv. (2) Kui töötaja on tööandja juures tööt
    • .DOC Laadi alla originaalfail 126 lk · .doc · 716 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #1 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #2 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #3 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #4 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #5 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #6 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #7 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #8 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #9 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #10 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #11 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #12 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #13 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #14 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #15 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #16 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #17 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #18 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #19 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #20 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #21 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #22 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #23 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #24 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #25 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #26 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #27 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #28 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #29 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #30 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #31 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #32 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #33 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #34 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #35 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #36 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #37 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #38 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #39 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #40 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #41 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #42 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #43 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #44 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #45 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #46 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #47 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #48 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #49 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #50 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #51 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #52 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #53 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #54 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #55 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #56 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #57 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #58 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #59 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #60 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #61 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #62 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #63 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #64 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #65 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #66 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #67 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #68 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #69 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #70 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #71 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #72 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #73 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #74 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #75 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #76 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #77 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #78 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #79 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #80 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #81 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #82 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #83 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #84 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #85 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #86 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #87 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #88 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #89 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #90 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #91 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #92 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #93 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #94 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #95 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #96 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #97 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #98 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #99 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #100 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #101 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #102 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #103 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #104 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #105 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #106 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #107 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #108 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #109 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #110 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #111 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #112 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #113 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #114 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #115 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #116 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #117 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #118 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #119 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #120 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #121 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #122 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #123 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #124 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #125 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #126
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 126 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2010-02-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 716 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Rainer Tok Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Lõpueksami küsimused ja vastused(2008)
    finantsjuhtimine

    Sarnased õppematerjalid

    Majanduse alused
    40
    doc

    Majanduse alused

    1.Mikroökonoomika . Sissejuhatus. Majandusteadus on majandussubjektide käitumise seletamise viis, mis lähtub eeldustest, et inimestel on eesmärgid ning nad otsivad õigeid teid nende eesmärkide saavutamiseks. Majandusteadus jaguneb kolmeks majandusharuks. 1)Majandusprotsesside ja neid protsesse mõjutavate seaduste tundmaõppimisega tegeleb majandusteooria. 2) Rakenduslik majandusteadus tegeleb sellega, kuidas õpitud seadusi üksikute majandussubjektide huvides kasutada. 3)Majandusseaduste kogu ühiskonna huvides rakendamisega ja ühiskonna muutmisega tegeleb majanduspoliitika. Majandusteooria omakorda jagatakse rahvamajandusõpetuseks ( mikro- ja makroökonoomikaks) ja ettevõttemajandusõpetuseks. Rahvamajandusõpetus käsitleb rahvamajandust tervikuna ja ettevõttemajandusõpetus käsitleb ühte konkreetset majandussubjekti. Mikroökonoomika on teadus , mis käsitleb majanduse üksikelemente. NT. Üheainsa toote hinda või üksikisiku, äriettevõtte, majapidamiste o

    Majandus
    Majanduse kordamisküsimused vastustega
    22
    docx

    Majanduse kordamisküsimused vastustega

    1. Mis on majanduse põhiprobleem? Valitseb nappus. Maj. peab sellele andma vastuse kuidas nappivate ressursside tingimustes saab tarbija maksimeerida rahulolu ja ettevõtted kasumist 2. Mis on majanduse põhiküsimused? · mida toota - neid kaupu mida tarbija tahab ja mille eest ta on nõus maksma. Alati võib toota toidukaupu, esmatarbekaupu. Vananev rahvastik- ravimid, abivahendid, med. teenused · kuidas toota - otsustab tootja valib ressursid ja tehnoloogia. Kui tööjõud on odavam kui tehnika on mõttekas kasut. Odavat tööjõudu · kellel toota - kellele kogu sisemajanduse koguprodukt ära jagada kas välismaine tarbija või sisetarbija, eraisik või ettevõte, kellele toode on mõeldud · millal toota - hooajalisus jõulukuuse müük 3. Ressursside ja tootmisfaktorite mõiste Ressursid on töö- inimeste võimed, maa- maismaa, maavarad, flora, fauna, õhuruum, territoriaalveed. Kapital ­ reaalkap

    Majandus
    Iseseisvate kontrolltööde vastused 1-8
    14
    docx

    Iseseisvate kontrolltööde vastused 1-8

    Tabelis 1 on ette antud kaupade A, B ja C erinevate koguste piirkasulikkused. Eelarve suurus on 30 eurot. Leia, millise alltoodud kaubavaliku korral on tarbija maksimeerinud oma kogukasulikkust, kui kauba A hind on 3 eurot, kauba B hind on 4 eurot ja kauba C hind on 1 euro! Valikud: a) kõiki kaupu 3 ühikut; b) 5 ühikut kaupa A, 2 ühikut kaupa B ja 3 ühikut kaupa C; c) 4 ühikut kaupa A, 4 ühikut kaupa B ja 5 ühikut kaupa C; d) 2 ühikut kaupa A, 5 ühikut kaupa B ja 4 ühikut kaupa C. 1. 1. Mitu ühikut kaupa A ostab tarbija? 2 2. 2. Mitu ühikut kaupa B ostab tarbija? 5 3. 3. Mitu ühikut kaupa C ostab tarbija? 4 4. 4. Kui suur on antud kombinatsiooni kogukasulikkus? 222 Tabelis 1 on ette antud kaupade A, B ja C erinevate koguste piirkasulikkused. Eelarve suurus on 41 eurot. Leia, millise alltoodud kaubavaliku korral on tarbija maksimeerinud oma kogukasulikkust, kui kauba A hind on 5 eurot, kauba B hind on 2 eurot ja kauba C hind on

    Mikroökonoomika
    Mikro- ja Makroökonoomika mõisteid
    32
    doc

    Mikro- ja Makroökonoomika mõisteid

    MÕISTED................................................................................................................2 1. Mikroökonoomika................................................................................................2 1. Majandusteaduse olemus............................................................................... 2 2. Majanduse põhiküsimused, majandusprobleem.............................................5 3. Nõudlus ja pakkumine: turumehhanism..........................................................7 4.Elastsus..........................................................................................................10 5. Tarbija valikuteooria alused.......................................................................... 11 6. Tootmiskulud................................................................................................. 13 7. Mittetäielik konkurents......................................................................

    Majandus (mikro ja makroökonoomika)
    Mikro- ja makroökonoomika
    34
    docx

    Mikro- ja makroökonoomika

    Mikro- ja makroökonoomika uurib, kuidas ühiskond jaotab oma piiratud ressursse inimvajaduste rahuldamiseks. Need on kaks lähenemisviisi sama uurimisobjekti teaduslikuks käsitlemiseks. Majandusteooria tundmaõppimist alustatakse tavaliselt mikroökonoomilise majanduskäsitusega tutvumisest. Mikroökonoomika on teoreetiline majandusteaduslik distsipliin, mida iseloomustab rangetel eeldustel põhinev, üksiksubjektist lähtuv käsitlusviis. Mikroökonoomikas esile tulevaid seaduspärasusi on empiiriliselt rakse kontrollida. Makroökonoomika lähtepunktiks on rahvamajanduse kui terviku tulemuslikkuse mõõtmise ja majandussektorite seoste problemaatika. Kui majanduspoliitilised otsused põhinevad enamasti makroökonoomilistel järeldustel, siis makroökonoomilised seosed ise on sageli tuletatud mikroökonoomikast. Teoreetilise kontseptsiooni loomisel jääb kõrvale osa uurija poolt ebaoluliseks peetavaid üksikasju. Mis just, see s?

    Majandus
    Mikroökonoomika
    85
    docx

    Mikroökonoomika

    Mikroökonoomika Table of Contents LOENG 2 TURG. NÕUDLUS JA PAKKUMINE............................................. 1 LOENG 3: NÕUDLUSE JA PAKKUMISE ELASTSUS..................................... 6 LOENG 4 TARBIJA VALIK JA NÕUDLUS.................................................. 14 LOENG 5 ORDINAALSE KASULIKKUSE E ÜKSKÕIKSUSKÕVERATE TEOORIA ....................................................................................................... 17 LOENG 6: TARBIMISVALIKUTE MÕJURID.............................................. 26 LOENG 7: SISEND JA TOOTMINE......................................................... 35 LOENG 8: TOOTMISKULUD................................................................. 42 LOENG 9: TÄIELIKU KONKURENTSI TURG............................................. 53 LOENG 10: TÄIELIK KONKURENTS PIKAL PERIOODIL............................ 59 LOENG 11 MONOPOL......................................................................... 65 LOENG 12. MONOPO

    Majandus (mikro ja makroökonoomika)
    MAJANDUSTEOORIA
    58
    docx

    MAJANDUSTEOORIA

    kasvades. Kui piirkasulikkus on positiivne ja väheneb, siis kogukasulikkus suureneb.  Kahaneva piirkasulikkuse seadus-tarbitava koguse kasvades iga lisanduva ühiku piirkasulikkus kahaneb. Kogukasulikkus (TU) hakkab kahanema sellest hetkest alates, kus piirkasulikkus (MU)muutub negatiivseks. Marginal utility= MU Q Kogukasulikkus TU- kõigist tarbivatest hüviste kogustest saadud kasulikkus ehk piirkasulikkuse summa. Testi küsimused: a) kui piirkasulikkus väheneb (MU>0) , väheneb ka kogukasulikkus; - vale b) ratsionaalselt käituv tarbija lõpetab kauba ostmise, kui kauba piirkasulikkus hakkab vähenema; - vale c) kui tarbija maksimeerib oma kogukasulikkuse, siis on kõigi ostetud kaupade viimaste ühikute piirkasulikkused võrdsed. – vale Tarbimise optimaalse komplekti puhul on samasuskõvera asendatavussuhte arvuline absoluutväärtus pöördvõrdeline kaupade hinna arvulise vaatusega – õige

    Sissejuhatus majandusteooriasse
    Mikro- ja makroökonoomika - kordamisküsimused
    15
    doc

    Mikro- ja makroökonoomika - kordamisküsimused

    Märksõnad ja kordamisküsimused (MJRI.09.027) 1. Majandusteooria metodoloogilised alused Mikroökonoomikas eeldatakse, et majandussubkektid on sõltumatud ning nende individuaalsetest valikutest tulenevad üldised seaduspärasused. Majandusteooria, mikroökonoomika, makroökonoomika, majandusmudel, homo oeconomicus, majandussubjektid, majandussektorid, valiku- ja jaotusprobleem, abstraktsioon, ceteris paribus printsiip, optimaalsusprintsiip, tasakaal majandusteoorias, tasakaalu stabiilsus, agregeerimine ­ ühelaadsed subjektid koondatakse: majapidamissektor, ettevõttesektor, valitsussektor, välismaa. 1. Mille poolest erinevad mikroökonoomiline ja makroökonoomiline lähenemisviis majandusteoorias? Üks vaatab üksikuid majandussubjekte (ettevõte, majapidamine), teine agregeerib üksikud subjektid sektoriteks ning tegeleb majanduse üldise (riigi) tasemelise käsitlemisega. 2. Mis iseloomustab struktuuriökonoomikat

    Majandus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    veronja20 profiilipilt
    veronja20: hea materjal, igati kasuks
    22:03 31-10-2011



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun