Mikro- ja makroökonoomika (0)

• Mikro - ja makroökonoomika uurib, kuidas ühiskond jaotab oma piiratud ressursse inimvajaduste rahuldamiseks. Need on kaks lähenemisviisi sama uurimisobjekti teaduslikuks käsitlemiseks.
  
• Majandusteooria tundmaõppimist alustatakse tavaliselt mikroökonoomilise majanduskäsitusega tutvumisest.
  
• Mikroökonoomika on teoreetiline majandusteaduslik distsipliin, mida iseloomustab rangetel eeldustel põhinev, üksiksubjektist lähtuv käsitlusviis. Mikroökonoomikas esile tulevaid seaduspärasusi on empiiriliselt rakse kontrollida.
  
• Makroökonoomika lähtepunktiks on rahvamajanduse kui terviku tulemuslikkuse mõõtmise ja majandussektorite seoste problemaatika.
  
• Kui majanduspoliitilised otsused põhinevad enamasti makroökonoomilistel järeldustel, siis makroökonoomilised seosed ise on sageli tuletatud mikroökonoomikast.
  
• Teoreetilise kontseptsiooni loomisel jääb kõrvale osa uurija poolt ebaoluliseks peetavaid üksikasju. Mis just, see sõltub lisaks kõigele muule ka teoreetiku isiklikest tõekspidamistest.
  
• Teatud valdkonnale ja seostele keskendudes tehakse hulk eeldusi ja lihtsustusi.
  
• Üks majandusteoorias kasutatav eeldus on homo oeconomicuse inimtüüp: majanduses tegutsevad täiesti ratsionaalsed , majanduslikult mõtlevad, sõltumatud, egoistlikud, tundetud, reklaamist ja muudest psühholoogilistest mõjuritest mitte mõjutatavad inimesed
  
• Mikroökonoomika lähtepunktiks on üksik majandussubjekt oma kõikvõimalike otsustustega.
  
• Üksikotsustustest tulenevad majandussubjektide vastastikused suhted, nende seaduspärasuste selgitamise alusel on võimalik tuletada majandusprotsesside kulgemise üldised seaduspärasused.
  
• Seega suundutakse mikroökonoomilise majandusmudeli koostamisel üksikult üldisele, näiteks tuletatakse mingi kauba turunõudlus üksikute majapidamiste otsustustest lähtudes.
  
• Mikroökonoomika keskseteks probleemideks on valiku- ( parima tegutsemisalternatiivi valik) ja jaotusprobleem (nappide ressursside jaotamine parimal viisil alternatiivsete kasutusvõimaluste vahel).
  
• Mikroökonoomilise majandusmudeli püstitamisel tehtavad ranged eeldused võimaldavad mudeli analüüsil kasutada täpseid matemaatilisi seoseid .
  
• Makroökonoomikas analüüsitakse rahvamajanduslike agregaatide vastastikuseid suhteid ja tuletatakse nende abil majanduse üldised seaduspärasused.
  
• Makroökonoomikas ei vaadelda üksikute majandussubjektide käitumise detaile või hindade kujunemist erinevatel turgudel .
  
• Makroökonoomikas vaadeldakse kauba- ja teenuste turgu kui ühtset tervikut , tegemata vahet näiteks põllumajandussaaduste ja meditsiiniteenuste turgudel.
  
• Makroökonoomika tegeleb nende tegurite olemuse analüüsimisega, mida mikroökonoomikas vaadeldakse etteantuina ja muutumatuina ( ceteris paribus printsiip).
  
• Kuna miljonite individuaalsete majandussubjektide käitumist üksikult pole võimalik uurida, kasutatakse makroökonoomikas asendusena kolme lähenemist.
  

1. Kõigepealt püütakse mõista üksikute ettevõtete ja majapidamiste käitumise teoreetilisi aluseid. Selleks kasutatakse tavaliselt lihtsustavat eeldust , et majanduses eksisteerib teatud keskmine (esinduslik) majapidamine ja ettevõte. Viimase käitumist uuritakse seejärel mikroökonoomika vahenditega.
2. Majanduse kui terviku käitumise uurimiseks liidetakse (agregeeritakse) kõigi üksikute majapidamiste ja ettevõtete käitumine. Agregeeritud põhinäitajate (hinnad, tootmismahud, tarbimine jne.) alusel tuletatakse seosed nende näitajate vahel ja analüüsitakse nimetatud seoseid.
3. Teooriat täiendatakse empiiriliste andmetega, mis kajastavad tegelikku olukorda ja seoseid majanduses. Reaalsete andmete alusel saab (a) testida teoreetiliste seisukohtade ja seoste paikapidavust, (b) mõõta mingit seost

• Majandusteooria ei saa kunagi olla absoluutselt õige.
  
• Iga teooria kehtib vaid tehtud eeldustel.
  
• Ei ole olemas ühte, ainuõiget ja üldkehtivat majandusteooriat.
  
• Traditsiooniline ( neoklassikaline ) mikroökonoomika eeldab majandussubjektide täielikku iseseisvust ja sõltumatust, nende egoistlikku tegutsemist oma eesmärkide saavutamisel ja ratsionaalset käitumist.
  
• Saab näidata, et kui riigi poolt on loodud vajalikud seadusandlikud raamid, osutub sellistel eeldustel põhiliseks majanduselu reguleerivaks institutsiooniks turg ja regulaatoriks konkurents .
  
• Ühtlasi tagab konkurents nappide ressursside parima (tehnilise efektiivsuse mõttes) kasutamise.
  
• Küsimustele, milline peaks olema optimaalne ressursijaotus ja kuidas seda tagada, otsibki vastust struktuuriökonoomika (industrial economics ).
  
• Struktuuriökonoomika tegeleb turule orienteeritud ettevõtte tegevuse analüüsiga (organisatsioon ja turustrateegia).
  
• Analüüsi tulemusena võib selguda, et riik peab turuprotsessi mingil viisil sekkuma.
  
• Turutõrgete teke iseenesest ei määra sekkumise viisi, vormi ja aega.
  
• Struktuuriökonoomikas püütaksegi selgitada, millistes situatsioonides oleks soodsam konkurentsi soodustada (näiteks kartellide keelamise kaudu), kuna võiksid kõne alla tulla mitmesugused tururegulatsioonid ( maksud , subventsioonid, kvaliteedistandardite esitamine) ja kas on olukordi , kus soodsalt võivad mõjuda ka sellised a priori negatiivselt hinnatavad meetmed, nagu otsene hinnaregulatsioon, riigiettevõtete osatähtsuse suurendamine ja loomuliku monopoli säilitamine.
  
• Sageli vastandatakse omavahel turumajandusteooriat, mis peab põhiliseks majandust reguleerivaks institutsiooniks turgu ja regulaatoriks vaba konkurentsi toimel kujunevaid hindu, ning plaanimajandusteooriat, kus põhiregulaatoriks on bürokraatia kaudu avalduv avalik võim.
  
• Mistahes reaalses majandussituatsioonis on mõlemad olemas, lisaks sellele avaldavad inimeste käitumisele mõju sellised traditsioonilises turumajandusteoorias kõrvale jäetud institutsioonid nagu kombed ja traditsioonid ning inimloomusele omane koostöövalmidus ja altruism.
  

Majandusteaduse eripära:

• Uurimisobjekt on pidevas ning kiires muutumises, tänased järeldused ei pruugi homme enam kehtida;
  
• Enamikel juhtumitel puudub eksperimentide läbiviimise võimalus; inimkatseid ei ole võimalik korraldada; inimkatsetega võrreldes ohutum, eetilisem ning odavam on uurimisel /õppimisel matemaatiliste mudelite kasutamine
  
• Majandusnähtuste mõõtmine on komplitseeritud – agregeeritud käsitluse puhul sageli võimatu. Põhjuslik-tagajärgse seose väljatoomine on sageli võimatu. Seos mõõdetava (mõõdiku) ning uuritava nähtuse vahel võib olla hägus. Paljudel juhtumitel puhul piirdutakse agregeeritud käsitlusega.
  
• Distsipliini omandamine eeldab ajaloolise käsitluse mõistmist.
  
• Igas reaalses majandussüsteemis eksisteerib nelja liiki majandussubjekte:
  

Sisemaised tarbivad subjektid ( majapidamised ), sisemaised tootvad subjektid (ettevõtted), riik, välismaa. Kui viimase mõju peetakse ebaoluliseks, on tegemist suletud mudeliga. Tüüpiline näide on siinkohal traditsiooniline mikroökonoomika.

• Ettekujutust tegelikest majandusprotsessidest, mis on taandatud ühe konkreetse valdkonna tähtsamatele seostele, nimetatakse majandusmudeliks.
  
• Ceteris paribus – järeldused kehtivad vaid muude tingimuste samaks jäädes.
  
• Optimaalsusprintsiip: püüe erinevate käitumisvõimaluste seast valida selline, mis parimal viisil rahuldab indiviidi vajadusi:
  

• püüda saavutada mingi fikseeritud tulemus minimaalsete kulude ehk ressurssidega
  
• püüda saavutada maksimaalne tulemus fikseeritud ressursside juures
  

• Majandusteaduses mõistetakse tasakaalu all, nagu füüsikaski, süsteemi rahulikku seisundit — süsteemi hõlmatud majandusnähtusi kirjeldavatel näitajatel ei ole muutumistendentsi.
  
• Tasakaalu peetakse majandusteoorias stabiilseks, kui see taastub . Kui mingi süsteemiväline tegur süsteemi tasakaalust välja viib, siis stabiilse tasakaalu korral jõuab süsteem ise uuesti tasakaalu tagasi.
  
• Ebastabiilse tasakaalu korral aga peab sekkuma mingi süsteemiväline jõud, näiteks peab turu tasakaalustama sel juhul valitsuse sekkumine.
  
• Tasakaaluseisunditena on mikroökonoomikas kirjeldatavad ka situatsioonid, kus ühe hüvise kogust või ühe osaleja heaolu ei ole võimalik suurendada, ilma et väheneks mõne teise hüvise toodetav kogus või mõne teise osaleja heaolu (Pareto-efektiivsed tasakaaluseisundid)
  
• Tasakaalu all mõistetakse majandusteoorias enamasti mingit soovitavat seisundit, mis vastab mudelis paika pandud tingimustele. Kui mingi hüvise turg on tasakaalus, siis saavad seda osta kõik soovijad, kes seda valitseva turuhinna korral endale vajalikuks peavad.
  
• Tulude ja kulude lihtsustatud skeemis on välja toodud ainult kaks majandussubjekti. Nendeks on majapidamised ja ettevõtted (esialgu jätame valitsussektori kõrvale).
  
• Majapidamise all mõeldakse majandussubjekti, mis koosneb üksikisikust või ühise eelarvega perest .
  
• Edasi me eeldame alguses, et kogu teenitud tulu kulutatakse ära, säästmist seega ei toimu.
  
• Kolmandaks me eeldame, et tegemist on suletud majandusega, st. välismajandustegevust (eksporti- importi ) ei toimu.
  
• Säästud (S) on osa sissetulekust , mida ei kulutata kaupade ja teenuste ostmiseks ja mida kasutatakse finantsturul kas väärtpaberite või raha näol (tähtajalised- ja säästuhoiused, jms).
  
• Valitsuse kulutused (G) hõlmavad kulutusi kaupade ja teenuste ostmiseks valitsusasutuste tarbeks, maanteede ja teiste infrastruktuuride ülalpidamiseks, ministeeriumite, politsei, sõjaväe, tuletõrje jne. ülalpidamiseks.
  
• Investeeringute (I) all mõeldakse kulutusi seadmetele, masinatele, hoonetele (tootmisvahenditele) ning kaubavarudele. Laiemalt võttes loetakse investeerimiseks igasugust kapitali kasvatamist ühiskonnas. Suletud majanduses saab investeerida ainult nii palju, kui säästetakse.
  
• Majanduse kümme põhiprintsiipi:
  

I Valikute tegemine
• Majandusagendid peavad tihti valima ja otsustama
− “tasuta lõunaid ei ole olemas”
− Tudeng ja tema aeg
− Pere-eelarve otsused
− Valik efektiivsuse ja võrdsuse vahel
• Efektiivsus
– ühiskonnas on võime saada maksimaalne tulemus nappe ressursse efektiivselt ümber jaotades
• Võrdsus
– majandusliku tulemi jaotamine võrdselt kõigi majandusagentide vahel
II Otsused toovad kaasa kulusid
Kulude ja tulude võrdlemine
− Mõne tegevuse kulu ei pruugi olla üheselt mõistetav:
− Parema töökoha valik: kulud ja tulud?
− Alternatiivkulu
III Ratsionaalsed inimesed mõtlevad “piirides”
• Maailm ei ole must ja valge
• Piirmäära muutused ökonoomikas = väike muutus tegevuskavas
• Restoranis -> mida annab täiendav klaas veini?
• Õppimine doktorantuuris -> täiendav aasta ülikoolis, kulud: (õppemaks, saamatajäänud palk, aeg, raamatud, riided) ja tulud: (kõrgem töötasu terve ülejäänud eluaja jooksul, õppimise rõõm)
• Ratsionaalne indiviid tegutseb siis ja ainult siis kui piirtulu on suurem kui piirkulu .
IV Majandusagendid ja stiimulid
• Kui õuna hind tõuseb, eelistavad tarbijad pirne ning samal ajal õunte kasvatajad palkavad rohkem tööjõudu, sest õunte kasvatamine on kasumlik;
• Kui kütuseaktsiisi tõstetakse -> inimesed hakkavad sõitma kütust vähetarbivate autode või ühistranspordiga;
• Sõitmine jääl: võrreldes piirkulu ja piirtulu sõidavad inimesed halbades ilmastikutingimustes oluliselt ettevaatlikumalt.
V Kaubavahetus on kõigile kasulik
• Kaubavahetusest tõuseb tulu: majapidamise näide;
• Spetsialiseerumine
VI Turumehhanism: head ja vead
• Plaanimajandus – valitsus otsustas kuidas ja mida toota; valitsus organiseeris majanduslikku tegevust eesmärgiga suurendada majanduse heaolu.
• Turumajandus – majandus kus ressursse jaotatakse läbi ettevõtete ja majapidamiste detsentraliseeritud otsuste kauba- ja teenuse turgudel.
• Adam Smith – 1776 ja “nähtamatu käsi”
• Riigi vahelesekkumise tulemused (maksud, hindade kontroll: rendi piirmäär)
VII Riigi roll
• Kui “nähtamatu käsi” toimib nii hästi, milleks on vaja riiki?:
− Kaitsev roll (politsei ülesanded, autoriõigused nt)
− Efektiivsuse suurendamine
− Võrdsuse suurendamine
• Turutõrked, välismõjud
• Öeldes, et riik saab turu tulemust parendada ei tähenda, et iga riigi tegevus seda teeb (olemas ka riigitõrked).
VIII Riigi elatustase sõltub selle võimest toota kaupu ja teenuseid
• Elatustasemed erinevad riigiti ja muutuvad ajas
• Põhjus: tootlikkus ja muutus selles
• Tootlikkus = kaupade ja teenuste hulk, mida töötaja toodab ühe ühiku aja kohta
• Tootlikkuse kasv determineerib riigi/rahvuse sissetuleku kasvu
IX Hinnad kasvavad kui valitsus trükib liiga palju raha
• Hindade kasv = inflatsioon
• Inflatsiooni põhjused:
− Raha hulga kasv
− Tootjahindade kasv
− Administratiivsed muudatused
− Hinnad maailmaturul
− Šokid
X Inflatsiooni ja töötuse seos
• Valitsus suurendab raha hulka majanduses ->inflatsioon. Samas väheneb (vähemasti lühiajaliselt) töötus.
• Phillipsi kõver (tradeoff between unemployment and inflation) vajalik mõistmaks kuidas majandus toimib – eriti äritsükkel (ebaregulaarsed kõikumised majandustegevuses mõõdetuna hõivatud inimeste arvu ja toodetud kaupade-teenuste hulgaga)

• Majapidamine on majandusüksus, millel on ühine eelarve ja ühine sissetulek ning ühine otsus hüviste tarbimiseks .
  
• Majapidamised tunnetavad hästi oma vajadusi ja soovivad neid võimalikult hästi rahuldada ning oskavad valida võimalike vajadusi rahuldavate alternatiivide seast parima.
  
• Alternatiivide all mõeldakse hüviste erinevaid kombinatsioone. Hüviseid kasutatakse tarbijate vajaduste rahuldamiseks, nad võivad olla materiaalsed ( kaubad ) või mittemateriaalsed (teenused). Tarbija oskab hinnata igat alternatiivi ning valib parima variandi .
  
• Peamised probleemid, mida majandusteaduses püütakse lahendada, tulenevad ressursside piiratusest.
  
• Kuna aga inimeste tahtmised ja soovid on piiramatud, siis sellest tulenevalt peab iga ühiskond lahendama 3 majanduse põhiküsimust:
  

• Mida toota?
Milliseid tooteid toota? Kui palju toota? Millal toota? Kas toota praegu rohkem tarbimiskaupu ( toidukaubad , mängufilmid) või hoopis investeerimiskaupu ( toiduvalmistamise seadmed , kaamerad)? • Kuidas toota?
Kes toodab? Kas käsitsi või masinatega? Kas lubada tootmisega kaasnevat suurt õhusaastet või mitte? Kas tootmisettevõtted peaksid olema eraomanduses või riigiettevõtted?
• Kuidas toodetuid hüviseid jaotada?
Kes saab maitsta majanduse “vilju”? Kas lubada suurt ebavõrdsust? Kas lubada ka “laiskadel saada söönuks”?

• Lahendades eelpoolnimetatud kolme majanduse põhiprobleemi, on ühiskonnal kasutada kolme liiki tootmisressurssi:
  

• Maa - Looduslikud ressursid nagu põllumaa, mets, vask, raud, liiv, nafta , õhk, vesi jne.
• Töö - Inimeste poolt kulutatud aeg tootmises.
• Kapital - Tootmisvahendid , mis on toodetud selleks, et toota teisi tooteid.

• Majapidamine tarbib erinevaid hüviseid erinevas koguses ehk valib tarbimiskomplekti.
  
• Hüviste ehk tarbimiskomplektiks nimetatakse mingit konkreetset kombinatsiooni saadaolevatest erinevatest hüvistest.
  
• Kahe hüvise korral on kõik võimalikud tarbimiskomplektid kirjeldatavad kahemõõtmelises teljestikus, kus telgedel on vastavate hüviste kogused. Teljestiku positiivne osa hõlmab kõiki erinevaid võimalikke kahe hüvise kombinatsioone ning seda nimetatakse tarbimisruumiks
  
• Eelarvejoone võrrand saadakse võrdsustades kulutused erinevate hüviste ostmisele (kogus korrutatud hinnaga) ja sissetulekud (eeldatakse, et kõik sissetulekud tarbitakse samal perioodil)
  
• Eelarvepiirangut väljendab graafiliselt eelarvejoon ja matemaatiliselt eelarvejoone võrrand. Kõik eelarvejoonel paiknevad komplektid on majapidamisele rahaliselt kättesaadavad fikseeritud tarbimiseelarve korral.
  
• Iga eelarvejoonel asuva punkti poolt kirjeldatud tarbimiskomplekt võimaldab sissetulekud täies mahus ära kasutada. Eelarvejoone ja telgede vahele moodustuv kolmnurk kujutab endast tarbimisvõimaluste hulka teadaoleva sissetuleku juures.
  
• Punktid, mis jäävad eelarvejoonest nullpunkti poole, kirjeldavad komplekte, mis on samuti võimalikud, kuid jätavad osa raha alles.
  
• Nõudlus kujutab endast seost hüvise hinna ja selle koguse vahel, mida tarbijad antud perioodil soovivad ja suudavad osta (ceteris paribus).
  
• NÕUTAV KOGUS on kogus, mida tarbijad konkreetse hinna korral soovivad ja suudavad osta.
  
• NÕUDLUSSEADUS sätestab, et hüvise nõutav kogus muutub antud perioodil hüvise kogusega vastupidises suunas (ceteris paribus).
  
• Nõudluskõver on negatiivse tõusuga. Selle põhjused on:
  

1. piirkasulikkuse vähenemine hüvise tarbimisel;
2. hinna muutuse asendusefekt ;
3. hinna muutuse sissetulekuefekt.

• Nõudluse mõjurid:
  

1. tarbijate sissetulek;
2. teiste hüviste hinnad;
3. tarbijate ootused (oma tulevase sissetuleku või hüviste tulevaste hindade suhtes);
4. tarbijate arv;
5. tarbijate maitse ja eelistused .

• Hüvised jagatakse vastavalt sellele, kuidas nende nõudlus muutub tarbija sissetuleku muutudes :
  

1. normaalhüvisteks (nõudlus kasvab, kui sissetulek suureneb); jagunevad esmatarbe- ja luksushüvisteks;
2. inferioorseteks hüvisteks (nõudlus kasvab, kui sissetulek väheneb).

• ASENDUSHÜVISEID võib kasutada ühe ja sama vajaduse rahuldamiseks. Ühe hüvise hinna tõus toob kaasa teise hüvise nõudluse kasvu.
  
• Täiendhüviseid kasutatakse mingi vajaduse rahuldamisel koos. Ühe hüvise hinna tõus toob kaasa teise hüvise nõudluse vähenemise.
  
• NÕUTAVA KOGUSE MUUTUS kajastub liikumises piki nõudluskõverat. Nõutava koguse muutust põhjustab hüvise hinna muutumine.
  
• NÕUDLUSE MUUTUS toob kaasa terve nõudluskõvera nihkumise. Nõudluse muutust põhjustab mingi nõudluse mõjuri muutus.
  
• Pakkumine kujutab endast seost hüvise hinna ja selle koguse vahel, mida tootjad soovivad ja suudavad antud perioodil müüa (ceteris paribus).
  
• PAKUTAV KOGUS on kogus, mida tootjad konkreetse hinna korral soovivad ja suudavad müüa.
  
• PAKKUMISSEADUS sätestab, et hüvise pakutav kogus muutub hüvise hinnaga samas suunas (ceteris paribus).
  
• Pakkumiskõver on positiivse tõusuga. Selle põhjused on:
  

1. kõrgema hinna korral on tootjad huvitatud suurema koguse pakkumisest;
2. kõrgema hinna korral suudavad tootjad pakkuda suuremat kogust.

• Kasvavate alternatiivkulude seadus sätestab, et täiendava toodangu alternatiivkulu kasvab seda enam, mida rohkem seda hüvist toodetakse.
  
• Turupakkumine kujutab endast seost hinna ja kõigi individuaalsete pakkujate poolt sel antud hinnatasemel pakutavate koguste summa vahel (turupakkumiskõver on individuaalsete pakkumiskõverate horisontaalsumma).
  
• Pakkumise mõjurid:
  

1. tehnoloogia tase;
2. hüviste tootmiseks vajalike ressursside hinnad;
3. alternatiivsete hüviste hinnad;
4. tootjate ootused;
5. tootjate arv;
6. maksud ja subsiidiumid.

• PAKUTAVA KOGUSE MUUTUS kajastub liikumises piki pakkumiskõverat. Pakutava koguse muutust põhjustab hüvise hinna muutus.
  
• PAKKUMISE MUUTUS kajastub pakkumiskõvera nihkumises. Pakkumise muutust põhjustab mingi pakkumise mõjuri muutus.
  
• TURU ÜLEJÄÄK on suurus, mille võrra pakutav kogus antud hinna korral ületab nõutava koguse.
  
• TURU PUUDUJÄÄK on suurus, mille võrra nõutav kogus antud hinna korral ületab pakutava koguse.
  
• TASAKAALUHIND on hind, mille korral ostjate ja müüjate soovid kokku langevad.
  
• TASAKAALUKOGUS on kogus, mille korral nõutav ja pakutav kogus on ühesuurused.
  
• MAKSIMUMHIND on seadusega kehtestatud hind, mis antud tasemest kõrgemale tõusta ei tohi.
  
• MIINIMUMHIND on seadusega kehtestatud hind, mis antud tasemest allapoole langeda ei tohi.
  
• NÕUDLUSE MUUTUMINE: kui nõudlus muutub ja pakkumine jääb samaks, toob see kaasa tasakaaluhinna ja tasakaalukoguse muutumise nõudluse muutumisega samas suunas.
  
• PAKKUMISE MUUTUMINE: kui pakkumine muutub ja nõudlus jääb samaks, toob see kaasa tasakaalukoguse muutumise pakkumise muutumisega samas suunas ja –hinna muutumise vastassuunas.
  

ELASTSUS

• Kui tegu on üksteisest sõltumatute hüvistega, siis ei avalda ühe hüvise hind teise hüvise nõudlusele mingit mõju.
  
• Kui tegu on asendushüvistega, sunnib ühe hüvise hinnatõus tarbijat otsustama teise hüvise kasuks ja teise hüvise nõudlus suureneb.
  
• Kui tegu on kaashüvistega, vähendab ühe hüvise hinnatõus nii selle hüvise kui ka teise, kaasneva hüvise nõudlust.
  
• Kui ühe hüvise hind langeb, siis see hüvis osutub eelistatumaks —Seda hüvist tarbitakse rohkem ja teist vähem.
  
• Toimub hüviste omavaheline asendamine. Seda nimetataksegi hinnamuutuse asendusefektiks.
  
• Kuna hinna languse tõttu suhteline sissetulek suurenes, siis saab mõlemat hüvist nüüd rohkem tarbida.
  
• Selle tagajärjel suureneb mõlema hüvise tarbimine. Seda muutust nimetatakse hinnamuutuse sissetulekuefektiks.
  
• Seega, kui hüvise hind langeb, siis selle hüvise tarbitav kogus suureneb nii asendus- kui ka sissetulekuefekti tõttu.
  
• Teise hüvise nõutav kogus asendusefekti tulemusena väheneb, kuid sissetulekuefekti tõttu suureneb.
  
• Lõplik muutuse suund sõltub sellest, kumb efekt on ülekaalus.
  
• Nõutava koguse reageerimistugevust mõõdetakse nõudluse hinnaelastsusega.
  
• Nõudluse hinnaelastsus näitab, kuidas reageerivad hinna 1%-lisele muutusele tarbijad. Selgitatakse välja, kas tarbijad muudavad hinnamuutuse tulemusena oma tarbitavat kogust vähem kui 1% või rohkem kui 1%.
  
• On selge, et kui tarbijad muudavad oma tarbitavat kogust selle tulemusena rohkem kui 1%, siis on tarbijad hinnamuutuste suhtes väga tundlikud ning sellist nõudlust nimetatakse elastseks nõudluseks.
  
• Kui aga tarbijad pärast hinna 1%-list muutust muudavad oma tarbitavat kogust vähem kui 1%, on tegemist mitteelastse nõudlusega.
  
• NÕUDLUSE HINNAELASTSUS kirjeldab nõutava koguse muutumist vastuseks hüvise hinna muutumisele.
  
• NÕUDLUSE HINNAELASTSUSE KOEFITSIENT mõõdab hinna suhtelisest muutusest põhjustatud nõutava koguse suhtelist muutust.
  
• Nõudluse hinnaelastsuse liigid:
  

1. E > 1, on tegemist elastse nõudlusega (nõutava koguse muutus > hinna muutus)
2. E 3. E = 1, nimetatakse ühikelastseks nõudluseks (nõutava koguse muutus = hinna muutus)

• Kuna nõudluskõver on negatiivse tõusuga, siis liiguvad hind ja kogus vastupidises suunas (st et kui hind tõuseb, siis kogus langeb ja vastupidi), mistõttu koefitsiendi väärtus on alati negatiivne.
  
• Lihtsuse eesmärgil enamasti miinusmärki ignoreeritakse, sest antud juhul on oluline muutuste ulatus, mitte suund (suuna määrab ära nõudlusseadus).
  
• Hindade ja koguste muutuste arvutamine %-des teeb elastsuskoefitsiendist “puhta” numbri. See tähendab, et nii koguste kui hindade %-sed muutused on täpselt samad olenemata sellest, millistes ühikutes me hindade ( kroonid , dollarid, margad) või koguste ( tonnid , kilogrammid, grammid , liitrid) muutusi mõõdame.
  
• %-ne muutus alg- või lõppväärtusest?
  
• Probleem on lahendatav sel moel, et leitakse alg- ja lõppväärtuse keskmine, ning see leitud keskmine väärtus võetaksegi aluseks, millest arvutatakse %-ne muutus.
  
• Nõudluskõvera tõus üksi ei määra nõudluse elastsust
  
• Sageli aetakse omavahel segi elastsus ja joone tõus. Väidetakse, et kui nõudluskõver on väga järsk, siis on tegemist mitteelastse nõudlusega ja kui nõudluskõver on lauge , on tegemist elastse nõudlusega.
  
• Isegi kui kõvera tõus igas kõvera punktis on sama, on elastsus igas kõvera punktis erinev. Põhjuseks on see, et nõudluskõvera tõus sõltub absoluutsetest muutustest hinnas ja koguses, elastsus aga nende %-st (ehk suhtelistest) muutustest.
  
• KOGUTULU (TR) on rahasumma, mille firma saab oma toodangu müügist.
  
• ELASTNE NÕUDLUS: hinnatõus vähendab kogutulu ja vastupidi.
  
• ÜHIKUELASTNE NÕUDLUS: hinna tõusu (languse) korral jääb kogutulu samaks.
  
• MITTEELASTNE NÕUDLUS: hinna tõus suurendab kogutulu ja vastupidi.
  
• Lineaarne nõudluskõver: nõudluse elastsus on suurem hüvise suhteliselt kõrge hinna puhul ja nõudluse elastsus on väiksem hüvise suhteliselt madala hinna korral.
  
• Reaalselt võib esineda ka väga äärmuslikke juhtumeid, kus mingi hüvise nõudluse hinnaelastsus on kas täielikult elastne või mitteelastne.
  
• Need on ka ainsad olukorrad, kus elastsust saab määrata ainult kõverate tõusu järgi.
  
• Konstantse elastsuskoefitsiendiga nõudluskõverad:
  

1. Täielikult elastne nõudluskõver: nõudluskõver on horisontaalne sirge; koefitsient on lõpmatu. Nõudlus on täielikult elastne. Kui hüvise hind natukene kasvab, muutub selle hüvise nõudlus olematuks .
2. Täielikult mitteelastne nõudluskõver: nõudluskõver on vertikaalne sirge; koefitsient on null. Nõudlus on täielikult mitteelastne. Esineb asendamatute hüviste puhul.

• Nõudluse elastsuse mõjurid:
  

1. asendushüviste olemasolust ja hulgast;
2. hüvise tähtsus tarbija jaoks;
3. aeg: hinnamuutusega kohanemise perioodi pikkus;
4. hüvisele tehtavate kulutuste osakaal tarbija sissetulekus.

• Mida rohkem on hüvisel asendushüviseid, seda suurem on tema nõudluse hinnaelastsus, sest hinna tõustes on see hüvis võimalik väga hõlpsalt asendada mõne teise hüvisega.
  
• Mida suurema osa moodustavad hüvisele tehtavad kulutused tarbija sissetulekust, seda tundlikumalt tarbija hüvise hinnamuutustele reageerib.
  
• Näiteks kui hüvise hind kahekordistub, ei avalda see tarbija rahakotile erilist mõju ja seda tarbitakse tõenäoliselt sama palju kui enne hinnamuutust. Kui aga peaks korteriüür kahekordistuma, võib juhtuda, et tarbija on sunnitud uut korterit otsima, kuna tal ei jää muidu muude kulutuste jaoks üldse raha alles.
  
• Kohe pärast mingi hüvise hinna muutust pole tarbijatel võimalik oma tarbimisharjumusi muuta.
  
• Aja jooksul suudetakse oma elu ümber korraldada ja leida mingeid asendushüviseid.
  
• Seetõttu, mida rohkem on hinnamuutusest aega möödunud, seda elastsemaks nõudlus muutub.
  
• Hüvise nõutavat kogust mõjutavad peale selle hüvise enda hinna ka teised tegurid.
  
• Kaks olulisemat tegurit on teiste hüviste hinnad ja tarbijate sissetulekud. Ka nende tegurite mõju tugevust saab mõõta elastsuskoefitsiendiga.
  
• Teiste hüviste mõju mõõdetakse ristelastsuskoefitsiendiga ja sissetulekute mõju sissetuleku elastsuskoefitsiendiga.
  
• Nõudluse sissetulekuelastsuse koefitsient kajastab hüvise nõutava koguse protsentuaalset muutust vastuseks sissetuleku protsentuaalsele muutusele (ceteris paribus);
  

võimaldab uurida sissetuleku seost tarbimisega;
nõudluse sissetuleku elastsust saab uurida nii sissetuleku-tarbimise kui Engeli kõvera abil.

• Nõudluse sissetulekuelastsus mõõdab nõudluse muutust vastuseks sissetuleku muutumisele.
  
• Nõudluse sissetulekuelastsus:
  

NORMAALKAUPADE korral on koefitsient positiivne.
Luksuskaupade koefitsient > 1;
esmatarbekaupade koefitsient INFERIOORSETE kaupade korral on koefitsient negatiivne.

• Nõudluse ristelastsus mõõdab ühe hüvise nõudluse muutust vastuseks teise hüvise hinna muutumisele
  
• ASENDUSKAUPADE nõudluse ristelastsuse koefitsient on positiivne.
  
• TÄIENDKAUPADE nõudluse ristelastsuse koefitsient on negatiivne
  
• Pakkumise elastsuse mõõtmisel on analoogne eesmärk nagu nõudluse elastsuse mõõtmisel. Pakkumise elastsus näitab, kuidas hinna muutusele reageerivad pakkujad ja muudavad pakutavaid koguseid.
  
• Pakkumise hinnaelastsuskoefitsient arvutatakse samamoodi kui nõudluse hinnaelastsuskoefitsientki, ainuke vahe on selles, et kogustena käsitletakse pakutavaid, mitte nõutavaid koguseid.
  
• Kui hüviste tootmiseks kasutatakse ressursse, mis väga hästi sobivad ka paljude teiste hüviste tootmiseks, siis sellise kauba pakkumine on väga elastne. Põhjus peitub selles, et kui ressursse saab kasutada ka teiste hüviste tootmiseks, siis hetkel pakutavate hüviste hinna alanedes hakkavad tootjad tootma hüviseid, mille eest on võimalik kõrgemat hinda küsida ning suuremaid kasumeid teenida.
  
• Kui aga hüviste tootmiseks kasutatakse väga unikaalseid ressursse, on pakkumine väheelastne.
  
• Kui analüüsida aja mõju tuleb eristada kolme erinevat perioodi: hetkeline periood, lühiperiood ja pikk periood.
  
• Hetkelisel perioodil ei suuda firma muuta tootmisressursside mahtu ning seetõttu ka toodangu mahtu ning sageli on firmade pakkumiskõver vertikaalne.
  
• Lühiperioodil on firmad suutelised osade tootmisressursside mahtu muutma ning seetõttu ka hinnamuutustele paremini reageerima .
  
• Pikal perioodil on firmad suutelised muutma kõikide kasutuses olevate tootmisressursside mahtu ning sellisel juhul peetakse pika perioodi pakkumist kõige elastsemaks.
  

MAKSUPOLIITIKA

• Maksupoliitika eesmärgid sõltuvad valitsusest , aga…
  

• Maksusüsteem hoitakse stabiilse, lihtsa ja läbipaistvana
  
• Aus maksukeskkond – võrdne konkurents ja kohtlemine
  
• Õiglasem maksusüsteem – maksuerisuste vähendamine
  
• Kasvusõbralikum maksustruktuur – tööjõu maksukoormuse vähendamine, tarbimise ja keskkonnakasutamise kõrgem maksustamine
  

• Valitsuse eesmärk on stabiliseerida maksukoormus 34 protsendi juures SKPst
  
• Probleemid maksukoormuse hindamisel (%na SKPst):
  

• Riigid ei ole võrreldavad sotsiaalkindlustussüsteemide eripärade tõttu
  
• Väike salaturu osakaal suurendab maksukoormust
  
• Maksukoormuse muutus sõltub SKP struktuurist
  

• Maksuerisuste mõju:
  

• Maksusoodustused ei ole üldjuhul kõige efektiivsemaks viisiks grupi inimeste või ettevõtete toetamiseks
  
• Soodustuste täpne sihistamine on keeruline ning tihti on sihtgrupp või probleem ajas muutuv
  
• Samuti ei jõua soodustus tihti tegeliku abivajajani (näit. toiduainete KM soodusmäär) ning madalamast määrast saadud maksuvõidu teenib eraisiku asemel ettevõte
  

• Hinna paneb turul paika ikkagi nõudluse ja pakkumise suhe ning inimeste ostujõud

• Madaldatud määrad või eriskeemid soodustavad maksupettusi
  

• Standardmääraga maksustatud kaubad ja teenused deklareeritakse maksusoodustuse saamiseks teadlikult valesti
• Kontrollimisega kaasneb halduskoormus ning kulud riigile

• Võrdne konkurents?
  

• Eelised teatud valdkondades, mis võivad kaasa tuua soovimatuid turumoonutusi – s.h Läti mikroettevõtete näide, kus maksusoodustust kasutatakse ära maksupettusteks

• OECD - üldjuhul läheb suur osa soodustusest valele sihtgrupile ja oluliselt efektiivsemad oleksid suunatud otsetoetused või sarnased meetmed
  

• Tihti võidab soodustustest rikkam osa ühiskonnast
• Intresside tulumaksuvabastus, hotellide KM soodustus

• Asjaolu, et teistes riikides on palju erinevaid maksusoodustusi ei tähenda veel, et see oleks objektiivsel analüüsil tuginev ratsionaalne poliitika
  

• Globaalses mõttes on ettevõtte tegevuse eesmärk inimvajadusi rahuldavate hüviste tootmine.
  
• See on aga liiga üldine ega ole reaalselt ühegi ettevõtja tegevuse konkreetseks eesmärgiks.
  
• Seetõttu defineeritakse firmateoorias ettevõtte tegevuse eesmärgina kasumi, s.t. teatud perioodi kogutulu ja kogukulu vahe maksimeerimine
  
• Alameesmärgiks võib olla kulu minimeerimine mingi kindla toodanguhulga valmistamiseks fikseeritud tingimustes.
  
• Ettevõtte tegevust vaadeldakse fikseeritud pikkusega perioodil (päev, nädal, kuu jne.).
  
• Seejuures eristatakse lühiperioodi otsustusi, mis puudutavad ainult vaatlusalust perioodi, ja pika perioodi otsustusi, mis on suunatud tulevikku.
  
• Lühiperiood defineeritakse mikroökonoomikas ajavahemikuna, mille jooksul ei muutu ettevõtte tootmisvõimsus (firmasse paigutatud reaalkapitali maht).
  
• Hetkelisel perioodil (momentary run) ei suuda firma suurendada tootmisressursside mahtu ning seetõttu ka toodangu mahtu ning ettevõte ei suuda nii kiiresti suurenenud nõudlust rahuldada.
  
• Lühiperioodil (short run) on firmad suutelised osade tootmisressursside (peamiselt tööjõu) mahtu muutma ning seetõttu ka paremini reageerima muutustele nõudluses. Seega lühiperioodil ettevõte palkab juurde töötajaid.
  
• Pikal perioodil (long run) on firmad suutelised muutma kõikide kasutuses olevate tootmisressursside mahtu.
  
• Ühe ja sama toote valmistamiseks on võimalik kasutada tootmistegureid erinevas proportsioonis.
  
• Konkreetset kombinatsiooni erinevatest saadaolevatest tootmisteguritest nimetatakse sisendikomplektiks ehk tegurikomplektiks, oluline on jällegi nii komplekti koosseis kui ka see, kui palju komplekt mingit tegurit sisaldab.
  
• Analüüsi lihtsustamiseks vaadeldakse vaid kahte tootmistegurit (hiljem on võimalik saadud tulemused üldistada enamate tootmisteguritega tootmisele): tööjõud L (labor) ja kapital K.
  
• Kõik võimalikud tegurikomplektid, mis moodustavad tootmisruumi, on siis kujutatavad kahemõõtmelises teljestikus
  
• Ettevõttes toodetav toodangukogus sõltub kasutatavatest sisenditest ja nende hulgast.
  
• Toodangukoguse q (hüvis, mida toodetakse majapidamistele müümiseks) sõltuvust kõigist (lihtsustatud juhul kahest) tootmisteguritest, nimetatakse tootmisfunktsiooniks
  
• Tootmisfunktsioon kirjeldab ettevõttes kasutatavat tootmistehnoloogiat - milliseid tootmistegureid kasutatakse ja millises proportsioonis. Seega võib erinevate ettevõtete toomisfunktsioon olla erinev.
  
• Veel tuleb tähele panna, et tootmisfunktsioon on selline seos sisendi (tootmistegurite koguste) ja väljundi (toodangu hulga) vahel, kus ressursse kasutatakse kõige efektiivsemalt.
  
• Seega on q maksimaalne toodangu hulk, mida kasutatava sisendikomplektiga on võimalik saada.
  
• Tootmisfunktsiooni alusel on võimalik leida ka teguri piirtoodang (MP - marginal product), mis näitab, kuidas muutub toodangumaht , kui ühe konkreetse teguri kogust suurendada ühe ühiku võrra, aga teise teguri maht jääb samaks.
  
• Tootmistehnoloogiaga on seotud ka mastaabiefekti mõiste. Kui kõigi tootmistegurite panuseid suurendada mingi (sama) arv korda, siis suureneb ilmselt ka toodangumaht.
  
• Kui toodangumaht suureneb samuti seesama arv korda, siis mastaabiefekti ei ole.
  
• Sellisel juhul pole vahet, kas seda hüvist toodetakse suuremates või väiksemates ettevõtetes
  
• Kui aga toodangumaht suureneb rohkem kordi kui suurendati teguripanuseid, on tegu positiivse mastaabiefekti ehk mastaabisäästuga - tootmist ühes ettevõttes on kasulik suurendada.
  
• Tootmisruum on täis erinevaid tegurikomplekte, mis võimaldavad toota erineva koguse toodangut. Kõiki selliseid tegurikomplekte ühendades, mis annavad tulemuseks sama toodangumahu, saadakse samatoodangukõver (samakasulikkuskõvera analoog , nimetatakse ka isokvandiks).
  
• Samatoodangukõvera kuju sõltub tootmisfunktsioonist.
  
• Viimane omakorda sõltub tehnoloogiast ja tootmise omapärast, näiteks sellest, kas ja mil määral on tegurid omavahel asendatavad .
  
• Sageli on tootmistegurid üksteisega asendatavad, kuid mitte täielikult. Siis sobib tootmistehnoloogiat kirjeldama neoklassikaline tootmisfunktsioon, sellisel juhul ceteris paribus (kui teiste tegurite kogus ei muutu) ühe tootmisteguri panuse suurenedes suureneb ka toodangumaht, kuid järjest väiksemal määral
  
• Kõik ühel ja samal samatoodangukõveral asuvad punktid võimaldavad toota sama palju.
  
• Samas on sama samatoodangukõvera erinevates punktides tegurite proportsioon erinev.
  
• Tegureid on võimalik omavahel asendada toodangumahtu muutmata. Seda, milline peab olema sellise asendamise vahekord , näitab tehnilise asendamise piirmäär MRTS (marginal rate of technical substitution ).
  
• Vaadeldes tööjõudu ja kapitali tootmisteguritena, näitab MRTS, kui palju ja kuidas (ilmselt vähenemise suunas) peab muutuma kapitali kogus, kui tööjõu hulk suureneb ühe ühiku võrra, et säiliks sama toodangumaht.
  
• Kogutoodang ( total product, TP) on selline toodang, mille otseselt määrab ära tootmisfunktsioon.
  
• Ehk kui10 ühikut kapitali ja 20 ühikut tööd toodavad 500 kg apelsine, siis kogutoodang on 500 kg.
  
• Kui nüüd jagada 500 kg 20 tööühikuga, on tulemuseks 25 kg, mis näitab, et iga töötaja kohta keskmiselt vastab 25 kg toodangut. Sellist näitajat nimetatakse keskmiseks toodanguks ( average product, AP).
  
• AP näitab, kui palju keskmiselt ühe ühiku tootmisressursi kohta on firma toodangut tootnud.
  
• Kui suurendada tööressurssi ühe ühiku võrra (palgatakse juurde üks tööline) ning selle tulemusena kogutoodang kasvab 550 kg-le, siis piirtoodang on 50 kg.
  
• Seega piirtoodang (marginal product, MP) mõõdab kogutoodangu suurenemist , kui suureneb tootmisressurss ühe ühiku võrra.
  
• Et alguses tööjõu lisandumisega saavad töötajad spetsialiseeruda vähestele tööülesannetele, siis iga täiendava töötaja lisandumisel TP suureneb järjest rohkem (TP kõver muutub järsemaks), mistõttu MP kasvab.
  
• Mingist hetkest jõutakse punkti, kus on liiga palju tööjõudu ja liiga vähe kapitali ning iga täiendava töötaja poolt loodud täiendav toodang hakkab langema (MP langeb, TP kõver muutub laugemaks).
  
• Kõik firma kulud kokku moodustavad kogukulud (total costs , TC).
  
• Lühiperioodil saab kogukulud jagada püsikuludeks ( fixed costs, FC) ja muutuvkuludeks (variable costs, VC) ehk teisisõnu on kogukulud muutuvkulude ja püsikulude summa
  
• Püsikulude all mõeldakse kulusid, mis ei sõltu toodangu mahust.
  
• Kui toodangumaht on null, siis firma kogukulud võrduvad püsikuludega.
  
• Muutuvkulud sõltuvad toodangumahust. Kui toodangumaht on null, siis firmal muutuvkulusid pole.
  
• FC tase toodangumahu muutudes ei muutu. Nii TC kui ka VC kõverad alguses muutuvad järjest laugemaks ning seejärel järsemaks.
  
• Põhjuseks spetsialiseerumisest tingitud kulude kasvu aeglustumine alguses ning hiljem teatud punktist kahanevuse seaduse domineerimine.
  
• Piirkulu (marginal cost , MC) on üks olulisemaid mõisteid majandusteaduses üldse.
  
• Piirkulu all mõeldakse kogukulude suurenemist, mis kaasneb seoses toodangumahu suurenemisega ühe ühiku võrra.
  
• Keskmine kogukulu (average total costs, ATC) saadakse sel moel, kui jagatakse TC toodangumahuga.
  
• Nii nagu TC jaguneb püsi ja muutuvkuludeks, jaguneb ka ATC keskmiseks muutuvkuluks (average variable costs, AVC) ja keskmiseks püsikuluks (average fixed costs, AFC).
  
• AFC langeb toodangumahu kasvades seetõttu, et FC on toodangumahu kasvades konstantsed ning seetõttu iga järgmise toodanguühiku tootmiskuludest moodustavad püsikulud üha väiksema osa.
  
• MC, ATC ja AVC kõverad on U-kujulised täpselt samal põhjusel, miks TC ja TVC kõverad alguses muutuvad laugemaks ja seejärel järsemaks.
  
• Esialgne MC, ATC ja AVC väärtuse langus on seega põhjustatud suuremast tootmisressursi spetsialiseerumisest (iga täiendava toodanguühiku tootmiseks on vaja teha vähem kulusid ning seetõttu ka keskmised kulud ühe toodanguühiku kohta alanevad).
  
• ATC kõvera langus (langeb järsemalt kui AVC kõver, mis nähtub nende kahe kõvera vahe vähenemisest) tuleneb osaliselt ka AFC vähenemisest.
  
• U-kujuliseks muutuvad MC, ATC ja AVC kõverad kahanevuse seaduse tõttu.
  
• Kui pikal perioodil saab firma muuta kõikide sisendite mahtu, siis loogiliselt peaks kapitali suurendamine nihutama ATC miinimumpunkti paremale
  
• Pärast kapitali suurendamist on ATC kõver nihkunud paremale.
  
• Liikumine piki ATC kõverat toimub aga lühiperioodil, kui muudetakse tööressurssi.
  
• Ka pikal perioodil on ATC kõver lõppkokkuvõttes U-kujuline, põhjuseks on madalate tootmismahtude juures kasvav mastaabiefekt ning teatud tootmistaseme juures domineerima hakkav kahanev mastaabiefekt.
  

TURUTÜÜBID

• Täpsemalt on turg mehhanism ( institutsioon ), mis viib kindlal ajal ning kindlas kohas kokku tootja ja tarbija, et need saaksid fikseeritud omaduste ja kvaliteediga kaupa kindla hinnaga müüa ja osta. Seda institutsiooni iseloomustavad järgmised omadused:
  

• ostjad ja müüjad teavad, kus nad saavad midagi nõuda ja pakkuda (koht);
• ostjad ja müüjad teavad, millal nad saavad midagi nõuda ja pakkuda (aeg);
• ostjad ja müüjad teavad, millist hinda nad peavad maksma ja küsima (hind);
• hinna kaudu avalikustab ostja, et ta hindab ostetud kaupa kõrgemalt kui muid, mida ta sama raha eest võinuks osta, müüja aga, et ta hindab teisi kaupu kõrgemalt (ostu ja müügi alternatiivkulud );
• hinna tasumisega kompenseerib ostja müüjale hüvise valmistamiseks tehtudjõupingutused, hüvisega kompenseerib müüja ostjale teistest hüvistest loobumise (ostja ja müüja kompensatsioon ).

• Täielikku konkurentsi iseloomustavad järgmised omadused:
  

• Kõik pakkujad pakuvad sama hüvist (hüvise homogeensus).
  
• Nii ostjate kui ka müüjate jaoks ei eksisteeri ajalisi ega ruumilisi piiranguid (ruumilise ja ajalise diferentseerituse puudumine).
  
• Nii ostjad kui ka müüjad teevad oma otsustused ainuüksi kvaliteedist ja hinnast lähtudes (isiklike eelistuste puudumine).
  
• Ostjatel ja müüjatel on olemas täpne info hüviste hindade ja kvaliteedi kohta.
  
• Müüjaid ja ostjaid on palju. Keegi neist ei saa üksi hindu mõjutada.
  
• Turg on avatud, pääs turule ja sealt ära on vaba. Pole mingisuguseid turule sisenemise ja turult väljumise takistusi
  

• Täieliku konkurentsiga turul tegutsev firma on olukorras, kus ta on hinnavõtja.
  
• Kuna turul on väga palju firmasid ja kõik toodavad identset toodangut, ei suuda üks firma turuhinda mõjutada.
  
• Kui firma hinda tõstab, siis nõudlus puudub, kuna identset toodangut pakuvad ka teised firmad.
  
• Tulenevalt sellest, et täieliku konkurentsiga turul tegutsev firma on hinnavõtja, siis selleks, et oma kasumit maksimeerida, saab ta valida üksnes erinevate tootmismahtude vahel
  
• Tootmismahtu, mis maksimeeriks firma kasumi, saab leida kahel moel.
  
• Esiteks võib võrrelda kogutulusid ja kogukulusid, teisel juhul piirtulusid (marginal revenue, MR) ja piirkulusid.
  
• Piirtulu tähistab muutust kogutuludes, mis tekib ühe täiendava toodanguühiku müümisel
  
• Täieliku konkurentsiga turul tegutseva firma nõudluskõver on horisontaalne sirge, mis sisuliselt tähendab seda, et ta müüb iga tootmismahu juures toodangut sama hinnaga.
  
• Sellise firma MR ja nõudluskõver langevad kokku - tema MR on alati võrdne toodangu hinnaga.
  
• Kasumi maksimeerib selline tootmismaht , mille juures tulude ja kulude vahe on suurim.
  
• Teine võimalus on kasutada marginaalanalüüsi. Sellisel juhul tuleb võrrelda piirtulu ja piirkulu.
  
• Senimaani, kui piirtulu ületab piirkulu, tuleb tootmismahtu suurendada, sest siis kasum suureneb.
  
• Kasum on maksimaalne sellise tootmismahu juures, kus MR = MC.
  
• Seda tingimust nimetatakse vahel ka kasumi maksimeerimise kuldreegliks.
  
• Kui firma suurendab tootmismahtu üle optimaalse koguse Q*, siis MC > MR, st et täiendava toodanguühiku tootmiskulu on suurem kui täiendavast toodangu müügist saadav tulu, mille tulemusel kasum väheneb.
  
• Kui ATC > p, siis on keskmiselt iga toodanguühiku tootmiskulu suurem kui ühe toodanguühiku eest saadav tulu, mistõttu firma saab kahjumit.
  
• Kui ATC
• Sellist punkti nimetatakse ka kasumiläveks e. tasuvuspunktiks (break-even point).
  
• Lühiperioodil jätkavad firmad vahel tootmist isegi olukorras, kus ettevõte saab kahjumit.
  
• Kuna lühiperioodil kaasnevad tootmisega püsikulud, mida firma peab maksma isegi siis, kui tootmismaht on null, siis olukorras, kus kahjum on väiksem kui püsikulud, on otstarbekas tootmist jätkata. Teisisõnu on otstarbekas tootmist jätkata, kui kogutulud on suuremad kui kogumuutuvkulud või kui p > AVC.
  
• Kui firma lõpetab kirjeldatud olukorras tootmise, siis tulusid ta ei saa, kuid püsikulud jäävad alles. Sellisel juhul on kahjum (mis on võrdne püsikuludega) suurem kui kahjum tootmise jätkamisel.
  
• Sellist punkti, mille korral p = AVC, nimetatakse sulgemispunktiks (shutdown point).
  
• Graafikul on selleks punkt, kus on võrdsed nii AVC, MR ja MC.
  
• See tähendab sisuliselt seda, et madalama hinnaga kui p0 ei ole firmad nõus toodangut pakkuma, kõrgema hinnaga aga küll. Kui hind tõuseb näiteks p1-ni, siis firmad suurendavad pakutavat kogust.
  
• Järelikult on võimalik luua otsene seos toote hinna ja pakutava koguse vahel ning saab joonistada pakkumiskõvera. Sisuliselt moodustavad pakkumiskõvera MC kõvera väärtused, mis asuvad kõrgemal minimaalsest AVC väärtusest.
  
• Lühiperioodil võib firma täieliku konkurentsi tingimustes teenida nii kasumit, kahjumit kui olla tasuvuspunktis.
  
• Pikal perioodil saavad firmad ainult nullkasumit (normaalkasumit). Põhjus seisneb selles, et kui firma saab majanduskasumit, siis see meelitab turule uusi firmasid, kuna turule sisenemiseks täieliku konkurentsi tingimustes piiranguid pole.
  
• See suurendab pakkumist (sest tootjate arv suureneb), mis alandab hinda. Hinna langus aga viib kasumi languseni.
  
• Kui aga firma on kahjumis, siis turult lahkub osa firmasid, pakkumine väheneb, hind tõuseb ning firmad, kes turule alles on jäänud, jõuavad tasuvuspunkti.
  
• Kui pakkumine on tasemel S1, siis p > ATC ja firma teenib kasumit.
  
• See meelitab turule uusi firmasid, pakkumine suureneb tasemele S0, hind langeb ning firmad teenivad üksnes normaalkasumit.
  
• Sellest järeldub, et täieliku konkurentsi tingimustes toodavad firmad minimaalse ühikukuluga, järelikult täielik konkurents tagab tootmise efektiivsuse (st pole võimalik suurendada ühegi hüvise tootmist ilma, et vähendataks mõne teise hüvise tootmist ehk kasutades tootmisvõimaluste kõverat, tagab see asukoha kõvera peal).
  
• Teine oluline järeldus on see, et pikal perioodil on täieliku konkurentsi turul pakkumiskõver horisontaalne sirge, kus firmad pakuvad toodangut üksnes miinimumühikukuluga.
  
• Kõrgem hind meelitaks turule kohe uusi tulijaid, mis suurendaks pakkumist ja vähendaks hinda (kuni ATC miinimumtasemele).
  
• Madalam hind aga viib firmad kahjumisse ning sunnib turult lahkuma .
  
• Monopoli iseloomustavad omadused on järgmised:
  

• tootjaid on üks
• toodang unikaalne
• väga suured turule sisenemisbarjäärid

• Monopoliga on tegu, kui hüvist valmistab vaid üks ettevõte ja sellel hüvisel ei ole lähedasi asenduskaupu. Siis on tarbija sunnitud tarbima just selle ettevõtte toodangut.
  
• Kui hüvisel pole asendushüviseid, siis on selle hüvise nõudlus mitteelastne, kuna tarbijatel pole võimalik hinna tõustes sellest hüvisest loobuda.
  
• Kas teistel firmadel on võimalik sekkuda ja pakkuda välja asendushüviseid? - turule sisenemine on raskendatud nii legaalsete kui ka mittelegaalsete barjääride tõttu
  
• Monopolist saab turule tuua just sellise koguse (või määrata sellise hinna), mis maksimeeriks tema kasumi.
  
• Kuna tarbijatele sobivad hinna ja koguse kombinatsioonid asuvad turunõudluskõveral, piirduvadki monopoli valikuvõimalused nende kombinatsioonidega.
  
• Legaalsed barjääridega on tegu, kui valitsus annab õiguse mingi toote või teenuse pakkumiseks ainult ühele firmale , et tagada näiteks pakutavate toodete ja teenuste kvaliteeti, stimuleerida leiutustegevust vms.
  
• Mittelegaalsed barjäärid tekitavad loomulikke monopole . Loomuliku monopoli puhul suudab üks firma toota tooteid madalama keskmise kogukuluga (ATC) kui kaks või rohkem firmat .
  
• Monopolid maksimeerivad oma kasumit põhimõtteliselt samal moel nagu firmad täieliku konkurentsi tingimustes. Kui MR > MC, siis on võimalik tootmismahtu suurendades kasumit suurendada.
  
• Punktis, kus MR = MC, on kasum maksimaalne.
  
• Erinevus seisneb selles, et kui täieliku konkurentsi tingimustes tegutsevate firmade nõudlus moodustas väikese osa turunõudlusest, siis monopoli nõudlus ongi turunõudlus (sest ta on ainuke firma).
  
• Seetõttu monopoli nõudluskõver pole mitte horisontaalne sirge, vaid negatiivse tõusuga. Sellest tulenevalt ei lange kokku ka monopoli MR kõver ja nõudluskõver, nii nagu see oli täieliku konkurentsi tingimustes.
  
• Monopoli MR kõver asub nõudluskõvera all, ehk iga tootmismahu korral on monopoli toodangu hind piirtulust kõrgem
  
• MR on teatavasti tulu, mida firma saab täiendava toodanguühiku müügist. Oletame, et maasikakasvataja müüb päevas 1 kg maasikaid hinnaga 5 eurot. Nõudlus maasikate järele on selline, et kui hind langeks 4 eurolele, siis ostetakse 2 kg. Seega kogust 2 müüakse hinnaga 4 eurot. Et leida 2. maasikakilo MR, tuleb leida TR muutus pärast hinnamuutust. Enne hinnamuutust oli TR 5 eurot (5x1=5 eurot), pärast hinnamuutust 8 eurot (4x2=8 eurot). Nagu näha, suurenes TR pärast tootmiskoguse suurendamist 5-lt 8-le, ehk siis MR on 3 eurot. Hind aga on 4, seega hind on suurem kui MR.
  
• Põhjus peitub selles, et kui tootmiskoguse suurendamisel hind langeb, siis tuleb kõik ühikud müüa madalama hinnaga, mitte ainult viimane ühik. Sel põhjusel ongi MR alati väiksem kui hind.
  
• Monopolisti kasumit maksimeerib optimaalne toodangumaht q * (see ongi monopoolse turu tasakaalukogus), mille korral piirtulu ja piirkulu on võrdsed ehk mille korral piirtulukõver ja piirkulukõver lõikuvad.
  
• Sellest kogusest väiksema tootmise korral on piirtulu suurem piirkulust, seega on mõttekas tootmist suurendada, kuni lisanduv ühik toob rohkem sisse, kui kulutab .
  
• Tasakaalukogusest suurema koguse tootmisel lisanduva ühiku tootmise kulud ületavad juurdetulnud tulu ning tootmise laiendamine ei ole mõttekas.
  
• Täieliku konkurentsi tingimustes pikal perioodil firmad majanduskasumit ei teeninud .
  
• Kuna monopoolsel turul on turule sisenemine raskendatud, teenivad monopolid majanduskasumit ka pikal perioodil.
  
• Samas on monopolile omane traditsioonilise pakkumiskõvera puudumine.
  
• Kuna monopol valib oma tootmismahu ja hinna alati nõudluskõvera pealt, siis saab nõudluskõverat samaaegselt pidada ka pakkumiskõveraks (täieliku konkurentsi tingimustes valib firma mäletatavasti hinna ja koguse nõudluskõvera, mis samal ajal on ka piirtulukõver, ja piirkulukõvera ristumiskohast).
  
• Sageli peetakse monopoli ühiskonnale kahjulikuks.
  
• Monopolistlik konkurents on väga sarnane täieliku konkurentsiga, st seal on palju firmasid, turule sisenemine ja turult lahkumine pole piiratud, ostjaid on palju ja ka informatsioon on kõigile kättesaadav.
  
• Peamine erinevus seisneb selles, et monopolistliku konkurentsiga turul müüvad firmad toodangut, mida ei saa pidada praktikas pidada täiesti identseks.
  
• Kuna turule sisenemine ja turult lahkumine pole piiratud, siis kasumi korral tuleks turule uusi firmasid, mis vähendab nõudlust turul tegutsevate firmade toodangu järele, kuni kõik firmad teenivad nullkasumit (st p = ATC).
  
• Kuna iga firma rõhub oma toote teatud eripäradele, siis saavutatakse sellega teatav võim turuhinna üle.
  
• Graafiliselt on selle tulemuseks kergelt langev nõudluskõver, mis üldjuhul peaks olema siiski laugjam kui monopoli nõudluskõver, kuna monopoli toodangule reeglina asendushüviseid on keerulisem leida
  
• Oligopoolset turgu iseloomustab väga väike firmade arv, raskendatud turule sisenemine, toodang võib olla nii erinev kuid samas ka täiesti identne (nt kütus, teras).
  
• Oligopoolset turgu eristab teistest turgudest see, et seal sageli firma optimaalne käitumine sõltub ka tema konkurentide käitumisest.
  
• Miks on nõudluskõver murtud ? Põhjus peitub selles, et kui nt oletada, et firma müüb hetkel kaupa hinnaga p* ja kogust Q*, siis kui ta peaks hinda tõstma, reageeriksid tarbijad palju elastsemalt kui hinna langetamisel, mistõttu nõudluskõver Q*-st vasakul poole on laugem kui paremal pool.
  
• MR kõver aga on katkenud, kuna ka selle kuju ja tõus sõltub vastavast nõudluskõverast.
  

TÖÖTURG
Tööjõu nõudlus

• Tööjõud on olulisim tootmistegur
  
• Ettevõtted vajavad tööjõudu (L) selleks, et toota. Aga kui palju?
  
• Lihtne mudel:
  

• ettevõte müüb oma toodangut hinnaga p
  
• ettevõte peab maksma töötajale palka w
  
• iga järgmine töötaja toodab vähem, kui eelmine (vähenev piirtootlikkus )
  

• Firma maksimeerib kasumit, mis on kogutulude ja kogukulu vahe
  
• Kasum on maksimaalne siis, kui piirtulu= piirkulu
  
• Firmal tasub palgata madalama palga juures rohkem ja kõrgema palga juures vähem töötajaid. Palga ja optimaalse töötajate arvu seos on ettevõtte tööjõu nõudlusfunktsioon
  

Tööjõu pakkumine

• Sellest võib mõelda kahtepidi:
  

– Mitu tundi ma olen nõus töötama palga w juures? Mida kõrgem palk, seda rohkem tunde. Inimene peab kaaluma, kuivõrd talle on armsam tarbimine (selleks on vaja töötada) VS vaba aeg.
– Majanduse tasemel: kui suur osa tööealistest inimestest tahaks töötada palgataseme w juures?

• Majanduspoliitika üheks eesmärgiks on täishõive saavutamine.
  
• Täishõive on olukord majanduses, kus kõik ressursid on täielikult rakendatud.
  
• Ressursside all mõeldakse kõiki tootmistegureid. Kui ressursse ei kasutata täielikult ära, on tegemist osalise hõivega.
  
• Töö kui tootmisteguri osalist hõivet nimetatakse tööpuuduseks.
  
• Sellisel juhul on meil tegemist tööpuuduse mõistega laiemas tähenduses.
  
• Perioodilised tööhõive vähenemised tulevad teatud mõttes ühiskonnale kasuks, kuna võimaldavad töötutel tõsta oma kvalifikatsiooni ja ümberõppinud töötajate hilisem töölerakendamine on ühiskonnale isegi kasulikum.
  
• Lisaks kasutataks veel osavõtumäära e. aktiivsuse määra näitajat, mis näitab aktiivse elanikkonna (tööjõu) osa kogu tööealisest elanikkonnast.
  
• Eksisteerib suur hulk inimesi, kes ei tööta ja keda ei arvestata ka töötuteks. Sellist elanike kategooriat nimetatakse väljaspool tööjõudu olevateks inimesteks e. mitteaktiivseks rahvastikuks.
  
• Väljaspool tööjõudu on inimesed, kes ei tööta ja kes ei ole ennast tööotsijana registreerinud.
  
• Põhjusi võib välja tuua kaks:
  

• inimesed ei soovigi töötada, seega ka ei otsi tööd (näiteks koduperenaised, õpilased). Siia kategooriasse kuuluvad ka heitunud (kes on kaotanud lootuse tööd leida);
• inimesed ei ole võimelised töötama (tervislikel põhjustel, vanuse tõttu vms.) Sellisteks elanikkonna kategooriateks on näiteks puudega inimesed, vanurid jne.

• Tööjõu nõudlus kajastab seost palga ja tööjõu hulga vahel, mida ettevõtted soovivad ja suudavad tööjõu sellise hinna juures vaadeldaval perioodil palgata.
  
• Ettevõtte poolt ostetav tootmistegurite hulk sõltub müügiootustest, s t ettevõtte toodangu oodatavast nõudlusest.
  
• Tööjõu nõudlus on tuletatud nõudlus. See tähendab seda, et iga firma nõudlus tööjõu järele sõltub sellest, milline kogus tööjõudu maksimeerib firma kasumi.
  
• Täieliku konkurentsi tingimustes on ettevõte nii hüviste kui teguriturul hinnavõtja, st ettevõte ei saa mõjutada tootmistegurite hinda.
  
• Kuna palgatase on ettevõtte jaoks etteantud suurus, siis on tööjõu piirkulu konstantne . Tööjõu piirprodukt väheneb ja muutub lõpuks negatiivseks. See on kooskõlas kahaneva piirtootlikkuse seadusega, mille kohaselt tööjõu piirprodukt väheneb kui palgatud tööjõu kogus kasvab. Kuna palgatase on ettevõtte jaoks antud suurus ja palgatase võrdub tööjõu piirkuluga, siis on piirkulukõver horisontaalne sirge.
  
• Ükski ettevõtja ei ole nõus palkama töötajat, kelle piirprodukti tulu on väiksem kui palk.
  
• Kui turul on ainult üks tootmistegurite ostja, siis on tegemist monopsoniga.
  
• Ka monopsoni korral on ettevõtte põhieesmärgiks kasumi maksimeerimine.
  
• Monopsoni korral on tööjõu pakkumiskõver ühtlasi ka turu pakkumiskõver. Kui monopson tootmismahu suurendamiseks palkab täiendava hulga töötajaid, siis peab ta neile maksma kõrgemat palka.
  
• Inimeste tegevuse eesmärgiks on kasulikkuse e rahulolu maksimeerimine.
  
• Rahulolu võib tinglikul jagada kaheks: ühe osa annab palk ja teise osa vaba aeg.
  
• Indiviidi otsus pakkuda turul tööjõudu sõltub sellest, milline on reaalpalga ja vaba aja piirkasulikkus .
  
• Kui reaalpalga piirkasulikkus ületab vaba aja piirkasulikkuse on nad nõus töötama rohkem, sest väärtustavad sissetulekute suurenemist vabast ajast rohkem.
  
• Kasulikkuse funktsiooni saab maksimeerida graafiliselt eelarvejoone kaudu.
  
• Mida kõrgem on palgamäär, seda kulukam on tööst loobumine vaba aja kasuks. Samas, mida madalam on palgamäär, seda vähem inimesed oma tööjõudu pakuvad, sest siis on tööst loobumise alternatiivkulud madalamad. Tuginedes sellisele loogikale, on tööjõu pakkumiskõver positiivse tõusuga.
  
• Kalduvust pakkuda kõrgema palgamääraga rohkem tööjõudu, nimetatakse asendusefektiks.
  
• Kui palgamäär kasvab, siis suurendab see inimese nõudlust kõikide kaupade järele, kaasa arvatud vaba aja järele.
  
• Sellist efekti, kui palgamäära kasv põhjustab tööjõu pakkumise vähenemise, nimetatakse sissetulekuefektiks.
  
• Madalate palgamäärade juures domineerib asendusefekt, kõrgemate palgamäärade juures sissetulekuefekt.
  
• Selle tulemusena on tööjõu pakkumise kõver tagasipöörduv.
  
• Asendusefekt ja sissetulekuefekt toimivad vastassuundades. Asendusefekti domineerimisel on tööjõu pakkumiskõver positiivse kaldega.
  

1. kui sissetuleku ja asendusefekt on ühesugused, siis jääb tööjõu pakutav kogus konstantseks
2. kui asendusefekt on väiksem kui sissetulekuefekt, siis tööjõu pakutav kogus väheneb
3. kui asendusefekt on suurem kui sissetulekuefekt, siis tööjõu pakutav kogus suureneb.

• Tööjõu pakkumise elastsus oleneb eelistustest (vaba aeg, sissetulek, töö), sissetuleku- ja tarbimisootustest, hüviste hinnatasemest, maksude tasemest.
  
• Kui individuaalselt tööjõu pakkumiskõver on tagasipöörduv, siis turupakkumiskõver tervikuna on positiivse tõusuga.
  
• Tööturu paindlikkus seisneb tööturu võimes kohaneda vastavalt majandus keskkonna muutustega kaasnevate uute tingimustega
  
• Tööturu efektiivsus eeldab, et hõive tase oleks võimalikult kõrge, kusjuures töötajad oleksid hõivatud neile kõige sobivamatel ametikohtadel, mis tagaks kõrgema tootlikkuse taseme
  
• Selleks on oluline, et tööjõud saaks liikuda vabalt erinevate ametikohtade vahel, et leida tööjõu kompetentsile vastavalt kõrgemat tootlikkust võimaldav ametikoht .
  
• Üldiselt käsitletakse tööturu paindlikkust kui tööturu võimet reageerida kiirelt asümmeetrilistele majandusšokkidele või muudele muutustele majanduses, kus kiire reageerimise võti seisneb suutlikkuses paigutada ümber ressursse uuenenud majanduskeskkonnas nii, et tagada muutustega kiire kohandumine.
  
• Tasakaalupalk eksisteerib ainult siis kui tööjõu nõutav ja pakutav kogus langevad kokku.
  
• Kui palk on allpool tasakaalutaset, siis tekib tööjõuturul puudujääk.
  
• Kui palk on tasakaalupalgast kõrgem, siis on tegemist turuülejäägiga.
  
• Viimase aja kirjanduses ei ole jõutud ühisele tulemusele, kas alampalk tõstab või alandab tööhõivet.
  
• Seetõttu küsimus alampalga mõjust jääb majanduslikult vastuoluliseks. Kuigi rohkem on jõutud järeldusele, et alampalga tõstmisel on pigem väike või neutraalne mõju tööhõivele.
  
• Kvalifitseeritud tööjõu nõudluskõver on järsem kui kvalifitseerimata tööjõu nõudluskõver.
  
• Palgamiinimumi kehtestamisel ei ole mõju kvalifitseeritud tööjõu turule.
  
• Palgamiinimumi kehtestamine mõjutab kvalifitseerimata tööjõu turgu.
  
• Palgamiinimumi eesmärk on toetada kvalifitseerimata töötajaid.
  
• Tulemusena kaotavad töökoha need, kelle tootlikkus on madalam kui miinimumpalk , sest piirprodukti tulu jääb miinimumpalgast väiksemaks.
  
• Järelikult palgamiinimumi kehtestamise alternatiivkulu on töötus.
  
• Kui ettevõte maksab töötajatele palka, mille korral tööjõu nõudlus ja pakkumine on tasakaalus, siis võib eeldada, et töötajad ei tööta täie pingega.
  
• Konkurentsiteooria kohaselt ei esineks tööpuudust, kui töötud oleksid nõus töötama madalama palga eest kui juba töötavad inimesed.
  
• Kui palga nõudlus ja pakkumine on tasakaalus, siis vallandatud töötajad endale hõlpsasti uue töökoha ning nad ei oleks motiveeritud rohkem pingutama.
  
• Palka, mille korral töötajad töötavad täie pingega nimetatakse efektiivseks palgaks . See palk on oluliselt suurem kui täieliku konkurentsi tingimustes kujunenud tasakaalupalk.
  
• Efektiivse palga korral on tööjõu pakkumine suurem kui tööjõu nõudlus.
  
• Töötamise alternatiivkulu on kaotatud vaba aeg
  
• Tööjõu pakkumine on optimaalne siis, kui vaba aja ja sissetulekute vastastikkuse asendamise piirmäär võrdub palgaga.
  
• Tööjõu pakkumiskõvera kuju sõltub sellest, kas suurem mõju on sissetulekuefektil või asendusefektil.
  
• Tööjõu pakkumise elastsus leitakse tööjõu pakutava koguse suhtelise muutuse jagamisel reaalpalga suhtelise muutusega.
  
• Tööjõu nõudlus on tuletatud nõudlus
  
• Tööjõu tasakaalupalga määrab tööjõu nõudlus- ja pakkumiskõvera lõikepunkt.
  
• Tarbijate valikuid mõjutavad väga paljud tegurid, kuid üldiselt võib need tegurid kokku võtta kahte ühisnimetajasse:
  

• tarbimisvõimalused
  
• tarbijate eelistused
  

• See tähendab, et inimesed tarbivad seda, mis neile meeldib (mille alusel kujunevad tarbijate eelistused), kuid osta saavad nad ikkagi ainult seda, mille jaoks jätkub neil raha (selle määravad tarbimisvõimalused).
  
• Tarbimisteooriates eeldatakse, et inimeste käitumine on järjepidev ning et nende eesmärgiks on maksimeerida tarbimisest saadavat kasulikkust (utility) - käitumine on ratsionaalne.
  
• Kasulikkuse all mõeldakse naudingut, rahulolu või heaolu, mida mingi hüvise tarbimine majapidamisele annab.
  
• Hüvise kasulikkus on majapidamise hinnang hüvise tarbimisväärtusele, see on alati suhteline (sõltub tarbijast) ja muutlik (sõltub sellest, kui tungivat vajadust hüvis rahuldab).
  
• Tarbijate valikute tegemise protsessi analüüsitakse peamiselt kahe erineva kasulikkuse teooria abil: kardinaalse ja ordinaalse kasulikkuse teooriad.
  
• Kardinaalse kasulikkuse teooria põhieelduseks on, et kasulikkust saab mõõta mingi konkreetse mõõtühiku abil. Olgu selleks mõõtühikuks näiteks “kasu”.
  
• Sellest tuleneb ka teooria nimetus (kardinaalne tähendab ühikutega määratletud mõõtmissüsteemi).
  
• Eeldusel , et kasulikkust saab mõõta, on võimalik arvutada iga tarbitava hüvise piirkasulikkus (marginal utility, edaspidi MU).
  
• MU näitab, kui palju suureneb tarbija kogukasulikkus (total utility,TU), kui suureneb tarbitavate hüviste hulk ühe ühiku võrra ehk siis kui palju täiendav ühik tarbitavat hüvist annab juurde täiendavat kasulikkust.
  
• Kardinaalne (vanem) kasulikkusteooria väidab, et hüvise kogukasulikkus kasvab koguse suurenedes kuni küllastuspunktini, kuid järjest kahanevas tempos .
  
• Piirkasulikkuse käsitlusel tugineb kogu kardinaalse kasulikkuse teooria, seetõttu nimetatakse seda teooriat sageli ka piirkasulikkuse teooriaks.
  
• Piirkasulikkus (MU —marginal utility) on täiendava hüviseühiku tarbimisel lisanduv kasulikkus (näiteks järgmisest klaasitäiest veest saadav kasulikkus).
  
• Konkreetse koguse kogukasulikkus võrdub kõigi seni tarbitud koguseühikute piirkasulikkuste summaga . Piirkasulikkus ehk kogukasulikkuse kasv iga täiendava tooteühiku tarbimisel kahaneb. Tegemist on siin klassikalise kahanevuse seadusega, mis antud teooria raames esineb kahaneva piirkasulikkuse seaduse kujul.
  
• Kahanev piirkasulikkus tuleneb sellest, et tarbides mingit hüvist, tarbija saadav täiendav nauding (st naudingu juurdekasv) sellest hüvisest pidevalt väheneb.
  
• Kui mingi valiku/tegevuse kasud on suuremad kui kahjud (st selle valikuga seotud loobutud kasud), siis TEE SEDA.
  
• Tarbija kasulikkust maksimeeriva kombinatsiooni saab leida kahel moel.
  
• Esimene neist on piirkasulikkuste võrdlemine.
  
• Teine võimalus on võrrelda erinevate kombinatsioonide kogukasulikkust ning valida selline kombinatsioon, mis annab suurima kasulikkuse.
  
• Kardinaalse kasulikkusteooria miinuseks on, et see eeldab kasulikkuse mõõdetavust. Kardinaalne kasulikkusteooria jätab arvestamata asjaolu, et kasulikkuse hinnang on subjektiivne ja sõltub tarbijast, seega ka raskesti mõõdetav.
  
• Ordinaalse (uuema) kasulikkusteooria kohaselt pole võimalik erinevate hüvisekomplektide kasulikkust mõõta, küll aga on võimalik komplekte järjestada ja seda konkreetse majapidamise eelistuste alusel.
  
• Konkreetse majapidamise eelistusi kirjeldab selle majapidamise kasulikkusfunktsioon (iga majapidamise korral võib see olla erinev), mis seab erinevad tarbimiskomplektid vastavusse mingi kasulikkuse indeksiga , mis on samaväärsetel komplektidel sama väärtusega ja sõltub hüviste tarbitavatest kogustest
  
• Mida suurem on saadav kasulikkus, seda suurem indeks ning seda eelistatum on komplekt tarbija jaoks.
  
• Ordinaalse kasulikkuse teooria võimaldab analüüsida tarbijate valikuid ilma, et oleks vaja teada tarbitavast hüvisest saadava piirkasulikkuse täpset väärtust.
  
• Ordinaalse kasulikkuse teooria eeldab üksnes seda, et tarbija oskab tarbimiskombinatsioonid panna eelistusjärjekorda. Teisisõnu suudab ta kõik kombinatsioonid jagada kolme gruppi: eelistatud, vähem eelistatud ja ükskõikne.
  
• Tarbimisruum on täis erineva kasulikkusega tarbimiskomplekte. Siiski on osad komplektid küll erineva koossisuga, kuid sama kasulikkusega.
  
• Kõiki samaväärsetele tarbimiskomplektidele vastavaid punkte ühendavat joont nimetatakse samakasulikkuskõveraks.
  
• Tarbimisruum on täidetud lõpmatu hulga samakasulikkuskõveratega. Mida kaugemal nullpunktist, seda suuremat kasulikkust kõver väljendab.
  
• Kõverad on eeldatavasti nõgusad, kuna enamasti majapidamised eelistavad näiteks komplekti, kus on hüviste kogused tasakaalustatud, komplektile, mis sisaldab küll sama tükiarvu hüviseid, kuid ühte hüvist on liiga palju ja teist liiga vähe.
  
• Kui majapidamine peab loobuma tasakaalustatud komplektist ja valima komplekti, kus ühte hüvist on liiga palju, siis tahab ta, et tema kasulikkus jääks samaks ja selleks peab uus komplekt tükiarvult sisaldama rohkem hüviseid.
  
• Ükskõiksuskõverate kohta kehtivad järgmised reeglid:
  

• suurema kasulikkuse annab see hüviste kogum, mis sisaldab rohkem hüviseid (st asub kõrgemal ükskõiksuskõveral)
• ükskõiksuskõverad ei lõiku kunagi (läheks muidu eelmise punktiga vastuollu)
• tarbija on ükskõikne ainult ühel ja samal ükskõiksuskõveral asuvate hüviste kombinatsioonide suhtes • mida kaugemal koordinaatide alguspunktist ükskõiksuskõver asub, seda suurema kasulikkuse sellel kõveral hüviste kombinatsioonid annavad

• Määra, millega tarbija on nõus loobuma ühest hüvisest, et saada juurde üks ühik teist hüvist, nimetatakse asenduse piirmääraks ehk lühidalt MRS (marginal rate of substitution). Sisuliselt väljendab MRS ükskõiksuskõvera tõusu.
  
• Majapidamine soovib saada oma sissetuleku juures maksimaalse kasulikkuse.
  
• Seega otsib ta eelarvejoonelt punkti, mis annaks talle maksimaalse kasulikkuse ehk mis asuks nullpunktist võimalikult kaugel samakasulikkuskõveral.
  
• Kuna optimaalset tarbimiskomplekti tähistavas punktis on eelarvejoon samaväärsuskõvera puutujaks, siis peaksid optimaalses punktis samaväärsuskõvera puutuja tõus ja eelarvejoone tõus olema võrdsed.
  
• Seega peaks optimaalse komplekti korral hindade suhe võrduma hüviste poolt lisatud kasulikkuste suhtega.
  
• Sisemajanduse koguprodukt =
  

= toodang – vahetarbimine = lisandväärtus + netotootemaksud
= lõpptarbimiskulutused + kapitali kogumahutus põhivarasse + varude muutus + eksport – import
= hüvitised töötajatele + põhivara kulum + netotootemaksud + tegevuse ülejääk

• Hüperinflatsioon on olukord, kus inflatsioonimäär on väga kõrge. Vastava valdkonna tuntud teadlane Philip Cagan on selle alampiiriks pakkunud 50 protsenti kuus.
  
• Hüperinflatsiooni korral kasvab hüppeliselt ringluses olev rahamass, mida kogu aeg lakkamatult juurde trükitakse. Inimesed proovivad ostud teha kohe pärast raha kättesaamist, vältimaks edasist väärtuse vähenemist, ning nende säästud muutuvad väärtusetuks.
  
• Hüperinflatsioonid on tavapärased riigis valitseva korralageduse puhul, mis võib tuleneda sõdadest, poliitilisest ebastabiilsusest ja muudest suurtest probleemidest ühiskonnas.
  
• Hüperinflatsioon, eriti selle tipphetk, ei ole üldiselt pikaajaline.
  
• Hüperinflatsioonide ajal lokkab varimajandus, majandusprotsessid känguvad, tehakse palju bartertehinguid, suureneb sotsiaalne ebastabiilsus .
  
• Tuntud hüperinflatsioone iseloomustavad ringluses olevad paberrahad, millel on nominaalid miljonites, miljardites ja veel suuremates ühikutes. Paberraha muutub lühikese ajaga vanapaberiks.
  
• Ühte ja head reeglit hüperinflatsiooni lõpetamiseks ei ole, kuid tavaliselt on selle eelduseks stabiilsuse saavutamine ühiskonnas, riigi funktsioonide taastamine ja rahareform .
  
• Õnneks on Eesti majanduskeskkond piisavalt stabiilne, et ülaltoodud mustad stsenaariumid meid ei ähvarda.
  
• Rangelt peetav kullastandard tagab pikaajalise hinnastabiilsuse, hoides raha pakkumist kontrolli all.
  
• Lühiajaliselt, vastupidi, võib kullastandardi mehhanism kaasa tuua märkimisväärseid hinnakõikumisi.
  
• Kullastandardile on tüüpiline, et see toimib võrdlemisi hästi ajani, mil ilmneb selle allumatus poliitikute või ühiskonna tahtele pidada üleval heaoluriiki, finantseerida sõjalisi kampaaniaid, välispoliitikat või leevendada riigi majandusprobleeme.
  
• Kullastandard, vastupidiselt levivatele arvamustele, ei hoia iseenesest ära korruptsiooni, spekuleerimist, majanduslike ressursside väärpaigutust ega isegi riigi võlakoormuse ülejõu käivale tasemele tõstmist.
  
• Kullastandard on eelkõige rahandus - ja ka üldpoliitiliselt kokkulepitud reeglistik, ent reegleid, nagu ikka, on võimalik rikkuda.
  
• Struktuursed muutused maailmamajanduses, tehniline innovatsioon ja geopoliitika muudavad järjekindlalt riikide majanduslike jõudude vahekorda .
  
• Range kullastandard piirab nn. allajääjate võimalusi oma majanduslikke hädasid leevendada, aga ka vastupidi, heal positsioonil riikide võimalusi oma majanduslikke või poliitilisi ambitsioone kaitsta või laiendada.
  
• Viimase kullastandardil süsteemi, Bretton -Woodsi, kokkuvarisemine oli peaasjalikult globaalmajanduslike ja geopoliitiliste vastuolude tulemus.
  

MAJANDUSKASV , ŠOKID, SKP LÕHE

• Kogunõudlus (QD või AD aggregate demand) on majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori poolt erinevatel hinnatasemetel osta soovitud kaupade ja teenuste koguväärtus.
  
• Sisuliselt on tegemist SKP-ga kulude (tarbimise) meetodil.
  
• Kogunõudluse elementideks on seega tarbimine (C), investeeringud (I), valitsuse kulutused (G) ja puhaseksport (NX =X-M).
  
• Eratarbimiskulutused (C) sõltuvad eelkõige indiviidide tulude suurusest .
  
• Lihtsaima seose eratarbimiskulutuste ja tulude vahel esitas J.M. Keynes , kelle arusaam tarbimisfunktsioonist on jäänud tänini tarbimiskulutusi selgitavate teooriate põhialuseks.
  
• Keynes tõi esile seaduspära, et tarbimine küll suureneb tulude tõustes, kuid osa tulude kasvust suunatakse ka säästudeks.
  
• Investeerimiskulutused (I) on teine oluline komponent kogunõudluse kujunemisel.
  
• Investeeringuid käsitletakse sageli autonoomsetena ehk sõltumatutena tegelikust tulutasemest.
  
• Investeeringud koosnevad peamiselt uute kapitalikaupade soetamise kulutustest, uusehitusest ning akumuleerunud kaubavarudest.
  
• Investeeringute maht sõltub väga paljudest erinevatest teguritest, mis teeb nende prognoosimise keeruliseks.
  
• Nii mõjutavad investeeringute mahtu tootmissisendite ja lõpptoodangu hinnad, intressimäär, oodatav tulutase, maksumäärad ning investeerimiskliima üldiselt.
  
• Majanduskasvu seisukohalt on olulised mitte koguinvesteeringud, mis sisaldavad ka väljalangenud tootmisvahendite asendamise, vaid puhasinvesteeringud, mis näitavad majanduse kapitalivaru reaalset suurenemist.
  
• Puhasinvesteeringu arvutamiseks lahutatakse koguinvesteeringust amortisatsioonikulud.
  
• Kolmandaks oluliseks komponendiks kogunõudluse kujunemisel on valitsussektori kulutused (G).
  
• Valitsussektori kulutused sõltuvad ühelt poolt tema funktsioonidest, teiselt poolt aga tema käsutada olevatest eelarvelistest vahenditest, mis saadakse peamiselt mitmesugustest maksudest.
  
• Valitsussektori tegevust majandusprotsesside kujundamisel nimetatakse eelarvepoliitikaks ehk fiskaalpoliitikaks.
  
• Peamised kogunõudlust mõjutavad tegurid
  

• Tarbijate käitumise muutumine:

• kodumaiste kaupade tarbimiselt välismaistele ümber orienteerumine (või vastupidi);
  
• säästmiskalduvuse muutumine;
  
• muutused tulevikuootustes;
  
• tarbimise maksustamise muutused.
  

• Investeeringute mahu muutumine:

• intressimäära muutused (näiteks rahapakkumise kasvu tagajärjel);
  
• tulevase perioodi kasumiootuste muutumine;
  
• ettevõtluse maksustamise muutused;
  
• tehnoloogia areng.
  

• Valitsuse kulutuste suurendamine või vähendamine (seotud eelkõige poliitiliste prioriteetidega).
• Muutused puhasekspordis:

• muutused väliskaubanduspartnerite majanduses;
  
• valuutakursside muutumine
  

• Majandusteadlased selgitavad kogunõudluse ja hinnataseme vastupidist seost mitmete tegurite koosmõjuga:
  
• Rikkuse efekt (ehk nn. Pigou efekt) - hindade kasvades sissetuleku ostujõud langeb (välja arvatud juhul, kui kogu majapidamiste rikkus on paigutatud inflatsioonikindlatesse varadesse), seega tarbimine ja kogunõudlus vähenevad samuti.
  
• Intressimäära mõju - hindade kasvades suureneb ka intressimäär, mis motiveerib majapidamisi rohkem säästma ja vähem tarbima ning ettevõtteid vähem investeerima; tagajärjeks on kogunõudluse vähenemine.
  
• Välismaiste ostude mõju - kodumaise hinnataseme tõustes hakatakse tarbima rohkem odavamaid importkaupu, samas ekspordivõimalused halvenevad. Tagajärjeks on puhasekspordi ja kogunõudluse vähenemine.
  
• Kogupakkumine (QS või AS aggregate supply ) on majandussubjektide valmidus müüa sõltuvalt hinnatasemest mingi kindel hulk lõpptoodangut.
  
• Kogupakkumise maht kujuneb eraettevõtete ja avaliku sektori ettevõtete tootmismahu summana.
  
• Kogupakkumine kujuneb ettevõtete ja majapidamiste otsuste koosmõjul.
  
• Ettevõtted lähtuvad tootmismahu määramisel kasumi maksimeerimise eesmärgist, arvestades lõpptoodangu ja tootmissisendite (sh. tööjõu) hindade ning olemasoleva tootmistehnoloogiaga
  
• Majapidamised määravad tööjõu pakkumise, arvestades kehtiva reaalpalgaga ning oma eelistustega tarbimise ja vaba aja suhtes.
  
• Kasumit maksimeeriv ettevõte hõivab uusi töötajaid seni, kuni tööjõu piirtootlikkus saab võrdseks tööjõu hinnaga (reaalpalgaga): MP(L) = w/P.
  
• Mida rohkem kapitali on ettevõtte käsutuses, seda suurem on tööjõu piirtootlikkus ning seda rohkem töötajaid on ettevõte nõus antud turupalga juures hõivama.
  
• Teisalt võimaldab tööjõu piirtootlikkuse kasv maksta endisele hulgale töötajatele kõrgemat palka.
  

Klassikaline mudel

• Kogupakkumise klassikaline teooria käsitleb majandust pikal perioodil, mille puhul tootmismaht tasakaalustub tasemel, kus tootmisressursid on täielikult hõivatud. Seejuures eeldatakse, et kõigi hüviste ja tootmisressursside turgudel toimib täielik konkurents.
  
• Klassikalise koolkonna eelduste kohaselt on pikaajaline kogupakkumise graafik kujutatav vertikaalse sirgena.
  
• Potentsiaalne tootmismaht (Q*) kujutab endast tootmismahtu ressursside maksimaalse rakendatuse korral ehk tootmistaset tootmisvõimaluste piiril.
  
• Potentsiaalse tootmismahu suurus oleneb seega tööjõu pakkumisest ja töö tootlikkusest, kapitali akumulatsioonist ja tehnoloogilisest arengutasemest.
  
• Ressursside täishõive ei tähenda aga nende 100% kasutamist, vaid nende teatud loomuliku koormatuse taset.
  
• Kogupakkumine on hinnataseme suhtes täielikult mitteelastne (kogupakkumine ei sõltu hinnatasemest).
  
• Oletame, et hinnatase jääb peale kogunõudluse alanemist lühiajaliselt esialgsele tasemele P0 ning tootmismaht alaneb seetõttu tasemele Q1 – saame ajutise tasakaalu punktis E2). See ei ole aga püsiv tasakaalupunkt , sest kujunenud olukorras on majandussubjektidel põhjust oma käitumist muuta.
  
• Kogupakkumise vähenemise tagajärjel toimub majanduslangus, suureneb tööpuudus ja tootmisvahendite alahõive.
  
• Lühiajaliselt ei suuda hinnad ja palgad muutunud majandussituatsiooniga kohaneda ning jäävad stabiilseks. Hinnad ja palgad on lühiajaliselt alanemise suunas jäigad.
  
• Pikaajaliselt liiguvad aga majandussurutise tingimustes madalamale tasemele ka hinna- ja palgatase. Pikaajaline tööpuudus sunnib töötuid aktsepteerima töö saamiseks ka madalamat palgataset kui üldine turutasakaal hetkel pakub.
  
• Ettevõtjad on huvitatud oma kaupade müügist ning on selle tõttu nõus hindu alandama. Nende protsesside tagajärjel tekib surve kogunõudluse-kogupakkumise tasakaaluhinna ja tasakaalupalga alanemisele. Samaaegselt toob toomissisendite hinnalangus kaasa aga nende suurema kasutamise ning tootmismaht hakkab kasvama. Alanev palgatase suurendab omakorda tööhõivet. Selle tulemusel jõuab tootmismaht ressursside täishõive ehk potentsiaalse tootmismahu tasemele Q*. Hinna- ja palgatase alaneb pikaajaliselt tasemele P1 ning tasakaal saabub punktis E1.
  
• Klassikalised kogunõudluse-kogupakkumise mudelid on efektiivselt toimivad ainult juhul, kui hinnad ja palgad on täielikult paindlikud.
  
• Pika perioodi jooksul kohanduvad nii hinnad kui ka palgad uue turusituatsiooniga
  
• Kogunõudluse muutus mõjutab seega vaid hinnataset ega avalda pikaajaliselt mõju koguprodukti mahule.
  
• Kuna kogupakkumine on potentsiaalse tootmismahu tasemel, siis mõjutab hinnataset ainult kogunõudluse muutus.
  
• Kogunõudlust mõjutab klassikalise majandusteooria kohaselt eelkõige raha hulk ringluses. Kui raha pakkumine kasvab, siis suureneb reeglina ka tarbijate ostuvõime ja ettevõtjate äriline aktiivsus.
  
• Seega nähakse majanduskasvu suunamisel peamise instrumentidena rahapoliitilisi vahendeid.
  

Kogupakkumise lühiperioodi mudel (Keynes)

• J. M. Keynes`i käsitluse kohaselt ei ole hinnad ja palgad piisavalt paindlikud ning turumajanduse iseregulatsiooni võime on seega suhteliselt piiratud.
  
• Lühiperioodi kogupakkumise kõvera puhul majandus toimib ressursside alahõive ja tööpuuduse tingimustes.
  
• Juhul, kui on tegemist ressursside alahõivega, ei mõjuta Keynes’i käsitluse kohaselt isegi toodangumahu suurenemine hinnataset. Keynes selgitab seda vastuolu mitmete asjaoludega.
  
• Tööpuuduse tingimustes puudub töötajatel võime tingida palku ülespoole. Samal ajal ei võimalda tarbijate piiratud ostuvõime tõsta ka kaupade hindu.
  
• Ressursside alahõive tingimustes on olemas vabad tootmisvõimsused. Neid tootmisressursse saab koheselt kasutusele võtta ning seega ei tekita nõudluse kasv survet tootmissisendite hinnatõusuks.
  
• Hindade muutmine on ettevõtte jaoks seotud sageli ka suurte kuludega , näiteks uute tootekataloogide trükkimise ja muude teguritega.
  
• Tööturule seavad teatud piiranguid mitmesugused riigipoolsed regulatsioonid ning ametiühingute tegevus. Paljudes tootmisharudes kehtivad pikaajalised töölepingud, mis ei võimalda palku järsult alandada isegi siis, kui seda nõuaksid muutunud majandustingimused.
  
• Ettevõtted on huvitatud püsivast ja lojaalsest töötajaskonnast ning püüavad seega säilitada palgataseme stabiilsuse.
  
• Nendest teguritest tulenevalt ongi hinnad ja palgad lühiajalisel perioodil keinsistliku arusaama kohaselt suhteliselt jäigad.
  
• Kuna hinnad ja palgad on püsivad (jäigad), siis kogupakkumise kõver on kujutatav horisontaalse sirgena.
  
• Seega kogupakkumise maht on lühiajaliselt hinnatasemest täielikult sõltumatu.
  
• Hindade jäikusest tulenevalt sõltub kogupakkumise ja -nõudluse tasakaalu muutus lühiajaliselt peaasjalikult kogunõudluse muutustest.
  
• See ongi keinsistliku majandusteooria üks põhilisi seisukohti: tasakaaluseisundis sõltub toodangumaht eeskätt kogunõudlusest.
  
• Oletame, et esialgne kogunõudluse-kogupakkumise tasakaal tekib punktis E0 tulutasemel Q0, mis on väiksem potentsiaalsest tootmismahust Q*. Järelikult on osa tootmisressurssidest alahõivatud. Kogunõudluse suurenedes liigub kogunõudluse kõver paremale asendisse AD1 ning uus tasakaal tekib punktis E1. Ka see tasakaaluseisund on madalamal potentsiaalse tootmismahu tasemest. Nagu näha, ei too kogunõudluse suurenemine kaasa hinnatõusu (horisontaalne joon!)
  
• Tulenevalt palkade ja hindade jäikusest järeldab Keynes, et makromajanduslik tasakaal võib tekkida ka allpool potentsiaalset tootmismahtu, seega ressursside alahõive tingimustes.
  
• Erinevalt klassikalisest arusaamast ei teki ka tööpuuduse kõrge ja püsiva taseme juures survet kiireks palkade ja hindade alandamiseks. Seega puudub majandusel kiire iseregulatsioonivõime, nagu väidavad seda klassikalise majandusteooria esindajad.
  
• Keynes peab tootmisressursside alakoormatuse peapõhjuseks ebapiisavat kogunõudluse taset.
  
• Kogunõudlust kujundavad eelkõige eratarbimisnõudlus, ettevõtete investeeringud ja valitsussektori kulutused. Kuna eratarbimise ja investeeringute kogumaht sõltuvad väga paljude majandussubjektide individuaalsetest otsustest, siis on neid väga raske otseselt mõjutada.
  
• Sellest lähtuvalt omistab Keynes väga suurt tähtsust valitsussektori võimele suunata kogunõudluse taset, seega vähendada tööpuudust ja suurendada kapitalihõivet.
  
• Keinsistliku käsitluse kohaselt sõltub tootmismaht eelkõige kogunõudluse tasemest.
  
• Siinjuures pannakse oluline roll valitsussektori tegevusele kogunõudluse kujundamisel ja reguleerimisel.
  
• Erinevalt klassikalise majandusteooria arusaamast, mis rõhutas eelkõige rahapoliitika olulisust kogunõudluse-kogupakkumise tasakaalu kujundamisel, näeb Keynes peamise vahendina siin eelarvepoliitilisi instrumente . Tema arvates on eelarvepoliitika eelistatavam sellepärast, et tal on jõulisem toime kui rahapoliitikal, tema tulemused on täpsemini prognoositavad ning ühiskonna seisukohti paremini arvestavad.
  

Lühi- ja pikaajaline tasakaal

• Kogupakkumise seos hinnatasemega on periooditi erinev ning sõltub sellest, kas vaatleme majandust lühiperioodil või pikal perioodil.
  
• Kui vaadeldakse kogunõudlust-kogupakkumist lühiperioodil, siis vaadeldakse seda horisontaalse sirgena, pika perioodi majandusprotsesse selgitab paremini vertikaalne klassikalise koolkonna kogupakkumise graafik.
  
• Lühiperioodi vältel on hinnad jäigad, kogupakkumise kõver on horisontaalne sirge ning kogunõudluse muutus toob kaasa ka muutused toodangu ja tulude mahus.
  
• Kogunõudluse kasv AD0 kuni AD1 toob kaasa näiteks toodangumahu suurenemise Q0 kuni Q1, kuid hinnatase selle tulemusena ei muutu.
  
• Kui majandus on tasakaalustunud täishõive tingimustes, siis kogunõudluse suurenemine toob kaasa hinnataseme kasvu, kuid kogutoodang ei muutu.
  
• Nii näiteks kogunõudluse suurenemine tasemelt AD2 kuni AD3 ei suurenda tootmismahtu, vaid transformeerub pikaajaliselt hindade tõusuks.
  
• Kogunõudluse ja kogupakkumise tasakaalu kujunemisel on kolm võimalust:
  

• tasakaal saabub täishõive tingimustes (tegelik SKP = potentsiaalne tootmismaht Q*),
• tasakaal saabub allpool täishõivet (tegelik SKP • tasakaal saabub ülevalpool täishõivet (tegelik SKP > potentsiaalne tootmismaht Q*).

• Erinevust tegeliku ( jooksva ) ja potentsiaalse tootmismahu vahel nimetatakse SKP lõheks.
  
• Okuni seaduse kohaselt toob tööpuuduse 1%-line vähendamine kaasa SKP 3%-lise kasvu (ja vastavalt SKP lõhe vähenemise).
  

SKP positiivne lõhe

• Tegelik reaalne SKP on madalam kui potentsiaalne tootmismaht.
  
• Selline olukord tekib ebapiisava kogunõudluse korral: tarbijad või investeerijad peavad hinnataset liiga kõrgeks ja kulutavad vähem.
  
• Selle tulemusena tekib tööpuudus.
  
• Võimalikud lahendused.
  

1. Alandada palgataset, mille tagajärjel tootmiskulud alanevad, kogupakkumine suureneb (kogupakkumise kõver nihkub paremale), üldine hinnatase alaneb ning tootmismaht kasvab.
• Tegelikkuses see skeem ei tööta, kuna:
I. eksisteerivad ametiühingud ja miinimumpalga seadused;
II. psühholoogiline tõrge (palga alandamisega kaob töö motivatsioon);
III. kui ettevõte alandab palka, on oht, et parimad töötajad lahkuvad .
2. Suurendada kogunõudlust (soodsad laenud, valitsuse kulutuste suurendamine).
Negatiivne SKP lõhe

• Tegelik reaalne SKP on kõrgem kui potentsiaalne tootmismaht Q*.
  
• Sellist olukorda nimetatakse sõltuvalt tekkepõhjusest ka:
  

1. inflatsiooniliseks SKP lõheks - põhjuseks on raha liigsest pakkumisest tingitud inflatsioon,
2. majanduse ülekuumenemiseks - põhjuseks on liiga suur nõudlus (eelkõige valitsussektori suured kulutused).

• Negatiivne SKP lõhe tekib liiga madala hinnataseme korral, mis paneb inimesed rohkem kulutama.
  
• Turu kohandumine toimub hindade kasvu ja kogupakkumise vähenemise (kogupakkumise kõvera vasaknihke) kaudu.
  
• Hindade kasvu tingib tööjõu nõudluse kasv ja sellega kaasnev palgataseme tõus täishõive korral.
  
• Kogunõudluse- kogupakkumise muutused tingivad majanduse ebastabiilsuse: majanduskasv ja -langus vahelduvad periooditi.
  
• Välistest teguritest tulenevaid tugevaid makroökonoomilist tasakaalu mõjutavaid protsesse nimetatakse vastavalt mõjutatavale agregaadile kas nõudlus- või pakkumisšokkideks.
  
• Terminiga šokk tähistatakse majandussubjektide käitumise järsku, välistingimustest tulenevat muutust, mille tulemusena on häiritud makroökonoomiline tasakaal.
  
• Sellised šokid mõjutavad oluliselt majanduslikku heaolu - negatiivsed šokid suurendavad sageli järsult tööpuudust ja/või inflatsiooni.
  
• Majandusšokkide leevendamiseks kasutavad valitsused stabiliseerimispoliitikaid, mis pehmendavad kõrgest tööpuudusest või hinnatasemest tulenevaid sotsiaalseid probleeme ja vastuolusid.
  

Kogunõudluse muutus nõudlusšoki mõjul

• Eeldame, et majandus on tasakaalustunud potentsiaalse tootmismahu Q* korral hinnatasemel P0 punktis E0. Oletame nüüd, et riigi keskpank suurendab oluliselt raha pakkumist. Kuna raha pakkumise suurenedes langeb intressimäär, toob see kaasa investeerimisaktiivsuse ja eratarbimise hüppelise kasvu. Selle tagajärjel suureneb kiiresti ka kogunõudlus, mida joonisel märgib kõvera nihe uude asendisse AD1. Kui oletame, et hinna- ning palgatase lühiajaliselt ei muutu, siis uus kogunõudlus majandusliku buumi tingimustes oleks tasemel Q1 punktis E1.
  
• Suurendamaks veelgi toodangu mahtu, püüavad ettevõtted samal palgatasemel hõivata rohkem tööjõudu, võtta kasutusele rohkem tootmisvahendeid .
  
• Seega võib majandus olla lühiajaliselt tasakaalus ka situatsioonis, kus tootmismaht ületab potentsiaalset tootmismahu taset. Reaalses elus on sellisel juhul tegemist majanduse niinimetatud “ülekuumenemisega”, kui kogunõudlus on lühiajaliselt äärmiselt kõrge
  
• Pikaajaliselt surub aga ressursside nõudlus üles ka nende hinnad.
  
• Kui tootmissisendite hinnad kasvavad, siis väheneb hüviste pakkumise maht ning tõusevad hinnad. Majandus tasakaalustub pikaajaliselt potentsiaalse tootmismahu tasemel, aga kõrgemal hinnatasemel P1.
  
• Nõudlusšoki omapära ongi see, et palkade ja hindade tõus võib toimuda nõudluse kasvu tagajärjel väga järsku ning majandussubjektid ei jõua piisavalt kiiresti muutunud oludega kohaneda.
  
• Majandusele on reeglina omane olukord, kus kogunõudluse kasv toob kaasa nii hinnataseme kui ka tootmismahu kasvu. Teiste sõnadega, kogunõudlus-kogupakkumine tasakaalustub vahemikus, kus kogupakkumise kõver on tõusev.
  

Kogupakkumise muutus pakkumisšoki tulemusel

• Pakkumisšokk tuleneb eelkõige ettevõtete tootmiskulude kiirest kasvust, mis mõjutab kogupakkumist ja hindu. Näiteks klimaatilistest faktoritest tulenev teravilja hinna järsk tõus; naftahinna muutus kartellikokkulepete tulemusel jne.
  
• Kuna pakkumisšokkidel on otsene mõju hinnatasemele, siis nimetatakse neid sageli ka hinnašokkideks.
  
• Pakkumisšokke põhjustavad tegurid:
  

a) Palgatase: palgatõus nihutab kogupakkumise kõvera vasakule (üles).
b) Tootmissisendite kallinemine põhjustab samuti kogupakkumise kõvera vasaknihke.
c) Valuutakursi muutus: rahvusvaluuta väärtuse vähenemine nihutab kogupakkumise kõveravasakule, kuna importseadmed, - tooraine jms. muutuvad kodumaisele tootjale kallimaks.
d) Tehnoloogia areng suurendab tootlikkust, ning kui palgad kasvavad tootlikkusest aeglasemalt, nihkub kogupakkumise kõver paremale.
e) Tootmistegurite pakkumise (kapital, töö) kasv alandab tegurite hinda, tootmiskulud alanevad ning kogupakkumise kõver nihkub paremale (alla).

• Oletame, et majandus toimib tasakaalupunktis punktis E0, tootes potentsiaalses tootmismahus Q* ning hinnatasemel P0. Kui toimub kiire ja oluline tootmissisendite hinnatõus, siis liigub kogupakkumise kõver asendist AS0 kõrgemale hinnatasemele AS1. Kui kogunõudlus jääb samal ajal püsivaks, siis väheneb tootmismaht koguseni Q1 ning makroökonoomiline tasakaal saabub hinnatasemel P1 punktis E1. Antud juhul kõrgem hinnatase mitte ei suurenda, vaid vähendab pakkumist!
  
• Sellist olukorda nimetatakse ka stagflatsiooniks, mis iseloomustab situatsiooni, kus langev tootmismaht toob kaasa hinnakasvu.
  
• Kiire inflatsioon ning deformeerunud hinnastruktuur aga pidurdab majanduskasvu veelgi ning suurendab sotsiaalseid probleeme.
  
• Sellises olukorras nähakse toodangumahu suurendamise võimalust kogunõudluse stimuleerimises, mis vähendab tööpuudust, vaatamata sellele, et inflatsioonitase võib veelgi suureneda .
  
• Pakkumisšokk võib olla ka vastupidise mõjuga. Tootmiskulude kiire ja oluline vähenemine võib põhjustada tootmismahu hüppelist kasvu ja ületootmist, sest kogunõudlus ei suuda suurenenud tootmismahtu piisavalt kiiresti absorbeerida.
  

Kogunõudluse mõjutamine

• Eelarvepoliitika on maksusüsteemi ja valitsussektori kulude kujundamine, mis on eelkõige suunatud täishõive saavutamisele ja koguprodukti mitteinflatsioonilisele kasvule.
  
• Valitsussektor püüab tema käsutuses olevate vahenditega suurendada kogukulutusi; näiteks maksumäärade alandamine suurendab tarbijate ostuaktiivsust ja teiselt poolt muudab investeeringud tasuvamaks.
  
• Aktiivsuse tõus omakorda loob uusi töökohti ning suurendab tulude taset, mis kokkuvõttes nihutavad kogunõudluse kõvera paremale, suurema hõive ja SKP taseme suunas.
  
• Kogukulutuste taset suurendavad ka valitsussektori ostud ja tulusiirded. Kui riik suurendab kulutusi, siis suureneb tööhõive, tulud ning eraettevõtete kasumid .
  
• Kui suurenevad pensionid ja stipendiumid , siis suureneb kokkuvõttes ka elanikkonna ostuvõime, mis omakorda stimuleerib tootjaid oma äritegevust laiendama.
  
• Seega eeldab fiskaalpoliitiline ekspansioon valitsussektori otsest sekkumist majandusprotsessidesse selleks, et suurendada tööhõivet ja kapitalikaupade kasutamise intensiivsust.
  
• Milline eelarvepoliitika instrument on tõhusam, kas maksumäära või valitsussektori kulutuste muutmine?
  
• Teoreetiline analüüs näitab, et valitsuse kulutuste suurendamine on kiiremini ja jõulisemalt mõjuv instrument võrreldes maksumäärade alandamisega. Maksude mõju on sageli raskesti täpselt prognoositav ning majandussubjektid ei pruugi käituda ootuste kohaselt. Valitsussektori kulutuste määramine on seotud aeglase ja poliitilise otsustamisprotsessiga, mida eeldab riigieelarve menetlemine ja rakendamine. Seega võib valitsussektori poolt kujundatav poliitika olla ebaadekvaatne, kui majandusolud on otsustamisperioodil muutunud. Maksude alandamine on turumajandusele omasem instrument, mis stimuleerib eelkõige majandussubjektidele omast võimet kiiresti kohanduda hetkel valitsevate majanduslike tingimustega.
  
• Kogunõudluse stimuleerimine eeldab valitsussektori kulude kasvu.
  
• Suurendamaks kulusid tuleks seega koguda rohkem makse. Maksude suurendamine pärsib aga nii tarbijate ostuvõimet kui ka äriühingute investeeringuid.
  
• Piirava fiskaalpoliitika põhjuseks on kiire inflatsioon, mis pärsib majanduskasvu ja ühiskonna heaolu suurenemist.
  
• Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kogunõudlus on suurenenud üle potentsiaalse tootmismahu ning sellisel juhul tasakaalustub kogunõudluskogupakkumine kõrgemal hinnatasemel, kuna tootmismahtu ei ole võimalik enam suurendada.
  
• Seega püüab piirav (range) eelarvepoliitika vähendada kogunõudlust maksude tõusu ja/või valitsussektori kulutuste kokkutõmbamise kaudu.
  
• Reaalses elus aga sageli ei õnnestu eelarve poliitika kaudu hinnataset alandada, seega on eesmärgiks pigem hinnatõusu külmutamine, mitte hindade reaalne alandamine.
  

Majandustsüklid, maksebilanss ja avatud majandus

• Kuna turg ei ole sageli täiuslik, siis loetakse vältimatuks vajaduseks ühiskonnapoolset sekkumist nendesse protsessidesse, mida turg ei suuda täita või mille tagajärjed ei ole ühiskonnale vastuvõetavad. Reaalses majanduses ei toimi turg ideaalselt, konkurents on piiratud monopolide tegutsemise tõttu, ebapiisav on avalike hüviste pakkumine turu kaudu ning esinevad olulised tootmise negatiivsed välismõjud, mis vähendavad ühiskonna heaolu.
  
• Riigi sekkumine majandusellu toob loodetavalt kaasa kogu ühiskonna heaolu suurenemise, mis sageli on seotud nii majandusliku kui sotsiaalse efektiivsuse suurenemisega.
  
• Valitsussektori ulatust mõõdetakse selle poolt tehtavate kulutuse kogumahuga võrreldes SKP suurusega mingil ajaperioodil.
  
• Tulenevalt turusüsteemi piiratusest on valitsussektori osa majanduses viimastel sajanditel jooksul muutunud üha olulisemaks.
  
• Seda tendentsi iseloomustab nn. Wagneri seadus, mis väidab et valitsussektori kulutuste osatähtsus rahvatulus suureneb koos üldise majandusarenguga. Avaliku sektori laienemine on demokraatlikes ühiskondades toonud kaasa heaolu kasvu tänu majandusliku ja sotsiaalse efektiivsuse suurenemisele. Samas on tugevnenud ka kriitika avaliku sektori liigse domineerimise, bürokraatlikkuse ja ebaefektiivsuse pärast.
  
• Rikkaid riike eristab vaestest:
  

• Institutsioonide kvaliteet, sh:
– eraomandi kaitse;
– madal korruptsioonitase;
• Töötajate kõrgem kapitalivarustatus;
• Kõrgem haridustase;
• Kõrgem finantssüvenemine.

• Mõõtmaks ühe või teise riigi majanduskasvu (economic growth ) kasutatakse enamasti sisemajanduse koguprodukti SKP (GDP) näitajat ja uuritakse selle muutumist ajas, mis lisaks majanduse kogutoodangule võimaldab määrata ka riigi rahvamajanduse kogutulu.
  
• Solow nime kandev kasvumudel töötati välja 1950-ndatel 1960-ndatel aastatel ning ameerika majandusteadlane Robert Merton Solow (sündinud 24. augustil 1924) sai 1987. aastal Rootsi Panga auhinna majandusteaduses Alfred Nobeli mälestuseks (tuntud ka kui Nobeli majandusauhind või Nobeli majanduspreemia) panuse eest majanduskasvu analüüsi
  
• Solow kasvumudel, mis on tuntud ka kui (neoklassikaline) Solow- Swan või eksogeenne kasvumudel (Solow–Swan growth model or exogenous growth model), näitab kuidas säästmine, rahvastiku juurdekasv ja tehnoloogiline progress mõjutavad majanduse kogutoodangut ning selle muutumist ajas.
  
• Solow kasvumudel on konstrueeritud eesmärgil näidata, kuidas kapitali kasv, tööjõu suurenemine ning muutused tootmistehnoloogias mõjutavad nii majandust tervikuna kui ka rahvamajanduslikku kogutoodangut.
  
• Eeldame, et tööjõud ja tehnoloogia on fikseeritud ja alustame lihtsast tootmisfunktsioonist.
  
• Konstantse mastaabiefekti eeldus lubab kasutada käsitlust, kus kõiki parameetreid majanduses saame analüüsida esitades need relatiivselt, suhtena kasutatava töötajaskonna kogusesse ehk ühe töötaja kohta. Oletame, et kogutoodang sõltub ainult sellest, kui palju kapitali tuleb ühe tööjõu ühiku kohta ehk teisiti öeldes sellest, missugune on tööjõu kapitalivarustatuse tase.
  
• Solow mudeli korral on tegemist kahaneva piirproduktiga, mis tähendab, et kui kapitali kogus kasvab, siis tootmisfunktsiooni kõver muutub laugemaks.
  
• Hüviste nõudlus Solow mudeli järgi on määratud tarbimise ja investeeringutega. Solow mudelis eeldatakse, et igal aastal säästavad inimesed (töötajad) ühe osa s oma tuludest/sissetulekutest ning tarbivad ülejäänud osa (1–s).
  
• Eeldame, et igal aastal langeb teatav osa kapitalist kulumise, amortiseerumise tõttu välja
  
• Solow mudel näitab, et säästmisel (säästumääral s) on võtmeroll kapitali püsiseisundi kujunemisel. Kui säästumäär on suur, siis on ka kapitali kogus majanduses suur ja järelikult ka kogutoodang tasakaaluseisundis kõrge. Kui aga säästumäär on madal, iseloomustab püsiseisundis majandust väike kapitali kogus ja madal kogutoodangu maht.
  
• Põhikapital muutub kahel põhjusel:
  

• investeerimine suurendab põhikapitali.
  
• osa vanast kapitalist amortiseerub, vähendades põhikapitali.
  

• Mida suurem on kapitalitase k, seda suuremad on ka väljundi f(k) ja investeerimise i tasemed .
  
• Tasakaalutase kujutab majanduse pika perioodi tasakaalu. Hoolimata majanduse algsest kapitalitasemest jõuab ta lõpuks ikka tasakaalutasemeni.
  
• Solow mudel näitab, et säästmismäär on põhikapitali tasakaalutaseme võtmetegur. Kõrge säästmismäära korral on majanduses suurem põhikapital ja kõrgem väljunditase. Madala säästmismäära korral on ka põhikapital ja väljunditase väiksemad.
  
• Kui põhikapital on jõudnud tasakaalutasemele, võrdsustuvad investeeringud ja amortisatsioon ning põhikapital enam ei suurene ega ka vähene.
  
• Tasakaalutaseme valimisel on eesmärgiks maksimeerida ühiskonna individuaalliikmete heaolu. Indiviidid ise ei ole huvitatud majanduse kapitali- või isegi väljundikogusest. Neid huvitab toodete ja teenuste kogus, mida neil on võimalik tarbida.
  
• Seega, kui ollakse huvitatud majanduslikust heaolust, peaks valima tasakaalutaseme, kus tarbimistase oleks suurim. Sellist kõrgeima tarbimisega tasakaalutaset nimetataksegi kapitali akumulatsioonitaseme kuldseks reegliks.
  
• Seega on tasakaalutaseme tarbimine vahe tasakaalutaseme väljundi ja tasakaalutaseme amortisatsiooni vahel. See näitab, et suurenenud kapitalil on tasakaalutaseme tarbimisele kaks efekti: ta toob endaga kaasa suurenenud väljundi, kuid samas peab rohkem väljundit kasutama amortiseerunud kapitali asendamiseks.
  
• Valides , kas suurendada kapitali akumulatsiooni või mitte, tuleks võrrelda erinevate generatsioonide heaolu. Seega sõltub optimaalne kapitali akumulatsioon sellest, millised kaalud me anname praeguste ja tulevaste generatsioonide huvidele. Selle nõuande kohaselt annaksime me kõikidele põlvkondadele ühesugused kaalud ning sel juhul oleks optimaalne üritada jõuda kuldse reegli tasemele - mis on ka põhjus, miks seda nimetatakse "kuldseks reegliks." Kuigi praegused generatsioonid tarbivad seeläbi vähem, toob kuldse reegli saavutamine kasu tulevastele põlvkondadele.
  
• Solow baasmudel näitab, et kapitali akumulatsioon iseenesest ei põhjenda püsivat majanduskasvu. Kõrgemate säästmismääradega kaasneb ainult ajutiselt kõrgem majanduskasv, kuni majandus läheneb lõpuks tasakaalutasemele, kus kapital ja väljund on konstantsed. Kestva majanduskasvu põhjendamiseks tuleb Solow mudelisse kaasa haarata teised kaks majanduskasvu allikat: rahvastiku kasvu ja tehnoloogilise progressi .
  
• Rahvastiku kasv muudab Solow baasmudelit kolmel viisil.
  
• Esiteks aitab ta täpsemalt selgitada püsivat majanduskasvu. Kuna töötajate arv kasvab n määra juures, siis tasakaaluolekus suurenevad sama määra juures ka koguväljund ja -kapital. Järelikult ei seleta rahvastiku kasv püsivat elatustasemete kasvu, kuna tasakaalutasemel jääb väljund töötaja kohta konstantseks. Kuid rahvastiku kasvuga saab põhjendada koguväljundi püsivat kasvu.
  
• Teiseks annab rahvastiku kasv seletuse sellest, miks osad riigid on rikkad ja osad vaesed. Seega prognoosib Solow mudel, et kõrgema rahvastiku kasvuga riikidel on RKP inimese kohta madalamal tasemel.
  
• Kolmandaks mõjutab rahvastiku kasv kapitali akumulatsiooni kuldse reegli taset. Tarbimine töötaja kohta oli avaldatav valemiga c = y - i.
  
• Paljud majanduskasvu allikad on peamiselt demograafilised, poliitilised või sotsioloogilised ja me peame tunnistama neid olulisteks majandusanalüüsi valdkonnast väljaspool olevateks mõjuriteks. Kuid mida tähtsamad need välised ehk eksogeensed muutujad kasvu suhtes on, seda vähem kasulikud meie puhtalt majanduslikud mudelid on.
  
• Seepärast otsitaksegi võimalusi analüütilise raamistiku laiendamiseks, et seletada, miks ja kuidas sisendid muutuvad.
  
• Mida rohkem muutujaid me suudame põhjendatult muuta mudeli jaoks endogeenseteks, seda suurem on selle potentsiaalne selgitusvõime. See ongi põhjus, miks otsitakse majanduslikke seletusi sellistele teguritele, nagu rahvastiku kasv, tehnoloogia arengutempo, loodusressursside avastusmäär jne.
  
• Enamik tänapäevaseid majandusi on avatud, see tähendab toimub kaupade ja teenuste eksport (väljavedu) ning import (sissevedu), samuti sooritatakse finantstehinguid (raha juurdelaenamine või laenude andmine) rahvusvahelistel rahaturgudel.
  
• Suurim erinevus suletud ja avatud majandusega riikide vahel on see, et avatud majandusega riik võib tarbida (kulutada) rohkem kui ise on tootnud kattes puudujäägi välismaiste hüviste või rahaga või ka vastupidi, kulutada vähem ning suunata ise toodangu ja tulude ülejäägi välismaale.
  
• Kui suletud majanduse mudelis võis kulutused jagada kolme gruppi, siis avatud majanduses grupeeritakse need neljaks komponendiks, sest üks osa valmistatud kogutoodangust müüakse küll sisemaiselt, kuid mingi osa eksporditakse välismaale.
  
• Selliselt võib avatud majanduse kogutoodangu Y jagada neljaks allosaks:
  

1. Cd kodumaiste hüviste (toodete ja teenuste) tarbimine.
2. Id kodumaiste kaupade investeerimine.
3. Gd kodumaiste toodete ja teenuste ostud (kodumaise) avaliku sektori poolt.
4. X kodumaiste hüviste eksport (väljavedu).

• Need neli komponenti peavad võrduma kodumaise kogutoodanguga Y
  
• Avatud majanduses ei pea kodumaine kulutus olema võrdne kodumaise kogutoodanguga. Kui kogutoodang on suurem kui kodumaised kulutused, siis riik ekspordib ülejäägi ning netoeksport on sellisel juhul positiivne. Kui kogutoodang on aga väiksem kui kodumaised kulutused, siis imporditakse puudujääva osa ja netoeksport on negatiivne.
  
• Maksebilanss (balance of payments ) on statistiline kokkuvõte, mis summeerib konkreetse riigi poolt teatud ajaperioodi jooksul sooritatud majandustehingud ülejäänud maailmaga .
  
• Maksebilanss näitab riigi rahvusvahelisi tehinguid mingi aja, tavaliselt aasta (aga ka kvartal , kuu) jooksul. Bilansis kajastuvad väliskaubandus, rahvusvahelised teenused, välisinvesteeringutega seotud kulud ja tulud, eraisikute ja riiklikud rahvusvahelised ülekanded, rahvusvahelised investeeringud ja laenud ning riigi keskpanga reservide muutus.
  
• Maksebilanss koostatakse raamatupidamislikke arvepidamise printsiipe järgides, st koosneb aktiva ja passiva poolest, iga tehingut kirjendatakse kaks korda.
  
• Aktiva poolel on maksebilansis tehingud , mille tagajärjel riigi majandusagentide ostujõud suureneb, s.o kaupade eksport, teenuste müük, kapitali import, saadud ülekanded.
  
• Passiva poolel on raha väljaminek, s.o kaupade import, ülekanded välismaale, laenude andmine, reservide suurendamine.
  
• Konto on kahepoolne tabel, mille vasakut poolt nimetatakse deebet (lad. k. debet–ta võlgneb) ja paremat poolt kreedit (lad. k. credit –ta usaldab).
  
• Deebettehingute käigus sooritakse makse välismaale/ deebet( –);
  
• Kreedittehingute käigus saadakse makse välismaalt/ kreedit( +);
  
• Saldo on kontojääk ehk konto ühe poole käive miinus teise poole käive.
  
• Maksebilansi osad on:
  

• jooksevkonto , kajastab välismajandus-tegevusest saadavate tulude kujunemist;
• kapitalikonto, kus kirjendatakse peamiselt immateriaalse varaga seotud tehingud ;
• finantskonto, mis kajastab välisinvesteeringuid;
• reservid , mille all näidatakse riigi keskpanga kulla- ja välisvaluuta reservide muutumist.

• Maksebilansi ülejääk ( sufitsiit ) -kaupade ja teenuste ekspordist saadavate vahendite, tulude ning ülekannete summa, millele on liidetud välisriikide investeeringud (st raha sissevoog), on suurem kui kaupade ja teenuste impordi väärtuse, välismaale makstud teguritulude ja ülekannete ning välismaale tehtud investeeringute summa (st raha väljavoog). Järelikult keskpanga välisvaluuta reservid suurenevad.
  
• Maksebilansi puudujääk(defitsiit) põhjustab ühtlasi välisvaluuta reservide vähenemist.
  
• Majandusteadlased teevad vahet kahe vahetuskursi vahel: nominaalne vahetuskurss ja reaalne vahetuskurss.
  
• Nominaalne vahetuskurss( nominal exchange rate) on kahe riigi valuuta relatiivne ehk suhteline hind.
  
• Reaalne vahetuskurss( real exchange rate) on kahe riigi hüviste suhteline hind.
  
• Reaalne vahetuskurss näitab kui palju ühe riigi hüviseid saame müüa või osta teise riigi hüviste eest. Kasutatakse ka mõistet terms of trade, see tähendab kaubavahetusolud.
  
• Reaalne vahetuskurss ε( epsilon ) võrdub nominaalne vahetuskurss e korrutatud kodumaise kauba hinnaga P ning jagatud välismaise kauba hinnaga P*.
  
• Kui reaalne vahetuskurss on liiga kõrge, siis on välismaised kaubad suhteliselt odavad ja kodumaised kaubad aga suhteliselt kallid. Kui reaalne vahetuskurss on suhteliselt madal, siis välismaised kaubad on suhteliselt kallid ja kodumaised kaubad on suhteliselt odavad.
  
• Protektsionistlik kaubanduspoliitika viib reaalse vahetuskursi tõusuni ilma, et netoekspordi tasakaalutase muutuks.
  
• Kui reaalne vahetuskurss tõuseb, siis kodumaised kaubad muutuvad välismaiste kaupade suhtes kallimaks.
  
• Seetõttu uue tasakaalu reaalse vahetuskursi korral me ekspordime vähem.
  
• Kuna netoeksport on muutumatu, siis me ka impordime vähem.
  
• Järelikult protektsionistlik kaubanduspoliitika toob kaasa impordi ja ka ekspordi vähenemise.