Mikro- ja Makroökonoomika mõisteid (2)

MÕISTED 2
1. Mikroökonoomika 2
1. Majandusteaduse olemus 2
2. Majanduse põhiküsimused, majandusprobleem 5
3. Nõudlus ja pakkumine: turumehhanism 7
4. Elastsus 10
5. Tarbija valikuteooria alused 11
6. Tootmiskulud 13
7. Mittetäielik konkurents 17
8. Täielik konkurents 19
9. Majandusressursside turg 20
10. Riigi majanduslikud funktsioonid 21
2. Makroökonoomika 21
11. Makroökonoomika alusmõisted 21
12. Rahvamajanduse arvepidamine 24
13. Tarbimine, säästmine ja investeerimine , makroökonoomiline tasakaal 26
14. Töötus ja inflatsioon 28
15. Raha ja pangandus 30
16. Avalik sektor . Fiskaalpoliitika 31

MÕISTED

1. Mikroökonoomika

1. Majandusteaduse olemus

Teadus on süsteemne teadmiste kogum, mis võimaldab inimestel genereerida(tekitada) uusi, täiuslikumaid teadmisi
Majandus on kogu ühiskonna ja kõigi selle liikmete püsivaks olemasoluks ja arenguks vajalike aineliste eelduste pideva taastootmise süsteem, mis hõlmab eranditult kõiki inimesi kui süsteemide elemente ja nende mistahes järku või laadi ühendusi kui süsteemi allsüsteeme, kõigi nimetatute mistahes laadi majanduslikust huvist ajendatud aktiivsusavaldustes (e majandustegevuses) ning seejuures kujunevates suhetes (e majandussuhetes).
Majandusteadus (e ökonoomia kui majandusteadus kõige üldisemas mõttes), on ühiskonnateadus (sotsiaalteadus), mis uurib majanduse olemust ja arenemise seaduspärasusi
Piiratud e nappivad ressursid on üks majandusteaduse põhitõdedest, mis sätestab, et (majandus)ressursse ei ole kunagi ega kusagil piiramatus koguses vabalt saadaval.
Homo (o)economicus on mudellik käsitlus majanduses tegutsevast inimesest, kes tunnetab majandusseaduste toimet, teeb neid arvestavalt alati arukaid, temale endale kasulikke järeldusi ja oskab omandatud teadmisi loovalt igapäevases tegevuses enda huvides ära kasutada, kes soovib oma vajadusi vaatamata ressursside piiratusele võimalikul paremini (täielikumalt) rahuldada.
Puhas majandusteadus e majandusteadus kitsas tähenduses on majandusteadus, kuhu kuuluvad ettevõtteökonoomika, mikroökonoomika ja makroökonoomika.
Majandusteadus kui üldsüsteem on hüviste ja teenuste tootmist ja tarbimist puudutavate teadmiste ning selliste teadmiste terviklikke komplekse hõlmavate erinevate teooriate ja õpetuste süsteem.
Mikroökonoomika e mikromajandus, on majandusteaduse osa, mis uurib majanduse üksiksubjektide, peamiselt ettevõtete ja (kodu)majapidamiste majandusotsustusi (nende individuaalseid valikuid ), selliste otsuste mõjureid ja valikute tulemusena kujunenud sündmuste ning protsesside kogumit.
Makroökonoomika on majandusteaduse osa, mis analüüsib majandust kui terviksüsteemi; need on majandusuuringud suures, laias plaanis, kuhu koonduvad majandust tervikuna iseloomustavate nähtuste seletused ja majanduse agregaat - e kogunäitajate analüüs.
Ettevõtteökonoomika on mistahes rahvamajandusharru kuuluva majandusüksuse majandusküsimusi käsitlev majandusteaduse haru, kus kogu käsitlus lähtub ühe ettevõtte paremate tulemuste saavutamise seisukohalt.
Majandussubjekt – inimene või inimgrupp , kes kooskõlastavad oma majandusotsused reeglipäraselt omavahel ning kes moodustavad iseseisva majandusüksuse
Kodumajapidamine või ka kodumajand moodustub isikust või isikute grupist, kes elavad koos ja teevad ühiseid majandusotsuseid (leibkond, kes elab püsivalt koos), see tähendab esmajoones otsustavad ühiselt sissetulekute kasutamise e teisisõnu tarbimise ja säästmise üle.
Firma e ettevõte on tehnoloogiliselt, majanduslikult ja enamasti juriidiliselt iseseisev majandusüksus, mis tegutseb mistahes majandusharus.
Majanduslik efektiivsus on mistahes majandusliku tegevuse tagajärjel saadud tulemuse (efekti) ja selle saavutamiseks tehtud kulude (kuluefektiivsus) või selleks kasutatud ressursside maksumuse suhe (ressursiefektiivsus).
Õiglus on majandusliku käitumise viis, mille puhul järgitakse häid majandustavasid või õigusnorme ja pooltevahelisi, seaduste ja heade tavadega kooskõlastuvaid kokkuleppeid. Õiglus on võimalik ainult seoses vabadusega .
Tasakaal on seisund, kus süsteemile mõjuvad jõud tasakaalustavad üksteist nii, et ükski süsteemi element ei muuda oma suurust.
Majandusmudel on majandusprotsessi, kogu majanduse või majanduse uuritava osa lihtsustatud (vähendatud, suurendatud , abstraheeritud) kujutis, mis sisaldab endas vaid olulisis üksikasju ja seoseid ning jätab kõrvale asjasse mittepuutuvad detailid.
Muutujad on selline uuritav suurus, mida saab defineerida ja mõõta.
Hüpotees on teaduslik, kuid tõestamata oletus mingi nähtuse, seaduspärasuse, muutujate seoste kohta; mudelist tuletatud tingimuslik (kui…siis…) väide.
Põhjuslik e kasuaalne seos, väljendatakse seosena C viib E-le: C=>E (C - ld. causalis Majandusteooria on majandustegelikkuse ühe või teise osa kohta omandatud üldistatud teadmiste süsteem, abstraktsioonide kogum, mis kirjeldab, seletab ja ennustab majanduse või selle osade toimimist (funktsioneerimist).
Majanduslik mõtlemine kannab endas taotlust ja oskust näha ning mõista majanduselu nähtuste varjatud seoseid, samuti nende seoste kujunemise põhjuslikke ahelaid, et sellisel alusel leida probleemidele optimaalseid e antud oludes parimaid võimalikke lahendeid.
Marginaalanalüüs- e piirväärtusanalüüs – uuritakse, kui palju vaadeldava teguri üheühikulisel muutumisel muutub temaga seotud teine tegur.
Majandusseadus on sisemise, olulise, püsiva, eeskätt põhjusliku (e kausaalse) seose väljendus majanduselus.
Ceteris paribus tähendab – muude tingimuste samaks, püsivaks jäädes. Majandusuuringutes sageli rakendatav eeldus, mille kohaselt kõigi teiste muutujate väärtused, peale uuritavate jäävad tinglikult endisteks e muutumata.
Vale põhjuse viga e post hoc viga on loogikaviga, mille puhul üht sündmust, mis teisele eelnes või toimus samal ajal, peetakse teise sündmuse põhjuseks
Kompositsiooniviga e üldistusviga on loogikaviga, mille korral peetakse seda, mis on õige üksiku (indiviidi, osa) suhtes, õigeks ka grupi (või terviku) suhtes või vastupidi, seda mis on õige terviku suhtes arvatakse ekslikult olevat kehtiv ka selle terviku kõigi osade suhtes.
Ceteris paribus viga tekib siis, kui muutuste efekt ühes muutujate kogumis omistatakse ebakorrektselt ka teisele uuritavale muutujate kogumile, see tähendab kui rikutakse ceteris paribus printsiipi .
Positivistlik analüüs on analüüs, mille tulemused sisaldavad majanduslike institutsioonide ning protsesside mudeleid ja vaadeldavate nähtuste kohta käivaid kirjeldusi ja hüpoteese, mida põhimõtteliselt on võimalik kontrollida vaatluse teel.
Positiivne majandusteadus e positivistlik majandusteadus vaatleb majanduselu üldisi nähtusi niisugustena nagu nad tegelikkuses on, kasutades mitmesuguse üldistusastmega kirjeldus-, seletus- ja prognoosimudeleid.
Normatiivne analüüs on analüüs, mille tegemine ja hinnangute andmine eeldab teatud normide (kriteeriumite) kohaldamist.
Normatiivne majandusteadus on majandusanalüüs või diskussioon , mis tegeleb sellega „kuidas asjad peaksid majanduses olema“, so väärtushinnagute ja majanduspoliitika eesmärkidega.
Majandusteadlaste erimeelsused tekivad tavaliselt põhjustel, et:

pole piisavalt usaldatavaid tõendeid selle kohta, et üks teooria (majandusmudel) oleks parem kui teine või ühe majandusteoreetilise koolkonna vaated oleksid reaalsuses paikapidavamad kui teiste omad;

uurijad seavad üles erinevaid eeldusi ja käsklusi (kriteeriume) sellest, mis leiab majanduses aset (või peaks aset leidma) tulevikus;

erinevad on majandusteadlaste väärtushinnangud ja arusaamad sellest, mida tähendab majanduses „hea-halb“, „õiglane-ebaõiglane“, „efektiivne-ebaefektiivne“, jmt.

2. Majanduse põhiküsimused, majandusprobleem

Vajadused kitsas majandusteadlikus käsitluses on puuduse tunne, mida inimene saab rahuldada hüviste (kaupade ja teenuste) tarbimisega. Laiemas mõttes on vajadus tarvidus teatud aineliste, vaimsete ja sotsiaalsete elutingimuste järele, mille vajakajäämine kutsub esile puudustunde kas inimeses (inimorganismis) endas või ühiskondlikus institutsioonis.
Piiramatud vajadused
Hüvised ja teenused – hüvis on kitsamas tähenduses tootmise väljund, mis on reaalne (kombatav) objekt ja millel on majanduslik väärtus. Teenus on mitteainelisel kujul tarbitav hüvis.
Piiratud e nappivad ressursid või hüvised – neid ei jätku tasuta (0-hinnaga) jagamisel kõikidele soovijatele ja nende omandamisega kaasnevad alati alternatiiv - e loobumiskulud.
Vabalt saadav hüvis või ressurss – selle alternatiivkulu on võrdne 0-ga, st ükski kasutaja ei pea sellise hüvise omandamisel loobuma ühestki teisest.
Piiratuse majandusseadus (law of scarcity) väidab hüvised olevat piiratud seetõttu, et ei ole piisavalt vabalt saadavaid ressursse kõigi nende hüviste valmistamiseks, mida ühiskonnas soovitakse tarbida. Lihtsustatud skeemina : piiratud ( tootlikud ) ressursid piiratud hüvisedpiiramatud vajadused.
Tootmistegurid e tootmisfaktorid on toodangu valmistamisel ja teenuste osutamisel kasutatavad vahendid e tootmissisendid (esmajoones maa, töö ja kapital ).
Tootmise sisendid e sisendtegur e sisendressurss- need on tegurid (kapital, tööjõud, materjal, energia jt), millede poolt osutatud teenused võimaldavad toota hüviseid.
Maa on üks kolmest põhilisest tootmistegurist, mis esindab laiemas tähenduses kogu loodust ja selle mõju tootmisele.
Töö e tööjõud on üks kolmest põhilisest tootmistegurist ( inimressurss ), mis hõlmab inimeste kehaliste ja vaimsete võimete kogusummat, mida nad kasutavad hüvise valmistamiseks koos tootmisteguritega maa ja kapital.
Kapital on üks kolmest põhilisest tootmistegurist, mis sisaldab kõiki varasemas tootmistegevuses loodud tootmisvahendeid (tootmisriistad, masinad, hooned).
Ettevõtlus o neljas tootmistegur maa, töö ja kapitali kõrval, mis seisneb ettevõtete asutamises, käigus hoidmises, arendamises ja laiendamises, kusjuures eesmärgiks on tulu saamine.
Tootmise väljund on tootmise (tootmisprotsessi) tulemusena saadud toodang.
Toodang e tootmise väljund on tooted ja teenused, st kõik tootlike pingutustega loodu, need on hüvised, mis tarbitakse ära või mida kasutatakse edasiseks tootmiseks.
Loobumiskulu e alternatiivkulu on kulupiiratud ressursi mingiks otstarbeks kasutamisel (kulutamisel). Mõõdetakse (saamata jäänud) tuluga, millest jäädakse ilma ressursi mõnest muust (alternatiivsest) kasutusviisist loobumise tõttu.
Tootmisvõimaluste kõver (TVK) on diagrammijoon ( graafik ), mis kujutab kahe erineva hüvise valmistamise erinevaid kombinatsioone, eeldusel , et rakendatakse kõiki olemasolevaid (kättesaadavaid) tootlikke ressursse ja kasutatakse parimat võimalikku tehnoloogiat.
Kasvavate alternatiivkulude seadus sätestab, et alternatiivkulud suurenevad sedamööda, kuidas kasvab valmistatava toote ühikute arv.
Konstantsed alternatiivkulud
Mida, kuidas, kellele toota – majanduse põhiküsimused
Majandussüsteem on suhete süsteem, milles toimub ühiskonna majanduslik tegevus, kusjuures tavaliselt eristatakse nelja peamist majandussüsteemi: tava-, käsu-, turu- ja segamajandus , kus kõigis neis lahendatakse erinevalt ja erinevate vahenditega majanduse põhiküsimused: mida, kuidas ja kellele toota.
Tavamajandus on vanim majandussüsteem, milles kolm majanduse põhiküsimust lahendab ära perekond või hõim oma võimaluste piires.
Käsumajandus on nn reaalse sotsialismi majandus, kus turu reguleeriv toime on piiratud äärmiselt väheseks ning kogu majanduslikku aktiivsust hoitakse üleval kohustuslike plaanide ja muude käskude ning keeldude najal .
Turumajandus on selline majandus, mille jätkuvat funktsioneerimist, osaprotsesside tasakaalustamist ning nende efektiivset tegutsemist reguleerib ja tagab vaba turg.
Segamajandus on majandussüsteem, mis ühendab endas mitme erineva majandustüübi jooni ja kus ressursside ning hüviste jaotuse otsustavad esmajoones turg ning vähemal määral riik ja traditsioonid.
Ringkäigu mudel on makroökoloogiline mudel, mis kirjeldab majandussektorite vahelist tulude ja kulude liikumist.
Teguritulud tootmistegurite müügist nende omanikule laekuvad esmased tulud, mis on valitsuse poolt maksude kaudu ümberjaotusega ja mille suurus sõltub erinevate tootmistegurite omandusest (rent, intress , palk, kasum).
Toodanguturg
Ressursiturg on turg, kus ressursside ostjad ja nende omanikud määravad kindlaks ostetavate ressursside hinna ja kogused .

3. Nõudlus ja pakkumine: turumehhanism

Turg ( market ) on mehhanism ja/või institutsioon , mille kaudu ostjad (nõudjad, tarbijad) ja müüjad ( pakkujad , tootjad, tarnijad ) omavahel suhtlevad ning kaupu ja teenuseid (hüviseid) vastastikku vahetavad
Turg laias tähenduses tähendab mehhanismi, väljakujunenud või kehtestatud kokkulepet, korraldust, mille abil turul osalejad (ostjad ja müüjad) suhtlevad, et vahetada teatud kaupu või teenuseid ning määrata turu vahendusel hinnad ning kogused
Turg kitsas tähenduses, konkreetsemas tähenduses on nn lokaalturg, see on konkreetne turukoht (institutsioon), teatud ajal ja/või paigas või tingimustel toimuv müüjate-ostjate vahetu või kaudne lävimine kaupade ostuks ja müügiks
Vahetustingimuste aluseks on vahetuse käigus saadud või loovutatud hüviste vastastikune suhe (proportsioon), mida võib käsitleda kui nõudluse, pakkumise käigus väljakujunevat turuhinda
Toodanguturg on tootmisprotsessi väljunditega kauplev turg e (valmis)toodangu turg (output market), mida tuleks eristada tootmisteguriturust (e tootmise sisenditega kauplevast turust
Ressursiturg e tootmisteguriturg on turg, kus ostetakse ja müüakse tootmistegureid (maa, töö, kapital)
Efektiivne turg (efficient market) on turg, kus hüviste hinnad peegelduvad täielikult ning viivituseta olemasolevat ja muutuvat nõudlust ning pakkumist, soodustades selliste hüviste ja tootmistegurite vahetamist vastavalt nende kõrgeimale väärtusele
Turuhind kujuneb turgudel nõudluse ja pakkumise koosmõjul. Turuhind täidab kolme põhilist ülesannet: 1. vahendab informatsiooni turul ja majanduses osalejate vahel 2. toimib tootjate-müüjate ning tarbijate-ostjate jaoks stiimulina (või antistiimulina) 3. toimib tulude (ümber)jaotajana ühiskonnas
Relatiivne hind on teistes kaupades väljenduv hind (vahetussuhe). Erineb rahalisest hinnast , sest relatiivset hinda võib väljendada kõigis hüvistes, mis omavad rahalist hinda
Nõudlus on seos kauba (ühiku)hinna ja selle koguse vahel, mida potentsiaalsed tarbijad antud ajahetkel soovivad ja on tegelikult võimelised ostma, tasudes kehtivat turuhinda (ceteris paribus)
Nõudlusseadus kajastab pöördseost hüvise hinna ja nõutava koguse vahel; kui kaubaühiku hind tõuseb siis kauba nõutav kogus väheneb ja kui kaubaühiku hind langeb, siis kauba nõutav kogus suureneb (ceteris paribus)
Nõutav kogus (quantity demanded QD) on ostjate poolt turul nõutava kauba või teenuse konkreetne kogus (hulk naturaalühikutes), mida tarbijad konkreetse hinna puhul soovivad ja suudavad osta
Nõudlust määravad tegurid on kõik need nõudluse suurust mõjutavad tegurid, mis võivad suurendada või vähendada mingi kauba nõudlust, so seost nõutava koguse ja hinna vahel
Asenduskaubad e substituudid on samu tarbeid rahuldavad hüvised. Asenduskaupadest ühe hinna tõus kutsub esile teise kauba (esimest asendava kauba) nõudluse ja nõutava koguse suurenemise. Asenduskaupadest ühe hinna alanemine toob aga kaasa teise kauba nõudluse (ja nõutava koguse) vähenemise (ceteris paribus)
Täiend- e siduskaubad on kaks kaupa, mida tavaliselt kasutatakse koos. Täiendkaupadest ühe kauba hinna tõus põhjustab teise kauba nõudluse ja nõutava koguse vähenemise. Täiendkaupadest ühe hinna langus põhjustab aga tema täiendkauba nõudluse ja nõutava koguse suurenemise eeldusel, et muud tingimused jäävad samaks
Normaalkaubad on kaubad , mille tarbimine (nõudlus) tarbija sissetulekute suurenemisel kasvab ning tarbimiseelarve vähenemisel kahaneb.
Luksuskaubad on normaalkauba eriliik, mille tarbimine suureneb sissetulekute suurenemisel suhteliselt rohkem
Inferioorsed kaubad on vähemeelistatav kaup, mille tarbimine (nõudlus) sissetuleku kasvades kahaneb ning sissetuleku kahanedes suureneb
Hinna muutuse asendusefekt on tulemus, mille kutsub esile mingi kauba või teenuse asendamine mõne teisega näiteks kauba hinna tõustes
Hinna muutuse sissetulekuefekt on antud kauba nõutava koguse muutus tulenevalt hinnamuutuse (suurenemise või vähenemise) mõjust tarbija reaaltuludele; tarbija ostuvõime muutumine hinna muutumise tagajärjel
Pakkumine seos kauba (ühiku)hinna ja selle koguse vahel, mida potentsiaalsed müüjad (tootjad, tarnijad) antud ajahetkel ning antud tingimustel soovivad ja tegelikult suudavad turul müüa (ceteris paribus)
Pakkumisseadus
Pakutav kogus on tarnijate poolt turul pakutava kauba või teenuse konkreetne kogus (hulk naturaalühikutes), mida ettevõtjad konkreetse hinna korral turule toovad ja müüvad
Pakkumist määravad tegurid on kõik need pakkumise suurust mõjustavad tegurid, mis võivad suurendada või vähendada mingi kauba pakkumist. Eelkõige on nendeks tootmiskulid, sealhulgas tootmistehnoloogia ning tootmissisendita hindade muutustest põhjustatud tootmiskulude muutused, teiste toodete hinnad (alternatiivkaubad), turuorganisatsioon, asenduskaupade olemasolu, tootjate arv jt
Alternatiivne kaup on hüvis, mille tootmiseks kasutatakse põhiliselt samu tootmisteguteid(ressursse). Alternatiivse kauba hinna tõus võib vähendada antud kauba pakkumist ja vastupidi.
Turu tasakaal on seisund, mille korral turujõud (nõudlus ja pakkumine) on tasakaalus, st ei täheldata nende mingit muutumistendentsi
Tasakaaluhind on hind, mille korral nõutav ja pakutav kogus on võrdsed, st turg on tasakaalus
Tasakaalukogus on kogus, mille korral nõutav ja pakutav kogus on võrdsed, seega kogus, mis tasakaaluhinnaga müüduna rahuldab turu nõudluse nii, et seal pole ei puudu- ega ülejääki
Puudujääk e defitsiit on situatsioon, mille korral hüvise turul nõutav kogus on suurem kui pakutav kogus
Ülejääk e sufitsiit on situatsioon, mille korral hüvise turul pakutav kogus on suurem kui nõutav kogus
Maksimumhind e „hinnalagi“ on seadusega kehtestatud maksimaalne hinnatase , millest kauba hind kõrgemale tõusta ei tohi. Selle kehtestamine toob tavaliselt endaga kaasa turu puudujäägi, sest maksimumhind on madalam turgu tasakaalustavast (tasakaalu)hinnast
Miinimumhind e „hinnapõrand“ on seadusega kehtestatud minimaalne hinnatase, millest kauba hind allapoole langeda ei tohi. Selle kehtestamine toob tavaliselt endaga kaasa turu ülejäägi, sest on kõrgem turgu tasakaalustavast (tasakaalu)hinnast

4.Elastsus

Elastsuseks nimetatakse nõutava või pakutava koguse reageerimistundlikkust, mis põhineb kauba hinna, koguse või teiste mõjurite suhtelise (tavaliselt protsentuaalsete) muutuste hindamisel
Nõudluse elastsus
Nõudluse hinnaelastsus e nõudluse elastsus hinna suhtes on hüvise/kauba või teenuse enda hinna muutusest põhjustatud nõutava koguse suhtelise (protsentuaalse) muutuse ja hinna suhtelise (protsentuaalse) muutuse suhe/ jagatis , kui nõudluse kõik teised mõjutegurid jäävad samaks (ceteris paribus). See mõõdab hüvise nõutava koguse muutust, mis järgneb hüvise hinna muutusele.
Kogutulu on tulu, mida ettevõte saab oma toodangu müügist e realiseerimisest. Rahasummana võrdub müügikoguse ja kaubaühiku hinna korrutisega
Nõudluse sissetuleku elastsus e nõudluse tuluelastsus näitab hüvise nõutava koguse suhtelise (protsentuaalse) muutuse ning tarbija sissetulekute (eelarve) suhtelise (protsentuaalse) muutuse suhet, kui nõudluse teised mõjurid jäävad samaks (ceteris paribus)
Inferioorsed kaubad
Normaalkaubad
Luksuskaubad
Nõudluse ristelastsus näitab ühe kauba (kaup A) nõutava koguse suhtelise (protsentuaalse)muutuse suhet teise kauba (kaup B) hinna suhtelisse (protsentuaalsesse) muutusesse, kui teised mõjurid jäävad samaks (ceteris paribus)
Asenduskaubad
Täiendkaubad
Elastsuskoefitsient on nulli ja lõpmatuse vaheline number, mis väljendab nõudluse või pakkumise elastsuse astet
Kaarelastsus e keskpunkti elastsus kajastab hinnaelastsuse mõõtmisel elastsuse suurust (reageermistundlikkust) nihkumisel vastava kõvera (nõudlus- või pakkumiskõver) ühest punktist teise, so kaare keskmisena
Punktelastsusena arvutatud elastsuskoefitsient näitab elastsuse suurust mingis kindlas nõudlus- või pakkumiskõvera punktis, hindab (protsent)muutusi esialgse koguse, hinna, sissetuleku või teise kauba algse hinna suhtes
Pakkumise elastsus
Pakkumise elastsuse mõjurid

5. Tarbija valikuteooria alused

Tarbija e konsument on ükskõik milline majanduses osaleja e nn majandusagent, kes oma vajaduste rahuldamiseks hüviseid ja teenuseid tarbib
Vajadused kitsas majandusteadlikus käsitluses on puuduse tunne, mida inimene saab rahuldada hüviste (kaupade ja teenuste) tarbimisega. Laiemas mõttes on vajadus tarvidus teatud aineliste, vaimsete ja sotsiaalsete elutingimuste järele, mille vajakajäämine kutsub esile puudustunde kas inimeses (inimorganismis) endas või ühiskondlikus institutsioonis.
Piiramatud vajadused
Tarbimisharjumused on tarbijate kalduvus rahuldada oma vajadusi, kasutades selleks just niisuguseid kaupu ja teenuseid ning niisugusel määral, nagu sellega ollakse pikema aja jooksul harjutud.
Tarbija ostukäitumine
Tarbija eelistused on tarbija majanduslik, psühholoogiline, sotsiaalne, kultuuriline, esteetiline , etniline ja religioosne eelsättumus pakutavate hüviste suhtes, millest oleneb, kas ta kaldub neid ostma või mitte.
Tarbimine e konsumeerimine on tegevus, mis seisneb kaupade ja teenuste kasutamises inimeste vajaduste rahuldamiseks
Tarbija käitumine on tarbija poolt tehtavad otsused ja nende järgi talitlemine.
Tarbija valik on tarbija otsustus , mida paljude võimalike pakutavate ja vajadusi rahuldavate hüviste seast valida. Tarbija tegelik valik määrab ära tegeliku tarbimisnõudluse mahu ning suunad.
Ratsionaalselt käituv tarbija
Piirkasulikkuse teooria e marginaalkasulikkuse teooria on majandusteoreetiliste vaadete süsteem, mille kohaselt kaupade hinnad kujunevad vastavalt tarbijate subjektiivsetele ja muutlikele hinnangutele ostetavate hüviste kasulikkuse (e tarbitavast hüvisest saadava rahulduse ) suhtes.
Kasulikkus näitab tarbija poolt saadavat rahuldust, täpsemalt mingi hüvise tarbimisest või sooritatavast toimingust kogetavat subjektiivset heakäekäiku või rahulolu.
Kardinaalne kasulikkus on kasulikkus, mida piirkasulikkuse teooria eelduste kohaselt saab mõõta ja väljendada konkreetsete, numbriliste suurustega e absoluutarvudes.
Kogukasulikkus (TU) näitab tarbija kogurahulolu mingi hüvise tarbimisest.
Piirkasulikkus (MU) näitab järjekordse täiendavalt tarbitud hüviseühiku kasutamisest tingitud kogukasulikkuse (rahulolu) muutust.
Kahaneva piirkasulikkuse seadus näitab, et hüvise piirkasulikkus MU kahaneb mingist tarbitavast hüvise kogusest alates iga kord, kui tarbija omandab täiendava koguse seda kaupa.
Gosseni I seadus e küllastusseadus näitab, et ühe ja sama hüvise tarbimisel kasvab tarbitavate koguste suurenedes tarbija kasulikkus (rahulolu) seni, kuni on saavutatud küllastuspunkt e kogukasulikkus TU on maksimaalne
Gosseni II seadus – tarbijad käituvad ainult siis ratsionaalselt, kui tehtud tarbimisvaliku korral on tarbitavate hüviste viimaste ühikute piirkasulikkused võrdsed (MUA=MUB=MUC=…)
Asenduse piirmäär e asendatavuse marginaalmäär väljendab ühe hüvise hulka, millest tarbija võiks loobuda teise hüvise lisaühiku kasuks, püsides samal ükskõiksuskõveral, st samal rahuldustasemel.
Aksiomaatiline eelistusteooria on nõudlusteooria osa, mis käsitleb üksikisiku valikut lähtuvalt eelistusjärjestuse aksioomidest.
Eelistusjärjestuse aksioomid: 1. tarbija teab kõikvõimalike tarbitavate hüviste erinevate kombinatsioonide e tarbimispakettide täielikku järjestust 2. eelistusjärjestus on transitiivne 3. tarbija eelistab tarbimiskombinatsiooni, mis sisaldab vähemalt üht hüvist rohkem
Ükskõiksuskõver on ükskõiksusdiagrammi graafik, mille iga punkt esitab kahe hüvise võrdväärseid kombinatsioone.
Eelarvejoon kujutab endast kahe hüvise erinevaid kombinatsioone, mida võib osta hüviste parasjagu kehtivate hindade korral mingi kindla tarbija käsutuses oleva tarbimiseelarve korral.
Tarbimise tasakaal väljendub selles, et tarbija kulutab kogu oma sissetuleku nii, et kõigi kaupade piirkasulikkus rahaühiku kohta on võrdne.
Eelarvekitsendus
Tarbija hinnavaru on erinevus selle vahel, mida tarbija oleks valmis maksimaalselt maksma hüvise ühiku eest, võrreldes sellega, mida ta tegelikult maksab.
Sissetuleku-tarbimise kõver näitab tarbija sissetulekute muutuste mõju tarbimisvalikutele.

6. Tootmiskulud

Ettevõte on organisatsiooniliselt iseseisev majandusüksus mis tahes rahvamajandusharus, mis esineb vastava haru või allharu elementaarse institutsioonilise koostisosana. Ettevõte on iseseisev tootmisüksus, mis muundab tootmissisendeid (maad või üldse loodusressursse, tööd, kapitali, informatsiooni, tehnoloogiat jne) toodanguks, mingiteks toodeteks , teenusteks või informatsiooniks.
Ettevõtja on ettevõtte omanik ja selle tegevuse organiseerija ning ettevõtte tulemuse eest vastutaja e riski kandja.
Ettevõtlus on kasumit taotlevate ettevõtete asutamine, käigus hoidmine, arendamine ja laiendamine.
Äriettevõte on kasumit taotlev ettevõte.
Tootmine muudab hüvise kasulikkusastet, paigutab hüviseid ümber territoriaalselt, muudab ajalisi võimalusi rakendada hüviste kasulikkust, muudab hüvise omandivormi ja tagab sellega parema juurdepääsu nende kasutamisele.
Ettevõtte väärtus (turuväärtus) koosneb kahest osast: finantskapital, so firma rahalised väärtused, mis paiknevad ettevõtte aktivates ja intellektuaalne kapital, mis koosneb omakorda inim- ja struktuurikapitalist
Finantskapital on kapital, mis esineb kas sularaha , pangahoiuste, aktsiate ja/või väärtpaberite kujul.
Intellektuaalne kapital koosneb inimkapitalist (ettevõtte töötajate omadused) ja struktuurkapitalist (suhete süsteem klientide, tarnijate ja partneritega, ettevõtte kultuur ja struktuur).
Ettevõtlusnormid (ettevõtjad) on vastavalt Eesti Äriseadustikule: a – ärinime all tegutsevad füüsilised isikud kui ettevõtjad; b – äriühingud, sealhulgas: täisühing, usaldusühing, aktsiaselts , osaühing, tulundusühistu.
Sooloettevõte e ainuomaniku ettevõte e üksikettevõte e isiklik ettevõte e ainuomandis olev ettevõte, sisuliselt ka füüsilisest isikust ettevõtja.
Partnerettevõte e sisuliselt täisühing, mis esineb sagedasti usaldusühinguna või ka personaalühing või isikute ühing
Aktsiaselts või ka osaühing.
Püsisisend e püsivad tootmistegurid on sellised, mida ei saa muuta teatud (lühikese) ajaperioodi jooksul (näiteks tootmishooned, ehitised, rajatised)
Muutuvsisend e muutuvad tootmistegurid on sellised, mille koguseid saab muuta teatud (lühikese) ajaperioodi jooksul suhteliselt kiiresti (näiteks toormaterjal, elekter, kütus, lepinguline tööjõud).
Lühiperiood SR on ajavahemik , mille vältel vähemalt üks tootmisteguritest (tootmise sisenditest) ei ole muudetav .
Pikk periood LR on ajavahemik , mille vältel kõik tootmistegurid (tootmise sisendid) on varieeritavad. Või teisiti, ajaperiood, mis on piisavalt pikk, et muuta kõiki sisendeid , nii püsivaid kui muutuvaid tootmistegureid.
Raamatupidamislik (kulude) arvestus (arvestus kitsas mõistes): o – otsesed kulud, mis on otseselt seostatavad mingi konkreetse tootega ; o – kaudsed raamatupidamislikud kulud, mida ei ole võimalik otseselt liigitada mingi konkreetse toote valmistamiseks kulutatuteks. Raamatupidamislikud kulud võib kokku võtta ühise nimetajaga – ilmutatud kulud.
Majandusanalüütiline (kulude) arvestus (arvestus laiemas mõistes): o – otsesed kulud on alternatiivkulude vorm, mis esineb ettevõtte otsese rahalise kulutusena, väljamaksetena ostetud e võõraste tootmistegurite eest (ilmutatud kulud): o – kaudsed kulud on kõige laiemas tähenduses tootmistegurite kasutamise alternatiivkulud juhul, kui nimetatud ressursid kuuluvad ettevõttele või on panustatud nende omanike poolt ilma, et sooritataks mingit tegelikku otsest rahalist väljamakset.
Majanduslikud kulud
Otsesed kulud tekivad, kui ettevõte ostab tootmistegureid, mida ise ei oma. Nende (võõraste) tootmistegurite eest makstav rahasumma on ettevõttele otsene kulu.
Kaudsed kulud laias, üldises e majandusanalüütilises tähenduses on loovutatud võimalus teha või saada midagi muud või leida ressurssidele mingit teist, (kasulikumat) rakendust.
Arvestuslik e raamatupidamislik kasum on ettevõtte kogutulu (kogulaekum e kogutulem TR), millest on maha võetud ainult otsesed (e ilmutatud) kulud.
Majanduskasum on summa, mis jääb järgi, kui ettevõtte kogutulust lahutada kõik majanduslikud kulud, see on kõik alternatiivkulud e teisisõnu otseste ja kaudsete kulude summa. Kasutatakse ka nimetusi lisakasum e supernormaalne kasum.
Normaalkasum e normaalne kasum on termin, mida mõnikord kasutatakse iseloomustamaks tootmistegutite kasutamise alternatiivkulusid. See on osa arvestuslikust kasumist, mis on piisavalt suur, et ahvatleda ettevõtjat tootmist jätkama. Normaalkasum peab võrduma vähemalt sissetulekuga, mida ettevõtja võiks saada, kui ta investeeriks oma raha mujale
Koguprodukt e kogutoodang on ettevõttes tootmisteguritega mingil kindlal ajaperioodil valmistatud tootmise väljundi üldkogus, mida mõõdetakse tavaliselt füüsilistes (naturaalsetes) ühikutes.
Keskmine produkt e kogutoodang tootmisteguri ühe ühiku kohta kajastab mingi (muutuva) tootmissisendi keskmist tootlikkust ning leitakse koguprodukti ja selle tootmiseks kasutatud tootmisteguri hulga jagatisena.
Piirprodukt on tootmisteguri üheühiklise muutusest tulenev toodangu koguse muutus.
Püsikulud on kulud, mis ei muutu koos toodangu mahu muutumisega ning esinevad ka siis, kui ettevõte midagi ei tooda.
Muutuvkulud on ettevõtte kulud, mis muutuvad, kui toodangu maht muutub.
Kogukulud on ettevõtte püsi- ja muutuvkulude summa antud tootmistasemel.
Keskmine kogukulu ATC või AC on kulu, mis on kulutatud ühe toodanguühiku tootmiseks.
Keskmine püsikulu AFC leitakse ohe tooteühiku kohta tuleva püsikuluna ja saadakse püsikulude jagamisel toodetud kogusega.
Keskmine muutuvkulu AVC leitakse ühe tooteühiku kohta tuleva muutuvkuluna ja saadakse muutuvkulude jagamisel toodetud kogusega.
Piirkulu e marginaalkulu MC on tootmiskulu, mida tehakse täiendavalt ühe tooteühiku tootmiseks.
Kogutulu TR on ettevõtte poolt toodetud kogutoodangu müügist saadud raha mingi ajaperioodi jooksul.
Keskmine kogutulu ATR või AR on tulu, mida ettevõte saab keskmiselt ühe müüdud e realiseeritud tooteühiku kohta.
Piirtulu e marginaaltulu MR on ettevõtte kogutulu muut, mis saadakse ühe täiendava tooteühiku müügist.
Tehnilise asenduse piirmäär MRTS on arv, mis näitab mitu ühe tootmisteguri ühikut on vaja teise tootmisteguri ühe ühiku asendamiseks tootmismahu (valmistatava koguprodukti) samaks jäädes.
Isokvant e samatoodangu joon on kindla toodangukoguse valmistamiseks vajalike tootmissisendite kombinatsioonide geomeetriline koht.
Isokost e isokulu joon näitab võimalikke tööjõu ja kapitali koguste kombinatsioone fikseeritud kogukulude tasemel tööjõu ja kapitaliühiku hindade püsivaks jäädes.
Pika perioodi kulud ja kulukõverad

7. Mittetäielik konkurents

Turustruktuur hõlmab vaadeldava turu iseloomulikke jooni: turul tegutsevate ettevõtete arv ja suurus, toodangu iseloom, turule tuleku ja sealt lahkumise tingimused ja konkurentsi vormid ning aste.
Mittetäielik konkurents e vaegkonkurents on turusituatsioon , mille korral vähemalt mõned ettevõtted, vähemalt mõningal määral (olenevalt toote diferentseeritusest ja ettevõtte suurusest ) saavad oma tegevusega kauba hinda mõjutada. Mittetäieliku konkurentsi turud hõlmavad esmajoones monopolistlikku konkurentsi ja oligopoolseid turustruktuure. Enamus ettevõtteid tegutsebki reaalseid turgusid silmas pidades mittetäieliku konkurentsi tingimustes.
Täielik konkurentsi puudumine e monopol on turusituatsioon, kus turul müüb vastavat toodangut ainult üks ettevõte ja kujundab tootele hinna sõltumatult teistest.
Monopol on turustruktuur, kus kaubal on ainult üks tootja või müüja, kus müüakse unikaalset toodet, millel puuduvad täielikult asenduskaubad, monopol on hinnategija, turule sisenemise ja sealt väljumise barjäärid on väga kõrged (turukaitsetõkked takistavad konkurentide turule tulekut).
Hinnakujundaja
Loomulik monopol eksisteerib, kui tootmisharus on üks ettevõte ja selle keskmised kulud ATC pikal perioodil on väiksemad kui kahel ettevõttel.
Unikaalne toodang on hüvis, millele puuduvad asenduskaubad.
Diferentseeritud toodang on selline hüvis, mis millegi poolest on ainulaadne (unikaalne) ning erinev teistest (konkureerivate firmade) toodetest.
Homogeenne toodang tähendab, et turule müügiks valmistatavad hüvised on tarbija jaoks täiesti sarnased (ühetaolised) ja täielikult asendatavad teiste tootjate poolt valmistatutega.
Sisenemisbarjäärid on ( turukaitse )tõkked, mis takistavad uute ettevõtete tulekut turule (tootmisharru sisenemist).
Monopolistliku konkurentsi turg, selle korral hoitakse lõpphinnad ja kulud tõenäoliselt madalamal kui monopoli korral, sest esimesel juhul on uutel ettevõtetel lihtsam tootmisharru siseneda. Samas saavad monopolid tõenäoliselt toota mastaabisäästu tingimustes ning seega teha suuremaid investeeringuid ning kulutusi uuringutele ja arengule.
Oligopol on turustruktuur, kus on väike arv müüjaid, kellest igaüks peab arvestama oma tegevuse mõju konkurentide käitumisele, kus müüakse nii diferentseeritud kui homogeenset ( standardiseeritud ) toodangut, turule sisenemise ja sealt väljumise barjäärid on kõrged (turukaitse tõkked toimivad tugevalt ka lühiperioodil) ning oluline roll on hinnavälisel konkurentsil.
Barjäärideta turg
Väljumisbarjäärid
Hinnakonkurents on võistlus müüjate vahel, kes pakuvad müüa samu kaupu üksteisest odavamalt.
Hinnaväline konkurents on konkureerimine peamiselt pakutavate hüviste kvaliteedi või teeninduse parandamise teel, ilma et kaupade hindu muudetaks.
Kokkuleppe oligopol on turustruktuur, kus väike arv ettevõtteid (oligopoliste) mängib kokku ja teeb oma otsused ühiselt. Kui neil õnnestub maksimeerida ühist kasumit, meenutab turg monopoliturgu.
Kartell on oligopoolsete ettevõtete ametlik (selgesõnaline) kokkulepe. Kartell – täieliku iseseisvuse säilitatavate ettevõtete liit, mille eesmärk on piirata või kaotada konkurentsi oma tootmisharus kas hindade kokkumängu, tegude jaotamise või muude konkurentsivastaste abinõudega.
Kvoot – kogutoodangu kogus, mida lubatakse ühel kartelli liikmel toota või müüa.
Hinnaliider on hinnamääraja (müüja), kas domineerib tootmisharus ning kelle paakutud hinnamuutustega lähevad konkurendid kaasa.
Kulupõhine hinnakalkulatsioon on olukord, kus oligopoolne ettevõte kujundab tootele hinna lisades omahinnale teatud % hinnakõrgendit.
Mittekokkuleppeline oligopol
Mänguteooria – majandusmatemaatika haru, mis uurib konfliktsituatsioonides tegutsemise parimate juhiste leidmise meetodeid , püüdes tõmmata paralleele õnne- ja strateegiamängudes ( pokker , male ) osalejate käitumise ning ettevõtete ja inimeste käitumise vahel väikestes rühmades, eriti oligopoolsel turul.
Murtud nõudluskõvera teooria on oligopoli hinnakäitumise mudel, mis põhineb eeldusel, et kui üks ettevõte tõstab toote hinda, siis teised firmad ei järgne tema eeskujule ja kui üks ettevõte oma hüvise hinda alandab , siis teised ettevõtted käituvad samamoodi.
Hinnadiskriminatsioon on hindade diferentseerimine ostjaid iseloomustavate tunnuste või toodangu ostetud koguse järgi, ilma et hüviste tootmise kulud erineksid.

8. Täielik konkurents

Optimaalne toodangu koguse valiku printsiibi (kasumi maksimeerimise kuldreegel ) kohaselt peaks ettevõte valmistama toodangukoguse, mille piirkulu võrdub piirtuluga.
Turustruktuur hõlmab vaadeldava turu iseloomulikke jooni: turul tegutsevate ettevõtete arv ja suurus, toodangu iseloom, turule tuleku ja sealt lahkumise tingimused ja konkurentsi vormid ning aste.
Mittetäielik konkurents e vaegkonkurents on turusituatsioon, mille korral vähemalt mõned ettevõtted, vähemalt mõningal määral (olenevalt toote diferentseeritusest ja ettevõtte suurusest) saavad oma tegevusega kauba hinda mõjutada. Mittetäieliku konkurentsi turud hõlmavad esmajoones monopolistlikku konkurentsi ja oligopoolseid turustruktuure. Enamus ettevõtteid tegutsebki reaalseid turgusid silmas pidades mittetäieliku konkurentsi tingimustes.
Täielik konkurentsi puudumine e monopol on turusituatsioon , kus turul müüb vastavat toodangut ainult üks ettevõte ja kujundab tootele hinna sõltumata teistest.
Täieliku konkurentsi turg TKT on turustruktuur, kus tootmisharus tegutseb väga palju sõltumatult tegutsevaid väikesi ettevõtteid, millest ükski ei suuda üksinda turuhinda mõjutada, kus müüakse ühetaolist (e homogeenset) toodangut, puuduvad turule sisenemise ja sealt väljumise barjäärid (turukaitsetõkked) ning kõigil turul osalejatel on täielik informatsioon turutingimuste kohta.
Täielikult konkureeriv firma TKF
Hinnavõtja on hüvise müüja (või ressursi ostja), kelle turuosa on nii väike, et firmapoolne müügikoguse (ostukoguse) muutmine ei suuda hüvise (ressursi) turuhinda mõjutada.
Sisenemisbarjäärid on (turukaitse)tõkked, mis takistavad uute ettevõtete tulekut turule (tootmisharru sisenemist).
Homogeenne toodang tähendab, et turule müügiks valmistatavad hüvised on tarbija jaoks täiesti sarnased (ühetaolised) ja täielikult asendatavad teiste tootjate poolt valmistatutega.
Kasumi maksimeerimine lühiperioodil
Kahjumi minimeerimine lühiperioodil
Kasumilävi e tasuvuspunkt on selline toodangu maht, mille puhul kogutulude ja kogukulude summad on võrdsed ja ettevõttel kujuneb nn nullkasum (pole majanduskahjumit, kuid ei teenita ka majanduskasumit).
Sulgemispunkt
Kasum pikal perioodil
Normaalkasum

9. Majandusressursside turg

Intress on tasu, mis saadakse kapitali kasutamise eest.
Palk on töö hind.
Piirprodukti tulu (MRP) on täiendava ressursiühiku poolt toodetud piirprodukti müügist saadud täiendav tulu e täiendav tulu, mida firma saab ühe täiendava ressursiühiku kasutamisel (ceteris paribus).
Piirprodukti väärtus on näitaja, mis ühendab neid tegureid, millest ressursi nõudlus sõltub: 1. hüvise turuhind, mille valmistamiseks ressurssi kasutatakse ja 2. ressursi piirprodukt.
Rent on tasu, mida makstakse maa kasutamise eest.
Ressursi piirkulu (MRC) on ressursi kasutamise kogutulu juurdekasv, mille põhjustab ühe täiendava ressursiühiku palkamine.
Ressursiturg on turg, kus ressursside omanikud ja nende ostjad määravad kindlaks ressursside hinna ja ostukoguse.
Tuletatud nõudlus on iga konkreetse ressursi nõudlus, st ta sõltub nende hüviste nõudlusest, mille valmistamiseks on teda kasutatud.
Töö piirprodukt on kogutoodangu juurdekasv, kui on palgatud üks täiendav töötaja ning maa ja kapitali kogus ei muutu.
Töö piirprodukti tulu on firma tulu juurdekasv, kui on palgatud üks täiendav töötaja.

10. Riigi majanduslikud funktsioonid

Konkurentsipoliitika on riigi poliitika, mille ülesandeks on konkurentsi kindlustamine.
Lorenzi kõverat kasutatakse sissetulekute ebavõrdsuse graafiliseks kajastamiseks.
Tasuta kaasasõitja on indiviid, keda on väga raske takistada ühiskondlikku kaupa tarbimast ja kes kauba tarbimisest kasu saades ei taha selle eest maksta.
Turuhäire on olukord, kus eraturud funktsioneerivad tavaliselt efektiivselt, kuid täiesti reguleerimata turud võivad viia tulemuseni, mis ühiskonna kui terviku seisukohalt pole alati optimaalsed.
Vaesus on spetsiifiliste sissetulekute tase, millest allapoole jääva tulu saajat peetakse vaeseks. Sõltub riigi üldisest elatustasemest vaadeldaval perioodil.
Väliskulu on negatiivne välismõju.
Välismõju on kõrvalmõju firmadele ja inimestele, kes pole otseselt seotud vaadeldava hüvise tootmise või tarbimisega.
Välistulu on positiivne välismõju.
Ühiskondlik kaup on välistulu äärmusjuht, kus kauba tarbimisest saadav kasu ei vähene, kui tarbijate arv kasvab ja tarbijat kasu saamisest takistada on väga raske (või võimatu).

2. Makroökonoomika

11. Makroökonoomika alusmõisted

Potentsiaalne kogutoodang (-produkt) e täis(töö)hõivele vastav kogutoodang on kogutoodang, mida oleks võimalik toota siis, kui ühiskond suudaks täielikult ja efektiivselt rakendada (hõivata) kõiki olemasolevaid ja kättesaadavaid tootmistegureid (majandusressursse).
Suletud e negatiivne SKP lõhe on tegeliku tootmismahu seisund ülalpool potentsiaalset ja esineb kiire majandusliku tõusu (majanduse ülekuumenemise) tingimustes.
Avatud e positiivne SKP lõhe on tegeliku tootmismahu seisund allpool potentsiaalset, ressursside alakoormuse ja töötuse ilmnemise tingimustes ning esineb majandusliku languse perioodil.
Majandustsükliks nimetatakse tõusu- ja languseperioode majanduses, mis avalduvad rahvamajanduse kogutoodangu, kogutulu, tööhõive ja töötuse ning inflatsioonitaseme näitajate perioodiliste kõikumistena mingil ajavahemikul ja mis toimuvad üheaegselt mitmes majandussektoriks.
Kondratjevi laine – pikad äritsüklid, mis innovatsiooniteooria järgi tekivad iga 40-60 aasta järel ja millede põhjustajaks on innovatsioonipuhangud.
Kuznetsi laine – keskmise pikkusega äritsüklid on 15-25 aasta pikkused majandusliku aktiivsuse kõikumised, nende põhjuseks on demograafilised muutused ja raha pakkumise suurenemine.
Lühiperioodi tsükkel on kõige traditsioonilisem majandustsükkel, mille pikkus on reeglina 4-6 aastat.
Majandustsükli faasid - traditsiooniliselt eristatakse nelja faasi: tipp (haripunkt, majandusbuum, kõrgkonjuktuur), langusfaas ( retsessioon ), alang ( madalseis , tsükli põhi) ja tõusufaas (tõus, kasv, ekspansioon ).
Tipp
Langusfaas e retsessioon
Alang
Tõusufaas
Depressioon e surutis on pikaajaline ja sügav majanduslik langus, mida iseloomustavad kõrge tööpuudus, väike kogutoodangu maht ja loid investeerimine, kahanenud äriline usaldatavus , üldise hinnataseme langus ( deflatsioon ) ja massiline pankrottide laine.
Välisteguritest tingitud sokkide teooriad: sõjad (sõjalised tellimused kasvatavad majanduse kogutoodangut), ilmastik (kliima muutus mõjutab kogu majanduslikku tagavust esmajoones põllumajandustoodangu kaudu) ning kosmiline e „päikeseplekkide“ teooria (päikeseplekkida intensiivsuse muutumine avaldab mõju maa kliimale, seega ilmastiku kaudu põllumajandusele, mis omakorda mõjutab kogu majandust tekitades langus- ja tõusuperioode).
Innovatsiooniteooria e uuendusteooria, mille kohaselt tsüklilisus majanduses on tingitud perioodilisusest, millega üksteisele järgnevad olulisemad tootmistehnoloogiat mõjustavad avastused ja leiutised . Tähtsad tehnoloogilised avastused ja leiutised stimuleerivad investeeringuid, suurendavad kogutoodangut, võimaldavad rohkem tarbida, suurendades nõudlust.
Neoklassikaline käsitlusviisi tüüpilisteks seisukohtadeks on:

• majanduse tüüpiliseks seisundiks on tasakaal (Say seadus)
  
• tasakaal saabub kõikide tootmistegurite maksimaalse rakenduse tingimustes, mistõttu tegelik tootmismaht on lähedane või võrdne potentsiaalse kogutoodanguga
  
• põhimõtteliselt on igal inimesel võimalik tööd leida, küsimus on ainult selles, millist ja millise palga eest, seega töötus on vabatahtlik
  
• ressursside piiratuse probleem lahendub kogupakkumise poolselt, kui midagi üldse stimuleerida, siis pakkumise poolt, so tootjaid, ettevõtjaid, parim mõjutusvahend on rahapoliitika, pidev, ühtlane rahapakkumise kasv tagab koguprodukti ühtlase kasvu
  
• majandus reguleerib ennast ise, turujõudude vaba toime viib täistööhõivele ning majanduselu langusperioodid vaibuvad ilma valitsuse vahelsekkumiseta
  
• täistööhõive saavutatakse tänu turumajanduses toimuvale konkurentsile, mille käigus paindlikud hinnad, palgad ning intressid kohanevad nõudluse ja pakkumise muutustega
  

Kayneslik käsitlusviis – mudeli eeldused on:

• majanduse tüüpiline seisund on tasakaalu puudumine, mitte kogupakkumine ei loo nõudlust, vaid kogunõudlus tingib ettevõtete poolt pakutava toodangu mahu, seega nõudlus ise loob endale vastava pakkumise
  
• hindade (palkade) jäikus ei luba automaatselt saavutada täis(töö)hõive tasakaalu, tasakaal saabub tavaliselt töötuse valitsedes ja allpool potentsiaalset tootmismahtu (tekitades languslõhe)
  
• töötus (ressursside alakoormatus) ei ole vabatahtlik, vaid pealesunnitud seisund
  
• majandustsükleid võib tõrjuda stimuleerides kogunõudlust, kasutades selleks maksusüsteemi ning fiskaalpoliitikat (eelarve poliitika)
  

Kogunõudlus (AD) e agregeeritud nõudlus on reaalne rahvamajanduse kogutoodang, mida majandussubjektid (kodumajapidamised, ettevõtted, avalik sektor ja välismaised ostjad) soovivad ja suudavad osta igal antud hinnatasemel ceteris paribus. AD=C+I+G+(X-M)=C+I+G+NX
Kogunõudluskõver e AD kõver näitab reaalse kogutoodangu hulka rahvamajanduses, mida nõutakse mingil üldisel hinnatasemel. Kirjeldab pöördseost reaalse kogutoodangu ja üldise hinnataseme vahel.
Kogunõudluskõvera nihked - kõik tegurid, mis põhjustavad kogukulutuste vähenemist, nihutavad AD-kõverat sissepoole (kogunõudlus väheneb) ja kõik need tegurid, mis põhjustavad kogukulutuste suurenemist , nihutavad kogunõudluskõverat väljapoole (kogunõudlus suureneb).
Kogupakkumine AS iseloomustab rahvamajanduse tegeliku (reaalse) kogutoodangu (RKP või SKP) taset, mida tootjad soovivad ja suudavad toota ning turule müügiks tuua igal antud üldisel hinnatasemel ceteris paribus.
Kogupakkumiskõver väljendab positiivset seost reaalse kogutoodangu ja üldise hinnataseme vahel.
Kogupakkumiskõvera nihked
Kogupakkumiskõvera piirkonnad : Kaynesi piirkond (kogupakkumiskõvera horisontaalne osa) – reaalne kogutoodang võib suureneda ilma üldise hinnataseme tõusuta, vahepealne piirkond – kogutoodangu suurenedes kasvava kogunõudluse AD korral jõuab üha rohkem ettevõtteid oma tootmisvõimaluste piirini ja toodangu edasine suurendamine on üha raskem ja kulukam, klassikaline piirkond (kogupakkumiskõvera vertikaalne osa) – potentsiaalse kogutoodangu tase on saavutatud olemasolevate tootmisressursside maksimaalsel ärakasutamisel.
Makromajanduslik tasakaal on sellisel reaalse rahvamajanduse kogutoodangu tasemel, kus kogunõudlus AD võrdub kogupakkumisega AS.
Täistööhõive tasakaal on selline makromajanduslik situatsioon, mille korral tasakaalupunkt on pika perioodi kogupakkumiskõveral (LRAS). Sellisel juhul on tegemist tööpuuduse loomuliku määraga (töötuse naturaalmääraga).
Lühiperioodi kogupakkumiskõver SRAC
Pika perioodi pakkumiskõver LRAC on vertikaalne ning näitab ühtlasi potentsiaalse kogutoodangu taset täis(töö)hõive valitsedes.
Inflatsiooniline majanduskasv on kogunõudluse kasv, mis väljendub kogunõudluskõvera nihkes üles paremale.
Stagflatsioon on olukord, kus majandusareng seiskub ning ühtaegu esineb nii inflatsioon kui kõrge tööpuudus.

12. Rahvamajanduse arvepidamine

Makroökonoomika e makromajandusteadus on majandusteaduse osa, mis analüüsib majandust kui terviksüsteemi; need on majandusuuringud laias plaanis, kuhu koonduvad majandust tervikuna iseloomustavate nähtuste seletused ja majanduse agregaat- e kogunäitajad (üldine hinnatase, inflatsioon, tööhõive, kogutoodang jt.)
SNA süsteem
ESA 1995
Sisemajanduse koguprodukt SKP on antud riigis teatud ajaperioodi, tavaliselt ühe aasta jooksul valmistatud lõpptoodangu kogusumma rahalises väljenduses, sõltumata sellest, kes on sellise toodangu valmistamisel kasutatud tootmistegurite omanik.
Rahvuslik koguprodukt RKP on mingi spetsiifilise ajaperioodi, tavaliselt ühe aasta jooksul riigi rahvusliku majanduse (e residentide) poolt riigi majandusterritooriumil ja ka väljaspool seda toodetud lõpptoodangu väärtus turuhindades .
Lõpptoodang on mingi perioodi toodang, mida kasutatakse kas lõpptarbimiseks, akumulatsiooniks või ekspordiks.
Vahetoodang on mingi perioodi toodang, mis kasutatakse ära selle perioodi tootlikus tarbimises.
Institutsiooniline üksus on väikseim majanduslike otsuste tegemise keskus, mida iseloomustab käitumise ühetaolisus ja otsustamise autonoomia oma põhifunktsioonide teostamisel. Institutsionaalsed üksused on majandusüksused, mis saavad iseseisvalt omada kaupu ja vara, võtta kohustusi ja teostada majanduslikku tegevust ning tehinguid teiste üksustega.
Riigi majandusterritoorium on riigi poolt hallatav geograafiline territoorium , kus isikud, kaubad ja kapital võivad vabalt liikuda . Riigi majandusterritooriumi hulka kuuluvad riigi õhuruum, territoriaalveed ning rahvusvahelistes vetes asuv mandrilava, samuti riigi territoriaalsed enklaavid. Riigi majandusterritooriumi alla ei kuulu tema vabamajanduspiirkonnad ning ettevõtted, mis tegutsevad väljaspool antud riigi piire .
Riigi resident on institutsiooniline üksus. Kelle majandushuvide keskus on seotud kõnesoleva riigi majandusterritooriumiga ühe aasta või pikema aja jooksul, st ettevõte või kodumajapidamine osaleb riigi majandusterritooriumil majandustegevuses aasta või pikema perioodi jooksul. Üldiselt loetakse ettevõte selle riigi residendiks, mille seaduste järgi ta loodi ning kus see on registreeritud. Kodumajapidamise liikmed-residendid on alaliselt riigi majandusterritooriumil elavad isikud, sealhulgas ka need, kes viibivad tihti välismaal, rahvusvaheliste organisatsioonide töötajad, kes elavad ja töötavad selle organisatsiooni enklaavis antud riigis üle ühe aasta, samuti välismaa saatkondade, konsulaatide jne töötajad, kes on palgatud antud riigist.
Majandushuvide keskus tähendab majanduslikku seotust riigi majandusterritooriumiga (nt tootmishooned ja maa asuvad seal, antud riigi majandusterritooriumil toimub majandustegevus või osalemine tehingutes ).
Nominaalne SKP
Reaalne SKP
Tootmismeetodil leitakse SKP otseselt riigi majandussterritooriumil tegutsevate tootjate lisandväärtuste summana, millest on lahutatud kaudselt mõõdetavad finantsvahendusteenused. Saadud näitaja on SKP baasilistes hindades. Netomaksude lisamisel SKPle baasilistes hindades saadakse SKP turuhindades.
Lisandväärtuse meetod – Loodud lisandväärtus=koguprodukt turuhindades – tootmissisendite väärtus
Sissetulekute e saadud tulude meetodi puhul leitakse kogutoodangu väärtus kõikide antud riigis tegutsevate majandusagentide esmaste tootmisteguritulude summana, millele liidetakse veel kaudsed ärimaksud ja amortisatsioon . Põhiprintsiip: tulusid arvestatakse nende tekkimise hetkest, mitte nende kasutamise momendist.
Tarbimise e kulutuste meetodi puhul summeeritakse toodete ja teenuste lõpptarbimiskulutused ostjahindades, kodumaised investeeringud ning ekspordi ja impordi saldo. SKP=AE=C+I+G+(X-M)
Rahvatulu on aasta jooksul kõigi ühiskonnaliikmete poolt kokku saadud telede üldsumma, millest üks osa kulutatakse tarbimise eesmärgil, teine osa säästetakse ning muudetakse uueks kapitaliks.
Kasutatav tulu

13. Tarbimine, säästmine ja investeerimine, makroökonoomiline tasakaal

Potentsiaalne kogutoodang (-produkt) e täis(töö)hõivele vastav kogutoodang on kogutoodang, mida oleks võimalik toota siis, kui ühiskond suudaks täielikult ja efektiivselt rakendada (hõivata) kõiki olemasolevaid ja kättesaadavaid tootmistegureid (majandusressursse).
Suletud e negatiivne SKP lõhe on tegeliku tootmismahu seisund ülalpool potentsiaalset ja esineb kiire majandusliku tõusu (majanduse ülekuumenemise) tingimustes.
Avatud e positiivne SKP lõhe on tegeliku tootmismahu seisund allpool potentsiaalset, ressursside alakoormuse ja töötuse ilmnemise tingimustes ning esineb majandusliku languse perioodil.
Neoklassikaline käsitlusviisi tüüpilisteks seisukohtadeks on:

• majanduse tüüpiliseks seisundiks on tasakaal (Say seadus)
  
• tasakaal saabub kõikide tootmistegurite maksimaalse rakenduse tingimustes, mistõttu tegelik tootmismaht on lähedane või võrdne potentsiaalse kogutoodanguga
  
• põhimõtteliselt on igal inimesel võimalik tööd leida, küsimus on ainult selles, millist ja millise palga eest, seega töötus on vabatahtlik
  
• ressursside piiratuse probleem lahendub kogupakkumise poolselt, kui midagi üldse stimuleerida, siis pakkumise poolt, so tootjaid, ettevõtjaid, parim mõjutusvahend on rahapoliitika, pidev, ühtlane rahapakkumise kasv tagab koguprodukti ühtlase kasvu
  
• majandus reguleerib ennast ise, turujõudude vaba toime viib täistööhõivele ning majanduselu langusperioodid vaibuvad ilma valitsuse vahelsekkumiseta
  
• täistööhõive saavutatakse tänu turumajanduses toimuvale konkurentsile, mille käigus paindlikud hinnad, palgad ning intressid kohanevad nõudluse ja pakkumise muutustega
  

Kayneslik käsitlusviis – mudeli eeldused on:

• majanduse tüüpiline seisund on tasakaalu puudumine, mitte kogupakkumine ei loo nõudlust, vaid kogunõudlus tingib ettevõtete poolt pakutava toodangu mahu, seega nõudlus ise loob endale vastava pakkumise
  
• hindade (palkade) jäikus ei luba automaatselt saavutada täis(töö)hõive tasakaalu, tasakaal saabub tavaliselt töötuse valitsedes ja allpool potentsiaalset tootmismahtu (tekitades languslõhe)
  
• töötus (ressursside alakoormatus) ei ole vabatahtlik, vaid pealesunnitud seisund
  
• majandustsükleid võib tõrjuda stimuleerides kogunõudlust, kasutades selleks maksusüsteemi ning fiskaalpoliitikat (eelarve poliitika)
  

Kogukulutused AE
Tarbimisfunktsioon e ka üldmajanduslik tarbimisfunktsioon näitab soovitud tarbimiskulutuste taset erinevatel sissetulekute tasemetel teiste tegurite samaks jäädes.
Kasutatav tulu
Tarbimise piirkalduvus MPC on tarbimisfunktsiooni tuletis kasutatava tulu suhtes, mis näitav, millist osa igast täiendavast kasutatava tulu ühikust kavatsevad kodumajapidamised kasutada täiendavaks tarbimiseks.
Keskmine tarbimiskalduvus APC näitab tarbimiskulutuste C ja kasutatava tulu Yd vahelist seost igal tulutasandil.
Säästmisfunktsioon, säästufunktsioon väljendab soovitud säästmise ja kasutatava tulu vahelist seost ja on sisuliselt tarbimisfunktsiooni peegelpilt, kui „ peegel “ asetseb nn 45 kraadi joonel. Säästmisfunktsiooni üldine kuju tuleneb seega käsitlusest, et kasutatava tulu Yd see osa, mida ei kulutata tarbimiskulutustena, ongi säästmine.
Säästmise piirkalduvus MPS on igast täiendava kasutatava tulu ühikust säästetava tulu ühik.
Keskmise säästmiskalduvus APS on säästude ja kasutatava tulu vaheline seos kindlal tulutasemel.
Sissevoog ja väljavoog tuluringlusest
Multiplikaator e võimendi e kordisti näitab, mitu korda muutub rahvamajanduse kogutoodang (sisemajanduse koguprodukt SKP) ja koos sellega kogutulu (kogusissetulek) mistahes sissevoo (kogukulutuste AE autonoomse komponendi) muutudes
Lihtne suletud majanduse autonoomsete kulutuste multiplikaator
Avatud majanduse autonoomsete kulutuste multiplikaator
Inflatsioonilõhe on suurus, mille võrra kogunõudlus AD või kogukulutused AE (lühiajaliselt) ületavad täis (töö)hõive kogutoodangu taset e tasakaalutulu (tasakaalusissetulekut) Y katusega , mis kindlustaks potentsiaalse kogutoodangu.
Languslõhe on suurus, mille võrra kogunõudlus AD või kogukulutused AE on (lühiajaliselt) allpool kogutoodangu täis(töö)hõivetaset e tasakaalutulu (tasakaalu sissetulekut) Y katusega, mis kindlustaks potentsiaalse kogutoodangu.
SKP lõhe
Kokkuhoiu paradoks, kus KMP-e otsus olla säästlikum võib tegelikkuses töötuse tasakaalu tingimustes viia tasakaalutoodangu ja kogutulude vähenemisele.

14. Töötus ja inflatsioon

Töötus e tööpuudus esineb ühiskonnas siis kui inimesed, kes soovivad ja suudavad olemasoleva palgataseme juures tööd teha, ei ole võimelised leidma sobivat tööd
Tööealine rahvastik
Majanduslikult mitteaktiivne rahvastik
Majanduslikult aktiivne rahvastik
Heitunud töötajad
Töötavad e tööga hõivatud
Töötud e tööga mittehõivatud
Tööjõud
Töötuse määr
Tööhõive määr
Tööjõus osalemise määr
Loomulik töötuse määr
Friktsionaalne töötus
Struktuurne töötus
Tsükliline töötus
Okuni seadus
Töötuse kasud ja kahjud
Inflatsioon
Inflatsioonimäär
Deflatsioon
Disinflatsioon
Reaalväärtus
Hinnaindeksid
Tarbijahinnaindeks
Tootjahinnaindeks
SKP (RKP) deflaator
Inflatsiooni liigid
Avalik inflatsioon ja varjatud inflatsioon
Roomav e hiiliv
Mõõdukas
Galopeeriv
Hüperinflatsioon
Nõudlusinflatsioon
Pakkumispoolne inflatsioon
Pakkumisshokk
Inflatsiooni spiraalid
Inflatsiooni reaaltulude kulu
Inflatsiooni menüükulud
Inflatsiooni sotsiaalsed kulud
Indekseerimine

15. Raha ja pangandus

Raha
Barter
Raha konkreetsed funktsioonid
Raha abstraktsed funktsioonid
Maksevahend
Vahetusvahend
Ringlusvahend
Väärtuse mõõt
Akumulatsiooni vahend
Raha liigid
Raha unikaalsus
Kaupraha
Sümbolraha
Seaduslik maksevahend
Greshami seadus
Emissioonitulu
Raha agregaadid
M1
M2
Deposiitraha
Kommertspangad
Osalise reserviga pangandus
Raha loomine kommertspankade poolt
Kohustuslik reservimäär
Kohustuslikud reservid
Lisareservid
Raha lihtne multiplikaator
Raha tegelik multiplikaator

16. Avalik sektor. Fiskaalpoliitika

Fiskaalpoliitika
Avaliku sektori kulutused
Keyneslik fiskaalpoliitika
Neoklassikaline fiskaalpoliitika
Automaatne fiskaalpoliitika
Automaatsed stabilisaatorid
Situatsioonikohane e diskreetne fiskaalpoliitika
Laiendav e ekspansiivne fiskaalpoliitika
Kitsendav e range fiskaalpoliitika
Ettevõtte tulumaks
Üksikisiku tulumaks
Progressiivse määraga tulumaks
Lihtne autonoomsete kulutuste multiplikaator
Tasakaalustatud eelarve multiplikaator
Riigieelarve
Riigieelarve tsükliline ja struktuurne puudujääk
Struktuurne ülejääk
Tsükliline ülejääk
Tsükliliselt tasakaalustatud eelarve
Fiskaalpoliitika tõrjeefekt
Fiskaalne pidurdus
Lafferi kõver
Eelarve kitsendus
32