MÕISTED 2
1. Mikroökonoomika 2
1. Majandusteaduse olemus 2
2. Majanduse põhiküsimused, majandusprobleem 5
3. Nõudlus ja pakkumine: turumehhanism 7
4. Elastsus 10
5. Tarbija valikuteooria alused 11
6. Tootmiskulud 13
7. Mittetäielik konkurents 17
8. Täielik konkurents 19
9. Majandusressursside turg 20
10. Riigi majanduslikud funktsioonid 21
2. Makroökonoomika 21
11. Makroökonoomika alusmõisted 21
12. Rahvamajanduse arvepidamine 24
13. Tarbimine, säästmine ja investeerimine , makroökonoomiline tasakaal 26
14. Töötus ja inflatsioon 28
15. Raha ja pangandus 30
16. Avalik sektor . Fiskaalpoliitika 31

MÕISTED

1. Mikroökonoomika

1. Majandusteaduse olemus

Teadus on süsteemne teadmiste kogum, mis võimaldab inimestel genereerida(tekitada) uusi, täiuslikumaid teadmisi
Majandus on kogu ühiskonna ja kõigi selle liikmete püsivaks olemasoluks ja arenguks vajalike aineliste eelduste pideva taastootmise süsteem, mis hõlmab eranditult kõiki inimesi kui süsteemide elemente ja nende mistahes järku või laadi ühendusi kui süsteemi allsüsteeme, kõigi nimetatute mistahes laadi majanduslikust huvist ajendatud aktiivsusavaldustes (e majandustegevuses) ning seejuures kujunevates suhetes (e majandussuhetes).
Majandusteadus (e ökonoomia kui majandusteadus kõige üldisemas mõttes), on ühiskonnateadus (sotsiaalteadus), mis uurib majanduse olemust ja arenemise seaduspärasusi
Piiratud e nappivad ressursid on üks majandusteaduse põhitõdedest, mis sätestab, et (majandus)ressursse ei ole kunagi ega kusagil piiramatus koguses vabalt saadaval.
Homo (o)economicus on mudellik käsitlus majanduses tegutsevast inimesest, kes tunnetab majandusseaduste toimet, teeb neid arvestavalt alati arukaid, temale endale kasulikke järeldusi ja oskab omandatud teadmisi loovalt igapäevases tegevuses enda huvides ära kasutada, kes soovib oma vajadusi vaatamata ressursside piiratusele võimalikul paremini (täielikumalt) rahuldada.
Puhas majandusteadus e majandusteadus kitsas tähenduses on majandusteadus, kuhu kuuluvad ettevõtteökonoomika, mikroökonoomika ja makroökonoomika.
Majandusteadus kui üldsüsteem on hüviste ja teenuste tootmist ja tarbimist puudutavate teadmiste ning selliste teadmiste terviklikke komplekse hõlmavate erinevate teooriate ja õpetuste süsteem.
Mikroökonoomika e mikromajandus, on majandusteaduse osa, mis uurib majanduse üksiksubjektide, peamiselt ettevõtete ja (kodu)majapidamiste majandusotsustusi (nende individuaalseid valikuid ), selliste otsuste mõjureid ja valikute tulemusena kujunenud sündmuste ning protsesside kogumit.
Makroökonoomika on majandusteaduse osa, mis analüüsib majandust kui terviksüsteemi; need on majandusuuringud suures, laias plaanis, kuhu koonduvad majandust tervikuna iseloomustavate nähtuste seletused ja majanduse agregaat - e kogunäitajate analüüs.
Ettevõtteökonoomika on mistahes rahvamajandusharru kuuluva majandusüksuse majandusküsimusi käsitlev majandusteaduse haru, kus kogu käsitlus lähtub ühe ettevõtte paremate tulemuste saavutamise seisukohalt.
Majandussubjekt – inimene või inimgrupp , kes kooskõlastavad oma majandusotsused reeglipäraselt omavahel ning kes moodustavad iseseisva majandusüksuse
Kodumajapidamine või ka kodumajand moodustub isikust või isikute grupist, kes elavad koos ja teevad ühiseid majandusotsuseid (leibkond, kes elab püsivalt koos), see tähendab esmajoones otsustavad ühiselt sissetulekute kasutamise e teisisõnu tarbimise ja säästmise üle.
Firma e ettevõte on tehnoloogiliselt, majanduslikult ja enamasti juriidiliselt iseseisev majandusüksus, mis tegutseb mistahes majandusharus.
Majanduslik efektiivsus on mistahes majandusliku tegevuse tagajärjel saadud tulemuse (efekti) ja selle saavutamiseks tehtud kulude (kuluefektiivsus) või selleks kasutatud ressursside maksumuse suhe (ressursiefektiivsus).
Õiglus on majandusliku käitumise viis, mille puhul järgitakse häid majandustavasid või õigusnorme ja pooltevahelisi, seaduste ja heade tavadega kooskõlastuvaid kokkuleppeid. Õiglus on võimalik ainult seoses vabadusega .
Tasakaal on seisund, kus süsteemile mõjuvad jõud tasakaalustavad üksteist nii, et ükski süsteemi element ei muuda oma suurust.
Majandusmudel on majandusprotsessi, kogu majanduse või majanduse uuritava osa lihtsustatud (vähendatud, suurendatud , abstraheeritud) kujutis, mis sisaldab endas vaid olulisis üksikasju ja seoseid ning jätab kõrvale asjasse mittepuutuvad detailid.
Muutujad on selline uuritav suurus, mida saab defineerida ja mõõta.
Hüpotees on teaduslik, kuid tõestamata oletus mingi nähtuse, seaduspärasuse, muutujate seoste kohta; mudelist tuletatud tingimuslik (kui…siis…) väide.
Põhjuslik e kasuaalne seos, väljendatakse seosena C viib E-le: C=>E (C - ld. causalis Majandusteooria on majandustegelikkuse ühe või teise osa kohta omandatud üldistatud teadmiste süsteem, abstraktsioonide kogum, mis kirjeldab, seletab ja ennustab majanduse või selle osade toimimist (funktsioneerimist).
Majanduslik mõtlemine kannab endas taotlust ja oskust näha ning mõista majanduselu nähtuste varjatud seoseid, samuti nende seoste kujunemise põhjuslikke ahelaid, et sellisel alusel leida probleemidele optimaalseid e antud oludes parimaid võimalikke lahendeid.
Marginaalanalüüs- e piirväärtusanalüüs – uuritakse, kui palju vaadeldava teguri üheühikulisel muutumisel muutub temaga seotud teine tegur.
Majandusseadus on sisemise, olulise, püsiva, eeskätt põhjusliku (e kausaalse) seose väljendus majanduselus.
Ceteris paribus tähendab – muude tingimuste samaks, püsivaks jäädes. Majandusuuringutes sageli rakendatav eeldus, mille kohaselt kõigi teiste muutujate väärtused, peale uuritavate jäävad tinglikult endisteks e muutumata.
Vale põhjuse viga e post hoc viga on loogikaviga, mille puhul üht sündmust, mis teisele eelnes või toimus samal ajal, peetakse teise sündmuse põhjuseks
Kompositsiooniviga e üldistusviga on loogikaviga, mille korral peetakse seda, mis on õige üksiku (indiviidi, osa) suhtes, õigeks ka grupi (või terviku) suhtes või vastupidi, seda mis on õige terviku suhtes arvatakse ekslikult olevat kehtiv ka selle terviku kõigi osade suhtes.
Ceteris paribus viga tekib siis, kui muutuste efekt ühes muutujate kogumis omistatakse ebakorrektselt ka teisele uuritavale muutujate kogumile, see tähendab kui rikutakse ceteris paribus printsiipi .
Positivistlik analüüs on analüüs, mille tulemused sisaldavad majanduslike institutsioonide ning protsesside mudeleid ja vaadeldavate nähtuste kohta käivaid kirjeldusi ja hüpoteese, mida põhimõtteliselt on võimalik kontrollida vaatluse teel.
Positiivne majandusteadus e positivistlik majandusteadus vaatleb majanduselu üldisi nähtusi niisugustena nagu nad tegelikkuses on, kasutades mitmesuguse üldistusastmega kirjeldus-, seletus- ja prognoosimudeleid.
Normatiivne analüüs on analüüs, mille tegemine ja hinnangute andmine eeldab teatud normide (kriteeriumite) kohaldamist.
Normatiivne majandusteadus on majandusanalüüs või diskussioon , mis tegeleb sellega „kuidas asjad peaksid majanduses olema“, so väärtushinnagute ja majanduspoliitika eesmärkidega.
Majandusteadlaste erimeelsused tekivad tavaliselt põhjustel, et:

pole piisavalt usaldatavaid tõendeid selle kohta, et üks teooria (majandusmudel) oleks parem kui teine või ühe majandusteoreetilise koolkonna vaated oleksid reaalsuses paikapidavamad kui teiste omad;

uurijad seavad üles erinevaid eeldusi ja käsklusi (kriteeriume) sellest, mis leiab majanduses aset (või peaks aset leidma) tulevikus;

erinevad on majandusteadlaste väärtushinnangud ja arusaamad sellest, mida tähendab majanduses „hea-halb“, „õiglane-ebaõiglane“, „efektiivne-ebaefektiivne“, jmt.

2. Majanduse põhiküsimused, majandusprobleem

Vajadused kitsas majandusteadlikus käsitluses on puuduse tunne, mida inimene saab rahuldada hüviste (kaupade ja teenuste) tarbimisega. Laiemas mõttes on vajadus tarvidus teatud aineliste, vaimsete ja sotsiaalsete elutingimuste järele, mille vajakajäämine kutsub esile puudustunde kas inimeses (inimorganismis) endas või ühiskondlikus institutsioonis.
Piiramatud vajadused
Hüvised ja teenused – hüvis on kitsamas tähenduses tootmise väljund, mis on reaalne (kombatav) objekt ja millel on majanduslik väärtus. Teenus on mitteainelisel kujul tarbitav hüvis.
Piiratud e nappivad ressursid või hüvised – neid ei jätku tasuta (0-hinnaga) jagamisel kõikidele soovijatele ja nende omandamisega kaasnevad alati alternatiiv - e loobumiskulud.
Vabalt saadav hüvis või ressurss – selle alternatiivkulu on võrdne 0-ga, st ükski kasutaja ei pea sellise hüvise omandamisel loobuma ühestki teisest.
Piiratuse majandusseadus (law of scarcity) väidab hüvised olevat piiratud seetõttu, et ei ole piisavalt vabalt saadavaid ressursse kõigi nende hüviste valmistamiseks, mida ühiskonnas soovitakse tarbida. Lihtsustatud skeemina : piiratud ( tootlikud ) ressursid piiratud hüvisedpiiramatud vajadused.
Tootmistegurid e tootmisfaktorid on toodangu valmistamisel ja teenuste osutamisel kasutatavad vahendid e tootmissisendid (esmajoones maa, töö ja kapital ).
Tootmise sisendid e sisendtegur e sisendressurss- need on tegurid (kapital, tööjõud, materjal, energia jt), millede poolt osutatud teenused võimaldavad toota hüviseid.
Maa on üks kolmest põhilisest tootmistegurist, mis esindab laiemas tähenduses kogu loodust ja selle mõju tootmisele.
Töö e tööjõud on üks kolmest põhilisest tootmistegurist ( inimressurss ), mis hõlmab inimeste kehaliste ja vaimsete võimete kogusummat, mida nad kasutavad hüvise valmistamiseks koos tootmisteguritega maa ja kapital.
Kapital on üks kolmest põhilisest tootmistegurist, mis sisaldab kõiki varasemas tootmistegevuses loodud tootmisvahendeid (tootmisriistad, masinad, hooned).
Ettevõtlus o neljas tootmistegur maa, töö ja kapitali kõrval, mis seisneb ettevõtete asutamises, käigus hoidmises, arendamises ja laiendamises, kusjuures eesmärgiks on tulu saamine.
Tootmise väljund on tootmise (tootmisprotsessi) tulemusena saadud toodang.
Toodang e tootmise väljund on tooted ja teenused, st kõik tootlike pingutustega loodu, need on hüvised, mis tarbitakse ära või mida kasutatakse edasiseks tootmiseks.
Loobumiskulu e alternatiivkulu on kulupiiratud ressursi mingiks otstarbeks kasutamisel (kulutamisel). Mõõdetakse (saamata jäänud) tuluga, millest jäädakse ilma ressursi mõnest muust (alternatiivsest) kasutusviisist loobumise tõttu.
Tootmisvõimaluste kõver (TVK) on diagrammijoon ( graafik ), mis kujutab kahe erineva hüvise valmistamise erinevaid kombinatsioone, eeldusel , et rakendatakse kõiki olemasolevaid (kättesaadavaid) tootlikke ressursse ja kasutatakse parimat võimalikku tehnoloogiat.
Kasvavate alternatiivkulude seadus sätestab, et alternatiivkulud suurenevad sedamööda, kuidas kasvab valmistatava toote ühikute arv.
Konstantsed alternatiivkulud
Mida, kuidas, kellele toota – majanduse põhiküsimused
Majandussüsteem on suhete süsteem, milles toimub ühiskonna majanduslik tegevus, kusjuures tavaliselt eristatakse nelja peamist majandussüsteemi: tava-, käsu-, turu- ja segamajandus , kus kõigis neis lahendatakse erinevalt ja erinevate vahenditega majanduse põhiküsimused: mida, kuidas ja kellele toota.
Tavamajandus on vanim majandussüsteem, milles kolm majanduse põhiküsimust lahendab ära perekond või hõim oma võimaluste piires.
Käsumajandus on nn reaalse sotsialismi majandus, kus turu reguleeriv toime on piiratud äärmiselt väheseks ning kogu majanduslikku aktiivsust hoitakse üleval kohustuslike plaanide ja muude käskude ning keeldude najal .
Turumajandus on selline majandus, mille jätkuvat funktsioneerimist, osaprotsesside tasakaalustamist ning nende efektiivset tegutsemist reguleerib ja tagab vaba turg.
Segamajandus on majandussüsteem, mis ühendab endas mitme erineva majandustüübi jooni ja kus ressursside ning hüviste jaotuse otsustavad esmajoones turg ning vähemal määral riik ja traditsioonid.
Ringkäigu mudel on makroökoloogiline mudel, mis kirjeldab majandussektorite vahelist tulude ja kulude liikumist.
Teguritulud tootmistegurite müügist nende omanikule laekuvad esmased tulud, mis on valitsuse poolt maksude kaudu ümberjaotusega ja mille suurus sõltub erinevate tootmistegurite omandusest (rent, intress , palk, kasum).
Toodanguturg
Ressursiturg