Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused (0)

Merendus - Kalakaubandus
1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas nimetatakse liiki?
  • Miks on vaja teada kalade vanust?
  • Millistel struktuuridel on aastaringid paremini nähtavad ja millistel kaladel?
KALAKASVATUSE ERIALA

Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale

Kalakasvatus


  • Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas.
  • 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad ) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni.
  • Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas.
  • Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed.
  • 2011 – Vähk 1 tonn (33000USD); kasvatavad kalad kokku 388 tonni (2 mln USD)
  • Kalakasvatuslike rajatiste tüübid erinevate kalade kasvatamiseks (vikerforell, karpkala, angerjas).
  • Vikerforell –
  • Piklikud pinnasetiigid: väljavoolu- ja sissevooluregulaatoriteks on nn mungad, neis asuvad restid . Vee juhtimiseks on torustikud ja kanalid. Veevahetus 2-10 korda päevas.
  • Vaheseintega osadeks jagatud betoneeritud kanalid: 100X4m, veevahetus 2-3 korda tunnis
  • Plastik ja betoonbasseinid: võivad olla ümmargused või kandilised, kiire veevahetusega, osaline veepuhastus
  • Sumbad: Sumpade paigutamiseks sobivad kohad, kus on tagatud veevool ( hoovused ), mis kannab ära sõnniku ja sööda jäägid ja toob värsket vett, sügavus üle 10m, soodne temperatuurisrežiim, tormide eest kaitstus , teendidatavus, ligipääsetavus.
  • Retsirkulatsioonisüsteemid: kallid ja keerulised kuid keskkonnasõbralikud ja täielikult kontrollitavad , ei sõltu veeallikast.
  • Karpkala –
  • Tiigid : loodusliku põhja ja mullast (kruusast, liivast ) tammidega veest tühjendatavad rajatised. Noorkalatiigid, kuhu asustatakse kalavastsed ja kasvatatakse ühesuvisteks on väiksemad ja madalamad (1-2ha, 0,5m), kasvutiigid suuremad (5-25ha) ja sügavamad (1-2m). Kasutatakse ka eraldi sugukalatiike, mis on vahepealse suurusega. Talvitustiigid on pikad, kitsad (pikkuse- laiuse suhe 10:2) ja sügavad (2-3m).
  • Angerjas –
  • Kasvatatase põhiliselt retsirkulatsioonisüsteemis.
  • Vikerforelli päritolu, toodang, tootetüübid ja tootjad maailmas.
  • Vikerforell kuulub lõhelaste sugukonda. Sellele on andnud nime perek. Salmo – lõhe. Samas sugukonnas on ka perek. Oncorhynchus – idalõhed (gorbusha, keta jt), kuhu uuematel andmetel kuulub ka vikerforell Oncorhynchus mykiss. Vikerforelli kasvatamisega alustati Kalifornias 1870-ndatel; ülemaailmne levik algas 1880-90-ndatel, praeguseks esineb kõigil kontinentidel. Eestisse toodi esmakordselt 1895 , tõeline kasvatus algas introdutseerimisest 1952, massiliseks muutus 70-ndatel. Tänaseks on täielikult kodustatud, stressi suhtes vähetundlik, harjub kergesti kunstliku toiduga, tal on aretatud tõud. Euroopas on kaks kaubaforelli suurust – valge või roosa lihaga portsjonforell (ca 250g) ja punase lihaga lõheforell (üle kilo, tänapäeval eelistatult 2-3 kg). Portsjonforelli tarbitakse rohkem Lõuna-Euroopas, kus on väikese jõeforelli söömise traditsioon, lõheforelli Põhja-Euroopas, kus tuntakse lõhet. Lõheforell konkureerib turul lõhega ja forelli turustamisest rääkides tuleb märkida, kumma produktiga on tegemist. Eestis kasvatatakse vaid suurt forelli ja turukala saamiseks kulub harilikult 3 suve, head majandid toodavad kaubakala 2 suvega . Soomes saadakse mais 15-25g maimud , järgmise aasta juulis kaaluvad need kalad üle 1 kg. Asustusmaterjali ostavad vaid kaubakala kasvatamisega tegelevad kalakasvatajad tavaliselt 5-15g maimudena või suuremate – aastaste kaladena. Eesti kalakasvatajad ostavad peaaegu kogu noorkala naabermaadest sisse ja ise ei paljunda. Aastatoodang maailmas üle 450 tuh tonni, Euroopas 300 tuh tonni, sellest 220 tuh tonni on väike (250g) kaaluv nn portsjonforell. Juhtivad forellikasvatusmaad: suur forell – Tšiili, Norra, Soome ja portsjonforell – Prantsusmaa, Taani, Itaalia, USA, Saksamaa, Hispaania .
  • Kalasööda koostis ja olulised söödalisandid forellikasvatuses.
  • Forellisööt valmistatakse ekstrudeerimise meetodil valdavalt kalajahust, millele lisatakse kalaõli, taimseid jahusid ( soja , nisu) ja lisandeid – mineraalaineid ja vitamiine sisalda-vaid premikseid, gluteeni , punaseid pigmente, immunostimulantide segusid (Biofocus, Ergosan) ja haiguste raviks mõeldud erisöötadesse ka ravimeid, näiteks antibiootikume. Sööt on väga kontsentreeritud, tema veesisaldus on umbes 8%. Põhja-Euroopas, sh Eestis, nõuavad tarbijad, et suurte lõhelaste liha peab olema erepunane. Seepärast on tähtsad söödalisandid karotinoidid e punased pigmendid . Karotinoidid, mida kasutatakse lõhelaste söötades, on astaksantiin ja kantaksantiin. Üldiselt jaguneb sööt vastsete söömaõpetamiseks ja noorkala söötmiseks kasutatavaks puruks ja graanuliteks (pellets). Vastsete sööma õpetamiseks ja väikeste maimude söötmiseks kasutatavat peeneteralist sööta nimeta takse startersöödaks, suuremate kalade söötmiseks kasutatavat sööta kasvusöödaks.
  • Söödakoefitsiendi (FCR, söödaväärindus) mõiste ja selle näitaja kasutamine tootmise planeerimisel.
  • Olulisim söötmise tulemuslikkuse näitaja on söödakoefitsient (food conversion ratio , FCR). Söödakoefitsient näitab, mitu kg sööta kulub 1 kg kala juurdekasvuks (toorkaalus). Söödakoefitsient muutub kala eluea vältel oluliselt sõltuvalt kala suurusest . Väiksematel forellidel on söödakoefitsient 0,6–0,8, kaubakalal tõuseb see 1,1ni. Kui arvestused näitavad, et kaubakala söödakoefitsient on olnud üle 1,3, tähendab see ebaõiget söötmisrežiimi ja sööda raiskamist. Põhjuseks võib olla nii sööda halb omastamine kui ka see, et osa sööta jääb söömata (kala on haige või ülesöödetud). See näitaja oleneb tugevasti ka sööda koostisest.
  • Kalade vastsete ja noorkalade areng ja toitumine pärast marjaterast koorumist.
  • ARENGUSTAADIUMID
  • Marjaterast kuni kalamaimuni
  • Viljastamata marjatera
  • -----------------------------------------------------
  • Viljastatud marjatera täituva perivitelliinõõnega
  • Paisunud marjatera
  • Marjatera esimeste jagunemiste ajal
  • Moorula
  • Blastula
  • Gastrula
  • Loode silmtäpi staadiumis
  • ----------------------------------------------------
  • Koorumine
  • ----------------------------------------------------
  • Eelvastne (rebukotiga) toitub rebukoti sisust
  • Vastne (läheb üle välisele toitumisele)
  • Maim (alates soomuskatte tekkimisest)
  • Samasuvine (ühe suve vanuseks kasvanud kala
  • Karpkala ja vikerforelli kasvatamise tehnoloogia peamised erinevused.
  • Paljundamine: Karpkala – kudemine üle 20 kraadise vee juures, loote kiire areng, lühike inkubeerimiseaeg (4päeva), vajab hormonaalset stimulatsiooni, suur viljakus, peen mari, kleepuv mari. Vikerforell – kudemine 10 kraadise vee juures, aeglane loote areng, pikk inkubeerimisaeg (üle kuu aja), mari hõlpsalt lüpstav, väike viljakus, suureteraline mari, mari ei ole kleepuv.
  • Söötmine: Karpkala – taimse valgu osatähtsus suur, söödetakse teraviljaga, kasutab tiigi looduslikku söödabaasi, söödakoefitsent 3-4. Vikerforell – loomse valgu vajadus suur, vajalik punase pigmendi lisamine, sööda energiasisaldus kõrge, söödetakse ainult kuivsöödaga, loodusest lisa ei saa, söödakoefitsent ligikaudu 1.
  • Pidamine: Karpkala – võimalik nii ekstensiivne kui intensiivne. Vikerforell – ainult intensiivne
  • Töötlemine ja turustamine: Karpkala – odav, raskesti töödeldav, turustatakse elusalt. Vikerforell – kallis, kergelt töödeldav, turustatakse fileena, soola- ja suitsukalana, pakendatult.
  • Karpkala tiikide ehitus ja tüübid tootmises ja hobikalakasvatuse puhul.
  • Tiigid: loodusliku põhja ja mullast (kruusast, liivast) tammidega veest tühjendatavad rajatised. Noorkalatiigid, kuhu asustatakse kalavastsed ja kasvatatakse ühesuvisteks on väiksemad ja madalamad (1-2ha, 0,5m), kasvutiigid suuremad (5-25ha) ja sügavamad (1-2m). Kasutatakse ka eraldi sugukalatiike, mis on vahepealse suurusega. Talvitustiigid on pikad, kitsad (pikkuse-laiuse suhe 10:2) ja sügavad (2-3m).
  • Hobikalakasvatuses isegi väiksemates tiikides (aiatiigid), läbivooluga tiikides (oja ülespaisutamisel), järves.
  • Kasvatamise poolest kasvatatakse soomuskarpi, poolsoomuskarpi ja peegelkarpi. Turustamise poolest turustatakse Eestis tavaliselt rookimata ja peaaegu elusalt või siis jahutatult.
  • Hobikalakasvatus on tavaliselt ekstensiivne tootmine – looduslikes tiikides ilma täiendava söötmiseta, madal asustustihedus (300tk/ha), toodang 100-150 kg/ha.
  • Tootmises aga kasutatakse intensiivset tootmist – lisasöötmisega, kõrged asustustihedused, kaubakala 500-1000 kg/ha.
  • Karpkala kasvatamise tsükli põhietapid ja nende kestus.
  • Tsükkel algab kudemisega kevadel. Mais-juunis saadakse haudemajas vastsed , kes asustatakse tiikidesse. Need kasvavad maimudeks. Kasvuperiood kestab Eesti kliimas maksimaalselt 3-4 kuud (mai-sept). Septembris toimub väljapüük ja talvitustiikidesse asustamine . Talvitus okt-apr. Asustamine kasvutiikidesse aprillis ja septembris taas väljapüük ja talvitus okt-apr. Aprillis taas väljapüük talvitustiikidest ja asustamine kasvutiikidesse ja septembris väljapüük ning turustamine.
  • Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) .
  • Indutseeritud paljundamine – haudemajas algab sugukalade sorteerimise ja kontrolliga . Kudemise ajastamiseks ja kvaliteedi kindlustamiseks on vaja karpkaladele süstida hüpofüüsi suspensiooni. Hüpofüüs võetakse järvedest püütud suurtelt latikatelt, see nääre sisaldab suguhormoone, mis stimuleerivad ja sünkroniseerivad suguproduktide küpsemist. Hüpofüüsi süstidele järgneb marja ja niisa lüpsmine, viljastamine koos marja kleepuvuse eemaldamisega – (vee asemel lisatakse piima või soola ja karbamiidi lahust ning marja töödeldakse pärast tanniiniga). Karpkalade mari on õrn ja seda segatakse linnusulega. Marja inkubeeriimine toimub Weissi pudelites ( tagurpidi pööratud põhjaga klaasnõud, millel pudeli suust tuleb sisse vesi, ülalt voolab välja). Marjaterad on veevoolus pidevas liikumises. Vajalik on surnud ja hallitusega kaetud marja eemaldamine. Marja arengu kiirus: 60-80 kraadpäeva koorumiseni = 3,5 – 4 päeva 20 kraadise vee puhul. Kui looted on marjateras arenenud koorumisvalmiteks (esimesed vastsed juba kooruvad spontaanselt, kasutatakse kiireks samaaegseks koorutamiseks ajutist hapnikuvaegust. Vastseid hoitakse algul tihedates väikestes sumpades, kuhu on lisatud kadakaoksi, mille okastele kinnituvad vastsed kuni rebukoti imendumiseni. Vastsed asustatakse tiikidesse, kui nad hakkavad ujuma (mõni päev pärast koorumist).
  • Jõevähi kasvatuse tehnoloogia ja kasvatuse viisid Eestis.
  • Eestis intensiivset kaubavähi kasvatust ei ole. Intensiivset vähikasvatust takistab kannibalism, mis ei luba vähke tihedalt koos pidada ja aeglane kasv (kiire kasvu jaoks oleks vaja talvel sooja vett). Intensiivselt saab kasvatada vähi asustusmaterjali. Ekstensiivne kasvatus – vähkide pidamine neile sobivas veekogus ja väljapüük kui nad on jõudnud vajaliku suuruse ja arvukuseni, on lihtne ja võib olla tulus – kuid tulu ei teki kiiresti. Poolintensiivne kaubavähi kasvatus toimub selleks rajatud tiikides ja vähkide söötmise ning sorteerimise abil, kuid on samuti suhteliselt aeglase käibe ja väikese toodanguga. Kaubavähi suuruseks kasvab vähk 4–5 aastat. Vähikasvatuseks pole vaja keerulisi ja kalleid rajatisi. Vähitiigid võivad olla väikesed ja lihtsa konstruktsiooniga – pindalaga kuni 0,2 ha, tarvitatav vee kogus on vähene – 5 l minutis 1000 vähi kohta, erilisi söötasid pole vaja. Seega on vähikasvatus sobiv ka talunikele . Kaubavähi toodang võib olla meie kliimas kõige rohkem 5-10 tk/m2, vähipoegadel 40-60 tk/m2. Hea võimalus on kombineerida asustusmaterjali tootmine kaubavähi kasvatamisega – tiikide harvendamisel saadud 2-3 aastased vähid müüakse asustusmaterjaliks. Kalakasvandustes kasvatatud noorkalade asustamine Eesti looduslikesse vetesse.
  • Lõhelaste kalakasvatuslik taastootmine
  • Lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta ) on siirdekalad , kelle jõgedes üles kasvanud noorjärgud laskuvad merre ja pöörduvad suguküpseks saades tagasi kudema oma kodujõkke. Seetõttu ohustab neid inimtegevus – rändetee tõkestamine paisudega ning ülepüük, eriti kudematulevate kalade püük rannikul ja jõgedes. Kalakasvandustes toodetud lõhelaste noorkalu asustatakse meie jõgedesse liigi säilitamise ja populatsioonide taastamise või kalade arvukuse suuren damise eesmärgil, et kompenseerida inimtegevusest tekkinud loodusliku lisandumise puudujääki. Samal ajal loob nende asustamine rannakaluritele täiendavaid kalapüügi võimalusi. Meriforellil on ka paikne vorm, jõeforell (bioloogiliselt on tegemist sama liigiga ), kes elab jõgedes kogu elutsükli vältel. Ka teda ohustavad samad tegurid, sest jõeforelli paiksed asurkonnad on väikesed ja kergesti kahjustatavad ülepüügi või kudealade hävimise korral. Lõhe ja meriforelli kasvatamise tehnoloogia ja kasutatavad seadmed (haudeaparaadid, basseinid , söödad, sorteerimisseadmed) on üldjoontes sarnased vikerforelli omadega. Lõhe ja meriforelli asustuskalu kasvatatakse Eestis ainult looduslike populatsioonide tugevdamiseks või taastamiseks. Sel puhul pole eesmärgiks kalade võimalikult kiire kasv, vaid loodusesse laskmisel hästi kohanev asustusmaterjal, ja tootmises ei rakendata maksimaalseid asustustihedusi ning kiireimat juurdekasvu tagavaid söötmisrežiime. Lõhe ja meriforelli marja inkubeeritakse horisontaalsetes haudeaparaatides. Pärast koorumist lebavad eelvastsed mõne aja haudeaparaadis. Kui nad tõusevad
  • ujuma, hakatakse neid sööma õpetama ja viiakse üle klaasplastust basseinidesse. Asustus kalade suurus sõltub palju veetemperatuuridest ja kasvatamise intensiivsusest. Eestis asustatud aastased lõhed on tavaliselt olnud 30–40 g, kaheaastased 60–100 g raskused, kuid võimalik on toota ka 100–200 g kaaluvaid laskujaid ja mõnel aastal on seda ka tehtud. Jõeforell (Salmo trutta fario) on hinnatud sportliku püügi objekt. Tihti kindlustavad meie forelliojad aga niigi piisava arvukuse ja forelli asustamine ei suurenda saaki oluliselt – kui kaladele ei jätku varjekohti ja toitu, on asustatud kalade suremus suur ja kasv aeglane. Forelli asustamisel tuleb kaaluda, kas veekogu kalamahutavus pole juba normaalsel tasemel. Kui püük on intensiivne ja selle tõttu forelli arvukus optimaalsest väiksem või kui kudemisalad on kahjustatud või neid napib, tuleb forelli asustamist soovitada.
  • Angerja elutsükkel ja angerjakasvatuse põhitingimused.
  • Angerjalised on katadroomsed siirdekalad, kes koevad meres ja kasvavad suguküpseks magedas vees. Euroopa angerjas koeb Atlandi ookeani keskel asuvas Sargasso meres rohkem kui 500 m sügavusel. Pärast kudemist angerjad hukkuvad. Vastsed tõusevad sügavatest veekihtidest pinnale ja Golfi hoovus kannab nad Euroopa rannikule. Selle 2–3 aastat aega võtva rände ajal teevad angerjavastsed läbi moonde, muutudes vahepeal läbipaistva pajulehe kujuliseks Leptocephalus’eks
  • ja seejärel täiskasvanud angerja sarnaseks, kuid läbipaistvaks klaas angerjaks. Klaasangerjad jõuavad Euroopasse ning tõusevad eeskätt Hispaania, Portugali, Prantsusmaa, Inglismaa jõgedesse, kust neid püütakse ja viiakse teistesse maadesse edasi kasvatamiseks. Et klaasangerjate täpset vanust ei teata, arvestatakse angerja majanduses kalade vanust alates klaasangerja staadiumis magevette (kasvandusse) asustamisest. Intensiivne angerjakasvatus on Eestis tasuv vaid retsirkulatsioonisüsteemis, kus saab hoida püsivalt umbes 25 ºC temperatuuri. Vee pH peab olema 7,0 või veidi alla selle, kõrgema pH taseme puhul tekib kaladel ammoniaagimürgituse oht. Eesti põhjavee pH on 7,5, mis pärast aereerimist tõuseb 8,5ni ja seetõttu tuleb neutraliseerimiseks algul lisada vette soolhapet. Kui angerja juurdekasvu tõttu tõuseb kalade mass üle 75 kg/m3, siis langeb
  • nende poolt väljahingatava süsihappegaasi mõjul pH alla 7 ja keskkonna reaktsiooni tuleb CaHCO3 lisamisega tõsta. Hapnikusisaldus on soovitav hoida 8 mg/l, kuigi angerjas talub hapnikusisaldust vahemikus 3–15 mg/l. Kasvandusse toodud klaasangerjaid söödetakse algul tursa marjaga. Kalade kasvades hakatakse neid söötma ka startersöödaga ja minnakse üle järjest suurema läbimõõduga söödale. Söödagraanulite suurus on vastavalt kala suurusele 0,4–3 mm. Angerja varased noorjärgud söövad päevas 5% kehamassist, täiskasvanud kalad 1,3%. Eestis kasutatakse Taani firma Dana Feed angerjasööta.
  • Eesti kalakasvanduste arv ja tootmise profiil, kalakasvanduste paiknemine Eestis.
  • Eesti vesiviljelus on killustatud paljude harude, tootmisviiside ja objektide vahel. Kalakasvanduste tegevuse eesmärgid, toodangu mahud, tootevalik ning tootmis tehnoloogia on väga erinevad. Osa kasvandusi toodab üheaegselt mitut kalaliiki nii kaubaks kui ka asustamiseks ja pakub samal ajal õngitsemisteenust. Mõnel pool kasutatakse vananenud tehnoloogiaid, samal ajal projekteeritakse või ehitatakse uusima tehnoloogilise lahendusega kasvandusi. Mõnele kalakasvatusettevõttele kuulub mitu kasvandust. Ei ole haruldased ka juhud, kui mõni kasvandus peatab ajutiselt oma tegevuse, kuid taastab selle hiljem. Seega on raske täpselt öelda, mitu kalakasvandust Eestis praegu on. 2006. aasta kevadel oli Eestis füüsilise asukoha mõttes 20 tegutsevat kutselist kalakasvandust (ettevõtteid on vähem), kus kala kasvatamine oli põhitegevus ning töötajad said oma põhisissetuleku kala kasvatamisest, ja neli vähikasvandust. Põhiline osa kalakasvandustest asuvad Ida-Eestis ja Saaremaal ning Hiiumaal.
  • Kalade kehaosade saagis kala töötlemisel ja seda mõjutavad tegurid.
  • Vikerforell (1-2kg) – filee 65%; rümp 73%; pea 13%; sisikond 12%; saba ja selgroog 8%.
  • Karpkala (1-2kg) – filee 48%; rümp 60%; pea 16%; sisikond 13%; saba ja selgroog 14%; gonaadid 4%.
  • Tuuralised (1-3kg) – filee 60%; rümp ca 64%; pea 22% sisikond 8%; saba ja selgroog 8%.
  • Mõjutavateks teguriteks on aretus , päritavus, söötmine, kasvukeskkond , vanus, kala liik, kas on suguliselt küps või mitte.
  • Eesti järvede üldiseloomustus ja tüpoloogia.
  • Eesti järved on väikesed. Pooled neist on pisemad kui kolm hektarit ning ainult 45-l küünib suurus üle 100 hektari. Eesti järved on madalad, vaid 46 on neist sügavamad kui 15 meetrit. Järvede väikesele pindalale vastavalt on väikesed ka valgalad ning veevahetus. Valgala ulatus on enamasti 1-25 km2, kuid erandjuhtudel kuni 100-500 km2. Vesi vahetub enamasti 2-4 korda aastas. Umbjärvedes ja allikalistes lähtejärvedes võib veevahetuseks aga kuluda isegi 3-5 aastat. Kuna enamus Eesti järvedest on madalad, siis on neis ka veesamba temperatuur ühtlane ja veemassid segunevad hästi. Need järved on polümiktilised. Meie järved on suhteliselt kehvade hapnikutingimustega. Ideaalset olukorda, kus hapnikusisaldus kogu veesambas on lähedane küllastumusele, enam ei esine. Peaaegu kõigis kihistunud väikejärvedes puudub hapnik hüpolimnionis või kaob sealt perioodiliselt. Suhteliselt hea hapnikurežiim on veel säilunud eutrofeerunud oligotroofsetes järvedes, kus hapnik puudub vaid sügavamates põhjalähedastes kihtides ning üleküllastumist veesambas praktiliselt ei esine. Valgustingimused on Eesti väikejärvedes aasta jooksul küllaltki muutlikud. Kõige väiksema läbipaistvusega on vesi suvel, planktonvetikate arengu kõrgperioodil.
  • Eutroofne (rohketoiteline) - heleda, kareda veega, rohke biogeenide sisaldusega
    Miksotroofne (düseutroofne = segatoiteline) - tumeda, kas kareda või pehme veega, mõõduka kuni rohke lahustunud orgaanilise ainega
    Halotroofne (soolatoiteline) - rannajärv
    Hüpertroofne (rangelt võttes pole tüüp, vaid seisund) - ülirohketoiteline
    Atsidotroofne - paikneb mineraalmaal, kuid vee saab rabast ja seetõttu väga tumeda veega pehmeveeline
    Düstroofne - rabajärv, tumeda pehme veega
    Semidüstroofne (poolhuumustoiteline) - pehme veega, orgaanilist ainet mõõdukalt
    Alkalitroofne (lubjatoiteline) - väga suure lubiainete sisaldusega heledaveeline
    Oligotroofne  (vähetoiteline) - pehme ja heleda veega
  • Eesti siseveekogude seisundi dünaamika ja seda mõjutavad tegurid.
  • Fosfori- ja lämmastikuringe võrdlus.
  • Erinevalt lämmastikust puudub fosforil gaasiline faas. Seetõttu ei saa pinnavee äravooluga merre kandunud fosfor kuigi lihtsalt maismaale tagasi. mõningal määral saab seda tagasi näiteks kalatoiduliste loomade väljaheidetega ( linnud näiteks), randa uhutud vetikatega jne.
  • Toiduahelate tüübid järvedes. Primaar - ja sekundaarproduktsioon . Ökoloogiline püramiid ja - kasutegur.
  • Pelagiaaline toiduahel ja bentaaliline toiduahel.
  • Primaarproduktsioon e.esmasproduktsioon (PP, primary production) on elusaine moodustamine anorgaanilisest süsinikust ja mineraalainetest autotroofsete organismide poolt. On kogu ökosüsteemi produktiivsuse alus. Veekogudes on primaarprodutsendiks põhiliselt vetikad ja sinivetikad. Fototroofide PP on kaheastmeline reaksiooniahel : fotosüntees ja biosüntees. Fotosüntees koosneb kahest staadiumist : valgusstaadium ja pimedusstaadium. Biosünteesil kasutatakse lihtsaid fotosünteesi produkte kõigi raku ainete sünteesiks ja selleks kuluv energia saadakse fotosünteesil moodustatud ATP-st ja fotosünteesil tekkinud süsivesikute põletamisest. PP mõjutavad mitmed faktorid : abiootilised – valgus, toitainete kontsentratsioon vees, vee temperatuur, vee liikumine; biootilised – rakkude vanus, liigispetsiifilised kohastumised.
  • Sekundaarproduktsioon – selleks võib lugeda organismides moodustuvat orgaanilise aine koguhulka, mis kulub juurdekasvus ja ainevahetuseks . Sekundaarproduktsioon ei saa olla kõrgem kui primaarproduktsioon.
  • Ökoloogiline püramiid (ka ökopüramiid, troofiline püramiid, energiapüramiid või Eltoni püramiid on ökosüsteemi troofilise struktuuri kujutis astmikpüramiidina. Iga ökoloogilise püramiidi aste kujutab üht troofilist taset – alt üles vastavalt primaarprodutsente (fotosünteesivaid organisme), I astme ehk primaarseid konsumente (fütofaage), II astme ehk sekundaarseid konsumente (karnivoore), III astme ehk tertsiaarseid konsumente (ülikiskjad).Ökoloogiline püramiid on rangelt ahenev , kui troofiliste tasemete mahtu kirjeldada neid läbiva energiavoo alusel. Kui aga troofilisi tasemeid kirjeldatakse biomassi kaudu, võib püramiidi kuju olla väga erinev: enamikus maismaaökosüsteemides on see ahenev, veeökosüsteemides on aga tihti I astme konsumente (vetikatoidulisi loomi) massilt rohkem kui produtsente. Viimane tuleneb primaarprodutsentide (vetikate) oluliselt lühemast keskmisest elueast konsumentide suhtes veeökosüsteemides; maismaaökosüsteemides on produtsentide (taimede) keskmine eluiga enamasti sama suurusjärku või pikem kui konsumentidel (loomadel).Paljudes maismaaökosüsteemides kehtib reegel, et iga järgmise taseme biomass on ligikaudu 10% eelmise taseme biomassist.
  • Bakterite roll veekogu aineringetes.
  • Nitrifikatsioon looduses
  • •Nitrifitseerijad bakterid on olulised risosfääri asukad .
  • •Toodavad lämmastikhapet, mis lahustab mineraale ( fosfaadid !).
  • •Nitrifikatsioon põhjustab ka ehitiste ja kiviskulptuuride korrosiooni.
  • • Ammoniaak , mida leidub näiteks õhus, imbub kivisse ja kivi pinnal
  • toimub bakterite vahendusel nitrifikatsioon, mille tulemusena
  • moodustub lämmastikhape. See lahustab CaCO3 ja korrodeerib.
    • Denitrifitseerimine e. anaeroobne hingamine
      • NO3- ⇒NO2- ⇒ NO ⇒ N2O ⇒ N2⇑
      • heterotroofsed bakterid kasutavad NO3-elektronide aktseptorina
    • anaeroobne protsess
    • vaja ka kergestilagundatavat OA-d
    • substraat NO3-tekib aeroobselt
    • enamasti toimub järvedes sette pinnal
    • soodne aeroobsete ja anaeroobsete tingimuste vaheldumine -
  • taimestikus
  • Nitrifitseerijad bakterid veepuhastuses
    • Paljud heitveed on väga ammoniumlämmastikurikkad
  • (kalatiikide heitvesi , kommunaalheitvesi).
    • Orgaanilise aine lagunemisel (ammonifikatsioonil) moodustuv
  • ammoniaak oksüdeerub nitrifitseerijate bakterite vahendusel
  • vee aereerimisel nitritiks ja nitraadiks.
    • Nitraat redutseeritakse edasises heitvee anaeroobse töötlemise
  • käigus gaasilisteks produktideks.
    • Osalevad ka denitrifitseerijad bakterid.
  • Vingugaasibakterid e. karboksidobakterid
    • Aeroobsed bakterid, kes saavad kasvada CO kui ainsa C- ja
  • energiaallika arvel.
  • oksüdeerivad nad ka org. ühendeid (org. happed , alkoholid) ja H2.
    • Sageli vaadeldakse neid kui H-bakterite alarühma.

    Looduses väga olulised kui kütuste põlemisel moodustuva CO
  • kahjutustajad.
  • Sulfaadi redutseerimine
    • vulkaanilised gaasid
    • valkude lagundamisel roisubakterite poolt
    • " sulfaatne hingamine" -e` lõppaktseptor SO4 2-
      • anaeroobne heterotroofne protsess
      • Desulfovibrio desulfuricans
      • veekogudes anaeroobses hüpolimnionis ja settes kui
  • nitraadid ja Fe3+ otsas
      • mõnedel bakteritel e` lõppaktseptor molekulaarne S → H2S
  • Fütoplanktoni võrdlus voolu- ja seisuveekogudes. Veeõitseng, ilmingud, põhjused ja dünaamika.



  • Veeõitseng
    • Definitsioon: Veemassiivis elavate planktonvetikate
  • (tavaliselt 1 või mõne liigi) vohamine, mille tagajärjel vesi
  • omandab ebaloomuliku (roheka, pruuni või punaka )
  • värvuse.
    • Läänemeres kevadel ränivetikate õitseng, suvel
  • tsüanobakterite õitseng: Aphanizomenon flos-aquae ja
  • Nodularia spumigena.
    • Veeõitseng esineb rohketoitelistes järvedes ja tiikides.
  • Veeõitseng põhjustab vee läbipaistvuse vähenemise,
  • hapnikupuuduse, pikema ajaperioodi jooksul veekogu
  • eutrofeerumise ja veekogu põhja mudastumise. Teatud
  • juhtudel võib põhjustada kalade hukkumise ja olla
  • toksiline inimesele. Suvine veeõitseng: tsüanobakterid;
  • Peipsis: Gloeotrichia echinulata, Aphanizomenon,
  • Microcystis spp.Võrtsjärves: Anabaena spp.
  • Zooplankton mikroobses lingus .
  • Eesti vooluveekogude funktsioneerimist määravad olulisemad tegurid.
  • Suurtaimede levikut ja hulka määravad tegurid Eesti sisevetes.
  • Vooluvete suurtaimestikku mõjutavad ökoloogilised tegurid:
    • valgus
    • jõe sügavus
    • voolukiirus ja veetase
    • jõepõhja iseloom
    • jääkate
    • kevadine jääminek
    • suurvesi
    • temperatuur
    • biogeenid
    • reostus
  • Põhjaloomade toitumissuhted Eesti suurjärvedes.
  • Toitumine bentaalis valdavalt detriidist või teistest loomadest.
  • Setteneelajad – neelavad valikuta veekogude põhjasetteid, ei tee vahet seeduvate ja mitteseeduvate osakeste vahel.
  • Kalade süsteem ja evolutsioon , suursüstemaatilised üksused.
  • Süsteem ja evolutsioon
  • Süsteem peaks peegeldama kalade evolutsiooni e. fülogeneetilisi sugulussuhteid -
  • samasse evolutsioonipuu harusse - seega samasse süsteemi jaotusse peaksid kuuluma
  • ühise päritoluga liigid, mis on seetõttu sarnasemad.
  • Tunnused, mille järgi hinnatakse sarnasust ja oletatavat ühist päritolu: morfoloogilised,
  • Ökoloogilised, Geneetilised, Embrüoloogilised, Zoogeograafilised jt näitajad.
  • Kalade suursüstemaatilised üksused, nende evolutsiooniline tagapõhi
  • Süstemaatilised suurjaotused on väga ebavõrdse esindatusega, mõnes väga eripärases
  • harus (seetõttu suurüksuses) on säilinud vaid üks või paar liiki, teistes esineb sadu liike.
  • Kasvatatavate liikide jaotumine on samuti ebaühtlane . Selles mängivad kaasa ajalugu,
  • traditsioonid ja tarbimisharjumused millest oleneb kala tarbimisväärtus ja kalade
  • bioloogia iseärasused, millest oleneb kui kerge on mõnda liiki kasvatada
  • Liigiülesed ja liigisisesed taksonid, zooloogiline nomenklatuur.
  • Liigid koondatakse suurematesse süstemaatilistesse üksustesse, sarnased liigid
  • moodustavad perekonna, sarnased perekonnad sugukonna, kuni selleni , et kõik loomad
  • kuuluvad loomariiki. Zooloogiline nomeklatuur
  • Riik;
  • Hõimkond;
  • Klass;
  • Selts;
  • Sugukond ;
  • Perekond;
  • Liik.
  • Kuidas nimetatakse liiki???
  • Liigi nimi koosneb kahest – perekonna ja otseselt liigi nimest ning sellele lisatakse liigi
  • kirjeldanud teadlase nimi. Tuntumad teadlased antakse lühendina. L.näiteks tähendab
  • linne . Kui nimi on sulgudes, tähendab see, et teadlane küll kirjeldas selle liigi aga teise
  • nime all. Lisatakse ka liigi kirjeldamise aastaarv.
  • Ilma geograafilise isolatsioonita liigisisesed üksused on:
    • morpha – teisend;
    • varietas – varieteer;
    • forma – vorm.
  • Kalade kehaehitus , kehaosad , määramistunnused (meristilised ja plastilised).
  • Kalade kehaosad: pea, kere , saba ja uimed .
  • Kala on kohastunud liikumiseks veekeskkonnas, mis avaldab takistust rohkem kui õhk.
  • Kiiresti liikuvatel kaladel on seetõttu voolujooneline kehakuju . Samal ajal on vajalik ka maskeerumine vaenlaste või toiduobjektide eest – seetõttu on kehakuju ka vastav
  • eluviisile. Põhjakaladel on lamendunud või usjas kehakuju. Kehakuju muutub elutsükli
  • looksul olenevalt vanusest ja sugulise küpsuse staadiumist. Meristilised tunnused – loendatavad tunnused: uimekiired, küljejoonesoomused, lõpuspiid, püloorilised ripikud, selgroolülid, neeluhambad, poised, tuurlaste kilbised. Meristilised tunnused on sageli heaks diagostiliseks näitajaks süstemaatikas ja kalade määramisel.
  • Kalade kehaosade proportsioonid ehk plastilised tunnused– suhtelised mõõdud kala suuruse suhtes, mis muutuvad olenevalt kala vanusest, toitumisest, sugutsükli staadiumist jne. Näitkes paremini
  • toitunud kala keha kõrgus ja paksus võib olla suurem kui nälginud kalal , viimasel on aga
  • suhteliselt suur pea, suured silmad, madal keha ja peenike sada.
  • Kalade luustik, lihased ja katted .
  • Selgroog ja roided :
    • Haidel kõhrest toes ;
    • Tuurlastel osaliselt luustunud seljakeelik ;
    • Luukaladel tõelised selgroolülid, mis moodustavad selgroo .
  • Selgroog jaguneb keha- ja sabaosaks. Selgroolüli koosneb kehast, mille pinnad on
  • nõgusad ja jätketest. Ülemised jätked on ühinenud ogajätkeks. Nende vahele jääb
  • neutraalkanal, kus paikeb seljaaju. Alumised on kehaosas ühinemata ja neile toetuvad
  • külgedel roided.
  • Sabaosas on anad ühinenud jättes enda vahele hemaalhanali, kus kulgeb sabaveen.
  • Kolju ehk pealuu :
    • Silmudel pole luid , seega ka koljut ja lõualuid – lõuatud;
    • Haidel kõhrest kolju;
    • Tuurlastel luustunud kolju;
    • Luukaladel tõeline kolju.
  • Uimede toes. Roodluud – karplastel tugevasti arenenud, mitmeharulised ja teravad .
  • Lõhelastel, angerjal ja haugil pehmed , hargnemata.
  • Suurema osa kalade lihasmassist moodustavad valged lihased. Need on ehituselt
  • sobivad kiireteks kontraktsioonideks, kuid väsivad kiiresti. Aeglasema, kuid püsivama t
  • jaoks sobivad punased lihased, mis paiknevad uimede tugiluudel ja pikki kala keha külgi,
  • eriti sabaosas. Pelaagilistel ookeanikaladel, kes ujuvad püsivalt pikki maid on punaste
  • lihaste osatähtsus suurem (makrell, tuunikala), paiksematel ja vaid kiireid söste egevatel
  • kaladel nagu haug , väiksem.
  • Kui kala ära keeta ja tal nahk maha võtta, näeme, et lihased koosnevad liistakutest. Neid
  • nimetatakse müomeerideks. Nad on eraldatus üksteistest sidekoelise kihiga . Ka ristlõikes
  • näeme, et lihased koosnevad sidekoega eraldatud kimpudest , mis omakorda on
  • koondunud 4 suuremasse rühma. NB!!! Kõhuääred ei ole lihased.
  • Kalade keha katab nahk. Paljudel kaladel on nahk kaetud soomustega. On ka suumusteta kalu nagu näiteks säga. Ka silmud , kes tõelistest kaladest on
  • evolutsiooniliselt kauge rühm, on soomusteta.
  • Osadel kaladel (tuurlastel) on nahas mitte soomused vaid luuplaadid. Suured luuplaadid
  • paiknevad piki keha ridadena – neid nimetatakse kilbisteks. Väikeseid kehas asuvaid
  • luuplaate nimetatakse naastudeks. Luuplaate esinev ka ogalikel ja sägadel.
  • Soomuseid on erinevaid tüüpe:
    • Haidel on plakoidsoomused (nahahambad);
    • Primitiivsetel kaladel ganoid ja
  • kosmoidsoomused;
    • Luukaladel tekvad nahast eri tüüpi soomused:
  • tsükloid- ja ktenoidsoomused ning
  • kiilusoomused, neid kõiki nimetatakse
  • elasmoidsoomusteks (tekkinud nahast).
  • Luukalade soomused paiknevad ridadena nii piki keha
  • kui ülalt alla. Küljejooneelundi jaoks on paljudel kaladel
  • soomustes augud – seetõttu tekib piki kala külge
  • kulgev auguga soomuste rida.
  • Kalade ringe- ja hingamiselundkond .
  • Vereringe . Kala süda koosneb kojast, vatsaksest ja arterioossibulast.
  • Veresooned:
    • kõhuaort;
    • tooma -lõpusarterid;
    • viima-lõpusarterid;
    • seljaaort;
    • sabaveen;
    • Cuvier juhad .
  • Veri koosneb vereplasmast, erütrotsüütidest ja leukotsüütidest. Vereloome toimub
  • põrnas ja neerus. Kaladel ei ole eraldi suurt ja väikest vereringet. Verd on võrdlemisi vähe kuni 2% kehakaalust (imetajatel üle 6%), vererõhk madal (45-60 mm). Vere
  • hapnikusisaldus liigiti erinev.
  • Peamiseks hingamisorganiks on lõpused. Lõpused koosnevad kaartest, liistakutsest ja
  • lamellidest. Tihedus on 10 kuni 30-40 lamelli 1 mm kohta, pind 500-10 000 mm2
  • kehakaalu
  • (g) kohta. Vee liikumise suund läbi lõpuste on vastupidine vere liikumise omale. Lõpuse on
  • efektiivsemad hingamisorganid kui kopsud , sest vees omastatakse kuni 60% hapnikku.
  • Täiendavatateks hingamisorganiteks on labürint (ronikalal) ja ujupõis.
    • Füsostoomsetel ehk avapõielistel kaladel pääseb õhk neelust ujupõide s.t kala
  • saab hingata ujupõie abil. Valdavalt on need primitiivsed kalad (hulkuim, vaaphaug
  • jne);
    • Füsoklistsetel ehk sulupõielistel kaladel on õhujuha suletud ja ujupõis toimib vaid
  • hüdrostaatilise elundina. Gaasivahetus toimub läbi vre – imevõrk ehk punakehad
  • (gaasinäärmed) ja ovaal.
  • Nahk- veresoonterikas soole sein, angrejas ja vingerjas .
  • Kopsud – kopskalade kopsud on arenendu primitiivsete kalade ujupõiest.
  • Kalade hingamsist mõjutavad keskkonna tegurid:
    • Vee hapnikusisaldus sõltub temperatuurist;
    • Hapnikudefitsiit (suvine ja talvine );
    • Teised lahustunud gaasid – CO2, H2S, NH4, N2.
  • Kalade seedeelundkond ja kalade toitumine.
  • Hambad. Sõltuvad toiduobjektist. Lisaks neeluhambad karplastel.
  • Seedetrakt – neel, lõpuspiid, söögitoru, magu , lukutiripikud, sool (peensool ja jämesool),
  • pärak. Röövkaladel on lühikes sool, magu on suhteliselt suur, et mahutada saakkala.
  • Happeline keskkond ja seedeensüümid koos mao peristaltikaga lõhuvad toiduobjektid.
  • Pylorus – maolukuti ja lukutiripikud. Sooles lõhustatakse toiduobjektid edasi aineteks , mis
  • läbivad soole seina. Seedenäärmed – maks, pankreas, sapipõis. Maks – ainete lõhustamine ja varuainete säilitamine. Kahjulike ainete detoksikatsioon. Sapipõis – sapp toimib detergendina, mis
  • aitab emulgeerida rasvad seedimiseks vajalikeks osakesteks. Pankreas – insuliin ja
  • süsivesikute lagundamine suhkruteks. Valkude lagundamine aminohapeteks. Kalade toitumistüübid:
    • Lepiskalad – kalad, kes ei toitu peamiselt teistest kaladest.
        • fütoplanktontoidulised – pakslaup;
        • zooplanktontoidulised – rääbis, kilu , kõik kalamaimud;
        • bentostoidulised – latikas , karpkala, särg ja enamus muid meie vete
  • tavalisemaid lepiskalu;
        • detriiditoidulised – silmuvastsed, hink , vingerjas;
        • taimtoidulised (mõeldud on kõrgemaid taimi) – valge amuur , roosärg;
        • segatoidulised – siig , räim, tursk , angerjas, latikas, karpkala.
    • Röövkalad – haug, koha, lõhe, ahven , tõugjas
        • Kannibalism – haug, ahven , karpkala
  • Toitumise aktiivsus:
    • ööpäevaringne, sõltub valgusest, temperatuurist ja hapniku kogusest;
    • aastaringne, sõltub temperatuurist ja toiduobjektidest.
  • Paljud kalad otse kudemisajal ei toitu (lõhelased, silmud), samuti katkeb toitumine
  • lõimetishoolde ajal (ogalik, võldas, koha, merihärg).
  • Röövkalade saagitabamise strateegiad:
    • üksikjahtijad ehk varitsejad – haug, merikurat , koha, tõugjas;
    • hiilijad – angerjas, säga, luts ;
    • gupis tegutsevad kalad – ahven.
  • Saakkalad on eelistatult saleda, pehmed kalad – tint , haug, viidikas , rääbis. Ogalised kalad
  • on raskemini haaratavad, samuti kõrge kehaga kalad. Saakkalade tervena neelamine :
  • haugil on saakkala algul risti hambus ning siis neelatakse see pea ees pool alla,
  • väiksemate kalade puhul juhuslikus suunas. Koha ja ahven neelavad tihti saba poolt.
  • Tükke hammustavad näiteks hai, lufaar ja piraaja.
  • Kalade meeleelundid ja käitumine.
  • Kalade aju on inimesega võrreldes väike (0,1-0,2 % kehamassist).
  • Peaaju osad:
    • otsaju – haistmisfunktsiooni teenistuses;
    • vaheaju – pineaalelund, kolmas silm, hüpofüüs ehk ajuripats ;
    • keskaju – kalade suurim ajuosa , nägemissagarad selgmises osas, siin on ka
  • kuulmis -, tasakaalu ja küljejoone ning maitseerutuste registeerimine;
    • tagaaju (väikeaju) – liikumise kordinatsiooni organ, kuulmis-, tasakaal ja teised
  • erutused;
  • Humoraalne reguleerimissüsteem – verre eritatakse suhteliselt lihtsaid molekule:
  • peptiide, aminohappeid , steroide, mis reguleerivad füsioloogilisi reaktsioone.
  • Sisesekretsiooninäärmed:
    • hüpotaalamus – hüpofüüsi aktiivsuse reguleerimine;
    • hüpofüüs ehk ajuripats – (kasvuhormoon, gonadotropiin ) kasvu- ja sugutsükli
  • regulatsioon ;
    • kilpnääre – (türoksiin, trijoodtüroniin) kasvu reguleerimine;
    • neerupealis – ( adrenaliin , kortisool, stressireaktsioonid) ioonide tasakaal;
    • pankreas – (insuliin);
    • pineaalelund ( melatoniin ) – ööpäeva ja sesoonsed rütmid;
    • munasari ja testis – ( suguhormoonid );
    • stanniuse kehakesed – (hüpokaltsiin) kaltsiumi tasakaal.

  • Nägemiselundid – kalade silmad on tihti väga suured. Need on läbipaistvas avavees
  • erinevatel kaladel., näiteks mõõkkala. Pimeduses elavatel koopakaladel silmad puuduvad.
  • Süvaveekaladel on silmad kas vhese valguse püüdmiseks väga suured, või vastupidi
  • väikesed, sest midagi ei ole nagunii näha. Kaladel puuduvad silmalaud, seega ei saa silmi
  • kinni panna. Kala silmalääts on kerakujuline. Silmaava suurust ei saa muuta.
  • Kuulmiselundid – väliskõrvu ei ole. Sisekõrv on ühtlasi tasakaaluelund . Ovaalkotike,
  • ümarkotike ja poolringkanalid. Kuulmekivid ehk otoliidid koosnevad lubiainest, nende
  • gravitatsioonile reageerimine annb akalae signaali põhja ja pinna asukohast. Neid on 3 tt.
  • Suurimat kasutatakse vanuse määramiseks. Külm võib häirida tasakaalorgani tegevust, nt
  • forellil. Helivõnked antakse seiskõrva edasi kogu keha kaudu. Weberi aparaat karpkaladel
  • aitab kaasa kuulmisele – latika kudemine ja õngitsemine.
  • Haistmiselundid – kaks ninasõõret, ninaõõs ehk aistmiskotike. Haistmine on kaladel hästi
  • arenenud, eriti näiteks angrjal.
  • Maitsmiselundid – tundlike närvilõpmetega maitsmispungad paikevad suuõõnes, neelus,
  • sögitorus kuid ka kõikjal mujal, sh kehapinnal. Kala tunneb toidu maitset isegi saba
  • pinnaga ja pöörab ennast sinna poole. Hästi tunneb kala magusat ja soolast maitset.
  • Kompimiselundid – on kaladel nõrgalt arenenud. Kala nahas on retseprotid, mis
  • tunnetavad kokkupuudet kõvade esemetega. Kõige enam on kompimiselundina toimivad
  • poised – säga, karpkala, tuur. Merikukk – uimekiired.
  • Varjevärvused:
    • avavees – kõht hele, selg tume;
    • põhjas – vastavalt põhja värvile ja mustrile.
  • Veekogudes, kus värvusega antavad signaalid on tähtsamad kui varjumine, on eredad
  • värvid tavalised .
  • Värvinägemine – vaidlusküsimus!!!!! Kõhrkalad värve ei nägevat. Luukalad nägevat kollast
  • ja rohelist, punast mitte. Kalade tohutu värvikirevus ja lantide punased värvid, milleks siis
  • need?????
  • Kalade suguelundkond ja sigimine .
  • Suguline dimorfism – emas- ja isaskala on erinevad. Enamasti väljendub kudemisajal.
  • See seineb linaskil, haidel, gupidel, vilgerjatel jne.
  • Kalade sugu on eristatava vaid kudemisajal ja harva ka väliselt. Välised suguelundid
  • esinevad vähestel kaladel – haidel pterügopoodid, gupidel gonopooodid.
  • Sisemised suguelundid. Gonaadid on sugunäärmete üldmõiste. Emastel munasari ehk
  • mari ja isastel seemnesari ehk testis ehk niisk . Sugujuhad.
  • Kalade sugunäärmete areng ja paljunemine kulgeb parasvõõtmekaladel tsükliliselt. Seda
  • määravad looduslikud tegurid:
    • on vaja kudemiseks ja marja arenguks sobivaid loduslikke tingimusi;
    • on vaja, et marjast kooruvad tillukese vastsed leiaksid sobivat toitu.
  • Sugulise küpsuse sastet kirjeldatatakse meil taaliselt vene süsteemis kuuepallisel skaalal I-
  • VI. I – mittesuguküpsed isendid. Sugunäärmed välja arenemata, liibuvad peenikeste
  • lintidena kehaõõne seintele. Palja silmaga pole sugu eristatav .
  • II – sugunäärmed hakkavad välja arenema. Marjaterad väikesed, palja silmaga pole
  • marjaterad näha. Piki munasarja kulgeb nähtav veresoon. Niisad on läbipaistvad.
  • III – sugunäärmed suhteliselt hästi arenenud. Munasarjad hõlmavad 1/3…1/2 kehaõõnest,
  • täidetud peente, nähtavate marjateradega. Niiskade välispind on veresoonte rohkusest
  • tingituna roosakas . Paljude kalaliikide sugunäärmed jäävad sellesse staadiumi pikemaks
  • ajaks, sageli sügisest kuni kevadeni.
  • IV – sugunäärmed on saavutanud maksimaalse suuruse. Munasarjad hõlmavad kuni 2/3
  • kehaõõnest. Marjaterad suured, läbipaistvad, üksteisest kergesti eraldatavad. Niisad
  • valged, ilma nähtavate veresoonteta. Kõhule vajutamisel võib isaskaladel veidi niiska välja
  • voolata.
  • V – kudemisaeg, suguproduktid on voolavad . Mari ja niisk on voolavad joana välja kergel
  • kõhule vajutamisel.
  • VI – kudemisjärgne, suguproduktid on välja koetud. Munasari ja niisk väga väikesed,
  • lõdvad, põletikulised, tumepunast värvi. Sageli jääb pärast kudemist munasarja üksikuid
  • marjateri.
  • Kalad saavad suguküpseks väga erinevas eas: väikesed kiiresti küpsevad kalad ( peipsi
  • tint näireks aastaselt), teised kalad aeglaselt (suured aeglase kasvuga kalad, näteks
  • tuurlased inimese eaga võrreldavas tempos ). Enamuse Eesti kalade puhul jääb
  • suguküpseks saamise iga paari kuni 10 aasta vahemikku. Esineb ka liigisiseseid erinevusi
  • (kääbusisased lõhedel). Isased küpsevad reeglina nooremalt kui emased .
  • Kalade järglaste saamise potentsiaali näitajad:
    • absoluutne viljakus – munasarjades olevate küpsete munarakkude arv;
    • “tööviljakus” – kalakasvanduses välja lõpstavate marjaterade arv;
    • suhteline viljakus – marjaterade arv emaskala ühe kg kohta.
  • Küpsuskoefitsient ehk gonadosomaatiline indeks, lühend GSI – sugunäärmete
  • (gonaatide) % kehamassist.
  • Kalade ränne ja selle tüübid.
  • Siirdekalad:
    • anadroomne ränne – meres toitumine ja magevees sigimine (lühe, meriforell,
  • meritint )
    • katadroomne ränne – sigimine meres, toitumine magevees (angerjas)
  • Paiksed kalad – mere või mageveekalad , ag aka neil toimub kuderänne (Peipsi latikas
  • Värska lahte , meresärg jõgedesse, räim koelmutele).
  • Üleminekud, poolsiirdekalad – poolsiirdesiig (Pärnu siig), vimb , vobla .
  • Kalade analüüsi meetodid.
  • Kalade mõõtmed, kehaproportsioonid ja kasv.
  • Kalade kehaosade proportsioonid – suhtelised mõõdud kala suuruse suhtes, mis
  • muutuvad olenevalt kala vanusest, toitumisest, sugutsükli staadiumist jne. Näitkes paremini
  • toitunud kala keha kõrgus ja paksus võib olla suurem kui nälginud kalal, viimasel on aga
  • suhteliselt suur pea, suured silmad, madal keha ja peenike sada.
  • Proportsioonid ehk plastilised tunnused.
  • Sl (l) – standard pikkus
  • Lsm – smitti pikkus (vananenud näitaja)
  • Tl (L) – totaalpikkus
  • H – keha kõrgus
  • lc – pea pikkus
  • lpc – sabavarre pikkus
  • Tw – täiskaal
  • Cw - tühikaal
  • Indeksid - suhtelised mõõdud pikkuse suhtes.
  • Tüseduse indeksid:
  • Fulton F = Tw * 100 / Sl3
  • Glark C = Cw * 100 / Sl3
  • Kalade vanus ja selle määramise viisid.
  • KALA VANUSE MÄÄRAMINE
  • Põhimõtted
  • Soomused tekivad kalal maimuks saades, vastsel soomuseid ei ole. Soomuste arv
  • fikseerub varakult. Hiljem soomuseid juurde ei tule, vaid nad suurenevad koos kala
  • kasvuga. Seega, kui kala kasvab kiiresti, suureneb ka soomus kiiresti.
  • Siit tuleneb kaks tähtsat järeldust ja kaks võimalust teadlase jaoks, keda huvitab kala
  • vanus ja kasvukiirus.
  • Kiire kasvu ajal on skleriitide (harjade) vahed soomusel suuremad, aeglase kasvu ajal
  • kitsamad. Seetõttu näeb kiire kasvu ajal tekkinud soomuse osa välja heledam, aeglase
  • kasvu oma tumedam . Tekivad aastaringid ja me saame lugeda, kui vana on kala.
  • 2.Kuna soomuse kasv on üldjoontes proportsionaalne kala keha (pikkuse )
  • juurdekasvuga, saame soomusel aastaringide laiusi mõõtes arvutada, kui pikk oli kala
  • mingis vanuses ja kui palju ta aastas pikemaks kasvas. Seega saame tagantjärele hinnata
  • kala elutingimusi mingil aastal.
  • Selleks tuleb mõõta kala pikkus. Siis valida soomusel sirgjoon keskpunktist servani alal,
  • kus aastaringid on selged ja kergesti mõõdetavad ning mõõta selle n.ö. raadiuse pikkus
  • ning iga aastaringi pikkus sellel sirgel.
  • Lea valem on kõige lihtsam kasvu tagasiarvutuse jaoks.
  • L lx L
  • --- = --- lx= --- cx
  • C cx C
  • L kala pikkus mõõtmise ajal,C soomuse “raadius” mõõtmise ajal, lx kala pikkus x aastal,
  • cx soomuse „raadius” x aastal
  • Miks on vaja teada kalade vanust?
  • 1.Varu hindamine – mis aastast pärineb põhiline osa püütavast kalast ja mis aastatel võib
  • oodata suuremat või väiksemat kalasaaki
  • 2.Kasvutingimuste ja produktsiooni uurimine – millistes tingimustes kasvab kala kõige
  • kiiremini
  • 3.Aretus – kiiremini kasvavate kalade valik
  • 4.Kalasportlastele - rekordkalade fikseerimine - suurim ja vanim kala
  • Millistel struktuuridel on aastaringid paremini nähtavad ja millistel kaladel?
  • SOOMUSED. Karplased ja lõhelased, kellel on pehme, õhuke aga suur soomus. LUUD .
  • lõpuskaas – ahven, Cleithrum – haug, selgroolülid – lestad . OTOLIIDID e kuulmeluud .
  • (täpsemalt sagitta – suurim kuulmeluu ) soomusteta kaladel – kelle on soomus liiga väike
      • luts, angerjas, räim või puudub - säga, suurema loetavuse ja täpsuse nõudmisel – lõhe.
  • UIMEKIIRED. kaladel, kellel puuduvad nii luud kui soomused – tuur
  • Eesti kalafauna, selle päritolu ja jagunemine rühmadesse eluviisi järgi (mere ja mageveekalad, kodumaised ja võõrliigid, kaitsealused ja töönduskalad).
    EESTI KALAFAUNA
    Maailmas on üle 20 000 liigi kalu, Eestis esineb umbes 75–80 liiki. Täpset arvu ei saa
    öelda, sest esineb eksikülalisi, tuuakse juurde uusi liike, sureb välja seni esinenud liike
    ning muutuvad süstemaatilised seisukohad. Mõnesid alamliike vt eespool , käsitletakse
    traditsiooniliselt eraldi kaladena - näiteks meri- ja Peipsi siig, meri- ja jõeforell.
    Kaitse all on säga ja tõugjas (II kategooria) ning harjus, tuur, vingerjas, hink ja võldas (III
    kategooria). Välja on surnud tõenäoliselt abakala, punase raamatu järgi ohualtid on lõhe
    ja merisiig . Suurimad Eesti kalad ja nende rekordsuurused on tuur 136 kg, säga 56 kg,
    lõhe 37 kg, haug ja karpkala 19 kg. Väikseimad on mudilad, mudamaim ja Peipsi tint.
    Enamus Eesti kalu talub ka riimvett (Läänemere ranniku vähesoolast vett) ja seetõttu
    elavad rannikumeres koos mere- ja mageveekalad.
    Mageveekalad Merekalad
    Jõesilm
    Ojasilm
    Jõeforell
    Vikerforell
    Rääbis
    Peled
    Peipsi siig
    Harjus
    Peipsi tint
    Haug
    Angerjas
    Särg
    Teib
    Turb
    Säinas
    Lepamaim
    Roosärg
    Valgeamuur
    Tõugjas
    Mudamaim
    Linask
    Rünt
    Viidikas
    Tippviidikas
    Nurg
    Latikas
    Vimb
    Nugakala
    Koger
    Hõbekoger
    Karpkala
    Pakslaup
    Trulling
    Hink
    Vingerjas
    Säga
    Luts
    Ogalik
    Luukarits
    Koha
    Ahven
    Kiisk
    Võldas
    Merisutt
    Tuur
    Vene tuur
    Siberi tuur
    Sevrjuuga
    Räim
    Kilu
    Vinträim
    Ansoovis
    Lõhi
    Meriforell
    Merisiig
    Meritint
    Tuulehaug
    Neljapoiseluts
    Pollak
    Tursk
    Raudkiisk
    Madunõel
    Merinõel
    Suttlimusk
    Võikala
    Emakala
    Väike tobias , nigli
    Suur tobias
    Must mudil
    Väike mudilake
    Pisimudilake
    Kirjumudil
    Unimudil
    Makrell
    Mõõkkala
    Merihärg
    Nolgus
    Meripühvel
    Merivarblane
    Pullukala
    Kammeljas
    Soomuslest
    Merilest
    Lest
    Kaldkirjas on sisse toodud liigid Kaldkirjas on eksikülalised ja
    kasvandustest loodusse pääsenud liigid
    – neid on olnud rohkemgi kui tabelisse kantud

    LOOMAKASVATUSAADUSTE TOOTMINE


    Seakasvatus


  • Sigade bioloogilised ja majanduslikud iseärasused.
    Sigade suur viljakus – viljakusest kõneldes eristatakse primaarset viljakust, mis avaldub looma võimes produtseerida teatud hulk valminud sugurakke, ja sekundaarset viljakust, mis näitab looma võimet sünnitada teatud hulk järglasi. Sekundaarne viljakus on primaarsest viljakusest madalam, sest osa munarakke jääb seemendamise ajal viljastamata ja osa looteid hukub. Seal on sekundaarne viljakus 60-70% primaarsest. Meil kasvatavate suurt valget ja eesti peekonitõugu sigade viljakus on keskmiselt 10-12 põrsast.
    Sigade viljakust mõjutavad tegurid:
  • sigimise alguse vanus – noorte emiste kasutamine suguloomana peaks algama 8-kuuselt ning korraliku söötmise ja pidamise puhul on nende kehamass 110-120 kg ümber. Et vabanevate munarakkuda arv ovulatsiooni iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse esmakorselt poegida 3nda inna ajal
  • puhkeaja pikkus poegimise ja taastiinestumise vahel – optimaalne 5 nädalat. Kui on liiga lühike puhkeaeg , siis see põhjustab järgmisel tiinusel suurt embrüonaalset suremust .
  • Poegimiste järgnevus ehk nende aastasagedus – põrsaid 2- kuuselt võõrutades peogib emis 2 korda aastas, põrsaste võõrutamisel 5-nädalaselt saab emiselt 2,3 peaskonda aastas, ehk kahe aasta kohta 3 pesakonda.
  • Põrsaste aastaproduktsioon – optimaalseks peetakse 24 põrsast aastas emise kohta. Üle 12-põrsalised pesakonnad ökonoomsust ei suurenda, sest nendes on kuni 6 nädala vanuseni elavate põrsaste arv tavaliselt väiksem kui 12-põrsastelistes pesakondades.
    Tavaliselt on noored emised vähemviljakamad, samuti ka vanad emised. 3.-4. poegimisel saadakse aga kõige suuremad pesakonnad
    Suhteliselt lühike tiinusperiood – 3 kuud, 3 nädalat ja 3 päeva (111-117 päeva). Tiinust pikendab A-vitamiini puudus ja karotiini puudus.
    Varavalmivus – sead saavutavad noores eas nii füsioloogilise kui ka majandusliku küpsuse. Varavalmivust väljedatakse päevades, millal siga saavutab teatud kehamassi (peekoninuumal 100 kg, mille saavutab 6-7 kuuga ). Füsioloogiline suguküpsus saabub sigadel vahel juba 4-5 kuuselt (sobiv vanus paaritamiseks on siiski 7-8 kuud)
    Kõrge tapasaagis – 75-85%. See oleneb toitumisest ja kehamassist. Raskematel ja paremas toitumuses sigadel on tapasaagis suurem
    Sealiha kõrge toiteväärtus ja selle head kulinaarsed omadused – sealiha on peenekiuline, lihaskimbud parajalt rasvaga läbikasvanud, mistõttu on ta kulinaarselt kõrgesti hinnatav . Sobib hästi konserveerimiseks, kuna maitseomadused soolamise ja suitsutamise tagajärjel paranevad. Sealiha on suurema kalorsusega kui teiste põllumajandusloomade ja –lindude liha.
    Hea söödaväärindus – Eestis aretatavatel seatõugudel on 1 kg kehamassi juurdekasvuks peekoninuumal kulunud 3,5-4 sü.
    Sead on kõigesööjad – Sead tarbivad, seedivad ja omastavad mitmesuguseid taimseid ja loomseid söötasid, samuti kõiksuguseid toidujäätmeid, mistõttu neid saab pidada väga erinevates säätmistingimustes.
  • Sigade reproduktsioonijõudlus.
    Kuldi reproduktsioonijõudlus väljendub sperma viljastamisvõimes – ejakulaadi maht on 250-300ml ja spermide arv selles 100 000 – 500 000 spermi mm3 .
    Emise reproduktsioonijõudlust iseloomustavad:
  • Piimaand – see sõltub emise vanusest, laktatsiooni faasist (3. nädalal saavutab max), põrsaste arvust, tõust, emiste söötmisest, emise kehavarudest ja isust (kui tiinuse ajal üle sööta, siis laktatsioonil on halb isu ja vastupidi)
  • Põrsaste sünnimass – see sõltub põrsaste arvust ja söötmisest tiinuse ajal
  • Pesakonna võõrutusmass – 2 kuune põrsas kaalub 15-20 kg.
  • Sigade nuumajõudlus.
    Kontrollnuumal fikseeritakse:
  • Keskmine massiiive (KMI) = perioodi juurdekasv/perioodi pikkus
  • Söödaväärindus – kui palju kulub sööta 1 kg massiiibe kohta (3-3,5 kg)
  • Varavalmivus – sigade vanus, millal siga saavutab 100 kg kehamassi
  • Sigade lihajõudlus.
    Lihajõudlust iseloomustab:
  • Tailiha sisaldus
  • Lihakeha pikkus (1 kaelalülist kuni häbemeluu kraniaalse otsani)
  • Pekipaksus – mõõdetakse 4 kohast (turi, 6-7 roie, selja õhem punkt, lanne)
  • Sinkide suurus
  • Lihassilma suurus – selja pikima lihase ristlõike pindala
  • Lihasuse indeks (LI) = pekk/lihas
    Tailiha % määramine:
  • viimase roide joonel 7 cm selja keskjoonest külje suunas
    x1 – seljapeki paksus 1
    x2 – seljalihase läbimõõt
  • 11-12 roide vahel ehk 10 cm pea suunas mõõtekohast 1
    x3 – seljapeki paksus 2
    y = 64,39 - 0,28x1 + 0,14x2 - 0,55x3
  • Emiste paaritamine ja kunstlik seemendamine .
    Emis on paarituseks/seemenduseks valmis, kui tal on nn paigalseisurefleks. Paigalseisurefleks tekib tavaliselt innafaasi alguses ja see jääb kogu innafaasi vältel, seega 1,5-2,5 päevaks püsima. Ovulatsioonid leiavad aset alles innafaasi teisel poolel. Ovulatsioon võib kesta 4-6 tundi. Emist tuleks seemendada 12-24 tundi pärast inna algust ja teist korda 12 h pärast 1. seemendust.
  • Sigade ahtrus ja abort.
    Sigadel on viljatuse peamisteks põhjusteks vale paaritus - ( seemendus -) aeg, emiste ebaõige söötmine, suguelundite anormaalsused, patoloogilised muutused ja haigused, sperma bakteriaalne saastatus ning emiste mittenõuetekohane pidamine.
  • Vale paarituse/seemenduse aeg – emist tuleb seemendada siis kui häbemeturse on vähenemas, kuid nõrevool tupest ja paigalseisu refleks on selgesti nähtavad (24h pärast inna algust, teistkordselt 12 tundi pärast esimest).
  • Emiste ebaõige söötmine – A-vitamiini puudus põhjustab. Kui emiseid külluslikumalt sööta ennem paaritust, siis on ovuleerub munarakke rohkem. Päikese käes seisnud kartul sisaldab solaniini, mille tõttu sünnivad nõrgad põrsad, kes surevad esimestel päevadel. Hallitanud sööt on ka väga ohtlik, kuna sead on riknenud sööda suhtes väga tundlikud.
  • Suguelundite anormaalsused, paraoloogilised muutused ja haigused – reproduktsioonivõimet vähendvad sellised haigused nagu brutselloos, katk, leprospiroos, tuberkuloos jne. Samuti abortide põhjuseks on suguteedesse sattunud mikroganismide poolt põhjustatud haigused.
  • Sperma bakteriaalne saastatus – see võib juhtuda kunstliku seemenduse korral, kui ei täideta sanitaartehnilisi nõudeid.
  • Emiste mittenõuetekohane pidamine – tuleb vältida stressi, traumasid.
  • Voorpoegimine, kohtade vajaduse planeerimine sigalas.
    Suuremates seafarmides lastakse emistel poegida lühikese aja jooksul voorudena ja sigade eri vanuserühmi peetakse isoleeritult nendele sobivates sigalates.
    Sigade voorpoegimisel seemendatakse 1-2 nädala jooksul nii palju emiseid, kui neid mahutab poegimissigala (arvestades et kõik ei tiinestu, paaritatakse 20-30% rohkem). Tiinestunud emised viiakse umbes 1 nädala enne poegimist poegimissigalasse, kus nad poegivad ja kus neid peetakse kuni põrsaste võõrutamiseni. Seejärel viiakse emised uuesti vabade ja tiinete emiste sigalasse, kus nad uuesti tiinestatakse. Põrsad viiakse üle võõrdepõrsaste sigalasse. Poegimissigala jääb tühjaks ja seal tehakse korralik puhastus ja deso . Paariks päevaks jäetakse sigala kuivama ja siis tuuakse uus voor sisse.
    Täistsükliga seafarmis on lisaks poegimissigalala veel vabade ja tiinete emiste sigala, kus peetakse ka sugukulte ja oma karja uuendamiseks kasvatatavaid noori sugusigu. Võõrutaud põrsaid peetakse võõrdepõrsaste sigalas ja nuumsigu eraldi nuumikute sigalas.
  • Poegimiste organiseerimine , emiste ja põrsaste hooldamine.
    Tugevate ja elujõuliste põrsaste saamiseks tuleb tiineid emiseid sööta vastavalt füsioloogiliselt põhjuendatult tarbenormidele ning pidamistingimused peavad olema korralikud. Nii emisele kui põrsastele tuleb luua vajalikud söötmis-pidamistingimused. Emised tuleb poegimissigalasse ajada umbes nädal ennem poegimist, et emised saaksid harjuda uue kohaga ( stressist üle saaksid) ja et emis saaks harjuda sealse mikroobide kooslusega (et ternes oleks vajalikke immunoglobuliine). Poegimise lähenedes tuleb sulgu panna puhast allapanu , et emis saaks pesa teha.
    Normaalse poegimise korral ei ole vaja emist abistada. Tuleb küll aga puhastada vastsündinul suu limast ja nõrest, ning kontrollida et vastsündinu saaks ternest. Samuti tuleb vältida verejooksu nabaväädist, ning lõikuda ära hambad (vastsündinul on 8 hammast). Päramised peaksid tulema ära 0,5-3 tundi pärast viimase põrsa sündimist. Ja optimaalne aeg kahe põrsa väljutuse vahel on kuni 0,5 tundi. Kui emis on poeginud, vahetatakse määrdunud allapanu.
    Normaalne sündinud põrsas kaalub 1,2...1,5 kg. Kuna põrsal langeb kehatemperatuur pärast sünimist, tuleb tagada põrsastele lisasoojusallikas. Kuna emapiim ei taga rauatarvet, tekib põrsatel juba esimestele nädalatel aneemia , mistõttu tuleb lisaks süstida rauapreparaate. Lisaks emapiimale vajavad põrsad ka vett, seda antakse soovi järgi. Kui emis peaks mingil põhjusel hukkuma või olema piimatu, siis tuleb põrsad paigutada teiste emiste alla, kui see pole võimalik siis võib anda põrsastele ka lehma ternest, mis on koostiselt lähedane emise omale. Põrsaid võib sööta ka lehmapiimaga, aga siis lisatakse sinna hulka kanamuna (valgu suurendamiseks ) ja glükoosi (mitte suhkrut).
  • Vabade ja tiinete emiste ning sugukultide pidamine.
    Vabadele ja tiinetele emistele optimaalsete pidamistingimuste loomine eeldab nende käitumisharjumuste tundmist. Võõrutusjärgselt on emised rahutud – kui nad panna rühmasulgu, siis nad kaklevad alluvusvahekordade paikapanemiseks. Pärast tiinestumist jäävad emised rahulikumaks ja nad lamavad rohkem. Kui emiseid peetakse üksikult, siis tagatakse et kõik saavad ühtemoodi süüa ja seega on pesakonnad ühtlasemad võrreldes rühmasulus pidamisega. Lamamisala peab olema kuiv, et emised ei libastuks ega kukus (vähem aborte ). Rühmasulus pidamisel peaks sulus olema 4-10 emist, rohkemakesi koos ei teki välja alluvussuhteid ja emised on pidevalt stressis ja kaklevad. Normaalne asustustihedus kindlustatakse kui sulus on iga emise kohta vähemalt 1,9 m2 pinda (üksiksulus 1,4 m2). Igale emisele tuleks arvestada 0,4-0,5 m künafronti.
    Sugukulte peetakse tavapäraselt üksiksulgudes, mille pindala on 6-7 m2 . Tähtis on tagada see, et kuldid saaksid jalutada, muidu nad rasvuvad, halveneb sperma kvaliteet ja alaneb suguline aktiivsus. Kultide sulud peaksid asuma emisesulgude kõrval, et kuldi lõhn ja hääl ja tema nägemine mõjuks stimuleerivalt inna avaldumisele. Väga tähtis on, et kuldi sulg oleks kuiv ja hea põrandaga, kuna paaritus toimub enamasti kuldisulus. Samuti peab olema emisel lihtne olla siseneda kuldi sulgu (kui on liiga keerulised või kitsad uksed, siis emis ei taha minna kuldi sulgu).
  • Imikpõrsaste pidamine, põrsaste lõpmise põhjused.
    Poegimissigala peab kindlustama nii emistele kui põrsastele optimaalsed elamistingimused, sest emiste piimatoodang oleneb oluliselt ka keskkonnatingimustest . Et põrsad imevad väga tihti (umbes iga tunni järel), siis suurema osa ajast emis lamab . Põrsastel peab olema pidevalt vaba juurdepääs emise juurde. Emise ja põrsasulu vaheline piire peab olema põrsastele läbitav. Latriga sulus peavad põrsad pääsema emise juurde mõlemalt poolt emise udara pikkuse ulatuses. Sulus peab põrsaste äramagamiseoht olema viidud miinimumini. Põrsaste lamamisala peab olema kompaktne, pindalaga mitte alla 1 m2, et kõik põrsad saaksid korraga kiirguri all olla. Lamamisalal paikneb lisasoojusallikas või on soojendatava lamamisala põrand. Et vältida tõmbetuult, tuleb kasutada lamamisalal tihedaid piirdeid. Tihedate piiretega võiks olla ka naabersulud, aga emis peaks saama põrsaid jälgida, seetõttu võiks olla emise ja põrsaste lamamisala vahel läbipaistvad piirded . Vajalik on kasutada vähest allapanu.
  • Põrsaste võõrutamine, võõrutusjärgsed probleemid.
    Põrsaste võõrutamise ajast oleneb otseselt seakasvatuse tulukus . Mida varem põrsaid võõrutada, seda rohkem saab kasutada emiseid ja toota intensiivsemalt põrsaid emise kohta aastas. Põrsaste varajasemal võõrutamisel lahjuvad emised vähem ja vähem kulub ka sööta sugukarja pidamiseks. Mida varem põrsaid võõrutatakse, seda lähedasem peab olema põrsaste lisasööt oma koostiselt emisepiimale ja seda paremad peavad olema põrsaste pidamistingimused.
    Põrsaste võõrutamise viise on kaks:
  • järkjärguline võõrutamine – mõni päev enne tegelikku võõrutamist valmistatakse neid järk-järgult ette, s.t et võõrutusele eelnevatel päevadel lastakse põrsaid emise juurde järjest vähem. Sellega välditakse udarapõletiku teket ja põrsastel järsku üleminekut ühelt söötmiselt teisele
  • kohene ehk järsk võõrutamine – tuleb emisel paar päeva ennem jätta ratsioonist välja sellised söödad, mis mõjuvad hästi piimatootmisele.
  • Võõrdepõrsaste pidamine.
    Võõrutusjärgselt aeglustub mõneks ajaks põrsaste kasv ja nad on vastuvõtlikumad haigustele. Võõrdepõrsaid hoitakse rühmasulus (30-120 päeva vanused), kus optimaalne põrsaste arv on kuni 20. Kui on liigset sulupinda, siis see reostatakse ja kui on vähe sulupinda, siis põrsad häirivad pidevalt üksteist. Vastavalt kehamassile on võõrdepõrsastel vaja sulu kogupinda 0,3...0,5 m2 ühe põrsa kohta. Künast söötmisel peavad kõik sead mahtuma samaaegselt küna äärde sööma. Ühele põrsale tuleb tagada 0,2 m söödafronti. Kui söödetakse söödaautomaadiga (groba 20), siis seal peab arvestama, et kui on 20 põrsast, siis 2 automaati, 15 põrsast saab ka 1 automaadiga hakkama.
  • Nuumsigade pidamine.
    Valdav nuumaliik meie vabariigis on peekoni- ja lihanuum. Nuumikususlud on ette nähtud 120-240 päeva vanustele sigadele, kehamassiga kuni 130 kg. Optimaalseks peetakse 10 nuumikut sulus. Ühe nuumiku kohta arvestatav sulu kogupind on 0,6...1 m2 vahemikus, vastavalt kehamassile. Ühe sea kohta tuleb arvestada 0,3 m söödtafronti. Ühte sulgu piisab ühest söödaautomaadist (groba 40 on arvestatud kuni 16 sea söötmiseks). Nuumatulemusi mõjutab lamamisala temperatuur – külmal põrandal massi-iibed vähenevad. Õigete tingimuste korral on võimalik saavutada 100 kg kehamass 170-180 päevaga (700-800grammised ööpäevased massiiibed).
  • Seatõud Eestis.
    Eesti suur valge siga – kohaliku maasea ja valge inglise sea ristand . Eesti suur valge siga on tugeva konstitutsiooniga ja varavalmiv. Sead on proportsionaalse kehaehitusega, head söödakasutajad ja hästi kohanenud meie söötmis-pidamistingimustega. Temperamendilt on nad rahulikud ja emised hoiavad hästi oma põrsaid. Eesti suure valge sea koon on pisut nõgus, kõrvad lühikesed ja ettepoole kikkis. Kõht on mitterippuv, singid hästi arenenud. Nisasid on emisel 12-16. Nahk on roosakas, harjastik on peen ja valge. Eesti suurt valget tõugu sead on kiirekasvulised, täiskasvanud kult kaalub 300 kg, emis 200-250 kg.
    Eesti peekonisiga – kohaliku maasea ja taani maasea ristand (vähesel määral kasutati aretuses ka soome maasiga ja saksa maasiga). Lihajõudluse parandamiseks on kasutatud rootsi maatõugu emiseid ja kulte. Välimikult sarnaneb taani maatõugu seaga. Koon on kas sirge või pisut nõgus, kõrvad pikad ja ettepoole lontis. Emisel nisasid 12-14. Nahk on roosakas, kaetud valgete karvadega. Tagakeha on hästi arenenud. Eesti peekonitõugu sead kasvavad ja arenevad kiiresti, täiskasvanud kult kaalub 300 kg ja emis kuni 250 kg.

    Söötmisõpetus


  • Proteiin kui toitefaktor . Asendamatud ja kriitilised aminohapped .
    Proteiin on rakendusbioloogiline mõiste, mille all võetakse kokku söötades olevad lämmastikku sisaldavad ühendid. Toorproteiin jaguneb valguliseks ja mittevalguliseks osaks. Proteiini väärtuslik osa on valk, mis koosneb 22st aminohappest. Vaögud on peptiidahelad, millised koosnevad vähemalt 50st aminohappejäägist. Kõiki 22 aminohapet, mis esineb valgu koostises, on võimelised sünteesima taimed ja mikroorganismid . Põllumajandusloomad ei sünteesi 9t ja linnud 11t aminohapet.
    Asendamatud aminohapped: lüsiin, metioniin , treoniin , valiin , leutsiin, isoleutsiin, fenüülalaniin, trüptofaan, histidiin , arginiin*, glütsiin*
    *lindudele
    Kriitilised aminohapped: lüsiin, metioniin, tsüstiin, trüptofaan, treoniin
  • Energia kui toitefaktor. Energia arvestuskategooriad.
    Kõige tähtsam energia organismis on ainevahetusenergia e ATP. ATP-d sünteesitakse raku mitokondris . Glükoos + O2 -> ATP + H2O
    Energia liigid organismis:
  • Ainevahetusenergia
  • Varuenergia
    • Glükogeen – loomne tärklis
    • Varurasv
    • Glükogeensed aminohapped (kehavalgud)

    Energiasisaldus org ainetes:
    • Rasvad 39-40 kJ/g
    • Valgud 25 kJ/g
    • Süsivesikud 16 kJ/g

    1 cal = 4,1864 J
  • Mineraalelemendid.
    Mineraalelemendid imenduvad ning osalevad bioloogilistes funktsioonides ioonidena. Mineraalelemendid imenduvad läbi soole seina kas passiivselt või aktiivselt. Passiivne tee tähendab seda, et mineraalelemendid difundeeruvad rakkude vahelisi kanaleid pidi madalama konsentratsiooni suunas. Aktiivne tee tähendab seda, et mikroelemendid pumbatakse läbi rakkude eriliste transportvalkude abil kulutades selleks ATP-d. Mineraalelementide imendumine sõltub soolkanalis olevast pH-st, ammoniaagi olemasolust ja rasvade olemasolust söödast.
    Mineraalelementide kelateerimine on protsess, kus II- valentne mineraalelemeent seotakse aminohapete külge. Niimoodi imenduvad mineraalelemendid praktiliselt 100%lt.
    Kaltsium – kõige levinum mineraalelement organismis. 98 % kaltsiumivarudest on luudes ja hammastes. Loom vajab kaltsiumit lihaskontraktsioonideks, närviimpulsside edasikadmiseks, vere hüübimiseks, ensüümide aktiveerimiseks. Veres on kaltsiumit vähe, selle taset reguleerivad parathormoon ja kaltsitoniin . Parathormoon soodustab Ca imendumist soolkanalist ja luudest. Kaltsitoniin soodustab Ca ladestumist luudes. Kaltsiumipuudus põhjustab kõige sagedamini emasloomadel poegimishalvatust, täiskasvanud loomadel luuhõrenemist.
    Fosfor – Kõige tähtsam element energia ainevahetuse juures. Fosfori reservuaariks on samuti luud. Fosfori ainevahetust reguleerivad samad hormoonid, mis kaltsiumiainevahetust, sellepärast peab söödas olema Ca ja P suhe reguleeritud. Piimas on Ca ja P suhe 2:1, veres 1,3:1.
    Magneesium – taimedes on Mg võtmeelement, ilma Mg-ta e toimu fotosünteesi. Taimedes on keskmiselt 10 x rohkem Mg, kui loomad vajavad. Mg moodustab ammoniaagiga seedetraktis Mg-soolasid. Mg on vaja kehas kontraktsioonide juures. Mg puudus põhjustab kõige sagedamini karjamaatetaaniat (ioniseerub halvasti proteiinirikastes söötades, nagu värske rohi ja silo ).
    Tsink – tsingi puudus põhjustab kõige sagedamini noorsigadel parakeratoosi, eriti kui sääta sigu Ca rikka söödaga. Tsingi tähtsus organismis avaldub A-vitamiini ainevahetuse kaudu. Tsink on oluline ensüümide aktivaator, selle kaudu osaleb glükolüüsili ja trikarboonhapete tsüklis.
    Raud – osaleb hemoglobiini koostises gaaside ainevahetuses. Ta on ainuke mineraalelemenet, mida loomsed endogeenselt ei väljuta. Raud on organismi valkude koostises. Praktikas tuleb Fe puudust ette vaid noorloomadel, siis kui on aktiivne verelooma.
    Vask – vask ei osale gaaside ainevahetuses, kuid ta soodustab raua sisenemist hemoglobiini. Vaske sünteesitakse koos rauaga. Vase üledoseerimine on ohtlik, kuna põhjustab maksarakkude kärbumist.
    Naatrium – Na tuleb alati puudus.
    Seleen – selle puudumisel tekib maksakudede ja lihaste kärbumine ning noorloomadel valgelihastõbi. Seleen on toimelt lähedane E-vitamiiniga.
  • Vitamiinid.
    E- vitamiin - on tokoferoolide üldnimetus. Kõige aktiivsem on ά.- tokoferool. E-vitamiin on organismis põhiline antioksüdant, mis hoiab ära rakumembraani rasvhapete oksüdatsiooni. E-vitamiini on palju õlikultuuride seemnetes ja idanevates idudes.
    K-vitamiin - põhiline funktsioon ilmneb vere hüübimise juures, ta stimuleerib fibrinogeeni üleminekut fibriiniks.
  • A- ja D-vitamiin
    A-vitamiin: Kuulub retinoidide rühma. Taimsed söödad ei sisalda A-vitamiini. Retinoide hulka kuuluvad ka karotinoidid, millest bioloogilist funktsiooni omab beeta-karotinoid, mis muutub soole mükoosas A-vitamiiniks. Imendub läbi soole seina rasvade koostises.
    D-vitamiin: on taimsetes söötades vähe, ainsana on seda heinas. D-vitamiini pole ka loomsetes söötades, va kalamaks. Sellest tuleb loomadel alati puudus. D-vitamiin on väga oluline ka närvide töös ja kaltsiumi transportimisel.
  • Süsivesikute seede lihtmaoga loomadel.
    Süsivesikud mäletsejaliste söödas on tselluloos , hemitselluloos, tärklis, monosahhariidid, disahhariidid
    Süsivesikute omastamine mäletsejalistel sõltub taimedes olevast ligniinist (mida vanem on taim, seda enam on seal ligniini ). Ligniin on seedumatu, lisaks annab ta ka ristisidemeid tselluloosi ja hemitselluloosiga, nii et need ei saa ka imenduda.
    Süsivesikute seede on kaheosaline:
    1) ekstratsellulaarne – polüsahhariidide lõhustumine monosahhariidideks mikrobiensüümide poolt
    2) intratsellulaarne seede – monosahhariidide muutmine lendavateks rasvhapeteks rakusiseses ainevahetuses.
    Lenduvaid rasvhappeid on vatsas järgmiselt: äädikhape (65%), propioonhape (20%), võihape (15%).
    Tselluloosi ja hemitselluloosi seede lõpp-produktiks on valdavalt äädikhape, tärklisel propioonhape, mono- ja disahhariididel võihape ja piimhape .
    Vatsa bakterid ei lagunda dekstriine, seetõttu amülopektiin seedub vatsas halvasti (Kartuli- ja maisitärklis). Need lagundatakse peensooles maltaasi toimel.
    Iga 100 g seedunud süsivesikute kohta tekib 4,5 metaani s.o ca 7% kogu söödaenergiast.
    Kõige kiiremini imendub süsivesikutest suhkur, siis tärklis ja kõige aeglasemini tselluloos.
    99% energiast saab lehm lenduvatest rasvhapetest, ülejäänud osa dekstriinidest.
  • Proteiini seede lihtmaoga loomadel.
    Proteiini seede- algab maos maonõre proteaaside ja HCl toimel. Pepsinogeeni katalüüsil pepsiiniks on opt. Maonõre pH 2. Sünnijärgselt on põrsastel põhiliseks proteolüütiliseks ensüümiks kümosiin, mille aktiivsus on piiratud. Kümosiin kalgendab piima, ilma et lõhustaks peptiidsidemed. Kalgendumine aitab kaasa mao arengule. Ternespiimas sisalduvad kasvufaktorid ja immuunglobuliinid jäävad lõhustamata ja liiguvad peensoolde . Peensoole valendikus peptiidid lõhustuvad pankrease proteaaside mõjul aminohapeteks ja oligopeptiidideks.
  • Rasvade seede lihtmaoga loomadel.
    Rasvade hüdrolüüs - on taimedes ja loomorganismis sarnane. Rasvad hüdrolüüsuvad ά- lipaasi toimel, mida produtseerib pankreas ning mäletsejalistel ka mikroorganismid.
    Lihtmaolistel loomadel hüdrolüüsub triglütseriid 2-monoglütseriidiks.
    Lühikesed rasvhapped imenduvad otse verre.
    Monoglütseriidi ja pikkade rasvhapete imendumiseks on nad vaja muuta veeslahustuvateks. Selleks seotakse nad sapphappega, kolesterooli ja fosfolipiididega. Vatsas hüdrolüüsub rasv glütserooliks ja rasvhapeteks. Glütserooli kasutavad ära mikroorganismid ATP tootmiseks.
    Rasvhapped vatsas ei lagune sest seal puudub hapnik.
    Soole mükoosa rakkudes toimub triglütseriidide resüntees, kus lihtmaolistel loomadel liidetakse 2 monoglütseriidi külge 2 rasvhapet.
  • Jõusöödad ja proteiinsöödad.
    Jõusöödad:
    • Teraviljad ja nende jahvatussaadused
    • Kaunviljad
    • Konservvili
    • Vilisegraanulid
    • Õlitaimede seemned ja nendest valmistatud koogid ning srotid

  • Söötade toiteväärtuse hindamise kaasaaegsed viisid.
    Söötade seeduvuse määramise viisid
  • In vivo ( loomkatse )
  • In vitro (laboratoorne) – jäljendatakse mäletsejaliste seedeprotsessi. Katseklaasi võetakse 5...10 g uuritavat ainet ja pannakse peale looma vatsavedelikku (jääb seisma 48 tunniks) Pärast vaageldakse kui palju jäi seedumata ja siis “pannakse pärismakku”.
  • Indikaatormeetod
  • In sacco – vatsakotikese meetod. Riidekoti sisse pannakse 50 mg kuivsööta ja lastakse nööriga vatsa
    Söötade energeetiline hindamine
  • heinaekvivalent ja heinaühik
  • vilise ühik – aluseks on jõusöödasegu (1/3 teraviljajahu, 1/3 õlikooki, 1/3 kliisid)
  • Wende analüüsiskeem ja seedekatsed
  • Seeduvate toitainete summa
  • Tärklisväärtus
  • Skandinaavia odrasöötühik
  • Rauasöötühik
  • Metaboliseeruv energia
  • Netoenergia
    Proteiini hindamine
    Proteiini iseenesest loomale vaja pole, looma vajab aminohappeid, millest sünteesida kehavalku.
    Monogastrilised loomad
  • toorproteiin
  • seeduv proteiin=proteiini söömus - roojaproteiin
  • proteiini bioloogiline väärtus – näitab, kui palju seedunud proteiinist ladestub loomorganismi
  • keemiline indeks – suhtarv , mis näitab antud sööda esimese asendamatu aminohappe suhet munavalgu vastavasse aminohappesse
  • asendamatute aminohapete indeks – suhtarv, mis näitab kõigi asendamatute aminohapete hulka vastavatesse munavalgu aminohapetesse (praktikas praegu väljatõrjutud)
  • ideaalproteiin – asendamatute aminohapete suhtes tasakaalustatud proteiin vastavalt soo- ja vanuserühmadele. Eeskätt linnu- ja seakasvatuses.
    Mäletsejalised
  • toorproteiin
  • seeduv proteiin – mäletsejalistel seedub kogu proteiin, aga loom ei saa sellest midagi, sest see väljub uriiniga
  • proteiini lõhustuvus (vatsas lõhustumatu proteiini %)
  • metaboliseeruv proteiin – arv, mis võtab kokku peensooles potensiaalselt imenduvate aminohapete koguhulga
  • Söötmisnormid ja normeeritud söötmine.
    Söötmisnormid jagatakse:
  • Partsiaalsed söötmisnormid – arvutatakse tarvet eraldi elatuseks, toodanguks ja reproduktsiooniks
  • Summarsed söötmisnormid – on elatuse, toodangu ja reproduktsiooni tarbe summa
    Söötmisnormid jagatakse:
  • Kvantitatiivsed – väljendatakse mingit normi looma puhul, sellest pole kasu suurte gruppide ja karjade puhul
  • Kvalitatatiivne – toitefaktori konsentratsioon kuivaines
    Elatustarve – mingi toitefaktori tarve ilma toodangut andmata.
    a) netoelatustarve – lamava ja nägiva looma soojuproduktsioon
    b) normaalelatustarve
    Elatustarve sõltub looma vanusest, sugupoolest (isasloomadel on ainevahetus 15% kiirem kui emasloomadel) ja väliskeskkonnast (temp’, tuul jne).
    Lootetarve – sõltub loote suurusest ning vanusest. Lootetarve jagatase:
    a) viljastumisproduktidesse ladestunud energia (loode ise ja platsenta )
    b) udarasse ladestunud energia
    c) emakasisene soojusproduktsiooni juurdekasv
    Piimatootmistarve – piimatootmistarbe normeerimisel lähtutakse piima koostisest ja toitefaktorite konversiooni efektiivsusest.
    Juurdekasvutarve – sea juurdekasvu erinevates faasides muutub 1 kg juurdekasvu keemiline koostis ja energiasisaldus.

    Aretusõpetus


  • Eri tootmistüübile omane kehaehitus
    Kulešovi klassifikatsioon:
    Piimaveis – kuiva kolmnurkse kehaehitusega, õhukese nahaga, vähese nahaaluse rasvkoega ja hõreda karvkattega. Lihastik on tagasihoidlikult arenenud. Hästi on välja kujunenud seede-, vereinge- ja hingamisorganid, mis võimaldavad kiiret ainevahetust. Ka sigimis- ja piimaorganid on väljapaistvalt arenenud ning tagavad suure piimatoodangu paljude aastate jooksul.
    Lihaveis – toore kehaehitusega, paksu tihke nahaga, massiivse tugeva lihastiku ja luustikuga, suure pea ning jämeate jalgadega . Nahk on kaetud tiheda pika karvaga. Kohati on see karv villa meenutav . Luustik on peen, roidekaar kumer . Kere sügav ja lai. Seede-, hingamis - ja vereingeorganid on keskmiselt arenenud ning ainevahetus aeglane. See võimaldab koguda rasva naha alla ning siseorganite ja lihaste vehle. Piimaorganid on vähe arenenud.
    Tööveis – toore kehaehitusega, paksu tihke nahaga, massivse tugeva lihastiku ja luustikuga, suure pea ja jämedate jalgadega. Nahk on kaetud tugeva pika karvaga. Rasvkude on vähe, seedeaparaat keskmise mahuga ning hingamis- ja vereingeorganid rahuldavalt arenenud. Ainevahetus on keskmisel tasemel, mis võimaldab loomal rasket tööd teha.
    Duersti klassifikatsioon:
    Hingamistüüp – intensiivse ainevahetusega tüüp. Toitainete biooksüdatsioon on intensiivne. Sellega on vastavuses intensiivselt talitlevad mahukad hingamis-vereingeelundid ning kogu organismi aktiivne ainevahetus. Säärase ainevahetuse korral muudetakse organismi viidud toitained kiiresti piimaks, mitõttu kudedesse ei kogune toitainete tagavarasid rasva näol. Hingamistüüpi on piimaveised.
    Seedetüüp – aeglase ainevahetusega tüüp. Biooksüdatsioon on vähem intensiivne kui hingamistüüpi veistel. Seetõttu koguneb organismi toitainete tagavarasid, mis ladestuvad kohha kasvuperioodil liha ja luustikuna ning täiskasvanult rasvana. Seedetüüpi loomadel on vähem mahukad seedeelundid kui hingamistüüpi loomadel. Seedetüüpi on lihaveised.
  • Kasvu ja arengu seaduspärasused
    Arengu all tuleb mõista organismi kvalitatiivset muutumist keerukama struktuuri ja mitmekesisemate funktsioonide suunas.
    Kasv on looma organismi kvantitatiivne muutumine, mis avaldub massi, kudede ja organite suurenemises. Tavaliselt määratakse kasvukiirust, mis jaguneb:
  • Absoluutne kasv – määratakse kaalumise teel või mõõtmise teel ja väljendatakse ajaperioodi kohta.
  • Suhteline kasv – väljendab teatud ajaperioodi absoluutse massi- iibe suhet perioodi alguse või alg- ja lõppkehamassi keskmisesse.
    I seaduspärasus
    Organid , mis kasvavad aeglaselt looteperioodil, kasvavad kiiremini lootejärgsel perioodil ja vastupidi (rohusööjate jäsemed on pikad sündides, lihasööjatel on lühemad).
    Keskkonna teguritest mõjutab kasvu kõige enam söötmine.
    II seaduspärasus
    Puuduliku söötmise või haiguse korral teatud kasvuperioodil mõjutab enam nende luude ja organite kasvu, mis sel perioodil peaksid intensiivsemalt kasvama.
    Keskkonnateguritest mõjutab kasvu kõige enam pidamistingimused.
  • Jõudluskontrolli põhimõtted
    Jõudluskontroll on põllumajanduslooma jõudlus- ja põlvnemisandmete regulaarne kogumine, registreerimine, töötlemine, säilitamine ja analüüsimine tema geneetilise väärtuse hindamiseks ning majandamisotsuste tegemiseks.
    Põlvnemisandmete kogumine
    Veise põlvnemise andmeteks on identifitseerimis- või registrinumber, sünnikoht, nimi, sünniaeg, tõug, isa tõuraamatu või registrinumber ja ema registrinumber.
    Loomapidaja identifitseerib jõudluskontrollialuse piimaveise ööpäeva jooksul looma sündimisest arvates ja peab sündinud loomade üle arvestust sünniregistris (Noorkarjaraamat). Sünniregistrisse kantakse ka karja ostetud vasikad ja mullikad.
    Sündinud vasika isa määratakse sobiva seemenduse järgi, arvestades tiinusperioodi pikkuseks 280 ± 17 päeva, ning vasika tõuks loetakse isa tõug. Sobiva seemenduse puudumise või mitme sobiva seemenduse olemasolu korral jääb loom andmebaasis isata ning isa määramine toimub aretusühingu poolt kehtestatud korras.
    Põlvnemisandmete kontrollimist reguleerib põllumajandusministri poolt väljaantud määrus, mille kohaselt peab aretuseks sobivaks tunnistatud isaslooma põlvnemine olema tõendatud geneetilise ekspertiisiga.
    Uurimismaterjaliks on kas veri, karvad või sperma.Veiste puhul põhineb rutiinne põlvnemisandmete õigsuse kontrollimine Eestis seni veel veregruppide määramisel.
    Sõltumata sellest, kas võetakse vere- või karvaproove, tuleb enne proovi võtmist veenduda veise kõrvas oleva registrinumbri alusel, et tegemist on loomaga , kelle põlvnemisandmete õigsust soovitakse kontrollida.
    Importloomade põlvnemine saadakse aretusühingu poolt JKKle esitatavatelt põlvnemistunnistustelt.
    Veiste põlvnemisandmed, kes ostetakse karjadest, kus jõudluskontrolli ei tehta , võetakse põllumajandusloomade registrist.
    Piimaveiste jõudluskontroll
    Jõudluskontrolli tehakse lehmadele, keda peetakse piimatootmise eesmärgil.
    Kõik loomapidaja ühes asukohas olevad ning samal eesmärgil peetavad veised peavad olema jõudluskontrollis.
    Jõudlusandmete kogumine
    Lehma toodangud arvestatakse kontroll-lüpside põhjal. Kontroll-lüpsil määratakse lehma kontrollpäeva toodang ja võetakse piimaproov.
    Kontroll-lüps tehakse karjas üks kord igal kontrollperioodil kõigil 24 tunni jooksul toimuvatel lüpsikordadel. Ajavahemik kahe kontrollpäeva vahel võib olla 22-37 päeva ning üks kord kontrollaasta jooksul kuni 65 päeva.
    Kontroll-lüpsi tehakse loomapidaja kõigil lüpsvatel lehmadel ja aborteerunud lüpsvatel mullikatel. Pärast poegimist tehakse esimene kontroll-lüps alates 7. laktatsioonipäevast.
    Haigete lehmade piimakoguseid ei mõõdeta ja nende piimast proovi ei võeta. Laudalehele tehakse märge"haige".
    Kontroll-lüpsi läbiviimine toimub kahel meetodil:
    Standardkontroll -lüps - kontroll-lüps tehakse karjas üks kord igal kontrollperioodil kõigil 24 tunni jooksul toimuvatel lüpsikordadel. Kontroll-lüpsiga alustatakse kahekordsel lüpsil õhtusest ja kolmekordsel lüpsil lõunasest lüpsist, kusjuures kontrollpäevaks märgitakse kuupäev, millal tehti esimene kontroll-lüps. Iga lehma piimatoodang määratakse ning piimaproov võetakse igal lüpsikorral. Kahekordsel lüpsil võetakse proovipudelisse igal lüpsikorral 20 ml piima, kolmekordsel lüpsil 15 ml piima.
    Vahelduv kontroll-lüps - kontroll-lüps tehakse vahelduvalt ühel kontrollperioodil õhtusel ja teisel kontrollperioodil hommikusel lüpsikorral. Nimetatud meetodit on võimalik kasutada vaid kahekordse lüpsi korral. Kontrollpäevaks märgitakse kontroll-lüpsi teostamise kuupäev. Iga lehma piimatoodang määratakse ning piimaproov võetakse vaid ühel lüpsikorral. Kontroll-lüpsil võetakse proovipudelisse 40 ml piima. Piimakogust ei määrata ja piimaproovi ei võeta lehmadel, keda lüpstakse enne kinnijätmist vaid ühel lüpsikorral.
    Kontroll-lüpsidel määratakse: piima kodus, rasvasisaldus, valgusisaldus , laktoosisisaldus, somaatiliste rakkude arv, bakterite arv ja karbamiidi sisaldus.
  • Valiku mõiste ja meetodid
    Looduslik valik – ellu jäävad enamkohanenud isendid, kes on kiiremad tugevamad, haiguste suhtes resistentsemad ja omavad värvust mis jätavad nad märkamatuks.
    Kunstlik valik e selektsioon – inimtegevuse tulemusena valitakse järgmise põlvkonna vanemateks soovitud tüübi ja jõudlusomadustega isas - ja emasloomad, teised praagitakse või kasutatakse tarbeloomadena.
    Valik on diferentseeritud sigimine.
    Valikumeetodid:
  • Valik ühe tunnuse järgi – praktikas kasutatakse seda harva.
    SE = h2 x SD  võimaldab arvutada valikuedu põlvkonna kohta
    SE= (h2 x SD)/PI  võimaldab arvutada valikuedu aasta kohta
  • Tandemvalik – valik toimub ühe tunnuse järgi mõne põlvkonna jooksul. Kui eesmärk on saavutatud, võib valikutunnust vahetada.
  • Valik mitme tunnuse järgi – valikuedu ühe tunnuse juures väheneb valikutunnuste arvu suurenemisel .
    a) sõltumatute piiridega selektsioon – selle meetodi korral kehtestakse igale valikutunnusele selektsioonipiir, mille ületamisel valitakse loom aretusrühma, teisi mitte.
    b) sõltuvate piiridega selektsioon e selektsiooniindeksi meetod – iga tunnust hinnatakse eraldi ja antakse igale tunnusele suhteline osatühtsus majandusliku väärtuse alusel.
  • Paaridevalik e seemendusplaani koostamine – hindamistulemuste alusel valitakse emasloomadele isasloom (ad), kellega nad tiinestatakse, et saada väärtuslikku järglaskonda aretuskarja täienduseks või tõumüügiks.
    a) ühtlik paaridevalik – eesmärk on suurendada karja ühtlikkust, millega tagatakse soovitud tunnuste kinnistumist.
    b) mitteühtlik paaridevalik – uute tõugude loomisel kasutatakse.
  • Valikutunnused, nende hindamine
    Valikuedu sõltub paljudest teguritest. Kõige esmalt peab valikutunnus vastama kolmele põhilisele tingimusele:
  • päritav
  • muutlik
  • majandusliku väärtusega
    Päritavus (h2) näitab mil määral tunnuse muutlikkuses on määratud pärilike e geneetiliste tegurite poolt. H2 väärtus võib olla 0...1, kusjuures 0-väärtusele lähedased näitajad viitavad pärilike tegurite toime puudumisele ja 1-väärtusele lähedased näitajad viitavad tunnuse pärilikkusele – on tegemist ühegeense e kvalitatiivse tunnusega. Reeglipäraselt on tunnuse päritavus tihedas seoses korduvusega ja muutlikkusega, kusjuures korduvusega samasuunaline ja muutuvusega vastasssunaline.
    Korduvus (R) – eeldab võimalust sama tunnust korduvalt mõõta. R näitab, kui suure tõenäosusega saadakse korduval mõõtmisel sama tulemus. Enamik jõudlusnäitajaid võimaldavad seda, olgu see kehamass, piimatoodang, munamass jpm. Korduvus arvutatakse analoogiselt päritavusega, kusjuures korduvuse tase on päritavuse piirmääraks, mis tähendab et R>h2.
    Muutlikkus (s; v) avaldub isendivahelist erinevust ühe tunnuse järgi.Kui kõik isendid on tunnuse (näiteks värvus) järgi ühesugused, pole võimalik kedagi eelistada. Muutlikkust väljendavad minimaalse ja maksimaalse näitaja vahe, standardhälve (s) ja variatsioonikoefitsent .
    Majanduslik väärtus (w) – tagab inimtegevuse otstarbekuse. Loomade hindamine ja valik toob kaasa kulutusi, mida peab korvama valikutunnuste paranemisest tulenev tulu.
  • Valiku põhiparameetrid
    Valiku parameetrite all mõistetakse näitajaid, mille alusel on võimalik prognoosida valikuedu või mõjutada valikuprotsessi.
  • Päritavus – mida suurem on h2, seda suurem on eelis valikuedule. Kui tunnus pole päritav, pole mõtekas seda võtta valikutunnuseks, kuna vanemate valikuga saavutatu ei kandu edasi järglastele.
  • Geneetiline korrelatsioon (rG) – Korrelatsioonikoefitsendi väärtus võib olla -1...+1, kus märk koefitsendi ees näitab seose suunda: + samasuunaline, - vastassuunaline. Arv väljendab seose tihedust : 0...0,2 nõrk; 0,2...0,4 keskmine; 0,4...0,6 tihe; >0,6 väga tihe. Geneetiline korrelatsioon kahe tunnuse vahel tõestab, et seos pärandub vanemalt järglastele. Valikut soodustavaks teguriks on soodsate tunnuste vaheline samasuunaline seos või soovitava ja ebasoovitava tunnuse vaheline vastassuunaline seos. Teised 2 kombinatsiooni on valikuedu takistavad.
  • Populatsiooni suurus (N) – Suuremaarvulises tõus on võimalik vältida sugulusaretust ja hinnata rohkem isasloomi järglaste järgi, mis tagab suurema tõenäosusega silmapaistvate jõudlusomadustega isendite saamise. Väikestes tõugudes ei ilmu sellist isendit isegi aastakümnete jooksul, aga suures kasvõi igal aastal.
  • Selektsiooni diferents (SD) – näitab järgmise põlvkonna vanemateks valitud aretusloomade fenotüübilise väärtuse erinevust populatsiooni keskmisest.
    SD=PS-P
    On kaks võimalust, millal SD=0
  • kõiki emas- ja isasloomi kasutatakse aretusloomadena, ei toimu valikut;
  • aretusloomi valitakse, kuid see toimub juhuslikkuse printsiibil (puudub täpne hinnang).
    SD on seda suurem, mida vähem isendeid on vaja olemasolevast loomade arvust valida järgmise põlvkonna vanemateks. Siin mängib tähtsat osa liigispetsiifiline või biotehnoloogia abil suurendatud viljaks. Mitmepoegsete e multipaarsetel liikidel (siga) on vaja sündinud järglastest jätta karja taastootmiseks kuni 10%, aga ühepoegsetel e unipaarsetel liikidel, eriti kelle jõudlus on seotud sugupoolega ( veis ), isegi 80%. Madala sigivuse korral isegi 100%.
    SD kujuneb kahe vanema keskmisena:
    SD=(SDE +SD1)/2
  • Selektsiooni e valiku intensiivsus (i) – põhimõtteliselt väljendatakse intensiivsust koefitsiendina 0...1. Kui i=0, siis võeti kõik sugu- e aretusloomadeks ja i=1 juhul ei võetud ühtegi. Sageli kasutatakse SD asemel selektsiooni intensiivsust, mis väljendatakse standardhälbes.
  • Generatsiooni e põlvkonna intervall (PI) – Kuivõrd valiku abil saab parandada järgmist põlvkonda, on vaja teada, kui pika aja pärast tulemus avaldub. Teiselt poolt on PI vajalik ka aasta keskmise valikuedu arvutamisel. Põlvkonna intervalli mõõdetakse vanema vanusega ajal, mil tema järglane valitakse suguloomaks või aretuskarja. Arvestades seda, kujuneb emisel ja utel põlvkonna intervalliks 2,5...3 aastat, lehmal 5...6 aastat ja märal 7...8 aastat. Isasloomadel on tavaliselt intervall 1...3 aastat pikem, kuna eeldatatakse järglaste järgi hindamist.
  • Valikuedu – inimtegevuse eesmärk on suurendada loomade-lindude jõudlust. Kas tegevus on edukas või edutu olnud määratakse valikuedu kaudu. Valikuedu avaldub järglaste ja vanemate põlvkonna võrdlemisel. Aluseks on tavaliselt nende fenotüübilised väärtused. Järjest enam püütakse jõuda genotüübi juurde ja tulemuste hindamisele geneetilise väärtuse tasandil. Selleks toimub kromosoomide kaardistamine ning vajalike lookuste leidmine ja nendes paiknevate geenide avastamine.
  • Valikuedu prognoosimine
    Valikuedu e. Selektsiooniefekt (SE) määratakse järgnevalt:
    SE = P0 - PP ,
    kus PO – järglaste põlvkonna väärtus ja PP - vanemate põlvkonna väärtus.
    Kui tulemus on positiivne, oli valik edukas ja vastupidi.
    SE = h2 x SD ,
    Kus SE=selektsiooniedu, SD=selektsiooni differents , h2 on päritavuskoefitsent.
  • Paaridevalik
    Kõige üldisemas mõttes tähendab paaridevalik seemendusplaani koostamist. Hindamistulemuste alusel valitakse emasloomadele isasloom(ad), kellega nad tiinestatakse jooksval või kontrollaastal, et saada väärtuslikku järglaskonda aretuskarja täienduseks või tõumüügiks.
  • printsiip (vene teadlaste poolt)
  • ühtlik e homogeenne paaridevalik – mõlemad valitud vanemad on oma fenotüübilt jõudluses, välimikus ja põlvnemises sarnased. Eesmärk on suurendada karja ühtlikkust, millega tagatakse soovitud tunnuste kinnitusmist. Olulist arengut ei ole
  • mitteühtlik e heterogeenne paaridevalik – vanemad erinevad oma fenotüübilt kui ka genotüübilt. Seda saab rakendada tõu piires, aga veelgi enam heterogeensem on vanempaar erinevatest tõugudest või isegi alaliikidest. Sama tõu piires tähendab karja emasloomadest märgatavalt suurema geneetilise potentsiaaliga isaslooma valimist, kelle järglaskond on vanemate vahepealne, aga võib olla päris ühtlik ja edaspidi minnakse üle ühtlikule paaridevalikule. Uute tõugude loomisel alustatakse alati heterogeensest paaridevalikust. Uute tõugude loomisel alustatakse alati heterogeensest paaridevalikust. Hiljem minnakse üle homogeensema paaridevaliku suunas.
  • printsiip (lähtub isaslooma kasutamise ulatusest)
  • individuaalne paaridevalik – Toimub kõrgaretuskarjas, kust saadakse noori isasloomi aretusse
  • rühmaline paaridevalik – Kasutatakse kõige ulatuslikumalt . Isaslooma(de)le valitakse emasloomade rühm, kes ei ole temaga lähissuguluses. Levinud on see lambakasvatuses.
  • Massiline paaridevalik – Ei toimu erilist valikut. Levinud linnukasvatuses vabapidamisel.
  • Puhasaretus ja sugulusaretus
    Puhasaretuses kasutatakse populatsiooni- ehk tõusisest geneetilist variatsiooni ja valikuedu baseerub geenide addiivsel toimel. Järelikult arvestatakse siin suguloomade valikul kahte printsiipi :
  • nende kehaehitus peab olema tugev ja jõudlus ületama keskmist
  • vanemad ei või olla omavahel lähissuguluses
    Eestis on traditsiooniliseks aretusmeetodiks just puhasaretus, mis on küll konservatiivne aretusmeetod, aga tagab tõugude püsivuse.
    Väiksemates populatsioonides üksikute isasloomade ulatusliku kasutamise tulemusena suureneb tõu- ja suguloomade geneetiline sugulus . Kahe vanema sugulust arvutatakse valemi järgi:
    RXY = 0,5n1 + n2,
    kus ühise eellase asukohta põlvnemistabelis näitab n1 X loomal ja n2 Y loomal. Mida kaugem on ühine eellane, seda madalam on sugulus.
    Järglase sugulusaretuse astet hinnatakse inbriidingu koefitsiendiga:
    FX = 0,5n1+n2+1 (1+FA),
    kus järglaste vanemate ühine eellane asub isal n1 ja emal n2 põlvkonnas ning FA näitab ühise eellase inbriidingu koefitsienti.
    Vanempaari sugulusastet väljendatakse ka astmetega rooma numbritega. Neid astmeid jaotatakse järgnevalt:
  • Veresugulus – I-II, II-I, II-II (1. ema ja 2. isa põlvnemistabelis ühise eellase asukoht)
  • lähissugulus – I-III, III-I, II-III, III-II, III-III
  • mõõdukas sugulus – kuni 4. reani
  • kaugsugulus – kuni 5. reani
  • Ristamise teoreetiline põhjendus ja eesmärk
    Ristamise eesmärk on:
  • Saada väärtuslikke tarbeloomi
  • parandada olemasoleva tõu omadusi
  • panna alus uue tõu loomiseks
    Ristamise edukus sõltub heteroosiefekti suurusest. Heteroosiks nimetatakse nähtust, kui järglaste fenotüübiline väärtus ületab märgatavalt oma vanemate (või tõu) keskmist fenotüübilist väärtust. Ristamisel suureneb järglaste heterogeensus , mis on seda suurem, mida enam vanemad teineteisest geneetiliselt erinevad.
    Ristandjärglastel on tähendatud suuremat varieeruvust, kuid peamine on, et neil on tugevam tervis, suurem vastupanuvõime haigustele, eluvõime ja kasvukiirus ning parem sigivus. Need avalduvad varavalmivuses ja nimetatakse heteroosiks. Heteroos põhineb:
  • lookuste ja geenipaaride heterosügootne seisund tagab looma valmisoleku paremini kohaneda keskkonna tingimustega ja efektiivsemalt kasutada sööda toitaineid, sest neil on kiirem ainevahetus
  • varem homosüügootses seisundis olnud retsessiivsed geenid satuvad heterosügootsesse ning nende toime lakkab.
    Eduka ristamise eelduseks on lähtetõugude sihipärane puhasaretus!
    Ristamine jaguneb:
  • Sisestav ristamine e veretilga lisamine – kasutatakse juhul, kui puhasaertusega on tõul mingi tunnus või omadus, mis vajab märgatavat, kuid kiiret parandamist. Tõud peaksid olema geneetiliselt lähedased, et vältida suuremaid muutusi parandatava tõu teistes tunnustes.
  • Tarberistamine e terminaalristamine – eesmärk on tarbeloomade, tavaliselt nuumaloomade tootmine. Lihtsal tarberistamisel kõik järglased kasutatakse tarbeloomadena, kellelt järglasi ei võeta. Keerukal tarberistamisel jäetakse osa järglasi kasvama. Neid kasutatakse suguloomadena ja saadakse teise põlvkonna järglased, kes on tarbeloomadeks.
  • Vahelduv ristamine e rotatsioonristamine – kasutatakse kahte või kolme tõugu. Esimese põlvkonna emasjärglastest jäetakse osa suguloomadeks , keda ristatakse tagasi ühe, seejärel F2 teise tõuga jne.
  • Vältav e ümberkujundav ristamine – kohaliku tõu või loomaderühma parandamine mitme põlvkonna jooksul. (97,5% parandaja tõu veresust tagab puhtatõulisuse ja õiguse anda tõule nimi)
  • Uudikristamine e kombinatsioonaretus – kui on vaja luua uus tõug, siis valitakse 2 või enam lähtetõugu. Nende valikul arvestatakse eesmärki, et lähtetõugude väljakujunenud tunnused annaksid sobivat kombinatsiooni. Kui kahe tõu kombinatsioonist jääb väheks, võetakse lisaks veel üks või kaks tõugu.F2 järglaskonnast valitakse parimad ja nende vahel jätkatakse puhasaretuse suunas range valiku tingimustes.
  • Tõug kui populatsioon
    Tõug on ühte liiki kuuluvate loomade küllalt suur rühm, kellel on õhesugune põlvnemine, eksterjöör, majanduslikult kasulikud omadused ja sarnased elutingimused (tõus peab olema küllaldane arv loomi, kes on levinud teatud maa-alal ja kellel on ühine põlvnemine ning tõuline väärtus). Rahvusvaheliselt tunnustatakse tõuks seda loomade kooslust, kellel on tõuraamat.
    Tõugude rühmitamisel on väga mitmesuguseid põhimõtteid ja aluseid, kuid valdavalt võetakse aluseks tootmistüüp.
  • Veised
  • Piimatõud (holsteinid, taani punane, EPK, EHF jne)
  • Kombineeritud jõudlusega tõud (simmentali, šviits jne)
  • Lihatõud (hereford, šarolee, limusiin jne)
  • Tööveised ( ukraina ja ungari hall stepiveis)
  • Sead
  • Lihatõud (jorkšir, landrassid, pieträän, hämpšir, djurok jne)
  • Rasvatõud (hiina sead)
  • Lambad
  • Peenvilla e meriinotõud
  • Pikavillatõud
  • Lühivillatõud
  • Jämevillatõud
  • Musterkarvalised
  • Hobused
  • Veohobused (belgia ardenn)
  • Kiirushobused (inglise täisvereline, orlovi traavel )
  • Ponid (šetlandi poni)
  • Linnud
  • Munakanad (valge leghorn, hisex alge ja pruun)
  • Lihakand (korniš, plimutrokk)
  • Muna-lihakanad (njuhämošir, susseks)
    Väikearvuliste tõugude probleemiks on:
  • vähenev tõusisene geneetiline variatsioon
  • aretusloomade suurenev sugulus
  • suguisasloomade hindamiskontingendi piiratus
  • väiksem tõenäosus silmapaistvate isasloomade saamiseks
  • inbriidinugtaseme tõusust tingitud sigivuse langus ja tervise halvenemine
  • jõudluse kasvu aeglustumine või langus
  • tõu identideedi säilitamine
  • Ohustatud tõud
    Tõug loetakse ohustatuks, kui aretuses kasutatavate emasloomade arv on alla tuhande või isasloomade arv alla kahekümne ja emaslindude arv alla kümne tuhande või isaslindude arv alla tuhande.
    Eestis on ohustatud tõugudeks: eesti hobune, tori hobune, eesti raskeveohobune, eesti maatõugu veis ja eesti vutt .
  • Eesti piimatõud
    Eesti maatõug – kohalik tõug, mis on kujunenud koos sisserännanud rahvaga. Paranadati lääne-soome tõuga, mille tulemuseks oli piimajõudluse kasv. Värvuselt helepunane või beez, vahel ka valgeid märgiseid. Kehaehituselt kuiv, nudi. Väikese kasvuga.
    Eesti punane – eesti maatõugu ristati angliga. Tüüpiline värvus on tume või helepunane, võib esineda heledat ninapeeglit ja sabatutti. Viimastel aastatel on ka punasekirjusid ja mustjaspruune värvuseid. Parandatakse taani punasega , mis mõjus hästi piimajõudlusele ja lihajõudlusele. Puuduseks on halb udara kuju, mis ei sobi tihti masinlüpsiks.
    Eesti holstein – eesti maatõu ja hollandi mustakirju ristand. Hea lihajõudlusega, piima rasva ja valgusisaldus on hea. Puuduseks on jalgade seisu ja sõrgade kuju vead.
  • Lihaveisetõud Eestis
    Hereford – aretatud Inglismaal. Suhteliselt vähenõudlik. Värvuselt valdavalt punane erinevate toonidega. Pea, kael ja jalad on enamasti valged. Pikkade sarvedega, mõned ka nudid. Suhteliselt väikesekasvulised kuid varavalmivad. Kehaehituselt tugevad ja vastupidavad.
    Aberdiin -angus – aretatud Šotimaal. Suhteliselt väikesekasvuline. Värvuslet mustad, nudid. Iseloomult rahulikud. Tõu eeliseks on kerged sünnitused, sest vasikate sünnimass küündib harva üle 35 kg. Liha on heade kulinaarsete omadustega.
    Limusiin – aretatud Prantsusmaal. Loomad on punast värvust varieerudes heledast tumedani. Nina, silmade ümbrus ja jalad on heledad. Veised on suhteliselt peene luustikuga. Väga hästi on välja kujunenud tagakeha. Poegimisraskusi pole. Kasvukiirus on suur. Liha kvaliteet on hea.
    Šarolee – aretatud Prantsusmaal. Värvuselt on loomad valged kreemika kõrvaltooniga. Ka ninapeegel, sõrad ja sarved on heledad. Pole varavalmiv. Suur sünnimass põhjustab raskeid sünnitusi. Lihaskius on suhteliselt vähe rasva. Lihastik on hästi väljaarenenud.
    Piemont - Värvuselt on pullid tumehallid, peal ja kaelal võib olla tumedamaid laike. Lehmad on helehallid. Kõik loomad on nudid. Täiskasvanud lehmade kehamass on 650 kg, pullidel 1000 kg. Pullid saavutavad tapaküpsuse vara. Rümbasaagis on 60%. Tõu eripära on kaksiklihas, mis areneb vasikatel juba mõne nädala vanuselt. Piemondil ei ole nii suuri poegimisraskusi, kui teisel kaksiklihast omavatel tõugudel, kuna nende vasikad on suhteliselt väikesed. Eestis on praegu vaid üksikud ristandveised.
    Šoti mägiveised - Kasvult väikesed, täiskasvanud pullide kehamass on kuni 800 ja lehmadel 550 kg. Lehmvasikate sünnimass on 28, pullvasikatel 31 kg. Karv on pikk, aluskarv tihe. Tavaliselt on nad värvuselt kuldpruunid, kuid on ka tiigrikarvalisi ja musti . Tõu omapäraks on pikad sarved. Šoti mägiveis kasvab aeglaselt, vasikas kasvab kuni 700 g ööpäevas. Šoti mägiveised on vähenõudlikud, talvel on nad meelsamini väljas kui varju all. Liha on vähese rasva- ja kolesteroolisisaldusega, kuid sisaldab rohkesti valku ja rauda. Eestisse toodi esimesed šoti mägiveised 1999. a.

    Veisekasvatus


  • Veisekasvatus Eestis
    Loomade arv.
    Loomade arv ja loomakasvatussaaduste tootmine on taasiseseisvumise perioodil aasta-aastalt vähenenud, põhjuseks madalad kokkuostuhinnad, maailmaturul valitsev loomakasatuste ületootmine, suhteliselt suured impordimahud ning põllumajandusreformi järelmõjud. Loomade arvukuse veelgi enama vähenemise hoidsid ära riigi kaudu antud toetused SAPARDi programmi raames ning otsetoetuste maksmine mitmete põllukultuuride, piimalehmade, noor- ja nuumloomade, ammlehmade ning uttede - kitsede kaasvatajatele.
    Kuueteistkümne aastaga vähenes veiste arv 3.2 korda.
    Karjade likvideerimine ebasoodsate tootmistingimuste tõttu peatus 2003.aasta lõpuks, alles on jäänud tugevamad ning konkurentsivõimelisemad tootjad. Lähiaastatel ei oodata lehmade arvukuses enam märkimisväärset langust, pigem võib eeldada mõningast tõusu, sest 2004.aastal ostsid edukamad piimatootjad juba Hollandist ja Saksamaalt karja täiendamiseks ligi 1000 holsteini tõugu lehmikut.
    Piima tootmine.
    Piimakarjakasvatus on olnud viimastel aastakümnetel kõige olulisem põllumajandustootmise haru. Oluline on siinjuures märkida, et Eesti toodab põllumajandussaadustest ainult piima üle oma siseturu vajaduse, mistõttu piimatootmise taseme ja konkurentsivõime tõstmine Eli turul on äärmiselt vajalik. Sarnaselt üldisele tendentsile põllumajanduses on piima kogutoodang viimasel 16 aastal aga vähenenud. Kui 1989.aastal toodeti Eestis 1 277 000 tonni piima, siis 2004.aastal toodeti vaid 652 400 tonni.
    Majanduslikult väga rasked aastad 1992-1995 viisid lehmade produktiivsuse järsult tagasi. 1990 aasta tase ületati alles 1997.a. Raske aasta oli ka 1999.a, kui piima kokkuostuhind püsis 8 kuu jooksul 1500kr lähedal. Alles 2004.aastal saadi arvestatav rekordiline piimatoodang 5528kg lehma kohta e. 33% rohkem kui 1990.aastal, 1994.aastaga võrreldes isegi 60% rohkem.
    2005.aasta 01.jaanuari seisuga oli piimaveiste jõudluskontrollis 2467 karja kokku 100 991 lehmaga , mis moodustas ligi 88 % Eesti lehmadest. Esmakordselt ületas jõudluskontrollialuste lehmade keskmine piimatoodang 6000 kg piiri 2004.aastal, ulatudes 6055 kg-ni.
    Piima kogutoodang langes 2004.aastal 1989.aastaga võrreldes ligi kaks korda. Languse põhjuseks on lehmade arvu kiire vähenemine, mille tingisid reformid maal, piima varumishinda madal tase, kõrgenenud kvaliteedinõuete rakendamine, ekspordimahtude vähenemine ja piimaringide lõpetamine väiketootjatelt piima kokkuostuks, mistõttu osal piimatootjatel kadusid igasugused võimalused piima kuhugi müüa.
    Kokkuost.
    Tööstustele piima realiseerimine on olnud taasiseseisvunud Eestis probleemiks, eriti süvenes see 1999-2001.aastatel. Riiklikud kehtestatud kõrgemad nõuded toodetud piimale ja sanktsioonid piima otsemüügile vähendasid märgatavalt piima kogutoodangut, kuid suurenes tööstustele realiseeritud piima osatähtsus. 2003 aastal rakendati piimakvootide süsteem ning kokkuostetava piima kvaliteedi hindamine sõltumatus laboris. 2004 aastal realiseeriti piimatööstusele 536 000 tonni piima e. 84% toodetud piimast. Kokkuostetud piimast kuulus eliit - või kõrgemasse sorti 96% ning vaid 3% I sorti. Nii kõrge kvaliteediga piima ei ole Eesti piimatööstustele varem müüdud. Varutud piima rasvasisaldus oli 4.1%.
    Lihatootmine.
    Liha kogutoodang Eestis 1989 aastal oli 189 000 tonni, millest suurem osa tuli realiseerida teistes vabariikides. Taasiseseisvumise järel vähenes teravilja sisseost mitmekordselt ja samavõrra ka liha kogutoodang seoses idaturu nõudluse kadumisega. 2004 aastal toodeti kokku vaid 71 300 tonni liha. Lihatootmise langust süvendas vabaturu tingimustes dumpinghindadega sea- ja linnuliha piiramatu import , liha ületootmine maailmaturul ning viimaste aastate madalad kokkuostuhinnad siseturul.
    Eestis on aastakümneid toodetud liha kogutoodangust ligi 55% sealiha, 30-35% veiseliha . Sealiha moodustas 2004 aastal lihatoodangust 57%, osatähtsuselt järgnevad võrdse 21%-ga linnu-ja veiseliha ning lamba- ja kitseliha 1%.
    Veiseliha.
    Taasiseseisvumisperioodi algaastatel toodeti Eestis veiseliha põhiliselt praagitud piimalehmadest ja noorpullide üleskasvatamisest.
    Viimastel aastatel on Eestis taas hoogustunud lihatõugu veiste kasvatus. 2000 a. loodi Lihaveisekasvatajate Selts ning alates 2001.aastast tehakse lihatõugu veiste jõudluskontrolli. Enamlevinud tõugudeks on hereford, limusiin ja aberdiin-angus.
    Madalad veiseliha kokkuostuhinad ja realiseerimisvõimaluste puudumine on tingitud tootjate vähese huvi veiste nuumamise vastu. Kuni 2003 aastani tapeti enamik pullvasikatest kuni 1 kuu vanuselt. Alates 2004.aastast on olukord mõnevõrra muutunud ja pullvasikaid jäetakse taas kasvama või eksporditakse nuumamiseks teistesse EL maadesse, põhiliselt Saksamaale, Poolasse ja Hispaaniasse.

  • Veiste märgistamine ja nudistamine
    Vastavalt Loomatauditõrjeseadusele identifitseeritakse põllumajandusloomad märgistamise teel ning registreeritakse põllumajandusloomade registris, mis asub Põllumajandus Registrite ja Informatsiooni Ametis (PRIA).
    Märgistamisel kinnitatakse kõrvamärk, millel on põllumajanduslooma kordumatu ja eluaegne registreerimise number (registrinumber). Põllumajanduslooma märgistab loomaomanik või või tema poolt volitatud isik. Põllumajandusloomad (v.a. sead) märgistatakse 20 tööpäeva jooksul arvates looma sündimise päevast. Loomade märgistamise või või karjast väljaviimise kohta peab loomaomanik või tema volitatud isik täita registrivormi ja esitama selle PRIA-le registreerimiseks 7 tööpäeva jooksul arvates sündmuse toimumise päevast. Sündmuse all mõistetakse märgistamist, ostmist, müümist, eksportimist muul viisil tasu eest või tasuta üleandmist, kadumist, tapmist loomapidaja oma tarbeks ja hukkumist.
    Märgistuse kadumisel või loetamatuks muutumisel on loomaomanik kohustatud täitma vastava vormi ja saatma selle PRIA-le 1 tööpäeva jooksul. JKK väljastab 20 tööpäeva jooksul loomaomanikule uue kõrvamärgi, millel on looma endine registrinumber ning loomaomanik peab kinnitama uue kõrvamärgi loomale 7 tööpäeva jooksul pärast selle JKK-st välajstamist.
    EU liikmesriikidest imporditud põllumajandusloomal (v.a. lammas ja kits ) säilitatakse eksportiva riigi registrinumber, millega loom kantakse Eesti registrisse . Väljaspoolt EU-d imporditud põllumajandusloom märgistatakse 20 tööpäeva jooksul ning imporditud looma eksportiva riigi registrinumbri ja eesti registrinumbri vahel luuakse registris vastav seos.
    Loomaomaniku kirjaliku taotluse alusel väljastab PRIA pm-loomade registrisse kandmise kohta 5 tööpäeva jooksul arvates taotluse saabumise päevast registreerimistunnistuse, millele on märgitud loomaomaniku nimi, aadress, äriregistri või isikukood , registrisse kantud pm- loomade arv ja nende registrinumbrid. Märgistamise ja registreerimise üle teostab järelevalvet Veterinaaria - ja Toiduamet.
    Veise kõrvamärk on plastikust ja kollast värvi. Kõrvamärgil on märgitud Eesti ISO-kood ”EE” ning trükitud 10- kohaline looma registrinumber. Lisaks on kõrvamärgil sama info kandev ribakood . Kõrvamärgi üks pool on trükitud viies reas: esimesel JKK logo ja Eesti ISO-kood ”EE”, teisel-5 esimest numbrit, kolmandal-ribakood ning neljandal 4 järgmist suuremalt ja 10 number väiksemalt. Teine pool on trükitud kahes reas: 1 rida-registri 5 esimest numbrit, 2 rida- registri 5 viimast numbrit.
    Registrinumbriks loetakse kõik kõrvamärgil olevad numbrid . Nimbrite ees olevaid nulle ei loeta registrinumbriks. Veisele kinnitatakse identse registrinumbriga kõrvamärgid mõlemasse kõrva ja nii, et kõrvamärgi suurem, nn. Esimene pool, jääb looma kõrva sisse.
    Nudistamine e. sarvede eemaldamine. Vasikaid nudistatakse kuni 2-kuuselt-seaduse järgi ei ole vaja uimastada. Sarvedeta e. nudisid veiseid on kergem hooldata ning neid saab pidada laudas või karjamaal tihedamini. Seepärast on tarvis tootmisfarmides, eriti lõastamata pidamise korral, veistel sarved eemaldada.
  • Toitumuse hindamine
    Veiste vastuvõtmisel elusmassi järgi hinnatakse nende toitumust välise vaatluse ja kompamise teel. Toitumuse määramiseks aetakse veis tasasele pinnale hästi valgustatud kohas. Algul hinnatakse tervikuna lihaste arengut vaatluse teel ning nahaaluse rasvkoe ladestust. Hiljem määratakse kompamise teel nahaaluse rasvkoe ladestus ja üksikute kehaosade lihastiku areng täpsemalt. Kompamist alustatakse harilikult looma vasakult küljelt päraluunukini, kust minnakse edasi sabavoldile, puusanukile, landele, viimastele roietele ning kubemevoldile, seejärel rinnalülide ogajätketele, abaluu piirkonnale ja kaelalotile.
    Olenevalt toitumusest jaotatakse tapaveised kategooriatesse:
    Tapaveiste rühmad ja toitumuskategooriad.
    grupp
    Elusmass,kg
    Rümbamass,kg
    Toitumuskategooria
    1.Täiskasvanud
    Ei ole piiratud
    Ei ole piiratud
    I kat.II kat
    2.Esmapoeginud lehmad
    a) üle 350
    b) alla 350
    a) üle 165
    b) alla 165
    I kat.II kat
    I kat.II kat
    3.Mullikad
    a) pullmullikad
    b) lehmmullikad
    c) härgmullikad
    1. üle 450
    2. 400-450
    3. 350-400
    4. 300-350
    Üle 230
    195-230
    168-195
    Alla168
    Valikklass
    Esimene klass
    Teine klass
    Kolmas klass
    4. Vasikad
    Mitte alla 30
    Ei ole piiratud
    I kat.-piimavasikad
    II kat.
    Tapaveised, kes ei vasta standardis toodud kvaliteedinõuetele, loetakse mittestandardseteks(lahjadeks).
  • Piimajõudlust mõjutavad tegurid
    Piimatoodangut mõjutab poegimisvahemik ja selle alaosade pikkus. Poegimisvahemik e.sigimistsükkel on periood ühest poegimisest teise poegimiseni. Lehmal peaks poegimisvahemik olema 365 päeva e. aasta. Poegimisvahemik jaguneb laktatsiooniperioodiks ja kinnisperioodiks.
    Laktatsiooni- e. lüpsiperioodiks või lihtsalt laktatsiooniks nim.-kse piima eritamise perioodi poegimisest kuni kinnijäämiseni. Laktatsiooniperioodi normaalseks pikkuseks peetakse 305 päeva(kõikumisega 260...320 p).
    Laktatsiooniperiood jaguneb lähtuvalt tiinusest uuslüpsiperioodiks ja tiineltlüpsiperioodiks. Uuslüpsi e. servisperiood on ajavahemik poegimisest tiinestumiseni. See peaks olema 45-90 päeva. Tiineltlüpsiperiood on ajavahemik tiinestumisest kinni jätmiseni.
    Kinnisperiood on ajavahemik kinni jätmisest poegimiseni. Kinnisperioodi võib vaadelda kui puhkeperioodi, mis on vajalik kogu org-mi ettevalmistamiseks uueks lüpsiperioodiks. Lehma kinni jätmisel vähendatakse piima teket soodustavate söötade hulka, vähendatakse joogivee koguseid jahakatakse lüpsma üks kord päevas. Seejärel hakatakse lüpsma ebaregulaarselt vastavalt piima kogusele udaras. Selline ebaregulaarne lüpsmine mõjub lehmale stressorina ja väheneb piima teket udaras. Lehma võib kinni jätta, kui päevane piimatoodang on 3-5 kg. Seejärel tuleb lehma jälgida, et ei tekiks udarapõletikku e. mastiiti. Kinnijätmisperiood kestab kuni 10 päeva. Kinnisperioodita on tavaliselt lehma järgmise laktatsioonitoodamg väike. Liiga pikk kinnisperiood ei ole samuti õigustatud. Optimaalne kinnisperioodi pikkus on 40-60 päeva.
    Piima koostis ja ööpäevane toodang laktatsiooniperioodi kestel ei ole ühesugune. Laktatsiooni kuutoodangute või keskmiste ööpäevaste toodangute graafikut nim.-kse laktatsioonikõveraks. Pärast poegimist suureneb piimatoodang kuni 7 nädala jooksul saavutades maksimumi 2-3 laktatsioonikuul. Pärast kõrgperioodi hakkab piimatoodang langema . Langus sõltub sellest, millal lehm pärast poegimist tiinestub. Piimatoodang hakkab veidi vähenema pärast tiinestumist. Järsk langus toimub alates 5 tiinuskuust.
    Heal piimalehmal peaks laktatsioonikõver olema ühtlaselt kõrge 5...6-da laktatsioonikuuni ning seejärel sujuvalt langema. Sellised lehmad annavad kogu laktatsiooni kestel enam-vähem ühesuguseid toodanguid. Ebasoovitav on järsk laktatsioonikõver. Sellistel lehmadel on laktatsiooni algul piimatoodang küll kõrge, kuid see kõrgpperiood kestab vaid 1-2 kuud ning seejärel toodang väheneb järsult kuni kinnijäämiseni. Enamasti on neil lehmadel ebanormaalselt pikk kinnisperiood ning kokkuvõttes väiksem piimatodang kui ühtlase laktatsioonikõveraga lehmadel.
    Laktatsioonikõvera kuju ja piimajõudlus sõltub ka aastaajast , millal lehm poegib . Sügistalvel poeginud lehmadel suureneb piimajõudlus kuni märtsi- aprillini ja hakkab seejärel vähenema. Karjatamisperioodi alguses(maikuus) piimatoodang jällegi suureneb seoses värske rohu söömisega. Seega on laktatsioonikõver kahe sügis talvel poeginud lehmadel kahe tõusuga. Kevadel ja suvel poeginud lehmadel on see ühe tõusuga.
    Laktatsioonikõver on pärilik ja seda tuleks arvestada noorveiste valikul.
    Piimatoodang lehmal suureneb kood vanusega. Esimest korda poeginud (I laktatsioon)lehmade piimatoodang moodustab tavaliselt 60-70 % ja teise laktatsiooni toodang 70-80 % täiskasvanud lehmade piimatoodangust. Noortel lehmadel kulub osa söötadega saadud toitainetest kehamassi juurdekasvuks. Kõrgeima toodangu annavad lehmad tavaliselt 4...7 laktatsioonil, mil nad on 7...10 aasta vanad.
    Piimajõudlust mõjutab ka lüpsirežiim. Lehmi tuleb lüpsta kindlatel kellaaegadel, et neil kujuneksid välja refleksid, mis mõjutavad piima eritumist.
    Ka lüpsikordade arv mõjutab piimajõudlust. On leitud, et kolmekordse lüpsi korral on piimatoodang kuni 25 % suurem kui kahekordse lüpsi korral. Lüpsikordade arvu piirab majanduslik tasuvus. Iga lüpsikord on seotud masinate ja tööjõu kuluga, mis võib olla suurem kui kolmekordsel lüpsil enam toodangust saadav sissetulek.
    Loomulikult mõjutab lehmade piimatoodangut söötmine, pidamine ja tervis. Pidamistingimused peavad olema loomasõbralikud ja tagama hea tervise. Söödaratsioon peab olema selline,mis võimaldab lisaks elatustarbele anda ka suurt toodangut. Organismis toimuvate haigusprotsesside puhul piimatoodang väheneb ning piima kvaliteet halveneb. Kõige sagedasemad on udarahaigused, mis vähendavad sekretoorsete rakkude talitlusvõimet.
    Kliima mõjub ka piimatoodangule. Kliimateguritest avaldab piimajõudlusele kõige suuremat mõju õhutemperatuur. Veiste tootmisvõimet soodustab mõõdukalt madal õhutemperatuur.
  • Nuuma - ja lihajõudlus
    Veise lihakeha väärtuslikuma osa moodustavad lihased. Noorveistel suureneb üheaegselt lihastiku absoluutse massiga ka selle suhteline mass. Sünnijärgselt moodustab lehmvasikate lihastiku mass kehamassist 28.7 %, 18-kuuselt aga 33.5 %.
    Noorveiste lihased kasvavad kõige kiiremini esimese 14 elukuu kestel. Alates 18.elukuust hakkab lihaste kasv vähenema. Seda tuleb arvestada noorveiste määramisel.
    Kogu lihastikust on kõige suurem osatähtsus tagajäsemete lihastel , seejärel eesvöödet kerega ühendavatel, selgroo- ja lõpuks eesjäsemete lihastel. Et kere tagumine kolmandik on lihakehas suure osatähtsusega, siis tuleb selle kasvamise soodustamiseks noorveiseid intensiivselt sööta.
    Erinevatel lihaveisetõugudel võib selja-, lande- ja laudjalihastik olla erakordselt lopsakas. Mõnedel lihaveisetõugudel(belgia sini-valge, hele akviteen jt) esineb nn.kaksiklihas e. doppellender. Neil on peen luustik, madalad jalad, suur massi-iive ja tapasaagis.
    Rasvkude ladestub looma kasvamise ajal kindlas järjestuses. Lihakeha paremaks kirjeldamiseks on soovitatav jaotada rasvkude paiknemise järgi org-mis järgmiselt: 1) nahaalune rasv ( katab kõrgemas toitumuses looma peaaegu kogu lihakeha pinna), 2) lihastevaheline rasv (kihtide või toppidena lihaste või lihaserühmade vahel), 3)lihastesisene rasv (ka marmorsuse rasv, sidekoes, lihaskiudude ja –kimpude vahel) ja 4) sisemine rasv.
    Rasvkoe osatähtsus looma kehas suureneb vanemas eas. Järsult suureneb rasvkoe ladestumine üle aastastel noorpullidel, kes seetõttu tuleks realiseerida lihaks 12-kuuselt.
    Liha kvaliteeti parandavad lihastevaheline rasvkude ja lihaskiudude vahel paiknevad rasvarakud . Veised, kellel on kalduvus ladestada rasva siseelunditele ja naha alla, sobivad liha tootmiseks vähem, sest nende liha on kuiv.
    Tapale suunatavad veised jaotatakse olenevalt vanusest 4 gruppi:
  • üle 3 aasta vanused täiskasvanud lehmad, pullid ja härjad(kastreeritud pullid)
  • kuni 3 aasta vanused esmapoeginud lehmad
  • 3 kuu kuni 3 aasta vanused lehm-, pull - ja härgmullikad
  • 14 päeva kuni 3 kuu vanused lehm- ja pullvasikad.
  • Inna avastamine ja optimaalne seemendusaeg
    ■ Ind on emaslooma füsioloogiline seisund, kus ta otsib isaslooma lähedust ja laseb ennast paaritada. Ind on seotud munarakkude valmimisega munasarjas. Sel ajal eritub munasarjadest verre östrogeene, mis põhjustavad muutusi emasloomade käitumises. Lehm muutub rahutuks ja hüppab selga teistele lehmadele või vastupidi. Indleva lehma tunnus on see, et ta laseb end teistel endale selga hüpata. Välissuguelundid on turses ja tupest voolab nõret. Innaperiood kestab keskmiselt 12-20 tundi (kõikumine 3-36 tundi). Inna tunnused hakkavad ilmnema enne munarakku valmimist. Valminud munarakk vabaneb munasarjast ja liigub munajuhasse. Seda nim.-kse ovulatsiooniks. Viljastumine toimub munajuhas. Kui munarakk püsib liiga kaua munajuhas viljastamata, siis kattub ta valgukihiga, mis takistab spermatozoidi tungimist munarakku. Selle tulemusena jääb munarakk viljastamata ja loom ei tiinestu. Seepärast on oluline teada, millal on õige aeg lehma seemendada. Lehm või mullikas tuleks seemendada 10-12 tundi peale innatunnuste ilmnemist. Kui peale indlemist on emasloom viljastatud, siis järgneb tiinus . Kui viljastumist ei toimu, siis keskmiselt 21 päeva pärast ind kordub. Seda perioodi, mil toimub munaraku valmimine kahe innavahelisel ajal, nimetatakse innatsükliks.
    ■ Esmakordse seemendamise vanus eesti veisetõugudel on 15...18 kuud. Optimaalne kehamass seemendusealistel mullikatel peaks moodustama vähemalt 65 % täiskasvanud lehma kehamassist. Eesti punast tõugu mullikatel peaks see olema vähemalt 350 kg ning eesti holsteini tõugu mullikatel 380...400 kg. Et sellist kehamassi saavutada, peaks noorveiste ööpäevane massiiive olema esimesel eluaastal keskmiselt 700 g, teisel eluaastal 500 g. Selleks, et neid nõudeid täita, tuleb noorloomi õigesti sööta ja pidada. Kahjuks see alati nii ei ole. Tihtipeale püütaksse söötmises kokku hoida noorloomade arvelt, et tugevamini sööta lüpsilehmi. Tulemuseks on halvasti arenenud, alakaalulised lehmikud, mistõttu esmakordse seemenduse vanus venib kuni kahe aastani või veelgi enam. Sellest tingitult suurenevad kulud üleskasvatamisele ja suureneb esmapoegimise vanus, mistõttu lehm hakkab piima andma ja tulu tootma hiljem. Seega jääb saamata kasum selle perioodi eest, mille võrra pikenes esmakordse seemenduse iga. (1999.a. oli esmakordse seemenduse iga kahe tõu keskmisena 21 kuud).
    Noorpullidelt alustatakse sperma võtmist 12-14 kuu vanuselt.
  • Veisekarja käive ja taastootmine
    Veisekarja struktuuri all mõistetakse karja koosseisu vanuse ja soorühmade järgi protsentides.
    Veisekari koosneb järgmistest vanuserühmadest:
  • lehmad
  • tiined ja seemendusealised mullikad
  • lehm-(lehmikud) ja pullmullikad(pullikud) 7...18 kuud
  • lehm-ja pullvasikad 0...6 kuud.
    Optimaalne karjastruktuur oleneb sellest, kui palju noorloomi vajatakse.
    Noorloomi kasvatatakse karja täienduseks(uuendkari), müügiks tõuloomadena või realiseeritakse lihaks.
    Tõuloomade müük ja lihaks realiseerimine sõltub turu nõudlusest ja realiseerimishindadest. Praegusel ajal on tõuloomade müük suhteliselt tagasihoidlik. Kuna veiseliha kokkuostuhinnad on madalad, siis noorloomade nuumamisega tegeldakse minimaalselt. Paljudes ettevõttes tapetakse pullvasikad juba nädala või kahe vanuselt, sest nende pidamine ei tasu ära.
    Veisekarja uuendamine e. taastootmise all mõistetakse karjast väljaprakeeritud lehmade asendamist noorloomadega. Seepärast on kõige olulisem on uuendnoorkarja kasvatamine. Karja täienduseks vajaminev noorloomade arv sõltub lehmade kasutuskestusest, lehmade sigivusest, mullikate esmaspoegimis-east ja karja suurendamise vajadusest. Mida lühem on lehmade eluiga s.t., mida suurem on praakimine, seda rohkem noorloomi asenduseks vajatakse. Noormaalseks loetakse, kui aastas praagitakse 25 % lehmadest. Seega tiineid mullikaid peaks olema karjas sama palju (25% lehmade üldarvust). Kui soovitakse lehmade arvu suurendada, siis peaks tiinete mullikate arv olema suurem kui praagitavate lehmade arv. Seemendusealisi mullikaid peaks olema mõnevõrra rohkem kui tiineid mullikaid (30-35% lehmade arvust), sest kõik neist ei tiinestu ja realiseeritakse lihaks. Lehmavasikais peaks olema vähemalt mõnevõrra rohkem, kuni 40 % lehmade arvust, sest osa vasikaid hukkub erinevatel põhjustel või praagitakse. Pullvasikatest valitakse tervest populatsionist ainult üksikud suguloomadeks, mistõttu praktiliselt kõik realiseeritakse lihaks. Seega sõltub nende arv karjas veiseliha realiseerimise tingimustest.
  • Udara ehitus, piima teke ja väljutamine
    Udar on päritolult nahamoodustis, kid talitluselt suguorgan, sest üleminek emakasiseselt toitumiselt tavalisele toitumisele toimub piimakaudu. Udara anatoomiliseks ühikuks on imeti, mis koosneb imetikehast ja nisast. Lehmal on arenenud 4 imetit, mis omavahel liitunult moodustavad udara( uber ). Liitunud imeteid nim.-kse udaraveeranditeks. Neid on 4 – 2 ees- ja 2 tagaveerandit. Udara vasak ja parem veerand on eraldatud sidekoelise vaheseina abil. Ees- ja tagaveerandite vahel see puudub.
    Udar koosneb:
  • näärmekude, mis on seotud piima produktsiooniga
  • sidekoeline toestik e. kandeaparaat.
    Piimanääre algab näärmealveoolidega, mis koosnevad näärmerakkudest. Neid omakorda ümbritsevad kapillaarid. 1 liitri piima sünteesiks peab udarast läbi voolama 400-500 liitrit verd.
    Piima teke e. laktatsioon algab sünnitusega.
    Piima väljutamine. Kui udarale toimub meeldiv ärritus, siis hüpofüüsi tagasagarast vallandub hormoon oksütotsiin, mis liigub vere kaudu udarasse ja põhjustab alveoolide kokkutõmbumise e. piima sõõrdumise. Alveoolidest koguneb piim alveolaarjuhadesse, mis omavahel seostudes moodustavad piimakogumisjuhasid, mis avanevad imeti alumises osas olevasse piimaurkesse. Selle mahutavus on 400-500 ml. Igasse piimaurkesse avaneb 12-18 piimajuha. Piimaurkest väljub piim nisajuha kaudu nisaavasse, mis asub nisa tipul . Nisaava on ümbritsetud sulgurlihasega, mis ei lase piimal lüpsivaheaegadel väljuda.
    Oksütotsiini mõju kestab keskmiselt 7 minutit. Sel ajal on lehma kerge lüpsta ning udarast väljutatakse kogu piim. Piima peetus tekib juhul, kui loomale mõjub mingi stressor (nt. peksmine ), mis vallandab neerupealistest hormoon adrenaliini. See omakorda pärsib oksütotsiini mõju, mistõttu lehm ei sõõrdu täielikult ja osa piima jääb udarast väljutamata.
  • Piima kvaliteedi(klasside) nõuded
    Toorpiima kvaliteediklassi määrab toorpiima töötleja vastavalt toorpiimas sisuldavate bakterite üldarvule ja somaatiliste rakkude arvule. Nõuded toorpiimas sisalduvate bakterite üldarvule ja somaatiliste rakkude arvule kvaliteediklasside kaupa on järgmised:
    Kvaliteediklass
    Kirjeldus
    Bakterite üldarv ml-s
    Somaatiliste rakkude arv ml-s
    Eliit
    Väga hea kvaliteet
    Kuni 50 000
    Kuni 300 000
    Kõrgem
    Hea kvaliteet
    50 000 kuni 100 000
    300 000 kuni 400 000
    I
    Rahuldav kvaliteet
    100 000 kuni
    200 000
    400 000 kuni
    600 000
    II
    Mitterahuldav kvaliteet
    Üle 200 000
    Üle 600 000
    Toorpiim kuulub sellesse lõikes 2 nimetatud kvaliteediklassi , mille nõuetele vastavad toorpiimas sisalduvate bakterite üldarv ja somaatiliste rakkude arv. Kui toorpiimas sisalduvate bakterite üldarv ja somaatiliste rakkude arv vastavad erinevate kvaliteediklasside nõuetele, kuulub toorpiim madalamasse kvaliteediklassi.
    Kui toorpiim sisaldab pidurdusaineid või võõrvett, siis toorpiima proovi võtmise päeval toorpiima töötlejale üleantud partii ei vasta ühegi kvaliteediklassi nõuetele ega kuulu ühessegi kvaliteediklassi.
  • Piima kvaliteeti mõjutavad tegurid
    ►Piima sattuv vesi ja selle võimalik päritolu.
    Piima tahtlikku võltsimist peaks esinema suhteliselt harva. Kuna selline võltsimine toob tootjale siiski lisaraha ja piima tootmiseks ja töötlemiseks vajalike seadmete puhastamisel rakendatakse ikkagi pesu ja desinfitseerimist, siis on väikeste veekoguste piima sattumist praktiliselt võimatu vältida. Selleks, et pesust ja desinfitseerimisest tulevad veekogused oleksid võimalikult väikesed, tasub seadmed varustada vee väljanõrgumist tagavate vahenditega. Farmis kasutatakse piimatorustiku kuivatamiseks liigsest veest käsna, mis torustikest läbi lastakse ja sealt liigse vee välja imab .. Piimaliinidel tuleks esimest piima ülejäänud toodangust eraldi hoida ja kontrollida, kas selle veesisaldus jääb normi piiresse.
    On tehtud mitmeid katseid piimatorustikesse ka korraliku nõrutamise korral jäävate veekoguste kindlaks määramiseks. Uuringu puhul on torustik enne lüpsi veest nii tühjaks tehtud, kui võimalik, kuid sellegi poolest täheldati veel pärast 12 lehma lüpsi külmumistäpi hälvet, mis vastab 0.5 % lisatud vee kogusele. 24 lehma lüpsmise järel oli see näitaja 0.4 %. Kui karja piima loomulik külmumistäpp on lubatud piiri lähedal, võib see probleemiks osutada.
    On avaldatud arvamus, mille kohaselt liigset veesisaldust saab varjata pesu- ja desoainetega. See ei pea siiski paika, kuna lisatud vee toimel tekkiva efekti kompenseerimiseks peaks pesulahuse kontsentratsioon olema vähemalt 2 % piimakogusest. Sellist kontsentratsiooni praktikas tõenäoliselt ette ei tule ning kui seda ka üritaks, tekiks piimale märgatav kõrvalmaitse.
    Lüpsiseadmetesse kogunev vesi võib piima külmumistäppi mõjutada. Seega on äärmiselt oluline torustike põhjalik pesujärgne nõrutamine. Niisama oluline on vältida täiendava vee sattumist piima kondensaatide või torulekete ning plaatjahutite kaudu.
    Külmumistäpi määramine kujutab endast tõhusat vahendit piimale lisatud vee tuvastamiseks ja selle koguse määramiseks ning seda kasutatakse laialdaselt piima kvaliteedi kontrollimisel.
    ►Antibiootikumid piimas.
    Udarahaiguste, mastiitide raviks kasutatakse ravimeid, eelkõige mitmesuguseid antibiootikume. Neis esinevad toimeained hävitavad haiguse tekitajad , kuid nad sattuvad looma org-st ka piima. Kuna meiereid kasutavad toodete valmistamise tehnoloogias laialdaselt mitmesuguseid juuretisi, põhjustavad antibiootikumide jäägid piimas juuretise bakterite hävimise või kasvu pidurdumise. Tulemuseks on toodangu riknemine ja suur majanduslik kahju. Samuti põhjust. Antibiootikumide jäägid piimas ja sellest valmistatud toodetes kahju inimese tervisele, sest väikeses kontsentratsioonis inimese org-mi sattunud antibiootikum põhjustab bakterite kohanemist selle toimega e. resistentsuse .
    Kõige kasutatavam meetod antibiootikumide ja teiste ravimite jääkide avastatamiseks piimas on Delvo-test. See põhineb antibiootikumide suhtes tundliku bakteri Bacillus stearothermophilus var. Calidolactis kasvul toitainetega agargeelil, millele on lisatud uuritavat piima.
    ► Ternespiim piimas.
    Lehm annab ternespiima esimesel kolmel päeval pärast poegimist. Võrreldes tavalise piimaga sisaldab ternespiim peaaegu 2 korda suuremas koguses kuivainet . Ka sisaldab ternespiim suurtes kogustes immunoglobuliine, mis võivad tööstuses omakorda probleeme tekitada. Immunoglobuliinid denatureeruvad kuumutamisel, tekitades pastöriseerimisseadmete soojusvahetitele kalgendi
    Lüpsmatulnud lehmade piima ei tohi esimese nelja päeva jooksul pärast poegimist ettevõttele müüa.
    ► Veri piimas.
    Veri satub piima eelkõige vigastatud udarast. Veri sisaldumine piimas on ebaasoovitav esiteks esteetilistel põhjustel, sest tarbijate jaoks on selline olukord vastuvõetamatu ning teiseks sellepärast, et suure tõenäosusega sisalduvad veres bakterid ja ensüümid, mis võivad piima kvaliteeti mõjutada. Eelnimetatud põhjustel on piima töötlejal õigus keelduda verd sisaldava piima vastuvõtmisest tootjalt.
    Talunikud peavad vältima üksiklehmade verd sisaldava piima sattumist üldpiima. Mõnikord sisaldab piim verd paari esimese poegimisjärgse päeva jooksul. Seega tuleks enne lüpsi kontrollida, kas nisad on terved ning niipea, kui piimas on silmaga nähtavat verd, vältida selle attumist üldpiima ning kasutada see piim loomasöödana.
    ► Kõrvalmaitsed piimas.
    Terve rida erinevaid aineid võivad esile kutsuda kõrvalmaitsete tekkimist piimas. Neist paljud sisalduvad ka söötades. Nii võib nt. Suhkrupeet põhjustada piima muutumist kalalõhnaliseks ja mõned imbrohud tekitavad küüslaugu- või pärmilõhna.
    Õiget silo valmistamis tehnoloogiat eirates valmistatud silo põhjustab samuti piima maitsevigu. Vead sellise silo hoidmisel ja söötmisel põhjustavad maitse- ja lõhnaühendite kandumise läbi lehma hingamistee ja söödakulgla vereringesse ning sealt piima.
    Mõni kõrvalmaitse kaob piima töötlemise käigus. Pesemis ja desoained võivad põhjustada tunduvalt püsivamat ja seega ka kahjulikumat kõrvalmaitset. Farmides kasutatakse seadmete desinfitseerimisel sageli fenoole sisaldavaid kemikaale, udarasalve või pihustatavaid kärbeste peletamise vahendeid või muid kemikaale. Kõik need kemikaalid on juba iseenesest potentsiaalsed kõrvalmaitse tekitajad, kuid reageerides vaba klooriga, mida sisaldavad paljud pesuained , moodustavad nad omakorda kloorfenoole. Kloorfenoolid põhjust. Kõrvalmaitsed juba siis, kui nende kontsentratsioon on üks osa miljoni piimaosakese kohta. Kloorfenoole on lõhna baasil raske tuvastada, seega ei pruugi kogumisauto juht piima kogumisel probleemi märgata. Küül muudavad need ained juba väga madalal kontsentratsioonil piima tarbija jaoks tarvitamiskõlbmatuks. Seega võib ühe taluniku piim rikkuda terve tankitäie piima või isegi toodangupartii. Sellise olukorra tekkides võiks õigusakti olemasolul talunikult nõuda kogu rikutud piimakoguse kinnimaksmist. Seega tuleb hoolikalt jälgida, milliseid kemikaale kasutatakse, kuna fenoolid võivad sisalduda udarasalvides ja kreemides , kanalisatsiooni puhastamiseks kasutatavates vahendites ja putukatõrjemürkides.
    Kõrvalmaitse tekkimise probleemi välistamiseks peaksid farmerid kasutama üksnes selleks ettenähtud puhastus ja desinfitseerimisaineid.
  • Lüpsmise viisid ja lüpsiseadmed
    LÜPSMINE
    Lüpsmine on füsioloogiline protsess, mida lüpsja peab täielikult mõistma ja oskuslikult ära kasutama. Lüpsjaks ei kõlba juhuslikud ja mitteteadlikud inimesed. Need võivad kas teadmatusest või hoolimatusest tingituna kiiresti ära rikkuda lehma udara, „likvideerida“ seega piimatoodangu ja põhjustada oma tööga suurt majanduslikku kahju. On kindlaks tehtud, et 85% udarapõletikest on põhjustatud lüpsireeglite rikkumisest või mittekorrasolevate lüpsiseadmete kasutamisest.
    Lüpsmine peab olema kõigiti loomulik, s.o. udar tuleb tühjendada piimast võimalikult nii,nagu see sünnib harilikult looduses. Loomulik udara tühjendamine on imemine. Ka lüpsmine sarnanegu võimalikult imemisega. Imemiskäik toimub niimoodi: noor loom saab udarast piima kätte sel teel,et ta, haarates nisa suhu , pigistab tugevasti selle ülimist osa, eraldab sel teel nisas oleva piima udarast, ning pigistades nisa keelega ja suulaega, imeb sealt piima välja. Ühtlasi annab ta vahet pidamata ninaga udarale kergeid tõukeid.
    Kui tahetakse lüpsta hästi, tuleb võimalikult järele aimata imemist.
    Käsitsilüps
    Pigistuslüps
    Kõige lähedam inimesele on nn imemis - ehk pigistuslüps. Sel juhul lüpsja toimetab järgmiselt:
  • Lüpsja võtab pooleldiavatud peoga nisa ümbert kinni võimalikult udara lähedalt, nõnda et nisa ots väikese sõrme alt jääb vabaks. Nisa olgu risti peopesa , mitte mööda päkka.
  • Kokku pigistades nimetisörme ja pöialt, eraldab nisasse valgunud piima udarast, ning
  • alates pika sõrmega ja lõpetades väikese sõrmega, surub sõrmed järjekorras kokku, pigistades sel moel piima nisast välja (nisakanali kaudu. Nisa ei tohi aga jääda sõrmeotste ja käepäka vahele).
  • Annab udarale käega kerge tõuke (nagu vasikaski ninaga) ning ühtlasi, haarates nina jälle udara juurest, jätkab pigistamist.
    „Ristilüps“
    Tavaliselt lüpstakse paremalt poolt. Lüpstakse tühjaks esiti esimesed, (s.o. kõhualusepoolsed) nisad, siis tagumised . Samuti on võimalik ka nn „ristilüps“, kusjuures lüpstakse vasakpoolne esimene ja parempoolne tagumine, siis vasakpoolne tagumine ja parempoolne esimene nisa. Üldiselt pole aga soovitav lüpsta korraga ühest esimesest ja teisest tagumisest nisast, sest sageli ei ole esimese ja tagumise udarapoole näärmete piimatekitamisvõime ühtlane ja tagumisest nisadest tuleb vähem piima kui esimestest. Seetõttu peaks üks käsi seisma sel ajal, kui teine käsi jätkab veel lüpsi. „Ristilüpsmist“ on küll oma ajal soovitatud : see soodustavat eriti piima valgumist nisadesse.
    Venituslüps
    Venituslüpsi puhul võetakse nisa kas pöidla ja nimetissõrme ja pikasõrme vahele, milliseid kokku pigistades eraldatakse nisas olev piim udarast ja neid sõrmi kokku pigistatult nisa mööda allapoole tõmmates ja seega ühtlasi nisa ventitades pigistatakse nisast piim välja.
    Venituslüps algajatel ei tundu nii raske, kui pigistuslüps. Sellepärast on see lüpsiviis ka nii levinud.
    Venituslüpsi tõttu arenevad nisad ebaloomulikult pikaks ja kõvaks. Sageli moonutab venituslüps nisade kuju ja rikub need niivõrt, et neid teisiti lüpsta üldse raske.
    Venituslüps ei rikku ka ainult nisade kuju, vaid tugeva venitamise tõttu võivad tekkida nisades musklite ja veresoonikeste vigastused, millised alatise igapäevase tõõtu ei paranening arenevad kergesti tõsisteks nisade vigastusteks. Suur hulk kõvasid nisasid, samuti mitmesuguseid parandamatuid nisade vigasid tuleb panna just halva venituslüpsi arvele. Udara- ja nisadetervishoiu seisukohalt pole see lüpsiviis sugugi õigustatud.
    Veel halvem on, kui venitades lüpstakse märjalt. Seda juhtub aga enamasti ikka, sest sõrmed, alatasa nisa mööda alla libisedes puutuvad ikka piimasse. Sel juhul otse pestakse piimaga nisa ja sõrmede küljest kõik mustus, mis tilgub lüpsikusse.
    Udara tühjakslüpsmine ja lüpsi lõpetamine
    Kui nisad on lüpsnud tühjaks, toimetatakse udara tühjekslüpsmist järgmiselt:
    Udara parema poole tühjakslüpsmisel
  • haaratakse parema käega eespoolne ja vasaku käega tagapoolne nääre, võimalikult kõrgemalt, näärmete ülemisest osast,
  • pigistades näärmeid tuuakse käed neid mööda allapoole, kuni täie peoga lõpuks pigistatakse piim nisadest.
    Udara vasaku poole tühjakslüpsmisel viiakse lehma parempoolne tagumine jalg võimalikulttahapoole ning
  • haaratakse parema käega vasakupoolne esimene, vasaku käega tagumine nääre, nõnda et pöidlad tungivad sügavale udarat pikuti poolitavasse vakku ja teised sõrmed haaravad näärmed võimalikult kõrgemalt,
  • pigistades näärmeid tuuakse käed allapoole, kuni jällegi lõpuks täie peoga pigistatakse piim nisadest.
    Tuues käed allapoole, peavad need haarama jällegi mõlemad näärmed ja töötama nad läbitäieliselt.
    Suurt udarat tühjaks lüpsta kirjeldatud viisil aga raske, sest käed ei ulatu udarat hästi ümbritsema ja see võib jääda mõnel kohal läbi töötamata.
    Masinalüps
    Lüpsiseadmed
    Tänapäeval kasutatakse peamiselt masinlüpsmismoodust:
    -kannu- ehk lüpsikusselüps
    -torusselüps
    -lüps lüpsiplatsil
    Kõige nimetatud seadmete tööprintsiip on ühesugune
  • Kannulüpsiaparaat koosneb:
    -kaanega õhukindlalt sulevatast lüpsikannust ehk lüpsikust, kuhu vaakumi abil imetakse piim.
    -pulsaatorist, mis muudab alalisvaakumi vahelduvaks vaakumiks, seega annab aparaadile vajaliku töörütmi
    -nisakannudest piima väljaimemiseks nisadest
    -kollektorist piima kogumiseks
    -üksikosi ühendavatest vaakumi- ja piimavoolikutest
  • Torusselüpsieadmetena kasutatakse samu aparaate, mis kannulüpsilgi. Erinevuseks on vaid lüpsikannu puudumine, sest piim juhitakse nisadest voolikute kaudu otse piimatorustikku. Sealt aga imetakse piim vaakumi abil piimaruumis asuvasse mahutisse, kus ta kurnatakse ja jahutatakse.
    Torusselüpsil saadakse puhtam piim kui kannulüpsil, sest piim ei puutu kokku laudalõhnaga, ka vähenevad muud saastumisvõimalused. Torusselüpsil on tublisti kergem ka lüpsjate tõõ, sest piim transporditakse laudast kaudu piimaruumi ilma lüpsja abita .
    Torusselüpsi puudus on pika lüpsitorustiku olemasolu, torude liitekohtade ebatihedus ja piima äravoolutorustiku paiknemine enamasti lauda lae all, kuhu piima imemiseks kulub rohkesti vaakumit.
  • Lüpsiplatsidel lüpsmine on mugavam, lüpsja asub süvendis, seal pole vaja lehma alla kükitada, kuid töö on pidev ja pingeline , ilma vaheaegadata. Piim saadakse puhtam, sest plats hoitakse pidevalt puhas. Lüpsjaid ehk lüpsioperaatoreid vajatakse vähem. Piimatorustik on lühem, seega vaakum tugevam ja tema tugevus vähem kõikuv. Üldjoontes on lüpsiplatsi puhul rakendatud torusselüpsi põhimõtet, kuid lüpsitorustik on lauda asemel viidud lüpsiplatsile. Lüpsiplatsiga lauda puuduseks on teiste lautadega võrreldes suurem söödavajadus, loomade alaline häirimine, sest neilpuudub oma kindel ase, loomade raskem grupeerimine toodangu alusel (eriti karjatamisel), lüpsjate perioodiline vahetumine. Tööjõu kokkuhoid on torusselüpsiga võrreldes tühine, lehmade toodang aga jääb lüpsiplatsil tavaliselt väiksemaks. Seepärast eelistatakse nõrga söödabaasi ja puuduliku töökorralduse puhul enamasti torusselüpsi.
  • Piima esmane käitlemine
    Lüpstud piim tuleb viivitamata koguda selleks ette nähtud puhastesse nõudesse või hoiutankidesse, et vältida kahjulikku mõju piima kvaliteedile.
    Lüpstud piim tuleb kuni kogumiseni säilitada piimaruumis.
    Piima kurnamisel tuleb kurnamaterjal enne imamisvõime ammendumist olenevalt kurnamaterjali tüübist, kas välja vahetada või puhastada enne igat lüpsmist. Pärast kurnariide kasutamist tuleb riie pesta ja keeta
    Kui piima ei koguta kahe tunni jooksul pärast lüpsmist, tuleb see jahutada temperatuurini 8 ºC või alla selle, kui piima kogutakse iga päev, või temperatuurini 6 ºC, kui kogumine ei ole igapäevane. Kuumtöötlus- ja töötlemisettevõttesse veol peab piima temperatuur olema alla 10 ºC. Seejuures peab olema välistatud toorpiima külmumine
    - piim tuleb jahutada 2 tunni jooksul pärast lüpsmist vähemalt 8C-ni, kui vedu toimub iga päeva (kui ülepäeva siis 4C-ni)
    - piim peab olema naturaalne sademeteta ja helvesteta, valge või kreemikas
    - piim ei tohi sisaldada neutraliseerivaid aineid (amoniaaki, soodat). pidurdusainete jääksisaldus peab olema alla 0,01RÜ/cm3
    - piima tihedus ei tohi ollla alla 1027kg/m3. Külmumistäpp mitte üle -0,520C
  • Piima saasteallikad
    Kvaliteetse piima tootmine
    Puhtast udarast lüpstav piim ei sisalda olulisel määral baktereid. Vaatamata sellele, et lüpsikkeskonn ja seadmete teatud saastumine bakteriga on möödapääsmatu, peaks bakterite üldarv headele hügieeninõutele vastavas jahutatud piimas jääma siiski alla 10 000 bakteri/ml. Juhul kui bakteriarvul piimas lastakse olulisel määral suureneda , võib see tuua endaga kaasa rasvade, valkude ja piimasuhkru lagunemise, millega omakorda kaasneb kõrvalmaitsete tekkimine. See vähendab märkmisväärselt ka piimatöötleja võimalusi sellise piima säilitamiseks ja kasutamiseks.
    Piima kõrge bakterioloogilise kvaliteedi tagamiseks farmi tasandil on oluline, et talunikud oleksid teadlikud saasteallikatest ning teaksid ka seda, kuidas neid kontrollida.
    Kõige suuremateks saasteallikateks on saastunud udar ning lüpsiseadmed.
    Mastiitsed lehmad toodavad ka kõrge bakteriarvuga piima. Mastiitselt üksiklehmadelt saadava piima milliliiter võib sisaldada miljoneid mikroorganisme ning olla sedavõrd nakatunud, et juhul, kui see lüpstakse üldpiimasse, tõuseb bakterisisaldus üldpiimas isegi kuni 100 000 bakterini milliliitri kohta. Seega on mastiidi kontrolli all hoidmine eriti oluline just piimas sisalduvate bakterite arvu silmas pidades. Oluline on ka udara välispind. Määrdunud nisade tagajärjeks võib olla piimas sisalduvate bakterite arv suurusjärgus kuni 100 000 bakterit /ml.
    Sageli põhjustavad piima suurt bakterisisaldust ka pesemata ja desinfitseerimata lüpsiseadmed. Silmale vaadetes puhtad pinnad võivad lisada piima baktereid koguses kuni 10000 bakterit/ml. Puudulikult puhastatud ja desinfitseeritud pinnad või seadmed omakorda võivad üldpiimas bakteriarvu tõsta kuni 10000 bakterit/ml võrra. Igakülgse tähelepanu pööramine piimatootmistehnikatele ja seadmete puhastamine on seega ülioluline, kui tootja soovib üldpiima bakteriarvu kontrolli all hoida.
    Eellüpsi piim tuleb lüpsta selleks ettenähtud lüpsitopsi, selleks et kontrollida mastiidile viitavate näitajate olemasolu.
    Vigastatud nisad võivad omakorda piima kvaliteeti mõjutada, sest kõik nahavigastused võivad kujuneda mastiidibakterite kasvukohaks ja sel moel bakterite üldarvu oluliselt suurendada, mille tagajärjeks võib olla mastiit ja raskematel juhtudel ka lüpsi ajal piima sattuv veri.
    Selleks et lüpsi ajal satuks piima võimalikult vähe baktereid, on oluline, et lehma ja piimatanki vahel asuvate seadmete poolt põhjustatav saaste oleks minimaalne. Baktereid on õhus, tolmus ja vees ning eriti sellises vees, mis sisaldab seadmetele ööseks jäänud piimajääke, kuna just sellised jääkained loovad bakteritele ülihea kasvukeskkonna ja põhjustavad sel moel bakteriarvu mitmekordistumis.
    Bakterite paljunemine piimas sõltub nii temperatuurist kui ka piima hoijuajast. Piima temperatuur hoiuajal mõjutab ka piimas kasvavate ja selle omadusi mõjutavate bakterite liiki. Bakterite kasvukiirus väheneb vastavalt sellele, mida madalam on piima hoiju- ja transportimise temperatuur. Bakterite arv hakkab kiiresti kasvama alates temperatuurist 100C. Temperatuuril alla 20C on valdava osa bakterite kasvukiirus praktiliselt null.
    Tuleb jälgida, et piima ei satuks ka vett – piima külmumistäpp peab olema alla -0,520C
    Vesi võib piima sattuda näiteks kui loputusveed jäävad torustikku.
    Piimas ei tohi ka olla pidurdusaineid. Need võivad olla antibiootikumiravi jäägid, kui ei ole järgitud ettekirjutusi ja piim on varem ühispiima hulka pandud, kui lubatakse. Pidurdusaineteks võivad olla ka deso- ja pesemisainete jäägid, kui ei loputata seadmeid pärast pesemist korralikult.
  • Lüpsiseadmete pesemine ja hooldamine
    ● Eelloputus – eemaldatakse kõik piimajäägid.
    Pesemine – alguses 70-800C, lõpus mitte alla 400C.
    Pesemisel kasutada vaheldumisi leeliselist ja happelist pesemisvahendid .
    • Soovitatav pesemislahuse ringlemisaeg 10-20 minutit.
    • Pesemisvahendit doseeri vastavalt juhendile.
    • Kuivata lüpsiseadme piimaliin, lastes läbi torustiku käsn korgi, selliselt toimides on kuivadel pindadel kahe lüpsi vahepeal bakterite areng pidurdunud.

  • Vastsündinu ja piimavasikate pidamine
    Vasikaid ei tohi pidada lõastatult, välja arvatud rühmana ühissulus peetavad vasikad, keda võib lõastada korraga kuni üheks tunniks piima või piimasaaduste andmise ajaks.
    Üksiksulus tohib pidada kuni 8 nädala vanuseid vasikaid(v.a. veterinaarsed kaalutlused). Vasika üksiksulu laius peab olema vähemalt võrdne vasika turja kõrgusega ja pikkus vähemalt võrdne 1,1 kordse vasika pikkusega mõõdetuna nina tipust sabajuureni. Kuni 2 nädalase vasika individuaalsulu pikkus on 1,20 m, laius 0,8 m; 3-8 nädalastel vastavalt
    1,6 m*0,9 m.
    Vasika üksiksulul, välja arvatud haigete loomade eraldamiseks kasutatavad sulud, ei tohi olla umbseid vaheseinu. Seintes peavad olema avad, mis võimaldavad loomadel üksteist näha ja tunda.
    Kui vasikaid peetakse rühmana, siis peab vaba põrandapinda selleka kasutatavas ühissulus olema vähemalt:
    • 220 kg- min 1,8 m².

    Põrand peab olema jäik ja sile, kuid mitte libe, et vältida vasikate vigastumist.
    Vasika puhkease peab olema mugav, puhas ja sealt tuleb tagada vedelike äravool. Kõigile alla kahe nädala vanustele vasikatele tuleb tagada sobiv allapanu (põhk).
    Vasikat ei tohi pidada alaliselt pimedas. Vasikate pidamise ruum või ehitis peab olema loomuliku valguse või kunstliku valgustusega piisavalt valgustatud. Kunstlik valgustus peab olema sisse lülitatud vähemalt kella 9.00- 17.00. Lisaks peab olema võimalus kasutada ööpäevaringselt lasavalgusallikat, et vajadusel kontrollida vasikate tervist.
    Kõik vasika tervisele ja heaolule vajalikud automaatsed ja mehhaanilised seadmed tuleb vähemalt üks kord päevas üle kontrollida.
    Kõik pinnad, millega vasikas võib kokku puutuda (seinad, söötmisseadmed jms) peavad olema kergesti puhastatavad ja desinfitseeritavad.
    Üle kahe nädala vanused vasikad peavad saama puhast joogivett vastavalt vajadusele. Sellest nõudest tulenevalt on soovitatav viia üksiksulus olevad vasikad kahenädalaseks saamise järel üle rühmasulgu, mille joogiveega varustamine on lihtsam (eriti talveperioodil).
  • Noorkarja pidamine
    Noorkarja oleks soovitav pidada nii, et esmapoegimine toimuks umbes kaheaastaselt. Vahetult pärast sündimist viiakse vasikad individuaal- või ühissulgu, kus neid peetakse 1..2 nädalat. Kuni 2-nädalasi vasikaid tohib pidada ainult põhu või muu sarnase pehme materjaliga kaetud pinnal. Esimese kolme päeva jooksul peavad vasikad saama ternespiima, hiljem minnakse üle naturaalpiima või piimaasendaja jootmisele. Alates 8. elupäevast peavad vasikad saama vabalt kvaliteetset heina.
    Individuaalsulus tohib pidada kuni 8- nädalasi vasikaid. Individuaalsulud võivad paikneda nii hoones sees kui õues. Vasikate individuaalsulud valmistatakse plastikust, puidust või vineerist. Kõige odavam ja käepärasem materjal on okaspuit, kõige kallim aga plastik. Mõned loomapidajad on kohandanud vasikate pidamiseks suured vedelikumahutid.
    Ühissulus peab vasika kohta olema vähemalt 1,5 m põrandapinda. Ühissulu pindala sõltub vasika massist:
    • Kuni 150 kg vasikatele – 1,5 m²;
    • 150...220 kg vasikatele – 1,7 m²;
    • Üle 220 kg vasikatele – 1,8 m².

    Ühte gruppi paigutatakse enam-vähem üheealised ja samasoolised loomad. Noorloomade pidamiseks mõeldud hooned on üldjuhul puit- või teraskonstruktsiooniga kergehitised. Väiksemate karjade korral peetakse noorloomi allapanukihil. Suuremate karjade jaoks sobib kõige paremini puhkelatrites pidamine. Allapanukihil pidamisel on võimalikud nii kald- kui horisontaalpõrandaga lahendused, mis on soovitatavalt eraldi söötmiskäiguga.
  • Nuum- ja lihaveiste pidamine
    Nuumveiste pidamine on viimastel aastatel Eestis oluliselt vähenenud seoses avatud turumajanduse tingimustele. Eestis on hakatud muu maailma eeskujul üha enam pidama spetsiaalseid lihaveisetõuge. Nuumpulle on enamasti peetud lõas, kus palju tööaega kulutatakse asemete puhastamiseks. Nuumpulle oleks soovitav pidada kas restpõrandal või sõnnikukihil. Nuumveiseid peetakse üldjuhul aastaringselt laudas, mis võib olla nii soojustatud kui ka soojustamata välispiiretega. Ühes grupis peetakse tavaliselt 5...10 enam-vähem ühevanust nuumpulli. Rühmsulgude piirded valmistatakse tavaliselt terastorudest, nende kõrgus põrandast (sügavallapanu tasapinnast peab olema vähemalt 1,4 m.)
    Lihaveiste pidamiseks mõeldud laudad on üldjuhul soojustama välispiiretega.
    Veiste lõaspidamine.
    Veiste lõastatult pidamine õigustab annast kõige paremini väiksema, 10...20- pealise karja puhul, kus eraldi lüpsiplatsi ehitamine ei ole majanduslikult otstarbekas. Lõaspidamise eeliseks loetakse võimalust loomade individuaalseks kohtlemiseks. Puudused on raskused aseme puhtana hoidmisel ning suurem inimtöökulu. Kindlasti peavad lõaspidamislaudad olema korralikult soojustatud. Lõaspidamislauda kõige tähtsamaks tehnoloogiliseks detailiks on ase, millel loom on sunnitud veetma suurema osa elust. Kogu toiming on seotud looma asemega. Iga aseme juurde viiakse vajalikud söödad, joogivesi , allapanu ja muud looma eluks vajalik. Aset peab perioodiliselt puhastama , kusjuures iga päev tuleb sinna lisada piisav kogus allapanu. Aseme mõõtmed peavad vastama looma keha mõõtmetele. Samas ei tohi ase olla ka liiga suur. Liiga pikka aset on raske puhtana hoida. Lõaspidamislaudas paiknevad asemed tavaliselt kahes reas. Suuremates lautades ka kolmes või neljas reas. Kaherealised laudad võivad olla nii ühise söötmise- kui ka ühise sõnnikukäiguga. Söötmise hõlbustamiseks eelistatakse sageli ühise söötmiskäiguga lahendusi. Loomade asemetel põiki pööramise takistamiseks paigutatakse asemete vahele (või vähemalt iga teise aseme järele) eralduskaar. Lamamisasemele sattunud virtsa kiire sõnnikurenni valgumise tagamiseks rihitatakse ase sõnnikurennisuunalise 2...3% kaldega. Sobivamad allapanumaterjalid on hekselpõhk ja saepuru . Turvas kasutatakse samuti,kuid ta on kallis ja tolmab enam kui teised allapanuliigid.
    Veiste puhke - söötmislatrites pidamine.
    Veiste puhke- söötmislatrites (kombilatrites) pidamine erineb lõastatud pidamisest vaid selle poolest, et loomad on lõastamata ning lüpsmine toimub lüpsiplatsil. Kõikide asemete ning aseme ja söödalava vahel on piirded, mis üheskoos moodustavad latri. Loomad suletakse latrisse söömise või traktoriga sõnniku väljalükkamise ajaks. Muul ajal võivad loomad sõnnikukäigus vabalt ringi liikuda . Loomade sulgemine puhke- söötmislatrisse toimub tagantpoolt kapronköiega (tekib neljast küljest suletud sulg). Virtsa äravalgumise tagamiseks ehitatakse ase sõnnikukäigupoolse 2...3% kaldega.
    Veiste sõnnikukihil pidamine.
    Veiste sõnnikukihil pidamine on vabapidamise üks vorme, kus loomade puhke- ja lamamisala puhastamine sõnnikust toimub vastavalt vajadusele 1 või 2 korda aastas (madala laega laudas sagedamini). Veiste puhtuse ja heaolu tagamiseks laotatakse sõnnikukihile piisavas koguses allapanu (üldjuhul põhku). Sõnnikukihil pidamist peetakse veiste heaolu seisukohalt üheks parimaks võimalikuks lahenduseks. Puuduseks on suure koguse allapanupõhu vajadus.
    Sõltuvalt lamamisala põranda kaldest ja sõnnikukihi eemaldamise viisist lamamisalalt jagatakse pidamisviisid:
    • Sügavallapanul pidamine;
    • Kaldpõrandal pidamine.
    • Sügavallapanuga laudas peaks lehma 100 kg eluskaalu kohta olema keskmiselt 1 m²

    lamamisala pinda, seega 5...7 m². Veiste sügavallapanul pidamisel tuleb arvestada, et sõnnikukiht loomade puhke- ja lamamisalal kasvab. Kui sõnnikukiht on tõusnud söödalavaga ühele tasapinnale,tuleb söödalava (söödaküna) tõsta kõrgemale või vedada üleliigne sõnnik laudast välja. Sellist pidamisviisi nimetatakse ühealaliseks sügavallapanul pidamiseks. Paigutades söödalava ja puhkeala vahele perioodiliselt puhastatava käigu, ei ole söödaküna vaja kõrgemale tõsta.
    • Ühealaline sügavallapanuga laut .

    Sellisel laudal paikneb söödalava vahetult loomade lamamisala kõrval. Päevane allapanuväljendus on 10...15 kg looma kohta. Kui eeldame, et lehm toodab ööpäevas 50 liitrit sõnnikut ja virtsa, tekib kuus 2...2,2 m kinnitallatud tahkesõnnikut. Kui lamamisala pindala on looma kohta 6 m, kasvab sõnnikukiht kuus 33...35 sm. Ühe alaga sügavallapanul pidamist kasutatakse vaid noorkarja ja lihaveiste pidamiseks.
    • Kahealaline sügavallapanuga lehmalaut

    Sellises laudas saavad loomad liikuda kahel ajal: söömiskäigus ja sügavallapanuga puhkealal. Söömiskäigu laius on 3...4 m. Söömiskäiku tuleb puhastada vähemalt üks kord päevas, lamamisalalt veetakse sõnnik välja 1...2 korda aastas. Lauda sügavallapanuala ise on nagu katusega sõnnikuhoidla, mis peaks mahutama kogu talveperioodi sõnniku. Talveperioodil kasvab sügavallapanukiht 1,2...1,5 m paksuseks ( põhu kogus 10 kg looma kohta päevas). Lauda sisekõrgus valitakse lähtuvalt sõnnikuseadmete töökõrgusest (harilikult 5...6 m). Külmlauda planeerimisel on soovitatav söötmiskäik ehitada hoone lõunakülge. Sellisel juhul võib söötmiskäigu välisseina ära jätta või katta see luulevõrgu või ülestõstetava kardinaga. Enamasti paikneb söömiskäik ümbritsevast maapinnast veidi kõrgemal. Selliselt saab vältida sade- ja sulavete lautavalgumist. Sügavallapanuga ala paikneb üldjuhul maapinnast allpool. Lauta ümbritsev maapind tuleb planeerida nii, et pinnavesi ei saaks valguda vastu hoone seinu. Sõnnikuga kokkupuutuvate seinte juures tuleb kindlasti võtta arvesse sõnnikukihi poolt seinale kanduv külgsurve.
    • Kaldpõrandal pidamine sai alguse Kesk-Euroopa mägialadelt ( Šveits, Lõuna-

    Saksamaa). Puhke- ja lamamisala põranda kalle on 6...10%. Allapanu (peenestatud põhk) laotatakse lamamisala ülemisele veerandile. Mida rohkem allapanu, seda enam seguneb põhk virtsa ja sõnnikuga. Kaldpõranda alumisse serve jõudnud sõnnikukiht murdub umbes 20 sm kõrguse astme kohalt sõnnikukäigu horisontaalsele põrandale. Sealt edasi lükatakse sõnnik traktori või sõnnikukraabi abil vastavalt vajadusel sõnnikuhoidlasse. Kaldpõrandaga lauda tööle hakkamiseks on küllaldane surve sõnnikukihile, mis kutsuks esile sõnnikukihi allalibisemise. Loomade mass peab olema vähemalt 180 kg. Lisaks sellele tuleb tagada loomade optimaalne arv lamamisalal, et süsteem funktsioneeriks ning loomad saaksid normaalselt puhata.
    Kaldpõrandaga laut peab olema pidevalt töös. Kui lamamisala on vahepeal loomadest tühi, kuivab sõnnik põranda külge kinni. Selleks, et kaldpõrand jälle toimima hakkaks , on vaja kogu pind sõnnikust puhastada, tuua uus kiht allapanu, see veega niisutada, tuua veel kiht allapanu ja siis lasta loomad peale.
    Sarnaselt sügavallapanul pidamisele võivad ka kaldpõrandaga laudad olla nii ühe- kui kahealalised.
    • Ühealalises kaldpõrandaga laudas paiknevad nii loomade puhke-, jalutus- kui

    söömisalad ühes ruumis. Söötmiskäik asub enamasti kaldpõranda ülemises servas . Söödalava ääres paiknev kaldpõrand, mis on loomade söömiskäiguks, tehakse 1,5 m ulatuses väiksema kaldega kui ülejäänud kaldpõrand.
    • Kahealalises kaldpõrandaga laudas on söötmiskäigu ja lamamisala vahel

    horisontaalne söömis- ja jalutuskäik.
  • Piima omahinna arvestus
    piima omahind =kulud piima tootmiseks kokku/turustusmisele läinud piim kg-des.
    2002. aastal (esimesed 8 kuud) oli kogu farmi piima kg omahind 2,68 EEK ?????
  • Veiseliha omahinna arvestus
    Liha omahind on 1 kg liha tootmiseks kuluv raha.
    Liha omahinna arvestamiseks tuleb kokku arvestada looma tapaküpseks saamiseks kulunud raha ja jagada see müüdud liha kg-dega.
  • Maheveisekasvatuse põhiprintsiibid

    Linnukasvatus


  • Linnukasvatussaaduste tootmine Eestis ja maailmas.
    Põllumajanduslindudest kasvatatakse Eestis praegu arvukamalt ainult kanu , väikestes perefarmides ka kalkuneid ja hanesid. Kanu peetakse munade ja liha saamiseks, kõrvaltoodanguna saadakse sulgi ja väärtuslikku linnusõnnikut.’
    Kanabroilerite kasvatamise põhieesmärgiks on liha tootmine. Kõrvalsaadustena kasutatakse kanabroilerite tapajäätmeid ja sõnnikut, kuid sellest laekuv tulu on väike.
    Kanabroilerite tapasaagis ja söödavate osade kogus on suur. 8-nädalaste täielikult roogitud kanabroilerite tapasaagis moodustab 62…65%, koos söödavate siseelundite ja kaelaga aga 69…70% tapaeelsest kehamassist. Umbes 75% kanabroilerite lihaste massist moodustavad rinna- ja jalalihased , olles lihakeha kõige väärtuslikumad osad.
    Teiste lihaliikidega võrreldes sisaldab kanabroileriliha rohkem valku, 20-22. Rasva on broilerilihas 4,5-10,5%, mineraalaineid 1,1-1,2%. Valges lihas on rohkem toorproteiini (23%) kui punases lihas (18-19%). Punases lihas on rohkem jällegi rasva (2,7-2,9%) kui valges lihas (0,5%).
    100 g kanabroileriliha sisaldab 132-182 kcal energiat. Lihakeha keemilist koostist mõjutab vanus ja sugupool . Enamasti on vanemate kanabroilerite lihas rohkem rasva ja vähem toorproteiini.
    Broileriliha on skleroproteiinide väikese sisalduse tõttu eriti õrn. Valge liha oma suurema proteiinisisalduse ja väiksema rasvasisalduse tõttu kui punane liha on kõrgete dieetiliste omadustega ja sobib laste, eakate ja haigete dieettoiduna.
    Rasva ja proteiini sobivamaiks vahekorraks kanabroilerilihas peetakse 1:2. Seega ei tohiks broileriliha rasvasisaldus liha kvaliteedi seisukohalt ületada 10%. Sellise rasvasisalduse korral on liha maitseomadused isegi paremad, sest linnuliha lipiidides on rikkalikult inimesele asendamatuid rasvhappeid nagu linool-, linoleen- ja arahhidoonhapet. Kodulindude rasv sisaldab inimesele asendamatuid rasvhappeid 2,5-11 korda rohkem kui teised loomsed rasvaliigid.
    Kanabroileriliha sisaldab ka rohkesti mineraalaineid ja vitamiine.
    Keemilisest ja biokeemilisest koostisest lähtudes on kanabroileriliha dieetilised omadused väga head.
    Kalkunite tapasaagis on tavaliselt 60…80%. Emasnoorkalkunite tapasaagis on tavaliselt veidi suurem kui samavanustel isasnoorkalkunitel.
    Kõige olulisim lihakeha kvaliteedi näitaja on söödavate osade hulk lihakehas. See moodustab kalkunitel 68…73%. Kõige suurema dieetilise väärtusega on rinnalihas, mille osatähtsus varieerub 23…28% vahel.
    Kalkuniliha on kõrge dieetilise väärtusega, sest ta sisaldab teiste põllumajandusloomade ja -lindude lihaga võrreldes suhteliselt palju valku ja vähe rasva. Ta on kergesti seeduv ja inimorganismi poolt kergesti omastatav ning rikas B-rühma vitamiinide poolest. Kalkunite vanemaks saades suureneb liha rasvasisaldus ja väheneb proteiinisisaldus ning seega ka dieetiline väärtus.
    Aminohappeliselt koostiselt sisaldab kalkuniliha kõiki inimesele asendamatuid aminohappeid.
    Makro- ja mikroelementide sisalduse poolest on eriti väärtuslik maks, milles leidub palju rauda. Üldse on söödavate siseelundite toiteväärtus kõrge.
    Kalkunimuna
    Kanamunaga võrreldes on kalkunimunal suhteliselt väike rebu , kuid koor ja koorealused kiudkestad kaaluvad märgatavalt rohkem. Kanamunaga võrreldes sisaldab kalkunimuna rebu vähem toorproteiini ja rohkem rasva, kuid kulinaarselt väärtuselt on nad võrdsed.
    Intensiivses hanekasvatuses realiseeritakse noorhaned hanebroileritena lihaks 56…70 päeva vanuselt. Selleks ajaks langeb nende kasvuintensiivsus, halveneb söödaväärindus ja algab uute verisulekontsude moodustumine uueks sulgimiseks, mis raskendab lihakehade töötlemist ja vähendab nende kvaliteeti. Hanedel on võime ladestada organismi suurel hulgal rasva. Seejuures on hanerasv märgatavalt paremate dieetiliste omadustega ja inimorganism omastab seda paremini kui teiste loomade rasva. Hanerasva tuntakse rahvameditsiinis kui tõhusat vahendit külmetushaiguste raviks. Täiskasvanud nuumatud hane lihakeha võib sisaldada 40% ja rohkem rasva.
    Sulgi ja udusulgi saadakse täiskasvanud hanelt umbes 300 g. Udusulgi kitkutakse ka elusatelt hanedelt. Sel juhul saadakse hanelt mitu korda rohkem udusulgi. Täiskasvanud hanede udusuled on paremad kui noortel. Hanesulgedest valmistatud padjad, tekid , magamiskotid jms. on väga kerged, soojad , pehmed ja vastupidavad.
    Värskeid hanemune võib tarvitada toiduks. Hanemuna morfoloogiline ja keemiline koostis ei erine nimetamisväärselt kanamuna koostisest.
    Teiste lihaks kasvatatavate lindude lihaga võrreldes on pardiliha suurema rasvasisaldusega. Veel rohkem rasva sisaldab vaid nuumatud hanede liha. Proteiinisisaldus on suure rasva-sisalduse tõttu pardilihas suhteliselt väike. Sellegipoolest on pardiliha proteiinisisalduselt lähedane noorveise lihale.
    Liha keemiline koostis oleneb partide konditsioonist, vanusest, kehamassist ja sugupoolest. Partide kehamassi suurenedes suureneb tavaliselt ka liha rasvasisaldus. Isaspartide liha sisaldab rohkem proteiini kui emaspartide liha. Pardiliha sobib paljude delikatesskonservide valmistamiseks ja vääriks senisest mitmekülgsemat kasutamist.
    Pardiliha kalorsus on suure rasvasisalduse tõttu kõrge: 100 g pardiliha keskmine kalorsus on 365 kcal, pardibroilerite lihal 294 kcal.
    Keemiliselt koostiselt sarnanevad pardimunad teiste linnuliikide munadega ja sobivad ka toidumunadeks.
    Hinnaliseks kõrvalsaaduseks on suled ja udusuled, mida kasutatakse kergetööstuses.
    Suled moodustavad partide tapaeelsest eluskaalust keskmiselt 4,4…5,0%. Sõnnikust võib valmistada väga head granuleeritud väetist.
    1.1. Linnukasvatuse arengusuunad maailmas
    Maailma linnukasvatuses on jätkunud linnukasvatustootmise pidev kasv. Seda tõestab linnuliha kogutoodang maailmas, mis oli 1998.a 62, 1999.a 65, 2000.a 69, 2001.a 72, 2002.a 74 ja 2003.a 76 miljonit tonni. Juurdekasv aastas oli ca 2 miljonit tonni.
    Seoses uute toodete turuletulekuga on oluliselt kasvanud linnuliha tarbimine. Kui näiteks kümme aastat tagasi 1997. a tarbiti maailmas 58 miljonit tonni lin nuliha, mis moodustas kogu lihast 28%, siis Saksamaa Kiili Christian -Albertsi nimelise Ülikooli teadlaste prognooside kohaselt suureneb linnuliha tarbimine aastaks 2020 151 miljoni tonnini ja linnuliha osatähtsus liha kogutarbimises 40%-ni. 1996. a suurenes linnuliha tarbimine maailmas sedavõrd, et see möödus veiseliha tarbimisest ning 2010. aasta paiku on oodata, et linnuliha saab maailmas sealiha ees kõige enam tarbitavaks lihaliigiks.
    Linnuliha tootmine Euroopa Liidu liikmesr iikides oli 2002...2006.a keskmiselt 10,9 miljonit tonni aastas. 2007.a prognoositakse toota 11,1, 2012.a 11,5 miljonit tonni linnuliha.
    Linnuliha tarbimise prognoos Euroopa Liidu liikmesriikides sellist suurt kasvu nagu maailmas ei näita. Kui 2006. a tarbis Euroopa kümnes vanas liikmesriigis iga elanik keskmiselt 25 kg linnuliha, siis 2012.a võib see ulatuda 27 kilogrammini. Samas proportsioonis toimub linnuliha tarbimise kasv ka uutes liikmesriikides Kanamunade kogutoodang suurenes 1998.a 52 miljonilt tonnilt 2002.a 55 ja 2004.a 58 miljoni tonnini. 2005.a kasvas munade kogutoodang 59 miljoni tonnini. FAO (ÜRO juures tegutsev Toitlustus ja Põllumajandusorganisatsioon) andmetel kasvab munatoodang maailmas 3% aastas. 2005. a kasvas munade kogutoodang 59 miljoni tonnini. Kõige enam
    toodetakse mune Aasias – 36, Euroopas – 10, Lõuna-Ameerikas – 3, Põhja–Ameerikas 8, Aafrikas 2 ja Okeaanias 0,2 miljonit tonni. Maailma suurim munatootja on Hiina 26 miljoni tonniga, kusjuures munatoodang kasvab
    seal äärmiselt kiiresti – ca 9% aastas. USA-s toodetakse aastas üle 5 miljoni tonni mune, Jaapanis 3 miljonit tonni, Venemaal, Indias ja Mehhikos igaühes ligi 2 miljonit tonni. Eesti Statistikaameti andmetel toodeti 1990. a iga Eesti elaniku kohta 360 muna, millega olime Euroopas Hollandi, Ungari ja Belgia (koos Luksenburgiga) 4. kohal. Kuna Eestimaa
    linnukasvatajad ei ole seni ei siseriiklikest ega ka Euroopa Liidu struktuurifondidest mingisuguseid toetusi saanud, siis on ebavõrdse konkurentsi tingimustes kanamunade tootmine sedavõrd tagasi läinud, et 2006. a toodeti meil iga elaniku kohta vaid 136 muna, millega oleme praktiliselt Euroopa Liidus "punaseks laternaks".
    Kanamunade tootmisel Euroopa Liidus aastatel 2005…2012 mingit olulist kasvu ei prognoosita. Kuna tootmine suureneb väga vähesel määral, siis ei saa
    suureneda ka munade tarbimine.
  • Põllumajanduslindude majanduslikult kasulikud omadused.
  • Linnud on väga varavalmivad – kanad saavad nõuetekohase söötmise ja pidamise korral suguküpseks juba 5...6 kuu vanuselt, kalkunid ja pardid 6...8 kuu vanuselt, haned teise eluaasta lõpuks, vutt 45 päeva vanuselt (linudude puhul loetakse suguküpsuseks vanust, mil lind muneb esimese muna).
  • Suur toodang – Hea muneja kana muneb aastas 280...300 muna. Muna kaalub 50...65 g. Seega toodab kana aastas 14...19,5 kg munamassi , mis ületab kana enda elumassi 5...8 korda.
  • Munade kõrge toiteväärtus – munad sisaldavad inimtoiduks kõiki vajalikke toitaineid ja vitamiine kergesti omastataval kujul.
  • Hea söödaväärindus – ühe kg munamassi tootmiseks kulub kanal suhteliselt vähe sööta (tasakaalustatud söötmise korral 2,4...2,6 kg täisratsioonilist kuivsööta, tagasihoidlikuma söötmise korral 3,2...3,5 kg)
  • Kiire kasv – tibu kaalub koorudes 30...40 g, kahe ja poole kuu vanuselt juba 1500...1600 g. Tibude kehamass suureneb 80 päevaga ligi 40...50 korda.
  • Ökonoomsus – linnuliha tootmine on ökonoomne. Ühegi teise loomaliigiga ei ole võimalik nii kiiresti ja nii väikese söödakuluga liha toota.
  • Linnuliha kõrge toiteväärtus – linnuliha on valgurikas ja maitsev, sisaldab suht vähe rasve, mistõttu on hinnatud dieettoiduna.
  • Suur sigivus – munakanalt võib saada aastas 200 järglast, lihakanalt 80...150 järglast. Kõige kiirema reproduktsioonitsükliga on vutt – munema hakkab 43...45 päevaselt, hautamisperiood kestab 17 p, seega on uus pesakond võimalik saada 2 kuu pärast.
  • Hea aklimatsioonivõime – kümnete tuhandete lindude üleskasvatamine ühes ruumis pole vähendanud nende produktiivsust
  • Suur tapasaagis – 70-75%. Tapasaagis on kõrgem kalkunitel ja kanabroileritel.
  • Kõrge kehatemperatuur – 41...42’C
  • Embrüonaalne areng väljaspoole ema keha – kunstlik hautamine
  • Igaastane sulgimine
  • Muna morfoloogiline ja keemiline koostis.
    2.7.1.2. Kanamuna koostis
    Kanamunade koostisosade protsentuaalne vahekord on toodud tabelis 2.15.
    Kanamuna rebus on 51,3% kuivainet, sellest proteiini 16,6%, süsivesikuid 1,0%, rasvu 32,6% ja mineraalaineid 1,1%. Kanamunade rebu värvuse intensiivsus ei sõltu erinevalt üldlevinud arvamusest mitte selle A-vitamiini sisaldusest, vaid teatud värvainete olemasolust rebus. Sellisteks värvaineteks on karotinoidid – ksantofüllid ja karotiinid. Kanade munarebus olev pigment sisaldab tavaliselt 70% luteiini, 20% zeaksantiini ja 10% krüptoksantiini. 1 g kanamuna rebu sisaldab ligikaudu 1,9 mkg karotiine ja 21 mkg ksantofülle. Krüptoksantiin on seejuures ainuke ksantofüll, mis toimib A-vitamiini provitamiinina. Söötadest on ksantofüllide allikana tuntud kollane mais, maisi gluteenjahu, lutsernheinajahu, päevalilleõli, punane pipar. Kanade piiratud söötmisel ladestuvad ksantofüllid ainult munarebusse, mistõttu kanade nahk muutub pigmendivaeseks.
    Munavalges on kuivainet 12,1%, sellest proteiini 10,6%, rasvu 0,03%, süsivesikuid 0,9% ja mineraalaineid 0,6%. Kanamuna koor sisaldab 95,1% anorgaanilist ainet, 3,3% toorproteiini ja 1,6% vett. Koore koostisest moodustavad protsentides: kaltsiumkarbonaat 98,43, magneesiumkarbonaat 0,84 ja kaltsiumfosfaat 0,73. Kooreta kanamuna keskmine keemiline koostis on järgmine: kuivainet 25,05, proteiini 12,51, rasvu 10,56, süsivesikuid 1,00 ja mineraalaineid 0,6%. 100 munasisu sisaldab 163 kcal brutoenergiat. Kanamunas on leitud rohkem kui 30 makro-, mikro - ja ultramikroelementi ning kõik tuntud vitamiinid.
  • Muna ehitus ja moodustumine.
    Muna koosneb rebust, munavalgest, koorealustest kiudkestadest ja lubikestast ehk munakoorest.
    Rebu on arenevale lootele toitainete tagavaraks. Ta koosneb vaheldumisi paiknevatest kuuest valgest ja kuuest kollase rebu kihist ning neid katvast rebukilest ehk
    vitelliinkestast. Väga suured munad on tihti kahe rebuga. Iduketas asetseb 3 mm läbimõõduga valkja moodustisena rebu pinnal. Rebu sisemusse viib iduketta juurest rebutaela kael, mis lõpeb rebutaela ehk la tebraga. Mõnikord esineb rebu pinnal vereplekke, mis võivad sinna sattuda munarebu vabanemise ajal folliikulist.
    Munavalge koosneb neljast kihist: väline vedel, keskmine tihe, keskmine vedel ja sisemine tihe ehk keeriskiht. Rebu paikneb keeriste abil munavalge sees enam-vähem püsivas asendis. Munavalget ümbritseb sise mine koorealune kiudkest ehk munakest (paksus ca 22 µm), mis on välimise koorealuse kiudkestaga (paksus ca 48 µm) liitunud. Muna jämedas otsas on kiudkestad üksteisest eraldunud, mille tulemusena moodustub muna säilitamisel õhuruum. Kanamunas moodustab väline vedel munavalge kiht keskmiselt 23% kogu munavalgest, järgmised kihid vastavalt 57, 17 ja 3%.
    Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele
    mineraalainete allikaks. Munakoore paks us on kanamunadel 0,25…0,40 mm. Munakoor on pealt kaetud poore sulgeva liimja kaitsekihiga – kutiikulaga. Kutiikula osatähtsus on suur ka koore tugevuse kujunemisel. Nii arvatakse, et kutiikula eemaldamine vähendab tunduvalt koore tugevust ja et pruunikoorelised munad on vastupidavamad just poole paksema kutiikula tõttu. Koores endas on anorgaaniline aine läbi põimunud orgaanilise aine kiududega, mis teeb koore vastupidavamaks. Koore vastupidavus sõltub tema
    paksusest ja muna kujust . Muna purustamiseks tömbist otsast on vaja 4,73, teravast otsast 5,57 kg rõhku. Muna puruksmuljumiseks mööda pikemat diameetrit on vaja 1…2 kg võrra suuremat jõudu kui lühema diameetri korral. Munakoore tugevus on munade tööstuslikul tootmisel (mehhaanilisel kogumisel) äärmiselt oluline. On selgitatud , et kui munakoore paksus on alla 0,29 mm, puruneb mehhaanilisel kogumisel neist enamik. Nõrk munakoor
    ja häired munakogumismehhanismide töös võivad kogumisel põhjustada kuni 10% munade pragunemise või purunemise. Munakoore tugevus oleneb suuresti kanade söötmisest (sööda Ca ja P sisaldusest), kuid ka kanade tõust, vanusest ja munemisintensiivsusest.
    Anomaaliaid esineb munakoore ehituses küllaltki sageli. Esineb nahkmune (kooreta), väga õhukese või ülipaksu koorega mune. Munakoor võib olla marmorjas, teralise ehitusega või lubjaköbrukestega. Munakoore värvus on tingitud koore pigmenteerumisest. Kanamuna koor on kas valge, pruunikas või viimasel ajal kasutatavatel kanakrossidel helepruun . Munakoores on 7000…17 000 poori . Tihedamini on neid muna tömbis otsas. Läbi kutiikula, lubikoore pooride ja kiudkestade aurub munast säilitamise ajal vett ning
    hautamise ajal toimub gaasivahetus. Terve viljastamata kanamuna eraldab päevas 3,5 mg (ca 1,8 cm3) CO2. Samal ajal aurub munast pidevalt vett. 10 ° C temperatuuri ja 80% suhtelise õhuniiskuse juures kaotab kanamuna iga päev 0,015 g vett (ca 0,025% muna massist). Pooride arv on tõuti erinev. Näiteks valge leghorni kana munal on teravas otsas 1 cm2-l 94, plimutroki kana munal 116 poori.
    Kanamuna mass varieerub küllaltki suurtes piirides, 45…75 grammini. Ebanormaalseteks tuleb lugeda mune massiga alla 35 ja üle 85 g. Keskmiseks kanamunade massiks on 55…65 g, haudemunadeks sobivate munade keskmine mass on piirides 50…75 g. Väikesteks peetakse mune massiga alla 53 g, keskmisteks 53…63 grammiseid, suurteks 63…73 grammiseid, väga suurteks vähemalt 73-grammiseid. Munade mass tavaliselt suureneb koos kana vanusega. Ebanormaalsetes munades võib leiduda ka võõrkehi – vereplekke, mis võivad rebule sattuda munarebu vabanemise ajal folliikulist.
    Muna koaguleerumistemperatuur on 57 ° C, munavalgel 55…60 ° C, rebul 56…70 ° C. Brutoenergiat (kcal/g) on munavalgel 5,7, rebul 8,1. Munavalge külmub temperatuuril –0,45 ° C, rebu –0,65 ° C. Terve kanamuna võib ilma külmumata jahtuda –1…–2 ° C-ni. Pikem säilitamine temperatuuril –3…–4 ° C viib külmumise järel muna purunemisele.
  • Vutikasvatus.
    2.1. Vuttide bioloogilised iseärasused
    Vuti nimetuse all tuntav farmilind pärineb põldvutist ( Coturnix coturnix). Linnu ladinakeelne nimi imiteerib isaslinnu hüüdu "co-turr-nexx" (Hoffmann, 2000). Põldvutid kuuluvad kanaliste (Galliformes ) seltsi, faasanlaste ( Phasianidae ) sugukonda. Eri piirkondadest pärinevaid põldvutte on kuus liiki, nendest olulisemad on Euroopas Coturnix coturnix coturnix, Ida-Aasias ja Jaapanis Coturnix coturnix japonica . Mõlemad kuuluvad ühte liiki. Ameerika Ühendriikide idaosas levinud valgekurk-puuvutt on zooloogilises süsteemis eelnimetatutest kaugel.
    Põldvutt on kõige väiksem kanaline. Ta on kuldnokasuurune ja kaalub 73...134 g. Looduses elutseb ta eranditult maapinnal ega tõuse peaaegu kunagi lendu. Kui ta on selleks sunnitud, lendab ta väga kiiresti madalal maapinna kohal. Põldvutt on ülapoolelt kollakaspruun rohkete tumedate ja heledate tähnidega, altpoolt kollakasvalge.
    Varjevärvuse tõttu on teda maapinnal raske märgata.
    Looduses on põldvutt laialt levinud: Skandinaavia poolsaarest, Atlandi ookeani ja Vahemere saartest kuni Loode-Indiani, Põhja-Hiinani ja Jaapanini. Eestis elutseb põldvutt kultuurmaastikul väikesearvulise haudelinnuna. Lindude põhiosa talvitub troopilise Aafrika põhjaosas, ka Indias, Jaapani saartel, Birmas (Loomade..., 1980).
    Põldvutt ei moodusta alatisi paare, isaslinnud paarituvad ükskõik millise emasega. Isased on liikuvad ja häälekad, kaldudes ka kisklema. Kurnas on tavaliselt 8...20 pruunitaustalist mustjaspruunide tähnidega muna. Haudumine kestab 15...17 päeva. Isaslinnud ei võta haudumisest ega poegade kasvatamisest osa. Kohe pärast poegade koorumist hülgab pesakond pesa. Noored kasvavad kiiresti, 35...40 päeva vanuses on nad vanalindude suurused. Põldvutid on põhiliselt taimetoidulised .
    Farmivuttidele on looduslikud isendid paljugi pärandanud: varjevärvuse, lennuvõime, isaste paarituskihu ja valju häälitsemise, tib ude vilkuse, varjerefleksi ja kiire kasvu, munade hautamiskestuse. Paarikümnekordselt on aga paranenud munatootmisvõime, kadunud aga haudeinstinkt.
    Põllumajanduslindudena kasvat atavatel vuttidel on teiste linnuliikidega konkureerimisel terve rida eeliseid : hea kohanemisvõime, varajane suguküpsus ja seega kiire põlvkonnavahetus, suur sigivus, hea vastupanuvõime haigustele.
    Vutid on kaasajal kõige intensiivsemalt toodangut andev põllumajanduslind. Munemine algab keskmiselt 40...45. elupäeval, munemisintensiivsus suureneb kiiresti ja püsib kõrgena 8...10 munemiskuud. Munemisintensiivsus suureneb esimese viie munemispäeva 5%lt 70%le esimese munemiskuu lõpuks ja 80...90%le teisel munemiskuul. Aastane munatoodang võib ületada 300 muna. Vutimuna keskmine mass on 12...14 g, munade hautamiskestus on 17 päeva.
    Vutitibud on väga kiire kasvuga. Vastkoorunud tibude kehamass on vaid 8...10 g, kahe kuuga suureneb see 15...20 korda. Täiskasvanud vuttide kehamass võib olla küllaltki erinev, sõltudes aretussuunast (alates munasuunaga emasvuttide 160 grammist kuni lihasuunaliste 330 grammini). Isasvutid on mõnevõrra kergemad.
    Täiskasvanud vutid ei talu pidamistingimuste järske muutusi. Munemist alustanud vuttide ümberpaigutamine, ruumi t° järsk muutus, vali müra, sööda koostise järsk muutumine võivad munemise päevapealt lõpetada. Noored vutid on kohanemisvõimelisemad. Vutte saab küll kasvatada ka kesistes pidamistingimustes, kuid maksimaalset toodangut saab neilt ainult optimaalsetes tingimustes. Eesti vutifarmide kogemused on näidanud, et
    vutitibude kasvatamisel on oluline isegi valgustuse värvus ja allapanukihi paksus, rääkimata siis t°, vaikusest või sööda koostisest.
    2.2.2. Eesti vutitõu iseloomustus
    Eesti vutid on ümara kehaga, lühikese saba ja lühikese kaelaga. Selja eesosa on kõrgem, moodustades kühmu. Sulestiku põhivärvus on tuhmjas oonükspruun, tumepruunide vöötidega. Sugupooliti on sulestiku erinev värvus selgelt väljenduv alates 3. elunädalast. Isasvutil on kurgualune ja põsed pruunid , pugu ümbrus on ookerpruun, pea peal 3 kollakasvalget triipu . Hoosuled on tumepruunid, heledate vöötidega. Jalgade värvus varieerub heleroosast kuni kollakashallini. Nokk on mustjaspruun, heleda otsaga. Kloaagi ümbruse nahk on roosa.
    Emasvuttidel on nokaalune ja põsed helehallid, pugu ja rind hallikaspruunid tumedate tähnidega. Nokk on hallikaspruun, heledam kui isasvuttidel. Jalad on heleroosad, kloaagi ümbruse nahk sinakashall. Noorlinnud sarnanevad algul emaslindudega, sulestiku värvus on veidi ühetoonilisem. Emasvuti kehamass väheneb pisut intensiivse munemise perioodil, munemisperioodi lõpupoole aga hakkab suurenema.Vutitibud paistavad silma väga kiire kasvuga. Vastkoorunud vilgaste vutitibude kehamass on kõigest 7...10 g. Kahe kuuga suureneb see rohkem kui 20 korda. Kanatibudel suureneb selle aja jooksul kehamass vaid 14 korda. Isasvutid lõpetavad intensiivse kasvu sisuliselt
    juba 8. elunädalal. Emasvutid kasvavad intensiivselt kuni 9. elunädalani.
    Eesti vutid on väga elujõulised. Nende säilivus kasvuperioodil on ~98%. Iseloomult pole eesti vutid eriti agressiivsed ja nad kisklevad harva. Nad on lennuvõimelised, kuid kaotanud haudeinstinkti. Noored vutid on hea kohanemisvõimega, vanemad enam mitte.
    Suguküpsus saabub eesti vuttidel 43...50 päeva vanuses. Isasvutid on väga intensiivsed paaritajad. Aretustöös alustatakse eesti vuttide munatoodangu arvestust 45 päeva vanustel emasvuttidel. Munemise algus kipub eesti vuttidel olema ebaühtlane ja see probleem on ka praeguse aretusprogrammi üheks osaks. Eesti vuttide munemisintensiivsus püsib kõrgena vähemalt 10 munemiskuu jooksul. Eesti vutt muneb aastas 310...315 muna, keskmise massiga 12...14 g. Seega toodab üks emasvutt aastas 3490 g munamassi, milles
    on 455 g valku, 419 g rasva ja 35 g mineraalaineid (munakoore mineraalaineid
    arvestamata). Üks ~200 g kaaluv emasvutt toodab 1 kg kehamassile ümber arvestatuna väärtuslikku toiduvalku kaks korda rohkem kui munakana ja 8 korda rohkem kui 4000 kg-se aastatoodanguga piimalehm. 1 kg munamassi toodab eesti vutt keskmiselt 2,8 kg segajõusöödaga, 1 kg massi-iivet (kuni 35 päeva vanuseni) 2,7 kg segajõusöödaga.
  • Kalkunikasvatus.
    Kalkun on suurim põllumajanduslind. Raskete tõugude täiskasvanud isaslindude eluskaal ulatub 18…20 kg-ni, emaslindudel 10…12 kg-ni. Noorkalkunid kasvavad üsna kiiresti:
    5-kuised isaskalkunid kaaluvad 7…9, emaskalkunid 5…6 kg.
    Kalkuniliha on omapärase maitse ja kõrgete dieetiliste omadustega: see sisaldab palju inimese poolt kergesti omastatavat proteiini. 50…60% kalkunilihast moodustab nn. valge liha, mille dieetilised omadused on eriti head: selles leidub keskmiselt 23…24% kergesti omastatavat proteiini.
    Kalkunite munatoodang võib ulatuda 50…100 munani ühel munemisperioodil. Emaskalkuni kohta on seega võimalik üles kasvatada 35…70 kalkunibroilerit.
    Kalkunitel on bioloogilisi iseärasusi, mis raskendavad nende kasvatamist : isas- ja emaslindude eluskaalu suur erinevus, aeglane suguküpseks saamine ja suhteliselt lühike munemisperiood, kalkunitibude ja noorkalkunite kõrgendatud nõudlikkus ratsiooni toorproteiini ja vitamiinisisalduse ning tibude tundlikkus pidamisrežiimi suhtes.
    Kalkunikasvatuses rakendatakse mitmesuguseid kalkunite pidamise süsteeme: sügavallapanul, võrk- ja restpõrandal, esimesed 20 päeva puuripatareis ja edasi sügavallapanul, esimesest elunädalast kuni realiseerimiseni puuris.
    Kalkunite kasvatamiseks sügavallapanul ehitatakse tavaliselt tüüplindlad, mis mahutavad ligikaudu 4000…10 000 kalkunitibu ja noorkalkunit. Lindla jaotatakse võrkvaheseintega sektsioonideks. Igasse sektsiooni paigutatakse 2…4 kunstema. Tibud jäetakse samasse sektsiooni ka pärast kunstemade eemaldamist. Seega kasvatakse noorkalkuneid tibueast tapmiseni ühes ja selles samas hoones ja sektsioonis.
    Kunstema periood kestab olenevalt aastaajast, välistemperatuurist ja tibude arengust tavaliselt 30…45 päeva. See lõpetatakse, kui kalkunitibudel on termoregulatsioon sedavõrd välja kujunenud, et nad suudavad taluda 18…20 kraadist õhutemperatuuri. Piirdetarad paigutatakse kunstemade ümber selleks, et kalkunitibud ei saaks esimestel elupäevadel neist kaugele joosta ega selle tagajärjel külmetuda. Piirdetara soovitatakse teha ringikujuline. Võrk selleks ei kõlba, küll aga sobib plekk või vineer , sest need vähendavad tõmbetuult kunstema lähedal.
    Allapanuks sobivad puitlaastud, saepuru, hekseldatud õled, turvas ja liiv. Igasugune allapanu peab olema puhas, tolmuta, hallituseta ja kuiv. Liiv soovitatakse algul katta puitlaastudega. Kõige rohkem on levinud puitlaastallapanu, 5…6 cm sügavune höövelmasinalaastude ja saepuru kiht, mis sobib allapanuks ka ööpäevastele tibudele.
    Esimestel elupäevadel soovitatakse sügavallapanu katta paberi või riidega, et tibud ei sööks allapanumaterjali.
    Paigutustihedusest sõltub suurel määral tibude säilivus. Ühe kunstema alla soovitatakse paigutada keskmiselt 200 kalkunitibu. Kui kalkunitibud kasvatatakse kunstema all kuni
    8 nädalasteks, peab ühe tibu kohta olema pinda vähemalt 0,09 m2, 10…12-nädalase kalkunitibu kohta 0,13 m2. 15. nädalast alates kuni realiseerimiseni peaks rasket tõugu emaskalkuni kohta olema põrandapinda 0,37 ja isaskalkuni kohta 0,46 m2. Kerget tõugu noorkalkuneid võib selles vanuses pidada 4 lindu ruutmeetril. Suurendatud paigutustiheduse korral arenevad kalkunitibud halvemini, nende aktiivsus, juurdekasv ja söödaväärindus langeb. Kui võimalik, soovitatakse suveperioodiks lindla juurde ehitada kalkunitele jooksuaed 2-4 m2 kalkuni kohta. Paigutustihedusest oleneb otseselt kalkunite sööda- ja joogifrondi pikkus. Esimesel kahel elunädalal on kalkunitibude termoregulatsioon veel välja kujunemata , mistõttu tuleb eriti hoolikalt jälgida nii ruumi kui ka kunstema all olevat temperatuuri. Üldiselt peab kalkunitibude kasvatamisel nii ruumi kui ka kunstema alune temperatuur olema veidi kõrgem kui kanatibude kasvatamisel. Kalkunitibusid soovitatakse kasvatada akendeta lindlas lüheneva valguspäeva tingimustes. Sobiv õhuniiskus on 60-75%.
    Intensiivse kasvatussüsteemi korral on kõige õigem pidada kalkuneid puurides. Puurides kasvatamine on tulus siis, kui ruumide mikrokliimat saab reguleerida, kui on olemas spetsiaalsed puurid ja kalkuneid söödetakse täisväärtuslike segajõusöötadega. Sel korral on võimalik saada lindla 1 m2-lt 170…200 kg kalkuniliha aastas. Jäävad ära kulutused allapanumaterjalile, lihtsustub haiguste profülaktika, väheneb söödakulu.
    Puurides kasvatamise korral on siiski ka raskusi: hea konstruktsiooniga puuride puudumine, kõrge hind ja võimalik lihakehade välimuse halvenemine. Rinnakumuhke tekib puurispidamisel ligikaudu 3% kalkuneist. Võib esineda ka pugu suurenemist ja noka piirkonna vigastusi.
    Suvel võib kalkuneid pidada piiratud jalutusaedades.
  • Pardikasvatus.
    Kodupardid põlvnevad sinikaelpardist. Koduparte on aretatud peamiselt lihatoodangu ja lihaomaduste parandamise, mõningaid tõuge ka kõrge munatoodangu suunas. Pardid kohanevad kergesti mitmesuguste pidamistingimustega. Parditibud kasvavad kiiresti. Pardibroileri kaal suureneb tapaküpseks saamise ajaks (49-52 päevaks) kuni 60 korda. Põhikarja lihatõugu pardilt võib saada ühe munemisperioodi jooksul (6-7 kuud) 140-150, munatõugu partidelt 200-250 muna. Seega on ühe põhikarja emaspardi kohta võimalik aastas saada rohkem kui 200 parditibu ja toota 400-500 kg pardiliha. Pardid hakkavad munema 5-6 kuu vanuselt. Erinevalt teistest põllumajanduslindudest munevad nad alates kella 2-3-st öösel kuni kella 10-ni hommikul . Pardibroilerite tootmisel tuleb arvestada asjaolu, et pardibroilerid alustavad kohe pärast sulestiku kujunemist (alates 55-65. elupäevast) juvenaalsulgimist, mis kestab 50-60 päeva. Sel ajal nende kasv aeglustub ja rohkete sulekontsude tõttu ei ole neid võimalik realiseerida. Seepärast tuleb pardibroilerid tappa ettenähtud vanuses, 49-52 päevaselt. Partide bioloogiliste iseärasuste hulka kuulub ka nende võime süüa mitmesuguse päritoluga loomseid söötasid, samuti nende suhteliselt kõrge kehatemperatuur(42 °C), kiire ainevahetus, tundlikkus suure CO2 , NH3 ja õhu niiskusesisalduse suhtes ning kartlikkus.
    Parditõud
    Partidega tehtav aretustöö on enamikul juhtudel olnud suunatud nende lihaomaduste parandamisele, kuid on püütud suurendada ka nende munatoodangut. Seetõttu jaotatakse parditõud tootmissuuna alusel 3 rühma:
    ˇ lihatõud;
    ˇ liha-munatõud;
    ˇ munatõud.
    Põhiliselt kasvatatakse pekingi parditõul põhinevaid valge sulestikuga spetsiaalselt aretatud pardikrosse, kuid eramajapidamistes on säilinud varem sissetoodud ja kohalikest pardipopulatsioonidest saadud ristandeid. Tööstuslikus linnukasvatuses kasutatakse sobivate pardiliinide ja -krosside loomiseks ka teisi parditõuge.
    Lihatõugu pardid
    Lihatõugu pardid on kiirekasvulised ja suure kehamassiga. Tapaküpseks saavad nad 50…55 päevaga, olles siis 2…3 kg rasked.
    Pekingi part
    Pekingi pardid pärinevad Hiinast. Eri maades aretati pekingi parte erinevates suundades ning seetõttu pole ka lindude tõutunnused ühesugused. Pekingi pardi kehahoid on poolpüstine, kere massiivne , saba poole 30° nurga all allalaskuv. Pea on lühike ja lai, kõrge kumerdunud lauba ja sügaval asetsevate silmadega . Jalad on jämedad, lühikesde, värvuselt punakasoran¸id. Kattesulestik on valge, sügisel kreemikaskollane, nahk helekollane. Kliimatingimuste suhtes pole pekingi pardid nõudlikud. Nad on varavalmivad, kergesti nuumatavad, elujõulised ja paistavad silma hea söödakasutusega. Noorlinnud on tapaküpsed 50…52-päevaselt, kaaludes siis 2…2,5 kg. Täiskasvanud isapart kaalub keskmiselt 4,1 kg, emaspart 3,6 kg. Pekingi emaspardid on head munejad, nad munevad aastas kuni 200 muna. Muna keskmine mass on 70…80 g. Haudeinstinkt on neil väga nõrk. Liha õrnuselt ja kvaliteedilt jäävad pekingi pardid ruaani ja eelsberi partidele alla.
    Ruaani part
    Värvilise sulestikuga lihatõugu partidest on see üks tuntumaid. Tõug on aretatud Prantsusmaal Roueni linna lähistel. Nende sulestik on ilus halli-pruunikirju, pea sulestik on rohekas , metalliläikeline. Üldilmelt meenutab sulestik looduses elutsevat sinikaelparti. Nokk on neil rohekaskollane, jalad oran¸ kollased . Lihaomadused on neil väga head - liha on õrn ja maitsev. Tumedate sulekontsude tõttu jätab nende lihakeha välimus soovida.
    Täiskasvanud isaspardid kaaluvad 4…5 kg, emaspardid 3,5…4 kg. Emaspardid munevad aastas 60…90 muna keskmise massiga 80…90 g.
    Eelsberi part
    Eelsberi parditõug aretati Inglismaal Aylesbury asula ümbruses XIX s. algul.
    Puhasvalge sulestiku ja heade lihaomaduste tõttu levisid nad kiiresti kogu Euroopas, hiljem ka Põhja-Ameerikas ja Austraalias.
    Eelsberi partide kere on massiivne, rind sügav ja lai. Nokk ja jalad on roosad. Nad on vastupidavad haigustele ja kliimamuutustele, heade reproduktsiooniomadustega ja varavalmivad. Täiskasvanud isaspardid kaaluvad 4…4,5 kg, emaspardid 3,5…4 kg. Emaspart muneb aastas 80…130 muna. Muna keskmine mass on 90…110 g. Noorpardid kaaluvad 50…60 päevaselt 2…2,5 kg.
    Liha-munatõugu pardid
    Orpingtoni
    Loodi Inglismaal kaiuuga, eelsberi ja india jooksupartide ristamisel. Tõu nimetus pärineb aretusfarmi nimest. Orpingtonid hakkavad vara munema, keskmine munevus on 160 muna aastas. Kere on pikk ja lai, kael pikk, sulestik punakaskollane, ka õlevärvust. Kasv on neil kiire, 8-nädalased pardid kaaluvad ca 2 kg. Täiskasvanud isaspardid kaaluvad 2,6…3,5 kg, emaspardid 2,5…3,2 kg. Levinud Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias. Vähenõudlikud ja head söödakasutajad.
    Munatõugu pardid
    Kampelli
    Tõug aretati Inglismaal jooksupartide ristamisel uluk - ja ruaani partidega ning sai enesele aretaja nime. Tänu väga heale munevusele saavutas tõug kiiresti populaarsuse. Tuntakse sulestiku värvuselt kolme erinevat teisendit - tumedat, khakivärvust ja valget.
    Kampellid on vähenõudlikud ja kiirekasvulised, tibude väljalangemine on väike. Emaspartide munevus on 180…200 muna. Muna keskmine mass on 65 g. Täiskasvanud isaspart kaalub 2,5…3, emaspart 2…2,5 kg. Liha on õrn, pehme ja maitsev. 60-päevane noorpart kaalub 1,5…1,7 kg. Tõug on levinud paljudes maailma maades, teda kasutatakse nii puhasaretuses kui ka ristamisel. Kasutatakse peamiselt pardimunade tootmisel.
    India jooksupart
    Tõug on aretatud Indias. Välimik on neil teistest partidest erinev. Neil on kõrged jalad, pingviinisarnane kehahoiak , pikk ja peenike kael. Liikudes nad ei paterda nagu teised pardid, vaid jooksevad kiiresti. Jalad on oran¸ikaspunased, sulestik valge, punakashall või must. Täiskasvanud emaspardid kaaluvad 1,75 kg, isaspardid 2,0 kg. India jooksupardid on väga head munejad, keskmine toodang on 200-270 muna aastas.
    Ilupardid
    On mitmeid pardiliike, keda kasvatatakse põhiliselt ilusa välimuse tõttu. Tuntuim neist on mandariinpart. Ta on väikesekasvuline, kuid väga kaunilt paigutunud ja värvunud sulestikuga.
    Teine tuntum ilupart on karoliinpart, kes pärineb Põhja- Ameerikast . Mõlemad ilupardid on väheste kulutustega peetavad parditiikidel ja teistel veekogudel.
  • Hanekasvatus.
    Vaatamata asjaolule, et looduses elavad hanelised on üsna kergesti kodustatavad, on 25 metsikust hanelisest kõigest kolme liigi järglased tuntud põllumajanduslindudena. Need on hallhani, luikhani ja kanada lagle .
    Hallhanest pärineb enamik maailmas praegu kasvatavaid hanetõuge. Haned kodustati varem kui teised põllumajanduslinnud, mis on seletatav nende kerge kodustamisega. Vaatamata sellele, et haned on vanimad põllumajanduslinnud, on nende aretamisel olnud tulemused tagasihoidlikumad kui näiteks kanade ja partide aretamisel. See on seletatav nii hanede konservatiivse pärilikkuse kui ka ilmselt nende ebajärjekindla ja ühekülgse valikuga haneliha ning rasva tootmise suunas.
    Käesoleval ajal kasvatatakse hanesid peamiselt noorhaneliha, vähem rasva, maksa ja udusulgede tootmiseks. Hani kasvab põllumajanduslindudest kõige kiiremini. Intensiivseim on noorhanede kasv kuni 75. elupäevani, mille kestel nende eluskaal suureneb 40…50 korda. Nuumatud hane lihakeha võib sisaldada kuni 50% rasva. Juba kahekuiste noorhanede lihakehas on märgatavalt rohkem rasva kui niisama vanadel kana- või pardibroileritel. Et hanerasv on madala sulamistäpiga ja suure oleiinhappesisaldusega, siis peetakse seda hinnaliseks toiduaineks kui ka ravimiks paljude külmetushaiguste korral. Mõningaid tõuge nuumatakse ülisuure maksa saamiseks (kuni 1,5 kg ühelt hanelt). Sellest valmistatakse delikatesse.
    Intensiivse kasvu ajal on noorhaned võimelised tarvitama hästi palju haljassööta, mille arvel on võimalik kokku hoida jõusööta. Ekstensiivsele hanekasvatusele on iseloomulik munatoodangu sesoonsus, väike munatoodang ja sellega seoses väike üleskasvatatud noorhanede arv emashane kohta, noorhanede pikk kasvuperiood (5…6 kuud) ja hanelihatoodangu realiseerimine peamiselt sügiskuudel.
    Haned munevad üsna intensiivselt 4…5 aastat. Seega on suguhanesid otstarbekas pidada pikka aega.
    Haneliha tootmisel tuleb arvestada ka hanede bioloogilisi iseärasusi - suurt vastuvõtlikkust välisärritustele, eri rühmade ja perekondade moodustumist karjas, mahlakate ja haljassöötade, sealhulgas ka toorkiurikaste söötade head omastamist, samuti võimet tarbida sööta ka väga väikese valgustatuse korral.
    Hanetõud
    Hiina haned
    Neid tuntakse ka kügar-, kühmnokk-, trompet- ja honkongi hanedena. Otsmikul on suur kügar, mis emashanedel on tavaliselt väiksem kui isashanedel. Kael on väga pikk, luigekaelataoline, saba hoidub veidi üles. Kere on ümar, munakujuline, keskmise pikkusega, kompaktne, hoidub eest veidi üles. Rind on ümar, jalad keskmise pikkusega. Sulestiku värvuselt eristatakse tumehalle, pruune ja valgeid teisendeid. Rohkem on levinud pruun teisend. Sulestik on sellel teisendil seljal ja külgedel ¨okolaadpruun. Hiina hanele on iseloomulik pruun jutt kaelal. See jääb püsima ka ristanditel. Valgetel teisenditel jookseb kaelaharjast seljale hallikas jutt. Hiina haned on elava loomuga. Söövad meelsasti karjamaasööta. Nende eluskaal on 4,5-5,5 kg, toodang 50-70 muna keskmise massiga
    140-160 g. Noorlinnud kaaluvad 60…70 päevaselt 3…3,5 kg. Haudeinstinkt on nõrgalt arenenud.
    Tuluusi hani
    See hanetõug on aretatud Prantsusmaal. On üks levinumaid hanetõuge. Isashaned kaaluvad 7…10, emashaned 6…8 kg. Kahe kuu vanuse hanebroileri kehamass ulatub
    3,8-4 kg. Emashaned munevad aastas umbes 30 muna. Sulestik on tumehall. Igat halli sulge palistab valge serv. Kõhualune ja tagakeha sulestik on valge, nokk ja jalad punakasoran¸id. Kael on lühike ja jäme, jalad lühikesed. Emashaned hauvad halvasti või ei hau üldse.
    Emdeni hani
    On aretatud Loode-Saksamaal. Emdeni haned on valge sulestikuga hanetõugude hulgas raskeimad, kaaluvad nuumatult 10…13 kg. Keskmine munatoodang on 25…30 muna aastas. 60-päevased noorhaned kaaluvad keskmiselt 3,6 kg. Emdeni haned on suhteliselt head haudujad ja tibude hoidjad.
    Kael on võrdlemisi pikk, saba lühike, veidi ülespoole hoiduv. Jalad keskmise pikkusega, tugevad. Nokk ja jalad oran¸punased.
    Reini hani
    On emdeni hane üks lahktõuge, aretatud Ungaris. Isashaned kaaluvad keskmiselt
    6,5…7,0 kg, emashaned 5,5…6,0 kg. 60-päevased noorhaned kaaluvad 3,7…4,0 kg. Sulestik on valge. Aastas saadakse ühelt emashanelt 40…80 muna. Reini hanede omapäraks on ööpäevaste tibude autosseksus sulgede värvuse osas.
    Arvestades asjaolu, et haned on munemisvõimelised üsna pikka aega, kasvatatakse põhikarja hanesid kuni 4 aastat. Loomuliku paarituse korral peab rasket tõugu hanede karjas olema 1 isashani 3 emashane kohta, kergetel tõugudel on sugupoolte vahekord 1:4…5.
    Hanebroilerite kasvatamine
    Intensiivse kasvatamise korral realiseeritakse hanebroilerid 56…70 päeva vanuselt, mil nad kaaluvad 4…5 kg. Kilogrammi massi-iibe kohta kulutatakse 3…4 kg sööta. Hanebroilerite kasvatamine jaguneb kahte perioodi: koorumisest kuni kolme nädala vanuseni (kunstemaperiood) ja sellele järgnev kasvuperiood kuni realiseerimiseni.
    Sügavallapanul kasvatamise korral paigutatakse ühe kunstema alla 200…250 hanetibu. Lindla jaotatakse sektsioonideks. Kuni 3 nädala vanuseni võib 1 m2-le paigutada 8…10 hanetibu, kasvuperioodil 3 noorhane.
    Parimaks allapanumaterjaliks peetakse esimesel 5 päeval põhuheksleid. Vanematele tibudele sobivad höövlilaastud. Allapanukihi paksus on algul 10…15 cm. Iga 2…3 päeva järel lisatakse allapanumaterjali juurde. Soodsate ilmastikuolude korral võib hanetibusid hakata solaariumi laskma juba nädalavanuselt. Valguspäeva pikkus on esimesel nädalal 24 tundi, 7….20 elupäevani 16, edasi 14 tundi ööpäevas. Valgustatus peab olema 15…20 luksi, õhu optimaalseks niiskusesisalduseks peetakse 65…75%.
    Hanetibusid joodetakse algul vaakumjootjatest, hiljem voolava veega rennjootjaist. Vaakumjootjaid peab olema vähemalt üks 50 hanetibu kohta, joogifronti kuni kuistele noorhanedele 1 cm, vanematele 2 cm. Söödafronti peab olema kuni ühe kuu vanustele noorhanedele 3 cm, vanematele 5 cm.
    Võimalik on hanetibusid kasvatada puuris ja võrkpõrandail. Puuris peetakse hanetibusid tavaliselt 11…20 elupäevani ja viiakse siis üle sügavallapanule. Võimalik on hanebroilereid puuris pidada kuni nende realiseerimiseni.
    Võrkpõrandail kasvatatakse hanetibusid tavaliselt 20…30 elupäevani. Hilisemal kasvuperioodil viiakse noorhaned enamasti üle sügavallapanule või suvelaagritesse.
  • Kanatõud ja -krossid.
    Munakanade krossid eestis: Munakanatõugudest kõige tuntum on valge leghorn, aretatud Itaaliast USA-sse sisseveetud itaalia valgete munakanade baasil, ristates neid hispaania ja minorka munakanatõugudega ning võitlus- ja dekoratiivkanatõugudega. 1870. a. toodi leghornid USA-st Inglismaale , kus lisati dorkingi kanatõu verd. Aretati musta, pruuni, kollase, põldpüüvärvusega ja valge sulestikuga leghornid, kelledest laiemalt levisid kaks viimast. Põldpüü värvi sulestikuga leghorni tibud on autosekssed. Valge leghorni tõu tunnusteks on täiesti valge sulestik, lihthari, valged keskmise suurusega kõrvalapid, kollased jalad. Praegu tuntakse väga palju valge leghorni teisendeid (genotüübilt erinevaid populatsioone ). Nüüdisaegne valge leghorni kana kaalub 1,6...1,8 kg, hakkab munema 20...21-nädalaselt ja muneb aastas 290...310 muna, millede keskmine mass on 60...62 g. Valgete leghornide kõrval on rohkem tuntud põldpüüvärvusega leghornid, keda nüüdisajal madalama munatoodangu tõttu kui valgetel leghornidel, kasvatatakse vähe.
    Minorka kanatõug on oma nimetuse saanud aretuspaigast, Minorka saartelt Vahemeres. Tuntakse kolme minorkade sulestiku värvust: musta, sinist ja valget. Minorkad on lihtharjaga, eriti suurte valgete kõrvalappidega ja musta värvust jalgadega. Kuked 3,2...3,6, kanad 2,7...3,6 kg raskused. Aastane munatoodang 150...180, suhteliselt suur (60...65 g) tugeva valge koorega muna. Kasutatakse peamiselt ristamiseks teiste tõugude produktiivomaduste parandamiseks. Otseselt tööstuslikus linnukasvatuses minorkasid ei kasutata.
    Orlovi kanatõug on aretatud Venemaal Kurski ja Orlovi oblastites kohalike kanade ristamisel võitluskanadega. Nad on kõrgejalgsed, kehahoiakult meenutavad võitluskanu, sulestiku värvus on väga erinev: kirjud, õlevärvilised, punakaspruunid , mustad, harva valged. Tõug on genofondis, tõenäoliselt leiab kasutamist uute munakanakrosside loomisel.
    Vene valge kanatõug oli kuni 1970. a. Venemaal laialt levinud, siis tõrjuti kõrvale sisseveetud munakanakrosside poolt, kuna munaproduktiivsus ja söödakasutus oli neil ca 25-30% madalam. Loodud mitmete vanemate valgete leghornipopulatsioonide ühendamisel ja sellele järgnenud selektsioonil.
    Paljaskaelsed (transilvaania) kanad, paljaskaelsuse geeni Na kandjad . Levinud Kesk- ja Ida-Euroopas. Kanad 2-2,2 kg, kuked 2,5-3 kg, munatoodang 150-180 muna aastas, muna keskmine mass 62 g. Sulestik valge, viiruline või must. Kasutatakse ekstensiivsetes talumajapidamistes.
    Liha-munakanatõugudest olulisemad on roodailend, njuuhämpšir, sasseks, australorp ja uaiendot. Liha-munakanatõud ei oma tööstuslikus linnukasvatuses suurt tähtsust seepärast, et munakana ja kanabroiler toodavad muna ja liha efektiivsemalt. Sobib talumajapidamisse nii muna kui liha saamise eesmärgil. Kasutatakse uute tõugude ja krosside loomisel.
    Roodailendi tõug loodi USA-s Rhode Islandi ja Massachusettsi osariikides kohaliku kanade, õlevärviliste šanghai ja punakaspruunide malai kukkede ning pruuni leghorni munakanatõu baasil. Roodailendi kanad on lihtharjaga, punaste kõrvalappide, kollaste jalgade ja tume- kuni pruunikaspunase sulestikuga. Saba- ja osa tiivasulgi on roheka helgiga mustad. Tuntakse ka valget sulestikuteisendit. Kuked 3,4-3,8, kanad 2,4-2,9 kg kehamassiga. Munatoodang 170-240 muna, keskmise massiga 58-60 g, munakoor tume- kuni punakaspruun . Paljude kanatõugude, kaasajal kanabroileriliinide lähtetõug.
    Njuuhämpširi tõug saadi USA-s New Hamp¨ire osariigis roodailendi kanatõust valiku teel, tunnustati tõuna 1938. a. Sarnaneb roodailendiga, kuid on sellest heledama sulestikuga, suurema munatoodangu ja varavalmivusega. Eestis väga hinnatud mittetööstuslikus kanapidamises.
    Sasseks on vanimaid inglise kanatõuge, aretatud braama, kotšini, dorkingi ja inglise vana võitluskana baasil, lihtharjaga, valgete jalgadega. Värvused: pruun, punane, puna-valgetäpiline, beez, hõbedane, valge ja hele. Viimane kõige enamtuntud, valge üldvärvusega, mustade saba- ja must-valgete kaelasulgedega, populaarseim liha-kana kuni käesoleva sajandi 60-ndate aastateni. Kuked 3,3-4,1 kg, kanad 2,7-3,2 kg. Munatoodang 160-180 muna aastas, muna helepruun, keskmise massiga 58-60 g.
    Australorbi kanatõug on aretatud Austraalias mustast orpingtoni kanatõust valiku teel. Sulestik ja jalad mustad, kõrvalapid punased, lihthari. Kuked 3,2-4, kanad 2,7-3 kg. Munatoodang 180-220 muna aastas, munad hele- kuni tumepruunid, keskmise massiga 58-60 g.
    Uaiendoti kanatõug on aretatud USA-s 1860. a. paiku kot¨ini, hamburgi , braama, leghorni, dorkingi ja orpingtoni kanatõugusid kasutades. Tuntakse 14 värvust, jalad kollased, rooshari. Kukkede kehamass 3,6-4, kanadel 3-3,2 kg, munatoodang 170-200 muna aastas, munad helepruunid. Kasutatakse kaasajal muna- ja lihakanade aretustöös.
    Lihakanade krossid eestis: Lihakanatõugudest üldtuntumad on: korniši, plimutroki, kotšini, braama, langšani ja faverolli kanatõud.
    Korniši kanatõug on aretatud Inglismaal ja USA-s. Gornwallis Inglismaal vanainglise võitluskana ristamisel malai ja aziili võitluskanadega saadi korniši võitluskanatõug, keda tuntakse ka vana-india võitluskanatõuna. 1987. a. viidi korni ¨id USA-sse, kus tumeda sulestikuga kornišid standardiseeriti tõuna 1893. a. Valge sulestikuga kornišid saadi valge malai võitluskana ja tumedate kornišidega ristamisel ning tunnustati USA standardiga tõuks 1898 . a. Valgetäpilised punased kornišid saadi USA-s jaapani päritoluga amo ja tumedate kornišide ristamisel 1909. a., õlevärvilised kornišid 1938. a. Lihakanatõuna hakati kornišeid aretama II maailmasõda ajal, ristates neid mitmete liha-muna ja lihatõugudega, et suurendada nende munatoodangut, muna keskmist massi, kooruvust ja tibude sulgedega kattumiskiirust. Tänapäeval on valge korniš peamine isasvormi tõug broileri krossides. Kuked 4-5, kanad 3-3,5 kg, munatoodang 130-180 muna. Muna keskmine mass 60-62 g, munakoor helepruun kuni pruun. Korniši sulestik on valge, nahk, nokk ja jalad kollased, kõrvalapid punased, kõrge muru- e. hernesharjaga. Üldvälimuselt tuletab meelde võitluskanatõuge.
    Plimutroki kanatõug on oma nime saanud USA Plymonth Rocki osariigi järgi, kus hispaania, dominikaani, langšani, braama, dorkingi, kotšini ja jaava kanatõugude baasil loodi 1869. a. viirik, 1880. a. paiku ka valge plimutroki liha-munatõug. Tuntakse ka musti ja õlevärvilisi tõuteisendeid. Tõu viirikteisend levis kiiresti Euroopasse, ka Eestisse. Peale II maailmasõda on valget plimutrokki väga aktiivselt selekteeritud suurema munaproduktiivsuse ja paremate lihaomaduste suunas ja ta on kaasajal kõige tähtsam lihakanatõug emasvormina broileri krossides. Kuked 3,8-4,2 kg, kanad 2,8-3,5 kg, munatoodang 150-200 muna, muna keskmine mass 60-62 g, munakoor pruun. Sulestik valge, nahk, nokk ja jalad kollased, kõrvalapid punased, lihthari.
    Kotšin on Hiina ja Kagu- Aasia päritoluga vanimaid ja raskemaid lihakanatõuge, väga dekoratiivne : võimsa lihastiku, täielikult sulistunud jooksma ja välisvarvastega, lihtharjaga. USA-sse ja Euroopasse toodi 1848. a. Peamiselt viis värvusteisendit: õlgkollane, kollane, valge, must ja põldpüüvärviline. Kuked 4,5-5,5, kanad 3,5-4,5 kg, munatoodang kuni 120 pruunikoorelist muna. Kasutatakse lihakanade aretustöös.
    Braama on suuruselt, aretusregioonilt, kehaehituselt, jooksme ja varvaste sulgedega kattumuselt, kehamassilt ja produktiivomadustelt sarnane kotšini kanatõule. Braamal on kolmerealine herneshari ja vähem värvusteisendeid kui kotšinil - hele ja tume. Lähtetõugudeks olid kotšin ja malsi kanad.
    Langšani lihakanatõug toodi Euroopasse Põhja-Hiinast 1872. a. Värvuselt õlgkollased, mustad, sinised või valged, kõrgejalgsed, kehakujult võitluskanadele sarnane tõug, jookse välisküljelt kergelt sulistunud või sulgedeta, lihtharjaga. Kuked 3-5 kg, kanad 3-4 kg, munatoodang 100-120 muna.
    Faverolli tõugu käsitletakse nii liha-muna- kui ka lihakanatõuna. Prantsuse vana kanatõug, loodud 1866. a. tumeda braama, kotšini, hudaani, hõbedase dorkingi ja kohaliku kana baasil. Faverollid on lõhevärvilised, mustad, viirulise või valge sulestikuga, viievarbalised, jookse ja varbad kergelt sulistunud, lihtharjaga, kuked täishabemega, kanad suure põskhabemega. Kuked 3,4-4, kanad 3-3,5 kg, munatoodang 100-130 muna, muna keskmine mass 55-65 g. Väga kvaliteetse lihaga. Kasutatakse uute broilerikrosside loomisel.
  • Põllumajanduslindude lihajõudlus.

    Hobusekasvatus


  • Perekond Equus , hobuste evolutsioon ja kodustamine (lühidalt)
    Hobused kuuluvad imetajate (Mammalia) klassi, pärisimetajate (Placentalia) alamklassi, kabiloomaliste (Ungulata) ülemseltsi, kabjaliste (Perissodactyla) seltsi, hobuslaste (Equidae) sugukonda ja hobuste (Equus) perekonda.
    Hobused (Equus)
    Pärishobused (Equus)
    Eeslid (E.asinus)
    Eeslikud (E. hemionus)
    Sebrad (E. hippotigris)
    1. Koduhobune (E caballus)
    1. Kodueesel (E asinus)
    1. Kulaan (džigetai) (E h hemionus9
    1. Grevi sebra (E h grevyi)
    2. Prževalski hobune (E pržewalskii)
    2. Somaali ulukeesel (E a somaliensis)
    2. Kiang (E h kiang)
    2. Mägisebra (E h zebra)
    3. Tarpan (E c gmelini)
    3. Nuubia ulukeesel (E a africanus)
    3. Onager (E h onager)
    3. Savannisebra (E h burchelli)
    4. Kvaga (E h guagga) (välja surnud)
    Hobuse perekonna liikmete ühised tunnused:
    • Pikad peened jalad;
    • Kiiret liikumist võimaldav sale keha;
    • Toetuvad maale ainult keskmise (kolmanda) varbaga, teine ja neljas on rudimentaalsed;
    • Vereringe- ja hingamisorganid on hästi arenenud
    • Seedeorganid väikese mahuga
    • Udar väike, kahe nisaga
    • Ühekambriline magu
    • Hästi arenenud mälumislihased, süljenäärmed, puri - ja lõikehambad

    Przevalski hobune
    • Turja kõrgus 124...145 cm
    • Kere lai ja sügav, kael paks, lakk püstine
    • Pea on lai ja raske
    • Karva värvus kollasest pruunini

    Tarpan
    • Oli levinud Euroopas ja Ees-Aasia steppides
    • Turjakõrgus kuni 135 cm
    • Ümarate vormidega, trulja kerega
    • Värvuselt hiirjas

    Eeslid
    • Eeslitel on hobusega võrreldes suurem pea, pikemad kõrvad, pikem lanne ja kere
    • Laudjas on lihasevaene, lühike, luip
    • Saba on lühike, ainult otsast jõhvidega kaetud

    Eeslikud
    • Aasia poolkõrgete, kiltmaade ja kuivade steppide asukad
    • Kõrvad lühikesed, kabjad laiad

    Sebrad
    • Hobuslaste hulgas vanim alamperekond, kuid arengus mahajäänud

    Muul=eeslitäkk+hobusemära
    Muulakas=hobusetäkk+eeslimära
    Evolutsioon
    Hobuse areng algas rebasesuurusest loomast 65 milj aastat tagasi. Jalad toetusid 3...4 varbale, mis võimaldas liikuda pehmel pinnasel . Kliima jahenemisel arenesid jalad pikemaks ja külgmised varbad taandarenesid.
    • Fenakoodus
    • Eohippus-tagajalgadel kolm, eesjalgadel neli arenenud varvast
    • Hürakoteerium (Euroopas)
    • Orohippus(P-Am)
    • Mesohippus (P-Am)
    • Parahippus ja merühippus (P-Am)
    • Anhiteerium (Euroopas)
    • Pliohippus (tugevasti arenenud keskmine varvas , mille viimane lüli oli kujunenud kabjaks, 100...120 cm kõrge)
    • Ulukhobune

    Kodustamine
    Hobune kodustati mitmes kohas. Algul peeti neid liha-, piima- ja ohvriloomadena. Vanim tõend kodustamise kohta Edela-Iraani mägismaalt – iidne põlvnemistabel (3000 a e.kr).
    ca 1600 a e. Kr Babüloonias kasutati hobustega veetavat sõjavankrit.
    Hetiitide kultuuri perioodil 14. saj e. Kr käsiraamat hobuse dresseerimisest, kasvatamaisest ja treenimisest võistlusteks veoki ees (kivitahvlitelt).
    Ratsaloomadena kasutati 12 saj e. Kr
    Eestis on vanimad leiud 7..6 at e Kr Kundast. 3000 a tagasi oli Eestis kindlalt juba koduhobune, ka maaharimine .
  • Hobusekasvatuse sõltuvus sotsiaal-majanduslikest faktoritest Eestis läbi
    aegade, hobusekasvatus praeguses Eesti Vabariigis
    Sotsiaalsed tellimused:
  • 1816/1819 Pärisorjuse kaotamine Eesti- ja Liivimaal. Tähelepanu hakati pöörama hobuse sõiduomadustele (liikumisvabadus, oli vaja kaugemale sõita).
  • 1840-1917 Talude päriseksostmine (hobuseid oli vaja põlluharimiseks)
  • 1919 – Maareform - 32 000 asundustalu (2 hobust) ja 23 000 käsitöökohta (1 hobune)
  • 1936 – soode harimine. Tori hobuse muutmiseks toodi sisse postjee-bretooni tõugu hobuseid
    Kõige enam hobuseid oli Eestis 1927. aastal – 229 530 hobust (ca 230 000).
    Praegu
    Eestis on ca 4000 hobust.
    Loodud on 3 tõugu – Eesti hobune, tori hobune, eesti raskeveohobune, kõik on ohustatud tõud.
    Hobusekasvatus on jäänud siiski üksikute fanattide pärusmaaks. Siiski on viimastel aastatel tõusnud eesti hobuse arvukus, kuna nende pealt saab toetusi.
    Enamus hobuseid on ristandid, keda registreeritakse eesti sporthobustena
  • Hobuste eksterjöör ja interjöör, konstitutsioon ja toitumus , hobuse kehapiirkonnad
    Eksterjöör – väline ilme, pealmised kehaehituse vormid. Kujundatakse genotüübi poolt ja ka keskkonn tingimuste poolt.
    Interjöör – sisemised morfofüsioloogilised ja biokeemilised omadused olenevalt hobuse töövõimest.
    • Skelett ja lihased – vastsündinutel moodustab skelett 23-25 % elusmassist, täiskasvanud hobusel 7 – 12 %. Ratsahobustel on pikemad ja peenemad jäsemed.
    • Karvkate ja nahk
    • Hingamisorganid
    • Verevarustus
    • Magu
    • Meeleorganid

    Konstitutsioon – isendile omased anatoomilised või füsioloogilised jooned või nende tüüp. Jaguneb:
    • Tihke
    • Toores
    • Kuiv
    • Õrn

    Toitumus e konditsioon
  • näitusekonditsioon – väga ilusad kehavormid. Lihaskude vaheldub marmorja rasvkoega. Välimuselt väga ilusad, kuid ei oma head töövõimet
  • töökonditsioon – hobused omavad parimat töövõimet, neil on hea treenitud lihaskude
  • sugukonditsioon – parajas toitumuses, omavad parimat suguaktiivsust
  • mitterahuldav konditsioon – nälginud, haige, hambutu, vana
    Kehapiirkonnad
    • pea
    • kael
    • turi
    • selg
    • lanne
    • tühemik
    • laudjas
    • saba
    • rind
    • kõht
    • jalad

    piht e aba
    õlg
    õlavars
    küünarliiges
    küünarvars
    ranne
    kämmal
    sõrgatsiliiges
    sõrgats
    kabjad
    reis
    säär
    kannaliiges
    pöid
  • Hobuste tüpiseerimine (2 esimest klassikalist printsiipi), hobusetõugude klassifitseerimine (kolmas printsiip), kasutada H.P.loengukonspekti!
    1) Zooloogiline printsiip (muutused skeletis)
    2) Ökoloogiline printsiip (erinevused keskkonnaga seoses)
    3) Zootehniline printsiip (mõtestatud inimtöö hulk aretuses)
    Tüpiseerimine: esimesed 2 printsiipi
    Ökoloogilise printsiibi järgi hobused jaotuvad:
    • Idamaine rühm – elav temperament , kuiv kehaehitus
    • Läänemaine rühm – flegmaatilised, toore konstitutsiooniga. Suur karvastik , lakk, tukk , sõrgatsitutid

    Koljuindeksi alusel hobused jaotuvad:
    • Stepihobune – kitsas otsmik , näoosa rohkem arenenud (baškiiri, mongoli hobune, šairi hobune)
    • Kiltmaa hobused – lühike pea ja lai otsmik
    • Metsahobuse tüüpi – lai otsmik, lüheldane pea, väikest kasvu, karvastik lopsakas, saba ja tukk paks (eesti, soome hobune, žematukai hobune)

    Tõugude klassifitseerimine käib kolmanda – zootehnilise printsiibi alusel, mis arvestab mõtestatud inimtöö hulka aretuses.
    Darwini järgi jaotatakse:
    • Kohalikud e aborigeensed tõud
    • Parandatud e üleminekutõud
    • Kasvanduse e kultuurtõud

    Middendorfi järgi jaot:
    • Sammuhobused
    • Kiirushobused

    Samal ajal jaot hobused Lääne-Euroopas külmaverelisteks ja soojaverelisteks
    Tõud võib jagada ka:
    • Ratsahobused – need omakorda jagatakse täisverelisteks ja poolverelisteks. Täisvereliste puhul kasutatakse aretuses ainult sama tõu hobuseid, neid, kelle vanemad on tõuraamatus. Poolvereliste puhul kasutatakse 3...4 põlvkonna tagant täisverelisi tõuge.
    • Ratsarakkehobused
    • Traavlid
    • Universaalsed tõud
    • Poolraskeveohobused
    • Raskeveohobused
    • Ponid

  • Hobuste värvused, hobuste märgised, hobuse vanuse määramine hammaste järgi
    Värvused
    • Must – hobusel on mustad karval, jõhvkarvad on ka mustad (ahkmust, pigimust, süsimust)
    • Hiirjas - karvastik on hiirhall, jalad, saba, lakk mustad (tume-, hele-, harilik hiirjas)
    • Tuhkur – hallid karvad segamini oruunidega, jõhvkarvad on mustad
    • Võik – karvad on kollased, jalad ja jõhvkarvad mustad
    • Kõrb – karvad pruunid, jalad ja jõhvkarvad mustad (mustjas-, hele- ja harilik kõrb)
    • Raudjas – pruunid, roostetaolised
    • Punane- punane karvastik ja jõhvid
    • Kollane – karvad kollased, jõhvkarvad on valkjad
    • Hall – segamini on mustad ja valkjad karvad
    • Kimmel – segamini on valged + punased, kõrvid või kollased karvad. Jõhvid on põhikarvadega ühte värvi
    • Kirju – valged laigud põhivärvuse taustal
    • Tiigerkirju valge põhivärviuse taustal teist värvi täpid, laigud, vöödid
    • Valge – kõik karvad ja jõhid on valged

    Märgised
    Pea märgised võivad olla: kübe(läbimõõt ...0,5 cm), täpp(0.5...4 cm), täht(4...10 cm), laik(10... cm), kriips(...2 sõrme), lauk (2...sõrme), päits.
    Jalgade märgised märgitakse nende ulatuse järgi (näit sõrgatsiliigeseni valge).
    Märgisteks ei peeta rakmetest hõõrutud kohtadel kasvavaid valgeid karvu.
    Vanuse määramine
  • Piimahammaste tulek – 2 nädalat kuni 6...9 kuud
  • Piimahammaste kulumine 10...12 kuud kuni 2 aastat
  • Piimahammaste vahetumine – 2,5 a...4,5 aastat
  • Lohu kulumine püsihammastele – 6...11 aastat
  • Kulumispinna kuju muutus 12...20 aastat
  • Allüürid ja allüüride korrapärasus
    Allüür – hobuse liikumisviis
    Allüürid jaotatakse kaheks : loomulik allüür ja kunstlik allüür
    Loomulikuks allüüriks on samm, traav , küliskäik (osadel tõugudel), galopp , hüpe. Loomulikke allüüre hobusele õpetama ei pea.
    Kunstlikeks allüürideks on passaaž, piruett jne.
    Allüüride korrapärasus
    Korrapärasust hinnatakse liikuvat hobust eest ja tagant vaadates. Eristatakse kitsast, keskmist ja laia käiku. Korrapärase allüüri korral viib hobune jalgu edasi sirgjooneliselt liikumissuunas. Vigadeks on kerimine või sõudmine(esijalgade puhul) ning väntamine ja kukesamm (tagajalgade puhul)
    Külje pealt vaadates on soovitatavaks avar käik, mille korral liikumine on vaba, jõuline.
  • Veojõud, selle mõõtmine, ühikud, tehtud töö ja võimsus, mõõtmine ja ühikud
    Veojõud – jõud, millega hobune veab haagist
    Tegelik veojõud on mingil tööl rakendatav jõud, mida mõõdetakse veotakistusega.
    Normaalne veojõud on pideval tööl rakendatav jõud, milleks hobune kasutab kõiki jõuressursse end üle pingutamata.
    Maksimaalne veojõud on äärmise pingutuse korral maksimaalselt rakendatav jõud ( vanker porist välja)
    Veojõu ühikuks on jõukilogramm (kG). Veojõudu mõõdetakse dünamomeetri või dünamograafi abil.
    c=P/Q
    c- veotakistuse koef, P – veojõud, Q – koorma mass.
    Väikestel hobustel on normaalne veojõud 14-15% kehamassist, suurtel 13%.. Traavimisel on see 6%, galopis 4%. Maksimaalne veojõud 70...80% kehamassist, eriti võimsatel hobustel isegi üle 100 % kehamassist.
    Tehtud töö – veomaa ja veojõu funktsioon kGM. Tehtud töö=väliselt tehtud mehhaaniline töö.
    Päevas läbitud distants sõltub keskmisest liikumiskiirusest ja töö kestvusest.
    Võimsust iseloomustab ajaühikus tehtud töö.
    N=A/t
    Võimsust mõõdetakse hobujõududes (hj), mis võrdub 75 kGm/s ehk 735,499 W. Ei oe soovitatav, et veohobune töötaks pidevalt suurema kui ühe hobujõulise võimsusega.
  • Hobuste välimiku hindamise üldpõhimõtted ja tõuhobuste hindamise eeskiri Eesti Vabariigis (EV Valitsuse määrus Riigi Teataja Lisa nr.36-38)
    Hobuste hindamist korraldab Eesti Hobusekasvatajate Selts. Täkkude hindamise viib läbi 3 liikmeline komisjon . Vaatluse teel hinnatakse üheaegselt vähemalt viite täkku.
    Hindamisele kuuluvad ainult tõuhobused.
    Hobuseid hinnatakse valikutunnuste põhjal: tõutüübi väljendatus, välimik, mõõtmed, liikumisomadused, tööjõudlus, järglased.
    Välimiku hindamine: kehaosad jaotatakse 2 gruppi – 1) pea, kael ja kere ning 2) jäsemed
    Hinnatakse 10 punkti süsteemis (v.a mõõtmed)
    Mõõtmete hindamisel mõõdetakse turja kõrgus, rinna ümbermõõt, kere põikpikkus kepiga ja kämbla ümbermõõt.
    Tõug määratakse ema tõu järgi
    Järglaste järgi hindamisel peab täkul olema vähemalt 8 varssa, ja märal 2.
  • Iseärasusi hobuste jootmisel ja söötmisel, hobuste ettevalmistamine ja hooldus enne ratsutamist või rakendisõitu
    Iseärasusi hobuste jootmisel ja söötmisel.
    100 kg kehamassi kohta peaks hobusele andma 2,5...3 kg heina. Hein ja põhk peavad olema hallitusvabad, hobune on sellele eriti tundlik! Mitte anda liblikõielisterikast rohusööta või heina, peaks andma kõrrelisterikast või timutist tehtud rohusööta.
    Kaera võib anda tervelt, muljutult või leotatult. Leotamine on vajalik tolmava vilja puhul, see aitab hävitada toksiine . Muljutud kaera puhul paraneb seedekoefitsient 6...7%. Söödetakse ka muljutud otra . Taliteravilju anda ei tohi.
    Järjekord söötmisel: hein, vesi, siis kaer .
    Hobuse ettevalmistus ja hooldus.
    Hobune tuleb puhastada tolmust, lakk ja saba vajadusel kammida . Kabjaalused tuleb puhastada.
    Ratsutamisel panna selga sadul, siis valjad pähe. Vajadusel jalakaitsmed
    Etterakendamisel panna hobusele selga sedelgas, pähe valjad. Siis juhtida hobune aiste vahele, panna kaela rangid, aiste ja rangide külge kinnitada look ning rangid kokku tõmmata. Siis tuleb kinnitada sedelgarihmad (alustades ülemisest). Siis panna külge ohjad .
  • Valiku efektiivsuse arvutamine ja valikuedu
    Valikuedu e selektsiooniefekt – esimese põlvkonna järglaste geneetiline edu võrreldes nende vanematega
    SE=SD*h2
    SD – selektsioonidiferents (suguloomadeks valitud isendite ja populatsiooni keskmiste näitajate vahe)
    H2 – päritavuskoefitsient (erinevatel tunnustel on erinev päritavuskoefitsent), mida suurem see on, seda paremini kandub tunnus vanematelt järglastele edasi. Näit liikumiskiirusel on kõrge päritavuskoefitsient (ca 0,40), aga veojõudlusel madal (0,14 soome hobusel)
    Valiku efektiivsuse arvutamine on oluline paaride valiku seisukohalt, et saaksime meile kõige soodsamate tunnuste ja omadustega järglased.
  • Täisverelised tõud
    Täisverelisteks tõugudeks on inglise, araabia täisvereline ja anglo-araabia täisvereline. Täisverelistel tõugudel on suletud tõuraamat, st kasutatakse aretuses ainult selle oma tõu täkkusid. Tõuraamatusse märgitakse ainult need hobused, kelle vanemad on 1. tõuraamatus. Täisvereliseks tõuks on muutumas ka trakeeni tõug.
    Araabia täisvereline ratsahobune
    • Kuulub kiltmaahobuste hulka.
    • Kasutatakse ainult puhasaretust
    • Pea on nõgus, kehaehitus harmooniline
    • Kere on lühike
    • Pea on väike, lühike
    • Kael on kõrge asetusega ja keskmise pikkusega
    • Turjakõrgus 145...150 cm, kämblaümbermõõt 18...19 cm
    • Levinud on märaperekondade aretus

    Inglise täisvereline ratsahobune
    • Aretatud võidusõitude jaoks
    • Aretatud kiiruse ja varavalmivuse suunas
    • Kere on pikem kui araabia täisverelisel
    • Kabjad on suhteliselt väikesed

    Trakeen
    • Loodud sõjaväe ratsahobuseks, pidamaks vastu kiiretel rännakutel ja sõjatingimustes
    • Liinaretus
    • Pea on kuiv, sirge profiiliga
    • Turjakõrgus keskmine
    • Selg on sirge ja üsna lai
    • Jõudlus avaldub kõige paremini galopivõistlustel, takistus- ja koolisõidus

  • Poolverelised tõud
    Poolvereliste tõugude puhul kasutatakse aretuses iga 3...4 põlvkonna tagant inglise või araabia täisverelist täkku. Poolverelisteks tõugudeks on näiteks hannover , holstein, oldenburg.
    Hannover
    • Välimuselt vahetüübiline
    • Suure kongus peaga, pikk kael, massiivne kere
    • Turjakõrgus ca 160
    • Liikumine vaba ja avar
    • Värvuselt punane või kõrb

  • Ratsahobuste tõud
    Siia alla kuuluvad nii täisverelised kui ka poolverelised tõud. Lisaks eelmistes 2 küsimuses olevatele ka näiteks ahhal -tekiin, hunter .
    Ahal-tekiin
    • Kere on kitsas, nukiline, kuiva, tihke lihastikuga
    • Pea sõõrmete poole aheneb, suurte ilmekate silmadega ja pikkade kõrvadega
    • Turjakõrgus ca 152
    • Väga elava temperamendiga
    • Suur vastupidavus pikal maal

    Hunter
    • Pole päris tõug, vaid õigupoolest tarberatsahobune
    • Täisvereliste täkkude ja veohobusetõugu märade ristand
    • Siiski on olemas tõuraamat
    • Turjakõrgus 154...170 cm
    • Vastupidavad ja hea hüppevõimega vahelduval maastikul (sobivad ratsajahiks)

  • Traavlite tõud, ratsa-rakke (universaal)hobused
    Traavlid pärinevad flaami hobusest.
    Orlovi traavel
    • Aretati 18 saj ( krahv Orlov-Tšesmenski ja V. Šiškin)
    • Araabia täkk+taani mära=Polkan. Polkan+hollandi traavli tõugu mära = Bars I, kellest sai tõu alus
    • Välimikult jaguneb kolme liiki: kerge tüüp (kiirushobune, sobib hipodroomile), tüse tüüp (põllumajanduses veohobusena), lisaks vahepealne tüüp.
    • Põhitüüp on tugevaluuline, kõrge ja massiivne, hästi on arenenud lihastik ja liigesed .
    • Pea on kuiv, vahel toorevõitu

    Ameerika traavel
    • Aretuses on kasutatud veresuguluspaaritust
    • Omane liikumine küliskäigus
    • Turjakõrgus 144..164
    • Välimikult on aretusliinid erinevad
    • Üldiselt on kere lai, sügav ja pikk, roided hästi kaardunud
    • Konstitutsioonilt kuivad, lihastik on tugev
    • Kõige sagedasem värvus kõrb

    Vene traavel
    • Kujundatud ameerika ja orlovi traavlist
    • Pea on kuiv, sirge või kumera profiiliga
    • Kael on sirge, turi pikk ja kõrge
    • Varavalmivad

    Prantsuse traavel
    • Aretatud Prantsusmaal kohalikust normandia hobusest.
    • Suurekasvuline, tugevaluuline, suht massiivne
    • Hästi arenenud selg ja tugev turi
    • Tõu tähtsamaks kujundajaks täkk Fuchsia

    Ratsa-rakkehobused
    Ratsa-rakkehobuste alla kuuluvad budjonnõi tõug, tori hobune, ka hannover(kirjeldatud eespool).
    Budjonnõi
    • Aretatud kohalikust doni hobusest, keda ristati täisvereliste täkkudega
    • Värvusest domineerivad punane ja raudjas
    • Täisverelisest hobusest on veidi tüsedamad
    • Aretatud sõjapidamiseks

    Tori hobune
    Pärineb eesti hobusest, aretuses 0n kasutatud norfolk-roadsteri täkke ( Hetman ) ja postjee-bretooni tõugu hobuseid.
    Tori hobune on keskmise suurusega, kuiva tugeva konstitutsiooniga
    Pea on keskmise suurusega, otsmik on lai
    Turi ja selg on keskmise pikkusega, üsna laiad ja lihaselised.
    Jõudlus on mitmekülgne, on vastupidav keskmistel ja rasketel töödel, aga on head omadustega ka kergel veol ja sõidus. Sobib ka ratsahobuseks.
  • Lääne-Euroopa raskeveohobused, ponitõud
    Lääne-Euroopa raskeveohobused
    Belgia veohobuste alla kuulub 2 tüüpi: brabanssoon ja ardenn. Brabanssoonid on suuremad, kuuluvad sammuhobuste alla. Keha on töntsakas, toorevõitu, sügav ja lai. Tõug on varavalmiv.
    Ardennid on pärit mäestikest, on kuivema konstitutsiooniga, väiksemat kasvu ja elavamad. Jõudlus on suur, iseloom heatahtlik
    Inglismaal on 3 veohobusetõugu
    Šairi tõug on maailma suurim, kõrgus 170...175 cm, võb olla isegi üle 200 cm. Kämbla ümbermõõt kuni 32 cm. Sairi hobusel on kongninaline pea, pikad jõhvkarvad ümbritsevad jalgu randmeni ja kannaliigeseni.
    Klaidsteili tõug on šairi tõust veidi väiksem, jalad pole nii karvased, pea on kergem. Tõugu iseloomustavad suured märgised peal ja jalgadel
    Saföki tõug on suuruselt ligilähedane šairi tõule, jalad on peened. Värvuselt on punased.
    Prantsusmaa veohobused
    Prantsusmaal on väljapaistvamad tõud peršeroni ja bretooni.
    Peršeroni hobused on varavalmivad ja kuiva konstitutsiooniga. Massiivsus on ühendatud hea liikuvuse ja elava temperamendiga. Eeskeha on arenenud paremini kui laudjas.
    Bretooni hobusetõu hulgas on 3 erinevat tüüpi: postjee- bretoon , tree-bretoon ja ptii-tree-bretoon. Tree-bretoon on sammuhobune, elava temperamendiga. Rind on sügav ja lai. Kõrgus on umbes 150 cm.
    Ponitõud
    Poniks loetakse hobune kelle turjakõrgus on kuni 148 cm..
    Šetlandi poni on maailma väikseim hobusetõug, turjakõrgus 98..102 cm. Nad on madalajalgsed, lakk ja saba on tihedad ja pikad. Pea on väljendusrikas, laia otsmikuga.
    Fjordi hobune on peeneluuline, poolikult arenenud lihastiku, luiplaudjaga hobune
    Turjakõrgus on umbes 140 cm
    Haflingi hobune – veohobune. Pea on lai, väikeste kõrvadega, suurte elavate silmadega. Emnamik hobused on heleda lakaga, punased. Jalad on kuiva ehitusega, saba ja lakk paksud.
    15
    • .DOC Laadi alla originaalfail 72 lk · .doc · 42 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #1 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #2 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #3 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #4 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #5 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #6 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #7 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #8 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #9 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #10 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #11 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #12 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #13 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #14 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #15 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #16 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #17 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #18 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #19 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #20 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #21 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #22 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #23 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #24 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #25 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #26 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #27 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #28 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #29 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #30 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #31 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #32 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #33 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #34 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #35 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #36 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #37 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #38 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #39 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #40 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #41 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #42 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #43 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #44 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #45 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #46 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #47 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #48 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #49 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #50 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #51 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #52 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #53 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #54 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #55 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #56 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #57 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #58 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #59 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #60 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #61 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #62 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #63 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #64 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #65 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #66 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #67 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #68 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #69 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #70 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #71 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #72
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 72 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-05-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 42 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor huntliba Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Kalakasvatuse bakaeksami küsimused/vastused 2013
    kalakasvatus baka eksam kalad soomus sööt sööda angerja forelli karpkala kalakasvatuse

    Sarnased õppematerjalid

    Loomakasvatuse arvestus - kokkuvõte olulisimast
    32
    pdf

    Loomakasvatuse arvestus - kokkuvõte olulisimast

    LOOMAKASVATUS Lambakasvatus Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis. Aastal 2010 oli lammaste arv 79 tuh. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres. Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom Piimakasvatus Villalambad – meriino lambad. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Uttede tiinestumine 84,5%, tallede 1

    Põllumajandus
    Veisekasvatuse vastused
    42
    docx

    Veisekasvatuse vastused

    Lihaveiste tõug Aberdiin-angus *Pärineb Sotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug ­ lehmad 600...700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid ­ tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa- ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal. Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt. Juba 17. sajandil kasutati neid nii veo- kui ka lihaloomadena. Esimene tõuraamat ilmus1886. Aastal. Suuruselt keskmine tõug- lehmad 650...850 kg, pullid 1000...1200 kg. Värvuselt kuld- või helepruunid. Valdavalt sarvedega, kuid leidub k

    Veisekasvatus
    Veisekasvatuse alused
    158
    pdf

    Veisekasvatuse alused

    EESTI MAAÜLIKOOL VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT LOOMAGENEETIKA JA TÕUARETUSE OSAKOND LOENGUKONSPEKT VEISEKASVATUSE ALUSED Koostas: dots. Einar Orgmets Tartu 2008 VEISEKASVATUS SISUKORD SISUKORD..................................................................................................................................2 1. VEISTE KODUSTAMINE JA ULUKEELLASED.....................................................................4 1.1. VEISTE KODUSTAMINE JA PÕLVNEMINE. .............................................................................................................. 4 1.2. VEISTE ULUKEELLASED ...................................................................................................

    Põllumajandus
    Lamba- ja veisekasvatus
    54
    pdf

    Lamba- ja veisekasvatus

    LOOMAKASVATUS Lambakasvatus 1) Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis (lammaste arvukus, karjade suurus, lambakasvatuse suunad). Aasta Lammaste arv (tuh) 1992 123,1 2000 29 2010 78,6 Viimastel aastatel on probleemiks tõusnud lammaste müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lambaliha kokkuostvaid ja lammaste tapmisega tegelevaid lihatööstuseid on jäänud vähemaks ja nende tapavõimsus on väike. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Aastal 2010 moodustasid sellised karjad 59% lammaste üldarvust. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres, kus OÜ Kopra Karjamõisa kuuluvas mahefarmis peetakse 2300-2400 põhikarja utte. 2010 Lammaste arv kokku 87140 Karjas 1-2 lammast 0,3% Karjas 3-9 lammast 3,2% Karjas 10-19 lammast 7,3% Karjas 20-29 lammast 7% Karjas

    Loomakasvatus
    Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused
    30
    doc

    Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused

    Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused Inimene peab sigu põhiliselt sealiha saamiseks. Sigade kui lihaloomade omadused tulenevad nende organismi eripärast. Sigu hinnatakse paljude tunnuste järgi. Tunnuseid, mis vahetult iseloomustavad jõudlust (reproduktsioonivõime, nuumajõudlus ja lihaomadused), nimetatakse majanduslikult kasulikeks. Peale nende on veel tunnuseid, mis on viimastega seotud, kuid neid hinnatakse tihti silma järgi ja neile ei anta objektiivset arvväärtust (eksterjöör, konstitutsioon, tervis). Sigade majanduslikult kasulikud omadused tulenevad nende bioloogilistest iseärasustest. 1. Sigade suur viljakus. Viljakusest kõneldes eristatakse primaarset viljakust, mis avaldub looma võimes produtseerida teatud hulk valminud sugurakke, ja sekundaarset viljakust, mida näitab looma võimet sünnitada teatud hulk järglasi. Sekundaar

    Põllumajanduse alused
    Veisekasvatuse vastused 2013
    29
    doc

    Veisekasvatuse vastused 2013

    1. Veiste kodustamise aeg ja kohad Veiste ulukeellaseks peetakse tarvast. Tarva vanimateks kodustamiskeskusteks peetakse Indiat ja Pärsiat. Uurimistulemused näitvad, et tarvas kodustati 8000...2000 a. ema. Kesk-Aasias kodustati tarvas umbes 8000...7000 a. ema. Muinas-Roomas ja Egiptuses tunti koduveist väga kauges minevikus, Kreekas 5.aastatuhandel ema, Jeerikus 3500 a. ema. Tarva kodustamise üks vanimaid kohti on ka Kesk-Euroopa. Arvatakse, et Eesti territooriumil ei ole tarvast kodustatud. Koduveised saadi Lõuna-Euroopa rahvastele. Koduveis kodustati 7000 ekr Põhja-Kreekas ja Anatoolias. 2. Veisekasvatuse areng maailmas (alljärgnevad on 2012 loengu andmed) Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias. · Veiste arv maailmas on üle 1,4 mld, millega ületab 10-kordselt hobuste ja eeslite arvu ja sigade arvu 2 korda. · Ainult lammaste arv on sarnane. · Loomade arv ­ · Esmane toodang ­ · Lõpptoodang ­ ·

    Veisekasvatus
    Veisekasvatus
    14
    doc

    Veisekasvatus

    VEISEKASVATUSE KORDAMISKÜSIMUSED 1. Veiste kodustamine ja põlvnemine. 2. Veiste ulukeellased. Veiste asend zooloogilises süsteemis. Klass:imetajad Selts:sõralised Alamselts:mäletsejalised Sugukond:veislased(Bovidae) 1.Perekond:veised(Bos) 1.1.Alamperekond:veised(Bos) Liik:ürgveis(tarvas)(Bos taurus promogenius) Kodustatud:koduveis 1.2.Alamperekond:jakid Liik:jakk Kodustatud:kodujakk 1.3.Alamperekond:kaugaasia veised(Bibos) Liik:banteng Kodustatud:baali kari

    Loomakasvatus
    Loomakasvatuse konspekt
    9
    docx

    Loomakasvatuse konspekt

    1.Veiste kodustamine ja põlvnemine. Veise kodustamise ajaks võis olla u 6-2 tuhat aastat eKr . Kodustamise kolleteks on Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. 2. 1) Perekond:veised, 1.1 Alamperekond:veised, liik:ürgveis, kodustatud vorm: koduveis. 1.2 Alamperekond: jakid, liik: jakk, kodustatud vorm: kodujakk. 1.3 Alamperekond: kaguaasia veised, liik: banteng, kodustatud vorm: baali kari, liik: gaur, kodustatud vorm: gajaal. 1.4 Alamperekond: piisonid, liik: euroopa piison, ameerika piison, kodustatud vorm: puudub. 2) Perekond: aasia pühvlid, liik: inda pühvel, kodustatud vorm: india veepühvel, liik: filipiini pühvel, kodustatud vorm: puudub. 3)perekond: aafrika pühvlid, liik: kahverpühvel, kodustatud vorm: puudub. 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Valdav osa veistest asub arengumaades, seal elab suurem osa rahvastikust maal ja tegeleb põllumajandusega. Vajalik piima ja liha toodang saadakse tänu suurele loomade arvule, keda karjat

    Loomakasvatus


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Vasakule Paremale

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun