Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas nimetatakse liiki ?
  • Miks on vaja teada kalade vanust ?
  • Millistel struktuuridel on aastaringid paremini nähtavad ja millistel kaladel ?
 
Säutsu twitteris
KALAKASVATUSE ERIALA

Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale

Kalakasvatus


  • Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas.
  • 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad ) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni.
  • Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas.
  • Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed.
  • 2011 – Vähk 1 tonn (33000USD); kasvatavad kalad kokku 388 tonni (2 mln USD)
  • Kalakasvatuslike rajatiste tüübid erinevate kalade kasvatamiseks (vikerforell, karpkala, angerjas).
  • Vikerforell –
  • Piklikud pinnasetiigid: väljavoolu- ja sissevooluregulaatoriteks on nn mungad, neis asuvad restid . Vee juhtimiseks on torustikud ja kanalid. Veevahetus 2-10 korda päevas.
  • Vaheseintega osadeks jagatud betoneeritud kanalid: 100X4m, veevahetus 2-3 korda tunnis
  • Plastik ja betoonbasseinid: võivad olla ümmargused või kandilised, kiire veevahetusega, osaline veepuhastus
  • Sumbad: Sumpade paigutamiseks sobivad kohad, kus on tagatud veevool ( hoovused ), mis kannab ära sõnniku ja sööda jäägid ja toob värsket vett, sügavus üle 10m, soodne temperatuurisrežiim, tormide eest kaitstus , teendidatavus, ligipääsetavus.
  • Retsirkulatsioonisüsteemid: kallid ja keerulised kuid keskkonnasõbralikud ja täielikult kontrollitavad , ei sõltu veeallikast.
  • Karpkala –
  • Tiigid : loodusliku põhja ja mullast (kruusast, liivast ) tammidega veest tühjendatavad rajatised. Noorkalatiigid, kuhu asustatakse kalavastsed ja kasvatatakse ühesuvisteks on väiksemad ja madalamad (1-2ha, 0,5m), kasvutiigid suuremad (5-25ha) ja sügavamad (1-2m). Kasutatakse ka eraldi sugukalatiike, mis on vahepealse suurusega. Talvitustiigid on pikad, kitsad (pikkuse- laiuse suhe 10:2) ja sügavad (2-3m).
  • Angerjas –
  • Kasvatatase põhiliselt retsirkulatsioonisüsteemis.
  • Vikerforelli päritolu, toodang, tootetüübid ja tootjad maailmas.
  • Vikerforell kuulub lõhelaste sugukonda. Sellele on andnud nime perek. Salmo – lõhe. Samas sugukonnas on ka perek. Oncorhynchus – idalõhed (gorbusha, keta jt), kuhu uuematel andmetel kuulub ka vikerforell Oncorhynchus mykiss. Vikerforelli kasvatamisega alustati Kalifornias 1870-ndatel; ülemaailmne levik algas 1880-90-ndatel, praeguseks esineb kõigil kontinentidel. Eestisse toodi esmakordselt 1895 , tõeline kasvatus algas introdutseerimisest 1952, massiliseks muutus 70-ndatel. Tänaseks on täielikult kodustatud, stressi suhtes vähetundlik, harjub kergesti kunstliku toiduga, tal on aretatud tõud. Euroopas on kaks kaubaforelli suurust – valge või roosa lihaga portsjonforell (ca 250g) ja punase lihaga lõheforell (üle kilo, tänapäeval eelistatult 2-3 kg). Portsjonforelli tarbitakse rohkem Lõuna-Euroopas, kus on väikese jõeforelli söömise traditsioon, lõheforelli Põhja-Euroopas, kus tuntakse lõhet. Lõheforell konkureerib turul lõhega ja forelli turustamisest rääkides tuleb märkida, kumma produktiga on tegemist. Eestis kasvatatakse vaid suurt forelli ja turukala saamiseks kulub harilikult 3 suve, head majandid toodavad kaubakala 2 suvega . Soomes saadakse mais 15-25g maimud , järgmise aasta juulis kaaluvad need kalad üle 1 kg. Asustusmaterjali ostavad vaid kaubakala kasvatamisega tegelevad kalakasvatajad tavaliselt 5-15g maimudena või suuremate – aastaste kaladena. Eesti kalakasvatajad ostavad peaaegu kogu noorkala naabermaadest sisse ja ise ei paljunda. Aastatoodang maailmas üle 450 tuh tonni, Euroopas 300 tuh tonni, sellest 220 tuh tonni on väike (250g) kaaluv nn portsjonforell. Juhtivad forellikasvatusmaad: suur forell – Tšiili, Norra, Soome ja portsjonforell – Prantsusmaa, Taani, Itaalia, USA, Saksamaa, Hispaania .
  • Kalasööda koostis ja olulised söödalisandid forellikasvatuses.
  • Forellisööt valmistatakse ekstrudeerimise meetodil valdavalt kalajahust, millele lisatakse kalaõli, taimseid jahusid ( soja , nisu) ja lisandeid – mineraalaineid ja vitamiine sisalda-vaid premikseid, gluteeni , punaseid pigmente, immunostimulantide segusid (Biofocus, Ergosan) ja haiguste raviks mõeldud erisöötadesse ka ravimeid, näiteks antibiootikume. Sööt on väga kontsentreeritud, tema veesisaldus on umbes 8%. Põhja-Euroopas, sh Eestis, nõuavad tarbijad, et suurte lõhelaste liha peab olema erepunane. Seepärast on tähtsad söödalisandid karotinoidid e punased pigmendid . Karotinoidid, mida kasutatakse lõhelaste söötades, on astaksantiin ja kantaksantiin. Üldiselt jaguneb sööt vastsete söömaõpetamiseks ja noorkala söötmiseks kasutatavaks puruks ja graanuliteks (pellets). Vastsete sööma õpetamiseks ja väikeste maimude söötmiseks kasutatavat peeneteralist sööta nimeta takse startersöödaks, suuremate kalade söötmiseks kasutatavat sööta kasvusöödaks.
  • Söödakoefitsiendi (FCR, söödaväärindus) mõiste ja selle näitaja kasutamine tootmise planeerimisel.
  • Olulisim söötmise tulemuslikkuse näitaja on söödakoefitsient (food conversion ratio , FCR). Söödakoefitsient näitab, mitu kg sööta kulub 1 kg kala juurdekasvuks (toorkaalus). Söödakoefitsient muutub kala eluea vältel oluliselt sõltuvalt kala suurusest . Väiksematel forellidel on söödakoefitsient 0,6–0,8, kaubakalal tõuseb see 1,1ni. Kui arvestused näitavad, et kaubakala söödakoefitsient on olnud üle 1,3, tähendab see ebaõiget söötmisrežiimi ja sööda raiskamist. Põhjuseks võib olla nii sööda halb omastamine kui ka see, et osa sööta jääb söömata (kala on haige või ülesöödetud). See näitaja oleneb tugevasti ka sööda koostisest.
  • Kalade vastsete ja noorkalade areng ja toitumine pärast marjaterast koorumist.
  • ARENGUSTAADIUMID
  • Marjaterast kuni kalamaimuni
  • Viljastamata marjatera
  • -----------------------------------------------------
  • Viljastatud marjatera täituva perivitelliinõõnega
  • Paisunud marjatera
  • Marjatera esimeste jagunemiste ajal
  • Moorula
  • Blastula
  • Gastrula
  • Loode silmtäpi staadiumis
  • ----------------------------------------------------
  • Koorumine
  • ----------------------------------------------------
  • Eelvastne (rebukotiga) toitub rebukoti sisust
  • Vastne (läheb üle välisele toitumisele)
  • Maim (alates soomuskatte tekkimisest)
  • Samasuvine (ühe suve vanuseks kasvanud kala
  • Karpkala ja vikerforelli kasvatamise tehnoloogia peamised erinevused.
  • Paljundamine: Karpkala – kudemine üle 20 kraadise vee juures, loote kiire areng, lühike inkubeerimiseaeg (4päeva), vajab hormonaalset stimulatsiooni, suur viljakus, peen mari, kleepuv mari. Vikerforell – kudemine 10 kraadise vee juures, aeglane loote areng, pikk inkubeerimisaeg (üle kuu aja), mari hõlpsalt lüpstav, väike viljakus, suureteraline mari, mari ei ole kleepuv.
  • Söötmine: Karpkala – taimse valgu osatähtsus suur, söödetakse teraviljaga, kasutab tiigi looduslikku söödabaasi, söödakoefitsent 3-4. Vikerforell – loomse valgu vajadus suur, vajalik punase pigmendi lisamine, sööda energiasisaldus kõrge, söödetakse ainult kuivsöödaga, loodusest lisa ei saa, söödakoefitsent ligikaudu 1.
  • Pidamine: Karpkala – võimalik nii ekstensiivne kui intensiivne. Vikerforell – ainult intensiivne
  • Töötlemine ja turustamine: Karpkala – odav, raskesti töödeldav, turustatakse elusalt. Vikerforell – kallis, kergelt töödeldav, turustatakse fileena, soola- ja suitsukalana, pakendatult.
  • Karpkala tiikide ehitus ja tüübid tootmises ja hobikalakasvatuse puhul.
  • Tiigid: loodusliku põhja ja mullast (kruusast, liivast) tammidega veest tühjendatavad rajatised. Noorkalatiigid, kuhu asustatakse kalavastsed ja kasvatatakse ühesuvisteks on väiksemad ja madalamad (1-2ha, 0,5m), kasvutiigid suuremad (5-25ha) ja sügavamad (1-2m). Kasutatakse ka eraldi sugukalatiike, mis on vahepealse suurusega. Talvitustiigid on pikad, kitsad (pikkuse-laiuse suhe 10:2) ja sügavad (2-3m).
  • Hobikalakasvatuses isegi väiksemates tiikides (aiatiigid), läbivooluga tiikides (oja ülespaisutamisel), järves.
  • Kasvatamise poolest kasvatatakse soomuskarpi, poolsoomuskarpi ja peegelkarpi. Turustamise poolest turustatakse Eestis tavaliselt rookimata ja peaaegu elusalt või siis jahutatult.
  • Hobikalakasvatus on tavaliselt ekstensiivne tootmine – looduslikes tiikides ilma täiendava söötmiseta, madal asustustihedus (300tk/ha), toodang 100-150 kg/ha.
  • Tootmises aga kasutatakse intensiivset tootmist – lisasöötmisega, kõrged asustustihedused, kaubakala 500-1000 kg/ha.
  • Karpkala kasvatamise tsükli põhietapid ja nende kestus.
  • Tsükkel algab kudemisega kevadel. Mais-juunis saadakse haudemajas vastsed , kes asustatakse tiikidesse. Need kasvavad maimudeks. Kasvuperiood kestab Eesti kliimas maksimaalselt 3-4 kuud (mai-sept). Septembris toimub väljapüük ja talvitustiikidesse asustamine . Talvitus okt-apr. Asustamine kasvutiikidesse aprillis ja septembris taas väljapüük ja talvitus okt-apr. Aprillis taas väljapüük talvitustiikidest ja asustamine kasvutiikidesse ja septembris väljapüük ning turustamine.
  • Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) .
  • Indutseeritud paljundamine – haudemajas algab sugukalade sorteerimise ja kontrolliga . Kudemise ajastamiseks ja kvaliteedi kindlustamiseks on vaja karpkaladele süstida hüpofüüsi suspensiooni. Hüpofüüs võetakse järvedest püütud suurtelt latikatelt, see nääre sisaldab suguhormoone, mis stimuleerivad ja sünkroniseerivad suguproduktide küpsemist. Hüpofüüsi süstidele järgneb marja ja niisa lüpsmine, viljastamine koos marja kleepuvuse eemaldamisega – (vee asemel lisatakse piima või soola ja karbamiidi lahust ning marja töödeldakse pärast tanniiniga). Karpkalade mari on õrn ja seda segatakse linnusulega. Marja inkubeeriimine toimub Weissi pudelites ( tagurpidi pööratud põhjaga klaasnõud, millel pudeli suust tuleb sisse vesi, ülalt voolab välja). Marjaterad on veevoolus pidevas liikumises. Vajalik on surnud ja hallitusega kaetud marja eemaldamine. Marja arengu kiirus: 60-80 kraadpäeva koorumiseni = 3,5 – 4 päeva 20 kraadise vee puhul. Kui looted on marjateras arenenud koorumisvalmiteks (esimesed vastsed juba kooruvad spontaanselt, kasutatakse kiireks samaaegseks koorutamiseks ajutist hapnikuvaegust. Vastseid hoitakse algul tihedates väikestes sumpades, kuhu on lisatud kadakaoksi, mille okastele kinnituvad vastsed kuni rebukoti imendumiseni. Vastsed asustatakse tiikidesse, kui nad hakkavad ujuma (mõni päev pärast koorumist).
  • Jõevähi kasvatuse tehnoloogia ja kasvatuse viisid Eestis.
  • Eestis intensiivset kaubavähi kasvatust ei ole. Intensiivset vähikasvatust takistab kannibalism, mis ei luba vähke tihedalt koos pidada ja aeglane kasv (kiire kasvu jaoks oleks vaja talvel sooja vett). Intensiivselt saab kasvatada vähi asustusmaterjali. Ekstensiivne kasvatus – vähkide pidamine neile sobivas veekogus ja väljapüük kui nad on jõudnud vajaliku suuruse ja arvukuseni, on lihtne ja võib olla tulus – kuid tulu ei teki kiiresti. Poolintensiivne kaubavähi kasvatus toimub selleks rajatud tiikides ja vähkide söötmise ning sorteerimise abil, kuid on samuti suhteliselt aeglase käibe ja väikese toodanguga. Kaubavähi suuruseks kasvab vähk 4–5 aastat. Vähikasvatuseks pole vaja keerulisi ja kalleid rajatisi. Vähitiigid võivad olla väikesed ja lihtsa konstruktsiooniga – pindalaga kuni 0,2 ha, tarvitatav vee kogus on vähene – 5 l minutis 1000 vähi kohta, erilisi söötasid pole vaja. Seega on vähikasvatus sobiv ka talunikele . Kaubavähi toodang võib olla meie kliimas kõige rohkem 5-10 tk/m2, vähipoegadel 40-60 tk/m2. Hea võimalus on kombineerida asustusmaterjali tootmine kaubavähi kasvatamisega – tiikide harvendamisel saadud 2-3 aastased vähid müüakse asustusmaterjaliks. Kalakasvandustes kasvatatud noorkalade asustamine Eesti looduslikesse vetesse.
  • Lõhelaste kalakasvatuslik taastootmine
  • Lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta ) on siirdekalad , kelle jõgedes üles kasvanud noorjärgud laskuvad merre ja pöörduvad suguküpseks saades tagasi kudema oma kodujõkke. Seetõttu ohustab neid inimtegevus – rändetee tõkestamine paisudega ning ülepüük, eriti kudematulevate kalade püük rannikul ja jõgedes. Kalakasvandustes toodetud lõhelaste noorkalu asustatakse meie jõgedesse liigi säilitamise ja populatsioonide taastamise või kalade arvukuse suuren damise eesmärgil, et kompenseerida inimtegevusest tekkinud loodusliku lisandumise puudujääki. Samal ajal loob nende asustamine rannakaluritele täiendavaid kalapüügi võimalusi. Meriforellil on ka paikne vorm, jõeforell (bioloogiliselt on tegemist sama liigiga ), kes elab jõgedes kogu elutsükli vältel. Ka teda ohustavad samad tegurid, sest jõeforelli paiksed asurkonnad on väikesed ja kergesti kahjustatavad ülepüügi või kudealade hävimise korral. Lõhe ja meriforelli kasvatamise tehnoloogia ja kasutatavad seadmed (haudeaparaadid, basseinid , söödad, sorteerimisseadmed) on üldjoontes sarnased vikerforelli omadega. Lõhe ja meriforelli asustuskalu kasvatatakse Eestis ainult looduslike populatsioonide tugevdamiseks või taastamiseks. Sel puhul pole eesmärgiks kalade võimalikult kiire kasv, vaid loodusesse laskmisel hästi kohanev asustusmaterjal, ja tootmises ei rakendata maksimaalseid asustustihedusi ning kiireimat juurdekasvu tagavaid söötmisrežiime. Lõhe ja meriforelli marja inkubeeritakse horisontaalsetes haudeaparaatides. Pärast koorumist lebavad eelvastsed mõne aja haudeaparaadis. Kui nad tõusevad
  • ujuma, hakatakse neid sööma õpetama ja viiakse üle klaasplastust basseinidesse. Asustus kalade suurus sõltub palju veetemperatuuridest ja kasvatamise intensiivsusest. Eestis asustatud aastased lõhed on tavaliselt olnud 30–40 g, kaheaastased 60–100 g raskused, kuid võimalik on toota ka 100–200 g kaaluvaid laskujaid ja mõnel aastal on seda ka tehtud. Jõeforell (Salmo trutta fario) on hinnatud sportliku püügi objekt. Tihti kindlustavad meie forelliojad aga niigi piisava arvukuse ja forelli asustamine ei suurenda saaki oluliselt – kui kaladele ei jätku varjekohti ja toitu, on asustatud kalade suremus suur ja kasv aeglane. Forelli asustamisel tuleb kaaluda, kas veekogu kalamahutavus pole juba normaalsel tasemel. Kui püük on intensiivne ja selle tõttu forelli arvukus optimaalsest väiksem või kui kudemisalad on kahjustatud või neid napib, tuleb forelli asustamist soovitada.
  • Angerja elutsükkel ja angerjakasvatuse põhitingimused.
  • Angerjalised on katadroomsed siirdekalad, kes koevad meres ja kasvavad suguküpseks magedas vees. Euroopa angerjas koeb Atlandi ookeani keskel asuvas Sargasso meres rohkem kui 500 m sügavusel. Pärast kudemist angerjad hukkuvad. Vastsed tõusevad sügavatest veekihtidest pinnale ja Golfi hoovus kannab nad Euroopa rannikule. Selle 2–3 aastat aega võtva rände ajal teevad angerjavastsed läbi moonde, muutudes vahepeal läbipaistva pajulehe kujuliseks Leptocephalus’eks
  • ja seejärel täiskasvanud angerja sarnaseks, kuid läbipaistvaks klaas angerjaks. Klaasangerjad jõuavad Euroopasse ning tõusevad eeskätt Hispaania, Portugali, Prantsusmaa, Inglismaa jõgedesse, kust neid püütakse ja viiakse teistesse maadesse edasi kasvatamiseks. Et klaasangerjate täpset vanust ei teata, arvestatakse angerja majanduses kalade vanust alates klaasangerja staadiumis magevette (kasvandusse) asustamisest. Intensiivne angerjakasvatus on Eestis tasuv vaid retsirkulatsioonisüsteemis, kus saab hoida püsivalt umbes 25 ºC temperatuuri. Vee pH peab olema 7,0 või veidi alla selle, kõrgema pH taseme puhul tekib kaladel ammoniaagimürgituse oht. Eesti põhjavee pH on 7,5, mis pärast aereerimist tõuseb 8,5ni ja seetõttu tuleb neutraliseerimiseks algul lisada vette soolhapet. Kui angerja juurdekasvu tõttu tõuseb kalade mass üle 75 kg/m3, siis langeb
  • nende poolt väljahingatava süsihappegaasi mõjul pH alla 7 ja keskkonna reaktsiooni tuleb CaHCO3 lisamisega tõsta. Hapnikusisaldus on soovitav hoida 8 mg/l, kuigi angerjas talub hapnikusisaldust vahemikus 3–15 mg/l. Kasvandusse toodud klaasangerjaid söödetakse algul tursa marjaga. Kalade kasvades hakatakse neid söötma ka startersöödaga ja minnakse üle järjest suurema läbimõõduga söödale. Söödagraanulite suurus on vastavalt kala suurusele 0,4–3 mm. Angerja varased noorjärgud söövad päevas 5% kehamassist, täiskasvanud kalad 1,3%. Eestis kasutatakse Taani firma Dana Feed angerjasööta.
  • Eesti kalakasvanduste arv ja tootmise profiil, kalakasvanduste paiknemine Eestis.
  • Eesti vesiviljelus on killustatud paljude harude, tootmisviiside ja objektide vahel. Kalakasvanduste tegevuse eesmärgid, toodangu mahud, tootevalik ning tootmis tehnoloogia on väga erinevad. Osa kasvandusi toodab üheaegselt mitut kalaliiki nii kaubaks kui ka asustamiseks ja pakub samal ajal õngitsemisteenust. Mõnel pool kasutatakse vananenud tehnoloogiaid, samal ajal projekteeritakse või ehitatakse uusima tehnoloogilise lahendusega kasvandusi. Mõnele kalakasvatusettevõttele kuulub mitu kasvandust. Ei ole haruldased ka juhud, kui mõni kasvandus peatab ajutiselt oma tegevuse, kuid taastab selle hiljem. Seega on raske täpselt öelda, mitu kalakasvandust Eestis praegu on. 2006. aasta kevadel oli Eestis füüsilise asukoha mõttes 20 tegutsevat kutselist kalakasvandust (ettevõtteid on vähem), kus kala kasvatamine oli põhitegevus ning töötajad said oma põhisissetuleku kala kasvatamisest, ja neli vähikasvandust. Põhiline osa kalakasvandustest asuvad Ida-Eestis ja Saaremaal ning Hiiumaal.
  • Kalade kehaosade saagis kala töötlemisel ja seda mõjutavad tegurid.
  • Vikerforell (1-2kg) – filee 65%; rümp 73%; pea 13%; sisikond 12%; saba ja selgroog 8%.
  • Karpkala (1-2kg) – filee 48%; rümp 60%; pea 16%; sisikond 13%; saba ja selgroog 14%; gonaadid 4%.
  • Tuuralised (1-3kg) – filee 60%; rümp ca 64%; pea 22% sisikond 8%; saba ja selgroog 8%.
  • Mõjutavateks teguriteks on aretus , päritavus, söötmine, kasvukeskkond , vanus, kala liik, kas on suguliselt küps või mitte.
  • Eesti järvede üldiseloomustus ja tüpoloogia.
  • Eesti järved on väikesed. Pooled neist on pisemad kui kolm hektarit ning ainult 45-l küünib suurus üle 100 hektari. Eesti järved on madalad, vaid 46 on neist sügavamad kui 15 meetrit. Järvede väikesele pindalale vastavalt on väikesed ka valgalad ning veevahetus. Valgala ulatus on enamasti 1-25 km2, kuid erandjuhtudel kuni 100-500 km2. Vesi vahetub enamasti 2-4 korda aastas. Umbjärvedes ja allikalistes lähtejärvedes võib veevahetuseks aga kuluda isegi 3-5 aastat. Kuna enamus Eesti järvedest on madalad, siis on neis ka veesamba temperatuur ühtlane ja veemassid segunevad hästi. Need järved on polümiktilised. Meie järved on suhteliselt kehvade hapnikutingimustega. Ideaalset olukorda, kus hapnikusisaldus kogu veesambas on lähedane küllastumusele, enam ei esine. Peaaegu kõigis kihistunud väikejärvedes puudub hapnik hüpolimnionis või kaob sealt perioodiliselt. Suhteliselt hea hapnikurežiim on veel säilunud eutrofeerunud oligotroofsetes järvedes, kus hapnik puudub vaid sügavamates põhjalähedastes kihtides ning üleküllastumist veesambas praktiliselt ei esine. Valgustingimused on Eesti väikejärvedes aasta jooksul küllaltki muutlikud. Kõige väiksema läbipaistvusega on vesi suvel, planktonvetikate arengu kõrgperioodil.
  • Eutroofne (rohketoiteline) - heleda, kareda veega, rohke biogeenide sisaldusega
    Miksotroofne (düseutroofne = segatoiteline) - tumeda, kas kareda või pehme veega, mõõduka kuni rohke lahustunud orgaanilise ainega
    Halotroofne (soolatoiteline) - rannajärv
    Hüpertroofne (rangelt võttes pole tüüp, vaid seisund) - ülirohketoiteline
    Atsidotroofne - paikneb mineraalmaal, kuid vee saab rabast ja seetõttu väga tumeda veega pehmeveeline
    Düstroofne - rabajärv, tumeda pehme veega
    Semidüstroofne (poolhuumustoiteline) - pehme veega, orgaanilist ainet mõõdukalt
    Alkalitroofne (lubjatoiteline) - väga suure lubiainete sisaldusega heledaveeline
    Oligotroofne  (vähetoiteline) - pehme ja heleda veega
  • Eesti siseveekogude seisundi dünaamika ja seda mõjutavad tegurid.
  • Fosfori- ja lämmastikuringe võrdlus.
  • Erinevalt lämmastikust puudub fosforil gaasiline faas. Seetõttu ei saa pinnavee äravooluga merre kandunud fosfor kuigi lihtsalt maismaale tagasi. mõningal määral saab seda tagasi näiteks kalatoiduliste loomade väljaheidetega ( linnud näiteks), randa uhutud vetikatega jne.
  • Toiduahelate tüübid järvedes. Primaar - ja sekundaarproduktsioon . Ökoloogiline püramiid ja - kasutegur.
  • Pelagiaaline toiduahel ja bentaaliline toiduahel.
  • Primaarproduktsioon e.esmasproduktsioon (PP, primary production) on elusaine moodustamine anorgaanilisest süsinikust ja mineraalainetest autotroofsete organismide poolt. On kogu ökosüsteemi produktiivsuse alus. Veekogudes on primaarprodutsendiks põhiliselt vetikad ja sinivetikad. Fototroofide PP on kaheastmeline reaksiooniahel : fotosüntees ja biosüntees. Fotosüntees koosneb kahest staadiumist : valgusstaadium ja pimedusstaadium. Biosünteesil kasutatakse lihtsaid fotosünteesi produkte kõigi raku ainete sünteesiks ja selleks kuluv energia saadakse fotosünteesil moodustatud ATP-st ja fotosünteesil tekkinud süsivesikute põletamisest. PP mõjutavad mitmed faktorid : abiootilised – valgus, toitainete kontsentratsioon vees, vee temperatuur, vee liikumine; biootilised – rakkude vanus, liigispetsiifilised kohastumised.
  • Sekundaarproduktsioon – selleks võib lugeda organismides moodustuvat orgaanilise aine koguhulka, mis kulub juurdekasvus ja ainevahetuseks . Sekundaarproduktsioon ei saa olla kõrgem kui primaarproduktsioon.
  • Ökoloogiline püramiid (ka ökopüramiidtroofiline püramiidenergiapüramiid või Eltoni püramiid on ökosüsteemi troofilise struktuuri kujutis astmikpüramiidina. Iga ökoloogilise püramiidi aste kujutab üht troofilist taset – alt üles vastavalt primaarprodutsente (fotosünteesivaid organisme), I astme ehk primaarseid konsumente (fütofaage), II astme ehk sekundaarseid konsumente (karnivoore), III astme ehk tertsiaarseid konsumente (ülikiskjad).Ökoloogiline püramiid on rangelt ahenev , kui troofiliste tasemete mahtu kirjeldada neid läbiva energiavoo alusel. Kui aga troofilisi tasemeid kirjeldatakse biomassi kaudu, võib püramiidi kuju olla väga erinev: enamikus maismaaökosüsteemides on see ahenev, veeökosüsteemides on aga tihti I astme konsumente (vetikatoidulisi loomi) massilt rohkem kui produtsente. Viimane tuleneb primaarprodutsentide (vetikate) oluliselt lühemast keskmisest elueast konsumentide suhtes veeökosüsteemides; maismaaökosüsteemides on produtsentide (taimede) keskmine eluiga enamasti sama suurusjärku või pikem kui konsumentidel (loomadel).Paljudes maismaaökosüsteemides kehtib reegel, et iga järgmise taseme biomass on ligikaudu 10% eelmise taseme biomassist.
  • Bakterite roll veekogu aineringetes.
  • Nitrifikatsioon looduses
  • •Nitrifitseerijad bakterid on olulised risosfääri asukad .
  • •Toodavad lämmastikhapet, mis lahustab mineraale ( fosfaadid !).
  • •Nitrifikatsioon põhjustab ka ehitiste ja kiviskulptuuride korrosiooni.
  • Ammoniaak , mida leidub näiteks õhus, imbub kivisse ja kivi pinnal
  • toimub bakterite vahendusel nitrifikatsioon, mille tulemusena
  • moodustub lämmastikhape. See lahustab CaCO3 ja korrodeerib.
    • Denitrifitseerimine e. anaeroobne hingamine
      • NO3- ⇒NO2- ⇒ NO ⇒ N2O ⇒ N2⇑
      • heterotroofsed bakterid kasutavad NO3-elektronide aktseptorina
    • anaeroobne protsess
    • vaja ka kergestilagundatavat OA-d
    • substraat NO3-tekib aeroobselt
    • enamasti toimub järvedes sette pinnal
    • soodne aeroobsete ja anaeroobsete tingimuste vaheldumine -
  • taimestikus
  • Nitrifitseerijad bakterid veepuhastuses
    • Paljud heitveed on väga ammoniumlämmastikurikkad
  • (kalatiikide heitvesi , kommunaalheitvesi).
    • Orgaanilise aine lagunemisel (ammonifikatsioonil) moodustuv
  • ammoniaak oksüdeerub nitrifitseerijate bakterite vahendusel
  • vee aereerimisel nitritiks ja nitraadiks.
    • Nitraat redutseeritakse edasises heitvee anaeroobse töötlemise
  • käigus gaasilisteks produktideks.
    • Osalevad ka denitrifitseerijad bakterid.
  • Vingugaasibakterid e. karboksidobakterid
    • Aeroobsed bakterid, kes saavad kasvada CO kui ainsa C- ja
  • energiaallika arvel.
  • oksüdeerivad nad ka org. ühendeid (org. happed , alkoholid) ja H2.
    • Sageli vaadeldakse neid kui H-bakterite alarühma.

    Looduses väga olulised kui kütuste põlemisel moodustuva CO
  • kahjutustajad.
  • Sulfaadi redutseerimine
    • vulkaanilised gaasid
    • valkude lagundamisel roisubakterite poolt
    • " sulfaatne hingamine" -e` lõppaktseptor SO4 2-
      • anaeroobne heterotroofne protsess
      • Desulfovibrio desulfuricans
      • veekogudes anaeroobses hüpolimnionis ja settes kui
  • nitraadid ja Fe3+ otsas
      • mõnedel bakteritel e` lõppaktseptor molekulaarne S → H2S
  • Fütoplanktoni võrdlus voolu- ja seisuveekogudes. Veeõitseng, ilmingud, põhjused ja dünaamika.



  • Veeõitseng
    • Definitsioon: Veemassiivis elavate planktonvetikate
  • (tavaliselt 1 või mõne liigi) vohamine, mille tagajärjel vesi
  • omandab ebaloomuliku (roheka, pruuni või punaka )
  • värvuse.
    • Läänemeres kevadel ränivetikate õitseng, suvel
  • tsüanobakterite õitseng: Aphanizomenon flos-aquae ja
  • Nodularia spumigena.
    • Veeõitseng esineb rohketoitelistes järvedes ja tiikides.
  • Veeõitseng põhjustab vee läbipaistvuse vähenemise,
  • hapnikupuuduse, pikema ajaperioodi jooksul veekogu
  • eutrofeerumise ja veekogu põhja mudastumise. Teatud
  • juhtudel võib põhjustada kalade hukkumise ja olla
  • toksiline inimesele. Suvine veeõitseng: tsüanobakterid;
  • Peipsis: Gloeotrichia echinulata, Aphanizomenon,
  • Microcystis spp.Võrtsjärves: Anabaena spp.
  • Zooplankton mikroobses lingus .
  • Eesti vooluveekogude funktsioneerimist määravad olulisemad tegurid.
  • Suurtaimede levikut ja hulka määravad tegurid Eesti sisevetes.
  • Vooluvete suurtaimestikku mõjutavad ökoloogilised tegurid:
    • valgus
    • jõe sügavus
    • voolukiirus ja veetase
    • jõepõhja iseloom
    • jääkate
    • kevadine jääminek
    • suurvesi
    • temperatuur
    • biogeenid
    • reostus
  • Põhjaloomade toitumissuhted Eesti suurjärvedes.
  • Toitumine bentaalis valdavalt detriidist või teistest loomadest.
  • Setteneelajad – neelavad valikuta veekogude põhjasetteid, ei tee vahet seeduvate ja mitteseeduvate osakeste vahel.
  • Kalade süsteem ja evolutsioon , suursüstemaatilised üksused.
  • Süsteem ja evolutsioon
  • Süsteem peaks peegeldama kalade evolutsiooni e. fülogeneetilisi sugulussuhteid -
  • samasse evolutsioonipuu harusse - seega samasse süsteemi jaotusse peaksid kuuluma
  • ühise päritoluga liigid, mis on seetõttu sarnasemad.
  • Tunnused, mille järgi hinnatakse sarnasust ja oletatavat ühist päritolu: morfoloogilised,
  • Ökoloogilised, Geneetilised, Embrüoloogilised, Zoogeograafilised jt näitajad.
  • Kalade suursüstemaatilised üksused, nende evolutsiooniline tagapõhi
  • Süstemaatilised suurjaotused on väga ebavõrdse esindatusega, mõnes väga eripärases
  • harus (seetõttu suurüksuses) on säilinud vaid üks või paar liiki, teistes esineb sadu liike.
  • Kasvatatavate liikide jaotumine on samuti ebaühtlane . Selles mängivad kaasa ajalugu,
  • traditsioonid ja tarbimisharjumused millest oleneb kala tarbimisväärtus ja kalade
  • bioloogia iseärasused, millest oleneb kui kerge on mõnda liiki kasvatada
  • Liigiülesed ja liigisisesed taksonid, zooloogiline nomenklatuur.
  • Liigid koondatakse suurematesse süstemaatilistesse üksustesse, sarnased liigid
  • moodustavad perekonna, sarnased perekonnad sugukonna, kuni selleni , et kõik loomad
  • kuuluvad loomariiki. Zooloogiline nomeklatuur
  • Riik;
  • Hõimkond;
  • Klass;
  • Selts;
  • Sugukond ;
  • Perekond;
  • Liik.
  • Kuidas nimetatakse liiki???
  • Liigi nimi koosneb kahest – perekonna ja otseselt liigi nimest ning sellele lisatakse liigi
  • kirjeldanud teadlase nimi. Tuntumad teadlased antakse lühendina. L.näiteks tähendab
  • linne . Kui nimi on sulgudes, tähendab see, et teadlane küll kirjeldas selle liigi aga teise
  • nime all. Lisatakse ka liigi kirjeldamise aastaarv.
  • Ilma geograafilise isolatsioonita liigisisesed üksused on:
    • morpha – teisend;
    • varietas – varieteer;
    • forma – vorm.
  • Kalade kehaehitus , kehaosad , määramistunnused (meristilised ja plastilised).
  • Kalade kehaosad: pea, kere , saba ja uimed .
  • Kala on kohastunud liikumiseks veekeskkonnas, mis avaldab takistust rohkem kui õhk.
  • Kiiresti liikuvatel kaladel on seetõttu voolujooneline kehakuju . Samal ajal on vajalik ka maskeerumine vaenlaste või toiduobjektide eest – seetõttu on kehakuju ka vastav
  • eluviisile. Põhjakaladel on lamendunud või usjas kehakuju. Kehakuju muutub elutsükli
  • looksul olenevalt vanusest ja sugulise küpsuse staadiumist. Meristilised tunnused – loendatavad tunnused: uimekiired, küljejoonesoomused, lõpuspiid, püloorilised ripikud, selgroolülid, neeluhambad, poised, tuurlaste kilbised. Meristilised tunnused on sageli heaks diagostiliseks näitajaks süstemaatikas ja kalade määramisel.
  • Kalade kehaosade proportsioonid ehk plastilised tunnused– suhtelised mõõdud kala suuruse suhtes, mis muutuvad olenevalt kala vanusest, toitumisest, sugutsükli staadiumist jne. Näitkes paremini
  • toitunud kala keha kõrgus ja paksus võib olla suurem kui nälginud kalal , viimasel on aga
  • suhteliselt suur pea, suured silmad, madal keha ja peenike sada.
  • Kalade luustik, lihased ja katted .
  • Selgroog ja roided :
    • Haidel kõhrest toes ;
    • Tuurlastel osaliselt luustunud seljakeelik ;
    • Luukaladel tõelised selgroolülid, mis moodustavad selgroo .
  • Selgroog jaguneb keha- ja sabaosaks. Selgroolüli koosneb kehast, mille pinnad on
  • nõgusad ja jätketest. Ülemised jätked on ühinenud ogajätkeks. Nende vahele jääb
  • neutraalkanal, kus paikeb seljaaju. Alumised on kehaosas ühinemata ja neile toetuvad
  • külgedel roided.
  • Sabaosas on anad ühinenud jättes enda vahele hemaalhanali, kus kulgeb sabaveen.
  • Kolju ehk pealuu :
    • Silmudel pole luid , seega ka koljut ja lõualuid – lõuatud;
    • Haidel kõhrest kolju;
    • Tuurlastel luustunud kolju;
    • Luukaladel tõeline kolju.
  • Uimede toes. Roodluud – karplastel tugevasti arenenud, mitmeharulised ja teravad .
  • Lõhelastel, angerjal ja haugil pehmed , hargnemata.
  • Suurema osa kalade lihasmassist moodustavad valged lihased. Need on ehituselt
  • sobivad kiireteks kontraktsioonideks, kuid väsivad kiiresti. Aeglasema, kuid püsivama t
  • jaoks sobivad punased lihased, mis paiknevad uimede tugiluudel ja pikki kala keha külgi,
  • eriti sabaosas. Pelaagilistel ookeanikaladel, kes ujuvad püsivalt pikki maid on punaste
  • lihaste osatähtsus suurem (makrell, tuunikala), paiksematel ja vaid kiireid söste egevatel
  • kaladel nagu haug , väiksem.
  • Kui kala ära keeta ja tal nahk maha võtta, näeme, et lihased koosnevad liistakutest. Neid
  • nimetatakse müomeerideks. Nad on eraldatus üksteistest sidekoelise kihiga . Ka ristlõikes
  • näeme, et lihased koosnevad sidekoega eraldatud kimpudest , mis omakorda on
  • koondunud 4 suuremasse rühma. NB!!! Kõhuääred ei ole lihased.
  • Kalade keha katab nahk. Paljudel kaladel on nahk kaetud soomustega. On ka suumusteta kalu nagu näiteks säga. Ka silmud , kes tõelistest kaladest on
  • evolutsiooniliselt kauge rühm, on soomusteta.
  • Osadel kaladel (tuurlastel) on nahas mitte soomused vaid luuplaadid. Suured luuplaadid
  • paiknevad piki keha ridadena – neid nimetatakse kilbisteks. Väikeseid kehas asuvaid
  • luuplaate nimetatakse naastudeks. Luuplaate esinev ka ogalikel ja sägadel.
  • Soomuseid on erinevaid tüüpe:
    • Haidel on plakoidsoomused (nahahambad);
    • Primitiivsetel kaladel ganoid ja
  • kosmoidsoomused;
    • Luukaladel tekvad nahast eri tüüpi soomused:
  • tsükloid- ja ktenoidsoomused ning
  • kiilusoomused, neid kõiki nimetatakse
  • elasmoidsoomusteks (tekkinud nahast).
  • Luukalade soomused paiknevad ridadena nii piki keha
  • kui ülalt alla. Küljejooneelundi jaoks on paljudel kaladel
  • soomustes augud – seetõttu tekib piki kala külge
  • kulgev auguga soomuste rida.
  • Kalade ringe- ja hingamiselundkond .
  • Vereringe . Kala süda koosneb kojast, vatsaksest ja arterioossibulast.
  • Veresooned:
    • kõhuaort;
    • tooma -lõpusarterid;
    • viima-lõpusarterid;
    • seljaaort;
    • sabaveen;
    • Cuvier juhad .
  • Veri koosneb vereplasmast, erütrotsüütidest ja leukotsüütidest. Vereloome toimub
  • põrnas ja neerus. Kaladel ei ole eraldi suurt ja väikest vereringet. Verd on võrdlemisi vähe kuni 2% kehakaalust (imetajatel üle 6%), vererõhk madal (45-60 mm). Vere
  • hapnikusisaldus liigiti erinev.
  • Peamiseks hingamisorganiks on lõpused. Lõpused koosnevad kaartest, liistakutsest ja
  • lamellidest. Tihedus on 10 kuni 30-40 lamelli 1 mm kohta, pind 500-10 000 mm2
  • kehakaalu
  • (g) kohta. Vee liikumise suund läbi lõpuste on vastupidine vere liikumise omale. Lõpuse on
  • efektiivsemad hingamisorganid kui kopsud , sest vees omastatakse kuni 60% hapnikku.
  • Täiendavatateks hingamisorganiteks on labürint (ronikalal) ja ujupõis.
    • Füsostoomsetel ehk avapõielistel kaladel pääseb õhk neelust ujupõide s.t kala
  • saab hingata ujupõie abil. Valdavalt on need primitiivsed kalad (hulkuim, vaaphaug
  • jne);
    • Füsoklistsetel ehk sulupõielistel kaladel on õhujuha suletud ja ujupõis toimib vaid
  • hüdrostaatilise elundina. Gaasivahetus toimub läbi vre – imevõrk ehk punakehad
  • (gaasinäärmed) ja ovaal.
  • Nahk- veresoonterikas soole sein, angrejas ja vingerjas .
  • Kopsud – kopskalade kopsud on arenendu primitiivsete kalade ujupõiest.
  • Kalade hingamsist mõjutavad keskkonna tegurid:
    • Vee hapnikusisaldus sõltub temperatuurist;
    • Hapnikudefitsiit (suvine ja talvine );
    • Teised lahustunud gaasid – CO2, H2S, NH4, N2.
  • Kalade seedeelundkond ja kalade toitumine.
  • Hambad. Sõltuvad toiduobjektist. Lisaks neeluhambad karplastel.
  • Seedetrakt – neel, lõpuspiid, söögitoru, magu , lukutiripikud, sool (peensool ja jämesool),
  • pärak. Röövkaladel on lühikes sool, magu on suhteliselt suur, et mahutada saakkala.
  • Happeline keskkond ja seedeensüümid koos mao peristaltikaga lõhuvad toiduobjektid.
  • Pylorus – maolukuti ja lukutiripikud. Sooles lõhustatakse toiduobjektid edasi aineteks , mis
  • läbivad soole seina. Seedenäärmed – maks, pankreas, sapipõis. Maks – ainete lõhustamine ja varuainete säilitamine. Kahjulike ainete detoksikatsioon. Sapipõis – sapp toimib detergendina, mis
  • aitab emulgeerida rasvad seedimiseks vajalikeks osakesteks. Pankreas – insuliin ja
  • süsivesikute lagundamine suhkruteks. Valkude lagundamine aminohapeteks. Kalade toitumistüübid:
    • Lepiskalad – kalad, kes ei toitu peamiselt teistest kaladest.
        • fütoplanktontoidulised – pakslaup;
        • zooplanktontoidulised – rääbis, kilu , kõik kalamaimud;
        • bentostoidulised – latikas , karpkala, särg ja enamus muid meie vete
  • tavalisemaid lepiskalu;
        • detriiditoidulised – silmuvastsed, hink , vingerjas;
        • taimtoidulised (mõeldud on kõrgemaid taimi) – valge amuur , roosärg;
        • segatoidulised – siig , räim, tursk , angerjas, latikas, karpkala.
    • Röövkalad – haug, koha, lõhe, ahven , tõugjas
        • Kannibalism – haug, ahven , karpkala
  • Toitumise aktiivsus:
    • ööpäevaringne, sõltub valgusest, temperatuurist ja hapniku kogusest;
    • aastaringne, sõltub temperatuurist ja toiduobjektidest.
  • Paljud kalad otse kudemisajal ei toitu (lõhelased, silmud), samuti katkeb toitumine
  • lõimetishoolde ajal (ogalik, võldas, koha, merihärg).
  • Röövkalade saagitabamise strateegiad:
    • üksikjahtijad ehk varitsejad – haug, merikurat , koha, tõugjas;
    • hiilijad – angerjas, säga, luts ;
    • gupis tegutsevad kalad – ahven.
  • Saakkalad on eelistatult saleda, pehmed kalad – tint , haug, viidikas , rääbis. Ogalised kalad
  • on raskemini haaratavad, samuti kõrge kehaga kalad. Saakkalade tervena neelamine :
  • haugil on saakkala algul risti hambus ning siis neelatakse see pea ees pool alla,
  • väiksemate kalade puhul juhuslikus suunas. Koha ja ahven neelavad tihti saba poolt.
  • Tükke hammustavad näiteks hai, lufaar ja piraaja.
  • Kalade meeleelundid ja käitumine.
  • Kalade aju on inimesega võrreldes väike (0,1-0,2 % kehamassist).
  • Peaaju osad:
    • otsaju – haistmisfunktsiooni teenistuses;
    • vaheaju – pineaalelund, kolmas silm, hüpofüüs ehk ajuripats ;
    • keskaju – kalade suurim ajuosa , nägemissagarad selgmises osas, siin on ka
  • kuulmis -, tasakaalu ja küljejoone ning maitseerutuste registeerimine;
    • tagaaju (väikeaju) – liikumise kordinatsiooni organ, kuulmis-, tasakaal ja teised
  • erutused;
  • Humoraalne reguleerimissüsteem – verre eritatakse suhteliselt lihtsaid molekule:
  • peptiide, aminohappeid , steroide, mis reguleerivad füsioloogilisi reaktsioone.
  • Sisesekretsiooninäärmed:
    • hüpotaalamus – hüpofüüsi aktiivsuse reguleerimine;
    • hüpofüüs ehk ajuripats – (kasvuhormoon, gonadotropiin ) kasvu- ja sugutsükli
  • regulatsioon ;
    • kilpnääre – (türoksiin, trijoodtüroniin) kasvu reguleerimine;
    • neerupealis – ( adrenaliin , kortisool, stressireaktsioonid) ioonide tasakaal;
    • pankreas – (insuliin);
    • pineaalelund ( melatoniin ) – ööpäeva ja sesoonsed rütmid;
    • munasari ja testis – ( suguhormoonid );
    • stanniuse kehakesed – (hüpokaltsiin) kaltsiumi tasakaal.

  • Nägemiselundid – kalade silmad on tihti väga suured. Need on läbipaistvas avavees
  • erinevatel kaladel., näiteks mõõkkala. Pimeduses elavatel koopakaladel silmad puuduvad.
  • Süvaveekaladel on silmad kas vhese valguse püüdmiseks väga suured, või vastupidi
  • väikesed, sest midagi ei ole nagunii näha. Kaladel puuduvad silmalaud, seega ei saa silmi
  • kinni panna. Kala silmalääts on kerakujuline. Silmaava suurust ei saa muuta.
  • Kuulmiselundid – väliskõrvu ei ole. Sisekõrv on ühtlasi tasakaaluelund . Ovaalkotike,
  • ümarkotike ja poolringkanalid. Kuulmekivid ehk otoliidid koosnevad lubiainest, nende
  • gravitatsioonile reageerimine annb akalae signaali põhja ja pinna asukohast. Neid on 3 tt.
  • Suurimat kasutatakse vanuse määramiseks. Külm võib häirida tasakaalorgani tegevust, nt
  • forellil. Helivõnked antakse seiskõrva edasi kogu keha kaudu. Weberi aparaat karpkaladel
  • aitab kaasa kuulmisele – latika kudemine ja õngitsemine.
  • Haistmiselundid – kaks ninasõõret, ninaõõs ehk aistmiskotike. Haistmine on kaladel hästi
  • arenenud, eriti näiteks angrjal.
  • Maitsmiselundid – tundlike närvilõpmetega maitsmispungad paikevad suuõõnes, neelus,
  • sögitorus kuid ka kõikjal mujal, sh kehapinnal. Kala tunneb toidu maitset isegi saba
  • pinnaga ja pöörab ennast sinna poole. Hästi tunneb kala magusat ja soolast maitset.
  • Kompimiselundid – on kaladel nõrgalt arenenud. Kala nahas on retseprotid, mis
  • tunnetavad kokkupuudet kõvade esemetega. Kõige enam on kompimiselundina toimivad
  • poised – säga, karpkala, tuur. Merikukk – uimekiired.
  • Varjevärvused:
    • avavees – kõht hele, selg tume;
    • põhjas – vastavalt põhja värvile ja mustrile.
  • Veekogudes, kus värvusega antavad signaalid on tähtsamad kui varjumine, on eredad
  • värvid tavalised .
  • Värvinägemine – vaidlusküsimus!!!!! Kõhrkalad värve ei nägevat. Luukalad nägevat kollast
  • ja rohelist, punast mitte. Kalade tohutu värvikirevus ja lantide punased värvid, milleks siis
  • need?????
  • Kalade suguelundkond ja sigimine .
  • Suguline dimorfism – emas- ja isaskala on erinevad. Enamasti väljendub kudemisajal.
  • See seineb linaskil, haidel, gupidel, vilgerjatel jne.
  • Kalade sugu on eristatava vaid kudemisajal ja harva ka väliselt. Välised suguelundid
  • esinevad vähestel kaladel – haidel pterügopoodid, gupidel gonopooodid.
  • Sisemised suguelundid. Gonaadid on sugunäärmete üldmõiste. Emastel munasari ehk
  • mari ja isastel seemnesari ehk testis ehk niisk . Sugujuhad.
  • Kalade sugunäärmete areng ja paljunemine kulgeb parasvõõtmekaladel tsükliliselt. Seda
  • määravad looduslikud tegurid:
    • on vaja kudemiseks ja marja arenguks sobivaid loduslikke tingimusi;
    • on vaja, et marjast kooruvad tillukese vastsed leiaksid sobivat toitu.
  • Sugulise küpsuse sastet kirjeldatatakse meil taaliselt vene süsteemis kuuepallisel skaalal I-
  • VI. I – mittesuguküpsed isendid. Sugunäärmed välja arenemata, liibuvad peenikeste
  • lintidena kehaõõne seintele. Palja silmaga pole sugu eristatav .
  • II – sugunäärmed hakkavad välja arenema. Marjaterad väikesed, palja silmaga pole
  • marjaterad näha. Piki munasarja kulgeb nähtav veresoon. Niisad on läbipaistvad.
  • III – sugunäärmed suhteliselt hästi arenenud. Munasarjad hõlmavad 1/3…1/2 kehaõõnest,
  • täidetud peente, nähtavate marjateradega. Niiskade välispind on veresoonte rohkusest
  • tingituna roosakas . Paljude kalaliikide sugunäärmed jäävad sellesse staadiumi pikemaks
  • ajaks, sageli sügisest kuni kevadeni.
  • IV – sugunäärmed on saavutanud maksimaalse suuruse. Munasarjad hõlmavad kuni 2/3
  • kehaõõnest. Marjaterad suured, läbipaistvad, üksteisest kergesti eraldatavad. Niisad
  • valged, ilma nähtavate veresoonteta. Kõhule vajutamisel võib isaskaladel veidi niiska välja
  • voolata.
  • V – kudemisaeg, suguproduktid on voolavad . Mari ja niisk on voolavad joana välja kergel
  • kõhule vajutamisel.
  • VI – kudemisjärgne, suguproduktid on välja koetud. Munasari ja niisk väga väikesed,
  • lõdvad, põletikulised, tumepunast värvi. Sageli jääb pärast kudemist munasarja üksikuid
  • marjateri.
  • Kalad saavad suguküpseks väga erinevas eas: väikesed kiiresti küpsevad kalad ( peipsi
  • tint näireks aastaselt), teised kalad aeglaselt (suured aeglase kasvuga kalad, näteks
  • tuurlased inimese eaga võrreldavas tempos ). Enamuse Eesti kalade puhul jääb
  • suguküpseks saamise iga paari kuni 10 aasta vahemikku. Esineb ka liigisiseseid erinevusi
  • (kääbusisased lõhedel). Isased küpsevad reeglina nooremalt kui emased .
  • Kalade järglaste saamise potentsiaali näitajad:
    • absoluutne viljakus – munasarjades olevate küpsete munarakkude arv;
    • “tööviljakus” – kalakasvanduses välja lõpstavate marjaterade arv;
    • suhteline viljakus – marjaterade arv emaskala ühe kg kohta.
  • Küpsuskoefitsient ehk gonadosomaatiline indeks, lühend GSI – sugunäärmete
  • (gonaatide) % kehamassist.
  • Kalade ränne ja selle tüübid.
  • Siirdekalad:
    • anadroomne ränne – meres toitumine ja magevees sigimine (lühe, meriforell,
  • meritint )
    • katadroomne ränne – sigimine meres, toitumine magevees (angerjas)
  • Paiksed kalad – mere või mageveekalad , ag aka neil toimub kuderänne (Peipsi latikas
  • Värska lahte , meresärg jõgedesse, räim koelmutele).
  • Üleminekud, poolsiirdekalad – poolsiirdesiig (Pärnu siig), vimb , vobla .
  • Kalade analüüsi meetodid.
  • Kalade mõõtmed, kehaproportsioonid ja kasv.
  • Kalade kehaosade proportsioonid – suhtelised mõõdud kala suuruse suhtes, mis
  • muutuvad olenevalt kala vanusest, toitumisest, sugutsükli staadiumist jne. Näitkes paremini
  • toitunud kala keha kõrgus ja paksus võib olla suurem kui nälginud kalal, viimasel on aga
  • suhteliselt suur pea, suured silmad, madal keha ja peenike sada.
  • Proportsioonid ehk plastilised tunnused.
  • Sl (l) – standard pikkus
  • Lsm – smitti pikkus (vananenud näitaja)
  • Tl (L) – totaalpikkus
  • H – keha kõrgus
  • lc – pea pikkus
  • lpc – sabavarre pikkus
  • Tw – täiskaal
  • Cw - tühikaal
  • Indeksid - suhtelised mõõdud pikkuse suhtes.
  • Tüseduse indeksid:
  • Fulton F = Tw * 100 / Sl3
  • Glark C = Cw * 100 / Sl3
  • Kalade vanus ja selle määramise viisid.
  • KALA VANUSE MÄÄRAMINE
  • Põhimõtted
  • Soomused tekivad kalal maimuks saades, vastsel soomuseid ei ole. Soomuste arv
  • fikseerub varakult. Hiljem soomuseid juurde ei tule, vaid nad suurenevad koos kala
  • kasvuga. Seega, kui kala kasvab kiiresti, suureneb ka soomus kiiresti.
  • Siit tuleneb kaks tähtsat järeldust ja kaks võimalust teadlase jaoks, keda huvitab kala
  • vanus ja kasvukiirus.
  • Kiire kasvu ajal on skleriitide (harjade) vahed soomusel suuremad, aeglase kasvu ajal
  • kitsamad. Seetõttu näeb kiire kasvu ajal tekkinud soomuse osa välja heledam, aeglase
  • kasvu oma tumedam . Tekivad aastaringid ja me saame lugeda, kui vana on kala.
  • 2.Kuna soomuse kasv on üldjoontes proportsionaalne kala keha (pikkuse )
  • juurdekasvuga, saame soomusel aastaringide laiusi mõõtes arvutada, kui pikk oli kala
  • mingis vanuses ja kui palju ta aastas pikemaks kasvas. Seega saame tagantjärele hinnata
  • kala elutingimusi mingil aastal.
  • Selleks tuleb mõõta kala pikkus. Siis valida soomusel sirgjoon keskpunktist servani alal,
  • kus aastaringid on selged ja kergesti mõõdetavad ning mõõta selle n.ö. raadiuse pikkus
  • ning iga aastaringi pikkus sellel sirgel.
  • Lea valem on kõige lihtsam kasvu tagasiarvutuse jaoks.
  • L lx L
  • --- = --- lx= --- cx
  • C cx C
  • L kala pikkus mõõtmise ajal,C soomuse “raadius” mõõtmise ajal, lx kala pikkus x aastal,
  • cx soomuse „raadius” x aastal
  • Miks on vaja teada kalade vanust?
  • 1.Varu hindamine – mis aastast pärineb põhiline osa püütavast kalast ja mis aastatel võib
  • oodata suuremat või väiksemat kalasaaki
  • 2.Kasvutingimuste ja produktsiooni uurimine – millistes tingimustes kasvab kala kõige
  • kiiremini
  • 3.Aretus – kiiremini kasvavate kalade valik
  • 4.Kalasportlastele - rekordkalade fikseerimine - suurim ja vanim kala
  • Millistel struktuuridel on aastaringid paremini nähtavad ja millistel kaladel?
  • SOOMUSED. Karplased ja lõhelased, kellel on pehme, õhuke aga suur soomus. LUUD .
  • lõpuskaas – ahven,
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #1 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #2 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #3 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #4 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #5 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #6 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #7 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #8 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #9 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #10 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #11 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #12 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #13 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #14 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #15 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #16 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #17 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #18 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #19 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #20 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #21 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #22 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #23 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #24 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #25 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #26 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #27 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #28 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #29 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #30 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #31 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #32 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #33 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #34 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #35 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #36 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #37 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #38 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #39 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #40 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #41 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #42 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #43 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #44 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #45 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #46 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #47 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #48 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #49 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #50 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #51 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #52 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #53 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #54 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #55 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #56 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #57 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #58 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #59 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #60 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #61 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #62 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #63 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #64 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #65 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #66 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #67 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #68 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #69 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #70 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #71 KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused #72
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 72 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-05-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 34 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor huntliba Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Kalakasvatuse bakaeksami küsimused/vastused 2013
    kalakasvatus , baka , eksam , kalad , soomus , sööt , sööda , angerja , forelli , karpkala , kalakasvatuse

    Mõisted

    vee juhtimiseks, karpkala, angerjas, oncorhynchus, kalifornias 1870, portsjonforell, sööt, forellidel, vikerforell, vikerforell, vikerforell, vikerforell, hobikalakasvatus, maksimaalselt 3, talvitus okt, indutseeritud paljundamine, marjaterad, hea võimalus, meriforellil, angerjalised, hapnikusisaldus, söödagraanulite suurus, eesti vesiviljelus, asuvad ida, mõjutavateks teguriteks, eesti järved, eesti järved, järvedest, hapnikurežiim, valgustingimused, atsidotroofne, primaar, fototroofide pp, abiootilised, sekundaarproduktsioon, püramiid, biomass, vingugaasibakterid, lisaks co, setteneelajad, fülogeneetilisi sugulussuhteid, süstemaatilised suurjaotused, kalade ringe, peamiseks hingamisorganiks, seedetrakt, röövkaladel, seedenäärmed, kalade aju, maitsmiselundid, paiksed kalad, lsm, lea valem, lõpuskaas, väikseimad, kaldkirjas, sekundaarne viljakus, poegimiste järgnevus, põrsaste aastaproduktsioon, üle 12, varavalmivus, kõrge tapasaagis, hea söödaväärindus, piimaand, söödaväärindus, pekipaksus, sööt, abortide põhjuseks, täistsükliga seafarmis, olema 4, lisasoojusallikas või, vastavalt kehamassile, kõht, eesti peekonisiga, proteiin, vaögud, aktiivne tee, mineraalelementide kelateerimine, kaltsium, fosfor, magneesium, tsink, vase üledoseerimine, naatrium, seleen, süsivesikute seede, intratsellulaarne seede, lenduvaid rasvhappeid, proteiini seede, rasvade hüdrolüüs, in sacco, partsiaalsed söötmisnormid, kvantitatiivsed, elatustarve, lootetarve, piimatootmistarve, juurdekasvutarve, piimaveis, lihastik, lihaveis, luustik, seede, tööveis, rasvkude, hingamistüüp, toitainete biooksüdatsioon, seedetüüp, biooksüdatsioon, seedetüüpi loomadel, absoluutne kasv, suhteline kasv, jõudluskontroll, uurimismaterjaliks, standardkontroll, vahelduv kontroll, nimetatud meetodit, looduslik valik, tandemvalik, reeglipäraselt, soodustavaks teguriks, isasloomadel, valikuedu, valikuedu, tõu, veresugulus, heteroosiks, ristandjärglastel, tõug, eesti maatõug, paranadati lääne, eesti punane, tüüpiline värvus, eesti holstein, valgusisaldus, hereford, aberdiin, limusiin, kasvukiirus, šarolee, lihaskius, lihastik, piemont, rümbasaagis, šoti mägiveised, šoti mägiveised, piimakarjakasvatus, väljaspoolt eu, nudistamine, sarvedeta, lüpsikord, nuuma, kaksiklihas, praegusel ajal, veisekarja uuendamine, esmaspoegimis, udar, lehmal, uuringu puhul, külmumistäpp, niisama oluline, inimese org, delvo, eelnimetatud põhjustel, kloorfenoole, udara, erinevuseks, torusselüpsil, torusselüpsi puudus, lüpsiplatsidel lüpsmine, lüpsjaid, üldjoontes, kokkuhoid, kuumtöötlus, 220 kg, nõudest tulenevalt, allapanukihil pidamisel, nuum, kogu toiming, veiste puhke, veiste puhke, söödalava vahel, loomade puhke, allapanuväljendus, söömiskäigu laius, puhke, liha omahind, broileriliha, kalkunite tapasaagis, kalkuniliha, kanamunaga võrreldes, hanedel, pardiliha kalorsus, hinnaliseks kõrvalsaaduseks, maailma linnukasvatuses, aasta paiku, munatootja, hea söödaväärindus, ökonoomsus, suur sigivus, kiirema reproduktsioonitsükliga, hea aklimatsioonivõime, kõrge kehatemperatuur, kanamuna rebus, sellisteks värvaineteks, munavalges, kanamunas, rebu, sisemine tihe, kutiikula osatähtsus, pruunikoorelised munad, koores endas, diameetrit, munakoore tugevus, kanamuna koor, munakoores, tihedamini, kanamunade massiks, muna koaguleerumistemperatuur, põldvutt, põldvutt, varjevärvuse tõttu, farmivuttidele, vutid, isasvutid, eesti vutid, sulestiku põhivärvus, sugupooliti, isasvutil, nokk, nokk, noored vutid, isasvutid, kalkun, kalkunitel, kasvatamine, koduparte, lihatõugu pardid, noorlinnud, tõug, nokk, kere, kampellid, välimik, india jooksupardid, haned, intensiivseim, ekstensiivsele hanekasvatusele, otsmikul, kael, kere, rind, sulestik, sulestik, kael, kilogrammi massi, allapanukihi paksus, valguspäeva pikkus, leghorni tibud, minorka kanatõug, minorkad, orlovi kanatõug, tõug, kanad 2, roodailendi kanad, munatoodang 170, sasseks, munatoodang 160, munatoodang 180, korniši kanatõug, kuked 4, korniši sulestik, plimutroki kanatõug, braama, braamal, kuked 3, o vereringe, o pea, o eeslitel, o eohippus, hobusekasvatus, enamus hobuseid, eksterjöör, interjöör, konstitutsioon, o stepihobune, o ratsahobused, o kirju, allüür, kunstlikeks allüürideks, veojõud, maksimaalne veojõud, veojõu ühikuks, väikestel hobustel, leotamine, näit liikumiskiirusel, täisverelisteks tõugudeks, tõugudel, tõuks, o pea, o kere, o pea, poolverelisteks tõugudeks, ahal, o põhitüüp, o pea, o aretuses, o pea, ratsa, tori hobune, jõudlus, brabanssoonid, ardennid, klaidsteili tõug, saföki tõug, peršeroni hobused, massiivsus, eeskeha, rind, šetlandi poni, fjordi hobune, hobused

    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    15
    doc
    Kasvatatavate kalade bioloogia kordamisküsimused
    528
    doc
    Keskkonnakaitse lõpueksami küsimused-vastused
    937
    pdf
    Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
    13
    doc
    Maateaduse aluste kordamisküsimused
    92
    pdf
    EESTI KALANDUSE STRATEEGIA 2014 – 2020
    90
    pdf
    Öko ja keskkonnakaitse konspekt
    74
    docx
    Ökoloogia kordamisküsimused
    158
    pdf
    Veisekasvatuse alused





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun