emaskala suguavast ühtlase joana, kui hoida kala süles, kallutada saba allapoole ja kergelt triikida sõrmede või küünarnukiga kala kõhtu pea poolt saba poole. Isaskalade niisk väljub tavaliselt veel kergemini. Nii mari kui niisk lüpstakse algul eraldi nõudesse MARJA JA NIISA LÜPSMINE Enne lüpsmist kuivatatakse kalad kergelt ja jälgitakse, et vett ei satuks suguproduktidele enne viljastamist. Emaskalu tuleb hiljem üle lüpsta, et eemaldada kõhuõõnde jäänud marjaterad. Need võivad põhjustada järgmise kudemise häireid. Isaseid kalu võib niisa saamiseks lüpsta korduvalt, 2–3 korda kudemis ajal. VILJAKUS JA SUGUPRODUKTIDE KVALITEET Viljakus tähendab üldmõistena sugukaladelt saadavate sugurakkude arvu. Järglaste, kalakasvatuse puhul seega toodetavate kalade arvu määrab emaskaladelt saadavate marjaterade arv. Niisa kvaliteeti hinnatakse tavaliselt vaid spermatosoidide liikumisaktiivsuse ja liikumise aja järgi mikroskoobi abil.
"kurgikaladeks". Peipsi tindile on meelepärane aeglaselt voolav või seisev vesi. Nad on mageveekogudes põhja lähedal elutsevad parvekalad, kes toituvad põhiliselt zooplanktonist. Suguküpsed kalad neelavad meeleldi ka põhjas elavaid usse ning väikesi kalapoegi. Levinud põhjapoolkeral, Rootsis, Soomes. Eestis põhiliselt Peipsi järves ja Võrtsjärves. Kudema hakkab tint tavaliselt mai esimesel poolel tuulevarjulises veesisese taimestikuga kohtadesse. Marjaterad kleepuvad veetaimedele, liivale või kivisele põhjale. Tindi vastsed kooruvad 5 mm pikkustena, kuid nende edasine kasvutempo varieerub üsna tugevasti. Suur osa tinte sureb aga peale esmakordset kudemist. Väikeste tintlaste suurimaks vaenlasteks on kohad, kuid ka paljudele teistele näljastele röövkaladele on tindid ihaldatud saak. Tähtsamaks toidukonkurendiks peipsi tindile on rääbis ja ahven. Tänu tindi liha kõrgele toiteväärtusele on ta hinnatud nii
kalasaagi hõlpsasti kätte. Kalapüüki reguleeritakse mitmete riikide vaheliste lepingutega, mille eesmärgiks on säilitada kalade elujõulisust ja võimalus kalavarusid pika aja jooksul kasutada. Kalavarude eest hoolitsemiseks lastakse merre kalakasvandustes kasvatatud kalamaime. Soome rannikul kasvatatakse vikerforelli toidukalaks suurtes sumpades. Räim on Läänemere tähtsaim kala. Läänmeres elab ligi sada kalaliiki, ¾ neist on merekalad. Enamiku merekalade marjaterad hõljuvad vees. Liiga madala soolsusega vees langevad nad põhja ja hukkuvad. Seepärast ei saa mitmed Läänemeres elunevad kalad paljuneda mere madala soolsusega osades. Merekaladest püütakse kõige rohkem räime ning samasse sugukonda kuuluvat kilu, samuti turska ja lesta. Räim on riimveega kõige paremnimi kohastunud ning elab kogu Läänemeres Taani väinadest kuni Põhjalahe põhjasoppideni. Majanduslikus mõttes on ta Läänemere tähtsaim püügikala.
Neid nimetatakse hiidräimedeks. Hiidräimed kuiunevad välja nendest räimedest,kellel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrooksetest toitumisel. Paljunemine Kui kudemis aeg kätte jõuab,siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud painevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu-nimelt arenevad räime marjaterad pruuni- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute,peamiselt aerjalaliste vastsetest. Toitumine huvitav on see,et talvel ei toitu räimed üldse-nad veedavad talve tihetates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad igaõhtused ränded ülemisse veekihti,kus öö mööda saadetakse,laskutakse seevastu sügavamasse veekihtidesse tagasi
jõgedes ja ojades ning ka sisemaa jõgikondades. Lutsu peetakse üldiselt öise eluviisiga kalaks, kes väldib päevavalgust. Sellele vaatamata kasutatakse sportliku kalapüügi korral lutsu peibutamiseks lõkkevalgust. On kindlaks tehtud, et luts orienteerub käitumises peamiselt haistmismeele abil. Seetõttu on ka selge, miks parasiitidest kahjustatud poolpimedate lutsude toitumisvõime pole nõrgenenud. Luts sigib talvel jää all ning väikese õlitilgaga marjaterad arenevad põhja lähedal. Suvel, kui veetemperatuur tõuseb üle 15...16 °C, muutub luts loiuks ja jääb nn. suveunne. Luts on röövtoiduline kala. Nooremad kalakesed toituvad vesikirbulistest, limustest ja kalamaimudest. Täiskasvanud luts kasutab toiduks prahikalu: kiisk, ahven, tint, rääbis. Muide, teadlased on kindlaks teinud lutsu erakordse võime nälgimisel - ligi kaks aastat. Seejuures võib tema kehamass väheneda ligi 74% võrra. Inimesed hindavad lutsu
Paljundamisobjektiks praegu atlandi lõhe ning seda toetab riik ~0,5 milj. €-ga. Lõhel 7-8000 tera liitri marja kohta Kunstlikul viljastamisel loputatakse viljastatud marja veega, et vähendada kleepuvust. Kleepuvus on looduses tähtis, et vältida äravoolu, kuid kasvatuses on see pigem segavaks faktoriks. Marja desinfitseeritakse joodi sisaldava preparaadiga, et eemaldada marja pinnal olevaid kahjulikke baktereid. Surnud marjaterad korjatakse pintsettideg välja ning mari pannakse hauduma haudemajja pimedasse voolava vee alla. Rebukotis sisaldab veresoonestikku ja kõiki eluks vajalikud toitained. Vastsed lebavad põhjas, kuna rebukott on liiga suur. Rebukotist toitumise kestvus oleneb temperatuurist. M70 tuleneb tiamiini puudusest. Kui jõevee temperatuur ja kalade konteineri temperatuur erineb rohkem kui 1 C võrra, ühtlustatakse temperatuur jõevee
veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga
Ta eelistab elada hapniku- ja mineraalainerikastes veekogudes. [4] Jõevähi sigimine Jõevähkide suguküpsus jõuab kätte 3.4. eluaastal. Suguproduktid valmivad isastel igal aastal ja emastel tavaliselt üle aasta või üle mitme aasta. Kopulatsioon toimub septembrist oktoobrini, mil veetemperatuur on 12 oC ringis. Isased toimetavad on spermatofoorid emaste suguavade lähedale. Mõni nädal hiljem koeb emane marjaterad oma tagakeha (laka) alla, kus spermatofooridest vabanevad spermatosoidid marja kehaväliselt viljastavad. Laka all (täpsemalt tagakehajalgadel) arenevad marjaterad kogu talve ja kevade, koorudes varasuve paiku. Koorumine sõltub tugevasti klimaatilistest ja seeläbi veetemperatuurist soojema kliimaga aladel võib koorumine toimuda enne varasuve. Noorvähid lahkuvad ema laka alt pärast teist kestumist. [4] Emaste absoluutne viljakus (marjaterade arv) on 200 ringis
ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. 4 Parasvöötme mered Kalad kohanevad ümbritseva keskkonnaga. Parasvöötme veed, mille temperatuur talviti
20–25 aastaseks. Eestis ahvena alammõõduks loetakse 19 cm kogupikkusest või 16 cm sabauimeni, siseveekogudes alamõõt puudub. Sigimine. Eestis saavad emased suguküpseks keskmiselt 3-5-aastaselt (14- 21 cm), isased aasta nooremalt (9-17 cm). Kudemine algab mõni päev pärast jääminekut, tavaliselt aprilli lõpul (vee tº 6-8 ºC juures), rooahvenal järveahvenast väheke varem, kestab harilikult 3-4 nädalat, lõpeb mai keskel. Küpsed 1,3-1,6 mm-se läbimõõduga helekollased marjaterad väljutatakse meie teiste kalade omadega võrreldes ainulaadselt pika võrkja seintega toruja marjalindina, mis kinnitub kõiksuguste vees olevate esemete (kivide, okste, rampade, kuhjalavade, isegi seisevpüüniste, tugevamate veetaimede jne.) külge, jäädes vette hõljuma. Sel kombel saab ahven sugu jätkata ka niisugustes mudase põhjaga soojärvedes, kus teistel kaladel puuduvad kudemistingimused. Ahvenat aitavad levitada ka veelinnud, viies oma jalgade külge takerdunud
laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu nimelt arenevad räime marjaterad pruun ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure
EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Oncorhynchus kisutch Kisuts TARTU 2009 1. Sissejuhatus Idalõhed elavad Vaikse ookeani vesikonnas. Sellel perekonna kaladel on pärakuuimes 10 16 hargnenud kiirt, soomus keskmise suurusega või väike, marjaterad suured, punakasoranzid. Nad on siirdekalad, kes koevad Aasia ja Põhja Ameerika magevetes, turgutuvad meres. Tuntakse kuut hästi eristatavat liiki: keta, gorbuusa, tsavõõtsa, nerka, kisuts, sima. Kõik idalõhed koevad vaid kord elus, hukkudes seejärel. Ei ole teada ainsatki juhtu, mil idalõhed oleksid pärat kudemist ellu jäänud, selle poolest erinevad nad kõigist teistest lõhelastest. Imetlusväärne on see, et lõhed arvatavasti leiavad üles jõe, milles sündisid
Kalad Keda nimetataks kaladeks? Tavapärase sõna "kalad" ei tähista loomasüstemaatikas ühtegi kindlapiirilist üksust. Valdav enamik siin käsitletavatest kaladest kuulub hoopis klassi Kiiruimsed (Actinopterygii), mis varem kandis nimetust klass Luukalad. Kalad on kõige liigirikkamaks loomarühmaks selgroogsete seas. Kalalaadseid loomi on maailmas kokku umbes 20 tuhat liiki, neist Eestis 75 liiki Enamik kalu on voolujoonelise kehakujuga: see algab peaga, mis läheb sujuvalt üle kereks ning lõpeb sabauimega. Keha on enamasti külgedelt kokkusurutud ja varustatud liikumist võimaldavate uimedega. Kehakuju erinevused peegeldavad nende elupaika: merepõhjas elavad kalad on enamasti lamedad (lest), mudaelanikud usjad (angerjas), vabas vees elavad kalad aga tüüpiliselt "kalakujulised". Kalade nahk on kaitstud soomustega. N...
Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid. Keskmine räim on umbes 15 cm pikkune, kuid esineb ka hiiglasi, kelle pikkus ulatub kuni 30 cm-ni. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga. Ei
(peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhja-le ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse arvukusega
(peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse arvukusega
Seda määravad looduslikud tegurid: · on vaja kudemiseks ja marja arenguks sobivaid loduslikke tingimusi; · on vaja, et marjast kooruvad tillukese vastsed leiaksid sobivat toitu. Sugulise küpsuse sastet kirjeldatatakse meil taaliselt vene süsteemis kuuepallisel skaalal I- VI. I mittesuguküpsed isendid. Sugunäärmed välja arenemata, liibuvad peenikeste lintidena kehaõõne seintele. Palja silmaga pole sugu eristatav. II sugunäärmed hakkavad välja arenema. Marjaterad väikesed, palja silmaga pole marjaterad näha. Piki munasarja kulgeb nähtav veresoon. Niisad on läbipaistvad. III sugunäärmed suhteliselt hästi arenenud. Munasarjad hõlmavad 1/3...1/2 kehaõõnest, täidetud peente, nähtavate marjateradega. Niiskade välispind on veresoonte rohkusest tingituna roosakas. Paljude kalaliikide sugunäärmed jäävad sellesse staadiumi pikemaks ajaks, sageli sügisest kuni kevadeni. 11
sissetungijate vastu. Hiljem saabuvad emased, kes valivad sobiliku kudemispaiga. Tugevate sabalöökidega kaevab küljele kaldunud emaslõhe jõe põhja pesalohu, mille sügavus ulatub 30 sentimeetrini ja pikkus paari meetrini. Pesalohku lastakse mari. Seda tehakse mitu korda (portsjonilised kudejad) ning kudemine võib kesta kuni paar nädalat. Emas- ja isaskala ujuvad kõrvuti pesalohu kohal: emane poetab sinna 56 mm läbimõõduga marjaterad, samal ajal laseb isane veevoolul kanda marjale niisa. Neil sekundeil mari viljastatakse ja saab alguse uus elu. Kohe katab emaskala viljastatud marjaterad liiva ja kruusaga. Marja areng ja noor lõhe. Pärast viljastumist marjatera paisub, algab loote areng. Viie- kuue kuu jooksul arenevad lootel välja eluks vajalikud elundid ja veresoonkond. Aprilli lõpul marjakest puruneb ja koorub eelvastne. Eelvastse staadiumis, umbes poolteise kuu
(1) Foto 2 ümarmudil autor: unforth Kudemine Ümarmudil koeb mai algusest septembri lõpuni portsjonitena, eelistades selleks 15- kraadist veetemperatuuri. Marjakogumit hooldavad ja kaitsevad isaskalad. Viljakus kala kohta on umbes 2003900 marjatera. Suguküpsus saabub ümarmudilatel kahe- kuni kolmeaastaselt. Veekogu põhja iseloomu suhtes ümarmudilal erilisi nõudmisi ei ole, kuid kudemisajal eelistab ta kivist põhja, sest ta koeb oma pirnikujulised kleepuvad marjaterad kivide alumisele küljele. Ilmselt esineb kalal ka mudilatele iseloomulik pulmamäng, kuid täpsemalt seda ei teata.(1) Foto 3 ümarmudil autor: Ohio sea grant and stone Laboratory Ümarmudila kahjulikus Ümarmudilat peetakse kahjulikuks põlisliikidele ja ta on tunnistatud invasiivseks liigiks Austrias, Kanadas, Saksamaal, Kasahstanis, Poolas, Usbekistanis ja Ameerika Ühendriikides. Mujal maailmas, kus kehtib kalastiku järelevalve kord, on keelatud
Kevadel tavaliselt muutub värvus vähem läikivaks, tumesiniseks. [1, 2, 3] Jõesilma pikkus keskmiselt on 50 cm ja mass 150 g, eluiga 7 a. Kromosoomide arv 2n = 156. Kudemiseks jõkke rändavate jõesilmude pikkus on 17-49 cm, mass 20-195 g; suuremad isendid esinevad peamiselt lõunapoolsetes jõgedes. Koos tavaliste jõesilmudega tulevad Liivi ja Soome lahe jõgedesse väiksed, alla 25 cm pikkusega silmud (enamasti isased). Viljastamata marjaterad on jõesilmul enamasti kergelt elliptilised, kudemise ajal pikema diameetriga 0,9-1,1 mm. Samas marjaterade suurus võib tugevasti samal isendil varieeruda. Jõesilm on Lääne- ja Põhjamere vesikondade (Prantsusmaa, Iiri ja Lõuna-Norrani) ja Vahemere lääneosa (Arno, Tiberi ja Po jõgikonnad) siirdekala. [1, 3, 7] Eestis tungib ta praktiliselt kõigisse merresuubuvatesse jõgedesse ja ojadesse. Jõkketõusu intensiivsus sõltub vooluhulgast, koelmuteks sobivad kohtade esinemisest ja vee
saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4-12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga
1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 ) Marjaterade arv oleneb emase vanusest ja seega ka suurusest. Esimest korda kudevate emaste mari on tavaliselt peenem ja seda on vähem. Munemiseks arenenud marjaterade arv võib küündida 445-ni, jäädes tavaliselt vahemikku 150350. Osa munetud marjast jääb viljastamata ja irdub ning marjateri läheb kaotsi ka talve jooksul. Koorumiseni jõuab umbes 5070% marjateradest. Emane koeb marjaterad keskmiselt poolteist nädalat pärast paaritumist. Munemise ajal viljastuvad marjaterad spermatofoorist lahustunud spermatosoididega. Marjaterad kinnituvad lima abil laka ja selle alapoolel paiknevate jalakeste külge, kuhu jäävad kuni kevadeni[2]. 6.4.1 Muna areng Esimene talv koos emaga. Marja arengus on eriti kriitilised esimesed 150 kraadpäeva (päevade arv korrutatud vee temperatuuriga). Seejärel algab muna arengus talvine seisakuperiood diapaus.
Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui 6 kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk
(peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse arvukusega
kulgevatest kahvatutest limanäärmetest, mille eritise abil kinnituvad munad emavähi sabajalgade külge. Paaritumine ja kudemine Jõevähid hakkavad paarituma kui temperatuur langeb alla 10 kraadi ja signaalvähid juba umbes 12 kraadi juures. Paaritumisperiood kestab jõevähil kokku umbes 3 nädalat. Kui kaua kulub paaritumisest marja heitmiseni, oleneb paaritumisajast ja temperatuurist. Emane jõevähk koeb marjaterad keskmiselt poolteist nädalat pärast paaritumist. Signaalvähi emased koevad tavaliselt vahetult pärast paaritumist. Marjaterad kinnituvad limanäärmetest erituva lima abil laka alapoolel paiknevate saba- e. ujujalgade külge, aga ka laka alapoolele. Signaalvähi emane kannab marja järgmise aasta juuni lõpuni, jõevähk 2-3 nädalat kauem. 8 Marjaterade ja poegade arv Marjaterade arv oleneb emase suurusest (joonis 4)
Nad kaevuvad väga ruttu: asetuvad vertikaalselt peaga allapoole ja justkui kruvivad ennast pinnasesse, sooritades kogu kehaga kiireid madujaid liigutusi. Mutta tungimisel ja selles edasiliikumisel mängib tähtsat osa tugevasti arenenud ülahuul. (Kiffney et al., 2006) On teada, et Suures järvistu vesikonnas koeb merisutt vähemalt 10 oC juures. Üldiselt üks emane koeb 24 000-170 000 marjatera, kuid neist koorub heal juhul 1% vastseid (Kiffney et al., 2006). Ülejäänud marjaterad hukkuvad juba arengu alguses. Inkubatsiooniperiood kestab ligikaudu 12 päeva. Pärast koorumist jäävad merisuti vastsed kuni 20 päevaks koelmule ,siis aga ujuvad Detroidirikastesse jõeosadesse. (Christie et al., 2003) Joonis 2. (a) Kooruvad munast vastsed; (b) Vastsed elavad jõe mudas kuskil 5-6 aastat. Nad filtreerivad orgaanilist detriidi
Sigimine Vikerforell meie looduslikes veekogudes järglaskonda ei anna. Haudemajades lüpstakse marja novembrist aprilli lõpuni sõltuvalt tüvest ja tingimustest. Tavaliselt kasutatakse 4-5-aastaseid isas- ja 5-6-aastaseid emaskalu. Kalakasvatajate andmeil oli 1980.-ndatel aastatel 5-aastaste emaste absoluutne viljakus ca 5500-6000 marjatera, suhteline viljakus poolteist marjatera kala 1 g täiskaalu kohta. Esmakordselt kudevate emaskalade marjaterad on väiksemad kui vanemail kaladel. Marja areng kestab 6-8 kraadi juures 350 kraadpäeva, st 1,5-2 kuud. Rebukott resorbeerub 10 päevaga. Seejärel tõusevad kalavastsed ujuma ja hakkavad toitu otsima. Kasvandustes tuleb siis forellimaimud inimese poolt antavat sööta võtma õpetada. Toitumine Looduslikes vetes sööb noor vikerforell zooplanktonit, putukavastseid, väikseid limuseid, vanemad vikerforellid toituvad kaladest. Kasvandustes on ammu möödas aeg, mil
toimub Läänemere turskadel pika aja jooksul veebruarist oktoobrini. Vaatamata sellele, et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud, muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks. Siis hõivab iga isaskala omale territooriumi. Et avavees piiritähised puuduvad, siis kujutab see lihtsalt teatud suurusega vaba ruumi peremehe ümber. Kudemistseremoonia ajal teeb isastursk ujupõie abil röhkivat häält ja müksib emast ninaga. Viljastatud marjaterad arenevad vabalt vees hõljudes ning vastsed kooruvad 2...4 nädala pärast. Esialgu kerkivad vastsed vee ülakihtidesse, kus nad planktonist toitudes hõljuvad, hiljem aga laskuvad merepõhja. Suguküpseks saavad tursad 4...5 aasta vanuselt. Looduses elab tursk tavaliselt 9...10 aastat vanaks. Tursk on üks tähtsamaid põhjalähedase eluviisiga püügikalu kogu maailmas. Eriti väärtuslikuks peetakse tema A- ja D-vitamiini rikast maksa, millest toodetakse kalamaksaõli.
----------------- 10. klass ------------ KALAD Referaat Juhendaja: ---------- 2014 Sisukord: Sissejuhatus.......................................................................................................................3 Sõõrsuud............................................................................................................................4 Ehitus.....................................................................................................................4 Kõhrkalad..........................................................................................................................5 Siseehitus...............................................................................................................5 Skelett.....................
Lisaks kerele on söödavad ka haarmed.Kalmaare võib nii praadida, grillida kui hautada, suuremaid isendeid ka täita. Kalmaaritindi abil võib mustaks värvida pasta või risoto. Itaalias tarvitatakse sel eesmärgil siiski eranditult seepia (tindikala) tinti. Kaaviar - Kalamarja ehk kaaviari saadakse emaselt kalalt ja seda soolatakse. Maitse on rikkalikult mereline, tekstuur kergelt krõmpsuv ja siidine. Musta kalamarja saadakse tuuralistelt. Suurimad helehallid klaasjad marjaterad pärinevad Kaspia meres metsikult kasvavalt beluugalt. Ossetrina on keskmise suurusega pruunika halli värvuse ja pähklise maitsega. Servjuuga mari on kõige väiksem, aga kleepuvalt kreemjas ja tugeva maitsega. Parima maitseelamuse saab, kui nautida kalamarja toatemperatuuril. Klassikalised lisandid on hapukoor, pliinid, hakitud sibul või murulauk Nimeta 3 subprodukti ja võimalusi, kus nende kasutamisel toidu valmistamisel: · Seamaks maksapasteet
Kuivviljastamine: Viljastamiseks lisatakse marjale väike kogus niiska. Mari ja niisk segatakse ja hoitakse ootel 2–3 minutit. Siis lisatakse vesi, segatakse marja taas ettevaatlikult ja hoitakse seda vee all rahus kuni 10 minutit. Vesi aktiveerib munarakud ja spermatosoidid. Viimased liiguvad seejärel aktiivselt ja on viljastamisvõimelised ligikaudu minuti vältel. Seejärel loputatakse puhta veega niisk ja ovariaalvedelik või füsioloogiline lahus ära. Viljastatud mari jäetakse paisuma. Marjaterad tõmbavad vett sisse, nende mõõtmed suurenevad kuni 40% ja nad kõvenevad. See võtab aega 3–4 tundi. Haudeaparaadid: Viljastatud mari paigutatakse hautamiseks e inkubeerimiseks haudeaparaatidesse. Need võivad olla konstruktsioonilt väga erinevad, kuid vee läbivoolu suuna järgi jagunevad nad horisontaalseteks ja vertikaalseteks. Horisontaalses haudeaparaadis paikneb mari õhukese (2–3 marjatera paksuse) kihina haudekastide võrejal põhjal, millest tõuseb läbi puhas hapnikurikas vesi
Vaatamata sellele, et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud, muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks. Siis hõivab iga isaskala omale territooriumi. Et avavees piiritähised puuduvad, siis kujutab see lihtsalt teatud suurusega vaba ruumi peremehe ümber. -10- Kudemistseremoonia ajal teeb isastursk ujupõie abil röhkivat häält ja müksib emast ninaga. Viljastatud marjaterad arenevad vabalt vees hõljudes ning vastsed kooruvad 2...4 nädala pärast. Esialgu kerkivad vastsed vee ülakihtidesse, kus nad planktonist toitudes hõljuvad, hiljem aga laskuvad merepõhja. Suguküpseks saavad tursad 4...5 aasta vanuselt. Looduses elab tursk tavaliselt 9...10 aastat vanaks. Tursk kasvab harilikult 40–60 cm pikkuseks ja kuni 1,5 kg raskuseks, suurimad isendid võivad olla ka üle meetri pikad. Tursk on üks tähtsamaid põhjalähedase eluviisiga püügikalu kogu maailmas
ka sisemaa jõgikondades. Lutsu peetakse üldiselt öise eluviisiga kalaks, kes väldib päevavalgust. Sellele vaatamata kasutatakse sportliku kalapüügi korral lutsu peibutamiseks lõkkevalgust. On kindlaks tehtud, et luts orienteerub käitumises peamiselt haistmismeele abil. Seetõttu on ka selge, miks parasiitidest kahjustatud poolpimedate lutsude toitumisvõime pole nõrgenenud. Luts sigib talvel jää all ning väikese õlitilgaga marjaterad arenevad põhja lähedal. Suvel, kui veetemperatuur tõuseb üle 15...16 °C, muutub luts loiuks ja jääb nn. suveunne. Särg: Särge on teistest kaladest lihtne eristada silma oranzi või punase vikerkesta järgi. Keha on külgedelt lamenenud ja kaetud suurte korrapärastes ridades asetsevate soomustega. Värvuselt on ta sinakas- või rohekasmust, küljed ja kõht on hõbevalged. Särg on tavaliselt 10...20 cm pikkune ja kaalub kuni 10...150 g. Särg on laialt levinud peaaegu kõigis
Kuigi siig on üldiselt päevase eluviisiga, toimub kudemine õhtuhämaruses või öö varjus. Marja ja niisa heitmine toimub veepinnal. Pärast kudemist läheb paar lahku, kumbki osapool leiab omale aga uue partneri. Kogenud kalurid räägivad, et siiad tekitavad veepinnal järsult suunda muutes tugevaid veekeeriseid, mis paiskavad viljastatud marja vees laiali. Sellega kaasnevad veeplartsatused, mille järgi saab siigade pulmaplatsi juba kaugelt kindlaks määrata. Niiviisi jõuavad siia marjaterad veekogu põhjale tugevasti hajutatult ning marjasööjatel on neid raskem kätte saada. Kahjuks on suurimad marjaröövlid siiad ise. Jälgides liigikaaslaste paaritumist, ahmivad nad ahnelt põhjalaskuvaid marjateri. Mari areneb külmas vees kuni kevadeni ja vastsed kooruvad peale jää lagunemist aprillis. Pisikesed siiad toituvad alguses planktonist ja hiljem põhjaloomastikust. Täiskasvanute
Järelikult viibib kalamari, mis merre koetakse, ühtlastes tingimustes. Kaladel saavad välja kujuneda kohastumused kudeda mari kohtadesse, kust maimud hiljem piisavalt ise toitu leiavad. Magevees seevastu on keskkonnatingimused ebaühtlased (temperatuur, soolsus ja hapnikurikkus kõiguvad ajas ja ruumis suuresti). Siin on vanemhool suure tähtsusega. Ogaliku isane näiteks ehitab pesa ja valvab seal marja rüüstajate eest, õhutab seda ja eemaldab haiged marjaterad. Eriti suure tähtsusega on vanemhool ajutistes veekogudes, kus peab olema kogu aeg valvel, et mari kuivale ei jääks. Sellistes kohtades elavail kaladel on kujunenud mitmesugused huvitavad kohastumused. Mõned kalad hoiavad marjateri suus, mõned erilistes paunades. Just sellistes veekogudes on kaladel eriti rohkesti levinud ka emahoole arenenuim vorm - elussünnitamine ehk vivipaarsus. A. Dawson (1995) uuris matemaatilise modelleerimise abil, kuidas sõltub vanemhoole
jaanuarist arvetades vähemalt 1000 kraadpäeva soojushulka.Enne marja võtmist peaksid kalad olema 10-14 päeva temperatuuril üle 15 kraadi.Paljundamise optimaalne aeg on 20. mai kuni 5. juuni vahel. Eestis koeb karpkala mai lõpul või juuni algul. 2) PALJUNDAMINE Karpkala on väga viljakas - Eesti rekord on 1,45 miljonit marjatera emaskalalt, tavaliselt saadakse 50 - 180 tuh. marjatera emaskala kaalu 1 kg kohta, keskmiselt 450 tuh. marjatera emaskalalt. Marjaterad on väikesed - kaal 1-1.5 mg, läbimõõt 1.5 mm. Kalakasvandusele vajalik sugukalade arv on seetõttu väike - 100 tonni turukala saamiseks on vaja 5 ema- ja 10 isakala. Suguküpseks saavad 4 - 5 aastaselt, optimaalne vanus on 6 - 8 aastat, kaal seejuures 3 - 5 kg. Vanim sugukala oli Ilmatsalus 15 a., suurim 9.5 kg. Paljundamine toimub mai lõpus - juuni alguses, kui veetemp. on 18 - 200 ja tõuseb. Looduslik kudemine on võimalik kuid tootmise jaoks sobimatu
PILET 7 1)Saprolegnioos e dermatomükoos. Staffi haigus. Saprolegnioosi tekitajaiks on mitmed hallitusseened, peamiselt Saprolegnia ja Achlya perekondadest. Hallitusseened kujutavad endast peenikeste ja jämedate niitide kogumikku. Saproleegniad arenevad soodsalt surnud orgaanilisel substraadil (lõpnud kalad, nekrotiseerunud koed, surnud marjaterad joonise), kuid võivad kasvada ka elusatel kaladel. Viimasel juhul hakkab seen arenema kõigepealt vigastatud või patoloogiliste muutus tega kudedel. Oma elutegevusega suretab ta algul koerakke ja 6 seejärel toitub nendest. Arenemiseks vajab seen hapnikku.Saprolegnioosi võivad haigestuda kõik kalad ja nende mari
sünkroniseerivad suguproduktide küpsemist. *Marja ja niisa lüpsmine, viljastamine koos marja kleepuvuse eemaldamisega (vee asemel lisatakse piima või soola ja karbamiidi lahust ning marja töödeldakse pärast tanniiniga). Paljundamine Sugukalad. Karpkala on väga viljakas - Eesti rekord on 1,45 miljonit marjatera emaskalalt, tavaliselt saadakse 50 - 180 tuh. marjatera emaskala kaalu 1 kg kohta, keskmiselt 450 tuh. marjatera emaskalalt. Marjaterad on väikesed - kaal 1-1.5 mg, läbimõõt 1.5 mm. Kalakasvandusele vajalik sugukalade arv on seetõttu väike - 100 tonni turukala saamiseks on vaja 5 ema- ja 10 isakala. Suguküpseks saavad 4 - 5 aastaselt, optimaalne vanus on 6 - 8 aastat, kaal seejuures 3 - 5 kg. Vanim sugukala oli Ilmatsalus 15 a., suurim 9.5 kg. Paljundamine toimub mai lõpus - juuni alguses, kui veetemp. on 18 - 200 ja tõuseb. Looduslik kudemine on võimalik kuid tootmise jaoks sobimatu
Marja ja niisa lüpsmine, viljastamine koos marja kleepuvuse eemaldamisega (vee asemel lisatakse piima või soola ja karbamiidi lahust ning marja töödeldakse pärast tanniiniga). 89 90 Paljundamine • Karpkala on väga viljakas - Eesti rekord on 1,45 miljonit marjatera emaskalalt, tavaliselt saadakse 50 - 180 tuh. marjatera emaskala kaalu 1 kg kohta, keskmiselt 450 tuh. marjatera emaskalalt. Marjaterad on väikesed - kaal 1-1.5 mg, läbimõõt 1.5 mm. Kalakasvandusele vajalik sugukalade arv on seetõttu väike - 100 tonni turukala saamiseks on vaja 5 ema- ja 10 isakala. Suguküpseks saavad 4 - 5 aastaselt, optimaalne vanus on 6 - 8 aastat, kaal seejuures 3 - 5 kg. Vanim sugukala oli Ilmatsalus 15 a., suurim 9.5 kg. • Paljundamine toimub mai lõpus - juuni alguses, kui veetemp. on 18 - 200 ja tõuseb. • Looduslik kudemine on võimalik kuid tootmise jaoks sobimatu
laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga
Eestis tekkisid esmakordselt probleemid M74ga 1996. aastal Narva jõest püütud lõhede järglastel. MÜKOOSID · Saprolegnioos e dermatomükoos . Staffi haigus. Saprolegnioosi tekitajaiks on mitmed hallitusseened, peamiselt Saprolegnia ja Achlya perekondadest. Hallitusseened kujutavad endast peenikeste ja jämedate niitide kogumikku. Saproleegniad arenevad soodsalt surnud orgaanilisel substraadil (lõpnud kalad, nekrotiseerunud koed, surnud marjaterad joonise), kuid võivad kasvada ka elusatel kaladel. Viimasel juhul hakkab seen arenema kõigepealt vigastatud või patoloogiliste muutus tega kudedel. Oma elutegevusega suretab ta algul koerakke ja seejärel toitub nendest. Arenemiseks vajab seen hapnikku.Saprolegnioosi võivad haigestuda kõik kalad ja nende mari. Haiguse tekke peamisteks põhjusteks on kalade ja marjaterade vigastused või vee madal temperatuur. Väga happelises või, vastupidi, tugevalt
Põhikooli bioloogia eksamiks kordamine. Bioloogia-teadus elusorganismide ehitusest, talitlusest ja suhetest keskkonnaga. Palju harusid: taimed-botaanika, loomad-zooloogia Riik Enamasti jaotatakse elusloodus viide riiki : Seened, loomad, taimed, bakterid, algloomad Hõimkond Riigist järgmine taksonoomia suurüksus Näiteks: Keelikloomad(inimene) Lülijalgsed(kõrvahark) Katteseemnetaimed(võsaülane) Klass Selgroogsed loomad jaotatakse viide klassi: Kalad, kahepaiksed, roomajad, imetajad, linnud Selgrootute loomade puhul eristatakse : Käsnas(jõekäsn), ainuõõssed (meririst), ussid (vihmauss), limused (piklik jõekarp), lülijalgsed (kollane loigukiil) Katteseemtaimede puhul eristatakse: Üheidulised(nisu), kaheidulised(harilik hiirehernes) Selts Selgroogsete loomade klassid jaotatakse seltsideks: Kiskjalised, närilised, jäneselised Seltside nimed moodustatakse loomade puhul liitega –lised. Taimede j...
Hüpofüüsi süstidele järgneb marja ja niisa lüpsmine, viljastamine koos marja kleepuvuse eemaldamisega (vee asemel lisatakse piima või soola ja karbamiidi lahust ning marja töödeldakse pärast tanniiniga). Karpkalade mari on õrn ja seda segatakse linnusulega. Marja inkubeeriimine toimub Weissi pudelites (tagurpidi pööratud põhjaga klaasnõud, millel pudeli suust tuleb sisse vesi, ülalt voolab välja). Marjaterad on veevoolus pidevas liikumises. Vajalik on surnud ja hallitusega kaetud marja eemaldamine. Marja arengu kiirus: 60-80 kraadpäeva koorumiseni = 3,5 4 päeva 20 kraadise vee puhul. Kui looted on marjateras arenenud koorumisvalmiteks (esimesed vastsed juba kooruvad spontaanselt, kasutatakse kiireks samaaegseks koorutamiseks ajutist hapnikuvaegust. Vastseid hoitakse algul tihedates
ELUSLOODUS SISUKORD ELUSLOODUS......................................................................................................................................................4 Eluslooduse tunnused:........................................................................................................................................4 RAKK....................................................................................................................................................................5 Loomarakk..........................................................................................................................................................5 Taimerakk..........................................................................................................................................................6 KOED..................................................................................
Tüüpilisemad esindajad on kalad, samas kuuluvad sinna ka röövtoidulised selgrootud (kalmaarid). Osa teadlasi paigutavad sinna ka meredes ja järvedes sukelduvad linnud. Suurimad on vaalad, hülged. Tippkiskjad. Tavaliselt aeglase kasvuga kuid pikaealised. Kalad elavad umbes 5-10 aastat. Kilu näiteks (kuulmeeluujärgi vaadatakse) kuni 21 aastat. Kalad munevad nobedasti (1 tursapaar võib toota 7 miljonit viljastatud marjatera, ellu jäävad neist vaid 2-3 marja. Osad marjaterad langevad veekogupõhja, kus seened söövad nad ära ja teised jäävad hõljuma, kooruvad ja enamik neist saavad seal söödud). Läänemeres on ka üks sisemise viljastamisega kala, kes poegib - emakala ehk kiviluts. Nad ei pea raiskama palju energiat, et marja toota. Neil on kalapojaga kaasas ka rebukott. Ogalik - isane teeb poegadele pesa. Ookeanis elavad kalad teevad kudemisrändeid (pikim angerjal, kes koevad Sargasso meres, pärast seda surevad)
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
