Võrdlemisi harva satub tutt-tihane kuuse- ja lehtmetsadesse, linnu ja asulaid aga lausa väldib. Tutt-tihase iseloomulikuim osa on tema pea. See on hallikasvalge, musta laiguga kurgul ja musta silmatriibuga, mis läheb pea tagaosani ning pealael ilutseb suur kolnurkne tutt, mis on tihti ettepoole kaardus. Tal on valge kaelus, pruun keha pealpool ja helehall alapool, küljed on roostesed. Isas ja emaslinnud on sarnased, noorlinnud on prunimad ja nende tutt ei ole nii kaardus. Tutt-tihase laul on kutsehüüdudega segatud tasane ettekanne sidistavaist, siristavaist ja kuristavaist helidest. Eesti mandriosas on tutt-tihane üldlevinud sage haudelind, läänesaartel aga pesitsejana puudub. Tihaste hulgas on ta oma eluviisilt kõige paiksem ega võta isegi nooruses ette ulatuslikumaid hulguliikumisi. Tutt-tihaste paarid hoiavad kokku aasta läbi. Pehmete talveilmade korral eralduvad paarid salkadest juba veebruaris.
pikka kaela • Tüüpiline eluiga on 5 aastat Elupaik • Hallhaigrid asuvad Lõuna-, Kesk- ja Ida-Eesti metsades veekogude läheduses.. • Hallhaigur pesitseb parasvötme Aasias ja Aafrikas • Pesitsevad kolooniates. Pesitsemine • Hallhaigur pesitseb parasvötme Aasias ja samuti Aafrikas • Suur pesa asub puuladvas ja koosneb kuivanud okstest. • Emane hallhaigur muneb märtsis- aprillis pessa 3-5 muna. • Noorlinnud saavad lennuvõimelisteks 55 päeva vanuselt ja suguküpseks 2 aastaselt. Toit Sööb peamiselt: • prügikalu • putukaid • vähke ja konni • kulleseid, sisalikke • madusid, närilisi jm. Eluviis • Suurepärane nägemine ja kuulmine • Väga kartlikud linnud • Elavad kolooniates • Võib tundide viisi seista liikumatult ühel jalal, pea õlgade vahel. • Enamasti hallhaigrul vaenlasi ei ole
Väike konnakotkas Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) on nii Eestis kui mujal Euroopas üks arvukamaid kotkaid, aga kuulub siiski ohustatud liikide hulka. Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Väike-konnakotka elupaigaks on mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Pesapaigad asuvad metsade servaaladel, enamasti vanades kuuserohketes puistutes. Väike-konnakotkas pesitseb nii okas, leht- kui segametsades, kuid reeglina väldib männikuid. Peapuuliigiks on kahel kolmandikul pesapaikadest kuusk. Jahti eelistatakse pidada niitudel, samuti jahitakse luhtadel ja põldudel
Välimus ● Isased on suuremad ja nende sulestik on täiesti teistsugune. Isaslind on musta sulestikuga, millel kohati on sinakas või rohekas helk. Valgeid sulgi on sabal ja tiibadel. Äärmised tüürsuled on lüürakujuliselt järsult väljapoole painutatud. Kulmude peal on punakas näsa. Isaslind kaalub umbes 1,3–1,6 kg, emaslind 0,7–1 kg. Emaslind on ühtlaselt viiruline ookerpruun või ruskjashall. Noorlinnud on sulestikult emaslinnu sarnased. Pesitsemine ● Pesitseb madal- ja siirdesoodes ning metsaservades. Emaslinnud polsterdavad pesaks maapinna lohu, mis on kanarbiku sees hästi peidus. Kurnas on aprilli lõpus 6–12 muna. Munad on kollakasvalged, nõrkade plekkidega. Haub ainult emaslind, haudumine kestab 24–29 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 15–20 päevaga.
) Viud munevad kõik aprillis. Olenevalt saagi rohkusest on pesas kas kolm-neli muna või kõigest üks-kaks. Hiireviu haudevältus on 33-35 päeva. Enamasti otsib hiireviu saaki avaratel rohuväljadel ja viljapõlduldel vahest ka metsas. Hiireviu sööb harilikult pisiimetajaid (hiired jne.), ei ütle ära ka konnadest ja roomajatest, võib süüa ka teite lindude poegi. Esimesed noorlinnud tõusevad lendu jaanipäeva paiku, esimesed õhuretked on elulise tähtsusega, sest õpitakse vältima elektriliine jne. Hiireviud lahkuvad talveks vahemikus septembrist novembrini, Eesti hiireviud lahkuvad põhiliselt Kesk- Euroopasse. Hiireviu on küll looduskaitse all, kuid tema arvukus on kenasti normis. Metsaraidest enam ohustab hiireviud põllumajanduse areng, sest oluline on jahiks olevate rohumaade olemasolu.
märgaladel. Euroopas kokku pesitseb hinnanguliselt ligikaudu 80 000 paari ja maailmaasurkonna suurus on umbes 100 000 paari. Sookurg pesitseb üksikpaaridena mitmesugustel märgaladel, peamiselt soodes. Kui nelikümmend aastat tagasi pesitses sookurg üksnes loodusmaastikel, siis viimastel aastatel on ta muu hulgas levinud inimtekkelistesse elupaikadesse ning levila on tunduvalt tihenenud. Sookure pesapaiga- ja sünnipaigatruuduse kohta teatakse veel vähe. Arvatakse, et umbes pooled noorlinnud pöörduvad pesitsema oma kodukanti tagasi, ülejäänud hajuvad mujale. Eestis sündinud kurgi on pesitsusealisena suvel vaadeldud näiteks Soomes, kuni 525 km kaugusel sünnikohast. Sookure pesakonnas on üks või kaks poega. Väidetavalt on leitud ka kolme pojaga pesakondi, kuid kindlaid tõendeid selle kohta pole. Sookured võivad adopteerida ka orvuks jäänud võõra poja. Sookurepaari pesitsusala ehk kodupiirkonna kese on kuni poegade koorumiseni pesa.
Erinevalt teistest vareslastest ei moodusta harakas kunagi suuremaid parvi, vaid tegutseb üldjuhul paaridena või kuni neljast-viiest linnust koosnevate väikeste salkadena. Harakas on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesitsemine algab aprillis. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1-10 m kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Mõnikord võib katus ka puududa, kuid sedasorti enesekindlus on iseloomulik vaid esmaspesitsejatele. Puuokste
vaid rannikualasid ja paksu metsa. Pikksaba meelispaikadeks on kultuurmaastikud, pargid, metsaservad, aedlinnad ja võsastunud jõelammid. Ta on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1...10 m kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Pesa ümber askeldab harakapaar juba alates märtsist, kuigi 5...8 muna munetakse alles mai alguseks.
KONNAKOTKAS Välitunnused Suur ja väikekonnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena
raiesmike ja luhtade kohal lennates või hea vaateväljaga puudel varitsedes; Pesitsemine: suhteliselt väike pesa männi ladvaosas; Pessa munetakse ainult 1 muna mai keskel, haudumine poolteist kuud; Pesitseb Eestis peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis; Võib kohata eeskätt suuremate rabade ja käänuliste jõgede ümruses. KONNAKOTKAD Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased; Tiibade siruulatus 130-180 cm; Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega; Välimuselt sarnanevad hiireviuga; Reeglina on suur-konnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väike-konnkotkas; Väike- ja suur-konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide; KONNAKOTKAD Toitumine: jahivad saaki enamasti väheintensiivsetel rohumaadel, kuid ka märgalade, põldudel jt avamaastikel, vähesel määral ka metsas; Saagialal paikneb reeglina lähedal, 1-2 km kaugusel. Eelistab pidada varitsusjahti;
päikeseloojangust päikesetõusuni Pereelu. Rohunepp pesitseb vaid üks kord aastas. Nad paarituvad enda valitud isasega ja see ongi kogu nende paarisuhe; seejärel emane muneb, haub ja hooldab poegi üksinda. Rohunepi mättasse peidetud pesasüvend on üsna sügav ja vooderdatud pehme rohuga. Juunis muneb emaslind 4 kollakas-rohekashalli laigulist muna. Ta haub neid 22-24 päeva, pojad saavad lennuvõimeliseks nelja nädala pärast. Suguküpseks saavad noorlinnud 2 aastaselt. Rohunepil on 1 kurn aastas. Toidulaud. Tarvitab toiduks peamiselt vihmausse ning vähesel määral ka teisi mullaasukaid – mardikate ja kahetiivaliste vastseid, kaane ja hulkharjasusse. Vaenlased. Röövlinnud ja vareslased, kiskjatest rebane, kährik ja mink. Arvukus. Eestis pesitseb 600-800 rohunepi paari, Euroopas pesitseb 0,9- 1,9 miljonit paari. Euroopas talvitub üle 310 tuhande linnu. Iseärasused
tingimusi taluda ja kaua elada mõned neist elavad kuni 21-aastaseks ja see on sellise pisikese linnu jaoks väga pikk aeg. Piiritaja on superlendaja. Ta veedab peaaegu kogu oma elu õhus. Ta maandub ainult pesitsema ja isegi magab õhus! Nad teevad pesa sulgedest ja õhus hõljuvaist heinaebemetest ning taimeseemnetest, mida nad lennul koguvad. Tema pisikesed jalad on liiga nõrgad ja tiivad liiga pikad, et maast hõlpsasti õhku tõusta. Noorlinnud saavad pesitsemisküpseks nelja-aastaselt. Vapustav, aga kuni selleni veedavad nad kogu aja õhus, kordagi maandumata või õrrele laskumata. Piiritajad vajavad sooja ilma, et hankida piisavalt lendavaid putukaid, nõnda veedavad nad Põhja-Euroopas ainult kolm kuud. Nad saabuvad maikuu alguses Kesk-Aafrikast ja ehitavad kirikutornidesse või kõrgematesse hoonetesse kõrtest ja süljest pesa. Noored piiritajad jäävad sõltuvalt ilmaoludest pessa 37-56 päevaks. Kui ilm on liiga
Niisugune "parim-halva-mängu-juures-strateegia" on eriti mõttekas siis, kui tegemist ei ole geneetiliselt määratud strateegiaga ja on lootust, et vanemaks saades või toitumusliku seisundi paranedes võib isend asuda rakendama mõnd edukamat strateegiat, või et vähemalt isendi järglastel, kes juhtuvad kasvama üles paremates tingimustes, õnnestub oma esivanema ebaedu korvata. Väga tavaline on parim-halva-mängu-juures-strateegia just noorloomadel. Näiteks hoolitsevad mõnede liikide noorlinnud koos oma vanematega niikaua oma nooremate õdede- vendade eest, kuni neil endil õnnestub mõni pesitsusterritoorium hõivata. Nii saavad noored vallalised isendid pesitsusvõimaluse esialgsest puudumisest hoolimata Kõik isenditevahelised erinevused ei ole aga ajutised ega noorusest tingitud. Paljud neist on püsivad ning seonduvad kas isendite erineva genotüübiga või näiteks sooga. Ka sellisel juhul sobivad ühtedele isenditele ühed, teistele aga teistsugused käitumisstrateegiad.
ja saba on hele-pruunikaskollane. Kõht on valge, enamasti kukkede rinnal, kuid kohati ka kanadel, on suur kastanpruun hobuserauakujuline laik. Emas- ja isaslind on väga sarnased, emaslinnu rinnal paiknev kastanpruun laik on isaslinnu omast tavaliselt väiksem. Eristada on võimalik näiteks kõrvuti vaadeldes ka õla- ja keskmiste tiiva sulgede järgi, millel isastel on üks keskpidine tuhmkollane triip, samas kui emase tuhmkollane triip on laiem ning sellega ristuvad kaks kuni neli vööti. Noorlinnud on kollakaspruunid, saavutades täiskasvanu välimuse 16-nädalaselt. Segamini võib ajada: Eestis sarnaseid liike ei ela. Levik ja rändamine: Laialt levinud elanik praktiliselt kogu Euroopas, mis on samas vaid alla poole tema üldisest levialast. Nurmkana on paigalind, Eestist ära ei rända, kogunedes väljaspool sigimisperioodi salkadesse. Kus võib kohata: Teda võib olla keeruline märgata tema hiiliva käitumise tõttu, peidab ennast kõrges rohus
..200 tuhat paari erinevates puistutes. Elupaik ja -viis = Elupaigaks on igasugused looduslikud ja kultuurpuistud (v.a. pidevad tihedad okasmetsad). Rasvatihane on ka üks tavalisemaid liike inimasulate juures. Paiga- ja hulgulind, osaliselt rändlind. Kevadel pesitsusajal elavad paaridena. Suve lõpupoole kui pojad on suureks kasvanud võivad moodustada ka kolooniaid. Päevase eluviisiga. Ränne = Eestis paigalind, kes osalt võtab ette hulgurändeid. Vähemalt noorlinnud võtavad ette aastaajalisi rändeid, siirdudes sügisel Kesk-Euroopasse. Tagasi rännatakse veebruaris-märtsis. Eestisse toimub ka kevadine juurderänne põhjast ja idast. Toitumine = Segatoiduline. Suvepoolaastal on ülekaalus selgrootud loomad, võib rüüstata ka teiste lindude pesi. Talvepoole lisanduvad taimeseemned, marjad, puuviljad ja muud taimeosad. Pesitsemine =Rohukõrtest ja samblast pesa ehitab sobivasse õõnsusesse, tavaliselt mitte kõrgemale kui 5 m maapinnast
4 Isaslinnu pea on metalselt läikiv tumeroheline, rind on kastanpruun. Tihti on isaspartide kaela ümber kitsas valge rõngas. Muus osas on nad kaetud halli sulestikuga, selg ja tiiva kattesuled on mustjaspruunid. Sabapeegel on must, kitsa valge raamistusega ja valge saba on keskelt must, küljel mustade ülespidi krussi hoidvate sulgedega. Emaspardid on kollase-pruunikirjud, iseloomulik sinine laik tiiva tagaserval. Isaspartidel kollakasroheline, emaspartidel oranz ja must nokk. Noorlinnud meenutavad emaslindu, kuid nende rind on tumedam, ebaühtlaselt laiguline ja sabasuled on kitsamad. 5 1 Sinikael part külastatud http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/ANAPLA.htm 2 http://en.wikipedia.org/wiki/Mallard#/media/File:Anas_platyrhynchos_distribution_map. png 3http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=108 4http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/ANAPLA.htm 5 www.vvvs.ee/failid2/Linnud-pikemjutt.doc Toitumine Segatoiduline
mängu ajal laiali ajab. värvilt on need suled : mustad, valged, punased, vöödilised või nende värvide kombinatsioon Nokk ja jalad on isastel siis oranžid. Emaslind kevadsuvel on saledad, erksa laigulise sulestikuga, pruunika träpsulise kaela ja rinnaga Jalad oranžid, nokk tume Talvel on emas- ja isaslinnud hallikas pruunid, Aastaringselt on tiibadel kitsad valged vöödid ning sabaosas olevad valged küljed on hästi nähtavad. Noorlinnud on sügisel kollaseservalise sule mustriga. Häälitsevad üliharva TOITUMINE Selgrootud loomad Harva taimeseemned ELUPAIK Eelistab rikkaliku taimestikuga merelahti ja siseveekogude kaldaid. Pesa on maapinnalohus, mis on kõrtega vooderdatud ja paikneb enamasti tihedas rohus. Kesk-Eesti põhiliseks leiukohaks on Emajõe jõgikond, aga põhiliselt on levinud Lääne ja Põhja-eesti rannavööndis või ranniku lähedastel aladel.
RAIPEKOTKAS: kutsutakse Egiptuses vaarao-kanaks. ei kuulu kaitse alla, Eestis väga harv eksikülaline. Täiskasvanud raipekotkas on peamiselt valge, tiivad otstest mustad. Linnu vanemaks saades muutud ka sulestik tumedamaks. Noorlinnud tumepruunid ja vanalinnu sulestiku omandab raipekotkas 5 aasta jooksul järk-järgult. Näonahal sulestik puudub ja nahk on kollast värvi. Raipekotkast võib kohata Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas ning Lääne- ja Lõuna-Aasias. Raipekotkad ei ole rändlinnud. Pesitseb kõrgetel kaljunukkidel. Eelistab jahiks avamaid erineva maastikuga. Tänapäeval leiab teda ka inimasustuste lähedalt. Eluiga on raske määrata neil, kuna nad ei ole paikse eluviisiga vaid rändavad ringi (vanim 37)
SINIRAAG (CORACIAS GARRULUS) Üldandmed •Tiiva pikkus 18...20cm •Tiibade siruulatus 66-73cm •180-200g •Kehapikkus 29-32cm Välimus Linnu pea koos kaelaga ning rinnaesine koos alakehaga on rohekassinised. Sinirao „õlad“ lillakassinised ning hoosuled ja keskmised sabasuled on mustad. Selg on linnul punakaspruun. Isas- ja emaslind on välimuselt sarnased. Noorlinnud on tuhmimate värvidega ning nende kael ja rind on pruunikasroosa. Segi võib ajada... Eestis on raske muu liigiga segamini ajada. Ehk ainult vähese valguse puhul, sest siluett meenutab varest või hakki. Oma sirgjoonelise lennu poolest võib teda kaugelt veel segamini ajada õõnetuviga. Levik ja rändamine •1950-ndatel ja 60-ndatel oli Siniraag Eestis väga levinud haudelind. •Alates 1970-ndatest, mil intensiivistus põllumajandus ja võeti kasutusele
Merilyn Mõttus LAUK (ruiklase tüüp) Välimus - värvus ja sulestik Lind on pontsakas ja pigimusta sulestikuga, tal on valge laubakilp. Noorlinnud on tuhmhallid ning ka vanalinnud muutuvad suvise sulgimise käigus tuhmimaks. Ümber varvaste on sõudepinda suurendavad nahalaiendid. Äsjakoorunud pojad on tumedate udusulgedega kaetud poegadel on punane laup ja kurgualune ning ümber kaela kollastest udusulgedest krae. Suurus Keskmise pardi suurune. Pikkus 36-38 cm, kaal 700-1000 g. Keha kuju Vutti meenutava kehaehitusega, küllaltki ümmargune. Paaritumine ja/ või pereelu
kuivanud raagudest, kuluheinast, kuivanud lehtedest, mullast ja sõnnikust, tugevdatud saviga. Ehitamine kestab 4...5 päeva. Muneb aprilli lõpul või mai alguses 4...7 muna. Inkubatsiooniaeg 12 päeva. Harilikult kaks kurna aastas. Pesitseb koloonialiselt, koloonias 10...30 või enamgi paari, sageli 2...3 ühe puu otsas. Areng Pojad on pesas 12...13 päeva, toidavad mõlemad vanemad. Peale pesa hülgamist toidetakse ja õpetatakse veel kaua. Seejärel siirduvad noorlinnud väikeste salkadena iseseisvalt toitu otsima. Lennuvõimelisteks saavad alates mai lõpust. Koht ökosüsteemis Putukate ja umbrohuseemnete söömisega toovad rohkem kasu kui marjade söömisega kahju. Levitab puid ja põõsaid. Ohustatus ja kaitse Kaitsealuste lindude nimekirja ei kuulu. Peamiselt ohustavad hakkide ja hallvareste pesarüüsted.
See liik eksponeerib suurt truudust paarilisega ja sageli kasutab linnupaar sama pesapaika igal aastal. Sigimisperiood algab mais või siis kui kevad endast juba piisavalt märku annab. Isane lind ehitab vajadusel pesa. Emane lind muneb 1-3 muna, mis on oliivi-pruuni laigulised. Haudumine võtab aega 27-29 päeva, selles osaleb ka isaslind. Koorumisele järgneb olulist kasvuperioodi 9-10 nädalat. Seejärel saavutab poeg lennuvõime. Suguküpseks saavad noorlinnud 2-3 aastaga. Käitumine Järvekaurid lendavad ja ujuvad väga hästi, aga nad on kohmakad kui peavad kahel jalal kõndima. Seda põhjusel, et nende jalad asetsevad keha tagaosas istmiku piirkonnas. Ilmselt kummalise liikumisviisi järgi kahel jalal kutsutakse rahvasuus neid kakerdajateks. Välimusele ja muule iseloomulikule viitavad veel paljud teisedki nimed: kõvakael, põhjahani, persu, päitshärg jne. Linnu järgi on nime saanud ka Kakerdaja raba.
lõpeb meeldivate minoorsete hallikasroheline seljaosa ja kahvatu jõekallastel, võsastikes, viledega alaosa. Jalgade värv on parkides, aias. punakas.Täiskasvanud emas- ja isaslind on sarnased, noorlinnud aga *Salu-lehelind tunduvalt kollakamad. *Sootihane Värvulised Laul on lühike ja kõhiseva häälega Talvike on kollase pea ja alakehaga Lagedatel puisniitudel lind. Selja- ja tiivasulestik on pruun ning heinamaadel, tumedamate pruunide tähnidega
Suitsupääsukese tunneb ära sügavalt harkis saba järgi. Isastel on natukene pikemad sabasuled ja need on heaks indikaatoriks emaslindudele. Nimelt mida pikemad sabasuled on, seda ,,kvaliteetsem" on isaslind, sest pikk saba on üks immuunsüsteemi tugevuse näitaja. Sulestik on ülapool läikivsinkjasmust ja alapool peamiselt kreemikasvalge. Sinkjasmust on ka puguvööt. Laup ja kurgualune on roostepunased. Noorlinnud on vähem harkis sabaga. Jagab oma eluruumi inimestega, aga suhtub inimestesse paraja distantsiga. Tegemist on väga pesapaigatruu linnuga, tulles ikka oma vana pesapaiga juurde tagasi. Suitsupääsuke on väga kiire ja osav lendaja, kuna lõviosa toidust püüab ta õhust lennu pealt. Suudab lennata lausa kuni 120 km tunnis, olles sellega kiireim laululindude seas. Laulab pääsuke aprillist augustini ja seda nii paigal istudes kui ka lennates
Esimestel päevadel kui pojad lendama õpivad toidavad vanemad endiselt poegi, pärast seda jätavad nad omapead ja hakkavad rajama teist kurna. Alguses tegutsevad pesakonnad omaette, aga siis ühinevad salkadesse ning hakkavad uitama mööda metsaservi ja põlde. Sulgimine lõpeb septembriks ja siis algabki sügisränne. Lahkumine kestab novembrini ja Eestisse jäävad üksikud isendid ka talvituma. Noorlinnud lahkuvad enne vanemaid. Joonis 7. Metsvint poegadega 9 Joonis 8. Metsvindi munad 10 Kokkuvõte Metsvint kuulub vintlaste sugukonda. Metsvindi avastas Rootsi loodusteadlane Carl von Linné aastal 1758. Metsvint on Eesti kõige arvukam laululind. Metsvint tegutseb peamiselt puu otsas, aga ka maas kus ta liigub kiirete kergete hüpetega.
Laulab pääsuke aprillist augustini ja seda nii paigal istudes kui ka lennates. Lauluks on üsna pikk vidin, mis lõpeb särinaga. Inimesed on üritanud pääsukese laulu oma sõnadesse panna ning nii leiamegi pärimusest mitmeid tõlgendusi pääsukese laulule. Välimus. Suitsupääsukese tunneb ära sügavalt harkis saba järgi. Sulestik on ülapool läikiv- sinkjasmust ja alapool peamiselt kreemikasvalge. Sinkjas-must on ka puguvööt. Laup ja kurgualune on roostepunased. Noorlinnud on vähem harkis sabaga. Eluiga. Tavaliselt 5-7 aastat, aga võib elada kuni 11 aastaseks. Kus võib kohata... ,,Maal vanaema juures" oleks vast kõige õigem öelda. Ehk siis silmad tasuks lahti hoida maa-asulates, lautade ja küünide ümbruses ning karjamaadel. Samuti meeldib neile putukaid püüda ka veekogude kohal lennates. Vaenlased. Suitsupääsukese vaenlasteks on kindlasti kullilised (näiteks raudkull) ja inimasustusest tingituna ka kassid
Arvatakse, et rändele asumise märguandeks on päeva pikkus, mis mõjutab hormonaalset tasakaalu. Enne rännet tekib lindudel nn ränderahutus. Nad muutuvad aktiivsemaks, muutub päevarütm ja naha alla hakkab kogunema rasv. Katsed on aga näidanud, et ka pimedas puuris peetud rändlinnud muutuvad õigel ajal rahutuks ning hakkavad hüppama õiges suunas. Linnud ajastavad oma rände nii, et kohale jõudes ootaks ees piisav toidulaud. Paljud noorlinnud õpivad esimesel lennul ka vanalindudelt. Linnud on ilmselt juba sündides kaasa saanud teadmise, millal ja kuhu lennata see on neil lihtsalt geenides. Joonis 2. Matsalu rahvuspark. Lindude ränne. Rändele tuleb minna õigel ajal, tervena ja täis kõhuga. Kõige olulisem on söömine ja rasvakihi kasvatamine. Nälginud ja nõrgad linnud suure tõenäosusega rännet üle ei ela.
teda peagi õpetada inimese peopesalt toitu võtma. Kirjanduses leidub tihti viiteid sootihaste suurele ühtekuuluvustundele. Sageli tegutsevad nad kahe- või kolmekaupa, mis jätab mulje, nagu hoiduksid paarid kokku aastaringi. Sootihase laul on ühetooniline hele "dip-dip-dip...". Sootihaseid võib meil kohata nii suvel kui ka talvel. Sügisel rändab osa sootihaseid (arvatavasti peamiselt samasuvised noorlinnud) meilt ära, kuid on teadmata, kui kaugele nad siirduvad. Paarilise leidmisel annab isaslind emaslinnule seemnekese või mõne muu toiduiva. Kui emaslind selle vastu võtab, tähendab see nõusolekut ja siit peale jäävad linnud kokku. Pesamaterjali kannab kohale ja pesa ehitab emaslind üksi. Pesa ehitatakse puuõõnsusesse ja selle kõrgus oleneb sobiva puuõõne kõrgusest. Pesa koosneb peamiselt samblast ja rohukõrtest, pesalohk on vooderdatud taimevilla ja karvadega
· Pereelu. Tutt-tihane teeb endale ise pesaõõnsuse vana surnud puu sisse. Puu peab olema vähemalt veidi pehkinud, et tutt-tihase nokk sellele peale hakkaks. Pesa valmis, muneb emane 4-8 muna ning haub neid 13-16 päeva. Peale koorumist toidavad poegi mõlemad vanalinnud, kuid mingi aja järel võtab üks vanalind poegade toitmise enda peale. Pojad saavad lennuvõimeliseks 17-22 päevaselt ja sõltuvad veel oma vanematest Noorlinnud pesitsevad esimest korda 1 aastaselt · Eluiga. Keskmine eluiga on 2 aastat, pikim teadaolev eluiga 6,5 aastat. · Toidulaud. Menüüsse kuuluvad putukad ja ämblikud, talvel okaspuude seemned. · Vaenlased. Väikekiskjad ja röövlinnud. · Arvukus. Eestis pesitseb 20-50 tuhat musttihaste paari, Euroopas 6-12 miljonit paari. Kühmnokk-luik Välimus. Kühmnokk-luik on üks raskemaid lendavaid linnuliike. Tal on kogukas valge keha, oranzhikas-punane nokk ja mustad jalad.
ning Väike-Aasias. Üksikud võivad talvituda ka meil. Sügisel on põhitoiduks marjad. Talvituvatel lindudel marjad talvel peaaegu ainus toit. Kevadel ja suvel söövad rohkelt putukaid ja umbrohuseemneid. Pesa ehitamine kestab 4 või 5 päeva, asub kuni 20 meetri kõrgusel. Pesas 4 kuni 7 muna. Pesitsevad kolooniatena. Teda ohustavad hakid ja hallvaresed pesarüüstetega. Pole looduskaitse all. Punarind: Eestis harilik haudelind ja läbirändaja. Eestis 200 kuni 500 tuhat paari. Noorlinnud on väga uudishimulikud ja ettevaatamatud, võivad pikalt jälgida ka inimest, kui see ei tee järske liigutusi. Isane lind hõivab pesa ja kaitseb seda. Algul ei lase pesasse ka emaslinde. Laulab rohkelt pesitsusajal. On rändlind, kuid üksikud võivad jääda ka talvituma meile. Muidu tarvitab toiduks putukaid, kuid sügisel tarvitab ka marju ja seemneid. Muned 5-7 muna. Haudeperiood on 14-15 päeva. Aastas on tavaliselt 2 kurna. Vanemad toovad toitu lastele üle 300 korra päevas
enamasti üksikud, kuid soodsamatel aastatel võib Eestis hinnanguliselt pesitseda kuni 5 madukotkapaari. Madukotkad eelistavad loodusmaastikke, neid võib kohata eeskätt suuremate rabade ja kääruliste jõgede ümbruses, soositud on hõredapoolsed raba-, palu- ja nõmmemännikud. KONNAKOTKAD Välitunnused Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena. Veel lähemal
mille inimasutus on hääbunud ning kuhu pehmete talvedega metsamehed ei pääse. Valdav osa pesapaikadest on kaitse all, mille tõttu on kaljukotka arvukus kasvanud. Kirjeldus Tiibade siruulatus on kuni 227cm ja kehakaal isalinnul on 3-3,5kg. Emalinnul aga 4,5-5,5kg. Vanemal linnul on laup tumepruun ja ülejäänud lagipea ning kukal kuldpruun. Nokk on must ja vananahk kollane. Ülemine pool linnust on tumepruun heledamate suleääristega ja kogu alumine pool näib välioludes üsna tume. Noorlinnud on aga tume-sokolaadipruunid, kuldse pealaega. Tiivalaigud ja saba tüvik on laialt valged. Toitumine Põhitoiduks Eesti on valgejänes, teder ja metsis. Vaheldusena on ka halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer, ronk, laanepüü, sinikael-part ja toonekurg. Talviti toitub ka raipeist. Pesitsemine Pesapuuks valivad kaljukotkas enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa kuuse või haava otsas. Mõnikord võib juhtuda, et kotkapaaril on kaks pesa, mida nad siis asustavad
inimest. Individualist. Pesapaikadele saabuvad ühekaupa, isane hõivab territooriumi ja ei lase esialgu innukalt seda kaitstes sisse ka emaslinde. On väga ettevaatlik. Tegutseb peamiselt madalal põõsastes ja ka maapinnal, laulab puuokstel. Eriti rohkelt laulab pesitsemise ajal, mil laul katkeb vaid mõneks öötunniks, kõige intensiivsem on aga esimestel minutitel peale päikesetõusu ja -loojangut. Laulab ka sügisel, aga siis ei ole laul enam nii meloodiline kui kevadel. Noorlinnud on väga uudishimulikud ja ettevaatamatud, võivad pikalt jälgida ka inimest, kui see ei tee järske liigutusi. Ränne Rändlind. Saabub kevadel märtsi lõpul või aprilli esimesel poolel, sügisel äralend peamiselt oktoobris, aga mõned lahkuvad alles detsembri alguses. Üksikud isendid võivad jääda ka talvituma. Toitumine Hüpates liigub metsa alumises rindes ja otsib selgrootuid: mardikad (kärsaklased, naksurlased ja
300 grammi ja veidi suuremad emaslinnud kuni 380 grammi. Tiibade siruulatus on kuni 81 sentimeetrit. Vöötkakk on levinud nii Euraasia kui ka Põhja-Ameerika okasmetsades ja metsatundras. Pesitseb nii õõnsustes kui ka väikestes risupesades (vares, harakas). Kurna suurus kõigub 3-13 munani. Haudevältus ligikaudu 30 päeva, peale kolmenädalast pesaelu lahkuvad pojad täielikku lennuvõimet saavutamata pesast. Umbes viis nädalat veedavad noorlinnud veel pesa läheduses ja manguvad vahetpidamata vanalindudelt toitu. Vöötkaku iseloomulik käitumine saagijahil on rappelend. Raplemine on veidi pehmem ja ,,õhulisem" kui tuuletallajal. Aktiivne päeval ja videvikus. Põhiosa toidust moodustavad uruhiired. Vöötkaku arvukus ning pesitsusedukus sõltuvad nende olemasolust ja arvukusest. Räppetombu pikkus, laius ja kõrgus: 41×22×19 mm. Eestis on vöötkaku pesitsemine tõestatud 4 korral: 1893.a. leiti pesa koos pojaga
vaarao tüüpi vutid Moskva lähedasest koondisest "Kompleks". 1977. a. alustati Kaiavere farmis uurimistöödega vuttide pidamise, söötmise ja hiljem uue vutitõu loomisega. Viimane kestis alates 1980. a. kuni 1987. a. Emasvuttidel on nokaalune ja põsed helehallid, pugu ja rind hallikaspruunid tumedate tähnidega. Nokk on heledam kui isasvuttidel, hallikaspruun. Jalad on heleroosad, kloaagi ümbruse nahk sinakashall. Noorlinnud sarnanevad algul emaslindudega, sulestiku värvus on aga ühetoonilisem. Eestis vutte peetakse Eestis Rene Treieri tõuvutifarmis Jõgeva maakonnas Äksis. Vähesed vuttide harrastuskasvatajad Eestis ei ole tõuaretuses määravad. R. Treieri tõuvutifarmis toimub vutimunade täistsükliline tootmine. Farmi moodustavad eriruumid inkubatsiooniks, noorvuttide kasvatamiseks ja vutimunade tootmiseks. Noorvutte kasvatatakse allapanul, munejad vutid peetakse puurides.
Ta on looduskaitse all. Harakas Harakas on ereda must-valge sulestiku, pika saba ja kädistava häälega lind, kes on kindlasti igaühele tuntud. Ta on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1...10 m kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Pesa ümber askeldab harakapaar juba alates märtsist, kuigi 5...8 muna munetakse alles mai alguseks. Poegi haub ainult emaslind, kuid ka kaasa viibib samal ajal läheduses, kaitstes
folliikulitesse, kus hakkab paljunema B-lümfotsüütides, mis hakkavad kontrollimatult paljunema, levides edasi teistesse organitesse ja kudedesse, kus moodustuvad kasvaja esmased kolded. Lümfoleukoos See haigus põhjustab ulatuslikku majanduslikku kahju ja on vähi eksperimenaalmudeliks. Lümfoleukoos on B-rakkude kasvaja, mis tabandab esmalt Fabricius´e pauna ja enne linnu suguküpsuse saavutamist võib levida kogu organismi. Suguküpsed linnud haigestuvad sagedamini kui noorlinnud. Isaslinnud haigestuvad harvemini kui emaslinnud. · Inkubatsiooniperiood üle nelja kuu · Haigus esineb põhiliselt 14-30 nädalastel lindudel · Hari ja lokutid kahvatud, kortsunud · Isutus · Dehüdratsioon, kõhnumine · Kõhulahtisus, väljaheide rohekas · Suurenenud maks, neerud, Fabricius´e paun MAREKI HAIGUS ehk kanade neurolümfomatoos on väga kontagioosne kanade ja kalkunite
ümbrus on ookerpruun, pea peal 3 kollakasvalget triipu. Hoosuled on tumepruunid, heledate vöötidega. Jalgade värvus varieerub heleroosast kuni kollakashallini. Nokk on mustjaspruun, heleda otsaga. Kloaagi ümbruse nahk on roosa. Emasvuttidel on nokaalune ja põsed helehallid, pugu ja rind hallikaspruunid tumedate tähnidega. Nokk on hallikaspruun, heledam kui isasvuttidel. Jalad on heleroosad, kloaagi ümbruse nahk sinakashall. Noorlinnud sarnanevad algul emaslindudega, sulestiku värvus on veidi ühetoonilisem. Emasvuti kehamass väheneb pisut intensiivse munemise perioodil, munemisperioodi lõpupoole aga hakkab suurenema.Vutitibud paistavad silma väga kiire kasvuga. Vastkoorunud vilgaste vutitibude kehamass on kõigest 7...10 g. Kahe kuuga suureneb see rohkem kui 20 korda. Kanatibudel suureneb selle aja jooksul kehamass vaid 14 korda. Isasvutid lõpetavad intensiivse kasvu sisuliselt juba 8
detailne struktuur ja fraasideks jaotumine, mis on omane dialektile. Liigispetsiifilised piirangud õppimisvõimes tagavad selle, et üldjuhul suudab noorlind omandada üksnes oma liigi laulu. Piiranguid on erinevat laadi: • sünnipärased “mudelid” linnu ajus. Sellises robustses mudelis on paika pandud laulu pikkus, sagedusala ja nootideks jaotus (nagu äsjases näiteski) • sotsiaalsed piirangud. Mõnede liikide noorlinnud näiteks on võimelised õppima ainult neilt isendeilt, kellega nad on otseselt sotsiaalsetes suhetes (näiteks ei suuda õppida kõlarist tulevat salvestatud laulu). Mõnel liigil toimub õppimine alles siis, kui nad on omandanud pesaterritooriumi (et sobitada oma laulu naabrite omaga). Õppimisvõime on liigiti väga erinev: • osa liikide häälitsuste arengus on õppimise osa tühine (nt tuvide kudrutus ja kukkede kiremine areneb
esmased kolded. Võib levida ka vertikaalselt -> kroonilise vireemiaga tibud. Lümfoleukoos (suurenenud maks, vistseraalne lümfomatoos) - See haigus põhjustab ulatuslikku majanduslikku kahju ja on vähi eksperimenaalmudeliks. Lümfoleukoos on B- rakkude kasvaja, mis tabandab esmalt Fabricius´e pauna ja enne linnu suguküpsuse saavutamist võib levida kogu organismi. Suguküpsed linnud haigestuvad sagedamini kui noorlinnud. Isaslinnud haigestuvad harvemini kui emaslinnud. Kliiniline pilt: Inkubatsiooniperiood üle 4 kuu. Haigus esineb põhiliselt 14-30 nädalastel lindudel. Hari ja lokutid kahvatud, kortsunud, Isutus, Dehüdratsioon, kõhnumine, Kõhulahtisus, väljaheide rohekas. Suurenenud maks, neerud, Fabricius´e paun. Munatoodangu langus. Pat.ana: Hallikad kasvajad maksas, põrnas ja bursas. Kahjustunud võivad olla kopsud, süda, proventriikulum, munasari, luuüdi ja mõnikord mesenteerium
korvata. Väga tavaline on parim-halva-mängu-juures-strateegia just noorloomadel. Valides noorena ja kogenematuna mõne suhteliselt tagasihoidlikumat tulemust andva strateegia, suurendab isend sellega kokkuvõttes oma eluaegset fitnessi rohkem kui siis, kui ta lihtsalt ootaks, kuni tema konditsioon paraneks piisavalt selleks, et kasutada vanemate ja küpsemate isendite strateegiat. Näiteks hoolitsevad mõnede liikide noorlinnud koos oma vanematega niikaua oma nooremate õdede-vendade eest, kuni neil endil õnnestub mõni pesitsusterritoorium hõivata. Nii saavad noored vallalised isendid pesitsusvõimaluse esialgsest puudumisest hoolimata Hamiltoni reeglile vastavalt oma fitnessi kaudselt suurendama hakata. Kõik isenditevahelised erinevused ei ole aga ajutised ega noorusest tingitud. Paljud neist on püsivad ning seonduvad kas isendite erineva genotüübiga või näiteks sooga. Ka sellisel juhul
Haraka meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid, ta üldiselt väldib paksu metsa ja rannikualasid. Harakate toidu hulka kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Samuti on nad tuntud munavargana, sest söövad teiste lindude pesadest mune ning isegi teisi linnupoegi. Linnas elavad harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest. Harakad elutsevad paaridena ja on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 110 meetri kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on üsna toekas ehitis, mis on valmistatud oksaraagudest ning kaetud ka pealtpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Harakas muneb 58 muna tavaliselt mai alguseks. Poegi haub ainult emaslind, kuid ka 48 isane viibib samal ajal läheduses, kaitstes ja valvates pesa
..6°, säilitamisajaga 24 tundi ning külmutatud rupse sügavkülmas temperatuuril mitte üle 18°, säilitusajaga 4 kuud. 2.5. Linnuliha Linnuliha on keemiliselt koostiselt lähedane loomade lihale. Seejuures on kana- ja kalkuniliha suhteliselt valgurikkam võrreldes hane- ja pardilihaga. Viimased on aga rasvarikkamad. Eriti valgurikas on jaanalinnu liha 27%, samas rasva ainult 2,8% ja ka kolesteroolisisaldus on väike. Linnuliha liigid on kana-, broilerkana- (nuumatud noorlinnud), kalkuni-, pardi-, muskuspardi- hane-, pärlkana-, vuti-, jaanalinnu- jne. liha. Töötlemisviisi järgi liigitatakse: terved puhastatud linnukered jahtunud, jahutatud, maitsestatud (grillimiseks), külmutatud, külmutatud ja maitsestatud ning suitsutatud; mittetäielikult puhastatud, pool- ja veerandrümbad, tükid tiivad, koivad, kintsud, fileed ja rinnatükid ning rupsid maks, kael süda, lihasmagu. Linnuliha kvaliteet ja säilitamine
annaabi.ee 
