Veisekasvatuse vastused (0)

Lihaveiste tõug
Aberdiin - angus *Pärineb Šotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug – lehmad 600…700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid – tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa - ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal.
Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt. Juba 17. sajandil kasutati neid nii veo- kui ka lihaloomadena. Esimene tõuraamat ilmus1886. Aastal. Suuruselt keskmine tõug- lehmad 650…850 kg, pullid 1000…1200 kg. Värvuselt kuld - või helepruunid. Valdavalt sarvedega, kuid leidub ka nudisid. Loomad ei kaldu rasvumisele, on tapaküpsed igas vanuses. Loomad väga lihaselised, rümbasaagis suur, rasva rümpades vähe. Sobivad pidamiseks nii karjamaaal kui ka laudas. Lehmad tagasihoidliku piimakusega. Loomad väga temperamentsed. Sobib ristamiseks, sest poegimine on kerge ja järglastele pärandatakse kõrge kasvuintensiivsus ning head lihavormid. Esimesed limusiinid toodi Eestisse 1995. Aastal
Hereford *Pärineb Lõuna- Inglismaalt Herefordi krahvkonnast. Teadlikku valikut hakati nende veistega tegema juba 17. Sajandil. On levinud kogu maailmas. Keskmise suurusega tõug, lehmad 550…700 kg, pullid 800…1000 kg, kuid on suuremaid . Kohanevad erinevates kliimatingimustes. Head karjamaa- ja söödakasutajad. Hea viljakus, kerge poegimine, elujõulised vasikad . Lehmadel head emaomadused. Pikaealised, hea tervisega ja rahuliku iseloomuga .. Eestisse toodi 1978. aastal
Šarolee *Pärineb Prantsusmaalt Charolle ja Nievre maakondadest. Tõuraamatu pidamist alustati 1842. Aastal. Sel ajal kasvatati neid nii veo- kui ka lihaloomadena. Alates 1920. aastast hakati tõugu täiustama lihatootmise suunas. Levinud peaaegu kogu maailmas. Kuulub maailma parimate lihatõugude hulga. Kiirekasvuline, peetakse suurekasvuliseks- lehmad 700…950 kg, pullid 1200… 1400 kg.Head söödakasutajad. Värvus varieerub valgest helepruunini. On nii sarvilisi kui ka nudisid. Rahulikud. Ristata nii piima- kui ka lihatõugu veistega. Head karjamaasööda kasutajad. Loomad ei rasvu ka suure jõusöödakoguse olemasolul ratsioonis. Varem oli selle tõu miinuseks raske poegimine ja madal liha kvaliteet. Esimesed heade jõudlusnäitajatega ŠAROLEEd toodi Eestisse 2000. Aastal
Simmental *Pärineb Šveitsist, Saksamaal- Fleckvich, Prantsusmaal – Pie Rouge , Itaalias – Peseto-Rosa. Levinud kogu maailmas. Skandinaaviamaadesse toodi alles möödunud sajandi 70ndatel aastatel. Suurekasvuline. Sobib nii piima kui ka liha tootmiseks. Kohanevad hästi igasuguses kliimas. Värvus: valge, helekollasest tumekollaseni ka pruunist punakaspruunini, teinekord võib heledas karvkattes esineda ka tumedamaid laike. On ka punase-valgekirjusid isendeid. Mõned herefordidega üsna sarnased. Lehmad – 700…800 kg, pullid 1200 kg. Piimatoodang hea. Vasikate kasvuintensiivsus kõrge. Lehmad suurepärased emad. On sarvilisi ja nudisid. Eestisse toodi esmakordselt 2003. aastal
Šoti mägiveis Pärineb Šotimaalt Highlandi piirkonnast ,Kutsutakse ka kõrgmaa veisteks. Tõuraamatusse märgitud vanima tõuna maailmas. Aluskarv tihe ja pealiskarv õige pikk. Suuruselt kuuluvad väikeste tõugude hulka. Lehmad- 500 kg, pullid- 800 kg. Värvuselt kuldpruunid, on kollaseid, halle, valgeid ja musti. Nende eripära on pikad laialiasetsevad sarved . Kasvukiirus on aeglane. Nende poegimisiga on üle kolme aasta. Võivad poegida veel 18 aastaseltki. Sööda suhtes vähenõudlikud. Šotimaal kogu aeg vabas looduses, seega puudub vajadus lautade järele
Aktiveene hele (blonde d` aquitaine) *Pärineb Lõuna-Prantsusmaalt. Tõuraamatu pidamist alustati alles 1962. aastal. On suurekasvuline tõug- lehmad 850…1200 kg, pullid 1300…1600 kg. Lehmade kasutusaeg on 10…12 aastat, isegi kuni 18 aastat. Selle tõuga sobib ristata ka teisi tõuge. Värvus kollakasvalgest pruunini, silmade ja suu ümber tumedad rõngad. Välimuselt meenutavad limusiini tõugu veiseid, aga lihastiku poolest veel võimsamad. Nii sarvedega kui ka nudid. Poegimine on kerge, samas vasikas on raske, kuid seejuures pikk jua sihvakas . Hea kohanemisvõime igasugustes klimaatilistes tingimustes. Taluvad palavust hästiarenenud higinäärmete tõttu. Tapaomadused suurepärased. Liha on maitsev, õrn ja väga tervislik. Eestisse toodi esmakordselt 2002. aastal
Belgia sinine * Belgias on seda tõugu veiseid 1,5 miljonit, see moodustab 98% kogu maailma seda lihatõugu veiste populatsioonist. Kuulub keskmiste tõugude hulka- lehmad 850…900 kg, pullid 1100… 1250 kg. Värvus varieerub helesinise, musta ja valge kombinatsioonis. Luustik on suhteliselt nõrk. Kerele iseloomulik längus tagaosa . Tõugu iseloomustab nende rümba kõrge kvaliteet. Tapasaagis üle 70%. Tõu miinuseks on väga raske poegimine, toimub eranditult keiserlõike abil. Ristandid poegivad normaalselt, kui nende emadel puudub topeltlihas. Laialdaselt kasutatakse neid piimatõugudega ristamisel. 1996. aastal osteti Eestisse 200 doosi belgia sinise spermat .
Piemont *Pärineb Põhja- Itaaliast Piemondi mägialadelt. Saadud kohaliku tõu ja seebu baasil. Neid on kasutatud juba iidsetest aegadest liha tootmiseks. Suuruselt on keskmine tõug, lehmad 660 kg. Pullid 1000 kg. Värvuselt on loomad valged ja hallid . Nende sõrad, nina ja sarvealgmed on mustad . Silmade ümbrus ja kõrvade sisepinnad on samuti mustad. Kõik loomad on nudid. Loomad on õhukese naha ja peente luudega. Tapaküpsuse saavutavad vara. Tõu eripäraks on see, et peaaegu kõikidel loomadel on reie kaksiklihas, mis pärandatakse ristamisel ka järglastele. Poegimine kerge. Vasikad suhteliselt väikesed . Eestis puhtatõulisi piemondi tõugu veiseid Eestis ei ole. Vältava ristamise tulemusel peaksid esimesed vasikad sündima käesoleval aastal
Dexter *Pärineb Iirimaalt. Kõige väiksem lihaveisetõug. Lehmad 300…320 kg, pullid 400…440 kg. Väikese kogu kohta on kereosa küllaltki massiivne . Lai, sügav rind . Jalad on lühikesed, tagajalgade asend on rõhutatult taatsine. Värvuselt tavaliselt mustad, mõnedel esineb ka punakaspruuni varjundit. Lehmade udarad on hästi välja arenenud. Mõne lehma aastane piimatoodang võib ületada kehamassi isegi kümnekordselt . Seetõttu ei lõpe vaidlus, kas tõug on liha- või piimatüübiline. Eestis puhtatõulisi dextereid ei ole. Pärnumaa miniloomade talus on turistidele näitamise eesmärgil eesti maatõugu lehmad seemendatud dexteri tõugu pulli spermaga. Vältaval ristamisel tahetakse saada puhtatõulisi dextereid
Gallovei *Pärineb Šotimaalt Galloway maakonnast. On kogu maailmas laialt levinud. Vana tõug, tunti juba 16. sajandil. Algul kasvatati piima tootmise eesmärgil, hiljem liha tootmiseks. Suuruselt keskmised. Värvuselt põhiliselt mustad, vähesel määral ka punaseid, kollakashalle ja pruune. Hiljem ilmus Uus- Meremaale eksporditud loomadel kere ümber lai valge triip, arvatavasti ristamisel geneetilise mutatsiooni tulemusena. Esimene tõuraamat ilmus 1877 . aastal, valge triibuga loomadel 1921. aastal. Loomadel on aluskarv tihe. Pealiskarv pikk. Loomad külmakartmatud. Pikaealised. Lehmadel palju piima. Iseloomult vaiksed ja kuulekad. Tõelised karjaloomad. Võivad olla aastaringselt karjamaal. Sobivad ristamiseks. Liha kvaliteetne. Marmorjas. Õrn. Mahlane. Eestisse osteti esmakordselt 2006. aastal
Lihatõugu veiste erinevused piimaveistest
*Lihaveistel on kõrge karjainstinkt (elavad karjana, kus on nn tööjaotus); Loomad on sõbralikud, kuigi vahel tõrjuvad võõraid inimesi; Puudub lehmade lüpsmise vajadus, sest kogu piima tarbib vasikas (6…8 kuud); Ristandeid tuleb teinekord peale poegimist lüpsta, sest annavad enam piima. Vasikad kasvavad kiiremini. Haigestuvad harvemini. Puudushaigus: valgelihastõbi, mis tingitud Se-puudusest. Pikk karjatamisperiood ja talvesööta kulub vähem. Tavaliselt vabapidamisel. Eelistavad jahedat keskkonda paksu pealis - ja aluskarva tõttu. Liha tootmine odavam ja liha kvaliteedinäitajad paremad
Lihatöötleja seisukohalt: Veistel on tunduvalt suurem rümbasaagis. Luude osatähtsus on kolmandiku võrra väiksem. Pehme liha osatähtsus rümbas on suurem. Lihast saab rohkem teha suuretükilisi pooltooteid. Lihal paremad kulinaarsed omadused, kuna see on marmorjam. Lihal on parem kaubanduslik välimus. Kuna rümp on palju väärtuslikum, saab sellest kõrgemat hinda. Lihaveise nahk on paksem ja raskem
Lihaveiste eluprotsesside seos loodusrütmidega Lihaveiste kui kõrge karjainstinktiga loomade eluprotsessid alluvad loodusrütmidele nagu teistelgi vabalt looduses elavatel loomadel; Emasloomade indlemine, tiinestumine , poegimine on kindlatel aastaaegadel; Kesksuvel on emasloomade indlemine kõige aktiivsem; Kesksuvel on emasloomade tiinestumise tõenäosus kõige suurem; Poegimine toimub märtsis… aprillis ; Lehmvasikad paaritatakse järgmisel suvel – 15 kuuselt
Loodusrütmide seose plussid Emasloomad poegivad igal aastal samal ajal võrdlemisi lühikese ajavahemiku jooksul; Lehmade piimakus karjamaal imetamise ajal suurem; Kuna vasikad sünnivad varakevadel on nende karjamaa kasutamine maksimaalne ja nad kasvavad intensiivsemalt; Lehmade poegimis- ja paaritusperiood on suhteliselt lühike, mistõttu nende jälgimise korraldamine on kergemini teostatav; Vasikate samaaegne võõrutamine tähendab väiksemat tööjõukulu; Loomade grupeerimine on kergem kuna samaealisi palju; Lihaks realiseeritavatel loomadel on üks talveperiood ja kaks suveperioodi – seega nende söötmine ökonoomsem; Lihaveisekasvatuse rentaablus on suurem
Loodusrütmide seose miinused Pullide koormus paaritusperioodil suur (keskmiselt 40 päeva kestab); Suuremates karjades tuleb pidada rohkem pulle, mis nõuab enam vahendeid; Vajalik täpne ja korralik karjaarvestus, millega kaasneb suur tööajakulu; Lihatootmisel suurem sesoonsus; Probleem emasloomade mittetiinestumisel: müüa lihaks; pikendada poegimisvahemikku???
Lihaveisekasvatuse eesmärk Kasumi saamine (tõuloomade müük); Talupere elatamiseks; Lihaveised head rohumaade hooldajad; Tööjõukulu väiksem (üks inimene tuleb toime 100 ja enam loomaga); Ei ole vajalik kapitaalsete lautade olemasolu; Kasvatatakse sageli lemmikloomadena
Viisid lihaveisekasvatuse alustamiseks Poolvereste lihatõugu pullvasikate ostmine , nende kasvatamine14…18 kuu vanuseks ja seejärel turustamine; Osta poolveresed lehmvasikad või lehmikud, need sobivas paaritada lihatõugu pulliga, saadud lehmjärglased aretada edasi lihatõugu pulliga, pulljärglased turustada, lehmikud tiinestada; Osta lihatõugu lehmikud ning noorpull ja alustada kas puhtatõuliste veiste edasiaretamist või nende ristamist mõne teise tõuga lihatootmise eesmärgil; Osa karja aretamine puhtatõulisena, osa lihatootmisena
Kuidas saada enam tulu? Õppida tundma lihaveiste eluprotsesse ja reageerida kohe, kui milleski tekib vastuolusid; Kasutada karjas ainult heade tõuomadustega puhtatõulist sugupulli; Suveperioodil peab loomadele olema piisavalt karjamaasööta; Talveks samuti kvaliteetset sööta; Lihaks realiseeritavaid noorpulle sööta sünnist alates tugevalt; Igalt lehmalt tuleb saada igal aastal vasikas; Laudad puhtad, kuivad ja valgusküllased; Loomi kohelda rahulikult
Möödalaskmised Lihaveisekasvatusega alustamisel ei tutvuta enne mõne teise farmiga, et sealt kogemusi omandada; Ei kasutata emasloomade paaritamiseks puhtatõulist sugupulli; ristandpullidel on jõudlusnäitajad tagasihoidlikumad; Lihaveiseid on ostetud liiga palju, neile ei jätku sööta ja juurdekasv tagasihoidlik ; Igal aastal kasutatakse uut tõugu pulli, teadmata, mida sellega saavutada tahetakse; Vasikaid ei võõrutata õigeaegselt- tekib suguluspaarituse oht; Ei grupeerita vanuserühmade järgi, mis põhjustab söötade ebaratsionaalse kasutamise; Poegimisi ei jälgita
Sugupulli koormust mõjutavad tegurid Paaritamisele kuuluv lehmade ja mullikate hulk; Planeeritav vasikate sünniperiood; Sugupulli tõug, vanus, toitumus , tervis; Aastaaeg ; Ümberindlevate emasloomade arv; Pulli koormus paaritusperioodil (kuni 60 päeva) 20…40 emaslooma
Millist tõugu sugupulli kasutada tootmiskarjades? Ekstensiivne mahetootmine: hereford, aberdiin-angus, šoti mägiveis, gallovei, dexter; Intensiivne nuumamine: limusiin, akviteeni hele, šarolee, simmental, piemont, belgia sinine
Millist sugupulli kasutada tõukarjades? Puhtatõulist; loomulikult emasloomadega ühte tõugu; Järglaste järgi hinnatud pull ; Välimikult ja kehamassilt tõutüübiline; Hea arenguga, tugeva tervise ja sõbralik; Igas lehmagrupis kasutada paaritamiseks ühte pulli; Pulli soovituslik vanus paaritamisega alustamiseks – 14…15 kuud
Millal muretseda karja uus pull? Kui pull on mingil põhjusel karjast lahkunud (müüdud tõuloomana või lihaks, hukkunud jne); Noort pulli liiga intensiivselt ekspluateeritud; Pull liiga pikka aega karjas – tekkib suguluspaaritusoht; Väiksemates karjades (kuni 40 emaslooma) tuleb pulli vahetada iga kahe aasta järel; Kui samade emasloomade baasil tahetakse ristamisega üle minna teisele tõule







Piimaloome

• Piim tekib udaras, mis evolutsiooniliselt on välja kujunenud nahakoest.
  
• Looduslikes oludes peaks udar tootma piima vaid selles ulatuses, kui palju vajab toitaineid järglane esmase kiire kasvu perioodil, mil ta pole veel võimeline iseseisvalt toituma.
  
• Piima koostis oleneb sellest, milliste keskkonnatingimustega on loom kohanenud evolutsiooni käigus.
  
• Mida külmem on elukeskkond, seda enam peab järglasel tekkima rasvkude ja seda enam sisaldab emaslooma piim rasva.
  
• Mereimetajate ja põhjapõdra piima rasvasisaldus on seetõttu lehmapiima rasvasisaldusest 4–7 korda kõrgem.
  
• Valgusisaldus on eriti suur nende imetajate piimas, kelle järglased peavad kiiresti kasvama
  
• Seetõttu sõltuvad imetajate piima kogus, koostis ja laktatsioonikõver paljuski liigist, kehamassist ja pesakonda sündivate poegade arvust.
  
• Laktatsiooni kestus ja toodang on seotud looma kehamassiga.
  
• Väikese kehamassiga loomade (hiired, küülikud jne) laktatsioon on suhteliselt lühike ja piimatoodangu maksimum langeb selle keskossa.
  
• Suurte loomade ( kits , lehm jne) laktatsioon kestab kaua, kusjuures piimatoodang on kõige suurem laktatsiooni algul.
  
• Loomaliigi laktatsioonitoodang on seda suurem, mida suurema on selle kehamass .
  
• Veised toodavad kehamassi ühiku kohta piima enam kui ükski teine imetaja .
  
• Aretuse tagajärjel on lehma piimaloome pidevalt suurenenud ning ületab mitmekordselt vasikate loomupärase imetamise vajaduse.
  
• Tekkiv ülejääk on kasutatav inimtoiduna.
  
• See võimaldab lehma kasutada piimatootmiseks palju efektiivsemalt kui lihaallikana.
  
• Kõikidest sööda toitainetest on lehm võimeline piimaks väärindama 30%, lihaks aga 15–19%.
  
• Toitumise seisukohast on eriti väärtuslik piimavalk .
  
• Selleks muundub söödas sisalduvatest lämmastikühenditest ligikaudu 17%, mis ületab üle kahe korra lihavalguks väärindatavat osa.
  

Udar

• Lakteeriva lehma udar (lad uber ) on suhteliselt suur elund, kaaludes umbes 50 kg
  
• Väga suure jõudlusega holsteini tõugu lehmadel võib selle kaal piimaga täitunult ületada 100 kg
  
• Udarat katab mitmekihiline nahaepiteel, mis on pealt kaetud õhukese karvkattega, kusjuures nisadel karvad puuduvad
  
• Udara väliskuju on seotud lehma jõudluse, tervise ja sobivusega masinlüpsiks ning selle visuaalset hindamist kasutatakse tõuaretuse ühe kriteeriumina
  
• Parimaks peetakse vannikujulist, tugevalt kõhu ventraalsele seinale kinnituvat udarat, mis on korrapärase ehituse, suhteliselt ühesuuruste veerandite ja nende jõudlusega
  
• Selline udar jääb maapinnast umbes 65–40 cm kõrgusele.
  
• Hea on ka kausikujuline udar, mis on kumeram ning kinnitub kõhule nõrgemalt.
  
• Rahuldavaks loetakse ümarudarat, kuid selle eesveerandid on sageli tagaveeranditest märgatavalt väiksemad.
  
• Vanemas eas võib ümarudar muutuda rippudaraks.
  
• Rippudarad on altid mehhaanilistele traumadele, mis on üheks sagedaseks lehmade praakimise põhjuseks.
  
• Muudest ebasoovitatavatest udarakujudest eristatakse veel nn. kitse - ja väikeudarat
  
• Ebasoovitava kujuga udarad raskendavad masinlüpsi, sest rippudarale paigutatud lüpsimasin võib puutuda kokku põrandaga ning kitse- ja väikeudara puhul püsivad nisakannud halvasti nisadel.
  
• Need asjaolud soodustavad ühtlasi udarahaiguste teket.
  
• Udara kuju, nisade kuju, nisade asetus
  
• Samuti on olulise tähtsusega nisade asukoht udaral.
  
• Kui nisad asetsevad teineteisele liialt lähedal, ei tarvitse nisakannude allapanuks jääda küllaldaselt ruumi.
  
• Kui nisade vahemaa on liiga pikk, jäävad lühikesed piimavoolikud lüpsi ajal pingesse ja tõmbavad nisakannud viltu
  
• Mõlemal juhul suureneb udarahaigustesse haigestumise risk.
  
• Seega aitavad nii udara kui nisade sobiv kuju ning paiknemine kaasa lüpsi õnnestumisele ja vähendavad udarahaiguste riski.
  
• Udar kinnitub vaagnaliidusele ja kõhuseina lihaste külge.
  
• Udara kandeaparaadi moodustab sidekude, mis on tugev ja elastne, et amortiseerida lehma liigutustest tekkivaid pingeid ja lööke.
  
• Udara põhiraskust kannab liidusekõõlus, mis kinnitub vaagna liiduseharjale.
  
• Udar kinnitub vaagnaliidusele ja kõhuseina lihaste külge.
  
• Udara kandeaparaadi moodustab sidekude, mis on tugev ja elastne, et amortiseerida lehma liigutustest tekkivaid pingeid ja lööke.
  
• Udara põhiraskust kannab liidusekõõlus, mis kinnitub vaagna liiduseharjale.
  
• Liidusekõõlus hargneb udarat pikuti läbivateks mediaalseteks lestmeteks ja kummaltki küljelt udarakude kandvateks lateraalseteks ehk külgmisteks lestmeteks.
  
• Neist omakorda hargnevad ristisuunalised kandelamellid
  
• Udara kandeaparaat:1- vaagnaliidus, 2- liidusehari, 3- liiduse kõõlus, 4- mediaalsed lestmed, 5- lateraalsed lestmed, 6- kandelamellid, 7-nahk, 8- nisa
  
• Mediaalsed lestmed jaotavad udara vasakuks ja paremaks udarapooleks.
  
• Selle kumbki pool sisaldab kahte iseseisvat veerandit, mis anatoomiliselt pole eraldi vaheseinaga eraldatud.
  
• Kandeaparaat määrab paljuski udara välise kuju
  
• Nii näiteks põhjustab nõrk kandeaparaat rippudara teket, mis on aldis mitmesugustele traumadele
  
• Seetõttu pööratakse tõuaretuses udara kinnitusele väga olulist tähelepanu.
  
• Piimajõudluse suurenemisega on kaasnenud udara kinnituste tugevnemine.
  
• Lehma udara siseehituse moodustavad neli imetit ehk udaraveerandit, millest piim väljutatakse nisa kaudu. Kummagi poole udaraveerandeid eraldab teineteisest mediaalsete lestmete kiht, ühe poole ees- ja tagaveerandite vahel selgesti eristatav vahesein puudub. Sellele vaatamata on nende piimanäärmete ja viimajuhade süsteem iseseisev ega ole omavahel ühenduses
  
• Udara üldehitus: 1- mediaalsed lestmed, 2- viimasüsteemi avad, 3- tagumine nisa, 4- eesmised nisad
  
• Igal udaraveerandil on oma piimanäärmed ja nendega seotud viimasüsteem, mis suubub nisas asuvasse nisakanalisse
  
• Lehma peapoolseid veerandeid nimetatakse eesveeranditeks ja sabapoolseid tagaveeranditeks.
  
• Lüpsitehnilisest seisukohast peaksid veerandid olema ühesuurused, sest siis kulutatakse kõikide veerandite tühjakslüpsiks ühepalju aega ning väheneb veerandite tühilüpsi oht.
  
• Kuigi eesmised nisad on üldjuhul suuremad, on eesveerandid ise tagaveeranditest siiski väiksemad ja nendes toodetakse ligikaudu 40% piimast.
  
• Enam kui kolmandikul lehmadest esineb lisanisasid, mis enamasti ei funktsioneeri ning tavaliselt need eemaldatakse kui mastiidiohu suurendajad.
  
• Udaraveerandid koosnevad põhiliselt näärme-, side- ja rasvkoest.
  
• Piim tekib näärmekoes,
  
• sidekoes paiknevad närvid, vere- ja lümfisooned.
  
• Kudede omavaheline osakaal muutub laktatsiooni jooksul.
  
• Laktatsiooni eel hakkab näärmekude intensiivselt arenema ja saavutab laktatsiooni alguseks maksimaalse suuruse.
  
• Selle kasvu soodustab hormoon prolaktiin, mida eritab verre hüpofüüs.
  
• Laktatsiooni hilisemas järgus prolaktiini eritumine väheneb, mille tulemusel hakkab näärmekude taandarenema ja suurenema rasvkoe osa.
  
• Sidekoe mass laktatsiooni kestel ei muutu.
  
• Udaral on tihe vere- ja lümfisoonte võrgustik.
  
• Kõhuõõnega on udara vere- ja lümfisooned ning närvid ühenduses kubemekanali kaudu.
  
• Veresoonte ülesandeks on transportida udarasse piima sünteesiks vajalikke aineid ja kudede funktsioneerimiseks tarvilikku hapnikku
  
• Ühtlasi viiakse venoosse verega udarast välja süsihappegaas ja muud ainevahetuse jääkproduktid.
  
• Kilogrammi piima moodustamiseks peab udarat läbima umbes 500 liitrit verd.
  
• Udara vereringe on üldise vereringega seotud välimise häbemearteri ja -veeni abil.
  
• Udara lümfisoonestik on vajalik efektiivseks lümfiringeks, mis tagab piimaloome jääkproduktide transpordi piimanäärmest välja ja soodustab lümfotsüütide võitlust infektsioonidega.
  
• Udara kummagi poole tagaosas paiknevad suured lümfisõlmed, mis on piimanäärmest väljutatava lümfi olulisimad filtrid .
  
• Sealt suunatakse eemaldatavad jääkained veeniverre.
  
• Suuremad lümfisooned paiknevad udara nahaaluses pinnas.
  
• Ka nisad sisaldavad väikeste lümfisoonte tihedat võrgustikku.
  
• Lümf liigub soontes ainult ühes (dorsaalses) suunas väliste mehhaaniliste mõjutuste toimel (lihaste kontraktsioonid, hingamisliigutused, udara õõtsumine lehma liikumisel).
  
• Lümfotsüütide sisalduse tõttu on lümfil väga oluline osa udarapõletike profülaktikas ja ravis .
  
• Lümfi liikumist soodustab muuhulgas udara massaaž, mis suurendab lümfotsüütide liikuvust ja selle kaudu organismi vastupidavust mastiidile jt udarahaigustele
  

Näärmed ja viimasüsteem

• Piimaloome toimub piimanäärmetes, mis koosnevad piima viimajuhadest ja nende külge kinnituvatest miljonitest mikroskoopilise suurusega moodustistest ehk alveoolidest.
  
• Nende suurus on 50–350 µm olenevalt sellest, kui suures ulatuses on need täitunud piimaga.
  
• Alveoolide seina moodustavad tihedalt üksteise kõrval paiknevad epiteelirakud ehk laktotsüüdid (näärmeepiteel).
  
• Alveoolide laktotsüütidest seina ümbritseb müoepiteelrakkude ja kapillaaride võrgustik.
  
• Alveooli sisemusse moodustuvat tühimikku nimetatakse alveoolivalendikuks
  
• Alveoole ümbritsevad müoepiteelrakud toimivad samuti nagu silelihased, nende kontraktsioon surub piima sõõrdumise ajal alveoolist viimasüsteemi
  
• Alveoolid moodustavad alveoolide sagarikke, mille kogumikke nimetatakse sagarateks. Sagarikke ja sagaraid eraldab üksteisest sidekude, mida nimetatakse stroomaks. Sagarate kogumid koos strooma ja piima viimasüsteemiga moodustavad udaraveerandi
  
• Suuremal osal alveoolidest on oma alveolaarjuha, mille kaudu alveoolivalendikesse
  kogunev piim väljutatakse.
  
• Joonis: Piimanäärme skemaatiline ehitus: A – alveoolid, B – alveoolide sagar , 1 – näärmerakud, 2 – alveoolivalendik, 3 – arteriaalse vere juurdevool, 4 – venoosse vere äravool, 5– müoepiteelirakud, 6 – kapillaaride ja sidekoe võrgustik, 7 – alveolaarjuhake, 8 – sagarikusisene juha , 9 – alveoolide kogum, 10 – alveoolide sagarik, 11 – sagarikevahelised juhad
  
• Osa naaberalveoolidest võivad olla liitunud nii, et neil on ühine alveolaarjuha. Alveolaarjuhadest pääseb piim sagarikesisestesse juhadesse ja sealt edasi sagaratesisestesse juhadesse, mis omakorda on liitunud sagaratevahelisteks udaraveerandi piimaurkesse suubuvateks juhadeks. Suuremaid piimajuhasid on ühe udaraveerandi kohta kuni 50.
  
• Piimajuhades olev udaraveerandi piim suubub 300–2000 ml mahuga piimaurkesse. Piimaurke näärmeosa pikenduseks on 10–50 ml mahuga piimaurke nisaosa. Piimaurke näärme- ja nisaosa on teineteisest eraldatud ringkurruga. Piim väljub nisatipus oleva umbes ühe sentimeetri pikkuse nisajuha kaudu
  
• Nisajuha ja piimaurke nisaosa vahel on limaskesta kurrustik, mida nimetatakse Fürstenbergi rosetiks.
  
• Varem arvati, et see kuni kümnest pikisuunalisest voldist koosnev kurrustik takistab lüpsivaheaegadel piima valgumist nisajuhasse.
  
• Nüüdseks on selgunud , et limaskesta kurrustik sisaldab rohkesti leukotsüüte (eriti lümfotsüüte), mis suurendavad organismi resistentsust piimaurke näärmeossa sattuvate haigustekitajate vastu.
  
• Nisajuha lõpeb seda sulgeva rõngaslihase ehk nisasfinkteriga.
  
• See väldib piim valgumist piimaurke nisaosast välja ja takistab võõrmikrofloora sissepääsu.
  
• Täiendavalt täidab samu ülesandeid nisakanalisse limaskesta epiteelirakkudest moodustuv keratiini kiht.
  
• Kui keratiini moodustumine lakkab, siis suureneb oluliselt mastiiti haigestumise oht.
  

Udara viimasüsteem

• 1 – alveoolid ja sagarikud , 2 – alveoolide sagar, 3 – sagaratesisene juha, 4 – sagaratevaheline juha, 5 – piimaurke näärmeosa, 6 – piimaurke nisaosa, 7 – ringkurd, 8 – Fürstenbergi rosett, 9 – nisajuha ja seda sulgev sfinkter, 10 – nisasein, 11 – nisabaas, 12 – nisatipp
  

Piima süntees

• Laktotsüütide ülesandeks on piima koostisosade süntees ja piima eritamine alveoolivalendikku. Näärmerakud on kuubi- või silindrikujulised, kuid alveoolide täitumisel surub piima rõhk need lapikuks.
  
• Piim tekib lehma udara alveoolides ööpäevaringselt.
  
• Kõik piima lähteained (kaasa arvatud vesi) kanduvad piimanäärme rakkudesse arteriaalse verega.
  
• Piima põhilised koostisosad ( laktoos , rasv ja valk) sünteesitakse rasv - ja aminohapetest näärmerakus, kusjuures moodustub mitmeid sünteesi vaheprodukte
  
• Sünteesiks vajalik energia saadakse glükolüüsil vere glükoosist, mis luuakse maksas lenduvatest rasvhapetest ja glükoneogeneesi käigus
  
• Piimavalgud moodustuvad aminohapetest endoplasma võrgustikus.
  
• Valkude koostis ja aminohapete järjestus on üheselt määratud rakutuuma DNA ja ribosoomide RNA poolt ning süntees ise toimub hormoonide (eriti prolaktiini, kortisooli ja insuliini) kontrolli all.
  
• Valguloomeks peavad saadaval olema kõik antud valgu koostisse kuuluvad aminohapped , mistõttu piimavalkude koostist söötmisega mõjutada ei õnnestu.
  
• Kui ka üks vajalik aminohape (limiteeriv aminohape) puudub, seiskub antud valgu süntees.
  
• Valguloomes moodustunud molekulid transporditakse Golgi aparaati .
  
• Osa valkudest liitub seal mineraalainetega ning süsivesikutega, moodustades glükoproteiine.
  
• Kaseiin omandab Golgi aparaadis ühtlasi mitsellaarse struktuuri, kusjuures iga mitsell sisaldab α-, β- ja κ-fraktsiooni.
  
• Üldine molekulide arv umbes 100 nm suuruse diameetriga mitsellis võib ulatuda kuni 25 tuhandeni.
  
• Teiseks suuremaks sünteesitavate piimavalkude rühmaks on vadakuvalgud, mis esinevad piimas põhiliselt molekulaarsel kujul ja koosnevad α-laktalbumiinist ning β-laktoglobuliinist.
  
• Piimsuhkru ehk laktoosi sünteesi lähteaineks on vere glükoos, kusjuures kogu sünteesiahel on viieastmeline.
  
• Glükoos ise tekib glükoneogeneesi käigus maksas peamiselt propioonhappest
  
• Laktoosi loome toimub näärmeraku Golgi aparaadis ensüümi laktoosi süntetaas (mille üheks koostisosaks on α-laktalbumiin) abil. See ensüüm liidab glükoosi ja galaktoosi molekulid laktoosi molekuliks. Laktoosi tekkeks vajalik galaktoos moodustatakse piimanäärme rakus glükoosist. Alveoolivalendikku transporditakse laktoos vakuoolides, koos sünteesitud valkude ja mineraalainetega.
  
• Samadesse vakuoolidesse imendub osmootse rõhu toimel ka piimavesi.
  
• Seega on vakuoolidega alveoolivalendikku transporditav sekreet oma koostiselt rasvavaba piim
  
• Vee osmoosi vakuoolidesse põhjustab eelkõige laktoos, mistõttu sünteesitud laktoosi kogus määrab rasvavaba piima veesisalduse vakuoolis ning ühtlasi piima koguse.
  
• See on ka põhjuseks, miks terve lehma piima laktoosisisaldus on suhteliselt püsiv ega ole mõjutatav söötmisega, sõltudes peamiselt tõust ja teatud ulatuses laktatsioonistaadiumist
  
• Kuna propioonhape on läbi glükoneogeneesi lähteaineks laktoosile, siis saab propioonhappe tekke soodustamisega vatsas suurendada piimatoodangut (mida rohkem laktoosi, seda enam ka piima). Eriti rohkesti tekib vatsaseede käigus propioonhapet lehmade söötmisel energiarikaste söötadega.
  
• Piimarasva sünteesivad näärmerakud glütseroolist, vatsas moodustuvatest lenduvatest rasvhapetest, keha rasvkoe rasvhapetest ning peensooles imenduvatest rasvadest ja rasvhapetest.
  
• Lenduvad rasvhapped (äädikhape ja teatud määral ka võihape) osalevad lühiahelaliste (C4 … C14) rasvhapete loomes, kusjuures esialgset süsinikuahela pikkust kasvatatakse äädikhappe liitmisega esmasele baasahelale.
  
• Sellega on seletatav ka piimarasva enamiku rasvhapete süsinikuahela paarisarvuline pikkus.
  
• Koguseliselt kuni 45% piima rasvhapetest pärineb vatsaseedes tekkivatest äädik- ja võihappest.
  
• Äädikhapet (atsetaatidena) kasutatakse selleks 90% ulatuses ja võihapet (butüraatidena) 10% ulatuses.
  
• Kuna äädikhapet moodustub eriti rohkesti koresööda vatsakäärimisel, siis koresöödaga söötmine suurendab piima rasvasisaldust.
  
• Piimarasva loomes osalevad pikaahelalised rasvhapped pärinevad kas rasvade seedest või keha rasvkoest.
  
• Osaliselt on nende allikaks ka seede käigus verre imendunud rasvad , mis lipoproteiinsete kompleksühenditena transporditakse alveoole ümbritsevatesse kapillaaridesse
  
• Seal need lõhustatakse ensümaatiliselt ja vabanevad rasvhapped ning glütserool satuvad näärmerakkudesse. Piimarasva sünteesiks vajalikku glütserooli suudab näärmerakk ka ise luua, kasutades selleks lähteainena glükoosi. Rasvhapete ja glütserooli ühinemine rasvamolekulideks toimub endoplasma võrgustikus
  
• Piimaloome on kõige intensiivsem vahetult pärast lüpsi.
  
• Teatud aja möödumisel valgub osa alveoolivalendikku kogunenud piimast udara piimaurkesse, kusjuures enne lüpsi võib selles paikneda kuni kolmandik piimast.
  
• Ülejäänud piim jääb senini alveoolidesse, kust surutakse viimasüsteemi sõõrderefleksi toimel seoses lüpsi alustamise või vasika imemisega.
  

Karja taastootmine ja reproduktsioonitsükkel
Taastootmine

• Lehma potentsiaalne eluiga on 20-25 aastat, millest majanduslik kasutusiga võiks olla 10-12 aastat. Ehk 8-10 laktatsiooni.
  
• Tipptoodanguga lehmad saavutavad toodangu maksimumi kolmanda-kuuenda laktatsiooni vahel.
  
• Kaasaegsetes karjades on lehmade eluiga vaid neli kuni viis aastat, mis tuleneb enamasti praakimistest haiguste tõttu.
  
• Tervisehäireid põhjustavad intensiivne toodang, vähene resistentsus (vastupanuvõime haigustele), mitmesugused traumad , rasked poegimised jne.
  
• Samuti lüpsivigadest põhjustatud udara rikutus, ahtrus, mitmesugused ainevahetushäired- ja haigused.
  
• Praakimisi soodustab ka intensiivne tõuaretus, mille tõttu lehmade jõudlus kasvab väga kiiresti.
  
• Parema jõudlusega lehmad lüpsavad enamasti juba esimesel laktatsioonil enam kui bioloogilise tipptooodangu saavutanud lehmad eelmisest põlvkonnast
  
• Lehmade väljavahetamine ei saa toimuda kiiremini kui toimub karja taastootmine.
  
• Keskmiselt jõuab Eesti lehm olla karjas vaid kaks-kolm laktatsiooni, mille kestel tuuakse ilmale kaks kuni kolm vasikat.
  
• Kui üks neist on pullvasikas, suudab kari end taastoota
  
• Karja jõudluse suurenemisest tingitud intensiivne lehmade praakimine toimub praktiliselt kõigis arenenud piimandusega maades.
  
• Taastootmisel tuleb karja hoida optimaalse struktuuriga, et sellesse kuuluks vajalikul määral nii noorloomi kui ka täiskasvanud isendeid.
  
• Karja tõuomadused paranevad seda kiiremini, mida kiirem on põlvkondade vahetus.
  
• Liiga kiire põlvkonna vahetusega väheneb aga parema jõudlusega isenditelt saadav järglaste arv, mistõttu kõrgetoodanguliste lehmade pikemat püsimist karjas tuleks igati soodustada.
  
• Reproduktsioonitsükkel ( Poegimisvahemik )
  
• Ajavahemikku lehma poegimisest uue poegimiseni nimetatakse poegimisvahemikuks ehk reproduktsioonitsükliks.
  
• See jaotub poegimisjärgseks ja tiinusperioodiks
  
• Poegimine, poegimisjärgne suguelundite ja innatsükli taastumine , inna avastamine, seemendamine , tiinestumine, kinnijätmine ja uus poegimine on ajahetked, mis määravad reproduktsioonitsükli ja selle perioodid.
  
• Poegimisvahemik on tihedalt seotud laktatsiooniperioodiga.
  
• Laktatsiooniperiood koosneb uuslüpsiperioodist ja