Veisekasvatuse vastused (0)

Lihaveiste tõug
Aberdiin - angus *Pärineb Šotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug – lehmad 600…700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid – tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa - ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal.
Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt. Juba 17. sajandil kasutati neid nii veo- kui ka lihaloomadena. Esimene tõuraamat ilmus1886. Aastal. Suuruselt keskmine tõug- lehmad 650…850 kg, pullid 1000…1200 kg. Värvuselt kuld - või helepruunid. Valdavalt sarvedega, kuid leidub ka nudisid. Loomad ei kaldu rasvumisele, on tapaküpsed igas vanuses. Loomad väga lihaselised, rümbasaagis suur, rasva rümpades vähe. Sobivad pidamiseks nii karjamaaal kui ka laudas. Lehmad tagasihoidliku piimakusega. Loomad väga temperamentsed. Sobib ristamiseks, sest poegimine on kerge ja järglastele pärandatakse kõrge kasvuintensiivsus ning head lihavormid. Esimesed limusiinid toodi Eestisse 1995. Aastal
Hereford *Pärineb Lõuna- Inglismaalt Herefordi krahvkonnast. Teadlikku valikut hakati nende veistega tegema juba 17. Sajandil. On levinud kogu maailmas. Keskmise suurusega tõug, lehmad 550…700 kg, pullid 800…1000 kg, kuid on suuremaid . Kohanevad erinevates kliimatingimustes. Head karjamaa- ja söödakasutajad. Hea viljakus, kerge poegimine, elujõulised vasikad . Lehmadel head emaomadused. Pikaealised, hea tervisega ja rahuliku iseloomuga .. Eestisse toodi 1978. aastal
Šarolee *Pärineb Prantsusmaalt Charolle ja Nievre maakondadest. Tõuraamatu pidamist alustati 1842. Aastal. Sel ajal kasvatati neid nii veo- kui ka lihaloomadena. Alates 1920. aastast hakati tõugu täiustama lihatootmise suunas. Levinud peaaegu kogu maailmas. Kuulub maailma parimate lihatõugude hulga. Kiirekasvuline, peetakse suurekasvuliseks- lehmad 700…950 kg, pullid 1200… 1400 kg.Head söödakasutajad. Värvus varieerub valgest helepruunini. On nii sarvilisi kui ka nudisid. Rahulikud. Ristata nii piima- kui ka lihatõugu veistega. Head karjamaasööda kasutajad. Loomad ei rasvu ka suure jõusöödakoguse olemasolul ratsioonis. Varem oli selle tõu miinuseks raske poegimine ja madal liha kvaliteet. Esimesed heade jõudlusnäitajatega ŠAROLEEd toodi Eestisse 2000. Aastal
Simmental *Pärineb Šveitsist, Saksamaal- Fleckvich, Prantsusmaal – Pie Rouge , Itaalias – Peseto-Rosa. Levinud kogu maailmas. Skandinaaviamaadesse toodi alles möödunud sajandi 70ndatel aastatel. Suurekasvuline. Sobib nii piima kui ka liha tootmiseks. Kohanevad hästi igasuguses kliimas. Värvus: valge, helekollasest tumekollaseni ka pruunist punakaspruunini, teinekord võib heledas karvkattes esineda ka tumedamaid laike. On ka punase-valgekirjusid isendeid. Mõned herefordidega üsna sarnased. Lehmad – 700…800 kg, pullid 1200 kg. Piimatoodang hea. Vasikate kasvuintensiivsus kõrge. Lehmad suurepärased emad. On sarvilisi ja nudisid. Eestisse toodi esmakordselt 2003. aastal
Šoti mägiveis Pärineb Šotimaalt Highlandi piirkonnast ,Kutsutakse ka kõrgmaa veisteks. Tõuraamatusse märgitud vanima tõuna maailmas. Aluskarv tihe ja pealiskarv õige pikk. Suuruselt kuuluvad väikeste tõugude hulka. Lehmad- 500 kg, pullid- 800 kg. Värvuselt kuldpruunid, on kollaseid, halle, valgeid ja musti. Nende eripära on pikad laialiasetsevad sarved . Kasvukiirus on aeglane. Nende poegimisiga on üle kolme aasta. Võivad poegida veel 18 aastaseltki. Sööda suhtes vähenõudlikud. Šotimaal kogu aeg vabas looduses, seega puudub vajadus lautade järele
Aktiveene hele (blonde d` aquitaine) *Pärineb Lõuna-Prantsusmaalt. Tõuraamatu pidamist alustati alles 1962. aastal. On suurekasvuline tõug- lehmad 850…1200 kg, pullid 1300…1600 kg. Lehmade kasutusaeg on 10…12 aastat, isegi kuni 18 aastat. Selle tõuga sobib ristata ka teisi tõuge. Värvus kollakasvalgest pruunini, silmade ja suu ümber tumedad rõngad. Välimuselt meenutavad limusiini tõugu veiseid, aga lihastiku poolest veel võimsamad. Nii sarvedega kui ka nudid. Poegimine on kerge, samas vasikas on raske, kuid seejuures pikk jua sihvakas . Hea kohanemisvõime igasugustes klimaatilistes tingimustes. Taluvad palavust hästiarenenud higinäärmete tõttu. Tapaomadused suurepärased. Liha on maitsev, õrn ja väga tervislik. Eestisse toodi esmakordselt 2002. aastal
Belgia sinine * Belgias on seda tõugu veiseid 1,5 miljonit, see moodustab 98% kogu maailma seda lihatõugu veiste populatsioonist. Kuulub keskmiste tõugude hulka- lehmad 850…900 kg, pullid 1100… 1250 kg. Värvus varieerub helesinise, musta ja valge kombinatsioonis. Luustik on suhteliselt nõrk. Kerele iseloomulik längus tagaosa . Tõugu iseloomustab nende rümba kõrge kvaliteet. Tapasaagis üle 70%. Tõu miinuseks on väga raske poegimine, toimub eranditult keiserlõike abil. Ristandid poegivad normaalselt, kui nende emadel puudub topeltlihas. Laialdaselt kasutatakse neid piimatõugudega ristamisel. 1996. aastal osteti Eestisse 200 doosi belgia sinise spermat .
Piemont *Pärineb Põhja- Itaaliast Piemondi mägialadelt. Saadud kohaliku tõu ja seebu baasil. Neid on kasutatud juba iidsetest aegadest liha tootmiseks. Suuruselt on keskmine tõug, lehmad 660 kg. Pullid 1000 kg. Värvuselt on loomad valged ja hallid . Nende sõrad, nina ja sarvealgmed on mustad . Silmade ümbrus ja kõrvade sisepinnad on samuti mustad. Kõik loomad on nudid. Loomad on õhukese naha ja peente luudega. Tapaküpsuse saavutavad vara. Tõu eripäraks on see, et peaaegu kõikidel loomadel on reie kaksiklihas, mis pärandatakse ristamisel ka järglastele. Poegimine kerge. Vasikad suhteliselt väikesed . Eestis puhtatõulisi piemondi tõugu veiseid Eestis ei ole. Vältava ristamise tulemusel peaksid esimesed vasikad sündima käesoleval aastal
Dexter *Pärineb Iirimaalt. Kõige väiksem lihaveisetõug. Lehmad 300…320 kg, pullid 400…440 kg. Väikese kogu kohta on kereosa küllaltki massiivne . Lai, sügav rind . Jalad on lühikesed, tagajalgade asend on rõhutatult taatsine. Värvuselt tavaliselt mustad, mõnedel esineb ka punakaspruuni varjundit. Lehmade udarad on hästi välja arenenud. Mõne lehma aastane piimatoodang võib ületada kehamassi isegi kümnekordselt . Seetõttu ei lõpe vaidlus, kas tõug on liha- või piimatüübiline. Eestis puhtatõulisi dextereid ei ole. Pärnumaa miniloomade talus on turistidele näitamise eesmärgil eesti maatõugu lehmad seemendatud dexteri tõugu pulli spermaga. Vältaval ristamisel tahetakse saada puhtatõulisi dextereid
Gallovei *Pärineb Šotimaalt Galloway maakonnast. On kogu maailmas laialt levinud. Vana tõug, tunti juba 16. sajandil. Algul kasvatati piima tootmise eesmärgil, hiljem liha tootmiseks. Suuruselt keskmised. Värvuselt põhiliselt mustad, vähesel määral ka punaseid, kollakashalle ja pruune. Hiljem ilmus Uus- Meremaale eksporditud loomadel kere ümber lai valge triip, arvatavasti ristamisel geneetilise mutatsiooni tulemusena. Esimene tõuraamat ilmus 1877 . aastal, valge triibuga loomadel 1921. aastal. Loomadel on aluskarv tihe. Pealiskarv pikk. Loomad külmakartmatud. Pikaealised. Lehmadel palju piima. Iseloomult vaiksed ja kuulekad. Tõelised karjaloomad. Võivad olla aastaringselt karjamaal. Sobivad ristamiseks. Liha kvaliteetne. Marmorjas. Õrn. Mahlane. Eestisse osteti esmakordselt 2006. aastal
Lihatõugu veiste erinevused piimaveistest
*Lihaveistel on kõrge karjainstinkt (elavad karjana, kus on nn tööjaotus); Loomad on sõbralikud, kuigi vahel tõrjuvad võõraid inimesi; Puudub lehmade lüpsmise vajadus, sest kogu piima tarbib vasikas (6…8 kuud); Ristandeid tuleb teinekord peale poegimist lüpsta, sest annavad enam piima. Vasikad kasvavad kiiremini. Haigestuvad harvemini. Puudushaigus: valgelihastõbi, mis tingitud Se-puudusest. Pikk karjatamisperiood ja talvesööta kulub vähem. Tavaliselt vabapidamisel. Eelistavad jahedat keskkonda paksu pealis - ja aluskarva tõttu. Liha tootmine odavam ja liha kvaliteedinäitajad paremad
Lihatöötleja seisukohalt: Veistel on tunduvalt suurem rümbasaagis. Luude osatähtsus on kolmandiku võrra väiksem. Pehme liha osatähtsus rümbas on suurem. Lihast saab rohkem teha suuretükilisi pooltooteid. Lihal paremad kulinaarsed omadused, kuna see on marmorjam. Lihal on parem kaubanduslik välimus. Kuna rümp on palju väärtuslikum, saab sellest kõrgemat hinda. Lihaveise nahk on paksem ja raskem
Lihaveiste eluprotsesside seos loodusrütmidega Lihaveiste kui kõrge karjainstinktiga loomade eluprotsessid alluvad loodusrütmidele nagu teistelgi vabalt looduses elavatel loomadel; Emasloomade indlemine, tiinestumine , poegimine on kindlatel aastaaegadel; Kesksuvel on emasloomade indlemine kõige aktiivsem; Kesksuvel on emasloomade tiinestumise tõenäosus kõige suurem; Poegimine toimub märtsis… aprillis ; Lehmvasikad paaritatakse järgmisel suvel – 15 kuuselt
Loodusrütmide seose plussid Emasloomad poegivad igal aastal samal ajal võrdlemisi lühikese ajavahemiku jooksul; Lehmade piimakus karjamaal imetamise ajal suurem; Kuna vasikad sünnivad varakevadel on nende karjamaa kasutamine maksimaalne ja nad kasvavad intensiivsemalt; Lehmade poegimis- ja paaritusperiood on suhteliselt lühike, mistõttu nende jälgimise korraldamine on kergemini teostatav; Vasikate samaaegne võõrutamine tähendab väiksemat tööjõukulu; Loomade grupeerimine on kergem kuna samaealisi palju; Lihaks realiseeritavatel loomadel on üks talveperiood ja kaks suveperioodi – seega nende söötmine ökonoomsem; Lihaveisekasvatuse rentaablus on suurem
Loodusrütmide seose miinused Pullide koormus paaritusperioodil suur (keskmiselt 40 päeva kestab); Suuremates karjades tuleb pidada rohkem pulle, mis nõuab enam vahendeid; Vajalik täpne ja korralik karjaarvestus, millega kaasneb suur tööajakulu; Lihatootmisel suurem sesoonsus; Probleem emasloomade mittetiinestumisel: müüa lihaks; pikendada poegimisvahemikku???
Lihaveisekasvatuse eesmärk Kasumi saamine (tõuloomade müük); Talupere elatamiseks; Lihaveised head rohumaade hooldajad; Tööjõukulu väiksem (üks inimene tuleb toime 100 ja enam loomaga); Ei ole vajalik kapitaalsete lautade olemasolu; Kasvatatakse sageli lemmikloomadena
Viisid lihaveisekasvatuse alustamiseks Poolvereste lihatõugu pullvasikate ostmine , nende kasvatamine14…18 kuu vanuseks ja seejärel turustamine; Osta poolveresed lehmvasikad või lehmikud, need sobivas paaritada lihatõugu pulliga, saadud lehmjärglased aretada edasi lihatõugu pulliga, pulljärglased turustada, lehmikud tiinestada; Osta lihatõugu lehmikud ning noorpull ja alustada kas puhtatõuliste veiste edasiaretamist või nende ristamist mõne teise tõuga lihatootmise eesmärgil; Osa karja aretamine puhtatõulisena, osa lihatootmisena
Kuidas saada enam tulu? Õppida tundma lihaveiste eluprotsesse ja reageerida kohe, kui milleski tekib vastuolusid; Kasutada karjas ainult heade tõuomadustega puhtatõulist sugupulli; Suveperioodil peab loomadele olema piisavalt karjamaasööta; Talveks samuti kvaliteetset sööta; Lihaks realiseeritavaid noorpulle sööta sünnist alates tugevalt; Igalt lehmalt tuleb saada igal aastal vasikas; Laudad puhtad, kuivad ja valgusküllased; Loomi kohelda rahulikult
Möödalaskmised Lihaveisekasvatusega alustamisel ei tutvuta enne mõne teise farmiga, et sealt kogemusi omandada; Ei kasutata emasloomade paaritamiseks puhtatõulist sugupulli; ristandpullidel on jõudlusnäitajad tagasihoidlikumad; Lihaveiseid on ostetud liiga palju, neile ei jätku sööta ja juurdekasv tagasihoidlik ; Igal aastal kasutatakse uut tõugu pulli, teadmata, mida sellega saavutada tahetakse; Vasikaid ei võõrutata õigeaegselt- tekib suguluspaarituse oht; Ei grupeerita vanuserühmade järgi, mis põhjustab söötade ebaratsionaalse kasutamise; Poegimisi ei jälgita
Sugupulli koormust mõjutavad tegurid Paaritamisele kuuluv lehmade ja mullikate hulk; Planeeritav vasikate sünniperiood; Sugupulli tõug, vanus, toitumus , tervis; Aastaaeg ; Ümberindlevate emasloomade arv; Pulli koormus paaritusperioodil (kuni 60 päeva) 20…40 emaslooma
Millist tõugu sugupulli kasutada tootmiskarjades? Ekstensiivne mahetootmine: hereford, aberdiin-angus, šoti mägiveis, gallovei, dexter; Intensiivne nuumamine: limusiin, akviteeni hele, šarolee, simmental, piemont, belgia sinine
Millist sugupulli kasutada tõukarjades? Puhtatõulist; loomulikult emasloomadega ühte tõugu; Järglaste järgi hinnatud pull ; Välimikult ja kehamassilt tõutüübiline; Hea arenguga, tugeva tervise ja sõbralik; Igas lehmagrupis kasutada paaritamiseks ühte pulli; Pulli soovituslik vanus paaritamisega alustamiseks – 14…15 kuud
Millal muretseda karja uus pull? Kui pull on mingil põhjusel karjast lahkunud (müüdud tõuloomana või lihaks, hukkunud jne); Noort pulli liiga intensiivselt ekspluateeritud; Pull liiga pikka aega karjas – tekkib suguluspaaritusoht; Väiksemates karjades (kuni 40 emaslooma) tuleb pulli vahetada iga kahe aasta järel; Kui samade emasloomade baasil tahetakse ristamisega üle minna teisele tõule
Piimaloome

• Piim tekib udaras, mis evolutsiooniliselt on välja kujunenud nahakoest.
  
• Looduslikes oludes peaks udar tootma piima vaid selles ulatuses, kui palju vajab toitaineid järglane esmase kiire kasvu perioodil, mil ta pole veel võimeline iseseisvalt toituma.
  
• Piima koostis oleneb sellest, milliste keskkonnatingimustega on loom kohanenud evolutsiooni käigus.
  
• Mida külmem on elukeskkond, seda enam peab järglasel tekkima rasvkude ja seda enam sisaldab emaslooma piim rasva.
  
• Mereimetajate ja põhjapõdra piima rasvasisaldus on seetõttu lehmapiima rasvasisaldusest 4–7 korda kõrgem.
  
• Valgusisaldus on eriti suur nende imetajate piimas, kelle järglased peavad kiiresti kasvama
  
• Seetõttu sõltuvad imetajate piima kogus, koostis ja laktatsioonikõver paljuski liigist, kehamassist ja pesakonda sündivate poegade arvust.
  
• Laktatsiooni kestus ja toodang on seotud looma kehamassiga.
  
• Väikese kehamassiga loomade (hiired, küülikud jne) laktatsioon on suhteliselt lühike ja piimatoodangu maksimum langeb selle keskossa.
  
• Suurte loomade ( kits , lehm jne) laktatsioon kestab kaua, kusjuures piimatoodang on kõige suurem laktatsiooni algul.
  
• Loomaliigi laktatsioonitoodang on seda suurem, mida suurema on selle kehamass .
  
• Veised toodavad kehamassi ühiku kohta piima enam kui ükski teine imetaja .
  
• Aretuse tagajärjel on lehma piimaloome pidevalt suurenenud ning ületab mitmekordselt vasikate loomupärase imetamise vajaduse.
  
• Tekkiv ülejääk on kasutatav inimtoiduna.
  
• See võimaldab lehma kasutada piimatootmiseks palju efektiivsemalt kui lihaallikana.
  
• Kõikidest sööda toitainetest on lehm võimeline piimaks väärindama 30%, lihaks aga 15–19%.
  
• Toitumise seisukohast on eriti väärtuslik piimavalk .
  
• Selleks muundub söödas sisalduvatest lämmastikühenditest ligikaudu 17%, mis ületab üle kahe korra lihavalguks väärindatavat osa.
  

Udar

• Lakteeriva lehma udar (lad uber ) on suhteliselt suur elund, kaaludes umbes 50 kg
  
• Väga suure jõudlusega holsteini tõugu lehmadel võib selle kaal piimaga täitunult ületada 100 kg
  
• Udarat katab mitmekihiline nahaepiteel, mis on pealt kaetud õhukese karvkattega, kusjuures nisadel karvad puuduvad
  
• Udara väliskuju on seotud lehma jõudluse, tervise ja sobivusega masinlüpsiks ning selle visuaalset hindamist kasutatakse tõuaretuse ühe kriteeriumina
  
• Parimaks peetakse vannikujulist, tugevalt kõhu ventraalsele seinale kinnituvat udarat, mis on korrapärase ehituse, suhteliselt ühesuuruste veerandite ja nende jõudlusega
  
• Selline udar jääb maapinnast umbes 65–40 cm kõrgusele.
  
• Hea on ka kausikujuline udar, mis on kumeram ning kinnitub kõhule nõrgemalt.
  
• Rahuldavaks loetakse ümarudarat, kuid selle eesveerandid on sageli tagaveeranditest märgatavalt väiksemad.
  
• Vanemas eas võib ümarudar muutuda rippudaraks.
  
• Rippudarad on altid mehhaanilistele traumadele, mis on üheks sagedaseks lehmade praakimise põhjuseks.
  
• Muudest ebasoovitatavatest udarakujudest eristatakse veel nn. kitse - ja väikeudarat
  
• Ebasoovitava kujuga udarad raskendavad masinlüpsi, sest rippudarale paigutatud lüpsimasin võib puutuda kokku põrandaga ning kitse- ja väikeudara puhul püsivad nisakannud halvasti nisadel.
  
• Need asjaolud soodustavad ühtlasi udarahaiguste teket.
  
• Udara kuju, nisade kuju, nisade asetus
  
• Samuti on olulise tähtsusega nisade asukoht udaral.
  
• Kui nisad asetsevad teineteisele liialt lähedal, ei tarvitse nisakannude allapanuks jääda küllaldaselt ruumi.
  
• Kui nisade vahemaa on liiga pikk, jäävad lühikesed piimavoolikud lüpsi ajal pingesse ja tõmbavad nisakannud viltu
  
• Mõlemal juhul suureneb udarahaigustesse haigestumise risk.
  
• Seega aitavad nii udara kui nisade sobiv kuju ning paiknemine kaasa lüpsi õnnestumisele ja vähendavad udarahaiguste riski.
  
• Udar kinnitub vaagnaliidusele ja kõhuseina lihaste külge.
  
• Udara kandeaparaadi moodustab sidekude, mis on tugev ja elastne, et amortiseerida lehma liigutustest tekkivaid pingeid ja lööke.
  
• Udara põhiraskust kannab liidusekõõlus, mis kinnitub vaagna liiduseharjale.
  
• Udar kinnitub vaagnaliidusele ja kõhuseina lihaste külge.
  
• Udara kandeaparaadi moodustab sidekude, mis on tugev ja elastne, et amortiseerida lehma liigutustest tekkivaid pingeid ja lööke.
  
• Udara põhiraskust kannab liidusekõõlus, mis kinnitub vaagna liiduseharjale.
  
• Liidusekõõlus hargneb udarat pikuti läbivateks mediaalseteks lestmeteks ja kummaltki küljelt udarakude kandvateks lateraalseteks ehk külgmisteks lestmeteks.
  
• Neist omakorda hargnevad ristisuunalised kandelamellid
  
• Udara kandeaparaat:1- vaagnaliidus, 2- liidusehari, 3- liiduse kõõlus, 4- mediaalsed lestmed, 5- lateraalsed lestmed, 6- kandelamellid, 7-nahk, 8- nisa
  
• Mediaalsed lestmed jaotavad udara vasakuks ja paremaks udarapooleks.
  
• Selle kumbki pool sisaldab kahte iseseisvat veerandit, mis anatoomiliselt pole eraldi vaheseinaga eraldatud.
  
• Kandeaparaat määrab paljuski udara välise kuju
  
• Nii näiteks põhjustab nõrk kandeaparaat rippudara teket, mis on aldis mitmesugustele traumadele
  
• Seetõttu pööratakse tõuaretuses udara kinnitusele väga olulist tähelepanu.
  
• Piimajõudluse suurenemisega on kaasnenud udara kinnituste tugevnemine.
  
• Lehma udara siseehituse moodustavad neli imetit ehk udaraveerandit, millest piim väljutatakse nisa kaudu. Kummagi poole udaraveerandeid eraldab teineteisest mediaalsete lestmete kiht, ühe poole ees- ja tagaveerandite vahel selgesti eristatav vahesein puudub. Sellele vaatamata on nende piimanäärmete ja viimajuhade süsteem iseseisev ega ole omavahel ühenduses
  
• Udara üldehitus: 1- mediaalsed lestmed, 2- viimasüsteemi avad, 3- tagumine nisa, 4- eesmised nisad
  
• Igal udaraveerandil on oma piimanäärmed ja nendega seotud viimasüsteem, mis suubub nisas asuvasse nisakanalisse
  
• Lehma peapoolseid veerandeid nimetatakse eesveeranditeks ja sabapoolseid tagaveeranditeks.
  
• Lüpsitehnilisest seisukohast peaksid veerandid olema ühesuurused, sest siis kulutatakse kõikide veerandite tühjakslüpsiks ühepalju aega ning väheneb veerandite tühilüpsi oht.
  
• Kuigi eesmised nisad on üldjuhul suuremad, on eesveerandid ise tagaveeranditest siiski väiksemad ja nendes toodetakse ligikaudu 40% piimast.
  
• Enam kui kolmandikul lehmadest esineb lisanisasid, mis enamasti ei funktsioneeri ning tavaliselt need eemaldatakse kui mastiidiohu suurendajad.
  
• Udaraveerandid koosnevad põhiliselt näärme-, side- ja rasvkoest.
  
• Piim tekib näärmekoes,
  
• sidekoes paiknevad närvid, vere- ja lümfisooned.
  
• Kudede omavaheline osakaal muutub laktatsiooni jooksul.
  
• Laktatsiooni eel hakkab näärmekude intensiivselt arenema ja saavutab laktatsiooni alguseks maksimaalse suuruse.
  
• Selle kasvu soodustab hormoon prolaktiin, mida eritab verre hüpofüüs.
  
• Laktatsiooni hilisemas järgus prolaktiini eritumine väheneb, mille tulemusel hakkab näärmekude taandarenema ja suurenema rasvkoe osa.
  
• Sidekoe mass laktatsiooni kestel ei muutu.
  
• Udaral on tihe vere- ja lümfisoonte võrgustik.
  
• Kõhuõõnega on udara vere- ja lümfisooned ning närvid ühenduses kubemekanali kaudu.
  
• Veresoonte ülesandeks on transportida udarasse piima sünteesiks vajalikke aineid ja kudede funktsioneerimiseks tarvilikku hapnikku
  
• Ühtlasi viiakse venoosse verega udarast välja süsihappegaas ja muud ainevahetuse jääkproduktid.
  
• Kilogrammi piima moodustamiseks peab udarat läbima umbes 500 liitrit verd.
  
• Udara vereringe on üldise vereringega seotud välimise häbemearteri ja -veeni abil.
  
• Udara lümfisoonestik on vajalik efektiivseks lümfiringeks, mis tagab piimaloome jääkproduktide transpordi piimanäärmest välja ja soodustab lümfotsüütide võitlust infektsioonidega.
  
• Udara kummagi poole tagaosas paiknevad suured lümfisõlmed, mis on piimanäärmest väljutatava lümfi olulisimad filtrid .
  
• Sealt suunatakse eemaldatavad jääkained veeniverre.
  
• Suuremad lümfisooned paiknevad udara nahaaluses pinnas.
  
• Ka nisad sisaldavad väikeste lümfisoonte tihedat võrgustikku.
  
• Lümf liigub soontes ainult ühes (dorsaalses) suunas väliste mehhaaniliste mõjutuste toimel (lihaste kontraktsioonid, hingamisliigutused, udara õõtsumine lehma liikumisel).
  
• Lümfotsüütide sisalduse tõttu on lümfil väga oluline osa udarapõletike profülaktikas ja ravis .
  
• Lümfi liikumist soodustab muuhulgas udara massaaž, mis suurendab lümfotsüütide liikuvust ja selle kaudu organismi vastupidavust mastiidile jt udarahaigustele
  

Näärmed ja viimasüsteem

• Piimaloome toimub piimanäärmetes, mis koosnevad piima viimajuhadest ja nende külge kinnituvatest miljonitest mikroskoopilise suurusega moodustistest ehk alveoolidest.
  
• Nende suurus on 50–350 µm olenevalt sellest, kui suures ulatuses on need täitunud piimaga.
  
• Alveoolide seina moodustavad tihedalt üksteise kõrval paiknevad epiteelirakud ehk laktotsüüdid (näärmeepiteel).
  
• Alveoolide laktotsüütidest seina ümbritseb müoepiteelrakkude ja kapillaaride võrgustik.
  
• Alveooli sisemusse moodustuvat tühimikku nimetatakse alveoolivalendikuks
  
• Alveoole ümbritsevad müoepiteelrakud toimivad samuti nagu silelihased, nende kontraktsioon surub piima sõõrdumise ajal alveoolist viimasüsteemi
  
• Alveoolid moodustavad alveoolide sagarikke, mille kogumikke nimetatakse sagarateks. Sagarikke ja sagaraid eraldab üksteisest sidekude, mida nimetatakse stroomaks. Sagarate kogumid koos strooma ja piima viimasüsteemiga moodustavad udaraveerandi
  
• Suuremal osal alveoolidest on oma alveolaarjuha, mille kaudu alveoolivalendikesse
  kogunev piim väljutatakse.
  
• Joonis: Piimanäärme skemaatiline ehitus: A – alveoolid, B – alveoolide sagar , 1 – näärmerakud, 2 – alveoolivalendik, 3 – arteriaalse vere juurdevool, 4 – venoosse vere äravool, 5– müoepiteelirakud, 6 – kapillaaride ja sidekoe võrgustik, 7 – alveolaarjuhake, 8 – sagarikusisene juha , 9 – alveoolide kogum, 10 – alveoolide sagarik, 11 – sagarikevahelised juhad
  
• Osa naaberalveoolidest võivad olla liitunud nii, et neil on ühine alveolaarjuha. Alveolaarjuhadest pääseb piim sagarikesisestesse juhadesse ja sealt edasi sagaratesisestesse juhadesse, mis omakorda on liitunud sagaratevahelisteks udaraveerandi piimaurkesse suubuvateks juhadeks. Suuremaid piimajuhasid on ühe udaraveerandi kohta kuni 50.
  
• Piimajuhades olev udaraveerandi piim suubub 300–2000 ml mahuga piimaurkesse. Piimaurke näärmeosa pikenduseks on 10–50 ml mahuga piimaurke nisaosa. Piimaurke näärme- ja nisaosa on teineteisest eraldatud ringkurruga. Piim väljub nisatipus oleva umbes ühe sentimeetri pikkuse nisajuha kaudu
  
• Nisajuha ja piimaurke nisaosa vahel on limaskesta kurrustik, mida nimetatakse Fürstenbergi rosetiks.
  
• Varem arvati, et see kuni kümnest pikisuunalisest voldist koosnev kurrustik takistab lüpsivaheaegadel piima valgumist nisajuhasse.
  
• Nüüdseks on selgunud , et limaskesta kurrustik sisaldab rohkesti leukotsüüte (eriti lümfotsüüte), mis suurendavad organismi resistentsust piimaurke näärmeossa sattuvate haigustekitajate vastu.
  
• Nisajuha lõpeb seda sulgeva rõngaslihase ehk nisasfinkteriga.
  
• See väldib piim valgumist piimaurke nisaosast välja ja takistab võõrmikrofloora sissepääsu.
  
• Täiendavalt täidab samu ülesandeid nisakanalisse limaskesta epiteelirakkudest moodustuv keratiini kiht.
  
• Kui keratiini moodustumine lakkab, siis suureneb oluliselt mastiiti haigestumise oht.
  

Udara viimasüsteem

• 1 – alveoolid ja sagarikud , 2 – alveoolide sagar, 3 – sagaratesisene juha, 4 – sagaratevaheline juha, 5 – piimaurke näärmeosa, 6 – piimaurke nisaosa, 7 – ringkurd, 8 – Fürstenbergi rosett, 9 – nisajuha ja seda sulgev sfinkter, 10 – nisasein, 11 – nisabaas, 12 – nisatipp
  

Piima süntees

• Laktotsüütide ülesandeks on piima koostisosade süntees ja piima eritamine alveoolivalendikku. Näärmerakud on kuubi- või silindrikujulised, kuid alveoolide täitumisel surub piima rõhk need lapikuks.
  
• Piim tekib lehma udara alveoolides ööpäevaringselt.
  
• Kõik piima lähteained (kaasa arvatud vesi) kanduvad piimanäärme rakkudesse arteriaalse verega.
  
• Piima põhilised koostisosad ( laktoos , rasv ja valk) sünteesitakse rasv - ja aminohapetest näärmerakus, kusjuures moodustub mitmeid sünteesi vaheprodukte
  
• Sünteesiks vajalik energia saadakse glükolüüsil vere glükoosist, mis luuakse maksas lenduvatest rasvhapetest ja glükoneogeneesi käigus
  
• Piimavalgud moodustuvad aminohapetest endoplasma võrgustikus.
  
• Valkude koostis ja aminohapete järjestus on üheselt määratud rakutuuma DNA ja ribosoomide RNA poolt ning süntees ise toimub hormoonide (eriti prolaktiini, kortisooli ja insuliini) kontrolli all.
  
• Valguloomeks peavad saadaval olema kõik antud valgu koostisse kuuluvad aminohapped , mistõttu piimavalkude koostist söötmisega mõjutada ei õnnestu.
  
• Kui ka üks vajalik aminohape (limiteeriv aminohape) puudub, seiskub antud valgu süntees.
  
• Valguloomes moodustunud molekulid transporditakse Golgi aparaati .
  
• Osa valkudest liitub seal mineraalainetega ning süsivesikutega, moodustades glükoproteiine.
  
• Kaseiin omandab Golgi aparaadis ühtlasi mitsellaarse struktuuri, kusjuures iga mitsell sisaldab α-, β- ja κ-fraktsiooni.
  
• Üldine molekulide arv umbes 100 nm suuruse diameetriga mitsellis võib ulatuda kuni 25 tuhandeni.
  
• Teiseks suuremaks sünteesitavate piimavalkude rühmaks on vadakuvalgud, mis esinevad piimas põhiliselt molekulaarsel kujul ja koosnevad α-laktalbumiinist ning β-laktoglobuliinist.
  
• Piimsuhkru ehk laktoosi sünteesi lähteaineks on vere glükoos, kusjuures kogu sünteesiahel on viieastmeline.
  
• Glükoos ise tekib glükoneogeneesi käigus maksas peamiselt propioonhappest
  
• Laktoosi loome toimub näärmeraku Golgi aparaadis ensüümi laktoosi süntetaas (mille üheks koostisosaks on α-laktalbumiin) abil. See ensüüm liidab glükoosi ja galaktoosi molekulid laktoosi molekuliks. Laktoosi tekkeks vajalik galaktoos moodustatakse piimanäärme rakus glükoosist. Alveoolivalendikku transporditakse laktoos vakuoolides, koos sünteesitud valkude ja mineraalainetega.
  
• Samadesse vakuoolidesse imendub osmootse rõhu toimel ka piimavesi.
  
• Seega on vakuoolidega alveoolivalendikku transporditav sekreet oma koostiselt rasvavaba piim
  
• Vee osmoosi vakuoolidesse põhjustab eelkõige laktoos, mistõttu sünteesitud laktoosi kogus määrab rasvavaba piima veesisalduse vakuoolis ning ühtlasi piima koguse.
  
• See on ka põhjuseks, miks terve lehma piima laktoosisisaldus on suhteliselt püsiv ega ole mõjutatav söötmisega, sõltudes peamiselt tõust ja teatud ulatuses laktatsioonistaadiumist
  
• Kuna propioonhape on läbi glükoneogeneesi lähteaineks laktoosile, siis saab propioonhappe tekke soodustamisega vatsas suurendada piimatoodangut (mida rohkem laktoosi, seda enam ka piima). Eriti rohkesti tekib vatsaseede käigus propioonhapet lehmade söötmisel energiarikaste söötadega.
  
• Piimarasva sünteesivad näärmerakud glütseroolist, vatsas moodustuvatest lenduvatest rasvhapetest, keha rasvkoe rasvhapetest ning peensooles imenduvatest rasvadest ja rasvhapetest.
  
• Lenduvad rasvhapped (äädikhape ja teatud määral ka võihape) osalevad lühiahelaliste (C4 … C14) rasvhapete loomes, kusjuures esialgset süsinikuahela pikkust kasvatatakse äädikhappe liitmisega esmasele baasahelale.
  
• Sellega on seletatav ka piimarasva enamiku rasvhapete süsinikuahela paarisarvuline pikkus.
  
• Koguseliselt kuni 45% piima rasvhapetest pärineb vatsaseedes tekkivatest äädik- ja võihappest.
  
• Äädikhapet (atsetaatidena) kasutatakse selleks 90% ulatuses ja võihapet (butüraatidena) 10% ulatuses.
  
• Kuna äädikhapet moodustub eriti rohkesti koresööda vatsakäärimisel, siis koresöödaga söötmine suurendab piima rasvasisaldust.
  
• Piimarasva loomes osalevad pikaahelalised rasvhapped pärinevad kas rasvade seedest või keha rasvkoest.
  
• Osaliselt on nende allikaks ka seede käigus verre imendunud rasvad , mis lipoproteiinsete kompleksühenditena transporditakse alveoole ümbritsevatesse kapillaaridesse
  
• Seal need lõhustatakse ensümaatiliselt ja vabanevad rasvhapped ning glütserool satuvad näärmerakkudesse. Piimarasva sünteesiks vajalikku glütserooli suudab näärmerakk ka ise luua, kasutades selleks lähteainena glükoosi. Rasvhapete ja glütserooli ühinemine rasvamolekulideks toimub endoplasma võrgustikus
  
• Piimaloome on kõige intensiivsem vahetult pärast lüpsi.
  
• Teatud aja möödumisel valgub osa alveoolivalendikku kogunenud piimast udara piimaurkesse, kusjuures enne lüpsi võib selles paikneda kuni kolmandik piimast.
  
• Ülejäänud piim jääb senini alveoolidesse, kust surutakse viimasüsteemi sõõrderefleksi toimel seoses lüpsi alustamise või vasika imemisega.
  

Karja taastootmine ja reproduktsioonitsükkel
Taastootmine

• Lehma potentsiaalne eluiga on 20-25 aastat, millest majanduslik kasutusiga võiks olla 10-12 aastat. Ehk 8-10 laktatsiooni.
  
• Tipptoodanguga lehmad saavutavad toodangu maksimumi kolmanda-kuuenda laktatsiooni vahel.
  
• Kaasaegsetes karjades on lehmade eluiga vaid neli kuni viis aastat, mis tuleneb enamasti praakimistest haiguste tõttu.
  
• Tervisehäireid põhjustavad intensiivne toodang, vähene resistentsus (vastupanuvõime haigustele), mitmesugused traumad , rasked poegimised jne.
  
• Samuti lüpsivigadest põhjustatud udara rikutus, ahtrus, mitmesugused ainevahetushäired- ja haigused.
  
• Praakimisi soodustab ka intensiivne tõuaretus, mille tõttu lehmade jõudlus kasvab väga kiiresti.
  
• Parema jõudlusega lehmad lüpsavad enamasti juba esimesel laktatsioonil enam kui bioloogilise tipptooodangu saavutanud lehmad eelmisest põlvkonnast
  
• Lehmade väljavahetamine ei saa toimuda kiiremini kui toimub karja taastootmine.
  
• Keskmiselt jõuab Eesti lehm olla karjas vaid kaks-kolm laktatsiooni, mille kestel tuuakse ilmale kaks kuni kolm vasikat.
  
• Kui üks neist on pullvasikas, suudab kari end taastoota
  
• Karja jõudluse suurenemisest tingitud intensiivne lehmade praakimine toimub praktiliselt kõigis arenenud piimandusega maades.
  
• Taastootmisel tuleb karja hoida optimaalse struktuuriga, et sellesse kuuluks vajalikul määral nii noorloomi kui ka täiskasvanud isendeid.
  
• Karja tõuomadused paranevad seda kiiremini, mida kiirem on põlvkondade vahetus.
  
• Liiga kiire põlvkonna vahetusega väheneb aga parema jõudlusega isenditelt saadav järglaste arv, mistõttu kõrgetoodanguliste lehmade pikemat püsimist karjas tuleks igati soodustada.
  
• Reproduktsioonitsükkel ( Poegimisvahemik )
  
• Ajavahemikku lehma poegimisest uue poegimiseni nimetatakse poegimisvahemikuks ehk reproduktsioonitsükliks.
  
• See jaotub poegimisjärgseks ja tiinusperioodiks
  
• Poegimine, poegimisjärgne suguelundite ja innatsükli taastumine , inna avastamine, seemendamine , tiinestumine, kinnijätmine ja uus poegimine on ajahetked, mis määravad reproduktsioonitsükli ja selle perioodid.
  
• Poegimisvahemik on tihedalt seotud laktatsiooniperioodiga.
  
• Laktatsiooniperiood koosneb uuslüpsiperioodist ja tiineltlüpsiperioodist.
  
• Laktatsioon algab lehmal poegimisega ning lõpeb teatud ajal pärast tiinestumist.
  
• Sellele järgneb kinnisperiood , mille jooksul lehma ei lüpsta.
  
• Tiinus kestab tiinestumisest poegimiseni. Selle pikkus varieerub olenevalt tõust ja isenditest. Tiinus moodustab umbes ¾ reproduktsioonitsüklist.
  
• Ajavahemikku poegimisest tiinestumiseni nimetatakse uuslüpsiperioodiks. Selle kestuseks oleks soovitatavalt 95-97 päeva.
  
• Lehm on väga hea sigivusega, kui ta poegib korra aastas.
  
• Arenenud piimakarjaksvatusega maades loetakse piimaveisekari väga heaks, kui selles on hea sigivusega lehmi 85-90 %.
  
• Sigivus sõltub tiinestusest, mis näitab kui suur osa lehmadest tiinestub seemenduse käigus.
  
• Reproduktsioonitsükli alguseks loetakse poeginud lehmadel viimast poegimist.
  
• Lehm on soovitav kinni jätta reproduktsioonitsükli 305. arvestuspäeval, millega lõpeb laktatsioon.
  
• 365. päeval peaks aga toimuma uus poegimine ning algama järgmine laktatsioon.
  
• Laktatsiooni liigne pikendamine on majanduslikult kahjulik, sest näiteks kolme aasta jooksul saadav kolme laktatsiooni toodang on suurem kui samal ajavahemikul saadav kahe laktatsiooni toodang.
  
• Lisaks poegib esimesel juhul lehm ühe korra enam.
  
• Kui laktatsiooni püsivus on hea, siis poegimisvahemiku mõningane pikenemine olulist majanduslikku kahju ei tekita.
  
• Poegimisvahemiku reguleerimisel on suur osa ka piimakarja aastaringse tootluse ühtlustamisel.
  
• Aastakasumi suurendamise seisukohalt oleks kasumlikum korraldada reproduktsioonitsükkel selliselt , et enamus lehmi poegiks kevadtalvel.
  
• Siis on laktatsiooni jooksul kulutused söötadele karjamaa kasutamise tõttu tunduvalt madalamad
  
• Poegimise ajastamine kevadtalvisele ajale tekitab aga piima tootmise sesoonsust, mis omakorda põhjustab sesoonsust ka piima töötlemisel.
  
• See satub vastuollu piimatoodete tarbimise suhteliselt ühtlase tasemega.
  
• Paljudes riikides reguleeritakse seda probleemi hinnakujunduse kaudu.
  
• Piimatööstustesse vastuvõetava piima talvine hind määratakse suvisest niipalju kõrgemaks, et piima tootjale on tasuvam korraldada poegimiste graafik aastaringseks.
  
• Sellega võidavad nii piima tootja kui töötleja
  
• Kuna poegimiste reguleerimine järjestikuse innatsüklite möödalaskmistega tekitab ahtrust, tuleb poegimiste graafikut korraldada aastaringseks eelkõige mullikate seemendusaja reguleerimisega.
  
• Reproduktsioonil ja aretusel on määrav osa piimajõudluse suurendamisel.
  
• Aretuseks tuleb kasutada hea tootmispotensiaaliga lehmi, sest madala piimatoodanguga lehmade järglased on enamasti suhteliselt madala piimajõudlusega isegi siis, kui seemendamiseks kasutatakse tipptasemel pullide spermat.
  
• Seda saab leevendada embrüosiirdamise abil.
  
• Embrüosiirdamise põhimõte seisab kõrge piimajõudlusega lehmade viljastatud munarakkude siirdamises geneetiliselt väheväärtuslike mullikate või lehmade emakasse.
  
• Ajavahemikul, mil kõrgetoodangulist lehma ennast ei viljastata, on selle munarakke võimalik saada iga järjestikuse innaga kaasneval ovulatsioonil.
  
• Korraga suurema arvu embrüote saamiseks kutsutakse esile kunstlik munasarja stimulatsioon ehk superovulatsioon näiteks folliikuleid stimuleeriva hormooni abil.
  
• Munarakkude viljastamiseks on seejuures võimalik kasutada kahte erinevat meetodit
  
• Enamlevinud meetodi kohaselt seemendatakse indlevat doonorlehma tipp-pulli spermaga, embrüod loputatakse seitsme päeva pärast emakast välja ning siiratakse sünkroniseeritud innaga geneetiliselt väheväärtuslike mullikate või noorte lehmade emakasse.
  
• Teise meetodi puhul aspireeritakse doonorlehma munasarjast korraga mitu munarakku, mis viljastatakse laboratoorsetes tingimustes.
  
• Katseklaasis viljastatud munarakkudel lastakse mõnda aega areneda ning siiratakse siis mullikate või madalatoodanguliste noorte lehmade emakatesse.
  
• Värske embrüo vastuvõtuks vajalike tingimuste loomiseks tuleb retsipientlooma innatsükkel siirdamise ajaga sünkroniseerida, mida on kõige lihtsam teha prostaglandiini kahekordse süstimisega.
  
• Retsipiendi inda pole vaja sünkroniseerida sügavkülmutatud embrüote kasutamisel , sest embrüo saab sulatada ja siirata siis kui loom indleb loomulikul teel
  
• Teiseks kõrgetoodanguliste või muude väärtuslike omadustega lehmade arvukuse suurendamise vahendiks on kloonimine.
  
• See põhineb asjaolul, et varases arengustaadiumis olevate embrüote rakud pole veel diferentseerunud, mistõttu võib igast sellisest rakust kasvatada uue embrüo.
  
• Kloonimisel liidetakse ühe embrüo rakk elektriimpulsi abil kokku ühe munarakuga, millelt on eelnevalt eemaldatud rakutuum .
  
• Selliselt saadud embrüotel lastakse seitse päeva areneda katseklaasis ja siiratakse siis sobivas innatsükli järgus mullikate emakatesse.
  
• Vaatamata sellele, et emalehmad on geneetiliselt erinevad, sünnivad neil ühesuguste pärilike omadustega järglased.
  

Laktatsioon

• Lehm peaks vähemasti korra aastas poegima, millele järgneb soovituslikult 305-päevane lüpsi- ehk laktatsiooniperiood.
  
• Uuele laktatsioonile peaks eelnema umbes 60 päeva kinnisperioodi, mil lehm piima ei anna.
  
• Seega oleks normaalse tsükli kestvus laktatsioonist laktatsioonini 365 päeva ehk üks aasta.
  
• Teatud põhjustel ei õnnestu sellisest rütmi alati tagada.
  
• Osades maades võivad laktatsiooni ja kinnisperioodi soovituslikud pikkused erineda
  
• Laktatsioon käivitub prolaktiinist, glükokortikoididest, östradioolist, kasvuhormoonist ja progesteroonist tingitud hormonaalse mõjutuse toimel.
  
• Keskne roll selles on prolaktiinil , mida eritab ajuripats .
  
• Ilma prolaktiinita piimasünteesi udaras ei toimu
  
• Samade hormoonide koostis ja hulk määrab ka lehma kinnijäämise.
  
• Siis käivitub alveoolide taandarenemine, näärmesagarikud muutuvad rudimentideks ja piimanäärmes säilivad esialgsel kujul vaid viima­süsteemi suuremad osad.
  
• Tegelikult algab udara alveoolide teatud taandareng juba laktatsiooni teisel poolel.
  
• Tiinuse lõppetapil nimetatud hormoonide osa suureneb taas ning piimanäärmed arenevad uuesti normaalkonditsiooni
  
• Laktatsiooni kestel piima toodang ja selle koostis muutub.
  
• Poegimise järgselt lüpsab lehm ternespiima, mille koostis erineb oluliselt normaalsest koostisest.
  
• Ternespiimas on laktoosi umbes poole vähem kui normaalpiimas, kuid suurema valgu- ja rasvasisalduse tõttu ületab selle kuivainesisaldus peaaegu kaks korda normaalpiima oma.
  
• Valkudest sisaldab ternespiim kõige enam albumiine ja globuliine.
  
• Kõrget valgusisaldust põhjustab eriti suurenenud immuunglobuliinide sisaldus, mis tagab vasikatele immuunsuse seniks, kuni neil kujuneb välja oma immuunkehade loome
  
• Poegimisjärgselt on piimas immuunglobuliine umbes 7%, kuid nende sisaldus väheneb 1–4 tunni möödudes umbes pooleni esialgsest.
  
• Seetõttu valitseb selgepiiriline seos sünnijärgse esimese imemise või ternespiima jootmise aja ning vasikate suremuse vahel
  
• Vasikatele on eluliselt vajalik, et nad saaksid ternespiima vähemalt 5 korda.
  
• Eelistatavalt tuleks vasikaid sünnijärgselt hoida koos emasloomaga omaette boksis 2–5 päeva jooksul.
  
• See tugevdab vasika immuun - ja närvisüsteemi ning mõjub soodsalt lehma udara tervisele ja tootlikkusele kogu laktatsiooni kestel.
  
• Poegimisjärgne piima koostis normaliseerub suures osas juba esimese ööpäeva möödudes pärast lüpsiletulekut.
  
• Kui ternespiimaperiood välja arvata, on nii rasva- kui ka valgusisaldus laktatsiooni alguses madalam kui selle lõpus
  
• Seejuures on valgusisalduse muutused mõnevõrra väiksemad.
  
• Laktoosisisaldus laktatsiooni kestel väheneb ühtlaselt, kuid mitte oluliselt.
  
• Laktatsiooniperioodi algul ja lõpus on keskmisest suuremad piima mineraalainete ja somaatiliste rakkude sisaldus.
  
• Laktatsiooni iseloomustatakse viie põhinäitajaga: laktatsiooni kestvus, päevane piimatoodang, päevase piimatoodangu maksimum, laktatsiooni kogutoodang ja laktatsiooni püsivus.
  
• Laktatsiooni kestvust mõõdetakse päevades, kuid sageli kasutatakse mõõtühikuna ka nädalat või kuud.
  
• Laktatsiooni kestvus ja päevane piimatoodang määravad laktatsiooni kogutoodangu.
  
• Seetõttu saab laktatsiooni kestvuse sobiva valikuga optimeerida pikema ajavahemiku jooksul toodetavat piima kogust.
  
• Nii näiteks saadakse kolme laktatsiooni jooksul, millistest igaüks on 10 kuu pikkune , enam piima kui samasse ajavahemikku sobitatud kahe 16-kuulise laktatsiooniga (joonis).
  
• Laktatsiooni esimestel päevadel on lehmade piimatoodang suhteliselt madal, kuid seejärel kasvab väga kiiresti.
  
• Päevase piimatoodangu maksimumi saavutab lehm enamasti teise või kolmanda laktatsioonikuu alguseks.
  
• Täpsem aeg sõltub looma individuaalsetest omadustest, tõust ja jõudlusest.
  
• Kõrgetoodangulistel lehmadel saabub päevase piimatoodangu maksimum enamasti madalatoodanguliste lehmade omast hiljem.
  
• Maksimumtoodangu suurenemisel ühe kilogrammi võrra kasvab laktatsiooni kogutoodang 100–200 kg.
  
• Päevase piimatoodangu maksimumile järgneb piimakoguse suhteliselt ühtlane vähenemine kuni kinnijäämiseni.
  
• Kõige suurem on lehma piimatoodang teise laktatsioonikuu jooksul, moodustades laktatsiooniperioodi kogutoodangust umbes 15%.
  
• Esimesel kuul lüpsab lehm 13%, kolmandal 13–14% ning edaspidi väheneb toodang iga laktatsioonikuuga umbes ühe protsendi võrra (joonis).
  
• Laktatsiooni püsivus iseloomustab laktatsiooni dünaamikat pärast päevase piimatoodangu maksimumi saavutamist.
  
• Sisuliselt on tegemist suhtarvuga, mis näitab piimatoodangu vähenemist võrreldes päevase piimatoodangu maksimumiga mingi ajavahemiku jooksul.
  
• Kui laktatsiooni püsivus on 10% kuus, siis tähendab see piimatoodangu vähenemist 90%-ni maksimumist kuu aja jooksul.
  
• Kogu laktatsiooni püsivuse hindamisel kasutatakse laktatsioonikõvera püsivuse indeksit (laktatsiooni täisväärtuslikkuse indeks), mis arvutatakse laktatsiooni kogutoodangu jagamisel piirtoodanguga. Piirtoodang on teoreetiline piimakogus , mida lehm lüpsaks laktatsiooni jooksul, kui iga päeva toodang oleks võrdne päevase piimatoodangu maksimumiga
  
• Lehma negatiivse energiabilansi ajal võetakse kahe esimese laktatsioonikuu intensiivseks piimaloomeks vajalik energia osaliselt lehma kehasse ladestunud rasvkoe arvelt.
  
• Selle tagajärjel alaneb märgatavalt kehamass, mis suuretoodangulistel ja üle 600 kg kehamassiga lehmadel võib väheneda kuni 17% võrreldes laktatsiooni algusega.
  
• Kehamassi vähenemine kajastub lehma välimiku muutustes
  
• Kehamass taastub 3–4 laktatsioonikuu jooksul ning kinnijäämise ajaks suureneb umbes 5% võrreldes laktatsiooni algusega.
  
• Alates kolmandast laktatsioonikuust on piimatoodang alanenud sedavõrd, et kogu energiavajaduse saab juba katta söödaga.
  
• Siis seiskub ka kehamassi vähenemine.
  
• Laktatsiooni edenedes jääb piimaloomes osa söödaga saadavast energiast üle ning see akumuleerub kehasse depoorasvaks, mille tagajärjel hakkab lehma kehamass suurenema.
  
• Vastavalt piimatoodangu muutustele muutub ka lehma söömus.
  
• Laktatsiooniaegne toodangu, söömuse ja kehamassi dünaamika on otseselt seotud muutustega udara näärmekoes
  
• Laktatsiooni kestvuse määrab piimatootja reproduktsioonitsükli reguleerimisega.
  
• Indleva looma õnnestunud seemenduse järel algab 29. laktatsiooninädalast päevase toodangu kiirem langus ning alates 44. nädalast on mõistlik jätta lehm kinni.
  

Kinnisperiood

• Põhimõtteliselt võib lehm toota piima ka mitu aastat järjest, kuid pidevalt väheneva piimakoguse tõttu ei tasu see end ära.
  
• Piimanäärmed vajavad enne uut laktatsiooni teatud puhkeperioodi, mille kestel taandarenenud näärmekude uueneb
  
• Kinnisperioodi läbinud lehma piimanäärme jõudlus on suur ja see võimaldab kinnijätmise õige valikuga saada karjalt suuremat piimatoodangut
  
• Kinnisperiood on vajalik ka selleks, et anda lehmale võimalus organismi koguda depoorasvana akumuleeritavat energiavaru
  
• Energia akumulatsioon ilmneb konditsiooni muutuses
  
• Lisaks tekivad kinnisperioodi lõpul verre immuunglobuliinid.
  
• Need siirduvad pärast poegimist ternespiima, et tagada sündinud vasikale immuunsus nakkushaiguste vastu
  
• Eestis soovitatakse kinnisperioodi kestvuseks 60 päeva, kuid olenevalt riigist võib soovituslik kinnisperiood olla ka lühem.
  
• Näiteks Soomes loetakse küllaldaseks kinnisperioodi kestvuseks 35–42 päeva.
  
• Kinnisperioodi eel langeb väikese jõudlusega lehmade piimatoodang sedavõrd, et kinnijätmine erilisi füsioloogilisi komplikatsioone organismis esile ei kutsu.
  
• Kõrgetoodangulised lehmad võivad aga enne soovitatavat kinnijätmist lüpsta veel suhteliselt suuri päevaseid piimakoguseid.
  
• Seetõttu vähendatakse nende jõusöödanormi ning samaaegselt minnakse üle ühekordsele lüpsile.
  
• Seda on soovitav teha 3–4 päeva enne täielikku loobumist lüpsmisest.
  
• Kinnislehmade udara tervislikku seisundit tuleb pidevalt jälgida ja sööta neid vastavalt nõuetele
  
• Seejuures ei tohi lehmal lasta ülemäära rasvuda, mis suurendab ketoosi haigestumise ja poegimishalvatuse riski ning võib põhjustada sigimishäireid.
  
• Ilma üleminekuta ühekordsele lüpsile võib lehma kinni jätta siis, kui päevane toodang on alla 6–8 kg.
  
• Sellisel juhul jääb udar piimaga täitunuks umbes 3–4 päevaks, misjärel tõmbub koomale ja lõtvub
  
• Ülesöödetud lehmade tootlikkus laktatsiooni algul kipub samuti olema oodatust madalam, kuna neil tekib isutus.
  
• Kinnisperioodi aegne sööt peab sisaldama tavalisest enam mineraalaineid ja mikroelemente.
  
• Selleks soovitatakse söödale lisada tööstuslikult toodetavaid mineraalainete, mikroelementide ja vitamiinide segusid, millega luuakse organismi nende varu laktatsiooni alguseks, kui toodang on kõrge.
  

Lüps
Bioloogiliselt toimub lehmal piima väljutamine udarast, kui vasikas imeb, mis käivitab organismi teatud füsioloogilised reaktsioonid.
Lüpsiks nimetatakse inimese poolt sooritatavat piima väljutamist udarast käsi- või masinlüpsi abil.
Käsilüpsist on tööstuslikul piimatootmisel loobutud.
Seda esineb väikestes majapidamistes, kus piima tarvitatakse kohapealseteks vajadusteks.
Ärilisel eesmärgil toodetava piima müügist tuleb katta tootmiskulud ja teenida kasumit.
Olulise majandusliku tähtsuse tõttu pööratakse lüpsile kõigist piimatootmise operatsioonidest enim tähelepanu.
Ühtlasi on see kaasaegsel tootmisel kõige töömahukam lõik.
Ebakvaliteetse lüpsiga võivad kaasneda lehmade terviseprobleemid ja toodangutaseme langus.
Selleks, et lüpsta efektiivselt ja võimalikult väikeste kulutustega, hoida udara tervist, saada kõrget toodangut ja kvaliteetset piima, peab tundma lüpsifüsioloogiat, olema kursis lüpsitehnika, lüpsisüsteemide ja -hügieeniga
Piima sõõrdumine
Udar sisaldab rohkesti närvilõpmeid, mis teeb selle tundlikuks mitmetele ärritajatele.
Selline tundlikkus soodustab piima väljutus- ehk sõõrdumisrefleksi vallandumist.
Looduslikes tingimustes otsib vasikas oma koonuga nisa, masseerides udarat
Samuti erutavad lehma vasika imemisliigutused, sellega kaasnevad helid, lõhnad jms.
Lüpsil asendavad looduslikke ärritajaid udara ettevalmistus (puhastatakse udar, masseeritakse nisasid, sooritatakse eellüps), lüpsiga kaasnevad heli- ja nägemisaistingud.
Lehma erutavad puuteaistingud kanduvad udara närviretseptoritelt piki närve ja seljaaju ajju, kuhu jõuavad ka kuulmis -, haistmis- ja nägemisaistingutesignaalid.
Ajukoores tekkinud erutus mõjutab hüpotaalamuse vahendusel ajuripatsit ehk hüpofüüsi.
Ajuripatsi tagasagar reageerib erutusele hormoon oksütotsiini eritamisega, mis jõuab teatud aja möödudes südame kaudu vereringega udarasse (joonis).
Söördumisrefleksi tekke skeem: 1- ajukoor , 2- ajuripats, 3- süda, 4- piimanäärmed, 5- närviteed
Udarakoe alveoolide müoepiteelirakkudel on spetsiaalsed retseptorid , mis reageerivad oksütotsiinile kokkutõmbumisega.
Selle toimel pressitakse kokku ka alveoolid ning neis olev piim väljutatakse sagarikesisestesse juhadesse
Piima sõõrdumisel tekkinud surve kandub üle kogu viimasüsteemi, põhjustades rõhu tõusu udara sisemuses, mille toimel piim liigub piimaurke suunas.
Kuna alveoolides paikneb enne lüpsi 60–90% kogu udaras sünteesitud piimast, siis sõõrdumisrefleksita jääks suurem osa sellest väljutamata.
Sõõrdumisrefleksi toimel laienevad ka viimajuhad, mis omakorda soodustab piima voolu piimaurkesse.
Oksütotsiini eritumist verre ja seega ka piima sõõrdumist võivad oluliselt vähendada mitmesugused negatiivsed ärritajad.
Nendena toimivad kõrvalekalded rutiinsest režiimist, võõraste isikute või lehmade ilmumine vaatevälja lüpsi ajal, haigused, valuaisting, ehmatavad helid jms
Niisuguste juhtudega võib kaasneda neerupealistest noradrenaliini ja adrenaliini eritumine verre, mis pärsib piima sõõrdumisrefleksi.
Nende hormoonide toime vältab keskmiselt 10–15 minutit, mis on umbes 2 korda enam kui oksütotsiini toime kestus.
Eriti tundlikud adrenaliini pärssivale mõjule on kõrgetoodangulised loomad.
Oksütotsiini mõju piima sõõrdumisele avaldub 30–60 sekundi möödumisel erutava toime algusest
Eesti lehmatõugudel kestab oksütotsiini mõju, olenevalt isendist, 4–8 minutit.
Varem arvati, et selle aja möödudes oksütotsiini eritumine lakkab, müoepiteelirakud lõtvuvad ja alveoolidesse jäänud piima pole enam võimalik välja lüpsta.
Nüüdseks on selgunud, et kui puudub negatiivne ärritaja, siis eritub oksütotsiini verre kogu lüpsi kestel.
Vere oksütotsiinisisaldust vähendavad mitmed stressorid, sealhulgas traumad ja haiguslikud protsessid.
Seega väheneb nende esinemisel ka lüpsikiirus.
Lisaks sõltub piima väljutuse kiirus lehma närvisüsteemi tüübist
Lisaks oksütotsiinile, stimuleerivad piima sõõrdumist ka udaranärvide poolt juhitavad lokaalsed mehhanismid.
Nende toime ulatus ja intensiivsus oleneb nisade käsitlemise viisist.
Nii näiteks on käsilüpsil võimalik saada enam ja kõrgema rasvasisaldusega piima võrreldes masinlüpsiga.
Oletatakse, et käsilüps (mis meenutab enam vasika imemisliigutusi) stimuleerib udaranärve ja nende kaudu edasi kanduv erutus suurendab näärmerakkude piimasünteesi võimet.
Lisaks sellele on selgunud lüpsi stimuleeriv toime ka seedekulgla hormoonide (gastrointestinaalhormoo­nide) eritumisele
Selle tulemusel suureneb lehma söömus, mis omakorda tõstab piimatoodangut.
Kuna udara stimulatsioon mõjutab piimatoodangut ja -koostist, siis peab lüpsi alustama kohe pärast udara ettevalmistuse lõppemist.
See aitab sõõrduvat piima kiiremini kätte saada.
Lüpsi käigus udarast väljutatava piima valgu- ja laktoosisisaldus ei muutu.
Suured erinevused esinevad aga lüpstava piima rasvasisalduses, mis on suhteliselt madalam lüpsi alguses ja sellest mitmeid kordi suurem lüpsi lõpus.
Kui piima keskmine rasvasus on 4,3%, siis lüpsi algul võib see olla 1,5% ning lüpsi lõpus ulatuda kuni 11%, mõningatel andmetel isegi 14%
Lüpsiseadmed
Vaakumprintsiibil töötavad lüpsiseadmed sisaldavad lüpsiaparaati, lüpsivaakumi ja piima kogumise seadmeid (joonis).
Vaakumseadmete komplekt koosneb pumbast, lüpsikohtade juurde viidud torustikust ja mitmesugustest abiseadmetest (õlieraldid, vahendid vaakumi ühtlustamiseks ja reguleerimiseks, ventiilid jne).
Lüpsivaakumi all mõistetakse õhurõhust madalamat rõhku (enamasti moodustab see 40–50 kPa ehk poole õhurõhust), millega lüpsiaparaati töös hoitakse
Lüpstav piim kogutakse kokku voolikutest, vahemahutitest (lüpsikannud või mõõteanumad) ja piimatorustikust koosneva süsteemiga ja suunatakse piimatanki, kusjuures piim läbib enamasti ka filtri, mõõteseadme koguse määramiseks jms.
Eristatakse kannulüpsi, torusselüpsi, platsillüpsi ja robotlüpsi seadmeid, mis oma ehituselt erinevad olulisel määral.
Kui robotlüps välja arvata, siis kasutatakse neis kõigis suhteliselt sarnast lüpsiaparaati.
Lüpsiaparaadi kolm põhisõlme on nisakann, pulsaator ja kollektor .
Üks aparaat sisaldab nelja nisakannu , ühte pulsaatorit ja ühte kollektorit.
Nisakannu koos kollektori ja piimavoolikutega nimetatakse erialases kirjanduses ka lüpsiriistaks.
Nisakannud töötavad vaheldumisi: kui kaks neist on imemisfaasis (toimub piima imemine nisadest), siis ülejäänud kaks on massaažifaasis (nisakanal ja imemiskamber on kokku surutud).
Nisakannud on ühendatud muude lüpsiaparaadi osadega voolikute abil, mille kaudu juhitakse neisse vaakum ja eemaldatakse piim.
Piima väljutus udarast nisakannudesse toimub pulseeriva vaakumi toimel.
Selleks vajaliku pulsatsiooni tekitab püsiva rõhuga lüpsivaakumist pulsaator, mille klappide abil kandub alarõhk imemisfaasi ajaks läbi vahelduvvaakumi kambri ja lühikeste vaakumvoolikute vaheldumisi kahte nisakannupaari.
Stabiilse lüpsivaakumi tagavad vaakumpump ja selle juurde kuuluv rõhu stabiliseerimise süsteem.
Pulsaator saab lüpsivaakumi pikast vaakumvoolikust, mis on ühendatud vaakumtorustikul oleva kraaniga.
Selle kraani avamine või sulgemine ühtlasi käivitab või seiskab lüpsiaparaadi
Nisadest välja imetud piim voolab kollektorisse lühikeste piimavoolikute kaudu.
Kollektoris erinevate nisade piim seguneb ja liigub lüpsivaakumi toimel piki pikka piimavoolikut vahemahutisse või kogu lauda ulatuses kulgevasse piimatorusse vastavalt sellele, kas tegu on kannulüpsi, torusselüpsi või platsillüpsi süsteemiga.
Kannulüpsil on vahemahutiks lüpsikann, platsillüpsil näiteks mõõteanum.
Neist edasi suunatakse piim säilitustanki, mis võib samuti olla vaakumi all koos muude piima kogumise seadmetega ( joonis).
Piimavoolikus (ja -torustikus) piima transpordiks vajalik energia saadakse lüpsivaakumist.
Kui tankis on normaalne õhurõhk, siis tuleb piim alarõhu all olevast kogumissüsteemi osast piimatanki pumbata või kasutada muid vahendeid rõhkude vahe ületamiseks.
Nisakannud
Lüpsiaparaadi osadest on lüpsi käigus nisadega otseses kokkupuutes nisakannud, kuhu vaakumi toimel piim imetakse.
Kahekambriline nisakann koosneb jäigast väliskestast ehk hülsist ja selles paiknevat elastsest sisekestast ehk nisakummist.
Lüpsiseadmed
Nisakumm peab olema vastupidav ja elastne ning see valmistatakse kas naturaalsest, sünteetilisest või silikoonkummist.
Nisakummi elastsus aja jooksul väheneb ja siis tuleb see välja vahetada.
Nende soovituslik kasutusiga ulatub keskmiselt 2500 lüpsini, olenedes lüpsi- ja pesemisrežiimist ning materjali omadustest.
Nisakumm paikneb metallist hülsi sees selliselt, et altpoolt väljaulatuv osa võib olla ühtlasi lühikeseks piimavoolikuks.
Hülsi ülaservast välja ulatuva nisakummi suudmeosas on nisaava, kuhu nisa lüpsi ajaks paigutatakse.
Hülsile liibub nisakumm ülaosa manseti survel
Joonis: Nisakann töös, A- massaažitakt, B- imemistakt, 1- ülakamber, 2- mansett, 3- hülss, 4- vahekamber, 5- nisakumm, 6- imikamber, 7- lühikese vaakumvooliku kinnitusotsik, 8- nisakummi paksend, 9- õhu liikumissuund
Pulsaator ja pulsatsioon
Kõige enam on levinud pneumaatilised pulsaatorid, mis on ehituselt lihtsad ja töökindlad.
Selliste pulsaatorite tööorganiks on klapp , mille paneb tööle töökambrisse siseneva või sealt välja imetava õhu rõhk.
Pulsatsioonitsükli kestus on määratud töökambri mahu ja õhuava läbimõõduga, mida saab perioodi pikkuse reguleerimiseks muuta.
Lüpsiseadmed
Ajavahemikku, mille jooksul nisakumm on kokku surutud (joonisel vahemik b), nimetatakse masinlüpsi massaažitaktiks.
Massaažitakti jooksul on imemiskambris küll vaakum, kuid piima väljutust nisast ei toimu, kuna vaakumi mõju nisani ei ulatu.
Ajavahemikku, mil nisakumm on avatud, nimetatakse imemistaktiks (joonisel vahemik a).
Siis liigub lüpsivaakumi toimel nisast väljaimetav piim peene joana nisakummi imikambrisse
Imemis - ja massaažitakti vaheldumine sarnaneb vasika imemisliigutustega ning soodustab piima sõõrdumist.
Imemis- ja massaažitakt ning sellele järgnev siirdeaeg moodustavad pulsatsiooni tsükli (joonisel vahemik c).
Selle pöördväärtus on pulsatsiooni sagedus, mis enamasti jääb vahemikku 50–60 min-1.
Vasikas imeb piima udarast märgatavalt suurema imemissagedusega (umbes 120 korda minutis ).
Pulsatsiooni parameetrite määramine nisakummi sulgumise ja avanemise või imikambri rõhumuutuste järgi on raskendatud, mistõttu praktikas hinnatakse neid vahekambri rõhumuutuste mõõtmise kaudu (joonis).
Selle järgi on imemistaktiks ajavahemik , mil vahekambrisse tekib ja kestab vaakum (vahemik A+B, joonisel).
Massaažitaktiks loetakse aega, mil vahekambrisse tekib ja kestab normaalrõhk (vahemik C+D, joonisel).
Tegelikkuses mõjub nisale ka siis (sulgunud nisakummile vaatamata) umbes 4 kPa suurune alarõhk.
Ajavahemikke A ja C nimetatakse siirdeaegadeks ning nende pikenemine viitab sellele, et vaba õhuvool pulsaatorisse on takistatud ja massaaž on ebapiisav.
Küllalt efektiivse massaaži tagab vähemalt 0,3 sekundi pikkune massaažitakt. Tühilüpsi vältimiseks ei tohiks imemistakti pikkus ületada 0,7 sekundit.
Nende väärtuste puhul kestaks kogu pulsatsioonitsükkel ühe sekundi, sellest moodustaks imemistakt 70% ja massaažitakt 30%.
Imemistakti ja masaažitakti protsentuaalsete osade omavahelist jaotust pulsatsioonitsüklis nimetatakse taktisuhteks, mis oluliselt mõjutab lüpsikiirust.
Mida väiksem on taktisuhe, seda kiiremini toimub lüps (näiteks taktisuhtel 70:30 on lüps ligi 1 minuti võrra lühem kui suhtel 50:50).
Enamasti kasutatakse lüpsiaparaatides taktisuhet 70:30 või 60:40 ning see ei tohiks lüpsi kestel olla ebastabiilne, mis kahjustab udarat.
Liiga suur taktisuhe kahjustab samuti udara tervist.
Kui imemistakti kestus ületab 70% pulsatsioonitsüklist, siis võivad nisade tippudes tekkida verevarustushäired ja haavandid .
Pulsatsiooni sageduseks soovitatakse enamasti 50–60 tsüklit minutis ning imemistakti kestuseks 60–70% pulsatsioonitsüklist
Kaasaegsetes lüpsiaparaatides töötavad kaks nisakannu vaheldumisi imemis- ja massaažitaktis, mis aitab stabiliseerida lüpsivaakumit ja piimavoolu.
Seejuures võivad nisakannud olla kas esi- ja taganisade, külgmiste nisade või diagonaalsete nisade kaupa paaris.
Kui ühele paarile mõjub imemistakt, siis samal ajal on teisel poolel massaažitakt.
Seejuures on oluline, et kummagi paari pulsatsiooni suhtarvud oleksid ligikaudu võrdsed
Kollektor
Lüpsi käigus nisakannudesse imetud piim liigub alarõhu toimel lühikeste piimavoolikute kaudu kollektorisse, kus eri nisadest saabuvad piimavoolud liituvad (joonis).
See kujutab endast väikest piimakambrit, millel on neli sissevooluotsikut ja üks piima väljavooluotsik.
Sissevooluotsikutele on paigaldatud lühikesed piimavoolikud.
Väljavooluotsikule kinnitub pikk piimavoolik, mille kaudu piim imetakse kas lüpsikannu, piimatorustikku või mõõteanumasse
Lisaks on kollektor varustatud veel väikese avaga lisaõhu sisestamiseks piimavoolu.
Õhuseguse piima mahukaal on väiksem, võimaldades seda torustikus transportida madalama rõhuga.
Õhu sissevool aitab siluda ka vaakumi pulsatsiooni imemiskambris, mis on eriti oluline mastiidi profülaktikas.
Õhu sisestussava paikneb enamasti piima väljavooluotsiku vastaspoolel, et soodustada piima äravoolu kollektorist.
Kui lüpsiaparaat langeb nisadelt, siis imetakse aparaadi nisakannudesse hulgaliselt õhku, mis vähendab lüpsivaakumit kogu süsteemis.
Kollektori piimakambri maht võib ulatuda 50–500 ml.
Suurem piimakamber parandab lüpsivaakumi stabiilsust nisakannu imemiskambris.
Mida stabiilsem see on, seda vähem kahjustab lüpsivaakum udarat.
Suuremat piimakambrit on soovitav kasutada ka sellepärast, et kõrge piimatoodanguga lehmade lüpsikiirus on suur ning väike kamber ei suudaks piima küllaldase intensiivsusega läbi lasta.
Liiga suur piimakamber aga teeb kollektori (eriti piimaga täitunult) raskeks, mis võib põhjustada lüpsiaparaadi altkukkumist.
Kollektor on sobiv koht mitmesuguste andurite paigaldamiseks, et automaatselt registreerida lehmade tervislikku seisundit kajastavaid parameetreid.
Üldlevinud on näiteks lehma kehatemperatuuri mõõtmine kollektorist läbi voolava piima temperatuuri kaudu.
Oluliseks udara tervisliku seisundi näitajaks on piima elektrijuhtivus , mida samuti määratakse kollektorisse monteeritud andurite abil
Lüpsivaakum ja lüpsikiirus
Kuna vaakumi pulsatsioon ja muud lüpsiga seotud parameetrid on äärmiselt olulised lüpsi, piima kvaliteedi ja looma tervise seisukohalt, on paljudes riikides lüpsiseadmetele ja vaakumile kehtestatud kindlad nõuded.
Näiteks normaalsel lüpsikiirusel (piima väljutus 3 l/min, õhusisestus 6 l/min) peaks lüpsivaakumi suuruseks Põhjamaades kehtivate normide kohaselt olema 36–40 kPa.
Kui lüpsivaakum ei ületa 36–40 kPa, on ka lehmade haigestumus udarapõletikku märgatavalt väiksem.
Lühiajaliselt 40 kPa ületav lüpsivaakum udarat veel ei kahjusta, kuid sellest püsivalt suurem väärtus võib seda teha.
Mingil juhul ei tohiks lüpsivaakum ületada 50 kPa.
Torusselüpsil on nimivaakumi suuruseks ligikaudu 50 kPa, lüpsivaakum on sellest umbes 10 kPa võrra madalam
Kannu- ja platsillüpsi puhul on nende näitajate vahe väiksem
Lüpsikiirust mõõdetakse ühe ajaühiku jooksul väljutatud piima kogusega ning tavaliselt arvestatakse seda kilogrammides minuti kohta .
Lüpsikiirus iseloomustab lüpsiprotsessi intensiivsuse dünaamikat, mistõttu kajastab lüpstavust paremini kui lüpsiaeg.
Lüpsiaega saab tuletada, jagades keskmise lüpsikiiruse piimakogusega.
Soomes hinnatakse keskmine lüpsikiirust väga heaks kui see ületab 2,5 kg/min ja halvaks kui see jääb alla 1,0 kg/min.
Lüpsi maksimaalkiiruse suhet keskmise lüpsikiirusega nimetatakse lüpsikiiruse suhtarvuks.
Mida väiksem see on, seda kergemini lüpstav on lehm.
Masinlüpsi faasid
Masinlüpsi õigeks läbiviimiseks tuleb pöörata tähelepanu kõikidele lüpsifaasidele.
Nendeks on udara puhastamine ja massaaž, eellüps, nisakannude allapanek, lüpsi põhifaas, järellüps, lüpsiaparaadi eemaldamine ja nisade hooldus .
Olenevalt lüpsisüsteemist kasutatakse teatud määral erinevaid töövõtteid.
Kaasaegsed lüpsiaparaadid suudavad näiteks ise teha udaramassaaži, lülituda ümber järellüpsi režiimile jms.
Lüpsirobotis aga sooritatakse kõik lüpsiprotseduurid automaatselt.
Lüps peab algama udara ettevalmistamisega (joonis). Kui ettevalmistus viiakse läbi õigesti ning õigeaegselt, võib tunduvalt suureneda lüpstav piimakogus ning paraneb udara seisund.
Udara ettevalmistuse kestvus peab olema piisavalt pikk, kuid arvestada võiks ka iga looma individuaalsusega.
Ettevalmistuse käigus puhastatakse udar, vajadusel viiakse läbi nisade profülaktiline hooldus.
Nisad ja udarapõhi puhastatakse mustusest kas niiske või kuiva lapiga .
Seejuures tuleb arvestada, et korduvkasutusega lapp võib olla udarapõletikke tekitavate mikroobide levimise põhjuseks lehmade vahel.
Ühekordseks kasutamiseks mõeldud salvrätikud on märgatavalt hügieenilisemad.
Udara puhastamine ühtlasi masseerib udarat ja soodustab oksütotsiini eritumist verre, mis käivitab sõõrdumisrefleksi (joonis, A).
Piima sõõrdumist alveoolidest mõjutab eriti tugevalt udara, nisade ja nisatippude ettevaatlik masseerimine sõrmedega, mida võib sooritada paar korda järjest.
Selliseks udara massaažiks suurtootmisel kahjuks aega ei jätku.
Edukal ettevalmistamisel muutub udara tagaosa pringiks ja sellele tekib kurrutus .
Enne lüpsiaparaadi allapanekut on soovitatav udar ja nisad kuivatada.
Eellüpsi faasis kontrollitakse piima väljutamist nisadest, lüpstes käsitsi igast nisast välja umbes neli juga piima (joonis, B).
Nisast väljuv esmane piim sisaldab rohkesti nisakanalisse või piimaurkesse sattunud ja seal paljunenud mikroobe .
Seetõttu on eellüpsi teiseks eesmärgiks üldpiima mikroobide üldarvu vähendamine.
Eellüpsi piimajugades sisalduv mikroobide hulk ületab umbes 12-kordselt hiljem lüpstavate piimajugade oma.
Eellüpsi sooritamata võib sama üldpiima iduarv enne üleandmist piimatööstusele olla kuni kaks korda suurem.
Eellüpsi joad ei tohi sattuda lehma asemele, kuna see moodustaks potentsiaalse saasteallika. Seepärast soovitatakse need lüpsta spetsiaalsesse eellüpsi topsi, mille põhi on musta värvi, et piima saaks visuaalselt kontrollida.
Eellüpstud piima visuaalne kontroll on eriti oluline mastiidi proflülaktika ja ravi seisukohast, sest muutused piima viskoossuses ja välimuses viitavad enamasti udarapõletikele või muudele haigustele.
Mastiidikahtluse täpsemaks hindamiseks tuleks sooritada mastiidi kiirtest.
Selleks kasutatakse spetsiaalset käe-pidemega alust, mille nelja süvendisse lüpstakse erinevate nisade piim.
Lisades piimale reaktiivi, mis lõhustab somaatiliste rakkude kestad, läheb mastiiti nakatunud udaraveerandi piim klimpi ja värvub eriliselt (joonis).
Mastiiditesti tegemine
Niisugustest mastiidi eks-pressmääramistest on suhte-liselt laialt levinud Kali -fornia mastiiditest (ingl k lühend – CTM).
Eri riikides kasutatakse sellest erinevaid modifikatsioone, näiteks Soomes on välja töötatud nn rakutest (soome k solutesti).
Kui sõõrdumisrefleksi tulemusena on piim laskunud udarasse, siis paigaldatakse nisakannud (joonis, C).
Nende allapanekuga ei tohi liialt kiirustada, sest siis võib tekkida häireid lüpsivaakumis või ärritatakse lehma asjatult.
Samas tuleks vältida ka ülemäärast viivitamist, sest siis võib väheneda piima sõõrdumine.
Pärast nisakannude allapanekut (joonis, A) algab kohe piimavool, mille kiirus on lüpsi algul väikesem, kuid saavutab umbes minutiga maksimaalväärtuse.
Piimavoolu kiirus jääb suhteliselt stabiilseks 2–5 minutiks.
Stabiilsuse perioodi ehk nn platoo jooksul on lüpsikiiruse suhtarv alla kahe ja välja lüpstakse 85–90% kogu lüpsi piimast.
Platoole järgneb kahaneva piimavooluga periood, mil lüpstakse vaid 5–10% kogu lüpstavast piimakogusest.
Lüpsi viimast, umbes 30-sekundilist, faasi nimetatakse järellüpsiks.
Sooritades udara täiendavat massaaži (nn järelmassaaž), lüpstakse udar peaaegu täielikult tühjaks.
Järellüpsil saadav piimakogus on suhteliselt väike, mis moodustab umbes 5% lüpstud piima üldkogusest.
Samas on selle rasvasisaldus väga kõrge, küündides kuni 14%.
Järellüpsi ajaks on udar lõtvunud, nisakannud tõusevad ülesse ja liibuvad tihedalt vastu udarapõhja.
Nisad imetakse sügavamalt lüpsikannu, mille manseti surve nisabaasile võib ringkurru kohalt kinni pressida piimaurke ja piimavool lakkab (joonis).
Seetõttu on järellüpsi üheks töövõtteks nisakannude allatõmbamine, millega taastatakse ühendus piimaurke näärme- ja nisaosa vahel. Piimajääkide väljutamist soodustavat udara järelmassaaži tehakse nisakannude allatõmbamisega üheaegselt (joonis,B).
Lüpsi erinevad faasid mõjutavad üksteist.
Nii näiteks oleneb järellüpsi kestvus udara ettevalmistuse kvaliteedist, sest lüpsiaeg pikeneb piima sõõrdumise aeglustumisel
Samas hakkab hooletult sooritatud või tegemata jäänud järellüps vähendama lüpstud piima kogust.
Toodangu vähenemist põhjustab udarasse jääv piim (jääkpiim), mille võrra väheneb ka piimaloome kahe lüpsi vaheajal.
Järellüpsi tõhusust saab kontrollida udara jääkpiima käsitsi väljalüpsiga.
Kui selle käigus saadakse üle 300 g piima, siis on järellüpsi tõhusus olnud ebapiisav.
Järellüps võib kahjustada vähemtootlikke udaraveerandeid, sest neid lüpstakse teatud aja jooksul tühjalt. Seetõttu ollakse seisukohal, et udara hea ettevalmistuse korral pole udarasse jääv väike piimakogus kahjulik ning vajadusel võib järellüpsi ka ära jätta. Seejuures tuleks aga arvestada iga konkreetse lehma individuaalsete omadustega.
Tühjaltlüpsi vältimiseks võib tühjenenud udaraveerandite nisakannud ära võtta ning sulgeda need lüpsi ülejäänud ajaks vastavate korkidega (kunstnisadega).
See nõuab täiendavat tähelepanu ja töökulu, mistõttu üha enam on hakatud kasutama elektroonselt juhitava pulsaatoriga lüpsiaparaate, mis võimaldavad järellüpsi automatiseerida.
Selleks kiirendatakse lüpsi lõpul pulsatsioonisagedust, vähendatakse pulsatsiooni suhtarvu ja alandatakse lüpsivaakumit.
Sellisel järellüpsil nisakannude ülesliikumist ei toimu, udarat ei kahjustata ning järellüpsi aeg lüheneb umbes kaks korda võrreldes üheastmelise lüpsirežiimi kasutamisega.
Lüpsi lõppedes nisakannud eemaldatakse.
See toimub siis, kui piimavool on vähenenud alla 0,2–0,3 kg/minutis. ‘
Lüpsi lõpetamiseks suletakse vaakum, mispeale nisakannud langevad ise alla.
Neid ei tohi lasta kukkuda maha, vaid tuleb hoida käes nii, et nisakannude suud ei puudutaks maad.
Automaatsel altvõtmisel tõstetakse vaakumi väljalülitamisel nisakannud üles spetsiaalse pneumaatilise seadmega .
Lüpsijärgselt viiakse läbi nisade hooldus. Enamasti kastetakse need kordamööda nisatopsi, kus on desinfitseeriv vedelik (joonis C).
Desinfitseerida tuleb sellise lahusega, mis võimalikult vähe ärritab nisanahka.
Lisaks nisade desinfitseerimisele võidakse hoolduse käigus nisasid hõõruda spetsiaalse nisasalviga, mis muudab naha elastseks ja tugevdab seda.
Kuna desinfitseerivad lahused mõjuvad ärritavalt, siis soovitatakse nisade lüpsijärgset lausdesinfitseerimist sooritada ainult nendes karjades, kus esineb rohkesti subkliinilist mastiiti.
Muidu võib pikaajaline ärritus ise hakata soodustama udarahaiguste teket.
Lüpsiks kuluv aeg moodustub erinevateks lüpsifaasideks kulutatud ajavahemike summast . Kõige pikem on lüpsi põhifaas, millele kestus oleneb lehma piimatoodangust, selle sõõrdumisest ja lüpstavusest, jäädes enamasti vahemikku 2–7 minutit. Udara ettevalmistusele, nisakannude allapanekule, järellüpsile ja nisade hooldusele kulub kokku 1,5–3 minutit (joonis 96).
SÖÖDAD, SEEDE, SÖÖTMINE

• Söötade liigitus
  
• Üldisemalt jaotatakse söödad rühmadesse toitefaktorite kontsentratsiooni ja kiudaine sisalduse järgi.
  
• Selle kohaselt jagunevad veiste söödad kolme põhirühma: koresöötadeks, kontsentreeritud söötadeks e kontsentraatideks e jõusöötadeks ja mahlakateks söötadeks.
  
• Need omakorda aga juba konkreetsemalt erinevateks söödagruppideks. Lisaks neile kasutatakse söödaratsiooni koostamisel veel mitmesuguseid söödalisandeid.
  
• Koresööt
  
• Sööta, mis koosnevad taimede vegetatiivosadest, nimetatakse koresöödaks.
  
• Kvaliteetse koresööda energiasisaldus kuivaines ei ületa tavaliselt 10 MJ/kg.
  
• Koresöötadel on veise jaoks kahene funktsioon: kindlustada mäletsejatele omase seede funktsioneerimine ning anda organismile tarvilikku energiat
  
• Põhilised koresöödad on haljassöödad, pikaajaliseks säilitamiseks töödeldud haljassöödad (hein, kuivsilo , märgsilo, rohujahu) ja põhk
  
• Lehma suvine tavasööt on karjamaarohi. Eristatakse kultuur- ja looduslikke karjamaid.
  
• Olenevalt rohu liigilisest koostisest ja kasvufaasist sisaldab see 18–29% kuivainet , milles on 19–33% toorkiudu, 9–12 MJ/kg metaboliseeruvat energiat, 70–100 g/kg metaboliseeruvat proteiini .
  
• Koresööt
  
• Lehm suudab päevas süüa 75–100 kg rohtu .
  
• Rohi on tavaliselt seda väärtuslikum ja maitsvam, mida varasemas kasvufaasis see on
  
• Aastasadu on traditsiooniliseks talviseks koresöödaks olnud hein – kuivatatud või kuivanud rohi.
  
• Silo ulatusliku kasutuselevõtuga on heina osatähtsus põhisöödana oluliselt vähenenud.
  
• Heina tootmiseks kasutatakse looduslikke või kultuurheinamaid.
  
• Kultuurheina põhilised komponendid on ristik , timut jt kõrrelised.
  
• Heina kuivaine toitefaktorite sisaldus on sarnane rohu omaga .
  
• Selles on rohkesti toorkiudu, mis on oluline vatsaseede ergutaja.
  
• Kvaliteetne hein on tervislik sööt, kuid kõrgetoodangulise lehma puhul piirab selle kasutamist söömus
  
• Hein kuivatatakse rohumaal või spetsiaalses ventileeritavas küünis.
  
• Ventileerimisega kuivatatud heina kvaliteet on vähem sõltuv ilmastikust.
  
• Kui hein läheb aga kõrge niiskusesisalduse tõttu hallitama, siis võib säilitusperioodi jooksul tekkida mükotoksiine, mis ohustavad looma tervist.
  
• Praegusel ajal on veiste peamiseks talviseks põhisöödaks silo.
  
• Silo veesisaldus (kuivainesisaldus) oleneb sileeritava materjali kasvufaasist, koristusaegsest ilmastikust ning närvutamisperioodi kestusest.
  
• Seetõttu on silo kuivainesisaldus väga varieeruv , ulatudes 15–60%.
  
• Selles on 21–33% toorkiudu, 6–12 MJ/kg metaboliseeruvat energiat, 67–91 g/kg metaboliseeruvat proteiini.
  
• Lehm suudab päevas süüa kuni 25 kg silo kuivainet.
  
• Silos on rohkesti orgaanilisi happeid , mis tekkivad piimhappelisel, kuid ka muudel käärimistel.
  
• Maisisilo proteiinisisaldus on, võrreldes muude silodega, madalam.
  
• Suure proteiinisisaldusega on liblikõielistest taimedest valmistatud silo.
  
• Silo valmistamiseks paigutatakse algmaterjal õhutihedalt silohoidlasse, pallidesse või auna.
  
• Söödas algab mikroorganismide toimel anaeroobne käärimine, mille käigus tekivad happesust suurendavad orgaanilised happed .
  
• Olenevalt kuivainesisaldusest, peab käärimine toimuma nii, et happesuse kasv alandaks silo pH võimalikult kiiresti teatud tasemeni.
  
• Mida vähem on kuivainet, seda happelisemaks peab kujunema keskkond.
  
• Väga märja silo puhul (kuivainet
• See blokeerib kahjulike mikroorganismide elutegevuse ning taimerakkudes olevate ensüümide toime ja sööt konserveerub.
  
• Kui pH langeb alla 3,5, muutub silo liiga happeliseks ega sobi enam hästi lehmasöödaks.
  
• Optimaalsest kõrgemal pH tasemel hakkab sööt riknema.
  
• Silos toimuv käärimine peab olema eelkõige piimhappeline.
  
• Äädik- ja eriti võihappeline käärimine rikub silo ja selle abil toodetava piima kvaliteeti.
  
• Võihappebatsillide sisaldus peab olema eriti madal juustupiima tootmiseks kasutatavas silos.
  
• Silo valmistamisel on oluline teada sileerimise mikrobioloogilisi protsesse ning nende juhtimise mehhanisme .
  
• Üldlevinud on mitmesuguste lisandite kasutamine mikroobide elutegevuse suunamiseks.
  
• Kasutatakse nii piimhappelist käärimist kiirendavaid kui pH alandavaid lisandeid.
  
• Silo konservandid ehk kindlustusvahendid jagunevad keemilisteks, bioloogilisteks ja sellisteks, mille lisamine suurendab silos piimhappebakterite elutegevuseks vajalike toitainete, eriti suhkrute osakaalu.
  
• Keemilised konservandid koosnevad eelkõige orgaaniliste hapete ja nende estrite segudest.
  
• Laiemalt on levinud sipelghappe kasutamine
  
• Keemilise kindlustusvahendina kasutatakse laialdaselt ka AIV-lahuseid, mis on oma nime saanud vastavate uuringute eest Nobeli preemia saanud Soome teadlase A. I. Virtaneni järgi.
  
• Bioloogilised kindlustusvahendid sisaldavad piimhappebakterite erinevaid kultuure.
  
• Suhkrute osakaalu suurendamiseks sileeritavas materjalis on edukalt kasutatud melassi
  
• Lisaks traditsioonilisele märgsilole (milles on kuivainet kuni 25%), tuntakse ka kuivsilo, mille kuivainesisaldus ületab 40%.
  
• Selle valmistamiseks sileeritakse eelnevalt närvutatud rohtu.
  
• Madalama veesisalduse tõttu ei ole siis käärimine kuigi intensiivne.
  
• Kuivsilo erinebki märgsilost kõrgema kuivainesisalduse ja käärimisprotsesside allasurutuse poolest.
  
• Seetõttu on ka selles orgaaniliste hapete sisaldus väiksem.
  
• Mahlakad söödad
  
• Mahlakad söödad saadakse eelkõige taimede maa- alusest osast.
  
• Tähtsaimad neist on kartul ja juurviljad .
  
• Kartul sisaldab rohkesti energiat tärklise näol.
  
• Kartuli söötmisel on oluline, et need ei sisaldaks mulda, mädanenud ja roheliseks muutunud mugulaid
  
• Samuti ei tohi sööta kartuliidusid.
  
• Nii rohelised mugulad, kui idud sisaldavad solaniini, mis on veisele mürgine.
  
• Kartul on ühtlasi hea söögiisu parandaja ja suurendab söömust.
  
• Juurviljad sisaldavad rohkesti suhkruid ja on hästi seeduvad söödad, mille kuivaine toiteväärtus on kõrge ja nende söötmine vajalik eriti kõrgetoodangulistele lehmadele.
  
• Kuna söödapeet on mahlakas, siis suurendab selle söötmine lehma söömust
  
• Lisaks söödapeedile kasutatakse ka poolsuhkrupeeti, söödakaalikat, söödanaerist.
  
• Kõikide nende söödaväärtus on ligilähedaselt sarnane.
  
• Juurvilju kasutatakse loomasöödaks siiski suhteliselt vähe, sest nende kasvatamine on töömahukas.
  
• Suhkrut tootvates maades on levinud suhkrutööstuse jääkide – naturaalsete või granuleeritud suhkrupeedi lõikude söötmine loomadele.
  
• Kontsentreeritud söödad
  
• Kontsentreeritud söödad e kontsentraadid e jõusöödad on suhteliselt suure energiasisaldusega (üle 10 MJ/kg) ja sisaldavad rohkesti (üle 200 g/kg k a) toorproteiini.
  
• Veesisalduse järgi jaotatakse kontsentreeritud söötasid kuivadeks ja märgkontsentraatideks.
  
• Funktsionaalselt jaotatakse kontsentraadid energia- ja proteiinisöötadeks.
  
• Sageli sisaldab kuivkontsentraat rohkesti nii energiat kui proteiini.
  
• Kuivkontsentraatide (teravili, jahu, kaunviljad , srott, kuivpärmid jms) kuivainesisaldus võib ületada 75%.
  
• Neid omakorda jaotatakse energia- ning valgurikasteks kuivkontsentraatideks.
  
• Kõige rohkem kasutatakse suure kuivainesisaldusega jõusöödakomponentidest odrajahu .
  
• Oder sisaldab rohkesti tärklist ja on seega valgurikas energiasööt, mille MP = 91 g/kg ja VPB = -26 g/kg kuivaines.
  
• Varem valmistati jõusöödasegusid e segajõusööta tsentraalselt vastavates jõusöödatehastes, nüüd ollakse enam siirdumas omavalmistatud jahusegude kasutamisele, millele lisatakse tehastes valmistatud lisandeid.
  
• Kaera võib söötmise seisukohalt pidada odraga samaväärseks teraviljaks.
  
• Kaeral on aga paksem viljakest ja suurem sõkalde osakaal, mis suurendab toorkiusisaldust.
  
• Samuti on kaera rasvasisaldus mõnevõrra suurem, kuid MP ja VPB väärtused väiksemad.
  
• Kaera kasutatakse kas individuaalse jõusöödana või segudes teiste teraviljadega
  
• Nisu on samuti suurepäraseks jõusöödaks, milleks kasutatakse peamiselt mittestandardset toidunisu või mitmesuguseid jahutööstuse jääke.
  
• Nisu energia- ja valgusisaldus on suuremad kui odral ja kaeral, MP = 91 g/kg ja VPB = -20 g/kg kuivaines.
  
• Soomes soovitatakse jõusööta segada kuni 50% nisujahu .
  
• Rukis jõusööda koostisosaks hästi ei sobi, suhteliselt madala söödaväärtuse ja halva maitse tõttu.
  
• Pealegi sisaldab rukis veiste seede seisukohast ebasoovitavaid keemilisi ühendeid
  
• Teraviljajahu kasutamisel jõusöödana tuleb olla tähelepanelik selle kvaliteedi suhtes, sest hallitanud vilja korral võib sellesse sattuda tugevaid mürke (aflatoksiine), mis põhjustavad lehmadel tõsiseid tervisehäireid.
  
• Teraviljajahu kõrval on hakatud kasutama ka muljutud ja seejärel konserveeritud teravilja.
  
• Konserveerimise eeliseks on suhteline odavus võrreldes traditsioonilise kuivatamisega.
  
• Konserveerida saab kõiki veiste söötmisel kasutatavaid teravilju: otra , kaera, nisu
  
• Konserveerimine toimub vahaküpses staadiumis terade viljakesta muljumise järgse sileerimisega, lisades vajadusel kindlustuslisandeid.
  
• Sileerimisprotsess ise toimub sarnaselt rohu- ja maisisiloga.
  
• Halbade ilmastikutingimuste ja ristiku allakülviga teraviljapõldude korral on silo valmistatud ka tervikkoristatud teraviljast nn vilisesilona.
  
• Selle põhiliseks puuduseks on suur toorkiusisaldus, kuna sisaldab teravilja puitunud varsi ja lehti
  
• Näiteks kaerast valmistaud vilisesilo orgaanilise aine seeduvus on sarnane kaerajahu sama näitajaga.
  
• Seega ei saa vilisesilo sööta suures koguses kõrgetoodangulistele lehmadele, kuid see sobib hästi noor- ja nuumloomade söödaks.
  
• Energiarikkad märgkontsentraadid on melass jms, proteiinirikkad vedelad tööstusjäätmed nagu õlleraba, praak , vadak jms
  
• Söödalisandid
  
• Söödalisanditeks on söötadele väikeses koguses lisatavad ained nagu karbamiid ja muud lämmastikku sisaldavad ühendid, makro- ja mikroelemendid , vitamiinide segud .
  
• Ülevaade söötmisest
  
• Söötmise all mõistetakse meetmete kompleksi, mille põhilisteks eesmärkideks on:
  
• rahuldada lehma tarbed toodangu ja järelkasvu saamiseks,
  
• kasutada olemasolevat söödabaasi võimalikult efektiivselt,
  
• korraldada söötmisega seotud töid.
  
• Lehma vajaduste rahuldamise lihtsustamiseks on koostatud seede ja füsioloogiliste uuringutele tuginedes vastavad söötmisnormid.
  
• Söödabaasi efektiivset kasutamist võimaldab söötmisnormide põhjal söödaratsiooni koostamine
  
• Söötmiskorraldus hõlmab karja organiseerimist (söötmisgruppidesse või -klassidesse jagamine) söödetava ratsiooni järgi, ööpäevast söötmisrütmi ja tehnilisi ning organisatoorseid vahendeid söötmise läbiviimiseks.
  
• Toitainete vajadus
  
• Piima tootmine oleneb olulisel määral lehmade söötmisest ja söötadest.
  
• Söötmine hakkab tulevase lehma toodangut mõjutama juba vasikaeas.
  
• Tootlikkust vähendab nii puudulik kui ülemäärane söötmine.
  
• Seejuures tuleb arvestada söötade maksumusega. Söötade maksumus moodustab piima ja veiseliha omahinnast umbes poole, mistõttu söötasid tuleb valida nii toitainete sisalduse kui hinna alusel.
  
• Söötmise edukus sõltub mitte ainult piisavast söötade olemasolust, vaid ka sellest, kuivõrd osatakse arvestada lehma bioloogiliste vajadustega.
  
• Söödavajaduse määravad organismis toimuvad ainevahetusprotsessid.
  
• Organismi füsioloogiline toitainete vajadus on seotud kasvu, laktatsiooni, reproduktsiooni, tervisliku seisundi, keskkonnatingimuste jm faktoritega
  
• Erinevates kasvufaasides ja laktatsiooni etappidel toitainete vajadus muutub.
  
• Vasikate puhul tuleb eelkõige arvestada juurdekasvuga, mullikatel juurdekasvu ja tiinusega ning lehmadel tiinuse, laktatsioonistaadiumi ja toodanguga.
  
• Mida kõrgem on lehma toodang, seda suurem on toitainete vajadus.
  
• Söötmisega kinnisperioodil (nn avanss -söötmine) luuakse lehmal laktatsiooni alguseks teatud energiavaru, mida kasutatakse intensiivsema piimaloome perioodil täiendava energiaallikana lisaks söödast saadavale energiale.
  
• See energiavaru salvestub rasvkoena ning avaldub lehma konditsioonis.
  
• Laktatsiooni alguses, mil piimaloome on intensiivne, rasvkoe osa väheneb, mistõttu lehm kõhnub ja kehamass kahaneb tuntavalt .
  
• Laktatsiooni lõpul on olukord vastupidine ning kehamass suureneb.
  
• Toitained , mida organism siis täiendavalt vajab, on seotud loote arenguga.
  
• Lehma elutegevuseks ja tootmiseks vajalikke teoreetilisi toitainete tarbeid nimetatakse elatus- ja tootmistarbeks ning sööta vastavalt elatus- ja tootmissöödaks.
  
• Loote arenguks vajalikku sööta nimetatakse lootesöödaks, mille abil rahuldatakse lootetarvet.
  
• Nende tarvete suurus ei ole püsiv ja muutub laktatsiooniperioodi ja tiinuse käigus
  
• Seetõttu hinnatakse praktilisel lehmapidamisel teatud tingimustele vastavat toitainete vajadust partsiaalsete tarvete asemel summaarsete tarbenormide järgi.
  
• Elatustarbe suurus korreleerub kehamassiga ning seetõttu võib seda lugeda konkreetse looma puhul suhteliselt püsivaks.
  
• Tootmistarve sõltub aga piimajõudlusest.
  
• Elatustarbe osatähtsus kogu söödatarbes on 5000 kg aasta­toodangu puhul umbes 50% ja
  

10 000 kg aastatoodangu puhul ainult 25%.
Tootmis- ja elatustarbe vahekorda iseloomustatakse söödakasutuse efektiivsuse (SE) näitajaga, mida väljendatakse sööda- ja piimaenergia vahelise suhtena.
Mida madalam on piimatoodang, seda enam kulub energiat ühe kilogrammi piima tootmiseks ning seda suurem on elatussööda osa lehma üldtarbes.

• Piimatoodangu suurenemisel 2000 kg-lt 5000 kg-ni suureneb söödakasutuse efektiivsus (SE) ligi kaks korda (SE on vastavalt 17,8 ja 31,4%). Sama väljendab ka liitri piima tootmiseks kulutatud energiakoguse vähenemine seoses piimatoodangu suurenemisega
  
• Lehma vajaduste rahuldamisel tuleb arvestada põhiliselt viie toitainefaktorite klassiga.
  
• Need on energia, proteiin , vesi, mineraalained ja vitamiinid .
  
• Oluline on ka nende omavaheline tasakaal ratsioonis. Kõige tähtsam on energia- ja proteiinisisalduse õige vahekord söödaratsioonis.
  
• Viimasel ajal on hakatud üha enam tähelepanu pöörama ka vitamiinide tarbe rahuldamisele, mis on eriti oluline kõrgetoodanguliste lehmade söötmisel. Puudujäägid söötmiskorralduses ja mittekvaliteetsed söödad vähendavad piimatoodangut ja alandavad piima kvaliteeti.
  
• Seede üldkäsitlus
  
• Veis on mäletsejaline, kellel on liitmagu , mis koosneb ees- ja pärismaost ehk libedikust.
  
• Pärismaole järgneb teiste imetajatega sarnane soolestik .
  
• Allaneelatuna jõuab sööt eesmakku, mis koosneb vatsast, võrkmikust ja kiidekast
  
• Anatoomiliselt on eesmao osad käsitletavad söögitoru alaosa laienditena.
  
• Lehma eesmao maht on vahemikus 120-240 liitrit.
  
• Võrkmiku ja kiideka nimetus tuleneb limaskesta voltidest.
  
• Võrkmiku sisepind on kaetud kärgja limaskestaga.
  
• Kiidekas aga paiknevad tihedalt üksteise kõrval olevad lehtjad moodustised ehk kiidekalehed. Vatsa sisemus on kaetud hattudega, mis on eriti suured vatsa alumises osas.
  
• Nende limaskesta hattude kaudu toimub lenduvate rasvhapete imendumine .
  
• Võrkmiku ja vatsa lihased tekitavad kontraktsioone, mille toimel sööt seguneb ja peenestub.
  
• Samuti peenestatakse sööta enne libedikku jõudmist kiidekalehtede abil.
  
• Eesmaole järgneb pärismagu ehk libedik.
  
• Eesmao osades seedenäärmed puuduvad ning nende sisepind on osaliselt kaetud sarvkestaga.
  
• Libedik on sarnane teiste imetajate maoga, mis eritab seedimiseks vajalikku soolhapet ja ensüüme.
  
• Libediku pH on tugevalt happeline, vatsal aga neutraalne või nõrgalt happeline
  
• Veise liitmagu: 1-kiidekas, 2- võrkmik, 3- vats , 4-libedik
  
• Vats moodustab lehmal ~80%,
  
• võrkmik ~5%,
  
• kiidekas ~ 7-8%
  
• ja libedik ~7-8% mao üldmahust.
  
• Lehm ei mälu toitu söömise käigus.
  
• Näiteks karjamaal söödav rohi lõigatakse katki lehma alalõualuu lõikehammastega (ülalõuas lõikehambad puuduvad) ning neelatakse suutäite kaupa.
  
• Suus seguneb sööt rikkalikult süljega.
  
• Esmalt satub allaneelatud, süljega segunenud kuid peaaegu närimata sööt vatsa
  
• Vatsas toimub sööda esialgne ümbertöötamine mikrofloora ja – fauna ensüümide toimel.
  
• Vatsasisu jaguneb kaheks põhifraktsiooniks.
  
• Alaossa jääb vatsavedelik, selle pinnal ujub kergem tahke sööt.
  
• Nimetatud fraktsioonide segamiseks tõmbuvad vatsaseinad regulaarsete (paariminutiliste) vahemike järel laineliselt kokku.
  
• Söömisperioodide vaheajal veis mäletseb.
  
• See on puhkeseisund, mil vatsasisu surutakse osade kaupa suhu tagasi. Selle käigus satub suhu ka võrkmikus olev söödamass.
  
• Mäletsemisel mälutakse sööt täiendavalt läbi, segatakse rohke süljega ja neelatakse uuesti alla.
  
• Sõltuvalt sööda hulgast ja omadustest, eritab veis ööpäevas 60-80 liitrit sülge.
  
• Sülje aluseline reaktsioon vähendab eesmao ja eriti vatsasisu happesust. Mälutud söödamass suunatakse söögitoru kurdudest moodustuvat vagu pidi kiidekasse.
  
• Kiidekas sööt peenestatakse täiendavalt kiidekalehtede vastastikuse hõõrdumisega.
  
• Samuti toimub selles teatava osa lenduvate rasvhapete imendumine.
  
• Kiidekast liigub söödamass libedikku, kus algab pärisseede.
  
• Libedikus jätkub seede samuti nagu enamiku imetajate magudes.
  
• Selle seinad produtseerivad maonõret, mis sisaldab seedet soodustavat soolhapet ja ensüüme.
  
• Veise liitmagu: 1-kiidekas, 2- võrkmik, 3-vats, 4-libedik
  
• Koos söödaga satuvad libedikku ka vatsas intensiivselt paljunevad mikroobid , mis mao kõrge happesuse toimel hukkuvad ja seeditakse samuti seedetrakti alumises osas.
  
• Veiste seede tähtsaim eripära on võime kasutada vatsas elavaid mikroobe ja ainurakseid seedeprotsessi tõhustamiseks.
  
• Vatsamikroobid on anaeroobsed ning nende elutegevus avaldub käärimise ehk anaeroobse fermentatsioonina.
  
• Vatsamikroobid kasutavad oma elutegevuses loomasööda toitaineid, kusjuures fermentatsiooni kõrvalsaadusena tekib hulgaliselt gaasi
  
• Vatsaseede
  
• Vatsaseede käigus muunduvad kõige enam söödas leiduvad süsivesikud ja proteiin.
  
• Rasvade ja teiste lipiidide muutused on seejuures väiksemad.
  
• Kõik vatsaseede protsessid toimuvad eesmao, eelkõige vatsa ja võrkmiku liigirikka mikrofloora osalusel.
  
• Käärimisel tekkivad rasvhapped imenduvad vatsa seina limaskesta kaudu verre.
  
• Neid kasutab lehma organism eelkõige energiaallikana.
  
• Vatsas intensiivselt paljunev mikroobimass on aga veise jaoks olulise proteiini allikas.
  
• Piimavasikatel vatsaseede ei toimi ja seetõttu pole nad kohe võimelised koresööta seedima. See tingib märgatavaid erinevusi lehma ja vasika vatsa suuruses ja funktsioonis.
  
• Kui lehmal on eesmagu enam kui kümme korda suurem libedikust, siis vasikal on libedik umbes kaks korda eesmaost suurem.
  
• Kui lehmal liigub sööt esmalt eesmakku ja seejärel libedikku, siis vasikal möödub toit libedikku suundumisel eesmaost.
  
• Vasikas saab esmalt kõik vajalikud toitained piimast, mille seede algab libedikus.
  
• Sinna satub see loomupärase imemisasendi korral piki maovagu.
  
• Vasikate pangest jootmisel on vao asend väär ning siis valgub osa piimast ka vatsa, kust organism ei suuda seda omastada
  
• Vatsas tekib roiskumine, mille tagajärjeks võivad olla seedehäired ja nendega kaasnev kõhulahtisus.
  
• Vatsajärgne seede ja toitainete imendumine
  
• Vatsast ja kiidekast liigub fermenteerunud söödamass libedikku.
  
• Libediku happesus on väga kõrge, selle pH jääb vahemikku 2–3.
  
• Seda põhjustab libediku limaskesta nõre, mis sisaldab endas rohkesti soolhapet.
  
• Kõrge happesus soodustab valkude lahustumist ja on üheks hüdrolüüsi soodustajaks.
  
• Samuti sisaldab limaskesta nõre valke lõhustavaid ensüüme, eelkõige pepsiini ja mõningal määral ka kümosiini.
  
• Pepsiin aktiveerub kõrge happesuse toimel ja selle abil toimub valkude lõhustumine pikaahelalisteks peptiidideks.
  
• Sellega pannakse alus valkude edasisele seedimisele seedetrakti järgnevates osades.
  
• Libediku kümosiinisisaldus on eriti suur piimavasikatel.
  
• Kümosiin toimib piima kaseiini esmase lõhustajana.
  
• Seda kümosiini omadust kasutatakse juustutootmisel piima kalgendamiseks laabiga.
  
• Looduslikku laapi toodetakse piimavasika libedikest
  
• Libedikust liigub küümus edasi soolestikku, mille kõige olulisem osa on peensool (joonis).
  
• Joonis: 1-libedik, 2-tühisool, 3-käärsool, 4-maks,
  5-sapipõis, 6-kõhunääre, 7-kaksteistsõrmik, 8- umbsool , 9-9-pärasool, 10- niudesool
  
• Libedikus tekkinud peptiidid stimuleerivad kõhunäärmes ehk pankreases ensüümide eritumist, mis on vajalikud seedeprotsesside jätkumiseks peensooles.
  
• Veise peensool on 40–52 m pikk ja see moodustab üle 80% kogu seedetrakti pikkusest
  
• Peensool jaguneb mitmeks erinevaks osaks.
  
• Neist esimene on umbes 1 m pikkune kaksteistsõrmik, mis paikneb kõhunäärme vahetus läheduses.
  
• Rohke veesisalduse tõttu on kaksteistsõrmikus liikuv küümus väga vedel, selle kuivainesisaldus jääb vahemikku 2–6%.
  
• Vatsajärgne seede ja toitainete imendumine
  
• Kaksteistsõrmikule järgneb peensoole pikim osa tühisool, kus toimub toitainete edasine lõhustamine pankrease nõres sisalduvate ensüümide (eelkõige trüpsiini, amülaasi, kümotrüpsiini, lipaasi ) abil.
  
• Lõhustatud toitainete pikemaahelalised saadused alluvad peensooles edasisele lõhustamisele, mida viivad läbi sooleseina näärmete ensüümid
  
• Peensooles toimuvad toitainete lõpliku seedumisega seotud lõhustumise ja lõhustamissaaduste imendumise protsessid, välja arvatud vatsakäärimisel moodustuvad lenduvad rasvhapped.
  
• Glükoos, aminohapped, pikaahelalised rasvhapped ja vitamiinid imenduvad tervikuna peensooles.
  
• Samuti imendub siin enamik mineraalainetest ja suur osa veest.
  
• Vee imendumine suurendab küümuse kuivainesisaldust nii, et peensoole lõpuosas on see umbes 8%.
  
• Peensoole lõpu moodustab sirgem lõik, mida nimetatakse niudesooleks. Sedakaudu suundub küümus edasi umb- ja käärsoolde.
  
• Peensooles imendub keskmiselt 75–85% rasvhapetest. Teatud puhkudel võib selle osakaal aga jääda isegi alla 55%. Leitud on, et rasvhappe ahela pikkus peensoolest imendumist ei mõjuta.
  
• Enamus imendunud rasvhappeid jõuab vereringesse lümfi kaudu, otse verre satub vaid vähene osa rasvhapetest.
  
• Süsivesikutest jõuab peensoolde vaid tselluloosi ja tärklist (vastavalt 40–70% ja 10–50% söödas olevast kogusest).
  
• Neist tselluloos (jääkkiuna) jääbki seedimata, sest peensooles puudub selleks vastav ensümaatiline süsteem.
  
• Tärklis aga seeditakse ning imendub glükoosina.
  
• Mineraalained imenduvad samuti peaasjalikult peensooles.
  
• Erandiks on magneesium , millest suur osa satub verre vatsast.
  
• Mineraalainete imendumine toimub kas osmoosi toimel või vastavate transportmehhanismide abil.
  
• Imendumise intensiivsus oleneb sööda koostisest, teiste mineraalainete olemasolust või puudumisest.
  
• Nii mõjutab kaltsium negatiivselt tsingi imendumist.
  
• Kaltsium ja fosfor aga peavad imendumiseks olema teatud vahekorras, muidu hakkavad need elemendid teineteisele pärssivalt mõjuma.
  
• Söödas sisalduvate vitamiinide kompleksühendid ( biotiin , folatsiin, niatsiin ja riboflaviin) lõhustatakse vatsas.
  
• Samas tekib vatsafermentatsiooni käigus hulgaliselt kõiki veeslahustuvaid vitamiine.
  
• Veeslahustuvate vitamiinide imendumine toimub enamasti passiivselt.
  
• Võrreldes spetsiaalsete transportmehhanismide abil imendumisega, on passiivne imendumine märgatavalt aeglasem , mistõttu märkimisväärne osa veeslahustuvatest vitamiinidest jääb imendumata.
  
• Näiteks riboflaviinist imendub vatsajärgses seedetraktis vaid umbes kolmandik.
  
• Suurt mõju veeslahustuvate vitamiinide imendumisele omavad mitmesugused soolad .
  
• Jämesooles puuduvad seedimist soodustavad näärmed, kuid tselluloosi seede seal vähesel määral siiski jätkub.
  
• See toimub jämesooles elava mikrofloora ensüümide toimel.
  
• Ühtlasi sünteesib see mikrofloora veise jaoks teatud määral ka organismile vajalikke vitamiine.
  
• Jämesooles imenduvad lõplikult seedeprotsessides lõhustatud süsivesikud, aga ka vitamiinid ja vesi.
  

LÜHIÜLEVAADE VEISEKASVATUSE AJALOOST
Ajalooline ülevaade
Veisekasvatus hõlmab veiste kehaehituse seost jõudlusega, veiste aretust, söötmist, pidamist ning hooldamist.
Veisteks nimetatakse kitsamas mõttes ainult pärisveiseid. Zooloogid peavad ulukveist tarvast kõikide tänapäeva veise- ja seebutõugude ainsaks ulukeellaseks. Tarvaste kehaehitus ja värvus erines piirkonniti: leidus helehallist kuni tumepruuni värvuseni loomi. Pullid olid lehmadest märksa võimsama kehaehitusega.
Viimane tarvalehm tapeti Poola territooriumil 1627. aastal. Seepärast on tarva kohta kirjandusest arvatavasti leida vähe andmeid. Tarva vanimateks kodustamiskeskusteks peetakse Indiat ja Pärsiat. Uurimistulemused näitavad, et tarvas kodustati 8000 ...2000 a e m a.
Kesk- Aasias kodustati tarvas umbes 8000...7000 a e m a. Muinas- Roomas ja Egiptuses tunti koduveist väga kauges minevikus, Kreekas 5. aastatuhandel e m a, Jeerikus 3500 a e m a. Tarva kodustamise üks vanemaid kohti on ka Kesk Euroopa (SCHLESWIG- HOLSTEIN ). Arvatakse, et Eesti territooriumil ei ole tarvast kodustatud. Koduveised saadi Lõuna- Euroopa rahvastelt.
Veis on tähtsam koduloom . Tänapäeval tegeldakse veisekasvatusega kõikides maailmajagudes. Parimad veisetõud on aretatud Euroopa paraskliimaga piirkondades. Neil on tihe karvkate ja nad taluvad halvasti üle 240 C soojust.
SEEBUD ja PÜHVLID taluvad palavat kliimat paremini. Nad on levinud Indias ja teistes palava kliimaga piirkondades.
17. sajandi keskpaigani olid veised Euroopas peamiselt tööloomadeks. Nende liha- ja piimajõudlus oli väike. Tol perioodil kujunes arvukalt välja kohalikke tõuge ja tõurühmi.
Linnade ja tööstuse arenedes suurenes nõudmine piima ja liha järele. Seepärast hakati aretama spetsiaalseid piima- ja lihatõuge.
Ajalooline ülevaade
Euroopas asusid esimestena arendama piimakarjakasvatust norralased, hollandlased , šveitslased ja inglased .
Piimatoodangut üle 1000 kg aastas või üle 8 kg päevas peeti 1800. aastal silmapaistvaks.
Tõugude ajaloo teine periood kestis 19. sajandi alguseni. Selleks ajaks olid Euroopast pärinevad veised levinud kõikidesse maailmajagudesse.
17. sajandil toodi Hollandist pärinevat karja ka Eestisse. 19. sajandil oli Loode- Euroopa karjast põlvnev mustakirju kari levinud juba kogu maakeral ning Põhja- ja Kesk- Euroopas oli see kujunenud domineerivaks.
18. sajandil alustatud süstemaatilise aretustööga kujundati Hollandis hollandi- friisi tõug (nimetatakse veel hollandi mustakirju, idafriisi või friisi tõuks).
18. ja 19. sajandil oli veisetõugude ajaloos suur tähtsus Inglismaa tõugudel. Ülemaailmse kuulsuse omandasid :
džörsi,görnsi,äärširi,šorthorni,herefordi ja aberdiin- anguse tõug.
Keskajal ja hiljem, eriti aga 19. sajandil said ülemaailmselt tuntuks Šveitsis aretatud simmentali ja šviitsi tõug. Šviitsi tõugu nimetatakse Šveitsis ja paljudes teistes maades pruuniks tõuks. Juba kauges minevikus oli Euroopa kõikides riikides punaseid veiseid, kes hiljem levisid Aasiasse .
Piimatõugudest on maailmakuulsateks saanud hollandi friisi, džörsi, äärširi, görnsi ja taani punane.
Lihatõugudest : herefordi, šorthorni ja aberdiin- anguse tõug.
Kombineeritud jõudlusega tõud: šviitsi, simmentali ning viimasel ajal on kiiresti levinud šarolee tõug.
VEISEKASVATUS EESTIS
Eestis oli veisekasvatus 17. saj. lõpul naturaalmajanduslik. Veisekasvatussaadusi toodeti tarbimiskohal (ka linnas). Kasvatati aborigeenset (kohalikku) karja ning piimatoodang oli väga väike. Veiseid hinnati peamiselt kui sõnnikutootjaid.
1624. aastal kasutati Purtse mõisas (Virumaal) juba hollandi tõugu sugupulli ning seal oli ka Hollandist toodud lehmi. Seega hakati 17. saj. kohalikku karja parandama hollandi tõuga.
18. saj. võeti veisekasvatuses suund lihakarjakasvatusele, sest sel ajal hoogustus viinatootmine, mis andis veiste nuumamiseks praaka. Mõisatesse toodi nuumamiseks halli stepitõugu veiseid Ukrainast.
A. Middendorff tõi 1862 . aastal angli tõugu veiseid oma mõisatesse.
1885. aastal anti Tartus välja Balti kubermangudes aretatud veiste kohta tõuraamat, mis oli loomulikult saksakeelne.
Esimene eestikeelne tõuraamat avaldati trükis 1918. aastal Tartus. Selles tõuraamatus olid andmed angli ja eesti maatõugu veiste kohta aastaist 1914...1918. Professor Jaan Mägi oli selle tõuraamatu koostaja ja organiseerija.
Taludes hakati lehmade individuaalset piimatoodangut, piima rasvasisaldust määrama, s.o. jõudluskontrolli tegema 1909. aastal.
1950. aastal hakati Eestis veiseid kunstlikult seemendama. See võimaldas aretusest kõrvaldada väheväärtuslikud pullid ning viljastada lehmad kõrgväärtuslike pullide spermaga.
KASV JA ARENEMINE
Arenemise all tuleb mõista organismi kvalitatiivset muutumist, tema diferentseerimist ja kujunemist keerukama struktuuri ja mitmekesisemate funktsioonide suunas.
Kasv on looma keha kvalitatiivne muutumine assimilatsiooni tagajärjel, mis avaldab organismi massi, kudede ja organite suurenemises.
Põllumajandusloomade kasvu ja arenemise võib jaotada järgmisteks perioodideks:
I Looteline periood (embrüonaalne periood)
1. Idulasperiood
2. Eellooteperiood
3. Looteperiood
Looteline periood algab pärast viljastumist sügoodi tekkimisega ja lõpeb sündimisega.
II Lootejärgne periood
1. Vastsündinuperiood 2. Piimaperiood 3. Sugulise küpsemise periood 4. Täiskasvanuperiood
5. Vananemis - ehk raukumisperiood
Lootejärgne periood algab noorlooma sünniga. Pärast sündimist tehakse kindlaks noorlooma sünnimass. Sel on nii bioloogiline kui ka majanduslik tähtsus. Suurema sünnimassiga loomi on tähtis eristada siis, kui neid loomi kasutatakse liha tootmiseks.
Piimalehmadeks kasvatatavatel vasikatel pole sünnimassil nii suurt tähtsust, sest ka väiksema sünnimassiga vasikatest on saadud häid piimalehmi. Vasikate liiga suur sünnimass (50-70 kg) ei ole hea, sest see põhjustab rasket sünnitust. Pullvasikad on harilikult suurema sünnimassiga.
Vastsündinuperiood kestab 2...3 nädalat. Seda perioodi iseloomustab kohanemine väliskeskkonna tingimustega. Noorloomal kujuneb termoregulatsioon, vereloome kandub maksast ja põrnast luuüdisse, arenevad närvi-, hormonaalne , fermentatiivne ja kaitsesüsteem. Esialgu söödetakse vastsündinut ternespiimaga, mis varustab teda antikehade, A- vitamiini ja globuliinidega, kutsub esile motoorseid ja sekretoorseid fuktsioone ning soodustab luude mineralisatsiooni.
Piimaperioodil on noorlooma põhiliseks söödaks liigile omane täispiim või sellele lähedase koostisega sööt. Et noored loomad ei suuda piimaperioodi algul kasutada teisi söötasid, siis antakse neile harilikult täispiima, piimaasendajat ja lõssi.
Piimaperioodi teisel poolel kohanevad noorloomad liigile omaste põhisöötadega. Noorveistele on soovitatav anda esmalt head heina, jõusööta, juurvilja karjamaarohtu ja silo. Pidada vasikaid karjamaal.
Sugulise küpsemise ehk puberteediperioodil arenevad noorloomadel intensiivselt suguorganid ja sekundaarsed sugutunnused . Kujunevad sugupoole omadused. Intensiivse üleskasvatamise korral hakkab lehmmullikas indlema kuue kuu vanuselt.
Et tema kasv ja areng ei ole vajalikul tasemel, siis ei seemendata (paaritata) teda enne 15-18 kuu vanuseks saamist. Pullmullikatel tekib paaritusrefleks samuti 5...6 kuu vanuselt, kuid suguloomadeks saab neid kasutada alles 12...15 kuu vanuselt.
Täiskasvanuperioodil on suguorganid saavutanud funktsionaalse täiuse, loomad annavad kõige paremaid järglasi ja neil on kõrgeim jõudlus. Produktiivloomi on vaja õigesti sööta ja pidada, siis pikendame nende eluiga ja saame suurt toodangut.
Vananemis- ehk raukumisperioodil ilmneb ainevahetuse langus ja toodangu vähenemine. See on tingitud seedeorganite taandarenemisest (hambad kuluvad, seedeorganid degenereeruvad, söödatasuvus väheneb), sugulise tegevuse langust (ahtrus), piimaorganite väärastusest jne. Loomad muutuvad väheproduktiivseks ja ebatasuvaks ning nad praagitakse karjast välja.
PÕLLUMAJANDUSLOOMADE KONSTITUTSIOON
Põllumajandusloomade konstitutsioon on kompleksne mõiste- see on organismi tähtsamate morfoloogiliste ja füsioloogiliste omaduste kogum.
Konstitutsioon on pärilik, kuid oleneb mõningal määral ka keskkonnatingimustest . Eri tootmistüübiga veised erinevad üksteisest füsioloogilistelt funktsioonidelt.
Konstitutsioonitüüpide klassifikatsioon šveitslase J. U. Duresti järgi:
* Hingamistüüp ( Typus respiratorius) on intensiivse ainevahetusega tüüp. Seda tüüpi veistel on toitainete hapendumine (biooksüdatsioon) intensiivne.
Neil on pikk kael , kitsas kere, kõrged jalad ja suhteliselt pikk nina.
Hingamistüüpi on piimaveised.
Roiete suur vahe ja nende tahapoole viltuse asetuse tõttu on loomadel pikk rinnakorv .
Piimaveised ehk hingamistüüpi veised on kolmnurkse kehaehitusega
Seedetüüp (Typus digestivus) on aeglase ainevahetusega tüüp.
Neil veistel on toitainete hapendumine vähem intensiivne kui hingamistüüpi veistel.
Seedetüüpi veistel on vähem mahukad seedeelundid. Neil on roiete püstise asetuse tõttu lühem rinnakorv.
Kael, pea ja kere on suhteliselt lühikesed, jalad madalad.
Seedetüüpi on lihaveised.
Lihaveised on ristkülikukujulise kehaehitusega.
P. Kulešovi klassifikatsiooni järgi on veistel kolm põhilist konstitutsioonitüüpi.
Piimaveiste tüübil (õrn-tihe) on õhuke nahk, kerge luustik, nõrgalt arenenud lihastik ning hästi arenenud seedeaparaat ja kopsud .
Lihaveiste tüübil (õrn-kohev) on tugevasti arenenud side- ja rasvakihiga kohev nahk, rikkalike rasvakihtidega mahukas lihastik ning peen luustik.
Kopsud ja seedeelundid on väiksemad kui piimatüübil ning piimanäärmed on nõrgalt arenenud.
Tööveise tüübil ( toores -tihe) on tugevasti arenenud nahk ja luustik. Lihastik on mõõdukalt arenenud, nahaalune kiht õhuke.
VARAVALMIVUS JA KASUTUSIGA
Varavalmivuse all mõistetakse loomade omadust areneda ja kasvada kiiremini, kui sellele liigile omane. Siis on võimalik looma varakult kasutada järelkasvu ning piima, liha ja muu toodangu saamiseks. Ilma, et see mõjuks halvasti looma elutegevusele ja edasisele arengule.
Varavalmivus
Varavalmivuse määramiseks võrreldakse uuritava rühma andmeid tõu keskmiste näitajatega. Varavalmivatel loomadel on väiksem pea, laiem kere, ümaramad roided ja lühemad jalad kui hiljavalmivatel loomadel. Neil vahetuvad hambad varem, lihaste ja rasvkoe kasv on kiirem. Varavalmivatel loomadel on intensiivsem ainevahetus , kuid nad on lühema elueaga ja vananevad varem.
Lihaloomade kasvatamisel tuleb taotleda kiiret varavalmivust. Sugu- ja tööloomade kasvatamisel, kelle puhul on oluline pikk eluiga, eelistatagu aga mõõdukat varavalmivust. Kui veisekasvatuses taotleda intensiivset piima- ja lihatootmist, on kasulik tõsta ka veiste varavalmivust. See võimaldab toota rohkem veiseliha, kiirendada karja käivet ja parandada liha kvaliteeti.
Loomade eluiga ja majandusliku kasutamise iga
ei lange kokku. Harilikult on esimene tunduvalt pikem kui teine.
Näiteks on veiste eluiga 20...25 aastat, lehmade kasutusiga 8...12 ja pullidel 4...6 aastat.
Lambad võivad elada 10...15 aastat, uttede kasutusiga 6...8 ja jääradel 4...5 aastat.
Sead võivad elada 15...20 aastat,
emiseid kasutatakse 4...5 aastat ja kulte 3...4 aastat.
Hobused võivad elada 35...40 aastat, täkkude ja märade kasutusiga on 18...20 aastat.
JÕUDLUS
Jõudluseks nimetatakse loomade võimet toota teatud tingimustes ja teatud ajavahemikul vajalik kogus kvaliteetseid loomakasvatussaadusi.
Põllumajandusloomade jõudlus oleneb nende pärilikest omadustest ja tingimustest, milles nad elavad.
Põllumajandusloomade aretuses tuleb tähelepanu pöörata nii toodangu kogusele kui ka selle kvaliteedile.
Jõudlusomaduste pärandumise seaduspärasusi on püütud selgitada eri tõugude ristamisega. Enamik ristamiskatseid näitab, et järglaste jõudlusomadused on vanemate omaduste suhtes vahepealsed.
Piimajõudlus
Piima annavad kõik imetajad, kuid inimene kasutab peamiselt veiste, kitsede ning osalt lammaste , hobuste ja kaamlite piima. Piimajõudlus määratakse teatud ajavahemikul toodetud piima koguse järgi, kusjuures võetakse arvesse piima keemilist koostist ja toiteväärtust.
Tähtsaim piimatootja on veis. Olenevalt tõust ning söötmis- ja pidamistingimustest võib piimatoodang kõikuda väga suurtes piirides.
Piima tähtsaimad koostisosad on rasv ja valk. Kõrgema rasva- ja valgusisaldusega piima toodavad kohalikud tõud (eesti maakari, dźörsi, jaroslavli jne.). Neile järgnevad piima-lihatõud (simmentali, šviitsi jne.), punased tõud (stepi punane, eesti punane, läti pruun jne.) ja mustakirjud tõud.
Piima rasva- ja valgusisaldusele avaldab pärilikkus otsustavat mõju.
Piimatoodangule mõjuvad rohkem väliskeskkonna tegurid.
Lehmade piimatoodang oleneb laktatsioonijärgust.
Laktatsiooniperioodi esimesel ja teisel kuul piimatoodang suureneb, hiljem aga järsult väheneb. Püsiv laktatsioonikõver tagab suurema toodangu.
Piima rasva- ja valgusisaldus on esimesel lüpsikuul kõrgem, langeb teisel lüpsikuul ja siis tõuseb kuni laktatsiooni lõpuni. Nimetatud omadused on pärilikud.
Peale pärilikkuse mõjutavad piimatoodangut
füsioloogilised ja väliskeskkonna tegurid:
- looma vanus,
- kinnis - ja uuslüpsiperioodi pikkus,
- lehma vanus esimesel poegimisel,
- kehamass,
- söötmis- pidamistingimused,
- lüpsitehnika jne.
Piimatoodangu arvestus võib toimuda piima igapäevase kaalumisega, mille alusel tehakse kokkuvõtted kuu- ja aastatoodangu kohta. Et piima igapäevane kaalumine on tülikas ja tööjõudu nõudev, siis on üle mindud väljavõttelisele piimatoodangu arvestamisele.
Et piima igapäevane kaalumine on tülikas ja tööjõudu nõudev, siis on üle mindud väljavõttelisele piimatoodangu arvestamisele.
Piimatoodangu määramist teatud ajavahemiku järel nimetatakse kontroll-lüpsiks. See võib toimuda kas 4, 3, 2 või 1 kord kuus olenevalt sellest, kui täpselt soovitakse piimatoodangut määrata.
Meie vabariigis on kehtestatud ühekordne kontroll-lüps kuus.
Karja piimatootmise majanduslikuks näitajaks on aastalehma keskmine toodang.
Selle leidmiseks on vaja arvutada keskmine aastalehmade arv ettevõttes:
Keskmine aastalehmade arv = kogu karja söötmispäevade arv aastas / 365 (liigaastal 366),
aastalehma keskmine piimatoodang = majandis toodetud piimatoodang aastas/ aastalehmade arv.
LIHAJÕUDLUS
Liha sisaldab peaaegu kõiki inimesele vajalikke toitaineid, mistõttu seda peetakse täisväärtuslikuks toiduaineks. Liha toiteväärtus oleneb looma liigist, toitumusest ja liha keemilisest koostisest. Liha kalorsus sõltub kuivaine- ja rasvasisaldusest. Inimtoidu seisukohalt on oluline sobiv valgu ja rasva vahekord, mis noorveiste ja broilerite lihas on kõige parem.
Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel.
Kehamass on kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehamassiga loomalt saadakse harilikult rohkem liha. Kehamassi määramiseks kaalutakse loom tapa eel.
Tapamass on lihakeha mass koos sisemise rasvaga.
Veistel eraldatakse veri , nahk, pea, siseorganid , eesjalad kuni randmeteni ja tagajalad kandadeni.
Lihakeha massi hulka rasva massi ei arvata.
Peekonsigadel kuulub tapamassi hulka ka pea, jalgade, naha ja ploomirasva mass.
Lindude tapamassi määramisel kaalutakse lihakeha koos pugude, südame, rasva ja jalgadega.
Tapasaagis on tapamassi ja tapaeelse kehamassi suhe protsentides. Tapasaagis oleneb looma liigist, toitumusest, vanusest , tõust ja sugupoolest:
- pull, härg = 49,7...64,8%,
- lammas = 49,4...59,6%,
- siga = 74,5...84,6%.
TÕU MÕISTE JA KUJUNEMINE
Tõug on ühte liiki kuuluvate koduloomade küllalt suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine,
välimik, majanduslikult kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonnatingimuste suhtes. Tal
peab olema kindel levila e. areaal .
VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON
Piimatõud – n.o aretatud suure piimajõudluse suunas.
Neil on kiire hästiarenenud hingamis- ja
vereringeorganid ning kiire ainevahetus, mis tagavad võimalikult suure hulga piima tekke udaras.
Neil on hästiarenenud näärmerikas ja hea verevarustusega udar.
Lihastik seevastu on tagasihoidlik, samuti
lihaomadused.
Lihatõud - seda tõugu lehmade piimatoodang on madal, sellest piisab tavaliselt järglase
üleskasvatamiseks. Aastas saadakse lehmalt 1500…2000 kg piima.
Nad on aeglase ainevahetusega ja flegmaatilise närvisüsteemiga.
Mõnedele lihaveisetõugudele on iseloomulik nn. topeltlihastik ehk Doppellender laudja osas.
Lihaomadused on head.
Kombineeritud jõudlusega n.o kahesuunalise jõudlusega tõud. Neil on küllalt kõrge
piimatoodang ja head lihaomadused. Olenevalt sellest kumb jõudluse liik on ülekaalus, liigitatakse need
omakorda liha-piima ja piima-lihatõugudeks
PIIMATÕUD
EESTI HOLSTEINI TÕUG (enne eesti mustakirju tõug) Tõug on aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel hollandi mustakirju tõuga. Aretusloo alguseks
võib lugeda 1838. aastat, mil tehti esimene edukas mustakirjute veiste import Hollandist. Hollandi tõug
levis parandaja tõuna eeskätt Põhja –Eestis.
EESTI HOLSTEINI TÕUG
Algselt nimetati hollandi ja kohaliku (aborigeense) tõu ristandeid eesti hollandi-friisi tõugu veisteks. Ristamise tulemusena kujunenud uus tõug sai 1951.a nimetuseks eesti mustakirju tõug.
Eesti mustakirju tõug oli kuni 1980-ndate aastateni hollandi mustakirju otsese mõju all. Tänu hollandi tõule muutus mustakirjute veiste kehaehitus kompaktsemaks, märgatavalt paranes lihastus ja suurenes piimajõudlus. Soovimatuks osutusid mitmed jalgade vead (püstiseis, halb sõrgade kuju) ja udaravead (nõrk keskside, rippudar). Samad vead olid omased ka mustakirjutele veistele Hollandis.
Alates 1976. aastast hakati seemendusjaamades kasutama USA-st imporditud pulle või spermat.
Holsteini tõu kasutamise tulemusena suurenes eesti mustakirju karja piimatoodang, paranes udara kuju, veidi vähem jalgade seis ja sõrgade kuju.
Holsteini tõu pikaajalise kasutamise tulemusena on eesti mustakirju tõug muutunud geneetiliselt üha enam sarnaseks holsteini tõuga. Seepärast kannab eesti mustakirju tõug alates 1998.a. uut nime – eesti holstein.
EESTI PUNANE VEISETÕUG
Eesti punane veisetõug on aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel angli ja taani punase tõuga.
Esimesed angli tõugu veised toodi akadeemik A. F. Middendorffi eestvõttel Saksamaalt Pööravere ja Hellenurme mõisa 1862. aastal. Eesmärgiks parandada kohalikku eesti karja. Sellega pandi alus eesti punase tõu kujunemisele. Neile lisaks toodi Eestisse punaseid veiseid Taanist .
1950-60-ndatel aastatel kasutati eesti punase tõu aretuses kõige enam taani punast tõugu.
Taani punane tõug suurendas eesti punast tõugu lehmade piimajõudlusnäitajaid märgatavalt. Suurenes ka lehmade kehamass.
20 aastaks loobuti taani punase tõu impordist, kuna arvati, et taani veised levitavad leukoosi (verevähk).
Uueks aretuskomponendiks valiti angli tõug. Esimesed pullid toodi Tartu
seemendusjaama 1972. aastal.
Erinevalt taani punasest tõust on angli tõug
suurema piima rasvasisaldusega, kuid väiksema piimatoodangu ja kehamassiga
1980-ndate aastate teisel poolel hakati uuesti kasutama taani punast tõugu pulle. Uute aretuskomponentidena hakati samal perioodil kasutama ka ameerika pruuni, šviitsi ja punasekirjut holsteini tõugu. Lisaks eelnimetatud tõugudele kasutatakse veel rootsi ja norra punasekirjut ning äärširi tõugu. Senised uurimused on näidanud, et eelistada tuleks lehmi, kes kannavad kolme erineva tõu geene: eesti punase, ameerika šviitsi ja punasekirju holsteini oma.
Eesti punast tõugu lehmade kehaehituses on eeliseks suhteliselt tugevad jalad ja sõrad ning kõrge piima rasva- ja valgusisaldus.
Probleemiks on rippudar, pikad ja jämedad nisad ning väikesevõitu kehamass. Eesti punast tõugu veiseid on ca 1/4 veiste üldarvust.
EESTI MAATÕUG (maakari)
Eesti maatõug on ajalooline tõug, mis kujunes välja koos eesti rahvuse kujunemisega. Loomad olid kohanenud siinse kliimaga, nad olid vähenõudlikud ja haigustele vastupidavad.
Nad olid väikesekasvulised (250-300 kg) ja väikese piimatoodanguga (1000 kg).
Süstemaatiline maatõu aretus algas 1910 .a., mil hakati regulaarselt kasutama lääne-soome tõugu sugupulle ja seati sisse maakarja tõuraamat.
Põhiliseks aretuskomponendiks ongi jäänud lääne-soome tõug, kuid kasutatud on ka džörsi tõugu ja vähesel määral punasekirjut holsteini
Maakarja veiste värvus varieerub helebeežist punaseni. Iseloomulik on sarvede puudumine ehk nudipäisus. Nende arvukus on pidevalt vähenenud, kuna see tõug ei ole suutnud teiste tõugudega konkureerida.
Kui 19.sajandi lõpul moodustasid maakarja veised 27% kogu veiste üldarvust, siis täna on see vaid 0,5% ehk ca 600 isendit. See tõug on kantud hävimisohus olevate tõugude nimekirja ning kuulub ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga säilitamisele. Eesti maakarja tõumärk on EK.
Eesti maatõu aretusega tegeleb Eesti Maakarjakasvatajate Selts.

• VEISTE PIDAMINE
  
• Noorkarja pidamine
  
• Noorkarja oleks soovitav pidada nii, et esmapoegimine toimuks umbes kaheaastaselt
  
• Vahetult pärast sündimist viiakse vasikad individuaal - või ühissulgu, kus neid peetakse 1...2 nädalat
  
• Esimese kolme päeva jooksul peavad vasikad saama ternespiima
  
• Hiljem minnakse üle naturaalpiima või piimaasendaja jootmisele
  
• Alates 8. elupäevast peavad vasikad saama vabalt kvaliteetset heina
  
• Individuaalsulus tohib pidada kuni 8- nädalasi vasikaid
  
• Individuaalsulud võivad paikneda nii hoones sees kui õues
  
• Vasikate individuaalsulud valmistatakse plastikust , puidust või vineerist
  
• Kõige odavam ja käepärasem materjal on okaspuit, kõige kallim aga plastik
  
• Mõned loomapidajad on kohandanud vasikate pidamiseks suured vedelikumahutid
  
• Ühissulus peab vasika kohta olema vähemalt 1,5 m2 põrandapinda. Ühissulu pindala sõltub vasika massist:
  
• * kuni 150 kg vasikatele - 1,5 m2;
  
• * 150...220 kg vasikatele - 1,7 m2;
  
• * üle 220 kg vasikatele - 1,8 m2.
  
• Ühte gruppi paigutatakse enam-vähem üheealised ja samasoolised loomad
  
• Noorloomade pidamiseks mõeldud hooned on üldjuhul puit- või teraskonstruktsiooniga kergehitised
  
• Väiksemate karjade korral peetakse noorloomi allapanukihil
  
• Suuremate karjade jaoks sobib kõige paremini puhkelatrites pidamine
  
• Allapanukihil pidamisel on võimalikud nii kald- kui horisontaalpõrandaga lahendused, mis on soovitatavalt eraldi söötmiskäiguga
  
• Nuum- ja lihaveiste pidamine
  
• Eestis on hakatud muu maailma eeskujul üha enam pidama spetsiaalseid lihaveisetõuge
  
• Nuumpulle on enamasti peetud lõas, kus palju tööaega kulutatakse asemete puhastamiseks
  
• Nuumpulle oleks soovitav pidada kas restpõrandal või sõnnikukihil
  
• Nuumveiseid peetakse üldjuhul aastaringselt laudas, mis võib olla nii soojustatud kui ka soojustamata välispiiretega
  
• Ühes grupis peetakse tavaliselt 5...10 enam- vähem ühevanust nuumpulli
  
• Rühmsulgude piirded valmistatakse tavaliselt terastorudest, nende kõrgus põrandast (sügavallapanu tasapinnast) peab olema vähemalt 1,4 m
  
• Lihaveiste pidamiseks mõeldud laudad on üldjuhul soojustama välispiiretega
  
• Veiste lõaspidamine
  
• Veiste lõastatult pidamine õigustab ennast kõige paremini väiksema karja puhul, kus eraldi lüpsiplatsi ehitamine ei ole majanduslikult otstarbekas
  
• Lõaspidamise eeliseks loetakse võimalust loomade individuaalseks kohtlemiseks
  
• Puudused on raskused aseme puhtana hoidmisel ning suurem inimtöökulu
  
• Kindlasti peavad lõaspidamislaudad olema korralikult soojustatud
  
• Lõaspidamislauda kõige tähtsamaks tehnoloogiliseks detailiks on ase, millel loom on sunnitud veetma suurema osa elust
  
• Kogu toiming on seotud looma asemega
  
• Iga aseme juurde viiakse vajalikud söödad, joogivesi , allapanu ja muud looma eluks vajalik
  
• Aset peab perioodiliselt puhastama, kusjuures iga päev tuleb sinna lisada piisav kogus allapanu
  
• Aseme mõõtmed peavad vastama looma keha mõõtmetele
  
• Samas ei tohi ase olla ka liiga suur
  
• Liiga pikka aset on raske puhtana hoida
  
• Lõaspidamislaudas paiknevad asemed tavaliselt kahes reas
  
• Suuremates lautades ka kolmes või neljas reas.
  
• Kaherealised laudad võivad olla nii ühise söötmis- kui ka ühise sõnnikukäiguga
  
• Söötmise hõlbustamiseks eelistatakse sageli ühise söötmiskäiguga lahendusi
  
• Loomade asemetel põiki pööramise takistamiseks paigutatakse asemete vahele (või vähemalt iga teise aseme järele) eralduskaar
  
• Lamamisasemele sattunud virtsa kiire sõnnikurenni valgumise tagamiseks ehitatakse ase sõnnikurennisuunalise 2...3% kaldega
  
• Sobivamad allapanumaterjalid on hekselpõhk ja saepuru
  
• Turvast kasutatakse samuti, kuid ta on kallis ja tolmab enam kui teised allapanuliigid
  
• Veiste puhke - söötmislatrites pidamine
  
• Veiste puhke- söötmislatrites (kombilatrites) pidamine erineb lõastatud pidamisest vaid selle poolest, et loomad on lõastamata ning lüpsmine toimub lüpsiplatsil
  
• Kõikide asemete ning aseme ja söödalava vahel on piirded, mis üheskoos moodustavad latri
  
• Loomad suletakse latrisse söömise või traktoriga sõnniku väljalükkamise ajaks
  
• Muul ajal võivad loomad sõnnikukäigus vabalt ringi liikuda
  
• Loomade sulgemine puhke- söötmislatrisse toimub tagantpoolt kapronköiega (tekib neljast küljest suletud sulg)
  
• Virtsa äravalgumise tagamiseks ehitatakse ase sõnnikukäigupoolse 2...3% kaldega
  
• Veiste sõnnikukihil pidamine
  
• Veiste sõnnikukihil pidamine on vabapidamise üks vorme, kus loomade puhke- ja lamamisala puhastamine sõnnikust toimub vastavalt vajadusele 1 või 2 korda aastas (madala laega laudas sagedamini)
  
• Veiste puhtuse ja heaolu tagamiseks laotatakse sõnnikukihile piisavas koguses allapanu (üldjuhul põhku).
  
• Sõnnikukihil pidamist peetakse veiste heaolu seisukohalt üheks parimaks võimalikuks lahenduseks
  
• Puuduseks on suure koguse allapanupõhu vajadus
  
• Sõltuvalt lamamisala põranda kaldest ja sõnnikukihi eemaldamise viisist lamamisalalt jagatakse pidamisviisid:
  
• * Sügavallapanuga laudas peaks lehma 100 kg eluskaalu kohta olema keskmiselt 1m2 lamamisala pinda, seega 5...7 m2
  
• Veiste sügavallapanul pidamisel tuleb arvestada, et sõnnikukiht loomade puhke- ja lamamisalal kasvab
  
• Kui sõnnikukiht on tõusnud söödalavaga ühele tasapinnale, tuleb söödalava (söödaküna) tõsta kõrgemale või vedada üleliigne sõnnik laudast välja
  
• Sellist pidamisviisi nimetatakse ühealaliseks sügavallapanul pidamiseks
  
• Paigutades söödalava ja puhkeala vahele perioodiliselt puhastatava käigu, ei ole söödaküna vaja kõrgemale tõsta
  
• * Ühealaline sügavallapanuga laut
  
• Sellisel laudal paikneb söödalava vahetult loomade lamamisala kõrval
  
• Päevane allapanuvajadus on 10...15 kg looma kohta
  
• Kui eeldame, et lehm toodab ööpäevas 50 liitrit sõnnikut ja virtsa, tekib kuus 2...2,2 m3 kinnitallatud tahkesõnnikut
  
• Kui lamamisala pindala on looma kohta 6 m2, kasvab sõnnikukiht kuus 33...35 cm
  
• Ühe alaga sügavallapanul pidamist kasutatakse vaid noorkarja ja lihaveiste pidamiseks
  
• * Kahealaline sügavallapanuga lehmalaut
  
• Sellises laudas saavad loomad liikuda kahel alal: söömiskäigus ja sügavallapanuga puhkealal
  
• Söömiskäigu laius on 3...4 m. Söömiskäiku tuleb puhastada vähemalt üks kord päevas, lamamisalalt veetakse sõnnik välja 1...2 korda aastas
  
• Lauda sügavallapanuala ise on nagu katusega sõnnikuhoidla, mis peaks mahutama kogu talveperioodi sõnniku
  
• Talveperioodil kasvab sügavallapanukiht 1,2...1,5 m paksuseks (põhu kogus 10 kg looma kohta päevas)
  
• Lauda sisekõrgus valitakse lähtuvalt sõnnikuseadmete töökõrgusest (harilikult 5...6 m)
  
• Külmlauda planeerimisel on soovitatav söötmiskäik ehitada hoone lõunakülge
  
• Sellisel juhul võib söötmiskäigu välisseina ära jätta või katta see tuulevõrgu või ülestõstetava kardinaga
  
• Enamasti paikneb söömiskäik ümbritsevast maapinnast veidi kõrgemal
  
• Selliselt saab vältida sade- ja sulavete lautavalgumist
  
• Sügavallapanuga ala paikneb üldjuhul maapinnast allpool.
  
• Lauta ümbritsev maapind tuleb planeerida nii, et pinnavesi ei saaks valguda vastu hoone seinu
  
• Sõnnikuga kokkupuutuvate seinte juures tuleb kindlasti võtta arvesse sõnnikukihi poolt seinale kanduv külgsurve
  
• * Kaldpõrandal pidamine sai alguse Kesk-Euroopa mägialadelt (Šveits, Lõuna-Saksamaa)
  
• Puhke- ja lamamisala põranda kalle on 6...10%
  
• Allapanu (peenestatud põhk) laotatakse lamamisala ülemisele veerandile
  
• Mida rohkem allapanu, seda enam seguneb põhk virtsa ja sõnnikuga
  
• Kaldpõranda alumisse serva jõudnud sõnnikukiht murdub umbes 20 cm kõrguse astme kohalt sõnnikukäigu horisontaalsele põrandale
  
• Sealt edasi lükatakse sõnnik traktori või sõnnikukraabi abil vastavalt vajadusel sõnnikuhoidlasse
  
• Kaldpõrandaga lauda töölehakkamise eeltingimuseks on küllaldane surve sõnnikukihile, mis kutsuks esile sõnnikukihi allalibisemise.
  
• Loomade mass peab olema vähemalt 180 kg.
  
• Lisaks sellele tuleb tagada loomade optimaalne arv lamamisalal, et süsteem funktsioneeriks ning loomad saaksid normaalselt puhata
  
• Kaldpõrandaga laut peab olema pidevalt töös. Kui lamamisala on vahepeal loomadest tühi, kuivab sõnnik põranda külge kinni
  
• Selleks, et kaldpõrand jälle toimima hakkaks, on vaja kogu pind sõnnikust puhastada, tuua uus kiht allapanu, see veega niisutada, tuua veel kiht allapanu ja siis lasta loomad peale
  
• Sarnaselt sügavallapanul pidamisele võivad ka kaldpõrandaga laudad olla nii ühe- kui kahealalised
  
• * Ühealalises kaldpõrandaga laudas paiknevad nii loomade puhke-, jalutus- kui söömisalad ühes ruumis
  
• Söötmiskäik asub enamasti kaldpõranda ülemises servas
  
• Söödalava ääres paiknev kaldpõrand, mis on loomade söömiskäiguks, tehakse 1,5 m ulatuses väiksema kaldega kui ülejäänud kaldpõrand
  
• * Kahealalises kaldpõrandaga laudas on söötmiskäigu ja lamamisala vahel horisontaalne söömis- ja jalutuskäik
  
• Veiste puhkelatrites pidamine
  
• Puhkelatreid hakati esmakordselt kasutama 1960. aastatel Põhja-Ameerikas.
  
• Puhkelatrites pidamine annab loomale võimaluse vabalt liikuda.
  
• Puhkelatritega lautades toodetakse allapanu vähese kasutamise tõttu vedelsõnnikut
  
• Puhkelatter koosneb kahest erineva funktsiooniga alast: loomade lamamisasemest ja ülestõusmiseks vajalikust peatsoonist (lamamisaseme ees olev täiendav pind).
  
• Puhkelatrite asemed võivad olla ehitatud väga erinevatest materjalidest
  
• * Betoonist lamamisasemed - lihtne ehitada, kuid looma jaoks ebamugavad ja kahjustavad jalgu (eriti põlvi). Kahjulikku mõju saab tunduvalt vähendada rohke allapanuga, veelgi parema tulemuse annavad betoonpinnale kinnitatud madratsid või ca 5 cm paksused kummimatid
  
• * Kummist asemematid - ca 1 cm paksused kõvad kummimatid, mis ei pehmenda oluliselt looma aset ning muutuvad märjaks saades libedaks
  
• *Pinnasasemed - ehitatakse savist, odavad ning vajavad vähe hooldust. Aeg-ajalt tuleb tekkinud konarused ja lohud siluda, lisades vajaduse korral täiendavat pinnast. Parema mugavuse tagamiseks tuleb kasutada rohket allapanu
  
• *Puitplankudega kaetud asemed - eelnevalt tihendatud pinnasase kaetakse okaspuidust plankudega. Plangud kaetakse omakorda ca 15 cm paksuse allapanukihiga, mis muudab aseme looma jaoks pehmeks ning imab enesesse niiskust. Oluline on jälgida, et puitplangud oleksid terved, muidu võivad loomad ennast vigastada
  
• * Liivase - eelnevalt korralikult tihendatud pinnasekihile pannakse ca 15...20 cm paksune liivakiht. Liivase tagab loomale piisava mugavuse, sõnnikukäiku sattunud liiv muudab need vähem libedaks. Ka ei soodusta liiv udarahaiguste levikut. Liiva ainsaks puuduseks on selle abrasiivne toime metallosadele ning kiire settimine sõnnikuhoidla põhja. Eestis võib takistuseks saada ka liiva liiga kõrge hind
  
• * Autokummidega stabiliseeritud pinnnasase - korralikult tihendatud pinnasele laotatud autokummid täidetakse 2/3 ulatuses hoolikalt vedela savipinnasega, mis kuivades tardub. Ülejäänud osa täidetakse rohke allapanuga. Eelnevalt toodud uurimuse alusel sellised asemed loomadele siiski ei meeldi
  
• * Betoonpinnale kinnitatud madrats - loomade poolt kõige rohkem eelistatud, allapanuvajadus minimaalne. Puuduseks kõrge hind
  
• * Geotekstiiliga kaetud lamamisase - ca 15 cm paksune tihendatud põhust, heintest või höövlilaastudest kiht kaetakse getotekstiilkangaga. Aluskihi siledust tuleb pidevalt jälgida, vajadusel tasandada või lisada täiendav kogus allapanu
  
• Puhkelatrid ehitatakse väikese 2...6 % sõnnikukäigupoolse langusega. Selline langus on piisav ka asemele sattunud vedelike sõnnikukäiku valgumiseks. Mõnedes lautades antakse puhkelatritele ka 3 % põikkalle
  
• Sellisel juhul heidab enamik loomadest puhkama ühele küljele, mis aitab ära hoida udarate vigastusi kõrvallatrites lamavate veiste jalgade poolt. Et vältida sõnniku sattumist puhkeasemetele, tõstetakse need sõnnikukäigu tasapinnast ca 20 cm võrra kõrgemale
  
• Puhkelatritega laut koosneb söötmis-, söömis- ja sõnnikukäigust ning puhkelatritest. Ideaalis on iga looma jaoks igal ajahetkel olemas lamamis- ja söömiskoht
  
• Lehma puhkelatri laius on tavaliselt 1,2 m.
  
• Söömisfront 0,6...0,75 m.
  
• Seega ühe puhkelatri laiuse söödafrondi kohta võib olla kaks puhkelatrit
  
• VABAPIDAMINE
  
• Kõigis vabapidamisega lüpsikarjalautades oleks soovitav, et seal oleks poegimisosakond ning samuti ka haigete loomade osakond
  
• Aastaringse poegimise korral peaks poegimisosakond korraga mahutama 3 % lehmadest
  
• Ka haigete loomade osakond peab korraga mahutama 3 % lehmadest
  
• VEISTE JOOTMINE
  
• Piisava koguse kvaliteetse joogiveeta on loomakasvatus mõeldamatu.
  
• Farmides vajatakse vett loomade jootmiseks, lüpsi- ja piimajahutusseadmete pesemiseks ning laudatöötajate hügieenivajaduste rahuldamiseks.
  
• Samuti on vajalik kustutusvee saamine võimaliku tulekahju korral.
  
• Mahepõllumajanduslikult peetavatel veistel peab kvaliteetne joogivesi alati kättesaadav olema
  
• Kõrgetoodangulised lehmad kulutavad päevas söömisele ca 6 tundi, joomisele vaid 5...10 minutit.
  
• Ühe minuti jooksul joob veis ca 15...20 l.
  
• Loomade jootmiseks kuluv joogivee kogus sõltub eelkõige loomade piimatoodangust ning sööda kuivainesisaldusest
  
• * NOORLOOMAD vanuses 0...12 kuud tarbivad ööpäevas 2...15 liitrit vett.
  
• * NOORLOOMAD vanuses 13...24 kuud tarbivad ööpäevas 15...35 liitrit vett.
  
• * KINNISLEHMAD tarbivad ööpäevas 30...60 liitrit vett
  
• * LÜPSILEHMAD:
  
• * piimatoodang 10 kg tarbivad ööpäevas 30...60 liitrit;
  
• * piimatoodang 20 kg tarbivad ööpäevas 80...100 liitrit;
  
• * piimatoodang 30 kg tarbivad ööpäevas 110...150 liitrit;
  
• * piimatoodang 40 kg tarbivad ööpäevas 140...200 liitrit
  
• POEGIMISVAHEMIK
  
• * Poegimisvahemik moodustub laktatsiooni- ja kinnisperioodist
  
• * Keskmise toodanguga lehmade normaalne poegimisvahemik on 365 päeva
  
• * Uuslüpsiperiood ehk servisperiood kestab poegimisest kuni järgmise tiinestumiseni
  
• * Laktatsiooniperiood on ajavahemik poegimisest kuni kinnijätmiseni.
  
• * Tiinusperiood veistel 283 päeva
  
• * Tiinusperioodi pikkus on pullvasika korral 2 päeva pikem kui lehmvasikal.
  
• Kaksikute emakasisene arenemisperiood on umbes 3,5 päeva lühem kui üksikvasikal.
  

• VEISEKASVATUS
  
• JÕUDLUSKONTROLL
  
• Täpne algarvestus ja regulaarne jõudluskontroll peaksid olema rakendatud kõigis põllumajandusettevõtetes, kus eesmärgiks on karja jõudluse parandamine aretustööga
  
• LOOMADE MÄRGISTAMINE püsivate ja selgesti loetavate inventarinumbritega on algarvestuse esimeseks võtteks, milleta ei ole mõeldav ka jõudluskontroll
  
• Inventarinumber pandi varem veise paremasse kõrva. Alates 2000. aasta jaanuarist pannakse kollane kõrvamärk ehk nn. euromärk mõlemasse kõrva.
  
• Veis märgistatakse kahe kõrvamärgiga, millel põllumajanduslooma kordumatu ja eluaegne registreerimisnumber (registrinumber).
  
• Kõrvamärk kinnitatakse veise kummassegi kõrva 20 päeva jooksul alates looma sündimise päevast.
  
• Kui veise märgistamiseks kasutatakse ka elektroonilist kõrvamärki, mis sisaldab teavet vähemalt kõrvamärgil nähtava teabe kohta, kinnitatakse see veise vasakusse kõrva.
  
• Uue looma sünd on alati suure tähtsusega. Kui vasikas sünnib, siis hiljemalt 24 tunni jooksul oleks soovitav vasikas märgistada
  
• ALGARVESTUS
  
• Lehmade pidamisel on vaja neid üksteisest eristada. Selleks on veisefarmides igal loomal nimetahvel.
  
• Tumedale nimetahvlile kantakse lehma inventarinumber, isa nimi, isa number, sünniaeg, eelmise laktatsiooni toodang, viimase poegimise aeg, planeeritud seemenduse aeg, tegeliku seemenduse aeg.
  
• Lehma nimetahvlil on ka teine pool, harilikult söödakäigupoolne külg, kuhu võib märkida: jõusöödakoguse, šrotikoguse, juurviljakoguse, kartulikoguse jne.
  
• Noorkarjaraamatusse märgitakse iga sündinud vasika (samuti ostetud noorlooma) kohta lisaks tema inventarinumbrile veel
  
• sugu, sünniaeg, põlvnemine (nii ema- kui ka isapoolne ),
  
• tõulisus, sünnimass, kehamass (pärast igakordset kaalumist), hindamise tulemused.
  
• Millistest allikatest need andmed saadakse?
  
• Veiste poegimise,
  
• kaalumise,
  
• rühmast rühma liikumise ,
  
• hukkumise ,
  
• praakimise aktidest.
  
• Samuti poegimiste ja seemenduste (paarituste) registrist.
  
• Karjaraamat- kartoteegist.
  
• Ostetud loomade tõutunnistustelt.
  
• Kontroll- lüpside leht (laudaraamat) on lehmade jõudluskontrolli algvormiks, mida peetakse laudas ja kuhu märgitakse iga lehma kontroll- lüpside andmed:
  
• piimatoodang,
  
• piima rasva %,
  
• piima valgu %,
  
• somaatiliste rakkude arv (SRA) ühes ml-s piimas,
  
• karbamiidi kogus.
  
• Jõudluskontrollist saadakse tabulogrammid lehmade individuaalsete andmete (kuu-, aasta- ja laktatsioonitoodangute) kohta.
  
• Seda võib nimetada karjakontrollraamatuks.
  
• Poegimis- ja (paaritus-) seemendusregister avatakse aasta algul.
  
• Sellesse kantakse kõik lehmad ja sel aastal seemendamisele kuuluvad mullikad.
  
• Igas karjas oleva lehma kohta märgitakse viimase poegimise ja seemendamise aeg ning vastavalt sellele planeeritud kinnijätmise ja loodetava poegimise aeg.
  
• Samuti ka kuu, millal tuleb lehma uuesti seemendada. Hiljem märgitakse tegelik kinnijätmise ja poegimise kuupäev ning andmed sündinud vasika või vasikate kohta.
  
• Samuti märgitakse juurde andmed kõigi seemenduste kohta (kuupäev, kasutatud pulli sperma või paaritamiseks kasutatud pulli andmed), tiinuse kontrolli tulemused, andmed abortide ning lehma või mullika karjast väljaviimise kohta.
  
• Karjaraamat on veiste tõuaretuse põhiraamat. Siia märgitakse iga lehma ja sugupulli päritolu ja eluaegse kasutamise andmed. Karjaraamat koosneb kartoteegikaartidest. Põhikaartideks on lehma- ja pullikaardid.
  
• Lehmakaart avatakse esmakordselt poegimisel või karja toomisel ( ostmisel ) ning pullikaart pulli kasutuselevõtmisel.
  
• Individuaalkaardi avamisel kantakse sellele looma
  
• - inventarinumber,
  
• - sünniaeg ja -koht,
  
• - tõug,
  
• - tõulisus,
  
• - põlvnemine,
  
• - jõudlusnäitajad
  
• - jt. juba teada olevad andmed.
  
• Riiklikku tõuraamatusse märkimisel kantakse individuaalkaardile tõuraamatu märk ja number.
  
• Iga aasta algul kantakse individuaalkaardile andmed looma kasutamise tulemuste kohta eelmisel aastal.
  
• Lehmakaardile kirjutatakse aasta- ja laktatsioonitoodangud ning laktatsiooniperioodi iseloomustavad andmed.
  
• Samuti andmed poegimise või abordi, viljastava seemendamise või saadud vasika (vasikate) kohta.
  
• Igal aastal kantakse kaardile ka loomade boniteerimise tulemused.
  
• Viimaseks märkuseks veiste individuaalkaardil on veise väljaviimise aeg ja põhjus.
  
• Aasta kokkuvõtete kaardile kantakse põllumajandusettevõtte koond - ja keskmised andmed aastate viisi.
  
• Karja ajaloo kaardil kirjeldatakse lühidalt karja ajalugu ja aretussuunda, iseloomustatakse karja tõulist koosseisu ja toodangutaset etappide kaupa ning märgitakse ära väljapaistvamad loomad.
  
• Lehmade valik on kõige täpsem tema enda toodangute järgi.
  
• Aretusrühma valitakse jõudluselt, põlvnemiselt ja välimikult parimad lehmad.
  
• Pullmullikad tavalistes tootmismajandites realiseeritakse lihaks.
  
• PIIMAJÕUDLUSE ARVESTUS
  
• Piimajõudluse andmed on vajalikud:
  
• * tõuaretustöö korraldamiseks;
  
• * loomade tervise (eriti udara ja jalgade tervise) ja söötmise hindamiseks;
  
• * piimatootmise tasuvusest ülevaate saamiseks;
  
• * tulemuslikuks teaduslikuks uurimistööks
  
• Lehmade piimajõudluse hindamiseks arvestatakse järgmiste perioodide toodanguid:
  
• 1. I laktatsiooni 100 päeva toodang, mis on vajalik selleks, et saada võimalikult kiiresti ülevaadet pullide tütarde piimajõudluse kohta, mis omakorda on aluseks pulli aretusväärtuse hindamisel.
  
• 2. 305 päevaste või sellest lühema lõppenud laktatsioonide piimajõudlus.
  
• 305 päeva on rahvusvaheliselt kokkulepitud ehk nõndanimetatud standardiseeritud laktatsiooniperioodi pikkus. See võimaldab loomi omavahel võrrelda. Kui lehma laktatsiooniperioodi pikkus on pikem kui 305 päeva, siis enampäevi arvesse ei võeta. Kui laktatsiooniperioodi pikkus on vähem kui 305 päeva, siis võetakse arvesse tegelik päevade arv.
  
• Lehma aborteerumisel, see on tiinuse katkemisel, 210. või varasemal tiinuspäeval laktatsioon ei katke . Pärast aborti saadud piim kuni kinnijätmiseni arvestatakse selle laktatsiooni piimatoodangu hulka, mis algas viimasel poegimisel enne aborti. Lehma enneaegne sünnitus, see on alates 211 tiinuspäevast, loetakse uue laktatsiooni alguseks. Enneaegne sünnitusele eelnenud laktatsioon loetakse lõppenuks ja selle kohta tehakse kokkuvõte
  
• 3. tegeliku laktatsiooni toodang. Arvestatakse tegelik piimatoodang tegeliku laktatsiooniperioodi kohta.
  
• 4. kontrollaasta toodang. Toodang, mis on saadud lehmalt vahemikus 01.jaanuar-31. detsember (365-366 päeva toodang).
  
• 5. eluaja toodang. Lehmalt tema eluaja jooksul saadud toodang.
  
• Lehma piimajõudlust hinnatakse piimatoodangu, piima rasva- ja valgusisalduse ning rasva- ja valgutoodangu alusel.
  
• PIIMAJÕUDLUST väljendatakse kirjapildis: 305-9000-4,0-360-3,0-270-630, mis tähendab, et 305 päevase laktatsiooni piimatoodang - 9000 kg, rasvasisaldus - 4.0 %, piima rasvatoodang - 360 kg, valgusisaldus - 3,0 %, piima valgutoodang - 270 kg, rasva- ja valgutoodang kokku - 630 kg.
  
• Veel määratakse iga lehma piimaproovist suhkru- ja karbamiidisisaldus ning bakterite ja somaatiliste rakkude arv (SRA). Karbamiidi sisalduse abil hinnatakse söötmise taset. SRA alusel hinnatakse nii piima kvaliteeti kui ka udara tervist
  
• Piimajõudlusnäitajaid võime arvutada kuu, 100 päeva, 305 -päeva laktatsiooni, tegeliku laktatsiooni, kontrollaasta või eluaja kohta.
  
• Toodangu arvutamisel kasutatakse interpolatsioonimeetodit.
  
• Piimatoodang, kg = I0P1+I1x(P1+P2):2+I2x(P2+P3):2...jne.
  
• Rasvat., kg = I0R1+I1x(R1+R2):2+I2x(R2+R3):2...jne.
  
• Rasv, %=(Rasv, kg : Piim, kg) x 100
  
• I0 - laktatsiooniperioodi alguspäeva ja esimese kontrollpäeva vaheline intervall päevades
  
• I1, I2, I3 jne - kontrollpäevade vaheline intervall päevades ehk kontrollperioodi pikkus see on- päevade arv kontroll- lüpsipäevale järgnevast päevast kuni järgmise kontroll- lüpsipäevani (kaasa arvatud)
  
• P1, P2, P3 jne - ühe kontroll- lüpsipäeva piimakogused, kg
  
• SELGITUS
  
• Kontroll- lüpsid lehmal KIRJAK
  
• kgRasv, kuupäevpiika, %Valk, %10.0327,04,182,9815.0421,04,192,8512.0521,03,633,05
  
• Arvuta APRILLIKUU piimajõudlusnäitajad interpolatsioonimeetodil
  
• Piima päevas, kg ajavahemikul 11.03...15.04=(27+21):2=24 kg
  
• Piima päevas, kg ajavahemikul 16.04...12.05=(21+21):2=21 kg
  
• APRILLIKUU piimatoodang = 15 päeva (01.04...15.04)x24 kg + 15 päeva (16.04...30.04)x21kg = 675 kg
  
• RASVATOODANG aprillis arvutatakse analoogselt, lähtuvalt, rasvasisaldusest ja piimatoodangust.
  
• RASV, kg.
  
• Kõigepealt leitakse rasvatoodang päevas erinevatel perioodidel
  
• Märtsis: (27x4,18):100=1,1 kg
  
• Aprillis: (21x4,19):100=0,9 kg
  
• Mais: (21x3,63):100=0,8 kg
  
• Keskmine päevane rasvat. ajavahemikus 11.03...15.04:
  

(1,1+0,9):2=1,0 kg

• Keskmine päevane rasvat. ajavahemikus 16.04...12.05:
  

(0,9+0,8):2=0,8 kg
Aprillikuu RASVATOODANG on (1,0x15)+(0,8x15)=27 kg

• Keskmine RASVASISALDUS aprillis saadakse:
  
• (aprillikuu rasvatoodang : aprillikuu piimatoodang)x100
  
• (27:675) x 100 = 4,0%
  
• Täpselt sama süsteemi järgi arvutatakse ka piima VALGUTOODANG JA VALGUSISALDUS !
  
• TOODANGU ARVUTAMISEL TULEB SILMAS PIDADA JÄRGMISI MOMENTE:
  
• 1. Looma kinnijätmise kuupäeva ja karjast väljamineku päeva toodangu arvestamisel arvesse ei võeta. Piimatoodangu arvestamisel võetakse aluseks viimase kontroll- lüpsipäeva toodang enne kinnijätmist või karjast väljaminekut.
  
• NÄIDIS: Lehm viidi lihatööstusesse 20.03. Kontroll- lüps toimus 14.03. Piimatoodang oli 20 kg. Seega oli lüpsipäevi (15.03...19.03 k.a.). Sellel perioodi piimatoodang oli 5x20 =100 kg
  
• 2. Poeginud või karja juurdetoodud lüpsva lehma toodangut hakatakse arvestama poegimise või karja juurdetoomise päevast alates
  
• 3. Kui lehm poegis pärast antud kuu kontroll- lüpsipäeva, siis toodangu arvestamisel võetakse aluseks järgmise kontroll- lüpsi andmed
  
• 4. Laktatsiooni kogutoodangu leidmiseks summeeritakse kõigi poegimise ja kinnijätmiste vaheliste kontrollperioodide piimatoodangud
  
• 5. 305- päevase laktatsioonitoodangu arvutamisel arvestatakse laktatsiooni algusest kuni 305. päevani või lühema laktatsiooni korral kõigi kontrollperioodide piimatoodangut
  
• 6. Kontrollaasta piimatoodang saadakse INTERPOLATSIOONIMEETODIL arvutatud kontrollaasta kontrollperioodide piimatoodangute liitmisel
  
• Karja aastase piimatoodangu arvutamisel liidetakse kõigi kontrollaasta (01.01...31.12) jooksul karjas olnud lehmade kontrollaasta piimatoodangud. Saadud summa jagatakse aastalehmade arvuga ja saadakse keskmine piimatoodang lehma kohta aastas.
  
• 6. Kontrollaasta piimatoodang saadakse INTERPOLATSIOONIMEETODIL arvutatud kontrollaasta kontrollperioodide piimatoodangute liitmisel
  
• Karja aastase piimatoodangu arvutamisel liidetakse kõigi kontrollaasta (01.01...31.12) jooksul karjas olnud lehmade kontrollaasta piimatoodangud. Saadud summa jagatakse aastalehmade arvuga ja saadakse keskmine piimatoodang lehma kohta aastas.
  
• 6. Kontrollaasta piimatoodang saadakse INTERPOLATSIOONIMEETODIL arvutatud kontrollaasta kontrollperioodide piimatoodangute liitmisel
  
• Karja aastase piimatoodangu arvutamisel liidetakse kõigi kontrollaasta (01.01...31.12) jooksul karjas olnud lehmade kontrollaasta piimatoodangud. Saadud summa jagatakse aastalehmade arvuga ja saadakse keskmine piimatoodang lehma kohta aastas.
  
• AASTALEHM on arvestuslik lehm, mis arvutatakse kogu karja söötmispäevade summa jagamisel päevade arvuga aastas.
  

SÖÖTMISPÄEVADEKS loetakse kõik päevad, mil lehm oli karjas, välja arvatud tema karjast väljaviimise päeva.
Mullika poegimise kuupäev ja lehmade karja tuleku päev (osteti mujalt karjast) arvatakse lehmade söötmispäevade hulka.

• PIIMAJÕUDLUSE ARVESTUS
  
• NÄIDIS: Aasta algusest kuni aasta lõpuni oli karjas 100 lehma, 22. aprillil poegis 6 mullikat ja 16. mail 10 mullikat, 21. novembril osteti juurde 5 lehma, karjast praagiti 17. oktoobril 11 lehma.
  
• PIIMAJÕUDLUSE ARVESTUS
  
• Lahendus
  
• 100 x 365 = 36500 söötmisp
  
• 6x254 (22.04...31.12) = 1524
  
• 10x230 (16.05...31.12) = 2300
  
• 5x 41 (21.11...31.12) = 205
  
• 11x289 (01.01...16.10) = 3179
  
• KOKKU 43 708 söötmisp
  
• PIIMAJÕUDLUSE ARVESTUS
  
• Keskmine aastalehmade arv =
  
• 43 708:365= 120
  
• Aastas toodeti piima selles karjas 511119 kg
  
• Aastalehma keskmine piimatoodang oli:
  
• 511 119:120=4259 kg
  
• Poegimisvahemik
  
• * Poegimisvahemik moodustub laktatsiooni- ja kinnisperioodist.
  
• * Keskmise toodanguga lehmade normaalne poegimisvahemik on 365 päeva.
  
• * Uuslüpsiperiood ehk servisperiood kestab poegimisest kuni järgmise tiinestumiseni.
  
• Poegimisvahemik
  
• * Laktatsiooniperiood on ajavahemik poegimisest kuni kinnijätmiseni.
  
• * Tiinusperiood veistel 283 päeva.
  
• * Tiinusperioodi pikkus on pullvasika korral 2 päeva pikem kui lehmvasikal.
  
• Kaksikute emakasisene arenemisperiood on umbes 3,5 päeva lühem kui üksikvasikal.
  

• MÄRGISTAMINE
  
• Iga looma märgistamine on vajalik selleks, et
  
• 1. jõudlusandmeid täpselt registreerida;
  
• 2. eristada looma teistest kogu tema eluea vältel (seda nii loomaomanikul, veterinaararstil, seemendustehnikul, konsulendil jne.);
  
• 3. võimalik eksimatult kasutada loomade põlvnemis- ja jõudlusandmeid
  
• 4. kui loom vahetab omanikku , siis on ostjal hõlpsam olla kindel tema poolt ostetud looma tervises ja ka veterinaararsti poolt antud veterinaartõendi õigsuses;
  
• 5. kui loomaomanik soovib piima- ja lihasaadusi realiseerida nii kodu- kui ka välismaal, on vajalik, et iga looma tervis oleks jälgitav kogu tema karjas elamise vältel. On tõsiasi, et looma tervisest sõltub jällegi saaduste kvaliteet
  
• Kõrvamärke kinnitatkse kõrva spetsiaalsete aplikaatortangidega.
  
• Lisaks sellele märgistatakse veiseid ka kõrvade sälkimise teel, kasutades selleks spetsiaalset sälkimisvõtit. Sageli väidetakse, et suurtes karjades suurte numbrite sälkimisel vigastatakse liigselt veiste kõrvu ja kui loomad neid ka ise vigastavad, siis kaotavad numbrid loetavuse.
  
• Loomade kaugemalt äratundmiseks (karjamaal, lõastamata pidamisel laudas, lüpsiplatsil lüpsmisel jne.) kasutatakse veiste kõrva pandud numbrite dubleerimist kaugemalt loetava numbriga.
  
• Seni on meil kõige rohkem levinud numbri värvimine veise laudjale või mõnele teisele hästi silmapaistvale kehaosale.
  
• Praktikas kasutatakse selleks otstarbeks peamiselt musta karusnahavärvi.
  
• Värvitud number püsib 3...4 kuud ja vajab siis uuendamist.
  
• On kasutatud ka moodust, kus number külmutatakse vedelas lämmastikus jahutatud numbrirauaga mõnekuise vasika laudjale. Numbrirauaga külmutatud nahale kasvavad mõne nädala pärast valged karvad. Sellised valged numbrid püsivad aastaid.
  
• on kasutatud ka inventarinumbritega markeeritud kaelarihmu.
  
• On kasutatud ka tätoveerimist: parem kõrvalest puhastatakse desinfitseeriva vedelikuga. Kõrvalesta sisekülg määritakse värviga ja sinna vajutatakse inventariseerimisnumber nõelnumbritega varustatud tätoveerimistangide abil.
  
• Aastaid tagasi kasutati inventarinumbri sarvedele põletamist numbriraudadega (tänapäeval seda enam ei kasutata
  
• Elektroonilised kõrvamärgid
  
• Veiste EID märgid
  
• Jõudluskontrolli Keskus pakub loomakasvatajatele lisaks tavapärastele kõrvamärkidele ka kõrvamärgipaari, mis koosneb tavalisest kõrvamärgist ja elektroonilise transpondriga (kiibiga) kõrvamärgist (edaspidi EID märgid).
  
• EID märk sarnaneb väliselt põrsaste märgistamisel kasutatavale nn nööbile. Kõrvamärgis on kiip , millele on salvestatud looma registrinumber. Lisaks salvestatud infole on looma registrinumber kõrvamärgile ka trükitud. Seega on looma võimalik identifitseerida nii spetsiaalset lugejat kasutades kui ka visuaalselt.
  
• Veiste EID märgid Veiste EID märgid ( fotol ) on nööbikujulised ning kollast värvi. Kõrvamärk koosneb kahest osast (esimene ehk nupuga osa ning tagumine ehk ogaga osa). Esimene osa on veidi paksem ning selle sees on kiip, milles kasutatakse HDX-tehnoloogiat ja mis vastavab ISO standarditele 11784 ja 11785.
  
• Vasikate sünnijärgsel märgistamisel pannakse looma paremasse kõrva tavapärane kõrvamärk ning vasakusse kõrva EID märk. EID märk kinnitatakse vasakusse kõrva, sest nii on rahvusvaheliselt kokku lepitud. Lautades kasutatavate seadmete juures arvestatakse EID märgi paiknemist vasakus kõrvas ning EID märgi lugejad paigaldatakse vastavalt sellele.
  
• Veiste EID märgi paigaldamiseks sobivad praegu kasutusel olevad punased märgistamistangid (Allflex Universal Total Tagger).
  
• Enne elektroonilise kõrvamärgi kinnitamist tangide vahele tuleb eemaldada metallklambri all paiknev plastikust “alus” (järgnevatel slaididel ).
  
• EID märk on kinnitatud tangide vahele
  
• Tangid , millelt on eemaldatud plastikust alus
  
• Elektroonilise kõrvamärgi nupuga pool peab paiknema kõrva siseküljel. Võrreldes tavapärase kõrvamärgiga peab elektrooniline kõrvamärk olema paigaldatud rohkem peapoolsele osale. Kui tavapärane kõrvamärk kinnitatakse kõrva keskele kõõluste vahele, siis elektrooniline kõrvamärk peab olema kinnitatud kõrva pikitelje ning 1. ja 2. neljandiku vahelise mõttelise joone ristumiskohta (vt joonis ). Kuna see kõrva osa, kuhu EID märk kinnitatakse, on paksem, siis on sellise kõrvamärgi kinnitamine füüsiliselt raskem kui tavalise kõrvamärgi puhul.
  
• EID märgiga on võimalik märgistada ka juba tavapäraste kõrvamärkidega märgistatud veiseid. Sellisel puhul tuleb Jõudluskontrolli Keskusele esitada loomade registrinumbrid, millistele soovitakse EID märki ning JKK tellib kõrvamärkide tootjalt registrinumbritele vastavad EID märgid. EID märk kinnitatakse lisamärgisena tavapärase kõrvamärgi kõrvale looma vasakusse kõrva
  
• Elektroonilistel kõrvamärkidel on mitmeid eeliseid . Kui farmitehnoloogia toetab EID lugemist, siis ei ole edasisel karja majandamisel enam vaja noorloomadel ja lehmadel kasutada kaela riputatavaid respondreid. Loom identifitseeritakse EID märgi kaudu ning igapäevatöös kaob vajadus kasutada lisaks inventari- ja/või registrinumbrile ka respondri numbrit.
  
• EID märgid on maailmas kasutusel loomade identifitseerimisel igapäevastel farmitöödel (seemendamine, ravi- ning profülaktilised tööd jne), automaatsöötjate ja –jootjate puhul, loomade sorteerimisel ja kaalumisel, lüpsiplatsil identifitseerimisel tavalüpsi ning kontroll-lüpsi käigus, lihatööstustes.