[email protected] LÕHILASTE PALJUNDAMINE Noorkalade tootmisega tegelevas kalakasvanduses peetakse suguküpseid kalu e kalade sugukarja. Vikerforellide optimaalne paljunemisiga on vanuses 4–6 aastat ja seepärast tuleb sugukalu tihti välja vahetada. Nende asendamiseks kasvatatavaid, veel mitte päriselt küpseid kalu nimetakse asenduskaladeks (vananenud kirjanduses ka remontkaladeks). SUGUKALAD Emaste forellide viljakust (Eestis on see tavaliselt 5000–8000 marjatera) teades saab arvutada, kui palju on vaja pidada emaskalu soovitud koguse noorkalade tootmiseks. Madala viljakuse tõttu on emase forelli järglaste arv väike ja seetõttu peab sugukari olema arvukas. Igal aastal peaks asenduskalade arvelt uuendama 25% sugukarjast. SUGUKALAD Emaste ja isaste arvuline suhe sugukarjas võiks olla 3 : 1. Isaseid läheb vaja vähem, sest ühe isase kala niisast piisab paljude emaskalade marja viljastamiseks ja pealegi saab isastelt
Oma väikese kasvu tõttu hoiduvad nad parvedesse, mis tegutsevad päevasel ajal ja veekogu pinnalähedastes kihtides. Mudamaimud koevad kevadsuvel, kui vesi on piisavalt soe. Vaatamata oma miniatuursetele mõõtmetele, hõivab isane kala omale kudemisterritooriumi, mis kujutab endast meetrilaiust või väiksemat lagedavõitu kohta veetaimede vahel või ujuvate roosaarte ümbruses. Kudemine leiab aset enamasti hommikuti. Emane mudamaim paigutab oma marja 1...3 marjatera laiuse ribana veetaimede ujuvate lehtede alumisele küljele. Ühes ribas on mõnikümmend kuni sada marjatera. Marjaterade triipe võib leida ka veekogu põhja löödud postidelt, vaiadelt, veepinnal ujuvatelt keppidelt, pudelitelt ja muudelt esemetelt. Tähelepanuväärne on see, et lehe alapoolele kudemiseks pöörab mudamaim enda kõhu ülespidi ja libistab end mööda lehepinda. Pärast kudemist ujub emaskala minema, isane jääb aga viljastatud marja juurde valvesse. Aeg-ajalt määrib ta
kaalust tuleb iga päev arvutada uue kehakaalu kohta. aga 1 kuu puhul on vahe väike. Vastus: Kalakasvatajal tuleb tellida järgmises kuus 6,0 mm läbimõõduga Biomar Aqualife 23 tüüpi forellisööta ligikaudu 690 kg. 2.Kalakasvanduses on 25 emast vikerforelli sugukala keskmise kaaluga 4 kg. Kui palju võib kalakasvataja neilt sugukaladelt saada vabalt ujuvaid ja toituvaid forellimaime? Suhteline viljakus on 1500 marjatera emaskala kaalu kg kohta, 4 kg kala annab 6000 marjatera, 25 kala kokku 150 000 marjatera Kadu ei tohi ületada 30 %, maimuks kasvab vähemalt 105 000 3.Kalakasvanduses on 20 betoonbasseini mõõtmetega 1X5X10 m. Neid varustab veega jõgi, kust saab võtta igasse basseini vett 25 l/sek. Mitu tonni kaubaforelli on selles kalakasvanduses võimalik pidada ilma aeraatoreid ja hapnikupihusteid kasutamata ? 1 basseini maht on 50 m3, 20 basseini on 1000 m3 Basseinis võib ohutult pidada 15-30 kg/m3 kohta
esemete (kivide, okste, rampade, kuhjalavade, isegi seisevpüüniste, tugevamate veetaimede jne.) külge, jäädes vette hõljuma. Sel kombel saab ahven sugu jätkata ka niisugustes mudase põhjaga soojärvedes, kus teistel kaladel puuduvad kudemistingimused. Ahvenat aitavad levitada ka veelinnud, viies oma jalgade külge takerdunud marjalindid teistest veekogudest täiesti eraldatud umbjärvekestesse ja tiikidesse. Absoluutne viljakus tavaliselt 10 000-120 000 marjatera, suhteline viljakus 150-200 marjatera. Haudeaeg reeglina 2-3 nädalat, kooruvad 5-7 mm pikkused vastsed hästi arenenud, väikese rebukotiga,kes vajavad vaid paaripäevast kosumisaega põhjas, siis kogunevad parvedesse ja asuvad toitu otsima. Ahven kasvab meie teiste kaladega võrreldes aeglasevõitu: aastased ahvenad on enamasti 6-7 cm pikkused ja 2-3 g raskused, kolmeaastased 14-15 cm ja 28-37 g, viieaastased 19-20 cm ja 80-110 g, seitsmeaastased
A Väike tobias e. nigli · Liiginimi: Väike tobias e. nigli(Ammodytes tobianus) · Suurus: Kala pikkus on 20 cm ja kaal u 50 grammi · Levik: Elab Lääne-Euroopa rannikumeres ja ka Lääne meres · Toitumine: Peamiseks toiduks on planktilised vähid ja tõruvähkide vastsed · Sigimine: Nad moodustavad kaks erinevat kudekarja: kevad- ja sügiskudekarja. Ühe kudeperioodi vältel toodab emane nigli kokku keskmiselt 6800 marjatera. Väike tobias koeb kolmes portsjonis ning see on rannarahvale jätnud mulje, et ta koeb kogu aeg. · Kaitse: Väike tobias EI OLE Eestis looduskaitse all
Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Kogu valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas, kust õhtu saabudes jahile siirduvad. Toitumine: Angerjas on röövtoiduline, saakloomad vastavalt isendi suurusele putukavastsed, ussid, kirpvähilised, väiksed kalad. Toitub põhjaloomadest ja kaladest. Paljunemine: Angerjas koeb ükskord elus Atlandi ookeanis Sargasso meres. Koeb avavees suhteliselt sügaval ~400 m, vahel isegi üle 1000 m. Marja hulk vastavalt kala suurusele 1...2,5 miljonit. Marjatera suurus 1,1-1,3 mm. Uskumatu aga tõsi: Angerjas võib tänu oma võimele naha kaudu hingata ja kitsaste lõpustepilude tõttu, mis takistavad lõpuste kuivamist, roomata mööda märga rohtu ühest veekogust teise.
edu.ee/loomad/Kalad/...) Kogre toiduks on põhjaorganismid (eriti surusääsklaste vastsed), ka zooplankton ja taimse kõdu rikkas põhjamuda. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haug koeb madalas kuni 0,5 m sügavuses vees suurveest üleujutatud luhtadel. Kudemine võib alata kohe peale jäälagunemist, mõnikord toimuda isegi jääkatte all, kuid tavaliselt leiab kudemine aset aprillis-mais. Koetud mari kinnitub veetaimede põhjalähedastele osadele. Marja hulk on 2 kuni 170 tuhat ning marjatera läbimõõt 2,3 kuni 2,4 mm. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Koger koeb juunist augustini veekogu taimestikurikastes osades. Mari kleepub veetaimedele. Kudemiseks peab veetemperatuur olema vähemalt 16 kuni18 °C. Koger koeb 50 kuni 300 tuhat marjatera, mille läbimõõt on 1,5 kuni 1,7 mm. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haugi marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 10 kuni 25 päeva. Maimud lähevad üle röövtoidule juba sama suve lõpuks. Suguküpseks saab 3 kuni 4
kuulda kuni 100 m kaugusele. Mari koetakse eelmise aasta surnud taimestikule. Vastsed kooruvad olenevalt veetemperatuurist 10...25 päeva pärast. Maimud toituvad alguses selgrootutest, kuid juba oma esimese suve lõpuks lähevad üle röövtoidule. Kudemine võib alata kohe peale jäälagunemist, mõnikord toimuda isegi jääkatte all, kuid tavaliselt leiab aset aprillis-mais. Koetud mari kinnitub veetaimede põhjalähedastele osadele. Marja hulk on 2...170 tuhat, marjatera läbimõõt 2,3...2,4 mm. Emased saavad Eesti vetes suguküpseks tavaliselt 3-5 aastaselt, isased kuskil aasta varem. Kudema hakkab haug jäämineku ajal, tavaliselt aprilli keskel. Kudemiseks sobivad madala veega üleujutatud kohad, peamiselt koetakse surnud luhataimestikule(peamiselt tarnale). Reeglina kestab kudemine umbes kuu aega, külmal kevadel pisut kauem. Madala veetasemega kevadetel võivad osa hauge jääda koelmute vähesuse tõttu kudemata
Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedab pinnasesse kaevunult. On videvikulise või öise eluviisiga. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25... 40 cm), kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta
1 ja 2 aastased lestad toituvad peamiselt surusääsklaste vastsetest ja pisivähilistest. Sigimine: Vastavalt erinevustele lest sigimisbioloogias eristatakse 2 vormi: süvikukudulestad, kes koevad Gotlandi süviku piirkonnas, ning rannikukudulestad, kes koevad rannikumadalatel 4...22 m sügavusel. Esimesed koevad aprillis-mais ning nende mari areneb vabas vees hõljudes. Rannikukudulestad koevad mais-juunis ning nende mari areneb kivide all. Lest koeb 200 tuhat kuni 2 miljonit marjatera. Vastavalt erinevatele kudemispaikadele on ka marja suurus erinev - 0,8 kuni 1,4 mm. Areng: Sõltuvalt veetemperatuurist kestab marja areng 5...10 päeva. Koorunud vastne on 3...4 mm pikk. Alguses hõljub vastne vabalt vees, peale moonet laskub aga merepõhja. Vastne on alguses sümmeetrilise kehaga, moonde käigus rändab ühe kehapoole silm teisele poole. Selle tulemusena on lestal silmad ainult keha ülemisel küljel. Lest saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt
Eluiga 45-40 aastat. Kalakasvanduses toimib tsükkel- sugukalad, noorkalad, kaubakalad, asenduskalad. 14. Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) . .Karpkala saab paljundada ka sel viisil, et lastakse suurtel kaladel tiigis kudeda. Indutseeritud paljundamine algab sugukalade väljapüügiga tiikidest, sorteerimise ja kontrollimisega haudemajas. Karpkala on väga viljakas, tavaliselt saadakse 50- 180 tuhat marjatera emaskala kaalu 1kg kohta, keskmiselt 450 tuhat marjatera emaskalalt. Paljundamine toimub mai lõpus- juuni alguses, kui veetemp on 18-20 ja tõuseb. 15. Karpkala ja vikerforelli paljundamise ja kasvatamise tehnoloogia peamised erinevused. Forelli paljundamisel ei kasutata hüpofüüsi suspensiooni süstimist kudemise ajastamiseks ja kvaliteedi hindamiseks. Samuti ei tehta marja ja niisa lüpsmist, viljastamist koos marja kleepuvuse eemaldamisega. 16
..9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane oma ala (tavaliselt vaatevälja suurune), mida kaitseb rivaalide eest. Kudemine toimub madalas kaldaäärses vees olevatele taimedele, millele mari kleepub. Kehakaaluga võrreldes on latika marjaterade arv väike: 5...400 tuhat. Koetud marjatera suurus on 1,6...1,8 mm. Koevad sageli mitmes rühmas vastavalt isendite suurusele. Inkubatsiooni aeg 10 päeva. Koorunud vastse pikkus on 5 mm. Suguküpsus saabub ~6 aasta vanuselt. Kõrgeim teadaolev eluiga on ulatunud 32 aastani. VAENLASED Sagedasemad vaenlased latikale on luts, koha ja haug Kuna latikas on eelkõige põhjakala, siis röövlinnud talle olulisteks vaenlasteks ei ole. Latikas on üks tähtsamaid ja hinnatumaid sisevete kalu. Tal on maitsev valge liha, kuid palju luid
teada,1 mln liiki putukaid 2)Perekond:Koer 3)Sugukond:Koerlased 4)Selts:Kiskjalised 5) Klass: Imetajad(linnud, roomajad, kahekapiksed, kalad) 6) Hõimkond: Keelikloomad, selgrootud 7) Riik: Loomariik, taimeriik, seened, algloomad, bakteririik Evolutsioon- liikide põlvnemine üksteisest eellastest. Darwin 1858,,Liikide tekkimine":1)tekivad uued,teised surevad 2)evolutsioon on pidev protsess,mis ei lõpe kunagi 3)evolutsioon mitmekesistab maailma Olelusvõitlus-konkurents Haug: 240 000 marjatera->20 000maimu->100 noorkala-> 2 suguküpset kala, kes on kõige tugevamad,elujõulisemad looduslik valik- tugevam jääb ellu ja annab järglasi sobivas keskkonnas kohastumine- sobivad pärilikud omadused, mis tagavad ellujäämise Liikide teke: pika aja jooksul,loodusliku valiku tagajärjel 1)ruumiline isolatsioon- eraldatus, populatsioon- rühm sama liigi isendeid. Ristumisbarjäär- eri liigid ei anna järglasi. 2)ruumilised tõkked- mäestik,järv 3)Leviala laienemine
..9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane oma ala (tavaliselt vaatevälja suurune), mida kaitseb rivaalide eest. Kudemine toimub madalas kaldaäärses vees olevatele taimedele, millele emakala mari kleepub. Kehakaaluga võrreldes on latika marjaterade arv väike: 5...400 tuhat. Koetud marjatera suurus on 1,6...1,8 mm. Koevad sageli mitmes rühmas vastavalt isendite suurusele. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Inkubatsiooni aeg 10 päeva. Koorunud vastse pikkus on 5 mm. Suguküpsus saabub ~6 aasta vanuselt. Kõrgeim teadaolev eluiga on ulatunud 32 aastani. Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Sagedasemad vaenlased latikale on luts, koha ja haug. Kuna latikas on eelkõige põhjakala, siis röövlinnud talle olulisteks vaenlasteks ei ole. Ta on Eesti
Kudemine algab, kui veetemperatuur langeb alla 6...8 °C, ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Kudemisel on territoriaalne, partnereid vahetab harva. Mari koetakse mitmesse pesalohku, ning kaetakse peale viljastamist kruusaga. Marja arenguks on olulise tähtsusega vee hapnikusisaldus, mis ei tohi langeda alla 4 mg/l. Koeb 200...1500 marjatera, mille läbimõõt on 2,3...3 mm. Areng Sõltuvalt veetemperatuurist kestab marja areng 2...6 kuud, vastsed hoiduvad kivide varju ja toituvad kividel kasvavatest taimedest. Suguküpseks saab 2...3 aasta vanuselt. Elueaks arvestatakse kuni 15 aastat. Koht Jõeforell on kõrgelt hinnatud maitsva liha tõttu. Teda on varem ökosüsteemis kasvatatud ka tiikides. Püüdmise alammõõt on 32 cm.
Hingamisel neelab kala vett. Suuõõnest väljub vesi lõpusepilude kaudu. Veri saab hapnikku läbi lõpuselehtede õhukeste seinte ja samal ajal antakse verest vette süsihappegaas. Viljastatud ahvenamari Kaladel on kehaväline viljastumine. Viljastatud marjatera vajab oma arenguks hapnikurikast vett ja teatud hulga soojust. Peale koorumist peab vastne suutma tõusta veekogu pinnale ja saama ühe sõõmu õhku, millega toimub ujupõie esmatäitmine. Kudemine Kalade suguproduktide heitmist ja marja
Vanemate kalade puhul võis neid veel järgmisel aastal jões kohata Jõeveeliste kalakasvanduste läheduses võib leida aeg-ajalt põgenikke. Sigimine Vikerforell meie looduslikes veekogudes järglaskonda ei anna. Haudemajades lüpstakse marja novembrist aprilli lõpuni sõltuvalt tüvest ja tingimustest. Tavaliselt kasutatakse 4-5-aastaseid isas- ja 5-6-aastaseid emaskalu. Kalakasvatajate andmeil oli 1980.-ndatel aastatel 5-aastaste emaste absoluutne viljakus ca 5500-6000 marjatera, suhteline viljakus poolteist marjatera kala 1 g täiskaalu kohta. Esmakordselt kudevate emaskalade marjaterad on väiksemad kui vanemail kaladel. Marja areng kestab 6-8 kraadi juures 350 kraadpäeva, st 1,5-2 kuud. Rebukott resorbeerub 10 päevaga. Seejärel tõusevad kalavastsed ujuma ja hakkavad toitu otsima. Kasvandustes tuleb siis forellimaimud inimese poolt antavat sööta võtma õpetada. Toitumine
vetes, vaid rändab selleks soolasesse Sargasso merre Atlandi ookeanis. Eestist on see ~8000km kaugusel. Selle teekonna läbivad meie angerjad pooleteise aastaga. Märgistamise teel on välja selgitatud, et soodsates tingimustes läbivad nad kuni 50 km ööpäevas. Kudemine toimub sügaval, 500...1000 meetri sügavusel. Angerjad koevad vaid üks kord elus, nad ei rända enam tagasi vaid hukkuvad sealsamas. Marja hulk sõltub kala suurusest - 1...2,5 miljonit. Marjatera suurus on neil 1,1...1,3 mm. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG2.htm) Areng Angerja areng on moondeline. Koorunud maimud kanduvad Sargasso merest ~3 aastaga hoovuste abil Euroopa läänerannikule. Seal moonduvad läbipaistva lible taolised eelvastsed nn klaasangerjateks (endiselt läbipaistvad kuid rinnauimedega ja rohkem angerja sarnased), kes tungivad magevette. Seal elavad ja kasvavad nad suguküpseks saamiseni (isased 5...7 a., emased 7...12 a.) või ka kauem. Sugu on
nääre sisaldab suguhormoone, mis stimuleerivad ja sünkroniseerivad suguproduktide küpsemist. Marja ja niisa lüpsmine, viljastamine koos marja kleepuvuse eemaldamisega (vee asemel lisatakse piima või soola ja karbamiidi lahust ning marja töödeldakse pärast tanniiniga). 89 90 Paljundamine • Karpkala on väga viljakas - Eesti rekord on 1,45 miljonit marjatera emaskalalt, tavaliselt saadakse 50 - 180 tuh. marjatera emaskala kaalu 1 kg kohta, keskmiselt 450 tuh. marjatera emaskalalt. Marjaterad on väikesed - kaal 1-1.5 mg, läbimõõt 1.5 mm. Kalakasvandusele vajalik sugukalade arv on seetõttu väike - 100 tonni turukala saamiseks on vaja 5 ema- ja 10 isakala. Suguküpseks saavad 4 - 5 aastaselt, optimaalne vanus on 6 - 8 aastat, kaal seejuures 3 - 5 kg. Vanim sugukala oli Ilmatsalus 15 a., suurim 9.5 kg. • Paljundamine toimub mai lõpus - juuni alguses, kui veetemp. on
kogupikkusest või 16 cm sabauimeni. · Ahven on levinud kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaar, Itaalia, Island, Sotimaa ja Norra), TagaKaukaasias ning PõhjaAasias. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas ja Kolõma jõest ida pool. · Isasahvenad saavad suguküpseks varakult: 12aastaselt. Emased suguvõimestuvad 3 4aastaselt · Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. · Emasahven koeb olenevalt suurusest 12 200 tuhat marjatera. · Kudemiskoha suhtes pole ahven valiv, kudeda kõlbab enamvähem ükskõik millisele objektile. · Väikestel isenditel on see lint 1240 cm pikkune, suurtel isenditel üle meetri. · Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. · Röövtoidule võivad noorkalad üle minna juba 4 cm pikkuselt, aga harilikult juhtub see 10 cm pikkuselt. · Looduskaitse alla ei kuulu. · Ahven on aktiivsel toiduotsingul just hommiku ja õhtutundidel. Paraja soodsa
üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees. Kudemisrühmad pole püsivad, vaid liiguvad pidevalt ühest kohast teise kattes tunnis mitusada meetrit. Isashaugid löövad kudemise ajal sabaga tugevalt laksu, mis on kuulda kuni 100 m kaugusele. Mari koetakse eelmise aasta surnud taimestikule, magevetes kuni 0,6 m, harva kuni 1 m sügavusele. Marja hulk on 2...170 tuhat, marjatera läbimõõt 2,3...2,5 mm. Marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 10...25 päeva. Maimud lähevad üle röövtoidule juba sama suve lõpuks. Suguküpseks saab 3...4 aasta vanusena. Ohustatus ja kaitse Haugi võib ohustada hapnikupuudus talvel, vähene suurvesi kevadel (ei jätku kudemispaiku) ja ilma järsk külmenemine kevadel. Haug ei kuulu looduskaitse alla, aga püük on keelatud 1. märtsist 15. maini. Kasutamine
püüdma. Ta sattus Läänemerre 2025 aastat tagasi laevade ballastveega. (2) Toitumine Tegemist on apla kalaga, kes toitub praktiliselt kõigest loomsest: väiksematest karpidest ja kaladest, putukavastsetest, aga ka kalamarjast.(1) Foto 2 ümarmudil autor: unforth Kudemine Ümarmudil koeb mai algusest septembri lõpuni portsjonitena, eelistades selleks 15- kraadist veetemperatuuri. Marjakogumit hooldavad ja kaitsevad isaskalad. Viljakus kala kohta on umbes 2003900 marjatera. Suguküpsus saabub ümarmudilatel kahe- kuni kolmeaastaselt. Veekogu põhja iseloomu suhtes ümarmudilal erilisi nõudmisi ei ole, kuid kudemisajal eelistab ta kivist põhja, sest ta koeb oma pirnikujulised kleepuvad marjaterad kivide alumisele küljele. Ilmselt esineb kalal ka mudilatele iseloomulik pulmamäng, kuid täpsemalt seda ei teata.(1) Foto 3 ümarmudil autor: Ohio sea grant and stone Laboratory Ümarmudila kahjulikus
jõgikonnas ja Kolõma jõest ida pool. Ta elab paljusugustes mage- ja riimveelistes veekogudes. Eestis on ahven tavaline kala, mida püütakse ka töönduslikult. Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Isasahvenad saavad suguküpseks varakult: 1-2-aastaselt. Emased suguvõimestuvad 3- 4-aastaselt Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven koeb olenevalt suurusest 12200 tuhat marjatera. Kudemiskoha suhtes pole ahven valiv, kudeda kõlbab enam-vähem ükskõik millisele objektile. Väikestel isenditel on see lint 1240 cm pikkune, suurtel isenditel üle meetri. Pikemad lindid koetakse enemasti sügavamale. Nad on umbes 3,5 mm läbimõõduga ja rebus on suur õlitilk. Sültja massi eesmärk on nähtavasti kaitsta mune hallitusseente ja mõne vaenlase eest. Emasahven heidab välja marjalindi 5
jõesuudmete piirkondades. Läänemeres eksikülalisena kuni Soome lahe idaosani; Botnia lahest polevat leitud. Põhjalähedane, viibib enamasti ranna lähedal ja estuaarides (ehk lehtersuue on jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud). Pärast 1-2 aastat meres viibimist lähevad 60-80 cm pikkused suguküpsed isendid Briti saartele (märts-aprill), Eestis jõgedesse (aprill-juuni), kus isased kaevavad imilehtri abil kiirevoolulistesse lõikudesse 300 000 väikese (pikkus 0,8-1,25 mm) marjatera tarvis lohu; koevad (mai-juuni), pärast kudemist hukkuvad. [2, 4, 6, 7] Vastsel, nn liivasonglasel (ammocoetuse), pole suulehtrit ja ta toitub mikroobe filtreerides; 4-5,5 a. veedab ta mudas, moone 13-20 cm pikkuselt. Pärast moonet laskub sügistalvel merre. Eestis haruldane, enamik isendeid tabatud Liivi lahest ja Pärnu jõest. Toituvad merisutid suuremate elusate kalade (tursk, lõhi jt.) verest, tungides neile aktiivselt kallale
Karpkala praeguse tootmismahujuures piisaks kümnest emasest sugukalast, et rahuldada kogu Eesti asustusmaterjali vajadus.Karpkala vajab marja küpsemiseks 1. jaanuarist arvetades vähemalt 1000 kraadpäeva soojushulka.Enne marja võtmist peaksid kalad olema 10-14 päeva temperatuuril üle 15 kraadi.Paljundamise optimaalne aeg on 20. mai kuni 5. juuni vahel. Eestis koeb karpkala mai lõpul või juuni algul. 2) PALJUNDAMINE Karpkala on väga viljakas - Eesti rekord on 1,45 miljonit marjatera emaskalalt, tavaliselt saadakse 50 - 180 tuh. marjatera emaskala kaalu 1 kg kohta, keskmiselt 450 tuh. marjatera emaskalalt. Marjaterad on väikesed - kaal 1-1.5 mg, läbimõõt 1.5 mm. Kalakasvandusele vajalik sugukalade arv on seetõttu väike - 100 tonni turukala saamiseks on vaja 5 ema- ja 10 isakala. Suguküpseks saavad 4 - 5 aastaselt, optimaalne vanus on 6 - 8 aastat, kaal seejuures 3 - 5 kg. Vanim sugukala oli Ilmatsalus 15 a., suurim 9.5 kg.
Hüpofüüs võetakse järvedest püütud suurtelt latikatelt, see nääre sisaldab suguhormoone, mis stimuleerivad ja sünkroniseerivad suguproduktide küpsemist. *Marja ja niisa lüpsmine, viljastamine koos marja kleepuvuse eemaldamisega (vee asemel lisatakse piima või soola ja karbamiidi lahust ning marja töödeldakse pärast tanniiniga). Paljundamine Sugukalad. Karpkala on väga viljakas - Eesti rekord on 1,45 miljonit marjatera emaskalalt, tavaliselt saadakse 50 - 180 tuh. marjatera emaskala kaalu 1 kg kohta, keskmiselt 450 tuh. marjatera emaskalalt. Marjaterad on väikesed - kaal 1-1.5 mg, läbimõõt 1.5 mm. Kalakasvandusele vajalik sugukalade arv on seetõttu väike - 100 tonni turukala saamiseks on vaja 5 ema- ja 10 isakala. Suguküpseks saavad 4 - 5 aastaselt, optimaalne vanus on 6 - 8 aastat, kaal seejuures 3 - 5 kg. Vanim sugukala oli Ilmatsalus 15 a., suurim 9.5 kg. Paljundamine toimub mai lõpus - juuni alguses, kui veetemp. on 18 - 200 ja tõuseb. Looduslik
madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid, mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 3 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63...790 tuhat ning marjatera läbimõõt 1,5....1,8mm. Tabelil ühelt emaskarpkalalt saadav potentsiaalne järglaste arv. Toitumine. Toiduks kasutab karpkala esimesel eluaastal zooplanktonit ja bentost, vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad, kündes ja harides toiduotsingul tiigipõhja. Seetõttu võib karpkalatiigi põhi olla nagu väikeste lohkude ja muhkudega kuppelmaastik. Karpkala tarbib nii taimset kui loomset toitu. Suurematel karpidel esineb ka röövtoidulisust. Söödaks võib karpkalale
Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid, mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid väikestesse rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3 kuni 4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni olenevalt aastast. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63...790 tuhat ning marjatera läbimõõt jääb vahemikku 1,5 kuni 1,8mm. (Paaver) Joonis Karpkala kasv 1.5 Toitumine · Talvel ei toitu · Aitab korrastada elukeskkonda ( tiigi või muu veekogu ), vähendada veesisest taimestikku. Toiduks kasutab karpkala esimesel eluaastal zooplanktonit ja bentost, vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad, kündes ja harides toiduotsingul tiigipõhja. Seetõttu võib karpkalatiigi põhi olla nagu väikeste lohkude ja muhkudega kuppelmaastik
k shirokopalõi rak, sm.k rapu e. jokirapu. Nimele vaatamata elab see vähk ka järvedes ja tiikides. Suure lihasaagise ja õhukese kooriku pärast eelistavad Euroopa tarbijad seda vähiliiki teistele ja seetõttu on tema turuhind teistest 20-30% kõrgem. Tema looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi rannikuni, Vahemerest Põhja-Skandinaaviani. Inimene on tema levikut laiendanud, viies selle liigi näiteks ka Briti saartele jm., kus teda varem polnud. Väike viljakus (70-250 marjatera), aeglane kasv meie jahedas kliimas, tundlikkus keskkonna ja haiguste suhtes teevad ta inimtegevuse poolt kergesti haavatavaks. Seepärast on Eesti looduslikud vähivarud vähenenud. Jõevähi kasvatamise maht on kõikjal Euroopas esialgu tagasihoidlik (kokku 20-30 tonni ümber), peamiselt on teda seni kasvatatud asustusmaterjalina looduslikele veekogudele. Kuna jõevähk on Eestis ainus kodumaine vähiliik, ei tohi teisi liike keskkonnaministri loata Eesti vetesse tuua.
vastsete kasvatamine. Kogu tootmistsükkel kestab kolm suve, kasvuperiood u pool aastat. 6. Kalade paljundamise tehnoloogia vikerforelli näitel (sugukalad, lüpsmine, kuivviljastamine, haudeaparaadid) Eestis forelli ei paljundata. Kudemisajal isaste nahk tumeneb, punast värvi on rohkem, pea on suurem ja lõuad konksus. Emastel on marja küpsedes kõht ümar ja pehme, lõpuks liigub marjakogus kõhuõõnes vabalt. Sugukalad: Paljundamisiga on 4-6 aastat. Emaste viljakus on 5000 -8000 marjatera. Sugulist küpsemist mõjutavad pärilikkus, valgusrežiim, temperatuur, toitumine. Suhteline viljakus = marjateri 1 kg kehakaalu kohta. Lüpsmine: Paljundamiseks lüpstakse sugukaladelt mari ja niisk. 1–2 nädalat enne lüpsmist kalad sorteeritakse. Valitakse välja küpsed emas- ja isaskalad, keda kuni lüpsmiseni hoitakse lahus. Suguproduktide lüpsmiseks kalad tavaliselt anesteseeritakse e uinutatakse, sest igasugune kinnihoidmine ja manipuleerimine tekitab kalal stressi. Kalad
Tavaliselt jääb pikkus siiski 0,5...1,5 meetri vahele ning sellele vastavalt jääb kaalgi enamasti nelja kilo piiridesse. Alammõõt angerjate püüdmisel merest on 45 cm, siseveekogudest 60 cm. Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7...12 aastase magevee-elu järel. Kudemiseks rändab ligi 8000 km kaugusele Sargasso merre. Koeb avavees suhteliselt sügaval (~400 m, vahel isegi üle 1000 m). Marja hulk vastavalt kala suurusele 1...2,5 miljonit. Marjatera suurus 1,1...1,3 mm. Kudemine leiab aset üks kord elus, peale seda surevad. 12.11.2009 1.4. ANGERJAS JÕUAB OHUSTATUD LIIKIDE NIMEKIRJA Angerjavarud on vähenenud drastiliselt. Haagis toimunud loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni osapoolte 14. konverentsil osalejad otsustasid kanda Euroopa angerja ohustatud liikide nimekirja. Kõige
Heeringad elavad avamerel, kevadel kudevad vormid lähenevad rannikule, sügisel kudevad koonduvad madalaile. Kasvuala Heeringad elavad põhiliselt meres ja moodustavad seal suuri parvi. Heeringa kasvu ala on lai, alates Põhja-Jäämere idapiirkonnast (Valge meri), Vaiksest Ookeanist kuni parasvöötme ja troopiliste meredeni. Läänemeres elab heeringa kääbusvorm räim. Heeringalisi on kokku umbes 400 liiki ja nad on olulised toiduallikad. Emased heeringad koevad igal aastal kuni 40 000 marjatera. Mari langeb mere põhja, kuid uusi heeringaid koorub tegelikult väga vähe, sest suurem osa marjast langeb kiskjatele söögiks. Munast koorunud heeringas on kala, kes hakkab kohe ülespoole ujuma. Viimastel aastatel on püütud nii palju, et nende arvukus kahaneb kiiresti. Iseloomustus Atlandi ookeani põhjaosas ja sellega piirnevas meredes elav heeringaline on 30-40 cm pikk. Tema vormid erinevad kudemisaja ja koha, rände, viljakuse, selgroolülide arvu jm. poolest.
Sagedalt võib neid kohta väikestes lahtedes. Suurema osa ajast on nad kaevunud mutta (joonis 2). Nad kaevuvad väga ruttu: asetuvad vertikaalselt peaga allapoole ja justkui kruvivad ennast pinnasesse, sooritades kogu kehaga kiireid madujaid liigutusi. Mutta tungimisel ja selles edasiliikumisel mängib tähtsat osa tugevasti arenenud ülahuul. (Kiffney et al., 2006) On teada, et Suures järvistu vesikonnas koeb merisutt vähemalt 10 oC juures. Üldiselt üks emane koeb 24 000-170 000 marjatera, kuid neist koorub heal juhul 1% vastseid (Kiffney et al., 2006). Ülejäänud marjaterad hukkuvad juba arengu alguses. Inkubatsiooniperiood kestab ligikaudu 12 päeva. Pärast koorumist jäävad merisuti vastsed kuni 20 päevaks koelmule ,siis aga ujuvad Detroidirikastesse jõeosadesse. (Christie et al., 2003) Joonis 2. (a) Kooruvad munast vastsed; (b) Vastsed elavad jõe mudas kuskil 5-6 aastat
Pesalohku lastakse mari. Seda tehakse mitu korda (portsjonilised kudejad) ning kudemine võib kesta kuni paar nädalat. Emas- ja isaskala ujuvad kõrvuti pesalohu kohal: emane poetab sinna 56 mm läbimõõduga marjaterad, samal ajal laseb isane veevoolul kanda marjale niisa. Neil sekundeil mari viljastatakse ja saab alguse uus elu. Kohe katab emaskala viljastatud marjaterad liiva ja kruusaga. Marja areng ja noor lõhe. Pärast viljastumist marjatera paisub, algab loote areng. Viie- kuue kuu jooksul arenevad lootel välja eluks vajalikud elundid ja veresoonkond. Aprilli lõpul marjakest puruneb ja koorub eelvastne. Eelvastse staadiumis, umbes poolteise kuu jooksul toituvad lõhed rebukotist, mis võtab enda alla 6070% kogukaalust. Mai lõpus talub eelvastne juba paremini valgust ja poeb kruusakihist välja. Peagi tõuseb kalahakatis veepinnale ja täidab ujupõie õhuga. Enne rebukoti täielikku imendumist
Maimud toituvad planktonvähkidest ja putukavastsetest. Sigimine Haug koeb madalas kuni 0,5 m sügavuses vees suurveest üleujutatud luhtadel. Kudemine võib alata kohe peale jäälagunemist, mõnikord toimuda isegi jääkatte all, kuid tavaliselt leiab aset aprillis-mais. Koetud mari kinnitub veetaimede põhjalähedastele osadele. Marja hulk on 2...170 tuhat, marjatera läbimõõt 2,3...2,4 mm. Areng Marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 10...25 päeva. Maimud lähevad üle röövtoidule juba sama suve lõpuks. Suguküpseks saab 3...4 aasta vanusena. Keskmiselt elab 10 aastat vanaks, kuid haruldased pole ka üle 25 aasta vanused isendid. Koht ökosüsteemis Tugeva ja suure kalana tal looduses vaenlasi pole,
9 kg ning oli 112 cm pikk. Kala vanuseks hinnati 20 aastat. See kala on ka kõige suurem Võrtsjärvest püütud kala. Kudemine Suurem osa emaseid valgeamuure saab suguküpseks 8-9 aastaselt ja rohkem kui 70 cm pikkuselt. Väiksem osa võib kudema hakata ka 6–7-aastaselt ja mitte vähem kui 60 cm pikkuselt. Kudemiseks sobivad veetemperatuurid on 20–30°C. Kudemist on registreeritud ka 15°C juures. Viljakus jääb sõltuvalt emaskala mõõtmetest vahemikku 237 000 kuni 1,7 miljonit marjatera. Valgeamuur kasutab portsjonkudemist ning koeb looduslikus areaalis aprillist kuni augusti keskpaigani. Mari on veest natuke raskem ja selle areng peab toimuma suurtes suhteliselt kiirevoolulistes jõgedes, kus mari hõljuvas olekus allavoolu kandub. See on vajalik selleks, et mari saaks piisavalt hapnikku. Arvatakse, et kui mari vajub veekogu põhja, siis ta hukkub. Normaalseks arenguks peab mari läbima vähemalt 50 km pikkuse teekonna. See on ilmselt ka üks põhjus, miks valgeamuur
emasloomi. Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25...40 cm), kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt
Tulenevalt kitsasõralise vähi laiemast ökonisist, on ta konkurentsivõimelisem. Samuti on ta aktiivsem (toitub ka päeval) ja sigib paremini. Sattudes jõevähiga asustatud veekogusse elutseb kitsasõraline vähk esialgu paikades, mis jõevähile ei sobi, kuid tõrjub järk-järgult viimase tervest veekogust välja[1, 2]. 7.4.2 Ogapõskne vähk (Orconectes limosus) Toodi Euroopasse 1890 aastal. See on kaubandusliku väärtuseta väga viljakas (400-600 marjatera), katkukindel, ülikõva koorikuga, tingimuste suhtes vähenõudlik väikesekasvuline ja agressiivne vähk, kes suudab välja tõrjuda endast suuremad ja väärtuslikumad vähid. Praegu ulatub tema levila Lääne-Euroopast Leeduni[1,3]. 7.4.3 Signaalvähk (Pacifastacus leniusculus) Ameerikast Euroopasse introdutseeritud vähiliik, kes on immuunne vähikatku suhtes, kuid võib seetõttu seda haigust edasi kanda. Levitatud inimeste poolt enamusse Euroopa maadesse (v.a. Norra ja Eesti)
Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25...40 cm), kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3..
kaevunult. On videvikulise või öise eluviisiga. · Toitumine Toitub putukatest ja limustest. Kullesed on taimtoidulised. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. · Sigimine Kudemisperiood on lühike, kestes 6...8 päeva ajavahemikus aprilli lõpust mai keskpaigani. Aastate vältel koeb samas veekogus, kudemiseks otsib sügavama veega (25...40 cm) kõrkjatevahelise paiga. Kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. · Areng Koorudes on vastne 1...1,3 mm pikkune, areng moondeni kestab 2...3 kuud. Enne moonet on kulles umbes 2 cm pikkune. Suguküpseks saab 3...4 aasta vanuselt. Vangistuses on elanud 36 aastaseks. · Koht ökosüsteemis Toob kasu limuste ja putukate hävitajana, vaenlasteks on rebased, mägrad, siilid, ja muud kahepaiksetest toituvad loomad. · Ohustatus ja kaitse Et on seotud metsaste aladega, siis mõjub arvukust vähendavalt
mõõtmetega. Teistel kaladel aga arenevad sugunäärmed enamasti niivõrd suureks et täidavad kõhuõõne ja seega on toidu vastuvõtmine kudemisperioodil takistatud. Kilu koeb portsjoniliselt, s.o. emane ei koe kõiki marjateri korraga, vaid mitu korda, seejuures väiksemate järkudena. Portsjoniline kudemine on väga kasulik kohastumine. Kuigi kilu mari on väike, koeb üks isend kudemisperiooni jooksul 10 000 30 000 marjatera. Viimased koetakse pikema aja jooksul ja ebasoodsate välistingimuste korral ei hukku mitte kõik marjaterad ja vastsed. Ülejäänud aga, sattudes sobivatesse tingimustesse, saavad anda küllaldase järglaskonna. 3. TURSK massiivse süstja kehaga kala, keda iseloomustab3 seljauime ja 2 pärakuuime olemasolu ning alalõual paiknev poise. Tursa levila hõlmab Läänemere avaosa, vähemal määral esineb teda ka külgnevates lahtedes. Kõige arvukam lõunaosas
sööda raiskamist. Põhjuseks võib olla nii sööda halb omastamine kui ka see, et osa sööta jääb söömata (kala on haige või ülesöödetud). See näitaja oleneb tugevasti ka sööda koostisest. 7. Kalade vastsete ja noorkalade areng ja toitumine pärast marjaterast koorumist. a. ARENGUSTAADIUMID b. Marjaterast kuni kalamaimuni c. Viljastamata marjatera d. ----------------------------------------------------- e. Viljastatud marjatera täituva perivitelliinõõnega f. Paisunud marjatera g. Marjatera esimeste jagunemiste ajal h. Moorula i. Blastula j. Gastrula k. Loode silmtäpi staadiumis l. ---------------------------------------------------- m. Koorumine n. ---------------------------------------------------- o
Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25...40 cm), kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta
veevoole. Nende omaduste tõttu nimetatakse küljejoont ka seismosensoorseks elundiks . loode - feetus ehk vililane on embrüost ehk idulasest välja arenenud eostusvili. lõpused - on paljude vee-eluliste loomade hingamiselundid. Lõpuste peamine ülesanne on organismi varustada vees leiduva lahustunud hapnikuga ning süsihappegaasi ekskretsiooniga. maim - kalade vastsele järgnev noorjärk. marjatera - Kalamari on emaskala munarakkude kogum, mis on produtseeritud munasarjas. Kalamarja terataolist munarakku nimetatakse marjateraks. meeleelundid - paljudel loomadel (sealhugas inimestel) välis- ja sisekeskkonnast pärinevaid ärritusi vastuvõtvad elundid. moondega areng - järglane erineb oma ehituselt ning sageli ka elupaiga ja toitumise poolest täiskasvanud organismist. muna - üldjuhul viljastatud munarakk (sügoot), mis on kaetud koorega (enamikul lindudel,
On väga nobe liikuja. Tüüpilisemad esindajad on kalad, samas kuuluvad sinna ka röövtoidulised selgrootud (kalmaarid). Osa teadlasi paigutavad sinna ka meredes ja järvedes sukelduvad linnud. Suurimad on vaalad, hülged. Tippkiskjad. Tavaliselt aeglase kasvuga kuid pikaealised. Kalad elavad umbes 5-10 aastat. Kilu näiteks (kuulmeeluujärgi vaadatakse) kuni 21 aastat. Kalad munevad nobedasti (1 tursapaar võib toota 7 miljonit viljastatud marjatera, ellu jäävad neist vaid 2-3 marja. Osad marjaterad langevad veekogupõhja, kus seened söövad nad ära ja teised jäävad hõljuma, kooruvad ja enamik neist saavad seal söödud). Läänemeres on ka üks sisemise viljastamisega kala, kes poegib - emakala ehk kiviluts. Nad ei pea raiskama palju energiat, et marja toota. Neil on kalapojaga kaasas ka rebukott. Ogalik - isane teeb poegadele pesa. Ookeanis elavad kalad teevad kudemisrändeid (pikim
Aastaga produtseeritakse 15 - 45 oma biomassi. Taimedel on produktsiooni ja biomassi suhe on 1, suurem osa energiast kasutatakse enda kaitsmiseks. 2)Nekton (ujuv) - avavees aktiivselt ujuvate loomade kogum. Siia kuuluvad kalad, hülged ja vaalad. Netoni eluiga on pikem ja kasv aeglasem kui planktonil. Enamus selgrootuid elab vähem kui aasta. Räim võib elada kuni 17 aastat. Enamik kalaliike toodab suure arvu marjateri. Näiteks tursakala võib toota 7 miljonit marjatera, kuid täiskasvanuks saab ainult 1-2. Turski on püütud ka Tallinna lahest, kuid praegu neid siin ei ole, sest see sõltub tihedusest. Nende marjad ei püsi vees, mille tihedus pole 8,7 ja meil on see madalam. Tursad toituvad merikilkidest ja karpidest. Kaladest eelistavad nad kilu. Mõni kala toodab vähe marju, kuid nende marjad sisaldavad rebu. Ogalik - emaskala aetakse pesasse, kuhu ta koeb. Isaskala jääb viljastaud marju valvama. Lätis elav emakalal on
..8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25...40 cm), kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva 23 häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3..
Samas, LV teooria (vt. eraldi pt.) on (suhteliselt) range kvantitatiivne aparaat LV seletamiseks. Siinkohal käsitleme LV’d selle üldisemas tähenduses ja eelkõige muidugi vaadeldes LV mõju populatsioonides esinevatele variatsioonidele. On üleüldine seaduspärasus, et populatsiooni abstraktne võime anda järglasi ületab suurelt (väga suurelt) tegelike järglaste arvu. Suur emane tursk võib ühel hooajal produtseerida 5 000 000 marjatera, kuid pole raske taibata, et enam- vähem konstantse tursapopulatsiooni juures ühe põlvkonna jooksul saab keskmiselt tal olla vaid kaks järeltulijat. Kui tursk aga suudaks realiseerida oma "potensiaali", siis oleks maailmameri õige pea turski täis - nagu silke tünnis. Sama kehtib tegelikult kõikide liikide puhul. Kõige aeglasemalt paljunevate suurete imetajate - näiteks elevantide puhul on
annaabi.ee 
