Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused (2)

Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused
Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused
Inimene peab sigu põhiliselt sealiha saamiseks. Sigade kui lihaloomade omadused tulenevad
nende organismi eripärast. Sigu hinnatakse paljude tunnuste järgi. Tunnuseid, mis vahetult
iseloomustavad jõudlust (reproduktsioonivõime, nuumajõudlus ja lihaomadused), nimetatakse
majanduslikult kasulikeks. Peale nende on veel tunnuseid, mis on viimastega seotud, kuid neid
hinnatakse tihti silma järgi ja neile ei anta objektiivset arvväärtust (eksterjöör, konstitutsioon, tervis).
Sigade majanduslikult kasulikud omadused tulenevad nende bioloogilistest iseärasustest.
1. Sigade suur viljakus. Viljakusest kõneldes eristatakse primaarset viljakust, mis avaldub looma
võimes produtseerida teatud hulk valminud sugurakke, ja sekundaarset viljakust, mida näitab looma
võimet sünnitada teatud hulk järglasi. Sekundaarne viljakus on primaarsest viljakusest madalam, sest
osa valminud munarakke jääb seemenduse korral viljastamata ja osa idulasi ning looteid hukkub
prenataalses arengustaadiumis. Primaarne viljakus näitab ainult, millisel määral võiks järglasi tekkida
emassugurakkude produktsiooni taustal. Eriti ilmekas on primaarse ja sekundaarse viljakuse
erinevus multipaarsetel (hulgipoegijatel) loomadel, eeskätt seal, kellel ligikaudu 60–70% vabanenud
munarakkudest areneb lõpuni ja sünnib elusate põrsastena. Meil kasvatatavate suurt valget ja eesti
peekoni tõugu sigade viljakus on keskmiselt 10–12 põrsast. Sigade viljakust mõjutavad mitmed
tegurid.
Sigimise alguse vanus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8-kuuselt ning
korraliku söötmise ja pidamise puhul (ööpäevased massi-iibed võõrutamisest kuni paaritamiseni
500–600 g ja enamgi ) on nende kehamass 110–120 kg ümber. Et vabanevate munarakkude arv
ovulatsioonil iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse paar esimest innaaega mööda lasta ja
emist esmakordselt paaritada või seemendada alles 3. innaajal. Arvatakse, et sellega on võimalik
esimest pesakonda suurendada kuni 3 põrsa võrra. Pesakonna suurus võrdub munasarjadest
vabanenud ovotsüütide arvuga, millest on maha arvatud hävinud munarakud, idulased ja looted.
Mainitud kaod sõltuvad emise puhul olulisel määral söötmisest ning intervallist poegimise ja
taastiinestumise vahel, s.o. emise bioloogilise puhkeaja pikkusest. Viimase optimaalseks pikkuseks
peetakse 5 nädalat (4–6). Liiga lühike puhkeaeg põhjustab järgmisel tiinusel suurt embrüonaalset
suremust. Viimane on omakorda tingitud nii endogeensetest teguritest (geneetiline eelsoodumus,
emaka mahutavus, platsentaarpinna ulatus) kui ka eksogeensetest teguritest ( söötmine , pidamine,
nakkushaigused). Neist kõige tõhusam viljakuse tõstmise vahend on söötmine.
Poegimiste järgnevus ehk nende aastasagedus. Põrsaid kahekuustena võõrutades poegib emis
2 korda aastas, põrsaste võõrutamisel 5-nädalaselt saab emiselt arvestuslikult 2,3 pesakonda aastas,
teisisõnu iga kahe aastaga saame ühe lisapesakonna.
Põrsaste aastaproduktsiooni füsioloogiliseks ja ökonoomiliseks optimumiks peetakse 24 põrsast.
Üle 12-põrsalised pesakonnad ökonoomsust ei tõsta, sest nendes on 6 nädala vanuseni elavate
põrsaste arv (võõrutatud põrsaste arv) tavaliselt väiksem kui 12-põrsalistes pesakondades. Nii ei
suuda siga ära kasutada oma absoluutset viljakust, mille mõõdupuuks on ühe inna kestel ovaaridest
vabanevad 8–18 (hiina sigadel maks. üle 40) munarakku. Tavaliselt on noored emised vähemviljakad,
3.–4. poegimisel saadakse aga kõige suuremad pesakonnad. Vanadel emistel sünnib samuti vähem
põrsaid.
2. Suhteliselt lühike tiinusperiood. Emise kandeaja kestus on keskmiselt 111–117 päeva,
kõikudes 104–133 päevani._ Hiljavalmivatel seatõugudel on tiinus tavaliselt lühem (erinevalt
mäletsejalistest ja hobustest). Pesakonna suurus ja loodete sugu ei mõjuta praktiliselt emisel tiinuse
kestust. Ka ei sõltu kandeaja pikkus tavaliselt emise vanusest. Mõned tähelepanekud on siiski selle
kohta, et vanematel emistel on väikeste kurnade korral kandeajad pikemad. Emistel, keda peetakse
A-vitamiini ja karotiinivaesel ratsioonil, pikeneb kandeaeg 117–120 päevani.
3. Varavalmivus. Sead saavutavad suhteliselt noores eas nii füsioloogilise kui ka majandusliku
(s.o. tapa- või paaritus-) küpsuse. Varavalmivust väljendatakse päevades, millal siga saavutab teatud
kehamassi , peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis-pidamistingimustes on selleks kulunud 6–7
kuud (seega 180–210 päeva). Vastsündinud põrsastel kulub ainult 8 päeva, et oma kehamass
kahekordistada (1–1,2_2–2,4 kg). Vasikatel kulub selleks aga 1,5 kuud. 2-kuuselt kaaluvad põrsad
15–20 kg ja 6–7-kuuselt on sünnimass suurenenud ligikaudu 100 korda. Füsioloogiline suguküpsus
saabub sigadel vahel juba 4–5-kuuselt. Sobivaks vanuseks esmakordsel paaritamisel on meie
seatõugudel 7…8 kuud, mil nende kehamass on 110–120 kg.
4. Kõrge tapasaagis (sigadel 75–85%, veistel 55–65%). Sigade tapasaagis oleneb toitumisest ja
kehamassist. Raskematel ja paremas toitumuses sigadel on tapasaagis suurem. Lihasigadel
kehamassiga 90–110 kg on tapasaagis 73–75%, 120–140 kg liha-rasvasigadel 75–77% ja hästi
nuumatud rasvasigadel 80–85%.
5. Sealiha kõrge toiteväärtus ja selle head kulinaarsed omadused.
Sealiha on peenekiuline, lihaskimbud parajalt rasvaga läbikasvanud, mistõttu on ta kulinaarselt
kõrgesti hinnatav. Sealiha sobib hästi konserveerimiseks, kuna selle maitseomadused soolamise ja
suitsutamise tagajärjel paranevad.
Sealiha on suurema kalorsusega kui teiste põllumajandusloomade ja -lindude liha (tabel 2).
Tabel 2. Erinevate lihaliikide keemiline koostis (%)
Loomaliik Valk Rasv Mineraalained Vesi 100 g liha
kalorsus kJ
Veiseliha 18,9–20,2 7,0–19,4 1,0–1,1 67,7–71,7 602–782
Lambaliha 15,3–20,8 9,0–31,0 0,8–0,9 52,9–69,3 687–1470
Sealiha 11,7–17,0 27,8–49,3 0,6–1,0 38,4–54,2 1322–2046
Kanabroileriliha 17,6–19,7 5,2–14,4 0,9–1,1 64,8–74,2 534–933
6. Hea söödaväärindus . Eestis aretatavatel seatõugudel on 1 kg kehamassi juurdekasvuks
peekoninuumal kulunud keskmiselt 3–3,5 kg. Majandusliku näitajana kasutatakse ka söödakulu 1 ts
liha tootmiseks, arvestades farmi kõikide sigade (kaasa arvatud sugusead) söödakulu. Sel korral
mõjutab söödakulu suurust peale sigade vanuse, söödaratsiooni koostise ja struktuuri,
pidamistingimuste jt. faktorite ka sugusigade kasutamise efektiivsus.
_ Poegimiste planeerimisel arvestatakse tavaliselt 115-päevase tiinusperioodiga.
28
Maailma parimates seakasvatusriikides toodetakse sealiha väga kõrge efektiivsusega. Näiteks
toodi 1985. aastal Eestisse Inglismaalt noori sugukulte, kelle juurdekasv oli orienteerivalt 1200 g ja
söödaväärindus 2,0 kg.
Sea kehamass
100 kg
puhas kehamass seedetrakti sisaldis
95 kg 5 kg
lihakeha seede-, hingamis-, suguelundid, veri
73 kg 22 kg
poolkered pea, jalad söödavad osad mittesöödavad osad
65 kg 8 kg 4 kg 18 kg
pehmik luud nahk
55 kg 7 kg 3 kg
Joonis 1. Sajakilose sea koostis
7. Sead on kõigesööjad. Sead tarbivad, seedivad ja omastavad mitmesuguseid taimseid ja
loomseid söötasid, samuti kõiksuguseid toidujäätmeid, mistõttu neid saab pidada väga erinevates
söötmistingimustes.
Sigade seedeaparaadi töö iseärasus seisneb üldjoontes järgmises. Sööda süsivesikute
seedumine algab juba suus süljes sisalduvate fermentide ptüaliini ja maltaasi toimel. Täiskasvanud
seal moodustub päevas 10–15 liitrit sülge. Sülje kogus sõltub sööda konsistentsist: kui söödetakse
vedelat sööta, eritub sülge vähe, kuiva sööda kasutamisel rohkem. Mao kardiaalses osas toimub
süsivesikute lõhustumine nii süljest pärinevate fermentide kui ka taimsetes söötades sisalduvate
fermentide mõjul. Maos toimib peamiselt proteolüütiline ensüüm pepsiin. See moodustub esialgu
inaktiivse pepsinogeenina, kuid muutub HCl mõjul pepsiiniks. Pepsiini toimel lõhustub söödavalk
peptiidideks. Täiskasvanud sea magu võib mahutada kuni 8 liitrit vedelikku. Sigade maonõre on
happeline, pH on maos 1–2. Maonõret tekib kuni 6 liitrit ööpäevas ja selles on 0,3–0,4% vaba
soolhapet.
Süsivesikute lõhustumine toimub maos tavaliselt kuni 1,5–2 tundi peale söötmist, kuni küümus
imbub soolhappega läbi. Edasine süsivesikute lõhustumine toimub peensooles. Tärklis lõhustub
glükoosiks, sahharaasi toimel lõhustub sahharoos samuti lihtsuhkru molekulideks. Tärklise seeduvus
sõltub tärklisetera ehitusest. Teravilja ja keedetud kartuli tärkliseterad seeduvad sea peensooles
hästi, toore kartuli tärkliseterad jäävad aga peensooles osaliselt seedumata, sest nende pealispind
on _-amülaasi suhtes resistentne. Kartuli keetmisel (resp. aurutamisel) see resistentsus kaob.
Mikrobiaalne seede toimub umbsooles ja käärsoole proksimaalses osas. Mikroobidest
domineerivad sea seedekanalis streptokokid ja laktobatsillid. Mao kardiaalses osas tekkivatest
hapetest moodustab piimhape 66–80 molaarprotsenti, seevastu jämesooles domineerivad äädik-,
või- ja propioonhape.
Kui seale antakse rohkesti toorest kartulit , mille tärkliseterad seeduvad peensooles halvasti,
intensiivistub jämesooleseede. Uurimuste järgi on toore kartuli söötmisel sigadel umbsooles
mikroobe ja nende produtseeritud happeid ligikaudu 3 korda rohkem kui aurutatud kartuli söötmisel.
Tselluloosi mikrobiaalne lõhustumine sõltub sellest, kui tugevasti on tselluloos ligniiniga seotud. Kui
sööta täiskasvanud sigadele lisaks tavalisele ratsioonile puhast tselluloosi, siis seedub sellest nimetamisväärne osa, kui aga anda toorkiurikast sööta, kus tselluloos on ligniiniga seotud, jääb suur
osa tselluloosist seedumata. Siga suudab toorkiudu omastada siiski vaid piiratud koguses.
Imetavate emiste pidamine
Poegimissigala peab kindlustama nii emistele kui põrsastele optimaalsed elamistingimused, sest
emiste piimatoodang oleneb oluliselt ka keskkonnatingimustest. Ebasoodne sisustus ja mikrokliima
on emisele stressoriks – emised muutuvad rahutuks, alaneb lümfisüsteemi aktiivsus, suureneb
neerupealiste hormooni eritus, veres alaneb albumiinide ja tõuseb gammaglobuliinide sisaldus,
langeb eosinofiilide sisaldus. Nende agensite mõjul väheneb emiste kehamass, kahjustuvad
kaksteistsõrmiksoole ja mao limaskest ning neis tekivad haavandid.
Imetavale emisele optimaalsete pidamistingimuste loomiseks peame tundma ja arvestama tema
käitumist ja harjumusi. Et põrsad imevad väga tihti (umbes iga tunni järel), siis suurema osa
ööpäevast imetavad emised lamavad. Siit järeldub, et õigesti kujundatud lamamisase on väga suure
tähtsusega. Emise lamamisala põrand peab olema soe ja kuiv ning latris pidamisel sulu ülejäänud
pinnast vähemalt 5 cm kõrgem. Sulu pinna minimaalne suurus sõltub imetamisperioodi pikkusest –
30-päevaste põrsaste võõrutamisel vähemalt 4–5 m2, kahekuuselt võõrutamisel 6,0–7,5 m2. Sigade
kahefaasilisel üleskasvatamisel (poegimissigalast viiakse põrsad edasi nuumsigalasse, võõrdesigalat
ei ole), kui põrsaid peetakse pärast emise äraviimist samas sulus vähemalt 90 päeva vanuseni, peab
emise sulg olema piisavalt suur ja söödafronti ühe pesakonna võõrdepõrsastele vähemalt 1,2 m.
Kahefaasilist pidamist kasutatakse juhul, kui puudub nõuetekohane võõrdepõrsaste sigala,
imetamisperiood on 60 päeva või poegimiste kestus voorus venib üle kahe nädala. Viimasel juhul
jäetakse varem sündinud põrsad poegimissulgu seniks, kuni hiljem sündinud põrsad saavutavad
võõrutamiseks sobiliku kehamassi ja vanuse.
Põrsastel peab olema pidevalt vaba juurdepääs emise juurde. Emise ja põrsasulu vaheline piire
olgu põrsastele läbitav, kusjuures ava kõrgus põrandast ei või varavõõrutusel olla väiksem kui 25 cm,
hilisemal võõrutamisel 28 cm. Latriga sulus peavad põrsad pääsema emise juurde mõlemalt poolt
emise udara pikkuse ulatuses. Sulus peab põrsaste äramagamise oht olema viidud miinimumini.
Emise vabalt pidamisel esineb põrsaste äramagamist peamiselt sünnijärgsel kolmel päeval, pärast
10. elupäeva seda tavaliselt ei juhtu. Emise latris pidamisel tuleb ette põrsaste äramagamist nende
kolme nädala vanuseks saamiseni – latris pidamisel muutuvad emised mahaheitmisel hooletuks.
Põrsaste äramagamise vältimiseks vabasulus tuleb kasutada tõkkeid, vältimaks emise lamamist
vahetult vastu piiret. Tõkkeks on sobiv kasutada metalltorusid, mis paiknevad piirdest 17–20 cm
kaugusel ja põrandast 20–25 cm kõrgusel.
Emise latris pidamine on soovitatav ainult varavõõrutamise korral. Latris pidamisel on pesakonna
kasv ebaühtlasem, võõrutamise ajaks on alaarenenud põrsaid tavaliselt rohkem kui emise vabalt
pidamisel. Selle tingivad udara saastatusega kaasnevad haigestumised. Esmaspoegijatel emistel
väheneb latris pidamisel isu ja nende piimakus alaneb 4–5%. Vabalt pidamisel on emiste udarad
puhtamad ja põrsastel esineb vähem tervisehäireid.
Üldjuhul söödetakse imetavaid emiseid puderja söödaga. See eeldab, et emise küna asub
söödakäigu ääres, ulatudes servaga söödakäiku. Põrsaste lisasöötmiseks kasutatakse tavaliselt
kuivsöödakünasid, mis ei pea olema nii pikad, et kõik põrsad korraga sööma mahuksid, sest vabalt
eesolevat sööta ei tarbi põrsad üheaegselt. Teine võimalus on anda põrsastele puderjat sööta, siis
peab söödaküna olema nii pikk, et kõik põrsad korraga sööma saaksid tulla (vähemalt 1,2 m). Küna
peaks asetsema söödakäigu ääres, et põrsaid oleks kergem sööta.
Põrsaste lamamisala peab olema kompaktne, pindalaga mitte alla 1 m2, et kõik põrsad saaksid
korraga kiirguri all olla ( pikal ja kitsal alal ei mahu kõik põrsad kiirguri alla). Lamamisalal paikneb
lisasoojusallikas (soojuskiirgur) või on soojendatav lamamisala põrand (elekterküte). Lisasoojus on
tähtis põrsaste arengule eriti esimestel elupäevadel, mil nende võime kehatemperatuuri säilitada ja
34
reguleerida on piiratud. Kahenädalastel põrsastel on juba hästi arenenud termoregulatsioon. Selle
tagab naha soojusisolatsiooni suurenemine. Vastsündinul põrsal on kehas rasva ainult 1–2% ja
sellest suurem osa on struktuursete lipiididena, mistõttu ei saa seda rasva energiaallikana kasutada
ja põrsas ei suuda ise oma kehatemperatuuri hoida. Kahenädalase põrsa kehas on rasva juba 15%
(põhiliselt nahaaluse rasvkoena). Kahenädalasel põrsal on paranenud ka nahapinna ja kehamassi
suhe. 1 kg kehamassi kohta tuleb 2-nädalasel põrsal 550 cm2 nahapinda, vastsündinud põrsal
900 cm2. Oluline on lamamisala eraldatus söötmisalast ning põrsaste roojamise ja urineerimise
kohast, siis saavad põrsad sellel rahulikult puhata ja nende “pesakoht” on soe ja puhas. Lamamisala
põranda temperatuur olgu 30–32 °C, õhu relatiivne niiskus 60–70% ja õhu liikumiskiirus mitte üle
0,15 m/sek. Tõmbetuule vältimiseks tuleb lamamisalal kasutada tihedaid piirdeid. Tihedate piiretega
võiks eraldada ka naabersulud. Et emis saaks põrsaid jälgida, olgu vahepiire emise ja põrsaste
lamamisala vahel läbipaistev. Põrsaste kasvamisel alandatakse lamamisala temperatuuri
soojuskiirguri kõrgemale tõstmisega.
Poegimissigalas on tingimata vajalik vähese allapanu, 1,5–2,0 kg/päevas, kasutamine. Allapanu
kindlustab kuiva ja puhta põranda, tagab pehme, sooja ja mugava lamamisaseme nii emistele kui
põrsastele, vähendab loomade haigestumist. Allapanu tuleb vahetada või uuendada iga päev. Sulu
konstruktsioon peab võimaldama lamaval emisel vabalt jälgida puhkealal olevaid põrsaid. On oluline,
et seejuures ei ole emis sunnitud viibima sõnnikualal või tagumise poolega söödaküna suunas.
Viimasel juhul reostab ta küna ja selle ümbruse ning lõpptulemuseks on kogu sulu mustumine ja
emisel on udar pidevalt määrdunud. Sulg peab kindlustama loomade ratsionaalse ja mugava
hooldamise. Seatalitaja töö lihtsustamiseks peab sulul olema piirkond, kuhu põrsad ajutiselt eraldada.
Põrsaste sulgemine sellele alale võib toimuda kas spetsiaalse luugi või värava abil, aga samuti
teisaldatava piirdega. Põrsaste alale peab talitaja pääsema igast teeninduskäigust (nii söötmis- kui
sõnnikukäigust) ja emiste alale vähemalt ühest teeninduskäigust. Tavaliselt on põrsaste ala piiratud
madala aiaga, kust talitaja hõlpsasti üle saab astuda. Nii emise kui põrsaste künasid peab saama
puhastada , ilma et oleks vaja sulgu minna. Sulu piirded ja konstruktsioon ei tohi raskendada sõnniku
koristamist ja sulu põranda puhastamist. Emiste latris pidamisel kulub sulu puhastamisele rohkem
aega, sest latris pidamisel satub roe latri keskele ning maha heites saastub emise udar. See sunnib
talitajat latriga sulgu sagedamini puhastama. Lisatööd nõuab ka emise udara pidev puhastamine.
Emisepiim , piimakus ja seda mõjutavad tegurid
Emisepiim rahuldab esimestel elunädalatel põrsaste kõikide toitainete tarbe peale raua ja vee
ning on kogu imemisperioodi ajal peamiseks põrsaste söödaks.
Vastpoeginud emis produtseerib ternespiima, mis erineb oma koostiselt normaalpiimast, sest
selles on rohkem kuivainet, mineraalaineid, valku, energiat ja C-vitamiini, vähem aga rasva ja
piimasuhkrut.
Sündinud põrsa soolte sisepind on kaetud soolepigiga ( mekoonium ). Selle eemaldumist
soodustavad ternes olevad mineraalsoolad, eriti magneesiumisoolad, ja põrsaste seedetegevus
normaliseerub alles pärast soolepigi eemaldumist.
Oma koostise tõttu on ternespiim vastsündinud põrsale esimestel elupäevadel asendamatu sööt.
Poegimisel on parem põrsaid lasta imema kohe, ilma et oodataks ära teiste pesakonnakaaslaste
sündi. Mida rutem saab põrsas sünni järel ternespiima, seda suuremad on tema ellujäämise šansid.
Pealegi mõjub põrsaste imemine ka poegivale emisele stimuleerivalt ja sünnitus kulgeb tavaliselt
kergemini. Juhul kui põrsad kasti korjata, hakkavad nad seal nälja tõttu varsti häälitsema ja see
ärritab tihtipeale emist. Ternespiima omadusi tuleb arvestada ka vastsündinud põrsaste teise emise
juurde paigutamisel. Parem on, kui põrsad saavad enne ümberpaigutamist ternespiima oma emalt.
Põrsaste kasvu ja arenemist mõjutavad piima hulk ja selle koostis. Toitainete-, eriti rasvasisaldus
võib emiste piimas kõikuda kahekordselt. Põrsad kasvavad normaalselt, kui nad saavad emisepiima
esimestel päevadel 125–150 g, hiljem 500–600 g päevas, 1 kg juurdekasvu kohta kulub 2,5–5 kg
piima (emisepiima koostis võib tugevasti varieeruda).
Põrsaste rauatarve, jootmine ja lisasöötmine
Põrsaste rauatarve. Põrsad vajavad esimesel paaril elunädalal 5–7 mg rauda päevas. Emisepiim
(2,4 mg/kg) ei rahulda põrsaste rauatarvet. Juba esimese elunädala lõpul tekib põrsastel rauavaegus,
mis põhjustab aneemiat. Rauda vajab põrsas vere hemoglobiini moodustamiseks, mis on
erütrotsüütide peamine koostisosa. Põrsaste vere normaalne hemoglobiinisisaldus on 10–12 g/dl.
Selle vähenemine 8 grammini põhjustab aneemiat, suuremal vähenemisel põrsas hukkub. Juba
esimesel elunädalal tekib põrsal rauavaegusest tingitud aneemia. Põrsa nahk kaotab roosaka
varjundi, muutub kahvatuks, halliks, karv on sassis.
Aneemilised põrsad liiguvad vähe, imevad loiult ja on isutud. Tugevalt väljakujunenud aneemiaga
kaasneb tihti kõhulahtisus, põrsad hingeldavad, muutuvad haigustele vastuvõtlikuks ja hukkuvad.
Haiguse läbipõdenud põrsaste areng aga pidurdub.
Aneemiat süvendab ka tiinete ja imetavate emiste söötmine ühekülgse ratsiooniga, mis ei rahulda
nende proteiini -, mineraalelemendi- ja vitamiinitarvet. Peab aga mainima, et ka emise
normidekohasel söötmisel ei suurene emisepiima rauasisaldus sedavõrd, et see tagaks põrsaste
täieliku rauatarbe.
30
Põrsad kasvavad kiiresti ja seega on nende rauatarve suurem kui teiste liikide noorloomadel.
Rauatarbe rahuldamiseks süstitakse põrsastele 2.–4. elupäeval rauapreparaate, mis rahuldab põrsa
rauatarbe selle ajani, mil nad hakkavad sööma lisasööta. Kui põrsaid hakatakse lisasöödaga söötma
suhteliselt hilja (alles 2. elukuul), tuleks rauapreparaati süstida veel üks kord.
Aneemia esineb sigalas kasvavatel põrsastel. Kui imetavaid emiseid peetakse suvelaagris,
tuhnivad põrsad mulda, kust saavad rauda. Rauapreparaatide puudusel tuleb varuda murumättaid ja
panna põrsastele sulgu.
Põrsaste rauatarvet on võimalik rahuldada ka joogivette lisatud rauasooladega. Et need joogivees
ei sadestuks, tuleb lahus stabiliseerida viinhappega. Pangetäie vee kohta tuleb võtta 10 g viinhapet
ja 15 g raudsulfaati. Rauavett joodetakse künast ja seda vahetatakse paar korda päevas. Raua
manustamine udarale määrituna või põrsastele suhu antuna on töömahukas ja ei õigusta end.
Põrsaste jootmine. Põrsad vajavad vaatamata piima veerikkusele ka vett. Ainult emisepiimaga ei
ole võimalik rahuldada põrsaste veetarvet. Vett peavad nad saama alates 4.–5. elupäevast soovi
järgi. Vee puudusel tekib põrsastel janu ja nad hakkavad imema virtsa, mis kahjustab nende tervist,
ning põrsad haigestuvad, känguvad ja võivad ka lõppeda.
Põrsad võivad juua puhast keetmata vett puu-, metall - või plastmasskünast, mida nad ei saa
ümber lükata. Küna tuleb puhastada ja selles vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Uutes
seafarmides kasutatakse ka nippeljootureid. Künad või jooturid tuleb paigutada sõnnikukäigu äärde,
et mahaaetud vesi ei märgaks sulu põrandat, eriti põrsaste lamamisaset.
Kui põrsastele hakatakse andma vedelat sööta, kulub vett vähem, kuid puhas joogivesi peab
pidevalt saadaval olema. Tavaliselt joodetakse põrsaid pärast söötmist. Kuivsöödaga söötmisel
peavad põrsad saama vett soovi järgi.
Põrsaste imetamine. Vastsündinud põrsad peavad saama imeda kohe, kui nad selleks juba
võimelised on. Sel teel saavad põrsad ternega mitte ainult toitefaktoreid, vaid ka antikehi. Et põrsaste
mao maht on väike (1. elupäeval 25–40 cm3) ja saadud piim, mida on vähe, valgub ruttu soolde
(1 tunni jooksul 60% ja 2 tunni pärast 90% saadud piimast), siis peavad põrsad algul iga tunni järel
imema. Selleks tuleb kindlustada põrsastele vaba pääs emise juurde alates sünnist. Esimestel
elupäevadel õpivad põrsad imema kindlat nisa (nisapaari). Tugevamad ja suuremad põrsad valivad
tavaliselt esimesed nisad. Et nende nisade piimakus on suurem, siis kasvavad sealt imevad põrsad
kiiremini, tagumisi nisasid imevad põrsad jäävad aga kasvus maha.
Kui põrsaid on rohkem kui emisel nisasid, tuleb nisata jäänud põrsad paigutada selle emise alla,
kellel on mõni nisa vaba. Seda tuleb teha üsna ruttu, sest need nisad, mida põrsad ei ime, lakkavad
piima produtseerimast. Väga suurearvuline pesakond tuleb jagada kaheks ja lasta imema
kordamööda, lisaks tuleks aga anda lehmapiima.
Emisel kõigub nisade arv 6 kuni 20 (3–10 paari). Nisade arv võib emisel olla ka paaritu, s.o.
vasakul või paremal pool ei pruugi olla ühesugune arv nisasid. Iga nisa funktsioneerib autonoomselt
ja ei ole seotud teiste nisadega. Sigade valiku tegemisel tuleb arvestada, et nisade arvu päritavus ei
ole suur. Päritavuskoefitsient h2 nisade arvul on 0,1–0,2. Enamiku tõugude standardiga on nisade
lubatud miinimumpiiriks kehtestatud 12, s.o. vähemalt 12 nisaga sigu valitakse sugusigadeks.
Sea udarasse voolab veri kahe arteri kaudu. Udara näärmekoe esimest poolt toidab unearter ja
tagumist osa kõhuaort. Nii udaraarterid kui - veenid on omavahel anastomoseerunud (ühendatud),
mistõttu emise lamades ei teki kunagi verepaisu.
Võõrdepõrsaste söötmine ja pidamine
Võõrdepõrsaste pidamine
Põrsaste üleskasvatamine võõrutusest kuni nuumale panekuni on oluline etapp sealiha tootmise
tehnoloogilises protsessis. Emast ilmajäämine, söötmistüübi muutumine koos sigalate vahetusega ja
ümbergrupeerimine – need on stressorid, mis toimivad negatiivselt võõrdepõrsaste adaptatsioonile
uutes tingimustes. Tulemuseks on kasvuenergia tunduv alanemine kuni haigestumise ja suremiseni.
Stressorite negatiivse toime vähendamiseks tuleb luua optimaalne sigala mikrokliima, nõuetekohane
sulg ja tagada õige söötmine.
Võõrdepõrsad peetakse rühmasulus, mis on ette nähtud 30–120 päeva vanuste põrsaste
kasvatamiseks, s.o. põrsastele kehamassiga 6–45 kg. Optimaalne võõrdepõrsaste arv sulus võib
ulatuda 20-ni, suurema arvu puhul alaneb nende kasvuhoog. Olenevalt sigade arvust sulus ja sigade
kehamassist leitakse õige sulupinna, sulusügavuse ja künafrondi suhe. Liigne sulupind reostatakse,
suureneb tööde maht sõnniku koristamisel ja sigala tootmispinda kasutatakse ebaratsionaalselt.
Normist väiksema sulupinna korral ei ole tagatud mugavaid lamamis- ja söömisvõimalusi ning põrsad
häirivad pidevalt üksteist. Sulu suuruse valikul on soovitatav lähtuda tabelis 17 toodud andmetest.
Tabel 17. Sulupinna suurus ühe võõrdepõrsa kohta, m2
Näitaja Kehamass kg
20 30 40 50
Sulu kogupind 0,30 0,35 0,41 0,46
sh. lamamisala 0,15 0,20 0,26 0,31
sõnnikuala 0,15 0,15 0,15 0,15
Puhkealaks valivad võõrdepõrsad tavaliselt vaikse, valguse eest varjatuma ala sulus; roojamiseks
aga külmema ja valgema ala. Lamamisala vahepiirded tuleb teha läbipaistmatud, ülejäänud aga
läbipaistvad. Kui lamamisala on vahetult söödaküna või söödaautomaadi ees, häirivad küna juures
käivad loomad lamavaid põrsaid. Lamavate loomade häiritus on suurem ka kitsaste (sügavate)
35
sulgude korral. Lamamisala on puhtam, kui see on sõnnikualast piirdega eraldatud. Sõnnikuala
minimaallaiuseks on 80 cm, see võimaldab sigadel end sõnnikualal vabalt ümber keerata.
Künast söötmisel peavad kõik sead mahtuma samaaegselt küna äärde sööma. Ühele
võõrdepõrsale tuleb sirge küna korral tagada söödafronti 0,2 m ja fassongküna (söödaküna on kas
ringi-, ovaali- või tilgakujuline ja paikneb sulus) korral 0,15 m. Groba 20 söödaautomaadiga saab
sööta kuni 16 siga, 20-põrsalisse sulgu tuleks panna 2 söödaautomaati. Vaba juurdepääsu
söödakünale söömise ajal kindlustab 1,1 m laiune ala küna serva ja tema vastas asuva piirde vahel.
Fassongküna kasutamisel võib vahemaa olla kuni 0,8 m. Universaalne sulg võimaldab ette anda nii
vedel- kui ka kuivsööta. Söötade etteandmiseks mobiilsete vahenditega peab küna paiknema
söödakäigu ääres ja olema sulurea kogu ulatuses pidev. Talitamine on lihtsam, kui sulg võimaldab
küna puhastada ilma sulgu sisenemata. On täheldatud, et sead püüavad oma sulgu naabersulgudest
eraldada roojamisalaga. Seepärast on otstarbekam teha lamamisala piirded läbipaistmatud,
sõnnikuala piirded aga läbipaistvad. Sellises sulus roojavad sead peamiselt sõnnikualale ning
lamamisala säilib suhteliselt puhtana. Seatalitaja peab saama igasse sulgu siseneda ning loomi sisse
ja välja ajada vahetult teeninduskäigust. Sigade ajamine peaks aga toimuma sõnnikukäigust. Kui
sulu sügavus on üle 3,5 m, on sigade jälgimine ning hooldustööde tegemine raske. Eeltoodud
tingimuste täitmine loob eeldused võõrutusjärgsel kasvuperioodil sigade normaalseks kasvuks ja
arenguks.
Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul
Seafarmides põhjustab probleeme suguemiste liigne lahjumine imetamisperioodil, millega kaasneb nende reproduktsioonijõudluse vähenemine või hoopis karjast väljalangemine. Liigse lahjumise peamised põhjused on seotud emiste ebaõige söötmisega reproduktsioonitsükli erinevatel perioodidel . Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, s.t. tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal.
Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus.
Vabade ja tiinete emiste söötmine ja pidamine
Vabade ja tiinete emiste ning kultide pidamine
Vabadele ja tiinetele emistele optimaalsete pidamistingimuste loomine eeldab nende
käitumisharjumuste tundmist. Võõrutusjärgselt on emised rahutud. Rühmasulus peetavad
vastvõõrutatud emised kaklevad alluvusvahekordade paikapanemiseks._ Vabad emised eelistavad
lamada üksteise lähedal lamamisalal. Pärast tiinestumist jäävad emised rahulikumaks ja lamavad
rohkem. Enam meeldib emistele lamada küljel.
Tiined emised saavad üksikpidamisel ühtemoodi süüa ja nende pesakonnad on ühtlasemad
võrreldes rühmasulus peetutega ning nendel on ka põrsaste sünnimass suurem. Vabu ja tiineid
emiseid peetakse ka individuaalsulgudes. Individuaalne söötmine tiinusperioodil avaldab mõju emiste
piimaproduktsioonile imetamisperioodil. Emiste piimakus (põrsapesakonna mass) suureneb ja
põrsaste hukkumine väheneb.
Emiste latter on normaalselt 0,55–0,65 m lai, kusjuures nooremiste tarvis vajatakse kitsamaid
(0,55 m) latreid, sest liiga laias latris olles pöörab emis end tihti ümber.
Tiinete emiste söötmine normeeritult vähendatud söötmisnormidega on võimalik, kui iga emis on
kindlustatud söötmiskohaga. Emis sööb ära 2 kg jõusööta 8–26 minutiga. Tiinete emiste söötmise
organiseerimisel tuleb selle faktiga arvestada ja probleemi ei teki siis, kui emiseid saab sööta
individuaalselt. Osaliselt saab seda arvestada ka siis, kui rühmasulus on söötmiskohad eraldatud
vahepiiretega – sellega kindlustatakse igale emisele ettenähtud söödakoguse kättesaamine. Et
emised söövad oma söödakoguse ära erineva ajaga , on nende rühmasulus pidamisel hädavajalik
söötmise momendil kõikide emiste vaba juurdepääs söödakünale. Vastasel juhul sööb osa emiseid
teiste sööda, ise seejuures rasvudes ja muutudes suguloomana kõlbmatuks. Küna serva ja piirde
vaheline kaugus peab olema vähemalt 1,8 m, et emised saaksid normaalselt süüa.
Emised eelistavad enamiku (80%) magamisajast olla lamamisalal, harvem sõnnikualal.
Normaalne lamamisala emise kohta ei tohi olla alla 1,1 m2. Lamamisala hoiavad emised puhta, kui
see ei paikne küna ja sõnnikuala vahel. Kuival ja soojal lamamisalal eelistavad emised lamada
üksteise lähedal ja nad on puhtamad. Külm ja libe põrand põhjustab vabadel ja tiinetel emistel
traumasid, mis omakorda tekitab aborte ja suurendab embrüonaalset suremust.
Rühmasulus pidamisel on oluline emiste arv sulus. Üldistades katsete tulemusi, loetakse
optimaalseks paigutustiheduseks 4–10 emist sulu kohta. Liialt palju emiseid sulgu pannes ei kujune
välja normaalseid alluvusvahekordi ja sead on stressis kogu selle aja, millal neid koos peetakse.
Normaalne asustustihedus kindlustatakse, kui sulu pind emise kohta rühmasulus on vähemalt 1,9 m2
(künata) ja üksikpidamisel 1,4 m2 (künata). Vabade ja tiinete emiste sulg peab olema selline, et
söötade etteandmine oleks lihtne. Künale peaks olema juurdepääs kogu ulatuses ja see peaks olema
võimalik sulgu minemata, siis on lihtne emiseid sööta ja künasid puhastada. Igale emisele tuleks
arvestada 0,4–0,5 m künafronti.
Sõnnikukoristus on töömahukas. Selle töö juures tuleb püüda vältida emiste liigset häirimist.
Vabade ja tiinete emiste sigalas või sektsioonis toimub emiste inna määramine, nende
paaritamine (kunstlik seemendamine), tiinuse kindlakstegemine, korduspaarituste läbiviimine jne.
Igasse sulgu peab saama siseneda vahetult teeninduskäigust ja emiste sulgu ja sulust välja ajamine
olgu lihtne.
Pärast põrsaste võõrutamist hakkavad emised uuesti indlema juba 4–7 päeva pärast. Mitte
kõikidel emistel ei väljendu ind ühesuguse aktiivsusega. 90% juhtudel on inna kindlakstegemine
küllalt kerge. Inna ilmnemisel ja õige tiinestamisaja määramisel on oluline kontakt kuldiga. Kult mõjub
soodsalt inna ilmnemisele. Järelikult võõrutusjärgselt inna karakteerseks ilmumiseks peab sulg
võimaldama emistel pideva kontakti kuldiga. Ka kunstliku seemendamise rakendamisel peab vahetult
pääsema emiste sulust kuldi sulgu, et proovikuldiga kindlaks määrata paigalseisurefleksi olemasolu. Kunstlikul seemendamisel on vajalikuks osutunud emise fikseerimine. Eelistatav on sulg, mis seda
võimaldab emise latrisse panemisega või mõne seadme abil. Põhikarja täienduseks on nooremiseid
soovitatav kasvatada oma karjast, sest nad on immuunsed antud seafarmi mikrofloora suhtes ja see
on ka majanduslikult tasuvam. Sulgu paigutatakse 10 nooremist ja sulupinda olgu 10% enam kui
_ Raskete traumade vältimiseks tuleks ühte sulgu panna sarnases konditsioonis olevaid üheraskuseid emiseid.
33
samaealistel nuumikutel. Ülejäänud zootehnilised nõuded nende sulgudele on analoogilised
täiskasvanud emiste sulgudele esitatavate nõuetega.
LOOMORGANISMI TOITUMINE
Kõik elusorganismid vajavad oma normaalseks elutegevuseks kolme
faktorit – õhku, vett ja toitu. Nende kolme faktori mõjul toimub elusorganismide kasvamine,
arenemine, emasloomadel loote kasvatamine, produktiivloomadel toodangu moodustamine jt.
arvukad elusprotsessid. Õhk ja vesi on loomadele kergesti kättesaadavad ja loomade toitumisel nende faktoritega eriti ei arvestata. Toitu saavad loomad söötade näol. Põllumajandusloomade söödad on põhiliselt taimse päritoluga, loomseid produkte nagu kalajahu, lihakondijahu, piimasaaduseid kasutatakse piiratud kogustes peamiselt sigadele ja lindudele. Söödad sisaldavad mitmesuguseid keeruka ehituse ja koostisega ühendeid, milliseid nimetatakse toitaineteks või toitefaktoriteks.
Loomade normaalseks elutegevuseks on tingimata tarvis:
* energiat, mida loomad saavad sööda süsivesikutest, rasvast, proteiinist,
* proteiini ja selle koostises leiduvaid nn. asendamatuid aminohappeid (põllumajandusloomadel 9, lindudel 11),
* rasv ja selle koostises leiduvad asendamatud rasvhapped,
* neliteist vitamiini (A-, B1-, B2-, B6-, B12- vitamiin , pantoteenhape, niatsiin, koliin,
müoinosiit, foolhape, biotiin, D-, E-, K-vitamiin),
* kakskümmend neli mineraalelementi ( kaltsium , fosfor , magneesium , kaalium, naatrium,
kloor, väävel, raud, tsink , mangaan, vask, koobalt , jood, seleen, molübdeen, vanaadium,
nikkel , tina, alumiinium , kroom, fluor, räni, arseen, liitium),
* vesi ja õhuhapnik.
Sööda toitainete kasutamine loomorganismi poolt. Söötades leiduvaid toitaineid saavad
loomad kasutada seedeprotsesside kaudu. Seede käigus söötades leiduvad toitained
lagundatakse lihtsamateks ühenditeks. Ainete lagunemise protsesse organismis nimetatakse
kataboolseteks protsessideks. Tekkinud uued ühendid imenduvad verre või lümfi, kust loomorganism kasutab neid kehaainete sünteesiks ja toodangu moodustamiseks. Sünteesiprotsesse organismis nimetatakse anaboolseteks e. assimilatsiooni protsessideks.
Ainete lagunemise ja sünteesiprotsesse kokku nimetatakse ainevahetuseks e.
metabolismiks . Toitainete saamist söötadest, ettevalmistamist organismi pääsemiseks ja nende omastamist nimetatakse toitumiseks.
SÖÖTADE JA LOOMA KEHA KEEMILINE KOOSTIS
Söötade ja looma keha koostises leidub peaaegu kõiki tänapäeval teadaolevaid keemilisi
elemente. Ent nendest kuus – süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, kaltsium, fosfor –
moodustavad mitmesuguste ühenditena ( valgud , rasvad, süsivesikud jt.) taime- ja
loomorganismist põhiosa – 98,5 %. Keemilise koostise andmed näitavad, kui palju toitaineid sööt sisaldab. Nende andmete
põhjal on võimalik teataval määral otsustada sööda toiteväärtuse üle. Sama skeemi ja
metoodika järgi määratakse ka looma keha keemiline koostis.
Kõik söödad ja looma keha koosnevad veest ja kuivainest. Kuivaine jääb järele pärast vee
täielikku eemaldamist söödast (või looma kehast). Kuivainesisaldus määratakse peenestatud
aineproovi kuivatamisel termostaadis konstantse kaaluni (105° C juures 6 t või 135° C juures 45
minutit). Kuumutamisel aurustub kogu proovis leiduv vesi ning jääb järele kuivaine.
Veesisaldus leitakse matemaatiliselt: 100 – kuivaine = vesi.
Kuivaine jaguneb kaheks osaks:
* orgaaniline osa,
* anorgaaniline osa ehk toortuhk.
Keemilisel analüüsil nimetatakse orgaaniliseks aineks seda osa kuivainest, mis proovi
tuhastamisel ära põleb. See osa, mis tuhastamisel järele jääb, on tuhk. Et tuhastamisel jäävad
põletamata ka liiv, savi jt., mehhaanilised lisandid, mis satuvad sööda hulka juhuslikult sööda
koristamisel, nimetatakse põlemata osa söötades sageli toortuhaks.
Orgaaniline aine leitakse matemaatiliselt: orgaaniline aine = kuivaine – toortuhk
Orgaanilised ühendid liigitatakse kahte põhirühma:
* lämmastikku sisaldavad ühendid milliseid nimetatakse toorproteiiniks ehk lihtsalt
proteiiniks (n.o. valgud ja amiidid),
* lämmastikuvabad ained:
toorrasv
süsivesikud:
toorkiud
lämmastikuvabad ekstraktiivained.
PROTEIIN KUI TOITAINE
Proteiini all mõistetakse kõiki lämmastikku sisaldavaid ühendeid, millest peamise osa
moodustavad harilikult valgud ja väiksema osa lämmastikku sisaldavad mittevalgulised ühendid
(üksikud vabad aminohapped ja nende amiidid, lämmastikku sisaldavad glükosiidid, nitraadid,
nitritid jt.). Proteiini määramine põhineb lämmastikuhulga kindlakstegemisel söödas või looma
kehas. Et enamik valke sisaldab 16 % lämmastikku, siis korrutatakse lämmastikusisaldus
söödas 6,25-ga (100:16=6,25), saadakse proteiinisisaldus.
Rohke proteiini sisaldusega söödad:
Verejahus 85%,kalajahus 70%, lihakondijahu 50%, sojasrott 50%, maapähklisrott 48%, rapsisrott 40%, puuviljasrott 40%, söödapärm 48%; kaunviljad ja nende jahud: vikk 35%, hernes 26-28%, uba 26-28%, lõssipulber 36%
keskmise proteiini sisaldusega söödad: hea karjamaarohi 16-20%, heina silod 15-22%, ristik ja lutsernhein 16-11%, kapsas ja juurviljapealsed 15-20%, nisuterad 15,5%, nisukliid 17,5%, oder rukis kaer mais 10-13%
proteiini vaesed söödad: maisi ja viljasilo 9-10%, kartul ja juurvili 6-9%
TOORKIUD, TOORRASV JA N VABAD EKSTRAKTIIVAINED KUI TOITAINED
Toorrasv on väga heterogeense koostisega ainete rühm. Rasvade iseloomulik omadus on
see, et nad ei lahustu vees, kuid lahustuvad hästi eetris, petrooleetris, bensiinis jt. orgaanilistes
lahustites. Sellel põhinebki enamik kaasaegseid toorrasva määramise meetodeid . Nende
meetodite puuduseks on asjaolu, et peale puhta, neutraalse rasva (triglütseriidide) lahustuvad
eespoolnimetatud solventides ka rasvataolised ained – vaigud, vahad, ka taimsed värvained
(klorofüll, karotiin, ksantofüll jt.), A-, D-, E-, K-vitamiin jt. Sellepärast nimetataksegi seda ainete
rühma toorrasvaks või sageli ka eetris lahustuvateks aineteks (kuna lahustina kasutatakse
keemilisel analüüsil kõige sagedamini etüüleetrit).
Toorkiud - tinglik aineterühm, mis koosneb tselluloosist, hemitselluloosist, ligniinist, pektiinainetest jt. polüsahhariididest. Keemilisel analüüsil satub osa nimetatud ainetest lämmastikuvabade ekstraktiivainete hulka, mistõttu toorkiusisaldus on sageli tegelikust madalam. Viimastel aastatel on söötade keemilisel analüüsil hakatud toorkiu koostisse kuuluvaid ühendeid diferentseeritult määrama. Kasutusele on võetud van Soesti meetod, mille järgi määratakse söötadest:
NDF – neutraalkiud (neutral- detergent fibre), tselluloos + hemitselluloos + ligniin
ADF – happekiud (acid-detergent fibre), tselluloos + ligniin
ADL – ligniin
Nende fraktsioonide sisalduse järgi saab välja arvutada:
hemitselluloosisisalduse = NDF – ADF,
tselluloosisisalduse = ADF – AD
Lämmastikuvabade ekstraktiivainete sisaldus söötades leitakse matemaatiliselt:
lämmastikuvabad ekstraktiivained = kuivaine – (toortuhk + proteiin + toorrasv + toorkiud)
Kui võrrelda taimsete söötade ja looma keha keemilist koostist, siis jämedates joontes ei ole
selles suuri erinevusi. Olulisemaks erinevuseks on see, et taimsetes söötades on rohkesti
lämmastikuvabu ekstraktiivaineid (tärklist, suhkruid) ja toorkiudu (looma kehas puudub), looma
kehas aga rohkesti valke, rasvu.
Suured erinevused tulevad aga ilmsiks kui omavahel võrrelda üksikute toitainete keemilist
ehitust ja omadusi söötades ja looma kehas
MINERAALELEMENDID (KALTSIUM, FOSFOR, NAATRIUM, MAGNEESIUM; RAUD, TSINK, SELEEN)
Makroelemendid . Kaltsium. Kõikidest mineraalelementidest kõige rohkem leidub
organismis kaltsiumi, mis on luukoe ja hammaste põhiline koostisosa. Täiskasvanud veise kehas
leiduvast 6...8 kg-st puhtast kaltsiumist on 98,5 % ladestunud luudesse. Peale selle leidub
kaltsiumi veel enamikes pehmetes kudedes ja rakuvedelikes. Ta reguleerib organismis:
_ närvisüsteemi erutusprotsesse,
_ on vajalik skeleti ja südamelihaste normaalseks tööks,
_ võtab osa vere hüübimisprotsessidest,
_ soodustab raua kasutamist ja ainevahetust organismis.
Kaltsiumi puudusel noorloomade ratsioonis on takistatud normaalne luukoe moodustumine
Fosfor on tihedalt seotud kaltsiumiga. Täiskasvanud veise kehas leidub seda 3...4 kg,
millest 80 % on luudes. Fosfor etendab olulist osa süsivesikute ja rasvade ainevahetuses, seega organismi energiavahetuses. Vereseerumis leidub anorgaanilist fosforit 4...12 mg/100 ml-s. Fosfori vaegus võib veistel põhjustada isu puudust.
Naatriumi ja kaaliumi koguhulk organismis on 1,5 g iga kg kehakaalu kohta (täiskasvanud veise kehas seega 750...900 g Na ja K). Põhiline kogus naatriumi paikneb vereseerumis, kus on keskmiselt 320 mg/100 ml-s, suhteliselt palju on teda süljes ja mõnedes seedenõredes.
Magneesiumi ainevahetus on tihedalt seotud kaltsiumi ja fosforiga. Umbes 70 %
organismis leiduvast magneesiumist on luude koostises, ülejäänud osa pehmetes kudedes ja
kehavedelikes. Rohkesti leidub teda rohelistes taimedes klorofülli koostises (2,7 %).
Magneesium võtab osa süsivesikute, kaltsiumi ja fosfori ainevahetusest. Magneesiumi üleküllus
söödas kiirendab noorloomade kasvu.
Mikroelemendid . Raud on raskemetallidest ainuke, mida loomorganismis leidub suhteliselt
palju, 4...5 g iga 100 kg kehakaalu kohta. Enamus organismis leiduvast rauast on vere
hemoglobiini (85 %) ja lihaste värvaine müoglobiini koostises. Organism vajab rauda pidevalt kogu elu kestel, kuna erütrotsüütide ja hemoglobiini süntees toimub katkematult. Samas toimub ka nende molekulide lagunemine , mille tulemusena vabaneb raud, mida ei väljutata organismist, vaid ladestatakse maksa ja põrna ning kasutatakse uuesti hemoglobiini ja erütrotsüütide valmistamiseks.
Tsink on elutähtis element kõikidele põllumajandusloomadele. Teda leidub kõikides kudedes. Rohkem tsinki on ladestunud luudesse, lihastesse, maksa, juustesse, looma karvadesse. Suur on tsingi kontsentratsioon silma soonkestas, eriti kiskjalistel. Suhteliselt palju tsinki on ka spermatosoidide sabaosas, seetõttu peab temaga rohkem arvestama suguisasloomade söötmisel.
Seleen võtab aktiivselt osa organismi ainevahetusest. Ta on vajalik mõnede ensüümide ja
energiavahetuses osalevate bioaktiivsete ühendite koostisosana. Seleeni ainevahetus on seotud E-vitamiiniga. Seleeni sisaldus on piirkonniti erinev. Seleeni ja E-vitamiini puudus võib loomadel põhjustada maksa kärbumist (nekroosi). Selle all kannatavad eeskätt sead
VITAMIINID (A, D, E; VEESLAHUSTUVAD VITAMIINID)
Vitamiinid on kõigi organismide eluks hädavajalikud ained. Neid leidub organismi rakkudes
ja kudedes üsna väikestes kogustes, kuid ka loomad vajavad neid vähe, kuid tingimata vajavad.
Vitamiinide puudusest tulenevaid haigusi tunti ammu enne nende avastamist.
Vitamiinid liigitatakse:
* rasvaslahustuvateks (A, D, E, K)
* veeslahustuvateks (B-rühma vitamiinid, H, P, C-vit., paraaminobensoehape, foolhape,
inosiit).
Tänapäeval on teada palju vitamiinide vaegusest põhjustatud ainevahetushaigusi. Nende
puudus põhjustab suurt kahju loomakasvatusele:
* organismi vastupanuvõime haigustele väheneb,
* noorloomadel pidurdub kasv ja areng,
* suguloomadel sugulised funktsioonid halvenevad,
* produktiivloomadel väheneb toodang.
A-vitamiini (retinool, akseroftool) toime loomorganismis on väga lai ja mitmekesine ja
paljuski veel ebaselge. A-vitamiini leidub ainult loomse päritoluga produktides – kalas, kalamaksas, kalamaksaõlis, piimas, koores, võis, munarebus, veres ja sellest valmistatud
produktides. Taimedes leidub A-vitamiini provitamiini – karotiini, millest loomad on võimelised
sünteesima A-vitamiini.
D-vitamiin ( kaltsiferool ) soodustab kaltsiumi ja fosfori ladestumist luudesse, seega luukoe
mineraliseerumisprotsesse, samuti kaltsiumi imendumist peensoolest, kui ka selle kättesaamist
luukoest. D-vitamiini vaegusel haigestuvad noorloomad rahhiiti.
E-vitamiini (tokoferool) täpne füsioloogiline funktsioon ei ole teada, arvatakse, et ta võtab
osa väga paljudest ainevahetusprotsessidest. Tal on oluline osa rasvade ja valkude
ainevahetuses. Tema vähesus või puudumine söötades häirib kõigi elundite normaalset talitlust,
sagedamini avaldub see närvisüsteemi ja lihaste (ka südamelihaste) talitluse häiretes.
ENERGIA KUI TOITEFAKTOR .
Energia on kõikide elusorganismide tähtsaim toitefaktor, kuna elu ja kõik selle arvukad
avaldused, nagu ainevahetus, kehatemperatuuri säilitamine, liikumine, toodangu moodustamine, on seotud pideva energia kulutusega.
Loomorganismi toitumisel on energia materiaalseks kandjaks sööda orgaanilised
toitained (rasv, süsivesikud, proteiin). Nende lõhustumisel organismis energia vabaneb.
Peamise koguse vajaminevast energiast saavad loomad sööda süsivesikutest (tärklis, kiudaine,
suhkrud ), kuna neid leidub söötades koguseliselt kõige rohkem. Teatud koguse ka rasvast ja
proteiinist. Kuigi rasv on kõige energiarikkam toitaine, leidub teda taimsetes söötades vähe
(mitte üle 5 % kuivainest) ning see ei mõjuta sööda energiasisaldust.
ENERGIA KATEGOORIAD
Kogu ehk brutoenergia-100%:
Rooja energia-35%
Seeduv energia-65%:
Uriini energia-4%
Seedegaaside energia-8%
Metaboliseeruv energia-53%:
soojusejuurdekasv-12%
Netoenergia-41%:
Elatuse energia-22%
Toodangu energia-19%:
Piim-15%
Kehaladestus 4%
VEISTE SÖÖDAD
Söötadest ja söötmisest sõltub kõige enam veiste jõudlus (piima-, lihatoodang) ja piimaning
veiseliha tootmise tasuvus. Piima tootmishinnast moodustavad söödad 50…55%, veiseliha
tootmiskuludest veelgi enam. Veised tarvitavad peaaegu kõiki söötasid, kuid nende põhilisteks söötadeks talve- e laudaperioodil on: hein, põhk, silo , pere- ja väiksemates talufarmides söödetakse ka juurvilja või kartulit. Praegu pakutakse võrdlemisi soodsa hinnaga ka õlle- ja piiritusetööstuse jäätmeid (linnaseeod, praak , õlleraba), kindlasti jõusööt ja mineraalsöödad.
Suvel haljassööt (peamiselt karjamaarohu näol), jõusööt ja mineraalsöödad. Talveperiood kestab meil u 7,5 kuud e 225…230 päeva, s.o 1. oktoobrist kuni 15…20. maini. Sel perioodil on lehmade ratsioonis rohusöötadest suuremal või vähemal hulgal heina. Päevased heina kogused olenevad silo ja põhu kogustest ratsioonis. Kui hein on ainsaks rohusöödaks, söövad lehmad seda keskmiselt 10…13 kg, maksimaalselt kuni 15 kg päevas Nii palju ei ole harilikult otstarbekas sööta, sest suure toorkiusisalduse tõttu ei ole võimalik ainult heinaga söötes saada lehmadelt eriti suuri toodanguid Heina kõrval antakse veistele talvel ka suviviljapõhku, mida varasematel aegadel veiste söödana rohkesti kasutati. Napi heinavaru korral söödeti lehmadele ja mullikatele 4…5 kg põhku päevas. Ka praegu antakse tavaliselt lehmadele ja vanemale noorkarjale ööseks vabalt põhku ette. Silo on väga hea talvine mahlakas sööt. Viimastel aastakümnetel on enamikus arenenud loomakasvatusega riikides (ka Eestis) hakatud heina asemel tegema ja loomadele söötma rohkem silo. Silo saab teha varasemas kasvufaasis olevast rohust (kõrrelistel heintaimedel kõrsumise lõpp, liblikõielistel õienuppude moodustumise faas), mil lehemass on kõige suurem ja rohu toiteväärtus kõige kõrgem. Ka vihmased ilmad ei sega niipalju silo tegemist kui heina kuivatamist.
Head silo söövad lehmad päevas 40…50 kg, suuremad lehmad isegi kuni 60 kg. Sel juhul
kulub heina vähe (ainult paar kilo lehma kohta).
PIIMAKARJA SÖÖTMISTÜÜBID.
Piimakarja söötmisel tehakse vahet mitme söötmistüübi vahel olenevalt sellest, milline
söödarühm on üldise toiteväärtuse alusel võetuna (energia järgi) ratsioonis ülekaalus. Selle järgi
tehakse vahet:
• Põhisöödaline söötmistüüp. Sel puhul on ratsioonis ülekaalus rohusöödad.
Jõusöödad moodustavad ainult ca 10% söödaratsiooni energiasisaldusest. Praktikas loetakse
põhisöödaliseks sellist söötmistüüpi, kus 1 kg piima kohta söödetakse 100 g või vähem jõusööta.
Selliselt söödetakse madalamatoodangulisi s.o kinnijäävaid ja kinnislehmi.
• Vähesejõusöödaline söötmistüüp 110…240 g jõusööta 1 kg piima kohta.
• Pooljõusöödaline söötmistüüp on selline, kus 1 kg piima kohta tuleb 250…360 g
jõusööta.
• Jõusöödaline söötmistüüp. Sel puhul kaetakse jõusöötadega 50% ja üle selle
päevasest energiatarbest. Ülejäänud 50% või vähem moodustavad rohusöödad. 1 kg piima
kohta tuleb 400 g ja rohkem jõusööta.
Peale nende tüüpide võib põhisöödalise söötmise korral eristada veel mitmeid alatüüpe:
_ heinatüübiline söötmine – levinud perefarmides, kus loomadele silo ei söödeta;
_ silotüübiline – rohusöötadest on ratsioonis ülekaalus silo;
_ silo-heina tüübiline söötmine – selline, kui rohusöötadest söödetakse nii heina kui
silo.
PIIMAKARJA SÖÖTMINE LAKTATSIOONITSÜKLI ERI PERIOODIDEL JA KINNISPERIOODIL
Laktatsioonitsükkel algab lehmade poegimisega ja lõpeb kinnijätmisega. Sellele järgneb
40…60 päevane kinnisperiood enne uut poegimist. Perioodi poegimisest poegimiseni
nimetatakse poegimisvahemikuks. Lehmade söötmisele on nendel perioodidel erinõuded. Kui nendest kinni ei peeta, jääb osa potentsiaalsest toodangust saamata, halveneb söödakasutus (st 1 kg piima tootmiseks kulub rohkem sööta) ja tõuseb piima omahind. Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt turses , tuleks teda sööta nõrgemini kui keskmiselt kinnisperioodil. Ratsioonist tuleks ära jätta piimateket soodustavad söödad (silo) vähendada jõusööda kogust. Kui aga enneaegset piimateket ei ole märgata, võib põhisöötasid – heina, silo anda vabalt isu järgi, jõusööta 1…2 kg päevas. Lüpsiperioodi teisel poolel, alates 5st kuni 7 lüpsikuuni (121…210 lüpsipäevani) hakkab toodang langema tuntavalt ning alates 8ndast lüpsikuust (240 lüpsipäevast) juba kiiresti. Sel perioodil tugevama söötmisega toodangu langust ära hoida ei ole võimalik. Tugevamal söötmisel loom läheb rasva s.t hakkab koguma kehasse varusid järgmiseks laktatsiooniks. Ka see on loomulik ja suuretoodangulistel lehmadel isegi vajalik. Siis on, kust laktatsiooni algul kehavarusid piima tootmiseks ammutada. Seda perioodi nimetatakse positiivseks energiabilansi perioodiks . Sel perioodil tuleks vähendada ratsioonis jõusööda koguseid. Normide järgi peaks lehm aga saama mineraalsöötasid, eriti Ca ja P ning A- ja D-vitamiini. Muidu ei toimu loote normaalset kasvu ning loote luude moodustumist. Tavaliselt jääb lehm kinni 1,5…2 kuud enne järgmist poegimist. Kui lehm ise kinni ei jää, tuleb ta söötmise piiramisega kinni jätta. Ratsioonist tuleks ära jätta jõusöödad, piirata mahlakate söötade (silo) koguseid. Selliselt võib 10…15 kg-se päevatoodanguga lehma nädalaga kinni jätta. Alul lüpstakse üks kord päevas, siis üle päeva, edasi üle kahe päeva kuni kinnijäämiseni.
Kinnislehmade söötmine. Kinnisperioodil tuleb eriti suuretoodanguga lehmi sööta mõnevõrra tugevamini kui on otseselt tarvis lehma enda elatuseks ja loote kasvatamiseks. See on vajalik kehavarude kogumiseks, mida saab kasutada laktatsiooniperioodi algul piima sünteesimiseks.
Kinnislehma söödaratsioon peaks olema samasugune kui 8 kg piima päevas lüpsval lehmal, kui on aga tegemist väga hea lehmaga, kellelt loodetakse 30 kg- seid ja suuremaid päevatoodanguid pärast poegimist, siis selliseid lehmi tuleks kinnisperioodil sööta umbes nii
nagu 10 kg piima päevas andvat piimalehma.Sööta tuleks kinnislehmi ainult heakvaliteediliste söötadega. Hallitanud , riknenud söötade söötmisel võib tiinetel lehmadel tekkida abort. Ei tohi sööta ka külmunud silo.
PIIMAKARJA SUVINE SÖÖTMINE
Meie oludes karjatatakse suvel piimalehmi kultuur- või looduslikel karjamaadel. See on
kõige odavam piimakarja suvise söötmise viis, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjamaal pidamisel käivad lehmad väljas söömas, kuid lüpstakse laudas ning vajadusel saavad laudas ka lisahaljassööta ja jõusööta. Sellepärast peaksid karjamaad olema lauda ligidal, muidu kulub palju söödaenergiat liikumiseks. Suvisele söötmisele peab kevadel eelnema nn kevadine siirdeperiood s.o üleminekuperiood talviselt söötmiselt suvisele. See peaks kestma paar nädalat. Sel perioodil lehmi harjutatakse järk-järgult suvise söödaratsiooniga. Esimestel päevadel karjatatakse ainult mõni tund, karjatamise aega järk-järgult pikendatakse. Lisaks värskele rohule antakse laudas toorkiurikast kuiva heina või kuivsilo. See hoiab ära lehmadel ägeda kõhulahtisuse ja piima rasvasisalduse languse.
Lehmade suvisel karjatamisel on oma eelised, kuid ka puudused.
Eelised:
• Söötmine on odav, lihtne. Jääb ära loomadele sööda etteandmine, sööda
konserveerimine . Lehmad ise lähevad karjamaale sööda juurde.
• Lehmad liiguvad värskes õhus, mis tugevdab nende tervist, pikendab eluiga. On ka
loomakaitse seisukohalt loomale kõige vastuvõetavam pidamise viis.
Puudused:
• Lehmad kasutavad osa sööda toitaineid liikumiseks.
• Kaks korda päevas loomade karjamaale ja tagasi ajamine on tülikas ja aeganõudev.
• Karjamaarohust jääb osa kasutamata, selle saagikus on 15…20% väiksem kui niitelisel
kasutamisel.
• Lehmad kannatavad ilmastiku kapriiside all. Suvel liigne kuumus, sügisel vihmasajud,
külm.
• Sageli on probleeme lehmade karjamaal jootmisega.
VASIKATE SÖÖTMINE JA HOOLDAMINE SÜNNIST KUNI KUUE KUU VANUSENI
Esimestel elunädalatel suudab vasika magu seedida ainult vedelat sööta – piima,
energiaallikana vajavad nad rasva, mida kulub esimesel elukuul vasika kohta 4…8 kg.
Vasika kasvades eesmaod arenevad ja hakkavad talitlema ning vasikas hakkab mäletsema. Mida kauem vasikat piimaga joodetakse, seda hiljem hakkavad nad muid söötasid sööma. Mäletsema hakkavad vasikad 4…6 nädala vanuselt. Esimesel 3…4 elupäeval on vasika ainukeseks ja asendamatuks söödaks ema ternespiim.
Peale ternespiima hakatakse vasikale jootma täispiima või täispiimaasendajat. Täispiimaga joodetakse vasikat u 3 nädalat, sellele järgneb veel u 3 nädalane üleminekuaeg lahjemale piimaasendajale või lõssile. Kokku kulub vasika ülekasvatamiseks 200…250 kg piima, tõuvasikatel isegi 300 l täispiima. Alates 4ndast elunädalast hakatakse vasikatele võimaluse korral lõssi (valmistatakse lõssipulbrist) või kooritud piima jootma. Need ei sisalda üldse rasva ja rasvaslahustuvaid vitamiine (A, D, E vit). Neid vitamiine tuleb vasikale lisaks anda. Lõssi joodetakse kuni vasika 4…5 kuu vanuseks saamiseni. Seda kulub vasika üleskasvatamiseks kuni 600 l. Heina söödetakse vasikatele vabalt. 3 kuune vasikas sööb ära 1…1,2 kg heina päevas, 6 kuune kuni 3 kg. Head silo võib hakata söötma alates 4ndast elukuust. Alul sööb vähe, 6 kuuselt juba 4…6 kg päevas. Kõrge väärtusega kuivsilo võib anda juba kahe kuu vanuselt, see ei ole nii hapu kui silo. Alates 3…4ndast elukuust võib kuivsilo vasikatele olla ainsaks koresöödaks. Korraliku söötmise ja pidamise korral peaks poole aasta vanune lehmik kaaluma 145…165 kg, pullik 190…200 kg.