innaajal. · Poegimiste aastasagedus. Normaalselt poegib emis 2 korda aastas, maksimaalselt (põrsaste võõrutamisel 5 nädalaselt) 2,3 korda. · Sigimisea kestus või sigimisvõime kasutamisaeg, s.o. poegimiste arv emise eluea kestel. Emiste aastaproduktsiooni füsioloogiliseks ja ökonoomiliseks optimumiks peetakse 24 põrsast, seda enam et sellele vastab ka emiselt minimaalselt nõutav nisade arv (12). Tavaliselt on noored emised vähemviljakad, 3.4. poegimisel saadakse aga kõige suuremad pesakonnad. Suhteliselt lühike tiinusperiood: Keskmiselt 111117 päeva, kõikudes. Pesakonna suurus ja loodete sugu ei mõjuta emisel praktiliselt tiinuse kestust. Ka ei sõltu kandeaja pikkus tavaliselt emise vanusest. Varavalmivus: Varavalmivust väljendatakse päevades, millal siga saavutab teatud kehamassi, peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis-pidamistingimustes kulub selleks 67 kuud
Eesti ekspordib kõige rohkem Lätti, Leetu. 2015. aastal 9000 tonni hinnaga 1,97 €/kg. SIGADE BIOLOOGILISED JA MAJANDUSLIKUD OMADUSED 1. Sigadel suur viljakus. Primaarne viljakus-looma võime toota teatud hulk valminud sugurakke Sekundaarne viljakus-looma võime sünnitada teatud hulk järglasi. (Sekundaarne viljakus on madalam, kuna palju seemnerakud ei saa seemendamisel viljastatud ja samuti looted hukkuvad) Eesti sigade keskmine viljakus on 10-12 põrsast. Emised sigimisvalmid seemendamiseks 8-kuuselt-kehamass 110-120kg. Soovitakse paaritada/seemendada 3.inna ajal (siis vabaneb rohkem munarakke). Emise puhkeaja e. poegimise ja uuesti tiinestumise vahe peaks olema 4-6 nädalat. Kõige tõhusam viljakuse tõstmise vahend on söötmine. Poegitakse umbes 2x aastas ehk 24 põrsast aastas. Noored emised väheviljakad, kõige rohkem poegi 3-4. poegimisel. 2. Lühike tiinusperiood: 111-117 päeva. 3
aastas. Seega on tarvis 42 556 : 4 = 10 639 kohta Nuumikute sigalas Ühte kohta saab kasutad iga 67 päeva järel ( 191 120 - 4 = 67 ) ehk 365 : 67 = 5,4 korda aastas. Seega on tarvis 41 620 : 5,4 = 7707 kohta 5. Seemenduste poegimiste kalenderplaan Poegimissigalas on 441 kohta. Paaritan 6 nädalat, igal nädalal ca 734 emist. Tabelis on toodud ühe vooru paaritamine. Paaritus Emiste Emised Emiste Põrsaste Sigala nädal paaritamine poegimissigalas poegimine võõrutus puhastus I 03.01-10-01 24.04-28.04 28.04-05.05 26.05-1.06 01.06-5.06 II 10.01-17.01 12.05-19.05 19.05-26.05 16.06-23.06 23.06-25.06 III 18.01-24.01 20.05-27.05 27.05-3.06 24.06-30.06 30.06-4.07 IV 25.01-31-.01 27.05-03.06 03.06-10.06 03
Reproduktsioon Üleskasvatamine - nuum Emised Põrsad 1 2 3 Vabad 1 k. 2k 3 k. 4 k. imetavad Jaan. 78 78 Veebr. 66 Märts 78 78 66 Aprill 66 66 Mai 78 78 66 66 791 Juuni 66 66 66 696
p 3,5 MJ, 80.p 5,7 MJ, 100.p 8,3 MJ .. 100g proteiini, 115.p 10,7 MJ .. 150g proteiini EMISE KEHAMASSI JUURDEKASV TARVE Söötmisnormides normitakse 1kg puhta kehamassi juurdekasvuks 36 MJ metaboliseeruvat energiat ja 450g proteiini. Nooremised peaksid tiinuse ajal juurde võtma 35-45 kg. Mittepiisavalt tiinuse jooksul kaalus juurde võtnud emisel ei ole piisavalt kehavarusid, nad lahjuvad imetamisel liigselt, nende ind pärast põrsaste võõrutamist lükkub edasi. Liigselt lahjunud on emised, kelle pekipaksus (P1) on alla 12 mm. NB! Raamatus, ei ole õiged. Tiine emise ülesanne on üles kasvatada looted. 18. Tiinuse anabolism. TIINUSE ANABOLISM Tiinete emiste kehamassi juurdekasv on tingitud: Viljastusproduktide kasvust, Eelneval imetamisperioodil ärakasutatud kehaainete taastumisest, Emise füsioloogilisest kasvust (noored emised), Tiinuse spetsiifilisest mõjust (tiinuse anabolism)
aastakümnete, kuid viimaste aastate ristandsigade arvu suurenemine vähendas nende osatähtsust. Tõugu on parandatud importaretusmaterjaliga (tõusead, sperma) Suurbritanniast, Rootsist, Norrast ja Soomest.Eesti suurt valget tõugu sead on tugeva kehaehitusega ja varavalmivad, heade liha-omadustega. Sead on peekonitüüpi, proportsionaalse kehaehitusega, head söödakasutajad ja hästi kohanenud meie söötmis-pidamistingimustega. Temperamendilt on sead rahulikud ja emised hoiavad hästi põrsaid. Värvus on valge, pea kerge, koon keskmise pikkusega ja lai, mõõdukalt nõgusa profiiliga, otsmik lai, põsed lihaserikkad, kõrvad lühikesed, ettepoole püstised. Silmade vahe on lai, vaade elav. Kael on lihaseline ja liitub kerega sujuvalt. Turi on sirge, selg ja lanne pikad, sirged. Rümbad on pikad, singid on hästi arenenud. Jalad on tugeva luustikuga, korrapärase asetusega. Udar ja nisad on hästi arenenud. Emised on viljakad, hea piimakusega, hästi arenenud
läbi aastakümnete, kuid viimaste aastate ristandsigade arvu suurenemine vähendas nende osatähtsust. Tõugu on parandatud importaretusmaterjaliga (tõusead, sperma) Suurbritanniast, Rootsist, Norrast ja Soomest.Eesti suurt valget tõugu sead on tugeva kehaehitusega ja varavalmivad, heade liha-omadustega. Sead on peekonitüüpi, proportsionaalse kehaehitusega, head söödakasutajad ja hästi kohanenud meie söötmis- pidamistingimustega. Temperamendilt on sead rahulikud ja emised hoiavad hästi põrsaid. Värvus on valge, pea kerge, koon keskmise pikkusega ja lai, mõõdukalt nõgusa profiiliga, otsmik lai, põsed lihaserikkad, kõrvad lühikesed, ettepoole püstised. Silmade vahe on lai, vaade elav. Kael on lihaseline ja liitub kerega sujuvalt. Turi on sirge, selg ja lanne pikad, sirged. Rümbad on pikad, singid on hästi arenenud. Jalad on tugeva luustikuga, korrapärase asetusega. Udar ja nisad on hästi arenenud. Emised on viljakad, hea piimakusega, hästi arenenud
Pesaelu ajal on emis kaitsepositsioonis ja võib olla ohtlik, kui inimene talle ligidale satub. Sama kehtib emise kohta, kes on põrsastega juba poegimispesast välja kolinud. Muul ajal on Eesti metssead rahumeelsed ja hoiavad eemale, kui inimest haistavad. Kuigi metssiga võib paarituda läbi aasta, sünnitab ta tavaliselt kevadel, sest peamine jooksuaeg jääb sügisesse. Kui karja külastab piirkonna tugevaim kult, siis hakkavad kõik emised üheaegselt indlema. Nii saab kult ühe ööpäeva jooksul panna aluse terve karja järelkasvule. Poegima minnakse karjast eraldi. Kesikud ehk noored metssead jäävad selleks ajaks omapead. Umbes kahe nädala pärast saadakse jälle perega kokku. Taaskohtumisrõõm on suur. Poeginud emised tutvustavad kiledate põrsaruiete saatel karjale uusi nägusid. Siin saad pesaga lähemalt tutvuda ja soovi korral ka sisse ronida.
jääda mitmesugustes keskkondades, mägistest aladest kuni kõrbeteni välja. 7.Sigimine Jooksuaeg algab novembris ja lõppeb jaanuaris. Sel perioodil liituvad ka kuldid karjaga. Sigimisperioodil võitlevad kuldid emaste pärast üsnagi veriselt ja vägivaldselt. Kuldid kasvatavad vigastuste tõsisuse vähendamiseks endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb konkureeriva kuldi kihvade eest. Tugevaim kult omandab õiguse viljastada kogu karja emised. Tiinus kestab 4,5–5 kuud ning põrsad sünnivad aprillis ja mais. Poegimiseks meisterdavad emised pesad, kasutades kulu, sammalt, oksi. Pesa ehitatakse tavaliselt mõnda tihnikusse või kuusealusesse. Emised toovad ilmale pesakondi suuruses 1–12 (keskmiselt 5–6 põrsast). Emisel on esimesed nisad piimarikkamad kui tagumised, mis tekitab põrsaste vahel konkurentsi. Põrsad toituvad esimesel paaril nädalal ainult emapiimast. Pärast seda hüljatakse pesa ning
eelneva nädala alguseni. 3) Emisepiim, piimakus ja seda mõjutavad tegurid. Emisepiim rahuldab esimestel elunädalatel põrsaste kõikide toitainete tarbe peale raua ja vee ning on kogu imemisperioodi ajal peamiseks põrsaste söödaks. Vastpoeginud emis produtseerib ternespiima, mis erineb oma koostiselt normaalpiimast, sest selles on rohkem kuivainet, mineraalaineid, valku, energiat ja C-vitamiini, vähem aga rasva ja piimasuhkrut. Suurt valget ja peekonitõugu emised toodavad kahekuuse imetamisperioodi keskmisena 7–8 kg piima ööpäevas. Piimatoodangu maksimum saabub emistel 4. laktatsiooninädalal ja hakkab seejärel aeglaselt langema. Heade emiste päevatoodangud võivad ulatuda 10 kg-ni ja rohkem. 1 Kolmandal ja neljandal poegimisel on emised kõige viljakamad, sel ajal saavutavad nad ka maksimaalse piimatoodangu. Emise piimatoodangut mõjutavad tegurid:
Üle 12põrsalised pesakonnad ökonoomsust ei tõsta, sest nendes on 6 nädala vanuseni elavate põrsaste arv (võõrutatud põrsaste arv) tavaliselt väiksem kui 12põrsalistes pesakondades. Nii ei suuda siga ära kasutada oma absoluutset viljakust, mille mõõdupuuks on ühe inna kestel ovaaridest vabanevad 8–18 (hiina sigadel maks. üle 40) munarakku. Tavaliselt on noored emised vähemviljakad, 3.–4. poegimisel saadakse aga kõige suuremad pesakonnad. Vanadel emistel sünnib samuti vähem põrsaid. 2. Suhteliselt lühike tiinusperiood. Emise kandeaja kestus on keskmiselt 111–117 päeva, kõikudes 104–133 päevani._ Hiljavalmivatel seatõugudel on tiinus tavaliselt lühem (erinevalt mäletsejalistest ja hobustest). Pesakonna suurus ja loodete sugu ei mõjuta praktiliselt emisel tiinuse kestust
Välijalutusala sigadel võiks olla kõva pinnakattega, et saaks väljaheiteid koristada ning ära hoida toitainete leostumist ehk mineraalainete väljauhtumist toiduainetest. Ühtlasi peab sigadel olema võimalus tuhnida. Nii sise- kui ka välialadel on kehtestatud miinimumpindalad looma kohta (tabel 2). Tabel 2. Miinimumpindalad looma kohta hoones ja välialadel Pindala hoones, m² Pindala jalutusalal, m² Poegivad emised 7,5 2,5 kuni 40 päeva vanuste põrsastega Põrsad, vanus üle 40 päeva 0,6 0,4 ja kaal kuni 30kg Emis 2,5 1,9 Kult 6 8 Kult, kui sulgu kasutatakse
Kärru mahub üle 100 kg jahu ja seega oli töötajal füüsiliselt raske töö. Põrsastele tuli kottidest võtta graanuleid ja valada nende söödaautomaatidesse. 8 Joonis 3. Jahu saamine kolust kärru 6. TEHNOLOOGILISED KIRJELDUSED JA ARVUTUSED 6.1 Pidamisviisid ja sulu pinna arvutamine Emiste ja kultide, nuumikute ja kesikute lautades ei kasutata allapanu. Emised on kas individuualsugludes või rühmasulgudes, nuumikud ja kesikud on rühmasulgudes, kus ühes sulus on 20-30 siga. Võõrdepõrsaste lautades kasutatakse minimaalselt allapanu, pärast sulu puhastamist visatakse kühvli täis turvast ja natuke põhku ning põrsaid peetakse rühmasulgudes. Kuid poegimislautades kasutatakse allapanu alati, iga emis on oma sulus. Tiinete emiste sulus, kui on teada, et nad hakkavad peagi poegima, visatakse neile suures koguses turvast
2. Hea kasvukiirusega 3. Õhukese pekiga ja pikad lihakehad 4. Siga madalajalgne, nõrgad jalad, peen luustik Sigade käitumine Sead elavad gruppides. - Nende kodupiirkond on 100-500 hektarit. - Neil on välja kujunenud erinevad kohad eri tegevusteks (näiteks magamisasemed, söömiskohad jne). - Põrsad tunnevad ära ja jätavad meelde kuni 20-30 isendit. - Emised võivad pesa ehitamiseks kulutada kuni 10 tundi. Enne poegimist võib emis end täielikult pesamaterjaliga katta. - Sead suhtlevad omavahel häälitsustega. - Sead veedavad suurema osa ajast tuhnides ja toitu otsides. - Sead üritavad hoida mugavat kehatemperatuuri - kuumaga püherdavad mudas ja külma ilmaga teevad ühise pesa ja magavad "hunnikus".
Sigade karjamaad peavad paiknema sigalate lähedal parasniisketel viljakatel muldadel. Karjamaapinda arvestatakse ühele põrsastega emisele 0,18-0,2 ha, noorseale 0,1 ha. Sigade karjamaa jagatakse 8-10kopliks. Ühes kolis karjatatakse 3-4 päeva. Karjakoplite tarad ehitatakse 5-traadiliste püsitaradena: esimene traat 10, teine 25, kolmas 40, neljas 65 ja viies 10-105 cm. Alt esimese ja teise traadi võib asendada laudadega. Karjatamisrühmad sigade puhul : a) põrsastega emised, b) vabad emised, c) noorsead ja d) kuldid. Tuhnimise vältimiseks karjatatakse sigu tühja kõhuga kaks korda päevas, iga kord 2-3 tundi. Karjatamisperiod kestab 100-110 päeva. Lindude karjatamine Kanad, kalkunid ja haned on suured rohusööjad ning nendele on otstarbekas rajada farmide lähedale omaette karjamaa. Karjamaarohuga saab katta ligikaudu 60% lindude suvisest söödatarbest. Lindudele sobivad hästi liblikõieliste ja aluskõrrelisterohked kiuvaesed
Emiste lõas pidamine on keelatud. Tiinestunud emiseid tuleb pidada rühmana kuni poegimisele eelneva nädala alguseni. Emisepiim, piimakus ja seda mõjutavad tegurid. Emisepiim rahuldab esimestel elunädalatel põrsaste kõikide toitainete tarbe peale raua ja vee ning on kogu imemisperioodi ajal peamiseks põrsaste söödaks. Ternespiimas on rohkem kuivainet, mineraalaineid, valku, energiat ja C-vitamiini, vähem aga rasva ja piimasuhkrut. Emised toodavad kahekuuse imetamisperioodi keskmisena 7–8 kg piima ööpäevas. Piimatoodangu maksimum saabub emistel 4. laktatsiooninädalal. Piimakust mõjutavad: põrsaste arv pesakonnas, emiste söötmistase ja vanus (poegimiskord), keskkonna (lauda) temperatuur, emise kehavarude suurus laktatsiooni algul. Emise piimatoodang ja selle koostis muutub kogu laktatsiooniperioodi jooksul. Põrsaste rauatarve, jootmine ja lisasöötmine.
korda aastas, põrsaste võõrutamisel 5-nädalaselt saab emiselt 2,3 peaskonda aastas, ehk kahe aasta kohta 3 pesakonda. d. Põrsaste aastaproduktsioon optimaalseks peetakse 24 põrsast aastas emise kohta. Üle 12- põrsalised pesakonnad ökonoomsust ei suurenda, sest nendes on kuni 6 nädala vanuseni elavate põrsaste arv tavaliselt väiksem kui 12-põrsastelistes pesakondades. Tavaliselt on noored emised vähemviljakamad, samuti ka vanad emised. 3.-4. poegimisel saadakse aga kõige suuremad pesakonnad Suhteliselt lühike tiinusperiood 3 kuud, 3 nädalat ja 3 päeva (111-117 päeva). Tiinust pikendab A-vitamiini puudus ja karotiini puudus. Varavalmivus sead saavutavad noores eas nii füsioloogilise kui ka majandusliku küpsuse. Varavalmivust väljedatakse päevades, millal siga saavutab teatud kehamassi (peekoninuumal 100 kg, mille saavutab 6-7 kuuga)
roomajaid ja kahepaikseid, pisiimetajaid, loomaraipeid ning ka linnumune. Nälja korral võib esineda ka kannibalismi. Sigimine - Jooksuaeg algab novembris ja lõppeb jaanuaris. Sel perioodil liituvad ka kuldid karjaga. Sigimisperioodil võitlevad kuldid emaste pärast üsnagi veriselt ja vägivaldselt. Kuldid kasvatavad vigastuste tõsisuse vähendamiseks endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb konkureeriva kuldi kihvade eest. Tugevaim kult omandab õiguse viljastada kogu karja emised. Tiinus kestab 4,5–5 kuud ning põrsad sünnivad aprillis ja mais. Poegimiseks meisterdavad emised pesad, kasutades kulu, sammalt, oksi. Pesa ehitatakse tavaliselt mõnda tihnikusse või kuusealusesse. Emised toovad ilmale pesakondi suuruses 1–12 (keskmiselt 5–6 põrsast). Emisel on esimesed nisad 3 piimarikkamad kui tagumised, mis tekitab põrsaste vahel konkurentsi. Põrsad toituvad esimesel paaril nädalal ainult emapiimast
pärast seda. (4) Sigade rühmade ühendamisel on sigadele rahustite manustamine lubatud üksnes veterinaararsti ettekirjutusel. (5) Eriti agressiivsed sead ja ründamise ohvriks sattunud sead tuleb rühmast eraldada. Sigade pidamise ruum või ehitis peab olema ehitatud nii, et iga siga saab seal takistusteta maha heita, lamada ja üles tõusta. (2) Sigade pidamise ruumis või ehitises peab sigadel olema võimalik näha teisi liigikaaslasi. Erandiks on nooremised ja emised nädal enne poegimist ja poegimise ajal, keda võib pidada nii, et neil ei ole võimalik näha teisi liigikaaslasi. (3) Sigade magamisala peab olema puhas ja sealt tuleb tagada vedelate väljaheidete äravool või nende imendumine kohasesse allapanusse. Sigadele peab võimaldama vaba juurdepääsu magamisalale. Magamisalal peab kõikidel sigadel olema võimalus samaaegselt lamada. (4) Sigade pidamise ruum või ehitis, vahendid ja seadmed tuleb puhastada ja desinfitseerida vajaduse kohaselt
suguloomad 2 nädalat · Välitingimustes nakatunud loomad levitavad viirust kuni 90 päeva · Inkubatsiooniperiood kuni seitse päeva · SRRS viirusel on tropism makrofaagidega, samuti kujuneb rakuline immuunvastus ja limaskestade kahjustus. Viirus paljuneb haiguse akuutses faasis peamiselt makrofaagides ja kopsus, viirus persisteerub tonsillides ja kopsu makrofaagides. · SRRS viiruse antigeeni on leitud erinevate kudede makrofaagides, sh. lihaskoes. Tiined emised Lakteerivad emised · 1-2 nädalat vältav isutus · Isutus kogu laktatsiooni · Kehatemperatuuri tõus vältel · Köha, riniit, üksikjuhtudel kopsupõletik · Agalaktia (oluline tunnus!) · Pikenenud anöstrus · Nahk kahvatu, haavandid ja · Abort (tiinuse lõpus), esimene märgatav haiguse tunnus väikesed vesiikulid
Sigade karjamaad peavad paiknema sigalate lähedal parasniisketel viljakatel muldadel. Karjamaapinda arvestatakse ühele põrsastega emisele 0,18-0,2 ha, noorseale 0,1 ha. Sigade karjamaa jagatakse 8-10kopliks. Ühes kolis karjatatakse 3-4 päeva. Karjakoplite tarad ehitatakse 5-traadiliste püsitaradena: esimene traat 10, teine 25, kolmas 40, neljas 65 ja viies 10-105 cm. Alt esimese ja teise traadi võib asendada laudadega. Karjatamisrühmad sigade puhul : a) põrsastega emised, b) vabad emised, c) noorsead ja d) kuldid. Tuhnimise vältimiseks karjatatakse sigu tühja kõhuga kaks korda päevas, iga kord 2-3 tundi. Karjatamisperiod kestab 100-110 päeva. 80) Lindude karjatamine Kanad, kalkunid ja haned on suured rohusööjad ning nendele on otstarbekas rajada farmide lähedale omaette karjamaa. Karjamaarohuga saab katta ligikaudu 60% lindude suvisest söödatarbest. Lindudele sobivad hästi liblikõieliste ja aluskõrrelisterohked kiuvaesed
Kogu od - tule rituaalse gile. a a t sed a nõ s j a a sö ö n p riv k k n o us t uste ele lõu emised a pid ä evas kogun m u o ellest, p üha ndlikud n õ p ig e üle ates s ageli e r eko l P
poolest: põrsakari(koos emisega), kesikkari(kesik on 1-2 aastane noorloom), vanaloomade- ja segakari. Tavaliselt juhib karja juhtemis. Metsigadel algab jooksuaeg novembris ja lõpeb jaanuaris. Sellel ajal liituvad karjadega ka kuldid. Algab kultide võitlus emiste pärast, mis võib lõppeda küllaltki veriselt. Vigastuste leevendamiseks kasvatavad kuldid endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb vastase kihvade eest. Tugevaim kult saab õiguse viljastada kogu karja emised. Tiinus kestab 4,5 5 kuud ja põrsad sünnivad aprillist maini. Poegimine toimub hoolega meisterdatud pesas. Pesamaterjaliks kasutab emis kulu, sammalt, oksi ja kohaks valib mõne tihniku või kuusealuse. Keskmiselt sünnib 5-6 põrsast, harva kuni 12. Emisel annavad esimesed nisad rohkem piima kui tagumised ja see tekitab põrsastevahelise tüli, mille käigus selgitatakse välja, milline nisa kellelegi kuuluma hakkab. Esimesed paar
üldseisundist. Liha all mõistetakse tapaloomade, -lindude ja ulukite toidukõlblikuks tunnistatud rümpa ja rümba osi. Seega kuuluvad liha mõiste alla kõik rümbas sisalduvad koed, sh kamar, sooned, kõõlused, rasvkude jne. Liha võib olla kondiga või kondita.“ (Heldi Kikas E. K., 2004) Rümba all mõeldakse tapetud lihakeha, mis on veretustatud ja millelt on eemaldatud: harjased (sea puhul), nahk (emised, veised, lambad, ulukid, küülikud), suled (linnud), suguelundid, neerurasv, siseelundid e liiver (neerud, maks, süda, keel, söögitoru, hingekõri, diafragma), siserasv, pea- ja selja-aju, pea (kaelaluu ja esimese kaelalüli 22 vahelt), sõrad, jalad (lindude puhul) esijalad randmeliigesest (va veistel) ja saba (viimase ristluulüli ja esimese sabalüli vahelt, erandiks on linnud). (ibid)
Areneb pneumoonia. Viirus käbib platsenta pärast 72st tiinuspäeva. Võib tappa kõik, osad või mitte ühtegi loodet (surevad hapnikuvaegusesse). Kliiniline pilt: Haigust esineb kõigis vanusegruppides, kõige rohkem on näha põrsaste seas. Inkubatsiooniperiood on 7 päeva. Akuutne vorm - tiine emis: isutus, palavik (39-40 oC), kõrvade siniseks tõmbumine, varajane poegimine, abort tiinuse teisel poolel (ca 10% tiinetel emistel), köha, respiratoorhaigused; - lakeerivad emised: isutus, keeldub joomast, agalaktia, mastiit, naha värvuse muutumine (villid, haavandid), letargia, respiratoorhaigused, mumifitseerunud, hääbunud või väga väikesed põrsad. Sigimishäired võivad kesta 4-8 kuud.), Põrsad: kõhulahtisus, Isutus, loidsus, Juurdekasv pidurdub, Harjased muutuvad karedaks, Vahelduv palavik, tekib kopsupõletik. Kui karjas esineb EP või APP, mis pole kontrolli all, siis areneb äge pneumoonia, abstsessid,
Rahvapäraselt on metssiga kutsutud ka nimega kutu. Metssiga on tüüaka kehaehitusega mustjaspruuni harjaskarvastusega sõraline sigalaste sugukonnast. Levila, kus metssiga elab, hõlmab Põhja-Aafrika ja Euraasia; asustab peamiselt leht- ja segametsi, lõunapoolsetes piirkondades roostikke. Viimastel aastakümnetel on leviala suurenenud põhja suunas, kohati 60. laiuskraadideni. Kuldi tüvepikkus on kuni 2 m, õlakõrgus 120 cm, mass kuni 45 125 kg; emised on väiksemad. Kuldi vahedad pikad kihvad suunduvad ülespoole. Kihvad on olulised rivaalidega võitlemises, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kõigesööja, toitub taimede juurtest, mugulaist, võrseist, viljadest, vihmaussidest, putukaist ja nende vastsetest, pisinärilistest, munadest ja raipeist. Metssead tuhnivad toiduotsingul üles suuri alasid, kohati kahjustavad ka põllumaad ja metsakultuure; karmil talvel vajab lisatoitu. Talvel on metssead
annaabi.ee 
